Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud justiitsminister! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu neljanda töönädala esmaspäevast istungit. Kas head kolleegid soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu. Esiteks, elektroonilise side seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Teiseks, perioodi 2004–2006 struktuuritoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Ivari Padar. Kolmandaks, Eesti Vabariigi ja Hollandi Kuningriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu muutmise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Ivari Padar. Neljandaks, maagaasiseaduse ja kaugkütteseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ja viiendaks, liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud proua esimees! Austatud kolleegid! Eestimaa Rahvaliidul on üle anda arupärimine härra Andres Lipstokile, Eesti Panga presidendile. Eesti Panga seaduse kohaselt on Eesti Panga ülesandeks teostada riiklikku raha- ja panganduspoliitikat ja suunata krediidipoliitikat. Eesti Pank teeb finantsstabiilsuse tagamiseks koostööd Finantsinspektsiooniga. Samuti on Eesti Panga ülesandeks anda Vabariigi Valitsusele nõu majanduspoliitilistes küsimustes.
Eesti riik on sattunud sügavasse eelarvekriisi. Teist aastat järjest ei ole Vabariigi Valitsus suutnud õigesti prognoosida riigieelarve tulude laekumist, mistõttu on eelarve tasakaalustamiseks osutunud vajalikuks miljardiliste kärbete tegemine, muu hulgas sotsiaal-, haridus-, kultuuri- ning riiklike investeeringute sfääris, mis pärsib kogu Eesti ühiskonna normaalset toimimist. Palkade vähendamine koos käibe- ja aktsiisimaksudega tõmbab alates 2009. aastast niigi vähenenud tarbimist veelgi kokku ning riigi tulude kokkukuivamine jätkub. Seoses sellega on Eestimaa Rahvaliidu fraktsioonil seitse küsimust härra Lipstokile.

Aitäh! Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Pole mingi saladus, et viimasel ajal on Riigikogu liikme staatusega seonduvad probleemid olnud Eesti avalikkuse ees väga pinevalt arutelu keskmes ja oleme meiegi pidanud siin korduvalt arutama seda, kuidas muuta seadusandlikku ruumi nii, et Riigikogu liikmed keskenduksid rohkem oma põhitööle ehk tööle siin saalis. Lähtuvalt sellest jätkuvast murest on Keskerakonna fraktsioon algatanud Riigikogu liikme staatuse seaduse § 28 muutmise seaduse, mille sisu on lühidalt järgmine: "Riigikogu liige ei või oma volituste ajal olla riigiosalusega äriühingu, riigi tulundusasutuse või riigi asutatud sihtasutuse nõukogu liige, juht ega juhatuse liige." Me loodame selle eelnõu kiiret, tulemuslikku ja konstruktiivset arutelu. Loodame, et peatselt saavad Riigikogu liikmed keskenduda ainult oma põhitööle Riigikogus. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Ma annan Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel menetlusse Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle muudatusega antakse hääletamisõigus Euroopa Parlamendi valimistel välismaalasele, kes elab Eestis pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel. Ma arvan, et väga paljud inimesed Eestimaal on ka seda eelnõu pikisilmi oodanud ja ma loodan veel, et see jõutakse menetleda ja ka vastu võtta enne 7. juunit. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud seitse eelnõu ja ühe arupärimise. Kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul, ning kui arupärimine vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Head kolleegid! Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjoni: Riigikogu liikme Jaan Kundla s.a 28. jaanuaril algatatud Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; kultuurikomisjoni s.a 28. jaanuaril algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on kultuurikomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 29. jaanuaril algatatud Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; keskkonnakomisjoni s.a 29. jaanuaril algatatud välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 29. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu tarbija õigusi käsitleva direktiivi eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 12. veebruar kell 18. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 29. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega kehtestatakse raamistik intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtmiseks maanteesektoris ja liideste jaoks teiste transpordiliikidega, eelnõu ning Euroopa Komisjoni teatise "Tegevuskava intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtuks Euroopas" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade, eelnõu ja teatise kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on k.a 12. veebruar kell 18. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 29. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, mis käsitleb meritsi ja siseveeteedel reisijate õigusi, eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 12. veebruar kell 18. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 30. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatava Euroopa raudteevõrgustiku kohta eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 19. veebruar kell 18. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 30. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega muudetakse biotsiidide turuleviimist käsitlevat nõukogu direktiivi seoses teatavate tähtaegade pikendamisega, eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma sotsiaalkomisjoni ja keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 12. veebruar kell 18. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 1. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb siirdamiseks ettenähtud inimelundite kvaliteedi- ja ohutusstandardeid, eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma sotsiaalkomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 9. veebruar kell 12. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 5. veebruaril esitatud Eesti seisukohad kohustusliku vedelkütusevaru direktiivi muutmist käsitleva nõukogu määruse eelnõu ja maagaasi tarnekindlust käsitleva teatise kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning eelnõu ja teatise kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. veebruar kell 13. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 5. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ehitiste energiatõhususe kohta muudetud eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. veebruar kell 13. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 5. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni raamteatise "Teine strateegiline energiaülevaade – Euroopa Liidu tegevuskava varustuskindluse ja solidaarsuse tagamiseks energiavaldkonnas" suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja raamteatise kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. veebruar kell 13. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 5. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni algatatud määruse, millega muudetakse Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomist käsitlevat määrust, eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma sotsiaalkomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 19. veebruar kell 18.
Head kolleegid! Kolmapäeval, s.a 11. veebruaril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 92 Riigikogu liiget, puudub 9.
Lugupeetud kolleegid! Läheme nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Selle nädala päevakord on teil laudadel olemas. Head kolleegid, panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra juurde, milleks on arupärimistele vastamine. Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmiku, Jaak Aabi, Aadu Musta, Lauri Laasi, Valeri Korbi, Mailis Repsi ja Evelyn Sepa 15. jaanuaril s.a esitatud arupärimine seadusliku olukorra kohta Narva-Jõesuus. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Meie arupärimise illustreerimiseks tooksin ühe näite praktilisest elust.
Head kolleegid! Kahe nädala pärast astub lubatu kohaselt tagasi meie praegune sotsiaalminister Maret Maripuu ja eeldatavasti teeb ta avalduse oma saadikuvolituste taastamiseks Riigikogus. Kas te kujutate ette seda pilti, kui valimiskomisjon lihtsalt keelduks seda tegemast? Mida ütleksite selle peale teie, lugupeetud minister, ja mida ütleks minu poolt väga austatud ja kõrgelt koteeritud juuradoktor Igor Gräzin selle peale? Kas te kujutate ette seda pilti, mis siis hakkaks toimuma?
Aga analoogiline olukord on Narva-Jõesuus juba peaaegu kaks aastat. Olukord on selline, et abilinnapea, kes oli saadikuks valitud, astus abilinnapea kohalt tagasi ja tegi 2. aprillil 2007 linna valimiskomisjonile avalduse, et tema saadikuvolitused taastataks, kuid valimiskomisjon keeldus. Vaatamata sellele, et maakonna valimiskomisjon ja Vabariigi Valimiskomisjon andsid hinnangu, et saadikuvolitused tuleb taastada, ei ole seda siiamaani tehtud. Sekkunud on ka politsei ja politsei jõudis niikaugele, et tegi valimiskomisjoni esimehele Veronika Stepanovale 600-kroonise trahvi, kuid sellega ka asi piirdus. Meil on neli küsimust, ma loen need teile ette.
Esimene küsimus: "Milline on Justiitsministeeriumi õiguslik hinnang tekkinud olukorrale – kas ja millisel määral on tegemist seadusvastase olukorraga?" Teine küsimus: "Kas selline seaduse mittetäitmine on põhjendatud? Kui jah, siis millega?" Kolmas küsimus: "Milliseid muudatusi plaanite teha Eesti õigusruumis, vältimaks tekkinud olukorra kordumist?" Neljas küsimus: "Milline on Teie kui justiitsministri arvamus antud olukorra suhtes? Kui olite antud olukorraga juba varem tuttav, siis mida olete ette võtnud sellise olukorra lahendamiseks?" Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Nüüd ma palun kõnepulti härra justiitsministri!

Väga austatud juhataja! Head arupärijad! Püüame siis leida vastused esitatud küsimustele.
Kõigepealt esimene küsimus: "Milline on Justiitsministeeriumi õiguslik hinnang tekkinud olukorrale – kas ja millisel määral on tegemist seadusvastase olukorraga?" Vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele volikogu liikmete volitused kas peatuvad või lõpevad. Kui volikogu liige on ühtlasi linnavalitsuse koosseisus abilinnapea, tuleb tema suhtes rakendada kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 19 lõike 2 punktis 1 sätestatut: kui volikogu liige on samas vallas või linnas valitud vallavanemaks või linnapeaks, kinnitatud valla- või linnavalitsuse liikmeks või nimetatud ametisse palgaliseks valitsuse liikmeks, siis tema volitused peatuvad. Asjaolu, et abilinnapea on samaaegselt ka kohaliku omavalitsuse ametnik, ei too kaasa tema volikogu liikme volituste lõpetamist KOKS-i § 18 lõike 1 punkti 6 alusel. Olukorras, kus samaaegselt tuleks rakendada nii KOKS-i § 18 lõike 1 punkti 6 – ametnikuks nimetamisel volitused lõpevad – kui ka KOKS-i § 19 lõike 2 punkti 1 – valitsuse liikmeks nimetamisel volitused peatuvad – tuleb kindlasti rakendada viimatinimetatut. Valimiskomisjon peab otsuse langetamisel lähtuma põhimõttest, mille kohaselt seadusi tuleb tõlgendada nii, et valija tahe pääseks maksimaalselt maksvusele. See tähendab, et selliste valikuvõimaluste puhul tuleb eelistada valituks osutunud volikogu liiget, mitte tema asendusliiget. Maakonna valimiskomisjon on teinud linna valimiskomisjonile ettekirjutuse teostada KOKS-is sätestatud vajalikud toimingud ja menetleda Kalle Merilai avaldust Narva-Jõesuu Linnavolikogu liikme volituste taastamiseks. Leian, et olukord, kus linna valimiskomisjon ei täida maakonna valimiskomisjoni otsust, on õigusvastane, sest vastavalt seadusele peab alamalseisev valimiskomisjon täitma temast kõrgemal asuva komisjoni ettekirjutusi. Linna valimiskomisjonile tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise tõttu ei saa volikogu liige, kelle volitused on peatatud, oma passiivset valimisõigust teostada. Selline olukord pärsib poliitilistel alustel moodustatud volikogu tegevust ning võib anda võimaluse seada kahtluse alla volikogu otsuste legitiimsuse.
Vastavalt kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 17 lõikele 2 on Vabariigi Valimiskomisjonil õigus teha ettekirjutusi linna valimiskomisjoni toimingu või otsuse puuduste kõrvaldamiseks, peatada toiming või otsuse kehtivus või tunnistada otsus kehtetuks ning vajaduse korral teha ettekirjutus uue otsuse tegemiseks.
Vastavalt kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 14 lõikele 7 võib Vabariigi Valimiskomisjon peatada maakonna valimiskomisjoni, valla või linna valimiskomisjoni või jaoskonnakomisjoni liikme volitused, kes on seadust rikkunud. Maakonna valimiskomisjon võib peatada seadust rikkunud, st volikogu liikme volitusi mitte taastanud valla või linna valimiskomisjoni või jaoskonnakomisjoni liikme volitused. Vabariigi Valimiskomisjoni tegevuse tulemusel tekib uus linna valimiskomisjoni koosseis, kes erinevalt eelmisest koosseisust peaks hakkama seadust täitma. Kui ka uus koosseis ei peaks seadust täitma, tuleb nimetada uued valimiskomisjoni liikmed.
Teine küsimus: "Kas selline seaduse mittetäitmine on põhjendatud? Kui jah, siis millega?" Linna valimiskomisjonil ei ole õigust jätta täitmata maakonna valimiskomisjoni ettekirjutust. Vastus on ainult üks: seadused on täitmiseks kõigile.
Kolmas küsimus: "Milliseid muudatusi plaanite teha Eesti õigusruumis, vältimaks tekkinud olukorra kordumist?" Ma usun, et täiendavat analüüsi vajavad kehtivas õiguses küsimused, mis puudutavad valimiskomisjoni otsuste ja toimingute peale esitatavate kaebuste lahendamise korda ning kõrgema valimiskomisjoni ettekirjutuste täitmise tagamise regulatsiooni. Tagamaks kõrgema valimiskomisjoni ettekirjutuste täitmist, on võimalik kaaluda asendustäitmise kehtestamist, mille kohaselt ettekirjutuse mittetäitmisel on kõrgemal valimiskomisjonil õigus asuda ise alamalseisva komisjoni asemel ettekirjutuses tehtut täitma. Sarnaselt valimisseadustikus väljapakutule, on võimalik kaaluda seaduse täiendamist valimiskomisjonide järelevalvet puudutava regulatsiooniga selliselt, et seadust rikkunud valimiskomisjonide liikmete volitusi oleks võimalik ka lõpetada. Lisaks tuleks kaaluda volikogu asendusliikmete määramise protseduurides selliste muudatuste tegemist, mille kohaselt valimiskomisjon enam volikogu liikme volituste peatumise, lõppemise ning asendusliikmete määramise küsimustega ei peaks tegelema. Volikogu liikme volitused lõpevad või peatuvad seda tingiva asjaolu saabumisel ja sellest teadasaamisel selgitab valla- või linnasekretär välja uue asendusliikme ning avalikustab tema nime. Valla- või linnasekretäri toimingud on vaidlustatavad üldises korras halduskohtus. Riigikohtu pädevusse oleks võimalik jätta üksnes nende valimiskaebuste läbivaatamine, mis on vahetult seotud kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste korraldamise ja valimistulemuste väljakuulutamisega.
Neljas küsimus: "Milline on teie kui justiitsministri arvamus antud olukorra suhtes? Kui olite antud olukorraga juba varem tuttav, siis mida olete ette võtnud sellise olukorra lahendamiseks?" Leian, et seadusi tuleb tõlgendada nii, et valija tahe pääseks maksimaalselt maksvusele ning eelistada tuleb valituks osutunud volikogu liiget, mitte tema asendusliiget. Riigikogu liikmed Tiit Kuusmik ja Mailis Reps esitasid 18. juunil 2008 justiitsministrile kirjaliku küsimuse maavanema järelevalve teostamisest seonduvalt Narva-Jõesuu küsimusega. Oma vastuses selgitasin, milliseid seaduslikke meetmeid on võimalik kasutada, tagamaks õiguspärane lahendus tekkinud olukorras. Kuna Vabariigi Valimiskomisjoni moodustatud töörühm koostas valimisseadustiku ning esitas selle Riigikogu fraktsioonidele ja Riigikogu põhiseaduskomisjonile tutvumiseks ning algatamiseks, oleks ka Riigikogu liikmeil endil olnud tänaseks võimalus see küsimus lahendada. Seni ei ole kahjuks valimisseadustiku eelnõu Riigikogu menetlusse esitatud.
Lõpetuseks märgin, et mulle teadaolevatel andmetel arutatakse Ida-Viru maakonna valimiskomisjoni veebruarikuu istungil härra Merilai asjaga seonduvalt linna valimiskomisjoni esimehe volituste peatamist ning asendusliikme määramise otsuse tühistamist. Tänan väga!

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Tahaksin saada teie hinnangut, kas proua, kes on valimiskomisjoni esinaine ja Narva-Jõesuu linnasekretär – kahel ametikohal –, peab ühelt poolt maksimaalselt kaitsma seadust ja teiselt poolt seadust maksimaalselt täitma. Selles küsimuses ei tee tema ei üht ega ka mitte teist. Kas ta üldse, ütleme, vastab nendele ametikohtadele, mis tal praegu on?

Aitäh! Kindlasti ei lähe ma siin andma hinnangut tema vastavusele ametikohale, selleks peab olema hoopis rohkem informatsiooni ja lõppastmes on see kohaliku omavalitsuse enda pädevus, millesse valitsus kindlasti sekkuda ei taha.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh! Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, ka meil oli kirjavahetus, millega me vastastikku kindlasti sügavalt tutvusime. Aga mul on selline küsimus, et tegelikult on nüüd ju kaks aastat möödas. Me võime rääkida sellest, kuidas see ei korduks, aga kuidas on sinu hinnangul üldse selline asi võimalik 21. sajandi Eesti Vabariigis, et kaks aastat käib kirjavahetus, tehakse mitmesuguseid pöördumisi, aga põhimõtteliselt on kellelgi kusagil see täiesti ükskõik?

Aitäh! Aga ega ma ei lähe siin nüüd hinnangut andma sellele protseduurile, mismoodi seda vaidlust on lahendatud. Siin oleks minu meelest võinud sellele tulemusele kindlasti jõuda oluliselt varem, kui oleks aktiivsemalt tegutsetud. Aga pilt on, pehmelt öeldes, koomiline küll, sellega ma täiesti nõustun.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Mina olen teid näinud kui võimekat ministrit, kui te saite Ida-Virumaal ringkonnakohtu likvideerimisega hakkama paari-kolme kuuga. Aga nüüd on selline tõesti tõsine asi, et rahvasaadik ei saa kaks aastat oma volitusi täita ja ei minister ega ministeerium saa selle olukorraga hakkama. Võtke see asi käsile ja tehke ära!

Tänan komplimendi eest! Kui seadus annaks mulle volitused seal kord majja lüüa, siis kuluks sellele kindlasti vähem aega kui Viru Ringkonnakohtu likvideerimisele. Aga seadused paraku ei võimalda justiitsministril sekkuda. Ma ütlesin ka oma vastuses teie küsimusele, et valimisseadustik on praegusel juhul Riigikogu põhiseaduskomisjonile üle antud, võiks kaaluda selle algatamist ja ka vastuvõtmist ning samuti muudatuste sisseviimist sellesse eelnõusse. Kõik võimalused selleks on olemas, et seadusandlikku keskkonda muuta. Ehkki ka praegu kehtiva seadusandliku keskkonna juures oleks võimalik see konkreetne asi lihtsalt lahendada. Ma ei saa aru, kuidas niimoodi võib pabereid ühest kontorist teise liigutada.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud justiitsminister! Kas analoogseid olukordi on rohkem ka olnud varasematel aastatel või ei ole? Kui näiteks neid on rohkem olnud, kas Justiitsministeeriumis ei ole siis tekkinud tahet teha seaduseelnõu – muidu saab neid ju teha –, selleks et niisugune olukord oleks võimalik väiksemate kulutuste ning vaeva ja ajaga ära lahendada.

Aitäh! Teadupoolest on valimiste läbiviimise järgimine ja valimiskomisjonide üle järelevalve teostamine praegu valimiskomisjoni pädevuses, kõrgemad komisjonid teostavad järelevalvet alamate komisjonide üle. Ma ütlen veel üks kord, et seesama keskvalimiskomisjoni ja spetsialistide koostatud valimisseadustik on ju Riigikogule üle antud. Võiks seda siis menetleda! Valimiskomisjon on ühe eelnõu teinud. Ma olen selle läbi lugenud. Kindlasti ei ole ükski eelnõu kunagi täiuslik, sellesse saab sisse viia muudatusi ja parandusi, aga ta on olemas. Ja sellises olukorras ei hakka Justiitsministeerium kindlasti paralleelselt mingisugust valimisseadustiku eelnõu tegema.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Karel Rüütli, Ester Tuiksoo, Aleksei Lotmani, Marek Strandbergi, Mart Jüssi, Ain Seppiku, Kalle Laaneti, Toivo Tootseni, Kalev Kallo, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmiku, Vladimir Velmani, Vilja Savisaare, Toomas Vareki, Nelli Privalova, Tarmo Männi, Villu Reiljani ja Mai Treiali 16. detsembril möödunud aastal esitatud arupärimine prokuratuuri tegevusest ja järelevalvest prokuratuuri üle. Ma palun kõnepulti kolleeg Karel Rüütli!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Tegu on Erakonna Eestimaa Rohelised, Eesti Keskerakonna ja Eestimaa Rahvaliidu Riigikogu liikmete arupärimisega prokuratuuri tegevusest ja järelevalvest prokuratuuri üle. Oleme korduvalt tõstatanud probleemi, et vaja on tõhustada tsiviilkontrolli kodanike põhiseaduslike õiguste, eriti süütuse presumptsiooni järgimise üle prokuratuuri tegevuses kriminaalasjade eeluurimisel. Te olete oma esinemistes, sealhulgas ka Riigikogu ees, möönnud, et on probleeme nii kriminaalasjade eeluurimise kui ka kohtus läbiarutamise venimisega, samuti uurimismaterjalide põhjendamatu lekkimisega ajakirjandusse. Aga reaalseid samme olukorra parandamiseks me ei näe. Isikute kergekäeline kahtlustatavaks kuulutamine koos uurimisinfo lekkimise ja asjade läbivaatamise venimisega riivab liiga palju ja ebaproportsionaalselt inimeste põhiseadusliku süütuse presumptsiooni põhimõtet, kujundab juba ette avalikkuse süüdimõistvat hoiakut ning raskendab seetõttu õiglast kohtumõistmist. Näiteks võeti kaks aastat tagasi algatatud maadevahetuse protsessi eeluurimise käigus pikaajalise vahi alla mitu isikut, kes hiljem vabastati ja kellele ei ole seniajani mingit süüdistust esitatud.
Mõnel juhul on prokuratuur teatanud, et on algatanud kriminaalasja ajakirjanduses avaldatud materjalide põhjal, samal ajal teiste analoogsete signaalide korral ei ole peetud vajalikuks üldse reageerida, ilma oma kaalutlusi avalikkusele põhjendamata. Selline valikuline ja ebavõrdne kohtlemine on eriti õiguskaitseorganite tegevuse puhul vastuolus demokraatliku õigusriigi põhimõtetega. Kuigi õiguskantsler tuvastas jälitustegevusega seotud logifailide säilitamises mitmeid seadusrikkumisi, mis ei võimaldanud Riigikogu vastaval komisjonil pika aja jooksul tsiviilkontrolli teostada, lõpetas prokuratuur sellega seoses algatatud kriminaalasja kedagi vastutusele võtmata. Riik aga oli maksnud sideoperaatoritele igal aastal selle tegemata töö eest suuri summasid. Lisaks on selgunud, et ka prokuratuur ise ei pööranud mitme aasta jooksul jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollile mingit tähelepanu.
On arusaamatu, kui prokuratuuri töötajad võtavad avalikkuses ja meedias sõna jõustunud kohtuotsuste asjaolusid moonutades. 30. novembril 2008 esines telesaates "Aeg luubis" Riigiprokuratuuri juhtivprokurör Jüri Pikma. Saatelõigu teema oli Pärnu linnapeale Mart Viisitammele kuriteokahtlustuse esitamine. Saates näidati ka videot Vladimir Panovi arreteerimisest 2003. aastal. Kommentaariks ütles Jüri Pikma: "Mis puudutab Panovi, siis ma juhiks tähelepanu, et Panovi ei mõistetud õigeks. Panovi osas lõpetati menetlus seoses aegumisega." 7. detsembri "Aeg luubis" saates andis saatejuht edasi prokuröri vabanduse. Prokurör palus vabandust eksliku info edastamise pärast. Panovi kaasus lõppes tegelikult seoses ühes episoodis kuriteokoosseisu puudumisega ja teises episoodis õigeks mõistmisega. Leiame, et piisavalt juristi- ja kodanikueetika nõudeid järgiv prokurör oleks pidanud enne Panovi või ükskõik kelle kurjategijana käsitlemist veenduma, kas tema mõtetel ja sõnadel on ikka alust.
Alles äsja selgus, et kohtu istungisaalis kuulamiseks esitatud materjalid said kõigile kohtumajas viibijatele teatavaks istungil osalenud prokuröri süül. Kõik eeltoodud asjaolud viitavad vajadusele tagada tegus ja efektiivne tsiviilkontroll prokuratuuri ja teiste uurimisorganite tegevuse üle kodanike põhiseaduslike õiguste järgimisel, eriti süütuse presumptsiooni põhimõttest kinnipidamisel, sealjuures sekkumata konkreetsete kriminaalasjade menetlemisse. Teie olete justiitsministrina küll rääkinud kohtupidamise kiirendamisest, kuid ei ole kahjuks tulnud välja ühegi seadusandliku initsiatiiviga, et tagada kodanike põhiseaduslike õiguste järgimine selles vallas, et oleks tagatud eeluurimise ja kohtupidamise läbiviimine mõistliku aja jooksul ning õiguskaitseorganite selline suhtlemine meedia ja avalikkusega, et on ära hoitud uurimise alla sattunud inimeste maine põhjendamatu kahjustamine ja ette süüdimõistva hoiaku kujundamine ühiskonnas. Seoses sellega oleme teile esitanud seitse küsimust, millele palume ka vastata. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Karel Rüütli! Palun kõnetooli härra justiitsministri!

Lugupeetud esimees! Head arupärijad! Hakkan siis otsast vastama.
Esimene küsimus: "Kas peate õigeks seda, et igast ametiisikutega seotud kahtlustuse kontrollimisest tehakse suur avalik etendus? Kui jah, siis mis põhjusel, kui ei, siis miks Te pole võtnud vastavaid meetmeid tarvitusele?" See küsimus koosneb kahest osast. Esimesele poolele küsimusest saab vastata ainult selge sõnaga: ei. Kohtueelse menetluse eesmärk on tagada, et kohtu alla antakse üksnes isikud, kelle süü kohta on tõendid. Kohtueelse menetluse siht ei ole avalikkuse ees draamat etendada, sõltumata sellest, kas menetletakse ametiisikute kahtlustusi või mitte.
Küsimuse teine pool on aga esitatud juba klassikalises demagoogilises stiilis. Umbes nii, et kas te olete juba hommikuse konjakijoomise lõpetanud. Selle loogika reegleid järgides on võimatu ühest vastust formuleerida, mida, nagu võib arvata, on küsimuse esitajad ka ette näinud. Aga ma üritan küsimuse sisemistest vasturääkivustest mööda minna ja vastata selgemalt, kui ehk eeldada võiks.
Küsimuse püstitusest võib välja lugeda, justkui tehtaks igast ametiisikutega seotud kahtlustuse kontrollimisest suur avalik etendus. Nii see kindlasti ei ole. Kõigepealt märgin, et enamik ametialaste kuritegude menetlusi ei leia meedias mingit kajastamist, etendusest rääkimata. Arupärimise sissejuhatavas osas on kõneldud kolmest konkreetsest ametialase kuriteoga seotud kriminaalmenetlusest, millest üks langeb aastatetagusesse aega. Kolm kriminaalasja on üksnes väike osa jäämäe tipust. Statistika näitab, et ainuüksi 2008. aasta jooksul saatis prokuratuur kohtusse veidi enam kui sada isikut süüdistatuna ametialases kuriteos. Ma räägin mõistagi kahtlustustest, mida kontrolliti ning mida peeti piisavaks, et asi süüdistuse tasandile viia. Neile lisanduksid kahtlustused kriminaalasjades, mis vastava kontrolli järel lõpetada otsustati. Seega jääb arusaamatuks, millele tugineb seisukoht, et kõik ametialased kahtlustused päädivad meediakäraga.
Teisest küljest tuleb tõdeda, et on kriminaalasju, mille meediakajastus on tõepoolest suur. Enamasti on tegemist teravat avalikku huvi pälvinud juhtumitega, mille puhul menetlusliku info väljastamine teatud ulatuses on põhjendatud ennekõike sellega, et selgitada riigi poolt läbiviidavate protseduuride käiku ja välistada spekulatsioone. On liialdus väita, et kriminaalasjade ajakirjanduslikku elu reguleerivad juhtohjad on ainult justiitsministri käes. Justiitsminister teostab teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle, kuid mitte meediaväljaannete, advokaatide või muude menetluse osaliste üle. Samas olen ma kindlalt seisukohal, mida olen korduvalt väljendanud: süütuse presumptsiooni tuleb austada! Kui Justiitsministeeriumi haldusalas meediaga suhtluses selle põhimõtte vastu eksitakse, siis ei jää ega ole jäänud ükski neist juhtudest reageeringuta. Milline reageering konkreetselt on, sõltub rikkumise asjaoludest ja vastava ametniku süüst.
Teine küsimus: "Mida olete konkreetselt teinud või kavatsete lähiajal teha kohtupidamise kiirendamiseks ja kohtueelse uurimise kvaliteedi tõstmiseks?" Sellele küsimusele on tõesti väga lihtne vastata. Andes pea aasta tagasi sellesama auditooriumi ees ülevaadet kriminaalpoliitika arendamise suundadest, rõhutasin ma, et see valdkond vajab ilmselt seadusandlikke muudatusi. Lubasin, et 2008. aasta jooksul on kavas kogu kriminaalmenetluse seadustik läbi vaadata. Võin kinnitada, et just seda ongi Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakond terve möödunud aasta koostöös sama valdkonna spetsialistidega väljastpoolt ministeeriumi teinud. Valminud on põhjalik kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste eelnõu, mille eesmärk on parandada kriminaalmenetlust nii kvalitatiivses kui kvantitatiivses mõttes, s.o suurendada tõhusust, tõsta kvaliteeti ja lühendada menetlustähtaegu. Võin lubada, et lähikuude jooksul jõuab eelnõu Riigikogu ette.
Arvestades selle töö mahtu, võin täie veendumusega väita, et tegemist on millegi konkreetsega ka küsijate seisukohalt. Õigusloome, eeskätt kvaliteetne õigusloome on töö, mida ei saa teha üleöö ega ülejala, mistõttu muudatuste väljatöötamine on võtnud palju aega. Samas ei saa mainimata jätta, et teine ministeeriumi 2008. aasta töö näitaja selles vallas on mullu 1. juulil kehtima hakanud kriminaalmenetluse seadustiku muudatus, mille eesmärk oli samuti kiirendada kriminaalmenetlust ja panna prokuratuurile suurem vastutus oma tõendite tagamise eest kohtumenetluses. Need muudatused on jõus. Aga need on olnud jõus üksnes pool aastat ja seda olukorras, kus enamik kohtus menetletavaid asju allub veel juulieelsele menetluskorrale. Seetõttu on tibusid praegu veel vara lugeda, kuid peatselt saab ministeerium asuda ka mõjusid analüüsima. Mina olen meelestatud väga optimistlikult ja loodan väga, et kriminaalmenetluse tähtajad kohtutes hakkavad lühenema. Märgiksin veel seda, et Riigikogu õiguskomisjoni menetluses on praegu kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, mis puudutavad jälitustegevuse regulatsiooni. Miks komisjoni esimees ei ole pidanud vajalikuks seda eelnõu pärast esimest lugemist menetleda, on mulle arusaamatu.
Kolmas küsimus: "Millisel viisil ja millises vormis näete Teie justiitsministrina vajadust tõhustada järelevalvet prokuratuuri tegevuse üle ja millal kavatsete vastava initsiatiiviga välja tulla?" Selle küsimuse puhul jääb selgusetuks, mis laadi initsiatiivi või tõhustamist on silmas peetud. Ühest küljest puudub alus arvata, et praegu seaduses ettenähtud järelevalve ei toimi. Teenistuslikku järelevalvet väljaspool kriminaalmenetlust teostab prokuratuuri üle Justiitsministeerium. Kriminaalmenetluse vallas aga on sel eesmärgil loodud väga tõhus kaebemenetluse süsteem. Samas ma olen nõus, et kui jutuks on põhiõiguste piiramine, siis peavad kontrollimehhanismid olema võimaluste piires maksimaalsed. Seetõttu on asjakohane märkida, et peatselt Riigikokku jõudvad kriminaalmenetluse seadustiku muudatused seavad sihiks karmistada mitme kohtueelse menetluse toimingu nõudeid. Osaliselt seisneb see ka kohtu enamas kontrollis menetleja, eelkõige siis prokuratuuri tegevuse üle.
Neljandaks: "Kuidas tuleb Teie arvates riigil heastada õiguskaitseorganite poolt isiku väärikuse avalik alandamine, kui esialgsed kahtlustused on osutunud põhjendamatuks ja süüdistust ei esitata või isik mõistetakse pärast mitmeaastast vintsutust õigeks?" Selles küsimuses on esitatud mitmeid mõistelisi hüpoteese, mille ühene mõistmine ei ole sugugi lihtne. Raske on hoobilt öelda, mida peab küsija silmas väärikuse avaliku alandamise või vintsutamise all. Ma saan siiski selgitada järgmist.
Kõigepealt, õigeksmõistmine ja ka kriminaalasja lõpetamine kohtueelse menetluse faasis on lahutamatu osa õigusriigile omasest kohtumenetlusest. Riik, kus kõik alustatud kriminaalmenetlused jõuaksid süüdimõistva kohtuotsuseni, oleks politseiriik ja sellise riigi kohus üksnes kummitempel. Nii julmalt, kui see ka ei kõla, on kriminaalmenetlusega kaasnevad menetlustoimingud Eesti Vabariigi kui demokraatliku ja toimiva kohtusüsteemiga riigi kodaniku talumiskohustus. Nii et kui küsija peab õigeksmõistmisega lõppevas kriminaalmenetluses kahtlustatavaks olemist vintsutuseks, mille riik peab isikule automaatselt ja igal juhul hüvitama, siis sellega päris nõustuda ei saa. Pööran tähelepanu sellele, et mitmes vanas Euroopa riigis peetakse kõnealust talumiskohustust nii loomulikuks, et puudub isegi süsteem õigeksmõistetule vahi all oleku hüvitamiseks. Eesti on selles osas väga eesrindlik riik: meil selline regulatsioon on ja ka toimib. Enamgi veel: ma möönan, et praegusi norme tuleb täiustada ja annab täiustada, tuleb luua isikule lisavõimalusi riigilt hüvitise saamiseks, kui riik on kellelegi õiguspäraselt kahju tekitanud, näiteks isiku vara arestimise tõttu. Neid probleeme Justiitsministeeriumis ka analüüsitakse ja 2009. aasta tööplaanis on meil riigivastutuse seaduse uue redaktsiooni väljatöötamine.
Viies küsimus: "Milline on Teie kui justiitsministri arusaamine, kas juhtivprokurör J. Pikma on pannud toime vääritu teo või seadusrikkumise, esitades avalik-õiguslikus televisioonis tõele mittevastavaid, jõustunud kohtuotsusega vastuolus olevaid väiteid?" Olen nõus, et arupärimises nimetatud juhtum oli äärmiselt kahetsusväärne ja prokuröri selline käitumine täiesti kohatu. Avaliku teenistuse seaduse § 84 kohaselt on vääritu tegu selline süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Teenistusliku järelevalve teostamise käigus selgus, et konkreetsel juhul ei olnud tegemist siiski pahatahtliku eksimusega, vaid vääratusega, mis juhtus kogemata. Samuti minimeeriti potentsiaalne ametiasutusele tekkida võiv kahju kiirete avalike vabandustega. Neil asjaoludel leian, et pole põhjust käsitleda juhtunut vääritu teona distsiplinaarsüüteo mõttes ega ole tegu ka muu õigusrikkumisega.
Kuues küsimus: "Kas Teie arvates on piisav, kui prokurör järgmises saates vabandab oma selliste ebaõigete väljaütlemiste eest, millega kahjustatakse inimeste põhiseaduslikke õigusi ja kallutatakse avalikku arvamust ette süüdimõistvale hoiakule? Kui ei ole, mida kavatsete ette võtta?" Ma juhin tähelepanu sellele, et prokurör ei piirdunud üksnes järgmises saates vabandamisega, nagu küsimusest võib ekslikult järeldada, vaid esitas vabanduse juba mitu päeva enne seda avalikult ka ERR-i uudisteportaalis. Lisaks palus ta meile laekunud andmete kohaselt ka isiklikult ja kirjalikult vabandust selleltsamalt isikult, kelle õigusi tema väljaütlemine kahjustas.
Seitsmes küsimus: "Kuidas Teie justiitsministrina kavatsete tõsta prokuröride avaliku esinemise kvaliteeti ja vastutust ebaõigete väljaütlemiste eest, mis eksitavad avalikkust ning kujundavad juba ette süüdimõistvat hoiakut ühiskonnas?" Väga hea küsimus! Eelmisel aastal töötati Riigiprokuratuuris välja ja juurutati prokuröride meediaga suhtlemise põhimõtted, mida igapäevases meediasuhtluses jälgitakse. Prokuratuuri meediasuhtluse juhis lähtub rangelt arusaamast, et avalikustatav info ei tohi seadusvastaselt kahjustada inimeste perekonna- ja eraelu ning peab olema kooskõlas süütuse presumptsiooniga. Avalikkusega suhtlemise juhis sätestab ka seda, et prokuratuur lükkab meediasse jõudnud eksitava või ebatäpse informatsiooni ümber kohe esimesel võimalusel. Nii Riigiprokuratuuris kui ka kõigis ringkonnaprokuratuurides on tööl meedianõunikud, kelle ülesanne on meedia ja muu avalikkusega suhtlemine ning selle koordineerimine. Riigiprokuratuuri algatusel viiakse järjepidevalt läbi ka prokuröride avaliku esinemise koolitusi. Aitäh!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea minister! Minule läks väga hinge hea sõbra, tubli Eesti patrioodi, Reformierakonna liikme Vello Järvesalu arreteerimine Pärnus telekaamerate ees. Talle ei ole siiamaani mitte mingeid arvestatavaid süüdistusi esitatud – kui neid üldse esitatud on. Tubli patrioot on rahva seas juba kurjategijaks tembeldatud ja prokuratuur selle eest ei vastuta. Kui  kaua selline olukord saab kesta?

Jah, on muidugi kahetsusväärne, et tänaseks päevaks see kriminaalasi ei ole kohtusse jõudnud. Loodame, et jõuab kõige lähemal ajal. Ma mingil juhul ei toeta sellist käitumist, kus kas kellegi näpunäidetel või täiesti puhtjuhuslikult satuvad töötavad telekaamerad kohta, kus pannakse toime kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud toiminguid. Kuidas selle vastu võidelda vaba ajakirjanduse tingimustes, on juba hoopis teine teema. See puudutab tugevalt ka sellist küsimust nagu allikakaitse. Teatavasti on ringhäälinguseaduses üheselt kirjas, et ringhäälingujaam ei või anda kellelegi informatsiooni oma allika kohta, kui see inimene ise seda ei soovi. Me ei saa mitte kunagi teada, kes konkreetselt vihjas, et härra Järvesalu vahistamine pannakse toime just siis ja just seal – vaevalt, et see allikas kunagi üles tunnistab, et ta selle vihje andis. Kes oli see inimene, selle kindlaks tegemine on praeguses õigusruumis väga keeruline, sest see nõuaks jälituslike toimingute läbiviimist, mida menetlusseadustik ei luba.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Hea minister! Kas prokuratuuri n-ö süülisuse presumptsioonist lähtuv tegutsemine ei või lisaks süütute inimeste aeg-ajalt asjatule ja lubamatule tülitamisele viia vahel ka süüdioleva inimese õigeksmõistmiseni kohtus? Seda põhjusel, et võistlevas menetluses leitakse niisuguse inkvisitsioonilise töö käigus kogutud tõendid lihtsalt kerged olevat?

Esiteks on üldmenetluses ju kõik menetlused võistlevad menetlused, kui kriminaalasi on kohtus. Kindlasti ei saa prokurörilt võtta õigust anda intervjuusid kohtumenetluse käigus, millega tema põhistab süüdistust. Seda ei saa teha. Lõppastmes otsustab ikka kohus ja kohtuotsuses on kõik motiivid kirjas. Mis puutub kohtueelsesse menetlusse, siis olen jälginud prokuröride sõnavõtte, seda eriti viimase paari aasta jooksul. Ja ma ei saa öelda, et neis oleks massiliselt eksitud süütuse presumptsiooni vastu. Pigem on olnud üksikuid kaheldavaid seisukohavõtte, mis on mitmeti tõlgendatavad. Prokuröride tähelepanu on nendele asjaoludele ka juhitud.
Hoopis hullem on olukord meediatöötajate hinnangute ja arvamustega, mille puhul hiljem võib välja tulla, et need ei ole mitte millegagi põhistatud. Tihtipeale on tegemist lausa väljamõeldistega. Eesti õigusruumis saab sellistele asjadele reageerida üksnes tsiviilhagiga au ja väärikuse kaitseks. Me oleme ju dekriminaliseerinud nii solvamise kui laimu. Ning ma arvan, et me oleme teinud õigesti. Iseasi on, kas inimesed on tsiviilkohtus saanud adekvaatset õiguskaitset. Ma möönan, et Eesti kohtutel on olnud probleeme tegelikkuse õige tajumisega. Aga see on juba teine teema.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Härra minister! Minu küsimus on ajendatud ühest meie arupärimises toodud lõigust, mis kõlab järgmiselt, et mõnel juhul on prokuratuur teatanud, et on algatanud kriminaalasja ajakirjanduses avaldatud materjalide põhjal, samal ajal teisel analoogilisel juhtumil ei ole peetud vajalikuks samaväärsetele materjalidele üldse reageerida. Konkreetne küsimus: kui Pärnus püütakse linnapea suhtes algatada menetlust, et ta on ehk midagi lubamatut mõelnud, kuigi tegu kusagilt ei paista, siis Tartus, kus abilinnapea firma sai kümnete miljonite eest tellimusi, millegipärast ei prokuratuuril ega kapol ei teki üldse kahtlustki, et seal võiks mingi rikkumine olla. Kõlas väide, et abilinnapea ei osalenud komisjonis, kus asja otsustati. Noh, Pärnu linnapea ka ei osalenud komisjonis. Miks teisel juhul ei peeta vajalikuks asja uurida?

Lugupeetud Kalev Kallo! Te teate suurepäraselt, et kriminaalmenetluse seadustiku järgi on kriminaalasja algatamine seotud konkreetsete menetlustoimingutega. Mingit sellist algatamist enam ei ole, et ma lihtsalt teatan, et ma algatan, ja siis panen asja riiulile igaveseks ajaks seisma. Kindlasti on tegu prokuratuuri õiguse ja vabadusega reageerida adekvaatselt meedias esitatud andmetele. See, millist taustakontrolli nad sellistel juhtumitel läbi on viinud, on prokuratuuri asi, minister nendes detailides ei orienteeru ega hakkagi loodetavasti kunagi orienteeruma. Too retoorika, et Pärnus ja Tartus on erinev kohtlemine, ei ole minu jaoks kuigi veenev. Aga kui te olete veendunud, et Tartus on toime pandud kuritegu, siis teil on õigus esitada prokuratuurile avaldus ja seda kindlasti menetletakse nii, nagu seadus ette näeb.

Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Lugupeetud minister! Ma olen siin saalis korduvalt teinud ettepaneku moodustada prokuratuuri järelevalve erikomisjon sarnaselt julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoniga. Kas teie Reformierakonna kõrge funktsionäärina ja justiitsministrina leiate, et sellise komisjoni moodustamine on vajalik? Kas te toetate seda? Ja ma palun teil siinkohal mitte peituda vastuse taha, et see on Riigikogu otsus. Kas te justiitsministrina toetate selle komisjoni moodustamist või ei toeta?

Ma ei saanud aru, kas see küsimus on esitatud mulle kui Reformierakonna juhatuse liikmele või kui vabariigi justiitsministrile. Vastus võib sellest sõltuda. Aga kindlasti on minu meelest mõistlik, et parlamentaarne kontroll prokuratuuri üle oleks olemas. Kas anda laiemad volitused olemasolevale komisjonile, mille liige ka teie olete, anda need volitused õiguskomisjonile või luua eraldi komisjon, on juba arutelu objekt. Kui aga praeguse parlamendi koosseisu juures komisjone juurde teha, siis peab alati vaatama, et ka väikesed fraktsioonid saaksid nende töös osaleda. Samas peab arvestama sellistki võimalust, et erikomisjone on juba päris palju ja nende tööaeg on teatavasti reglementeeritud. Näiteks viie-kuueliikmeline fraktsioon ei saaks ühes või teises komisjonis üldse osaleda ja see on asi, mis demokraatia seisukohast on kaheldav.
Mina aga olen nõus sellel teemal kindlasti arutlema. Ma olen seda meelt, et parlamentaarse kontrolli kehtestamine prokuratuuri tegevuse üle on mõeldav. Küsimus on, mis vormis. Kas iga kriminaalasja puhul on võimalik sellisel juhul prokurör Riigikogu komisjoni ette kutsuda, selles ma natuke kahtlen. Aga kindlasti on see arutamist vääriv küsimus.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Hea minister! Siin oli põgusalt juttu prokuratuuri töö kvaliteedist, minu küsimus lähtubki sellest. Kuidas te hindate prokuratuuri töö kvaliteeti kriminaalmenetluse tõendite korjamise eestvedamisel, kui asi puudutas 2007. aasta aprillisündmuste organiseerijaid ja kõike, mis nende sündmustega kaasnevalt Tallinna kesklinnas toimus.

Kindlasti ei ole see hinnang üheselt positiivne või negatiivne. Igat asja peab vaatama konkreetses kontekstis. Eesti prokuratuur areneb tohutu kiirusega. Arvestagem sellega, kui noor ta tegelikult ikkagi on – prokuratuuri reformist ei ole ju mitte väga palju aega möödas. Eks nendele tõenditele, nende kvaliteedile anna hinnangu kohus. Ka nende vaieldavate asjade puhul me ei saa ju veel rääkida kohtu lõplikust hinnangust. Selle maakohtu otsuse, millest teie küsimus ilmselt ajendatud oli, on ju prokurör edasi kaevanud. Ootame, mida ütleb nende tõendite kohta ringkonnakohus, ja ootame, mida ütleb lõplikult Riigikohus, kui see asi ükskord sinna arutelule jõuab.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea minister! Kõikides kohtuasjades – mida aeg edasi, seda rohkem – määravad lahendi just nimelt tõendid ja nende kvaliteet. Kui aga kuulata ja lugeda meediat, siis paljudel puhkudel lööb tõendite kvaliteet paljude kohtuasjade puhul kõikuma. Millised on koolitus-, õpetus- või mis iganes meetmed ja ettevõtmised, millega mitte ainult prokuröride, vaid ka politseiametnike – see muidugi teisse ei puutu – tõendite valimise, leidmise ja hindamise oskust parandatakse? Ma saan aru, et ega Eesti Vabariigis ühtegi sellist konkreetset koolitamiskohta ei ole ja see peab olema selline omaalgatuslik tegevus, millega tõendite leidmise ja hindamise oskust parandatakse.

Aitäh, Marek! Selles suhtes sa eksid – niisugused koolituskohad on täiesti olemas. Politseil on nendeks nii Paikuse Politseikool kui ka Sisekaitseakadeemia – see on praegu Siseministeeriumile alluv õppeasutus. Prokurörid saavad oma koolituse reeglina Tartu Ülikoolist, sealsest õigusteaduskonnast, mis ei tähenda muidugi seda, et prokuröre ei võiks tulla ka teistest õigusteaduskondadest. Me oleme asunud kindlalt seisukohale, et Eesti prokuratuuris ei tohiks töötada inimesed, kel pole magistrikraadi, ja prokuröri staatusega inimestel on see kraad reeglina ka olemas. Mitte kõigil abiprokuröridel veel, aga prokuröridel küll.
Muidugi on õige, et prokurör peab oskama hinnata tõendeid, millega ta kohtusse läheb. Talle võidakse ju laua peale tuua kilode kaupa igasugust pahna – kõikvõimalikke pabereid ja minu pärast kas või fotosid või kingi. Kas nendega annab midagi kohtus ette võtta, seda peab prokurör hinnata suutma. Mitte alati ei ole see neil 100% õnnestunud, aga olukord läheb päev-päevalt paremaks. Aga te alustasite oma küsimust viitega ajakirjandusele. Soovitan siiski vähem uskuda, mis ajalehes kirjas on.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud minister! Mul on küsimus informatsiooni kohta. Kas informatsiooni kohta on kehtestatud mingi standard? Mõnd juhtumit kajastatakse pidevalt ja ühiskonnas valitseb enam-vähem arusaamine, mis juhtus ning kuidas uurimine toimub. Teised juhtumid on justkui varjatud. No comments – informatsiooni pole! Muidugi hakkab rahvas siis ise välja mõtlema, mis on juhtunud ja mis sellega seotud on. Kas on olemas mingi standard, et informatsioon liiguks õigesti ühiskonda ja avalikkus saaks sellest adekvaatselt aru?

Riik selle kohta mingit konkreetset standardit välja töötada ei saa. Kehtivas seaduses on väga selgelt öeldud, et eeluurimise andmete avaldamine on lubatud üksnes prokuröri loal. See on prokuröri otsus, mis ulatuses ta neid lubab avaldada. Aga ajakirjandusele mingite standardite kehtestamine ei ole paraku võimalik. Me peame arvestama, et meil kehtivad avaliku teabe seadus ja konstitutsiooniline printsiip, et igaühel on õigus informatsiooni saada. Ning loomulikult meediaväljaanded küsivad kogu aeg, ka tundlike asjade puhul, nii politsei kui prokuratuuri käest informatsiooni. Mismoodi nad pärast seda edastavad või saadud informatsiooni interpreteerivad, see on hoopis teine teema. Ütleme, et selles vallas on rida probleeme. Üks väga konkreetne standard on siiski olemas, see on Eesti ajakirjanduse eetikakoodeks. Võiks soovitada kõigil ajakirjanikel see läbi lugeda.

Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Hea minister! Ajendatuna Marek Strandbergi küsimusest küsin omakorda, millises mahus ja mis vormis õpetatakse Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas tulevastele prokuröridele ja muudele juristidele loodusteadusi. Tõendite kogumisel ja hindamisel on ju väga oluline tunda loodusteaduse valdkondi – bioloogiat, geoloogiat jne. Kuidas see korraldatud on?

Ma ei tea, mismoodi see praeguses õppekavas sätitud on. Kui mina kriminalistikat õppisin, siis me pidime väga täpselt teadma, millise kehatemperatuuri juures saab kipsjäljendit teha veega ja alates millisest temperatuurist tuleb seda teha viinaga. Kas see on endiselt õppekavas sees – raske öelda, ei tea. Luban järele uurida.

Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Lugupeetud minister! Ma võtan kinni soovitusest, et ajakirjandust eriti ei maksa uskuda. Minu küsimus on, kas me siis Eesti Rahvusringhäälingut nagu ei tohi enam uskuda. Miks me siis maksame neid miljoneid ja vaidleme, kui neid vähemaks jääb? Kas me peaksime nii kogu ajakirjandusse suhtuma? Te ise olete kunagi töötanud ajakirjanduses, kas me ka Kuku raadiot ei tohi uskuda, Eesti Rahvusringhäälingut jne?

Eks igaüks suhtu asjasse nii, nagu ta õigeks peab. Tõde on vaataja-kuulaja silmades. Kindlasti ei oleks nii mitmedki võimsad seisukohavõtud, mida ma olen avalik-õiguslikus televisioonis viimasel ajal kuulnud, sellises vormis 1990. aastate alguses Kuku raadios võimalikud olnud. Nende võimalikkuses ma sügavalt kahtlen.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli Aleksei Lotmani!

Head kolleegid! Mina ei ühinenud koos mitme oma fraktsioonikaaslasega kõnealuse arupärimisega mitte seetõttu, et meile tundub prokuratuuri töö läbinisti valedel alustel olevat. Julgen loota, et enamik prokuröre teeb oma tööd südamega ja korralikult. Ka liigitan ma üsna kindlalt Eesti Vabariigi demokraatlike õigusriikide kilda. Ent demokraatia on tugev vaid siis, kui me suhtume sellesse igapäevase hoolega ega pigista silmi kinni n-ö üksikute kitsaskohtade ees. Sest üksikute õigusriigile sobimatute juhtumite sallimine viib meid sammhaaval euroopalikust poliitilisest kultuurist eemale, pigem meie suurt idanaabrit iseloomustava poliitilise kultuuri suunas, kus teatud organid on kõikvõimsad ja kodanik eikeegi.
Selle vältimiseks on hädavajalik tagada tõhus ja avalikest huvidest lähtuv kontroll prokuratuuri üle. Ja kuigi parlamendi osa on siin kahtlemata oluline, julgen väita, et üksnes parlamentaarse kontrolli tugevdamisest ei piisa. Seetõttu pean vajalikuks meelde tuletada, et me oleme siin saalis juba korduvalt arutanud prokuratuuriga seonduvat. Ka minister on möönnud probleemide olemasolu. Ent nii, nagu rahvaasemiku palga sees on ebakohtadele osutamine, on ministri palga sees mitte üksnes nende olemasoluga nõustumine, vaid ka lahenduste leidmine. Seega ongi ministri töö täna arutatud probleemide lahendamine. Eesti vajab usaldusväärset õigussüsteemi ning seda usaldusväärsust tuleb hoida ja arendada. Nii et ootame härra ministrilt jätkuvat ja senisest veel suuremat aktiivsust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aleksei Lotman! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme viimase arupärimise juurde, see on Riigikogu liikmete Karel Rüütli, Mai Treiali, Villu Reiljani, Tarmo Männi ja Ester Tuiksoo s.a 27. jaanuaril esitatud arupärimine riigiprokuröri väidetava ebaseadusliku tegevuse kohta. Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Rahvaliidu fraktsioon esitas arupärimise justiitsminister Rein Langile ajakirjanduses ilmunud materjalide põhjal. Eesti Päevaleht on viitega advokaat professor Suleymanovile esitanud informatsiooni, mille kohaselt juhtiva riigiprokuröri Margus Kurmi erahuvid on olnud seotud ärimeeste Zeinalovi ja Jamalovi vastu algatatud ning kohtusse jõudnud kriminaalasjaga. Professor Suleymanovi väidete kohaselt on kohtuprotsessi materjalid võltsitud, juhtiv riigiprokurör Margus Kurm on süüdistatavaid varem tundnud ja nõudnud nendelt raha oma kinnisvarafirmale. Ajakirjanduses avaldatud materjalide põhjal on teada, et juhtival riigiprokuröril Margus Kurmil tõepoolest oli või on kinnisvarafirma. Professor Suleymanov on sellega avalikult ajakirjanduses esitanud tõsiseid väiteid kõrge riigiametniku Margus Kurmi tegutsemise kohta oma ametiseisundit ära kasutades.
Varasemast on teada, et prokuratuur on korduvalt ja suhteliselt kerge käega algatanud kriminaalmenetluse ja isikute kahtlustatavaks tunnistamise ajakirjanduses avaldatud materjalidele ja väidetele tuginedes. Peame vajalikuks selgeks teha, kas kõrge prokuratuuritöötaja Margus Kurmi kohta avalikult esitatud väidetel on mingit alust või mitte. Muidu võib jääda mulje, et kuriteod jäävad menetluseta, kui kahtlustatavad annavad prokurörile pistist või altkäemaksu. Selleks on vaja kontrollida esitatud väidete tõele vastavust, teha kindlaks faktilised asjaolud ning võtta vajadusel meetmed õiguskaitseorganite, sealhulgas prokuratuuri viimasel ajal kõikuma löönud usaldusväärsuse tagamiseks. Meil on viis küsimust, millele palume vastust.

Suur tänu, kolleeg Karel Rüütli! Palun härra justiitsministri vastamiseks kõnetooli!

Austatud juhataja! Nendele küsimustele võiks muidugi vastata hästi üleolevalt ja ühe sõnaga, aga püüan siiski järgida head parlamentaarset tava.
Esimene küsimus: "Millisel viisil Teie ministrina olete reageerinud, kontrollimaks Teie haldusalas asuva prokuratuuri juhtiva riigiprokuröri Margus Kurmi väidetavalt ebaseadusliku tegevuse kohta väljaöeldud asjaolusid?" Mina olen reageerinud täiesti adekvaatselt, jäädes rahulikuks ning lastes juhtival riigiprokuröril teha oma vajalikku ja rasket riikliku süüdistaja tööd tema menetletavates olulistes kriminaalasjades, sealhulgas ka kriminaalasjas, kus on süüdistatavatena vastutusele võetud rahvusvaheline narkootikume vedav jõuk. Justiitsministril ei ole mingisugust õigust sekkuda käimasolevasse kriminaalmenetlusse, millest tulenevalt arupärimine on esitatud. Kuna tegemist on avaliku kohtuistungiga, siis võivad kõik arupärijad soovi korral minna ja jälgida selle läbiviimist.
Kriminaalmenetlusele kehtivad reeglid, mis on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikus. Eesti Vabariigis kehtib põhiseadus, mille § 146 sätestab selgelt, et õigust mõistab ainult kohus, kes on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Ajaleheviited siiamaani seaduste hulka ei kuulu. Kui Riigikogu liikmed kõik ehk ei ole kursis kriminaalasja alustamise ja alustamata jätmise peale edasikaebamise reeglitega, mis kõik on kenasti kriminaalmenetluse seadustikus kirjas, siis advokaat, pealegi veel professor, võiks sellega kursis olla. Seega, kui austatud advokaadil on andmeid toimepandud kuritegude kohta, tuleb tal esitada kuriteoteade uurimisasutusele või prokuratuurile. Kui menetlus jäetakse alustamata, on võimalik see otsus vaidlustada ringkonnakohtus. Ajaleht ei kuulu – ja ma ei kavanda ka seadusmuudatust, et hakkaks kuuluma – menetlejate hulka, kes oleks pädev kriminaalmenetlust läbi viima, süüdistust esitama ja õigust mõistma. Kordan veel kord, et ametlikult ei ole ükski advokaat ega süüdistatav vastava kaebuse või avaldusega käimasolevas menetluses esinenud. Selliste väidete levitamise eesmärk võib olla takistada kriminaalmenetlust ja saavutada prokuröri vahetus, mida ei ole õnnestunud teha menetlusseadustikus ettenähtud protsessireegleid järgides. Kuna väites nimetatud advokaat ei kuulu Eesti Advokatuuri, siis on tema tegevusele hinnangu andmine või selle küsimine ka Eesti Advokatuuri omavalitsusorganite kaudu raskendatud.
Täiendavalt märgin, et prokuröri poolt teadvalt süütule isikule süüdistuse esitamine on kuriteona karistatav ja see peaks iga prokuröri ärgitama valvsusele mitte minna seadusega pahuksisse. Teisalt peab ka teadvalt valekaebuse esitaja arvestama enda suhtes samasuguste karmide tagajärgedega.
Teine küsimus: "Kas Margus Kurm on tunnistatud kahtlustatavaks või kas on algatatud teenistuslik järelevalve või distsiplinaarmenetlus Margus Kurmi suhtes?" Vastus: ei ole. Kriminaal- või distsiplinaarmenetluse algatamiseks kellegi suhtes peab olema piisav alus või kahtlus. Margus Kurmi suhtes ei ole alustatud ühtegi kriminaalmenetlust ja seetõttu on välistatud ka tema tunnistamine kahtlustatavaks. Samuti ei ole algatatud tema suhtes teenistuslikku järelevalvet või distsiplinaarmenetlust.
Kolmas küsimus: "Kui Margus Kurmi suhtes ei ole distsiplinaarmenetlust algatatud, siis mil määral võib olla tegemist peaprokurör Norman Aasa tahtliku tegevusetusega?" Vastan nii, et kuna distsiplinaarmenetluse algatamiseks puudub seaduslik alus, siis ei saa riigi peaprokuröri süüdistada ka selle ebaseaduslikus mittealgatamises või tegevusetuses. Distsiplinaarmenetlus algatatakse, kui ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused, kui neid ei ole, siis puudub ka igasugune põhjus vastava menetlusega tegelda. Seega kõnealusel juhul ei ole tegemist Norman Aasa tahtliku tegevusetusega. Võimalik, et advokaadi eesmärk oli oma jutuga saavutada vaid seda, et algatataks distsiplinaarmenetlus, misläbi prokurör kõrvaldataks selle läbiviimise ajaks ametist ja niimoodi pidurdataks kriminaalmenetluse läbiviimist.
Neljas küsimus: "Kas prokuratuur on kontrollinud juhtiva riigiprokuröri Margus Kurmi kinnisvaraäride ja tehingute võimalikku seotust tema poolt uuritavates kriminaalasjades süüdistatavate ärimeeste või nende lähikondsetega, sealhulgas juriidiliste isikutega?" Riigiprokurör Margus Kurm ei ole rikkunud prokuratuuriseadusega prokurörile seatud teenistuspiiranguid. Seaduse § 30 kohaselt ei või prokurör olla äriühingu asutaja, juhtimisõiguslik osanik, juhatuse või nõukogu liige ega välismaa äriühingu filiaali juhataja, samuti erakonna liige. Äriühingus osaluse osas seaduses piiranguid ei ole. Passiivse investori staatus ei ole seega prokurörile keelatud ega saa mõjutada tema usaldusväärsust, seada kahtluse alla tema sõltumatust prokurörina. Margus Kurm on oma väikeosaluse osaühingus CePe Projektid märkinud iga-aastasesse majandushuvide deklaratsiooni ning esitanud selle Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjonile.
Viies küsimus: "Milliseid samme Te peate vajalikuks, et suurendada järelevalvet prokuratuuri tegevuse üle ja kes oleks järelevalve teostaja?" Seda küsimust oleme me siin saalis täna juba käsitlenud ja see annab mulle võimaluse vastata Aleksei Lotmani repliigile, et meil oleks vaja võib-olla prokuratuuri üle järelevalvet mitte ainult Riigikogu tasemel, vaid oleks tarvis tugevdada prokuratuuri järelevalvet ka täitevvõimu poolt. See on selline trikiga asi. Kehtiva seaduse järgi on justiitsministril võimalus tõepoolest algatada teenistuslik järelevalve iga prokuröri üle, kuid ta peab selle menetluse andma üle prokuratuuri distsiplinaarkomisjonile. Siin on ainult üks erand: vabariigi peaprokuröri tegevuse suhtes viib teenistusliku juurdluse läbi Justiitsministeerium.
Kas see on piisav? Euroopa Liidus on mitu riiki, kus justiitsministri roll prokuratuuri juhtimisel on määratult suurem. Rääkimata Ameerika Ühendriikidest ja enamikust Ladina-Ameerika maadest, kus justiitsminister on reeglina ka peaprokurör. Ma toon teile näite ühest vanade õigustraditsioonidega Euroopa riigist: see on Poola, kus justiitsminister on ka peaprokurör. Ja seesama minu kolleegist justiitsminister, kes nüüd on kahjuks juba tagasi astunud, on esitanud Poola Seimile eelnõu, mille kohaselt võetaks justiitsministrilt peaprokuröri volitused ära ja prokuratuuri üle järelevalve teostamine käiks umbes samasuguste mehhanismide abil, nagu see on praegu Eestis. Nii et mudeleid on seinast seina.
Ma muidugi mõistan opositsiooni kuuluva rahvasaadiku soovi, et koalitsiooni minister tuleks valimiseelsel perioodil avalikult välja ideega allutada prokuratuur tema juhtimisele, aga teie lahkel loal jätaksin selle siiski tegemata.
Aga mis puutub Riigikogu-poolse järelevalve suurendamisse, siis nagu ma ütlesin, see on kindlasti arutelu objekt. Kui see põhiseaduskomisjonis päevakorda tuleks, siis ma meelsasti jagaksin seal oma mõtteid. See on põhiseaduslik küsimus päris kindlasti.

Suur tänu, härra justiitsminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Härra minister! Täiesti ausalt, mul ei tulnud valimised üldse meelde, kui ma sellest rääkisin. Nagu ma rõhutasin, see peab olema avalikest huvidest lähtuv. On selge, et oht prokuratuuri politiseerimiseks on väga halb oht ja seda tuleb vältida. Aga me oleme tõesti siin saalis korduvalt kaalunud seda ühte- ja teistpidi ning ootame ministrilt mingeid lahendusi, mis võiksid jääda kusagile selle Poola nüüd juba minevikku jääva ja Eesti praegu olemasoleva süsteemi vahele, nii et ühest küljest oleks tagatud prokuratuuri sõltumatus, teisest küljest aga tõhus kontroll. Kas ministeeriumis töötatakse ikka nende lahenduste kallal?

Te küsite, kas nende kallal töötatakse. Töötatakse sel moel, et sel teemal peetakse kogu aeg mõttetalguid, aga mingisugust eelnõu meil veel ei ole. Meil ei ole ka selle eelnõu koostamine ametlikus tööplaanis. Seda just sellepärast, et ka Justiitsministeeriumi spetsialistide hulgas ei ole ühest arvamust, mis suunas oleks otstarbekas liikuda. Ma põhjendaksin seda sellega, et Eesti prokuratuuri, selle uue prokuratuuri traditsioonid on äärmiselt lühiajalised. Meil ei ole veel välja kujunenud selget õiguspraktikat ka prokuratuuri suhtlemisel avalikkusega, kohtuga – see kõik on alles lapsekingades. Ilmselt ei ole otstarbekas hakata täna tegema süsteemis ka muudatusi, mis ei välista parlamendi rolli tugevdamist suhetes prokuratuuriga. Teha praegu täitevvõimus ühes või teises suunas mingeid muudatusi on meie arvates vara. Teises suunas ilmselt ei ole mõeldavgi, sest allapoole praegust otsest kontrolli ja sekkumisvõimalust minna ei ole võimalik, aga täiendav õiguste andmine ei ole praegu vist veel otstarbekas.

Palun, kolleeg Villu Reiljan!

Hea minister! Kui Rahvaliit selle arupärimise esitas, siis peaprokurör Norman Aas väitis Äripäeva lehekülgedel, et Rahvaliit laimab prokuratuuri. Rahvaliit tugines ajakirjanduses ilmunud andmetele ega ole ühtegi sõna neist välja mõelnud. Ehk te seletate mulle, lihtsale maainimesele, milles meie laim seisneb?

Mina ei saa peaprokuröri eest hakata teile seletama, milles laim seisneb. Aga vaadake, olukorras, kus üks rahvusvaheline kurjategijate jõuk on Eestis läbi viidud menetlustoimingute tulemusena purustatud ja kogu selle jõugu tuumik on Eestis vahi alla võetud, võiks aru saada, et sellises olukorras langeb kindlasti nii süüdistajatele kui kohtunikule väga suur surve. Võib-olla te saite mu vihjest aru!

Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Ega meie ei taha kellegi eest seista või kellegi vastu sõdida. Pigem on meie mure, et kui ajakirjanduses on sellised faktid esitatud, kas siis prokuratuuri maine ei ole kahjustada saanud. Kas üldsuse rahustamiseks või kindlustunde andmiseks ei oleks otstarbekas olnud läbi viia teenistuslik järelevalve ja pärast seda öelda, et kõik on korras, kõik on korrektne? Aga kui te nii kindlalt, härra minister, väidate, et muretsemiseks ei ole põhjust ja kõik on korras, siis ehk te olete ise või on äkki riigi peaprokurör kontrollinud härra Kurmile kuuluvate äriühingute majandustegevust või nende äriühingute sõlmitud lepinguid ja raha liikumist?

Ei, mina isiklikult ei ole kontrollinud. Ma usaldan oma alluvaid ja nad on mulle kinnitanud, et selle äriühinguga on kõik korras. Nagu ma ka arupärimisele vastates ütlesin: härra Kurm on deklareerinud oma pisiosaluse selles firmas alati korrektselt ja see deklaratsioon on Riigikogu korruptsioonivastase võitluse komisjonile edastatud. Selles osas ei ole mitte midagi seadusvastast.
Ma väga loodan, et Riigikogus ei teki  initsiatiivi keelata näiteks prokuröridel aktsiate või osatähtede omamine. See oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne lahendus. Ning igaühele on ju arusaadav, et kasutatakse mitmesuguseid väljamõeldisi seoses prokuröridega, kes menetlevad rahvusvahelist narkokaubandust puudutavaid asju – need trikid on teada. Rahvusvahelises narkokaubanduses liiguvad väga suured rahad. Me teame suurepäraselt, et kui Eesti president käis Aserbaidžaanis, siis oli tema vastuvõtmisel korraldatud pikett, kus nõuti vabadust Eestis justkui ebaseaduslikult arreteeritud rahvuskangelastele. See on niisugune kooliõpiku tasemel asi, et seda võiks teada. Ja kui me algataksime distsiplinaarmenetluse iga kord, kui organiseeritud kuritegevus esineb mingisuguse väitega kuskil kobrulehes, siis me peaksime Eestis asutama distsiplinaarvastutuse ja distsiplinaarmenetluste läbiviimise ministeeriumi, mida mina küll tegema ei hakka.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Hea minister! Jälgides teie optimistlikku ja emotsionaalset esinemist, käib peast läbi igasuguseid mõtteid. Teised ministrid kõik on väsinud ja kottis silmaalustega, te olete heas tujus ja lõbus. Kas te võtsite ka eelarvearuteludest ja kogu sellest kärpimisest osa? Ning kui võtsite, siis kui pikalt?

Head kolleegid! Palun jääme ikka arupärimise juurde!

Tänan väga! Mina sellel öisel kärpimiskoosolekul ei osalenud. Ma üldse loodan, et mõistus võidab.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Nagu ma aru sain – täpsustage, kui ma eksin! – avaldas organiseeritud kurjategija  midagi ajakirjanduses. Kas see kurjategija on tänaseks tuvastatud ja kinni peetud?

Ma ei ole väitnud, et organiseeritud kurjategija avaldas midagi ajakirjanduses. Aga teatavasti rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus jaguneb kaheks: ühed, kes on kinni, ja teised, kes veel ei ole. Eks siis need, kes veel ei ole, saavad ka meedia tegevust edendada.

Palun, kolleeg Tarmo Mänd!

Austatud minister! Veendunud ei-de rida – see on päris ootuspärane. Aga ma ei ole siiamaani aru saanud, kuidas te siiski seda kontrolli teostasite. Loogiline oleks alustuseks võtta ühendust isikuga, kes julgeb ajalehes kellegi vastu niimoodi süüdistuse esitada. Kas seda on vähemasti tehtud?

Lugupeetud härra Mänd! Ma kordan veel kord: kui me kõigile sellistele vihjetele hakkaksime reageerima, siis kuritegevus saavutaks oma eesmärgi.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Palun pärast minu haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis! Kõnesoove ei ole. Tänane istung on läbi.

Istungi lõpp kell 16.28.