Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 11. töönädala esmaspäevast istungit. Palun, kas soovitakse üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Esimesena Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson, palun!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Teiseks, äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Kolmandaks, karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Aitäh! Head kolleegid! Me soovime üle anda eelnõu, millega tahame võrdsustada võimaluse saada eluasemelaenude intressidelt tulumaksutagastust, sest praegu saab tulumaksu tagasi taotleda ainult pankadelt võetud eluasemelaenu intressidelt. Me soovime, et seda saaks teha ka hoiulaenuühistutelt ja eluasemefondidelt võetud eluasemelaenude puhul.

Aitäh! Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Koos kahe kolleegiga Riigikogu majanduskomisjonist – Marek Strandbergi ja Ester Tuiksooga – anname põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile üle arupärimise Eesti alkoholipoliitika kohta. Eesti on olnud riik, kus alkoholitootmisel on olnud ajalooliselt väga tugevad juured ja piirituse tööstuslikul tootmisel on rohkem kui 500-aastane ajalugu. Paraku on see tänaseks tõepoolest ainult ajalugu, sest piiritust Eestis enam ei toodeta ja alkoholitootmisel on hoopis teine olukord, kui see Eestis ajalooliselt on olnud.
Alkoholitootmise valdkonda reguleerib Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika, mis on tugevalt reguleeritud ja korraldatud. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse järgi on piiritusjookide tootmine ühenduse põllumajanduse oluline turuväljund. Õiguslik raamistik peaks rõhutama seda tihedat seost põllumajandussektoriga, lisaks sellele peaks tarbijate ootuse täitmiseks ja traditsioonide järgimiseks piiritusjookide ja muude alkohoolsete jookide valmistamisel kasutatav etüülalkohol olema üksnes põllumajandusliku päritoluga. Eestis on paraku lugu niisugune, et kuigi Eesti jaoks on määruses reserveeritud "Estonian Vodka" geograafiline tähis, siis tegelikult Eesti piiritusest tehtud viina ei ole ja traditsioonidele viitavad sõnaühendid on ainult sõnakõlks, tarbijad saavad eksitatud. Täpselt niisamuti jääb põllumeestel turuväljund kasutamata, sest Eesti seadused on reguleeritud selliselt, et ilmselgelt on eelistatud üksnes vahendustegevust, mitte piirituse tootmist. Sellest lähtuvalt on meil tervelt kümme küsimust, mis puudutavad Eesti alkoholipoliitikat.

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud neli seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis edastan arupärimise otsekohe adressaadile.
Head kolleegid! Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Vabariigi Valitsuse s.a 8. aprillil algatatud nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu ning määranud selle juhtivkomisjoniks õiguskomisjoni. Teiseks, Riigikogu juhatus on edastanud  s.a 9. aprillil esitatud Vabariigi Valitsuse Eesti seisukohad Schengeni acquis' kohaldamise kontrollimise hindamismehhanismide kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 23. aprill kell 16. Kolmandaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse poolt eile esitatud Eesti seisukohad Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni muutmist käsitlevate Euroopa Liidu õigusaktide eelnõude kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ja määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõude kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 23. aprill kell 16.
Kolmapäeval, 15. aprillil osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ja põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.
Palun, kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16.
Läheme nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Enne palun aga tähelepanu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmed on võtnud tagasi kaks arupärimist, nr 260 ja 265. Seetõttu jäävad tänasest päevakorrast välja 8. ja 13. päevakorrapunkt. Ja veel: keskkonnakomisjon teeb juhtivkomisjonina ettepaneku sel nädalal mitte arutada esimesel lugemisel eelnõu 457, mis on planeeritud teisipäevase päevakorra teiseks punktiks. Juhatus on selle ettepanekuga nõus. Panen nende muudatustega päevakorra hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 76 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tänase päevakorra käsitlemist. Riigikogu liikmete Evelyn Sepa, Vilja Savisaare, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Mailis Repsi, Aadu Musta, Rein Ratase ja Kalle Laaneti 19. veebruaril s.a esitatud arupärimine Eesti Panga rolli kohta Eesti majanduses. Ma palun kõnepulti kõigepealt kolleeg Inara Luigase!

Aitäh! Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! 19. veebruaril oleme esitanud 17 Keskerakonna fraktsiooni liikmega arupärimise Eesti Panga presidendile Andres Lipstokile. Arupärimise sisu seisneb selles, milline on Eesti Panga roll praeguses Eesti majanduses. Me teame juba, et Eestis algas majanduskasvu aeglustumine 2007. aasta keskel, s.o tunduvalt varem kui enamikus teistes Euroopa riikides. Majanduse stabiilsuse hoidjana on Eesti Pangal väga suur õigus, talle on antud suured õigused ja kohustused, et seda stabiilsust hoida. Kuid majanduse ja rahanduspoliitika stabiilsusest Eestis on praegusel ajal raske rääkida, pigem räägime suurest majanduslangusest ja ees ootavatest toimetulekuraskustest, seda riigis tervikuna. Sellest tulenevalt tekivad õigustatud küsimused Eesti Pangale, miks nii on läinud ja kuidas edasi. Meil on viis küsimust, millele ootame vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Inara Luigas! Palun nüüd kõnepulti vastama Eesti Panga presidendi!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud Keskerakonna liikmed, kes esitasid arupärimise, aitäh teile selle eest! Üritan nendele küsimustele vastata ja seletada põhimõtteid, mis arupärimises esitatud küsimuste alusel toonitamist väärivad.
Kõigepealt, kooskõlas Eesti ja Euroopa Liidu õigusega annab Eesti Pank valitsusele majanduspoliitilist nõu küsimustes, mis mõjutavad otseselt Eesti Panga rahapoliitika edukust ning kus meil on suhteliselt heal tasemel teadmised. Ma pean siin silmas eelkõige eelarve tasakaalu, finantssektori usaldusväärsust puudutavaid küsimusi ja ka muid finantspoliitika valdkondi. Sellest tulenevalt on Eesti Pangal ja valitsusel erineval tasemel töised ja asjalikud kontaktid nii Eesti majanduspoliitika kui ka näiteks Euroopa Liidu poliitikaid puudutavates küsimustes. Koostöö hõlmab nii analüütikute igapäevast infovahetust kui ka regulaarseid kohtumisi kõrgemate ametnikega. Eesti Panga president suhtleb tihedalt Riigikogu ja valitsuse liikmetega. Omaette koostöövormina soovin välja tuua Eesti Panga, Rahandusministeeriumi ja Finantsinspektsiooni koostöögruppi finantsstabiilsuse tagamiseks. Eesti Panga ja valitsuse koostöö iseloomustamiseks võib nimetada enam kui 20 ametlikku eritasemelist kohtumist valitsuse liikmete ja valitsusametnikega 2008. aasta vältel. Sellele lisanduvad mitteformaalsed kontaktid ja jooksvad arvamuse avaldamised seaduseelnõude ja tegevuskavade kohta. Töiseid suhteid valitsusega on Eesti Pank hoidnud pikkade aastate jooksul, sõltumata valitseva koalitsiooni koosseisust. Oleme alati avaldanud arvamust oma parima teadmise ja äranägemise kohaselt, hoidmata tagasi loomulikult ka kriitikat.
Eesti Pangal on töised kontaktid ka teiste põhiseaduslike institutsioonidega. Tooksin siinkohal välja alles möödunud kuul koos Riigikontrolliga peetud seminari Eesti majandust ja finantsstabiilsust puudutavates küsimustes. Koostöös valitsusega ja avalikkusega on Eesti Pank viimase paari aasta jooksul korduvalt rõhutanud usaldusväärse eelarvepoliitika vajalikkust majanduse kohanemise tingimustes, euro kasutuselevõtu küsimusi ning finantssektori stabiilsusega seonduvaid asjaolusid.
Siinkohal võib pikemalt peatuda eelarvepoliitika küsimustel. Eesti Pank on esile tõstnud eelarve pikaajalise jätkusuutlikkuse ehk riigi kulude stabiilse rahastamise tähtsust, mis n-ö headel aegadel väljendub eelarve tuntavas ülejäägis ja reservide kogumises. Muu hulgas rõhutasime kiire kasvu aastatel vajadust hoiduda lisaeelarvete koostamisest aasta keskel ja eelarve veelgi suurema ülejäägi olulisust. Seega on viimastel aastatel valitsuse kogutud reservide vajalikkuse põhjendamisel Eesti Panga sõnal olnud kaalukas roll, kuigi reservid oleksid võinud olla suuremad. Samal ajal on Eesti Pank olnud seisukohal, et suhteliselt mõõduka defitsiidi tekkimine ei ole praeguse majandusliku šoki korral midagi väga halba. Kuid järgmistel aastatel tuleb puudujääki kavakindlalt vähendada ja majanduse normaliseerudes taastada eelarve ülejääk.
Euro kasutuselevõtu küsimustes oleme teinud valitsusega väga tihedat koostööd mitmesugustes komisjonides ja töörühmades. Oleme kindlal seisukohal, et on vaja tagada kõigi Maastrichti kriteeriumide täitmine 2009. aasta lõpuks.
Teiseks. Eesti Panga töö tulemuste üle otsustab Eesti Panga Nõukogu ja kokkuvõttes Riigikogu. Omalt poolt võin kinnitada, et usaldus Eesti krooni ja valuutanõukogu ning Eesti majanduspoliitika vastu on eriti praeguses keerulises turuolukorras jätkuvalt küllaltki hea. Kõige olulisema näitena toon ma siinkohal esile Rahvusvahelise Valuutafondi selle aasta märtsis avaldatud aruande Eesti majanduse kohta ja selle arutelu IMF-i direktorite nõukogus. Arutelu tulemusena kinnitas IMF, et valuutakomitee süsteem on Eestile kasulik olnud ja finantssektor on üleilmsele kriisile hästi vastu pidanud. Selle kahe lause taga on suur töö, mitu missiooni ja see hinnang on sellisel kujul kindlasti pädev. Samuti on nüüdseks märkimisväärselt alanenud ka eelmistel aastatel majandust ohustanud haavatavused. Euroopa Liiduga ühinemise järgselt kiirenenud inflatsioon on kindlalt langenud. Eesti hinnatase püsib sellel ja järgmisel aastal stabiilsena või isegi alaneb teatud määral. Jooksva konto puudujääk ehk majanduse säästude ja investeeringute vahe on kahanenud ning jooksev konto võib käesoleval aastal olla ülejäägis. Seetõttu on majanduse sõltuvus välisraha sissevoolust oluliselt kahanenud.
Kinnitan veel kord, et Eesti raha ja pangandus tulevad globaalse kriisiga hästi toime. Krooni kindel kurss ja Põhjamaadega integreerunud pangandus on Eesti majanduse kohandumise ja uue kasvufaasi peamised toed. Selles kontekstis on oluline krooni kindel kurss ja valuutakomitee süsteemi jätkusuutlikkus, mida me oleme oma tegevuses juba kinnitanud, samuti see, et poliitika püsiks euro kasutuselevõtu lainel ja euro võetaks kasutusele esimesel võimalusel, kui Maastrichti kriteeriumide täitmise hindamise tulemused selle annavad.
Kolmandale ja neljandale küsimusele, kui lubate, vastaksin ma koos. Koostöö Eesti Panga, Finantsinspektsiooni ja Rahandusministeeriumi vahel on hea ja koostööleping on rakendunud ladusalt. Meie koostöö seisneb muu hulgas igapäevases infovahetuses Eesti panganduse finantssüsteemi kohta, seadusandliku raamistiku muudatusettepanekute kooskõlastamises ning Euroopa Liidus esindatavate positsioonide väljatöötamises. Regulaarselt käib koos kolmepoolne koostöökomisjon. Põhja- ja Baltimaade vaheline koostöö finantsstabiilsuse tagamiseks on hea ning eeskujuks ka ülejäänud Euroopa Liidule. Eriti selgelt on see ilmnenud käesoleva finantskriisi taustal. Eesti ja naaberriigid nii siin kui sealpool Läänemerd on olnud omavahel vajaduse korral igapäevases kontaktis, et vahetada jooksvat teavet finantssüsteemi olukorra kohta. Samuti toimuvad nimetatud koostöölepingu raames regulaarsed kohtumised ühtse pangandusturu toime hindamiseks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti Panga ja teiste pädevate asutuste vaheline koostöö siseriigis ning Põhja ja Balti regioonis on ladus ja usalduslik. Kindlasti on see aidanud väga olulisel määral kaasa ka panganduse stabiilsena hoidmisele praeguses pingelises turusituatsioonis.
Ja viimaseks. Eesti Panga hinnangul täidab Eesti käesoleva aasta lõpuks kõik Maastrichti kriteeriumid, sh euro kasutuselevõtu võimalusi edasi lükanud inflatsioonikriteeriumi. Eesti inflatsioon on oluliselt alanenud ning püsib madalamal tasemel või on negatiivne nii sellel kui ka järgmisel aastal. Võtmeküsimuseks on nüüd tõusnud eelarvekriteerium ja peamine ning kõige olulisem majanduspoliitiline meede euro kasutuselevõtu toetamiseks on hoida eelarve puudujääk väiksem kui 3% sisemajanduse kogutoodangust. Tänan!

Suur tänu, härra president! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Eesti Panga president! Minu küsimus on seotud sellega, kas kasutada ära kõik reservid või võtta hoopis laenu. Kas Eesti Pank läheb kaasa selle meeletu eelarve kärpimise püüdega? Ma vaatasin, täna hommikul üks erakonnajuht juba esines, et nüüd jälle kärbitakse ja rahvas peab seda rõõmuga pealt vaatama. Tahaks selles osas teie kui spetsialisti hinnangut. Tegelikult maailmas see määramatus ju kestab ja sellel ei paista praegu nii kiiret lõppu. Kui likviidsed reservid praegu otsa saavad ja, ütleme, kärpimise ind ka jahtub, mida siis ette võtma peaks? Kas peaks näiteks Euroopa Investeerimispangalt laenu võtma või mida peaks tegema?

Aitäh! Ma kõigepealt loodan, et see kärpimise teema, mis valitsuses praegu just aktuaalselt üleval on, saab selles mõttes õnneliku lahenduse, et kärpimise ettepanek jõuab õige pea teie ette. Seda kärbet on vaja ja see kärbe on kindlasti esimene, mida ka Eesti Pank valitsuselt ootab. Pigem tahaks näha selle kärpemehhanismi tegelikku sisu. Hinnangu andmisega ma ei kiirustaks, vaataks, kuidas, mis kujul see on, mis mahus see on. Nii Rahandusministeeriumi enda prognoosi peale vaadates kui ka meie kevadprognoosi järgi – kevadprognoos saab valmis paari nädala pärast – on kolmemiljardiline kärbe jätkusuutlikkuse seisukohalt üksinda kindlasti vähe. Nii et arvatavasti tuleb kärpimisega edasi tegelema hakata, sellest kärpest üksi ei piisa, kuid esialgu on juba see suur samm edasi, et anda õige sõnum kõigile nendele turgudele, kellele sa viitasid.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud Eesti Panga president! Te rõhutasite, et olete valitsusega tihedat koostööd teinud, millegipärast on aga just Eesti Panga majandusprognoosid Rahandusministeeriumi omadest suuresti erinenud ja valitsuse majandusprognoosid on kahel viimasel aastal osutunud tõepoolest täiesti profaanseteks. Kuivõrd on Eesti Pank nendele vildakatele prognoosidele tähelepanu juhtinud ja kas teid on ka kuulda võetud? Võib-olla oleks nendesse hoiatustesse pidanud tõsisemalt suhtuma, et meile ei hämataks siitpoolt nende poliitiliste prognoosidega?

Aitäh! Prognoosimine on üldse üks selline tegevus, mille tõhususele saab hinnangu anda pärast seda, kui prognoosiperiood on kas just-just käes või isegi juba läbi. Seetõttu on prognooside tõesuse ja kvaliteedi hindamine väga keeruline tegevus. Rahandusministeeriumi ja Eesti Panga prognooside erinevus on juba see, et meil on natuke erinevad ajad, millal me prognoose kokku paneme. Rahandusministeerium lähtub oma prognoosides eelkõige eelarve kokkupaneku vajadustest ja nendest nõuetest, mis sellest tsüklist tulenevad. Meil on prognoosimine pikemas tsüklis ja seotud ajalooliselt sellise ajakavaga, mida nii Euroopa Komisjon kui ka teised üleeuroopalised organisatsioonid suurte prognooside puhul arvestavad. Seetõttu tuleneb erinevus juba sellest, et Rahandusministeerium vaatab neid numbreid natukene varem. Need numbrid, mis meie kätte saame, on hilisemad ja selle võrra loomulikult ka täpsemad. Nii et lähtealus on juba teine. Prognoosijate koostöö on aga Rahandusministeeriumi ja Eesti Panga vahel väga tihe ja neid meetodeid, neid mudeleid jne, mida prognoosijad kasutavad, tutvustatakse vastastikku küll. Ma ei julge nii väga öelda, miks üks või teine prognoos just sellisel kujul on. Kui palju on Rahandusministeeriumi prognoosil mingisugust poliitilist mekki juures, selle kohta minul informatsioon puudub. Aga ma ütlen, et selle töö tegijad suhtlevad väga tihedalt, ja ma arvan, et erinevus tuleneb rohkem sellest, et lähtekohad on prognoositsüklist tulenevalt natuke erinevad.

Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Eelmisest küsimusest sa said juba aru, kui õudses olukorras me peame siin tööd tegema. Me peame tegema ratsionaalse eelarve jne. Nii et olukord on raske. Selle asemel ma küsin su käest ühe teise küsimuse, mille peaks tegelikult esitama opositsioon. Aga see on tõepoolest oluline. Nimelt, väga palju on räägitud sellest neetud d-sõnast, devalveerimisest. Devalveerimist muidugi ei tule, aga ma tahaksin ühe asja kohta küsida. Ütle, palun, kas see on kindel, et Eesti kroon läheb üle euroks selle kursiga, mis kehtib täna? Me arutasime seda ka põhiseaduskomisjonis ja sinu asetäitja ütles, et jah, kindlasti. Kas sa saad seda kinnitada, et euro vahetatakse kroonideks ja kroonid eurodeks tänase kursiga?

Aitäh! Esimene kommentaar tuli juba eelmiselt küsijalt. Aga muidugi saan ma kinnitada seda, mida arvatavasti ütles Märten Ross komisjonis või fraktsioonis, kus ta kohtumas käis. Saan kinnitada ka sellepärast, et see on praegu ametlik Eesti krooni kurss. Keegi seda vaidlustanud ei ole, ei Euroopa Komisjonis, ei Euroopa Keskpangas ega ka IMF-is või Maailmapangas. Sellest tulenevalt ei ole meil mitte mingisugust põhjust arvata, et vahetult enne eurole üleminekut tekiksid mingid uued põhjused, miks keegi peaks hakkama seda vaidlustama. Täna, jah, kinnitan loomulikult samuti, et me läheme üle sellesama kursiga.

Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua Riigikogu esimees! Lugupeetud Eesti Panga president! Te ütlesite, et Eesti Pank ja Eestis olevad äriühingud, pangad saavad majanduskriisi ajal hästi hakkama. Ma olen ka selles veendunud. Aga kas ka Eesti rahvas ja ettevõtted, kes on võtnud  laene, praegu hakkama saavad – siin on palju küsimärke. Kui palju Eesti Pank aitas kaasa ja juhtis pankade tähelepanu, et nad nii vaba käega laenusid välja ei annaks? Meeldiv oli kuulda, et Eesti Pank peab praegu silma peal Maastrichti kriteeriumil, et põhiline eesmärk on sel aastal ja ka järgmisel aastal minna eurole üle just aastal 2011. Kas selle vastutuse võtab nüüd täielikult enda peale Eesti Pank, et 2011 läheme üle eurole? Kas ma sain õigesti aru?

Aitäh! Hakkaksin tagant ettepoole tulema. Loomulikult toob euro maale ja vastutab eurole ülemineku eest igas riigis selle valitsus. Seetõttu on vastus teisele küsimusele selline, et euro maaletoomise eest seisab Vabariigi Valitsus ja Eesti Pank üritab kaasa aidata niipalju, kui meil on oskusi ja teavet seda protsessi toetada, nagu ma juba eespool rääkisin. Ja me kindlasti kinnitame seda kogu aeg üle, et eurole üleminek on meie majanduse kriisist väljatoomise üks väga olulisi eeldusi. Arvatavasti tuleb siit ka vastus esimesele küsimusele, et kriisist väljatulek, koos sellega uute töökohtade loomine ja kõikvõimalike sotsiaalprogrammide jõulisem käivitumine on see, et ka inimesed, kes tänases kriisis on pihta saanud, näeksid mingisugust pääseteed.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud pangapresident! Minu küsimus haakub eelmise küsimusega. Meil on juba üle 57 000 inimese töötuks jäänud. Samas kõik need abipaketid, mis võiksid majandust elavdada ja samuti olla abiks inimestele, et uuesti tööturule tagasi tulla – ma mõtlen siin väljaõpet ja muud taolist –, liiguvad kuidagi teosammul. Peaaegu aastaga ei ole midagi edasi liikunud. Mis te kõrge rahandusspetsialistina arvate, kas eurole ülemineku hind ei ole Eesti jaoks ja Eesti inimesele liialt kõrge?

Aitäh! Ma arvan, et eurole üleminek ja sellest tulenevad võidud kaaluvad kindlasti üles need kannatused ja ebameeldivused, mida tänases majanduslanguses riik ja riigi alamad üle elama peavad. Nii et eurole üleminek on iseenesest kindlasti üks olulisemaid pääseteid Eesti majanduse taaskäivitamisel ja selle pääsetee sisu on usalduse taastamine. Ka mina rääkisin siitsamast kõnepuldist kuu aega tagasi pikalt just sellest, kui oluline on usalduse taasleidmine investorite jaoks ja selle kaudu loomulikult ka riigis sisemiselt ning siin on euro kindlasti üks suuremaid nurgakivisid. Nii et ma arvan, et see üleminek, pärast seda, kui see on toimunud ja oma plussid nähtavaks teinud, kaalub üles, nagu ma ütlesin, ka need kannatused, mis rahval tänases majanduskriisis on. Seejuures ei ole nad kindlasti seotud ainult sellega ja võib-olla isegi mitte üldse sellega, et me peame täitma Maastrichti kriteeriume. Pigem ikkagi sellega, et kogu maailmamajandus on kriisis. Maastrichti kriteeriumid on sellised kriteeriumid, mis peaksid andma selge sõnumi ühe või teise riigi püüdluste kohta, ja kui need püüdlused on positiivsed, siis ma arvan, et kõigil peaks hästi minema.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud pangapresident! Kas võib öelda, et teie soovitus on, et mida kiiremini valitsus tuleb Riigikogusse järgmise negatiivse lisaeelarvega, seda kasulikum on?

Minu soovitus on see, et mida kiiremini valitsus tänaste prognooside põhjal viib eelarve tulud ja kulud sellesse konditsiooni, et Eesti riigi jätkusuutlikkus oleks tagatud ja koos sellega ka kaasnev Maastrichti kriteerium täidetud, seda parem on.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Te ütlesite ühes vastuses, et Eesti Pank vaatab tulevikku. Minul ongi küsimus selles suhtes, et praegu, ilmselt koostöös Eesti Pangaga, käib 2010. aasta eelarve strateegia arutamine. Kahjuks ei ole meie ka rahanduskomisjonis veel neid dokumente näinud. Mis on teie nägemus, kui suur peaks eelarve järgmisel aastal olema?

Aitäh! Eelarvestrateegia kokkupanek on loomulikult Rahandusministeeriumi ja valitsuse rida. See strateegia peab tavade ja Eestis kehtiva korra alusel juba õige varsti siia teie ette jõudma. Ma ei hakkaks siin numbritega opereerima. Aga ma väga loodan, et kõik need sammud, mida strateegias eelarvepoliitika jaoks planeeritakse, on sellised, mis tagaksid aastail 2010–2011 eelarve jäämise Maastrichti kriteeriumi 3% raamidesse, ja 2011 võiks olukorra paranemisel tegelikult juba tasakaal saada eesmärgiks. Mida ma strateegia juures tahaksin küll toonitada, on see, et kui strateegia siia teie laua peale jõuab ja läheb arutamise ja kinnitamise protsessiks, siis kõik need sammud, mida oleks võimalik strateegia järgi astuda juba 2009, ka tegelikult saaksid 2009. aastal astutud. See ainult kergendaks kõigi nende eesmärkide saavutamist, millest me siin enne rääkisime ja mida arvatavasti ka strateegia perspektiivis planeerib. Strateegia teatud sammude ettepoole toomine on küll see, mida Eesti Pank toetaks.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh! Austatud Eesti Panga president! Mina puudutaksin ka seda teemat, mille kohta küsis kolleeg Toomas Varek. Nimelt on Eesti majandusruumi laenujäägiks 260 miljardit krooni ja küsimus ongi, kuidas me suudame seda laenu teenindada, kui Eesti majandusruum ei teeni raha, vaid pigem kaotab raha. Kui me rääkisime siin devalveerimisest või eurole ülemineku kursist, siis tegelikult on mõned majandusringkondade spetsialistid ka majandusfoorumitel väitnud, et see kurss ei jää selliseks, sest sellise laenu teenindamiseks me kaotame jätkusuutlikkust riigis tervikuna. Kuidas te hindate, kui jätkusuutlik on Eesti riik näiteks sellise laenu teenindamisel?

Ma arvan, et jätkusuutlikkuse puhul on hirmus oluline seesama kärbete temaatika, mis siin korra üleval oli. Kui buumimise ajal üle tootluse kasvanud palk taandub tootlusega võrdsele tasemele, kui sellega koos taanduvad ka muud kulud, siis peaks tekkima rohkem võimalusi varem võetud kohustuste täitmiseks ehk teie mainitud suure laenu teenindamiseks niimoodi, et mingeid äärmuslikke samme kogu majanduspildi muutmiseks vaja ei ole. Ja ma arvan, et need sammud, mida plaanitakse teha, peaksid tulema siin teie laua peal sellestsamast strateegiast, millest me eelmise küsimuse juures rääkisime. Ma olen küll seda meelt, et Eesti riigi rahandust on nii täna kui varasematel aastatel aetud sellisel tasemel, et ekstra ettevõtmisi selleks, et tasakaalustada ja tasakaalus hoida meie riiki tervikuna ka jätkusuutlikkuse printsiibist tulenevalt, vaja teha ei ole. Jätkusuutlikkuse mõiste laua peal hoidmine on hirmus oluline sellepärast, et eurole üleminek on kindlasti hästi tähtis, aga eurole üleminek iseenesest – oma jutus üritasin ka seda toonitada – peab tagama riigi jätkusuutliku toimimise. Neid asju tuleb vaadata koos. Ma arvan, et need eurole ülemineku tarvis tehtavad sammud on normaalne eelarvestrateegia, samm üks, ja mis siia laua peale tuleb, on samm kaks. Ja ma loodan väga, et mõne aja pärast hakkavad järsku ka makropildis paistma meie naabrite ja partnerite juurest mingisugused paremad tulemused, ning nende tulemuste ärakasutamine on samm kolm.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Eesti Panga president! Me oleme mitmel puhul arutanud Eesti Panga pädevuse üle. Küll on ta olnud n-ö kompetentsikeskus, küll on ta olnud Eesti krooni kursi hoidja. Interpretatsioone on olnud mitmeid. Aga nagu te ka täna siin olete mitmel puhul öelnud, on teie n-ö keskne mure makropilt, edasi, eelarvestrateegia. Siit mu küsimus. Mida Eesti Pank, kasutades ära kõiki neid nimetatud kompetentse, on teinud selleks, et Eesti majandust elavdav strateegia jõuaks lõpuks ka kaante vahele ja reaalsesse ellu? Me saame kõik aru, et sellel on ju otsene mõju nii eelarvestrateegia koostamisele, täitmisest rääkimata, nii makropildile kui ka kogu Eesti sotsiaal-majanduslikule olukorrale.

Aitäh! Eesti Pank loomulikult ise strateegiaid sellisel kujul välja ei tööta, et see strateegia, mis Eesti Panga majast välja läheb, tuleb siia teile kinnitamiseks. Eesti Pank üritab panustada oma kompetentsi nendesse dokumentidesse, mida Rahandusministeerium ja valitsus teie ette toovad. Nagu ma siin enne rääkisin, on Eesti Pangal olnud hea koostöö nii tänase valitsuse kui ka varasemate valitsustega. Nende tähtsate dokumentide kokkupanekul on küsitud meie arvamust ja me oleme oma arvamuse ka alati andnud. Teine küsimus on, kui palju ja mis mahus seda arvamust on arvestatud. Eks siin on alati erinevad põhjused, kui palju saab arvestada ja kui palju ei saa arvestada, aga mingisugust pahatahtlikku tegevust oma jutu pealesurumisel, vähemalt nendel aastatel, mis mina olen Eesti Pangaga kokku puutunud, küll olnud ei ole. Ma ei pea praegu üldse silmas ainult neid aastaid, mis ma olen olnud Eesti Panga presidendi ametis, vaid ka neid aastaid, kui ma Riigikogust olin delegeeritud Eesti Panga Nõukogusse ja jälgisin selle kaudu, mida Eesti Pank teeb. Ma arvan, et Eesti Panga kompetentsi mudeli kasutamise võimalus on kõikidel valitsustel olnud laua peal ja nad on seda vahelduva eduga ka kasutanud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra Eesti Panga president, arupärimisele ja küsimustele vastamise eest! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Vilja Savisaare, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Mailis Repsi ja Aadu Musta 19. veebruaril s.a esitatud arupärimine Sõmera hooldekodu kohta. Palun, kolleeg Vilja Savisaar, kõnepulti!

Proua esimees! Lugupeetud peaminister! Ma palun, et te vastaksite minu ja veel kümne Eesti Keskerakonna fraktsiooni kolleegi arupärimisele, mis on esitatud 19. veebruaril s.a. Küsimused tulenevad järgmistest asjaoludest. Meie poole on pöördunud Sõmera hooldekodu töötajad, kes on mures oma püsielanike edasise käekäigu pärast. Pöördujate sõnutsi on AS Hoolekandeteenused võtnud vastu otsuse kaotada hooldekodus toetatud elamise teenus. Sellel on majanduslik põhjendus: Sõmeral puuduvad selle teenuse pakkumise jaoks tingimused, st kliendid peaksid elama praktiliselt iseseisvalt üürikorterites. AS Hoolekandeteenused on võtnud vastu otsuse kolida kliendid mandrile Koluveresse ja Mõisamaale ning ettevalmistused selleks juba käivad. Kolimisest ei tohi aga hoolealused midagi teada saada ning aktsiaseltsi juht Maarja Mändmaa on ähvardanud töötajaid vallandada, kui keegi peaks teada saama. Siiski on informatsioon jõudnud hoolealusteni. Sellele viitab mulle saadetud kiri, millele on tegelikult alla kirjutanud needsamad hoolealused. Kui meiepoolse sekkumise tulemusel ümberpaigutamise jutud mõneks ajaks vaibusid, siis selles kirjas nad viitavad, et on võetud uus taktika. Nüüd meelitatakse, et läheme vaatame, kuidas see uus kodu välja näeb. Aga hoolealuseid on ju kerge petta, kui jõud on teisel poolel. Mõned inimesed on seal elanud juba üle 20 aasta ning lahkumine oleks neile vastumeelne. Kõnealused käivad päevakeskuses tööl ning see on oluline osa nende elust.
Teiseks takistuseks olevat asjaolu, et varasemast ajast tehtud vea tõttu on neil enamikul vale teenus, nad ei saa tegelikkuses iseseisvalt ehk toetatud elamises hakkama. Mitmed ei oskavat raha lugeda, kuid uue stsenaariumi järgi peaksid nad nüüd paarikaupa Koluvere hooldekodu lähedal asuvates korterites 3000-kroonise sissetulekuga hakkama saama. On tehtud ettepanek teenus ümber muuta, et see vastaks kõnealuste klientide reaalsele olukorrale ja nad ei peaks kolima oludesse, kuhu nad ei soovi minna ja kus nad ilmselt toime ei tuleks. Aktsiaseltsilt tuli vastus, et nad võivad teha avalduse teenuse muutmiseks, kuid ära lähevad niikuinii, koos avaldusega.
Oleme esitanud sellel teemal kirjaliku küsimuse ka sotsiaalministrile, kuid tema kahjuks meie küsimustele sisuliselt ei vastanud. Olgu märgitud, et tänaseks on selles küsimuses algatanud menetluse ka õiguskantsler.
Meie küsimused teile on järgmised. Psüühiliste erivajadustega inimestega tegelemisel on esmaseks oluliseks tingimuseks just nimelt rutiin, stabiilsus, neist hoolimine ning neile kodutunde loomine. Kas te peate õigeks AS-i Hoolekandeteenused juhi Maarja Mändmaa soovi need inimesed kodust eemale viia? Teine küsimus: kuidas ja kas plaanite sekkuda? Kolmas küsimus: millised on põhjendused nende inimeste üleviimiseks, kui palju sellega raha kokku hoitakse ning kas see tasub ära kannatused, mis niimoodi nendele inimestele tehakse? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Vilja Savisaar! Palun, härra peaminister, vastamiseks kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu ja head arupärijad! Ma kasutan juhust, et Eesti Panga president viibib veel siin Riigikogu saalis, ja kiidan teda selle eest, et ta on Eesti Panka hästi juhtinud. Eesti kuulub nende väga väheste Euroopa Liidu liikmesriikide hulka, kus valitsused ei ole pidanud finantssektori stabiilsuse tagamiseks kulutama maksumaksja raha. Ehk siis meie pangad on saanud ise väga hästi hakkama reservide moodustamisega, nad on hästi kapitaliseeritud ja see on Eesti Panga väga hea töö tulemus.
Aga nüüd tuleme arupärimise juurde. Küsimused on pikad ja te lugesite nad ette, kuid ma arvan, et raske on järge ajada, kui ma neid uuesti ei korda. Minu meelest oleks metoodiliselt kergem, kui teie oma küsimusi ette ei loeks, mina loen nad ette ja siis on üks kord loetud. (Vahelehõige saalist.) Kui nii, siis nii.
Vastus esimesele küsimusele. AS-i Hoolekandeteenused juht Maarja Mändmaa pole mulle rääkinud oma soovist ega peagi seda tegema. Sotsiaalhoolekande seaduse § 11⁴ määratleb teatavasti toetatud elamise teenusele esitatavad nõuded, muu hulgas nõuded teenuse osutamiseks inimese kasutusse antavale eluruumile. Sõmera hoolekodu ruumid ei vasta AS-i Hoolekandeteenused väitel ja Sotsiaalministeeriumi kinnitusel seaduses sätestatud tingimustele. Pole mingit õigustust allutada inimesi, kes saavad teatud eeldustel, st toetatud elamise teenuse toel, iseendaga hakkama, ööpäevaringsele hooldusele ega sundida neid elama halvemates tingimustes, kui nad seda väärivad. Selles osas ei saa ma mingil juhul nõustuda arupärijate soovitusega need inimesed ümber klassifitseerida, peaasi, et neid saaks jätta Sõmerale. Samas on nõuetele vastavad ruumid olemas Mõisamaa ja Koluvere hooldekodus. Nõndanimetatud toetatud elamise teenusel viibivad inimesed paigutatakse nende endi nõusolekul nimetatud hooldekodude juures asuvatesse korteritesse. Nendes korterites on tagatud tervisekaitse nõuete täitmine. Lisaks saavad inimesed rohkem privaatsust, kuna nad paigutatakse ühe- või kahekohalistesse magamistubadesse.
Vastus teisele küsimusele: ei plaani.
Vastus kolmandale küsimusele. Nagu ma esimesele küsimusele vastates juba ütlesin, ei vasta Sõmera hooldekodu ruumid AS-i Hoolekandeteenused väitel ja Sotsiaalministeeriumi kinnitusel seaduses sätestatud tingimustele. Sõmera hooldekodus puuduvad kohased ruumid nn toetatud elamise teenuse osutamiseks. Kõnealuste inimeste jätmine Sõmerale eeldaks hooldekodu piirkonnas, see on Kärla vallas, nõuetele vastavate korterite ostmist, mida aga turul ei pakuta, või siis uute korterite ehitamist. Kannatusi ei valmista toetatud elamise teenuse toel iseendaga hakkama saavatele inimestele mitte niivõrd nende ümberpaigutamine teise hooldekodusse, vaid nende jätmine või siis paigutamine kokku ööpäevaringset hooldust vajavate inimestega. Sotsiaalministeeriumist saadud info põhjal on AS Hoolekandeteenused neid teavitanud, et praegu Sõmera hooldekodus nn toetatud elamise teenusel viibivatele inimestele ja nende lähedastele on korraldatud uute elukohtade külastamine, mille tulemusena on Sõmera hooldekodu asukad ühe erandiga avaldanud soovi kolida Koluvere hooldekodusse. Seevastu kaks toetatud elamise teenuse kasutajat on juba saanud Sotsiaalkindlustusametilt ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamise otsuse, mis tähendab, et nad jäävad Sõmera hooldekodusse. Kuue inimese erihoolekandeteenuse vajadus on uuesti hindamisel isiklike rehabilitatsiooniplaanide koostamise raames ning nendest otsustest selgub, kas nad vajavad seda teenust. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Aitäh! Härra peaminister! Kui te seda arupärimist ette valmistasite, kas te rääkisite siis  sotsiaalministriga ka sellel teemal, kuidas nendele nõusolekutele allkirjad saadi? Kas nendele inimestele ikka tutvustati seda lepingut ja kuivõrd nad sellest lepingust, millele nad alla kirjutasid, aru said. Teisisõnu, kas see ikkagi oli väga vabatahtlik ümberkolimine? Need inimesed ju ei kirjutaks, kui see kõik nii väga vabatahtlik oleks.

Aitäh! Mina ei saa küll kuidagi nõustuda sellise lähenemisega, et inimesed tahavad olla rangema järelevalve all, kui neil on võimalus piirduda mingite toetavate teenustega ja saada rohkem iseseisvust. See on küll kohatu paralleel, aga ma ei ole märganud, et inimesed tänavalt kipuks näiteks arestikambrisse. No ei ole märganud. Seetõttu ma ei pea normaalseks, kui arvatakse, et inimesed peaksid olema ööpäevaringse järelevalve all või et need inimesed, kes saaksid iseseisvalt toetusteenuse abil oma eluga hakkama, peaksid ilmtingimata viibima nende inimeste keskel, kes vajavad tulenevalt oma tervislikust seisundist ööpäevaringset järelevalvet. Minu meelest on see humaanne, et nendele inimestele, kes ei vaja ööpäevaringset hooldusteenust, antakse võimalus iseseisvamalt elus hakkama saada.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Oma vastuses te mainisite kaks korda, et osa inimesi, kes soovivad, viiakse Koluverre üle. Mul jäi sellest mulje, et Koluvere hooldekodu jätkab oma tegevust. Mõni aeg tagasi, kui ma käisin Kullamaa vallavalitsuses külas, olid aga Kullamaa valla töötajad, eriti vallavanem, väga mures, sest pidid käima jutud, et Koluvere hooldekodu tahetakse üldse ära kaotada. See on aga selles piirkonnas tõsine probleem just tööhõive seisukohalt. Mida te oskate selle kohta öelda?

Aitäh! Minuni ei ole need jutud jõudnud. Minule on Sotsiaalministeerium väitnud, et Sõmerast paigutatakse osa inimesi ümber Koluverre.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Austatud peaminister! Küllap ei ole see teile kuidagi üllatuseks, et väga suur osa Eesti inimesi peab teid enamikus valdkondades inimeseks, kes kohe kindlasti elu tegelike asjaoludega mitte kuigi lähedalt tuttav ei ole. Ja mis puudutab sellesama hooldekodu patsiente, siis ma usun, et võrdlus arestimajaga ja vabatahtlikult arestimajas viibimisega ei ole mitmes mõttes kohane. Seal on väga selgelt tugeva vaimupuudega inimesi ja ma usun, et mingil hetkel on põhjust mõelda, kas nad ei kujuta võib-olla ka ohtu teistele, kes ei ole väga õnnelikud, et need inimesed kuskil väga iseseisvalt toimetavad. Siit minu küsimus: millele tugineb teie veendumus, et need inimesed on kõik täie teadmise juures, vastutustundega ja vabatahtlikult need lepingud allkirjastanud?

Aitäh! Mina poliitikuna olen küll enesekindel, kuid diagnooside panemise jätaksin ma endiselt arstide asjaks. Ma ei sekkuks sellesse protsessi ja mul oleks hea meel, kui ka teie ei läheks neile ette kirjutama, missugust hooldust üks või teine isik vajab. Jäägu see arstide otsustada.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ühes teises ministeeriumis me tegelesime ka aktiivselt sellega, et isegi need inimesed, kellel on keskmine puue, saaksid üles kasvatatud ja, ütleme, haritud nii, et nad toetatud elamise teenuse abil toime tuleksid. Me olime äärmiselt kurvad, et järgmine süsteem alati ei jätkanud sealt, kus koolisüsteem lõpetas. Aga Sõmera puhul tuli selline samm paljudele inimestele kas liiga hilja või liiga ootamatult. Kas te selle arupärimise raames või üldiselt olete rääkinud Sotsiaalministeeriumiga, kuidas sellist üleminekuprogrammi ellu rakendada, et need inimesed sellega kuidagi paremini kohaneksid? Sest karta on, et just ootamatus oli see, miks need inimesed, kes on võib-olla niigi üsna kergesti ärrituvad, veel eriti ärritusid.

Aitäh! Ma tahaksin väga loota, et need inimesed saavad parematesse oludesse. Minu meelest on Eestis Nõukogude ajast pärit arusaam, kus millegipärast arvati, et vaimse puudega inimesed peaksid elama muust ühiskonnast isolatsioonis. Kui me võtame võrdluseks kas või Norra, siis Norras käivad ka sügava vaimupuudega noored inimesed samas koolis nende inimestega, kel sellist puuet ei ole. Nendel on hooldajad kõrval ja nendel inimestel ei teki mitte mingisuguseid kohanemisraskusi ka hilisemas elus. Samuti on nendel inimestel, kellel ei ole puuet, sellistes oludes hoopis kergem mõista inimesi, kellel on puue. Minu meelest on süsteem Eestis aastatega muutunud märksa paremaks. Kindlasti ei ole kohane selline suhtumine, et kui on puue, siis olgu juba isolatsioonis, ärgu üritagugi iseseisvalt hakkama saada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, see on Riigikogu liikmete Evelyn Sepa, Mailis Repsi, Vladimir Velmani, Helle Kalda, Kadri Simsoni, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Rein Ratase ja Vilja Savisaare 19. veebruaril s.a esitatud arupärimine vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse aasta kohta. Evelyn Sepp on juba kõnepuldis. Palun!

Aitäh! Austatud kolleegid! Arupärimine puudutab sotsiaalset tõrjutust ja vaesust ja seda eriti paljulapseliste perede hulgas. Kui me hiljuti kuulasime põhiseaduskomisjonis Eesti inimarengu aruande pikemat lahtiseletust ja analüüsi, siis Eesti sotsiaalteadlased juhivad väga kriitiliselt tähelepanu sellele, et need sotsiaalsed grupid, kes viimastel aastatel on võtnud pisut pikemate sammudega järele n-ö keskmisele elatustasemele ja elukvaliteedile, on just nimelt need, kes nüüd kriisiaegade saabudes ka kiiremini kaotama hakkavad ja langevad taas vähemalt stardieelsele positsioonile, kui mitte veel madalamale või halvematesse oludesse.
Nimetatud arupärimine puudutabki paljulapselisi peresid ja nende suurt riski jääda vaesusse just tulenevalt oma eluaseme parandamiseks võetud laenudest. Pangajuhtide hinnangul oli raskustes laenajaid selles grupis 2008. aastal 0,9% ning aasta jooksul kasvas see protsent juba 2,3-le. Rahaliselt tähendab see umbes 900 miljonit ehk umbkaudu tuhandet leibkonda. Aasta lõpuks küündis nende võlgnike võlg kokku 2,6 miljardi kroonini ja täna on makseraskustes juba enam kui 3500 perekonda.
Samas on mitmed Eesti naaberriigid edukalt rakendanud just lasterikaste perede eluasemelaenu osalise tasumise võimalust. Ka näiteks sageli halva näitena toodav Läti töötas juba 2005. aastal välja sellise peredele mõeldud lastetoetuse ja eluaseme soetamise paketi ning riik on otsustanud aidata laenu põhiosa tagasimaksmisel. Leedus on lastega peredel võimalik taotleda riigilt eluasemelaenu kuni 10%-list kinnimaksmist.
Et me oleme kuulnud hirmutavaid jutte mitmesugustest eelarvekärbetest ja maksumuudatustest, mis ilmselgelt hakkavad puudutama eelkõige seda inimeste gruppi, siis on meil ka neli küsimust. Esiteks, millised on plaanid lasterikaste perede toetamiseks aastail 2009–2010? Millised seadusmuudatused on kavas? Me loodame, et peaminister julgeb tunnistada, kui need tähendavad seniste hüvede äravõtmist, ja räägib, millistele analüüsidele see tugineb ja kuidas see pikemas perspektiivis mõjutab kõnealuse elanikkonnaosa tulevikuväljavaateid? Teiseks, kas peaminister on kaalunud raskustesse sattunud lasterikaste perede eluasemelaenude osalist või täielikku hüvitamist? Kui palju on Sotsiaalministeeriumi hinnangul neid peresid, kes võivad lähiaastate jooksul sattuda tõsistesse majandusraskustesse, ja kui palju on neid, kes on juba makseraskustes vaevlemas? Neljandaks, üle maailma on liberaalsed riigid hakanud üha enam mõtlema sellele, kuidas tasakaalustada turumajanduse ebakõlasid ja kaitsta neid, kes omal jõul toime ei tule. Meil on küsimus, et millal siis Eesti lisaks loosungitele, maksukärbetele, madalatele maksudele ja lihtsale riigile hakkab keskenduma tegelikult inimeste elukvaliteeti parandavale poliitikale.

Suur tänu, kolleeg Evelyn Sepp! Palun, lugupeetud peaminister, kõnepulti vastama!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Tagasihoidliku täpsustusena tahaksin öelda, et aasta 2010 pole Euroopa Liidus kuulutatud mitte vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse aastaks, nagu seda on väidetud arupärimise preambulis, vaid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastaks. See on suur vahe.
Vastus esimesele küsimusele. Kolme- ja enamalapseliste perede lastetoetus on alates kolmandast lapsest 900 krooni kuus, mis on kolm korda rohkem kui esimese ja teise lapse puhul. Lisaks saab seitsme- ja enamalapselise pere üks vanematest toetusena 2640 krooni kuus. Riiklike peretoetuste seaduses 2009. aastal muudatusi kavandatud ei ole. 2010. aasta võimalikud muudatused vaadatakse läbi koos riigieelarvega. Lisaks jätkatakse lasterikaste perede toetamist Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu.
Vastus teisele küsimusele. Me teeme seda. KredEx toetas 2008. aastal ja toetab ka 2009. aastal lasterikkaid peresid, kes vajavad hädasti abi oma elamistingimuste parandamiseks. Eelmisel aastal esitati Eesti Lasterikaste Perede Liidule, kes koordineeris taotlusvooru ja edastas KredExile kvalifitseerunud taotlused, umbes 1500 taotlust. Neist umbes 1200 kvalifitseerusid taotlusteks. Esimeses voorus jagati lasterikastele peredele ligi 70 miljonit krooni. Sõltuvalt laste arvust rakendati 2008. aastal taotlustele maksimummäärasid. Seitsme ja enama lapse puhul oli selleks 320 000 krooni ning nelja kuni kuue lapse puhul 160 000 krooni. 2009. aastal uut vooru ei korraldatud. Raha jagatakse seekord eelmise aasta taotluste alusel, mis jäid rahastamata. Eesti Lasterikaste Perede Liidu hinnangul on saanud või saavad praegu toetust umbes 800 peret 1200-st kvalifitseerunust. 2009. aastal vähendati pere suurusest johtuvaid maksimummäärasid vastavalt 200 000 ja 100 000 kroonini. Jagamisele minev summa on suurusjärgus 40–50 miljonit krooni. Toetuse andmisel võeti arvesse mitmeid näitajaid, nagu laste arv, ruutmeetrite arv inimese kohta, vee ja kanalisatsiooni olemasolu ja muu selline.
Vastus kolmandale küsimusele. Selliseid hinnanguid Sotsiaalministeeriumil pole, sest praeguses määramatuses puudub igasugune alus niisuguste prognooside tegemiseks. Eesti Panga andmeil oli näiteks eelmise aasta detsembri seisuga n-ö ebakindlaid eraisikute laenulepinguid pankadega 11 142, mis moodustas kõigist eraisikute laenulepingutest 7,0%. Septembris olid need arvud vastavalt 10 098 ja 6,4%. Nii-öelda lootusetuid laene oli eelmise aasta lõpu seisuga 1612 ehk 1,0% kõikidest eraisikutele antud laenudest. Neid numbreid ei saa siiski samastada perede arvuga, sest ühel isikul või perel võib olla mitu laenu. Kahjuks pole teada ka see, milline osa sellistest laenudest langeb lasterikastele peredele. Kui majandusraskustesse sattumise kriteeriumiks võtta toimetulekutoetuse saamine, siis oli 2008. aastal Eestis 3514 lastega peret, kes olid saanud kas või ühel korral toimetulekutoetust. Kõigist lastega peredest moodustavad toimetulekutoetust saanud pered umbes 4%. Kokku rahuldati 2008. aasta jooksul 17 514 lastega pere toimetulekutoetuse taotlust, seega keskmiselt sai üks lastega pere toetust viiel korral.
Vastus neljandale küsimusele. Eesti on alati toetanud neid, kes omal jõul tõepoolest toime ei tule. Mul on hea meel, et ka küsijad on asunud toetama minu kas või siitsamast Riigikogu kõnepuldist välja öeldud seisukohta, et Eesti senine lastetoetuste laustoetuslik sotsiaalsüsteem peab muutuma vajaduspõhiseks. Sotsiaalministeerium on muide ette valmistamas uut sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu, millega ajakohastatakse sotsiaalteenuseid puudutavaid sätteid, et tagada osutatava abi parem kvaliteet ja iseäranis vajadustepõhine kättesaadavus. Kehtiva sotsiaalhoolekande seadusega on praegu teadupärast kehtestatud kümme eri liiki sotsiaalteenust. Lisaks on kohalikel omavalitsustel õigus osutada muid teenuseid ja maksta toetusi, näiteks hooldajatoetust. Kui kõik ülejäänud vaesuse ja puuduse leevendamise abinõud ei ole olnud efektiivsed, makstakse toimetulekutoetust. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Nagu me teame, on Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt lastega pered või lapsed riigi erilise hoole all või vähemalt peaksid seda olema. Millega te põhjendate seda, et kui üldiselt tuli eelarvekärpeid eri ministeeriumide ja asutuste lõikes teha umbes 7–10% ulatuses, siis ainuüksi KredExi kaudu antavate toetuste summat vähendati peaaegu et 50%? Kas selle analüüsi aluseks on tõdemus, et lasterikkad pered on kaotanud vajaduse KredExi toe järele selles ulatuses, kas see on eriline hoolivuse märk? Küsimuse teine pool ka: mida te kavandate ennetavalt teha selleks, et riik laenuraskustesse sattunud lastega peresid, isegi siis, kui nad ei kvalifitseeru lasterikasteks peredeks, kuidagi toetaks ja nad ei peaks kolima tänavale, nagu täna on ajakirjanduse vahendusel kahjuks kuulda olnud?

Nagu juba arupärimisele vastates sai öeldud, esimeses taotlusvoorus rahuldati lasterikastele perede taotlusi 70 miljoni krooni ulatuses ja teises voorus saab see summa olema 40–50 miljonit krooni. See on ka maksimum, mida riik praegustes oludes endale lubada saab. Teatavasti riigil, s.o valitsusel ei ole mingisuguseid iseseisvaid tuluallikaid. Valitsuse tuluallikaks on maksumaksjad, valitsusel ei ole võimalik abivajajatele rohkem raha välja jagada, kui maksumaksjad on raha riigikassasse toonud.
Eluasemelaenudest tervikuna. Ehkki palju räägitakse sellest, kuidas inimesed jäävad eluasemelaenude tasumisega järjest enam ja enam hätta, kinnitab pangandusstatistika siiski, et eluasemelaenude teenindamine on praegusel ajal, võrreldes näiteks kommertskinnisvara- või ehitussektori laenude teenindamisega, hoopis paremal järjel. Ehk veel kord on leidnud kinnitust, et inimesele on tema eluase nii oluline, et ta kaalub eluaseme soetamiseks võetavaid kohustusi ülima põhjalikkusega, ja ka siis, kui olud lähevad raskemaks, on eluasemelaenu võtjad suutelised oma laene teenindama. Paraku kommertskinnisvara-, hulgikaubandus- ja ehitussektor nii väikese protsendi viivises olevate laenudega nagu eraisikud, kes on eluaseme soetamiseks laenu võtnud, uhkustada ei saa. Arupärimisele vastates ma andsin põhjaliku ülevaate sellest, kuidas lasterikkaid peresid toetatakse, ja mul ei ole sellele praegu midagi lisada.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Lasterikaste perede toetusi tõsteti Keskerakonna algatusel eelmise valitsuse ajal. Kuid me mäletame valimiskampaaniast, et Reformierakond lubas oma valijatele samuti tõsta lasterikaste perede toetusi ja üsna oluliselt. Ma küsingi, kas Reformierakonna valijad peavad nüüd pettuma, sest nagu te ütlesite, mingeid muutusi siin suurendamise suunas ei tule. Samuti, kas vajaduspõhisest lastetoetusest ei oleks tulnud rääkida juba valimiskampaania ajal?

Aitäh! Põhimõtteliselt pole vajaduspõhisest toetamisest ja toetussüsteemist räägitud mitte ainult ühe kampaania ajal, vaid pikki, pikki aastaid. Enda kohta julgen küll kinnitada, et niipalju, kui ma üleüldse avalikus elus olen tegev olnud, olen ma kogu aeg pööranud tähelepanu sellele, et maksumaksja raha kasutatakse liiga sageli ebaefektiivselt. Ebaefektiivne toetussüsteem ei ole ei Eesti rahva ega ka toetuse saajate huvides kitsamas mõttes. Kas keegi peab pettuma? Ma arvan, et kogu maailmas on praegusel ajal pettumust. Keegi ei oodanud sellist ülemaailmse finantskriisi lahvatamist ja ilmselt ei prognoosinud keegi ka selle sügavaid tagajärgi.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Loomulikult olete haritud inimesena kursis, et ega see kriis kõikides riikides nüüd nii valusalt ei ole löönud kui meil. On meist õnnetumaid, aga on meist ka oluliselt paremini hakkama saanuid. Aga ma tahtsin tulla tagasi teie ütluse juurde. Te ütlesite, et lastetoetused peaksid olema vajadusele tuginevad. Kas te peate õigeks, et inimesed või pere, kes on valinud, et nad soovivad suurt peret, peaksid käima tõestamas, kui vaesed nad on, ja paluma mingisugust toetust sellepärast, et neil on palju lapsi? Kas see ei võiks käia kuidagi loomulikult, nii et nad ei pea oma vajadust tõestama?

Lasterikastele peredele on meil ka eritoetused olemas. Kuid vajaduspõhisusele viidates pidasin ma silmas eelkõige seda, et minusugustele inimestele, kelle sissetulekud on tublisti suuremad, kui Eesti inimestel keskmiselt on, ei peaks olema lausalised toetused iseenesestmõistetavad. See ei puuduta mitte ainult lastetoetust.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Mind ajendas küsima see, kui te Evelyn Sepale vastasite, et eluasemelaenude küsimus polegi peredes nii suur probleem. Peab ütlema, et ma olen küll absoluutselt teisel arvamusel ja faktid on ikka teistsugused. Kas te oleksite nõus saatma mulle need analüüsid, mille põhjal te väidate, et see probleem pole nii suur? Kas te võiksite öelda, miks teevad pangad praegu endale kinnisvaraosakondi ja hakkavad kinnisvaraga tegelema? Mis kinnisvara see on, mille tarvis nad endale need osakonnad teevad – kas see on Läti kinnisvara või on see Rootsi kinnisvara? Minu teada on KredExi andmetel praegu üle 10 000 pere, just noore pere, kes on makseraskustes ja peavad oma kodust lahkuma. Tehti ka ettepanek, et riik garanteeriks intressi ja võtaks selle enda peale. Äkki te ikkagi valgustaksite, milline on tegelik olukord.

Ma nimetasin, et lootuseid laene oli eelmise aasta lõpu seisuga 1612 ehk 1,0% kõigist laenudest. Eluasemelaenudest on olnud viivises üle 60 päeva pisut üle 2% kogu väljaantud laenusummast. Kui võrrelda seda mõne muu sihtrühmaga, nagu ma tõin siin näiteks kommertskinnisvara ja ehitussektori, siis seal on viivises olevate laenude maht neli korda suurem. Nii et pankadel on praegu pigem probleemid kommertskinnisvara arendamiseks antud laenudega, ehitussektorile antud laenudega, ka hulgi- ja jaekaubandusele antud laenudega. Ma usun, et kõik pankurid peaksid praegu olema tänulikud eluasemelaenu võtjatele, kes on  eluaseme soetamiseks võetud laene väga hästi teenindanud.

Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud peaminister! Te olete korduvalt väitnud, et neid toetusi peaks maksma vastavalt vajadusele. Kas te olete valitsuses või oma erakonnas arutanud ka seda, kuidas see süsteem peaks reaalselt välja nägema ja kui suur võiks olla uute ametnike armee, kes üle Eestimaa hakkaksid neid avaldusi üle vaatama ja otsustama, kas sellel perekonnal on vaja lisalastetoetust või ei ole? Ja ma palun, et te natuke kommenteeriksite ka oma arusaama. Kas teie arusaam on, et kui inimene teenib palju, siis ta peab saama suuremat vanemahüvitist? Aga nüüd te, vastupidi, väidate, et kui inimene teenib palju, siis ta ei peaks nagu saama lastetoetust. Minu meelest on need väga vastandlikud arusaamad panustamisest ja riigilt vastusaamisest.

Aitäh! Vanemahüvitis pole sotsiaaltoetus. Vanemahüvitis on hüvitis töölt eemal viibitud aja eest. Suurema palga saajad saavad ka haigushüvitist suuremas summas kui väiksema palga saajad ja ma pean seda täiesti normaalseks, loomulikuks nähtuseks.
Kas peaks hakkama kodust kodusse käima? Mina eeldan, et infotehnoloogia ajastul ei ole mitte mingisugust vajadust käia ukse tagant ukse taha, lasta kella ja küsida, et kuidas muidu ka läheb ja kas sisse tuleb sama palju, kui välja läheb. Maksuamet töötab hästi, maksuametil on olemas andmed perede või isikute sissetulekute kohta vähemalt põhimõtteliselt, nii nagu ka tulumaksuvabastused laste puhul toimivad, ilma et keegi peaks lapsi korterist korterisse käima üle lugemas. Nii oleks võimalik ka lastetoetusi maksta vanemate sissetuleku järgi. Ja minu meelest oleks see igati õiglane, kui kõrge sissetulekuga inimestele neid toetusi tulevikus ei makstaks.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Austatud peaminister! Kui lugeda pangandusjuhtide kommentaare, siis ei ole nagu põhjust uskuda, et need numbrid, mis te siin eluasemelaenudega hättajäänute kohta välja tõite, sellisteks jäävad. Kas valitsusel on mingisugune plaan, kui need numbrid peaksid hakkama nüüd halvemuse poole minema – ilmselt nii ka juhtub –, kas teil on mingi tagavaravariant taskus, kuidas siis inimestele appi minna?

Teatud meetmeid ma juba loetlesin. Kuid põhimõtteliselt ei ole see ka õiglane, kui kõik maksumaksjad peavad kinni maksma mõnede üksikute maksumaksjate või ühe kitsa maksumaksjate rühma ülemäärased riskid. See lihtsalt pole õiglane, kui panna nendele, kellel on praegu väga raske oma makse teenindada, täiendavalt veel kellegi teise laenumaksja teenindamise kohustus.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun! Kutsun kõnepulti kolleeg Mailis Repsi.

Lugupeetud juhataja! Peaminister! Head kolleegid! Ma soovin siiski öelda mõne sõna lastetoetuste koha pealt, mille kohta peaminister siin nii rõõmsalt ütles, et vastavalt vajadusele. Üldiselt ma usun, peaminister teab ise ka, et süsteemid on üsna erinevad, et kui me räägime vajadusel põhinevast, siis me üldjuhul räägime ikka toimetulekutoetusest, mis tähendab tegelikult, et peaminister räägib lastetoetuse ärakaotamisest ja selle asendamisest toimetulekutoetusega, mille üheks aspektiks võib olla siis näiteks lisaboonus, kui sul on lapsi. Aga kuna suurte perede risk sattuda vaesuspiiri peale on nii või teisiti suur, siis tegelikkuses me räägime lihtsalt raha kokkuhoiust laste arvel. Ei ole mõtet, vähemalt mitte Riigikogu liikmetele, tulla rääkima, et asendatakse mingit süsteemi. Sissetulekupõhine lastetoetus on küll tõepoolest olemas kas või siinsamas Soomes. See on väga lihtne, inimesed saavad kõik lastetoetust, samal ajal on neil aga astmeline tulumaks ja põhimõtteliselt nad lihtsalt maksavad selle väga lihtsa süsteemi astmelise tulumaksu kaudu tagasi. Nii et kui peaminister peab lastetoetuse vajadusel põhinemise all silmas seda, et meil viiakse sisse astmeline tulumaks, siis ma usun, et see on tõesti tark otsus. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Rein Ratase, Vladimir Velmani, Kalle Laaneti, Tiit Kuusmiku, Lauri Laasi, Kadri Simsoni, Ain Seppiku, Vilja Savisaare ja Aivar Riisalu 19. veebruaril esitatud arupärimine kalapüügiseaduse kohta. Palun, kolleeg Rein Ratas, kõnepulti!

Austatud esimees! Auväärt härra peaminister ja väärika Riigikogu sada liiget! Eesti on mere ja rohkem kui tuhande järve maa. Meie kalapüügiseadus püüab õiguslikult tagada kalade ja veetaimede jätkusuutlikku kasutamist, lähtudes kohusetundliku majandamise põhimõtetest. Kalapüügi korraldamine on praegu jaotatud kahe ministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi ja Põllumajandusministeeriumi vahel. Muide, täna toimunud Riigikogu keskkonnakomisjoni koosolekul oli arutusel ka kalapüügiseaduse paari sätte muutmine. Neist ühe osas olid Keskkonnaministeeriumi ja Põllumajandusministeeriumi seisukohad täiesti vastandlikud. Koosolekul olnud Eesti Kaugpüüdjate Liidu esindajate seisukoht oli muuseas niisugune: paljud kalapüügiga seonduvad probleemid tulenevad sellest, et kalapüügi korraldamine on jagatud kahe ministeeriumi vahel.
Auväärt peaminister! Mul on imetabaselt hea meel teid siin nähes paluda vastata kahele arupärimises esitatud küsimusele! Olen rääkinud.

Suur tänu, kolleeg Rein Ratas! Palun, härra peaminister, kõnepulti vastama kahele küsimusele.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie arupärimisele. Esimene küsimus: "Kas kalurite poolt on esitatud pretensioone põhjustatuna kalapüügi korraldamise killustamisest kahe ministeeriumi vahel?" Kalandussektori esindajatelt on tulnud ettepanekuid koondada kalandusvaldkond lihtsama suhtlemise huvides ühte ministeeriumi. Kuigi märkustega, aga need kaks ministeeriumi nimetavad omavahelist tööjaotust siiski toimivaks. Keskkonnaministeerium vastutab kalavarude kaitse ja taastamisega seotud tegevuse administreerimise eest ja Põllumajandusministeerium vastutab kalamajanduse administreerimise eest. Kalurite jaoks on partner eelkõige Põllumajandusministeerium, kes sooviks kogu valdkonda endale hallata. Euroopa Liidu ühise kalanduspoliitika analüüsi dokumendis asutakse seisukohale, et kalandussektori jätkusuutlik areng sõltub eelkõige kalavarude heast seisundist, mistõttu peaks ökoloogiline jätkusuutlikkus olema olulisem kui majanduslik ja sotsiaalne jätkusuutlikkus, sest see on kahe viimati nimetatu eeltingimus.
Teine küsimus: "Kas Teie arvates ei oleks mõistlik tuua kalapüügi korraldamine täielikult tagasi Keskkonnaministeeriumi, kus see oli ka varem?" Euroopa Liidu ühise kalanduspoliitika käesoleva programmeerimisperioodi protsessid on juba kahe ministeeriumi haldusalas käivitunud. Ümberkorraldamine protsessi keskel poleks mõistlik. Analüüs ja ettepanekud kalandusvaldkonna administreerimise reformimise kohta Eestis tuleks teha paralleelselt Euroopa Liidu ühise kalanduspoliitika reformimise protsessiga aastaks 2012. Aga põhimõtteliselt ma olen austatud arupärijaga nõus – diskussiooniainest siin on. Kas pidada kalavarude taastamist pelgalt Keskkonnaministeeriumi ülesandeks ka näiteks siis, kui kalavarusid taastatakse tootmislikel eesmärkidel? Näiteks suletud veekogusse angerjamaimude laskmine. Eesmärk on mingi osa nendest suureks kasvanuna sealt uuesti jälle välja püüda. Tegemist on sisuliselt tööstuslike eesmärkidega. Kas sellistel juhtumitel peaks varude taastamine olema näiteks Keskkonnaministeeriumi ülesanne? Samas ma pean heaks seda, et järelevalvet ei teostata iseenda üle, iseenda tegevuse üle, st kui majandamisega või majandamise administreerimisega tegeleb Põllumajandusministeerium, siis on hea, et kalapüügi järelevalvet teostab Keskkonnaministeerium. Seega minu jaoks ei ole see kindlasti niisugune must-valge teema, et on juhtunud eksitus, mingi tegevusvaldkond on sattunud vale ministeeriumi haldusalasse ja nüüd tuleks see viga parandada. Ma leian, et senine süsteem on toimiv, kuid ajas tingimused muutuvad ja ma möönan, et võib tekkida ka vajadus süsteem üle vaadata. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Palun, küsimus kolleeg Rein Rataselt!

Tänan väga, härra peaminister, vastuse eest! Aga ma küsin siiski niimoodi. Euroopa Liidu n-ö ainupädevuses olev kalandusregulatsioon on pidev protsess, mis muutub kogu aeg. Kas on ikkagi päris õige, et me nüüd seostame oma sisemised regulatsioonid? Ma olen kaugel sellest, et pidada kalapüügi korraldamise jagamist kahe ministeeriumi vahel mingiks veaks, jutt on ikkagi otstarbekusest. Kas me peame nüüd ootama, kuidas arenevad Euroopa Liidu kalanduskorralduse regulatsioonid, või võime ise ära teha? Olen rääkinud.

Aitäh! Eks see on jälle üks optimeerimise ülesanne. Kui vajadus süsteemi muuta oleks väga akuutne, siis me ei peaks mitte midagi ootama. Küllap me siis selle süsteemi muutmisest saadava võiduga kompenseeriksime ka seda ebaedu või neid tüsistusi, mis meil tekivad Euroopa Liidu partneritega suheldes. Kuid praegu, nagu ma ütlesin, ei näe ma akuutset vajadust süsteemi muuta. Süsteem, kuigi mööndustega, praegusel kujul toimib. Kuid diskussioon olukorra parandamise üle on tervitatav ja kui see diskussioon päädib tõdemusega, et tuleb anda funktsioone ühelt ministeeriumilt teisele ministeeriumile, siis see otsus ka langetatakse.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Teie vastusest ei saanudki päriselt aru. Ühelt poolt te toetate, et seda on mõistlik teha, aga süsteemi lammutamine ei ole vajalik. Tahaks ikkagi teada, kui palju võtab aega selle süsteemi lammutamine. Kas te näete, et seda on vaja kiiresti teha?

Aitäh! Ma olen öelnud, et ma ei näe kiire muutmise vajadust. Praegune ülesannete jaotus kahe ministeeriumi vahel on toimiv, on efektiivne ja kiireks muutmiseks vajadust ei ole. Kuid teatud küsitavusi on, ja kui on ettepanekuid, kuidas kahe ministeeriumi vahelist koostööd paremaks muuta, kaasa arvatud selliseid ettepanekuid, et võtta mingi valdkonna reguleerimine ühe ministeeriumi alt ära ja anda teise ministeeriumi alla, siis loomulikult neid ettepanekuid kaalutakse. Kuid praegune süsteem on toimiv. Ma ei pea näiteks Keskkonnaministeeriumi ülesannetega väga kooskõlas olevaks kalakasvanduste reguleerimist, mis on puhas tootmine. Üks ministeerium Eestis, see on Keskkonnaministeerium, peab teostama järelevalvet ressursside üle. Kui ta samal ajal, kui ta järelevalvet teostab, hakkab ise tootmislikke regulatsioone vastu võtma – võib-olla läheb seda ühele ministeeriumile liiga paljuks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Evelyn Sepa, Mailis Repsi, Vladimir Velmani, Helle Kalda, Toomas Vareki, Eldar Efendijevi, Olga Sõtniku, Kadri Simsoni, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Aadu Musta, Rein Ratase, Vilja Savisaare ja Kalle Laaneti 19. veebruaril s.a esitatud arupärimine soolise võrdõiguslikkuse kohta kohalikes omavalitsustes ja riigis. Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Austatud kolleegid! Lugupeetud peaminister! Ühes vastuses eelmisele arupärimisele me kuulsime, kuidas joonlauaga mõõtes on kõik hästi ja kui maksedistsipliin on kõva, siis järelikult liiguvad ka muud sotsiaal-majanduslikud protsessid selle varjus soodsas suunas. Juba varem viidatud inimarengu aruande n‑ö süvavaatlus räägib meile aga pigem midagi muud. Ma olen esitanud koos kolleegidega arupärimise soolise võrdõiguslikkuse kui võrdsusõiguse ühe väga olulise nüansi ja selle mõju kohta. Kus selliste õiguste tagamise esimesed kohad on? Loomulikult riigi ja omavalitsuse erinevad institutsioonid, need õigused kajastuvad nendes institutsioonides esindatuses ja nende pakutavates teenustes ja muudes hüvedes. Me oleme esitanud kolm küsimust, kuid arupärimise tekst ise on järgmine.
Sooline võrdõiguslikkus ehk naiste ja meeste võrdõiguslikkus lähtub arusaamast, et mehed ja naised on vabad arendama oma võimeid ning tegema valikuid ilma stereotüüpsetest soorollidest ning eelarvamustest seatud piiranguteta. Sooline võrdõiguslikkus tähendab, et meeste ja naiste erinevat käitumist, nende püüdlusi ja vajadusi arvestatakse ja väärtustatakse ning neid koheldakse võrdselt. Jutt käib mõistetavalt võrdsetest võimalustest.
Hoolimata Eesti ühiskonnas viimasel kümnendil toimunud muutustest, ei ole tegevusalade sooline jaotus selle aja jooksul aga märkimisväärselt muutunud. Naised on traditsiooniliselt ülekaalus tegevusaladel, mida ühiskonnas küll väga oluliseks peetakse, kuid mis ei ole sellest hoolimata kõrgelt hinnatud, näiteks sotsiaal- ja tervishoiu ning hariduse valdkond. Mehed domineerivad omakorda sellistel aladel nagu ehitus, energeetika, veondus. Mehi on naistest märgatavalt rohkem juhtivate ametikohtade töötajate hulgas, näiteks seadusandjad, kõrgemad ametnikud ja juhid, kuid samas ka oskus- ja käsitööliste ning seadme- ja masinaoperaatorite hulgas. Naised see-eest on ülekaalus näiteks teenindus- ja müügitöötajate, ametnike ning tippspetsialistide seas. Selgelt naiste ja meeste töödeks jaotunud tööturg kitsendab aga järgmiste põlvkondade valikuvõimalusi. Traditsioonilised ootused ja eeskujud poistele ja tüdrukutele, naistele ja meestele ahendavad nii eri- ja kutseala valikut kui ka tööandjate võimalusi leida kõrgetasemelist ja haritud tööjõudu.
Tööturu sooline jaotus avaldab omakorda mõju naiste ja meeste palkadele, mille erinevus keskmise brutotunnipalga osas on kogu taasiseseisvumisjärgsel perioodil püsinud ligikaudu 25% juures. See on üks suuremaid Euroopa Liidus. Naiste madalam palk viib ka madalamate pensionideni, mistõttu on naistel kogu elukaare vältel väiksem sissetulek. Siia tasub kindlasti lisada mitmes muus uuringus täheldatud tendentsi kehvema tervise, suurema stressi, ühiskonnas tõrjutuse ja kõigi muude selliste negatiivsete nähtuste suunas, mis tegelikult saavad alguse just nimelt nendest stereotüüpidest, mille alusel tööjõuturg ja haridusvalikud ning kutsevalikud üles ehitatakse.
Nüüd meie küsimused. Kuidas hindate teie Eesti kohalikes omavalitsustes soolise võrdõiguslikkuse ideedest kinnipidamist? Kas naisi ja mehi koheldakse võrdselt? Milline on statistika? Kui palju on juhtivatel ametikohtadel mehi, kui palju naisi, kui suur on nende palgaerinevus? Kuidas hindate soolise võrdõiguslikkuse ideest kinnipidamist keskvõimu tasandil eri ministeeriumides? Milline on statistika? Kui palju töötab juhtivatel ametikohtadel mehi, kui palju naisi? Kui suur on nende palgaerinevus? Milline on olukord erasektoris? Palume peaministril välja tuua protsent, kui palju töötab juhtivatel ametikohtadel naisi ja kui palju erineb nende palk sarnastel ametikohtadel töötavate meeste palgast. Kindlasti tulevad ka lisaküsimused. Aga oma küsimustele ootame me küll põhjalikku vastust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Evelyn Sepp! Palun, härra peaminister, kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie kolmele küsimusele ühe vastusega.
Inimesi tuleks palgata, edutada ja tunnustada mitte soo, vaid kompetentsuse, harituse ja võimekuse alusel. Ükski vajalik töö ei tohiks jääda tegemata ja hea asi ajamata soo tõttu. Esitatud arupärimises küsite statistikat juhtivatel ametikohtadel töötavate meeste ja naiste arvu ning nende palgaerinevuste kohta. Minule on teada andmed kõrgemate ametnike, kelleks on valitsusametnikud, juhid ja nõunikud, soolise jaotuse kohta. Nimelt oli 31. detsembri 2008. aasta seisuga neid kokku 2927, neist 1230 olid mehed ja 1697 naised ehk 42% oli mehi ja 58% naisi. Nendes arvudes ei ole arvesse võetud kohalikes omavalitsustes töötavaid ametnikke ja ametnikke, kelle teenistussuhteid reguleerivad lisaks ATS‑ile teised seadused, näiteks piirivalve‑, politsei‑, pääste‑ ja vanglaametnikud, kohtunikud, prokurörid, kaadrikaitseväelased, kes töötavad Kaitsejõudude Peastaabis ja Kaitseressursside Ametis. Viimati nimetatute hulgas on meeste osakaal suurem. Maavalitsustes oli kõrgemaid ametnikke kokku 219, neist 89 olid mehed ja 130 naised ehk 40,6% oli mehi ja 59,4% naisi. Kohalikes omavalitsustes oli juhte ja nõunikke kokku 1585, neist 731 olid mehed ja 854 naised ehk 46,1% oli mehi ja 53,4% naisi. Ministeeriumides oli kõrgemate ametnike hulgas rohkem naisi kui mehi kuues ministeeriumis: Justiits‑, Kultuuri‑, Põllumajandus‑, Rahandus‑, Sise‑ ja Sotsiaalministeeriumis. Kõrgemate ametnike hulgas oli rohkem mehi viies ministeeriumis: Kaitse‑, Keskkonna‑, Välis‑, Majandus‑ ja Kommunikatsiooni‑ ning Haridus‑ ja Teadusministeeriumis. Valitsuse 14 ministrist on kaks naised. Kantslerite ja asekantslerite, ametite ja inspektsioonide direktorite või peadirektorite, Riigikantselei osakondade direktorite ja maavanemate hulgas on 76 meest ja 25 naist. Statistikaameti tööjõu-uuringu andmete põhjal töötas 2008. aastal kõigist avalikus sektoris hõivatutest 9,6% juhi, seadusandja või kõrgema ametnikuna, neist 64% olid mehed ja 36% naised. Samal aastal olid kõigist erasektoris hõivatutest 12,9% juhid, neist 63% olid mehed ja 37% naised. Naiste ja meeste palgaerinevuste andmed on Statistikaametil aastast 2006, uuemad andmed aastatest 2007 ja 2008 on Statistikaametis alles analüüsimisel. Kaks ja pool aastat vanu andmeid ei hakka ma siin välja tooma, sest vahepeal on palgad nii kasvada kui ka kahaneda jõudnud. Rahandusministeerium kogub küll avaliku sektori palgaandmeid, kuid seda mitte soolise jagunemise alusel, mistõttu soo lõikes palgaandmed minul puuduvad. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Kas on küsimusi? Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Austatud peaminister! Riigikogus seisab valitsuskoalitsiooni soovimatuse tõttu seda edasi menetleda juba mõnda aega soolise võrdõiguslikkuse seaduse muudatus. Soolise võrdõiguslikkuse seadus oli meil teatavasti ühe teise toreda seaduse n‑ö juhtivseadus, kuid president jättis selle välja kuulutamata. Kas teie omalt poolt olete andnud sellise poliitilise soovituse, et vaatamata sellele, et Eestil on mitu väga keerulist ja rasket rikkumismenetlust kaelas ja kirjutamist ootavad mitmed seisukohad eri raportitele (need on kinni just sellesama probleemi lahendamatuse taga), seda muudatust mitte ei menetletaks ja näiteks väikeste lastega emad ei saaks mitte paremat olukorda, naastes tööjõuturule jne, mida need direktiivid ette näevad? Kas see on poliitiline ettekirjutus koalitsiooni liikmetele parlamendis?

Aitäh! Sellist soovitust ühte eelnõu mitte menetleda ei ole mina kellelegi andnud.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud peaminister! Te ütlesite, et soo lõikes palgaandmed puuduvad. Aga ma võin teid valgustada, et Euroopa riikidest on nimelt just Eestis meeste ja naiste palgavahed kõige suuremad. Mis te sellest arvate?

Küllap need andmed on ka mul olemas, mis sellest kõnelevad. Ju see kõneleb ikka sellest, et meil see saja aasta tagusest ajast pärit soorollide jaotus on veel endiselt ühiskonnas aktsepteeritav. Sellest tulenevalt on ka naiste palk koguni veerandi võrra madalam kui meeste palk. Ega ma seda normaalseks ei pea.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laasi, Kadri Simsoni, Toomas Vareki, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Eldar Efendijevi, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Mailis Repsi, Aadu Musta, Rein Ratase, Vilja Savisaare ja Kalle Laaneti 19. veebruaril esitatud arupärimine regionaalministri saamatuse kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Meie 19. veebruaril härra peaministrile esitatud arupärimine käsitleb regionaalministri sobivust tema ametikohale ja tema ametikoha olemust üldse. Sellest tulenevalt on esitatud seitse küsimust. Ootame peaministrilt neile vastuseid. Eriti huvitatud oleme vastusest küsimusele, mis puudutab hinde panekut Siim Valmar Kiisleri senisele tööle tema ametis. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Palun, härra peaminister, vastamiseks kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas Te võiksite nimetada kolm konkreetset ettepanekut regionaalpoliitilise olukorra parandamiseks, millega on Siim Valmar Kiisler valitsuses esinenud?" Tõstan esile euroraha kiirele kasutuselevõtule suunatud kohalike omavalitsuste investeeringukavad ning üleriigiliste kultuuri‑ ja turismiobjektide rahastamise eelnõu. Eesti regionaalpoliitilise olukorra parandamiseks ja riigi ühtlase arengu tagamiseks esitas regionaalminister haldusterritoriaalse reformi seaduse eelnõu, mis oli põhjalik töö, kuid mis isiklikult mind ei rahuldanud.
Teine küsimus: "Kas peate normaalseks, et regionaalministri avalikkuse jaoks tuntumaks ettevõtmiseks seni on olnud Hugo Bossi poe külastamine Tallinna kesklinnas?" Kui te analüüsite Siim Kiisleriga seoses ilmunud uudiste sisu, siis näete, et teie väide on vale. Regionaalminister on olnud avalikkuse tähelepanu all eelkõige minu eelmises vastuses loetletud teemadega.
Kolmas küsimus: "Kas olete nõus, et regionaalministri amet käib Siim Valmar Kiislerile üle jõu?" Ei ole väitega nõus.
Neljas küsimus: "Kuivõrd oluliseks peate seda, et Eesti omavalitsusliidud ja katusorganisatsioonid on pidevalt olulistes küsimustes regionaalminister Siis Valmar Kiisleriga erinevatel seisukohtadel, ning mis võib Teie arvates olla kujunenud olukorra põhjuseks?" See oli küsimuses nii kirjas, et Siis Valmar Kiisler. Te viitate oma arupärimises peaministri kehvale mälule, ma põrgataksin selle palli tagasi. Põhjust arvata, et peaminister ei teaks oma kabineti ministrite nimesid, ei ole, aga siin on kirjalik tunnistus selle kohta, et te ei ole suutnud ühe ministri nime meelde jätta või läheb see vahel meelest ära. Nüüd vastus. Eriarvamused, aga ka üksmeel erinevates küsimustes oma valdkonna organisatsioonidega kuulub iga ministri ameti juurde. Iga küsimuse taust ja põhjused on erinevad, samuti olulisus. Kui teil on küsimusi mõne konkreetse olukorra kohta, siis tasub pöörduda otse regionaalminister Siim Kiisleri enda poole. Ma kinnitan, et ta annab asjaosalisele ise kõige täpsema vastuse.
Viies küsimus: "Millise hinde paneksite regionaalminister Siim Valmar Kiisleri senisele tööle?" Iga poliitiku tööle annavad eksimatu hinnangu tema valijad.
Kuues küsimus: "Kas Siim Valmar Kiisleril oli Teie kooskõlastus, kui ta allkirjastas omavalitsusliitudega lubaduse, et omavalitsuste tulubaasi ei alandata?" Küsimuses viidatakse ilmselt septembris 2008 Siim Kiisleri poolt alla kirjutatud valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni läbirääkimiste lõpp-protokollile 2009. aasta riigieelarve osas. Pärast allakirjutamist esitas regionaalminister lõpp-protokolli Vabariigi Valitsusele, kes selle kinnitas. Eraldi kooskõlastamist peaministri poolt ühiskomisjoni protokolli puhul ei toimu, ei ole varem toimunud ega toimu ilmselt ka tulevikus.
Seitsmes küsimus: "Kas vastab tõele, et kavandatav ja peatselt algav valitsusremont algab just Siim Valmar Kiislerist?" Teie väide kavandatavast valitsusremondist ei vasta tõele. Samuti julgen ma kahelda teie väites, et Siim Valmar Kiisler külastab igapäevaselt Hugo Bossi poodi. Ma küsisin ka Siim Valmar Kiislerilt endalt, kui sageli ta seal poes käib. Ta väitis, et see sagedus on pigem kord aastas kui kord päevas. Nii et te olete väga valel teel. Mida veel? Hea nali on alati teretulnud ja ei ole mina see inimene, kes peaks auväärt Riigikogu liikmetele õpetama, kuhu ja kuidas oma allkirja kirjutada. Aga sellele arupärimisele oleksin mina jätnud oma allkirja kirjutamata. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Kui ma praegu neid allkirju arupärimisel kokku loen, austatud peaminister, siis saan ma neid üle kümne. Te olete ennegi siin oma seisukohta rahvaesindajate kohta väljendanud ja ma ütleksin, et paraku üleolevas toonis. Aga see selleks. Kui te tähele panite, siis arupärimine anti üle 19. veebruaril, siis oli olukord natuke teine ja me tõesti lootsime, et teil on ettevõtlikkust läbi viia teatud valitsusremont. Aga täna ma näen, et te olete sellest loobunud. Edu teile edaspidiseks selle valitsusega jätkamisel! Küsimust mul ei ole.

Aitäh!

Nüüd on küsimuste esitamise aeg. Kui te soovite arvamust esitada, siis selleks on võimalus läbirääkimistel. Palun küsimus, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Nagu eelkõneleja Lauri Laasi mainis, on see üle kahe kuu vana arupärimine. Kas te olete regionaalministriga arutanud, et äkki just tänu sellele arupärimisele, mis seadis küsimuse alla tema senise pädevuse, tuli ta välja oma suurepärase regionaalreformi või haldusreformi kavaga?

Aitäh! Mina seda kava suurepäraseks ei nimetaks. Ma ei usu, et ta sai tõuke teie arupärimisest. Mis puudutab arupärimise esitamise kuupäeva, 19. veebruari, siis ma ei julge küll kuidagimoodi eeldada, et sellest ajast alates oleks ta pidanud hakkama igapäevaselt külastama mõnd poodi või vahetama oma nime Siis Valmariks. Üleolevusega pole siin midagi pistmist.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Te nimetasite, et see on kahe kuu tagune arupärimine. Aga kas ei oleks saanud seda küsimust siis rutem siia saali tuua, just siis, kui see oli tõesti aktuaalne teema?

Muidugi oleks saanud. Minu tööpäevad on pikad, mina võin vastata arupärimistele ka hommikuni, aga ma kahtlen selles, kas hommikuni jagub saalis kuulajaid. Ma olen ju varemgi arupärimistele vastanud ja julgen öelda, et nii palju, nagu täna on rahvast saalis, pole varem olnud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine on Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Vladimir Velmani, Valeri Korbi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Olga Sõtniku ja Kalev Kallo 19. veebruaril s.a esitatud arupärimine Tervisekaitseinspektsiooni, Tervishoiuameti ja Kemikaalide Teabekeskuse ühendamise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Mailis Repsi!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Lugupeetud kolleegid! Kuna ma vastavalt härra peaministri instruktsioonidele ei hakka küsimusi ette lugema, siis ma lihtsalt tutvustan Riigikogu liikmetele, kes on kindlasti kõik huviga televiisorite ees meie arutelu jälgimas, selle arupärimise sisu. Nimelt on Sotsiaalministeerium saatnud e-õigusesse seaduseelnõu, millega liidetakse Tervisekaitseinspektsioon, Tervishoiuamet ja Kemikaalide Teabekeskus. Meie fraktsiooni liikmed on korduvalt huvitunud Sotsiaalministeeriumi ametialasest pädevusest, kiirusest ja kompetentsusest. Seekord tahame teada, millised on plaanid, millised on tõenäolised kulud, millised on tõenäolised kokkuhoiukohad, kui asutuste ühendamise eesmärk on tööülesannete dubleerimise ja killustatuse likvideerimine ja halduskoormuse vähendamine. Kas on mingeid momente, mida peaminister tahab siin välja tuua, või leiab peaminister, et siin on ka teatud probleeme veel üleval? Me ei tahaks, et hiljem oleks üllatusi, et olid näiteks mingisugused hoiatavad märgid, millest me ei teadnud. See on meie arupärimise sisu.

Aitäh, kolleeg Mailis Reps! Palun, härra peaminister, kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kui palju plaanitav reform kulutab riigieelarvest raha 2009. ja 2010. aasta jooksul?" Reformi üks eesmärk on asutuste ümberkorraldamine ilma lisakuludeta. Raha taotlemist Vabariigi Valitsuse reservfondist ei ole plaanis. Kõik reformiga seotud toimingud, nagu kohtade ümberstruktureerimine, koondamishüvitised ja infotehnoloogiliste lahenduste väljatöötamine, kaetakse ühendatavate asutuste 2009. ja 2010. aasta eelarvest.
Teine küsimus: "Kui suur on plaanitav kokkuhoid, millal see avaldub?" Asutuse töö ümberstruktureerimisel saavutatav kokkuhoid avaldub nii otseselt kui ka kaudselt. Otsene kulude kokkuhoid on seotud struktuuri optimeerimisega ja dubleerivate funktsioonide kaotamisega ning selle tulemusena vabanenud kohtade likvideerimisega. Vabanenud ressursse kasutatakse järelevalve tõhustamiseks nendes valdkondades, mis on eelkõige seotud Euroopa Liidu õigusaktidest ja rahvusvahelistest kohustustest tulenevate ülesannete täitmisega. Näidetena võiks märkida REACH-direktiivi, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist, ning CLP‑määrust, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist. Nimetatud ülesannete mittetäitmise korral rakendatakse Eesti riigi suhtes tõenäoliselt sanktsioone, s.o trahve. Kaudne kulude kokkuhoid on seotud esmajoones sihtrühmade halduskoormuse vähendamisega ja väljendub kliendi või tarbija aja säästmises, sest ühendasutuse loomisega tekib kolme asutuse asemel üks konkreetne partner, kellega saab tervishoiu‑ ja tervisekaitseküsimustes suhelda. Samas saame rääkida haiguskoormuse ja sellega kaasneva materiaalse kahju vähenemisest, sest investeering ennetusse on olemuslikult investeering inimese tervisesse.
Kolmas küsimus: "Kuidas hindate, kas Sotsiaalministeerium on seekord reformi ettevalmistamisega piisavalt hästi hakkama saanud? Millised probleemid võivad ilmneda, kui asutused on liidetud?" Reformi kavandamisel on Sotsiaalministeerium põhjalikult hinnanud reformiga seotud kulutusi ja võimalikke riske ning kaalunud erinevaid lahendusvariante, et tagada reformi sihipärane kulgemine ja ennetada probleemide tekkimist ühendasutuse töös.
Neljas küsimus: "Kui palju inimesi reformi tulemusena koondatakse? Kui paljud neist jätkavad tööd loodavas ühendasutuses?" Reformi käigus koondatakse enamasti tugi‑ ja abipersonali töökohad. Koondatavate töötajate üldarv on 28, neist ükski ei jätka tööd uues asutuses. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Palun, kolleeg Vilja Savisaar, küsimus!

Aitäh! Ma kordan üle esimese küsimuse, millele te sisuliselt jätsite vastamata. Minu teada on riigil üks rahakott, tuleb see raha siis ministeeriumi eelarvest või vabariigi reservfondist. Kui suur ikkagi on nende asutuste ümberkorraldamiseks kuluv summa?

Aitäh! Pigem on summa summarum tegemist kulude kokkuhoiuga, mitte lisakuluga. Milliseks see kokkuhoid sendi pealt kujuneb, seda näitab aeg. Nagu juba ka vastuses öeldud, kõike, näiteks inimeste tervise paranemist, ei ole sendi täpsusega võimalik isegi mõõta.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Kas siin ei või tekkida analoogilised probleemid, nagu tekkisid Tööturuameti liitmisel töötukassaga, kuigi Tööturuameti puhul sai koondamishüvitist veelgi rohkem inimesi kui praegu selle reformiga? Aga ikkagi, miks me ise toodame juurde vajadust koondamistasusid maksta? Küsimus ongi selles. Öelge, palun, mis mõte sellel on! Kas riik tahab enda pealt ülesandeid jälle ära lükata ja panna need selle uue asutuse ülesanneteks?

Praegu liidetakse kolm eri asutust ehk Tervisekaitseinspektsioon, Tervishoiuamet ja Kemikaalide Teabekeskus üheks ametiks. Keegi ei lükka kellegi teise, kolmanda või kolmekümne kolmanda peale mingeid ülesandeid. Tegemist on sellise asutuste liitmisega, kus liidetakse samasuguseid asutusi, mitte nii, nagu töötukassa puhul, kui oli tegemist avalik-õigusliku asutuse ja riigiasutuse liitmisega. See polnud sisuliselt liitmine, sest selliseid asutusi liita ei saa, üks tuleks likvideerida. Siin selliseid juriidilisi probleeme ei eksisteeri. Praeguste kavade järgi koondatakse 28 põhiliselt tugiteenust osutavat töötajat. Samas tuleb ühendasutus tugevam ja ta saab võtta endale ka lisafunktsioone, mis ei ole mitte vaba valik, vaid, nagu ma juba ütlesin, see on vajalik REACH‑direktiivi täitmiseks. See on küllalt vastutusrikas ja mahukas ülesanne. Ma ei kujuta ette, kuidas ühes riigis oleks paremini kui selles ühendasutuses võimalik direktiivi tervikuna haarata.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Viimastel aastatel läks meie majandus kõvasti üles. Ma ei ütleks, et koormus majandusele oleks läinud alla. Aga kui te räägite koormuse vähendamisest, sellest, et Tervisekaitseinspektsiooni, Tervishoiuameti ja Kemikaalide Teabekeskuse koormus läheb alla, siis kuidagi ei saa teiega nõustuda. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Ma ei ole küll seda väitnud, mida teie praegu mulle väitsite. Vastupidi, ma väidan hoopis, et koormust lisandub. Olen ka juba lisaküsimustele vastates viidanud eelkõige REACH‑direktiivile, mis toob oluliselt koormust juurde. Selleks et kasvava koormusega hakkama saada, on vaja tugevat asutust, lisaks see, et sarnased valdkonnad peaksid olema koordineeritult hallatud. See on ka selle reformi eesmärk. Eesmärk ei ole pelk raha kokkuhoid. Eesmärk on parem teenuse kvaliteet, kuid praegu loodetakse ka rahalist säästu.

Aitäh! Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole. Kui on soovi pidada läbirääkimisi, siis palun! Kuna kõnesoove ei ole, siis me läbirääkimisi ei ava. Oleme arupärimise nr 256 käsitlemise lõpetanud.

Läheme kaheksanda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Vilja Savisaar, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmik, Lembit Kaljuvee, Valeri Korb, Lauri Laasi, Inara Luigas, Enn Eesmaa, Vladimir Velman, Eldar Efendijev, Kalev Kallo, Mailis Reps ja Jaak Aab 19. veebruaril s.a. See on arupärimine tuumaelektrijaama kohta. Arupärijate nimel kutsun kõnetooli kolleeg Valeri Korbi. Palun!

Proua juhataja! Meie arupärimine on esitatud Andrus Ansipile ja see on seotud tuumaelektrijaamaga.
18. veebruaril s.a teatas Eesti Päevaleht, et Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium analüüsib Eesti Energia kirja, milles nimetati kuut võimalikku tuumajaama ehitamiseks sobilikku kohta. Hiljemalt 2012. aastaks peab Riigikogu välja töötama tuumaenergeetikat puudutava seadustiku, mis praegu puudub peaaegu täielikult. Vastavalt majandus‑ ja kommunikatsiooniministri sõnadele saadeti valitsusse elektri‑ ja energiamajanduse arengukavad, kus on sees punkt, et tuleb luua võimalused tuumaenergia lisamiseks Eesti energiaportfelli. Kui valitsus ja Riigikogu on arengukavad heaks kiitnud, tuleb majandus‑ ja kommunikatsiooniministri sõnul koostada juba konkreetsem tegevuskava.
Seoses sellega on mul au öelda, et me oleme koostanud neli küsimust, mis me saatsime arupärimisega Andrus Ansipile, peaministrile, ja palume tema vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Palun peaministri küsimustele vastama!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas valitsus on antud teemat arutanud ja millise tulemuseni on arutelu käigus jõutud?" Vabariigi Valitsus on kabinetinõupidamisel arutanud elektri‑ ja energiamajanduse arengukavasid. Nagu ka arupärijad teavad, on seal sees võimalus tuumaenergia lisamiseks Eesti energiaportfelli.
Teine küsimus: "Milline on Teie kui peaministri seisukoht antud küsimuses?" Parafraseerides üht tuntud lauset: ükskord tuleb tuumajaam Eestisse nagunii!
Kolmas küsimus: "Kas valitsuses on esile kerkinud ka võimalikke eelistusi, kuhu tuumajaama rajada?" Kuivõrd valitsus pole tuumaelektrijaama asukoha teemat arutanud, ei ole esile kerkinud ka mingeid eelistusi, kuhu tuumajaam rajada.
Neljas küsimus: "Millal plaanib valitsus tuumajaama rajamisega seotud eelnõud, arengukavad ja tegevuskavad tuua Riigikogusse menetlusse ning mis ajaks näeb valitsus Eesti seadusruumi õiguslikku valmisolekut tuumajaama ehitamiseks?" Vastavalt energiamajanduse riiklikule arengukavale peaksid tuumajaama-alane seadusandlik baas ja tuumaohutusega seotud vajalikud institutsioonid olema loodud 2012. aastaks. Tuumajaama-alaste õigusaktide eelnõud esitatakse Vabariigi Valitsusele 2010. aasta detsembriks. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Valeri Korb, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Oli informatsioon, et Rootsi läks õppima kolm-neli tudengit, kes hakkavad tulevikus võib-olla töötama selles aatomielektrijaamas. Kas midagi rohkem kaadriküsimustes, selle kohta, kes hakkab seal töötama, on teada või ei ole?

Aitäh! Ei ole ju tuumajaama endagi kohta mingeid siduvaid otsuseid vastu võetud, aga minu arvates on küll selgemast selgem, et Eestis peavad olema tuumaenergeetika spetsialistid, inimesed, kes on saanud väga korraliku vastava hariduse. Isegi juhul, kui Eestisse mitte kunagi oma tuumajaama ei ehitata, kuluvad koolitatud spetsialistide erialased näpunäited meile ikkagi mitmel puhul ära. Kas või selleks, et näiteks ülikoolides tuumaenergeetikast tudengitele rääkida, oleks meil vaja ikkagi oma kvalifitseeritud spetsialiste. Ma küll ei kujuta ette, et Eestis antav ülikooliharidus, mis eeldab ka mingit teadmist tuumaenergeetikast, oleks sedavõrd lünklik, et kas või tehnikaülikoolis keegi neid lünkasid ei täidaks. Ma tean, et praegu on tehnikaülikoolis küllalt head tuumaenergeetika spetsialistid, kuid sellest on kindlasti vähe.

Aitäh! Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole, lugupeetud peaminister. Kas on plaanis pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, siis me läbirääkimisi ei ava. Lõpetame arupärimise nr 261 arutelu.

Läheme üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Helle Kalda, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Eldar Efendijevi, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Mailis Repsi, Aadu Musta, Evelyn Sepa ja Vilja Savisaare 19. veebruaril esitatud arupärimine Niguliste muuseumi-kontserdisaali kohta. Arupärijate nimel tuleb kõnetooli kolleeg Helle Kalda. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! 19. veebruaril s.a esitas 15 Riigikogu liiget arupärimise peaministrile, et saada selgust, millega on põhjendatud Andrus Ansipi juhitava valitsuse huvi Eesti rahvale tähtsa kultuuriobjekti, Niguliste muuseumi-kontserdisaali tagastamise vastu eraomandisse.
Tallinn taotleb Vabariigi Valitsuselt Niguliste muuseumi-kontserdisaali tagastamata jätmist alates 2001. aastast. Linna taotluse aluseks on omandireformi aluste seaduse § 12 lõike 3 punkt 5, mille kohaselt omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele, kui Vabariigi Valitsus otsustab kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul jätta kultuuriobjekti tagastamata. Kultuuriministeerium toetas objekti tagastamata jätmist kuni 2008. aastani, kuid teadmata põhjustel, selle asemel et kooskõlastada linna taotlus ja toetada objekti tunnistamist kultuuriobjektiks, tellis Kultuuriministeerium advokaatidelt arvamuse ja alustas kohtuvaidlust Tallinna linnakomisjoni vastu. Täna on aga meeldiv tõdeda, et kohus tegi 7. aprillil s.a otsuse ega leidnud Eesti Vabariigi valitsuse kaebuse nimetatud objekti suhtes olevat põhjendatud. Sellest tulenevalt, et saada selgust, olemegi esitanud peaministrile küsimused. Ma küsimusi ette ei loe, kuna peaminister nii soovis. Aitäh!

Aitäh! Kutsun peaministri kõnetooli küsimustele vastama. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Millisel põhjusel ei väärtusta Kultuuriministeerium alates 2008. aastast kultuuriobjektide säilimist?" Kultuuriministeerium väärtustab jätkuvalt kultuuriobjektide säilimist.
Teine küsimus: "Miks kulutab ministeerium maksumaksja raha perspektiivitu kohtuvaidluse peale, selle asemel et edastada kultuuriobjekti tagastamata jätmise küsimus otsustamiseks valitsusele, nagu seadus ette näeb?" Seda, kas kohtuvaidlus on perspektiivitu, ei otsusta peaminister. Omandivaidlustes ilmnenud uutest asjaoludest johtuvalt pöördus Kultuuriministeerium 5. juunil 2008. aastal Tallinna Linnavalitsuse poole taotlusega tühistada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni otsus ning palus anda uue hinnangu varade tagastamise otsusele. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjon ei nõustunud Kultuuriministeeriumi taotlusega otsuse uue läbivaatamise ja uute tõendite hindamise kohta. Seetõttu ei ole Kultuuriministeerium saanud pöörduda Vabariigi Valitsuse poole taotlusega jätta omandireformi käigus õigustatud subjektile vara tagastamata seni, kuni on ebaselge, kas võõrandamise fakt on kindlaks tehtud ja kas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on õigustatud nimetatud kirikuhoonet omandireformi aluste seaduse alusel tagasi taotlema. 25. märtsil toimuski kohtuistung haldusasjas, milles Eesti Vabariik Kultuuriministeeriumi kaudu vaidlustas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 11. novembri 2008. aasta otsuse jätta läbi vaatamata terviklik tõendusmaterjal Niguliste kiriku väidetava võõrandamise asjas. Kultuuriministeerium soovis, et kohus teeks komisjonile ettekirjutuse läbi vaadata ministeeriumi esitatud taotlus ja tõendusmaterjalid. Otsus kohtuasjas kuulutati välja 7. aprillil. Kohus ei rahuldanud ministeeriumi taotlust ega teinud linnakomisjonile ülesandeks kõiki arhiividokumente uuesti läbi vaadata. Kultuuriministeerium peab kuu aja jooksul otsustama, kas vaidlustada see kohtuotsus, või leidma teisi seaduses ette nähtud lahendusi kirikuhoone jätmiseks riigile, võimaldades Niguliste muuseumi tegevuse jätkumist nii, nagu see on aastaid olnud. Otsuse teeb Vabariigi Valitsus pärast seda, kui on saanud Kultuuriministeeriumilt esildise. Aga nagu hea arupärimise esitaja teab, olen ma seisukohal, et Niguliste kirik on kirik ja kirikuhoone tuleb tagastada selle endisele omanikule ehk Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule. Mina ei pea Niguliste kirikut pelgalt kirikutaoliseks ehitiseks, mis tegelikkuses on hoopis muuseum-kontserdisaal ja mitte kirik. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ma ei saanud nüüd täpselt aru. Kord te ütlesite, et peate kirikut tähtsaks, siis ütlesite, et peate tähtsaks muuseumi-kontserdisaali. Aga mul on küsimus. Mina olen vanem, teie olete natuke noorem, aga ma arvan, et te mäletate väga hästi, milline raha on sinna pandud ja kuidas on põlenud Niguliste kontserdisaal ja see maja. Kui te leiate peaministrina, et see tuleb tagastada, kuigi me teame, et kehtib omandireformi aluste seadus, mis siis ikkagi ajendas teid selleks? Lõppude lõpuks on maksumaksja sinna tohutu raha pannud. Kes peaks selle siis lõpuks kinni maksma, et me kingime selle vara lihtsalt ära?

Aitäh! Olgu kõigepealt öeldud, et mina olen kogu aeg teid pidanud endast nooremaks. Aga Tallinna Linnavalitsuses on komisjon väga selgelt jõudnud ühemõttelisele järeldusele, et tegemist on tagastatava varaga. Kui see nii on, ja praegu on ka kohus leidnud, et kõik need uued tõendusmaterjalid ei ole piisava kaaluga, ja ei soovita Tallinna linnas langetatud otsust muuta, siis ma ei näe mingit põhjust, miks Vabariigi Valitsus peaks käituma kuidagi teistmoodi. Kui kelleltki on õigusvastaselt vara ära võetud, siis tuleb ülekohus heastada ja vara tagasi anda. See, et vara vahepealne valdaja lasi varal suuresti maha põleda ja pidi ta siis uuesti üles ehitama, on valdaja probleem.

Aitäh! Kolleegidel peaministrile rohkem küsimusi ei ole. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, siis me läbirääkimisi ei ava. Lõpetame üheksanda arupärimise käsitlemise.

Läheme kümnenda päevakorrapunkti juurde, milleks on üheksa Riigikogu liikme esitatud arupärimine probleemide kohta seoses väikelaevade kasutamisega siseveekogudel. Arupärimine on esitatud peaminister Andrus Ansipile ja arupärijate nimel tuleb kõnetooli kolleeg Kalev Kallo. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Seoses Eesti Vabariigi kodanikele kuuluvate väikelaevade arvu suurenemisega muutub üha häirivamaks üks probleem nende kasutamisel. Olenevalt veekogust reguleerivad väikelaevade kasutamist erinevad õigusaktid. Veeseaduse alusel on keskkonnaministri 29. novembri 2002. aasta määrusega nr 67 kehtestatud veesõidukite hoidmise ja kasutamise nõuded. See määrus reguleerib ujuvvahendite kasutamist nendel siseveekogudel, mis meresõiduohutuse seaduse alusel ei ole laevatatavad. Meresõiduohutuse seaduse alusel on majandus‑ ja kommunikatsiooniministri 3. augusti 2006. aasta määrusega nr 75 kehtestatud väikelaevade kasutamise nõuded. Selle määruse nõuded kehtivad Eesti territoriaalvetel ja laevatatavatel sisevetel. Mõlema määruse reguleerimisala hõlmab veesõidukite kasutamist ja on suunatud eelkõige selle ohutusele. Ehkki mõlemad määrused on antud seaduse alusel, võiks õigusselguse huvides olla vaid üks määrus ja volitusnorm ka vaid ühes seaduses. Põhimõtteliselt sobiks selleks meresõiduohutuse seadus. Peame arvestama, et veeseaduse eesmärk on ennekõike keskkonnakaitseküsimuste lahendamine ning vee kui loodusvara kasutamise korraldamine, mitte veesõiduohutusküsimuste lahendamine. Kuna praktika on näidanud, et mitme ministri tegevusvaldkonda jääva probleemi lahendamine nende poole eraldi pöördudes praktiliselt lahenduseni ei jõua, siis oleme sunnitud pöörduma peaministri poole. Seoses eeltooduga palume vastata esitatud kolmele küsimusele. Aitäh!

Aitäh! Palun peaministri küsimustele vastama!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Kuna kolm esitatud küsimust on üksteisega otseses seoses, siis annan ma neile ühe tervikliku vastuse, ja kuna küsimusi ette ei loetud, siis loen ma nad ise järjest ette.
Esimene küsimus: "Kas Teie arvates oleks õige väikelaevade kasutamist siseveekogudel reguleerida ühe õigusaktiga, sõltumata sellest, kas veekogu on meresõidu mõistes laevatatav või ei ole?" Teine küsimus: "Kui see oleks õige, siis kas saaksite korraldada nii, et kaks ministrit selles omavahel kokku lepiksid ja vastava seadusandliku initsiatiiviga esineksid?" Kolmas küsimus: "Kui see ei oleks õige, siis millised oleksid need põhjendused?" Meresõiduohutuse seadus reguleerib laevade ja väikelaevade ning muude veesõidukite meresõiduohutust, sõiduohutust laevatatavatel sisevetel ning laevade turvalisust ja laevaliikluse ohutuse tagamist veeteedel. Veeseaduse ülesanne on sise‑ ja piiriveekogude ning põhjavee puhtuse ja veekogudes ökoloogilise tasakaalu tagamine. Veeseadus reguleerib vee kasutamist ja kaitset, maaomanike ja veekasutajate vahelisi suhteid. Seega, meresõiduohutuse seaduse ja veeseaduse eesmärk ja reguleerimisala on erinevad. Samuti on erinevad nende seaduste alusel antud määrused. Järelikult ei ole põhjendatud siseveekogudel väikelaevade kasutamise ühe õigusaktiga reguleerimine. Näiteks, majandus‑ ja kommunikatsiooniministri 11. veebruari 2003. aasta määrusega nr 28 on kehtestatud veesõidukite liiklemise kord laevatatavatel siseveekogudel. Keskkonnaministri 29. novembri 2002. aasta määrusega nr 67 on kehtestatud veesõidukite hoidmise ja kasutamise nõuded mittelaevatatavatel veekogudel. Ühe määrusega on kehtestatud veesõidukite liiklemise kord laevatatavatel siseveekogudel ja teisega mittelaevatatavate veekogude kaitse seisukohast vajalikud veesõidukite liikumise piirangud. Lähtudes määruste erinevast reguleerimisalast ei ole õige määrusega reguleeritavaid küsimusi ühe õigusaktiga käsitleda.
Ma saan küsijate motiividest ja mõtetest suurepäraselt aru, sest laevajuhi huvides oleks saada nii liiklust reguleerivad sätted kui ka teatud veekogudel kehtestatud piirangud kätte ühest õigusaktist. Ilmselt ei õnnestu kunagi kõiki õigusakte teha selliselt, et üks isik saaks piirduda ainult ühe seaduse lugemisega ja saaks sellest ammendava informatsiooni kogu teda huvitava valdkonna kohta. Kuid nii nagu ka ühe varasema küsimuse puhul möönan ma, et mõtlemisainet siin on. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Vastus oli küll piisavalt selge, aga meie poole on pöördunud just nimelt paatide ja väikelaevade kasutajad, kes kasutavad nii üht kui teist kohta sõitmiseks: mittelaevatatavaid veekogusid, kus saab selle paadiga sõita, ja ka laevatatavaks tunnistatud veekogusid. Nad on seda muret avaldanud. Te küll möönsite, et siin on mõtlemiskoht, aga ma saan aru, et te siiski ei näe võimalust, et nii väikeses riigis kui Eesti võiks ühe õigusaktiga reguleerida sõitmist või seilamist nendel veekogudel, nii palju kui neid meil on.

Aitäh! Ma ei välistaks seda võimalust. Kui me toome paralleeli teiste liiklusvahenditega, siis liikluseeskiri ja liiklusseadus kehtivad kogu Eesti territooriumil ja keegi ei saa öelda, et metsa vahel need eeskirjad, mis teedel ja tänavatel kehtivad, ei kehti. Seda analoogiat kasutades oleks teie ettepanek, reguleerida veesõidukite liiklus ühes kõigi piirangutega ühes aktis, päris mõistlik. Praegu on lähtutud erinevatest kaalutlustest. Ühel puhul seatakse piiranguid ja huvi on eelkõige kaitsta loodusobjekti, teisel puhul reguleeritakse liiklust. Siiani ei ole tahetud neid valdkondi veesõidukijuhi huvidest lähtuvalt ühendada nii, et kõik, nii liiklust reguleerivad sätted kui ka eri veekogudel kehtivad piirangud ühte eelnõusse koondada. Selle üle tasuks mõelda. Praegune seisukoht on selline, et asi toimib ja eri seaduste reguleerimisobjekt on niivõrd erinev, et ei nähta vajadust olukorra muutmiseks. Kuid ma olen teiega nõus selles mõttes, et ma siiski kõhkleksin, kas seda vajadust ikka üleüldse ei ole.

Aitäh! Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole, lugupeetud peaminister. Kolleegid! Kui teil on soovi pidada läbirääkimisi, siis olge lahked! Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi me ei ava. Oleme arupärimise nr 263 käsitlemise lõpetanud.

Läheme 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on kümne Riigikogu liikme esitatud arupärimine peaminister Andrus Ansipile sotsiaalharta rakendamise kohta. Arupärijate nimel kutsun kõnetooli kolleegi Lauri Laasi. Palun!

Austatud juhataja! Peaminister! Head kolleegid! Niisiis arupärimine sotsiaalharta rakendamise kohta. "Sõltumatute ekspertide komitee analüüsis juba 2004. aastal Euroopa sotsiaalharta täitmist Eestis ning andis meie sotsiaal- ja tööelu tasemele karmi hinnangu. Eesti kohta pandi kirja kaheksa negatiivset arvamust. 19 juhul on Eestilt küsitud lisainfot. Viimastest omakorda tuleneb veel hulk negatiivseid arvamusi. Sotsiaalharta sõnastab 31 olulist artiklit, mille täielikku rakendamist Eestilt oodatakse." Sellest tulenevalt on meil kolm küsimust peaministrile. Alla, nagu juba öeldi, on kirjutanud kümme rahvaesindajat. Aitäh!

Aitäh! Palun peaministri kõnetooli küsimustele vastama!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Kõigepealt taustaks. Teatavasti tuleb riikidel sotsiaalhartaga võetud kohustuste täitmisest aru anda igal aastal. Aruannet ei esitata kõigi võetud kohustuste kohta korraga, vaid Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee kinnitatud korras ettenähtud artiklite kaupa. Iga aruande põhjal teeb Euroopa Sotsiaalõiguste Komitee järeldused. Kõik Eesti kohta tehtud järeldused on tõlgitud eesti keelde ja need on kättesaadavad Sotsiaalministeeriumi kodulehel. Kõiki järeldusi on arutatud Sotsiaalministeeriumi juhtkonnas ning Riigikogu sotsiaalkomisjonis, kuhu enesestmõistetavalt kuuluvad ka Keskerakonna fraktsiooni liikmed ja mille aseesimees on Jaak Aab. Viimane arutelu toimus mulle teadaoleva info kohaselt sotsiaalkomisjoni s.a 10. veebruari istungil, kus sotsiaalminister Maret Maripuu andis põhjaliku ülevaate nii viimastest, s.o 2008. aastal Eesti kohta tehtud järeldustest kui ka varasematest negatiivsetest järeldustest, mis on praegu ikka veel aktuaalsed.
Esimene küsimus: "Millised on need artiklid, mille täitmisega on Eestil täna probleeme?" 2008. aasta järelduste põhjal on Eestil probleeme kaitseväe asendusteenistuse pikkusega (artikkel 1, lõige 2), tööturuteenusena pakutava karjäärinõustamise kättesaadavusega (artikkel 9) ja puuetega inimeste tööhõivega (artikkel 15, lõige 2). Varasematest järeldustest on aktuaalsed piiratud streigiõiguse teema (artikkel 6, lõige 4), sotsiaalkindlustusalaste lepingute vähesus (artikkel 12, lõige 4), toimetulekupiiri taseme mittevastavus (artikkel 13, lõige 1) ning asjaolu, et laste füüsiline karistamine peres ei ole keelatud (artikkel 17, lõige 1).
Teine küsimus: "Kui suuri rahalisi vahendeid nõuaks see riigieelarvest, et rakendada Euroopa sotsiaalharta täies mahus?" Sotsiaalharta rakendamine täies mahus ei nõua vahendeid mitte ainult riigieelarvest, vaid ka kohalike omavalitsuste eelarvest, näiteks eakatele sobiva elukoha tagamiseks. Lisaks on vaja aega, et sotsiaalset keskkonda ja teenuseid arendada ning reaalset edu saavutada. Euroopa sotsiaalharta rakendamine täies mahus on iteratiivne protsess, mille rahalist mahtu pole võimalik hinnata. Paljude sätete täitmine pole nimelt ühekordne protsess ja ajas oma absoluutsuuruses fikseeritav number.
Eesti ei ole ühe või teise artikli mitteratifitseerimisega Euroopa riikide seas mingi erand. Vastupidi, parandatud ja täiendatud sotsiaalharta on täielikult ratifitseerinud vaid Prantsusmaa ja Portugal. 15 Euroopa Nõukogu liikmesriiki, nende seas ka Austria, Poola ja Hispaania, ei ole aga veel ratifitseerinud 1996. aastal heakskiidetud parandatud ja täiendatud sotsiaalhartat.
Kolmas küsimus: "Kas võrreldes 2004. aastaga on sõltumatute ekspertide hinnangud Eesti sotsiaal- ja tööelule paranenud?" Jah on. Eestile on kõigis järeldustes antud enamasti positiivseid hinnanguid. Teisalt oleme kriitilisi järeldusi arvestades tõstnud pensione, täiendanud füüsilisest isikust ettevõtjate töö ohutuse ja tervishoiu regulatsioone ning töötavate laste tööõiguslikku kaitset. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Kõigepealt Marika Tuus, palun!

Austatud peaminister! Milline on teie kui valitsusjuhi seisukoht selles, et meil on tänaseni ratifitseerimata sotsiaalselt väga tundlik § 23, mis käsitleb eakate inimeste toimetulekut ja nende inimväärset elu?

Olen teie sellele küsimusele siit kõnepuldist juba korduvalt vastanud. Kõikide sotsiaalharta artiklite täitmine ei ole Eestile veel jõukohane ja sellised riigid, kus teatud sotsiaalharta artiklid on osaliselt ratifitseerimata, on Euroopa Nõukogu liikmesriikide hulgas väga selgelt ülekaalus. Valdavas hulgas riikides on harta täielikult ratifitseerimata. Nagu ma juba ütlesin, parandatud ja täiendatud sotsiaalharta on täielikult ratifitseerinud vaid Prantsusmaa ja Portugal. Eesti on ratifitseerinud teatavasti märksa rohkem paragrahve, kui miinimumina nõutakse.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Lauri Laasi.

Austatud peaminister! Millist sotsiaalharta artiklit või selle täitmist te ise valitsusjuhina praegu kõige prioriteetsemaks peate?

Kõik artiklid on olulised. Ma ei tahaks mingeid kohatuid paralleele tooma hakata, aga see on umbes sama laadi küsimus kui see, milline laps teil peres kõige armsam on. Kõik harta artiklid on olulised, kaasa arvatud need, mida me pole veel ratifitseerinud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Helle Kalda.

Lugupeetud peaminister! Mind ajendas küsima teie viimane vastus. Mulle meeldis teie kinnitus, et kõik artiklid on olulised – nii need, mis on vastu võetud, kui ka need, mis ei ole vastu võetud. Aga kui ka need mitte vastu võetud on väga olulised, siis kunas need vastu võetakse ja alla kirjutatakse?

Need võetakse vastu siis, kui nende täitmine on Eestile jõukohane.

Aitäh! Kolleegidel teile, lugupeetud peaminister, rohkem selle arupärimise raames küsimusi ei ole. Oleme lõpetanud arupärimise nr 264 käsitlemise.

Läheme 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on kaheksa Riigikogu liikme 19. veebruaril peaminister Andrus Ansipile esitatud arupärimine Vabariigi Valitsuse seaduse ja planeerimisseaduse kohta. Ettekandeks arupärijate nimel kutsun kõnetooli Rein Ratase.

Auväärt härra peaminister! Hea Riigikogu! Loodus on rikkuse ema ja töö selle isa, väitis William Petty ligi neli sajandit tagasi. Loodusvarade säästva kasutamise alus on vastav planeerimistegevus. Meie põhiliste loodusvarade kasutamise ja kaitse korraldamine on Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas. 1993. aastal läks selle ministeeriumi kätte ka ruumiline planeerimine. Härra peaminister! Teie ühe eelkäija, auväärt Juhan Partsi ajal viidi see tegevus, st ruumiline planeerimine ja selle üleriigiline korraldamine ning järelevalve Siseministeeriumi haldusalasse, kus see on ka praegu. Ilmselt sellest pole häda midagi, et tegevuse korraldamine ja järelevalve on ühes ja samas institutsioonis. Keskkonnaministeerium näiteks korraldab metsakasutust Eestis ja teeb oma Keskkonnainspektsiooni vahendusel ka vastavat järelevalvet. Küsimus on pigem selles, kas ruumilist planeerimist ei peaks siiski korraldama see valitsusasutus, kelle hallata on kõik meie loodusvarad. Härra peaminister! Mul on au paluda teil vastata kolmele arupärimise küsimusele. Olen rääkinud.

Aitäh! Palun peaministri kõnetooli küsimustele vastama!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Milliseks hindate ruumilise planeerimise olukorda Eestis?" Ruumilise planeerimise olukord on omavalitsuseti erinev. Puudustele on tähelepanu juhtinud ka Riigikohus oma otsustes ja Riigikontroll. Nõustun nii Riigikohtu kui ka Riigikontrolliga, et ruumilises planeerimises esineb puudusi.
Teine küsimus: "Kui paljudel kohalikel omavalitsustel puudub üldplaneering?" Käesoleva aasta 1. aprilli seisuga puudus üldplaneering 52 omavalitsusel. Kord kvartalis uuendatava info leiate Siseministeeriumi kodulehelt.
Kolmas küsimus: "Kas peate mõistlikuks jätta ruumilise planeerimise üleriigiline korraldamine ja järelevalve Siseministeeriumi valitsemisalasse või tuleks see väga oluline tegevus tuua tagasi Keskkonnaministeeriumi?" Nagu ma täna juba kahele arupärimisele vastates olen möönnud, et diskussiooniks ainest on, nii möönan seda ka nüüd. Lisaks loodusvarade kaitsele tuleb ruumilist planeerimist korraldades arvestada ka sotsiaalseid, kultuurilisi, majanduslikke, regionaalpoliitilisi ja teisi mõjusid. Seetõttu ei ole ühemõtteliselt selge, et lahendus, kus ruumiline planeerimine oli Keskkonnaministeeriumi haldusalas, oli ainumõeldav ja ainuõige ning et edasised ruumilise planeerimise nihutamised Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse ning sealt edasi Siseministeeriumisse regionaalministri haldusalasse on olnud suured vead, mis tuleks kiiremas korras parandada.
Mulle siiski tundub, et kõige enam kattub ruumilise planeerimise valdkond tõepoolest Keskkonnaministeeriumi haldusalaga. Kui kogu meie maa on sisuliselt Keskkonnaministeeriumi haldusalas kirjas, siis oleks minu meelest loomulik, et selle ministeeriumi haldusalas sünniksid ka kokkulepped, kuidas seda maad kusagil kasutada võiks. Kuid praegu on nii, nagu ma juba ütlesin, et koguni 52 omavalitsuses puudub üldplaneering. On omavalitsuste ülesanne üldplaneering kehtestada ja omavalitsuste tegevusel hoiab kõige enam silma peal regionaalminister. Ilma tõsise reformikavata ma ei sööstaks kohe ümberkorraldusi tegema.
Kuid minu arusaamise järgi tulevikus portfellita ministrite kohad kaovad. Kui see nii peaks minema, kui tulevikus regionaalministri ja rahvastikuministri kohad kaovad, siis halduspiirid muutuvad. Ma ei mõtle muidugi füüsilisi piire. Ja siis ma peaksin küll mõistlikuks viia ruumiline planeerimine uuesti Keskkonnaministeeriumi haldusalasse.

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Kõigepealt Rein Ratas, palun!

Härra peaminister! Sellest suurest veast, mida te mainisite, ei ole küll juttu olnud, vähemalt mitte minu esitatus ega ka arupärimise tekstis. Aga kas te olete minuga päri, kui ma väidan, et suur osa majanduslikke väärtusi ja sealtkaudu ka suur osa, kui mitte lausa enamik sotsiaalseid ja kultuurilisi väärtusi tuleneb just loodusest, loodusvaradest, nende kasutamisest ja kaitsest? Olen rääkinud.

Jah, ma olen teiega päri. Kuid ruumiline planeerimine jääb ka tulevikus selliseks ministeeriumideüleseks nähtuseks. Seda aega ei saabu ei meie riigis ega teistes riikides mitte kunagi, et ruumiline planeerimine saab toimuda pelgalt ühe haldusala huvisid silmas pidades. Haakumine, läbipõimumine teiste haldusaladega jääb ka tulevikus Eestis aktuaalseks. Nüüd ongi küsimus selles, mis on parasjagu see domineeriv vajadus, domineeriv huvi – on see Keskkonnaministeeriumi haldusalas, on see Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas või hoopis Siseministeeriumi ehk siis regionaalministri haldusalas.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Valeri Korb.

Lugupeetud härra peaminister! Kui palju on meil omavalitsusi, kes pole tänase päevani üldplaneeringut algatanudki?

Ma tean teile nimetada ainult seda numbrit, mida ma olen täna juba kaks korda korranud: 52 kohalikus omavalitsuses ei ole kehtestatud üldplaneeringut. Ma ei tea seda, mitmes kohalikus omavalitsuses pole üldplaneeringu koostamist üldse algatatudki. Ma siiski usun, et valdavalt – aga see on ainult minu usk, mul ei ole selle kohta andmeid – on üldplaneeringu koostamine küll algatatud, aga tavaliselt surevad sellised planeeringud kuskil vaidlustes ja jäävad millegi taha pidama. Mängus on erinevad vaated omavalitsuse arengule, mis ei päädi kuidagi kokkuleppega ehk siis üldplaneeringu vastuvõtmisega. Ma tean ka oma kogemustest üht juhtumit, kuidas üks protsess pikka aega suhteliselt detailsete küsimuste pärast seisis ja kokkulepetele ei jõutud. Ilmselt võtavad asjad ka aega, et oluline ja ebaoluline saaks settida ja nende vahekord saaks kõigile otsustajatele selgeks. Iseenesest aga on väga kahetsusväärne, et 52 kohalikus omavalitsuses ehk siis peaaegu viiendikus Eesti kohalikest omavalitsustest ei ole üldplaneeringut kehtestatud. Parem kehv plaan kui päris ilma plaanita.

Aitäh! Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole, lugupeetud peaminister. Kas on soovi avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Lõpetan arupärimise nr 266 käsitlemise.

Lähme 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on 12 Riigikogu liikme esitatud arupärimine peaminister Andrus Ansipile Mustpeade Maja kohta. Arupärijate nimel tuleb kõnetooli kolleeg Helle Kalda.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Tänavu 19. veebruaril esitas 12 Riigikogu liiget arupärimise peaministrile, et saada selgust, millega on põhjendatud valitsuse huvi anda Eesti rahvale tähtis kultuuriobjekt Mustpeade Maja tagasi eraomandisse, kuigi riigi kohustus on tagada avaliku huvi realiseerimine ja kaitse. Kultuuri säilimine ja kaitse on kahtlemata seotud avaliku huviga. Omandireformi läbiviimisel peab riik tegema kõik, et tagada kultuuriobjektide säilimine ja seeläbi ka avaliku huvi realiseerimine. See oli ka 1991. aasta 13. juunil sellesama saali tahe, et kultuuriobjektid jäävad rahvale kasutamiseks. Selle tulemusena kirjutati omandireformi aluste seadusse § 12 lõige 3 punkt 5, mis näeb ette õiguse jätta tagastamata kultuuriobjektiks olev vara. Seda õigust on valitsused 17 aastat mitme tähtsa objekti puhul kasutanud, kuid teadmata põhjustel ei pea tänane valitsus seda viimasel ajal oluliseks. Nii nagu enne räägitud Niguliste kiriku puhul, ei peeta vajalikuks ka Mustpeade Maja jätmist rahva kasutada. Seda vaatamata sellele, et 2007. aastal kooskõlastas Kultuuriministeerium objekti mittetagastamise eelnõu. Sellest tulenevalt on 12 Riigikogu liikmel nimetatud teema kohta neli küsimust.

Aitäh! Palun peaministril tulla küsimustele vastama!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Millisel põhjusel ei väärtusta Vabariigi Valitsus kultuuriobjektide säilimist?" Vabariigi Valitsus väärtustab kultuuriobjektide säilimist. Kindlasti ma ei ole nõus nendega, kes arvavad, et kultuuriobjekt on tõeline kultuuriobjekt vaid riigi käes ja eraomandis olev kultuuriobjekt on fiktsioon, reaalsuses seda pole olemas. Nii me võiksime ju jõuda välja täieliku absurdsusesse, et kui juhuslikult mõni eraomanik ehitab kultuuriobjekti, siis tuleb seda fundamentalistide meelest käsitada kui kõrvalekallet normaalsusest ja see objekt kiiresti konfiskeerida. Aga vaevalt see kellelgi kunagi mõttes mõlkunud on.
Teine küsimus: "Kas on muutunud omandireformi käivitamisel sätestatud põhimõtted (ORAS § 12 lõige 3 punkt 5), et riigil ja linnal säilib omandiõigus avalike huvide realiseerimiseks vajalike objektide osas? Kui mitte, siis miks ei lähtu valitsus seaduses sätestatud põhimõttest?" Omandireformi aluste seaduse kohaselt kuulub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele ja kompenseerimisele. Ühtlasi sätestab seadus erandina need juhud ja tingimused, millal vara tagastamine on vastunäidustatud. Valitsusasutuse või kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul võib Vabariigi Valitsus otsustada tagastamata jätta sõjalise, korrakaitse-, kultuuri- või sotsiaalobjekti või riikliku kaitse all oleva objekti. Niisuguse otsuse tegemine kuulub kaalutlusõiguse valdkonda ja valitsus langetab vara tagastamata jätmise otsuse veendumusel, et see on ülekaaluka avaliku huvi tõttu möödapääsmatu. Senises praktikas on Vabariigi Valitsus pidanud korduvalt niisuguseid otsuseid tegema, sealhulgas ka Tallinna linnas asuvate kultuuri- ja sotsiaalobjektide puhul, mille tagastamine oleks ilmselgelt tekitanud linnale või riigile olulisi raskusi seniste ülesannete täitmisel. Valitsus on seejuures alati lähtunud omandireformi aluste seaduses sätestatud põhimõtetest.
Mustpeade maja tagastatakse Tallinna Mustpeade Vennaskonnale. Tallinna Mustpeade Vennaskond, mis asutati 14. sajandi lõpuaastail, arvatavasti 1399. aastal, on unikaalse vanusega heategevuslik organisatsioon, mis on eksisteerinud üle 600 aasta. Eesti NSV juhtkond lõpetas vennaskonna 1940. aastal, kuid see tegutses edasi eksiilis Saksamaal. Sellest johtuvalt tunnistas Tallinna Linnakohus vennaskonna 1999. aastal Mustpeade Maja tagastamise õigustatud subjektiks. Hoone säilimise hindamiseks tellitud ekspertiis näitas, et hoone on endisel kujul vaid osaliselt säilinud ja sellisena ei kuuluks tagastamisele tervikuna, vaid mõttelise osana, kusjuures suurem osa hoonest, 54%, jääks Tallinna linna omandisse. Mustpeade vennaskond nõustus hoone tagastamisega kaasomandisse Tallinna linnaga tingimusel, et see jääb endisel otstarbel ja tähtajatult avalikku kasutusse. Tallinna Linnavalitsus ei olnud aga nõus jagama hoonet kaasomanikuga, vaid soovis selle täielikku tagastamata jätmist. Põhjused, miks Vabariigi Valitsus otsustas eelmise aasta juulis jätta Tallinna taotluse rahuldamata, olid järgmised.
Esiteks, Mustpeade Maja mõttelises osas tagastamine õigusjärgsele omanikule ei takista selle hoone edasist kasutamist kultuuriobjektina. Teiseks, kui taastada Mustpeade vennaskonna ajaloolis-kultuuriline seos Tallinna linnaga, siis on sel sümboolne tähendus Tallinnale kui vanale hansalinnale ja eriti veel 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnale. Otsuse langetamisel ei jäänud Vabariigi Valitsusel vähimatki kahtlust, et hoone tagastamine kaasomandisse Tallinnaga võiks takistada Mustpeade Maja kasutamist avaliku kultuuriobjektina või ohustada selle säilimist. Valitsus toetab Tallinna linna soovi jätkata hoone kasutamist ja sellega seotud kultuuritraditsioonide hoidmist ja arendamist. Me ei näe Tallinna kui kaasomaniku puhul selle soovi teostamiseks mingeid takistusi. Enamgi, koostöö sellise auväärse kaasomanikuga nagu Tallinna Mustpeade Vennaskond üksnes vääristaks kõiki selliseid ettevõtmisi.
Kolmas küsimus: "Kuidas Vabariigi Valitsus tagab Mustpeade Maja kultuuriobjektina funktsioneerimise ja säilimise pärast eraomandisse üleandmist?" Vabariigi Valitsus ei saa tagada Mustpeade Maja säilimist ja kultuuriobjektina funktsioneerimist eraomandisse antuna, nii nagu ta ei saa seda garanteerida ka hoone jätmisel linna omandisse. Sellise garantii võivad tsiviilühiskonnas anda üksnes omanikud ise, pidades kinni seadustest, võetud kohustustest ja kokkulepetest. Vabariigi Valitsusel puudub vähimgi alus umbusaldada Tallinna Mustpeade Vennaskonda.
Neljas küsimus: "Kui valitsus leiab, et kultuuriobjektide andmine eraomandisse võimaldab tagada kultuuriobjekti säilimise ja tegevuse jätkamise, siis kas on ette nähtud rahalised vahendid eraomanikule maksmiseks, et see võimaldaks kultuuritegevuse jätkamist ja restaureerimistööde tegemist?" Ajaloomälestise säilitamise nõue on omanikule seadusega pandud kohustus. Objekti omandivorm ei ole seejuures määrava tähtsusega. Pole tähtsust, kas ajaloomälestist hoiab alal ja tagab selle avaliku kasutamise eraomanik või teeb seda riik või kohalik omavalitsus. Tähtis on omaniku tahe ja suutlikkus neid ülesandeid täita. Ka selles suhtes puudub Vabariigi Valitsusel vähimgi alus umbusaldada Tallinna Mustpeade Vennaskonda.

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Kõigepealt Helle Kalda, palun!

Lugupeetud peaminister! Täna me oleme arutanud kahe väga tähtsa kultuuriobjekti küsimust. Kuulates teie vastuseid, selgus, et te ei toeta Tallinna Linnavalitsuse, ühe suure kohaliku omavalitsuse otsuseid. Aga seda on viimasel ajal kogu aeg selles vallas näha olnud. Mul on küsimus. Praegu on arutamisel ka Neitsitorni küsimus. Selleski suhtes on tulnud eitav seisukoht. Millest ikkagi selline suhtumine ühte kohalikku omavalitsusse, kelle volikogu on otsuseid vastu võtnud tulenevalt rahva tahtest? Te eirate neid otsuseid. Kas arvate et teie otsused on õigemad?

Ju meil on maailmavaatelised lahknevused. Kui arvatakse, et omand pole püha ja puutumatu, et kui mul läheb teise vara rohkem vaja, siis ma võtan selle endale, siis mina seda seisukohta ei jaga. Kui kelleltki on ülekohtuselt ja õigusvastaselt tema vara ära võetud, siis tuleb see ülekohus heastada ja äravõetud vara omanikule tagasi anda. Selles meie vaadete erinevus seisnebki.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ain Seppik.

Härra peaminister! Nii palju meie vaated ka ei erine. Omandireformi aluste seaduses on ülekaaluka avaliku huvi korral ette nähtud ka kompenseerimise võimalus. Paraku me teame väga paljusid ajaloolisi objekte, näiteks mõisaid, mis eraomanike käes lagunevad. Neil lihtsalt puuduvad vahendid vajalikeks töödeks. Öelge mulle, palun: kas te veendusite, et uuel omanikul on selle suure objekti korrashoidmiseks vahendid olemas? Sellel majal on ju oma muinsuskaitselised eritingimused. Kas ei või juhtuda nii, et hoone seisukord hakkab halvenema ja me ei saa enam midagi teha?

Ma pean kurbusega tunnistama, et on mõisaid, mis kuuluvad riigile, aga vaatamata sellele lagunevad. Ei saa nii üheselt öelda, et ühe omaniku käes lagunevad, teise omaniku käes ei lagune. Mustpeade vennaskond on nii vana ja auväärne ühendus, et nende puhul ei maksa kahelda, kas nad tulevikus suudavad jätkata samamoodi, nagu nad on tegutsenud 600 aastat. Nad on suutnud maju ehitada ja neid ka hallata aastasadu, miks peaksime praegu arvama, et tulevikus nad selleks enam suutelised ei ole? Sama kehtib ka kiriku kohta. Kogudused on kirikud ehitanud ja neisse kunsti ostnud – see on hindamatu väärtusega. Nad on rasketel aegadel seda kunsti peitnud. Minu meelest oleks praegu solvav öelda, et kogudused enam kirikuhoonete haldamisega hakkama ei saa.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kalev Kallo.

Härra peaminister! Viitasite ühes vastuses, et omand on püha ja et see tuleks tagastada. Aga väga palju omandit on ebaseaduslikult ära võetud ka munitsipaliteetidelt, kohalikelt omavalitsustelt, linnadelt – eelkõige maad, mida millegipärast ei tagastata. Mingi pühadus sel juhul ei toimi. Kuidas te seda kommenteerite?

Ma olen ka seda veendumust korduvalt siit kõnepuldist väljendanud, et minu meelest linnade territooriumil tuleb varem kohalikule omavalitsusele kuulunud maa kohalikule omavalitsusele tagastada, kuid teiste omavalitsuste territooriumidel asuva kohaliku omavalitsuse endise varaga oleksin ettevaatlikum. Kohalike omavalitsuste funktsioonid on praegu hoopis teised ja see on juba riigi halduskorralduse küsimus, administreerimise küsimus, kuidas niisugused maaküsimused lahendada. Eesti riigis on otsustatud, et kohalikule omavalitsusele ei tagastata seda maad, mis varem talle kuulus, kuid mis ei asu praegu tema territooriumil. Ma olen kunagi Tartu linnapeana väga aktiivselt nõudnud Tartu linnale kunagi talle kuulunud maid tagasi. See oleks tähendanud seda, et põhimõtteliselt oleks Tartu linn saanud omale maid, metsi ja põlde samas suurusjärgus, mis on Tartu linna territoorium. Mind ei saatnud selles nõudmises edu ja praeguseks olen ma ka veendunud, et selline tagastamine ei oleks õiglane. See suurendaks Eestis regionaalset ebavõrdsust hüppeliselt, kui omavalitsustele hakataks sel moel metsa- ja põllumaid tagastama.

Aitäh! Rohkem kolleegidel teile selle arupärimise raames küsimusi ei ole, lugupeetud peaminister. Saame minna läbirääkimiste juurde, kui selleks soove on. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Lõpetan 267. arupärimise käsitlemise.

Läheme 14. päevakorrapunkti juurde, milleks on nelja Riigikogu liikme esitatud arupärimine peaminister Andrus Ansipile olukorra kohta tööturul. Arupärijate nimel kutsun kõnetooli kolleeg Toivo Tootseni. Palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Kui me koos Toomas Vareki, Kadri Simsoni ja Helle Kaldaga 19. veebruaril selle arupärimise esitasime, oli olukord Eesti tööturul juba väga muret tekitav. Võrreldes eelmise aasta 31. jaanuariga kasvas töötute arv tänavu 31. jaanuariks 146,3%. Selle aasta 31. jaanuaril oli Tööturuametis registreeritud 38 812 töötut. Sellest ajast on möödunud kaks kuud ja olukord on läinud veelgi hullemaks. Praeguse seisuga on töötute arv kasvanud juba üle 53 000. Registreeritud töötus on kõige suurem Võrumaal, Valgamaal, Põlvamaal ja Ida-Virumaal. Seega on loomulik, et vastused küsimustele, mis me teile arupärimises esitasime, ei huvita mitte ainult meid, nelja allakirjutanut, vaid kümneid tuhandeid inimesi. Just seda kirjutas meile täna üks Viimsi valla elanik oma elektronkirjas, loodetavasti ta vaatab meid praegu ka interneti vahendusel. Lugupeetud peaminister! Ma ei hakka küsimusi ette lugema. Ettekande ja stenogrammi huvides on kindlasti parem, kui te ise loete küsimuse ette ja seejärel annate vastuse.

Aitäh! Kutsun peaministri kõnetooli küsimustele vastama. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Milline on valitsuse plaan tööturu olukorra parandamiseks?" Sotsiaalministeerium on algatanud arutelud sotsiaalpartnerite ning võtmeministeeriumide esindajatega, töötamaks välja ning leppimaks kokku ühistes meetmetes, kuidas majanduslangusega toime tulla. Esimene selleteemaline kohtumine toimus 3. märtsil, mille tulemusena täiendasid partnerid oma ettepanekute ringi 13. märtsiks. Majanduslangusest ning sellega kaasnevast süvenevast tööpuudusest väljatulemisel on oluline kaasata meetmete väljatöötamisse ning nende elluviimisse eri osapooli. Sotsiaalministeeriumil on tema pädevuses olevate küsimuste osas koostatud kriisimeetmete plaan, mida tutvustati sotsiaalpartneritele ja valitsuse esindajatele 24. märtsil. Sotsiaalministeeriumi, Tööturuameti ja töötukassa koostöös on käivitunud tööjõupakkumise suurendamise programmi "Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine 2010–2011" ettevalmistamine. Programmi koostamisel lähtutakse eelkõige olukorrast tööturul. Meetmete kavandamisel võetakse aluseks ka sotsiaalpartnerite ettepanekud, mida võiks tööturu olukorra parandamiseks teha.
Sotsiaalministeerium on kavandanud Euroopa Sotsiaalfondi rahastamisperioodi 2004–2006 kasutamata jäänud vahendite realiseerimiseks rakendada järgmisi tegevusi. Esiteks, suunata 18 miljonit krooni meetmesse 1.1 ehk täiskasvanute ümberõppesse. Teiseks, rakendada 8 miljoni krooni ulatuses erinevaid Sotsiaalministeeriumi projekte, tõstmaks inimeste teadlikkust pakutavate tööturumeetmete osas. Lisaks on plaanis edasipidigi tutvustada uut töölepinguseadust ning pakkuda senisest suuremas mahus tööõigusalast nõustamist. Kolmandaks, toetada kohalike omavalitsuste tööharjutuskeskuste projekte, mis eelmise aasta taotlusvoorus kava mahu piirangu tõttu toetust ei saanud. Neljandaks, suunata täiendavaid vabu vahendeid Haridus- ja Teadusministeeriumile, et kutsekoolides toimuvatel kursustel saaks lapsehoolduspuhkusel, sundpuhkusel ja palgata puhkusel olijatele pakkuda lühiajalist täiendusõpet. Viimase kahe idee osas on rakendamise võimalused veel täpsustamisel. Ette on valmistatud meetme tingimuste määruse muudatused vabade vahendite kasutamiseks, need kinnitatakse pärast struktuuritoetuste seaduse jõustamist.
Teiseks: "Milline on valitsuse plaan uute töökohtade loomiseks? Kas olete plaaninud erinevates Eesti piirkondades võtta kasutusele erinevaid meetmeid? Kui, siis milliseid?"  Vabariigi Valitsuse ülesanne on luua õiguslik raam majanduse ja tööturu toimimiseks. Töökohtade vahetu loomine ei saa olla valitsuse ülesanne. Valitsus loob ettevõtjatele soodsa keskkonna töökohtade loomiseks rahandus-, ettevõtlus- ja tööturupoliitika kaudu. Eestisse investeerimist ja töökohtade loomist otseselt positiivselt mõjutav maksupoliitiline meede on muu hulgas meie senine praktika, mille kohaselt ettevõtete tegevusse investeeritud kasumit ei maksustata tulumaksuga. Riigi poliitika otsest mõju uute töökohtade loomisele ei ole statistilistele andmetele tuginedes võimalik hinnata. Riikliku statistika alusel on võimalik välja tuua, kui palju töökohti lõid uued, aasta jooksul loodud ettevõtted. Statistikaameti viimased andmed, mis käsitlevad kahjuks alles 2006. aastat, näitavad, et 2006. aasta jooksul asutatud ettevõtetes loodi 12 832 töökohta. Viimased tööjõu mobiilsust iseloomustavad statistilised andmed pärinevad eelmise aasta III kvartalist. Aktiivsete tööturumeetmete puhul on läbiv põhimõte nende kättesaadavuse tagamine. Nende täpne rakendamine sõltub iga konkreetse piirkonna vajadusest. Kindlasti kaalutakse uue programmi "Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine 2010–2011" konkreetsete meetmete kavandamist selliselt, et vähendada piirkondlikke erisusi.
Kolmas küsimus: "Tänane töötuskindlustushüvitise ja tööturutoetuse suurus pole piisav, tagamaks töötajale majanduslikku toimetulekut uue töökoha leidmiseni. Eestis elab täna ligi 40 000 inimest, kes on suure tõenäosusega jäänud hätta oma igapäevaste vajaduste rahuldamisega. Kuidas plaanite neid inimesi aidata?"  Töötuna arvele võetud inimesel on õigus saada kas töötutoetust või töötuskindlustushüvitist – olenevalt sellest, kui kaua inimene töötas, kas tema töötasult on kinni peetud töötuskindlustusmakset ning milline oli tema viimase töösuhte lõpetamise põhjus. Selle aasta veebruaris oli Tööturuametis töötuna arvel 48 976 inimest, neist 14 528 sai töötutoetust ja 13 365 töötuskindlustushüvitist. Ülejäänud töötud on kas ammendanud õiguse toetusele ja hüvitistele pikemaajaliste töötutena või ei vasta toetuse ja hüvitise saamise tingimustele töötuna arvele võtmisest alates. See tähendab, et nad ei ole töötanud ega tegelnud tööga võrdsustatud tegevusega. Praegu kehtiv töötuskindlustushüvitise määr, mis on esimesel sajal päeval 50% ja edasi 40% kindlustatu eelnevast töötasust, vastab võetud rahvusvahelistele kohustustele, näiteks Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi standarditele. Veebruaris oli keskmine töötuskindlustushüvitis 4939 krooni. See on suurem kui töötavale inimesele makstav palga alammäär, 4350 krooni. Kui vaadata uusi registreeritud töötuid, siis on töötuskindlustushüvitise saajate osakaal ja keskmine hüvitis veelgi suuremad. Keskmine hüvitis oli veebruaris nimelt 5694 krooni.
Neljas küsimus: "2009. aasta riigieelarve seaduses on töötutoetuste maksmiseks ette nähtud vahendeid 79 651 000 krooni. Võrreldes möödunud aastaga vähendati seda 0,52% võrra. Kuidas hindate, kui töötus on tõusnud 150%, kas summasid oleks pidanud planeerima suuremas mahus?" Töötutoetuse maksmiseks ettenähtud vahendid 2009. aasta riigieelarve seaduses jäid sisuliselt 2008. aasta riigieelarve seaduse tasemele – see oli 80 miljonit krooni. Lähtuti sellest, et 2008. aasta riigieelarve tegelik kulu töötutoetusele oli 66,1 miljonit krooni. Praegust töötute arvu kasvu ei näinud ette ükski mullu tehtud majandusprognoos, mistõttu tänavuse aasta eelarves jäeti töötutoetuste kogusumma 2008. aasta eelarve seaduses olnud tasemele, eraldades selleks 80 miljonit ehk täpsemalt 79,7 miljonit krooni. Mulluse tegeliku kuluga võrreldes oleks kasv 21%. Tänavuse aasta kahe esimese kuu eelarve kassalise täitumise põhjal ja töötute arvu kiire kasvu põhjal võib eeldada, et sellel aastal ei jätku eelarves kavandatud summast töötutoetuse maksmiseks. Veebruarikuise prognoosi kohaselt läheb lisaks vaja umbes 50 miljonit krooni.
Viies küsimus: "Milline sotsiaalne grupp kuulub täna tööturul kõige enam riskirühma? Milline on mitte-eestlaste olukord tööturul? Mida võetakse ette, et lahendada nende probleeme?" Tööturuteenuste ja -toetuste seadus nimetab tööturu riskirühmadena muude hulgas esiteks puudega töötuid, kes vajavad töölerakendumisel puudest tulenevat lisaabi; teiseks 16–24-aastaseid töötuid; kolmandaks töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul vanglast vabanenud töötuid; neljandaks pikaajalisi töötuid, st inimesi, kes töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul ei ole töötanud, sealhulgas vanuses 16–24 on see kriteerium 6 kuud; viiendaks 55-aastaseid kuni vanaduspensioniealisi töötuid; kuuendaks hooldajatoetuse saajaid, st inimesi, kes ei ole töötanud hoolduskohustuse tõttu; seitsmendaks pikaajalisi töötuid; kaheksandaks töötuid, kes ei oska eesti keelt ja kelle töölerakendamine on selle tõttu takistatud.
2008. aasta jooksul kuulus ühte või enamasse eespool nimetatud riskirühma ligikaudu 61% kõikidest arvel olnud töötutest. Kõige levinum riskirühm registreeritud töötute hulgas oli 2008. aastal pikaajaliselt töötute rühm, kuhu kuulus 31% kõikidest töötutest. Eesti keelt mittekõnelejaid oli 21% kõikidest töötutest. Siinkohal tuleks rõhutada, et antud juhul pole kriteeriumiks mitte rahvus, vaid keeleoskus kui kvalifikatsioonile viitav tingimus. Statistikaameti andmetel oli eesti keelt oskavate ja Eesti kodakondsusega mitte-eestlaste hõivemäär 2008. aastal 65,8%, samas kui eesti keelt mitte oskavate ja Eesti kodakondsusega mitte-eestlaste tööhõivemäär oli 59,2%. Seega tuleb tõdeda, et Eesti kodakondsusega mitte-eestlaste hõivemäär on isegi kõrgem kui Eesti kodakondsusega isikutel keskmiselt, mis oli 63,4%. Just põhjusel, et keeleoskus on üks tugevamaid argumente inimese konkurentsivõime suurendamisel, on üks tööturukoolituse teenuse spetsiifilisemaid suundi pakkuda eesti keele koolitusi integreerituna erialakoolitusega. Sellele meetmele on programmist "Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine 2007–2009" planeeritud vahendeid, sealhulgas välisabivahendeid suurusjärgus 25,4 miljonit krooni. 2008. aastal kulutati selles vallas 10,7 miljonit krooni.
Avatud taotlusvoorude puhul on oluline rõhutada, et ka majanduslanguse tingimustes peab riik pöörama tähelepanu riskigruppide tööturule aitamiseks, sest need grupid on majanduslanguse ajal kõige kergemini haavatavad. Seetõttu on põhjendatud, et avatud taotlusvoorud on suunatud eeskätt just tööturu riskirühmadele. Selle asjakohasust näitab ka see, et meetme 1.3.1 "Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine" avatud taotlusvooru vastu oli äärmiselt suur huvi. Vahendeid riskigruppide ning mitteaktiivsete tööturule aitamiseks taotleti neli korda suuremas mahus, kui vooru eelarve kokku oli.

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Kõigepealt Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! See on muidugi õige, et töölepingu seadust tuleb tingimata selgitada, sest teist nii segase tekstiga seadust annab meenutada. Selgitada tuleb! Kuid mind teeb eriti murelikuks tööpuuduse väga kiire kasv Võru ja Valga maakonnas. Vaatasin statistikat: Võrus hakkab see näitaja jõudma 14%-ni ja Valgas oli vist 11,5% või üle selle. Ilmselt need piirkonnad vajaksid eraldi meetmeid. Teie üldise jutuga ei ole vist mõtet sinna inimeste ette minna. Kas teie juhitaval valitsusel on planeeritud mingeid spetsiaalseid meetmeid nende piirkondade jaoks, et sotsiaalset katastroofi vältida?

Juba pikki aastaid on Eestis tööpuudus kõige suurem olnud Valga‑, Võru‑, Põlva- ja Jõgevamaal, samuti Ida-Virumaal. Kuid mõnda aega on olnud nii, et paljuräägitud Ida-Virumaa ei ole sugugi tööpuuduse poolest esikohal. Seega peame endale tunnistama, et tegemist on mõneti ka regionaalpoliitilise probleemiga. Praegu ei ole põhjust nentida, et need piirkonnad on mingite spetsiifiliste ettevõtete sulgemise tõttu erilise löögi alla sattunud. Tööpuuduse kasv on olnud suhteliselt ühtlane üle terve Eesti, kuid seal, kus on tööpuudus olnud probleemiks pikemat aega, on need probleemid ka praegu valusamad.
Millele saab tulevikus loota? Teatavasti on meil vaja struktuurseid muudatusi ka tööhõives. Ei tahaks jälle üle korrata seda, mida ma olen korduvalt siit kõnepuldist kõnelnud, aga nii see on, et viimase kolme aasta jooksul Eestis ehitajate arv kahekordistus. Meil oli 2005. aasta lõpus pisut üle 40 000 ehitaja, möödunud aasta kolmanda kvartali lõpus oli ehitajate arv maksimumis: 82 000 ehitajat. Praeguseks on ehitusbuum läbi ja nendele inimestele, kellest said ehitajad viimase kolme aasta jooksul, lähimatel aastatel ehitusalast tööd ühiskonnal pakkuda ei ole. Järelikult need inimesed peavad asuma tööle teistesse sektoritesse, eelistatavalt nendesse sektoritesse, kus luuakse rohket lisandväärtust ja toodetakse eksporditurgudele.
Kuidas seda saavutada? Kõigepealt rakendatud meetmetest. Ma ei räägi ühest või teisest konkreetsest programmist, räägiksin makromajanduslike numbrite keeles. Meie eelarve ülejääk 2007. aastal oli 6,5 miljardit krooni ehk 2,7% sisemajanduse kogutoodangust. Headel aegadel me võtsime raha majandusest ära ja paigutasime reservidesse. Aastal 2006 me tegime samamoodi, panime 6 miljardit kõrvale. Aastal 2005 – 2,5 miljardit krooni. Kolme aasta jooksul 15 miljardit krooni, selline oli summaarne eelarve ülejääk. Möödunud aastal oli meil eelarve defitsiit 2,97%. Me võtsime headel aegadel reservidesse paigutatud raha ja suunasime selle täiendavalt majandusse. Seega, me pehmendasime märksa majanduslangust ja sellest tulenevaid tagajärgi. Kui me ei oleks seda teinud, siis oleks töötute arv kasvanud plahvatuslikult suuremas ulatuses ja märksa kiiremini.
Tänavu on meie eesmärk hoida eelarve defitsiit 3% piires. Me räägime ka praegu sellest, et valitsussektori eelarve tasakaalu tuleb parandada. Kuid ma olen seisukohal, et kärpida tuleb nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik, sest iga ülearuselt kärbitud krooniga jahutame me niigi juba maha jahtunud majandust.
Mis see 3% defitsiiti siis sisuliselt tähendab? See on riigieelarves kirjas. See tähendab investeeringuid, mille osatähtsus, nagu ma siin korduvalt varem olen öelnud, on meie eelarves kaks korda suurem kui Euroopa Liidus keskmisena. Toon näiteks mõned programmid. Elamute soojustamise programm – 800 miljonit krooni. Kui elanikud ja korteriühistud osalevad selles programmis, siis nad teevad head sellega, et tulevikus kulutatakse energiat vähem kui enne soojustamist. Ja teiseks, mingil määral leiab nendel soojustamistöödel rakendust ka osa nendest 40 000 ehitajast, kellest said ehitajad viimase kolme aasta jooksul. Investeeringute suur osatähtsus meie eelarves tähendab sisuliselt täpselt sedasama. Jälle on pluss, et rakenduse saab osa nendest ehitajatest, kellest said ehitajad viimase kolme aasta jooksul.
Pikemas plaanis on tööhõive suurendamiseks vajalikud täiendavad investeeringud. Et aga täiendavad investeeringud Eestisse tuleks, peab Eesti liituma eurotsooniga niipea kui võimalik. Investeerijad ei usalda väikeste riikide valuutasid. Me võime neile kinnitada, et meie kroon on kindel, aga kõik võimalikud investorid neid kinnitusi ei usu. Osa jääb kahtlema ega investeeri riikidesse, kus rahvusvahelise finantskriisi tingimustes on usaldus kohaliku valuuta vastu kahanenud. Nii et kaugemas plaanis on euro ka tööhõive suurendamise programm.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marika Tuus.

Austatud peaminister! Te ütlesite, et inimesed peavad ehitustelt üle minema teistesse sektoritesse. Järelikult nad vajavad ümberõpet. Kuid mis te arvate faktist, et Eesti kulutab Euroopa riikide seas nii aktiivsetele kui passiivsetele tööturumeetmetele kõige vähem raha, jäädes maha ka Lätist ja Euroopa keskmisest kümme korda?

Loomulikult peaksid meie ettevõtted kulutama töötajate kvalifikatsiooni tõstmisele rohkem raha kui praegu. Usun, et kui uus töölepingu seadus rakendub, siis nii tööandjate kui ka töötajate huvi ümber- ja täiendusõppes osalemiseks suureneb. Nagu ka Eesti inimarengu aruanne on viidanud, ei piisa selleks, et suurendada inimeste osalust ümber- ja täiendusõppes ehk elukestvas õppes, ainult riigieelarves raha eraldamisest. Selleks on vaja ka inimeste endi tahet, valmidust protsessis kaasa lüüa. See on paraku kurb fakt, et Eestis on ümber- ja täiendusõppes osalejate osatähtsus olnud aastaid vaid 6–6,5% meie hõivatute arvust. Näiteks Rootsis ja Taanis on see protsent 50. Praeguseks on Eestis ümber- ja täiendusõppes osalejate arv võrreldes kahe aasta taguse ajaga peaaegu kahekordistunud, rohkem kui 10% töötajaid osaleb ümber- ja täiendusõppes. Ja ega koolitust ei kujuta ette millegi niisugusena, mida saab tasuta, ju siis on ka kulutused ümber- ja täiendusõppele Eestis lühikese aja jooksul kahekordistunud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Hea peaminister! Ümber- ja täiendusõpe on kujunenud nagu mingiks võtmesõnaks ja võlujõuks, mis olukorra lahendab. Tegelikult see meede on hea küll. See annab mingil määral tööd ka nendele koolitajatele ja on väga kena, et ümberõppes olijad saavad vähemalt mingit tegevust. Aga reaalselt töökohti see siiski juurde ei anna. Mida valitsus on tegelikult teinud, et töökohti juurde tekiks? Mis meetmetega on soodustatud töökohtade teket? Kuidas valitsus toetab ettevõtteid, kes loovad uusi töökohti?

Ma ei usu, et ümber- ja täiendusõpe lahendab meie tööpuuduseprobleemid. Esiteks ei ole võimalik lühikese aja jooksul korraldada 50 000 töötule ümberõpet. Ja teatud elualadel peaks ümber- või täiendusõppe maht olema ikkagi aastatega mõõdetav. Mitte et käin kaks päeva või kaks nädalat koolitusel ja siis olen kohe valmis alustama tegevust hoopis uuel elualal. Elukestev õpe peab olema elustiil. Soov pidevalt ennast täiendada peab inimesel olema kogu aeg, mitte meenuma alles siis, kui häda käes ja inimene on tööst ilma jäänud. Sageli hakatakse alles sellisel hetkel mõtlema, et võiks midagi lisaks õppida. Siis aga on tegemist tulekahju kustutamisega, mitte inimese süsteemse ettevalmistamisega eluks.
Mida valitsus konkreetselt on teinud, mida Riigikogu konkreetselt on teinud, et tööpuudus oleks Eestis väiksem? Ma ütlesin juba ühele eelmisele lisaküsimusele vastates, et kui me aastal 2007 võtsime 3% sisemajanduse kogutoodangust majandusest välja ja jahutasime niimoodi majandust, siis aastal 2008 ja 2009 me elavdame majandust sellega, et lisame 3% sisemajanduse kogutoodangust majandusse. See on majanduse elavdamine ja see tähendab ka töökohtade loomist.
Igasuguseid otseseid seoseid võib ju otsida. Ma olen ka siit kõnepuldist varem toonud näite selle kohta, kuidas pensionide suurendamine tööpuudust vähendab. See on igal pool maailmas, kaasa arvatud ka Euroopa Komisjoni poolt aktsepteeritud, et vähekindlustatud elanikegruppide toetamine, nendele täiendavate vahendite andmine elavdab majandust. Need inimesed ostavad saadud raha eest neile vajalikke kaupu ja teenuseid ning tänu sellele on tööinimesel põhjust neid kaupu ja teenuseid toota. Ning samasugused, nagu on majanduse ja tööhõive elavdamise meetmed meie eelarves, on need meetmed igal pool mujal Euroopas. Meie meetmete mahtu ja ka sihitust peetakse Euroopa tasemel päris heaks.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mart Jüssi.

Lugupeetud peaminister! Avasite oma vastuses tegelikult juba minu küsimuse tausta. Väga hea, siis ma jõuangi võib-olla minutiga küsimuseni. Te rääkisite ehitajate kasutamisest majade renoveerimisel, et need energiasäästlikumaks muuta. Mainisite summat 800 miljonit krooni, mis kindlasti on alguseks väga hea. Aga on tehtud vastavaid arvutusi ja tekkinud on küsimus, kas sellest piisab, arvestades Eesti elamufondi praegust seisu ja energiatarvet. See summa võimaldab umbes 200 maja renoveerimist. Kas see efekt on piisav, arvestades nii suurt ehitajate hulka, kes jääb tööhõiveta, kui ka meie elamufondi? Ma saan aru, et roheliste pakutud 10 miljardit on võib-olla liiga ambitsioonikas, aga ehk peaks summa, mis sinna toetuste või garantiidena suunatakse, siiski olema suurem, et efekt nii tööturul kui ka energia säästmisel oleks tuntav?

Pikas plaanis ei saa valitsuse ja Riigikogu poolt eelarveliste meetmetega korraldatud hädaabitööd – majade soojustamine kvalifitseerub nende hulka – riigi jaoks püsiv lahendus olla. Tööhõive seisukohalt on tähtis luua suurt lisandväärtust andvaid töökohti ja mitte keskenduda asendustegevustele, ebaefektiivse tööhõivestruktuuri konserveerimisele. Me teame, et Eestis on ehitajate osatähtsus tööhõives mitte küll Euroopa Liidu suurim, kuid oleme selle näitajaga Euroopa Liidu riikide eesotsas. Oleme peaaegu võrdsed kahe rekordiomanikust riigiga. Samas ei maksa arvata, et meie riik on nii eriline, et me suudame pikka aega sellist täiesti anomaalselt suurt ehitajate osatähtsust tööhõives säilitada. Meil ei maksa arvata, et meie tööhõivestruktuur saab nii palju erineda teiste Euroopa Liidu riikide omast, et me saame pikka aega öelda, et Eestis peabki ehitajate osatähtsus tööhõives olema Euroopa Liidu suurim.
Küsimus oli, kas 800 miljonit on vähe või palju. Teie teate seda sama hästi kui mina, et kõik kohalikud omavalitsused, kõik riigid ja nende keskvalitsused tegutsevad piiratud ressursside tingimustes. Pole mitte mingit vahet, kas tegemist on rikka naftariigiga või vaese kõrberiigiga, igal pool on avalikul võimul liiga vähe vahendeid kasutada. Tulu saab tulla erasektorist. Erainitsiatiiv peaks olema ka see, mis paneb inimesed oma elamu soojapidavuse eest hoolt kandma, sest see on ju tulus ettevõtmine. Täna tehtud investeering tähendab homseid väiksemaid küttearveid.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Valeri Korb.

Lugupeetud härra peaminister! Ma ei saa teiega nõus olla, et omavalitsused ja riik ei peaks tegelema töökohtade loomisega. Te olete juba pool tundi rääkinud, mida teeb valitsus, ja ma usun, et ka iga omavalitsus võib sellest rääkida. Aga minu arvates on töökohtade arv tugevalt seotud ekspordituru suundadega ja ma tahaksin teie käest küsida: kuhu on teie arvates Eesti eksporditurg aasta-kahe pärast jõudnud?

Ma olen kogu aeg uskunud, et meie eksporditurg on Euroopa Liidus, ja nii see praegu ka on. Enam kui 70% meie ekspordist läheb Euroopa Liidu turule. Eesti suurim ekspordipartner on Soome, teisel kohal on Rootsi. Müügil väljapoole Euroopa Liitu oli kaua aega küllalt suure osatähtsusega Venemaa. Teile on alati meeldinud kasutada mingisuguse ajalise märgina pronkssõduri teisaldamist. Olgu öeldud, et pärast pronkssõduri teisaldamist Venemaale suunatud ekspordi osatähtsus Eesti koguekspordis kasvas. Kuid praegu on Venemaa suunal probleemid tekkinud, sest Vene rubla on 25% devalveerunud. Eestis tehtud tooteid ja Eesti teenuseid on Venemaa turul väga raske müüa. Sinna lisandub ka Venemaa väga suur majanduslangus, räägitakse 8,8%-st. Venemaal on väga suur tööpuudus ja see tähendab seda, et Venemaa osatähtsus Eesti koguekspordis on järsult kukkunud.
Ma olen veendunud, et turg tähendab eelkõige maksejõulist klienti. Me ei tohiks teha endale hinnaalandusi ja loota turustada kehvema kvaliteediga toodangut kusagil odavamalt. Pööre, mis sai juba 1990. aastatel Eestis tehtud, ehk siis pööre idast läände on olnud õige ja andnud meile praegu arvestatava stabiilsuse. Ma olen päris veendunud, et ka tulevikus on edukad need ettevõtjad, kes suudavad toota selliseid kaupu, mis on konkurentsivõimelised Euroopa Liidu turul, aga miks mitte ka Ameerika Ühendriikides ja uue turuna miks mitte ka Hiinas ja Indias. Sest Hiinas ja Indias kasvab keskklass väga kiiresti ja Aasia turg on väga-väga suur turg. Aga praegu on Aasia turgudel endiselt probleemiks üksiku indiviidi maksevõime. Ostujõud seal ei ole kuigi suur. Kuid see muutub.

Suur tänu! Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole, lugupeetud peaminister. Tänan teid kõikidele küsimustele vastamise eest! Kolleegid, kas soovite avada läbirääkimisi? Esimesena kutsun kõnetooli kolleeg Mart Jüssi, palun!

Lugupeetud peaminister! Kasutan siin läbirääkimiste formaati, lähtudes võimalusest, et sain ühe küsimuse kohapealt küsida. Räägiksin teiega põgusalt läbi oma eriarvamuse ehitajate tööhõive osas. Mõned mõtted, mis ma sooviksin siin mainida, tulenesid teie vastusest mulle. Majade soojapidavuse suurendamist võib tõesti käsitada hädaabitööna, aga mitte niivõrd tööjõuturu seisukohast, kuivõrd nende vigade parandamise seisukohast, mida Eesti elamuehituses aastakümneid tehtud on. See on paraku väga tööjõumahukas tegevus ja seda võib näha pikaajalise, mitte niivõrd ühekordse aktsioonina. Praegune elamufond on üldiselt niisuguses seisus, et vajab väga tugevat kohendamist. Ning selles mõttes me loome kõnealuse tööga kindlasti lisandväärtuse, mida mina näen kas või selles, et me vähendame oma sõltuvust imporditud kütusest.
Paar sõna ka nende viimasel ajal ehitajaks õppinud inimeste kaitseks. Minu arust nendelgi on üks väga oluline lisandväärtus: elu on õpetanud neid tegema enam kui võib-olla kooli käsitöötunnid. See lisandväärtus on nimelt käelise tegevuse oskus. Ka väikses mahus oma maja kohendades peab inimene oskama tööriistu käes hoida, nendega ümber käia. Ma arvan, et niisuguse väärtuse hoidmine sel moel, et pakkuda neile samalaadset tööd, on väga oluline. Kui inimesel on niisugune kogemus, siis saab ta hakkama paljude teiste tööülesannetega. Vastupidi paraku mitte. Sellepärast on minu arvates äärmiselt oluline nimetatud mitmekülgsele võimalusele tähelepanu pöörata. Meil on olemas kümned tuhanded inimesed, kes oskavad tööriistadega väga hästi või suhteliselt hästi ringi käia, teisest küljest on meil vaja kütuseimpordi vähendamise sihiga kütust kokku hoida. Nii et see valdkond peaks enam tähelepanu saama, isegi kui see tundub võib-olla praegu sellise hädaabina.
Midagi oli mul veel, kuid paraku see läks hetkel meelest ära. Täna ma ilmselt sellel teemal rohkem sõna võtta ei saa, ehk siis järgmine kord. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kas peaminister soovib kõnelda? Kui peaminister rohkem kõnelda ei soovi, siis me lõpetame läbirääkimised. 270. arupärimise käsitlemine on lõppenud.

Läheme edasi oma 15. päevakorrapunkti juurde, milleks on 15 Riigikogu liikme esitatud arupärimine keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. See on esitatud 19. veebruaril ja küsimus puudutab keskkonnastrateegiat. Arupärijate nimel kutsun kõnetooli kolleeg Valeri Korbi. Palun!

Arupärimine härra Jaanus Tamkivile, keskkonnaministrile, on seotud keskkonnastrateegiaga. Meie arupärimises on öeldud: "Austatud Jaanus Tamkivi! Keskkonnastrateegia aastani 2030 on keskkonnavaldkonna arengustrateegia, mis juhindub Eesti säästva arengu riikliku strateegia "Säästev Eesti 21" põhimõtetest ja on katusstrateegiaks kõikidele keskkonna valdkonna alavaldkondlikele arengukavadele, mis peavad koostamisel või täiendamisel juhinduma keskkonnastrateegias toodud põhimõtetest. Keskkonna valdkond hõlmab nii sisult, ulatuselt kui ka spetsiifikalt väga erinevaid alavaldkondi, seetõttu on nende sihipärase arengu kavandamiseks vastavate alavaldkondade koostamine vajalik ja põhjendatud ka keskkonnastrateegia kui üldisema raamdokumendi olemasolul." Sellega on seotud kuus küsimust. Ma ei hakka neid ette lugema, aeg on juba hiline. Härra minister, palume vastata!

Suur tänu! Kutsun kõnetooli küsimustele vastama keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Austatud juhataja! Lugupeetud parlamendi liikmed! Esimesele arupärimisele vastates vaatleksin neid kahte esimest küsimust – "Kuidas hindate "Keskkonnastrateegia aastani 2030" rakendumist?" ja "Millised probleemid on antud dokumendi rakendamisel ilmnenud?" – koos ja vastaksin nendele küsimustele korraga.
Keskkonnastrateegia aastani 2030 kiideti teatavasti Riigikogus heaks aastal 2007 ja strateegia eesmärkide täitmist jälgitakse "Keskkonnategevuskava 2007–2013" monitooringu kaudu. Keskkonnategevuskavas on eri osapoolte konsensuse alusel määratletud prioriteetsed tegevused keskkonnapoliitika põhieesmärkide saavutamiseks järgmistes teemavaldkondades: loodusvarade säästev kasutamine ja jäätmetekke vähendamine, maastike ja looduse mitmekesisuse säilitamine, kliimamuutuste leevendamine ja õhu kvaliteet, keskkond, inimese tervis, elukvaliteet ning keskkonnakorraldus. Keskkonnaministeerium koostab igal aastal tegevusi täitvate ministeeriumide ja muude osapoolte aruannete põhjal elluviimise koondaruande ja see esitatakse Vabariigi Valitsusele hiljemalt 15. juuniks. Tegevuskava põhjalikum ülevaade koostatakse aga iga kolme aasta järel, esimene valmib 2010. aastal ja vaatlusaluseks perioodiks on periood 2007–2009. Tegevuskava 2007–2013 esimene täitmise ülevaade koostati 2007. aastal ja kuna vaatlusalune periood on veel lühike, siis saab praegu märkida, et tegevustega järgitakse keskkonnastrateegias määratletud poliitika üldsuundi. "Keskkonnastrateegia aastani 2030" rakendumise kohta saab täpsema hinnangu anda järgmisel aastal, kui valmib tegevuskava täitmise ülevaade aastate 2007 ja 2009 kohta. Lisainfot selle küsimuse teemal saab veel keskkonnastrateegia ja tegevuskava kohta Keskkonnaministeeriumi koduleheküljelt.
Kolmas küsimus: "Õhusaaste on ohutegurina Eestis tõusmas. Mida olete ette võtnud, et antud ohutegurid minimiseerida?" Vastus on järgmine. Eesti Keskkonnauuringute Keskuse andmetel on Eestis esinenud alates aastast 2005 peenosakeste sisalduse piirväärtuse ületamisi Tallinnas Liivalaia välisõhu kvaliteedi pidevseirejaamas. Teistes Eesti piirkondades ei ole peenosakeste piirväärtusi ületatud rohkem kui 35 päeval aastas, seega on ületamised piirides, mis on Euroopa Liidu Nõukogu välisõhu kvaliteedi hindamise ja kontrolli direktiiviga seoses lubatud. Peab ütlema, et peenosakestealased uuringud on väga keerulised ja pikaajalised ning nõuavad vastava keeruka mõõteaparatuuri kasutamist. Keskkonnaministeerium on siin lähtunud põhimõttest, et esmalt tuleb selgitada peenosakeste sisalduste ületamise põhjused, nende päritolu ning alles pärast uuringutulemuste saamist hakata rakendama konkreetseid meetmeid peenosakeste sisalduse vähendamiseks välisõhus. Esimese etapina koostati Keskkonnaministeeriumi juhtimisel 2008. aastal Tallinna välisõhu kvaliteedi parandamise tegevuskava eelnõu, milles nähakse ette üldised meetmed olukorra parandamiseks ning sätestatakse tegevused järgmisteks etappideks. Tuleb siinkohal nimetada, et välisõhku eralduvate saasteainete heitkogused on viimastel aastatel Eestis oluliselt vähenenud. Keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse andmetel vähenesid peamiste saasteainete  – SO₂, NO_x – heitkogused ligi 20% võrreldes aastaga 2003, see on periood 2003–2007. Olukord on üldiselt paranemas.
Neljas küsimus: "Strateegia väidab, et keskkonnasõbralikuma olelusringiga kohaliku toidu eelistamine on suurenenud. Kas Te saaksite antud väidet tõestada vastavate uuringutega?" Keskkonnasõbralikuma olelusringiga kohaliku toidu eelistamine on inimeste tervise seisukohalt väga oluline. Peamine eesmärk on vältida ja vähendada toidu tootmisel keskkonnast pärinevate saasteainete, näiteks taimekaitsevahendite jõudmist meie toidulauale. Tarbijate paremaks teavitamiseks annab Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda juba mitmeid aastaid välja toidu kvaliteedist teavitavaid märke, nagu "Tunnustatud Eesti maitse" ja "Tunnustatud maitse". Märkidega propageeritakse kodumaiste toiduainete tarbimist, suurendatakse usaldust Eesti päritolu toidukaupade vastu ja kergendatakse tarbijate ostuotsuste tegemist ning kodumaiste kvaliteettoidukaupade eelistamist poelettidel. Keskkonnastrateegia koostamisel panustas teavet nimetatud valdkonda aga kõige enam Sotsiaalministeerium ja seega oleks otstarbekas küsida kohaliku toidu eelistamise väidet tõendavate uuringute kohta täpsemat infot just nimelt Sotsiaalministeeriumist. Keskkonnaministeeriumis selleteemaline põhjalikum uuringuteinfo puudub.
Viies küsimus: "Joogivee kvaliteet ja elanikkonna varustatus ühisveevärgi veega on aastatega paranenud, kuid joogivee kvaliteedi teatud näitajate (indikaatornäitajad, fluorisisaldus) osas ei ole veel piisavat paranemise märki. Millistel põhjustel pole paranemist toimunud?" Praeguseks kasutab Eestis ühisveevärgi vett 84% elanikest, ülejäänud saavad vee individuaalsetest puur- või salvkaevudest. Sügavamate veekihtide vee kvaliteet sõltub looduslikest omadustest ning kohati sisaldub selles joogivee normatiividest enam fluoriide, boori, kloriide, rauaühendeid. Lääne- ja Põhja-Eesti Kambrium-Vendi veekompleksi põhjavees on täheldatud kõrgenenud efektiivdoosi. Joogivee kvaliteedinõuded on jagatud kolme rühma: mikrobioloogilised, keemilised ja indikaatornäitajad. Aastatel 2005–2007 püsis joogivee mikrobioloogiline kvaliteet muutumatuna. 0,01% ühisveevärgiga liitunud tarbijatest kasutab joogivett, mis ei vasta pidevalt mikrobioloogilistele nõuetele, samas on vaadeldaval perioodil vähenenud ühisveevärgi tarbijate arv, kes on tarbinud vett, mis ei vasta joogivee indikaatornäitajate nõuetele (see on langenud 29%-lt 26%-le). Vaadeldaval perioodil on suurenenud ühisveevärgi tarbijate arv, kes tarbib joogivett, mis ei vasta keemiliste kvaliteetnäitajate nõuetele (see on tõusnud 2%-lt 8,9%-ni). See on põhjustatud sellest, et ühelt poolt investeeritakse küll joogivee kvaliteedi parandamisse, teisalt tuleb aga juurde väikeseid veevärke, kes ei ole suutelised investeerima joogivee kvaliteedi tagamisse. Samuti on viimastel aastatel halvenenud Narva linna joogivee kvaliteet, tingituna sellest, et vananenud veepuhastustehnoloogiaga ei ole võimalik puhastada halvenenud kvaliteediga joogivett. Joogivee kvaliteedi tagamiseks tehtavad investeeringud jätkuvad, sealhulgas on otsustatud perioodil 2007–2013 finantseerida Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi vahenditest Narva veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemide rekonstrueerimise projekti.
Kuues küsimus: "Eesti astumine Euroopa Liitu on karmistanud keskkonnakaitsealaseid nõudeid, muutunud on ka ühiskonna mõtteviis: kasvamas on vastuseis igasugusele maavarade kasutamisega seotud majandustegevusele. Milliste olulisemate vastuseisudega on Keskkonnaministeerium viimasel ajal arvestanud ja millistega mitte?" Keskkonnaministeerium on arvestanud olukordadega, mil kohalik omavalitsus ei ole kaevandamisloa andmisega nõustunud. Sellistel juhtudel on pöördutud Vabariigi Valitsuse poole, mitmel juhul on praegu valitsuse poole pöördumiseks dokumendid ettevalmistamisel.
2008. aasta suvel muudeti maapõueseaduse sätteid selliselt, et praegu võib Keskkonnaministeerium lubada maapõue seisundit ja kasutamist mõjutavat tegevust, kui kavandatav tegevus ei ole püsiva iseloomuga, kusjuures tuleb tagada maavaravaru kaevandamisväärsena säilimine ja juurdepääs maavaravarule. Üldsuse nõudmisel on keskkonnamõju hindamise protseduuri kaudu aktsepteeritud konkreetseid meetmeid, mis võimaldavad maavara kaevandamisel tekkiva tolmu ja müra vähendamist. Sellised nõuded on kirjutatud kaevandamisloa eritingimustesse.
Omaette teema on maavara kaevandamisel tekkiva põhjaveetaseme alanduslehtri minimeerimine. Selleks on paljudes kaevandamislubades nõue kaevandada maavara ilma põhjaveetaset alandamata, st ilma karjäärist vett välja pumpamata või kaevandada maavara vaid põhjavee tasemest kõrgemal. Reeglina on jäänud rahuldamata üldsuse nn ebamõistlikud või emotsionaalset laadi nõudmised, mis ei põhine objektiivsel argumentatsioonil või ei ole leidnud tõestamist keskkonnamõju hindamisel. Sellega on sellele arupärimisele vastamisel minu poolt kõik. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel küsimusi ei ole. Kolleegid! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Lõpetame 197. arupärimise käsitlemise.

Läheme edasi oma 16. päevakorrapunkti juurde, milleks on 13 Riigikogu liikme esitatud arupärimine keskkonnaminister Jaanus Tamkivile Keskkonnaministeeriumi arengukava kohta. Arupärijate nimel kutsun kõnetooli küsimusi esitama kolleeg Valeri Korbi. Palun!

Arupärimine keskkonnaministrile härra Jaanus Tamkivile on seotud Keskkonnaministeeriumi arengukavaga. Keskkonnaministeeriumi valitsemisala organisatsioonipõhine arengukava on kinnitatud aastateks 2009–2012 ja seal on fikseeritud kolm olulist eesmärki. Esiteks, arengukava on ministeeriumi strateegiline tegevusplaan, mis hõlmab ministeeriumi ja tema valitsemisala kõiki tegevusvaldkondi, organisatsiooni ülesehitust ning peamisi arendusmeetmeid. Teiseks, arengukava on juhtimisvahend, mis seob arusaadavalt keskkonnapoliitika eesmärkide elluviimise iga-aastaste tööplaanide ja riigieelarve strateegiaga. Kolmandaks, arengukava on arendusdokument, mille ülesanne on aidata organisatsioonil olla võimeline kohanema väliskeskkonnast tulenevate muutustega, olles vastuvõtlik ja avatud uutele arengusuundadele. Seoses sellega on meil viis küsimust, millele me paluksime keskkonnaministrilt vastust. Aitäh!

Suur tänu! Palun keskkonnaministri küsimustele vastama.

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Selle arupärimise esimene küsimus kõlab järgmiselt: "Kuivõrd avaldavad mõju arengukava rakendamisele lisaeelarvega tehtud kärped?" Keskkonnaministeeriumi tegevus on suunatud majanduse ja sotsiaalsfääri looduskasutuse ja keskkonnakaitse tasakaalustatud arengu tagamisele, selle saavutamiseks vajaliku süsteemi toimimise tagamisele ning keskkonnakaitseks eraldatavate vahendite sihipärasele ja läbimõeldud kasutamisele. Ministeeriumi valitsemisalas on riigi keskkonna ja looduskaitse korraldamine, loodusvarade kasutamine, kaitse, taastootmine ja arvestamise korraldamine, kiirguskaitse tagamine, keskkonnajärelevalve, ilmavaatluste, loodus- ja mereuuringute, geoloogiliste, kartograafiliste ja geodeetiliste tööde korraldamine, maa ja ruumi andmekogudega seotud ülesannete täitmine, keskkonnaregistri pidamine, keskkonnaalaste välisvahendite koordineerimine ja asjaomaste strateegiadokumentide ning õigusaktide eelnõude koostamine. See on Keskkonnaministeeriumi tegevusvaldkond. Lisaeelarvega tehtud kärbete tõttu prioriseeritakse arengukavade eesmärkidest lähtuvalt rakendustegevuste alla planeeritud tööd ja toimingud ning viiakse teatud tegevusi ellu varem planeeritust väiksemas mahus või siis tuleb nende ülesannete täitmine, mida nende rahaliste vahendite juures ei ole vaja hetkel täita, ajalises mõttes natuke hilisemaks lükata. See oleks esimese küsimuse kohta kõik.
Teine küsimus: "Arengukavas on olulise probleemina esile toodud, et põllumajandustootjad ei ole rakendanud piisavaid meetmeid tootmisest tuleneva keskkonnakahju vältimiseks, täielikult ei ole kasutatud veekaitseks suunatud toetusi. Põllumajandustootmise intensiivistumine võib kaasa tuua veekeskkonnale avalduva surve tõusu. Kuidas on toimunud antud küsimuses koostöö Põllumajandusministeeriumiga?" Keskkonnaministeeriumil on toimunud Põllumajandusministeeriumi ning selle allasutustega pidev ja laiapõhjaline koostöö põllumajandustootmise ja keskkonnakaitse küsimuste lahendamisel. See on väljendunud nii mõlema asutuse arengu- ja tegevuskavade meetmete kavandamisel kui ka tegevustes Euroopa Liidu ning rahvusvaheliste organisatsioonide tasandil. Mõlema ministeeriumi spetsialistid osalevad koos, lisaks siseriiklikele töögruppidele, nii HELCOM-i kui ka Euroopa Komisjoni veevaldkonna komisjonide töös. Alljärgnevalt selgitan vastuseks arupärimisele põhjalikumalt, mis laadi koostööga on tegemist põllumajanduse keskkonnakoormuse seire ja mõju vähendamise abinõude väljatöötamisel. Põllumajandustootmisest pärineva reostuse probleem on eriti terav Kesk-Eestis, Lääne-Viru, Järva ja Jõgeva maakonnas, kus põllumajandustootmise intensiivsus on suur. Samal ajal on nimetatud piirkondade pinna- ja põhjavesi vähe kaitstud, mistõttu ongi nimetatud maakondade piires moodustatud nitraaditundlik ala.
Keskkonnaministeeriumi 2009. aasta tegevuskavas on põllumajandustootmisest pärineva keskkonnakoormuse hindamiseks ja meetmete rakendamiseks järgmised tegevused. Esiteks, nitraaditundliku ala üle kümne loomühikuga farmide sõnnikukäitluse ning sõnnikuhoidlate inventuur, mille käigus koostatakse ülevaade farmide sõnnikumajanduse, sealhulgas sõnnikuhoidlate olukorrast. Teiseks, uuringud suurtootjate mõjust põhja- ja pinnaveele, ettepanekute väljatöötamine mõju vähendamiseks, millega hinnatakse suurtootjate farmilähedast potentsiaalset reostuskoormust. Kolmandaks, nitraaditundliku ala tegevuskava 2009–2011 koostamine. 2009. aastal toimub tegevuskava avalikustamine huvigruppidele ja arutelu tulemusena tegevuskava täiendamine ning lõppvariandina selle kava lõplik koostamine ja esitamine Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks. Neljandaks, 2008. aasta nitraaditundliku ala pinna- ja põhjavee seirekava efektiivsuse analüüsi alusel toimub alates 2009. aastast riiklik seire uue kava kohaselt, mis võimaldab saada täpsemalt infot veekvaliteedi võimaliku halvenemise põhjuste kohta. Keskkonnaministeeriumi spetsialistid on osalenud ja osalevad Põllumajandusministeeriumi erinevates töögruppides, mis on seotud põllumajanduse ja keskkonnakaitse küsimustega. Olulisemad neist on Põllumajandusministeeriumi koostatud maaelu arengukava aastateks 2007–2013 raames planeeritud tegevused. Samuti on Põllumajandusministeeriumi ja tema allasutuse spetsialistid lülitatud Keskkonnaministeeriumi erinevate töögruppide töösse ja sel aastal on olulisemateks neist eelnimetatud nitraaditundliku ala tegevuskava ja veeseaduse põllumajandusosa ning selle alusel antud määruste uuendamine, aga ka veemajanduskavade väljatöötamine.
Kolmas küsimus: "Kuidas on seotud Riigimetsa Majandamise Keskuse tegevus eelnimetatud arengukavaga ning kuidas hindate selle täitmist?" Keskkonnaministeeriumi arengukava aastateks 2009–2012 hõlmab ministeeriumi ning tema valitsemisala kõiki tegevusvaldkondi, teiste seas ka looduse, sealhulgas metsa kaitset ja säästlikku kasutamist. Riigimetsa Majandamise Keskus majandab Keskkonnaministeeriumi valitsetavat riigimetsa ja tema tegevusalade hulka kuulub ka loodusväärtuste kaitse. RMK roll Keskkonnaministeeriumi arengukavas looduskaitsele ja metsandusele pandud eesmärkide täitmisel on oluline, kuna tema hallatav riigimets moodustab üle kolmandiku Eesti metsamaa pindalast. Kuna antud arengukava on kinnitatud aastateks 2009–2012, siis on selle täitmist hetkel veel vara hinnata. Perioodi lõpus, samuti aastate lõikes hinnatakse arengukava täitmist vastavate indikaatorite saavutustasemete järgi.
Neljas küsimus: "Milline oli Riigimetsa Majandamise Keskuse eelarve aastal 2008 ja milline on erinevus aastaga 2009? Kui suur on RMK juhtkonna palgakulu aastal 2009?" RMK 2008. aasta eelarvetulud moodustasid 1,7 miljardit krooni ja kulud 1,55 miljardit krooni. Sealhulgas kanti riigieelarvesse üle 216 miljonit krooni metsatulu ja Riigimetsa Majandamise Keskuse 2009. aasta eelarvetulude mahuks kavandati esialgselt samuti 1,7 miljardit krooni, kulud planeeriti metsakasvatuse ja hooldustööde mahu suurenemise tõttu umbes 100 miljoni krooni võrra suuremad kui varasemal aastal. Kuid muutunud turusituatsioon sunnib märgatavalt konservatiivsemalt prognoosima 2009. aasta tulude laekumist. Ja RMK ongi tänaseks päevaks oma eelarve uuesti üle vaadanud, tulu poolt on vähendatud 1,7 miljardilt 1,3 miljardile, nii et see kukkumine on umbes 30%, mis tuleneb eelkõige puidu hinnast, mitte nendest puidu kogustest, mida RMK raiub. Kulude pool on kavandatud 1,25 miljardit krooni ehk see tähendab siis, et kasumi poolele jääb 50 miljonit krooni. Palgafondi on vähendatud 15%. Kokkuvõttes võib öelda, et ka tänu sellele reformile, mis RMK-s sai eelmisel aastal läbi viidud, on RMK oma kulude poolega läinud tagasi aastasse 2004 ja suudab tegelikult ära majandada need mahud, nii nagu Vabariigi Valitsus on talle ette pannud.
Viies küsimus: "Kas RMK töömaht ja töö keerukus on viimaste aastatega tõusnud?" Vastavalt RMK arengukavale on nimetatud perioodil planeeritud suurendada kõikide metsakasvanduslike tööde, samuti loodushoiualaste tööde mahtusid. Ka aastal 2008 suurenesid tööde mahud varasemate aastatega võrreldes ja RMK teostatavate tööde keerukus sõltub olulisel määral ümbritsevast tegutsemiskeskkonnast. Nii näiteks on RMK tänavu esimest korda oma kümneaastase tegutsemisaja vältel olukorras, kus raiest saadava puidu pakkumine ületab nõudluse turul. Ainuüksi sellele näitele tuginedes võib väita, et ka tööde, antud juhul siis raiete planeerimise, transpordi ja müügi kavandamine ning nende keerukus on oluliselt suurenenud. Selle arupärimisega seoses kõik. Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Üks arupärimistest siin saalis oli suunatud peaministrile ja me rääkisime planeerimisseadusest. Mina tahaksingi teilt ka küsida, kas üleriigilise planeerimise korraldamise ja järelevalve võib Siseministeeriumist tagasi Keskkonnaministeeriumisse tuua?

Aitäh, härra Korb! Tõepoolest, seda teemat oleme siin ka varem arutanud. Kuna Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas on ka Maa-amet, kes tegeleb ju otseselt maaküsimustega, siis ruumiline planeerimine oleks päris selgelt selle tegevuse osa ja meie Keskkonnaministeeriumis näeme küll, et planeerimistegevus ja järelevalve võiksid olla tegelikult Keskkonnaministeeriumi korraldada, kuid praeguses olukorras on see niimoodi lahendatud. Ma ei taha öelda, et see oleks absoluutselt vale, kuidas ta praegu on korraldatud, kuid pidades silmas just nimelt seda, et maaküsimustega tegelemine on Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas ja ruumilise planeerimise teema on otseselt maaküsimustega seotud, siis meie arvates oleks küll otstarbekam, kui ta oleks Keskkonnaministeeriumis.

Mart Jüssi, palun!

Aitäh! Lugupeetud keskkonnaminister! Lähiminevikus Keskkonnaministeeriumi arengukavasid otsides avastasin ma neid suisa kaks. Praegu kehtiv on koostatud 2008. aastal ja enne seda oli jõus 2007. aastal koostatud arengukava 2008–2011. Seda strateegilist dokumenti on hiljuti muudetud. Siis ma vaatasin, et äkki on seda tehtud sellepärast, et Keskkonnaministeeriumi haldusalas toimusid eelmisel aastal suured muudatused. Aga kummatigi see praegu kehtiv arengukava neid oluliselt ei kajasta. Ma ikkagi leidsin sealt looduskaitsekeskuse kui looduskaitset koordineeriva asutuse. Küsimus on mul selline: mis on nende sagedaste uuendamiste põhjus ja kas on oodata ka järge, 2009. aastal näiteks arengukava, mis kehtiks 2010–2013?

Aitäh, härra Jüssi! Tõepoolest on see nii, nagu te rääkisite. Ega nende sagedaste muudatuste tegemine niimoodi järjest väga põhjendatud ei ole. Aga ma muidugi väga loodan, ja nii on ka Keskkonnaministeeriumi arengukavaga, et ega need põhisuunad ja põhieesmärgid, kui te vaatate, tegelikult ju muutunud ei ole. Nii et nende põhisuundadega midagi lahti ei ole. Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas on läbi viidud ümberkorraldusi ja seoses keerukate aegadega pole muidugi välistatud, et meil tuleb see arengukava lähiajal veel üle vaadata.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud ja 16. päevakorrapunkt käsitletud.

Läheme edasi 17. päevakorrapunkti juurde. See käsitleb arupärimist, mille on esitanud Riigikogu liikmed Kalev Kallo, Olga Sõtnik, Jüri Ratas, Vladimir Velman, Enn Eesmaa, Inara Luigas, Eldar Efendijev, Toivo Tootsen, Mailis Reps ja Vilja Savisaar. Arupärimine on esitatud 19. veebruaril s.a ja teemaks on reformimata riigimaade kasutamine. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Eestis on vaatamata sellele, et maareformi on tehtud juba üle kümne aasta, ikka veel väga suur hulk reformimata riigimaad, üle 15% kogu Eesti pindalast. Ehkki see maa on reformimata riigimaa nimetuse all, mis ühest küljest tähendab, et see on veel reformimata, aga teisalt viitab sellele, et see on siiski ka riigi maa. Nii on see formaalselt, tegelikult ja sisuliselt igapäevases elus tuleb välja, et tegemist on peremehetu maaga, sest puudub peremees, kes selle maa korrashoiu eest vastutaks. Oma  2008. aasta 26. märtsi vastuses Riigikogu liikmete kirjalikule küsimusele olete vastanud, et jäätmeseaduse § 128 lõike 5 kohaselt on maareformi seaduse § 31 lõikes 2 nimetatud maa suhtes enne selle kooskõlas maareformi seadusega riigi omandisse jätmist, munitsipaalomandisse andmist, tagastamist või erastamist jäätmete käitlemise ja saastuse likvideerimise korraldamise kohustus maakondlikel keskkonnateenistustel. Tegelikkuses on ju teada, et ministeerium ei ole teenistustele selle töö tegemiseks mingeid vahendeid eraldanud, ehk oma vastusega te eksitasite tahtlikult Riigikogu liikmeid. Tartumaa kuu raames kohtus Riigikogu majanduskomisjon Tartumaa esindajatega. Ühe tõsise probleemina tõsteti esile suuri takistusi veeturismi arendamisel, kuna piki Emajõe kallast on reformimata riigimaa ja seetõttu ei ole võimalik rajada veekogu äärde ei paatide randumissildu ega heakorrastatud matkaradu. Tegelikult tuligi idee selle arupärimise esitamiseks majanduskomisjoni kohtumiselt Tartumaa esindajatega. Arupärijad on esitanud kolm küsimust, millele palume vastata. Aitäh!

Tänan! Palun sellele arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Selle arupärimise küsimused on järgmised. Esimene küsimus: "Kas kavatsete ette võtta mingeid konkreetseid samme maareformi kiirendamiseks reformimata riigimaade osas?" 28. veebruari 2009 seisuga on maakatastris registreeritud 84% Eesti riigi territooriumist. Maakatastrisse on kandmata 719 177 ha maad, millest umbes 190 000 ha moodustavad suuremad siseveekogud, nagu Peipsi järv ja Võrtsjärv, ning seega saab öelda, et maareform on vaja läbi viia veel 529 000 hektaril maismaal Eesti pinnal. Viimaste aastate jooksul on Keskkonnaministeerium käivitanud mitmeid tegevusi, et välja selgitada reformimata maa olemus: riigile tema ülesannete täitmiseks vajalik maa, pooleliolevate maareformitoimingute maht, looduskaitseliste piirangutega alad, kohalikule omavalitsusele tema ülesannete täitmiseks vajalik maa ning samuti maad, mis vajavad omavalitsuste arengu seisukohalt kiiret tsiviilkäibesse andmist. Selleks on Maa-ametil välja töötatud kohalikele omavalitsustele suunatud kaardirakendus, kus kohalikud omavalitsused saavad määratleda tagastamise, erastamise ja kasutusvaldusesse andmise taotlustega maad, munitsipaalomandisse taotletavad maad ning need maad, mis oleks otstarbekas jätta riigile. Samuti on antud ministeeriumide kasutusse kaardirakendus, millel on võimalik määratleda riigile pandud ülesannete täitmiseks vajalik maareserv. Eeltööd taotlusteta maade riigimaa reservi arvamiseks on tehtud 236 000 hektari ulatuses. Nimetatud tegevuste kaudu on määratletud 70% reformimata maa osas reformi läbiviimise viis. Kogutud andmete alusel võib väita, et reformimata maismaa jaguneb kaugemas perspektiivis järgmiselt. Esiteks, riigiomandisse jääv maa – looduskaitseliste piirangutega ja maardlate alad, ministeeriumidele nende ülesannete täitmiseks vajalik maa – ligikaudu 227 000 hektarit ehk 43% sellest. Teiseks, maareformi käigus eraomandisse minev maa, see on valdavalt rahuldamata tagastamise ja erastamise nõuded, hoonestusõigus – ligikaudu 60 000 hektarit ehk 10% sellest. Kohalike omavalitsuste omandisse vormistamata maa  – ligikaudu 35 000 hektarit ehk 6% sellest maast. Ja neljandaks, vabad põllumajandusmaad, mis on võimalik anda kasutusvaldusesse – seda on umbes 40 000 hektarit ehk 7%.
Maareformi mõistes selguseta alad moodustavad vaid ligikaudu 4% Eesti maismaast. Maareformi kiiremaks lõpuleviimiseks on vajalik: esiteks, leida efektiivsed, väiksemat aja- ja rahakulu nõudvad võimalused riigimaade vormistamiseks; teiseks, kõrvaldada takistused maa tagastamise lõpetamise teelt; kolmandaks, rakendada meetmeid pooleliolevate erastamismenetluste lõpetamiseks; neljandaks, motiveerida omavalitsusi vormistama munitsipaalomandisse jäävaid maid. Keskkonnaministeeriumil on käesoleval aastal kavas ette valmistada maareformi seaduse muutmise seaduse eelnõu, milles nähakse ette võimalused maareformi kiiremaks lõpetamiseks.
Teine küsimus: "Millal kavatsete lõpetada olukorra, kus sisuliselt fiktsioon reformimata riigimaade hooldamise osas muutub reaalseks hooldamiseks?" Kehtiva õiguse kohaselt ei ole reformimata riigimaade hooldamise küsimused täielikult reguleeritud, küll on aga praktikas enim esile kerkinud kitsaskohtade lahendamiseks kehtestatud vastav regulatsioon. Jäätmeseaduse § 128 lõike 5 kohaselt on seaduses sätestatud juhul reformimata riigimaal jäätmete käitlemise ja saastuse likvideerimise korraldamise kohustus Keskkonnaametil. Samuti sätestab metsaseaduse § 81 lõige 3, et kui mets kasvab maareformi seaduse § 31 lõikes 2 nimetatud maal, korraldab metsa majandamist ja raadamist kuni maareformi seaduse alusel maa omandiõiguse ümbervormistamiseni Riigimetsa Majandamise Keskus. Arvestades, et reformimata maa sisaldab nii tagastamisele, erastamisele kui ka munitsipaliseerimisele kuuluvat maad, ei pea riik võimalikuks ega põhjendatuks püsiva hoolduse korraldamist nimetatud maal. Optimaalsema lahenduse leidmiseks tuleb nende maade osas läbi viia maareform ning sellisel juhul kaob segadus seoses kõnealuste maade valitsemisega.
Kolmas küsimus: "Kas Te peate õigeks, et tuleks välja töötada regulatsioon reformimata riigimaa ajutiseks kasutamiseks, näiteks ajutiste kergete rajatiste ehitamiseks turismi tarbeks?" Ühe näitena on siin välja toodud Emajõe kaldaala Tartumaal, mille äärde ei ole väidetavalt võimalik rajada heakorrastatud matkaradu, kuna Emajõe ääres on reformimata maid. Vabariigi Valitsuse 1996. aasta 3. septembri määrusega on juba kinnitatud maa riigiomandisse jätmise kord, kus punkt 20 kohaselt on maareformi seaduse § 31 lõikes 2 nimetatud reformimata maa valitsejaks asukohajärgne maavanem. Maavanema õigused riigimaa ajutise valitsejana on sätestatud määruse punktis 21. Nimetatud sätte kohaselt on maavanemal õigus võtta riigi nimel vastu tehnovõrgu ja rajatise rajamiseks riigimaal riigimaa piiratud asjaõigusega koormamisega seotud otsuseid ja teostada toiminguid ning lubada paigaldada maareformi seaduse § 31 lõikes 2 nimetatud maale sellega piirneval maal õiguslikul alusel püstitatava ehitise rajamiseks vajalikke seadmeid, mehhanisme, materjale kuni üheks aastaks, ning samuti paigaldada sotsiaal-kultuurilise olemusega objekte ja korraldada ühekordseid üritusi. Samuti on maavanema pädevuses nimetatud maal asuva ehitise lammutamiseks nõusoleku andmine. Seega võib väita, et maavanem on määratud reformimata maa ajutiseks valitsejaks määruse punktis 21 nimetatud tegevuste osas ja volitused väikeste paadisildade ja muude kergete ehitiste ning avalike matkaradade rajamiseks on antud asukohajärgsele maavalitsusele. Seega leian, et vastav regulatsioon on olemas ja takistusi reformimata maadel sotsiaal-kultuurilise tegevuse arendamiseks ja selle võimaldamiseks ei ole. Küll aga tuleb veekogude äärde objekti rajamisel arvestada vee kasutamist ja kaitset reguleerivaid nõudeid. Aitäh!

Tänan! Hea ettekandja! Teile on ka üks küsimus. Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Vastus viimasele, kolmandale küsimusele oli muidugi väga huvitav, sest kohtumine majanduskomisjoniga oli täiesti ametlik ja seal oli väga suur delegatsioon eesotsas just nimelt maavanemaga ning kõik kurtsid ühiselt, et ei ole võimalik turismindust arendada. Ma nüüd küll hirmsasti kahtlen, et maavanem Tartumaal on nii ebapädev, et ta ei teadnud, et temal oleksid sellised võimalused olemas. Rohkem kaldun ikkagi arvama, et see on maetud sellise bürokraatia alla, et seda ei ole võimalik teha, sest seda muret, et turismindust ei saa Emajõe kaldapiirkonnas arendada seoses reformimata riigimaaga, väljendas kogu majanduskomisjoni külastanud seltskond eesotsas maavanemaga. Nii et tõenäoliselt on siin probleeme rohkem.

Dokumendid näitavad, et mis puudutab kergete ehitiste, paadisildade ja muu taolise ning matkaradade rajamist sellele maale, siis selle korra alusel on ikkagi võimalik seda teha. Küll aga ei oska ma siin täpsemalt kommenteerida, sest ma tol hetkel seal juures ei viibinud. Kui on tegemist tõsisemate objektidega või tõsisemate rajatistega, siis võib-olla küll ei ole selle korra alusel päris paslik neid asju arendama hakata, tuleks ikkagi kõigepealt maaomandi küsimused ära lahendada. Aga mis puudutab kergemaid asju, siis nii, nagu ma siin ette kandsin, on selle korra alusel ikkagi võimalik neid teha.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Kui me vaatame Eestimaa kaarti kinnistute piiride järgi, siis see on üks tõsine sigrimigri. Reformimata riigimaid on päris palju ka eramaade keskel, selliseid ilma väärtusliku metsata soostunud alasid või siis äärmisel juhul mingeid põllunurki. Ma tean ise paari konkreetset juhtu, sellepärast ilmselt ka küsin. Kas Keskkonnaministeerium on mõelnud, et selle reformimata riigimaaga võiks ka mingit saneerimist läbi viia, kus ta tõesti mõttetu on, näiteks erastada jätkuvalt, et riigil tekiksid sellised selgepiirilised ja, ütleme, suurema väärtusega kinnisasjad ning mingi mõttetu osa lihtsalt ära müüa?

Aitäh, härra Riisalu! Ma siin enne vastasin sellele ja tõin ära ka need numbrid, aga teid ei olnud vist sel hetkel saalis. Aga ma kordan ikkagi veel kord, et selle reformimata maa, mis ei ole praegu veel seda protsessi läbinud, valdava osa, 70% saatus on, nii nagu ma siin ka enne ütlesin, meil juba teada – mis sellest on munitsipaalmaa, mis on eramaa, mis jääb riigile. Need tehingud lihtsalt on veel toimumata, aga need toimuvad pidevalt, kogu aeg. Mis seal saladust, nii nagu siin jutuks oli, tuleneb see, et need maad ei ole reformiprotsessi läbinud, sellest, et väga paljuski on tegemist maadega, mille vastu kellelgi erilist suurt huvi ei ole. Eks need magusamad ja huvitavamad asjad on juba ammugi ära tehtud, see on täiesti selge. Nüüd on jäänud need viimased sabad, mis kellelegi väga suurt huvi ei paku, ja selle tõttu see protsess lähebki niimoodi rahulikus tempos. Ma olen seda maareformi arengut jälginud: kui meil praegu on see 84% Eestimaast tehtud, siis mõni aasta tagasi oli see protsent natuke üle 80. Ta liigub tempos umbes protsent-poolteist aastas igal juhul. Seda, et ta saab kunagi sajaprotsendiliselt tehtud, ma tegelikult nagu väga ei usugi. Küll on kohtuasju üleval ja ükskõik mida, kuidas kusagil, aga umbes sellises tempos peaks ta tiksuma sinna 95% peale kindlasti päris rahulikult ära. Tõepoolest, ma ütlen veel kord, tegemist on maadega, mille vastu ei ole elavat huvi olnud ja selle tõttu nad ongi jäänud kõige viimaseks. Oluline on ka see protsess kvaliteetselt läbida, et me ei peaks hakkama seda kunagi hiljem jälle ringi tegema.

Mart Jüssi, palun!

Aitäh! Sellest vallast ongi minu küsimus. Need võivad inimsilmale tunduda võib-olla natuke mitteatraktiivsed ja vähem väärtuslikud maad. Aga kas need on läbi hinnatud n-ö looduskaitselise väärtuse seisukohast, äkki on tegemist väga kõrge väärtusega looduskaitsemaadega?

Aitäh! Jah, kindlasti on nende maade hulgas ka kõrge looduskaitselise väärtusega maid. Nagu ma ütlesin, peaks sellest 529 000 hektarist 227 000 – 230 000 hektarit eeldatavalt riigile jääma. Nii et ma loodan, et need maad, millest siin ka juttu oli, on nende hulgas.

Hea minister, tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi 18. päevakorrapunkti juurde, milleks on arupärimine. See on esitatud Riigikogu liikmete Vilja Savisaare, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Eldar Efendijevi, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Mailis Repsi, Aadu Musta ja Rein Ratase poolt 19. veebruaril 2009. aastal. Arupärimine puudutab Agenda 21 rakendamist. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Valeri Korbi!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Vabariigi Valitsus kiitis Eesti säästva arengu riikliku strateegia "Säästev Eesti 21" heaks 17. märtsil 2005. Riigikogu kiitis strateegia heaks 14. septembril 2005. Sellesse dokumenti on kirjutatud ka Eesti jaoks nn tulevikuseisund. Meie arupärimine keskkonnaministrile härra Jaanus Tamkivile ongi seotud Agenda 21 rakendamisega. Meie küsimused on järgmised. Millised on praegu probleemid looduskeskkonna odava väljamüügiga? Millised seadusandlikud algatused on sellest dokumendist välja kasvanud ning millise praktilise tulemini on need algatused jõudnud? Millised on need keskkonnaalased käitumised, kus me erineme positiivselt arenenud lääneriikidest? Kuidas te olete kaasa aidanud tarbimisharjumuste muutmisele ja mis suunas? Kui efektiivseks peab Keskkonnaministeerium praegu looduse isetaastumisvõime lülitumist looduskasutusse? Aitäh!

Tänan! Ma palun sellele arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Lugupeetud arupärijad! Vastus küsimusele, millised seadusandlikud algatused on dokumendist Agenda 21 välja kasvanud ja millise praktilise tulemini on need algatused jõudnud. Säästev ehk jätkusuutlik areng tähendab sotsiaalmajanduse keskkonnavaldkonna seostatud arendamist nii, et iga valdkond arvestab oma eesmärkide seadmisel tervikuga. Eesti säästva arengu riiklik strateegia "Säästev Eesti 21" kiideti Riigikogus heaks aastal 2005 ja selle kohaselt on Eesti arengu eesmärgid aastani 2030 järgmised: Eesti kultuuriruumi elujõulisus, inimeste heaolu kasv, ühiskonna sidususe suurendamine ja ökoloogiline tasakaal. Eesmärkide paremaks seostamiseks ja ministeeriumideülese tegevuse sujuvaks toimimiseks koordineerib 2006. aastast alates "Säästev Eesti 21" rakendamist ja aruandluse koostamist Riigikantselei strateegiabüroo. Keskkonnaministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Sotsiaalministeerium ja samuti kõik teised osapooled korraldavad tegevust oma haldusalades. Strateegia "Säästev Eesti 21" rakendamise esimene tulemusaruanne valmis 2008. aastal ja valitsus arutas seda oma kabinetinõupidamisel. See aruanne on Riigikantselei koduleheküljel. Keskkonnastrateegilised suunad määrab "Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030", mis kiideti Riigikogus heaks 2007. aastal. Strateegia väljatöötamisel olid aluseks "Säästev Eesti 21" eesmärgid, keskkonnastrateegiat viiakse ellu "Eesti keskkonna tegevuskava 2007–2013" alusel. Eesti annab oma panuse ka Euroopa Liidu säästva arengu strateegia eesmärkide täitmisse ning 2007. aastal valminud Eesti sisend Euroopa Komisjoni aruandele Euroopa Liidu säästva arengu strateegia rakendamisest on samuti Riigikantselei koduleheküljel.
Järgmine küsimus: "Kuidas Te olete kaasa aidanud tarbimisharjumuste muutmisele ja mis suunas?" Euroopa Liidu säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika tegevuskava kiideti heaks juulis 2008. Peamine eesmärk on negatiivse keskkonnamõju vähendamine energiatõhusate toodete kasutuselevõtu ja turupotentsiaali kasvatamisega. Tegevuskavas käsitletakse mitmeid vabatahtlikke ja kohustuslikke tegevusi, mis aitavad kaasa soojuse ja valguse saamisele ning hoonete haldamiseks vajamineva energia kulu 30%-lisele vähendamisele. Kavaga defineeritakse keskkonnasõbralikud tooted, parendatakse elanikkonna keskkonnateadlikkust toodete põhjalikuma ja täpsema märgistamise kaudu keskkonna- ning energiatõhususe näitajate kohta ja täiendatakse riigihangete protseduure.
Tegevuskavas on välja toodud kolm peamist tegevussuunda. Esiteks, uus tootepoliitika. Praegune ökodisaini direktiiv võimaldab kehtestada kohustuslikud miinimumnõuded ja vabatahtlikud lähtepunktid energiat kasutavatele toodetele. Komisjon teeb ettepaneku laiendada seda veelgi ulatuslikumale tootevalikule, näiteks akendele. Akende parem isolatsioon aitab vähendada küttearveid 11% ja kasvuhoonegaase rohkem kui viiendiku võrra. Kohustuslik toodete märgistamine hakkab tulevikus mängima siin suuremat rolli.
Teiseks, kulusid säästev tootmine. Luuakse keskkonnatehnoloogia verifitseerimissüsteem, millega toetatakse ökoinnovatiivsete toodete propageerimist, uuendatakse keskkonnajuhtimise ja keskkonna auditeerimise süsteemi.
Kolmandaks, rahvusvaheline dimensioon – heade tavade ja praktikate jagamine ja vahetamine rahvusvahelisel tasandil tööstussektoris, vabatahtlike kokkulepete toetamine kui osa rahvusvahelistest kliimaläbirääkimistest, keskkonnasõbralike toodete ja teenuste propageerimine rahvusvahelisel tasandil. Lisainformatsiooni selle küsimuse kohta saab Euroopa Komisjoni koduleheküljelt. Selle arupärimise kohta on kõik. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi 19. päevakorrapunkti juurde. Selle arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Aleksei Lotman, Maret Merisaar, Toomas Trapido, Marek Strandberg ja Mart Jüssi. Arupärimine on esitatud 16. märtsil 2009. aastal ja  käsitleb ehituskeeluvööndi vähendamist Jõelähtme vallas. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mart Jüssi!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud keskkonnaminister! Mullu novembris andis keskkonnaminister loa vähendada ehituskeeluvööndit neljal rannakrundil Ihasalu külas Jõelähtme vallas. Tegemist on viimase pikema puutumata rannaribaga Tallinna ümbruses. Ilma selle eriloata oleks olnud tagatud 85-hektarilise kauni maatüki säilimine looduslähedases seisundis ja üldkasutatavana. Seda protsessi kajastas selle aasta alguses ajakirjandus ja sellest kajastusest on ajendatud ka meie arupärimine. Ajakirjanduses esitati üsna mitmeid intrigeerivaid väiteid selle loa taustade ja protsessi kohta, aga kuna seal esitasid oma küsimusi ajakirjanikud, siis me kasutame seda arupärimist selleks, et anda keskkonnaministrile võimalus ise vastata Riigikogu saalis meie esitatud kuuele küsimusele. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Lugupeetud juhataja! Austatud arupärija! Esimene küsimus: "Mis põhjusel ei pidanud keskkonnaminister vajalikuks säilitada viimast suuremat täisehitamata osa pealinna ümbruse rannikust?" Kindlasti ei saa mainitud piirkonda neljal rannikukrundil Ihasalu külas nimetada viimaseks veel säilinud roheliseks saarekeseks Tallinna ümbruses. Tallinna ümbritsevates valdades on rannikualadele ehitamine ikka olnud pigem erand kui reegel. Lisaks looduskaitseseaduse üldisele ranna- ja kaldakaitse regulatsioonile on Tallinna ümbruse rannikukoosluse kaitseks loodud ja ka loomisel mitmeid kaitsealasid. Nimetame siin näiteks Rannamõisa, Muraste, Türisalu ja Pakri maastikukaitsealasid. Küsimus on pigem selles, kuidas ranna ja kalda kaitse eesmärke igas konkreetses Eestimaa paigas järgida.
Teine küsimus: "Miks ei arvestatud ministeeriumi spetsialistide seisukohta?" Selle kohta tuleb öelda, et selle ehituskeeluvööndi vähendamise menetlus Keskkonnaministeeriumis oli väga pikk. Iga otsust, nii positiivset kui ka negatiivset, tuleb alati põhjendada ja ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumise argumendid ei olnud antud juhul enam piisavalt põhjendatud.
Kolmas küsimus: "Kas keskkonnaministril on olemas selged põhimõtted, mille alusel otsustatakse ehituskeeluvööndi vähendamise küsimusi?" Siin on tõepoolest nii, et keskkonnaministril on õigus keelduda või anda luba ehituskeeluvööndi vähendamiseks vastavalt seaduses toodud alustele.
Neljas küsimus: "Millised need põhimõtted on? Kas minister on samadest põhimõtetest valmis lähtuma ka edaspidi või on antud otsus pigem unikaalne?" Enne 1. veebruari 2009 kehtima hakanud looduskaitseseaduse muudatust oli keskkonnaministril looduskaitseseaduse § 40 lõike 3 kohaselt ehituskeeluvööndi vähendamise õigus. Ütlen niipalju, et alates 1. veebruarist 2009 tegeleb nende küsimustega uus Keskkonnaamet ja keskkonnaminister on selle ülesande täitmisest nüüd prii. Selles mõttes on poliitiliselt tasandilt need otsustused ära viidud, sest sellest praktikast, et ükskõik kuidas otsustad, ikka oled süüdi, peab katsuma kuidagi lahti saada. Ja et need otsustused olid toodud poliitilisele tasandile, siis sageli olid need põhjused ka seal. Aga otsuse langetamise juures tuleb arvesse võtta ranna ja kalda kaitse eesmärke, milleks on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Lisaks sätestab looduskaitseseaduse § 40 lõige 1, et ranna ja kalda ehituskeeluvööndit võib suurendada või vähendada, arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piirdest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. Kõiki neid aspekte tuleb arvestada iga ehituskeeluvööndi vähendamise otsuse tegemisel. Iga ehituskeeluvööndi vähendamise juhtum on erand üldisest normist ning selline otsus tehakse kõiki ülalnimetatud aspekte kaalutledes. Muid ühtseid selgeid või kirjutamata reegleid, mida ministeerium ehituskeeluvööndi vähendamise otsuste tegemisel peaks arvesse võtma, ei ole paika pandud, kuna iga planeering on olemasolevate keskkonnatingimuste tõttu unikaalne ning kõiki võimalikke olukordi ei ole võimalik ette näha ega täpselt reguleerida.
Viies küsimus: "Millised on ministri või ministriga seotud isikute kokkupuuted asjast huvitatud ettevõtjatega?" Minul need kokkupuuted puuduvad, ei ole nende kodanikega kohtunud ei enne seda ehituskeeluvööndi vähendamist ega ka pärast. Aitäh!

Tänan! Hea minister! Siin anti märku, et üks küsimus on veel, kuues küsimus. Vastame sellele ka.

Palun vabandust! Paberil on kaks külge jah. Kuues küsimus: "Kas ministri hinnangul oli erahuvi piirkonda ehitamiseks piisavalt kaalukas, ignoreerimaks avalikku huvi ranniku säilitamiseks?" Käesoleval juhul on tegemist läbiuuritud rannikupiirkonnaga, kus on juba väljakujunenud ajalooline ehitusjoon. See on 30–80 meetrit veepiirist. Samuti näeb Jõelähtme valla üldplaneering ette selles piirkonnas ehituskeeluvööndi vähendamise 100 meetrini. Ka on keskkonnamõju hindamise aruandes keskkonnaeksperdid jõudnud järeldusele, et detailplaneeringu piirkonnas on ehitustegevus rohealal vastavaid keskkonnatingimusi järgides võimalik. Rõhutada tuleb, et pikaajalise ruumilise arengu kavandamine, sealhulgas maakasutuse jaotuse planeerimine on eelkõige planeeringute ülesanne, mitte üksnes keskkonnakaitseline küsimus. Planeerimisalase tegevuse korraldamine valla territooriumil on omakorda kohaliku omavalitsuse pädevuses, kes peab tagama erinevate majanduslike, sotsiaalsete, kultuuriliste ja looduskeskkonnale avaldatavate mõjude arvessevõtmise ja tasakaalustamise. Alles juhul, kui kohalik omavalitsus on vastavalt looduskaitseseaduse § 40 lõikele 4 taotlenud ehituskeeluvööndi vähendamist, kaalub Keskkonnaministeerium ranna ja kalda kaitse eesmärke ning langetab otsuse ehituskeeluvööndi vähendamise kohta. Nüüd on kõik. Aitäh!

Tänan, hea minister! Teile on ka üks küsimus. Mart Jüssi, palun!

Aitäh! Mul oleks üks täiendav küsimus. Esiteks ma ütleksin kommentaarina, et see teie mainitud 30–80 meetrit ei ole vist mitte selle piirkonna, vaid üldiselt põhjaranniku tavaks olev ehituse kaugus merest. Seal on ilmselt tegemist natuke metsikumate kantidega. Aga ma tahaksin küsida selle kohta, kuidas teie hinnangul läheb piirkonna metsa majade ehitamine ja rannale rattateede, parklate, loodusradade ja teenindusasutuste ehitamine kokku selle teie tsiteeritud ranna kaitse põhieesmärgiga säilitada – ja siis on pikk nimekiri asjadest, mida tuleks säilitada? Minu hinnangul, ausalt öeldes, need kaks asja küll kokku ei lähe ega saaks olla aluseks ehituskeeluvööndi vähendamiseks.

Aitäh, härra Jüssi! Tõepoolest, nagu ma ütlesin, selle planeeringu, selle ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamise protsess oli muidugi pikk ja vaevarikas, oli väga palju vaidlusi ja seda ehitustihedust seal teatavasti ka muudeti. Ütleme seda, et seal on minimaalne krundi suurus 7000 m², need on väga suured krundid ja see ehitustihedus seal sellisel kujul looduskeskkonnale endast tõsist ohtu ei kujuta. Ja nii nagu ma ka ütlesin, tõepoolest, mis puudutas kohaliku omavalitsuse enda seisukohta, siis tulenevalt nii valla üldplaneeringust kui ka sellest detailplaneeringust, mis oli kohalikus volikogus heaks kiidetud, ning pidades silmas ehitustihedust seal, et minimaalne krundi suurus on 7000 ruutmeetrit, kaldus otsus lõpuks selles suunas, et ehituskeeluvööndi vähendamine seal sai teoks.

Hea minister! Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan teid! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud. Ma tänan ministrit vastuste eest ja küsimuste esitajaid küsimuste, arupärimiste eest!

Head ametikaaslased! Läheme nüüd edasi oma järgmise päevakorrapunkti juurde. Kes soovib ennast registreerida sõnavõtuks vabas mikrofonis, palun seda teha pärast haamrilööki! Soovijaid ei ole. Tänane istung on lõppenud. Jõudu teile teie töös!

Istungi lõpp kell 19.43.