Austatud Riigikogu juhataja! Riigikogu liikmed! Head küsijad! Vastan Valdur Lahtvee, Marek Strandbergi, Mart Jüssi, Aleksei Lotmani, Maret Merisaare ja Toomas Trapido arupärimisele elanike tervise kaitstuse kohta.
Esimene küsimus: "Milliseid abinõusid kavandab Sotsiaalministeerium Muuga sadama mõjupiirkonnas elavate inimeste tervise kaitseks?" Vabariigi Valitsuse seaduse § 57 alusel on kehtestatud ministeeriumide valitsemisalad. Vabariigi Valitsuse seaduse § 67 kohaselt on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas sotsiaalprobleemide lahendamise kavade koostamine ja elluviimine, rahva tervise kaitse ja arstiabi, tööhõive, tööturu ja töökeskkonna, sotsiaalse turvalisuse, sotsiaalkindlustuse ja ‑hoolekande korraldamine, naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamine ja sellealase tegevuse koordineerimine ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine. Tervisekaitse on ministeeriumideülene horisontaalvaldkond, mille põhimõtteid tuleb arvestada ja järgida kõikides eluvaldkondades ning eri poliitikate rakendamisel kõigi ministeeriumide valitsemisalades. See põhimõte on selgelt sätestatud ka Amsterdami lepingu artiklis 152, mis seab rahvatervise kui hüve ja selle kaitse kõrgemale mis tahes majandushuvist ja kohustab kogu ühenduse poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tagama inimeste tervise kõrgetasemelise kaitse. Muuga sadama mõjupiirkonnas elavate inimeste tervise kaitsest rääkides ei tohi ära unustada, et asjakohased meetmed kuuluvad eelkõige kohalike omavalitsuste pädevusse, ehk Muuga sadama mõjupiirkonna puhul on need Viimsi valla, Maardu linna ja Jõelähtme valla peaülesanneteks. Need omavalitsused peavad kõiki, ka majanduslikke tegevusi planeerides ja ellu viies mõtlema eelkõige sellele, kuidas see mõjub kohalike inimeste tervisele. Elanike tervise kaitsmiseks Muuga sadama piirkonnas on vaja võtta kõiki keskkonnakaitsemeetmeid, kaitsmaks keskkonda ja seeläbi ka inimeste tervist, sest kui õhk, vesi, pinnas ja muu säärane on puhtad ning vastavad nõuetele, on ka inimeste tervis kaitstum. Väga hoolikalt tuleb jälgida, et tööstusettevõtted täidaksid kõiki ettekirjutusi, nii keskkonnaalaseid kui ka eriti neid, mis on seotud suurõnnetuse ohuga. Sotsiaalministeeriumis on välja töötatud "Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020" ja selle rakendusplaan aastateks 2009–2012. Nendes on kavandatud üldised suunad keskkonnatervise arendamiseks, sealhulgas meetmed rahvatervise kaitseks. Selleks aga, et saavutada edu keskkonnatervise arendamisel, ei pea mõtlema ja tegutsema üksnes riigi tasemel. Piirkonna iseärasusi teavad kõige paremini ikkagi kohalikud omavalitsused. Kui kohalikud omavalitsused näevad, et Muuga sadamast lähtuvate riskide vähendamiseks ja seeläbi ka inimeste ja keskkonna kaitseks on otstarbekas muuta õigusruumi riigi tasemel, siis Sotsiaalministeerium on igati nõus ettepanekuid arutama ning neid vajaduse korral ka valitsusse viima. Keskkonnatervise meetmete võtmine, st rahvastiku tervise arengukava elluviimine, saab toimuda üksnes eri osapoolte koostöös ning tihedas seoses teiste valdkondade arengukavadega, eelkõige keskkonna omadega. Siinkohal võiks nimetada "Eesti keskkonnastrateegiat aastani 2030" ja "Eesti keskkonnategevuskava aastateks 2007–2013". Sotsiaalministeeriumi koordineerimisel on väljatöötamisel kemikaaliohutuse strateegiline arengukava. Selle arengukava koostamiseks on kavandatud esitada Vabariigi Valitsusele ettepanek 2009. aasta teisel poolel. Arengukava planeeritakse aastateks 2011–2020. Tulen tagasi Muuga sadama juurde. Siin saab Sotsiaalministeerium sadama mõjupiirkonnas elavate inimeste tervise kaitseks sekkuda keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse alusel. Selle järgi peab keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi koostamisel programmi sisu osas seisukohta küsima teiste hulgas Sotsiaalministeeriumilt. Sotsiaalministeerium on avaldanud arvamust AS‑i Tallinna Sadam Muuga sadama keskkonnamõju hindamise programmi kohta 2006. aastal ja aruande kohta 2007. aastal ning on teinud ettepanekuid tervisekaitselistest seisukohtadest lähtuvalt. Neid on enamikus ka arvestatud. Näiteks AS‑i Tallinna Sadam Muuga sadama keskkonnamõjude hindamise programmi kohta oleme teinud ettepaneku programmis välja tuua, millised on arendaja kavandatavate tegevuste eeldatavad olulised mõjud inimeste tervisele, kuidas neid prognoositakse ja hinnatakse. Kirjeldatud on ka sobivad metoodikad. Aktsiaseltsi Tallinna Sadam keskkonnamõjude hindamise aruande kohta oleme teinud ettepaneku seoses Muuga sadama lõhnaprobleemiga. Aruandes oli välja toodud, et viimastel aastatel sagenenud kaebused kohalikelt elanikelt ja tehtud mõõtmised näitavad, et käideldavad produktid sisaldavad lisaks klassikalistele aurustuvatele komponentidele ebameeldivalt lõhnavaid väävliühendeid väävelvesinikku ja merkaptaane. Nende saasteainete osas on mõõtmised korduvalt näidanud saastatuse taseme ületamisi. Keskkonnamõjude hindamise aruanne teeb ettepaneku küll väävelvesiniku seireks, kuid mitte merkaptaanide seireks. Keskkonnamõjude hindamise aruandes peaks välja tooma põhjused, miks merkaptaanide seiret ei kavandata. Samuti ei ole üheselt arusaadav, mitu päeva aastas on täheldatud lõhnavate väävliühendite põhjustatud ebameeldivat lõhna. Lõhnaküsimustes võiks oma arvamuse välisõhu kaitse seaduse § 34 kohaselt öelda ka lõhnaaine esinemise määramise ekspertrühm. Samuti tuleks hinnata, milline on selliste lõhnaainete tekitatud pikaajalised mõjud inimese tervisele. Oleme tähelepanu pööranud keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes väljatoodule, et Põhja-Eesti Päästekeskusel puudub päästeressurss, mis tagaks valmisoleku võimalikele kütuseterminalide suurõnnetustele, rannareostusele, kütusetsisternide ja paakautode suurpõlengutele operatiivselt reageerimiseks ja päästetööde edukaks läbiviimiseks. Kõik terminalid ja tööstusettevõtted on kindlustatud ja suurõnnetuse toimumise korral korvavad kindlustusfirmad omanikule kahjusumma. Seadused ei näe ette, kuidas hüvitatakse linnale, eraisikute tervisele ja varale ning keskkonnale tekitatud kahju. Kuid kemikaaliseaduse § 13 lõike 2 punkti 8 kohaselt võib Vabariigi Valitsus keelustada, piirata või peatada suurõnnetuse ohuga või ohtliku ettevõtte tegevust, kui ettevõtjal puudub vastutuskindlustus võimaliku raskeima tagajärjega suurõnnetuse tekitatud kahju hüvitamiseks, ja võlaõigusseaduse § 510 kohaselt peab vastutuskindlustuse puhul kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel, ja kandma õigusabile tehtud kulud. Seega, saasteainete välisõhku suunamise ja välisõhu kaitse seaduse nõuete rikkumise tõttu tekitatud kahju, sealhulgas isiku tervise kahjustamise korvab võlaõigusseaduse kohaselt kahju tekitaja. Eelnevat arvestades ei ole õige väita, et seadused ei näe ette, kuidas hüvitatakse linnale, eraisikute tervisele ja varale ning keskkonnale tekitatud kahju. Keskkonnamõjude hindamise aruande väitel ei ole keskkonnamõju hindamise käigus tuvastatud keskkonnamõjusid, mis võiksid inimese tervisele otsest ohtu kujutada. Pöörasime keskkonna strateegilise hindamise teostaja tähelepanu asjaolule, et Maailma Terviseorganisatsiooni väljatöötatud tervise definitsiooni järgi on tervis füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte üksnes haiguse või puude puudumine. Kui võtta aluseks Maailma Terviseorganisatsiooni definitsioon, siis ei saa väita, et Muuga sadama tegevus otsest ohtu inimeste tervisele ei tekita, kuna ebameeldiv lõhn pärsib töövõimet, tekitab peavalu, võib tekitada iiveldust ning kahjustab seega tervist. Kuid sekkuda saab riiklik järelevalve nii ennetava järelevalve käigus kui ka kaebuste korral. Tallinna Tervisekaitsetalituse andmetel on viimastel aastatel olnud Muuga sadama lähedaste elamualade elanikel kaebusi. Elanikke häirib ebameeldiv lõhn. Välisõhu kaitse seaduse kohaselt on see Keskkonnainspektsiooni küsimus, nii on ka kõik elanike pretensioonid sinna edastatud ja nendega on tegelnud Keskkonnainspektsioon. Teine suur terviseriskitegur, mis levib keskkonnas, on müra. Tervisekaitseinspektsioon teeb siin ennetavat järelevalvet detailplaneeringute läbivaatamisel. Muuga sadama territooriumil ja lähimate alade territooriumidel asuvate ettevõtete detailplaneeringud on suuremas osas saadetud Tallinna Tervisekaitsetalitusele kooskõlastamiseks. Detailplaneeringute läbivaatamisel nõutakse nende detailplaneeringute kohta, kus on tegemist tootmis‑ ja elamisala piiril asuvate aladega, ka detailset müraprognoosi. Kuid müraprognoos ei saa arvestada kõiki võimalikke muudatusi tulevikus, mis võivad viia mürataseme tõusule. Müra on kemikaalide kõrval üks olulisi terviseriskitegureid, mis levib keskkonnas. Muuga sadama territooriumil on alates 1993. aastast tehtud mitmeid uuringuid. Tervisekaitseinspektsioon on ligi 40 juhul andnud eksperdiarvamusi koos ettepanekutega. Viimase uuringu "Muuga sadama lääneosa keskkonnamõju hindamine" käigus tegi akrediteeritud labor suuremahulised müramõõtmised. Selgus, et tööstusettevõtte kriitilist mürataset ületatud ei ole. Keskkonnamõju hindamise uuringus on väidetud, et põhiline müra allikas on sadamat teenindava transpordi müra, mille ekvivalenttase ületab normi. Keskkonnamõju hindamises on pakutud erinevaid müra leevendavaid abinõusid. Muuga sadamal on soovitatud koostada mürakaart sadamale tervikuna, nii lääne‑ kui ka idaosale, ning uurida müra levikut ka veepinnalt kaldaalale. Muuga ei kuulu piirkonda, mille kohta on välisõhu kaitse seaduse järgi kohustuslik koostada mürakaardid. Elanike arv peab olema vähemalt 100 000, kui saab nõuda seaduses ettenähtud mürakaardi olemasolu. Tervisekaitseinspektsiooni ülesanne on ka järelevalve kaebuste alusel. Kodanike avalduste põhjal teeb Tervisekaitseinspektsioon müra ja vibratsiooni mõõtmisi elukeskkonnas. Viimane kaebus laekus 2006. aastal aadressilt Maardu, Porrulaugu 12. Kaebuse lahendamise käigus tehti kindlaks, et probleemiks on Maardu raudteejaama ja Muuga sadama vahel liikuv raudteetransport, mis otseselt ei kuulu Muuga sadamale. Kaebusest teatati Maardu Linnavalitsusele ja raudteeoperaatorile.
Teine küsimus: "Millisel moel kasutab Sotsiaalministeerium teavet suurõnnetuste võimaliku toimumise ja reostusriskide kohta, et kaitsta inimese tervist?" Suurõnnetustega seotud riskide ohjeldamist reguleeritakse vastavalt asjakohastele Euroopa Liidu õigusaktidele kemikaaliseadusega, samuti Riigikogu 14. juunil 2000. aastal ratifitseeritud tööstuslike suurõnnetuste ärahoidmise konventsiooniga. Eesmärk on ära hoida ohtlike ainete põhjustatud tööstuslikke suurõnnetusi ning leevendada võimalike õnnetuste tagajärgi. Seda kohaldatakse suurõnnetuse ohuga ettevõtetele. Iga piirkonna võimalike riskide väljaselgitamine ja nende maandamise juhtimine on eelkõige kohalike omavalitsuste ülesanne, mis on üksikasjaliselt sätestatud hädaolukorraks valmisoleku seaduse alusel kehtestatud siseministri 26. juuni 2001. aasta määrusega nr 78 "Maakonna ning valla ja linna riskianalüüsi metoodika". Riskianalüüsi eesmärk on välja selgitada ja hinnata maakonna ning valla ja linna territooriumil esineda võivaid õnnetusi ja nende tekkimise tõenäosust, saamaks ülevaadet sellest, mis ohustab riigi julgeolekut, inimeste elu ja tervist, kahjustab oluliselt keskkonda või tekitab ulatuslikku majanduslikku kahju. Riskianalüüsi tulemused on aluseks kriisireguleerimisplaanide koostamisel, maakonnaplaneeringute koostamisel, valla ja linna üld‑ ja detailplaneeringute koostamisel, ehitiste ja rajatiste projekteerimisel ning kriisireguleerimisalase koolituse planeerimisel ja korraldamisel. Sotsiaalministeeriumis ja tema allasutustes peab olema tagatud valmisolek hädaolukordadeks, et vähendada võimalikke tervisekahjustusi ning osutada vajaduse korral kvalifitseeritud tervishoiuteenust. Hädaolukorraks valmisoleku seaduse § 7 lõike 2 punkti 5 kohaselt on Sotsiaalministeeriumi ülesanne tervishoiu‑, sotsiaalkindlustuse ja ‑hoolekande korraldus, psühhosotsiaalse abi osutamine, põgenike ja evakueeritute abistamine. Sotsiaalministeerium tegutseb suurõnnetuste korral hädaolukorraks valmisoleku seaduse ja Vabariigi Valitsuse 10. juuli 2002. aasta määruse nr 222 "Tervishoiukorraldus hädaolukorras" kohaselt.
Tervishoiualase hädaolukorra, mille võib põhjustada mingi sündmus või sündmuste ahel, mis ohustab inimeste elu ja tervist, mis on põhjustanud või võib põhjustada paljude inimeste eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgistuse, lahendamine toimub Vabariigi Valitsuse, sotsiaalministri, Tervishoiuameti, Tervisekaitseinspektsiooni ja tervishoiuteenuse osutajate üheaegse kooskõlastatud tegevuse kaudu, rakendades mainitud määrusega ja hädaolukorraks valmisoleku seadusega ettenähtud meetmeid. Vajaduse korral tehakse tervishoiualase hädaolukorra lahendamiseks koostööd teiste valitsusasutustega, valitsusasutuste hallatavate asutuste ja kohalike omavalitsustega. Tervishoiuamet annab korraldused tervishoiuasutuste valmisolekuks. Väga oluline on elanike teavitamine võimalikest ohtudest ja terviseriskidest. Tervisekaitseinspektsioon...
