Austatud Riigikogu! Austatud valitsusliikmed! Alustame oma 8. aprilli infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 36 Riigikogu liiget, puudub 65. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: keskkonnaminister Jaanus Tamkivi, rahandusminister Ivari Padar ja siseminister Jüri Pihl.
Asume nüüd küsimuste esitamise juurde. Esimese küsimuse on kirjalikult registreerinud Toomas Varek, sellele vastab valitsuse liige Ivari Padar. Teema on majanduslik olukord. Toomas Varek, palun!
Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud rahandusminister! Olete öelnud, et märtsi lõpu seisuga on maksulaekumised lisaeelarve graafikus, kuid meil suureneb töötus iga päevaga. Juba on üle 50 000 töötu. Kusjuures te prognoosite, et töötute arv kasvab veelgi – järgmisel aastal oleks see näitaja juba 12% ja ülejärgmisel 15,6%. Vastavalt Rahandusministeeriumi kevadprognoosile kujuneb Eesti majanduslanguseks 8,5%, kuid SEB on välja pakkunud 12% ja Danske Bank üle 10%. Ka varem, nii eelmisel aastal kui ka käesoleval aastal on pangad teinud prognoose tunduvalt konservatiivsemalt kui Rahandusministeerium. Millest ikkagi nii erinevad prognoosid?
Rahandusministeeriumi baasprognoos on 8,5%. See on lähedane sellele, mille alusel me tegime eelarvekärpe kuu aega tagasi, nagu mäletate. Samas on Rahandusministeeriumil olemas ka oma riskiprognoos, mis on miinus 10%. Tõenäoline ongi riskiprognoosi käivitumine, aga kõik sõltub edasistest arengutest. Esimese kvartali pinnal ei saa teha lõplikke otsuseid ja selliseid otsuseid, millega eelarvemahtu veelgi oluliselt vähendataks. Need vajavad tõsist läbikaalumist, sest iga miljard, iga miljon, iga kroon, mille võrra me eelarvet muudame, muudab ka majanduskeskkonda ja mitte positiivses suunas. Mis puutub erinevatesse prognoosidesse, siis niipalju, kui on arvajaid, on ka prognoose. Mina näiteks tean ühte meest Navi külast, kes on ütelnud, et prognoos peaks olema miinus 14%.
Nüüd kaheksa kohapeal registreeritud küsimust. Kuid Toomas Varekil on ka täpsustavaid küsimusi. Esimene täpsustav küsimus, palun!
Hea rahandusminister! Kuuldavasti arutate homsel kabineti nõupidamisel järjekordselt võimalikke kärpekohti, kuigi peaminister on siin välja öelnud, et üldse poleks vaja kärpida. Meil teeb meele väga kurvaks see, et võib-olla üldse sõna "kärbe" on vale. Nimelt on ju riigisekretär tegelikult palkasid tõstnud! Te pole suutnud isegi valitsussektoris järgida ette antud prognoosi, mis te olete ka siin välja öelnud – vähemalt 7,5% –, ja vähendada palkasid. Koalitsioonilepingus on samuti kirjas, et palgatõus ei tohi olla kiirem majanduse reaalkasvust. Kui reaalkasv on negatiivne, siis on selge, et palk peab vähenema. Kas te saate täna meile välja öelda, milliste mõtetega te lähete homsele kabineti nõupidamisele? Mis ettepanekud te teete negatiivse lisaeelarve tegemiseks ja millised on need kärped?
Tänan! Loomulikult on mul need targad mõtted kõik olemas, milliste ettepanekutega ma homme Vabariigi Valitsuse ette lähen. Samas on selge, et mul ei ole korrektne täna siin kõike avada, sest mina saan siiski rääkida sellest, mida Vabariigi Valitsus on ühel hetkel otsustanud. Tõsi, ülesanded on rasked – need on rasked nii 2009. aasta kontekstis kui ka 2010. aasta kontekstis. Tegelikult ongi mõistlik pidada koos debatte ja ma usun, et homsest valitsuskabineti istungist tõsised debatid ka pihta hakkavad.
Teine täpsustav küsimus, Toomas Varek, palun!
Hea rahandusminister! Meil on praegu ettevõtjatel suur krediidikriis ja ka käibevahendite kriis. Veebruaris käis valitsus välja, et tuleb ettevõtete eksporditoetus 6,1 miljardit, ja ma lubasin seda teemat enne mitte rahule jätta, kui öeldakse, et see plaan on ellu viidud. Tänaseks ei ole toetusest kippu ega kõppu. Ma olen küsinud seda härra Partsi käest. Kas praeguseks on see eelnõu kooskõlastatud ja kas homme arutatakse juba ka kabinetis, et 6,1 miljardit suunatakse lähitulevikus ettevõtluse soojendamiseks?
Valitsuskabinetis on see 6,1 miljardi kroonine elavdamispakett – ma võin täpses summas eksida, aga suurusjärk on selline – põhimõttelise heakskiidu saanud kuu aega tagasi. On kokku lepitud, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium valmistab ette rakendusmäärused, kuidas seda reaalselt ellu viia. See töö praegu käib. Rahandusministeeriumi nimel võin kinnitada, et meie inimesed on 24/7 nõu ja jõuga abiks, et vajalikud kompromissid saaksid võimalikult kiiresti saavutatud. Meie jaoks on ääretult oluline, et me mingi meetme rakendamisel ei tekitaks valitsussektorile järjekordset defitsiiti – see on üks võtmeteemasid. Teine asi on muidugi kõikvõimaliku riigiabi valdkond: me ei tohi minna vastuollu riigiabi printsiipidega, kui me neid toetusi rakendame.
Nüüd kaheksa kohapeal registreeritud küsimust. Arvo Sarapuu, palun!
Austatud rahandusminister! Nagu paljud Eestimaa inimesed, olen ka mina teid ikka pidanud otsekoheseks ja ausaks inimeseks. Minu küsimus on seotud euroga. Oleme siin saalis kuulnud peaministrilt mitmeid euroga seotud lubadusi. Oleme kuulnud ka seda, et ükskõik, kas me kehtestame aktsiise või kärbime omavalitsuste eelarvet, ikka on see seotud sellega, et tagada üleminek eurole. Kui vaadata märtsikuist maksulaekumist, siis see on ju miinuses. Ning see ei jää viimaseks miinuseks sellel aastal. Paljud analüütikud kinnitavad, et vaatamata uutele kavandatavatele kärbetele on raske jääda 3%-lise puudujäägi piiridesse. Üldiselt võib öelda, et analüütikud on siiamaani päris õigesti prognoosinud, ja praegune maksulaekumise trend on ikkagi allapoole, mitte vastupidi. Kas te oskate selgelt ja konkreetselt öelda, millal ja kuidas see euro tuleb?
Lugupeetud rahvasaadikud! Alustuseks ütlen, et euro on tähtis asi, tähtis märk. Aga enne seda peab teoks saama üks teine tähtis asi, see on majanduse ja rahanduspoliitika stabiliseerimine selles hullumajas, mis meil praegu on. Selle positiivne kaasnähe on Maastrichti kriteerium ja sellest edasi euro kasutuselevõtt. Igal juhul kogu see protsess ja just selle eelneva protsessi sisuga täitmine ehk majanduse ja rahanduse stabiliseerimine on meie esimene eesmärk. Ja kui me selle suudame edukalt teoks teha, siis oleme täitnud teise eesmärgi, see on euro kasutuselevõtt. Tõsi, on avaldatud arvamust, et euro võiks Eestis kasutusele võtta varem, kui on varasemad praktikad olnud, ehk poole aasta pealt. Jutt on 2010. aastast. Üks on aga selge: töö tuleb ära teha. 2009. aasta ja 2010. aasta eelarve peab täitma Maastrichti kriteeriumid. Kui see on tehtud, siis on meil võimalus eurotsooniga liituda. Tõesti, soov ei ole paha, euroga liitumine võiks olla ka varem, aga ma pean tõenäolisemaks siiski 1. jaanuari 2011.
Heimar Lenk, palun!
Austatud minister! Nagu eelmine küsija, olen ka mina teid ikka pidanud ausaks inimeseks. Ent kui ma nägin, et te pensionäridele pensioni tunduvalt vähem hakkasite maksma, kui lubasite, siis mul lõi see arvamus natuke kõikuma. Aga mul pole usk veel päris kadunud. Seepärast küsin nüüd teie käest: kas oskate öelda, mida te teise pensionisambaga ette võtate? Ja küsimuse teine pool: kas kolmas sammas jääb teie poolt puutumata?
Kui hakata küsimusele vastama tagantpoolt, siis eile puhkenud paanika kolmanda samba ümber on mulle täiesti arusaamatu. Ma ei tea, kes see pahatahtlik inimene oli, kes selle üles puhus, aga ma luban, et ma teen selle kindlaks. Mis puutub teise sambasse, siis ma ütlen teile sirgelt ja selgelt ja otse: see ei ole lihtne teema. Samas on selge, et praeguses olukorras, kus me peame vaatama kõiki kokkuhoiuvõimalusi, tuleb ka teise samba puhul leida võimalus, õigemini tuleb kogu pikaajalise pensioniskeemi puhul leida võimalused, kuidas need pikaajalised pensioniskeemid toimivad olukorras, kus majandus mitmel aastal järjest langeb. Rahandusministeeriumil on olemas mitu stsenaariumi või skeemi, kuidas võiks käituda. See on praegu selgelt poliitilise otsustuse koht. Homme toimub valitsuskabinetis debatt, kuidas seda teha niimoodi, et säiliks nii riigi rahaline kui ka selline üldine usaldusväärsus. Need teemad on praegu üleval. Ega ma ei usu, et me ka homsete arutelude käigus valitsuses jõuame lahenduseni, mis hõlmaks kõiki probleeme.
Aivar Riisalu, palun!
Hea minister! Keerulistel aegadel peab tavainimene ja eraettevõtja ikka üht-teist maha müüma, kui raha enam es ole. Riigil ka ei kipu praegu raha väga palju üle olema, kui mitte öelda, et raha on päris palju puudu. Teie koalitsioonikaaslased kipuvad aeg-ajalt isegi rääkima mõne riigiettevõtte müüki panemisest. Mida teie sellest arvate: kas midagi võiks lähiajal müüki minna? Oleks hea sellest õigel ajal teada saada ja mitte rongist maha jääda.
Vastus selline: koalitsioonis ei ole praegu olnud sisulisi debatte mõne riigiettevõtte müügi või börsile mineku üle. Ma võin ütelda oma praktika põhjal: ma olen ühe korra olnud valitsuses, kus üks riigiettevõte maha müüdi, ja opositsioonist kõrvalt nägin teist valitsust, kes sellesama ettevõtte tagasi ostis. Seepärast ma suhtun sellisesse ettevõtmisse natuke ettevaatlikult.
Kadri Simson, palun!
Lugupeetud rahandusminister! Nagu te mainisite, praegu ei käi töö ainult 2009. aasta eelarve kärpimisel, vaid ka 2010. aasta planeerimisel. On selge, et praeguse maksukorralduse jätkumisel on meil ka 2010. aastal oodata miljarditesse ulatuvat eelarvemiinust. Keskerakond algatas astmelise tulumaksu eelnõu, mille kohaselt kehtestataks kõrgem tulumaksumäär 33% sissetulekutele, mis ületavad aastas 300 000 krooni. Samuti peatataks edasine tulumaksu alandamine. Palun selgitage, miks teie rahandusministrina sisuliselt selle eelnõu vastu olite. Sellise vastuse me teilt ju saime, et te ei toeta seda eelnõu.
Ma võin anda asjale lihtsa ja keerulise vastuse, aga ma teen mõlemat. Punkt 1. Koalitsioonileppes on väga selgelt kokku lepitud, milliseid maksumuudatusi me teeme, milliseid mitte. Punkt 2. Praeguses olukorras tuleb selleks, et lahendada 2009. aasta eelarve küsimused, 2010. aasta eelarve küsimused ja 2020. aasta eelarve küsimused, kõik senised ankrud kõrvale panna ja otsida otstarbekaid lahendusi. Selge, et maksuteema laual on, ainult kärbetega me oma probleeme ei lahenda. Millised poliitilised otsused tulevad – Rahandusministeerium hakkab jälgima. See on lähiaja otsustamise küsimus.
Mai Treial, palun!
Hea minister! Majanduses ja tööturul toimuv on suuresti ühiskonnas kindlustunnet vähendanud. Võib tunduda, et sotsiaalsesse kriisi sattumise oht on väga lähedal, kui tööpuuduse kasvades jäävad töötuks ka pered, kellel on võetud eluasemelaen. Rahvaliit käis välja ettepaneku pakkuda eluasemelaenu puhkust, teie võtsite sellest ideest väga aktiivselt kinni ja toimetasite vahepeal päris kenasti. Minu küsimus ongi: millise kindlustundega saavad pered, kellel on eluasemelaen, tulevikku vaadata? Kas nad ei kaota töötuse korral oma kodu?
See on tõsi, et ma olen selle teemaga päris palju tegelnud ja kohtunud kõikide juhtivate ja ka vähem oluliste kommertspankadega Eestis. Esimeses faasis on see probleem selgelt laenuandja ja laenuvõtja omavahelise kokkuleppe küsimus. Selge, et ükski kommertspank ei ole huvitatud sellest, et koondada enda kätte raskustesse sattunud inimeste kinnisvara. Mitte keegi ei taha endale majavalitsust, kuigi jah, niikuinii tuleb pankadel erinevatel viisidel neid majavalitsusi teha. Esimesel pilgul võin selle aasta kohta küll öelda, et kommertspankadel on olemas vastutustunne ja selge arusaam, et lahendusi tuleb leida. Mina olen kohtunud viie kommertspanga esindajatega ja nad on välja pakkunud väga erinevaid lahendeid, alates põhimaksete peatamisest kuni selleni välja, et kuni uue töökoha saamiseni pakutakse leevendust ka intresside maksmisel.
Eldar Efendijev, palun!
Austatud minister! Jätkan esimese küsimuse teemal. Kui me räägime töötutest, tööpuuduse kasvust ja protsentidest, siis on see puhas statistika. Aga elus on kõik konkreetne ja puudutab konkreetseid üksusi, ettevõtteid, omavalitsusi, riiki, inimesi ... Kui konkreetsed on näiteks Ida-Virumaaga seotud prognoosid ja arusaamad sealsetest probleemidest? Ida-Virumaal sõltub elu suurtest ettevõtetest, mis pole praegu mitte kõige paremas olukorras. Kas on arvestatud, kuidas Ida-Virumaal läheb? Kui palju riik seal kaotab, omavalitsus kaotab ja kui palju riik peab hiljem raha eraldama või muul moel appi tulema? Kas see visioon on konkreetne?
Ida-Virumaa on kindlasti spetsiifiline kooslus. Samas on see üks osa Eestist. Kui Rahandusministeerium on oma prognoose teinud, on ta aluseks võtnud kogu Eestis toimuva. Kõik sotsiaalsed programmid ja võimalikud abiprogrammid laienevad olenevalt sellest, kui palju on eelarves raha ja millised poliitilised otsused on langetatud, kogu Eestile. Loomulikult, kui Ida-Virumaal või Kagu-Eestil või ükskõik millisel muul regioonil on proportsionaalne vajadus suurem, siis seda nende programmide puhul ka arvestatakse. Minu tungiv ja soe soovitus on pidada Ida-Virumaad üheks osaks Eesti Vabariigist.
Inara Luigas, palun!
Lugupeetud minister! Ütlesite, et Eesti riigi esimene eesmärk on rahandus- ja majanduspoliitika stabiliseerimine ja sellega tehakse juba ka algust. Aasta algusest on tehtud riigieelarvelisi kärpeid üle 8 miljardi krooni, samuti kasutatakse tänavu reserve: võib kasutada jooksvalt nii erakorralist pensionireservi kui ka minnakse stabiliseerimisreservi kallale. Sellest hoolimata riik töötab ikka kahjumit kandes ja käivad ka läbirääkimised Euroopa Investeerimispangaga 8,6 miljardi krooni laenamiseks. Väidetakse, et seda laenu kasutatakse mitmeteks projektideks. Kas te selgitaksite, millised on riigi suuremad projektid, meetmed ja valdkonnad, kus seda laenuraha eelisjärjekorras kasutatakse?
Lõplikud otsused tulevad maikuu jooksul, kas üldse ja kui, siis millistel tingimustel Euroopa Investeerimispank vahendeid eraldab. Üks teema, mis on kogu selles pakis küllalt suuremahuline, on keskkonnaprojektide, vee- ja kanalisatsiooniprojektide kaasfinantseerimine, mille puhul me soovime Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu suunata täiendavaid summasid kohalikele omavalitsustele, et kaasrahastada kanalisatsiooni- ja veeprojektide elluviimist.
Jaan Kundla, palun!
Lugupeetud minister! Palun öelge, kui suur on praegu meie oma mitmesuguste reservide jääk, mida on vajaduse tekkimisel võimalik kohe kasutusele võtta?
Mitmesuguste reservide jääk veebruarikuu lõpu seisuga oli 15,7 miljardit krooni, märtsikuu lõpu seisuga esialgsetel andmetel – viimased numbrid lüüakse peagi kokku – aga suurusjärgus 14 miljardit krooni.
Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Head ametikaaslased! Enne kui me asume teise küsimuse juurde, annan teile edasi järgmise info. Et me jõuaksime võimalikult palju registreeritud küsimusi tänases infotunnis arutluse alla võtta, siis lasen kohapeal registreerida kuni kolm küsimust. Ma tänan!
Läheme edasi teise küsimuse juurde, mille on esitanud Marek Strandberg. Sellele vastab valitsusliige Ivari Padar. Teemaks on Eesti seisukohad üleilmse finants- ja majanduskriisi asjus. Marek Strandberg, palun!
Tervitus! Selles hullumajas, millest rahandusminister äsja kõneles – nimelt hullumajas nimega London – toimus G20 kokkusaamine. Seal tehti hulk oletusi ja ettepanekuid n-ö uute maailma finantsreeglite kohta. Kas nende reeglite ja põhimõtete hulgas, millest Londonis juttu oli, on mõningaid, mis Eesti huvidega väga tugevas vastuolus on või siis vastupidi, mille poolt Eesti peaks väga olema?
Kui võtta üldine G20 kokkusaamise foon, siis üldine foon oli just see, millest me oleme siin korduvalt rääkinud: see on maailmas usalduse taastamine. Usalduse taastamine tähendab krediitide taastamist. Usalduse taastamine tähendab seda, et järelevalve tuleb saada sellistesse raamidesse, kus järelevalve on rahvusvaheliselt standardiseeritud ja kõikidele turuosalistele arusaadav. Et ei tekiks sellist olukorda, nagu Austria rahandusminister rääkis: 20. sajandi jooksul on olnud situatsioon, kus kunde andis raha panka ja teadis, mis selle rahaga toimub – mõlemad pooled teadsid. Siis tekkis olukord, kus kunde andis raha panka, aga ainult pank teadis, mis selle rahaga toimus. Tänases majanduskriisis aga on nii, et kunde on andnud raha panka, aga kumbki pool ei saa enam aru, mis selle rahaga toimub.
Marek Strandberg, esimene täpsustav küsimus, palun!
See on muidugi aus ülestunnistus, mis ka Eesti riigi pankadele antud rahast ilmselt saamas on. Minu küsimus on: milline on praegu Eesti võimalus esineda ja saavutada oma seisukohtadele toetust ja nende arvestamist rahvusvahelise finantskontrolli ja muude finantsreeglite kujundamise perioodil, mis paratamatult praegu ees on. Milliseid mehhanisme me saame kasutada ja mida valitsus plaanib selles osas teha?
Kui rääkida Eesti rollist, siis selle konkreetse kohtumise eel toimus Brüsselis Euroopa Ülemkogu istungjärk, millest võtsid osa peaministrid, rahandusministrid ja välisministrid. Üks oluline punkt, mida arutati, oligi Euroopa Liidu ühtne positsioon G20 kohtumisel. Eestil olid olemas oma väga selged ja üheselt mõistetavad seisukohad, mida me toetame. Ma juba rääkisin läbipaistvusest ja järelevalve arusaadavusest, aga ka rahvusvaheliste kesksete finantsinstitutsioonide tugevdamisest. On selge, et praegu on arukas IMF-i ressursse suurendada. Nende suurendamise osas võtsid Euroopa Liidu liikmesriigid oma otsused vastu ja sellel seisukohal oli ka Eesti. Ja nagu me näeme selle kohtumise lõppresultaadist, siis ongi niimoodi, et kesksete finantsinstitutsioonide rolli suurendatakse ja nende riikide võimalused, kes on tõesti hätta sattunud ja kes vajavad IMF-i tuge, samamoodi paranevad.
Marek Strandberg, teine täpsustav küsimus, palun!
Hea minister! Kas sulle ei tundu, et üks peamisi praeguse finantsmaailma probleeme on see, et kehtivad finantsreeglid ja finantsvahendid ei ole mingil moel seotud reaalsete ressurssidega, mis inimkonnal küllaltki piiritletult kasutada on? Ja kui see on nii, siis millised võiksid kõige selgemalt ja lühemalt välja öelduna olla praktilised sammud, mis Eesti valitsus kavatseb teha nende uute reeglite kujundamise käigus? Üldist finantskontrolli parandada – jah, loomulikult see on hea plaan, aga milline on tegevusplaan edasiseks? Kuidas me osaleme nendes protsessides tulevikus, milliste ministeeriumide, milliste kokkusaamiste kaudu?
Kui rääkida küsimuse esimesest poolest, siis jah, igal juhul on see finantskriis õppetund ja tõsine põhjus enda sisse vaadata. Kõikidel riikidel ja finantsinstitutsioonidel on põhjust enda sisse vaadata, et aru saada, mis tehti valesti. Ja kui analüüsitakse, millised on kriisist väljatulemise võimalused, siis tuleks küsida ka seda, kas kõik tänased skeemid mitte ei valmista ette kümne aasta pärast uut finantskrahhi. Oma võimaluste ja tegelikkuse hindamine reaalselt valitsevas situatsioonis on kindlasti teema. Mis puutub Eesti positsiooni – jah, üldine finantsraamistik, järelevalve tõhustamine on paljuräägitud teema. Aga igal juhul, kui rääkida kas või rohelise mõtteviisi kontekstis, siis kõik see tegevus, mis on suunatud säästvusele, mõistlikule energia tarbimisele ja sellega täiendava kulufaktori likvideerimisele, on uute perspektiivide kavandamisel väga oluline. Mina pean kõiki selliseid ettevõtmisi väga mõistlikuks.
Nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Arvo Sarapuu, palun!
Austatud minister! Nagu me eelnevalt rääkisime, on nende abipakettidega nagu eurogagi. Tegelikkus on natuke teine kui see, mida räägitakse. Eksportivate ettevõtete abistamiseks mõeldud riigipoolne abipakett ei ole tegelikult veel ühegi firmani jõudnud. Paljude ekspordiga tegelevate ettevõtete hinnangul on selle paketiga hiljaks jäädud. Tõesti, riik saab teha kahte asja. Üks on majandust elavdavad siseprogrammid. Aga me oleme märganud, et siseturu jaoks meetmeid, mis aitaks situatsiooni elavdada, ei ole rakendatud. Ei ole tarbimismaksu langetatud, käibemaksuga on väga imelikke asju ette võetud, ekspordist ma juba rääkisin. Ja teiseks, ega riik peale tööturukoolituse ka suurt midagi ette võtta ei saa.
Palun küsimust!
Küsimus on mul selline: milliseid konkreetseid abipakette valitsus on arutanud ja mis tähtajal ta suudab need käiku anda?
Minu teada on majanduse elavdamise eelnõu sellel nädalal majanduskomisjonis arutelul. Ning sellest tempost, millega seda Riigikogus menetletakse, sõltub ka, kui kiiresti see võetakse rakendusse.
Lembit Kaljuvee, palun!
Hea minister! Viimasel ajal on palju juttu olnud Eesti Pangast: et nad teevad vähe, teevad palju ja teevad hästi ja ei tee mitte kõige paremini. Kuidas teie ministrina tunnetate Eesti Panga rolli ülemaailmse majanduskriisi ajal, just töös Eesti suunal? Kas te olete nende tööga rahul?
Ma saan ütelda Eesti Panga töö kohta ja Eesti Panga kui partneri kohta ainult häid sõnu. Inimesena, kes on varasematel aegadel kunagi Rahandusministeeriumis ametnikuna tööl olnud, ma tean, et ei ole ajad enne täpselt sellised olnud. Täna ma väidan, et Eesti Pangaga on koostöö hea ja Eesti Pank on meile hea ja vajalik partner. Majanduskriisi situatsioonis on koostöö igati positiivselt süvenenud.
Vilja Savisaar, palun!
Lugupeetud minister! Kuulasin teie vastuseid ja mul tekkis kuidagi selline arusaamatu tunne. Kas valitsus töötab ikka ühtse meeskonnana või on iga minister eraldi ja kõige lõpuks veel peaminister, kes räägib kolmandat juttu? Millele ma viitan? Ma viitan sellele, et alles 16. märtsi infotunnis teatas peaminister Ansip, et ta ei ole veendunud vajaduses sellel aastal teine negatiivne lisaeelarve teha. Seda ta väitis ka Postimees Online'is 31. märtsil, kus ta kinnitas, et valitsus ei kavatse uut lisaeelarvet koostada. Aga täna me oleme seisukohal, nagu ma aru saan, et valitsus justkui arutab vähemalt kolmemiljardilist negatiivset lisaeelarvet. Mis teil seal toimub? Kas Ansip vastab teile ka valitsuse istungitel samamoodi? Ma palun kommentaari! Ma ei oska selle kohta isegi küsimust esitada.
Ma saan kommenteerida eelkõige enda sõnu. Ja ma ütlesin siin saalis ka siis, kui ma käisin Riigikogus veebruarikuus negatiivset eelarvet seletamas, et ei ole välistatud mitte mingisugune, ka halvim areng ja riskide mahavõtmine täiendavate negatiivsete eelarvete abil. Täna ongi väga halb situatsioon käes. Hüva, me liigume maksulaekumiste pealt selle riskipiirini, mis on -3%. Aga seda on vähe – riski tuleb veel maha võtta! Homme valitsuskabinet arutabki, kuidas seda teha. Siit edasi tulevad otsused, mida langetades me vaatame, mis hakkab aprillis-mais maksulaekumistega reaalselt toimuma. Uskuge mind, ega lihtsalt, ilma asjast põhjalikult aru saamata kärpida ja majanduse vereringet veel vähemaks võtta ei maksa, sellega tuleb ettevaatlik olla. Täna võib arvata, et pigem tuleb teha selge täiendav kärbe, aga kunas ja millises ulatuses, see on järgmiste otsuste küsimus.
Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme kolmanda küsimuse juurde. Ma palun, ametikaaslased, kuni kolm kohapeal registreeritud küsimust! Küsimuse esitab Eldar Efendijev ja sellele vastab minister Jüri Pihl. Teema on piiriületus. Eldar Efendijev, palun!
Härra eesistuja! Austatud minister! Venemaa Föderatsiooni saatkonna kaudu ilmus informatsioon, et Eesti Vabariigi kodanikud võivad saada tasuta viisa, et külastada oma lähisugulaste haudu. See tähendab, et varasem humanitaarmudel, mis aasta alguses lõppes, hakkaks kas või ühes osas uuesti eksisteerima. Kui te varem meie küsimustele sel teemal vastasite, siis te väitsite, et endise mudeli taastamine on võimatu. Kuidas te kommenteerite seda Venemaa Föderatsiooni initsiatiivi? Kas see puudutab ka Venemaa piiriäärsete alade elanikke, kellel on lähisugulaste hauad Eesti Vabariigi territooriumil?
Seda on ju korduvalt siin arutatud ja ma olen seda ka korduvalt rääkinud, et astunud Schengeni viisaruumi, ei tohi me enam välja anda tasuta viisasid. Nii Venemaa kui ka Euroopa Liidu maad peavad välja andma viisasid, mis maksavad minu teada 35 eurot. Seda raha on teatud tingimustel võimalik kompenseerida. Vastastikku võivad nii Eesti kui Venemaa hea tahte korral ka uues olukorras edasi liikuda. Eesti on selleks omalt poolt üles näidanud head tahet. Loodetavasti põhiseaduskomisjon muudab viisakutse ära. See aitab alustatud konsultatsioonidega Eesti Välisministeeriumi ja Venemaa Välisministeeriumi vahel edasi liikuda.
Esimene täpsustav küsimus, Eldar Efendijev, palun!
Austatud minister! 31. märtsil toimusid järjekordsed läbirääkimised, Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni delegatsioonide kohtumine. Enne seda ütles ka Paet, et Eesti on väga huvitatud, et need 14-päevased tasuta viisad, mida praegu annab välja Venemaa Föderatsioon, saaks muuta pikaajaliseks. Kas see küsimus sai 31. märtsil kooskõlastatud? Kas te võite täpsustada, mis küsimused sellel kohtumisel püstitati ja millised küsimused said Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel kooskõlastatud?
Hea küsija! Kindlasti on hea vastata ka teemadel, mis puudutavad Välisministeeriumi. Aga minu teada lepiti kokku ja anti teada, et Schengeni reeglid võimaldavad anda teise poole elanikele viieaastase viisa, kui on täidetud teatud tingimused. Eesti lubas seda teha ja palus Vene poolelt, et seal toimitaks samamoodi nende kodanike viisadega, kes Venemaal elavad, ja et ka need kodanikud, kes Eestis elavad ja Venemaale tahavad pääseda, saaksid pikaajalise viisa. Tasuta viisat ei saa enam anda, küll aga võib viisat teatud tingimustel kompenseerida. Teatud rahasummad on antud piiriäärsete organisatsioonide käsutusse, kes seda oma parema äranägemise järgi korraldavad.
Teine täpsustav küsimus, Eldar Efendijev!
Muidugi on seda olukorda väga raske kommenteerida, aga mina võtaksin aluseks ka selle, kuidas Euroopa Komisjoni esindaja Venemaa Föderatsioonis Marc Franco kommenteeris asjade seisu tänavu veebruaris. Ta ütles, et on küll Schengeni nõuded, aga Venemaa Föderatsioon ja Eesti Vabariik võivad selles küsimuses kokku leppida. Need tasuta viisad – kas lühiajalised, nagu need 1. aprillist Venemaa Föderatsiooni poolt juba eksisteerivad, või pikaajalised, millest rääkis ka Paet – võivad poolte huvides olla. Kuidas teie kommenteerite Euroopa Komisjoni esindaja positsiooni selles küsimuses?
Ma ei tea, mida üks või teine Euroopa ametnik arvab. Mina lähtun Schengeni reeglistikust ja see ütleb väga selgelt, et viisasid võib anda, kuid see peab toimuma vastava tasu eest, milleks on 35 eurot. Ma ei tea täpseid detaile, kas selles vallas on toimunud mingeid muutusi. Minu teada ei ole toimunud ja on vaid hea tahe, et mõlemad pooled aktsepteerivad pikaajalisi viisasid. Euroopa ja Venemaa Föderatsiooni vaheline viisalihtsustusleping 1. juulist 2007 on andnud palju laiemaid võimalusi pikaajalisi viisasid saada. Kõik on läbirääkimiste ja hea tahte küsimus. Eesti pool on selles suunas samme astunud.
Inara Luigas, palun!
Austatud minister! Ilmselt tuleb meil selle teemaga infotunnis ja ka arupärimistel veel korduvalt tegelda, sest asi on tõepoolest segane. Ma ise käisin Välisministeeriumis ja lugesin seda 12. märtsi kuupäevaga kirja, kus on kenasti öeldud, et Venemaa Föderatsioon on nõus andma mitmekordseid pikaajalisi tasuta viisasid kõikidele nendele, kellel on Venemaa Föderatsioonis matmiskohad. Ja see kehtib kõikidele Eesti Vabariigi kodanikele üle Eesti. Ilmselt te pole seda kirja lugenud või ei ole te valitsuses seda teemat arutanud. Mina küsisin arupärimisel regionaalministrilt, kas ta on seda kirja näinud, ka tema ütles, et ta ei ole seda kirja näinud. Minu küsimus on, kas on tulemas ka mingisugune määrus, mis korraldab ja reguleerib kogu seda viisade ja üle piiri käimise lubade valdkonda?
Hea küsija! Mis mul selle vastu saab olla, kui Eesti inimesed saavad tasuta ja mitmekordselt Vene viisasid, kui Vene pool niimoodi vastu tuleb. Minu teada on Välisministeerium Siseministeeriumi aktiivsel kaasabil selle nimel töötanud ja me oleme näiteks lõpetanud viisakutsete nõudmise. Kuidas ta seda täpselt korraldab, ausalt öeldes jään teile vastuse võlgu. Ma arvan, et ka Välisministeerium korraldab seda oma parima äranägemise järgi viisil, et meie kodanikel oleks mugav sinnapoole minna ja vastupidi ka, tulles vastu Venemaa Föderatsiooni kodanikele. See süsteem toimib, nagu ma korduvalt olen öelnud, Soomes väga hästi ja samamoodi võib ka seda Eestis korraldada.
Viimane kohapeal registreeritud küsimus. Toivo Tootsen, palun!
Lugupeetud härra siseminister! Praegu me rääkisime legaalsest piiriületusest, aga järjest rohkem hakkavad Euroopa Liidu riigid kokku puutuma illegaalse piiriületusega. Kuidas Eestis sellega lugu on? Kas neid katseid on palju ja millised on meie piirivalvurite sellealased saavutused?
Schengenisse astudes oli tõesti hirm, et me võime sattuda illegaalse immigratsiooni surve alla nagu väga paljud Euroopa Liidu riigid, eriti Lõuna-Euroopa riigid, aga ka Ida-Euroopa riigid. Eestis ei olnud see enne Schengenit tänu mitmesugustele meetmetele probleem. Üks meede oli näiteks viisakutse. Aga peab täie veendumusega tõdema, et Schengenis on meie turvalisus suurenenud ja illegaale on tabatud tunduvalt rohkem. Infosüsteemid ja andmebaasid töötavad korralikult ja selles osas probleeme ei ole. Ka inimeste kaasabi on väga teretulnud. Teinekord liigub näiteks mõni mustlase rahvusest inimene täiesti legaalselt Valgas ringi. Inimesed helistavad politseisse, et vaadake, kes siin liigub. Aga kuritegusid seal toime ei ole pandud. Sellega tegeldakse. Üldse on illegaalseid immigrante kinni peetud ja välja saadetud viis või kümme, midagi selle vahel.
Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme neljanda küsimuse juurde. Juhataja palub siingi, et kohapeal registreeritaks kõige rohkem kolm küsimust. Kirjaliku küsimuse on esitanud Mart Jüssi, sellele vastab valitsuse liige Jaanus Tamkivi. Teema on rohelise energia ja vee erikasutus. Mart Jüssi, palun!
Lugupeetud keskkonnaminister! Taastuvatest allikatest energia tootmine on kindlasti üks keskkonnale meelepärane tegevus. Hüdroelektri tootmise seisukohast on Eesti jõgedel küll väga väike energiapotentsiaal, kuid loodusliku mitmekesisuse seisukohast on neil üsna suur loodusväärtus. Viimasel ajal on surve taastuvenergia tootmiseks suurenenud seoses võetud kohustustega ja ka muidu. On ilmnenud olukordi, kus Keskkonnaministeerium kord on asunud looduse poolele, võideldes vee paisutamise vastu, kord aga on kaitsnud üsna selgelt arendajate n-ö õigustatud ootusi, näiteks lubade menetlemisel. Mõneti on olukord natuke skisofreeniline ja tihtipeale on ka ...
Palun küsimust!
Jah, palun vabandust! Milline on ministeeriumi seisukoht, kui on valida Eesti hüdroenergia potentsiaali kasutamise ja loodusväärtuste hävitamise vahel?
Aitäh, härra Jüssi, selle küsimuse eest! Nagu te ütlesite, on hüdroenergia osakaal Eesti energiabilansis tõepoolest väga väike, umbes 0,1–0,2% kogu meie energiatootmisest. Eesti jõgedel, kus hüdroenergiat toodetakse, on langus suhteliselt väike ja seetõttu ka võimsused, mis sealt saadakse, on väikesed. Need jõed, kus võimsust rohkem oleks, on paraku meie kõige väärtuslikumad lõhejõed ja Keskkonnaministeeriumil on alati olnud väga keeruline valikuid teha. Oleme praegu ministeeriumis pigem seisukohal, et hüdroenergiat pole Eestis vaja pidada oluliseks energialiigiks. Kalavarude kaitse ja nende jõgede looduskeskkonna kaitse on tähtsam. Paraku on need paisud valdavalt kõik eraomandis ja mängu tulevad omandisuhted. Omanikud tahaksid seal arendada muidugi jõujaamu ja elektritootmist ning seetõttu tuleb leida kompromisse, kuidas olukorda lahendada. Ja kõik need tuleb lahendada üksikjuhtumite kaupa. Kui paisud on juba olemas, siis riik neid loomulikult jõuga maha lammutama minna ei saa, see eeldaks paisude väljaostmist riigi poolt. Raha on meil aga ebapiisavalt. Ilmselt on otstarbekaim minna kompromissidele, mis hõlmavad kalatreppe, kalakärestikke ja kaladele läbipääsuteede loomist. Aga, jah probleemid on olemas.
Mart Jüssi, esimene täpsustav küsimus, palun!
Ma täpsustaksin oma küsimust ühe konkreetse näite varal. Jägala joal toimuvad praegu üsna mitmekesised arendusprotsessid. Keskkonnaamet kooskõlastas seal hiljuti vee erikasutusloa, kusjuures minu arust väga keeleliselt seadust tõlgendades. Aga minu küsimus ei käi mitte niivõrd kalade, kuivõrd looduskaitse üksikobjekti kohta. Kas teie arvates Jägala joalt vee äravõtmine või sellega manipuleerimine, et see kukub sealt alla siis, kui inimesed vaatavad, kas see muudab mingil moel selle looduskaitse üksikobjekti olemust või kahjustab seda?
Nagu ma eelmises vastuses ütlesin: praktiline elu nõuab, et lõpuks tuleb mingid otsused langetada ja üritada seejuures kompromisse leida. Vee erikasutusluba anti seal tõesti välja. Nüüd on tähtis jälgida, et vett kasutataks seal vastavalt sellele erikasutusloale. Võib-olla on asjakohane üks Eesti Loodushoiukeskuse esitatud seadusmuudatuse idee, et me peaksime vee erikasutusloas sätestatut rangemalt kontrollima. Ja kui arendaja või elektritootja ei pea nendest nõuetest kinni, siis võiks sellise elektri kokkuostmise võib-olla hoopis lõpetada. Vahest tõesti peavad meetmed karmimad olema. Üldiselt ma aga arvan, et kui spetsialistid on vee erikasutusloa välja andnud, siis konkreetses kohas looduskeskkonda oluliselt ei kahjustata.
Teine täpsustav küsimus, Mart Jüssi, palun!
Väga hea, et te mainisite otsustamisprotsessi keerukust. See on tõesti keeruline. Mul on selline lihtne küsimus: kas te ei võtaks valitsuses endale taastuvenergeetika teemaplaneeringu eestkõneleja rolli? Ehk tegeleksite selle asjaga tõsiselt? Siis ilmselt oleks nii arendajatel kui ka otsustajatel lihtsam langetada otsuseid, kus Eestis ja mil moel taastuvenergiat toodetakse niimoodi, et me ei maksaks oma energia eest lisaks kroonidele ka kaladega ja ma ei tea mis vaadetega. Kas te võtaksite endale eestkõneleja rolli ja hakkaksite aktiivselt valitsuses propageerima selle teemaplaneeringu arendamist?
Ma ütlen hüdroenergia kohta veel niipalju, et valitsuse seisukoht on arendajatele teada. Kui eelmisel aastal toimus suur energiafoorum, siis seal hüdroenergiat eraldi teemana ei käsitletudki. Taastuva energia kontekstis me räägime põhiliselt bioenergiast ja tuuleenergiast. Valitsuse tasandil me hüdroenergiat eriti jutuks võtnud ei ole. Kui mõned arendajad loodavad, et hüdroenergia on valitsuse jaoks prioriteet, siis seda see tegelikult ei ole. Keskkonnaministeerium on seda suunda pidevalt hoidnud.
Ja nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Marek Strandberg, palun!
Hea minister! Kas te saate siin saalis ja avalikkuse ees kinnitada, et Jägala joale rajatav hüdroelektrijaam, mis tegelikult kahjustab selle loodusobjekti seisundit, ei ole rajatud oludes, kus on arvestatud eraviisiliselt arendaja huve? Või on sellest huvitatud mõni kõrge ametnik või teie erakond, et sinna säärane jaam tuleks? Vahest tehakse selle kaudu valik ettevõtluse ja loodusobjekti vahel?
Ma eeldan, et tehtud otsused on korralikult läbi kaalutud ja langetatud objektiivselt. Kui tolle loa taotlemine oli, siis keskkonnateenistus kaalus olukorda ja leidis, et ei ole põhjust olemasolevat luba kehtetuks tunnistada. Ma ei tahaks nõustuda süüdistusega, et otsus tehti arendaja huvides ja looduskaitse huvisid tagaplaanile surudes. Aga inimesed, kes selle teemaga tegelesid ja need load välja andsid, on ka praegu Keskkonnaministeeriumi süsteemis tööl. Kui on kahtlustusi, siis palun need ministeeriumile edastada – küllap saame seda tausta siis selgitada.
Aleksei Lotman, palun!
Hea minister! Hüdroenergia on väga keeruliste probleemide sõlmpunkt. Kuigi üleriigilises bilansis üsna tühine, võib see olla kohapeal kaunis tähtis ja seetõttu kerge käega ühtegi paisu ei tohiks maha lõhkuda. See on selge. Aga kas te olete kaalunud sellist regulatsiooni, et edaspidi ostetaks kõrgema hinnaga, mis taastuvenergia maksab, seda üksnes nendelt arendajatelt, kes toodavad vastavuses kõigi seadustega, kellel on vee erikasutusluba ja muud asjaomased load ja kes ei riku ühtegi muud seadust? Olgu nende muude, pikemat perspektiivi omavate meetmetega, kuidas on, aga kas saaks just nimelt seda kõrgema hinnaga kokkuostu piirata tingimusega, et hüdroenergia tootmine peab olema täiesti vastavuses keskkonnakaitsenõuetega?
Jah, härra Lotman, me oleme ministeeriumis seda teemat põgusalt käsitlenud. Teie toodud lähenemisega on ministeerium täiesti nõus. Tõepoolest, kui keskkonnanõuetest kinni ei peeta, siis me ei saa selliselt toodetud elektrit pidada roheliseks energiaks. Järelikult ei peaks sellele ka laienema soodustused, mis rohelise energia puhul ette nähtud on. Üks küsimus on, kas osta seda siis mitte selle kõrgema tariifiga, nagu praegu rohelist energiat ostetakse, teine küsimus aga see, kas üldse osta elektrienergiat juhul, kui kokku lepitud nõuetest kinni ei peeta.
Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme viienda küsimuse juurde. Head ametikaaslased! Kuna esimene ja teine küsimus käsitlesid majanduslikku olukorda ning finants- ja majanduskriisi, siis selle punkti puhul piirdume ühe kohapeal registreeritud küsimusega. Küsimuse on esitanud Mai Treial, sellele vastab valitsusliige Ivari Padar. Teema on eelarvepoliitika. Mai Treial, palun!
Härra juhataja! Lugupeetud minister! Räägime taas eelarvekärbetest, kuigi Rahvaliidu arvates üksnes kulude või palkade või töötajaskonna vähendamine on ainult lühiajaline meede. Valitsus on selgelt välja öelnud, et kõikide nende kärpimiste eesmärk on iga hinna eest üle minna eurole. Aga kas ei või selline iga hinna eest eurole üleminek meile väga kalliks maksma minna? Eesti võib ehk küll täita oma tingimused, et eurole üle minna, aga kas me oleme ka jätkusuutlikud? Minu küsimus on: millised on Rahandusministeeriumi stsenaariumid ja prognoosid selles osas?
Küsimus oli jälle eurodest, aga üldine majandusstabiilsus jäeti nagu teisele foonile. Kui me vaatame riskistsenaariume nii 2009 kui 2010 ja kui me näeme, et need riskistsenaariumid suure tõenäosusega täituvad, siis see võib tähendada täiendavaid eelarvekärpeid või maksude tõstmist kuni 7 miljardi krooni võrra sellel aastal ja kuni 13 miljardi krooni võrra 2010. aastal. Need on ülesanded, mis tuleb lahendada juhul, kui kõige mustemad stsenaariumid täituvad. Aga rääkida sellest, kas tegemist on kärbetega – ei, siin ei ole tegemist üksinda kärbetega, siin on tegemist lahenduse otsimisega. Mis puutub sellesse, kas tegutseda euro nimel või mitte, siis ma veel kord toonitan: euro on kõikide meie langetatud arukate otsuste lõpptulemus.
Tänan! Esimene täpsustav küsimus, Mai Treial, palun!
Ma loodan, et te räägite sellest ka härra peaministriga. Te olete rahandusministrina välja öelnud mitmeid mõtteid, et eelarves tuleks kärpida peredele ja lastele pakutavaid soodustusi, sealhulgas võiks maha võtta üksikisiku tulumaksu soodustused. Kui me praegu natuke analüüsime, siis tegelikult on peretoetuste ja peresoodustuste osakaal SKT-s viimastel aastatel vähenenud. Ühelt poolt küll vanemahüvitised suurenevad. Aga kas te olete mõelnud, et pigem peaks riik oma ülesandeid sättides andma uuele ilmakodanikule ja tema vanematele kindlust juurde, et peretoetuste või lastetoetuste meetmed ei kahane, vaid suurenevad?
Valitsuskabinetile tutvustati kuu aega tagasi põhjalikku sotsiaalteadlaste uuringut, mis puudutas peretoetuste efektiivsust. Selle uuringu tulemusel selgus, et peretoetuste proportsioonid ei ole sellised, nagu võiksid olla. Nii et enne, kui me räägime üldse eelarvekärbetest, tuleb igal juhul tõsiselt üle vaadata, millised on peretoetuste praegused proportsioonid ja kas me täidame üht olulist eesmärki: aidata raskes olukorras eelkõige neid, kes hädasti abi vajavad.
Teine täpsustav küsimus, Mai Treial, palun!
Härra minister! Sellega ma olen täiesti nõus, et proportsioonid tuleb üle vaadata. Aga on veel üks võimalus eelarvesse raha saada. Tulen uuesti kohustusliku pensionikindlustuse teise samba juurde. Kui 2002 uus kindlustusliik seadustati, siis kiideti seda kui väga head süsteemi, mis pakub inimesele turvatunnet. Sellel aastal saab oma esimesed maksed kätte enam kui 9000 inimest. Minu küsimus on selline. Ühelt poolt ei tohiks riik ühepoolselt teha mingisuguseid muudatusi. Aga millised on võimalikud vanuserühmad, kelle osas muudatusi ei langetata või millised on inimeste võimalused lepingud üles öelda ja seejuures ilma, et nad kahju kannataks? Kas keegi hüvitab teise samba osa väiksemaks jäämisest tekkinud kahju? Kuidas on?
Olen teiega täiesti nõus, et kõik see, mis puudutab teise samba temaatikat, ei ole lihtne. Seal on hästi palju nüansse ja teemasid, mis vajavad läbiarutamist. Need arutelud ei tule lihtsad. Nagu ma ütlesin, homme tuleb valitsus esimest korda kokku, et detailideni arutada, mida me teeme pensioni teise sambaga. Täna ei saa ma teile lõplikke vastuseid anda.
Jaan Kundla, palun!
Ma loobun oma küsimusest, aga pean vajalikuks märkida, et ühe koosoleku raames ei ole otstarbekas koosoleku reegleid muuta.
Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme kuuenda küsimuse juurde, mille on esitanud Aleksei Lotman ja millele vastab Jüri Pihl. Teema on jõuametkondade suhted kodanikuühiskonnaga. Aleksei Lotman, palun!
Lugupeetud minister! Küllap te saate aru, et see on jätkuküsimus arupärimisele seoses sotsiaalkeskusega Volk, millele te vastasite siin ühel esmaspäevaõhtul. Need vastused valmistasid paljudele selle keskusega seotud noortele sügavat pettumust. Nad palusid mul küsida, kas näiteks olukorras, kui mõne maja omanik on sõitnud välismaale tööle ja leppinud suuliselt kokku, et tema tuttavad elavad vahepeal tema kodus, teatab politsei öisel ajal omanikule, et tema majas on vist sissetungijad, ja siseneb sinna omaniku suulisel loal, ilma igasuguse kohtusanktsioonita. Ning seejuures ignoreeritakse nende tuttavate proteste, kes tuletavad meelde, et siin on siiski kellegi teise elamine. Kas selline käitumine on õiguspärane?
Iga situatsiooni tuleb eraldi vaadelda. Teinekord pöördutakse politsei poole ja pärast süüdistatakse, miks nad ei reageerinud. Seal majas olid inimesed sees ja eks seda püüti välja selgitada, kes. Nii inimesed kui ka kodanikuühendused peaksid alati arvestama, et keegi kõrvalt võib nende tegevusest valesti aru saada. Aga mis puutub teemasse laiemalt, siis kodanikuühendused on politsei partner korra tagamisel Eesti Vabariigis.
Ma tänan ministreid vastamast! Ja tänan teid, head ametikaaslased, küsimast! Tänane infotund on lõppenud.
