Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu kaheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Kas head kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Kõigepealt palun ma kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, biotsiidiseaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur. Teiseks, hädaolukorra seaduse eelnõu. Kolmandaks, erakorralise seisukorra seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Kahe viimati nimetatud eelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel annan ma üle 2009. aasta riigieelarve seaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu. Kehtiva eelarveseaduse järgi on toimetulekupiiri määr pere esimese liikme kohta 1000 krooni. Eelnõu eesmärk on tõsta toimetulekupiiri määra 1200 kroonini ning sellega tagada toimetulekutoetusest elavate isikute toimetulekuvõime. Riigikogus on seaduse vastuvõtmiseks vaja koosseisu häälteenamust. Me loodame, et Riigikogu menetleb seda eelnõu ja leiab selle eelnõu teokssaamiseks vajaliku häältekoguse. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh! Head kolleegid! Mul on koos nelja fraktsioonikaaslasega au üle anda järjekordne arupärimine keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Sedapuhku on meil mitu küsimust seoses ehituskeeluvööndi vähendamisega Jõelähtme vallas. Miks minister pidas vajalikuks eelistada erahuve avalikule huvile? Kokku on meil kuus küsimust, aga üldteema on neil sama. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Väino Linde!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Meeldivat pärastlõunat teile! Annan üle põhiseaduskomisjoni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Tuletan teile meelde, et s.a 3. märtsil jättis Vabariigi President välja kuulutamata soolise võrdõiguslikkuse seaduse, võrdse kohtlemise seaduse, Eesti Vabariigi töölepingu seaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse. Ta väitis, et selle eelnõu menetlemisel ei ole opositsioon saanud vajalikul määral kaasa rääkida ega muudatusettepanekuid esitada. Peab ütlema, et vähemalt selle seaduse puhul oli Vabariigi President otsekui hiromant, sest pärast läinud kolmapäeva, ühepäevase muudatusettepanekute esitamise tähtaja jooksul esitas opositsioon selle seaduse kohta ei vähem ega rohkem kui 246 muudatusettepanekut. Kuid Vabariigi President siiski soovis ka seda, et seda eelnõu ja neid küsimusi arutataks Riigikogus eraldi menetlustes. Sellest tulenevalt otsustas põhiseaduskomisjon eelmisel neljapäeval, et tuleb algatada eraldi kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seda on nüüd tehtud. Selle eesmärk on säilitada olemasolev olukord valimisreeglites olukorras, kus linnaosade kaotamine kohaliku omavalitsuse üksuse poolt vahetult enne valimisi võib kaasa tuua põhimõttelise muudatuse valimiskorras. Ettenähtud muudatused vähendavad ettemääramatust vahetult enne valimisi, täpsustavad valimisprotseduuri ning sätestavad senise süsteemi kehtivuse valimisringkondade moodustamisel ka eelseisvateks kohalikeks valimisteks. Ettepanekud ei muuda valimissüsteemi ega piira kohaliku omavalitsuse autonoomiat. Aitäh!

Aitäh!

Head kolleegid! Täpselt samadel alustel ja motiividel otsustas põhiseaduskomisjon läinud neljapäeval algatada kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ka selle eesmärk on säilitada olemasolev olukord valimisreeglites olukorras, kus linnaosade kaotamine kohaliku omavalitsuse üksuse poolt vahetult enne valimisi võib kaasa tuua põhimõttelise muudatuse valimiskorras. Eelnõus toodud sätete kohaselt ei likvideeri volikogu osavalda või linnaosa ega muuda nende piire korraliste kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste aastal, välja arvatud kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemisel või jagunemisel. Vastav volikogu otsus osavalla või linnaosa likvideerimise või nende piiride muutmise kohta jõustub otsuse tegemisest järgmisel aastal, välja arvatud omavalitsusüksuste ühinemisel või jagunemisel. Veel kord: eelnõus ettenähtud muudatused vähendavad ettemääramatust, sätestades piirangud vahetult enne valimisi läbiviidavatele halduskorralduslikele muudatustele kohalikes omavalitsustes, mis võivad mõjutada valimisreegleid. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kuus eelnõu ja ühe arupärimise. Kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele, siis juhatus otsustab nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse 46 Riigikogu liikme s.a 12. märtsil esitatud Riigikogu avalduse "Meenutagem, mälestagem, püsigem" eelnõu ning on määranud selle juhtivkomisjoniks põhiseaduskomisjoni. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli täna kell 15.
Olen edastanud kaheksa Riigikogu liikme arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile ja olen tagastanud kaheksa Riigikogu liikme arupärimise, mis oli esitatud peaminister Andrus Ansipile.
Head kolleegid! Kolmapäeval, s.a 18. märtsil osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukas, sotsiaalminister Hanno Pevkur ja minister Urve Palo.
Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 84 Riigikogu liiget, puudub 17.
Head kolleegid! Selle nädala päevakord on teie laudadel. Panen hääletusele selle nädala päevakorra. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Nädala päevakord on kinnitatud.

Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Ester Tuiksoo, Villu Reiljani, Karel Rüütli ja Jaanus Marrandi 9. veebruaril s.a esitatud arupärimine Eesti Panga ülesannete kohta. Palun kõnetooli Riigikogu liikme Ester Tuiksoo!

Väga austatud Riigikogu esimees! Austatud Eesti Panga president! Head kolleegid! Eestimaa Rahvaliidu neli liiget on esitanud Eesti Panga presidendile järgmise arupärimise.
Eesti Panga seaduse kohaselt on Eesti Panga ülesandeks teostada riiklikku raha‑ ja panganduspoliitikat ning suunata krediidipoliitikat. Eesti Pank teeb finantsstabiilsuse tagamiseks koostööd Finantsinspektsiooniga. Samuti on Eesti Panga ülesandeks anda Vabariigi Valitsusele nõu majanduspoliitilistes küsimustes. Seaduse kohaselt ei langeta Vabariigi Valitsus olulisi majanduspoliitilisi otsuseid ilma Eesti Panga seisukohta ära kuulamata.
Sellel teemal tahaksimegi kuulda härra presidendi vastuseid seitsmele küsimusele. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Ester Tuiksoo! Palun, lugupeetud Eesti Panga president, kõnepulti!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head küsijad! Tänan võimaluse eest olla siin kõnepuldis ja selgitada Eesti Panga tegemisi nende küsimuste valguses, mis küsijad Eesti Panga presidendile on esitanud.
Esimene küsimus puudutab Eesti Panga krediidipoliitilisi meetmeid, seda, kuidas need krediidipoliitilised meetmed on ellu rakendatud ja milline on meie arusaam nende efektiivsusest.
Eesti Pank astus aastatel 2005–2007 mitu ennetavat sammu kiire laenukasvuga kaasnevate riskide maandamiseks. Esiteks, 2005. aastal töötas Eesti Pank välja meetmed kapitali adekvaatsuse arvutamisel kasutatava riskikaalu tõstmiseks 50%‑lt 100% tasemele. 2006. aasta 1. märtsist jõustunud uue korra kohaselt pidid pangad väljaantud eluasemelaenude katteks hoidma senisest enam kapitali, mis suurendas pankade kapitalipuhvreid umbes 13%. Need muudatused olid Euroopa Liidu liikmesriikides kiire laenukasvu ohjeldamiseks astutud sammudest kõige karmimad.
Teiseks, 2006. aastal võttis Eesti üle Euroopa Liidu direktiividest lähtuva kapitali adekvaatsuse arvutamise korra ehk nn Basel 2 raamistiku. Eesti Pank säilitas seejuures pankade krediidiriski ja turvariski jaoks kehtiva kapitalinõude määra 10% tasemel, mis on oluliselt kõrgem Euroopa Liidu direktiivis toodud 8%‑st.
Kolmandaks, ka Basel 2 raamistikus kehtestas Eesti Pank kaheaastase üleminekuperioodi riskikaalu alandamiseks eluasemelaenudele, mis sundis panku uues raamistikus Euroopa Liidus nõutavast tasemest oluliselt rohkem kapitali hoidma. Väärib märkimist, et riskikaalu nõue alaneb 2009. aastal 35%‑le, mis annab majandussurutise tingimustes pankade käsutusse lisaressursse.
Neljandaks, 2006. aasta 1. septembrist alates otsustas Eesti Pank tõsta pankade kohustusliku reservi nõudeid 13% tasemelt 15% tasemele. Selle tulemusena peavad pangad senisest suurema osa avalikkuselt kaasatud hoiustest ja teistest võõrvahenditest hoidma likviidsena Eesti Pangas.
Viiendaks, Eesti Pank jälgib ja analüüsib pidevalt panganduse ja finantssüsteemi olukorda ja riske, milleks oleme välja töötanud spetsiaalse finantsstabiilsuse tagamise ja riski hindamise raamistiku, mida täpsustatakse teatud aja tagant. Viimane täpsustus tehti aastal 2007. Muu hulgas avaldab Eesti Pank kaks korda aastas põhjaliku finantsstabiilsuse aruande, mis väga paljus kirjeldab seda, mis kujul ja kuidas see raamistik on oma mõju avaldanud.
Kuuendaks, väga oluline oli ja on Eesti Panga pidev kontakt avalikkuse, valitsuse ja turuosalistega, et selgitada liigse laenukasvuga kaasnevaid riske. Meie tihedal läbikäimisel kõigi osapooltega oli kindlasti oluline osa üldiste seisukohtade muutumisel mõni aeg tagasi.
Kõigi nende sammude koosmõjul ning majanduskeskkonna muutudes hakkas Eestis pankade väljaantud laenude mahu kasv vähenema juba 2007. aasta teises kvartalis ehk märkimisväärselt varem kui teistes meie piirkonna riikides. Eesti pangandussüsteem oli globaalse finants‑ ja majanduskriisi süvenemiseks seega hästi ette valmistatud. 2009. aasta alguseks oli Eestis tegutsevate pankade kapitali adekvaatsus peaaegu 20% ning pankadel on väga head likviidsuspuhvrid.
Tahan rõhutada rahvusvahelise koostöö tähtsust finantsstabiilsuse tagamisel. Alates 2003. aastast osaleb Eesti Pank Põhja‑ ja Baltimaade keskpankade koostöövõrgus, mille kaudu vahetatakse regulaarselt teavet ja hinnanguid finantsstabiilsuse, st pankade ja pangandusturu olukorra kohta. 2006. aastal sõlmisid Eesti, Läti, Leedu ning Rootsi keskpank finantskriiside haldamise koostöökokkuleppe, et tagada sujuv koostöö kõigis neis riikides tegutsevate pangagruppide stabiilsuse tagamiseks. Just äsja sõlmisid Eesti Pank ja Rootsi keskpank kokkuleppe, mis võimaldab toetada finantssüsteemi likviidsust veelgi suuremas ulatuses. Lisaks sellele osales Eesti Pank 2006. aastal Euroopa Liidu kriisiõppuses ning 2007. aastal Põhja‑ ja Baltimaade ühises kriisiharjutuses.
Kokkuvõtteks võin kinnitada, et Eesti Panga poolt alates 2005. aastast õigeaegselt astutud sammud ning rahvusvaheline koostöö toetavad oluliselt Eesti pangandussüsteemi stabiilsust ja usaldusväärsust ka praegu, globaalse finantskriisi tingimustes. Ka IMF‑i direktorite nõukogu kinnitas 2. märtsil s.a, et Eesti finantssektor on seni üleilmsele kriisile hästi vastu pidanud. Seejuures tunnustati Eestit otsustavate sammude eest pankade kriisilahendusraamistiku ja finantssektori turvavõrgu tugevdamisel.
Teine küsimus puudutab Finantsinspektsiooni. Eesti Panga juures asuv Finantsinspektsioon on järelevalvelises tegevuses sõltumatu. Tema tegevuse tulemuslikkust hindab Riigikogu, kellele Finantsinspektsioon esitab igal aastal oma tegevuse aruande. 2008. aasta tegevusaruannet ei ole Finantsinspektsioon veel Finantsinspektsiooni nõukogule esitanud ja seetõttu ei ole seda ka teile esitatud, aga see toimub lähinädalate jooksul.
Kolmandale ja neljandale küsimusele, mis puudutavad valitsusega suhtlemist ja valitsusele nõu andmist, lubage mul anda üks vastus.
Kooskõlas Eesti ja Euroopa Liidu õigusega annab Eesti Pank valitsusele majanduspoliitilist nõu küsimustes, mis otseselt mõjutavad Eesti Panga rahapoliitika edukust ning kus meil on suhteliselt head teadmised. Ma pean siin eelkõige silmas eelarvetemaatikat, finantssektori usaldusväärsust puudutavaid küsimusi, aga ka muid finantspoliitikat puudutavaid valdkondi. Sellest tulenevalt on Eesti Pangal ja valitsusel eri tasemetel töised ja asjalikud kontaktid nii Eesti majanduspoliitikat kui ka näiteks Euroopa Liidu poliitikaid puudutavates küsimustes. Koostöö hõlmab nii analüütikute igapäevast infovahetust kui ka regulaarseid kohtumisi kõrgemate ametnike tasemel. Eesti Panga presidendina suhtlen tihedalt nii Riigikogu kui ka valitsuse liikmetega ja julgen küll öelda, et need kohtumised on korralised. Omaette koostöövormina soovin välja tuua Eesti Panga, Rahandusministeeriumi ja Finantsinspektsiooni koostöögrupi finantsstabiilsuse tagamiseks. Ka see töögrupp töötab regulaarselt ja ma arvan, et tulemuslikult. Eesti Panga ja valitsuse koostöö iseloomustamiseks võib nimetada enam kui 20 ametlikku kohtumist (toonitan: ametlikku kohtumist) valitsuse liikmetega ja valitsuse ametnikega eri tasanditel 2008. aastal. Mitteametlikke ja mitteformaalseid kontakte ning jooksvaid kohtumisi on olnud muidugi palju rohkem. Nende arvudesse panek ja väljatoomine ei oleks vist eriti asjakohane. Loomulikult on need jooksvad kontaktid seotud eelkõige arvamustega seaduseelnõude ja tegevuskavade kohta, mis lõpptulemusena on vormistatud kirjalike ettepanekute näol.
Soovin rõhutada, et töiseid suhteid valitsusega on Eesti Pank hoidnud pikkade aastate jooksul, sõltumata valitsuskoalitsiooni koosseisust. Samuti oleme oma arvamust avaldanud alati oma parima teadmise ja äranägemise kohaselt, hoidmata tagasi ka kriitikat. Kui rääkida olulisematest küsimustest, mille kohta oleme viimase paari aasta jooksul arvamust avaldanud, siis näidetena võib välja tuua eelarvepoliitika majanduse kohandamise tingimustes, euro kasutuselevõtu temaatika, finantssektori stabiilsust puudutavad teemad, küsimused ja seaduseelnõud jne.
Siinkohal võiks võib-olla pikemalt rääkida eelarvepoliitikast. Eesti Pank on pidevalt esile tõstnud eelarve pikaajalise jätkusuutlikkuse ehk riigi kulude stabiilse rahastamise tähtsust, mis n‑ö headel aegadel väljendub eelarve tuntavas ülejäägis ja eelarvereservide kogumises. Muu hulgas rõhutasime kiire kasvu aastatel vajadust hoiduda lisaeelarvete koostamisest aasta keskel ja eelarve veelgi suurema ülejäägi olulisust stabiilsuse tagamiseks. Seega on viimastel aastatel valitsuse kogutud reservide vajaduse põhjendamisel Eesti Panga sõnal olnud kaalukas roll, kuigi möönan, et need reservid oleksid võinud olla veelgi suuremad. Eesti Panga poolt me neid suuremaid reserve ka ette nägime. Samal ajal on Eesti Pank olnud seisukohal, et suhteliselt mõõduka defitsiidi tekkimises ei ole praeguse majandusliku šoki korral mitte midagi väga halba, kuid järgmistel aastatel tuleb puudujääki kavakindlalt vähendada ja majanduse normaliseerudes tuleb taastada eelarve ülejääk. Euro kasutuselevõtu küsimustes oleme teinud valitsusega samuti tihedat koostööd eri komisjonides ja töörühmades, et tagada kõigi Maastrichti kriteeriumide täitmine 2009. aasta lõpus ja tagada see, et riik, riigi struktuurid ja kõik organisatsioonid, kellest tegelikult sõltub euro kasutuselevõtt, oleksid samuti lisaks Maastrichti kriteeriumide täitmisele reaalmajanduses valmis nende sammude astumiseks, mida on vaja astuda, et euro võiks ringluses olla. Ka sel teemal oleme loomulikult osalenud kõikides töögruppides, töörühmades, mis on ellu kutsutud, ja ma arvan, et me oleme olnud nendes töörühmades suhteliselt aktiivsed.
Viies küsimus puudutab Eesti Pangas töötavaid inimesi ja kuues säästlikkust. Need on teemad, mis praegu Eestis üleval on.
Ütlen kõigepealt seda, et Eesti Pangas töötas 11. veebruari seisuga 234 töötajat, neist 18 osalise koormusega. 2008. aastal oli Eesti Panga keskmise töötaja töötasu kuus, toonitan, keskmise töötaja töötasu kuus 23 500 krooni, milles sisalduvad kõik väljamakstud lisatasud, sealhulgas tasud õhtusel ja öisel ajal ning puhkepäevadel ja riiklikel pühadel töötamise eest. See keskmine töötaja töötab Eesti Pangas juhtivspetsialisti ametikohal, tal peab olema magistrikraad ja vähemalt kolmeaastane erialane töökogemus ning ta peab valdama heal tasemel inglise keelt nii kõnes kui ka kirjas. Ametialaselt osaleb ta Euroopa Keskpankade Süsteemi või Euroopa Liidu ühistes töörühmades. Eesti Panga keskmine töötasu (nüüd ei räägi ma enam mitte keskmisest töötajast) 2008. aastal oli 29 385 krooni. Keskmiste tasude võrdlemisel on oluline ka haridustase. Eesti tööealise elanikkonna hulgas on kõrgharidusega inimeste osakaal ligikaudu 23%. Eesti Panga töötajatest on kõrgharidus 84%‑l, sealhulgas doktorikraad on 5%‑l. Kuna Eesti Pangas makstavad tasud on viimasel ajal kõrgendatud tähelepanu all olnud, siis soovin veel kord esitada mõned lisaselgitused keskpanga palgasüsteemi kohta. Eesti Pank konkureerib tööjõu pärast finantsasutustega, mistõttu töötasu peaks olema konkurentsivõimeline Tallinna finantssektori keskmise tasemega. Palgaturu kohta kogutavate andmete põhjal võib öelda, et finantssektori palgatase on olnud pidevalt kõrgem kui Eesti Pangas. Keskpangast on aastate jooksul seetõttu lahkunud märkimisväärne osa töötajaist just finantssektorisse. Eesti Pank jälgib oma iga-aastase kulude üldise taseme kontrollimisel pidevalt oma eelarve kulude ja majanduse kogumahu suhet. Viimastel aastatel on see järjepidevalt langenud. Eesti Pank kinnitas juba 2008. aastal lõpus oma 2009. aasta eelarve 12% väiksemana, kui see oli 2008. aastal. Sel aastal on Eesti Panga juhatus otsustanud keskpanga 2009. aasta kulusid lisaks sellele 12%‑le veel täiendavalt kärpida, arvestades muutusi nii majanduskeskkonnas kui ka meie tööülesannetes. Tegevuskava kohaselt valmib uus eelarve märtsi lõpuks.
Viimane küsimus puudutab seda, kui suurte summadega on Eesti Pank toetanud riigieelarvet.
Siin on vastuseks kõigepealt see, et seaduse kohaselt maksab Eesti Pank igal aastal Eesti Panga Nõukogu otsuse kohaselt osa oma kasumist riigieelarvesse. Vastavad põhimõtted on kinnitanud Eesti Panga Nõukogu kasumijaotuse strateegias. Viimasel neljal aastal on Eesti Pank teinud eelarvesse kasumieraldisi pidevalt üle 50–60 miljoni krooni, ainult 2007. aastal oli see summa 48 832 000 krooni, 2006. aastal aga 59 349 000, 2005. aastal 62 801 000 ja 2004. aastal 68 938 000 krooni. Kasumieraldise kinnitab Eesti Panga Nõukogu koos Eesti Panga finantsaruandega. Selleks päevaks, kui ma Eesti Panga järgmisi arve siia tutvustama tulen, on ka see arv 2008. aasta jaoks 2009. aastal kinnitatud. Suure tõenäosusega on see suurim summa, mis aegade jooksul Eesti Panga kasumist riigieelarvesse on tulnud. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud Eesti Panga president! Teile on küsimusi. Esimene küsimus on kolleeg Villu Reiljanilt.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud president! Selge see, et tagantjärele tarkus on täppisteadus. Tagantjärele arvatakse, et pankade likviidsusnõuded oleksid pidanud olema veelgi karmimad, et oleks saanud seda laenubuumi, mis on ohtlikuks osutunud, taltsutada. Aga ma küsin konkreetse küsimuse. Kas 2006. aastal mõni valitsusasutus või institutsioon saatis teile sellekohase märgukirja, kus juhiti tähelepanu ohtudele ja vajadusele laenubuumi veelgi rohkem talitseda?

Aitäh! Mis puudutab neid arve, mis ma ette lugesin, ja neid regulatsioone, mis laenubuumi taltsutamiseks ette võeti, siis ma mõnel puhul ka mainisin, et need olid nii lähinaabrite kui ka Euroopa kontekstis kõige suuremad. Järgmine teema on siin see, et kui me oleksime kehtestanud veel väga palju rangemad normid, siis oleksime tekitanud turul moonutusi, mille tagajärjel me ei oleks kontrollinud laenuraha liikumist, ja laenuraha liikumiseks oleksid laenuvõtjad ja laenuandjad leidnud kindlasti uusi teid. Nagu ma ka enne ütlesin, valitsusega on meil olnud pidevalt väga tihedad kontaktid. Kui 2006. aasta kirjavahetust vaadata, siis oli valitsusel meile väga palju ettepanekuid ja ka meil oli ettepanekuid valitsusele. Kas oli ettepanekut konkreetselt sellisel kujul, nagu ma sinu küsimusest aru sain, seda ei julge ma praegu kinnitada ega ümber lükata, aga loomulikult saab seda kontrollida.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea Eesti Panga president! Oskate te öelda, millised on Eesti majandussüsteemi ja rahandussüsteemi võimalikud riskid seoses näiteks asjaoluga, et Ameerika Ühendriikide Föderaalreserv ei avalda 2006. aasta märtsist enam andmeid selle kohta, kui suurel määral emiteeritakse ja on käibel dollareid? Kas te oskate öelda, kui palju see asjaolu võis olla kinnisvarakriisi käivitumise põhjuseks ning kas meil on olemas n‑ö sõltumatud ja adekvaatsed analüüsid selle kohta, kui palju sellise suurriigi finantssüsteemi suletus ja läbipaistmatus meid tegelikult mõjutab?

Aitäh! Hirmus keeruline on minul siin kõnepuldis kommenteerida Ühendriikide finantssüsteemi läbipaistvust või läbipaistmatust. Seda, millised regulatsioonid on Ühendriikides ette võetud ja miks nad on ette võetud, seletab kindlasti kõige paremini Ühendriikide Föderaalreserv ja nende pressiavaldused, nii palju kui neid tehtud on. Julgen küll öelda, et need sammud, millele te viitasite, otsest mõju Eesti finantsstabiilsusele või finantsstabiilsuse rikkumisele avaldanud ei ole.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga! Austatud Eesti Panga president, tänan teid selle vastuse eest! Eesti Pank sõlmis hiljuti ennetava kokkuleppe Rootsi keskpangaga finantsstabiilsuse tagamiseks ja kindlustunde suurendamiseks finantsturgudel. Lepingu maht oli kümme miljardit Rootsi krooni. Te olete öelnud, et lepingu sõlmimisega suurendab Eesti Pank oma võimekust finantsstabiilsuse kindlustamisel, eelkõige likviidsuse tagamisel valuutakomitee süsteemis. Mis põhjustel võivad tekkida likviidsusprobleemid valuutakomitee süsteemis ning kui suur oht selleks praegu ja lähitulevikus eksisteerib?

Aitäh! Tegemist oli selgelt ennetava kokkuleppega. Ennetava kokkuleppe sisu on see, kui nüüd viia jutt valuutakomitee süsteemi peale, et tänu valuutakomitee süsteemile puudub meil väga palju meetmeid, mida ujuva kursiga riigid oma pankade likviidsusprobleemide lahendamiseks kasutada saavad. Loomulikult on meil reservid ja reservid on päris suured. Aga suuremad pangad kuuluvad enamikus Rootsi kapitalile ja seetõttu oli täiesti loomulik, et me koostöös Riksbankiga üritasime anda sellise garantii nii meie hoiustajatele, meie firmadele kui ka pankadele, et võrdselt kõigi teiste riikidega on Eestis kõikide hoiustajate ja pankade tegevused kaitstud selles mahus, mida praegused regulatsioonid ette näevad. See on ennetav abinõu, mida minu sügava lootuse ja ka veendumuse alusel kasutada ei tule, sest siin turul olevad pangad on väga kenasti kapitaliseeritud ja on oma asjadega hästi hakkama saanud. Ma loodan, et nad saavad ka edaspidi hakkama. Sel juhul jääbki see ennetavaks abinõuks. Aga see oli hästi selge sõnum selle kohta, et meil on piiriülene koostöö olemas ja me suudame läbi rääkida oma partneritega ka väljaspool Eestit. Kindlasti oli see sõnum ka kõigile neile, kes meie tegemiste kohta hinnanguid peavad andma, ja selle kaudu oli see omakorda sõnum näiteks investoritele.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Eesti Panga president! Iga kord, kui midagi on sündimas või on juba juhtunud, siis meie riigi peaminister ütleb, et tuleb üle minna eurole. Nüüd väidab ta, et hinnad sootuks langevad, väidab, et oktoobriks võime Maastrichti kriteeriumid täita, ja lubab, et liitumine eurotsooniga toimub juba 1. juulist 2010. Näiteks, kui aktsiise rakendati, siis toodi ka põhjenduseks, et eurot on vaja, või siis, kui eelarveküsimused muutusid keeruliseks. Mina olen pidanud teist lugu kui julgest ja ausast inimesest. Väga paljud ettevõtjad ootavad väga ausat ja selget vastust selle kohta, kas peaministri lubadus liituda euroga 1. juulist 2010 (see on järjekorras vist kolmas või neljas lubadus, ma ei oskagi täpselt enam öelda) on tõsiselt võetav ja kas te usute sellesse.

Aitäh! Kõigepealt tänu heade sõnade eest ja tänu ka väga asjakohase küsimuse eest! Ma arvan, et eurole üleminek on meie majanduspoliitikas, majanduse kriisist väljatoomisel ja jätkusuutlikkuse tagamisel üks olulisemaid küsimusi üldse. Loomulikult, eurole üleminek sõltub, nagu ma ka küsimustele vastates ütlesin, Maastrichti kriteeriumide täitmisest. Mis puudutab väidet, et 2009. aasta teisel poolel, kui mitte öelda, et peaaegu lõpus, võiks tänaste arvestuste järgi olla see aeg, kus me täidame need Maastrichti kriteeriumid, millega meil on olnud siiani probleeme, siis sellest punktist lähtudes võiks see ütlemine, et see annaks nagu võimaluse liitumise aega üle vaadata, olla õige. Selle kohta, kuidas see tehniliselt täpselt käib, on minu meelest veel üks ütlemine, mida ma mõni aeg tagasi kuulsin. See on see, et peaminister ja peaministri büroo on kokku kutsumas ühte töögruppi, kes selle aasta aprillist hakkab analüüsima kõiki neid võimalusi, mis pärast seda, kui Maastrichti kriteeriumid tõesti täidetud on, meile avanevad. Siin on väga palju tehnilisi küsimusi, alates hindajate kutsumisest ja otsustamise pikast ahelast, mis enne eurole üleminekut ees seisab. See nõuab väga põhjalikku analüüsi. Ma loodan väga, et see töögrupp, mis aprillis peaks tööga pihta hakkama, annab vastused ka nendele küsimustele, mida sa, hea küsija, minu käest küsisid.

Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea Eesti Panga president! 2007. aasta lõpus, kui oli näha, et eksporditurud langevad ja kinnisvarabuum hakkab läbi saama, tegime me uue positiivse lisaeelarve ehk andsime piltlikult gaasi juurde, kui tegelikult oleks pidanud hakkama vaikselt pidurit vajutama. 2008. aastal tegime riigieelarve, mille me paisutasime kunstlikult 25% suuremaks. Pärast olid meil suured probleemid, pidime ühe korra tegema negatiivse lisaeelarve ja hiljem võtsime veel reserve kasutusele. 2009. aasta eelarvega oleks pidanud välja töötama paketi, et majandust stimuleerida. Seaduse kohaselt peab Eesti Vabariigi valitsus kuulama ära Eesti Panga seisukoha. Minu küsimus on: millist nõu on Eesti Pank eelarveküsimustes valitsusele andnud ja kas valitsus on seda ka kuulanud?

Aitäh! Nagu ma enne ütlesin, Eesti Pank on valitsusega väga tihedas kontaktis kõigi nende valitsuse sammude planeerimisel, millest te rääkisite. Samuti tuli minu vastusest väga selgelt välja see, et kõikvõimalike lisaeelarvete, eriti aasta sees tehtavate lisaeelarvete puhul on Eesti Pank olnud väga pessimistlik. Meie nõuanne on olnud, et nendest tasuks siiski hoiduda, tasuks tegelda reservide kasvatamisega. Oli ju selge, et need aastad, millest te rääkisite, olid buumiaastad. Selge on see, et majanduse tsüklilise arengu loogikast ja teooriast tulenevalt järgneb tõusule langus. Reservide kasvatamine oli sel perioodil ka Eesti Pangalt valitsusele saadetud nõuannete põhiline sisu. Nii et kui tehti lisaeelarve, kui paisutati põhieelarveid üle nende määrade, mida meie välja pakkusime, siis võiks öelda, et nendes kohtades valitsus meie nõuandega ei arvestanud.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud Eesti Panga president! Kui palju Eesti Pank peaks teie arvates sekkuma riigi maksupoliitikasse ja paljudesse küsimustesse, mis meil on tõstnud inflatsiooni ja mis meil on ka aastaid euro tulekut edasi lükanud, olgu see kas või tulumaksu langetus? Ma küsin siia juurde: kas ja kui paljudele töötajatele makstakse Eesti Pangas kinni kolmandat, vabatahtlikku pensionisammast?

Aitäh! Maksupoliitika on loomulikult majanduspoliitika üks osa. Majanduspoliitikat teostab valitsus ja valitsev koalitsioon. Nagu siin korduvalt on juttu olnud, vastavalt Eestis kehtivale korrale nende otsuste tegemisel (mitte küll ainult maksupoliitika, vaid eelarvepoliitika puhul, aga need lähevad omavahel ju kokku) konsulteeritakse ka Eesti Pangaga. Loomulikult oleme me oma arvamused kõikide sammude juures välja öelnud. Väga paljude puhul nendest, isegi enamiku puhul oleme leidnud konsensuse. Muidugi on mõned teemad, kus me paraku ei ole ühe ree peale jõudnud. See puudutab eelkõige neid lisaeelarveid, millest me enne rääkisime, kus me oleme rõhutanud reservide kasvatamise vajadust, kuid arvatavasti mingitel muudel põhjustel ei ole need sellisel kujul toetust leidnud. Mis puudutab kolmandat pensionisammast, siis Eesti Pank on oma töötajate tarvis tõesti välja töötanud sellise korra, et kolmandasse pensionisambasse raha investeerimist stimuleerida. Ma ei oska praegu peast öelda, kui palju Eesti Panga töötajaid seda kasutanud on, aga ma arvan, et pensioni jätkusuutlikkuse mõttes ei ole inimeste raha kaasamise stimuleerimine taunitav.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud Eesti Panga president! Kahtlemata jälgib Eesti Pank väga täpselt Eesti rahandus‑ ja eelarvepoliitikat. Praegusest eelarvepoliitikast on teatavasti kaks väljapääsuteed. Üks on see, mille me oleme valinud ja mis on praeguses olukorras loogilisem tee, nn deflatsiooni tee, ja teine on devalveerimise tee. Samas on väga paljud inimesed üsna hirmul krooni devalveerimise ohu tõttu ja on avaldatud arvamust, et ka praeguses olukorras oleks vaja eelarvet veel 5–6 miljardi krooni võrra kärpida. Kui suur on tõenäosus, et me ei suuda ajaratast nii palju tagasi keerata, eelarvedistsipliini hoida ega eelarvet veel 5–6 miljardi krooni võrra kärpida ja lõpptulemusena tuleb meil ikkagi seista olukorra ees, kus rahanduskriisist väljapääsuks ja kogu selle olukorra lõpetamiseks oleks kroon vaja devalveerida?

Aitäh! Loomulikult, eelarve olukord mitte ainult Eestis, vaid peaaegu kõikides riikides – ma ütlen "peaaegu" sellepärast, et võib-olla mõnes väga kauges riigis see ei ole oluline teema – on probleemiks. Eesti valitsus on teinud siin koos teiega esimese väga jõulise sammu, mida on olnud võimalik müüa maailmas väga selge, julge otsusena. Loomulikult, esimene asi on see, et see on väga kindel samm meie oma eelarve jätkusuutlikkuse tagamiseks ja inimeste heaolu taaskasvatamise alustamiseks. Aga kindlasti peab valitsus (see on meie kindel soovitus ja me oleme seda soovitust ka avalikult välja öelnud) olema valmis operatiivselt sekkuma jooksva eelarve korrigeerimisse, kui see vajadus tekib. Hinnangu selle vajaduse kohta saab anda siis, kui aeg on natuke edasi läinud. Esimese kahe kuu põhjal on liiga vara öelda, mida veel tegema peab. Prognoosipõhiselt võib muidugi igasuguseid arve kokku panna, aga neid ma ilma reaalmajanduse tegelike näitajateta ei kommenteeriks. Mis devalveerimist puudutab, siis ütlen küll väga selge sõnaga, et devalveerimisest ei võida Eestis mitte keegi. Seetõttu on sellega spekuleerida vastutustundetu, sellest rääkida ilma mingi analüüsita ja ilma sellest saadavat võitu välja toomata on vastutustundetu. Seetõttu mina seda kõva häälega ei tee. Ma väidan veel kord: sellest ei võida mitte keegi, see teema ja küsimus ei ole laua peal.

Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud Eesti Panga president! Mul on üks pessimistlik küsimus või õigemini küsivad seda inimesed üle Eestimaa, kui nendega kohtuda. Äkki oskate teie lihtsalt ära seletada, mis vahet on meie jaoks eurol ja kroonil, kui krooni kurss on väga kindlalt seotud euro kursiga, mis vahet on, on siis sinna paberi peale kirjutatud "kroon" või on sinna kirjutatud "euro". Siit jõuavad nad ikka selle mõtteni, et tegelikult peaks krooni kursi vist vabaks laskma, kui me tahame üldse rääkida majanduse elavdamisest, mitte ainult lihtsalt ühe nimetuse vahetamisest teisega. Kas on juttu olnud sellest, et kui me kas või aastal 2010, nagu peaminister lubab, eurole üle läheme, mis kursiga me siis eurole üle läheme?

Aitäh! Siin oli kohe mitu küsimust. Miks on euro parem kui kroon? Sellest on hästi palju räägitud ja kindlasti võiks sellest pidada kohe päris pika loengu, aga aja kokkuhoiu mõttes ja et lõpetada enne, kui need kellad helisema hakkavad, ütlen lihtsalt seda, et eelkõige on tegemist usaldusega. Kroon on hea raha, kroon on tugev raha, kroon ringleb Eesti riigis, aga kroon on haavatav igasuguste spekulatsioonidega, igasuguste rünnakutega. Euro on suur raha ja eurotsoon on vaata et üks võimsamaid rahatsoone praegu üldse. Seal kehtivad kindlad reeglid. Kui sind sinna tsooni võetakse, siis pead sa neid reegleid täitma ja aktseptima. See on näiteks investori jaoks väga kindel sõna, et selles riigis, kes neid reegleid aktseptib, mängitakse sama mängu. Selle tulemusena peaks ju riigi usaldusväärsus suurenema, riiki peaks tulema rohkem investeeringuid, see omakorda peaks looma uusi töökohti, see omakorda peaks andma inimestele võimalusi teenida jne. Mis puudutab kursi lahtilaskmist või mittelahtilaskmist, siis ma enne vastasin, et see ei ole praegu teemaks. See ei anna selles situatsioonis mitte mingit võitu. Kuna selle ümber ei ole mõtet täna spekuleerida, siis ei ole mõtet ka pikalt vastata. Mis kursiga me eurotsooni üle läheme? Praegu kehtivate mängureeglite järgi ei näe mina küll mitte mingit vajadust kehtivat krooni ja euro kurssi enne eurole üleminekut muuta.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Teie ettekannet on meeldiv kuulata, sest siin pole ühtegi halba sõna veel kõlanud. Sellest ka minu küsimus. Olukord on selline, et Eesti Pank on väga hästi töötanud, ta on rahvusvaheliselt kõvasti kiita saanud, Eesti majanduselule hästi soodsalt kaasa aidanud ja valitsust positiivses suunas nõustanud. Aga ehk te ütleksite, kui meil nii tugev valitsus ja nii tugev keskpank on, millest siis tuleb see, et me oleme koos Lätiga kahekesi majanduskasvult Euroopa viimased?

Aitäh! Tänu heade sõnade eest! Sain muidugi aru ka sõnade tagamaast, aga ka selle eest aitäh! See, kes, kus ja mis järjekorras selle kasvu poole pealt viimane on, on ju hästi palju seotud ka sellega, millises majandustsüklis keegi oli sel hetkel, kui see hinnang anti. Praeguses seisus julgen mina küll öelda, et Eesti majanduse kohandumine kõigi nende muudatustega, mis maailmas toimunud on, toimub ilma selleta, et keegi kiidaks Eesti Vabariigi valitsust või panka või keda iganes. Toon siin praegu välja IMF‑i viimased hinnangud, mida ma tsiteerisin. See kohandumine toimub normaalsel teel ja see normaalne tee annab meile võimaluse tulla sellest olukorrast võimalikult hästi välja, kui me ainult ise edaspidi teeme tarku otsuseid. Ma julgen küll öelda, et need otsused, mis on tehtud, ükskõik millise valitsuskoalitsiooni ja keskpanga koostööna või millise parlamendikoosseisuga, on siiani olnud suunatud sellele, et meil on väljamäng selgelt olemas ja sellel riigil võiks olla hea tulevik. Ma ei võrdleks meid siin Läti ja Leeduga. Ma arvan, et kui mingeid põhjusi otsida, siis üks suuremaid meie võidu või edu põhjusi on reservid. Tänu kõikidele valitsejatele, tänu parlamendile ja kõigile neile, kes on seda reservide tekitamise ja hoidmise poliitikat ajanud! See on see, mille abil me saame eristuda ja mille eest me saame ka kiita.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Tahan kasutada võimalust ja küsida, kuidas te kommenteerite olukorda, kus valitsus on kohalikele omavalitsustele laenuvõtmiseks faktiliselt sisse lülitanud punase tule. Praktiliselt tuli välja nii, et me vahetasime ühe ööga välja kõik need reeglid, mille järgi kohalikud omavalitsused võisid võtta laenu. Tahan teie käest küsida, kas te peate valitsuse samme õigeks.

See, milliseid samme riik laenuturu reguleerimiseks ette võtab, on loomulikult riigi majanduspoliitika sisu. Lahendused tulevad sellest, kuidas seda majanduspoliitikat defineeritakse ja lõpuks ka realiseeritakse. Ma arvan, et sellest suurest buumist (ja suur buum Eestis oli) väljatulekul on kindlasti kõik need sammud, mis korrastavad laenuturgu, tervitatavad. Ma saan aru, et kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse laenamise teemal on väga palju majanduspoliitilisi kemplemisi. Nende majanduspoliitiliste kemplemiste juures me kaasa rääkida ei tahaks. Aga laenuturu korrastamine sõna otseses mõttes on loomulikult tervitatav.

Palun, kolleeg Erki Nool!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud Eesti Panga president! Viimasel ajal on meie majanduses kaks suundumust: välisosalusega pangad viivad raha Eestist minema ja nii väikesed ettevõtted kui ka suurettevõtted on krediidipuuduses. Me teame, et raha on ju majanduse vereringe. Mida siis Eesti riik või Eesti Pank peaks tegema, et vereringet natuke aktiviseerida?

Aitäh! Need välisosalusega pangad, kes Eesti turule tulid ja Eesti turul on, on siia väga palju raha investeerinud. Nende investeeringute tulemusena on lisaks sellele nn buumindusele ja ülekuumenemisele, mis siin viimasel ajal teemaks on olnud, saavutatud ka väga palju positiivset. Me saame rääkida oma majanduse järelejõudmisest, korrastumisest, millest iganes. Praeguses seisus ei olegi vist kõige õigem öelda, et raha viiakse välja, sest nüüd on pankade laenuressurss kogu see raha, mida nad praegu siin riigi territooriumil teenivad. Pigem on praegu oluline see, et laenude väljaandmisel ollakse tunduvalt konservatiivsemad ja vaadatakse tingimusi üle palju hoolsamalt kui mõni aeg tagasi. See on iseenesest normaalne, sest buumiaastatel läks laenuraha ringlusesse ikkagi väga kergelt. Seetõttu on pankade praegune käitumine täiesti arusaadav. Aga ma tahan toonitada, et head projektid, need projektid, mis vastavad pankade kehtestatud tingimustele, saavad laenu ka nüüd. See raha, millega praegu Eesti kommertspangad meie turul opereerivad, on heade projektide finantseerimiseks piisav. Aga loomulikult on kõikvõimalikud garantiid, toetused ekspordipõhistele projektidele jne, mis siin laua peal on, sellesama usalduse kindlustamise mõttes arusaadavad. Küll on siin see oht, et nende toetuste ja garantiidega võib ära rikkuda normaalse turu, aga see on juba teema nr 2.

Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua Riigikogu esimees! Lugupeetud Eesti Panga president! Oli rõõm kuulda, et Eesti Pank ja valitsus vahetavad tihti arvamusi. Kuid praegu on meil siiski küllaltki suur majanduskriis ja ettevõtetel on puudu väga palju käibevahendeid. Käibevahendite kättesaamiseks on Vabariigi Valitsus ellu kutsunud meetme, mille suurus on 6,1 miljardit krooni, kuid see ei ole veel Riigikogu saali jõudnud ega ole veel kooskõlastusringi läbi saanud. Möödas on juba kaks kuud. Kuid samas tehakse teatud otsuseid ju küllaltki kiiresti, võtame kas või 1,7 miljardit krooni Lätile antud abi. See raha oleks võinud juba ammu majanduse kuumendamiseks ringelda Eesti turul. Viimane uudis on, et Vabariigi Valitsus hakkab taotlema täiendavat laenuressurssi. Tahan teada teie arvamust, Eesti Panga arvamust, sest Eesti Panga reiting on praegu kõrgem kui Vabariigi Valitsuse reiting. Kas te ka siin olete nõu andnud?

Aitäh! Eesti Pank on kujundanud oma seisukohad kõikide nende dokumentide kohta, mis ühel või teisel määral finantsstabiilsust Eesti riigis mõjutavad. Kui on midagi tegemata selles mõttes, et mingi dokument ei ole jõudnud Riigikogu suurde saali, siis siin kaasa aidata on Eesti Pangal natuke keeruline. Aga loomulikult, sellele dokumendile endale mingi hinnangu me anname või oleme andnud, see on meie ülesanne. Mis puudutab Lätile planeeritavat raha ja seda, et see otsus ei ole siia saali jõudnud (kui ta üldse peab siia saali tulema), siis selle kohta peaks küsima kellegi teise käest. Aga ma arvan, et selline kaasfinantseerimine selles situatsioonis võiks siiski olla arusaadav. Küsimus on rohkem selles, millised on prioriteetide järjekorrad. Rääkides uue laenuraha küsimisest, Euroopa Investeerimispank oli vist objekt, siis kui vaadata seda, et see on eelkõige kaasfinantseerimiste katmiseks küsitav raha, siis ma arvan, et teil siin saalis võiks olla päris pikk diskussioon, kuidas tagada, et see raha läheks just kaasfinantseerimiseks. Kaasfinantseerimine iseenesest toob riiki päris palju võõrast raha. Võõra raha all pean silmas seda raha, mis tuleb väljastpoolt Eestit, mis on meile kõikvõimalike projektide jaoks ette nähtud ja mille saamise eeldus on see, et me peame ise tagama kaasfinantseerimise. Nii et loomulikult me tegeleme kõikide nende projektidega, mis meie lauale tulevad, ja nende kohta on meil ka hinnangud.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Hea Eesti Panga president! Mina esindan oma olemuselt natukene rohkem ettevõtlusringkondi. Viimasel ajal on meid toidetud unistusega, et 1. juulist 2010 järsku tõepoolest õnnestub eurole üleminek. Kui reaalseks teie siiski seda informatsiooni hindate ja kas te võite ikka täie veendumusega öelda, et vahetuskurss jääb selliseks, nagu ta täna on?

Aitäh, härra Riisalu! Ma nägin siit otseuksest sisenejaid. Te tulite tiba hiljem. Kõik see, mille kohta te nüüd küsisite, on umbes kümme minutit tagasi korra läbi käidud. Aga kui on küsimus, siis on ka vastus. 2009. aasta lõpuks peaks praeguste näitajate alusel olema reaalne, et me Maastrichti kriteeriumid täidame, kui valitsus jätkab samasugust jõulist ja konservatiivset eelarvepoliitikat, nagu on tänase päevani aetud. Kui need tingimused on täidetud, siis on meil õigus tegelda erakorraliste hindajate kutsumisega. Toonitan: õigus. Peale selle oleks vaja päris pikka protseduuri, et see erakorralise hindamise hinnang jõuaks selle otsuseni, et jah, Eesti on valmis ja saab eurole üle minna. See nõuab jälle väga palju eeltööd. Ma lõpetasin ka oma eelmise vastuse sellega, et ma tervitan seda mõtet, mis peaministri esimesele väljaütlemisele järgnes, et tark on ellu kutsuda mingisugune seltskond, kes hindaks seda, kas ja kuidas ja millal. Ma saan aru, et see seltskond kutsutakse ellu selle aasta aprillis. Pärast seda on sul võimalik kõiki neid häid ja tarku küsimusi küsida otse peaministri käest.

Suur tänu, Eesti Panga president! Rohkem küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Vilja Savisaare, Ain Seppiku, Kalle Laaneti, Lauri Laasi, Toivo Tootseni ja Vladimir Velmani 26. jaanuaril s.a esitatud arupärimine Eesti riigi toetuste süsteemi kohta. Palun kolleeg Vilja Savisaare kõnepulti!

Proua esimees! Härra peaminister! Selle arupärimise me esitasime jaanuaris, kui oli veel lahtine küsimus, kas 300‑kroonised lapsetoetused lähevad ka kärpekavasse sisse või mitte. Mulle vahepeal tundus, et selle arupärimise võib tagasi võtta, et see küsimus on lahenenud, aga te vastasite meie kirjalikule küsimusele samamoodi, et põhimõtteliselt ei pea te mõttekaks maksta kõikidele lastele 300‑kroonist lapsetoetust. Lugedes oma arupärimise läbi, leidsin ma, et siin ei ole vaja mitte midagi muuta, selle võib sõna-sõnalt ette lugeda, sest teie mõtteviis ju muutunud ei ole ja soovid on endised.
Lugupeetud härra peaminister! Meedia vahendusel oleme kuulnud, et Reformierakonna juhid soovivad hakata ümber tegema Eesti riigi toetuste süsteemi, mida nad peavad raiskamiseks. Eriti näib neid häirivat see, et riik maksab igale lapsele, sõltumata vanemate sissetulekust, vähemalt 300 krooni kuus. Teie osalusel toimunud aruteludel on olnud jutuks, et selline üleüldine lapsetoetus on mõttetu ning tuleks ära lõpetada.
Eesti on ühinenud Euroopa sotsiaalhartaga, mis käsitleb lapsetoetust teatud liiki kindlustusena. Selle maksmise lõpetamine tooks Eestile Brüsselis kaasa palju seletamist. Lisaks elab ligi kolmandik Eesti lastest vaesuses. 2006. aastal Sotsiaalministeeriumi tellitud uuringust ilmneb, et riiklikud peretoetused, vanemahüvitis ning täiendav tulumaksuvabastus laste arvu järgi kokku vähendasid vaesuses elavate laste osakaalu peaaegu kolmandiku võrra. Tänu toetustele aidati vaesusest välja ligi 20 000 last. Kõige enam vähendasid laste vaesust riiklikud peretoetused, järgnes vanemahüvitis ning viimane oli tulumaksuvabastus.
Sellest tulenevalt on meil teile järgmised küsimused. Esiteks. Igakuine lapsetoetus on mõeldud lapsele vajalike kulutuste tegemiseks. Millisest piirist alates plaanitakse toetuse maksmine ära jätta? Millised on need kriteeriumid, mille alusel hinnatakse, kas see 300‑ või 900‑kroonine toetus aitab lapse olukorda parandada või mitte? Teiseks. Kas demokraatlik riik võib lapsi rikasteks või vaesteks jaotada? Kas puudust kannatavaid peresid peaks veel lisaks kuidagi toetama? Kolmandaks. Tulumaksusoodustus alates teisest lapsest on soodustus eelkõige neile, kellel on suurem palk, mistõttu ei jõua meede abivajajateni. Millised on plaanid selle olukorra parandamiseks? Neljandaks. Spetsialistid on väitnud, et vanemahüvitis on praegusel kujul põhiseadusvastane. Riik peab kohtlema oma elanikke võrdselt, kuid täna ta seda ei tee. Ta eelistab ja soosib ühtesid, makstes neile peaaegu kümme korda suuremat hüvitist. Samuti loob riik vanemahüvitise maksmisega osale lastele oluliselt parema nn stardipositsiooni kui teistele. Millised on plaanid vanemahüvitise maksmise korra muutmiseks? Kui kõrgeks soovite vanemahüvitise lage tõsta? Kas leiate, et on põhjust rääkida vanemahüvitise lae alandamisest? Viiendaks. Reformi läbiviimiseks suurenevad tõenäoliselt ka administratiivkulutused. Kui palju on plaanitud kulutada erinevateks uuringuteks ning kui palju spetsialistide palkamiseks? Kuuendaks. Olete lubanud, et lapsetoetus alates kolmandast lapsest tõuseb 2000 kroonini kuus. Millal see siis juhtuda võiks?
Alla on kirjutanud Vilja Savisaar, Ain Seppik, Kalle Laanet, Lauri Laasi, Toivo Tootsen ja Vladimir Velman. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Vilja Savisaar! Palun härra peaministri vastamiseks kõnetooli!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Vastus esimesele küsimusele. Valitsusliidus ei ole langetatud otsust muuta kehtivat sotsiaaltoetuste süsteemi, küll aga olen jätkuvalt arvamusel, et lausaliste toetuste süsteem on ebaefektiivne. Palju tõhusam oleks sotsiaal‑ ja peretoetuste jagamine vajaduspõhiselt.
Vastus teisele küsimusele. Demokraatlik riik on kohustatud toetama neid, kes tõepoolest abi vajavad. Demokraatlikus riigis ei pea jagama sotsiaaltoetusi kõigile näpuotsaga, peaasi, et kõik saavad võrdselt. Puudust kannatavad pered vajavad suuremat toetust.
Vastus kolmandale küsimusele. Säilitada status quo. Tulumaksusoodustusest võidavad suhteliselt rohkem just madalapalgalised töötajad.
Vastus neljandale küsimusele. Vanemahüvitise maksmise korda pole kavas muuta. Kindlasti pole kehtiv vanemahüvitise maksmise kord põhiseadusvastane. Varasema tööga on proportsionaalses seoses mitmed muudki väljamaksed, nagu haiguspäevade hüvitised, pensioni kindlustusosaku suurus ja muud sellised. Need vanemad, kes saavad suuremat vanemahüvitist, on maksumaksjana andnud ka suurema panuse. Vanemahüvitise piirmäära ei tõsta peaminister, see on määratud seadusega.
Vastus viiendale küsimusele. Kahjuks pole küsimusest võimalik aru saada, millist reformi te silmas peate.
Vastus kuuendale küsimusele. Lapsetoetuse suurendamine alates kolmandast lapsest parandaks oluliselt lasterikaste perede toimetulekut. Toetuse suurendamine muutub võimalikuks, kui selleks tekivad rahalised ressursid, näiteks kui loobutakse lausalistest toetustest ja minnakse üle vajaduspõhistele toetustele. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Kolleeg Vilja Savisaar, palun!

Aitäh, proua esimees! Austatud peaminister! Eks ma siis aitan teil aru saada, mis reformi ma silmas pidasin. Kui te kogu teksti läbi loeksite ja küsimuste loogikat jälgiksite, siis te saaksite ka aru, millest jutt käib. Te ise väidate ju, et ühesugune toetuste maksmine pole õige, et tuleks hakata maksma vastavalt vajadustele. Eks silmas peetaksegi seda, mis kriteeriumide alusel seda vajadust arvestatakse ja kui suur peaks olema see lapsetoetuse summa, mis oleks rahuldav ja aitaks vaesusest välja tulla. Eks ikka seda reformi silmas peeti. Selleks on vaja administreerida ja hakata hindama, kas ühele või teisele lapsele on vaja seda raha maksta või mitte. Seda reformi peeti silmas.

Aitäh, hea küsija! Nii nagu ka kirjalikus vastuses sai teile öeldud: valitsus ei ole sellist reformikava koostanud ega ole seda arutanud.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Valitsuse poolt on kõlanud arvamusi, et sellel aastal tuleb teha veel üks kärbe riigieelarves. Te mainisite, et kui loobuda lausalistest toetustest, siis võiks raha suunata mujale. Kas te olete andnud mõnele oma kabineti liikmetest ülesande välja töötada viis, kuidas loobuda lapsetoetuse maksmisest igale lapsele ja asendada see millegi muuga?

Ei ole, kuid neid ettepanekuid on esitatud mitmeid. Ma ei ole veendunud selles, et meil tuleb sel aastal teha teine negatiivne lisaeelarve. Esimeste kuude maksulaekumised ei kinnita vajadust teise negatiivse lisaeelarve koostamiseks. Praegused maksulaekumised on täpselt eelarve graafikus. Kuid sõltumata negatiivse lisaeelarve vajadusest, pean mina väga oluliseks seda, et me maksaksime sotsiaaltoetusi eelkõige nendele, kes kannatavad puudust, nendele, kes tõepoolest abi vajavad. Lausalised toetused ei ole efektiivsed, vajaduspõhised toetused on otstarbekohased.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud peaminister! Vanemapalga ülempiir on praegu ligi 31 000 krooni ja see tõusis ka sel aastal, kui paljud palgad on külmutatud või langenud. Samas, pensionitõusu ju tegelikult vähendati. Kui õiglaseks te ikkagi peate praegu 31 000 krooni suurust vanemapalka? Me näeme, et sündimust ei ole suurendanud mitte niivõrd vanemapalk, vaid ikkagi pigem meie majandustsükkel. Me näeme, et kui majandus langeb, siis ka sündide arv väheneb.

Aitäh, hea küsija! Mina olen sündimuse suurenemisest saanud hoopis teistmoodi aru kui teie. Nii nagu teie ei tohiks minu meelest keegi aru saada. Ka ajakirjanduses ilmunud artiklid kinnitavad ühemõtteliselt, et korrelatsiooni majandustsükli ja sündimuse vahel ei ole kahe kuu põhjal võimalik näha. Küll aga soovitan teil kindlasti lugeda "Eesti inimarengu aruannet 2008". Selles aruandes kinnitatakse ühemõtteliselt vanemahüvitise väga suurt rolli sündimuse kasvus, eriti kõrgharidusega, juhtivatel kohtadel töötavate naiste puhul. Ka teiste ja kolmandate laste sündi on oluliselt stimuleerinud ja mõjutanud just nimelt vanemahüvitis. Vanemahüvitis on hüvitis töölt eemal oldud aja eest ja see peab olema proportsionaalne varem makstud sotsiaalmaksuga, varem saadud töötasuga.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Vilja Savisaare, Kalle Laaneti, Toomas Vareki, Toivo Tootseni, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Aivar Riisalu, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Tiit Kuusmiku, Rein Ratase, Nelli Privalova, Arvo Sarapuu ja Ain Seppiku 27. jaanuaril 2009 esitatud arupärimine e-tervise infosüsteemi kohta. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Proua Riigikogu esimees! Lugupeetud härra peaminister! 12. jaanuari Postimees kirjutas probleemidest e-tervise infosüsteemiga. Postimees kirjutas, et meditsiiniasutuste töö digitaliseerimiseks mõeldud e-tervise infosüsteem peaks töötama juba 2009. aasta algusest, ent enamik haiglaid pole sellega veel ühinenud. E-tervise abil peaksid nii arstid kui ka patsiendid saama suure hulga vajalikke toiminguid ära teha arvuti teel ning sedasi aega ja raha kokku hoida. Praegu on jõutud alles niikaugele, et beetatestimisel on patsiendiportaal, kust patsient saab vaadata oma haiguslugu ja muud talle vajalikku infot. Beetatestimine tähendab, et süsteem pole veel valmis ja uuritakse, kuidas ja kas peaks seda parandama. Tegelikult kasutavad e-tervise infosüsteemi praegu ainult Ida-Tallinna Keskhaigla ja Järveotsa tervisekeskus, ülejäänud ootavad Andmekaitse Inspektsioonilt luba süsteemiga liituda ja see kasutusele võtta. Luba delikaatseid isikuandmeid töödelda pole ülejäänud haiglatel seetõttu, et enne neid pidi vastava loa saama Sotsiaalministeerium, kes sai oma loa kätte alles 18. septembril. Alles seejärel said ka teised meditsiiniasutused luba taotlema hakata ning Andmekaitse Inspektsioon pole veel jõudnud enamikule lubasid kätte anda.
Kogu sellest situatsioonist tingituna ongi allakirjutanutel teile viis küsimust. Ma palun, et te loete need ise enne vastamist ette, siis on stenogrammi tunduvalt parem jälgida. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Toivo Tootsen! Palun kõnepulti härra peaministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie arupärimisele.
Esimene küsimus: "Miks pole e-tervise süsteem rakendunud õigeaegselt?" Tervise infosüsteem kui üleriigiline süsteem on kõiki tervishoiuteenuse osutajaid ning iga kodanikku puudutav süsteem. Tervise infosüsteemi projekt on Eesti üks suuremaid IT‑projekte läbi aegade ning sisaldab endas terviseandmete ja delikaatsete isikuandmete töötlemist ja vahetamist paljude osapoolte vahel. Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega on Eesti võtnud eesmärgiks digitaliseerida kogu tööprotsess, alates patsiendi pöördumisest ja ravimisest kuni tervisestatistikani. Selle eelduseks on unikaalne lähenemine meditsiiniinfo standardiseerimise kaudu, mis võimaldab näha e-tervise rakendamisest tulenevat tegelikku efekti kõige erinevamates eluvaldkondades. See omakorda tähendab, et süsteemi detailideni rakendamine on äärmiselt keerukas ja kõiki osapooli kaasav ning võimalik seetõttu ainult etapiviisilise protsessina. Eesti e-tervise süsteemi rakendumine on planeeritud viie aasta jooksul, aastail 2008–2013. Seega, arusaam, et see oleks pidanud olema rakendatud juba aastaid tagasi või vähemalt nüüd, ei pea paika. Lõplikult on see kavandatud rakenduma aastal 2013. Selle süsteemi terviklikku rakendamist tuleb vaadelda süsteemi eri lõigetes. Esiteks, digitaliseeritavate meditsiinidokumentide põhiselt. Esmalt rakendatakse siin kiireima efektiga meditsiinidokumendid nagu ambulatoorsed ja statsionaarsed epikriisid, st terviselood, ja digitaalne retsept, seejärel järgmiste dokumentidena laste terviseprotokollid, sünniepikriis, õendusepikriis, kiirabikaart jne. Teiseks, infosüsteemiga liitujate, s.o tervishoiuteenuste osutajate põhiselt. Esmalt liituvad süsteemiga suured haiglad ja perearstid, kes kokku moodustavad kogu tervishoiu mahust umbes 85%. Arvuliselt on tegemist umbes 500 juriidilise isikuga. Ülejäänud 15% ehk arvuliselt umbes 800 juriidilist isikut moodustavad hambaarstid ja eri erialade eraldi praksised. Kolmandaks, tehniliselt, st IT‑lahenduse valmisolekust tulenevalt. Esmalt luuakse siin riigipoolsed eeldused tehnilise süsteemi olemasolu kaudu, mis vastab andmekaitse nõuetele, riigi õigusruumile ja tehnilistele standarditele ning on tehniliselt testitud ja valmis liitumiseks kõrge käideldavusega serveripargiga, seda 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas. Seejärel ollakse valmis vastu võtma tehnilise valmisoleku saavutanud tervishoiuteenuse osutajate infosüsteeme andmete edastamiseks, seda kokku 1300 liitujalt. Neljandaks, õiguslikust aspektist tulenevalt. Siin on toimimise esmane eeldus riigi õigusruum, seejärel kesksüsteemil Andmekaitse Inspektsiooni registreeringu olemasolu delikaatsete isikuandmete töötlemiseks ning iga liituja enda registreering Andmekaitse Inspektsioonis.
Kõige selle osas on praegune reaalne olukord järgmine. Esiteks, kolme aastaga on riigi ja tervishoiuteenuste osutajate koostöös välja arendatud Eesti E-tervise Sihtasutus, mille ülesanne on süsteemi haldamine ja arendamine ning ajas katkematu teenuse taseme eest vastutamine. Teiseks on olemas õigusruum e-tervise käivitamiseks, mis on kaugemale arendatud kui teistel Euroopa Liidu liikmesriikidel. Kolmandaks on meil testitud, toimiv ja turvaline kesksüsteem, see on tervise infosüsteem, mis on valmis pakkuma teenust tervishoiuteenuse osutajatele ja patsientidele ning vastu võtma andmeid ja vahendama neid teistele tervishoiuteenuse osutajatele. Süsteem on võimeline kiiresti rakendama uusi teenuseid vastavalt vajadusele ja arenemisvõimekusele. Eesti E-tervise Sihtasutus pakub tugiteenust kõikidele liitujatele. Tänu Euroopa Liidu struktuurifondi vahenditele oleme loonud üleriigilise patsiendikeskse infosüsteemi, mis on võimaldanud üle minna asutusekeskselt lähenemiselt patsiendikesksele kontseptsioonile. Neljandaks, Eesti E-tervise Sihtasutus on selle aasta 27. veebruari seisuga sõlminud 636 liitumislepingut tervishoiuteenuse osutajatega ning 81 tervishoiuteenuse osutajat on saanud liitumiseks Andmekaitse Inspektsiooni registreeringu. Reaalsete meditsiinidokumentide esitamist tervise infosüsteemi kaudu on alustanud kaks haiglat (Aktsiaselts Ida-Tallinna Keskhaigla ja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla) ning kaks perearstikeskust (Järveotsa ja Linnamõisa). Tartu Ülikooli Kliinikum on saanud Andmekaitse Inspektsioonilt delikaatsete andmete vahetamise registreeringu. Viiendaks, patsiendiportaal on tõepoolest nn beetatestimisel ning on eeldatavalt märtsi teises pooles avalikult kättesaadav kõikidele ID-kaardi omanikele. Kuuendaks, praegu on töös tehniliste detailide täpsustamine ning liitumisteenuse avamine 77 tervishoiuteenuse osutajale, kes peagi saavad õiguse hakata oma andmeid edastama. Seitsmendaks on kavandatud jätkuarendused ja vajalikud viieaastase üleminekuaja tegevused. Võiks öelda, et e‑tervise projekti käivitamine on väärtuslik õppetund nii meile endile, seda suurprojektina, kui ka teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele nii sisulises kui ka organisatsioonilises mõttes. Paljudel riikidel on suur huvi Eesti kogemuse ning selle rakendamise vastu, sest nii põhjalikke ja süsteemselt läbimõeldud muudatusi pole suurtes riikides seni õnnestunud juurutada. Seda tunnistati taas viimasel e‑tervise konverentsil selle aasta veebruaris Prahas. Kahjuks pole kogu selle projekti realiseerimine kulgenud valutult. Muret on olnud aja, raha ja inimeste planeerimisega, sest raha ja mõistust pole kunagi olnud üleliia palju.
Teine küsimus: "Kelle süül on vajalikud toimingud, nagu andmekaitseloa taotlemine ministeeriumi poolt, hilinenud?" Sotsiaalministeerium sai Andmekaitse Inspektsioonilt delikaatsete isikuandmete töötlemise loa 18. septembril 2008. aastal, seega 18 päeva seadusest tulenevast tähtajast hiljem. Vastava, eelnevalt läbiräägitud taotluse esitas Sotsiaalministeerium Andmekaitse Inspektsioonile 20. mail 2008, millele järgnenud neljaetapilise menetluse käigus täpsustati dokumente eri osapoolte vahel. Paralleelselt sünkroniseeriti tegevust ka riigi infosüsteemi halduse infosüsteemi RIHA registreeringuprotsessiga, mida riigis tehti 2008. aastal esmakordselt. Arvestades registreeritava süsteemi keerukust, rangeid turvanõudeid ja unikaalsust ning menetluse kõikide osapoolte vastutust, tuleb kõrgelt hinnata seda, et on jõutud toimiva lahenduseni, mitte tupikteele. Sotsiaalministeeriumi hinnangul ei põhjustanud konkreetne hilinemine sisulises mõttes seaduse mittetäitmist tervishoiuteenuse osutajate poolt, kuna see ei olnud takistuseks tervishoiuteenuse osutajate liitumisele.
Kolmas küsimus: "Milline on tervishoiuasutuste valmisolek e-tervise süsteemiga liitumiseks?" Liitumisprotsess on viieetapiline ja sisaldab endas järgmisi tegevusi. Esiteks, liitumislepingu sõlmimine Eesti E-tervise Sihtasutusega. Teiseks, delikaatsete isikuandmete töötlemise muudatuste registreerimine Andmekaitse Inspektsioonis. Kolmandaks, digitaalse dokumendi saatmine tervise infosüsteemi test‑ ja koostöökeskkonda. Neljandaks, tervise infosüsteemi saadetud dokumendi standardile ja kvaliteedile vastavuse analüüsimine Eesti E-tervise Sihtasutuse poolt. Viiendaks, tervise infosüsteemi tootmiskeskkonna avamine tervishoiuteenuse osutajatele ja digitaalsete dokumentide vastuvõtmise algus. Eesti E-tervise Sihtasutus oli s.a 19. veebruari seisuga tervishoiuteenuse osutajatega sõlminud 636 liitumislepingut, millega on hõlmatud rohkem kui 85% arstidest ja õdedest ehk kokku 14 789 tervishoiutöötajat. 27. veebruari seisuga on Eesti E-tervise Sihtasutusele ametlikult teatanud positiivse vastuse saamisest Andmekaitse Inspektsioonilt ning on jõudnud kolmanda etapi täitmisele liitumisprotsessis 81 tervishoiuteenuse osutajat. Kõik viis etappi on tänaseks läbinud neli raviasutust: Ida-Tallinna Keskhaigla, Järveotsa Perearstikeskus, Linnamõisa Perearstikeskus ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla. Neist kaks kasutab kõige levinumat meditsiinitarkvara Ester või Perearst 2. Põhja-Eesti Regionaalhaigla kasutab tarkvara Ester 2, mis on kohandatud PERH‑i vajadustele. Ülejäänud tarkvara Ester või Perearst 2 kasutavatel tervishoiuteenuse osutajatel on liitumisprotsess etappides 3–5 juba oluliselt kiirem, sest juhtasutused on testimise edukalt läbinud. Tarkvara Ester kasutab 22 haiglat, tarkvara Perearst 2 85% perearstidest. Samal ajal liitumisprotsessiga tehakse tervishoiuteenuse osutajate poolt kasutatavate tarkvarade IT‑arendusi. Iga muudatus või avastatud pisiviga eeldab vastava muudatusteprotsessi läbiviimist raviasutuse infosüsteemis. Meditsiinitarkvara arendaja AS Medisoft on alates selle aasta veebruari viimasest nädalast paigaldamas Perearst 2 tarkvara uut, täiendatud versiooni asutustele, kes on saanud Andmekaitse Inspektsioonilt delikaatsete isikuandmete töötlemise muudatuste registreerimise kohta positiivse vastuse. Nendel asutustel ei ole eraldi testimisperioodi ette nähtud, vaid hakatakse kohe täitma seadust ning edastama dokumente kesksüsteemi.
Neljas küsimus: "Kas ka järgnevad e‑tervise rakendamise tähtajad on ebareaalsed?" Kujunenud majanduslikus olukorras ning eelarve vähendamise kontekstis tuleb kindlasti plaanid üle vaadata. Pärast esimest etappi, mis hõlmab juurutustegevusi, tuleb hinnata tervishoiuteenuse osutajate suutlikkust digitaliseerimise tempoga kaasa tulla. Kuna jätkuprojektide rahastamiseks on suures osas samuti kavandatud leida rahaline kate Euroopa Liidu vahenditest, siis suuri ajakavalisi muudatusi ei plaanita. Digitaliseerimise kava vaadatakse eri osapooltega läbi igal aastal. See töö seisab ees 2010. aasta eelarve planeerimise käigus. Samal ajal on e‑tervise kiirem rakendamine oluline hoob ressursside paremaks kasutamiseks ja tööprotsesside tõhustamiseks, mis teatud tegevuste puhul võib tingida hoopis vajaduse kiirendatud üleminekuks.
Viies küsimus: "Milline on sotsiaalministri vastutus selles küsimuses? Kuidas hindate tema tegevust e‑tervise rakendamise tähtaegadest kinnipidamise soodustamiseks?" Sotsiaalminister on e‑tervise projekte rakendava ministeeriumi juhina edukalt juurutanud viimaste aastate ühe ulatuslikuma e‑riigi projekti, mille mõjud puudutavad iga inimest, luues võimalusi lisateenusteks mitte ainult tervishoius, vaid kõigis kaasnevates valdkondades, nagu sotsiaalkindlustuses, töökaitses, julgeolekus jne. Projekti kitsaskohtadest tuleb mainida piiratud ressursse ja ülilühikest ajakava, millega kavandatud eesmärkide saavutamisel on tänaseks toime tuldud. Kõige suuremad raamid e‑tervise rakendamisele seadsid Euroopa Liidu struktuurifondide ajalised piirangud, kuna strateegiline valik oli teatavasti juurutada e‑tervis Euroopa Liidu raha abil. Suuremahulise ja keeruka infosüsteemi rakendamise elluviimine kolme aastaga on tegelikult väga hea tulemus. Näiteks Inglismaal on analoogse suure projekti käivitamist alustatud kolm korda ning see on väldanud üle kümne aasta, kusjuures Inglismaa vastava projekti eelarve on kümneid kordi suurem. Teine probleemne aspekt ongi rahaliste vahendite piiratus. Suure üleriigilise süsteemi arendamiseks ja rakendamiseks on koos Euroopa Liidu rahaga viie aasta jooksul kasutatud kokku ligi 100 miljonit krooni. Euroopa Liidu vahendid moodustavad sellest 39 miljonit krooni. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Suur tänu! See oli tõepoolest äärmiselt põhjalik ja selget pilti loov vastus. Kena on tõdeda, et me oleme sellessamas e‑valdkonnas tõesti väga kõvasti edasi liikunud. Tuletan veel meelde, et näiteks Justiitsministeerium on väga edukalt vedanud e‑toimiku projekti. Selge on ka see, et need on tõesti suuremahulised projektid ja, nagu te ise mainisite, need eeldavad, et oleksid olemas ajud ja oleks raha. Tegelikult on määrav vist raha, sest raha eest saab ka ajusid. Nüüd ongi küsimus selles, et kui kõigil tehti, ütleme, laia lauaga ja võrdselt kärpeid, kas ei oleks siiski olnud mõistlik mõnda valdkonda säästa, näiteks neidsamu IT‑lahendusi.

Aitäh! Kuna siin on konkreetselt tegemist Euroopa Liidu vahenditega, siis neid me loomulikult ei kärbi. Juba kindlaksmääratud finantseerimisega etapid saavad kindlasti finantseeritud Euroopa Liidu vahenditest, kuid mitte kõik kulutused ei ole kaetud Euroopa Liidu vahenditega ja probleeme finantseerimise leidmisega Eesti maksumaksja rahast kindlasti tuleb. Kuid loomulikult on see prioriteet ja see on väga kaugele tulevikku vaatav arendus. Kellelgi ei tule mõttessegi seda kuidagi aeglustada või selle arendamisest hoopis loobuda. Ei, asjad on arenenud plaanipäraselt ja päris hästi.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh, proua juhataja! Härra Ansip! Loomulikult võib mõista, et e‑tervisele üleminek pole lihtne ja võtab aega, kuid sotsiaalkomisjoni liikmena mäletan ma väga täpselt, kuidas endine sotsiaalminister lubas, et üleminek e‑tervisele toimub sellest aastast ja ka mitmed ministeeriumi töötajad rääkisid sedasama. Miks ikkagi anti tühje lubadusi? Kas siin on tegemist samasuguse protsessiga, kui me lubasime 1. oktoobrist üle minna puuetega inimeste sotsiaaltoetuste uuele süsteemile, puudeastmete määramise uuele süsteemile, kuid praegu ei ole toetusi, näiteks puuetega inimeste omi, paljud veel kätte saanud ja neid lubatakse alles märtsi lõpuks? Miks siis ikkagi lubatakse?

Ma saan kinnitada seda, mis on ka dokumentides kirjas. E‑tervise süsteemi rakendamine on planeeritud viie aasta jooksul, aastatel 2008–2013. Ma küll ei julge teile lubada, et see, mis on kavandatud rakenduma aastal 2013, rakendub juba aastal 2009. Ma ei julge pidada ka kuidagimoodi viivituseks seda 18 päeva, mis Andmekaitse Inspektsiooni loa saamiseks rohkem kulus. Sõltumatut inspektsiooni survestada oleks nii seadusandjal kui ka täitevvõimul lausa patt. Ma ei saa muidugi öelda, et küsimus oli selles, et inspektsioonil kulus lihtsalt rohkem aega ja et esitatud materjalid olid kõik suurepäraselt ette valmistatud. Võis olla ka vastupidi. Kuid nii suurte süsteemide puhul näha täpselt ette päevade arvu, mille jooksul tuleks kogu auditeerimine läbi viia, ma väidan, on praktiliselt võimatu. Seda enam, et tegemist on ikkagi unikaalsete süsteemidega.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud esinaine! Ma tean, et meil on täna väga palju arupärimisi, aga ma siiski küsin natuke teise nurga alt. Eks peaminister ise otsustab, kuidas ta vastab. Meil oli siin hiljuti väga huvitav diskussioon teie valitsuse ühe liikmega, nimelt minister Pihliga. Ta nõustus, et e‑valitsuse koha pealt oleme me väga palju samme astunud, ja ta ise tutvustas siin väga olulist seaduseelnõu. Aga meie arvamused ühtisid selles, et üks probleem on jäänud alles, ja see on meie elanike register. Vähemalt sotsiaal‑ ja haridusvaldkonnas annab see väga valusalt tunda väga paljude otsuste puhul. Kas te olete valitsuskabinetis saanud mingit lootust, et sellega tegeldakse ja et me kunagi saame elanike registri ka paika?

Jah, me oleme seda teemat arutanud. Meie rahvastikuregistri täpsus jätab, pehmelt öeldes, soovida. Me oleme rahvastikuregistri temaatikat käsitlenud ka seoses rahvaloendusega. Me kindlasti ei ole praegu valmis registripõhiseks rahvaloenduseks, sest, nagu juba öeldud, täpsus jätab soovida. Me sooviksime rahvaloenduse korraldada nii, et võimalikult paljudest Eestis eksisteerivatest registritest oleks võimalik saada statistilist võrdlusmaterjali, selleks et hinnata rahvaloenduse usaldusväärsust. Rahvaloenduse puhul me tahaksime näha rohkem inimeste eneseloendamist. Nii nagu inimesed deklareerivad oma tulusid elektrooniliselt, võiksid nad ka ise ennast loendada. Pärast saab pisteliselt kontrollida, kui hästi või halvasti nad seda tegid. See lihtsustaks oluliselt loendamisprotsessi, muudaks selle odavamaks ja minu hinnangul ka täpsemaks. Rahvastikuregistri põhiprobleemid on kinni meie minevikus. Teatavasti eitasime me pikka aega üldse igasugust riigi vajadust omada elaniku, riigi kodaniku legaalset aadressi. Me pidasime seda, et riik omab oma kodaniku legaalset aadressi, nõukogulikuks nähtuseks ja arvasime, et elanike registreerimine on seesama, mis omal ajal oli propiska, mida tihtipeale kasutati elanike represseerimiseks. Praeguseks on elanikele registreerimine rahvastikuregistris, oma legaalse aadressi registreerimine kohaliku omavalitsuse täpsusega, kohustuslikuks muudetud. Kuid meenutagem, et see kohustus ei sündinud mitte väga pikki aastaid tagasi ja registrid on juba sellised, pika kujunemisperioodiga. Registrite andmete usaldusväärsus saab kasvada ainult koos ajaga. Mingi ühekordse aktiga registreid usaldusväärseks muuta pole minu arusaamise järgi võimalik. Maailmas on kasutatud väga palju erinevaid, nii positiivseid kui ka negatiivseid stiimuleid selleks, et inimesed oma elukoha muutusest annaksid teada rahvastikuregistrile. Paljud stiimulid ei ole Eestis rakendatavad. Näiteks, Saksamaa ja Prantsusmaa kohta on teada, et kõige paremini töötab positiivne stiimul, auto numbrimärk. Vargused võõra numbrimärgiga autodest on üle kümne korra sagedasemad kui kohalikku numbrimärki kandvatest autodest. Seetõttu on inimene, kui ta vahetab elukohta, kohe valmis ka vahetama oma auto numbrimärki ehk registreerima oma sõiduki uues elukohas. Eesti on nii väike, et erinevate numbrimärkide järele erilist vajadust siin olla ei saa. Kuid paljudes riikides on sisse seatud ka sanktsioonid selle eest, kui elanikud ei registreeri oma elukohta rahvastikuregistris. Tulenevalt jälle halbadest mälestustest pole meie selliseid sanktsioone rakendanud. Kuid minu hinnangul asjad paranevad. Me tegeleme selle temaatikaga. Ma loodan, et järgmist rahvaloendust, pärast seda, mis nüüd tuleb, me võime juba registripõhiselt korraldada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine on Riigikogu liikmete Marika Tuusi, Heimar Lengi, Tiit Kuusmiku, Valeri Korbi, Helle Kalda, Rein Ratase, Olga Sõtniku, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu, Jüri Ratase, Evelyn Sepa, Lauri Laasi, Jaak Aabi, Nelli Privalova, Eldar Efendijevi 28. jaanuaril s.a esitatud arupärimine pensionifondide kohta. Palun, kolleeg Marika Tuus!

Proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Arupärimine puudutab pensionipoliitikat erinevatest külgedest. Me andsime selle arupärimise üle jaanuari lõpus. Kuna vastus tuli alles nüüd, siis on mitmele küsimusele vahepeal elu ise juba vastuse andnud. Aga me ikkagi küsime. Endiselt tekitab eakate seas küsimusi pensionikindlustusosaku määramise viis, kus tekib lubamatult suur vahe väikesepalgaliste ja kõrgepalgaliste aastakoefitsiendi arvutamisel. Me ei saa nõustuda valitsuse seisukohaga, et üksnes palga suurus olevat siin tööpanuse näitaja. Samuti soovime teada, miks on valitsus jätkuvalt keeldunud ühinemast Euroopa sotsiaalharta vanurite vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaitset nõudva artikli ratifitseerimisega. Samuti on küsimus teisest pensionisambast. Me teame, et umbes 4% pensionifondide varast on paigutatud väga kõrge riskiga äriprojektidesse ja rämpsvõlakirjadesse. Hetke turuolukorras oleks vajalik näiteks rämpsvõlakirja selgumisel fondi vahetada sagedamini kui vaid kord aastas, nagu on lubatud praegu. Leiame, et kuna riik tegi teise pensionisamba kohustuslikuks, siis on riigi kohustus ka vastavatesse probleemidesse sekkuda. Samuti küsime, et kui pensionifondid töötavad kahjumlikult, kas siis ei peaks me sundkorras fondi maksmise üldse ära lõpetama. Kuidas kaitseb riik pensionifondidesse investeerijate huve? Küsime samuti, kas ei peaks kaaluma kohustuslikku pensionisambasse kogutud raha kasutamist meie riigi majanduse elavdamiseks, mitte aga piiri taga, Rootsis ja mujal. Kokkuvõtlikult: millal kavatseb valitsus liikmetele kahjumlike pensionifondide küsimustega üldse tegelema hakata, tänaseni on nendest asjadest väga vähe räägitud. Aitäh!

Suur tänu, Marika Tuus! Palun nüüd härra peaministri jälle kõnepulti vastama!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Parema jälgitavuse huvides loen ma siiski küsimused ette, ehkki ka teie lugesite nad just äsja ette. Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Soovime teada, kas 1. aprillil 2009 ootab pensionäre ees seadusjärgne pensionitõus või asub valitsusliit seadust muutma ja pensione külmutama?" Üheks Euroopa Liidu Laekeni tippkohtumisel 2001. aasta detsembris kokkulepitud 11-st Euroopa Liidu pensionieesmärgist ja ka Eesti riikliku pensionikindlustussüsteemi üheks põhimõtteks on pensionisüsteemi finantsiline jätkusuutlikkus. 2008. aasta oli nii kõrge tarbijahinnaindeksi kui ka sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise kiire kasvu aasta. Kuivõrd keskmised tarbijahinnad kasvasid siis 10,4% ja sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumine 14,7%, kujunes 2009. aasta arvestuslikuks pensioniindeksiks 1,138. Nimetatud väärtusega indeksi rakendamine 2009. aastal tekitaks ebamõistlikult suured käärid riikliku pensionikindlustuse eelarve tulude ja kulude vahel. Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt ületaksid riikliku pensionikindlustuse väljamaksed kiirelt alanenud inflatsiooni ja sotsiaalmaksu laekumise kasvu aeglustumise tõttu indeksiväärtuse 1,138 korral tulusid 3,4 miljardi krooni võrra. Praegune majanduslik olukord tingib riigi kulude üldise kokkuhoiu, seetõttu on kavandatud ka riiklike pensionide osas indeksi ajutine vähenemine, millega hajutatakse kõrge indeks, mis tekitaks suhtena sisemajanduse kogutoodangusse 1,3%-lise defitsiidi, viie aasta peale. Finantssuutlikkuse tagamiseks osutus vajalikuks 2009. aasta arvestuslikku indeksit, mille väärtus oleks 1,138, mitte kohaldada, vaid rakendada olude sunnil arvestuslikust väiksemat indeksit, see on indeksit, mille väärtus on 1,05. See ei tähenda pensionide külmutamist ega suurenda ka pensionäride vaesusriski, kuivõrd 2009. aastal on oodata tarbijahindade kasvu olulist aeglustumist. Eelmisel kuul (see on veebruaris) kallinesid tarbijahinnad Eestis eelmise aasta sama kuuga võrreldes näiteks keskmiselt 3,4%. Ka ei too vähendatud indeksi kasutamine endaga kaasa pikaajalisi tagajärgi, kuivõrd Vabariigi Valitsusel on kohustus suurendada indeksit võrreldes arvestuslikuga ja tasaarveldada vähenemine järgmise viieaastase perioodi lõpuks. Seega viiakse pensionid kuni viieaastase perioodi jooksul tasemele, kus nad oleksid olnud, kui indeksi vähendamist poleks toimunud. Veel kord: valitsusliit ei külmuta pensione, vaid pensione suurendatakse ajutiselt aeglasema tõusuga, mille tasaarveldus toimub järgneva viie aasta jooksul.
Teine küsimus: "Miks on valitsus jätkuvalt keeldunud ühinemast Euroopa sotsiaalharta vanurite vaesuse ja tõrjutuse sotsiaalset kaitset nõudvate artiklitega nr 23 ja 30?" Eesti ratifitseeris parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta 11. septembril 2000 ning on selle 98 lõikest enesele siduvaks tunnistanud, see tähendab ratifitseerinud 79 paragrahvi. Ratifitseerimisega võttis Eesti endale suuremad kohustused, kui näeb ette harta ratifitseerimiseks vajalik minimaalne standard, milleks on 63 numereeritud paragrahvi. Kohustust sotsiaalharta täielikult ratifitseerida ei ole. Ratifitseerimata sätete kohta on Euroopa sotsiaalõiguste komitee leidnud, et teatud sätted võiksime kohe täiendavalt ratifitseerida, sest tõenäoliselt suudame neid ka täita või siis ei oleks nende sätete ratifitseerimise ja järgimisega seoses suuremaid takistusi. Samas on komitee leidnud, et mõne sättega võib Eestil raskusi olla, mistõttu nende ratifitseerimine võiks olla pikemaajalisem eesmärk. 2005. aastal Tallinnas toimunud kohtumise põhjal koostatud aruandes on komitee muu hulgas leidnud, et Eesti võiks artikli 30 ratifitseerida, kuid artiklit 23 mitte, sest ehkki eakatele inimestele mõeldud teenused on arendamisel, võtab reaalse edu saavutamine veel aega. Vabariigi Valitsus ei ole keeldunud artiklite 23 ja 30 ratifitseerimisest, kuid eeltoodust tulenevalt võtab täiendav ratifitseerimine veel aega.
Kolmas küsimus: "Miks ei saa väiksema palgaga täiskohaga töötaja täisaasta töötamise eest pensionikindlustusosaku arvutamisel pensionikoefitsienti 1,0? Miks peab alampalgaga inimene töötama ühe koefitsiendipunkti saamiseks 2,8 aastat? Miks me ei kohtle inimesi tööturul võrdselt?" Pensioni saamise menetluses tuleb eristada pensioniõiguse tekkimist ja pensioni suuruse arvestamist. Saamaks riiklikku vanaduspensioni, peab isik olema vanaduspensionieas ja tal peab olema vähemalt 15 aastat pensionistaaži. 15 aastat alampalga eest töötanud isikul on sama suur õigus pensionile kui 15 aastat keskmist palka saanud isikul. Seega isikud on pensioniõiguse osas võrdsed. Pensioni suuruse arvutamisel arvestatakse isikule tema pension kolme erineva osa alusel – esiteks baasosa, mille suurus on kõigile võrdne, teiseks staažiosak, mille suurus sõltub sellest, kui palju on inimesel pensioniõiguslikku staaži aastaid kuni 31. detsembrini 1998, ja kolmandaks kindlustusosak, mille suurus sõltub sellest, kui palju on pensionitaotleja sissetulekult alates 1. jaanuarist 1999 makstud sotsiaalmaksu. Kindlustusosaku suuruse arvutamisel lähtutakse pensionikindlustatu aastakoefitsientide summast. Aastakoefitsient näitab inimese töötasult kalendriaasta jooksul tasutud sotsiaalmaksu suhet riigi keskmiselt töötasult tasutud sotsiaalmaksu. Kui sotsiaalmaksu tasutakse keskmiselt töötasult, on aastakoefitsient 1,0. Ettepanek kasutada keskmisest väiksema palgaga töötaja puhul aastakoefitsienti 1,0 tähendab sisuliselt keskmisest madalamat palka saavate isikute puhul tagasipöördumist süsteemi juurde, mis kehtis kuni 1999. aastani. Isikutel, kelle palk on alla keskmise, oleksid pensionid sel juhul sisuliselt võrdsed. Teie ettepanek võrdsustaks need, kes on tasunud või täpsemalt öeldes, kelle eest on sotsiaalmaksu tasutud alampalgalt, näiteks nendega, kes on sotsiaalmaksu tasunud alampalgast kaks korda suuremalt palgalt. See aga oleks ebaõiglane, sest väga suure osa inimeste panust hakataks hindama ühtemoodi, vaatamata sellele, et nad on panustanud süsteemi erinevalt. Tahaksin siinkohal lisada, et ka praegusel juhul on kindlustusosakule toetuvad väljamaksed regressiivsed, see tähendab, et need toimivad kõrgepalgaliste kahjuks ja madalapalgaliste kasuks. Samuti suurendab koefitsiendi 1,0 rakendamine keskmisest väiksema palga saajatele riikliku pensionikindlustuse eelarve kulu. Seega kasvaksid muude tingimuste võrdsuse korral riikliku pensionikindlustuse kulud märgatavalt. Seega võib tekkida riikliku pensionikindlustuse eelarve finantsiline jätkusuutmatus, sest kaob seos süsteemi tulude ja kulude vahel. Muide, mina ei tea maailmas mitte ühtegi riiki, kus koheldakse kõiki inimesi nende töötasu suuruse mõttes võrdselt. Kõikjal on madalama ja kõrgema palgaga töökohti, mitte kusagil pole kõik palgad võrdsed. Suurendamaks järk-järgult just madalapalgaliste isikute pensione, on muudetud riikliku pensionikindlustuse seaduse sätteid. Pensioni baasosa korrutatakse läbi riikliku pensioniindeksiga, mille kasvu osa on eelnevalt läbi korrutatud koefitsiendiga 1,1. Aastahinne korrutatakse seevastu läbi riikliku pensioni indeksiga, mille kasvuosa on eelnevalt läbi korrutatud koefitsiendiga 0,9. Nimetatud mehhanism on loodud nimelt just väiksemapalgaliste inimeste pensionide suhteliseks suurendamiseks, millele ma juba eespool viitasin. Ma usun, et me kõik oleme seisukohal, et pensionisüsteemis ei tohi teha ühekordseid muudatusi ilma süsteemi tervikpilti analüüsimata, sest see ohustab süsteemi finantsilist jätkusuutlikkust ja on vastuolus pensionikindlustuse pikaajaliste eesmärkidega.
Neljas küsimus: "Miks on pensionifondi sisenemine, fondivahetus ja sellest väljumine tasuline? Fondivahetusega läheb täna kaotsi pool aastaga teenitud tulust. Kuna riik tegi teise pensionisamba kohustuslikuks, siis miks riik nendesse küsimustesse ei sekku?" Rahandusministeerium arutas koostöös Finantsinspektsiooniga kohustuslike pensionifondide tasude teemat üsna põhjalikult 2007. ja 2008. aastal. 2008. aasta lõpus vastuvõetud kogumispensionide seaduse muudatustega muudeti pensionifondide tasude struktuuri senisest lihtsamaks, läbipaistvamaks ja ka säästja jaoks soodsamaks. Muudatused olid mäletatavasti järgmised. Esiteks, alates 2011. aastast ei tohi pensionifondid enam osakute väljalasketasu võtta. Teiseks, tagasivõtmistasu ei ole lubatud võtta kohustusliku pensionifondi osaku omanikult, kes on jõudnud vanaduspensioniikka või kellel on jäänud riikliku pensionikindlustuse seaduses ettenähtud vanaduspensioniikka jõudmiseni viis aastat või vähem. Kolmandaks, alates 2008. aasta lõpust alandati valitsemistasu piirmäära nn konservatiivsete pensionifondide puhul 1,5%-lt 1,2%-le, ülejäänud pensionifondide valitsemistasu piirmäär jäi samaks, kuid valitsemistasu puhul on kavas rakendada mahtudest sõltuvaid vähenevaid piirmäärasid ehk nn regressiivset skaalat, st et iga 100 miljoni euro kohta väheneb fondi valitsemistasu 10%.
Viies küsimus: "Kuna pensionifondid töötavad kahjumlikult, siis kas ei peaks me sundkorras fondi maksmise ära lõpetama?" Pensionifondide investeeringud on oma olemuselt pikaajalised ja kindlasti ei tohiks teha süsteemi muudatusi lühiajaliste turuvõngete põhjal. Teha praeguses olukorras fundamentaalseid järeldusi, et pensionisüsteem on üles ehitatud valedele alustele, ei ole kindlasti mõistlik, arvestades, et pensionisüsteemide puhul on esmatähtis just pikaajaline stabiilsus ja usaldusväärsus. Kui esimese samba puhul tuleb arvestada tõsiste demograafiliste ja poliitiliste riskidega, siis kogumispensionide puhul investeerimisriskidega. Meie pensionisüsteemi kolm sammast moodustavad ühtse terviku, tasakaalustades eri sammaste erinevaid riske ja nõrku külgi.
Kuues küsimus: "Kuidas kaitseb Sotsiaalministeerium pensionifondidesse investeerijate huve?" Teataval määral kaitstakse pensionifondidesse investeerijate huve Finantsinspektsiooni ja Tagatisfondi kaudu.
Seitsmes küsimus: "Kas ei peaks kaaluma kohustuslikku pensionisambasse kogutud raha kasutamist meie enda riigi majanduse arendamisel, selle asemel et kaotada teda välismaal ebaõnnestunult investeerides, nagu nüüd juhtunud on?" Pensionifondide investeerimispiirangute juures on püütud leida tasakaal investeeringute riskantsuse ja tootluse vahel ning seda pikaajalises perspektiivis. Piirangud on seotud valdavalt väärtpaberite liikide ning hajutamisega, piirangud riikide või regioonide lõikes kehtivas seaduses sisuliselt puuduvad. Seevastu välisvaluuta, välja arvatud euro, avatud netopositsioon ei tohi näiteks ületada 50%. Seega saavad fondi valitsejad ise otsustada, kuhu on kõige mõistlikum ja turvalisem pensionifondide vara investeerida. 2008. aasta III kvartali seisuga oli Eesti instrumentidesse investeeritud 28% teise samba fondidest ning 24% kolmanda samba fondidest. Pensionifondide puhul on esmatähtis võimalikult kõrge pikaajaline tootlus, et tagada inimestele võimalikult kõrge pension tulevikus. Kindlasti ei ole investorite, see on tulevaste pensionäride jaoks mõistlik lahendus, kui riik sunniks kunstlikult fondi valitsejaid kas osa või kõiki varasid Eestisse investeerima. Võimalikke ohtusid suurendab Eesti majanduse väiksus, riskid kontsentreeruksid, erinevaid finantsinstrumente napib.
Kaheksas küsimus: "Millal kavatseb Sotsiaalministeerium liikmetele kahjumlike pensionifondide küsimusega tegelema hakata?" See teema ei kuulu Sotsiaalministeeriumi pädevusse. Küll aga jälgivad riigi eri institutsioonid pidevalt pensionisüsteemis toimuvat – nii minevikus, olevikus kui ka tulevikuprognooside järgi. Kunagi ei saa väita, et kõik vajalik on tehtud, kuid käesoleval hetkel me süsteemis suuri probleeme ei näe. Aitäh!

Aitäh, härra peaminister! Teile on küsimus. Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud peaminister! Muide, just Reformierakonna valimisplatvormis oli sees see punkt, et kaotame ära ebaõiglase pensionikoefitsiendi süsteemi. Just sedasama küsimust seal pikalt arutati ja räägiti inimestele, et valige meid. Aga ma tahaksin ikkagi küsida, et me investeerime seda pensionisammastesse pandud raha väga vähe siia oma Eesti riiki. Nüüd on võib-olla see protsent tõepoolest natuke suurenenud, aga põhiliselt ta läheb ikkagi välismaale vastavatesse fondidesse, võlakirjadesse. Ja on ju räägitud ka sellest, et meie pensionisammas läheb sisuliselt ikkagi Rootsi. Kui IMF selle sammaste süsteemi kunagi välja mõtles, siis mõeldi ta just sellepärast välja, et oma riigi majandust arendada. Mis te arvate sellest?

Aitäh! Ma kindlasti ei arva, et pensionisammaste süsteem mõeldi välja oma riigi majanduse arendamiseks. Ainult Eestisse tehtavad investeeringud oleksid liiga riskantsed, investeeringuid tuleb hajutada. Praeguses ülemaailmse finantskriisi situatsioonis ei ole see hajutamine kindlasti andnud seda efekti, mis mõne teistsuguse kriisi puhul oleks võinud tulla. Seekord on juhtunud nii, et nii investeeringud läände kui ka investeeringud itta on väga tugevalt ülemaailmsest finantskriisist kannatada saanud. Võib-olla suhteliselt hästi on need investeeringud säilinud just nimelt Eestis. Nii et praeguse näite järgi võiks tagantjärele tarkusena öelda, et jah, õige oleks olnud investeerida rohkem Eestisse ja näiteks vähem Venemaale. Kuid tagantjärele tarkus on, nagu Villu Reiljan siin ennist ütles, täppisteadus. Järgmine kriis, mis vaieldamatult tuleb – kas 7 või 13 aasta pärast, aga ka järgmine kriis tuleb –, ei pruugi olla enam samasuguse mustriga ja kahjud võivad ühtedes, teistes või kolmandates riikides olla väga erinevad. Seetõttu on üldine tava, et sellised pikaajalised säästud paigutatakse hajusalt, selleks et minimeerida erinevaid riske. Aitäh!

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma tahaksin ka teie lühikest kommentaari järgmisele küsimusele. Ma ei räägi sellest kriisist, mis meil viie aasta pärast tuleb, ma räägin sellest kriisist, kuhu teie valitsus on praegu riigi viinud. Keskeltläbi on praegu ühiskonnas kokkuhoiurežiim umbes 10% palgatõusu pealt jne. Kui me vaatame seda kontingenti, kellest te räägite, pensionäre, siis nendel oli ootus – teie oma ministrid rääkisid siit puldist –, et pension tõuseb umbes 700–750 krooni, aga tõusis ainult 200 krooni, seega rohkem kui kolm korda vähem. Kas te peate seda õiglaseks, et pensionäride pealt on kõige rohkem kokku hoitud sellest koledast kriisist väljatulemisel?

Valdavalt on palgad ju langenud, pensionid on siiski tõusnud, mitte langenud. Ja nagu juba öeldud, ka selle koefitsiendi järgi makstakse pension vähemalt viie aasta jooksul, loodetavalt väiksema perioodi jooksul, pensionäridele välja. Aga kui seda teha praegu ja kohe, siis nagu ma juba ütlesin, oleks täiendavalt vaja kusagilt vahendeid 3,4 miljardi krooni ulatuses. Sotsiaalmaksust neid vahendeid ei laeku. Kulusid saab teha laias laastus nendes piirides, mis maksumaksjad võimaldavad, kui maksurahasid ei laeku, ei ole võimalik neid ka kulutada.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh! Austatud peaminister! Mina küsiksin ka kindlustusosaku arvutamise kohta. Pensionikoefitsient 1,0 on selline koefitsient, et mõned töötajad teenivad praegusel ajal kuus ja rohkem osakut, kuid on ka inimesi, kes tõepoolest peavad töötama neli aastat, et saada seda üht pensionikoefitsienti. Te ütlesite, et inimesi ei peagi võrdselt kohtlema, et teatud tööpanusest tuleb ka erinev pension. Aga kas te nõustuksite sellega, et see vahe on ikka ääretult suur ja siin peab midagi muutma?

Aitäh! Ma ei nõustu sellega, et vahe on ääretult suur. Nagu ma juba ütlesin, tegemist on niigi juba regresseeruva süsteemiga ehk siis madalamapalgalised saavad suhteliselt rohkem ja kõrgepalgalised saavad pensionina suhteliselt vähem tagasi. Minu arvates on tegemist õiglase süsteemiga.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Head kolleegid! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Kalev Kallo, Enn Eesmaa, Nelli Privalova, Vladimir Velmani, Olga Sõtniku, Arvo Sarapuu, Jaak Aabi, Rein Ratase, Ain Seppiku, Aivar Riisalu, Toivo Tootseni, Marika Tuusi, Valeri Korbi, Helle Kalda, Toomas Vareki, Kadri Simsoni, Inara Luigase, Eldar Efendijevi ja Jüri Ratase 17. veebruaril s.a esitatud arupärimine koalitsioonipoliitikute ebaseadusliku õigusloome kohta. Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Härra peaminister! Lugupeetud kolleegid! Käesolevaga on 19 Keskerakonna fraktsiooni liiget esitanud alljärgneva arupärimise. Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu saadikud surusid 16. veebruaril s.a Riigikogu põhiseaduskomisjonis läbi muudatusettepanekud soolise võrdõiguslikkuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja Eesti Vabariigi töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõule. See oli probleem, kui me arupärimise esitasime. Täna teame, et ka president on leidnud, et see päris seaduslik ei olnud. Nimetatud eelnõusse lisati kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmist puudutavad sätted. Muudatusettepanekutega piiravad koalitsioonierakondade saadikud kohaliku omavalitsuse otsustuspädevust, püüdes peatada haldusreformi Tallinna linnas. Nimetatud muudatusettepanekud on vastuolus nii kohaliku omavalitsuse hartaga kui ka muudetava kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse endaga. IRL-i esindaja Urmas Reinsalu teatas meedia kaudu, püüdes seadusvastaseid muudatusettepanekuid õigustada: "Meil ei jää muud üle ja see oli tingitud ajalisest survest, mis meil on." Sellisel viisil kohaliku omavalitsuse otsustuspädevusse sekkumise seadusvastasusele on viidanud ka reformierakondlane, endine Riigikogu liige Ignar Fjuk. Igasuguse seaduse eesmärk on korrastada õigusruumi, aga nii tegutsedes luuakse ainult korratust ja see ei peaks kokku sobima euroopaliku käitumisega, teatas Ingar Fjuk Postimehe vahendusel.
Reformierakond on ka varem Riigikogus läbi surunud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse eelnõu, millega muudeti Tallinna volikogu liikmete arvu ja muudeti valimissüsteem endale meeldivamaks vahetult enne valimisi.
Pöördume peaministri poole nende küsimustega, mis siin alljärgnevalt tulevad, sellepärast, et kuna on tegemist koalitsiooni juhtiverakonnaga ja peaministri näol selle juhtiverakonna esimehega, siis tõenäoliselt koalitsiooni poolt toimetatav kindlasti ei juhtu kas ilma otsese korralduse või vähemalt nõusolekuta. Oleks palve mitte anda tihti kuuldud vastust, et teie siin otsustasite, st Riigikogu. Praegusel juhul ei ole allakirjutanutest keegi eelloetletud otsuste poolt olnud ehk võib kasutada väljendit, et nemad siin otsustasid, st koalitsioonisaadikud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kallo! Palun, härra peaminister, järjekordselt kõnetooli!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad, siiski, teie siin, vastan teie arupärimisele. Esimene küsimus: "Kas tegemist on Vabariigi Valitsuse teadliku poliitikaga sekkuda kohalike omavalitsuste otsustuspädevusse?" Ei ole.
Teine küsimus: "Tallinna linna otsustuspädevusse sekkumine ei ole sobilik käitumine demokraatlikus ühiskonnas. Tegemist on diktaatorliku sammuga Reformierakonna poolt. Kas see on Reformierakonna püüd kindlustada oma võimu kogu riigis selleks vahendeid valimata?" Ei ole.
Kolmas küsimus: "Kas Reformierakonna eesmärk on säilitada demokraatlik Eesti Vabariik?" Jah, ja üksnes jah!
Neljas küsimus: "Milline on Teie hinnang olukorrale? Kas Teie arvates on tegemist euroopalikus demokraatlikus ühiskonnas normaalse käitumisega võimuerakondade poliitikute poolt?" Kuivõrd tegemist on Riigikogus sündinud ja taas Riigikogu menetluses oleva sättega, jätan ma hetkel oma isikliku arvamuse välja ütlemata. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimus. Kolleeg Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Mul tekkis lisaküsimus seoses kahe esimese vastusega, et ei ole. Kuna mõlemale peaminister vastas eitavalt, siis tahtmatult tekkis küsimus, aga miks siis sellised asjad toimuvad.

Aitäh! Teie siin otsustate selle, kuidas asjad toimuvad ja miks nad toimuvad. Ma võin ainult aimata, miks nad toimuvad. Ei ole päris loomulik, et üks kohalik omavalitsus hakkab seadusandjale dikteerima, missugune see seadus peaks välja nägema. Kui kohaliku omavalitsuse valimise seadus ütleb Tallinna puhul ühemõtteliselt, et valimisringkonnad moodustatakse linnaosade baasil, siis on see seadussäte, millest tuleb kinni pidada. Mina ei ole nende kohaliku omavalitsuse aktide hindaja, ma ei ole see, kes ütleb, kas nad vastavad põhiseadusele või mitte. Aga minu kui kodaniku arusaam on küll selline, et Tallinna Linnavolikogu võttis vastu põhiseadusele mittevastava akti või ütleme, kohaliku omavalitsuse valimise seadusele mittevastava akti. Ja kuna seal ignoreeriti austatud Riigikogu vastuvõetud akti, siis ma mõistan ka neid, kes sellele reageerisid siin Riigikogus.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Oma üle-eelmises ametis Tartu linnapeana seisite te selle eest, et 2002. aastal napilt kuus kuud või isegi vähem enne kohalikke valimisi muutis Tartu linn oma valimisringkondi, neljast sai üks. Kas te olete oma kolleegidele siin Riigikogus ja Reformierakonnas rääkinud sellest Tartu innustavast eeskujust? Ja kas te olete proovinud ka silmaklappe natuke avada ja vaadata, et äkki see, mis õigustas ennast Tartu linnas, õigustaks ennast ka mõnes teises linnas, kus siis oleks igal valijal võrdne hääl ja igal erakonnal võimalus saada volikogus esindatus vastavalt sellele, kui palju on ta valijatelt hääli saanud?

Proua Simson! Teie tartlasena teate suurepäraselt, et Tartus ei ole kunagi olnud valimisringkondi, mis on moodustatud linnaosade baasil. Ehk siis linnaosasid Tartus võib küll muidugi nimetada, kuid need neli valimisringkonda, mis Tartus olid moodustatud, olid moodustatud statistiliselt. Ühtepidi jaotas linna pooleks Emajõgi ja teistpidi ei jooksnud see piir sugugi mitte ainult ühte või kahte tänavat pidi, inimestel oli raskusi arusaamisega, kuhu nemad parasjagu peavad valima minema. Tallinna puhul on seaduses ühemõtteliselt kirjas, kuidas valimisringkonnad moodustatakse ja kuidas need valimisringkonnad suhestuvad linnaosadega. Need on kaks täiesti eri asja ja selline paralleelide tõmbamine on puhas demagoogia.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Hea peaminister! Teisele küsimusele vastates te ütlesite, et ei ole. Kas sellest võib välja lugeda, et Reformierakonnal enam ei olegi siis ambitsiooni olla võimul riigis ja võita valimised mõnes kohalikus omavalitsuses? Kas te olete otsustanud siis koalitsioonist lahkuda?

Aitäh! Reformierakonnal loomulikult on ambitsioon olla valitsuses nii Tallinnas, Tartus kui ka teistes kohalikes omavalitsustes, aga Reformierakonnal kindlasti ei ole mingit soovi sekkuda omavalitsuse otsustuspädevusse. Ma kirjeldasin teile oma isiklikku arusaama toimunust ja see isiklik arusaam kõneleb nimelt sellest, et kohalik omavalitsus sekkus austatud Riigikogu otsustuspädevusse. Seda ma päris normaalseks kindlasti pidada ei saa.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Ain Seppiku, Valeri Korbi, Marika Tuusi, Lembit Kaljuvee, Evelyn Sepa, Rein Ratase, Aivar Riisalu, Mailis Repsi, Tiit Kuusmiku, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Olga Sõtniku, Arvo Sarapuu ja Eldar Efendijevi 18. veebruaril s.a esitatud arupärimine avaliku sektori palkade vähendamise kohta. Palun, kolleeg Kalle Laanet, kõnepulti!

Austatud juhataja! Hea peaminister! 17. veebruaril esitasid 16 Keskerakonna fraktsiooni liiget teile arupärimise avaliku sektori palkade vähendamise kohta ja selle sisu on järgmine. 17. veebruaril s.a ütles justiitsminister Rein Lang ajalehe Postimees vahendusel, et on ju selge, et ausa mängu juures ei pääse ükski ametiasutus oma töötajate reaalsissetuleku vähendamisest, selleks peavad aga juhtidel olema õiguslikud võimalused. Justiitsministri sõnul ei piisa lihtsalt sellest, et eelarve muutmisega öeldakse, et asutusel on oma ülesannete täitmiseks vähem raha inimestele palga maksmiseks. Minister rõhutas, et palga vähendamiseks peavad olema ka õiguslikud võimalused nii, et kõige nõrgemaid ei visataks lihtsalt tänavale ega jäetaks täitmata ametiasutuse ülesandeid. Sellega seoses on meil teile, härra peaminister, neli küsimust. Ma ei hakka neid ette lugema, sest võib-olla on teil lihtsam. Või soovite? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Palun, härra peaminister, kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Millised õiguslikud võimalused on Vabariigi Valitsusel avaliku sektori palkade vähendamisel?" Kõigepealt taustast. Tuginedes viimastele majanduskasvu hinnangutele ning lähtudes eesmärgist hoida valitsussektori puudujääk Maastrichti kriteeriumi piires, pidas Vabariigi Valitsus vajalikuks koostada 2009. aasta negatiivne lisaeelarve. Valitsuses toimunud arutelude käigus jõuti kokkuleppele, et avaliku sektori tegevuskuludes on võimalik saavutada kokkuhoidu 7% ulatuses. Otsus hõlmab nii riigiasutusi kui reeglina ka riigieelarvest tegevustoetust saavaid asutusi. Kärpeotsuste tegemisel oli valitsuse eesmärk, et ühiskonna erinevate sektorite liikmed panustaksid kärbetesse võimalikult solidaarselt. Erandina käsitleti lisaeelarve koostamisel õpetajate, sisejulgeoleku- ja kultuuritöötajate palgakulusid. 2009. aasta lisaeelarvega vähendati riigiasutuste personalikulusid 604,6 miljoni krooni ning majanduskulusid 704 miljoni krooni ulatuses. Lisaks vähendati 8 miljardi krooni suuruse kokkuhoiupaketi raames 2008. aastast ületoodavatest vahenditest kavandatud tegevuskulusid kogusummas 93,5 miljonit krooni ning riigieelarves eraldiste ja programmidena kavandatud tegevustoetusi kokku 425,3 miljoni krooni võrra. Kokku on vähendatud riigieelarves planeeritud tegevuskulusid ning tegevustoetusi üle 1,8 miljardi krooni. Lähtuvalt eelarvestamise ja planeerimise põhimõtetest on iga ministri otsustada, millistest kuludest on valitsemisala vähendatud eelarve piires võimalik loobuda. Palkade kärpimisele alternatiivseteks lahenditeks võivad olla ametikohtade ja funktsioonide optimeerimine, palgale seni lisandunud soodustuste ärajätmine või täiendavad piirangud, näiteks koolitus- ja lähetuskuludes. Juhul, kui palkade vähendamist peetakse siiski otstarbekaks, on asutuste juhtidel võimalik reguleerida neid palgakomponente, mille määramise pädevus on neile antud.
Teine küsimus: "Kuidas hakatakse avaliku sektori palkade kärpimist läbi viima?" Olen seisukohal, et ühetaolist ja kohustuslikku palkade vähendamist ei ole otstarbekas riigiasutustes läbi viia. Ühe valitsemisala olukord võib olla teisest erinev. Ei tohi unustada, et märkimisväärsed kokkuhoiu võimalused võivad jätkuvalt peituda riigi funktsioonide optimaalsemas ja efektiivsemas täitmises.
Kolmas küsimus: "Kas palkade vähendamisele võib järgneda rohkelt kohtuvaidlusi?" Kõigil riigiasutuses töötavatel isikutel on õigus oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Ma olen kindel, et asutused peavad ka palgaküsimustes rangelt kinni kõigist õigusaktidest, mistõttu rohkete kohtuvaidluste ootus on kindlasti üleliigne.
Neljas küsimus: "Milliseid alternatiivseid ettepanekuid on Vabariigi Valitsus arutanud palkade vähendamise asemel, näiteks tegevuskulude kärpimine või muu seesugune?" Nagu küsijad isegi teavad, on 2009. aasta lisaeelarvega riigiasutuste tegevuskulusid juba kärbitud. Kuna palgakulud moodustavad teatavasti ühe osa tegevuskuludest, ei saa arupärijate pakutud tegevuskulude vähendamine olla alternatiivne ettepanek palgakulude vähendamisele. Nagu eespool selgitasin, ei pruugi aga tegevus- ja palgakulude vähendamine tähendada, et väheneks ka riigiametnike igakuine palk.

Suur tänu, härra peaminister! Küsimusi teile praegu ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Aivar Riisalu, Toivo Tootseni, Nelli Privalova, Jüri Ratase, Lauri Laasi, Ain Seppiku, Valeri Korbi ja Marika Tuusi 18. veebruaril esitatud arupärimine sõjalise kaitse arengukava 2009–2018 ellurakendamise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Me esitasime peaministrile arupärimise, mis on seotud sõjalise kaitse arengukavaga aastateks 2009–2018. Selle kiitis Vabariigi Valitsus heaks 2009. aasta 22. jaanuaril. See on põhjalik dokument, mis lähtus jaanuarikuus veel sellest, et mingeid eelarvekärpeid kaitsevaldkonnas ei tule. Tõsi, kolm nädalat hiljem selgus selle arengustrateegia investeeringute puhul, et kärped siiski tulid ja investeeringud said plaanitud vales osas. Aga selles dokumendis on seletav osa siiski endiselt jõus ja sõjalise kaitse arengukava 2009–2018 seletavas osas nenditakse, et Eesti riigikaitse on oluliselt laiem ja ulatuslikum kui ainult sõjaline riigikaitse. Selles dokumendis sätestatakse, et Eesti riigikaitse on totaalkaitse põhimõttele rajatud. See hõlmab riigi sõjalist, tsiviil-, majanduslikku, sotsiaalset ja psühholoogilist kaitset ning vajab laiemat tähelepanu ja planeerimist kui vaid Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Ja selleks, et saada ülevaadet kaitse planeerimisest, mille korrastamises peaks olema oma osa ka Riigikogul, on peaministrile esitatud kolm küsimust, mida ma ette lugema ei hakka. Peaministril on kergem neile küsimustele vastata, kui ta saab nad ise ette lugeda. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kadri Simson! Palun nüüd, härra peaminister, kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus on arutanud vajadust anda kaitseministrile volitused, et koordineerida riigi tsiviilstruktuuride, omavalitsuste, kaitseväe ja Kaitseliidu valmisoleku tõstmist ühiseks tegutsemiseks võimalikus kriisiolukorras?" Vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr 312 "Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni põhimääruse, koosseisu ja esimehe kinnitamine" tegeleb kriisireguleerimisalase tegevuse ja hädaolukorraks valmisoleku kavandamise koordineerimisega Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon, mille esimees on siseminister.
Teine küsimus: "Millist rolli täidab totaalkaitse korraldamises peaminister?" Vastavalt rahuaja riigikaitse seaduse §-le 5 teostab Vabariigi Valitsus eesotsas peaministriga täidesaatvat riigivõimu riigikaitse korraldamisel. Vajaduse korral on Vabariigi Valitsusel õigus panna korraldusega riigi ametiasutustele riigikaitse ülesandeid ning kehtestada nende elluviimiseks kavu. Sama seaduse § 18 kohaselt võtavad riigikaitse ettevalmistamisest osa kõik ministeeriumid, maavalitsused ja kohalikud omavalitsusüksused.
Kolmas küsimus: "Kas ja millal on Vabariigi Valitsusel plaanis välja töötada totaalkaitse terviklik, ministeeriumideülese planeerimise strateegia?" Vabariigi Valitsuse kinnitatud tegevusplaanis ei ole teie nimetatud plaani väljatöötamise kavatsust, küll aga võib sisuliselt sellele küsimusele vastamiseks öelda järgmist. Totaalkaitse ja riigikaitse ühtsus, mis tuginevad kodanike põhiseaduslikule kohustusele osaleda riigi kaitsmisel, ühiskonna toetusele riigikaitsele ning tsiviil- ja sõjaliste struktuuride koordineeritud koostööle, on Eesti riigikaitse üks aluspõhimõtteid. See on fikseeritud juba strateegilise tasandi julgeolekudokumentides, nagu Eesti Vabariigi Riigikogu vastuvõetud "Eesti julgeolekupoliitika alused", Vabariigi Valitsuse kinnitatud "Sõjalise kaitse strateegiline kava" ja "Sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009–2018". Nende strateegiliste suuniste alusel korraldab sõjalist riigikaitset Eestis Kaitseministeerium koos oma valitsemisala asutustega. Kaitseministeerium koostas ning valitsus kinnitas nende suuniste raames käesoleval aastal "Sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009–2018", mis keskendub vajadustele tuginedes ja püstitatud eesmärkide alusel vajalike väevõimete väljaarendamise planeerimisele, prioriseerides neid vastavalt tähtsusele ja programmeerides selleks vajalikud kulutused.
Kokkuvõtlikult: Eestis on strateegilisel tasandil totaalkaitse olulisust piisavalt rõhutatud ning ka seadusandja tahe on siin selge. Valitsuse poolt käesoleva aasta jaanuaris vastuvõetud sõjalise kaitse arengukava 2009–2018 sedastab samas, et totaalkaitse terviklik, ministeeriumidevahelises praktilises koostöös sisustamine on meie järgmine suur väljakutse. Seni ei ole valitsus leidnud, et see töö vajaks täiendavat strateegilise tasandi arengu dokumenti, kuid ei ole võimalik välistada, et see ei võiks osutuda vajalikuks tulevikus.

Suur tänu, härra peaminister! Küsimusi teile ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Olga Sõtniku, Kadri Simsoni, Valeri Korbi, Toivo Tootseni, Mailis Repsi, Jaak Aabi, Rein Ratase, Evelyn Sepa, Ain Seppiku, Vilja Savisaare ja Kalle Laaneti 19. veebruaril s.a esitatud arupärimine Eesti krooni devalveerimise kohta. Palun, kolleeg Olga Sõtnik, kõnepulti!

Proua juhataja! Hea peaminister! Lugupeetud kolleegid! Järgmine arupärimine on Eesti krooni devalveerimise kohta. Viimasel ajal on ühiskonnas väga teravaks teemaks tõusnud Eesti krooni devalveerimise temaatika. Ei möödu ühtegi päeva, kui sellest keegi ei kirjuta või ei räägi, ja ka meie poole pöörduvad pidevalt kodanikud küsimustega, et mis siis hakkab meie armsa Eesti krooniga juhtuma ja millal Riigikogu või Vabariigi Valitsus krooni devalveerib. Lähtudes sellest ongi meil kuus küsimust ja me loodame saada nendele küsimustele ammendavad vastused. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Olga Sõtnik! Palun, härra peaminister, järjekordselt on kõnetool teie päralt!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Kas olete otsustanud, millal ja mis ulatuses toimub krooni devalveerimine?" Krooni fikseeritud kurss ja valuutakomitee süsteemi kasutamine Eestis otsustati 1992. aastal. See süsteem on Eesti majandust hästi teeninud, praeguse kursiga minnakse üle ka eurole.
Teine küsimus: "Millistele ühiskonna rühmadele ja majandusharudele oleks krooni devalveerimine kasulik? Millistele kahjulik?" Kasulik oleks see valuutaspekulantidele, suurte euroga mitte seotud kroonilaenude võtjatele, võimalikult madala töötlemisastmega metsamaterjali ja madalakvaliteedilise tööjõumahuka toodangu eksportijatele. Suurimaks kaotajaks on lihtsad inimesed, kellel puuduvad kinnisvaraks või mingil moel europõhisteks materialiseeritud säästud. Suurimaks kaotajaks on need inimesed, kellel pole olnud rikkust osta endale villa kusagil Vahemere rannikul, kuid kes on vastutustundest enda ja oma perekonna ees pannud halvemate päevade tarbeks igas kuus kõrvale kas või 1000 krooni. Tervikuna on vaieldamatult kaotajaks ka need inimesed, kes elatuvad palgatulust, pensionist ja sotsiaaltoetustest, sest devalveerimine käivitab vältimatult täiendava inflatsiooni, millega palga, pensionide ja sotsiaaltoetuste kasv ei suuda ühte sammu käia. Kahjulik on devalveerimine ka tõsistele ettevõtjatele, sest kiirenev inflatsioon toob endaga vältimatult kaasa surve palkade tõstmisele, millel sedakorda pole mingit pistmist töö tootlikkuse kasvuga. Kahjulik on see Eesti majandusele tervikuna, sest devalveerimine vähendab usaldust meie vastu ning nõrgendab vajadust struktuurseteks ümberkorraldusteks ja innovatsiooniks. Intensiivistub kvaliteetse tööjõu ja kodumaise kapitali lahkumine Eestist, suureneb ümbrikupalkade osatähtsus. Devalveerimine suudaks vahest säilitada lühiajaliselt mõne madala tootlikkusega töökoha, kuid ei loo juurde ühtki uut kõrge tootlikkusega töökohta. Madal tootlikkus ja ebaefektiivne tootmisstruktuur on aga teadupärast Eesti majanduse suurim probleem, millele on oma uurimustes korduvalt viidanud näiteks professor Urmas Varblane. Devalveerimine üksnes õigustaks madalat tootlikkust ja konserveeriks praeguse tootmisstruktuuri.
Kolmas küsimus: "Kas devalveerimise teostamiseks kasutatakse sama meetodit, mis kohalike omavalitsuste volikogude ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmiseks (SE 317)? Ehk juba menetluses olevale seadusele tehakse vastavad muudatusettepanekud esimese ja teise lugemise vahel ning seejärel ühel päeval toimuvad teine ja kolmas lugemine?" See valitsuskoalitsioon ei algata  krooni devalveerimise eelnõu ega lase läbi ka opositsiooni poolt tehtavaid vastavasisulisi muudatusettepanekuid.
Neljas küsimus: "Kas on mõni välisorganisatsioon, mis nõuaks Eesti riigilt Eesti krooni devalveerimist?" Ei ole.
Viies küsimus: "Kas krooni devalveerimine aitab Eestil kiiremini üle minna eurole?" Vastupidi, devalveerimine tähendaks euro kasutuselevõtu nihkumist kaugesse tulevikku.
Kuues küsimus: "Kas kõik Eesti kroonid on tagatud eurodega?" Jah, kõik Eesti Panga kroonikohustused, s.o emiteeritud sularaha ja krediidiasutuste kroonihoiused Eesti Pangas on kaetud välisvaluuta reservidega. Kroonikohustuste ning kohustustevaba välisvaluuta reservi suurust ja selle komponente eelmise kuu lõpu seisuga on igaühel võimalik jälgida iga kuu 5. tööpäeval Eesti Panga poolt avaldatavast Eesti krooni kattevara tabelist. Seisuga 28. veebruar 2009 oli Eesti Panga kroonikohustuste koguväärtus 33,637 miljardit krooni, sellest moodustas emiteeritud sularaha 10,627 miljardit krooni ja krediidiasutuste kontod Eesti Pangas 23,006 miljardit krooni. Eesti Panga kulla ja välisvaluuta reservi suurus netoväärtuses oli samal ajal 39,856 miljardit krooni. Seega on Eesti Panga kroonikohustused kaetud välisvaluuta reservidega mitte üksnes täielikult, vaid reservid ületavad panga kroonikohustusi 18%. Seejuures oli nii krooni kattevara reserv kui ka Eesti Panga välisvaluuta netoreserv, mis sisaldab ka teatavaid muid kohustusi, veebruari lõpu seisuga kõigi aegade suurim. Esimene kroonidesse arvestatuna 6,220 miljardit krooni, teine 6,056 miljardit krooni. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Hea peaminister! On heameel kuulda, et teil ei ole plaanis krooni devalveerida. Aga oletame, et siiski midagi juhtub ja teil tuleb see otsus vastu võtta – mul on küsimus härra ministrile, mitte härra Väino Lindele –, mis protseduur peaks järgnema sellele otsusele? Kas te saate kusagil – teie, rahandusminister ja veel keegi – kolmekesi öösel kokku, võtate vastu otsuse, et nüüd me devalveerime krooni, ja hopsti! hommikul on see tehtud? Või on siiski mingi muu protseduur selle asja läbiviimiseks?

Aitäh! Ma saan aru, et te kehastute praegu ümber tädi Maaliks, kes ei ole eriti lehti lugenud. Te ei esita seda küsimust iseendana, sest Riigikogu liige kahtlemata teab vastust. Ei, ei ole võimalik ühel, teisel või kolmandal inimesel öösel otsustada, kas fikseeritud krooni kurss püsib, kas me jätkame endiselt valuutakomitee süsteemiga või mitte. Selleks, et krooni kurssi muuta, tuleb muuta seadust. Ja seadust saab muuta ainult austatud Riigikogu ja te teate, kuidas see käib. Seaduse muutmine tähendab kolme lugemist ja kolm lugemist on nii pikk aeg, et seadusele ei ole absoluutselt kindlasti antud mingit võimalustki kunagi tegelikkuses jõustuda, sest rahvas teeb oma otsused ja investorid teevad oma otsused juba siis ära, kui alustatakse esimest lugemist. Nii et tehniliselt on devalveerimine täiesti välistatud. Sellistel asjadel, nii revalveerimisel kui ka devalveerimisel, on riikide jaoks mõte ainult siis, kui seda saab teha ootamatult. Eestis on seadusandja tahtnud, et ei Eesti Pangal, Vabariigi Valitsusel ega Riigikogul selliste ootamatuste valmistamiseks võimalust ei oleks. Devalveerimine on praktikas välistatud. Ja sel pole ka mingisugust majanduslikku põhjendust, sellest saab tulla Eesti majandusele ainult halba ja mitte head.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Austatud peaminister! Mina tahaksin teid uskuda ja ma arvan, et ma usun ka, et krooni ei devalveerita. Aga rahustagem siis inimesi, kes loevad tänase istungi stenogrammi. Ausalt öeldes, vaadates teie erakonnakaaslase reaktsiooni, kes siit hetk tagasi pastakaid ja pabereid loopides välja tormas, tekitab see küll natuke ärevust seoses krooni devalveerimisega. Kas te oleksite valmis poliitilises mõttes pea pakule panema ja ütlema, et kui kroon devalveeritakse, siis te astute tagasi?

Kui te tahate oma pead kuhugi pakkudele asetada, siis palun, teie pea ja teie voli seda pead kuhugi toppida. Ma kinnitan teile ühemõtteliselt, et te tegelete absurdiga. Mingit devalveerimist ei tule ja seda ei saagi tulla. Aga teie oma peaga võite hullata siin- ja sealpool pakkudel nii palju, kui süda lustib. Ärge minu pead kuhugi pakkudele asetada tahtke. Minu meelest ei ole see devalveerimise teema üldse pulli tegemise teema. See on väga tõsine teema, millega tavaliselt parlamentides parlamendiliikmed nalja ei tee.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Mina oma olemuselt nii kuri inimene ei ole. Ma jälgin siira huviga valitsuse kurssi ja näen selgeid märke, et meil on võimalik eurole üle minna, ja see oleks meile päris arvestatavaks kergenduseks. Seetõttu on minu küsimus täiesti konstruktiivne. Kui suur võiks olla näiteks Euroopa Keskpanga ja sealsete institutsioonide surve, et nad meie eurole ülemineku hetkel meie praegust kurssi aktsepteerida ei taha, või ma näen siin kuradit ja seda ohtu pole olemas?

Minu teadmiste juures näete teie kuradeid, kui te neid näete. Vähemalt te väidate, et te näete midagi, siis need, mida te näete, on ilmselt kuradid. Nüüd eurole üleminekust. Olgu, teie pole kuri inimene, ma püüan seda uskuda. Aga ma kuulasin enne teie erakonnakaaslase Sarapuu küsimust ja selles küsimuses ei olnud mitte kurjust, vaid oli valelikkus. Tema rääkis sellest, et peaminister lubas liitumist eurotsooniga 1. juulist aastal 2010. See väide on vale. Pressikonverentsil ma esitlesin võimalust, et Eesti täidab inflatsioonikriteeriumi, Maastrichti inflatsioonikriteeriumi veel sel aastal oktoobris-novembris. Ja kui me suudame ära täita ka eelarve defitsiidi kriteeriumi, siis põhimõtteliselt me võiksime tellida hindamise veel sel aastal ja seda eesmärgiga liituda eurotsooniga 1. juulist 2010. See on võimalus, mille kasutamist tasuks meil väga tõsiselt kaaluda. Kuid ka kaaluma  saame me seda võimalust hakata põhimõtteliselt siis, kui meil on olemas midagi reaalsemat, kui meil on olemas Rahandusministeeriumi kevadine prognoos. Ja kui see prognoos kinnitab meile sedasama, mida praegused analüüsid kinnitavad, et me täidame Maastrichti kriteeriumid, siis minu hinnangul oleks meil mõistlik siiski alustada konsultatsioone nii Euroopa Keskpanga kui ka Euroopa Komisjoniga eesmärgiga tellida erakorraline hindamine veel selle aasta jooksul. Ettevalmistamisaega oleks põhimõtteliselt ju piisavalt, enam kui aasta eurole üleminekuks. Erakorraline hindamine on täiesti aktsepteeritav protseduur, seda on kasutanud mitmed liikmesriigid. Meie kandist näiteks kasutas erakorralise hindamise võimalust Leedu, aga paraku jäi tema protsendi sajandikega siiski allapoole inflatsioonikriteeriumi täitmist ja tal ei õnnestunud eurotsooniga liituda. Keegi ei saa garanteerida seda, et ka siis, kui kõik areneb prognooside kohaselt, me siiski liitume eurotsooniga 1. juulist 2010, sest aasta keskel eurotsooniga liitumise pretsedenti, vaatamata sellele, et regulatsioonid seda ei välista, siiski praegu ei eksisteeri. Ise teate, kui vaevaline võib vahel olla pretsedendi loomine. Aga asi on kindlasti kaalumist väärt, sest meie probleemiks on praegu see, et vaatamata sellele, et investoritel on tahe investeerida nendesse riikidesse, kus tootmiskulud on väiksemad, sealhulgas Eestisse, ei kipu nad investeerima, sest kõik jutud igasugustest devalveerimistest panevad nad ooteasendisse. Teatavasti jutud sellest, et Eesti on kaotanud oma eelise odava tööjõu maana, ei vasta tõele. Eestis on ühe töötunni maksumus ühes kõigi maksudega 8–10 eurot, Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Saksamaal 30–40 eurot. Seega on ettevõtjatel praeguses majanduskriisis suur tahtmine oma tootmiskulusid vähendada, kuid Eestisse investeerimisel on neile takistuseks see, et me ei kuulu eurotsooni. Kuigi olen ka mina isiklikult üritanud keskerakondlasi korduvalt veenda selles, kui mõttetu on üleüldse arendada Eestis diskussiooni krooni devalveerimise teemal, ei ole mul siiski õnnestunud kõiki keskerakondlasi selle mõttetuses veenda. Täpselt samamoodi oleks tõelise kindlustunde andmine investoritele, kes kahtlevad meie krooni püsimises, see, kui Eesti liituks eurotsooniga.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma kinnitan teile, et siin saalis olijate seas ei tee keegi nalja devalveerimise üle. Pigem tuli muie suule, kui teilt nõuti mingit tsitaati, millest te peaksite kinni pidama ja siduma seda enda ametis jätkamisega. Te olete enne sellele libedale teele läinud ja pole oma staatusest kinni pidanud. Aga tuleme tagasi devalveerimise teema juurde ja selle juurde, et teie väite kohaselt Eesti Päevalehele antud intervjuus hoiaks devalveerimise jutud kõige selgemalt ära see, kui Eesti läheb eurole üle. Samas jälle, me kõik teame, et euro iseenesest ei saa siia tuua investeeringuid, sest euroriigid, võtame näiteks kas või Kreeka, kes liitus euroga aastal 2001, on ka väga raskes majanduslikus olukorras. Kuidas te näete seda, et Eesti vastaks inflatsioonikriteeriumidele, kui Eesti Panga andmetel eelmisel kuul, veebruarikuus oli meie inflatsioon 3,4%, see on suurem kui praegu etteseatud inflatsioonikriteerium, suurem kui 1,5% pluss kolm madalamat eurotsooni riiki? Mida te teete selle jaoks, kas edasisi kärpeid riigieelarves?

Aitäh! Austatud Riigikogu liige proua Simson! Te peaksite olema täpne oma väidetes! Te ei leia mitte ühestki stenogrammist mitte ühtegi minupoolset kinnitust mingi tagasiastumise kohta, millele te praegu viitasite. Selliseid väiteid minu suust ei ole tulnud. Ei ole mõtet tegelda sildistamisega! Tasuks olla allikate käsitlemisel täpne. Ma ei ole kunagi väitnud, et me juba praegu täidame inflatsioonikriteeriumi. Ma olen väitnud seda, et praeguste prognooside järgi võib Eesti täita inflatsioonikriteeriumi käesoleva aasta oktoobris või novembris. Ja novembri puhul on võetud eelduseks see, et kolmes liikmesriigis on inflatsioonitase praktiliselt null. Praegused prognoosid näitavad inflatsiooni väga kiiret alanemist.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Jüri Ratase, Vilja Savisaare, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Eldar Efendijevi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Toivo Tootseni ja Mailis Repsi 19. veebruaril s.a esitatud arupärimine Eesti elanike tervise kohta. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Proua Riigikogu esimees! Austatud härra peaminister! Eks neid arupärimisi ajendab ikkagi esitama mure ja selle arupärimise esitame selle murega, et Eesti on kahetsusväärselt ühes seltskonnas Valgevene ja Venemaaga, ehk meie keskmine eluiga on nendega umbes samal tasemel ja arenenud riikide hulgas kolmel viimasel kohal. Sellest on siin juba pikka aega juttu olnud, on räägitud ka seda, et tervelt elatud eluaastate hulk on eestlastel väga väike. Eesti mees elab tervelt tervenisti 14 aastat vähem kui näiteks Taani mees. Tervisel on oluline osa ka meie majanduse tõstmisel ja seepärast võiks ju arvata, et meie riik panustab kõige rohkem just sellele, et arendada tervist, ennetustegevust. Aga ennäe imet! Käesoleva aasta riigieelarves on näiteks ennetustegevusele ettenähtud summasid vähendatud tervelt 30% – see on ebaproportsionaalselt palju. Kõik see ajendaski meid esitama teile neli küsimust. Ma arvan, et saalist tuleb võib-olla neid veel juurde, millele paluks lahkelt vastata. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Toivo Tootsen! Palun, härra peaminister, kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Milliseid samme on Vabariigi Valitsus ette võtnud, et Eesti elanike tervist parandada? Milliseid strateegiaid, kavasid plaanitakse vastu võtta?" Sotsiaalministeeriumis on välja töötatud ja rakendatakse järgmisi strateegiaid. Esiteks, HIV-i ja aidsi ennetamise strateegia aastateks 2006–2015; teiseks, narkomaania ennetamise riiklik strateegia aastani 2012; kolmandaks, südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetamise riiklik strateegia 2005–2020 ja neljandaks, riiklik vähistrateegia 2007–2015. 17. juulil 2008 kinnitas Vabariigi Valitsus rahvastiku tervise arengukava 2009–2020, mis käsitleb rahvastiku tervist tervisemõjurite kaudu ning koondab tervise valdkonna pikaajalisi eesmärke ja prioriteetseid suundi ning meetmeid Eesti rahva tervise parendamiseks. Ühtki täiendavat strateegiat pole sellega seoses kavas koostada, kavandatud tegevusi realiseeritakse juba toimivate strateegiate raames. Rahvastiku tervise arengukava raames töötatakse välja vigastuste vähendamise tegevuskava.
Teine küsimus: "Kuidas mõjutab ravimite käibemaksu tõus inimeste tervist, kas on koostatud analüüse, kui, siis milliseid? Millised on nende tulemused?" Rahandusministeerium tellis poliitikauuringute keskuselt Praxis uuringu, hindamaks maksupoliitika mõju leibkondade maksukoormusele, samuti analüüsimaks maksusoodustuste ja -erandite ning käibemaksu erisuste kaotamise mõju leibkondadele. Uuringu tulemused näitasid, et kõigist käibemaksu erisuste kaotamistest kõige suurem mõju on ravimite ja meditsiiniseadmete käibemaksu tõstmisel madalamatesse sissetulekurühmadesse kuuluvatele inimestele. Seetõttu jäi kehtima ravimite ja meditsiiniseadmete käibemaksu erisus, kuigi seda 9% määras senise 5% asemel.
Kolmas küsimus: "Kui suur on Eestis südame- ja veresoonkonnahaiguste näitaja? Kuidas mõjutab seda ennetustegevuse rahade vähendamine?" Südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetamise riikliku strateegia 2005–2020 peaeesmärk on varajase, see on alla 65-aastaste inimeste suremuse vähendamine südame- ja veresoonkonnahaigustesse. Võrreldes 2002. aastaga vähenes varajane suremus südame- ja veresoonkonnahaigustesse 2007. aastaks meestel 20% ja naistel 25%. 2007. aastal suri enne 65. eluaastat südame- ja veresoonkonnahaigustesse 198 meest ja 61 naist 100 000 elaniku kohta. Kokku on õnnestunud strateegia toel ennetada üle 900 varajase surma. Südamestrateegia peamine tugevus on olnud kolme põhilise ohuteguri – suitsetamise, ebatervisliku toitumise ja vähese kehalise aktiivsuse – terviklik käsitlus ennetustöö esmatasandil ja kogukondadele suunatud tegevused. Eestlaste toitumine on teatud osas muutunud tervislikumaks, suurenenud on kehaliselt aktiivsete õpilaste osakaal, vähenenud on passiivne suitsetamine. Tähelepanu vajavad veel täiskasvanute kehalise aktiivsuse tase, ülekaalulisuse levik ning suitsetamise alustamine üha varasemas eas. Seoses oluliste kärbetega rahvatervise programmide eelarvetes on küll mõneti raskendatud eesmärkide saavutamine, kuid loodame, et inimesed jätkavad ka just rasketel aegadel oma tervise ja tervislike eluviiside väärtustamist.
Neljas küsimus: "Eesti meeste keskmine eluiga on 67 aastat, mis tähendab, et keskmine mees, makstes terve elu makse, saab pensioni vaid mõned aastad. Kui reaalne tundub selliste näitajate puhul kavandatav pensioniea pikendamine? Kas Teie hinnangul saab riik võtta oma põhimõtteks "meie elanikud rabavad tööd kuni surmani?"" Mõiste "keskmine eluiga" all mõistetakse üldjuhul statistiliselt oodatavat eluiga sünnimomendil ja see on Eesti meestel tõepoolest üksnes 67 aastat. Alla kisub seda näitajat võrreldes Lääne-Euroopa riikidega meie meeste liig kõrge suremus varajases eas. Eelseisva keskmise eluea näitajat arvutatakse lisaks sünnimomendile ka mis tahes muu vanuse kohta. 60-aastaste Eesti meeste eelseisev oodatav eluiga on 15,9 aastat ja 65-aastaste meeste eelseisev oodatav eluiga on 13,2 aastat – seega on praegusel 65-aastasel Eesti mehel ees statistiliselt 13-aastane pensionipõlv ja sama vanal naisel 18-aastane pensionipõlv. Kui võrrelda siin Eestit Soomega, siis võib öelda, et Soome 65-aastane mees elab Eesti sama vanast mehest keskmiselt 3,7 aastat kauem ja naine 2,9 aastat kauem – seda 2005. aasta võrdlevatel andmetel. Ehk teisiti öeldes, 65-aastane mees elab Eestis tõenäosuslikult 78,1- ja Soomes 81,8-aastaseks. Naiste vastav tõenäosuslik eluiga oleks Eestis 83,1 ja Soomes 86,0 aastat. Niisiis ei kehti küsimuses esitatud põhimõte "meie elanikud rabavad tööd kuni surmani" õnneks nende meeste ja naiste kohta, kes on hoidnud oma tervist ja elu noores eas ning jõudnud pensioniikka. Seega pole sünnimomendi keskmine oodatav eluiga arutlustel pensioniea tõstmise üle kõige adekvaatsem näitaja. Õigem oleks lähtekohaks võtta minu poolt eespool võrreldud näitajad 60- või 65-aastaste puhul, mis mõõdavad tõepoolest eelseisva tõenäosusliku pensioniaja pikkust.
Võtmata seisukohta, söandaksin tõdeda, et varem või hiljem tõuseb pensioniea tõstmine Eestis niikuinii päevakorda, küsimata, kes on tol hetkel teostamas täitevvõimu – selles me vaevalt et hakkame erinema muust Euroopast. Pealegi pole Eesti pensionäride eelseisev pensionipõlv, kui seda mõõta 65-aastaste näitel, kuidagi enneolematult lühike. Euroopa Liidu absoluutse tipuga, see on vastavalt Rootsi ja Hispaaniaga võrreldes, elavad Eesti 65-aastased mehed keskmiselt 4,3 ja naised 3,2 aastat vähem – nii oli see 2005. aasta võrdluses. Statistikaameti prognooside kohaselt peaks 65-aastaste Eesti meeste keskmine oodatav eluiga tõusma 2020. aastaks peaaegu 80 aastani.

Aitäh, härra peaminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh! Härra peaminister! Eks mul on ju väga hea meel, et mul veel nii palju eluaastaid ees on. Aga asi ongi selles, et vanad inimesed elavad veel vanemaks, aga seda keskmist iga viib alla ja viib väga alla just see, et kaovad ära noored inimesed. Nende tervis on kehvem, kui meil ehk nooruses oli. Palju on suitsiide, palju on õnnetusi. Millised programmid on selleks, et säästa noorte inimeste elusid?

Noorte inimeste elusid saab säästa eelkõige oma käitumise kontrollimisega ehk siis Eestis on ülearu palju riskikäitumist. Jälle kord soovitaksin ma kõigil lugeda – mitte ainult siin Riigikogu saalis viibivatel inimestel, vaid üldisemalt – viimast Eesti inimarengu aruannet. Mõningad teadmised sellest aruandest, mis kirjeldavad noorte riskikäitumist, mõjuvad ehmatavana, aga samas ka värskendavana.
Aga kui vaadata seda pilti laiemalt, siis inimarengu aruanne toob väga selgelt välja selle, et stagnatsioon oodatava eluea pikenemises saabus mitte ainult Eestis ja mitte ainult ka kunagises Nõukogude Liidus, vaid kogu Ida-Euroopa blokis 1960. aastatel, s.o sügaval nõukogude ajal, kust on pärit meie oodatava keskmise eluea suhteline lühidus, võrreldes kas või meie põhjanaabritega. Veel 30 aastat tagasi oli eestlaste ja soomlaste oodatav eluiga peaaegu võrdne. Soomes on nüüdseks nii meeste kui ka naiste oodatav eluiga märksa pikem kui Eestis, eriti palju on ta pikem meeste puhul. Ja oodatav eluiga Soomes kasvab väga kiiresti, viimastel hinnangutel kolm kuud aastas. See on väga kiire kasv. Mida Eesti kohta öelda? Eesti kohta tuleks minu hinnangul öelda seda, et me oleme õigel teel. See 1960. aastatel alanud stagnatsioon – oodatava eluea kasvu paigalejäämine – on praeguseks juba unustatud ja oodatav eluiga kasvab, kuid see kasvu kiirus võiks olla märksa suurem. Jälle kord tuleb öelda, et me peame järele jõudma. Ja need meetodid, mida meie peaksime rakendama, või need valdkonnad, kus me peaksime aktiivsed olema, need kehtivad just eelkõige noorte puhul. Riskikäitumine, alkoholism, suitsetamine, liigsöömine, vähene liikumine – need on üldised probleemid. Mõningat edu oleme praeguseks juba saavutanud  – liiklussurmasid on oluliselt vähem, tulesurmasid on oluliselt vähem. Aga ma ei saa küll öelda seda, et noorte inimeste käitumine oleks praegu oluliselt vähem riskialdis kui ta oli kümme aastat tagasi. Inimeste teadvuses väga suurt murrangut toimunud ei ole. Inimesed, eriti noored mehed, põletavad elu ja paraku on need erinevused ka rahvuste lõikes. Ida-Virumaal – viitan jälle sellele inimarengu aruandele – on meeste oodatav eluiga koguni 5–6 aastat lühem kui Eesti teistes piirkondades. See informatsioon on meile vajalik selleks, et tegelda otse sihtgruppidega, nende inimestega, nende rühmadega, kelle puhul see risk, probleem on kõige suurem.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Mul oli võimalik nädal aega tagasi viibida Dr Ruta Kruuda Fondi mälestusloengul, mis keskendus just eestlaste tervisele. Seal üks ettekandja mainis, et kui riik võtaks ainult kasu arvesse, siis oleks talle noorelt surnud inimesed palju kasulikumad kui pikka aega elavad inimesed, kelle tervis on seoses vanadusega kehv. Tegelikult ei saa seda nii võtta. Riigi eesmärk peaks olema see, et tema elanikud elavad kaua ja elavad tervelt. Üheks oluliseks tasemeks selles kindlasti on rahvasport ja liikumine. Te ise näitasite head eeskuju Tartu maratonil, mul oli võimalus teid näha finišeerimas kõrgel kohal. Aga see finišipaik on Tartumaa spordikeskuse lähedal. Mida head on teil öelda sellistele spordikeskustele, mis annavad inimestele võimaluse tegelda rahvaspordiga, seoses sellega, et viimasesse eelarvekärpesse jäid just nemad väga tugevalt sisse?

Jah, kohe ei saa jätta kiitlemata. Laupäeval ma läksin suusatama ja suusatasin jälle kord Tartu maratoni läbi. See oli esimest korda, kus ma ühe aasta jooksul kolm korda suusatasin selle distantsi läbi. Ka Tartumaa Tervisespordikeskusega on muudatused kavas. Me tahaksime selle üle anda kohalikele omavalitsustele, eelkõige Elvale ja Rõngule ning Tartu linna ja klubi Tartu Maraton asutatavale sihtasutusele. Tartumaa Tervisespordikeskus on praegu põhiliselt laskesportlaste käes ja see, et Tartu maratoni rada just seal lõpeb, on pigem juhus kui väga suur reegel. Ta ei pea ilmtingimata selles kohas lõppema. Kuid nagu kinnitavad ka minu möödunud nädalavahetuse kogemused, kasutavad väga paljud tartlased ja Elva elanikud suusatamiseks Tartu maratoni raja Elva-poolset otsa. Ma väidan, et võib-olla viimase 3–5 aasta jooksul on suusatajad avastanud enda jaoks selle maratoniraja Elva-poolse otsa ja seal on väga palju harrastajaid, kellele mägisemad maratoniraja lõigud ei meeldi. Riik peab kindlasti jääma tulevikus ka seda sihtasutust rahastama, küll mitte täies ulatuses, aga osaliselt. Minu arusaamise järgi ei tohi riik kindlasti distantseeruda selle loodava sihtasutuse rahastamisest tulevikus. Kahetsusväärsel kombel on juhtunud nii, et üks sihtasutus, mis on olnud Siseministeeriumi haldusalas – ta ei ole sihtasutus, vaid hallatav asutus, mis on olnud Siseministeeriumi haldusalas –, on kogu aeg olnud Kultuuriministeeriumi finantseerida ja nüüd nende eelarvekärbete tõttu see finantseerimine on pea olematu. Tulevikus ei peaks see nii olema.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud esinaine! Lugupeetud peaminister! Üks moment, mida rahvatervises alati rõhutatakse ja mida ka siin on täna juba mainitud, on see, et tekitada lastes harjumus sporti teha või enda elu vabamaid tunde, mis on koolivälisel ajal, ka liikumisega täita. Kui ma meie põhjamaanaabri Rootsi kolleegiga sel teemal rääkisin, siis tema väitis ja ka uuringutest on näha, et üks selline väga suur muudatus tuli nende ühiskonda, kui nad suutsid haarata kaasa neid lapsi, kes tavaliselt huvikoolis ei käi, ehk siis nad rakendasid nn pikapäevakooli või täispäevakooli. Need lapsed, kes käivad huvikoolis, loomulikult ei ole kooli juures kaasa haaratud, aga teised oleksid siis kooli juures kaasa haaratud. Kahjuks toimub see tihti pooleldi korralduslikus korras, kuigi on vabatahtlik. Mul oleks selline küsimus, et kas te toetate seda. Ma tean, et omal ajal, kui te olite Tartu linnapea, olid teil ka ühed arutelud, kuidas neid pikapäevarühmi teha. Kas sellest on rohkem juttu olnud?

Pikapäevarühmadest mina mingisugust erilist revolutsiooni oodatava eluea pikenemise kontekstis ei oska oodata. Õnneks on praegu nii, et järjest enam noori võtab osa mitmesuguste treeningurühmade tegevusest, ja õnneks on nii, et ka esimesed iseseisvuse ajal teenitud miljonid Eestis on osatud suuresti investeerida spordirajatistesse ja kultuuriasutustesse, kontserdisaalidesse. Spordirajatisi on viimase 15 aasta jooksul Eestisse tekkinud märksa rohkem, kordades rohkem kui sellele eelnenud 50 aasta jooksul. Ükskord peavad need investeeringud spordirajatistesse ja kultuurihoonetesse andma väljundi ka eluea pikenemises. Aga need asjad ei juhtu üleöö, need ei juhtu mõne aastaga. Praegu ei saa kindlasti kurta noorte vähese huvi üle ja ka võimalusi hakkab juba olema. Nii et küllap need muutused mõttelaadis on ka juba toimumas ja, nagu ma ütlesin, trend on hea, ehkki tõusukõver võiks olla teravamini üles suunatud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi.

Järgmine on Riigikogu liikmete Vilja Savisaare, Aivar Riisalu, Marika Tuusi, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Lauri Laasi, Rein Ratase, Valeri Korbi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Eldar Efendijevi ja Mailis Repsi 19. veebruaril s.a esitatud arupärimine SMS-laenude kohta. Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea juhataja! Head ametikaaslased! Hea peaminister! SMS-laenude teemaline arutelu siin Riigikogu saalis oli päris tormiline ja üsna konstruktiivne ning lõi ka tänase poliitilise kaardi natuke segamini. Seetõttu ma arvan, et see teema on jätkuvalt õhus. Meie oleme oma arupärimises küll tuginenud ka ajakirjanduses avaldatule, kus räägitakse sellest, et Reformierakond võitleb SMS-laenude alase olukorra praeguses situatsioonis säilitamise poolt, tuginedes vaba ettevõtluse põhimõtetele, aga tegelikult on olemas veel ka head äritavad, mis reguleerivad intresside ja liigkasu olemust ehk teatavasti isegi – ma tollal oma sõnavõtus rääkisin sellest –, ei ole mõistlik kehtestada tuhandetesse protsentidesse ulatuvaid intresse. Kuna liigkasuvõtmine on ebamõistlik ja on olemas ka terve rida kohtulahendeid, kus tegelikult nendest intressidest tekkinud nõuded on siiski väiksemaks reguleeritud, aga samas on meil kümneid tuhandeid inimesi, kes on langenud "piiks-piiks ja raha tuleb" situatsiooni ohvriks, siis sellest johtuvalt on meil teile, peaminister, neli küsimust. Meid huvitab täiesti siiralt, kuidas teie sellesse suhtute, sest ka siin saalis tekkis tõepoolest ikkagi väga vastakas ja tegelikult praegust koalitsiooni selgelt kahte lehte jagav situatsioon. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aivar Riisalu! Palun, härra peaminister, kõnetooli!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Väide, et Reformierakond võitleb SMS-laenude praeguse praktika säilimise eest, on kindlasti vale. Kui meenutada ka ajakirjanduses ilmunud artikleid, kajastusi, siis meenub teile ilmselt seoses SMS-laenudega kõigepealt näiteks Riigikogu liige reformierakondlane Taavi Rõivas, kes juba ammu astus SMS-laenude praeguse praktika vastu välja. Aga ma vastan teie küsimustele, nii nagu nad esitatud on.
Esimene küsimus: "Milline on Vabariigi Valitsuse seisukoht eraisikute tarbimislaenude intresside piirmäära kehtestamise suhtes?" Vabariigi Valitsus ei ole põhimõtteliselt vastu, et seadusest tulenevad raamid tarbijaga sõlmitava krediidilepingu alusel tasumisele kuuluva intressi suuruse kohta seadustatakse, kuid kindla piiri, mille ületava intressi tasumises kokkuleppimine toob kaasa lepingu tühisuse, seaduses sätestamine ei pruugi olla kõige parem lahendus. Peamiseks puuduseks on võimetus näha seaduse loomisel ette kõiki elulisi olukordi ja arvestada kõigi asjaoludega ning anda neile juhtumitele sobiv lahendus. Valitsuse hinnangul võib konkreetse maksimaalse intressimäära sätestamine tuua kaasa põhiseadusvastase põhiõiguste riive problemaatika ning selle vältimiseks soovitigi fikseeritud intressimäärast loobuda.
Teine küsimus: "Milline on Teie isiklik seisukoht – kas sellist piirmäära on vaja kehtestada või mitte?" Vabariigi Valitsus tegi ühise otsuse esitada Riigikogule tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega sooviti liigkõrgete intressimäärade probleemi lahendada.
Ja nüüd minu isiklikust seisukohast: ma ei pea õigeks saata ühiskonnale signaali, et Eesti Vabariigi Riigikogu peab näiteks 60 või 70%-list aastaintressi määra aktsepteeritavaks ja loomulikuks. Isegi jutt sellest, et see on märksa madalam kui 1000%-line intress, ei muuda minu arusaamist sellest, et 60 või 70%-line intressimäär on praegusel ajal sulaselge liigkasuvõtmine. Mis puutub sellise intressimäära kehtestamisse, mis võiks saata sõnumi, et see ongi norm, kohtud ei pruugi vaidlustada, kui intressimäär jääb näiteks 58% peale aastas, siis minu meelest pole selline röövellik intress õige. Aga see on minu isiklik arusaamine.
Kolmas küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus antud eelnõu välja töötades ja kooskõlastades arutas piirmäärade kehtestamist või mitte? Kui ei arutanud, siis mis kaalutlustel?" Eelnõu väljatöötamisel kaaluti põhjalikult seda, kas tasub seaduses fikseerida mingi konkreetne intressimäär, kuid tuginedes teiste maade õiguskirjanduses toodud argumentidele ja pikaajalisele kogemusele – eelkõige majandusliku olukorra kiired muutused ja piirmäära liigne jäikus –, jõuti järeldusele, et fikseeritud määra kehtestamine võib kaasa tuua rohkem probleeme kui kasu, ja sellest ideest loobuti.
Neljas küsimus: "Kas Teie kui peaminister ja suurima koalitsioonipartei esimees olete andnud oma erakonnakaaslastest Riigikogu liikmetele käsu mitte toetada piirmäära kehtestamist eraisiku tarbimislaenu intressidele?" Demokraatliku ühiskonna aluseks on vabalt valitud ja oma otsustes vabad parlamendiliikmed. Eesti ühiskond on demokraatlik ühiskond ja ka siin on kõik parlamendiliikmed vabad otsustama, milliseid valikuid nad teevad. Veelgi vähem on täitevvõimu esindajal õigus ja võimalus sekkuda seadusandja koosseisu kuuluvate inimeste otsustamisvabadusse. Peaminister ei ole kellelegi andnud käsku hääletada üksnes teatud viisil.

Suur tänu, härra peaminister! Teile küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Proua juhataja! Head kolleegid ja peaminister! Proua juhtaja pilk oli selline karm ja seetõttu ma teen hästi lühidalt. SMS-laenudega ei olekski ju nende olemuse poolest mitte mingisuguseid probleeme, kui nad oleksid mõistuspärased, tsiviliseeritud ja normaalse intressiga ning aitaksid inimestel kiire rahavajaduse olemasolu korral elus edasi liikuda. Praegu oli ühest küljest ju päris põhjendatud selgitus, et piirmäärade kehtestamine ei ole õige, kuna see kõige laiemas mõistes toob kaasa põhiõiguste riive. Aga me ei hage ju SMS-laenude andmise juures üldse mitte midagi muud kui seda, et tegemist on üle mõistuse käest läinud liigkasuvõtmisega, mis on kümneid tuhandeid inimesi Eestis pannud väljapääsmatusse olukorda ja on juba olemas juhtumeid, kus inimeste arvestatavalt kallim vara realiseeritakse kohtutäituri kaudu sellepärast, et seda on vaja SMS-laenu võla tagasimaksmiseks. Kui me seda piirmäära praegu seada ei saa, ükskõik mis selle põhjus siis ka just parajasti ei ole, siis tegelikult see tähendabki ju lõppresultaadis seda, et me ei saagi mitte midagi teha ja me vaatame pealt, kuidas vaba turumajandus hävitab sisuliselt inimelusid sel lihtsal põhjusel, et ega me ei saa välistada, et lootusetusse võlavõrku sattunud inimene lõpuks endale kätt elu külge panema ei hakka.
Diskussioon, mis selle seaduseelnõu arutelu ajal siin saalis tekkis, oli ju tõepoolest keevaline ja eri poliitilistel jõududel on selles küsimuses väga erinevaid seisukohti just selles suhtes, et üks äärmus on see, et inimesed ei suuda ennast ise aidata, nad ei ole piisavalt haritud, et SMS-laenu mitte võtta, ja teine äärmus on põhiseaduslik õigus võtta liigkasu täpselt nii palju, kui heaks arvatakse ja turg seda võimaldab. Siis ma küsin: kes on see jõud, kes selle olukorra ära reguleerib, kui see ei ole seadusandja? Tegelikult sain ma nendest vastustest aru, et see ei ole ka valitsus – järelikult ei olegi kedagi ehk siis inimene peab ise hakkama saama. Aga kui ta ei saa, siis ma küsiksin: kaua võib?

Aitäh, kolleeg Aivar Riisalu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Ain Seppiku, Toomas Vareki, Mailis Repsi, Vladimir Velmani, Helle Kalda, Lauri Laasi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Kalev Kallo ja Jaak Aabi s.a 19. veebruaril esitatud arupärimine riigi osalusega ettevõtete kasumi jaotamise kohta. Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Arupärimine tuleneb huvist riigiettevõtete käekäigu vastu. "18. veebruaril käesoleval aastal kirjutas ajaleht Postimees, et Rahandusministeerium soovib riigifirmadest välja pigistada võimalikult palju dividende, saak jääb aga varasemate aastatega võrreldes kasinaks. Vabariigi Valitsus püüab täita sellisel viisil 2009. aasta riigieelarvet. Suurima dividendimakse teeb Eesti Energia, 224 miljonit krooni. Eesti Energia juhatuse liikme Margus Kaasiku sõnul on kohustus 224 miljonit dividendideks maksta jämedalt võttes saja miljoni võrra suurem, kui firma siiani arvestas. "Sada miljonit on praegustes tingimustes väga suur summa, aga kui riigieelarve vajab tuge, peame selle maksmisega hakkama saama," ütles Margus Kaasik Postimehe vahendusel. Tallinna Sadam maksab dividende 100 miljonit krooni. Sadama finantsjuht Marko Raid ütles, et see on firmale suur kohustus. Tallinna Sadam on sõlminud lepingu Euroopa Investeerimispangast 40 miljoni euro ehk umbes 626 miljoni krooni laenamiseks. Marko Raidi sõnul vajab sadam sel aastal veel teist sama suurt rahasüsti, et refinantseerida lõppevaid võlakirju ja laene. Sadamal on igal aastal olnud raskusi, et nõutud summad ära maksta. Dividende maksavad riigile ka AS Eesti Loto 108 miljonit krooni ja Lennuliiklusteeninduse AS 75 miljonit krooni. Rahandusministeeriumi riigiettevõtete dividendivõtmise eelnõu lugedes torkab silma, et rahapuudusel on püütud ka väikestest firmadest võimalikult palju välja pigistada. Eesti Geoloogiakeskuselt võetakse 220 000 krooni asemel 400 000 krooni, Eesti Kaardikeskuselt 50 000 krooni asemel 575 000 krooni, kirjutab Postimees." Seoses sellega on meil peaministrile viis küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Härra peaminister, palun teid kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus püüab ettevõtetest saada dividende võimalikult palju, et riigieelarvet täita?" Äriühingute eesmärk on tooteid ja teenuseid pakkudes omanikule tulu teenida, mistõttu dividendide võtmine on äriühingute olemusest lähtudes igati tavapärane tegevus. Dividendide suuruse üle otsustades tuleb samaaegselt arvestada nii äriühingute võimekusega dividende maksta kui ka omaniku hinnangutega selles osas, kus talle kuuluv vara mingil konkreetsel ajahetkel omaniku jaoks ehk siis Eesti rahva jaoks suuremat väärtust omab. Nendest põhimõtetest lähtudes on Vabariigi Valitsus äriühingute dividendide summade otsustamisel lähtunud balansist omanikupoolse tulu saamise eesmärgi ning äriühingute dividendide maksmise võimekuse vahel. Seejuures on dividendide maksmise võimekust hinnatud lähtudes äriühingute 2008. aasta esialgsetest majandustulemustest, kapitali struktuurist ning tulevikuprognoosidest, sealhulgas investeerimisvajadustest.
Teine küsimus: "Kas selline võimalikult suurte dividendide väljavõtmine võib hakata mõjutama nimetatud ettevõtete maksevõimet?" Kuna Vabariigi Valitsuse otsustatud dividendid on määratletud 2008. aasta esialgsete majandustulemuste ning äriühingute endi värskeimate tulevikuprognooside põhjal, siis ei ole põhjust eeldada, et dividendid hakkaksid pärssima äriühingute maksevõimet. Juhul, kui äriühingute tegevuskeskkond muutub ning nende prognooside realiseerimine osutub ebarealistlikuks, siis tuleb olukorda operatiivselt uuesti hinnata ja muuta äriühingu tegevusplaane ja vajadusel üle vaadata ka dividendid.
Kolmas küsimus: "Kui Tallinna Sadam maksab riigile dividende, samal ajal võttes Euroopa Investeerimispangast laenu, siis kas see on kaudselt riigi poolt laenu võtmine?" AS Tallinna Sadam on eraõiguslik juriidiline isik ning riigi vastutus selle omanikuna piirdub äriühingusse investeeritud kapitaliga. Seega ei saa rääkida riigipoolsest laenuvõtmisest, kui AS Tallinna Sadam oma tegevuse finantseerimiseks võtab laenu. Dividendide maksmist võib vaadelda kui äriühingu makstavat tasu omaniku raha kasutamise eest. Samuti on äriühingu poolt investeeringute tegemiseks kaasataval võõrkapitalil hind, mis on reeglina madalam kui omakapitalil. Selles kontekstis on äriühingul otstarbekam teha investeeringuid pigem võõrvahendite abil, kuna intressidena makstav tasu selle kasutamise eest on väiksem kui omanike poolt omakapitalilt oodatav tootlus.
Neljas küsimus: "Kas kõrgete dividendide maksmine võib pärssida nimetatud ettevõtete investeeringuid?" Dividendide määramisel on lähtutud äriühingute kapitali struktuurist ning tulevikuprognoosidest nii tulude kui ka investeeringute osas. Seega ei ole põhjust eeldada, et dividendide maksmine võiks hakata pärssima nende investeeringuid. Pigem mõjutab äriühingute investeerimisplaane muutunud majanduskeskkond, millest lähtuvalt võib olla vajalik muuta varem kavandatud investeeringuid, kui need uues majandussituatsioonis ennast ära ei tasu.
Viies küsimus: "Kas Eesti Energia väljamakstavad dividendid hakkavad mõjutama tarbijat kõrgema elektrihinna näol?" Eesti Energia AS poolt dividendide maksmine on hoopis elektrihinna tõusu pärssiva iseloomuga. Dividendide maksmise tulemusena väheneb omakapitali osakaal äriühingu bilansis. Kuna omakapitali tootluse ootus ehk hind on reeglina kõrgem võõrkapitalilt oodatavatest intressidest, siis omakapitali osakaalu vähendamine alandab äriühingu keskmist kapitali hinda, see omakorda vähendab survet toodete ja teenuste hinna tõusule. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Küsimusi teile ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Marika Tuusi, Heimar Lengi, Tiit Kuusmiku, Aivar Riisalu, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Eldar Efendijevi ja Nelli Privalova s.a 19. veebruaril esitatud arupärimine riigi 2009. aasta lisaeelarve kohta. Palun, kolleeg Valeri Korb!

Proua juhataja! Härra peaminister! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Meie arupärimises, mille kirjutasid kaheksa Keskerakonna fraktsiooni liiget, esitatakse peaministrile küsimused riigi 2009. aasta lisaeelarve kohta. "Vabariigi Valitsuse poolt  koostatud 2009. aasta lisaeelarve, mille te 19. veebruaril k.a Riigikogule üle andsite, oli seotud usaldushääletusega valitsusele. See aga välistab opositsiooni võimaluse eelnõule parandusettepanekuid teha ja demokraatlikul kombel menetleda, kus iga parlamendisaadik võib eelnõu teisel lugemisel oma arvamuse välja öelda. Valitsus on käesoleva negatiivse eelarvega läinud libedale teele, enam ei usaldata Riigikogule menetleda anda ka põhiseaduse järel riigi kõige tähtsamat seadust." Sellest tulenevalt on meil peaministrile neli küsimust. Ma ei hakka neid siin ette lugema, härra peaminister teeb seda ise ja vastab neile. Aitäh teile!

Suur tänu, kolleeg Valeri Korb! Palun nüüd, härra peaminister, viimane etteaste täna!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head küsijad! Muidugi ma olen nõus küsimusi ette lugema, aga küsimusi on palju ja vastused on pikad ning mulle on täna juba kahel korral kella helistatud. Võib juhtuda, et ma pean loobuma tulevikus mõnede küsimuste ettelugemisest seetõttu, et ma tahan mulle vastamiseks antud aja sisse ära mahtuda. Aga nüüd vastan teie arupärimisele.
Esimene küsimus: "Miks seote eelarvekärped valitsuse usaldusega? Miks kardate opositsioonifraktsioonide osalemist kärbete tegemisel? Miks lülitasite opositsiooni eelarve menetlustest välja?" Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse järgi võib valitsus siduda tema poolt algatatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega eelnõu algatamisel, enne eelnõu teist lugemist või enne eelnõu kolmandat lugemist. Seega oli lisaeelarve vastuvõtmise sidumine valitsuse usaldushääletusega igati seaduspärane ja kooskõlas Riigikogu kodu- ja töökorraga. Lisaeelarve vastuvõtmise sidumine valitsuse usaldushääletusega oli kantud soovist seadustada vajalikud eelarvekärped võimalikult lühikese aja jooksul. Teadupoolest võimaldab usaldusega seotud eelnõude menetlemine palju kiiremat tempot võrreldes tavapärase seaduseelnõu menetlemisega. Kiireid ja karme otsuseid kärbete tegemisel oli eelnevalt nõudnud ka Riigikogu opositsioon. Seejuures oli opositsioonil tuline õigus: kärbetega venitamine oleks toonud riigile kaasa soovimatuid lisakulutusi ja vähendanud märksa kokkuhoiuvõimalusi. Teisalt soovis valitsus saada parlamendilt kinnitust, et kriisiplaani kiireks elluviimiseks on olemas parlamendikoosseisu enamuse usaldus. Hääletus näitas, et valitsuse tööks vajalik usaldus on olemas. Rääkides opositsiooni kaasamisest, meenutaksin 3. veebruaril Stenbocki majas toimunud kohtumist, kus osalesid kõikide Riigikogu fraktsioonide, sealhulgas Keskerakonna, Rahvaliidu ja roheliste fraktsiooni esindajad. Tollel kohtumisel tutvustati põhjalikult erinevaid majandusanalüüse ja infomaterjale. Ühtlasi oli piiramatu võimalus esitada küsimusi valitsuse, Eesti Panga ja tööandjate esindajatele. Minu hinnangul oli see viljakas kohtumine.
Teine küsimus: "Miks pole kärbete tegemisele eelnenud põhjalikku majandustegevuse analüüsi ja selget tegevusplaani?" Ei vasta tõele, et kärbete tegemisele ei eelnenud põhjalikku analüüsi ja selget tegevusplaani. Kärpeplaani aluseks olid nii Eesti Panga riskistsenaariumid kui Rahandusministeeriumi vastavad analüüsid ja prognoosid. Veelgi enam: lisaeelarve koostamise protsessi olid kaasatud sõltumatud teadlased Eesti ülikoolidest. Need analüüsid ja prognoosid olid kättesaadavad ka kõikidele ajakirjanikele ja opositsiooni liikmetele.
Kolmas küsimus: "Kas teie poolt juhitud valitsusele saabki reegliks oma poliitilise tahte läbisurumine üksnes jõumeetodite ja survega? Miks peate Riigikogu kummitempliks, kelle kätte ei tohi probleemide lahendamist anda?" Kahjuks jääb mulle küsimusest arusaamatuks, milliseid meetodeid peab küsija jõumeetoditeks ja surveks. Valitsuses langetatakse otsuseid jätkuvalt konsensuslikkuse alusel, mis põhineb vastastikusel koostööl ja kompromissidel. Riigikogule surve avaldamiseks puuduvad valitsusel parlamentaarses riigis aga igasugused jõumeetodid. Riigikogu on olnud ja on ka edaspidi oma otsustes vaba ja sõltumatu. Ma ei ole nõus hinnanguga, et Riigikogu on kummitempel. Ka lisaeelarve menetlemisel oli Riigikogul äärmiselt suur otsustusõigus ja sellega kaasnev vastutus lisaeelarve vastuvõtmise ja valitsuse jätkamise küsimuses.
Neljas küsimus: "Kui teie sõnul puudutab kärpeplaan kõiki Eesti inimesi, siis miks menetleb seda seaduseelnõu vaid üks osa rahvaesindajatest?" Valitsusliikmel ei sobi kommenteerida rahvaesindajate tööd ega seda, miks üks osa neist võis otsustada loobuda mõne seaduseelnõu menetlemisest. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Küsimusi teile ei ole! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Ei ole soovi.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Aadu Musta, Kadri Simsoni, Rein Ratase ja Arvo Sarapuu s.a 17. veebruaril esitatud arupärimine kriisijärgse konkurentsivõime kohta. Palun, kolleeg Rein Ratas, kõnetooli!

Proua juhataja! Auväärt haridus- ja teadusminister! Meil ilmnevad majanduskriisi ilmingud sunnivad riiki tegema sihtsuunitlusega kulutusi nende inimeste toetamiseks, kes on jäänud töö ja sissetulekuta. Samas ärgitab majanduskriis vaatama teravamalt ka kriisijärgsesse aega. Omamoodi võtmesõnaks on kujunenud seejuures ümberõpe. Üks riigi kriisijärgse konkurentsivõime tagamise vahend on teatavasti riiklike koolitusprogrammide käivitamine, samuti täiendavate riiklike stipendiumide avamine kõrgkoolides, mis võtavad kriisi sattunud tööjõuturult ära just õppimisvõimelised inimesed, mitte aga need, kelle õpetamise kasutegur on mitmeti määramatu, et mitte öelda illusoorne. Väidetakse, et pärast kriisi on just selliseid meetmeid rakendanud riigil suured konkurentsieelised. Eelöelduga seoses on allakirjutanutel teile, auväärt haridus- ja teadusminister, kolm küsimust, millega teil oli loodetavasti võimalus ka tutvuda. Olen rääkinud.

Suur tänu, kolleeg Rein Ratas! Palun, härra haridus- ja teadusminister, teil on võimalus vastata.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Väga austatud stenogramm! Mulle on tõesti esitatud selles arupärimises kolm küsimust. Esimene neist: "Kas Teie ministeerium on teinud koostööd teiste ministeeriumidega, töötamaks välja riigi kriisijärgse konkurentsivõime tagamise programmi?" Jah, Haridus- ja Teadusministeerium teeb koostööd teiste ministeeriumidega tööhõive ning elanikkonna elukestva õppe arendamisel.
Teiseks: "Kas Teie juhitav ministeerium peab vajalikuks laialdaste koolitusprogrammide käivitamist, mis võimaldaksid kiratsevalt tööjõuturult osa inimesi ära tuua ja tõsta nende kvalifikatsiooni just nii, et neid maksimaalselt kasutada kriisijärgse arengu tagamiseks?" Minu asi pole praegu keskenduda ilmselt küsimusele, kui pikk on see kriis ja millal algab kriisijärgne situatsioon. Seetõttu ma käsitlen praegust ajajärku, kus vähemalt eelarvekriis, aga otsapidi ka majanduskriis on käes, ja kriisijärgset ajajärku ühe tervikuna. Haridus- ja Teadusministeerium on täiskasvanud elanikkonna elukestvat õpet pidanud vajalikuks juba kriisieelsel ajal. 10. jaanuaril 2008. aastal kinnitati Vabariigi Valitsuse otsusega elukestva õppe strateegia ja lisana täiskasvanute tööalase koolituse rahastamise vastutusalade jaotus Haridus- ja Teadusministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Sotsiaalministeeriumi vahel. Vastavalt sellele kolmepoolse rahastamise mudelile on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi sihtgrupiks töötavad täiskasvanud, kelle tööalast koolitust rahastatakse ettevõtete kaudu, Haridus- ja Teadusministeeriumi sihtgrupiks töötavad täiskasvanud, kelle koolitust rahastatakse õppe- ja koolitusasutuste kaudu. Nende hulgas on paljud inimesed, kes veel töötades on jõudnud äratundmisele, et neil on vaja hakata omandama kas uut eriala või täiendavaid oskusi-teadmisi oma eriala juurde. Nendest on suur osa kindlasti kriisi tulekuks ja kriisijärgseks ajaks rohkem valmis kui need, kes koolitust saanud ei ole. Võib-olla osa neist otsustab koolituse läbinuna vahetada ka töökohta, ilma et nad vahepeal oleks töötuks jäänud. Sotsiaalministeeriumi sihtgrupiks on eelkõige töötud ja tööturu riskirühmadesse kuuluvad tööotsijad. Haridus- ja Teadusministeeriumile pandud kohustuste täitmiseks tehti aastatel 2007–2008 õigusaktidesse muudatused, et võimaldada rahastada täiskasvanute tööalast koolitust kutseõppeasutustes ja kõrgkoolides. Kutsehariduses seadustati täiskasvanute tööalane koolitus noorte esmakoolituse kõrval ühe kutseõppe riikliku koolitustellimuse liigina ning alustati kursuste tellimist täiskasvanutele. Kõrgharidust reguleerivasse seadustikku tehti muudatus, mille kohaselt noorte esmakoolituse riiklikust koolitustellimusest ülejäävad summad tuleb suunata täiskasvanute tööalase koolituse pakkumiseks.
Täiskasvanute tööalase koolituse riiklikku koolitustellimust hakati kutseõppeasutustelt ja kutseõpet pakkuvatelt rakenduskõrgkoolidelt tellima 2007. aastal, kasutades selleks nii riigieelarve kui ka Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid. Selleks käivitati projekt nimega "Täiskasvanute tööalane koolitus kutseõppeasutustes". 2007.–2009. aasta ESF-i vahendite kasutamise tulemusel pakuti projekti kaudu 2007. aastal koolituskohti 4304 inimesele, 2008. aastal 12 819 inimesele. Kokku oli kursuse alustanuid üle 17 000 ja lõpetajaid ligi 17 000. Seega on sotsiaalfondi vahenditega kahe aasta jooksul koolitatuid ligi 21 000, millele lisandub veel 2007–2008 riigieelarve summadega koolitatud 1132 inimest. Lõpetajate osakaalu võib pidada heaks, väljakukkunuid on 2,7%.
Euroopa Sotsiaalfondi teise perioodi vahenditest täiskasvanute koolituse pakkumiseks on ministeerium koostanud programmid. Nende programmide raames luuakse võimalused ümber- ja täiendusõppeks 73 000 inimesele. Koolitusi pakuvad kutseõppeasutused, rakenduskõrgkoolid ja vabahariduslikud koolituskeskused. Eestis on 25–64-aastaste täiskasvanute osalemine elukestvas õppes olnud vahemikus 2000.–2006. aasta 5,4–6,5%. 2007. aastal tõusis see näitaja 7%-ni, 2008. aastal kindlasti ka nende riiklike programmide toel hüppas 9,8% peale, mis läheb arvesse ka Eurostati üldkäsitluses ja on ühe riigi jaoks päris kõva ja järsk tõus.
Struktuurivahendite rakendamise kavade ülevaatamise käigus teeb Haridus- ja Teadusministeerium kindlasti ettepanekuid täiskasvanud elanike õppimisvõimaluste laiendamiseks, kaasa arvatud eri ministeeriumide hallata olevate meetmete raha kombineeritud kasutamiseks. Näiteks saaksid nendel kursustel, mis on käivitatud haridusministeeriumi kaudu vahendatud summadega töötavate inimeste jaoks, vajadusel õppida ka piirkonna töötud. Mingitel juhtudel võib see olla vajalik.
Küsimus: "Kas Teie hinnangul on haridussüsteem võimeline kandma täiendavat lisakoormust, mida tooks kaasa kriisijärgse konkurentsivõime tõstmise programm?" Eesti kutseõppeasutustes ja kõrgkoolides on infrastruktuuri Euroopa Regionaalarengufondi vahendite abiga aktiivselt arendatud juba eelmisest Euroopa struktuurifondide raha kasutamise perioodist peale. See hõlmab ka planeeritud investeeringuid tulevikuks. Nii et keskkonna taha ei tohiks kutseõppeasutustes ja kõrgkoolides täiskasvanute täiendavale õppimisele võtmine jääda.

Aitäh, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Rein Ratas!

Härra minister! Öelge, palun, kas meil on olemas adekvaatset teavet nende erialade kohta, kus meil on ja kus meil saab tõenäoliselt kriisijärgselt olema asjatundjate ja oskustööliste vajak. On seal siis tegemist korstnapühkijate või kunstkeevitajatega näiteks. Olen rääkinud.

Ma arvan, et nii kriisijärgseks kui praeguseks perioodiks on mingi hulk nõudlust teada ja prognoositav. Kahtlemata ei ole see väga täpselt prognoositav, sest konkreetsete ettevõtete saatus regiooniti ei ole päris kindel. Kuid on selge, et tulevikuvajadusi saab mõõta nende valdkondade kaupa, mis enne kriisi olid suhteliselt arenenud, aga kriisiajal kaotavad töökohti ja peale kriisi läheb seal kohe jälle rahvast rohkem vaja. Ma ei räägi niivõrd näiteks keevitajatest, keda on vaja ka praegu ja kelle vajadus siinsel tööjõuturul lähtub ka sellest, kas lähedastel turgudel Rootsis ja Soomes keevitamas käinud inimesed praegu tulevad siia tagasi või mitte. Aga näiteks ehituses üldiselt töökohtade arv tõmbub korraks kokku isegi siis, kui me struktuurifondide raha praegu kasutada saame. Kui algab järgmine tõus, siis see on kindlasti üks valdkond, kus on inimesi juurde vaja. Täienduskoolitus, oskuste värskendamine on seal oluline. Iseenesest ei tähenda see tõenäoliselt seda, et me nüüd peaksime näiteks ehituserialade tellimust igaks juhuks suurendama. Ehituserialasid õppinud inimesi on meil praegu juba turul piisavalt, lihtsalt siis nad naasevad tööle ja vajavad teatud oskuste värskendamist. Nii et väga täpset informatsiooni nende vajaduste kohta ei saa olla, aga mingi üldine ülevaade on olemas.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Hea haridus- ja teadusminister! Üsna mitmed konkurentsivõimelt esirinnas olevad riigid, sealhulgas meile lähedal olevad põhjanaabrid, mõtlevad täna, kriisi ajal, ja homme, kriisijärgsel perioodil, selle peale, milline on riigi mudel või kuhu tahetakse jõuda, mis on perspektiiv. Sellest tulenevalt ehitavad nad üles kogu oma haridussüsteemi, alustades koolieelsest õppest ja lõpetades – tegelikult tänapäeval enam õppimist ei lõpetatagi. Ehk siis lõpetades elukestva õppega. Kas teile teadaolevalt on Eestis olemas mingi ühe või teise sektori kohta välja töötatud kava, mis on Eesti tulevik, kuhu tahetakse jõuda ja milline mudel sellest tulenevalt haridusele sobib, sealjuures kindlasti ka kutseharidusele?

Sellist kava praegu valitsus ette valmistanud ei ole, et muuta riiklikke strateegiaid põhjusel, et need vajavad kriisijärgses situatsioonis olulisi kursimuudatusi. Praegu ei ole ühtegi konkreetset strateegiat muudetud. Küll aga on valitsuses arutuse all olnud ja suures osas heaks kiidetud majandusministeeriumi algatatud majanduse elavdamise pakett, kus pööratakse täiendavat tähelepanu teatud sektoritele ja võimalusele neid toetada, järelikult ka töökohti hoida.
Mis puutub haridussüsteemi ülesehitamisse, siis seda ma juba rääkisin, et elukestva õppe süsteemi on viimastel aastatel hoogsalt arendatud. See on oma tulemusi ka näidanud ja praegu ei ole valitsuse huvi selle vastu kahanenud. Lähiaastateks on selleks ette nähtud suured summad. Seejuures on sihiks seatud tolle raha kombineeritud ja täpsem kasutamine. Praegu ma näen seal probleeme. Kriis õpetab meid raha fokuseeritumalt kasutama ja täpsem kasutamine peaks andma veelgi rohkem efekti, kui on avaldunud seni, kui me arvasime, et meil on raha suhteliselt palju käes ja et kriis meid selles vallas veel ei distsiplineeri.
Mis puutub haridussüsteemi üldisse ülesehitusse, siis üldhariduse temaatika eeldab vaadet kaugemale ette. Väga täpselt ainult kriisile või kriisijärgsele situatsioonile orienteeritud üldhariduspoliitikat olla ei saa. Kui me räägime kutseharidusest ja kõrgharidusest, mis annab täiendavaid võimalusi tööjõuturul, siis kutseharidust on küllalt intensiivselt arendatud juba mitu aastat kehtinud kavade järgi. Uus strateegia lähtub senisest praktikast. Uut strateegiat me koostame tänavu ja tõenäoliselt me vaatame ta võimalike raskuste seisukohalt läbi. Kõrgharidusele raha eraldamine jätkub eeldusega, et kõrgharidusega inimesed suudavad tööjõuturul läbi lüüa, ise endale töökohti luua ja olla üldse paindlikumad. Kui aastakäigud vähenevad ja koolitustellimused samas enam-vähem samasse suurusjärku jäävad, siis võib öelda, et kõrghariduses me loome proportsionaalselt rohkem õppekohti, kui seni on olnud. Usun, et kogu see meetmepakett aitab kriisi ületada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi.

Järgmine on Riigikogu liikmete Nelli Privalova, Eldar Efendijevi, Vladimir Velmani, Jüri Ratase, Olga Sõtniku, Arvo Sarapuu, Rein Ratase, Ain Seppiku ja Mailis Repsi s.a 17. veebruaril esitatud arupärimine põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste kohta. Mailis Reps on juba valmis esinema. Palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Ja nagu siin juba täna öeldi: hea stenogramm! Järgmised kolm arupärimist on kõik ajendatud uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu arutelust Riigikogu kultuurikomisjonis ja peatsest arutelust Riigikogu saalis. Nimelt on mitu teemat tekitanud kultuurikomisjonis ja ka väljaspool seda üsna elavat arutelu ja vastukaja. Sellega seoses on real Keskerakonna fraktsiooni liikmetel küsimusi. Esimene arupärimine käsitleb üsna palju diskussiooni tekitanud 60%. Nimelt on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu § 26 lõikes 1 kirjas, et kooli või klassi õppekeeleks loetakse keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60% riiklikus õppekavas määratud väikseimast lubatud õppemahust. Kui õpe ei toimu üheski keeles 60% ulatuses, loetakse õpe kakskeelseks. Kakskeelse õppe puhul käsitletakse õppekeeltena kahte keelt, milles toimub suurem osa õppest.
Kuna ka eelnõu seletuskirjas ei ole lahti seletatud, mida eelnõu koostajad on silmas pidanud 60% all, millest kool, õpetajad ja lapsevanemad peaksid lähtuma. Sellest tekkisidki meil küsimused ja me sooviksime hariduspoliitilist seletust, kuidas minister ja Vabariigi Valitsus on mõelnud, millisest õppemahust seda 60% arvutatakse. Ning võib-olla on ministril ka värske ülevaade, kuidas seda 60% praegu koolides arvutatakse. Ja milline on vastav tulevikunägemus? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Palun kõnepulti härra haridus- ja teadusministri!

Austatud juhataja, lugupeetud küsijad! Esiteks. 60% arvutamisel võetakse aluseks minimaalne kohustuslik õppemaht. Gümnaasiumis arvestatakse õppemahtu kursustes, põhikoolis õppetundides.
Teiseks. Gümnaasiumiastmes lähtutakse 60% arvutamisel kohustuslike kursuste arvust. Praegu on kohustuslike kursuste arv 96 ja sellest 60% moodustab 57 kursust. Meile teadaolevalt on koolid juhindunud eestikeelsele õppele ülemineku kavandamisel just tollest mudelist. Koolide ootused ja väljavaated, kui lihtsalt või kui suurte raskustega nad selle taseme saavutavad, on erinevad, kuid arusaadav on see koolidele olnud.
Kolmandaks. Seni ei ole kirjalikus vormis juhendit koostatud. Vastav info on koolijuhtidele ja õpetajatele, kohalikele omavalitsustele ning haridusametnikele edastatud infopäevadel ning koolitustel. Ning too 60% on muuseas figureerinud ka senises seadustikus.
Neljandaks. Õppekeele määratluse aluseks olev "vähemalt 60% õppemahust" on kehtestatud arvestades mitmesuguseid rahvusvahelisi kogemusi, näiteks Kanada, Soome ja Läti praktikat. 60% ühes õppekeeles õppimise maht annab õpilasele piisava keelelise praktika, võimaldab keelt piisavalt sageli kasutada ja saavutada seda, et õpilane on võimeline jätkama õpinguid samas keeles või suunduma tööturule, kus selle keele oskamine on hädavajalik. Nimetatud mahus läbitud õppe korral saavad kool ja riik võtta vastutuse, et õpilastele on loodud võimalused vajalikul tasemel keeleoskuse omandamiseks. Kindlasti on eesti õppekeele levik siiani peamiselt venekeelsetes gümnaasiumides oluline ka selleks, et nendes gümnaasiumides oleks kaugemas perspektiivis õpilasi, sest ka õppekeele omandamise sihiga on vene noori järjest rohkem hakanud tulema eesti koolidesse.

Suur tänu, härra minister! Teile on ka küsimus. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Hea minister! Te selgitasite vastates, et te lähtute kursuste arvust. Seega peab olema ühes keeles 60% õppemahust ehk siis 57 kursust. Vaadates uut õppekava versiooni, võib oletada, et nende 57 kursuse seas ei pea olema ainult kohustuslikud põhiained, võivad olla ka valikained – peaasi, et 57 kokku tuleks. Kui nad jooksevad eesti keeles või laulavad eesti keeles või õpivad inglise või saksa keelt eesti keeles, kas siis põhimõtteliselt on üleminek eesti keelele toimunud?

Isegi teie arvutus näitab, et sellest ei piisa kindlasti. Ka kohustuslikus õppekava mahus on laulmised ja jooksmised sees. Selles mõttes ei ole tõesti vahet, kas tegemist on ainult kohustusliku õppekava mahuga või võib sinna ka valikkursused sisse võtta.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud minister! Mina küll ei saanud aru, et arvutuse aluseks on ainult kursuste arv. Võib-olla ma eksin, aga ma kuulsin, et võib arvestada ka tundide arvu alusel. Aga kui me arvestame tundide arvu alusel ja kursuste arvu alusel, siis need võivad ju omavahel mitte klappida. See on ju arusaadav! Aga minu küsimus on natukene teine. Kas on arvestatud praeguse ja ka tuleviku olukorraga selles mõttes, et kas meil jätkub vene koolides õpetajaid, kes suudavad õpetada eesti keeles? Kooliõpetajate defitsiit on mõnes omavalitsustes mitte küll suur, aga küllaltki oluline küsimus, seda eriti tulevikus. Ma kardan, et me võime igasugustest protsentidest rääkida, aga kui õpetajaid ei piisa ...

Aitäh väga hea küsimuse eest! Kursuste ja tundide arvestus tegelikult kattub. Kõik kolm aastat ei ole täpselt ühe mahuga. Kui vaadata tunnijaotust 12. klassis, on asjad natuke ümber paigutatud, aga tegelikult üks kursus tähendab üldjuhul seda, et ühe õppeaasta jooksul üks tund nädalas. Õpet saab korraldada ka tsükliliselt, nii et mõni aine antakse ära mõne nädala jooksul. Ka seda saavad koolid teha, kui neil on vaja näiteks õpetajatega kombineerida.
Küsimuse põhisisu on aga tõesti tõsine. Õpetajate puudus just sellest rakursist, nagu teie seda kirjeldate, on kindlasti uuenduse kõige suurem takistus. Aga aineõpetajate puudus on meil ka Kagu-Eestis, saartel ja mitmel pool mujalgi. Lisaks veel suhteliselt varjatud õpetajate puudus ka koolides, kus kohad on täidetud, aga ilma kvalifikatsioonita õpetajatega. Nii et üldiselt õpetajate probleem on raske. Ent meil on võimalik üht-teist muuta. Näiteks Sillamäe ei ole väga suur linn, aga gümnaasiume on seal päris palju ja need on kaunis väikesed. Kohtla-Järvel on minu arvates samasuguseid reserve ning Narvas ja Tallinnas ka. Kas tollest seadusest tulenevalt või ilma selleta, nendes linnades tuleb niikuinii gümnaasiume ühendada ja moodustada tugevamad koolid. Näiteks vene lütseumi on võimalik valikuliselt õpetajaid rohkem koondada. Eri õppeainete puhul on ka õpetajate leidmise raskused erinevad. Mõnel pool, ma tean, on koolide juhtkonnad suhteliselt optimistlikud, et nad suudavad küll eesti keeles antavate ainete hulka suurendada. Mõnel pool on need probleemid aga suured. Ma tean seda ja kordan veel kord, et teie mainitud õpetajate puudus on mõnes piirkonnas tõesti suur takistus.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas lugupeetud kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi.

Järgmine on Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Jaak Aabi, Kadri Simsoni, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Nelli Privalova, Vladimir Velmani, Lembit Kaljuvee, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Arvo Sarapuu, Rein Ratase, Ain Seppiku, Tiit Kuusmiku, Valeri Korbi, Helle Kalda ja Eldar Efendijevi s.a 17. veebruaril esitatud arupärimine põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste kohta. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Nagu eelmine, on ka see arupärimine seotud uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõuga. See sätestab, et alates 2011/2012. õppeaastast on põhikool ja gümnaasium eraldi asutused ning et väiksemad gümnaasiumid tõenäoliselt enam koolitusluba ei saa ja need suletakse. Ajakirjanduse andmetel ja ka kultuurikomisjoni esimehe Peeter Kreitzbergi sõnul võidakse sulgeda rohkem kui paarsada gümnaasiumi. Tänasel kultuurikomisjoni istungil tekitas see kiirus, millega uuele süsteemile üle peaks mindama, üsna palju küsimusi. Ka Keskerakonna fraktsiooni liikmetel on ridamisi küsimusi. Kuidas on kogu see reform ette valmistatud? Kui palju on tehtud analüüse? Millised on nii haridus- kui regionaalpoliitilised tulemid ja milliseid sotsiaalseid meetmeid on kaalutud olukorra leevendamiseks?
Kuna eelmise arupärimise küsimusi minister ette ei lugenud, siis ma igaks juhuks stenogrammi huvides loen praegused ette. Esiteks, seoses õpetajatega: "Kas on analüüsitud, kui paljud õpetajad kaotavad maapiirkondades töö sellega, kui gümnaasiumid suletakse? Kas on analüüsitud, kui paljud õpetajad peaksid nn oma töö jätkamiseks kolima maakonnakeskustesse, linnadesse?" Teiseks: "Kas reformi lisaeesmärk on elu väljasuretamine maal ning pädevuse koondamine linnadesse?" Kas on analüüsitud ka seda poolt? Kolmandaks: "Milliseks kujuneb õpetajate koormus gümnaasiumides? Kas on planeeritud alandada õpetajate koormusnormi 14–16 tunnile?" Selge on, et kui on suured gümnaasiumid, siis saab välja kujuneda üks õpetajate koormus, mis põhikoolides ei pruugi täis tulla, kui õpetajad ei ole just mitme aine õpetajad. Täiskoormusega õpetajaid on võimalik mitmel pool tööl hoida ainult siis, kui koormusnormi alandada. Need on siis koormusega seonduvad küsimused. Ja viimane küsimus on selle kohta, et Vabariigi Valitsus algatas õpetajate stardiraha programmi, millega sooviti noori õpetajaid maale tuua. Siinkohal tekkis küsimus, et kui kool likvideeritakse, kas siis stardiraha tuleb tagasi maksta vaatamata sellele, et noor õpetaja ise ei ole ju kuidagi seotud sellega, et kool likvideeritakse. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Lugupeetud minister, palun teid kõnetooli!

Austatud juhataja! Lugupeetud küsijad! Kõigepealt tahan ma välja astuda Peeter Kreitzbergi au ja väärikuse kaitseks. Vaevalt on ta kusagil öelnud, et suletavaid gümnaasiume on üle paarisaja. Meil on praegu 230 gümnaasiumi ja mina olen lugenud üht tsitaati Peeter Kreitzbergi sõnadest, et neid võib olla ca 100. Suurematest numbritest ka hea fantaasia puhul Eesti mastaapides praegu rääkida ei saa, meil lihtsalt ei jätku nii palju gümnaasiume.
Teiseks väheneksid gümnaasiumiosad koolide juures ka siis, kui me midagi organiseeritult ette ei võtaks. Seda just õpilaste arvu vähenemise tõttu. Täpsustan veel üht asja. Arupärimises on öeldud: eelnõus on sätestatud, et põhikool ja gümnaasium on eraldi 2011/2012. õppeaastast. Tegelikult on sätestatud, et see on viimane aasta, mil kehtivad senised koolitusload. Uued koolitusload hakkavad kehtima 2012. aastast. See tähendab, et tegelikult hakkab põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise nõue kehtima 2012. aastast.
Aga nüüd vastused konkreetsetele küsimustele. 227 kohalikust omavalitsusest 104-l on gümnaasiumiastmega koolid. Seega 123-l neid ei ole ja neljal omavalitsusel ei ole üldse kooli. Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise küsimus ei ole kindlasti ainult maaelu küsimus. Tuleb aru saada, et mitte põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise protsess ei too kaasa koolide sulgemise, vaid seda tingib eelkõige õpilaste arvu vähenemine ja alles seejärel muutunud nõuded. Noid nõudeid aga on osaliselt muudetud selleks, et hoida maal vähemalt põhikooli alles, kui gümnaasiumiks õpilasi ei jätku. Sest kui me põhikooli ja gümnaasiumi ei lahuta, siis tõmbavad õpilaste puuduses vaevlevad linnagümnaasiumid piirkonna põhikoolid päris tühjaks.
Õpilaste arvu vähenemises ei ole süüdi ainult Vabariigi Valitsus, isegi mitte ainult praegune Vabariigi Valitsus. Olete küsinud, kas on analüüsitud, kui palju õpetajaid peaksid oma töö jätkamiseks kolima maakonnakeskustesse, linnadesse. Väga põhjalikul analüüsil peab olema ka mõte. Nii selget statistilist alust, et just see on põhjus, miks õpetajad kolivad, ei ole ju tegelikult olema. Kõigepealt ei ole praeguseks teada, mis kohtades gümnaasiumiaste jääb alles, mis kohtades mitte. Täpne informatsioon õpetajate tegelike elukohtade kohta on koolide juhtkonnal, seda tsentraalselt kogutud ei ole. Analüüsida ju võib, aga inimeste oma otsustus, kas nad jäävad siis, kui nad näiteks lähevad õpetama 15 km kaugusele, oma kodukohta või vahetavad elukohta – seda me ju ei tea. Ka praegu sõidavad õpetajad tihti maalt linna ja linnast maale tööle. Ja õpetajate liikumine ei ole tegelikult ebatavaline ei praegu ega ka tulevikus.
Kui teha täpsem maakondade koolivõrgu analüüs, siis saab õppekava mahtusid ja klassikomplektide arvu teades öelda ka õpetajakohtade vajadust. Võin öelda, et me oleme Viljandimaa kohta teinud suhteliselt detailse analüüsi. Kui eeldada, et gümnaasiumide arv praegusega võrreldes oluliselt väheneb – üle poole näiteks –, siis paljudel juhtudel jäävad samadesse kohtadesse põhikoolid alles. Analüüs näitab, et õpetajakohtade vajadus ei vähene üle 15% ka siis, kui õpilaste arv gümnaasiumiosas väheneb 30%. See on aga maakonniti erinev ja praegu ei saa mingite arvudega siin täpselt manipuleerida. Ühesõnaga, arvestus näitab, et ülejäävate õpetajakohtade arv ei ületa nende õpetajate arvu, kes praegu töötavad kvalifikatsioonita. See tähendab, et kvalifikatsiooniga õpetajatel ei ole maakonna piires töökoha säilimisega probleeme. Aga see, kas nad maakonna piires on valmis töökohta vahetama või mitte, sõltub juba igaühest isiklikult.
Olete esitanud küsimuse: "Kas reformi lisaeesmärk on elu väljasuretamine maal ning pädevuse koondamine linnadesse?" Reformi sisulised eesmärgid hõlmavad õpilastele paremate võimaluste pakkumist ja nagu ma juba ütlesin, ka koolivõrgu säilitamist üle kogu riigi. Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine ei tähenda maapiirkondade hariduselu kadumist. Omavalitsustes jäävad koolid alles ja kui kohapeal hakkavad puhuma vähegi optimistlikumad tuuled, on ju võimalik jälle kooli mõni aste peale kasvatada. Küll aga paranevad koolides, kus gümnaasiumiastmes on mitu paralleeli, tunduvalt õpilaste võimalused langetada valikuid vastavalt oma huvidele ja võimetele. Väikese õpilaste arvuga koolides, kus eraldi suundasid valida ei saa, on valikuvõimalused nii või teisiti piiratud.
Kolme paralleeliga gümnaasiumis on võimalik tagada täiskoormusega töö kõigile õpetajatele. Jah on erandeid – geograafia, bioloogia –, aga tegelikult ei taga nendele õpetajatele täiskoormusega tööd ka väike põhikool ja gümnaasium ühendatult. Õpetajate koormusnormi ei ole ministeeriumil plaanis alandada, aga diskussioonid selle üle käivad. Seda võiks edaspidi veelgi arutada. Õpetaja töökoormus tuleb uuesti üle hinnata, arvestades, et töökoormusesse ei kuulu ainult tundide andmine, vaid ka muu tegevus. Mina ei välistaks õpetajate normkoormuse alandamist. Keskmine õpetajatele kehtestatud koormus 2006/2007. õppeaastal oli 22 tundi nädalas. Õpetaja tööaja probleemistik on laialt arutlusel olnud seonduvalt teiste õpetajatega seotud õigusaktide uuendamisega. Kvalifikatsioon, atesteerimine, miinimumkoosseis, õpetajate koolitus ja raamnõuded – nendega on praegu, kui uus seadus vastu võetakse, võimalik minna lõppfaasi. Maapiirkondades ei likvideerita koole, küll aga väheneb gümnaasiumiastmega koolide arv. Seda, muide, mitte ainult maal, nagu ma juba rõhutanud olen.
Õpetaja lähtetoetuse saamise eelduseks ei ole töötamine gümnaasiumiastme õpetajana. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel on võimalik saada lähtetoetust ka põhikoolis töötades. Kindlasti ei ole õige ka väita, et seoses gümnaasiumiastme kaotamisega koolis ja võimaliku koormuse vähenemisega allesjäävas põhikoolis väheneb noorel õpetajal võimalus saada lähtetoetust. Uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on ettepanek vähendada lähtetoetuse andmisel nõutavat töötamise koormusnormi poolele koormusest praeguse 0,75 asemel. Samuti ei vasta tõele, et Vabariigi Valitsus ei suuda 200 000 krooni suurust lähtetoetuse raha õpetajatele välja maksta. Esimesel aastal ehk siis eelmisel aastal, kui õpetajatele eraldati lähtetoetusi, oli taotlejaid ja selle toetuse saajaid vähem, kui valitsusel selleks raha oli planeeritud. Loodame, et trend on tulevikus tõusev, et taotlejaid on rohkem. Praegu tehtud eelarve selle aasta vajadused garanteerib igal juhul ja ka tulevikus peaksime väga hoolsalt vaatama, et noorte õpetajate lähtetoetuseks oleks piisavalt raha. Praegu sellega eelarves probleemi ei ole.
Arupärimise esitajatel on õigus, et õpetamine põhikoolis, eriti keskmistes ja väiksemates põhikoolides üldjuhul tähendabki mitme aine õpetamist või siis mitmes koolis õpetamist, kui tahta täiskoormust. See on nii ju ka praegu. Muide, Eestis ei ole ainult gümnaasiumiosaga koolid. Eestis on umbes sama palju puhtalt põhikoole, kus koormust kombineeritakse juba praegu samasugusel moel. Nii et põhikooli õpetaja on ka tulevikus kvalifitseeritud mitme aine peale ja me peame vastavat täienduskoolitust korraldama. Gümnaasiumiõpetaja on rohkem spetsialiseerunud ühele ainele. See oli minu lühikene vastus.

Suur tänu, härra minister! Küsimusi on ka. Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud minister! Tahaksin natuke konkretiseerida. Kas on olemas kava või kas praegu on töös kava, milline võiks reorganiseerimisreformi tulemus välja näha? Täna räägiti komisjonis Norra kogemusest kui väga heast ettevalmistusest reformi läbiviimiseks. Eesti riik on väike ja need arvud, millest juttu on olnud, ka suured ei ole. Millal võiks seda kava näha? Näiteks, kui palju gümnaasiume võib selle mudeli järgi olla Narvas? Kas on arvestatud Narva Pähklimäe gümnaasiumi ja Narva humanitaargümnaasiumi praegust head positsiooni Eesti hariduses? Kuidas nendega on? Aegade jooksul on kujunenud välja head gümnaasiumid, mis nendega siis juhtub?

Nagu ma ütlesin, õpetajate koormusnormist lähtudes ja vajadusest õpilastele valikuvõimalusi pakkuda on arvestatud, et linnagümnaasiumides võiks olla kolm paralleeli. Kui palju saab linnas koole olla, sõltub sellest, kas tehakse Treffneri tüüpi viie paralleeliga gümnaasiume või tehakse kolme paralleeliga gümnaasiume. Loomulikult on võimalikud ka erandid. Narvas võiks üks erand olla näiteks eesti õppekeelega gümnaasium.
Praegu on meil maakondade järjekord, kes on tellinud vastavaid analüüse. Ministeeriumile ongi antud tööülesanne teha kõigi maakondade spetsiifilised analüüsid. Tegemist ei ole ainult õpilaste arvu prognoosimisega, nii nagu omavalitsus tihti on teinud. Õpilase ränne muutub aastast aastasse, teatud ajal see intensiivistub ja seda on vaja prognoosida täpsemalt. Kõigest sellest lähtudes me koostame maakondadele selle poolaasta jooksul tõsise analüüsi alused.
Kui seadus on vastu võetud, siis hakkab Vabariigi Valitsus selle alusel määrust välja töötama. See ei ole päris tavaline määrus. Selles me fikseerime volituste piires, mis Riigikogu on meile andnud, millised tingimused, millised kriteeriumid kehtestatakse tavalisele ehk reakoolile – üldtingimus võiks olla näiteks kolm paralleeli gümnaasiumis –, ja millised tingimused erandjuhtudeks, kus läheb arvesse näiteks kooli kaugus teisest sama tasemega õppeasutusest. Kõne alla tulevad ka kultuurilised, rahvuslikud tegurid. Kindlasti eeldab see ka laiemat avalikku diskussiooni, aga eelkõige me määratleme gümnaasiumide piirkonnad koostöös kohalike omavalitsustega. Minu ettepanek on, et aasta pärast seaduse vastuvõtmist peaks valitsus olema küps täpsete tingimustega määruse vastu võtma. See on paar aastat enne, kui algab üleminek.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Hea haridus- ja teadusminister! Kas te tõesti usute, et sellise ülalt alla reformiga on võimalik kindlustada Eestis igale lapsele väga hea haridus? Kui me täna vaatame kvantiteedi ja kvaliteedi suhet, siis ei ole ühtegi objektiivset põhjust analüüsist tulenevalt öelda, et väike põhikool oleks halva kvaliteediga. Millest selline usk, et kohustuslikus korras suuremate koolide tekitamine ja samal ajal sellega kaasneva pahameele jõuga mahasurumine võimaldaks hariduse kvaliteedis sammu edasi astuda?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Väike põhikool on koolivõrgu kujundamise mudeli alus. Arvestades seda, et meie põhikoolides ei ole ei selgeid sotsiaalseid ega regionaalseid erisusi õppetulemustes näha, tasub meil edaspidigi lähtuda ühtluskooli põhimõttest ja seega põhikooli režiimi mitte muuta. Selleks tulebki hoida sedasama paljude riikide seisukohalt väikest põhikooli. Meie rahastamismudel annab ka erandrahastamise võimaluse alates 66 õpilasega 9-klassilisest koolist. Keskmiselt rahastatav, täiendavalt rahastatav mudel on 90–100 õpilast, st 10 õpilast põhikooli kolmanda astme igas klassis. On vähe riike, kus sellised mudelid kehtivad. Nii et põhikool on kõige alus ja põhieesmärk, et linnakoolid väikest põhikooli ei hävitaks. Gümnaasiumide tase on ebaühtlane ka praegu. Gümnaasiumide taseme mõjutamiseks ja selleks, et pakkuda eri piirkondades võrdseid valikuvõimalusi, on vaja see muudatus ellu viia. Eesmärk on stabiliseerida tugevate põhikoolide võrk üle Eesti ja mitte lasta sellel allavoolu minna.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Lugupeetud härra minister! On ju raske seadust kokku panna, kui pole selge, mida me tahame üldse ehitada ja mida see mudel endast kujutab. Seoses kolleeg Peeter Kreitzbergi sõnade selgitamisega te kinnitasite, et 230 on liiga suur arv ja et nii palju gümnaasiume meil ei ole. Võib-olla te täpsustate, kui palju teie arvates Eestis pärast seda, kui me võtame selle seaduse vastu ja teie programm läheb käiku, gümnaasiume jääb? Täpsusega kümme siia- või sinnapoole.

Kui me praegu räägime 230 gümnaasiumist, siis Peeter Kreitzberg on tõesti öelnud, et sadakond gümnaasiumi võiks olla. Teiste sõnadega, kui muudatus läbi viia, siis võiks olla sadakond gümnaasiumi vähem. See võib olla ka õige suurusjärk. Praegu on 75 sellist gümnaasiumi, kus on ainult üks klass iga klassi tasemel, see tähendab, et paralleelklassi ei ole. 75 üle riigi. 50 on selliseid, kus selles ühes klassis on alla 20 õpilase, kokku alla 60 õpilase terve gümnaasiumi osas. Kui me vaatame üldprognoosi ja eriti nendes piirkondades, millest me praegu räägime, siis ennustatakse gümnaasiumiõpilaste arvu kahanemist veel üle 30% praegusega võrreldes. On selge, et need on riskirühma koolid. Mina ei ütle, et see puudutab ainult maapiirkondi. Kui see kava viiakse ellu, siis see tähendab, et linnas, kus on võimalused olemas, ei ole tulevikus ühe-kahe paralleelklassiga gümnaasiume, vaid on gümnaasiumid, kus on vähemalt kolm paralleeli igas klassis. See tähendab, et ka linnades ühendatakse gümnaasiume. Siis võib gümnaasiumide arvu kahandamise jagada kaheks enam-vähem võrdseks pooleks: poole ulatuses kogu kahanemisest on kahanemine linnades, poole ulatuses maapiirkondades ja väikelinnades.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Tahtsin küsida ainult seda, et ega ju praegu mitte miski ei takista ka vabatahtlikult, kui mõnes kohas leitakse vajalik olevat, täpselt niimoodi teha. On ju nii?

Ei takista jah! On küll nii! Aga, härra Tootsen, vaadake, mina ei ole valmis Eesti koolivõrku Taagepera nimetatud demograafilisest vetsupotist lihtsalt veega koos alla laskma. Ma arvan, et demograafiline planeerimine peab olema organiseeritud just nimelt selleks, et meil õnnestuks hoida koolivõrk üle-eestilisena ja just niisugusel tasemel, nagu konkreetses piirkonnas elanikel vajadust on. Sest kui see toimub lihtsalt vabavoolu korras, siis võib juhtuda nii, et ühe omavalitsuse – näiteks Tallinna või Tartu – oma koolivõrgu huvides vastuvõetud otsused mõjutavad väiksemaid piirkondi lausa fataalselt. Ettevõetavad vähendamised peavad olema süsteemsed ja üle omavalitsuste piiride. Näiteks Tartu linnas oli koolivõrgu debatt ning mõned linnavalitsuse ja volikogu liikmed teatasid, et meie jätkame oma koolivõrguga, kuigi õpilaste arv väheneb kindlasti ka Tartus. Esimesena tõmbame tühjaks Tartumaa ja pärast takkajärele kogu Lõuna-Eesti! See ei ole hea lähenemine. Kõik peab olema süsteemsem ja hariduspoliitiliselt peab käsitlus ületama ühe omavalitsuse piire.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Austatud minister! Tolle uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega siiski väikesed gümnaasiumid likvideeritakse, kuigi teie ütlesite, et koole ei likvideerita, kaotatakse ainult gümnaasiumiaste. Kas reformi elluviimisel on ette nähtud arvestada ka mingeid erisusi? Te küll juba märkisite, et teatud eripärasusi arvestatakse näiteks kas saarte puhul või teatud muude piirkondade puhul. Ma küsin konkreetselt näiteks Värska gümnaasiumi kohta. Kas on olnud arutelusid, millised võimalused on sellise kooli jätkamiseks, mille kasuks räägib väga tugev kultuuriline omapära ja väga tugev kogukonna toetus?

Ma tahtsingi küsida, et kuna te väitsite konkreetselt, et selle uuendusega suletakse osa koole, siis millised need koolid on. Te küsisite Värska kohta. Kogukonna toetus on väga oluline. Ei ole välistatud, et näiteks Setu valdade kokkuleppel lepitakse gümnaasiumi piirkond kokku nelja valla peale ja tehakse seal erand. See ei ole välistatud, seda on korduvalt räägitud. Samas tekib küsimus, kas lepitakse kokku Värska gümnaasiumis, kui jõudu on, või hakkab kokkulepe ületama Setumaa piire ja jääb hoopis näiteks Räpina või Vastseliina gümnaasium. Selle kohta ootame me ettepanekut, minul mingeid kinnisideid ei ole. Küll aga tahan ma öelda, et nendessamades piirkondades, kaasa arvatud Värskas, õpilaste hulk väheneb. Seega pole õige rääkida, et ainult uue seaduse tõttu pannakse gümnaasium kinni. See ei ole päris õige.

Aitäh, härra minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud minister! Head kolleegid! Võttes hilisel tunnil sõna, tahaksin lühidalt puudutada kahte momenti. Esiteks seda, et täna jäi ka kultuurikomisjonis kõlama küsimus, mis toimub enne 2012. aasta 1. septembrit. Õhku jäi küsimus, kas põhikooli- ja gümnaasiumiseadust välja töötades mõeldi sellele, kui palju on tehtud asjaomaseid analüüse. Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine on väga suur reform ja ollakse eriarvamustel, kas 230 gümnaasiumist jääb järele 100 või 50. Teatud kohtades ei jää alles ühtegi kooli ja luuakse täiesti uued. Et seda otsustada, ei ole vaja kindlasti mitte ainult regionaalpoliitilist, sotsiaalpoliitilist ja hariduspoliitilist ülevaadet, vaid ka üldist rahalist ja inimesekeskset ülevaadet, mida siis ikkagi soovitakse saavutada. Üsna paljudele ja ka minule on jäänud arusaamatuks, kuidas ikkagi kavatsetakse tagada kõrget kvaliteeti sellega, et osa koole pannakse kinni.
Me oleme oma hariduse ajaloos näinud üsna mitut reformi. Üks nendest oli kutsehariduses: üsna mitmes kohas pandi kutsekool kinni, teistes kohtades jäid väiksed kutsekoolid alles. Ja ei saa öelda, et noored inimesed oleksid automaatselt liikunud nii, nagu need piirkonnad ette joonistati. Kui lapsevanem peab oma lapse kooliteed sättima, siis tihti sätitakse seda ikka suurema keskuse suunas, mitte selles suunas, kuhu hariduspoliitiline kaart eeldab.
Teine moment, mis gümnaasiumide sulgemise puhul küsimusi tekitab, on see, kui palju on tegelikult analüüsitud, mida see tähendab nendega seotud põhikoolidele. Minister ütles täna, et kui me paneme gümnaasiumiastme kinni, siis me justkui tagame põhikooli kvaliteedi ja põhikooli säilimise. Mina olen koolidest kuulnud küll pigem vastupidist, sest õpetajate koormus kaob ju nii ära. Õpetajad ei ole harjunud jooksma kolme kooli vahet, et oma koormus täis saada. Sellest ka õigustatud küsimus, kas automaatselt plaanitakse ka koormusnorme muuta või on nendele põhikoolidele, kes järsku jäävad oma gümnaasiumiastmest ilma, ette nähtud mingid rahalised toetused.
Ja kolmas moment: lastele suunatud sotsiaalsed meetmed. Kui gümnaasiumipiirkonnad joonistatakse täiesti ümber ja laste koolitee läheb üsna pikaks, siis kas on meetmeid arutades kaalutud õppetoetusi ka gümnaasiumilastele? Kas on kaalutud lisakoolitoitu, täiendavaid bussitoetusi omavalitsustele või mingeid muid abinõusid? Näiteks praegu arvestavad bussiliinid põhikooliõpilase päeva pikkust. Põhikoolis käiv laps kindlasti ei suuda olla nii kaua koolis, et oodata ära, millal gümnaasiumiklasside tunnid lõpevad, ja siis bussiga koju sõita. Selline ülalt alla reguleerimine tekitab väga palju küsimusi.
Ministril on õigus: loomulikult laste arv ei sõltu valitsuse otsustest ja maalt linna kolimised  toimuvad paratamatult aeg-ajalt niikuinii. Aga kui tehakse ülalt alla väga selge otsus niisuguse seaduseelnõu näol, siis paljud küsimused tõusevad korraga päevakorrale ja siis oodatakse algatajalt ka korraga vastuseid. Kui asi toimub loomulikul teel, siis võetakse sääraseid muutusi ka veidi rahulikumalt. Ega praegu ei ole küsimus, et üks või teine omavalitsus, kool või ka poliitiline jõud on reformile kangesti vastu. Lihtsalt vastamata küsimusi on veel nii palju, rahulolematust ja ebakindlust tuleviku ees on nii palju, et praegu öelda, kas see kõik on hea või halb, ei saa. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Läheme viimase arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu, Rein Ratase, Evelyn Sepa, Mailis Repsi, Aivar Riisalu, Valeri Korbi ja Eldar Efendijevi s.a 18. veebruaril esitatud arupärimine põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohta. Palun kõnetooli kolleeg Mailis Repsi!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Jätkame vestlust põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu 412 teemal. Selle § 18 sätestab koolikohustuse ea. Nimelt on plaanis tõsta koolikohustuse iga 17. eluaastalt kuni 18-aastaseks saamiseni. Kui kaua laps on koolikohustuslik? Kas põhihariduse omandamiseni või 18. eluaasta saabumiseni? See küsimus on ka meedia vahendusel üsna palju kirgi üles kütnud. Suhtumine on praegu siiski selline, et kui mõni noor inimene ei taha õppida, siis koolile, õpetajatele ja kaasõpilastele nagu karistuseks pannakse ta nüüd tagumisse pinki veel üheks aastaks halba eeskuju andma. Kui motivatsioonimehhanismid ei ole mõne õpilase puhul kuni tema 17. eluaastani töötanud, ei muutu midagi ka ühe aasta lisamisega. Sellest tulenevalt on meil mitu küsimust. Millest selline otsus tingitud on? Kust on tulnud kindlus, et me oleme nüüd suutnud luua väga hea meetme? Seda lisa-aastat ei ole vaja! Ja kui see praktikas ehk niikuinii ei toimi, miks see seadusmuudatus üldse ette on pandud?

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Palun, haridus- ja teadusminister!

Lugupeetud küsijad! Koolikohustuse ea tõstmine ühe aasta võrra ei ole kindlasti võluvits, mis kõik probleemid lahendaks, küll aga võib see mitme õpilaste puhul kaasa tuua positiivse arengu. Muide, statistika juurde. Alles eelmisel nädalal kõlas ühel konverentsil, et meil kukub varajases eas igal aastal 1000 õpilast koolist välja. Kõik, kes me oleme lähedalt hariduspoliitikaga kokku puutunud, teame, et see on nii olnud juba aastaid. Mida ümmargusem arv, seda parem, ja need arvud elavad oma elu. Kuna ka koolikohustusliku ea tõstmine on seotud eesmärgiga vähendada väljalangemust või siis pärast väljalangemist noori ree peale tagasi aidata, siis olgu öeldud, et selles vallas mõningane paranemine paljude jõupingutuste tulemusel on ka statistiliselt olnud. Näiteks põhikooli kolmandas astmes ehk 7.–9. klassini vähenes väljalangemus – tabelit mul praegu käepärast ei ole, aga ma tsiteerin enam-vähem täpselt – 2008. aastal 2007. aastaga võrreldes 800-lt millegagi 557 õpilaseni. See võrdlusandmestik on küll natuke teine, sest õpilasi oli varem natuke rohkem, aga protsentuaalselt oli see 2008. aastal 1,2%, enne seda 1,6%. Mingi areng seega on. Aga läheme konkreetsemalt selle küsimuse juurde.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu seletuskirjas on lühidalt kirjas, et koolikohustuse täitmise ea nihutamine 17. eluaastalt kuni 18-aastaseks saamiseni on tingitud eelkõige järgmistest põhjustest. Noored inimesed, kes on saanud küll 17-aastaseks, aga pole põhiharidust omandanud, on tööjõuturul kurvas seisus. Vähe sellest, et neil pole omandatud oskusi, mille abil endale tööd leida, nad on ka tööandjate silmis üsna tülikas kontingent, sest nende töölevõtmisel tuleb arvestada igasuguste õiguslike piirangutega. Kui me vaatame kehtivat töö- ja puhkeaja seadust, siis selle §-s 5 on öeldud, et alaealist inimest ei ole tööandjal võimalik tööle võtta täis tööajaga. Tööstatistika näitab selgelt, et põhihariduseta isikutel on raskem tööd leida ning töötuse määr on nende hulgas kordades kõrgem kui keskmine töötuse määr. Koolikohustuse ea pikendamisega loob riik ka hoova, mille abil noori tänavalt eemale hoida. Seda, et põhieesmärk on täiesti ettevalmistamatult noori mitte tööjõuturule lasta, ma juba seaduseelnõu tsiteerides ütlesin.
Samas on võimalik ühe lisa-aastaga õpiraskustes olnud ja koolikohustust mitte eriti agaralt täitev ning tõenäoliselt klassikursust juba ühe korra korranud õpilane põhihariduse omandamiseni siiski viia. Kui õpilasel on endal õppimise olulisuse teadvustamiseks ja enda kätte võtmiseks üks aasta rohkem aega, siis mõne õpilase puhul on sellest kindlasti kasu. Viimastel aastatel on sagenenud juhtumid, kus põhikooli lõpuklassi õpilased, kel vahepeal on murdeeast tingituna tekkinud muid huvisid ja kes pole võimete kohaselt õppinud, soovivad vabatahtlikult veel kord üheksanda klassi programmi läbi teha. Lühidalt: selle muudatusega koos tuleb vaadata ka teist muudatust, mis annaks täiskasvanute gümnaasiumile võimaluse tegelda õpilastega, kes põhiharidust pole veel omandanud, aga kes on veel koolikohustuse eas. See tähendab, et kui üldhariduskoolil, tavakoolil on probleeme, et mingi tegelane peab veel aasta kauem koolis käima – oh häda, mis meist saab! –, siis põhimõtteliselt see kas varaküps või hoopis hilise küpsusega noor – põhjused on ju individuaalsed – saab oma õpinguid jätkata ja põhikooli lõpetada ka täiskasvanute gümnaasiumis.
Küsimus oli: kas kool peab teie hinnangul tegelema sotsiaalprobleemidega? Kool on ühiskonna mudel. Seal kajastuvad kõik muutused ja nähtused samal viisil nagu kogu ühiskonnas. Nii et koolis ei saa välistada sotsiaalsete probleemide ilmnemist ja järelikult tuleb nendega ka tegelda. Üpris tihti jääb lapse õigus haridusele tagamata ja hariduskohustus täitmata pere- ja sotsiaalprobleemide tõttu. Koolis käivad praegu väga erineva sotsiaal-majandusliku tagapõhjaga õpilased ja see põhjustab kihistumist nii klassi- kui koolisiseselt. Kool ei tohi lapse probleeme nähes jääda rahulikuks kõrvaltvaatajaks. Kool on koht, kus laps veedab olulise osa oma päevast, seega peaks kool õpilase probleeme märkama ja teda igati tema arenguteel toetama. Heas koolis ei ole põhiprotsess ainult õppimine, vaid tegelikult kogu lapse areng. Viimasel ajal muutuvad koolid tõesti üha enam ka sotsiaalsete pingete maandajateks ja see on üks põhjus, miks on tehtud hulgaliselt ettepanekuid küll koolitoidu, küll õppevahendite ja õpilaskodude programmide kohta, mida riik võiks finantseerida. Kooli kaudu tahetakse lahendada probleeme, mis enne said paremini lahendatud kodus või ühiskonnas laiemalt.
Küsiti, mis eani on koolikohustus meie naaberriikides, näiteks Soomes, Rootsis, Lätis ja teistes Euroopa riikides. Paljudes riikides on lisaks koolikohustusele sätestatud ka õppimiskohustus või haridussüsteemis osalemise kohustus. Koolikohustuse all mõistetakse enamikus Euroopa Liidu riikides täisajaga päevases õppes osalemise kohustust ning enamikus riikides kehtib see 16. eluaastani. Kuid lisaks sellele on sätestatud õppimiskohustus. Õppimiskohustus on mõõdetud ka aastatega. Kõige lühem koolikohustus on Itaalias: kaheksa aastat. Üheksa aasta pikkune õppimiskohustus on Kreekas, Iirimaal, Lätis, Austrias, Portugalis, Rootsis, Slovakkias, Tšehhis, Küprosel, kuid vastupidi meie haridussüsteemile toimub peaaegu kõigis nendes riikides põhikooli kolmandal astmel diferentseerumine ning õpilastel on võimalik omandada erialaseid oskusi ning neid valmistatakse ette tööturule minekuks. Seda lahknemist meil põhikoolis pole. Üheksa kuni kümme aastat kestab õpe olenemata õpilase võimetest Rumeenias ja Taanis. Taanis on vähem võimekatele alates 7. klassist ette nähtud kutsehariduslik suund. Kümme aastat kestab õppimiskohustus Saksamaal, Soomes, Leedus, Hispaanias ja Ungaris. Nendes riikides on õppimiskohustuste raames oma osa kutsealgõppel. 11 aastat kestab koolikohustus Inglismaal ja Walesis, Põhja-Iirimaal, Šotimaal, Luksemburgis ja Maltal. Belgias on õppimiskohustus 12 aastat, Hollandis täisajaline koolikohustus 12 aastat, edasiõppimiskohustus kuni 18. eluaastani.
Mujal Euroopas on noored haridussüsteemiga aasta-aastalt aina pikemalt seotud, kuid üldjuhul on sealsed haridussüsteemid ka palju paindlikumad kui meie oma. Euroopa Liidus on välja arvutatud, et iga madala haridustasemega noor läheb oma elu jooksul riigi jaoks maksma kuni 2 miljonit eurot – arvesse on võetud töötu abirahad, laekumata jäänud maksud, kõik muu selline. Euroopas on üldiselt normiks, et õpitakse vähemalt 18. eluaastani – nooremana on raske tööturul hakkama saada.
Küsimus: "Miks on mindud koolikohustuse ea tõstmise teed? Miks ei ole sätestatud, et inimene on koolikohustuslik kuni näiteks põhihariduse või kutsehariduse omandamiseni?" On sätestatud praegu ja on sätestatud ka uues seaduses, et koolikohustus on kuni põhihariduse omandamiseni või siis 17. või edaspidi selle eelnõu järgi 18. eluaasta täitumiseni. Aga kui sätestada koolikohustus ainult haridustaset pidi – meil on siiski ka neid, kes põhiharidusega ei saagi ühele poole, kuigi nad püüavad ja püüavad. Sellisel juhul tähendaks see tavapõhikoolis ehk ka 25–30-aastaseid õppureid. Selle probleemi lahendus oleks veel raskem kui see ühe aasta võrra koolikohustuse ea tõstmine.
Viimane küsimus: "Milline on Teie hinnangul piisav haridustase, et tulla tänapäeva tööturul normaalselt toime?" Et tööturul normaalselt toime tulla, peaks üldhariduse kõrval olema omandatud ka mingi kutsekvalifikatsioon. Keskharidus puhtalt ainult üldkeskharidusena tööjõuturul suurt kindlust ei anna. Me näeme praegu esimest lööki selliste noorte pihta. Ja see on kõigis ühiskondades nii olnud. Soomes oli see pärast lama ja lama ajal ning on selgelt meil ka – põhiliselt just noored on riskirühmas. Küllalt tähelepanuväärne on see, et ainult üldkeskharidusega inimene jääb suhteliselt kergemini töötuks kui see, kellel on mingi kutsekvalifikatsioon. Aga ega kutsekvalifikatsioon ka ei pruugi päästa.
Kogu Euroopas on seatud eesmärgiks tagada, et vähemalt 85% 22-aastaseks saanud noortest oleks keskharidusega. Eesti on 25–64-aastaste vähemalt keskharidusega inimeste osakaalult Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas esikohal. Olukord on aga hoopis teine, kui me vaatame vanusegruppi 20–24, mille puhul me oleme ainult Lätist ja Taanist paremal positsioonil. Seevastu näiteks Leedust, Soomest ja Rootsist on meie vastav näitaja kehvem. Tulevikku vaadates on tähtis just selles vanusegrupis keskhariduse omandamine ja seega on pikem seotus haridussüsteemiga noorte jaoks oluline. Et seda saavutada, et inimesi haridussüsteemis hoida, võikski üks samm olla meie ettepanekul koolikohustuse nihutamine 18. eluaastani. Kindlasti mängivad rolli ka muud teadmised ja oskused peale koolitunnistuse. Toimetulek on pigem individuaalne ja praegu on ka paljud kõrgharidusega spetsialistid ilma tööta. Ent rusikareegel on selline, et inimene võiks ikka 18. eluaastani õppida.

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Lugupeetud härra minister! Ma just mõtlesin, mis vahe on meie areneva riigi ja arenenud riikide vahel. Vahe on see, et mujal püütakse probleemi lahendada, meie püüame paberi peal asjad hirmus ruttu ja kiiresti korda saada. Tõstame koolikohustust 18. aastani, pärast 18-aastaseks saamist on õigus koolist lahkuda ja noor inimene peaks saama ilusti tööle. Ja asi on korras, eks ole. Ma olen väga palju koolides käinud. Olge aus, ütelge ära selle uuenduse negatiivsed pooled! Teile on neist kindlasti räägitud. Mida paha see kaasa toob, kui volaskitest üleealised hakkavad nüüd sunniviisil veel edasi koolis istuma?

Hea küsija! Te mõtlesite minu vastuse ajal nii pingsalt oma uue küsimuse peale, et ei pannud ehk tähele, et ma juba nimetasin koolide raskusi teistest vanemate õpilaste koolis hoidmisel. Teie nimetate neid volaskiteks, aga neid võib veel mitmel moel nimetada. Ent põhimõtteliselt on nad teatud määral probleemsed lapsed, nad on eripärased, neil on oma probleemid, tihti nad segavad ka teisi. Et koolikohustuse ea tõstmine ei suurendaks tavakoolide probleeme ega langeks nende õlule lisakoormana, pakkusin ma välja lahenduse suunata need õpilased täiskasvanute gümnaasiumi, anda täiskasvanute gümnaasiumile teatavad lisafunktsioonid. Aga ma tahan teile, härra Tootsen, nimetada veel seda, et põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, ka see uus redaktsioon, ei koosne ainult ühest paragrahvist. On ka palju muid tegevusi, teema on palju keerulisem ja me tegeleme paljude tahkudega. See on ainult üks konkreetne aspekt. Ma ei ütle, et see muudatus eraldi võttes on võluvits.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Ka mina – ma kuulasin tähelepanelikult – ei ole väga veendunud, et see üks aasta vähemalt üks nendest võluvitsadest on. On erinevaid arusaamu ja erinevat mõtlemist. Ma tahtsin küsida selle teema kohta kokkuvõtlikult. Me räägime siin vanusepiirist ja sellega seotud probleemidest. Samas me näeme ju kõik, et tegelik vanusepiir, kus murdepunkt tekib, on hoopis madalamal. See on poistel 6.–7. klassis – üldjuhul just poistel. Kas lisaks nendele meetmetele, mis põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses juba sees on, on koostöös näiteks Kultuuriministeeriumi või Sotsiaalministeeriumiga arutlusel olnud, kuidas siduda sellises vanuses poisse rohkem kooli külge? Me võib-olla õppetööga neid ei meelita, aga mõne muu asjaga ehk meelitaksime.

Jaa, loomulikult, huvitegevuse korraldamisel on Kultuuriministeerium üks osapool. Suur osa huvitegevusest aga toimub siiski koolide juures ja selle uue seaduse alusel antakse koolidele võimalus sellessamas tervikus ühendatud huvikoole pidada. Väiksemates kohtades, kus eraldi huvikooli pole mõtet pidada, võiks see olla lahendus. Nii et huvikoolide tegevus on oluline, aga ega noored ainult huvikoolides käimisega kohapeal ei piirdu. Hea küll, see üks treening või midagi muud on ära, siis on nad jälle bussijaama taga või mujal sellises kohas. Kogu infrastruktuur peab ikkagi toeks olema ja loomulikult on selles vallas koostöö teiste ministeeriumidega tähtis. Aga haridusministeeriumil endal annab küllalt palju teha. Juba see, et nendel noormeestel õpihuvi püsiks, on suur eesmärk. Võib-olla tuleb õppekava huvitavamaks tegemise huvides ainekavade sisemist koormusjaotust muuta – see iseenesest väärib küünlaid. Tähtis on ka, et õpetajad oskaksid selliste õpilastega käituda. Ma ei nimeta siinkohal tüdrukute ja poiste eraldi klassidesse paigutamist, mis võib kohati lahendus olla. Aga neid lahendusi on teisigi. Nii et kahtlemata ei ole koolikohustuse ea tõstmine võluvits.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Lugupeetud härra minister! Te ütlesite, et umbes tuhat last jätab kooli minemata. Kes peaks võtma vastutuse selle eest enda peale – kas koolidirektor, direktori abilised, minister, ühiskond või keegi teine? See on tõesti suur probleem. Ja kuidas võiks see probleem saada lahendatud seaduse tasemel?

Nagu sa ühte numbrit nimetad, hakkab see arvude maagiast lähtudes kohe elama! Ma just ütlesin, et see tuhat ei ole õige arv, et see hulk on tunduvalt väiksem. Aga probleem meie väikse rahva jaoks on ka siis, kui selliseid lapsi on 500, 400, 300, 200 või 100. Nii et, sellega tuleb tegelda igal juhul. Uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on tegelikult need vastutusalad täpsemalt fikseeritud ja rohkem lahti kirjutatud: vanemate, kooli, omavalitsuse kohustused. Jah, seal tõesti ei ole ette nähtud vanemate sanktsioone. Selles osas me ei suutnud Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi korrektsustaotlustega oma ideid ühildada. Võib ju öelda, et kui vanematele, perekondadele sanktsioone ei kehtesta – näiteks ühiskondlikult kasulik töö, rahatrahv, midagi veel –, siis midagi ei muutu. Tõepoolest, omavalitsus võib ju tegutseda, aga esmane tagasilöök võib tulla perekonnast, kui seal vastutust ei tunnetata. Ent praeguses seaduseelnõus on ette nähtud kohustus tegutsema hakata, kui on näha, et õpilane on põhjuseta puudunud ja võib sattuda riskirühma. Nii et kui juba jääb mõni päev vahele, siis ei julge kooli tulla või valetab koolis ja kodus, kaob ära. Ning paari nädala pärast hakkab ennast lausa varjama ega tule enam üldse kooli. Kui see hakkab ilmnema, siis juba näiteks teisel päeval, kui kodust ei ole midagi teatatud, peaks kool koduga ühendust otsima. Kui seda ei saa, siis võtab omavalitsus funktsiooni üle. Niimoodi on need tegevused reguleeritud ja nõutava reageerimise tempo on läinud kiiremaks – seadus sätestab just sellised kohustused ja volitused. Nii et uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus pühendub sellele probleemile päris põhjalikult.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud minister! Minu viimane küsimus on võib-olla rohkem filosoofiline. Me oleme nendest probleemidest rääkinud, nii palju kui mina mäletan, juba mitu aastat. Need puudutavad kooli ja kooliga seotud suurt valdkonda: noorte tulevikku. Tekib küsimus: mispärast me oleme aastaid ja aastaid venitanud? Kas meil puudub ressurss, kas meil puudub tahe või puudub eluenergia? Võib-olla aga polegi aktuaalset vajadust seda lahendada? Tekib selline mulje, et me nagu struktureerime, mängime, kombineerime, räägime reformist, nimetame ühte või teist piirangut, aga kuidagi jääb kõik ikkagi seisma.

Härra Efendijev, aitäh väga hea küsimuse eest! Muide, me jäämegi rääkima. Ühiskonnas arutatakse haridusküsimusi järjest intensiivsemalt ja muresid on kogu aeg, alati. Lahendame ühed ära, aga mõned jäävad alles. Mõned mured on juba mitu tuhat aastat olnud enam-vähem ühesugused, lahendused on aga eri perioodidel erinevad. Ent kasvav põlvkond, haridus, kasvatamise võimalused – see valdkond jääb Eesti ühiskonnas iga parlamendi üheks põhiteemaks. Jah, alati võib vaielda, kas mingid meetmed viivad eesmärgile või mitte. Ega siis ei saa öelda, et ainult minul on õigus, ainult kellelgi teisel on õigus. Tuleb vaielda ja tuleb kokku leppida, aga osa asju tuleb ükskord võtta ja ära teha. Ja kõnealuses eelnõus olev hea osa, mis sobib enamikule Riigikogu liikmetele ka üle erakondade piiride, tuleks välja valida ja see seadus käivitada. Lisaks sellele tuleb tegutseda kohapeal omavalitsustes. Me kõik tahame ju head korda saata ja tähtis on efektiivselt ning kiiresti tegutseda. Aga minul ei ole selle vastu midagi, et teha mõned asjad kiiremini.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi, läbirääkimisi ei avata.

Ja nüüd ma tean, et paljud kolleegid soovivad vabas mikrofonis sõnavõtuks registreeruda. Peale minu haamrilööki, palun! Jälle ei soovi!? Istung on lõppenud!

Istungi lõpp kell 19.57.