Tere, austatud Riigikogu liikmed! Ma pean ütlema Enele kurvastuseks ja teistele kõigile rõõmuks, et kui te mind vaatate, siis näete, et mul ei olegi üldse vitsakimpu kaasas! Nii et enam ei ole kuskilt midagi vähemaks võtta, juba on kõik need raod maha võetud. Ma võtsin täna need prillid kaasa, millega ma tavaliselt siin ei käi. Ma tavaliselt vaatan saalis teie nägusid ja jutustan seda, mida ma näen. Täna ma võtsin kaasa lugemisprillid, et midagi olulist meelest ära ei läheks.
Enne igat ettekannet on lektoril arusaadaval põhjusel mõistlik pälvida saali tähelepanu. Erinevatel konverentsidel seda ikka traditsiooniliselt tehakse, viisil või teisel, et publikut väikesele mõttegümnastikale ergutada. Sellepärast esitan ma, head sõbrad, ühe mõistatuse. Mida on olnud 2008. aastal ühist Eesti Vabariigi Riigikogul ja ajalehe Postimees turundusosakonnal? Riigikogu liikmete palk ja selle ümber arutamine! Ma arvan, et see on olnud 2008. aasta suurim mõistatus. Aga mina pean ütlema teile päkapikkude poolt vihje, et rahvas on olnud teile tänulik selle eest, et te olete, vaatamata kõigele, suutnud leida niisuguse solidaarsuse, vähemasti püüate solidaarselt kõikide muude inimestega natukene palgateemal rääkida.
Ma kujutan ette, et 2009. aasta märksõnaks võiks saada võrdõiguslikkus või võrdsus. Siis me jõuamegi teemani, kui meil on tegelikult varsti võrdsusega nii kaugele mindud, et meil on tarvis võrdselt mehi ja naisi ka siia Riigikogu saali ehk tuleb teha n‑ö fifty-fifty seadus. Mul ei ole siinkohal midagi muud küsida kui seda: hakkame pealegi võrdõiguslikuks, teeme mehed-naised fifty-fifty, aga öelge ausalt, kes on praegu kohe valmis tõstma kätt ja ütlema, et tema on nõus vabatahtlikult lahkuma ja tööle hakkama? Reinsalu! Aitäh! Paistab, et mõnda inimest ajab see teema naerma, aga tunnistage siiski, sõbrad, et ajad muutuvad. Viis-kuus aastat tagasi ajas kõiki marru, kui mõni Riigikogu liige vahel kiirabis valves või kirikus laulmas käis, rääkimata meelelahutuse tegemisest televisioonis. Täna ei ole sugugi palju ennustada või kahtlustada, et tulevikus saab vaadata mõnda sellist kultussaadet nagu "Laulvad Riigikogu liikmed" või "Tantsivad Riigikogu liikmed" ja pikkadel teleõhtutel läheb ilmselt ka kõht tühjaks. Uskuge, kallid sõbrad, rahvas juba kardab, vähemasti Jõulumaal, seda, et varsti on nii, et kui öösel pitsat tellid, siis küsitakse dispetšeripuldist: "Kas tahate, et toob tavaline kuller või Riigikogu liige?"
Mõistan, et need minu siinkäigud on tegelikult andnud ka väga paljudele teist ainest siin tegutsemiseks ja ma olen ka ise mõnes mõttes põhjust andnud, just sellega, et Riigikogu kõnetooliski olen ma paaril aastal maininud oma abimehi, päkapikke, kes mind alati abistavad. Ma tahan teile öelda, et te olete sellel aastal olnud väga tublid õppima, arvates, et piisab, kui üks kord aastas siin saalis käia ja ülejäänud aasta jooksul teevad töö ära Riigikogu liikme abilised. Te natukene eksite! Vaadake, nii nagu mõni inimene, kahjuks, miskipärast ei usu päkapikke, tundub ka teile varsti, et peaksite juba teise või kolmandagi abilise võtma. Aga kas te kujutate ette, kui populaarseks võivad siis muutuda tantsu‑, laulu‑ ja muude meelelahutussaadete kõrval hoopistükkis videokatked Riigikogu turvakaameratest, kus teie abilised kahe- või kolmekaupa kohvritega mööda koridore käima hakkavad? Mis kabinettidesse puutub, siis ausalt öeldes olen ma mõnevõrra hämmingus. Nimelt sellepärast, et kui varem oli Riigikogu liikme töökabineti aknalaual kaks sussi (inimesed istusid tubades kahekaupa), siis novembrist alates, ma tean, istuvad inimesed üksinda tubades, aga susse on akna peal ikka kaks. Ma ei saa aru, kas see on mingisugune viis pidada päkapikke lolliks või on see majandussurutis, mis niimoodi tegema sunnib.
Mul on hea meel teid paari asja eest ka kiita. Nimelt olete te hakanud siin saalis rääkima palju suuremaid numbreid kasutades ja sellepärast on infotunnid muutunud märksa aktuaalsemaks kui varem. Tore on ka see, et peaminister on iga kord infotunnis kohal, aga eks muidugi rahvas kardab koos teiega, et temalt ei ole varsti enam mitte midagi küsida. Õnneks on minister Padar see, kellelt ajakirjanikud saavad küsida ning saavad ka vastuseid (ajakirjanikud andsid seal päid nikutades nõusoleku), et varsti on kitsad ajad tõepoolest ees.
Muide, nagu te arvata võite, käin ma neil päevil siin päris mitme parlamendidelegatsiooni või parlamendiseltskonna ees, ja uskuge, ega need asjad mujal oluliselt paremad ei ole. Praegu on keerulised ajad igal pool. Uskuge või mitte, riikidega on nagu inimestegagi: mida suurem, seda suuremad on mured ja seda rohkem on muresid. Sellepärast tahan öelda, et olge rahul ja õnnelikud, et see ülemaailmne maadevahetus niisugusel kujul praegu peatati, sest kujutage ette, kui me oleks ähmiga vahetanud pooled Eesti saared mingisuguse lahmaka ilusa vaatega kõrbemaastiku vastu kusagil Dubais.
Sellepärast teen ma ettepaneku hoida järgmisel aastal meie armsat isamaad nagu silmatera ja arvestada ka kulude kokkuhoiu vajadust, mille tõttu teen siin Jõuluvanana ühe ettepaneku. Nimelt, kõlab valusalt, aga paraku on minu ettepanek koondada kõik piirivalvurid või vähemasti suunata nad noorteasutustesse, kus ei suudeta tõenäoliselt tulevikus piiri pidada ei relvade, narkootikumide ega alkoholiga. Piiril aga teen ettepaneku võtta maha sildid "Eesti" ja asendada need siltidega "Eramaa". Siis ei ole kellelgi tahtmist lolliga vaielda ja koera klähvimisest üle rääkida.
Ma meenutan siinkohal varasemaid kingitusi, mis ma olen Riigikogu eri fraktsioonidele toonud. Ma pean ütlema, et ma olen väga rõõmus, et kolm erakonda rapsivad ikka veel samades käeraudades. Keskerakond saeb ikka oma oksa, Rahvaliit on täiesti urbaniseerunud, sotsidest, nagu arvata oli, ei ole ikka veel midagi kuulda ega näha ja rohelised puhuvad ka sedasama juttu.
Tahangi öelda, et siit edasi lähen ma külmhoone lastejõulupeole ja kott saab tühjaks. Olge head, see rahaosa, mis teil praegu palgana taskus on ja mida te külmutada soovite, pange mulle siia kotti kaasa.
Aga selleks, et kott tühjaks saada, tahan ma teile ka sel aastal ühte-teist üle anda, et tuua kingituste abil jõulusära teie silmisse. Ma kaon hetkeks siia laua alla. Ma palun siia kõigepealt, hakkame siitpoolt tulema, Isamaa ja Res Publica Liidu. Kas tuleb üks? Ahah! Niimoodi, sina saad mikrofoni. Mul on teile pakk.