Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Alustame tänast istungit, Riigikogu täiskogu IV istungjärgu teise töönädala teisipäevast istungit. Alustame eelnõude ja arupärimiste üleandmisega. Vabariigi Valitsusel täna meile midagi üle anda ei ole. Nii et, kolleegid, palun, olge head! Ka kolleegidel ei ole täna soovi üle anda eelnõusid ega arupärimisi. Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 76 Riigikogu liiget, puudub 25.

Head kolleegid! Täna on meil päevakorras viis punkti. Esimene neist on Eesti Arengufondi tegevuse aruanne. Ma tutvustan mõne sõnaga, kuidas me seda päevakorrapunkti menetleme. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 155 kohaselt teeb meile ettekande Eesti Arengufondi juhatuse esimees, tema ettekande pikkus on kuni 30 minutit. Seejärel saavad kõik Riigikogu liikmed ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Läbirääkimistel saavad osaleda vaid fraktsioonide esindajad. Asume esimese päevakorrapunkti arutelu juurde. Selleks kutsun ettekandeks kõnetooli Eesti Arengufondi juhatuse esimehe Ott Pärna.

Tere hommikust minu poolt! Austatud Riigikogu istungi juhataja! Austatud Riigikogu juhatus! Hea Riigikogu! Ma seisan täna teie ees selleks, et rääkida, mida me arengufondis esimese tegevusaastaga Eesti majanduse võimaluste mõtestamisel teinud oleme. Arengufondi idee saamislugu ulatub samas palju kaugemasse aega. Arengufondi idee autoriks pean vähemasti mina president Lennart Merit, kes 1999.–2000. aasta kõnedes koos värvikate üleskutsetega Eesti Nokia otsimise vajadusest kõneles ka riikliku arenguprogrammi loomise vajalikkusest tootmise ümberkorraldamiseks ja tehnoloogiaettevõtete arendamiseks. Eesti Vabariigi 82. aastapäeva kõne lõpetas Meri sõnadega: "Soome ehitas end kiiresti üles raha ja vaimu liidu abil ja seda liitu kutsuvad soomlased Sitraks. Koondame meiegi end täie jõuga nendele ülesannetele. Teeme ühe ilusa Eesti Sitra, siis jõuame ka selleni, mida kutsume õnneks."
Hea Riigikogu! Te kutsusite arengufondi ellu selleks, et mõtestada Eesti majanduse võimalusi ja arendada Eesti riskikapitaliturgu, et anda otsustajatele julgust ja ainest tulevikku suunatud otsuste tegemiseks ning muutuste käivitamiseks, mis on oluline. Seda avalikest huvidest, riiklikest võimekustest ja globaalsetest võimalustest lähtuvalt.
Siin me täna oleme, aasta aega oleme tööd teinud ja aastaraport on teil laua peal.
Edasine kõne lähtub slaididest, mis on teile kõigile kätte jagatud.
Kui alustasime, olid ootused põhjendatult kõrged ja pididki olema kõrged. Samas usun ma, et selle aastaga on pisut enam mõistetud, et väga lihtsaid lahendusi, hõbekuule või kuldmune ei ole olemas. Ei ole väga lihtsaid lahendusi, mis aitaksid Eesti majanduse haljale oksale viia. See töö on märksa keerulisem. Siin on väga palju musta tööd ja seda tuleb teha väga õiges suunas, selleks et ta meid kuhugi välja viiks.
Ma alustan uuringuga, mis avaldati Harvard Business Review's ja mida Harvardi Ülikooli teadlased seitsme aasta vältel läbi viisid. Nad võrdlesid eri riikide tipp‑ ja keskastme juhtide tulevikku suunatust ja riigi konkurentsivõimet. Seitsme aasta jooksul jõuti järeldusele, et riigid, kus praegused juhid oma otsustes rohkem tulevikku vaatavad, on selgelt konkurentsivõimelisemad ja just sellisel pikal ajahorisondil on see ära tõestatud. Nagu me näeme, see 45‑kraadine joon viitab sellele trajektoorile, mida mööda riigid liiguvad või ei liigu ülespoole. Ülemine ots on teada-tuntud edukad riigid: Ameerika Ühendriigid, Soome, Kanada, Rootsi, Taani, Holland, Šveits, Singapur (võib-olla eriti tulevikku vaatav). Samas, all vasakul nurgas on sellised riigid nagu Argentina, Poola, Colombia, Venezuela, Venemaa, Itaalia, kes ilmselgelt vaatasid vähem tulevikku, vähemasti oma majandusotsustes, siis kui seda uuringut tehti, ja olid ka vähem konkurentsivõimelised. Ehk on olemas selge korrelatsioon selle vahel, kui palju inimesed tulevikku vaatavad ja mis sellest riigist majanduse mõttes saab.
Mis asi see arenguseire on? Sellest on hästi palju juttu olnud ja see on keeruline. Seda tihtipeale samastatakse uuringute ja analüüsidega. See tegelikult ei ole nii. Uuringud ja analüüsid on arenguseire osa või sisend. Nad loovad täiendavat teadmist, juhul kui seda teadmist peaks vaja olema. Aga arenguseire oma olemuselt on kollektiivne õppimisprotsess, kus seltskond asjasse puutuvaid inimesi või otsustajaid esmalt tuleviku peale mõtleb, selle üle vaidleb ja siis ka nende vaidluste tulemuste põhjal otsuseid langetab. Protsess on vähemalt sama oluline kui erinevad raportid selle protsessi lõpus. Mida rohkem inimesi on protsessi kaasatud, seda mõjusamalt ka seire tulemus omaks võetakse ja otsustesse vormitakse. Jah, uuring ja analüüs on pigem vahendid kui eesmärk.
Kuidas arengufondi seiretegevused on üles ehitatud? Selleks et mitte teha hektilisi üksikuuringuid, teha uuringuid siit, uuringuid sealt, oleme võtnud selgeks fookuseks, et me tahame kujundada välja Eesti majanduse järgneva perioodi ehk järgneva kümne aasta majanduskasvu visiooni, selle, mis on need allikad, kust Eesti majanduskasv võiks järgmises perioodis tulla, eelkõige aga selle, kuhu me Eestiga sisulises mõttes tahame kümne aasta pärast välja jõuda ehk millised on need sektorid, milles meie ettevõtted kümne aasta pärast maailmas läbi löövad ja mida me peame praegu ehk kolme kuni viie aasta perspektiivis tegema selleks, et need võimalused tõesti ära realiseerida.
Hansapanga juht Erkki Raasuke on näiteks öelnud 2018. aastast ehk seda aastat, kui Eesti Vabariik saab sada aastat vanaks, kommenteerides, et ilmselt siis vaatame praegusele ajale tagasi ja mõtleme, et olime liiga lühiajalised, ei mõelnud strateegiliselt, ei teinud haridusotsuseid ega koostööd. Tema sõnul oleme siis tagantjärele hästi targad, teame, mida täna õigesti ja mida valesti tehti. Ma arvan, et me keegi ei taha, et see stsenaarium selline oleks. Arengufond teeb selle nimel tööd, et eesmärk oleks meil selgem ja me teaksime, mis selle eesmärgi täitmiseks teha tuleks. Vana-Rooma riigimees, Seneca on tema nimi, ütles juba 2000 aastat tagasi, et kui me ei tea, kuhu poole purjetada, siis ei ole ükski tuul meile sobiv. Ehk suhteliselt selgelt tuleb määratleda ära see siht, kuhupoole me tahame minna. Sellest ei piisa, kui me ütleme, et me tahame saada teadmistepõhiseks majanduseks. Küsimus on selles, millised on need teadmised, kus neid luuakse, kellele müüakse. Kui me räägime ekspordist, siis me ei saa rääkida lihtsalt, et seda tuleb suurendada, vaid tuleb rääkida sellest, millised on need valdkonnad, sektorid, ärinišid, milles meie ettevõtetel võiks olla läbilöögivõimet.
Arengufondi esimest seiretööd on ilmselt paljud teist lugenud, seda presenteeriti jaanuaris ja see käsitles Eesti majanduse konkurentsivõimet. Seda vedasid Tartu Ülikooli majandusteadlased Urmas Varblase eestvõttel. Esitan siin sellised põgusad märksõnad, mis need asjad olid, milles eksperdid selle aastase uurimistöö käigus konsensusele jõudsid. Esiteks see, et praeguse majandusstruktuuriga Eesti rikastele Euroopa riikidele järele ei jõua. Meil töötab selleks liiga palju inimesi madala lisandväärtuspotentsiaaliga valdkondades, näiteks tekstiilitööstuses töötab meil suhteliselt võttes kümme korda rohkem inimesi kui Saksamaal, arvestades töötajate koguhulka. Vastupidi, sektorites, kus Saksamaa on tugev – elektroonika, masinaehitus, autotööstus, erinevad keerukamad sektorid –, on meie hõive poole madalam kui Saksamaal. Meie sisetarbimisel põhinev kasv peab asenduma ekspordi veetava kasvuga. Aasta alguses, aga tegelikult juba eelmise aasta lõpus või keskel tõdeti, et see paar aastat, mil majandus hästi ekspansiivselt kasvas, kasvas ta sellepärast, et meile pumbati hästi palju laenuraha sisse. Me saime sisetarbida, meie palgad tõusid kahe aastaga üle 40%. Kui meie majandus peab keerama suuna välja, needsamad ettevõtted, kes enne müüsid oma tooteid Eestis sees, peavad müüma Eestist välja, siis tekib küsimus, kas välismaine klient on valmis seda kasvu kinni maksma, ja kas need tooted on keerukamad, et me saame selle võrra rohkem raha küsida. Uurijad tõid veel välja, et on neli võimalikku majanduse arengustsenaariumi. Nad pakkusid need välja jaanuaris, täna on september. Need olid: looduslik valik, seisev vesi, tühikäik ja põhjatäht. Looduslik valik on see stsenaarium, mille kohta uurijad ütlevad, et tänaseks on see tegelikult realiseerunud. Seda ei pidanud nad tegelikult kõige halvemaks valikuks ehk see suunab arutelud sellele, mida uuesti edukaks saamiseks teha kiiremini, õiges suunas. Kui meil oleks olnud see seisev vesi, siis ei oleks asjad väga hulluks läinud, me poleks tegelikult tunnetanud seda, et meil on majanduses struktuursed nõrkused, mille peale tuleb võimalikult vara mõelda, et järgmisel kasvul oleks ainest. Tühikäiguna tõid nad välja sellise stsenaariumi, kus kõik justkui midagi teevad, aga mitte midagi väga paremaks ei lähe. Ehk tehakse, aga mõju ei ole. See on selles mõttes kõige kulukam lahendus, et me teeme, meil on hästi palju meetmeid, aga seda efekti, mida me saavutada tahame, ei saavuta. Põhjatäht on see viimane ja n‑ö helge tuleviku stsenaarium, kuhu me välja võiksime jõuda. Otseteed ja kiiret teed sinna ei ole, seda tõdeti, aga see võiks olla eesmärk.
Ka arvuliselt tõestati ära, et kui me soovime oma majandusega eduka Euroopa tasemele jõuda, siis see eeldab suuri struktuurimuutusi. Ma rõhutan suuri just nimelt sellepärast, et kui me vaatame meie majanduspilti, siis viimase kümne aasta jooksul ei ole see muutunud palju sarnasemaks edukate OECD majandustega. Ehk meie hõive struktuur on sektorite kaupa sama, mis ta on olnud viimased kümme aastat, või sellesarnane. Kui me ütleme, et uus kasv saab tulla ekspordist ja eelkõige kõrge lisandväärtusega sektori ekspordist, siis see, et majandust selles suunas keerata, eeldab teadmist, mis suunas keerata, ja ilmselt suuremaid otsuseid, kui me seni oleme majanduse kohta teinud.
Nüüd on teie ees üks joonis sellest uuringust, mis ilmestab seda, et meie praegune majanduspotentsiaal ei võimalda meil väga kaugele jõuda. Need sinised tulbad näitavad seda, kui palju Saksa eri majandusharud toodavad aastas lisandväärtust inimese kohta. Nagu näha, on siin kõige edukamad arvutitööstus ja keemiatööstus, telekomiseadmed, elektrimasinad, masinaehitus. Teisel pool on need sektorid, kus Saksamaal, kes on positsioneerunud väärtusahelas väga hästi (tekstiilitööstus on seal ju Hugo Boss), ei ole ikka võimalik lisandväärtust inimese kohta suureks ajada. See punane kriips näitab hõivet, seda, kus Eesti inimesed praegu töötavad. On näha, et see teravik on just nimelt seal, kus ka arenenud majandustes ei ole see tegevus väga tulus. Ehk see näitab sellist majanduse strukturaalselt nihkes olekut, mida, kui me soovime edukaks saada, me peame ühel või teisel viisil muutma. Nagu näha, see päris tipp on rõivatööstus. Meil töötab töötajate koguarvust suhteliselt võttes 12 korda rohkem inimesi rõivatööstuses kui Saksamaal. See ei ole võetud absoluutnäitajates, siin on arvestatud riikide erineva suurusega. Samas, nagu näha, nendes sektorites, kus sakslased on tootlikud, on meil  hõivet hästi vähe.
Aga selleks, et Eesti kasvuvisiooni luua,  peame eelkõige mõtestama seda, milline on olukord meie ümber täna, milline on globaalne kontekst, kus me tänaseid otsuseid tegema peame. Siin on üks trendijoonis, mis räägib sellest, et ennustatakse, kuidas järgmise 25 aastaga, isegi 15–20 aastaga, n‑ö tärkavatest majandustest koosnev E7 möödub praegusest tööstusriikide tuumikust G7. See tähendab seda, et maailma majanduse mõjujooni mängitakse väga palju ringi, tekib uusi ettevõtteid, kaob olemasolevaid. See tähendab meile turgude mõttes seda, et kui me vaatame praegust Eesti eksporti, siis see on suunatud enamikus Soome, Rootsi, Lätisse, mõnesse vanasse Euroopa riiki. Teada on, et kasumlikum on toimetada turgudel, mis kasvavad kiiresti, kuid need turud, mis kasvavad kiiresti, on praegu tegelikult meie fookusest väljas. Mis need E7 turud on? Need on Hiina, India, Brasiilia, Venemaa, Mehhiko, Indoneesia ja Türgi. Ehk siis riike päris mitmest maailmajaost, nii Euroopast, Aasiast kui ka Ameerikast. Tuleviku võimalused mängitakse välja pigem nendes riikides. Meie võimalus on arenenud Euroopast õppida ning neilt õpitut ja oma kogemust ära kasutades endast vähem arenenud turgudel tegutseda. See vastas tõele juba tööstusrevolutsiooni ajal Euroopas ja vastab ka nüüd.
Samamoodi näiteks, mida vaatavad soomlased? Soomlastel on Sitra, mis on samasugune institutsioon nagu meie arengufond. Meil töötab 13 inimest, kellest 11 on eksperdid, soomlastel on üksinda India programmi peal 15 inimest, selleks et mõtestada soomlaste võimalusi Indias. Kaudne tulemus on, et Nokia mobiiltelefonide turuosa on kõige suurem. Teine asi on see, et kui põhjanaabrid on kübertehnoloogiates saanud maailma liidriks, siis järgmist lainet ootavad nad keskkonnatehnoloogiatest ja nad vaatavad just nimelt Hiina ja selliste riikide poole, kus ühel hetkel see teema läheb kuumaks ja nõudlus tekib. Tegelikult vaadatakse juba täna ette, mis seal saama hakkab ja kuidas riigid võiksid sealt kasu teenida. Kui olümpiavõitjate kohta näidet tuua, siis kui Alekna on Leedus ja meil Gerd Kanter püüdis järele saada, siis lõpuks saigi. Seega, kui põhjanaabrid püüavad esimest kohta, siis võib-olla meie võiksime mõelda teise-kolmanda koha peale. Aga jällegi, me näeme, et peab olema hästi mõtestatud siht, selleks et teaks, kust kümne aasta pärast võiks võimalus tulla.
Siin on üks pilt, ilmestamaks seda, et kui varem maailmas ettevõtted konkureerisid sektoris, siis nüüd on see asi läinud palju detailsemaks ehk ettevõtetel on väärtusahela osad mööda maailma laiali ja konkureeritakse pigem nendes osades. Näiteks, disainibüroo disainib samal ajal autosid, arvuteid, kodumasinaid. Siin on lahti löödud 300‑dollarilise Apple'i iPodi ehk muusikapleieri hind ja see, kui palju keegi sellest teenib. Nagu näha, see keskmine punane joon, mis on kõige kitsam, 7 dollarit, teenitakse toote kokkupanemisest. See kokkupanev firma on high-tech ettevõte, aga ta teenib vaid 7 dollarit. Me näeme, et brändi omanik, kes seda väärtusahelat juhib, teenib 76 dollarit. Tehnoloogiapool tootest moodustab n‑ö teise poole. Raha teenitakse eelkõige tehnoloogia arendamise poolel ning müügi ja brändi omamise ehk selle toote n‑ö loovkujundamise poolel. Miks ma seda räägin? Kui me räägime high-tech sektorist Eestis, siis me peame mõtlema, millest me täpselt räägime. Kas me räägime high-tech ettevõtetest, kes müüvad midagi lõpptarbijale, high-tech ettevõtetest, kes pakuvad n‑ö tootmisteenust koos arendusteenusega, mida Elcoteq teeb? Senikaua, kui see on teadlik valik, on sellistel ettevõtetel alati ruumi, aga see peab olema teadlik valik, see ei tohi olla paratamatus. Teine pool on see tehnoloogia arenduse pool, kust võib kasumit teenida. Seesama asi on siin teisel joonisel näha: need kaks otsa, muutumine brändihoidjaks, muutumine tootearendajaks.
Me oleme hästi palju rääkinud sellest, kas Eesti tulevik on tööstuses või teenustes. Ma ütleksin, et mõlemas ja eelkõige seal, kus need kaks asja omavahel kokku saavad. Traditsioonilise tehnoloogiaettevõtte lisandväärtuses moodustavad pehmed väärtused üha suurema osa. Mobiiltelefonidele müüakse peale muusikat, oluline on kogu elustiili‑ ja brändipool asjas ehk pehmed väärtused, mille pärast klient seda ostab. Ta ei osta enam tehnoloogia suutlikkuse pärast. Ma usun, et väikeriigina meil ruumi paljudeks suurteks tööstusettevõteteks ei ole, küll aga on ilmselt väga palju selliseid nišikohti just nimelt seal, kus teenused ja tööstus kokku saavad. On need erinevad tarkvaralahendused, näiteks kaarditarkvara mobiiltelefonidele või mis iganes. Need on väikesed ettevõtted ja nišitooted, aga need võivad minna väga suurtele turgudele.
Teine pool teenustest on muidugi eksporditavad teenused või teadmismahukad teenused: finantsvahendus, haridusteenused, tervishoiuteenused, tarkvara kirjutamine. Sellised teenused, mis iseenesest on eksporditavad (kõik teenused ei ole eksporditavad), ka seal teenitakse suhteliselt suurt kasumit. Küsimus on selles, kuidas saada mass taha, et inimeste hulk, kes seal töötab, oleks piisavalt suur. Kui meil on väike tarkvarafirma, kus töötab kümme inimest, siis tegelikult on mõju majandusele tervikuna väike. Seal on see massiküsimus. Aga ilmselt on ka seal võimalik mingeid nišše välja mängida. On räägitud palju finantsvahendussektorist. Ilmselt city't siia ei teki, aga mingis nišis võib meil läbilöögivõimet olla just nimelt Kesk- ja Ida-Euroopa suunal. Jällegi, et aru saada, hoomata, kus need võimalused on, eeldab see märksa detailsemat asjade analüüsimist.
Näitlikustava pildina võtan ma ette Jaapani majanduse. Horisontaalteljel on Jaapani majanduse tööhõive. Kus siis Jaapani inimesed töötavad? Nagu me näeme, sellest natuke üle 10% on teravik. See on teravik, mis suudab olla poole tootlikum kui Ameerika vastavad sektorid: autotööstus, elektroonikatööstus, metallitööstus, koduelektroonikatööstus. See on see teravik, mis hoiab Jaapani majandust konkurentsivõimelisena. Siit peegelpilt Eesti majandusse: kui me tahame majanduse mõttes edukaks Euroopa riigiks saada, siis me peame enda käest küsima, milline hakkab olema Eesti teravik, millised on olulised sektorid või hoopis valdkonnad, sektorite kombinatsioonid, tarkvara ja logistika või üldse ärinišid, me rääkisime disainibüroodest, millest iganes. Jällegi, sellise teraviku osakaal peab olema vähemalt 10% majandusest, aga see eeldab seda, et see valik sektoreid on poole tootlikum kui samad sektorid Euroopa riikides. Kui ta seda pole (enamikul meie sektoritel on praegu tootlikkus 50–60% Euroopa tootlikkusest, meil ei ole ühtegi, mis ulatuks 100% peale, ja me räägime, et mingid sektorid peavad seda ületama), siis on nii, et mida nürim on see teravik, seda laiem ta peab olema, selleks et majandust tervikuna kasvatada ja majandus tervikuna SKT mõttes suur oleks.
Küsimus on aga, millised on need sektorid, valdkonnad, ärinišid, milles Eestil kümne aasta pärast võiks olla läbilöögivõimet või mille kohta me kümne aasta pärast võime öelda, et näe, siin me oleme tõesti selle eesmärgi saavutanud.
See osa ettekandest lõpeb slaidiga, mis näitab põhimõttelisi teid majanduse restruktureerimiseks. Laias laastus on kaks võimalust: olemasolevate võimekuste ärakasutamine (midagi olemasolevate ettevõtete põhjal teha) ja täiesti uute võimekuste arendamine.
Olemasolevatest võimekustest esimene on nihkumine n‑ö majandusharu sees väärtusahelas. Baltika on siin väga hea näide.
Teine variant olemasolevate võimaluste ärakasutamisel on nihked ühest sektorist teise. Piltlikult öeldes, näiteks Soomes nihe metsatööstusest metsamasinatööstusesse, metsakeemiasse. Meie jaoks võib-olla põlevkivi kaevandamise nihe põlevkivikeemiasse, näiteks autokummid ja polümeerid, sealt edasi keemiatööstusesse. Ehk nihkumine ühelt kompetentsilt teise, palju suuremat lisandväärtust võimaldavasse sektorisse. See on olemasolevate võimekuste ärakasutamine ja nende põhjalt arenemine.
Kolmas on täiesti uute võimekuste arendamine. Üks võimalus on teha seda uute majandusharude sissetoomisena väljast. Seda on mõned riigid teinud, see on hästi kallis. Seda on suurtel riikidel lihtsam teha, sest neil on argumente, neil on tööjõudu pakkuda, väikeriikidel on see märksa keerulisem. Samas on olemas Singapuri näide. Nad ehitasid selliselt üles biomeditsiinisektori. Samas, see tähendas, et kümnest tippeksperdist kaheksa toodi väljast riiki sisse, et hakata valdkonda arendama, ehk 100‑st 80 olid need, kes toodi sisse, 20 olid oma inimesed. Kui tahta nii radikaalselt mingi sektori kasvatamist või väljast toomist, siis tuleb vaadata, kus on maailmas selle valdkonna eksperdid, ja need tuleb siia kokku tuua. Küberturve on üks näide. Kui tahta Eesti kaarti seal välja mängida, siis me peame mõtlema, kuidas me selle valdkonna ressursse siia koondada saame ja võib-olla mitte ainult tehnoloogilises mõttes, ka küberturbel on teised komponendid: sotsiaalne komponent, majanduslik komponent. See teema on tegelikult interdistsiplinaarne. Aga kui tahta mingit tuumikut välja arendada, eeldab see suures osas ressursi sissetoomist.
Viimasena, uute majandusharude arendamisest täiesti rohujuure tasandilt. See on see teadusest väljakasvav kompetents ja selle ümber arenev majandus. Seda on võimalik saavutada, on näiteid – Silicon Valley Ameerikas jne, aga see on hästi pikaajaline ja teadlik panustamine tehnoloogilistesse või teadusvaldkondadesse, selleks et see asi hakkaks idanema.
Ma näitasin seda pilti tegelikult selleks, et ei ole sellist universaalset lahendust või otsust, mis aitaks majandust restruktureerida. Me peame enne vaatama, millist sihti me seame, me võime neid kõiki nelja sihtida, aga nende sihtimisel on erinevad meetmed, erinevad sammud, erinevad eesmärgid ja nende saavutamiseks vajalikud teed.
Edasi ma räägin natukene arengufondi seiretegevustest konkreetsemalt. Sellel aastal teeme lisaks Tartu Ülikooliga tehtud tööle, mis lõppes aasta alguses, kolm suuremat seireprojekti, selleks et just nimelt toota sisendit kasvuvisiooni. Kasvuvisioon ei ole midagi sellist, et grupp inimesi tuleb kokku ja lihtsalt oletab, et meie tulevik võiks selline olla. Need kolm tööd on, esiteks, töötleva tööstuse restruktureerimise teed, mis lõpeb oktoobris tööstuskonverentsiga. Me oleme oma intervjuude ja analüüsidega katnud üle poole Eesti töötleva tööstuse ekspordist, me oleme küsitlenud ka välisinvestoreid, kes neid ettevõtteid siin suures osas juhivad. Me teame, et üle 40% Eesti majandusest juhitakse tegelikult väljastpoolt. Ehk need otsused, mis tehakse väljastpoolt, mõjutavad seda, mida need ettevõtted Eestis teevad või tegemata jätavad. Teiseks on teenustes peituvad majanduskasvu võimalused. Sellest ma rääkisin, tuleb just nimelt keskenduda nendele ekspordivõimekatele teenustele, vaadata, mis see pilt Eestis praegu on ja kuhu tuleks panustada, et sealt läbilöök suurem oleks. Kolmandaks on info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate võimalused arengu toetamiseks. IKT on ühelt poolt tehnoloogia, aga palju rohkem on ta tegelikult võimaldaja teistes sektorites. Näiteks tarkvara või Skype, kus tegelikult väga väheste inimestega tehakse toodet, mis viiakse kümnete miljonite inimesteni. Jällegi, tehnoloogia on see vahend, millega lahendatakse ära inimeste n‑ö maiseid probleeme. Jah, me vaatame sellele IKT‑valdkonnale uuesti otsa koos Eesti kõikide selle valdkonna gurudega ja osalt välisekspertidega, selleks et vaadata, mis potentsiaali IKT‑s veel on. Kui me räägime infotehnoloogia ekspordist, siis see on netohindades võib-olla kümme miljonit dollarit aastas, tegelikult on see hästi marginaalne osa praeguses ekspordis. Aga pigem saab ta mõju ekspordile olla teiste sektorite kaudu. Kui me räägime, et meil on väga palju IKT‑alast kompetentsi, siis eksperdid jõudsid oma aruteludes välja selleni, et ühes või teises valdkonnas, kus me ütleme, et me oleme väga tugevad, räägime me tegelikult ühest uurimisgrupist, mõnest inimesest. See on tegelikult piiratud kompetents.
Mida me veel seirepoolel teeme? Me esitame erinevaid teematõstatusi. Esiteks on meil  arengufondis iga neljapäeva õhtul (eelmisel aastal olid need kolmapäeviti, sel aastal me tõstsime nad neljapäeva peale, et Riigikogu liikmed saaksid ka tulla) lahtised arutelud erinevatel majandusteemadel. Alati on nad ette valmistatud, tuleb ekspert, kes teema avab, ja siis diskuteeritakse-vaieldakse selle üle. Samuti on meil kohvihommikud, kust võivad kasvada välja uued suured seireteemad. Näiteks oleme arutanud rahvusvahelisi kõrgharidustrende. Kuidas rahvusvaheline kõrgharidusmaastik üldse muutub? See muutub väga palju. Ma hiljuti lugesin, et Saudi Araabias tehakse tehnoloogiaülikooli, kus ei ole mitte ühtegi teaduskonda, on neli instituuti – matemaatika ja arvutid, bioteadused, materjaliteadused, keskkond ja energeetika –, mis on hästi interdistsiplinaarsed, hästi paindlikud. See on oma rikkuselt maailmas kuues ülikool. Nad on oma endowment fund'i poolest maailma kuues ülikool. Samas, põhjanaabrid panevad kokku innovatsiooniülikooliks või Aalto ülikooliks oma tehnoloogiaülikooli, disainiülikooli ja majandusülikooli. Jällegi on seal taga mõte. Euroopas räägitakse väga palju sellest, et ülikoolide juhtimist viiakse n‑ö tegevjuhi tasandile, et ülikoolidel oleksid president ja tegevjuht eraldi. On väga erinevaid trende, miks nad sinnapoole liiguvad. Me oma kohvihommikutega püüame neid trende Eestis avada. Me alati toome väljastpoolt Eestit kellegi teemat avama.
Me oleme teinud erinevaid abimaterjale selle kohta, mis arenguseire on, kuni selleni välja, et kuidas seiret mingis valdkonnas, mis iganes see on, näiteks tervishoid, saaks rakendada. Paar päeva tagasi me avasime arengufondi uue Interneti-portaali. Just nimelt, me püüame 11 eksperdiga hästi suurt ülesannet lahendada ja see ei saa olla ainult meie töö. Meie edukus sõltub sellest, kui palju me suudame erinevaid inimesi kaasata ja seetõttu on erinevad kommunikatsioonivahendid hästi olulised.
Siinkohal lõpetan seirega. Ma räägin nüüd mõne sõna investeeringutest ja siis jõuame lõpuni ka. Riskikapitaliinvesteeringute poole põhiline eesmärk on arendada Eesti riskikapitaliturgu, selleks et meie kasvuettevõtetel oleks piisavalt riskialdist kapitali. Järgmisel slaidil on näha üks hästi huvitav uuringutulemus. Küsitleti Euroopa ettevõtteid, kes on saanud riskikapitalisüsti, ehk Euroopa riskikapitalifondide n‑ö portfelliettevõtteid. Küsimus oli selline: mis teist oleks saanud, kui te poleks seda rahasüsti saanud? Tulemus on selline, et 95% ütles, et neid kas poleks olemas või nad oleksid kasvanud aeglasemalt. See näitab seda, et ilma riskikapitalita kasvuettevõtteid lihtsalt ei oleks. Piltlikult tähendab see ju, et 100 ettevõttest 95‑t poleks. See tähendab, et see riskikapitaliturg peab arenema. Siin on see vastus, kuhu arengufond fokuseerib – me fokuseerime varasesse faasi. Nii et kui eraturg teeb n‑ö hilisema faasi projekte, suuremaid projekte, võimaluse korral Eestist väljas olevaid projekte, siis meie vaatame seda n‑ö väiksemat otsa ja teeme investeeringuid koos kaasinvestoritega, selleks et iga investeeringut võimendada, tõmmata üks inimene või üks seltskond investoreid juurde varasesse faasi, et neist tulevikus võiksid tekkida omal käel investeerijaid, võib-olla uued investeerimispangad. Aga just nimelt sellesse varasesse faasi, mida praegu kapitaliturg ignoreerib. Seda põhjendatult, sest suuri projekte on lihtsam teha ja nad on kasumlikumad ja nende tegemiseks on vaja vähem inimressurssi. Samas seda varast faasi laenuga teha ei saa, laen tahab tagatisi, riskikapital on omakapitaliinvesteering, mille tulemusena võib ettevõtte laenuvõime suureneda.
Mida me investeeringute poolel sel aastal teinud oleme? Meie juurest on läbi käinud enamik Eesti tehnoloogiaprojekte. Ligi sada projekti oleme läbi vaadanud. Riskikapitalituru reegel on, et nendest investeeringuni jõuab ehk viis-kuus, võib-olla ka seitse, sõltub sellestki, kui palju nendega tööd teha. Me oleme teinud kaks investeeringut ja sel aastal on tegemisel veel neli. Eraturg on teinud Eestis sel aastal kaks-kolm-neli investeeringut varases faasis kokku. Meil on kaasinvestorite võrgustik, ligi sada, nii pole hea öelda, aga siiski varakat eraisikut võib-olla, kes võiksid olla potentsiaalsed kaasinvestorid. Kui me tahame investeerida näiteks 100 miljonit krooni aastas, siis see tähendab, et me leiame samas mahus eraraha kõrvale. Ühelt poolt tähendab see, et need projektid peavad olema tõsised ja realistlikud, teiselt poolt tähendab see tõsist tööd erainvestoritega, et neid projekte neile atraktiivseks teha, et neid kaasa tõmmata.
Ma siinkohal tõmban otsad kokku. Me oleme Euroopa Riskikapitali Assotsiatsiooni liige, toome selle valdkonna paremat praktikat Eestisse ja teeme rahvusvahelist koostööd sellel teemal. Tuleviku mõttes me plaanime-kaalume investeeringuid ka riskikapitalifondidesse, seda selleks, et just nimelt see mõju meie tegevusele suurem oleks. Me kaalume Eesti äriingleid ja riskikapitaliste ühendava assotsiatsiooni ellukutsumist. Need on tegelikult sammud, mida on teinud ka meie sõsarorganisatsioonid mujal ja selliste sammude abil on nad saanud selle riskikapitalituru tööle.

Lugupeetud ettekandja! Teile ette nähtud 30 minutit on täis saanud. Head Riigikogu liikmed! Meile on see raport välja jaotatud. Täname selle väga põhjaliku ja huvitava ettekande eest! Riigikogu liikmetel on võimalik esitada ettekandjale küsimusi. Iga Riigikogu liige saab esitada ühe küsimuse. Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Trivimi Velliste.

Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt tänan väga süsteemse ja üsna tulevikku vaatava ettekande eest! Minu  küsimus on kaunis spetsiifiline. Ma tean, et Eestis on üksikuid kõrgtehnoloogiaettevõtteid, kus on küll väga vähe töötajaid, ent nad on välja arendanud kõrgtehnoloogilise toote, mille turunišš on väike ja mille nõudlus pole suur. Maailmas on võib-olla kolm või neli firmat, kes sellist toodet toodavad. Näiteks võib tuua kosmosetehnoloogia. Ma tean, et sellistel ettevõtetel on Eestis erakordselt raske ellu jääda, nad lihtsalt surutakse turult välja. Kuigi tegemist on väga andekate inimestega, nad lihtsalt kõrbevad majanduslikult. Kas arengufond saaks niisuguses olukorras midagi teha?

Jah, ka meie näeme nende ettevõtete probleemi. Kui pragmaatiliselt vastata, siis meie lakmuspaberiks on nende puhul see, kas me leiame kõrvale erainvestori, kes on valmis meiega kaasa tulema, pead kokku panema ja arutama, mis ühe või teise projektiga teha annaks. Küsimus on tihtipeale selles, kui kaugel nad oma tootega on – kas tegu on mõne teadusliku lahendusega ja kui selge vastav turg on. Seadus ütleb, et me saame projektis osaleda kolm kuni viis aastat. Seega toode peab olema enam-vähem turule jõudnud. Kriteerium, millest meie lähtume, on see, kas me leiame kaasinvestori ja kas toode tõotab peagi turule jõuda.
Kuidas neile kaasa aidata, on hirmus raske küsimus. Nende projektide võtmeküsimus ilmselt on see, kas nad leiavad tugeva ettevõtja, kes on valmis äriliselt asja arendama. Mõned keemiatööstusprojektide autorid on Eestis niisugused ettevõtjad leidnud. Endised investeerimispankurid või muud pangatöötajad, kellel on ärivaistu, on aidanud projekte turule lähemale. Ja nii palju lähemale, et projektid on muutunud atraktiivseks kõigepealt nende äriinimeste silmis, kes selle päris seemnefaasiga tegelevad, ja siis ka mõne riskikapitalifondi silmis.
Teine asi on see, et selliste keerukate tehnoloogiaprojektide puhul peab alati lisaks rahale vaatama, mis kompetentsi sa saad. Meie arengufondis, vastupidi, vaatame, mis kompetentsi me anda suudame. Tihtipeale on tegu projektiga, kus valdkondade lõikes spetsialiseerutakse. Maailmas on riskikapitalifonde, kes tegelevad väga kitsa nišivaldkonnaga, ja neil on portfellis ehk selles valdkonnas 100 ettevõtet. Üks mõte on pöörduda selliste fondide poole, kes on varem selliseid projekte rahastanud. Neil on kõhutunne, kuidas neid arendada. Ja teine eesmärk on just nimelt ärilist kompetentsi projekti juurde tuua. Minu arvates inimesi, kes selliseid uusi väljakutseid Eestis otsivad, tegelikult on.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Lembit Kaljuvee.

Hea ettekandja! Väga huvitav oli teid kuulata ja tekkis hästi palju küsimusi. Aga meil on selline kord, et saab ainult ühe küsimuse esitada. Te rääkisite põlevkivikeemiast kontekstis kümne aasta areng. Palun öelge, kuidas te seda asja ette kujutate:  milline on meie põlevkivikeemia tase kümne aasta pärast?

Tänan küsimuse eest! Kõigepealt nii palju, et rohkem küsimusi saab esitada arengufondi iganädalastes innovatsioonilaborites, need on avatud kõigile. Seal saame vaielda ja diskuteerida. Kui teema juurde tagasi minna, siis sellele küsimusele oskavad kõige paremini ehk vastata töösturid, näiteks härra Purga Viru Keemia Grupist. Ma arvan, et ühelt poolt ta eeldab sellist ühiskondlikku otsust või valmisolekut, et jah, me läheme välja põlevkivikeemia peale. See aga ei tule niisama. See tähendab eelnevat arendustööd kümmekond aastat. Ilmselt on eelkõige vaja ühiskonna valmisolekut ja tahet seda teha. See kandub edasi teadusesse ja mingitesse riiklikesse abinõudesse, võib-olla maksudesse. See valik tuleb langetada, kui me tahame seda teha. Aga me võime ka tahta seda mitte teha. Teisel kaalukausil on keskkonna- ja muud argumendid.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Rein Ratas.

Hea ettekandja! Te ütlesite välja üpris kurva tõe: me oleme oma kuldmuna otsimisel olnud pealiskaudsed, keskendudes pigem protsessidele, mitte tulemustele. Kas teie arvates võib meie majandusvõimekuse arengu oluliseks teguriks pidada kolmanda sektori, eeskätt akadeemiliste seltside, sh emeriit-tippteadlaste tegevust ja selle tegevuse sihipärast toetamist? Olen rääkinud.

Kolmas sektor tervikuna on kahtlemata hästi oluline selliste muutuste käivitamisel. Kolmandasse sektorisse kuuluvad näiteks ka erialaliidud, kes eri majandusharusid kindlasti arendavad. Kui palju ja kas üldse peaks neid riiklikult toetama, sellele ilmselt ei ole mina kõige õigem inimene vastama. Aga nende roll ja nende tugevus kindlasti on tähtsad. Nad peavad olema tugevad. Mida tugevam on erialaliit, seda tõhusamalt areneb ka konkreetne valdkond või haru, see on jumala selge. Kuidas neid finantseerima peab, on täiesti omaette teema. On erialaliite, mida finantseerivad nende liikmed. Aga see on teine teema. Ilmselt kõik sõltub valdkonnast, sellest, mis liiduga on tegu.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kalle Laanet.

Hea ettekandja! Kõigepealt suur tänu sisulise ettekande eest! Te olete mitmeti rõhutanud ekspordi tähtsust ja minu küsimus sellest lähtubki. Milline on teie hinnangul meie avaliku sektori tugi välismaal? Ma pean silmas just Eesti välisesinduste rolli meie ekspordi arendamisel ja tuge erasektorile välismaal.

Ma tõin oma ettekandes Soome näite, et kui tahetakse mingi turuga väga sisuliselt tegelda, tähendab see inimressursi panustamist ühele turule. Mis puutub kontaktvõrgustikku, siis kui me tahame minna kuhugi, näiteks tahame saada kohtumisi minugi pärast kas või Silicon Valleys, siis on EAS‑i esindaja seal ja organiseerib selle. Kui me tahame teha suuremat sihipärast tööd selle nimel, et Eesti ettevõtted läheksid mingiks ajaks sinna arendustööd tegema, või välja mängida oma võimaluse näiteks Hiina turul, siis tähendab see otsuse langetamist, et sihtturg on nüüd see. Euroopa seisukohalt võib kõige kiiremini tulevikus kasvav  turg olla Türgi. Võime teha otsuse, et see turg on meie siht ja et me oleme valmis tegema viis aastat süsteemset tööd, et leida võimalused sinna minekuks. Millised on sellest lähtuvad sõnumid teistesse poliitikatesse, ma ei tea. Ehk hakkame õpetama türgi või hiina keelt – iseenesest ei ole see üldse paha mõte.
Mis  puutub välisesindustesse, siis kontaktpunktina töötavad ühe-kahe inimese bürood hästi. Kui me aga tahame sisulist ärisuundade arendust mingis riigis, siis see eeldab ühe-kahe inimese asemel kümmekonda inimest, kõige vähem Eesti kohta viite-kuute.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Esmalt aitäh ettekande eest! Minu küsimus on järgmine. Mida arengufondi juhtkond ja nõukogu arvavad: millised on kõige suuremad takistused arengufondi tegevuse veelgi tõhusamaks muutmisel? Ja kui palju fondi tegevusest võib olla seotud või on seotud arengufondi tegevust reguleeriva seaduse võimaliku muutmisega?

Kas mõtlete, kuidas seda sisukamaks ja tugevamaks muuta? Investeeringute kohta me rääkisime, et lisaks projektipõhistele investeeringutele tõenäoliselt tasub kaaluda varase faasi investeerimisfondidesse investeerimist. Küsimus on selles, kas sellise riigi rahasüsti tulemusena meil selliseid fonde Eestis tekib või mitte. Praegused fondid on suunatud pigem hilisemasse faasi ja suurel määral Eestist välja. See on üks tee.
Kas meil on regulatiivseid takistusi või mitte? Jah, me oleme bürokraatlik organisatsioon ja peame mahtuma Euroopa bürokraatlikku raamistikku. See, kas me kehtiva seadusega saame või ei saa töötada, kas seal tuleb üksikuid asju täpsustada, sõltub suurel määral sellest, milline on Euroopast tulev tagasiside. Me tegeleme aktiivselt sellega, et meie seaduses olev arengufondi investeerimismehhanism Euroopa riskikapitalireeglistikuga kooskõlla viia. Me teeme oma investeeringuid nende põhimõtete alusel, mis on sealtpoolt ette antud, aga me testime neid. Kuidas nüüd öeldagi ... Me seletame kirjalikult, kuidas me teeme. Siis tekivad küsimused, ja me seletame uuesti. Kas nii võib tekkida küsimusi, mis tähendaksid seadusmuudatust? Kui tekib, siis me läheme selle poole.
Mis puutub seadusse, siis jah, seal on mõningaid probleeme. Näiteks et mina ei saa puhkusele minna: juhatuse esimees ei saa volitada kõiki oma ülesandeid täitma kedagi teist. Ka ei saa me välismaalast juhatuse liikmeks võtta. Meil oli investeeringute divisjoni juht soomlane, juhatuse liikmeks me puhtjuriidiliselt teda võtta ei saaks. Selliseid üksikuid problemaatilisi tehnilisi nüansse seaduses on. Aga kas seal on ka põhimõttelisi vastuolusid? Võib-olla kõige suurem küsimus, mis võib esile kerkida, on järgmine. Praegu me saame seaduse järgi teha ühe kolmandiku kapitali ulatuses fondiinvesteeringuid ja kahe kolmandiku ulatuses peame otse ise investeerima projektipõhiselt. Kui nüüd tahta fondiinvesteeringute osakaalu suurendada, siis tuleb see seaduses kehtestatud 1/3 piir ette. Muid sisulisi küsimusi ma seal ei näe. Ainult Euroopa Liidu kontekstis võivad tulla mõned pigem tehnilist laadi märkused.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Arvo Sarapuu.

Hea ettekandja! Te räägite ekspordist kui imerohust ja varsti teevad seda kõik. Aga vaevalt hakkab eksport iseenesest arenema. Üks reaalne võimalus turust ülevaade saada on jälgida hankeinfot. Hangetel osalemisel on tavapäraste eksporditoetuste vahenditega võrreldes terve hulk eeliseid. See on selge, kiire ja üheselt mõõdetav. Ei ole nii, nagu hiljuti juhtus: käidi Silicon Valleys, aga aru ei saa, kas raha kulutati asja eest ära või läks kõik tulutult. Millised oleksid teie ettepanekud, kuidas ettevõtjad saaksid asjast ülevaate ja kes aitaks neid konkreetsete hangetega tegelemisel?

Kui jutt on konkreetsetest riigihangetest, siis selle vastuse ma jään võlgu. See jääb arengufondi pädevusest välja. Selge on, et Eesti ettevõtted on väikesed ja nende võimekus alati kursis olla, kus, kes ja mida hankida soovib, on ilmselt piiratud. Samamoodi ilmselt ka võimekus vastata nendele hankepakkumistele. Meie ettevõtted on liiga väikesed, et täita suuri hanketellimusi. Kindlasti tasub otsida kaaspartnereid, kellega koos mingitel hangetel osaleda või kelle tarnetes mingit kasumlikku või leidlikku lõiku täita. Kindlasti eeldab see ka ettevõtete endi pealehakkamist sääraste kanalite otsimisel. Euroopa Liit pingutab selle nimel, et niisugused suuremahulised hankepakkumised oleksid teada.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Erki Nool.

Austatud ettekandja! Teie kõnes olid minu arusaama järgi keskseks teemaks IT-teenused. Meie riigisektor pakub rohkem kui 500 teenust ja kindlasti käiks see väga palju efektiivsemalt, kui oleks välja arendatud tõhus arvutivõrgustik. Kui me vaatame eri ministeeriumide juhitavaid reforme, siis üks väga suur takistus on olnud see, et isegi samas majas ei lähe erinevad arvutiprogrammid kokku. Minu küsimus on: kas arengufond suunab lähitulevikus suuremad summad IT-teenuste arendamiseks, millele te oma kõnes rõhku panite?

Jah, meil on olemas info‑ ja kommunikatsioonitehnoloogiate seireprojekt, mis hõlmab seda valdkonda tervikuna. Erinevaid riigi IT-lahendusi, mida te nimetasite, on tõesti suhteliselt palju ja see on natuke keeruline küsimus. Asi on selles, et need on kõik rätsepaülikonnana tehtud. Nad on mingisuguses õiguslikus raamistikus, aga nende kohalik kontekst on väga tugev. Toon näiteks mobiiliparkimise, mida on proovitud ka kõikjal ellu viia. Esiteks tuleb asjale läheneda linnade kaupa. Igas linnas on mingid omad poliitilised kokkulepped, varasemad lepingud. Keegi on huvitatud, et sularaha oleks mängus, mitte ei pargitaks mobiiliga. Või siis pole lihtsalt harjutud mobiiliga maksma, telekomid ei tee seda, seadus ei võimalda ... Ühesõnaga, lõputu arv küsimusi. Sellise lahenduse ilmselt saab ellu viia ainult suurte telekomiettevõtete kaudu, kes lähenevad asjale riikide kaupa.
Eesti IT-ettevõtteid on kahte tüüpi. Ühed teevad väga hästi kohalikule turule rätsepaülikondi, aga neid on väga raske mingisse karpi panna ja müüa tuhandete või kümnete kaupa. Teised on sellised, kes on selgelt suunatud ainult globaalsele turule, osutavad mingit Interneti-põhist teenust näiteks. Et esimeste toodangu eksporti suurendada, on ilmselt spetsialiseerumine ainuke tee. Kui näiteks üks IT-firma oskab teha sadamalahendusi, siis ta viib oma kompetentsi selles vallas väga kõrgele. Sadamaid on maailmas palju, ilmselt on võimalik kuigivõrd nende arvutilahendusi tooteks muuta. Vähemalt on sul kompetents välisturule minna ja sadamate kaupa töö ette võtta. Tihtipeale tähendab see ettevõtte inseneride või konsultantide kohapeale minekut. Sellist toodet ei saa siin karpi panna ja välja müüa. IKT seire püüab teha järeldusi, kuhu tasuks panustada ja kus vallas mingeid realistlikke võimalusi on.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaanus Marrandi.

Lugupeetud ettekandja! Teie etteaste oli väga huvitav ja minus süvenes veendumus, et kui teie fond ideede genereerimise visiooni joonistamisega ei tegeleks, siis polekski Eestis kedagi, kes süsteemselt sellega tegeleks. Selles mõttes on teie tegevus asja ette läinud. Olen tutvunud professor Varblase ettekannetega nendelsamadel teemadel. Need on olnud väga huvitavad. Aga mul tekkis üks küsimus. Riigi rollist rääkides jõudsite nii teie kui ka professor Varblane järeldusele, et riigi roll on olla katalüsaator, keskkonna looja. Samas me teame, et riik on seni püüdnud maksupoliitika abil asju arendada ja me oleme jõudnud siia, kus me parasjagu oleme. Me tõstame makse, kuigi me varem rääkisime, et maksude langetamine edendab ettevõtluskeskkonda. Millised võiksid teie arvates olla praegused käigud, ilma kuldmuna välja pakkumata ...

Kas saate esitada küsimuse? Teie aeg on läbi.

Kohe ma küsin. Mis on need konkreetsed seadusandlikud käigud, mis riik võiks soovitud keskkonna loomisel välja pakkuda, katalüseerimaks arendustegevust?

Kolleegid! Ma juhin teie tähelepanu sellele, et meie aeg on limiteeritud. Kui te kasutate pool minutit rohkem, kui teistel kolleegidel võimalik on, siis te lihtsalt kuritarvitate üksteise aega. Palun ettekandjal vastata!

Ma arvan, et ühelt poolt me oleme jõudnud sinnamaani, et selliseid horisontaalseid meetmeid ja abinõusid, mis aitaksid selliseid nihkeid saavutada, väga palju ei ole. Siin on räägitud, et töötajad on suhteliselt kõrgelt maksustatud. Näiteks kui spetsialistide palgad väga kõrgeks tõusevad, siis kasvab ka maksukoormus väga suureks. Kui me tahame midagi teha, siis see peab olema märksa suunatum, märksa enam fokuseeritud tegevus. Ma ei taha öelda, et konkreetsete ettevõtetega tuleb tegelda, aga tegevus peaks olema palju konkreetsem. Eesti ekspordis annavad põhiosa mahust 30–40 ettevõtet. Mida teha nende ettevõtetega? Kuidas saaks riik neid mitte küll otse toetada, aga kaudsemalt kaasa aidata, et nad kasvaksid näiteks poole suuremaks? Kui me tahame soovitud struktuurset nihet saavutada, siis ma olen veendunud, et seda saab teha pigem hariduslike, eriti kõrghariduslike meetmetega. Püüame mingis valdkonnas jõuda väga tõsiseltvõetava rahvusvahelise teadus- või õppekompetentsini. Pigem tulevad kõne alla sellised meetmed, kui me tahame struktuurset nihet saavutada. Maksupoliitikaga, ma kardan, seda nihet ei saa. Võib lihtsalt kliima natuke soodsamaks teha.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Villu Reiljan.

Hea ettekandja! Te ütlesite, et 40% Eesti majandusest juhitakse väljastpoolt meie väikest vabariiki. Tõenäoliselt on see mõju suurem. Me ju teame, et meie pangad on Põhjamaades ja nad suunavad meie majandust tegelikult tüki maad suurema protsendi ulatuses. Ja me teame, et seda majandust üritatakse pidevalt üle võtta. Näiteks 2000. aastal tahtsid ameeriklased omandada ühe miljardi eest 25-miljardilisest ettevõttest poole. Mul on teile küsimus: kuidas arengufond üritab seda uut ülevõtmislainet, mis nüüd on käivitatud, tasakaalustada? Pangad on kraanid kinni keeranud ja suund on nagu selge.

Jah, ka meie muretseme selle pärast. Mida me saame teha? Me saame laias laastus populariseerida lähenemist, et tegelikult on raske olukord võimaluste olukord. Varad lähevad ühe käest teise kätte, aga seda suhteliselt odava hinnaga. Meil on Eesti kapitali, et neid asju osta. Esiteks võiks Eesti kapitali eest mõned asjad tagasi osta ja leida motivatsiooni siinmail toimetamiseks. Seda saab toetada ka meedia, suhtudes Eesti kapitalistidesse pisut positiivsemalt. Mida veel? Vahest seda, et tegelikult on riskikapital vahend, et ettevõtete ülevõtmisi finantseerida. Selleks ei pea olema ilmtingimata endal rahapakk taskus, et minna üht ettevõtet ostma. Kui sul on idee, kui sa oled kõva mees, kui sul on hea kogemus, siis raha saab mujalt, et mingi ettevõte ära osta.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kadri Simson.

Lugupeetud härra Ott Pärna! Arengufondi raportis Riigikogule on antud lisaks kümneaastasele ajahorisondile nõu majanduse kiire restruktureerimise kohta ja selle kohta, mis annaks aasta või kahe pärast kasu. Siin mainitakse, et kõrgema lisandväärtusega eksport oleks teenuste eksport. See puudutaks muu hulgas turismi, transiiti, ärimudeli eksporti, aga ka meelelahutustööstust. Siit minu küsimus: kas arengufondil on väljund valitsuseni? Kas te olete oma nõuandeid tutvustanud ka valitsusele, kes juurutab just praegu nende valdkondade lisamaksustamist?

Me töötame avaliku õiguse raames, me saame teha seda, mida seadus võimaldab. Seadus ütleb, et me saame valitsusele nõu anda teadus- ja tehnoloogiapoliitika ning innovatsioonipoliitika küsimustes. See on formaalne pool. Mitteformaalne pool on see, et Eesti on hästi väike, kõik tunnevad kõiki. Oma häid mõtteid me püüame nii palju kui võimalik kultiveerida. Väga palju ministeeriumide ja muude valitsusasutuste inimesi on kaasatud meie seireprotsessidesse ja projektidesse. Sellist otsust me ei saa teha, et tule sina ja tee seda. Me saame aga süsteemset mõtet kanda ja levitada. See ongi see, mida me teeme, ja see on seda mõjusam, mida rohkem me seda koos teistega teeme.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kalev Kallo.

Austatud ettekandja! Ettekanne oli väga huvitav, aga sellest tuli ka kahjuks välja, et praeguse majandusstruktuuri juures me kahjuks järelejäänud 13 aasta ja seitsme kuuga rikkaimate riikide hulka ei jõua. Eelnevates vastustes kõlas veel, et soovitav struktuurimuutus on võimalik saavutada kardinaalse haridussüsteemi muutmise abil, pisemaid võimalusi on küll teisigi. Kui täna muuta haridussüsteemi, siis kui kiiresti võiks meie majandusstruktuur konkurentsivõimeliseks muutuda? Kas 10 aasta pärast? 15 aasta pärast?

Raske on välja pakkuda täpset tärminit, millal me oleme konkurentsivõimelised. Kindlasti on see võimalik kiiremini, kui teie pakkusite. Ma pakun viis pluss natuke veel aastat – siis võiks mingit mõju hakata ootama. See aga eeldab, et me jõuame suhteliselt kiiresti otsuseni, mis suunas muudatusi-nihkeid tuleks teha. Aga tulemuse mõttes, jah: viis aastat pluss veel veidi. Ma arvan, et kui me 10 aasta pärast, mil Eestil saab 100 täis, teame täpselt, mis on Eesti konkurentsivõime suurendamise võimalused, ning oleme asunud neid tõsiselt välja arendama, siis oleme päris hästi hakkama saanud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ene Ergma.

Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus haakub kolleeg Kalev Kallo küsimusega. Praegu on Eesti hariduse kõige suuremaid probleeme see, et noored püüavad õppida nn pehmeid erialasid. Inseneriteadus ja tehnoloogiaalased erialad ei ole eriti populaarsed. Aga kuna meil ei ole väga suur ajupotentsiaal võimalik, siis selline teatud suundade spetsialistide üleprodutseerimine ei mõju Eesti majanduse restruktureerimisele hästi. Meil on vaja ka teiste erialade inimesi. Kas arengufondil on sellega seoses mingeid plaane? Sellest oleneb Eesti tulevik – Eestis peab olema võimalik tööd saada.  Kas on plaanis teha midagi ka noorte suunamiseks?

Mis puutub kõrgharidusse ja üldse haridustemaatikasse, siis me oleme seda ääri-veeri kaalunud ühe järgmise seireteemana. Seireprotsess tuleb läbi teha, siis on võimalik jõuda võimalike lahendusteedeni. Niimoodi läbimõtlematult neid välja pakkuda pole kuigi professionaalne. Arengufond on kutsutud ellu selleks, et me teeksime enne eksperditööd ja seejärel tuleksime mõtetega välja.
Kõrgharidusvaldkond võib olla üks valdkond, kus tasub tööd teha – vähemasti nii palju, et me saaksime aru, millised on maailma trendid, kuidas need meid mõjutavad ja kus suunas tasuks atra seada. Minu arvates pole probleem selles, kas meil on palju insenere või nn pehmete erialade inimesi. Probleem on pigem nonde "pehmete" erialade koolituse kvaliteedis. Selles, kas kooli lõpetanud ärijuht on võimeline piiriülest äri tulemuslikult ajama või ei ole, kas diplomi- ja magistritööd tehakse rahvusvaheliste projektide teemal, rahvusvahelistes tudengitiimides või nokitsevad Eesti poisid omaette. Ma kahtlustan, et tõsi on pigem see viimane. Oleks hea, kui me saame tõestada, et ärijuht, kes koolist välja tuleb, on rahvusvahelise äri juht või on võimeline selles  suunas liikuma, on kas või ühe semestri välismaal õppinud või välistudengitega koos koolis olnud. See võiks olla üks suund, mille üle tasuks mõelda.
Teine tahk on see, et minu arvates tehnokraat üksi suurt ettevõtet ei loo. On väga tähtis, et me suudaksime osapooli omavahel integreerida. Tehnoloog peab saama mingid teadmised tootedisainist ja äri ajamisest, ärijuht peab saama teadmisi tehnoloogiast ja disainist, disainer võiks midagi teada tehnoloogiast ja ärist. Mida rohkem laia profiiliga inimesi meil on, seda parem. See võiks võtmeküsimus olla. Meie põhjanaabrid panevad Helsingis kolm ülikooli kokku. See on väga selge sõnum. Tahetakse tehnoloogia, äri ja disain ehk kogu see "pehme" või esteetiline külg kokku panna ja sünergiat tekitada. Nagu te ise ka väga hästi teadusest teate, tulevad just tänu erialade kattuvusele sageli uued lahendused. Sama siin: kui äritudeng tabab ära tehnoloogi peas oleva mõtte ja sellel pinnal hakatakse ettevõtet tegema, siis võiks seda edu saata.  Ma mõtleksin selles suunas.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Silver Meikar.

Lugupeetud ettekandja! Eilsel väliskomisjoni koosolekul me arutasime välispoliitika ja välismajanduspoliitika teemasid ja siit ka minu küsimus teile. Üks pool sellest küsimusest puudutab teie koostööd EAS-iga, eelkõige seda, mis seondub ekspordiga, ja teine teie koostööd Välisministeeriumiga ja selle Eesti esindustega välismaal, sh ka Eesti aukonsulitega. Rõhutaksin just viimast aspekti. Paljud aukonsulid on välisriigis edukad ettevõtjad ja väga head kontaktisikud ekspordikanalite loomiseks. Kuidas see koostöö edeneb?

Ma juba rõhutasin, et Eesti on väike, kõik tunnevad siin kõiki. See on kindlasti suur pluss, et me tunneme EAS-i ja ka teiste asutuste, näiteks Kredexi inimesi. Näiteks meie inimene istub EAS-i tehnoloogiaprojektide ekspertkomitees. Meil on selles mõttes pilt olemas, mis projektid saavad sealt toetust, mis seis millegagi on. Siis saab juba projekte analüüsida selles valguses, et kui läheb hästi, kas siis võiks olla arengufond järgmine, kes kapitalisüsti kunagi teeb. Selline investeerimisprojekte puudutav koostöö on olemas.
Mis puutub laiematesse ettevõtmistesse, siis Eesti promomine väljaspool, välisesinduste sellealane töö on pigem olnud perioodiline kui süsteemne. Põhjus on ka see, et arengufondi kollektiiv on väike. Kõiki asju me paralleelselt teha ei jõua. Me peame oma põhitööd tegema ja selle millelegi fokuseerima. Seetõttu me valime lahendusi, kus me saame koostööd süsteemselt ja vähemalt nendes valdkondades hästi teha.
Aga muidugi tasuks välisesindajaid kindlasti rohkem ära kasutada – on nad siis saadikud, majandusesindajad, atašeed või teie nimetatud aukonsulid. Kindlasti tasub neid rohkem ära kasutada! Samamoodi peaks mõtlema, milline ikkagi on Eesti kuvand väljaspool Eestit. Meil oli "Welcome to Estonia" projekt, aga see küsimus pole päevakorralt kadunud. Nokia tahab olla Soomes, sest talle meeldib põhjamaise ettevõtte renomee. Ta konkureerib Siemensiga, mis on Saksa taustaga ettevõte. Ka Eestil võiks olla omad argumendid: me oleme Eesti ettevõte, me oleme sellest Eestist, sest et ... Ma arvan, et selles suunas tasuks tööd teha ja pead kokku panna, kuidas oleks parem.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Eldar Efendijev.

Aitäh kõnelejale huvitava ettekande eest! Minu küsimus haakub kolleeg Kalev Kallo omaga. Eesti on piiratud ressurssidega riik ja väga palju sõltub sellest, kui palju me saame kasutada väljastpoolt tulevaid ressursse. Aga väljastpoolt tulevad ressursid siis, kui on välja käia huvitavad või perspektiivsed valdkonnad. Mis võiksid meil olla need perspektiivsed valdkonnad, mis välisressursse ligi meelitavad? Näiteks tekstiiliga tegelda on praegu riskantne, Kreenholmist on alles ainult õmblusüksus. Milliseid perspektiivseid valdkondi te saate täna nimetada?

Väga hea küsimus! See ongi Eestis võtmeküsimus. Mis puutub tekstiilisektorisse ja Kreenholmi, siis samasugune tekstiiliettevõte on näiteks Marimekko Soomes, kellele nad lilli linade peale teevad. Ja Marimekko uus juht, kes on juhtumisi minu teada Danske Banki endine juht, ütles, et Marimekko on tulevane Soome Nokia. Nende ainuke kompetents on see, et nad oskavad värve kasutada – see on nende konkurentsieelis. Ja nad oskavad ka selle toote eest väga palju raha küsida: selle eest, et nad oskavad lilli joonistada. Need lilled aga on tehtud Kreenholmis, vähemalt osal toodetel.
Sellises sektoris võib keegi Meelis Milder nr 2 olla esimene, kes võtab kätte ja läheb tekstiiliettevõttest firma brändi peale välja ja hakkab lõpptarbijale mõeldud toodete tegijaks, et selle asja eest rohkem teenida. Lootust, et välisinvestorid sellistesse sektoritesse tulevad, kardetavasti ei ole. Pigem on mõttekas kuskile suurde riiki minna või lihtsalt kuhugi, kus tootmisressurss on odavam. Eks need valdkonnad tõmbuvad Eestis kokku just seetõttu, et me oleme natuke kallis maa, et saaks siin nii lihtsat tööd odavalt teha.
Valdkond, kuhu minu arust on alust oodata välisinvesteeringuid, on masinaehitus. Näiteks Saksamaal on see säärane keskmine sektor, kus saab keerukust väga palju edasi arendada ja kus on hästi palju kliendipõhiseid tooteid. Kõik lahendused on unikaalsed, keerulised. Näiteks võib tuua kas või sadamaid puudutavad  lahendused. Sealt võib välja jõuda erinevate masinate ehitusteni. Usun, et masinaehitus on üks valdkond, mis on suur nii tööhõive poolest kui ka selle potentsiaali poolest, et meil on seal ainest, millele tuginedes kasvada.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jüri Ratas.

Austatud ettekandja! Tänan ettekande eest! Te mainisite selle alguses ilusti, kust ja kellelt arengufondi idee alguse sai.  Samas minu teada viidi see idee ellu 2006. aastal majandus- ja kommunikatsiooniministri ning tema meeskonna eestvedamisel. Minu küsimus puudutab teie raporti lehekülge nr 5, kus on kirjas arengufondi organisatsiooni struktuuri ülesehitus. Siin on üks kast, milles on sõna "Riigikogu". Kuidas te hindate, kui hea on olnud koostöö arengufondi juhatuse ja töötajate ning Riigikogu vahel? Mis te arvate, kas piisab sellest, et te üks kord aastas tulete siia ja kannate meile ette või võiks seda olla tihedamini?

Tänan küsimuse eest! Lühidalt vastates: kindlasti võiks koostöö olla tihedam ja me oleme sel aastal püüdnud seda ka teha. Siiani on see pigem olnud eklektiline. Me oleme mõne fraktsiooniga kohtunud, me oleme majanduskomisjoniga kohtunud, meil on mõned Riigikogu liikmed nõukogus. Koostöö võiks olla tihedam ja süsteemsem ning selleks sobivad ehk ka arengufondi seire erinevad tööprofiilid, et oleks erinevaid võimalusi, kuidas kaasata. Meil oli ka Ene Ergmaga juttu, et püüame ühiselt mõelda, mil viisil võiks koostööd tihendada. See on vastuse üks pool.
Mis puutub arengufondi loomisse, siis see idee sai alguse 1999–2000. Siis käidi see välja. Pärast seda tehti hästi pikalt tööd kahes kohas: Eesti Panga juures tegi seda tööd strateegiliste algatuste keskus, majandusministeeriumis aga majandusarengu osakond, tehnoloogia innovatsiooniga tegelev osakond. Ühel hetkel pandi need kaks asja kokku. Härra Savisaar oli siis majandusminister ja sel ajal sai plaan lõpliku kuju. Ja nimelt eelkõige sellise kuju, nagu need kaks töögruppi olid kolme-nelja aasta jooksul välja töötanud. Selle põhjal vormiti Eesti Arengufondi seadus, nagu see Riigikogus heaks kiideti.
Selles mõttes on tegu omamoodi case study või näidisprojektiga, kuidas nii pikalt võib asja ette valmistada, kuidas eri ühiskonnagrupid on mõttes kaasa töötanud ja siis lõpuks on asi ära tehtud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Vilja Savisaar.

Hea ettekandja! Te olete oma arenguraportile ehk Riigikogule tehtud aruandele pannud kena pealkirja, et edulugu on lõppenud, aeg pöörata uus lehekülg. Ma saan aru, et teie vähemalt olete aru saanud olukorrast, kus me praegu oleme. Te olete riigi loodud edukas ettevõte ja kahtlemata peate tegutsema selles majandusolukorras ja nende reeglite järgi, mis riik ja valitsus teile ette kirjutavad. Vaadates kõrvalt praegust eelarve lappimist ja raha võtmist sealt, kust tegelikult võtta ei tohiks – lapsed ja haridus on ju valdkonnad, mida me kõik peame väga oluliseks –, siis kas te ei tahaks hüüatada: "Peatuge!"? Pärast lapitud 2009. aasta eelarvega aastat tuleb ju uus, 2010. aasta! Kas te ei tahaks pöörduda valitsuse poole ja öelda, et mõelge tuleviku peale? See ehk oleks ka teie roll?

Kuidas ma ütlen... Arengufondis on meil majanduseksperdid ja meil kehtib sõnavabadus. Kõik eksperdid ütlevad välja, mida nad arvavad riigi valitsemise ja majanduse kohta. See ongi ekspertide arvamus. Just seda me saamegi teha: me saame välja öelda oma arvamusi. Aga me ei saa kellelegi midagi dikteerida. Me ei saa minna detailides teiste töömaale. Eelarve tegemine on tegelikult tehniline protsess ja seal on väga palju üksikasju. Kui me tahaksime süviti sellesse süveneda ja hakata seisukohti võtma, siis me peaksime end veidi reprofileerima. Ja seda me ei taha teha. Muidugi meil on oma arvamused, mis valdkonnad on just pika arengu mõttes olulisemad. Aga kui praegu on vaja kiiresti suured kärped ära teha ühel või teisel viisil, siis ma ei saa vastata, kuidas.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Igor Gräzin.

Lugupeetud ettekandja! Mulle tundub, et meil on tekkinud väga oluline tühik, mis lahutab teadust ja  tehnoloogiat. See puudutab ühiskonnateadust, kuid eriti just tehnikateadusi. Eesti Teadusfond on valmis finantseerima teadussuundi, mis ta ise on tunnistanud teisejärgulisteks. Ei ole olemas teisejärgulist teadust, nagu ei ole olemas teise värskusastme heeringat. On olemas hapuks läinud heeringas. Samal ajal meil puudub selline mõiste – kas järsku arengufond peaks sellega tegelema hakkama? –  nagu tehnosiire. Teatavasti tehnosiire moodustab üle 98% Soome tehnilisest juurdekasvust. Kas arengufond ei peaks täitma selle tühiku tehnoloogia ja teaduse vahel, mis sisaldab endas know-how'd, tehnoloogilist monitooringut, tootearendust jne? Kas te olete valmis minema sellesse tühikusse?

Kui küsimuse mõte on, kas me oleme valmis seda tööd tegema teiste asutuste või inimeste eest, siis vastus on ei. See ju eeldaks tehnoloogilist kompetentsi mis tahes valdkonnas. See tähendaks arengufondi kolossaalset suurendamist, mis ilmselt ei ole meie väikses riigis mõttekas. Mina pean meie projektide puhul oluliseks koostööd. Seda võib-olla tehakse vähem kui vaja. Koostööd võib teha kahes mõttes. Ühes mõttes on see väga kõrgtehnoloogiline, mille puhul ülikool ja äri on suhteliselt lähedalt seotud. Ja veel on meil koostööd tegevad insenerifirmad – masinaehitus, metallitööstus –, kust keerukamaid asju käiakse ülikoolist õppejõu käest küsimas. Mingid projekteerimistööd või mõned arvutused lastakse ülikoolis ära teha. Selle taseme koostööd on.
See, kas kogu ettevõtete mass töötab ülikoolidega koos või mitte, on teine küsimus. Ma arvan, et ülikoolide mõju majandusele avaldub eelkõige tudengite kaudu. Ülikoolidest tuleb tuhandeid inimesi majandusse. Nende tase ja suutlikkus midagi majanduse heaks koolituse kaudu teha on ilmselt suurema mõjuga kui need konkreetsed üksikud koostöösidemed, mis püsima jäävad.
Kokkuvõttes on mu vastus see, et ma ei taha pessimistikult nentida, et seda koostööd ei ole. See on olemas. Aga see võiks olla laiem ja ettevõtted võiksid paremini aru saada, et teadlastelt on mõtteid tulemas, kui küsida.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Tõnis Kõiv.

Lugupeetud ettekandja! Tänan kõigepealt põhjaliku aruande esitamise eest! Saime sellest palju huvitavat informatsiooni. Üldiselt on teada, et igasuguse arengu eeldus on see, et inimesed on valmis muutusteks, pidevaks edasiarenemiseks, on valmis juurde õppima jne, jne. Milliseks teie olete oma senise tegevuse jooksul seda valmisolekut pidanud –  nii selles sihtgrupis, kellega te konkreetselt tegelete, kui ka laiemalt, kogu ühiskonnas? Kui suur see valmisolek muutusteks ja edasiliikumiseks on? Kui palju te olete tunnetanud musta, tagasiviivat masendust?

Nagu selle raporti pealkirjast nähtub, meie oleme optimistid. Kui me täpselt teame, kuidas atra seada, siis on võimalik haljale oksale jõuda. Küsimus on muidugi ajas. Millised on praegu üldised inimeste hoiakud? EMOR vist avaldas paar päeva tagasi ühe hea uuringu tulemused, millest oli näha, et enamik eestlasi eelistab teleka ees istuda. Keskmine eestlane istub päevas televiisori ees pikki tunde. Ja ollakse ettevaatlikud uute olukordade ees ja uute inimestega suhtlemisel – need on ebakindlad valdkonnad ja seal tunnetatakse ohtusid. See EMOR-i uuring oli päris huvitav,  sest aitas aru saada, mida eestlased mõtlevad.
Üks filosoof on öelnud, et ühiskonnas on 1% inimesi, kes tegelikult majanduse arengut mõjutavad. Eesti edu sõltub eelkõige sellest, mida meie inimesed mõtlevad, kui optimistid nad on ja kas nad toimetavad Eestis või on kuskil soojal maal. Seega edu sõltub eelkõige sellest, et mida need paar tuhat inimest mõtlevad ja teevad. Mina olen optimist.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Raivo Järvi.

Ettekandjale täiesti konkreetne küsimus, mida ma illustreeriksin järgmise näitega. Nimelt visiteerisid Eestit ja pöördusid siin Riigikogus Eesti-Taiwani sõprusrühma poole kaks härrasmeest. Me teame, et Taiwan on väga hea näide selle kohta, kuidas on suudetud kõik suitsevate korstnatega tehased mujale viia, Taiwanist siis Mandri-Hiina territooriumile. Nad sõitsid Eestisse, et pakkuda siin ideid IT-lahenduste arendamise valdkonna kohta. Kui näitasin ühe härrasmehe visiitkaarti Riias resideerivale Taiwani saadikule, oli ta äärmiselt üllatunud, kuna tegemist on Triple Eye kontserni ülemuse ehk nende n-ö Silicon Valley esindajaga. Nad kurtsid, et nad pöördusid Haridus- ja Teadusministeeriumi poole, et ehk ülikooli baasil koostööd arendada, aga sealt nad otsest reageeringut ei saanud. Teie soovitus: kelle poole nad oleksid pidanud pöörduma ja mida saaksime meie nende aitamiseks teha?

Ma ei saanud täpselt aru, mis oli selle pöördumise sisu või mida ...

Meil on üks küsimus korraga. Palun küsimusele vastata!

Selge! Ma arvan, et siin on tegu Eesti väiksuse küsimusega. Meil on kõikides ministeeriumides liiga vähe inimesi, et kõiki väliskontakte üleval hoida. See võib-olla on põhjus, miks see kontakt kaduma läks. Mis puutub üldse mõttesse suurte tehnoloogia- või arengukeskustega kontakte hoida, siis loomulikult seda tuleb teha. Aga küsimus on, kes seda teeb. Samas on kindlasti mängus ka see, et meil võiks olla rohkem sisemist motivatsiooni või tahet suurte kompetentsikeskustega koostööd teha, nendega ühel lainel olla, nendega suhelda. Me näeme oma arengufondiski, et me oleme seda edukamad, mida paremini me teeme teiste omasuguste asutustega koostööd. Oluline on kas või neilt selles mõttes õppida, et mitte korrata nende vigu.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Urmas Klaas.

Lugupeetud ettekandja! Ma juhin tähelepanu, et meil on päevakorras Eesti Arengufondi tegevuse aruanne. Kohati tundub mulle, et ma olen sattunud universaalkauplusse, kust saab absoluutselt kõike osta – arutelu on nii laiaks läinud. Ma küsiksin teie käest fokuseeritult. Esiteks, palun tooge eelmise aasta tegevusest esile arengufondi kolm kõige tähtsamat saavutust. Veel nimetage arengufondi kolm kõige olulisemat algatust järgmiseks tegevusaastaks. Ja siis palun natuke mõelge ja rääkige sellest, mil määral praegune seadusandlik raam võimaldab arengufondile pandud ülesandeid tulemuslikult täita.

Ma tänan väga hea küsimuse eest! Selle raportiga me püüdsime anda ka majanduse mõttes mõtteraame. Meil oodatigi sisulist ettekannet. Ja see töine raport on siin lõpus olemas.
Natuke keeruline on öelda, millisest aastast me räägime. Majandusaasta aruanne on 2007. aasta aruanne. 2007. aasta oli arengufondi käivitamise aasta. Nõukogu tuli esimest korda kokku 30. jaanuaril, mina asusin ametisse aprilli alguses. Sisuliselt me tegime kahte asja paralleelselt. Me alustasime oma seireprojektidega ja juuni alguses sai käivitatud ka Tartu Ülikooli majanduse konkurentsivõime uuring. Me asusime komplekteerima meeskonda ja jõudsime enne suve otsa lahti teha, nii et saime sügiseks tuumiku kokku ja oli võimalik tegutsema hakata. Sügisest hakkas tegutsema investeeringute tiim. Oli vaja esmalt end üldse turul tutvustada, kes me sellised oleme, et viimaks jõuda nende 100 projektini, mis me nüüdseks oleme läbi vaadanud.
See esimene aasta oli käivitamise aasta, me saime ennast käivitatud. Me leidsime väga head inimesed, mille üle on mul hästi hea meel. Ma olin täiesti veendunud, et meie edukus sõltub sellest, kui head inimesed me saame. Me nägime inimeste otsimisega kurja vaeva, aga me leidsime head tegijad ja oleme neid hiljem juurde ka saanud. See on võib-olla üks saavutus. Tartu Ülikooliga tehtud majanduse konkurentsivõime uuring on teine ja kolmas saavutus see, et säärast kuldmunade otsimist on natuke vähemaks jäänud. Me oleme suutnud tuua loogilisust majandusdiskussioonidesse. Võib-olla ka ilma tolle tartlaste uuringuta oleks kõhutunne öelnud, et midagi on viltu, aga täna suudame öelda sedagi, mis on viltu. Ja meil on ka mõned mõtted, kuidas seda suunda võiks arendada. Need on kolm eelmise aasta tähtsaimat saavutust.
Kolm praegu käsil olevat asja on järgmised. Praegu on meil väga selgelt fookuses kasvuvisiooni loomine, sellele sisu andmine. Me tahame seda teha ja selleks on ka vajadus. Ükskõik, kellega me ka ei räägi, kõik ütlevad, et defineerime selle Eesti, kuhu me tahame kümne aasta pärast välja jõuda. Ja me teeme süsteemset tööd selle nimel. Tänavu on meil käsil kolm seireprojekti: tööstuse võimalused, teenusemajanduse võimalused ja IKT senisest parem rakendamine.
Need kolm suurt ettevõtmist on praegu põhitegevused ja me tahame aasta lõpus töö kasvuvisiooni kallal käima lükata. Tegu on laiapõhjalise ühise mõttetööga. See kestab umbes aasta ja sellesse on kaasatud väga paljud erinevad osapooled. Tahame, et tulemus saaks tõesti sisukas ja inimesed selle mõtte omaks võtaksid.
Mis puutub investeeringutesse, siis me oleme teinud kaks investeeringut. Me plaanisime selleks aastaks tegelikult kuus kuni kaheksa investeeringut. Oleme teinud kaks, neli on tänavu tegemisel. Ma olen mõõdukal määral optimist, et me teeme need ära. Jällegi: kiirustada siin ei saa. Me investeerime riigi raha ja läheme ettevõttesse omanikuks. Ülejala teha ei tohi. Aga me püüame need ära teha. Samas me peame vaatama ka kõrvale, mis eraturg teeb. Eraturge on varases faasis kolm-neli, nagu ma enne ütlesin.
Riskikapitali vallas me kaalume fondiinvesteeringuid ja seadus lubab meil neid ühe kolmandiku ulatuses teha. Kui me peaksime kunagi tahtma seda osa suurendada, siis see tähendaks seaduse muutmist. Me leiame, et sellised paralleelselt investeerimistegevuse endaga toimuvad pehmed turgu arendavad tegevused on hästi olulised. Tuleb suurendada ettevõtete teadlikkust riskikapitalist, tuua turuosalisi kokku, et diskuteerida turu arendamise võimaluste üle, tuua äriinglid kokku, levitada nende seas investeerimise praktikat. Isegi kui äriinglid on teinud üksikuid selliseid investeeringuid, ei ole need üles ehitatud selliselt, nagu tavaliselt riskikapitali puhul lepingusuhteid üles ehitatakse. Neid investeerimisdiile struktureeritakse, et kultiveerida paremat praktikat ja turustatistikat koguda.
See raamat sisaldab Euroopa Riskikapitali Assotsiatsiooni statistikat, kuid see on lünklik. Seda tööd võiks palju paremini teha, et meil oleks selge pilt, mis siin Eestis toimub. Näiteks paljud investeeringud on siin katmata. Väga palju on sellist pehmet tegevust.
Praegu me kaalume, kas me peaksime tegema sellise äriingleid ja riskikapitaliste koondava assotsiatsiooni moodi ühingu. See on tegelikult one man show, ühe inimese ümber koonduv asi, et seminarid, konverentsid, statistikakogumikud – kõik see oleks tehtud, et turuosalised käiksid pidevalt koos. Enne küsiti kolmanda sektori rolli kohta. Tegelikult on see kolmas sektor kõnealuses valdkonnas.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Valeri Korb.

Lugupeetud juhatuse esimees! Suur tänu põhjaliku ettekande eest ja muidugi ka nende vastuste eest! Aga tahan küsida, kui tihti teil on võimalus arengufondi visiooni esitleda? Riigikogule tutvustati seda esimest korda, aga kuidas on valitsusliikmetega?

Valitsusliikmetega me kohtume aeg-ajalt, aga mitte valitsuse ees käies, vaid pigem eraldi eri ministrite ja eri ministeeriumide kõrgete ametnikega. Vähemasti nende ministeeriumide ametnikega, kellesse puutub majanduse areng. Need kohtumised on igapäevased. Mis puutub peaministrisse või Riigikantseleisse, siis Riigikantselei strateegiabürooga on meil tihe koostöö. Mitu korda oleme rääkinud ka valitsusjuhi ja tema nõunikega, ka Eesti presidendiga oleme seda asja arutanud. Üldiselt on arutelud avatud ja neid oodatakse, seejuures oodatakse just sisulisi mõtteid. Nii et hea mõte on alati väärt! Me võiksime selliseid arutelusid veel rohkem teha, aga me lihtsalt ei jõua oma 11 eksperdiga. Me peame sisutööd ka tegema. Aga jah, säärane suhtlemine on sama oluline kui sisutöö.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Imre Sooäär.

Austatud ettekandja! Teie presentatsiooni leheküljel 20 on investeeringute tulevikuplaanide all mainitud investeerimist erasektori ja riskikapitali fondidesse. Kas te peate siin silmas näiteks GILD Bankersi laadseid riskikapitalifonde, kus tootlus on küll viimasel viiel-kuuel aastal olnud üle 20%, aga kui vaadata maailmaturu situatsiooni, siis need riskikapitalifondid on ka suuri panku vee alla vedanud? Kuidas teil on struktureeritud riskijuhtimine, et vältida selliseid õppetunde à la Hüvitusfond ja teised, mis on maailmas halva riskijuhtimise tõttu kannatanud?

Sellele võiks vastata kolmest aspektist. Esmalt ütlen, et kaasinvesteerimise raha osas seab seadus meile raamid ette. See on üks valikukriteerium. Teine valikukriteerium on asjaomase juhtimisfirma ja selle inimeste varasemad kogemused. See, kuidas nad äri ajavad ja kui professionaalne juhtimisfirma tegelikult on. Sellest lähtudes saab hüvitusfonde ja lihtsalt  ebaprofessionaalseid otsuseid vältida.
Kuidas äririske maandada? Ega neid päris maandada ei saa. Me oleme rääkinud varase faasi fondidest. Need investeerivad konkreetsetesse äriprojektidesse, mitte börsil noteeritud ettevõtetesse. Mingil määral saab vaadata, milline on plaanitud portfell selles fondis, mida üles ehitama hakatakse, kui hästi on seal riskid maandatud. Kas fond on spetsialiseerunud ühele valdkonnale ja seal tehakse tõsist ekspertiisi ning eesmärk on ka projektide sündikeerimine.
Mida veel? Kogu sellisesse valdkonda investeerimine on alles ettevalmistamisfaasis. Me oleme seda arutanud, me teame, kuidas eri riigid on seda teinud. On tegelikult erinevaid mudeleid, kuidas seda tehakse. Šotlased näiteks teevad selliselt, et nad on akrediteerinud umbes 15 fondi, keda nad peavad piisavalt pädevaks, et otsustada investeerimisprojektide üle. Ja kui projekt vastab nende seatud kriteeriumidele, kui investeeringu suurusjärk ja valitud valdkond sobib, siis pannakse automaatselt projektile raha taha. Nii on võimalik saavutada, et kui kohalikud riskikapitalifondid ei taha varase faasi fonde teha, aga neil on üksikud projektid, mis ikkagi kategoriseeruvad sinna, siis nendele üksikutele projektidele on võimalik riigi raha toeks anda. Kasutatavaid mudeleid on erinevaid.
Aga selleks, et otsustada, mida siin teha või mitut mudelit paralleelselt kasutada – see eeldab põhjalikumat analüüsi. Oleme nõukogus rääkinud, et me teeme selle analüüsi tänavu ära. Siis saame järgmise aasta alguses otsustada, millise tee valime. Kindlasti aga peame samal ajal läbirääkimisi kõikide erafondidega, et teada saada, millised on nende ootused ja teistpidi nende valmidus. Ega seda raha ei anta lihtsalt niisama, need fondid peavad teatud kriteeriumidele vastama, kui nad selle raha saavad.
Kui me suudame oma investeeringuga mõjutada seda, et Eestis saadakse mingi fond kokku, siis igal juhul on see argument. Selle asemel, et fond tehtaks näiteks Poolas või Riias. Me tahame turule võimalikult positiivset mõju avaldada, samal ajal unustamata, mis olid seaduse eesmärgid – varane faas ja see pool.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marika Tuus.

Austatud härra Ott Pärna! Te ütlesite, et te ei saa valitsusele midagi ette kirjutada ja et te võite ekspertide kaudu vaid arvamusi avaldada. Ma küsin, milline on teie seisukoht praeguse eelarve kujunduse kohta.  Mida te arvate kaudsete tarbimismaksude tõstmisest, mis kütab inflatsiooni, ja riigi vara müümisest praegusel languse ajal? Kas see arendab meie majandust? Ja kas te olete selles osas valitsust nõustanud ning kui olete, siis milline on olnud tagasiside?

Valitsust me nõustanud ei ole. Mis puutub minu isiklikku arvamusse, siis loomulikult gaasitarbijana mulle ei meeldi, et gaasi hind tõuseb. Aga see on ühe hetke poliitiline otsus, kuidas eelarve tasakaalu saada. Kuidas mina seda vaataksin, on üks asi. Me tegelikult eksisime eelarve planeerimisel, kui me sellise kasvu sisse panime. Me ei adunud majanduse tegelikku seisu ja seda, mille pealt see kasv tuli. Me hindasime Eesti võimeid üle ja arvasime, et meie majandus kasvab sellepärast, et ta on hea majandus. Tegelikult ta kasvas sellepärast, et siia pandi nii palju raha sisse. Kahe aastaga pandi siia sama palju välisraha sisse kui eelnenud perioodi jooksul kokku. Viga tehti just seal. Samas ma usun, et kõik on sellest õppinud.
Aga eks praegune seis viita ka sellele, et Eestis on vähe väga häid majanduseksperte. Ring selliste oluliste otsuste tegemisel võiks rohkem koonduda. Arengufondis on tegu üht tüüpi teadmisega. Me teame just nimelt rohujuure tasandil, mis majanduses tegelikult toimub. Teame, mis tüüpi ettevõtted meil on ja kui realistlik on oodata nende kasvu. Ma arvan, et päid võiks tulevastel aastatel rohkem ümber laua olla, kui selliseid plaane tehakse. Mis puutub praegustesse otsustesse, siis neid langetavad need, kes on selleks kokku kutsutud. Rahandusminister veab seda protsessi ja jõudu talle.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Rein Aidma.

Hea ettekandja! Oma ettekandes te märkisite ka välja kujunenud pidevat rahvusvahelist koostööd eelkõige nende riikidega, kellel on õnne olnud areneda normaalsetes majandustingimustes, ilma totalitaarse ühiskonna surveta.  Need riigid on tulevikku vaatavad ja ka konkurentsivõimelised. Aga kuidas meie arengufond konkurentsi nendega välja kannatab ja mil määral see üldse küsimus on?

Mis puutub konkurentsivõimesse, siis ma arvan, et selle argumendid tulebki välja töötada. See ei tule kuskilt niisama ja pole ka teistele riikidele niisama tulnud. See fakt, et Soomes pannakse aastas peaaegu miljard eurot investeeringuid varase faasi projektidesse, on suure töö tulemus. Ka sealne Sitra fond alustas minu meelest 1987. aastal, kui nad sõitsid Ameerikasse, et saada üldse aru, mis on riskikapital. Viie-kuue aasta pärast olid nad Soome suurim varase faasi riskikapitali fond. Nad asutasid Soome riskikapitali assotsiatsiooni, mis n-ö pehme poolega tegeles, nad tegid väga palju fondiinvesteeringuid. Nüüd on neil 34 fondi, milles nad on osanikud. Kusjuures nad investeerisid lisaks ka juhtimisfirmadesse, et neid tugevdada, mitte ainult fondidesse, mis need juhtimisfirmad on asutanud. Investeerimise poole pealt tuleb paindlikult analüüsida, kuidas seda poolt tööle saada. Peab võimalikult realistlikke eesmärke seadma, kuhu me tahame välja jõuda, mitte et lihtsalt teeme midagi.
Aga et nende teiste riikidega konkureerida – ma arvan, et selle üle tulebki pead murda, millised meie võimalused on. Kus meie võimalused on tõenäolised ja kus vähem tõenäolised.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Peep Aru.

Hea ettekandja! Ma tulen oma küsimusega sisemaale. Kas teie arvates on mingi roll ka maakondlikel arenduskeskustel ning nüüd luua plaanitavatel arengu- ja kompetentsikeskustel? Kui neil mingi roll on, siis milline peaks teie arvates olema nende töö sisu ja nende põhimeetodid? Laias laastus loomulikult, te ei saa peensusteni minna.

Ma ei ole päris pädev sellele vastama, aga igasugune teave, mida suudetakse kohalikul tasandil anda, näiteks maakonna tasandil, on tänuväärt. Tuleb analüüsida, millist infot on kasulik kohapeal anda. Mis puutub näiteks meie riskikapitali informatsiooni, siis vähe on inimesi, kes selles valdkonnas pädevad on. Esimene investeering tuli Viljandist. Ja need Viljandi mehed tulid Tallinnasse, et seda teha. Kui selles valdkonnas on nii vähe kompetentsi, siis on seda hästi raske mööda Eestit laiali puistata. Teistpidi, selline informatsiooniteenus peab kindlasti olema ja teave selle kohta, kust riigilt midagi saab, peab kohapeal võimalikult süsteemne olema. Kui detailselt ühes või teises asjas nõu osatakse anda – ma arvan, et see sõltub valdkonnast. Ilmselt on valdkonnad, mille kohta on nõuandjat kohapeal võimalik pidada, ja on valdkonnad, kus seda pole võimalik teha. Milline on täpselt nende keskuste plaanitav roll, sellega ma ei ole ennast kurssi viinud. Ma võin sellele vastata, aga ma pean natuke eeltööd tegema.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Margus Lepik.

Hea esineja! Tahan esitada üldisema küsimuse. Loodetavasti hakkab teie esimene esinemine siin saalis lõppema. Mida te arvate arengufondi kohustusest anda oma tegevusest ülevaade Riigikogu täissaali ees? Sisuliselt olete te tõstetud võrdsesse seisu teiste põhiseaduslike institutsioonidega. Nüüd, kui teie esinemine hakkab lõppema, mis te arvate, kas need küsimused, mis saalist tulid, viivad teid teie töös edasi? Kas te leiate uusi argumente, uusi sihte, mida seada? Oli see informatsioon mõlemapoolselt kasulik?

Kahtlemata on suur au siin teie ees olla. Seda enam tahtsin teile esitada sisuka aruande. Ma ei tahtnud siia tulla majandusaasta aruandega, kus ma loen teile ette toolid, mis me oleme ostnud. Need küsimused, mis ma siin sain, olid selles mõttes hästi polaarsed, et vaatenurgad olid väga erinevad. Kindlasti avardasid need minu silmavaadet. Ma nägin seda, et tegelikult oodatakse, et arengufond ka nendel teemadel, mis tema seadusse pole kirjutatud, sõna võtab. Arvamuse tasandil me seda püüame edaspidigi teha, samas mitte ära unustades, mis te meile seadusesse kirjutasite.
Eks te ise teate paremini, kuidas te oma tööd siin olete korraldanud ja korraldate, aga arengufondi poolt ma tunnetan seda, et me oleme aasta jooksul pannud kokku suhteliselt tugeva majandusekspertide tuumiku. Selle eksperttuumiku abil on võimalik mingite konkreetsete võimalusteni jõuda. On võimalik mõned teemad detailselt läbi arutada, et jõuda välja põhjendatud ning konkreetsete ettepanekuteni. Ma arvan, et kui me suudame Eestis ka teisi think tank laadis üksusi ellu kutsuda – olgu näiteks energeetika või kõrghariduse valdkonnas –, siis kindlasti seal on tänuväärt tööd, mida teha. Ja töö vili tuleb sellest, et grupp eksperte on koos ja nad teevad seda tööd päevast päeva kõrvuti. Sellist strateegilist tööd tegevate meeskondade roll peab kasvama, kui me tahame oma majandust muuta. Aga me oleme väga meelitatud, et meid siia kutsuti, ja tore, et seadus seda ka ette näeb.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Urmas Reinsalu.

Austatud ettekandja! Ma vaatasin arengufondi bilanssi ja mul on küsimus raha kohta. Arengufondi põhikapital on praegu 500 miljonit ja veidike peale – see on  too 3% Eesti Telekomi aktsiatest –, ja lisaks samas suurusjärgus, ma saan aru, on tulnud ka riigieelarve toetust. Mida te prognoosite selles vallas näiteks järgmiseks kolmeks aastaks? Kas te olete riigieelarvest taotlenud sihttoetust? Kas teie või nõukogu arusaam on, et see peaks jätkuma vähemasti samas suurusjärgus? Ja kas te peate oma põhikapitali piisavaks? Kas riik ei peaks seda mingi aja jooksul suurendama? Kui me mõtleme riskikapitalile, kui suur on arengufondi investeerimissuutlikkus? Üks asi on asja algus ja küsimus, kas mõistlikud investeeringud on olemas, aga kui suur näiteks kolme aasta pärast võiks olla teie investeerimissuutlikkus? Praegu me räägime arengufondi oma põhikapitali tootluse juures ilmselt 10–20 miljonist kroonist – see on vist realistlik summa?

Meie kapital on määratud seadusega. Nende viie aasta jooksul 20 miljonit krooni aastas tegevus- ja seireraha – see on seadusesse kirjutatud ja selle kohta me teeme igal aastal majandusministeeriumiga lepingu. Mis puutub investeerimiskapitali, siis see on meile Eesti Telekomi aktsiate näol antud. Me saame investeerida aktsiatest saadavaid dividende, me saame investeerida aktsiate müügist saadavat raha. Me ei saa aktsiaid pantida. Mis puutub seirekuludesse, siis senikaua, kuni me oleme oma liistude juures, on need ilmselt piisavad. Kui me tahaksime valdkondi laiendada ja mingi konkreetse küsimuse ümber kompetentsituumiku välja arendada, siis läheks ilmselt täiendavaid summasid vaja.
Bürokraatlikust vaatenurgast on lood nii, et meil on investeerimiskapital ja arenguseirekulud ühe organisatsiooni käes. See võib ühel hetkel tähendada vajadust too piir jäigemaks muuta. Säärase ettepaneku võib teha Euroopa Komisjon just nimelt selleks, et riskikapitali poole tootlikkust ja tulemuslikkust oleks võimalik üheselt hinnata. Aga see on selline organisatoorne küsimus. Investeerimiskapitalist saadavate dividendide abil me suudame tõenäoliselt järgmise aasta suve lõpuni investeeringuid teha.
Kui me peaksime otsustama, et me teeme alafonde, siis poleks dividendidest võimalik seda finantseerida. Need aktsiad tuleks likviidsetesse vahenditesse ümber paigutada. Oleme selle üle diskuteerinud Rahandusministeeriumiga. Rahandusminister on selle küsimuse ka valitsusse viinud ja teinud ettepaneku need vahendid likviidseks muuta. Valitsus seda veel arutanud ei ole.
Mis puutub investeerimiskapitali tulevikku, siis sellest kapitalist kokku tõenäoliselt jätkub kolmeks-viieks aastaks. Aga teiste riikide kogemustest on näha, et see asi ei tohi olla ajutine. Nii, et teeme viis aastat ja siis enam ei tee. Ühel hetkel tõuseb päevakorrale küsimus, kust järgmise perioodi investeerimiskapital tuleb. Juba seepärast, et need ettevõtetest väljumised tulevad hiljem, kui järgmisi investeeringuid tuleb teha: neljandal ja viiendal aastal. Nii et see teema tõstatub. Aga sellest ma saan järgmisel aastal siin aru anda, mis seis sellega on.

Suur tänu! Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Oleme ära kuulanud Eesti Arengufondi tegevuse aruande. Täname Ott Pärna aruande esitamise eest ja küsimustele vastamise eest! Läheme edasi läbirääkimiste juurde. Üsna mitu kolleegi on registreerunud. Esimesena kutsun läbirääkimisteks kõnetooli  Reformierakonna fraktsiooni esindaja kolleeg Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! See on tore, et meil on arengufond, et meil on üks mõttekoda juures, kes mõtleb Eesti arengule, loob visioone, koondab eksperte, organiseerib jututube ja et tal on seejuures ka raha, mida Eestis investeerida. Kui tänasel päeval selle algatuse kohta midagi olulist öelda, siis eelkõige seda, et ärme kütame oma lootusi üle. Ma olen selliste fondide loomise suhtes algusest peale väga ettevaatlik ja skeptiline olnud ning praeguses teadmises ei ole mul midagi, mis seda skepsist ei kinnitaks.
Tuleb ikkagi arvestada, et riik ei ole see, kes juhib majandust.  Riigi võimalused otse mõjutada majandusstruktuuri mingite investeeringutega, mingisuguste ideedega on väga piiratud. See on asi, mida tegelikult teeb erakapital. Riik loob laiemas mõttes keskkonda:  suunab haridust, õpetab inimesi, innustab loomulikult jne. Aga et ta tekitaks ühe fondi, mis hakkab käänama majandusstruktuuri – see mõte on algusest peale olnud enesepetmine. Kui riigis on ideid, mis majanduses laineid võiks lüüa, siis, mis seal salata, need nopib ära pigem erakapital. Ja kui need riik on noppinud, siis suure tõenäosusega lööb need palju mobiilsem ja  riskialtim erakapital üle.
Seda on juba praegu näha, et meie tegevus on inertne ja aeglane. Me ei suuda tegelikult sellistele probleemidele reageerida. Meie rahahulk on mikroskoopiline, poole miljardi krooniga ei tee Eesti majanduses mitte midagi kandvat. Ärme mõtleme, et see on midagi kolossaalset, mis hakkab jõgesid pöörama. Meie kapitali struktuur on algusest peale naiivne. See, et üheliigilisi aktsiaid koondatakse sissemaksena ühte fondi, tähendab seda, et me allume selle aktsia käitumisele turul. Ja samas ei ole see likviidne. Loomulikult tuleks Telekom muuta likviidseks ja see olukord muuta.
Meil ei ole raha, et värvata isegi mitte Eesti, rääkimata rahvusvaheliselt parimaid ajusid näiteks investeerimispanganduse jaoks. Ott Pärna ei ole seitsme eriala professor, temalt ei maksa küsida selliseid küsimusi, nagu siin kõlasid. Ta ei ole minister ka, aga need olid puha poliitilised küsimused, mis te küsisite. Need läksid arengufondi tegevusest väga kaugele. Ärme hindame üle Ott Pärnat – mis seal salata, ta ei ole meile taevast saadetud.
Riigil ei ole võimet seda kapitali oluliselt suurendada, tuleb ka seda ausalt tunnistada. Küll aga saab selle likviidseks muuta ja seda tasub tõesti teha. Need ootused kajastuvad väga mitmes punktis. Selles seaduses on ju kirjutatud, et me peame paigutama raha Eesti majandusse. Suured asjad aga tehakse rahvusvaheliselt ja see ahistab väga kõvasti võimalusi ideid üles noppida. Elu näitab, et ideid, kuhu investeerida, on tegelikult vähe. Vaatame seda, mida on poolteise aastaga tehtud, ja oleme realistid. See peegeldab seda, mis ma eespool ütlesin. Me peame olema vähem optimistid, ei maksa üle hinnata sõna "innovatsioon". Uuendus ei tähenda kindlasti kõrgtehnoloogiat ja vaevalt Eesti oma kõrgtehnoloogia võiks fondile väga pikalt tööd anda. Võiks ikkagi leppida lihtsamate uuendustega ja mitte end üle hinnata. Meil on ülikoolid, meil on ministeeriumid, meil on EAS, mis on inimeste arvu poolest palju suurem kui see fond. Aga ei ole nii, et meie ette astub üks põhiseaduslik isik, arengufondi juht, ja vastab nagu õiguskantsler või Riigikontrolli esimees. Rohkem esinejaid meil ju siin ei käi kui ainult põhiseaduslikud institutsioonid ja niimoodi on ka seadus tehtud.

Kolleeg Ligi, teie aeg on läbi!

Tema tuleks siia nagu mingisugune ilmutis. Ma jätan sel kohal pooleli, aga palun hakata mõtlema realistlikult, see on nagu põhisõnum. Palun vabandust!

Aitäh! Järgmisena saab sõna kolleeg Marek Strandberg Erakonna Eestimaa Rohelised nimel. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit!

Head kolleegid! Kas me oleme tõesti Eestis olukorras, kus me ei tea või ei oska aimata, mis meie ühiskonna konkurentsivõimega lahti on. Tegelikult ei ole see üldse nii. Meie erinevus meist konkurentsivõimelisematest riikidest Euroopa Liidus ja ka väljastpoolt seda, riikidest, kus on rakendatud piisavalt kõrget tehnoloogiat ja kus on hea haridussüsteem, on nähtav ning küllalt selge. See on selge olnud juba pikka aega.
Ühtepidi me kulutame – ma ei väsi seda siin kordamast – kordades rohkem kütuseid ühe rikkusühiku teenimiseks kui teised Euroopa Liidu keskmised riigid. Teiseks: elaniku kohta keskmiselt teevad meie töötajad märkimisväärselt rohkem töötunde. See tähendab seda, et fundamentaalsed majandus- ja konkurentsieelised on meil puudu. Me raiskame ära oma aja, me raiskame ära oma ressursid ja ükskõik milliseid ponnistusi me ei teeks sinna päälepoole, on väga raske edendada majandust, orienteerimata oma innovatsiooni- ja uuendustegevust laiemalt just nimelt sellesama energia ja aja säästmise peale.
Mõnes mõttes sarnaneb meie majandus paatide võidusõiduga, kus lisaks sõudjatele peavad paadis olema inimesed, kes lekkivat põhja parandavad või sealt vett välja kühveldavad, nagu me täna teeme. Aja ja energia säästmine on lõppkokkuvõttes üks ja seesama. Juhul, kui me oma sihipärast innovatsioonitegevust ja toetust sellele ei suuna ega ütle, et see on meie kõige olulisem fookus, siis oleme paratamatult ära raisanud kõikvõimalikud konkurentsieelised ja raiskame neid jätkuvalt.
Teine väga oluline moment, mida siin mainiti, on küsimus haridusest, mis on täiesti selgelt konkurentsieelis. Kogu majandusliku tegutsemise hädavajalik eeldus on hea haridus, hea maailma taipamine.  Ütleme ausalt, ega meil häid kokkuleppeid hariduse vallas palju ei ole. Me oleme siin haridusreformist rääkinud vaata et üle kümne aasta. Ka meie põhiseadus, nii kummaline kui see ka ei ole, ei ütle meile hariduse kohta just väga palju. Ainult seda, et meie üldharidus on õppemaksuta –, olles täpsustamata jätnud selle, mis asi on õppemaks.
Arengufondi ettekandes oli juttu Soomest, mille põhiseadus sätestab, et nende üldharidus on tasuta. Nii ongi meie olukord selline, kus õppemaksuta hariduskorralduse puhul küsitakse vanematelt raha koolide tualettidesse paberi ostmiseks ja milleks kõigeks veel. Ja on selge, et kui meie leibkond on oma lapsed harinud, on ta kulutanud suhteliselt rohkem raha õpikute ja ka kõige muu peale kui näiteks Soome ühiskonna leibkond. Ning jälle on ilmne, et nii aja- kui ressursikulutus on täiesti erinev. See, milline näeb välja meie majandus aastal 2020, sõltub otseselt sellest, milline on meie hariduskorraldus järgmise 12 aasta jooksul. Need, kes asuvad muutma meie majandustegevust kas või selle teatud osas ja ka ühiskonnakorraldust aastal 2020, läksid tänavu kooli.
Ma tahangi osutada sellele, et me ilmselt paneme arengufondile liialt palju lootusi, kui me arvame, et seesama tõesti väike summa, mida ka Jürgen Ligi mainis, see pool miljardit krooni, saab kuidagi restruktureerida meie majandust. Samas on majanduse restruktureerimine hädavajalik. Lõppkokkuvõttes on Eesti majandus Eesti inimeste nägu – nii palju kui me üldse tänapäeva maailmas saame rääkida Eesti majandusest.  Majandus on küllaltki üleilmne nähtus ja me saame ehk rääkida sellest, kas Eesti kodanikud maailmamajanduses tulevad paremini või halvemini toime.
Meil on vaja teha otsuseid, et meie inimeste aeg, meie inimestega seotud ressursid ei oleks raisatud. Ja need otsused tulevad ehk suurema tõenäosusega sellest saalist kui arengufondi tegutsemise tulemusena. Loomulikult on arengufond andnud meile võimaluse näha ja õppida ehk veidi teisel moel. Loodame, et üksikud investeeringud, mis seal tehtud on, toetavad või näitavad mingit suunda. Aga võib-olla on palju olulisem kui arutada selle üle, milline on arengufondi võimalus tagada edenemine tulevikus, arutada selle üle, milline üldse saab olla jätkusuutliku majanduse olemus. Kas jätkusuutliku majanduse olemus saab olla lootus lõpmatu ja pideva kasvu peale tööstusühiskonnas või me peaksime mõtlema hoopis selle peale, et ehk on järgmise põlvkonna jätkusuutliku majanduse alus just nimelt vajaduspõhisus.
Juhin tähelepanu sellele, et ka vajaduspõhisus on selgelt tehnoloogiline, selgelt keskendunud innovatsioonile. Ja need on meie ühiskonna ja majanduse jätkusuutlikkuse arendamisel vahest palju olulisemad küsimused kui küsimus arengufondist. Mis ei tähenda, et arengufondil ei ole Eesti majanduses rolli. Kuid lahenduste algeid ei peaks me ootama ainult sealt, vaid ka sellestsamast saalist, valitsusest ja mujaltki. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena saab Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni nimel sõna kolleeg Ester Tuiksoo. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Siinkohal tahaksin tunnustada Ott Pärnat nii põhjalike vastuste eest, alahindamata sugugi neid vastuseid. Tuleb tunnustada arengufondi algatatud arenguseireprojekte info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, töötleva tööstuse, restruktureerimise ja teenustemajanduse osas. Seire tulemused peaksid aitama otsustajatel, sealhulgas ettevõtjatel, poliitikutel ja ametnikel, langetada vajalikke juhtimisotsuseid. Tõsist tähelepanu väärib arengufondi järeldus, mille kohaselt rahvusvahelises finantskeskkonnas peituvate riskide maandamiseks ja jooksevkonto puudujäägi tasakaalustamiseks oleks vaja suurendada ekspordi mahtu minimaalselt 40 miljardi krooni võrra. Kuid ekspordipõhise kasvuni jõudmist takistavad Eesti majanduse fundamentaalsed probleemid, millele riik pole vajalikku tähelepanu pööranud. Eesti tööhõive on kontsentreerunud majandusharudesse, milles pole võimalik tootlikkust ja seeläbi ka lisandväärtust erilisel määral tõsta. Eesti ettevõtetes töötab vähe teadlasi ja insenere ning välisturge tundvaid juhte. Räägime tipptegijate sissetoomise vajadusest, kuid samal ajal ei suudeta väärtustada spetsialistide tööd ja sellest ka tööjõu äravool Eestist. Eesti eksport on valdavalt madala lisandväärtusega, mis ei võimalda eksporditulu kasvatada.
Arengufond on teinud tõsise järelduse, mille kohaselt praeguse majandusstruktuuriga ei jõua Eesti arenenud riikidele järele. Muudatuste algatamine ja elluviimine eeldab valitsuse aktiivset ja sihipärast tegevust soodsa ettevõtluskeskkonna loomisel. Parim strateegia majanduse restruktureerimisel on töötleva tööstuse ja teenuste koos arendamine ning teadusmahukate välisinvesteeringute sissetoomine. Lähiajaloost on võimalik leida eeskujusid teistest maadest, majandusteadlased on vihjanud Iirimaale, Taanile, haridussüsteemi ülesehituselt Soomele jne. Kui aga vaadata, kas ja kuidas on poliitilisel tasandil ära kasutatud arengufondi tehtud tööd, pööratud tähelepanu osutatud probleemidele ning asutud suunama majanduse restruktureerimise protsesse, siis siin on pilt enam kui kurb. Ja ei ole vaja vaadata eraettevõtete poole, öelda, et riik ei saa majanduses toimuvaid protsesse mõjutada. Riigi käes on suured infrastruktuuriettevõtted. Eesti Raudtee ja Tallinna Sadam kiratsevad transiidi kokkukuivamise tõttu, kuid uusi lahendusi ei ole leitud, vähemalt tulemust ei paista. Lihtlabasel töötajate lahtilaskmisel ning teenustasude tõstmisel ei ole midagi ühist innovatsiooniga. Mahajäämus ja arenguprobleemid transiidisektoris on valitsuse tegevusetuse tagajärg ning võimetus arvesse võtta reaalseid protsesse. Pikka aega on arutatud energiasüsteemi ajakohastamise üle, mis on oluline energiajulgeoleku aspektist, kuid vajalikud otsused on siiani langetamata. Postkontorite sulgemise, metskondade likvideerimise ja muude selliste sammude asemel võiks otsida ja leida uusi innovaatilisi lahendusi nendes valdkondades tegevuse korraldamisel, et maaelu mitte lõplikult välja suretada. Valitsus sõnades küll räägib innovatsioonist ja kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu vajadusest, kuid innovatsiooni toetamiseks ja majanduse restruktureerimise soodustamiseks midagi reaalselt ette võetud ei ole. Sama võib öelda teadus- ja arendustegevuse rahastamise kohta. Kui näiteks Soomes ja Rootsis suunatakse selleks keskmiselt 3,5% SKT-st, siis Eestis kolm korda vähem, ainult 1,14%. Ja sellise poliitikaga tahame siis jõuda rikaste riikide hulka!
Kuid küsimus ei ole mitte ainult selles, et valitsus ei tegele innovatsiooniprotsesside juhtimisega majandussektoris, piisavalt ei tegelda innovatsiooniga ka avalikus sektoris ega hariduspoliitika kujundamisel. Arengufondi hinnangul ei ole Eesti veel jõudnud innovatsioonipõhise majanduse ja ühiskonna arengu faasi, kuid seda peaks püüdma saavutada, et tagada pikaajaline ja jätkusuutlik areng. Selleks peab innovaatilisus muutuma elu- ja tööstiiliks mitte ainult majanduses, vaid kõikides eluvaldkondades ning neist kõige olulisemana just avalikus sektoris ja hariduses, mis on riikliku arengu mootoriks. Nõustume täielikult arengufondi poolt tellitud Tartu Ülikooli teadlaste uurimuse järeldustega, et olemasolevate majandusharude efektiivsuse tõstmine ei vii meid edasi, vaja on teisi ja kõrgema lisandväärtuse potentsiaaliga majandusharusid, otsida võimalusi ekspordi tugevamaks ja kiiremaks kasvatamiseks. Kui selles valdkonnas ettevõtjate ja riigi vaheline koostöö oluliselt ei parane, seatakse küsimärgi alla kogu majanduse jätkusuutlikkus.
Soovime omalt poolt arengufondile edu temale seatud eesmärkide saavutamiseks ja loodame, et valitsus asub pealtvaatamise asemel innovatsiooni ja restruktureerimise protsesse tema käsutuses olevate vahenditega reaalselt suunama nii majanduses kui ka avalikus sektoris. Tänan!

Suur tänu! Sõna saab kolleeg Jüri Tamm Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Minul on õnnestunud kuulata arengufondi ettekannet kahel korral. Otse loomulikult erines diskussioon majanduskomisjonis ja siin suures saalis  päris põhimõtteliselt. Mis võiks välja tuua, on see, et noore organisatsiooni puhul on poliitikute jaoks sageli tähtsam see, mis värvi on selle organisatsiooni silmad ja kuidas tal hambad kasvavad. Kuid sisu poolelt on ju tegelikult tähtis see, missugused on selle organisatsiooni geenid ja arenguvõime. Seepärast ma ei peatuks mitte üldisel, vaid tahaksin paari sõnaga rääkida arengufondiga seonduvast ja toonitada seda, et mulle meeldib väga see lähenemisnurk, kus arengufond on kontsentreerunud mitmele valdkonnale, otsides samas jätkuvalt seda kuvandit, mille ümber meie majanduslõnga kerima hakata. Ma arvan, et seda vastust ei peagi täna siin saalis leidma ning võib-olla selle kuvandi leidmise protsess saab olema pikk ja kannatusterikas, kuid kindlasti me peaksime arvestama sellisel puhul meie kultuurilist ja keskkonnalist tausta ehk rääkima asjadest, mis on meile loomulikud.
Võtame näiteks vee, mille ümber võib ehitada väga suure majandusmudeli, ja lähtuvalt põhiettekandja selgitustest on keskkonnaalaseid ja veega seonduvaid projekte, võimalikud on ka kõiksugused kõrgtehnoloogilised rakenduslikud arendustegevused. Miks ma vee juurde tulin, on tingitud just asjaolust, et me otsime seda, millest maailmas tulevikus puudus on. Otsime neid võimalusi, mis Eestis olemas on, mis meile kultuuriliselt sobivad, ja vesi on üks nendest. Näiteks sellel aastal oli vahe-EXPO just vee- ja keskkonnatemaatiline ning vesi on kindlasti tulevikusõnumiks ja oluline tulevikulahenduste leidmiseks kogu inimkonnale.
Organisatsiooni puhul meeldib mulle väga nende avatus, sest suhteliselt vähe on siiski neid, kes julgevad avalikult välja öelda kogu probleemide aspekti, rääkida sellest, missuguseid seadusmuudatusi oleks vaja ja missugused on vajadused tuleviku kindlustamiseks. Mida ma ootaksin, on veel see, et sidusus oleks  meie väikeses ühiskonnas palju tugevam, et neid asju, mida me vajame kõige enam, ei tehtaks mitmekordselt, ei dubleeritaks. Veel meeldis mulle väga see väike sõnum, mida kanti edasi ka meie, Riigikogu poole, otsides mõtte- ja koostööpartnerit. Sotsiaaldemokraadid on ammu rääkinud, et Riigikogus võiks olla tulevikukomisjon, kes poleks otsene partner mitte ainult arengufondile, vaid oleks seda kõikide algatuste puhul, kus mõeldakse selle peale, kuidas Eestit paremaks teha. Võib ka rääkida sellest, et valitsuse tasemel oleks ehk mõttekas luua näiteks asepeaministri ametikoht, kes vastutab innovatsiooni ja arendustegevuse eest. See töö vajab väga konkreetset tegevust ja samas head võimekust asju koordineerida.
Lõpetuseks tahaksin soovida arengufondile ja kõigile meile siin saalis, et see vahva asi, mis on meile antud, ei muutuks selliseks kirjuks palliks, mida üks laps mõni päev pärast kingituse saamist unustab ja nurka viskab. Mina usun arengufondi tulevikku ja Eestisse samuti. Aitäh!

Suur tänu!  Sõna saab kolleeg Toomas Varek Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Avaldan kiitust Eesti Arengufondi juhatuse esimehele tänase ettekande eest. Oli siiralt hea meel kuulata seda ettekannet ja oli ka hea meel kuulata neid vastuseid, mis tegelikult tõesti ulatusid seinast seina. Need ei olnud ju kõik kaugeltki arengufondi kontrolli all olevad teemad, aga  asjaga ollakse vähemalt kursis. Riik on väike ja eks seda organisatsiooni peavadki sellised andekad inimesed  juhtima, see annab lootust ka tuleviku jaoks.
Need märksõnad, mis ettekandes välja toodi, olgu see siis arenguseire või majandusmonitooring, annavad selle vundamendi, mille peale saab üles ehitada pealisehitise. Täna anti meile siin Riigikogus ülevaade just esimese aasta töötulemustest. Oli siiralt hea meel, et võimalik oli tuua kaks praktilist näidet, mis puudutavad nii infotehnoloogilist poolt kui ka energeetilist poolt. Need on need märksõnad, millega tuleks tulevikus edasi minna, ja kindlasti on täna juba ka see aeg, sest aasta läheb kiiresti ja järgmisel aastal ootab Riigikogu juba tunduvalt rohkem väljundeid kui täna. Eks tänapäeva maailmas ongi energeetika, infotehnoloogia ja haridus need võtmesõnad või teemad, millega tuleb tegelda.
Tänane Eesti majandus vaatab kindlasti teie fondi poole, kuidas teiega kontakte luua, kuidas teiega ühiselt tegutseda, et saada positiivseid väljundeid oma äritegevusse ja sellega koos Eesti riigile tuge juurde anda. Need konverentsid, mis te olete teinud, on olnud asjalikud, ka minul on olnud võimalus ühest konverentsist osa võtta. Tahaks loota, et tulevikus te annate siiski veel rohkem väljundeid eelkõige just avalikkusele, et teiega veelgi rohkem kontakti võetaks. Andku need kohvihommikud ja neljapäevased debatid teile uusi ideid ja tulgu need uued ideed  avalikkuse ette! Arvan, et üha rohkem on vaja teha koostööd kolmanda sektoriga, avaliku teenistuse sektoriga. Ma mõtlen siin eelkõige  Välisministeeriumi. Kui mina väliskomisjoni liikmena arutasin siin esmaspäeval majandusküsimusi, siis jäi kõlama, et Välisministeeriumil ei ole kaardistatud kõik need aukonsulid, kellega tuleks koostööd teha ja kontakte hoida, kes aitaksid oma praktikapoolega, oma ideedega ka meie majandusele kaasa. Kindlasti tuleb rohkem kätt pulsil hoida suhetes teadlastega, akadeemilise seltskonnaga, kes annaksid teile rohkem tulevikuvisioone. Kuna ma ise olen elukutselt insener, siis mina tahaksin näha, et arengufond oleks ka uuele inseneripõlvkonnale väikeseks süstiks, et seda ametkonda rohkem propageerida.
Riigikogu sai 2006. aastal hakkama hea seadusega, kui arengufond sai ellu kutsutud, kuid  siinjuures tahaks avaldada kahetsust, et me selle seaduse liiga hilja vastu võtsime. Oleksime me ta varem vastu võtnud, siis oleks meil täna juba sõnumit rohkem olnud ja ehk oleks arengufond praktiliste tegude kaudu andnud rohkem positiivseid sõnumeid ka meie ühiskonnale. Soovime arengufondile tuult tiibadesse ja järgmisel aastal on Riigikogu oma küsimustes kindlasti tunduvalt konkreetsem kui sellel aastal! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kolleegidel kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud ning sellega oleme lõpetanud ka oma tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Läheme edasi oma teise päevakorrapunktiga, milleks on õiguskantsleri esitatud Riigikogu otsuse "Õiguskantsleri asetäitja-nõuniku ametisse nimetamine" eelnõu esimene lugemine. Head kolleegid! Me menetleme seda punkti Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 117 alusel. Me kuulame  kõigepealt ära juhtivkomisjoni esindaja ettekande, mis kestab kuni 20 minutit, seejärel saab iga Riigikogu liige esitada ühe suulise küsimuse ning sellele järgnevad läbirääkimised. Lõpphääletus, nagu te teate, kolleegid, on selles päevakorrapunktis salajane. Niisiis, läheme edasi, teine päevakorrapunkt. Ma kutsun ettekandeks kõnetooli  põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Urmas Reinsalu.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud härra õiguskantsler! Austatud proua Nele Parrest! Põhiseaduskomisjon arutas õiguskantsleri ettepanekut nimetada senise asetäitja-nõuniku Aare Reenumäe asemel ametisse õiguskantsleri asetäitja-nõunik proua Nele Parrest. Neljapäevasel, 11. septembri istungil andis õiguskantsler härra Teder ülevaate proua Parresti senisest teenistuskäigust, viitas sellele, et tal on olemas põhjalik praktiline kogemus ning oskus oma seisukohti põhistada, tegutseda põhiseaduslikkuse järelevalve valdkonnas.  Proua Parrest ise tõi oma kandidatuuri tutvustades esile, et ta on töötanud nii Justiitsministeeriumis kui ka Õiguskantsleri Kantseleis. Ülikoolis õppides keskendus ta haldusõiguse valdkonnale ning peab ka praegu vastavasisulisi loenguid. Tema uurimisobjektideks on haldusõiguse üldosa küsimused, haldusmenetluse korraldus, hea halduse teema laiemalt.   Ta on põhjalikumalt uurinud ka haldusõiguse eriosa valdkondi, planeerimisõigust, sotsiaalhoolekandeõigust, majandushaldusõigust, korrakaitseõigust, politseitegevuse valdkonda.  Kolm aastat on ta tegutsenud Õiguskantsleri Kantseleis osakonnajuhatajana ning tegelnud ka muude valdkondadega, nagu karistusõigus, riigiõigus, kohtunike distsiplinaarjärelevalve teema, kõrgete ametikandjate kriminaalvastutusele võtmise teema, lepitusmenetlus, arestimajad ja vanglad, ning  viinud läbi ja juhtinud mitmesuguseid  kontrollkäike järelvalvatavatesse asutustesse. Härra Teder tõi välja, et proua Nele Parrest on läbinud julgeolekukontrolli, tal on olemas riigisaladusele juurdepääsu luba.
Komisjoni liikmed esitasid kandidaadile mõningaid küsimusi, mis ei puudutanud küll tema isikut, vaid mitmesuguseid õigusprobleeme. Nii tundis härra Linde huvi kohtumõistmise iseseisvuse ulatuse vastu, mis puudutab kohtuhaldust. Härra Kaljuvee tundis huvi, kas seoses omavalitsuste liitmisega on vaja muuta kohaliku omavalitsuse korralduse seadust. Proua Nele Parrest andis neile ka vastused. Komisjon otsustas viia  eelnõu täna parlamendi täiskogu ette.
Seisukohta kujundada ei pidanud komisjon vajalikuks, oma seisukoha ametisse nimetamise puhul kujundab täiskogu salajase hääletuse teel. Tuleb rõhutada, esiteks, seda, et õiguskantsleri asetäitjal ei ole iseseisvat seadusest või põhiseadusest tulenevat tegutsemisala, tema ülesanded sisustab õiguskantsler Õiguskantsleri Kantselei sisese töö puhul oma enesekorraldusõigusega. Teiseks ütles härra Teder, et õiguskantsleri praegune asetäitja-nõunik härra Reenumägi jätkab tööd Õiguskantsleri Kantseleis. Ma arvan, et siinkohal on kohane avaldada lugupidamist ja tänu härra Reenumäele pikaaegse kohusetundliku teenistuse eest riigitööl õiguskantsleri asetäitja-nõuniku ametis.
Kolmandaks, praegune parlamendi pädevus nimetada ametisse õiguskantsleri asetäitja-nõunik tuleneb seadusest. Seadusandja ise on pidanud vajalikuks seda  õiguskantsleri töökorra seadusest johtuvalt nõnda reguleerida. Analoogiat sellele tegelikult palju leida ei ole. Tavaliselt nimetab parlament ametisse ikkagi mingisuguse põhiseadusliku ametikandja, kes siis enesekorraldusõiguse alusel sisustab ka enda asendamise ja muud küsimused. Ma oletan, et selle pädevuse võttis parlament õiguskantsleri tegevuse seadust vastu võttes Soomest, kus on analoogiline kord, Soome õiguskantsleri asetäitja  nimetab ametisse Eduskunta. Seal on aga nimelt nõnda, et nendel asetäitjatel on ka oma spetsiifiline õiguspädevus, iseseisev ülesannete jaotus. Eesti puhul see puudub, aga see ei tähenda, et  parlamendil oleks siin mingi takistus seda teha. Iseküsimus on, kas tulevikus, kui me mingitel puhkudel seda seadust muudame, on otstarbekohane õiguskantsleri pädevust või enesekorraldusõigust nõnda kitsendada, et me peame vajalikuks täiendavat parlamendipoolset ametisse nimetamist. Kui me räägime parlamendi töökorra küsimustest, siis on üsna kummaline, et kandidaati tutvustamas või n-ö reklaamimas on siin parlamendiliige, et tegelikult kandidaat ise sõna ei saagi. Ma arvan, seda me võiksime kindlasti sel sügisel muuta, et kui siin parlamendi ees on mõni kandidaat, siis võiks tal endal olla õigus tutvustada oma nägemust asjadest ja parlamendiliikmetel olla õigus küsimusi esitada. Praegu täidab parlamendiliige siin kaasettekannet tehes mõnes mõttes niisugust kahemõttelist rolli.
See oleks minu poolt kõik. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Erik Salumäe.

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Õiguskantsleril on teatavasti kaks põhilist tegevussuunda, üks on õigusaktide põhiseadusele vastavuse järelevalve ja teine on ombudsmani funktsioon.  Kuna tegemist on sedavõrd olulise ametiisikuga, et Riigikogu täiskogu ta kinnitab, kas siis komisjonis oli juttu, missugune saab olema Nele Parresti suund selles kantseleis, kumma valdkonnaga ta on seni rohkem tegelnud? Sellest olenevad ka õiguskantsleri institutsiooni tegevuse edasised rõhuasetused.

Vaat nüüd see kahemõtteline roll realiseerubki. Komisjonis seda ei arutatud, sellest, kuidas õiguskantsler peab vajalikuks tööd oma asetäitjate vahel jagada, juttu ei olnud. Iseenesest proua Parresti senine teenistuskäik, nagu  härra Teder teda tutvustas, lubab oletada, et ta on piisavalt kvalifitseeritud, et abistada õiguskantslerit nii ombudsmani ülesannetes  kui ka põhiseaduse järelevalve üldteoreetilistes küsimustes. Ma oletan, et leitakse asjakohane lahendus.

Kolleegidel rohkem ettekandjale küsimusi ei ole. Täname ettekandjat! Fraktsioonide esindajad, kui te soovite avada läbirääkimisi, siis palun,  selleks on võimalus! Fraktsioonide esindajatel kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku panna otsuse eelnõu lõpphääletusele, siis alustame selle hääletuse ettevalmistamist. Lugupeetud kolleegid! Enne hääletust lubage mul juhtida tähelepanu, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 79 lõike 2 punktile 5 on tegemist salajase hääletusega.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele õiguskantsleri esitatud Riigikogu otsuse "Õiguskantsleri asetäitja-nõuniku ametisse nimetamine" eelnõu 308. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Otsuse eelnõu poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu oli 15, erapooletuid 3. Otsuse eelnõu 308 on leidnud toetust ja otsusena vastu võetud.

Head kolleegid! Läheme edasi. Kolmas päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Selle eelnõu puhul lubage mul teatada ka komisjoni otsusest, et põhiseaduskomisjoni nimel teeb kolleeg Evelyn Sepa asemel ettekande põhiseaduskomisjoni liige Igor Gräzin. Kuid esmalt kutsun  ettekandeks kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni aseesimehe Urmas Reinsalu.

Austatud istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed! See eelnõu on esimene parlamendi täiskogu saali jõudnud Riigikogu töökorra komisjonis välja töötatud seaduseelnõu, mille puhul ma tahan kõiki selle komisjoni liikmeid tänada koostöö eest. See ei jää kindlasti viimaseks eelnõuks. Asusime seisukohale, et kui fraktsioonides on saavutatud konsensus, esitame järk-järgult veel eelnõusid, niipea kui need on esitamisküpsed.
Ma juhin tähelepanu paarile põhilisele vaidluskohale, mille üle töökorra komisjonis fraktsioonide seisukohti esindavad Riigikogu liikmed omavahel vaidlesid. Kõigepealt, idee on anda fraktsioonidele õigus algatada kord aastas siin saalis olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Loogika on selline, et fraktsioon, kes selle algatab, määrab arutelu käigu ehk otsustab nii esinejad kui ka läbiviimise formaadi. Vaidluskoht oli esiteks selles, kas see õigus peaks olema igal fraktsioonil igal istungjärgul või kord aastas. Kompromiss on kord aastas. Teine vaidlus oli, kas see õigus peaks olema iseseisvalt igal fraktsioonil või peaks see olema kahel fraktsioonil ühiselt, et vältida kitsa erakondliku populaarsuse suurendamise sooviga arutelu. Seisukohana jäi sisse, et anda see õigus igale fraktsioonile.
Kevadel me leppisime kokku, et me vaatamata sellele, et seaduseelnõu ei ole jõustunud, püüame sügisistungjärgul läbi viia n‑ö pilootprojektina kõigi fraktsioonide esilekutsutud arutelusid. Esimese aruteluna peaks tulema vormiliselt majanduskomisjoni, aga sisuliselt Reformierakonna algatatud ettevõtluskeskkonna arengu arutelu. Rohelised on öelnud oma teema, loodetavasti sel sügisel see arutelu tuleb. Küllap teevad seda sügisel ka teised fraktsioonid.
Teine muudatus käsitleb valitsusliikmete osalemist infotunnis. Siin muutub kord selliselt, et infotunnis osaleb alati peaminister. Juhul kui ta ei saa täita peaministri ülesandeid Riigikogus – kas ta on haige, välislähetusel või on mingisugune muu pakiline vajadus –, siis asendab teda asepeaminister, peaministrit asendav minister, ning peaminister ise määrab ministrite ringi, keda ta soovib siin näha, selle loogika järgi, et parlamendiliikmed esitavad senise korra järgi oma küsimused, millele nad soovivad vastust, ning peaminister valib välja ka ministrite ringi, kes nendele küsimustele peaks vastama. Töörühmas arutati seda, et mõnes riigis, näiteks Soomes, esinevad infotunnis kõik valitsusliikmed, juhul kui nad ei ole just välismaal või mingil olulisel sisevisiidil. Leiti, et see oleks valitsusliikmetele võib-olla liiga suur koormus. Kompromissina jäi nii, et peaminister määrab ministrite ringi. Alati sõltub kõik valitsuskultuuri tavast, see võib tähendada ka seda, et peaminister palub parlamenti kõik ministrid.
Teine küsimus, mis kerkis esile, oli see, kas loobuda või mitte küsimuste eelneva esitamise tavast. Mitmetes riikides on kord ja protseduur selline, et küsimuste esitamine ja registreerimine leiab aset reaalajas. Tinglikult öeldes, kui on kõlanud istungi juhataja haamrilöök, vajutavad kõik parlamendiliikmed nupule, igaühel on üks küsimus, millele valitsusliikmed või peaminister järjestikku vastavad. Mõte oleks seisnenud selles, et see oleks suurendanud küsimuste arvu. Praegu on võimalik vastata seitsmele-kaheksale-üheksale küsimusele, kuna igal parlamendiliikmel on ka kaks lisaküsimust. Kui need lisaküsimused oleksid ära jäänud, oleks oluliselt suurenenud operatiivsus, oleks saanud kiiremini reageerida viimastel päevadel või lausa tundidel tekkinud aktuaalsetele teemadele. Ka selles osas oli kompromiss, mis välja kujunes, selline, et kehtima jääb senine süsteem.
Ma loodan, et seda eelnõu menetletakse ilma viivitusteta. Me jõudsime töörühmas seisukohale, et on hea, kui see konsensus jääb püsima. Aga kui tuleb mingisugune muudatusettepanek, siis seda põhiseaduskomisjonis menetletakse. Me töörühmas ei võtnud välistavat seisukohta, et kõik need sõnastatud formuleeringud peaksid jääma pidama. Sellisel kujul on nad välja pakutud.
See on sissejuhatuseks kõik. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel on ettekandjale küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Trivimi Velliste.

Aitäh, proua aseesimees! Austatud ettekandja! Ajaloos on niimoodi välja kujunenud, et eri riikide parlamentides on retoorikakultuuril erinev kaal. Näiteks me teame, et Briti parlamendis on väga suur tähtsus sõnaosavusel ja just spontaansel kõneoskusel. Mõnes teises riigis loetakse jällegi peamiselt paberi pealt maha. Kas see muudatus on mingil määral suund briti retoorikakultuuri poole või oleks seda liialdus väita?

Aitäh! Ma arvan, et see eesmärk, mida mõlema ettepanekuga on taotletud, ei puuduta niivõrd kitsalt parlamendiväitluse stiilimuutust retoorika kvaliteedi osas, kuivõrd just parlamendi töö tempo muutmist. Teisisõnu: mõlemad pakutud asjad peaksid küll mitte mingisuguse pöörase reformina, aga väikese sammuna võimaldama seda, et parlamendil oleks võimalik rohkem ja paindlikumalt reageerida ühiskonnas toimuvatele asjadele. Siis oleks võimalik fraktsioonidel, ma arvan, et eriti on see asjaolu oluline opositsioonile, esile kutsuda arutelusid teemal, mida peetakse oluliseks, aga samuti on oluline see, et valitsusel oleks võimalik siia tuua ministreid kõnelema nendel teemadel, mis on tõesti olulised või jooksvalt aktuaalsed. Me tutvusime ka teiste riikide kogemusega. Tõesti, seadusandluse osakaalu vähenemine on universaalne tendents. Küsimus on, mis tuleb selle asemele. Mõnes riigis on tendents selline, et ei ole midagi asemele tulnud. Me otsime siiski lahendusteid, ma arvan, lähtudes parematest näidetest Lääne-Euroopast ja Põhjamaadest, kus asemele tuleb suurem poliitiline diskussioon, mis iseenesest võib päädida mitte lihtsalt retooriliste kokkuvõtetega sõnavõttude näol, vaid kui näiteks rääkida §‑st 153 "Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu", siis Soome traditsioonis on täiesti loogiline, et sealt kerkib esile ka otsuse eelnõu ettepanekuga valitsusele, mis ei pruugi olla sõnastatud n‑ö väga legalistlikus stiilis, vaid pigem niisuguse halduspoliitilise memona, millised võiksid olla asjad, mida võiks valitsus kaaluda näiteks liiklusõnnetuste ennetamise puhul, kuidas vähendada konkreetselt, näiteks sügiskuudel, alaealiste õnnetusohvrite arvu vm. Valitsus omakorda ei pea ilmtingimata esitama ju lihtsalt n‑ö peegelduvat seaduseelnõu, ta võib vastata ka omapoolse poliitilise avaldusega, mida ta peab oluliseks. Pigem, ma usun, kaal ei olegi mitte niivõrd seaduse sõnastuses, vaid eelnevas diskussioonis selle üle, milline halduspoliitiline meede võiks olla tulemuslikum mingisuguse ühiskondliku hüve saavutamiseks.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Hanno Pevkur.

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma täpsustan üle. Kui te infotunnist rääkisite, siis te kasutasite väljendit "asepeaminister". Kas see oli keelevääratus või on see sinna sisse kirjutatud?

Aitäh! Põhiseadus seda otseselt ei määratle. Vabariigi Valitsuse seadus kõneleb peaministrit tema äraolekul asendavast valitsusliikmest, ministrist. Ma arvan, et Eesti poliitilise praktika puhul on tavaline see, et eri valitsusparteide valitsusdelegatsiooni juhid määratakse nendeks asendavateks valitsusliikmeteks. Funktsionaalselt võib neid isikuid nimetada asepeaministriteks, ilma et sellel oleks niisugust õiguskeelelist vastet.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Täname ettekandjat! Läheme edasi järgmise ettekandega, milleks on põhiseaduskomisjoni liikme Igor Gräzini ettekanne.

Austatud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Põhiseaduskomisjon vaatas selle küsimuse läbi teisipäeval, 9. septembril 2008. aastal. Kõik põhilised seisukohad ja vaidluskohad, õieti arvamusavaldused, esitas kolleeg Urmas Reinsalu juba ära, nii et ma neid siinkohal kordama ei hakka. Küll tahaksin teda komisjoni volitatud esindajana natuke korrigeerida keelelises mõttes. Nimelt, minu teada ei asu meie komisjon samasugusele seisukohale kitsa populaarsuse asjus. Kitsas populaarsus on nimelt ebapopulaarsus ja need ei ole päris võrdväärsed mõisted, seda enam, et populaarsus on poliitiku jaoks väga oluline kategooria.
Komisjon otsustas saata eelnõu täiskogu istungi päevakorda täna, nagu ta siin ka on, ja komisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Kolleeg Evelyn Sepp pidi selle ettekande ette kandma, aga ta usaldas selle mulle. Aitäh!

Üks hetk, kolleeg Gräzin, teile on võib-olla küsimusi.

Vaevalt!

Kolleegidel küsimusi ei ole, kolleeg Gräzinil oli õigus. Niisiis, head kolleegid, kui soovite pidada läbirääkimisi, siis fraktsioonide esindajatel on selleks võimalus. Läbirääkimissoove fraktsioonide esindajatel ei ole, läbirääkimisi ei avata. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 30. september s.a kell 18.
Oleme eelnõu 293 esimese lugemise lõpetanud.

Läheme edasi neljanda päevakorrapunktiga, milleks on Riigikogu liikmete Peeter Kreitzbergi, Sven Mikseri, Igor Gräzini, Mark Soosaare, Lauri Vahtre ja Marek Strandbergi algatatud põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Kõnetooli tuleb taas kolleeg Igor Gräzin. Kuni 20 minutit.

Austatud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma loodan, et kõik on tutvunud nii selle seaduse projekti kui ka sellega kaasneva seletuskirjaga, sellepärast ma seda seletuskirja eriti kordama ei hakka, lihtsalt nimetan probleemi koha.
Probleemi koht on see, et kehtiva põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse järgi peab õpikuid ja töövihikuid gümnaasiumides kontrollima Haridus- ja Teadusministeeriumi üks allasutus, nimelt Riiklik Eksami‑ ja Kvalifikatsioonikeskus (slängis kutsutakse seda REKK), mis omakorda kasutab õpikute kontrollimiseks ühiskondlikel alustel tegutsevaid ainenõukogusid ja/või kirjastuste palgatud retsensente. Meie ettepanek on järgmine. Kuna need, kes selle seadusparanduse ettepaneku tegid, on suures osas ka ise õpikute autorid ja on sellest sõelast läbi käinud, siis me leidsime, et niisugusel vahetsensuuril või tsenseerimisel haridusministeeriumi süsteemis ei ole mingisugust sisulist mõtet. Õpikute kvaliteeti see ei taga, hullemgi veel, on olnud mõningaid juhtumeid, kui võis kahtlustada, et kooliõpikute hindamine oli ebaobjektiivne. Tulemuseks on see, et me teeme ettepaneku, et õpikute, töövihikute ja tööraamatute nõuded kehtestab minister ise oma määrusega. Õppekavale vastavate õpikute loetelu kaob ära. Praegu on tekkinud huvitav situatsioon: lapsed õpivad ligi 400 õpiku järgi, mida koolides ei tohi olla, sest need ei ole ministri kinnitatud. Vastavalt muutuvad ka kõik sellega seotud paragrahvid.
Komisjon uuris seda asja, aga uurimisel oli tal juures veel üks dokument, see dokument oli haridus‑ ja teadusministri saadetud vastuväide, mis pärineb aastast 2008, 30. juunist. Nii kurb kui see ka ei ole, selgus, et Haridus‑ ja Teadusministeerium selle õpikute kontrolli komisjoni kaotamisega hästi nõus ei taha olla. Sellepärast ma räägin sellest vastusest ja sellest, mispärast komisjon endiselt, sealhulgas valitsuskoalitsiooni liikmed, kes selle ettepaneku on teinud, ei ole koalitsiooni kuuluva haridus‑ ja teadusministriga praegusel juhul mitte kuidagi nõus. Esimene vastuargument, mille me saime, on see, et kui õpikutele kehtestatakse mingisugused nõuded, siis peab tekitama ka pädeva organi nõuete kontrollimiseks, muidu on nõuded sisutühjad ja muutub küsitavaks nõuetele vastavuse kontroll. Argument on väga lihtsalt pareeritav. Asi on selles, et Euroopa Liidus kehtib 90 000 lehekülge kõikvõimalikke nõudeid, kusjuures 99% nendest ei kontrolli kindlasti keegi ja kontrollitakse seda üht, mis kogemata ette jääb, olgu see nõue siis seotud suhkru, lambakasvatuse või millegi muu sellisega. Kui tõepoolest see nõuete täitmine toimiks nii, nagu see määrus ette näeb, siis ei oleks sugugi mitte imestamisväärne, et 600-liikmelisest haridusametnike armeest suudeti koondada praegustel aegadel (pange tähele, haridusega tegeleb 600 ametnikku, kes pole last näinud juba aastaid!) 15, isegi mitte 50. Tegelikult tuleks selle regulatsiooni nõuete täitmiseks olemasolevat haridusministeeriumi kolmekordistada. Edasi, see ühiskondlik organisatsioon pidavat kontrollima eelarveliste vahendite kasutamist. Ka see funktsioon ei ole hädavajalik, sellepärast et lõppkokkuvõttes makstakse eelarvest peale kõige muu ka pensione, haridusministri palka, meie oma kompensatsioone ja mida iganes. Ega igat pulka ei saa kontrollida. Lihtsalt asjaolu, et mingi raha tuleb eelarvest, ei tähenda seda, et selle jaoks peab eksisteerima iga üksiku lõike tasemel eraldi organ. Jutt oli sellest, et praegune ministeerium peab kontrollima õppekavade vastavust õpikutele ja õpikute vastavust õppekavadele. Praeguse seisuga, nagu ma ütlesin, on alla 400 õpiku, laias laastus, tiba vähem, mille vastavust keegi kunagi kontrollinud ei ole, selline ministri käskkiri puudub. Muide, ministrit nüüd küll siin ei ole, aga kui me mingil hetkel peaksime otsustama, et koolis tohib kasutada ainult seaduslikke õpikuid, neid, mis Eesti Vabariigis kehtivad, kusjuures me eeldame, et igat õpikut antakse välja ainult üks, mitte kaks konkureerivat, vaid just nimelt üks ja ainukene, see õige, nii nagu ta olema peab, siis vajab Eesti Haridus‑ ja Teadusministeerium järgmiseks nädalaks (ma loodan, Riigikogu mõtleb selle numbri üle) 44 miljonit krooni. Tõenäoliselt võiks selle summa vabalt korrutada kolmega, sel lihtsal põhjusel, et me tahame saada ju ka alternatiivseid õpikuid. Seda raha, muide, küsitud ei ole.
Nüüd natuke sisulise kvaliteedi kontrollist. Me oleme haridusministriga korduvalt sellest rääkinud ja kuna õnneks mul aega on, siis ma paar näidet toon. Tegelikult ei ole see päris ilus, mis ma nüüd teen, aga olgu, järsku saab vähemalt natuke muiatagi. Vaadake, igast kooliõpikust on alati võimalik üles leida üks-kaks lauset, mille kulul saab nalja teha, täpselt samamoodi – ja see on see vana trikk – on võimalik igast koolilapse kirjandist kokku panna mingi ajalehe naljanurgakene. Aga see mingil määral siiski iseloomustab seda, millise tasemega Riiklikule Eksami‑ ja Kvalifikatsioonikeskusele alluvad inimesed töötavad, sest ministeeriumi kontrollist on läbi läinud muu hulgas järgmised laused. Ma täiesti meelega ei nimeta autoreid, sest need on tõepoolest näpukad, aga oluline on see, et see on see, mida riik on toetanud. Jutt on keskajast: "Euroopa ülemklass elas keskajal üsna kasinates oludes, mujal maailmas oli tema olukord veelgi halvem." Ma arvan, et Peeter Tulviste mäletab marksismi-leninismi aluseid, eks ole. Õpikus on kirjas: "Iga riik peab hoolikalt planeerima, mida toota, kui palju toota, kuidas toota ja kellele toota." Eesti Raudtee nendele tingimustele ei vasta. Seal on riigi osalus 30%. "Et kõik vajalik inimesteni jõuaks, korraldab riik teenuste pakkumist, kaupade tootmist, nende inimesteni toimetamist ning müümist." Vastust küsimusele, kus kohas riik kaupu müüb, õpik ei anna, kuigi mingisugune idee seoses munitsipaalpoodidega siit kahtlemata läbi kumab. Edasi. Inimene ja ühiskond. Vaadake, nüüd ei loe ma ette mitte väikest detaili, vaid see on paksus kursiivkirjas, et see jääks lapsele igavesti meelde. See väljendab siis Eesti demokraatliku riigi sügavat olemust, kusjuures seda küsitakse kaks korda kordamisküsimustes. Tuntud ladinakeelne lause Dura lex, sed lex on eesti keelde tõlgitud järgmiselt: karm on seadus, kuid siiski seadus. Tähendab, REKK-i kontseptsiooni järgi on seaduse kõige tähtsam omadus mitte inimese kaitsmine, vaid karmus. Nii-öelda "Vali kord!". Väike isiklik kogemus. Igasuguseid asju võib tekkida, kuid nüüd on olukord selline, et turul on kaks IV klassi ühiskonnaõpetuse õpikut, mille autorid on õppekirjanduse kinnitamist korraldava asutuse ametnikud, see tähendab, et nad on kinnitanud omaenese õpikud. Delikaatne lisand: olen ühe mitteheakskiidetud õpiku kaasautor, nende ametnike oma läks läbi, meie oma ei läinud, kusjuures me pole saanud ühiskonnaõpetuse IV klassi õpikule kinnitust juba kolm aastat. Mulle on edastatud põhilised märkused, millele ma siinkohal vastan. Esiteks, mispärast kolme musketäri pildil pole naist? Vastasin, et Constance Bonacieux ei ole naisõiguslase prototüüp ja mileedi – ta ei ole hea inimene. See, mille kohta ma ei tea õiget vastust, oli see, et kooli direktor on pildil liiga suur. Minu arvates see minu kompetentsi ei kuulu. Muide, huvitav oli see: meil oli seal kirjutatud (mitte mina ei kirjutanud, üks kolleeg kirjutas), et kõik haritud eestlased oskavad laulda Eesti hümni. Vastuargument oli see, et mitte kõik Riigikogu liikmed ei laula Eesti hümni.

Lugupeetud ettekandja! Kas te saaksite siiski eelnõule keskenduda?

Need on näited selle kohta, millise kvaliteediga tööd teeb nimetatud organ, mille likvideerimist me taotleme. Tähendab, see nn eesmärk, et tagatakse õpikute kvaliteet, ei ole sellega saavutatud. Milline on alternatiiv? Alternatiiv on see, et minister kinnitab õpikutele esitatavad nõuded ja kehtestab üldised õppekavale vastavuse kriteeriumid, kuid õpikute reaalne n-ö sisseostmine või õpikute reaalne kasutuselevõtt on kooliõpetajate ja koolidirektorite eneste vastutada, kes vastutavad selle eest, et õpik vastab õppekavale, ja selle eest, et ta vastab ka kooli õppekavale. Tegemist on ju erinevate profiilidega, meil on reaalkallakuga koole, prantsuse kallakuga koole, humanitaarseid koole jne. Kes vastutab? Õpetaja, vanemõpetaja, metoodik, direktor. Ka siin on olnud vastuargument, et õpetajad ei suuda vastutada selliste asjade eest nagu sisseostetavate õpikute kvaliteet. Selle peale tekib loogiline küsimus, et kui ta ei saa õpikust aru ega suuda garanteerida õpiku vastavust õppekavale, kuidas ta siis lastest aru saab, kes on ju palju keerulisemad kui raamatud. Lisaks sellele tuleb meeles pidada, et kirjastused lähevad väga sageli seda teed (seda on Läänes olnud ja seda on tehtud ka Eestis), et nad annavad oma esialgsed õpikud n‑ö piloottiraažidena, aasta jooksul kasutatakse õpikut sisuliselt tasuta, kontrollimaks, kas ta vastab nendele kriteeriumidele, millele õpik peab vastama, või ei. Jällegi, akadeemiline seltskond siin saalis võib kinnitada, et iga professori riiulil on hunnikute kaupa selliseid pilootõpikuid, mille me pärast üliõpilastele tasuta laiali jagame. Seda ei tee mitte ükski ministeerium, vaid seda teeb kirjastus.
Lõpuks. Kui õpik osutub halvaks (ja miks ta ei või osutuda halvaks, sest me eksime mitmesugustes asjades), kes siis vastutab? Kas vastutab ministeerium, kas vastutab ainekomisjon ja REKK? Ei, nemad ei vastuta mitte millegi eest. Küll aga vastutab kirjastus, kes peab tiraažile kas lisalehe sisse kleepima, lehe välja rebima, tiraaži turult ära korjama, tegema kordustrüki, kompenseerima kahjud jne. Kirjastus maksab oma vea ja vastutuse kinni. Me ei saa isegi ette kujutada, et eksisteerib mingisugune kirjastus, kes läheb teadlikult välja pedagoogilise praagi peale. Õpikud ei ole ühekordsed paperback-raamatud, õpikud kehtivad ja kestavad aastaid. Kui kirjastus tahab ennast turul hoida, siis ta vastutab selle eest kindlasti palju rohkem kui juhuslik bürokraat ja ametnik.
Ma arvan, et meie õpetajad väärivad usaldust. Ma arvan, et terve intellektuaalne, vaimne, pedagoogiline konkurents meie haridusturul on tervendav nähtus. Kirjastused konkureerigu mitte tutvuste, vaid õpikute kvaliteediga, ja las kvaliteedi eest vastutavad need inimesed, kes õpetavad. Sest ma ei tahaks, et saaksid teoks minu omaaegse matemaatikaõpetaja sõnad, kes ütles: "Nemad kirjastavad, mida nemad tahavad, mina õpetan seda, mis on õige." Kirjastagem seda, mis on õige! Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on ettekandjale küsimusi. Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Mailis Reps.

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mõniteist kuud tagasi kuulutas üks haridus‑ ja teadusminister kehtetuks ühe määruse, mis eesmärgilt oli üsna sarnane sellega, millega sa täna siin tegeled. Põhjendus oli tol hetkel see, et määrus oli liiga (ajakirjanduses tõlgendati erinevalt) kaugeleulatuv ja kõige rohkem toodi välja seda vastutuse küsimust. Seda oli näha ka kultuurikomisjoni vestlustes. Kuidas sina näeksid algatajate poole pealt, võib-olla tasuks täpsustada ja võib-olla õpetajate koha pealt rääkida pigem usaldusest, et me usaldame õpetajaid ja koolijuhte valima, aga vastutus on kirjastustel? Võib-olla selle peaks ka kuidagi täpsemalt eelnõusse panema.

Tänan! Võtame arvesse! Nagu sa mäletad, nii see jutt oli. Kui mu jutust praegu vastupidine mulje jäi, siis oli see viga. Jah, me usaldame õpetajaid ja õpetajal on olemas kvalifikatsioon. Kuid materiaalselt vastutab ikkagi kirjastus kui eraettevõte. Kes teeb halva kauba, maksab selle kinni. Ongi kõik! Sellega olen ma täiesti nõus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Rein Ratas.

Tänan, proua juhataja! Austatud ettekandja! Te esitasite minu arust suurepärase seaduseelnõu, mis vastab igati juhtmotiivile "mida vähem riiki, seda õnnelikum rahvas". Kas võite prognoosida, et varsti sünnib niisugune seadussäte, kus igale koolile, kaasa arvatud kõrgkoolid-ülikoolid, antakse luba kujundada lõputunnistuse vorm oma äranägemise järgi, kes paneb kujunduse põhiaktsendina sinna suitsupääsukese, kes orava, kes ninasarviku, kes tulipunase nelgi? Olen rääkinud.

Ma saadaksin selle küsimuse edasi oma parteikaaslasele ja kolleegile professor Signe Kivile. See on rohkem tema rida, aga ma saan aru sinu küsimuse sügavamast tagamaast. Tegelikult, point on selles, kes ikkagi kontrollib hariduskvaliteedi lõppväljundit, siis kui inimene astub n‑ö ellu või ülikooli. Vastus on see, et riiklik ühtsustatud eksamisüsteem jääb alles, ega see kuskile ära ei kao. Õpetaja peab leidma vahendid, kuidas õpilane viia sellele tasemele, et laps saab kas tööle, ülikooli, elukooli või ükskõik kuhu edasi. Ega need riiklikud nõuded ei muutu, kusjuures riiklikud õppekavad säilivad täpselt samuti. Kaob ära üks vahekontrolliinstants, muud midagi. Riiklik kontroll hariduse üle jääb alles.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Trivimi Velliste.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra ettekandja! Kas ma saan õigesti aru, et selle seadusmuudatuse loogika lubab kooliõpetajal võtta kasutusele ka näiteks välismaal kirjastatud õpiku, olgugi et see õpik peab vastama riiklikule õppekavale, aga nagu ettekandja enne mainis, seda niikuinii eriti ei jõuta kontrollida? Kas näiteks on mõeldav, et mõni Ida-Virumaa linn või vald võtab kasutusele näiteks Moskvas kirjastatud ajalooõpiku?

Jah, just niisugune olukord praegu on. Kui Ida-Virumaa kool tahab täita Eesti Vabariigi seadust, siis peab ta kasutusele võtma eeskätt Moskvas või Leningradis kirjastatud õpikuid, mis on ilmunud enne 2002. aastat, millal kehtestati uued reeglid. Nii et järelikult see kool, kes praegu kasutab 2005., 2006. või 2007. aastal ilmunud õpikuid vene koolidele, rikub Eesti Vabariigi seadust. Tähendab, õpetada Moskva õpiku järgi on praegu kohustus. Kuid õnneks on enamikus Ida-Virumaa koolides läinud õpetajad oma teed, ministri määruse rikkumise teed, ja õpetavad Eestis ilmunud õpikute järgi. Kuigi juhin tähelepanu, et praegune olukord on tekitanud sellise situatsiooni, kus näiteks venekeelne õpik Eesti ajaloo kohta ajavahemikul 1900–1950 puudub täielikult. Vene lastel pole mitte kuskilt teada saada Eesti ajaloost aastail 1900–1950. Minu meelest võiks küll osta Moskva õpiku, seal on vähemalt midagi öeldud. Oleks, mille üle vaielda. Nii et praegu, likvideerides selle komisjoni, legaliseerime me selle, et Eestis elavad vene lapsed hakkavad õppima Eesti raamatute järgi. See on eesmärk.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kas praegu ei ole olukord ikkagi selline, et nii täna kui ka homme on õppekava kontroll ju ikkagi olemas? Sinu sõnavõtust lipsas aeg-ajalt läbi, et kui me laseme õpikuturu vabamaks, siis kontroll õppekava täitmise üle jääb ära, jäävad ainult koolieksamid. Kas sa ei täpsustaks? Meil on näiteks sisehindamine, välishindamine, kontrollid, meil on mitmed organid lisaks haridusministeeriumile, kes käivad aeg-ajalt kontrollimas, Riigikontroll jt, kontrollitakse erinevate nurkade alt, kuni valgustuseni välja. Meil on seda kontrolli pigem rohkem kui vähem. Võib-olla sa kummutaksid natuke ka seda muret, mis kultuurikomisjonis vestluses esile tõusis, seesama vene koolide teema, et tegelikult me kontrollime pidevalt, kui täpselt seda õppekava täidetakse, pigem on aga küsimus selles, kust nad võtavad materjali. Seda poolt ei ole, aga kontroll õpetajate üle on.

Nii põhjalikule küsimusele on raske midagi vastata. Ma lisan ainult ühe puhtemotsionaalse repliigi. Väga paljudes vene koolides järgitakse tegelikult õppematerjalide vastavust Eesti õppekavadele palju suurema hoolega kui nii mõneski eesti õppekeelega koolis, sest nad tahavad tõesti kindlalt kinni pidada nendest reeglitest, mis on kehtestatud. Kordan veel kord: ükski senine kontrollimeetod, ‑vahend, ‑süsteem ei lange ära, langeb ära üks vahepealne ebaefektiivne bürokraatlik struktuur, mille üks negatiivne kaasnähtus, muide, on ka see, et õpikute väljaandmine venib keskeltläbi umbes aasta võrra, kuni see bürokraatlik protseduur läbi tehakse.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Rein Ratas.

Tänan, austatud proua juhataja! Väga austatud ettekandja! Siin, eesti keele pühamus, te kasutasite minu eelmisele küsimusele vastates üht imelikku terminit point. Mis asi see point on? Mis loomake ta võiks olla meie nurmedel ja niitudel või metsades või siin eesti keele pühamus? Olen rääkinud.

Väga hästi öeldud! Esiteks on see "uba", aga see on sellest eesti keelest, kust on pärit sellised mõisted nagu hängima, tšillima, surfama jne. Muide, mis puudutab uute sõnade tõlgendamist, siis Reformierakond on koos kolleeg Jürgen Ligiga nüüd selgeks teinud, mis vahe on hängimisel ja tšillimisel. Me võtame järgmisena päevakorda sõna point. See võib olla ka "iva".

Head kolleegid! Kuna meie tänase istungi lõpuni on jäänud mõned sekundid, siis me peame eelnõu 279 esimese lugemise siinkohal pooleli jätma. Jätkame  küsimustele vastamist homsel istungil. Tänaseks on istung lõppenud. Kena tööpäeva jätku teile!

Istungi lõpp kell 13.00.