Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame 22. oktoobri infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 46 Riigikogu liiget, puudub 55. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: kultuuriminister Laine Jänes, sotsiaalminister Maret Maripuu ning haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukas.
Läheme infotunni küsimuste juurde. Esimese küsimuse on esitanud Riigikogu liige Helle Kalda. Sellele vastab valitsusliige Maret Maripuu ning teemaks on struktuurifondid. Helle Kalda, palun!
Aitäh! Lugupeetud sotsiaalminister! Hiljuti Soomes toimunud koolitulistamine, mis nõudis kümme elu, toob uues valguses esile laste ja noorte vaimse tervise kõrvalekallete probleemi praeguses ühiskonnas. Sihtasutus Tallinna Lastehaigla esitas sel aastal taotluse 63 miljoni krooni saamiseks struktuurifondidest laste tervisekeskuse ehitamiseks. Taotlus jäi rahuldamata. Lastehaigla täidab regionaalhaigla funktsiooni Põhja-Eestis. Just Põhja-Eesti laste vaimse tervisega seotud probleemid, sealhulgas sõltuvushäired, on Eestis teravalt väljendunud. Sõltuvushäirete ennetamiseks on üks ja ainus võimalus – laste psüühikahäirete õigeaegne avastamine ja ravi. Kuidas hindab Sotsiaalministeerium laste vaimse tervise häireid praeguses ühiskonnas, kui te ei eraldanud selle probleemi lahendamiseks raha, ja kas Eestis on võimalik psüühikahäiretega lapsi kuidagi teistmoodi ravida?
Aitäh! Kesk‑ ja piirkondlike haiglate infrastruktuuri optimeerimise meetmete osas raha eraldamise otsuse tegi Vabariigi Valitsus eelmisel kuul, eraldades raha Põhja-Eesti Regionaalhaiglale ja Tartu Ülikooli Kliinikumile. Selles meetmes on eelarve reservi 179 920 000 krooni. Pärast seda, kui nii regionaalhaigla kui ka kliinikum täpsustavad oma eelarve, saame teha eelarve jäägi kohta järgmised otsused.
Küsijal on täpsustavaid küsimusi. Helle Kalda, esimene täpsustav küsimus, palun!
Aitäh! Kurb, et te mu küsimusele ei vastanud! Kui raha ei eraldatud, siis pidi põhjendus olema. Järelikult lahendatakse psüühikahäirete probleem teistmoodi. Aga läheme teise probleemi juurde. Ühiskonnas ja perekonnas toimuvad protsessid koormavad üha enam laste vaimset sfääri ja kutsuvad esile kõrvalekaldeid, mille väljendus on ka vägivald ja hoolimatus. Soomes juhtunu eest pole ka Eesti kaitstud. Sihtasutuse Tallinna Lastehaigla initsiatiiv aidata kaasa laste vaimse tervise probleemide lahendamisele pole esmakordne. Juba 2004. aastal oli valmis ehitatud vaimse tervise keskus. Selleks taotleti samuti raha struktuurifondidelt. Ka tookord oli vastus ei. Kas Sotsiaalministeeriumi arvates on Eestis efektiivselt toimunud struktuurifondide raha eraldamine laste raviks, kellel on kalduvus psüühikahäirete tekkimiseks, ja kas leitakse teised meetmed nende probleemide lahendamiseks?
Aitäh! Nagu ma ennist mainisin, taotles lastehaigla raha kesk‑ ja piirkondlike haiglate infrastruktuuri optimeerimise meetme kaudu ja Sotsiaalministeerium koostöös Poliitikauuringute Keskusega Praxis töötas välja kriteeriumid, millele pidid haiglad vastama. Hindamiskriteeriumid töötati välja eesmärgiga selgitada välja haiglate projektid, mis kõige enam toetavad meetme üldeesmärki korrastada aktiivravihaiglate infrastruktuuri, optimeerida ravitegevust ning parandada haiglasisest logistikat. Laste vaimse tervise temaatika on oluline ja, nagu ma ütlesin, selles meetmes ei ole kogu raha ära kulutatud. Me püüame leida parimaid lahendusi ka laste vaimse tervise projektile.
Kolm kohapeal registreeritud küsimust. Marika Tuus, palun!
Aitäh! Austatud minister! Ma küsin ka tervishoiu kohta. Me räägime ravimite kallinemisest, et tõuseb käibemaksumäär, aga tegelikult tõusevad ravimihinnad ka seetõttu, et Ravimiameti toimingute riigilõivud tõusevad, näiteks ravimite tootmise, hulgimüügi puhul jne. Kust see raha võetakse? See võetakse ikkagi kaudselt tagasi patsiendi taskust. 3,5 miljonit on planeeritud. Ka Tervishoiuameti kallinevate toimingute nimekiri on mitme lehekülje pikkune. Üks näide: üldhaigla eriarstiabi osutamise tegevusloa taotluse läbivaatamise tasu tõuseb 3000 kroonilt 12 000 kroonile, keskhaigla puhul 5000 kroonilt 23 000 kroonile jne. Kui palju mõjutab see arstirohtude hinna kasvu ja kui palju üldse patsiendi omaosalus suureneb?
Aitäh! Ma meenutan, et praegu me peaksime arutama struktuurifondide temaatikat. Teie küsimus ei puuduta struktuurifonde.
Head ametikaaslased! Jääme teema juurde! Helle Kalda, teine täpsustav küsimus, palun!
Aitäh! Kahjuks ei jää vastaja teema juurde. Ma küsisin struktuurifondide raha kohta. Ministril peavad olema põhjendused, miks ei eraldatud struktuurifondide raha. Aga ma pole kahjuks saanud vastust. Optimeerimine ei puuduta minu küsimust, minu küsimus on lastehaigla kohta. Pöördusin teie poole ka selle aasta septembris, aga tänaseni pole saanud vastust põhjendustega, miks raha ei eraldatud. Ja mis oli põhjendus? On olemas valitsuse seisukoht, et need kaks haiglat, mida te nimetasite, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu haigla, saavad raha sellepärast, et sellest on inimestele rohkem kasu. Kas lapsed ja noored pole sellele valitsusele absoluutselt olulised? Kuni 19‑aastasi lapsi on Eestis 20%! Kas te vastate mu küsimusele: kas lastehaigla saab struktuurifondidest raha ja kas see probleem on valitsusel ja Sotsiaalministeeriumil lahendatav? Kui ei ole, siis miks, ja kuidas lahendatakse siis sõltuvushäiretega laste probleem, et meil ei tekiks sellist juhtumit, nagu toimus Soomes?
Aitäh! Piirkondlike ja regionaalhaiglate meetme projektil oli viis kriteeriumi, millele pidid kõik kandideerivad haiglad vastama. Neid hindasid oma eriala eksperdid ja koondhinnete tulemusena kujunes pingerida, mille järgi raha eraldati. Nagu ma ütlesin, oli kuus haiglat, kes sellele rahale konkureerisid. Me ei saa öelda, et üks või teine haigla oleks vähem oluline. Kõik need haiglad on Eesti riigi jaoks olulised. Ma usun, et me suudame lähitulevikus välja pakkuda ka need võimalused, kuidas kõiki haiglavõrgu arengukava haiglaid toetada, et nad saaksid tegelda oma põhitegevusega – osutada inimestele kvaliteetset tervishoiuteenust.
Toivo Tootsen, palun!
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Me saame kõik aru, et psüühikahäiretega laste ravimine on äärmiselt oluline. Ma tahangi teada, kas Sotsiaalministeeriumil on olemas vastav programm ja millistest struktuurifondide eraldistest rahastatakse psüühikahäiretega laste ravimiseks voodikohtade loomist.
Aitäh! Kõikide, nii laste, noorukite kui ka täiskasvanute ravi rahastamine toimub haigekassa kaudu. Ka praegu on psüühiliste erivajadustega laste ravi haigekassa kaudu tagatud. Lastehaigla on ellu kutsunud olulise projekti, laste vaimse tervise keskuse ehituse, et laiendada teenusepakkumist. Praegu saab seda projekti rahastada piirkondlike keskhaiglate meetme kaudu, kus on meil olemas ka eelarve reserv, 179 miljonit krooni. Me ootame Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja kliinikumi eelarve täpsustusi, ootame, mida ütleb Euroopa Komisjon Põhja-Eesti Regionaalhaigla projekti kohta. Kui on selgunud eelarve jääk, selle meetme jääk, saame teha järgmisi otsuseid nende haiglate kohta, kes esimeses voorus finantseeringut ei saanud.
Heimar Lenk, palun!
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Te küll väga ladusalt vastate küsimustele, aga sisust nagu hästi aru ei saa. Vastust küsimusele pole minu meelest veel tulnudki. Ma küsin natuke laiemalt, võib-olla on siis kergem vastata. Miks praegune Sotsiaalministeerium, mida juhite teie, ei ole eriti tähelepanu osutanud ei lastele, ei haigetele lastele, ei puuetega inimestele ega pensionäridele? Mingisugune keskmine täiskasvanud elanikkond on teie eelistatud grupp. Millest selline kõige nõrgemate alahindamine meie ühiskonnas praegu tuleneb? Sellest on peaaegu iga päev ka meedias juttu.
Aitäh! Pean ütlema, et ma ei jaga teie arvamust. Sotsiaalministeeriumi jaoks on olulised nii lapsed, noored kui ka eakad. Ma arvan, et meie igapäevane tegevus seda tõestab.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme teise küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Marek Strandberg. See on esitatud valitsusliikmele Tõnis Lukasele ja teemaks on laste koolitoit. Marek Strandberg, palun! Vabandust, koolikott! Aga koolikotti võib mõnikord ka koolitoit sisse minna. Palun!
Jah, tõsi! Küsimus on koolikotist, mitte ‑toidust. Sotsiaalministeerium on reguleerinud koolikoti n‑ö raskuse ülempiiri. Minu küsimus on seotud sellega, milliseid meetmeid on haridusministeerium võtnud, et need raskuse ülempiirid oleksid tõepoolest saavutatavad, või mida peaks tegema, et koolikott ei kaaluks algklassides mitu kilo rohkem, kui lubatud on.
Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud küsija! Väga hea küsimus. Seda, mida kõike koolikotti panna saab, härra juhataja juba käsitles, näiteks võileivad võib kaasa võtta. Üldse, paljudel juhtudel ongi olnud opositsiooni mure see, et koolitoitu piisavalt ei rahastata ja igaüks peab oma leivakotiga käima. Ju see siis mahub ka sinna kotti. Tõsi ta on, et need piirid eri vanusegruppidele on kindlaks määratud. Siin on veel vanast ajast kirjas "ranitsa lubatud raskus", kuigi päris klassikaliste ranitsatega praegu enam keegi koolis ei käi. Natuke on oluline ka see, missuguse koti vanemad ostavad. Aga lühidalt öeldes oleks kõige parem, kui õpikute komplekt oleks olemas nii kodus kui ka koolis. Selle rahastamiseni pole me veel jõudnud. Seda esiteks. Teiseks, ma tahan riigile rohkem volitusi õpikute kirjastamise koha pealt sõnaõiguse saamiseks. Ma tahaksin reguleerida ka õpikute kaalu, et neid ei tehtaks näiteks paksude kõvade kaantega.
Küsijal on täpsustavaid küsimusi. Esimene täpsustav küsimus, Marek Strandberg, palun!
Minu täpsustav küsimus on seotud sellega, et kui me vaatame mõningas mõttes oma haridusideaalide poole, mis olevat olemas Soomes, siis seal on asi lahendatud lihtsalt õpikute topeltkomplektiga, üks osa on koolis ja teine osa kodus. Kas haridusministeerium näeb võimalust, et sellist mehhanismi käivitada juba järgmisest aastast, kuna, nagu ka minister ütles, peamine probleem ongi õpikute mass, mis praegu rasket koolikotti põhjustab?
Aitäh küsimuse eest! Ma tõstsin ka põhilise lahendusena esile selle, et võiks olla kaks komplekti, üks kodus ja üks koolis. Kui me teeme eelarvet, siis vaatame, kas selleks on võimalusi. Idee järgi võiks kohustus lisavajadusi katta olla ka omavalitsusel. Riigil ei ole seadusega pandud kohustust igale lapsele kaks õpikukomplekti tagada. See tähendab, kui omavalitsustel on see võimalus, võiks kooli osta teise õpikukomplekti. Ka suur osa muid õppevahendeid on omavalitsuste vastutada. Riigieelarves ei ole praeguseks jõutud selleni, et riigieelarve kohustuste hulka võiks kuuluda see, et finantseerida kahekordset komplekti õpikuid. Võib-olla me liigume sellele lähemale, kui me õpikute hinna kontrolli all hoiame, ei lase sel kasvada lihtsalt kirjastuste plaanide alusel, vaid püüame kuidagi sellele päitsed pähe saada. Aga järgmise aasta eelarvele mõeldes ei kujuta mina praegu ette, et riik saaks ühe aastaga kaks korda nii palju raha õpikute jaoks anda. Kuid arutame seda.
Kaheksa kohapeal registreeritud küsimust. Raivo Järvi, palun!
Suur tänu! Austatud minister! Just sai siin mainitud, et koolikotti pannakse ju eelkõige õpikud. Riigikogus liigub praegu idee, et koolil võiks olla vabadus valida talle sobilik ja paslik õpik. Teada on, et hiljuti oli intsident, kui üks kirjastus üllitas üpriski innovatiivse, multimeediavariantidega õpiku, mille haridusministeeriumi kõrgelt kvalifitseeritud komisjon lükkas tagasi ainsa põhjendusega, et nii pole varem tehtud. Kuidas te suhtute sellesse, et tulevikus võiks koolidel olla pädevus otsustada, et nende kooli formaadiga sobib just säärane õpik?
Aitäh! Jah, eitavaid otsuseid on tehtud mitme õpiku kohta ja ega ma väga detailselt kõiki neid põhjendusi ei tea. Ei ole ise konkreetselt tegelnud näiteks sellega, miks Igor Gräzini osalusel koostatud õpikuid on REKK tagasi lükanud. Tõenäoliselt on ka töökorralduslikult probleeme ja kirjastused arvavad, et teisi kirjastusi eelistatakse neile. Aga kui üldises plaanis riigi huvidest rääkida, siis mina siiski loodan, et Riigikogu, menetledes seadusmuudatust, mis kõne all on, andes kirjastustele õigused ja pannes neile ka vastutuse selle eest, mida nad kirjastavad, ja pannes koolile sajaprotsendiliselt tellija rolli (muidugi, riik peaks olema huvitatud sellest, et natuke asja jälgida, sest suurelt osalt on seal riigi raha), siiski vaataks, et me ei annaks võimalust kirjastada õpikuid, mis ei vasta Eesti õppekavale. Näiteks võib ju juhtuda, et venekeelses gümnaasiumis on mõnel õpetajal soov näha õpikus mingit muud käsitlust. Siis peab olema riigil mingi roll otsustada, et kui normid on ületatud ja õpik õppekavale ei vasta, siis võib need kokku korjata või käibelt muul moel kõrvaldada. Riigi rolli ma päris ära ei laseks kaotada.
Ester Tuiksoo, palun!
Tänan väga, austatud juhataja! Austatud minister! Kuulates teie väljaütlemisi teemal, et koolijuhtidele tuleb anda politsei õigused, tekib küsimus, millega te sel juhul välistate võimalikud veelgi tugevamad vastuolud ja ka selle, et koolikotis ei oleks tulirelva.
Ma loodan, et sel hilisel tunnil, kui seda infotundi televisioonis üle kantakse, võimalike kuritegude huvilised seda ülekannet ja niisuguste teemade käsitlust ei vaata. Ma arvan, et see on natuke ülepingutatud küsimus! Koolikotiteemaga see kokku ei lähe. Aga ma võin öelda, et haridusministeerium ja kogu Eesti avalikkus peaksid tegema kõik selleks, et väga halbu ja kurbi intsidente Eesti koolis ei juhtuks.
Mai Treial, palun!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Teemaks on laste koolikott. Koolikotiga on seostatud ka nn koolitoetust ehk ranitsatoetust, mida makstakse enne kooli algust 450 krooni. Minu küsimus ongi: kuidas te, hea minister, näete, kas te toetate seda, et koolitoetus ehk ranitsatoetus kaob ja me selle abil hoiame kokku 78 miljonit krooni?
Aitäh! Valitsus, tehes eelarve eelnõu, mida teie siin Riigikogus hoolega arutate, oli raskete valikute ees. Jah, mina valitsuskabineti liikmena toetasin nendes valikutes, mis meie ees olid, ka seda, et teie nimetatud toetusliik eelarvest välja võetaks.
Mailis Reps, palun!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Me oleme rääkinud koolikoti raskusest. Kui lubate, siis räägin korra ka koolikoti sisust. Väga palju oli erinevaid eelarve-eelseid teemasid seoses koolitoiduga ja seoses muuga. Üks hirmudest, mis läbi jooksis, oli see, et riigi toetus töövihikute ja õpikute ostmiseks kas kaob üldse ära või väheneb. Kas te siit puldist võite öelda, milline on see toetus järgmisel aastal ja kuidas te tulevikku näete? Eelmises valitsuses, küll veidi teises majanduslikus olukorras, oli jutt, kui me tõstsime selle 260 kroonilt 750 kroonile, et arvestuslikult tegelikult umbes 1500 krooni on see summa, mille eest oleks võimalik koolides tagada topeltõpikud. Kuidas on see järgmisel aastal ja kuidas seda on edaspidi ette nähtud ministeeriumi poole pealt?
Aitäh! Järgmise aasta eelarves on õpikute ja töövihikute toetuse maht jäänud samaks mis sellel aastal. Mis puudutab tulevikku, siis seda ma pisut käsitlesin. Eks see ole üldine valikute küsimus. Nagu ma ka nn ranitsatoetusest rääkides ütlesin, ega selliseid toetusi, mida kas või kellelegi vaja on, kerge südamega ära ei võeta. Samas tuleb valikute tegemisel vaadata, mis asjad on olulisemad ja millest saab rohkem inimesi kasu. Ma arvan, et kõiki peresid puudutav õpikute ja töövihikute probleem on asi, millega võiks tegelda ja peaks tegelema, ütleme, rahamahukamalt kui seni. Kuid ma ei taha praegu küll luua niisugust tunnet, et me saame järgmisel aastal astuda rahaliselt väga pika sammu õpikute ja töövihikute lisafinantseerimisel.
Aleksei Lotman, palun!
Aitäh! Hea minister! Koolikoti raskus pole seotud mitte ainult sellega, kas on õpikute ühekordne või topeltkomplekt, vaid ka otseselt sellega, kui palju antakse kodutööd. Praeguste tavade kohaselt on olukord selline, et üks korralik koolilaps peab tegema tegelikult topeltkoolipäeva, mis viib selleni, et keskmine koolilaps kirjutab suhteliselt palju kodutööd klassikaaslaste pealt maha, mis kindlasti ei ole meie koolihariduse eesmärk. Kuidas suhtuks minister sellisel viisil programmide läbivaatamisse, et oluliselt suureneks sisuline töö klassis ja selle võrra võiks natuke väheneda kodutöö maht? Ma ei räägi siin kodutöö kui niisuguse kaotamisest, aga n‑ö raskuspunkti ülekandmisest.
Aitäh, hea küsija! Ma saan aru, et sinu pealt omal ajal kirjutasid teised maha ja sa olid tahtmatult kaasosaline. On tublimaid ja vähem tublimaid. Neid, kes maha kirjutavad, on igal ajal. Õppekavaarendusel on praegu siht teha ainekavad niisugused, et võimalikult vähendada koormust, mis nõuaks ainult uue materjali läbivõtmisega seonduvat pingutust, vaid tuleb jätta aega ka läbimõtlemisele, analüüsile, katsetustele, avastamisele. Tõepoolest, kui õppematerjal teha vastavaks ja nii õpikuid kui ka töövihikuid saab kaasa võtta ainult nii palju, kui palju parasjagu vaja on (võib-olla kümne aasta pärast me ei räägigi üldse mingist ekstra kaasavõtmisest, sest võib-olla kaob koolikottki, eks me vaatame, kuhu tehnoloogia võimalused meid viivad), siis tõesti, kui õppeainesiseseid mahtusid vähendada, mis on meie eesmärk, oleks võimalik selle võrra vähendada ka koolikoti kaalu. See on õige, aga see on kaunis keeruline, sest aine sisu kallale minek ei ole populaarne ühegi aine õpetajate hulgas. Kuid meil on päris konstruktiivne koostöö nii matemaatikute kui ka teiste aineõpetajatega. Eks katsume seda teha.
Eldar Efendijev, palun!
Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Mul on samasuunaline küsimus – koolikott ja kilogrammid. Kui me võtame esimese klassi lapse, siis koolikott kaalub praktiliselt juba pool tema kaalust. See võib ka rohkem olla. Küsimus ei ole ainult selles, et raske on koolikotti tassida, vaid see on varsti ka tervisele ohtlik. Mida ministeerium kavatseb teha, sest see areng on juba piiri peal, võib ütelda?
Aitäh! Eks see kõik olegi kaunis individuaalne. Nagu te ütlete, mõne õpilase puhul tahaks tõesti öelda, et, kott, kuhu sa poisi või tüdruku viid. Mõnel juhul see kindlasti nii dramaatiline ei ole. Kodu kaugus koolist on ka ju paljudel lastel erinev. Ma ei hakka siin praegu hindama, kas need kilogrammid on õigesti määratud ja kas nad treenivad organismi või katkestab see hoopis konti. Tähtis on see, et kui meie ühiskonnas on suund vähendada koolikoti kaalu, et me siis püüaksime seda teha kõigi võimalike vahenditega, millest siin juba enne sai räägitud.
Tõnis Kõiv, palun!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ka koolikotist. Kas te olete kindel, et praeguses lapse koolikotis ei ole ühtegi mõnes kolmandas riigis väljaantud õpikut? Kas te peate üldse võimalikuks, et riigil ei ole kontrolli või informatsiooni selle kohta, kus need õpikud on välja antud, millised nad on, olenemata sellest, kas neid on kaks või üks õpilase kohta?
Aitäh! Kõige kohutavam on see, et meie laste koolikotis, osal neist kindlasti, on näiteks Euroopa Liidu õpik, mille on koostanud Euroopa Liidu partnerid, autorid teistest riikidest. Aga me oleme selle tõlkinud eesti keelde ja ma arvan, et selles, et selle on teinud teiste riikide kodanikud, pole midagi halba. Kui rääkida aga nüüd tõsisemalt, kohustuslikest ainetest, siis üldiselt on klassikaliste õppeainete puhul suund, et tegemist on originaalõpikutega. Seda on peetud Eesti haridussüsteemi tugevuseks. Me katsume võimalikult palju õpikuid ise koostada. Nagu ma ütlesin, näiteks valikkursuste puhul tuleb mitmel juhul, nii majandusõppes kui ka mitmel muul juhul sagedamini ette, et kasutatakse mujal koostatud õppevahendeid. Kui te mõtlete, et materjale, mis Eesti õppekavaga üldse kokku ei lähegi, kantakse kooli ja kasutatakse õppetöös, siis seda ma ei usu. On palju räägitud, eriti räägiti eelmise aasta palangutes, et venekeelses koolis kasutatakse näiteks Venemaal trükitud ja väljaantud õpikuid. Venekeelses koolis on täpselt samamoodi õpikud meie õppekava järgi, on tõlkeõpikud eesti keelest vene keelde. Kui seal keegi illustreeriva materjalina kasutab füüsika ja matemaatika paremaks selgitamiseks mujal välja antud materjale, siis üldiselt seisavad need asjad õpetaja enda käsutuses. Aga ma julgen väita, et see asi on Eesti riigis kontrolli all ja Eestile mittesõbralikke õppematerjale ei kanna õpilased oma kotis ega kasuta neid ka õpetajad.
Ivi Eenmaa, palun!
Ma tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma saan teist aru, kui te väga palju avalikkuse ees räägite koolist, koolivägivallastki, mis toimub, õpetajatest, eelkõige nende palgast või palga väiksusest jne. Aga minu küsimus puudutab hoopis teist asja. Nimelt, kas Eesti ühiskonnas ei oleks vaja teatud paradigma muutust? Meil on ju nii palju suurepäraseid sotsiaalteadlasi, kes kõik teavad, mis ühiskonnas toimub. Paradigma muutuse all mõtlen ma seda, et võib-olla rohkem kui õpetajatest ja nende palkadest peaksime rääkima kodust ja lastevanematest ning õpetama õpetajaid rääkima lastevanematega, sest muidu me nendest asjadest jagu ei saa. Aga see oleks koolis paradigma muutus. Mis on teie seisukoht?
Aitäh! See, et kõik hakkavad õnnelikult koos elama, oleks paradigma muutus ja seda me peame taotlema. Eks omal väiksel viisil praegu needsamad katsed ju toimuvad, nii õpetajakoolituses kui ka lastevanemate koolitamises on spetsiaalsed programmid ja õpetatakse nii partneriga suhtlemist kui ka oma töö hästi tegemist, õpetajal on õpetaja töö, lapsevanemal on lapsevanema töö. Muidugi, õppust võetakse nii, kuidas keegi. Õpetajate puhul me saame seda rohkem kontrollida, aga lastevanemate puhul on kahjuks ükskõiksust ikkagi tohutult palju. Tihti on nagu kinnisvaraga, et võtmed kätte, et anname lapse esimesse klassi ja tahame 12 aasta pärast tagasi valmis ja hästikasvatatud last. Nii see ei lähe. See on õige, et kool ei ole üksi õpilased. On räägitud väga palju õpilaskesksest koolist, aga kool on õpilased, õpetajad ja lastevanemad – kõik koos.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme kolmanda küsimuse juurde, mille on esitanud Mai Treial. Sellele vastab valitsusliige Maret Maripuu ja teemaks on tööturupoliitika. Mai Treial, palun!
Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Mitte väga ammu toimus Riigikogus üks väga tõsine arutelu, kus arutleti Eesti Arengufondi ja 2007. aasta inimarengu aruande teemadel. Nendes keskenduti majanduse uue mudeli käivitamise vajadusele ja hariduse ning majanduse vahekordadele. Samas tunti muret, et meie tööhõive struktuur ei ole majanduslanguse ajal jätkusuutlik, ja juhiti tähelepanu, et Eesti ei kuluta tööpoliitikameetmetele teiste Euroopa riikidega võrreldes kuigi palju, vaid me kulutame selleks väga vähe raha. Ka järgmisel aastal koolitustellimus väheneb. Minu küsimus ongi: kuidas täidab Eesti riik oma ülesandeid, et kaitsta tööturgu ja näidata üles hoolivust, et inimesed meilt ära ei läheks?
Aitäh! Mul on hea meel tõdeda, et elukestvas õppes osalejate arv on suurenenud. Siin on suur panus just Euroopa Sotsiaalfondi rahal. Kui aastatel 2001–2006 osales elukestvas õppes 5,1–6,7%, siis 2007. aasta lõpus oli see protsent 7 ja selle aasta esimeses kvartalis oli see tõusnud juba üle 10. Kui mu mälu ei peta (või nagu hea haridus‑ ja teadusminister mulle ette ütles), oli selleks protsendiks 11,6. Ka aastateks 2007–2013 on nii Sotsiaalministeeriumis, Haridus‑ ja Teadusministeeriumis kui ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumis ette nähtud töötajate täiendus‑ ja ümberõppe finantseerimine, eelkõige suunitlusega, et töötajad suudaksid paremini tööturul hakkama saada ja olla konkurentsivõimelised tööturul toimuvate muudatuste raames.
Küsijal on täpsustavaid küsimusi. Esimene täpsustav küsimus, Mai Treial, palun!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Proua minister! Kuid ometi väga arvestatavad teadlased ja ettevõtjad märgivad, et tegelikult meie haridussüsteem ning täiendus‑ ja ümberõpe ei arvesta tööturu vajadusi. Praegu tundub ka, et Riigikogule esitatud töölepingu seaduse eelnõu on justkui andnud vale signaali, et on valmis tööturg, mis on paindlik, sotsiaalselt kaitstud, aga samas, kui töölepingut vaadata, siis eriti materiaalse vastutuse osas on väga palju uut. Minu küsimus ongi: kas tööturule tuleb kasuks või kahjuks, kui töötaja kannab vastutust täies ulatuses, ka saamata jäänud tulu eest, millest on vähe räägitud?
Aitäh! Töölepingu seaduse eelnõu, mis on Riigikogule esitatud, juhindub eelkõige nendest muudatustest, mis on tööturul toimunud. Kõik need muudatused on läbi arutatud nii tööandjate kui ka ametiühingujuhtidega. Eelnõu on saanud mõlema sotsiaalpartneri heakskiidu, mis tähendab seda, et töötajad võivad tunda ennast turvaliselt ja uus eelnõu tagab ka paindlikkuse, mis on oluline tööandjatele, et nad saaksid kiiremini reageerida majanduses tekkinud muutustele. Küsimuse teine pool puudutas varalist vastutust. Ma arvan, et loogiline on, et kui kahju on tekitatud tahtlikult, siis see eeldab täielikku varalist vastutust. Kui aga on tegemist hooletusega, siis igal juhul peab tööandja tõestama, milline see kahju määr on, ja siis kohus või töövaidluskomisjon hindab, milline on see hooletusega tekitatud kahju. Niisama ei saa mitte kelleltki midagi sisse nõuda.
Viis kohapeal registreeritud küsimust. Aga küsijal on veel täpsustavaid küsimusi. Teine täpsustav küsimus, Mai Treial, palun!
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ühelt poolt teeb mind kurvaks, et ametiühingud olid liialt optimistlikud, kui selle seaduseelnõu puhul selliseid kompromisse tehti. Eeskätt just vastutuse küsimus on töövõtjale väga raske ja keeruline. Samas kohtuprotsessid, mis võivad selles küsimuses tulla, on väga pikad. Kas on õige, et me jätame selle seaduses täpsemalt kindlaks määramata ja jätame lõppotsuse tegemise kohtupraktika kanda?
Aitäh! Ka praegu on nii, et kui kahju on tekitatud, siis kohus või töövaidluskomisjon hindab, kui suures ulatuses kahju on tekitatud. Keegi teine ei saa seda määrata.
Mailis Reps, palun!
Aitäh, juhataja! Hea minister! Te väga kindlameelselt teatasite, et meil on täiskasvanuharidus tõusuteel. Kas te täna võite siin sama kindlalt öelda, et kui inimesel ei ole põhiharidust või tal on ainult põhiharidus ja ta soovib minna ennast täiendama, oma kvalifikatsiooni tõstma, siis tal on praegu selleks võimalusi? Pidasin silmas kvalifikatsiooni.
Aitäh, hea küsija! Ma ei julge anda kolme tilka verd, et iga konkreetne inimene leiab just nimelt selle võimaluse, mida ta hing ihkab, aga Tööturuametis on pakutud võimalusi kõikidele inimestele, sõltumata sellest, kas inimene on töö kaotanud või käib ta tööl. Kui inimene tunneb, et situatsioon töökohas teda ei rahulda, saab ta minna Tööturuametisse, kus ta saab karjäärinõustamist. See peaks olema see koht, kus inimene nõustaja abiga jõuab arusaamale, mis on see, mida ta tahab, ja mis suunas ta peaks oma kvalifikatsiooni tõstma. Seal juba juhendatakse teda edasi, kuhu minna õppima, et ta saaks tunda ennast õnneliku ja täisväärtusliku ühiskonnaliikmena. Haridus‑ ja Teadusministeeriumi kaudu finantseeritakse töötajate omaalgatuslikku õpet ESF‑i programmide kaudu. Kui me võrdleme praegust olukorda mõne aasta taguse olukorraga, siis saan öelda, et olukord on muutunud paremaks.
Eldar Efendijev, palun!
Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus on seotud konkreetse piirkonnaga. Ma toon näite Narva kohta. Eelmise ja selle aasta jooksul, te teate, on Kreenholmist koondatud ligi 2000 inimest, mitusada inimest on koondatud energeetikavaldkonnast ning sel ja tuleval aastal koondatakse veel. Umbes 2000 inimest, kes töötasid ehitusvaldkonnas, on tulnud tagasi Tallinnast ja Soomest. Eelarvelised asutused ka koondavad, sest arenguvõimaluste seis on väga piiratud. Mul on selline küsimus: kui me räägime juba tuhandetest inimestest, kes ei ole laisad, nad on head töötajad oma valdkonnas, aga neil töökohti ei ole ...
Palun küsimust!
... siis kuidas riik vaatab sellist olukorda konkreetses piirkonnas?
Aitäh! Teie nimetatud Ida-Viru piirkonnas on ka olemas Tööturuameti esindus. Kui Kreenholmist tulid esimesed teated, et nad plaanivad koondada, siis Tööturuameti inimesed läksid Kreenholmi, tegid seal kohapeal infopäevi ja koolitusi. Ma usun, et kõik inimesed, kes on töö kaotanud, pöörduvad piirkonna Tööturuametisse, kus nad saavad parimat nõu ja kus neile pakutakse vabu töökohti.
Tõnis Kõiv, palun!
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Aktiivsetele tööturumeetmetele on plaanitud kulutada lähiaastatel sadu miljoneid kroone. Euroopa Komisjon on olnud murelik Eesti suutlikkuse pärast absorbeerida eurotoetusi ehk neid vastu võtta ja tulemuslikult kasutada. Kas näete probleeme ja kui, siis milliseid, aktiivsetele tööturumeetmetele mõeldud summade tulemuslikus ärakasutamises?
Aitäh! Praegu on lõppemas eelmine periood ja on veel vara lõplikku numbrit öelda, aga võin öelda, et tööturuvaldkonnas on enamik Euroopa Liidu raha ära kasutatud. Kui jääb mingi ülejääk, siis ei ole kasutus olnud sihtotstarbeline ja on olnud tagasinõudmisi. Aga ma võin öelda, et tööturu poole peal on aktiivseteks tööturumeetmeteks saadud projektiraha kasutatud, inimestele on teenuseid pakutud ja inimesed on abi saanud.
Marika Tuus, palun!
Aitäh! Austatud minister! Te ütlesite töölepingu seaduse kohta, et sotsiaalpartnerid on omavahel kokku leppinud ja justkui ei olekski enam millestki rääkida. Ma arvan, et paljud töövõtjad võib-olla ei tahagi, et ametiühingud selliselt nende eest justkui seisavad, aga tegelikult kaotavad tööinimesed väga palju oma praegusi õigusi. Miks te alati toonitate just nimelt sotsiaalpartnerite kokkulepet? Meil tehakse otsused ikkagi parlamendis ja ma usun, et parlament ei ole kummitempel, kes vaid kinnitab sotsiaalpartnerite kokkulepitut.
Aitäh! Loomulikult on see saal see, kes lõplikult otsustab, milliseks kujuneb uus töölepingu seadus, küll aga on Euroopa Liidus välja kujunenud tava, et kõiki neid regulatsioone, mis puudutavad tööturgu, tööõigust, valmistatakse ette nii, et räägitakse läbi ka sotsiaalpartneritega. Esmakordselt Eesti Vabariigis on töölepingu seaduse eelnõu, mis Riigikogusse on esitatud, saanud nii tööandjate kui ka ametiühingute kooskõlastuse. Ma arvan, et selline sotsiaalne dialoog on väga oluline ja see on see, mida peaks mõne teisegi seaduse puhul rohkem juurutama.
Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme neljanda küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Mailis Reps. Sellele vastab valitsusliige Tõnis Lukas ning teemaks on Haridus‑ ja Teadusministeeriumi eelarve. Mailis Reps, palun!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Eelarve on ikka selline dokument, kus ridade iseloomustust oskab kõige paremini esitada selle koostaja. Palungi, et te meile natukene selgitaksite Haridus‑ ja Teadusministeeriumi eelarvet, mille puhul on suure positiivsusega (ka Riigikogu liikmed on selle positiivsuse vastu võtnud) räägitud õpetajate palga tõusust. Samal ajal, kui vaadata seda eraldise rida, mis läheb KOV‑idele, siis kasvu nagu eriti märgata ei ole, sest samavõrra on vähendatud nn investeeringukomponenti. Kas oleme meie, Riigikogu liikmed, siin omaette tudeerides millestki ilma jäänud või ongi see nii mõeldud, et vahepeal tõmmati ministeeriumi eelarvest suur hulk raha ära ja siis pandi tagasi, aga eraldis KOV-idele on kokkuvõttes enam-vähem sama summa?
Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! Siin peaks rääkima ilmselt kaunis selgesti, nii et kõik kuulajad, mitte ainult meie omavahel, asjast aru saaksime. Jah, juttu on olnud muredest järgmise aasta eelarve koostamisel seoses sellega, et püsikulud, need põhikulutused, mida süsteemi kooshoidmiseks on vaja, on pidanud vähenema ja selle võrra tuleb rohkem sisse Euroopa raha, et teha ka olulisi asju, ehitada kutsekoole, teadusasutusi ja muud. Ometi kulges eelarve koostamine sellist rada pidi, et raha eri ministeeriumidele ei võetud sellest esimesest piirsummade kehtestamise ajast alates enam maha, vaid anti aga juurde. Alguses oli piirsummade seis selline, et me ei saanud päris mitmeid olulisi asju minu meelest piisavalt finantseerida. Eks need kirjad Rahandusministeeriumi ning Haridus‑ ja Teadusministeeriumi vahel nii käisid, et Rahandusministeerium tegi lõpuks oma ettepanekud, milline rida võiks milline välja näha. Kaasa arvatud ettepaneku, et selles seisus, mis hetkel oli, jääks 50 miljonit krooni kohalike omavalitsuste koolide investeeringurahaks riigi poolt. Viimases järgus oli Haridus‑ ja Teadusministeeriumil võimalik raha juurde saada ja selle ma suunasin peamiselt kahele prioriteedile: õpetajate palgaks ja riikliku koolitustellimuse mahu taastamiseks. Nii ongi õpetajate palk prioriteetseks saanud, mitte et mina oleksin viimasel hetkel midagi ära võtnud.
Kolm kohapeal registreeritud küsimust. Aga küsijal on täpsustavaid küsimusi. Esimene täpsustav küsimus, Mailis Reps, palun!
Aitäh! Selguse huvides küsin, sest võib-olla tõesti on huvilisi veel. Kohalikule omavalitsusele minev toetus õpetajate palga tõusuks, õpikuteks, investeeringuteks, nii nagu ta oli eelmisel aastal, läheb kogusummana. Kas hariduse osa suureneb, jääb samaks või väheneb?
Aitäh küsimuse eest! Sihtotstarbelisena on eraldiste summa sees õpetajate palga ja sotsiaalmaksu raha, õpetajate täienduskoolituse raha, õppematerjalide, s.o õpikute raha, ja viimane asi, mis sinna on lisatud, on olnud investeeringukomponent. Need summad on sihtotstarbelised, nende kasutamist saab kontrollida. Investeeringukomponenti ei saa kasutada palga maksmiseks ega vastupidi. Kui te küsite, kuidas üldsummaga on, siis kui arvestada õpilaste arvu mõningast vähenemist, võib öelda, et üldsumma õpilase pealt, mis omavalitsus saab, ei vähene. Jah, kahjuks peab ütlema, et mõnes valdkonnas on selle hind, et me õpikute toetuse jätsime samaks ja et me õpetajate palka saime tõsta, investeeringukomponendi oluline vähenemine. Kahjuks on see alasti tõde selles eelarves.
Teine täpsustav küsimus, Mailis Reps, palun!
Eelmisel aastal võtsime seaduses vastu viite koolieelse lasteasutuse seadusele, mille alusel me võtsime vastu uue raamõppekava. Ka teie olete kõige positiivsema reklaamina sealt välja toonud selle, et 1. septembrist on kohustuslik õpetada eesti keelt 3–4‑aastastele. Kui me seda Riigikogus arutasime, anti meile ausõna, et see tähendab, et eelarves nähakse 3–4‑aastastele lastele eesti keele õpetamiseks ette lisavahendeid. Riigikogu liikmed olid mures nii õpetamise kvaliteedi kui ka tagamise pärast, sest esiteks ei ole meil eesti keele õpetajaid piisavalt ja teiseks ei suuda kohalikud omavalitsused rahastamist tagada. Täna me teame, et vajadus on oluliselt suurem kui rahaline võimalus. Kuidas te näete ette tulevikku?
Aitäh! Tõesti, järgmisest aastast peaks kõigis Eesti lasteaedades kolmandast eluaastast peale õpetatama eesti keelt. Seni oli see lasteaias ette nähtud vanematele lastele. On kindlasti vaja lisapingutusi teha. Ega need lisasummad nii röögatult suured ka ei ole, sest õpetajad on üldjuhul olemas, neid ei ole vaja igale poole juurde muretseda. Aga lisavahendeid see omavalitsuselt nõuab. Oli jutt, et riik näeb vahendid ette. Hinnata, kas see on piisav, võib eri mätaste otsast tõenäoliselt erinevalt, aga riigieelarves on ette nähtud lisavahendid omavalitsustele selleks, et korraldada eesti keele õpet. Ma eile kontrollisin, kuidas ettevalmistused käivad. Kõiki tegevusi, mis on planeeritud, on riik ka rahastanud. Nii et kas piisab või mitte, selle üle võib vaielda, aga meie hinnangul ei tohiks sõit sellepärast seisma jääda. Lisaraha on ette nähtud.
Kolm kohapeal registreeritud küsimust. Lembit Kaljuvee, palun!
Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Minu küsimus on rahaliselt väike, aga põhimõtteline. Majanduses on raske aeg, raha tuleb kokku hoida, aga minister laiutab. Ministeeriumi maja on Tartus, seal on kabinet, Tõnismäel on kabinet, haldusaparaat on Tartus, haldusaparaat on Tallinnas, inimesed sõidavad edasi-tagasi kahe linna vahet. Minister ja ministeerium võiksid näidata eeskuju, tõmmata kokku ning likvideerida see kunagi tehtud rumalus, et ministeerium laiali veeti.
Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! Praegusel ajal rääkida selle päris suure operatsiooni ettevõtmisest ... Ausalt öeldes ei saanudki ma väga hästi aru, mida ma pean likvideerima, kas ministeeriumi Tartus või selle sillapea, see tähendab esinduse Tallinnas. See on võimalik. Mingid kabinetid tuleb tõenäoliselt rentida siiski ka Tallinnas selleks, et siin peatutaks. Lõpuks sõideti ka siis, kui ministeeriumiametnikud olid Tallinnas, Eestis ringi. Kõigil ministeeriumidel on see õnn komandeeringu korras mujal käia ja seal peab kuskil peatuma. Mis puudutab kabinette, siis nende suurust võib võrrelda. Ma ei usu, et halduskulud praegu võiksid kõrvaltvaatajale nii suured tunduda ja ka reaalselt ei ole nad suured. Minu hinnangul ja meie analüüside järgi ei ole meie halduskulud, arvestades paljusid erisusi, ka seda, et Tartus on osa kulutusi selgelt väiksema turuhinnaga kui Tallinnas, suuremad kui teistel ministeeriumidel. Järelikult pole mingist dramaatilisest olukorrast mõtet rääkida ja haridusministeerium Tartus töötab hästi.
Eldar Efendijev, palun!
Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus on seotud ühega teie viimastest avaldustest, kui te rääkisite vene koolis eesti keelele üleminekust. Minu küsimus on selline: kas on arvestatud, kui palju läheb see üleminek maksma ja kas eelarves või strateegias on ette nähtud need kulud, mis on selle üleminekuga seotud?
Aitäh! Tõepoolest, presidendi kärajatel ülikooli aulas oli juttu sellest, et lisaks gümnaasiumi üleminekule eesti õppekeelele peaks pingutama selle nimel, et lasteaiast peale oleks lastel eesti keelega kokkupuude. Anna Levandi ettepanek oli, et lasteaiad oleksid eestikeelsed. Teda toetas Veronika Kim Tartust, kes ütles, et venekeelses põhikoolis peaks olema rohkem eestikeelset õpet. Kuna see teema tuli tõesti teiste inimeste algatusel sisse, siis mina olin see, kes pidi rahustama, et selleks on ka õpetajaid vaja ja kõike väga kiiresti ei saa. Aga ühtse haridussüsteemi nimel tuleb kahtlemata tegutseda. Mina haridusministrina näen põhiprobleemina siin seda, et on vaja õpetajaid, kes looksid koolis või lasteaias sellise keskkonna, et eesti keeles saaks korralikult õppida. Ega seda nii järsult, ühe aastaga ei tee. Strateegiat põhikooli ja lasteaia totaalseks eesti õppekeelele üleminekuks praegu ei ole. See oli tõesti mõne inimese ettepanek Tartu Ülikooli aulas toimunud presidendi kärajatel.
Mai Treial, palun!
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Haridusministeeriumi eelarves on näha, et riiklikule koolitustellimusele on eraldatud vähem raha. Aga samas on praegu paljudel tudengitel, peaaegu pooltel, probleemiks võlgnevus õppelaenu tagasimaksmisel. Milles te näete väljapääsu? Ühelt poolt peaks inimene ise rohkem panustama, teiselt poolt riigi tellimus väheneb. Milline võiks olla väljapääs?
Eesti riigil on üliõpilaste sotsiaalsete garantiide rahastamisel mitte just punase laterna roll, aga paljudes uuringutes tuuakse meid esile kui riiki, kus riik suhteliselt vähesel määral üliõpilaste sotsiaalsetesse garantiidesse panustab. Sellest tuleneb palju probleeme. Neid peaks koos analüüsima, kui me hakkame uuesti rääkima õppetoetuste süsteemi muutmisest. Aga kui me räägime üksikisiku osast ja riigi osast rahastamisel praeguse süsteemi raames, siis jah, järgmise aasta eelarve mingit suurt läbimurret siin ei tee. Kuigi kõrghariduse üldine rahastamine suureneb seoses investeeringute kasvuga Euroopa Liidu tõukefondidest, jääb see probleem tulevikus lahendamiseks.
Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme viienda küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Eldar Efendijev. Sellele vastab valitsusliige Laine Jänes ning teemaks on Kultuuriministeeriumi eelarve. Eldar Efendijev, palun!
Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Eelmise viie aasta jooksul toetas Kultuuriministeerium silmapaistvalt kohalikke kultuuri‑ ja spordiprojekte ning ka ‑objekte. See andis kohalikule omavalitsusele kindlust osaleda seal oma ressurssidega, mis oli kinnitatud nende arengukavades. Nüüd on olukord muutunud. Kultuuriministeeriumi eelarvet on kärbitud ja KOV‑ide arengukavad ja sellega seotud eelarved on maa ja taeva vahel. Siit küsimus: millised valdkonnad ja millised suuremad projektid, objektid eelmistest aastatest jäävad eemale, teiste sõnadega, lähevad külmutamisele?
Aitäh, hea küsija! Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! See on erakordselt lühikene aeg nii põhjalikule küsimusele vastamiseks. Võin lihtsalt öelda, et kuna Kultuuriministeeriumi eelarve vähenes samamoodi nagu kõikide teiste valdkondade eelarve, siis ei olnud võimalik ühtegi alavaldkonda või erinevat investeeringut, toetust kohalikule omavalitsusele või riigiasutusele nendes tingimustes suurendada. Samuti ei olnud võimalik jätta neid samale tasemele. Kultuuriministeerium püüdis kohalike omavalitsuste osas toetada kõigi maakondade esimesi prioriteete. Esimeses variandis oli kohalike omavalitsuste investeeringutoetus null ja me suutsime välja võidelda variandi, et see tõusis 30 miljonile, igas maakonnas toetatakse vähemalt ühte objekti ja, mis on eriti oluline, päris mitu järgmise aasta suurt ettevõtmist said juurde suure summa raha, nagu laulupidu, ka ETV 2 (see diskussioon on kaua aega kestnud) sai toetuse, koolinoorte olümpia sai raha juurde ja programm "Tallinn 2011" suurenes üle 100% võrreldes selle aastaga. Need suurendused pidid millegi arvel tulema. Loodame, et järgmistel aastatel läheb paremini.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Austatud valitsusliikmed! Ma tänan teid vastamast! Head ametikaaslased! Ma tänan teid küsimast! Infotund on lõppenud.
