Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu kümnenda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Kõnesoove ei ole.
Seoses tänase istungiga on ka üks teade. Riigikogu esimees on edastanud kaks arupärimist peaminister Andrus Ansipile. Neist esimene on viie Riigikogu liikme esitatud ning teine kuue Riigikogu liikme esitatud.
Austatud Riigikogu! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 67 Riigikogu liiget, puudub 34.

Nüüd võime asuda tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tehnilise normi ja standardi seaduse ning halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Seega võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime minna lõpphääletuse juurde?
Panen lõpphääletusele eelnõu 415. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 76 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud tehnilise normi ja standardi seaduse ning halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni aseesimehe Marek Strandbergi!

Tervist, head kolleegid! Tutvustan siinkohal meie isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille sisu on iseenesest väga lühike. Eelnõu järgi peaks 1. oktoobrist 2011. aastast olema võimalik kõikide andmete vaatamise kontrolljälje väljastamine elektroonilisel kujul. Alates 1. oktoobrist 2010 peaks hakatama väljastama kontrolljälge X-tee vahendusel toimuva andmevahetuse kohta, et inimestel oleks võimalik elektrooniliselt seda andmejälge vaadata ja teada saada, mis andmeid nende kohta kogu riigis küsitud on. Rohkem selles eelnõus sisu polegi.
Miks selline eelnõu on tehtud, võite lugeda seletuskirjast, aga täpsustan siinkohal olulisi asju. Nimelt ainuüksi Kodakondsus- ja Migratsiooniametis tehakse aasta jooksul elektroonilisel moel umbes 200 000 päringut. Ametnikud, kellel on selleks voli ja vajadus, saavad küsida isikuandmeid. Meenutan siinkohal headele kolleegidele, et isikuandmed on Eesti seaduste kohaselt isiku omad, sõltumata sellest, kes, kus ja millistes andmebaasides neid andmeid hoiavad. Seega on inimesel õigus omada kontrolli oma isikuandmete kasutamise üle, nagu on tal ka õigus omada kontrolli oma kõikvõimaliku muu omandi kasutamise üle. Eelkõige peab olema võimalik kindlaks teha, kes, millal ja mis asjaoludel on andmeid vaadanud.
Elektroonilisi päringuid, nagu juba mainitud, on 200 000 teinud ainuüksi Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Võib arvata, et küll mitte iga inimese kohta, aga väga paljude kohta tehakse väga mitmesuguseid päringuid ja seaduse eesmärk on muuta päringute mehhanism märksa läbipaistvamaks, arusaadavamaks ja selgemaks.
Miks see on vajalik? Kui me ei leia muud vajadust see eelnõu seaduseks muuta, siis vaatame kas või seda, mida on öelnud Riigikontroll selle kohta, mis toimub riiklikes andmekogudes. Aruanne, mis on esitatud 25. novembril 2008 Riigikogule, ütleb, et sisekontrolli süsteemide toimimine isikuandmete kaitsel riiklikes andmekogudes on kehvalt korraldatud ja inimene ei pruugi olla kindel, et tema kohta riigi registrisse kogutud teave on kuritarvituste eest kaitstud. Seda väidab Riigikontroll.
Ka andmekaitse spetsialistid kinnitavad, et andmekaitse on tõsine probleem. Toon siinkohal kolleegidele mõningad näited, millisel moel on andmekogusid Eestis kuritarvitatud – ma küll ei tea, kas tegu on spekulatsioonidega või on see tõestatud. Võtame ühe kuriteoliigi, mida Eestis aeg-ajalt ette tuleb ja uskuge, mida keerulisemaks muutuvad majandusolud, seda sagedamini. See on autode varastamine ja tagasimüümine. See mehhanism saab toimida varga või kurjategijate jõugu jaoks ohutult vaid sellisel moel. Kui varastatakse auto, siis on selge, et omanik teeb selle kohta avalduse. See avaldus rändab riiklikusse registrisse ja kui sellele registrile on kontrollimatu juurdepääs, siis saadakse teada selle isiku andmed, kes on avalduse teinud, ja helistatakse numbril, mis on avalduses kirjas. Tehakse ettepanek, millest võib keelduda, aga tavaliselt ei keelduta. Kui varastatud auto omanik teeb uue avalduse politseile ja ütleb, et temaga on niimoodi ühendust võetud, siis politsei alustab oma vastuoperatsioone – kuriteo matkimist või mida iganes. Siis võib täpselt samamoodi kontrollimatul moel olla see informatsioon kättesaadav ka nendelesamadele kurjategijatele, kes toimetavad auto romulasse. Omanikuga enam ühendust ei võeta.
Või vaatame muid kuritegusid, mis samal moel isikuandmete kontrollimatu kasutuse võimaluse tõttu on teoks saanud. Meenutan teile kooliõpilase Veronika Dari õnnetut surma saamist. Oli tellitud palgamõrv ühe Riigi Kinnisvara ettevõtte juhi tapmiseks ja selle juhi isikuandmed võtsid needsamad riigiametnikud nendestsamadest riigi andmebaasidest ja edastasid nii foto kui selle inimese aadressi kurjategijatele.
Mõtleme selle peale, kuidas on Eestis võimalik, et ühtäkki varastatakse kodust pikemaks ajaks ära läinud perekondade väärtesemed, elektroonika – mida iganes. Loomulikult võime oletada, et selle taga on seesama andmebaasidele ligipääs. Kui mitu sama perekonnanimega isikut on korraga ületanud Euroopa Liidu piiri, on see andmebaasides olemas ja sellest võib teha lihtsa järelduse, et pere on koos reisile läinud.
Üks huvitav tähelepanek veel, mis puudutab kolleeg Ligi, kes minust just mööda läks ja ütles, et ära seleta nii pikalt. Siis ei kostnud mikrofoni, ma kordan seda – see teema puudutab, nii kurb, kui see ka ei ole, ka Jürgen Ligi ennast. Tahan nimelt rääkida poliitilisest praadimisest. Teadupärast piisab nii inimese kui kärbse tapmiseks ei millestki muust kui ajalehest, ja seda on Eestis tehtud. Mõelge, kui palju te olete lugenud uudiseid selle kohta, kus keegi Jüri, Jaan või Peeter on ühes, teises või kolmandas Eesti paigas alkoholijoobes roolis või kus iganes vahele jäänud. Tema nime me teada ei saa, me ei saa temast õieti mitte midagi teada. Küll aga me teame uudiseid selle kohta, et ühe või teise konkreetse inimese järeltulija või sugulane on näiteks poest varastamisel või narkootikumide tarbimisel või ostmisel vahele jäänud. Me teame tänu ajakirjandusele selle inimese nime ja muidki fakte, mille puhul on selge, kust need ajakirjandusse sattuvad. Eks ikka nendesamade riiklike andmebaaside kaudu, mida me oleme hoolega koostanud ja kasutanud.
Kui inimesed saaksid pidevalt kontrollida, mis toimub nende andmetega, siis küll mitte kõik, aga väga paljud andmete kuritarvitused, põhjendamatud eraellu sekkumised jääksid ära. Me ei saa käsitleda isikuandmeid niimoodi, nagu neid käsitleb Google, kus info on inimestele vabaks kasutamiseks ja see edendab ühiskonda. Isikuandmed ei ole ühiskonnas vabaks kasutamiseks, vähemalt meie ühiskonnas mitte. Ja me ei saa suhtuda asjasse nii, et riigi andmebaasid on nagu omaette Google, mida ametnikud oma huvide või kuritegelike või mis iganes huvide rahuldamiseks vabalt võivad kasutada. Loomulikult ongi ametkonnad hakanud korraldama järelevalvet andmete kasutamise üle, aga on selge, et nad ei jaksa kontrollida kõike. Ka on selge, et inimeste huvi oma isikuandmete vastu on piisavalt suur ning kui igaüks suudaks vajaduse ja huvi korral kindlaks teha oma andmete vastu huvi tundjad, oleks kontroll nende süsteemide üle märkimisväärselt parem, kui see on täna.
Loomulikult on ametkondi, kes peavad isikuandmetele ligi pääsema. Ja võidakse öelda, et kui me nüüd saame sellise süsteemi, siis võib ka iga kurjategija vaadata, kes tema vastu huvi tunneb. Tegelikult see ei ole nii. Kui mõni julgeolekuasutusest isikuandmete vastu huvi tunneb, siis ta peab seda tegema kohtu korras. See järelepärimine on salajane ja seda ei ole inimesel võimalik enne teada saada, kui need toimingud on möödas. Nii et nimetatud hirm ei ole põhjendatud.
Küll on aga põhjendatud minu küsimus, miks Vabariigi Valitsus tõsiselt selle eelnõu vastu sõdib, tuues valdavalt täiesti alusetuid väiteid, miks seda ei õnnestu rakendada. Minu arvates võib üks põhjus olla väga lihtne ja nimelt. Kui tagantjärele õnnestub näha sedasama päringujälge, siis me võime avastada – oh üllatus-üllatus! –, et päringuid on aegade jooksul ebaseaduslikul moel päris palju tehtud. Aga kes muu kui kodanikud ise peaksid olema need, kes selle järele valvavad.
Me oleme praegu olukorras, kus meil oleks lihtsal moel võimalik käivitada mehhanism, millega kodanike enda järelevalvet omaenda andmete kasutamise üle parandada, millega vältida eeltoodud laadis kuritegusid selles mahus, nagu need Eesti ühiskonnas toimivad, millega taastada usaldus ühiskonnas. Usaldus, mille taastamisest räägitakse nii majanduslikul kui igasugusel muul tasandil. Loomulikult on usaldus andmete kasutamise suhtes üks usalduse komponente. Me ei saa eristada, et majanduslik usaldus riigi vastu on midagi muud kui inimeste usaldus riigi vastu, et nende isikuandmed on kaitstud.
Nüüd ülimalt lühidalt ka sellest, mida ilmselt komisjoni ettekandja hakkab rääkima, põhjendades, miks eelnõu ei saa toetada. Ta tugineb Justiitsministeeriumi koostatud vastuskirjale, mis on ülimalt pinnapealne, nii nagu paljud vastuskirjad, mida ametnikke ilmselt poliitilisel moel sunnitakse kirjutama.
Esimene Justiitsministeeriumi vastuväide on see, et eelnõu sätestaks justkui ainult elektroonilise päringu ja ei ühtegi muud päringut. See eelnõu ei piira ei sisuliselt ega keeleliselt ega mingil muul moel muude päringute tegemist. Eelnõus on öeldud, et tuleb väljastada vähemalt viimase kolme aasta kohta käivad andmed. Justiitsministeerium püüab siit kinni signaali, nagu see oleks isikuõiguste piiramine. Ei, üldsegi mitte! Kui on võimalik, siis võib võtta neid andmeid kui tahes palju tagantjärele.
Justiitsministeerium on küsinud eksperdiarvamuse, kui palju uuenduse rakendamine maksma läheks. Kuulake nüüd väga tähelepanelikult, te hakkate seda hääletama ja nendel nuppudel, mis nüüd alla vajuvad, saavad olema oma nimed. Ekspert, kujutage ette, on andnud hinnangu: see läheb maksma 5 kuni 50 miljonit krooni. Kas pole täpne ennustus?! Samas, Kodakondsus- ja Migratsiooniametis läks praegu toimiva süsteemi rakendamine maksma umbes 100 000 krooni.
Head kolleegid! Me ei kaitse täna selle eelnõuga mitte valitsuse huve, vaid kodanike huve. Ja soovitan, nagu ma olen alati soovitanud selliste eelnõude puhul, mis on sisulised ja läbimõeldud: olge head, hääletage selle poolt! Jätkame selle eelnõu menetlemist ja täpsustamist! Majanduslikud probleemid aina süvenevad ning me näeme kõikvõimaliku kuritegevusstatistika järgi, et isiku- ja varavastaste kuritegude hulk võib kasvama hakata. See muutub eriti selgeks pärast juunikuud, kui me näeme ettevõtete majandusaastate aruandeid ja ettevõtted teevad nendest omad järeldused, mis ei ole ilmselt ühiskonna jaoks kõige meeldivamad.
Isiku identiteedi kaitse – mis see isikuandmete kaitse muu on kui mitte isiku identiteedi kaitse – on üks väga olulisi komponente ja seda ei või alahinnata. Mõelge praegu oma peaga, mitte fraktsiooni või partei peaga: te kõik olete potentsiaalse poliitilise praadimise võimalikud sihtmärgid. Mida kiiremini me suudame oma e-riigi funktsioonid viia sinnamaani, et need ei ole ainult selline pinnavirvendus, vaid et inimesed suudavad oma huvide eest mõistlikul moel seista, seda parem. Valitsusel on ehk hirm piinlikkustunde ees, mis tekib, kui inimesed hakkavad nägema, mida nende isikuandmetega tehakse. Aga ma olen veendunud, et isegi kui see hirm realiseerub tegelike faktidena, siis see pigem tervendab ühiskonda, tervendab andmekasutust tulevikus ja pigem suurendab usaldust. Aitäh!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Küsin healt ettekandjalt järgmist. Ma saan aru, et see justkui pakub kodanikule kaitset. Kaitse pakkumise otsene funktsioon on meil üldiselt julgeolekuasutustel. Ma järeldan eelnõust, et praegu julgeolekuasutused ei paku piisavat kaitset. Kas juhul, kui see eelnõu läbi läheb, saavad nemad neid jälgi analüüsida ja siis tekib n-ö uus julgeolekugarantii funktsioon?

See ei ole päris nii. Selgitan, mis on selle eelnõu mõte. Näiteks, hea kolleeg, kui ükskõik milline ametnik kasutab oma ametikohustusi täites sinu ükskõik millises riigiasutuses säilitatavaid andmeid ning ta teeb seda igati seaduspäraselt ja põhjendatult, näiteks menetleb mingit asja, millega seoses ta vajab sinu andmeid, siis see on igatepidi hea ja õige. Õigus kasutada sinu andmeid on kõigil ametnikel, kellel on vajadus või põhjus sinu andmetega tegelda. Kui neid andmeid aga hakkavad otsima inimesed, kellel ei tohiks tegelikult nendega mingit pistmist olla, siis on tegu sinu andmete kuritarvitamisega.
Julgeolekuasutustel, politseil ja prokuratuuril on teatud võimalused pisteliselt kontrollida  –  ja seda kindlasti pisteliselt ka tehakse –, et konkreetsete isikute andmete nõutamine oleks alati põhjendatud. Aga ükski järelevalveasutus ei suuda teha seda, mida inimene ise suudab oma vara kaitseks teha. Rõhutab ju politsei ka pidevalt, et inimesed peaksid ise oma vara suhtes tähelepanelikud olema ja kasutama kõikivõimalikke turvameetmeid, et ei maksa käia, rahakott taskust välja ripnemas, jne. Ei maksa ise oma hooletusega kuritegu esile kutsuda. Kui see eelnõu seaduseks saab, siis annab elektroonilise järelepärimise võimaluse tagamine  igaühele võimaluse kontrollida, kes on tema andmeid vaadanud, ja teha sellest järeldused, kas too andmete vaatamine on õigustatud ja põhjendatud või mitte. Julgeolekuasutustele ei loo see mitte ühtegi lisavõimalust või superkontrollimehhanismi. See tekitab olukorra, kus inimene saab omaenda isikuandmeid jälgida ja teada, kes nende vastu huvi on tundnud.

Raivo Järvi, palun, teine küsimus!

Ütle, palun, täpsustuseks, kas see on mingil moel revolutsiooniline innovatsioon või järgib see näiteks muu Euroopa tavapraktikat. On sul selle kohta mingit ülevaadet?

See ei ole selles mõttes innovatsioon, et meie seadus võimaldab ka praegu igaühel teha kirjalikult selleteemalise järelepärimise. Aga – pange tähele! – kui sageli te käite vastust ühele, teisele või kolmandale küsimusele otsimas raamatukogust, ükskõik millisest entsüklopeediast meil siin riiulis või teete paberlikke pärimisi mingi teabe kohta? Te lähete kuhu? Lähete Google'isse, Wikipediasse – kuhu iganes. Te esitate päringu ja saate vastuse või otsitud andmed kiiresti ning teil on võimalik neid kasutada.
Tänu elektroonilise järelepärimise võimalusele saavad kodanikud operatiivselt järele valvata, kuidas nende andmetega ringi käiakse. See ei tähenda, et kõik seda kasutama hakkavad, aga on täiesti selge, et on inimesi, keda huvitab, mida riik nende andmetega teeb. See on ka põhiseaduses aktsepteeritav täiesti põhjendatud huvi. Mida kiiremini ja mida mugavamalt seda teha saab, seda parem. Kusjuures selleks vajalik summa, ma kinnitan, ei ole see, mis ekspert väidab: 5 ja 50 miljoni krooni vahel. See on tõenäoliselt kõvasti väiksem. Põhjus, miks seda ei taheta teha, ei ole mitte see, et see on raske või tekitab mingeid segadusi. Mina kahtlustan, et põhjuseks on kartus, et kui kodanikud hakkavad ise oma andmete järele valvama ja nende järelevalvamise järele valvama, siis ei saa nad asjast kõige meeldivamat pilti. Sellele on osundanud, nagu ma juba ütlesin, ka Riigikontroll oma aruandes. Aga me peame laskma oma inimestel ka ebameeldivaid pilte ühiskonnast vaadata, et neil oleks selge arusaam viisidest, kommetest, reeglitest ja põhimõtetest, mille keskel nad elavad.

Hannes Astok, palun!

Hea ettekandja, te võitlete väga kirglikult mingisuguse hüdraga ja olete ju tegelikult veendunud, et see eelnõu maha hääletatakse. Aga see selleks! Ma tahtsin täpsustada ühte teie väidet. Et kui kodanikud saavad kontrollida, kes neid andmeid kasutavad, siis nagu laheneks probleem iseenesest ära, et ametnikud justkui ei vaatagi enam nende andmeid. Probleem ei ole ju mitte selles, kas kodanikud näevad, kes neid andmeid vaatas. Probleem on selles, et ametnikud mõnikord kuritarvitavad neid. Seda teie eelnõu minu arusaama järgi ju ei lahenda?

Esiteks ei võitle ma siin hüdraga. Hüdra, nagu te teate, hea kolleeg, on suhteliselt väike olend. Me võitleme tunduvalt suurema vaenlasega, milleks on ametnike kuritarvitused. Eelnõu on selles mõttes oluline, et ta loob võimaluse elektrooniliselt jälgida, kes milleks andmeid on kasutanud. Sellist võimalust praegu ei ole. Selle võimaluse tekitamine annab inimesele ligipääsu informatsioonile. Ta saab küsida: "Vabandage, miks te minu andmeid olete vaadanud? Minu meelest ei ole mul teie asutusega mitte mingit pistmist?!" Praegu kodanik ei saa seda küsimust esitada, kuna tal on väga raske andmete vaatamisele jälile saada.
Tegu oleks n-ö infotehnoloogilise naabrivalve elemendiga, mille loomine ei oleks väga kallis. Ma olen veendunud, et meil on inimesi, kes väga pingeliselt selle järele valvaksid ja sellega ametnike infokasutamise kultuuri märksa parandaksid. Loomulikult, ametnikud peavad vahel isikuandmeid vaatama, aga inimene peab sellest teadma. Ametkonnad, ka julgeolekuasutused, teavitavad kodanikke väga harva sellest, kui nende andmeid on kasutatud. Seda ka siis, kui sellest teavitamine on ette nähtud.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Hannes Rummu!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu, mida Marek Strandberg teile äsja põhjalikult tutvustas, 24. märtsil. Lisaks komisjoni liikmetele osalesid arutelul ka Marek Strandberg eelnõu esitajana ja Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Mirjam Rannula.
Marek Strandberg tutvustas eelnõu sisu komisjoni liikmetele veel põhjalikumalt kui siin Riigikogu suures saalis. Komisjoni liikmetel oli hulk täpsustavaid küsimusi, millele Marek Strandberg talle omase põhjalikkusega vastas. Valitsuse esindaja proua Rannula märkis valitsuse arvamust tutvustades, et ehkki selle on esitanud Justiitsministeerium, andsid sellele oma sisendi ka Siseministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Andmekaitse Inspektsiooni ametnikud.
Lühidalt kokku võttes oli valitsuse hinnang eelnõule selline, et kaugemas perspektiivis võiks idee teostamine olla võimalik, kuid praegu mitte. Kolleeg Sepp küsis seepeale, et kui valitsus on seisukohal, et isikuandmetele kaitse pakkumine sellises ulatuses on praegu võimatu, siis milliseid lahendusi näevad Justiitsministeerium ja valitsus selleks ette tulevikus. Proua Rannula märkis vastuseks, et Justiitsministeeriumil on selle aasta tööplaanis kavas isikuandmete kaitse seaduse rakenduse analüüs, milles võetakse arvesse kõiki võimalikke isikuandmetega seotud aspekte ja tehakse vastavalt sellele valmis ka uus eelnõu. Järgnesid komisjoniliikmete täpsustavad ja täiendavad küsimused valitsuse esindajale. Arutelu tulemusena tegi põhiseaduskomisjon otsuse tuua eelnõu Riigikokku esimesele lugemisele ja teha ettepanek lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on küsimusi. Hannes Astok, palun!

Ma usun, et teil oli komisjonis väga huvitav arutelu ja te viitasite ka Justiitsministeeriumi vastusele. Ma üritasin seda vastust leida Riigikogu veebist, aga ei leidnud. Küsimuse, mille Riigikogu oli seoses eelnõuga valitsusele edastanud, ma leidsin, aga vastust mitte. Kas komisjonil oli mingi kokkulepe, et te seda vastust ei avalikusta? Riigikogu veebis ei ole ka kirjas, et te üldse seda arutanud olete. Või on tegu mingisuguse apsakaga? Küsin seda, kuna avalikustamise teema on meil täna kõneaineks olnud.

Usun, et tegemist on pigem veebihaldaja hooletuse või näpuveaga ja kindlasti põhiseaduskomisjoni nõunik toob teile, kolleeg Astok, selle valitsuse seisukoha kohe. Ma loodan, et ta ei too seda paberkandjal, vaid edastab e-kirjaga.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Marek Strandberg, palun!

Minu küsimus on: kas komisjoni töötaja toob selle vastuse enne, kui kolleeg Astok peab asuma hääletama, või ta saab seda teada pärast hääletust?

Ma kardan, et komisjoni nõunik, kes praegu siin saalis istub, ei jõua seda enne hääletust teha.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 430 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde?
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 430 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 36 Riigikogu liiget, vastu 16 Riigikogu liiget ja 2 erapooletut on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükatud ja seega langeb menetlusest välja. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.
Head ametikaaslased! Meie tänane istung on lõppenud. Soovin teile ja teie peredele kauneid pühi ja jõudu teile teie töös!

Istungi lõpp kell 10.31.