Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame täiskogu IV istungjärgu neljanda töönädala teisipäevast istungit. Nagu tavaliselt, alustame eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmisega. Vabariigi Valitsusel täna eelnõusid üle anda ei ole. Nii et, palun, kolleegid, olge head! Ka kolleegidel ei ole täna soovi anda üle eelnõusid ega arupärimisi. Saame kohe minna kohaloleku kontrolli juurde.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24.

Head kolleegid! Läheme tänase päevakorra esimese punkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli kaitseminister Jaak Aaviksoo. Kolleegid! Palun vaiksemalt!

Hea Riigikogu! Armas eesistuja! Vabariigi Valitsus paneb ette muuta kaitseväeteenistuse seadust. Eelnõu eesmärk on luua kaitseväeteenistuse seadusega lisatagatised isikutele, kes on kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu haigestunud või viga saanud.
Teile teadaolevalt on Eesti kaitseväelased täitmas mitmeid riigi antud ülesandeid kodu‑ ja välismaal, millega on kaasnenud haigestunuid, haavatuid ja hukkunuid. Analüüsides kujunenud olukorda, on kaitsevägi ja Kaitseministeerium jõudnud arusaamisele, et nendele isikutele tööülesannete või teenistusülesannete täitmise tõttu tekkinud kahju vajaks lisatagatiste sisseviimist. Vastav töögrupp on olulises osas keskendunud just missioonisõdurite tõstatatud probleemide lahendamisele.

Vabandust, lugupeetud ettekandja! Palun, kolleegid, kas te saaksite olla vaiksemalt ja pidada lugu ettekandjast? Suur tänu! Palun, minister Aaviksoo!

Aitäh, eesistuja! Need muudatused on üsna mitmekülgsed. Siin peatun ma ainult kõige olulisematel punktidel.
Esiteks, kui välismissioonil viibiv kaitseväelane haigestub või saab haavata missiooni alguses ja naaseb kodumaale, siis katkeb temale välislähetustasu maksmine, mis sissetulekute arvestatava erinevuse tõttu kodu‑ ja välismaal teenides on oluline materiaalne kaotus. Valitsus paneb ette seadust muuta selliselt, et haigestunud või vigastada saanud kaitseväelastele tagatakse välislähetustasu maksmine kuni kavandatud missiooni tähtaja lõpuni, milleks on üldjuhul kuus kuud. Samuti tagatakse seadusega teenistusülesannete täitmise tõttu haigestunud või vigastada saanud kaitseväelastele teatud aja jooksul tööandja eluruumi kasutamise õigus, kaitseväelase hukkumise korral tagatakse see tema lähedastele. Soodustatakse õppemaksu hüvitamist õpingute jätkamiseks nendele isikutele, kes pärast vigastada saamist on erru või reservi arvatud, selleks et soodustada nende tsiviilkarjääri jätkumist. Kindlustatakse koolitus‑ ja täiendusõppekulude tagastamise nõudest loobumine. Ei ole ka väheoluline, et paljudel juhtudel toimub vigastada saanud kaitseväelaste ravi välismaal. Vabariigi Valitsus paneb ette hüvitada kaitseväelase lähedastele riigieelarvelistest vahenditest sõidu‑ ja majutuskulutused.
Lisaks mitmetele väiksematele täiendustele tahan tähelepanu juhtida asjaolule, et välislähetustasu maksmise jätkamine on kavas jõustada tagasiulatuvalt 1. maist 2007 ja see puudutaks nelja inimest, kes on tagasiulatuva perioodi jooksul vigastada saanud. Muus osas on sotsiaalsete tagatiste lisameetmed kavandatud jõustada 1. maist s.a.
Tänan teid, eriti neid, kel jätkus aega ettekannet kuulata!

Suur tänu! Lugupeetud kolleegid! Kas teil on ministrile küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Mai Treial.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Seaduseelnõus on öeldud, et määruses kehtestatakse teatud hüvitiste või tervishoiuteenuste tagamise ulatus, näiteks arstiabi tagamise ulatus, ravimite tagamise ulatus ja samuti rehabilitatsiooniteenuse tagamise ulatus. Missugusest suurusest me saame rääkida näiteks sellel aastal, kui see on tagasiulatuvalt rakendatav juba maist, ja missuguseks võivad kujuneda need kulud järgmisel aastal? Kuidas neid ulatusi välja tuuakse?

Aitäh! Alustuseks märgin, et vaatamata üsna ulatuslikule seadusmuudatusele on selle seaduse poolt puudutatud isikute hulk siiski üsna väikene. Me räägime üksikutest, kõige rohkem kümnetest isikutest läbi aastate kumuleeruvalt. Ma loodan väga, et see arv jääb ka väiksemaks. See seadusmuudatus ei ole päris kindlasti kavandatud toime tulema suurte inimhulkadega, kes võiksid kannatada saada. Nii et veel kord: need materiaalsed kulutused rahalises väljenduses on riigieelarve sõjaliste kulutustega võrreldes väikesed ega kujuta endast olulist fiskaalset koormust. Mis on siiski garantiide laiendamise üks põhimõtteid ja mis on oluline? Kui varem laienesid sotsiaalsed tagatised ainult kaitseväelastele ja kui inimene sai vigastada, ta oli teenistuskohustuste täitmiseks kõlbmatu, ta ei olnud enam kaitseväelane, siis näiteks rehabilitatsioon juba pärast kaadrikaitseväelase staatuse kaotamist ei olnud selle seaduse alusel võimalik ja ta langes tsiviilsüsteemi rüppe. Nüüd laiendatakse neid tagatisi ka inimestele, kes enam ei ole kaadrikaitseväelased, aga kes on kaadrikaitseväelasena vigastada saanud. See peaks looma neile täiendava kindlustunde, et sõltumata sellest, missugune on tervislik areng, ka kaadrikaitseväest erru või reservi arvamise puhul need sotsiaalsed tagatised ei katke.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Enn Eesmaa.

Suur aitäh! Austatud minister! On kõigiti kiiduväärt, et riik hakkab tulevikus kompenseerima ka sugulaste sõitu välismaale haigestunud ja ravi vajava perekonnaliikme juurde. Kuid paraku on praegu ja on siiamaani olnud meie mehi ja ka naisi välismaal ravil. Tõenäoliselt käivad nende sugulased neid vaatamas ka praegu. Kas ministeerium või kaitsevägi on mõningal määral seda praegu kompenseerinud?

Kaitsevägi on nendesse küsimustesse minu meelest ka siiamaani suhtunud väga suure empaatiatundega, aga kui mõistev suhtumine tugineb seadusele, on see igati kasulikum nii kaitseväele, vigastada saanud isikutele kui ka nende sugulastele. Sellisel juhul on ühemõtteliselt selge, missugused on nende õigused ja kohustused.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mai Treial.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Kas te täpsustaksite seda ulatust? Kas kaitseväelane või teenistusülesannete täitmise tõttu haigestunud või vigastatud inimene saab arstiabi täies ulatuses, mis katab kõik tema vajadused, või rehabilitatsiooniteenust täies ulatuses või on näiteks ette nähtud aastaks mingi summa? Ma pidasin ulatuse all seda silmas.

Ma loodan, et ma ei asu kommenteerima asju, mida ma piisavalt täpselt ei tea, ma vähemasti püüan seda teha nii ettevaatlikult, kui ma oskan. Põhimõte, millest lähtutakse, ei ole päris kindlasti rahaliste piirangute olemasolu. Inimestele ei kavatseta kindlasti öelda, et raha on otsas ja rohkem ei saa. Küll aga on olemas arstlik komisjon, kes peaks kindlaks tegema näidustuse. Kui on tõepoolest teenistuskohustuste täitmisest tulenev vajadus kas rehabilitatsiooniks või meditsiiniliste abivahendite muretsemiseks, siis tekib õigus, et riik need kompenseerib.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Raivo Järvi.

Suur tänu! Ka mina olen selle küsimusega isiklikult kokku puutunud, kui vestlesin hiljuti jalaproteesiga naasnud kaitseväelase isaga. Võib-olla ei kuulanud ma tähelepanelikult. Kas see seadus puudutaks tagasiulatuvalt ka selle ühe jalaga poisi pretsedenti?

See puudutab kindlasti ka neid pretsedente tagasiulatuvalt, kuni juhtumiteni alates 1. maist 2007. Ma usun, et ma olen teadlik ka sellest konkreetsest juhtumist. Võib-olla tasub siin märkida, et see räägib eelkõige sotsiaalsetest tagatistest ega muuda rahalise hüvitise määrasid ei hukkumise ega haavatasaamise korral. See on eraldi teema ja selle seaduseelnõuga ei ole see kaetud. Võib-olla siiski veel midagi lihtsalt orientatsiooniks. Kui hüvitised, ka rahalised hüvitised, ulatuvad 150 keskmise kuupalgani, siis te võite umbes kokku rehkendada, et need summad on suurusjärgus miljon ja rohkem. Rehabilitatsiooni‑ ja raviteenused, sealhulgas meie välispartnerite poolt, on kohati suuremad kulutused. Me oleme pidanud neid mitterahalisi kulutusi, mis on suunatud inimese töövõime maksimaalsele taastamisele, teatud mõttes poliitiliselt prioriteetsemaks, võrrelduna rahas kinnimaksmisega. Maksimaalne jõupingutus peaks olema suunatud töö‑ ja teenistusvõime taastamisele. Loomulikult käib juurde ka rahaline hüvitis, mis on mõistetav, aga kõige suuremad jõupingutused riigi toe puhul peaksid olema  suunatud just sisuliste probleemide lahendamisele.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kindlasti on hea, et järjest rohkem pööratakse tähelepanu hüvitistele, rehabilitatsioonile jne. Selge on seegi, et praegu on näiteks jalast ilmajäämise puhul ühekordne toetus praegusi hindu ja inflatsiooni arvestades väga väike. Kas on kaalutud seda, et missioonil olijate elu oleks kindlustatud nii elukindlustusena kui ka õnnetusjuhtumi vastu?

Seda on kaalutud. Paraku minule teadaolevalt praegu Eestis niisugust kindlustussüsteemi või kindlustustoodet ei ole. Mõningates riikides see on. Me jätkuvalt tegeleme kindlustustemaatikaga niisugusel moel, et see oleks ka sisuliseks toeks ning rahaliselt ja fiskaalselt mõistlik. Tasub alati kaaluda, kas riiklik kindlustamine või erakindlustus lahendab tegelikke probleeme või toidab pigem kindlustusfirmat. See ei ole lihtne küsimus, aga teema tõstatamine on igati aktuaalne. Kindlasti me jätkuvalt tegeleme ka selle variandiga.

Sõna saab kolleeg Kalle Laanet.

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Tänud kõigepealt sisulise ettekande eest! Ma usun, et see eelnõu kindlasti parandab kaitseväelaste sotsiaalset kindlustunnet. Mu küsimus on järgmine. Miks seadus peaks ulatuma tagasi 1. maini 2007, mitte näiteks 1. jaanuarini 2007 või mõne teise kuupäevani? Millistel argumentidel põhinevalt on see kuupäev ja aastanumber just selline?

Tagasiulatumine on eelkõige tingitud konkreetsete juhtumite analüüsist. Välislähetustasu maksmise jätkamine puudutaks praegu nelja inimest. Kui seda veel ühe või kahe kuu võrra tahapoole pikendada, siis midagi oluliselt ei muutuks. Mingisugune piir tuleb tõmmata. Konkreetsete juhtumite analüüsi põhjal on peetud otstarbekaks just niisugust piiri. Julgen kinnitada, et oluline osa kõikidest inimestest, kellel selle tagasiulatuva jõustamisega tekiks see õigus, on haaratud, teisisõnu, me oleme püüdnud maksimaalselt kaitsta nende inimeste huvisid, kes praegu veel ei ole kaetud nende garantiidega, aga võiksid meie arvates olla kaetud.

Suur tänu! Kolleegidel ministrile rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi riigikaitsekomisjoni ettekandega. Selleks tuleb kõnetooli kolleeg Jaak Salumets.

Hea juhataja! Head kolleegid! Väga raske on midagi lisada sellele põhjalikule ettekandele ja analüüsile.
Seda küsimust arutasime me riigikaitsekomisjonis koos Jaak Aaviksoo ja tema meeskonnaga 23. septembri s.a istungil. Leidsime, et see eelnõu, mis on teie ees laual, on väga aktuaalne, kuna elu ise on sundinud meid tegema neid korrektiive kaitseväeteenistuse seaduses ehk kaitseväelaste sotsiaalseid tagatisi seaduslikult konkretiseerima.
Riigikaitsekomisjon otsustas 2008. aasta 23. septembri istungil konsensusega teha juhatusele ettepanek võtta seaduseelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu neljanda töönädala päevakorda teisipäeval, 2008. aasta 7. oktoobril. Eelnõu algataja esindajana on ettekandja kaitseminister Jaak Aaviksoo, riigikaitsekomisjoni poolt määrati ettekandjaks siinkõneleja. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon teha Riigikogule ettepanek seaduseelnõu esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt kümme tööpäeva ehk muudatusettepanekud tuleb esitada s.a 21. oktoobriks kella 18‑ks. Nüüd on kõik. Tänan!

Suur tänu! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kui  fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi, siis, palun, olge lahked! Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 21. oktoober 2008 kell 18. Oleme eelnõu 312  esimese lugemise lõpetanud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli kultuuriminister Laine Jänes.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Vabariigi Valitsus on ette pannud muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Mul on hea meel praegu lühidalt anda ülevaade eelnõu sisust.
Muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu muudatused jaotuvad kolme gruppi.
Esiteks käsitlen muinsuskaitse eritingimuste koostamist puudutavat regulatsiooni. Muinsuskaitse eritingimused on dokument, milles nähakse ette mälestiste uurimise, säilitamise, konserveerimise, restaureerimise ja remondi nõuded. Muinsuskaitse eritingimuste põhjal koostatakse konkreetne mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitise restaureerimise projekt. Kehtiva seaduse kohaselt tohib eritingimusi koostada vaid Muinsuskaitseameti antud tegevusloaga spetsialist ja eritingimused tuleb kooskõlastada Muinsuskaitseametiga. Eelnõuga antakse muinsuskaitse eritingimuste koostamise õigus ka Muinsuskaitseametile. Selle muudatuse eesmärk on rohkem abistada mälestiste omanikke ja valdajaid. Täiendusega muutub mälestistega seotud tööde teostamine kultuurimälestiste omanikele ja valdajatele teatud määral lihtsamaks ning majanduslikult vähem kulukaks, mis peaks tagama riigi kaitse all olevate objektide parema üldise säilimise. Märgin siinjuures, et kehtima jääb ka muinsuskaitse eritingimuste koostamine tegevusloaga spetsialistide poolt, see tähendab, et paralleelselt jääb kehtima kaks süsteemi. Kirjeldan lühidalt eritingimuste koostamise menetlust Muinsuskaitseametis. Vastav kord reguleeritakse pärast seaduse vastuvõtmist kultuuriministri määruses. Selleks, et eritingimusi koostaks Muinsuskaitseamet, tuleb tema poole pöörduda kirjaliku avaldusega. Avalduses kirjeldatakse eritingimuste koostamise vajadust, ulatust ning eesmärki. Muinsuskaitseametis otsustab eritingimuste koostamise või sellest keeldumise komisjon, lähtudes mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimise tagamise vajadusest ning tööde erakorralisusest. Kui eritingimuste koostamisest keeldutakse, peab omanik pöörduma tegevusloaga spetsialisti poole. Eelnõus kavandatud eritingimuste koostamiseks ei taotle Muinsuskaitseamet lisaressursse, vaid rakendab 2007. aasta veebruaris alustatud ja 2008. aasta jaanuaris lõpetatud struktuurimuudatustega loodud võimalusi.
Teisena puudutan kaitsevööndi muutmist. Nimelt antakse seadusmuudatusega kaitsevööndi ulatuse muutmisele selge õiguslik alus. Kaitsevööndi muutmise eesmärk on kehtestada varem mälestiseks tunnistatud asjadele reaalselt vajalikud kaitsevööndid. Märgin, et seadusest tulenev kaitsevöönd on 50 meetrit, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole sätestatud teisiti. 1990. aastate lõpus võeti mälestistena kaitse alla pikkade nimekirjade kaupa ja n‑ö ületoomise korras nõukogude perioodist suurem osa praegustest kultuurimälestistest, mida on kokku ligikaudu 20 000 objekti. Suure töömahu tõttu jäid paljudele mälestistele nende säilimiseks reaalselt vajalikud kaitsevööndid kehtestamata. On palju mälestisi, mille puhul on seadusest tulenev 50 meetri laiune kaitsevöönd põhjendamatult suur. Näiteks ohvrikivid. On aga ka mälestisi, kus 50 meetrit on ilmselt vähe. Ebapiisavate kaitsevööndite tõttu on paljudes Eestimaa paikades rikutud mälestiste vaadeldavust. Muudetud kaitsevööndiga kaasnevad kohustused ei rakendu tagasiulatuvalt, vaid on tulevikku suunatud. Muinsuskaitseseaduses sätestatud kitsendusega tuleb arvestada kaitsevööndi muutmise käskkirja kehtestamisest alates. See tähendab, et kui kaitsevööndit laiendatakse, tuleb isikul, kes soovib näiteks kaitsevööndi piires ehitada, taotleda selleks luba Muinsuskaitseametilt. Kui laiendatud kaitsevööndi piires on juba asutud lubade alusel püstitama uusehitisi, ei mõjuta kaitsevööndi laiendamine senist tegevust. Eelnõuga antakse ka võimalus kehtestada ajaloolist tervikut moodustavatele või lähestikku asuvatele mälestistele ühine kaitsevöönd. Eelnõu kohaselt laieneb mälestise kaitsevööndi kehtestamisele või muutmisele sama menetlus, mis asja mälestiseks tunnistamisele. Kaitsevööndit muudab kultuuriminister oma käskkirjaga, mis avaldatakse Riigi Teatajas. Eelnevalt esitatakse ministrile Muinsuskaitseameti eksperdiarvamus ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanek. Seega ei otsusta minister kaitsevööndi ulatuse muutmist ainuisikuliselt, vaid pädevate asutuste põhjendatud hinnangute ja ettepanekute alusel.
Kolmandaks, eelnõuga antakse võimalus mälestise andmete (näiteks mälestise nimetus, koosseis) muutmiseks. Toon näite mälestise koosseisu muutmise kohta. On selline mälestis nagu "Raviasutuste kompleks Tõnismägi 5, 1909.–1939. a". See kompleks hõlmab sisuliselt kolme iseseisvat mälestist: elamu, hilisem haigla; Tõnismäe polikliiniku hoone; koolihoone. Niimoodi on otstarbekas neid ka kultuurimälestiste registris kajastada. Selle muudatuse tegemine mälestiste koosseisus lihtsustab oluliselt mälestiste omanikega suhtlemist. Ka mälestise andmete muutmine toimub edaspidi kultuuriministri käskkirja alusel, mis avaldatakse Riigi Teatajas. Nagu kaitsevööndi muutmisel, on ka siin eelnevalt vaja Muinsuskaitseameti eksperdiarvamust ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekut. Kui on aga tegemist mälestise asukoha ja aadressi muutmisega haldusjaotuse muudatuste, tänavate ümbernimetamise või muu sellise tõttu, siis selliseid andmeid saab muuta Muinsuskaitseamet oma registris. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel on ministrile küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud juhataja! Austatud kultuuriminister! On selge, et muinsuskaitseseadust on vaja viimistleda. Need ettepanekud, mis siin praegu kõlasid, on olulised, kuid ei too väga suuri muutusi kultuuripärandi kaitsmisesse. Kui võrrelda planeerimisseadust, looduskaitseseadust ja muinsuskaitseseadust, siis esimene nimetatud seadus reglementeerib üsna täpselt, kuidas avalikkus on kaasatud kaasamõtlemise protsessi, looduskaitseseaduses on see külg nõrgem ja muinsuskaitseseaduses see praktiliselt puudub. Kas ministeeriumil on töös mõni dokument, mis tugevdaks selle suhteliselt range, kuid olulise seaduse sidet rahvaga ehk nende inimestega, kelle valduses otseselt mälestised on või kes muinsuskaitsealadel elavad?

Aitäh! Tõepoolest, Kultuuriministeeriumis on koostamisel muinsuskaitseseaduse muutmise ettepanekud, mis on mahukad ja puudutavad eri valdkondi. Selle kallal töötatakse. See väike muudatus, mille on Vabariigi Valitsus praegu Riigikogule ette pannud, on vajalik protseduuriliselt seoses eritingimuste korraldamise ja väljaandmisega. Aga kogu teie nimetatud temaatika, need suured valdkonnad, on praegu ettevalmistamisel ja on järgmise aasta jooksul kindlasti tulemas Riigikokku.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Trivimi Velliste.

Aitäh, proua aseesimees! Lugupeetud proua minister! Ma tulen oma küsimusega reaalselt vajaliku kaitsevööndi mõiste juurde. Kuidas te hindate, missugune on subjektiivsuse ja objektiivsuse määr selle reaalselt vajaliku kindlaksmääramisel? Te selgitasite küll, kuidas see protseduuriliselt toimub, aga ikkagi on oluline teada, missugune on subjektiivsuse ja objektiivsuse määr. Kas on olemas mingisugusedki objektiivsed kriteeriumid või muutub edaspidi alaliste vaidluste objektiks see, miks näiteks üks või teine muinsuskaitseekspert või koguni Muinsuskaitse Nõukogu leidis, et kaitsevöönd peab olema just nii suur, miks ta ei võiks olla palju väiksem?

Aitäh! See on niisugune filosoofiline teema. Ma arvan, et ka praegu on päris paljude niisuguste otsuste tegemisel subjektiivsuse ja objektiivsuse piir küllaltki ähmane. Siiski lähtutakse asjaolust, et, esiteks, objekt peab olema kaitstud ja peab olema olemas tema vaadeldavus. Kui on (toon sellised näited) ohvrikivi ja muinsuskaitse all olev veski, siis kindlasti ohvrikivi puhul on need kriteeriumid teistsugused kui sellise ehitise puhul, mis on vaadeldav kaugelt. On olnud niisuguseid juhtumeid, kui praeguse 50‑meetrise kaitsevööndi tõttu on muinsuskaitselisele mälestisele kohe 50 meetri raadiuses põllu peale ümber ehitatud uuselamurajoon nendest n‑ö pappmajadest ja vaadeldavus on sellega rikutud. See on suur kahju. Mina ikkagi usaldan eksperte, selle jaoks on nad olemas, ning usaldan komisjoni ja nõukogu ettepanekuid. Ma usun, et edaspidi teevad seda kõik kultuuriministrid. Kindlasti ei saa kultuuriminister siin lähtuda subjektiivsetest ega objektiivsetest otsustest, vaid me toetume ekspertide hinnangutele, kes eeldatavasti on spetsialistid oma valdkonnas.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Eldar Efendijev.

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab § 35¹. Te oma kõnes rääkisite, et nüüd hakkab eksisteerima kaks süsteemi eritingimuste väljatöötamisel. Selle kohta ongi mul küsimus. Muinsuskaitseamet töötab välja eritingimused ja ka kooskõlastab ning see on tasuta. Mina kui tellija muidugi läheksin Muinsuskaitseametisse ja esitaksin oma avalduse seal. See on väga kasulik. Muinsuskaitseameti koosseisus on selle jaoks ette nähtud saada juurde kaks kohta. Siit küsimus: kas ei teki suur järjekord Muinsuskaitseameti ukse taha, sest vajadus on väga suur? Mina oma endise ametikoha tõttu seda tean. Ma kardan, et Muinsuskaitseamet oma koosseisuga ei jõua seda suurt töömahtu läbi töötada. Kas teie ei karda seda?

Aitäh! Uued ametikohad loodi eelmise aasta, 2007. aasta lõpus struktuurimuudatustega. Inimesed on 2008. aasta jaanuarist seal tööl olnud. Praeguse seisuga on Muinsuskaitseameti juhtkond väitnud, et saadakse sellega hakkama. Soovitakse lihtsustada kogu seda protseduuri inimeste jaoks ja kindlasti on see lihtsam Muinsuskaitseameti kaudu. Kui inimesed ise ei soovi kasutada neid võimalusi, mida pakub Muinsuskaitseamet, siis loomulikult on nad vabad tellima neid eritingimusi kusagil mujalt. Hinnang on praegu selline, et saadakse hakkama.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Imre Sooäär.

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Eelnõu puudutab konkreetselt ministri volituste laiendamist muinsuskaitsevööndi suuruse küsimuses. Aga kas te ei arva, et ministri volitusi tuleks laiendada ka võib-olla mõne muu küsimuse puhul? Riigikogu muinsuskaitse ühendus on mitmel korral arutanud erinevaid probleeme, kui objektide omanikel on olnud väga suured vastuolud kohalike inspektoritega, ja mõne objekti säilimine on sellega pandud küsimärgi alla, kui objekti omanik ja inspektor ei jõuagi ühele meelele. Praegu lahendab neid asju Muinsuskaitse Nõukogu, aga mõned asjad jäävadki aastateks toppama ja see võib tähendada nende objektide lagunemist. Kas sellistel juhtudel ei oleks siiski otstarbekas, et minister saaks sekkuda, sest riigile on oluline nende objektide säilimine, mitte lõputu vaidlus?

Aitäh! Selle küsimuse peale oskan vastata, et kõik muudatusettepanekud ja volituste laiendamine on kindlasti Riigikogu pädevuses. Mina isiklikult ei arva, et kultuuriministril peaksid ainuisikuliselt olema mingid väga laialdased võimalused. Kultuuriminister toetub oma otsustes siiski ekspertkomisjoni ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekutele, sest need on inimesed, kes on oma valdkonnas  eksperdid. Kui on ettepanekuid, et peaks seda muutma või pädevust suurendama, siis kindlasti on selles seaduses võimalik täpsustusi teha ja Riigikogu otsuse kohaselt Vabariigi Valitsus kindlasti täidab neid.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud minister! Ma tahan küsida § 35 muudatuse kohta. Lõige 1 ütleb, et Muinsuskaitseametil, juhul kui seadus peaks jõustuma, on õigus koostada muinsuskaitse eritingimusi. Teie kolleeg Jaanus Tamkivi on Keskkonnaministeeriumis toimuvas reformis loobunud keskkonnateenistuse ja Keskkonnainspektsiooni ühendamisest, väites, et korraldav ja juhtiv funktsioon ei saa olla ühitatud järelevalvefunktsiooniga. Muinsuskaitseameti peamine funktsioon ongi järelevalvefunktsioon. Mida te arvate, kas siin ei teki vastuolu, et Muinsuskaitseamet ise, kes hakkab koostama eritingimusi, hakkab ka nende eritingimuste üle järelevalvet pidama? Ma pean juba ette ütlema, et ma isiklikult siin vastuolu ei näe, sest 20‑s Euroopa riigis näiteks on keskkonnateenistused ja keskkonnainspektsioonid ühendatud ja inimesed oskavad neid rolle lahutada. Kuidas te siin suudate tagada rollide lahutatuse?

Aitäh küsimuse eest! Ma samuti ei näe seda vastuolu, sest muidu ei oleks ma selle seadusmuudatusega siia teie ette astunud. Me oleme need asjad põhjalikult läbi kaalunud ja leiame, et see protseduur pigem lihtsustaks olukorda.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ivi Eenmaa.

Ma tänan, proua juhataja! Lugupeetud minister! Mina igal juhul tervitan seda, et täiendatavalt rakendatakse inimesi muinsuskaitse eritingimuste koostamisse, sest tean, kui kallis see on, kui palju see maksab inimesele, kes selle tellib jne. Samas on mul küsimus. Kas riigiametnikud, kes vaieldamatult on spetsialistid, hakkavad koostama neid tingimusi n‑ö tasu eest või käib see nende palga sisse?

Aitäh! Praegu on ette nähtud selliselt, et nad teevad seda oma palga eest.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Imre Sooäär.

Aitäh eelmise vastuse eest! Tahan teemat veidi laiendada. Ma pidasin tegelikult silmas seda, et selleks, et vanad ajaloolised hooned säiliksid, on neile vaja anda uus elu. See tähendab, me peame leidma uued funktsioonid nendele hoonetele, me ei saa lihtsalt restaureerida restaureerimise pärast, selleks ei jätku meil iialgi raha, ei riigil ega omanikel. Nende uute funktsioonide andmisel tuleb tihtipeale leida kompromisse, et uued funktsioonid sinna vanadesse hoonetesse paigutada ja neile hoonetele uus elu anda, kas või uusi modernseid osasid lisada või mis iganes, mida igal pool mujal maailmas tehakse. Loomulikult peab see olema tehtud pieteeditundega ega tohi ajaloolist keskkonda lõhkuda. Aga just sellistel puhkudel olekski vaja kohapealsest ametnikust n‑ö kõrgemalseisvat inimest, kes neid otsuseid aitab teha. Just selles osas ma leiangi, et minister ei pea saama mitte kuningaks ministeeriumis, aga võib-olla oleks vaja sellist riigimehelikku või riiginaiselikku otsust.

Palun esitada küsimus!

Kas te olete sellega nõus?

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski jään selle juurde, et kõik ettepanekud on teretulnud. Kui soovitakse neid võimalusi laiendada, eks siis Vabariigi Valitsus täidab etteantud kohustusi. Mina olen küll seda meelt, et peab ajaga kaasas käima ja olema paindlik. Ma usun, et see võimalus eritingimuste koostamise osas Muinsuskaitseameti poolt on esimene samm ja märk selle kohta, et Muinsuskaitseamet soovib olla paindlik ja koostööaldis.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Trivimi Velliste.

Aitäh, proua aseesimees! Lugupeetud proua minister! Kas seda rolli, millele juhtis tähelepanu kolleeg Imre Sooäär, ei võiks täita hästi valitud Muinsuskaitse Nõukogu, kes võiks kokku tulla vastavalt vajadusele, nii sageli, kui vaja on? Kas ta ei saaks täpselt sama ära teha, mida Imre Sooääre ettekujutuse järgi teeks minister?

Aitäh! Jah, ma juba nimetasin, et kindlasti saab minister toetuda nii ekspertide kui ka Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekutele, mida ta on ka siiamaani teinud. Nii et see roll, nõuandev roll, on Muinsuskaitse Nõukogul täiesti olemas. Lühike vastus on, et saab küll.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Urmas Reinsalu.

Aitäh! Austatud ettekandja, proua minister! Küsimus on alati selles, kuidas mingi seadusega ehedat või tegelikku muutust esile kutsuda. Praegu ei ole riigil kindlasti mitte piisavalt vahendeid, et osaleda eraomandis olevate muinsuskaitseobjektide kordategemise või taastamise kaasfinantseerimises. Kas oleks mõistlik näiteks selle eelnõu või mingi tulevase eelnõu raames seada sisse võimalus, et teatud eksperdihinnangu andmise järel oleks võimalik eraomandis olevate muinsuskaitseobjektide puhul arvata investeeringute raha tulumaksu alt maha, teisisõnu, kohaldada maksusoodustusi isikutele, kes investeerivad vahendeid teatud nimekirjas olevatele muinsuskaitseobjektidele? Paraku see otsefinantseeringu summa riigi poolt jääb alati väga kasinaks.

Aitäh! Kindlasti saab Kultuuriministeerium teha ettepanekuid erinevate restaureerimistoetuste jagamiseks ikkagi vastavalt eelarve võimalustele. Kõik, mis puudutab seaduste muutmisi või soodustusi, on nii Rahandusministeeriumi kui ka Riigikogu erinevate komisjonide-fraktsioonide algatatud eelnõude pärusmaa. Kui on erinevaid ettepanekuid ja Riigikogu need heaks kiidab, siis valitsus järgib neid.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Ivi Eenmaa.

Ma tänan! Proua minister! Isiklikult olen veendunud, et kui tahad, et mingi asi läbi kukub, siis loo järjekordne nõukogu. Aga minu küsimus on selline: kas see eelnõu tuli, nagu öeldakse, altpoolt või on ta ülevaltpoolt tulnud? Mu mõte on see: kas seda eelnõu on arutatud ka kohalike omavalitsuste esindajatega?

Jah! Esiteks pean ütlema, et Muinsuskaitse Nõukogu on juba ammu loodud, teda ei hakata praegu looma ja ta on kindlasti olnud väga hea partner Kultuuriministeeriumile. Teiseks, seadusmuudatused tulid n‑ö altpoolt. Tegelikult oli see vajadus reaalselt olemas nendel inimestel, kes olid muinsuskaitselise väärtusega ehitise omanikud või kelle maal oli mingisugune muinsuskaitseline objekt. Et nad saaksid paindlikumalt ja paremini toimetada omal maal või oma ehitisega, ongi need muudatused algatatud.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Urmas Reinsalu.

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma olen täiesti nõus teiega, et kui parlament seaduse vastu võtab, siis valitsus peab seda täitma, ministrid peavad täitma. Aga minu küsimus on järgmine. Kui eraomanikele on ette nähtud olulised koormised ja kitsendused seoses sellega, et mingisugune kinnisasi on muinsuskaitse all, siis sellega peaksid korrespondeerima ka teatud soodustused. Ma lähtusin just nimelt sellest loogikast, et teatud määral võiks olla see maksusoodustus, kui on  tegemist oluliste muinsuskaitseobjektidega, millele on kohaldatud olulisi kitsendusi, ka sätestatud. Milline on teie isiklik seisukoht kultuuriministrina, kas selline maksusoodustus oleks tulevikus otstarbekohane või mitte?

Üks asi on minu isiklik seisukoht. Kultuuriministrina saab mul ikkagi olla seisukoht, mis esindab n‑ö praegust valitsuse poliitikat. Kõik otsused on parlamendi kätes. Loomulikult on alati hea saada soodustusi, see on väga inimlik. Aga me peame vaatama, millised on riiklikult meie võimalused. Ka soodustuste tegemine mõjutab eelarvet.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Helmer Jõgi.

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Te nimetasite 20 000 objekti. Nüüd abistab riik inimesi, kes on mälestise omanikud, olles loonud need töökohad Muinsuskaitseametis, inimesed töötavad seal ja võivad koostada eritingimusi. See kõik on suurepärane. Aga ikkagi ei ole me oma töödega valmis saanud. Nagu ma aru saan, hulk objekte on veel vaja üle vaadata. Kas te ei arva, et kogu see süsteem võiks olla siiski natuke fleksibiilsem ja dünaamilisem ning me võiksime usaldada ka nende inimeste kompetentsi ja pädevust, kes kohtade peal on? Ma pean silmas meie ühist kodulinna, pean silmas näiteks Pärnut, Kuressaaret, kus on paljudel kõrgkoolidel kolledžid. Seal peaksid olema need inimesed, kes võiksid nendesamade töödega hakkama saada. Kas ei ole ka arutatud suuremaid ümberkorraldusi Muinsuskaitseameti töös?

Aitäh! Kindlasti on õige öelda, et kogu see süsteem võiks olla fleksibiilsem. Päris mitme linnaga on ju sõlmitud ka halduslepingud, kus väga palju sarnast tööd ongi kohalikele omavalitsustele delegeeritud. Seda süsteemi saab veelgi parandada ja veelgi dünaamilisemaks muuta. Selles osas olen ma küsijaga täiesti nõus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Maret Merisaar.

Aitäh! Kui inimene on omandanud mõisa, kas tal on kohustus renoveerida ja taastada ajalooline mõisapark, ja kas Eestis on piisavalt maastikuarhitekte, et kõik mõisapargid korda teha?

Aitäh! Mis puudutab maastikuarhitektide piisavust, siis selle kohta jään ma vastuse võlgu. Ma ei oska öelda, kui palju meil neid on ja kas neid jätkub. Kindlasti on väga hea, kui omandatakse mõis ja korrastatakse nii maja kui ka selle ümbrus. Aga kõik sõltub jällegi materiaalsetest võimalustest, mis on sellel inimesel, kes on selle ostnud. Kindlasti sõltub see, kui pika aja jooksul ja kui suures ulatuses midagi tehakse, ka lepingutingimustest, mis ostmise puhul on sätestatud.

Kolleegidel ministrile rohkem küsimusi ei ole. Täname ministrit! Läheme eelnõu lugemisega edasi. Ettekandeks kultuurikomisjoni nimel tuleb kõnepulti kolleeg Aadu Must.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kultuurikomisjon arutas seda eelnõu oma korralisel istungil esmaspäeval, 22. septembril 2008. Osales 10 komisjoni liiget, puudus 2. Asendusliikmena oli kohal Riigikogu liige Mark Soosaar. Eelnõu tutvustasid ning vastasid päris arvukatele küsimustele Kultuuriministeeriumi asekantsler Anton Pärn ning Kultuuriministeeriumi õigusosakonna nõunik Siiri Pelisaar. Kui proovida lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et nenditi, et eelnõu ei haara ega peagi haarama muinsuskaitse korraldust tervikuna, vaid peab lahendama just teatud kitsaskohad muinsuskaitsetöös ja suurendama töö paindlikkust. Mul puudub vajadus neid momente üle korrata, sest eelnevas ettekandes käidi nad kõik üle. Diskussioon oli üsna pikk, käsitles muinsuskaitset eelnõuga seonduvast oluliselt laiemalt. Küsimused, mis esitati, sarnanesid hämmastavalt nendega, mida me kuulsime praegu saalis, kohati ka esitasid neid samad inimesed. Päevakorras oli näiteks kaitsevööndi ulatuse muutmise kord, muinsuskaitsealaste tööde litsentsimise kord, elanike muinsuskaitsetöösse jõulisema kaasamise probleem, kaitsealuste mälestiste optimaalse hulga probleem, kohalike omavalitsuste roll muinsuskaitse edendamisel ja kulude kandmisel ning samuti sunnimeetodite ja stiimulite vahekord riigi ja mälestiseks tunnistatud objekti omaniku suhetes, samuti riiklike toetuste väljastamise kord.
Üks põhiprobleem oli kaitsevööndi ulatuse küsimus, sest alati on oht, et sellega ahistatakse omanike õigusi. Samas näidati meile veenvalt, et kui me usume oma riiki ja tema kompetentseid ametnikke, siis ei pea seadusmuutused tähendama kaitsevööndi laiendamist. Täna juba korduvalt jutuks olnud ohvrikivi seondus seal maatõugu lambaga, kes väga rahulikult võib näksida rohtu ka vahetult kivi ümber ja kui ta pea seda ka puudutab, ei tee see kivile liiga, isegi lambale mitte.
Teravam probleem oli muinsuskaitse eritingimuste tasu probleem, mis ka siin tõstatus. Erinevalt praegu kuuldust ütles asekantsler, et ta ei saa öelda sajaprotsendilise kindlusega, et Muinsuskaitseamet jääb tasuta koostamise juurde, kuid praegu on küll selline nägemus, et seda tehakse tasuta.
Erinevusi oli piitsa ja prääniku küsimuses. Senises praktikas on kaks mudelit. Viljandi maakohus ütles 1880‑ndatel, et kui keegi murrab Karksi lossimüürist endale ehituskivi, siis tuleb talle vitsa anda, ja otsustada jäi ainult, kui palju ta vitsa saab. Rootsi kogemus on see, et 80% punasest kivikatusest maksab riik välja. Küsiti, kus asub nende kahe äärmuse vahel meie seisukoht. Anton Pärna vastus oli: me seisame näoga katuse poole ja vitsa enam ei anta.
Ühe küsimuse puhul esines kõige teravama arvamusavaldusega hea kolleeg Helmer Jõgi, kes toonitas üsna jõuliselt, et eelnõus kavandatud muinsuskaitseametnike kaasamine eritingimuste koostamisse võib peita endas teatud korruptsiooniohtu, ning toonitas, et eelnõusse on programmeeritud turul tekkiv segadus.
Kõikide laiade teemade kokkuvõtteks komisjon konstateeris, et laiem muinsuskaitseseaduse muudatus tuleb meie ette veel lähiajal, see valmib selle aasta lõpus.
Komisjon otsustas üksmeelselt suunata eelnõu esimesele lugemisele 7. oktoobril, esimese lugemise lõpetada ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. oktoober kell 18. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Helmer Jõgi.

Aitäh! Hea ettekandja! Sinu üldistusvõime ja järelduste tegemise võime on suurepärane. Arvestades akadeemilist tausta, peabki see nii olema. Kas see hinnang, et saalis esitatakse peaaegu samu küsimusi mis komisjoniski, ei tähenda seda, et eelnõu tutvustajal komisjonis ei olnud piisavat pädevust küsimustele vastamiseks ja me peame neid küsimusi oma austatud ja armastatud ministrile üle kordama?

Seda see ilmselt ei tähenda. Ma kindlasti lähen libedale teele, kui ma nüüd hakkan seletama parlamentaarse töö korda ja seda, et olulised küsimused tulebki saalis uuesti esile tuua. Komisjonis seda asja ei arutatud. Ma loobun kasutamast oma üldistusvõimet, et minna komisjonis räägitust liiga kaugele.

Täname ettekandjat! Rohkem küsimusi ei ole. Fraktsioonide esindajad! Kui te soovite pidada läbirääkimisi, siis me läbirääkimised ka avame. Esimesena saab Reformierakonna fraktsiooni nimel sõna kolleeg Imre Sooäär.

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Ma tervitan, et me täna selle eelnõuga siin saalis oleme menetlemisprotsessi alustanud. Muinsuskaitse on see, millest kõik Eestis midagi teavad ja paljud ei tea tegelikult suurt midagi. See on paljude arvates üks suur probleemide rägastik ja see, et me kogu muinsuskaitsetemaatika lahtiseletamisega rahvale lähemale tuleme, on väga tervitatav. Ka see, et need protsessid lihtsustatakse, et asjad saavad selgemaks, on oluline, sest praegu on paljud muinsuskaitseobjektide omanikud situatsioonis, kus nende objektid lagunevad ja nad ei julgegi midagi teha, sest nad kardavad seda probleemide rägastikku, mis neil ees seisab, kui nad jala Muinsuskaitseameti uksest sisse tõstavad. Tegelikult on vaja tuua muinsuskaitse inimestele lähemale, see organisatsioon on vaja muuta inimestest kaugel seisvast ametkondlikust struktuurist rahvakeskseks, inimestele arusaadavaks, ja kirjeldatud hirmud tuleb maha võtta.
Minister tõi näite, et meil on 20 000 objekti ja kahjuks enamik nendest laguneb. Ei ole riigil raha, ei ole omanikel raha neid korrastada. Puudub ka õigusselgus, mida saaks üldse teha. Ma arvan, et igast maakonnast võite ise tuua piisavalt näiteid, te näete, et objektid seisavad, on olemas omanikud, aga puudub jõud, tahtmine, oskus, soov, mis iganes, et asi hakkaks liikuma. Ma usun, et see eelnõu toob meid sammukese lähemale sellele, et kaitsealused objektid hakkavad paremini korda saama. Kindlasti on väga suur töö veel ees. Ma ootan Riigikogu muinsuskaitse ühenduse liikmena huviga, et me jõuaksime suuremate seadusmuudatusteni, et täpselt needsamad probleemid lahendada, leida ikkagi võimalus kõigi nende nõuete kiuste rohkem objekte korda saada. See ongi, ma arvan, kõige olulisem selle eelnõu juures praegu, et me saaksime muinsuskaitse jäämäe lõpuks liikuma ega peaks enam rääkima tuhandetest lagunevatest objektidest, mis tõesti on kurb. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Ka sotsiaaldemokraadid ühinevad selle paatosega, millega kõneles just praegu kolleeg Imre Sooäär, sest meie kultuuripärandi hoidmine, kaitsmine ja edasiarendamine on meie rahvuslik kohustus ja siin Riigikogu saalis me peame mõtlema, kuidas me saame seadusloomega sellele protsessile kaasa aidata. Täna esimesel lugemisel olev eelnõu on väga väike samm selles suures töös, mis meil tuleb ära teha. See tähendab mitte ainult muinsuskaitseseaduse, vaid ka mitme teise seaduse täiendamist. Kas või näiteks looduskaitseseaduse ja muinsuskaitseseaduse teineteisele lähendamist, sest siin just kõlanud Maret Merisaare küsimus mõisaparkide kohta ulatub ju edasi pärandmaastikeni ja sealt omakorda juba suurte loodusväärtusteni. Need seosed on väga tihedalt läbi kasvanud.
Teiselt poolt, kui me vaatame meie põhiseadust, siis me näeme, et preambulisse me suutsime üksmeelselt lisada eesti keele, kuid regulatiivpeatükis on ilmselt puudu üks paragrahv, mis on väga paljude teiste riikide põhiseadustes olemas, see käsitleb iga kodaniku, iga omavalitsuse ja riigi kohustust kaitsta kultuuripärandit ja globaliseeruvas maailmas mitte üksnes oma rahva, vaid ka teiste rahvaste kultuuripärandit. Need on väärtused, mis on tänapäeva maailmas läbi põimunud.
Kui rääkida konkreetselt kehtivast muinsuskaitseseadusest, siis seda on kiidetud kui üht Euroopa kõige rangemat, kõige täpsemat, võib-olla kõige hoolsamini väärtusi kaitsvat seadust. Samas saime ülemöödunud aastal Riigikontrolli koostatud aktist teada, et avariilisi mälestisi on meil 500. Oma maakonnast ja ka naabermaakondadest, kus ma liigun, võin ma nimetada kümneid kõrtse, kivisildu, tuulikuid, rehielamuid, mis võib-olla järgmist talve üle ei ela. Nende konserveerimiseks meil vahendid puuduvad ja jäävadki puuduma, kui me ei muuda paradigmat kultuuripärandi kaitsmisel, kui me ei kaasa omanikke, kui me ei kaasa omavalitsusi, kui me ei kaasa üldsust.
Kuidas see kaasamine peaks toimuma? Ma arvan, et kaasamise juures on väga tähtis, et inimesed saaksid otsustusprotsessis osaleda. Nagu tuntud ja üks kultuurilembesemaid ettevõtjaid Rein Kilk on öelnud, muinsusi ja pärandit kaitseb kõige paremini inimeste teadlikkus ja uhkus selle üle, et nad omavad pärandit. Nii on vaja inimesi kaasata otsustusprotsessi, kas või juba muinsuskaitseala põhimääruse arutelusse. Planeerimisseaduses on avalikustamisprotsess ette nähtud ja mingil määral on see ka looduskaitseseaduses olemas, kuid seal on see suhteliselt kehvasti reglementeeritud, aga näiteks muinsuskaitseseadus sellist avalikustamisprotsessi või avalikku arutelu enne muinsuskaitseala põhimääruse kehtestamist üldse ette ei näe.
Siin saalis täna kõlasid mõtted, et anda maksuvabastust nendele, kelle käes või hoole all on kultuuripärandit. Ka see on koht, kus tasuks väga tõsiselt mõelda. Mina isiklikult ei ole eriti seda meelt, et maksusoodustus on see kõige õigem viis. Võib-olla tuleks mõelda selle peale, et näiteks maamaks nendelt aladelt, mis on muinsuskaitsealad, läheks erifondi ja sealt siis omakorda makstaks kompensatsiooni muinsuskaitsealal kinnistut omavate omanike pangaarvele, kes seda raha otseselt kasutaksid mälestiste restaureerimiseks või konserveerimiseks.
Aga kasutades seda hetke siin, tahan ma öelda, et täna kell 15.30 saab kultuurikomisjoni ruumides kokku taas põhiseadust täiustav töörühm, kes mõtleb selle peale, et selles dokumendis võiks olla ka kultuuriparagrahv. Kõik huvilised on kutsutud selles töös osalema. Aitäh tähelepanu eest!

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Trivimi Velliste.

Proua aseesimees! Lugupeetud proua minister! Kolleeg Mark Soosaar lõpetas oma sõnavõtu, juhtides tähelepanu asjaolule, et meie ühiskond ei ole võimeline eraldama mälestiste kaitseks piisavalt raha. Sama suunitlusega küsimus oli ka kolleeg Urmas Reinsalul, kes küsis, kas ei peaks tegema mingisuguseidki maksusoodustusi. Me oleme siit kõnetoolist paljude varasemate aastate jooksul rõhutanud seda kurba tõsiasja, et ühele kinnismälestisele on riigieelarvest aastas eraldatud  keskmiselt 3000 krooni. Ma kordan, 3000 krooni ühele kinnismälestisele, mis tavaliselt tähendab ehitist. Ilmselt ei ole vaja väga pikalt mõtelda, et ette kujutada, mida on võimalik teha 3000 krooniga. See kõnekas fakt tegelikult kirjeldabki meie muinsuste praegust seisu.
Kolleeg Soosaar juhtis tähelepanu sellele, et on väga tõsine vastuolu ühelt poolt muinsuskaitse ja teiselt poolt keskkonnakaitse vahel. Ma arvan, see tähelepanu juhtimine on äärmiselt oluline. Tegemist on tõepoolest paradigmalise vastuoluga. Keskkonnakaitses liigub suurusjärgu võrra suurem raha ja keskkonnakaitsega on hõivatud suurusjärgu võrra rohkem riigiametnikke. Arvan, et siin on tegemist filosoofilist laadi küsimusega, mis tuleb kunagi, varem või hiljem, siin saalis läbi vaielda. Peaks olema ju täiesti selge, et ka kultuurikeskkond on lahutamatu osa keskkonnast üldse ja ei ole võimalik tõmmata piiri, et siin on lihtsalt keskkond ja siis kusagil on muinsuskaitse, mis on ju tegelikult kultuuripärandina täiesti läbi põimunud kogu ülejäänud keskkonnaga. Seetõttu on ilmselt väga põhjendatud, et me teeksime samasuguse muudatuse Eesti põhiseaduses, nagu me tegime ühesõnalise muudatuse seoses eesti keelega.
Küsimus muinsuskaitsest on igivana küsimus uuest ja vanast. Sellel küsimusel ei saa olla kunagi lõplikku vastust, see küsimus jääb igavikuliselt üles. Ühelt poolt on selge, et iga asja, mis on korra mälestiseks muutunud, tuleb hoida, sest mälestisi ei teki juurde mingil muul moel kui ainult aja kulgedes. Kindlasti on ühiskond seda jätkusuutlikum, mida rohkem ta suudab alles hoida esivanemate pärandit. Kuid on olemas teine, äärmuslik mõtteviis: mida vähem me kulutame oma energiat minevikule, seda rohkem me saame seda kulutada tulevikule. Aga ajalugu ja kogemus on näidanud, et sellise mõtteviisiga võib üsna kergesti jõuda kuristikku. Vähemasti kaovad siis ära need väärtused, mis on inimkonnale olnud põliselt omased, ennekõike eetiline ja kõlbeline eluhoiak.
Mul on väga hea meel, et proua minister ütles, et õige pea tuleb ta siia kõnepulti tagasi palju põhjalikuma muinsuskaitseseaduse eelnõuga, ja siis on meil võimalik kõiki neid küsimusi veidi põhjalikumalt arutada. Aga ma tahan lõpetada sellise tõdemusega, et kõige olulisem ülesanne, mis Riigikogu ees seisab selles valdkonnas, on kahtlemata muinsusteadvuse parandamine. Kui toimub olulisem nihe muinsusteadvuses, siis leidub ühiskonnas muinsuste kaitseks ka ressursse, sellisel juhul jääb senisest suurem osa muinsusi alles ja me saame pärandada oma tulevastele põlvedele ilusama ja rikkalikuma Eesti. Aitäh!

Suur tänu! Et kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, siis oleme läbirääkimised lõpetanud. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 21. oktoober 2008 kell 18. Oleme eelnõu 331 esimese lugemise lõpetanud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni põhikirja heakskiitmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli kultuuriminister Laine Jänes.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Mul on hea meel esitleda Riigikogule UNESCO põhikirja heakskiitmise eelnõu. See on tõepoolest üks vana võlg, mis on 1990. aastate algusest jäänud meie seadusandlikel organitel kahe silma vahele.
Eelnõus nähakse ette Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (edaspidi kasutan lühendit UNESCO) põhikirja heakskiitmine. On selgunud, et UNESCO põhikirja ei ole riigisiseselt korrektselt menetletud. Seaduse eesmärk on kiita heaks UNESCO põhikiri ja viia läbi korrektne riigisisene menetlus, mis jäi 1991. aastal tegemata.
Loetlen siinjuures UNESCO‑ga ühinemist puudutavad dokumendid, mis on leitud Välisministeeriumi arhiivist. Esiteks, UNESCO toonase peasekretäri kiri oktoobrist 1991, mis on tõlgitud eesti keelde, kus ta tutvustab UNESCO‑ga ühinemiseks tarvilikke formaalsusi. Nendeks on põhikirjale allakirjutamine Londonis ning heakskiitmiskirja hoiuleandmine. Teiseks, välisminister Lennart Meri allkirjaga heakskiitmiskiri 10. oktoobrist 1991. Kolmandaks, välisminister Lennart Meri allkirjaga kiri 10. oktoobrist 1991, milles ta volitab toonast Eesti saadikut Ühendkuningriigis Jüri Luike põhikirjale alla kirjutama. Ühendkuningriigi välisministeeriumi andmetel kirjutas Jüri Luik UNESCO põhikirjale alla 14. oktoobril 1991. aastal ja andis samal päeval hoiule ka heakskiitmiskirja. Seega on Eesti asunud täitma UNESCO liikme kohustusi, muu hulgas tasunud liikmemaksu. UNESCO on pidanud Eestit organisatsiooni liikmeks alates 14. oktoobrist 1991. Kuigi 1991. aasta oktoobris põhiseadus veel ei kehtinud (see võeti vastu 28. juunil 1992. aastal), oleks tollase praktika järgi pidanud põhikirja heaks kiitma Ülemnõukogu või Vabariigi Valitsus. Ülemnõukogu ega valitsus ei ole põhikirja menetlenud, seega tuleb UNESCO põhikiri tagantjärele heaks kiita, kuid praegu ei piisa enam Vabariigi Valitsuse korraldusest. Põhikiri tuleb heaks kiita põhiseaduse § 121 punkti 3 kohaselt, sest põhikirja heakskiitmisega ühineb Eesti Vabariik rahvusvahelise organisatsiooniga. Riigikogu on ka varem menetlenud välislepinguid, millega ühineti 1990. aastate algul ebakorrektselt. Näiteks võib tuua Maailma Terviseorganisatsiooni põhikirja ja selle muudatuste heakskiitmise seaduse, mis võeti vastu 19. jaanuaril 2005. aastal, ning Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri põhikirja ja selle muudatuste heakskiitmise seaduse, mis võeti vastu 14. veebruaril 2007. aastal.
Võib tekkida küsimus, kas selle seaduse vastuvõtmisega ja põhikirja heakskiitmisega midagi ka rahvusvaheliselt muutub. Põhikirja tagantjärele heakskiitmisel ei ole tähendust rahvusvahelise õiguse järgi. UNESCO liikmesusest tulenevad õigused ja kohustused on Eestil sõltumata sellest, kas ühinemisega rikuti riigisiseseid menetlusnorme. Küll aga võimaldab põhikirja tagantjärele menetlemine muuta põhikirja heakskiitmise korrektseks Eesti õiguse järgi ja aitab vältida võimalikke riigisiseseid pädevusvaidlusi. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma usun, et seoses UNESCO‑ga olete te kindlasti analüüsinud ka muid oma haldusalas olevaid rahvusvahelisi lepinguid. Kas selliseid üllatusi, nagu me UNESCO põhikirja puhul avastasime, on teie või teie kolleegide haldusalas veel varuks?

Ei, üllatusi planeeritud hetkel ei ole, aga iial ei või teada, millal nad tulevad.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud minister! Te ütlesite just praegu, oma esinemise lõpus, et eelnõu aitab ära hoida pädevusvaidlusi UNESCO teemal. Umbes aasta aega tagasi oli õhus probleem, et UNESCO rahvuslik komisjon ei olnud päris nõus nende ümberkorraldustega, mis nende juhtimises tehti. Kas see on ka kuidagi seotud tagantjärele UNESCO põhikirja heakskiitmisega või on need täiesti kaks ise asja?

Aitäh! Need on erinevad asjad, need ei ole omavahel seotud.

Järgmisena küsib kolleeg Igor Gräzin.

Kuna nüüd on värskelt üles tõusnud probleem ka ühe teise rahvusvahelise organisatsiooni ja selle liikmesusega, me ei tea, mis tast saab, kas ÜRO jääb alles või ei jää, eks tulevik näitab, siis ma lihtsalt kasutan juhust, et su käest küsida. Kui meil UNESCO‑ga juba nii hästi läks, kas oleks võimalik nüüd tagantjärele oluliselt vähendada meie kohustusi UNESCO suhtes ja laiendada oma õigusi selles organisatsioonis?

Ma usun, et suhetes UNESCO‑ga meil praegu midagi ei muutu. See olukord puudutab riigisisest menetlust.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Andres Herkel.

Aitäh! Proua minister! Seda kummalist juttu kuulates tekib tõesti hulk küsimusi. Ma loodan, te kinnitate, et Eesti senine liikmesus UNESCO‑s on olnud igati legitiimne. Minu küsimuse esimene pool on see. Mis need riigisisesed probleemid sellest kinnitamata jätmisest, põhikirja kinnitamata jätmisest tulenevalt on, kas näiteks UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni tegevuse võib tagantjärele kuidagi kahtluse alla seada? Oleks huvitav ka teada, kuidas niisugune apsakas välja tuli, kes selle põhikirja kinnitamise jälgi siis õieti ajama hakkas.

Aitäh! Tõepoolest, aastani 2007 ei olnud üldse põhjust arvata, et meil on mingisuguseid probleeme UNESCO liikmeks olemisega või et 1991. aastal midagi valesti tehti. Siiamaani on makstud liikmemaksu, meid on koheldud UNESCO täieõigusliku liikmena, me oleme osalenud välislepingute väljatöötamisel, ratifitseerinud ise mitmeid UNESCO konventsioone ja meil on oma esindaja UNESCO juures. Nii et me oleme käitunud ja suhelnud täieõigusliku liikmena. Riigilt on UNESCO saanud kõik need kirjad, mida UNESCO‑l vaja oli: välisministri heakskiitmiskirja ja volitused põhikirjale allakirjutamiseks. Küsimus tekkis riigisiseselt 2007. aastal, kui UNESCO Eesti Rahvuslik Komisjon vajas UNESCO põhikirja tõlget. Siis selguski, et seda pole olemas. Ma ütleksin, et praeguse seisuga, tõesti, on see kurioosne lugu, aga parem hilja kui mitte kunagi. See tuleb nüüd ära teha.

Teiseks küsimuseks saab sõna Mark Soosaar.

Lugupeetud minister Laine Jänes! Ma siiski arendan Igor Gräzini mõttelendu edasi. Kui me näiteks lepiks sellega, et de facto oleme UNESCO liikmed, kuid de iure võib-olla mitte, kui me põhikirja ei tunnista, ja võib-olla olekski nutikas seda mitte tagantjärele heaks kiita, sest see annaks meile vabad käed põhikirja muutmise ettepanekut esitada. Kui see katse õnnestub, siis võiks minna edasi ÜRO‑ni ja teha ettepanek ka selle põhikirja muuta, sest see, mis toimub Julgeolekunõukogus, kus  rikutakse üldkehtivat demokraatia põhimõtet, kus üks liige võib vetoõigusega oma huvisid niimoodi teistele peale suruda, see on ju inimkonnale väljakannatamatu. Kas äkki ei saaks siit hakata seda lõngakera harutama?

Aitäh! Vabariigi Valitsus on andnud minule volitused tulla praegu Riigikogu ette just sellise seaduseelnõuga, nagu on põhikirja heakskiitmine. Ma arvan, et protseduurilised reeglid näevad ette, et kõik muudatusettepanekud on teatud aja jooksul siin rakendatavad või aktsepteeritavad või siis läbiräägitavad. Milliseks see seadus kujuneb sel hetkel, kui see vastu võetakse, see sõltub Riigikogust.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Aitäh! Meil oli küll kultuurikomisjonis võimalus seda täpsustada, aga võib-olla sa saali huvides vastad küsimusele seoses meie UNESCO rahvusliku komisjoniga. Aastaid oli riiklik suhtumine sellesse komisjoni üsna ebalev, aeg-ajalt teda finantseeriti, siis jälle mitte, tal ei olnud kindlat haldusala ja ta oli inimeste poolt üsna maha jäetud. Kuidas tema olukord nüüd on ja millisena tema tulevik  paistab?

Aitäh! Praegu on Eesti rahvuslik komisjon täiesti Kultuuriministeeriumi eelarve rea peal ja rahastatud vastavalt nendele vajadustele, mis puudutavad liikmemaksu ja inimeste tasustamist. Nii et praeguse seisuga peaks tulevik olema enam-vähem kindel.

Kolleegidel ministrile rohkem küsimusi ei ole. Täname kultuuriministrit! Läheme eelnõu esimese lugemisega edasi. Kõnetooli tuleb kultuurikomisjoni liige Maret Merisaar.

Austatud kolleegid! Kultuurikomisjon arutas seaduseelnõu oma koosolekul 22. septembril. Eelnõu tutvustas Kultuuriministeeriumi õigusosakonna jurist Siiri Pelisaar ja küsimusi esitas talle põhiliselt Mailis Reps. Küsimus oli ka põhiliselt sama, et kuidas see asi siis välja tuli. Saime sama selgituse, nagu ütles praegu lugupeetud kultuuriminister. Komisjon tegi ettepaneku suunata eelnõu täiskogusse esimesele lugemisele 7. oktoobriks s.a ja esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks soovitas komisjon määrata 21. oktoobri kell 18. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel ettekandjale küsimusi ei ole. Kui fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi, siis olge head! Läbirääkimisteks soove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 21. oktoober 2008 kell 18. Eelnõu 336 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi neljanda päevakorrapunktiga, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni aseesimees Urmas Reinsalu.

Austatud proua istungi juhataja! Armsad rahvaesindajad! Ma annan algatajate nimel ülevaate menetluses olevast eelnõust, mis on parlamendi täiskogu istungile esitatud muudetud kujul. Sealt on kõrvaldatud parlamendiliikmete palkade külmutamise kavatsus, mille kohta põhiseaduskomisjon otsustas enamushäältega teha eraldi seaduseelnõu, mis tuleb menetlusse järgmise päevakorrapunktina. Ma usun, et kõigi algatajate soov on neid kahte eelnõu käsitleda kui sisult ja reguleerimisvaldkonnalt ühte õigussuhet, ning nende menetlemine peaks parlamendimenetluses kulgema jäigalt, paralleelselt ja rööbiti.
Parlamendiliikmete ja teiste kõrgemate ametiisikute – Vabariigi Presidendi, ministrite, aga ka kohtunike, põhiseaduslike kõrgemate ametiisikute, nagu kaitseväe juhataja, riigikontrolöri ja õiguskantsleri ning mitmete teiste keskmise palga tõusuga seotud ametiisikute palga süsteem pälvis suurt kriitikat Eesti avalikkuses selle aasta algul. Kuna selle kriitikaga resoneerus ka saabunud majanduslik seisak, majanduskriis, pidas parlament vajalikuks, et parlamendi töö reformimiseks moodustatud töörühm pakuks välja omapoolsed lahendused ka kõrgemate ametiisikute palgakorralduse muutmisse.
Too töörühm on jõudnud nõnda kaugele, et homme asume me loodetavasti lõplikku lihvi andma seaduseelnõule, mis peaks põhimõtteliselt ümber tegema kõrgemate ametiisikute seni keskmise palgaga seotud ametipalkade arvutamise süsteemi. See peaks jõustuma järgmise parlamendi koosseisu korralisest volituste algamise ajast, seega 2011. aastast.
Küsimust, mida teha keskmise palga tõusu korral, mis põhineb ennekõike inflatsioonilise keskmise palga tõusu survel, kõrgemate ametiisikute palkadega, arutas töörühm, saanud lähteidee Riigikogu esimehe Ene Ergma mõttest, et oleks õige külmutada kõrgemate ametiisikute, sealhulgas Riigikogu liikmete palgad. Töörühm on välja töötanud ja viie parlamendifraktsiooni nimel menetlusse esitanud keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse eelnõu ja pälvinud sellega ka fraktsioonide toetuse. Tahaksin sellega seoses lahata mõningaid põhimõttelisi küsimusi.
Esiteks, küsimus sellest, kas oleks asjakohasem selline õigustehniline võte, et me nende konkreetsete isikute palgad reguleeriksime rakendussätetes, kus on seni fikseeritud vastavate ametiisikute palgad. Näiteks et kohtunike palgad oleks reguleeritud kohtuniku staatuse seaduses rakendussättena ja nõnda edasi. Sellele on tähelepanu juhtinud Vabariigi Valitsus oma arvamuse andmisel, aga ka õiguskantsler oma täiendavas hinnangus. See on kindlasti asjakohane sisuline märkus, mis väärib tõsist kaalumist. Eelnõu ühe algatajana julgen küll öelda, et eelnõu sisulise regulatsiooniga sellel pistmist ei ole, küsimus on õigustehnilises võttes, et see oleks vastavuses meie õigusloome tavaga.
Teine muudatus puudutab seda, et eelnõu algatajate mõte on selge: peame õigeks, et keskmise palga tõusuga ei tõuseks määratud kõrgemate ametiisikute palgad, kuid juhul, kui keskmine palk peaks langema, siis langeksid vastavalt ka nimetatud ametiisikute palgad. Vabariigi Valitsuse ekspertarvamuses juhiti tähelepanu, et teatud ametiisikute palgad on määratletud eelneva aasta IV kvartali palgatasemega, kuid teatud ametiisikute palgad – näiteks kohtunikud ja valitsusliikmed – on määratletud jooksva kvartali palgatasemega. Siin võib tekkida teatud lõhe, kuna esitatud eelnõu kõneleb üksnes IV kvartali palgatasemest. See on aluseks võetud, et selle eelnõu niisugusel kohaldamisel, nagu on kirjeldatud, võiks mingite ametiisikute palk siiski kerkida. Ma arvan, et komisjonil oleks asjakohane Vabariigi Valitsuse esitatud arvamusi arvesse võttes edasises menetluses vastavad muudatused sisse viia.
Selle eelnõu esitamiseks on kolm kaalutlust. Esiteks, eelnõu on kantud eesmärgist olla keerulises majandusolukorras, mis sunnib peale hulga kulutuste kärpimise, rahvaga solidaarne, külmutades ka kulutused, mis lähevad kõrgemate ametiisikute palkadeks. Teiseks on sellel eelnõul ka praktiline majanduslik eesmärk. Valitsuse poolt meile esitatud järgmise aasta riigieelarve eelnõus on arvestatud juba nende palkade külmutamisega ning vastav kokkuhoid on eelarves ette nähtud. Ainuüksi palkade külmutamisest tulenev sääst on riigieelarves 45 miljonit krooni. Kuid ma rõhutan: eelnõu toob lisaks kõrgemate ametiisikute ametipalkade külmutamisele orgaaniliselt kaasa ka valitsusliikmete ja presidendi esindustasude määra külmutamise, parlamendiliikmete kuluhüvitiste määra külmutamise ning ka eripensioni saavate inimeste pensionide külmutamise fikseeritud tasemel.
Selle eelnõu kohta on ka kriitikat esitatud. Eelkõige on see puudutanud küsimust, kas Eesti Vabariigi põhiseadus võimaldab külmutada järgmisest aastast käesoleva parlamendi koosseisu liikmete palka. Ühesõnaga, eelnõu on pälvinud mitmeltki poolt õiguslikku kriitikat. Esitan nüüd omapoolseid argumente selle õigusliku kriitika vastu, mis on tulnud poliitilistelt institutsioonidelt, ning osutan ka töörühma tellitud ekspertiisidele ja arvamusavaldustele, millele toetudes olen jõudnud ühemõttelisele ja enda jaoks selgele seisukohale, et Eesti põhiseadus võimaldab seda eelnõu menetleda ja jõustada seadus niisugusena, et see külmutab järgmise aasta 1. jaanuarist Eesti parlamendi liikmete palgad.
Eesti Vabariigi valitsus on asunud järgmisele seisukohale. Ma tsiteerin: valitsuse esitatud arvamuses parlamendi põhiseaduskomisjonile ütleb Justiitsministeerium, et "Eesti Vabariigi põhiseaduse § 75 annab võimaluse palkade ajutiseks külmutuseks". Samuti leiab valitsuses kooskõlastatud ehk siis valitsuse arvamust esindav justiitsministri allkirjaga kiri, et "kavandades muudatusi Riigikogu liikmete palgasüsteemis," – jutt käib siis külmutamise eelnõust – "on vajalik teha muudatused ka teiste ametiisikute palkades, mis on seotud keskmise palgaga". Mäletatavasti, kui oli menetluse all Riigikogu liikme staatuse seaduse eelnõu, mida Mark Soosaar nimetas Riigikogu liikme saatuse seaduse eelnõuks, kui ma õigesti mäletan, siis küsis parlament selle kohta arvamust eelmiselt õiguskantslerilt Allar Jõksilt. Ning eelmine õiguskantsler asus – seda küll muude õigussuhete reguleerimist käsitledes  – järgmisele seisukohale. Ma tsiteerin: "Valitseva tõlgenduse kohaselt on põhiseaduse §-ga 75 sätte ratio legis'est tulenevalt vastuolus olukord, kus seadust muudetakse sama Riigikogu koosseisu suhtes selliselt, et Riigikogu liikme tasu suureneb või paranevad selle maksmise tingimused või vähenevad Riigikogu muu töötulu saamise piirangud." Tsitaadi lõpp.
Töökorra töörühm küsis ka ametis olevalt õiguskantslerilt härra Indrek Tederilt arvamust, kas parlamendiliikmete palka on võimalik külmutada. Lühidalt kokku võttes on tema seisukoht järgmine. Ma tsiteerin: "Olen seisukohal, et kui Riigikogu liikme tasu või muu töötulu saamisele kehtestatud piirangute muutmisega ei panda Riigikogu liiget varasemast soodsamasse olukorda, siis on sellise muudatuse tegemine sama Riigikogu koosseisu suhtes kooskõlas põhiseaduse §-ga 75. Olen seisukohal, et põhiseaduse §-ga 75 on vastuolus olukord, kus seadust muudetakse sama Riigikogu koosseisu suhtes selliselt, et Riigikogu liikme tasu suureneb või paranevad selle maksmise tingimused või vähenevad Riigikogu liikme muu töötulu saamise piirangud." Õiguskantsler Teder viitab ka Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisi komisjoni lõpparuandele, milles märgitakse: "Põhiseaduse § 75 eesmärgiks on vältida Riigikogu liikmete rikastumist maksumaksja rahakoti arvel. Et tagada veel suurem stabiilsus, näeb põhiseadus ette lisapiirangu ja nõuab Riigikogu liikmete tasu sätestamiseks Riigikogu liikmete häälte enamust." Õiguskantsler Teder jätkab: "Kuivõrd minu hinnangul ei ole põhiseaduse § 75 eesmärgiks välistada Riigikogu liikme tasu vähendamise või selle maksmise tingimuste halvendamise võimalust sama Riigikogu koosseisu puhul, on tasu vähendamine või selle maksmise tingimuste halvendamine põhimõtteliselt lubatav." Töökorra komisjon küsis seda seisukohta enne seda, kui meil oli valmis konkreetne seaduseelnõu. Pärast konkreetse seaduseelnõu valmimist pöördusime õiguskantsler Tederi poole uuesti ning saime põhimõtteliselt analoogilise sisuga vastuse.
Arvamust küsiti ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonnalt, mille dekaan, riigi- ja haldusõiguse professor Kalle Merusk andis oma lühikese vastuse, mida ma siinkohal tsiteerin: "Kokkuvõtlikult öeldes arvan, et Riigikogu praeguse koosseisu palga külmutamine ei ole vastuolus põhiseadusega. Põhiseaduse § 75 tõlgendamisel ei saa lähtuda üksnes keelelisest tõlgendamisest, vaid tuleb välja selgitada ka selle eesmärk ja mõte. Sätte eesmärk ja mõte on ikkagi selles, et ära hoida võimalused, et parlamendi sama koosseis kehtestab endale ise kõrged palgad ja leevendab muu töötasu saamise piiranguid. Seda kinnitavad ka parlamentaarse assamblee materjalid, millest selgub, et paljudes kirjades, mis assambleele saadeti, avaldati kartust, et parlament, kuna talle on antud õigus kehtestada endale palgad, võiks kehtestada kõrged palgad, suurendades sellega riigi kulutusi." Professor Merusk osutab, et diskussioonid parlamendiliikmete tasu ja selle tõstmise üle toimuvad paljudes riikides. Ta viitab, et Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus on märkinud, et parlamendiliikmete tasu tõstmine peab toimuma avaliku ja transparentse menetlusarutelu kaudu, mille suhtes avalikkusel on võimalus kaasa rääkida, et tagada otsused, mis ei riiva ühiskonna õiglustunnet. Nii palju professor Meruski arvamusest.
Põhiseaduskomisjoni ja töörühma käsutuses on ka esimese sõjajärgse õiguskantsleri professor ...

Palun vabandust, lugupeetud ettekandja, saalist on protseduuriline küsimus. Kolleeg Väino Linde, palun!

Minu küsimus puudutab seda, kas me oleme midagi maha maganud. Kas me arutame eelnõu numbrimärgiga 296 või arutame juba eelnõu numbrimärgiga 342, mis käsitleb Riigikogu liikmete palga ajutise korralduse seadust? Mulle tundub, et ettekandja on vist sujuvalt sellele üle läinud.

Aitäh protseduurilise küsimuse eest! Ka juhatajale tundub, et ettekandja aeg-ajalt kaldub oma isiklikesse mälestustesse või tulevikuvisioonidesse.

Aitäh, austatud istungi juhataja!

Me jätkame eelnõu nr 296 esimest lugemist.

Olen seisukohal, et kõnealustest probleemidest rääkimine on hädavajalik, mõistmaks seda, miks algatajad toetasid eelnõu eraldamist kaheks eelnõuks, ent on endiselt seisukohal, et mõlema eelnõu sisu on põhiseaduspärane. Need küsimused ei puuduta minu isiklikku elu, minu mälestusi oma seni elatud lühikesest, kuid värvikast elust.
Ma tahan viidata, et meie esimene sõjajärgne õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli asus samale seisukohale kui eeltsiteeritud õiguskantslerid. Sama seisukohta peegeldab põhiseaduse kirjalik kommenteeritud väljaanne. Seega juristide seisukohad on valdavalt sellised, et kõrgemate ametiisikute palkade külmutamine on põhiseaduspärane ning seda on võimalik teha muu hulgas ka parlamendiliikmete ametipalkade suhtes.
Põhjus, miks otsustati need eelnõud eraldada kaheks – ma loodan, et säilib parlamendi täiskogu kavatsus neid paralleelselt menetleda –, on praktilise iseloomuga. See põhineb eelkõige presidendi hinnangul, et parlamendiliikmete ametipalkade külmutamine võib olla vastuolus kehtiva põhiseadusega. Ma arvan, et nii suur hulk autoriteetseid õigusteaduslikke ekspertiise, nende hulgas ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi nõuniku esitatud hinnang, mis on laekunud pärast septembri keskel presidendi poolt parlamendile tehtud avaldust, võib anda ka presidendile täiendavaid argumente otsustamaks, kas seadus välja kuulutada või välja kuulutamata jätta.
Tahan ka rõhutada, et kui peaks tekkima õiguslik vaidlus, mis võib päädida Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi otsusega, siis ei pruugi see menetlust kuidagi halvata või panna meid loobuma kavatsusest Riigikogu liikmete palgad külmutada. Teatavasti on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi menetluse aeg neli kuud. Seda maksimaalselt. Aga meie käsutuses oleva materjali põhjal on tegemist põhiseaduspärase eelnõuga ja kui seda leiab ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium, siis võib see võrreldes eelarveaasta algusega lükata muudatuse jõustumise paar kuud kaugemale. Kuid teatavasti parlamendiliikmete palgataseme ümberarvutus igal jooksval aastal algabki esimese kvartali lõpus, nii et iseenesest see ei tohiks olla praktiliseks takistuseks.
Ma loodan, et parlament menetleb algatatud eelnõu ilma viivitusteta. Meil on võimalik seda menetleda viisil, et seadus oleks vastu võetud teatud aeg enne järgmise eelarveaasta saabumist ja senine menetlus on näidanud, et selles suunas on ka liigutud. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid, kas teil on ettekandjale küsimusi? Esimesena saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Riigikogu teemadest ma räägiksin järgmise seaduseelnõu arutelul. Aga üsna palju diskussiooni on tekitanud kohtunike palkade küsimus. Üks staatus, mis meie riigis on selgelt positiivses suunas arenenud, on kohtuniku staatus. Kohtuniku varem suhteliselt madal maine on kindlasti tõusnud ja amet üsna lugupeetavaks muutunud. Kas sina siin algatajate nimel ettekandjana ei karda, et me kohtunike palkade külmutamisega anname kuidagi ühiskonnale sellise signaali, et me neid enam ei usalda? Kas on piisavalt üldsusele selgitatud, miks me seda teeme?

Seisukohta, et selle eelnõu heakskiitmisega väljendaks parlament umbusku kõigi institutsioonide ehk siis kogu riigi kõrgeima juhtkonna suhtes, kui see seadus peaks jõustuma, ei ole minu teada väljendanud ükski eelnõu esitaja. See eelnõu lähtub ju kahest praktilisest kaalutlusest. Esiteks riigi majanduslikest võimalustest ja teiseks arusaamast, et olukorras, kus parlament peab järgmise aasta eelarvet arutades langetama valusaid ja ebameeldivaid otsuseid, tuleks seda solidaarselt arvestada ka otsustades tasude üle, mis puudutavad kõrgemaid ametiisikuid. Eelnõu algatamisel lähtuti tõdemusest, et see solidaarsus peaks olema ühetaoline kõigi kõnealuste ametiisikute puhul, et meil ei ole mõtet ühtegi ametiisikute rühma esile tõsta või arvestamata jätta.
Me ei kõnele ju palgamäära olulisest vähendamisest. Me räägime palgatõusu seiskumisest kindlaks ajaks. Eraldi arutelu oli ka selle üle, millised peaksid need ajalised raamid olema. Alguses pakuti välja, et uus kord kehtiks selle koosseisu volituste lõpuni. Poliitiline kompromiss oli, et 2010. aasta esimese kvartali lõpuni. Parlamendil on võimalik seda otsust muuta, kui ta seda vajalikuks peab.
Nüüd küsimus sellest, kas palkade külmutamine võiks kuidagi kahjustada kohtusüsteemi reputatsiooni või tekitada olukorra, et kohtunikuametisse pürgida soovivad inimesed tunnevad end õiguslikus mõttes teatud määral ebakindlalt. Ma pean teatama, et ka see eelnõu, kus me kõneleme kõrgemate ametiisikute palkade põhimõttelisest muutmisest järgmisest parlamendikoosseisust alates, näeb ette keskmise palgaga seotud kasvu ärakaotamise. Teoreetiliselt oleks võimalik see kohtunike osas kehtestada näiteks järgmisest aastast. Põhjus, miks me ei soovi nende palku keskmisest palgast nii ruttu lahti siduda, vaid arvame, et oleks mõistlik see kõigile kõrgematele ametiisikutele ühetaoliselt kehtestada 2011. aastast, ongi vajadus asju õiguslikult pikemalt ette planeerida. Ma arvan, et see on asjakohane valik.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Hannes Rumm.

Hea kolleeg! Tänu Mailis Repsi küsimusele saime teada, et selle seaduse vastuvõtmisega parlament ei avalda umbusaldust kohtunikele, ei taha kahjustada nende mainet. Oma küsimusega ma loodan maha võtta järgmisi hirme. On ju, Urmas, nii, et selle seaduse vastuvõtmisega me ei avalda umbusaldust ega soovi kahjustada Vabariigi Presidendi, peaministri, valitsusliikmete ega ka teiste selles seaduses loetletud ametiisikute mainet ja staatust?

Vastupidi, ma arvan, et selle seaduse eesmärk on just nimelt tekitada täiendavat usaldust. Me oleme väike riik ja väikeses riigis peab olema võimalik mõista probleeme, mis ühiskonna ette kerkivad ja mis praegu meie majanduses ongi kerkinud. Ning me peame olema võimelised neile paindlikult reageerima. Ma juhin tähelepanu sellele, et ega palkade külmutamine, millega meie siin Eestis tegeleme ja millest on kõneldud kui millestki unikaalsest, seda ei ole. Euroopa kontekstis pole see sugugi nõnda. Ka suuremates riikides, kus vastavad eelarve kokkuhoiu summad on lausa kümnetes või sadades kordades väiksemad murdosad eelarvemahust, tegeldakse sellega. Ja tegeldakse põhjusel, et saadakse aru selle signaali, solidaarsuse printsiibi ühiskondlikust tähendusest ja vastavast vastutusest.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Taavi Rõivas.

Austatud ettekandja! Mul ei ole väga suurt ja filosoofilist küsimust, lihtsalt väike tehniline täpsustus. Sa enne ütlesid, et palkade mingiks ajaks külmutamine ei tähenda sissetuleku vähenemist. Kas sa möönad siiski, et palganumbri külmutamine subjekti ostujõus kindlasti teatud langust tähendab? Kas me selles mõttes ei saada avalikkusele valesignaali? Tegemist on siiski reaalpalkade ajas vähenemisega.

Jah, muidugi, arvestades seda, et teoreetiliselt järgmisel aastal arvestuslik keskmise palga tõus peatub, siis tegelikkuses inflatsioonist tingituna see nii on. Ja nagu eri prognoosid on näidanud, järgmisel aastal see tendents tõenäoliselt püsib. Sellel sammul ei ole seega üksnes deklaratiivne tähendus. On selge, et kui palgatase tuleval aastal nominaalselt jääb samaks ja tarbijahinnad tõusevad, siis leiab aset reaalpalga sisuline kahanemine teatud määral.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Aadu Must.

Ma jätkan seda küsimusteahelat, millega alustasid Mailis Reps ja hea kolleeg Hannes Rumm. Vastusest Hannes Rummi küsimusele saime teada, et eelnõu ei püüa langetada ei presidendi, peaministri, valitsusliikmete ega kellegi teise populaarsust. Aga äkki on nii, et me lähtume sellest, et see populaarsus juba ongi langenud?

Oleks ekslik arvata, et parlament püüab selle sammuga eelkõige oma populaarsust tõsta. Kriitika, mis on saatnud erinevaid parlamendi koosseise ja mis praegust koosseisu on teatud hetkedel võib-olla mingit pidi tugevamalt saatnud, liigub küllap mingitesse muudesse sfääridesse. Aga ma arvan, et meil on oluline saada teatud moraalset kapitali laiemateks otsusteks, mis me peame langetama järgmise aasta eelarvet planeerides. Seetõttu on kõnealune eelnõu kindlasti suurema kaaluga kui üksnes mingite isikute palgakorralduse muutmine või kui moodustab otsene raha kokkuhoid, mis me saame järgmise aasta eelarves selle eelnõu seadusena jõustumisel. Küsimus ei ole populaarsuse tõusmises või languses, küsimus on selles, kas parlament suudab ühiskonnas toimuvale vähemalgi määral paindlikult reageerida. Küsimus on meie reageerimisvõimes, selles, kas parlamendil on kõrvad. Selle eelnõuga me minu meelest näitame, et parlamendil on kõrvad, ja selle eelnõu vastuvõtmisega me näitame, et parlamendil on ka suu ja pea.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Aitäh! Eelmise vastuse peale peaks ütlema, et ma loodan, et Riigikogul ei ole mitte ainult kõrvad ja soov reageerida populismile mis iganes põhjustel, vaid et meil on ka mõistus ise otsuseid teha. Aga mul on selline küsimus. Sa rääkisid siin pikalt õiguslikest analüüsidest – nii nendest seisukohtadest, mis te küsisite, kui sinu enda omadest. Aga kas te lähtusite ka majanduspoliitilisest loogikast? Kui vaadata maailmamajanduses toimuvat, siis nii Euroopa riikide kui ka ookeanitagused reaktsioonid majanduse langusele või seiskumisele on püüe kiiresti raha juurde pumbata, mitte külmutada või kuskil midagi seisatada või anda signaal, et me nüüd külmutame midagi laiemalt. Sest selge on see, et kui me kõrgemate riigiametnike palgad külmutame, siis anname ühiskonnale otsese signaali: külmutage palgad! Kas see on meie eesmärk?

Mis puutub ühiskonnale signaali andmisse, siis me peame arvestama, et järgmise aasta eelarve menetlemisel pole tegu ainult signaali andmisega. Vähemalt valitsuse poolt ettepandud eelarve plaanis on ette nähtud avaliku sektori palkade külmutamine. See on selgelt seaduseelnõusse planeeritud kavatsus. Küsimus on, kui otstarbekaks me peame, et riigi tippjuhtkond oleks praeguste majanduslike võimaluste juures muudest avaliku sektori teenistujatest lahus.
Kui me kõneleme sellest, kui palju on praegu vaja investeeringuid ettevõtlusse, ja sellest, et meie finantsasutustel ei ole kapitali või et finantsasutustesse puutuv usaldusväärsus on väike, et maailmamajanduses on vaja kapitali juurde saada, siis see on maailmamajanduse probleem. Raha laenamise usaldusväärsus on finantsinstitutsioonidevaheliste tehingute puhul väike. Ma julgen kinnitada, et seda globaalset majanduspoliitilist probleemi ei leevenda kuigivõrd, kui Eesti parlamendiliikmete palgad jääksid ka järgmisel aastal seoses keskmise palga inflatsioonist tingitud tõusuga tõusma.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Raivo Järvi.

Küsin esinejalt, kes käis siin välja mõtte, et me tõstame eelnõu vastuvõtmisega Riigikogu liikmete moraalset kapitali: kas sellest võib välja lugeda, et teoreetiliselt näiteks, kui me vähendame oma palka poole võrra, siis meie moraalne kapital kahekordistub?

Oluline on vist küsimus sellest, kas seda sammu võiks tõlgendada kui populistlikku. Seda puudutas Mailis Reps on küsimuses ja seda pidasid ka sina, Raivo, oma küsimuse alatooniga ilmselt tegelikult silmas. Milline on selle sammu tegelik väärtus või kaal? Ma juhin tähelepanu ühele enne tsiteeritud seisukohale, mida juhataja võttis kui minu minevikumeenutust. Pean silmas õigusteaduskonna dekaani Kalle Meruski arvamusavaldust, kus ta viitas Saksa põhiseaduskohtu seisukohale, mille järgi palgatõus, mis parlamendile ja kõrgematele ametiisikutele on ette nähtud, peab olema vastavuses avaliku õiglustundega. Põhiseaduskohus on Saksamaal riigiõiguslikult kõige autoriteetsem institutsioon.  Ehk teisisõnu: see, millele ka Mailis viitas kui populistlikule sammule, on Saksa põhiseaduskohtu tõlgenduse järgi õiguslik nõue. Kõnealused mehhanismid peavad olema vastavuses tegeliku olustikuga.
Seetõttu ma ei kõnelnud parlamendiliikmete moraalsest kapitalist, vaid parlamendi moraalsest kapitalist. Ja see ei ole muidugi ei õiguslikult ega ka majanduslikult mõõdetav, vaid pigem sotsioloogiline fenomen, mille kohta on kõigil kindlasti omad arusaamad. Minu hinnangul on meil pikk tee käia, et aru saada, mis tegelikult meie majanduses toimub. Kui te mäletate, siis ütles president septembrikuus parlamendi avaistungil, et nüüd me lõpuks teame, mis majanduses toimub. Aga erinevatest poliitilistest jõududest moodustatavate eri institutsioonide, kollegiaalorganite – valitsus, parlament –  reageerimiskiirus on kindlasti aeglane. Praktiline samm, mis me selle külmutamise eelnõuga astume, on kindlasti sellise iseloomuga samm, mis minu hinnangul on möödapääsmatu, kui me tahame tõestada, et me suudame mõista, mis toimub maailmamajanduses ja ka Eesti majanduses. Seetõttu on poolt- või vastukõnelemine sellele sammule kantud ka sellest, kui optimistlikult kujutatakse ette tegelikku olukorda, mis valitseb maailmamajanduses ja Eesti majanduses. See eelnõu on kindlasti kantud pigem konservatiivsest kui pessimistlikust lähenemisest. Mingit hüppelist tõusu Eesti üldises makromajanduslikus plaanis selle eelnõu esitajate loogika järgi ei ole ette näha.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Lembit Kaljuvee.

Hea kolleeg! Tõid eelnõu põhjenduseks põhiliselt kaks momenti: solidaarsus ühelt poolt ja raha teiselt poolt. Majandusinimesena ütleksin, et see 45 miljonit – arvutada oskab meist igaüks – on 0,00 midagi protsendikest. See moment nagu langeb ära minu arusaamade järgi. Jääb solidaarsus. Minu küsimus on: kas te arutasite selles Riigikogu komisjonis, et lööks selja sirgeks ja teeks uue korraliku tasustamise süsteemi ega tegeleks praegu, kus on 101 muud küsimust, populistlikult selle eelnõuga ja ka päevakorras järgmisega?

Kaks asja. Esiteks, majanduslik argument. Sa väitsid, et 45 miljonit krooni on mitte midagi. Aga eks kopikatest tulebki rubla kokku. Kui me vaatame kärpeid, mis Vabariigi Valitsus on parlamendile ette pannud, siis mõningate soodustuste kaotamisel või mõne objekti puhul tehtud kulutuste kärpimisel on tegemist kokkuhoiuga palju väiksemates mahtudes. Ja sellel kokkuhoiul on kindlasti oma väga praktiline tähendus, väga tuntav mõju meie majandusele. Kui me kokku ei hoia, kui eelarve pole tasakaalus, siis kindlasti ei hakka siia välisinvesteeringuid tulema ega tekiks kusagil juurde täiendavat raha, mille puudumise üle Mailis Reps muret tundis. Sellel sammul on ka väga praktiline laiem tähendus majanduses.
Mis nüüd puudutab seda, kas me oleme mõelnud, et teeks ühe korraliku palgakorralduse – jah, oleme küll mõelnud. Palgasüsteemi muutmine või palgakorralduse muutmine ja sellel seisukohal on valdav osa ekspertidest, seda on võimalik jõustada tõesti järgmisest parlamendi koosseisust, lähtudes eeldusest, et me oleme rangelt põhiseaduspärased oma seaduseelnõude kavatsustes. Ja see süsteem peaks lahendama selle küsimuse, mis täna on avalikku õiglustunnet riivanud, et palkade tõus kõrgematel ametiisikutel on seotud keskmise palga tõusuga.
Nüüd teie küsimusest. Mitmel puhul on esile toodud, et § 75 tekstiline tõlgendamine ei võimalda mitte mingeid muudatusi teha selle parlamendikoosseisu volituste ajal seadusesse, mis sätestab parlamendiliikmete tasu. Tahan sellele vastu öelda, et parlament on selle koosseisu ajal ise niisuguse pretsedendi loonud. Mäletatavasti me võtsime vastu Riigikogu liikme staatuse seaduse, mille üheks osaks muutus ka peatükk parlamendiliikmete tasust. Me tegelikult oleme selle koosseisu volituste ajal formaalses tähenduses seda seadust juba muutnud, kuid mitte tasusüsteemi.
Teine vaidluskoht, mis tegelikult ongi põhilist diskussiooni põhjustanud, on see, kas põhiseaduse puhul peaks tooni andma eesmärgipärane tõlgendamine või tekstiline tõlgendamine. Kas tekst või selle teksti kirjutamise aluseks olnud põhiseaduse andja mõte ja too eesmärk, mida mingi säte põhiseaduses kannab? Valdavalt on minu hinnangul meie Riigikohtu praktikas seni olnud ikkagi seisukohad, et teleoloogiline ehk eesmärgipärane tõlgendamine on aluseks.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mark Soosaar.

Hea ettekandja Urmas Reinsalu! Meil Eestis ja paljudes teistes riikides on kujunenud selline arusaam, et palganumbritega peab toetama hierarhilist süsteemi. Kellel rohkem võimu, kes kõrgemal tipus, selle palganumber peab ka olema suurem. Aga mis sa arvad, kas siin ei tasuks meie mõtlemist natukene muuta? Võtame näiteks ühe omavalitsusjuhi, kes palkab endale rahvusvaheliselt tunnustatud arhitekti-linnaplaneerija – väga haruldane elukutse! Kas ei võiks temale maksta rohkem palka kui näiteks linnapeale? Või kas näiteks presidendi lennuki piloot ei võiks saada rohkem palka kui president ise, sest et see on väga haruldane ja väga suure vastutusega amet? Kas meil ei tasuks mõelda natuke ka selliste väärtuste peale? Et alati palganumber ei pea näitama inimese asukohta hierarhilises süsteemis?

Aitäh! Ma olen selle käsitlusega, olgugi et see küsimus läheb eelnõu vahetust reguleerimisalast teatud määral välja, täiesti nõus. Palku ei ole võimalik kogu ühiskonna või kogu tööjõuturu raames niisuguse püramiidina üles ehitada. Aga see ei tähenda, et me seda ei peaks teatud valdkondades tegema.
Minu hinnangul on ikkagi nõnda, et kui me räägime riigiteenistujatest, riigiametnikest  – iseküsimus on, kui suur hulk töötegijaid peaksid olema riigiametnikud või selle seaduse alla minema, aga see on omaette teema –, siis minu loogika on, et selles püramiidis peaks olema kõrgeim tasu presidendil. Allapoole liiguvad need isikud vastavalt sellele, mille eest nad põhiseaduslikult vastutavad, millised on kõrgendatud nõuded nende tegevusele ja kompetents, mida nendelt nende ülesannete täitmiseks eeldatakse. Mis ei tähenda, et töölepingute puhul, mis puudutavad spetsiifilise kutsetöö tegijaid, sinu viidatud eksperte ja spetsialiste, ei tohiks ette näha kõrgelt tasustatust. Eriti muidugi erasektoris. Nendel inimestel on ju kõrgendatud vastutus. Lenduri vastutus on väga suur, sest ta juhib tsiviilõiguse tähenduses suurima ohu allikat, arhitekt aga vastutab meie elukeskkonna eest pika aja jooksul. Miks seda ei võiks töölepinguseaduse alusel ette näha? Need võimalused on ka praegu olemas.
Mis puutub maksumaksja rahaga ülalpeetavasse süsteemi, s.o riigiteenistusse, siis seal peaksid kehtima paar põhimõtet. Süsteem peaks olema esiteks ühetaoline, teiseks läbipaistev ja kolmandaks tervele mõistusele arusaadav. Praegu on see süsteem oma keskmise palgaga seotusega tolle viimase argumendi osas mõneti kõikuma löönud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaan Kundla.

Lugupeetud ettekandja! Ma ei taha kuidagi seada kahtluse alla kõrgelt haritud ja suurte kogemustega juristide seisukohti, mida sa siin korduvalt oled rõhutanud. Aga tuletan meelde vana lugu sellest, et rahvas kiitis üksmeelselt kuninga väga ilusaid riideid ja lõpuks üks erapooletu ja sõltumatu inimene ütles, et kuulge, kuningas on ju hoopis paljas. Siis rahva silmad avanesid ja kõik said aru, et kuningas on tõesti paljas. Kas ei või siin selline moment ka mängus olla? Põhiseaduse paragrahv sätestab asja ju selgelt ja üheselt. Mingisugust külmutamist ei luba ei põhiseadus ega ükski teine seadus.

Aeg, palun, kolleeg!

Nii et siin on ka teatav vastuolu.

Küsimus on, kes on see kuningas parlamendi jaoks. Ja kes on see sõltumatu ja erapooletu, kes ei oleks ka mõjustatud parteipoliitilistest meeleoludest siin saalis? Minu jaoks on kuningas õigusküsimustes õiguskantsler. Veelgi enam, meil on olemas kuningas kuubis arvamus: õiguskantsler Tederi, õiguskantsler Jõksi ja õiguskantsler Truuvälja arvamus selle kohta, et palgad on võimalik külmutada ning et põhiseaduse eesmärgipärane tõlgendus prevaleerib tekstilise tõlgendamise ees. Seda seisukohta, ma olen kindel, jagab ka Igor Gräzin – vähemalt pärast meie liitumist Euroopa Liidu õiguskorraga.
Mis puutub sellesse, et kuningas on alasti... Ma pigem, hea Jaan, kasutaksin seda kujundit niimoodi, et  kuningas ju ongi alasti. Raha ei ole! Kui me vaatame riigieelarvet, siis see on viidud krooni pealt tasakaalu. Selle eelnõu mingitel poliitilistel põhjustel tagasilükkamine tähendaks seda, et riigieelarve väga habras tasakaal kaoks. Millised oleksid katteallikad? Kui me lähtume eeldusest, et kuningas ehk õiguskantslerid on öelnud, et põhiseadust on võimalik nii tõlgendada, siis üks katteallikas on teada. Seetõttu ma julgen sulle kinnitada, et põhjust muretseda ei ole.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Aivar Riisalu.

Hea esineja! Ma olen suutnud oma elu elada niimoodi, et see, kui palju ma Riigikogu liikmena teenin, ei ole mulle tähtis. Aga mind häirib see, et me peame sellist seadust menetlema. Me võtame ta vastu viisil või teisel ja see on kindlasti jumalale meelepärane tegu ning rahvale meeltmööda. Aga ütle mulle ausalt, kas sa pead seda olukorda normaalseks, et me peame sellist asja menetlema?

Lähtudes sinu kolmest eeldusest, armas Aivar – esiteks, et see on meelepärane jumalale, teiseks, et see on meelepärane Eesti rahvale, ja kolmandaks, et me võtame ta igal juhul vastu –, ma vastan sulle kolmekordse jah-sõnaga. Jah! Jah! Jah!

Küsimuseks saab sõna kolleeg Erki Nool.

Oleme täna selle arutluse käigus igasuguseid asju kuulnud. Me oleme maailmamajanduse põhjapaneva muutmise ettepanekut kuulnud, et tõstes Eesti kõrgete riigiametnike palka, läheb maailmamajandus paremaks, ja oleme ka muinasjuttu kuulnud. Mind hämmastab natukene Riigikogu liikmete soigumine, et me saame liiga vähe palka. Aga minu küsimus on: kas teie komisjon on arutanud keskmise palga arvutamise meetodi muutmist? Praegu tõstavad keskmist palka kunstlikult viimase kvartali palgalaekumised pluss jõulupreemiad ja igasugused muud asjad. Kas on olnud arutusel keskmise palga arvutamise muutmine? See kindlasti lihtsustaks probleemi ja muudaks ka Riigikogu ning kõrgete riigiametnike palka?

Aitäh, Erki! Tegelikult on see küsimus Väinole, kes teile jutustab selle eelnõu arutelu käigust komisjonis. Aga ma võin öelda, et selles töörühmas me lähtusime Ene Ergma ettepanekust palgamäärad külmutada. See võiks olla muudatuse põhiseaduspärane  raam, mille sisse me mahume põhiseaduse § 75 säärase tõlgendamisega. Aga ma tahaksin siin kasutada võimalust ja ühemõtteliselt kinnitada, et ma pole küll üheski arutelus kuulnud isiklikku või subjektiivset argumenti oma palga kohta. Kõik vaidlused, mis on põhiseaduskomisjonis käinud, ja ka küsimused, mis siin on kas vähem või rohkem heatahtlikult selle eelnõu kohta esitatud, on minu meelest pigem kantud teoreetilisest käsitlusest, kuidas mõista põhiseadust või milline on ühe või teise eelnõu praktiline majanduslik tähendus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Igor Gräzin.

See on nüüd natuke interpretatsiooni küsimus. Muide, Erki Nool! Löö kell kinni! Siis, kui ta aega saab, siis ta kuulab.

Kolleeg Gräzin, palun esitada küsimus! Teie aeg jookseb.

No kuidas saab aeg joosta!? Ma räägin viitega Noolele, Noolel pole aega kuulata.

Kolleeg Gräzin, palun esitage küsimus!

No võib-olla 20 sekundit anname Igorile. Ma vaatan praegu, nüüd hakkas kell.

Jumal tänatud! Seoses Erki Noole repliigiga selle kohta, et Riigikogus istuvad ainult tainapead, kes saavad kõrget palka. Ma tahaksin vastu vaielda ja esitada küsimuse, mille ka sina mingil määral üles tõstsid, et erasektoris peabki palk kõrge olema. Kas see tähendab seda, et targad, head ja ausad inimesed, kes teenivad korralikku palka, ei tohikski Riigikogusse kandideerida? Sest näiteks mina tulin täpselt samamoodi nagu Aivar Riisalu ja väga paljud teised siia majja madalamate palkade peale. Kas see on ebaloogiline, et tulevikus tulevad ka inimesed Riigikokku mingitel aatelistel kaalutlustel, aga mitte soiguma, nagu väidetakse?

Kolleeg Gräzin, teie aeg on läbi.

Ma ei ole küll üheski arutelus, ei selle eelnõu ega muude eelnõudega seoses kuulnud kedagi rahvaesindajatest oma kolleege tituleerivat tainapeaks. Mis puutub sellesse, kas erasektori palkade tõus on praeguses olukorras kiidetav – kui sa oma küsimusega seda silmas pidasid –, siis vastus on ei. Me teame, et see palgatõus kergitaks veelgi inflatsiooni ega oleks mingi väljapääs praeguses majandusolukorras. See ei soodustaks üldist majanduslikku stabiilsust, mis on kõige tarvilisem.
Me mõlemad saame aga aru, et seda ei ole kuidagi võimalik regulatiivselt piirata. Riigi abinõud on siin väga kaudsed. Riigil on võimalus kas anda omapoolset eeskuju, mida me selle eelnõuga minu hinnangul teeme, või mingis valdkonnas vähendada omapoolset pakkumist, investeeringuid ärimajandusse. Kas see on majanduskriisi tingimustes ratsionaalne, on vaieldav. Pigem vastupidi, et majandust elavdada, peaks ka riik omalt poolt samme astuma. Me kõik saame aru, et inflatsioonist tingitud palgatõusu peatamine ei ole mingisugune drastiline samm palga kärpimiseks dramaatilisel viisil. Tegelikkuses on kõrgemate ametiisikute palgamäärad piisavalt vähe hinnatundlikud, arvestades üldisi tarbijahindu ja ühiskonnas valitsevaid palku. Seetõttu ma arvan, et mul jääb üle ainult nõustuda sinu väitega, et samaks jääv palgamäär ei halvenda parlamendi kvaliteeti.

Kolleegid, mul on ettepanek jääda selle arutelu juures käsitletava eelnõu sisu juurde. Me arutame eelnõu 296 ja palun esitada küsimused vastavalt selle sisule. Ma saan aru, meil on palju meediat kohal ja kõik tahavad küsimustega särada ja vastustega ka, aga ma tõesti palun, kolleegid, jääme selle eelnõu sisu juurde! Läheme edasi. Järgmisena saab sõna kolleeg Peep Aru.

Lugupeetud ettekandja! Üllatusena ma kuulen, et eelnõu 296 kohta on nii vasakult kui ka paremalt hästi palju küsimusi ja isegi kahtlusi. Kas see tähendab, et eelnõu algatajad ei ole koostanud põhjalikku ja ammendavat seletuskirja või on mingi muu põhjus?

Aitäh, Peep! Ma teeksin komplimendi, et kõige rohkem särab küll istungi juhataja. Aga mis puutub eelnõu seletuskirja, siis õigussuhe, mida eelnõuga reguleeritakse, ei ole väga keeruline. Ühel teatud palgatasemel olevate, ühe palgasüsteemiga seotud isikute palkade tõus peatatakse teatud meetodil. Kogu õigusteoreetiline arutelu on käinud selle ümber, kas kehtiv põhiseadus seda teha võimaldab või mitte. Algatajad valisid lakoonilisema kokkuvõtte, sest pika seletuskirja koostamine poleks eelnõule õigusteoreetilist kindlust juurde andnud. On ju selge, et oma kohtuasjas ei saa keegi kohtunik olla. Ja selle eelnõu algatajatel on pigem huvi tõestada, et tegemist on põhiseaduspärase aktiga. Seetõttu me oleme pigem andnud rohkem kaalu sellele, et koondada eri juristide ja eri sõltumatute ekspertide arvamusi selles küsimuses, mida ma lühidalt püüdsin ka refereerida. See oleks lühidalt minu vastus.

Suur tänu! Kolleegidel rohkem ettekandjale küsimusi ei ole. Läheme eelnõu lugemisega edasi. Kõnetooli tuleb põhiseaduskomisjoni esimees kolleeg Väino Linde.

Auväärt Riigikogu! Hea istungi juhataja! Eelnõu numbrimärgiga 296 valmistas põhiseaduskomisjon ette oma kolmel istungil. Esimene toimus 18. septembril, seal me alustasime eelnõuga tutvumist. Kohal oli täisarvuline komisjon, kolleeg Mart Nutti asendas Ott Lumi ja kolleeg Vilja Savisaart Toomas Varek. Eelnõu algatajate esindajana esines meie hea kolleeg Urmas Reinsalu, kes märkis, et eelnõu algatati kahel kaalutlusel: esiteks on avalik surve parlamendiliikmete palkadele ja teiseks tuleb langetada ka ebapopulaarseid otsuseid muude ühiskonnarühmade sissetulekute ja toetuste kärpimiseks seoses majandussurutisega riigis. Nagu eelnõu seletuskirjas on märgitud: eelnõu on välja töötatud lähtuvalt vajadusest hoida kokku riigi eelarvevahendeid pidurdunud majanduskasvu tingimustes.
Peab ütlema, et seletuskirja kohaselt selle sammu praktiline pool ei ole rahalises mahus just väga röögatu nende järgmise aasta riigieelarve jaoks otsitud miljardite kõrval. Esialgsetel hinnangutel hoitaks kokku 45 miljonit krooni. Kuid nagu te teate, on sellest eelnõust nüüd Riigikogu liikmete palkadega seonduv välja arvatud ja siis kokkuhoitav võimalik summa kahaneb veel ca 10 miljoni krooni võrra. Oluline on teada, et eelnõus sätestatakse ülempiir, millest kõrgemaks eelnõus nimetatud ametiisikute ametipalk fikseeritud perioodil tõusta ei saa ja keskmise palga langedes väheneb neil ka ametipalga suurus. Tuletan meelde, et eelnõus oli esialgselt sees ka Riigikogu liikmete palkadega seonduv ja seepärast me oma esimesel istungil diskuteerisime ka põhiseaduse § 75 üle. Seda seletas eelkõneleja aga juba pikemalt, et küsimus on selles, kas põhiseadus lubab või keelab parlamendil oma koosseisu palku muuta. Otsustati jätkata arutelu järgmistel istungitel.
22. septembril olid põhiseaduskomisjoni istungil kohal peaaegu kõik komisjoni liikmed, vaid kolleeg Mart Nutti asendas Andres Herkel ning Igor Gräzinit kolleeg Leino Mägi. Muu olulise kõrval otsustas komisjon algatada eraldi eelnõu ja arvata eelnõust numbrimärgiga 296, mida me praegu arutame, välja see osa, mis puudutab Riigikogu liikmete palkadega seonduvat. Ning veel otsustas põhiseaduskomisjon eelnõu 296 saata muudetud kujul Riigikogu saali arutuseks täna, 7. oktoobril. Poolt oli 5, vastu 0, erapooletuid 0, 3 liiget ei hääletanud. Sellisel muudetud kujul eelnõu Riigikogu saali saatmine kooskõlastati ka autorite esindajaga.
Ja veel toimus tänase eelnõu arutelu põhiseaduskomisjoni 25. septembri istungil. Kohal olid peaaegu kõik komisjoni liikmed, kolleeg Mart Nutti asendas kolleeg Tiina Oraste. Juurde olid palutud õigusekspertidena õiguskantsler Indrek Teder, Riigikohtu esimees Märt Rask, õigusteadlastest eksperdid professor Eerik-Juhan Truuväli, professor Kalle Merusk, doktor Ülle Madise, Allar Jõks ja Aaro Mõttus, Presidendi Kantselei juriidilise poole juht. Külalised Merusk, Jõks ja Truuväli palusid end vabandada tõsiselt võetavate põhjustega, et nad ei saa istungil osaleda, kuid olid esitanud oma kirjaliku arvamuse eelnõu kohta, mis, tõsi küll, käsitlesid ainult põhiseaduse § 75 mõttes Riigikogu liikmete tasustamise osa selles eelnõus. Aga sellel ma peatun järgmise eelnõu menetlemise tutvustamisel, mitte praegu.
Vabariigi Valitsus arutas käesolevat eelnõu 10. juulil ja otsustas arvamuse andmisest põhimõtteliselt loobuda. Tehti siiski mõningaid märkusi eelnõu vormistusliku osa kohta. Näiteks kuidas tagada, et arutusel olev eelnõu oleks seadusena vastuvõtmisel ülimuslik mitme eriseaduse suhtes: need on Vabariigi Presidendi ametihüve seadus, Riigikogu ja Vabariigi Presidendi poolt nimetatavate riigiametnike ametipalkade seadus ning riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seadus. Sellest tulenevalt möönis komisjon oma istungil, et võib-olla tuleb edaspidi arutada ka seda, et ehk on tarvis muuta eelnõu pealkirja või eelnõu täiendada.
Õiguskantsler andis oma arvamuse eelnõus nimetatud kõrgemate ametiisikute palga praegusel tasemel hoidmise ja edasise Eesti keskmisest palgast lahtisidumise kohta. Tema sõnul tuleb arvestada, et põhiseadus tõepoolest ei keelusta nende tasude muutmist, selle regulatsiooni muutmist, ainult et tuleb jälgida, et palgamaksmise tingimuste halvendamisega ei kaasneks isikute põhiõiguste kaitse vähenemine. See tähendab, et nii nagu kohtunike sõltumatus pole kohtunike privileeg, vaid kohtusse oma õigusi kaitsma tulnud isikute privileeg, on ka kõrgematele ametiisikutele makstava tasu piisavus oluline kõigi isikute põhiõiguste kaitseks meie riigis. Ja tõhus õiguskaitse on kodanike põhiõigus, mis on tänapäeval võimalik tagada ainult tõhusa avaliku teenistusega. Too tõhus ja pädev avalik teenistus eeldab aga vajalike teadmiste ja kogemustega inimeste hoidmist avalikus teenistuses ja see, meeldib see meile või mitte, pole kindlasti mõeldav ilma piisavat tasu maksmata.
Riigikohtu esimees leidis, et kohtunike hea palk ja sotsiaalsed tagatised on kõige tugevam ausa ja õiglase õigusemõistmise garantii. Ühtlasi selgitas ta, et loomulikult kohtunikud mõistavad argumente, miks see eelnõu algatati, kuid märkis ühtlasi, et eelnõust tulnuks vähemalt osas, mis puudutab kohtunike palkasid, teavitada eelnevalt ka kohtunikke ja Kohtute Haldamise Nõukoda. Vähemalt põhiseaduskomisjon otsustas siis kohtunikke sellest eelnõust teavitada.
Komisjoni liikmed esitasid kohal olnud külalistele küsimusi, vahetasime omavahel arvamusi ja lõpuks otsustasime häältega poolt 5, vastu 3, erapooletuid 0, 1 ei hääletanud teha ettepanek esimene lugemine Riigikogu saalis täna lõpetada. Muudatusettepanekute tähtaeg võiks olla kümme tööpäeva:  21. oktoober kell 18. Ettekandjaks määrati siinesineja. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid, kas teil on ettekandjale küsimusi? Esimesena saab sõna kolleeg Jürgen Ligi.

Austatud ettekandja! Kas komisjon nägi ette, et selle eelnõu arutelu siin saalis varjutab täielikult järgmise eelnõu arutelu? Kas komisjon lootis, et siin tekib ka mingit diskussiooni?

Komisjon just nimelt pidas silmas, et põhimõtteline vaidlus põhiseaduse § 75 üle saaks kanaliseeritud ühte kindlasse eelnõusse ja kindla probleemi lahendusse. Seepärast otsustasimegi praegu menetluses olevast eelnõust eraldi algatada järgmise päevakorrapunktiga seonduva eelnõu. Me ei osanud tõesti ette näha Riigikogu säärast paindlikku töömeetodit ja nii me olemegi paljuski menetlenud täna siin saalis kahte eelnõu üheskoos.

Kolleeg Aivar Riisalu soovib teiseks küsimuseks sõna. Palun!

Minu küsimus on, kas Riigikogu liige on kuidagi eriline keskmisest palgast sõltuv palgasaaja kui iga teine keskmisest palgast sõltuv palgasaaja. Ma arvan, et ei ole ju.

Sinu arvamus on sinu arvamus ja see teeb sulle au. Aga tuleb märkida, et Riigikogu liikme tasudega seonduv viide on Eesti Vabariigi põhiseaduses eraldi paragrahvis, §-s 75. Ja selle tõlgendusest me kuuleme järgmise päevakorrapunkti juures.

Aitäh! Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Erki Nool.

Austatud sõnavõtja! Sa viitasid siin kohtunikke puudutavale õiguslikule riivele. Et nad võivad kannatada saada, kui palka vähendatakse. Kas see tähendab, et kohtunik, kes on valinud oma elukutse, otsustab palga järgi, kas ta on aus või mitte? Kui kohtunik piltlikult öeldes saab vähem palka kui ehitaja, siis ta ei pea olema aus, aga kui ta saab rohkem palka kui ehitaja, siis tal on põhjust aus olla?

Kindlasti ei ole raha see mõõdupuu, mis ühe või teise inimese ausaks teeb, on ta siis aus kohtunik või aus ehitaja. Mina aga tsiteerisin Riigikohtu esimeest, kes ütles, et kohtunike palk ja sotsiaalsed tagatised on kõige tugevam ausa ja õiglase õigusemõistmise garantii. Ja see printsiip ei kehti mitte ainult Eesti Vabariigis, vaid ka kõigis teistes demokraatlikes riikides.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Hannes Rumm.

Hea kolleeg Väino! Mul on selline küsimus. Nende kahe eelnõu puhul, mida me kokkuleppel rööbiti menetleme, on järgmisel aastal kavandatav kokkuhoid riigieelarves 45 miljonit krooni. Rahandusministeerium prognoosib, et järgmisel aastal kasvavad Eestis keskmiselt palgad 7,5%, seega ka Riigikogu liikmete ja presidendi ja peaministri ja teiste nendes seadustes loetletud ametiisikute palgad kerkiksid 7,5%. Kas sa oskad öelda selle arvu, et kui me need eelnõud jätaksime vastu võtmata, kui palju siis keskmise palga tõus järgmisel aastal tekitaks riigieelarvele täiendavat kulu?

Seda arvu põhiseaduskomisjon oma istungil välja ei toonud ja selles mõttes me rahandusala eksperte appi ei palunud. Aga me usume Riigikogu tervesse mõistusesse ja nende eelnõude edasisse menetlemisse. Mis puutub konkreetsetesse arvudesse, kas need on 7,5% või mitte, siis sellele suudavad analüütikud paremini vastata kui mina.

Kolleegid! Kui teil rohkem ettekandjale küsimusi ei ole, siis täname kolleeg Lindet. Kui lugupeetud fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi, siis on selleks võimalus. Fraktsioonide esindajatel kõnesoove ei ole. Juhataja läbirääkimisi ei ava. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 21. oktoober 2008 kell 18. Eelnõu 296 esimene lugemine on lõppenud.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on põhiseaduskomisjoni algatatud Riigikogu liikme palga ajutise korralduse seaduse eelnõu esimene lugemine. Kõnetooli tuleb eelnõu tutvustama põhiseaduskomisjoni esimees kolleeg Väino Linde.

Tere jälle, head kolleegid! Austatud istungi juhataja! Omaenda palga küsimustega – ükskõik mis suunas – tegelemine vaevalt et mõjub Riigikogu autoriteedile hästi. See seisukoht kõlas siin saalis juba eelmise päevakorrapunkti arutelu ajal. See võib kaugemas perspektiivis anda kestva ajendi parlamendi kui terviku vastu suunatud populistlikeks rünnakuteks ja seda ükskõik mis ajahetkel.
Head kolleegid! Seda seisukohta ei lükanud otsesõnu ümber mitte ükski õigusekspert, kelle põhiseaduskomisjon palus oma 25. septembril peetud istungile abiks, et valmistada see eelnõu ette esimeseks lugemiseks. Kuigi teistpidi jälle, miks peab olema 101 inimese – nimetame neid seadusandjateks – palga suurus avalikkusele pidevalt pinnuks silmas, eriti ajal, kui teised meie majanduses püksirihma pingutavad? Poliitiliselt on meil ainumõeldav oma palgad külmutada, see annaks ka teistele eeskuju.
Aga algas kõik see juba mõnevõrra varem. Nagu me tänasest eelmisest päevakorrapunktist mäletame, algatas mitu Riigikogu fraktsiooni eelnõu numbrimärgiga 296, mis käsitleb kõrgemate riigiametnike ja ka Riigikogu liikmete palkade ajutist külmutamist ja lahtisidumist keskmisest palgast. Sellest eelnõust otsustas põhiseaduskomisjon oma 22. septembri istungil eraldada osa, mis käsitleb Riigikogu liikme palga ajutise korralduse muutmist, ning algatas selles küsimuses eraldi eelnõu, mida me täna, head kolleegid, siin üheskoos arutame.
Eelnõu reguleerib Riigikogu liikmele palga maksmist 2009. aasta jaanuarist kuni 2010. aasta 28. veebruarini. Selle ajend, nagu ma ütlesin, on soov eraldada Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse eelnõu reguleerimisalast Riigikogu liikmete palga temaatika, et kanaliseerida tekkinud dispuut põhiseaduse § 75 tõlgenduse üle ühe konkreetse eelnõu piiridesse. Eelnõu on välja töötatud lähtuvalt vajadusest pidurdunud majanduskasvu tingimustes riigieelarve raha kokku hoida. Ma ei liialda, kui ütlen, et sellest saadav kokkuhoid võib olla 10 miljoni krooni piirides. Riigikogu liikmete palgafond järgmiseks aastaks peaks olema 60–70 miljonit krooni. Nii et see kokkuhoid on täpselt nii suur, nagu ta on.
Eelnõus sätestatakse ülempiir, millest kõrgemaks ametipalk fikseeritud perioodil tõusta ei saa. Keskmise palga langedes väheneb vastavalt ka ametipalga suurus. Nagu te näete, eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Paragrahvis 1 sätestatakse põhimõte, mille kohaselt Riigikogu liikme palk on endiselt seotud Eesti keskmise palga ning vastava koefitsiendi korrutisega, kuid 1. jaanuarist 2009 kuni 2010. aasta 28. veebruarini ei tohi see olla kõrgem kui 2007. aasta IV kvartali Eesti keskmise palga ning vastava koefitsiendi korrutis.
Riigikogu praeguse koosseisu liikmed ega ka eelmise koosseisu liikmed ei ole need isikud, kes saaksid Riigikogu eripensioni. Ent varasemate koosseisude Riigikogu liikmeid asi puudutab, sest arutatav eelnõu mõjutab ka Riigikogu liikmetele määratud parlamendiliikme ametipensione. Need on seaduse kohaselt seotud Riigikogu liikme ametipalgaga, mis omakorda on seotud Eesti keskmise palgaga.
Nagu ma ütlesin, see seadus jõustuks 2009. aasta 1. jaanuaril ja seaduse toime lõpeks 1. märtsil 2010, mil naastaks kehtivates seadustes sätestatud palgaarvestamise režiimi juurde.
Kõik olekski nagu päris korras ja mingeid vaidlusi ei tohiks olla. Menetlus peaks olema selge ja arusaadav. Ent on üks juriidiline aga: põhiseaduse § 75 sätestab, et Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta. Sellest tulenevalt on tekkinud hulk vaidlusi nii siin eelmise eelnõu aruelul kui ka varem avalikkuses.
25. septembril toimus põhiseaduskomisjoni istung. Osalesid kõik komisjoni liikmed, vaid kolleeg Mart Nutti asendas kolleeg Tiina Oraste. Asjatundjatena olid kohale palutud ka õiguskantsler Indrek Teder, Riigikohtu esimees Märt Rask, õigusteadlased Eerik-Juhan Truuväli, Kalle Merusk, Ülle Madise, Allar Jõks ja Aaro Mõttus, Vabariigi Presidendi Kantselei juriidilise poole juht. Nagu ma varem ütlesin, palusid Merusk, Jõks ja Truuväli end vabandada, et ei saanud komisjoni töös osaleda, aga nad olid esitanud asja kohta kirjalikud seisukohad. Vabariigi Valitsus võttis tervikküsimuse osas seisukoha oma 10. juuli istungil ja see oli selline, et oma arvamuse kujundamisest põhimõtteliselt loobutakse, kuid otsustati siiski teha mõned ettepanekud selle eelnõu kohta.
Komisjoni liikmetest võtsid sõna ja esitasid külalistele küsimusi head kolleegid Urmas Reinsalu, Igor Gräzin, Evelyn Sepp, Vilja Savisaar, Hannes Rumm ja siinesineja. Toonitan, et mitte keegi ei komisjoni liikmetest ega külalistest ei rääkinud Riigikogu liikme palga rahalisest summast. Arutelul oli väga põhjalikult see, kas põhiseaduse § 75 lubab ajutiselt külmutada Riigikogu sama koosseisu palgad. Eeldatakse, et külmutamine peaks tähendama Riigikogu sama koosseisu liikmetele omaenda palga teatud edaspidist vähenemist. Õiguskantsler Indrek Teder leidis, et põhiseaduse tõlgendamisel ei tohi panna kaalu keelelisele tõlgendamisele. Ta asus seisukohale, et põhiseaduse § 75 välistab küll tasu suurendamise, kuid ei välista Riigikogu liikme tasu samaks jäämist või vähendamist. See säte ei tohi takistada Riigikogul enda suhtes ebasoodsa otsuse tegemist, sest igal isikul, ka parlamendiliikmel on õigus oma põhiõigustest loobuda. Samas oli õiguskantsler seisukohal, et parlamendiliikme tasu ei tohi olla ebamõistlikult väike, sest Eestis ei ole visiitparlamenti, Eesti on parlamentaarne vabariik, kus parlament töötab alaliselt.
Tutvuti ka professor Kalle Meruski kirjaliku arvamusega, millele siin juba viitas hea kolleeg Urmas Reinsalu eelmise päevakorrapunkti arutelul. Professor Meruski arvates on põhiseaduse selle sätte mõte ja eesmärk ära hoida võimalus, et parlamendi koosseis kehtestab iseendale kõrged palgad. Tema arvates ei ole sätte eesmärk ära hoida see, et parlament kehtestab endale madala tasu ning ülemäärased piirangud muu töötulu saamiseks.
Eerik-Juhan Truuväli teatas oma kirjas, et toetab põhiseaduse kommenteeritud väljaandes § 75 kommentaaris 3 toodut. Selles kommentaaris on öeldud, et § 75 välistab võimaluse, et Riigikogu liikmed määravad ise enda palga. Punkt. Paragrahvi teksti sõnasõnaline tõlgendamine viib järeldusele, nagu oleks Riigikogu liikme töötasu ja muu töötulu saamise piirangute igakülgne muutmine võimalik vaid Riigikogu järgmise koosseisu suhtes. Lähtudes § 75 eesmärgist, peaks aga olema keelatud vaid Riigikogu liikmete palga suurendamine ja muu töötulu saamise piirangute vähendamine Riigikogu sama koosseisu volituste ajaks.
Edasi esitas omad seisukohad õigusteadlane Aaro Mõttus, Vabariigi Presidendi Kantselei juriidilise poole juht. Tema märkis komisjoni istungil, et tegemist on Riigikogu liikme staatuse seaduse § 29 lõike 7 sisulise muutmisega ja et Riigikogu liikme staatuse seadust tuleks käsitada seadusena põhiseaduse § 75 mõttes. Kuna põhiseaduse § 75 ütleb, et Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta, tuleb tema arusaamist mööda mõista seda sätet kui absoluutset keeldu muuta tasu ja muu töötulu saamise piiranguid nii, et nende toime laieneks ametisolevale Riigikogu koosseisule. Teisisõnu, põhiseadus välistab tema arvates ametisoleva koosseisu tasu ja töötulu piirangutega tegelemise Riigikogu sama koosseisu otsustuspädevuses. Samuti leiab ta, et esiteks on selle seisukoha aluseks keelelised argumendid. Riigikogu liikme palk on kindlasti tasu põhiseaduse § 75 mõttes. Väljend "muutmine" antud juhul tähendab nii tavatähenduses kui senises riigipraktikas tasu suurendamist, vähendamist kui ka tasu arvutamise korra muutmist. Ta märgib, et kui Põhiseaduse Assamblee oleks soovinud keelata ainult näiteks tasu suurendamise või vähendamise, siis ilmselt oleks ta selle sätte ka teisiti võinud sõnastada.
Teiseks tuleb tema arvates vaadelda, mis on selle sätte mõte ja eesmärk. Kindlasti on sellega hõlmatud mitmes arvamusavalduses väljendatud seisukoht, et Riigikogu liikmed ei saa ega ei tohi luua endale soodsamat olukorda ja suurendada omaenda töötasu. Kuid ta leiab, et põhiseaduse selle paragrahvi mõte väljendub kindlasti ka järgmistes olukordades. Esiteks on tahetud luua olukord, kus Eesti Vabariigis ei oleks sellist põhiseaduslikku institutsiooni, kes ise endale tasu määrab või üldse ise enda palga küsimusega tegeleks. Teiseks tahetakse kaitsta Riigikogu väljastpoolt ja Riigikogu enda seest lähtuva võimaliku populistliku surve eest, mis sunniks Riigikogu tegelema muude riiklikult oluliste küsimuste asemel iseenda palga küsimustega. Kolmandaks tahetakse kaitsta parlamendi vähemusjõude enamuse otsustuse eest. Ja neljandaks toob ta esile demokraatlikust riigikorraldusest tuleneva põhimõtte, et kui Riigikogu valitud kogu on ametisse astunud, siis ei tohi Riigikogu põhimõtteliselt muuta Riigikogu mandaadi muutmise tingimusi. Siia kuuluvad nii rahalise poolega seonduvad tingimused kui ka võimalused osaleda Riigikogu tegevuses ja Riigikogu otsustusprotsessis. Aaro Mõttus leiab veel, et küsimus ei ole selles, kas see eelnõu on mõistlik, vaid selles, et seaduse vastuvõtmisega rikutaks sisuliselt põhiseaduse §-s 75 sätestatud keeldu. Sellisel juhul võib olla tegemist pretsedendiga, mis avab tee ka tulevastele põhiseaduse mõtet moonutavatele aktsioonidele.
Edasi anti arvamuse avaldamiseks sõna doktor Ülle Madisele. Tema isiklik seisukoht on selline, et sätte tõlgendamisel ei saa tänapäeval lähtuda ühestainsast argumendist. Tõlgendusargumendid käivad käsikäes, see on ühtne tervik ja alati tuleb lähtuda eesmärgikesksest tõlgendusest, kui tõlgendusmeetodite vahel on konflikt. Ta nõustub, et põhiseaduse § 75 peamine eesmärk on see, et Riigikogu liikmetel ei oleks võimalik riigi raha arvel rikastuda, ja selleks on Riigikogu liikmetel iseenda palga suurendamise keelamine täiesti mõistlik. Ta nendib siiski, et samas tema arusaamist mööda keelab põhiseaduse § 75 ka muuta muu töötulu saamise piiranguid ehk siis kehtestab piirangud tegelda isikliku äriga, saada tulu kuskilt mujalt. See viitab eesmärgile käsitleda Riigikogu liikmete palga ja muude töötulude piiranguid  tervikuna. Ta märgib, et välja on tulnud vajadus Riigikogu liikmete palku ja ametihüvesid süsteemselt korrigeerida, lähtudes Eesti muutunud majandusolukorrast, aga ka Riigikogu liikmete ning Riigikogu kui terviku autoriteedi huvidest. Ülle Madise märgib ka, et on võimalik pidada põhiseaduse § 75 üheks eesmärgiks seda, et Riigikogu liikmetele on antud tagatis nende palgasüsteemi säilimise kohta. Tema arvates ei ole ühtegi kaalukat alust, millest lähtudes ühte või teist eesmärki teistele eesmärkidele eelistada. Kõik need nimetatud eesmärgid on mõeldavad.
Samas uurisime Ülle Madise eestvõttel ka teiste riikide põhiseadusi. Sellist sätet, nagu on meie põhiseaduse § 75, päris mitmetes riigi teatajates, mida me vaatasime – Ungari, Soome, Läti ja vist olid veel mõned –, ei olnud. Lõpuks ta aga märkis, et kui Riigikogu otsustab selle eelnõu puhul eelistada põhiseaduse eesmärgikeskset tõlgendust, seega et Riigikogu liikme tasu tohib sama koosseisu jaoks muuta, siis võib kohus selle õigusteaduslikult aktsepteeritavate argumentidega ümber lükata.
Peale küsimuste ja arvamuste vahetamist andsime sõna Riigikohtu esimehele Märt Raskile, kes märkis lühidalt, et kuna ei ole välistatud, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium või Riigikohtu üldkogu peab selles osas kunagi otsust kirjutama hakkama, siis ta ei analüüsi põhiseaduse § 75. Küll aga on Riigikohus endiselt seisukohal, et kõik põhiseaduse normid kehtivad ja neid tuleb teleoloogiliselt tõlgendada, leida nende normide eesmärgid ja omavaheline seos. Selline on olnud Riigikohtu järjekindel praktika.
Oma arvamusi avaldasid ka komisjoni liikmed. Märgiti, et komisjoni liikmed peaksid ennekõike järgima põhiseadust. Avaldati arvamust, et põhiseaduse § 75 üks eesmärk on kahtlemata tagada ametisoleva Riigikogu koosseisu stabiilsus ja tagada Riigikogu vähemuse kaitse Riigikogu enamuse ees. Olid seisukohad, et küsimus ei ole mitte Riigikogu liikmete palkades, vaid selles, kas põhiseaduse sätetega võib manipuleerida või mitte. Võib-olla oleks õigem minna eelnõuga edasi ja kuna on välja käidud väga erinevaid seisukohti ja ka juriidilisi argumente, siis tuleks minna eelnõuga lõpuni ja viimase instantsi tõde otsida Riigikohtu lahendist selles küsimuses. Märgiti ka, et tõepoolest on kaalukaid argumente, mis kõnelevad eelnõu põhiseadusele vastavuse poolt, kuid on ka vastupidiseid seisukohti. Siin tuleks eristada poliitilist ja juriidilist diskussiooni. Oli komisjoni liikmeid, kes pidasid ülekaalukamaks argumente, mis toetavad eelnõu edasist menetlemist ja seda, et eelnõu ei ole vastuolus põhiseadusega.
Head kolleegid! Nende väga erinevate tõdemuste lõppsummana arutelu põhiseaduskomisjonis 25. septembril lõpetati ja viidi läbi hääletus. Häältega poolt 5, vastu 3, erapooletuid 0, 1 kolleeg ei hääletanud otsustas komisjon esiteks tuua eelnõu täna siia Riigikogu saali esimesele lugemisele ja teiseks teha teile, head kolleegid, ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute põhiseaduskomisjoni esitamise tähtaeg on kümme tööpäeva: 21. oktoober kell 18. Aitäh, et ära kuulasite!

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna Silver Meikar.

Hea ettekandja! Isiklikult ma toetan kõikide palkade lahtisidumist keskmisest palgast ja kõigi eripensionide kaotamist kahe käega. Aga minu küsimus tuleneb samast põhiseaduse §-st 75. Minu jaoks on see sama lihtne ja selge kui põhiseaduse § 12, mis sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed, kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Vastates seda eelnõu puudutavatele küsimustele, ütles põhiseaduskomisjoni liige Urmas Reinsalu, et tema hinnangul ei tuleks lähtuda põhiseaduse tekstist, vaid eelkõige eesmärgist, aga ka rahva õiglustundest. Seega küsin: kui mingi poliitiku eesmärk on mingi inimgrupi diskrimineerimine näiteks nahavärvi ja seksuaalse orientatsiooni pärast ning rahva õiglustunne ei näe siin probleemi, kas siis võime hakata tegema mööndusi ka põhiseaduse §-s 12?

Minu seisukoht on selles küsimuses kindel ei.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jürgen Ligi.

Austatud ettekandja! Selle eelnõu hind riigieelarvele on maksudeta alla viie miljoni krooni. Aga kui vaadata meediapilti, kui vaadata kas või tänast tööpäeva, siis on see nagu maailma kõige tähtsam teema ja just selleks meid Riigikokku justkui oleks valitudki, et sellega tegelda. See disproportsioon on nii silmatorkav, et ma ei välistaks võimalust, et põhiseadus tahab meile öelda, et tegelge oma põhitegevusega, ärge manipuleerige avaliku arvamusega ja ärge oma palgaga tegelge. Kui põhiseadus tahaks öelda, et Riigikogu liikme palga seadust tohib muuta ainult järgmise koosseisu jaoks, kuidas ta seda siis peaks ütlema nii, et oleks öeldud?

Siis ta peaks ütlema, et Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu jaoks. See on minu seisukoht ja vastus sellele küsimusele. Kindlasti võib öelda, et on ka teisi seisukohti. Juuras on teinekord võimalik niisuguste seisukohtade laiendamine, mis võiks välja näha umbes niimoodi, et ei tohi suurendada või vähendada ega muul viisil muuta kõike seda, mis puudutab Riigikogu liikmete tasuga seonduvat. Kuid lõppkokkuvõttes ei saaks me ikkagi üle sellest sõnast, mis ka praegu on põhiseaduses kirjas, see on siis "tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta".

Küsimuseks saab sõna kolleeg Leino Mägi.

Lugupeetud ettekandja! Lähtudes rahva õiglustundest, on mul üks küsimus. Miks on siin eelnõus kirjas kuupäev 28. veebruar 2010? Miks ei võiks siin olla 1. märts 2011?

Asi on selles, et eelnõu algatasid väga erinevad Riigikogu fraktsioonid ja lõppkokkuvõttes leiti, et see kuupäev on vastuvõetav fraktsioonidele, kes eelnõu algatasid. Mis aga ei tähenda seda, et nagu ka eelmise päevakorrapunkti arutelul kolleeg Urmas Reinsalu viitas, nood eelnõud ei võiks edasise menetlemise käigus saada hoopis uue kuue. Võib muuta ka kuupäevi.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaan Kundla.

Lugupeetud ettekandja! Minu arusaamise järgi mõnes teises seaduses pole ka mõni paragrahv küllalt selgelt lahti kirjutatud ja on jäänud mingi arusaamatu koht. Kas me siis võime ka teistes seadustes neid kohti tõlgendada sisu ja eesmärgi järgi, mitte nii, nagu paragrahvis konkreetselt kirjas on? Minu arusaam on, et kõnealune põhiseaduse paragrahv sätestab palgakorralduse absoluutselt üheselt ja selgelt. Külmutamise mõistet ei ole sinna sisse toodud ega ole ka selgitatud kuskil, mida see külmutamine siis ikkagi tähendab. Milline oleks teie selgitus selle kohta?

Professor Gräzin kindlasti vaidleks mulle vastu, kuid ma olen seda meelt, et juura puhul ei ole tegemist raketiteadusega. Siin on väga olulised just nimelt ka erinevad tõlgendusviisid. Ja erinevatest tõlgendusviisidest tulenebki see tänane tõsine dispuut tolle põhiseaduse konkreetse sätte üle. Nagu ma juba ütlesin – ja seda arvamust jagasid ka meie õiguseksperdid –, meie oma riigis oleme sätestanud niiviisi, et kuskilt me peame ikkagi tolle juriidilise lõpliku tõe leidma, ja selleks on meil Eesti Vabariigis olemas Riigikohus. Põhiseadusega seonduvates küsimustes otsustab asja kas Riigikohtu üldkogu või Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Enn Eesmaa.

Mina põrkun otsustavalt rahanumbritest ja palga suurusest. Seaduskuuleka kodanikuna olen ma tähele pannud, et praegu eksisteerivad Eesti ühiskondlikus arvamuses kõrvuti põhiseaduse keeleline, formaalne, sisuline, poliitiline, juriidiline ja eesmärgipõhine tõlgendus. Ma olen kaugel sellest, et arvata, et Eesti on põhiseaduslikus kriisis. Võib-olla me oleme jõudnud probleemideni põhiseaduse tõlgendamise osas. Ehk tuleks meil Riigikogus moodustada põhiseaduse tõlgendamise komisjon? Ehk jõuame lõpuks ka vastava käsiraamatuni – kuidas Eesti põhiseadust tõlgendada, kuidas sellest aru saada pidevalt muutuvates tingimustes. See on minu küsimus.

Kõige aktsepteeritavamad põhiseaduse tõlgendamised saavad alguse Tartust ja sealse Riigikohtu vastavatest seisukohtadest ja lahenditest. Neid tuleb ka järgida. Ja põhiseadus ei näe sellist võimalust ette, et Riigikogu saaks asuda oma komisjoni abil põhiseadust tõlgendama. Aga on veel üks abimees. On meie põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. Ja minu teada on väga tõsiselt võetavad Eesti juristid, õigusteadlased, õiguseksperdid asunud koostama Eesti Vabariigi põhiseaduse uut täiendatud kommenteeritud väljaannet, lähtudes seisukohtadest, mis on Riigikohus välja öelnud, ja lähtudes ka kõigest muust ümbritsevast, kuhu me oleme täna, aastaks 2008 Eesti Vabariigi ja Eesti Vabariigi põhiseadusega välja jõudnud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Paul-Eerik Rummo.

Põhiseaduse uuendamine või muutmine või täiendamine on ikka aeg-ajalt kõne all olnud. Nagu me mäletame, on ka üks väga tõsine akadeemiliselt kõrgel tasemel töörühm püüdnud välja selgitada, kui suur vajadus selleks peaks olema. Aga üldine hoiak ühiskonnas ning ka akadeemiliselt ja oma positsioonilt kõrgetel kohtadel olevate juristide seisukoht on, et põhiseadus on meid siiamaani hästi teeninud, vastab ka muutuvatele oludele ja mida vähem teda torkida, seda parem. Nüüd on tekkinud olukord, kus akadeemiliselt ja oma ametipositsioonidelt kõrged juristid on ühe sätte osas diametraalselt vastupidisel arvamusel. Mis sa arvad, kas see võiks olla üks tõuge selleks, et põhiseadus avada ja hakata teda põhjalikult ümber sõnastama? Kas sa näed sellist perspektiivi lähemal ajal?

Põhiseaduskomisjoni liikmed võivad tunnistada, et seda filosoofilise alatooniga küsimust pole komisjon oma istungitel arutanud. Küll aga võin ettekandjana ja siin esinenuna öelda oma seisukoha, et minu arvates on põhiseadus oluline väärtus Eesti riigile, Eesti rahvale. Põhiseaduse ülesanne on olla veidi konservatiivsem kui igapäevane elu, kui meie igapäevased seadused. Stabiilsus põhiseaduse mõttes on üks tõsiselt võetava riigi oluline tunnus. Ma ei näe küll põhjust alustada Eestis kibekiirelt uue põhiseaduse väljatöötamist. Mis ei tähenda muidugi, et õigusteadlased ei või selle kallal teoreetiliselt piike murda. Kuid praegu on Eesti Vabariigi põhiseadus ka välismaiste õigusteadlaste arvates Euroopa modernsemaid. Sai ta ju vastu võetud alles aastal 1992.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Hannes Rumm.

Mul on, Väino, selline küsimus. Väga paljud riigiõiguse eksperdid, kes ka põhiseaduskomisjonis käisid, tuginesid oma hinnangus põhiseaduse kommenteeritud väljaandele, kus § 75 puhul on tõesti ka mulle üllatuseks öeldud ainult seda, et see paragrahv on põhiseadusesse kirjutatud põhjusel, et Riigikogu ei saaks ise suurendada oma palka ega tegelda eneserikastamisega. On vist selline mõiste, mida seal kasutatakse. Eeldasin, et seda paragrahvi kommenteerides on viidatud ka näiteks sellele, et paragrahvi mõte on vältida olukorda, kus Riigikogus mingi osa hakkab tegelema liialt pidevalt palgaküsimusega ja sedakaudu populismiga. Seda paraku seal ei ole. Minu küsimus sulle on: kuna sa viitasid, et hakatakse läbi arutama ja koostama uut põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, kas see kommentaar võiks selle punkti osas tulevikus sinu hinnangul muutuda?

Kuulujuttudele ja sellele, mida ma ise päris näinud ei ole, ei saa ma vastust anda. Kuid minu teada peaks me saama selgema ja arusaadavama kommentaari kui see, mille ma siin ette lugesin. Aga milline ta just täpselt välja tuleb, on mul raske ennustada. Küllap siiski üritatakse selgitada toda põhiseaduse sätet täpsemalt ja selgemalt, kui seda teeb praegune kommentaar.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Urmas Reinsalu.

Austatud ettekandja! Ma olen liigutatud mitme parlamendiliikme äkitselt ärganud huvist põhiseaduse ja selle tõlgendamise vastu. Mind teeb aga murelikuks üks asi. Meil on tekkinud olukord, kus soovitakse eelistada põhiseaduse tekstilist tõlgendamist eesmärgipärasele tõlgendamisele, ja see teeb mind isiklikult väga murelikuks, kuna § 8 lõige 1 põhiseaduses ütleb: "Igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt." Nende sõnade tekstilise tõlgendamise sõprade loogika järgi olen mina kaotanud Eesti kodakondsuse sünnilt, kuna minu mõlemad vanemad on Eesti kodanikud sünnilt. Kui kaugele me sellise tekstilise tõlgendamise kanaliseerimisega võiksime minna? Väino, kas põhiseaduse tõlgendamisel tuleb lähtuda eesmärgist või tekstilisest tõlgendamisest? Mis on sinu isiklik arvamus?

Ma ühinen meie komisjonis esinenud Ülle Madise seisukohaga, et ei saa eelistada ühte tõlgendamise printsiipi teisele, vaid tõlgendusargumendid – tsiteerin – "käivad käsikäes, see on tervik ja alati tuleb kasutada ka tervest mõistusest lähtuvat eesmärgikeskset tõlgendusviisi". Selles mõttes too näide, mille sa siin tõid, on küll mõnevõrra erutav, kuid ei ole vahest päris asjakohane.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Mailis Reps.

Hea ettekandja! Mis puutub nii tänasesse diskussiooni kui ka sellesse, mis siin rõdudel vahepeal toimus, siis huvi on nagu jahtunud. Me pidevalt tegeleme siin selliste huvitavate teemadega nagu kuluhüvitised ja pensionid ja palgad, kindlasti on ka rahva õiglustunne huvitav teema. Aga kas põhiseaduskomisjonis tekkis tõsine diskusioon selle üle ja kuidas on sinu kui ettekandja arvamus, kas meil järgmises Riigikogus on võimalik siia saada oma eriala spetsialiste? Kas või ühe kolleegi nimetatud presidendi pilooti või tuntud arsti või tuntud professorit? Kas me kuidagi ei kahjusta kogu meie seltskonda, et sellised tõesti lugupeetud erialaspetsialistid võib-olla ei ole enam rahvaesindajad?

Kindlasti on võimalused väga erinevad. Nagu ka õiguskantsler ütles: Riigikogu liikme palk peab olema edaspidigi väärikas. Sellest tulenevalt ilmselt – ma vähemalt loodan –  ei tule Eesti Vabariigis kunagi aega, kus Riigikogu liikme amet on lihtsalt auamet. Kindlasti on võimalik ka niimoodi seda tööd teha. Kuid see tooks kaasa tõsiasja, et Riigikogusse saaksid tulla vaid inimesed, kes on mingil moel jõudnud ennast varanduslikult kindlustada. Ma usun, et kindlasti on õigem see, kui Riigikogus saavad tööd teha inimesed, kelle jaoks on siiski nende igapäevane palk oluline ja kes sellest ka elavad.

Suur tänu! Head kolleegid! Meie tänane istungiaeg on lõppenud. Eelnõu 342 esimese lugemise arutelu jääb pooleli ja jätkub meie täiskogu järgmisel istungil. Kena tööpäeva jätku teile!

Istungi lõpp kell 13.01.