Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "2008. aasta suvel puudus Teil ülevaade põllumajandusest ja toetuse saajatest. Kas tänaseks on Teile teada, kui palju on Eestis piimatootjaid? Kui palju nad toetust saavad? Kui palju on piimatootjaid, kelle karja suurus jääb alla 100 lehma?" 31. detsembri 2008. aasta seisuga oli Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti põllumajandusloomade registri andmetel Eestis 5070 piimatõugu lehma kasvatajat. Nendest 3380 tootjat peavad enamasti vaid oma majapidamise tarbeks üht või kaht lehma. 1472 tootjal on 3–99 lehma ning 218 tootjal 100 ja rohkem lehma. Seega oli aastavahetuse seisuga Eestis 4852 piimatootjat, kelle karja suurus oli alla 100 lehma. Piimatootmiskvoodi omanikke oli 1261. Tarnekvoot, mis määrab maksimaalse piimakoguse, mida tohib piimatöötlejale müüa, oli neist 1099 tootjal. Kuigi piimalehma kasvatajaid oli 2008. aasta lõpu seisuga 5070, sai neist erinevaid toetusi 2008. aasta jooksul 3940. 2008. aastal maksti piimalehma kasvatajatele kokku toetusi 1 493 724 886 krooni. Kui küsijaid huvitab nende toetuste konkreetne jaotus liigiti, siis olen valmis sellel peatuma minu vastusele järgnevas küsimuste voorus.
Teine küsimus: "Milline on Teie kui peaministri ja Reformierakonna esimehe seisukoht konkurentsiseaduse muutmise kohta nii, et töötlejatel tekib kohustus tasuda võrdset hinda võrdse kvaliteediga piima eest?" Riiklikult ei ole võimalik piima kokkuostuhinda nii reguleerida, et kohustada kõiki töötlejaid maksma kõigile tootjatele sama kvaliteediga piima eest võrdset hinda. Seda vähemalt turumajanduslikele põhimõtetele toetuvas ühiskonnas. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tarbija- ja konkurentsipoliitika talituse asjatundjate hinnangul on teoreetiliselt võimalik sätestada ühele konkreetsele kokkuostjale kohustus kohelda oma tarnijaid võrdse kvaliteediga piima puhul võrdselt. See peab aga olema põhjendatud avaliku huviga. Kindlasti on vajalik detailne analüüs, lähtudes meetme sobivuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse kriteeriumidest. Kui tegemist pole põhjendatud avaliku huviga, oleks tegemist põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse riivega. Asjatundjate niisugune arvamus põhineb eeldusel, et põllumajandustootmise puhul on tegemist ettevõtlusega ning et piimatootjate näol on tegemist konkurentsiseaduse tähenduses ettevõtjatega, kes tegutsevad turul oma vabal tahtel, müües oma kutsetegevuse raames kaupa ehk antud juhul piima. Kuigi põllumajandustootmine, sealhulgas piimatootmine, on riigi poolt suhteliselt tugevalt mõjutatud ettevõtlusvaldkond, rakendub sellele teatud Euroopa Liidu ühisest põllumajanduspoliitikast tulenevate erisustega ka konkurentsiseadus. Viimases on kirjas riigi kohustus tagada igaühele võrdsed võimalused ettevõtlusvabaduse kasutamiseks. Teadupärast on konkurentsiõiguse üldtunnustatud eesmärk tagada turul nõudmise ja pakkumise optimaalse tasakaalu kaudu kaupade kvaliteet, õiglased hinnad ja mõistlik pakutava kauba kogus. Konkurentsiõigusele ei ole otseselt omane nn "võrdsetel tingimustel võrdselt" doktriin, nagu küsijad on piima kokkuostu vallas ilmselt soovitanud. Selline põhimõte kehtib konkurentsiõiguses üksnes ettevõtja puhul, kes on kaubaturul turgu valitsevas seisundis.
Kolmas küsimus: "Kas Teie meelest on piimasektoris üldse probleeme? Kas riik peab neid üldse lahendama või peab seda turg tegema?" Ilmselt pole kunagi ega kusagil olnud täielikult probleemidevaba aega. Ressursse napib alati. See tähendab, et probleeme on samuti alati, nii ka piimasektoris. Viimasel ajal komplitseerunud olukord piimanduses on seotud asjaoluga, et Eestis toodetakse tunduvalt rohkem toorpiima, kui siseturu vajaduste katmiseks vaja on. Eesti piimasektor on tugevalt ekspordile orienteeritud. Nii eksporditi näiteks 2008. aasta kümne kuuga rahalises väärtuses ligi 30% toodetud piimatoodetest. Praegune olukord maailmaturul ei ole kahjuks piimatoodete müügiks enam nii hea kui varem. Pakkumine ületab nõudlust ja hinnad on tugevalt langenud. Selline olukord seab raskesse olukorda nii Eesti piimatööstused kui ka piimatootjad ehk teisisõnu: praegu Eesti turul valitseva piima ületootmise tingimustes viiks piima varumise kohustus olukorrani, kus piimatöötlejad varuvad piima sisuliselt tootja doteerimiseks, kuna sellest valmistatud tooteid ei ole võimalik realiseerida.
Kui rääkida konkreetsemalt Eesti piimatootjate probleemidest, siis võiks neid määratleda järgmiselt: esiteks, investeerimisvajak; teiseks likviidsusprobleemid – see on investeeringutoetuste saamiseks vajalike omavahendite ja käibevahendite nappus ning võõrvahendite kaasamise keerukus; kolmandaks, piima madal müügihind, mis ei kata piimatootmiseks tehtud kulutusi. Probleemid on ka piima töötlemisega tegelevatel ettevõtjatel, sest eksporditurgude äralangemise tõttu on raskem leida võimalusi toodete turustamiseks, seda eriti varasema müügihinnaga. Sellest ka surve toorpiima kokkuostuhindadele ja plaanitav loobumine just kulukamast toorpiima kokkuostust väiketootjatelt.
Teoreetiliselt olekski vahest võimalik sundida töötlejat üldise ostukohustuse pealepanekuga piimatootjaid võrdselt kohtlema. Ent siis võib tekkida olukord, kus töötleja eelistab võrdse kohtlemise asemel piima kokkuostust üldse loobuda. Alati on küsimus selles, milline on turu ja riigi vahekord probleemide lahendamisel. Kindlasti ei saa riik olla ainulahendaja, ta ei olnud seda isegi sotsialismi ajal. Samas on riik kas või kõikvõimalike põllumajandustoetuste edastamise ja maksmise kaudu olnud osaline Eesti piimaprobleemide lahendamisel.
Arvestades praegust olukorda, kus suur osa Eesti põllumajandussektorist on majanduslanguse ja ekspordinõudluse vähenemise tõttu raskustes, on riigi roll põllumeeste olukorra leevendamisel oluline. Peamised sekkumismeetmed oleksid sõltuvalt riigieelarve võimalustest järgmised. Esiteks, seniste toetusmeetmete edasine rakendamine; teiseks, toetuste, eelkõige otsetoetuste võimalikult operatiivne menetlemine ning toetuste väljamaksmine; kolmandaks, pindalatoetuste ettemaksu süsteemi rakendamine; neljandaks, piimatootjate toetamine omatoodetud tooraine töötlemisse investeerimisel; viiendaks, mitmesuguste garantiide andmine Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu. Samas on siin tohutult avar tööpõld piimatootjate, eriti väike- ja keskmiste tootjate ühistulises tegevuses. Oma piima turustamisel või töötlemisel seljad kokku pannud väike- ja keskmisi tootjaid on võimalik toetada maaelu arengukava uue toetusmeetme 1.9 "Tootjarühmade loomine ja arendamine" raames. See meede peaks avanema augustis.
Neljas küsimus: "Millisena näete Teie Eesti põllumajanduse tulevikku – kas peamised tootjad peavad olema suured, keskmised või väikesed tootjad? Millise suurusega tootjaid tuleb kõige rohkem toetada?" Iga tootja otsustab ise, kas ta tahab olla suur, keskmine või väike. Toetuse andmisel ei tohiks lähtuda mitte niivõrd toetatava ettevõtte majanduslikust suurusest, kuivõrd muudest aspektidest, nagu ettevõtte majanduslikust olukorrast, äriplaani realistlikkusest ja selle kvaliteedist. Igal juhul tuleb vältida põllumajanduse investeeringutoetuste taotlemise tingimuste lõdvendamist, mille tagajärjel need taotlejad, kes ei vasta praegu kehtestatud miinimumkriteeriumidele, võiksid majandustingimuste halvenemisel sattuda veelgi suurematesse makseraskustesse. See tähendaks, et nad ei suuda täita võetud kohustusi ja peavad ühel hetkel toetuse tagasi maksma, milleks nad tõenäoliselt aga enam suutelised ei ole.
MAK-i ehk maaelu arengukava investeeringutoetused ei loo otseseid eeliseid suurtootjatele. Kuid tuleb arvestada, et Jõudluskontrolli Keskuse andmete kohaselt on põllumajandustootjate karjades olevate loomade arv pidevalt suurenenud. Maamajanduse Infokeskuse uuringute kohaselt piimatootmise tootmistüüpi kuuluvate ettevõtete puhul netolisandväärtus kasvab, kui lehmade arv karjas suureneb. See aga, et on olemas MAK-i meede 1.4.1 "Investeeringud mikropõllumajandusettevõtete arendamiseks", kus taotlejatele on kehtestatud mikroettevõtte piirang, näitab iseenesest, et pigem on investeeringutoetuste puhul eelisseisundis just väiksemad tootjad. Nii selle kui ka meetme 1.4.2 "Loomakasvatusehitiste investeeringutoetus" taotluste hindamise kriteeriumide kohaselt on eelistatud just väiksemad põllumajandustootjad. 2008. aastal maksti nende toetuste raames välja ainuüksi piimalehmade kasvatajatele 233 miljonit krooni. MAK-i pindala- ja loomapõhiseid toetusi makstakse võrdsetel alustel kõigile tootjatele sõltumata nende suurusest.
Viies küsimus: "Kas peate oluliseks põllumajanduses väiketootjate toetamise tähtsust regionaalpoliitilise meetmena?" Regionaalpoliitiliselt on oluline, et põllumajandustootmine säiliks, ja seda võimalikult paljudes Eesti piirkondades, sealhulgas traditsiooniliseks põllumajanduslikuks tootmiseks ebasoodsates piirkondades. Erineva majandusliku suurusega ettevõtjatel on oluline roll maapiirkondade asustuse, maapiirkonna tööhõive säilimise ja maa jätkuva hooldamise seisukohast. Samas napib väiksematel põllumajandustootjatel enamasti ressursse investeeringuteks, mistõttu on küsitav, kas investeeringutoetused peaksid olema suunatud väga väikestele tootjatele. Maakasutuse ja põllumajandusliku tootmise säilimise seisukohalt aitavad kindlasti kaasa põllumajandusmaa pindala kohta makstavad toetused, samuti põllumajandusliku tegevuse mitmekesistamise toetus (see on MAK-i meede 3.1 "Majandustegevuse mitmekesistamine maapiirkonnas"), et laiendada väiketootjate sissetulekute struktuuri, tehes neid vähem sõltuvaks põllumajandusest tulevatest sissetulekutest.
Kuues küsimus: "Kas nõustute seisukohaga, et eksporditoetust peaks riigilt saama vaid need ettevõtted, kes kohtlevad piimatootjaid võrdselt?" Eksporditoetus on üks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika turukorralduslikke meetmeid. Eksporditoetuse andmist sätestavad järgmised määrused. Esiteks, nõukogu määrus (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavaid põllumajandustooteid puudutavaid erisätteid; teiseks, komisjoni määrus (EÜ) nr 800/1999, milles sätestatakse põllumajandustoodete eksporditoetuste süsteemi kohaldamise üksikasjalikud ühiseeskirjad; kolmandaks, komisjoni määrus (EÜ) nr 1282/2006, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1255/1999 rakendamise üksikasjalikud erieeskirjad piima ja piimatoodete ekspordilitsentside ja -toetuste kohta. Nendest kõikides liikmesriikides otsekohalduvatest määrustest ei tulene liikmesriigile mitte mingit õigust otsustada toetuse andmise või mitteandmise üle lähtuvalt taotlejate ja piimatootjate vahelistest suhetest.