Proua juhataja! Austatud Riigikogu! Hea rahvas! Maailm, milles me elame, on viimastel päevadel kaotanud väga palju oma senisest turvalisusest. Venemaa ulatuslik sõjaline agressioon Georgia vastu, Georgia suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse lõhkumine süvendab ohutunnet eeskätt Venemaa naabrite jaoks, aga tegelikult kogu maailmas. Rahvusvahelise õiguse nii jõhker rikkumine ei saa jätta ükskõikseks neid, kes peavad tähtsaks rahu, õigust, vabadust. Aga just need põhimõtted, kõige olulisemad demokraatlikud väärtused on need, mida oleme meiegi tähtsaks pidanud oma riiki üles ehitades. Need väärtused on saanud Venemaa sõja tõttu Georgia vastu kõige kurjema tagasilöögi.
Head kolleegid! Kui me veel üleeile õhtul tänast avaldust ette valmistasime, siis ma mõtlesin, mis peaksid olema need vajalikud laiendused, mida algataja ettekandes esile tuua teksti toetamiseks. Mõtlesin kõigi nende geograafiliste punktide loetlemisele, mida Vene õhujõud olid selleks ajaks Georgia territooriumil juba pommitanud, hävitatud elumajadele, infrastruktuuriobjektidele, Phothi sadamale ja nõnda edasi. Tänaseks on selle kallaletungi ulatus laienenud sedavõrd, et õigem on sellest aeganõudvast loetelust loobuda. Suurte linnade nagu Zugdidi vallutamine ja Gori väga ulatuslik hävitamine kõneleb sellest, et eesmärk võis olla, aga võib-olla on siiani kogu maa okupeerimine. See tänane jutt sõjalise operatsiooni lõpetamisest ei saa olla tõsiselt võetav seni, kuni väed on sees ja Venemaa esitab tingimusi. Avalikuks on tulnud ka Venemaa juhtkonna eesmärk tagandada Georgia legitiimselt valitud president.
Venemaa on püüdnud vastutust toimuva pärast veeretada Georgia poolele, väites, et Venemaa rünnaku põhjustasid Georgia aktsioonid Lõuna-Osseetias, peaminister Putin on kõnelnud koguni genotsiidist osseetide vastu. Selliste valede ajalugu ulatub tagasi Stalini, Beria ja Võšinski aegadesse, neid on sepistanud NKVD ja KGB ning nüüd juba FSB mõttekojad. Tõde nimetatakse valeks ja vastupidi ning agressiooni ohvrit nimetatakse agressoriks. Sel ajal, kui muu maailm püüdleb vabaduse ja heaolu suunas, ei ole nood kurjuse mõttekojad, mida nii üksikasjaliselt lahkas meie seast hiljuti lahkunud Aleksandr Solženitsõn, suutnud õppida mitte midagi uut.
Aga oleme meie täpsed. Mööname, et pärast korduvaid provokatsioone, pärast seda, kui Georgia külasid oli mitu päeva tulistatud ja pommitatud, alustasid Georgia väed tõepoolest vastuaktsiooni. Neid on ehk lihtne süüdistada kergemeelsuses, kuid palju keerulisem on öelda, mida oleks tulnud teha. Põhiline vastutus olukorra pärast – ja see on väga selge! – lasub aga Venemaa rahuvalvajail, kes ei saanud hakkama endale võetud kohustusega rahu tagamisel Lõuna-Osseetias, lastes separatistidel, aga võib-olla isegi mitte osseetidel, vaid Venemaalt sisseimbunud elukutselistel provokaatoritel vabalt ja põhjendamatult oma relvi kasutada. Kogu Georgia-vastase agressiooni käik kõneleb tegelikult sellest, et see operatsioon oli Vene vägedel pikalt ja põhjalikult ette valmistatud, selle käivitamiseks vajati vaid ettekäänet.
Venemaa on viimastel aastatel korduvalt katsetanud neid piire, kui kaugele saab minna Georgiat kahjustava tegevusega, et sellele järgneks tugev rahvusvaheline reaktsioon, mida siiani ei olnudki järgnenud. Nii oli see ülemöödunud sügisel, kui Venemaa rakendas Georgia vastu ulatuslikku majanduslikku ja sotsiaalset blokaadi, Vene võimuorganid asusid taga kiusama Georgia kodanikke Venemaa territooriumil. Riigikogu reageeris sellele avaldusega "Seoses olukorraga Georgia ja Venemaa suhetes", rahvusvaheline reaktsioon väga tugev ei olnud.
Nii oli see ka eelmise aasta 6. augustil, peaaegu täpselt aasta tagasi, kui Gori lähedale kukkus üks rakett, õnneks see ei plahvatanud. Eksperdid tegid üsna üheselt kindlaks selle päritolu. Venemaa raketti omaks ei võtnud, rahvusvahelist reaktsiooni praktiliselt jällegi ei järgnenud.
Üks järgmisi proovilepanekuid oli selle aasta aprillis, kui Venemaa andis teada oma otsusest luua diplomaatilised suhted Georgia separatistlike osade Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga. Riigikogu reageeris sellele avaldusega "Georgia suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks". Ka rahvusvaheline reaktsioon oli siis õige kiire, kuid konkreetseid samme ei järgnenud. Vastupidi, vahetult enne seda oli lääs Georgiale NATO‑liikmesuse tegevuskava mitteandmisega oluliselt nõrgendanud oma positsioone ning julgeolekutagatisi Kaukaasia regioonis.
Kuu aega tagasi juulis tegid Vene lennukid ähvarduslende Georgia territooriumi kohal. Need õhuruumi rikkumised võeti ka omaks. Kui kõigi varasemate provokatsioonide puhul oli Venemaa vähemalt sõnades toetanud Georgia suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, siis nüüd loobuti sellestki. Ilmselt oli juba asutud sõjalise agressiooni ettevalmistamisele. Erilist rahvusvahelist tähelepanu ei pälvinud ka juulikuised sündmused. Riigikogu Eesti-Georgia parlamendirühm tegi avalduse.
Niisiis, ükskõik kuidas olukorda analüüsida, jõuame tõdemuseni, et suuresti on praegune olukord demokraatlike riikide ükskõiksuse, nõrga koostöö ja ebapiisava sekkumise tagajärg. Kas Euroopa Liidul, ÜRO‑l, NATO‑l, Euroopa Nõukogul, OSCE‑l ja neisse organisatsioonidesse kuuluvatel demokraatlikel riikidel õnnestub juba varem tehtud vigu kas või vähegi heastada, see on meie lähema tuleviku küsimus.
Head kolleegid! Enne kui lähen selle avalduse üksikasjade juurde, lubage teha üks täiendav osutus, mis kindlasti peab kuuluma selle solidaarsusavalduse juurde, mida me väljendame Georgia riigile ja rahvale. Me peame mõtlema ka abhaaside ja osseetide saatusele. Tuleb tunnistada, et nemad on praeguses olukorras kõige suuremad kaotajad, mängukannid Venemaa uusimperiaalse poliitika teostamisel. Võib-olla ei ole Georgia mitte alati ajaloos osseete ja abhaase kõige paremini ja kõige õiglasemalt kohelnud, siiski, pärast 2003. aasta demokraatlikku pööret on selleks hoopis rohkem eeldusi olnud kui varem. Veel selle aasta märtsis esitas Georgia Abhaasiale ettepaneku, milles pakuti ulatuslikku autonoomiat, kuid ilmselt Vene diktaadi tõttu lükati see kohe tagasi.
Rõhutan, et veel mõne nädala eest oli Lõuna-Osseetia külmutatud konfliktidest ainus, mille lahendamiseks oli olemas selgeid võimalusi. Seal püüti arendada majanduslikke ja sotsiaalseid programme, rohujuure tasandil inimesed suhtlesid omavahel, ei olnud suurt häda midagi. Nüüd on tekitatud humanitaarkatastroof, taaskülmutamine kuhugi Karabahhi või Abhaasia tasemele. Osseetidest nagu abhaasidestki on vägisi tehtud Venemaa poliitika tööriistad. Kindlasti oleks olukord teistsugune, kui neile oleks antud vaba valik ning võimalus arendada laiaulatuslikku autonoomiat Georgia koosseisus ilma välise vahelesegamiseta.
Lubage mul peatuda ka mõnel tänase avalduse punktil. "Riigikogu mõistab hukka Vene Föderatsiooni sõjalise agressiooni Georgia vastu ning väljendab sügavat muret selle tagajärgede pärast." Tahan eriti osutada tagajärgedele, mis on seotud meie julgeolekuga, kui maailm laseb sellisel rahvusvahelise õiguse rikkumisel toimuda, suutmata rakendada tõsiseid sanktsioone. Agressor peab ju teadma, et oma tegevusega asetab ta end isolatsiooni. Paraku on agressorite käitumisloogika ilmselt teistsugune, nimelt süües isu mitte ei vähene, vaid kasvab.
Meie avalduse neljas lõik rõhutab, et sõjalise agressiooni põhjendamine vajadusega kaitsta oma kodanikke ei ole aktsepteeritav argument. Sama argumenti kasutas ka natsionaalsotsialistlik Saksamaa, õigustades oma naaberriikide Tšehhoslovakkia ja Poola ründamist ning nende iseseisvuse hävitamist. Ma arvan, et see kurjakuulutav paralleel on üks kõige olulisemaid võtmeid, mille kaudu me peame selgitama oma Lääne sõpradele Georgia vastu suunatud agressiooni olemust ja kriisi võimalikku laienemist teistesse riikidesse, kui seda kohe ei peatata. Niisugused argumendid Venemaa poolt on väljaspool rahvusvahelist õigust ning nende kasutamine võib kõnelda kaugeleulatuvast agressioonikavast teiste riikide vastu.
Veel paar sõna rahvusvahelisest õigusest. Ma usun, et selle teema laiendamine on äärmiselt oluline meie seisukohtade esitamisel nii diplomaatiliste kui ka poliitiliste kanalite kaudu. Venemaa rikub ÜRO põhikirja artiklit nr 2, mis kõneleb konfliktide rahumeelse lahendamise vajadusest. Sõjaõiguses on relevantsuse printsiip, mida Venemaa aktsioonid oma üliulatuslikkuses vaieldamatult ületavad. Lubamatu on linnade pommitamine, mis toimub Georgias, ning tsiviilelanike ümberasustamine okupeeritud territooriumilt, mis leiab aset Lõuna-Osseetias.
"Riigikogu teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku eraldada Georgiale humanitaarabi sõjapurustuste likvideerimiseks üle kogu maa." Me teame, kui keeruline seis on meil eelarvega, aga seda abi ei saa kuidagi jätta osutamata. Ma tahan siinkohal kõigi kolleegide nimel tänada ka neid kaaskodanikke, kes on juba teinud annetuse relvakonflikti ohvritele Eesti Punase Risti kaudu, ja ma arvan, et küllap tekib neid humanitaarabiformaate veel ja veel.
Me kõneleme ka sellest, et agressiooni jätkumise korral ei pea Riigikogu võimalikuks läbirääkimiste jätkamist Euroopa Liidu ja Venemaa partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimiseks. Kui seda teemat arendada, siis tuleb kindlasti kõnelda viisavabaduse protsessi peatamisest, samuti pole Venemaa koht sellistes organisatsioonides nagu Euroopa Nõukogu, WTO, G8. Sotšis pole võimalik korraldada turvalisi ja väärikaid olümpiamänge.
Georgia territoorium on praegu suures osas okupeeritud. Mis puudutab sõjategevuse lõpetamist, nagu teatas Venemaa president, siis seda infot ei saa tõe pähe võtta enne, kui Vene relvajõud on Georgiast täielikult tagasi tõmbunud. Praegu, vastupidi, on infot uutest õhurünnakutest Kaspi regioonis, samuti esitatakse omapoolseid tingimusi. Kõige järgi otsustades on "sõjategevuse lõpetamine" vaid retooriline võte, mida kasutatakse seoses Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy viibimisega Moskvas. Riigikogu toetab uute rahuvalveformaatide rakendamist. Me arvame, et seal peaks koht olema Euroopa Liidul, kuid otsustades kõige järgi, mis on toimunud, ei saa seal enam kohta olla Venemaa Föderatsioonil.
Venemaa Föderatsiooni agressioon ja okupatsioon tuleb viivitamatult lõpetada ning seejärel peab jätkuma Georgia liitumisprotsess NATO‑ga, mis on vastanud rahva enamuse tahtele ja see tahe on viimaste sündmuste taustal tegelikult ilmselt veelgi tugevnenud. Mis tahes rahva tahte allasurumine teise riigi sõjalise sekkumise tagajärjel peab olema tänapäeva maailmas välistatud. Meie, Eesti Vabariigi Riigikogu liikmete jaoks on see tõdemus äärmiselt oluline, sest kuni me hoiame seda põhimõtet, hoiame ka omaenda riiki. Aitäh!
