Tere hommikust, head kolleegid! Alustame täiskogu V istungjärgu neljanda töönädala teisipäevast istungit eelnõude ja arupärimiste üleandmisega. Vabariigi Valitsusel täna eelnõusid üle anda ei ole. Kolleegid, palun, olge head! Kuna ka kolleegidel kõnesoove ei ole, siis läheme järgmise punkti juurde, milleks on teated.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete Ester Tuiksoo, Villu Reiljani, Karel Rüütli ja Jaanus Marrandi esitatud arupärimise Eesti Panga presidendile.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreeris ennast kohalolijaks 70 Riigikogu liiget, puudub ... Vabandust! Tundub, et arvutisüsteemis on taas mingid kotermannid sees. Kohaloleku kontroll on lõppenud, aga juhataja arvuti näitab midagi väga imelikku.
Juhataja loeb kohaloleku kontrolli lõppenuks. Kohal on 78 Riigikogu liiget, puudub 23.
Head kolleegid! Mul on seoses tänase päevakorraga üks täpsustus. Tänase päevakorra teise punkti, eelnõu 413 esimesel lugemisel teeb juhtivkomisjoni ettekande rahanduskomisjoni liige Eiki Nestor.

Läheme tänase päevakorra esimese punkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele Vene Föderatsiooniga kahepoolse lepingu sõlmimiseks kohaliku piiriliikluse korra kujundamiseks" eelnõu esimene lugemine. Kolleegid! Ma teen väikese ülevaate protseduurilisest poolest, mille alusel me seda päevakorrapunkti käsitleme. Nimelt, me lähtume kodukorraseaduse §‑st 154, mille kohaselt teeb eelnõu esitaja esindaja kuni 20‑minutilise ettekande ning ettekandjale on võimalik esitada üks suuline küsimus. Ka juhtivkomisjoni esindajale, kelle ettekanne kestab samuti kuni 20 minutit, on võimalik esitada üks suuline küsimus. Läbirääkimistel võivad osaleda fraktsioonide esindajad. Täna toimub ka selle eelnõu lõpphääletus.
Kutsun ettekandeks kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme Inara Luigase.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Enne, kui me asume menetlema Riigikogu otsuse eelnõu 397, teen ma lühikese ülevaate sellest, miks Keskerakonna fraktsioon on jõudnud sellise ettepanekuni, mis on seda tinginud ja millega pole hakkama saanud Vabariigi Valitsus.
20. detsembril 2006. aastal võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu määruse (EÜ) nr 1931/2006, mis andis Eesti Vabariigile võimaluse sõlmida Venemaa Föderatsiooniga kahepoolne leping kohaliku piiriliikluse korra kujundamiseks ning üleminekuks piiriületuslubade süsteemile. Käsitletav Euroopa Ühenduse määrus tuleneb Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiride haldamise kavast, mille juba 2002. aastal kinnitas Euroopa Ülemkogu. Dokumendis leiab rõhutamist laiendatud ühenduse huvi, et naaberriikidevahelised piirid ei tõkestaks piirkondlikku koostööd ning et loodaks tõhus kohalik piiriliiklussüsteem. Kui seni kehtinud kokkulepete järgi oli õigus ja võimalus soodustingimustel piiri ületada vaid kitsalt teatud kategooriatesse kuuluvatel Eesti Vabariigi kodanikel, siis Euroopa Ühenduse määrus võimaldab leppe kohaselt kehtestada palju laiemad kategooriad. Näiteks saavad piiriületusluba taotlema hakata piirist 50 kilomeetri raadiuses elavad inimesed, kes on elanud piirkonnas vähemalt aasta, kuid kokkuleppeliselt võib seda piirmäära ka tõsta näiteks kolme aasta peale. Piiriületusluba saavad taotleda isikud, kes soovivad külastada perekonnaliikmeid ja matusepaiku, omavad piiriäärsetel aladel kinnisvara, osalevad õppetöös või kultuuri‑, spordi‑, haridus‑ ja teadusalastel üritustel või kes soovivad teha nendes valdkondades koostööd. Luba saavad samuti taotleda isikud, kes osalevad kohalike omavalitsuste partnerlussuhetes, arendavad piiriülest sotsiaalset ja majanduslikku koostööd. Seesuguse leppe olemasolu lahendaks setude probleemid piiriületusel. Erilise tähtsusega on aga määrus, sest sellega antakse Eesti riigile uus võimalus regionaalseks arenguks ja majanduslike partnerlussidemete loomiseks kolmandate riikidega, kõnesoleval juhul Venemaaga.
Teen väikese ülevaate ka sellest, mida on teinud Vabariigi Valitsus alates aastast 2006, mil võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, kuni s.a 19. jaanuarini (see on kuupäev, mil lõppes senine viisakorraldus ja toimiv piiriületuskord). Protokollidest saame lugeda, et nende aastate jooksul on teemat käsitletud kabinetinõupidamistel kolmel korral. Esimesel korral, 15. novembril 2007. aastal tegi Eesti Vabariigi Välisministeerium ettepaneku alustada läbirääkimisi Venemaa Föderatsiooniga. Samuti oli ette valmistatud kahepoolse kokkuleppe eelnõu, kuid valitsuskabineti koosolekul võeti informatsioon vaid teadmiseks, kokkuleppele ei mindud ning uue lepingu sõlmimist lihtsustatud piiriületuskorrale üleminekuks ei alustatud. Valitsuskabineti järgmise nõupidamise toimumise ajaks 7. veebruaril 2008. aastal olid toimunud kohtumised ministeeriumide osakondadega, kuid kuna Välisministeerium ei saavutanud Siseministeeriumiga kokkulepet uue lepingu sõlmimiseks, otsustati tegelda vaid kompensatsioonimehhanismiga, juhul kui minnakse üle tavalisele viisarežiimile. Kolmandal kabinetinõupidamisel, 30. oktoobril 2008. aastal võttis valitsus vastu otsuse mitte alustada läbirääkimisi Venemaa Föderatsiooniga kahepoolse lepingu sõlmimiseks ning Välisministeerium teavitas Venemaa Föderatsiooni senise piiriületuskorra muutmisest ning üleminekust Euroopa Ühenduse ja Venemaa Föderatsiooni vahelisele tavalisele viisarežiimile. Seoses sellega lõppes 19. jaanuaril s.a tuhandetel Kagu-Eesti elanikel võimalus ületada piir lihtsustatud korras. Kõige kurvem on aga see, et ka neil Eesti Vabariigi kodanikel, kellel on selleks täiesti õigustatud vajadus, on kadunud võimalus ületada piiri tasuta või soodustingimustel.
Arvame, et Eesti Vabariik on siiski kohustatud kasutama kõiki Euroopa Liidu määrusest tulenevaid võimalusi, tagamaks piiriäärsetele elanikele soodsam piiriületus, millega tagatakse võimalus arendada nii sugulus‑ ja sõprussuhteid kui ka piiriülest koostööd regionaalse arengu eesmärgil, mis on just piiriäärsetele regioonidele erilise tähtsusega.
Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust 1931/2006 ning sõlmida Venemaa Föderatsiooniga kahepoolne leping kohaliku piiriliikluse korra kujundamiseks.
Palun Riigikogul seda väga vajalikku otsuse eelnõu toetada! Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Enn Eesmaa.

Suur aitäh! Hea Inara! Selle küsimuse reguleerimine ei ole mitte ainult ühe erakonna või ühe fraktsiooni teema. Seal piirkonnas elab väga erinevate poliitiliste vaadetega inimesi. Ka Riigikogus on olemas regionaalsed saadikurühmad. Milline on olnud nende inimeste suhtumine selle ettepaneku läbiminekusse?

Aitäh! Kui rääkida Riigikogu liikmete tööst, siis me oleme korduvalt koos käinud näiteks Kagu-Eestist valitud parlamendiliikmetega ja seda teemat arutanud. Samuti on väga aktiivselt selle teemaga tegelnud Petserimaa toetusrühm ja Ida-Virumaa saadikurühm. Oleme kohtunud ministritega, oleme pidanud läbirääkimisi, oleme esitanud oma ettepanekuid asjatundjate komisjonile jne. Äärmiselt meeldiv oli see, et Kagu-Eesti saadikurühm koos Ida-Virumaa saadikurühmaga otsustas eelmisel aastal pöörduda Välisministeeriumi, Siseministeeriumi, Rahandusministeeriumi ja ka regionaalministri poole kirjaga, kus me avaldasime lootust, et need ministrid teevad kõik selle heaks, et Vabariigi Valitsus astuks need sammud, et alustada läbirääkimisi Venemaaga uue piiriületuskorra kujundamiseks.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea ettekandja! Kas selle eelnõu puhul te olete hinnanud või analüüsinud ka seda, millised võimalikud julgeolekuriskid kaasnevad sellise piiriületuskorra kujundamisega praeguses olukorras või süvenevad seotult sellega?

Julgeolekuriskidest on mitmel nõupidamisel rääkinud siseminister Jüri Pihl. Tema selgitustes kõlas, et, tõepoolest, Eesti riigi sisejulgeolek saab ohustatud. Kuid me peaksime teadma seda, et 2006. aastast kehtib Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahel tavaline viisarežiim, mis näeb ette, et kõikidel Venemaa Föderatsiooni kodanikel on võimalus taotleda viisat, selleks et tulla Eesti riiki ja 180 päeva jooksul olla siin 90 päeva. Ma ei usu, et see uus piiriületusleping toob kaasa täiendava sisejulgeolekuriski.

Sõna saab kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud kolleeg Inara Luigas! On väga meeldiv, et te võitlete lihtsate inimeste võimaluse ja õiguse eest külastada oma perekonnaliikmete haudu ja oma rahva pühapaiku. Aga minule on jäänud küll mulje, et suuremad takistused on teisel pool piiri, hoopis Vene poolel. Selle info põhjal, mida ma valdan, võin öelda, et Venemaa Föderatsiooni poolt on hoopis suuremad takistused piiriületuseks kui Eesti poolelt. Kas te valgustaksite ka seda, kuidas on asi korraldatud Vene poolel?

Seni kehtinud reeglite järgi oli tegelikult võimalus ületada piiri lihtsustatud korras nii ühelt kui ka teiselt poolt ja piiriületusel pole kunagi olnud mingeid takistusi. Kui rääkida tulevikust, siis Vene pool on andnud nõusoleku alustada läbirääkimisi uue piiriületuskorra kujundamiseks. Selline noot ja sõnum saadeti veel selle aasta jaanuaris. Pigem on siin tegu ikkagi Eesti valitsuse tegematajätmisega uue piiriületuslepingu menetlemisel.

Sõna saab kolleeg Mart Nutt.

Aitäh! Austatud ettekandja! Küsin mõneti jätkuks härra Soosaare küsimusele. Teatavasti on Eesti-Vene piiriületusprobleemid olnud aktuaalsed aastast 1992. Ma olen nende läbirääkimiste eri faasides ka seal juures olnud. Kui me meenutame 1990. aastate keskpaiga põhilisi eriarvamusi Eesti ja Vene poole suhetes, siis ilmnevad asjaolud, et Eesti pool oli eeskätt huvitatud lihtsustatud piiriületuskorrast Kagu-Eestis ehk Petserimaa piirkonnas ja Vene pool eeskätt Narvas. Vene pool on üritanud tegelikult piirata liikumist Kagu-Eestis ja soodustada liikumist Narvas. Kui Eesti valitsus vastavasisulise ettepanekuga välja tuleb, siis väga suure tõenäosusega on Vene poole vastus samasugune, nagu oli umbes kümme aastat tagasi, et piiriületus Narvas on prioriteetne. Kuidas te seda kommenteerite? Kas need ohud on olemas?

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus annab selged kriteeriumid, millistel alustel kehtestatakse uus piiriületuskord. Läbirääkimiste käigus peaksid Venemaa Föderatsioon ja Eesti riik kokku leppima kõik kitsendused ja võimalused. See määrus annab selgelt piirid, et mõlemalt poolt saavad kodanikud liikumisvabaduse 50 kilomeetri ulatuses piirist. Kõik need olukorrast tulenevad asjaolud kantakse uuesti piiriületuslepingusse. See on juba tõesti Vabariigi Valitsuse ja ministrite asi, kuidas nad neid läbirääkimisi peavad ja milliseid reegleid sellest määrusest arvesse võetakse.

Sõna saab kolleeg Sven Mikser.

Aitäh! Austatud ettekandja! Meie parlamentaarses riigis on parlamendi ettepanek valitsusele siduv ehk see on valitsusele kohustuseks. Teie eelnõu sisaldab n‑ö kahte ülesannet valitsusele, üks neist on määruse rakendamine, mis kahtlemata on Eesti Vabariigi valitsuse võimuses, ja teine ettepanek on kahepoolse lepingu sõlmimine Venemaa Föderatsiooniga, mis tegelikult nõuab kahepoolset head tahet. Ma leian, et pannes meie valitsusele siduva kohustuse see leping sõlmida, olete te oma eelnõu juriidiliselt pisut ebakorrektselt sõnastanud. Kas te olete valmis seda möönma?

Ma arvan, et otsus teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku alustada Venemaa Föderatsiooniga läbirääkimisi ja kui on mõlemapoolne hea tahe, siis loomulikult leping ka sõlmitakse. Selleks annab aluse ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus.

Sõna saab kolleeg Mailis Reps.

Aitäh! Hea ettekandja! Kas teile ei tundu, et tänastes vaidlustes on üks nüanss jäänud suuresti tähelepanuta? Nimelt see, et kõik, kes on olnud Eesti Vabariigile lojaalsed ja võtnud Eesti kodakondsuse, on kannatajad. Kõik teised, kes on võtnud kas mõne teise riigi kodakondsuse või otsustanud üldse jääda kodakondsuseta, on eelistingimustes.

Aitäh! Tegelikult ongi olukord küllaltki nukker. Praegu saavad piiri probleemideta ületada kõik need isikud, kellel on Vene kodaniku pass, ka kõik kodakondsuseta isikud. Takistused on loodud vaid Eesti Vabariigi kodanikele. Sellest on äärmiselt kahju.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Täname ettekandjat! Läheme  järgmise ettekande juurde, milleks on väliskomisjoni liikme Ivi Eenmaa ettekanne. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Teie ees on Eesti Keskerakonna esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele Vene Föderatsiooniga kahepoolse lepingu sõlmimiseks kohaliku piiriliikluse korra kujundamiseks" eelnõu. Eelnõu esitati menetlusse 3. detsembril 2008. Ette rutates ütlen, et muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määras Riigikogu esimees 18. detsembri kell 18. Ütlen ära ka selle, et muudatusettepanekuid ei esitatud.
Enne, kui minna eelnõu menetluse juurde väliskomisjonis, lubage juhtida teie tähelepanu kahele ebatäpsusele eelnõu seletuskirjas. Esiteks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määruses nr 1931 antakse Euroopa Liidu liikmesriikidele võimalus kasutada n‑ö lihtsustatud piiriületuskorda vastavate lepingute olemasolu korral, küll aga ei panda peale kohustust seda teha, nagu väidetakse eelnõu seletuskirjas. See on üks asi. Ka siin kõlas täna eelnõu esitaja suust väide, et on kohustus seda teha. Teiseks, eelnõu seletuskirjas kõlab väide, et Eesti Vabariigi valitsus pole pakkunud piiri ääres elavatele Eesti Vabariigi kodanikele ühtegi konkreetset lahendust piiriületuseks. See ei vasta tõele. 19. jaanuarist kehtib tavaline viisarežiim. Iseasi on see, kui lihtsaks või keeruliseks on piiri ületamine tehtud Eesti kodanikele Vene poolt.
Eelnõu arutamisele väliskomisjonis on eelnenud mitmed arupärimised. Riigikogu liikmete arupärimistele on vastanud nii siseminister kui ka Eesti Vabariigi peaminister. Väliskomisjonis on komisjoni liikmetele korduvalt selgitusi jaganud välisminister. Muide, viimati käsitlesime seda teemat eile väliskomisjoni koosolekul. Välisministeeriumi esindajad ja välisminister andsid ülevaate Eesti-Vene suhetest. Kohtumiste ja arutluste juures on alati viibinud Välisministeeriumi, Siseministeeriumi, Kodakondsus‑ ja Migratsiooniameti ametnikud jt. Kagu-Eesti saadikurühma kirjalikule arupärimisele, mis oli esitatud väga mitmele ministrile, vastas ainult välisminister.
Lisan siia juurde, et need arutelud sellessamas küsimuses on olnud väga sisulised. Enne 19. jaanuari oli 4000 inimesel võimalus ületada Eesti-Vene piiri väga lihtsalt, nad ei pidanud ka midagi maksma. Euroopa Liidu määruse kohaselt (20. detsembri 2006. aasta  määrus nr 1931) on selle 4000 asemel Siseministeeriumi seisukoha järgi Eesti poolelt umbes 90 000 inimest ja teiselt poolelt umbes 140 000 inimest. Kujunev olukord on kardinaalselt erinev. On esitatud seisukohti, mis puudutavad piiri pikkust, mis on pikem kui Lätis, samal ajal on Eesti piirivalvurite arv märgatavalt väiksem jne. Kui võtta aluseks 50 kilomeetrit piirist siiapoole ja sinnapoole, siis Võrust Tartu linna on 64 kilomeetrit, Ülenurmeni on 50 kilomeetrit. Need inimesed, kes lihtsustatud korras Vene poole pealt hakkavad üle piiri käima, jõuaksid peaaegu Tartu linnani välja. Aga teine asi on see, et selles Euroopa Liidu määruses on öeldud "kuni 50 kilomeetrit". Seda võib käsitleda ka 30 kilomeetrina, 10 kilomeetrina jne.
Me oleme palunud esitatud eelnõu käsitledes ka seisukohti, arvamusi selle kohta, mida on teinud teised riigid: Läti, Leedu, Ungari, Soome. Soomes näiteks kehtib raudselt ainult viisarežiim ja ei ole mingeid erandeid. Seda on nad põhjendanud  julgeolekuriskidega, mis tekivad, kui oleks lihtsustatud piiriületuskord. Läti ja Leedu on teises olukorras, kui on näiteks Ungari ja Tšehhi, kellel on piir Ukrainaga. Kui viimati mainitud riigid on peaaegu et valmis neid piirileppeid sõlmima, siis Läti ja Leedu on küll alustanud läbirääkimisi, aga ei ole tänaseni saanud lepingut, vaid vaidlevad selle üle, kuna Vene pool esitab järjest uusi nõudmisi, uusi tingimusi. Leedu poolel on see keeruline veel sellepärast, et sinna tuleb vahele Kaliningradi küsimus, mis on täiesti eri staatusega. Ka Valgevenega on saadud hakkama, aga mitte Venemaaga.
Eilsel vestlusel Välisministeeriumi inimestega ja ka välisministriga esitati küsimus, mida on teinud meie Välisministeerium. Nad on saatnud noodi Vene välisministeeriumile selle kohta, et jätkata vana süsteemi. Tegelikult võimaldaks see määrus vanaviisi piiriületamist jätkata. Meil resideeriv suursaadik on öelnud, et Vene sisereeglistik seda ei võimalda. Seda arvamust on avaldanud ka konsul Tartus. Hiljutisel kohtumisel asevälisminister Titoviga esitas Eesti Vabariigi välisminister jälle sellesama küsimuse. Venemaa Föderatsiooni asevälisminister arvas, et võiks nagu jätkata. Minule teadaolevalt on valitsuskabinetis võetud seisukoht, et oodatakse ära Venemaa resolutsioon (vastus meie pöördumisele) ja siis otsustatakse, mida teha edasi.
Tulles tagasi väliskomisjoni istungi juurde, siis, nagu öeldud, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määras Riigikogu esimees 18. detsembri 2008 kell 18. Muudatusettepanekuid fraktsioonid ei esitanud. Väliskomisjon arutas eelnõu 397 oma 20. jaanuari 2009. aasta istungil. Eelnõu sisust tegi ülevaate algatajate esindaja Inara Luigas. Osalesid Välisministeeriumi konsulaarosakonna õigusbüroo direktor Kerli Veski ning Siseministeeriumi migratsiooni‑ ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja asetäitja piirivalveasjade alal Sven Anderson ja nõunik Veronika Kaska, kes kõik vastasid komisjoni liikmete küsimustele.
Väliskomisjon otsustas teha Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta eelnõu 397 Riigikogu täiskogu 2009. aasta V istungjärgu neljandal töönädalal, teisipäeval, 10. veebruaril esimesele lugemisele ja komisjoni ettekandjaks määrati teie ees seisja. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 154 kohaselt arutatakse Vabariigi Valitsusele tehtavat ettepanekut sisaldavat Riigikogu otsuse eelnõu ühel lugemisel. Pärast komisjoni arutelu lõppu pani komisjoni esimees hääletusele, kes on selle poolt, et eelnõu 397 otsusena vastu võtta. Poolt oli 2, vastu oli 5, erapooletuid ei olnud. Seega on väliskomisjoni ettepanek nimetatud eelnõu otsusena mitte vastu võtta. Täienduseks: lähtuvalt võimude lahususe põhimõttest on Riigikogu juhatus esitanud seisukoha, et eelnõu nõuab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Aitäh!
Kui on küsimusi, olen valmis vastama.

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna Mailis Reps.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te sõnastasite siin üsna täpselt mitmeid protokollilisi momente. Võib-olla tulen mõne sisulise asja juurde tagasi, kui lubate. Ma ise ei ole väliskomisjoni liige, seetõttu selline täpsustav küsimus: kas teil oli ka jutuajamine sel teemal? Küsimuste-vastuste voorus tuli välja, et väga mitmed Riigikogu liikmed on veendunud, et probleem on Vene poolel. Eks meie ajalugu näitab, et tihti nii ongi. Aga mis tasemel on nüüd alustatud läbirääkimisi Vene poolega, mis on see, mille tõttu on meil kindlus, et just Vene pool ei ole valmis läbi rääkima? Kui ta ei ole valmis läbi rääkima, siis mille üle, kas näiteks haudade üle, kas näiteks selle üle, kas 10 kilomeetrit või 20 kilomeetrit, või on seal teatud elanikerühmad, mis talle ei sobi? Mis osas Venemaa ei ole nõus?

Ma usun, et Venemaa on nõus läbi rääkima küll, Venemaa on nõus läbi rääkima ka Eestiga. Venemaa taotleb Euroopa Liidus viisata liikumist. Venemaa tahaks viisavabadust Euroopa Liiduga, see on Venemaa eesmärk. Selles mõttes on Venemaa huvitatud igast eelnõust, mis aitaks sellele kaasa. Eesti Vabariigi Välisministeerium on pöördunud Venemaa poole küsimusega, kas nad on nõus jätkama lihtsustatud piiriületuskorda nendel tingimustel, mis olid enne 19. jaanuari.

Sõna saab kolleeg Eldar Efendijev.

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Ma tahan täpsustada. Kui ma sain õigesti aru, siis Välisministeerium saatis Venemaa välisministeeriumile küsimuse, kas on võimalik jätta endine leping kehtima, ja sai eitava vastuse. Aga kas Välisministeerium on saatnud Venemaale ettepaneku läbirääkimisteks Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise lepingu alusel?

Aitäh teile! Ma kordan veel kord: meie Välisministeerium on esitanud noodi ettepanekuga jätkata sellist piiriületuskorda, nagu see oli enne 19. jaanuari. Eesti Vabariik ei ole saatnud Vene poolele nooti selle kohta, et alustada läbirääkimisi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määruse nr 1931 rakendamise üle. Välisministeerium on öelnud, et nad ootavad ära Venemaa välisministeeriumi ametliku vastuse. Seda ametlikku vastust ei ole saadud, seda ei ole Vene poole pealt tulnud.

Sõna saab kolleeg Raivo Järvi.

Suur tänu! Õieti oleksin ma pidanud selle küsimuse esitama Inara Luigasele, aga jäin hiljaks, kuid tahan saadikuna n‑ö südame pealt ära küsida. See mainitud Euroopa Liidu regulatsioon puudutab normaalseid Euroopa Liidu riike, kellel on normaalne läbikäimine. Teatavasti ei ole Euroopas pretsedenti, kus üks riik nimetab teatud regiooni lähivälismaaks. Sellepärast ma küsin: kas sulle ei tundu, et selles otsuse eelnõus on tunda meie vasallistamise hõngu?

Vastus on küsimuses. Mina esindan siin komisjoni ega lasku emotsioonidesse. Küll aga oli tõesti komisjonis arutelu all see, et me ei saa ühegi otsusega panna Eesti Vabariigi valitsusele kohustust sõlmida kahepoolne leping. Võib-olla teine pool ei soovi otsust vastu võtta.

Küsimuseks saab sõna Aleksei Lotman.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Ma lihtsalt täpsustan. Kas ma kuulsin õigesti, et te ütlesite, et tegelikult on probleem juba lahendatud ja selleks lahenduseks on viisarežiim? Ehk te väidate, et probleem ongi lahendatud, kui inimestel on võimalik oma sugulaste haual käia sel viisil, et nad taotlevad naaberriigilt viisat.

Aitäh! Kuna seletuskirjas seisab selge sõnaga, et puudub üldse võimalus, siis ma ütlesin, et selleks võimaluseks on viisarežiim. See on üks asi. Aga oma isiklikust kogemusest, härra Lotman, ütlen teile, et mina oma isa haua peal Rootsis käisin aastaid ainult viisaga. Midagi pole teha. Kui on olemas selline asi nagu viisarežiim, siis ka see on üks võimalus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh! Hea esineja! Kagu-Eesti saadikurühma üks kõige tähtsamaid küsimusi oli see, kuidas see lihtsustatud piiriületuse probleem saaks lahendatud. Te ütlesite, et me pöördusime mitme ministeeriumi ja ametkonna poole, aga vastuse saime ainult Välisministeeriumilt. Kuidas te kommenteerite seda, et parlamendi saadikurühma kirjale, taotlusele või esildisele – ükskõik, mis ta on – ei suvatseta vastata?

Aitäh! Mitme ministeeriumi poole me pöördusime teatavasti sellepärast, et tegemist on väga komplitseeritud küsimusega ja see küsimus kuulub mitme ministeeriumi haldusalasse, sealhulgas regionaalministri haldusalasse, kuhu on valitsus eraldanud 3,5 miljonit Eesti krooni, selleks et maksta kinni ühekordsed viisad, sealhulgas nendele Kagu-Eesti inimestele, kellel on üle piiri lähedaste hauad, lähedased, sõbrad, kinnisvara, mis iganes. Me ei saanud tõesti vastust. Siseministri auks pean ütlema, et ta käis meil väliskomisjonis, selgitas oma seisukohti, nagu selgitas oma seisukohti ka välisminister. Rahandusministeerium oli selle raha eraldanud. Ma ütleksin, et korrektne oleks olnud ikkagi meile vastata, sest allakirjutanuid oli palju. Ma ütlen Kagu-Eesti saadikurühma liikmena, et küsimus ei ole selles, et me oleksime ükskõiksed nende inimeste suhtes, kes on jäänud sellesse väga kummalisse olukorda. Mis on tegelikult juhtunud? Eesti riik väljastab mitmekordseid viisasid Vene poole inimestele, kes kõik rõõmsalt käivad siin ja probleeme ei ole. Tõepoolest, küsimus on meie kodanikes ja see on see paha asi. Teiselt poolt ei ole meil veendumust, et teine pool suvatseb mingites meile arusaadavates, ütleme, kohtades kokku leppida, sest seda on näidanud ka Läti ja Leeduga peetud läbirääkimised, kus Vene pool kogu aeg muudab tingimusi. See on pikk protseduur. Kui me tahame alustada läbirääkimisi, siis kõik dokumendid tingimustega tuleb saata Brüsselisse, sealt saada nõusolek ja alles siis saab alustada. Ka Brüsselil võivad olla siin omad seisukohad jne. Leiti, et lihtsam on need viisad kinni maksta, kui et tekiks olukord, kus enam üldse ei ole võimalik üle piiri käia. Aga küsimusele vastates: see ei ole korrektne. Ma ütlen veel, et meie ise ja võib-olla ka valitsuse liikmed ei ole alati olnud korrektsed asjade inimestele selgitamisel. Täpsemini öeldes: ei räägita lõpuni tegelikke põhjusi. Ka selles küsimuses on see olemas.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Vilja Savisaar.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mind just see küsimus huvitabki, milleni te lõpuks jõudsite. Kuidas asjaomased isikud, ma pean silmas ministeeriumi esindajaid, reageerisid sellele või põhjendasid seda, et tegelikult selles olukorras kannatavad ikka ennekõike need inimesed, kes on meie riigile lojaalsed ja kes on valinud Eesti kodakondsuse? Kodakondsuseta inimesi ja Vene kodanikke see teema üldse ei puuduta. Milline oli nende suhtumine või kuidas põhjendada, et Eesti kodanik peaks raha eest ostma endale viisa ja et see on ka kõige lihtsam lahendus? On väga huvitavaid kommentaare. Ma tahaksin kuulda, mida vastasid sellele asjaomased ametnikud.

Aitäh! Ma palun vabandust, kui ma ütlesin, et see on kõige lihtsam lahendus! See oli minu interpretatsioon, see ei olnud valitsusliikmete seisukoht. Küll aga toodi näitena Soome, kus see viisasüsteem toimib. Eesti pool väljastab Vene poole inimestele ju tegelikult viisasid, enam ei nõuta isegi küllakutseid. Aga paraku võib eeldada, et Vene poolel on lihtsalt erinevused suhetes Eestiga, võrreldes võib-olla suhetega Soomega või mõne teise riigiga.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mart Nutt.

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma olen päris kindel, et siin Riigikogu saalis on kõik seda meelt, et Kagu-Eesti inimestele oleks lihtsustatud piiriületus igati kasulik ja tervitatav ning selle nimel tuleb tegutseda. Nüüd aga asja teine pool. Kuidas teile komisjoni arutelude ja materjalide taustal tundub, kas nimetatud otsuse vastuvõtmine aitaks kuidagimoodi kaasa lihtsustatud piiriületuskorra tekkimisele või äkki hoopis vastupidi, see seaks valitsuse lõksu ja võiks tekitada takistusi reaalse lihtsustatud piiriületuskorra kehtima hakkamisele?

Aitäh! Ma teen ühe täpsustuse. See eelnõu ei hõlma mitte ainult Kagu-Eesti inimesi, vaid ka Narva ja Narva ümbruskonna inimesi. Ma jään ikkagi selle juurde, et see eelnõu on esitatud ju selleks, et Eesti rakendaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust, ja selleks, et ta sõlmiks lepingu Venemaa Föderatsiooniga. See ei ole võimalik, sellisel juhul oleks võinud samamoodi siia eelnõusse sisse panna ka ettepaneku tegemise Venemaa Föderatsiooni valitsusele. Kahepoolse lepingu sõlmimist ei saa teha kohustuseks Riigikogu otsusega. Minu arvates selline otsuse eelnõu pigem kahjustab Eesti mainet, ta annab ka signaali selle kohta, et Eesti riik ei hoolitse oma inimeste eest. See võimaldab tekitada teatud pingeid. Õigem on kõigepealt ära oodata siiski ametlik vastus Venemaa Föderatsiooni välisministeeriumilt, siis viia küsimus tagasi valitsuskabinetti ja otsustada.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Aivar Riisalu.

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Hetk tagasi te ütlesite, et Riigikogu otsusega ei saa kohustada sõlmima kahepoolseid suhteid. Meil puuduvad praegu ühe suure riigiga, kes on juhuslikult meie idanaaber ja kus on üsna suur majandusturg, absoluutselt igasugused suhted. Kelle otsusega neid suhteid saaks korraldada, kui neid keegi ei korralda?

Jah, selle riigiga puudub meil tänaseni isegi piirileping. Sellest tulenevalt ei ole lahendatud ka palju teisi küsimusi. Näiteks eile, kui väliskomisjonis arutati Eesti-Vene suhteid, arutati ka neid väikseid nihkeid, mis on toimunud või toimumas, alates teedemaksust, kultuurilepetest jne. Mina ütleksin, hea kolleeg, et teie küsimus kuulub sinna ringi, mille kohta öeldakse, et vägisi ennast armsaks ei tee. Kui üks suurriik on võtnud teatud jäiga seisukoha Eesti suhtes, siis Eesti Vabariigi parlamendi otsusega neid suhteid soojemaks küll ei tee.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea ettekandja! Kas komisjonis olid põhjalikumalt kaalumisel ka julgeolekulised aspektid, mis on seotud selle piiriületuskorra sellisel kujul kehtimisega, ja millistele järeldustele te komisjonis olete jõudnud või milline on teie enda isiklik seisukoht sellega seonduvalt?

Aitäh! Oli küll. See oli ka üks põhilisi aspekte, mille puhul arvestati neid seisukohti, mida esitas siseminister. Ma juba tõin esile, et see tooks kaasa ca 90 000 inimese liikumise Eesti poolelt ja 140 000 inimese liikumise Eestisse. Praegu ei ole Eesti selleks valmis, ei ole valmis ei Eesti piirivalve ega ka toll. Oli juttu ka sellest, et esimene ühekordne makse selles osas oleks rohkem kui 60 miljonit krooni ja ega täit garantiid ei ole, sest ei ole ka tagatud nende inimeste, kes sealtpoolt tulevad, liikumine, on see piir siis 10 kilomeetrit, 30 kilomeetrit või 50 kilomeetrit, ei ole tagatud see, mismoodi see toimuma hakkab. Kui, ütleme, inimene jääb vahele, siis on võimalik teda tagasi saata, aga see on ka kõik. Nii et neid julgeolekuriske arutati ja olulisemad ma kandsin teile praegu ette.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Peep Aru.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Kuulsin siin üllatusena Aivar Riisalu suust, et Eesti ja Venemaa vahel puuduvad igasugused majandussuhted. Kas sa komisjoni liikmena võid ka seda öelda, et meie omavaheline ekspordi‑ ja impordikäive on null?

Ei, kindlasti mitte, seda mitte kuidagi väita ei saa. Aga lisaks majandussuhetele on veel mitmeid teisi suhteid. Paraku kuulub seesama piiriületusküsimus rohkem teatud sotsiaalsete või teatud elanikegrupi jaoks emotsionaalsemate küsimuste hulka. Aga need ei ole vähem tähtsad, kui on majandussuhted.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toomas Trapido.

Aitäh! Hea ettekandja! Meil tekkis küsimus just nimelt majanduse poole pealt. Kui teisel pool piiri on 140 000 inimest, kes võib-olla lihtsustatud korras külastaksid näiteks Eestit, siis tooks see ju kaasa märgatavat majandustegevust ja äkki lausa majanduskasvu. Kas väliskomisjon seda ka arutas?

Aitäh! Tõenäoliselt oleks selle küsimuse võinud esitada eelnõu esitajate ettekandjale. Sellest räägiti minimaalselt. Olles ise elanud mõne aja Kagu-Eestis, ütlen, et kõik need Eesti ettevõtjad, kes 1990. aastatel olid orienteeritud idanaabri poole, paraku kõrbesid, kaasa arvatud sellised suured ettevõtted nagu Võru Juust. Nii et selles, et selle määruse rakendamine annab enneolematu majanduskasvu, ei ole ma veendunud. Aga komisjon seda küsimust eriti ei arutanud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Valeri Korb.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kolleeg! Oma sõnavõtus te ütlesite, et Riigikogu oma otsusega paneb valitsuse seisu, et valitsus peab vastu võtma otsuse, mida meie siin koos kõik otsustame. Kas teie mõtlete, et Riigikogu sõna valitsusele juba midagi ei tähenda?

Vastupidi, härra Korb, ma olen veendunud, et Riigikogu otsus on valitsusele kohustuslik, mitte et ta midagi ei tähenda.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Lembit Kaljuvee.

Aitäh! Hea ettekandja Ivi! Rääkisite, et arutasite sisuliselt, ja päris põhjalikult rääkisite sellest, kuidas te arutasite olukorda ja selle lahendusi. Aga minul, kuulates neid vastuseid ja rõhuasetusi, jääb mulje, et te arutasite komisjonis, kuidas mitte teha olukorda lihtsamaks, te arutasite, kuidas saaks ära öelda. Kas mulle jäi vale mulje, et te ei otsinud lahendusi, vaid püüdsite lihtsalt ära öelda?

Aitäh! Mul on väga kahju, härra Kaljuvee, kui teile selline mulje jäi, ja kui ma oma ettekannet tehes jätsin mulje, nagu oleks komisjon küsimust arutanud ainult lähtudes sellest, kuidas ära öelda. Üldse mitte! Ma ütlen veel kord: komisjon arutas väga mitmeid kordi ka enne, kui see eelnõu jõudis komisjoni või Riigikogu saali, seda olukorda, mida ja kuidas võiks teha, et eelkõige nendel, kellel on väga emotsionaalsed suhted selle teise poolega, oleks võimalik lihtsamalt piiri ületada.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Inara Luigas.

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma tulen veel kord tagasi Kagu-Eesti juurde. Kagu-Eestis elavad Eesti Vabariigi kodanikud, kellel on siiski õigustatud vajadus, ma rõhutan, õigustatud vajadus piiri ületada ja teha seda kas tasuta või soodustingimustel. Kas sa seletaksid veel kord praegust olukorda, kuidas on nendel kodanikel võimalik piiri ületada kas soodustingimustel või tasuta?

Praegu soodustingimustel enam piiri ületada ei ole võimalik. Praegu on võimalik ületada piiri, ostes viisa. See eelnõu ei lähtu ju sellest grupist. Sa oled ise rõhutanud, et see annab võimaluse. See võimalus on siit poole pealt 90 000 inimesel ja teisel poolel 140 000 inimesel. Aga, hea küll, kui me lähtume nendest 4000 inimesest, keda sa ühes oma arupärimises oled nimetanud alandavasse olukorda panduteks, siis ma ütlen veel kord, et viisaga riigipiiri ületamine ei ole alandavasse olukorda panemine. Kuna praegu on viisaga piiriületus siiski ainuke viis, siis on ka Vabariigi Valitsus eraldanud selleks raha, et need inimesed saaksid oma viisa rahaliselt kompenseeritud. Välisminister on öelnud, et ootame ära vastused, mis tulevad Venemaa välisministeeriumilt, ja siis vaatame edasi. Aga ma jään selle juurde, et ei ole võimalik panna ühepoolselt rahvusvahelisi kohustusi, et tuleb sõlmida kokkulepe teise riigiga.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ester Tuiksoo.

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Kas te täpsustaksite, kas see 90 000 inimest hõlmab kogu Eestit või millist regiooni see uuring hõlmab?

Aitäh! Mina võtsin selle näite, 90 000, siseministri väljaütlemisest. Tema on öelnud need arvud, 90 000 Eestist ja 140 000 sealtpoolt, ja tõenäoliselt hõlmavad need nii Narva ümbrust kui ka Kagu-Eestit.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Heimar Lenk.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Ivi Eenmaa! Ma küsin niimoodi: mida siis nüüd Kagu-Eesti rahvale vastata, mida Riigikogu suutis nende heaks teha? Ma saan aru, et mitte kui midagi.

See on väga emotsionaalne küsimus. Ma ei tahaks sellele emotsionaalselt vastata. Ütlen, et Riigikogu vähemalt niikaua, kuni kehtib viisarežiim, suudab eelarve kaudu kinni maksta viisa saamise kulud. Võib-olla ei ole see kõik. Tõenäoliselt, Heimar Lenk, hakkab mööda saama see aeg, kui üldse oli, nagu öeldakse, tasuta lõunaid. Kuid on elanikegrupid, keda on võib-olla vaja toetada. Kõnesoleval juhul maksab riik kinni nende inimeste viisad, kellel on teisel pool piiri lähedaste hauad, kinnisvara, mis iganes.

Kolleeg Inara Luigas! Ma pean meelde tuletama, et kodukorraseaduse järgi on Riigikogu liikmetel selle päevakorrapunkti arutelul võimalik esitada ettekandjale vaid üks küsimus. Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Nüüd on fraktsioonide esindajatel võimalik pidada läbirääkimisi. Esimesena saab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel sõna Sven Mikser. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Püüan teha võimalikult lühidalt. Ka meie fraktsioonile on väga südamelähedane nii Kagu-Eestis kui ka mujal piiri ääres elavate inimeste soov ületada riigipiiri võimalikult lihtsalt ja kindlasti oleme me nagu kogu Riigikogu valmis otsima siin võimalikult häid lahendusi. Küll aga on meil reservatsioonid selle konkreetse eelnõu suhtes ja ma toon need ka välja.
Esiteks, juba korduvalt siin mainitud probleem eelnõu enda teksti juriidilise pädevusega seoses. Küsimus on selles, kas Eesti Vabariigi Riigikogu saab panna valitsusele kohustuse sõlmida kahepoolne leping. Tõenäoliselt oleks korrektne teha valitsusele ettepanek alustada läbirääkimisi, et jõuda kahepoolse lepingu sõlmimiseni. Me teame varasematest kahepoolsete lepingute sõlmimise katsetest Venemaa Föderatsiooniga, et paraku ei pruugi n-ö kahepoolne hea tahe siin mitte alati olemas olla. Aga see on suuresti formaalne probleem.
Sisulistest probleemidest võtan kõigepealt kõne alla julgeolekuprobleemid. Nagu öeldud, selle määruse rakendamine, mis hõlmab maksimaalses ulatuses alasid 50 kilomeetrit piirist kummalegi poole, puudutaks Eesti poolelt ca 90 000 inimest ja Vene Föderatsiooni poolelt 140 000 inimest. Tõsi, nii nagu viisa puhul, on ka siin tegemist maksimaalse inimeste arvuga, iga konkreetse inimese puhul tuleb seda piiriületusluba siiski eraldi taotleda. Eesti riigil on põhjenduse olemasolu korral võimalik selle loa väljastamisest keelduda, nii nagu ka Vene poolel. Küll aga, kui viisa andmisest keeldumine on riigi õigus, mida ei pea põhjendama, siis sellest määrusest lähtuva piiriületusloa puhul on otsust loa andmisest keelduda võimalik vaidlustada halduskohtus. Nii et siin võib tekkida Eesti riigi jaoks teatavaid probleeme.
Lisaks puudub meil Venemaaga tagasivõtuleping, mis puudutab kolmandate riikide kodanikke. Kuna seda piiriületusluba on võimalik taotleda mitte ainult Vene kodanikel, vaid ka alaliselt selle 50 kilomeetri sees elavatel kolmandate riikide kodanikel, siis juhul, kui neid inimesi selle loa alusel siia saabub ja nad ei soovi siit näiteks lahkuda, ei ole Venemaal kohustust neid tagasi võtta (või vähemalt leiab nii Venemaa).
Lisaks, vastavalt Schengeni tingimustele lasub Eesti poolel kohustus tagada, et need inimesed, kes 50 kilomeetri raadiuses piiri ületavad, püsiksid meie poolel 50 kilomeetri sees ega liiguks sealt kaugemale, näiteks Tartu linna, aga miks mitte ka Lissaboni. Selle tagamine, et selle määruse rakendamise tagajärjel Eesti piiri ületavad kodanikud ei liiguks siit edasi Lätti, Leetu või kuhugi kaugemale, nõuab Eestilt kindlasti märkimisväärseid jõupingutusi ja päris suuri kulutusi. Schengeni tingimustes on maad mööda liikumine teadupärast võrdlemisi lihtne.
Nagu öeldud, meie julgeolekulised hirmud ei seondu mitte kuidagi nende Eesti kodanikega, kes elavad Venemaa piiri läheduses, küll aga nende päris arvukate Vene kodanike ja kolmandate riikide kodanikega, kes elavad teisel pool piiri.
Kui rääkida sellest, mida on Eesti võimud teinud, et võimalikult hästi vastata nende inimeste õigustatud ootustele ja õigustatud lootustele, kes on harjunud üle piiri käima, siis Eesti riik on siin teinud päris palju. Kaasettekandja juba rääkis viisade kompenseerimisest neile inimestele, kes viisasid taotlevad. Lisaks on Eesti väljendanud ühepoolselt head tahet ja väljastab viisasid neile inimestele, kes seni said lihtsustatud piiriületuskorra alusel piiri ületada, pikaajalisi mitmekordseid viisasid. Üleüldse on poliitika sellesuunaline, et neile inimestele, kellel ei ole varem tekkinud probleemi Eesti viisa saamisega, väljastada võimaluse korral pikaajalisi mitmekordseid viisasid, et teha Eesti riiki saabumine võimalikult lihtsaks ja meeldivaks kogemuseks.
Oleme teinud Venemaa poolele ettepaneku (siin ma tahan natuke ettekandjat täpsustada: 19. jaanuaril lõppes teadupärast senine kord ja ka Euroopa Liidu tingimused tegelikult senise korra alusel jätkata ei võimalda), et kõigile nendele inimestele, kes mõlemapoolselt said üle piiri liikuda lihtsustatud korra alusel, väljastataks vastastikku pikaajalisi mitmekordseid viisasid. Eesti pool, nagu juba öeldud, on seda ühepoolselt ka rakendanud. Vene pool on toonud ettekäändeks, et nende riigi õigus olevat sedavõrd jäik, et neil ei ole võimalik mitmekordseid ja pikaajalisi viisasid väljastada. Tegelikult, kuna Euroopa Liidu ja Venemaa vahel eksisteerib viisalihtsustusleping, siis kahtlemata on Venemaal poliitilise tahte olemasolu korral võimalik väljastada pikaajalisi mitmekordseid viisasid. Sellest rääkisime väliskomisjonis ka eile, kui meie Välisministeeriumi esindajad rääkisid jaanuari lõpus Tallinnas toimunud poliitilistest konsultatsioonidest Venemaa Föderatsiooniga. Tegelikult see, miks Venemaa ei väljasta Eesti kodanikele, kes on harjunud lihtsustatud korras üle piiri käima, pikaajalisi mitmekordseid viisasid, vaid väljastab lühiajalisi ühekordseid viisasid, tuleneb hea poliitilise tahte puudumisest. Ma tahan küsida mõnevõrra retooriliselt: kui Venemaa keeldub väljastamast meie kodanikele pikaajalisi mitmekordseid viisasid, kuna tal puudub selleks vähemalt praegu hea poliitiline tahe, siis miks me arvame, et Venemaal peaks olema olemas hea tahe selle Euroopa Liidu määruse alusel Eesti kodanikele piiriületuslubade väljastamiseks? See küsimus on retooriline, sellele me kindlasti n‑ö ilma katsetamata vastust ei saa, aga kindlasti oleks õpetlik vaadata, mida siis naaberriigid on teinud. Läti on võtnud vastu otsuse seda määrust rakendada ja alustada selleks läbirääkimisi. Nagu ka komisjoni ettekandja ütles, tulemusteni seni veel jõutud ei ole. Lähemas tulevikus saame näha, kas tulemusteni jõutakse, ja siis koorub sealt kindlasti välja üht-teist õpetlikku ka meie jaoks. Aga näiteks meie teine naaberriik, Soome, kellel on ka võrdlemisi arvestatav pikk piir Venemaa Föderatsiooniga, on otsustanud umbes samadel kaalutlustel nagu ka Eesti seni seda määrust mitte rakendada. Küll aga saime veel eile komisjoni koosolekul kinnitust Välisministeeriumi esindajatelt, et jõupingutused, rääkimaks läbi Venemaaga, et saavutada ka Vene poolelt poliitika, mille kohaselt Eesti kodanikele väljastataks pikaajalisi mitmekordseid viisasid, kindlasti jätkuvad. Tuleb öelda, et signaalid on vastukäivad, aga mõningaid optimistlikke signaale võib ka viimastest poliitilistest konsultatsioonidest välja lugeda, selles mõttes, et tegemist oli olnud igati konstruktiivsete kõnelustega. Aga, nagu öeldud, laskmata karu nahka siin kindlasti jagada ei saa. Kuni meil sellist kokkulepet ei ole, kuni Vene pool oma senist poliitikat muutnud ei ole, tuleb meil ilmselt jätkata neile inimestele, kes on harjunud üle piiri käima, viisade rahalist kompenseerimist. Aitäh!

Aitäh! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Aleksei Lotman.

Head kolleegid! Me kõik teame, et Venemaa naaber ei ole just kerge olla. Selge on see, et neid probleeme, mis on meie piirialade elanikel ja mis tulenevad Venemaast, eitada ei saa. Küsimus on praegu selles, kas me omalt poolt teeme kõik, et need probleemid läheksid hullemaks, või teeme omalt poolt kõik, et need probleemid läheksid väiksemaks.
Mida meie riik saab teha eelkõige Setumaa, aga osalt ka Virumaa piiriäärsete alade elanike normaalse eluviisi jätkamise võimaldamiseks? Siin räägiti igasugustest asjadest, küll formaal-juriidilistest, küll vähem formaal-juriidilistest seikadest, aga sisulisi vastuväiteid esitas ainult eelkõneleja. Need on peamiselt julgeolekulist laadi. Aga mõelgem, kas need julgeolekuriskid selle lihtsustatud korra puhul on tõesti nii suured, nagu me neid kipume nägema. Mis puudutab sedasama võimalikku inimeste arvu (mitusada tuhat neid oligi?), siis, olgem ausad, kas nad tõesti tulevad nüüd hommepäev kõik siia? Mõelgem tõsiselt ka selle üle, kas me juhul, kui me räägime võimalikest luurajatest, ja juhul, kui me räägime võimalikest turistidest, kasutame samu arve või mitte. Julgeolekuriskid on kahtlemata olemas ja nendele on siseminister tähelepanu juhtinud. Need on ka põhilised põhjused, miks valitsus on hakanud n‑ö süsteemi muutma. Aga meil on ju väga võimekad julgeolekuteenistused, neil on aega tegelda isegi loomakaitsjate kimbutamisega, küllap nad saaksid hakkama ka selle väikese lisakoormusega, mis tuleneb lihtsustatud korra sisseseadmisest.
Kas me saame valitsust kohustada? Kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt me arutame ju otsuse eelnõu, millega tehakse valitsusele ettepanek. Siin ei ole mingit kohustust. Kas me saame kohustada valitsust sõlmima lepingut, kui teine pool seda ei taha? Loomulikult ei saa me seda teha. Küsimus on lihtsalt selles, et selle otsuse eelnõuga me juhime valitsuse tähelepanu sellele, et need probleemid, mis Kagu-Eesti elanike ees on, on tõsised ja nendega tuleb tegelda, et viisa kompenseerimine ei ole mingi tõsiselt võetav lahendus, et inimesed peaksid saama käia oma esivanemate ja sugulaste haudadel, et inimesed peaksid saama käia kirikus, kus nad on harjunud läbi aegade käima. Sellepärast Erakond Eestimaa Rohelised, nähes küll kõiki neid riske, mida siin on mainitud, sellegipoolest kindlasti toetab seda eelnõu. Aitäh!

Keskerakonna fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Inara Luigas.

Austatud Riigikogu liikmed! Ma tahan tänada kõiki kuulamast ja asjasse süvenemast! Aga tahan teha siinkohal veel mõne täpsustuse. Mis puudutab Soome, Läti ja Leedu riigi läbirääkimisi Venemaa Föderatsiooniga, siis ma tahan mainida, et Läti ja Leedu on alustanud läbirääkimisi, aga kui meie seda otsuse eelnõu ei toeta, lendab see otsuse eelnõu prügikasti ja on kahju, et Eesti riik ei tee ühtegi sammu selleks, et isegi alustada läbirääkimisi Venemaaga. Eelmisel nädalal saime Leedu riigi infoallikatest teada, et Leedu riik on päris aktiivselt hakanud uuesti tegelema läbirääkimistega Venemaaga ja soovib saavutada küllaltki häid tulemusi. Mis puudutab Soome riiki, siis, nii nagu ütles komisjoni ettekandja, Soome riik ei rakenda seda lihtsustatud piiriületuslepingut, seda sellepärast, et Soome riigis toimib ka praegu väga hea piiriületuskord ning seesama Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus annab võimaluse teha parandusi ja sisse viia vastavad regulatsioonid ka kehtivasse piiriületuskorda ning minna sellega edasi.
Räägin natuke ka arvudest. 140 000 inimest Vene poole peal ja 90 000 inimest Eesti poole peal 50 kilomeetri raadiuses – nii palju on isikuid, kellel tekib õigus luba taotleda. Nagu ütles ka Sven Mikser, nendele isikutele pole kaugeltki ju garanteeritud, et nad selle loa saavad. See on ainult isikute arv, kes jäävad 50 kilomeetri raadiusse ühele või teisele poole kontrolljoont.
Nüüd ohtudest. Kõik need ohud on olemas ka praegu. On olemas Euroopa Ühenduse ja Vene Föderatsiooni vaheline tavalise viisarežiimi leping, mis annab miljonitele Venemaa kodanikele võimaluse taotleda viisat, mitmekordset viisat, pikaajalist viisat ja viibida Euroopa Ühenduse territooriumil, seda ka Eestis.
Ma tahan veel täpsustada ja öelda teile, kallid Riigikogu liikmed, et Kagu-Eesti inimesed pole kaugeltki rahul valitsuse sellise käitumisega. Tõepoolest oleks äärmiselt kahju, kui ka Riigikogu täna seda otsuse eelnõu ei toetaks. Kindlasti me tegeleme selle teemaga edasi. Tahan öelda, mida Kagu-Eesti inimesed on hakanud rääkima. Nad räägivad, et Venemaa Föderatsioonis on väljatöötamisel kaasmaalaste seadus, mis lubaks tulevikus võtta Vene kodakondsuse kõikidel nendel isikutel, kes on kunagi elanud NSV Liidu territooriumil. Ma ei tahaks küll uskuda, et Vabariigi Valitsus teeb kõik selleks, et Eesti Vabariigi kodanikud, kellele on loodud sellised takistused, võtaksid sellised Venemaa-poolsed ahvatlused vastu.
Ma tahan lõpetada oma sõnavõtu sellega, et kui me soovime tõesti positiivseid eeskujusid, siis me peaksime rohkem jälgima Soome riiki ja pidama meeles, mida ütlevad soomlased selle kohta. Nad ütlevad: "Venemaa on üldiselt võttes hea naaber, läbi ajaloo on piir olnud vaid vahel kuristiku tekitaja. Meil on head naabrid ja meie tahame neile head naabrid olla." Meie, kagueestlaste soov oleks, et me järgiksime meie heade naabrite eeskuju. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõppenud. Kuna otsuse eelnõu läheb täna lõpphääletusele, siis alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Kuna see otsuse eelnõu vajab vastuvõtmiseks koosseisu poolthäälte enamust, teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 84 Riigikogu liiget, puudub 15.
Head kolleegid! Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu otsusena mitte vastu võtta, siis panen ka selle ettepaneku hääletusele.
Panen lõpphääletusele eelnõu 397 ja panen hääletusele väliskomisjoni ettepaneku mitte ... Kolleegid! Palun rahu! Panen lõpphääletusele eelnõu 397. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 36 Riigikogu liiget, vastu oli 47, erapooletuid oli 1. Eelnõu toetust ei leidnud ja seda otsusena vastu ei võetud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Panga Nõukogu esimehe esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Panga Nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu esimene lugemine. Enne, kui me läheme ettekande juurde, tutvustan teile selle eelnõu menetlemise protseduuri. Me käsitleme seda eelnõu Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 117 alusel, mille kohaselt on juhtivkomisjoni esindaja ettekanne 20 minuti pikkune, iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse ning seejärel võivad fraktsioonide esindajad avada läbirääkimised. Selle eelnõu puhul on lõpphääletus salajane. Ettekandeks kutsun kõnetooli kolleeg Eiki Nestori.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma arvan, et on otstarbekas alustada sellest, et Eesti Panga seaduse § 8 ütleb meile nii: kõigepealt, et Eesti Panga Nõukogu liikmed nimetab Riigikogu Eesti Panga Nõukogu esimehe ettepanekul; teiseks, Eesti Panga Nõukogu liikmed peavad olema Eesti kodanikud ja omama kõrgharidust; kolmandaks, Eesti Panga Nõukogu liikmete hulka ei tohi kuuluda Vabariigi Valitsuse liikmed ega Eesti Panga töötajad; neljandaks, Eesti Panga Nõukogu liige ei tohi töötada ühegi fondivalitseja, investeerimisfondi, investeerimisühingu, krediidiasutuse, kindlustusandja või muu finantsjärelevalve alla kuuluva subjekti juures ega kuuluda nende juhtimisorganitesse; viiendaks, Eesti Panga Nõukogu koosseis nimetatakse viieks aastaks. Lähtuvalt sellest on Eesti Panga Nõukogu esimees kasutanud talle antud õigust ja esitanud meile otsuse eelnõu 413, mille arutelu toimus rahanduskomisjonis eilsel komisjoni istungil. Komisjoni istungil viibis loomulikult ka Eesti Panga Nõukogu esimees härra Männik.
Teemad, mis olid komisjonis üleval, on järgmised. Eesti Panga Nõukogu esimees leidis, et struktuur, mille järgi nõukogu kaheksa liiget jagunevad neljaks n-ö poliitilise taustaga persooniks ja neljaks akadeemilise taustaga persooniks, on õige. See tagab Eesti Panga tihedama koostöö poliitika- ja akadeemiliste ringkondadega. Erakondade valik on sisuliselt tehtud valijate poolt ehk Eesti Panga Nõukogu esitas siia praegu Riigikogus esindatud nelja suurima fraktsiooni esindajad. Härra Männik põhjendas, et oleks vajalik, et nõukogu liikmete seas oleks keegi kindlasti juristi taustaga ja valiku tegemisel vaadati samuti, et ei oleks muid huvide konflikte, mida võib ka ju juhtuda. Nii et veel kord, Eesti Panga Nõukogu esimehel on ettepanek Riigikogule, et alates s.a 18. veebruarist oleksid Eesti Panga Nõukogu liikmed Kalev Kallo, Irene Kull, Jürgen Ligi, Enn Listra, Tõnis Palts, Liina Tõnisson ja Urmas Varblane. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Peep Aru.

Aitäh! Mul on päris omapärane küsimus, lugupeetud ettekandja. Eile me kuulasime rahanduskomisjonis Eesti Panga Nõukogu esimehe valikukriteeriume ja üks kriteerium oli see, et selles seltskonnas on neli poliitikut. Minu küsimus on: kas võib poliitikuks nimetada ka neid persoone, kes ei ole Riigikogus või kohaliku omavalitsuse volikogus?

Sellist määratlust teatavasti ei ole. Eesti Panga Nõukogu esimees on oma väitel vestelnud kõigi kuue erakonnaga, kes on praegu Riigikogus esindatud. Ja nelja suurema fraktsiooni erakondade juhtidega on läbi räägitud need neli kandidaati, kes  on siin välja pakutud. Komisjonis ei olnud teemaks, kas antud persoon peaks olema Riigikogu liige, kohaliku omavalitsuse volikogu liige, erakonna mingi valitud organi liige. See teema ei olnud üleval.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Nüüd võivad fraktsioonide esindajad avada läbirääkimised. Esimesena saab Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel sõna kolleeg Toomas Trapido.

Hea juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõuga seoses tahaksime esitada kolm tähelepanekut. Esiteks, me loodame ja soovime, et Eesti Panga Nõukogu roll senisega võrreldes oluliselt suureneb ja seda Eesti Panga prognoosimisvõime, adekvaatsuse ja ühiskonnas toimuvatele sündmustele reageerimise kiiruse osas. Soovime, et Eesti Pank muutuks kooskõlalisemaks Eesti ühiskonnaga – seda näiteks kulutamisharjumuste osas ja ka muidu.
Teiseks, me ei pea pakutud koosseisu parimaks võimalikuks lahenduseks. Kindlasti on võimalus, et see koosseis oleks Eesti Panga Nõukogu põhirolli täitmiseks pädevam.
Ja kolmandaks, me ei pea õigeks Eesti Panga Nõukogu tekkimise protsessi kui sellist praegu. Nii-öelda tavaõiguslikult on tekkinud olukord, et on neli kohta poliitikutele ja need pakutakse neljale suuremale erakonnale. Eile tõsteti mitmel pool üles ja naeruvääristati väga palju ühe erakonna juhi ideed munitsipaliseerida üks pank. Ma ütleksin, et ei maksa siin naeruvääristada nii väga midagi! Hetkel võib ju ka öelda, et Eesti Panga Nõukogu on Eesti nelja suurema erakonna panganõukogu. See jutt võib kõlada idealistlikult ja muinasjutuliselt, aga me näeme, et konsensuslikus valitsemiskultuuris lepitakse kõigi riigi esindusorgani erakondade vahel kokku, mis oleks sellise nõukogu parim võimalik koosseis. See kindlasti ei ole nii, et üks erakond ja selle erakonna valitud poliitik. Seetõttu me võtame endale selle vabaduse, mis meil on, ja hääletame selle eelnõu vastu. Aitäh!

Aitäh! Fraktsioonide esindajatel rohkem kõnesoove ei ole. Sulgeme läbirääkimised. Kuivõrd see eelnõu läheb täna lõpphääletusele, alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Lugupeetud kolleegid! Selle eelnõu lõpphääletus on salajane. Panen lõpphääletusele Eesti Panga Nõukogu esimehe esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Panga Nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 413. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu oli 6, erapooletuid 1. Otsuse eelnõu on leidnud toetust ja otsusena vastu võetud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on kultuurikomisjoni algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe kolleeg Peeter Kreitzbergi.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kultuurikomisjon on esitanud menetlusse eelnõu, mis lähtub hiljutisest Riigikohtu otsusest, mis tunnistas õigustühiseks koolide kehtestatud gümnaasiumiastmesse vastuvõtu korra. Tõepoolest, sellisele volitusele ei ole praeguses põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kohta, samas praktika, mis on aastaid juurdunud, on ennast igati õigustanud, ja läbirääkimised nii õpilasesindusega, koolijuhtidega kui ka paljude õpetajatega näitasid, et ei ole siiski piisavalt argumente, et jätta koolid ilma õiguseta kehtestada oma gümnaasiumisse vastuvõtu kord. Seega otsustas kultuurikomisjon luua sellele seadusandliku baasi ja anda koolidele võimaluse kehtestada lähtuvalt haridus- ja teadusministri väljaantud määrusest ja seal olevatest piirangutest oma vastuvõtukord. Kultuurikomisjon algatas eelnõu 28. jaanuaril ja otsustas saata selle täiskogu päevakorda 10. veebruariks. Komisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute tähtajaks määrata 13. veebruar kell 16.45. Komisjonipoolseks ettekandjaks esitati siinkõneleja. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna Mailis Reps.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kuna ma olin kahjuks lähetuses tol päeval, kui te seda arutasite, siis on mul selline küsimus: kas komisjonis tekkis põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse praeguse sõnastuse kohtutõlgenduse kohta ka küsimusi? Minu meelest on kohus seda väga kitsalt tõlgendanud, öeldes, et põhikooli lõpetamise tulemused on hinded. Tegelikult praeguses, juba olemasolevas sõnastuses me räägime põhikooli lõpetamise tulemustest, mis on kindlasti laiem kui hinded. Ma usun, et kohus on seda väga kitsalt vaadanud.

Aitäh! Meie muidugi ei vaidlustanud Riigikohtu otsust, seda ei soovita ka teistel teha. Aga kui nüüd tulla subjektiivse arvamuse juurde, siis kahtlemata võib siin tekkida täiendavaid interpretatsioone ja kindlasti võib mõelda niimoodi, et kui juba põhikool on lõpetatud, haridus on küljes, siis on seda võimalik alati kontrollida mõnevõrra teistmoodi, kui see lõputunnistusel kajastub. Samas võib korrektsuse huvides nõus olla ka Riigikohtu otsusega, et põhikooli lõpuhinded on ikkagi need, mis on täiesti üheselt ja kindlalt dokumenteeritud, et muud ei ole. Aga tervikuna võib pidada § 28 põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, mis räägib põhikooli tulemustest, suhteliselt ebaõnnestunuks küll.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea ettekandja! See seaduseelnõu näeb ette, et ministri määrus sätestab gümnaasiumisse vastuvõtu tingimused. Praegu kehtiv määrus sätestab tingimustena ainult vastuvõtudokumente puudutavad tingimused. Kas see määrus tuleb muutmisele, kas on mingisugune ettekujutus, milline see määrus saab olema või see ongi ministeeriumi suva ja tahe, mismoodi need piirid kehtestatakse?

Aitäh! Vaidluse all ei ole mitte haridus- ja teadusministri väljaantud määrus, vaid vaidlusalune küsimus on selles, kas selle määruse alusel võivad koolid kehtestada oma vastuvõtutingimused. Suure tõenäosusega jääb ministeeriumipoolne määrus ka muutmata selle eelnõu tulemusel, ta on piisavalt avar ja annab koolidele igati võimaluse kehtestada need nõuded, mida nemad peavad otstarbekaks vastavalt gümnaasiumi kallakule.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mul tekkis selles mõttes küsimus, et tegelikult ütleb § 28 ka praeguses sõnastuses, kui seda vaadata väga kitsalt, et vastuvõtt toimub põhikooli lõpetamise tulemuste alusel, ja selles eelnõus on öeldud, et esitatakse nõuded teadmistele, oskustele ja vilumustele. Kui vaadata seda Riigikohtu lahendit, siis pigem on diskussioon selle ümber, et laps peaks teadma ette, mida tema käest küsitakse, et ta saaks seda harjutada, et lisaks põhikooli ainete omandamisele peaks teada olema, kas seal on loogikatest, mingi võõrkeele test. Kas selle üle oli kultuurikomisjonis arutelu, kuidas me selle seaduseelnõu muudatusega tagame näiteks pool aastat ette, et noored teaksid, mida neilt umbes oodatakse?

Aitäh! Mul ei ole täpselt meeles ministri määrus, kas see puudutab seda kuidagi, ilmselt ei puuduta, kuna ta õieti mitte midagi ei sätesta. Aga arvatavasti kooli pidajad, ma arvan, et sätestavad ise piisavalt pika etteteatamise tähtaja, sest ma ei ole märganud, et oleks tekkinud vaidlusi selle ümber, et ei ole ette teada. Praeguse kiire eelnõu algatamise üks põhjus on see, et sel kevadel ei tekiks mitte mingisugust segadust, sest aega on niivõrd vähe jäänud. Nii et ma arvan, et see on mõistlik, et teatud aeg peab olema. Siin nüüd raudselt seda nõuet ei ole, aga on täiesti võimalik, et minister võib oma määruse puhul selle üle vaadata ja seada üheks tingimuseks, et koolid annaksid selle teada, ütleme, pool aastat või isegi veel rohkem ette.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Maret Merisaar.

Aitäh! Mul on veel küsimus ühe vastuolu kohta meie seaduseelnõus ja ministri määruses, millele viidatakse. Seaduseelnõu ütleb, et kooli nõuded teadmistele, oskustele ja vilumustele kehtestab kooli pidaja vastavalt ministri määrusega volitatud ulatusele. Aga selle määruse § 3 ütleb, et kooli vastuvõtu korra ja muu valmistab ette kooli direktor, mitte kooli pidaja, ja selle kiidab heaks hoolekogu. Kuidas need asjad omavahel kokku käivad?

Mul ei ole kahjuks seda määrust praegu ees. Ja see eelnõu ei käsitle ka määruse detaile. Selles mõttes ei ole kultuurikomisjon seda arutanud. Aga ma usun, et teie küsimuse vaatab haridus- ja teadusminister läbi, ja kui on vaja, siis likvideeritakse see vastuolu, kui seal on mingi vastuolu. Ma kahjuks ei ole nii detailselt määrust uurinud. See ei ole meie ülesanne selle eelnõu juures.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Täname ettekandjat!
Nüüd avame läbirääkimised fraktsioonide esindajatele. Esimesena saab sõna Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel kolleeg Marek Strandberg. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Selle eelnõu seletuskirjas on üks tähelepanuväärne lause: "Eelnõu eesmärgiks on kehtestada seaduslik alus koolide senisele praktikale." Meil ongi kujunenud olukord, kus väheneva rahvastiku, väheneva õpilaste arvu ja küllaltki ebameeldivate siseriiklike migratsiooniprotsesside, milleks on inimeste liikumine linnadesse, kontekstis on gümnaasiumid tõepoolest muutunud teatava haridusliku või ka kultuurilise segregatsiooni mehhanismi osaks.
Kui me vaatame laiemalt, siis juhul, kui selliste väga tugevate gümnaasiumide olemasolu Eestis süvendatakse ja tugevdatakse veel sellise seadusega, on küsimus selles, kas see mingilgi moel parandab tegelikult üldist hariduspilti Eestis. Statistiliselt on lugu ju niimoodi, et iga klassitäis väga tugevaid õppureid tähendab kolme või nelja klassitäit väga nõrku õppureid kusagil mujal, ükskõik millises muus valdkonnas. Muidu ju inimesed klassides ei käiks, kui õppimine ei oleks kollektiivne toiming. Õppimise puhul on ikkagi niimoodi, et kui me vaatame ka ülikoolides toimuvat, siis just nimelt selline õppimiskogum on tegelikult see, mis ühistegevuses aitab kaasa sellele, et võib-olla esialgu kehvemate kas siis õppimisomaduste või vaimuannetega inimese hariduskord oleks võimalikult paks ja sellest oleks kultuurile võimalikult palju abi.
Kui me olemasolevas olukorras, mis, nagu mainitud, on vähenev demograafiline kogum õpilaste osas, süvendame sel moel veel segregeerumist ehk anname koolidele või omavalitsustele juurde õigusi tekitada üligümnaasiumide kõrvale veel üliüligümnaasiume, siis tegelikult peame leppima ka olukorraga, kus rahva üldine haridustase kauges perspektiivis tegelikult kehveneb, sest ma olen veendunud, et klassides, kus on kolmandik õppimisvõimelisemaid ja kaks kolmandikku vähem õppimisvõimelisi inimesi, mis on tavaline statistiline jaotus nii gümnaasiumides kui kus iganes, suudavad toiminguliselt vabad õpetajad lõppkokkuvõttes nii tagada hea õpikeskkonna ja arenemisvõimalused 100% või vähemalt 90% ulatuses sellele ühele kolmandikule, edukatele, kui ka tegelikult harida kahte kolmandikku neist, kes siis selle eelnõu järgi tekkivas tulevikuharidusega Eestis võib-olla veidi kehvema haridusega oleksid. Me oleme täna seisukohal, et Eesti ei vaja mitte segregeeruvat haridussüsteemi, vaid ikkagi ühtlustavat haridussüsteemi niimoodi, et me võiksime kindlad olla, et nõuded ja tingimused kooliharidusele on kõikjal ühetaoliselt head. See nõuab veidike teistsugust keskendumist hariduspoliitikas üleüldse, mitte keskendumist niivõrd palju institutsionaalsele reformimisele, mis paratamatult ei saa põhimõtteliselt anda mingit väga suurt tulemust, kuna koolihariduse võtmeisikuks ei ole mitte koolimaja, mitte videoprojektor ja selle taga olev arvuti, vaid ennekõike õpetaja kui loovisik. Ja kui me oleme kuulanud viimase, ma arvan, paari aasta jooksul erinevaid jutte hariduse reformimisest, siis tegelikult me räägime väga palju institutsionaalsest reformist ja väga vähe sellest, et tegelikult sõltub hariduse kvaliteet õpetajale loodud tingimustest, õpetajale kui loovisikule tekitatud tingimustest ja sellega seonduvast. Seetõttu ei saa toetada eelnõu, mis põlistab senise praktika, mis tegelikult on viinud sinnamaani, et me tunnetame, et hariduse kättesaadavus ja kvaliteet on Eestis pisitasa kehvapoolsemaks muutunud. See nõuab olulisi parandusi või täiendusi. Sellisel kujul ei saa me seda eelnõu mitte mingilgi moel toetada, sest see, nagu ka kogu sellega seonduv määrustik ja regulatsioon on meie arusaamist mööda väga kaugel sellest, mida kujutab endast õpetamis- ja harimisprotsess tegelikkuses ja nii, et ta oleks efektiivne. On täiesti selge, et kui väikeses riigis süvendatakse hariduserisust ja sellisel moel antakse omavalitsusele, kes paljudel puhkudel ei suuda ehitada teid, kanalisatsioonisüsteeme ja mida iganes, võimalus otsustada hariduse kvaliteedi üle, siis paraku ei ole see koht, mida võiksime meie, roheliste erakond, oma arusaamadega toetada. Nii et selline seisukoht. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Peeter Kreitzberg.

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Ma soovitaksin rohelistel oma seisukohta kaaluda, seal oli palju sotsiaaldemokraatlikke elemente, aga ma arvan, et see mõttekäik ei olnud päris vigadeta. Esiteks, et Eesti keskendub institutsionaalsetele reformidele. Osalt on see õige, aga Marek Strandbergil oli üks väga õige tähelepanek kindlasti see, et ühe õpilase õpiedukus sõltub tegelikult sellest, millise tasemega õpilased ta ümber on. See ei sõltu mitte institutsioonist, õppekavast, õpetajast ega klassiruumi valgustusest. Kõige rohkem sõltub ta klassi keskmisest tasemest. Seda on maailmas väga palju uuritud. Selles mõttes motiiv, millest Marek Strandberg startis, oli õige. Aga nüüd tuleme asja reaalsuse juurde. Mis me teeme, kui Prantsuse Lütseumi või Inglise Kolledži või Miina Härma Gümnaasiumi astmesse, kus on, oletame, 60 õppekohta, esitatakse 150 lõputunnistust. Selge on see, et 150 me sinna koolimajja vastu ei võta. Selektsiooni korraldame me nagunii. Eesti on valinud sellise teatud spetsialiseeritusega gümnaasiumihariduse tee. Kui me võtame sellise gümnaasiumi, mis on üldgümnaasium, ilma erilise kallakuta, ja kehtestame selle, mille vastu on kindlasti Reformierakond ja ma kardan, et isegi sotsiaaldemokraadid, et gümnaasiumit valida ei saa, vaid õpilane läheb ühte kindlasse gümnaasiumisse, mis on kodu lähedal, olgu seal traktoriõpetus, inglise keel või matemaatika – see pole tähtis. Ta läheb ühte kindlasse gümnaasiumisse ja seal on täpselt nii palju kohti, kui on sellevanuseid lapsi selles piirkonnas. Siis me saaksime ilusasti hakkama ka põhikooli lõputunnistustega. Mis on põhikooli lõputunnistuste häda? See, et Eesti koolid on siiski suhteliselt väga erineva tasemega ja mõne kooli väga hea tunnistus on teise kooli mitte nii väga hea – hinded ei ole päris hästi võrreldavad. Ja teiseks, tahaks ju anda noorele inimesele, kes ühe valiku teeb, ka mingi parema prognoosi, kas see on üldse tema tee õppida seal, ütleme, füüsikat või keemiat. Teatavasti on ikkagi inimeste võimalused juba põhikooli lõpuks mingilgi määral välja arenenud ja kusagil tuleb ju alati valik teha. Ega ülikooli me ka ei võta kõiki vastu, kes ukse taha tulevad ja ütlevad, et palun tehke mulle ruumi. Aga muidugi on teema olemas selles mõttes, et Eesti kool arvatavasti läheb sedasama teed pidi, mida läks Uus-Meremaa, kus kooli valik oli absoluutselt vaba ja tekkis tõesti tohutu diferentseerumine, kus algul õpilased valisid kooli ja pärast koolid õpilasi ning koolide tasemete vahe viis selleni, et hakkasid tekkima eliitkoolid ja haridusgetod. See on kindlasti teema, mis väärib edasist arutelu. Aga kui me selle eelnõu lihtsalt kõrvale lükkame ja katsed likvideerime, ega Eesti koolis probleem ei kao. Ikkagi tuleb teatud koolidesse rohkem avaldusi, kui seal on kohti, ja ikkagi tuleb mingite kriteeriumide järgi teha valikud, kes pääsevad õppima, kes ei pääse. Ma arvan küll, et parem oleks selle eelnõu poolt olla kui vastu. Aitäh!

Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni nimel saab sõna Mailis Reps.

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma tooksin ka selle eelnõu juures välja mõned natuke üldisemad punktid ja võib-olla paar sõna ka sellest Riigikohtu lahendist. Kõigepealt, ma usun, et me kõik üheskoos oleme kokku leppinud, kas siis debattides või ka jutuajamistes, selles, et Eesti, kõigi meie erakondade ja inimeste eesmärk peab olema see, et põhihariduse saaks võimalikult kodu lähedal, et see oleks võimalikult kättesaadav ja tulevikus loodetavasti veelgi kvaliteetsem, ühtlasem. Mida ühtlasem on põhiharidus, seda kindlamad me oleme, et kas laps õpib väikeses koolis või suures koolis, väikeses maakohas või linnas, tema haridustase on teistega suhteliselt võrdne. See annabki võimaluse edasistes debattides rohkem ühte meelt olla. Loomulikult on põhiharidusel oma ülesanded ja see on ka põhjus, miks rahvusvahelistes konventsioonides tuuakse just välja nõue, et põhiharidus oleks tasuta ja kõigile kättesaadav. See on ka põhjus, miks Eesti haridussüsteemis, mis reformidest iganes ka räägitakse, ollakse ühes asjas ühel nõul – põhiharidus peab olema lastele võimalikult kättesaadav ehk siis tasuta ja selle peab saama kodule võimalikult lähedal.
Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega seoses arutame me siin saalis korduvalt ja ka väiksemates ringides, kuidas me seda rohkem tagaksime, millised meetmed peavad siinjuures olema. Siin me ei pea kindlasti jalgratast üksinda leiutama – maailmapraktika ja loomulikult meie Soome naabrid annavad meile palju eeskuju. Küll aga on meil läbi rääkimata – ja ka selle eelnõu eel läbi rääkimata – see, mida meie üheskoos mõistame praegu Eestis gümnaasiumihariduse kui eesmärgi all. Kui gümnaasiumihariduse ja koolivõrgu ümber vaieldakse, siis inimesed räägivad tihti erinevat keelt. Osa räägib sellest, et see on ettevalmistus ülikooliks ja selleks on kindlasti gümnaasiumi sisseastumiseks vaja eraldi nõudeid, oluliselt rangemaid reegleid ja ka riigieksamite puhul on siis õigustatud sellisest raamõppekava kõige lihtsamast versioonist kõrgemad nõuded. Teiselt poolt on aga meil ju, nii nagu siin üks eelkõnelejatest, rohelistest, välja tõi, meie kooli praktika, nagu seletuskirjas on öeldud. Praktika on tihti see, et gümnaasiumist minnakse edasi kutsekooli või tööle ja gümnaasium on lihtsalt selline oma haridustee ja vahel ka natuke lapsepõlve pikendamine. Ma usun, et vaidluses koolivõrgu üle ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetluse käigus tuleme me selle juurde veel korduvalt tagasi. Me peame kokku leppima, mida Riigikogu  erakonnad, kodanikud, erinevad ühendused ja esindusorganisatsioonid mõistavad gümnaasiumihariduse eesmärgina ja mis on selle tulevik näiteks kümne aasta pärast.
Küll aga on küsimus praegu selles Riigikohtu lahendis ja tema tõlgenduses. Hiljem tuli ka meie meedia vahendusel välja, et gümnaasiumid ei tohi lähtuda põhikooli tulemustest, mis võrduvad hinnetega. Huvitav, mina siiamaani sellest põhikooliseadusest küll välja ei lugenud, et põhikooli tulemused oleksid automaatselt hinded. Küll aga tuleb Riigikohtu lahendist meile välja väga selge signaal ja see on see, et noorele inimesele peab olema võimalikult vara teada, mida ühes või teises gümnaasiumis temalt sisseastumisel nõutakse. Kas see on mingi hinnete keskmine, kas see on loogikatest, kas see on vestlus, mis põhjusel on vestlus ja millised on selle eesmärgid, kas on näiteks kehalised või kunstilised testid jne. Ma usun, et see pool tuleb meil kultuurikomisjonis kindlasti teise ja kolmanda lugemise vahel veel arutluse alla ja on soov saada haridusministeeriumilt see uus täiendatud määrus. Riigikohtu eesmärk on, et noorel inimesel oleksid nõuded teada ja võimalikult vähe oleks subjektiivsust otsustamisel, mis on tegelikult selle Riigikohtu lahendi vaidluse taga ju, et noor inimene sai hinnete keskmisena väga kõrged punktid, aga ta leidis, et subjektiivsetel põhjustel ta ei saanud edasi. Nii et ma usun, et läbipaistvuse teema ja määruste teema on see, mida siin teisel ja kolmandal lugemisel veel arutaksime. Ma kutsuksin küll rohelisi kolleege üles täna mitte vastu olema. Vaatame, võib-olla teise ja kolmanda lugemise vahel me suudame kultuurikomisjonis selle küsimuse lahendada. Aitäh!

Aitäh! Fraktsioonide esindajatel rohkem kõnesoove ei ole. Sulgeme läbirääkimised. Määran eelnõu 420 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 13. veebruari kell 16.45.
Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme oma neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on keskkonnakomisjoni algatatud välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli keskkonnakomisjoni liige kolleeg Rain Rosimannus.

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas 29. jaanuaril Riigikogu keskkonnakomisjon ja Riigikogu juhatus määras juhtivkomisjoniks samuti keskkonnakomisjoni. Seaduseelnõu eesmärk on sätestada kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste riikliku reservi jaotamise põhimõtted. Kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste jaotuskavaga sätestatav reserv jaotub kauplemise süsteemi sisenejate reserviks ja ühisrakendusprojektide reserviks. See seadusmuudatus käsitleb kauplemise süsteemi sisenejate reservi jaotamise põhimõtteid. Kauplemise süsteemi sisenejate riiklikku reservi ei kinnita Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraat enne riikliku reservi jaotamise põhimõtete sätestamist õigusaktiga. Need põhimõtted käesoleva välisõhu kaitse seaduse muudatusega sätestataksegi.
Kavandatava välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu punktiga 1 lisatakse kasvuhoonegaaside ja kliimamuutuste peatükki mõiste "kasvuhoonegaaside lubatud heitkogustega kauplemise süsteemi siseneja". Punktiga 2 antakse Vabariigi Valitsusele riikliku reservi ja selle jaotuskava kehtestamise õigus. Varem oli see õigus keskkonnaministril. Punkti 3 lisamine peab tagama kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste riikliku reservi jaotamise alused kauplemise süsteemi sisenejatele ja punktis 4 tehakse redaktsioonilised muudatused.
Keskkonnakomisjon arutas eelnõu oma 26. jaanuari istungil. Eelnõu kohta andis selgitusi Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonna välisõhu ja kiirgusohutuse büroo peaspetsialist Reet Pruul. Komisjon otsustas konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lõpetada välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine ja teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. veebruar 2009 kell 18. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna Villu Reiljan.

Aitäh! Jah, arutasime ja ministeerium on väga mures. Aga minu küsimus ei ole sellest ajendatud. Minu küsimus on ajendatud väga selgelt ühest tõigast. Eesti on 37 miljonilt tonnilt vähendanud oluliselt CO₂ emissooni. Oli 15–16 miljonit tonni. Nüüd Euroopa Liit pani 12,6 meile ilusasti kvoodiks. Sisuliselt meil ei ole ei reservi ega võimalust midagi arendada. Kui palju ettevõtjad peavad nüüd raha lauale laduma, et meil elektrit toota ja oma ettevõtet töös hoida?

Aitäh! Praeguse seisuga veel ei midagi ja loodetavasti see nii ka jääb. 2008. ehk eelmise aasta n-ö toored andmed tõendatud kasvuhoonegaaside emissiooni kohta Eestis viitavad umbes 13,3 miljonile CO₂ tonnile. Praegu on meil kvoot 12,6 miljonit tonni. Nagu te väga hästi teate, käib hetkel ka kohtuvaidlus Euroopa Komisjoniga 2 miljoni tonni üle. Ja lootus sureb selles mõttes viimasena. Kohtuistung on tegelikult juba homme. Kõige parem lahendus oleks aga mõistagi kohtuväline kokkulepe, mis meile need 2 miljonit tonni siiski juurde annab. Sellisel juhul ei tohiks meil olla ka mingeid probleeme.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Minu küsimus sellega seotult on, et kas komisjon on käsitlenud kasvuhoonegaaside kvootide vähenemist ja sellega seonduvat ka käesoleva eelnõu kontekstis kui probleemi, millega tuleb tegelda, või kui võimalust, mis loob üleeuroopaliselt samalaadsed tingimused just nimelt uute ja süsinikuvoo-vabamate tehnoloogiate kasutuselevõtuks?

Aitäh! Komisjon on käsitlenud seda nii ühest kui teisest küljest. Komisjoni liige härra Reiljan tundis muret meie tööstuse arenemise võimaluste pärast: et kuidas on võimalik arendada tööstust, kui ei saa isegi tuld ahju teha. Ja roheliste esindaja komisjonis, vastupidi, heitis ette seda, et Eesti riik koos Eesti Energiaga on vahepeal oma kvoodimüügist saadud raha kasutanud emissiooni mittevähendavatel eesmärkidel.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Villu Reiljan.

Aitäh! Ma olen kindel, et emissiooni peaks vähendama kindlasti ja emissiooni vähendamisel on ju hind. Eks ole? Minu põhiküsimus on ikka see, et kui vaidlemine käib ka 2 miljoni tonni ümber, siis tegelikult käib vaidlus raha ümber. Asi ei ole selles, et Eesti peaks ilmselt emiteerima seda CO₂, aga praegu võiks ütelda niimoodi, et Euroopa Liit on teinud Eestile iga aasta mõned miljardid külma ja see on küsimus. Kuidas see tegelikult lahendatakse?

Ma usun, et me oleme kogu aeg täpselt samas pingeväljas, millele härra Strandberg oma küsimusega osutas, et otsime koos Euroopa Komisjoni ja teiste Euroopa riikidega variante ideaalse ja võimaliku vahel. Optimistid usuvad, et me elame parimas võimalikest maailmadest ja mina skeptikuna kardan, et see on tõsi. Tõenäoliselt nii ongi, et tõde selgub meie ja mitme teise Euroopa riigi vaidluses komisjoniga, ning ma arvan, et ka Euroopa Komisjoni eesmärk ei ole ühepoolselt ainult keskkonnakaitselised eesmärgid, vaid siiski ka Lissaboni strateegia ja Euroopa majanduslik jätkusuutlikkus.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Nüüd on fraktsioonide esindajatel võimalik avada läbirääkimisi. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi me ei ava. Määran eelnõu 422 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. veebruari kell 18.
Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud.
Meie tänase istungi päevakord on ammendatud. Head tööpäeva jätku!

Istungi lõpp kell 11.57.