Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud valitsusliikmed! Alustame infotundi. Kõigepealt palun, kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 50 Riigikogu liiget, puudub 51. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: kaitseminister Jaak Aaviksoo, kultuuriminister Laine Jänes ja siseminister Jüri Pihl.
Tänane esimene küsimus on kolleeg Kalle Laanetilt siseminister Jüri Pihlile. Palun!
Hea siseminister! Me kõik teame, et majanduskasvu tingimustes lähevad inimesed vähem kuritegelikule teele, sest legaalsel teel sissetulekut saada on mõttekam kui kuritegelikul teel. Vastavaid teadusuuringuid Eestis pole tehtud, kuid kogemused näitavad, et ka retsidiivsus on headel aegadel väiksem. Kas teie, kes te pikka aega õiguskaitsestruktuurides töötanud olete, tunnetate, et 2008. aasta teisel poolel oli märgatav kasvutendents, eriti varavastaste kuritegude valdkonnas?
Hea küsija! Eks mingeid prognoose saab ju ikka teha. Kui majanduses läheb kehvemini, siis kindlasti sellised kuriteod nagu vargused võivad mingil määral sageneda, nagu eelmisel aastal ka juhtus. Kui me vaatame selle aasta esimest kuud, siis tõesti, varguste arv on kasvanud, ja nimelt 13%. Samas võib siin oma rolli mängida see, et pisivargused meil kriminaliseeriti ja eelmisel aastal väärtegudena kirja läinud tegusid arvestatakse nüüd juba kuritegudena. Kuid huvitav on see, et röövimiste arv ei ole kasvanud. Me küll iga päev kuuleme maskides röövimistest, aga neid võib kontekstist väljarebituna rohkem tunduda. Näiteks eelmise aasta jaanuaris registreeriti 90 röövimist, tänavu 93 – seega ainult kolm juhtumit rohkem. Kui me räägime tapmistest, siis eelmisel aastal oli jaanuaris kuus tapmist ja sellel aastal mitte ühtki. Üldiselt on selge, et just varavastane kuritegevus, kelmused – need on asjad, millele tuleb tänavu rohkem tähelepanu pöörata.
Palun, kolleeg Kalle Laanet, esimene täpsustav küsimus!
Hea siseminister! Justiitsministeeriumi võrdlusanalüüs 2007 versus 2008 näitab, et sagenevad vargused, kehaline väärkohtlemine ja omavolilised sissetungid, võltsitud dokumendi kasutamine, keelatud ja eriluba nõudva kauba salakaubavedu, suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine ja rahapesu, pistise võtmine, tähtsate dokumentide kuritarvitamine, võrgugaasi ja energia ebaseaduslik kasutamine. Kelmuste arv on jäänud samaks, nagu te ka ütlesite. Mitut liiki kuriteod vähenesid, nagu mootorsõiduki joobes juhtimine, avaliku korra raske rikkumine jm. Kas teie arvates kuritegevuse struktuur jääb samaks mis 2008. aastal või see muutub?
Eks ta üldjuhul jääb samaks, aga näiteks jaanuari tendentsid näitavad varavastaste kuritegude kasvu ja muud liiki kuritegude vähenemist. Nagu ma juba ütlesin: tapmisi on oluliselt vähem, ka avaliku korra raskeid rikkumisi. Kui me võtame eelmise aasta, siis peame arvestama, mis toimus aastal 2007. Niipalju kui ma mäletan, oli siis avaliku korra raskeid rikkumisi 200 piires, ja seda teadagi aprilli lõpus. Samas on ehk huvitav, et tänavu on esimesel kuul kõvasti vähenenud kehalise väärkohtlemise juhtumid, mis on selline peitkuritegu. Loodetavasti on kodus ja koolis vägivallatsejad saanud oma karistuse ja enam selliste juhtumite arv ei kasva.
Palun, kolleeg Kalle Laanet, teine täpsustav küsimus!
Hea siseminister! Kõik me teame, et Eestis on praegu kriisiolukord. Kas kriisiolukorrast lähtuvalt ei peaks korrakaitseorganid oma prioriteete muutma?
Suur tänu! Põhilised prioriteedid, milles kunagi sise- ja justiitsminister kokku leppisid, on minu meelest kogu aeg ratsionaalsed. Nn tavakuritegude puhul on need eelkõige alaealiste vastu suunatud kuriteod ja nende poolt toime pandud kuriteod. Mis puutub kahte teise prioriteeti – need on korruptsioonivastane võitlus ja võitlus rahapesu vastu –, siis eks needki ole alati esiplaanil. See ei tulene niivõrd majandusolukorrast, need lihtsalt paistavad rohkem silma. Organiseeritud kuritegevus rahapesu valdkonnas on alati meie huvi keskmes – mina ei arva, et seda peaks muutma, võitlus narkomaffiaga samamoodi. Võib-olla me oleme natuke muutnud inimkaubanduse käsitlemist, seostanud seda pigem illegaalse tulu paljastamisega. Mis puutub muudesse kuritegudesse, siis ka nendega on kogu aeg võideldud – on need siis isikuvastased kuriteod, röövimised või vargused. Nii et üldprioriteedid on samad, aga püüame veidi rohkem tähelepanu pöörata varavastastele kuritegudele. Jutuks on ka olnud, et võib-olla kelmused on sagenenud, neid tuleb üritada paljastada.
Head kolleegid! Nüüd kaheksa kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma tahan küsida sellel heal ajal loodud Politseiameti ja Päästeameti struktuuride kohta. Loomulikult, avalik sektor vaatab ju tervikuna praegu oma struktuuri üle. Paljud asjad ja paljud plaanid on tehtud ajal, kui majanduses hästi läks ja olukord oli teine. Nüüd on lood sootuks teisiti. Ma mäletan veel väga hästi aega, kui igas maakonnakeskusest linnas oli oma korrakaitsetalitus, politseinikke oli rohkem näha, igas vallakeskuses oli konstaabel jne. Minu küsimus on selline: kas te olete veendunud, et praegune struktuur peab majanduslanguse perioodil vastu, on õigustatud ja seda ei peaks muutma? Maakonnakeskustes võiks ehk struktuur teine olla?
Siseministeeriumi ja korrakaitseorganite areng on teatud mõttes ka Riigikogu kätes. Ma olen ennegi selle näite toonud, aga ma kordan üle: viimase viie aasta jooksul – need olid kasvuaastad – on Siseministeeriumile alluvate korrakaitsjate arv vähenenud 14 000-lt 10 000-ni ehk veidi rohkem kui 38%. Ma ei tea eluvaldkonda, kus majandusbuumi tingimustes nii palju tuli vähendada. See on tinginud ka selle, et igas maakonnalinnas ei ole enam politsei korrapidamisteenistust ja kohalikke politseinikke on vähem näha. Koosseisu vähendati ka piirivalves, Päästeametis ja teisteski struktuurides. Selline on reaalne olukord! Majanduskriisi tingimustes on need näitajad. Kui me räägime kärpest, siis see puudutab kõiki – ka politseid, päästjaid, piirivalvet ja kogu Siseministeeriumi süsteemi. Küll mitte nii suures ulatuses, nagu alguses planeeritud oli.
Palun, kolleeg Rein Ratas!
Austatud siseminister! Tulenevalt raskenevast majandusolukorrast riigis lubage teie käest küsida, kas Siseministeeriumi valitsemisalas on kriisitelefoni teenus, millest teavitatakse rahvast umbes nii: "Sul on väga raske, aga enne, kui lähed vargile või teed enesetapu, helista sellel telefonil!" Olen rääkinud.
Meil on päästeteenistuses ja politseil oma abitelefon. Me püüame ka ühendatud häirekeskuse teha, et oleks üks number. Sellesse võiks kaasata muudki nõustamisteenused, et inimest juhendada, kuhu helistada. Samas ma ikkagi ei tahaks, et kõik probleemid laotaks politsei õlule. Meil ei ole politseiriik, kes lahendab kõik probleemid. Ka kohalikud omavalitsused püüavad koostöös politseiga organiseerida nõustamisteenust või abitelefoni juhuks, kui inimesed hädas on. Või võtame liikluse – sealgi on täiendav telefon tööle pandud. Ja ka Päästeamet suudab garanteerida, et nad vastavad teie kõnele 15 sekundi jooksul – vähemalt praegu.
Palun, kolleeg Aivar Riisalu!
Hea minister! Praegu kehtivasse riigieelarvesse on kirjutatud liiklustrahve sisse 720 miljonit krooni. See on väga suur summa, mis eeldab, et meie rahvas on oma olemuselt hästi palju liikluseeskirju rikkuv. Viimasel ajal on meediast läbi käinud, et maad on võtnud tendents teha kuni 3000-kroonine trahv ka autos puuduva tulekustuti eest. Kas selle trendi taga on Siseministeeriumi ja politseiaparaadi püüdlik soov täita talle püstitatud majandusülesanne?
Te olete langenud kuulu- või ärijuttude ohvriks! Mitte midagi niisugust ei ole. Me kontrollime seda kogu aeg! Ei ole sellist tendentsi, et trahvitakse niisama heast peast 3000 krooniga. Me kahtlustame, et teatud inimesed nägid siin äriideed, et oma seisma jäänud kaup majanduskriisis maha müüa. Nii tulebki sellesse suhtuda. Ma veel rõhutan, et politsei ei tegele riigieelarve täitmisega. Aga Rahandusministeerium prognoosib muidugi mitmesuguseid tulusid ja ju ta siis on neid tulusid selles ulatuses ennustanud. Aga mis puutub trahvidesse, siis aastate 2007 ja 2008 võrdluses suurenes trahvisummade hulk 6%.
Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Hea minister! Me räägime olukorrast kuritegevuses, kuritegevuse struktuurist ja majanduskriisist, raskest olukorrast. Kas te olete analüüsinud või niisama mõelnud, kas majanduskriis mõjub kuritegevuse valdkonnas piirkonniti erinevalt? Ja kui, siis millised võiksid olla ohupiirkonnad?
Eks need piirkonnad ole oma eripäradega välja joonistunud. Riskid on tõesti erinevad. Tallinna piirkonnas liigub väga palju raha ja see on üks regioon, kus oht on suurem, kuna ka langus võib siin järsem olla. Ja Virumaa, eriti Ida-Virumaa. Kriisikolded on juba varasematel aastatel kaardistatud ja sellest lähtuvalt ka tegutsetakse. Ma ei ütleks, et viimase aasta jooksul on toimunud drastilised muutused, nii et ühes kohas on kuritegevus prognoositust märksa hullemaks läinud. Me teame, mis probleemid on Ida-Virumaal, me teame, mis probleemid on Tallinnas – kesklinnas, Koplis, Lasnamäel. Nendega politsei tegeleb ja püüab anda oma parima, et inimesed tunneksid ennast turvaliselt, vähemalt füüsiliselt, linnas ringi liikudes.
Palun, kolleeg Paul-Eerik Rummo!
Härra minister! Siseministeeriumi valitsusalas tegutseb tähtsaid funktsioone täitev migratsioonifond. Äsja jõudis minuni informatsioon, et üldise 7%-se avaliku sektori tegevuskärpe juures on migratsioonifondi eelarvet kavatsetud kärpida 35%. Kas te oskate seda kommenteerida?
Eks kärpida tuleb sealt, kust võtta on. Ma ei oska öelda, kas see protsent just nii suur on, aga kindlasti on kärpides arvestatud võimalusi ja riske, mis migratsioonifondiga seotud on. Võrrelgem neid kas või riskidega, mis on seotud Päästeameti või politsei summade vähendamisega. Me oleme püüdnud võtta enam-vähem võrdselt, eriteenistustelt ainult natuke vähem. Ministeeriumi palgafond on võrreldes eelmise aastaga vähenenud 18%, samuti tegevuskulud. Mis puutub migratsioonifondi, siis midagi ei ole teha, ka see läks kärpimise alla.
Palun, kolleeg Eldar Efendijev!
Austatud minister! Riik tekitab mõnikord oma käitumisega ise olukorra, kus mõnes valdkonnas kuritegevus hakkab kasvama. Näiteks pensioni kättesaamine on muutunud ja olukord on pensionäride jaoks päris ohtlik. Ma toon ühe näite. Üks pensionär käis automaadi juures ja võttis raha. Ta ei pannud seda kotti, vaid hakkas üle lugema ja läks siis ära. Pärast tuli tagasi ja võttis kaardi. Käitus ühesõnaga nii, nagu vanainimene võib käituda. On arusaadav, et iga vanuri kõrvale ei saa turvameest panna. Kas üldse hinnati, millised riskid see korra muutmine kaasa toob?
On selge, et kui inimene võtab automaadist esimest korda raha, siis on ta veel kogenematu. Muidugi risk selles valdkonnas suureneb ja viimastel nädalatel on vanainimesed tõesti sattunud röövimise ohvriks. Politsei on sellest teadlik ja korduvalt meedias inimesi hoiatanud. Samas oli see risk ka varem olemas. Me mäletame ju juhtumit, kuidas röövlid ühest postkontorist kogu piirkonna pensioniraha röövisid. Nii et minu meelest on asi selles mõttes tasakaalus, et vähemalt see risk on maandatud, et piirkonna kõigi pensionäride raha võiks röövlite kätte sattuda. Aga loomulikult on risk olemas, kui inimene automaadist raha võtab.
Palun, kolleeg Olga Sõtnik!
Lugupeetud härra minister! Kas te võiksite nimetada kolm prioriteetset valdkonda, millega teie teenistused praegu tegelevad? Kas need on näiteks varavastased kuriteod või alaealiste toime pandud kuriteod või liikluses sooritatud kuriteod?
Kordan üle: meile on kõige tähtsam, et oleks võimalikult vähe kuritegevuse tõttu kaotatud elusid. On see siis liikluses või tahtlike tapmiste tõttu. Peaasi, et inimesed saaksid vähem kannatada, et oleks vähem röövimisi, narkokuritegevust ja avaliku korra rasket rikkumist. Ja kolmas prioriteet on, et meie majanduskeskkond oleks võimalikult selge ja läbipaistev, et meie inimesed ei võtaks altkäemaksu ja meie kurjategijad ei rikastuks. Just selline oleks organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse suund.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Tõnis Kõiv!
Lugupeetud minister! Ma pöördun korraks tagasi ühe läbivõetud teema juurde. Ka minuni on jõudnud mitmesugust informatsiooni selle kohta, et politsei nöögib autojuhte, nõudes neil tulekustuteid, uurides nende kuupäevi ja mida kõike veel. Ühtegi konkreetset inimest nimetada või näidata mõnd konkreetset protokolli pole küll suudetud. Kas teil on andmeid selle kohta, et politsei niimoodi autojuhte nöögib, või on tegemist tõesti väga andekate tulekustutimüüjate turunduskampaaniaga? Kuidas siseministri arvates lood ikkagi on?
Kordan veel: politseile ei ole püstitatud ülesannet inimesi nöökida! Politseile ei ole antud käsku täita majanduskriisi tingimustes riigi rahakotti. Politsei eesmärk on vähem surmasid, vähem vigastatuid ja vähem avariisid. Mulle ei ole teada ühtegi juhtumit, et kellegi käest on näiteks nõutud näha helkurit sel ajal, kui ta on läinud oma auto pakiruumi avama. Nii et minu arvates on need kuulujutud, ja seda on ka võimalik kontrollida. Seda näitavad ju tehtud protokollid. Kui on midagi sellist olnud, kui on mõni ametnik, kes on oma ülesannetest valesti aru saanud, siis tuleb öelda täpselt, kus see juhtus. Siis saab reageerida. Niimoodi anonüümselt kuulujutte levitades ei jõua me kuskile.
Suur tänu, härra siseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Maret Merisaarelt kaitseminister Jaak Aaviksoole. Palun!
Lugupeetud härra minister! Korruptsioonikomisjoni liikmena oli mul tänavu jaanuaris võimalus osaleda Saksamaa ja USA loodud George Marshalli keskuse koolitusel. Seal pöörati suurt tähelepanu kaitseministeeriumide võimele hoida silma peal militaarvarustuse soetamisega seonduvatel tehingutel. USA riigidepartemangus on osakond, kelle andmetel on 50% altkäemaksuvihjetest seotud sõjavarustuse hangetega. Täpsemalt on viidatud mittevajalikele hangetele, võrdlevate pakkumiste puudumisele, kokkumängule ja offset'ile. Minu esimene küsimus on: mis riikidest on Eesti sõjavarustust ostnud ja kuidas on protsentuaalselt jaotunud nende ostude kulud eri riikide vahel?
Mis puutub küsimuse konkreetsesse osasse – missugune on olnud hangete geograafiline jaotus –, siis see sõltub väga palju hangete iseloomust, sellest, mis varustust, mis seadmeid hangitakse. Relvastuse puhul umbes 90% erivarustusest pärineb välismaalt ja umbes 10% Eestist. Igapäevane kuluvarustus: 55% välismaalt, 45% Eestist. Mis puutub investeeringutesse infrastruktuuri, siis nende puhul on tegu 100% Eesti hangetega. Omaette teema, mille kohta Kaitseministeeriumil andmed puuduvad, on see, kui suure osa vajalikest ehitusmaterjalidest näiteks ehitusettevõtjad välismaalt sisse veavad. Selle kohta ma kommentaare anda ei oska.
Kui rääkida Kaitseministeeriumi valitsemisala hangetega seotud korruptsioonist, siis erinevatel põhjustel, aga eelkõige riigisaladusest tuleneva spetsiifika tõttu on tõepoolest rahvusvaheliselt teada tõsiasi, et kaitsealased hanked on korruptsiooniohtlikumad kui muud. Hea meel on tõdeda, et Eestis ei ole minu paremat teadmist pidi kaitsevaldkonna hangetega seoses korruptsioonisüüdistusi tõstatatud. Mis ei tähenda seda, et teemale ei peaks erinevatel tasanditel nii Kaitseministeeriumi valitsemisalas kui ka järelevalveorganites tõsist tähelepanu pöörama. Loodan, et selline positiivne praktika siiski tulevikus ühiste jõupingutuste toel ka jätkub.
Palun, kolleeg Maret Merisaar, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Alan Waldron, Transparency Internationali militaarnõunik Londonist, rääkis ühest eriti korruptsiooniohtlikust aspektist sõjalise varustuse hankimisel, nimelt offset'ist – see on siis kaasnev tehing. Näiteks kui riik A ostab riigilt B ühe miljoni rahaühiku eest sõjalennuki, siis ta saab vastutasuks võimaluse riiki B investeerida poolteist miljonit haiglate ehituseks või müüb riigile B vastu poolteise miljoni eest infotehnoloogiat. Ungaris näiteks on sellised mittesõjalised vastutehingud seotud just põllumajandusega, kalandusega, keskkonnakaitsega, haridusega. Kas Eesti on ka kasutanud militaarostudes offset´i? Kui on, siis ehk tooksite mõne näite. Ja kas te olete teadlik võimalikust sellega kaasnevast korruptsiooniriskist – et pakutakse kingitusi ja tahetakse ära osta?
Tõepoolest, offset´ide temaatika kaitsevarustuse hankimisel on tõsine teema, mis meil on avalikust arutelust ja tähelepanust kõrvale jäänud. Seetõttu ma tänan, et mul on nüüd võimalus sellele auditooriumile offset'ide loogikat ja praktikat Eesti Vabariigis selgitada. Nagu te juba ütlesite, kaitsetehnikat tarniv pool võib võtta kohustuse osta Eesti tootjatelt vastu kaupa, see lepitakse kokku vastuostulepinguga. Eesti on sõlminud vastuostulepingu lühimaa õhutõrje radarite hankel firmadelt MBDA ja Saab AB. Sõlmiti vastuostuleping mahus 56 miljonit eurot. See on suhteliselt suur summa ja nii suure summa mahus avaneb Eesti ettevõtjatel täiendav võimalus tarnida oma varustust vastavalt Prantsusmaale ja Rootsi. Eesti praktikas on see esimene kord, kus see protsess käib – vastuostutehinguid on sõlmitud, kuid siiamaani üsna väikeses mahus. Selle lepingu kestus on 60 kuud ehk 5 aastat, nii et vastuostukohustus raugeb 2012. aastal. Võimalikud korruptsiooniriskid on siin kindlasti olemas. Eestis on selleks puhuks välja töötatud minu arvates üsna usaldusväärne metoodika: kõige üle valvab vastuostukomisjon, kus peale Kaitseministeeriumi on esindatud ka Välisministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Rahandusministeerium, lisaks kontrollib ja auditeerib vastuostutegevust Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, kes annab nendele tehingutele hinnangud ja esitab need vastuvõtukomisjonile. Nii et vastutus ja kontroll on antud eri ametkondade kätte ning tänu niisugusele jaotatud vastutusele on riskid usutavasti miinimumini viidud.
Nüüd seitse kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Raivo Järvi, palun!
Ma palun ministrilt vabandust, kui minu küsimus jääb justkui kahe ministri vahele hõljuma. Selgitan seda otsemaid. Tegelikult infotunni mõte ongi, et me pärime aru, johtuvalt signaalidest, mis me avalikkuselt saame. Mulle tuli kiri ühe kaitseliitlase käest, nii et tegu on justkui kaitseministri haldusalaga. Kuid edasine nihkub justkui siseministri haldusala poole. Nimelt kurtis ta, et olles kaitseliitlasele kohaselt automaatrelva omanik, üritas ta sellele soetada ka tääknuga. Siis selgus, et too tääknuga nõuab uut ja täiendavat relvaeksamit. Minu kui rahvasaadiku poole pöörduti, mistõttu mina üritan pöörduda lugupeetud ministrite poole. Kas see on relevantne, et tõepoolest justkui süütum relv nõuab sama karmi eksamit?
Ma kardan, et see jääb mul siin vastamata – tääknugade alal ei ole ma kuigi kompetentne kiirkorras vastama. Aga ma võtan selle oma enesetäienduse programmi ja annan tulemustest teada.
Palun, kolleeg Toivo Tootsen!
Lugupeetud härra minister! On selge, et relvade ja kaitsesüsteemide hange nõuab väga suurt ettevalmistust. See nõuab asjatundlikkust ja mida kõike veel. Nii et see erineb teistest hangetest üpris kõvasti. Kui ükskord nende hangeteni jõutakse, siis on ära tehtud väga suur tükk tööd. Ma tahaksin teada, kas riigieelarve kärped, mis tabavad ka meie riigikaitset üsna kõvasti, ohustavad ka mingeid n-ö käigus olevaid hankeid.
Aitäh selle küsimuse eest! See annab mulle võimaluse paari sõnaga peatuda kaitsevarustuse hangete seisul. Olen nimelt kuulnud, et mõned Eesti juhtivpoliitikud endiselt heidavad valitsusele ette, et 2009. aasta kaitse-eelarvega elavdatakse välismaist relvatööstust ja hangitakse süsteeme, mis meie raske majandusolukorraga kuidagi kokku ei sobi. Kõigepealt, teie küsimuse sissejuhatuses oli õigesti märgitud, et kaitsealased hanked on pikaajalise planeerimis- ja lepingulise töö tulemus. Tänavuses riigieelarves oli planeeritud erivarustuse hangeteks 1,38 miljardit krooni. Sellest on üle 300 miljoni kärbitud seoses Kaitseministeeriumi valitsemisala kärpega mahus 667 miljonit krooni. Selline kärbe on kõikide ministeeriumide valitsemisalas kõige suurem. Ma loodan, et peatselt teie laudadele jõudev lisaeelarve annab sellest ka tunnistust.
Kaitseministeerium aga mõistab praegust olukorda ja on kaitsevahendite hanke viinud miinimumini. 87% praeguses kärbitud eelarves ettenähtud vahenditest kulub juba sõlmitud lepingute järgsete kohustuste katmiseks. Järelejäänud 100 miljonit krooni on ette nähtud uue hankena ainult ühe kolmedimensioonilise radari soetamiseks, see on vajalik mitte ainult meie, vaid kogu NATO õhuruumi kaitseks. Me oleme juba kahel korral pidanud piinlikkust tundma, kui Eesti Vabariik on oma lubaduse vastava radari käikuvõtmiseks edasi lükanud. Nüüd on meile avanenud esmakordselt suurepärane võimalus koostöös Soomega need radarid hankida märksa soodsamalt, kui me seda üksi oleksime saanud teha. Niisuguste hangete küsimärgi alla seadmine tõsiselt võetavate poliitikute poolt vajaks minu meelest avalikku arutelu Eesti kaitsepoliitika strateegia läbivaatamise üle. Mina olen valmis seda arutelu pidama.
Palun, kolleeg Aivar Riisalu!
Ilmselt oleks mõistlik selgelt välja öelda, kes on need poliitikud, kes Eesti riigikaitset õõnestavad. Aga minu küsimus ei ole sellega seotud. Minu küsimus on seotud sellega, et teatud mõttes on hanke osa ka nood sõdurid, kes relvade taha tööjõuturult sisse ostetakse. Minuni on jõudnud informatsioon, et Kaitseministeeriumi eelarve kärped – tervikuna siis 14% – on tekitanud olukorra, et ka väga paljud missioonile siirduvad sõdurid, eelkõige ESTRIF, mis komplekteeritakse Kaitseliidu baasil, on saanud teate, et nende palk ei ole enam endine. Üsna mitmed neist kaaluvad lepingu katkestamist ja missiooni väljasaatmisega võib tekkida raskusi. Kas te olete sellest olukorrast teadlik?
Kõigepealt kinnitan, et päris kindlasti ei tohi kannatada meie missioonil olevad sõdurid ja kohustused, mis me missioonidega seoses võtnud oleme. Selleks riigieelarveraha on ja saab ka edaspidi olema. Tõsi, pikemaajalisel planeerimisel, kui me ei suuda võetud lubadusi täita, tuleb tõsiselt kaaluda ka tulevaste kohustuste kahandamist. Mis puutub ESTRIF-i, siis ma usun, et tegemist on väärinformatsiooniga. Ma kontrollin seda kindlasti. Aga ma kuulen esimest korda signaali, et kaitseväe koosseisus missioonidele minevate kaitseväelaste sissetulekuid mingil moel peaks kahandatama.
Palun, kolleeg Nelli Privalova!
Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kaitseministeeriumi s.a 13. veebruari pressiteate kohaselt esitasite Rahandusministeeriumile valitsuses kokku lepitud eelarvekärpe 667 miljonit krooni. Selle kärpe kohaselt vähendatakse ajateenijate igakuist toetust 7%. Miks vähendatakse ajateenijate kui sotsiaalselt vähem kindlustatute igakuist toetust? Pressiteatest ei selgu, kas too 7% vähendamine puudutab ka asendusteenistuslaste igakuist toetust.
Vastuvõetud otsus kärpida kulusid, sealhulgas tööjõukulusid, on Kaitseministeeriumis kõiki töötajaid puudutav otsus. Selle alla lähevad nii avaliku teenistuse seaduse, kaitseväeteenistuse seaduse, töölepingu seaduse kui ka ajateenijate toetused. Ma arvan, et selline solidaarsuse põhimõte on õiglane. Meie valitsemisalas on selles küsimuses täielik üksmeel ja minu arvates oleks mõistlik rakendada solidaarsuse printsiipi ka laiemalt kui ainult Kaitseministeeriumi valitsemisalas.
Palun, kolleeg Kadri Simson!
Lugupeetud kaitseminister! Vähem kui kuu aega tagasi kinnitas Eesti Vabariigi valitsus sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009–2018. Te olete tolle arengukava rahalise ressursi katteks võtnud eelduse, et alates aastast 2010 on kaitse-eelarve suurus 2% SKT-st. Kas te olete kindel, et see vähem kui kuu aega tagasi vastuvõetud strateegia ja see alus selle ülesehitamiseks on endiselt jõus ja et järgmise aasta kaitse-eelarve just nii suur on?
Saan siin lähtuda dokumendist, mida nimetatakse koalitsioonileppeks, kus kolm osapoolt on kinnitanud, et kaitsekulutused viiakse aastaks 2010 tasemele 2% SKT-st. Esitatav riigieelarve kärbe kahandab tänast kokkulepitud taset 1,9%-lt SKT-st tasemeni 1,75% SKT-st. See kärbe on tehtud minupoolses ja ma loodan, et ka minu partnerite poolses teadmises, et see on ajutine tagasilöök, mis ei tohi mõjutada Eesti pikaajaliselt võetud kohustusi meie partnerite ja omaenda riigi julgeoleku ees. Missugune saab olema see arv järgmisel aastal, on peatselt algavate eelarveläbirääkimiste ja riigieelarve strateegia koostamise küsimus. Lähtun arusaamast, et erakonnajuhtide allkirjad dokumendil on nende poolt tõsiselt mõeldud ega kuulu tagasivõtmisele.
Pigem võib arutada selle üle, missugune tuleb tempo ja kas tagasilöök sel ja üsna suure tõenäosusega ka järgmisel aastal saab kompenseeritud 2011. aastal või mõnel hilisemal aastal. Ma arvan, et riigikaitse pikaajaliste huvide arvel kokku hoida on võimalik ainult ajutiste, mitte strateegiliste kokkulepete põhjal. Vastasel korral tähendaks see Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika aluste läbivaatamist, mida ma ei pea kohaseks.
Palun, kolleeg Jaan Kundla!
Lugupeetud minister! Kas Kaitseministeeriumil on olnud juba läbirääkimisi NATO töötajatega selle üle, et Eesti kokkulepitud eelarve, see osa SKT-st väheneb? Kui on, siis kuidas on sellesse suhtutud?
Me oleme sellise informatsiooni edastanud ja päris kindlasti tuleb see kolleegidega jutuks ka peatselt algaval NATO kaitseministrite kokkusaamisel Krakówis, kuhu ma siit tunni aja pärast sõidan. Asi on ju nii, et majanduslik tagasilöök ei puuduta ainult Eestit, vaid ka teisi riike. Me teame, mil määral see puudutab meie lõunanaabreid Lätit ja Leedut. Teame ka nende kaitsealastest otsustest ja seetõttu on arutelu kaitsekulutuste üle NATO-s ilmselt olulisel kohal. Praegu on riike, kes vaatamata majanduslikele tagasilöökidele suudavad oma kaitsekulutuste alal võetud kohustusi täita, ja on riike, kes seda ei suuda. Poliitilises mõttes tunnen ma tõsiselt muret lõunanaabrite kaitsealase arengu pärast, ja ma tean, et ma ei ole selles mures üksi. See võib tähendada ka meile pigem suurendatud kui vähendatud kaitsekulutusi.
Viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Kalev Kallo!
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Siin on küll teemaks relvade-kaitsesüsteemide ost, aga möödunud nädal sattusin ühes uudistesaates väga huvitavale intervjuule, millest selgus, et üks Eesti väikefirma teeb saapaid Norra armeele ja piisavalt palju ka Saksa armeele. Vastusest ühele reporteri küsimusele jäi mulje, et Eesti armee pole neid tellinud. Praegustes majandustingimustes oleks aga oma firmade toetamine ju väga hea. Ma ei oska tolle firma nime öelda, kuna sattusin intervjuule peale poole pealt, aga kindlasti on teil teada, et Eestis on nii tubli sõjaväesaapaid tegev firma. Kas Eesti kaitsevägi on sealt tellinud või on üldse kursis, et selline firma on olemas?
Sellele küsimusele on mul raske vastata. Saabaste tarnijat ma ei tea, küll aga võin kinnitada, et oluline osa riidevarustusest ja rakmetest tellitakse Eestist. Üldisemas plaanis aga tuleks silmas pidada, et protektsionistlik Eesti turu kaitse riigihangete korral tuleb läbi vaadata, lähtudes meie Euroopa Liidu liikmesusest. Euroopa Liidu liikmena oleme kohustunud olema avatud kõikidele Euroopa Liidu tarnijatele võrdsetel alustel. Ma ei aktsepteeri põhimõtteliselt sellist diskrimineerimist, et Eesti tarnijaid õiguslikult eelistatakse teistele Euroopa Liidu tarnijatele. Mis puutub hangetesse väljastpoolt Euroopa Liitu, siis tõsi, kaitsealased hanked on paljudel juhtudel seotud ka poliitiliste eelistustega, eelkõige kaitse- ja julgeolekupoliitiliste eelistustega. Eesti ei ole selles osas ajanud väga politiseeritud hangete poliitikat, oleme olnud pigem avatud turumajandusliku lähenemise pooldaja. Sellest annab tunnistust ka ajakirjanduses avaldatud info meie laskemoonahankest Brasiiliast, mis on sõna otseses mõttes poole odavam.
Suur tänu, härra kaitseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Eldar Efendijevilt kultuuriminister Laine Jänesele. Palun!
Aitäh, proua eesistuja! Hea minister! Mind ajendas küsimust esitama näitus "Ultima memoria. Eestimaa lagunenud ja hüljatud kultuurimälestised", mis ajaloomuuseumis üleval on. Näitus tõstatab põhiküsimuse, et pikka aega on kultuurimälestiste omanikud või haldajad korjanud raha oma objektide renoveerimiseks. Oli lootus parematele aegadele. Aga nagu me teame, head ajad on möödas ja ees mitte kõige paremad ajad. On oht, et paljud kultuuriajaloomälestised hävinevad ja Eesti jääb ilma sadadest objektidest, sest tulevikus on neid juba võimatu taastada. Siit küsimus: on see probleem riigi jaoks aktuaalne? Ja kui on, siis mida kavatseb riik teha, et abistada neid omanikke oma objektide taastamisel? Küsimus, kes on omanik, ei ole praegu esmatähtis, sest tegu on kogu Eesti pärandiga?
Tõesti hea küsimus! Kindlasti on Eesti riik väga huvitatud kultuurimälestiste säilitamisest. Kui need on kellegi eraomandis ja eraomanikud on huvitatud nende restaureerimisest, siis kindlasti on see riigile suureks toeks. Tegelik olukord aga on niisugune, et raha lihtsalt on väga vähe. Ma usun, et see ei ole kellelegi uudis. Toon teile ühe võrdluse. Praegusel valitsusel oli väga suur prioriteet suurendada toetusi mitmesugusteks tegevusteks muinsusvaldkonnas ja aastal 2008 kasvas vastav summa võrreldes 2007. aastaga üle 23 miljoni ehk 30%. Asja kurbloolus on selles, et juba alates 2008. aasta negatiivsest eelarvest on vahepealsete vähendamiste tõttu tulnud teha valikuid, kas säilitada Muinsuskaitseameti tegevus, nende inimeste töö, kes tegutsevad praegu riikliku institutsioonina, või vähendada toetusprogramme. Kultuuriministeeriumi valdkonnas vähendati kõikides alavaldkondades toetusprogramme 50%, et Rahandusministeeriumi ette antud piirsummadega hakkama saada. Nii et kannatanud ei ole mitte ainult muinsuskaitse, vaid kultuurivaldkond tervikuna, nii nagu kõik muudki valdkonnad Eestis.
Palun, kolleeg Eldar Efendijev, esimene täpsustav küsimus!
Hea minister! Kultuurimälestiste renoveerimiseks on erinevaid projekte. Kui mälestised on teatud nimekirjas, siis vähemalt on lootust, et need saavad ka ressursse. Aga Kultuuriministeeriumi eelarve, eriti tulevase aasta eelarve vähendamine tekitab muret, kui palju summasid ikkagi kärbitakse. Kas kõik senised objektid on edaspidi finantseerimisel või vaid mõned? Ja milliste puhul on ette näha, et need langevad riigi toetuse alt välja?
Praeguse seisuga on läbi viidud taotlusvoorud pühakodade riikliku programmi raames ja arutatud toetusi avarii-restaureerimistöödeks ja ka muid toetusi kultuurimälestiste omanikele. Te saate täpse informatsiooni Muinsuskaitseameti peadirektori s.a 2. veebruari käskkirjast nr 6a, kus on maakonniti ära toodud absoluutselt kõik objektid – ma ei hakka siin praegu seda ette lugema –, mis on saanud praeguse otsuse järgi toetuse. Mis puutub pühakodade riiklikku programmi ja muudesse toetustesse, siis voorud on lõppenud. Aga otsuseid saab langetada siiski pärast seda, kui Riigikogu on vastu võtnud negatiivse lisaeelarve – kõik jagatavad toetused peavad olema vastavuses riigieelarvega.
Palun, kolleeg Eldar Efendijev, teine täpsustav küsimus!
Proua minister! Ma vaatan neid teie nimetatud dokumente ega hakka siin täpsemalt küsima näiteks Narva kohta. Aga ühe tekkinud olukorra kohta tahaksin ikkagi küsida. Võib-olla omanikud ei taha ajaloolisi Kreenholmi vabrikuhooneid enam tööstuseks kasutada ja tekib objektide hooldamise või ümberprofileerimise probleem. See ei ole ainuke selline näide Eestis. Kas ministeerium on valmis reageerima, kui tekib niisuguses situatsioonis konflikt huvide ja tingimuste vahel?
Aitäh! Kindlasti on ministeerium valmis reageerima. Ministeeriumi juures on olemas väga auväärne muinsuskaitse nõukogu, kes annab eksperdihinnanguid ja nõuandva organina ministrile ka soovitusi. Meil on selle nõukoguga väga hea koostöö, kõik ettepanekud arutatakse läbi. Loomulikult ei saa praegu üksikjuhtumite tasandil prognoosida, mis lähiajal ees seisab. Aga kindlasti arutatakse kõik küsimused väga põhjalikult läbi. Muinsuskaitse valdkonna inspektoreid tuleb kiita, nad on väga tublid oma valdkonna eest seisjad.
Head kolleegid! Meil on kaheksa kohapeal registreeritud küsimust. Palun kõigepealt kolleeg Mark Soosaar!
Lugupeetud kultuuriminister Laine Jänes! Küllaltki laialt on levinud arvamus, et vaesel ajal ei ole õige aeg kultuuriga tegelda ja kultuuripärandiga eriti. Samas me teame, et need 500 avariiseisukorras mälestist, mis meil Eestimaal on, võivad sellel kõige raskemal ajal hoopis kokku kukkuda ja kivihunnikuks muutuda. Siin saalis kuulub peaaegu iga viies Riigikogu liige Riigikogu muinsuskaitse ühendusse ja kui valitsus tooks siia saali seadusmuudatused, mis lihtsustaksid kultuuripärandi hoidmist, siis meie muinsuskaitse ühenduse liikmed küll toetaksid neid. Praegu sööb riigi toetusraha ära eritingimuste koostamine ja litsentsitud firmade kaasamine, aga miks ei võiks me vaesel ajal kaasata näiteks töötuid inimesi, kes aitaksid konserveerida vanade tuuleveskite ja kõrtsihoonete müüre ning üldse päästa kultuuripärandit? Mis te arvate sellest?
Esiteks tahan ma öelda, et mitusada kultuurimälestist on tõepoolest keerulises olukorras. Aga arvatavasti nende lähiaastate jooksul, mil meil valitseb majanduskriis, ei ole kriisi loodetavasti looduse vallas. Ei usu, et loodus murendab neid ehitisi nende mõne aasta jooksul intensiivsemalt kui muidu. Teiseks käivitas Kultuuriministeerium eelmisel suvel Eesti kultuuripärandi hoidmise ja väärtustamise arengukava aastani 2030, kus on väga oluliseks peetud kultuuripärandi kaitset, aga muidugi mitte ainult materiaalset, vaid ka vaimset kaitset. See on Kultuuriministeeriumile oluline teemavaldkond. Praegu peame aga tõdema, et igasugune ehitus ja restaureerimine nõuab raha ja riigil ei ole võimalik sellesse valdkonda jõuliselt summasid lisada. Kui te vihjasite veel ka kultuuripärandi sõna lülitamisele põhiseadusesse, siis kinnitan, et Kultuuriministeerium on toetaval seisukohal. Kindlasti ootame ka põhiseaduskomisjoni arvamust selles küsimuses. Meie aga oleme väga positiivselt meelestatud, kindlasti on oluline seda väärtustada. Paraku see automaatselt raha meie valdkonda juurde ei too.
Palun, kolleeg Rein Ratas!
Austatud proua kultuuriminister! Meie põhiseaduse § 5 kuulutab: Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Kas teie, proua kultuuriminister, ja teie juhitav ministeerium on või võiks olla seisukohal, et analoogne säte peaks meie põhiseaduses olema ka eesti kultuuri ja kultuuripärandi kohta? Olen rääkinud.
Pean siin viitama oma eelmisele vastusele ja toonitama veel kord, et Kultuuriministeerium toetab kindlasti seisukohta, et mõiste "kultuuripärand" peaks olema põhiseadusesse sisse toodud. Praegu on eesti rahvuse ja kultuuri säilimine põhiseaduse preambulis nimetatud ja mul on selle üle erakordselt hea meel. Samas on kahju, et see tuleb väga harva inimestele meelde hetkel, kui toimub rahajagamine. See tuleb meelde ekstreemsetes situatsioonides. Aga hea, et see vähemalt siis meelde tuleb. Peame endale aru andma, et ilma eesti kultuurita ei oleks olemas Eesti riiki. Nii et Kultuuriministeerium toetab kultuuripärandi valdkonda puudutavat ettepanekut. Ja kordan veel, et oleme altid tegema koostööd Riigikogu põhiseaduskomisjoniga. Aitäh!
Palun, kolleeg Mart Jüssi!
Lugupeetud kultuuriminister! Minuni on jõudnud seisukohti, et praegune muinsuskaitseseadus ja selle rakendus on kohati natuke jäik ja karm ning just sel põhjusel jäävad kaitset vajavad objektid kaitsest ilma. Samas olen seda mujal maailmas näinud ja ka Eestis on ju mitmeid ajaloolisi objekte vastavalt funktsioonide muutusele aja jooksul mitu korda ümber ehitatud. Kas või see loss siin. Kas teie arvates ei võiks seadus natukene vastutulelikum olla? See võimaldaks ajaloolist ja tänapäevast ühendada, leida kultuuriobjektidele kasutust ja selle abil tagada nende säilimine.
Kultuuriministeeriumis on ettevalmistamisel muinsuskaitseseaduse muutmise seadus. Esialgne plaan oli jõuda selle teemaga juba eelmise aasta lõpus valitsusse ja selle aasta alguses Riigikokku. Praeguse seisuga on olukord niisugune, et erinevate huvigruppide läbirääkimised ja kõikide ettepanekute läbivaatamine on nõudnud oma aja ja nüüd on plaan jõuda seaduse muutmise seadusega valitsusse ja Riigikokku märtsi lõpuks. Teie märkused aga on täiesti asjakohased ja selles vallas käib väga kõva redaktsioonitöö.
Palun, kolleeg Marek Strandberg!
Hea minister! Minu küsimus on seotud järgmise asjaoluga. Nimelt on teada, et kõikvõimalikud arheoloogilised väärtused, mis meil on maapõues, põldude all või kus iganes, saavad, mida aeg edasi, aina rohkem kannatada. Nad purunevad ja lagunevad põllumajanduse, tööstuse ja muugi inimtegevuse tõttu. Sellega kaob osa ajaloost, olgugi tegu vaid mingisuguste potikildude või rahapadadega. Tegu on valdkonnaga, kus tegutsevad ka entusiastlikud aardekütid, kes on hulga arheoloogilisi väärtusi avastanud. Kas teie hinnangul tuleks nende tegevus keelata või vastupidi, hoopis reguleerida valdkond sellisel moel, et tekiks ühiskondlik aktiivsus, mille siht on oma ajalooteadmisi täiendada?
Ajalooteadmiste kogumine on väga kiiduväärt tegevus ja seda peaks kindlasti soodustama. Teema, mille te tõstatasite, kuulub valdkonda, mille kohta Keskkonnaministeerium koostab koostöös Kultuuriministeeriumi ja teiste sektoritega järjekordset arengukava, kus need küsimused on laiemalt käsitletud. Igasugune teadmiste juurdesaamine on alati teretulnud, samas on veel olulisem, kuidas neid teadmisi edaspidi rakendatakse.
Palun, kolleeg Mailis Reps!
Hea minister! Läheksin juba kõneks olnud näituseteema juurde tagasi. Näitusel oli kultuurikomisjonil võimalik kohtuda muinsuskaitse ümarlaua esindajatega. Sulle on loomulikult edastatud nende pöördumised. Üks tõsisemaid teemasid, mis tõstatati – loomulikult ka selles võtmes, et ega raha küsimine alati ei aita –, oli praegune seadustik. Loomulikult kuulub see ka meie kompetentsi, aga ministeeriumgi saab palju ära teha. Muinsuskaitse valdkond nõuab kindlate reeglite järgimist nii projekteerijatelt kui ka tööde läbiviijatelt. Ja väga paljude muinsuskaitse objektidega tegelejate kogemused on näidanud, et ehitajad võetakse sealtsamast külavahelt, aga hinnad on umbes viiekordsed sellega võrreldes, mis nad muidu küsivad. Kas niisuguse praktika vastu aitaks midagi? Ja kuidas te olete nende pöördumisele reageerinud?
Pöördumisele, mis oli ametlik ja seotud sellega, et kultuuripärandi teema võiks lülitada põhiseadusesse, oleme vastanud kirjalikult nii, nagu ma olen juba mitmel korral selgitanud. Mis puutub erinevatesse nõuetesse, reeglitesse, paindlikkusse või jäikusse, siis sellele küsimusele võib läheneda kaheti. Väga lõdvaks ei saa reegleid siiski lasta. Põhimõte olgu, et usalda, aga kontrolli. Me ei saa oma kultuuripärandi puhul teha mingit reeglite või tingimuste allahindlust, et tehke kuidagi ära, ükskõik, kuidas see välja kukub, peaasi et odav oleks. Kindlasti on oluline litsentsimise küsimus. Aga seda kõike käsitletakse, täpsustatakse ja muudetakse paindlikumaks tollessamas muinsuskaitseseaduse muutmise seaduses, mis lähiajal Riigikokku jõuab.
Palun, kolleeg Kalle Palling!
Lugupeetud minister! Päris palju on viimasel ajal räägitud eurorahade kasutuselevõtust, seda ka kultuurivaldkonnas. Eriti puudutab see muuseume. Hiljuti menetluses olnud piirkondliku arengu meetme raames on päris paljud taotlused tunnistatud mitte heaks, tuues näiteks põhjenduse, et iga investeeritav kroon ei teeni piisavalt tagasi ega ole seega küllalt atraktiivne. Mulle on jäänud tunne, et kultuuripärandi säilitamine ja kommertstegevus tahetakse tuua ühele tasemele. Kuidas teie sellesse suhtute? Kas selline lähenemine on õige?
Kindlasti ma taunin seda, et kultuuripärandi ja üldse kultuurivaldkonna temaatika peaks siduma kasumlikkusega. On ju kõik piirkonnad, kus on hästi ära restaureeritud näiteks kirik või mõni taluhoone või taluhoonete kompleks, saanud selle läbi rikkamaks, et neil on rohkem külastajaid. Inimesed sõidavad kohale ja lisaks kultuuriobjekti külastamisele või vaatamisele jätavad paika ka raha, tehes mitmesuguseid oste või kas või lõunat süües. Nii et minagi taunin seda, et piirkondliku arengu meetme puhul on liiga palju mindud kasumlikkuse teed. Tuleks tõepoolest väärtustada just kultuuripärandit. Minu arvates võiksid paljude kirikute ja muinsuskaitse all olevate komplekside ning muude objektide haldajad teha taotlusi erinevate meetmete raames, kust euroraha jagatakse. See oleks suurepärane võimalus anda praegusel ajal, mil majandusel kuigi hästi ei lähe, tööd ka meie ettevõtjatele-ehitajatele. Raha oleks ringluses. Nii et ma väga toetan seda, et muinsuskaitseobjektid võiksid saada rohkem eurotoetusi.
Aitäh, proua minister! Kuna infotunni aeg hakkab läbi saama, siis lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Aitäh, head kolleegid, küsimuste esitamise eest ja suur tänu ka valitsusliikmetele küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.
