Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun, kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 43 rahvasaadikut, puudub 58.
Head kolleegid! Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kaitseminister Jaak Aaviksoo ja rahandusminister Ivari Padar.
Läheme esimese küsimuse juurde. Palun, kolleeg Vilja Savisaar, teie küsimus peaminister Andrus Ansipile!
Austatud peaminister! Vabariigi Valitsuse tööst rääkides huvitab mind ennekõike korralagedus Sotsiaalministeeriumis. Sellest ka minu küsimus. Kui me meenutame eelmist nädalat, siis te ütlesite välja, et kaalute sotsiaalministri tagasikutsumist. Nüüd ma küsingi: kas te kutsute sotsiaalministri tagasi? Kui ei, siis palun põhjendage, miks, ja veenge mind, et vähemalt teie usute, et sotsiaalminister Maret Maripuu on suuteline korralageduse ühes väga olulises valdkonnas lõpetama ja edasi töötama nii, nagu meie ootame ja nagu ka teised Eestimaa inimesed ootavad.
Vastab tõele, et ma kaalun, kas sotsiaalminister peaks jätkama sellel ametikohal või tuleks ta ametist vabastada. Kuid praegusel hetkel ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks enam motiveeritud tekkinud probleeme Sotsiaalministeeriumis likvideerima, kui on Maret Maripuu. Ja ei ole ka Maret Maripuust enam motiveeritud inimest selleks, et hoida Sotsiaalministeeriumi haldusalas ära uute probleemide teke.
Palun, kolleeg Vilja Savisaar, esimene täpsustav küsimus!
Motivatsioon motivatsiooniks, aga minu arvates on minister usalduse kaotanud ennekõike valetamise pärast. See on tegelikult juba teine juhtum. Kui me võtame lahti tänased lehed, siis näeme selgelt, et minister Maripuu püüab näidata raha kättesaamise aega tunduvalt lühemana. Tegelikkuses said inimesed oma raha kätte poolteist kuud hiljem, mitte siis, kui minister väitis. Kas ka see ei sunni teid poliitilist vastutust võtma selle põhimõtte kõrval, et ühes riigis ei tohi olla ministrit, kes valetab rahvale?
Valetamissüüdistusi ei pea ma kindlasti õigustatuks ega kohaseks. Paljud nendest inimestest, kes kinnitavad, et minister on valetanud, valetavad ise, ja valetavad teadlikult. Ilmselt viidatakse ühele 2007. aasta oktoobris-novembris kooskõlastusringil olnud eelnõule, mille puhul Sotsiaalministeeriumi IT-juht ütles, et ilmselt ei saa IT-lahendus õigeks ajaks valmis, ja sellele järgnes kantsleri kommentaar, mille sisu oli selles, et probleemid on lahendatud, aga oli vaja lisaraha leida. Lisaraha leiti. Kui see on ainus viide sellele, et minister on valetanud, siis see kindlasti ei ole kohane. See toimus 11 kuud enne seda, kui uus süsteem käivitus. Lisaks sellele oli vahetult enne 1. oktoobrit 2008 kooskõlastusringil konkreetne ministri määrus, mis kooskõlastati ilma igasuguste märkusteta. Minu silmis on 11 kuud nii pikk aeg, et sellega jõuab mitte ainult ühe, vaid mitu IT-lahendust valmis teha.
Head kolleegid! Nüüd üheksa kohapeal registreeritud küsimust, et me saaksime pärast teiste ministrite vastamise juurde minna. Palun, kolleeg Marika Tuus!
Austatud peaminister! Mul on küsimus: kui hästi te olete ikkagi kursis, et 7000 töövõimetuspensionäri ei saanud oktoobrist kuni detsembrini mingit raha – ei sotsiaaltoetusi ega pensioni? Nende jaoks ei eksisteerinud novembris pensionipäeva. Ja kas te olete kursis, et pensione ei hakatagi koju viima ei pimedatele, ei ühe jalaga inimestele, ei voodihaigetele? Selle kohta on näiteid. Abielupaaride puhul ühele viiakse, teisele ei viida, ja kui ühele viiakse tasu eest, siis võidakse raha küsida ka teise käest. Kas see on kõik teie meelest normaalne ja kui ei ole, siis kas seda on veel vähe, et sotsiaalminister tagasi kutsuda?
Hea küsija! Mul on tunne, et te ei ole probleemi olemust endale põhjalikult selgeks teinud. Jah, on ülimalt kahetsusväärne, et nende inimeste hulgas, kes esitasid taotluse oma puude kinnitamiseks pärast 1. oktoobrit 2008, tekkis 1885-l juhtumil viivitus töövõimetuspensioni väljamaksmisega. See protseduur viibis seetõttu, et IT-lahendust ei jõutud õigeks ajaks valmis. Kuid olgu öeldud, et nendest 1885-st juhust peaaegu poolte puhul õnnestus probleem lahendada viie päeva jooksul. 155 inimese puhul oli viivitus 45 päeva. Praegu ei ole töövõimetuspensionide väljamaksmisel mingeid viivitusi. Need probleemid said lahendatud juba möödunud aastal ja nõuda praegu, et probleemid, mis on juba lahendatud, saaksid lahendatud veel kord, ei ole lihtsalt kohane. Kahetsusväärselt viibis ka puuetega inimeste sotsiaaltoetuste väljamaksmine, kuna eelnimetatud infotehnoloogilistel põhjustel ei saanud inimestele toetusi kohe korrektselt määrata. Seegi puudutab neid inimesi, kes taotlesid omale toetust pärast 1. oktoobrit 2008. Kokku kannatas selle tõttu 3600 inimest, kelle kõigi probleemid on praeguseks miinimumtasemel lahendatud.
Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Toivo Tootsen!
Lugupeetud härra peaminister! Ma tean küll ühte inimest, kes oleks veel rohkem motiveeritud, et Sotsiaalministeeriumis asjad ometi kord korda saaksid. See olete nimelt teie ise, härra peaminister. Ma tahaksin küsida, kas minister Maripuu on valitsuse poole pöördunud murega, et on suured probleemid nii töövõimetuspensionide kui ka puuetega inimeste toetustega, samuti nüüd juba teravalt esile tõusnud pensionide kättetoimetamise ja kättesaamisega. Kas ta on valitsuse poole pöördunud ja kui on, siis kuidas teie juhitav valitsus on püüdnud teda aidata?
Minister Maripuu on andnud valitsusele põhjaliku ülevaate kujunenud olukorrast ja ka esitanud probleemide lahendused. Tahaksin austatud Riigikogu liikmetele meelde tuletada, et puuetega inimesi puudutavat reformi on pikka aega kavandatud ja siinjuures ma tahaksin tänada endist ministrit Jaak Aabi, kes omal ajal selle algataja oli. Tegemist on tänuväärse asjaga, kuna me teame, et probleemid puuetega inimeste toetuste maksmise vallas on märksa suuremad kui need kahetsusväärsed hilinemised, mis praegu olid. Probleemid on väga suured. Meil on puuetega inimeste jaotus omavalitsuste lõikes väga ebaühtlane, erinevus võib olla kuni 20-kordne. Me teame, et puuetega inimestest 61% on pensioniealised ja et kuni 18-aastastest inimestest on puuetega 6%. Me teame ka seda, et Eestis on puuetega inimeste osatähtsus elanikkonnas üle kahe korra suurem kui Soomes ja et uusi puudeid määratakse Eestis inimestele aastas kümme korda enam kui näiteks meie naaberriigis Lätis. Praktika, mida selles vallas üle Eesti rakendatakse, ei ole sugugi ühesugune. Ja informatsiooni selle praktika analüüsimiseks praktiliselt pole olnud. Seetõttu on infotehnoloogilised lahendused, millest on palju räägitud, äärmiselt vajalikud selleks, et me ka tulevikus jaksaksime anda abi nendele, kes seda tõepoolest vajavad, ja anda ulatuses, et sellest tõepoolest ka kasu oleks.
Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Heimar Lenk!
Härra peaminister! Ma tunnen teile kui Reformierakonna juhile kaasa, et pink on nii lühike ja peale Maret Maripuu ei ole rohkem sotsiaalala asjatundjaid, kelle saaks ministriks panna. See on kahetsusväärne ja kurb. Aga minu küsimus on: millest teil see enesekindlus, et ta saab oma tööga hakkama, kui ta pole rohkem kui aasta jooksul sellega hakkama saanud ja praegu on tulemas uued skandaalid seoses pensionide kättesaamisega? See teema kerkib ju praegu üles sama hooga nagu äsja puuetega inimeste probleem.
Ma julgen öelda, et Maret Maripuu on väga paljude probleemide lahendamisega hakkama saanud ja ka selle uue teie nimetatud probleemi puhul mina näen eelkõige asja helgemat poolt. Ma näen seda, et meil toimub praegu ühe väga ulatusliku sotsiaalhoolekandesüsteemi põhjalik auditeerimine, revideerimine. Ning minu meelest on see igasuguste toetus- ja ka maksuskeemide puhul äärmiselt vajalik. See tähendab aga, et aeg-ajalt tuleb teha revisjon.
Ma mäletan 2000. või 2001. aastast ühte ajaleheartiklit, kus kõneldi sellest, et eelarve tulusid ja kulusid pole olnud võimalik täpselt planeerida, kuna pensionisaajate registris oli 20 000 sellist inimest, keda üheski teises Eesti registris ei eksisteerinud. Ka praeguseks on Sotsiaalministeeriumiga ühendust võtnud juba selliseid inimesi, kes räägivad, et nad on kellegi pensioni juba pikemat aega volituse alusel välja võtnud. Need pensionärid ise on Eestimaalt ammu lahkunud. Ja volitatud inimesed küsivad nüüd, kuidas nemad peaksid praegu toimima, kuidas on võimalik lasta nendele inimestele pension arveldusarvele kanda. Kui inimene on Eestist lahkunud, siis ta ei ole enam Eesti alaline elanik ja riikidevaheliste lepingute alusel sellistele inimestele pensioni maksmine on absoluutselt välistatud. See tähendab seda, et muist inimesi on saanud raha, ilma et neil oleks selleks olnud seaduslikku alust.
Palun, kolleeg Helle Kalda!
Lugupeetud peaminister! Suured raskused puuetega inimeste toetuste ja töövõimetuspensioni väljamaksmisel, segadused pensioni kojukandega ja uus probleem e-tervise süsteemile üleminekuga ei ole hävitanud mitte üksi sotsiaalministri autoriteeti. See kõik on kahandanud märkimisväärselt valitsuse kui terviku usaldusväärsust nii meie riigis kui nüüd juba ka rahvusvahelises ulatuses. Arvestades seda, et sotsiaalminister on ikkagi valitsusliige ning kohustus tagada valitsuse toimimine lasub ju teil, peaminister, siis selline küsimus. Kui te ütlete, et sotsiaalminister on oma tööga hakkama saanud, siis kas ei peaks hoopis teie tagasi astuma, et valitsuse mainet tõsta?
Teie mure valitsuse maine pärast on muidugi liigutav. Tavaliselt püüab opositsioon seda mainet madaldada ja sellega te ka praegu väga aktiivselt tegelete. E-tervise rakendamine Eestis on unikaalne, ainulaadne terves maailmas. Praeguseks on olemas seaduslikud alused selle süsteemi rakendamiseks ja ma olen kindel, et see rakendub käesoleva aasta jooksul, nii nagu on kavandatud. Protsess on käivitunud, ja minu hinnangul pöördumatult. E-tervise programmi rakendamisest võidavad eelkõige arstiabi vajavad Eesti inimesed, aga see teeb lihtsamaks ka arstide töö.
Palun, kolleeg Kadri Simson!
Lugupeetud peaminister! Ka mina arvan, et sotsiaalministri isik on ainult väike osa praeguse valitsuse probleemidest. Teie koalitsioonipartnerid on öelnud, et kuna valdav enamik vähem kui kaks aastat tagasi kokkulepitud koalitsioonilepingu punkte enam ei kehti, siis oleks aeg koalitsioonileping üle vaadata. Teie isiklikult olete tuntud kui mees, kes väga kiiresti oma seisukohti muudab. Kas te ei arva, et valitsusel oleks hädasti vaja uusi sihiseadeid ja selleks tuleks koalitsioonilepet teie kolme vahel uuendada?
Koalitsioonileping ei ole kindlasti mingi kivisse raiutud seisukohtade kogum. Loomulikult tuleb muutuvas ajas selles dokumendis korrektiive teha, kuid põhiolemuselt jääb see muutmata. Põhiline koalitsioonilepingus on väärtushinnangud, mida koalitsioonipartnerid jagavad. Me ei ole oma väärtushinnanguid muutnud, need on samad kui siis, kui me koalitsioonilepingu allkirjastasime.
Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!
Austatud peaminister! Meil pole mure ainult valitsuse pärast, vaid ka inimeste pärast, kes meie poole pöörduvad. Viimasel ajal on ju Sotsiaalministeeriumi tööga seotud üks skandaal teise järel. Kuna ka minu poole on paljud inimesed pöördunud, tahan küsida teie käest väga konkreetselt: kas 1. aprillist lubatud pensionikasv 14%, mis toob riigieelarvesse 2,5 miljardit lisakulu, ikka tuleb? Teie koalitsioonipartnerid on öelnud, et veebruaris tuleks juba lisaeelarve vastu võtta ja kärpida eelarvet vähemalt 8 miljardi krooni võrra. Kas meie eakad inimesed võivad kindlad olla ja teie peaministrina annate sõna, et me pärast 1. aprilli ei hakka arutama, mis on tegelikult pensionitõusuga juhtunud?
Pensionitõusu vähendamine peaks küll olema see kõige viimane, mille abil riik kulutusi kokku hoidma hakkab. Kokkuhoiu kohti on teisigi. Mina juba rääkisin teile korralagedusest, mis on seotud puuetega inimestega. Teatud valdades on sellest toetusest kujunenud lihtsalt üks 40% elanikest hõlmav lisasissetulek ja seda kindlasti ei saa normaalseks pidada. Meil on väga paljud sotsiaaltoetused lausalised. See tähendab, et kõigile makstakse võrdselt. Võrdselt saavad nii need, kes sünnivad, kui ka nende pärijad, kes surevad. Kõigi surnud inimeste pärijad saavad 3000 krooni matuste korraldamiseks sõltumata sellest, kas pärijad pärivad ainult võlad või pärivad miljardeid – meie riik maksab kõigile võrdselt 3000 krooni. Sellist süsteemi ei saa kindlasti pidada maksumaksja raha efektiivseks kasutamiseks.
Palun, kolleeg Mai Treial!
Lugupeetud peaminister! Te valdate suurepäraselt protsente ja muid näitajaid, kui palju meil on puudega inimesi ja kuidas need arvud on muutunud. Kuna te näete, et nood arvud on nii suured, siis teate, et kindlasti tuleb toetusi kärpida, puudeastmeid madaldada jne. Mulle tundub küll, et see oleks nagu Gabrovo kassi lugu: kui tahetakse, et toast liiga palju sooja välja ei läheks, siis lõigatakse kassil saba lühemaks. Võib-olla te ikkagi analüüsiksite, mis on need põhjused, miks meil on nii palju terviseprobleemidega inimesi. Ka jätsite te selgelt vastamata eelküsijale: kas te toetate sotsiaaldemokraadist rahandusministrit? Kas pensionikärped tulevad või ei tule?
Vastus viimasele küsimusele on, et ei. Puuetega inimeste osatähtsus Eesti elanikkonnas on väga suur. See on erakordselt suur ka võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Ja kindlasti ei saa me praeguse korraga rahul olla. Ma ei taha sugugi pisendada Sotsiaalministeeriumi suurt möödalaskmist, mis viis selleni, et osa inimesi ei saanud kätte nendele seaduse alusel määratud puudega inimese sotsiaaltoetust. Kuid probleem on veelgi suurem. Nagu juba öeldud, puuetega inimeste osatähtsus elanikkonnas erineb kohalike omavalitsuste lõikes 15–20 korda. Maakondade lõikes on see erinevus ka viiekordne. Seda on väga palju! Kui oletada, et kunagi hakatakse puuetega inimeste toetusi maksma praegu kehtivate reeglite järgi ühtsetel alustel, siis kindlasti see ühtlustamine ei toimu praegusel miinimumtasemel, mis valitseb Harku ja Viimsi vallas ning Ruhnu saarel, kus on kõigest 2,3% puuetega inimesi. See ühtlustamine ei toimu küll maksimumtasemel – Peipsiääre valla näitaja on 40% –, vaid 20% peal. Seega me peaksime endalt küsima, kas meie ühiskond on võimeline maksma puuetega inimeste toetusi nii paljudele inimestele ja kas meie ühiskond on võimeline maksma veel 20%-le hooldajatasusid. Ning kas see on ka põhjendatud? Säärane analüüs seisab Sotsiaalministeeriumil veel ees. Aga et seda analüüsi teha, vajab Sotsiaalministeerium informatsiooni, mis on usaldusväärne ja mille puhul andmed on võrreldavad ja analüüsitavad.
Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Lugupeetud peaminister! Minu arvates on Maret Maripuu üldiselt soliidne ja meeldiv naisterahvas. Aga üleeile siin arupärimistele vastates – ma pean ennast suhteliselt suurte kogemustega juhiks! – ei jätnud ta korrakski sellist muljet, et ta saab ministeeriumi juhtimisega edaspidi hakkama. Ta oli närvis ja ta ei saa sellega hakkama, uskuge mind. Ma olen näinud inimeste tõusmist mitmesugustele ametipostidele ja sealt langemist. Miks te teda piinate? Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Laske ta vabaks, ta toibub ja teeb teil parteis ka edaspidi tublit tööd. Mis te sellest arvate?
Teile ta jättis sellise mulje, mulle ta seda muljet pole jätnud. Mina usun, et ta võib tekkinud probleemide lahendamise ja uute probleemide tekkimise ärahoidmisega hakkama saada küll. Ma ei pea võimalikuks vabastada ministeeriumis korraga kohalt kantsler ja minister. Ma kujutan ette, et võib-olla mõni poliitik naudiks seda, kui kuskil tekib kaos, kuid mina nende hulka ei kuulu.
Palun, viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kalev Kallo!
Härra peaminister! Oma vastuses te põhjendasite, et Maripuu on kõige sobivam jätkama seetõttu, et te ei tea rohkem motiveeritud inimest kui tema. Kas tal siis, kui ta ametisse pandi, ei olnud motivatsiooni? Kui polnud, siis tekib küsimus, miks ta ametisse pandi, kui tal selleks tööks motivatsioon puudus. Väljaspool seisjale jääb mulje, et lisaks motivatsiooni puudusele on tal suur puudus juhtimisoskusest ja, julgen öelda, samuti vastutustundest. Sellest ka minu küsimus. Motivatsiooni ta nüüd sai, aga millest tuleb veendumus, et inimesel, kellel seni pole juhtimisoskust olnud, see üleöö tekib? Ning et tal tekib ka vastutustunne seda tööd edaspidi edukalt teha. Peale motivatsiooni oleks neidki omadusi tarvis. Millest see veendumus, et need nüüd äkki tekivad?
Ei maksa arvata, et üks minister alustab reforme seetõttu, et tal on elu igavaks läinud. Kindlasti on Sotsiaalministeeriumis algatatud reformid vajalikud. Näiteks e-tervise programmiga tegelemine ei tule sellest, et ministril või ministeeriumil pole midagi muud targemat teha. Ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste endise süsteemi revideerimine ei tulnud mitte sellest, et kõik oli väga hästi, ent ühel päeval tuli ministril – ma ei tea küll, kas Jaak Aabil või Maret Maripuul – pähe mõte hakata inimesi kiusama. Probleemid on laiemad, neid probleeme ma kirjeldasin. Selleks, et leida probleemidele lahendusi, oli Sotsiaalministeerium lihtsalt sunnitud reforme alustama. Ja kui karistada kõiki neid, kes tahavad midagi paremaks muuta, siis võib saavutada olukorra, kus mitte keegi ei julge enam mingeid reforme ette võtta. Ma arvan, et see ei ole õige.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine on kolleeg Karel Rüütli küsimus rahandusminister Ivari Padarile. Palun!
Hea minister! 2008. aasta riigieelarve muutmise seaduse puhul tegi Rahvaliit ettepaneku suunata kassareservi 4 miljardist kroonist 150 miljonit selleks, et võimaldada puhkust eluasemelaenu intressi maksmisel. Nüüd on rahandusminister ja sotsiaaldemokraadid asunud seda ideed toetama, võib öelda, et samal kujul. Minu küsimus on: miks Rahandusministeerium eesotsas rahandusministriga tookord seda Rahvaliidu ideed ei toetanud? Tuletan meelde, et Rahvaliidu muudatusettepaneku poolt hääletas siin saalis 27 rahvasaadikut, vastu oli 37 inimest, sealhulgas 6 sotsiaaldemokraati. Miks te siis ei toetanud seda Rahvaliidu ideed? Kui oleks toetanud, oleks intressi maksmise puhkus praegu reaalsus.
Mis on rahandusministri mure? Rahandusministri mure on, et praeguste eelduste kohaselt kasvab töötus tänavu tunduvalt, aga meil on tublisid peresid, kes headel aegadel on võtnud eluasemelaenu. Oleks väga vaja, et neil oleks oma eluasemelaenudega hakkama saamisel paindlikkust otsida uusi väljakutseid, otsida uusi töökohti ja võimalusi ka ümberõppeks. Ning sellel perioodil peaks olema tagatud, et nende eluasemed neile alles jäävad. Iseasi on, millised on moodused, mille abil seda turvalisust saaks garanteerida. Olen kohtunud kõikide Eesti juhtivate pankade esindajatega ning saanud üheselt arusaadava kinnituse, et pankadel on vastutustunnet olla keerulistel aegadel paindlik ja kriisisituatsioonides laenuvõtjatele vastu tulla. See on andnud mulle usku, et 2009. aastal on võimalik neid probleeme lahendada.
Mis puutub edasistesse arengutesse, siis loomulikult peab riik seisma selle eest, et inimesed tunneksid ennast praegustes oludes turvaliselt. Kogu selle informatsiooni valguses oleme me välja töötanud võimalikud ettepanekud lisagarantiide andmiseks. Kui rääkida eluasemelaenu intressi määrade ajutisest vähendamisest, siis on selge, et meiepoolsed ettepanekud ei ole tehniliselt samad, millega Rahvaliit omal ajal välja tuli. Igal juhul me väldime garantiide andmisel üleliigseid kulusid riigieelarvele, sest on selge, et riigieelarves raha ei ole.
Palun, kolleeg Karel Rüütli, esimene täpsustav küsimus!
Ma lihtsalt tuletan meelde, et Rahvaliit nägi seda võimalikku probleemi ette juba 2008. aasta suvel, mil me esimest korda sellest ideest hakkasime rääkima. Rõhutan veel kord, et kui me mullu aasta lõpus lisaeelarvet tegime, siis see raha oli olemas. Aga igal juhul on see idee tervitatav ja me päästaksime väga paljud perekonnad katastroofist, kui me suudaksime selle ellu viia. Aga minu küsimus on: kuidas me kõik koos – sotsiaaldemokraadid, Rahvaliit, Keskerakond, ka rohelised, kes on seda ideed toetanud – suudaksime selgeks teha Reformierakonnale ning Isamaa ja Res Publica Liidule, et seda abinõu on hädasti vaja ja see päästaks väga paljud perekonnad?
Ma ei kahtle selles grammigi, et ka meie koalitsioonipartnerid saavad probleemi sisust väga täpselt aru. Kõik mõistavad, et hetkel, kui inimesed on töökoha kaotanud ja otsivad uut väljundit, peab olema mingi puhver, et eluasemed säiliksid. See peab olema, kui soovitakse suurem eluase väiksema vastu vahetada või mõnevõrra ülepaisutatud kuludes korrektiive teha. Paindlike lahenduste otsimine on oluline nii sotsiaaldemokraatidele kui ka Reformierakonnale ning Isamaa ja Res Publica Liidule. Aga selge, et esimene etapp on siin kliendi ja panga vahelised suhted, ja need on suhted, kuhu riik ei tohi suurt sekkuda. Kõigepealt peavad olema need suhted läbi räägitud. Pangad on paindlikkuseks valmis, mitte kellelegi ei ole vaja tühjalt seisvaid kortereid, tühjalt seisvat kinnisvara. Kõik pangad on huvitatud sellest, et neid lepinguid oleks võimalik positiivselt jätkata. See on kogu töö esimene etapp. Teine etapp on võimaliku garantiisüsteemi väljatöötamine, kui olukord halveneb ja töötute arv suureneb. Tuleb mõelda, millised saaksid siis olla riigi garantiid ajutiste intressileevenduste rakendamisel.
Palun, kolleeg Karel Rüütli, teine täpsustav küsimus!
Hea minister! Palun vastake ausalt, kas te ka tegelikult tahate seda eluasemelaenu intressi maksmise puhkuse ideed juurutada või on tegemist ettevalmistava kampaaniaga, mille käigus soovite sillutada endale teed europarlamendi valimistel, nii nagu väga paljud on spekuleerinud?
Ma olen juba kahes vastuses väga selgelt oma seisukoha ära öelnud. Ma näen probleemi ja näen, et probleemile tuleb leida paindlikke lahendusi.
Head kolleegid! Kohapeal registreeritud küsimusi on palju, aga teema on ka huvitav. Luban praegu 10 küsimust ja loodan, et me jõuame ka kaitseministri vastuste juurde. Palun, kohapeal registreeritud küsimus, Marika Tuus!
Austatud rahandusminister! Me loeme tänastest lehtedest, et eurole üleminekuks on kavas teha eelarves põhjalikke kärpeid. Te nimetate siin kindlasti ära pensionitõusu ja ka vanemahüvitise ülempiiri külmutamise. Hansapanga analüütik Maris Lauri on tänases lehes öelnud koguni, et ega ei pea pensione vähendama, piisab nende külmutamisest. Kui kindel te praegu pensionide külmutamises olete? Milline on teie seisukoht? Ja kuidas see läheb kokku peaministri omaga?
Ma ütleksin niimoodi, et meie ees seisvad probleemid on märksa suuremad ja laiemad, kui on üks või teine kuluartikkel eelarves, olgu selleks kas või nii suur ja nii paljusid inimesi puudutav kuluartikkel nagu pension. Selge, et valitsus peab leidma paremaid ja optimaalseid lahendusi, kuidas keerulisest majandusolukorrast välja tulla. Selge, et põhivahend on eelarve ja eelarvepoliitika, eelarvekulude kontroll, ja kõik, mis eelarvepoliitikas sellel aastal vastu võetakse, saab olla valitsuse ühene ja konsensuslik otsus. Iga sisuline rida riigieelarves on tegelikult poliitiline otsus. Milliseid poliitilisi otsuseid valitsuses lõpuks tehakse, seda näitab lähim aeg. Ette rutata ei saa – ärme unustame, et täna on 14. jaanuar.
Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!
Austatud rahandusminister! Praegu on näha, et valitsuse eelarvepoliitika siht on kõvasti, isegi kramplikult kokku hoida. Sama on püüdnud teha teised Balti riigid ja Island. Saksamaa, Prantsusmaa, USA, Austria ja teised edukad riigid aga üritavad oma majandust päästa riigieelarve suurendamise abil. Nüüd on need kokkuhoiuriigid – teised Baltimaad ja Island – pankrotieelses seisus. Ega ometi meid niisugune häda ei ähvarda? Tõe huvides tuleb öelda, et peaminister on rääkinud eelarvepoliitikat käsitledes ka finantsstiimulitest. Isiklikult mulle ja küllap ka paljudele teistele see väga meeldib. Kas teie kui rahandusminister oskate öelda, milliseid finantsstiimuleid meie eelarve sisaldab, et ka eelarve kaudu saaks majandusseisu mõjutada, nii nagu seda on tehtud Saksamaal, Prantsusmaal, USA-s ja Austrias? Mis need võiksid olla?
Ma saan aru, et te räägite finantsstiimulitest selles kontekstis, et mis meil majandust turgutada võiks. Üksi EAS-i eelarves on meil selleks vahendeid plaanitud 5 miljardit krooni, täpsemalt 5,2 miljardit krooni. Seega väita, et tänavuses eelarves ei ole stiimulit, pole alust – see on selge.
Muidugi, riigid on erinevad ja iga riigi olukord on unikaalne. Kuigi üldine foon on kõigil praegu üks. Järgmisel teisipäeval sõidan ma Brüsselisse Euroopa Liidu rahandusministrite kokkusaamisele ja kujutan juba ette, et seal arutatav teema on üks: krediidi kättesaadavus, pankadevaheline usaldus, pankade klientide vaheline usaldus. Millised on eri riikide võimalused olukorrast välja tulla, sõltub paljuski sellest, milliseid poliitikaid on nad varem kasutanud, kui edukas, kui tugev on nende majandus seni olnud. Meetmed, mida saab näiteks Saksamaa kasutada, ei pruugi Eestis võimalikud olla.
Kui rääkida usaldusest, siis sellega seostub üks natuke äraleierdatud, aga nüüd prioriteetne teema: see on euro kasutuselevõtt, Maastrichti kriteeriumid. Ja selles kontekstis ei saa me lubada endale kulutusi, mis viiksid eelarve defitsiidi üle 3%. Teiselt poolt ei saa me lubada endale maksutõuse, mis administratiivselt mõjutaksid inflatsioonikriteeriumi täitmist.
Palun, kolleeg Tarmo Mänd!
Austatud minister! Kui palju me oleme teid ja valitsust hoiatanud, et eelarve ja maksupoliitika pole reaalsed! Kõik ongi läinud nii, nagu me oleme siin saalis rääkinud ligi kaks aastat. Kriis on käes, ja mitte ootamatult. Täna saime teada, et eelmise aasta põhieelarvet aluseks võttes on tegelik puudujääk 11,2 miljardit, mis on ligi 12%. Nüüd räägime Maastrichti 3%-st ja euro kasutuselevõtust. Ma julgen öelda, et unistada ei ole keelatud kellelgi. Lugesin täna teie väljaütlemist ajakirjanduses: te avaldate arvamust, et kohe tuleks kärpida 5–6 miljardit, aga ootame ära kahe kuu laekumised. Selle kahe kuuga ei laeku midagi, küll aga jõuavad targemad ministrid eelarve rakendada. Kas te ei arva, et kärbetega tuleks hakata tegelema kohe ja praegu?
Julgen teile ette kanda, et Rahandusministeeriumis ongi muude teemade kõrval kõige prioriteetsem teema pidevad eelarve muudatused. Ka praegu valmistatakse ette võimalikke 2009. aasta eelarve muudatusi. Kust te võtate 11,2 miljardit krooni, mina ei tea. Minu andmetel on 2008. aasta kulude ja tulude vahe 5,2 miljardit krooni, mis ei ole hea näitaja. See on väga selge punane tuli, mis annab märku, et majanduskliima on jahenenud. Kliima on jahenenud kogu Euroopas, kogu maailmas. Kõik, ka Euroopa Liidu liikmesriigid on oma prognoose halvendanud, samuti Euroopa Komisjon. Kõike seda tuleb arvesse võtta. Ma väga ootan parlamendilt – nii opositsioonilt kui ka koalitsioonilt – konkreetseid ettepanekuid selle kohta, kuidas 8 miljardit kokku hoida.
Palun, kolleeg Mailis Reps!
Hea rahandusminister! Siin on selliseid küsimusi ennegi küsitud, nagu nüüd mina esitan. Mõni nädal tagasi oli mul võimalus rääkida heade kolleegidega sõsarparteist, Soome sotsiaaldemokraatidega. Nendel on väga selgelt prioriteediks seatud siht püüda väikestes maakohtades, regionaalselt või sotsiaalselt mahajäänumates piirkondades töökohti hoida. Riik on võtnud selle prioriteediks ja töötab selle kallal. Kas Eesti valitsuses on arutatud, kuidas saaks riik aidata väiksemates asulates ja vaesemates piirkondades töökohti hoida ja luua?
Kui võtta aluseks see, mis nii praegune valitsus kui ka varasemad valitsused on kõnealuse sihiga kõige suuremas mahus teinud, siis võib-olla on see Euroopa Liidu struktuurifondi vahendite kasutusele võtmise eeltöö. Näiteks maaelu arengukava kontekstis käivitatud tegevused on olnud suunatud maapiirkondadesse. Nendest on kindlasti palju kasu olnud, et uut initsiatiivi ja uusi töökohti tekitada. Tulemuslikud on ka muud ettevõtluse toetamise meetmed, näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse abinõud. Selge, et need on suunatud uute töökohtade loomisele ja ma usun, et sellest tuleb ka head ja meile vajalikku väljundit.
Palun, kolleeg Marek Strandberg!
Hea rahandusminister! Selliste toetusmehhanismide puhul lepitakse kokku ja otsustatakse seaduse põhjal potentsiaalsed mahud, kui suures ulatuses toetusi, näiteks laenutoetusi või lisagarantiisid antakse. Palun öelge, kas riigi kohustusena läheb sellisel juhul kirja too üldine summa, mille ulatuses kohustusi on otsustatud võtta, või konkreetsed realiseerunud kohustuste või garantiide andmise summad, mis on kirjas konkreetsetes lepingutes.
Kui langetatakse otsus teha konkreetseid kulusid, siis need lähevad riigi kohustustena kirja. Selge, et praeguses kontekstis, kus me oleme võimalike ettevõtluse toetamise ja lisagarantiide andmise pakette analüüsinud, oleme me seadnud eelduseks, et need saaksid olla kajastatud finantseerimistehingutena ega kajastuks otseste kuludena, mis suurendaksid valitsussektori defitsiiti.
Palun, kolleeg Rein Ratas!
Hea rahandusminister! Kuidas võib mõjutada jätkusuutliku riigieelarve koostamist ja riigieelarve realiseerimist hiljutine juhtum, kus ühe ministeeriumi kantsler sai halva töö eest noomituse, seejärel ta vabastati ametist, andes samas ligi kolmandik miljonit krooni valuraha? Ei ole oluline, kas kantsleri süü vastas topeltkaristusele või oli tegemist hoopis fabritseeritud süüga ja kantsleri ohvriks toomise mõningase kompensatsiooniga. Olen rääkinud.
Lood on nii, et praegune seadustik näeb kantslerite sellisel viisil vallandamisel ette kompensatsiooni. On iseasi, kas on aeg seda seadustikku muuta ja teha see ajale ning rahva õiglustundele rohkem vastavaks. See on omaette teema. Praegune seadustik ütleb nii ja me peame käituma vastavalt õigusaktidele.
Palun, kolleeg Jaan Kundla!
Austatud minister! Peaministri esinemisest sai selgeks, et eelarvekärpeid ei tehta ettenähtud pensionitõusu arvel. See on väga hea, selle eest avaldan lausa isiklikult tänu! Kuid küsimus on, millised valdkonnad siis oleksid järgmised, mille arvel kärpeid tehakse. Kas on juba olemas mingi pingerida?
Loomulikult on olemas ettepanekud, mis Rahandusministeerium esitas 2009. aasta riigieelarve teise ja kolmanda lugemise vahel. Pakkusime välja lisakärbete võimalused. Mis puutub veel täiendavatesse kärpekohtadesse, siis see valik, nagu ma juba ütlesin, on koalitsiooni üksmeelse otsuse tulemusel langetatud. Aga mul on hea meel, et täna on siiski alles kaks nädalat uue aasta algusest mööda läinud, aga kõik, ka parlamendiliikmed, avaldavad eelarve täitumise teemal aktiivselt mõtteid. Eelmise aasta tegelik laekumine on kindlasti indikatsioon, mis viitab majanduskliima järsule jahenemisele. Aga täna on veel vara rääkida kohtadest, kus on võimalik kärped kokku leppida. Elame edasi.
Palun, kolleeg Lauri Laasi!
Austatud minister! Teie kolleeg Andrus Ansip sai hakkama minu arvates väga sümpaatse sammuga ja lubas meedias, et eraõiguslikud pangad ei hakka peresid nende makseraskuste tõttu tänavale tõstma. Tahaks ka teie käest teada, kas olete valmis meile siinsamas ja üheselt kinnitama, et pangad ei hakka peresid makseraskuste tekkimisel massiliselt tänavale tõstma.
Kui ma annaksin teile praegu veksli, et 100%-liselt pangad ei hakka võlgnikke elamispinnalt välja tõstma, siis ma valetaksin teile ja te avaldaksite mulle umbusaldust. Loomulikult on situatsioonid väga erinevad. Kui seni korralikult oma kohustusi täitnud peres on üks või mõlemad pereliikmed koondatud ja sattunud makseraskustesse ning neil on ülal pidada ainult üks kinnisvaraobjekt, siis ma usun, et olukorra lahendamiseks otsitakse paindlikke ja mõistlikke lahendusi. Usun seda, tuginedes kõikidele nendele kohtumistele, mis mul pangajuhtidega on olnud. Aga laenajate hulgas on kindlasti selliseidki inimesi, kes ei ole ka seni oma kohustusi korrektselt täitnud, ja nende eest ei tarvitse mitte keegi vastutust endale võtta.
Palun, kolleeg Keit Pentus!
Lugupeetud minister! Rahandusministrile on seadusega antud õigus halvenenud maksulaekumiste tingimustes kas piirata või külmutada ministeeriumidele tehtavaid väljamakseid riigikassast. Kas te plaanite seda võimalust või õigust kasutada või olete juba kasutanud, et me ei oleks paari kuu pärast olukorras, kus me peame hakkama arutama või seaduseks vormima riigieelarve kärpeid, aga tuleb välja, et esimese paari kuuga on kõik suuremad kulutused juba kas hangete või lepingutega ette ära seotud? Kas teil on plaan seda seadusega antud õigust kasutada või olete juba kasutanud?
Loomulikult me jälgime võimalikke tendentse, et soovitakse aasta alguses kas teha väljamakseid suuremal määral või siis fikseerida kohe terve aasta lõikes, milline hakkab olema väljamaksete graafik. See on selge! Aga kui me räägime võimaliku eelarvedefitsiidi ületamise piiramisest, siis siin ei piisa teps mitte sellest, et rahandusminister on kraani kinni pannud ja kulutusi ei tee. Need peavad olema seadusega fikseeritud otsused. Seadusega fikseeritud otsused ehk siis eelarvemuudatused on need, millega me saame tõestada, et meie eelarve defitsiit on lubatud piires.
Palun, viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Ester Tuiksoo!
Austatud minister! Kõigepealt tahan teile tunnustust avaldada selle eest, et te tunnistate vajadust eluasemelaenu intresside maksmisel puhkust võimaldada. Aga mis ajendas teid nüüd seda ideed toetama? Rahvaliit tuli selle mõttega juba sügisel välja, miks teil sellele seisukohale jõudmine nii kaua aega võttis?
Lugupeetud proua rahvasaadik! Kui analüüsida seda diskussiooni, mida on peetud siit puldist ja ka Rahvaliidu poole pealt alates sellest, kui ta esimest korda teema siin saalis püstitas, siis ei saa küll ütelda, et ma olen probleemi eitanud. Ma olen endiselt seisukohal, et inimestel on kõige parem täita oma kohustusi siis, kui nende töökohad ja nende palgad säilivad. Nii püsiks ka stabiilsus. Olen praegugi seda meelt, et see on kõige parem meede. Kui seda meedet ei õnnestu piisavalt rakendada ja tekivad olukorrad, mida ma olen siin mitmel korral kirjeldanud, siis on mõistlik, et leitakse paindlikke lahendusi. Inimesed saaksid kuni uue töökoha leidmiseni leevendust oma kohustuste täitmisel. Aga paratamatult on ka sellel kindlasti oma ajalised piirid. Nii et väita, et ma olen nende asjade arutamisel oma positsiooni kardinaalselt muutnud, pole õige.
Suur tänu härra rahandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Nüüd on kolleeg Kadri Simsonil võimalik esitada küsimus kaitseminister Jaak Aaviksoole, kellel on ka siin saali rõdul hulgaliselt toetajaid.
Lugupeetud kaitseminister! Sel nädalal tõusis ajakirjanduses üles pikalt lahendamata probleem, mis on seotud Kaitseministeeriumi kaitseväeobjekte valvavate kaitseliitlastega. Nimelt töötavad nad töölepingu alusel sisuliselt tsiviilisikutena ja see seab nad oma ülesandeid täites väga raskesse olukorda. Kaitseliitlastest valvurid võivad relva kasutada vaid relvaseaduse alusel ehk siis seaduse järgi ei ole neil tegelikult õigust valvataval objektil tabatud võõrast relva ähvardusel peatumagi sundida. See puudutab 500 kaitseväelast ja 35 objekti kaitsmist. Kas te olete selle probleemiga tegelnud? Ja kui olete, siis mis takistab muutmast tööülesandeid täitvaid kaitseliitlastest valvureid kaadrikaitseväelasteks?
Alustaks võib-olla sellest, et niisugune õiguslik mitmeti tõlgendatavus on tõepoolest olemas ja kahjuks on see ebamäärasus kestnud aastast 2003. Ma arvan, et see saab lähiajal piisavalt selgelt lahendatud. Kuidas konkreetselt, ei saa ma täna siin veel öelda. Nagu ma hetk tagasi just lubasin, saab see lähiajal ehk lähinädalatel selgema regulatsiooni. Aga ma arvan, et seda probleemi ei tohiks ka üle dramatiseerida. Niisugune ebamäärane olukord ei ole siiamaani siiski takistanud täitmast neid ülesandeid, mis seadusega on Kaitseliidule pandud. Nagu ma juba ütlesin, ei ole see tõlgendus ühene, erinevad juristid on erinevatel seisukohtadel. Aga probleem tuleb lahendada ja ma jagan seda muret, et möödunud viie aasta jooksul ei ole selgust majja toodud.
Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! See õiguslik tõlgendamine on tõepoolest keeruline. On väidetud, et üks põhjus, miks ei soovita suurendada kaadrikaitseväelaste arvu, on see, et Eesti riik on võtnud kohustuse hoida 8% rahuaegsest maaväe koosseisust välisoperatsioonidel. Te olite möödunud aasta lõpus puhkusel ja teie asemel kaitses Iraagi missiooni pikendamist välisminister Urmas Paet, kes jättis suhteliselt lahtiseks küsimuse, milliseks kujuneb Eesti ja Iraagi vaheline vägede staatuse leping, mis annab meie kaitseväelastele õiguse Iraagis olla. Tänasel päeval on seal ainult kolm Eesti kaitseväelast NATO treeningmissioonil ja USA juhitavas koalitsioonis pole kedagi, sest seda kahe riigi vahelist lepingut pole. Kas te valgustaksite Riigikogu, kui kaugel see leping on ja millal ta jõuab ratifitseerimiseni?
Alustaks kõigepealt sellest, et tõepoolest, praegu viibib Iraagis lisaks Ühendriikide väekontingendile, kellel on vägede staatuse leping, NATO väljaõppemissioon, mille koosseisus on kolm Eesti kaitseväelast. Ka NATO peab praegu läbirääkimisi, et oma väljaõppemissiooni õiguslikku staatust täpsustada. Inglismaa, Austraalia, Eesti, Rumeenia ja Salvador, kellele Iraagi valitsus on esitanud palve jätkata sõjalist koostööd, on nende läbirääkimiste pidamisel erinevas faasis. Loodan väga, et lähinädalatel saab selgeks, missuguses vormis jätkub Eesti kaitseväe koostöö Iraagi Vabariigiga. Rõhutaksin ka, et praegusel juhul ei ole enam tegemist Iraagis viibimisega USA juhitava koalitsiooni koosseisus, vaid sõjalise koostööga Iraagi Vabariigi poolt eri riikidele esitatud palve raames. Missugune see konkreetne vorm saab olema, selgub loodetavasti lähinädalatel. Teatavasti pidas Riigikogu vajalikuks täiendada seda mandaati nõudega, et lisaks kutsele, mis meile on valitsuse liikme poolt allkirjastatuna kohale jõudnud, oleks ka vägede staatuse leping. Sellest, missugune see on, sõltub ka meie vägede viibimine Iraagis ja Iraagi Vabariigiga tehtava sõjalise koostöö vorm.
Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Mul oli võimalus näha, et minu küsimusele vastamiseks andis peaminister teile nõu, kuidas vastata, ja võib-olla sellest tulenevalt on mul jäänud mulje, et te teate selle kahepoolse riikidevahelise leppe sisu, aga ei taha seda Riigikoguga jagada. Kas te saate kinnitada, et selles leppes on Eesti võetavad sõjalised kohustused, ja seetõttu peab vastavalt põhiseadusele leppe ratifitseerima ka Riigikogu?
Loomulikult me jälgime piisava tähelepanuga, et sõlmitav leping, millega Eestile võetakse kohustusi, oleks ratifitseeritud selliselt, et see vastaks Eesti seadustele. Ma ei näe mingisugust probleemi tulla vajaduse korral sellega Riigikogusse.
Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Jaan Kundla!
Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! On olnud kuulda arvamusi, et eelarvekärpeid võidakse teha ka Kaitseministeeriumi ja kaitsekulutuste osas. Kas te suudate valitsuses kaitsta seisukohta, et riigi julgeoleku nõrgendamise hinnaga ei tohiks eelarves kärpeid teha?
Valitsev koalitsioon on kokku leppinud kasvatada riigieelarves kaitsekulutusteks või sõjaliseks riigikaitseks ettenähtud kulutusi 1,8–1,9%-le ja 2010. aastal 2,0%-le riigi kogutoodangust. Olen veendunud, et valitsuse senine suutlikkus sellest leppest kinni pidada jätkub ka edaspidi. Aga ma kinnitan, et ma ei näe siin mingisugust probleemi – kui majanduslik areng on aeglasem või kui meil tuleb majanduslangus, siis tuleb vastavalt kahandada ka kaitsekulutusi. Seda oleme teinud käesoleva aasta eelarvet planeerides ja selleks tuleb valmis olla ka majandusprognoosi muutudes, nii lisaeelarve tegemisel kui 2010. aasta eelarve planeerimisel.
Suur tänu, härra kaitseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Kuna meil on jäänud ainult paar minutit, siis lõpetan ka infotunni. Aitäh, lugupeetud kolleegid, küsimuste esitamise eest! Suur tänu, peaminister ja valitsuse liikmed, küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.
