Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, austatud valitsusliikmed! Alustame 2008. aasta viimast infotundi. Teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 39 Riigikogu liiget, puudub 62.
Head kolleegid! Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ja minister Urve Palo.
Alustame infotundi. Palun, kolleeg Marek Strandberg, teie küsimus haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele!
Hea haridusminister! Nagu kuulsime eile ka peaministrilt, on praegu Eesti teaduses olukord selline, et kavatsetakse rahastamist märkimisväärselt parandada. Teistpidi võttes on Euroopa Liidus kaks riiki, nimelt Eesti ja Läti, kus ei toimi veel nn karjääripõhine teadusmudel ning kus raha ja positsioonide jaotamine toimub suhteliselt läbipaistmatul ja mõõdukalt vanamoelisel moel. Lätis on see juba põhjustanud kõrghariduse märkimisväärse allakäigu, Eestis veel mitte. Mida on plaanis teha, et meil peale rahale konkureerimise tekiks ka selge konkurents teadurite ja õppejõudude positsioonide pärast?
Austatud juhataja! Lugupeetud küsija! Hinnang, kas me oleme allakäigu teel ja kas meie süsteem on väga läbipaistmatu, on eri inimestel erinev. On ka selliseid analüüside ja rahvusvaheliste ekspertiiside järeldusi, et meil on koguni väga õiglane ja jätkusuutlik teaduse rahastamise süsteem. Aga me võtame teadus- ja arendustegevuse poliitika kaasajastamisel ja läbimõtlemisel arvesse kõiki arvamusi, selle töö tulemuseks saab teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmine, mis tuleks praeguste plaanide järgi teie ette Riigikokku jaanuarikuu jooksul. Selles eelnõus on mingil määral pööratud tähelepanu ka karjäärimudelile. Kas see teid rahuldab, seda te näitate oma muudatusettepanekuga.
Mis puutub noortesse teadlastesse, siis noored tõesti ei kandideeri kuigi tihti professorikohtadele, isegi kui neil on doktorikraad saavutatud. On olnud juttu, et meie professuure tuleks rohkem avada välismaalastele – ka see on õige. Aga kindlasti jääb siin mingil määral probleemiks palgakorraldus, palkade suurus. Mida me kavatseme teha? Plaanis on juhtteadurite kohtade vabastamine tähtaegadest. Et kui teadur korra tagasi valitakse, siis pikemas plaanis on tema tööleping edaspidi tähtajatu.
Palun, kolleeg Marek Strandberg, esimene täpsustav küsimus!
Mis te arvate, millest on tingitud nii õppejõudude kui teaduskonkurentsi madal tase? Kas vähesest rahahulgast või ikkagi soovimatusest avada tee rahvusvahelisele konkurentsile? Ega meie teadusraha hulk nii väike ei ole. Ja mida vabam on akadeemiline keskkond, seda suurem on loomisvõime ja seda enamat huvi pakub see arusaadavalt ka ettevõtetele. Mis on teie hinnangul väikese konkurentsi põhjus, eelkõige just kandideerimisel õppejõudude kohtadele? Pean silmas professoreid ülikoolides.
Lugupeetud küsija! Siin kõlas sõna "madal" ja kuulajatele võis jääda mulje, et see on hinnang meie konkurentsivõimele üldisemalt. Aga ma toonitan, et eilses arutelus, kus peaminister andis küllaltki optimistliku ülevaate teadus- ja arendustegevuse praegusest seisust, olite teie kommenteerides ka väga positiivne ja kogu saalis valitses positiivne ja optimistlik vaim. Meie teadus- ja arendustegevuse konkurentsivõimes praegu ei maksa kahelda. Loomulikult oleneb, missuguste riikide ja ühiskondadega võrrelda, aga järelkasvu küsimused on eri valdkondades erinevad. On ka konkursse, kus on rahvusvaheline huvi, aga ikkagi on valitud Eesti või ülikooli oma kasvandik, noorema põlvkonna teadlane professoriks-teaduriks. On aga ka neid konkursse, kus tõepoolest on üks kandidaat või ei ole mitte ühtegi. Kõiki valdkondi võrdselt katta ei ole meil tipptasemel konkurssidel õnnestunud. Lisaks finantseerimisele on siin probleemiks muidugi ka järelkasvu baasi laius. Kogu nomenklatuuri ulatuses meil lihtsalt ei ole kandidaate.
Kolleeg Marek Strandberg, teine täpsustav küsimus, palun!
Madala konkurentsitaseme all ma pidasingi silmas, et kohtadele, kus võiks olla suurem konkurents, on vaid üksikuid kandideerijaid. Siit edasi küsimus: millega on põhjendatud rahakulutused juhtudel, kui me tasemel kohatäitjaid ei ole suutelised leidma? Kas mitte selles ei olegi asi, et teaduslikku kõrgharidust saab pakkuda objektiivselt hästi ju ikkagi maailmatasemel, lihtsalt kohatäitmisest ei piisa. Kas see aspekt teadus- ja arendustegevuse ning kõrghariduspoliitikas on Eesti järgmisel perioodil arvesse võetud? Just nimelt see, et pole mõtet rahastada valdkondi, kus me ei suuda kõrgel tasemel tegutseda?
Taseme hindamiseks on kõige parem mõõdupuu olnud, kui teadust eraldi võtta, rahvusvaheline evalvatsioon. Ja siin ollakse mindud juba uuele ringile. Ma arvan, et nii me saame oma teadusasutustest ka väga konkreetse ja selge pildi, kui hästi rahvusvahelises konkurentsis püsitakse. Tõsiseltvõetavamad ülikoolid Eestis üldiselt ei täida oma professuure nõrkade kandidaatidega, pigem otsustavad kohusetäitja jätmise kasuks või jätavad professuuri täitmata. Ma arvan, et Tartu Ülikooli ja mitme juhtiva teadusasutuse tasemel selline enesekriitiline positsioon on ja nõrku inimesi ametisse ei panda. Samas on selge, et paljudes valdkondades, kus meil tehakse rahvusvaheliselt evalveeritud teadust – toon näiteks Tallinna Tehnikaülikooli rahvusvaheliselt päris nähtavad koostööprojektid –, ikkagi ei ole professuurile konkurentsi. Sellisel juhul peab otsima ikkagi põhjuseid inimeste soovimatuses konkureerida. Igal juhul ei saa tegu olla soovimatusega korraldada rahvusvahelist konkurssi ja oma positsioonid välismaalaste ees sulgeda. Minu arvates nii Tartu Ülikool kui Tallinna Tehnikaülikool reklaamivad piisavalt hästi avalikult oma professuure.
Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Hea minister! Kuidas te haridus- ja teadusministrina hindate meie teadus- ja arendustegevuses finantsilisi proportsioone fundamentaalteaduste ja rakendusteaduste vahel? Kas haridusministeerium peab neid proportsioone õigeks või võiksid need olla ühele või teisele poole rohkem nihutatud kui praegu?
Päris selget vahet fundamentaalteaduste ja rakendusteaduste vahel Eestis paljudes valdkondades teha ei saa. On võib-olla väga selgelt määratletavad fundamentaaluuringud, mingid konkreetsed tegevused ja rakendusuuringud, aga tihti tegelevad nendega ühed ja samad teadlased ja kollektiivid.
Võtame näiteks energeetika, mida te hästi tunnete. Energeetikas on rakendusprojekte päris palju ja ei saa öelda, et tehnikaülikool oleks selgelt spetsialiseerunud ainult fundamentaaluuringutele. Ma arvan, et õpetavate teadusülikoolide hoidmine ja seega ka fundamentaaluuringute rahastamise baasi kindlustamine on Eestile oluline. Me ei saa arendada ainult rakendusprojekte, me peame hoidma teadureid ka fundamentaaluuringute peal, sest muidu kaovad meil terved koolkonnad ära. Praeguste proportsioonide puhul, mida võib kokkuvõttes hinnata näiteks sihtfinantseerimise või ka riikliku koolitustellimuse alusel tulevate kõrgharidussummade järgi, on rakendusuuringutele avatud valdkonnad, kaasa arvatud tehnika ja energeetika, rahastatud suhteliselt tõusvas joones. Proportsioonid pole halvad ka sellepärast, et koefitsiendiga hinnatakse neid rohkem kui näiteks humanitaarvaldkondi. Nii et raha on nendele valdkondadele minu meelest mõistlikult suunatud. Ja ega me ei saa rahvusteadusi ka päris rahastamata jätta.
Palun, kolleeg Aleksei Lotman!
Hea minister! Tuleksin tagasi evalvatsiooni ehk siis hindamise juurde. Kuna seda teevad inimesed ja ega muud võimalust ei olegi, siis teatud subjektiivsus on siin vältimatu. Samas on hädavajalik seda subjektiivsust võimalikult vähendada ja seepärast peaks evalvatsioon olema võimalikult sõltumatu. Mida teeb ministeerium selle huvides, et tagada hindamise võimalikult täielik sõltumatus, et evalveerijad ei oleks hinnatava valdkonnaga mingite oma erahuvide kaudu seotud?
Valdkonnaga peavad evalveerijad kindlasti seotud olema, muidu oleks ju nii, et laevakapten läheb hindama kokandust ja vastupidi, mis oleks väga halb. Küll aga tuleb vaadata, et evalveerijad ei oleks seotud oma huvidega, nende teadlastega, kelle tööd nad hindavad. Te ju teate ka, et evalvatsioon iseenesest on läbi ja lõhki rahvusvaheline ja rahvusvaheliseks see kahtlemata ka jääb. Kas äkki on komisjoni soovitatud mõni inimene, kellel on häid tuttavaid Eestis ja ta soosib näiteks tuttavaid tartlasi rohkem kui tallinlasi või vastupidi – no ega seda 100% välistada ei saa. Ja kui sellised suhted avalikuks tulevad, siis me kindlasti palume komisjonist kõrvaldada need inimesed, kes on selgelt asjaga seotud. Üldiselt aga on isikliku huvi välistamine praegusesse süsteemi sisse kodeeritud. Kas seda kuulujutu tasemel teha saab, on raske öelda. Äsja ju otsiti tippkeskusi ja selle taga oli selgelt rahvusvaheline ekspertiis, ometi on meieni jõudnud kaebusi, et mõni rahvusvaheline ekspert oli võib-olla mõne siinse teadlasega liiga tuttav. Vaenlasi otsitakse ikka. Uskuge mind: need, kes ilma jäävad, otsivad vaenlasi alati ka komisjoni liikmete hulgast, mitte ainult konkurentide hulgast. Aga me proovime isikliku huvi komponenti võimalikult välistada.
Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine on kolleeg Aleksei Lotmani küsimus keskkonnaminister Jaanus Tamkivile.
Hea minister! Koalitsioonilepingust loeme, et looduskaitse tõhusama toimimise huvides antakse Riiklikule Looduskaitsekeskusele kaitsealade valitsemise ja järelevalve pädevus. Selle asemel on Keskkonnaministeerium teie juhtimisel hoopis Riiklikku Looduskaitsekeskust likvideerimas. Kas koalitsioonileping on ministrile täitmiseks või mitte?
Koalitsioonileping on kahtlemata dokument, mis kogu koalitsiooni, kõik ministrid kaasa arvatud, tegevust suunab. Jutt on tõepoolest looduskaitsekeskuse ja looduskaitse valitseja funktsioonide andmisest ning tulenevalt uue Keskkonnaameti moodustamisest need õigused looduskaitsjatele kindlasti ka tekivad. Selles mõttes me ei liigu sugugi teises suunas. See valik on igati õige ja läheb koalitsioonilepingu põhimõtetega kokku. Selles mõttes me ei likvideeri looduskaitset ja looduskaitsekeskust. Nagu ma juba ütlesin, need hakkavad tegutsema ühes ametis koos keskkonnateenistuste ja kiirguskeskusega.
Palun, kolleeg Aleksei Lotman, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh, hea minister! Ma ei hakka pikalt vaidlema, kas ühe asutuse likvideerimine ja liitmine teisega on asutuse likvideerimine või hoopiski selle töö edasine parandamine. Olgu pealegi. Valitsemise te tõepoolest plaanite seadusmuudatusega uuele liitasutusele üle anda. Aga seal ei ole sõnagi sellele asutusele järelevalvepädevuse andmisest. Ja kui rohelised esitasid vastava parandusettepaneku, siis Keskkonnaministeeriumi arvamus selle kohta oli järsult eitav. Seega küsin taas: kas koalitsioonileping on teile täitmiseks või mitte?
Mis puutub järelevalvefunktsiooni, siis kui te teate selle protsessi arenemist Keskkonnaministeeriumis – ja kindlasti olete seda jälginud –, siis meie päris esialgsetes plaanides oli selle ameti koosseisus ka Keskkonnainspektsioon. See oleks tähendanud ka järelevalvefunktsiooni andmist tollele asutusele, mille koosseisu looduskaitsekeskuski läheb. Paraku tundus see samm esimesel etapil liiga pikana ja tänase päeva seisuga see realiseerunud ei ole. Koalitsioonilepingus on muutunud majandusolukorrast tingituna ridamisi punkte, mille täitmine käib praegu ilmselgelt üle jõu, seda tuleb tunnistada. Ka meile käib koalitsioonileping 100% sellisel kujul, nagu ta vastu võeti, natuke üle jõu, eelkõige just majandusliku poole pealt. Ja on veel mõned teised punktid, mille realiseerimine ilmselt selgub hiljem.
Palun, kolleeg Aleksei Lotman, teine täpsustav küsimus!
Hea minister! Teid on ilmselt keegi pahatahtlik inimene eksitanud, aga mina oma pikaajalise looduskaitsepraktika tõttu võin öelda, et see ei oleks mitte kulusid suurendanud, vaid vähendanud. Kui loodusvaht praeguses olukorras avastab rikkuja, peab ta kohale kutsuma inspektsiooni inspektori, kes peab selleks keskmiselt 70 km maha sõitma. Teine võimalus on piirduda manitsemisega. Inspektsiooni sama katuse alla toomine on täiesti teine küsimus, sest järelevalvepädevus, mis on hädavajalik loodusvahtidele, on hoopis piiratum ega kattu üldse Keskkonnainspektsiooni suurte õigustega keskkonna järelevalvel. Seetõttu ma küsin: miks te ei kaasanud sellesse protsessi piisavalt asjatundjaid ega järginud nõnda Århusi konventsiooni nõudeid, vaid piirdusite ainult oma mingisuguse siseringi, looduskaitses mitte väga kogenud inimeste nõuannetega?
Siin oli ühes küsimuses mitu küsimust korraga. Mis puutub loodusvahtidele järelevalvefunktsiooni või järelevalveõiguste andmisse, siis see teema ei ole kuhugi kadunud. See on endiselt üleval Keskkonnaministeeriumis ja seda on arutatud ka koostöös Justiitsministeeriumiga. Niisuguste õiguste andmine loodusvahtidele tuleb veel kindlasti päevakorrale. Tõepoolest on otstarbekam need funktsioonid ühendada. Muidugi tuleb jälgida, et need õigused antaks inimestele, kes on võimelised neid kohustusi ka täitma. Aga mis puutub tollesse vanasse juttu, et reformi on tehtud kuidagi nagu salaja ja kellegi eest varjatult, kedagi ei ole kaasatud ja seda on tehtud toas pimedas, üksinda, siis sellega ma kindlasti nõustuda ei saa. Kui me hakkame ajalugu uuesti tagasi kerima – me oleme sellest siin Riigikogu saalis juba kolm korda rääkinud –, siis neid nõupidamisi, koosolekuid ja muid arutelusid on olnud päris palju. Aga nii nagu elus ikka, ühele tundub niimoodi ja teisele tundub teistmoodi.
Meil on ka viis kohapeal registreeritud küsimust! Palun, kolleeg Mark Soosaar!
Hea minister! Ma kasutan oma ainust minutit selleks, et tänada roheliste esindajat Aleksei Lotmanit, kes tunneb suurt muret meie koalitsioonilepingu täitmise pärast. Aga minu küsimus looduskaitse valdkonnast on selline: kuidas te ministrina olete rahul praeguse olukorraga, kus põliselanikud nii rannikul, saartel kui kaitsealadel peavad kartma looduskaitsetöötajaid ja side looduskaitsetöötajate ja rahva vahel on hästi nõrk? Näiteks kalurite puhul on niimoodi, et neid ajavad merel taga küll looduskaitsjad, küll kalakaitsjad, küll piirivalve, küll Veeteede Amet, küll Päästeamet. Kas siin ei annaks midagi ühendada ja midagi ette võtta, et rannikul, saartel ja looduskaitsealadel elav lihtrahvas näeks nendes ametnikes pigem liitlast kui vaenlast?
Nagu ma eelmises vastuses juba ütlesin: ühele tundub ühtmoodi, teisele teistmoodi. Härra Lotmanile ju pigem tundub, et inimesed kardavad neid looduskaitseinimesi natuke liiga vähe ja neile tuleks veel täiendavad õigused ja funktsioonid anda. Ürita siis seda keskteed leida! Aga sellega ma olen muidugi nõus, et me peame ka edaspidi vaatama, kuidas kogu süsteem paremini toimivaks muuta. Tõepoolest, kas on mõtet ühel sündmuskohal seitsmekesi koos olla.
Palun, kolleeg Valdur Lahtvee!
Härra minister! Seonduvalt praegu kiiruga läbiviidava reformiga leiame valitsuskoalitsiooni leppest veel kaks punkti. Valitsus on saanud Riigikogult mandaadi teha ära kaks korralduslikku laadi tööd, mis sugugi raha ei nõua, pigem vähendavad rahakulutust. Üks neist muudab Keskkonnainvesteeringute Keskuse töökorra ja rahastamise põhimõtte läbipaistvaks ehk kaasab taas projektide hindamisse ja valimisse huvigruppide esindajad ja teiseks suurendab keskkonnainspektorite õigusi ning taastab keskkonna abiinspektori staatuse. Minu küsimus on: miks te neid kahte punkti praeguse reformi käigus ellu ei vii? Ja kui teil see praegu plaanis ei ole, siis millal ja kuidas te kavatsete seda teha?
Tõepoolest, õnneks ei ole selle koalitsiooni valitsemine lõppenud, ees on veel päris palju aega. Küllap punktid, mis koalitsioonileppes kirjas on, jõuavad ka täitmiseni, kaasa arvatud KIK-i teema ja abiinspektoritega seotu. Nagu ma ütlesin, abiinspektorite teema on meil Justiitsministeeriumiga arutamisel, üritame sellele leida võimalikke seadusandlikke lahendusi. Mis puutub KIK-i, siis sealgi on ümberkorraldused toimumas. Teatavasti oleme läinud seda teed, et hindamiskomisjonid, mis otsustavad näiteks ühtekuuluvusfondi raha üle, juba töötavad KIK-i juures, mitte Keskkonnaministeeriumi juures. Ja ilmselt saab areng olema selline, et need komisjonid, mis töötavad praegu ministeeriumide juures ja tegelevad sisemaiste programmidega, riigieelarvest rahastatavate keskkonnaprogrammidega, hakkavad edaspidi tegutsema KIK-i juures. Need teemad on arendamisel ja nende protsesside käigus me need probleemid ka lahendame.
Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Hea minister! Ma ei pea ennast suureks looduskaitse spetsialistiks ja seepärast ma ei oska hinnata nende reformide sisu, aga tahan küsida, kui palju otsest tulu need reformid annavad. Mis me kokku hoiame ja kui suur on kaudne kulu? Majandusinimesena kindlasti on teil mingi tabel olemas, et see reform annab nii palju kokkuhoidu, teine naa palju ja lõpuks saame säärase ilusa summa. Kas oskate seda summat öelda?
Tahaksin öelda kõigepealt seda, et nende muudatuste läbiviimise esimene eesmärk ei ole sugugi mitte raha kokkuhoid. Teema sai alguse ikkagi soovist muuta sisuliselt ministeeriumi töö tõhusamaks. Aga loomulikult on praeguses olukorras tähtis, et reformide tulemusena tekiks ka majanduslik sääst. Täpseid numbreid ma siin praegu ette lugema ei hakka. Aga sääst tuleb näiteks sellest, et tolles uues asutuses hakkab töötama umbes sada inimest vähem kui praegu nendes kolmes asutuses kokku.
Palun, kolleeg Toomas Trapido!
Lugupeetud minister! Kuna plaanitav looduskaitsereform muudab ka geneetiliselt muundatud organismide loodusesse viimise regulatsiooni, siis küsin teilt ühe koalitsioonilepingu punkti kohta. Koalitsioonileping nimelt ütleb, et valitsuskoalitsioon loob õiguslikud alused, mille kohaselt maaomanik saab oma maad registreerida GMO-vabana. Kui kaugel selle punkti täitmine on?
On tõepoolest tore, et opositsioon tunneb sügavat huvi koalitsioonilepingu täitmise vastu. Selle teemaga me kuigi kaugele jõudnud ei ole, ent koalitsioonilepingu täitmiseks on meil veel piisavalt aega ees.
Palun, viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kalvi Kõva!
Hea minister! Tunnustan väga vajalikku sammu looduskaitse- ja keskkonnakaitseüksuste ühendamisel, sest praegu on tõesti segadus. Tavaline kodanik kuskil looduspargi serval ei saa kuidagi aru, kust ta peab oma tiigi süvendamiseks kooskõlastuse saama. Minu küsimus on, milline hakkab olema selle uue ameti paiknemise muster. Siiamaani olid looduskaitsekeskused regioonipõhised, keskkonnateenistused maakonnapõhised, nüüd on kuulda, et uus amet hakkab olema regioonipõhine. Kas uuel ametil on jõudu kogu territoorium katta ja milles te näete regioonipõhise paiknemise plusse?
Lugupeetud parlamendiliige! Kui me räägime sellest, kas uuel ametil on jõudu kõigi ettenähtud ülesannetega hakkama saamiseks, siis muster, mille järgi selle struktuur üles ehitatakse, tuleneb eesmärgist ühtlustada inimeste töökoormus sarnastel ametikohtadel eri maakondades. Praegu on vahed väga suured, palgatasemed aga enam-vähem samad. Et kõigil spetsialistidel oleks normaalne koormus, peab nende inimeste tööpiirkond ilmselgelt olema suurem kui üks maakond. Sel põhjusel too valik langetatigi. Inimesed, kes jäävad uude ametisse tööle, kusagile suurde majja ühte või teise maakonda kokku kolima ei pea. Nende töökohad jäävad sinna, kus need siiamaani on olnud. Ja ka inimene, kes hakkab regiooni juhtima, kes on kahe või kolme maakonna peale see kõige tublim, kellele see austav ülesanne pannakse, jääb oma senisele töökohale. Tänapäeva infotehnika ja transpordivõimaluste juures ei ole mingi probleem, et nad jäävad sinna, kus nad praegu töötavad. Ent põhimõtteliselt hakkab ülesehitus tõesti olema regioonipõhine, nagu see siiamaani on looduskaitsekeskuses olnud.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine on kolleeg Mai Treiali küsimus haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele. Palun!
Lugupeetud minister! Viimastel kuudel on räägitud väga palju muudatuste vajadusest tööturul, töösuhete paindlikkusest ja kaitstud paindlikkusest. Samas töötus kasvab lausa lumepallina ja tundub, et vaid väga vähesed võivad end tuleviku ees kindlana tunda. Tegelikud muutused töösuhete kaitstud paindlikkuses algavad kvaliteetsest kutseharidusest, mitte tööandja töötajast vabanemise lihtsuses ja kiiruses. Pole kahtlust, et rohkem aitab inimest haridus. Kui inimene on osalenud elukestvas õppes, täiendusõppes ja ümberõppes, siis on ta ka valmis uuteks väljakutseteks. Te olete andnud ka jah-sõna uuele töölepingu seadusele. Minu küsimus: mida te kavatsete teha, et töötaja töösuhte alustamine oleks kerge ja töösuhte lõpetamine ei oleks piinarikas?
Kõigepealt tuleks täpsustada, hea küsija, et kutseharidusega inimesi, kutsekooli lõpetanuid on töövõtjatena tööturul vähem kui kõrgharidusega või üldharidusele pidama jäänud inimesi. See tähendab, et kõik meie tööjõuturu probleemid ei seisne mitte kutsehariduses ja kõik meie tööjõuturu probleemid ei puuduta ka kutsekoole kui õppeasutusi, need puudutavad kõiki. Kui minult kui haridusministrilt küsida, mis ma teen selleks, et töösuhet oleks lihtne alustada, siis kutsehariduses, kui teie küsimuse juurde tagasi tulla, on tööõiguse komponent õppekavades sees. Ning seda me peame tõepoolest valvama, et õppurid saavad tööseadustikust, oma õigustest ja ka kohustustest selge pildi. Asi pole ju ainult õigustes. Tööturule oodatakse selliseid töövõtjaid, kellel on mingi tööharjumus ja kes saavad aru, et nad peavad hommikul tööle minema, tööriistad terveks jätma tööpäeva lõpuks, mitte neid ära lõhkuma, ja siis õigel ajal koju minema. Selline koolitus on asjakohane, ja mitte ainult tasemeõppurite puhul. Täienduskoolitus, mis massiliselt on kutsekoolis lahti läinud, on kaks aastat lisaraha saanud ja kümned tuhanded inimesed saavad kutseõppeasutuste juures täiskasvanutena täienduskoolitust. Ka nendele on see tööseadustiku komponent oluline.
Palun, kolleeg Mai Treial, esimene täpsustav küsimus!
Lugupeetud minister! On väga oluline, et iga koolitus ja kooli lõpetamine läheks täie ette. Et kui sa lõpetad mingi kooli ära, siis leiad ka vastavat tööd. Samas ma vaatasin tänast küsimust ette valmistades korraks üle ja sain kinnitust, et meil on olemas mitmesuguseid arengukavasid ja strateegiaid ning nende elluviimiseks ka tegevuskavasid, kuid pikaajalist haridusstrateegiat, mis hariduspoliitikas stabiilsuse looks, ei ole. Küllap olete minuga nõus, et selline olukord ei ole rahuldav. Kuidas saavutada niisugune tasakaal, et kõik poliitilised jõud ja haritlased, sotsiaaldialoogi osapooled ning omavalitsused on kokku leppinud sellises haridussüsteemi reformis, eelkõige kutsehariduse arendamises, mis vastaks tööturu vajadustele?
Algus oli ilus ja ka keskpaik oli arusaadav. Oli juttu haridusstrateegiast ja selle puudumisest. Aga teie küsimuse lõpus jäi ikka kõlama, et te mõtlete selle all kutseharidusega seonduvat. Kutsehariduse strateegia dokumendina on olemas. Kui minna teie küsimuse esimese osa juurde ja aidata teil oma küsimust paremini formuleerida, siis jah: on raske teha kutsehariduse ja kõrghariduse ja veel mõnda spetsiifilist hariduse arengukava, kui ei ole üldplaani. See on õige.
Ning kutsehariduse suhestatus muude valdkondadega peab olema parem, kui see praegu on. Ma olen teiega nõus: mis kasu on retoorilisest üleskutsest, mis tööandjate ettepanekul on kogu aeg strateegiatesse ja arengukavadesse lülitatud, et hariduses peaks olema senise proportsiooni asemel – 30% õpilasi kutsekoolides, 70% üldhariduskoolides – teine vahekord, näiteks 40 : 60 või 50 : 50. Niisuguseid eesmärke on seatud. Aga kui samas ei vaadata tervikut ega tehta muudatusi ka üldharidussüsteemis, hakates esitama gümnaasiumile gümnaasiumi nõudeid, kui seal ei kehtestata säärast filtrit, et inimesed kõigepealt mõtleksid, kuhu on taibukas minna, kas üldhariduskoolis gümnaasiumiossa või kutsekooli, siis see proportsioon ei parane. See on õige. Ja ma juhin tähelepanu, et koostöökogu on teinud Riigikogule ettepaneku kavandada üldine haridusstrateegia. Ma ootan Riigikogu initsiatiivi ka selles vallas. Haridusministeerium hea meelega annab vajalikke tabeleid, statistikat ja lööb ka kaasa. Haridusfoorum on samuti selle teema juurde tulnud, me teeme seda kindlasti koostöös. Aga strateegilised dokumendid seaduse mõttes praegu kehtivad. Kas see rahuldab meid või mitte, aga haridusstrateegia on seadustes Eesti rahva poolt fikseeritud ja tuksunud juba paarkümmend aastat.
Palun, kolleeg Mai Treial, teine täpsustav küsimus!
Lugupeetud minister! Minu poole pöördus üks valija, kes olevat kuulnud teid ühel pressikonverentsil muretsevat selle üle, et meie neidudel ei ole haritud peigmehi, et kutseharidussüsteemis õppivate noormeeste väärtus on ühiskonnas just nagu alahinnatud. Selline kutsehariduse alaväärtustamine on minu arvates kahjuks üsna laialt levinud. Minu küsimus, härra minister, teile on: mida te võtate kiiresti ette, et parandada kutsehariduse mainet?
Proua Treial, see tuleb mulle hea üllatusena, et teie valijad käivad valitsuse pressikonverentsidel. Ega nad muidu ei teaks täpselt, mis seal räägitakse. Aga ma eeldan, et see küsimus on kollase ajakirjanduse üles klopitud. Tegu on ühe kontekstist välja rebitud fraasiga: ma tõepoolest tõin esile, et poisid ei liigu üldhariduses edasi nii kiiresti kui tüdrukud. Ning kui me kastistame üldharidussüsteemis võimalusi veelgi ja kujutame ette, et kutsekooli peaks minema just nimelt poisid ja mitte tütarlapsed, siis me tegelikult hakkame soolise printsiibi järgi inimesi suunama. Minu ettepanek oli, et ka tütarlastele peaks olema kutsekoolides huvitavamaid, läbimõeldumaid erialasid. Mina esitasin selle mõtte sellisena, et ma ei pea õigeks, et kutsehariduskoole vaadatakse ainult kohana, kuhu saata poisid, kes mujal hakkama ei saa, ja et tegelikult peaks kutsehariduskeskused huvitavaid erialasid pakkuma tütarlastelegi, ka maakonniti. Kui me siin arvame, et me peaksime kogu oma rahva potentsiaali ära kasutama, siis on see kahtlemata oluline. Ning mina olen küll üks viimaseid, kes kutseharidust hakkab halvustama, sest ma olen üks väheseid valitsusliikmeid, kes on kutsekooli lõpetanud. Selles valitsuses on sääraseid inimesi neli, nii et koosseis on kutsehariduse mõttes isegi päris hea. Ka olen ma Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu liige ning võtan asja tõsiselt.
Head kolleegid! Nüüd neli kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Raivo Järvi!
Mul on väga hea jätkata sellest ministri repliigist, sest mul endal on ka sellekohane mõte esitada. Tulin just praegu Lääne-Virumaalt, kus rääkisime noortega just nimelt selles võtmes. Mul on üks väga hea sõber, kes omal ajal läks ehitus-mehaanikatehnikumi. See ei seganud tal hiljem astuda kunstiinstituuti ja saada ka rahvusvahelisel tasemel tegutsevaks arhitektiks. Aga ma tahan küsida, kuidas praegu olukord on. Kas ei ole ohtu, et kutseharidus determineerib noore inimese võimalused ega võimalda tal sellelt baasilt hiljem hüpet teha, tõusta ülikooli tasemele? Kas minister võib kinnitada, et see determineering on uues strateegias välditud?
Aitäh väga hea küsimuse eest! Tõepoolest, tupikud haridusteel on olnud meie mure juba pikemat aega. Kui need tupikud on formaalselt isegi kõrvaldatud, siis inimeste meeltes ja teadvuses on need ikka jäänud. Viimasel ajal on parandatud kutsekooli õpilaste võimalusi täiendada ennast riigi kulul neljandal aastal üldainetes, valmistuda ekstra riigieksamiteks, teha need ära ja minna ülikooli. Seega saab kutsekoolis õppides oma valikuid muuta. Nii et kui sa lähed kutsekooli mingit eriala õppima, ei tähenda see seda, et sa ei või ümber mõelda ja minna edasi ülikooli või rakenduskõrgkooli. Tupikud peab igal juhul maha võtma. Me pakume välja uue mudeli, millest osa moodustab põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Loodan, et valitsus saadab selle lähiajal Riigikokku arutada. Selles me reguleerime täpsemalt, mis tingimustel saab õppima näiteks gümnaasiumiossa. Seal pakume konkreetselt moodulitena välja, kuidas paremini suhestada üldharidus ja kutseharidus. Need komponendid oleksid niimoodi eraldatud, et kutsekooli mineja teab: kui ta soovib, siis ta võib vajalikud üldharidusained neljandal aastal läbi võtta ja jätkata teistega võrdselt lähtepositsioonilt näiteks ülikooli pürgimist. Nii et õige on: me peame võtma kõiki noori oma kohta otsivate isiksustena, kes valmistavad ennast eluks ette ja peavad olema valmis oma elus muudatusi tegema ja valikuid langetama.
Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Hea minister! Majanduslangus on teistpidi uute võimaluste ja väljakutsete aeg. Kas haridusministeerium ei ole mõelnud, et võiks koos ettevõtjatega majanduskriisi situatsioonis uusi võimalusi leida? Võib-olla ongi teie suur võimalus leida nüüd kutseharidusele kandepind uueks suureks tõusuks ehk kutsehariduse puhanguks?
Aitäh väga hea küsimuse eest! Tõepoolest, majanduslangus või majandusseisak võib olla perekondade jaoks motiiv paremini läbi mõelda, kuhu suunata oma laps, et tal oleks tulevikus kindlustunnet. See, et paljudes valdkondades vajatakse töökäsi ja leib on kindlustatud, võib olla paljudele perekondadele motivatsiooniks toetada oma lapse minekut kutsekooli. Praegu on selles mõttes kummaline olukord, et me võime rääkida küll mitte lausa kriisist igal pool, aga teatavatest probleemidest kõigis valdkondades, ent mitte kutsehariduses. Sest tänu nii eelmiste valitsuste pingutustele kui ka nüüd jätkuvale poliitikale tuleb nentida kaht asja. Esiteks, kutsehariduse rahastamine on üldiselt paranenud, aga struktuurifondide kaudu on meieni jõudnud küllalt suur rahaline toetus, mis Eesti riigis lähiaastatel realiseeritakse. See tähendab, et vaev, mis on nähtud struktuuri puudutavate reformide läbiviimiseks, kannab nüüd vilja. Kutsekoolide arv on poole väiksem, neid on ühendatud kutsehariduskeskustesse, et oleks võimalik asjalikult investeeringuraha kasutada, laboreid, töökodasid sisse seada, ühiselamuid ehitada. Kui kõik 30 riiklikku kutsekooli on läikima löödud kui prillikivid, siis, ma kujutan ette, on kutseharidus Eestis üldhariduse kõrval konkurentsivõimeline. Kindlasti teostub see lähiajal.
Palun, kolleeg Valeri Korb!
Hea minister! Viimasel ajal on palju räägitud üldkoolide võrgu korrastamisest, kutsekoolid on kuidagi tagaplaanile jäänud. On olemas ministeeriumi strateegilised plaanid, aga aeg teeb omad korrektiivid. Tahan teilt küsida: mida mõtleb härra minister kutsekoolide arvust meie riigis?
Kui küsimus oli kutsekoolide kohta, siis ma just sellest rääkisin, et riiklike kutsekoolide arv on viimase kaheksa aasta jooksul vähenenud pea poole võrra ja ilmselt see võrk stabiliseerub praeguses seisus. Kõik investeeringud on määratud. Vahest lähiaastatel tuleb veel mingeid muudatusi, kuid kui investeeringud on tehtud, siis kindlasti koolituskohad peavad jääma. Suuri muudatusi kutsekoolide võrgus pole plaanitud.
Aga kui te mõtlesite ka kõrgharidust, siis selles vallas on valitsusel seadusega antud võimalus teha kolme aasta jooksul oma ettepanekud ja langetada kvaliteedi kontrolli lipu all otsuseid ka kõrgkoolide sulgemiseks või ühendamiseks. Eks me pea neid samme läbikaalutult tegema. Kõrgkoolide suur arv ning sellest tulenev meile üle jõu käiv ja mõttetu konkurents peab vähenema.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mailis Reps!
Hea minister! Me oleme rääkinud oma ühisest lemmikust, kutseharidusest ja selle võrgust. Läheksin aga konkreetsema küsimuse juurde, mis puudutab küll väikest, aga Eestile väga olulist valdkonda – see on mereharidus. Päris mitu aastat me kõikusime piiri peal: meie merehariduse sisu oli küll tasemel ja inimesed tegid tublit tööd, aga selle vorm ehk siis mereakadeemia maja ja kõik muu ei vastanud rahvusvahelistele nõuetele. Kogu aeg me lootsime, et Euroopa vahendite abil saab kõik korda, ja kõik olid kuidagi rahulikud. Nüüd me teame, et Vabariigi Valitsus on kinnitanud plaani, mis ei näe merehariduse vallas suurt hüpet ette. Ehk võiksite siin saalis üldsusele lühidalt – kaks minutit on küll väga lühike aeg – teada anda, kas on lootust, et merehariduse tulevik on siiski positiivne.
Lootust jõuan ma anda ka kümne sekundi jooksul. Tulevik on olemas, mereakadeemiale on Koplis hoone ostetud ja raha on piisavalt, et akadeemia lähiaastatel välja ehitada. Me kasutame selleks mitte ainult eelarve kapitali, vaid ka neid hooneid, mis riigil juba olemas on.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine on kolleeg Maret Merisaare küsimus keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Palun!
Lugupeetud minister! Minu küsimuse põhjus on huvigruppide mure rannikupiirkonnas toimuva arendustegevuse pärast. Näiteks võib tuua tuuleparkide rajamise ja uued laskepolügoonid. Rannikumajandust ja nende piirkondade kaitset reguleeritakse Eestis põhiliselt looduskaitseseaduse 6. peatükis, mis käsitleb põhjalikult rannikualadele ligipääsu ja sinna hoonete ehitamise piiranguid. Need hõlmavad ka metsaraiet ja jäätmete ladustamist. Minu küsimus on selline: kas on plaanis rannikute kaitse ja majandamise alast seadustikku täiendada ning kehtestada näiteks meremadalike majandamisele konkreetsemad reeglid seoses võimalike tuuleparkide rajamisega?
Mis puutub tuuleparkide rajamisse meremadalikele, siis majandusministeeriumis valmistatakse ette nn tuuleparkide seaduse eelnõu. See seadus annaks õigusliku aluse kõigele, mis puudutab merepõhjale ehitamist avamerel ehk seal, kus rannikuga kokkupuudet ei ole. Muudatused, mis on seotud objektidega, mis ehitatakse merepõhjale, aga millel on rannikuga püsiv kokkupuude, on kirjas sadamaseaduses. Valitsus saatis sadamaseaduse eelnõu Riigikogusse umbes kolm nädalat või kuu aega tagasi. Riigikogu hakkab seda ilmselt varsti menetlema. Selle järel tuleb tuuleparkide seadus, mis käsitleb probleeme, mida ma äsja mainisin. Nii et seadusandlikud muudatused on tulemas.
Palun, kolleeg Maret Merisaar, esimene täpsustav küsimus!
Palun öelge ka Keskkonnaministeeriumi seisukoht uute laskepolügoonide rajamise võimalike kohtade osas. Me teame, et Nõva on tähtis linnukoridor. Ka on plaan rajada laske-vaatluspunkt ühele laiule, mis on meil ainuke hüljeste kogunemise koht. Kas te olete need kohad üle vaadanud?
Selle teemaga tegeldakse. Mis puutub konkreetselt Nõva maastikukaitseala Liivase sihtkaitsevööndisse, siis Keskkonnaministeeriumi ja kohaliku keskkonnateenistuse seisukoht on, et meile sugugi ei meeldiks, kui seal üks või teine arendustöö toimub. See koht oma looduskaitselise väärtusega ei ole selliseks tegevuseks sobiv.
Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Valdur Lahtvee!
Härra minister! Ka praeguse teema puhul ei saa me üle ega ümber koalitsioonilepingust. Rannikupiirkonna arendamisel on väga oluline roll kavandatavatel tuuleparkidel ja rajataval infrastruktuuril, mis rannikupiirkonda mõjutab. Koalitsioonilepingu energiapoliitikat puudutav punkt 4 ütleb, et valitsus käivitab taastuva energeetilise ressursi kaardistamise ja potentsiaalide hindamise ning tehniliste lahenduste tasuvusanalüüsi, tellib üleriigilise taastuvenergeetika keskkonnamõju hinnangu ning selle planeeringu. Minu küsimus on selline. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energeetikavaldkonna kõige kõrgema ametniku asekantsler Einari Kiseli kinnitusel on olemas teie ning majandus- ja kommunikatsiooniministri vaheline lepe, et selle teema planeeringu viib läbi Keskkonnaministeerium. Kas selline lepe on olemas? Ja kui on olemas, siis millal see töö valmis saab?
Jah, me oleme majandusministriga neid teemasid arutanud. Mingisugust paberi peal lepingut ei ole, aga see töö saab käia koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga. Tegemist on suhteliselt keeruka valdkonnaga. Üks asi on riiklikul tasandil ette näha, kuidas tuulepargid paiknevad, kus oleks selleks kõige mõistlikumad kohad, pidades silmas ühendusvõimalusi ja muid ressursse, mis seal olemas on, ning looduskaitselisi aspekte. Hoopis teine lugu aga on tavaliselt siis, kui algatatakse konkreetsed planeeringud ja kui kohalikul tasandil üritatakse volikogus nendele kinnitust saada. Siis protsessid paraku sageli sujuvalt ei lähe. Kahjuks tuleb tunnistada, et Eesti rahval hakkab vaimustus tuuleparkidest üle minema ja nende rajamine põrkub kohapeal vastuseisule. Energiamajanduse poole pealt on tõesti tegu keskkonnasäästliku lahendusega, aga looduses on tegemist ikkagi visuaalse reostusega, mida inimesed enda läheduses kannatada ei taha. Nagu ma ütlesin, kohalikul tasandil muutub nende planeeringute kinnitamine iga päevaga raskemaks.
Palun, kolleeg Aleksei Lotman!
Lugupeetud minister! Ei saa ma ka selle küsimuse arutelus mööda pahatahtlikest eksitajatest, kes on teile ilmselt jätnud mulje, et mulle meeldiks, kui inimesed looduskaitsjat kardaksid. Töötasin 15 aastat looduskaitsjana. Kui ma omal ajal Matsalusse läksin, siis inimesed kartsid looduskaitsjat, vähem kui kolme aastaga see hirm kadus ära. Siit aga edasi minu küsimus, mis puudutab otseselt rannikut. Kui me menetlesime siin Riigikogus kalapüügiseaduse muudatusi, siis oli keskkonnakomisjoni ja Keskkonnaministeeriumi vahel selline härrasmeeste kokkulepe, et kohaliku inimese, rannaelaniku piiratud rannapüügiõigus seadustatakse taas, et Keskkonnaministeerium leiab selleks vajalikud juriidilised lahendid. Kui kaugel sellega ollakse?
Praegu arutatava teemaga see küll kokku ei lähe, aga ütlen niipalju, et protsess käib. Neid lahendusi üritatakse leida. Mis puutub kalapüügiseadusse üldse, siis minu teada on seda muudetud umbes 22 korda ja küllap neid muutmisi tuleb veel. Aga nende lahenduste leidmine ei ole sugugi lihtne. Tegemist on piiratud ressursiga ja jaga, kuidas sa jagad, ikka on puudu.
Palun järgmine kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mark Soosaar!
Lugupeetud minister! Seoses tuuleparkidega tekkis mul seda arutelu kuulates järgmine mõte. Nimelt otsustatakse maastiku- ja looduskaitsealad riiklikul tasemel valitsuses, samuti muinsuskaitsealad. Tegu on üldrahvaliku väärtusega, mida käsitlevad põhimäärused kehtestatakse Vabariigi Valitsuses. Tuulepargid annavad energiat kogu meie energiasüsteemi ja võiksid olla ehk ka üleriigilised objektid. Ehk tasuks planeerimisseadusesse lisada üleriigiliselt tähtsate objektide hulka ka tuulepargid. See aitaks vältida kohalikke vaidlusi, kui inimesed ei näe probleemi laiemas mastaabis ega mõista ka neid vastuolusid, mis Toompeal on selged – näiteks et muinsuskaitse- ja looduskaitsealale tuulepark ei sobi.
Võib-olla me oleme kunagi tõesti sunnitud selle lahenduse kasuks otsustama. Riik on võtnud endale kohustused, mis puudutavad taastava energeetika osa energiabilansis. Need kohustused tuleb täita, need tuulepargid tuleb rajada. Ja kui see kohalike planeeringute alusel enam sugugi võimalik ei ole, siis tuleb tõepoolest otsida seadusandlikke lahendusi.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Hea minister! Kui me sõidame Soome lahel rannas paadiga ja vaatame Soome poole, siis õhtul on see tulesid täis, päeval näeme palju punaseid katuseid. Kui me oleme näoga Eesti poole, siin paistab paadiga sõitjale mõni üksik tuli õhtul ja mõni üksik katus päeval. Kas meie looduskaitseseadus ning kalda- ja rannakaitseseadus ei ole selles mõttes liiga karmid, et me ei lase inimestel randa eluasemeid rajada? Vahest me piirame ja kiusame inimesi liiga palju?
Tõepoolest, siin on olemas erinevad lahendusvõimalused. Praegu lähtub meie looduskaitseseadus põhimõttest, et inimesed tuleks randadest hoida suhteliselt kaugel, sest rannaaladel on valdavalt tegemist õrnade looduskooslustega. Rannad on valdavalt kõik Natura alad ja Eestis on kogu see süsteem üles ehitatud, lähtudes seisukohast, et inimesi hoitakse üldiselt rannast eemale. Nii see on.
Suur tänu! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Head kolleegid! Infotund hakkab lõppema. Tänan küsimuste esitamise eest! Ja head valitsusliikmed, eriti kaks valitsusliiget, tänan vastamise eest! Infotund on läbi.
