Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud minister! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu neljanda töönädala esmaspäevast istungit. Kas lugupeetud kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu ja esitab ühe Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, käibemaksuseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Ivari Padar. Teiseks, rahva ja eluruumide loenduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Ivari Padar. Kolmandaks, tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsiooni muudatuse ratifitseerimise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Neljandaks, Riigikogu otsuse "Riigikogu 22. jaanuari 2003. aasta otsuse "Eesti kaitseväe üksuse kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Afganistanis" muutmine" eelnõu, Riigikogu otsuse eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister Jaak Aaviksoo. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Maret Merisaar!

Soovin anda üle eelnõu põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmiseks, kus praegu kasutatakse ekslikult termineid "usuõpetus" ja "usundiõpetus". Selle seaduse jõustumisel lõppeksid religioone käsitleva õppeaine nimetusega seotud segadused.

Aitäh! Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Reformierakonna fraktsiooni nimel annan üle säästva arengu seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Biosfääri kaitsealade teemat on korduvalt arutatud Riigikogu saarte ühenduses koos biosfääri kaitsealade esindajatega. Praegu on biosfääri kaitsealade tegevus õiguslikult reguleerimata. Ehkki nende tegutsemine on küll võimalik mittetulundusühingutena teiste seaduste alusel, oleks siiski vaja korrastada õigusruumi, kuna Eesti biosfääri kaitsealad on osa UNESCO programmist "Inimene ja biosfäär". Sellesse programmi kuulub ühtekokku 520 kaitseala üle kogu maailma ja ÜRO programmi järgimine eeldab ka täpsemat riigisisest regulatsiooni. Biosfääri kaitsealad on vajalikud hariduse, seire ja uurimistöö korraldamiseks ning loodusvarade kaitseks ja säästlikuks kasutamiseks. See aitab Eestil aktiivselt kaasa rääkida ÜRO säästuarengu temaatikas. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kuus seaduseelnõu. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele, siis võtame need menetlusse kolme tööpäeva jooksul.
Head kolleegid! Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid. Esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 24. septembril algatatud politsei ja piirivalve seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon. Teiseks, Vabariigi Valitsuse s.a 24. septembril algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse seoses Politsei‑ ja Piirivalveameti loomisega eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon. Kolmandaks, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni s.a 24. septembril algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon. Neljandaks, Vabariigi Valitsuse  s.a 25. septembril algatatud 2009. aasta riigieelarve seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon. Viiendaks, Vabariigi Valitsuse s.a 25. septembril algatatud tulumaksuseaduse, käibemaksuseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon. Kuuendaks, Vabariigi Valitsuse s.a 25. septembril algatatud Eesti Haigekassa seaduse, töötuskindlustuse seaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon. Seitsmendaks, Vabariigi Valitsuse s.a 25. septembril algatatud ohvriabi seaduse, ravimiseaduse, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse, riigilõivuseaduse, riiklike peretoetuste seaduse, töö- ja puhkeaja seaduse ning puhkuseseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon. Kaheksandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 25. septembril algatatud metsaseaduse, keskkonnatasude seaduse ja riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon. Üheksandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 25. septembril algatatud politseiteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon. Kümnendaks, Vabariigi Valitsuse s.a 25. septembril algatatud tulumaksuseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 26. septembril esitatud Eesti seisukohad nõukogu määruse kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning eelnõu kohta arvamust andma õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. oktoober kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 26. septembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa osaühingu põhikirja käsitleva nõukogu määruse eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning eelnõu kohta arvamust andma õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. oktoober kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse täna esitatud Eesti seisukohad kliimaküsimuste ja taastuvenergia meetmepaketi kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja meetmepaketi kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni ja majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 9. oktoober kell 16.
Riigikogu esimees on edastanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni liikmete esitatud viis arupärimist adressaatidele.
Tähelepanu! Kolmapäeval, s.a 8. oktoobril esinevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ning majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.
Palun, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 90 Riigikogu liiget, puudub 11.
Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, see on päevakorra kinnitamine. Selle nädala päevakord on teie ees laudadel.
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele selle nädala päevakorra. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ei olnud, erapooletuid oli 1. Päevakord on kinnitatud.

Läheme nüüd arupärimistele vastamise juurde. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Helle Kalda ja Ain Seppiku 11. juunil s.a esitatud arupärimine omandireformi kohta. Palun, kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Head kolleegid! Eesti omandireformialases õiguses kehtis 1991. aasta 20. juunist kuni 2006. aasta 12. oktoobrini seadussäte, mille järgi Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Riigikohus tunnistas omandireformi aluste seaduse selle sätte kehtetuks alates 12. oktoobrist 2006 ning sätestas oma 6. detsembri 2006. aasta ja 10. märtsi 2008. aasta üldkogu otsustega, et Saksa riigiga 1941. aastal sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused tuleb läbi vaadata üldistel alustel ja üldises korras.
Riigikohtu nimetatud ettekirjutuse täitmine pole kohalike omavalitsuste tasandil praktiliselt võimalik, kuna omandireformi aluste seadust ega ka vastavat Vabariigi Valitsuse määrust pole senini suudetud täiendada rakendussätetega. Eeltoodust nähtub parlamendi ja Vabariigi Valitsuse soovimatus reguleerida nimetatud Riigikohtu otsustest tulenevalt vara tagastamist või kompenseerimist tahtvate ümberasunute taotluste lahendamise korda. See pole kooskõlas põhiseadusliku õigusselguse ning riigi ja seaduse kaitse printsiipidega.
Eestis kehtis üle 15 aasta seadus, milles lähtuti kuni 2006. aasta 12. oktoobrini kehtinud põhimõttest, et ümberasunutele vara tagastamine või kompenseerimine ei toimu omandireformi aluste seaduse alusel, vaid küsimus lahendatakse riikidevahelise lepinguga. Nimetatud sätte pikaajalise kehtimise tõttu tekkis ümberasunutele kuulunud majades elavatel isikutel – sundüürnikel  – õigustatud ootus, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta riikidevahelise kokkuleppe mittesõlmimise korral saavad nad oma kasutuses olevad eluruumid erastada üldistel võrdsetel alustel.
Seega, praegusel juhul, muutes 15 aastat kehtinud erisätet ja laiendades omandireformi aluste seaduse algselt määratud kohaldamise ulatust, võimaldamata seejuures ümberasunute majade üürnikel eluruume erastada, rikkus riik õiguskindluse ja ümberasunutele kuulunud majades elavate sundüürnike õigustatud ootuse põhimõtet.
Lähtuvalt eeltoodust esitasin hea kolleeg Ain Seppikuga s.a 11. juunil arupärimise õiguskantslerile, et saada selgust Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud vara tagastamise või kompenseerimise taotluste menetlemise õiguslike võimaluste kohta ja selle kohta, kui õigustatud on üürilepingute alusel kasutatavate eluruumide erastamise võimalusest ilma jäänud isikute, n‑ö sundüürnike võrdse kohtlemise ootused. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Helle Kalda! Nüüd palun kõnepulti lugupeetud õiguskantsleri! Indrek Teder, palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud arupärijad! Vastan Riigikogu liikmete Helle Kalda ja Ain Seppiku arupärimises esitatud küsimustele. Kuna arupärimisele vastamise aeg on piiratud, ei loe ma küsimusi ette.
Esimeses küsimuses tõstatatakse Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara eest Saksa riigi poolt kompensatsiooni maksmine ja vastava regulatsiooni puudumine.
Praeguseks ajaks on Riigikohus andnud juhised, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega. Eeldan, et Riigikogu liikmed on Riigikohtu vastavatest otsustest teadlikud. Ma ei hakka neid ümber jutustama. Võin oma tagasihoidlike volituste raames üksnes selgitada, et tulenevalt Riigikohtu otsustest tuleb Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldusi menetleda omandireformi aluste seadusega sätestatud alustel ja korras.
Pean kahjuks nentima, et Riigikohus on kritiseerinud juba ka Vabariigi Valitsuse tegevust. Nimelt on Vabariigi Valitsus jätnud kehtetuks tunnistamata 5. veebruari 1993. aasta määrusega kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 12, mis viitab ORAS‑e § 7 lõikele 3, kuid selle sätte formaalne kehtivus ei takista avalduste menetlemist.
Arupärimises on tõstatatud ORAS‑e § 17 lõike 5 kohaldamine juhul, kui Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara eest on Saksa riik maksnud kompensatsiooni.
Esmalt selgitan, et seadust tuleb tõlgendada süstemaatiliselt. Omandireformi aluste seaduse § 6 lõike 5 kohaselt tagastatakse või kompenseeritakse õigusvastaselt võõrandatud vara ühtsetel alustel, välja arvatud ORAS‑e § 13 lõikes 3 ja §‑s 14 sätestatud juhtudel. Tuletan meelde, et ORAS‑e § 13 lõige 3 käsitleb õigusvastaselt represseeritud ja rehabiliteeritud isikutele õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimist ning § 14 kolhooside loomisel ühistatud vara tagastamist ja kompenseerimist. Tulenevalt ORAS‑e § 6 lõikest 5 tagastatakse või kompenseeritakse õigusvastaselt võõrandatud vara ühtsetel alustel, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel.
Teiseks tuleb märkida, et Riigikohtu halduskolleegium andis 6. märtsil 2001. aastal tõlgenduse ORAS‑e § 17 lõikele 5. See tõlgendus ei puuduta küll Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara eest Saksa riigi poolt kompensatsiooni maksmist, kuid äramärkimist vajab see siiski. Nimelt: "Selle sätte alusel on kohustatud subjektil õigus keelduda vara tagastamise otsuse tegemisest, kui sama vara on juba otsustatud tagastada või kompenseerida kas samale isikule või kolmandale isikule." Sama tõlgendust toetab ka hetkel kehtiv õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kord.
Tuleb asuda seisukohale, et kehtiv õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kord ei tee ühtegi erandit Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise osas. Järelikult tuleb neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida ühtsetel alustel. Seega ei ole praegusel ajal võimalik Saksamaale ümberasunutelt nõuda, et nad tõendaksid neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara eest Saksa riigilt kompensatsiooni mittesaamist.
Sedastan, et õiguslikud takistused Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste menetlemiseks puuduvad. Leian, et Eesti ametnikkond on aastaid kestnud omandireformi vältel saavutanud piisava pädevuse ja saab neid avaldusi menetleda ka teatud tõlgendusraskuste esinemise korral. Ametkonna tõlgendust kontrollib vajaduse korral lõppastmes kohus.
Teine küsimus käsitleb Saksamaale ümberasunutele kuulunud majades elavate üürnike õigustatud ootuse rikkumist seoses nende poolt kasutatavate eluruumide erastamise võimatusega.
Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara üürnikel ei ole ORAS‑e § 7 lõike 3 kehtivuse ajal tekkinud õiguspärast ootust nende poolt kasutatavate eluruumide erastamiseks. Selgitan. Omandireformi aluste seaduse § 7 lõige 3 sätestas koos ORAS‑e § 18 lõike 1 lausega 1 keelu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sealhulgas erastada üürnikele. Nimetatud keeld pidi kehtima kuni ORAS‑e § 7 lõikes 3 nimetatud lepingu jõustumiseni või ORAS‑e § 7 lõike 3 või ORAS‑e § 18 lõike 1 lause 1 kehtivuse kaotamiseni. Lisaks sätestab eluruumide erastamise seaduse § 3 lõike 5 punkt 4, et erastamisele ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt kinnitatud loobumiseni vara tagastamise nõudest. Omandireformi aluste seaduse § 7 lõikes 3 nimetatud kokkuleppe puudumise tõttu ei olnud tegemist erastamisele kuuluva varaga. Seega ei saanud üürnikel tekkida õiguspärast ootust nende poolt kasutatavate eluruumide erastamiseks.
Kahtlemata on võimalik, et Saksamaale ümberasunutele kuulunud hoonete üürnikel tekkis õiguspärane ootus, et riik kõrvaldab mõistliku aja jooksul ebaselge olukorra. Kahju hüvitamise reeglid on sätestatud põhiliselt riigivastutuse seaduses.
Kahtlemata on ka Riigikogul võimalik soovi korral otsustada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara üürnikele õiglase hüvitise maksmisega seonduv. Õiguskantsleril ei ole ega saagi olla pädevust, et otsustada, milline lahendus on sobivaim. Õiglase hüvitise maksmine eeldab rahalist ressurssi. Ka riigi raha kasutamise määramine on eelkõige poliitiline otsus, mida on pädev riigieelarve koostamise teel tegema Vabariigi Valitsus ja riigieelarve vastuvõtmise teel Riigikogu.
Kolmas küsimus puudutab ORAS‑e § 12¹ lõikes 9 sätestatud tagastatud elamus elava üürniku eluruumi saamise õigust ja selle õiguse rakendumist.
Põhiseaduse § 14 kohaselt on isikute õiguse tagamine nii seadusandja, kohtuvõimu, täidesaatva võimu kui ka kohaliku omavalitsuse kohustus. See tähendab, et põhiõiguste adressaat on kohustatud oma aktiivse tegevusega garanteerima isikute põhiõiguste realiseerumise.
Tagastatud elamus elavate üürnike eluasemeprobleemide lahendamine realiseerub eelkõige kohalike omavalitsuste kaudu ja eeldab rahalist ressurssi.
Olen seisukohal, et tagastatud elamus elavate üürnike ainus võimalus ei ole olnud erastatava eluruumi saamine. Kahtlemata on see kõige õiglasem lahendus, aga paraku ei ole rahaeraldised olnud piisavad sellise lahenduse realiseerimiseks. Tuletan meelde, et seadusandja kehtestas tähtaja, mis ajani oli võimalik üürilepingu alusel kasutatavaid eluruume ostueesõigusega erastada.
Seega leian, et tagastatud elamus elava üürniku eluasemeprobleemi lahendus saab seisneda ka munitsipaaleluruumi üürile saamises. Juhul kui tagastatud elamus elav üürnik ei näe võimalust lahendada oma eluasemeprobleemi näiteks kolimistoetuse või eluasemelaenu abil, siis on tal õigus saada mõistliku aja jooksul kohalikult omavalitsuselt eluruum.
Rõhutan, et üks hea halduse põhimõte on menetluse teostamine mõistliku aja jooksul. Teisisõnu on isikul õigus eeldada, et teda puudutav küsimus otsustatakse mõistliku aja möödudes ning küsimuse lahendamisega ei viivitata ega venitata põhjendamatult. Kui õigusaktides puuduvad konkreetsed tähtajad, tuleb mõistlik aeg kindlaks määrata, lähtudes konkreetse juhtumi asjaoludest.
Leian, et riigil ja kohalikul omavalitsusel on olnud piisavalt aega tegelda elamumajandusega seotud probleemidega ja lahendada tagastatud eluruumide üürnike eluasemeprobleemid. Omandireform peab lõppema.
Kui arupärijate sooviks on aga nn omandireformi ebaõigluse hüvitamise seaduse vastuvõtmine või kõigile tagastatud eluruumide üürnikele eluruumide erastamise võimaldamine või rahaliste vahendite eraldamine tagastatud eluruumide üürnike eluasemeprobleemide lahendamiseks, siis need meetmed eeldavad poliitilist kokkulepet.
Neljas küsimus käsitleb kohalike omavalitsuste korterikomisjonide tegevust munitsipaal‑ ja sotsiaaleluruumide eraldamisel. Nimelt arvestavad korterikomisjonid taotlejate varalist seisu.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 järgi on iga omavalitsusüksuse ülesanne oma vallas või linnas muu hulgas elamu‑ ja kommunaalmajanduse korraldamine. Ülesande täitmiseks peab vald või linn korraldama oma omandis olevate eluruumide üürile andmist. Selleks peab valla‑ või linnavolikogu kehtestama eluruumi või selle kasutusõigust mitteomavate, samuti elamistingimuste parandamisel abi vajavate inimeste arvestuse korra ning munitsipaalomandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra.
Iga isiku sotsiaalne ja majanduslik taust on erinev, seetõttu saab ka iga isiku eluasemevajadust hinnata vastavalt konkreetse isiku olukorrale. Seega tuleb välja selgitada, kas isik vajab abi elamistingimuste parandamisel või mitte. Isikule eluruumi eraldamine oleneb aga kohaliku omavalitsuse võimalustest ja ka eluruumi vajavate isikute arvust. Kindlasti peab eluruumi eraldamise regulatsioon ja menetlus olema õige ja õiglane.
Tänan tähelepanu eest! Olen valmis vastama teie küsimustele.

Suur tänu! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Te oma vastuses juhtisite tähelepanu ühele vägagi küsitavale ja vaieldavale asjaolule. Nimelt, kui ma sain teie vastusest õigesti aru, siis te ütlesite, natuke lihtsustatult öeldes, et Eesti riigil ei ole õigus nõuda inimeselt, et ta esitaks tõendeid-dokumente selle kohta, kas see vara on juba Saksamaa poolt kompenseeritud või mitte. Siinkohal tuleks analüüsida, mis on selle sätte ja välistuse eesmärk. See võib olla ka n‑ö rikastumise vältimine. Ei ole nii, et ilmtingimata Eesti riik peaks kahe suurriigi vahel tehtud sobingute või tehingute tagajärgi hüvitama. Kas see teie esitatud mõttekäik ei lähe vastuollu haldusmenetluse ja üldise halduse tavadega?

Tänan küsimuse eest! Minu toodud seisukoht tugineb Riigikohtu lahenditele ja sellele, mis on seal sätestatud. Minu seisukoht ei ole iseseisev ilma argumentatsioonita.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud õiguskantsler! Te ütlesite umbes nii (mälu järgi kirjutasin üles): õiglase lahenduse saavutamiseks pole riigil rahalist ressurssi. Seega on üks osa elanikkonnast jäänud ilma õigusest oma kodule, mille valdav osa eestimaalastest sai erastamise teel pärast Eesti taasiseseisvumist. Kas teie võite sellest puldist täna kinnitada, et omandireform on olnud õiglane kõikide Eesti elanike suhtes?

Tänan küsimuse eest! Rahalise ressursi hindamine või selle puudumine eeldab poliitilist kokkulepet, mida ma ka ütlesin. Õiguskantsler ei saa tungida ei täitevvõimu ega seadusandja alale. Küll aga ei saa öelda, et mingi reformiseadus on õiglane või ebaõiglane. Eesti ühiskond aktsepteeris selle seaduse. Loomulikult on iga seaduse puhul, eriti reformiseaduse puhul mitmeid rakenduslikke raskusi. Aga ma kordan, et ma oma ettekandes ei öelnud, et ei ole rahalist ressurssi. Seda, kas on või ei ole rahalist ressurssi, ei ole minu pädevuses hinnata.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra õiguskantsler! Selle küsimuse käsitlemisel ei ole kaugeltki tähtsusetu see, kuidas Saksa riik ise käsitles Saksamaale ümberasunute vara staatust. Küsimus on, kellele näiteks 1944. aastal kuulus Saksamaale ümberasunute vara, kuidas Saksa riik seda käsitles.

Tänan küsimuse eest! Ma olen seotud ikkagi Eesti Vabariigi õigusega ja ka Riigikohtu lahenditega. Selles valdkonnas on Riigikohus käsitlenud mitmel korral osundatud vaidlusalust paragrahvi. Viimane kord konstateeris Riigikohus 10. märtsil s.a, et praegusel juhul on võimalik neid avaldusi menetleda omandireformi aluste seadusega sätestatud üldises korras. Sellega on vastus antud. Ma ei saa sellest kõrvale kalduda.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh! Lugupeetud õiguskantsler! Ma võtsin kinni teie väljendist "kuidas Eesti ühiskond aktsepteeris 1991. aastal nimetatud situatsiooni". Eesti ühiskond aktsepteeris situatsiooni, et sundüürnikele, nii nagu oli sel ajal ka õigusaktides kirjas, tagastatakse vara siis, kui saadakse täpselt võrdsetel alustel teine elamispind. Teiseks aktsepteeris ta seda, et Saksa riik kui okupeerinud riik, kel oli ka Venemaaga leping, kompenseerib selle vara. Täna saan ma aru, et te aktsepteerite, et Eesti riik peaks (ja selleks on raha) maksma kinni Saksamaale ümberasunute vara teist korda. Kas ma sain teie jutust õigesti aru või mitte?

Tänan küsimuse eest! Ma saan rõhutada ainult seda, mida on öelnud Riigikohtu üldkogu. Seal, selles otsuses, õieti mitmes otsuses, on see arutluskäik väga sügavuti ja nüansseeritult esitatud. See seisukoht on mulle kui õiguskantslerile siduv ja ta on tervele Eesti ühiskonnale siduv. Seal on see vastus väga selgelt olemas.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud õiguskantsler! Mulle tundub, et selles on teil küll täiesti õigus, et ORAS‑est ja õiglusest koos ei ole mõtet rääkida. Siin ei ole midagi ühist. Tõepoolest, ühiskond aktsepteeris reserveeringuga § 7 lõiget 3, mis hiljem sõnamurdjalikult sealt lihtsalt ära kaotati. Tegelikult jäeti ju probleem lahendamata. Te ütlesite õigesti, et igal inimesel on õigus arvata, et riik lahendab mõistliku aja jooksul selle probleemi. Paragrahvi 7 lõike 3 lahendusaeg oli ilmselt ebamõistlik. Te viitate riigivastutuse seadusele. Kas te võite öelda, mis kontekstis te seda tegite ja kas nendel inimestel on võimalik realiseerida mingeid kompensatsiooninõudeid riigivastutuse seaduse abil?

Tänan küsimuse eest! Ma osutasin ka sellele, et iga konkreetne juhus vääriks eraldi käsitlemist. Anda praegu ammendav vastus, selge retsept, on ilmselgelt väär, seda ei ole võimalik teha.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra õiguskantsler! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Head kolleegid! Kuigi ma ei kavatsenud kõnepulti tulla, tahan stenogrammi huvides teha ühe täpsustuse, millest võiks olla täna ja homme ehk pisut kasu. See tuleneb minu varasemast küsimusest õiguskantslerile.
Nimelt ei ole Riigikohus, tehes oma otsust, mitte kuidagi jõudnud järeldusele, ja mõttekäik, mis on viinud n‑ö kirjapandud otsuseni, ei ole mitte see, et Eesti riigil või vastavatel institutsioonidel ei oleks õigust nõuda kogu informatsiooni ja järgida kõiki põhimõtteid tervikuna, mis on seaduses kirjas, et teha üldises korras otsus, kas kompenseerida või tagastada. Igal juhul ei saa me asuda seisukohale, et on mingi põhimõte, mida peab järgima, ehk kompenseerimise või tagastamise keeld. Aga me ütleme, et ei, tegelikult me ei anna mingit õigust kontrollida. On üldiselt teada, et Saksamaa arhiividest ei ole võimalik riigil ega ühelgi riiklikul institutsioonil andmeid saada. Küll aga on omandireformi komisjonil olnud kohustus teha faktiliselt selgeks, kas vara on varasemalt kompenseeritud või mitte. Kui nüüd asuda meelevaldselt tõlgendama, et sellist õigust tegelikult ei ole, siis me jõuame selle sätte tõlgendamisel paraku täiesti valedele järeldustele. See ei ole kindlasti selle sätte eesmärk ega saa ka olla olukorra lahendus. Seda esiteks.
Teiseks muidugi see, et kui riik on võtnud endale kohustusi, mida ta omandireformiga võttis (ma ei hakka siin pikalt lahkama, kas see käik oli õiglane või mitte, see ei ole hetke teema), siis on selge, et omavalitsused on selles küsimuses jäetud ilmselgelt ebasoodsasse rolli, jättes rahaliselt katmata kohustused, mis on aastate jooksul n‑ö lükatud omavalitsustele. Siin ei saa ka kodu‑ või korteriprobleemi lahendamist kuidagi võrdsustada mingite muud laadi sotsiaalsete probleemide lahendamisega, à la lastekodulapsed, vangist vabanenud inimesed, sotsiaalkorterid ja muud toetatud elamispinnad. Need on kaks täiesti erinevat teemat ja siin paralleeli tõmbamine ei ole asjakohane.
Võib-olla veel üks aspekt, mille puhul ootaks väga selgelt ka õiguskantsleri sekkumist ja abi, mitte ainult viitamist formaalsetele otsustele, mis on varem tehtud ja mida on suhteliselt meelevaldselt tõlgendatud. Praegu on olukord selline, et Eesti inimeste koduõigus ei ole tagatud. Varasemate protsesside tulemused on olnud ilmselgelt ebaõiglased, aga ühtegi riiki ei saa rajada ebaõiglusele. Iseenesest oli sellesama ebaõigluse vältimine vähemalt formaalselt selle reformi üks läbiviimise eeldusi. Kahjuks on elu läinud teistmoodi, aga see ei anna meile õigust seda tsementeerida. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Evelyn Sepp! Palun järgmisena kõnepulti kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ka mina ei plaaninud siia ette tulla, sest lootsin õiglasemat ja täpsemat selgitust, mitte ainult tuginemist Riigikohtu osalisele selgitusele ja täna inimestele ilmselt väärinformatsiooni või ühest vaatenurgast lähtuva selgituse andmist. Olen täielikult nõus Evelyn Sepa väidetega ega hakka neid uuesti kordama. Riigikohus viitas ja tühistas just sellepärast, et ei parlament ega Vabariigi Valitsus ei loonud õigusselgust ja ei suutnud või ei tahtnud teha lepingut kahe riigi vahel, st Saksamaa ja Eesti vahel, et lepingust tulenevalt kompenseeritaks või antaks tagasi. Omal ajal kaks riiki, Saksamaa ja Venemaa, tegid lepingu ja Venemaa maksis Saksamaale 200 miljonit Saksa marka Balti riikidesse jäänud ümberasujate vara eest. See viitab sellele, et sel ajal oli lepingutes väga üheselt öeldud, et see vara oli kinni makstud. Kui praeguses situatsioonis rääkida, et riigieelarves pole raha, siis ma peaksin ütlema, et riigieelarves on väga palju raha, kui me suudame käituda nii okupeerinud riigiga. Kahe riigi poolt olime okupeeritud pikki aastaid ja ma arvan, et elu ei läinud mitte eriti kergelt. Nüüd aga ütleb meie põhiseadus väga selgelt, et kodu on puutumatu ja ei tohi tekitada uut ülekohut. Seesama alus oli ka omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisel, et vara tagastamisega ei tohi tekitada uut ülekohut. Praeguses situatsioonis võib öelda, et see on uppuja enese asi. Ei, need on meie Eesti riigi kodanikud ja me ei saa muuta 17 aastat hiljem põhimõtet Saksamaale ümberasunute vara suhtes. Ma jään ikkagi seisukohale, mida ka, muide, Riigikohus ütles, et Vabariigi Valitsuse määrust tuleb muuta. Vabariigi Valitsuse määrust ei saa kohalikud omavalitsused praeguses situatsioonis täita. Anda  täna puldist sõnum, et Vabariigi Valitsuse määruse alusel saavad kohaliku omavalitsuse komisjonid töötada, oleks väär, sest Vabariigi Valitsuse määruses on väga üheselt toodud välja, millised on kohtud ja millised on institutsioonid, mis asuvad kõik Eesti riigis. Ütleme, Tapa kohtuametnik pöördub Eesti arhiivide poole ja seal saab ta teha ainult infopäringu selle kohta, kas vara eest saadi kompensatsiooni või mitte. Aga mitte mingisugust võimalust pole kohalikul omavalitsusel ega kohtul pöörduda Saksa arhiivide poole. Oleme selle juba läbi käinud ja kohtud on saanud teistsuguse vastuse.
Teisalt pean ma üldse vääraks, et me kõik sellises situatsioonis peaksime pöörduma kohtu poole. Minu arust, kui omandireform viidi läbi, oli ideoloogia teine. Meie ei ole nii rikkad, et me peaksime kohalikke omavalitsusi panema situatsiooni ette, et nad peavad kohtus käima, mis ei ole eriti odav, ja ka üürnikke sundima pöörduma kohtu poole, kusjuures nemad on omad kadalipud läbi käinud, võitnud Riigikohtus, kuid praeguses situatsioonis on nad kõik kaotanud. Teisalt ei saa ma olla ka absoluutselt nõus sellega, et 1991. aastal võeti vastu seadus ja 2008. aastal me ütleme, et need inimesed ei ole võrdsed Eesti riigi kodanikud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Helle Kalda! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Arvo Sarapuu, Toomas Vareki, Kadri Simsoni, Lauri Laasi, Toivo Tootseni, Kalev Kallo, Olga Sõtniku, Jüri Ratase, Nelli Privalova, Enn Eesmaa, Helle Kalda, Valeri Korbi, Lembit Kaljuvee ja Tiit Kuusmiku 10. septembril s.a esitatud arupärimine põllumajanduse otsetoetuste kohta nr 80. Palun kõnepulti kolleeg Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! 29. augustil 2008 ütles peaminister Andrus Ansip hommikuses telesaates, et rahvas kaotaks tulumaksu alandamise edasilükkamise tõttu 1,5 miljardit krooni, mis läheks enamalt jaolt 20 suurpõllumehe taskusse. Samuti on Reformierakond tulnud välja ideega lõpetada Euroopa Liidu põllumajandustoetustele lisaks täiendavate toetuste maksmine Eesti riigieelarvest maksimummäärades, asendades selle 25% määraga. Need ja mitmed teised väljaütlemised on teinud meie maainimesed ärevaks, põllumehed rahutuks. Me ei kahtle põllumajandusministri ja -ministeeriumi pädevuses, küll aga arvestasime oma küsimust esitades, et ehk on põllumajandusministril vajaka jäänud seda, et peaministrile mitmesuguseid asju selgeks teha.
Mis meie arvates tuleks selgeks teha? Kõigepealt tuleks põllumajanduse üldisest olukorrast anda selge ülevaade. Kindlasti tuleb peaministrile kasuks, kui tal on objektiivne ja adekvaatne pilt sellest, mis põllumajanduses toimub. Me tahaksime teada, kas peaministrit on teavitatud, kui palju on üldse võimalik põllumajanduses otsetoetusi saada, milliste määradega ja milliste meetmete raames ning kellel on selleks õigus. Loomulikult on tänavused ilmastikuolud põllumajandust päris kõvasti mõjutanud ja me tahaksime teada, milliseid võimalusi te näete võimaliku ikalduse kompenseerimiseks ja vajaliku koguse põllumajandustoodangu tagamiseks. Veel huvitab meid, kas olete välja selgitanud, kui palju kasvab tarbija toidukorvi maksumus, kui vähendada põllumajanduse otsetoetusi vastavalt Reformierakonna ideedele. Ja mõned teised küsimused esitasime veel.

Suur tänu, kolleeg Arvo Sarapuu! Palun, lugupeetud põllumajandusminister, teil on võimalus vastata!

Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud juhataja! Kõigepealt ma tänan arupärimise esitajaid! Tunnustan teid selle eest, et te väga tähelepanelikult jälgite valitsusliikmete tegevust ja väljaütlemisi ning reageerite operatiivselt ja jõuliselt.
Aga nüüd vastused esitatud küsimustele. Kõigepealt esimene küsimus: "Kas peaminister on Teile kui põllumajandusministrile teada andnud need 20 suurt põllumeest, kelle taskusse läheb ülaltoodud märkimisväärne summa? Kas olete uurinud, mille eest need suurpõllumehed sellise toetuse saavad?" Lühike vastus küsimusele on, et mulle ei ole teada antud nende 20 suurpõllumehe nime. Samuti ei ole teada, mille eest nad selle summa võiksid saada.  Pikem vastus on selline, et mitmesuguste Euroopa Liidu ja siseriiklike toetuste saajate ring on Eestis ääretult lai: ligemale 20 000 erinevat tootjat, ettevõtjat, talunikku. Kindlasti pole õige väide, et poolteist miljardit krooni läheb ainult 20 suurema põllumehe toetamiseks. Tegelikult on täiendavate otsetoetuste ehk nn top-up toetuste suurus käesoleval aastal ligikaudu 780 miljonit krooni, mis teeb poole nimetatud summast. See summa ei ole kunagi olnud suurusjärgus 1,5 miljardit krooni. Võtsin PRIA kaudu, et olla täpne, välja tegelikud summad 20 suuremale põllumajandustootjale – kui seda üldse nii võrrelda saab, sest mida võtta suurusena, kas käivet, toodangumahtusid või haritava maa suurust. Aga suurusjärk on järgmine: too summa on 95 miljonit krooni, moodustades väljamakstud täiendavate otsetoetuste kogusummast 15%. Kui arvestada kõiki toetusi, siis on see summa 176,3 miljonit krooni, mis kõikidest toetustest moodustab 7,9%.
Teine küsimus: "Kas Teie olete pidanud vajalikuks peaminister Andrus Ansipile selgitada olukorda Eestis ehk täpsemalt põllumajanduses? Kas Teie meelest on lugupeetud peaministril objektiivne ja adekvaatne arusaam Eesti põllumajanduses toimuvast? Kas olete peaministrile teada andnud, kui palju on Eestis põllumajandusega tegelevaid inimesi?" Kõigepealt ma arvan, et peaministril on ülevaade Eesti põllumajanduses toimuvast. Kõik olulised põllumajanduspoliitilised seisukohad, mida põllumajandusminister esindab Brüsselis Euroopa Liidu põllumajandusministrite nõukogus, kuuluvad enne Vabariigi Valitsuses läbiarutamisele ja Vabariigi Valitsus kiidab need seisukohad eelnevalt heaks. Iga kuu vähemalt üks kord on Vabariigi Valitsuse istungi päevakorras ka üldine põllumajanduspoliitika arutelu ja kindlasti on peaministril ülevaade, millised on Eesti positsioonid ja millest Eesti seisukohad välja kasvavad. Kui rääkida põllumajanduses hõivatute arvust, siis see on aasta-aastalt vähenenud. 2007. aasta ametlikus täistööajaga hõivatute arvestuses oli Statistikaameti andmetel põllumajanduses 20 900 hõivatut, mis moodustab 3,2% hõivatute koguarvust Eestis. Loomulikult, kui arvestada põllumajandusliku tootmise eripära, on tegelik hõivatute arv siiski suurem. Talumajapidamistes on tegemist perekeskse ettevõtmisega, kus paljud pereliikmed on tööga hõivatud, ent statistikas see alati ei kajastu. Märgin ka, et põllumajanduslike majapidamiste struktuuri uuringu andmetel on Eestis 23 336 põllumajanduslikus majapidamises põllumajandusliku tegevusega hõivatud inimest, koos pereliikmetega on see ring aga kokku 73 300. Seega kindlasti on põllumajanduses hõivatute osatähtsus suurem kui see 20 900, mis esialgses ülevaates on.
Kolmas küsimus: "Kas olete teavitanud peaministrit sellest, kui palju on võimalik põllumajanduse otsetoetusi saada, milliste määradega ja milliste meetmete raames ning kellel on selleks õigus?" Riigieelarve strateegia arutelu käigus kohtuvad kõik ministrid ükshaaval peaministriga, et arutada läbi valdkonna areng ja võimalik rahastamine. See on toimunud ka praegu ametis oleva põllumajandusministri ja peaministri vahel. Edasi on järgnenud juba eelarvearutelud, kus käsitlus on olnud põhjalikum. Võin kinnitada, et tänavu on need arutelud seoses järgmise aasta pingelise olukorra ja nn säästueelarvega olnud veelgi põhjalikumad ja pingelisemad kui eelmistel aastatel. Väga teravalt on valitsuskabinetis arutusele tulnud ka põllumajandusvaldkonna rahastamine. Nii et vastus on: olen teavitanud küll. Ma usun, et kõigil valitsuskabineti liikmetel on ülevaade põllumajandusvaldkonna rahastamisest. Siinkohal mõned arvud. Kuni 2013. aastani, see tähendab praeguse finantsperioodi lõpuni, on Euroopa Liidu eelarvest ja Eesti riigi eelarve summasid kaasfinantseeringuna kasutades plaanis maaelu arengukava raames välja maksta keskeltläbi 2 miljardit krooni aastas, põllumajanduse otsetoetusi ja täiendavaid toetusi aga ligikaudu poolteist miljardit krooni aastas. See on ka kokku lepitud Euroopa Liiduga ühinemise lepingus, kus on fikseeritud, kuidas Euroopa Liidu toetused suurenevad ja millisel määral Eesti riigi poolsed täiendavad otsetoetused vähenevad. Eesti riigi poolsed täiendavad otsetoetused ehk top-up toetused vähenevad 2013. aastaks null kroonini.
Neljas küsimus: "Kas Põllumajandusministeerium plaanib või näeb ette 2009. ja 2010. aastal põllumajanduse otsetoetuste vähendamist või nende meetmete ja taotlemise korra ning määrade muutmist? Kui jah, siis milliselt ning kui palju toetused vähenevad?" Põllumajandusministeerium ei näe ette 2009. ja 2010. aastal mingisuguseid olulisi muudatusi, võrreldes eelmisel aastal kinnitatud riigieelarve strateegiaga, kus me oleme lähtunud Euroopa Liiduga ühinemise lepingutest ja seal kokkulepitust. Meie soov on, et kõik kokkulepitud toetused Euroopa Liidu eelarvest täies mahus tuleksid, ja ei ole mingit põhjust kahelda, et need järgmistel aastatel ei tule. Vaatamata keerulisele finants- ja muule majanduslikule olukorrale, Euroopa Liidu eelarve muutmisest räägitud ei ole ja mul ei ole mingit alust arvata, et need toetused võiksid väheneda. Nüüd siseriiklikust rahastamisest, mis sõltub Eesti riigi eelarvest. Võin kinnitada, et suure tõenäosusega kõik siseriiklikud toetused kavandatud mahus jätkuvad. 2009. aasta riigieelarve eelnõus, mis Riigikogule on esitatud, see nii ka on. Mingisuguseid vähendusi ei ole – need on sellised siseriiklikud toetused nagu turuarendustoetus, tõuaretustoetus jt. Samuti me kindlustame maaelu arengukava kohustusliku kaasfinantseerimise täies mahus (460 miljonit krooni), ka seda ei ole vähendatud. Ainuke, mis on olnud tõsise arutelu objekt, on täiendavad otsetoetused ehk nn top-up toetused, mida makstakse järgmisel aastal eelarve eelnõu kohaselt 235 miljonit krooni vähem, kui Euroopa Liidu lubatud maksimumulatus oleks. See on ainuke toetusliik, mis järgmisel aastal väheneb. Kuid siinjuures tuleb öelda, et kuna Euroopa Liidu eelarvest Eesti põllumajandusse tulevad summad suurenevad, siis summa summarum kõik toetused, mis lähevad põllumajandusse ja maaelu arengukavasse 2009. aastal, võrreldes 2008. aastaga suurenevad 250 miljoni krooni võrra.
Viies küsimus: "Millisel seisukohal on Põllumajandusministeerium põllumajandustoetuste kasutamisel, kas neid tuleks suurendada, vähendada?" Minu arvates – ja ka Põllumajandusministeerium ning Vabariigi Valitsus on samal seisukohal – põhiküsimus põllumajandustoetuste puhul ei ole see, kas need tulevikus peaksid suurenema või vähenema. Sellele võib läheneda erinevate vaatenurkade alt. Peamine on see, et Eesti põllumajandustootjal oleks võrdsed võimalused, võrdsed konkurentsitingimused teiste Euroopa Liidu põllumajandustootjatega. Seega me soovime, et ühise põllumajanduspoliitika toetustasemed oleksid võrdsed. Praegu see nii ei ole. Eesti põllumajandustootja toetuste tasemed on märkimisväärselt madalamad kui vanades Euroopa Liidu liikmesmaades. Sellel on omad põhjused, oma pikk ajalugu, miks see nii on. See tuleneb ajaloolistest refentstasemetest, meie liitumiseelsest tootmistasemest ja liitumistingimustest, mis on kokku lepitud. Siin tõenäoliselt enne 2013. aastat olulisi ja põhimõttelisi muudatusi ei tule. Küll aga on alanud arutelu, mis saab ühisest põllumajanduspoliitikast peale 2013. aastat. Meie soovime, et vähemalt peale 2013. aastat oleks toetustasemete võrdsustamine võimalik. Teeme kõik, et Eesti seisukohad leiaksid ka Euroopa Liidu eelarves järgmisel perioodil arvestamist ja kajastamist. Rõhutan: oluline on võrdsed toetustasemed, võrreldavad toetustasemed võrdsetes tootmistingimustes olevatele ettevõtjatele. See on peamine. Ja arvestuste järgi on nii, et isegi kui kõik Euroopa Liidu toetused põllumajandustootjatelt ära võtta, siis Eesti põllumajandustootjate konkurentsivõime üldistatud kujul mitte ei vähene, vaid hoopis vastupidi, suureneb. Aga see kindlasti on individuaalne: mõnel tootjal on see väiksem või suurem, oleneb ka sellest, millise valdkonnaga ta tegeleb. Kuid meie jaoks on oluline nendele võrdsete tingimuste loomine.
Kuues küsimus: "Käesoleva aasta halvad ilmastikuolud mõjuvad laastavalt kohalikule põllumajandusele. Kas ja milliseid võimalusi näete ette võimaliku ikalduse kompenseerimiseks ja vajaliku koguse põllumajandustoodangu tagamiseks?"  Kõigepealt peab ütlema, et sügis ei ole lõppenud ja saagikoristus veel käib. Ma loodan, et raps ja juurvili ning muu köögivili, mis veel koristamata on, ja osaliselt ka ehk teravili saadakse kõik kätte. Kuid selge on see, et sügis on olnud ebasoodus ning saagi suurus, kvaliteet ja hind ei ole need, mis loodetud. Olukord on raske. Kuid ütlen kohe, et ühekordselt poliitilisi toetusi ei tule. Seda kahel põhjusel. Kõigepealt muutunud Euroopa Liidu riigiabi reeglid ei võimalda neid maksta sellisel kujul, nagu on varem paaril korral tehtud, ja teiseks, Eesti riigi eelarves ei ole ka vaba raha.
Seitsmes küsimus: "Kas olete välja selgitanud, kui palju tõuseb tarbija toidukorvi maksumus, kui vähendada põllumajanduse otsetoetusi vastavalt Reformierakonna ideele?" Seda ei ole võimalik konkreetselt välja arvestada. See oleks spekulatiivne. Euroopa Liidu liikmesriikides on näiteks toiduainete käibemaks väga erinev. Toiduainete hinna korrelatsiooni sõltuvalt käibemaksu suurusest ei ole võimalik tuvastada. Nii et see oleks spekulatiivne arvutus. Kuid nii palju ma ütlen: jah, odavamaks see kindlasti toidukorvi ei teeks.

Suur tänu, härra põllumajandusminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Lugupeetud härra minister! Suur aitäh teile päris heade vastuste eest! Ma saan aru, et põllumajandusministrina peaministrit puudutavates küsimustes vastust andes ei ole te mitte kõige mugavamas positsioonis. Ma esitan üldise poliitilise väitluse raames eelarveteemalise küsimuse seoses põllumajandustoetustega. Peaminister vastandas tolles telesaates omaenda erakonna poliitilise lubaduse – tulumaksu alandamise 1% – ja põllumajandustoetused ning lisaks sujuvalt ka lasteaia- ja kooliõpetajate ning kultuuritöötajate palgad. Kuidas te põhimõtteliselt hindate: kuidas mõjub Eesti poliitikamaastikule ja olukorrale üldse, kui vastandatakse erinevad poliitilised lubadused ja erinevad ühiskonnagrupid?

Kõigepealt kommentaariks nii palju, et esitatud 2009. aasta riigieelarve eelnõu tegelikult sisaldab tulumaksureformi peatamist. Ma isiklikult arvan, et praegustes oludes on see õige samm ja ka sunnitud samm, kui me tahame edasi minna tasakaalustatud eelarvega, mis on valitsuse üldine soov. Jah, kindlasti erinevate sotsiaalsete gruppide või erinevate valdkondade vastandamine ei ole lahendus. See ei aita kuidagi paremat riigieelarvet kokku saada. Samas peab tunnistama, et eelarve koostamine on tegutsemine ühendatud anumate olukorras. Kui me soovime ühte valdkonda prioriteetseks tõsta, eelistada, siis me peame selleks raha kuskilt mujalt leidma. Raha ei saa lihtsalt juurde teha, see tuleb siis teisest valdkonnast ära võtta. Valitsuskabineti siseringi arutelud olid tõepoolest selle üle, et kui üks või teine valdkond on prioriteetne, siis kust raha leida. Ma arvan, et riigieelarve eelnõu ei ole dokument, mida peaks piltlikult öeldes tänaval barrikaadidel tegema, kutsudes eri toetusrühmi enda selja taha. See kindlasti ei ole konstruktiivne tee. Aga minu kommentaar eelarve menetlemise protsessi kohta on selline, et kabinetis oli sisekliima hästi töine. Julgen öelda, et ajakirjanduse esitatuna tundus kogu see protsess tunduvalt valulisem ja vahest ka põnevam, kui see tegelikult kabinetis oli.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Lugupeetud härra minister! Toetuste määr mõjutab kindlasti ka toidukaupade hinda, põllumajandustoodete hinda. Paraku praegu on nii, et meie kauplusi on hakanud vallutama Läti toiduained, mis on märgatavalt odavamad ja mida ostetaksegi rohkem. Ehk teisisõnu: Eesti põllumajandustooted ei ole enam konkurentsivõimelised. Mida annaks teie arvates teha, et Eesti põllumajandustootjate toodangu konkurentsivõimet parandada?

Aitäh! Ega siin lihtsaid lahendusi ei ole. Probleem on keeruline ja seejuures mitte ainult põllumajanduspoliitiline. Julgen öelda: see, mis toimub kaubanduses – järjest kiiremini ja üha rohkem globaliseeruvas kaubanduses –, töötab tihtipeale vastu tarbija huvidele. Suured rahvusvahelised kaubandusketid ei ole oma tegevuses paindlikud, ei arvesta sugugi alati kohaliku ettevõtjaga, kes toodaks värsket ja kvaliteetset toodangut, kuid kelle pakutavad kogused ei pruugi olla nii suured, et tagaksid kaubandusele tarnekindluse. Sellest tulenevalt tehakse kaubanduses lepinguid suurte koguste peale, mida kohalikud väiksemad põllumajandustootjad ei suuda tagada. See on üks osa kaubanduspoliitikast. Aga kahtlemata on võimalik põllumajanduspoliitikaga põllumajandustootjaid toetada, kuigi me teame, et Euroopa Liidus kauba vaba liikumise põhimõtte kohaselt meil ei ole võimalik oma õigusaktidega eelistada Eesti põllumeest või muud tootjat, seda tuleb teha ühise põllumajanduspoliitika raames. Aga mitmesugused siseriiklikud toetused, ka seesama Eesti toidu programm, mis juba mõni aasta tagasi käivitati ja mida me kindlasti kavatseme järgmisel aastal jätkata – need on kindlasti suunatud Eesti põllumajandustootja konkurentsivõime parandamisele.
Pean ka väga oluliseks tarbijate informeerimist ja koolitamist, et inimesed orienteeruks selles, millised on nende õigused ja võimalused. Kõik need erinevad toidumärgised – mida need  tähendavad, milline on kodumaine ehk Eesti kaup, mida toode sisaldab –  ega selle väljalugemine kerge ei ole ja sellest arusaamine muutub järjest keerulisemaks. Seetõttu on tarbija koolitamine kindlasti oluline. Ma arvan, et majanduslik ühistegevus põllumajanduses, mis kahjuks ikka veel ei ole saanud hoogu sisse, oleks üks väga hea hoob, mis aitaks Eesti tootjatel jõuda suurematele turgudele.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea minister! See on hea tähelepanek, et käibemaksu alandamine ei alanda toidu hinda. Nii see täpselt on! Milline on teie seisukoht sellise väite osas, et praegu on meil tervisliku või mahetoidu osakaal kaubakäivetes üliväga väike ja see võiks olla suurem – koolides ja kus iganes mujal? Kas teie meelest mahetoidu käibemaksu alandamine 5% või 9%-ni ja mahetoidu käitlemise alal käibemaksu alandamine selle tasemeni suurendaks mahetoidu kasutamist? Kas te sellist plaani ministrina olete valmis toetama?

Ma olen küsijaga täiesti ühte meelt, et mahetoodangu osakaal Eestis võiks olla märksa suurem. See oleks meie kõigi ühistes huvides, meie tervise huvides. Eestis on mahetootmiseks potentsiaal, mida me kaugeltki ära kasutanud ja välja arendanud ei ole. Samas ma ei usu, et mahetoidule käibemaksu soodustuse tegemine alandaks mahetoodangu müügihinda või annaks mahetoodangu tootjatele erilisi eeliseid. Ma ei usu sellesse efekti Eesti oludes. Pigem tuleks mahetootjaid toetada teisel moel. Ma usun, et siin on ka Põllumajandusministeeriumil veel arenguruumi, et õigusaktidega nende tegevuseks parem raamistik luua.
Üks oluline probleem on aga ka see, et töötleva tööstuse areng ei vasta veel mahetootjate vajadustele. Paljuski läheb mahedalt toodetud toodang töötlevas protsessis lihtsalt kaduma. Meil on näiteid, kus me maksame ära mahetoetuse – näiteks liha puhul –, aga see liha läheb kombinaadis mittemaheda lihaga kokku ja välja tuleb toodang, mis enam ei ole mahetoodang. Selles mõttes on oma mõju töötleva tööstuse võimaluste väljaarendamisel. Kogu keti lõpplüli on aga kaubandus: on tähtis, et mahetoodangut müüdaks erilettidel, nii et see oleks tarbijale arusaadav ja kättesaadav. Kogu selles ahelas on veel piisavalt ressurssi, mida annab välja arendada. Aga seda ma ei arva, et käibemaksu alandamine lahendaks probleemi.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Hea minister! Praeguses seisus ei tahaks keegi olla ministri nahas. Ühest küljest pigistab eelarve ega luba top-up toetusi lubatud tempoga kasvatada, teisest küljest on ilmaga, nagu on. Sellest tulenevad omad raskused. Sel põhjusel ma ei küsigi otse toetuste kohta, kuigi see teema on praegu väga oluline. Jätkan sealt, kuhu Marek Strandberg jõudis. Paljusid väiksemate tootjate, nii mahe- kui ka teiste väiketootjate probleeme aitaks leevendada bürokraatia vähendamine, selle viimine miinimumini, mida Euroopa Liidu ühine poliitika lubab. Toon näiteks kodus põllumajandusloomade tapmise seadustamise, mida väiketootjatele tegelikult Euroopa Liidu määrus võimaldab. Kuidas te suhtute sellistesse arengutesse?

Ma kindlasti toetan igasugust lihtsustamist, mis on kooskõlas ühise põllumajanduspoliitika reeglitega. Me peame väga tähelepanelikult jälgima, et meil ei tuleks mingisuguseid sanktsioone. Meil on juba suhkrutrahvi kogemus olemas. Meid jälgitakse väga tähelepanelikult. Aga ma kindlasti toetan lihtsustamist niivõrd, kuivõrd see võimalik on.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Austatud minister! Ma vahel mõtlen, et järsku saabki liiga palju küsitud, et minister saab oma vastustes suurt kompetentsi näidata. Aga mis siis sellest – pole ju midagi paha! Nii et suur tänu! Aga üks küsimus on käsitlemata, see puudutab kindlustusi. Paljudes tootmisharudes on kindlustused juhuks, kui midagi juhtub – avarii või mingi muu õnnetus või mida iganes. Aga põllumeeste saaki keegi kindlustada hästi ei taha. Sellest ka minu küsimus. Mida Põllumajandusministeerium ikkagi mõtleb? Kui arvestada selle aasta ilmastikuolusid, siis on selge, et probleem tõusetub uuesti. Jälle kerkib kindlustusfondi küsimus. Mis te selles osas kavatsete ära teha?

Ma tõepoolest palun vabandust! Tahtsin olla oma enne antud vastustes põhjalik ja kaheksas küsimus jäi vastamata. See puudutas kindlustusfondi loomist. Kindlustusfondi teema on olnud üleval nii Eestis kui ka Brüsselis Euroopa Liidu põllumajandusministrite arutelul. Kui rääkida kõigepealt üleeuroopalisest kindlustamisest Brüsseli tasemel, siis eesistuja Prantsusmaa seisukoht on, et tuleks luua üleeuroopaline solidaarne riskikindlustussüsteem, kus raha tuleks kõik Euroopa Liidu ühisest eelarvest. Seda toetavad Lõuna-Euroopa riigid. Valdavalt Põhja-Euroopa riigid, sealhulgas ka Eesti, päris sellist lähenemist ei toeta. Meie kogemus näitab, et kui luua selline üleeuroopaline solidaarne kindlustussüsteem, siis hakkaks suur osa rahast minema Lõuna-Euroopasse, kus ikaldusi on tunduvalt sagedamini ja kus ka suutlikkus tõestada ikaldumist on märksa tugevam kui Põhja-Euroopa riikides. Meie seisukoht on, et see võiks jääda iga liikmesriigi siseasjaks. Küll aga tuleks ühiselt ära reguleerida riigi poolt antav abi, et see oleks võrdsetel alustel. Et ei juhtuks nii, et üks riik osaleb kindlustussüsteemis suuremate summadega kui teine. Seda on vaja ikka selleks, et tagada võrdne kohtlemine ja konkurents. See on Eesti riigi positsioon.
Riigisiseselt on olukord niisugune, et seda küsimust on 2005. aastast alates mitmeid kordi arutatud. Järgmine arutelu toimub homme põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogus Põllumajandusministeeriumis. See teema on ka päevakorras. Seni ei ole nende aruteludega eriti kaugele jõutud. Kindlustusseltsid ei ole huvitatud saagikindlustusest seetõttu, et kogused on väikesed. Nad oleksid võib-olla huvitatud, kui see oleks võrreldav näiteks liikluskindlustusega, mis on kohustuslik kindlustus kõigile. Sel juhul oleks ka juba kogused ja kapatsiteet. See on üks põhjus, miks kindlustusseltside huvi puudub.
Kuna risk on väga suur, siis oleks kindlustusmakse väga suur ja nii pole ka põllumajandustootjad asjast huvitatud. Kindlustusmakse oleks nii suur, et see käiks neil üle jõu. Nii et me ei ole leidnud head lahendust. Oleme küll deklareerinud, et Eesti kindlasti vajaks sellist süsteemi ja riik oleks valmis seal ka teatud ulatuses osalema, aga esialgu ei ole lahendust leitud.
Peab tunnistama, et on Euroopa Liidu liikmesriike, kus mingit saagikindlustuse süsteemi ei ole. Tootjate ja poliitikute vahel on kokku lepitud ja üldteada, et nii siseriiklikud toetused kui ühise põllumajanduspoliitika toetused Euroopa Liidu eelarvest peavad maandama kogu riski. Põllumajandustootjad arvestavad sellega. Näiteks Taani on selline riik.
Jah, siin on võimalusi. Üks võimalus, mida me tahame arutada, on nüüd, et ühise põllumajanduspoliitika toetuste eelarvest ehk maaelu arengukava eelarvest teatud protsent eraldada riskifondi. Ma aga väga kahtlen, et tootjad on sellest vaimustatud. Võib-olla nad näeksid parema meelega, et maaelu arengukava toetused ei kahaneks. Eks me aruta erinevaid võimalusi, esialgu lahendust ei ole.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Lugupeetud härra minister! Teid on väga hea kuulata. Jutt on loogiline ja on näha, et mees tunneb oma ala. Põllumehed, kellega mina olen rääkinud, kinnitavad ka, et neil on arusaaja ja asjalik minister. Aga minule jääb arusaamatuks, kuidas te ei suuda peaministrile neid elementaarseid asju selgeks teha, nii et ta niisugust rumalat juttu televiisoris räägib. Kas see on teil tegemata jäetud töö või lihtsalt mees ei saa aru? Mis te arvate?

Ma tänan komplimendi eest! Ma kindlasti ei hakka pakkuma, mida peaminister arvab. Seda saaksite tema käest küsida. Kuid ma usun, et selle poolteise miljardi krooni võrdlust 20 suurema põllumajandustootjaga on võib-olla kontekstist väljarebituna valesti mõistetud. Ma oletan, et peaminister ei mõelnud, et kogu see poolteist miljardit krooni tingimata läheb 20 suurpõllumehele. Küllap oli mõeldud, et kui me peatame tulumaksureformi, siis sealt vabanevad vahendid osaliselt vähemalt lähevad ka põllumajandustoetuste maksmiseks, mis ei ole ju iseenesest vale. Aga kaugeltki mitte sellises suurusjärgus ja niisugusel kujul, nagu see avalikkuse ette jõudis. Aga minu ettepanek on: küsige härra peaministrilt, mida ta mõtles. Mina siin tema eest vastata küll ei oska.

Suur tänu, härra minister! Lugupeetud kolleeg Marek Strandberg! Aeg oleks teada, et kui arupärimised on, siis on võimalik esitada ainult üks küsimus. Suur tänu, härra põllumajandusminister! Kolleegid soovivad avada läbirääkimisi. Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Lugupeetud põllumajandusminister! Head kolleegid! Siin saalis ja siin kõnetoolis on olnud suhteliselt vähe võimalusi rääkida põllumajanduspoliitikast ja selle võimalikest arengusuundadest. Sellepärast on hea meel siin see võimalus ära kasutada. Minu arvates on kogu see juhtum, millest on instseneeritud too hulga keskerakondlastest Riigikogu liikmete arupärimine, üsna kahetsusväärne. Kahetsusväärne on see peaministri arvamusavaldus ETV-s üsna mitmel põhjusel. Alustan kõigepealt sellest, et mäletatavasti mõni aasta tagasi lõppes üsna pikk poliitiline vaidlus selle üle, mida tähendavad põllumajandustoetused, kellele need lähevad, kuidas neid jagada, kas on vaja toetada, põllumajanduse otsetoetuste tähendus üleüldse. Jäi mulje, et erakonnad suutsid nendes asjades kokku leppida. Tegelikult on juba kahel aastal makstud otsetoetusi Euroopa Liidu lubatud maksimaalsel määral. Nüüd on käes kolmas kord ja tundus, et see vaidlus on ära vaieldud. Ent tolles saates peaminister, kes siiani on esinenud maaelusõbraliku inimese ja põllumajanduse asjatundjana – ka siinsamas kõnetoolis esinedes –, põrus. Põrus täielikult! Piltlikult öeldes: mask sai sellesama ühe väikese lausega tuhandete maainimeste ees maha rebitud. Nii habras see tasakaal oligi. See on kõige kahetsusväärsem kogu selle loo juures.
Teine ja minu arust üldpoliitiliselt väga kahetsusväärne teema kogu selle loo juures on see, et peaminister vastandas avalikult Eesti inimeste ees omaenda erakonna poliitilise lubaduse teiste ühiskonnagruppide huvidega. Ka see ei ole sugugi meeldiv perspektiiv.
Kui asja sisust rääkida, siis kordan üle. Vähemalt Reformierakonna arusaamad põllumajanduse otsetoetustest on vist väga hullult vankuma löönud, kuulajaidki ei jätku siin rohkem kui üksainukene reformierakondlasest rahvasaadik. Vaadake, põllumajanduse otsetoetused on Reformierakonna jaoks ja ühe elanikegrupi jaoks alati küsimus olnud. Miks neid põllumehi ikkagi toetada, ka praeguste halbade ilmade puhul? Mille poolest põllumajandus erineb teistest majandusvaldkondadest? Miks on vaja toetada – kõigil on ju halb? Maaturismil oli halb hooaeg, igas valdkonnas oli halb, sellepärast et ilm oli kehv. Otsetoetusi sellisel kujul polegi nagu vaja. Kordan veel kord üsna lihtsat aabitsatõde, mida põllumajanduspoliitikast huvitatud muidugi juba teavad. Tegemist on väga lihtsa tõsiasjaga. Põllumajandustoetusi on sellepärast vaja maksimaalmäärades, et põllumajanduspoliitika on Euroopa Liidus ühine. See turg ei ole sajaprotsendiliselt vaba. Toetused määravad üsna palju ja nende olemasolust sõltuvad mingis mõttes ka põllumajandussaaduste hinnad. Nõnda on see väga paljuski toetus tarbijatele. Ma arvan, et Eesti põllumeestele tegelikult väga meeldiks, kui kogu Euroopa ühises majandusruumis ei oleks üldse mingisuguseid toetusi, siis tuleks see otsetoetuste raha  toiduainete hindadelt. Aga kui on ühine majandusruum, siis tuleb mängida ühiste reeglite järgi. Kuna meie toetused on kaks-kolm korda väiksemad kui vanades Euroopa Liidu maades, siis midagi ei ole teha – konkurentsivõime hoidmiseks tuleb mängida nende reeglite järgi.
Mis puutub aga seisukohta, et neid toetusi saavad ainult mõned tootjad, siis Eestis on 20 000 – 30 000 põllumajandusega professionaalselt tegelevat inimest. Toetused, mis lähevad ettevõttele, ei lähe mitte kunagi ettevõtte omanikule, ka see on üsna äriettevõtluse ABC. Ma usun, et järgnevate vaidluste tulemusena me suudame siin Riigikogus kokku leppida, et leitakse vahendid top-up toetuste nõuete täitmiseks, olgu või stabiliseerimisreservi arvel. Sest eelnõu, mis meile on antud, näeb ju ette, et järgmisel aastal on tegemist defitsiitse eelarvega. Tänan!

Aitäh! Palun järgmisena kõnepulti kolleeg Aleksei Lotmani!

Head kolleegid! Küsimus põllumajandustoetustest on õigupoolest suures osas küsimus õiglusest. Ehk siis sellest, kas ühisel Euroopa põllumajandusturul ühiste reeglite järgi toimetavad põllumehed saavad enam-vähem ühtemoodi toetatud. Me teame, et meie põllumehed ka siis, kui top-up toetus makstakse välja maksimaalses lubatud ulatuses, saavad ikkagi oluliselt vähem toetusi kui vana Euroopa põllumehed. Seepärast peavad ka rohelised top-up´i kärpimist väga kahetsusväärseks.
Iseenesest pole nood esimese samba toetused just kõige paremad asjad, aga kui üks osa põllumehi saab neid väga suures ulatuses, siis peaksid meie põllumehed saama neid nii palju, kui me saame neile välja maksta. On selge, et valitsus on soovinud saavutada kompromissi ja leida nii palju, kui vähegi võimalik. Meie ülesanne on mõelda, kas saame vajaliku raha sellesama eelarve raamest, ja mitte lasteaialaste arvelt, vaid kusagilt mujalt. Ehk annab leida. Me peame vähemalt üritama. Kas see õnnestub või ei õnnestu, mina praegu ei oska ette öelda, aga vähemalt peab proovima.
Lisaks sellisele kogu Euroopa Liidus toimivale õiglusele on mängus muugi õiglus. Me peame oma riigis kohtlema õiglaselt ja ühetaoliselt kõiki põllumajandustoetuste saajaid. Selles küsimuses on praegune minister teinud väga tubli sammu  edasi ja taganud selle, et enamik Eesti põllumajandustootjaid tõepoolest on õiglaselt koheldud. Kuid ma rõhutan: ainult enamik! Ja meie kohus siin ja ka põllumajandusministri kohus on mitte olla rahul seni, kuni 100% põllumajandustootjaid ei ole saanud õiglase kohtlemise osaliseks. Sel põhjusel ma jätkan põllumajandusministri kiusamist seni, kuni ka need võrdlemisi üksikud põllumajandustootjad, keda on seni nende toetuste menetlemise raames koheldud ebaõiglaselt, saavad õiglaselt koheldud.
Samas on tõsi, et mitte toetused pole kauges perspektiivis peamised. Peamine on see, et põllumees saab müüa oma toodangut võimalikult lihtsate, arusaadavate ja läbipaistvate reeglite alusel  ja et me eriti väiketootjale rakendame bürokraatiat, mis on Euroopa Liidus minimaalselt võimalik, mitte seda maksimaalset. Kahjuks praegu me mõnes vallas rakendame maksimaalset. Siin on meil arenguruumi ja jõudu selleks põllumajandusministrile. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aleksei Lotman! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme viimase arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti ja Jüri Ratase 11. septembril esitatud arupärimine riigiettevõtete müügi kohta. Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Hea minister! Head kolleegid! 11. septembril esitasin ma koos Riigikogu aseesimehe Jüri Ratasega siseministrile arupärimise. See oli ajendatud Reformierakonna nn Eesti kriisist väljatuleku kavast, mille üks põhipunkt on strateegiliste riigiettevõtete müük. Majanduslikust seisukohast võib see olla otstarbekas, kuid julgeoleku seisukohast – kui me praegu oma strateegilised ettevõtted maha müüme, võib see tulevikus tõsiselt Eesti riiklust kahjustada. Sellega seoses on meil härra siseministrile kolm küsimust. Esimene küsimus:  kas valitsuskoalitsioonis on arutatud riigile kuuluvate ettevõtete müüki? Teine küsimus: kas siseminister on palunud kaitsepolitseil teha julgeoleku analüüsi riigiettevõtete müügi puhul? Ja kolmas: mis riigist võivad tulla reaalsed huvilised riigiettevõtete ostmiseks? Me ju teame, milline on praegu kogu maailmas finantsolukord. Sellised küsimused on meil härra siseministrile.

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Palun, lugupeetud siseminister, kõnetool on teie päralt!

Lugupeetud proua esimees! Head küsijad! Lugupeetud parlamendiliikmed! Mul on hea meel, et opositsioon jälgib meie strateegiliste ettevõtete müüki ja analüüsib ka muid ettepanekuid, mis riigieelarve menetluse käigus eri osapooltelt on tulnud. Võin kinnitada, et valitsusliidus on olnud arutelusid riigile kuuluvate ettevõtete majandustegevuse üle, kuid konkreetseid ettepanekuid ettevõtete müügi kohta esitatud ei ole. Ka teie eelmise valitsuse poolt kallilt tagasi ostetud raudtee tagasimüüki või erastamist ei ole arutatud. 17. mail arutati vaid AS-is Vooremaa Teed riigi osaluse võõrandamist, aga see on ka olnud kõik.
Teine küsimus, mis puudutab kaitsepolitsei analüüse. Selle kohta võin öelda lühidalt järgmist. Üha kiiremini arenev Eesti majanduse moderniseerimine ning üleilmastumine nõuab Eesti riigilt, ettevõtetelt ja kodanikelt suuremat tähelepanu ka majandusjulgeoleku tagamisel. Majandustegevusega seotud julgeolekuriskid on üks osa julgeoleku tervikpildist. Seetõttu, nagu enamikus riikides, on ka Eesti julgeolekuteenistuse ülesanded riigi majandusliku julgeoleku tagamine selle pädevuse piires, mis neile on seadusega antud. Kaitsepolitseiametil on ülesanded selles valdkonnas püstitatud riigi teabehanke eelistuskavas vastavalt julgeolekuasutuste seadusest tulenevatele volitustele. Kaitsepolitseiamet analüüsib erinevaid riske regulaarselt ja siseminister ei pea andma eraldi korraldust konkreetse riski hindamiseks. Selles valdkonnas on Kaitsepolitseiamet tähelepanu pööranud järgmistele aspektidele.
Esiteks, riigi enamusosalusega ettevõtete puhul on tegemist riigi jaoks oluliste strateegiliste objektidega, mistõttu Kaitsepolitseiamet osaleb suure füüsilise rünnaku riskiga objektide kaitsekontseptsiooni väljatöötamisel ja vastavate objektide valdajate nõustamisel. Tegemist on pideva protsessiga ning praegu kaardistatakse selles valdkonnas riigi vajadusi ja võimalusi, millele aitavad oma oskuste ja teadmistega kaasa ka Kaitsepolitseiameti spetsialistid.
Teiseks võib nimetada nende ettevõtetega seonduva julgeolekupoliitilise, sealhulgas korruptsiooniriski jälgimist ja tööstusspionaaži ärahoidmist. Tänu edusammudele tehnoloogiate arendamisel ja uue tehnika rakendamisel on suurenenud teiste riikide eriteenistuste huvi meie vastu. Tööstusspionaaži sihtmärgiks saanud ettevõttele võib see põhjustada raskeid tagajärgi. Kaitsepolitsei on täheldanud välisriikide eriteenistuste huvi eelkõige energiasektoriga seonduvates küsimustes. Huvipakkuvad on näiteks põlevkivitööstus ja sellega seonduvad tehnoloogiad, samuti eri energiakandjate transiidi küsimustega seonduv ning tuumaenergia kasutuselevõtu võimalused.
Aga majanduslik julgeolek ei ole ainult vastuluuret puudutav, oluline on ka riikliku otsustusmehhanismi sõltumatus väliskapitaliga seotud isikute mõjutustegevusest. Sageli on raske tuvastada, kas lobitöö puhul tegutsetakse äriühingu või riigi huvides või mõlema huvides korraga. Tänane välismaine äripartner, kes saavutab mõnes riigile olulises sektoris liiga suure osakaalu, võib aastate pärast hakata mõjutama riigi sise- ja välispoliitikat.
Ka peame oluliseks võrdsete konkurentsitingimuste tagamist, välistamaks võimalust, et majanduslike huvide realiseerimise kõrval ei tegelda muuga, kas isiklikes või muude riikide huvides. Kuigi vabaturumajanduse tingimustes on ettevõtlusriskide maandamine eelkõige ettevõtte enda probleem, ei ole Kaitsepolitseiamet riikliku vastuluure tõkestamisel kunagi keeldunud dialoogist ettevõtjatega. Veelgi enam: nagu füüsilised isikud, on ka juriidilised isikud riigi kaitse all. Ja loomulikult teeb kaitsepolitsei kõnealuses valdkonnas koostööd teiste riigiasutustega. Konkreetsed majandushuvid ühe või teise äriühingu omandamiseks Eestis sõltuvad konkreetse ettevõtte tegevusvaldkonnast ja tema hõivatud turusektori suurusest. Seetõttu ei saa küsimusele vastata üldiselt, vaid sõltuvalt iga äriühingu olemusest ja ostja, sealhulgas riigi eripärast lähtuvalt.
Kolmas küsimus: mis riigist võivad tulla reaalsed huvilised riigiettevõtete ostmiseks? Leiame, et osutada konkreetsetele riikidele ei ole kohane. Küsimus on pigem konkreetsetes isikutes ja nende huvides, kes võivad osaleda ettevõtete omandamises ja ettevõtete majandustegevuse suunamises. Toomata välja konkreetseid riike, võib üldistatult väita, et kõnealusel juhul on julgeolekuriskiks riigile kuuluvate ettevõtete majandustegevuse kontrolli allutamine majandusüksustele või isikutele, keda suunavad Eesti vastu häälestatud riigid ja poliitilised jõud.

Suur tänu, härra siseminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, hea siseminister, sisuliste vastuste eest! Mis puudutab teist vastust teisele küsimusele, siis ma saan aru, et te olete meiega ühte meelt ja jagate meie muret, et strateegiliste riigiettevõtete müük ei ole riigi julgeoleku seisukohalt praegu kõige targem tegu. Aga mu küsimus on teistlaadi. Milline on teie seisukoht: kas kunagi on Eesti kommertspangad, mis müüdi võõrkapitalile, mõjutanud meie finantsjulgeolekut ja finantsiseseisvust?

Seda sektorit – ma mõtlen finants- ja pangandussektorit – analüüsivad eelkõige Finantsinspektsioon, Rahandusministeerium ja Eesti Pank. Ma arvan, et võib-olla peab neid riiklikke regulatsioone edaspidigi muutma, nii et ühelt poolt oleks tagatud riigi majandustegevus ja teiselt poolt riigi majandusjulgeolek, mis on muidugi üks osa kogu julgeolekust. Ma arvan, et seda regulatsiooni ei pea kuskile tagasi pöörama, ka praeguste mehhanismidega on võimalik seda sektorit nii suunata, et Eesti riigi ja Eesti kodanike huvid on tagatud samamoodi nagu riikides, kellele need pangad kuuluvad. On ju teada, et Eestis tegutsevatest  pankadest on enamik Rootsi pangad.

Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Tänan samuti vastuste eest! Te ütlesite, et kaitsepolitsei analüüsib olukorda regulaarselt. Aga kas te olete analüüsinud ka seda ohtu, et praeguse võimukoalitsiooni puhul on olemas võimalus, et riigile olulised ettevõtted viiakse vabale turule?

Ma arvan, et iga valitsuskoalitsioon, sealhulgas ka praegune valitsuskoalitsioon tegutseb Eesti riigi ja rahva huvides. Tegu võib küll olla erinevate poliitiliste vaatenurkadega vastavalt maailmavaatele. Ma usun, et ükski valitsuskoalitsioon  – ei mõni varasem ega ka praegune ja tulevikus võimul olev –  ei tee midagi sellist, mis peaks olema Eestile kahjulik. Muidugi nad arutavad ja arvestavad tekkinud olukordi. Näiteks sel aastal me oleme ju oma majandusega hoopis uues olukorras. Ja vaevalt on see, mis on maailmamajanduses juhtunud, ainult Eesti ettevõtjate ja poliitikute viga.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Head kolleegid! Kes teist soovib registreeruda vabale mikrofonile, siis palun pärast minu haamrilööki! Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Rahvarinde 20. sünnipäeva puhul 4. oktoobril 2008 Tallinna Linnahallis korraldatud üritusel pidas lugupeetud Rein Veidemann, kes oli Rahvarinde eestseisuse liige 1988–1990 ja praegu on Tallinna Ülikooli professor, väga huvitava kõne. Tallinna Linnahallis oli küll kohal mitusada liiget, aga kõik meie hulgast seda ei kuulnud. Sellepärast otsustasin Veidemanni nõusolekul selle kõne siin ka ette lugeda, sest Riigikogu liikmed, kes jälgivad stenogrammi või kuulavad meid läbi televiisori, on sellest huvitatud. Ja see kõne oli selline.
"Mul on üks unistus.
Austatud kaasvõitlejad! Armas rahvas! 45 aastat tagasi, 28. augustil 1963 tõuseb üks tõmmunahaline pastoriametit pidav mees, kuulsa usureformija nimekaim Martin Luther King Washingtonis Lincolni memoriaali treppidele ja kuulutab veerandmiljonilisele inimhulgale peetud ning ajalukku läinud kõnes pealkirja all "Mul on üks unistus" uue ajastu, inimõiguste ajastu algust. 20 aastat tagasi, 1988. aasta 1. oktoobril koguneb Tallinna Linnahalli enam kui 100 000 eestlase ja eestimaalase poolt valitud 3200 esindajat selleks, et vormistada vähemalt Eesti senises ajaloos ainulaadne rahvaliikumine: Eestimaa Rahvarinne. Kui Rahvarinde programm, harta ja resolutsioonid – muide, dokumendid, millest paljude sisu on tänagi põletavalt ajakohane – on vastu võetud, loeb näitleja ja lavastaja, toona ühtlasi Eesti Teatriliidu esimees Mikk Mikiver ette Eestimaa Rahvarinde manifesti. Sel hetkel on ta kehastunud kõigi meie ühishääleks, kui ta kõmiseb üle kogu saali: me ei taha vähem ega rohkem, ei midagi iseenesestmõistetavamat kui olla vaba rahvas vabal maal.
Nõnda juhatatakse sisse Rahvarinde ajastu, mis kaks aastat ja kümme kuud hiljem toobki Eesti tagasi iseseisvate riikide perre ning avab võimaluse sõlmida Eesti rahval uus füüsiline ja kultuuriline elukindlustusleping.
Mis on ühist neil kahel, pastor Kingi ja läbi Mikiveri isiku kõlanud Rahvarinde pöördumisel? Selleks on südame ja mõistuse liit. See on teadmine, et rahva kollektiivses mälus kantud igatsus leiab tee tegelikkusesse üksnes siis, kui selle nimel ollakse valmis ületama eelarvamusi, andestama ülekohut, vabanema isikliku omakasu tagaajamisest. See on teadmine, et ühisele otsusele ei järgne ühist vastutust, vaid et sealtpeale langeb vastutuskoorem igaühele eraldi võetuna.
Just see teadmine teebki ajaloo kulgu mõjutavate otsuste tegemise erakordselt raskeks. Kui keegi ütleb: "Ma otsustan rahva nimel, mul on rahva mandaat.", siis ei tähenda see, et rahvas taanduks sel hetkel statistiliseks keskmiseks või matemaatiliseks vormeliks, millega saab manipuleerida. Ei, rahvas jaguneb endiselt naisteks ja meesteks, lasteks ja vanuriteks, oma sisemuses eristub see rahvas oskustelt ja võimetelt, elu- ja hariduskogemuselt, päritolult, keelelt ja uskumuselt. Ja rahva nimel või isegi konsensuslikult langetatud otsus mõjutab iga üksikut ühiskonna liiget vastavalt tema eripärale.
Rahvarinde jõud avalduski sellega arvestamises. Rahvarinne võimendas kodanikuühiskonnale olemuslikku n-ö orgaanilist solidaarsust, milles inimesi ühendavad vastastikku sõltuvuse sillad, kus neid sildu tunnistatakse, kus lähtutakse põhimõttest, et igaühe vabaduse piiriks on teine inimene ja kogu ühiskond. Ja kui tahetakse saavutada üldist vabadust, siis saavutatakse seda mitte üksteise arvel, vaid jagades vabadust üksteisega.
Siinkohal on mul taas võimalus osutada Martin Luther Kingi kõne ja Rahvarinde manifesti ideelisele sarnasusele. "Mul on unistus, et ühel päeval tõuseb see rahvas ning hakkab elama oma tõekspidamiste tõeliste tähenduste järgi. Me peame enesestmõistetavaks, et kõik inimesed on loodud võrdsetena," tunnistab King."
Aeg on läbi?

Aeg on läbi. Aitäh! Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Austatud proua esimees! Kallid kolleegid Riigikogus! Kätte on jõudmas aeg, kui Riigikogu peab põhjalikult hakkama arutama riigi järgmise aasta eelarvet ja lõpuks selle ka vastu võtma. Tavaliselt on alati raha olnud vähem, kui seda kõik ametkonnad on soovinud. Praegu arutlusele tulev eelarve on eriline selle poolest, et raha, mida jagada, on oluliselt vähem, kui on vajadused. Seetõttu on tarvis eelarve üle arutleda, kui vaja, siis ka vaielda palju põhjalikumalt, kui seda on tehtud eelmistel aastatel. Kahjuks pole ma veel jõudnud eelarveprojektiga tutvuda, kuid tänu ajakirjandusele on sellest juba mõndagi teada. Seetõttu tahaksin esmalt pöörata tähelepanu vaid ühele valdkonnale, täpsemalt ühele eelarvereale, see on ühistranspordi dotatsioon. Käesoleval aastal oli see ca 270 miljonit krooni ja selle vähendamise esialgne kava leidis ühistranspordifirmade teravat hukkamõistu. Sellele lisandus ähvardus kuni pooled bussiliinid sulgeda, millest omakorda võttis tuld avalik arvamus. Loomulik, et busside kasutajatele oleks see raske löök.
Kuid minul on tekkinud küsimus, kui palju riigieelarve koostajad on analüüsinud, kui otstarbekalt bussifirmad neile eraldatud raha kasutavad. Tegemist on kasumi teenimisest huvitatud erafirmadega ja arusaadav, et suurema kasumi teenimise nimel minnakse vahel ka ebaausale teele. Toon vaid ühe näite, mis ei tarvitse vabariigi mastaabis olla ainuke.
Bussifirma Atko möödunud aasta puhaskasum oli ajakirjanduse andmetel mitukümmend miljonit krooni, mille omanikud võisid välja võtta või on juba võtnudki dividendidena. Tuleva aasta eelarves dotatsiooni vähendamine mõne miljoni võrra tekitas Atko suuromanikust Riigikogu liikmes Arvo Sarapuus raevu, nii et ta võttis bussifirma nimel häälekalt sõna, kuna firmale ei paistnud enam nii suurt kasumit tulevat. See on võitlus isikliku kasu saamise nimel riigi ja rahva raha eest! Veelgi hämmastavam on ajakirjandusse jõudnud fakt, et Sarapuu kasutas oma firma raha kõrvalisele isikule auto liisimiseks, tasudes niimoodi selle isiku poolt varem Sarapuule osutatud heateo eest. Lugu tuli küll avalikuks, kuid mingeid tagajärgi sellest ei tulenenud. Selline teguviis nõuab täiendava rahasüsti asemel hoopis karmi karistust.
Rahva lohutuseks võin avaldada arvamust, et dotatsiooni mõningane vähendamine ei tähenda seda, et bussiliiklus lõppeks või oluliselt väheneks, nagu on kardetud. Elame praegu sellises ühiskonnas, kus nõudluse tekkimisel tekib ka pakkumine. Meil on hulk väiksemaid bussifirmasid, kus on kasutusel 8-kohalised, 11-kohalised, 14–16-kohalised jne bussid, millele leidub rakendust põhiliselt juhuvedude tegemisel. Nad oleksid valmis täitma ka liinivedude tellimusi, kuid suuremad bussifirmad on nad tänu dotatsioonile lihtsalt kõrvale surunud. Näen Paides Atko suuri 50–60-kohalisi busse, mis sõidavad, olenevalt kellaajast ja nädalapäevast, sageli vaid kolm kuni viis inimest sees.
Sarapuu põhjendab dotatsiooni vajadust järjest kallinevate kütusehindadega. Pole vist Sarapuulegi saladus, et suuremad bussid kulutavad rohkem kütust. Ka esitab Sarapuu väiteid, et kütuse hinnad on tõusnud lühikese aja jooksul kahekordseks, mis pole aga tõsi. Viimasel ajal on kütuse hinnad langustrendis. Kujukas näide on Atko poolt 19-miljonilise dotatsiooni nõudmine Kohtla-Järve Linnavalitsuselt, kes polnud sellise röövelliku nõudmisega päri. Misjärel Sarapuu nõustus mängleva kergusega 11 miljoni krooniga. See näitab, kui blufitud on bussifirma eelarve. On teada teisigi omavalitsusi, kus Sarapuu käib endale soodsamaid tingimusi kauplemas. Lisaks sellele, et suured bussid tarvitavad rohkem kütust ja sel moel pooltühjalt sõites raiskavad asjatult energiakandjaid, reostavad need loodust ja lõhuvad vallateid, mis pole projekteeritud nii suure kandevõimega, et kanda raskeid liiklusvahendeid igal aastaajal.
Kokku võttes tahan öelda, et bussifirmade tööd tuleb hoolikalt analüüsida ja kõike kontrollida, enne kui neile jagada ülisuurt dotatsiooni. On vaja tõhustada koostööd väiksemate bussifirmadega, ei tohi lasta neid allutada suurfirmade survele. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaan Kundla! Ja nüüd palun kõnepulti Kalle Laaneti! Nagu ma aru saan, Rein Veidemanni kõne teine osa.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Jätkan professor Rein Veidemanni kõne ettelugemist.
"Nüüdseks on sellest päevast kulunud kaks aastakümmet. Koos Rahvarinde sünniga sündis Eestimaale põlvkond, kes juba täna, aga veel enam lähimatel aastatel hakkab kujundama mitte ainult Eesti palet, vaid kelle tõekspidamistest ja tegudest hakkab sõltuma kogu Eesti saatus. Mida oleks mul öelda või mida võiks meil olla öelda neile eluteele kaasa andmiseks? Kõigepealt muidugi seda, et see rahvas, nende noorte inimeste vanemad ja vanavanemad suutsid ja oskasid ära kasutada ühe juhusliku ajahetke nii täiuslikult, et tõid Eesti tagasi maailma poliitilisele kaardile. Taastasid demokraatliku riigi kui iseotsustamise sümboli ja elukorralduse vahendi. Ja tegid seda veretult, ilma ühegi ohvrita! Ja kuna nad juba lootusetuna näivas seisus suutsid välja mängida võidu, siis jääb uuele põlvkonnale püsivaks kohustuseks tõestada, et see polnud Pyrrhose võit.
Aga tahaksin veel midagi soovida, mille kohta tänagi paraku tuleb veel öelda: mul on üks unistus. See on unistus läbinisti eneseväärikast Eesti rahvast, kes on suutnud ületada oma ajaloo paine ja sallib seetõttu enese kõrval ka neid inimesi ja kogukondi, kelle identiteeti on kujundanud teistsugused müüdid. See on unistus rahvast, kes ei kuluta oma eluvaimu teiste rahvaste pööramisele ja misjonitegevusele, vaid keskendub valvsana omaenda füüsilisele ja kultuurilisele kestmisele. See on unistus eneseväärikast Eesti riigist – mitte sellest kartulikoorena õhukesest riigist, milliseks teda viimased kümme aastat on nüsitud, vaid riigist, kelle sõnul on kaalu ja kes geopoliitiliselt ja geokultuuriliselt äramääratud piiririigina seisab riikidevahelise dialoogi kui ainsa rahu tagatise kestmise eest.
Aga see on ka unistus selle riigi väärikast vaimueliidist, kes suudaks taastada oma kaotsi läinud või hajunud positsiooni ühiskonnas, mida ta on etendanud Eesti ajaloos. Vaimueliidist, kes erinevalt poliitikutest suudaks kõrgemal olla hetkehuvidest ja massimeeleoludest, millega poliitiline võim ju nii kergesti kaldub mängima. Vaimueliidist, keda rahvas võtaks taas usaldada kui eksperti ja Eesti ühiskonna südametunnistust.
Ja lõpuks on see unistus niisugusest Eesti inimesest, kelle kujutlus väärikusest ei rajaneks ratsa rikkaks saamisel, üksteisele ärapanemisel, kadedusel, väiklusel ja vihkamisel. Sest see kõik pigem alandab kui ülendab inimest. See on unistus niisugusest väärikusest, mida harvadel, aga õnnestavatel hetkedel oleme kogenud Lauluväljakul õlg õla kõrval ühises hingamisrütmis isamaalisi laule lauldes. Niisiis ma unistan, et uus põlvkond Rahvarinde harjal kires ja sängis sündinud põlvkond suudaks juurutada endas ning oma igapäevaolemises ja tegudes laulupidude vaimu ja hingestatust, seda kuskil ikka veel säilinud eestlaste kui igipõlise maarahva väärikust.
Armsad sõbrad! Õieti öeldes 20 aastat tagasi Rahvarindega liitudes unistasin ja lootsin ma ju sedasama. Nüüd jääb mul edasi loota, sest lootus sureb viimasena." Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.52.