Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Tänan arupärijaid esitatud küsimuste eest ning püüan kiiresti ja korrektselt vastata.
Esimene küsimus: "Mis põhjusel ministeerium ignoreerib teadlaste ja praktikute seisukohti keskkonnasõbraliku majandamise meetme väljatöötamisel?" Selle väitega ei saa kuidagi nõustuda. Keskkonnasõbraliku majandamise meede on välja töötatud üksnes koostöös oma eriala ekspertidega, sealhulgas praktikutega. Meetme väljatöötamisel on Põllumajandusministeerium olnud pigem töö koordinaatori ülesannetes. Kuna küsimus on põllumajandusest tekkiva koormuse ja mõju vähendamises keskkonnale, siis konsulteeriti meetme väljatöötamisel eelkõige keskkonna, sealhulgas põllumajanduskeskkonna teemaga seotud ekspertidega. Meetme esialgsed põhimõtted töötas välja põllumajandusministri 2005. aastal moodustatud töögrupp, kuhu kuulusid põllumajanduse ja keskkonna valdkonna asjatundjad – nii teadlased kui praktikud. Pidevalt on konsulteeritud Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlaste, Põllumajandusuuringute Keskuse põllumajandusseire ja -uuringute osakonna spetsialistide ning paljude teiste valdkondade teadlaste ja praktikutega.
Keskkonnasõbraliku majandamise meedet hakati töögrupis välja töötama 2005. aasta teisel poolel. 2007. aastal kiitis meetme heaks maaelu arengu seirekomisjon. Teadlastest on olnud töösse kaasatud näiteks Marika Mänd maaülikoolist, Tsipe Aavik Tartu Ülikoolist ja Arvo Iital Tallinna Tehnikaülikoolist, lisaks on oma arvamust avaldanud teiste hulgas ka Paul Kuldkepp, Ülle Lauk, Kalev Sepp ja Anne Luik maaülikoolist ning Mari Ivask Tallinna Tehnikaülikoolist. Väga palju on koostööd tehtud Põllumajandusuuringute Keskuse põllumajandusseire ja -uuringute osakonna juhtiv- ja peaspetsialistidega. Praktikutest on olnud töösse enam kaasatud põllumajandustootja ja konsulent Ene Milvaste, Livi Rooma Põllumajandusuuringute Keskusest, endine põllumajanduskonsulent Mart Kukk, Olavi Sülla ja mitmed teisedki. Lisaks on meetme väljatöötamisel osalenud Riigikogu liige Aleksei Lotman, samuti Merit Mikk Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskusest, Jaanus Elts Eesti Ornitoloogiaühingust, Eduard Matvejev Maamajanduse Infokeskusest ja teised.
Teine küsimus: "Kas vastab tõele, et Euroopa Liidu ametnikud on üksikasjalikult ette kirjutanud meetme sellised tingimused, mida Euroopa Liidu õiguse kohaselt oleks pädev otsustama liikmesriik ise?" Toetuse andmise üldprintsiibid on kehtestatud vastavas Euroopa Liidu määruses, kuid täpsemad nõuded koostab iga liikmesriik vastavalt oma keskkonnaeesmärkidele ja varasemale rakendamise kogemusele ise. Meetme kujundamisel lähtuti Eesti põllumajanduse hetkeseisust ja keskkonnaseisundist, Põllumajandusuuringute Keskuse läbiviidud aastate 2004–2006 järelhindamise tulemustest ning teadlaste teostatud uuringutest.
Meetme koostamisel oleme püüdnud saavutada kompromissi tootjatele esitatavate nõuete ja loodetava keskkonnakasu ning Euroopa Komisjoni seatud tingimuste vahel. 2007. aastal tegid tootjaorganisatsioonid ettepaneku võtta meetmest nn ribade, glüfosaatide ja kasvuregulaatorite nõuded välja. Seda arutati ka Euroopa Komisjoniga, kelle arvates ei olnud keskkonnasõbraliku majandamise meede sellisel kujul aktsepteeritav ja selle keskkonnakasu peeti väheseks. Korduvalt rõhutas Euroopa Komisjon, et meede peab panustama ka bioloogilise mitmekesisuse suurendamisele. Seetõttu ei olnud Põllumajandusministeeriumil võimalik põllumajandustootjate kõiki ettepanekuid arvestada.
Koos eelnimetatud nõuetega kinnitas meetme MAK-i seirekomisjon 2007. aastal, ka Euroopa Komisjon kiitis selle esitatud kujul heaks. Keskkonnasõbraliku majandamise määruse eelnõu ettevalmistamine põhines heakskiidetud MAK-i meetmel, kuid arutelud meetme põhinõuete üle toimusid korduvalt ka hiljem. Näiteks jõuti 8. detsembril 2008. aastal tootjaorganisatsioonide esindajatega toimunud kohtumisel lõplikule kokkuleppele nõuete konkreetse rakendamise osas. Sellest koosolekust alates jagati meede kaheks: väiksemast osast nõuetest koosnev põhinõuete pakett ning lisanõuete pakett, mille puhul tuleb kõrgema toetusmäära eest ka enam nõudeid täita. Mitmed vaidlusalused nõuded, näiteks väetiste, glüfosaatide ja taimekasvu regulaatorite nõue viidi lisanõuete paketti.
Paraku tõusetusid tänavu märtsis täpselt samad küsimused, mis 2007. aasta lõpus. Eesti põllumajandusliku keskkonnatoetuse puhul on toetusmäärad kõigile tootjatele ühetaolised, need ei olene sellest, kui suur on iga tootja individuaalne toetusnõuete järgimisest tulenev saamata jäänud tulu ja lisakulu. Need määrad on koostatud Eesti keskmiste statistiliste näitajate põhjal. Seetõttu peavad ka tootjad otsustama, kas kasulikum on intensiivsemalt toota ja saada tulu põllumajandustootmisest või piirata oma tootmist keskkonnatoetuste nõuetega, saades selle eest keskkonnatoetust, mis on arvestatud keskmiste näitajate põhjal.
Kolmas küsimus: "Kui suured on keskkonnasõbraliku majandamise meetme raames rakendatavate toetuste erinevused Eestis võrreldes Euroopa Liidu vanade liikmesriikidega?" Kuigi Eestis on mitme teise liikmesriigiga võrreldes väga mitmekesine loodus, on meie põllumajandusmaastik ja keskkonnaseisund bioloogilise mitmekesisuse mõttes hakanud ebasoodsamaks muutuma. Keskkonnasõbraliku majandamise üks eesmärk on vältida vigu, mida mitmed vanad liikmesriigid on põllumajanduse arendamisel teinud. Nüüd on nad sunnitud tegema suuri kulutusi oma keskkonnaseisundi parandamiseks. Kuna liikmesriikide põllumajanduskeskkonna seisund ja valdkondlikud strateegiad on väga erinevad, on ka liikmesriikides rakendatavad skeemid väga erinevad. Et ka riikide põllumajanduse tase ning baasnõuded ja õigusruum on erinevad, siis ei saa toetusmäärasid riigiti sageli võrrelda.
Meetmetes, kus esitatakse enam nõudeid, on ka toetusmäär hektari kohta suurem, seetõttu saab toetusmäärade osas omavahel võrrelda vaid riike, kus on sarnased meetmed ja sarnane õigusruum ning võrreldavad toetusmäära arvestamise alused. Üks selline võrreldav meede on mahetootmise toetus, mis põhineb Euroopa Liidu Nõukogu määrusega üheselt reguleeritud mahepõllumajanduse nõudel. Maamajanduse Infokeskus on keskkonnatoetuste hindamise raames analüüsinud mitmeid mahetootmise ja vastava toetuse andmisega seotud näitajaid ning teatud määral võib sellest teha järeldusi kogu keskkonnatoetuse kohta. Näiteks maksti 2006. aastal Eestis nn mahetoetust teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes kõige vähem: keskmisena 2511 krooni hektari kohta (Euroopa Liidu keskmine on 5483 krooni), kuid keskkonnatoetuse osakaal kõigi toetuste, välja arvatud investeeringutoetused, kogusummas on Euroopa Liidu suurim, tervelt 43% (Euroopa Liidu keskmine 19%). Samuti on mahetoetuste osakaal tootja sissetulekutes Eestis Euroopa Liidu suurim: 43%.
Nagu Euroopa Liidu Komisjon märkis, ei esitata Eesti keskkonnasõbraliku majandamise skeemis tootjatele palju nõudeid, pigem püütakse soodustada heade põllupidamisviiside kasutuselevõttu: viljavahelduse ja külvikorra rakendamine, väetusplaanide koostamine, mulla- ja sõnnikuproovide võtmine ning liblikõieliste põllumajanduskultuuride kasvatamine, sertifitseeritud seemne külvamine. Ning nendel, kes juba heade tavade kohaselt majandavad, püütakse soodustada nende edasist järgimist. Kuigi keskkonnasõbraliku majandamise toetus on üks Eesti maaelu arengukava 2007–2013 toetusi, on sisuliselt tegemist ühiskonnale osutatava teenuse osutamise eest hüvitise maksmisega. Seda toetust saab maksta vaid keskkonnaõiguse ja tavapraktikaga võrreldes täiendavate keskkonnanõuete täitmise eest. Seejuures peab teenusega kaasnema positiivne keskkonnamõju. Kui täiendavaid nõudeid ei soovita kehtestada või täita, ei ole ka teenuse osutamise eest võimalik toetust maksta.
Üks näide, miks ei ole nõudeid ja toetusmäärasid võimalik teiste riikide omadega võrrelda. Lämmastikuga väetamise piirang, mille kohta ka arupärimises küsiti, on ainult põhi- ja lisapaketis, mitte põhipaketis. Põhipaketi taotlejatele ja tootjatele, kes üldse toetusi ei taotle, kehtib veeseadusega kehtestatud piirang. Veeseadusega seatud piirangud põllumajandustootmisele, mis erinevalt toetustest on kohustuslikud kõigile põllumajandustootjatele ja mida ei kompenseerita, kehtestati Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel vahetult enne Euroopa Liiduga ühinemist 14. aprillil 2004. Eesti seaduses olevad lämmastikku puudutavad väetisepiirangud on kõrgemad kui nii mõneski teises riigis. Paljudes riikides on seaduses olevad väetisepiirangud tootja jaoks leebemad, kuid vabatahtlikud piirangud kompenseeritakse just põllumajandusliku keskkonnatoetuse kaudu.
Üldiselt jaotatakse põllumajandusliku keskkonnatoetuse meetmed nende ülesehituse alusel kaheks: lai ja madal või kitsas ja sügav skeem. Lai ja madal on meede, kus on eesmärgiks seatud, et toetust antakse paljudele tootjatele, hõlmates sellega ka suurt osa riigi põllumajandusmaast. Samas on jälle nõudeid, mida taotleja peab täitma, suhteliselt vähe ning seetõttu ei ole toetuse abil saavutatav keskkonnakasu suur. Lai ja madal skeem moodustabki mitmes riigis suurema osa keskkonnatoetuse eelarvest. Samas rakendatakse kõigis riikides ka nn erimeetmeid. Selliste "kitsas ja sügav" tüüpi meetmetega lahendatakse mitmeid spetsiifilisi keskkonnaküsimusi ning eeldatav keskkonnakasu on sageli suurem kui laial ja madalal skeemil. Hektari kohta makstav toetuse määr on seetõttu ka suurem. Milliseid meetmeid rakendatakse, on liikmesriigi enda otsustada. On valida, kas rakendatakse skeeme, mille puhul suurem osa tootjatest majandab suurel osal põllumajandusmaast teatud määral keskkonnale kasutoovalt või väike osa tootjaid toodab keskkonnale väiksel alal ja suurt kasu tuues.
Neljas küsimus: "Mida kavatsete ette võtta, et tagada keskkonnasõbraliku majandamise meetme kooskõlla viimine teadlaste ja praktikute põhjendatud arvamustega, et mitte halvendada toodetavate teraviljasaaduste kvaliteeti?" Nagu esimeses vastuses selgitatud, on teadlaste arvamusega arvestatud. Kindlasti on teadlasi, kelle eesmärk on võimalikult efektiivne majandamine. See ei ole otseselt keskkonnakahjulik, kuid toetust keskkonnasõbralikkuse eest ei saa sel juhul maksta. Toetus ongi valik kompenseeritud piirangute ja intensiivse majandamisviisi vahel. Juhime tähelepanu, et mõlemad keskkonnasõbraliku majandamise toetuspaketid on vabatahtlikud. Kui Eesti keskmine väetustase jääb hinnanguliselt alla isegi põhi- ja lisapaketis kehtestatud piirangute tasemele, siis ei teki paljudel ka majanduslikku kahju, kui seaduses sätestatud väetustaset piiratakse. Intensiivse tootmisviisi valinud tootjad saavadki valida, kas nad ekstensiivistavad tootmist või jätkavad intensiivtootjatena.
Mis puutub teraviljasaaduste kvaliteeti, siis kõiki keskkonnasõbraliku majandamise nõudeid peaks vaatama tervikuna. Kui põllumajandustootja järgib viljavaheldust, kasutab sertifitseeritud seemet, kasvatab liblikõielisi, teab, milline on mulla ja sõnniku toitainete väärtus jne, siis väheneb ka vajadus pestitsiidide ja väetiste järele. Tulenevalt glüfosaatide kasutamise keelust kultuuride kasvu ajal suureneb ka toidu- ja söödateravilja ohutus. Samuti peavad tee äärde rajatavad mitmeaastase taimestikuga ribad kinni osa heitgaasidest põhjustatud raskmetallidest ning suure osa tolmust – see kõik kuulub samuti kvaliteedi alla, kuigi toiduohutuse mõttes.
Eesti maaelu arengukava seirekomisjonis tekkis 22. oktoobril arutelu teraviljatootmise, eelkõige rukkikasvatuse konkurentsivõime üle. Jutuks oli ka teravilja kvaliteet ilma taimekasvuregulaatoriteta kasvatamisel. Kokkuvõttes otsustati taimekasvuregulaatoreid taliviljade puhul keskkonnasõbraliku majandamise meetmes siiski lubada. Samamoodi on mitmed nõuded täpsustunud ja põllumajandustootmise seisukohast lihtsamini täidetavaks muutunud. Teisalt vähendavad need oodatavat keskkonnatasu. Ka pärast viimaseid nõupidamisi tootjatega on määrusesse muudatusi tehtud. Keskkonnasõbraliku majandamise määrus laieneb näiteks nendele põllumassiividele, mille suurus on üle 20 ha. Seda erinevalt esialgsest määruse variandist, kus oli määraks 10 ha. Aitäh!
