Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, lugupeetud valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 41 Riigikogu liiget, puudub 60.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, justiitsminister Rein Lang ja siseminister Jüri Pihl.
Esimene küsimus on kolleeg Toomas Varekilt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!
Aitäh, proua esimees! Lugupeetud minister! Esmaspäeval ilmus Päevalehes artikkel, et euroraha ei suudeta mitte kuidagi käiku lasta. Me oleme olnud õnnelikus olukorras, et Euroopa Liidust meid toetatakse kahes etapis, aastail 2004–2006 5,8 miljardiga ja aastail 2007–2013 53 miljardiga. Käesolevaks aastaks on planeeritud 2,8 miljardit, millest on ära kasutatud ainult 270 miljonit. Elukeskkonnale on kasutatud 1,4 miljardist ära 38 miljonit, inimressursi arendamiseks 461 miljonist 57 miljonit ja majanduskeskkonna arendamiseks 741 miljonist 175 miljonit. Lugupeetud minister! Majandusvaldkonnas on ka küllaltki suur tagasilöök ja aastast on järele jäänud ainult mõningad päevad. Milliseks kujuneb aasta lõpp eurorahade ärakasutamisel planeeritust lähtudes?
Aitäh selle küsimuse eest! Ma tahan kõigepealt tänada selle teema tõstatamise eest. Ma arvan, et selle teema tõstatamine konstruktiivses vaimus on igati vajalik. Mina ei pretendeeriks peaministri eest vastama, milliseks kujuneb Euroopa vahendite kasutamine eri ministeeriumides. Seda esiteks. Mis ma tahaksin öelda? Üldises plaanis me vaatame valitsuses iga kuu ülevaateid ehk teisisõnu, ma saan valitsusliikmena kinnitada, et valitsuses me pöörame sellele piisavat tähelepanu.
Teiseks, ei ole olemas sellist abstraktset mõistet nagu Euroopa raha. Me teame, et on väga erinevad Euroopa rahad – ühed, mille puhul reaalne initsiatiiv, reaalsed vajadused peavad tulema ettevõtlussektorist, kohalikult omavalitsuselt, mittetulundusühingutelt, ja teised on Euroopa rahad, mille puhul tõesti on tegelikult see n-ö initsiaator riik, ja neid tuleks vaadata erinevalt. Ma arvan, et me peaksime väga palju rõhku panema ka sellele, et tõepoolest neid mõistlikke initsiatiive ärgitada ja motiveerida, et nad tuleksid. See puudutab näiteks minu valitsemisala eriti, kui me räägime majandusministeeriumis teadus- ja arendusprojektide initsiatiivist ja paljudest teistest. See Päevalehe artikkel rääkis n-ö ärakulutatud rahast. Ärakulutatud raha on sisuliselt see, et sularaha on välja makstud, kuid me peaksime tihtipeale tulema ka sammu ettepoole – otsustatud või juba n-ö sõlmitud lepingud. Ja kui vaadata näiteks majandusministeeriumi puhul planeeritud eelarvet ja sõlmitud lepinguid, siis see protsent on selline, et kindlasti ei ole põhjust rahuloluks, aga me näeme, et need asjad kulgevad päris normaalselt. Nii et selline on minu lühike vastus praegu. Kui teil on mingeid küsimusi täpsemast valdkonnast, siis heameelega vastan edasi.
Kolleeg Toomas Varekil ongi täpsustavaid küsimusi. Palun, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh, proua esimees! Lugupeetud minister! Jah, eks see protsent alla kümne Euroopa Liidust tugirahade saamiseks ehmatas meid kõiki ära, sest Riigikogu liikmetel ja komisjonidel – nii rahanduskomisjonil ja majanduskomisjonil kui ka riigieelarve kontrolli komisjonil – olid hoopis teised näitajad kevadel, mis olid meile valitsuse poolt üle antud ja planeeritud. See 2,8 miljardit oli planeeritud selleks aastaks ju valitsuse heast tahtest, mis oli praktiliselt tegutsemisplaaniks. Ma olen küll praegusel hetkel pessimist, et see aasta lõpuks täis saab. Kuid mu küsimus puudutab esimest etappi, aastaid 2004–2006, mil oli planeeritud saada Euroopa Liidust 5,8 miljardit, mille kasutamine lõpeb 2008. aastaga ära. Kui palju te kasutasite või kui palju jäi kasutamata Euroopa Liidu rahasid esimesest etapist?
Aitäh! Üks täpsustus! Oluliste Euroopa rahade puhul perioodil 2004–2006 on kasutamise lõpptähtaeg tegelikult 2010, see aasta kaasa arvatud. Majandusministeeriumi puhul on kaks olulist projekti ja need on olnud tegelikult juba neli-viis aastat töös. Ühe puhul, mis puudutab Tallinna Sadamat, on selge, et olukord turul on muutunud ja me korrigeerime selle projekti mõtet. Kui ei teki mingisuguseid tehnilisi takistusi à la, et ettevõtjad vaidlustavad üksteise pakkumisi, siis ma väga loodan, et see projekt on pärast eilseid Tallinna Sadama nõukogu otsuseid ka kasutatav. Selle maht on umbes 300 miljonit.
Teine projekt majandusministeeriumi valitsemisalas eelnevast perioodist on Jõhvi–Kukruse teelõik, mille puhul ei oleks probleeme selle kasutamisega. Eeltööd on kõik tehtud, kaasrahastamised olemas, kuid nüüd me oleme kaotanud mitu kuud, kuna ehitusettevõtted omavahel vaidlevad, ja selle tulemus on praegu selline, et me oleme olnud sunnitud, arvestades seda vaidlust, n-ö aja maha võtma, minema üle teistsuguse riigihanke meetodile ja ma loodan, et see annab meile tulemuse detsembrikuus. Kui ta annab meile tulemuse detsembrikuus, siis saab ka selle projekti raha kasutatud, ehk siis tähtajaga 2010. Iseenesest olen ma teiega nõus selles suhtes, et näiteks kui ma vaatan enda positsioonilt, et kui ma võtsin majandusministeeriumi vastutuse üle, siis ka minu jaoks oli tegelikult üllatav, et Jõhvi–Kukruse teelõiguga oli selline seis, kus ettevalmistused olid selleks hetkeks minu arvates ebarahuldavad. Seda on ju tehtud aastast 2004! Tekib küsimus, mida tehti 2005. aasta teisel poolel, 2006. aastal ja nii edasi? Aga seda ma ei taha praegu täpsustada.
Palun, kolleeg Toomas Varek, teine täpsustav küsimus!
Aitäh, proua esimees! Lugupeetud minister! Väga kurb on, et me lükkame nii palju edasi, kui 2008 oli esialgne graafik, et me lõpetame esimese etapi rahade kasutamise. Meie ei saa sama mentaliteediga minna edasi etapis 2007–2013. Tuletan meelde kaht asja: nimelt vaadatakse aastal 2009 Euroopa Liidu rahad üle ja oleneb väga palju sellest, kuidas liidu vabariigid, kellele on praegused rahad Euroopa Liidust, eurorahad, eraldatud, on neid kasutanud. Seal võib tagasilöök tekkida. Teine tagasilöök võib tekkida praegu menetluses oleva kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse eelnõu vastuvõtmisel, mis konsolideerib kõikide omavalitsuste eelarved. Kohalikud omavalitsused ei ole võimelised omapoolset finantseerimist panustama. Kas te neid tagasilööke olete ka arvestanud?
Ma ei tea, kas need on tagasilöögid. Kohaliku omavalitsuse puhul sõltub kõik ju nende võimekusest teha läbimõeldud, kooskõlastatud projekte, arvestades piirkonna kui terviku arengut, ja siis kaasrahastada. Ma arvan, et Isamaa ja Res Publica Liidu ettepanek haldusreform edasi lükkamata ära teha on tegelikult üks eeldus, et raha kasutatakse mõistuspäraselt ja kaasrahastamisega probleeme ei ole. See on esimene vastus.
Teiseks. Mul on väike mure näiteks Tallinna puhul. Me räägime ainult majandusministeeriumi valdkonnast. Me tegime otsuse Tallinna suurte ristmike kohta. Näiteks Ülemiste ristmik. Me teame, et seal on vaja Tallinnale kaasrahastamist. Ma väga loodan, et Tallinn arvestab sellega, kui ta teeb oma n-ö erinevaid otsuseid. Kuid me vaatame, kuhu Tallinn praegu raha kulutab, kas tal jätkub ikkagi raha kaasrahastamiseks siis, kui me 2009. aastal peame kirjutama koos linnapea Edgar Savisaarega alla, et Ülemiste ristmik saaks töösse minna. Teine on Põhjaväila ristmik. Me kõik teame olukorda. See ristmik on vajalik Tallinna liikluse korraldamiseks, see on vajalik meie transpordikanalite paremaks korraldamiseks. Jällegi sama küsimus: väga oluline kaasrahastamise osa tuleb Tallinna linnalt. Ehk teisisõnu, ma arvan, et Tallinna linn peab seda silmas pidama ja selleks raha korjama. Ei saa loota ainult laenu peale. Ja kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadus peaks ju ennekõike ära hoidma sellise üle mõistuse laenamise. Aga see, et omavalitsused praegu arvestaksid, et nad peavad kaasrahastamise välja panema aastail 2009–2010, sõltub väga palju sellest, milliseid otsuseid tehakse nüüd, aastail 2007–2008.
Suur tänu! Nüüd on kolm kohapeal registreeritud küsimust. Palun kõigepealt Kalev Kallo!
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Ühes vastuses kõlas, et on otsustatud ja sõlmitud lepingud jne. Aga ikkagi üle kahe miljardi on raha majandusse minemata jäänud. See on eelarvesse pandud, eelarve on kõik ministeeriumid ise teinud ja arvestanud ja kui nüüd tehakse üllatunud nägu, et lepinguid küll on, aga raha pole kulutatud, siis kusagil peab olema ka subjektiivne faktor, keegi peab olema süüdi. Praeguses olukorras, kus majandus vajab turgutamiseks nii hädasti raha, pole sinna lihtsalt mingi organiseerimatuse tõttu kahte miljardit jõudnud. Ja nüüd juba ette muretseda, kas mõni linn või kohalik omavalitsus planeerib või mitte – võib-olla peaks kõigepealt oma õues ringi vaatama. Kas ministeerium tegeleb tõsiselt sellega, kes siis ikkagi konkreetselt on jätnud midagi tegemata ja kuidas seda tegematajätmist kavatsetakse heastada? Ei saa lõpmatuseni kõike viimase aasta peale lükata!
Aitäh selle küsimuse eest! Mis puudutab kohalike omavalitsuste temaatikat, siis Toomas Varekil on see murekoht ja siin on meil ühesugune mure, et kas kohalikud omavalitsused ikkagi arvestavad kaasrahastamise võimekust. Nüüd riigi rahast. Et te minust õigesti aru saaksite: ma arvan, et see küsimuse tõstatamine ja märksa intensiivsem töö nende Euroopa rahadega on õigustatud. Samas on minu arust praegu tervikuna Eestis väga oluline, et me ei tegeleks n-ö lihtsalt propagandamalakaga löömisega, nägemata puude taga metsa. Iga erineva meetme raha puhul võivad olla täiesti erinevad põhjused. Ja põhjused võivad olla ka näiteks selles, kuidas neid rahasid kasutatakse.
Ma toon teile ühe näite. Te siin teatud mõttes ironiseerisite lepingute sõlmimise ja kohustuste võtmise üle. Näiteks eksporditurunduse toetust – me räägime väga palju ekspordist – on majandusministeerium selle aasta eelarves planeerinud 56 miljonit. Sisuliselt on otsustatud 68 miljonit krooni ehk teisisõnu, rohkem, kui praegu eelarves juba on. Reaalset sularaha on kulutatud ainult 4 miljonit. Milles siin on küsimus? Küsimus on selles, et Euroopa rahade puhul saame me reaalse väljamakse teha siis, kui projekt on teatud mõttes lõpetatud või teatud faasi jõudnud. Paratamatult me peame nende asjade puhul seda vaatama. Teine näide. Tehnoloogiainvesteeringute programm majandusministeeriumi valitsemisalas. Me planeerisime selle aasta eelarvesse 80 miljonit. See tähendab ennekõike, kuidas ettevõtjad oma projektidega välja tulevad. Praegu on meil laua peal taotlusi viis korda rohkem, kui eelarves arvestatud. Tehnoloogiainvesteeringud on planeeritud kolme kuni nelja aasta peale. Praegu on meil võimalik käituda hoopis targemalt, vaadata raha juurde, kuna need taotlusevoorud on olemas, ettevõtjate projektid on olemas. Juhul kui nad vastavad meie seatud tingimustele, saame tegelikult eelarvet täita 300%. Nii et igal sellisel meetmel on teatud eripära, mida ma palun arvestada. Aga ma olen teiega täiesti nõus, et vaadates n-ö summa summarum, tuleb sellele rohkem tähelepanu osutada.
Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Marek Strandberg!
Hea minister! Minu küsimus on selles, et kui suures ulatuses, arvestades nii majanduse kui ühiskonna konvergentsivajadusi ja fookuste muutumisi seoses selle aasta üleilmsete probleemidega, on neid Euroopa tugirahade kasutuste ülevaatamisi ja ümbertegemisi üldse võimalik lähiajal ette võtta ja suunata neid rahalisi vahendeid muutunud oludes kohtadesse, kus nad võiksid olla parema tähendusega kui nendes, kuhu paigutused kavandati majandusliku kasvu perioodil?
Aitäh! Need võimalused on olemas. Nüüd on küsimus, millised need võimalused tegelikult on ja kui palju see võib võtta aega ja kui mõistlik see on? Ma arvan, et esimene kord, kus valitsus peaks seda arutama, on järgmisel nädalal, kui rahandusminister tuleb meie juurde konvergentsiprogrammiga, ja seal, arvestades muutunud olukorda majanduses, on meil kindlasti võimalik kavandada tegevusi ühe või teise programmi mahtude või prioriteetide ümberseadmiseks. Seda tingimusel, kui valitsus niimoodi arvab. See võimalus on olemas. Ja majandusministrina näen ma teatud kohti, kus võiks seda kaaluda. Aga enne peaksime seda kabinetis arutama, leidma, kas see on meie ühine nägemus, ja siis saab edasi kavandada. Kuid ma juhin tähelepanu sellele, et kindlasti ei maksa arvata, et ümbertõstmise võimalused on kogu 50 miljardi ja suurema summa ulatuses või et seda raha on võimalik käsitleda umbes niimoodi, et näiteks praegu, kui ettevõtetel on krediidiprobleemid või jooksvad lühiajalised probleemid, siis, ütleme, see raha raskustesse sattunud ettevõtetele lihtsalt laiali jagada. Ma siiski ei taganeks sellest seisukohast ja sellest hoiakust, et see Euroopa raha on ikkagi ennekõike mõeldud erinevateks arenguteks ja areng on üks selline objektiivne asi, et seda raha on mõtet investeerida siis, kui selleks on tõepoolest valmisolek, kui selleks on olemas vastavad projektid.
Palun, viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Toivo Tootsen!
Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra minister! Jätkuvalt on mure Kagu-Eesti kruusateede pärast, sest teedevõrgu arendamine on üks tegur, mis aitaks kaasa ka ettevõtluse arengule – taluturism ja kõik muu taoline. Küsimus ongi selles, kas ja kui palju on võimalik kasutada Euroopa Liidu rahasid ka nende teede kiireks kordategemiseks ja millised on üldse arenguplaanid seal kandis?
Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab Kagu-Eesti teedevõrku, siis me oleme ju otsustanud, ja see ei ole võib-olla olnud kõigile omavalitsustele mitte väga meeldiv otsus, et Lõuna-Eesti piiriäärsed omavalitsused on saanud rohkem kohalike teede arenguks, võrreldes teistega. Kui me hakkame järgmisel aastal teedehoiukava ja omavalitsustele eraldatava raha hulka kinnitama, siis ma arvan, et me peaksime seda lubadust piiriäärsetele valdadele jätkuvalt täitma. See on see n-ö solidaarsusmakse ja loomulikult peame aru andma, et see mõneti tuleb, ütleme, teiste omavalitsuste arvel, aga ma arvan, et see on siiski aktsepteeritav, kuna tõepoolest mitte keegi ju ei vaidlusta, et need Kagu-Eesti piiriäärsed vallad on täiesti spetsiifilises olukorras, seal on täiesti spetsiifilised põhjused ja minu arvates me peaksime seda programmi jätkama. Teine asi on see, et eks riigi väiksemad teed ja nende arenguvõimalused on laiem küsimus kogu teedeehituses. Teederemondi rahastamist ei võimalda lihtsalt aeg praegu siin käsitleda. Ma arvan, et see raskuspunkt, millest te rääkisite, on õige. Tegelikult me isegi tihtipeale ei anna aru, kui palju üks tee soodustab ettevõtlust, kohalikku poliitikat, turismi ja palju muid asju. See on nii ja ma arvan, et see sõltub tegelikult ka koalitsiooni valmisolekust leida mingisuguseid uusi lähenemisi, kuidas käivitada selliseid programme, millel on ka suurem tähendus. Ma pean silmas ennekõike kas või neid riigi kruusateede programme. Ei ole tõenäoliselt väga jätkusuutlik selline teki äratõmbamise poliitika, et kusagilt võtame ja teine saab jne. Tegelikult, kui me räägime ikkagi kohalikest, ka riigi teedest, siis siin on vaja mingisuguseid kolme- kuni viieaastasi toimivaid programme ja siis me saame ka kvalitatiivse hüppe. Muidu kujuneb ta teki äratõmbamise poliitikaks, mida mina ei jaga. Nendele, kes tahavad seda harrastada, soovin palju jõudu selleks!
Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Kaarel Rüütlilt justiitsminister Rein Langile. Palun!
Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Te olete käinud välja loosungi, et kohtuotsus tuleb teha saja päevaga. See on kahtlemata õige, et kohtus tuleb asjad lahendada mõistliku aja jooksul, eriti arvestades seda, et Äripäeva andmetel on keskmine menetlusaeg kaks ja pool aastat ehk siis 992 päeva. Ja see arv on viimasel ajal hoopis suurenenud. Kuid kohtupidamine on üks osa kriminaalasjade menetlusest. Sama tähtis aga ja vahest isegi tähtsam on kriminaalasjade kohtueelne menetlemine, et see ei veniks ja et uurimisorganid ei algataks riigi sunnijõuga liiga kergekäeliselt kriminaalmenetlusi ja isikute kahtlustatavaks tunnistamist. Milline on kriminaalasjade eeluurimiseks kuluv keskmine aeg kuni süüdistuse esitamiseni ja asjade üleandmiseni kohtus? Kas te olete olukorraga rahul? Kui ei ole, siis mida olete ette võtnud või kavatsete ette võtta selles teile otse alluvas valdkonnas, et kodanike põhiõigused ei saaks kahjustatud?
Suur tänu, lugupeetud Rahvaliidu esimees! Palju õnne sellesse kõrgesse vastutusrikkasse ametisse valimise puhul! Kõigepealt: see, mis ma ütlesin, oli, et kohtuotsused tsiviilasjades peavad tulema keskmiselt saja päevaga ühe kohtuinstantsi kohta. Ja muidugi oleks äärmiselt mõistlik, kui täpselt samasuguses tempos arutaksid kohtud ka haldus- ja kriminaalasju. Aga otsese vastuse teie küsimusele, milline on keskmine menetlustähtaeg kohtueelses menetluses kriminaalasjades, jään ma võlgu, sest sellist täpset statistikat Justiitsministeerium ei kogu. Me peame arvestama, et kohtueelne kriminaalmenetlus on jagatud Siseministeeriumi ja Justiitsministeeriumi halduses oleva prokuratuuri vahel. Kahtlemata on need tähtajad liiga pikad ja seda me näeme eelkõige asjades, kus kahtlustatavad on vahi alla võetud kohtu loal. Teatavasti see lõpptähtaeg on kuni kuus kuud. Justiitsministeerium koostab praegu kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste paketti ja me kaalume ka kohtueelsele kriminaalmenetlusele tähtaja kehtestamist. Milline see täpselt olema saab, seda ei oska ma teile täna veel öelda.
Palun, kolleeg Karel Rüütli, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Hea minister! Ma läheksin siit natuke edasi ja küsiksin selle nurga alt, et kas te olete ministeeriumis analüüsinud isikute kahtlustatavaks tunnistamise praktikat uurimisorganites. Ja kui paljudel juhtudel on pärast isiku kahtlustatavaks tunnistamist kriminaalmenetlus lõpetatud ilma süüdistust esitamata ja asja kohtusse saatmata? Kas selles osas on ka olemas mingisuguseid seisukohti või praktikat?
Aitäh! Jällegi: sellist statistikat Justiitsministeerium ei kogu. Mis puudutab statistikat, siis ma tahaksin öelda, et igasugusel statistika kogumisel peab olema mingisugune mõte. Andmete korjamine üksnes selleks, et ehk võib-olla läheb seda kunagi vaja, ei ole mõistlik. Mis puudutab protsessi, et kõigepealt tunnistatakse isik kahtlustatavaks ja sellele ei pruugi järgneda üldse süüdistust, siis selles ei ole mitte midagi imelikku. Kahtlustatavaks tunnistamine annab isikule menetluses teatavad õigused, annab talle kaitseõiguse, protsessi sekkuvad advokaadid ja asjaolude selginemise tulemusena võib-olla ilmneb, et mingit kuritegu polegi toime pandud, ja menetlus lõpetatakse. Nii et see on täiesti demokraatlik protsess. Ma väga loodan, et teie Rahvaliidu esimehena ei hakka oma parteis ajama sellist poliitikat, et igasugune kahtlustatavaks tunnistamine peab lõppema süüdistuse esitamisega ja iga süüdistuse esitamine peab lõppema ka süüdimõistva kohtuotsusega. See oli Nõukogude ajal niimoodi, ma väga loodan, et te ei esinda sellist mõtteviisi.
Palun, kolleeg Karel Rüütli, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Eelkõige, minu küsimused olidki suunatud sellele, et me ei peaks inimestele erinevate kahtlustustega põhjendamatult probleeme tekitama. Paraku on neid kahetsusväärseid näiteid, kus inimeste suunas on alguses kahtlustused üles visatud, mis hiljem ei pruugi kuhugi jõuda, ja tegelikkuses saavad inimesed ja nende lähedased väga tõsiselt kannatada. Aga minu järgmine küsimus puudutab Riigikogu töökorralduse töörühma ettepanekut Riigikogu fraktsioonidele, kus soovitakse saada seisukohta prokuratuuri järelevalve erikomisjoni moodustamise suhtes. Siin saalis me oleme korduvalt sellele küsimusele ka tähelepanu juhtinud. Milline on teie seisukoht ja milline on Reformierakonna seisukoht selles küsimuses?
Tänan! Ma olen siinsamas saalis sellele vastanud, et see on kindlasti kaalumist vääriv koht. Prokuratuur on praegu Justiitsministeeriumi haldusalas, kuid justiitsministri võimalused prokuratuuri tegevuse mõjutamiseks on praktiliselt olematud. Võib-olla see peabki niimoodi olema. Aga kindlasti ei saa Eestis olla sellist riigiasutust, kelle üle ei ole põhjalikku järelevalvet. See, et tuua järelevalve parlamendi tasemele, on kindlasti üks võimalus. Kas selleks peab looma erikomisjoni? Ka see on üks võimalus. See järelevalve võib täpselt sama edukalt olla näiteks õiguskomisjonis või põhiseaduskomisjonis, nii nagu näiteks Andmekaitse Inspektsioon raporteerib praegu üks kord aastas oma tegevusest põhiseaduskomisjonile. See kõik on otsustamise koht. Meil ei ole selles veel mingit väljakujunenud seisukohta – ei Justiitsministeeriumis ega ka minu erakonnas.
Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mark Soosaar!
Lugupeetud juhataja! Austatud minister! Kuidas te olete rahul selle olukorraga, kus vaba ajakirjandus püüab kahtlustatava risti lüüa ja süüdi mõista, ning kas Justiitsministeeriumil on plaanis ka midagi ette võtta? Mida te arvate, kas siin on asi läinud paranemise suunas või halvenemise suunas? Nende inimeste suhtes, kellele kollase ajakirjanduse veergudel kõigepealt ja siis ka meedias süüdistus nagu läbi lillede juba ette loetakse, on asi ikkagi päris karm.
Aitäh! Ma pean kahetsusväärselt olema teiega täiesti nõus, et teinekord läheb Eesti meedia käsitlus väga selgelt üle piiri. Selles osas ühinen ma aga täiesti Riigikohtu esimehega, kes intervjuus ühele Eesti suurele väljaandele ütles, et ega riiklikku sundi meedia suhtes kasutada ei ole võimalik ja teda korrale kutsuda sunnimeetoditega ei ole võimalik, see kõik peab toimuma sisemiselt. Mina ei poolda kindlasti laimu ja solvamise kuriteokoosseisude taastamist karistusseadustikus. Ma leian, et isikute õiguste kaitse peab olema võimalik tsiviilkohtupidamise korras. Seda Eesti seadused võimaldavad ja varem või hiljem paneb kohtupraktika selle asja paika. Kordan: varem või hiljem.
Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kalle Laanet!
Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Kommenteerides paari sõnaga siin prokuratuuri järelevalvet, sa ütlesid, et see on kaalumise küsimus. Ma väga kahtlen, kuidas saaks kas õiguskomisjon või põhiseaduskomisjon või Riigikogu üldse tervikuna järelevalves efektiivsem olla, kui näiteks Justiitsministeerium peaks olema. Teine küsimus on, et see, kui üks kord aastas aru antakse, pole järelevalve. Aga see selleks. Jutt oli siin kohtumenetluse pikkusest ja kohtu tööst üldse. Väga palju erinevat kriitikat on olnud eri ametkondade poolt viimasel ajal ja loomulikult ka ühiskonna ootused ja lootused kohtu tegevuse suunas on olnud hoopis teistsugused, kui kohus praegu oma tegevusega tegelikult näitab. Milline on sinu arvamus, kas ja kuidas on võimalik kohtu tööd paremaks muuta?
Aitäh! Polemiseerides sinu küsimuse sissejuhatava osaga – ka see on üks võimalik lahendusvariant, et Justiitsministeeriumile ja justiitsministrile antakse laiemad volitused prokuratuuri üle järelevalve teostamisel. See on prokuratuuriseaduse muutmisega täiesti võimalik. Euroopa Liidus on ka praegu liikmesriike, kus justiitsminister on ühtlasi riigi peaprokurör. Näiteks kas või sellises riigis nagu Poola, mille kohta me keegi ei ütle, et tegemist ei ole õigusriigiga. Nii on see ka näiteks Ameerika Ühendriikides ja väga paljudes teistes maades. Ka see on üks võimalus. Ootan sinu, hea sõber Kalle, kui õppinud juristi konkreetseid muudatusettepanekuid prokuratuuriseadusesse, millele valitsus saaks anda hinnangu. See oleks väga tore.
Kuidas tõhustada kohtute tööd? Vaadake, täitev-korraldava võimu sekkumine kohtuvõimu toob alati kaasa rea süüdistusi sekkumises õigusemõistmisse. Seepärast olen mina kindlalt seda meelt, et kohtusüsteem peab sisemiselt korrastuma selliselt, et alamastmete kohtute üle teostaksid järelevalvet kõrgemalseisvad kohtud. See eeldab kohtute seaduse muutmist, millega praegu tegeleb töörühm, mida juhatab Riigikohtu esimees Märt Rask. Me oleme praegu niikaugel, et kohtute seaduse eelnõu on saadetud kohtunikest koosnevale ekspertrühmale arvamuse andmiseks. Nii et ma loodan ikka väga, et see kevadeks seaduseelnõu kuju saab. Ma kahtlen väga, et Justiitsministeeriumi ja üldse täitev-korraldava võimu kätest siin piisab. Loomulikult võib alati öelda, et andke rohkem raha, siis kohtusüsteem efektiivistub. Nii nagu me oleme näinud Eesti riigihalduses näiteks politsei või piirivalve puhul, üksi rahaga ei tee mitte midagi.
Palun, viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Aleksei Lotman!
Aitäh! Hea minister! Te märkisite täiesti õigustatult, et loomulikult ei saa õigusriigis süüdistuse esitamine veel automaatselt lõppeda süüdimõistva kohtuotsusega, ning ka seda, et keegi ei saa keelata ajakirjandusel seda tõlgitsemast just nimelt nii, et kui juba süüdistatakse, siis ongi süüdi. Aga kas te ei arva, et inimeste põhiõiguste tagajana peaks riik õigeksmõistva kohtuotsuse puhul hoolitsema näiteks piisava info väljastamise eest, et see oleks piisavalt nähtav kodanikele, mis põhjusel üks või teine riigi poolt süüdistatud inimene ikkagi õigeks mõisteti, mis olid need asjaolud? Kohtuotsused on ju küll avalikud, aga neid peab aktiivselt otsima ja seda enamik kodanikke ei tee.
Aitäh! Siin võib muidugi jälle polemiseerida, kui suur riigi täitevvõimu roll selles asjas on, aga eks seda ka muide tehakse. Eelkõige muidugi inimesed ise ja nende advokaadid hoolitsevad selle eest, et inimese hea nimi saaks kindlasti taastatud. Muide, on võimalik ka kahjutasusid nõuda. Nii et riigivastutuse seaduse järgi on see ka praegu võimalik. Aga ühte asja, millele on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler, toetan ma täiesti, et kõikvõimalikud riigi sammud, mis hiljem osutuvad valeks, tuleb hüvitada. Ja selles suhtes on meil ka seadustes veel teatavad puudused olemas. 2009. aasta esimesel poolaastal tuleme me riigivastutuse seaduse uue eelnõuga kindlasti välja. Siin on rida kohti, kus inimeste kannatused võivad jääda hüvitamata. Selles on teil tuline õigus.
Suur tänu, härra justiitsminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Marek Strandbergilt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.
Hea majandusminister! Praegu on olukord energeetikas igas mõttes selline, et investeeringud on möödapääsmatult vajalikud kõikides energiatootmissektorites ja energiasäästusektorites samuti. Minu küsimus on järgmine. Millised on praegu majandusministeeriumi kavandatud sammud, soosimaks seda tüüpi investeeringuid, mille valmidus loodetavalt maailmas veel olemas on, ning milliseid lisameetmeid ja -võtteid selle jaoks plaanitakse kasutada?
Aitäh! Kõige olulisem suur samm on see, kui me suudaksime energeetika arengukava järgmiseks kümneks aastaks, perspektiiviga kümneks aastaks, ja elektrimajanduse arengukava siin saalis heaks kiita. Ma arvan, et siis saab palju asju selgemaks. Seda esiteks. Teiseks, me oleme juba alustanud mitmete sammude astumist, mis tulenevad sellest arengukavast. Näiteks, kui me räägime tuuleenergiast, siis minu arvates on oluline tagada, et oleks usaldusväärne õiguslik keskkond, mis soodustab investeeringuid. Praegu on kooskõlastamisringi lõpul see eelnõu, mis peaks looma õiguslikud alused avamere tuuleparkide rajamiseks. Kindlasti on olulised need võimalused, mis tulenevad ehitusseaduse muutmise seadusest, mis valitsus on heaks kiitnud ja on teie ees. Me tahame tõsta oluliselt hoonete energiatõhususe nõudeid, miinimumnõudeid. See ei ole sugugi lihtne, sest see nõuab tehnoloogiate omaksvõtmist ja see peaks looma tegelikult võimaluse olemasolevate hoonete renoveerimise nõudeid tõsta ning motiveerima selliseid investeeringuid tegema. Võib-olla praegu piisab. Kindlasti on oluline – ma ikkagi rõhutan seda ka selle arengukava kontekstis –, et meil tekiks lähema kümne aasta suhtes selgus kogu energiakliima regulatsiooni kohta. Ma väga loodan, et detsembris saab Euroopa Liidu energiakliima pakett heakskiidu, ja ma loodan, et see saab sellisel kujul heakskiidu, et tekib võimalus stabiilseks investeerimiseks. Kui see on lihtsalt kompromiss, kus lükatakse võtmemomendid investeeringute tegemiseks kuhugi edasi, siis see on kindlasti kahetsusväärne.
Palun, kolleeg Marek Strandberg, esimene täpsustav küsimus!
Hea minister! Eile, kui Riigikogu majanduskomisjon kohtus majandusministeeriumis erinevate teemade arutelul teie töötajatega, siis muu hulgas öeldi ka sealtpoolt välja arusaam, et siin saaliski mitmeid kordi räägitud taastuvenergeetika teemaplaneering takistaks kiirete investeeringute käivitamist just nimelt taastuvenergeetika ja ennekõike tuuleenergeetika valdkonnas. Kas te saaksite veidi selgitada, palun, neid argumente, mis selle kasuks on, ja kas on siis tõesti niimoodi, et selle teemaplaneeringu tegemine, nii nagu teie töötajad hindasid, võiks veelgi edasi lükata näiteks ka sellesama merre ehitamise seadust puudutava temaatika rakendumist?
Aitäh! Ma ei tea küll, millele te täpselt viitate, minu teada meie kohtumisel ei olnud sellest üldse juttu. Aga kui võib-olla natuke rääkida sellest avamere tuuleenergiaressursi kasutamisest, siis ma arvan, et see seaduseelnõu peaks andma vastuse, kuidas me seda ressurssi saame mõistlikult planeerida, pidades silmas avalikke huve, ja liikuda ka investeeringute poole. Ma ei taha uskuda, et roheliste erakond mõtleb selle teemaplaneeringuna taastuvressursside lõplikku planeerimist. Ma olen korduvalt ka teiega siin seda dialoogi pidanud, et üks selline kogemus on Eestis olemas 1990. aastate lõpust, kui hakati teatud rohelisi tsoone planeerima. Sellest ei saanud planeeringutulemust valmis, ta oli kallis ja mingisugust mõju tegelikult tal ka ei ole. Ja ma kardan, et kui me räägime näiteks tuuleenergia ja isegi meretuuleenergia kasutamise planeerimisest, siis kas te kujutaksite ette, et me teeksime sellise planeeringu, mis hõlmab ala alates Narva-Jõesuust kuni Liivi lahe tippu välja. Ma arvan, et meil oleks mõistlik, arvestades ka ajalist dimensiooni, siiski lähtuda sellest, et planeeringu vajadus tekib siis, kui on reaalne huvi teatud piirkondade vastu. See on nagu selline lähenemine. Aga ma juhin tähelepanu, et teemaplaneering kui selline iseenesest on minu hea kolleegi keskkonnaministri pädevus. Minu seisukoht on selline, et tõepoolest, totaalsete planeeringutega ei ole meil väga häid kogemusi. Samas, kui meil oleks aega ja oleks raha, me võiksime teha väga üksikasjalikke teemaplaneeringuid. Ma ei tea, kuidas neid rakendatakse, milline on nende tegelik mõju. See on iseküsimus. Aga ma kardan, et me sellisel juhul võime joosta suhteliselt ummikusse.
Palun, kolleeg Marek Strandberg, teine täpsustav küsimus!
Hea minister! Vastuseks teie küsimusele ütlen, et mina kujutan küll ette, kuidas selliseid planeeringuid teha, aga see ei ole praeguse hetke teema. Minu küsimus on seotud nendesamade tuulikute ehitamist soosivate ja toetavate ning nendele investeeringutele kaasaaitavate seadusmuudatustega. Kas te võite kinnitada, et need eelnõud saavad olema vaba konkurentsi, aga mitte vaid teie poolt kehastatava üldkoosoleku juhitava Eesti Energia konkurentsivõimet parandavad?
Kindlasti on see põhimõte, millest selle eelnõu koostamisel on lähtutud. Kui te loete eelnõu, siis saate teada. Mis puudutab Eesti Energiat, siis mul hakkab tekkima üha tugevam arusaam seisukohast, et Eesti Energia kui tootmisettevõte on praegu ka eraõiguslik isik. Selles suhtes me peaksime julgemalt unustama võib-olla halvad kogemused ja mõtlema selle peale, kuidas ühtepidi meelitada Eestisse erakapitali juurde ja muuta selle ettevõtte tegevust läbipaistvamaks. Ja siis võtma maha need hirmud, et tal on monopoolne situatsioon ja paremad võimalused, võrreldes kõikide teiste erainvesteeringutega. Ma arvan, et Eesti energeetika keskseks väljakutseks jääb, kuidas meelitada investeerima nii kodumaiseid ettevõtjaid kui ka välismaiseid ettevõtjaid. See jääb meie keskseks ülesandeks. Kui see meil õnnestub, siis oleme me n-ö tunduvalt paremas kvaliteedis kui praegu.
Palun nüüd neli kohapeal registreeritud küsimust! Kõigepealt kolleeg Tõnis Kõiv.
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Kui Riigikogu alustas sügishooaega, siis panid nii Eesti Vabariigi president kui ka Riigikogu spiiker meile südamele, et energiavaldkonnas on ees tõsised ja suured otsused ning neid on vaja hakata langetama. Öelge, palun, millal jõuab siia saali see kauaoodatud energiamajanduse ja elektrimajanduse arengukava, et ka Riigikogu saaks sellesse protsessi arengukava heakskiitmise osas liituda ja lõpuks tekivad alused, mille pealt langetada edasisi strateegilisi otsuseid.
Aitäh! Minu poolt kas või kohe. Ütlen ausalt, et ta on meie maja seisukohalt enam-vähem sellises teadmiste ja läbiräägituse astmel, kus minu arvates suurt lisandväärtust me sellele lisada ei saa. Täna on selline seis, et Keskkonnaministeerium palus veel kuu aega pikendust, et kooskõlastada keskkonnamõju hinnang elektrimajanduse arengukavale. Hea küsija tõenäoliselt saab aru, et tema erakonnakaaslane keskkonnaminister tahab ka anda vastutustundlikke vastuseid. Ma pigem olen nõus selle kuuajalise pikendusega, kui et ta nüüd, ütleme, novembris või detsembris siia saaks. Kui kõik läheb praegu meie ajakaardi järgi, siis ma arvan, et valitsus võiks selle heaks kiita enne jõule. Aga ma veel kord juhin tähelepanu: keskkonnamõju hinnangud, nende läbiarutamine, ministeeriumide kooskõlastused. Austagem ka demokraatlikku protsessi eri ametkondade ja huvigruppide vahel.
Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Aleksei Lotman!
Aitäh! Hea minister! Teie viidatud energiamajanduse arengukava eelnõu kujul liigub selles osas, mis ta puudutab taastuvenergiat, üldiselt õiges suunas, kuid väga lühikeste sammudega ja ambitsioon on selgelt liiga väike. Võib muidugi kiita, et planeerimine on väga realistlik ehk siis seatud eesmärgid on sellised, mis me igal juhul suudame saavutada, kuid tegelikult võib öelda, et need on need sihtarvud, milleni me jõuame ka ilma riikliku poliitikata. Kas te ei arva, et selles küsimuses peaks riiklik planeerimine olema mõnevõrra ambitsioonikam ja riik olema rohkem proaktiivne, mitte reaktiivne?
Aitäh! Kõigepealt, meil on teatud kokkulepped Eesti ühiskonnas, mis on läbi räägitud Euroopa partneritega, keda esindab ju lõppkokkuvõttes Euroopa Komisjon. Mis puutub eesmärkidesse, kui suur osakaal peaks olema ka meil taastuvenergeetikas aastaks 2010 ja sealt edasi, millest me praegu räägime, aastani 2020, siis see, kas need eesmärgid võiksid olla suuremad või väiksemad, on teine küsimus. Ma arvan, et siin sõltub väga palju tegelikult sellest, kuidas asjad tegelikult elus edasi arenevad. Ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes näiteks palehigis arutlevad visiooni üle ja eesmärkide üle aastal 2050 jne, sealhulgas ka globaalsel tasandil. Ma arvan, et meil on erinevaid kogemusi selliste 40, 20 ja ka 15 aasta peale püstitatud eesmärkidega. Rohkem on nad sellised teatud suuna näitajad või horisondid, aga eks me peame vaatama, kuidas tegelik elu läheb.
Ja kuidas tegelik elu läheb? Te ütlesite praegu ilusa lause, et riiklikust poliitikast näiteks taastuvenergeetikas ei sõltu mitte midagi. Olgu! Võtame siis elektrituruseadusest need toetusmeetmed tuuleenergiale ja teistele taastuvenergia liikidele ära. Mis siis saab? Kas need regulatsioonid, mis praegu elektrituruseaduses kehtivad ja mis on tegelikult taastuvenergia osakaalu Eestis oluliselt kasvatanud, on riiklik poliitika või midagi muud? Ma arvan, et see on riiklik poliitika. Me saame, muide, seda veel tõhusamaks teha, kui me tahame, ja ka energeetika arengukavas on minu arvates olemas sammud, mis loovad selleks võimalusi.
Palun, kohapeal registreeritud küsimus, Eldar Efendijev!
Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Kohtumistel Narva elektrijaamade töötajatega tekkis selline küsimus, et majandusministeerium kavatseb võtta välja Narva elektrijaama kasumi, mis investeeringu osas oli ette nähtud projektide ja välisprojektide kaasfinantseerimisele, ning nüüd see tekitab probleeme arengu suunal. Kui palju vastab see tõele?
Lühike vastus on, et see ei vasta tõele. Me võime rääkida, kui me jõuame selle arengukava juurde, millist rolli võiks mängida Eesti Energia viie kuni kümne aasta perspektiivis. Ma olen öelnud, et Eesti Energia investeeringute vajadus on umbes suurusjärgus 40–60 miljardit, aga see sõltub väga palju sellest, milliseid suundi me eelisarendame ja milliseid mitte. Ütleme, 40–60 miljardit järgneva kuue-seitsme aasta jooksul, sealhulgas ka investeeringud Narvas ja Ida-Virumaal. Näiteks järgmisel aastal on valitsuse poolt Eesti Energia dividend 100 miljonit, millel on teatud moraalsed põhjendused, ma ütleksin nii. Selles suhtes ma ei heidaks ka valitsusele midagi ette. 100 miljonit dividende üks aasta ja investeeringute vajadus 60 miljardit – need on erinevad proportsioonid, need on üksteisest täiesti sama kaugel, kui on tõenäoliselt Kuu Maast.
Viimane kohapeal registreeritud küsimus kolleeg Toomas Trapidolt.
Aitäh! Hea minister! Ma esitaksin ühe küsimuse tänasest päevast. Kõigepealt te ütlete, et oleks siia vaja meelitada investorid. Loodetavasti on need meelitused ausad, aga investor tuleb kas tehnoloogia muutuse või suurenenud tarbimise peale – ega siin muud teenimisvõimalust nagu eriti ei ole.
Ajakirjanduses aga avaldate te jahmatust Keskkonnaministeeriumi plaani üle tõsta saastetasusid. Minu küsimus on selles, et kui saastetasusid ei tõsteta suhteliselt kiiresti ja mingisuguseid signaale tehnoloogia muutuste kohta ei anta, siis milleks need investorid peaksid ikkagi siia tulema?
Aitäh! Mis puudutab kõigepealt keskkonnatasude kontseptsiooni, siis ma tõepoolest ei ütle – ma arvan, ma olen rohelisem kui teie –, et me ei soodustaks majandust, ei soodustaks investeeringuid puhta keskkonna heaks. Aga keskkonnatasude suurendamine, lihtsalt n-ö ettevõtjatele koorma peale laadimine, mille eesmärk ei ole see, millest teie räägite, on tegelikult minu arust täiesti vastutustundetu, eriti veel praeguses majandusolukorras. Ma olen selle üle tõesti jahmunud, et selline ettepanek on välja tulnud. Küll aga arvan ma, et sellise initsiatiivi väljatulek on väga tervitatav, sest minu arvates on meil mitmeid asju, kui me räägime laiemalt keskkonnamaksude poliitikast, mida me praeguses majandusolukorras ja vaadates neid perspektiive ennekõike energeetikas, võiksime täielikult ümber hinnata. Kuidas siduda kokku majanduslik käitumisloogika ja see, et asjad oleksid ka keskkonnakaitse seisukohast korras ning me ei reostaks keskkonda ega tekitaks kahju. Ma arvan, et need kaks asja tuleb kokku siduda. Ja praegu on keskkonnatasude puhul tegelikkus minu arvates selline, et see väga palju kaasa ei aita. Mis puudutab investeeringute meelitamist – ma ei tea, kas te peate silmas neid laiemalt või energeetikas –, siis ma arvan, et see on tähtis küsimus. Kui me räägime energeetikast, siis minu arvates on kõige olulisemad märksõnad kindlasti laiem usaldusväärne ja õiguslik majanduskeskkond. Energeetika puhul, ma arvan, on väga oluline Euroopa Liidu taastuvenergia direktiiv, selle vastuvõtmine ja selle tegelik rakendamine. Kui meil on olemas taastuvenergia ressurss, siis ma arvan, et tulevad ka investeeringud. Ja meil on see teatud osas olemas. Teiseks, oluline on kindlasti see, et me loome laiema turu. Ehk teisisõnu, ma arvan, et energeetikas teiseks on investeeringute jaoks ikkagi tegelikult toimiv turg, kõigepealt Balti riigid, siis Balti riigid pluss Skandinaavia ja sealt edasi. Sellisel juhul tekib ka sellel ressursil suurem turupotentsiaal.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Inara Luigaselt siseminister Jüri Pihlile.
Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud siseminister! Paljud Setomaa organisatsioonid, sealhulgas Setomaa Valdade Liit, Seto Kongressi Vanematekogu, on saatnud teile märgukirju ja teile on saatnud märgukirju ka Riigikogu Petserimaa toetusrühm, Kagu-Eesti saadikurühm ja Ida-Virumaa saadikurühm. Märgukirjades on toonitatud, et praeguste piiriületust reguleerivate protokollide aeg lõpeb järgmise aasta 19. jaanuaril. Piiriületust hakkavad reguleerima teised seadusandlikud aktid. Kahjuks pole valitsus praktiliselt teinud midagi selle heaks, et tuhanded inimesed saaksid ületada kontrolljoont ka järgmisel aastal. Ja kui teised ministeeriumid on teinud ettepanekuid uuele piiriületuskorrale üleminekuks, siis kahjuks pole seda teinud teie, siseminister. Minu küsimus on, miks te eirate tuhandete inimeste soove ja miks te käitute oma isiklikest hirmudest tulenevalt?
Lugupeetud eesistuja! Hea küsija! Ma kordaksin veel üle, et küsimus on esitatud valel aadressil. Ma olen seda rääkinud erinevates kohtades, väljendanud ajakirjanduses ja nii edasi. Aga tuletaksin veel meelde ka siin saalis, mida ma juba üks kord olen vastanud. Selle aasta 7. veebruaril oli valitsuskabinetis arutusel, kuidas minna edasi järgmise aasta 19. jaanuarist, ja kuna Välisministeerium tegi ettepaneku minna üle viisarežiimile alates 19. jaanuarist, siis me seda kindlasti toetame. Ma ei ole näinud ühtegi Välisministeeriumi teist seisukohta. See on asja üks pool.
Põhjendus oli selle kohta järgmine. Meil on Euroopa Liidus ka selliseid maid, kes sooviksid näha viisavabadust Venemaaga. Eesti riik Välisministeeriumi toel on seda kogu aeg eitanud jäigalt positsioonilt. Me oleme selles suhtes väga konservatiivsed, erinevalt mõnedest teistest Euroopa-partneritest. Sellel istungil sai antud kahele ministrile, rahandusministrile ja regionaalministrile, ülesanne teha analüüs ja tulla aprillis valitsuskabinetti, et ka mingeid muid alternatiivseid võimalusi ette näha, sealhulgas võib-olla kasutusele võtta need load, kui see võimalik on. Nad tulid oktoobris, täpsemalt 30. oktoobril. Ju siis tööd oli nii palju, et nad enne ei jõudnud ja siis oli juba ajafaktor läinud. Ehk 19. jaanuaril 2009 rakendub viisarežiim nii Eestis kui Lätis ja hakkab toimima meil vähemalt samamoodi kui Soomes.
Palun, kolleeg Inara Luigas, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Lugupeetud minister! Kahjuks oleme me saanud lugeda teistpidi arusaamisega protokolle, kus on väidetud just, et teie olete kogu selle muudatuse vastu. Ja pole ju saladus, et kehtib kaks head seadusakti, üks on Euroopa Ühenduse ja Vene Föderatsiooni vaheline leping ning teine on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 19/31. Pidevalt on viidatud sellele, et soovitakse, et valitsus teeks kõik selleks, et rakendada seda määrust. See ei ole mitte ainult setode küsimus, vaid see on kümnete tuhandete inimeste probleem piirialal. Minu küsimus on järgmine. Praegu te küll põhjendate, et te pole süüdi, aga te ju väidate paljudes protokollides, et te olete selle vastu, viidates sisejulgeolekule, rahalistele aspektidele jne. Miks te olete meie piirkondade arengu vastu?
Vastan veel kord teie küsimusele. Teie olete valesti aru saanud. Välispoliitikaga tegeleb meil Välisministeerium. See puudutab meil tõesti tuhandeid inimesi ehk kui me rakendaksime seda Euroopa direktiivi, siis oleks 50 kilomeetri ulatuses Eesti poolt 4000 asemel 130 000 inimest ja Venemaa poolt 90 000 inimest. Nii et 4000 asemel on 220 000. Siseministeeriumi ülesanne on tagada piiri turvalisus. Seda saab rakendada erinevatel viisidel. Kui on rohkem piiriületajaid, tuleb ka Siseministeeriumil ja tema piirivalvel rohkem tööd, mis nõuab täiendavaid vahendeid. Sellepärast on valitsuskabinet seda arutanud ja heaks kiitnud, et me lähtume Soome kogemusest. Soome riik ei ole läinud üle selle määruse rakendamisele ega võtnud kasutusele seda n-ö lihtsustatud piiriületuskorda. Küll aga on seal viisa väljaandmine tunduvalt lihtsam kui meil praegu. Ja selles suhtes said Siseministeerium ja Välisministeerium 30. oktoobril ülesande teha ettepanekud seadusmuudatusteks, et meie viisarežiim muutuks samasuguseks, nagu on Soomes. Need on meil valmis, me oleme valmis need esitama ja neid on võimalik jõustada selle aasta jooksul.
Palun, kolleeg Inara Luigas, teine täpsustav küsimus!
Austatud siseminister! Mulle millegipärast teeb nalja see, et te ütlete, et me peame siis suurendama ülesandeid piirivalves ja ajakirjanduses on toodud ka arvud, et me peame suurendama piirivalvajate arvu. Minu arust on see täiesti teretulnud, et Eesti kodanikud saavad tööd piiri valvamisel. Te mainite pidevalt, et me vaatame, kuidas toimitakse Lätis, me vaatame, kuidas toimitakse Soomes, me justkui vaatame ära kõik teised aspektid, siis teeme järeldused ja toimime edasi. Miks te ei võiks käsikäes nende asjadega edasi liikuda?
Lõpetuseks tahan öelda, et tegelikult on olukord piiriäärsel alal ikkagi küllaltki halb, tõsine ja ohtlik, sest kui praegust majandust vaadata, siis meil ei ole ees mitte ainult majandusraskused ja finantsraskused, vaid valitsus sepistab oma tegevusetusega ka teatud sotsiaalset konflikti piiri ääres. Kas te jagate minuga seisukohta, et olukord on tõepoolest väga halb?
Ma veel kord kordan teile, et välispoliitiliste küsimustega tegeleb Välisministeerium. Euroopa Liidus on olemas erinevad lähenemisnurgad. On ka öeldud, et meil võiks tulla viisavabadus Venemaaga teatud tingimustel. Eesti on selles suhtes väga konservatiivsel seisukohal. Me oleme alati rääkinud ja ka Siseministeerium on öelnud, et meie arvates on parem kasutada läbiproovitud teed, mida teevad soomlased. Selleks oleme me valmis. Me oleme valmis ära muutma viisakutse või seda väga oluliselt vähendama, mistõttu viisaga piiriületus läheb tunduvalt lihtsamaks. Meil ei ole siin mingit küsimust. Täpselt nii nagu on Soomes. Mis puudutab Lätit – vaatame, kuidas neil läheb. Kas Euroopa Komisjon kinnitab nendel selle leppe, millised tingimused seal seatakse. Ja kui te ütlete ja seda toetate ning parlamendis leiab toetust, et 1500 asemel on võimalik võtta tööle 3500 piirivalvurit – aga need piirivalvurid tahavad ka täiendavaid vahendeid saada –, siis ärge unustage seda ka riigieelarvesse lisada.
Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Eldar Efendijev!
Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Arusaadav, et nende alusdokumentide puhul kõik küsimused ja probleemid ning inimeste arvu võib reglementeerida koos lepingus. Aga mul on selline küsimus. Milliseid ohte julgeoleku suunal teie näete? Püüdke neid konkreetsemalt selgitada?
Piiri turvalisus tähendab Euroopa Liidu ja Schengeni mõttes, et ei oleks illegaalset migratsiooni, illegaalset piiriületust, salakaubavedamist ja kõiki selliseid aspekte, mis on seotud piiriga. Kui piiriületuste arv suureneb 4000-lt 220 000-le, siis see risk oluliselt suureneb ehk inimeste arv, kes need load siis saavad vastavalt sellele lepingule, suureneb oluliselt. See tähendab seda, et peab olema rohkem inimesi, kes piiri valvamisega tegelevad.
Ja nüüd viimane ja väga lühike kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Ain Seppik.
Mul on lühike küsimus. Öelge, härra siseminister, kas selline tuhandeid inimesi eirav poliitika on valitsuse poliitika, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poliitika või teie isiklik seisukoht.
Igal riigil on oma poliitika. Ma ei ütleks, et viisarežiim Venemaaga (või kui viisavabadust Venemaaga ei viida sisse) oleks inimeste vaba liikumist eirav poliitika. Iga riik teeb selles valdkonnas oma lähenemisnurgad, oma poliitika. Eesti riik on otsustanud olla Euroopa Liidus, Schengenis. Kui tulevad võimule teatud muud poliitilised jõud, kes otsustavad näiteks meid Schengenist välja viia ja ühendada meid viisavabadusega Venemaaga või koos mõnede teiste Euroopa riikidega minna Venemaaga viisavabaduse suunas – see on uus võimalus. Aga minu isiklik seisukoht, meie erakonna seisukoht ja koalitsiooni seisukoht on, et me oleme Schengenis ja seal peab olema vaba liikumine ning sellega seoses peab olema tagatud ka turvaline ja kindel piirirežiim Euroopa Liidu välispiiril, sealhulgas Venemaaga.
Suur tänu, härra minister, vastamise eest! Lugupeetud kolleegid! Infotunni aeg on läbi. Suur tänu kolleegidele küsimuste esitamise eest ja valitsusliikmetele vastamise eest! Infotund on lõppenud.
