Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Palun, kõigepealt kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 43 Riigikogu liiget, puudub 58. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: justiitsminister Rein Lang, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja minister Urve Palo.

Alustame infotundi. Palun, kolleeg Vilja Savisaar, küsimus minister Urve Palole!

Kas te mikrofoni ka annate? Aitäh! Aitäh, proua esimees! Austatud minister! Jälgisin huviga, kuidas teie isiklikult asusite ja teie büroo asus aktiivselt tegelema kodakondsuse teemaga ja nende inimestega, kes ei ole teinud oma valikut kodakondsuse suhtes. Neid on teatavasti üle 100 000. Mis seal salata, mul oli päris hea meel, et ka teie olete lõpuks aru saanud, et see on Eesti riigi jaoks tegelikult probleem. Aga heameel läks väga kiiresti üle, sest kogu teie tegevus päädis ainult sellega, et tänavale ilmusid mingid plakatid, mis tegelikult kedagi ei mõjuta. Eile te lükkasite tagasi Keskerakonna eelnõu, mis oleks andnud Eestis pikaajaliselt elavatele mittekodanikest lastele sünnijärgse Eesti kodakondsuse. Kas teile ei tundu, et teie kodakondsuspoliitika on kuidagi silmakirjalik?

Aitäh küsimuse eest! Mul on väga kahju, et kui Keskerakond oli valitsuses, siis sama temaatikaga ei tegeldud nii aktiivselt kui praegu opositsioonis olles. Aga ajad muutuvad, võib-olla muutuvad ka teie arusaamad. Tõepoolest, ma pean väga oluliseks, et kodakondsuseta inimeste arv Eestis väheneks ja just nii, et see oleks vabatahtlik soov. Samamoodi toetan ma teie ettepanekut (ma olen sellest ka kogu aeg rääkinud), et nendel lastel, kes sünnivad kodakondsuseta vanemate perre, oleks võimalus saada automaatselt Eesti kodakondsus. Samas näeb valitsusliidu kokkulepe ette, et kodakondsuspoliitikat ei muudeta. Me oleme juba väga palju teinud selleks, et needsamad lapsed siiski Eesti kodakondsuse saaksid. Näiteks, alates kevadest jagatakse igal pool, kui minnakse last kohaliku omavalitsuse perekonnaseisuametisse registreerima, nendele inimestele sellekohast informatsiooni ja küsitakse, kas nad on huvitatud, et Kodakondsus‑ ja Migratsiooniameti töötajad võtaksid nendega ühendust ja räägiksid võimalustest lapsele ainult avalduse alusel kodakondsust saada. Mul on väga hea meel öelda, et seda on väga hästi vastu võetud ja suurem osa nendest lastevanematest, kelle perre sellel aastal on sündinud laps ja kellel pole kodakondsust, on seda soovi avaldanud ja on soovinud teha koostööd Kodakondsus‑ ja Migratsiooniametiga. Mis puudutab reklaami tänavatel, siis, loomulikult, seda ei töötanud me välja mitte pärast valitsuskabineti istungit, sest seda ei ole võimalik teha kolme päevaga, vaid sellega me alustasime juba kevadel. Ma pean väga oluliseks, et Eesti riik ütleb inimestele, et ta hoolib kõigist, ootab, et inimesed otsustaksid Eesti Vabariigi kodakondsuse kasuks, samal ajal me ütleme ka eestlastele, et hoiame oma ühist kodu, kõik inimesed, kes siin elavad, on eestimaalased.

Palun, kolleeg Vilja Savisaar, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! See on veel suurem üllatus mulle, et te terve suve töötasite selle kallal, aga saite ainult mingid mittemidagiütlevad plakatid linna üles riputatud. Aga see selleks. Te ütlesite küll, et suurem osa, aga kindlasti on teie bürool teada (te olete kindlasti teinud uuringuid, kuna see teema nii tähtis on), kui paljud nendest lastest, kes on sellel aastal sündinud, on saanud Eesti kodakondsuse.

Sellel aastal on viimastel andmetel ligi 500 last sündinud perre, kus vanematel puudub kodakondsus. Ligi 300 nendest peredest on avaldanud soovi, et Kodakondsus‑ ja Migratsiooniameti töötajad võtaksid nendega ühendust ja aitaksid neil taotleda lapsele Eesti Vabariigi kodakondsust.

Kohapeal registreeritud küsimused. Neid on seitse. Alustame kolleeg Heimar Lengist.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Proua minister! Mul on ka hea meel, et te selle teemaga tegelete. See on olnud palju aastaid Eestis üks valus küsimus. Ma ei saa ainult ühest asjast aru. Nüüd on tänavatel need plakatid, et Eesti riik hoolib meist kõigist, kaasa arvatud vene keelt rääkivatest inimestest. Plakat ise on väga nadi välja kukkunud, aga ikkagi on ta olemas. Kuidas seletada seda, et teie oma plakatiga hoolite kohalikest venelastest, aga haridusminister ütleb, et kui nad ei taha saada oma kodakondsuspoliitikat, istugu rongi ja sõitku minema? Mulle meenutab see kümme aastat tagasi kasutatud retoorikat.

Mul on väga raske kommenteerida haridus‑ ja teadusministri sõnu. Ma arvan, et see küsimus on temale mõeldud. Aga minu seisukoht ja Vabariigi Valitsuse seisukoht on kindlasti, et meil on üks rahvas, meil võib olla erinev kultuuritaust, aga meil on üks kodumaa. Sellele keskendub ka kampaania põhisõnum: erinevad inimesed, üks rahvas. Kui te ütlete, et see on halvasti välja kukkunud, siis võib-olla järgmine kord kaasan ma teid sellesse gruppi, kes aitab turunduskampaaniat välja töötada. Aitäh selle noodi eest! Kuid olles ise väga pikalt turundusega seotud olnud, arvan, et see on esimene samm selles suunas, et ühiskonnas rääkida sallivuse teemal, rääkida sellel teemal, et kodakondsus on väärtus ja Eesti riik ootab, et inimestel, kes siin elavad, oleks ka Eesti Vabariigi kodakondsus. Mina isiklikult arvan, loomulikult, et see kampaania on hästi õnnestunud, kuna sellest nii palju räägitakse ja see on silma hakanud. Samuti oleks naiivne arvata, et pärast ühte kampaaniat kõik 112 000 kodakondsuseta isikut tuleksid ja avaldaksid soovi Eesti kodakondsus saada. Loomulikult ei käi see nii. See on ikkagi sotsiaalkampaania. Selliseid kampaaniaid tehakse ju eri ministeeriumide tellimusel ka teistes valdkondades, võtame kas või sotsiaalkampaania "Ära löö last!". Need on kampaaniad, mis mõjuvad inimese alateadvusele ja püüavad muuta väärtushinnanguid, hoiakuid ühiskonnas. Ühe kampaaniaga ei muuda midagi, küll aga tuleb seda teed jätkata. Ma arvan, et me oleme õigel teel.

Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mul on väga kahju, et ma ei saa õnnitleda teid Kohtla-Järve tütarlapse Valentina Golubenko võidu puhul male MM‑turniiril. Tüdruk on kahjuks Vene kodanik. Ta on kahekümne kuue kordne Eesti meister males, aga ta ei mahu Eesti koondise ridadesse, kuna tal on vale kodakondsus. Kuidas teie suhtute sellesse, ma ütleksin, nähtusesse ja kas teil ei ole piinlik, et tütarlaps, kes on Eestis sündinud ja elab siin, peab kaitsma Horvaatia lippu?

See komme, et riiki saab esindada ainult selle kodanik – olümpiamängudel näiteks või maailmameistrivõistlustel –, on ju kõikides riikides. Ma arvan, et on täiesti loomulik, et Eesti riiki esindavad Eesti Vabariigi kodanikud.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Kuidas teie konkreetselt kavatsete muuta olukorda, kus mitte-eestlaste usaldus riigi vastu väheneb ja silmapaistvalt väheneb? Nad väljendavad seda lihtsate lausetega: see on teie riik, see ei ole meie riik, riik ainult nõuab ja meie peame ainult nõudmisi täitma, võrdsust ei ole ega tule. Mõned näited praktikast. Ligi 50% mitte-eestlastest, kel oli valimisvõimalus Riigikogu valimistel, ei tulnud valimistele. Ligi 50% vanemate klasside õpilastest (ma räägin gümnaasiumist ja üldkooli vanematest klassidest) näevad oma tulevikku väljaspool Eestit. Kodakondsuse taotlemine väheneb. Eelmistel aastatel oli taotlusi umbes 5000, praeguse seisuga on 1500. See on väga silmapaistev näide. Nende näidetega võiks jätkata, aga aitäh!

Aitäh! Kui me paneme 1500 inimest ühte ruumi, siis on meil vaja päris suurt ruumi. Ma arvan, et 1500 inimest on päris suur hulk ja me ei saa seda alatähtsustada. Samal ajal on teie küsimuse sisu tegelikult see, kuidas muuta väärtushinnanguid ühiskonnas. Sellele saate teie kõik kaasa aidata, olles valitsuses, olles opositsioonis, olles poliitikud, eestkõnelejad. Ühiskonna väärtushinnanguid ei olegi võimalik muuta üleöö. Ma olen öelnud ja kordan seda veel, et kõigi, nii arvamusliidrite, poliitikute kui ka valitsuse sõnumites peab kajastuma, et me ei räägi mitte ainult ühe grupiga, eestlastega, vaid me räägime kõigi inimestega, kes Eestis elavad. Me ju ei ütle, et Eestis elab 900 000 inimest, me ütleme, et Eestis elab 1,34 miljonit inimest. See ongi see. Ma arvan, et väärtushinnangute muutmine võtab aega. Mis puudutab noorte vähest osalust riigi toimimises, osalust valimistel, siis see ei ole probleem ainult muukeelse elanikkonna hulgas ja ka mitte ainult Eestis. See, kuidas kaasata noori, on Euroopas üleüldse probleem. Ma arvan, et siin on väga olulisel kohal haridussüsteem, näiteks ühiskonnaõpetus ja töö noorsooga. Mul on raske hinnata teie kommentaari, et 50% muukeelsetest noortest soovib Eestist lahkuda, sest uuringud, mida me oleme teinud, seda õnneks ei kinnita. Ma arvan, et see on mingi eksitus, see ei saa olla tõsi. Aga tõsi on see, et, tõepoolest, muukeelsete noorte hulgas on soov Eestist lahkuda suurem kui eestlaste hulgas. Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi kevadised uuringud ütlevad, et Eestist soovib lahkuda umbes 20% vene noortest ja 5% eestlastest.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ida-Virumaal on kodakondsuspoliitika olnud ja on jätkuvalt aktuaalne. Te tegite mitte väga ammu Rahvastikuministri Büroo Ida-Virumaa esinduses muudatusi ja eeldatavalt muutsite teatud suundi kodakondsuspoliitikas. Kas te võite avada natukene seda teemat, millised kvalitatiivsed muudatused on ette näha lähiajal või lähemas perspektiivis?

Kui ma küsimusest õigesti aru sain, siis oli küsimus suunatud Rahvastikuministri Büroo Ida-Viru nõunikule. Loomulikult ei ole Ida-Viru nõunik see, kes lahendab seal otseselt kodakondsusetuse küsimusi. Ida-Viru nõunik on Eesti riigi esindaja Ida-Virumaal. Küll aga on üks tema põhilisi tööülesandeid tegelemine noortega. Nagu ma ka eelmine kord infotunnis ütlesin, on ta endine õpetaja. Kogemusi noortega töötamisel tal on, ta on varem töötanud Jõhvi Vene Gümnaasiumis. Me pöörame väga palju tähelepanu just selle piirkonna noortele. Näiteks kodanikunädala raames on meil novembri lõpus tulemas Haljalas suur konverents, kuhu on kutsutud gümnasiste kõigist Ida-Viru ja Lääne-Viru koolidest, et omavahel rääkida ja vaielda teemadel, mis puudutavad integratsiooni, aktiivsemat osalust ühiskonnaelus. Samamoodi organiseerib Ida-Viru nõunik erinevaid kohtumisi koolides. Väga palju on näiteks poliitikuid minemas sellesama novembrikuu jooksul ühiskonnaõpetuse tundidesse rääkima Eesti riigi toimimisest, ka kodakondsusest. Lisaks sellele võtab nõunik iga nädal vastu inimesi, kodanikke meie büroo esinduses, mis asub ühes hoones maavalitsusega, sest me soovisime tugevdada koostööd maavalitsusega. Ma arvan, et see inimene teeb seal head tööd. Ta alles septembris alustas, juba on palju tehtud ja palju on plaanis.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Hiljuti pahandas minuga minu Kanadas elav onu, et Eesti valitsus ega parlament ei hooli oma rahva ühtsusest. Ta ütles, et ühelt poolt suured naabrid lõhuvad meie ühtsust, hallipassimehed saavad vabalt Venemaal käia, teiselt poolt Ameerika, meie suur sõber, lõhub sedapidi, et osa inimesi saab Ameerikasse viisavabalt, teine osa ei saa, aga meie valitsus midagi ette ei võta. Miks see nii on? Võib-olla aitate mul talle vastata.

Aitäh! Eesti valitsusel on väga raske muuta Venemaa Föderatsiooni valitsuse poliitikat. Kui Vene duuma tegi otsuse lubada halli passiga ehk kodakondsuseta inimestel viisavabalt reisida Venemaale, siis see on selle riigi otsus, te peate sealt küsima. Aga Eesti riik teeb omalt poolt väga palju, et aidata inimestel Eesti Vabariigi kodakondsust omandada. Näiteks, kodakondsuse taotleja põhiseaduse tundmise eksami ettevalmistuskursused toimuvad sagedasti. Need on tasuta kõigile soovijaile. Eksam ise ei ole raske. Samamoodi, mis puudutab eesti keele õppimist, siis on olemas tagasimaksesüsteem, et hüvitada eksami teinud inimestele keeleõppekursuste tasu. Tegelikult me soovime seda veel tõhustada. Hiljuti, kui ma käisin Valgas, selgus, et mõni aasta tagasi lõpetati Valgas näiteks keeleeksami vastuvõtmine, lähim koht on Tartus. Ma arvan, et see on viga. Võimalused teha keeleeksamit, kodakondsuse seaduse tundmise eksamit tuleb tuua inimestele lähemale, rohkem selgitada võimalusi. Samamoodi ütlesid kevadised uuringud, mida me tegime kodakondsuseta inimeste hulgas, väga selgelt, et üks probleemi põhjus on ikkagi see, et informatsiooni võimaluste kohta on vähe ja väga palju on levinud müüte, à la keeleeksamil nõutakse kõrgemat taset ja kodakondsuse eksam on midagi väga rasket. Ka nende müütide kummutamisega tuleb tegelda. Kust need müüdid pärit on? Raske öelda, võib-olla juba 17 aasta tagustest aegadest.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud proua minister! Eile, kui arutasime Keskerakonna fraktsiooni esitatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, küsisin põhiseaduskomisjoni esindajalt, kolleeg Väino Lindelt ja tahan nüüd küsida teilt teie arvamust: miks inimesed, kellel ei ole kodakondsust, eelistavad praegu võtta Vene kodakondsust?

Seda informatsiooni, et väga palju on võetud Venemaa Föderatsiooni kodakondsust, on mul raske kommenteerida, sest see info ei ole kontrollitav. Kui ma vaatan statistikat, mis on kättesaadav Kodakondsus‑ ja Migratsiooniametist, siis ma näen, et sellel aastal on nende inimeste arv, kes on Vene passiga taotlenud pikaajalist elamisluba, kasvanud umbes 1800 võrra. Neid numbreid, mis räägivad, et üle 3000, on mul raske kommenteerida, ma ei tea, kust need tulnud on. Aga aastast aastasse on alati olnud inimesi, kes on otsustanud Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse kasuks. Sel on ka puhtpragmaatilisi põhjusi. Näiteks öeldakse, et siis on lihtsam minna Venemaale õppima, sugulastel külas käia või tööle minna. Põhjused on väga erinevad. Ometi ma rõhutan, et Eesti riik teeb omalt poolt kõik, et öelda inimestele, kes on valiku ees, millist kodakondsust võtta, et Eesti riik ootab, et see kodakondsus oleks Eesti Vabariigi kodakondsus, ja ta omalt poolt soovib kaasa aidata selle otsuse langetamisele ja nende eksamite tegemisele. See on Eesti riigi huvides.

Palun, viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud proua minister! Ma muidugi tunnustan teie tegevust selles valdkonnas, kuid mulle tundub, et te olete siin kuidagi üksinda jäänud. Muide, läbi aegade on Keskerakonna fraktsiooni selleteemalised eelnõud kõik maha hääletatud, ka siis, kui me oleme koalitsioonis olnud. Kas teile ei tundu, et me oleme selle küsimusega ikkagi praegu hiljaks jäänud ja enam ei tahetagi seda kodakondsust võtta, nagu just eelkõneleja ütles? Kas te ei arva, et anda tuleks ikka nii, et ka võtta saab?

Kõige lihtsam oleks öelda, et me oleme kõigega hiljaks jäänud ja ärme teeme midagi. Oleneb, mis mõttes lihtsam. Mina arvan, et see ei ole lihtne, sest meie südametunnistus ei ole siis puhas. Samal ajal ma arvan, et me ei ole millegagi hiljaks jäänud. Veel kord: kui 1600 inimest on sellel aastal otsustanud Eesti Vabariigi kodakondsuse kasuks, teinud kõik eksamid, siis see on ju väga suur hulk inimesi. Viimane kord, näiteks, kui mul oli kodakondsustseremoonia siinsamas Tallinnas Harjumaa inimestele, siis tuli minu juurde üks üle 40‑aastane proua, kes tänas mind ja ütles, et tema laps, kes on 18‑aastane, sai selle tunnistuse ja ta on väga-väga õnnelik, et riik ka tseremoonia abil seda tunnustab, see on tema jaoks väga tähtis. Teine näide. Minu kolleeg helistab kõik kodakondsustunnistuse saamise tseremooniale tulijad läbi. Ta küsis ühe proua käest, kes oli üle 60 aasta vana, miks proua selle tee ette võttis ja taotles Eesti kodakondsust. Selle peale ütles see proua (palun vabandust, et ma ei kasuta riigikeelt): "A kak že, eto že moja rodina!" Tõlkes tähendab see, et kuidas siis muidu, see on ju minu kodumaa. Me ei saa kindlasti lüüa käega ja öelda, et mitte midagi ei ole võimalik teha ja rong on läinud. Ei, rong ei ole kaugeltki läinud. Aga mingil määral on see loomulik protsess, et aastast aastasse soovijate arv mõnevõrra väheneb, sest need, kes on soovinud võtta kodakondsust, on seda juba varem teinud, ja on täiesti normaalne, et uute soovijate hulk väheneb. See ei tähenda, et me ei peaks mitte midagi tegema, et seda protsessi edendada.

Suur tänu, proua minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Kadri Simsonilt justiitsminister Rein Langile.

Aitäh! Lugupeetud justiitsminister! Nagu te Urve Palole esitatud küsimustest kuulsite, olid eile meil siin saalis kõne all Eestis sündinud lapsed, kelle vanematel ei ole ühegi riigi kodakondsust ja kes seetõttu jäävad ka ise kodakondsuseta. Koalitsioon lükkas Eestis sündinud lastele Eesti kodakondsuse andmise ettepaneku tagasi, kuigi Eesti on ühinenud lapse õiguste konventsiooniga, mis peaks sellise asja välistama. Eesti riik ratifitseerib päris sageli rahvusvahelisi leppeid. Minu ettekujutuses on tavapärane protseduur selline, et kõigepealt võtab seisukoha Vabariigi Valitsus ning seejärel Riigikogu, kes lepped ka ratifitseerib. Kas teie justiitsministrina analüüsite, milliseid kohustusi üks või teine lepe Eesti riigile paneb, ja kas seisate hiljem selle eest, et Eesti riik võetud kohustusi täidaks?

Tänan väga! Väga huvitav küsimus. Kuidas siis teisiti, loomulikult peab Justiitsministeerium analüüsima ühest või teisest rahvusvahelisest leppest tulenevate kohustuste ülevõtmisel Eesti riigile tekkivaid kohustusi ja õigusi. Kuid Justiitsministeerium saab seda teha üksnes õiguskorda puudutavates küsimustes. Eesti praegune riigikorraldus on üles ehitatud selliselt, et kõik valdkonnapõhised analüüsid peavad tulema harukondlikest ministeeriumidest. Kui te räägite praegu näiteks laste õigustest, laste õigusi puudutavatest lepetest, mis panevad riigile rahalisi kohustusi või nõuavad seaduste muutmist, siis põhianalüüsi selles asjas peab kindlasti tegema eelkõige Sotsiaalministeerium.

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et vastus oli, et kuidas siis teisiti. Aga samas tegelikkuses tundub, et teie seisukoht on see, et te tõlgendate rahvusvahelisi leppeid suhteliselt vabalt ja olete nõus, kui eri ministeeriumid võtavad omaks vaid need peatükid, mis teile sobivad. Oma justiitsministriks oleku algusaegadel andsite te sellist nõu seoses nn kalapulgatrahviga. Vabariigi Valitsuse istungi stenogrammist võib lugeda, et te soovitasite eirata advokaatide antud nõu sõlmida 75 miljonit krooni maksma minev kompromiss. Selle asemel langes paar aastat hiljem Eesti riigi õlule juba 240 miljonit krooni maksma läinud kaotus. Kas rahvusvahelise leppe tunnustamine ja ka kompromiss Eestisse investeerinud ja riigiaktsiaseltsi poolt käendatud välisinvestoritega oleks olnud vastuolus Reformierakonna ideoloogiaga?

Aitäh! Mulle tundub, et teil on need asjad ikka päris sassis. Aga kui teil on olemas reaalselt eksisteeriv kompromissettepanek selles Ookeani vaidluses, millel on teise poole allkiri all, siis mina oleksin selle nägemisest väga huvitatud. Valitsus, mille liikmeteks olid ka teie erakonna ministrid, niisugust paberit küll näinud ei ole.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma usun, et te olete minuga nõus, et rahvusvahelistest lepetest tulenev trahv ja sellest tulenevad kaasused on Eesti riigile päris tõsised küsimused. Praeguses eelarveseisus on 240 miljonit krooni päris märkimisväärne summa. Kuidas teile tundus aasta tagasi, kas see oli tühine summa? Või peaks teie repliikidest välja lugema midagi muud? Kuidas te andsite valitsuskabinetis nõu käitumiseks?

Tänan väga! Me võime muidugi tundide kaupa rääkida sellest kahetsusväärsest juhtumist, mille nimi on kalapulgatrahv. Väga hea termin, läheb hästi kokku suhkrutrahvi ja teiste võimalike trahvidega. Kuid see vaidlus oma iseloomult on tegelikult märksa tõsisem ja puudutab sellist mõistet nagu õiguslik järjepidevus, nii Eesti riigi õiguslikku järjepidevust kui ka siin toimetanud firmade õiguslikku järjepidevust. Selles osas on see vaidlus märksa keerulisem kui see, mismoodi teie üritate seda praegu avalikkusele serveerida. See ei ole mitte ainult investeeringute kaitse kokkuleppest tulenev vaidlus, vaid ka õigusjärglusest tulenev vaidlus. Aga te üritate rääkida sellest, et oli olemas mingisugune kompromissettepanek. Ma kordan veel kord, et kui teil on olemas see kompromissettepanek, mis on sellisena vormistatud, siis oleks väga hea seda kompromissettepanekut näha.

Kolm kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt, palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Ma jätkan selle nn kalapulgalooga. Minu arvates on (mulle on seda ka väga palju räägitud) Rein Lang üks väga kaval mees. Ma olen püüdnud uurida, et kuidas on, ja, tõesti, vahel see paistab nii välja, aga selle case´i puhul see kuidagi nii ei ole. Miks siis räägitakse, et Lang on see mees, kes andis valitsuses sihukest nõu ja nõudis, et mitte minna kompromissile jne? Kuhu see kavalus siis jäi Reinul?

No aina huvitavamaks läheb! Tänan küsimuse eest! Jutt puudutab selle valitsuse tegevust, kus teie oma erakonna liikmed olid ministrid, neist üks jalutab praegu teist mööda, ta oli minister ja istus minu kõrval. Äkki te küsite tema käest, mismoodi see debatt valitsuskabinetis täpselt käis. Saate kindlasti ammendava vastuse.

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra minister! Esmaspäeval, kui arupärimisele vastas rahandusminister, siis ütles ta mureliku ohkega, et selliseid protsesse on veelgi käimas ja Eesti riiki ootavad ees üsna suured trahvid või kompensatsioonid. Justiitsministrina olete te ilmselt teadlik nendest protsessidest. Kas te valgustaksite ka meid, mis on veel ees ootamas?

Tänan väga!  Ma ei tea, et oleks analoogseid kohtuasju, mis tuleneksid rahvusvahelisest investeeringute kaitse kokkuleppest. Küll aga on Eesti Vabariik pidevalt üheks pooleks näiteks Strasbourgis Euroopa Inimõiguste Kohtus asjades, kus üksikisikud nõuavad kompensatsiooni, näiteks ebamõistlikult pikkade kohtuasjade pärast. Nii et neid asju on ja neid kindlasti tuleb ka tulevikus, aga analoogsetest nõuetest, nagu see kalapulgatrahv ja suhkrutrahv, mis praegu on Euroopa Kohtu menetluses, mina teadlik ei ole. Küll aga on nii käimas kui kindlasti ka tuleb riigisiseseid kohtuprotsesse, mis tulenevad omandivaidlustest, omandireformist. Alles hiljuti on tulnud otsuseid, kus Eesti riik on jäänud kaotajaks ja on tulnud maksta päris ulatuslikke kompensatsioone. Võtame kas või Jõelähtme vallas golfiväljaku ehitamisest tuleneva vaidluse, mis lahenes Eesti Vabariigi kahjuks. Eesti Vabariigi kahjuks laheneb kahetsusväärselt väga suure tõenäosusega ka vaidlus seoses Rävala puiestee maja müügi skandaaliga, kus Eesti riik peab ilmselt tagatisraha tagasi maksma puhtformaalsete eksituste pärast, mida kahjuks üks eelmise valitsuse minister on läbi lasknud. Selliseid asju tuleb ikka ette, ega nende eest keegi kaitstud ei ole.

Suur tänu, lugupeetud minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Mart Jüssilt põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Me oleme tuvastanud, et keemiavabalt valmistatud toiduained ehk n‑ö mahetoit on tervisele kangesti hea ja eriti veel siis, kui see toit tuleb kuskilt kodu lähedalt, sest siis on ta omasem ja omastatavam kui kaugemalt toodud toiduained. Sellepärast ma küsin: kas sellist asja on täheldatud ka Põllumajandusministeeriumis ja millised oleksid Põllumajandusministeeriumi suunised ja plaanid, et mahetoidu osakaalu Eestis nii toiduainete tootmises kui ka turul ja toidulaual kasvatada?

Aitäh, lugupeetud küsija! Jah, ka Põllumajandusministeeriumis on avastatud ja teadvustatud, et mahetoit ja keemiavaba toit on kindlasti tervislikum kui keemiat sisaldav toit. Lisaks on omatoodetud toidul emotsionaalne lisaväärtus, nimelt oled sa ise oma tööd sinna sisse pannud. Igal juhul peame me seda väga oluliseks ja see on üks prioriteetidest. Kas ministeeriumil on olemas ka plaanid, arengukavad ja meetmed? On küll. Valitsus on heaks kiitnud ja Põllumajandusministeerium viib ellu "Eesti mahepõllumajanduse arengukava aastateks 2007–2013". Selline dokument on olemas ja seal on seatud ka päris mõõdetavad arvulised eesmärgid. Ma arvan, et need on võib-olla isegi liiga konkreetselt mõõdetavad eesmärgid, mis puudutab seda, kui suurel pinnal peaks mahetoodangu viljelemine Eestis toimuma. Praegu toimub see umbes 85 000 hektaril, eesmärk on jõuda vähemalt 120 000 hektarini. Kui praegu Eesti üldises toiduainete tootmise mahus on umbes 1,5% mahetoodangut, siis eesmärk on saavutada 2013. aastaks vähemalt kahekordne maht ehk suurendada seda osakaalu 3%‑ni. Seal on seatud väga konkreetsed eesmärgid, mis on mõõdetavad, ja me püüame igati nende eesmärkideni jõuda. Selleks on Põllumajandusministeeriumil erinevaid meetmeid ja ta saab anda ka rahalist tuge.

Palun, kolleeg Mart Jüssi, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Mina olen iseenda kogemuse ja rahakotiga tuvastanud, et mahetoit, mis meil on kättesaadav (mitte küll väga kergesti kättesaadav), on tegelikult natukene kallim kui võib-olla samasugused toiduained, mis on teistmoodi toodetud. Sellepärast ma küsin: kas teie arvates ei oleks mõistlik mõte Eestis toodetud mahetoidule rakendada näiteks käibemaksusoodustusi või mingeid teisi maksulisi instrumente, mis tekitaksid sellele toidule võib-olla paremat konkurentsivõimet nii tootmise, töötlemise kui ka müügi osas, et seda valdkonda veel kiiremini edendada?

Aitäh! Võib-olla veel jätkuks eelmisele vastusele. Me näeme mahetootmise suurendamisel päris mitut probleemi, mis ei ole seotud ainult rahaga ja mida on võimalik tulevikus kindlasti muuta ja parandada. Kõigepealt see, et töötlev tööstus ei ole alati tulnud järele mahetootjate mahtudele. Tihtipeale me kasvatame mahetaimi ja saame teatud taimekasvatustoodangut või viljeleme maheloomi ja saame toodangut, kuid see ei jõua tarbijani, sest vahepealt puuduvad töötleva tööstuse huvi ja võimalused. See on üks kitsaskoht mahetoodangu puhul. Teiseks, tihtipeale tootjad viljelevad mahetootmist ja tahavad ka elada mahedalt, mis on kindlasti väga keskkonnasõbralik ja oluline, kuid nad ei ole väga huvitatud sellest, et ka mahetoodanguni jõutaks. Me eri toetusmeetmetega püüame suunata, et lisaks mahedale elulaadile tekiks ka rohkem mahetoodangut. Mis puudutab käibemaksu, siis praktika näitab, et see ei pruugi olla ega olegi väga efektiivne abinõu. Lisatulu ei jää mitte sugugi mahetootjale, vaid läheb ahelas, mis koosneb vahendajatest ja kaubandusest, kaduma mujal. Nii et sellest ei pruugi võita ei tarbija ega tootja. Kui me võrdleme eri riike ja vaatame, millised on käibemaksuerisused toiduainete puhul, vaadake näiteks toiduainete turuhindasid, siis ei ole proportsionaalsust nendes turuhindades ja käibemaksusoodustustes.

Palun, kolleeg Mart Jüssi, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Oma teises küsimuses käsitlen ma natukene riiklikku tegevuskava, nimelt programmi "Eesti toit", mille kohta te olete andnud meile väga põhjaliku ülevaate vastuses kirjalikule küsimusele ja me väga täname teid selle eest. Aga sellest vastusest ei olnud näha, et tulevikus, kus võib-olla küll rahalised vahendid vähenevad, seda programmi mingiski osas suunataks näiteks sellesama mahetoidu tootmise ja töötlemise edendamiseks, tutvustamiseks või promomiseks. Kas see ei ole selle programmi objekt?

Aitäh! Eesti toidu programmi rahaline maht ei ole olnud väga suur, see on seni ulatunud 10 miljonist kuni 20 miljoni kroonini aastas. Kindlasti aitab selline üldine Eesti toidu tutvustamine ja reklaamimine reklaamida ka mahetoodangut, mis on Eestis toodetud. Kuid mahetooted saavad Põllumajandusministeeriumist hoopis olulisemaid ja suuremaid toetusi. Sel aastal on seda enam kui 70 miljonit krooni ja see summa suureneb, kuna see on üks meie prioriteet. Järgmisel aastal on kindlasti otseselt selle meetme maht üle 100 miljoni krooni, see on suunatud mahetootmise toetamiseks. Lisaks sellele on veel eraldi siseriiklik turuarendustoetus, mille maht on 17 miljonit krooni ja kus projektipõhiselt on võimalik taotleda rahalist toetust ka mahetoodangu realiseerimiseks, tutvustamiseks, töötajate koolitamiseks, messidel osalemiseks. See kindlasti veel lisandub. Mahetoodangu toetamise mahud on praegu kümneid kordi suuremad kui Eesti toidu programmi rahaline maht.

Head kolleegid! Nüüd kuus kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Marika Tuusiga.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu meelest on praegu põhiprobleem see, kuidas kodumaist kaupa ära tunda. Näiteks, kui poes on Old Farmeri munad või Säästu majonees, siis tootjale viitab seal vaid pisikene ovaalne numbrikene ja mitteprofessionaalile ei ütle see mitte kui midagi. Teiseks, justkui on Eesti kaup, aga kui lähemalt vaadata, siis on toodetud Austrias, Leedus, Lätis, Soomes, kus iganes. Kasutatakse ka sealset toorainet. See on justkui tarbija eksitamine. Kui kursis te nende probleemidega olete ja kas teil on kavas midagi ka lähiajal ette võtta?

Aitäh! Ma olen küsijaga täielikult nõus, et tarbijal on praegu eri põhjustel väga raske ära tunda, milline on tegelikult Eestis toodetud kaup. See on väga keeruline küsimus, sest Euroopas on kaupade, teenuste ja tööjõu vaba liikumine. Ma toon teile ühe näite, kui raske on liigitada, millise riigi või kus toodetud tootega on tegemist. Kala püütakse Norrast, esmatöötlus tehakse Rootsis, edasi tuleb see Eestisse, Eestis panustatakse sellesse oluliselt käsitsitööd, siis viiakse see kala Soome, kus see pakitakse ja realiseeritakse see kaup Saksamaal. See näide ei ole välja mõeldud, vaid see ongi tegelikult nii. Öelge nüüd, millise päritoluga kaup see sel juhul siis on. Nii et see on väga keeruline. Tegelikult on märgistamine ühtlustatud üle Euroopa ühtsete reeglite järgi. Neid reegleid soovib Euroopa Komisjon praegu muuta. Tõenäoliselt lähitulevikus võetakse vastu ja jõustatakse need muudatused, mis teevad mõnevõrra selgemaks toidukaupade päritolu märgistamise. Aga ilmselt jääb see kauba, tööjõu ja teenuste vaba liikumise olukorras väga keeruliseks tulevikuski.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Kõigepealt ma tunnustan teid selle eest, et te olete kenasti mõistnud, et 10–20 miljonit krooni aastas Eesti toidu heaks ei ole olnud sugugi suur summa. Teisest küljest süüdistate te töötlevat tööstust selle eest, et mahetoode ei jõua tarbijani. See on vana jutt. Tänaseks peaks see probleem olema kõrvaldatud. Ma tahangi küsida, mida te konkreetselt olete ära teinud selleks, et mahetoode jõuaks tarbijani, nii et ta seal vahetsüklites ära ei kaoks.

Aitäh! Kõigepealt täpsustus: ma ei ole kedagi süüdistanud, vaid ma tõdesin, kus on üks kitsaskoht, miks mahetoodang ei jõua tarbijani. Jah, jätkuvalt on üks probleem ka piisavate võimaluste puudumine töötlevas tööstuses. See puudutab eelkõige näiteks lambaliha töötlemist ja tootmist. Meil ei ole piisavalt liha töötlevaid tööstusi, kes oleksid huvitatud lammastest. Siin on väga palju probleeme, miks see nii on. See ei ole sugugi mitte ainult töötleva tööstuse probleem, vaid probleem on ka selles, et need kogused, mida kasvatatakse, on tihtipeale väikesed, tööstustel ei ole tarnekindlust jne. Siin on väga palju probleeme. Millal võiks tulla lahendus? Lahendus sõltub ikkagi sellest, kunas sektor ise on selleks valmis. Peab olema piisav kogus lambaliha. Mul on hea meel, et lammaste arv viimastel aastatel on väga kiiresti kasvanud. Aga see puudutab ka lihaveiseid ja paljusid teisi valdkondi. Kui kogused kasvavad, küllap siis ka töötleva tööstuse huvi ja võimalused tulevad sellele järele. Aga mida ministeerium saab teha? Loomulikult on olulised toetused töötlevale tööstusele. Sellel aastal me esmakordselt selle finantsperioodi jooksul avasime 180 miljonit krooni. Taotlusi tuli kogu raha ulatuses. Ma arvan, et see annab kindlasti töötlevale tööstusele väga olulise tõuke ja võimaluse areneda.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh, auväärt Riigikogu esimees! Hea minister! Nimetasite õigustatult seda muret, et meil on mahetoodangu kasv jäänud maha mahetootmise all oleva pinna kasvust, ja nimetasite peamise põhjusena õigustatult pudelikaela tootmises. Ometigi olete samas oma uue mahetoetuse määrusega toonud sisse tingimusi, mis justkui peaksid sundima mahetootjat rohkem tootma turule, vähem lihtsalt n‑ö mahedat eluviisi harrastama, samas ei ole neid tingimusi heaks kiitnud enamik mahetootjaid, ka väga tõsiseid mahetootjaid, kes reaalselt toodavad turule. Kuidas teie hinnang on, kas uue määruse valguses jätkavad ikka kõik praegused mahetootjad ja arenevad edasi või on nende probleemid tõesti tõsised?

Aitäh! Kõigepealt, probleemid on loomulikult tõsised, sellel sügisel eriti ja kogu põllumajandussektoris, mitte ainult mahetootjatel. Aga vastab tõele, et Põllumajandusministeeriumi initsiatiivil ja võib-olla kergel survel sai see mahetootmise meetme määrus muudetud ja just sellel eesmärgil, et maheda elulaadi ja eluviisi kõrval oleks rohkem ka mahetoodangut, et kui maksumaksja toetab, et siis sellel oleks väga kindel eesmärk ja oleks teatud sund ka mahetootjale, et tuleks toodangut. See ei ole tõepoolest kõikidele mahetootjatele meeldinud ja konsensuslikku kokkulepet selle määruse puhul ei saadud, aga ministeerium peab siiski neid eesmärke õigeks. Nüüd hakkab lisaks hektaripõhisele toetusele olema ka toetus looma kohta. Minu arvates on siin astutud suur samm võrdse kohtlemise suunas, sest kui enne näiteks üks mahetootja kasvatas kümnel hektaril 30–40 lammast, siis oli tal täpselt samasugune toetus kui mahetootjal, kes kümnel hektaril kasvatas 150 lammast. Nüüd, kus pool toetusest sõltub hektarite ja pool toetusest loomade arvust, on ka kohtlemine riigi poolt kindlasti võrdsem. Ma arvan, et eesmärk on kindlasti õige ja küllap annab ka soovitud tulemusi.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea minister! Palun selgitage! On ju teada, et kaubandusse, majandusse ja kuhu iganes tuleb raha jaetarbimisest just nimelt lõppkasutaja, tarbija käest. Praegu on mahetoodete hinnad, olgu need tooted kohapeal toodetud või imporditud, kõrged ja konkurentsivõimet vähendavalt kõrged. Seletage, palun, millise majandusmehhanismi tõttu ei soodusta mahetoodangu ja mahetöötlemise käibemaksu alandamine mahetoodete konkurentsivõime kasvu. See jääb täiesti arusaamatuks, sest raha tuleb ju ikkagi lõpptarbija käest ja kui lõpptarbija jaoks on hind kõrge, siis ta seda valikut ei tee. Sellises situatsioonis, kus kauba päritolu on reglemendi tõttu kontrollitav, on ju käibemaksu alandamine ometi konkurentsivõime parandamise alus.

Aitäh! Jah, lihtsa teoreetilise matemaatika järgi võib teil õigus olla. Praktikas kujunevad muidugi ka toiduainete hinnad turul nõudluse ja pakkumise alusel. See, milline on tarbija ostuvõime, on kõige määravam tegur, ja see, milline on maksustamine kogu ahelas, ei pruugi lõpphinna kujunemisel olla määrav. See on üks moment. Teiseks, see lisatulu või väiksem maks ei jää tõenäoliselt mitte mahetootjale, vaid läheb ahelas kellelegi teisele, on see siis vahendaja, töötleja või turustaja, see jääb hoopis teistele kätte ja me ei saavuta seda eesmärki, mida me oleme soovinud, ei tootja seisukohalt ega tarbija seisukohalt. See on minu arvates küll nii. Üks täpsustus veel. Loogiliselt on jah nii, et kogu raha peaks tulema n‑ö lõppostjalt, aga põllumajandussektor erineb enamikust majandussektoritest selle poolest, et Euroopa Liidus tuleb põllumajandustootjal umbes 70% sissetulekust turult ja 30% maksumaksjalt ehk valitsustelt. Selline on tegelikult põllumajandussektori olukord. Seetõttu ei kehti siin täielikult ka kõik turureeglid. See on omaette küsimus, miks see nii on kujunenud ja miks see nii on. Aga see on nii kogu Euroopas tervikuna.

Palun, kolleeg Maret Merisaar!

Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud härra minister! Te nimetasite ennist, et mahetootjatel on probleeme oma toodete turustamise, töötlemise ja kokkuostuga, võrreldes suurtootjate ja tööstuslikult toodetud põllumajandustoodete edasimüügiga. Kas siin ei saaks riik näidata oma poliitilist tahet sellega, et öelda, et Eesti maksumaksja raha eest ei tohiks seda konkurentsieelist suurendada? On olemas top-up'id ehk Euroopa Liidu omariiklikud lisamaksed põllumajandustoetustele. Kas ei võiks rohkem kasutada neid summasid keskkonnahoidlike tootjate probleemide lahendamiseks, mis puudutavad kokkuostu ja töötlemist?

Aitäh! Täpsustan, et ei jääks vale mulje, justkui mahetootmise soovitust tagasihoidlikuma koguse põhjuseks oleks ainult töötlev tööstus. Tegelikult saavad kindlasti ka mahetootjad ise siin oma võimalusi oluliselt paremini ära kasutada. Üks selline võimalus on ühistegevus. Mahetootjad on tavapäraselt väiksemad tootjad, väiksemad kogused aga ei ole kaubandusele nii atraktiivsed, neid on raskem turustada, tihtipeale on nendega seotud suuremad kulutused jne. Ühistegevus senisest oluliselt suuremal määral oleks kindlasti üks võimalus. Järgmisel aastal me muudame maaelu arengukava ja viime sisse uue meetme, mis on suunatud ühistegevuse toetamiseks. See on veel üks võimalus, mida Põllumajandusministeerium tahab ära kasutada. Top-up'ide kasutamise võimalus on kogu toetuste ideoloogia küsimus, küsimus on, kui palju toetada intensiivset põllumajandustootmist, kui palju mahetoodangut, kui palju suurtootmist, kui palju talutootmist. See on tasakaalu küsimus. Jah, see on ilmselt lõputult diskuteeritav ja vaieldav küsimus, kus see tasakaal on. Põllumajandusministeerium on valmis läbi vaatama maaelu arengukava ka sellest aspektist, kui sektoris on selleks tungiv nõudlus ja on uusi ideid. Me oleme valmis seda arutama. Aga täna ei oska ma teile valmis vastust siin kindlasti öelda.

Nüüd viimane mahe küsimus, palun, kolleeg Toomas Trapido!

Aitäh! Austatud minister! Mahetoidu osakaalu suurendamisega, tundub, on tihtipeale, piltlikult öeldes, mitte otseselt, selline muna ja kana probleem. Vähene nõudlus ei soodusta pakkumist ja vähene pakkumine jällegi ei inspireeri tarbima. Mida te arvate sellisest mõttest, kui riigihangete puhul võiks tehniliseks tingimuseks seada (tasapisi, mitte sajaprotsendiliselt) mahetoidu ja seda näiteks suurte hankijate puhul, nagu kaitsevägi, võib-olla koolid, lasteaiad jne?

Aitäh! Kui see ei ole vastuolus ühegi Euroopa Liidu õigusakti ja sättega ega riigisiseste seadustega, siis mina isiklikult põllumajandusministrina kindlasti sellist lähenemist toetan. Aga siin peab lisaks õiguslikule aspektile vaatama ka rahalist aspekti, arvestama riigi rahakoti võimalustega. Kuid põhimõtteliselt ma arvan, et see on kindlasti mõeldav ja seda võib kaaluda, kas just kaitseväe puhul, aga ma arvan, et lasteasutuste ja paljude teiste asutuste puhul võiks seda tõsiselt kaaluda, alustades väiksematest kogustest. Selle praktika elluviimine võib tulevikus olla päris perspektiivne, olen teiega nõus. Aga ma tahan ka tänada roheliste fraktsiooni selle aktiivse küsitlemise pärast ja tänada teid maheda mõttelaadi eest! Teie küsimuste hulgas ei olnud üldse kurje küsimusi. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud põllumajandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Arvo Sarapuult ja jällegi põllumajandusministrile. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma jätkan ka mahedate küsimustega. Maaelukomisjon on arutanud ja ka siin saalis oleme nüüdseks Keskerakonna algatusel mitmel korral arutanud põllumajanduse olukorda. Tõsi küll, see on tekitanud väga palju vastakaid arvamusi. Esmaspäeval maaelukomisjonis oli enamik põllumajandustootjaid siiski arusaamisel, et tegemist on keerulise olukorraga ja riigil oleks mõistlik põllumeestele appi tulla. Näiteks Kesko Agro, Kemira, Farm Plant on teada andnud, et üsna mitmetel põllumeestel on tekkinud märkimisväärseid makseraskusi. Võtame Kesko Agro, siin on maksetähtaega ületavaid arveid juba mahus üle 30 miljoni krooni. Samas selgus meie arutelul, et ministeeriumil puudub ühtne süsteem tervikliku analüüsi jaoks. Minu küsimus ongi seotud sellega. Kas Põllumajandusministeeriumil ei oleks mõistlik luua selge süsteem, et saada edaspidi ülevaade põllumajanduse olukorrast nendes piirkondades, kus on raskusi, saada ülevaade sellest, millised on põhjused ja mida ette võtta annab?

Aitäh! Stenogrammi huvides peab ütlema, et kogu selle informatsiooni, mis te siin ette lugesite, saigi maaelukomisjon põllumajandusministri käest. Ütlen seda sellepärast, et ei jääks mulje, nagu selgunuks see kusagilt mujalt. Meil on siiski ülevaade olemas. Ülevaade on mõnes valdkonnas päris hea, aga eelkõige on probleem see, mis puudutab põllumajandustootjate majanduslikku olukorda ja majanduslikku hetkeseisu. Selles osas kõikehõlmavat, usaldusväärset, kogu sektorit haaravat ülevaadet Põllumajandusministeeriumis ei ole. Tõenäoliselt ei suuda me seda ka luua rohkem kui n‑ö hinnangulisel tasemel. Väga paljud põllumajandusettevõtjad ise praeguses ebastabiilses olukorras ei tea, milliseid majanduspoliitilisi otsuseid nad lähitulevikus vastu võtavad. Ka nendesamade maksumaksja poolt makstavate põllumajandustoetuste kasutamiseks, mis on mõeldud investeeringutoetustena, on põllumajandustootjatel otsuse langetamiseks aega kaks aastat. Kahe aasta jooksul võivad nad otsustada, millal nad selle investeeringu teevad, millal nad pangast krediiti võtavad, millistel tingimustel nad seda saavad. Väga suur osa põllumajandustootjatest ei ole langetanud oma otsuseid ja tõenäoliselt ei langeta. Nii et absoluutset ülevaadet kõikide tootjate kohta ei olegi võimalik majanduslikus mõttes saada. Aga mis puudutab muid näitajaid – saagikust, saagi kvaliteeti, koristatud pindasid ja muud sellist –, siis sellest on Põllumajandusministeeriumil olemas päris hea ülevaade.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Eks teie vastus kinnitas ka minu küsimust. Kuid stenogrammi huvides tahan öelda, et neid andmeid saab mujaltki. Võtame näiteks kas või selle, et Eesti Põllumeeste Keskliidu andmetel on tänavune kahjum halbade ilmastikuolude tõttu vähemalt 420 miljonit krooni. Ma mõtlen siin teravilja. Tõsine probleem on kvaliteediga, millest loomulikult tuleneb ka hind. See seab omakorda küsimuse alla järgmiste aastate investeeringud, millest põgusalt oli juttu. Samuti võib Euroopa Liidu raha jääda kasutamata. Siin on väga palju räägitud sellest, kuidas ikkagi aidata Euroopa Liidu raha kasutada, ja top-up'i raha vähendamine seda kindlust, et raha ära kasutatakse, küll ei suurenda. Minu küsimus on seotud sellega, kas ei oleks mõistlik praegu üle vaadata top-up'i toetused, leida võimalused põllumeestele siin appi tulla.

Aitäh! Jah, tegelikult on see kahe poolega küsimus. Ühest küljest on Eesti põllumajandus viimase 10–15 aasta jooksul olnud kindlasti alafinantseeritud ja Eesti tootja on alakapitaliseeritud. Nii et investeeringud ja toetavad rahalised vahendid on väga vajalikud. Teisest küljest, praeguse majanduskriisi ajal on raskemas seisus need, kes lähiminevikus kasutasid aktiivselt toetusi ja võtsid pankadest laenu, et neid rahalisi toetusi kaasfinantseerida. Neil on praegu laenulepingud ja liisingud, mille maksed on väga suured. Nad on väga keerulises seisus, keerulisemas seisus kui need, kes neid investeeringuid võib-olla nii palju ei kasutanud. Nii et siin on tulenevalt majanduslikust olukorrast väga erinevaid hinnanguid võimalik anda. Ka oht praegu n‑ö üle investeerida on põllumajandussektoris olemas, üleinvesteerida just nimelt rahalise suutlikkuse mõttes, mitte tehnoloogilise vajaduse mõttes. Mis puudutab top-up'ide kasutamist, siis loomulikult, kui eelarves on vähegi võimalusi, ma põllumajandusministrina igal juhul toetan seda, et leida lisaraha top-up'ide suurendamiseks. Ma küll tean, et eelarve on Riigikogus ja praegu on pädevus muudatusi eelarves teha ainult Riigikogu liikmetel. Kahjuks esimese lugemise järel ei ole neid ettepanekuid teinud ka küsijad ega küsija fraktsioon. Võib-olla siis teise lugemise järel te teete omad ettepanekud.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Nüüd ma tahan anda sõna ka kolleeg Maret Merisaarele. Väga kiire küsimus justiitsminister Rein Langile.

Aitäh, proua eesistuja! Justiitsministeerium on teinud ettepaneku sulgeda Kaagvere Erikool ja nii jääb esimeseks mõjutusvahendiks vangla ja vanglast tingimisi vabastamine. Kuidas on kavas see protsess ellu viia, mis saab nendest tüdrukutest ja kes hakkab nende eest vastutama, millised õiguslikud ja rahalised vahendid nendele antakse?

Tänan väga! Eks me peame siin natukene asjasse selgust tooma. Kaagvere Erikool on Haridus‑ ja Teadusministeeriumi haldusalas ning tema sulgemine ja mittesulgemine, see, mis sellest koolist saab, on Haridus‑ ja Teadusministeeriumi pädevuses. Küll aga ei täida see kool Justiitsministeeriumi arvates praegu oma eesmärki, kuna ta ei resotsialiseeri sealseid kasvandikke, ei taga nende õpetamist ega õiguskuulekale käitumisele tagasitoomist. Samuti on Kaagvere Erikooli kasvandike hulgas nii neid, kes on toime pannud väiksemaid õigusrikkumisi, kuid on hoidnud pikemat aega koolikohustusest kõrvale, kui ka neid, kellel on näiteks olemas juba vanglakogemus. Nende kahe kategooria kooshoidmine on Justiitsministeeriumi arvates ebaotstarbekas. Justiitsministeerium on kindlasti sellel arvamusel, et sellises vormis ja sellises ehitises, nagu praegu on Kaagvere Erikool, ei ole üldse võimalik mingisugust haridus‑ ja kasvatustööd läbi viia. Aga ma ütlen veel üks kord, et otsused, mis sellest asjast saab, on Haridus‑ ja Teadusministeeriumi teha. Meie peame selles küsimuses Haridus‑ ja Teadusministeeriumiga kindlasti sidet.

Suur tänu, härra justiitsminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Head kolleegid! Meie aeg on läbi. Suur tänu Riigikogu liikmetele küsimuste esitamise eest! Aitäh, valitsusliikmed, vastamise eest!