Austatud Riigikogu! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu kaheksanda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Soovijaid ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Meie kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt otsustab Riigikogu juhatus selle edasise menetlemise.
Järgnevad teated. Riigikogu esimees on edastanud viie Riigikogu liikme arupärimise keskkonnaminister Jaanus Tamkivile.
Austatud Riigikogu! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget ja puudub 19.

Alustame tänase päevakorra punktide menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kaubamärgiõiguse Singapuri lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Hannes Astoki!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas nimetatud seaduseelnõu 9. märtsil. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei laekunud. Komisjon otsustas konsensuslikult saata menetluses oleva eelnõu tänasele Riigikogu istungile ja teha Riigikogu täiskogule ettepanek eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Eelnõu 409 kohta muudatusettepanekuid esitatud ei ole. Tulenevalt juhtivkomisjoni palvest viia täna läbi lõpphääletus läheme lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 409. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud kaubamärgiõiguse Singapuri lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 409 on seadusena vastu võetud.
Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on keskkonnakomisjoni algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Erki Noole!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Veeseaduse § 26² muutmise seaduse eelnõu 405 esimene lugemine lõpetati 27. jaanuaril s.a. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 10. veebruar s.a. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei esitanud ei Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid. Seaduseelnõu kohta esitas muudatusettepanekuid Keskkonnaministeerium. Keskkonnakomisjon oma 23. veebruari ja 9. märtsi istungitel arutas ministeeriumi muudatusettepanekuid. Komisjoni istungitel osales Keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialist Hendrik Põldoja. Keskkonnakomisjon otsustas vormistada nende ettepanekute põhjal järgmised muudatusettepanekud. Neid on kuus. Muudatusettepanekuga nr 1 tagatakse eelnõu pealkirja vastavus eelnõu sisule. Muudatusettepanekuga nr 2 tagatakse eelnõu normitehniline korrektsus seoses eelnõu pealkirja muutmisega. Muudatusettepanekutes nr 3, 4 ja 5 toodud veeseaduse lõigete sõnastuse muudatustega asendatakse vahetult enne Keskkonnaameti loomist jõustunud veeseaduse redaktsioonis olevad viited Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistusele viidetega 1. veebruaril 2009. aastal loodud Keskkonnaametile. Muudatusettepanekuga nr 6 korrigeeritakse veeseaduse rakendussätteid, kus täpsustatakse paisuomanike kohustust omandada vee erikasutusluba. Kuna väga paljude paisude omanikud või valdajad (paisutajad) ei ole ikka veel omandanud vee erikasutusluba, kuid see luba peaks neil juba olema, täiendati veeseaduse § 40¹ tähtaegadega, millal paisu omanik või valdaja peab vee erikasutusloa omandama. Paisuomanikud, kes pole seni taotlenud vee erikasutusluba, peavad selle omandama 2012. aasta 1. jaanuariks. Paisutajad, kes tegutsevad looduskaitseseaduse § 51 lõike 2 alusel kehtestatud lõhe, jõeforelli, meriforelli või harjuse kudemis‑ ja elupaigaks kinnitatud veekogul või selle lõigul, peavad omandama vee erikasutusloa 1. jaanuariks aastal 2010. Kuna § 40¹ lõigete 10 ja 12 senised sõnastused on mitmeti tõlgendatavad, on neid täiendatud selliselt, et paisutajatele, kes ei ole seni vee erikasutusluba taotlenud ja peavad loa omandama sätestatud tähtajaks, oleks seatud konkreetsemad kriteeriumid. Vee erikasutusluba on vaja nõuda nende paisude omanikelt selleks, et arvestades eksperdiarvamust või keskkonnamõju hindamise tulemust, saaks vee erikasutusloa andja kehtestada nõude paisul kalapääsu ehitamiseks. Veekogude hea seisundi saavutamise korral on oluline siirdekalade pääs oma kudealadele, mis soodustaks nende populatsiooni taastumist. Lisaks on seaduseelnõus tehtud tehnilisi ja keelelisi muudatusi, mis ühelgi juhul ei muuda eelnõu sisu.
Lõpetuseks: keskkonnakomisjon otsustas konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lõpetada veeseaduse § 26² muutmise seaduse eelnõu 405 teine lugemine ja saata seaduseelnõu kolmandale lugemisele. Tänan tähelepanu eest!

Hea ettekandja! Teile on küsimusi. Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kuulates hoolega seda sisulist ettekannet, tekkis mul üks küsimus. Nimelt, paisud on tekitanud pahatihti naabrite vahel päris palju paksu verd, niisugust tüüpilist eestimaist asjaajamist. Nüüd, kui see asi saab reguleeritud vee erikasutusloaga, kas siis suureneb oht, et väga paljud ajaloolised paisud tuleb lihtsalt maha lõhkuda, sest paisu vastane saab vallavalitsuselt heakskiidu, et vee erikasutusluba ei väljastata? Kas see võib tekitada sellise uue repressioonide laine?

Aitäh! Vaevalt, et see repressioonide lainet tekitab. Ka praegu peab olema paisude omanikel vee erikasutusluba, kui nad paisutavad vett üle 30 sentimeetri. Nende probleemidega tegeleb Keskkonnainspektsioon. Loodame Keskkonnainspektsiooni asjakohasele suhtumisele.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma ei hakka siinkohal küsima selle kohta, kas on piisavalt elegantne see liigutus, mis te tegite, õmmeldes terve kuue ühe väikese nööbi külge. Ei ole mul ka mingit kava sisuliselt vaidlustada vajadust seda paisude teemat reguleerida. Küsin seda: kas keskkonnakomisjon konsulteeris huvirühmadega, ühest küljest kalakaitsest huvitatutega ja teisest küljest paisuomanikega? Kas keskkonnakomisjon arutas ka nende kahe viimase paranduse hinda, seda, mis on selle seaduse rakendamise maksumus?

Keskkonnakomisjonile esitas hinnangu Keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialist Hendrik Põldoja. Ei ole mingit põhjust arvata, et tema ei ole piisavalt pädev. Kui palju see nn muudatus maksma läheb, seda ei arutatud, aga nagu eelnevalt öeldud, on vee erikasutusluba ka praegu vajalik. Kui siin viidati ühele seadusmuudatusele, siis selle seaduse käsitlemisel jäädi kindlasti veeseaduse piiridesse. Võrdõiguslikkusega siin midagi pistmist ei ole, oleme ikka ilusasti veeseaduse juures.

Mart Jüssi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Mind huvitab selline asi. 1. jaanuariks 2010 on vaja lõhejõgedel ja teiste haruldaste kalade elupaikadel asuvate paisude omanikel hankida vee erikasutusload. Aga kas komisjon arutas seda, et kui seal ei ole töötavaid kalatreppe, mis nendest paisudest siis saab 1. jaanuaril 2010, kui vee erikasutusluba välja anda ei saa? Kas need paisud lõhutakse siis maha? Näiteks Pärnu Sindi pais ja Saesaare pais Taevaskojas – need on väga suured paisud ja nad on mõlemad haruldaste kalade elupaikadel. Kas komisjon arutas, mis nendest paisudest saab?

See oli kõne all, nii kalad kui ka paisud, mis toodavad hüdroenergiat. Väga suur probleem on see, et väga paljud paisud on lagunenud ja ilma nn peremeheta. See on praegu väga suur probleem. Eriti probleemsed on need paisud, millel ei ole omanikku ning mis takistavad jõgede voolu ja kalade liikumist. See on praegu, kui päris ausalt öelda, selline lahtine ots ja lahendamata probleem.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kuidas on lood kasutuslubadega nende paisude puhul (te mainisite, et komisjonis oli sellest juttu), mis toodavad energiat, ehk paisud, millel on energeetiline eesmärk?

Neil, kellel on kehtiv vee erikasutusluba, kehtib see luba niikaua, mis ajani ta on väljastatud.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas komisjon arutas ka seda, kuidas lahendatakse tulevikus selliseid kaasusi, kui näiteks homme keegi paisuomanik esitab paberid vee erikasutusloa taotlemiseks, aga Keskkonnaamet ei jõua aasta lõpuks seda menetletud, sest seal on suhteliselt mahukad menetlused? Või vastupidine näide: paisuomanik esitab kõik paberid 31. detsembril ja ütleb, et Keskkonnaamet ei ole talle vee erikasutusluba n-ö pahatahtlikult andnud. Kas te selliste kaasuste näitel selle seaduse toimivust arutasite?

Jah, seda arutati, küll mitte pahatahtlikkuse kontekstis. Praegu ei ole välja tulnud ühtegi sellist juhtumit, et kellelegi ei antaks pahatahtlikult vee erikasutusluba. Vähemalt meie komisjon selliseid pahatahtlikkuse juhtumeid ei arutanud. See on rohkem selline hüpoteetiline arutamine.

Ivi Eenmaa.

Ma tänan, härra juhataja! Hea kolleeg! Sa mainisid oma tekstis sellist mõistet nagu peremeheta vara ka paisude puhul. Kas komisjon arutas näiteks kohalike omavalitsuste võimalusi-kohustusi, kuidas me neid ka ei nimetaks, selle peremeheta vara n‑ö väljakuulutamiseks ja sellisel juhul ka kohaliku omavalitsuse varade hulka võtmiseks? Kohalikul omavalitsusel on tegelikult kõik võimalused selleks olemas.

Jah, me arutasime seda. Nagu te ka viitasite, jääb peremeheta vara ja nende probleemide lahendamine kohalike omavalitsuste territooriumil ikka kohalike omavalitsuste pädevusse. Ilmselt on see nõnda nii praegu kui ka lähitulevikus.

Hea ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita.
Võime alustada eelnõu 405 muudatusettepanekute läbivaatamist. Eelnõu kohta on laekunud kuus muudatusettepanekut ja kõik on esitanud juhtivkomisjon. Esimene, teine, kolmas, neljas, viies, kuues muudatusettepanek. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et teine lugemine tuleb lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.
Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud asjaõigusseaduse § 143 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni aseesimehe Marek Strandbergi!

See arvuti on kasutusel ja lukus!

Hea ettekandja! Kas saaksime nii kokku leppida, et te alustate oma ettekannet ja meie infotehnoloogia spetsialistid püüavad sinna arvutisse sisse saada?

Jah, ma võin alustada. Mul on lihtsalt mõned asjad, mida ma sooviksin enne oma selgitust näidata. Pole midagi, ma usun, et see asjatundja päästab mind sellest hädast. Ma hakkan siis oma juttu rääkima.
Meie eelnõu, asjaõigusseaduse § 143 muutmise seaduse eelnõu eesmärk on asendada asjaõigusseaduses sätestatud kõikvõimalike mõjude ja reostuse n‑ö tinglik talumiskohustus sõnastusega, mis siin veel kord väljaöeldult on järgmine: "Kinnisasja omanik ei tohi lasta kinnisasjalt tulevatel mõjudel, nagu gaas, lõhn, tahm, soojus, müra, põrutus ja muud sarnased mõjud, levida teisele kinnisasjale, kui see mõju teisele kinnisasjale on ebamõistlik või kahjustab kinnisasja mis tahes väärtust. Mõjutuste tahtlik suunamine naaberkinnisasjale on keelatud." Praegune sõnastus on veidikene teistsugune. Meie sügava arusaama järgi lähtub praegune sõnastus tööstusrevolutsiooni algaegadel tõenäoliselt Preisimaal (asjaõigusseadus on tulnud ju Saksa õiguse kaudu) kehtinud direktiivist, mis lausa kohustas taluma naaberkinnistutelt tulevat müra, auru ja muud sellist, kuna oli ju tööstusrevolutsiooni hiilgeaeg.
Minu roll siin on veidikene keerukas. Ma olen pandud kuningas Sisyphose rolli. Tegelikult ma ju tean, mis meie tänase jutuajamise tulemus on, kuna Vabariigi Valitsus on edastanud meile oma seisukoha ja teatanud, et seda eelnõu ei ole võimalik mitte ühelgi moel toetada, kuna seda ei ole võimalik mitte ühelgi moel toetada. Siin on toodud isegi mingid erinevad juriidilised põhjendused. Ma küll ei tea, mille tõttu nii mind kui ka paljusid muid opositsiooni liikmeid on karistatud sellise kuningas Sisyphose saatusega, aga ju siis karistajad seda teavad. Teadupoolest sai Sisyphos karistada ja teda sunniti n‑ö aegade lõpuni mäkke veeretama kivi, mis sealt kogu aeg alla veeres, kui ta oma tööga lõpule oli jõudnud, selle tõttu, et ta oli kõvasti külalisi ja muidu reisijaid tapnud. Meil niisugust pattu ei ole ja seetõttu ma siiski üritan teid veenda selles, et kõnealuse asjaõigusseaduse muutmise toetamise põhjus ei ole mitte mingisugune juriidiline küsimus, vaid tunduvalt laiem küsimuste ring, mida Otto von Bismarcki aegne Preisimaa ei saanud kuidagi teada, kuna ökosüsteemist ei taibatud siis paljut.
Nimelt, meie maailm sarnaneb umbes sellise ülesandega, nagu te alati lahendate, kui te lähete kauplusesse endale mööblitükki ostma. Teil on kaasas mõõdulint või vähemalt on teil ettekujutus sellest, kui suur kapp teie uksest sisse mahub või kui suure kapi te oma tuppa üles saate panna. Keskkonnaga on lugu täpselt samasugune. Meil on olemas ressursid, mida tekib täpselt nii palju, kui palju Päike, Maa siseenergia ja mingil määral Kuu liikumisest tingitud gravitatsioonijõud seda võimaldavad, nii palju, kui elus olev jõud seda võimaldab. Me ei ela küll mitte majas, kuhu me üritame kappi toppida, aga me saame väga selgelt aru, et kui me paigutame oma elamisse kapi, mis on enam-vähem niisama suur kui tuba, siis me sinna ära ei mahu. Keskkonnaruum, milles me elame, on tegelikult küllaltki komplitseeritud. See on seotud ökosüsteemi võimega siduda süsihappegaasi ehk pakkuda meile sobilikku atmosfääri. See on seotud sellega, kui kiiresti Päikese, geoloogiliste süsteemide ja bioloogiliste süsteemide koosmõju tulemusena tekib meile puhast põhjavett (ilma mageda veeta, head kolleegid, te teate, me elada ei suuda), ja see on seotud sellega, kui kiiresti tekib meie ümbruses mulda. Kindlasti on neid parameetreid veelgi rohkem. Räägime nendest, mis on üldmõistetavad ja arusaadavad. Nendel kiirustel on oma piirid. Need kiirused ei ole lõpmatult suured.
Kui me vaatame oma majandamistegevust, siis, jumal paraku, on lugu selline, et mida aeg edasi, seda rohkem me neid ressursse kasutame kiiremini, kui neid tekib. Tegelikult tähendab see seda, et me elame igapäiselt võlgu mitte ainult järgnevate põlvkondade arvel, kelle jaoks me olukorda kehvendame, vaid ka oma naabrite, lähedaste ja tuttavate arvel, kelle jaoks me ka olukorda kehvendame. Maakeral on asjad paraku niimoodi seatud, et selleks, et üldse elus püsida, on meil vaja taimi või, õigemini, olendeid, kes on suutelised päikesevalguses tekitama orgaanilist ainet. Neid kutsutakse üldjoontes autotroofideks. Neid on maakeral umbes tuhat miljardit tonni. Selles tuhande miljardi tonnises taimede keskkonnas elab, piltlikult öeldes, umbes kümme miljardit tonni kõikvõimalikke meiesarnaseid, putukatest kuni inimesteni välja, ja kõigest 200 miljonit tonni inimesi, kes on suutelised tegelikult nende autotroofidega, kes teadupoolest meie eest ära joosta ei saa, tegema mida iganes. Ja me ju teemegi! Me kasutame keskkonda ja loodust põhjendamatult palju. Mida enam on saanud inimkonda, seda rohkem me seda teeme. Need on need piirid, millest me oleme faktiliselt üle läinud. On täiesti selge, et kui me kehvendame ökosüsteemi karkassi ehk, piltlikult öeldes, taimede olukorda, siis kaudselt ja küllaltki selgelt me kehvendame ka iseenda olukorda.
Mis on juhtunud inimkonnaga viimase 30 aasta jooksul? Nimelt, seesama keskkonnaruum, millest siin oli juttu, ehk n‑ö ressursside tekke kiirus on taandatav elava maa pindalale. Juhtunud on see, et kui inimkond veel 1961. aastal kasutas oma äraelamiseks poolt elavat maad planeedil Maa, siis alates 1987. aastast, nagu arvutused ja analüüsid näitavad, oleme hakanud kasutama elavat maad rohkem, kui seda on, just nimelt nende reservide ja just nimelt elusa looduse paindlikkuse ja puhverdamisvõime tõttu. Nüüdseks on elusa maa kasutamise määr kasvanud umbes kolmandiku võrra suuremaks, kui selle tekke kiirus on. See on ka põhjus, miks ma tahan tähelepanu juhtida sellele, et Vabariigi Valitsuse seisukoht, nii nagu ka õiguskomisjonis esinenud ametniku seisukoht, ei saa olla põhimõtteliselt pädev. Otto von Bismarck ega kõik hilisemad asjaõiguse apologeedid tõenäoliselt ei teadnud keskkonnaruumist suurt tuhkagi. Ma arvan, et valitsuse ametnik, kes esines õiguskomisjonis, ei teadnud samuti.
Mille poolest see keskkonnaruum puudutab meie eelnõu? See puudutab seda väga lihtsal moel. Nimelt, sel moel, et nii meie kohus kui ka tegelikult kõikide inimeste kohus siin planeedil on ükskõik millisel moel püüda piirata sellesama keskkonnaruumi kasutust ja püüda arukalt suhtuda sellesse, et keskkonnaruumi kasutus märkimisväärselt väheneks võrreldes sellega, milline ta on praegu.
Kui me vaatame viimast 30 aastat, siis inimkond, nagu me teame, on kasvanud kolmest miljardist umbes kuue miljardini ja loomulikult on kasvanud ka energiakasutus. Energiakasutus (s.o esmase energia või primaarenergia kasutus) on kasvanud umbes 40 000 teravatt-tunnist aastas umbes 120 000 teravatt-tunnini aastas. Nagu näete, on kasv olnud oluliselt kiirem kui elanikkonna kasv. Elanikkonna kasv on olnud umbes kahekordne, energiakasutuse kasv on olnud umbes kolmekordne. Üks oluline muutus, mida te siin näete, on see, et tegelikult on ka primaarenergia kasutus inimese kohta kasvanud 12 megavatt-tunnist aastas ligikaudu 17 megavatt-tunnini aastas. See on see, mis tekitab muret. Põhimõtteliselt on ju samal ajal arenenud ka kõikvõimalikud tehnoloogiad, mis on muutnud erinevad mugavused energiakasutuse mõttes efektiivsemaks. Meie energiakasutus on lihtsalt tohutult kasvanud. Kui me teeme graafiku näiteks iga inimese kohta tuleva energiakasutuse kohta Kristuse sünnist saati, kui maakeral oli umbes 200 miljonit inimest, siis me näeme, et energiakasutus on kasvanud. Me näeme ka seda, et igaühe energiakasutuse kasv on enam-vähem heas seoses sellega, kui palju on Maal inimesi. Me teame ka seda, et inimkonna liigne kasv, liiga kiire kasv on üks suuremaid mitte ainult ökoloogilisi, vaid ka sotsiaalseid probleeme. Kui me teame seda omavahelist seost, siis me võime ju oletada, et kui inimkond püüaks igaühe energiakasutust mingil määral optimeerida ja piirata, seda ennekõike tehnoloogiate kasutamise tõttu, siis sellises terviklikus süsteemis, nagu seda on ökosüsteem, käivituvad mehhanismid, mis tõenäoliselt hakkavad inimkonna enda arvukust mõistlikumates piirides hoidma.
Kui me tuleme tagasi sellesama asjaõigusseaduse juurde ja ütleme, et see muutus on oluline, siis see muutus on oluline ennekõike järgmise asjaolu tõttu. Praegune situatsioon on meie arvamuse järgi selline, et ettevõtja, kes arendab mingit tegevust ja tekitab ükskõik milliseid saasteaineid, mis on paratamatu, peab lähtuma seadusest. Kui seadus ei näe ette, et ettevõtja peab olema ettevaatlik teiste kinnisasjaomanike suhtes, kes on tema naabruses, siis ta seda ka ei ole. Kui seadus näeb ette, et ta peab olema ettevaatlik, siis ta on, seda seaduse piires. Seadusmuudatus, mille me välja pakume, tekitaks olukorra, kus ettevõtja ise peaks olema juba eelnevalt valmis tegelema sellega, et olla teadlik ohtudest, mis tema territooriumilt tulevad, ja nendest ohtudest ka teisi teavitama, kui võimalik. Vähemalt looks selline seadusmuudatus selgemad eeldused sellise muutuse tekkeks.
Kus me oleme tegelikult lähiminevikus kohanud seda, et ettevõtja õigus toimida mittehoolivalt naabrite suhtes, ainult iseenda huvides, ja seda seaduse raames, on tekitanud probleeme? Meenutame siin Saue valda Alliku külla rajatud radioaktiivsel kiirgusel põhinevat steriliseerimistehast, kus konflikt külaelanike ja ettevõtjate vahel kulmineerus eelkõige just selle tõttu, et ettevõtja ei olnud esmalt valmis sättima üles kiirgusandureid, millega oleks saanud vähendada elanike hirme oletatava kiirguse pärast. Ettevõtja lähtus selgelt põhimõttest, et tal ei ole seda kohustust ega möödapääsmatut vajadust nii toimida. Tulemuseks oli päris korralik sotsiaalne konflikt ja ka ettevõtjale endale lõppkokkuvõttes küllaltki ebamugavalt mõjunud asjaolu, et tema ettevõtmine soovitud kujul ei käivitunud. See ettevõte on minu teada pankrotis, kusjuures õigusega küsida riigilt kompensatsiooni, kuna riik oli teinud otsused, mis võimaldasid sellel ettevõttel seal piirkonnas toimida. Meie seadusparanduse järgi, nii nagu me seda ette kujutame, tekiks olukord, kus erinevatest ohtudest etteteavitamise, nende ohtude määramise ja mõõtmise kohustus oleks sellelsamal ettevõtjal. See näib olevat mõistlik.
Kui taandada seaduseelnõu tulemusena tekkiv muutus igapäevaelu peale, siis uskuge, see võimaldaks ka nendel juhtudel, kui, ütleme, üks naaber on otsustanud, et tavapärase prügikäitlemise asemel põletab ta oma mürgised plastpudelid näiteks ahjus, või kui ta isegi otsustab, et ta hakkab sügisel märgi puulehti põletama, mis teadupoolest on üks küllaltki märkimisväärne dioksiinide ehk väga kantserogeensete ainete allikas, siis tekib võimalus sellist tegevust selgemalt piirata ja panna vastutama selle teo tegijat. Aga naabrite suhted, mida ka õiguskomisjonis arutati, ei ole peamine, vaid peamine on just nimelt asjaolu, et meie kohustus, head kolleegid, on kõikvõimalikes seadustes tekitada olukorda, et me oma keskkonnaruumi kasutust märkimisväärselt piiraksime. Iga seadus, mis vähemal või suuremal määral seda võimaldab, peaks olema tänapäeva tsivilisatsioonis teretulnud.
Ma saan aru, et inimestele on nende haridus armas. Ma saan aru, et on olemas terve hulk juriidilisi üksikasju. Ma saan aru, et on olemas terve pikk asjaõigusseaduse ajalugu ja selle tähendus, kuid kõik need inimesed, kes rõhuvad kõnealusele aspektile, peaksid aru saama, et on olemas üks möödapääsmatu paratamatus. See on see, et keskkonnaruum, pind, kus peal me elada saame, ressursid, mida me kasutada saame, on lõplikud. See teadmine, head kolleegid, on tunduvalt sügavam, üldisem ja põhimõttelisem kui teadmine ükskõik millisest juriidilisest elegantsist. Palun vabandust kõigilt, keda ma hetkel haavan või solvan, kes tunnevad, et tema hariduslikku hinge on löödud vägev pistoda, aga, jumal paraku, nii see on! Seda enam, kui käsitleda inimest sellena, kes me ennekõike oleme. Alles pärast seda oleme me intelligentsed, tublid ja mõtlevad. Me oleme siiski n‑ö bioloogilised olendid. Tänapäeva bioloogiateadus, niivõrd kui see arenenud on, võimaldab inimest käsitleda ka kõigis oma juriidilistes ja õiguslikes suhetes kui teatud moel kommunikeeruvat olendit. Seetõttu kõik see, mis puudutab õigust, on praeguses maailmas kaduvväike ja kõik see, mis puudutab keskkonda, on meie jaoks säilimise mõttes väga oluline.
Need olid lisaaspektid, mida ma pidasin vajalikuks selle eelnõu tähenduse lahtiseletamisel teieni tuua. Ma loodan, et need on mõistetavad. Ma tõepoolest loodan, et see eelnõu ei saa taas n‑ö osaks Sisyphose müüdist teadaolevast lõpmatust tegevusest eimillegi nimel. Ma tõepoolest loodan, et vaatamata valitsuse seisukohale, vaatamata sellele, et õiguskomisjon on öelnud oma karmi hinnangu, et see eelnõu ei vaja toetamist, leidub teil siiski, sõltumata erakondlikust kuuluvusest või millest iganes, võimet kuulata seda laiemat tähendust, mis sellelaadsetel eelnõudel on, ja vähemalt seda menetleda, proovides valitsuse esitatud arvamuses toodud kriitikat selle eelnõu parandamise ja täiendamisega arvesse võtta. See eelnõu, mis on koostatud meie kui bioloogide, keemikute ja metsameeste fraktsioonis, ei pruugi arusaadavalt olla juriidiliselt nii elegantne kui muude fraktsioonide eelnõud, aga ehk õnnestub ühistöös saavutada parimat, saavutada seda, et see eelnõu mahub nendesse piiresse ning tal on see tähendus, mida ma oma ettekandes kirjeldasin. Tänan!

Tänan! Protseduuriline küsimus, Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Kodukorraseaduse § 72 räägib sellest, mida peab tegema juhataja, kui eelnõu esitaja kaldub teemast kõrvale. Ma möönan, et praegune olukord ei kuulu päris selle paragrahvi alla, kuna teemat ennast üldse ei puudutatud, järelikult ei kaldutud sellest ka kõrvale. Aga kas seda paragrahvi oleks võimalik rakendada Marek Strandbergi juttude puhul? Me tegelikult ei saanud teada, millest eelnõu räägib.

Aitäh selle küsimuse või repliigi eest! Teil on õigus, et meie kodu‑ ja töökorra seaduse § 72 lõige 1 ja lõige 2 neid küsimusi reguleerivad, aga juhataja ei näinud hetkel vajadust seda võimalust kasutada. Ma siiski tänan selle tähelepaneku eest! Hea ettekandja! Teile on küsimusi. Kalvi Kõva, palun!

Aitäh! Hea Marek! Suur tänu, et sa lõpus mõne sõna ka selle seaduse kohta kõnelesid! Algul ei saanud ma suurt midagi aru, aga see oli mu enda probleem. Kõnele nüüd maamehele ilusasti see asi lahti. Ka meil külas on üks, võib ütelda, teie mõistes asjaõigusseaduse riive. Meie naabrinaisel Maalil on lehm ja selle Maasiku toob ta kaunil kevadel igal hommikul kella kuue paiku küla keskele heinamaale, lööb selle toki, mille küljes on kett, kirvega maa sisse ja see tekitab sellist müra, et kogu küla on üleval. Kas siis, kui see seaduseelnõu seadusena rakendub, peab naabrinaise Maasik olema kaunil kevadhommikul või suvehommikul kella kümneni laudas ja sööma seal närtsinud lilleõisi?

Ma ei oska selle peale muud vastata kui seda, et meditsiin teab juhtumeid, kus kuulmisnärvi mingite hälvete tõttu on inimestel väga terav kuulmine ja iga väiksemgi heli tuvastub nende jaoks mürana. Soovitan minna arsti juurde.

Maret Maripuu, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Juriidiline regulatsioon vajab selgeid piire. Kas te usute, et teie pakutud sõnastus seda ka tehniliselt võimaldab või annab see võimaluse, kus pääsevad mõjule just nimelt naabrite suva ja kius ning naabritele ei pruugi olla omane Bismarcki riigimehelikkus?

Naabrite suva ja kius ei tulene mitte asjaõigusseadusest, vaid muudest sotsiaalsetest probleemidest. Naabrite suva ja kius ei tulene minu arusaamist mööda mitte seadustest, vaid asjaolust, et ühiskonnas on väga palju rahulolematuid inimesi. Nende rahulolematus teadupoolest aina rohkem ja rohkem süveneb. Neid põhjusi ei maksa küll otsida asjaõigusseadusest ning vaevalt asjaõigusseaduse selline muutmine seda kiusu kuidagi võimendada suudab, sest see kius võimendub ka olemasoleva asjaõigusseaduse piires. Nagu ma ütlesin, ei ole selle seaduse mõte mitte juriidilist elegantsi parandada. Kahjuks üks kolleeg, kes sellest aru ei saanud, arvas, et ökosüsteemist kõnelemine ei ole selle seaduse puhul asjakohane. Ma väidan veel kord, et tegelikult on selle paranduse tähendus suurendada võimalike saastajate ja mõjude tekitajate vastutust, et nad lähtuksid oma tegevuses rohkem ettevaatusprintsiibist ja juba ette võtaksid kõikvõimalikke piiravaid meetmeid. Naabritevahelised tülid, nagu te teate, on olemas sõltumatult asjaõigusseadusest. Ma arvan, et need tülid selle seadusparanduse tulemusel tõepoolest ei võimendu.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Paar aastat tagasi lisasime oma põhiseadusesse klausli eesti keele kaitse kohta. Eesti keele kaitse tähendab muu hulgas seda, et me kasutame seda keelt õigesti. Üks eesti keele reegel, mida õpetatakse juba algkoolis, on selline, et nimi kirjutatakse suure algustähega. Teie ettekandes ma nägin, et te olete enda nime kirjutanud seal läbivalt väikese tähega. Kas see oli teie poolt taotluslik rikkumine või oli tegemist lihtsalt tähelepanematusega, nagu ka selle teise tähevea puhul perekonnanimes ettekande alguses?

Ma ei saa aru, millist nime ma väikese tähega kirjutasin.

Jaan Kundla, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kalvi tõi väga erandliku näite lehmaketi vaia tagumise kohta, aga hoopis tüüpilisem on olukord, et naabrite koerad hauguvad ja rikuvad igasugusel kellaajal, mitte ainult hommikul kell 6, vaid ka öösel kell 12 ja kell 3 naabrite rahu. Kas see on praegu kuidagi seadustega reguleeritud või aitab teie seadusparandus seda olukorda parandada?

Kindlasti ei aita see paragrahv meil parandada mitte ühtegi olukorda seoses haukuvate koertega, küll aga, hea kolleeg, meenutan teile ühte tõsiasja. See tõsiasi on väga lühike: nii nagu peremees, nii ka koer. Siin juba eelnevalt mainitud asjaolu, et inimesed on kuidagi kurjad, vaenulikud ja kiuslikud, kandub üle ka koertele. Tegelikult on väga paljudes Lääne-Euroopa riikides keelatud see, et koerad võivad meelevaldselt haukuda. Uskuge või mitte, hea koolituse abil on koerad õpetatavad mitte haukuma seal, kus haukumine ei ole sobilik. Samas, haukuv koer mõnes hõreasustatud külas ei ole ju tegelikult mingisugune probleem, vaid lihtsalt üks taustahelidest. Aga regulatsioonid, kus koertel on keelatud linnades ja tiheasustusaladel kõva häält teha, on täiesti tavapärased. Inimesed, kes oskavad õpetada koertele selgeks käsu peale mittehaukumise, on täiesti olemas ja kogu see süsteem toimib. Ma ei näe siin midagi imelikku või üllatuslikku.

Hannes Astok, palun!

Aitäh ettekandjale väga põhjaliku ülevaate eest Preisimaa ühendamisest! Olemata suurem asi Otto von Bismarcki fänn, mõtlesin, et äkki saan teilt siiski veel lisaselgitusi, kuidas Otto von Bismarcki tegevus Saksamaa ühendajana mõjus Saksamaa edasisele ökoloogilisele käekäigule ja sellele, et ka Saksamaal gaas, suits, aur, lõhn, tahm, soojus, müra, põrutus ja muud sarnased mõjud levisid krundilt krundile ja kindlasti edendasid Saksamaa tööstuslikku arengut kahe maailmasõja vahelisel perioodil ja hiljemgi. Aga ma siiski mõtlesin, et ma ei küsi teilt seda. Kindlasti oleks teil selle kohta põhjalik tabel, aga hoidkem kolleegide aega kokku. Minu küsimus on järgmine. Eelnõu tekst, mille te olete välja pakkunud, lõpeb lausega, et mõjutuste tahtlik suunamine naaberkinnisasjale on keelatud. Kuidas seda mõõta ja kuidas teha kindlaks, et tegu on põrutuse tahtliku suunamisega naaberkinnisasjale või põrutuse mittetahtliku suunamisega naaberkinnisasjale?

Põrutuse tahtliku suunamise kohta on raske öelda. Ma arvan, et kui selline asi aset leiab, on juurdlus päris komplitseeritud. Samas on arvatavasti ka Eestis (mujal on selliseid teadaolevaid juhtumeid küll) lõhkamistööde käigus kasutatud laenguid, mis on suuremad kui lubatud, selleks et lahti saada (sealhulgas sealsamas Saksamaal) ebameeldivatest hoonetest, mis kinnisvaraarendusele ette jäävad. Seda esiteks. Küll aga on tahtliku mõju suunamist lihtne kindlaks teha, kui see toimub näiteks mingisuguse kraavi rajamise tagajärjel, kui puhastamata heitvesi või mis iganes naaberkinnistule tuleb. Seda tuleb küllap täpsustada mitte asjaõigusseaduses, vaid hilisemates aktides. Ilmselt peavad keskkonnaametnikud või politseinikud tuvastama, kas see on olnud tahtlik või mitte.

Maret Maripuu, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Oma eelnõu tutvustades te eelnõust väga palju ei rääkinud, küll aga said karmi kriitika osaliseks Justiitsministeeriumi ametnik ja ka õiguskomisjoni liikmed, kes konsensuslikult teie esitatud eelnõu ei toetanud. Äkki te nüüd ikkagi annaksite meile teada, kuidas teie pakutud sõnastus paremini kaitseb nii naabrit kui ka meie loodust, kui me räägime ebamõistlikest kahjudest või gaasi, suitsu, auru jne tahtlikust suunamisest naaberkinnistule. Kuidas see teie pakutud sõnastus kehtiva seadusega võrreldes neid halbu mõjusid vähemaks teeb?

Püüan seda seletada, kuigi seda on tehtud ka seletuskirjas, mis on kirjutatud eesti keeles, kus tähed on õigesti ja arusaadavalt paigutatud. Seletan siis veel kord seda, mida ka komisjonis. Meie arusaama järgi suurendab kõnealune eelnõu võimaliku mõju tekitaja kohustust olla teadlik oma tekitatavate mõjude iseloomust ja tähendusest ning tekitab olukorra, kus mõju tekitaja vastutus ja tõendamiskohustus, et tegemist ei ole ohuga, on selgemalt kindlaks määratud. Ka mõjutuste tahtlik suunamine naaberkinnisasjale, juhin tähelepanu, on praegu asjaõigusseaduses minu teada ju olemas. Ehk kõnealune lause, mida te mainite, ei muuda asjaõigusseadust karvavõrdki. Nagu ma juba seletasin, on see meie arusaamist mööda tõendamiskohustuse küsimus. Ma toon mõne lihtsa näite. Võtame näited, mis on seotud Muuga sadama ja Viimsi elanikega. Seal on külaltki sagedased juhtumid, et kemikaali‑ ja kütuselaevade laadimisel tekib olukord, kus trümmidest väljapaiskuvad gaasid, mida paiskub sealt välja mõne tunni jooksul, levivad ebasobiva tuulesuuna puhul elurajoonidesse. Elanikel on võimalik helistada Keskkonnaametisse või Keskkonnainspektsiooni või mis iganes selle uue ameti nimetus on, mille te siin lõite. Kui saabub kohale inimene mõõteaparatuuriga, siis seda haisu arusaadavalt enam ei ole. Samas on lastel peavalu, astmaatikutel on astmahood jne. Selle muutusega, me loodame vähemalt, tekiks alus selleks, et ettevõtjatel, kes tegelevad laadimistöödega, oleks kohustus oma tegevuse ümbruses olevat keskkonda täpsemalt n‑ö monitoorida. Teine näide on ettevõtete omavaheliste suhete kohta. Sealsamas Muuga sadamas olid pikemat aega kõrvuti söeterminal, mille ülesehitus oli n‑ö nibin-nabin seadusele vastav, mille tagajärjel laadimise käigus tekkis tuule tõttu rohkelt söetolmu, mis teadupoolest on elektrit juhtiv, ja galvaniseerimisettevõte (ma ei tea, kas see jätkuvalt töötab või mitte) nimega Galvex, mille elektrisüsteemi see tolm tungis. Samas ei olnud mitte mingisugust mehhanismi selleks, et oleks saanud paluda kas või sellelsamal söeterminali omanikul likvideerida need elektrikahjustused ja maksta kinni seadmete remont, mis oli vajalik elektrit juhtiva tolmu jõudmise tõttu seadmetesse. Söeterminali omanik ütles, et ta lähtub täiesti selgelt seadusest ja seaduse piires ettenähtud õigusest just täpselt niimoodi sütt laadida, kuigi faktiline situatsioon oli hoopis teine. Ma arvan, et mida rohkem aeg edasi läheb ja mida kehvemaks läheb majandussituatsioon, seda enam üritatakse kas napimate keskkonnareeglite abil või muul moel kasumit teenida. Selline kasumi teenimisele teatud reeglite lisamine, mis lähtub tegelikult sellest, et meil on vaja oma keskkonnakasutust piirata, on igati mõistlik. Need näited, ma arvan, kinnitavad veel kord vajadust nihutada tõestamiskoormust ja ennetamiskoormust just nimelt võimalikele saaste tekitajatele.

Väino Linde, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud kolleeg, hea ettekandja! Kuulates sinu põhjalikku ettekannet ja vaadates neid slaide, arvasin, et ma olen midagi maha maganud, et järjekordselt on tegemist riiklikult tähtsa küsimuse aruteluga. Aga siis sain aru, et on tegemist ikkagi teie fraktsiooni neljarealise eelnõu menetlemisega. Vaatasin eelnõu teksti ja küsin sellest tulenevalt. Siin on märgitud, et mõjud ei tohi levida teisele kinnisasjale, kui need mõjud on ebamõistlikud või kahjustavad kinnisasja mis tahes väärtust. Vaieldamatult on siin tegemist hinnangulise küsimusega. Kes seda siis peaks hindama ja mis hakkab hindamise tulemusena juhtuma? Kas, piltlikult öeldes, näiteks mitte kiuslik naaber, aga lihtsalt tähenärijast naaber võib öelda, et juhul kui keegi kütab oma majas ahju ja suits hakkab teise mehe hoovi tulema, siis see mõju võib olla hinnanguliselt mittesobiv ja on vaja käskida see tuli ära kustutada näiteks vee ahju viskamisega?

Need on head näited tüüpiliste eestlaste kohta, nagu ma aru saan. Mul on tõesti kahju, et te selliste naabrite kõrval peate elama. Aga tuleb ette. Ebamõistlikkuse näide oli seesama tööstusettevõtete näide, mille ma tõin söeterminali ja elektrimahuka ettevõtte naabruse kohta. Tõepoolest, ebamõistlik on ju see, kui näiteks ühe naabri sauna korsten on liiga madal ja suits tungib teise naabri hoonesse sisse. Uskuge või mitte, see on tõepoolest ebamõistlik mõju. Kui keegi rajab ebamõistlikult madala korstnaga küttekolde ja see tekitab probleeme, siis selles kontekstis ei ole see mitte tähenärimisküsimus, vaid omaenda elukeskkonna kaitsmise küsimus, ja sellisest seadusparandusest on tõepoolest abi. Ma vaevalt usun, et te tunneksite ennast oma eramajas hästi, kui teie naaber rajab väikese suitsusauna, millel teadupoolest ei ole üldse korstnat, ja kütab seda ning see pigirohke suits levib iga nädal teie hoonesse, mitte ei kulge sellest üle, nii nagu korstna mõte selle leiutamise ajast alates ette on näinud.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Üldiste menetlusreeglite kohaselt oli eelnõu suunatud õiguskomisjoni. Õiguskomisjon juhtivkomisjonina, nagu ma aru saan, ei ole mitte kõige leebemalt sellesse eelnõusse suhtunud. Kas on olnud teie algatusel või komisjonis üldse arutlusel see, et keskkonnakomisjon peaks oma targa sõna sinna juurde ütlema või äkki oleks pidanud toimuma komisjonide ühisistung või midagi sellist?

Komisjonidesse suunatakse eelnõusid minu arusaama järgi Riigikogu juhatuse tahtmist mööda. See on komisjoni vaba tahe, kas ta kaasab muid komisjone arutelusse. Minu teada keskkonnakomisjoni kaasatud ei ole. Kuna meie enda esindajat õiguskomisjonis ei olnud, siis meie roll on olla lihtsalt selgitusi andvas positsioonis. Nagu ma väitsin, võib-olla see hinnang on tõesti karm, aga ma arvan, et nii õiguskomisjoni kui ka Justiitsministeeriumi vaade maailmale lihtsalt erineb sellest vaatest, mis on meil. Sõnavabaduse kohaselt on mul täielik õigus kritiseerida ja välja tuua neid aspekte, mis minu meelest on ka õiguslike suhete korraldamisel puudulikud. Keskkonnakomisjoni kaasamine sellesse küsimusse võinuks olla mõistlik, nii nagu tegelikult on mõistlik, nagu ka siit saalist praeguse arutelu käigus välja tuleb, seda seadust edasi menetleda, et kõik targad inimesed saaksid teha asjakohaseid täiendusi, mis selle seaduse mõtte paremaks muudaksid ehk võimaliku saastaja ja võimaliku mõju tekitaja vastutuse piire selgitaksid.

Jaan Kundla, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuna ma ei saanud oma esimesele küsimusele päris adekvaatset vastust, siis ma täpsustan. Vastuses kaldusite te rohkem looma käitumise ja selle reguleerimise poole, aga asjaõigusseadus käib ikkagi inimeste kohta. Siit täpsustav küsimus. Inimene, st koeraomanik peaks saama peale haukumise keelamise ka muude vahenditega seda lärmi piirata, kas sulgedes koera sellisesse ruumi, kus ta ei saaks oma haukumisega häirida, või kuni selleni välja, et kui koer ikkagi naabreid väga häirib, siis seda koera ei saakski lihtsalt pidada. Kas seadus selle koha pealt annab mingisuguse tegutsemisõiguse või ‑vabaduse?

Täpselt! Ma püüan veel kord seletada. Loomulikult, asjaõigusseadus ei tegele koertega ja koertele seadused ei laiene. Küll aga kordan veel kord: lärmav, ropult käituv ja imelik peremees muudab ka oma koera täpselt samasuguseks. Kui ta ise ei ole suuteline oma sõnakasutusest aru saama ja käitumist muutma, siis, nagu ma juba mainisin, on olemas isikud, n‑ö loomaõpetajad või loomapsühholoogid, kes aitavad ka väga närvilise koera kuulekaks muuta. Kui see ei ole võimalik, siis tuleb tõenäoliselt koerale tõepoolest, nagu te ütlesite, leida mingi muu elukeskkond. Loomade panek väikesesse ja kinnisesse ruumi ilmselt ei ole n‑ö loomade õiguspärane mõjutamine või kasutamine. Selle tõttu jään ma oma vastuse juurde kindlaks. Juhul kui näiteks teil endal või teie naabritel on probleeme koertega, kes on ülekäte läinud, siis sellest ei aita üle mitte seadus, vaid inimesed, kes sellega suudavad toime tulla. Kui see müra, mida üks koer tekitada suudab, tõepoolest ületab sallitud piiri, siis tuleb omanikul toimida ühel, teisel või kolmandal moel, et seda ei oleks. Aga ega koer ei haugu iseenesest. Koer ei ole sõnakuulmatu ja kuri iseenesest, ta on seda ikka oma peremehe tõttu.

Head ametikaaslased! Mul on teile suur palve: jääme ikkagi asjaõigusseaduse juurde. Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! See oli teil tore tähelepanek, et ropult rääkiv peremees õpetab ka koera ropult rääkima, aga ma tahtsin oma eelmise küsimuse juurde tagasi pöörduda. Kas teie eelnõu autorina taotlesite või teie fraktsioon eelnõu kollektiivse autorina taotles oma õilsas võitluses seda, et õiguskomisjon kaasaks menetlemisse keskkonnakomisjoni?

Ei, me seda ei taotlenud. See võis olla tõepoolest andestamatu viga, aga me seda ei teinud. Kui rääkida teie kommentaarist ropendava peremehe kohta, siis ropendamisel on tavaliselt oma psühholoogilised eeldused. Tasakaalukas ja muidu adekvaatselt käituv inimene ei kipu väga palju ropendama ehk ropendamine on juba teatud olemusliku labiilsuse tunnus ja just nimelt see labiilsus, mitte ropendamine, kandub koerale üle.

Väino Linde, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas sinu arusaamist mööda näiteks mesilassülemid käivad asjaõiguse sätete alla? Kui nad käivad, siis kuidas hakkab olema reguleeritud mesilaste pereheitmine pärast teie pakutud eelnõu vastuvõtmist? Kas oleks ka tegemist naaberkinnisasjale teatud mõjude juurdetulemisega?

Ma arvan, et õigust tudeerinud inimesena te ju teate, et juba Rooma õigusest saati on mesilassülemite käsitlemine asjaõiguses väga täpselt sätestatud. Mesilassülemite kohta käib asjaõiguses üks osa ja tööstusliku müra kohta teine osa.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt, tagasi tulles eelmise küsimuse juurde, mida mina küsisin, ütlen, et mul on hea meel, et need vead nimekirjutuses tekkisid tähelepanematusest või kiirustades või millest iganes.

Või esteetilistel kaalutlustel.

Hea ettekandja! Palun küsimust!

Kuuldes siin küsimuste-vastuste voorus midagi ka eelnõu sisu kohta, on mulle jäänud mulje, nagu praegu ei olekski mingeid reegleid, mis keelaksid müra levimise ühelt kinnistult teisele, ja on vaja see meie ees olev eelnõu seadusena vastu võtta, et need reeglid tekiksid. Kas mu arusaam on õige? Kas te arvate ka nii, et tõesti ei olegi midagi? Ma ise arvan, et on olemas reeglid ja juba praegu ei tohi ühte või teist mõju üle kinnistu piiride levida lasta, kõik vajalikud seadused ja määrused on olemas, vaja on neid ainult täita. Kuidas teie sellest asjast aru saate?

On olemas seadused ja määrused ning, tõepoolest, müra, saaste ja mis iganes piirid, muudest seadustest lähtuvalt. Ma tõin näite kemikaalide laadimise kohta sadamates, kus puhanguti tekivad küllaltki kõrged kontsentratsioonid, mida tagantjärele ei ole võimalik tuvastada. Tegelikult oludes, kus tekib puhuti kas mürareostus, keskkonnareostus või mis iganes, ei ole võimalik seda tagantjärele kindlaks teha. Analüüsisüsteemid ei ole nii tiheli, paindlikud ja kiired, et neid mõjusid määrata. Samas on need mõjud olemas. Võib tuua sellesama Viimsi näite, kus lastel on astmahood pärast seda, kui puhanguti tuleb mingisugune fenooliderohke pilv või mis iganes. Need mõjud on olemas, neid lihtsalt ei õnnestu seaduse järgi tuvastada. See eelnõu suunaks preventiivse tegevuse nende mõjude kindlaksmääramisel sellelesamale sadamaoperaatorile või kütusefirmale, kes sellega tegeleb. Jutt ei ole niivõrd naabrite omavahelistest suhetest, vaid just tööstusest. Ka kõikvõimalikel hetkelistel mürataseme ületamistel, isegi kui need toimuvad piisavalt harva, on inimestele mõju. Meie mõte ongi selles, et panna ettevõtja natuke rohkem arvestama, mõõtma ja ennetama kõikvõimalikke mõjusid. Ma ei ole kunagi väitnud, et praegu ei ole olemas reegleid ega piire. Ma lihtsalt oma ettekandega soovisin osutada tõsiasjale, et kuna me oleme looduskasutuses läinud niivõrd tugevalt üle piiride, siis piiridest kinnipidamine, mis on tegelikult meie kõigi elu ja heaolu huvides, on mõistlik. Selles mõttes on mõistlik ka asjaõigusseaduses uuesti aktsentueerida tõendamise või, kuidas öelda, ennetamise kohustus. See on lihtsalt sotsiaalselt või ökoloogiliselt vastutustundliku ettevõtte iseloom, mis sellest mõnerealisest parandusest välja võiks kasvada.

Hea ettekandja! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Tiit Kuusmiku!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda seaduseelnõu esmaspäeval, 9. märtsil Ken-Marti Vaheri eesistumisel. Koosolekust võtsid osa kõik komisjoni liikmed, välja arvatud Ain Seppik, lisaks osales nõunik Linnar Liivamägi ja kutsutud oli Indrek Niklus Justiitsministeeriumi eraõiguse talitusest. Ettekandjaks oli palutud Marek Strandberg, kes hetk tagasi andis siin väga põhjaliku ülevaate, lisaks oma ettekandele ütles välja ka valitsuse seisukohad, mis olid komisjonis arutusel, ja andis vastavalt küsimustele põhjendused, mis olid põhimõtteliselt ka komisjonis arutelul. Nii nagu härra Strandberg siin juba kõnepuldist ütles, sooviti eelnõuga tekitada olukord, et inimesed peaksid senisest enam oma tegevuses arvestama sellega, et nad ei kahjustaks ei lähedal ega kaugemal elavaid naabreid nendes küsimustes, mis olid selles seadusparanduses välja toodud. Indrek Niklus Justiitsministeeriumist tõi oma kokkuvõtvas vastuses välja, et asjaõigusseadus ei ole see koht, kus peaks keskenduma keskkonnakaitse aluspõhimõtetele. Nii nagu tuli välja komisjoni liikmete ja ettekandja küsimustest-vastustest (ka, muide, siin saalis praegu), oleks ka keskkonnakomisjon võinud sellest asjast osa võtta ja siis oleks võib-olla saanud keskkonnavaldkonna kohta natuke rohkem vastuseid kui seni.
Ära kuulanud ettekandja ja Justiitsministeeriumi nõuniku väited ning küsimused ja vastused, otsustati suunata seaduseelnõu 401 täna Riigikogu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata ning komisjoni ettekandjaks määrata siinkõneleja. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Toomas Trapido, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Täna oleme me kuulnud, kuidas on püütud seda probleemi mõnes mõttes pisendada, rääkides koertest, lehmadest, kettidest, pulkadest ja ma ei tea, millest veel. Samas rääkis Marek Strandberg sellest probleemist Muuga sadama näitel. Hiljuti lugesime Eesti Ekspressist, et Alexela kütuseterminalid Paldiskis levitavad kahjulikke aineid, sama on toimunud Norras. Kas õiguskomisjonis ei arutatud asja sellise nurga alt, kumb on olulisem, kas inimeste tervis või asjaõigus?

Otse loomulikult mööndi, et iseenesest ei ole see põhimõte halb, küll aga ei haaku ta selle seadusega. Ma just ennist ütlesin, et keskkonnakomisjoni kaasamine oleks olnud väga mõistetav. Küll aga jäädi arutelul suures osas ikkagi selle seaduseelnõu konkreetse teksti piiridesse ja sealt üldiselt välja ei mindud. Mis puudutab tööstust, siis, jah, sellest põgusalt räägiti, aga mitte nii globaalselt.

Aleksei Lotman.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas te komisjoni esindajana suudate selgitada, miks komisjon ei pidanud vajalikuks küsida keskkonnakomisjoni kaasarvamust?

Ilmselt ei suuda, sest seda komisjonis kahjuks ei arutatud.

Hea ettekandja! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 401 tuleb esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 401 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 49 Riigikogu liiget, vastu on 6, erapooletuid ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek leidis toetust, eelnõu 401 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ning langeb menetlusest välja. Oleme kolmanda päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.
Austatud Riigikogu! Tänane istung on lõppenud. Jõudu teile teie töös!

Istungi lõpp kell 11.10.