Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu üheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Kas lugupeetud kolleegid soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Palun, kolleeg Tarmo Mänd!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Rahanduskomisjoni nimel annan üle Riigikogu otsuse eelnõu audiitori nimetamiseks Riigikontrolli 2008. aasta tegevuse kontrollimiseks. Vastavalt Riigikontrolli seaduse §-le 5 kinnitab audiitori Riigikogu rahanduskomisjoni ettepanekul. Tänan!

Aitäh! Juhatuse nimel olen võtnud vastu ühe eelnõu ja kui see vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus selle menetlusse võtmise.
Head kolleegid! Nüüd järgmised teated.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 13. novembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega muudetakse direktiivi 1994/19/EMÜ hoiuste tagamise skeemide kohta seoses hoiuste tagamise ulatuse ja hüvitamise tähtajaga, eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg oli täna kell 12.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 13. novembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega muudetakse direktiive seoses keskasutustega seotud pankade teatavate omavahendite kirjete, suurte riskide kontsentreerumise, järelevalvesüsteemide ja kriisijuhtimisega, eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg oli täna kell 12.
Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjoni: Vabariigi Valitsuse s.a 13. novembril esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu 23. novembri 2005. a otsuse "Eesti kaitseväe üksuse kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Bosnias ja Hertsegoviinas" muutmine" eelnõu, juhtivkomisjon on riigikaitsekomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 13. novembril esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu 21. juuni 1999. a otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Kosovos" muutmine" eelnõu, juhtivkomisjon on riigikaitsekomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 13. novembril algatatud kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 13. novembril algatatud ehitusseaduse muutmise seadus eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 13. novembril algatatud mahepõllumajanduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on maaelukomisjon.
Palun tähelepanu! Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud 2009. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 346 kohta muudatusettepanekute esitamise uueks tähtajaks s.a 27. novembri kell 18.
Algatajad võtsid s.a 13. novembril menetlusest tagasi seaduseelnõu 303, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni s.a 19. juunil algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu.
Kolmapäeval, s.a 19. novembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, justiitsminister Rein Lang, siseminister Jüri Pihl.
Riigikogu liige Jaanus Rahumägi palub teatada, et kõik, kes on huvitatud Riigikogu väikelaevade ja väikesadamate ühenduse moodustamisest, jääksid täna pärast täiskogu istungit Riigikogu istungite saali.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18.
Lugupeetud kolleegid! Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Ja üks märkus: väliskomisjon teeb ettepaneku jätta selle nädala kolmapäevasest päevakorrast välja seaduseelnõu 362 esimene lugemine. See on kolmapäeva viimane päevakorrapunkt. Selle märkusega panen selle nädala päevakorra hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 74 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei olnud keegi. Nädala päevakord on kinnitatud.

Läheme nüüd arupärimistele vastamise juurde. Riigikogu liikmete Vladimir Velmani, Olga Sõtniku, Nelli Privalova, Kalev Kallo, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Inara Luigase, Tiit Kuusmiku, Heimar Lengi, Marika Tuusi, Lauri Laasi ja Valeri Korbi 8. oktoobril s.a esitatud arupärimine tegevuse kohta Gruusias. Ma palun kõnepulti kolleeg Vladimir Velmani!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu, härra peaminister! Esitasime koos kolleegidega arupärimise tegevuse kohta Gruusias, kus muu hulgas on kirjas: "On teada, et Mart Laar ja paljud Eesti endised ja praegused riigiametnikud tegutsevad nõustajatena Gruusias, sealjuures Mart Laari on Eesti pressis nimetatud president Saakašvili poliitiliseks nõunikuks". Eesti üldsusel puudub laiem informatsioon, kui palju Eesti endisi ja töötavaid riigiametnikke töötab konsultantidena Gruusias ja missugune on nende mandaat, kas nad esindavad Eesti riiki, iseennast või mingit muud riiki või organisatsiooni ja kuidas või kelle poolt tasutakse nende reisi- ja töötamiskulud. Seoses sellega esitame neli küsimust.
Kellena tegutseb Mart Laar Gruusias, mis on tema mandaat, kes tasustab töö- ja sõidukulud? Kas Mart Laaril on alatine esindaja Gruusias, kes see on ja kes tema kulud katab, või kasutavad Mart Laar ja tema esindajad ja abid Eesti Gruusia saatkonna teenuseid?
Kas on teada, kui palju Eesti riigiametnikke ja spetsialiste tegutseb veel konsultantidena Gruusias? Eesti Ekspressi 4. augusti s.a. andmetel on Eesti sõjaköögi koosseisus Kross, Kont, Heinsalu, Raidma, Matsulevitš. Mis on nende töökohustused ja kes maksab nende kulud?
Mis nõu andis Mart Laar poliitilise nõunikuna president Saakašvilile? Kas see oli soovitus sõjalise operatsiooni alustamiseks, kuna "muud ei jää üle"?
Ja viimane küsimus: kas need nõuanded ja Mart Laari tegevus on mingil viisil kooskõlas Eesti Välisministeeriumiga ning kuidas seda Välisministeeriumi poolt koordineeritakse? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Vladimir Velman! Palun nüüd, lugupeetud peaminister, kõnepulti!

Austatud eesistuja! Hea Riigikogu ja head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kellena tegutseb Mart Laar Gruusias, mis on tema mandaat, kes tasustab töö- ja sõidukulud? Kas Mart Laaril on alatine esindaja Gruusias, kes see on ja kes tema kulud katab või kasutavad Mart Laar ja tema esindajad ja abid Eesti Gruusia saatkonna teenuseid?" Vastavalt minule teada olevale informatsioonile on Riigikogu liige Mart Laar Gruusia presidendi nõunik majandusreformide alal ning tema töö-, sõidu- ja elamiskulud tasub Gruusia presidendi kantselei. Projekti alguses oli Mart Laari tegevus finantseeritud osaliselt ka ÜRO Arenguprogrammi kaudu, kuid minu teada ei ole Mart Laaril alalist esindajat Gruusias. Täpsema informatsiooni saamiseks soovitan pöörduda otse Mart Laari enda poole, sest ei mina ega Välisministeerium ei ole seotud tema tegevusega Gruusias. Üleüldse on mulle kaunis raskelt arusaadav, miks te ei esita oma küsimusi otse Mart Laarile. Võib-olla peaks Riigikogu tööd selliselt ümber korraldama, et ka Riigikogu liikmetel oleks mingisugune ametlik formaat omavahel suhtlemiseks. Minu meelest oleks õige lihtne kõik need küsimused otse Mart Laarile esitada ja ma olen päris veendunud selles, et Mart Laari käest saaksite ka kõige ammendavamad vastused oma küsimustele.
Aga tagasi suursaatkonna juurde. Suursaatkond Tbilisis toetab vajaduse korral iga Eesti Vabariigi kodanikku.
Teine küsimus: "Kas on teada, kui palju Eesti riigiametnikke ja spetsialiste tegutseb veel konsultantidena Gruusias? Eesti Ekspressi 4. augusti 2008 andmetel on Eesti sõjaköök koosseisus Kross, Kont, Heinsalu, Raidma, Matsulevitš. Mis on nende töökohustused ja kes maksab nende kulud?" Välisministeerium palub kõigil Eesti riigi ametnikel, kes on antud riigis lähetuses, võtta ühendust Eesti esindusega, vähemalt teavitada viibimisest riigis. Kuna Gruusia on üks Eesti arengukoostöö neljast sihtriigist Afganistani, Moldova ja Ukraina kõrval, siis viibib Gruusias erinevate projektide raames küllalt palju Eesti eksperte, nende hulgas ametnikke, ülikoolide õppejõude, ettevõtete töötajaid, mittetulundusühingute liikmeid jt. 2008. aastal on kuni 1. novembrini Välisministeeriumile teadaolevalt Gruusias nõustamas ja koolitamas käinud 29 Eesti eksperti järgmiste arengukoostöö projektide raames.
Eesti Rahvusringhääling. Gruusia avalik-õigusliku televisiooni ja raadiokompanii reformi nõustamine – üks ekspert. See projekt on praeguseks lõppenud. Invent Baltics. Eesti innovatsiooni tugistruktuuride loomise ja tehnoloogiasiirde toimimise kogemuse tutvustamine Gruusia ametnikele, arendus- ja teadusasutuste ja ettevõtete esindajatele – neli eksperti. Piirivalveamet. Gruusia Vabariigi Siseministeeriumi võimekuse tõstmine, tõkestamaks varastatud sõidukite salakaubandust Kaukaasia regioonis. Eestist on seal osalenud kolm eksperti. Eesti Avatud Ühiskonna Instituut. Gruusia riigi haldussuutlikkuse tõstmine perevägivalla tõkestamisel ja ohvrite abistamisel. Eestist osalenud neli eksperti. Riigikantselei. Gruusia avaliku teenistuse suutlikkuse tõstmine personalipoliitika kujundamisel – kolm eksperti. Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskus. Eesti reformikogemuse suunamine Gruusiale majanduse arenguks ja strateegia koostamine – seitse eksperti. E-riigi Akadeemia. Hirvehüppe programmi toetamine aastatel 2007–2008. Eestist on osalenud kuus eksperti. Sisekaitseakadeemia. Toetus vanglasüsteemi reformimisele Gruusias – üks ekspert ja see projekt on praeguseks lõppenud.
Lisaks 2008. aastal kestnud või veel kestvatele arengukoostöö projektidele, mille raames visiite Gruusiasse ei ole veel toimunud või ei saagi toimuma, kuna üritused leiavad aset Eestis, on Välisministeeriumil veel andmeid järgmiste koostööprojektide kohta.
Sisekaitseakadeemia. Gruusia politseikoolituse arendamine. Tallinna Ülikool. Gruusia sotsiaalvaldkonna avaliku teenistuse ja mittetulundusühingute institutsioonide spetsialistide pädevuskoolitus. Eesti Diplomaatide Kool. Eesti Euroopa Liidu ja NATO integratsioonikogemuse tutvustamine Ukraina, Moldova, Gruusia, Armeenia noortele diplomaatidele, riigiametnikele ja õppejõududele (lühikoolitus ja Euroopa naabruspoliitika alane konverents). Eesti Diplomaatide Kool. Õppestipendiumid Moldova ja Gruusia noortele diplomaatidele ja riigiametnikele. See projekt kestab 2008/2009. ja 2009/2010. õppeaastal. Tartu Kutsehariduskeskus. Gruusia kutsehariduse toetamine, kaasaegne kutseõpe ja koolijuhtimine. Tartu Ülikooli Euroopa Kolledž. Gruusia, Moldova ja Ukraina ülikoolide kaasamine siirdeuuringute võrgustikku.
Täiendavalt on Eesti seoses augustikuus puhkenud sõjalise konflikti tagajärgede likvideerimisega panustanud järgmiselt. Kriisinõustajate missioon UNICEF-i Tbilisi esinduse juures – 4 eksperti, sellest 3 eksperti  augustis-septembris, üks pikaajaline ekspert augustist detsembrini. Demineerijate missioon Gruusias – kolm nädalat septembris, 5 eksperti. Eesti riigiametnikud töötavad Gruusias samuti Euroopa Liidu ja OSCE rahvusvaheliste missioonide raames, kokku 6 eksperti. Euroopa Liidu vaatlusmissioon Gruusias – 3 eksperti. OSCE sõjaline vaatlusmissioon – 1 ekspert ja Euroopa Liidu eriesindaja missioon – 2 eksperti. Nende isikute, kes tegutsevad või töötavad Gruusias omaalgatuslikult, tegevust ja tasustamist ei oska mina kommenteerida.
Kolmas küsimus: "Mis nõu andis Mart Laar poliitilise nõunikuna president Saakašvilile, kas see oli soovitus sõjalise operatsiooni alustamiseks, kuna "muud ei jää üle"?" Mulle ei ole teada, millist nõu konkreetselt Mart Laar annab või andis Gruusia võimudele. Sellele küsimusele tuleb vastust küsida Mart Laarilt.
Neljas küsimus: "Kas need nõuanded ja Mart Laari tegevus on mingil viisil kooskõlas Eesti Välisministeeriumiga ning kuidas seda Välisministeeriumi poolt koordineeritakse?" Välisministeerium ei kooskõlasta ega koordineeri Mart Laari tegevust Gruusias. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Ma pean tunnistama, et eks iga arupärimine ajas vananeb ja see on ka tükk aega tiirelnud. Aga minu küsimus on järgmine. Praeguseks on olukord kahtlemata veidi muutunud ja te olete, pean teid tunnustama, hiiglasliku tööga hakkama saanud, sest ilmselt ka Mart Laar koalitsiooni ühe juhtpoliitikuna on oma seisukohta muutnud, kuna Eesti seisukoht on ju praegu selline, et tuleks Venemaaga läbirääkimisi taasalustada. Te olete isegi öelnud, et parem ikka läbi rääkida. Kas te võiksite öelda, kas see on nii ja kuidas te selle saavutasite, et Gruusia presidendi nõunik nõustus Eesti Vabariigi sellise seisukohaga?

Mis läbirääkimistest käib jutt, kui tohiks küsida?

Palun täpsustage, kolleeg Ain Seppik!

Jutt käib sellest, mis katkes seoses Gruusia intsidendiga Euroopa Liidu ja Venemaa vahel.

Jutt saab ilmselt käia nn PC-kõnelustest ehk partnerlus- ja koostöökõnelustest. Nende läbirääkimiste jätkamiseks ei vaja eesistuja mitte mingisugust poliitilist mandaati liikmesriikidelt. See mandaat on tal olemas juba sellest ajast, kui need läbirääkimised algasid. Nii et mingit täiendavat mandaati pole keegi andnud ja seda pole ka küsitud.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Me oleme seda küsimust – Gruusiat – siin varem ka juba saalis arutanud. Ma mäletan eelmise suve lõpul, pärast 8. augustit oli meie Eesti seisukoht selline, et Venemaa alustas sõda Gruusiaga. Nüüd me loeme juba isegi siin Eesti ajakirjandusest nädalavahetusel, et siiski Gruusia ründas esimesena Osseetiat. Milline on praegu Eesti valitsuse seisukoht selles küsimuses?

Julgen teile meelde tuletada, et kõigi tsiviliseeritud rahvaste ja riikide jaoks on territoriaalse terviklikkuse printsiip püha ja puutumatu ja Osseetia ongi Gruusia.

Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Ma tahaksin kõigepealt eelkõnelejaid natuke korrigeerida. Tähendab siin nimetati seda intsidendiks ja ei tea milleks. Ma arvan, et augustisündmuste all mõeldakse Venemaa sõjalist agressiooni sõltumatu Gruusia vastu. Nii et rääkigem asjadest nii, nagu nad on. Aga mul oli niisugune põnevam küsimus, nagu rohkem salaluure kandi pealt. Öelge palun, kas see järelepärimine on kuidagi seotud sellega, et informatsiooni voog, mis liikus Herman Simmi kaudu, on katkenud ja nüüd tuleb hakata Riigikogus seda asja uurima, sest Simmi ei ole enam? (Naer.)

Ma siiski usun, et see hüpotees ei pea paika. Aga mine tea!

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Härra peaminister! Minule jäi arusaamatuks, miks te pahandasite siin Riigikogu liikmetega, kes aru pärivad, et nad võiksid Laari käest seda asja küsida. Riigikogu liikmed saavad informatsiooni mitmelt poolt. Näiteks lugesime ajalehest, Äripäevast, et Mart Laar toob sealt veini jne, aga me tahtsime ametlikku, peaministri seisukohta. Ma arvan, et selles midagi halba ei olnud, või kuidas?

Ei, mis ta siin halba on, kui te küsite peaministri käest. Aga kui te tahate veini küsida, siis oleks mõistlikum seda küsida selle inimese käest, kellel seda veini on. Ja ehk siis oleks võinud Mart Laari käest otse veini küsida, mitte peaministri käest.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Minu küsimus on täpselt samal teemal, millest on arupärimine, kuid pisut teises võtmes. Kas teie hinnangul on Eesti teinud kõik endast sõltuva, et toetada Venemaa agressiooni ohvriks langenud Gruusiat?

Alati saab teha rohkem ja enesega rahulolu ei ole kindlasti kõige parem kaaslane.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud peaminister! Meie küsimus sai küll augustis esitatud, aga teie vastus on kusagile samale tasemele jäänud ehk praeguseks on paljud seisukohad ikkagi muutunud. Lääne luureteenistused ei ole siiski suutnud tõestada, et Gruusia alustas rünnakut seetõttu, et Vene invasioon seal juba käis. Ja on ikkagi öeldud, et Tshinvalit rünnati täiesti valimatute vahenditega ja on ka seda öeldud, et Gruusia poolt on tegemist sõjakuriteoga. Ja kui me algul arvasime, et see on Ameerika ja Venemaa vaheline sõda, siis Ameerika on seisukohti muutnud, Hillary Clinton käis Senatis need seisukohad välja. Kaua siis Eesti niimoodi jäägitult vaid ühte poolt toetab?

Teie retoorika sarnaneb kahtlaselt palju Kremli retoorikaga. Konflikt on eskaleerunud juba pikemat aega ja see konflikt ei pärine mitte augustist ega sellele eelnenud mõnest kuust, vaid see konflikt on küpsenud selles piirkonnas aastaid. Gruusia on taotlenud erapooletut, sõltumatut rahvusvahelist uurimist selleks, et selgitada ühemõtteliselt välja, kuidas see konflikt eskaleerus? Minu jaoks ei ole oluline niivõrd see, kes laskis esimese lasu, kes vastas teise lasuga, kes laskis 37. lasu ja kes 659. lasu. Oluline on see, et Venemaa on tunginud kallale suveräänsele naaberriigile. Ja see fakt paraku märgistab seda, et küllalt rahumeelne külma sõja järgne periood on lõppenud.

Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus tuleneb otseselt teie eelnevatest vastustest ja nimelt te rääkisite väga ilusasti, et Osseetia kuulub Gruusiale ja ei ole nagu õige ühelt riigilt tükke küljest ära võtta. Siis ma küsingi, et kuivõrd palju erineb Serbia riik Gruusia riigist. Kuna mina olen Eesti patrioot, siis mina toetaksin ka kõikide riikide terviklikkust ja sõltumatust. Minu mäletamist mööda oli Eesti esimeste riikide seas, kes tunnustasid Kosovo iseseisvumist. Mis vahe sellel on või kas Eesti riik suudaks ühesugust poliitikat ajada?

Aitäh! Mina muidugi eeldan, et poliitikas kogenud inimesed oskavad väga selgelt näha vahet Kosovo ja Abhaasia – Lõuna-Osseetia juhtumite puhul. Mina häbeneksin praegu õlgade kehitamist. Kosovo puhul on toimunud väga pikad rahvusvahelised läbirääkimised. On otsitud lahendusi rahvusvahelisel tasemel ja Kosovo puhul ei ole üks riik teisele sõjalist jõudu kasutades kallale tunginud, vaid rahvas on oma enesemääramise õiguse ise teostanud. Lõuna-Osseetia ja Gruusia puhul paraku midagi sellist väita ei saa. Ei ole tagatud nende inimeste tagasipääs oma kodudesse, kes on viimase 10–15 aasta jooksul olnud sunnitud oma kodudest lahkuma. Loomulikult ei saa kõneldagi nende inimeste hääleõigusest siis, kui küsimuse all on riigi, regiooni arengu jaoks olulised küsimused. Nii et erinevused on väga suured ja minu meelest on raske neid erinevusi mitte märgata.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Ma tsiteerin Riigikogu liikme staatuse seadust: "Riigikogu liikme põhitöökoht on Riigikogu. Riigikogu liige ei tohi oma volituste ajal olla ametikohal ega täita ülesandeid, mis on vastuolus võimude lahususe põhimõttega või võivad muul viisil põhjustada Riigikogu liikme tegevuses huvide konflikti". Kas teie arvates härra Laari tegevus teise riigi presidendi nõunikuna ei põhjusta huvide konflikti?

Ma olen selles küll päris veendunud, et huvide konflikti ei eksisteeri, ehkki kõige otsesemalt oskab sellele küsimusele vastata Mart Laar, kes teab täpselt, missugune on tema suhete iseloom Gruusias ja Gruusia presidendiga. Aga kui ka teistel Riigikogu liikmetel on head nõu, mida teistega jagada, siis patt oleks seda head nõu ainult endale hoida.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Austatud peaminister! Arvestades teie ülevoolavat tarkust ja soovi õpetussõnu jagada just eriti opositsioonile, küsin ma, kas te olete juba enda jaoks välja valinud riigi, mida pärast peaministri karjääri lõppu nõustama hakata.

Aitäh! Minu tarkust läheb Eesti Vabariigis vaja. (Naer.)

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Andres Herkel!

Proua juhataja! Austatud arupärijad! Mina ei ole Mart Laar. Aga ma ei saa aru, miks väliskomisjoni liige Vladimir Velman ei ole neid küsimusi tõesti esitanud väliskomisjonis. Ma tuletan Eesti-Georgia parlamendirühma esimehena meelde, et jah, Georgia on meie arenguabi sihtriik olnud väga pikka aega. Me üldiselt peaksime väga hästi kursis olema sellega, mis seal toimub, ja ka Eesti parlament on nendes projektides osalenud, vahendades oma kogemust, oma nõu parlamendi kui institutsiooni ülesehitamisel.
Aga ma pean ütlema, et see arupärimine kujutab kohati endast üpris õelat insinuatsiooni ja te lisasite seda üksjagu juurde veel oma küsimustega, ütleme, alates mõiste "sõjaköök" kasutamisest, mida te siin ekspluateerite. Nende inimeste tegevus, kes on viimastel aastatel tõesti teinud seda tööd, et nõustada ühte iseseisvat riiki, mis tahab väljuda Venemaa geopoliitilisest mõjusfäärist, on olnud rajatud väärtuspõhisele poliitikale. Mulle tundub, et need küsimused, mida te täna siin püüate püstitada, ei ole sugugi mitte sellisele poliitikale põhistatud, vaid pigem otsivad mingit kahjurõõmu sellest, mis on Georgiaga toimunud. Ja mis on toimunud? Toimunud on see, et seal sooritati ühemõtteliselt Venemaa sõjaline agressioon iseseisva riigi vastu.
Jah, me kõik oleme kursis nende välispoliitiliste sündmustega, mis viimasel ajal on toimunud. Oleme kursis sellega, et Vene Föderatsioon ei ole täitnud Euroopa Liidu esitatud rahuplaani tingimusi, sellest hoolimata on mindud partnerluskõnelustele jne. Ja teatud mundriau säilitamise korras on alanud ka niisugune uus mainekampaania, mis püüab selle konflikti tekkimisel Georgia omavastutusele rohkem rõhuda. Kindlasti see omavastutus oli ka olemas ja me ei ole seda üldse mitte eitanud. Mis aga puudutab Eesti nõustajate tegevust, siis paluks seda nende sündmustega mitte seostada. Mart Laar on olnud majandusnõunik ja sellest tulenevalt see, millega on tegeldud, on olnud majanduse liberaliseerimine, omandi kaitse, maksude alandamine, korruptsiooni vähendamine ja nii edasi. Paluks tõesti tutvuda nende arvukate rahvusvaheliste hinnangutega, mis kas või alates Rooside revolutsioonist või sealt edasi, 2005, 2006, 2007 on Georgia näitajaid nendes valdkondades mõõtnud, ja te jõuate veendumusele, et see oli edukas areng ja järelikult ka edukas nõustamine. Nii et nendel, kes Georgiale nõu on andnud, ei ole siin mitte midagi häbeneda. Küll aga arvan ma, et selle arupärimise niisugusel kujul esitajatel võiks olla põhjust häbeneda. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andres Herkel! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Tiit Kuusmiku, Evelyn Sepa, Eldar Efendijevi, Nelli Privalova, Valeri Korbi, Toomas Vareki, Vladimir Velmani, Toivo Tootseni, Kalle Laaneti ja Ain Seppiku 9. oktoobril esitatud arupärimine arhiivide sulgemise kohta. Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Härra peaminister! 9. oktoobril s.a esitasid kümme Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liiget järelepärimise härra peaministrile. Küsimus puudutab juurdepääsu avalikele arhiividele. Aluseks oli 11. septembril 2008 nädalalehes Eesti Ekspress ilmunud artikkel "Ansipi paljastamisele järgnes arhiivi varakambrite sulgemine". Artikkel viitas asjaolule, et pärast peaministri mineviku kohta ilmunud artiklit oktoobris 2007 oli parteiarhiivi lugemissaali liberaalsel laenutuspoliitikal kriips peal. Enam ei saanud tutvuda ei elavate ega vähem kui 30 aastat tagasi surnud inimeste paberitega. Eeldati, et juurdepääsupiirangute seadmine toimingutele on hakanud takistama ajaloo uurimist ning tegemist võib olla eeltsensuuriga. Esitatud on kuus küsimust. Kuna härra peaminister ka ise loeb küsimused ette, siis ma tänan teda juba ette ega hakka aja kokkuhoiu mõttes küsimusi üle kordama. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Tiit Kuusmik! Palun, härra peaminister, nüüd kõnepulti küsimuste ettelugemiseks ja vastamiseks!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu ja head arupärijad! Vastan teie esitatud küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas pooldate arhiividele juurdepääsupiirangute seadmist ja mis ulatuses?" Ma pooldan juurdepääsupiirangute seadmist ulatuses, mis vastab seda valdkonda reguleerivale Euroopa Liidu isikuandmete kaitse direktiivile, Eesti seadustele ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikide praktikale.
Teine küsimus: "Kas antud otsus juurdepääsupiirangute seadmise kohta on seotud Teiega isiklikult?" Ei ole.
Kolmas küsimus: "Millistel põhjustel artiklis nimetatud arhiiv suleti?" Ühtegi arhiivi, arhiiviasutust ega arhiivifondi suletud ei ole. Küll on alates 2008. aasta algusest muudetud juurdepääsu isikuandmeid sisaldavatele arhivaalidele. Enne käesolevat aastat oli andmesubjekti nõusolek vajalik arhivaalide puhul, mis sisaldasid delikaatseid isikuandmeid. Uue isikuandmete kaitse seadusega muudeti arhiiviseadust ja nõusolekut hakati nõudma kõigi isikuandmete puhul. Muudatusega viidi arhiiviseadus kooskõlla Euroopa Liidu isikuandmete kaitse direktiiviga. Nimetatud direktiivi kohaselt on üldreeglina andmesubjekti nõusolek vajalik kõikide isikuandmete töötlemiseks. Arhiiviseadus näeb ette ka erandeid, millal andmesubjekti nõusolekut vaja ei ole. Need erandid olete loetlenud ka oma arupärimises. Erandite hulka kuuluvad arhivaalid, mis on loodud avalikke ülesandeid täites, eeldusel, et need ei sisalda delikaatseid isikuandmeid või arhivaalile ei ole kehtestatud muid seadusest tulenevaid juurdepääsupiiranguid. Ka ei ole vaja nõusolekut küsida, kui andmeid kogutakse riikliku statistika või teadusuuringu vajaduseks. Niisiis, ajaloo uurimisele takistusi seatud ei ole. Nimetatud seaduse algatas valitsus 8. novembril 2006. aastal, seadus võeti vastu 15. veebruaril 2007. aastal ja jõustus 1. jaanuaril 2008. Arupärimises osundatud artikkel ilmus 2007. aasta oktoobris, seega ajal, mil seadus oli juba vastu võetud, kuid veel mitte jõustunud. Seaduse algatanud valitsuse koosseisu kuulus, muide, ka lugupeetud arupärija Kalle Laanet, kes siseministrina vastutas tol ajal andmekaitse valdkonna eest.
Ja jälle kord pean ma väljendama imestust selle üle, kuidas Riigikogu liikmed ka oma fraktsiooni sees ei suuda küsimusi üksteisele esitada, vaid peavad küsimusi oma fraktsioonikaaslaste tegevuse kohta esitama peaministri vahendusel. Ma eeldan, et toonane siseminister Kalle Laanet pidi midagigi teadma sellest eelnõust, mille ta valitsusse tõi. Tol ajal minu mäletamist mööda viitas Kalle Laanet väga õigesti Schengeni viisaruumi laienemisest tingitud nõuetele, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjoni aktidele, mis nõuavad inimese privaatsfääri kaitset enamal määral, kui enne 1. jaanuari 2008 oli Eesti seadustega sätestatud. Ma usun, et märksa parem küsimustele vastaja oleks ka Keskerakonna fraktsiooni liige arhiivindusprofessor Aadu Must, kes mitte ainult ei valda teemat võib-olla kõige paremini Eestis, vaid õpetab teemasse puutuvas ka üliõpilasi. Minu ettevalmistus teie küsimustele vastamiseks seega, kas või vähemalt siin saalis, ei ole sugugi kõige parem. Ma olen kunagi ülikoolis teaduse metodoloogia kursuse raames õppinud ka tööd allikatega ning seal õpetati ka pisut arhiivindust ja allikate usaldusväärsuse hindamist ning peale selle olen läbi lugenud ühe raamatu, mis on kättesaadav ka teile. See on "Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Euroopas ja Venemaal", autorite kollektiivi, kuhu kuuluvad Birgit Kibal, Priit Pirsko, Tõnu Tannberg ja Jaak Valge, välja antud väga hea ja huvitav raamat ka nendele inimestele, kes oma igapäevategevuses arhiivindusest väga kaugele jäävad. Aga kui seadusandja peaministri käest pärib, siis peaminister loomulikult vastab, ehkki ta ei ole nendes küsimustes parim vastaja.
Neljas küsimus: "Kas selline otsus on sobilik ühele Euroopa Liidu liikmesriigile, kes rõhutab pidevalt avatust ja läbipaistvust?" Jah, selline otsus sobib Euroopa liikmesriigile, sest isikuandmete kaitsmise nõue tuleneb Euroopa Liidu isikuandmete kaitse direktiivist. Isikuandmetele juurdepääsu võimaldamisel lähtutakse euroopalikust põhimõttest, mille kohaselt üldjuhul isik ise määrab oma andmete kasutamist nõusoleku andmise kaudu. Täiesti kohatu on sildistada seda euroopalikku printsiipi eeltsensuuriks.
Viies küsimus: "Milline on juurdepääsupiirangute osas teiste riikide praktika? Kas Eestis on piiranguid rohkem?" Juurdepääsupiirangud isikuandmete kaitseks on Euroopa riikides üldlevinud. Erinev on piirangute kestus. See jääb ajavahemikku 10–50 aastat isiku surmast, 90–150 aastat isiku sünnist või 50–100 aastat dokumendi loomisest. Näiteks: Austria, 10 aastat surmast või 110 aastat sünnist; Leedu: 30 aastat isiku surmast, 100 aastat sünnist või 70 aastat dokumendi tekkest; Luksemburg: 50 aastat isiku surmast, meditsiinidokumentide puhul 150 aastat isiku surmast; Poola: 100 aastat isiku sünnist; Prantsusmaa: 120 aastat (meditsiinidokumendid sealjuures 150 aastat) isiku sünnist; Rootsi: 70 aastat dokumendi loomisest; Saksamaa: 30 aastat isiku surmast, 110 aastat sünnist või 60 aastat dokumendi loomisest; Sloveenia: 10 aastat isiku surmast või 75 aastat dokumendi tekkest; Soome: 50 aastat isiku surmast või 100 aastat dokumendi loomisest; Taani: 75 aastat dokumendi loomisest; Ungari: 30 aastat isiku surmast või 60 aastat dokumendi loomisest; Eesti: 30 aastat isiku surmast, 110 aastat sünnist või 75 aastat dokumendi loomisest. Lisaks isikuandmetele kehtestatud juurdepääsupiirangutele kehtib paljudes riikides üldine ooteaeg, mis tähendab, et arhiivides säilitatavatele dokumentidele ei võimaldata juurdepääsu enne, kui nende loomisest on möödunud teatud ajavahemik. Tavaliselt jääb see 20 ja 30 aasta vahele. Eesti kuulub nende Euroopa riikide hulka, kus üldist ooteaega kehtestatud ei ole. Seega kuulub Eesti arhivaalidele juurdepääsu osas Euroopa liberaalsemate riikide hulka.
Kuues küsimus: "Kas Teie enda toimiku oma mineviku kohta oleksite nõus täielikult avalikustama?" Jälle kord on teil olnud võimalus pöörduda arhiivindusprofessori poole, kes kinnitaks teile ühemõtteliselt, et toimikut oma mineviku kohta ei eksisteeri. On isikutoimikud ja need isikutoimikud on olnud kättesaadavad kõigile – mitte ainult ajaloolastele, vaid kõigile huvilistele ka kuni 1. jaanuarini s.a. Uue seadusega on isikutoimikutele ligipääs võimalik ainult isikuandmete subjekti nõusolekul. Ma tean seda, et minu isikutoimikute vastu on huvi tuntud. Isikutoimikus ei sisaldu andmed mitte ainult konkreetse subjekti kohta, vaid seal on ka andmeid teiste isikute kohta, millele ei peaks olema õigust sellel isikutoimiku subjektil ligipääsu lubada. Kuid ma enda puhul tean, et huvi on tuntud. Teie poolt viidatud Eesti Ekspress on kasutanud nendest toimikutest ainult minu fotot, midagi rohkemat pole ta sealt leidnud. Kogu ülejäänud informatsioon on muudest arhivaalidest pärit ja kui keegi tunneb, et ta kindlasti peab näha saama minu omakäeliselt täidetud ankeeti või näiteks mulle välismaale sõiduks antud iseloomustust, siis pöörduge minu poole. Ma usun, et küllap ma selle loagi annan, nii nagu kõik teised isikud, kellel arhiivis isikutoimikud olemas on. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Palun, Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra peaminister! Ma ainult tahaksingi veel kord teie kinnitust, et teie olete nõus subjektina, aga ka Eesti peaministrina, kelle vastu on kõrgendatud tähelepanu, andma nõusoleku teid puudutavate arhivaalide kohta, et need oleksid ajakirjandusele kättesaadavad.

Härra Tootsen! Kui teie tahate homme minna arhiivi minu isikutoimikuga tutvuma, siis paluge minu käest luba ja ma võin öelda, et te võite sinna minna.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud peaminister! Ma tänan vastuste eest! Üks küsimus, mis käis küll teie vastustest juba läbi: kas praegusel hetkel see seadus, mis võeti vastu pärast 2007. aasta oktoobrit, rahuldab meie nõudmisi ja vajadusi?

Arhiivide avalikuks muutmine on olnud pidev protsess ja see protsess on pikema ajalooga kui vaid sada aastat. Vastupidine tendents ehk teatud osas juurdepääsupiirangute seadmine ei ole nii vana protsess kui arhivaalidele ligipääsu võimaldamine laiemale ringile. Esimesed viited isikute privaatsfääri kaitsele pärinevad teadupärast Prantsuse revolutsiooni teatud aktidest ja me võimegi võib-olla inimese privaatsfääri kaitset Prantsuse revolutsioonist alates üleüldse arvestama hakata. Väga olulised inimese privaatsfääri kaitse sätted sisalduvad ka Ameerika Ühendriikide konstitutsioonis ja selle, kui mälu mind ei peta, siis 1. ja 5. paranduses, mis võeti vastu aastal 1791, räägitakse otse inimese õigusest privaatsusele ja õigusest autonoomiale. Aga muidugi, ka nii ammustel aegadel ei hakatud Ameerika Ühendriikides kõiki neid konstitutsioonilisi sätteid väga tõsiselt kohtupraktikas rakendama. Jälle kord pean pöörduma Aadu Musta poole, kelle käest te ilmselt saate märksa ammendavama vastuse, kui mina olen suuteline teile esitama. Arhiivinduses on üks verstaposti tähendusega artikkel, selle on kirjutanud Samuel D. Warren ja veel keegi, kelle nimi mulle praegu ei meenu. Artikli pealkiri on "The Right to Privacy" ja selle ilmumise ajast (aastal 1890 ilmselt) on inimese privaatsfääri hulga tõsisemalt kaitsma hakatud. Sellest ajast on ka Ameerika Ühendriikide kohtupraktikasse tulnud lahendid, mis väga selgelt austavad inimese privaatsfääri.
Arhiivinduses ilmselt võib mingisugust murdepunkti näha 1970. ja 1980. aastate juures. Kuni selle ajani oli põhitendents arhiivide avalikustamine ja sellest järgneval ajal hakati rohkem pöörama tähelepanu ka inimeste privaatsfääri kaitsele. Nõukogude Liidus mingisugust inimese privaatsust kui väärtust ei eksisteerinud ja ligipääsupiirangud arhivaalidele ei olnud kindlasti seotud inimese privaatsfääri kaitsega. Kui Nõukogude Liit lagunes ja ka teised Ida-Euroopa riigid vabanesid, siis avalikustati väga paljud arhivaalid, arhiividele ligipääs sai väga paljudele avatuks, kuid õige pea häälestuti samale lainele muu tsiviliseeritud maailmaga ja hakati ka nendes riikides, kes olid elanud totalitaarsetes režiimides, austama inimese privaatsfääri. Arhiivinduses tervikuna – niipalju kui mulle on arhiivindusest teada, aga mulle ei ole väga palju teada, mitte midagi võrreldavat professor Aadu Mustaga –, on erinevad võistlevad tendentsid, seesama avatus contra inimese privaatsfääri kaitse. Nad on erineva tasakaaluga ja see tasakaalude muutus on olnud pidev protsess. Kindlasti ei maksa meil praegu arvata seda, et nüüdseks on see protsess lõppenud ja enam mingisuguseid muutusi ei ole oodata.
Seoses privaatsfääri kaitsega on näiteks teada, et kantsler Helmuth Kohl keeldus kategooriliselt oma STASI-toimiku avalikustamisest. Ka seadusi muudeti seetõttu, et  Kohli vastu olid kohtuasjad algatatud või ka Kohl ise pöördus kohtusse ja ta sai oma tahtmise. Ta ütles, et kindlasti ei tohiks avalikustada ebaseadusliku jälitustegevuse teel hangitud informatsiooni, mis puudutab inimese poliitilisi eelistusi, rassilist kuuluvust või seksuaalseid eelistusi. Laiemalt on öelnud ka inglased, et inimese privaatsfääri tuleb austada ja avalik huvi on alati kaalutav. Kui ühe säiliku, arhivaali avaldamata jätmine toob suuremat kahju ühiskonnale kui selle avaldamine, siis tuleb otsustada avalikustamise kasuks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme nüüd viimase arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Toomas Vareki, Valeri Korbi, Tiit Kuusmiku, Heimar Lengi, Vilja Savisaare, Ain Seppiku, Kalle Laaneti, Aadu Musta, Jaak Aabi, Toivo Tootseni, Kalev Kallo, Olga Sõtniku ja Jüri Ratase 15. oktoobril esitatud arupärimine RAS-i Ookean kohustustega seotud kohtuvaidluse kohta. Palun kolleeg Ain Seppiku kõnetooli!

Lugupeetud esimees! Meil on tõepoolest rea kolleegidega arupärimine justiitsminister Rein Langile. Ma tahan kohe öelda, et selles küsimuses on arupärimisele vastanud ka juba rahandusminister ja paljud faktid on selgemaks saanud pärast seda, kui 15. oktoobril see arupärimine esitati. Kuid tekst on lühidalt järgmine. Nagu te teate, esitasid 2003. aastal kolm välispanka Eesti Vabariigi vastu hagi rahvusvaheliste investeeringute kaitse vahekohtusse. Nad nõudsid, et Eesti riik hüvitaks neile kahju, mis tekkis seoses 1989. aastal ESVA kalapulgatehasele antud laenuga, mis jäi tasumata. Laenu käendas RAS Ookean – oli ka niisugune organisatsioon olemas –, mis riigi aktsiaseltsina allus riigi juhtimisele. Näiteks otsustas valitsus 1994. aastal kollektiivselt, et RAS-i Ookean laevad tuleb maha müüa, et pankadele võlg tasuda. Ometi juhtus millegipärast nii, et võlg jäi tasumata ja võla tagatiseks olnud laevad haihtusid nagu paljud tol ajal. RAS Ookean ise, mis läks 1995. aastal riigi (AS Tallinna Sadam) taotlusel pankrotti, vaidlustas pankade nõuded Eesti kohtutes. Eesti Vabariik välisinvesteeringute kaitsjana saavutas olukorra, kus Eestisse rajati võõra raha eest kalapulgatehas, mille toodangut Eesti rahvas sööb kuni viimase ajani, kuid raha investeerinud välispangad mingit raha enam ei näinud.
Meie arvame endiselt, et see on häbiväärne lugu, mis lõppes Eesti Vabariigile vahekohtus lüüasaamisega ja riigieelarvest 243 miljoni krooni kaotusega. Olete justiitsministrina 29. novembril 2007 – siin on küll kirjas 2008, aga 2007 on õige number – viidanud, et kohtuotsuse põhjustas minister Sildmäe mõtlematu allkiri 1993. aasta septembris, millega võeti Eestile kohustusi. Samal pressikonverentsil väitis rahandusminister Ivari Padar, et võimaliku kompromissina oli arutatud 75 miljoni krooni maksmist. Maksta tuli, selles ei olnud vist enam kahtlust.
Tulenevalt eeltoodust on esitatud järgmised küsimused. Kumb arv on suurem, kas 75 või 243? Kas olite kompromissi arutelu ajal 2006. aasta jaanuaris arvamusel, et pankade hagi rahuldamise tõenäosus on väiksem kui 30%? Kui jah, siis millele teie arvamus tugines? Millises teie viidatud Riigikohtu lahendis on kohus asunud kindlalt seisukohale, et välispankade nõue ei ole Eesti Vabariigi vastu pööratav? Palume viidet lahendi numbrile, kuupäevale ja punktile, kus see on kirjas. Miks te eirasite Eestit esindanud vandeadvokaat Aivar Pilve nõuannet, et vahekohtus ei vaielda mitte siseriiklike kohtulahendite üle, vaid Eesti Vabariigi kui terviku käitumise üle rahvusvaheliste lepingute täitmisel? Miks te arvate, et Toomas Sildmäe võttis 17. septembri 1993 kirjaga Eesti Vabariigile kohustusi? Kas olete arvamusel, et Eesti Vabariik ei võtnud kohustusi investeeringute kaitse lepingutega? Kas Eesti Vabariik ei pidanud täitma välislepingutega võetud kohustusi tagada investeeringute, sealhulgas pankade poolt ESVA kalapulgatehase rajamiseks antud laenu aus ja võrdne kohtlemine? Milliseid järeldusi on Justiitsministeerium vahekohtulahendist teinud ja milliseid seadusandlikke algatusi olete algatanud, või kuidas on seadusandlus muutunud, teisiti öeldes, et välistada riigi andmine vahekohtusse seoses mõne muu riigi osalusega aktsiaseltsi tehingute ja äriprojektidega? Ja lõpuks: kas kavatsete ka edaspidi kergekäeliselt ja vastutustundeta soovitada valitsusel eirata rahvusvahelisest õigusest tulenevaid riigi kohustusi? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Ain Seppik! Palun nüüd, härra justiitsminister, teil on võimalus vastata!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Hakkame siis otsast minema.
Esimene küsimus: "Kumb on suurem arv, kas 75 või 243?" Siin kõlanud tausta arvestades võib kahtlustada, et tegu on demagoogilise küsimusega, aga vastata võib üsna lihtsalt ja öelda, et 243 on suurem number kui 75.
Teine küsimus: "Kas olite kompromissi arutelu ajal 2006. aasta jaanuaris arvamusel, et pankade hagi rahuldamise tõenäosus on väiksem kui 30%? Kui jah, siis millele Teie arvamus tugines?" Hagi rahuldamise tõenäosust ei ole tagantjärele 2006. aasta jaanuari seisuga üldse minu arvates võimalik mingites protsentides mõõta. Tagantjärele on kerge anda hinnanguid, kuid õigusvaidluste tulemusi on harva võimalik ennustada sajaprotsendilise kindlusega. Pooltel on oma argumendid, mida kohus kaalub, kumbki pool kaitseb oma positsioone. Seda, et tegu ei olnud antud juhul kerge lahendiga, näitab ka asjaolu, et see on üle saja lehekülje pikk. Üheks argumendiks, mis valitsuse seisukohta tol hetkel mõjutas, oli ka sisuliselt samade nõuete üle Riigikohtuni välja vaieldud kohtuasi, kus Riigikohus leidis, et nõuet tekkinud ei ole. Niinimetatud kompromissi arutelu käiku ei määranud üksnes justiitsminister, vaid nende otsuste taga, mis asja menetlemiseks tehti, oli kogu toonane valitsus. Ja ma tahaksin eraldi toonitada seda, et mingisugust kirjalikku kompromissi või mingit dokumenti, millest oleks üldse võinud järeldada, et pakutakse mingit kompromissi, ei olnud olemas. Tegemist oli puhtalt spekulatsiooniga.
Kolmas küsimus: "Millises Teie viidatud Riigikohtu lahendis on kohus asunud kindlalt seisukohale, et välispankade nõue ei ole Eesti riigi vastu pööratav? Palume viidet lahendi numbrile, kuupäevale ja punktile, kus see on kirjas." Riigikohus on 16. novembril 2001 teinud lõpliku lahendi kohtuasjas RAS-i Ookean (pankrotis) hagi Postipankki Oy, uus ärinimi Sampo Pankki Oyj, OKO Bank Osuuspankkien Keskuspankki Oy, uus ärinimi OKO Bank Osuuspankkien Keskuspankki Oyj ja Ost-West Handelsbank AG vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks. Lahendi number on 3-2-1-134-01 ja see on kättesaadav elektrooniliselt veebiaadressil www.riigiteataja.ee/ert. Selles otsuses on Eesti kohtud jõudnud järeldusele, et nõudeid, mille rahuldamist pangad vahekohtus taotlesid, ei ole tekkinud, kuivõrd lepingud, millel need põhinevad, on tühised. Seetõttu oli võimalik siit tuletada loogiline seos selles suhtes, et olematuid nõudeid ei ole võimalik pöörata ka Eesti riigi vastu.
Neljas küsimus: "Miks Te eirasite Eestit esindanud vandeadvokaadi Aivar Pilve nõuannet, et vahekohtus ei vaielda mitte siseriiklike kohtulahendite üle, vaid Eesti Vabariigi kui terviku käitumise üle rahvusvaheliste lepingute täitmisel?" Kindlasti ei eiranud. Aivar Pilvel lasus Eesti Vabariigi lepingulise esindajana õigusvaidluses loomulikult kohustus teavitada esindatavat võimalikest riskidest ja sellest, et eksisteerib võimalus, et vaidlus ei lahene esindatava jaoks loodetult soodsalt – seda nõuavad nii advokaadi kutsestandardid kui ka võlaõigusseaduses käsunduslepingu kohta sätestatud regulatsioon. Siiski ei pidanud Eestit esindanud vandeadvokaat Eesti positsiooni ilmselgelt lootusetuks, sest võlaõigusseaduse § 621 lõike 1 kohaselt oleks ta pidanud sel juhul eirama käsundiandja, see on siis Eesti riigi seisukohti ja juhtnööre. Kõne all olevate rahvusvaheliste lepingute vaidlusalused sätted on suure abstraktsiooniastmega ning asjaolu, et nende sisustamisel jõudis Rahvusvaheline Arbitraažikohus teistsugusele järeldusele kui Eesti riik, ei saa iseenesest olla taunitav. Rõhutan veel kord, et otsust jätkata või lõpetada alustatud protsessi, ei teinud justiitsminister ainuisikuliselt, vaid selle taga seisis kogu toonane valitsus, sealhulgas ka teie pinginaaber.
Viies küsimus: "Miks Te arvate, et Toomas Sildmäe võttis 17. septembril 2003. aastal kirjaga Eesti Vabariigile kohustusi? Kas olete arvamusel, et Eesti Vabariik ei võtnud endale kohustusi investeeringute kaitse lepingutega? Kas Eesti Vabariik ei pidanud täitma välislepingutega võetud kohustusi tagada investeeringute, sealhulgas pankade poolt ESVA kalapulgatehase rajamiseks antud laenu aus ja võrdne kohtlemine?" Siin on nii mitu küsimust, et ma vastaksin nendele küsimustele eraldi. Esiteks muidugi, 2003. aastal ei saanud Toomas Sildmäe sellist kirja alla kirjutada. Jutt on ilmselt 1993. aastast, aga see on tehniline detail. Esimeses küsimuses viidatud kiri ei loonud Eesti riigile otseselt õiguslikke kohustusi. Eesti on kogu aeg olnud seisukohal, et toonase majandusministri Toomas Sildmäe allkirjastatud kiri, milles kinnitatakse, et RAS Ookean on heas seisus olev riigi äriühing ning pädev sõlmima vaidlusalust maksekokkulepet, mille jaoks vajalikud valitsuse nõusolekud esitatakse hiljem, ning et äriühingu juhatus toimib viisil, mis võimaldab äriühingul täita lepingus võetud kohustusi, ei ole käsitletav võlalubaduse või garantiina ning samuti mitte Vabariigi Valitsuse ametliku nõusolekuna teatud tehingute sõlmimiseks. Sellist tõlgendust on püüdnud kirjale kohtuvaidluses anda hoopiski pangad. Ministril ei olnud võimalik võlalubadusi selliselt anda, sest ka riigi äriühingu eest ei langeta otsuseid mitte majandusminister ega isegi mitte valitsus, vaid ikkagi äriühingu juhatus. Meie hinnangul oli tegu julgustava ja viisaka kirjaga, milles väljendati soovi võimaluse korral abiks olla. Siiski on võimalik seda käsitleda, mida näitas ka edasine kõnesolev kohtuvaidlus, Eesti riigi poolt poliitilise tahteavaldusena, mida peeti vajalikuks, säilitamaks häid suhteid oluliste partnerriikidega. Seda möönis ka kohus. Vahekohus leidis, et toonastes oludes, need olid siis varajased 1990. aastad postsovetlikus riigis, andis selline kiri pankadele ootusi riigi käitumise ja mõju osas seoses riigiaktsiaseltsiga. Kohtu hinnangul võidi niimoodi luua ettekujutus riigi tagatise olemasolust ning pangad ei oleks vaidlusaluseid lepinguid ilma selle kirjata üldse sõlminud. Seega tuleb nentida, et tegu on dokumendiga, mida Eestile osalise kaotuse toonud kohtuasjas kasutati ühe olulisema tõendina Eesti vastu. Ma usun, et praegustes muutunud oludes oleks sellise kirja saatmine ministri poolt ka välistatud.
Teiseks. Kahtlemata võttis Eesti riik endale rahvusvahelisi kohustusi, sõlmides välisinvesteeringute kaitse lepinguid. Lihtsalt deklaratiivseid lepinguid, millest pooltele reaalselt õigusi ja kohustusi ei tulene, ei ole ju mõtet ka sõlmida. Küsimus seisneb lihtsalt selles, mis liiki kohustusi Eesti riik lepingute sõlmimisega võttis. Leian, et eeskätt võttis Eesti endale kohustuse luua investeeringuteks soodne keskkond, arendades oma õigussüsteemi ning hoides majanduse stabiilsena. Selle kohustusega on Eesti praeguseks ka päris hästi hakkama saanud. Investeeringute kaitse lepingud ei loo üldjuhul riigile vahetult rahalisi kohustusi, välja arvatud erandina sätted, mis näevad ette kompensatsiooni maksmise investeeringute natsionaliseerimise puhul. Rahalise kohustuse tekkeks on vajalik konkreetse õigussuhte tekkimine investeerija ja investeeringu sihtriigi vahel. Sellega ei välista ma seda, et nimetatud lepingute sätted võivad kaasa aidata nende konkreetsete õigussuhete sisustamisel ühes või teises suunas ning mõjutavad seeläbi ka seda, kas riigile tekib mingi rahaline kohustus või mitte.
Kolmandaks. Kahtlemata peab Eesti Vabariik täitma välislepingutega võetud kohustusi tagada investeeringute, sealhulgas pankade poolt mingi käitise rajamiseks antud laenu aus ja võrdne kohtlemine.
Kuues küsimus: "Milliseid järeldusi on Justiitsministeerium vahekohtulahendist teinud ja milliseid seadusandlikke algatusi olete algatanud, et välistada riigi andmine vahekohtusse seoses mõne muu riigi osalusega aktsiaseltsi tehingute ja äriprojektidega?" Nagu ma juba vastasin, saab Eesti riik ja ka Justiitsministeerium selliste situatsioonide vältimiseks eeskätt teha seda, et ta hoolitseb hästi toimiva õigusliku keskkonna olemasolu eest, mis ei võimalda tekkida olukorral, kus kohustuste eest lõpuks mitte keegi ei vastuta. Võrreldes ajaga, mil käsitletud kaasus tekkis, on arenenud Eestis nii ühinguõigus kui maksejõuetusõigus, olemas on normid riigi eraõiguslikus juriidilistes isikutes osalemise kohta. Samas ei ole võimalik sajaprotsendiliselt välistada seda, et Eesti riiki kunagi vahekohtusse ei kaevataks. Õigusvaidluste teket ei ole võimalik täielikult vältida ja sellisel juhul peab riik olema valmis menetluses osalema, oma huve kaitsma ja lõpuks ka tehtud lahendit aktsepteerima.
Seitsmes küsimus: "Kas kavatsete ka edaspidi kergekäeliselt ja vastutustundeta soovitada valitsusel eirata rahvusvahelisest õigusest tulenevaid riigi kohustusi?" Siin saab vastus olla väga ühene: kinnitan, et ei ole ma justiitsministrina kunagi soovitanud valitsusel vastutustundetult ja kergekäeliselt eirata rahvusvahelisest õigusest tulenevaid riigi kohustusi ning ei plaani seda kindlasti teha ka kunagi tulevikus. Aitäh!

Suur tänu, härra justiitsminister! Küsimusi teile ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Palun registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis pärast minu haamrilööki! Palun, Marek Strandberg!

Head kolleegid! Mind pani siia pulti tulema mingi hulk tähelepanekuid, mis on seotud maailmas ja ka Eestis toimuva finants- ja süveneva majanduskriisiga. Arvan, et nende tähelepanekute jagamine ja sel teemal kõnelemine on Riigikogus igati aktuaalne, seda enam, et majandusteemaline riiklikult tähtsa küsimuse arutamine ei andnud meile praktiliselt mitte mingisuguseid lahendusi selles suhtes, mida tulevikus ette võtta.
Nagu te, head kolleegid, teate, räägitakse väga sageli sellest, et ühiskonnas on omavahel tasakaalustatud nii sotsiaalne, majanduslik kui ökoloogiline komponent ja sellest johtuvalt on nad kõik nii tugevalt seotud, et on päris paratamatu, et majanduslik ja finantsiline kriis põhjustab täiesti paratamatul moel nii sotsiaalse kui ökoloogilise kriisi, mida me üldiselt oleme ka tõdenud, näinud ja kogenud, kui meenutame kas või Maailma Looduse Fondi analüüsi selle kohta, kui suure ökoloogilise jalajälje tekitab Eesti riik ja maailm tervikuna ning me elame umbes kolmandiku võrra üle jõu võrreldes nende ressurssidega, mis maailmas olemas on. Igasugune finantsiline kriis saab alguse mingist mõtlemisveast, mingisugusest otsustamisveast. Ja nii nagu 1929. aasta majanduskriis oli põhjustatud teatud liigsest kontrollimatusest finantsmaailmas, nii on see ka tegelikult praeguse finantskriisiga, mille oletatav tekkepõhjus on 1970. aastate alguses vabaks lastud rahaturg, vabaks lastud raha liikumine ja vabaks lastud intressid ühel või teisel moel. Selline vaba raha ja vaba krediidi olemasolu tingis lihtsa kättesaadava raha olemasolu, see omakorda lihtsa ja hõlptarbimise, mis tegelikult on viimase 10, 20 aasta jooksul veelgi intensiivistunud masstootmise üks peamisi aluseid ning see on omakorda põhjustanud praeguseks juba küllaltki palju kliimariske ja keskkonnariske ehk vaba raha ja liigsed kasvuhoonegaaside emissioonid on omavahel täiesti paratamatult seotud.
Nüüd lahendustest. Lahenduste hulka, millest nii Eestis kui maailmas hetkel veel väga vähe räägitakse, kuulub see, et tegelikult meie välispoliitiliseks sõnumiks nendes küsimustes võiks saada just nimelt raha vaba liikumise piiramine, mitte selle soodustamine, võiks saada asjaolu, et riikidevahelises rahalises suhtlemises üritataks kehtestada nn Tobini maksu, mis pidurdaks raha vaba liikumist, ja asutaks reguleerima intressimäärasid ning tõenäoliselt tuleb väga põhjalikult üle vaadata Rahvusvahelise Valuutafondi tegevus ja toimimispõhimõtted. Sellist välispoliitilist initsiatiivi ei ole Eestis hetkel olemas ja tegelikult ükskõik, millise riigi poolt sellise initsiatiivi tekitamine on tänasel päeval möödapääsmatu.
Kui rääkida edasi, siis mis tahes inimese väljamõeldud süsteem, olgu see rahaline süsteem või mis tahes muu, on loomult ebatäiuslik – seda me teame kõik. Meie seadusi, mida me pidevalt parandame, parandame me selle tõttu, et nad osutuvad reaalsetes oludes ebatäiuslikuks. Ja ebatäiuslikes oludes on üks väga suur risk, see on nimelt see, et ebatäiuslikesse oludesse õnnestub tekitada nn toksilisi otsuseid ja tehinguid. Eestis oleme kuulnud n-ö juriidiliselt korrektsete, kuid loomult eetika- ja moraalivastaste tehingute ja otsuste olemasolust ja nii on tegelikult ka maailma majanduses ja rahanduses, kus nende rahandussüsteem ise võimaldab teha toksilisi toiminguid ja nende suhtes peame me olema ettevaatlikud, ettenägelikud ja arukad. Täna me oleme maailma mõttes sellises situatsioonis, kus ka iga väikese riigi, mitte ainult suurte riikide otsustus finantspoliitilistes küsimustes on ülimalt oluline. See oligi minu jutt, millele ma tahtsin tähelepanu juhtida. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud. Ma tänan kõiki kolleege, kes olid viimase kõne juures!

Istungi lõpp kell 16.12.