Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu kuuenda töönädala kolmapäevast istungit. Kas head kolleegid soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Soove ei ole, läheme siis teadete juurde.
Head kolleegid! Olen edastanud Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmete esitatud 20 arupärimist peaministrile, 8 arupärimist haridus- ja teadusministrile, 8 arupärimist rahandusministrile, 7 arupärimist sotsiaalministrile, 6 arupärimist majandus- ja kommunikatsiooniministrile, 6 arupärimist siseministrile, 5 arupärimist justiitsministrile, 4 arupärimist keskkonnaministrile, 4 arupärimist regionaalministrile, 4 arupärimist kaitseministrile ja 5 arupärimist minister Urve Palole. Samuti olen edastanud Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme esitatud arupärimise õiguskantslerile ja 17 liikme esitatud arupärimise Eesti Panga presidendile.
Palun nüüd kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 71 Riigikogu liiget, puudub 30.
Head kolleegid, palun tähelepanu! Üks väike päevakorra täpsustus. Tänase päevakorra kolmanda punkti, eelnõu 403 teise lugemise arutelul teeb juhtivkomisjoni ettekande õiguskomisjoni esimees kolleeg Ken-Marti Vaher.

Alustame tänaste päevakorrapunktide arutelu. Esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Taavi Rõivas Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Kõnealuse eelnõu seaduseks saades tekib kohustus anda SMS-laenu võtjatele laenu kohta sama põhjalikku infot, nagu saavad eluaseme- või tarbimislaenu võtjad pankades. Kehtivas võlaõigusseaduses on teadupärast erisus alla 200 euro suurustele ja lühikese tagasimaksetähtajaga laenudele. See erisus tekkis omal ajal ilmselt peamiselt otstarbekuse tõttu ja samasugune põhimõte on väga mitmes Euroopa Liidu riigis. Just seda erisust (või seda auku) on SMS-laenude andjad kurjasti ära kasutanud. Ma soovin tänada justiitsminister Rein Langi, kes võttis vajalike muudatuste seadusetekstiks treimise enda peale ja eelnõu parlamendile esitas.
Paraku on selle eelnõu menetlemises ka oma tõrvatilk. Õiguskomisjoni esimees, kes detailides teemat mitte väga hästi ei tunne, kompenseeris seda suure entusiasmiga ja tegi muudatusettepaneku, mis näiliselt aitab probleemi veel paremini lahendada, kuid tegelikkuses võib hoopis meie soovile SMS-laene piirata vastu töötada, keerates vindi üle. Jutt on muidugi maksimaalse lubatud krediidi kulukuse määra kirjutamisest seadusesse, millega me ütleme küllalt selge sõnaga, et kui intress ja lepingutasu mahuvad teatud piiresse, siis on laenuga kõik hästi. Me alahindame SMS-laenu andjate kavalust mõelda välja uusi tasusid, mis iganes uusi summasid, mida tarbijalt küsitakse ja mis lihtsalt ei mahu selle määruse alla, mille rahandusminister on kinnitanud ja kus on defineeritud krediidi kulukuse määr. Põhimõttelise tähtsusega on muidugi ka pretsedendi loomine kirjutada ette hind teenusele, kus pole monopoolset pakkujat, vaid toimib konkurents. Ma väidan, et see konkreetne piirang ei aita tegelikkuses meid kuidagi edasi, pigem võib vastu töötada. Ma väga loodan, et Justiitsministeeriumi esitatud piirangutest tulenev mõju on sedavõrd suurem, et vastutustundetu laenamine väheneb sõltumata sellest, mis eelnõusse vahepeal juurde on lisatud.
Mitte ükski seadus ei saa keelata konkreetset problemaatilist sõnakasutust. See, kas ka edaspidi kutsutakse inimesi ülikalli laenuraha abil šeffama, jõulurahu otsima või lihtsalt vastutustundetult ostlema, sõltub väga palju Tarbijakaitseametist. Seaduses ei saa ette kirjutada, millise sõnastusega reklaami puhul peavad tarbijakaitsjad reageerima ja millise puhul mitte, aga just see on kogu küsimuse juures võtmetähtsusega. Juba mitmendat korda olen sunnitud siit puldist nentima, et Tarbijakaitseamet ei ole selles küsimuses oma ülesannete kõrgusel. Head tarbijakaitsjad! Ärge oodake, palun, seadusandjalt ettekirjutust iga konkreetse reklaami kohta. Meie anname teile oma signaali, et te võiksite selle teemaga tegelda.
Ma leian, et kokkuvõttena on selles eelnõus väga palju positiivset. Ja kuigi me loome selle eelnõuga ka väga ohtliku pretsedendi, hakates ette kirjutama ühe või teise teenuse hinda, kutsun ma sellegipoolest üles eelnõu toetama. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Taavi Rõivas! Palun, kolleeg Ken-Marti Vaher Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kõigepealt võib-olla natuke selgituseks selle kohta, mis puudutab eelkõneleja väiteid eelnõu algse teksti ehk seisu kohta enne õiguskomisjoni  tehtud muudatusi.
Nii hämmastav kui see ei ole, on ka Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon seisukohal, et see on väga hea eelnõu, ja see arvamus erineb kardinaalselt Eesti ettevõtlusorganisatsioonide arvamusest. Kaubandus-Tööstuskoda ja pangandusliit avaldasid õiguskomisjonile eelnõu menetluse esimestest hetkedest peale selle suhtes väga suurt skepsist, mitte isegi skepsist, vaid vastumeelsust. Nad kordasid oma mitmes kirjas palvet panna tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muudatused sisuliselt sahtlisse ehk neid mitte vastu võtta. Hämmastaval kombel kordas samasugust seisukohta ka Rahandusministeerium – mitte kooskõlastusringil, vaid selle eelnõu kõige viimasel menetlusetapil ehk teise lugemise jätkamisel. Mitmed nendest minu mainitud ametiasutustest või ettevõtlusorganisatsioonidest olid aga seisukohal, et paindliku ülempiiri sätestamine niinimetatud SMS-laenudele ehk siis tarbijakrediidilepingutele, mis on seotud selge referentsmääraga, Eesti Panga statistikaga, võiks olla mõeldav. Vaidlus käis mingil määral õigustehniliste küsimuste ehk selle üle, kas see paindlik ülempiir võiks sisalduda võlaõigusseaduses või tsiviilseadustiku üldosa seaduses. Õiguskomisjon leidis, et paindliku ülempiiri koht on tsiviilseadustiku üldosa seaduses, ja sellisena me muudatusettepaneku ka esitasime. Nagu te mäletate, täpsustasime seda ka teise lugemise katkestamise järel. Minu hinnangul on lisaks eelnõu muule heale osale paindlikuks muudetud ka sõnastus, mis puudutab ülempiiri. Me oleme selle sõnastanud eeldusena, mis annab võimaluse vaidlustada kohtus konkreetseid laenuandja ja laenuvõtja vahel sõlmitud lepinguid. Me pöörame ümber tõendamiskohustuse, mis sisuliselt tähendab seda, et kehtestatud piirmäärast suurema krediidikulukusega tehing loetakse heade kommetega vastuolus olevaks juhul, kui laenuandja ei tõenda vastupidist. Niisiis ei ole selle eelnõuga sätestatud imperatiivi ehk kohustust ega ka keeldu, vaid on pandud kirja eeldus ja ma arvan, et siin ei saa olla mingeid vastuväiteid põhiseaduse riive ega muude õiguslike probleemide osas.
Minu hinnangul ja Isamaa ja Res Publica Liidu hinnangul on see muudatus, millest on palju räägitud, ehk ülempiiri sätestamine kooskõlas ka sotsiaalse kaitse, sotsiaalse õigusriigi põhimõtetega. Nende inimeste puhul, kes on praeguseks langenud ja kes võivad lähitulevikus langeda n-ö laenulõksu, ei ole tegu mitte lihtsalt vastutustundetu laenamise küsimusega. See on siiski nende isikute kaitse, kes on tõenäoliselt nõrgemad, mitte nii teadlikud kui ülejäänud ühiskond. Nad on haaranud kinni sisuliselt viimasest õlekõrrest, et tulla välja oma kitsikusest, aga ei suuda adekvaatselt hinnata, mida tegelikult toob kaasa see sadade protsentidega koormatud võlgade pealevõtmine. Mitmed Euroopa riigid on pidanud vajalikuks sätestada seaduses teatud piirangud ja samuti on sellel seisukohal olnud, nagu ma ennist mainisin, mitmed meie partnerid õiguskomisjonipoolse muudatuse menetlemisel. Sellest tulenevalt kutsun ma parlamenti tervikuna seda eelnõu toetama. Ma kordan veel kord, et Isamaa ja Res Publica Liit peab erinevalt paljudest ettevõtlusorganisatsioonidest ja muudest asutustest seda eelnõu kindlasti nimetatud turgu korrastavaks. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Ken-Marti Vaher! Palun, kolleeg Marek Strandberg Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindajana!

Head kolleegid! Rahaasjadega on üldiselt niimoodi, et nende puhul ükski loodusseadus ei kehti. Rahamaailmaga on lugu selline, et see on inimese välja mõeldud maailm, mitte tegelik. Kes selles kahtleb, peaks kooli tagasi minema. Seetõttu kõikvõimalikud reeglid, kokkulepped ja mis iganes, mis rahamaailmas sünnivad ja teatud piire puudutavad – teatud piire ka selles osas, kui palju ja kas üldse võiks raha väljalaenamise pealt teenida –, ei kehti. Selles ei ole midagi imekspandavat. Meenutame kas või ajalugu. Kuni 1970. aastate alguseni oli ju rahal olemas täiesti selge kate, milleks oli kuld. Pärast seda katet enam ei ole. Raha põhineb suurel määral väljamõeldistel ja uskumustel. Nii kaua, kuni nendest uskumustest peeti, toimis ka maailma rahasüsteem. Tänasel päeval on need uskumused kõikuma löönud ja me näeme rahamaailmas kriisi.
See on väga loomulik, et inimesed oma lugudes – tegelikult ei ole need seadused, mida siingi saalis vastu võetakse, midagi muud kui teatud mõttes lood, millest ühiskond lähtub – reegleid muudavad. Öelda, et rahaküsimustes ei ole praegu ühtegi monopoolset pakkujat, on õige. Aga majanduskriisist tulenevalt on olemas monopoolne nõudlus. Vajadus raha järele tundub olevat loomulik ja näib, et usk, nagu lahendaks vajadus raha järele ja selle vajaduse rahuldamine terve hulga probleeme, ennekõike inimestel isiklikult, on väga tugev. Enamgi veel – ka aju-uurijad on viimase paari aasta jooksul kindlaks teinud, et inimese ajus on tõepoolest olemas keskus, mis reageeribki rahale kui väga olulisele signaalile täiesti spetsiifiliselt.
Seadusandja valmidus piirata teatud moel raha liigkasutust või lootust, et raha äkk-kasutus esimesegi probleemi tekkimisel lahendab need probleemid, mille põhjused on palju sügavamal – see seadusandja piirang on täiesti mõistlik. See tuleneb ennekõike laiemast ja sisukamast raha mõistmisest, kui see vahest ühiskonnas tõeks võetud on. Seetõttu ka meie fraktsioon toetab arutatavat eelnõu ja kutsub üles seda vastu võtma. See väike piirang, mis on tehtud raha liialt liberaalsele käsitlusele, ei ole mitte mingisugune katastroof, vaid täiesti tsiviliseeritud, normaalne osa rahaloost, mida tänases Eestis on põhjust rääkida. Tänases Eestis ja tegelikult ka tänases maailmas on põhjust sellest piirist pidada. Ma arvan, et nende rahalugude iseloom muutub juba järgmiste aastate jooksul terves maailmas ja õige pea me kuuleme üleilmselt hoopis imelikest piiridest, mis meie täna sisseharjunud liialt liberaalsele rahasüsteemile ilmselt juurde poogitakse. Aga me toetame seda eelnõu ja kutsume selle poolt hääletama. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Läheme lõpphääletuse juurde.
Austatud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu 365. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 69 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse eelnõu kolmandat lugemist. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse eelnõu 380. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 71 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud terrorismi ennetamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu teist lugemist. Ma palun ettekandeks kõnepulti õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Õiguskomisjon käsitles nimetatud eelnõu oma 17. veebruari istungil. Arutelu ei olnud selle tõttu, et muudatusettepanekuid ei olnud esitatud ja märkusi ei olnud ka eelnõu autoritelt. Tegime  Riigikogu täiskogule ettepaneku võtta eelnõu teisel lugemisel, st täna seadusena vastu. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Ken-Marti Vaher! Kas  ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Head kolleegid! See, et Eesti ühineb terrorismi ennetamise Euroopa Nõukogu konventsiooniga, on tervitatav ja võiks öelda, et nii iseenesestmõistetav, et siin polekski nagu millestki rääkida. Tänases maailmas on rahvusvahelise terrorismi põhjustatud julgeolekuohud märkimisväärsed ja nende tõrjumine vajab tõhusat rahvusvahelist koostööd. Millest siis siin üldse rääkida? Mina olen siin praegu teie ees üksnes selleks, et rõhutada kõne all oleva konventsiooni ühte väga olulist põhimõtet, mis on selgelt väljendatud nii konventsiooni preambulis kui ka regulatiivosas. Nimelt seda, et terrorismi vastu võideldes tuleb riikidel rangelt kinni pidada inimõiguste kaitse seni kokkulepitud põhimõtteist. Preambulis on öeldud otsesõnu, et konventsioon ei mõjuta juba kehtestatud sõnavabaduse ja ühinemisvabaduse põhimõtteid. Konventsioonis eneses, selle kolmanda artikli kolmandas lõigus on öeldud järgmist: "Konventsiooniosaline soodustab sallivust, aidates kaasa uskude ja kultuuride vahelisele dialoogile, mis hõlmaks vajaduse korral vabaühendusi ja muid kodanikuühiskonna organisatsioone, et hoida ära pingeid, mis võiks anda põhjust terrorikuritegudeks."
Seega, head kolleegid, konventsioon rõhutab selgelt vajadust tõhusalt võidelda terrorismi vastu, tehes seda kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste kaitse üldtunnustatud põhimõtetega. Selle konventsiooniga ühinemine annab ka meie riigi pädevatele asutustele selge signaali: tõhustagem terrorismivastast võitlust, kuid jäägem seejuures õigusriigiks. Jõudu ja mõistust kapole, politseile ja teistele asjaga seotud asutustele selle põhimõttega arvestamisel! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aleksei Lotman! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Muudatusettepanekuid seaduseelnõu kohta ei ole ja me võime minna lõpphääletuse juurde.
Hea Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud terrorismi ennetamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 403. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 62 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Ettekandjaks palun kõnepulti majanduskomisjoni liikme kolleeg Taavi Veskimäe!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon arutas seda eelnõu oma koosolekul, vaadates läbi muudatusettepanekud, mida laekunud ei olnud. Ja tegi ettepaneku viia täiskogus läbi eelnõu teine lugemine, teine lugemine lõpetada ja juhul, kui see lõpetatakse, viia läbi eelnõu kolmas lugemine ja eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Taavi Veskimägi! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Hea ettekandja Taavi! Loen selle eelnõu seletuskirja, mille 1. punkti eelviimane lause kõlab: "Eelnõu tekstis muudatuste tegemine tuleneb Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15.12.2008. aasta otsuses 3-4-1-14-08 sätestatust." Mis  otsus see oli? Mida see puudutas? Võib-olla räägiksid selle lahti.

Tegelikult see eelnõu põhimõtteliselt kätkeb hoopis teist asja. Eelkõige kätkeb see seda ühingujuhtimise head tava, mida Finantsinspektsioon on juba soovitanud kõigile nendele ühingutele, kes on mingi finantsinstrumendi turule toonud. Nad peavad nii või teisiti lähtuma ühingujuhtimise heast tavast, mis muutub selle raamatupidamise seaduse muutmise seadusega kõigi nende jaoks, kes on turul emiteerinud väärtpabereid või võlakirju või midagi muud, nüüd kohustuslikuks. Teatavasti Finantsinspektsioon saab teha ainult soovitusliku jõuga ettepanekuid, aga nendest on kõik kinni pidanud.
Asja teine pool on aga see, millele sa, hea küsija Lembit, ka viitasid. Teatavasti Riigikohus arutas Tallinna linna hagi Eesti riigi vastu, mis puudutas raamatupidamistoimkonna juhendite kohustuslikkust kohalikele omavalitsustele. Kas kohalikud omavalitsused peavad täitma raamatupidamistoimkonna juhendeid või ei pea? Riigikohus leidis tolle kaasuse puhul – seal oli veel palju muidki asju, aga lõppjäreldus oli see –, et raamatupidamistoimkonna juhend ei ole kohustuslik, vaid soovituslik. Põhimõtteliselt võib kohalik omavalitsus lähtuda ka mingist enda poolt eelistatavast raamatupidamise aruande viisist ja mitte sellest, mis on raamatupidamistoimkonna juhendiga justkui kohustuslikuks tehtud.
Aga ma tahan öelda seda, et too seaduseelnõu, mille kohta komisjon teisel lugemisel ei teinud muudatusettepanekuid ega ei tulnud ühtegi muudatusettepanekut ka saalist, iseenesest seda teemat ei käsitle. Kohalike omavalitsuste jaoks raamatupidamistoimkonna juhendite kohustuslikkus või mittekohustuslikkus ei ole selle eelnõu küsimus. Põhimõtteliselt on juba praeguses seaduses võimalus, et rahandusminister kehtestab oma määrusega, mis peaks kohalikule omavalitsusele juba kohustuslik olema, vastavad kriteeriumid, vastavad tingimused. Põhimõtteliselt me ootasime raamatupidamise seaduse muutmise seadusega ära, et Riigikohus annaks oma lahendi teada. Vaataks, mis seal kirjas on ja kas on mõtet üldse selle eelnõu menetlemisega edasi minna või ei ole. Lahend tuli. See ütles, et ainult raamatupidamistoimkonna juhendi juriidilises vormis on probleem, mitte sisus. Sellest lähtuvalt me läksime tolle eelnõuga edasi. Aga ega see võrreldes nimetatud kohtulahendi põhise ja õigusliku olukorraga midagi ei muuda.

Palun, kolleeg Väino Linde!

Hea Taavi! Ma oleksin võinud selle küsimuse ka esitamata jätta, aga see on selline tehnilist laadi ja huvitab mind positiivsete töökogemuste juurutamise eesmärgil. Sa ütlesid, et vaatasite läbi muudatusettepanekud, mida tegelikult esitatud ei olnud. Kuidas te seda tegite, kas ühtse plokina või vaatasite igaühte eraldi?

Hea küsija Väino! Me vaatasime selle läbi ühtse plokina – oli selline punkt. Nagu sa komisjoni esimehena tead, paneb komisjoni esimees teatavasti päevakorra kirja ja korraldab üldse komisjoni tööd. Päevakorras oli muudatusettepanekute läbivaatamine, selle taga oli kriips ja seega me vaatasime need ühtse plokina läbi.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Taavi Veskimägi! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Muudatusettepanekuid selle seaduseelnõu kohta ei ole. Seaduseelnõu 373 teine lugemine on lõpetatud.

Alustame Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Palun ettekandeks kõnepulti majanduskomisjoni liikme kolleeg Margus Lepiku!

Austatud istungi juhataja! Kolleegid! Teie ees teisel lugemisel on roheliste algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kui me selle seadusena vastu võtame, siis tekib kohalikul omavalitsusel kohustus panna detailplaneeringualale üles informatiivne tahvel, mis sisaldab informatsiooni konkreetse planeeringu kohta. Majanduskomisjon arutas eelnõu oma 10. veebruari istungil. Tõdesime, et eelnõu on vajalik ja muudatused, mis komisjon töö käigus tegi, olid pigem redaktsioonilised ja keelelised. Vahepeal olid laekunud komisjoni liikmetelt ka parandusettepanekud, mis puudutasid teavitamist ja kaasamist. Ühisel arutelul aga otsustasime, et kuna esimesele lugemisele jõuab varsti ka Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu, siis viime need ettepanekud Vabariigi Valitsuse algatatud seadusmuudatusse ja selle eelnõu juures neid ei käsitle.
Nii tegi komisjon otsused saata Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu teisele lugemisele, teha täiskogule ettepanek teine lugemine lõpetada ja juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, eelnõu pärast kolmandat lugemist seadusena vastu võtta. Kõik need ettepanekud tegi majanduskomisjon konsensusega. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Margus Lepik! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Hea Margus! Majanduskomisjoni liikmena oled sa selle minu arvates väga vajaliku seadusega kindlasti rohkem kursis. Kui kohalik omavalitsus paneb detailplaneeringualal nähtavale kohale välja informatsiooniteatise, nagu on siin kirjas, siis kas see võib olla ka A4 leht, kuhu info on välja prinditud? Kui ta paneb selle rõhknaelaga elektriposti või telefoniposti külge, kas ta siis on käitunud seaduskuulekalt?

Aitäh küsimuse eest! Siin on väga hea sõnastus olemas: see informatsioonitahvel peab olema paigutatud märgatavale kohale. See peab olema nähtav ja märgatav. Sellest lähtudes kohalik omavalitsus otsustab, kui suur ja milline infotahvel üles panna. Aga nähtav ja märgatav tähendab seda, et inimene, kes sealt mööda läheb, peab nägema, et see on seal olemas.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Hea ametivend Margus Lepik! Selle seaduseelnõu esimene punkt koosneb kahest lausest. Esimeses lauses on öeldud, et kogu see info tuleb panna detailplaneeringualal nähtavale kohale. Teine lause ütleb, et informatsioonitahvel või teatis peab olema paigutatud märgatavale kohale. Küsimus: kas sõnapaar "nähtav koht" tähendab sama mis "märgatav koht"?  Või on siin sisuline erinevus? Olen rääkinud.

Aitäh hea küsimuse eest! Täpselt sama teema oli meil ka komisjonis mitu korda arutlusel nii esimesel kui teisel lugemisel. Pärast põhjalikke selgitusi kolleeg Marek Strandbergi poolt jõudsime järeldusele ja sellega oli lõpuks ka keeletoimetaja nõus, et tegemist on erineva sisuga. See, mis on nähtav, ei pruugi olla märgatav, ja vastupidi. Niisiis leppisime kokku, et tuleb kaks erinevat mõistet: nähtavale kohale ja see peab olema ka märgatav.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Margus Lepik! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Muudatusettepanekuid seaduseelnõu kohta ei ole. Seaduseelnõu 345 teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on kultuurikomisjoni algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe kolleeg Peeter Kreitzbergi!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Kolleegid! Vaadeldava eelnõu kohta  muudatusettepanekuid ei laekunud. Komisjon tegi ise kaks muudatust. Üks on seotud sellega, et kooli pidajal ei ole vaja koolist väljaarvamise tingimusi eraldi sätestada. Ministri määrusega on need piisavalt hästi sätestatud ja mitte mingit edasivolituse vajadust ei ole. See osa sai välja jäetud. Samas sai selgelt ära öeldud, et kooli pidaja peab kehtestama gümnaasiumi vastuvõtukatsetel teadmiste, oskuste ja vilumuste hindamise korra. Selle ettepaneku poolt oli 10 komisjoni liiget, vastu oli 1.
Teine komisjoni ettepanek puudutab seaduse jõustumist. See ettepanek on, et seadus jõustub kolmandal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. Tegemist on suhteliselt formaalse ettepanekuga, et ministeeriumi vastav määrus jõuaks välja tulla. Nii et sisuliselt on see tehniline probleem. Komisjon otsustas teha ettepaneku lülitada eelnõu arutelu tänasesse päevakorda ja teine lugemine lõpetada. Juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek teha kolmas lugemine homme. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peeter Kreitzberg! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud ettekandja! Ega ma põhimõtteliselt sisseastumiskatsete vastu ei olegi, aga kuidas korraldada seda nii, et need katsed oleksid kuidagi üleriigiliselt võrreldavad?

Väga raske on seda saavutada, sest gümnaasiumid on ju eri kallakuga. On selge, et Prantsuse Lütseum võtab vastu oma katsetega ja arvestada tuleb ka seda, kui suur on konkurss sinna kooli. Osa koole on jälle rohkem reaalkallakuga, nii et ei ole lihtne katseid päris ühtlustada. Aga sarnase kallakuga gümnaasiumide puhul on katsed siiski ilmselt suhteliselt sarnased ja koolijuhtide poolt omavahel läbi arutatud.

Palun, kolleeg Mai Treial, teine küsimus!

Võib-olla on see küsimus pisut teisest vallast, aga probleem haakub siiski menetletava eelnõuga, sest väga paljud soovivad minna gümnaasiumi edasi õppima. Kutsekoolis õppijate maine on võrdlemisi madal ja ka lugupeetud haridusminister on sellele küllaltki ebamääraseid hinnanguid andnud. Mida ette võtta, et noored sooviksid rohkem minna õppima kutsekooli ega seisaks igal juhul gümnaasiumi valiku ees? Et nad ei püüaks iga hinna eest gümnaasiumisse saada?

Seda me küll ei arutanud, aga see on tõsine probleem. Soome suutis selles vallas aastakümnetega saavutada päris korraliku läbimurde kutsekoolide valiku kasuks. Küsimus puudutab tugevasti karjäärinõustamist ja selle süsteemi  kaasaegsel tasemel väljaehitamist. Kindlasti on levinud ka väga palju eelarvamusi kutsekoolide õppekeskkonna suhtes. Tegelikult on meil praegu olemas väga häid kutsekoole, kus valitseb suurepärane õppekeskkond, mõnel pool on see isegi parem kui Soomes. Nii et meil on vaja karjäärinõustamisega palju tõsisemalt tegelda.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Peeter Kreitzberg! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Selle eelnõu kohta on kaks muudatusettepanekut. Mõlemad on kultuurikomisjoni esitatud ja neid on arvestatud täielikult. Oleme läbi vaadanud mõlemad muudatusettepanekud, seaduseelnõu 420 teine lugemine on lõppenud.

Järgmine päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ning Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmise seaduse eelnõu  421 ja 417 teine lugemine. Palun kõnepulti kolleeg Väino Linde!

Auväärt Riigikogu istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu ühendab tegelikult kaks eelnõu, mida te vastavast tekstist ka ise näete. Need on Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmise seaduse eelnõud numbrimärkidega 421 ja 417. 19. veebruar läinud nädalal oli see põhiseaduskomisjoni istungi päev, mil me mõlemad eelnõud veel üle vaatasime. Te mäletate, ühe neist algatas Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, teise esitasid kõik Riigikogus esindatud fraktsioonid koos. Põhiseaduskomisjon pidas otstarbekaks kaks eelnõu ühendada ja sellega olid ka algatajad nõus. See oli meie eelmise nädala istungi esimene tööülesanne ja kuna poolt oli 7 inimest, vastu ja erapooletu mitte keegi, sai eelnõu ühendatud.
Selle kuue fraktsiooni esitatud põhieelnõu kohta oli üks muudatusettepanek, mille autor oli meie hea kolleeg Jaan Kundla. Tema ettepanek oli märkida eelnõusse, et kuluhüvitiste vähendamise kehtivus ei lõpe mitte Riigikogu praeguse koosseisu viimasel päeval, et see ei oleks ajutise iseloomuga. Jaan Kundla võttis selle kasuks sõna ka komisjoni istungil. Põhiseaduskomisjon põhimõtteliselt ei pidanud vääraks ka niisugust lähenemist kuluhüvitistele, aga me andsime endale aru, et Riigikogu kuus fraktsiooni olid siiski leidnud üksmeele selles osas, et eelnõu kuluhüvitistega seotud osa kehtib kuni Riigikogu praeguse koosseisu töö lõpuni. Sellest tulenevalt komisjon Jaan Kundla muudatusettepanekut ei toetanud.
Mis me veel sellel komisjoni istungil tegime? Otsustasime teha ettepaneku, et täna tuleks eelnõu teisele lugemisele. Ja kui teine lugemine lõpeb, siis me võiksime ta, head kolleegid, lülitada homme kolmandaks lugemiseks päevakorda ja eelnõu ka seadusena vastu võtta. Ühtlasi pikendasime komisjoni istungil eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtaega, milleks sai 23. veebruar kell 15.00.
Ja ennäe imet, 23. veebruaril täpselt pool neli tuli põhiseaduskomisjon uuesti kokku, ja oligi meile laekunud üks täiendav muudatusettepanek kõigi Riigikogus esindatud fraktsioonide ühisettepanekuna. Sellest tulenevalt on eelnõu nüüd just niisuguse tekstina, head kolleegid, teie ees laual: varasema 50% asemel on nüüd kuluhüvitisi vähendatud kahe kolmandiku ulatuses. Niisugust tööga seotud kulutuste hüvitamise vähendamist pidasid fraktsioonid vajalikuks ja põhiseaduskomisjoni istungil 23. veebruaril leidis see samuti konsensuslikku heakskiitu.
Vaatasime eelnõu läbi ka selles osas, et algsetes tekstides oli selle seadusena jõustumise tähtajaks märgitud 1. märts, kuid juriidilistel kaalutlustel tegime sellise muudatusettepaneku, et see võiks jõustuda Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval. 1. märts jõuab lihtsalt liiga ruttu kätte ja Vabariigi President ei jõua seda ka kõige parema tahtmise juures selleks ajaks välja kuulutada ning Riigi Teataja teksti avaldada.
Ega me väga palju rohkem selle eelnõuga seonduvat põhiseaduskomisjonis ei teinudki. Eelnõu teine osa käsitles Riigikogu liikmete abisid, selles osas jäi seisukoht selliseks, et neid ka järgmisele koosseisule ei tule. See seisukoht oli juba eelnõu esialgses tekstis.
Olen eelnõu ettekandjana teinud ka veidi lisatööd ja selle tulemusel võin öelda, et tööga seotud majanduskulude Riigikogu liikmetele hüvitamise vähendamine 2/3 võrra peaks riigile andma kokkuhoidu ca 10 miljonit aastas. Me oleme ajakirjandusest lugenud väiteid, et Riigikogu Kantseleil ei ole raha, et Riigikogu liikmete palka ettenähtud viisil tõsta. Võin selgitada, et kui Riigikogu liikmete kulude vähendatud hüvitistele juurde arvestada ka eripensionide maksmiseks kuluv summa, siis see peaks kokku tegema aastas 7 miljoni krooni kanti. Nii et säärane seadusmuudatus selle eelnõu abil peaks Riigikogu Kantselei rahalist koormat kergendama, kui võiks nii kirjanduslikult väljenduda.
Sellega võiksin ülevaate eelnõu menetlemisest komisjonis lõpetada. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Teile on küsimus. Palun, kolleeg Rein Ratas!

Väga auväärt põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde! Mina ei saa ikkagi aru, miks te oma komisjonis minu arust nii räigelt hääletasite maha tubli ametivenna Jaan Kundla ettepaneku, mis oli ju suunatud Riigikogu praktika järjekestvusele. Tuletame meelde üle-eelmist Riigikogu koosseisu, kes ei võtnud eripensioni endal ära, vaid võttis selle ära alates järgmisest, tähendab eelmisest Riigikogu koosseisust ja ka kõigi järgmiste jaoks. Selles mõttes ametivend Kundla ettepanek oleks igati asjakohane olnud. Olen rääkinud.

Oleksid võinud siis hea kolleegina tulla põhiseaduskomisjoni Jaan Kundla ettepanekut täiendavalt toetama. Sinu lohutuseks võin öelda, et komisjon küll ei toetanud Jaani ettepanekut, kuid see leidis siiski arutamist. Hääletamisel aga sai see poolthääli 1, vastu oli 2 ja erapooletuid 2. Seega ei leidnud ettepanek kokkuvõttes toetust, mis tähendab seda, et põhiseaduskomisjon ei tegele teerullitemaatikaga.

Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Austatud ettekandja! Tänastest uudistest võis lugeda, et Riigikogu liikme palk tõuseb ca 3000 krooni võrra. Kui arvestada kulude hüvitamiseks ettenähtud 10%-ga ja võttes kokku nii palga kui tööga seotud kulud, mida nüüd ilmselt peab vähendama ja hakkama neid osaliselt palga arvel tegema, mis on ka enam-vähem mõistetav, siis kokku saame, et Riigikogu liikme sissetulek väheneb summaarselt 6700 krooni võrra ehk täpselt 14%. Kas see 14% oli taotluslik või mismoodi komisjon summaarse sissetuleku muutust rehkendas?

Viimane asjasse puutuv Riigikohtu otsus selgitab tegelikult, et tööga seotud kulutusi ei saa vaadelda Riigikogu liikme töötasuna. Selles mõttes on sul õigus, et ilmselt tuleb Riigikogu liikmetel oma tööga seotud kulutusi osalt kindlasti selle suureneva palga arvel katta, mitte ei tohi jätta oma tööga seotud väljaspool Toompead olevad ülesanded unarusse. Aga kui võrrelda Eesti keskmise 7%-ga, siis on too 14% põhimõtteliselt ka taotluslik ja eesmärgikohane. See näitab, et parlament siiski vastupidi avalikkuses laialt levinud arusaamale üritab kulusid kokku tõmmata. Tõepoolest ei ole meil siin saalis mingit laristamise meeleolu küll tunda. Nii või teisiti see oma naba uurimine kas mikroskoobiga või luubi abil – ega see avalikkusele väga head muljet meist ei jäta. Aga niimoodi seda tööd siiski tarvis teha on ja komisjoni seisukoht oli eelnõu kiirelt vastu võtta.

Palun, kolleeg Aadu Must!

Kui rääkida kõrgepalgaliste arvel riigile kokkuhoiuvõimaluste leidmisest, siis moodustab Riigikogu liikmete sissetulekute vähendamine sellest tegelikult ainult illusoorse osa. Ma tahan küsida: kas ei ole ohtu, et praegu arutataval seadusel on selline psühholoogiline vastumõju, et kui me hakkame arutama astmelist tulumaksu, siis on seadusandjad oma senisest sissetuleku vähenemisest nii ära ehmunud, et kardavad järgmisi väärikaid loobumissamme teha?

Mul on väga raske komisjoni esindajana sinu kartusi kommenteerida. Mis aga puutub võimalikku astmelisse tulumaksu, siis selles osas oled sa vist mõnevõrra reaalsusest illusoorsusesse kaldunud. Aga see on vaid minu arvamus.

Palun, kolleeg Jürgen Ligi!

Austatud ettekandja! Mina olen kole kade juhatuse liikmete peale. Ajakirjanduse andmetel on nad kõige suuremad kokkuhoidjad ühelt poolt, aga teiselt poolt olen kade sellepärast, et nad saavad ka kõige rohkem kulutada, mida nad ka teevad. Kas komisjon arutas võimalust, et nüüd, kus enamik Riigikogu liikmeid peab tööga seotud kulusid hakkama oma palgast katma, võiksime oma kulusid juhatuse kuludega jagada? Näiteks ehk võiksime juhatuse ametiautosid kasutada?

Riigikogu juhatuse tööalaste hüvedega seonduvat põhiseaduskomisjon ei arutanud. Mis ei tähenda seda, et Riigikogu-siseselt ei või arutada, kas Riigikogu kolmeliikmeline juhatus näiteks saaks edaspidi hakkama ühe ametiautoga, ja vastav otsus teha. Minu teada mingid esimesed sammud selles suunas on tehtud. Näiteks vastavatel autojuhtidel soovitatakse enam mitte mingil juhul ületunde teha. Nii saab seni ületundideks läinud raha kokku hoida.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu kohta on esitatud neli muudatusettepanekut, vaatame need läbi. Muudatusettepanek nr 1 on põhiseaduskomisjonilt, seda on arvestatud täielikult. Teine ettepanek on kolleeg Jaan Kundlalt, juhtivkomisjon on selle jätnud arvestamata. Kolmas ja neljas ettepanek on kõikide fraktsioonide esitatud, juhtivkomisjon on neid arvestanud täielikult. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud.
Seaduseelnõude 421 ja 417 teine lugemine on lõppenud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Palun ettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Selle eelnõu mõte on pikendada perioodi 2004–2006 struktuuritoetuste kasutamise tähtaega. Selge põhjenduse annab siin Euroopa Liit ise, kes on tähtaja nihutamise otsuse teinud ja nii peaks ka Eesti seda oma seaduses tegema. Uueks tähtajaks pakume välja 2009. aasta 30. juuni, riigiabi saavate projektide puhul selle aasta 31. mai. Sel juhul on võimalik täiendavalt kasutada 80 miljonit krooni Euroopa Liidu vahendeid. Seda eelnõu arutati teise lugemise eel 23. veebruaril ja otsustati, et teine lugemine tuleks lõpetada ja kolmas lugemine läbi viia 26. veebruaril. See oli üksmeelne otsus. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jürgen Ligi! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Mai Treial!

Ettekandja sõnas, et meil on võimalik saada 80 miljonit krooni. Kas teile ei tundu, et need tähtajad, mis välja pakutakse – projektide rakendamise periood on vaid 30. juunini ja riigi abi saavate projektide puhul 31. maini –, ei ole reaalsed? Kas selle ajaga suudetakse need võimalused ära kasutada?

Kindlasti ei ole otstarbekas määrata väga pikki tähtaegu ja Euroopa Liit ka ei ole sellist otsust teinud. Eesmärk on ju oludes, kus majandus langeb ja seda on vaja toetada, raha kasutamist kiirendada. Ning meile kinnitati, et need tähtajad on reaalsed. Jõutakse küll ära kasutada.

Palun, kolleeg Mai Treial, teine küsimus!

Seda on hea kuulda, et tähtajad on reaalsed ja me jõuame selleks ajaks oma võimalused ära kasutada. Teatavasti vahepeal Rahandusministeeriumi struktuurimuudatuste tõttu toetuste maksmine peatati. Kas need olukorrad on nüüd lahendatud ja selliseid pidureid enam ei ole? Kuidas nende asjadega lood on? Milline praegune seis on?

Ma ei julge päris üheselt vastata. Me oleme seda komisjonis küsinud, aga hetkeseisust mul päris selget ülevaadet ei ole. Üldiselt on Rahandusministeerium asja kommenteerinud niimoodi, et nende muudatused reaalselt ei takistanud projektidega edasi minna, see oli suhteliselt formaalne muudatus. Ma olen küll ise ka selle kohta lugenud, see oli säärane täpsustav uurimine: et kas te olete kindlad, et struktuurimuudatused ei sea ohtu selle raha kasutamist. Üldiselt on ka Euroopa Komisjon huvitatud olnud, et kõigis riikides raha ikkagi korralikult ära kasutataks. Minu teada ei ole Eesti probleem kuigi märkimisväärne.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Jürgen Ligi! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Selle seaduseelnõu kohta on üks muudatusettepanek, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon on seda täielikult arvestanud.
Seaduseelnõu 423 teine lugemine on lõppenud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Palun veel kord ettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! See eelnõu, tuletan siis meelde, käsitleb sundvõõrandamist. Praegu on nii, et sundvõõrandamise korral omanik ei pea maksma tulumaksu selle kasu pealt, mis ta saab tänu sundvõõrandamise hinna ja soetamishinna vahele. Selle seadusmuudatuse järgi ei pea omanik tulumaksu maksma ka juhul, kui omanik annab nõusoleku kinnisasja riigile võõrandamiseks. Eesmärk on ära hoida omanike huvi oodata ära sundvõõrandamise protseduur ja kohelda selles olukorras inimesi võrdselt: neid, kes nõustuvad riigile võõrandama, ja neid, kelle puhul rakendatakse sundvõõrandamist. Algatatud eelnõu kohaselt peaks sundvõõrandamise tehingule maksuvabastuse saamiseks eelnevalt olema täidetud üld- või detailplaneeringu kohustus, avaliku tee ja raudtee puhul peab lisaks üldplaneeringule olema ka eelprojekt või ehitusprojekt. See aitab ära hoida võimalikke manipuleerimisi maksuvabastuse saamiseks. Komisjon arutas eelnõu, otsustas saata selle saali teisele lugemisele ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada ning kolmanda lugemise ajaks määrata 26. veebruar.

Suur tänu, kolleeg Jürgen Ligi! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu kohta on kaks muudatusettepanekut, mõlemad on rahanduskomisjoni esitatud ja neid on arvestatud täielikult.
Seaduseelnõu 400 teine lugemine on lõppenud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse, riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Ettekandeks palun kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Igor Gräzini!

Austatud proua esimees! Lugupeetud kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu kolmandat korda neljapäeval, 19. veebruaril. Kohal viibisid Rahandusministeeriumi finants- ja maksupoliitika asekantsler Veiko Tali ning Rahandusministeeriumi finantsturgude osakonna juhataja Thomas Auväärt. Et mitte sundida teid lugema esimese ja teise variandi tekste, ütlen laias laastus ära, et parandused-täiendused puudutasid nelja punkti. Kõik taandub tegelikult sellele.
Esimene ettepanek puudutab laenu andmist võlakohustuste omandamise vormis. See tähendab sätestada kõik, mis puudutab laene ja laenude andmist, ka muude võlakohustuste omandamisel. Sisuliselt midagi ei muutu, ainult me lisame juurde ühe vormi. Rahandusministeerium oli sellega nõus.
Jäi ära üks nõks. Oli öeldud niimoodi, et laenusuhetes tuleb küll järgida lepinguid, kuid lepingud võivad ette näha ka teisiti. Kuna komisjon jõudis järeldusele, et tegemist on kohutavalt võimsa finantsinstrumendiga, siis mitte mingisuguseid erandeid või kõrvaleminekuid sellest seadusest lepingutega ette näha ei tohi. Tähendab, pooled ei tohi kokku leppida milleski, mis ei ole seaduses otseselt ette nähtud.
Edasi säilis võimalus neid meetmeid rakendada ühe lugemisega ja lisada §-le 56 puuduv finantskriisi mõiste. Kui seni olid igasugused muud otsused võimalikud seoses erakorralise seisukorra ja muude selliste asjadega, siis nüüd lihtsalt lisatakse finantskriisi mõiste ja sellega antakse alus finantskriisi olukorras otsuse ühepäevaseks menetlemiseks.
Üks väga oluline nüanss veel. Te ei näe seda väga selgelt paberi peal, kuigi ta on seal olemas. Sellest peaks aga eraldi rääkima. Kolleeg Evelyn Sepp juhtis tähelepanu ühele reaalpoliitilisele asjaolule, mis seisneb lühidalt öeldes selles, et 2010. aasta lõpus läheb asi juba närviliseks, sest valimised on tulemas. Ja kui me rakendame neid finantskriisi meetmeid nii hilja, siis tegelikult tähendab see seda, et need kriisi päästmise vahendid, mis me valitsusele tahaksime anda, reaalselt funktsioneerima ei hakka. Me teame ju, mida hakkab endast kujutama 2010. aasta. Evelyn Sepa ettepanek oli, et seda seadust peaks rakendama varem, siis, kui Riigikogu on veel täie mõistuse juures, s.o alates 1. juulist 2010. Komisjon oli sellega päri.
Oli veel terve rida tehnilist laadi parandusi, aga neli põhilist muudatust ma lugesin ette. Ülevaadet ma tegema ei hakka, see on teile tuttav, te olete sellega kursis. Komisjoni ettepanek oli teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta seaduseelnõu 402 teisel lugemisel arutelule täiskogu istungil 25. veebruaril. Me teeme Riigikogu täiskogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Juhul, kui nii peaks minema, siis me teeme Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta eelnõu kolmanda lugemise arutelu täiskogu 11. märtsi istungi päevakorda ja see eelnõu seadusena vastu võtta. Kõik need ettepanekud võeti vastu konsensusega: poolt 7, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Igor Gräzin! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Maret Maripuu!

Hea ettekandja! Kuna ma just saabusin Riigikogu sõbralikku perre ja kuna hea ettekandja tõstatas küsimuse, kas Riigikogu vaimse tervisega on kõik korras, siis kas te võiksite  täpsustada: on või ei ole?

On! Küsimus on selles, et meie situatsioon on uskumatult närviline ja ma julgen sulle, noorele kolleegile, kinnitada, et sa jäid väga paljust eelmisel nädalal ilma. Siin ikka sündis niisugust ... Nii et ühesõnaga, parem on 2010. aasta juuli.

Lugupeetud kolleegid! Me praegu arutame eelnõu. Palun, teie küsimus, kolleeg Rein Ratas!

Tõepoolest, me arutame eelnõu, aga kuna siin juba juhiti tähelepanu ettekandja teatud tõsisele väitele, siis, hea Igor Gräzin, lubage küsida: kas see tingimus või see eeldus, et Riigikogu peab olema täie mõistuse juures, tuleneb Eesti Vabariigi põhiseadusest? Olen rääkinud.

Ei tulene. Eesti põhiseadusest see ei tulene. Aga kui ma mõtlen selle peale, et ma ei ole Riigikogu liige, vaid tavaline Eesti Vabariigi kodanik, siis ma siiski loodan sellele alati.

Head kolleegid! Veel üks kord: läheme tagasi seaduseelnõu juurde! Palun, kolleeg Tarmo Mänd!

Härra professor! Ma lähenen sellele küsimusele natuke lihtsamalt. Siin on üks üliilus konstruktsioon: pärast otsuse tegemist esitab Vabariigi Valitsus Riigikogule lisaeelarve ja see ei takista otsuse menetlemist. Aga kui juhtub nii, et Riigikogu ehk teie tugev koalitsioon muudab vahepeal meelt ja lisaeelarvet ei võeta vastu, ent menetlus on pihta hakanud? Mis siis saab? See on ju suurepärane konflikt kriisi tekitamiseks.

Jah, selline kriis on kunagi spetsiaalselt tekitatud. Probleem lahenes iseenesest tänu sellele, et Moskval puudusid sel hetkel agressiivsed plaanid. Niisuguse olukorra tekitas Lennart Meri, kui ta võttis kaitseväe juhataja ilma Riigikogu nõusolekuta ametist maha ja pani teise ametisse ka ilma Riigikogu nõusolekuta. Eesti riigil oli kaks kaitseväe juhti ja Eesti sõjavägi ei teadnud, kumma käsku täita. Nii et selline situatsioon on olnud. Ainus, mis ma sulle, hea Tarmo, võin praegu vastata: see asi jooksis libamisi läbi. Aga ma arvan, et kui me praegu seda eelnõu edasi menetleme – seda enam, et ees seisab kooskõlastusprotseduur Euroopa Keskpangaga –, siis küllap me selle koha ära lahendame. Olen väga tänulik, et sa sellele tähelepanu juhtisid.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud ettekandja! Meil oli juttu ka sellest, millal ja mis alusel määratletakse, et tegemist on finantskriisiga. Ma saan aru, et eelnõu kirjutades on lähtutud Rahandusministeeriumi, Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni koostöökokkuleppest finantskriiside haldamiseks, kus sätestatakse, et süsteemse finantskriisina käsitatakse olukorda, kus finantssüsteemi toime on tõsiselt häiritud. Samas aga välja pakutud § 118² pealkirjas ei sisaldu formuleering "seoses süsteemse finantskriisiga", vaid "seoses finantskriisiga". Kas siin on tegemist väikse näpuveaga? Tuleks see ehk juurde lisada?

Nüüd me oleme sama ringi juures tagasi – meil oli juba juttu SMS-idest ja muudest sellistest asjadest. Kui tohib, siis ma tsiteerin esteetikaprofessor Leonid Stolovitšit, kes on öelnud: "Ma ei tea, mis on ilu, aga kui ma lähen Ermitaaži, siis ma tunnen ilusa pildi ära." Ma ei tea, mis on liigkasuvõtmine, aga kui ma seda näen, siis ma saan aru, mis see on. Ja kui on tegemist finantskriisiga, siis ma tunnen selle ära. Mingi väga konkreetse kvalitatiivse definitsiooni andmine süsteemsele finantskriisile oleks ebaloomulik ja seaks seadusandjale liigsed piirid.
Tahaksin tähelepanu juhtida veel ühele väga olulisele momendile. Oletame, et tekivad lihtsalt probleemid. Rahvas kaotab usalduse raha vastu ja hakkab pankadest raha välja võtma – sularaha ei ole, ei suudeta teenindada kommertstehinguid, ostu-müüki jne. Kas see on kriis? Väidan, et ei ole, mida pankurid ka ei räägiks. Ma ütleksin, et tegemist on kindlustusjuhtumiga, mille vastu ollakse kas kindlustatud või on tegu panga riskiga. Aga praegu me räägime kriisist selles tähenduses, et meil pole õrna aimugi, millise kuju see kriis võib võtta, ja see on tolle seaduse teatav seesmine vastuolu. Sellepärast ma südames olen väga selle vastu, et me lihtsalt tuleme kokku ja näeme küll, et mehel on palavik, aga ütleme, et tal on üks jalg puudu või midagi muud säärast – no ei saa sellistes asjades kokku leppida! Aga muidugi, alati on võimalus seadust parandada.

Tarmo Mänd, teine küsimus.

Ma tulen oma eelmise küsimuse juurde tagasi, hea kolleeg. Lennart Meril oli lihtne reegel: tema ei oodanudki siit otsust, ta tegi ise asja ära ja pani Riigikogu fakti ette. Seda me teame kõik ja mina võib-olla eriti hästi. Antud juhul oli nii, et asjaomane võtab otsuse vastu ja hakkab siis oma otsust pärast lisaeelarvet arutades menetlema. Niisugust konstruktsiooni mina meie õiguspraktikast ei mäleta, aga ma ei ole ka mingi professor sellel alal.

Jälle õige! Kogu aeg räägid õigeid asju! Asi on selles, et niipea, kui see finantskonstruktsioon on aset leidnud – see ost-müük või üks nendest neljast abinõust, mis sinna on märgitud –, ei ole võimalik järgmist eelarvet niimoodi teha, et seda kulude või kasumi poolel ei näidata. See on eelarvekomponent täpselt samamoodi, nagu me praegu võtsime riigieelarvesse sisse kohalike omavalitsuste laenud jne. See on sama asi. Kui me oleme miljardi kirjutanud selleks, et see pank osta või too pank müüa, siis ei ole võimalik teha eelarvet, kus see ei kajastu.

Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Austatud ettekandja! Kas põhiseaduskomisjon arutas ka seda, millest need kvalitatiivselt väga selgelt tunnetatavad finantskriisid tekivad? Ja kas Riigikogu saaks oma seadusloometöö abil midagi enamat teha nende ärahoidmiseks?

Põhiseaduskomisjon tegeles selle küsimusega ja ma ütlen, mis oli põhimure. Me veensime ennast, me veensime teisi, me kuulasime, mida teised arvavad, arutasime kolleegidega. Põhimure oli see, kas võim, mille me valitsusele anname, mitte liiga vägev ei saa. Riski koht põhiseaduslikust seisukohast on just nimelt seal. Seepärast ütleksin ma vastuseks: väga raske on seda riski hinnata, sest praegu me seadustame regulatsiooni, mille kohta võib öelda, et kui me jätame selle täna tegemata, siis päeval, kui pauk käib, on juba hilja. Muide, seda on korduvalt protokollitud – ma lihtsalt näo järgi vaatan, Evelyn on siin ja teised põhiseaduskomisjoni liikmed –, et me oleme korduvalt nentinud: praegu seda seadust vaja ei ole, jumal tänatud! Samas on kahtlemata selge, et midagi, mis finantskriisi ära hoiaks, ei tee enam ära ei Eesti, ei teised Balti riigid ega tõenäoliselt ka Euroopa Liit üksi mitte. See on nii endeemiline, nii globaalne probleem! Kogu virtuaalfinantssüsteem – mis kriisist me räägime, matused tulevad! See on juba lõpp! Nii et siin on Eesti võimalused enam kui piiratud, kui mitte öelda olematud.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea ettekandja! Teie kõnest jooksis korduvalt läbi väljend "kui see pauk ära käib". Ma saan aru, et see pauk on stardipauk selle seaduse rakendamisele. Kas te oskate kirjeldada, millised on meie tagasihoidlike rahvasaadikute võimalused seda pauku ära tunda? Kuidas see pauk välja näeb?

Ma teadsin, et keegi küsib seda. Vaata, mul on jube raske sulle vastata, sest niipea, kui ma toon sulle ühe näite, tuleb üks ajakirjanik ja ütleb: näed, Gräzin prognoosib, et selle pangaga tehakse nii. Ma katsun abstraktselt rääkida. Pidage meeles, see on puhas fantaasia! Komisjonis seda ei arutatud, aga ma teadsin, et see küsimus tuleb ja ma ei pääse sellest.
Okei, on kaks varianti. Üks variant on standardsed pangandus-finantsraskused, mida on raske isegi finantskriisiks nimetada. Lihtsalt ühel pangal hakkab korraga kehvasti minema: teda ei usaldata, raha hakatakse välja võtma jne. Kui see on väga tähtis pank, näiteks ta finantseerib mingisugust Eesti olulist majandusharu, Eesti Energiat või midagi sellist, siis riik võib tormata teda päästma. See on üks variant. Ja on ka teine variant, mis kuulub praegu fantastika valda – ma kordan veel, et ma ei ole seda ennustanud. Kui peaks kokku kukkuma kogu euro, dollari ja jüaani tasakaalustamise mehhanism niimoodi, et rahvusvahelised arveldused üldse ei tööta. Teoreetiliselt on see võimalik. Vaat sellised variandid. Ja ma luban sulle: pärast seda, kui dollar, euro ja jüaan on kokku kukkunud, siis kolme päeva pärast sa seda Säästumarketis märkad.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Igor Gräzin! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vaatame läbi seaduseelnõu kohta esitatud muudatusettepanekud. Neid on neli, kõik põhiseaduskomisjoni esitatud. Juhtivkomisjon on neid täielikult arvestanud. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud.
Seaduseelnõu 402 teine lugemine on lõppenud.

Järgmine päevakorrapunkt on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud liiklusseaduse §-de 4 ja 10 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Nagu eelkõneleja Gräzinil, on ka mul tuua kaks näidet. Tema tõi globaalseid näiteid. Minu üks näide on siin: see on Eesti liiklusseaduse järgi jalakäijatele ohutu kõnniteel liikumise vahend. Meie liiklusseadus ütleb mida? Jalakäija all mõistetakse vastavalt liiklusseaduse § 7 lõikele 2 isikut, kes kasutab teed liiklemiseks jalgsi või ratastooliga. Jalakäija all mõistetakse ka isikut, kes kasutab liiklemiseks rula, rulluiske, suuski, tõukeratast, kelku või muid nendesarnaseid abivahendeid. Selliste asjadega on võimalik sõita mööda kõnniteed kiirusega 35–40 km tunnis ja meie liiklusseadus ütleb, et see on sama ohutu kui kõndida jalgsi. Mingisuguseid piiranguid ega muid regulatsioone nende vahenditega liiklemiseks ei seata. Jalgratta all mõistab meie liiklusseadus muuseas vähemalt kaherattalist sõidukit. Siin, näete, on üks kaubandusest ostetav asi, mis ei ole jalgratas, aga see on vähemalt kaherattaline sõiduk, mis liigub sellel sõitva inimese lihasjõul. (Näitab rulluiske.) Sellel võib olla ka mootor. Termini all ei mõelda puudega inimese ratastooli.
Oleme oma eelnõu esitanud selleks, et reguleerida ja normaliseerida mingitki moodi seda, mis puudutab peale jalakäijate ka teatud viisil kõnniteel sõitmist. Küsimus ei ole pelgalt selles, kas jalakäijate kõrvale lubada jalgrattureid. Eesmärk on enam-vähem selgelt ja arusaadavalt reguleerida kõnniteel erineval moel liiklemine. Ennekõike on meie soov, et jalgratturid saaksid juhul, kui sõiduteel liiklemine on ohtlik, sõita ka kõnniteedel. Just seda peab silmas meie tehtud seadusparanduse ettepanek nr 2, mis ütleb: "Jalgrattaga võib jalakäijaid ohustamata sõita kõnniteel, kui vastaval teelõigul puudub jalgrattatee ja sõiduteel liiklemine võib olla jalgrattaga liiklejale ohtlik."
See on küllaltki sügav tähelepanek. Liikluskultuur on Eestis väga kehv. Viimase kuue aasta jooksul olen tõsisemalt auto käest müksata saanud neljal korral, kuigi olen üritanud sõita vastavalt liikluseeskirjale. Ja kõigil nendel kordadel on auto sündmuspaigalt lahkunud. Mu keha on pärast seda vajanud vähemat, jalgratas suuremat remonti, aga mitte mingit karistust sellele pole järgnenud. Aga küsimus ei ole mitte ainult minus, vaid väga paljudes ratturites, kelle jaoks jalgratas ei ole mitte eelkõige sportimisvahend, vaid liikumisvahend. Küllap ma olen üks väheseid siinse saali töötegijaid, kes soojemal ajal kasutab igapäevaseks liiklemisvahendiks jalgratast. Nii et ma tean, millest on jutt.
Et edasi minna, ütlen teile kohe, et ei majanduskomisjon ega valitsus kippunud seda eelnõu toetama. Peatungi nüüd veidi sellel, millest valitsus ja majanduskomisjon päris hästi aru pole saanud. Mittearusaamine on meil küllaltki levinud omadus, eriti valitsuse puhul. Oleme seda korduvalt tõdenud. Toome näiteks kas või põhjendused, mis valitsus toonud on. Et eelnõu rakendamisel kasvaks oluliselt oht teega külgnevalt alalt kõnniteele astuva jalakäija kokkupõrkeks jalgratturiga. Kuni 2003. aastani toimusid ainult pooled jalgratturi otsasõitudest jalakäijale kõnniteel või jalgratta- ja jalgteel, viimaste aastate vastav näitaja on juba 3/4. Tegelikult on selliste juhtumite osakaal Eesti liiklusõnnetuste hulgas väga väike ja meenutab Vabadussõja-aegset anekdooti: üks kindral küsib teiselt, kas rindele tuleb saata pooled tankid, ja teine vastab, et saatke ikka mõlemad. Neid juhtumeid on tõepoolest vähe ja sellisest statistikast rääkida on küllalt pentsik.
Mida valitsus veel ütleb? Ütleb, et üldiselt ei ole Euroopa õigusruumis ratturitel lubatud liigelda kõnniteedel. Et erineva liikluskorra kehtestamine Eestis tekitab lisariske teistest riikidest saabunud jalakäijatele ja jalgratturitele. Et teadaolevalt on jalgratturite lubamine kõnniteele seadustatud ainult Norras. Mainitakse ka seda, et Norras on selline kord tekitanud palju probleeme. Ütleme ausalt: tegelikult Eestis selliseid rattateid, mis tõepoolest oleksid praktilised selles mõttes, et võimaldaksid liikuda kusagilt kuhugi, kuhu on vaja liikuda, peaaegu ei olegi. Jalgrattateed on juhuslikult maha märgitud laiematele kõnniteedele või sõidutee serva. Kinnitan teile, et sõidutee servas olevate jalgrattateede seisukord nii Tallinnas kui muudes linnades, kus neid on tehtud, on nii kehv, et seal sõitmine on eluohtlik. Näiteks kanalisatsioonikaevude või õigemini sajuvee äravoolu juhtimise luugid, mille pilude laius vastab enam-vähem jalgrattakummi laiusele, on sageli paigutatud sõidusuunas ja pole harv, kui sealt läbi sõites jalgratas sinna lihtsalt kinni jääb. Seega meie jalgrattateede praktika ei vasta küll mitte mingisugustele Euroopa standarditele ning öelda, et me peaksime tegutsema muudes küsimustes Euroopa standardite järgi, mitte mõistlike arusaamade järgi, on minu meelest kohatu.
Arvestada tuleks ka seda, et eelolev suvi ja terve eelolev aasta tuleb kehvapoolne. Võib arvata, et ei ole vähe inimesi, kes loobuvad oma igapäevastes sõitudes autost kas ühissõiduki või jalgratta kasuks. On kahju, kui see tekitab samasuguse olukorra, nagu eelmisel suvel kogeti Tartu linnas, kus politsei ka juhtudel, kui kõnniteedel ei olnud jalakäijaid, trahvis jalgrattureid või tegi neile noomitusi. Selle kohta on eelmisest suvest teada kümneid konkreetseid juhtumeid. Ja meil pole põhjust arvata, et agaramad politseinikud sedalaadi hõlptulu saamise võimalusest tulevikus loobuvad. Seda enam, et politseinikud teevad seda, mida seadus ette näeb, ja väga veider oleks öelda, et me teatud aspektis tahaksime takistada politsei tööd seaduse täitmisel.
Nüüd mõningatest jalgrattaga liikumist puudutavatest vastuoludest olemasolevas liikluseeskirjas. Jalgrattur ja mopeedijuht ei tohi vastavalt §-le 236 sõita kõnniteel, aga piirang ei kehti alla 10-aastaste jalgratturite kohta. Kas siis alla 10-aastased jalgratturid kujutavad endast väiksemat ohtu jalakäijatele? Väiksemat ohtu kui näiteks 30–40-kilomeetrise tunnikiirusega sõitev rulluisutaja või kõnniteel žongleeriv üherattalisel sõidukil liikuv trikitegija? Vaevalt. Mis saab siis, kui see alla 10-aastane laps oma vanemaga sõidab mööda kõnniteed ja ühtäkki vanem ei saa mööda kõnniteed edasi sõita, aga laps saab? Mismoodi siis toimida? Jne, jne.
Ma ütlen veel kord, et meie liiklusseadustik on tegelikult hästi vastuoluline. Selles mõttes ei kannata mingit kriitikat valitsuse seisukoht, et kui viia ellu meie ettepanek, mis soovitab kohustada jalgrattureid sõitma jalakäijaid ohustamata kõnniteel, siis tekitaks see palju kehvema olukorra, kui on praegu.
Nagu juba mainitud, meie eesmärk on anda politseile – või kes iganes meil liikluse järele valvab – õigus otsustada selle üle, kas jalgrattur on sõitnud jalakäijaid ohustades või mitte. On täiesti selge, et nagu kümned aastad varem, nii jätkub see ka tulevikus: jalgratturid sõidavad paratamatult – just nimelt paratamatult – mööda kõnniteid, et oma elu mitte ohtu panna. Ja nad teevad seda ka edaspidi. Kas me kujutame ette, et kogu korrakaitse jõupingutused saavad olema keskendatud sellele, et seda ühte väga vastuoluliselt sõnastatud liikluseeskirja punkti, mis tegelikult ei lähtu mitte mingisuguste füüsikareeglite loogikast, kuidagi põlistada?
Olgu öeldud, et kui 80-kilogrammine rulluisutaja liigub kiirusega 35 km/h, siis on tema n-ö kineetiline energia peaaegu 4 kilodžauli. Ja selle süsteemi pidurdamisvõimalused ei ole just kõige paremad. Jalgratturil, kes liigub kiirusega 15 km/h, on sõiduriistal olemas pidurid nii ees kui taga ja tema energia on sellest neli korda väiksem. Loomulikult pole avarii puhul tähtis miski muu kui see, kui suur hulk energiat vabaneb, ja rulluisutaja puhul on see suurem. Huvitav, et valitsus seda vastuolu pole märganud. Ta ei ole arvestanud olulist tõsiasja, et suurema energiaga liikuja peab olema väiksema energiaga ja ohustatud liikleja suhtes tähelepanelik ja liiklema neid ohustamata.
Minu sõnum on küllaltki lühike. Kui te, head saadikud, olete lugenud seda valitsuse seisukohta, siis teadke, et see on tüüpiline tegelikult asjasse mitte väga süvenenu seisukoht. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on selle võtnud vastavalt Vabariigi Valitsuse soovile ja see on küllaltki pinnapealne, nagu sageli nende seisukohad. Kutsun teid üles sisuliselt analüüsima seda eelnõu, mille jõustamine seadusena tekitaks olukorra, kus jalgrattaga liiklejad on kohustatud juhul, kui nad on sunnitud kõnniteel sõitma, tegema seda jalakäijaid ohustamata. Praegu toimub see niikuinii, lapsed sõidavad kõnniteedel niikuinii. Kas te kujutate ette, et 10-aastane või veel mitte 10-aastane laps võib sõita kõnniteel, aga juba 11-aastane peaks minema autotee serva, kui kõnniteel ei ole jalgrattasõidumärki? Mõelge oma laste või sugulaste või kelle iganes peale! Kas te näeksite seda meeleldi? Seda enam, et praegu ei ole liikluseeskirjas isegi mitte kohustust kanda kiivrit.
Seega, kolleegid, kutsun teid üles hääletama majanduskomisjoni tehtud ettepaneku vastu eelnõu menetlusest välja arvata ja seda siiski menetleda. Meil on liikluseeskirjas vastuolud. Ning nagu öeldud, lisaks on ühiskonnas praegu kõikvõimalikud sotsiaalsed ja majanduslikud pinged, mis paratamatult sunnivad inimesi rohkem jalgrataste selga. Kolmas aspekt on ka. Kui me soovime, et meie õiguskord oleks paigas, siis peaks meil olema võimalikult vähe selliseid seaduspügalaid, mis praktilise elu väljakujunenud normide ja harjumustega seotult paneks järelevalveametnikke, sealhulgas ka politseinikke juuksekarva lõhki ajades neid pügalaid täitma. Seadusesilmade hulgas on väga erinevaid inimesi. Isegi kui politseile ei ole antud ülevalt poolt käsku võimalikult palju trahve teha, et riigieelarvet täita, ei saa me kunagi teada, mis ühe, teise või kolmanda politseiametniku peas tegelikult sünnib, kui ta suurt agarust üles näitab.
Et sellisel alusetul agarusel, mida ju ikka ette tuleb, ei oleks ajendit, ongi vaja, et olemasolevad seadused, mis on inimeste tehtud ja juba selle tõttu puudulikud, kohanduksid õigel ajal oludega ja tekitaksid ühiskonnas vähem stressi, vähem usaldamatust. Me ju soovime, et inimesed usaldaksid üksteist rohkem. Me soovime, et elu oleks rahulik ja mõnus. Seepärast soovitan veel kord headel rahvasaadikutel mõelda, kas teie 11-aastane lapselaps või laps või lapselapselaps või kes iganes on ikka sobilik olemasoleva liikluseeskirja järgi ilma kiivrita sõitma sõidutee ääres ja kas te naeratate viisakalt, kui 4-kilodžaulise kineetilise energiaga rulluisutaja pidurdab ennast teie kõhu või selja vastu sõites ja ütleb seejuures, et tema ju ka jalakäija. Või kui üherattalisel sõiduriistal olev trikimees kukub kogemata teile otsa. Temagi on jalakäija. Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Rein Ratas, palun!

Väga auväärt ettekandja! Lubage teid kogu südamest tänada selle üliväga huvitava loengu eest, mis toimus füüsika, transpordi, pediaatria ja veel paljude teiste eluvaldkondade ja teadusalade piirimaal. Ilmselt te lähtusite seda seaduseelnõu esitades soovist parandada jalgratturite liiklusohutust. Kas teie täppisasjatundjana rehkendasite ka välja, milliseks kujuneb tõenäosus, et jalakäijate vigastused suurenevad? Olen rääkinud.

Vaevalt et jalakäijatega midagi rohkem juhtub, kui seni juhtunud on. Praktika, et jalgratturid liiguvad kõnniteedel, on ju Eestis väga pikka aega olnud. Lihtsalt varem pole märgatud, et politseiametnikud oleksid selles küsimuses väga aktiivsed. Politseiametnike tavatu aktiivsus selles küsimuses pani meid selle küsimuse peale mõtlema. Jalakäijate ohutuse tagab kõnealuses seaduseelnõus kord juba ette loetud § 10 täiendamine lõikega 6, mis sätestab: "Jalgrattaga võib jalakäijaid ohustamata sõita kõnniteel, kui vastaval teelõigul puudub jalgrattatee ja sõiduteel liiklemine võib olla jalgrattal liiklejale ohtlik." Tegelikult on sama põhimõte ka liikluseeskirjas laiemalt olemas. Liikluseeskiri ütleb sama asja.
Vaadake, sageli karistatakse sõidukijuhte väga üldisel alusel. Öeldakse, et nende sõidukiirus või sõiduvõtted ei vastanud teeoludele või mis iganes. See on küllaltki levinud ja see tuleneb liikluseeskirja §-st 123, mis ütleb, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi jne, jne. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. See on punkt, mis küllaltki sagedastel juhtudel, kui ei ole aru saada, mis on olnud liiklusõnnetuse põhjuseks, annab menetlejale, politseiametnikule võimaluse öelda, et juht ei valinud õiget sõidukiirust. Täpselt samasugusel moel on jalakäija mainitud § 10 täienduse alusel tegelikult tugevam pool. Jalgrattaga võib kõnniteel sõita jalakäijaid ohustamata. Kui mõni jalgrattur on jalakäijaid ohustanud, saab teda karistada, ta liiklusest eemaldada või mis iganes. Aga jalgrattur ei pea olema kõnniteelt eemaldatud a priori.

Hea ettekandja, tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Toomas Tõniste!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu oma 9. veebruari istungil. Komisjoni liikmed tundsid huvi, kes ja milliste meetoditega võiks määratleda ohtu jalakäijale. Eriti mures oldi laste pärast. Samuti arutati jalgrattaga liiklemise võimalusi kitsamatel kõnniteedel. Arutelu käigus leidis komisjon, et eelnõu ei taga piisavalt jalakäijate turvalisust. Juhtivkomisjoni ettekandjana esitasin ülevaate ka töögrupis toimunust, mille võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt. Kui me leiame jalakäijatele mõne muu ohutu koha kõnnitee asemel, siis võiks seda eelnõu tõsisemalt arutada. Otsustati saata antud eelnõu Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks s.a 17. veebruaril ja teha täiskogule ettepanek eelnõu 398 tagasi lükata. Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Aleksei Lotman, palun!

Hea ettekandja! Sa nimetasid, et te kaalusite ohtusid jalakäijatele, eriti lastele. See on väga õige. Aga kas te kaalusite ka ohtusid jalgratturitele, eriti lastele? Mida need varateismelised jalgratturid muud ikka on kui lapsed, aga nemad peavad praegu sõitma üsna hoolimatute autojuhtide kõrval.

Arutasime küll, eriti just töörühmas. Esiteks, kui liigeldakse tänaval, siis liiguvad sõidukid ja jalgrattad ühes suunas. Teine argument on see, et statistika järgi ei ole nendel sõiduteelõikudel, kus kõnnitee on kõrval, liiklusõnnetusi eriti juhtunud. Kõnniteel on neid juhtunud rohkem ja kõnniteel liiklemine on ohtlikum. Eriti teevad selle ohtlikuks hoovide sisse- ja väljasõidud, kus autode juhid ei oska arvestada, et jalgrattur võib mööda kõnniteed tulla. Riigikogusse jõuab varsti uus liiklusseadus. Marek Strandberg rääkis, et ainult kuni 10-aastane jalgrattur võib sõita kõnniteel, kui laps saab 11-aastaseks, siis ta peab rattaga minema sõiduteele. Nüüd on plaanis seda vanust tõsta 12 aasta peale. Kahjuks ei arvesta uus seadus seda probleemi, mida jalakäijatele tekitavad muud ratastel liiklejad, näiteks rulluisutajad. Aga kohalikel omavalitsustel on alati võimalus märgistada mõnel piisavalt laial kõnniteel teatud lõigud jalgratturite jaoks või ehitada rattateid juurde. Sellega ka tegeldakse.

Jürgen Ligi, palun!

Austatud ettekandja! Ma pean tunnistama, et väga harva kuuleb nii kainet juttu rattasõidu teemal nagu teie oma. Treeniva jalgratturina ma võin kinnitada: kõnniteest rääkimata, aga ka rattatee on palju ohtlikum koht liiklemiseks kui sõidutee. Seda kinnitab minu perekonna statistika. Aga mina olen see osa perest, kes rikub liikluseeskirja ja sõidab ka siis, kui on rattatee kõrval, sõiduteel. Sest seal on ohutum ja seal on võimalik sõita, rattateel ei ole võimalik tegelikult sõita. Öelge, kas see töögrupp on arutanud võimalust lubada keskmisest kiiremini liikuvaid jalgrattureid siiski sõita sõidutee servas, kus on turvalisem ja kus on võimalik sõita?

Praegu võivad kõik sõiduteel sõita. Ainult seal, kus on jalgrattatee, seda ei tohi. Otseselt seda töögrupp ei arutanud. Muuseas, töögruppi kuulusid ka julgestuspolitsei esindaja Mari Jüssi, kes oli ühtlasi jalgratturite esindaja, samuti Maanteeameti esindajad. Kõik leidsid ühiselt, et seda eelnõu ei saa toetada. Ka mina olen sama meelt, sest statistika näitab, et sõiduteel on jalgratturil tunduvalt ohutum liigelda kui kõnniteel. Tahame või ei taha, aga seni need arvud just seda näitavad.

Marek Strandberg, palun!

Hea ettekandja! Kui mõne aasta pärast teie oma laps saab nii vanaks, et ta ei tohi enam sõita kõnniteel, ja kui majandusministeerium ei ole selle aja jooksul teinud seadusmuudatust, mida te nii väga loodate, kas te saadate rahumeeli oma lapse sõitma rattaga autotee serva või mitte?

Ma usun, et oma lapsel soovitan ma lähtuda seadusest. Sõiduteel on praegu ohutum liigelda ja loodetavasti liikluskultuur muutub aastast aastasse paremaks ja sõidukijuhid hakkavad järjest rohkem ratturitest hoolima. Seda on statistika ka näidanud. Võib-olla vaid rekkajuhid on veel selline seltskond, kes kõige rohkem jalgratturitele ebameeldivusi põhjustavad ja lausa liiklusohtlikke olukordi tekitavad. Ma üldiselt nii väga ei muretse.

Erinevalt kolleeg Jürgen Ligist esindan ma seda valdavat enamikku jalgrattaga sõitjatest, kes sõidab oluliselt aeglasemalt kui autod ja sõidab siis, kui on tarvis, mitte siis, kui on tarvis trenni teha. Mina võin kinnitada oma kogemustest, et on ääretult ohtlik ja ebameeldiv tunne sõita sõidutee kõrval. Aga mu küsimus on järgmine: kas seda ei arutatud, et see, et autoteedel ei juhtu õnneks väga palju õnnetusi, tuleneb ehk sellest, et kehtivat seadustikku ei täideta, et väga paljud jalgratturid tegelikult sõidavad nii, nagu praegune liikluseeskiri ei luba?

Päris sellist arutelu ei olnud. Pigem arutati seda, et politseinikud ei püüa sugugi ilmtingimata jalgrattureid, kes kõnniteel sõidavad, trahvida, nagu täna võib-olla mulje jäi. Kui see on juhtunud, siis on see pigem kahetsusväärne erand kui reegel. Paluti ka Strandbergilt vabandust paluda, kui tal väga ebameeldiv kogemus on olnud, aga kinnitati, et üldiselt on kõik kaine mõistusega. Minu arvates eelnõu määratlus "jalakäijat ohustamata" annab tegelikult politseinikule piiramatu võimu inimese üle otsustada. Kui ta on pahatahtlik, siis ta võib rattureid kõnniteelt piiramatuses koguses rajalt maha võtta. Ja kui politseinik on pahatahtlik täna, siis on ta seda ka pärast eelnõu seadusena vastuvõtmist. Nii et selles mõttes küll ei muutu midagi.

Toomas Trapido, palun!

Hea ettekandja! Küsin protokolli huvides: kas ma sain õigesti aru, et Eesti Roheline Liikumine, kelle esindaja Mari Jüssi käis majanduskomisjoni koosolekul või töörühma koosolekul, ei toeta sellisel kujul eelnõu?

Jah, seal töögrupis sain mina nii aru ja ma usun, et ka teised kohalolnud. Ta nagu ütles, et tema – ma täpselt ei mäleta, aga põhimõtteliselt ta väljendas end niimoodi – seda eelnõu ei kaitsnud.

Väino Linde, palun!

Hea ettekandja! Kas põhimõtteliselt võiks jalgrattaga liikujad jagada kaheks: esiteks on jalgrattaga sõitjad ja teiseks jalgrattal kulgejad? Ma nagu sain niimoodi aru.

Nii täpselt me seda ei arutanud, et kes kulgeb ja kes sõidab.

Marek Strandberg, palun!

Kas ma saan õigesti aru, et teie jalakäijana, hea ettekandja, oleksite meeleldi nõus saama vopsu kaasaegselt tõukerattalt, millega on võimalik arendada ka kiirust 30–40 km/h? Kas te ütleksite selle peale, et ei ole midagi, see on ju tõukeratas, mis tegelikult on jalakäija?

Ma üritasin juba enne öelda, et kui praegu tekitavad probleeme rulluisutajad ning tõukerataste ja võib-olla muudegi vahenditega sõitjad, siis see ei tähenda, et me peaksime lubama kõnniteele sõitma veel mõne vahendi juurde. Siis satuvad jalakäijad veelgi rohkem ohtu. Ma usun, et see ei ole lahendus. Pigem üritame olukorda parandada ja kui siia saali jõuab uus liiklusseadus, siis seal on mitu sätet, mis olukorda muuta üritavad. Meil on alati võimalus selle kohta omad ettepanekud teha ja need läbi arutada.

Hea ettekandja, tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 398 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame ettepaneku hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde?
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 398 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 30, vastu 5 ja erapooletuid ei ole leidis ettepanek toetust. Eelnõu 398 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.
11. päevakorrapunkt on käsitletud.

Läheme 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Hollandi Kuningriigi vahelise tulu‑ ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu muutmise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli rahandusminister Ivari Padari!

Lugupeetud härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Hollandiga sõlmitud tulu‑ ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja tõkestamise leping põhineb Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni tüüplepingul, mida on läbirääkimiste käigus lepinguosaliste riikide delegatsioonide vastastikusel kokkuleppel muudetud või täiendatud. Topeltmaksustamise vältimise lepingute sõlmimise eesmärk on investeeringute soodustamine. Selleks jagab leping lepinguosaliste riikide vahel maksustamisõigused, hoides samas ära diskrimineerivat maksustamist ning kõrvaldades rahvusvahelist topeltmaksustamist.
Protokolliga muudetakse lepingus topeltmaksustamise vältimise sätteid. Uue protokolli eesmärk on kõrvaldada maksustamisõiguse jagamise tõttu tekkinud ühe tululiigi topeltmittemaksustamise olukord. Eesti residentide kunstnike ja sportlastena Hollandis teenitud tulu ei maksustata ei tuluallikariigis ega ka residendiriigis. Kunstnike ja sportlaste tulude topeltmaksustamise vältimiseks on Eesti siiani kasutanud vabastusmeetodit, uue protokolli jõustumisel asendatakse vabastusmeetod krediidimeetodiga.
Vajadus lepingusätete muutmise järele tuleneb Hollandi seaduse muudatusest: 2008. aasta algusest ei maksustata Hollandis mitteresidentidest kunstnike ja sportlaste tulu ning vabastusmeetodi kasutamise jätkumisel jääks Eesti residentide kunstnike ja sportlastena Hollandis teenitud tulu maksustamata.
Topeltmaksustamise vältimise leping määrab kindlaks maksustamise võimalused, mis realiseeruvad lepinguosaliste riikide maksuseaduste kaudu juhul, kui selline maksustamine on seadusega ette nähtud. Välislepingute ülimuslikkuse riigisisese õiguse üle sätestab Eesti Vabariigi põhiseadus, mille kohaselt Eesti seaduste ning ratifitseeritud välislepingute vahelise vastuolu korral kohaldatakse välislepingu sätteid. Tänan teid tähelepanu eest!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Jürgen Ligi!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Ministri ülevaade selle lepingu sisust oli ammendav. Rahanduskomisjon tutvus selle eelnõuga 16. veebruaril ja võttis üksmeelselt vastu otsuse, et esimene lugemine võiks täna lõppeda, ja pakub muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. märtsi kell 18. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 425 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. märtsi 2009 kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud.
12. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud notariaadiseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli justiitsminister Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Väga austatud Riigikogu liikmed! Loomulikult on see väga hea seaduseelnõu. Kõigepealt tahan öelda, et avalik-õiguslik notariaat on Eestis ennast igati õigustanud. Enam ammu pole ka järjekordi notari jutule saamiseks. Notarite puhul on tegemist vägagi kvalifitseeritud juristidega ning oleks patt neid mitte ära kasutada õigusteenuse kättesaamise lihtsustamiseks.
Aga nüüd eelnõust endast. Tegemist on väga mahuka eelnõuga. Selle eelnõuga muudetakse kokku 12 seadust. Kõigil asjahuvilistel soovitan ma kindlasti läbi lugeda seletuskirja ja sellele lisatud audiitorfirma KPMG tehtud analüüsi, mis on selle seletuskirja lisa.
Järgnevalt peatun ma eelnõu eesmärgil ja peamistel muudatustel võrreldes kehtiva olukorraga. Eelnõu eesmärk on muuta kvaliteetne õigusteenus paremini kättesaadavaks üle Eesti, sealhulgas vähekindlustatud isikutele. Samuti luuakse isikutele täiendavad ja mugavad võimalused asjaajamiseks (dokumendi apostilliga kinnitamiseks ja ka vaidluste lahendamiseks kohtuväliselt). Eelnõuga suurendatakse vandetõlgi ameti ja teenuse atraktiivsust ning muudetakse notariameti pidamine senisest paindlikumaks ja ka konkurentsivõimelisemaks.
Nüüd mõnest olulisemast muudatusest. Notariaadiseaduses võetakse kasutusele uus mõiste "notari ametiteenused". Lisaks ametitoimingutele, mille osutamine on kohustuslik, võib notar hakata osutama ka ametiteenuseid. Ametiteenused on allutatud samasugusele notari ametitegevust puudutavale regulatsioonile nagu ametitoimingudki. Ka ametiteenuste osutamiseks peab olema sõlmitud kohustuslik vastutuskindlustusleping. Notaril on ametiteenuste registreerimise ja aruandluse kohustus, samuti huvide konflikti vältimise ja saladuse hoidmise kohustus. Erinev on vaid see, et ametiteenuseid ei ole notar kohustatud osutama ning tasu ametiteenuste eest ei ole mitte seadusega ette nähtud, vaid see lepitakse kirjalikult kokku notari ja kliendi vahel.
Laiendatakse notari pädevust. Notaritele antakse õigus anda õigusnõu ka tõestamistoiminguväliselt, sealhulgas maksuõigusalast nõu ning nõu välismaa õigust puudutavates küsimustes. Õigusnõustamine hõlmab lisaks suulisele nõustamisele ka isiku jaoks dokumendi koostamist, maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist kohtule ning samuti isiku esindamist haldusmenetluses ja kohtus registriasja lahendamisel. Notaril oleks edaspidi õigus olla ka lepitajaks ja vahekohtunikuks, samuti oleks notaritel õigus edaspidi kinnitada abielu sõlmimist ja abielu lahutamist. Välismaal kasutusse minevate Eesti avalike dokumentide tunnistusega ehk apostilliga kinnitamise õigus antakse ministeeriumidelt üle notaritele. Aastas väljastatakse praegu veidi vähem kui 10 000 apostilli. Ma usun, et see muudatus on ratsionaalne, kuna praegu kinnitavad dokumente vastavalt oma pädevusele ja dokumendi sisule Haridus‑ ja Teadusministeerium, Justiitsministeerium, Siseministeerium, Sotsiaalministeerium ja Välisministeerium. Selline killustatus ei ole väga mõistlik. Ma usun, et tavakodanike jaoks, kes ei ela Tallinnas või Tartus, muutub kord selle muudatuse tõttu oluliselt paremaks, kuna nüüd saab pöörduda otse notaribüroosse.
Eelnõuga laiendatakse ja täpsustatakse notari ametist eemalviibimise võimalusi ja tagajärgi. Muudetakse notarikandidaadi tasustamist ja staatust pärast kandidaaditeenistuse väljaõppe lõppemist. Samuti muudetakse selgemaks ja läbipaistvamaks notari distsiplinaarsüütegude menetlemise korda.
Eelnõuga kaotatakse ka vandetõlkide tööpiirkonnad ja ametikohtade arv. Praktika on näidanud, et viie aasta jooksul, mil vandetõlkide institutsioon on Eestis olemas olnud, ei ole tööpiirkondade regulatsioon kuidagi kaasa aidanud vandetõlgiteenuse kättesaadavusele, pigem on see olnud takistuseks. Erinevalt notarist ei ole vandetõlk teenuste osutamisel seotud bürooga, ta võib tõlkida ja seda kinnitada tegelikult ükskõik kus. Nii on ka tegelikult dokumente tõlkimiseks ühest tööpiirkonnast teise saadetud, kas siis postiga või kulleriga, sest ühes tööpiirkonnas lihtsalt puudub vastava keelesuuna vandetõlk või on ta olnud liiga üle koormatud. Seega aitab tööpiirkondade kaotamine parandada teenuse kättesaadavust. Kliendid saavad vandetõlkidega ise kokku leppida dokumentide tõlkimiseks üleandmise viisis ja kohas. Vandetõlgi poolt teenuse pakkumist võimalikult suurele hulgale klientidele tuleks soodustada.
Eelnõuga muudetakse ka notari tasu fikseeritud määrasid lähtuvalt toimingute kuluarvestusest. Tahan juhtida tähelepanu sellele, et fikseeritud tasumäärasid pole muudetud alates 1993. aastast, mil need kehtima hakkasid. 1996. aastal kehtima hakanud uude seadusesse lihtsalt võeti need tasumäärad üle ja ka siis neid ei muudetud. Senikaua on neid vanu tasumäärasid subsideeritud kinnisvaratehingute arvel, aga ei pea vist olema eriti nutikas, et aru saada, et kinnisvaraturg on langustrendis ja niisugust buumi, mis toimus lähiminevikus, enam niipea ei tule. Kui üldse tuleb. Nagu ma juba ettekande alguses viitasin, tellis Notarite Koda analüüsi audiitorfirmalt KPMG ning eelnõus välja pakutud uued fikseeritud tasumäärad lähtuvad just sellest analüüsist. Tahan märkida, et tehingu väärtusest sõltuvaid tasumäärasid ei muudeta, need jäävad samale tasemele kui praegu.
Kuna Riigikogu liikmetest on väga paljud kohaliku omavalitsuse taustaga, siis siinkohal tahan juhtida tähelepanu nendele muudatustele, mis puudutavad valla‑ ja linnasekretäri pädevust tõestamistoimingute tegemisel. Etteruttavalt olgu öeldud, et valla‑ ja linnasekretäri vastavat pädevust on kärbitud. Ajalooliselt oli valla‑ ja linnasekretäridele teatud notaripädevuse delegeerimine ajendatud pikkadest notarijärjekordadest ning soovist soodustada teenuse kättesaadavust. Praeguseks on notariteenuse kättesaadavuse probleem ära langenud, notareid on Eestis ametis piisaval hulgal ning kõikvõimalikke kinnitamisi ja lihtsamaid tõestamisi saab tavaliselt teha jooksvalt, ilma ette registreerimata. Seega puudub tegelikult vajadus koormata valla‑ ja linnasekretäre nende ameti põhiosaks mitteolevate lisaülesannetega. Ehk lühidalt öeldes: praegusel kujul säilib kohalikus omavalitsuses pensionide ja sotsiaaltoetuste kättesaamiseks tehtavate toimingute tõestamise võimalus, kõik muu mitte. Kuna auto kasutamise volikirja ei pea samuti enam notariaalselt tõestama, siis jäetakse notariaadiseadusest välja auto kasutamise volikirja, samuti allkirja ja allkirjanäidise õigsuse kinnitamine valla‑ ja linnasekretäri poolt. Kokkuvõttes peaks valla- ja linnasekretäri halduskoormus vähenema.
Siinkohal ma lõpetan. Veel kord soovitan lugeda KPMG analüüsi, mis seletuskirjale on lisatud. Valitsuse esindajana toetan kindlalt Riigikogu õiguskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Nagu ettekandest võis aru saada ja nagu eelnõust võib lugeda, peaks seetõttu, kuna kinnisvaratehingute arv on vähenenud, notarite tasusid tõstma. Ehituses on ka ehitusmahud vähenenud. Kui vanasti, ehitusbuumi ajal taheti saada kümme krooni kivi paikapaneku eest, siis nüüd, kuna mahud on väiksemad, peaks ka äkki seadusega määrama, et ehitajale tuleb maksta kakskümmend krooni kivi paikapanemise eest, et ta teenistus endiseks jääks? Kas see on ikka päris õige? Notarid on oma bürood piisavalt suureks ajanud, on kulutusi suurendanud ja nüüd, kui majanduses on raskem, peame seadusega nende tasusid suurendama, et nad saaksid niisama hästi ära elada kui enne. Kas siin ei peaks mängima turutingimused?

Tänan väga! Teie konstruktsioon lähtub eeldusest, et need on vabalt turul kujunevad hinnad, aga nad ju ei ole. Notarid on avalikud teenistujad ja kogu nende tegevus on seadusega reguleeritud, sealhulgas ametitoimingute eest võetavad tasud. Need ei kujune turul. Riik peab selle hinnakirja kindlasti kehtestama. Tegemist on ikkagi avalik-õigusliku notarite kojaga ja ladina tüüpi avalik-õigusliku notariaadiga. Ma juba mainisin ettekandes, et neid tasumäärasid ei ole muudetud alates 1993. aastast, kui nad kehtima hakkasid. 1996. aastal võeti 1993. aasta määrad lihtsalt üle ja pandi uue seadusega kehtima. Aktsepteeriti seda olukorda, sealhulgas tegid seda notarid, et nende toimingute tegemiseks tehtavaid kulutusi subsideeriti tegelikult kinnisvaratehingute tasudega. Praegu ei ole see enam võimalik. Lähtudes üldisest printsiibist, et toimingu eest tuleb küsida seda raha, mis toiming tegelikult maksma läheb, on tehtud ka see analüüs, millele ma kahel korral viitasin.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh! Jah, te viitasite küll sellele analüüsile. Võtame siit juhusliku rea, näiteks üldvolituse tõestamine – toimingu kulu 390 krooni. Volituse tõestamine, tempel alla ja 390 krooni! Kehtiv tasumäär oli 200 krooni ja nüüd kehtestame kohe 400 krooni ehk hinnatõus on 100%! Millegipärast, kuigi majanduses on igal pool langus ja hinnad langevad, tõstame meie hindu 100%. Miks me ei tõstnud neid hindu siis, kui majandusel läks hästi ja oli võimalik hindu tõsta? 100% hinna tõstmine praeguses majandussituatsioonis küll normaalne ei ole. Kuidas seda kommenteerida, miks ikka 100%? Kui lihtsalt volituse tõestamise hinnaks võib panna 390 krooni, siis ega see uuring erilist usaldust ei ärata.

Tänan väga! Te andsite hinnangu audiitorfirma tööle. Mina ei ole nii julge, et julgeksin selliseid hinnanguid anda. Audiitorfirma on analüüsinud kõiki toimingu komponente: nii materjalikulu, tööajakulu, arhiivide kulu, kõiki neid kulusid. Ma veel üks kord kordan: neid tasumäärasid ei ole muudetud 1993. aastast. Võib-olla teie oskate mulle ütelda, millised 1993. aasta hinnad meil täna veel kehtivad?

Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Puudutasite kohalike omavalitsuste sekretäride volitusi. Ma ei ole seda KPMG aruannet läbi lugenud, kuid omavalitsuste sekretärid on siiani oma toimingutega väga hästi hakkama saanud ja need toimingud on olnud praktiliselt tasuta. Seda enam, et need sekretärid on ju tegelikult, nagu te alguses ütlesite, vähemkindlustatud kodanikele kõige lähemal. Miks peaks neid toiminguid siis kärpima? Siit on otseselt näha, et me tahame kodanike käest ikkagi lisaraha kätte saada.

Vaadake, see KPMG uuring kindlasti ei käsitle seda, kas valla‑ ja linnasekretäril üldse peaks olema mingil moel tõestamispädevus või mitte. See ei puutu siin asjasse. Kurioosum on selles, et valla‑ ja linnasekretärid ise seda teenust üldse ei soovi osutada. Nad on kogu aeg võidelnud selle eest, et neile seda kohustust peale ei pandaks. Neil ei ole vastavat ettevalmistust ja nende jaoks on see selge lisakoormus. Seadusandja on olnud seda meelt, et seoses notariteenuse kättesaadavuse probleemidega peab lihtsamaid tõestamistoiminguid saama teha ka kohalikus omavalitsuses. Nüüd on see probleem ära langenud. Nüüd on notariteenus sedavõrd kättesaadav, et me võime öelda, et me võiksime valla‑ ja linnasekretärid sellest halduskoormusest vabastada. Samas ei pea me väga ratsionaalseks jällegi teha ühte lisareformi selliselt, et ka pensionide kättesaamiseks vajalike volituste pärast peaks minema notari juurde. See on nii välja kujunenud, inimesed on sellega harjunud ja me leiame, et need tõestamistoimingud võiksid ikkagi valla‑ ja linnasekretäride kohustuseks jääda. Aga ma ütlen veel üks kord: kurioosum on see, et nad ise ei taha seda teha.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Erik Salumäe!

Austatud härra aseesimees! Head ametikaaslased! Lugupeetud minister! Õiguskomisjon käsitles kõnealust eelnõu kahel istungil: 16. ja 17. veebruaril. Esimesel istungil oli kohal justiitsminister, kes nii nagu ka täna siin saalis andis ülevaate eelnõu eesmärkidest. Küsimused olid samalaadsed nagu täna siin ning puudutasid eeskätt notari tasude muutmist. Teisel istungil olid kohal Notarite Koja esimees Anne Saaber ja aseesimees Priidu Pärna ning mõlemal istungil oli kohal ka Maris Järv Justiitsministeeriumist.
Komisjoni arutelu, eriti teisel päeval, keskendus notari tasu määrade muutmise detailidele. Minister juhtis tähelepanu, et selle eelnõu juures on väga mahukas seletuskiri, kus kõiki neid aspekte on põhjalikult selgitatud. Samuti on siin põhjalik KPMG tehtud analüüs. Küsimused tasumäärade kohta olid täpsustavad ja ma nendel ei peatuks. Küll aga oli komisjonis üleval ka abielu sõlmimise ja lahutamise kinnitamise õiguse notaritele andmise teema. Eelkõige sellest aspektist, et kui eelnõu rakendussätetes on ette nähtud, et see jõustub 1. jaanuaril 2011, siis kas oleks võimalik tuua seda tähtaega varasemaks. Notarid ja Justiitsministeeriumi esindajad selgitasid, et põhimõtteliselt oleks see keeruline, kuna seal on vajalik ka teatud infotehnoloogiline lahendus, mismoodi need kanded jõuavad registrisse. Seetõttu ei julge nad praegu kirjutada seadusesse sisse, et seda oleks võimalik teha 1. jaanuarist 2010, kuid võimalik, et menetluse käigus on seda kuupäeva ehk siiski võimalik tuua 1. jaanuarist 2011 ettepoole.
Nüüd komisjoni menetluslikud otsused, mis tehti konsensusega: esimene lugemine lõpetada, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata kümme tööpäeva, tähtaeg on 11. märts 2009 kell 6 õhtul. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 11. märts kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud.
13. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme 14. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kaubamärgiõiguse Singapuri lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kaubamärgiõiguse Singapuri lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu on teie ees ja valitsuse ettepanek on see ratifitseerida. Selle sammuga me jõustame 2006. aastal kokku lepitud kaubamärgiõiguse lepingu ja juhendi, mis on välja töötatud Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni tegevuse raames. Selle põhiline sisu on orienteeritud sellele, et lepingu ratifitseerinud või sellega ühinenud osalisriigid ühtlustavad oma kaubamärgi õiguskaitse taotluste esitamise ja menetlemise protseduurireeglid ning nõuded esitatavatele dokumentidele. Selline ühtne süsteem annab kaubamärgi omanikule kindlustunde, et asukohariigis ei nõuta kaubamärgile õiguskaitse taotlemisel enamat, kui rahvusvahelise lepinguga on lubatud.
Eesti kirjutas sellele lepingule alla 2006. aasta 28. märtsil Singapuris. Nüüd on meie valitsuse sisesed protseduurid jõudnud niikaugele, et võime langetada Riigikogus ka ühinemisotsuse vastavalt põhiseaduse § 121 punktile 2 ja punktile 5. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Ma tänan ministrit! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Hannes Astoki!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Nimetatud eelnõu arutas majanduskomisjon oma 9. veebruari koosolekul. Kohal olid Patendiameti õigusosakonna juhataja Viive Kübar ning Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi siseturu osakonna kvaliteedi infrastruktuuri talituse peaspetsialist Maris Merilo. Kui meile seda toredat eelnõu tutvustati, siis ei olnud veel eelnõuga kaasas lepingu juurde kuuluva juhendi rahvusvahelisi näidisvorme, mis nüüd peaksid olema teile esitatud. Komisjon otsustas saata eelnõu täiskogule täna esimeseks lugemiseks, teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 4. märts kell 18. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 409 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 4. märtsi kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud.
14. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Lähme 15. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud sadamaseaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Riigikogu liikmed! Sadamaseaduse eelnõu on teie ees. Selle väljatöötamisel on olnud mitu põhjust. Kehtiv sadamaseadus on suhteliselt vana, vahepeal on palju muutunud.
Kõigepealt, seaduseelnõu tekst viib Eesti õiguse kooskõlla Euroopa Liidu õigusaktidega. Põhiliselt puudutavad need ohutusega seonduvat. Informatsiooniks niipalju, et Eesti suhtes on algatatud ka rikkumismenetlus. See on võtnud meilt piisavalt palju aega, et sadamaseadus teie ette tuua. Nüüd on ta siin. Kui me ta vastu võtame, siis me harmoneerime Eesti õiguse ühtlasi vahepeal jõustunud Euroopa Liidu õigusaktidega ja meil on suur potentsiaal see rikkumismenetlus lõpetada.
Võrreldes kehtiva regulatsiooniga reguleerib sadamaseadus ohutusega seonduvat, alates laevaliikluse korraldusest ja turvalisuse tagamisest sadamaalal, sadama akvatooriumis, ning samuti keskkonnakaitsenõudeid sadamateenuste osutamisel.
Eelnõu reguleerib sadamate kasutuselevõtmist ning nende registrisse kandmist. Me oleme pidanud silmas seda põhimõtet, et sadamad on erinevad. On suuremaid sadamaid ja väiksemaid sadamaid. Eelnõu lähtub sellest arusaamast, et väikesadamate jaoks võiksid nõuded olla lihtsamad, sadamaid oleks võimalik siis kergemini rajada ja kasutusele võtta. Oleme lähtunud ka sellest, et kogu protseduur, mis puudutab sadama loomiseks vajalikke dokumente, sadamapasse, oleks võimalikult lihtne ja läbipaistev. Eelnõu kohaselt luuakse elektrooniline sadamaregister, mis võimaldab eri ametkondadel, kes sadamate ja seal olevaga tegelevad, paremini jälgida tegelikku olukorda.
Kõige lõpuks tegeleb eelnõu ka sellega, et reguleerib riigi omandis olevatesse veekogudesse sadamaehitiste ehitamise võimaldamist ning praeguse, sadamaehitiste riigi omandis olevate veekogude põhjale rajamist takistava olukorra lõpetamist. Teisisõnu: ta reguleerib seda, millise õigusliku staatusega käsitleda erinevaid vesiehitisi, ja samuti seda, et kui sadama ehitamise hulka kuulub mere n‑ö täitmine maismaaga, siis kuidas on õiguslikult võimalik tuua selline täiendav, sadama ehituse käigus tekkinud maa-ala tsiviilkäibesse, et oleks tegemist usaldusväärse krediiditagatisega ja et see soodustaks ka investeerimist meie sadamatesse. Ka see leiab eelnõu rakendussätetes kajastamist.
Võib-olla lühikese ülevaatena olekski see kõik.

Aitäh! Hea ettekandja! Teile on küsimusi. Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Tundub, et see eelnõu on ülimalt vajalik. Aga minu küsimus on järgmine. Kas see eelnõu käsitleb ka siseveekogusid: järvesid, jõgesid?

See eelnõu käsitleb neid veekogusid, mis praegu vastavalt veeseadusele on deklareeritud kui riigi omandis olevad. Iseenesestmõistetavalt on see meri (ma ei hakka seda loetelu praegu välja võtma), Peipsi järv ja ka jõed selles ulatuses, nagu nad on kehtiva veeseaduse järgi deklareeritud riigi omandiks. Selles mõttes siin vahet ei ole. Kui me räägime mere põhja ehitamisest, siis me tegelikult mõtleme selle regulatsiooni all seda, kui sadama rajamine toimub sellisesse veekogusse, mille seadusandja on praegu deklareerinud riigi omandisse kuuluvaks. Nendel siseveekogudel, mis võivad olla tavalises tsiviilkäibes, käib ka ehitamine ja kõik muu tavapärases korras.

Ene Kaups, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! See eelnõu käsitleb ka sadamate ehitamise tasu. Kui sadama ehitamise käigus tekib juurde maad, siis see juurde tekkinud maa maksustatakse poole juurde tekkinud maa maksustamishinnaga. Minu küsimus on: kas hiljem, järgnevatel aastatel lisandub kohustus tasuda maamaksu ja kui, siis mis tingimustel?

Vastus on, et loomulikult. See juhtum, mida te tõenäoliselt oma küsimusega silmas peate, puudutab olukorda, kui sadama rajamisel võetakse merelt alaliselt maad juurde, tekib maa-ala. Kuid siiamaani on ebapiisavalt käsitletud omandiküsimusi, sealhulgas selle uue tekkiva maa-ala tsiviilkäibesse toomist ehk maakatastrisse, kinnistusraamatusse kandmist jne. Loomulikult tekib maa-ala, mis allub tavapärasele režiimile. Mis puudutab maamaksu, siis juhul, kui sadama omanikul on selline õigus tekkinud ja seaduseelnõu näeb ette vajalikud protseduurid, et riigi huvid oleksid kaitstud, et kohaliku omavalitsuse huvid oleksid kaitstud, et sadama arendamine käiks üldiste planeeringute kohaselt, siis on oluline, kuidas riik teenib selle pealt, et sadama omanik tegelikult omandab endale täiendavat maad, ja see hind on kujundatud maamaksu praeguse suuruse kaudu. Majanduskomisjonis on arutletud, kas see on mõistlik, kas see on piisav. Ma ei välista seda, et me esimese ja teise lugemise vahepeal võime seda arutelu jätkata. Võib-olla leiame mingi parema hinna kujundamise regulatsiooni, aga mingisugune hinna kujundamise regulatsioon peaks olema.

Marek Strandberg, palun!

Hea minister! Püüa palun veel kord ka siin saalis selgitada, millistel kaalutlustel ei reguleeri kõnealune seadus avamere tuuleparkide ja avamere tuulikute rajamist, kuigi esialgu selline kava oli. Üldiselt on tuulik avamerel ju üsna sarnane sadamaga, sellel on oma vundament, on mingi asi, mis meenutab vinti. Ta on küllaltki lähedane sellele, mis asi on sadam. Pean ka silmas, et siinsamas saalis on ju varemgi tegelikult arutatud seadusi, mis on teineteisest väga kauged, aga ometi on nad kokku pandud.

Aitäh! Sellele küsimusele saab vastata kahtepidi, ühtepidi ametkondlike protseduuride kogu kirevust ja nende vahel n‑ö seiklemist kirjeldades ja teistpidi sisulise poole pealt. Esimesest poolest rääkides, kuna tegemist on suhteliselt uuendusliku asjaga, siis vähemalt viimase kolmveerand aasta jooksul, kui me seda oleme menetlenud, on olnud kaks eri nägemusega ametkonda. Üks on Keskkonnaministeerium, kes kaitseb olemasolevaid arusaamasid, ennekõike riigi omandit nende mainitud veekogude, sealhulgas merega seoses, ja Justiitsministeerium, kes püüab saada teatud revanši selle eest, et omal ajal sai asjaõigusseaduse väljatöötamisel kompromissina alla antud just sellelesamale Keskkonnaministeeriumile, teisisõnu, probleem on selles, kuidas õigusterminoloogiliselt ja filosoofiliselt merepõhja ja seda riigi ainuomandit täpselt käsitleda. Nende kahe vaidluse vahel majandusministeerium ekslebki. Kord leitakse selline kompromiss, kord teistsugune kompromiss. Üks kompromiss oli see, et me sadamaseaduse sadamaehitiste osaga tulime kiiremini siia teie ette. Nagu ma ütlesin,  tegeleb sadamaseadus veel paljude muude tähtsate küsimustega. Meil on olemas ka Euroopa Komisjoni poolt Eesti Vabariigi vastu algatatud rikkumismenetlus, ja selle tõttu pidime me sadamaseadusega kiiremini edasi liikuma. Mis puudutab muid merre rajatavaid võimalikke ehitisi, tuuleparke, aga miks mitte ka võimalikke teid, on räägitud ka mingitest kunstsaartest ja paljudest muudest asjadest, siis selle temaatikaga me tegeleme jätkuvalt edasi. Näiteks hommegi arutatakse valitsuskabinetis erinevaid nägemusi. Ma pean siin majandusministrina ütlema, et mind huvitab tegelikult praktiline tulemus. Üsna raske on sellistes kahe ametkonna teoreetilistes vaidlustes olla kohtumõistja. Pigem on meie huvi see, et ametkonnad oleksid ühe nägemusega ja me saaksime nende asjadega edasi liikuda. Nii et ma väga loodan, mis puudutab tuuleparke ja võimalikke muid vesiehitisi, et lähiajal siiski ka nende osas jõuavad valitsus ja kõik ministeeriumid mingile ühtsele arusaamisele ja siis me saame selle eelnõuga teie ette tulla. Sisulise poole pealt teen ma siiski märkuse, et kõik sadamaehitised ja tuulepargid ei ole päris sarnased. Ehitusspetsiifika tõttu tekivad hoopis teistlaadsed, nii õiguslikud kui ka sisulised probleemid, mida eelnõu peaks sellisel juhul käsitlema. Tuulepark ei ole igavene, by the way, härra Strandberg. Tuulepark võib tunduda igavene, kui elu kestaks 10–20 aastat. Kui me räägime sadamaehitisest, siis inimmõistust ja tehnoloogiat silmas pidades võib see tõenäoliselt kujuneda igaveseks ehitiseks. Nii et need on natukene erilaadsed asjad. Teiseks, sadamad on ka maismaaga püsivalt ühendatud, meretuulepargid ei ole tegelikult maismaaga püsivalt ühendatud. Niisiis, sellised olid kommentaarid, aga teie küsimus oli igati asjakohane.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh! See, et see seadus on Riigikokku jõudnud, on äärmiselt vajalik, sest vette ehitamine on meil siiamaani suhteliselt nõrgalt reguleeritud. On tore kuulda, et tuleb täiendust. Aga 8. peatükk, mis käsitleb veekokku ehitamist ja sellega seotud tasusid, tekitab teatud pretsedendi. Siin räägitakse tekkivast maast, eeldatavasti inimkäte läbi tekkivast maast, aga maad tekib juurde ka naturaalselt. Teatavasti  kerkivad meie saared igal aastal mõne millimeetri võrra, paljud ranna-alad kasvavad täis ja seda maad tekib ka naturaalselt juurde. Näiteks, Muhu‑ ja Saaremaa vahel on Väikese väina tammi kõrvale tekkinud looduse tõttu või inimkäte vahelesegamatuse tõttu väga palju n-ö uut maad. Kas võib eeldada, et nende maade maksustamisel rannaäärsete alade elanike puhul rakendatakse sama reeglit või ei?

Ei! See on hea ja väga huvitav küsimus. Nende maade õiguslikku staatust, mis tõusu või mõõnaga merest tõusevad või vee alla jäävad, reguleerib üldisel tasemel asjaõigusseadus, aga mis puudutab nende piiride muutust ja nende õiguslikku fikseerimist, siis ma ei tea, et Eestis oleks selle kohta mingit pretsedenti, et oleks õiguslikult fikseeritud selline püsiv maa ja mere, tõusu ja mõõna vahekord, millel oleks omakorda mingisugune mõju maa maksustamisele.

Hannes Astok, palun!

Aitäh! Hea minister! Teie esitatud eelnõus torkab silma üks nüanss. Kehtiva seaduse järgi määrab sadama akvatooriumi Vabariigi Valitsus, aga eelnõu järgi määrab selle majandus‑ ja kommunikatsiooniminister. Milline mõttekäik selle muudatuse tegemise on tinginud?

Aitäh! Selline mõttekäik, et vabastada valitsus kui kollektiivne organ liigsest bürokraatiast. Minul isiklikult ei ole mingisugust ambitsiooni teha seda ainuisikuliselt, aga üldine hoiak on korduvalt olnud selline, et valitsus tuleks vabastada üksikotsuste tegemistest. Samas, jällegi, kui seda peetakse nii kaalukaks ja paljusid ametkondi puudutavaks, siis võib see jääda ka Vabariigi Valitsuse ülesandeks.

Kalle Palling, palun!

Aitäh! Hea minister! Marek Strandberg küsis teie käest meretuuleparkide kohta. Teatavasti on see teema tõepoolest sadamaseadusest välja võetud. Te mainisite, et loodate, et lähiajal jõuab Riigikokku ka meretuuleparke ja merre ehitamist puudutav seaduseelnõu. Mille taga see seisab ja milline on ikkagi, natuke täpsemalt öeldes, see tähtaeg, millal ta siia Riigikokku jõuda võiks?

Aitäh! Teile võib vastata lihtsamalt: küsige seda siis, kui te kohtute oma fraktsioonis Jaanus Tamkivi ja Rein Langiga. Ma arvan, et need kaks džentelmeni on need, kes saavad anda täpse vastuse. Sest, tõtt öelda, vaidlevad nende juhitavad ametkonnad. Majandusministeeriumi seisukohast oleks selles eelnõus võinud ammu olla tervikuna selline kontseptsioon, mis ühel või teisel moel kehtima jääb. Selleks, et neid erinevaid käsitlusi edasi liigutada, viime need neljapäeval valitsuskabinetti ja ehk suudetakse valitsuse kabinetikoosolekul jõuda mingisugusele ühtsele seisukohale. Juhin tähelepanu veel sellisele, võib-olla ebaolulisele bürokraatlikule detailile: kui hakati selle küsimusega, merre ehitamise õigusliku regulatsiooniga tegelema, siis moodustati üks valitsuskomisjon. See oli, tõtt öelda, eelmise valitsuse ajal. Selles valitsuskomisjonis olid esindatud kõik ametkonnad, alates Maa-ametist, Keskkonnaministeeriumist, Justiitsministeeriumist, Rahandusministeeriumist, ma ei hakka isegi edasi lugema. Tegelikult saavutas see komisjon absoluutse konsensuse, et niimoodi minnakse edasi, kõik on kokku lepitud, kõigile meeldib. Ja tere hommikust! Millegipärast võttis Justiitsministeerium oma positsioonid tagasi. Uudishimuliku inimesena hakkasin uurima, miks sellise lugupeetud asutuse nagu Justiitsministeerium seisukoht nii äkki muutus, kas on maailmas mingisugune uus teadmine tekkinud või midagi muud. Lihtsalt üks väga lugupeetud ametnik valiti kohtunikuks ja tuli üks uus ametnik, kellel olid hoopis teistsugused käsitlused, võib-olla oli ta lugenud teistsugust kirjandust. Selle tõttu muutus üsna pikalt, aasta kestnud ametkondadevahelise töögrupi töö täiesti mõttetuks. Nüüd oleme kulutanud väga tarkade inimeste uksi Justiitsministeeriumis. Ma räägin teile seda, kuna te küsisite ametkondadevaheliste erimeelsuste kohta. Midagi ei ole teha. Kindlasti aitaks siin justiitsministri selgem seisukoht selle kohta, mis on siis tegelikult praktiline, mõistlik, poliitiliselt teostatav, ametkondade vahel vähem erimeelsusi tekitav. Te möönate, et praktilist poliitikat on siin sedavõrd, et asjad oleksid selged, seadused töötaksid, investeeringud oleksid kaitstud ja asjad toimiksid. See on tegelikult valitsuse ühishuvi. Aga kui ekspertide seisukohad risti vastupidiseks muutuvad, siis on muidugi ametkondade ühistöö üsna pärsitud. See on üks negatiivne näide. Töögrupi aastane töö kujunes üsna viljatuks seetõttu, et üks ametkond ootamatult oma seisukohta muutis.

Marek Strandberg, palun!

Hea minister! Ma loodan, et te suudate selgitada oma headele kolleegidel eri ametkondadest ja ministeeriumidest seda lihtsat tõsiasja, et investeeringuid sadamatesse on Eestisse tulemas ilmselt väiksemal määral kui investeeringuid võimalikesse tuuleparkidesse ja majanduskasvu mõttes on investeeringud olulised. Mida te kavatsete selles osas teha? Kui teie enda kõnet natuke parafraseerida, siis by the way on lugu ju selline, juhin tähelepanu, et sadam on tuulepargiga rohkem sarnane kui soolise võrdõiguslikkuse seadus kohaliku omavalitsuse haldusjaotusega. Nende koos käsitlemist on koalitsioon ju ometi  igakülgselt  toetanud.

Aitäh! Aga ma ei pannud tähele küsimust. Kui küsimus oli selles, kumb on tähtsam, kas sadamad või tuulepargid, või kumba on investeeringud tähtsamad, siis ma arvan, et mõlemad on jätkuvalt tegelikult suhteliselt atraktiivsed investeerimisobjektid ja majandusele olulised. Ma muidugi jätkuvalt ootan, härra Strandberg, neid kümnete miljarditega investoreid enda juurde, et me saaksime arutada, kuidas riik saaks neile abiks olla, et need kümned miljardid dollarid jõuaksid kiiresti Eesti majandusse. Ma ei hakka praegu siit Riigikogu kõnetoolist oma mobiiltelefoninumbrit ütlema, see on sul olemas. Nii et ootan kohtumist miljardiinvestoritega.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh! Hea minister! Tulen korraks selle merest tekkinud maa juurde tagasi. Ma arvan, et põhjus ei olegi siin niivõrd tõusudes ja mõõnades, kuivõrd Läänemere kinnikasvamises ja roostumises, mis on päris massiline. Tuleneb see nähtavasti Läänemere ökoloogilisest olukorrast. Aga näiteks Väikese väina piirkonnas on päris palju maad juurde tekkinud. See kõik on tegelikult õiguslikult reguleerimata. Seal käib ka päris aktiivne majandustegevus, näiteks lõigatakse seal roogu, mis läheb ekspordiks jne. Kas te peate võimalikuks ka seda valdkonda reguleerida või teha seaduses täpsustusi? Võib-olla ei mõelda tekkinud maa all mingil juhul seda merest n‑ö looduslikult isetekkinud maad.

Aitäh! Mul ei ole praegu kaasas asjaõigusseadust, aga ma julgen arvata, et sellele küsimusele on asjaõigusseaduses n‑ö printsiibi tasemel vastus olemas. Nüüd on küsimus, mis saab siis, kui tekivad praktilised rakendused. Ma ei välista, et siis võib maa omanikul tekkida probleeme, ametkonnad ei oska asju registreerida ja sealt tulenevad muud probleemid, kuidas seda kajastatakse avalikes registrites jne. Aga printsiip, kui selline olukord tekib, kellele see maa kuulub, kellele kuuluvad need viljad, millised on kaldaomaniku õigused, millised on avalikud hüved, on minu teada asjaõigusseaduses reguleeritud, aga mul ei ole seda seadust käepärast. Üldise tööjaotuse järgi peaks see teema kuuluma Justiitsministeeriumi kompetentsi. Need on eraõiguse üldpõhimõtted. Kui sealt tuleb praktilisi rakendusi ja sellel on ka mingi majanduslik mõju, siis olen ma kindlasti valmis seda teemat tõstatama või natuke süvitsi sellega tegelema, et saaks mingi selguse. Kindlasti ei ole ma sellega tegelemise vastu.

Ene Kaups, palun!

Aitäh! Mul on täpsustav küsimus ehitamise tasustamise kohta. Minu meelest on väike vastuolu eelnõu ja eelnõu seletuskirja vahel. Eelnõus on kirjas, et kasutustasu veekogusse sadamaehitise ehitamise eest võetakse, kui see ei ole ajutine ehitis ja kui ehitisealune pind on suurem kui 60 ruutmeetrit. Kui ma loen seletuskirja, siis seletuskirja osas, mis seletab sama peatüki sama paragrahvi, on kirjas, et tasu ei võeta ajutise ehitise, ujuvkaide ning ehitise eest, mille ehitusalune pindala on suurem kui 60 ruutmeetrit. Kuidas on siis selle suurema kui 60-ruutmeetrise pinnaga: kas tasu võetakse või ei võeta?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei jõudnud praegu jälgida neid paragrahve, mul ei ole nad kõik peas. Te vist tsiteerisite seaduse teksti, mis rääkis ehitamisest alalise ehitise tähenduses, ehitamisest, mille tulemuseks on alaline ehitis ehk maaga püsivalt ühendatud alalise ehitise staatus. Seletuskirjast te tsiteerisite vaid ajutise ehitise kohta käivat. Võib-olla ei olegi vastuolu. Aga me saame töö korras seda teie märgatud hüpoteetilist vastuolu veel üle vaadata. Kui seal tõesti midagi on, siis kindlasti ei tohiks see vastuolu sisse jääda.

Aitäh, minister! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Austatud minister! Riigikogu majanduskomisjon käsitles sadamaseaduse eelnõu esimesele lugemisele saatmise võtmes 12. veebruaril 2009. aastal. Meile jagasid selgitusi ning tutvustasid eelnõu majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, tema juhitava ministeeriumi õigusosakonna juhataja Eva Vanamb ja peaspetsialist Hindrek Allvee, samuti ministeeriumi lennundus- ja merendusosakonna peaspetsialist Gerli Koppel ning Veeteede Ameti nõunik Priit Lööper.
Majanduskomisjon on oma sadamaseaduse töörühmas seda eelnõu käsitlenud kokku ligi kümnel korral, on kohtutud eelnõuga seotud sotsiaalsete partneritega, väikesadamate esindajatega ning ka mitme teise asjaomase organisatsiooni esindajatega. 12. veebruari 2009. aasta koosolekul majandus‑ ja kommunikatsiooniminister ning minu poolt mainitud ministeeriumiametnikud tutvustasid meile eelnõu eesmärke ja sisu. Kuna seda tegi minister ka täna siin teie ees, siis ei hakka ma loomulikult seda kõike üle kordama. Aga peab ütlema, et eelnõu senise menetlemise käigus on olnud terve hulk küsimusi, mis on avalikkuse ja ka sotsiaalsete partnerite tähelepanu üsna palju köitnud. Juhin teie tähelepanu sellele, et täna on ju teie laudade peal sadamaseaduse muudetud tekst ja ka seletuskiri tuleb muudetud versioonis, mis näitab seda, et komisjoni töörühmas ja komisjonis on sellele aega kulutatud. Ka meie kolleegid keskkonnakomisjonist on ühel oma istungil samamoodi sadamaseaduse eelnõu arutanud.
Võib-olla kõige rohkem on enne selle eelnõu jõudmist siia suurde saali tähelepanu pälvinud just sadamaehitiste ehitusloa väljastamise riigilõivud. Komisjoni jõudnud eelnõus olid need riigilõivud sätestatud kulupõhiselt ning lisaks sisaldas lõiv Rahandusministeeriumi ettepanekul ruutmeetripõhist lõivu. See tekitas olukorra, kus paljud sadamaarendajad ja nii mere kui ka siseveekogu kaldal tegutsevad ettevõtted ei olnud asjade sellise käiguga rahul. Sellepärast sai koostöös Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Rahandusministeeriumiga ning, kordan veel kord üle, nii väikesadamate liiduga kui ka mitme teise partneriga välja töötatud uued riigilõivud. Oluline on märkida, et eelnõu kohaselt võetakse riigilõivude osas aluseks analoog kehtivast riigilõivuseadusest ning sätestatakse ehitus‑ ja kasutusloa riigilõivud samal tasemel, mis on teistel ehitistel. Riigilõivust vabastatakse kuni 60‑ruutmeetrised sadamaehitised. Eraldi lisatakse sadamaseadusesse avalikku veekogusse sadamaehitise ehitamise tasu regulatsioon. Samuti on oluline märkida, et tasu hakatakse võtma ainult avalikku veekogusse sadamaehitise ehitamise eest, mitte aga näiteks juhul, kui sadamat laiendatakse kaldakinnisasja arvel ja ka selle piires. Sadamaehitise tasu on kaheks jaotatud: tasu avaliku veekogu põhja täitmise teel tekkinud maa omandamise eest ning tasu avaliku veekogu kasutamise eest, kui sadamaehitis on näiteks vaiadele rajatud. Tasu ei võeta ajutise ehitise, ujuvkaide ning ehitise eest, mille ehitusalune pindala on suurem kui 60 ruutmeetrit. Maksustamise aluseks on võetud kaldakinnisasja maa maksustamishind. See on see põhimõtteline vahe, mis on siin tehtud.
Tõepoolest oli ka komisjonis korduvalt jutuks see, millal jõuab nii komisjoni kui ka suurde saali avamere tuuleparkide rajamist reguleeriv seadus. Tahan loota, et see jõuab kiiremas korras, sest mitmedki sätted on siin kantud, ütleme, sarnasest loogikast. See puudutab asjaõigust.
Komisjon otsustas saata Vabariigi Valitsuse algatatud sadamaseaduse eelnõu täiskokku esimeseks lugemiseks s.a 25. veebruaril muudetud kujul koos muudetud seletuskirjaga (otsus oli konsensuslik), teha täiskogule ettepanek sadamaseaduse eelnõu esimene lugemine lõpetada (samuti konsensuslikult) ning muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 11. märts kell 12  (otsus oli samuti konsensuslik). Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Tänan ettekandjat! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Tahan juhtida tähelepanu kogu selle sadamaseaduse geneesile, eelkõige võrreldes sellega, milliseks on muutunud meie majanduslik olukord. Esmalt ütlen minister Partsile täpsustuseks: vaevalt et keegi hakkaks tegema Eesti tuuleparkidesse kümnete miljardite dollarite ulatuses investeeringuid. Jutt on võib-olla miljardist või kahest, kui dollarivääringus öelda, aga raha seegi. Ja vaevalt et keegi investoritest harrastaks seda kommet, nagu minister üles kutsus, et helistaks talle, selleks et minna läbi rääkima, pigem on investeerimiskliima jaoks soodne olukord see, kui kõigile huvilistele on loodud ühetaolised ja arusaadavad tingimused.
Kogu selle asja ajaloo kokkuvõtteks võib öelda, et lõppkokkuvõttes jäi ka nendest vastustest päris arusaamatuks, mille tõttu ometi, hoolimata sellest, et 2008. aasta detsembri algul öeldi välja arvamus, et sadamaseadusega reguleeritakse ka tuuleparkide ehitamist, oleme tänaseks päevaks sattunud olukorda, et tuuleparkide ehitamine on lükatud määramatusse tulevikku. Kusjuures, pange tähele, ma olen jätkuvalt seda meelt, et energeetikasse ollakse valmis investeerima, samas ei ole väga mõistetav see, kes küll oleks valmis praegu, oludes, kus kaubavahetus on niivõrd kokku kuivanud, kus reisijaliiklus on kokku kuivamas, hakkama investeerima sadamatesse. Selles mõttes on see prioriteetide küsimus. Kahelda selles, kas keegi oleks täna valmis investeerima tuuleparkidesse, oleks pehmelt öeldes pentsik, sest asjakohased uuringud ju käivad, mis ka ministrile teada on. Selle tõttu jätab see vähemalt mulje süstemaatilisest vältimisest, eelkõige taastuvenergeetika investeeringute vältimisest oludes, kus me kuuleme kõikvõimalikke taevani tõusvate kiidulaulude laulmist tuumaenergeetikale, mis on suunatud hoopis määramatusse tulevikku, nii nagu ka põhjalik tegelemine sadamate arendamisega on samamoodi majanduslike olude tõttu arusaadavalt täiesti soiku jääv ärivaldkond.
Omapärane on siinkohal, ma tunnistan, valitsuse tegevus, kes on suuteline raiskama tohutul hulgal oma öist aega, närvirakke ja mida iganes, selleks et teha kärpeid, aga mitte sekunditki sisulist aega ei leia selleks, et luua tegelikke eeldusi erinevate, eelkõige energeetikavaldkonna investeeringute käivitamiseks. Loomulikult oleme me seda meelt, et juba olemasolev asjaõigusseadus, nii nagu ka maailma kogemus võimaldab täiesti selgelt meie käes olevasse sadamaseadusesse ilma eriliste probleemideta juurde kirjutada ka võimaluse rajada avamere tuuleparke. Nagu ma juba mainisin, ei ole avamere tuulepargid ja sadamad sugugi mitte rohkem erinevad kui näiteks soolise võrdõiguslikkuse seadus ja Tallinna linna haldusjaotus, mis ometi vääris puhtpragmaatilisel põhjusel ju Riigikogu liikmete toetust. Seetõttu on imelik näha, et sadamaseaduses ei ole arusaadaval ja mõistlikul moel sees võimalust hakata rajama avamere tuuleparke, mis tegelikult Eesti majandust võiksid edendada, mis on ju ka täiesti pragmaatiline ja otstarbekohane eesmärk.
Siit ka soovitus valitsuskoalitsioonile: olla oma asjaajamistes kooskõlaline ja mitte jätta sellist hüplikku ja arusaamatut muljet. Kui pragmaatilistel kaalutlustel õnnestub siduda omavahel seotamatut ja nimetada seda üheks seaduseks, siis võiks õnnestuda siduda ka seotavat. Ainuke küsimus, mis siit tekib, on see, kas siis taastuvenergia investeeringud ei olegi valitsuse pragmaatiline eesmärk. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleb lõpetada. Määran eelnõu 393 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 11. märtsi kell 12. Esimene lugemine on lõpetatud.
15. päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.
Head ametikaaslased! Tänane istung on lõppenud. Tänan teid ja jõudu teile teie töös!

Istungi lõpp kell 16.56.