Lugupeetud Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Kõigepealt tänud, ja vabandused selle pärast, et me ei saanud siin sel teemal vestelda eelmisel esmaspäeval, kuna ma olin lihtsalt Eestist ära. Seda suurema heameelega teeme seda täna.
Ausalt öeldes, Lembit, kui ma kuulasin seda sissejuhatust, siis ma mõtlesin, et ma räägin ka igasuguseid lugusid sellest, kus ma olen elanud, ja et kuidas sa esitatud arupärimise küsimused ja oma lood Kundast, Kunda sadamast ning praegusest tsemendi ekspordist Aafrikasse ja Ameerikasse kõik kokku viid. Aga ikkagi kuidagi traageldasid n-ö kõik kokku. Ma ei tea, kui palju sellel tegelikult arupärimisega pistmist on. Eks lõppkokkuvõttes on iga ettevõte – olen sinuga täiesti nõus – omaette elusorganism, oma mäluga, aga mis minu arvates kõige olulisem, arenguperspektiiviga ja võimalustega.
Ma vaatasin, et kokku oli kuus küsimust. Mul on ette valmistatud väga pikad ja põhjalikud vastused, aga ma teeksin lihtsalt sissejuhatavalt paar märkust ja siis saan hiljem lühemalt vastata. Ma ei tea, kusagilt on tekkinud selline arusaam ja ka sinu sissejuhatusest jäi tõenäoliselt näiteks Trivimi Vellistele, siin saalis tähelepanelikult kuulanud inimesele, mulje, et praegu käib Narva Elektrijaamades mingisugune selline ümberstruktureerimine, mida maailm pole varem näinud ja millel on mingisugused eriti salapärased eesmärgid jätta Eestimaa ilma elektrita või midagi muud taolist, et kusagilt on välja ilmunud mingid salapärased juristid ja finantsistid, kes lihtsalt n-ö harjutavad ülikoolis õpetatud teoreetiliste teadmiste abil, kuidas rakendada veel kehtivat ENSV töökoodeksi mutanti, midagi taolist. Midagi sellist ei ole. Ma kõigepealt tahan öelda siit teile ja narvakatele, et see, mis me räägime meie energeetika arengust, on ühesuunaline tegevus selleks, et me jõuaksime kaasaegsesse konkurentsivõimelisse keskkonnasõbralikku energeetikasse, et me ei vähendaks grammi võrragi oma energiajulgeolekut ja meie varustuskindlus kõikide näitajate baasil paraneks. Ma usun, et selline üldine kõlav retoorika, see on kõik üks ja see koosneb väga paljudest asjadest, mida ei ole võimalik lahus vaadata. Sinu ja teiste lugupeetute arupärimine oli tõenäoliselt ajendatud oktoobrikuu teadetest, justkui oleks Eesti Energial mingisugune koondamisplaan ja koondatakse sellepärast, et koondada. See ei vasta tõele. Eesti Energia osas – lisaks sellistele pikaajalistele arengusuundadele, mis väga oluliselt puudutavad ka Narva Elektrijaamu ja põlevkivitööstust – saame siin saalis kõnelda teatud määral, kui me jõuame energeetika arengukavaga valitsusse ja valitsusest Riigikokku. See, mis on, on tegelikult igapäevane töö. Kõik riigile kuuluvad äriühingud peavad tegelema kahe küsimusega. Üks küsimus on kindlasti suurendada efektiivsust ja tootlikkust. See küsimus ei olene sellest, kas, ütleme, ministriks on Kaljuvee või Velliste või Savisaar või Parts, see on paratamatus, sest antud juhul on valvekoeraks Konkurentsiamet. Mida suuremad on püsikulud, mida rohkem kasvavad püsikulud – selle kõik peame meie ja meie majandus kinni maksma. Küsimus on selles, kui kõrge on elektri hind. Teine küsimus on loomulikult see, et lihtsalt muutuvas ajas tuleb teha teatud otsused, et juhtimine oleks efektiivsem, ärimudelid paremad ja valmisolek arenguks selge. Ma arvan, et see, mis praegu toimub Eesti Energiaga seotud ettevõtetes, millele te viitate, ongi pigem see, mida me arutasime ka Eesti Energia üldkoosolekul – ikkagi tegelemine ettevõtte efektiivsuse ja tõhususe küsimustega. See sai paljuski alguse kõikide tütarettevõtete ja Eesti Energia juhtide soovist, aga kindlasti ka tururegulaatori ettekirjutustest. Kui te mäletate, nõupidamised elektri hinna üle olid eelmisel aastal, siis ega elektri hind sellisena, mida taotles Eesti Energia, läbi ei läinud suures ulatuses. Ja see ei ole mingisugune poliitikute teene või ministri teene, vaid see on ikkagi seotud ka tururegulaatori analüüsiga, hinnanguga erinevatele kuludele, analoogsete ettevõtete võrdlusega ja võimalike sammude kavandamisega koostöös Eesti Energia ja vastavate ettevõtete juhtidega. Konkreetsemaks minnes on see, mida Eesti Energia praegu teeb, ikkagi kõigepealt uus ärivaldkondadepõhine struktuuri rakendamine. Kogu tegevus Eesti Energias on teadupärast jaotatud nelja valdkonda: kütused, elektri ja soojuse tootmine, jaeäri ja elektriülekanded. Ümberkorralduse eesmärk on tagada suurem tootlikkus, tõhustada seni ebaefektiivseid tööprotsesse, keskendudes eelkõige valdkonna põhitegevustele ja vähendades toetavate üksuste töötajate arvu, mis on liiga suur. Ümberkorralduse käigus peavad muutuma mitmed üksused ning ametikohad. Tavaliselt on inimesed ja ettevõte huvitatud, et head inimesed jätkaksid ettevõttes, võib-olla leiaksid mõned teised töökohad, ametikohtade profiil kujundatakse natuke ümber. Aga loomulikult on ka neid, kes peavad lahkuma. Läbiviidavad ümberkorraldused aitavad vähendada püsikulude, millest olulise osa moodustavad palgakulud, osakaalu üldkuludes. Ja tegelikult, kui me räägime Eesti Energiast, Narva jaamadest, siis see mõjutab ka elektri hinda.
Nüüd mõnest valdkonnast. Mis siis täpsemalt toimub kütuste valdkonnas ehk põhiliselt Eesti Põlevkivis? Seal toimub tööprotsesside tõhustamise raames Eesti Põlevkivi administratiivsete tugifunktsioonide ümberstruktureerimine, mis seisneb mõne osakonna liitmises asjaomaste Eesti Energia kesksete teenistustega. Ma toon ühe näite. 31. märtsiks 2009 on planeeritud, et Eesti Põlevkivi ostab kogu koristusteenuse väljast sisse, 71 koristajat kaotavad töö. Ma juhin tähelepanu, et Eesti Energial ja Eesti Energia tütarettevõtetel on kõigil sõlmitud piirkondlikud kokkulepped tööturuametite ja kohalike omavalitsustega, et inimesi igati toetada, juhul kui nad ei leia tööd Eesti Energia kontsernis, et nad siis leiaksid uusi võimalusi tööturul. See on küllalt mõistlik, kui vaadata üldkoosoleku seisukohast. Vast see tark insener, kes käib ja kuuleb seda vana Stalini- või Hruštšovi-aegset põkat seal põgisemas, tunneb ära, et nüüd on midagi vaja teha. Võib-olla see nende ametikohtade kohta ei käi. Teisisõnu, kui ma vaatan ka tootmise valdkonda, jaeäri ja ülekannet, siis tegelikult, ma julgen öelda, nii tütarettevõtete juhid kui põhiettevõtete juhid kui ka vastavad nõukogud suhtuvad sellesse piisava tähelepanuga, piisava majandusliku kogemusega, et ikkagi üheksa korda mõõdetakse, üks kord lõigatakse. Põhiprotsesside oskusteavet tundvate inimeste ärasaatmine on minu arvates ammu põhja kukkunud või põhja kukkuvate äride praktika. Seda ükski tõsine eraettevõtja ega ka riigi omanduses olev äriühing enam ammu ei rakenda. Võitlus heade inimeste pärast on väga karm. Seda me teame.
Teine küsimus: "Kas vastavad ümberstruktureerimised on eelnevaks sammuks elektrijaamade ja nendega seotud ettevõtete erastamiseks?" Ma palun nüüd küsijate tähelepanu: mitte mingisugust plaani Eesti Energia erastamiseks ei eksisteeri. Te küsite korduvalt, kas Eesti Energiat planeeritakse erastada, mis loomulikult tekitab teie elektoraadis tunde päris õnnestunud, ütleme, nii sisulisest ideoloogilisest võitlusest kui ka propagandavõitlusest, kui oli NRG Energy, et siis juba kohalikud elanikud on valmis haarama sulepeade järele, et anda allkirju teie petitsioonidele. Mitte mingisugust erastamisplaani ei eksisteeri.
Kuuenda küsimuse puhul tulen ma tagasi selle juurde, et Eesti Energia vajab suurejoonelisi, suuremahulisi investeeringuid. Me elame praegu täiesti reaalses turusituatsioonis ja neid investeeringuid tuleb kuidagiviisi garanteerida, et nad pikaajaliselt ellu viia. Kui me ei leia siin usutavaid lahendusi – ja ma usun, et see saab olema energeetika arengukava üks põhilisi küsimusi –, siis tegelikult teeme me järjekordselt niimoodi, et meil on ilusad plaanid, enam-vähem arusaadavad suunad, kuhu me peame liikuma, aga asjad, reaalsed otsused jäävad toppama. Selles suhtes on minu arvates see n-ö garanteeritud finantseerimine, suurtele investeeringutele reaalselt tekkiva konkurentsisituatsiooni arvestamine ja paljud muud komponendid äärmiselt olulised, et meie energeetika areneks.
Kolmas küsimus: "Millist mõju omavad plaanitud koondamised ja ümberstruktureerimised sealsete piirkondade tööhõivele ja majanduslikule olukorrale?" Ma usun, et selle küsimuse juures võiks ju rääkida laiemalt majanduslikust olukorrast, ka Ida-Virumaa piirkonnast. Aga lihtsalt see arupärimise objekt seda ei eelda. Ma vaatasin huvi pärast Eesti Energia kujunemise lugu, kus ka üks küsijatest härra Kaljuvee on olnud osaline, ja seda, kui palju on Eesti Energias tegelikult vähendatud palgatööjõudu. Palgad on ju tõusnud, inimeste heaolu on kasvanud. Kui praegu töötab kogu Eesti Energia kontsernis suurusjärgus 8500 inimest, siis veel kuus aastat tagasi oli neid umbes 15 000. Kõik see loomulikult ei lange Narva või Ida-Viru piirkonda, aga väga suures ulatuses. Ja me võime öelda, et näete, Ida-Virumaa tööhõive on tegelikult aastast 2002, 2003, 2004 järjekindlalt vähenenud, aga inimesed leidsid töö, kas nad jäid samasugusele tööle või õppisid ümber, mingit suurt probleemi ei tekkinud. Kuna ma tean, et suurusjärgud, millest me täna räägime Ida-Virumaa piirkonna töötajate puhul, ei ole sellises suurusjärgus, nagu on toimunud seal muutused, siis ma ei näe siin erilist probleemi. Loomulikult, kui me mõtleme meie majanduse hetkeseisule ja võimalikele perspektiividele, sellele, et majanduses toimub teatud struktureerimine, töökohtade kaotus, siis loomulikult on see täpselt selline nagu iga piirkonna küsimus, aga võib-olla Ida-Viru piirkonna puhul on eriline ikkagi jätkuvalt see, kuidas me suudame viia sinna uusi investeeringuid, uusi ettevõtteid, ja et inimesed oleksid valmis ümber õppima, et kutsehariduskeskused oleksid kaasaegsed. Ma arvan, et meil on selles suhtes kogemusi. Kui n-ö muu olukord laheneb, siis ma ei näe põhjust inimestele viimset päeva silme ette manada. Ka üldkoosoleku poolt oleks tõenäoliselt vale panna Eesti Energia ja Narva Elektrijaamade juhtidele ülesanne, et kõige tähtsam on näiteks neid 70 inimese töökohti Eesti Põlevkivis hoida. Ma usun, et Tööturuamet, kohalik omavalitsus ja ka riigi erinevad meetmed aitavad nendele inimestele tööd leida. Ma usun seda. Teisisõnu, ma kindlasti ei ütle, et ühe või teise töökoha ümberkorraldamisel ei oleks mingit mõju, alati on mingi mõju, aga sel mõjul, nende otsuste mõjul tervikuna ei ole Ida-Viru majandus- ja sotsiaalelule nii suurt tähendust. Pigem on positiivne, kui me suudame vajalikud ümberstruktureerimised läbi viia, ettevõtted jällegi kaasajastada ja teha need investeeringud, mida me Narva Elektrijaamadesse oleme planeerinud nii uute katelde, renoveerimisprojektide kui ka keskkonnainvesteeringute näol. Ma arvan, et see annab ikkagi uue perspektiivi nii nendele põhitegijatele kui erilaadsetele tugiettevõtetele.
Neljas küsimus: "Kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile on teada see ülalnimetatud analüüs, mille alusel AS-is Narva Elektrijaamad muudatusi plaanitakse ja mida see sisaldab?" Ma usun, et vastus on, et suures plaanis jah. Mingisugust Eesti Energia kontserni ülest plaani ei eksisteeri. Nagu te näete, on need Eesti Energia eri üksused suhteliselt erilaadsed. Nad tegutsevad praegu juba väga erilaadsetel turgudel ja selle tõttu mingisugune üldine plaan linnukeste pärast on täiesti tarbetu. Küll aga oleme tõepoolest üldkoosolekul rääkinud, et arvestades seda olukorda, mis oli 2008 kevadel, on selge, et tuleb efektiivsust suurendada ning sellega Eesti Energia juhatus koos tütarettevõtete juhtide ja ametiühingutega tegeleb.
Viies küsimus: "Kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on uurinud või lasknud ettevõtteil endil uurida Eesti Energia ja Narva Elektrijaamade varasemaid restruktureerimisi majandusefekti lõikes?" Neid uuringuid on erinevaid. Kõige olulisem on ikkagi see, millised on ettevõtte töö tulemused, millised on perspektiivsed tegevusplaanid. Ma arvan, et kõige olulisemad on ikkagi ettevõtte majandusaasta aruande erinevad komponendid tervikuna, mis näitavad Narva Elektrijaamade puhul elektri tootmist, mahtude kasvu, keskkonnanäitajaid ja paljusid muid asju. Selles osas võib täna hinnata, et näiteks viimane majandusaasta oli kogu kontsernile vaat et üks kõige mahukamaid erinevate näitajate järgi ja ka kvaliteedi paranemine oli märkimisväärne.
