Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 11. töönädala esmaspäevast istungit. Kas kolleegid soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja, proua Heili Tõnisson!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Maret Maripuu.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud proua juhataja! Austatud kolleegid! Külalised! Viis Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni liiget soovivad üle anda rahandusminister härra Ivari Padarile arupärimise, mis puudutab Rahandusministeeriumi ning Maksu- ja Tolliameti tööd. Soovime küsida teemal, et nimetatud asutused ei ole piisavalt suutnud korrastada kütusemüüjate tegevust, mistõttu jätkuvad käibe- ja aktsiisimaksupettused. Hinnanguliselt jääb kütuste eest igal aastal käibemaksu laekumata ca 200 miljonit krooni. Tuleb märkida veel, et valitsuse viimase aja sammud kütuse aktsiisimaksu ennaktõstmisel, võrreldes Euroopa Liiduga kokkulepituga, on toonud kaasa, eriti Lõuna-Eestis, olukorra, kus Lätist tuuakse sisse kütust, mille liiter on ühe krooni võrra odavam. See omakorda vähendab Eesti maksulaekumisi ja moonutab turgu ning konkurentsi ettevõtjate seas. Meil on selle kohta neli sisulist küsimust.

Aitäh! Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Aitäh! Head kolleegid! Meil on üle anda kaks arupärimist ühel teemal, mis puudutab Tallinna–Paldiski maantee rekonstrueerimist. Üks arupärimine läheb majandus- ja kommunikatsiooniministrile, kus me soovime teada, miks ei ole põhilises osas arvestatud 475 elaniku allkirjaga esitatud ettepanekut trassi valiku suhtes. Mille poolest kaaluvad üksikud allkirjad alternatiivse trassi puhul üles eelnimetatud 475 allkirja? Miks ei tööta projekti koduleht ja kuidas majandusminister kommenteerib Maanteeameti ligi aastast viivitust teabenõudele vastamisel?
Teine arupärimine samas küsimuses läheb keskkonnaministrile. Uurime, kuidas on arvestatud projekti võimalikku mõju põhjaveevarudele, kaitstavatele liikidele, suurulukitele ja kas keskkonnaminister peab normaalseks, et tema algatatud reformid hajutavad ametnike tähelepanu ning segavad sellega sisulist tööd. Alla on kirjutanud viis Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni liiget. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe eelnõu ja kolm arupärimist. Kui nad vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis võtame nad vastavalt sellele seadusele menetlusse.
Head kolleegid! Nüüd järgmised teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni s.a 3. detsembril algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 3. detsembril esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele Vene Föderatsiooniga kahepoolse lepingu sõlmimiseks kohaliku piiriliikluse korra kujundamiseks" eelnõu, juhtivkomisjon on väliskomisjon, muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 18. detsember s.a kell 18; Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni s.a 4. detsembril algatatud liiklusseaduse §-de 4 ja 10 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 4. detsembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega muudetakse direktiivi 2002/15/EÜ autovedudealase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korralduse kohta, eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning eelnõu kohta arvamust andma sotsiaalkomisjoni. Arvamuse esitamise tähtajaks on s.a 15. detsember kell 12.
Olen edastanud 15 Riigikogu liikme esitatud arupärimise peaminister härra Andrus Ansipile.
Riigikogu juhatus on määranud põhiseaduskomisjoni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 392 kohta dokumentide esitamise tähtajaks s.a 8. detsembri kell 18. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud 2009. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 346 kolmanda lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 9. detsembri kell 18.
Head kolleegid, nüüd tähelepanu! Kolmapäeval, 10. detsembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja  sotsiaalminister Maret Maripuu.
Austatud Riigikogu liikmed! Täna toimub siin saalis Eesti-Norra parlamendirühma asutamiskoosolek. Selle informatsiooni on andnud edasi kolleeg Imre Sooäär.
Palun, kohaoleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 88 Riigikogu liiget, puudub 13.
Lugupeetud kolleegid! Läheme järgmise punkti, selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Selle nädala päevakord on teie ees laudadel. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku võtta kolmapäevasest päevakorrast välja 2009. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 346. Eelmisel nädalal sai rahandusministri käest küsitud, kas muudatusettepanekuid tuleb, kuna eelarve on defitsiidis. Neljapäeval muudatusettepanekuid ei tulnud. Muudatusettepanekud tulid rahanduskomisjoni täna ja need on ebaselged, sisse on toodud piirmäärade mõiste. Kui eelarve üle anti, siis oli tegemist tasakaalustatud, läbipaistva eelarvega. Oleks mõistlik see eelnõu selle nädala päevakorrast välja võtta.

Suur tänu, kolleeg Toomas Varek! Tuletan kõikidele meelde, et vastavalt kodu- ja töökorra seaduse § 55 lõikele 2 saab päevakorras teha muudatusi ainult siis, kui sellega on nõus kõik fraktsioonid. Kas fraktsioonid on nõus? Palun, kolleeg Rein Aidma Reformierakonna fraktsioonist!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Reformierakonna fraktsioon ei ole nimetatud päevakorramuudatusega nõus.

Siis jääb see punkt päevakorda. Head kolleegid, panen hääletusele selle nädala päevakorra. Palun hääletada!
Hääletustulemused

Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu oli 27. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänastele arupärimistele vastamise juurde. Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmiku ja Valeri Korbi 20. oktoobril esitatud arupärimine Estonia kaevanduse põlengu kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee!

Austatud proua juhataja! Hea peaminister! Head kolleegid! 11. oktoobril sai alguse tulekahju Eesti suurimas põlevkivikaevanduses Estonia, mis ei ole tänaseni kustutatud. Estonia kaevandus on suurima tootmisvõimsusega kaevandus, kus asub üle 60%, s.o üle 200 miljoni tonni kinnitatud põlevkivivarudest. Kogemustega mäeinseneride arvamusel on kustutusprotsessis tehtud ennatlikke otsuseid, mis on saanud raskendavateks asjaoludeks, et tulekahju lokaliseerida ja lõplikult kustutada.
Keskerakond on juba pikka aega juhtinud Eesti üldsuse, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Eesti Energia juhtkonna tähelepanu olulistele vigadele Eesti Energia ja Eesti Põlevkivi juhtimises ja arengutegevuses. Sel aastal on hukkunud kahes maa-aluses kaevanduses juba kolm kaevurit. Põlevkiviettevõtte juhtimine ei ole koht, kus katsetatakse juhtimist ja mängitakse juhtimist. Surmajuhtumid ja suurpõleng ongi kergekäelise, pealiskaudse ja vastutustundetu suhtumise tagajärg.
Eeltoodust lähtudes esitame teile alljärgnevad küsimused. Kas Vabariigi Valitsus on seda probleemi arutanud? Kas on loodud erikomisjon olukorra lahendamiseks ning majanduslike ja keskkonnakahjude kindlaksmääramiseks? Kas on välja selgitatud tekkinud olukorra põhjused ja süüdlased? Milliseid muudatusi on Vabariigi Valitsusel plaanis teha Eesti Põlevkivi juhtimise muutmisel? Mida on valitsus ette võtnud vältimaks, et tulevikus selliseid ebapädevaid otsuseid vastu ei võeta ja selliseid situatsioone ei juhtu? Kas valitsus on arutanud Eesti Põlevkivi eraldamist Eesti Energiast? Milline on teie kui peaministri seisukoht selles küsimuses? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kaljuvee! Palun, härra peaminister, kõnetool on teie päralt!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie arupärimisele. Esimene küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus on seda probleemi arutanud? Kas on loodud erikomisjon olukorra lahendamiseks ning majanduslike ja keskkondlike kahjude kindlaksmääramiseks?" Kuna kaevandustulekahjust teavitamine on reguleeritud hädaolukorraks valmisoleku seadusega, siis ei ole Vabariigi Valitsus pidanud vajalikuks seda juhtumit eraldi arutada. Vastavalt hädaolukorraks valmisoleku seaduse § 28 lõikele 1 on ettevõtja kohustatud hädaolukorrast viivitamatult teavitama. Teavitamise kord on sätestatud Vabariigi Valitsuse 20. mai 2002. aasta määrusega nr 166 "Hädaolukorrast teavitamise kord ja nõuded edastatavale teabele". Nimetatud määruse § 6 lõike 3 kohaselt on AS Eesti Põlevkivi kohustatud teavitama tulekahjust ja plahvatusest kaevanduses Siseministeeriumi teabe- ja analüüsiosakonda. Nii esmase teabe tulekahjust kui ka jooksva ettekande olukorra kohta on AS Eesti Põlevkivi nõuetekohaselt esitanud. Samuti olid olukorrast informeeritud Keskkonnaministeerium, Ida-Virumaa maavanem, Ida-Virumaa Keskkonnateenistus, Keskkonnainspektsiooni Virumaa osakond ja Eesti Energia AS-i juhatuse liikmed. AS-i Eesti Põlevkivi juhatuse esimees Ilmar Jõgi esitas põlengu kustutamise järgse ettekande Eesti Energia AS-i nõukogule. Põlengut likvideeriti vastavalt avarii likvideerimise plaanile. Tulekahju likvideerimise meetmed kooskõlastati Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse juhatajaga. Kustutustööd viisid läbi ja põlengu lokaliseerisid Mäepäästeteenistus ning asjaomase väljaõppe saanud kaevandustöötajad koostöös Ida-Eesti Päästekeskusega. Paralleelselt kustutustöödega teostati keskkonnaseiret. Õhu- ja veeanalüüsid näitasid, et mõju keskkonnale oli minimaalne. Kustutusperioodi jooksul põlevkivitarned klientidele ei vähenenud. Praeguseks on Estonia kaevandus taastanud oma põlengueelse tootmisvõimsuse. Põlenguala seire jätkub. AS-i Eesti Põlevkivi andmetel moodustavad tulekustutustööde kulud 5,8 miljonit krooni.
Teine küsimus: "Kas on välja selgitatud tekkinud olukorra põhjused ja süüdlased kindlaks määratud?" Põlengu põhjuste väljaselgitamiseks moodustati AS-i Eesti Põlevkivi juhatuse 27. oktoobri 2008. aasta otsusega nr 2247 seitsmeliikmeline uurimiskomisjon. Komisjoni töösse on kaasatud Tehnilise Järelevalve Ameti mäetööde ohutuse osakonna peaspetsialist ning samuti ekspert. Komisjon on esitanud oma esialgsed seisukohad põlengu eeldatavast põhjusest, milleks on ekspluatatsiooniea lõppfaasi jõudnud lintkonveieri metallkonstruktsioonide purunemine. Metallkonstruktsioonide purunemise tagajärjel rebenenud konveierilindi ja rulliku hõõrdumine põhjustas temperatuuri tõusu ja süttimise. Tule levikut kaeveõõne seintele ja laele soodustas ventilaatorite tööst tulenev õhu liikumine. Komisjon teeb samuti ettepaneku meetmete kohta, mida tuleks analoogsete olukordade vältimiseks rakendada.
Kolmas küsimus: "Milliseid muudatusi on Vabariigi Valitsusel plaanis ette võtta Eesti Põlevkivi juhtimises? Mida on valitsus ette võtnud vältimaks, et tulevikus selliseid ebapädevaid otsuseid vastu ei võeta?" Vabariigi Valitsus ei näe põhjust sekkuda AS-i Eesti Põlevkivi juhtimisse. Kahjuks ei selgu arupärimisest, milliste ebapädevate otsuste kohta soovitakse valitsuse arvamust.
Neljas küsimus: "Kas valitsus on arutanud Eesti Põlevkivi eraldamist Eesti Energiast? Milline on Teie kui peaministri seisukoht selles küsimuses?" Vabariigi Valitsus ei ole arutanud AS-i Eesti Põlevkivi eraldamist Eesti Energia AS-ist ja mina ei pea sellist eraldamist ka vajalikuks, sest nii Eesti Energia tervikuna kui ka Eesti Põlevkivi on samas väärtusahelas ja nende kooseksisteerimine on igati mõistlik ja ratsionaalne. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh! Teie vastus oli ametlik ja igatpidi põhjendatud. Ametnikuna nagu ei oskakski midagi rohkem küsida, aga ma olin nendele asjadele küllalt lähedal ja olukord ei olnud kaugeltki nii roosiline. Selles osas, mis puudutab põlengu kustutamise tehnoloogiat, tehti tõelisi vigu. Nii et mul on väga kurb meel, et järeldused sellised on. Ma ei taha, et kedagi karistataks, aga ma tahaksin, et niisugustesse juhtumitesse suhtutaks täie tõsidusega, ja seekord seda ei olnud. Mul on selline küsimus: kas te ei laseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil veel kord selle põlenguprotsessi kohta analüüse teha?

Aitäh! Analüüse tehakse, kuid analüüsi esialgsed tulemused ütlevad väga selgelt, et praegu ei korratud neid vigu, mida tehti 1988. aastal. Kõigepealt, kui nüüd tulekahju puhkes, siis ventilatsioon peatati, hapniku pealeandmine peatati ja põlenguala isoleeriti. Need otsused olid väga õigeaegsed, korrektsed. Teatavasti 1988. aastal vahetati ventileerimise suunda ja see lükkas põlenguala väga laiaks. 1988. aastal oli üks väga selgelt ilmnenud puudus ka lüngad juhtimisahelas ehk siis juhtimisahel polnud selge, kriisiolukorras käitumisel ei olnud otsused kõige adekvaatsemad. Praegu midagi sellist Eesti Põlevkivis toimunud tulekahju puhul ette heita ei saa. 1988. aastal leiti, et üks eksimus oli see, kui põlengu likvideerimiseks toimetati materjale maa alla rööbastransporti kasutades, mis oli aeganõudev ja seetõttu sai tulekolle levida väga suurele alale. Praegu kasutati ratastransporti ja see reaktsioon oli märgatavalt kiirem. Ma olen veendunud, et mäepäästesalk tegutses professionaalsel tasemel ja olulisi etteheiteid mäepäästesalgale olla ei saa.
Küll aga tuleb tunnistada, et eksiti siis, kui arvati, et tulekahju on täiesti likvideeritud, ja  see ala avati uuesti. Selgus, et see otsus oli ekslik, mis tingis veelkordse kolde isoleerimise ja veega uputamise. Lõppkokkuvõtteks tuleb öelda, et praegu on kahjude ulatus kümneid kordi või vähemalt kümme korda väiksem, kui oli 1988. aastal, mil kustutustööde eksperte veeti kohale söekaevandustest ja need andsid, nagu hiljem oleme konstateerinud, väga ebapädevat nõu.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud peaminister! Me teame, et elektrienergia valdkonda ootab tulevikus ees vähemalt kaks olulist muudatust – elektrienergia turu avamine ja põlevkivi alusel elektrienergia tootmise mahu vähenemine ligi 2/3, võrreldes tänase tootmismahuga. Mis saab põlevkivikaevandustest tulevikus, sest põlevkiviõli tootmine ei kompenseeri mahu vähendamist? Teiselt poolt tekib ka küsimus, kust Eesti saab elektrienergiat, millega saab katta tippkoormust. Ja viimane täpsustus: milliseid struktuurimuudatusi on oodata nendes valdkondades, kui ees on juba sellised muudatused?

Aitäh! Ma ei jaga teie seisukohta selles osas, et põlevkivi tootmise maht väheneb 2/3 võrra. See on väga optimistlik tulevikuvaade. Pigem vastupidi, ma arvan, et põlevkivi tootmise maht tulevikus oluliselt ei suurene. Teatavasti põlevkivist õli töötlemine on umbes kaks korda efektiivsem põlevkivi kasutamine kui põlevkivist elektrienergia tootmine, kuid põlevkivi baasil elektrienergia tootmine jääb Eestis väga-väga pikaks ajaks veel edaspidi kestma. Ma ei jaga teie seisukohta, et me saame tulevikus põlevkivienergeetikast elektri tootmise mõttes väga olulisel määral loobuda. Kui me suudame asendada, ütleme, 30% praegu põlevkivist toodetud elektrist muul viisil toodetud elektriga, rohelise elektriga, tuuleelektriga, tuumaelektriga, siis see on juba päris hea tootmisportfelli mitmekesistamise saavutus. Et 2/3 põlevkivienergiast asendatakse mingite muude tootmisvõimsustega, seda ma lähematel aastatel väga realistlikuks ei pea.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Kas oleksite nõus üle täpsustama, kui palju läks maksma selle tulekahju kustutamine ja kui palju selle tulekahjuga üldse kahju tekitati?

Tulekahju kustutamine läks maksma 5,8 miljonit krooni. Kui suured on üldse kõikvõimalikud kahjud? Keskkonnakahjude kohta ma ütlesin – need on praegu, arvestades muidugi olusid, minimaalsed. Klientidele kahju ei tekitatud, sest kõik kohustused täideti sajaprotsendiliselt. Praeguseks on ka kõik tootmisvõimsused taastatud. Nii et sellist klientidele tekitatud majanduslikku kahju ei eksisteeri. Suures plaanis võime seda 5,8 miljonit pidada siis kogu kahju ulatuseks. Muidugi, ükskord tuleb suletud lõik jälle avada ja vett välja pumbata, aga see on juba omaette teema.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh! Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Aitäh kõigepealt vastuste eest! Oma vastustes te ütlesite, et Eesti Põlevkivi ja Eesti Energia on ühe ahela kaks osa ja nende lahutamine ei ole eriti mõttekas. Küsimus on aga selles, et Eesti Energia on oma tegevuses kokkupuutes väga mitme ametkonna ja ministeeriumiga. Kas sellistes situatsioonides ja võib-olla ka tulevikuväljavaates ei ole Eesti Energia aktsiaseltsina, kontsernina oma juhtimises lihtsalt natuke liiga kohmakas?

Ma ei pea praegust Eesti Energia struktuuri sugugi kohmakaks. Ka selles osas mitte, mis puudutab Eesti Põlevkivi aktsiaseltsi juhtimist. Üks Eesti Energia vajalikke struktuurimuudatusi seisneb kindlasti selles, et põhivõrgud tuleb tootmisest eraldada, ja see muudatus seisab lähiaegadel kindlasti ees. See on ka vaieldamatu eeltingimus selleks, et me saaksime rääkida Põhjamaade–Balti ühtsest energiaturust. Kui põhivõrgud jäävad endiselt suurima elektrienergiatootja omandusse, siis ei ole põhjust väga arvata, et me tõesti aastaks 2013 saame rääkida Põhjamaade–Balti ühtsest energiaturust. See muudatus seisab ees.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh! Hea peaminister! Pisut üldistades praeguse arupärimise teemat ja lähtudes ka sellest, et viimasel ajal on olnud mitmeid keemiaõnnetusi: milline on teie hinnang, kas aheneva eelarve tingimustes võib meie päästevõimekus selliste hädaolukordadega hakkama saada tõsiselt kannatada või on see meie jaoks piisavalt prioriteetne, nii et me ka halva eelarve korral saame oma kaevandustulekahjud kustutatud ja kemikaalid korjatud jne?

Aitäh! Päästevõimekus ei tohi kindlasti väiksemate eelarvelaekumiste tõttu kannatada. Aga selge on see, et ega sellist palgatõusu, nagu oli möödunud kolmel aastal, Eestis niipea enam ei tule. Kuid mäepäästesalga finantseerimine toimub AS-i Eesti Põlevkivi eelarvest. Mulle teada olevalt on seal tööl 29 inimest ja nende aastane ülalpidamine oli möödunud aastal pisut alla 7 miljoni Eesti krooni. Loomulikult kajastuvad kõik need kulutused, mida tehakse mäepäästesalga ülalpidamiseks, põlevkivi omahinnas ja  lõppkokkuvõttes enamasti ka elektrienergia omahinnas. Nii et need on vaieldamatult möödapääsmatud kulutused. Muidugi oleks hea, kui see mäepäästesalk ei peaks kunagi tööd tegema. Kui kogu riigi kulu, maksumaksja kulu seisneks ainult selles, et mäepäästesalka peetakse üleval ja neil ei tule kunagi õnnetust likvideerida – see oleks kõige parem lahendus. Aga paraku on neid küll harva, kuid siiski tarvis ja ka nende tehnilist ettevalmistust võimalike õnnetuste likvideerimiseks tuleb kogu aeg parandada. Ressursside eraldamine selleks otstarbeks on igati põhjendatud, vaatamata sellele, et tulega rinda pista tuleb meil haruldaselt harva. Ja hea on, et nii harva.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Härra peaminister! Eelmise põlengu ajal olid meie naabritel suured pretensioonid ja päris palju räägiti fenoolide Soome lahte saatmisest Peipsi järve ja Narva jõe kaudu. Ma ikkagi tahaksin teilt küsida, kas tänase päeva seisuga on põleng 100% kustutatud ja kuidas on selle põlengu puhul garanteeritud keskkonnakaitse?

Aitäh! Mulle teada olevalt on see tulekolle ja tulekahjuala praegu uputatud olekus. Vett ei ole sealt praegu veel välja pumbatud. Ma tahaksin olla küll väga kindel, et kui ükskord hakatakse seda ala veest tühjaks pumpama, seda kaevanduse osa, siis puhastatakse koldes olevad veed väga hoolikalt. Loomulikult on puhastamise võimalused praegu hoopis midagi muud, kui need olid eelmise suurema tulekahju ajal.
Olgu veel kord öeldud, et eelmine tulekahju oli märksa mastaapsem kui praegune. Et milles mõõta seda mastaapsust? Kas või mahakandmisele minevas lintkonveieris, selle pikkuses on vahe kümnekordne – eelmine kord oli lintkonveierit vaja maha kanda kümme korda rohkem. Kui võrrelda ala ruutmeetrites, siis see proportsioon on veelgi suurem ehk eelmine suur tulekahju, 1988. aasta tulekahju oli märksa mastaapsem kui praegune tulekahju. Aga muidugi, jah, alati saab tehnilisele järelevalvele rohkem tähelepanu pöörata. Praegu oli see lintkonveier juba 19 aastat ekspluatatsioonis olnud. Loomulikult jälgitakse pidevalt kõiki selle liikuvaid osi ja hinnatakse tema seisukorda, kuid normtööiga peaks sellisel lintkonveieril olema 20 aastat. Nii et ka siin ei saa midagi väga otseselt ette heita, et oleks üleekspluateeritud või ei oleks vastanud tehnilistele tingimustele. Õnnetused juhtuvad praktiliselt igas eluvaldkonnas ja just nimelt seetõttu, et need õnnetused on tõenäosuslikud, peame kogu aeg pidama üleval väga korralikku päästeteenistust, pidama üleval ka mäepäästesalka Eesti Põlevkivi koosseisus.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avame nüüd läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee!

Proua juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Te olite ennast päris hästi ette valmistanud. Tõesti tuleb tõdeda, et tegijal juhtub nii mõndagi, ka kõrge tootmiskultuuriga ettevõtetes tuleb paratamatult avariisid ette. Ma kinnitan siit Riigikogu kõnetoolist, et tegemist ei ole minu kui opositsioonipoliitiku kiusuajamisega, vaid tõsise murega meie põlevkivitööstuse ja julgen öelda, et ka kogu Eesti energeetika tuleviku üha kehvemaks muutuvate tulevikuväljavaadete pärast. Ma ei väsi kordamast, et Eesti Energia AS on oma struktuuri, tegutsemismeetodite ja tänase juhtimiskultuuri ja -võtete poolest kaugemas perspektiivis Eesti majandusele vägagi kahjulik, võiks öelda isegi kuritegelik. Viimase viie aasta jooksul pole ette näidata mitte ühtegi konkreetset positiivset praktilist tegu. Mitte ühtegi konkreetset positiivset praktilist tegu pärast seda, kui kaks energiaplokki sai Narva jaamades rekonstrueeritud. Jah, käib jutt ja show suurtest projektidest. Tegelikult aga võtab juba tuul 20 meetrit sekundis kümneteks tundideks maakonnakeskusest elektri. Tähendab, osa Eestist on juba pisikese tormiga pikemat aega ilma elektrita. Sellist asja ei ole mitmekümnel viimasel aastal olnud. Ka suurematest tormidest on üle saadud. Ma tahan teile tõesti öelda, et olen olnud selles süsteemis kaheksa aastat, ja see, mis viimase paari aasta jooksul on toimunud, et tegeldakse ainult käesoleva või siis järgmise aasta eelarvega ja muudes küsimustes lihtsalt käib jutt ja konkreetsed teod puuduvad – niimoodi me ei tohiks edasi minna.
Mis puudutab konkreetselt Estonia põlengut, siis teatud kohtades on teid muidugi viltu informeeritud. Estonia kaevandus andis ööpäevas toodangut 27 000 – 28 000 tonni. Praegu nad üle 22 saanud ei ole. Nii et tegelikult, kui kaheksasilindrilisel autol üks silinder välja lülitada, siis ei ole võimalik sellist kiirust arendada ja võimsuses on kaotatud. See on üks küsimus, mis minu jaoks õhku jäi, ja ma tean ka selle tagamaad.
Teine küsimus on omahind. Põlevkivi omahind on kerkinud üle 30%. Kaheksa aastat suudeti hoida omahind normaalsel tasemel. Nüüd on ta pärast seda, kui tõsteti põlevkivi müügihinda, läinud perutama. Nii et siin on tegemist tõsiste juhtimisprobleemidega. Ma ei räägi, et inimesed on seal rumalad ja totrad.  Tegelikult nad teavad oma asju, aga neil ei lasta oma tarkust välja näidata. Ma olin sellesama konkreetse põlengu ajal ühe vana mäeinseneri juures külas ja tänased juhid helistasid, et kas tohib tuulutada või ei tohi. Ta ütles, et ärge mitte mingil juhul tuulutage, ja tegelikult tuulutati. Te rääkisite ise seda, et sellepärast tekkis uus põleng. Tegelikult oli nii suur surve, et igal juhul tuleb mehed maa alla saata, et puhuge läbi, ehk läheb õnneks. Niimoodi ei saa kaevandusettevõtet juhtida! Ma ütlen, et kaevandusettevõte, põlevkivikaevandus ei ole kruusaauk kuskil vallaservas ega ole ta ka põlevkivihunnik kuskil laonurgas, nagu mõned tänased koalitsioonipoliitikud on öelnud. See on väga tõsine insener-tehniline ehitis ja seda peavad juhtima spetsialistid, mitte juristid ega ökonomistid üksi. Nii et mul on tõesti palve: mõelge selle peale, et Eesti Põlevkivi oleks Eesti majanduses palju paremas olukorras, kui ta oleks omaette ettevõte. Aitäh teile!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellega on arupärimisele vastatud ja esimene päevakorrapunkt on käsitletud.

Läheme teise arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Kalle Laanet, Toivo Tootsen, Kadri Simson, Lembit Kaljuvee, Aivar Riisalu, Lauri Laasi, Aadu Must, Arvo Sarapuu, Inara Luigas, Helle Kalda, Tiit Kuusmik ja Ain Seppik. Arupärimine on esitatud 23. oktoobril 2008. aastal regionaalhalduse reformi taandarengu kohta. Arupärimisele vastab regionaalminister Siim Valmar Kiisler. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja. Arvo Sarapuu, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Lugupeetud regionaalminister! Keskerakonna fraktsioon on esitanud regionaalministrile regionaalhalduse reformi kohta küsimused, mis on ajendatud 20. oktoobri Eesti Päevalehes avaldatud audiitorfirma Ernst & Young järeldustest Harju, Jõgeva, Lääne, Põlva ja Rapla maavalitsuse 2007. aasta tegemiste kohta. Analüüsis on väga kriitilisi tähelepanekuid, millest selgub, et maavalitsused kulutavad väga palju ressursse tunnustamis- ja esindamisüritustele. Ka on maavalitsustes palju juhte: juhtimise ja koordineerimisega tegelevad ligi pooled ametnikest. Lisaks on selgunud, et kolmandik maavalitsuse ametnikest tegeleb põhiliselt asutuse enda majandamisega. Lisaks maavalitsuste ebatõhusale tööle on kaua räägitud ka kohalike omavalitsusliitude vajadusest uute funktsioonide ja rahastamismudeli järele. On süvenenud olukord, kus maavalitsused on arusaamatute eesmärkidega ning maavalitsuste partnerid omavalitsusliidud on riigi poolt alafinantseeritud.
Sellega seoses on meil kokku seitse küsimust, millest ma mõnda tsiteeriksin, nii palju kui aega on. "Peaminister Andrus Ansip on juba 17. novembri 2007. aasta ajalehes Postimees toetanud ideed kaotada maavalitsused ning soovitanud, et maavanemaks võiks hakata nimetama tulevikus kohaliku omavalitsusliidu juhti." Kuidas regionaalminister sellesse suhtub, tahaksime meie teada. Ka tahaksime teada, kas regionaalminister peab Ernst & Youngi pädevaks avaliku halduse alaste uuringute läbiviimisel, ja kui peab, siis mis samme on pärast uuringu avalikustamist astutud. Veel ootame vastust, millisena regionaalminister näeb omavalitsusliitude tulevikku ja kas ta toetab maakondlike omavalitsusliitude rahastamist riigieelarvest või mitte? Aitäh!

Tänan! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli regionaalminister Siim Valmar Kiisleri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud arupärijad! Vastan küsimuste kaupa.
Esimene küsimus on selle kohta, kas maavanemaks võiks tulevikus hakata nimetama kohaliku omavalitsusliidu juhti. "Kuidas Te antud ettepanekusse suhtute ning kas olete seda ettepanekut valitsuses ka arutanud?" Vastus on, et oluline ei ole, kuidas ametikohta täitvat isikut nimetada, kas maavanemaks või kohaliku omavalitsusliidu juhiks. Oluline on, kellele on õigusaktidega antud ülesanne tagada maakonna terviklik ja tasakaalustatud areng ning maakonnas riigi huvide esindamine ja kes sellega ka reaalselt hakkama saab. Selle funktsiooni täitmine on praegu pandud maavanemale rohkem kui 400 seaduse ja alamalseisva õigusaktiga. Mina arvan, et sellest, kes maavanemaks nimetatakse, ei sõltu Eesti regionaalhalduse peamise probleemi lahendus. Probleem on selles, et teadmised ja raha on killustunud paljude väikeste omavalitsuste vahel, mis tekitab tarbetut vägikaikavedu ja ebaefektiivset investeerimist. Tagajärg on ebaühtlane avalike teenuste kvaliteet. Ma ei näe, et maavalitsuste kaotamine tooks selles vallas uue kvaliteedi.
Teine küsimus viitab endise regionaalministri artiklile Riigikogu Toimetistes. Tahetakse teada, kuidas ma seal toodud käsitlust mõistan ja lahti mõtestan. Vastan, et artikli väite mõte on ilmselt koondada rohkem olulisi otsuseid maakonnasuuruse piirkonna tasemele. Kahjuks ei ole ma sellise mudeli toetajatelt kuulnud palju sellest, mis laadi otsused ja kui suured summad maakonnatasemele koondataks ning kuidas tagataks maakonna elanike võrdne ja õiglane esindatus selliste otsuste langetamisel. Need küsimused olid lahtised ka dokumendis, mida koalitsioon arutas eelmise regionaalministri ajal. Ainus reaalne otsus, millest põgusalt juttu tehti, oli nn uue KOIT kava raha jagamine. Aga see ei ole pikaajaline ülesanne, vaid pigem ühekordne tegevus.
Alaküsimus sama artikli kohta: "Kui kaugele Te olete jõudnud eelkäija mõtte edasiarenguga?" Ma arvan, et avalike teenuste kvaliteedi kontrolli tagab parimal viisil see, et kodanikul on võimalik valida mitme teenusepakkuja – kooli, haigla, bussi ja muu taolise – vahel ja piltlikult öeldes hääletada jalgadega, kui teenus on kehv ning see peab teenusepakkujat ka rahaliselt mõjutama. Kus sellise mudeli rakendamine pole võimalik, sest teenusepakkujaid valida ei saa – toon näiteks politsei ja tuletõrje ja muud säärased teenused –, peab teenuste kvaliteedi tagama vastutav minister. Kohalike omavalitsuste teenuste kvaliteeti hindavad eelkõige kohalikud elanikud kohalikel valimistel. Riigikogu saab vajadusel kehtestada seadustega teatud nõudeid ja miinimumstandardeid. Kuna maavanem teostab riiklikku järelevalvet kohaliku omavalitsuse ja volikogu üksikaktide seaduslikkuse üle, siis selle kaudu teostab ta kaudselt kontrolli ka teenuste kvaliteedi üle. Pooldame ühtlustatud lähenemist teenuste osutamise kiirendamisele ning kvaliteedimõõdikute määratlemisele. Oleme algatanud koostöös kohalike omavalitsuste liitudega teenuste kirjeldamise standardiseerimise ning kvaliteedimõõdikute väljatöötamise. Eesmärk on, et iga kohalik omavalitsus avaldab enda osutatavate teenuste kirjeldused koos kvaliteedinäitajatega asutuste kodulehtedel.
Kolmas küsimus: "Kas peate Ernst & Youngi pädevaks avaliku halduse alaste uuringute läbiviimisel? Milliseid praktilisi samme olete teinud peale Ernst & Youngi uuringu avalikustamist?" Jah, me peame seda firmat pädevaks ja oleme uuringus tehtud ettepanekuid arvestades alustanud tegevusi, mida peame oluliseks ja otstarbekaks. Näiteks maavalitsuste siseaudiitorite töö on ümber korraldatud. 1. jaanuarist 2009 alustavad nad tööd uutel alustel, 15 maavalitsusele hakkab teenust pakkuma viis audiitorit. Alustatud on tööd maavalitsuste tugifunktsioonide kaardistamisel ja optimeerimisel. Eesmärk on tugifunktsioonid tsentraliseerida ja muuta maavalitsused tugevateks kompetentsikeskusteks, mis toimivad põhifunktsioone täitvate riigiasutustena. Arvan, et mitmele riigiasutusele tuleksid sedalaadi auditid kasuks.
Neljas küsimus: "Kuidas Te regionaalministrina näete omavalitsusliitude tulevikku? Milliseid funktsioone ja rolle nad võiksid tulevikus kanda?" See sõltub sellest, kuidas hakkab meie regionaalhaldus tulevikus tervikuna toimuma. Kui omavalitsuste arv kõvasti väheneb ja omavalitsusüksuste suurus kasvab, siis pole maakondliku taseme liitude järele ehk enam nii suurt vajadust kui praegu. Ei ole ju vaja suure aparaadiga maakondlikku omavalitsusliitu kahe kuni kolme omavalitsuse jaoks. Samas on liitude tegevuse kujundamine omavalitsuste otsus, nagu ka see, mis ülesandeid soovitakse nendele delegeerida. Valitsus saab siin eelkõige omavalitsuste soovidele vastu tulla, arvestades samas, et kõigi elanike huvid oleksid õiglaselt esindatud. Praegu on üldlevinud seisukoht, et maakondlike omavalitsusliitude põhiroll on olla kohalike omavalitsuste koostöö mootor. Omavalitsusliitudel on võimalik seaduse või lepingu alusel ülesandeid anda, aga seda ei ole väga palju rakendatud. Omavalitsused saaksid koostöös liidu kaudu teha mitmeid asju kasulikumalt, liikmed ise peaksid olema asjast väga huvitatud ning nõudma liidult enamat. Omavalitsustele maakondlike ülesannete üleandmine on aktuaalne ühisürituste läbiviimise vallas ja selle üle peetakse praegu ministeeriumidega läbirääkimisi.
Viies küsimus: "Kas toetate maakondlike omavalitsusliitude rahastamist riigieelarvest?" Riigi tugi omavalitsusliitudele on positiivne. Samas, kuna omavalitsusliidud on eelkõige omavalitsuste koostöö organid, oleks vale panna nad täielikult sõltuma riigi rahastamisest. Teistpidi, kui omavalitsused ise ei pea vajalikuks selliseid liite piisavas mahus finantseerida, siis järelikult on omavalitsuste arvates vajadus nende järele väike. Praegu on omavalitsusliitudele loodud hulk võimalusi oma strateegilise tegevuse tõhustamiseks. Esiteks, Norra finantsmehhanismi raames eraldatav kohaliku ja regionaalse tegevuse toetus summas 57 miljonit. Üks suurimaid rahastamisvaldkondi ongi omavalitsusliidu ja laiemalt kohalike omavalitsuste koostöö tugevdamine. Selle teine voor tuleb aastavahetusel. Teiseks, Siseministeerium töötab välja ESF-i omavalitsusliidu arendamise programmi, mille kogumaht on neli miljonit krooni ja käivitusaasta 2009. Lisaks uuringutele on esialgu plaanis keskenduda just omavalitsusliidu konsultatsioonikompetentsi ja oskuste parandamisele, sealhulgas liikmete teadlikkuse tõstmisele. Kolmandaks, liidud võivad abi saada ka muudest vahenditest, eriti inimressursi arendamise rakenduskavaga seotud ESF-i tarkade otsuste fondist ning organisatsiooni arendamise ja stažeerimisprogrammi meetme raames. Korraldav asutus on Riigikantselei ja teine voor oli septembris.
Kuues küsimus: "Maakonnad erinevad elanike arvu poolest ligi kümnekordselt. Kas see on probleemiks regionaalhalduse reformi läbiviimisel?" Kindlasti teeb erinev asustustihedus iga reformi keerulisemaks. Samas pole meil ka teistsugust Eestit kuskilt võtta. Peame selle asjaoluga lihtsalt arvestama.
Seitsmes küsimus: "Milliseid arenguid on regionaalhalduse reformis oodata aastal 2009?"  Koalitsioonipartnerid on öelnud, et omavalitsusi liitma ei hakata. Samas on selge, et varem või hiljem tuleb reform niikuinii. Küllap omavalitsused saavad aru, et liitumisest ei räägita mitte kiusu pärast, vaid et see on kõigi Eesti inimeste huvides. Loodan, et 2009. aastal näeme mitme omavalitsuse liitumist. Kavatseme selleks maksta toetust nii liitumiste ettevalmistamiseks kui ka läbiviimiseks. Samuti püüame likvideerida riigi reegleid, mis panevad liitunud omavalitsused varasemast kehvemasse olukorda. Näiteks hasartmängumaksust rahastatavate projektide esitamisel on saanud esitada ühe projekti ühe omavalitsuse kohta. Riigikogus on vastu võetud kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemist soodustava seaduse muutmine, millega teatavasti suurendatakse toetussummasid, mida liituvad omavalitsused saavad edaspidi kasutada. Niisiis, edumeelsed omavalitsused saavad oma positsiooni kindlustada vabatahtliku liitumisega. Julgustan kõiki omavalitsusi seda sammu astuma. Kes teevad seda varem, on võidumehed ja elavad rasked ajad kergemini üle. Kes lükkavad selle olulise otsuse edasi, jäävad paraku nõrgemaks.
Aga kui tagasi tulla regionaaltasandi juurde, siis seal on suund korrastada maavalitsuse ülesanded. Valdkonnaministeeriumide soovi korral ja tihedas koostöös ministeeriumidega kolime osa maavalitsustele pandud funktsioone nende koduministeeriumidesse. Ei ole välistatud, et mõningad sisuliselt omavalitsuste ülesanded, näiteks kultuuri- ja haridusalased ühisüritused liiguvad maakondlike omavalitsusliitude kompetentsi. Selleks aga on vaja omavalitsusliitude valmidust ja tahet. Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Arvo Sarapuu, palun!

Mul on hästi lühike küsimus maaomavalitsuste rahastamise mudeli kohta. Kui vaadata funktsioone, mis on neile jäänud, inimesi, kes on tööle jäetud, ja summasid, mis on neile antud, jääb mulje, et omavalitsusi on löödud ühe lauaga: mingi protsent raha ära võtta, ja kogu lugu. Tegelikult on maakonnad erinevad, ka maavalitsused on erinevad ja maavalitsustes on siiski veel üsna tublisid inimesi tööl. Minu küsimus on selline: kas maavalitsustele järgmiseks-ülejärgmiseks aastaks antakse mingi selge rahastamismudel, mis eeldab teatud teenuste osutamist ja teatud funktsioonide täitmist, et nad ka ise sellest aru saaksid?

Kõigepealt suur tänu rõhutamast, et maavalitsustes töötab väga palju tublisid inimesi. Minu meelest on väga oluline esile tuua, et me ei tohiks riigiametnikke umbropsu erinevatel kaalutlustel halvustada. Maavalitsustes on väga palju tublisid inimesi, kes teevad head tööd ja on teinud seda südamega pikki aastaid.
Maavalitsustele raha jaotamine on toimunud mudeli alusel, mis võtab arvesse maakonna suurust ja muid asjaolusid. Mis puutub 2009. aastasse, siis me oleme sunnitud kärpeid tegema. Maavalitsused teatavasti peavad ka tegema tugevad eelarvekärped, kuna raha on lihtsalt vähem. Kindlasti aitab see töö efektiivsust kõvasti suurendada. Enamik maavalitsuste ülesandeid, nagu ma rõhutasin, on täpselt seadustega paika pandud, ja need on eri ministeeriumide välja töötatud seadused. On küll väidetud, et maavalitsusi ei ole vaja, aga samas ministeeriumid ei ole kippunud seniseid regulatsioone muutma. See ei ole niisama lihtne, et me ühel päeval ütleme, et maavalitsus sellega enam ei tegele. Küsimus on, kes siis tegeleb. Tegu on ikkagi eri valdkondade ministeeriumide vastutusega. Me oleme kindlasti huvitatud sellest, et maavalitsustele seadustega pandud ülesanded saaksid kvaliteetselt täidetud.

Jaanus Marrandi, palun!

Lugupeetud härra regionaalminister! Regionaalhalduses on Eesti Vabariigis täielik kaos. Veelgi enam: ühe valitsuskoalitsiooni piires on aetud täiesti erinevat poliitikat – kui vaadata teie eelkäijast ministri seisukohti ja teie seisukohti. Koguni ühe erakonna piires on aetud täiesti erinevat poliitikat. On selgelt näha, et pole justkui ühte kindlat suunda ega plaani. Te ütlesite siin õigesti, et omavalitsusliitudel ei ole raha ja et omavalitsused justkui ei tahagi neile raha ühisüritusteks anda. Samamoodi väheneb kõvasti maavalitsuste eelarve, nende tähtsus ja roll on ka märksa väiksem kui enne. Tegelikult tähendab see seda, et regionaalsel tasandil enam haldust õieti ei toimu ja on tekkinud vaakum. Asemele tuleb tsentraliseeritud riik. Need on tegelikult praeguse valitsuse sammud. Ma küsin: kuidas on teie arvates Eesti riigis võimalik üle saada sellisest vaakumist, mis regionaalhalduses praegu on?

Mina mingit nii traagilist vaakumit ei näe, nagu te kirjeldasite. Ma ei näe väga suurt erinevust maavalitsuse praegustes ja näiteks kahe aasta tagustes ülesannetes. Siin on olnud kahetsusväärselt palju negatiivseid väljaütlemisi maavalitsuste aadressil, aga nende ülesanded ei ole muutunud, nagu te teate. Mis puutub küsimusse, kas tulevik on tsentraliseerimine, siis ma arvan, et tulevik on tugevad omavalitsused, kes teevad maakondades koostööd. Ja kui nad on suured ja tugevad, siis nad suudavad regionaalseid ülesandeid paremini täita.

Jaan Kundla, palun!

Lugupeetud minister! Kas tänaseks päevaks on mõnedelt omavalitsustelt konkreetseid avaldusi ja ettepanekuid liitumiseks? Ja kui neid ei ole või kui neid on vähe, kas teil on mingisugune ettekujutus, et kui ei anta konkreetset tähtaega selle protsessi lõpuleviimiseks, siis kui kaua see protsess aega võtaks?

Praegu on olukord selline, et vastavalt seadusele võib omavalitsus volikogu kaudu teha teisele omavalitsusele ettepaneku ühinemisläbirääkimiste alustamiseks. Ja selliseid ettepanekuid on Eestis päris palju tehtud. Ma arvan, et üsna kindlalt me näeme kümmekonda ühinemisprotsessi. Edasi sõltub kõik omavalitsuste aktiivsusest ja seda on hetkel raske hinnata. Ma arvan, et me näeme ka järgmisel aastal aktiivseid läbirääkimisi omavalitsuste vahel, iseasi, millal need tulemuseni jõuavad. Kui see protsess kulgeb ilma lõpptähtaegadeta, vabatahtlikuna, siis ma tõesti ei oska hinnata, millal see võiks ära lõppeda, kuna ma näen siin ühte tõsist probleemi. Meil on omavalitsusi, kes tahavad liituda kellegagi, aga keda teised ei taha võtta. Aga miks peaksid nende omavalitsuste inimesed halvemas olukorras olema? Ma loodan väga, et ühel hetkel jõutakse üksmeelele, et ka selliste omavalitsuste probleemid tuleb lahendada. Kardan, et asi läheb selles mõttes halvemaks, et kui osa liitub jätkuvalt edasi, siis ebavõrdsus kasvab.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea minister! Minu küsimus puudutab maavalitsusi. Teadaolevalt on aasta-aastalt maavalitsuste ja maavanemate tiibu kärbitud. Hea kolleeg Tarmo Mänd ja Arvo Sarapuu ja ka mind ennast vannutati siinsamas saalis 18 aastat tagasi maavanema ametisse. See on üks näide selle kohta. Praegu me kuuleme maavalitsustest-maavanematest suhteliselt vähe ja neid nagu peaaegu polegi. Kas teil on mingisugune nende töö tulemuslikkuse hindamise süsteem olemas või on selle peale vähemalt mõeldud? Muidu me ei teagi, mis nad teevad. Võib-olla neil polegi mõtet.

Ühelt poolt saab nende tulemusi hinnata selle järgi, kas neile seaduste ja muude õigusaktidega pandud ülesanded on täidetud või mitte. Kui me võrdleme maavalitsuste olukorda omavalitsustega, siis võime tõdeda, et maavalitsuste puhul võib leida näiteid selle kohta, et nad otseselt ei täida neile õigusaktidega pandud kohustusi, kindlasti tunduvalt vähem kui kohalike omavalitsuste puhul. Kahjuks või õnneks – kuidas kellelegi paistab. Aga nagu arupärimises välja toodud on, me tellisime firmalt Ernst & Young uuringu selle kohta, kuidas maavalitsuste ressursid on kasutatud, kas see kasutus on otstarbekas. Siin on valus küsimus, et maavalitsused täidavad ka ülesandeid, mis otseselt ei tulene õigusaktide nõuetest, vaid on ajalooliselt välja kujunenud ja jäänud maavalitsustele tänu sellele rollile, mis neil varem on Eesti riigis olnud, nagu te kenasti välja tõite. Ernst & Young on üsna kriitiliselt öelnud, et maavalitsused ei peaks täitma ülesandeid, mis otseselt seadusest ei tulene. Samas pole keegi tahtnud neid ülesandeid kuidagi ripakile jätta. Siin me peame ministeeriumidega, näiteks Kultuuriministeeriumiga, läbirääkimisi, milline hakkab edaspidi olema maavalitsuste roll selliste ülesannete täitmisel.

Toivo Tootsen, palun!

Lugupeetud härra minister! Ma tean, et te kohtute üsna regulaarselt maavanematega ja see on ju väga hea ajupotentsiaal. Mida nad ise arvavad sellest, milline peaks olema maavalitsuste roll? Ma arvan, te olete seda arutanud. Võib-olla te lühidalt kannate meile ette, milline on maavanemate endi visioon maavalitsustest?

Huvitav on see, et kui väga konkreetselt küsida, siis on maavanemate enda seisukohad erinevad. Mõned rõhutavad pigem maakonna tasakaalustatud arengu vajadust ja maavalitsuste arendusfunktsioone, teised toovad esile järelevalveülesandeid. Üldiselt tõdetakse, et mõlemad on olulised.

Tarmo Mänd, palun!

Härra minister! Endise maavanemana julgen kinnitada, et te olete täna olukorda lihtsustatult kirjeldanud. Ma ei oska arvata, kas te tahaksite ise praegu maavanem olla. Minister olla tahate küll, aga maavanemad on teie otsealluvuses. Maavalitsustel vähendatakse 12% eelarvemahtu. Reeglina on maavalitsused väikesed riigiasutused, see vähendamine puudutabki ainult koosseisu ja vähekene majandusküsimusi. Samas olen kusagilt kuulnud, et riik on jätnud maavanemale ligi 300 ülesannet täita, ja ministrina olete kahtlemata vastutav selle eest, kui nüüd jääb miskit täitmata. Ma arvan, et süüdi ei ole maavanem, vaid minister, kes sellega nõustus. On teil ülevaade olemas, mis on ohtu seatud? Mis 1. jaanuarist enam ei toimu, kui koondamised on läbi viidud?

Selles suhtes on firma Ernst & Young uuringust palju kasu. Nagu ma ütlesin, maavalitsustel on ülesandeid, mis ei tulene otseselt õigusaktidest, ja kindlasti on meie esimene samm vaadata üle just nende täitmine. Eks ta tõsi ole, et nagu siit uuringustki väga hästi välja tuli, esindusrolli on maavalitsustel väga palju. Ma ei arva, et see on kuidagi üleliigne või mittevajalik, aga selles vallas ilmselt on reserve. Mis puutub maavalitsuste eelarve vähendamisse, siis regionaalministri valdkonnas ei ole muid tegevuskulusid, ongi ainult maavalitsuste tegevuskulud. Ja kui minnakse tegevuskulude vähendamisele, siis on ainult üks koht, kus neid vähendada – need on 15 maavalitsust üle Eesti. Kokkuvõttes ma arvan, et kui me vaatame regionaalvaldkonna eelarvet, siis senine eelarve eelnõu ei ole meile väga halb. Valdkonnal on suhteliselt hästi läinud, aga kahjuks tuleb ka meil summasid vähendada.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud minister! Ligi kaheksa aastat tagasi töötati välja haldusreformi visioon, aga see peatus. Ma piirduksin konkreetse piirkonnaga, Ida-Virumaaga. Umbes kaks aastat tagasi oli kõikidel tasemetel, ka maavanema tasemel ja ministri tasemel see kõik kooskõlastatud, aga jäi seisma. Siit minu küsimus: kas võib selle, mis oli suure vaevaga tehtud ja kooskõlastatud, praegu aluseks võtta või on olukord nii muutunud, et vaja on välja töötada uued suunad, uued tingimused ja absoluutselt uuesti kõik ümber vaadata ja korraldada? Ma räägin praegu Ida-Virumaast.

Minu arvates see, mis tehti kaheksa aastat tagasi, on väga hea alus. Me võime ka ausalt tunnistada, et kui kaheksa aastat tagasi oleks reform ära tehtud, oleks paljudes kohtades täna olukord parem. Nagu ma ütlesin, see võiks olla lähtealus. Seal võib teha muudatusi, aga kõik algab ikkagi poliitilisest tahtest, kas on tahet midagi teha või ei ole. Praegu veel kahjuks partnerite toetust ja Riigikogu enamiku toetust ei ole. Aga ma arvan, et olukord muutub ja suhtumine muutub, eriti kui omavalitsused oma eelarveid järgmisel ja ülejärgmisel aastal tõsiselt vaatavad. Siis on seisukohad, millised on omavalitsuste võimalused tänastes piirides tänaste eelarvetega jätkata, ehk palju realistlikumad.

Tiit Kuusmik, palun!

Lugupeetud minister! Jätkan teemat, mida Jaanus Marrandi puudutas. Seda, et omavalitsusliidud ja maavalitsused nagu on ja ei ole ka. Et nad tilguvad vaikselt omaette, üks ühes suunas, teine teises suunas, ajavad justkui ühte asja ja väga palju sõltub sellest, kui hästi maavanem ja omavalitsusliidu esimees omavahel läbi saavad. Olen kogenud ka niisugust asja, et omavalitsus ja omavalitsusliit tegid ühtesid ja samu üritusi, ainult eri päevadel ja eri kohtades, sest lihtsalt läbisaamist ei olnud. Küsimus on milles? Küsimus on selles, kas on olemas mingisugune visioon, mis lõpuks hakkab saama, või me tilgume üksteise kõrval pikkade aegade jooksul samamoodi edasi ja muutust ette ei näe. Kas on midagi selles vallas ette näha?

Eks meie organisatsioonide ja asutuste koostöö sõltu sellest, kas inimesed suudavad koostööd teha või mitte. Me võime muudest valdkondadest samasuguseid näiteid tuua. Usun, et väga mitmel pool on koostöö väga hea. Kui me räägime sellest, kas näiteks arendusfunktsioone võiks rohkem maavalitsustelt omavalitsusliitudele üle anda, siis mina olen igal sobival ja sobimatul juhul maakondlikele omavalitsustele rõhutanud, et ma väga toetaksin, kui nad oleksid valmis mõningaid ülesandeid üle võtma. Mure seisneb selles, et nendesamade summade eest, mille eest praegu maavalitsused teatud ülesandeid täidavad, ei ole omavalitsusliidud lihtsalt huvitatud neid funktsioone üle võtma. Nad oleksid huvitatud juhul, kui too rahasumma märgatavalt kasvaks. See on selge takistus. Nii ongi omavalitsusliit omavalitsuste koostöö edendamise organ ja edendamise mootor, maavalitsus täidab teisi, talle õigusaktidega pandud ülesandeid.

Valeri Korb, palun!

Härra minister! Te ütlesite, et omavalitsuste teenuste taset hindavad valijad siis, kui toimuvad valimised. Ma olen teiega nõus, aga tahan küsida maavalitsuste kohta. Kolleeg Kaljuvee juba küsis võimaluse kohta hinnata maavanema ja tema meeskonna tööd. Ma küsiksin teie käest: kas te olete mõelnud, et on võimalik luua maavalitsuse töö hindamise süsteem? Ja kui see pole võimalik, siis ehk ikkagi toimub see hindamine praegu võib-olla rohkem poliitilisel taustal?

Nagu ma olen siin juba korduvalt öelnud, selleks me tolle uuringu tellisimegi, et saada ülevaade, kui otstarbekalt ressurssi kasutatakse. Kordan, et õigusaktidega pandud ülesannete täitmise koha pealt meil väga palju pretensioone maavalitsustele ei ole olnud. Pigem on küsimus selles, et on ka etteheiteid, et liiga palju tegeldakse esindusfunktsioonidega, n-ö kõnepidamistegevusega. Sellel on, nagu ma rõhutan, ka oma väärtus, aga need asjad peavad olema tasakaalus. Praegu oleme ikkagi lähtunud just sellestsamast uuringust. Loomulikult, me jälgime ka tähelepanelikult kõiki kaebusi või pretensioone, mis maavalitsuste töö kohta tulevad.

Tänan, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Hea regionaalminister! Aja kokkuhoiu mõttes võiks veel rääkida neljast ettepanekust, millest juttu pole olnud. Need on lühidalt sellised. Päris mitu aastat – 1999, 2001, 2003, 2005 – on üritatud, ma rõhutan, üritatud regionaalhalduse reformi läbi viia. Minister Looduse ajal tekkis juba korra lootus, et see asi tuleb enam-vähem välja, kuid poliitilistel põhjustel  – ma julgeksin tõesti öelda, et poliitilistel põhjustel – kukkus asi läbi. Praegune regionaalminister soovis ka teha väga jõulist liigutust. Mulle tundub, et valitsuskoalitsioon alahindab seda küsimust ja Reformierakonna tõttu kukkus asi jälle läbi. Nii et kui proovida regionaalhalduse reformi nii teha, et see oleks poliitiliste jõudude vahel kokku lepitud, siis see ei õnnestu.
Minu ettepanek regionaalministrile on, et tasub proovida teenusepõhist lähenemist ehk vaadata, mis teenuseid omavalitsused ja maavalitsused osutavad ning vastavalt sellele kujundada regionaalhalduse mudel. Võiks hinnata, mis üldse toimub maakonna tasandil. Haridusteenused, ühistranspordi- ja sotsiaalteenused – millisel hulgal neid inimestele osutatakse. Oleks mõistlik luua selged standardid, mille järgi saab ehk lõplikult selgeks, kas konkreetsed omavalitsused suudavad vastavalt nende standarditele inimestele teenuseid osutada või mitte. Kui standardid olemas, on võimalik näiteks hinnata, mitu kooli peaks olema, samuti seda, millised, kui suured need peaks olema. Lõppkokkuvõttes saab siis ka hinnata, kas omavalitsus on suur või väike vastava teenuse osutamiseks.
On veel üks ettepanek. Võib-olla on see aeg läbi, et regionaalminister istub Siseministeeriumis. Üsna mõistlik oleks selle üle mõelda, eriti nende signaalide valguses, mis me oleme viimastel nädalatel saanud. On selge, et Euroopa Liidu rahasid ära ei suudeta kasutada, peaminister isegi ei tea, kas Euroopa Liidu rahasid on kasutatud või mitte. Ta ütleb, et seda teemat ta luges alles ajalehest. Uskumatu, kui päris aus olla! Tegelikult oleks mõistlik, et regionaalminister ei istuks Siseministeeriumis. Et Euroopa Liidu rahasid paremini ära kasutada ja et side omavalitsustega oleks parem, võiks ta istuda Rahandusministeeriumis ja hoolitseda seal rahavoogude suunamise kaudu ka selle eest, et maakonna tasandile arenduseelarve tekiks.
Minu üks ettepanek on seotud sellega, et mõned erakonnad, näiteks Rahvaliit, on regionaalarengu suunamise seaduse eelnõuga mitu korda vaeva näinud. Poliitilistel põhjustel ei ole õnnestunud eelnõu seaduseks vormida. On ilmne, et me peame lõpuks selgeks saama, millised ülesanded tuleb maavanemalt ja maavalitsuselt ära võtta, kui neil on raha märksa vähem. Siis oleks teada, mida maavalitsus lõpuks suudab teha ja mida ei suuda.
Omavalitsusliitudest niipalju, et kui me tahame näha, et maakonnas regionaalareng ikkagi toimiks ja keegi selle eest vastutaks, siis omavalitsusliidu saaks teha selle eest vastutavaks arenduseelarve kaudu, mis regionaalarengu suunamise seaduses vastu võetakse. Kõik need küsimused on mõistlik selle seaduse abil ära lahendada. Lõppkokkuvõttes saaks lahendatud ka see, kus regionaalminister asuma peaks. Aitäh!

Tänan teid! Palun Riigikogu kõnetooli Jaanus Marrandi!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud regionaalminister! Head kolleegid! Regionaalhalduses on tõesti toimunud tõsine taandareng. Selles osas võib arupärijatega nõus olla. Veelgi enam, kui me vaatame viimase poolteise või ligi kahe aasta jooksul selle valitsuse tehtud käike, siis näeme lausa vastandlikke poliitilisi suundumusi ühe valitsuse piires ja võiks ka öelda, et koguni ühe erakonna piires. Ehk seegi näitab, et mingit terviklikku arusaama asjast ei ole ja pole ka püütud selleni jõuda. Viimased regionaalhaldust puudutanud väga selged seisukohad olid nn Toila kokkulepped 2003. aastal, see oli üle-eelmise valitsuse ajal. Nüüd on hea meel tõdeda, et praeguse valitsuse eelmine regionaalminister oli mees, kes asus neid mõtteid ellu viima. See oli käik omavalitsusliitude tugevdamise teel.
Millises olukorras me praegu oleme? Regionaalminister käis väga jõuliselt välja mõtte, et üks eelistatud variant on idee, et maakonnad peaks asuma praeguste valdade asemele. Loomulikult see ettepanek kukkus mürinaga läbi, poliitiliselt ei olnud mõeldavgi, et see võiks õnnestuda. Ja mis seis meil nüüd on? Meil on olukord, kus omavalitsusliidud on taandarenenud. Ka regionaalminister tunnistas, et omavalitsusliidud ei soovi endale kohustusi võtta. Ja miks nad peaksidki seda tegema, kui pole näha lisavõimalusi finantseerimiseks ja pole ka suundumusi, et nad võiksid mingeid õigusi juurde saada. See on esimene küsimus.
Teisalt on järjest taandarenenud ka maakonnad. Ei ole võimalik, et eelarvet aasta-aastalt kärbitakse, aga kohustused ei muutu. Siit tekib küsimus, mille siin kolleeg Tarmo Mänd õigustatult esitas: missugused kohustused jäävad maavalitsustel täitmata, kui eelarve kahaneb? Me näeme, et selles osas valitseb väga suur segadus ja on oht, et tolle taandarengu tagajärjel inimesed lihtsalt lahkuvad oma elukohast. Inimesed lahkuvad, sest neile ei suudeta enam pakkuda vajalikke teenuseid regionaalsel tasemel ja maakondlikul tasemel. Asemele tuleb loomulikult järjest süvenev tsentraliseeritus, tsentraalne Eesti riik. Kas see on riik, mida me tahame? Kas see on riik, kus suudetakse Haapsalus, Võrus, Põlvas ja Narvas ühesugusel tasemel teenuseid osutada? Nii tsentraliseeritud riigis ei ole see paraku võimalik, ent selles suunas me praegu väga jõuliselt liigume.
Ainuke lahendus on, et regionaalminister ja valitsuskoalitsioon otsiks laiemat konsensust haldusküsimustes. Hea pidepunkt on regionaalarengu suunamise seaduse eelnõu, mis lähtus paljuski nendest nn Toila kokkulepetest ja ka kokkulepetest, mis saavutati praeguse valitsuskoalitsiooni sees. Ei saanud ju olla, et minister tegutses valitsuses nii, et tal puudus igasugune poliitiline toetus. Nüüd näemegi, et tegelikkuses on olemas võimalusi koalitsiooniüleseks kokkuleppeks. Kui neid käike ette ei võeta, siis taandareng ainult süveneb ja praeguses keerulises majandusolukorras on selge, et regioonidele ja Eesti riigile mõjub see üsna kehvasti. See ei saa kuidagi olla regionaalhalduse ja regionaalpoliitika eesmärk.
Praeguses olukorras jääb üle soovida regionaalministrile eelkõige tõelise poliitilise konsensuse otsimist ja väga hästi põhjendatud eesmärkide püstitamist. Tuleks lõpetada unistamine kardinaalsest haldusreformist, milleni võib ju ka mõne aja pärast jõuda, aga see on võimalik ainult koostööd tehes. Deklareeritud maavalitsuste muutmine vallavalitsusteks on absurdne lähenemine. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Teisele arupärimisele on vastatud, selle punkti käsitlemine on lõppenud.

Austatud Riigikogu! Peale haamrilööki palun registreeruda nendel rahvasaadikutel, kes soovivad sõna vabas mikrofonis. Jaan Kundla, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Mul on suur rõõm vaadata teid siitpoolt kõnepulti. Tänan, et te kohal olete! Ma ei räägi täna pikalt, kuna mu sõnum on lühike: hoiaks õige veidi raha kokku. Riigieelarves on tänaseks kärbitud pea kõiki ridu, puutumata on vaid riigile kõige olulisemad read ja siis veel üks kummaline laiutamise rida. Kõnealune priiskamise summa on 90 miljonit krooni. Ilmselt te aimate, et ma räägin parteidele antavatest eraldistest.
Lugupeetud 100 parteikuuluvusega kolleegi! Veel ei ole hilja käituda inimese moodi ja mitte nõustuda selle summa täies mahus laiaks löömisega. Ma ei räägi demokraatia õõnestamisest ning korruptiivse raha poliitikasse meelitamisest. Vastupidi, kontrolli selle üle tuleb tõhustada. Ma kutsun teid üles: ärge ahmige! Parteid võiksid ka järgmisel aastal riigieelarvest veidi vähem raha saada. 90 miljonit säästuaastal omavahel lihtsalt laiali jagada on minu hinnangul pahatahtlik. Ja oleks siis plaanis selle raha eest midagi asjalikku teha!? Aga ei, te ju tahate selle raha suures osas valimiste ajal seintele kleepida. Ärge kartke vähem seinu määrida! Kui me seda summat vähendame, siis saavad kõik vähem, ka opositsioonierakonnad. See ju ongi parteide reklaamikulude ja plakatite suuruse piiramine, millest nii palju juttu on olnud. Riigieelarve ei ole veel lukus. Me ei tea lõppseisu, kuid ilmselt saab tegu olema suure defitsiidiga.
Lugupeetud kolleegid! Tehke Eesti Vabariigile väike kingitus, 30–40 miljonit, ja loobuge oma rahast! Kärbime selle eelarverea, nagu on kärbitud muid ridu. Kärbime poole võrra. Kui see tundub palju, siis kärbime kas või veerandi võrra. 22 miljonit krooni on ka raha. Ärme jätame kärpimata – plankude ülekleepimise eelistamine rahva vajadustele ei ole eetiline ning saadab ühiskonnale kehva sõnumi.
Ma tean, et ma räägin kurtidele kõrvadele. Ma ei ole ju parteis ja jääb mulje, et ainus parteitu tahab nüüd kolleegide meepotti väiksemaks rääkida. Ärge võtke seda nii! Ma tean, paljud teie seast arvavad samamoodi kui mina, kuid te ei saa sõna võtta, kuna parteikuningad teeksid teie nime taha linnukese, mis inimkeeli tähendab karistust kehva koha näol valimisnimekirjades. Võtke parem minu kõnet kui võimalust. Teema on nüüd tõstatatud ja lihtne on sellele karistamatult edaspidi komisjonides viidata, ilma et see teie ideena paistab. Andsin teema ka rahanduskomisjonile arutada. Soovigem nüüd koos, et see läbi läheks.
Pöördun siinkohal palvega ka presidendi poole, et ta ei kuulutaks seda kärbet põhiseadusvastaseks, kui meil peaks õnnestuma see eelarveseadusesse lülitada. Siin on olemas šanss, et asi tundub ohutu ning võetakse testitud mudeli näitel ja mõistuse survel ka vastu. Hoidkem raha kokku! Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Head ametikaaslased Tarmo ja Tiit, tänan teid, et aitasite istungi lõpuni viia! Ka teised ametikaaslased, tänan teid! Tänane Riigikogu istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.28.