Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud peaminister! Head külalised! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 12. töönädala teisipäevast istungit. Kas head kolleegid soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Koos 11 Riigikogu liikmega annan üle arupärimise härra peaministrile. Tallinna Linnavalitsus avastas rutiinse kontrolli ajal turvalintide läbivaatamisel, et ööl vastu 7. detsembrit käis kaks meest kohvritega nende ruumides. Põhja prokuratuur teatas, et Tallinna Linnavalitsusse öösel sisenenud mehed olid kaitsepolitseist. Kapo ametnikud tegutsesid väidetavalt kriminaalmenetluse tõttu ning kohtu loal, mistõttu sissetungi kohta kriminaalmenetlust ei alustatud. Seoses eeltooduga palume peaministril vastata järgmistele küsimustele.
"Kas Kaitsepolitseiametile on antud korraldusi korruptsiooni uurimiseks Eesti Keskerakonna liikmete hulgas? Kui jah, siis kes selle korralduse andis ning milline on Teie osa selles?
Kas Teie arvates on võimalik korruptsioon näiteks Tartu Linnavalitsuses, Viimsi vallas ja muudes omavalitsustes, millest on ajakirjanduses juttu olnud? Või piisab uurimise mittealustamiseks Teie kinnitusest, et üks või teine ametnik on aus inimene?
Kas Teie, sarnaselt Herman Simmi juhtumile, olete jaganud korraldusi ka kellegi teise isiku süüdi mõistmiseks? Kas selline stiil jagada korraldusi ühe või teise isiku süüdi mõistmiseks on Teie kui peaministri üks töövorm?
Kuidas hindate kapo tegevuse seaduslikkust ööl vastu 7. detsembrit Tallinna Linnavalitsuses? Teatavasti on kapo töötajate isikud kaetud riigisaladusega. Kas kapo töötajate nägude jäädvustamine Tallinna Linnavalitsuse turvakaameratega tähendab riigisaladuse ilmsikstulekut?
Kas kapo ametnikud viibisid Tallinna Linnavalitsuses kohtu loal?" Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! Esitame Erakonna Eestimaa Rohelised, Rahvaliidu ja Keskerakonna saadikute arupärimise justiitsminister Rein Langile.
"Oleme korduvalt tõstatanud probleemi vajadusest tõhustada tsiviilkontrolli kodanike põhiseaduslike õiguste, eriti süütuse presumptsiooni järgimise üle prokuratuuri tegevuses kriminaalasjade eeluurimisel. Vaatamata sellele, et olete oma esinemistes, sealhulgas ka Riigikogu ees, möönnud, et probleemid on olemas nii kriminaalasjade eeluurimise kui ka kohtus läbivaatamise venimisega, samuti uurimismaterjalide põhjendamatu lekkimisega ajakirjandusse, ei näe me reaalseid samme olukorra parandamiseks. [---] Mõnel juhul on prokuratuur teatanud, et on algatanud kriminaalasja ajakirjanduses avaldatud materjalide põhjal, samal ajal teistes analoogsetes asjades ei ole peetud vajalikuks samaväärsetele materjalidele üldse reageerida ilma oma kaalutlusi avalikkusele põhjendamata."
Kuigi on tuvastatud mitmeid seadusrikkumisi jälitustegevusega seotud logifailide säilitamisel, mis ei võimaldanud Riigikogu vastaval komisjonil pika aja jooksul tsiviilkontrolli teostada, lõpetas prokuratuur sellega seoses algatatud kriminaalasja kedagi vastutusele võtmata, kuigi riik on maksnud sideoperaatoritele iga aasta suuri summasid selle töö eest. Lisaks on selgunud, et prokuratuur ise ei ole aastate jooksul jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollile tähelepanu pööranud. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiame, et järelevalve prokuratuuri ja teiste uurimisorganite tegevuse üle kodanike põhiseaduslike õiguste, eriti süütuse presumptsiooni põhimõtetest kinnipidamisel on äärmiselt vajalik. Oleme esitanud seitse küsimust, millele palume vastust. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kaks arupärimist ja kui need vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, edastan nad otsekohe adressaatidele.
Ja nüüd üks teade. Olen edastanud 11 Riigikogu liikme arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Palun, head kolleegid, teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18.
Head kolleegid! Täpsustame päevakorda. Tänase teise päevakorrapunkti, otsuse eelnõu 374 arutelul teeb algatajatepoolse ettekande Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni aseesimees Marek Strandberg.

Alustame tänaste päevakorrapunktide menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on ülevaade teadus- ja arendustegevuse olukorrast ja valitsuse poliitikast selles valdkonnas. Ma palun kõnepulti lugupeetud peaministri Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud rektorid! Valitsuse järjepidev ja läbimõeldud poliitika teadus- ja arendustegevuse valdkonnas on olnud tulemuslik. Aastatel 2000–2007 on Eesti teadus- ja arendustegevuse kulutuste kasvutempo Euroopa Liidu riikidest Küprose järel teisel kohal.
2007. aastal suurenesid investeeringud teadus- ja arendustegevusse avalikus ja erasektoris kokku 15 protsenti. Seda võib pidada heaks ja jätkusuutlikuks arenguks. Kulutuste osakaal SKT-st jäi küll eelmise aastaga samale tasemele, kuid seda ennekõike 2006. aasta erakordselt suure tõusu tõttu, mille tingisid teadusesse ja innovatsiooni suunatud struktuurivahendite väljamaksed eelmise rahastamisperioodi lõpus.
Lõppeval 2008. aastal on oodata teadus- ja arendustegevuse kulutuste märkimisväärset kasvu, kuna valitsus on teinud mitmeid suuri investeeringuid ning avanud mahukad uued toetusmeetmed nii teadlastele kui ka ettevõtjatele. Rahandusministeeriumi majandusprognoosi ning strateegias "Teadmistepõhine Eesti" planeeritud kulutuste taset arvesse võttes kasvavad Eesti teadus- ja arendustegevuse kogukulutused kuni 2014. aastani igal aastal jooksevhindades vähemalt 20%.
Tehtud otsused annavad alust eeldada, et Eestil on võimalik liikuda võrdlemisi lähedale 1,5%-lisele kulutuste tasemele SKT-st juba 2009. aastal. Kolme protsendi eesmärgi saavutamine aastaks 2014 on reaalne.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Heitlikud ajad maailmamajanduses mõjutavad ka Eesti majanduskeskkonda. Eelmisel neljapäeval kiitsime valitsusjuhtidega heaks Euroopa Komisjoni ettevalmistatud Euroopa majanduse elavdamise plaani, mis sisaldab ulatusliku loetelu meetmetest, mida liikmesriigid võivad rakendada. Rõhutan siinkohal kahte Eestile olulist aspekti.
Esiteks. Olime kolleegidega ühel meelel, et iga riik peab valima meetmed, mis sobivad valitsuse majanduspoliitika ning riigi majanduskeskkonnaga. Eestis on prioriteet majanduskasvu toetamine investeeringute kaudu. 2009. aastal investeeringute maht eelarves kasvab. Raha suunatakse valdkondadesse, mis on konkurentsivõime tõstmisel esmatähtsad: ettevõtete ekspordivõimekuse suurendamine, tehnoloogia ja tootearendus, haridus, keskkonna infrastruktuur, strateegilised transpordiobjektid, energiasääst ja tervishoid, loomulikult ka teadus- ja arendustegevus. Majanduse toetamine suunatud investeeringute kaudu annab vahetumaid ning paremaid tulemusi kui ajutised ja üldised maksusoodustused. Euroopa Komisjoni täna avaldatud soovitused Eesti konkurentsivõime suurendamiseks toetavad selles osas valitsuse poliitikat.
Teiseks. Kuna Eestis algas majanduse kohandumine varem, oleme suure osa komisjoni väljapakutud meile sobivatest meetmetest praeguseks juba rakendanud. Oleme muutnud investeerimisplaani nii, et esialgsest enam struktuurivahendite raha kasutatakse 2009. ja 2010. aastal. Oleme ette valmistanud uue töölepingu seaduse ning Riigikogu otsustab selle loodetavasti planeeritust varem jõustada. Tööandjatel tekib kohustus panustada rohkem täienduskoolitusse, kaob erisoodustusmaks tasemehariduselt. Need muutused aitavad majanduse struktuuri muutumisel ja muudavad Eesti tööjõuturgu atraktiivsemaks.
Eraldi tahan esile tuua Euroopa Komisjoni ettepanekut jätkata struktuursete reformide elluviimist. Nõustun täielikult komisjoni presidendi José Manuel Barrosoga, kes on korduvalt rõhutanud, et kõik lähiaja otsused peavad olema kooskõlas meie pikemaajaliste plaanidega.
Eesti jaoks on peamisteks väljakutseteks tootlikkuse tõstmine, ekspordivõimekuse suurendamine ja töötajate oskuste arendamine. Nende eesmärkide täitmisel on teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon võtmetähtsusega.
Austatud Riigikogu! Järgnevatel aastatel pean teaduses ja innovatsioonis eriti tähtsaks rahvusvahelise ambitsiooni kasvatamist ning teaduse ja ettevõtluse kokkuviimist.
Rahvusvahelise konkurentsivõime suurenemine käib kaasas kvaliteedi kasvuga. Arvestades kvaliteedinäitajana rahvusvahelistes teadusprojektides osalemist, liigume ülesmäge. Meie teadlased ja ettevõtted on olnud Euroopa Liidu teadusprogrammides edukad. Rahastatud taotluste mahu osas oleme jõudnud ühe aastaga 75%-ni kuuendas raamprogrammis planeeritud rahastamise kogumahust. Välisprojektides osalemiseks on valitsus käivitanud kaks toetusmeedet, mille mõju on esimesi tulemusi vaadates olnud märgatav. Haridus- ja Teadusministeerium toetab kvaliteetsete taotluste ettevalmistamist ning kompenseerib raamprogrammi projektide käibemaksu.
Teaduses on kvaliteedi eelduseks infrastruktuur ja kõrgelt kvalifitseeritud inimesed. Kunagi varem ei ole valitsus teinud selles valdkonnas nii mahukaid rahastamise otsuseid kui 2008. aastal. Kinnitasime juunis teaduse ja kõrghariduse infrastruktuuri programmi mahus 2,12 miljardit krooni. Sellest 1,59 miljardit krooni suunatakse teaduse infrastruktuuri arendamisele. Novembri lõpus lisandusid investeeringute nimekirja Eesti Kunstiakadeemia uus hoone, mille ehitamist rahastatakse 220 miljoni krooniga, ning Balti Filmi- ja Meediakooli arendamiseks eraldatud 33,6 miljonit krooni. Teaduste tippkeskuste arendamist on otsustatud rahastada 524 miljoni krooniga.
Infrastruktuuriga võrreldavalt olulised on inimesed. Ilma tipptasemel eestvedajateta ei teki Eestisse rahvusvahelisel või regionaalsel tasemel teaduse tõmbekeskusi. Seetõttu muutub järjest tähtsamaks tudengite ja teadlaste mobiilsus. Haridus- ja Teadusministeerium käivitas tudengite ja õppejõudude mobiilsusprogrammi DoRa mahus 504 miljonit krooni ning teadlaste mobiilsusprogrammi "Mobilitas" mahus 317 miljonit krooni.
Need toetusskeemid laiendavad meie noortele ja teadlastele teiste riikide ülikoolides õppimise ja töötamise võimalusi. Välisülikoolides õppis 2006. aastal 4340 Eesti tudengit, s.o 6,3% sel õppeaastal Eestis õppivatest tudengitest.
Veelgi olulisem on see, et suudaksime tõsta Eesti atraktiivsust välistudengite ja -teadlaste silmis. 2007. aastal õppis Eestis 1032 välistudengit ehk 1,4% kõikidest tudengitest. Neist enamik Soomest ja Lätist. Näiteks Soomes on välistudengite osakaal 3,7 ja Rootsis 5%.
Valitsuse käivitatud mobiilsusprogrammidest on välistudengite arvu suurendamisel kindlasti kasu, kuid see ei ole esmatähtis. Ülikoolid peavad suutma pakkuda rahvusvahelisel tasemel õppekavu, juhendajaid ja õpikeskkonda.
Eesti kõrghariduse ja teaduse atraktiivsuse tõstmiseks julgustan ülikoole senisest märksa suuremale koostööle. Ütlen veelgi enam, ülikoolidevahelisest koostööst sõltub Eesti kõrghariduse ja teaduse tulevik. Tartu Ülikooli konkurendid ei asu enam Tallinnas, nad asuvad ennekõike Helsingis, Kopenhaagenis, Stockholmis ja mujal.
Tugevnev rahvusvaheline konkurents motiveerib ülikoole järjest tihenevale koostööle, liitumisele ja erakapitali senisest palju mahukamale kaasamisele. See trend on viimastel aastatel väga selgelt nähtav Põhjamaades – Taanis ja ka meie naaberriigis Soomes. Samuti avavad ülikoolid ennast järjest rohkem tippspetsialistidele teistest riikidest ja seda ka ülikoolide juhtimises.
Paari nädala eest leppisime Soome peaministri Matti Vanhaneniga kokku koostööprioriteetides. Üks nendest on mobiilsus hariduses ja teaduses. Eesti ja Soome koostöö toetub suvel Gunnar Okki ja Jaako Bloombergi esitatud koostöövõimaluste raportile, mis sisaldab mitmeid väga huvitavaid haridust ja teadust puudutavaid ettepanekuid. Nende teostumine eeldab ülikoolidepoolset aktiivset tegutsemist.
Mõne aja eest pidas Tartu Ülikool arengukonverentsi. Tunnustan ülikooli rektoraati, kes soovib kujundada Tartu Ülikoolist tõelise eliitülikooli. Eliitülikooli staatus eeldab otsustusõigust selle üle, keda õppima võtta, mitte rahuldumist keskkoolihinnete ja riigieksamite tulemuste põhjal kujunenud nimekirjaga. Tahan siiski rõhutada, et eliitülikooli näitajaks ei saa olla Eesti tudengite vähesus, vaid heade välistudengite suur arv ja muidugi rahvusvaheliselt kõrge konkurentsivõimega õppe- ja teadustöö kvaliteet.
Head kuulajad! Eesti üheks suuremaks väljakutseks on olnud soodsa keskkonna loomine ettevõtete teadus- ja arendustegevuseks. Viimastel aastatel on erasektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse suurenenud järjepidevalt keskmisest kulutuste kasvust kiiremini. 2006. aastal oli kasv koguni 43% ja 2007. aastal 22%. Eraettevõtete investeeringud moodustavad 2007. aastal 47,2% kogukulutustest. Viis aastat tagasi oli see näitaja 30,7%. Erasektori osatähtsuse kasv teadus- ja arendustegevuse rahastamisel on olnud rõõmustavalt kiire.
Eesti on tasapisi parandanud oma kohta Euroopa innovatsiooniedetabelis ning tõusnud nn mõõdukate uuendajate gruppi. Eesti on 38 riigi hulgas märkimisväärselt kõrgel 18. kohal. Uutest Euroopa Liidu liikmesriikidest oleme parimad. Eesti suureks väljakutseks on pöörata innovatsioonisüsteemi tugevad sisendnäitajad, nagu kulutuste kiire kasv, suur kõrgharidusega inimeste osakaal ja hea IT-keskkond, tugevateks väljundnäitajateks. Tipptasemel teadmiste loomisel ja nende rakendamisel ühiskonnas jääme paljudest Euroopa riikidest veel märkimisväärselt maha.
Valitsus on senisest rohkem tähelepanu pööranud arendusinvesteeringute toetamisele ja veelgi soodsama, uuenduslikkust soosiva investeerimiskeskkonna loomisele. Sarnaselt teadusele on valitsuse ettevõtetele suunatud toetusmeetmete maht 2008. aastal hüppeliselt kasvanud. Aastail 2001–2008 on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus rahastanud ettevõtete ning teadusarendusasutuste toote- ja tehnoloogiaarendusprojekte 466 miljoni krooniga. 2008. aastal avatud viieaastase toetusprogrammi maht on 1,4 miljardit krooni, lisaks on keskkonnatehnoloogiate arendamisele planeeritud 240 miljonit krooni.
Edukalt on käivitunud tehnoloogia arenduskeskuste programm, mille eelarve suureneb aastatel 2009–2013 900 miljoni kroonini võrreldes eelmise perioodi (2002–2008) 252 miljoni krooniga. Käivitunud on tööstusettevõtete investeeringute toetusprogramm, mille kaudu toetatakse ettevõtete investeeringuid seadmetesse järgneva kolme aasta jooksul 680 miljoni krooniga. Valitsus toetab ka teadus- ja tehnoloogiaparkide ning toote- ja katselaborite arendamist. 2009. aastal käivitub ettevõtete ning teadusasutuste koostöö suurendamiseks innovatsiooniosakute programm.
Need mahukad investeeringud viivad ettevõtete arenduskeskkonna uuele tasemele ning loovad head eeldused teadus- ja arendustegevuste kiireks arenguks tulevikus. Infrastruktuuriinvesteeringute ja otseste toetustega vähemalt sama oluliseks pean ma ettevõtete töötajate arendamist. Mahukatest toetustest ei ole kasu, kui pole piisavalt tarku, haritud ja uuendusmeelseid töötajaid. Täistööajaga teadlaste ja inseneride arv on alates 2000. aastast kasvanud 40%, jõudes 2007. aastal 3690 inimeseni.
Arvestades tehtavate investeeringute mahtu ja seatud ambitsioonikaid eesmärke, ei ole kasv olnud siiski piisav. Novembris käivitas EAS arendustöötajate kaasamise toetusmeetme, mille kaudu kaetakse ettevõtete poolt palgatavate teadlaste, inseneride, ekspordijuhtide, disainerite ja innovatsioonijuhtide palgakulu 50% ulatuses kolme aasta jooksul. Sellise toetuse eesmärk on ergutada toote- ja tehnoloogiaarendust ning suurendada ettevõtete rahvusvahelist konkurentsi- ja turundusvõimet.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! 2008. aastal on valitsus teinud mitmeid mahukaid investeerimisotsuseid ning kutsunud ellu uusi algatusi, mis mõjutavad oluliselt kogu teadus- ja arendustegevuse arengut Eestis järgnevatel aastatel.
Eelseisvatel aastatel on väga suure tähtsusega planeeritud teadus- ja arendustegevuse kulutuste maksimaalselt tulemuslik kasutamine. Vajalik on täpsemate fookuste paikapanek õigusaktides ja infrastruktuuripoliitikas.
Valitsus on algatanud uue teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse väljatöötamise, mis peab tagama nii Eesti teaduse edasise konkurentsivõime kui ka teadustulemuste ja -potentsiaali kiire rakendamise majandusse.
Valitsus kujundab pikaajalist teaduse ja innovatsiooni infrastruktuuripoliitikat, analüüsides põhjalikult seniste investeeringuotsuste kogemusi. Analüüsi tulemusi kasutatakse teaduse aparatuurse infrastruktuuri arendamise programmi ettevalmistamisel, mille eesmärk on viia Eesti teaduse aparatuur võtmevaldkondades maailma tipptasemele lähemale.
Suureks väljakutseks on doktoriõppe lõpetanute arvu suurendamine. Mitmeid aastaid on kraadi kaitsnute arv Eesti ülikoolides olnud järjepidevalt tagasihoidlik, moodustades doktorantide koguarvust ligikaudu 6,5%. Teisiti öeldes kulub meil ühe doktori ettevalmistamiseks keskmiselt neli korda rohkem raha kui ette nähtud.
Lõpetanute arvu aitavad loodetavasti tõsta tulemuspõhisele rahastamisele üleminek doktoriõppes ning kõrgkoolide õppekvaliteedi hindamise uued põhimõtted. Siiski on meil vaja üle vaadata ka doktorantide õppetoetuste ja garantiide süsteem.
2009. aastal jõuab Riigikogu ette energiamajanduse arengukava, mis näeb ette tuumajaama rajamise ettevalmistustega alustamise. Kui võtame eesmärgiks tuumajaama ehitamise 2023. aastaks, peame võimalikult kiiresti alustama spetsialistide väljaõpetamist, kes osalevad tuumajaama ehitamises ja aitavad seda hiljem töös hoida. See on suur väljakutse ülikoolidele, ettevõtetele ja valitsusele.
Austatud Riigikogu! Olen veendunud, et käesoleva ja järgmise aasta otsused teadus- ja arendustegevuses avaldavad märkimisväärset positiivset mõju Eesti konkurentsivõimele ning aitavad kaasa tootlikkuse kasvule, ekspordi suurenemisele ja töötajate oskuste arendamisele.
Tänan Riigikogu konstruktiivse suhtumise eest valitsuse teadus- ja arendustegevuse poliitikasse. Usun, et Riigikogu lähenemine teadus- ja arendusküsimustele, sealhulgas finantseerimisele, on ka edaspidi konsensuslik. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister, ettekande eest! Teile on küsimusi. Kõigepealt palun kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Tegelikult oleks mõtteid ja küsimusi mitmeid, aga eks me peame neid mujal arutama, siin ei saa palju küsida. Ma küsiksin ühe sellise valusama teema kohta, mida me oleme eri aegadel omavahel arutanud, aga võib-olla siin laiemalt. Kas valitsusel ja sinul kui peaministril on praegu mingi huvitav lähenemine või uus suund, kuidas me suudaksime oma õppejõudude, teadurite, professorite ja, ütleme, teadusse suunduvate inimeste tähelepanu köita veidike ka palgaga? Praegu on keskmised statistilised näitajad ühed ja teised, aga meie teaduri palk ei ole eriti konkurentsivõimeline ja noored üsna tihti ei vali sellepärast seda teed.

Aitäh! Palgaga on alati nii, et palk on saajale väike või liiga väike ja maksjale suur või liiga suur. Võrreldes teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, on Eestis päris hästi õnnestunud teadlaste kodus hoidmine teadlastena ja me oleme suutnud ka päris hästi käivitada teadlaste koju tagasi pöördumise programmi. Minu meelest need praegused otsused, mis muudavad töökeskkonna oluliselt atraktiivsemaks, ehk siis investeerimisotsused hoonete ehitamiseks ja aparatuuri soetamiseks ning lisaks sellele mobiilsusprogrammid, teenivad kõik eesmärki võimalikult palju teadlasi koju jätta, sest kui teaduse tegemise keskkond on atraktiivne, siis ei saa ka see suhteliselt tagasihoidlik palk kodus töötamisele takistuseks. Aga teadlaste palgad on kasvanud kiiresti, nii nagu Eestis üleüldse keskmine palk on viimastel aastatel, eriti alates aastast 2003 väga kiiresti kasvanud.

Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg!

Suur tänu! Lugupeetud peaminister! Kõigepealt tänud üsna põhjaliku ülevaate eest! Mulle meeldib eriti see, et te räägite ka teaduse väljundist. Niipalju kui teadusest juttu on, kuuleb põhiliselt sellest, kui palju sinna sisse pannakse raha. Aga mis sealt välja tuleb, on eriti oluline just väikese riigi puhul, keda on pidevalt kritiseeritud sellepärast, et liiga vähe on teadus seotud meie majandusliku arenguga, ja ma arvan, et väga õige on see, et ta peaks panustama väga tugevasti meie eksporti. Minu küsimus oleks see: kas te võiksite nimetada Eesti ettevõtteid, kelle panustamine teadus- ja arendustegevusse võiks parandada oluliselt meie ekspordivõimet?

Esimesena oskab meist igaüks nimetada Skype'i. Kui ma nimetasin seda, et eraettevõtluse osa teadus- ja arendustegevuse rahastamisel on oluliselt suurenenud, siis loomulikult käib jutt ka Skype'ist ja see on Eesti teadus- ja arendustegevuse, ka ekspordi üks paremaid näiteid. Aga minu meelest on Eestis teaduse rahastamise süsteem  päris hea ja päris töökindel. Oluline on seegi, et teaduse rahastamise süsteem on suuresti apoliitiline, ehk need ajad Eesti jaoks on ammu möödas, kus poliitikud, ministrid või peaminister otsustasid, missugune teadussuund on prioriteetne, ja need prioriteetsed suunad said siis rahastatud. Praegu on teadlaste sõna kaal selliste otsuste tegemisel selgelt määrav.

Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra peaminister! Ma ühinen ka kõigepealt eelküsija tänusõnadega ülevaatliku ja optimismi sisendava ettekande eest. Aga mu küsimus puudutab arendustegevust teatud spetsiifiliste nišitoodete valdkonnas. Kui me võtame Tõravere kunagised kosmoseuuringud näiteks, siis nende pinnalt on võrsunud üksikuid teadlasi ja insenere, kes on tootnud vägagi konkurentsivõimelisi, vägagi kvaliteetseid mõõteriistu, seadmeid kosmoseuuringuteks. Kuid probleem on selles, et nad ei suuda väikese firmana konkureerida maailmaturul suuremate riikide suuremate firmadega, kes ei pruugi toota sugugi paremat toodet, võib-olla isegi veidi nõrgemat toodet, aga meie väike firma tõrjutakse turult välja. Tegemist on muidugi väga spetsiifilise turuga. Kas Eesti riik saab midagi teha selliste teadlaste või selliste väikeste firmade kaitseks, kes tõesti toodavad väga head toodet?

Aitäh! Kui tooted on väga head, siis nad müüvad ennast maailmaturul ise ja neid ei ole vaja kuidagimoodi aidata. Aga tegelikult on see liigse bravuuriga öeldud. Eestis on loodud piisav või piisavale lähedane riiklike toetuste süsteem ja eelkõige on selle süsteemi kese Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses. Samuti on meil KredExi kaudu eksporditoetuste süsteem päris hästi välja arendatud. Ma usun küll, et kui ideel on kaalu, kui jätkub administratiivset suutlikkust, ettevõtlikkust nii palju vähemalt, et küsida abi ettevõtluse tugiorganisatsioonidelt, siis tõeliselt head ideed saavad ka kaasrahastamise. Kui üks hea idee on saanud stardikiirenduse tänu anonüümse maksumaksja abile, küllap tema siis ka lendab.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea peaminister! Aitäh ettekande eest! Teadupoolest ei tee teadust mitte raha, mitte masinad ja majad, vaid lõppkokkuvõttes ikkagi inimesed. Praegu on kujunenud olukord, kus, nagu me teame möödanikustki, on professorikohale ka selles suurepärases Tartu Ülikoolis kandideerinud alla ühe inimese. Praeguseks on Euroopas kaks riiki – statistiliselt keskmiselt –, Eesti ja Läti, kus ei toimi nn karjääripõhine teadusmudel. Ja minu küsimus on: kas on Eestis ja kui, siis millal, plaanis üle minna karjääripõhisele teadusmudelile, mis on maailmas tõestanud ennast ainsa jätkusuutliku teadustegemise õpetamise mudelina õpetlaste jaoks ja mudelina, mis tagab akadeemilise vabaduse?

Aitäh! Ma muidugi ei ühineks selle kaudse hinnanguga meie teadlaste kvaliteedile ja ma ei oleks nõus ka sellega, et meil teadlasi nii palju napib, et ühele professorikohale kandideerib alla ühe inimese. Kui õnnestuks kuidagi see fakt tuvastada ja teaduslikult kirjeldada, kuidas alla ühe isiku on võimalik kandideerida ühele kohale, siis see oleks iseenesest küllalt tähelepanuväärne teaduslik avastus. Eesti teadlaste tase, kui mõõta seda artiklite arvuga teadlase kohta või elanike arvu kohta või siis ka viidatavusega, on päris hea ja selle üle meil praegu põhjust nuriseda ei ole. Alati saab paremini, kuid kõige suuremad puudused on meil teadussaavutuste praktikasse rakendamisel ehk siis paljuräägitud patentide vähesus on Eestis endiselt käesolevalgi aastal probleemiks.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Ka mina tänan teid põhjaliku ettekande eest! Te mainisite, et on tulemas energeetika arengukava. See on mulle eriti südamelähedane, kuna ma ise olen energeetik. Kas kõikides teistes eluvaldkondades on ka juba olemas või tulemas vastavad ja head arengukavad?

Arengukavasid on meil väga paljudes eluvaldkondades. Neid on meil suurusjärgus 150. Nii et headest kavadest meil puudus ei ole. Kuid energeetikat ei maininud ma oma tänases ettekandes mitte juhuslikult, vaid seetõttu, et energeetika on just nimelt üks teaduse võtmevaldkondadest, mida Eestis eelisarendada tuleb.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Alustame läbirääkimisi. Kõigepealt kutsun kõnepulti kolleeg Marek Strandbergi Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindajana. Palun, kaheksa minutit!

Head kolleegid! Hea peaminister! Kõigepealt täpsustuseks selle kohta, kuidas võib kuhugi kandideerida alla ühe inimese – see on loomulikult statistiline, mitte füüsiline kandideerimine, kuna n-ö jäsemete eemaldamist meie riigis ei sallita ühegi karistus- ega muu menetlusviisiga. Seda esiteks.
Aga nüüd teemast, mis on meie kõigi jaoks oluline. Tõepoolest, olukord, kus me jõuame aastal 2009 või 2010 tasemeni, kus 1,5% sisemajanduse kogutoodangust panustatakse riigi poolt teadus- ja arendustegevusse, on loomulikult meeldiv ja hea. Teistpidi peame me paratamatult looma ka eeldused selleks, et teist samapalju, kui mitte rohkem, rändaks sellessesamasse teadus- ja arendustegevusse raha just nimelt ettevõtluse poole pealt ning ettevõtjad tajuksid seda, et teadus on tõepoolest nende konkurentsieeliste kasvu allikas.
Nüüd täpsustan veidi seda, mida ma ka oma küsimuses mainisin, nimelt asjaolu, et kui muudes Euroopa riikides üldjoontes on üle mindud nn karjäärimudelile teaduses, mis tähendab konkurentsivõimelist teadust ja akadeemiliselt vaba teadust selles mõttes, et ei konkureerita mitte ainult grantide või rahahulkade peale, vaid sisuline konkurents on ka õppejõudude ja teadurite kohtade peale, siis kuigi meil Eestis on käivitunud konkurentsipõhine mehhanism grantide osas, ei ole see faktiliselt käivitunud professorite ja õppejõudude kohtade osas, n-ö teaduspositsioonides enestes. Kuna teadust teevad lõppkokkuvõttes  inimesed, siis lisaks konkureerimisele raha peale, peaksid meil olema ka oluliselt suuremad konkursid nendesamade õppejõudude ja teadurite kohtade peale, kus ei ole tõepoolest harv, kui statistiliselt langeb see konkurents alla ühe, ja kus reeglina ongi ühe professori koha peale üks kandidaat ning mõnele kohale ei leita siis arusaadavalt isegi ühte isikut. Selline mehhanism on võib-olla teise riigina Euroopa Liidus olemas Lätis ja mõlemas me näeme sellist selget probleemide hulka kuhjumas. Praeguseks on Lätis kujunenud olukord, kus paljudel erialadel ei ole võimalik saada isegi rahvusvaheliselt või kohapealgi aktsepteeritavat kõrgharidust. Eestis ei ole see olukord õnneks veel nii kurvaks kujunenud.
Sooviksin siinkohal öelda, et me peame lisaks n-ö raha hulgale tõepoolest kõne alla võtma ka küsimuse, millisel moel üles ehitada sedasama karjääri- ja jätkusuutliku karjääri põhist haridust, kõrgharidus- ja teaduskorraldust sellisel moel, et me näeksime tulevikus professorikohtadele mitte ühte või kahte inimest, vaid kümmekonda, keda siis rahvusvaheliselt kaaludes välja valida selleks, et tõepoolest tekiks sisuline akadeemiliselt vaba keskkond, kus professoril on piisavalt õigusi ja rahalisi vahendeid ise kasutada, mitte pelgalt ülikoolide kaudu, kus konkurents granti rahadele ei kujune peamiseks teadusliku rivaalitsemise ja ajakulu kohaks, vaid kus tõepoolest  suudetakse sisuliselt loomingule keskenduda. Ja kui me vaatame seda, et meie teadussüsteem on tõepoolest muutunud mõnevõrra läbipaistmatuks, siis selle läbipaistvaks ja selgemaks muutmine ei ole mitte ainult teaduse enda arendamise huvides, vaid ka selle huvides, et ettevõtlus ja majandus saaksid suurema ja sisulisema sisendi just nimelt teadusest. Praegu – julgen väita – see nii ei ole ja puudujääke on üsna palju. Seetõttu ma loodan, et nii siin saalis kui kultuurikomisjonis kui ka laiemates diskussioonides kujuneb tõepoolest keskseks, nagu kuulda on, uue teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse üle arutamine sellisel moel, et see tooks Eestisse akadeemilise konkurentsi ja aitaks mõnevõrra stagneeruma hakanud teadussüsteemi sellest nullpunktist välja, sest akadeemiline konkurents, nii nagu ma kirjeldasin, ja akadeemiline vabadus, nii nagu seda maailmas mõistetakse, on need loomingulised komponendid, ilma milleta konkurentsivõimeline majandus mitte ühelgi moel toimida ei saa.
Kui me räägime sellest, et meil on olukord, kus doktorikraadiga lõpetavaid õppureid on vähe jne, siis sageli peame vaatama selgelt selles suunas, kas neile on pakkuda piisavalt loomevõimelist keskkonda ja jätkusuutlikult loomevõimelist keskkonda, mis on praeguses maailmas tagatud ainult ühe mehhanismiga ja see on karjäärimudelipõhine teaduskorraldus ja kõrghariduskorraldus. See olekski lühidalt see, millele soovisin siinkohal tähelepanu juhtida, ja ma usun, et sellisel moel ja tõenäoliselt ainult sellisel moel on ka majanduslikes raskustes, kus tegelikult panustus teadusele on protsendina nii sisemajanduse kogutoodangust kui eelarvest märkimisväärne, võimalik saavutada see loominguline võimendus, mis tegelikult on majanduse jaoks ülioluline ja mitte ainult majanduse, vaid kogu hariduse ja kultuuri jaoks ülioluline. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Palun järgmisena kõnepulti kolleeg Peeter Tulviste Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana!

Hea juhataja! Hea peaminister! Mõned väikesed märkused selle arutelu juurde.
Esiteks pean ma ütlema, et eelmisel aastal juba oli niisugune jant, et see paber jõudis siia saali viimasel hetkel. Ma käisin eile vaatamas ja vaatasin täna – tund aega enne istungi algust seda paberit veel ei olnud. Nii on kole raske peaministri ideid siin loovalt edasi arendada, kui me seda paberit enne kätte ei saa. Võib-olla peaks uurima, kelle tegemata töö see on.
Aga nüüd positiivsetest asjadest. Ma arvan, et see oli sümpaatselt üksikasjalik ettekanne. Kui varem tehti nendel teemadel peamiselt ideoloogiat, siis praegu on selgelt näha, et on terve hulk erisuguseid programme käimas teaduses ja kõrghariduses. Ja kui varem võis öelda, et teadmispõhine Eesti eksisteeris peamiselt poliitikute juttudes, siis praeguseks on ta jõudnud poliitikute juttudest rahakotti ja see on väga hea areng. Järgmine koht, kuhu ta peaks jõudma, oleks inimeste teadvus. Ma kardan, et olukord on ikka veel niisugune, et kui minna siit hoonest välja ja hakata Komandandimaja poole minema ning küsida igalt inimeselt, kes vastu tuleb, missuguses Eestis me elame, siis tõenäoliselt võib jõuda enne Jaani kirikuni, kui keegi vastab, et teadmispõhises Eestis.
Palju rohkem räägitakse Kreenholmi kangrutest. Loomulikult huvitavad meid nende sotsiaalsed probleemid. Aga jäme viga on see, kui nad oma lapsi ka samasuguseks tööks ette valmistavad. Ja ettekujutus, et see jalg on ikka õigel teel, mis adra taga käib, sobis võib-olla veel mõnikümmend aastat tagasi, aga praegu seavad need inimesed, kes oma lastele ikka sama juttu räägivad, need lapsed väga halba olukorda.
Väga tervitatav on kõik, mis puudutab seoses Euroopa Liitu astumisega avanenud uusi võimalusi õppida välismaa ülikoolides. Loogika peaks olema siin sama, mis ta on üldhariduses. Nimelt: tähtis ei ole mitte see, kui palju koolimaju on, vaid tähtis on see, kui hea haridus lastele antakse. Praegu tundub, et osa kõrgharidusega tegelevaid inimesi vaatab meil ülikoolide peale ikka nii, nagu öeldakse, et mõned inimesed vaatavad Venemaa peale. Mõned Vene poliitikud näevad Venemaa peamist häda selles, et see riik on liiga väike.
Radikaalne koostöönõue ülikoolide vahel ja haridusmaastiku mitte lihtsalt ümberkorraldamine, vaid selge kärpimine on hädavajalik selleks, et seda praegu teadusesse ja kõrgharidusse suunatud raha ka õigesti kasutada. Peaministrit tsiteerides: Tartu Ülikooli konkurendid ei asu praegu enam Tallinnas. Ma ütlen, et esiteks ei ole nad kunagi Tallinnas asunudki, ja teiseks see jutt, absoluutselt õige jutt, mis väärib kindlasti kordamist, on vähemalt 12 aastat vana ja ometi ei ole see takistanud kõrgharidusmaastiku suhtes vastu võtmast otsuseid, mis olid kõike muud kui nutikad. Ilmselt on praegu paras aeg veel päästa ja parandada, mida parandada annab.
Aitäh ja jõudu selle plaani realiseerimisel!

Suur tänu, kolleeg Peeter Tulviste! Palun järgmisena kõnepulti kolleeg Aadu Musta Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Austatud rector magnificus!  Head kolleegid! Tahan kõigepealt tänada hea ja sümpaatse ettekande eest. Ettekandes kõlas väga selgesti üks hea põhimõte, et Eesti teaduses on kandev roll ülikooliteadusel, st teadusel, kus koos eksisteerivad teadus- ja õppetöö, mis loob kindlasti väga hea sünergia, tagab uurimistöö järjepidevuse ja jätkusuutlikkuse. Teadus on oma iseloomult rahvusvaheline – sellest on siin ka juba korduvalt räägitud – ja see tähendab tõepoolest, et meil ei ole mõtet rääkida teaduse konkurentsist näiteks Pärnu ja Türi vahel või Tallinna ja Tartu vahel, sest nagu üks klassikutest on öelnud, rääkida Tallinna ülikoolist olevat sama, mis Tartu kilust.
Ainuke võimalus selles konkurentsis, kus Tartu Ülikool konkureerib Helsingi, Uppsala, Kopenhaageni ja teiste ülikoolidega, edukas olla on teha oma tööd tipptasemel. Muid konkurentsieeliseid meil lihtsalt ei ole. Tuleb leida oma nišš, arendada välja vähemalt kogu Baltoskandias atraktiivsed uurimissuunad ja keskused ja panustada just nimelt neisse. Ei ole mõtet hakata leiutama jalgratast või Antarktikat avastama. Täpselt nii nagu ei ole mõtet Antarktikasse ameeriklaste uurimislinnaku kõrvale ka oma telki uhkelt püsti ajada.
Ehkki hea kolleeg ütles, et teadust ei tee raha, vaid inimesed, näitab statistika, et Eesti teadusse juurde tulnud raha, olgu ta siis Euroopast või kust tahes, on alati tõstnud meie teaduse tulemuslikkust ja positsiooni Euroopa teaduskaardil.
Väga palju räägitakse praegu ülikoolide tasemest ja läbi on käinud termin "eliitülikool". Kuna termin "eliitülikool" on juba tekitanud ka diskussiooni, siis mina ütleksin veel tagasihoidlikumalt: Eestisse on vaja üht päris ülikooli, mis seisaks vastu nn ülikoolides vohavale keskkooliseerumisele. Võtmesõna on kvaliteet, aga kvaliteedist on raske rääkida, kui kvaliteedikontroll on just nimelt selline, nagu ta on, kui juhtub nii, et mõnes ülikoolis dotsendiks mitte kvalifitseerunud inimene läheb teise, kah ülikooli, kohe professoriks. Ja pärast leitakse, et koolitustellimus tuleks nende ülikoolide vahel ära jagada.
Meie teadus- ja arengustrateegia ning selle kohta koostatud ettekanded on head, haakuvad hästi teadusringkondades levinud arusaamadega, on tunda kollektiivset tööd. Halvem on see, et mitte alati ei õnnestu häid strateegiaid ja vastavasisulisi kokkuleppeid täita. Üheks erutavaks küsimuseks, mida on arutatud ka siin erinevate tubade seinte vahel, on geenivaramu probleem. Võimalik, et sellised projektid ei ole õhukesele riigile jõukohased. Kui Tartu Ülikool võttis nimetatud projekti päästa, oli paljudel inimestel Tartu Ülikoolis suur mure, mis saab teistest uurimissuundadest, kui see koorem jääb ülikooli kanda. Vastus, mis meile anti, oli lihtne: riik aitab, ja räägiti 30 pluss 30 pluss 30 lubadusest (kolm ministeeriumi lubasid igaüks 30 miljoniga aidata). Töö saadi käima, aga praegu küll leitakse, et see projekt, mida nimetatakse Eesti teaduse üheks lipulaevaks, läheb võib-olla juba teist korda elu ja surma vahele vaakuma.
Meil oli juttu teaduse ja tootmise vahekordadest, ja siin on palju mõtlema panevat. Kui Eesti töötlevas tööstuses on lisandväärtus kõigest kuus korda madalam kui Euroopas keskmiselt, siis see on probleem, mis näitab, et ümberkorraldused on ikka väga vajalikud. Ja võib-olla mitte ainult teaduses, vaid eelkõige tootmises.
Mõnikord öeldakse, et ka teaduse planeerimisel tuleks nõu küsida tootmisjuhtidelt – nemad teavad. See päris nii ei ole. Kui me oleksime 1991. aastal küsinud tootmisjuhtidelt nõu teaduse planeerimiseks, siis oleks praegune Eesti ilmselt üks suur, uhke ja kaasaegsel tasemel suhkruvativabrik. Teaduse korraldamiseks on vaja analüütikuid, visionääre ja see potentsiaal on Eesti ülikoolides ja Teaduste Akadeemias täiesti olemas. Teadus siiski ootab, et riik julgeks käituda riigina just sellistes kohtades, kus raha lugedes on vaja teha karme otsuseid. Vahel räägitakse sisemisest konkurentsist ja arutatakse, kellele anda tellimus, kellele jagada raha. Ometi oleks üks selge ja riiklikul huvil põhinev vastus: tuleb panna võimekad kollektiivid koos tegema. Siin on tõepoolest riigi kätt vaja.
Mõttetu dubleerimine on Eesti teaduses katastroof. On veel üks koht, kus nn sisemisest konkurentsist on pahatihti valesti aru saadud. Vahel öeldakse, et eestlaste jaoks on kõik elevandid ühte nägu. Aga hindu ütleb, et elevante olevat tohutult palju, kõik erinevad, igaüks oma iseloomuga. Minu arust ei ole midagi halba, kui eestlane elevante ei jaga. Halvem on see, kui usutakse, et kõik teadused on ühte nägu. Näiteks humanitaarteaduste reeglid peaksid olema täpselt samad, nagu on kusagil reaal- või täppisteadustes. Isegi siis, kui nad sinna ei sobi.
Kaks sõna rahvusteadustest. Ma ei lasku arutlusse rahvusest ja rahvusriigist või kuidas neid ühes või teises keeles tõlgitakse – see on huvitav, aga tänasest teemast eemal. On olemas teadused, mis on riigi atribuudiks, mida ei saa mujalt sisse osta. Nende hulka kuulub näiteks keel. Üks tuntud Eesti keeleteadlane ütles mulle, et tema töövaldkond on otsekui rohtu kasvanud lilleaed, mis nutab taga kunstkärneri kätt. Ja mitte ainult üht kätt, vaid paljusid kätepaare. Seda muidugi siis, kui me ikka tahame olla riik ja rookida oma rahvusidentiteediks olevast keelest välja kõik need umbrohud, mis sinna on tunginud.
Sama lugu on ajalooga, mis on meie rahvusliku identiteedi hoidmisel üks tähtsamaid komponente. Ajalugu on rahvusvahelisel tasemel toimuva ideoloogilise võitluse üks kandjaid. Ei aita väitest "me usume", "meil on õigus". Ka ajaloos tuleb lüüa oponenti faktidega. Ja siin ei aita sellest, kui teeme mingi asendusstruktuuri või kolmanda struktuuri või mingi sihtasutuse, kes äkki ajaloo ära uurib, ja jätame ülikooliteaduse kiratsema. Ma olen siit kõnetoolist juba nimetanud ühte oma lemmikkangelast oma kodukoha Tori Põrgu mütoloogiast, Vanatühja, kes ütles, et kui laps on kümneaastane ja ei oska lugeda, tuleb kohe uus laps teha. Täpselt samuti ei ole vaja teha uusi struktuure, kui ülikoolis on potentsiaal olemas. Lõpetuseks lubage soovida teile kõigile head uut aastat ja tarkust uueks aastaks. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aadu Must! Järgmisena palun kõnetooli Hannes Astoki Reformierakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Hea eesistuja! Hea peaminister! Külalised ja kolleegid! Reformierakonna fraktsioon toetab igati võetud kurssi teadus- ja arendustegevuse toetamisele kui ühte peamist võimalust korraldada Eesti majandus ümber targaks majanduseks. Teadus- ja arendustegevuse rahastamise kasvu protsendid on muljet avaldavad, samuti absoluutarvudes 2,7 miljardi kroonini jõudmine. Kuid veelgi olulisem on asjaolu, et teadus- ja arendustegevuse kuludega on jõutud 1,15%-ni SKT-st. Aga see ei saa olla meie rahulolu põhjuseks. Eesmärk on meil jõuda ju 2%-ni, mis on Lissaboni strateegia eesmärk, ja sealt ka edasi minna, sest kõige edukamad riigid – näiteid pole meil vaja kaugelt otsida, võtkem meie hea põhjanaabri Soome – investeerivad juba 3% sisemaisest kogutoodangust teadus- ja arendustegevustesse. Rõõmustav on ka asjaolu, et juba praegu teeb ligi poole teadus- ja arendustegevuse kulutustest erasektor. See on väga tähelepanuväärne tõsiasi, sest raske on ette kujutada olukorda, kus riik investeerib teadus- ja arendustegevusse ja majandus on lihtsalt edukas. Ei, edukas ja jätkusuutlik saab olla vaid selline majandus, kus võrdväärselt panustavad teadus- ja arendustegevustesse nii eraettevõtted kui riik, ja riigi osa peabki olema suurem teaduses, ettevõtluse oma aga arenduses, kuigi piir nende kahe vahel on mõistagi vette tõmmatud.
Aga vaadakem ka numbrite taha. Uuenduslikkus ja tõhususe tõstmine, teadmiste rakendamine on kriitiline edutegur igal elualal, et püsida maailmalaiuses võistluses. Energeetika, keskkonnakaitse, maavarade arukas kasutamine, meditsiin ja tervishoid, finantsteenused, avalik haldus, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning küberjulgeolek, metsandus, põllumajandus, turism – kõik need elualad, kuid samuti kõik teised elualad vajavad oma arenguks ja konkurentsis püsimiseks pidevat arendustegevust. Arendustegevust vajab konkurentsis püsimiseks ka suhkruvatitööstus. Me ei saa rahulduda asjaoluga, et Tartu Ülikool on parim ülikool Eestis ja Tallinna Tehnikaülikool annab parimat haridust Eestis. Me peame püüdlema, et need ülikoolid oleksid parimate seas terves Euroopas ja kogu maailmas. Samuti peavad meie ettevõtete tooted ja teenused olema parimad kogu maailmas, just nimelt parimad ja väärtuslikumad, mitte ainult odavaimad. Vaid selline lähenemine tagab Eesti toodete ja teenuste edu, meie ettevõtjate jätkusuutlikkuse ning hästitasustatud töö Eesti tööinimestele.
Head kolleegid! Head kaasmaalased! Ma kasutan seda kõnetooli, et kutsuda meid kõiki üles mõtestama uuenduste olulisust ja vajalikkust nii oma igapäevases töös kui koduses elus. Ma kutsun teid üles olema loovad ning julgustama mõtlema ja loovalt tegutsema oma kolleege, oma kodakondseid ja oma pereliikmeid. Ma kutsun teid hindama ja väärtustama teadmiste ja nutikuse olulisust meie igapäevaelus. Ma kutsun teid märkama ja toetama uudseid, julgeid ja erilisi tegusid ning teistmoodi tegijaid. Igaüks meist võiks vähemalt korra päevas hüüatada: ahhaa, nii saan ka mina teha midagi paremini! Ja loomulikult loodan ma, et lähiaastatel valmib riigi ja Euroopa Liidu tõukefondide toel ka Ahhaa teaduskeskus, et meie lapsed saaksid iga päev uusi, teadmiste ja avastamisega seotud ahhaa-elamusi. Hea peaminister, head kolleegid, head külalised! Ainult niimoodi tegutsedes jõuame me targa ja eduka Eestini, mis on iseseisev nii vaimselt, riiklikult kui majanduslikult. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Hannes Astok! Nüüd palun veel kõnepulti härra peaministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma tulin siia teie ette kõnepulti tagasi, et tänada säravaid sõnavõtjaid ja tänada Riigikogu – nii Riigikogu selle koosseisu liikmeid kui ka varasemate koosseisude liikmeid. Eestis on häid näiteid erakondadeülesest konsensuslikust poliitikast ja üks parimaid erakondadeülesest poliitikast toodud näiteid ongi teadus- ja arendustegevuse eelisfinantseerimine. Teadus- ja arendustegevuse eelisfinantseerimine Eestis ei ole mitte pelk sõnakõlks, vaid see on tegelikkus. Ja see on olnud tegelikkus juba mitmeid aastaid. Kui aastal 2000 kulus Eestis teadus- ja arendustegevusele 373 miljonit krooni, aastal 2001 385 miljonit krooni, siis järgmisel aastal saab see rahasumma olema juba 2,4 miljardit krooni. Teadus- ja arendustegevusse investeeritud vahendid ei too efekti kohe, nad ei too efekti ühe valimisperioodi jooksul. Vilju ei ole võimalik noppida enne järgmisi valimisi. Aga nagu me teame, kui porgandiseemet mulda ei pane, ei ole mitte mingisugust põhjust oodata, et porgand peenrale kasvab. Vahel võib ka juhtuda niimoodi, et sa selle seemne paned, aga porgandit ikka ei tule, sama on ka teadus- ja arendustegevusega. Aga kui me neid investeeringuid ei tee, siis kümne või viieteistkümne aasta pärast ei ole meie riigis kellelgi põhjust tegemata investeeringutest efekti oodata. Ma tänan selle konsensusliku teadus- ja arendustegevuse poliitika eest, austatud Riigikogu, ja loodan, et selline suhtumine jääb kestma ka tulevikus, ka siis, kui riigieelarvet on veel raskem kokku panna kui järgmiseks aastaks! Aitäh teile!

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Abinõud riigi infotehnoloogia kulutuste vähendamiseks ja infotehnoloogilise innovatsiooni soodustamiseks" eelnõu esimene lugemine. Ettekandjaks palun Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni aseesimehe kolleeg Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Äsja ette loetud nimega otsuse eelnõu on eesmärgistatud enam-vähem samadest põhimõtetest, mida riigi infosüsteemide osakond majandusministeeriumi juures on varasemalt välja öelnud ja pidanud riigi infosüsteemide arendamisel oluliseks. Siin on ühtekokku kaheksa väga olulist punkti, mida ma lühidalt ette loeksin. Esiteks, viia suletud koodiga kontoritarkvara litsentside ostmine ja uuendamine hädavajaliku miinimumini. Kommenteerin seda vajadust ka kohe. Selle seisukoha kriitikud on sageli öelnud, et mis vahet seal on, kas me ostame litsentse või kulutame sama palju raha või enam-vähem sama palju raha koolituse ja muu hoolduse peale. Siinkohal on põhjust tähelepanu juhtida, et litsentsid on selgelt n-ö imporditud kraam või kaup või kuidas seda iganes nimetada. Samas kohalik koolitus ja selliste töörahade maksmine edendab kohapealset majandust, mis tegelikult kriisiolukorras on väga oluline.
Teine tähelepanek ja otsuse eelnõu osa on see, et võtta asutuste sisemises infovahetuses ja nende avalikus suhtluses kasutusse standardiseeritud ning tarkvarast sõltumatut ristkasutust võimaldavaid dokumendiformaate ehk siis avatud dokumendiformaate. Olgu teile teadmiseks, et praegu on enamik laialt kasutatavaid dokumendiformaate loomult suletud. Needsamad Microsofti kasutatavad doc-failid või Exceli failid või ka PowerPoint'i failid on tegelikult oma detailses sisus teadmata ja universaalses kasutuses ei saa neid selle tõttu olla. Ja see on oluline avatud dokumendiformaat mitte ainult sellisest, kuidas öelda, kitsarinnalisest seisukohast, nagu sageli arvatakse, vaid täiesti sisulisest seisukohast. Ja nimelt, kui meil on praegu tegelikult kasutuses  dokumente, mis on genereeritud võib-olla kümmekond ja enamgi aastat tagasi, siis juhul, kui nende formaat on teadmata, on küsimus selles, kas tarkvaratootja on turule pakkunud vastava vahejupi, millega neid formaate avada, või mitte. Meie jaoks on oluline, et kogu riigis salvestatud informatsioon ja teadmine peaks olema selline, et selle failiformaadi sisu on teada ja selle tõttu on ka need dokumendid avatavad ja kasutatavad ükskõik millisel ajal.
Kolmas põhimõte on see, et vältida asutuste töökohtade arvutites olemasolevate suletud koodiga operatsioonisüsteemide versioonide uuendamist ja asuda järk-järgult juurutama sobivaid vaba lähtekoodiga süsteeme. Põhjuseid selle juurutamiseks ja sellest punktist lähtumiseks on mitu. Üks põhjus on loomulikult majanduslik, mida ma juba sissejuhatuses käsitlesin, aga teine on ka puht julgeolekuga seotud. Ütleme ausalt, et ega te ei tea, mida tegelikult teeb seesama programm, mida te käivitate exe failist. Ja Interneti avarustes liikudes ja lugedes olete isegi ilmselt kokku puutunud sellega, et järjest rohkem ja rohkem avastatakse erinevaid tagauksi ja mida iganes. Töötava koodiga tarkvara ei ole võimalik testida sellisel moel, et olla kindel, et seal ei ole mingeid ebameeldivaid tagauksi. Küll aga on võimalik seda teha avatud koodiga tarkvarade puhul ja aru saada, mida see tarkvara tegelikult ühes või teises situatsioonis teeb ja kas tema külge on monteeritud üks või teine tagauks või mitte.
Neljas põhjus ja otsuse osa on see, et kui puudub otsene majanduslikult või tehnoloogiliselt põhjendatud vajadus kasutada teistsugust operatsioonisüsteemi, ehitada uued serverirakendused ja serveripõhised andmebaasisüsteemid avatud lähtekoodiga operatsioonisüsteemidele ning kasutada vaba lähtekoodiga aluskomponente. Põhjus selleks on täpselt sama, mis sai eelmises punktis mainitud, ja nii avatud kood kui avatud dokumendiformaadid tagavad just nimelt riigi infosüsteemide jätkusuutlikkuse, informatsiooni kättesaadavuse ja turvalisuse, mis, mida aeg edasi, muutub aina olulisemaks.
Viies otsuse osa on nõuda asjakohastel juhtudel, et uute rakendussüsteemide ehitamisel antakse tellijale üle ehitatava süsteemi lähtekood koos kõigi õigustega, ka õigusega seda vajaduse korral vabalt muuta ja levitada. Ka see põhimõte lähtub eelkõige turvalisuse ja infosüsteemi jätkusuutlikkuse tagamise vajadusest, et ei tekiks olukorda, kus näiteks tarkvara integratsiooni tootja kadumisel või kompetentsi hajumisel sellest ettevõttest üks või teine tarkvaraosa jääb kasutuseta. Oleme seisukohal, et riigi terviklike infosüsteemide arendamise seisukohalt on see põhimõte väga oluline.
Kuues otsuse osa on viia ülaltoodud nõudeid ellu eelkõige eelarvepõhiselt, eraldades finantse vaid projektidele ja litsentsidele, mille juures on täidetud eespool toodud nõuded. Ja siin tuleb kõne alla täpselt seesama asi, et majanduslikult suurendab see sisemajandust ning vähendab vajadust kaupu ja teenuseid sisse tuua. Aga nagu viimase viie aasta jooksul on avatud koodiga dokumentide ja programmide areng näidanud, on ka üks kriitilisemaid mõõdikuid ehk kogu tarkvara omamise ja kasutamise kulu või nagu inglise keeles nimetatakse, total cost of ownership, tegelikult just nimelt avatud koodiga programmide ja avatud koodiga dokumendiformaatide kasutamisel märkimisväärselt väiksem kui seda litsentseeritud tarkvara puhul. Selliseid positiivseid näiteid ettevõtete hulgas, kes on oma küllaltki suured infosüsteemid üle viinud just nimelt sellistele alustele, on piisavalt.
Seitsmes punkt: keerukamate valikute puhul lähtuda esmajoones pakutavate alternatiivide hinnast ja kalkuleeritavatest ülalpidamiskuludest. See on ka üldine põhimõte, mida saab rakendada erinevate riigihangete puhul, kus võib tekkida vajadus kombineerida nii litsentseeritavaid kui avatud koodiga programmilahendusi omavahel. Aga kindlasti on nii riigi kui infoturbe seisukohalt oluline kontrollida tarkvara ülesehitust ja dokumendiformaatide ülesehitust, mitte olla niivõrd tarbija positsioonis. Ja loomulikult, nii nagu me ka majanduskomisjonis tõdesime, arvamus, mis on tulnud ettevõtete ühenduselt, mis valdavalt tegeleb litsentseeritud tarkvaramüügiga, kritiseerib arusaama, et avatud koodiga tarkvarakasutust peaks suurendama. Aga need põhjused, mis seal on välja toodud, lähtuvad valdavalt ju nendesamade müüjate endi otstarbekuspõhimõttest. Loomulikult soovivad müüjad müüa, mitte oma kaubakäibest loobuda.
Kaheksas punkt: alustada avatud lähtekoodiga tarkvara koordineeritud riikliku haldamissüsteemi ettevalmistamist, mis suurendaks märkimisväärselt Eesti iseseisvat infotehnoloogilist võimekust, sest mida aeg edasi, seda suuremal määral soovime me ju näha, et riigis oleksid kasutusel paindlikult toimivad infosüsteemid. Mida rohkem me oleme selliste süsteemide väljastpoolt ostetud valmislahenduste integreerijad, seda suuremaks muutub tegelikult sellega seonduv turvarisk. Mida keerukamaks muutuvad litsentseeritud ja suletud koodiga tarkvarakogused ühiskonnas, seda määramatumaks muutub tegelikult selle infosüsteemi käitumine.
Siin otsuse eelnõus toodud põhimõtted on ju küllaltki lihtsad ja selgelt hoomatavad ning nende täitmine võiks olla valitsusele igati meelepärane, seda enam, et samad põhimõtted on koalitsioonilepingus eneseski ära toodud juba 2007. aasta kevadest. Loen ette koalitsioonilepingu üksikud punktid: "Infosüsteeme tellides lähtub riik põhimõttest, et süsteem ei oleks seotud konkreetse tarnijaga ning seda oleks võimalik edasi arendada ja kasutada kogu riigisektoris piiranguteta." See on otseselt ka meie ettepandud otsuse eelnõu sisu. "Kõik riigiteenused," loen edasi sellestsamast koalitsioonilepingust, "peavad olema võrdväärselt kasutatavad enamlevinud operatsioonisüsteemides (Seda on taas kirjeldatud meie otsuse eelnõus. – M.S.), mis loob eeldused avatud koodiga programmi ja failiformaatide kasutamiseks." Ja loen veel edasi: "... loob tingimused linnast maale elama ja tööle asumiseks ja kaugtööks ning muudab kiire Interneti kättesaadavaks igale poole, Eesti kodule ja ärile. Igal Eesti kodul ning ettevõttel peab olema võimalik saada mõistliku hinnaga kiiret Interneti ühendust, mis aitab Eesti inimesel infoühiskonnas kaasa rääkida ning tagab Eesti ettevõtete konkurentsivõime." Siin puudutab see küsimus just nimelt kaugtöö tarkvara, mis litsentseerituna ja suletud koodina saadaval olevana on hetkel siiski küllaltki kallis. Kuid Eesti jaoks on kaugtöö kiire arendamine ja kaugtöö vahendite arendamine tegelikult võtmeküsimus mitte ainult infotehnoloogia arengu mõttes, vaid ka regionaalse arengu mõttes. Ja selle tõttu on mul headele kolleegidele Riigikogus palve seda otsuse eelnõu toetada, kuna loomult lähtub see mingil põhjusel selgelt kasutuseta jäänud riigi infosüsteemide osakonna väljatöötatud ehk siis majandusministeeriumi enda järeldustest, ning arvestada selle otsuse eelnõu hääletamisel ka seda, et loomulikult võib selle otsuse vastuvõtmisel väga suur hulk n-ö litsentseeritud tarkvara müüjatest tunda ennast häirituna, kuna nende kaubakäivet võib sellise otsuse rakendamine tõepoolest hakata vähendama. Aga pidage meeles, et see otsuse eelnõu suurendab samas sisemajanduse mahtu. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Hea Marek! Ma ise uskusin millegipärast, et sellelaadiliste kirjutatud korralduste esitamine seadusandluse pähe jääb Riigikogu VII koosseisu privileegiks. Aga sinu lohutuseks ma võin öelda, et ega neid siis ka vastu ei võetud. Ja pigem on tegu sellise täiesti korraliku kirjaliku küsimusega majandus- ja kommunikatsiooniministrile, mis ta ühest või teisest asjast arvab. Nii et ma soovitan selle ümber vormistada. Ja et sa mu jutust aru saaksid, esitan ma küsimuse punkti 7 kohta. Kuidas teha vahet keerukamate ja lihtsamate valikute puhul, kui Riigikogu on nii otsustanud ja täitevvõim peab seda vahet tegema? Kas siis lihtsamate valikute puhul ei tulegi lähtuda alternatiivide hinnast ja ülalpidamiskuludest, ja kui ei tule, millest siis?

Nii keerukamate kui lihtsamate valikute puhul tuleb lähtuda hinnast, kuid sageli on niimoodi, et keerukamate valikute puhul ei ole võimalik etteantud ajas saavutada kõnealust vabavaralist lahendust mõistliku hinna või siis mõistliku ajaga. Ja see on selle punkti sisu. Kui see on natuke kehvasti mõistetav, siis palun vabandust, aga seda me oleme mõelnud. Seda, millised on olnud erinevad traditsioonid Riigikogus, on muidugi huvitav teada, ja seda võib käsitleda kindlasti erinevates ajalooraamatutes, kuid on täiesti selge, et küsimuste esitamine majandusministrile on loomulikult üks tee selleks, et n-ö muuta majandusministri mõtlemist, kuid otsuse eelnõu on meie arusaama järgi, juhul kui ta on jätkuvalt Eesti seadustes võimalusena sees, selge võimalus piiritleda valitsuse tegevust, anda suuniseid ja kontrollida nende täitmist.

Palun, kolleeg Silver Meikar!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mul on väga hea meel, et te selle teema Riigikokku tõite. Samas on need teie otsuse eelnõu punktid, mis lähevad kokku koalitsioonileppega, mõnes mõttes mõttetud puhtalt sellepärast, et see on valitsuse programmis juba niigi olemas ja selle kohta eraldi otsust teha ja valitsuselt selle täitmist nõuda oleks ju totter. Ma ei tea, kellega teie konsulteerisite, mina suhtlesin paljude inimestega, kes reaalselt teevad IT-tööd avalikus sektoris, aga ka nende inimestega, kes seda vabatarkvara on arendanud. Teie üks suurimaid puudusi – siit tuleb ka küsimus – on see, kust võtta need inimesed. See koolitamine ja ümberõppimine võtaks aega aastaid, mitte kuid.

Aitäh küsimuse eest, hea kolleeg! Nagu ma aru saan, vastasite te ühe sõnaga ka sellele, et tegelikult valitsus ei tegele sellega, mis on koalitsioonilepingusse kirja pandud. Vastasel juhul teaks valitsus, millisel moel, kust leida need inimesed, keda koolitada, keda õpetada, kui palju neid on vaja, kui palju on rahalist ressurssi selle jaoks vaja. Küsimus on lihtne. Koalitsioonileping, nagu hea kolleeg ka teab, ei ole Eesti seadusega kaetud leping, vaid lihtsalt sellise seltsingulise tegevuse vorm. Ei ole üldse halb, kui Riigikogu kui valitsust ühel või teisel moel siiski suunav organ võiks selle n-ö seltsingulise ühistegevuse kirjapandud vormi täiendada ka oma otsuse eelnõuga, kust tuleks väga selgelt välja, kui palju on meil vaja rahalisi vahendeid selleks, et selline muutus infotehnoloogiasektoris tekitada, ja millal on selle otsuse eelnõu sisu realiseerimine tegelikult võimalik. Ehk kordan veel kord: kõne all on otsuse eelnõu, mis tsementeerib ja selgitab lihtsalt koalitsioonilepingus kui seltsingulise vaba tahte avalduses kirjapandu täitmise tähtaegu. Õigemini mitte niivõrd tähtaegu, kuivõrd reegleid ja põhimõtteid.

Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Aitäh! Olles IT-sektoriga pisut kokku puutunud, julgeksin tunnustada seda ideed, mis teil on, et see formaat ei ole minu meelest võib-olla mitte kõige õigem, kui viisakalt väljendada, ja siin on ka mõned sellised faktivead. Näiteks enamik avaliku sektori asutusi ilmselt ei osta tarkvara, vaid põhiliselt, mis on Microsofti tarkvara, on kaetud rendilepingutega, n-ö OSL lepingutega, aga see on selline tehniline külg. Pigem huvitab mind see, et te räägite sellest, et rohkem tuleks Eestis teha, et see vähendaks Eesti importi. Teoreetiliselt vähendaks Eesti importi ka see, kui me hakkaksime ise maisi kasvatama ja see ei oleks Eesti ajaloos ilmselt esmakordne. Samas on selge, et maisi kasvatatakse mujal paremini ja ka tarkvara tehakse mujal paljudes küsimustes paremini, näiteks operatsioonisüsteeme. Kas on praktiline eirata kogu väliskaubandust ja hakata ise maisi kasvatama ja operatsioonisüsteeme tegema?

Hea kolleeg! Te olete pehmelt öeldes pinnapealselt kokku puutunud ilmselt sellesama tarkvarasektoriga, sest keegi ei räägi mingisuguse baastarkvara või n-ö alustarkvara kohapeal tootmisest, kuigi ka see võimekus on Eestis olemas. Keegi ei hakka ju arvama, et Hiinas toodetud haamriga peaks siia tulema hiinlane ka Hiinas toodetud naelu Eesti seina lööma. Ehk me räägime ikkagi sellest, et tööriistad ja komponendid on toodetud kusagil mujal ning nende rakendamine toimub kohapeal ja Eestis.
Võrdlus maisikasvatusega on pehmelt öeldes natuke kohatu, kuigi peab ütlema, et teie enda keskkonnaminister on praegu seda meelt, et Eestis võiks geneetiliselt muundatud maisi ju kasvatama hakata. Ehk olge hea, küsige oma keskkonnaministri käest, mille tõttu soovib keskkonnaminister Eestisse maisikasvatust, ja just nimelt geneetiliselt muundatud maisi kasvatamist, tagasi tuua.
Aga sellise tarkvaraarenduse kohta Eestis, nagu hea kolleeg ennist seal ridade vahel ise mainis, on näiteid küll. Nii peaministri kui ka siin saalisolijate poolt sageli Eesti infotehnoloogia lipulaevaks tõstetav Skype näitab ju põhimõtteliselt meie võimekust. Ja ega seda tehnoloogia arendamise võimekust ei tekigi ju muidu, kui selleks ei eraldata vahendeid. Nii kaua imporditaksegi erinevaid n-ö lõpptulemusi, kas siis neid rentides või ostes – majanduslikult ju suurt vahet ei ole, nagu te isegi teate –, kui ei ole loodud selgeid alternatiive. Praegusel hetkel me arvame küll, et alternatiivi loomine selge sõnastusega otsuse eelnõuna, mis kohustaks valitsust oma n-ö seltsingulist kokkulepet ka täitma hakkama, on vajalik.

Palun, kolleeg Paul-Eerik Rummo!

Aitäh! Nagu eelküsija, nii olen ka mina seisukohal, et ei ole vist parlamendi asi anda valitsusele näpunäiteid, milliste firmade milliseid tooteid osta või rentida. Aga kui teema juba kord tõstetud on, siis ma lihtsalt huvi pärast küsin. Te räägite kaaskirjas järkjärgulisest üleminekust vaba lähtekoodiga süsteemidele. Milline võiks olla see periood ja see järkjärgulise ülemineku samm, mille jooksul Windowsi uuendamisest loobumise ja uutele süsteemidele üleminekuga seotud kulud on kaetud ja tülinad möödas ning tulemus hakkab juba kasu tootma?

Kõigepealt täpsustuseks. Esiteks ei ole kõnealune eelnõu mitte selleks, et suunata valitsust valima teatud firmasid, vaid vastupidi, et eemalduda väga konkreetselt valitud firmade teenuste ainukasutamisest. Seda esiteks. Teiseks, oma küsimuse peaksite te suunama siiski valitsusele, kes teie enda kolleegide väitel on nii ehk naa koalitsioonilepingut täitmas ja peaks teadma, kui kiiresti see reaalselt võimalik on. Meie hinnangu järgi võiks selline valdavalt avatud lähtekoodiga tarkvarale nagu ka avatud formaatidega failisüsteemidele üleminek toimuda umbes nelja või viie aasta jooksul. Mis ei tähenda absoluutselt seda, et ühe või teise konkreetselt praegu turul valdavalt toimiva ettevõtte tarkvara üldse kasutusest välja jääks, vaid vastupidi, oleme veendunud, et selliste otsuste tegemine nii Eesti kui paljude teiste valitsuste ja ettevõtete poolt tagab selle, et ka need ettevõtted, kes siiamaani on pakkunud suletud failiformaatidega tarkvarasüsteeme, hakkavad oma failiformaate avatumaks muutma, kuna mingit muud võimalust kui majanduslikus ja sisulises konkurentsis seda teha ei ole. Nagu juba mainitud, on avatud failiformaadid infosüsteemide jätkusuutlikkuse, turvalisuse ja minu pärast kas või kultuuri säilimise mõttes, mida ju tegelikult dokumendid endast osaliselt kujutavad, möödapääsmatud.

Head kolleegid! Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 154 võib selle otsuse eelnõu arutamisel Riigikogu liige esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg!
Ma palun kõnepulti majanduskomisjoni liikme kolleeg Hannes Astoki!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas seda otsuse eelnõu esmaspäeval, 8. detsembril. Ette kandis selle Riigikogu liige Aleksei Lotman. Meile oli külla kutsutud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi riigi infosüsteemide osakonna juhataja Margus Püüa.
Alustuseks andis eelnõu algataja esindaja Aleksei Lotman meile ülevaate eelnõu sisust ja eesmärkidest. Seejärel selgitas juhtivkomisjoni ettekandja, et eelnõu menetlusse võtmisel määras Riigikogu juhatus eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 6. novembri, aga tähtajaks ühtegi ettepanekut ei laekunud. Meile laekus majandusministeeriumi kaudu Vabariigi Valitsuse arvamus, et Vabariigi Valitsus ei toeta seda otsuse eelnõu. Samuti laekus komisjonile Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu kiri ja selles kirjas see liit ehk lühendatult ITL toetab otsuse eelnõus toodud vabavara kasutamise ideid, kuid keerukamate süsteemide puhul peab valikute kriteeriumides lähtuma tootehinnast kogu tema eluea jooksul. Samuti juhib ITL tähelepanu, et eelnõu on vastuolus riigihangete seaduses sätestatud pakkujate võrdse kohtlemise printsiibiga, kahjustades seeläbi vaba konkurentsi. Täpsustuseks olgu öeldud, et sellessamas ITL-i kirjas on märgitud ka, et ITL-i liikmed arendavad nii suletud kui avatud lähtekoodiga infosüsteeme.
Komisjoni istungile kutsutud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi riigi infosüsteemide osakonna juhataja Margus Püüa selgitas meile veel kord Vabariigi Valitsuse seisukohti, miks nad eelnõu ei toeta. Siinkohal pean teile, head saalisviibijad, natuke selgitama neid termineid, millest oli juttu, ehk siis, mida kätkevad endas avatud lähtekoodiga tarkvara ja tasuta tarkvara mõisted. On olemas selline organisatsioon nagu Open Source Initiative ehk vabatarkvara initsiatiiv ja tema määratluse kohaselt peaks avatud koodiga tarkvara vastama järgmistele kriteeriumidele. Ta on vabalt levitatav, ta lähtekood on kättesaadav, modifitseerimine ja edasiarendamine on võimalik. Muudetud tarkvara levitamist võib keelata ainult siis, kui on lubatud tarkvara muutmiseks luua paiku ja levitada tarkvara originaalversiooni koos paikadega, puuduvad kitsendused isikutele ja gruppidele, puuduvad kasutuspiirangud, kasutuslitsents on piiramatu, litsents ei tohi olla produktipõhine, litsents ei tohi piirata teisi tarkvarasid ja litsents peab olema tehnoloogia suhtes neutraalne. Sellele vaatamata tuleb silmas pidada, et avatud koodiga tarkvara ei ole vältimatult tasuta tarkvara, pigem tuleb tema väljatöötamise eest maksta tasu, vähemalt esimene kord, nii nagu iga teise tarkvara vahenduse eest.
On olemas ka tasuta tarkvarad, mis võivad olla tasuta kasutamiseks erinevatel tingimustel, mida tuleb alati silmas pidada ja litsentsi tingimusi täpselt lugeda – kas nad on tasuta kasutamiseks kodus, mittetulundussektoris, avalikus sektoris või kõigile kasutajatele.
Ja siit kerkib üles küsimus, millele juhtis tähelepanu oma kirjas majanduskomisjonile ITL, nimelt on infotehnoloogiliste lahenduste soetuse korral oluline vaadata mitte ainult soetushinda, vaid ka kulusid sellele lahendusele kogu tema elutsükli jooksul ehk inglise keeles total cost of ownership. Seega peame lisaks soetushinnale arvestama alati ka kulusid IT-lahendusele, hooldusele, arendusele, kasutajatoele ja samuti sellele, milline on garantii ja vastutus ehk teisisõnu, kui midagi juhtub, siis kes mille eest vastutab, kes teostab garantiid, kes teostab hooldust ja meie süsteemid uuesti korda seab.
Maailmas on tehtud erinevaid analüüse selle kohta, millised on kogukulutused nn kommerts- või äritarkvara kasutamisel või avatud lähtekoodiga tarkvara kasutamisel, ja need analüüsid näitavad, et suurte organisatsioonide puhul on kogukulutused üldjuhul üsna sarnased, sõltumata sellest, kas kasutatakse avatud lähtekoodiga tarkvara või äritarkvaral põhinevaid lahendusi. Sellega seoses tuleb nentida ka seda, et sama oluline, kui IT-lahenduste finantspool ehk siis kulud, on nende vastavus kasutajate vajadusele ja süsteemide koosvõime. Kasutajate vajaduse puhul on selge, et kui me räägime näiteks Eesti riigist, siis Eesti riigi kasutusvajadused on väga erinevad. Eesti riik tegeleb alates laevade ja lennukite registrisse kandmisest kuni lastekodude pidamiseni, kus arvestatakse pesu, soola ja pipart iga päev. Nii et kindlasti ei ole olemas terve riigi jaoks üsna ühesuguseid lahendusi. Igal kasutajal on oma vajadused ja seetõttu peab valikukriteerium, miks üks või teine kasutaja ühe või teise tarkvaralahenduse valib, lähtuma ikkagi tema kasutusvajadustest ja kasutusmugavustest.
Teine oluline punkt on süsteemide koosvõime. Ehk siis teisisõnu, et süsteemid, mida riigis kasutatakse, peavad olema koosvõimelised teiste süsteemidega, mida riik kasutab, et me saaksime arendada elektroonilisi teenuseid, et andmed oleksid ristkasutuses kasutatavad nii ametnikele kui vajaduse korral ka elanikele ja teistele volitatud kasutajatele lihtsalt, adekvaatselt ja õiguspädevalt.
Riigi infosüsteemide koosvõimet reguleerib Eestis niisugune dokument nagu "Riigi IT-koosvõime raamistik", mille on välja töötanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja mida üldjoontes ka silmas peetakse. Probleemid selle raamistiku järgimisel ei ole minu hinnangul mitte niivõrd tehnoloogilised, kuivõrd pigem organisatsioonilised. Minu hinnangul ei lahenda esitatud eelnõu kahjuks neid probleeme.
ITL, nagu ma ütlesin, juhtis oma kirjas tähelepanu ka konkurentsiküsimustele. Nimelt ei ole Euroopa Liidu reeglite kohaselt hangete puhul õige välistada üht või teist toodet. Vaadelda tuleb ikkagi pakkujate esitatu vastavust hankija soovitule ja kindlasti tuleb selle väitega nõustuda. ITL kirjutab meile, et "avaliku sektori hankijate poolt rahaliste vahendite säästlik ja otstarbekas kasutamine ei tähenda kindlasti madalama hinnaga kauba või teenuse ostmist, vaid objekti tervikliku majandusliku soodsuse taotlemist ja olemasoleva raha eest parima kvaliteedi saamist". Kindlasti tuleb selle väitega nõustuda.
Seega on infosüsteemide ja tarkvara hankimisel oluline kogukulu, kvaliteet ja koosvõime, samuti toetuse ja garantii olemasolu. Nii et minu hinnangul, mida ma ka komisjonile ütlesin, ei ole niivõrd tähtis see, kas kasutatakse avatud lähtekoodi või suletud lähtekoodi, vaid just nendesamade printsiipide, mida ma just mainisin –– kogukulu, kvaliteet ja koosvõime, vastavus tellija vajadusele ning toetus ja garantii – olemasolu. Kõigi nende asjade kaalumisel peab iga tellija ise otsustama ja nii nagu riigi IT-võime koostööraamistik ka ütleb, kõiki alternatiive, sealhulgas vabavaralisi alternatiive kaaludes tegema oma kaalutud otsuse. Sellega meie arutelu lõppes.
Arutelu lõpus laekus kaks ettepanekut. Juhtivkomisjoni ettekandja tegi ettepaneku saata Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Abinõud riigi infotehnoloogia kulutuste vähendamiseks ja infotehnoloogilise innovatsiooni soodustamiseks" eelnõu Riigikogu täiskogule lugemiseks s.a 16. detsembriks ettepanekuga panna eelnõu lõpphääletusele ja tagasi lükata.
Teine ettepanek oli komisjoni liikmelt Marek Strandbergilt. Tema tegi ettepaneku saata eelnõu täna Riigikogu täiskogule lugemiseks, panna see lõpphääletusele ja vastu võtta. Hääletus viidi läbi vastavalt ettepanekute laekumise järjekorrale ning komisjon toetas juhtivkomisjoni ettekandja seisukohta, mille läbi formeerus ka meie lõplik otsus saata eelnõu tänaseks Riigikogu täiskogule lugemiseks, panna see lõpphääletusele ja teha täiskogule ettepanek eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Hannes Astok! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Härra Astok! Oleksin hea meelega oma küsimuse vastastikuse abistamise korras Strandbergile esitanud, aga ei saa ja sellepärast küsin sinu käest. Kõige võimsam riigiõiguslik algatus on siin punktis 6. Mina tean, eelnõu keelt kasutades, avalikus sektoris siiamaani ühte eelarve põhimõtet, see on avatud koodiga. Siin on öeldud, et valitsus peaks ülaltoodud nõudeid ellu viima esmajoones eelarvepõhiselt. Kas komisjonis oli ka juttu, millised võimalused valitsusel veel on peale selle esmajoones eelarvepõhise?

Jah, natuke oli. Seesama IT-koosvõime raamistik on kindlasti selline dokument, mis sätestabki need reeglid, millistele printsiipidele kasutatavad tarkvara- ja riistvaralahendused peavad vastama, ja nagu ma ütlesin, selliseid põhimõtteid ka rakendatakse. Nii et kindlasti on valitsusel minu hinnangul olemas hulga mõistlikumad hoovad kui pelgalt finantsilised, sest, nagu öeldud, finantsilised lahendused ei pruugi olla ainumääravad kogu hinna ja kogu kvaliteedi määramise juures. Me võime saada odava asja, me võime saada mõne asja tasuta, aga kui see kokku võttes osutub kallimaks või, mis veel hullem, mittetöötavaks, siis me ei ole oma ülesannet nii või teisiti lahendanud.

Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Aitäh! Ma tuleksin tagasi tarkvara impordi vähendamise teema juurde. Kui Marek Strandberg ütles, et ta ei pidanud silmas operatsioonisüsteeme, siis eeldatavasti ei pidanud ta silmas ka dokumenditöötlust ja sellist tavalist standardtarkvara, mida Eestis piisava kvaliteediga ei toodeta. Eeldatavasti ei saanud ta silmas pidada ka spetsiaaltarkvara, nagu on meie infosüsteem, kus me näeme, kelle sõnavõtt tuleb järgmisena ja mitu sekundit mul veel küsimuseks järel on jne. Kõik sellised spetsiaaltarkvarad tehakse niigi või väga valdavas osas Eestis, Eesti spetsiaalse tarkvara arendajate poolt. Mida ta siis ikkagi silmas pidas, millist tarkvara, mida praegu veel Eestis ei tehta? Millist tarkvara peaks siis Eestis hakkama tegema, kui ta ütleb, et see ei ole operatsioonisüsteem, ja see ei saa loogiliselt võttes olla ka see, mida juba tehakse Eestis?

Aitäh! Kindlasti ei oska mina Marek Strandbergiks kehastudes kõigile teie küsimustele vastata, sest ega mina kõiki Marek Strandbergi olnud, olevaid ja tulevaid mõtteid ette ei tea ega oska ka seda ette manada, mis tema targas peas sel hetkel sündis. Aga debatti selle üle liiga palju ei olnud. Küll aga mulle tundub, mulle jäi mulje, ütleme niimoodi – ma ei ole Marek Strandberg, nagu ma juba enne rõhutasin, aga mulle jäi mulje –, et Marek Strandbergile ja teistele eelnõu esitajatele meeldiks väga, kui lihtsalt rohkem asju tehtaks Eestis uuesti, leiutataks uuesti jalgratast, selle asemel et võtta kasutusele maailmas võib-olla juba korduvalt läbikäidud ja tootestatud tooteid, millel on ka garantiitugi. Lihtsalt selleks, et meie leiutajad saaksid mingeid asju uuesti teha. Ma ei tea, aga mulle jäi selline mulje. Mina olen ise seda meelt, et kui meil on olemas töötav, läbiproovitud toode, mille hind on meile vastuvõetav, siis me peaksime seda kasutama, ja kasutama kõiki neid võimalusi, mida annavad meile garantiid, mida antakse meile kaasa selle toote edasiarendamise võimalustega. See on samasugune lugu, et kuna Eestis on väga palju autosid, siis ilmselt järgmine samm ja järgmine otsuse eelnõu, mida me arutame, on see, et me peaksime hakkama Eestis autosid tootma, sest nende sissetoomine kindlasti riivab oluliselt Eesti majanduslikke huve, ehk siis arvestades, kui palju on meil autosid, oleks otstarbekas Eesti autotööstust arendada. Üldiselt me jõuame niimoodi varsti sellise Põhja-Korea mudelini, mida mina ei toeta. Aga mida pidas silmas Marek Strandberg, seda peate tema enda käest küsima.

Palun, kolleeg Valdur Lahtvee!

Aitäh! Hea ettekandja! Te hirmutasite meid sellega, kuidas avatud koodiga tarkvarale üleminek muudab asjad kalliks ja hirmpalju õpet tuleb korraldada. Umbes kuus aastat tagasi läks Keskkonnaministeerium üle avatud koodiga tarkvara kasutamisele ja ei ole küll kuulnud, et selliseid katastroofe oleks ilmnenud. Aga küsimus teile on järgmine. Te ütlesite, et valitsus ei toetanud eelnõu, ja lubasite avada meile need põhjused, aga te rääkisite meile oma muljetest ja oma arusaamadest, mitte valitsuse omadest. Kas te räägiksite meile mõne sõnaga, kuidas valitsus põhjendas oma eitavat suhtumist eelnõusse.

Aitäh! Kõigepealt täpsustuseks, et mina ei ole teid hirmutanud suurte kuludega õppele, seda tegid eelkõnelejad, olgem täpsed. Mis puudutab Vabariigi Valitsuse seisukohta, siis Vabariigi Valitsus on esitanud arvamuse, mis on jagatud kolme punkti ja mahub pooleteisele leheküljele. Infotehnoloogilise innovatsiooni mõttes tuleb tunnustada, et majandusminister on allkirjastanud selle digitaalselt, ja digitaalne allkiri on selgelt Eesti toode. Nüüd arvamuse sisust. Öeldakse, et eelnõu vastab üldiselt Euroopa Liidu ja Eesti koosvõimeraamistikule, mis on publitseeritud. Öeldakse ka seda, et avatud dokumendiformaadi kasutamist nõutakse vastavalt sellele asutuste omavahelises suhtlemises, suhtlemises avalikkusega ja veebilehtedes, asutusesisesele dokumendivahetusele ei seata piiranguid. Teiselt poolt on koosvõimeraamistiku, sellesama dokumendi, millest ma enne rääkisin, skoop mõnevõrra laiem ja soovitatakse seda kasutada kogu avalikus sektoris. Riigikogu otsus on, võrreldes koosvõimeraamistikuga, resoluutsem. Niimoodi kirjutab ministeerium. Teises punktis räägitakse sellest, et otsuse rakendamine eeldab järelevalvet, koordineerimistegevust, õiguslikku regulatsiooni, haldussüsteemi loomist, koosvõimeraamistiku vastavate osade uuendamist. Samuti juhitakse tähelepanu asjaolule, et iga tarkvaraplatvormi vahetamisel on täiendavad kulutused, mida on vaja ette planeerida. Siin kiidetakse Siseministeeriumi, kes iga kord uute rakenduste ja teenuste käivitamisel kaalub, kas on olemas vabavaraline alternatiiv, ja eelistab seda, kui see on otstarbekas. Kolmandaks ütleb majandusministeeriumi kiri valitsuse seisukohana, et tuleb arvestada vabavarale üleminekuga kaasnevaid kulusid, nagu ümberõpe, olemasolevate dokumentide konverteerimised ning võimalik ajutine tööviljakuse langus. Nenditakse ka seda, et paljudel asutustel on hetkel olemas kommertsvara rendilepingud, mis kehtivad veel mõned aastad, ja kokkuhoidu kindlasti ei teki enne nende lepingute lõppemist. Välja tuuakse veel see, et takistuseks on inimeste IT-teadlikkuse ja IT-kirjaoskuse vähene määr ning et suur osa inimesi ei suuda kergelt uut tarkvara omaks võtta, mis tekitab suure koormuse kasutajatoele, ja teisest küljest on takistuseks ka kasutajatoe spetsialistide vähene suutlikkus avatud lähtekoodiga rakendusi toetada. Öeldakse sedagi, et näiteks Siseministeeriumil on mitmed sisejulgeolekuga seotud rakendused, mis töötavad ainult kommertstarkvara baasil, mis on seotud suhetega Euroopa Liidu organisatsioonidega, ja nendele puudub vabavaraline alternatiiv.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea ettekandja! Napilt tund aega tagasi kutsusite siinsamas saalis üles igaühte pidevaks innovatsiooniks ja uuendusmeelsuseks, nüüd ühtäkki kuulsime teie suust juttu selle kohta, et kui ikka midagi on valmis tehtud, tuleb seda osta, mitte katsuda asju ümber mõelda. Kahjuks ei tea, kas see on nüüd sama inimese jutt või need on lihtsalt erinevad tekstid, mida te pidite ette lugema. Minu küsimus on selles, et kui rahaline kulu, nagu ettekandest kuulda oli, on nii litsentseeritud kui avatud koodiga tarkvarade puhul enam-vähem sama, kui kõik garantiitingimused, millest ka juttu oli, saavad ju olla arusaadavalt lepingu osadeks, siis mille tõttu eelistada sellistel puhkudel litsentseeritud ja sisse toodud ning kohapealse väikese innovatsioonimahuga tarkvara?

Mina ei ole tarkvaraspetsialist ja selles mõttes ei oska mina teie küsimusele vastata. Sellele peavad vastama need inimesed, kes riigiasutustes hankeid läbi viivad ja neid otsuseid teevad. Sellele küsimusele mina ei oska vastata. Seal on, nagu ma ütlesin, olulised printsiibid, mida minu arust tuleb järgida. Need on seesama kogukulukus, kvaliteet, garantii, koosvõime jne. Kui need kõik on võrdsed punktid, siis, mina ei tea, visaku kas või kulli ja kirja, kumb parem on.
Aga tagasi tulles teie küsimuse sissejuhatuse juurde, kas mul esineb isiku kahestumist või mitte ja kas see on seesama isik, kes puldis on, siis see on seesama isik ja mida ma tahaksin rõhutada, on see, et meil on tõepoolest nagu kaks alternatiivi Eestis eluga edasiminemisel: kas me kasutame edasiminekuks asju, mis meil on juba olemas, ja läheme selle koha pealt edasi või läheme sammu tagasi ja asume samu asju uuesti leiutama, kasutades selleks energiat, ressurssi, mõistust, mida meil kõigil teatavasti on kokku võttes Eestis vähe.

Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Aitäh! Hea ettekandja! Mul tekkis ka sama küsimus või kahtlus sellepärast, et eelnevalt kutsusite üles oma peaga mõtlema ja nüüd, kui me soovime oma peaga mõelda, võrdlete te seda Põhja-Koreasse jõudmisega. Aga küsimus on järgmine. On väga tänuväärne, et majanduskomisjon kaasas Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu. Aga Eestis on ka hulk vabavaraga tegelevaid organisatsioone, näiteks Wikipedia annab mõned – MTÜ Eesti Linux, E-Riigi Akadeemia, MTÜ Offline.ee ja nii edasi. Kas te nende käest ka arvamust küsisite?

Aitäh! Kindlasti ei pea me jõudma selleni, nagu oli nõukogude ajal luuletuses, mida vanemad inimesed võib-olla mäletavad, et kõik, mis tehtud iidsel aal, leiutatud Venemaal. Me ei pea kindlasti selleni jõudma, et me kõiki asju ise kogu aeg leiutame. Minu sõnum, kui te tähele panete, on see, et kui mingid asjad on välja mõeldud, siis me peaksime tegelema nende edasiarendamisega, mitte nende uuesti leiutamisega.
Mis puudutab teie küsimust, siis täpsustagem: me ei küsinud arvamust üheltki organisatsioonilt, välja arvatud Vabariigi Valitsuselt. ITL saatis meile ise kirja, teised keegi meile kirju ei saatnud.

Palun, kolleeg Margus Lepik!

Aitäh! Hea kolleeg! Ole hea, ütle palun, millised on praegu takistused avatud koodiga või vabavara kasutamisel ja millised takistused see otsuse eelnõu kõrvaldab.

Takistusi ei ole, kui need kasutatavad vaba lähtekoodiga tooted vastavad IT-koosvõime raamistikule, ja sellisel juhul peab iga kasutuselevõtja ehk avaliku sektori organisatsioon ise otsustama kõigi nende komplekssete printsiipide abil, kas seda kasutada või kasutada neid kommertslahendusi – mis neile mingitel asjaoludel parem tundub. Nii et mina ei näe praegu mingisuguseid takistusi sellessamas otsuse eelnõus toodud probleemide lahendamiseks. Need takistused ei ole sellised, mida see otsuse eelnõu kirjeldab, ja nagu ma enne ütlesin, siin on küsimused pigem organisatsioonilised ning riik peaks tervikuna vaatama oma IT-lahendusi rohkem tervikpilguga ja mitte ainult selle pilguga, kuidas need lahendused omavahel toimivad, mis on kindlasti väga oluline, vaid ka selle pilguga, kuidas inimesed ja ettevõtted sellest rohkem kasu saaksid. Ma pean silmas n-ö tavakasutajana, lõppkasutajana ettevõtteid, kes riigis tegutsevad ükskõik millisel tegevusalal. Mis puutub sellisesse tehnoloogiapõhisesse lähenemisse, millele ka see eelnõu viitab, et kas me kasutame avatud või suletud lähtekoodi, siis, andke andeks, inimesele tänavalt või tavakasutajale, kes riigiteenuseid kasutab, on see suhteliselt ükskõik. Tema asi on saada teenuseid ja riik peaks talle neid teenuseid elektroonilisel moel aina enam osutama ning see fookus peaks olema suunatud sinna, et riik muudaks kõik oma võimalikud teenused elektrooniliseks ja digitaalselt kättesaadavaks. Baasinfrastruktuur selleks on olemas ja me peaksime oma tegevuse rõhu ja valitsuse survestamise, kõikide valitsusorganisatsioonide ja omavalitsuste survestamise just sinna suunama, et nad hakkaksid osutama digitaalseid teenuseid nii ettevõtetele kui elanikele.

Palun, kolleeg Silver Meikar!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma olen päris kindel, et kui te komisjoni koosolekul arutasite roheliste esitatud eelnõu, siis te rääkisite ka laiemalt, millised sammud on tehtud juba praegu selleks, et avalikus sektoris liikuv digitaalne informatsioon oleks võimalikult kättesaadav ja lihtsalt töödeldav. Üheks võimaluseks oleks see, et kasutatakse alati rtf ja pdf formaati, mida on võimalik ka tasuta tarkvaraga toota ja lugeda erineva tarkvaraga, mitte ainult Microsoft Office'iga. Aga minu küsimus puudutab pigem ühte digitaalset keelt ja küsin: kas te teate, kui suur osa riigi institutsioonide loodud informatsioonist on pandud XML keelde, ja kas on plaanis selle kasutuselevõtt?

Ma valdan küll eesti, soome, vene ja inglise keelt, aga XML keelt ma kahjuks ei valda ja seetõttu jään teile vastuse võlgu.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Hannes Astok!
Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Otsuse eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole ja me läheme lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Abinõud riigi infotehnoloogia kulutuste vähendamiseks ja infotehnoloogilise innovatsiooni soodustamiseks" eelnõu 374. Palun hääletada!
Palun vabandust, tühistan hääletamise! Ma lugesin ette, mida me hääletame. Kuulake veel üks kord, palun! Panen hääletusele Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Abinõud riigi infotehnoloogia kulutuste vähendamiseks ja infotehnoloogilise innovatsiooni soodustamiseks" eelnõu 374. Palun hääletada! Otsust!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 7 Riigikogu liiget, vastu oli 42, erapooletuid ei olnud. Otsuse eelnõu ei leidnud toetust ja langes menetlusest välja.

Järgmine punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse ja relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun kõnepulti majanduskomisjoni liikme Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Lennundusseaduse ja relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu ja vajadus selle järele tuleneb Prümi lepingust, mis näeb vajaduse korral lennukitel ette relvastatud pardasaatjate olemasolu. Sellega seoses tekib riikidel, kes on Prümi lepinguga liitunud ja kasutavad relvastatud pardasaatjaid, vajadus informeerida riike, kuhu selline lennuk lendab.
Seaduseelnõu on olnud majanduskomisjonis arutelul. Seaduseelnõu iseloomu kohta tuleb öelda, et enam kui lennundust puudutab kõnealune eelnõu võib-olla just relvaseadust. Võib jääda mulje, nagu oleks nööbi külge ülikond õmmeldud, aga hetkel on ülikonna õmblemine olemasoleva nööbi külge täiesti põhjendatud.
Majanduskomisjon arutas kõnealust eelnõu nii töörühmas kui ka komisjoni istungil, tuli mitmeid parandusettepanekuid, sealhulgas algatajalt endalt. Täpsustati mitmeid punkte, mida on vaja rakendada.
Nüüd ma tutvustangi teile neid parandusettepanekuid. Need puudutavad järgmisi aspekte. Täpsustatakse lennuohutuse järelevalve süsteemi. See on majandusministeeriumi ettepanek. Selgitatakse, mis on Lennuameti funktsioon lennuohutuse järelevalve infosüsteemi kasutamisel, ja teavitatakse, et selline süsteem on juba riigihankega hankimisel ja lisakulutusi see ei tekita. Juhtivkomisjon majanduskomisjon on otsustanud seda ettepanekut täielikult arvestada. Algataja tehtud on ka teine parandusettepanek, mis sätestab selle, et kui on tegemist piiratud tsiviilkäibega pneumo‑, külm‑ või heitrelvaga, siis on selliste relvade omamine ja valdamine lubatud vaid tingimusel, et valdaja on vastava spordiklubi või muu mittetulundusühingu liige, mille üks põhikirjaline tegevus on vastava spordialaga tegelemine. See punkt on tekitanud mõningaid vaidlusi, just nimelt selle üle, kas tegemist on inimeste põhiseaduslike õiguste piiramisega või mitte. Võib öelda, et piiratud tsiviilkäibega relvad on teatud mõttes niikuinii põhiseaduslike õiguste piiramine. Majanduskomisjon on selle eelnõu puhul otsustanud, et piiramine sellisel moel, et inimene peab olema ühingu liige, millel on oma põhikiri, oma põhimõtted, oma kontrolli‑ ja valikumehhanismid, on igati õigustatud. Samas ei piira see regulatsioon mitte mingil moel piiramata tsiviilkäibega pneumo‑, külm‑ ja heitrelvade kasutamist, mille purustus‑ ja läbivusjõud ning ‑ulatus on väiksemad. Komisjon on otsustanud seda parandusettepanekut täielikult arvestada. Kolmas parandusettepanek käsitleb seda, millisel moel tuleb käituda juhtudel, kui inimeste kätte on jäänud relvi, mis seadusmuudatusest tulenevalt ei tohi enam piiramata tsiviilkäibes olla. See punkt näeb nimetatud juhtudel ette võõrandamisprotsessi. Komisjon on otsustanud ka seda ettepanekut täielikult arvestada. Jäetakse välja esialgu ette pandud sätted seaduse jõustumise kohta. Seadus jõustub pärast kuue kuu möödumist seaduse avaldamisest Riigi Teatajas. Algataja esialgne ettepanek, et seadus jõustuks 22. detsembril 2008, on puhtprotseduuriliselt osutunud mittereaalseks. Sotsiaaldemokraatide fraktsioon pani ette ka teatud riigilõivude tõstmise, aga ta võttis oma ettepaneku tagasi.
Lühidalt ongi see kõik, mis kõnealust seadusmuudatust puudutab. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kolleeg Marek Strandberg.

Üks asi veel täpsustuseks. Ma unustasin mainida teile otsuse, mille komisjon tegi. Vabandage! Olin siin pikalt rääkinud ja tundus, et olen juba kõik ära öelnud. Majanduskomisjoni otsus oli saata see eelnõu tänasel päeval lugemisele, teha täiskogule ettepanek teine lugemine lõpetada (otsus tehti konsensusega) ja juhul, kui teine lugemine on lõpetatud, siis viia kolmas lugemine läbi 17. detsembril ja eelnõu seadusena vastu võtta.

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Seaduseelnõu kohta on esitatud neli muudatusettepanekut. Kõik nad on majanduskomisjonilt ja on täielikult arvestatud.
Seaduseelnõu 316 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja Kiirguskeskuse Keskkonna‑ ja Looduskaitseametiks ühendamisega seonduva Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun kõnepulti keskkonnakomisjoni esimehe Marko Pomerantsi!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Et mitte Strandbergi teha, teatan ma kõigepealt lõppotsuse: komisjon, arutanud muudatusettepanekuid ja need läbi hääletanud, teeb üldkogule ettepaneku selle seaduseelnõu teine lugemine lõpetada ja teha kolmas lugemine sellel neljapäeval, 18. kuupäeval.
Aga nüüd alustan algusest. Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja Kiirguskeskuse Keskkonna‑ ja Looduskaitseametiks ühendamisega seonduva Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine sai meil kenasti läbi 18. novembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 3. detsembril kell 18. Selleks ajaks esitatigi muudatusettepanekuid, nendest viis Erakonnalt Eestimaa Rohelised, kolm sotsiaaldemokraatidelt ja üks muudatusettepanek Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Keskkonnakomisjon ise esitas 16 muudatusettepanekut, millest 15 baseeruvad Keskkonnaministeeriumi esitatud ettepanekutel. Loomulikult on seaduseelnõus tehtud tehnilisi ja keelelisi muudatusi, mis küll ei muuda eelnõu sisu. Käime muudatusettepanekud lühidalt läbi.
Esimene suurem diskussioon toimus Keskerakonna muudatusettepaneku üle, mille sisuks oli see, et pakkuda eelnõus ettepandud Keskkonna‑ ja Looduskaitseameti nimeks hoopis Keskkonnakaitseamet. Pärast diskussiooni komisjonis jõudsime keskkonnakomisjoni ettepanekuni nimetada loodavat asutust Keskkonnaametiks. Sellise variandiga oli valmis kaasa tulema ka ettepaneku esitaja. Nii ongi teie ees olevas ettepanekute loetelus ja ka seaduseelnõus loodava ameti nimeks Keskkonnaamet. Rääkides põhjendustest, võib öelda, et tegemist on kolme praeguse asutuse üheks asutuseks kokkusaamisega. Puudutab see nii looduskaitsekeskust, maakondade keskkonnateenistusi kui ka Kiirguskeskust. Nimetus Keskkonnaamet kataks tegelikult kõik need kolm osapoolt ja üldmõistena ei diskrimineeriks ühtegi osalist. Kindlasti on see protsess olnud pingeline. Ma arvan, et kahjuks pinged muudatuste elluviimisel jätkuvad. Kindlasti aitab selline ühine nimi kaasa sellele, et sisuline kokkusulamine selle asutuse sees toimuks kiiremini. Siin ei ole midagi erakordset, selline praktika, kus sellist lihtsat nime kasutatakse kas agentuuri, ameti või ministeeriumi nimena, on ju olemas ja levinud.
Muudatusettepanek nr 3 on tehtud, lähtudes avaliku teenistuse seaduse täiendamisest § 2 lõikega 4. See pole üldse keskkonnakomisjoni originaaltoodang. Nimelt on selline sõnastus olnud arutelul juba seoses ühistranspordiseaduse eelnõuga, aga teatavasti on ühistranspordiseaduse eelnõu seaduseks saamine viibinud ja seetõttu tuli selline ettepanek hoopiski praegu käsitletava seaduseelnõu raames. Mõte on väga lihtne: luuakse võimalus, et ametiasutuses võivad seaduses sätestatud juhul, tulenevalt ametiasutuse ülesannetest, lisaks teenistujatele töötada Eesti Vabariigi töölepingu seaduse alusel avaliku võimu volituseta töötajad, kellele avaliku teenistuse seadus ei laiene.
Muudatusettepanekud nr 4, 9 ja 25 on seotud järelevalvefunktsiooni kohandamisega. Muudatusettepaneku nr 4 kohaselt võiks metsataimede geneetiliselt muundatud organisme sisaldava või neist koosneva kultiveerimismaterjali tootmise ja pakendamise, samuti turustamise üle järelevalvet pidada ka Keskkonnainspektsioon. Tegelikult oli nimetatud järelevalve teostaja valitsusasutusena Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus. Selle struktuurse ümberkorralduse tulemusena läheb see funktsioon üle Keskkonnaametile. Muudatusettepanekute nr 9 ja 25 kohaselt toimub kaitstava loodusobjekti valitsemisel järelevalve looduskaitseseaduse ja kaitse-eeskirjaga sätestatud nõuete täitmise üle. Selle ettepanekuga ei saanud komisjon nõustuda, sest järelevalvefunktsioonid peavad olema otsustamisfunktsioonidest lahutatud. Seetõttu ei anta moodustatavale ametile järelevalveõigusi. Kindlasti ei ole see teema selgeks vaieldud, siin on mitmesuguseid arvamusi. Ka eilsel komisjoni istungil tuli esile küsimus, miks Keskkonnainspektsioon ei ole nende muutuste osa. Mina ise esindan n‑ö teist koolkonda. Kindlasti ei peaks olema niimoodi, et ise sööme, ise joome ja ise nõud ka ära toome. Üks pool on ikka lubade väljaandja ja teine pool järelevalve teostaja. Ma ise pean seda õigemaks.
Muudatusettepanekud nr 6, 8 ja 10 tulenevad soovist sätestada seaduses kaitstava loodusobjekti kaitse korraldamine ja vastutus loodusobjekti säilimise eest. Eesmärk on täpsustada nimetatud valdkonda ning määrata kindlaks loodava Keskkonnaameti funktsioonid ning pädevus. Nende muudatusettepanekute kohta tuleb kommentaariks öelda, et kaitse korraldaja mõiste tuli meie seadustesse seoses Riikliku Looduskaitsekeskuse moodustamisega 2006. aastal. Seda tehti selleks, et asi oleks selgem, kuna valitsemisfunktsioon jäi keskkonnateenistustele ja korraldamise pool ennekõike looduskaitsekeskusele, oli vaja mingisugustki vahet teha ja luua arusaama, kes peab mida tegema. Aga olukorras, kus tegemist on ühe asutusega, ei ole sellisel väljatoomisel mingisugust sisulist tähendust ega mõtet.
Muudatusettepanekud nr 7, 11 ja 16 on tehnilist laadi, nad täpsustavad ja korrigeerivad asjakohast sätet.
Muudatusettepanekud nr 5 ja 17 on seotud kiirgusseaduse muutmist käsitlevate sätete eelnõust väljajätmisega. Nende ettepanekutega komisjon ei nõustunud, kuna sätted on aluseks kiirgustegevusloa väljaandmise funktsiooni Keskkonnaministeeriumi moodustatavale ametile üleandmisega.
Muudatusettepanek nr 18 on seotud nende asutuste ümberkorraldamist käsitlevate sätetega. Asjakohases paragrahvis on 1. jaanuar 2009 läbivalt asendatud 1. veebruariga 2009. Loogika on väga lihtne: seda tehti selleks, et seadus jõuaks jõustuda, Riigi Teatajas ilmuda ja sellest tulenevalt saaks valitsus teha omad sammud. Nii et 1. veebruar 2009 on 1. jaanuari asemel.
Muudatusettepanekud nr 19–23 on seotud Metsakaitse‑ ja Metsauuenduskeskuse ümberkorraldamisega. Võib-olla üks tähelepanuväärsem muudatus siin on asjakohase paragrahvi lõikes 6 tehtud muudatus, millega tagatakse ametnikele seoses valitsusasutuse ümberkorraldamisega hallatavaks riigiasutuseks avaliku teenistuse seadusest tulenevate ning juba omandatud õiguste säilimine. See ei ole ka mingisugune Keskkonnaministeeriumis väljatöötatud originaallooming, seadusloomes on seda varem kasutatud. Selleks olukorraks oli Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse tegevuse lõpetamine, kui tagati samasugused avaliku teenistuse seadusest tulenevad õigused Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse ametnikele, kes lahkusid ametnikukohalt töölepingulisele kohale Eesti Kohtuarstlikus Ekspertiisibüroos.
Muudatusettepanek nr 24 sätestab uueks seaduse jõustumise tähtajaks, nagu öeldud, 1. veebruari, välja arvatud konkreetsed asutuste ümberkorraldamist käsitlevad sätted, mis jõustuvad üldises korras.
Lõpptulemuse juba ütlesin ära. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marko Pomerants! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Meie laudadel on lõppeva aasta üks viimaseid eelnõusid, millega ... Palun kaheksa minutit!

Kaheksa minutit.

... millega on kavas seadustada reform, mis muudab olematuks Riikliku Looduskaitsekeskuse ja Kiirguskeskuse. Seni sõltumatuna töötanud keskused kolitakse keskkonnateenistuste katuse alla ning uus amet saab nimeks Keskkonnaamet. Selline lahendus loob lõbusa segaduse, sest Tallinnas hakkab 1. veebruarist alates olema kaks keskkonnaametit. Siin tuleb tänada Keskerakonda, kes selle toreda olukorra on loonud, kuna nemad on ristiisaks sellele uuele Keskkonnaametile. Just Keskerakond tegi ettepaneku nimetada loodav Keskkonna‑ ja Looduskaitseamet lihtsalt Keskkonnaametiks.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon jagab koalitsioonipartneri Reformierakonna seisukohta, et Eestimaa looduse paremaks kaitsmiseks, meie liigirikaste metsade ja rabade hoidmiseks, meie ranniku, saarte, inimkätega loodud pärandmaastike säilimiseks on vaja korrastada valdkonna hierarhiat ehk juhtimispõhimõtteid. Oleme sama meelt, et praeguse majanduslanguse ajal tuleb vältida asjatuid dubleerimisi ning koondada jõudusid. Samas oleme seisukohal, et looduskaitse peab astuma lähemale tavainimesele nii oma asutuste võrguga kui ka suhtumisega. Keskkonnaametnikud ja looduskaitseinspektorid peavad tegema enda kallal väga suurt tööd, et kodanikud ei peaks ametnikku kohates tundma ennast bussijänesena kontrolöri raudses haardes, vaid et nad näeksid keskkonnaametnikus kaasamõtlejat, abistajat ja liitlast. Seda eriti ajaloolises looduskeskkonnas, kus elavad paljude eelnevate põlvkondade kogemusi kandvad inimesed, kelle teadmised ja soov looduskaitses kaasa lüüa on olulised. Ainult koos rahvaga loodust kaitstes suudame me säästa Eestimaa loodust, mis on meile kõigile kallis ja armas.
Samuti oleme seisukohal, et Lääne-Euroopa riikide eeskujul tasuks järgmise sammuna ühendada ühte ametisse nii keskkonnateenistused kui ka Keskkonnainspektsioon või anda inspekteerimisfunktsioon üle politseile, nagu see on Inglismaal. Praegu oleme olukorras, kus tahame koondada jõudusid, aga näiteks kalureid jääb merel kontrollima viis ametkonda. Kas keegi meist kujutaks ette, et Tallinna–Tartu maanteel peataksid autosid viies eri mundris mehed, kellest ühed kontrollivad tulesid, teised kiirust, kolmandad kumme, neljandad seda, kas on lasteiste kaasas, viiendad vaatavad, mis koormas on? Aga merel on just nii. Merel "kiusavad" praegu kalureid keskkonnateenistused, looduskaitse, Keskkonnainspektsioon, Veeteede Amet, Päästeamet ning veepolitsei – näete, mitte viis, vaid isegi kuus ametkonda.
Samas pean tunnistama, et meie fraktsioonil on äärmiselt raske reformi toetada. Põhjusi on mitu.
Esiteks läheb reform lahku koalitsioonileppest, mille järgi LKK‑le ehk Riiklikule Looduskaitsekeskusele tuleks anda järelevalvefunktsioon ja korraldamisõigus.
Teiseks, loodavale Keskkonnaametile ei anta üle üht praeguse Riikliku Looduskaitsekeskuse küllaltki olulist kohustust, ülesannet korraldada loodusharidust ja elanike teavitamist loodusväärtustest, eriti nendest loodusobjektidest, millega nad igapäevaselt kokku puutuvad. Kui looduskaitseseadusest visatakse välja loodusharidus, siis pole loodusteadlikkuse kujundamine enam kellegi mure ega kohustus.
Kolmandaks, eelnõu ei anna Keskkonnaametile õigust tellida loodushoiutöid teistelt riigiasutustelt, omavalitsustelt ega juriidilistelt isikutelt. Seega osutub eelnõu seletuskirjas lubatud korraldustööde delegeerimine Riigimetsa Majandamise Keskusele fiktsiooniks, kuna see ei peegeldu seaduses. Kui Keskkonnaministeerium suuliste kokkulepete alusel siiski annab loodushoiu üle RMK‑le, siis pole looduskaitse stabiilne rahastamine enam seadusega tagatud. Ja veel, RMK puhul satub looduskaitseliste objektide hooldamine, olgu selleks siis Viiralti tamm Viljandimaal Viiratsi mäel või Pärnu südalinnas asuv iidne Vanapargi puiestee, sõltuvusse ühe majandusühistu edukusest või ebaedust. Nii ei taga reform riigi rahvusvaheliste ja looduskaitseliste kohustuste täitmist.
Neljandaks, reformi läbiviimisel pole arvestatud praegu looduskaitses töötavate inimeste arvamusi. See ei loo eeldusi reformi eduks. Keskkonnaministeeriumi Keskkonnaametis saab tööd vaid ebamäärane osa 160‑st praegu ametis olevast looduskaitsespetsialistist. Teistel tuleb jätkata muudel elualadel või minna otsima erialast tööd välismaal. Tegemata on analüüs, kui palju pühendunud loodusteadlasi reformi tagajärjel kaotab töö või lahkub peagi saja-aastaseks saavast Eesti looduskaitsest. Jah, just sellist aastapäeva tähistame me ülejärgmisel aastal, mil möödub terve sajand Vilsandi tuletornivahi Artur Toomi kirjast Riia Loodusuurijate Seltsile, kus ta palus võtta Vaika linnuriik looduskaitse alla.
Eestimaa looduse kui meie rahva ja kultuuri põliskodu hoidmine on põhiseadusesse kinnistatud igamehekohustusena, sest § 53 ütleb: "Igaüks on kohustatud säästma elu‑ ja looduskeskkonda ..." Selle tõttu arvan ma, et pimesi katsetamine looduse ja inimestega ei sobi tänapäeva Euroopasse. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mark Soosaar! Ma kutsun kõnepulti kolleeg Mart Jüssi. Kaheksa minutit.

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Täna menetluses olev seaduseelnõu tagab keskkonna‑ ja looduskaitsekorralduse põhjaliku muutmise.
See reform tabas meid Eestis ootamatult nii ajalises mõttes, sest see kuulutati välja kevadel, enne suve, kui selle valdkonna inimesed on väga tugevalt seotud oma põhitegevusega, ja ka sisulises mõttes, sest üks kolmest kirjutatud tekstist, mida ma täna tahan teile nende läbirääkimiste käigus tutvustada, ehk koalitsioonilepe osutab sellise muutuse vajalikkusele, küll aga hoopis teises suunas. Nimelt, keskkonnapoliitika punkt 18 ütleb, et valitsusliit viib lõpule looduskaitseasutuste reformi, andes Riiklikule Looduskaitsekeskusele kaitsealade valitsemise kohustuse ja järelevalveõigused. Ka on koalitsioonileppes öeldud, et valitsusliit tagab Keskkonnainvesteeringute Keskuse töökorra ja rahastamispõhimõtete läbipaistvamaks muutmise kaudu parema finantseerimise. Need probleemid olid välja toodud. Mina olen endine looduskaitsekeskuse töötaja, ma tean, kuidas see meeskond tööle hakkas ja millised need puudused olid. Need on väga asjakohased sihid sellisele reformile. Kuid ometigi nägime me hoopis midagi muud, seda, mida me näeme täna siin selles eelnõus. Viimase poolaasta jooksul oleme eri allikatest kuulnud väga erinevaid seisukohti selle reformi olemuse ja eesmärkide kohta ning samas puudub igasugune kirjutatud ajalugu selle tööprotsessi etappide kohta. Oli ka selline olukord, mis on tänapäeva Eestis väga kahetsusväärne, et asjaosalistel soovitati tungivalt oma kolleegidega nendest küsimustest mitte rääkida ega avalikkuse poole pöörduda. Kohtumised, mis olid ellu kutsutud selle reformi problemaatika arutamiseks ja informatsiooni vahetamiseks huvigruppidega, lükkusid edasi, jäid ära või selles reformis pädevad inimesed ei leidnud lihtsalt võimalust või ei tundnud vajadust nendel koosolekutel aktiivselt osaleda.
Me oleme nüüd sellises olukorras, et Riigikogu juhatusele, kõikidele fraktsioonidele, keskkonnakomisjonile ja minu teada ka kõikidele Riigikogu liikmetele on saadetud üks kiri. Selle on saatnud akadeemilised organisatsioonid, kes tegelevad looduskaitsega (Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon, Looduseuurijate Selts ja kodanikuühendused). Nad osutavad üsna mitmele probleemile, esiteks protseduurilistele probleemidele või mitmetimõistetavustele selle eelnõu menetlemisel, aga ka sisulistele, võib-olla tulevikuprobleemidele, mille lahendusi me eelnõust ei leia. Selles dokumendis osutan ma kahele aspektile. Esiteks, eelnõu arutati valitsuskabinetis 9. oktoobril 2008, kui sealt puudusid paljud ministrid. Kui vaadata selle eelnõu kooskõlastamiste tabelit, siis me näeme, et valdav osa Eesti ministeeriumidest on selle kooskõlastanud n‑ö kooskõlastustähtaega ületades ehk nad nagu ei oleks tundnud üldse puutumust selle tegelikult väga laia eluvaldkonda horisontaalselt puudutava ümberkorraldusega. Pärast seda, kui Vabariigi Valitsus oli selle eelnõu heaks kiitnud, tuli huvitaval kombel nädal aega hiljem kooskõlastus Eesti Linnade Liidult, mida on siin kirjas ka tsiteeritud. Siin on öeldud, et eelnõu ei paku vastuseid väidetele, nagu elanikele ja ettevõtetele suunatud avalikud teenused muutuksid kvaliteetsemaks ja ühetaolisemaks. Linnade liit kooskõlastab, kuid avaldab kahtlust, kas ümberkorraldused on piisavalt vastutustundlikult kavandatud. Need on tegelikult väga olulised tähelepanekud. Valitsus kooskõlastab väga olulise reformikava, kuigi sellel istungil ei ole isegi mõne valdkonna ministrit, ja võtab sisuliselt tagantjärele arvesse ka linnade liidu kooskõlastuse, kus ometigi on öeldud, et nad ei ole päris kindlad, kas see reform on päris hästi ja vastutustundlikult läbi mõeldud.
Miks ma seda siin täna tahan rõhutada? Sellepärast, et mul on ka kolmas dokument laual. See on eelmise nädala lõpus avaldatud Keskkonnaministeeriumi (sama ministeeriumi, kelle vastutusvaldkonnas see reform on) pressiteade "Eesti metsandus vajab arenguks uusi otsuseid". See ei ole pikk pressiteade, ma ei loe seda sellest hoolimata täies mahus siin ette, aga ma juhin tähelepanu järgmistele aspektidele. 11. detsembril toimus Keskkonnaministeeriumis metsandusalane nõupidamine, millest osavõtjad keskendusid metsasektori kõige olulisematele lahendust vajavatele küsimustele ja leppisid kokku edasise ühise tegevuskava. Oluline küsimus on see, et praegu napib Eesti puidutööstusel toorainet, mis hakkab mõjutama nii tööstussektorit kui ka ekspordisektorit, ja kibekiiresti on vaja leida võimalus, kuidas metsast rohkem puitu kätte saada, kuidas luua rohkem võimalusi just erametsade majandamiseks. Tahetakse teha erisusi maksude osas, isegi lubada teedele ülekaalulisi veoautosid, et me igal juhul saaksime loodusest oma vajalikud armuannid kätte. Ma loen ette, kes seal osalesid. Nõupidamisest võtsid osa Keskkonnaministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Riigikantselei, Eesti Metsatööstuse Liidu, Eesti Erametsaliidu ning Eesti Maaülikooli esindajad. Samasugust osalemist, samasugust kaasatust me täiesti kindlasti ei näe kogu keskkonnakorraldust ja ‑kaitset muutva seaduseelnõu puhul. Me ei saanud ka komisjonis nendelt inimestelt, kes käisid seda eelnõu tutvustamas, selget vastust mitme probleemi kohta, millele nendes kirjades on osutatud. Nad ütlesid, et nad veel töötavad selle kallal. Ometigi, see seadus, kui me peaksime ta ülehomme lõpphääletusel vastu võtma, jõustub juba 1. veebruarist. Nüüd on muidugi mugav aeg sellega tegelda, sest tulemas on aastavahetusega kaasnev vaikelu, inimesed istuvad kodus ja mõtlevad, mis sellest asjast edasi saab.
Oma sõnavõtu lõpus tulen ma tagasi Keskkonnaministeeriumi pressiteate juurde. Ma pean silmas seda pressiteadet, kus räägitakse metsanduse arenguks vajalike otsuste tegemisest. ""Küsimused on tõsised," ütles keskkonnaminister Jaanus Tamkivi, "nende lahendamiseks tuleb mitmel ministeeriumil korraga pingutada ja kaasata ka huvigrupid. Leppisime nii kokku, et kohtume kõikide osapooltega juba jaanuaris ja loodetavasti on selleks ajaks mingid lahendused välja pakkuda."" Ma soovin, et samamoodi, sama tõsidusega ja samasuguse pühendumisega saaksime me tegelda ka selle keskkonnakorraldust muutva seaduseelnõuga. Sellepärast annan ma roheliste fraktsiooni nimel üle ettepaneku teine lugemine katkestada ja alustada läbirääkimisi avalikkusega. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Mart Jüssi! Palun kõnepulti kolleeg Marko Pomerantsi!

Ma asun praegu Keskerakonna kaitsele. Mis puudutab ameti nimetust – Keskkonnaamet –, siis selle pärast ei maksa väga erutuda. Ma avastasin praegu, et Tallinna Linnavalitsusel on ka maa-amet, aga riigis pole sellest väga suurt segadust tekkinud. Riigi Maa-amet saab selle kõrval täitsa vabalt eksisteerida ja mõlemad tegelevad oma ülesannetega oma pädevuse piires. Seda esiteks.
Teiseks, minu meelest ei tasu ennast lasta ka eksitada, nagu keskkonnahariduse andmine lõpetataks selle reformiga ära. See on vale ühel lihtsal põhjusel: keskkonnaharidust võib Eesti riigis anda mitte ainult mõni keskkonnaga seotud valitsusorganisatsioon või valitsusasutus, vaid ka iga linna‑ ja vallavalitsus, mittetulundusühing, kes iganes on selleks seatud ja on võtnud selle oma missiooniks. Siin on räägitud sellest, et informatsiooni on vähe, aga samal ajal tuleb seda järjest juurde. Näiteks uues struktuuris, mis on Keskkonnaministeeriumil välja pakutud, on vähemasti regioonitasemel olemas selline spetsialist nagu keskkonnahariduse spetsialist. Kui seda funktsiooni ei ole, siis ma küsin, mida see inimene või inimesed (ma ei tea, kui palju neid seal vaja on) siis tegema hakkab või hakkavad.
Mis puudutab Vabariigi Valitsust, siis kui rohelised ühel hetkel saavad valitsuse liikmeks (ma loodan, et see kunagi ikkagi juhtub), siis nad saavad aru valitsemise igapäevaelust, et alati ei osalegi kõik ministrid. Ministrid saavad anda oma hinnangu eelnõu kohta juba eelnevalt. Vähemasti mina võin keskkonnakomisjoni esimehena öelda, et valitsuselt pole saabunud mulle ühtegi teadet, et see valitsuse otsus selle eelnõu Riigikogusse saatmise kohta oleks kuidagi õigustühine või et nemad ei teaks sellest midagi. See on tühi jutt.
Ma väga soovin (ma ei tea, mitmendat korda), et need inimesed, keda need muudatused puudutavad, saaksid võimalikult kiiresti selgust, ennekõike oma saatuse osas, ja seda, et Eesti keskkonnakaitses ja nendes valdkondades kitsamalt, näiteks looduskaitses, toimuks ka praegustes tingimustes areng keskkonna hüvanguks, mitte vastupidi. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marko Pomerants! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.
Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Seaduseelnõu kohta on esitatud 25 muudatusettepanekut. Number 1, esitaja on Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on sisuliselt arvestanud. Number 2, esitaja on keskkonnakomisjon, on täielikult arvestatud. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Hästi! Alustame muudatusettepaneku hääletuse ettevalmistamist.
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud keskkonnakomisjon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 45 Riigikogu liiget, vastu oli 8, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust.
Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud keskkonnakomisjon, on täielikult arvestatud. Number 4, esitaja on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, juhtivkomisjon ei ole arvestanud, kuid Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 106 lõike 2 kohaselt ei kuulu see hääletamisele. Muudatusettepaneku nr 5 on esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Aitäh! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel palun ma seda ettepanekut hääletada.

Palun! Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, mille on esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 7 Riigikogu liiget, vastu oli 46, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 6 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon ei ole ettepanekut arvestanud. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Palun! Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 6, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 11 Riigikogu liiget, vastu oli 43, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 7 on keskkonnakomisjonilt, on täielikult arvestatud. Number 8, esitaja on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, ei ole arvestatud. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Palun! Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 8, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu oli 42, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 9 on esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Aitäh! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel palun ma seda ettepanekut hääletada.

Palun! Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 9, mille on esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 10 Riigikogu liiget, vastu oli 42, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 10 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon ei ole ettepanekut arvestanud. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Hästi! Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 10, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu oli 41, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 11 on keskkonnakomisjonilt, on täielikult arvestatud; nr 12 on keskkonnakomisjonilt, on täielikult arvestatud; nr 13 on keskkonnakomisjonilt, on täielikult arvestatud; nr 14 on keskkonnakomisjonilt, on täielikult arvestatud;  nr 15 on keskkonnakomisjonilt, on täielikult arvestatud;  nr 16 on keskkonnakomisjonilt, on täielikult arvestatud; nr 17 on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioonilt, ei ole arvestatud. Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Aitäh! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel palun seda ettepanekut hääletada.

Palun! Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 17, mille on esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 8 Riigikogu liiget, vastu oli 45, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 18 on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud; nr 19 on keskkonnakomisjonilt, on täielikult arvestatud; nr 20 on keskkonnakomisjonilt, on täielikult arvestatud; nr 21 on keskkonnakomisjonilt, on täielikult arvestatud;  nr 22 on keskkonnakomisjonilt, on täielikult arvestatud;  nr 23 on keskkonnakomisjonilt, on täielikult arvestatud; nr 24 on keskkonnakomisjonilt, on täielikult arvestatud; nr 25 on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioonilt, juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Aitäh!  Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel palun ma seda ettepanekut hääletada.

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 25, mille on esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 10 Riigikogu liiget, vastu oli 43, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Me oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Erakond Eestimaa Rohelised on teinud ettepaneku eelnõu 367 teine lugemine katkestada. Meil tuleb see läbi hääletada.
Head kolleegid, panen hääletusele Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni ettepaneku eelnõu 367, Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja Kiirguskeskuse Keskkonnaametiks ühendamisega seonduva Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine katkestada. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 7 Riigikogu liiget, vastu oli 46, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Seaduseelnõu 367 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Riigikogu liikmete Hanno Pevkuri, Urmas Reinsalu ja Hannes Rummu algatatud politseiteenistuse seaduse, kaitseväeteenistuse seaduse, piirivalveteenistuse seaduse, prokuratuuriseaduse, õiguskantsleri seaduse, Riigikontrolli seaduse, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liikmete pensioni seaduse ning Vabariigi Presidendi ametihüve seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks on juba kõnepuldis Riigikogu liige Hannes Rumm. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Palun lisaaega!

Kuidas lisaaega? Aega on 20 minutit. Äkki soovite 30 minutit?

Tänan, ei!
Head kolleegid! See seadus on ajendatud kõigile hästi tuntud Herman Simmi juhtumist, kes kauaaegse kõrge politseiametnikuna sai Eesti riigilt eripensioni. Tõsi küll, praeguse eeluurimise ja tulevikus ka võimaliku vanglakaristuse kandmise ajaks on talle eripensioni maksmine peatatud. Kui Herman Simm mõistetakse õigeks, siis maksab riik talle tagantjärele välja kogu saamata jäänud pensioni. Kui aga läheb vastupidi ja ta mõistetakse süüdi, siis pärast võimaliku vanglakaristuse kandmist peab Eesti riik jätkama eripensioni maksmist inimesele, keda on karistatud riigireetmise eest. Meie hinnangul on selline olukord ebaõiglane ning sellega ei saa ega tohi leppida.
Ent sellest üksikjuhtumist ajendatuna jõudsid eelnõu algatajad järeldusele, et probleem eripensionidega on laiem kui vaid see palju tähelepanu tekitanud üksikjuhtum, rääkimata sellest, et tulevikus võib samasuguseid probleeme tekkida ka paljude teiste elualade esindajate puhul.
Praegune vastuoluline olukord sai alguse sellest, et 1990. aastatel eri seadustes sätestatud eripensionide maksmise kord ei võimalda pensioniõigust tagantjärele ära võtta. Toon näiteks vaid politseiteenistuse seaduse, mille kohaselt kaotab õiguse eripensionile politseinik, kes on tööle tulnud joobes. Seda ka näiteks juhul, kui inimene on teinud 25–30 aastat korralikult tööd ja paar nädalat enne pensioniõiguse saamist joobnuna tööle ilmub. Samas ei võimalda aga ükski tegu ega kuritegu eripensioni ära võtta endiselt politseinikult pärast seda, kui see on juba määratud, isegi mitte nii ränga süüteo puhul, nagu seda on riigireetmine.
Eelnevalt kirjeldatud probleemist johtuvalt sätestame eelnõus, et riikliku eripensioni saaja, kes mõistetakse süüdi tahtlikult toimepandud tõsise riigi‑ või aususevastase süüteo eest, kaotab eripensioni. Põhimõtteliselt võinuks nende kuritegude loetelu, mille eest eripension ära võetakse, olla palju pikem. Otsustasime kitsa loetelu kasuks põhjusel, et riigivastased ja aususevastased kuriteod on otseselt seotud seaduses nimetatud inimeste tööga ning on suunatud nende tööandja ehk riigi vastu. Kindlasti on seaduse menetlemisel paslik üheskoos läbi mõelda, kuhu täpselt tõmmata see joon, mille ületamisel eripension ära võetakse. Eelnõu algatajad on siinkohal aruteluks avatud. Meenutuseks niipalju, et karistusseadustiku kohaselt on riigivastased süüteod näiteks Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivaldne tegevus, riigireetmine, salakuulamine, massilise korratuse organiseerimine jt sellised teod. Ent eelnõu kohaselt võetakse eripension ära vaid karistusseadustiku selles peatükis loetletud raskemate riigivastaste kuritegude eest, seda tehakse nende kuritegude puhul, mille eest on ette nähtud kuni viieaastane vangistus. Näiteks riigisaladuse avalikustamise puhul ettevaatamatuse tõttu eelnõu kohaselt eripensionist ilma ei jää. Karistusseadustiku ametialaste kuritegude peatükis aususe kohustuse rikkumise all sätestatud kuriteod on näiteks pistise võtmine ja altkäemaksu võtmine, pistise andmine ja altkäemaksu andmine.
Samuti ühtlustatakse seaduses põhimõtet, et õiguse riiklikule eripensionile kaotab isik, kes on ametikohalt, millel töötamine andis talle õiguse eripensionile, vabastatud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Selle paranduse mõte on selles, et praegu on mõningate elukutsete puhul selline karistus ette nähtud, näiteks politseiteenistuse seaduses, aga teistes seadustes, mis annavad õiguse eripensionile, seda pole.
Meie eelnõu sihtrühm on, nagu tekstistki näha, politseinikud, kaitseväelased, piirivalvurid, prokurörid, endised Riigikogu liikmed, koguni president ja veel mitmed avalikud teenistujad või poliitikud, kellele seadusega on ette nähtud eripension. Sotsiaalministeeriumi andmetel sai 2007. aastal eripensioni ligi 1900 isikut, kellest 59% olid tööeas. Eripensioni andvatel ametikohtadel töötas eelmisel aastal ligi 7700 inimest ning kaugemas perspektiivis hakkab Sotsiaalministeeriumi hinnangul eripensioni saama ligi 10 000 inimest. Eelnõu seadusena vastuvõtmine suurendab eripensioni saavate endiste riigitegelaste ja ametnike motivatsiooni jätkata seaduskuulekat käitumist. Eesti riik annab eripensioni saavatele riigitegelastele ja ametnikele selge sõnumi, et tahtlikult toimepandud tõsise riigi‑ või aususevastase süüteo korral jäävad nad lisaks heale nimele ilma ka keskmisest märksa suuremast pensionist.
Lisakulutusi eelnõu rakendamisega riigile ei kaasne. Aga algatajad loodavad, et ei teki ka vajadust lõpetada eripensionide maksmist isikule põhjusel, et selle saaja on süüdi mõistetud tahtlikult toimepandud tõsise riigi‑ või aususevastase süüteo eest. Seetõttu ei prognoosi algatajad eelnõu rakendamisel riigile ka lisatulusid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Hannes Rumm! Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Palun järgmiseks ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Hanno Pevkuri!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Komisjon arutas seda eelnõu esmaspäeval, 8. detsembril ja otsustas teha juba enne esimest lugemist eelnõusse mõne muudatuse. Need muudatused olid küll rohkem tehnilist laadi, aga olgu nad siis üles loetud.
Esimene muudatus puudutas pealkirja. Nimelt, kuna tekstis räägitakse ka kohtute seaduse muutmisest, siis otsustas komisjon lisada pealkirja kohtute seaduse. Teine muudatus puudutab nii pealkirja kui ka teksti. Täpsemalt, § 9, kus on kirjas "Vabariigi Presidendi ametihüve seadus". Esialgsel kujul oli see "ametihüvede seadus". Me kõrvaldasime sealt selle tehnilise vea, "ametihüved" asemel kirjutasime "ametihüve", nii nagu seaduses on. See muudatus kajastub ka pealkirjas. Muudatuste osas komisjon rohkem midagi ette ei pannud.
Valitsuse esindajana oli komisjoni istungil justiitsminister Rein Lang, kes ütles, et valitsus toetab eelnõu.
Menetluslike otsuste poole pealt otsustas komisjon suunata eelnõu 375 esimesele lugemisele muudetud kujul täna, 16. detsembril, ettepanekuga esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute õiguskomisjoni esitamise tähtajaks teeme ettepaneku määrata kümme tööpäeva ehk 5. jaanuar 2009 kell 18. Aitäh!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Väino Linde!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Juristina selgitasite ilmselt selle eelnõu tagasiulatuvat, õigemini mittetagasiulatuvat mõju või jõudu.

Aitäh! Kuigi komisjon seda teemat ei arutanud, siis selge on, et see seadus ei saa tagasiulatuvalt jõustuda. Need õigused ja võimalused, mis on praegustes seadustes, jäävad kehtima. Tagasiulatuvat jõustumist oleks olnud põhiseaduse seisukohalt väga küsitav sinna seadusesse kirjutada.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud ettekandja! Kas te analüüsisite eelnõu puhul seda, kas pakutud meetmed on ka karistusseadustiku ja teiste seadustega proportsionaalsed?

Aitäh! Jällegi pean vastama, et komisjon seda ei arutanud. Kuid kuna ma olen üks eelnõu esitajatest, siis võin öelda, et me arutasime (mina, Hannes Rumm ja Urmas Reinsalu, kes me sellele eelnõule alla oleme kirjutanud) seda selle eelnõu kirjutamisel. Esialgne mõte, millest idee arenema hakkas, oli suhteliselt lai ehk me kaalusime, et igasuguse kriminaalkuriteo eest tuleks inimeselt temale määratud eripension ära võtta. Eelnõu menetlemise käigus me tõmbasime seda väga kõvasti koomale. Kui te vaatate eelnõu teksti, siis näete, et siia on kirjutatud, et 15. või 17. peatükk, 2. jagu ja karistus vähemalt kuni viieaastane vangistus. See on üsna piiratud loetelu. Need on riigivastased või aususevastased süüteod ja nendest omakorda on tehtud veel kitsam valik ehk väga rasked juhtumid, kus karistusseadustik näeb ette vähemalt kuni viieaastase vangistuse. Nii et, jah, proportsionaalsust kaaluti, kaaluti väga tõsiselt ja sellest tulenevalt tõmmati see ring väga kitsaks. Väga raskete kuritegude puhul, mis on pandud toime kas aususe või riigi vastu, me peaksime seda meedet kasutama. Minu arvates on see päris õiglane.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Hanno Pevkur! Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi ei avata. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 5. jaanuar 2009 kell 16.
Seaduseelnõu 375 esimene lugemine on lõpetatud.
Head kolleegid! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.53.