Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu viienda töönädala esmaspäevast istungit.
Kas kolleegid soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Palun kõigepealt kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna rakenduskõrgkooli seaduse § 11 lõike 1² muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister Jaak Aaviksoo. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu. Kui seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse sätetele, siis otsustab juhatus tema menetluse kolme tööpäeva jooksul.
Järgmisena teated. Esiteks, Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni s.a 11. veebruaril algatatud isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu ning määranud selle juhtivkomisjoniks põhiseaduskomisjoni. Teiseks, Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud soolise võrdõiguslikkuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse, Eesti Vabariigi töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 317 teise lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks täna kell 18. Kolmandaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 12. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi elektri- ja elektroonikaseadmete romude kohta eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 9. märts kell 12. Neljandaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 12. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 9. märts kell 12. Viiendaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 12. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni rohelise raamatu "Biojäätmete käitlus Euroopa Liidus" suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja rohelise raamatu kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 9. märts kell 12. Kuuendaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 12. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Liidu Nõukogu määruse "Loomade kaitse surmamisel" eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma maaelukomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 2. märts kell 18. Seitsmendaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 12. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Liidu majanduse elavdamise paketi kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja paketi kohta arvamust andma rahanduskomisjoni, majanduskomisjoni, maaelukomisjoni ja keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 19. veebruar kell 18.
Kolmapäeval, 18. veebruaril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: kaitseminister Jaak Aaviksoo, kultuuriminister Laine Jänes ja siseminister Jüri Pihl.
Head kolleegid! Palun, kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 91 Riigikogu liiget, puudub 10.
Lugupeetud kolleegid! Läheme nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Üks märkus päevakorra juurde: justiitsminister palub teisipäevale planeeritud ettekande ""Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2010." 2008. aasta täitmise aruanne" viia neljapäeva, 19. veebruari päevakorra esimeseks punktiks. Juhatus on nõus ja selle märkusega panen käesoleva nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 90 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra, s.o arupärimistele vastamise juurde. Riigikogu liikmete Inara Luigase, Ain Seppiku, Enn Eesmaa, Nelli Privalova, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu, Jaak Aabi, Aadu Musta, Rein Ratase, Evelyn Sepa, Vilja Savisaare, Heimar Lengi, Marika Tuusi, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Kadri Simsoni, Lauri Laasi ja Eldar Efendijevi s.a 14. jaanuaril esitatud arupärimine piiriületusproblemaatikast Kagu-Eestis ja Ida-Virumaal (nr 119). Palun kõnepulti kolleeg Eldar Efendijevi!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Austatud ministrid! Arupärimine, kuna see oli koostatud 14. jaanuaril, on mõnes mõttes aegunud sõnastuses, aga sisuliselt on see aktuaalne siiamaani.
Piiriületusproblemaatikast Kagu-Eestis ja Ida-Virumaal. Lugupeetud härra Andrus Ansip! Viimased kaheksa aastat on Eesti ja Vene piirialade elanikele kehtinud nimekirjade alusel soodusviisade süsteem, mis lõppes 2009. aasta 19. jaanuaril. Piiriületust hakkavad nüüd reguleerima teised seaduslikud aktid. 20. detsembril 2006. aastal on Euroopa Parlament ja nõukogu vastu võtnud määruse nr 1931, mis annab Eesti Vabariigile võimaluse sõlmida Venemaa Föderatsiooniga kahepoolne leping kohaliku piiriületuskorra kujundamiseks ning üleminekuks piiriületuslubade süsteemidele. Välisministeerium on teinud mitmeid kordi Vabariigi Valitsusele ettepanekuid alustada Venemaa Föderatsiooniga läbirääkimisi kahepoolse lepingu sõlmimiseks kooskõlas eespool nimetatud määrusega. Küsimust on arutatud välisministri ettepanekul Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamistel 15. novembril 2007. aastal, 7. veebruaril 2008. aastal ja 30. oktoobril 2008. aastal. Vabariigi Valitsus on otsustanud võtta informatsiooni teadmiseks, kuid ei ole nõustunud alustama läbirääkimisi Venemaa Föderatsiooniga kahepoolse lepingu sõlmimiseks.
Eesti Keskerakonna fraktsioon on algatanud 3. detsembril 2008. aastal otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele Vene Föderatsiooniga kahepoolse lepingu sõlmimiseks kohaliku piiriliikluse korra kujundamiseks". Seoses eeltooduga palun teil vastata järgmistele küsimustele.
Miks ei ole Vabariigi Valitsus siiani alustanud läbirääkimisi Venemaa Föderatsiooniga kahepoolse lepingu sõlmimiseks kohaliku piiriliikluse korra kujundamiseks piiriäärsetel aladel? Kuidas korvatakse kahju piiriäärsetel aladel elavatele inimestele, kui 19. jaanuaril 2009 lõpeb soodusviisade süsteem? Kas siseminister koostöös välisministriga on esitanud peale 2008. aasta detsembri algust ettepanekuid viisade andmise korra lihtsustamiseks? Kas teie arvates Venemaa Föderatsioon oleks nõus piiriliikluse korra kujundamiseks alla kirjutama kahepoolse lepingu? Kes on teie arvates personaalselt süüdi tekkinud inimesi alandavas olukorras? Järgnevad 23 allkirja. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Eldar Efendijev! Lugupeetud peaminister, palun vastuseks kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Miks ei ole Vabariigi Valitsus siiani alustanud läbirääkimisi Venemaa Föderatsiooniga kahepoolse lepingu sõlmimiseks kohaliku piiriliikluse korra kujundamiseks piiriäärsetel aladel?" Informatsiooni Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni piiriäärsete alade elanikele viisade väljastamisest käsitleti valitsuskabineti 2007. aasta 15. novembri nõupidamisel, kus Välisministeerium tegi ettepaneku alustada Venemaa Föderatsiooniga läbirääkimisi kahepoolse lepingu sõlmimise üle kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrusega EÜ nr 1931/2006, millega kehtestatakse maismaal liikmesriikide välispiiril toimuva kohaliku piiriliikluse eeskirjad ning muudetakse Schengeni konventsiooni sätteid. Sellel nõupidamisel otsustati võtta teadmiseks välisministri informatsioon ja siseministri seisukohad välisministri ettepanekute kohta. Välisministeeriumile anti ülesanne jätkata piiriäärsete alade elanike viisakorraldust seni kehtinud praktika alusel ehk protokollide sõlmimise teel, kuid mitte kauem kui 18. jaanuarini 2009. Vastav protokoll allkirjastati 5. detsembril 2007. aastal. Välisministrit ja siseministrit kohustati vaatama täiendavalt läbi Venemaa Föderatsiooniga piiriäärsete alade elanikele piiriületuskorra kehtestamiseks sõlmitava kokkuleppe küsimus ning vajaduse korral otsustati arutada küsimust uuesti valitsuskabineti nõupidamisel. Küsimust arutatigi välisministri ettepanekul uuesti valitsuskabineti nõupidamisel eelmise aasta 7. veebruaril. Sellel nõupidamisel võeti välisministri esitatud informatsioon Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni piiriäärsete alade elanike lihtsustatud piiriületuse kohta teadmiseks ning otsustati küsimust veel kord arutada valitsuskabineti nõupidamisel kahe kuu pärast. Nimetatud ajaks paluti regionaalministril koostöös rahandusministriga välja töötada ning esitada valitsuskabineti nõupidamisele ettepanekud Eesti piiriäärsete alade elanike viisade hüvitamise korra kohta, juhul kui Eesti ja Venemaa piiriäärsete alade elanike piiriületuses minnakse üle tavalisele viisarežiimile. Regionaalministri ettepanekul arutati küsimust eelmise aasta 30. oktoobri valitsuskabineti nõupidamisel, kus Vabariigi Valitsus võttis teadmiseks regionaalministri, siseministri ja välisministri esitatud informatsiooni ega nõustunud alustama Venemaa Föderatsiooniga läbirääkimisi kahepoolse lepingu sõlmimise üle. Vabariigi Valitsus võttis teadmiseks ettepaneku arutada piiriäärsete alade elanike lihtsustatud piiriületuse küsimust uuesti pärast seda, kui on selgunud naaberriikide kogemused Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse EÜ nr 1931/2006 rakendamisel. Ühtlasi tehti siseministrile ülesandeks esitada koostöös välisministriga Vabariigi Valitsusele 2008. aasta detsembri alguses ettepanekud viisade andmise korra lihtsustamise kohta.
Taustaks lisaksin, et Soome ei plaani rakendada eelnimetatud määrust. Samas Läti ja Leedu alustasid 2008. aastal läbirääkimisi, kuid ei ole Venemaaga seni kokkulepet sõlminud, mistõttu kehtib ka Läti-Vene ja Leedu-Vene vahel tavapärane viisarežiim. Eesti on teinud Venemaale ettepaneku jätkata vastastikusel alusel lühiajaliste ja mitmekordsete viisade väljastamist pikemaks ajaks, st viibimise ajaga maksimaalselt kuni 90 päeva poole aasta jooksul.
Küsimus: "Kuidas korvatakse kahjud piiriäärsetel aladel elavatele inimestele, kui 19. jaanuaril 2009 lõpeb soodusviisade süsteem?" Eelmise aasta 30. oktoobri valitsuskabineti nõupidamisel kiideti heaks ettepanek kompenseerida 2009. aasta riigieelarvest soodusviisade režiimi lõppemisest tekkivad kulutused kolme miljoni krooni ulatuses. Regionaalministri 15. jaanuari 2009. aasta käskkirjaga nr 4 (Venemaa Föderatsiooni viisa taotluse menetlemise tasu kompenseerimise 2009. aasta toetusskeem) kehtestatud toetusskeemi eesmärk on vähendada majanduslikke barjääre Eesti kodanike ja nende Venemaal elavate abikaasade ja lähisugulaste või nende matmispaikade külastamisel ning seoses piiriäärsete alade elanike lihtsustatud piiriületuskorra lõppemisega alates 19. jaanuarist 2009. Siinkohal tuleks lisada, et kui lihtsustatud piiriületuskorra alusel olid õigustatud subjektideks ainult Eesti piiriäärsetel aladel elavad isikud, siis uue toetusskeemi alusel võivad viisalõivu kompenseerimist taotleda kõik Eesti kodanikud, kes külastavad Venemaa piiriäärsetel aladel elavaid abikaasasid või lähisugulasi või nende matmispaikasid.
Küsimus: "Kas siseminister koostöös välisministriga on esitanud peale 2008. aasta detsembri algust ettepanekuid viisade andmise korra lihtsustamiseks?" Siseministeerium tegi kirjalikud ettepanekud viisa andmise korra lihtsustamiseks 28. novembril 2008. Seda kirjaga nr 2-4-6/10140, millele Välisministeerium vastas 18. detsembril 2008, nende kiri nr 8.1/12013. Koopiad kirjadest on edastatud ka Riigikantseleile. Nii välis- kui siseminister nõustusid, et viisa andmise korra lihtsustamiseks on peamiselt vaja muuta riigisisest praktikat, ning tulenevalt Schengeni õigustikust on Eesti lihtsustanudki senist Schengeni viisade andmise praktikat. Samuti on tehtud välismaalaste seaduse ja teiste õigusaktide muutmise ettepanekuid, mis on suunatud viisa andmise korra lihtsustamisele. Käesoleval ajal on Siseministeeriumis ettevalmistamisel välismaalaste seaduse muutmise eelnõu, kuhu on muu hulgas lisatud viisa andmise korra lihtsustamise ettepanekud, mille osas on saavutatud üksmeel. Välisministeerium on teavitanud Venemaa Föderatsiooni nii kirjalikult kui ka suuliselt senise piiriületuskorra muutmisest ning üleminekust tavalisele viisarežiimile, kuid teinud samas ettepaneku jätkata senisele korrale sarnast viisade väljastamise praktikat.
Küsimus: "Kas Teie arvates Venemaa Föderatsioon oleks nõus kahepoolse lepingu piiriliikluse kujundamiseks allkirjastama?" Viidates mitmetele kahepoolsetele kõnelustele Venemaa Föderatsiooniga, on alust arvata, et Venemaa Föderatsioon on valmis alustama läbirääkimisi kahepoolse lepingu sõlmimiseks. Samas ei ole võimalik prognoosida läbirääkimiste kulgu ega nende edukust. Valmisolekust kahepoolne leping allkirjastada on võimalik rääkida alles siis, kui lepingu sõnastuses on saavutatud kokkulepe.
Küsimus: "Kes on Teie arvates personaalselt süüdi tekkinud inimesi alandavas olukorras?" Tavapärast viisarežiimi ei saa pidada kellegi suhtes alandavaks olukorraks. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Kas on küsimusi ettekandjale? Palun, kolleeg Heimar Lenk! Kas mikrofon on sees?

Ehk on võimalik kasutada naabri mikrofoni?

Mikrofon ei tööta. Kas teeme viieminutise vaheaja? 

Opositsioonilt on hääl ära võetud. Vabandust! Valitsus pole see olnud.

Palun veel kõnepulti ja palun nüüd küsimus, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mulle tundub, et see on siiski selline kaunis sõnade mäng, kui me ütleme, et näete, meil on viisarežiim – töötav ja normaalne. Rahvas on viimased kaheksa aastat harjunud hoopis nende soodusviisadega ja tegelikult on küsimus selles, et kui me 2006. aastast peale teadsime, et olukord muutub, miks siis Eesti valitsus pole samme astunud. Õige mitu aastat on mööda läinud ja nüüd me oleme ikkagi selle tavalise viisarežiimi ees, rahva huvides pole soodusviisarežiimiga ega läbirääkimistega kuidagi hakkama saadud.

Aitäh! Oma vastuses ma juba nimetasin, et soodustuste andmiseks ja kompensatsioonideks on ette nähtud 3 miljonit krooni,  ning sellest peaks inimestel abi olema. Meie Välisministeerium on pöördunud Venemaa Välisministeeriumi poole taotlusega jätkata senist süsteemi ka tulevikus. Muud lahendused, mida opositsioon on siin Riigikogu saalis välja pakkunud, oleksid minu hinnangul liialt radikaalsed. Näiteks lahendus teha mingisugused piiriäärsed tsoonid, 50 kilomeetrit ühelt poolt ja 50 kilomeetrit teiselt poolt, ja võimaldada siis selles tsoonis elavatel inimestel viisavabalt üle piiri liikuda oleks ebaproportsionaalselt kulukas ja ilmselt põhjendamatu. Sellise süsteemi rakendamise kulude suurusjärguks on rehkendatud 60 miljonit krooni, mis ületab kaugelt selle summa, millega võiks viisasid kompenseerida.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Härra peaminister! Olukord näeb välja nii, nagu me seisaksime poes järjekorras, oodates konkreetset kaupa, mis kunagi poodi ei tule. Kõige kummalisem on see, et me teame seda, aga seisame ikkagi selles järjekorras. Ministrite ja väliskomisjoni esindaja sõnul oli teada, et Venemaa Föderatsioon loobus lepingu pikendamisest, sest eksisteerinud tingimused ei vasta Venemaa Föderatsiooni uutele tingimustele piiriületuse valdkonnas ja Venemaa Föderatsioon ei kavatsegi eelmist mudelit pikendada. Eesti pool aga saatis Venemaa Föderatsioonile ettepaneku arutada selle mudeli pikendamise võimalusi ja nüüd ootab ametlikku vastust.

Jälle mikrofon! Mis seal on? Vajutage veel klahvile "Sõna", proovige uuesti!

Aeg sai läbi.

Ei, mul oli veel 10 sekundit. Jah, nüüd töötab. Kas ma alustan uuesti?

Ei, mul on meeles.

Eesti pool saatis Venemaa Föderatsioonile ettepaneku arutada selle mudeli pikendamise võimalust ja nüüd ootab ametlikku vastust. Miks valiti selline kummaline käitumine? Tulemus oli ju ammu ette nähtud. Miks valitsus loobus juba eelmise aasta suvel, võib-olla varemgi alustamast läbirääkimisi Venemaa Föderatsiooniga Euroopa Liidu ja Venemaa Föderatsiooni määruse alusel?

Aitäh! Seni kehtinud piiriületuskord rahuldas meid piisavalt ja me ei pea vajalikuks hakata praegu sisuliselt arendama Venemaa Föderatsiooniga viisavaba piiriületamise läbirääkimisi. Selliseid läbirääkimisi peab Euroopa Liit oma naaberriikidega või ka kaugemate riikidega. Eesti puhul tähendaks mingisugune 50-kilomeetrine piiritsoon sisuliselt poolt riiki ja selliste läbirääkimistega saavutatav tulemus ei ole kindlasti  proportsionaalne, asendamaks senikehtinud lihtsustatud viisakorraga kaduvaid hüvesid.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees, kõigepealt mikrofoni kasutamise võimaluse eest! Härra peaminister! Nii õhuke see riik ka ei ole, et 50 kilomeetri jagu ja pool riiki oleks läinud. Teie põikpäisus puudutab ju just Eesti Vabariigi kodanikke. Meil pikaajalise elamisloa alusel elavad välismaalased või kodakondsuseta isikud saavad teatavasti üle Vene piiri liikuda nagu ennegi nii, kuidas nad tahavad. Vene riik on nuputanud välja enda arvates suurepärase kaasmaalaste programmi, mille üks osa võimaldab ka vaba liikumist, ja sellega võib ühineda ükskõik mis kodakondsust omav isik. Minu küsimus ongi, et kas praeguse valitsuse poliitika on suunatud Vene kaasmaalaste arvu suurendamisele Eestis?

Ei. Aitäh!

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Tänan, proua esimees! Austatud härra peaminister! Te loobusite jõuliselt arupärimise viimasele, viiendale küsimusele vastamast, leides selleks ka adekvaatse põhjenduse. Lubage siis sõnastada see küsimus natukene teisiti: kes on teie arvates personaalselt põhjustanud soodusviisarežiimi katkematu toimimise lõpetamise? Olen rääkinud!

Aitäh! Ma olen täna juba kaks korda siit kõnepuldist nimetanud summat kolm miljonit krooni. See kolm miljonit krooni läheb kindlasti selleks, et kergendada inimeste olukorda, vähendada nende omakulutusi viisade hankimisel. Seega öelda, et soodustused on täiesti kadunud, on ilmselge liialdus. Kuid hakata otsima personaalset süüdlast, kes on süüdi selles, et seni kehtinud kord enam ei kehti, käib meil praegu ilmselt üle jõu. Me ei saa leida süüdlasi ainult siit Eesti Vabariigist, me peaksime otsima neid Euroopa Komisjonist ja Venemaa Föderatsioonist, aga ma ei tahaks selle ettevõtmisega algust teha. Uus kord, mis on Euroopa Liidu ja partnerriikide vahel sätestatud, peaks teenima meid kõiki ja olema meile kõigile ka vastuvõetav, ma mõtlen kogu Euroopa Liidus. Kui me mingi lühikese ajaperioodi jooksul peame kannatama ebamugavusi, kuni uued toetusmeetmed ja soodustused vanu asendavad, siis peaks see muudatuste puhul olema aktsepteeritav ja ka mõistetav.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Te räägite siin suurtest summadest ja ütlete, et riik on eraldanud käesoleval aastal 3 miljonit krooni, kompenseerimaks kõiki neid kulutusi, mida inimesed teevad viisa saamiseks. Ma pean täpsustama, et ühe inimese kohta on ette nähtud ainult ühe viisa kompensatsioon, see on 500 krooni, millest arvatakse maha veel tulumaks. See viisa on ühekordne ja sellega ongi kõik.
Minu küsimus seisneb aga selles, et 19. jaanuar, mil lõppes lihtsustatud piiriületuskord, oli ka see kuupäev, mil Euroopa Komisjon pidi tegema raporti Euroopa Liidu Nõukogule ja Euroopa Parlamendile. Kas Eesti on esitanud ka mingi raporti, millisele viisarežiimile ta üle läks, ja mis selles raportis kirjas oli?

Ma ei ole praegu võimeline siin reprodutseerima kogu selleteemalist kirjavahetust, kuid meie seisukohad on ju ka austatud Riigikogule hästi teada ning täpselt needsamad seisukohad on teada ka Euroopa Komisjonile ja Euroopa Parlamendile.

Palun, kolleeg Ivi Eenmaa!

Ma tänan, proua juhataja! Eelkõnelejale ütlen lihtsalt teadmiseks seda, et raport tulnuks kirjutada siis, kui Eesti oleks hakanud üle minema või peaks Venemaa Föderatsiooniga läbirääkimisi uue määruse kohase viisasüsteemi üle. Aga tuleme nüüd küsimuse juurde. Kuna täna on siit kostnud põhiliselt rahulolematust selle üle, et need inimesed, teoreetiliselt 4000 inimest, said piiri ületada soodustingimustel, see sõna "soodus" käib siit kogu aeg läbi, siis minu küsimus teile, härra peaminister, on see, et järsku on meie riigis veel mõnes valdkonnas tulemas soodusrežiime ja võib-olla te saaksite need siis näiteks tuua.

Aitäh! Ma pean teatud elanikerühmade soodustusi piiriületamisel siiski kohasteks ja vajalikeks ka tulevikus. Ma piiritleksin ka praegu soodustatud isikute ringi enam-vähem sama suurusjärguga, kas 2000 või 4000 isikut, ja minu meelest, nagu ma varemgi olen siit puldist öelnud, laiendada seda isikuteringi selliselt, et režiim hõlmaks näiteks tervet Narva ja Kohtla-Järve linna, ei ole kindlasti põhjendatud. Soodustuste tegemine 4000 isikule on ka tulevikus põhjendatud, kuna perekonnad on mingil määral lahutatud, kas elavad vanemad ühel pool ja lapsed teisel pool või vastupidi, või on hauad ühel pool, aga nende isikute järeltulijad elavad teisel pool piiri. Sellised takistused inimeste vabale liikumisele ei ole tekkinud mitte nende inimeste enda vaba valiku tagajärjel, vaid need takistused on tekitanud aeg.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Esmalt aitäh, et eelmisele küsimusele vastates möönsite ka ise, et need ligi 4000 inimest, kes seni said soodustust, ei saanud mitte mingit põhjendamatut privileegi, vaid see oli nende puhul üsna loomulik nähtus. Kas te saate kätt südamele pannes öelda, et see, miks nad praegu seda enam ei saa, on üksnes ja ainuüksi meie naaberriigi süü või on ikkagi Eesti pool jätnud midagi tegemata?

Kui asi puudutab kahepoolseid suhteid, siis ilmselt pole mitte kunagi sellist olukorda, et vastutav on ainult üks pool ja teine pool mitte. Mõlemad pooled saaksid probleemide lahendamiseks igas situatsioonis teha alati rohkem ja küllap see tarkus käib ka sellesama probleemi kohta.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh! Ühel eelmisel arutelul, kui me otsuse eelnõu arutasime, oli tõsiselt jutuks, et Eesti pool on teinud tohutult pingutusi, ja kui me nende pingutuste sisu juurde tulime, tuli välja, nii nagu te ka täna ütlesite, et välisminister on saatnud ühe kirja. Kas te võiksite seda siin Riigikogule selgitada? Tookord jäi arutelust veidi kehvake mulje. Kas meie läbirääkimised Venemaa Föderatsiooniga nii piiri kui ka piiriületuse koha pealt väljenduvad ainult ühes välisministri kirjas või on suhete areng natuke tõsisem?

Aitäh! Kogu probleemi taandamine ühele kirjale on ilmselt kohatu. Kui küsimus oleks kirjade arvus, oleks edusammude tegemine kaunis lihtne. Vabariigi Valitsus ja mitmed ministeeriumid on põhjalikult analüüsinud ühe, teise, kolmanda või neljanda stsenaariumiga kaasnevaid plusse ja miinuseid. Analüüs puudutab muu hulgas näiteks ebaseadusliku kaubaveo mahte ja prognoose, kuidas need võiksid suureneda, kui hüppeliselt suurendada soodusrežiimi alusel piiri ületavate isikute arvu jne. Need tööd, mis on tehtud, on kaunis mahukad. Asi on puudutanud ka eri variantide rahalist maksumust. Ka neid prognoose on tehtud. See ei ole olnud mitte väga lihtne ja kergekäeline otsus, et me loobume näiteks 50 pluss 50 alusel piiritsoonide läbirääkimistest. See on väga kaalutletud otsus.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Kas me saime õigesti aru, et Eesti kodanike jaoks eksisteerivad tulevikus Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelise piiri ületuseks ainult Schengeni riikide tingimused?

Põhimõtteliselt jah. Eesti on liitunud Schengeni viisarežiimiga ja kõigi isikute jaoks, kes Eestit külastavad, peavad laienema needsamad reeglid. Samas on meie viisareeglid olnud kohati rangemad, detailsemad, kui Schengenis kokkulepitu seda nõuaks. Nagu ma oma vastustes täna nimetasin, kavatseme muu hulgas Venemaa Föderatsiooni kodanikele viisa andmist oluliselt lihtsamaks muuta.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ma küsin hästi lihtsalt ja hästi väikselt. Kuna tõenäoliselt, nagu ma aru sain, võib-olla ma sain ka valesti aru, Venemaaga nendes küsimustes läbirääkimisi ei alustata, kas siis selle teema käsitlus on lõppenud? Kas teie jaoks on see teema suletud ja võime öelda, et mingeid positiivseid tulemusi siit ei tule?

Aitäh! Meie sooviksime rääkida Venemaa Föderatsiooniga senise piiriületusrežiimi jätkamisest ka tulevikus, kuid me ei soovi alustada läbirääkimisi nn 50 pluss 50 kilomeetrit printsiibi alusel.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Kalev Kallo, Olga Sõtniku, Nelli Privalova, Enn Eesmaa, Inara Luigase, Lauri Laasi, Kadri Simsoni, Toivo Tootseni, Toomas Vareki, Helle Kalda, Valeri Korbi, Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmiku, Heimar Lengi, Marika Tuusi, Vilja Savisaare, Aadu Musta, Ain Seppiku ja Evelyn Sepa 19. jaanuaril s.a esitatud arupärimine korruptsioonist omavalitsustes (nr 123). Palun kõnepulti kolleeg Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Härra peaminister! Allakirjutanuid ajendas käesolevat järjekordset arupärimist esitama olukord, kus uurimisorganid püüavad jätkuvalt ühtede omavalitsuste puhul välja selgitada mõtteid, mis võivad olla suunatud seadusrikkumisele, teistel juhtudel aga ei panda tähele silmanähtavaid rikkumisi. Vaatamata kõrgete aukandjate kinnitustele, et seadusrikkumisi ei käsitleta valikuliselt ega kallutatult, jääb tegelikkusest hoopis teine mulje.
Viimase poole aasta jooksul on uuriv ajakirjandus paljastanud mitmeid korruptiivseid juhtumeid eri omavalitsustes. 2008. aasta oktoobris paljastas ETV saade "Pealtnägija" Pärnumaal Audru vallas toimunud korruptiivse tehingu seoses maade erastamisega, kus oli tegemist nii allkirjade võltsimise kui ka maavalitsuse petmisega. Selle sündmuse tagajärjel astus toonane vallavanem Rein Talisoo tagasi ning sellega paistab asi justkui lahendatud olevat.
Käesoleva aasta jaanuaris paljastas sama ETV saade järgmise korruptsioonihõngulise loo Pärnumaalt Häädemeeste vallast, kus vald võtab erateid omavoliliselt avalikku kasutusse, ilma omanikke teavitamata ja nendega lepinguid sõlmimata. Samas on vald esitanud Maanteeametile andmeid, mille järgi need lepingud on juba kaks aastat tagasi sõlmitud. Riigi antavat teehooldustoetust jagatakse avalike teede meetrite järgi ja Häädemeeste vallas on need teed  2007. aastast pikenenud ligemale 30 kilomeetri võrra, mis on justkui umbkaudne avalikuks kasutuseks võetud eratee pikkus. Vastavalt vallavanema Urmas Aava kinnitusele ei ole tema hinnangul vald eksinud ühegi seaduse vastu, samas ei ole päris selge, kuhu see raha on läinud, sest erateede omanikud kinnitavad, et neid teid hooldatud ei ole.
Jaanuari teisel nädalal ilmus meedias artikkel, kus käsitletakse Narva-Jõesuu Linnavalitsuse hankelepinguid teeremondiks. Selgub, et lepingut ei sõlmitud mitte kõige soodsama pakkumise teinud ettevõttega, vaid ettevõttega, mille tegevdirektoriks on volikogu esimees Rein Murd. Lepingu sõlmisid Rein Murd ja Andres Noormägi.
Lähtudes eeltoodust on meil mitu küsimust, mida ma siin  praegu ühekaupa ette lugema ei hakkaks. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kallo! Palun, härra peaminister, vastamiseks kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas Teie peaministrina olete andnud korraldused kaitsepolitseile neid juhtumeid mitte uurida?" Ei ole ja ma ei kavatse selliseid korraldusi mitte kunagi ka edaspidi anda. Küll võiksin ma siinkohal selguse mõttes meenutada, et Vabariigi Valitsuse määrusega nr 193 19. juulist 2007 on sätestatud Politseiameti ja tema hallatavate asutuste ning Kaitsepolitseiameti vaheline uurimisalluvus. Selle määruse kohaselt kuulub kaitsepolitseile uurimispädevus karistusseadustiku §-des 201, 293–298, 299 ja § 300¹ lõikes 1 ja 2 sätestatud kuritegudes, kui kuriteo on toime pannud Vabariigi President, Riigikogu liige, Vabariigi Valitsuse liige, riigikontrolör, õiguskantsler, kohtunik, prokurör või valitsusasutuse, Riigikogu Kantselei, Vabariigi Presidendi Kantselei, Õiguskantsleri Kantselei, Riigikontrolli, kohtu kõrgem ametnik või politseiametnik, kelle ametikoht kuulub 5.–10. ametiastmesse, või Tallinna, Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve ja Jõhvi kohaliku omavalitsuse juht. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu kaitsepolitsei pädevusse teiste omavalitsuste, sh Audru, Häädemeeste ja Narva-Jõesuu ametnike korruptsioonijuhtumid. Nende omavalitsuste kuritegusid uurib Politseiamet oma kohalike asutuste kaudu. Audru ja Häädemeeste juhtumi puhul on menetlejateks Lääne Politseiprefektuur ning Narva-Jõesuu juhtumi puhul Ida Politseiprefektuur.
Teine küsimus: "Kas kaitsepolitsei vaatab antud juhtumitele läbi sõrmede, kuna tegemist on Isamaa ja Res Publica Liidu erakonna liikmetega?" Nagu ma eelmisele küsimusele antud vastuses ütlesin, ei kuulu nimetatud juhtumid, sõltumata sellest, millise erakonna liikmetega on tegemist, kaitsepolitsei pädevusse, sest nende juhtumite uurimine kuulub politsei uurimispädevusse. Samas tuleb märkida, et juhul kui Kaitsepolitseiamet sedastab oma tegevuse käigus kuriteotunnustega teo, alustab ta selles faktis kriminaalmenetlust ja edastab selle vastavalt uurimisalluvusele menetluse jätkamiseks pädevale asutusele. Seejuures tuleb arvestada, et prokuröril on tema juhitavas kriminaalmenetluses alati õigus muuta otstarbekusest lähtuvalt kriminaalmenetluse uurimisalluvust.
Kolmas küsimus: "Häädemeeste valla puhul on otseseks kannatajaks riik, kus vald küsib erateede eest riigilt toetust, ilma neid hooldamata. On selgusetu, kuhu riigilt saadud raha on kulutatud. Kas Teie kui peaminister leiate, et riigilt raha väljapetmine on antud juhul põhjendatud?" Ükskõik kellelt, loomulikult ka riigilt, raha väljapetmine on kuritegu. Kõnealuse kaasuse puhul on alustatud kriminaalmenetlust ja õigusliku hinnangu raha kasutamise õiguspärasusele või õigusvastasusele annab menetlus. Antud juhul ei ole teema mitte see, et vald küsib erateede eest riigilt toetust, ilma neid teid hooldamata, vaid tegemist võib olla juhtumiga, kus raha on küsitud õiguslikult avalikult kasutatavaks teeks vormistamata erateedele. Teatavasti jaotatakse täiendavad eraldised kohalike teede hoiuks riigieelarves sätestatud kogusuuruses kõikide kohalike omavalitsuste vahel kohalike omavalitsusliitude ettepanekul kokkulepitud jaotuspõhimõtete järgi. Praegu on raha jaotuse aluseks teede pikkus, kusjuures tänava ja maantee osatähtsus kasutatavas mudelis on vahekorras 5:1. See tähendab, et tänavakilomeetri hoiuks eraldatakse viis korda rohkem raha kui maanteekilomeetri hoiuks. Tänavaks on linnas, alevis või alevikus olev tee. Juhul kui mõnes omavalitsusüksuses teede pikkus suureneb, saab see omavalitsusüksus rohkem raha, teised omavalitsused aga selle võrra vähem. Teeseaduse § 5¹ järgi määratakse kohalike teede nimekiri valla- või linnavalitsuse otsusega. Vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr 199 28. juulist 2005 "Riikliku teeregistri asutamine ja registri pidamise põhimäärus" on andmete esitaja kohalike teede osas valla- või linnavolikogu, kes on kohustatud tagama enda poolt registrisse kantud andmete õigsuse. Seega ei ole riigieelarvest kohalike teede hoiu toetamiseks ettenähtud summad otseselt seotud konkreetsete teede teehoiutööde kulupõhiste arvestustega. Kohaliku omavalitsuse teehoiu eelarve koostatakse lähtuvalt tegelikest kuludest, kaasates vajaduse korral omavalitsuse eelarve teisi tuluallikaid. Niisiis on seadusega jäetud kohaliku omavalitsuse otsustada, millistele kohalikele teedele ja millistele teehoiutöödele ta riigieelarvest kohalike teede hoiuks sätestatud täiendavaid eraldisi kasutab. Kui aga kohalik omavalitsus on riiklikku teeregistrisse esitanud väärandmeid, mille tulemusena on riigieelarvest eraldatud seadusega ettenähtust suurem summa, siis peab kohalik omavalitsus vastava summa tagastama riigikassasse.
Neljas küsimus: "Miks ei ole Maanteeamet kontrollinud Häädemeeste valla poolt esitatud andmete õigsust ja õiguspärasust?" Maanteeamet on kontrollinud Eesti põhikaardi alusel teeregistrisse esitatud teede olemasolu. Maanteeameti ja Häädemeeste valla suhtlemise tulemusel on Häädemeeste Vallavolikogu jaanuari lõpus muutnud oma kohalike teede nimekirja avalikuks kasutamiseks määratud erateede osas, kuid riiklikule teeregistrile ei ole seda otsust ja otsuse alusel muudetud andmeid veel esitatud. Kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse õiguslikkust teede nimekirja suhtes ei ole Maanteeametil õigust kontrollida. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-s 6 on sätestatud, et maavanem teostab järelevalvet kohaliku omavalitsusüksuse tegevuse üle. Riigikontroll kontrollib kohaliku omavalitsusüksuse tegevust vastavalt Riigikontrolli seadusele, seevastu järelevalvet valla või linna õigustloovate aktide vastavuse üle Eesti Vabariigi põhiseadusele ja seadustele teostab õiguskantsler. Antud juhul on eelnimetatud institutsioonidel õigus kontrollida Häädemeeste Vallavolikogu otsuse õiguspärasust.
Viies küsimus: "Kas majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts on andnud käsu Maanteeametile Isamaa ja Res Publica Liiduga seotud vallavalitsuste poolt esitatud andmed kontrollimata kinnitada?" Nagu ma eespool ütlesin, ei ole Maanteeameti pädevuses teostada riiklikku järelevalvet kohalike omavalitsuste volikogude õigusaktide üle. Küll on aga Maanteeamet kontrollinud Eesti põhikaardi alusel teeregistrisse esitatud teede olemasolu.
Kuues küsimus: "Kas olete kindel, et pärast Audru vallavanema Rein Talisoo tagasiastumist Audru vallas asetleidnud juhtumid ei kordu ja uus vallavanem ei jätka "kinnisvaraäriga"?" Vallavanema kinnitab ametisse kohalik volikogu, mitte peaminister, ja kui usaldusväärne on vallavanem, seda tuleks küsida kohalikult volikogult, mitte peaministrilt.
Seitsmes küsimus: "Miks ei ole kaitsepolitsei uurinud Narva-Jõesuu hankelepingute sõlmimist, kus tehingu pooli esindavad mõlemalt poolt kohaliku omavalitsuse esindajad? Kas peate mõistlikuks ja põhjendatuks volikogu esimehe poolt juhitud ettevõtte hankevõitmist, kuigi see ei osutunud linnale kõige soodsamaks?" Ma vastasin sellele küsimusele esimesele küsimusele antud vastuses. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Kas on küsimusi? Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Viimasele küsimusele vastates viitasite esimesele küsimusele antud vastusele. Seal te nimetasite valitsuse määrust – see oli vist 193 2007. aasta juulikuust –, kus kapole oli antud õigus või korraldus tegelda põhiliselt põhiseaduslike institutsioonidega ja viie suurema omavalitsuse ehk linna, nagu te ütlesite, juhtidega. Sellest mul tekkiski küsimus. Tallinnas vist tegeles kapo ühe nõunikuga. Nõunikke on suurem hulk ja nemad ei kuulu küll kohaliku omavalitsuse juhtide hulka. Siin ma ei saa päris täpselt aru. Oli selgelt öeldud, et tegeleb juhtidega. Milles on siis asi, kas määruses on seda laiemalt täpsustatud?

Nõunik kindlasti ei ole juht, aga niipalju kui mina mäletan, oli selle tehingu või väidetava tehingu teine pool juht. Lahutada ühte tehingut või kuritegu sel põhimõttel, et ühel pool on juht ja teisel pool pole juhti, on ilmselt kaunis raske.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Austatud peaminister! Miks teie arvates nimetatakse abielupaar Tähismaa toimetatavas, mis siin salata, ülipopulaarses blogis Kaitsepolitseiametit järjekindlalt  Reformierakonna sülekoeraks? Kas pole mitte nii, et kus suitsu, seal tuld?

Aitäh! Ma arvan, et perekond Tähismaa kindlasti ei oota seda, et peaminister hakkaks nende blogi kommenteerima, seda enam, et ma selle blogiga tuttav ei ole. Tõtt-öelda ma ei pea seda nii autoriteetseks allikaks, et hakata sellega üleüldse väitlema.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud peaminister! Te nimetasite oma kahes vastuses seda määrust, millega Vabariigi Valitsus andis kapo meelevalda kuus Eesti linna. Kas te seletaksite, mille põhjal valitsus need linnad valis? Teadupärast Jõhvi ei kuulu kuue suurima linna hulka, on teisi Eesti linnu, mis on Jõhvist palju suuremad.

Niipalju kui mina mäletan, võttis austatud Riigikogu otsust langetades aluseks nii elanike arvu kui põhilised eelarvemahud, kohalike omavalitsuste eelarvemahud, ja selle alusel need linnad ka välja valiti.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh! Härra peaminister! Kas te võite käe südamele panna ja öelda, et jah, nii kaitsepolitsei kui ka tavaline politsei on meil täiesti apoliitilised ja erapooletud organid, kes tegutsevad ainult  õilsatest eesmärkidest lähtudes ja mitte poliitilisest tellimusest?

Jah, ma võin käe südamele panna ja kinnitada, et pole vähimatki alust kahtlustada näiteks seda, et peaminister on üritanud mõnd uurimist poliitiliselt kallutada. Uurimisorganid tegutsevad sõltumata mingist erakondlikust tahtest. Minu meelest on selline erakondlikult kallutatud tegevuse siltide kleepimine meie autoriteetsetele õiguskaitseorganitele nende autoriteeti õõnestav.

Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud peaminister! Minu jaoks on ka erakordselt hämmastav kuulata seda, kuidas Riigikogus räägitakse õiguskaitseorganite uurimisalluvusest kui kellegi meelevalda heitmisest ja Eesti Vabariigi õiguskaitseorganitest kui kuidagi negatiivsetest institutsioonidest. Teadupärast ju jälgivad nad Eestis seaduste täitmist. Kas selline arupärimine ja tänane küsitlemine siin ei ole teie meelest mitte poliitiline surve, et seadusega pahuksisse sattunud või selles kahtlustatavaid erakonnakaaslasi kuidagi rehabiliteerida?

Aitäh! Ma eeldan arupärijate heasoovlikkust ja heausksust küsimuste esitamisel. Ma usun, et need küsimused on esitatud soovist saada teada, mitte aga üht või teist uurimist kuidagimoodi  kallutada. Aga jah – ma olen seda ka siit kõnepuldist korduvalt väljendanud –, minu jaoks on kummaline, et  mingeid väidetavalt sooritatud kuritegusid üritatakse tõmmata erakondadevahelisse võitlusesse. Minu meelest oleks loomulik, kui väärteod ja kuriteod ühemõtteliselt hukka mõistetaks ja õigusemõistmisele kaasa aidataks. Soov näidata võimalikke kurjategijaid süütute ohvritena, kellegi poliitilise kättemaksu ohvritena on minu meelest Eesti Vabariigis aastal 2009 kohatu.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Vastates arupärijate ühele küsimusele, mis puudutas seda, kuidas asjad ei korduks selliselt, et riigilt lihtsalt petetakse raha välja, te ütlesite, et kui vallavanem on tagasi astunud ehk volikogu teeb kohapeal selle otsuse, siis see oleks nagu piisav. Kas teile ei tundu, et see on võib-olla natuke ühekülgne lähenemine, kui kohalik rahvas, ütleme, võtab vastu otsuse ja kutsub vallavanema tagasi või astub ta ise tagasi, vaatamata sellele, mis on juhtunud, ja me unustame ülejäänud asjad ära? Või sain ma teist natuke valesti aru, et te lihtsalt vastasite niimoodi lühendatult ja sellest jäigi selline mulje?

Te saite minust kindlasti valesti aru. Ma nimetasin vastates korduvalt, et üht või teist juhtumit menetlevad eri õiguskaitseorganid ja kindlasti ei vabasta süüst see, kui inimene astub tagasi. Ma küll ei taha öelda, et üks või teine inimene on süüdi, seda otsustab siiski kohus. Tagasiastumine kindlasti vastutust seaduse ees ei asenda.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Siin  oli juba juttu ka kapost ja tema uurimisalluvusest. Teie erakonnakaaslane ja ühe väga salajase lugupeetud komisjoni esimees härra Rahumägi on avaldanud arvamust, et kapo selline lõhestumine takistab tal tegelda oma põhiülesande ehk vastuluurega. Kas te võiksite selles kontekstis, võitlus korruptsiooniga ja vastuluure, kommenteerida Jaanus Rahumäe seisukohti, kas tal on õigus?

Aitäh! Hea küsija mäletab kindlasti neid diskussioone, mis eelnesid Vabariigi Valitsuse 2007. aasta 19. juuli määruse nr 193 vastuvõtmisele. Need olid ju avalikud diskussioonid. Mitte ainult Jaanus Rahumägi, vaid ka väga paljud teised inimesed leidsid, et kaitsepolitsei peaülesanded ei peaks olema seotud mitte tavapäraste kriminaalasjade, varguste, korruptsioonijuhtumite uurimisega, vaid lähtuma eelkõige ikkagi suurematest riigikaitselistest eesmärkidest. Mõnes mõttes on see praegune olukord, kus ühtede kohalike omavalitsuste korruptsioonikuritegusid uurib Kaitsepolitseiamet ja teiste korruptsioonijuhtumite uurimisega tegeleb Politseiamet, kindlasti vähemalt diskussiooni vääriv teema. Ma ei usu, et praegu väljakujunenud kord, mis ei ole ju mitte väga vana kord, oleks Eestis kõige ideaalsem. Eesmärk on võidelda korruptsiooni vastu ja Vabariigi Valitsus on langetanud kõiki argumente kaaludes enda arvates parima otsuse. Kui aeg näitab, et see otsus ei ole piisavalt hea ja seda tuleb muuta, siis seda otsust muudetakse.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Ma olen proovinud küsida nii justiitsministrilt kui siseministrilt, nüüd on hea võimalus küsida teilt. Needsamad korruptsiooniprotsessid, mis häirivad kogu ühiskonda. Ühiskond kipub inimesi nii või naa süüdi mõistma enne kohtuotsust. Need korruptsiooniprotsessid mõjutavad selgelt ka Eesti majandust, rääkides kas või EKE Merko näitest. Minu küsimus on selline siiras ja murelik: kas me saavutame Eestis sellise olukorra, kus avalikkuse pideva tähelepanu all on protsessid, mis mõjutavad inimeste saatust, aga ei vii mitte kuhugi? Maadevahetus ei ole kuhugi jõudnud, Villu Reiljani Rävala-asi pole kuhugi jõudnud, Vello Järvesalu lugu Pärnus – vana mees löödi risti – pole kuhugi jõudnud. Kaua selline olukord kestab?

Kindlasti ei saa te praegu peaministrilt kommentaari selle kohta, kas üks või teine asi on kuhugi jõudnud, kas üks või teine asi kuhugi jõuab või jääbki kuhugi jõudmata. Kui on põhjendatud kahtlustused, siis peavad õiguskaitseorganid alustama menetlust. Ja ma küll ei tahaks, et meie avalik arvamus läheks teise äärmusse ja mõistaks ühemõtteliselt hukka kahtlustuste kontrollimise õiguskaitseorganite poolt või et avalik arvamus hakkaks ootama meie kohtutelt ainult süüdimõistvaid otsuseid. See poleks enam õigusriik ja ma arvan, et sellist riiki ei taha meist mitte keegi. Meie inimesed saavad järjest küpsemaks ja nad mõistavad, et ainult kohus on see, kes mõistab isiku süüdi. Süüdimõistjaks ei saa olla ei poliitikud, ei ajakirjandus ega ükskõik kes.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei ava.

Läheme järgmise arupärimise juurde, see on Riigikogu liikmete Arvo Sarapuu, Toomas Vareki, Vilja Savisaare, Kalle Laaneti, Lembit Kaljuvee, Toivo Tootseni, Aadu Musta, Lauri Laasi, Tiit Kuusmiku, Vladimir Velmani ja Enn Eesmaa s.a 20. jaanuaril esitatud arupärimine olukorrast piimasektoris. Palun kõnepulti kolleeg Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Olukord piimasektoris on piisavalt keeruline, raske ja paljude jaoks ka ebaselge. Seetõttu on Keskerakonna fraktsiooni liikmed pöördunud Andrus Ansipi poole rea küsimustega.
Aluseks on ka see, et Eesti Talupidajate Liit on tulnud välja ettepanekuga, et riik peab seadusandlikult kehtestama piimatöötlejatele kohustuse varuda piima kõigilt tootjatelt, kes müüvad rohkem kui 50 liitrit piima päevas. Väiksemaid koguseid saab vastavalt Euroopa Liidu õigusaktidele müüa otse farmist. Varumiskohustus peab lasuma konkreetsele piimatootjale kõige lähemal asuval töötlejal ja seda peaks olema võimalik kokkuleppe korras ka teistele töötlejatele üle anda. Seadus peab kohustama, et töötlejad ja varujad kohtleksid piimatootjaid võrdselt, hinnaerinevused võivad tulla üksnes piima erinevast kvaliteedist, mitte selle kogusest. Piima varumise kulud peavad olema osa tootmiskuludest, neid ei tohi seada tootjatele koormiseks.
Samuti teeb Eesti Talupidajate Liit ettepaneku maksta omanikele täiendavaid otsetoetusi kuni 70 lehma kohta sõltumata karja suurusest. Lisaks nendele meetmetele tuleb majanduskriisi ajal rakendada piimatöötlejatele ekspordi krediiti, kuid üksnes nendele, kes kohtlevat tootjaid võrdselt ega loo pidevalt erinevusi. Tõsi küll, peab ütlema, et piimatööstused on viimastel aastatel märkimisväärselt investeerinud ja avanud uusi tootmisliine ning see on tekitanud olukorra, kus toodetakse üsna palju lattu, ilma et oleks toodangut kuhugi müüa.
Meil on kuus küsimust. Need puudutavad põllumajanduse olukorda ja informatsiooni selle kohta. Kindlasti tahaksime saada vastust, kas peaks üldse riik nende küsimuste lahendamisega vaeva nägema või peaks seda turg tegema.

Suur tänu, kolleeg Arvo Sarapuu! Palun vastamiseks kõnepulti härra peaministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "2008. aasta suvel puudus Teil ülevaade põllumajandusest ja toetuse saajatest. Kas tänaseks on Teile teada, kui palju on Eestis piimatootjaid? Kui palju nad toetust saavad? Kui palju on piimatootjaid, kelle karja suurus jääb alla 100 lehma?"  31. detsembri 2008. aasta seisuga oli Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti põllumajandusloomade registri andmetel Eestis 5070 piimatõugu lehma kasvatajat. Nendest 3380 tootjat peavad enamasti vaid oma majapidamise tarbeks üht või kaht lehma. 1472 tootjal on 3–99 lehma ning 218 tootjal 100 ja rohkem lehma. Seega oli aastavahetuse seisuga Eestis 4852 piimatootjat, kelle karja suurus oli alla 100 lehma. Piimatootmiskvoodi omanikke oli 1261. Tarnekvoot, mis määrab maksimaalse piimakoguse, mida tohib piimatöötlejale müüa, oli neist 1099 tootjal. Kuigi piimalehma kasvatajaid oli 2008. aasta lõpu seisuga 5070, sai neist erinevaid toetusi 2008. aasta jooksul 3940. 2008. aastal maksti piimalehma kasvatajatele kokku toetusi 1 493 724 886 krooni. Kui küsijaid huvitab nende toetuste konkreetne jaotus liigiti, siis olen valmis sellel peatuma minu vastusele järgnevas küsimuste voorus.
Teine küsimus: "Milline on Teie kui peaministri ja Reformierakonna esimehe seisukoht konkurentsiseaduse muutmise kohta nii, et töötlejatel tekib kohustus tasuda võrdset hinda võrdse kvaliteediga piima eest?" Riiklikult ei ole võimalik piima kokkuostuhinda nii reguleerida, et kohustada kõiki töötlejaid maksma kõigile tootjatele sama kvaliteediga piima eest võrdset hinda. Seda vähemalt turumajanduslikele põhimõtetele toetuvas ühiskonnas. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tarbija- ja konkurentsipoliitika talituse asjatundjate hinnangul on teoreetiliselt võimalik sätestada ühele konkreetsele kokkuostjale kohustus kohelda oma tarnijaid võrdse kvaliteediga piima puhul võrdselt. See peab aga olema põhjendatud avaliku huviga. Kindlasti on vajalik detailne analüüs, lähtudes meetme sobivuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse kriteeriumidest. Kui tegemist pole põhjendatud avaliku huviga, oleks tegemist põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse riivega. Asjatundjate niisugune arvamus põhineb eeldusel, et põllumajandustootmise puhul on tegemist ettevõtlusega ning et piimatootjate näol on tegemist konkurentsiseaduse tähenduses ettevõtjatega, kes tegutsevad turul oma vabal tahtel, müües oma kutsetegevuse raames kaupa ehk antud juhul piima. Kuigi põllumajandustootmine, sealhulgas piimatootmine, on riigi poolt suhteliselt tugevalt mõjutatud ettevõtlusvaldkond, rakendub sellele teatud Euroopa Liidu ühisest põllumajanduspoliitikast tulenevate erisustega ka konkurentsiseadus. Viimases on kirjas riigi kohustus tagada igaühele võrdsed võimalused ettevõtlusvabaduse kasutamiseks. Teadupärast on konkurentsiõiguse üldtunnustatud eesmärk tagada turul nõudmise ja pakkumise optimaalse tasakaalu kaudu kaupade kvaliteet, õiglased hinnad ja mõistlik pakutava kauba kogus. Konkurentsiõigusele ei ole otseselt omane nn "võrdsetel tingimustel võrdselt" doktriin, nagu küsijad on piima kokkuostu vallas ilmselt soovitanud. Selline põhimõte kehtib konkurentsiõiguses üksnes ettevõtja puhul, kes on kaubaturul turgu valitsevas seisundis.
Kolmas küsimus: "Kas Teie meelest on piimasektoris üldse probleeme? Kas riik peab neid üldse lahendama või peab seda turg tegema?" Ilmselt pole kunagi ega kusagil olnud täielikult probleemidevaba aega. Ressursse napib alati. See tähendab, et probleeme on samuti alati, nii ka piimasektoris. Viimasel ajal komplitseerunud olukord piimanduses on seotud asjaoluga, et Eestis toodetakse tunduvalt rohkem toorpiima, kui siseturu vajaduste katmiseks vaja on. Eesti piimasektor on tugevalt ekspordile orienteeritud. Nii eksporditi näiteks 2008. aasta kümne kuuga rahalises väärtuses ligi 30% toodetud piimatoodetest. Praegune olukord maailmaturul ei ole kahjuks piimatoodete müügiks enam nii hea kui varem. Pakkumine ületab nõudlust ja hinnad on tugevalt langenud. Selline olukord seab raskesse olukorda nii Eesti piimatööstused kui ka piimatootjad ehk teisisõnu: praegu Eesti turul valitseva piima ületootmise tingimustes viiks piima varumise kohustus olukorrani, kus piimatöötlejad varuvad piima sisuliselt tootja doteerimiseks, kuna sellest valmistatud tooteid ei ole võimalik realiseerida.
Kui rääkida konkreetsemalt Eesti piimatootjate probleemidest, siis võiks neid määratleda järgmiselt: esiteks, investeerimisvajak; teiseks likviidsusprobleemid – see on investeeringutoetuste saamiseks vajalike omavahendite ja käibevahendite nappus ning võõrvahendite kaasamise keerukus; kolmandaks, piima madal müügihind, mis ei kata piimatootmiseks tehtud kulutusi. Probleemid on ka piima töötlemisega tegelevatel ettevõtjatel, sest eksporditurgude äralangemise tõttu on raskem leida võimalusi toodete turustamiseks, seda eriti varasema müügihinnaga. Sellest ka surve toorpiima kokkuostuhindadele ja plaanitav loobumine just kulukamast toorpiima kokkuostust väiketootjatelt.
Teoreetiliselt olekski vahest võimalik sundida töötlejat üldise ostukohustuse pealepanekuga piimatootjaid võrdselt kohtlema. Ent siis võib tekkida olukord, kus töötleja eelistab võrdse kohtlemise asemel piima kokkuostust üldse loobuda. Alati on küsimus selles, milline on turu ja riigi vahekord probleemide lahendamisel. Kindlasti ei saa riik olla ainulahendaja, ta ei olnud seda isegi sotsialismi ajal. Samas on riik kas või kõikvõimalike põllumajandustoetuste edastamise ja maksmise kaudu olnud osaline Eesti piimaprobleemide lahendamisel.
Arvestades praegust olukorda, kus suur osa Eesti põllumajandussektorist on majanduslanguse ja ekspordinõudluse vähenemise tõttu raskustes, on riigi roll põllumeeste olukorra leevendamisel oluline. Peamised sekkumismeetmed oleksid sõltuvalt riigieelarve võimalustest järgmised. Esiteks, seniste toetusmeetmete edasine rakendamine; teiseks, toetuste, eelkõige otsetoetuste võimalikult operatiivne menetlemine ning toetuste väljamaksmine; kolmandaks, pindalatoetuste ettemaksu süsteemi rakendamine; neljandaks, piimatootjate toetamine omatoodetud tooraine töötlemisse investeerimisel; viiendaks, mitmesuguste garantiide andmine Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu. Samas on siin tohutult avar tööpõld piimatootjate, eriti väike- ja keskmiste tootjate ühistulises tegevuses. Oma piima turustamisel või töötlemisel seljad kokku pannud väike- ja keskmisi tootjaid on võimalik toetada maaelu arengukava uue toetusmeetme 1.9 "Tootjarühmade loomine ja arendamine" raames. See meede peaks avanema augustis.
Neljas küsimus: "Millisena näete Teie Eesti põllumajanduse tulevikku – kas peamised tootjad peavad olema suured, keskmised või väikesed tootjad? Millise suurusega tootjaid tuleb kõige rohkem toetada?" Iga tootja otsustab ise, kas ta tahab olla suur, keskmine või väike. Toetuse andmisel ei tohiks lähtuda mitte niivõrd toetatava ettevõtte majanduslikust suurusest, kuivõrd muudest aspektidest, nagu ettevõtte majanduslikust olukorrast, äriplaani realistlikkusest ja selle kvaliteedist. Igal juhul tuleb vältida põllumajanduse investeeringutoetuste taotlemise tingimuste lõdvendamist, mille tagajärjel need taotlejad, kes ei vasta praegu kehtestatud miinimumkriteeriumidele, võiksid majandustingimuste halvenemisel sattuda veelgi suurematesse makseraskustesse. See tähendaks, et nad ei suuda täita võetud kohustusi ja peavad ühel hetkel toetuse tagasi maksma, milleks nad tõenäoliselt aga enam suutelised ei ole.
MAK-i ehk maaelu arengukava investeeringutoetused ei loo otseseid eeliseid suurtootjatele. Kuid tuleb arvestada, et Jõudluskontrolli Keskuse andmete kohaselt on põllumajandustootjate karjades olevate loomade arv pidevalt suurenenud. Maamajanduse Infokeskuse uuringute kohaselt piimatootmise tootmistüüpi kuuluvate ettevõtete puhul netolisandväärtus kasvab, kui lehmade arv karjas suureneb. See aga, et on olemas MAK-i meede 1.4.1 "Investeeringud mikropõllumajandusettevõtete arendamiseks", kus taotlejatele on kehtestatud mikroettevõtte piirang, näitab iseenesest, et pigem on investeeringutoetuste puhul eelisseisundis just väiksemad tootjad. Nii selle kui ka meetme 1.4.2 "Loomakasvatusehitiste investeeringutoetus" taotluste hindamise kriteeriumide kohaselt on eelistatud just väiksemad põllumajandustootjad. 2008. aastal maksti nende toetuste raames välja ainuüksi piimalehmade kasvatajatele 233 miljonit krooni. MAK-i pindala- ja loomapõhiseid toetusi makstakse võrdsetel alustel kõigile tootjatele sõltumata nende suurusest.
Viies küsimus: "Kas peate oluliseks põllumajanduses väiketootjate toetamise tähtsust regionaalpoliitilise meetmena?" Regionaalpoliitiliselt on oluline, et põllumajandustootmine säiliks, ja seda võimalikult paljudes Eesti piirkondades, sealhulgas traditsiooniliseks põllumajanduslikuks tootmiseks ebasoodsates piirkondades. Erineva majandusliku suurusega ettevõtjatel on oluline roll maapiirkondade asustuse, maapiirkonna tööhõive säilimise ja maa jätkuva hooldamise seisukohast. Samas napib väiksematel põllumajandustootjatel enamasti ressursse investeeringuteks, mistõttu on küsitav, kas investeeringutoetused peaksid olema suunatud väga väikestele tootjatele. Maakasutuse ja põllumajandusliku tootmise säilimise seisukohalt aitavad kindlasti kaasa põllumajandusmaa pindala kohta makstavad toetused, samuti põllumajandusliku tegevuse mitmekesistamise toetus (see on MAK-i meede 3.1 "Majandustegevuse mitmekesistamine maapiirkonnas"), et laiendada väiketootjate sissetulekute struktuuri, tehes neid vähem sõltuvaks põllumajandusest tulevatest sissetulekutest.
Kuues küsimus: "Kas nõustute seisukohaga, et eksporditoetust peaks riigilt saama vaid need ettevõtted, kes kohtlevad piimatootjaid võrdselt?" Eksporditoetus on üks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika turukorralduslikke meetmeid. Eksporditoetuse andmist sätestavad järgmised määrused. Esiteks, nõukogu määrus (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavaid põllumajandustooteid puudutavaid erisätteid; teiseks, komisjoni määrus (EÜ) nr 800/1999, milles sätestatakse põllumajandustoodete eksporditoetuste süsteemi kohaldamise üksikasjalikud ühiseeskirjad; kolmandaks, komisjoni määrus (EÜ) nr 1282/2006, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1255/1999 rakendamise üksikasjalikud erieeskirjad piima ja piimatoodete ekspordilitsentside ja -toetuste kohta. Nendest kõikides liikmesriikides otsekohalduvatest määrustest ei tulene liikmesriigile mitte mingit õigust otsustada toetuse andmise või mitteandmise üle lähtuvalt taotlejate ja piimatootjate vahelistest suhetest.

Aeg on läbi! Võite lõpetada, aga kui palju aega teil selleks vaja on?

Kolm lauset.

Palun!

Ühise turukorralduse ühtse määruse 1234/2007 artikli 163 punktis c sätestatakse, et eksporditoetust saavate koguste jaotamisel tuleb vältida asjaomaste ettevõtete igasugust diskrimineerimist. Toetust võib tavapäraselt taotleda igas Euroopa Liidu liikmesriigis juhul, kui Euroopa Liidu määrustes sätestatud nõuded, muu hulgas kauba kvaliteedi ja ettevõtte juriidilise staatuse kohta, on täidetud. Toetussumma võidakse väljastada ka mõnes teises liikmesriigis, sõltumata Eesti kehtestatud kitsendustest.

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Hea peaminister! Piimasektori probleemide taga on hästi palju põhjusi. Osa neist on tingitud globaalsest majandusest ja meie mõjudele ei allu. Osa aga on kahtlemata tingitud mõnevõrra vildakast Euroopa Liidu ühisest põllumajanduspoliitikast. Meie põllumajandustootjate toetused on vanades liikmesriikides makstavatega võrreldes suhteliselt väikesed. Kusjuures probleem pole mitte niivõrd selles, et need on väikesed, vaid et need on suhteliselt väikesed. Ehk siis selles, et vanade liikmesriikide põllumehed saavad ebaproportsionaalselt suuri toetusi. Milline on teie arvamus: kas Eestil peaks olema hästi kõrge poliitiline prioriteet järgmiseks finantsperspektiiviks leppida kokku selline ühise põllumajanduspoliitika rahastamismehhanism, mille kohaselt kõigi liikmesmaade toetused oleksid võrdsed? Et need oleksid mõistlikul ja turgu mitte ülearu moonutaval tasemel.

Ma olen teie küsimuse püstitusega nõus. Ühine põllumajanduspoliitika Euroopa Liidus on ilmsesti vajalik ka tulevikus, kuid revisjoni käigus tuleks kindlasti väga põhjalikult analüüsida praeguste erinevate toetusmäärade põhjendatust Euroopa Liidu liikmesriikides. Ma ei pea seda õiglaseks, et proportsionaalselt saavad meie tootjad vähem toetusi kui suur hulk tootjaid Lääne-Euroopa riikides.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Lugupeetud härra peaminister! Te lugesite siin ette ühe pika jada bürokraatlikke meetmeid, mis kõik peaksid piimatootjaid aitama. Iseenesest ju õiged meetmed, olen nende sisuga kursis. Samas, praktilisest küljest on neist tolku suhteliselt vähe. On teada, et järgmisest kuust langevad piimahinnad turuolukorra tõttu veelgi. See toob kaasa selle, et tegelikkuses peavad väga paljud piimatootjad tegevuse lõpetama. Praegu on meil 100 000 lehma ja me suudame eksportida kolmandiku oma toodangust. Ekspordipotentsiaal on meile teadagi väga vajalik. Kas te põhimõtteliselt peate võimalikuks, et meil on umbes aasta pärast järel kõigest 60 000 – 70 000 lehma ja probleem piimanduses on iseenesest lahenenud, n-ö paratamatu loodusliku valiku tulemusel?

Ma ei tahaks nõustuda sellega, et nendest meetmetest mingit kasu ei ole. Kui see tõepoolest nii oleks, siis küllap tootjad loobuksid ka sellest poolteisest miljardist kroonist, mis 2008. aastal piimalehmakasvatajad said. Ju sest abi ikka pidi olema, kui need toetused vastu võeti. Kas me pelgalt toetustega suudame hoida oma piimalehmakasvatajaid konkurentsivõimelistena ka maailmaturul? Selle kohta pole ammendavat vastust keegi suuteline andma. See sõltub ka teiste turgude arengutest, seejuures mitte ainult põllumajanduse mõttes, vaid ka turgude arengust ostujõu kasvamise mõttes. Teatavasti eksport on praegu maailmas ülemaailmse finantskriisi tõttu väga kiiresti kahanenud. Ja see kahanemine pole puudutanud mitte ainult autotööstust ja metallurgiatööstust, vaid ka põllumajandussektorit. Kindlasti polegi olemas sellist meedet, mis võiks kindlustada meie piimalehmakasvatajatele rõõmsa ja muretu tuleviku.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Tänan nende küsimuste lahkamise eest! Kuid kuna täna räägitakse piimanduse olukorrast ja kohal on ka peaminister, siis kasutan võimalust ja juhin tähelepanu mõningatele asjadele, mida võiks veel kord arutada või vähemasti arvesse võtta.
Kõigepealt: mida võiks teha Euroopa Liit? Peab tõesti tõdema, et 2007. ja 2008. aasta alguses on olukord piimaturul kardinaalselt muutunud. Kui varem räägiti, et piima ei jõua enam toota, nõudmine on nii suur, siis nüüd on asjade seis otse vastupidine. Hinnad on langenud sekkumistasemeni või isegi allapoole. Kui varem oli nii, et Euroopa Liit kasutas piima kokkuostul sekkumishinda, siis piima turuhind oli tegelikult kõrgem. Praegu on nii, et sekkumishindade kasutamise ajal on turul kokkuostetav kogus väike. Ja loomulikult siis, kui see on lõppenud, on turul pakutav hind tunduvalt madalam. Sekkumist alustatakse 1. märtsil ja see kestab kuni augusti lõpuni. On teada ka, et esimesed kogused – 30 000 tonni võid ja 109 000 tonni lõssipulbrit – ostetakse kokku eelnevalt kindlaks määratud sekkumishinnaga, kuid prognooside kohaselt on selge, et need kogused saadakse võrdlemisi kiiresti kokku, ja järelikult peaks turg ehk Euroopa Liit kaaluma, mida tegelikult nende kogustega teha. Ma arvan, et oleks päris õige, kui meie ministeerium pöördub Euroopa Liidu maaelu- ja põllumajanduskomisjoni poole palvega kokkuostukoguseid suurendada ja vältida seda, et hinnalanguse perioodil kokkuostu ei tehta või tehakse väikestes kogustes.
Mida võiks Eestis teha? Eestis endas on selge, et töötlejaid on palju. Ning üsna mitu tööstust on ebaefektiivsed, räägitagu mida tahes. Ja logistiliselt on nii, et piima veetakse Eestis risti-rästi, vastavalt sellele, kuidas keegi parasjagu hinda pakub. Tööstuste hinnapoliitika on olnud ebaefektiivne, põllumehed aga on piimatootmisse üsna kõvasti investeerinud. Peaks arvestama, et kuigi nii valitsus kui ka poliitikud räägivad hästi palju ekspordist, trügivad praeguses olukorras, olgem ausad, kõik siseturule. Eesti siseturg on väike. Seetõttu oleks väga mõistlik, kui praegused põllumehed, või õigem oleks öelda, praegused tootjad otsiksid koos Põllumajandusministeeriumiga lahendusi, mille saaks piimandusstrateegiasse lülitada. Need võiksid olla seotud ka MES‑iga ehk Maaelu Edendamise Sihtasutusega. Nii võiks üritada leida väljapääse, kuidas meie siseturg vastu peaks.
Mõned probleemid veel. Mind isiklikult hämmastab, kui varmalt meil Euroopa Liidu õigusakte igal elualal täidetakse, on see siis koerte-kasside pidamine, reeglistik maal või prügifirmadele loodud vahva olukord. Maarahvast pommitatakse tühisõiduarvetega ja nõutakse 59-krooniste võlateadete edastamist. Kuid samas ei ole Eesti riigis suudetud 18 aastat oma maaelu ja väiketootmist reguleerivat, talunikku käsitlevat seadust ehk taluseadust ellu viia. Ma teen siit konkreetse ettepaneku: taluseadus on see, millega maksab vaeva näha. See on asi, mille kallal ministeerium võiks tööd teha.
Kõige lõpuks aga ütlen, et Eestist on aastasadu veetud põllumajandustoodangut Peterburi turule. Praegu kergeneks meie olukord märksa, kui me suudaksime Venemaa-vaenulikust poliitikast üle saada. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Arvo Sarapuu! Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Lugupeetud esimees! Lugupeetav peaminister! Peaministril olid koostatud iseenesest päris asjalikud vastused, mis peegeldavad üsna selgelt hetkeseisu piimanduses. On näha, et peaminister on teema kallal tööd teinud. Samas, teades tegelikku turuolukorda ja teades ka rakendatavaid meetmeid, peab tunnistama, et nende mõju piimatootmise seisule on tagasihoidlikult väljendudes suhteliselt väike. Ühe vea peaks kiiresti ära parandama. Peaminister kõneles 1,5 miljardist – oli vist selline summa –, mis pidavat piimatootjatele antama. Et ei tekiks ekslikku arusaamist: saadav summa ei tule mitte selle järgi, kui palju on kellelgi lehmi või kuidas piimakarja peetakse, saajad on ikkagi need maakasutajad, need maaomanikud, kellel on ka piimalehmi. Suurema osa sellest summast moodustab ühtne hektarimakse, Euroopa pindalapõhine toetus, mitte piimandusega seotud toetus.
Olgem ausad, see Keskerakonna fraktsiooni liikmete arupärimine tundub olevat kantud siirast murest, ja seda võib tunnustada. Samas on selge, et riiklikku hinnakujundust piimanduse valdkonnas päris kindlasti tulemas ei ole. Täna kuuldud vastused olid tegelikult ette teada kõigile, kes on kursis Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitikaga või ka lihtsalt turumajandusreeglitega. Nii et selle koha pealt lahendusi oodata ei ole. Põhjused on teada: Eestis ja Euroopa Liidus tervikuna on turul piima lihtsalt liiga palju. Suures turumajanduse vaimustuses otsustati 2007. aastal, kui põllumajandussaaduste hinnad üsna tugevalt tõusid, kaotada ekspordisubsiidiumid väljapoole Euroopa Liitu eksporditavatele piimatoodetele. Seda ühelt poolt. Teiselt poolt lisandus Euroopa Liidu turule üsna palju piima, sest kõikidel riikidel lubati suurendada 2008. aastal piimakvooti 2% ja edasi igal aastal 1%. See piimakogus üle terve Euroopa Liidu ongi piisavalt suur selleks, et rikkuda piimatootmise tasakaal ühisel Euroopa Liidu turul. Muidugi annab see paugu kõigepealt niisugustele riikidele nagu Eesti, kes ekspordivad kolmandiku või natukene rohkem oma piimatoodangust.
Lisaks on meil kogu piimatöötlemine kordades – ma ütlen tõesti, kordades – ebaefektiivsem kui kas või Saksamaal, kus üksainukene tööstus näiteks Poola piiri lähistel on suuteline töötlema kogu Eesti piimakoguse. Me näeme, missugused kaod on meil, arvestades sellega, et põllumees peab kinni maksma kõik töösturite võetud laenud, risti-rästi veetava piima transpordi kulud ja iga katla alla pandava tule ka. Sellist ebaefektiivsust ei ole võimalik mitte kellelgi kinni maksta.
Nii ongi tunne, et arvestades piimahinna trende ja vaadates võetud meetmetele otsa, on meil põhjust rääkida kõikvõimalikest stsenaariumidest, olgu "Tuulelohe lennu" majanduskonverentsil või kus iganes. Üks seal käsitletud stsenaariume oli loodusliku valiku stsenaarium: asjad lähevad, nagu nad lähevad. Mul on tunne, et piimanduses kordub 1998.-1999. aasta stsenaarium, mil viidi ühe aastaga 30 000 lehma tapamajja. Praegu on lehmi Eestis 100 000 järele jäänudki. Arvestades turutrende, võib öelda, et kahjuks ootab suure tõenäosusega väga paljusid piimaandjaid ees teekond tapamajja. Piimatootmine aga väheneb määrani, mille puhul me ei ole enam kuigi ekspordisuutlikud. See on negatiivne stsenaarium, mis toob kaasa ühelt poolt väiketootjate lõpetamise ja teiselt poolt olukorra, kus väga paljud seni kohalikul kapitalil põhinevad suurtootjad liiguvad väliskapitali kätte. See ei ole positiivne trend, aga ma ei näe praegu häid lahendusi, et seda ära hoida. Eesti piimatootjad peavad ennast kokku võtma ja selle aja lihtsalt üle elama, muid lahendusi pole eriti näha. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Jaanus Marrandi! Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Kõigepealt tunnustus Keskerakonnale, keda saalis küll väheks on jäänud, selle olulise küsimuse tõstatamise eest Riigikogus! Nagu kolleeg Marrandi, arvan ka mina, et kõik need küsimused polnud just väga hästi esitatud või täpselt formuleeritud, aga probleem on oluline.
Kui prognoosida, mis juhtub n-ö metsiku turu tingimustes, siis võib arvata, et poole aasta või aasta pärast ei ole Hiiumaal ainsatki piimakarjakasvatajat ja üldse kogu Eestis ei ole enam peaaegu ühtegi piimakarja, kus oleks alla 100 lehma. See oleks küll turumajanduslikult väga tõhus tulemus, aga kui järgneb mingisugune oluline globaalne majanduskeskkonna muutus, näiteks energia hinna tõus, siis võib meid oodata nälg. Olukorras, kus meil piimakarjakasvatustalud täiesti kaovad ja jäävad püsima ainult suurtootjad, ei ole meie toidujulgeolek tagatud.
Nii põhimõttelist asja, nagu seda on toidu tootmine, ei saa usaldada ainult turu tagada. Euroopa Liidus on seda ammu teadvustatud ja selle tõttu on olemas ka ühine põllumajanduspoliitika. Paraku pole see poliitika alati väga tõhus olnud. Kuigi see peaks turu tekitatavaid moonutusi tasakaalustama, on see poliitika tihtipeale ise moonutusi tekitanud. Näiteks need ebavõrdsed toetused ja mõned muud asjad. On selge, et järgmisel perioodil peab Eesti väga radikaalselt pingutama selle nimel, et see moonutus kaoks. Aga näiteks Hiiumaa piimakarjataludel ei ole nii palju aega oodata.
Üks vahend, mis tegelikult Eesti käes on, ent mida me oleme liiga vähe kasutanud, on teha väiketootjatele teatud erandeid, mis võimaldavad mõningaid ülearu bürokraatlikke reegleid lõdvendada. Praegu on meil olukord selline, et Hiiumaal küll toodetakse piima umbes nii palju, kui Hiiumaa ära joob, paraku see, mis juuakse, tuuakse kõik mandrilt sisse ja see, mis toodetakse, viiakse mandrile. Lihtsalt sellepärast, et kehtivad hügieenireeglid ei võimalda normaalselt, ilma tohutu paberimäärimiseta, mis käib väiketaludele üle jõu, kohapeal Hiiumaal seda piima maha müüa.
Tegelikult võimaldavad Euroopa Liidu hügieenireegleid käsitlevad määrused liikmesriikidel teha väiketootjatele mõistlikke erandeid ja Eesti on teatud määral piimanduses seda ka kasutanud. Aga see halduskoormus on ikkagi ebaproportsionaalne. Kindlasti on meil arenguruumi vähendada väiketootjate puhul bürokraatiat otse tootjalt tarbijale suunatud turustamises. See oleks üks võrdlemisi kiire lahendus ja üks, tõsi küll, mitte kuigi kindel, aga mingisugunegi päästerõngas nii Hiiumaal kui mõnes muus kaugemas piirkonnas, kus eelkõige väiketootjad on sattunud raskustesse. See lahendus on praegu otseselt valitsuse käes. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aleksei Lotman! Rohkem kõnesoove ei ole. Härra peaminister soovib ka läbirääkimistes osaleda.

Ma tahan austatud Riigikogu liikmeid tänada väga sisukate sõnavõttude eest! Hiiumaa küsimus on praegu ilmselt paljudel inimestel südamel ja väga paljud mõtlevad, kuidas Hiiumaal oleks võimalik piimatootmist ka tulevikus jätkata. Minu meelest lootust on. Minu teada on hiidlased esimest korda pärast iseseisvuse taastamist Eestis, seega nii mitmete aastate järel hakanud mõtlema ühistulisele tootmisele. Teatavasti on ühistulisele tegevusele võimalik toetusi taotleda ja kui hiidlased on suutelised looma piimatöötlemisühistu, siis nad võivad arvestada ka riigi toetustega. Kuid turuvõitlus on karm ja keegi ei saa neile ka selle meetme rakendamise järel edu garanteerida. Kuid sõnum võiks olla üldistav: kõik, kes on raskustesse sattunud, peaks kasutama ära võimalused, mis Eesti riik nende abistamiseks on välja mõelnud. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Läbirääkimised on lõppenud.

Läheme järgmise arupärimise juurde, mis on Riigikogu liikmete Lauri Laasi, Ain Seppiku, Kadri Simsoni, Lembit Kaljuvee ja Olga Sõtniku 13. jaanuaril esitatud arupärimine informatsiooni lekkimisest Kaitseministeeriumis. Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Austatud juhataja! Austatud kaitseminister! Meie arupärimine on kantud sügavast murest seoses Kaitseministeeriumis toimuvaga. Muu hulgas teeb meid murelikuks see, et viimasel ajal tundub informatsioon Kaitseministeeriumis toimuvast jõudvat idapiiri taha kiiremini kui riigikaitsekomisjoni.
Arupärimine on järgmine. 8. jaanuaril 2009 avaldas ajaleht Eesti Ekspress katkeid kaitsepolitsei pealtkuulatud telefonikõnedest ja kirjadest, mille põhjal süüdistas prokuratuur Dmitri Linterit, Dimitri Klenskit, Maksim Revat ja Mark Sirõkki mässu korraldamises. Nimetatud asitõendeid esitleti Harju Maakohtus toimunud istungitel. Kõneeristustest selgub, et 26. aprillil kell 00.31 sai Dmitri Linter sõnumi Venemaa telefonivõrku kuuluvalt numbrilt. Sõnumi sisu oli: "Kell 9 alustavad." Alustamise all peeti silmas piirdeaia paigaldamist pronkssõduri juures. Kuna piirdeaia paigaldamist ja kuju teisaldamist viis läbi Kaitseministeerium, siis palume teil vastata järgmistele küsimustele. Kuidas võis Kaitseministeeriumist lekkida informatsioon piirdeaia paigaldamisest ning saada avalikuks? Kas Kaitseministeerium on palunud kaitsepolitsei abi, selgitamaks, kuidas jõudis info piirdeaia paigaldamise täpse aja kohta Moskva kaudu Dmitri Linterini? Kui suur oli Kaitseministeeriumi töötajate ring, kes vastavat informatsiooni valdasid? Ja viimane küsimus: kas Kaitseministeeriumi koostöö Vene eriteenistustega hakkab kujunema süstemaatiliseks? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Palun vastamiseks kõnetooli härra kaitseministri!

Armsad rahvasaadikud! Püüan teid teie mures lohutada.
Esimene küsimus: "Kuidas võis Kaitseministeeriumist lekkida informatsioon piirdeaia paigaldamisest ja saada avalikuks?" Piirdeaia paigaldamise eesmärk oli tagada võimalike tuvastatavate sõjahaudade hauarahu ja puutumatus. Piirdeaed paigaldati tööde alustamise päeva varahommikul, mitu tundi varem teie päringus nimetatud täpsest ajast. Teie nimetatud ajaks oli piirdeaed juba ammu püsti. Teie arupärimisest võib järeldada, et selle aluseks olev informatsioon on kronoloogiliselt eksitav, mille põhjuseks võib olla pealiskaudne tuginemine meedia vahendatule koos pisikese annuse opositsioonilise heatahtlikkusega.
Teine küsimus: "Kas Kaitseministeerium on palunud kaitsepolitsei abi selgitamaks, kuidas sattus info piirdeaia paigaldamise täpse aja kohta Moskva kaudu Dmitri Linterini?" Piirdeaia paigaldamise kohta käiv teave polnud riigisaladus. Ka võimaliku lekke korral poleks seetõttu piisavat alust algatada kriminaalasi ja pöörduda kaitsepolitsei poole. Mis puutub konkreetselt Dmitri Linteri kriminaalasja, siis palun teil pöörduda juhtumit uurinud Riigiprokuratuuri poole.
Kolmas küsimus: "Kui suur oli Kaitseministeeriumi töötajate ring, kes vastavat informatsiooni valdasid?" Kuna tegemist ei olnud salastatud infoga, polnud Kaitseministeeriumil ei vajadust ega võimalust pidada arvestust selle üle, kui paljud inimesed sõjahaua väljakaevamise töödega seotud infot otseselt valdasid. Kaitseministeeriumis on tavaks, et ametialase infoga käiakse ümber ametialastest vajadustest lähtuvalt.
Neljandaks: "Kas Kaitseministeeriumi koostöö Vene eriteenistustega on süstemaatiline?" Kaitseministeeriumil Vene eriteenistustega kontaktid puuduvad.
Lõpetuseks niipalju, et ma hindan üsna kõrgelt Kaitseministeeriumi, teiste ametkondade ja eraettevõtjate koostööd väljakaevamistööde teostamise ja piirdeaia püstitamise konfidentsiaalsel korraldamisel. Tegelikkuses osutus see kurikuulsale "öövalvele" üllatuslikuks. Tänan teid!

Suur tänu, härra kaitseminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Austatud minister! Kuidas teile tagantjärele vaadates tundub: kas kaitsejõudude luureosakonna likvideerimine oli natuke ennatlik samm, arvestades, mis suunal nad töötasid ja kuidas kontrollisid ka Kaitseministeeriumi ametnike mõningaid tegevusi?

Päris kindlasti ma ei arva, et kaitseväe luureosakonna tegevus oleks kuidagi aidanud kõnealuseid kahtlustusi maha võtta. Enamgi veel: minu arvates on seadusvastane tegevus, millega kaitseväe korralduse seaduse puudumise tõttu kaitseväe luure kahjuks tegeles, nüüdseks mõistlikult reguleeritud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra kaitseminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Mai Treiali, Villu Reiljani, Ester Tuiksoo, Tarmo Männi, Karel Rüütli ja Jaanus Marrandi s.a 15. jaanuaril esitatud arupärimine pensionide kojukandest. Palun kõnepulti kolleeg Mai Treiali!

Proua juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Meie arupärimine on seotud riikliku pensionikindlustuse seaduse ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muudatustega alates 1. veebruarist 2009, mis nägid ette, et pensione ja toetusraha saab riigi kulul posti teel kätte toimetada ainult teatud tingimustel. Et taotlejad pidid esitama elukohajärgsele pensioniametile põhjendatud taotluse, siis tekkis seoses seaduse rakendamisega hulgaliselt arusaamatusi ja eriarvamusi. Meile laekunud info kohaselt on paljudel juhtudel alusetult keeldutud liikumistakistusega inimeste taotluse rahuldamisest, samuti selliste hajaasustuses elavate pensionäride taotluse rahuldamisest, kel on keeruline pangateenuseid kasutada.
Pensioniameti selgituse kohaselt puudub neil võimalus kontrollida kõigi isikute taotlusi kohapeal ja otsuste tegemisel lähtutakse andmetest, mis on pensioniameti käsutuses. Samas räägib seadus liikumistakistusest, mitte liikumispuudest. Teatavasti on need kaks erinevat mõistet. Taotluste rahuldamata jätmise peale on esitatud hulk vaideid. Aga selge on, et vaiete lahendamine võtab oma aja ja võimalikud on ka kohtulahendid. Samas, seaduse järgi ei ole mingid erandid ette nähtud. Ja juhul, kui vaidlused on lahendamata, võiks jätkuda pensioni riigi kulul kättetoimetamine. Meie arvates aga võis tekkida olukord, kus seaduslikult oma õigusi kaitsva isiku suhtes võidakse pensioni väljamaksmine alates 1. veebruarist 2009 peatada.
Proua ministri varasematest selgitustest on selgunud, et pensioni kojukande maksumus on alates 1. veebruarist 60 krooni inimese kohta. Seda nõuab Eesti Post. Samas, alates 1. jaanuarist 2009 on postiturg avatud ning Sotsiaalministeeriumil ei saa olla kohustust kasutada pensionide ja toetusraha kojutoimetamisel Eesti Posti teenuseid. Meie andmetel aga pole ei Sotsiaalministeerium ega tema allasutused läbi viinud riigihanget, et leida väiksema tasu eest pensionide ja toetusraha posti teel kohaletoimetaja – see võiks vähendada riigi kulutusi ja võimaldada sama summa eest osutada teenust suuremale arvule abivajajatele. See vähendaks ka nende pensionide ja toetuste saajate kulutusi, kes on nõus kojutoimetamise eest ise maksma.
Tulenevalt eeltoodust on Rahvaliidu fraktsiooni liikmetel kaheksa küsimust, millele ootame proua ministrilt vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Palun vastamiseks kõnepulti proua sotsiaalministri!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan Riigikogu liikmete Mai Treiali, Villu Reiljani, Ester Tuiksoo, Tarmo Männi, Karel Rüütli ja Jaanus Marrandi esitatud arupärimisele pensionide kojukandest.
Esimene küsimus: "Kas peate õigeks, et Teie alluvad asutused teevad pensioni ja toetuste riigi kulul kojukande võimaldamise või sellest keeldumise otsused ainult paberite alusel, olukorda kohapeal kontrollimata?" Sotsiaalkindlustusamet saatis 2008. aasta novembris välja ligi 145 000 kirja neile, kes kasutasid oma pensioni, toetuse või hüvitise kättesaamiseks Eesti Posti teenust. Inimesed, kes soovisid riigi kulul kojukannet, esitasid pensioniametile avalduse. Avalduses märgiti asjaolud, mis takistavad pangateenuse kasutamist, näiteks liikumistakistus või hajaasustusalal elamine. Pensioniamet lähtub otsuse tegemisel avalduses olevatest andmetest, pensioniametis olevast teabest ning vajadusel konsulteeritakse ka kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajaga. Kohalikul omavalitsusel on olemas kõige täpsem teave oma piirkonnas elavate isikute ja nende abivajaduse kohta. Olemasoleva teabe põhjal langetab pensioniamet positiivse otsuse, kui isik vastab seaduses sätestatud tingimustele. Seega, eelnimetatud meetmed annavad riigi kulul kojukande taotleja osas vajalikku informatsiooni otsuse tegemiseks.
Teine küsimus: "Kas Teie arvates on seadust õigesti kohaldatud, kui liikumistakistuse hindamisel võetakse arvesse üksnes isikule määratud liikumispuuet?" Seaduse järgi viiakse riigi kulul pension kätte neile, kellel on liikumistakistus. Liikumistakistuseks peetakse iga konkreetse isiku jaoks eksisteerivaid takistusi. Liikumistakistuseks võib olla näiteks isiku tervislik seisund, transpordivõimaluste puudumine või muud olulised tingimused, mis takistavad juurdepääsu pangateenusele. Pensioniametid hindavad kirja pandud liikumistakistusi. Näiteks vanaduspensionäril, kellele ei ole määratud liikumispuuet, kuid kellel on nägemispuudulikkus, on liikumine ja pangateenuse kasutamine takistatud. Sel juhul on võimalik teha riigi kulul pensioni kojukande otsus. Seega, seaduses sätestatu ei võimalda liikumistakistuse hindamisel arvestada üksnes liikumispuuet. Pensioniamet juhindub seadusest ega võta arvesse üksnes isikule määratud liikumispuuet, vaid hindab konkreetse isiku juurdepääsu pangateenustele.
Kolmas küsimus: "Kas liikumistakistusega inimesel on õigus pension ja toetus riigi kulul posti teel kätte saada sõltumata sellest, kas ta elab tihe- või hajaasustusega alal? Millist ala ja millise õigusakti alusel loeb ministeerium hajaasustusega alaks?" Seaduse järgi on liikumistakistusega inimesel, kes elab tihe- või hajaasustusega alal ning kellele on pangateenus raskesti kättesaadav ning kes on kas sügava puudega töövõimetuspensionär või sügava puudega püsivalt töövõimetuks tunnistatud rahvapensioni saav isik või vanaduspensioniealine isik, õigus pension või toetus riigi kulul tasuta kätte saada. Riiklikus statistikas kasutatava Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaatori järgi jagunevad asulad linnalisteks – linn ja alev – ja maa-asulateks – alevik ja küla. Kuna alevikus elavad raske liikumispuudega inimesed käitusid seni pensioni ja muude toetuste kättesaamisel samamoodi kui alevis elavad inimesed, siis jäeti hajaasustuste mõiste alla vaid külad. Seega mõeldakse hajaasustuse all küla. Küla on hajaasustusega asula või üldjuhul vähem kui 300 alalise elanikuga tiheasustusega asula.
Neljas küsimus: "Mis kuupäevaks ja millisest õigusaktist tulenevalt peavad inimesed oma taotluse esitama, et neile 1. veebruarist 2009 pensioni ja toetuse väljamaksmist ei peatataks?" Sotsiaalkindlustusamet tegutseb vastavalt riikliku pensionikindlustuse seadusele ning kõigile, kellel õigus, saavad pensionid ja toetused välja makstud ka selle aasta veebruaris.
Viies küsimus: "Milline oli pensioni ja toetuste riigi kulul kojukande maksumus ühele isikule 2006., 2007. ja 2008. aastal?" Riigikontroll juhtis oma eelmise aasta suvel esitatud aruandes Riigikogu tähelepanu sellele, et Sotsiaalkindlustusamet kulutas 2007. aasta postiteenustele 31 miljonit krooni. 2008. aastal kasvasid need kulud 39 miljoni kroonini ehk 25,8%. Riigikontrolli hinnangul on ameti probleemiks Eesti Posti pensionide ja toetuste kättetoimetamise tariifid. Riigikontrolli hinnangul tuleb rakendada abinõud pensionide, toetuste, hüvitiste väljamaksmisega kaasnevate kulude kokkuhoiuks ja seadustes ette näha, mis juhtudel makstakse pensionid, toetused, hüvitised välja postiasutuses ja viiakse saajale koju. Eesti Posti kaudu pensionide, toetuste ja hüvitiste väljamaksmise tariifid  on läbi aastate olnud järgmised: 2006. aasta jaanuaris maksis pensioni väljamaksmine sidekontoris 10 krooni ning kojukande puhul 15 krooni ja 60 senti, 2007. aasta jaanuaris olid vastavad tariifid sidekontoris 12 krooni (kasv aastaga 20%) ja kojukande puhul 18 krooni (kasv aastaga 15,4%), 2008. aasta jaanuaris sidekontoris 19 krooni ja 70 senti (kasv aastaga 64,2%) ja kojukande puhul 23 krooni ja 30 senti (kasv aastaga 29,4%). 2008. aastal oli esialgu Sotsiaalkindlustusameti planeeritud pensionide ja toetuste kättetoimetamise postikuludeks 28,2 miljonit krooni. Oktoobrist aga tõstis Eesti Post kättetoimetamise tariifi ning lisaeelarvega oli vaja leida täiendav kate 13 miljonile kroonile.
Kuues küsimus: "Kui suur summa on Sotsiaalministeeriumile eraldatud pensionide ja toetuste kojukandeks 2009. aasta riigieelarves?" Riigikogus vastu võetud 2009. aasta riigieelarves on Sotsiaalkindlustusametil pensionide ja toetuste kojukandeks eelarves kokku 11,7 miljonit krooni.
Seitsmes küsimus: "Kas Sotsiaalministeerium on korraldanud või kavatseb korraldada pensionide ja toetuste riigi kulul, aga ka pensioni ja toetuse saaja kulul kojukandeks riigihanke vähempakkumise, eriti arvestades asjaolu, et alates 1. jaanuarist 2009 on postiturg avatud ning Sotsiaalministeeriumil ei saa olla kohustust kasutada pensionide ja toetuse kättetoimetamisel Eesti Posti teenuseid." Sotsiaalministeerium ei ole korraldanud ega saa ka korraldada riigihankeid, kuna pensionide ja toetuste väljamaksmise kohustus on Sotsiaalkindlustusametil.
Kaheksas küsimus: "Kui ühes peres on kaks või enam pensionäri või toetuse saajat, kas siis ikkagi on õige, et nad peavad igaüks eraldi kindlasti tasuma kojukande eest täissummas? Kas seda küsimust on võimalik inimeste jaoks soodsamalt lahendada kokkuleppel riigi ning pensioni ja toetuste kojukandega tegeleva ettevõtja vahel?" Eesti Posti hinnangul on kojukande hind 60 krooni ja nad on teinud pensionide väljamakseid praeguse struktuuri pealt, st et 76% pensionisaajatest elab linnades ja 33% maal. Maal on pensionide ja toetuste kojukanne kallim kui linnas. Selleks, et kojukande hind ei sõltuks elukohast, on kojukanne linnas katnud osaliselt ka kojukande kulud maal.
Sotsiaalkindlustusamet tegi ühel aadressil elavate pensionäride või toetusesaajate soodsama hinna küsimuses viimati järelepärimise Eesti Postile tänavu 9. jaanuaril. Sotsiaalkindlustusamet tegi Eesti Postile ettepaneku kohtuda ja see probleem läbi arutada, samuti läbi vaadata ka kojukande hinnad, sest pensionikande teenust hakatakse tarbima suuremas mahus, kui algselt prognoositud. Eesti Post vastas 9. veebruaril ja teatas, et nad on nõus kohtuma, et arutada kojukande hinda, kuid arvasid, et praegu on veel vara hinna üle läbirääkimisi pidada. Eesti Post soovib enne saada kahe-kolme kuu ülevaadet. Seega pensionide või toetuste kojukandega kahele või enamale ühel ja samal aadressil elavale pensionärile või toetusesaajale on tegeldud, kuid seni ei ole Sotsiaalkindlustusamet kahjuks soodsamaid lahendusi saanud. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Mai Treial!

Proua minister! Kohe varsti pärast meie arupärimise esitamist andsite te välja Sotsiaalministeeriumi pressiteate. Selles kinnitati, et pole üldse vaja riigihanget korraldada, kuna tegemist on universaalse postiteenusega. Selline pressiteade on küll kahjuks eksitav. See ei ole universaalne postiteenus, vaid finantsteenus. Samas te ütlesite, et tänaseks ei ole riigihanget välja kuulutatud. Minu küsimus on: miks te ikkagi seadust rikute, proua minister? Ja miks te olete andnud avalikkusele selliseid vastukäivaid signaale? Kas teil ikka on ülevaade, kui palju on sellise tegevusetuse tõttu kahju saanud nii inimesed kui ka riik?

Riikliku pensionikindlustuse seaduse järgi on üks pensioni väljamaksmise viis teha seda posti teel isiku kulul, põhjendatud taotluse alusel aga riigi kulul. Seni on vastavalt postiseadusele ainuke universaalse postiteenuse osutaja riigis AS Eesti Post. Postiseaduse kohaselt on ainult universaalse postiteenuse osutajal kohustus osutada finantsteenuseid, sealhulgas pensionide ja toetuste väljamaksmised ning rahasiirded. Sotsiaalkindlustusametil on AS-iga Eesti Post sõlmitud koostööleping ka nimetatud teenuste osutamiseks alates 16. aprillist 2004. aastast. Kui hakatakse arutama 2010. aasta pensionide ja toetuste väljamaksmise temaatikat ning turule on tulnud uus teenusepakkuja, siis loomulikult on Sotsiaalkindlustusamet huvitatud sellest, et ta leiaks teenusepakkuja, kes osutaks teenust võimalikult odavalt.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud minister! Mul on selline küsimus. Nende segaduste ja vaidluste taustal on viimastel nädalatel üles kerkinud veel üks teema. See on pensionäride turvalisuse küsimus. Vestluses su kolleegi Jüri Pihliga tuli ka välja, et tuleb nentida: tõepoolest on huvi selliste pensionäride vastu, kes pangaautomaatide kasutamisel algajad on, juba tekkinud. Kahjuks üks röövimise näide on juba olemas. Loomulikult, see ei ole sinu valdkond, aga kas te ministeeriumis olete arutanud, kas mitte korraldada mingi kampaania või kuidagi muul moel neid inimesi teavitada lisaks sellele, mis pangad teevad. Neile tuleks selgitada, et nad ei pea minema esimese automaadi juurde või pangakontorisse ja võtma kogu selle raha välja, eriti linnades. Maal võib olla on teine asi.

Selle teemaga on tegeldud, aga ka enne seda uuendust olid probleemid olemas. Eelmise aasta juulikuus, kui kõikidel inimestel oli võimalik saada kas pension koju või postkontorisse, juhtus väga kurb lugu Mustamäel. Üks vanaproua läks postkontorisse, sai oma pensioni kätte ja postkontorist välja tulles jäi ta oma kotist ilma. Selles oli kogu kuu pension ja lisaks ka dokumendid. Nii et kindlasti ei saa öelda, et ainult see muudatus on suurendanud pensionäride n‑ö turvariski. Kui me vaatame kogu olukorda Eestis, siis praeguse majanduskriisi juures ei saa kindel olla, et ka need inimesed, kellele postiljon viib kogu pensioni koju, end küllalt turvaliselt tunnevad. Seega ei saa öelda, et uus süsteem oleks pensionärid pannud ebaturvalisemasse olukorda. Tegelikult on igal inimesel võimalik ise oma turvariski hinnata ja lähtuvalt sellest omad valikud teha.

Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Hea minister! Mulle on ikkagi arusaamatuks jäänud, et ühest küljest me oleme küll riigile saavutanud mingisuguse kokkuhoiu tänu sellele, et me enam pensione koju ei vii. Aga teisest küljest jääb mulje, et pankadel on suur pidupäev. Me oleme teinud neile meeletu kingituse, olles neile väga palju kliente juurde andnud. Praegu on pangad igal juhul oma prognoosides arvestanud suuri kasumeid seoses sellega, et nad on endale nii palju kliente saanud. Kas see süsteem on ikka õiglane? Riik annab vastutuse ära pankadele ja mängib neile ka suure hulga kliente kätte, kes võimaldavad neil selle pealt kasumit teenida.

Ma veel kord rõhutan, et riigi arvel kojukanne on jätkunud 1. veebruari seisuga 14 942 isikule.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua sotsiaalminister! Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli kolleeg Mai Treiali!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Proua minister! Head kolleegid! Kuulanud täna vastuseid meie fraktsiooni liikmete arupärimisele, peab ütlema, et need olid küllaltki pealiskaudsed. Rahvaliidu fraktsiooni sekkumine kindlustas, et 1. veebruarist said kõik, sealhulgas ka inimesed, kes ei olnud oma pensioni või sotsiaaltoetuse edasise kojukande soovist teatanud, oma raha kätte. Paljud inimesed said tuge seista oma õiguste eest, mida Sotsiaalministeerium oma kiirustades ja läbimõtlemata pensionide ja toetuste kojukandereformi läbi viies tahtis jalge alla tallata. Kuigi sotsiaalminister väitis avalikkusele, et tegemist on inimeste vaba sooviga, sai sellest ometi riigi karm käsk. Seda kõike saanuks vältida, kui arvude taga inimest nähtaks.
Eesti Post on nõudnud sel aastal iga rahasaadetise kojukande eest 60 krooni, möödunud aastal oli tasu 23 krooni ja 30 senti, nagu kuulsime. Kuidas siis järsku nii palju! Lugesin ühe tähtsa postiametniku selgitust Eesti Päevalehest, et Sotsiaalministeerium arvestas selleks aastaks 20 000 kojukandega, postiasutuste kulutused jagati saajate arvuga, ja saadigi 60 krooni. Lihtsustatult esitatud küll, aga vastuseid jagub mitmele küsimusele. Sotsiaalministeerium seega andis ikkagi arvud ette: nii mitu kojukannet, ja ei ühtegi enam. Ja teiseks, kas siin ei ole tegemist käsi peseb kätt situatsiooniga. Eesti Posti nõukogu juht kuulub Reformierakonda ja miks siis mitte majanduslikult kitsal ajal appi minna.
Kahjuks pean ma ütlema, et, proua minister, te valetasite arupärimisele vastates ka täna. Rahvaliidu fraktsioon sai majandus- ja kommunikatsiooniministrilt 4. veebruaril Rahvaliidu fraktsiooni esimehe Karel Rüütli küsimustele postiseaduse rakendamise kohta vastuseks järgmist. Postiseaduse kohaselt peab universaalse postiteenuse osutaja, kelleks praegu on AS Eesti Post, osutama universaalset postiteenust kogu Eesti Vabariigi territooriumil. Tegu on postiteenuste järjepideva, kvaliteetse ja taskukohase tasu eest osutamisega. Minister kinnitab oma kirjas, et pensionide ja toetuste väljamaksmine on finantsteenus, mille korral tuleb teostada riigihange odavama pakkuja leidmiseks. Finantsteenuste osutamine ei kuulu ega või kuuluda universaalse postiteenuse koosseisu. Seega ei ole finantsteenuse osutamisel võimalik kehtestada täiendavaid nõudeid nimetatud teenuse osutamise tasu suuruse kohta. Pensionide ja toetuste kättetoimetamise põhjendatud hinnaks on vastava finantsteenuse hind. Samas ei ole universaalse postiteenuse osutajal nimetatud finantsteenuste osutamise ainuõigust, vaid tegu on tema täiendava kohustusega. Seega on ka teistel seda teenust soovivatel ettevõtjatel õigus postiseaduse kohaselt finantsteenuseid osutada. Riigihanke, vähempakkumise või mõne muu võimaliku konkursi korraldamise vajaduse üle sai otsustada Sotsiaalministeerium kui teenuse tellija, aga seda ei tehtud. Ka majandus- ja kommunikatsiooniminister ei oska öelda, miks seda tehtud ei ole. Seega jääb vastuseta küsimus, kas nii riik kui ka pensionärid oleksid võinud praegu saada teenust odavamalt.
Eesti Post hakkab senise 40 miljoni asemel saama riigilt 25 miljonit krooni. Paar-kolm miljonit kasumit pole teab mis suur õnn. Suurimad võitjad on aga pangad, kes saavad juurde üle 100 000 püsikliendi. Ja isegi kui pank annab pensionärile pangakaardi tasuta ja teeb talle pangakontorist väljamakseid tasuta, moodustavad kindlal kuupäeval arvele laekuvad pensionid kokku suure summa, mida pank saab mõnda aega kasutada endale tulu teenimiseks. Kas tõesti oli selleks vaja kümnete tuhandete eakate ja haigete inimeste elukorraldus segi pöörata?
Tänasest arutelust jääb valuliselt õhku veel mitu "aga". On reaalne oht, et järgmise aasta 1. jaanuarist võib jälle tekkida olukord, et seadusega ettenähtud pension või toetus ei jõua kümnete tuhandete inimesteni, sest avaldused on kirjutatud ju ainult selle aasta lõpuni. Ei saa pidada õiglaseks ka seda, et kui ühes peres on rohkem kui üks pensioni või toetuse saaja, tuleb Eesti Postile maksta iga isiku raha kojukande eest eraldi, isegi eraldi täistasu. Selle küsimuse lahendamisega pole ministeerium tänaseni hakkama saanud.
Kokkuvõtteks: kogu see protsess on meie silme ees avanud riigi sotsiaalpoliitika valupunktid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Head kolleegid! Kui te soovite esineda vabas mikrofonis, siis palun registreeruda pärast minu haamrilööki! Kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.18.