Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun, kohaoleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 46 rahvasaadikut, puudub 55.
Head kolleegid! Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja sotsiaalminister Maret Maripuu. Alustame küsimuste esitamist.
Palun, kolleeg Vilja Savisaar, küsimus sotsiaalminister Maret Maripuule!
Austatud minister! Minu küsimus puudutab struktuurifondide raha. Teatavasti aastatel 2007–2013 on Eestil võimalik kasutada üle kahe miljardi krooni ning see summa jaguneb regionaal-, kesk- ja ka hooldushaiglate vahel. Minu andmetel on sealt 1,7 miljardit ära jagatud PERH-ile ja Tartu Ülikooli Kliinikumile, regionaalhaiglate ja keskhaiglate rahast on järel veel 200 miljonit ja absoluutselt jagamata on 400 miljonit hooldushaiglatele. Millal ministeerium need kriteeriumid ükskord paika paneb ja millal jagatakse laiali ka 400 miljonit hooldushaiglatele? 2007. aastast on juba 2008 saanud, seda raha võiks kasutama hakata.
Tõesti, 2008. aastal toimusid rahaeraldused kesk- ja piirkondlike haiglate meetme raames. Ära on jagatud 1 kopikatega miljardit, 179 miljonit krooni on jagamata. Edasised otsused tulevad pärast seda, kui Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum on esitanud oma täpsustatud projektid. Siis jagatakse ka too jääk. Mis puutub õendus- ja hooldusrahasse ehk sellesse ülejäänud 431 miljonisse krooni, siis praegu käib meetme kriteeriumide ettevalmistamine, osapooltega läbirääkimine ja võimaluste tutvustamine. Kevadeks tahame asjakohase määruse kehtestada, et tolle ja ka piirkondlike keskhaiglate meetme projektide esitamine oleks suvel ja et septembris 2009 me saaksime langetada otsused, mis haiglad saavad raha õendus- ja hooldustöö rea pealt.
Palun, kolleeg Vilja Savisaar, esimene täpsustav küsimus!
Ma siit jätkangi. Ma usun, et teie tervishoiuosakonnal on juba teada, millised hooldushaiglad ja kohalikud haiglad sellele rahale pretendeerivad. Kas poliitiliste kokkulepete alusel on mingeid otsuseid tehtud, kes üldse võiksid pakkumistes osaleda? Ma saan aru, et meetmeid veel ei ole ja te ei saa taotlusi vastu võtta, aga usun, et teie tervishoiuosakonnal on siiski ülevaade, kes seda raha taotlevad.
Taotlusi saavad esitada kõik haiglad, kes on kirjas haiglavõrgu arengukavas. Nii nagu esimese meetme puhul, me loome komisjoni, kes hindab taotlusi konkreetsetest kriteeriumidest lähtuvalt. Rahastatud saavad kõige paremad projektid. Haiglate puhul me ei saa rääkida poliitilistest eelkokkulepetest. Tegemist on Euroopa Liidu rahaga ja selle jagamisel on väga täpselt paika pandud kriteeriumid, millele iga haigla peab vastama, et saada õigus seda raha kasutada.
Palun, kolleeg Vilja Savisaar, teine täpsustav küsimus!
Esimese meetme puhul oli siiski selgelt tunda ka poliitilisi kokkuleppeid, aga see selleks, ma ei peatu sellel pikemalt. Tahaksin lihtsalt kuulata teie kommentaari. Ma olen viimastel kuudel üsna palju käinud eri hooldushaiglates üle Eesti ja tean, milline on neist enamikus olukord. Praegu võtavad kõik kohalikud omavalitsused – vallad ja linnad – vastu järgmise aasta eelarvet. Kas teile ei tundu, et nad võiksid teada ja peaksid teadma, kas tuleks arvestada vastava omaosalusega? Kas teile ei tundu, et otsustamise sügiseks jätmine seab kohalikud omavalitsused väga raskesse olukorda oma eelarve koostamisel? Kas ei oleks kuidagi võimalik olnud protsessi kiirendada?
Kui ERDF-ist tulev kogusumma teatavaks sai, siis me tutvustasime oma ajakava Eesti Haiglate Liidus, kus kõikidele haiglajuhtidele sai selgeks tempo, millega me plaanime edasi minna. Siis sai selgelt välja öeldud, et 2008. aastal tehakse otsused piirkondlike ja keskhaiglate kohta ning 2009. aastal teise meetme raames ehk õenduse-hoolduse vallas. See oli kõikidele haiglajuhtidele teada. Usun, et haiglad oskavad oma võimekust hinnata, ja ärme unustame, et haiglatel on võimalik omafinantseerimise katteks pangalaenu võtta. Kindlasti ei pea omaosaluseks vajalik finantseering tulema kohalikust omavalitsusest. Aga need haiglad, kes on kohaliku omavalitsuse omandis, saavad ka plaane koostada, arvestades, kui tõsiseks nad finantseerimise vajadust peavad ja milliseks oma konkreetset projekti hindavad. Nii et see ajakava on olnud haiglatele ammu teada.
Meil on kolm kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Kadri Simson!
Lugupeetud sotsiaalminister! Tervishoiupoliitikas on meie kõigi jaoks üks väga muret tekitav sõnum. Järgmisel aastal on haigekassa eelarves võimalik ligi miljardikroonine auk. Tõenäoliselt teeb ka teid väga murelikuks sotsiaalmaksu laekumise vähenemine. Aga ma küsin teie käest hoopis meditsiinitehnika ja ravimite käibemaksu tõstmise kohta. See paneb haigekassa tõenäoliselt väga tugeva lisasurve alla. Ka teie toetasite Vabariigi Valitsuses käibemaksu tõstmist. Kas te ei pidanud vajalikuks oma valdkonnast raha väljakantimise vastu seista? Kui pidasite, siis kuidas te seda lööki haigekassale leevendate?
Valitsus on üks tervik ja Vabariigi Valitsuses otsuseid tehes peame vaatama Eestit kui tervikut, arvestama kõiki valdkondi. Ma usun, et haigekassa saab järgmise aasta eelarve tegemisega ilusasti hakkama ja et me ka kaugemas perspektiivis suudame pakkuda selliseid lahendeid, et peamine – inimese tervis – on hoitud.
Palun, kolleeg Marika Tuus!
Austatud minister! Eile sai Riigikogus koalitsiooni häältega vastu võetud seadus, mis võttis ära väga palju sotsiaaltoetusi, teiste hulgas ka 300-kroonise hambaraviraha. Veel poolteist kuud tagasi kinnitas Sotsiaalministeerium Eesti Hambaarstide Liidule, et see raha jääb kindlasti alles. Kuid nüüd seda täiesti ootamatult kärbiti. Suur osa sellest rahast läheb kunstliku viljastamise edendamiseks, mis on teatavasti Reformierakonna valimislubadus, ja ühe erafirma, Sõritsa erafirma toetuseks. Ma küsin: miks te sotsiaalministrina nõustusite just kõige hellema koha pealt raha ära võtma? Seda küsiks kindlasti teilt peaaegu iga valija.
Kõigepealt ma tahan öelda, et kõige olulisematele sihtgruppidele on hambaravi endiselt haigekassa poolt tagatud. Haigekassa finantseerib laste ja noorte hambaravi 100% alates ajast, kui lapsel on juba hambad suus, kuni nooruki 19-aastaseks saamiseni. On väga tähtis, et kõik lapsevanemad suhtuksid oma laste hammastesse täie tõsidusega ja käiksid lastega kontrollis. Mida paremini on hambad hooldatud lapse- ja noorukieas, seda tugevamad on nad ka hiljem. Mul on hea meel, et hambaravihüvitis jäi alles töövõimetuspensionäridele ja teistele pensionäridele – nendel on endiselt võimalik selleks saada 300 krooni. Jäi alles proteesitoetus, rasedad aga saavad hambaravi kompensatsiooni 450 krooni. Sihtgrupp, kes on kõige haavatavam, kellel on väga tähtis hambaravi saada, seda ka saab.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Toivo Tootsen!
Lugupeetud proua minister! Tuhandetele töövõimetuspensionäridele tulevad need jõulud väga kurvad, nad nimelt ei saa oma pensioni kätte. Sotsiaaltöötajad, kes nendega kokku puutuvad, on väga mures. Kui inimese ainukene sissetulek ongi 2000–3000 krooni ja sedagi raha ei saa sellel või isegi järgmisel kuul kätte, on see väga suur mure, isegi katastroof. Ütelge, palun, mida ministeerium saaks väga kiiresti teha, et nende muret leevendada.
Tänaseks päevaks töövõimetuspensioni saajatele pensioni makstakse ja see infotehnoloogiline lahendus on tööle hakanud. Probleem on puudega inimeste sotsiaaltoetuse maksmisel. See puudutab tööealisi puuetega inimesi, kes pärast 1. oktoobrit läksid oma puuet ümber registreerima. On ääretult kahetsusväärne, et Sotsiaalkindlustusameti IT-arendaja ei suutnud oma tööga korralikult toime tulla ja selline asi on juhtunud. Praegu makstakse kõikidele tööealistele puuetega inimestele toetust miinimummäära alusel. Kui IT-lahendus tööle hakkab, siis makstakse vahe vastavalt konkreetsele puudeastmele kinni. Ma olen käinud ka Puuetega Inimeste Kojas ja pean tõesti paluma arendaja nimel vabandust, et nii kahetsusväärne asi on juhtunud. Meil käib ka sisejuurdlus, et teha selle juhtumi põhjal konkreetsed ettepanekud, et järgmisel korral midagi sellist aset ei leiaks. Aga tõesti, tegemist on erakordselt kahetsusväärse juhtumiga!
Suur tänu, proua minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine on kolleeg Karel Rüütli küsimus peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Hea peaminister! Majanduslikult keerukad ajad on väljakutseks ka riigile. Praegu on valitsus keskendunud peamiselt sellele, et luua ettevõtetele võimalusi ja kindlustunnet. Iseenesest on see väga õige, sest selle abil me loome ühiskonnale uut väärtust ja toodame ka tulu riigikassasse. Aga inimeste kõige suurem hirm on tööpuudus ja selle pidev kasv. Minu küsimus on: mida on valitsus ette võtnud või kavatseb ette võtta, et anda inimestele täna kinnitamisele tuleva eelarve abil kindlustunnet?
Vabariigi Valitsus on esitanud austatud Riigikogule uue töölepingu seaduse eelnõu ja ma loodan, et see seadus võetakse õige kiiresti vastu. Teatavasti on Eesti tööjõuturg kõikide rahvusvaheliste agentuuride ja muude institutsioonide hinnangul, kes Eesti tööjõuturu paindlikkust ja Eesti konkurentsivõimet hinnanud on, paindumatu. Maailmapanga hinnangul asub Eesti oma tööjõuturu paindumatusega 163. kohal 181 riigi hulgas. See nigel koht meile mitte mingisugust au ei tee. Kuid küsimus pole mitte aus, vaid selles, et meie inimesed ei ole majanduslanguseks ette valmistatud, seda ei soodusta praegu kehtiv töölepingu seadus. Minu meelest on selle valitsuse kõige suurem läbikukkumine just nimelt selles, et me ei osanud avalikkusele, ajakirjandusele ja ka Riigikogus opositsioonierakondadele selgeks teha, et uue töölepingu seaduse vastuvõtmine on Eesti konkurentsivõime küsimus. Paraku juhtus nii, et see väga vajalik algatus tambiti maa sisse, andmata endale aru, et tampides töölepingu seadust, tambitakse maa sisse tegelikult Eesti konkurentsivõimet. Aga see on too algatus, mille on esitanud Vabariigi Valitsus.
Palun, kolleeg Karel Rüütli, esimene täpsustav küsimus!
Hea peaminister! Ma olen nii aru saanud, et töölepingu seadus eeskätt loob kindlustunnet tööandjatele, mitte töövõtjatele. Aga see selleks. Rahvaliit on teinud ettepaneku eraldada 150 miljonit krooni KredExile, et aidata laenude tagasimaksmisel hätta sattunud perekondi, võimaldada neil intressipuhkust saada. Praegu on umbes 110 000 leibkonda laenu võtnud, nendest 77 000 on lastega pered. Vabariigi Valitsus ja praegune koalitsioon ei ole seda Rahvaliidu ettepanekut toetanud. Kas teil on ette näha mingisuguseid meetmeid, kuidas aidata inimesi, kes töö võivad kaotada? Kuidas luua nendele kindlustunnet, et nad suudaksid hakkama saada ja et neil oleks motivatsioon edasi elada?
Kõigepealt pole ma muidugi nõus hinnanguga, et uus töölepingu seadus on hea eelkõige tööandjatele. Vastupidi, ma leian, et see on eelkõige hea töövõtjatele, aga ta on tervikuna hea Eesti konkurentsivõimele. Ja mida konkurentsivõimelisem on Eesti, seda parem on see töövõtjatele ja tööandjatele ja kogu riigile. Töölepingu seaduse aeglase vastuvõtmisega oleme me praegu tööpuuduse kiirele kasvule selgelt jalgu jäänud. Töövõtjad on konkurentsivõimelised siis, kui nad on haritud, kui nad osalevad pidevalt elukestvas õppes, ümber- ja täiendusõppes. Siis ei ole ohtu, et nad jäävad pikemaks ajaks töötuks. Kuid põhimõtteliselt peab võimalusega töötuks jääda arvestama igaüks, ka inimene, kes läheb panka ja võtab sealt laenu. Laenuvõtmine on väga vastutusrikas toiming ja seda ei tohiks mitte keegi teha kerge käega. On täiesti selge, et laenuvõtja peab lootma iseendale. Seda, et maksumaksjad, kes on ka ju lõpuks enamikus juba laenu võtnud, hakkaksid kellegi teise laene kinni maksma, ei maksa kellelgi loota.
Palun, kolleeg Karel Rüütli, teine täpsustav küsimus!
Ma toonitaksin, et Rahvaliidu ettepaneku kohaselt ei oleks tegemist riigieelarve kuluga, vaid riik annaks KredExile laenu. Riik tuleks teatud perioodiks inimestele appi ja aitaks nende eest intresse maksta, kuni inimesed saavad uuesti jalad alla ja on suutelised hiljem riigile need intressid kompenseerima. Tahan siinkohal kiita majandusminister härra Partsi, kes on seisnud selle eest, et võimaldada paljulapselistele peredele KredExi kaudu renoveerimistoetust 50 miljonit krooni. See on küll otseselt riigi toetus, sellega parandatakse nende inimeste elutingimusi. Rahvaliidu ettepanekut luua intressipuhkuse võimalus on toetanud lastevanemate liit ja omanike liit, ka pangaliit on sellesse soosivalt suhtunud. Ja neid organisatsioone on teisigi. Kas Rahvaliidu mõtet ei toetata sellepärast, et tegemist on valede meestega ehk rahvaliitlastega? Kuidas on võimalik seda ettepanekut ikkagi edasi menetleda, et me saaksime neid inimesi aidata?
Ka mina kiidan majandusministrit selle eest, et ta on välja tulnud initsiatiiviga toetada paljulapselisi perekondi. Toetused peavadki olema väga selgelt sihtotstarbelised – toetuste saajad peavad olema inimesed, kes riigi abi tõepoolest vajavad. Kuid me ei saa kõikide maksumaksjate rahaga – riigil on ju ainult olemas raha, mis ta on maksumaksjate käest kokku korjanud – stimuleerida lõhkilaenamist, oma võimete ka edaspidi ülehindamist. Seetõttu ei pea mina küll võimalikuks hakata maksumaksja rahaga kellegi intresse teatud aja jooksul kinni maksma.
Head kolleegid, nüüd seitse kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt palun, kolleeg Marika Tuus!
Austatud peaminister! Eile te ütlesite siin Rahvusvahelisele Valuutafondile, et õige pea me peame hakkama tegelema jälle selliste eelarvetega, kus me paneme suure raha n-ö eelarve ülejääki. Et me hakkame suurema ülejäägiga eelarveid tegema kui paari aasta eest. Samas on üks teie koalitsioonikaaslane öelnud, et järgmisel aastal võib meil eelarvest 12 miljardit puudu jääda. Kas ei oleks mõtet praegu keskenduda rohkem eelarvekriisile ja mitte tegelda lihtsalt unistamisega? Mis te arvate sellest?
See, mis mõne jaoks on lihtsalt unistus, on teise jaoks ratsionaalne planeerimine. Ja kõik ei saa endale ratsionaalset planeerimist lubada, nad peavad unistama. Eesti valitsuse eelarvepoliitika on olnud vastutustundlik ja seda tunnistavad praegu rahvusvahelised reitinguagentuurid, Maailmapank, IMF, Euroopa Komisjon, Euroopa Keskpank. Teatavasti on viimased viis aastat Eestis lõpetatud märkimisväärse ülejäägiga ja viimase viie aasta jooksul on ka arvestatavas mahus tagasi makstud varasemaid valitsussektori võlgasid. Praegu on Eestil kogutud reservid 10% sisemajanduse kogutoodangust ja valitsussektori laenukoormus on vaid 3,5% meie sisemajanduse kogutoodangust, mis on Euroopa Liidu kõige madalam tase. Kui meelde tuletada, kuidas neid reserve koguti, siis teile kindlasti meenub, et väga paljud poliitikud ja eksperdid – ma paneksin need eksperdid jutumärkidesse – veel paar aastat tagasi leidsid, et reservide kogumine on totrus, see on selge raiskamine, sest inflatsioon sööb reservidest aastas 10% ära. Praeguses majandustsükli staadiumis on kõik sunnitud tunnistama, et valitsuse reservide kogumise poliitika oli õige. Reserve kogutakse selleks, et neid halbadel aegadel kasutada. Ja ka halbadel aegadel ei tohiks ära kasutada kõiki reserve, vaid tsükliüleselt peaks valitsussektori eelarve olema vähemalt 1%-lises ülejäägis.
Palun, kolleeg Tarmo Mänd!
Austatud peaminister! Ka minu küsimus puudutab eelarvet, mis täna siin saalis hääletusele tuleb. Selle aasta 25. septembril, kui te andsite siin saalis eelarve eelnõu üle, ütlesite te ajaloolised sõnad: "2009. aasta eelarvet iseloomustab kõige ilmekamalt sõna "tasakaal"." Nüüd on möödas kaks ja pool kuud, selle ajaga on olukord tundmatuseni muutunud. Üleeile saime teada, et kolmandas kvartalis langes majandus 3,5%. Eelarve, mis tuleb täna lõpphääletusele, baseerub majanduskasvul 2,6%. Mind huvitab lihtsalt, kuidas te hindate või iseloomustate eelnõu sisu ja tervist täna.
Ma iseloomustaksin seda siiski sama sõnaga: tasakaal. Praegustes oludes on see riigieelarve eelnõu optimaalne, tasakaalukas. Selle baseerumise jutu võiks juba ära unustada – pärast seda, kui on otsustatud riigieelarvest veel täiendavalt 2 miljardit krooni kärpida ja see lähtub hoopis teisest eeldusest: eeldusest, et majanduskasv järgmisel aastal on negatiivne ja koguni 3,5% ulatuses. Kindlasti on vale siduda eelarvet ühemõtteliselt vaid majanduse reaalkasvuga, hulga suurem mõju eelarvelaekumistele on majanduse nominaalkasvul. Järgmise aasta eelarves on väga suured kulud ja tulud kavandatud sellistena, mis ei sõltu absoluutselt sellest, kas majandus kasvab või kahaneb. Euroopa Liidu fondide vahendeid on kavandatud järgmise aasta eelarvesse üle 12 miljardi krooni ja need 12 miljardit ei küsi sellest, kas majanduses on kasv 2,5% või kahanemine 3,5%. Seega on primitiivne eelarve tulusid prognoosida, lähtudes vaid ühest arvust ehk siis majanduse reaalkasvust. Eelarve koostamine on märksa komplitseeritum protsess.
Palun, kolleeg Villu Reiljan!
Te enne väitsite, et kõik, kes on laenu võtnud ja kellel on häda käes, peavad oma päästmisega ise hakkama saama. Selline superliberaalne lähenemine on teie positsioon. Ma küsin nii. Ameerika Ühendriikides George Bush ütles, et kuna praegune majanduskriis mõjutab igat peret, siis peab ta vajalikuks kanda selle eest riiklikku vastutust ja toetada peresid, toetada finantssüsteemi. Teie väidate, et toetada ei ole vaja kedagi; kõik, kes on laenu võtnud, mingu kas või kuuse alla ja andku oma korter ära. Küsiksin: kust selline primitiivne positsioonivõtt ja ülbus?
Ma ei nimetaks seda sugugi ülbuseks ja primitiivsuseks. Iga vähegi rahandust taipav inimene teab, et praegused kavandatud suured abid tähendavad laenupommi, mis ühe tuntud Euroopa poliitiku sõnul muutuvad homme maksupommideks. Riik ei saa oma kodanikule anda midagi, mida ta pole enne kodanikult ära võtnud või mida ta ei võta hiljem ära kodanikult, kodaniku lastelt või lastelastelt. Riik, mis on nii võimas, et ta saab anda kodanikule kõik, mida kodanik vajab, on samas ka nii võimas, et ta võib ära võtta kõik, mis kodanikul on. Ma ei tahaks, et Eesti riik muutuks selliseks riigiks.
Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Härra peaminister! Reformierakonna majanduspoliitika juhtlause või slogan või loosung on olnud liberaalne majanduspoliitika, seda nii eelarve mõttes kui euro mõttes. Öelge, palun, kas see eelarve, mis täna siin lugemisele läheb, on Reformierakonna liberaalse majanduspoliitika peegel!
Reformierakond on läbi aastate ajanud kogu aeg väga konservatiivset eelarvepoliitikat. Konservatiivne eelarvepoliitika on olnud üks meie liberaalse majanduspoliitika nurgakivisid. Ma olen veendunud selles, et Eesti peab ka tulevikus kasutama liberaalset majandusmudelit, jääma truuks vabaturumajanduse printsiipidele ja mitte kalduma protektsionismi, mitte hakkama kasutama mingeid plaanimajanduslikke meetodeid. Eelarvet tuleb ka tulevikus koostada väga konservatiivselt ja nagu ma korra juba täna ütlesin, peaks tsükliüleselt olema meie riigis ikka eesmärgiks ülejääk. Ülejääk on eesmärgina fikseeritud ka teistes põhjamaades – on väga oluline, et meie tingimustes, kus elanikkond vananeb ja kus meid ootavad ees mitmed struktuursed reformid, oleks tsükliüleselt olemas eelarve ülejääk. Veel kord: väga paljud materdasid omal ajal ülejääkide kogumist kui rumalust. Seda peeti kuriteoks ja mõisteti hukka meie eelarve ülejäägi paigutamine Saksamaa pankadesse, nimetades seda Saksamaa pankade nuumamiseks. See tembeldati kuriteoks põhjendusega, et samal ajal oli meil tuhandeid lahendamata probleeme. Ma arvan, et kõik need inimesed peaksid praegu peeglisse vaatama ja tunnistama, et nad eksisid, et valitsusel oli õigus, kui ta kogus viimase kahe aasta ja ka pikemalt viimase viie aasta jooksul märkimisväärsed reservid meie riigile.
Palun, kolleeg Mai Treial!
Lugupeetud peaminister! Ma vaidlen teile vastu selles osas, et te peate töölepingu seadust üheks veduriks, mis paneb majanduse ümberstruktureerimise käima. Tõsi, ta paneb käima, aga kahjuks töötegijate õlgadel. On selge, et töövõtja jääb alasti, kui see töölepingu seadus siin saalis jõustatakse. Töösuhetes hakkab kehtima uudse paindlikkuse võimalus, aga see on paindlikkus ilma kaitstuseta. Minu küsimus on: kuidas teie arvates, härra peaminister, võiks realiseeruda töötajate sotsiaalse kaitse pakett, kui riigieelarves on selleks 2009. aastaks minimaalselt raha eraldatud ja kui eelarve üldse praeguses kriisisituatsioonis on?
Töötukassasse on aastate jooksul märkimisväärsed reservid kogutud. Mul on hea meel, et vähemalt praegu on töötukassa nõukogu jõudnud järeldusele, et töötuskindlustusmakse määrasid tuleb tõsta. Mul on kahju, et võetavad meetmed – nii Eesti Töötukassa ja Tööturuameti liitmine kui ka kindlustusmakse määra tõstmine – on tööpuuduse kasvule selgelt jalgu jäänud. Kuid jälle kord olgu kiidetud need töötukassa juhid ja parlamendi- ning valitsusliikmed, kes omal ajal töötukassa lõid. Meil on olemas märkimisväärne reserv, et abistada inimesi, kes on töötuks jäänud. Aga kõige rohkem aitab inimest haridus. Kui inimene on osalenud elukestvas õppes, täiendusõppes ja ümberõppes, siis ta on valmis uuteks väljakutseteks. Töösuhte alustamine on kerge ja töösuhte lõpetamine ei ole peagi enam nii piinarikas, nagu see on Eestis praegu.
Palun, kolleeg Vilja Savisaar!
Täna me võtame vastu selgelt tasakaalus mitteoleva ja defitsiidiga eelarve ning mul on väga konkreetne küsimus. Te olete öelnud, et teie valitsus ei võta vastu tasakaalust väljas olevat eelarvet. Kas te homme lähete Kadriorgu presidendile lahkumisavaldust viima?
Ei lähe. See eelarve, nagu te ise väga hästi teate, on teile esitatud tasakaalus olevana. See on ka paberil praegu tasakaalus. Eestis on üldse olnud kombeks võtta vastu tasakaalus eelarveid. Vaid ühel korral on vastu võetud defitsiidiga eelarve, see oli 2002. aastal ja siis materdati seda defitsiidiga eelarvet hullupööra palju. Kuid kurioosumina just nimelt see aasta oli esimene, mil üle pika aja eelarveaasta lõppes pisikese, napi 400 miljoni kroonise ülejäägiga. Muudel aastatel on vastu võetud tasakaalus eelarved, kuid eelarveaastad on tüüpiliselt lõpetatud defitsiidiga. Vaid viimasel kuuel aastal on eelarveaastad lõpetatud ülejäägiga, kusjuures kõige suurem ülejääk oli mullu, kui väga paljud teist rääkisid Eestit tabanud majanduskriisist. Ülejääk oli 6,5 miljardit krooni. Tööpuudus oli möödunud aastal teadupärast 4%. Nii et praegu on meil erinevaid prognoose. Prognoose, mis ennustaksid, et eelarve on järgmisel aastal defitsiidis 12 miljardi krooniga, mina näinud ei ole. Ka kõige mustemad prognoosid ei kõnele nii suurest defitsiidist. Rahandusministeeriumi konvergentsiprogrammi prognoos ennustab 4,5 miljardi kroonist defitsiiti. Tegelik elu ei ole kunagi prognoosidele täpselt vastanud, eelarved peavad andma majandusele stabiilsuse ja põhimõtteliselt ei peaks eelarveid ka siis, kui neid tuleb kärpida või suurendada, iga kuu muutma. Eelarve peaks jääma läbi aasta püsivaks.
Palun, kolleeg Kadri Simson!
Lugupeetud peaminister! Meie ühes suurimas lehes Eesti Ekspressis ilmus nädal tagasi selline anekdoot, et peaminister küsis nõunikult nõu: palun ütle, mis toimub, seletada oskan ma ise. Mina tahaksin teie käest teada, mis toimub, sest teie eelarve tulevaks aastaks võib ju paberil olla tasakaalus, kuid Eesti Pank ütleb, et see on umbes 7,5 miljardiga defitsiidis. Teie hea kolleeg majandusminister Juhan Parts on öelnud ajakirjanduses, et defitsiit võib olla 10 miljardit, ja teie erakonnakaaslane, Riigikogu rahanduskomisjoni esimees on öelnud, et võib-olla Juhan Parts on liialt tagasihoidlik. Kui te eelarve septembris Riigikogule üle andsite, siis sõnasite te ka, et parlamentaarses vabariigis on eelarve üks olulisimaid seaduseelnõusid. Kas te selgitaksite meile, kuidas te järgmisel aastal ilmselgelt vajalikku lisaeelarvet kavatsete parlamentaarsel kombel menetleda?
Ma ei ole nii väga veendunud, et ilmselgelt tuleb järgmisel aastal menetleda lisaeelarvet. Ma ei satuks ka nende kärpimistega nii väga hoogu, sest vaevalt teil jätkub järgmise aasta alguses soovi hakata kärpima õpetajate palka, tuletõrjujate palka või politseinike palka. Samas ei ole opositsioon praeguse eelarve menetlemisel teinud mingisuguseid konstruktiivseid ettepanekuid tasakaalu parandamiseks. Valitsus on arutanud eelarvet 23 või 24 istungil, nagu ma teie viidatud ajakirjandusest olen lugenud. Ja valitsus on andnud oma parima, et eelarve saaks niisugune, mis ei tekitaks koormust tulevastele põlvedele ega hakkaks majandust pidurdama. Minu hinnangul on Riigikogule esitatud eelarve tasakaalus eelarve.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine on kolleeg Maret Merisaare küsimus sotsiaalminister Maret Maripuule. Palun!
Lugupeetud proua minister! Minu küsimus puudutab isikute kinnipanemist kinnisesse asutusse. See on seotud ka täna ilmselt vastuvõetava tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seadusega. Eelnõus on öeldud, et kui praegu võib inimest kinni hoida kuni kolm kuud ja seda aega võib pikendada kuni kuue kuuni, siis nüüd see aeg väheneb nelja päevani ja äärmisel juhul kahe nädalani. Meedikud on öelnud, et kahe nädala jooksul kindlasti ei saa psühhootilises seisundis inimeselt täielikult rahutust maha võtta ja kui ta liiga vara välja pääseb, siis võib ta uuesti muutuda ohtlikuks nii endale kui ka kaasinimestele. Milliseid soovitusi on teie ministeeriumi eksperdid andnud Justiitsministeeriumile nende tähtaegade kehtestamiseks?
Reeglina ravitakse isikut tema enda või seaduses sätestatud juhtudel isiku seadusliku esindaja nõusolekul. Isiku tahtest mitteolenev ravi on reguleeritud psühhiaatrilise abi seaduse ning nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusega. Üle 48 tunni kestva tahtest olenematu ravi võib kohaldada üksnes kohtumääruse alusel. Kui arsti juurde on jõudnud patsient, keda tuleb tema tahte vastaselt ravida, ja see ravi läheb üle 48 tunni, siis raviasutus esitab oma tegevuskohajärgsele kohtule esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks. Esialgu saab kohus selle loa määrusega anda kuni 14 päevaks. Kuna iga inimene, iga haigusjuht on unikaalne, siis ei saa seaduses konkreetseid tähtaegu sätestada. Kui 14 päeva on täis saanud ja arst leiab, et ravi on vaja jätkata, siis esitatakse taotlus ravil oleku aega pikendada ja kohus koos oma ekspertarstidega hindab, kas taotlus on põhjendatud või mitte.
Palun, kolleeg Maret Merisaar, esimene täpsustav küsimus!
Kuidas te seostaksite seda tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõus sisalduva õiguskaitsega, et üle 14 päeva ei tohi seda aega pikendada? Ja nimetatud aja sisse arvestatakse ka inimese paigutamine kinnisesse asutusse ekspertiisi tegemise eesmärgil. Kas ka seda tähtaega võiks pikendada, kui arst seda soovitab?
Mul ei ole seda eelnõu sätet, millele te viitate, ees. Aga nagu ma ütlesin, väga oluline on tagada inimesele tema õiguste kaitse. Ei ole loogiline kohe esimese pöördumise korral anda õigus isikut tema tahte vastaselt ravil hoida kuni kuus kuud. Uues eelnõus on ette pandud, et see aeg oleks 14 päeva. Kui arst leiab, et ravi peaks kauem kestma, siis kohus pikendab seda, kui ekspertarstid leiavad, et taotlus on põhjendatud.
Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Igor Gräzin!
Kosmonaut German Titov jalutas Jämejalal ja kogemata läks sissepoole tara. Ta nägi, et seal on väga rahulikud ja sümpaatsed inimesed triibulistes riietes. Üks valges kitlis inimene astus tema juurde ja küsis: "Öelge, palun, kes te olete?" Ja Titov sai aru, et kui ta ütleks, et kosmonaut, siis ei pääseks ta sealt enam kunagi. Seoses sellega tahaksin täpsustada. Kes on see väline instants lõppastmes – on see prokuratuur, kohus, arst, arstide konsiilium –, kelle käes on see viimase, n-ö patsiendi ja arsti välise sõna õigus? Kes võib öelda, et jah, mees, sa oled terve, sa oled vaba? Mis garanteerib ikkagi objektiivsuse? Kui arvatav hull hakkab selgeks tegema, kui terve ta on, siis seda pikemaks ajaks ta sisse jääb.
Kui on vajadus hoida inimest tema tahte vastaselt ravil üle 48 tunni, siis selle otsuse teeb kohus. Ja järelevalvet tahtest olenemata ravi üle teostab Tervishoiuamet. Ma usun, et ühegi tahtevastaselt ravile pandud inimese õigusi ei piirata. Aga jah, on ka oluline, et toimuks n-ö lühemalt ülevaatamine, kas see on ikka põhjendatud, et inimest ravil hoitakse.
Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mark Soosaar!
Hea minister! Ma pean täpsustama. Igor Gräzin rääkis teile legendi. See lugu juhtus hoopis Koloveres ja kui Titov sealt aiast hakkas välja minema, siis ta nägi, et värava peal väravavalvur esitab sellise küsimuse. Ta sai sealt siiski välja, tema käest õnneks midagi ei küsitud. Ma olen selle probleemiga aga korduvalt kokku puutunud. Minu kui rahvasaadiku poole on ka pöördunud inimesed, keda on allutatud ravile ja kes ütlevad, et see on üsna julm ja kole, mis nendega on tehtud. Nad ei ole sellega rahul olnud, et nende emotsioonid on olnud maha surutud ja nad ei ole end pärast ravi enam üldse inimesena tundnud. Ma ei tahaks siin praegu kohtumõistja olla, mul pole ka seda õigust, aga tahan küsida: kuhu inimene pärast sellist sundravi võiks pöörduda, kui tal on selline probleem?
Mina kahjuks ei oska omapoolset versiooni Titovi loost esitada, aga mul on hea meel, et ta on aiast välja pääsenud. Ent kui inimene tunneb, et tema ravi ei ole olnud õige või et ta oleks pidanud varem välja saama, siis on võimalik pöörduda Tervishoiuametisse ja esitada avaldus arstiabi kvaliteedi komisjonile. Viimane hindab kõiki konkreetseid ravijuhte.
Suur tänu, proua minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine on kolleeg Arvo Sarapuu küsimus põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun!
Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Õnneks saab ka põllumajandusminister sõna! Kui Keskerakond on rääkinud põllumajanduse tegelikust olukorrast ja selle toetamise vajadusest, siis valitsuserakonnad on käitunud otse vastupidi. Olukorra illustreerimiseks toon näiteks Eesti Põllumeeste Keskliidu 14. novembri kirja maaelu-, rahandus- ja majanduskomisjonile. Tooksin sellest välja niisugused märksõnad: toetuste ebavõrdsus, kui võrrelda Eestit ja teisi liikmesriike, mahajäämus kapitaliseerituses ja tööviljakuses, ilmastikust tingitud tõsised probleemid jne. Tulusid on kaotatud, likviidsus väheneb – see on kõik Eesti Põllumeeste Keskliidu kirjast välja nopitud. Seal kinnitatakse ka, et põllumajanduses on viimase poole aastaga tekkinud hulgaliselt probleeme, mis vajavad kiiret lahendamist. Mul on teile kui põllumajandusministrile küsimus: mis on viimase kahe kuuga ette võetud, et olukorda põllumajanduses leevendada?
Kui te tsiteeritud kirjatüki asemel Kesknädalat loeksite, siis saaksite sealt kindlasti veel teravamaid hinnanguid. Kõik probleemid, mis te esile tõite, tulenevad Euroopa Liidu ühisest põllumajanduspoliitikast. Näiteks ebavõrdsed konkurentsitingimused eri liikmesriikide põllumajandustootjate vahel on kokku lepitud Euroopa Liiduga ühinemise ajal ja selle eelsel perioodil, kui põllumajandusministri portfelli kandis Keskerakond. Selles mõttes peate kindlasti täpsustuseks küsima pigem oma erakonnas, miks sellised tingimused kokku lepiti.
Mida aga praegune valitsus on ette võtnud? Me oleme püüdnud välja selgitada tegelikku olukorda ja saanud päris hea ülevaate, millised on suuremad probleemid ja mured põllumajandussektoris. Võib öelda, et selle aasta kokkuvõttes tõenäoliselt loomakasvatussaaduste kogutoodang suureneb 17% võrreldes 2007. aasta omaga. Taimekasvatuses on tegemist tõsise tagasilöögiga. Me teame, et ilmastikuolud olid väga ebasoodsad ja 25–26%-line tagasilöök taimekasvatussaaduste kogutoodangus võrreldes eelmise aastaga on tõenäoliselt aasta lõpuks reaalne tulemus. Nii et ülevaade on olemas. Me oleme arutanud, mida teha. Oleme alustanud erinevate põllumajandustoetuste väljamaksmist varem kui eelmistel aastatel, et parandada tootjate rahalist seisu. Ka oleme Maaelu Edendamise Sihtasutusega välja selgitanud, millised on nende täiendavate garantiide, täiendavate tagatiste võimalused ja millised on võimalikud likviidsuslaenud, mida saab messivahendite arvel põllumeestele anda. Ja need on tegelikult päris märkimisväärsed.
Palun, kolleeg Arvo Sarapuu, esimene täpsustav küsimus!
Austatud minister! Ma loodan, et äsja lahvatanud dioksiiniskandaalis ei saa Kesknädalat ja Keskerakonda süüdistada. Tahan aga öelda, et ega see skandaal ei ole esimene omalaadne. Ja nagu sageli varemgi, on raske leida, kes selle eest vastutab. Sama raske nagu vastutajat leida on ka aru saada, mis on ohutu, mis ohtlik süüa, millisest lihast on ikkagi tehtud vorst toidulaual, kust on pärit sink, mis on supermarketist ostetud pitsa peal, ja nõnda edasi. Minu küsimus teile kui põllumajandusministrile on: kas ei oleks mõistlik, et veterinaar- ja toiduametnikud avaldaksid nimekirja kanalitest, kustkaudu võis kaup tarbijani jõuda, või siis võtta midagi muud veel ette selleks, et tarbija võiks rahulik olla ja saaks aru, mis ta toidulaual on?
Kõigepealt, kindlasti on positiivne, et niisugust juhtumit ei ole Eestis tuvastatud ja et me võime öelda, et Eestis toodetud toit on täiesti ohutu. Mul on selle üle väga hea meel, et meie tootjad on saavutanud sellise taseme toidutootmise kvaliteedis ja et järelevalveasutused ka väga teraselt nende tegevust jälgivad.
Nüüd, ega midagi salajast kogu selles asjaajamises ei ole. Iirlased ju avaldasid selle info, olles kõigepealt ise selle avastanud. Hiljem on kõik liikmesriigid selle informatsiooni baasil püüdnud välja selgitada, kui palju saastunud toiduaineid ühte või teise liikmesriiki läinud on. Eesti on täpse koguse tuvastanud, see on 120 tonni, millest 68 tonni on juba arestitud või kõrvaldatud. Ülejäänud 52 tonni osas käib täpsustamine, kui suur osa sellest on realiseeritud ehk siis ära söödud, ja kui palju on veel võimalik kätte saada. Meil on teada ka suuremad maaletoojad-edasimüüjad. Need on AS Maag, Tallinna Külmhoone, Rakvere ja Valga lihakombinaat – siin ei ole mitte midagi salajast.
Kuhu need tarned täpselt on jõudnud? Kui terve ahel saab korralikult välja selgitatud, siis on kogu informatsioon avalikult kättesaadav. Praegu ei ole lõplikult kogu tõde teada, aga ma võin teile kinnitada, et mitte midagi ei varjata ja kõik see teave on kindlasti kättesaadav.
Palun kolm kohapeal registreeritud küsimust! Kõigepealt kolleeg Jaanus Marrandi.
Lugupeetud härra minister! Tahan teilt küsida talu ja talupidaja juriidilise mõiste määratlemise kohta. Juba paar aastat olete üsna tihti rääkinud, et seda on vaja teha ja et justkui kohe-kohe hakkavad tulema vastavad seaduseelnõud, seaduste parandused. Lubadused on antud. Ja just praeguses majandusolukorras võiks nimetada üsna mitmeid talupidajaid, kes on mures oma tuleviku pärast, oma saatuse pärast, sest neil on oht kaotada lisaks talule ka eluase. Need on täiesti konkreetsed näited. Ma ei soovi, et te hakkaksite siin järjekordselt rääkima, mis raskusi teil nende küsimuste lahendamisel on. Ma palun, et te nimetaksite ajaraamid, millal talupidajate ees olevad küsimused – talu mõiste, talupidaja juriidilised küsimused, pärimise ja maksustamise probleemid – saavad lahendatud.
Probleemid on tõesti olemas. Need probleemid on keerulised ja nende ring ei seondu mitte ainult talude ja talunikega, vaid suurem osa neist on omased FIE-dele tervikuna. Aga on ka spetsiifilisi taludega seonduvaid küsimusi. Millal võiksid tulla lahendused? Ma loodan, et selle valitsemisperioodi jooksul. Kui meil õnnestub edukalt koostööd teha ka kõigi opositsioonierakondadega, siis me kindlasti liigume edasi ka selles vallas. Ma väga loodan, et aastaks 2011 on nii mõnigi probleem leidnud seadusandliku lahenduse.
Palun, kolleeg Aleksei Lotman!
Hea minister! Ma tuleksin kolleeg Arvo Sarapuu tõstatatud dioksiiniprobleemi juurde tagasi. Loomulikult te kiitsite õigusega Eesti põllumeest, kuid meie põllumehed, eriti suurtootjad, kasutavad üsna palju imporditud sööta. Seetõttu väita kaljukindlalt, et niisugused probleemid meil ei ole võimalikud, mina küll ei julgeks. Küsin sellega seoses: milline on meie Veterinaar- ja Toiduameti võimekus teostada dioksiiniseiret? Kuna tegemist on teadupärast väga mürgiste ainetega, kui täpsem olla – keemikust peaminister võib kinnitada, et ma ei valeta teile –, siis on tegemist polüklorodibensodioksiiniga ja polüklorodibensofuraanidega. Need on väga mürgised ained ja seetõttu on ohtlikud kontsentratsioonid enamasti üliväikesed. Sellega seoses on meil minu teada olnud tõsised probleemid nende tuvastamisega. Milline on Veterinaar- ja Toiduameti praegune võimekus?
Kõigepealt pean täpsustama, et mina ei ole küll väitnud, et meil ei ole see võimalik. Sellist väljendit ei ole ma kasutanud mitte kusagil. Ma ütlesin, et on hea meel märkida, et meil ei ole seda seni juhtunud. Kindlasti on see tootjate ja kontrollorganite hea koostöö tulemus. Välistada ei saa muidugi säärast juhtumit mitte kunagi. Küllap veelgi väiksem tõenäosus, et selline saaste teoks saab, oleks juhul, kui me toituksime ainult mahetoodetest. Küsijale see vahest väga meeldiks, aga see on juba omaette teema. Veterinaar- ja Toiduamet ning veterinaar- ja toidulaboratoorium on võimelised nende ainete sisaldust määrama, võin teile seda kinnitada. Küsimus on aga selle töö maksumuses, niisuguste proovide võtmine ja analüüside tegemine on päris kulukas. Nii et see kontroll saab olla ikkagi pisteline, mitte totaalne. Aga me oleme võimelised seda tegema.
Palun, kolleeg Igor Gräzin!
Jätkaksin kolleeg Lotmani teemaga. Ma ei saanud nendest keemilistest terminitest aru, aga ma mõistan, et toiduasjade sees saab olla igasugust suri-muri, mida seal olla ei tohiks. Ja sellepärast tahaksin ma teada saada: meie Veterinaar- ja Toiduamet, kes on kindlasti seotud ülemaailmse võrgustikuga – kuidas see süsteem meil Eestis üldse töötab? Kust me saame teada, et vaat selle piimapartii või lihapartii sees on mingisugune sigadus? Sealiha on muidugi normaalne asi, aga kui seal on midagi, mida ei tohi olla? Kuidas see, kuidas nüüd öelda, sistema opoveštšenija töötab? Kuidas see alarm käib? Kas me tõesti võime kindlad olla, et meil on piirivalve, kes kaitseb meid haigete sigade ja lehmade eest jne? Kuidas see süsteem töötab?
Põllumajandusministrina on mul muidugi väga hea meel, et Riigikogu liikmed tervisliku toitumise üle nii elavat diskussiooni peavad ja selle vastu huvi tunnevad. Ma kutsungi teid üles uuel aastal võib-olla paastuma, see on igas mõttes tervislik ja kasulik.
Nüüd aga teie turvatundest. Kõigepealt pean ütlema, et toidukaup, mis on müügil poodides, kus on kauplemisload olemas ja mis on avatud teile kõigile, peaks vastama kõigile ohutusnõuetele ja olema täiesti ohutu. Selleks on terve kontrollisüsteem. Kõigepealt müüjate enesekontrolli süsteem, siis tootjate enesekontrolli süsteem, ka kontrollorganid teevad järjepidevalt seiret. Loomulikult peaks see garanteerima teile turvatunde. Samas välistada üksikjuhtumeid, nii nagu Iiri liha puhul juhtus, ei saa. Alati mingisugune teoreetiline võimalus on. Aga kuna Eestis selliseid suuremaid puhanguid ja probleeme ei ole seni tuvastatud, siis ma kinnitan, et võite ennast turvaliselt tunda ega pea tingimata ise kõike kasvatama, mida te sööte.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise, kuna meie infotunni aeg on läbi. Aitäh, head kolleegid, küsimuste esitamise eest, ja aitäh, head valitsusliikmed, küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.
