Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, lugupeetud valitsuse esindajad! Alustame meie infotundi kohaloleku kontrolliga.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 48 Riigikogu liiget, puudub 53.
Head kolleegid! Tänases infotunnis osalevad kultuuriminister Laine Jänes, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja välisminister Urmas Paet.
Esimene küsimus on kolleeg Karel Rüütlilt põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun!
Lugupeetud minister! Praeguse metsaseaduse § 81 lõige 2 ütleb, et erastamisele ei kuulu 1940. aasta 23. juunini riigile kuulunud ja käesolevaks ajaks metsaga kaetud alad. Kui ma loen Põllumajandusministeeriumi pressiteadet 20. märtsist 2008, et Põllumajandusministeerium müüs suulisel enampakkumisel 296,2 hektarit Vändra ja Tori vallas asuvat maad, millest metsamaad oli 186 hektarit ja mille koosseisus oli ka põlist riigimetsa, siis minu hinnangul on tegu seadusrikkumisega. Miks Põllumajandusministeerium on hakanud müüma põlist riigimetsa selleks, et lappida eelarveauke?
Kõigepealt: Põllumajandusministeerium ei lapi tänavuseks planeeritud vara müügiga eelarveauke. Me koostasime selle riigivara erastamise nimekirja juba möödunud aasta suvel. See on täiesti korraline ja planeeritud tegevus. Kokku me oleme kavandanud ligi 100 miljonit krooni investeeringuid ja seda suurel määral ka müüdava riigivara arvel. Riigieelarve tulude arvel on meil eelarves investeeringuid umbes 30 miljonit krooni. Nii et enam kui 60 miljonit krooni peame saama riigivara müügist.
Mis puutub konkreetselt maaüksuste müümisse, siis need on erastatud riigivaraseaduse alusel ja ma arvan küll, et see kõik vastab seadustele. Seda on kinnitanud kõik asjaosalised, kes seda müüki on ette valmistanud. Ma usun, et see on igati seaduslik, ja vastav informatsioon on kõigile Riigikogu liikmetele kättesaadav olnud. Kui tänavune eelarve kinnitati, siis selle seletuskirja juures oli erastatavate objektide loetelu, nii et te ise olete sellega tutvunud. Minu teada ei ole ka riigieelarve seaduse menetlemise käigus tekkinud mingeid küsimusi ja probleeme.
Palun, kolleeg Karel Rüütli, esimene täpsustav küsimus!
Riigivaraseadus ütleb, et enne riigivara võõrandamist saadetakse varad kooskõlastusringile. Minu küsimus on, kas Põllumajandusministeerium pakkus seda põlist riigimaad RMK-le. Ja kui pakkus, siis mida RMK vastas?
Jah, me oleme kõik müüdavad objektid saatnud seadusega ettenähtud kooskõlastusringile. Ma ei oska teile peast küll praegu öelda, milline oli eri ministeeriumide reageering kommentaaridena. Aga ma võin kinnitada, et ei tulnud ühtegi taotlust seda maad omale jätta. Kui oleks tulnud, siis me ei oleks saanud seda vastavalt seadusele erastada. Nii et kindlasti ühtki taotlust ei tulnud. Millised olid ühe või teise ministeeriumi reageeringud kooskõlastusel, seda ma teile praegu peast ei oska öelda. Ma saan selle informatsiooni teile kindlasti kirjalikult saata, kui see teid huvitab.
Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Taavi Rõivas!
Austatud minister! Erinevalt Karel Rüütlist mina ei arva, et kui riigil on riigi ülesannete täitmiseks mittevajalikku vara, siis ta peaks seda siiski iga hinna eest endale hoidma. Pigem vastupidi: need objektid, mida riigi ülesannete täitmiseks vaja ei ole, võib ja tuleb maha müüa.
Minu küsimus on natuke üldisem ja natuke rohkem ka eelarve kontekstis. Öelge, palun, kas teil on täielik ülevaade sellest varast, mis Põllumajandusministeeriumil arvel on, aga mida riigi tegevuseks vaja ei ole. Kui suures mahus vara veel võiks lähiajal realiseerida?
Ma arvan, et meil on enam-vähem täielik ülevaade olemas. Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas ei ole väga palju vara. Meie valitsemisala ei ole nii suur, et sellest ülevaate saamine oleks ääretult keeruline. Nii et julgen väita: jah, on enam-vähem ülevaade olemas. Nagu ma ütlesin, tänavu on meil kavas ligi 100 miljoni krooni ulatuses riigi vara realiseerida. Suure tõenäosusega me täies mahus siiski seda erastamiskava kahjuks täita ei suuda. Tartu Agro maade müük on peatatud Maanteeameti palvel, viimane planeerib praegu Tallinna–Tartu–Luhamaa maantee ehitust ja sellega seoses me Tartu Agro maid tänavu erastada ei saa. Mitu objekti on olnud juba mitu korda müügis, kuid me ei ole saanud ühtegi pakkumist.
Praegune kinnisvaraturu seis müüki ei soodusta. Aga riigil ei ole mõistlik oma vara päris võileivahinna eest kohe maha müüa. Nii et me peame kaalutletult suhtuma objektidesse, mida me veel müünud ei ole või mida meil ei ole õnnestunud müüa. Tuleb teha korralik revisjon, mida tuleks püüda veel tänavu müüa ja mis võib jääda tulevikuks. Võin kinnitada, et kogu see vara, mis sellel aastal oli planeeritud müüa, kindlasti tulevikus realiseeritakse, sest see ei ole riigile vajalik. Ja kindlasti on veel vara, mida hiljem müüa annab. Aga seda ei ole sadades miljonites kroonides, pigem on suurusjärk kümnetes miljonites kroonides!
Palun, kolleeg Villu Reiljan, kohapeal registreeritud küsimus!
Hea minister! Viljandi maavanemana te rakendasite erastamiseks väga palju põlise riigimetsa ostu eesõigust. Üks 1998. aasta juhtum oli vaieldamatult seadusvastane, mille kohta 2001. aastal härra Heiki Kranich ka ametkondlikku juurdlust üritas alustada. Ma küsiks niimoodi: kas te ikka mõistate, mis on põline riigimets?
Teie küsimuses oli mitu faktiviga. Kõigepealt, läbi aegade on jutt käinud kahest Viljandimaa metsa müügist ja need olid 1996. aastal ja 1999. aastal. Ja mõlemal puhul on siin suured teened tolleaegsel keskkonnaministril Villu Reiljanil, kes jättis oma seadusest tulenevad ülesanded täitmata ehk informeerimata, millised on põlised riigi metsamaad. Selle kohta on olemas ka kirjavahetus. Nii et sealt on kogu see lugu alguse saanud. Ja selles küsimuses on ametkondlik juurdlus lausa kahel korral läbi viidud ja kummalgi korral ei ole tuvastatud tolleaegse maavanema süüd. Niisugune on täpne ülevaade sellest küsimusest.
Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Aivar Riisalu!
Hea minister! Viimastel nädalatel on väga tõsiselt räägitud eelarve probleemidest ja sellega seoses on üsna palju hakanud meedias ja ka kuluaarides kõlama jutte, et võib-olla peaks eelarveaukude täitmiseks hakkama riigivara müüma. Samas on turusituatsioon selline, et väga kahjulik on praegu midagi müüa – ei maju, maid ega ka metsa taha keegi eriti osta sel lihtsal põhjusel, et raha ei ole. Minu otsene küsimus tulebki siit: kas te ei leia, et praegu on igasuguse riigivara müümiseks ääretult ebasobiv aeg?
Ma saan vastata praegu eelkõige Põllumajandusministeeriumi tegevuse põhjal. Ministeerium ei plaani midagi ülepeakaela müüa ja mitte midagi lisaks sellele, mis oli tänavuses riigieelarves kinnitatud. Tolle kava me koostasime möödunud aastal. Nii et tegu on täiesti korralise müügiga. Midagi erakorraliselt müüa me ei kavatse ja me ei kavatse ka müüdava vara puhul lasta alghinda väga madalale. Võileivahinna eest me kindlasti ei müü. Kui ostjaid ei leidu, siis see vara lihtsalt jääb müümata ja müüakse tulevikus, kui kinnisvaraturg on soodsam. Nii et kinnitan: Põllumajandusministeerium ebamajanduslikku vara müüki ei tänavu ega ka tulevikus ei kavatse.
Kolleeg Karel Rüütli, kas teil on oma põhiküsimust täpsustav küsimus? Palun!
Ma juhin tähelepanu metsaseadusele, kus on selgelt öeldud, et erastamisele ei kuulu põlised riigimetsad. Aga ma näen, et praegust valitsust ei takista miski põliseid riigimetsi müümast. Kas või seesama Vändra ja Tori vallas Pärnumaal müüdud mets tõestab seda. Kas valitsuses on arutatud sedagi, et ehk müüks ühel päeval selleks, et eelarveaukusid lappida, maha ka Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olevad RMK riigimaad?
Valitsus ei ole arutanud Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olevate metsade müüki. Ma ei tea, millised plaanid on keskkonnaministril nii tänavu kui ka tulevastel aastatel. Kuid valitsusliikmena võin kinnitada, et sellist metsade erastamise plaani Vabariigi Valitsus arutanud ei ole.
Head kolleegid! Kaks viimast kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Villu Reiljan!
Hea Helir-Valdor Seeder! Ma tahan teile täpsustuseks ütelda, et siin saalis Villu Reiljani eestvõtmisel metsapoliitikasse kirjutatigi 11. juunil 1997, et põliseid riigimetsi ei erastata, ja see kehtib tänaseni. Kõik see, mis on tehtud riigimetsade erastamisel, on tõepoolest seaduse ja selle mõtte vastane. Ja kui te seda kasutasite, siis pole see kaunis tegu. Tahan ikkagi küsida: kunas te teete selgeks, kui palju seal Tori ja Vändra kandis põlist riigimetsa oli?
Ma ei oska teile praegu peast öelda, millised metsad täpselt kus on asunud. Põlistest riigimetsadest on väga põhjalik ülevaade kindlasti Keskkonnaministeeriumil, kelle ülesanne ongi olnud need määratleda ja sellest teavitada nii kohalikke omavalitsusi kui ka teisi riigivara valitsejaid. Nii et õigem on seda küsida eelkõige keskkonnaministri käest.
Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, palun, kolleeg Jaanus Marrandi!
Lugupeetud härra minister! Minu küsimus puudutab, nagu te nimetasite, nn Tartu Agro maade müümist. Tegemist on riigimaadega, mis on antud Tartu Agrole rendile. Tuletan meelde, et kõik asjast aru saaksid: Tartu Agro erastati 2001. aastal, pannes ettevõttele teatud investeeringu- ja tööjõualased kohustused ning andes talle kindluse teatud maa kasutamiseks. See ongi nüüd nn Tartu Agro maa. Nüüd te müüte selle maa ära. Tekib küsimus, kas seejuures on arvestatud sellega, et ettevõte on teinud investeeringuid, plaanides-arvestades, et saab seda maad kasutada. See on üks külg. Teine küsimus on selles, et seal on palju maaomanikke, kelle maid ei tagastatud. Kas nemad peaksid müügist osa raha endale saama?
Tartu Agro maade küsimus on väga kaua päevakorral olnud. Minu arvates on riik käitunud mitteväärikalt nende maaomanike suhtes, kes on olnud õigustatud subjektid ja oma maad tagasi on taotlenud. Nimelt aastatel 1999–2000 võitles riik aktiivselt selle eest, et jätta need maad riigi omandisse. Riik käis õigustatud subjektide, st endiste omanikega kohut ja lõpuks jäeti kõik need maad riigi omandisse. Aga juba 2001 langetati otsus, et riik ei vaja tegelikult ei Tartu Agrot ega neid maid. Tartu Agro aktsiad erastati ja see maa anti Tartu Agrole rendile. Anti rendile hinnaga 3 krooni hektar, kui lisada maamaks juurde, siis on tasu 30 krooni hektar. Nii et alla igasugust turuhinda. Minu arvates riik ei oleks tohtinud tol ajal niimoodi käituda. Miks niisugused otsused langetati, oskavad kommenteerida tol ajal ametis olnud ministrid ja ametite juhid.
Täna aga ei ole võimalik protsessi tagasi pöörata. On tehtud 25-aastane rendileping ja seda ei ole ka riigil võimalik ühepoolselt peatada või lõpetada. Praegu on olukord selline, et riigile mittevajalik maa on antud pikaajaliselt rendile. Riik ise seda kasutada ei saa ja rendile on see antud mitte turutingimustel, vaid märksa soodsamatel tingimustel. Ma arvan, et riik käitub õigesti, kui ta sellise ebavõrdse kohtlemise lõpetab ja müüb selle vara ära. Kahjuks ei võimalda praegused seadused müüdava vara eest laekuvast rahast hüvitada endistele omanikele nende tagasi saamata jäänud maid. Seda võimalust meil ei ole.
Aitäh, lugupeetud minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Enn Eesmaalt kultuuriminister Laine Jänesele. Palun!
Austatud minister! Hea tava ja senise kogemuse kohaselt on kultuuripealinnade traditsiooni 20-aastase ajaloo jooksul kultuuripealinna korraldava organisatsiooni kulusid – Tallinna puhul on siis tegu Sihtasutusega Tallinn 2011 – katnud ka riik. Sellele on tähelepanu juhtinud Brüsseli ekspertkomisjon, kes tõi oma raportis ühe võimaliku riskina välja, et Eesti riigi osalemine protsessis on fikseerimata ja puudub kindlus, et riik võrdselt linnaga kultuuripealinna eelarvesse panustab. Paljude seniste ja ka tulevaste kultuuripealinnade puhul on riigi osalus parlamendi tasandil fikseeritud kas lausa eraldi seadusega või finantseerimiskavaga kogu ettevalmistusperioodi ja kultuuriaasta kohta. Tallinna Linnavolikogu on vastu võtnud otsuse, kus linna panus kultuuripealinna sihtasutuse eelarvesse on fikseeritud kuni aastani 2012. Kuidas ja kas üldse kavatseb riik täita Brüsseli ekspertkomisjoni ettepanekut fikseerida riigi osalus riigitasandil?
Head kolleegid! Mul on hea meel teatada, et Kultuuriministeerium riigi esindajana ja Sihtasutus Tallinn 2011 teevad erakordselt head ja teineteist mõistvat koostööd. Ma olen korduvalt rääkinud, et tänavuses eelarves on programmi rahadeks planeeritud 4,5 miljonit ja neid summasid pole vähendatud ka eelarvekärpe protsessis, need on jäänud samaks. Sihtasutus on nimetanud aastat 2008 – ma kohe tsiteerin härra Fritze sõnu – "seemne mulda paneku aastaks". Selle aasta jooksul alles töötatakse välja tegelikud plaanid järgmisteks aastateks ja viimaste kohtumiste järel on nimetatud, et aastad 2010 ja 2011 on põhilised. Meie riigis tehakse eelarvet aasta kaupa ja iga aasta eelarvesse on planeeritud kindlasti Sihtasutuse Tallinn 2011 kulutused. Praeguse seisuga võin öelda, et Kultuuriministeeriumisse on laekunud selle programmiga seotud taotlused 4,5 miljoni saamiseks ja need on rahuldatud. Raha on veel välja maksmata, aga rahastatavate programmide pealkirjad on juba kinnitatud.
Palun, kolleeg Enn Eesmaa, esimene täpsustav küsimus!
Enamikus riikides on kultuuripealinna projekte korraldava organisatsiooni asutamisse kaasatud riik mitme ministeeriumi nõul ja jõul, et tagada kultuuripealinna ettevalmistamise järjepidevus ja erakordselt olulisena selle mittesõltuvus poliitiliste jõudude vahekordade võimalikust muutusest riigis ja korraldavas linnas. Miks pole praegune valitsus pidanud otstarbekaks olla üks sihtasutuse asutajaliikmeid, tagamaks järjepidevust? Tegemist on ju olulise projektiga kogu riigi, mitte pelgalt Tallinna linna jaoks. Kultuuripealinnaks olemist ja sellega kaasnevat rahvusvahelist tähelepanu võiks kindlasti võrrelda olümpiamängude purjeregati või Eurovisioni korraldamisega Tallinnas, millest meil on ju ülimeeldivaid kogemusi.
Kui ma õigesti aru saan, siis teie küsimus oli, mispärast pole riik osaline sihtasutuse loomisel. Kuna initsiaator on olnud Tallinna linn, siis võib selle küsimuse esitada Tallinna linnale. Mul on hea meel siiski öelda, et sihtasutuse nõukogu üheksa liikme hulgas on üks Kultuuriministeeriumi esindaja, see on meie kantsler Siim Sukles. Riik on esindatud, ta on osaline kõikides protsessides ja saab informatsiooni, mis toimub sihtasutuses. Ma kinnitan veel kord, et Sihtasutusega Tallinn 2011 on Kultuuriministeeriumil väga hea ja teineteist mõistev koostöö, ent mulle tundub, et avalikkuse ees püütakse pidevalt väita vastupidist ja näidata konfliktsituatsioone. Neid ei ole.
Nüüd neli kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Mark Soosaar, palun!
Austatud kultuuriminister! Tallinn on viimasel ajal demonstreerinud üsna kummalist finantspoliitikat, öeldes, et ei ole raha loomaaia, Lauluväljaku ja botaanikaaia jaoks, samal ajal on sadakond miljonit krooni tagataskus selleks, et merre toppida Tallinna saabuvaid turiste hirmutav koletis. Kas võib juhtuda, et riigi raha, mis on mõeldud kultuuripealinna projektile aastaks 2011, suunatakse hoopis teistesse, satelliitlinnadesse, mis on samuti Tallinn 2011 kultuuripealinna võrgustikus?
Praeguse seisuga on küll selge, et see 4,5 miljonit kasutatakse sihtotstarbeliselt. Siin on loetletud programmid, mida ma ei hakka aja kokkuhoiu mõttes praegu ette lugema. Kellel on huvi, olen valmis saatma selle kultuurikomisjonile, kust saab täpsemat informatsiooni. Muu hulgas on koostöö teiste Eesti linnadega, minu teada on Tallinna linnal plaanis teha koostööd kaheksa Eesti linnaga. Riigi poolt vaadates on see erakordselt õige ja hea – Tallinn 2011 projekt ei ole mitte ainult ühe linna projekt, see on terve Eesti kultuuriprojekt. Selle kaudu me saame oma riiki ja oma kultuuri tutvustada tervele maailmale.
Tuletan teile aga meelde tervet rida tähtsündmusi, mis Eestis toimuvad, näiteks ülevabariigilise tähtsusega festivalid PÖFF, Jazzkaar, pärimusmuusika festival, Birgitta festival – suur osa neist toimub Tallinnas. Ka merefestival, mida plaanitakse, on kindlasti riigi osalusega. Eesti kultuuri nädalad aastal 2010 Türgis ja Prantsusmaal korraldatakse koostöös Sihtasutusega Tallinn 2011, et muu hulgas teha reklaami ka 2011. aastal Tallinnas ja kogu Eestis toimuvale kultuurisündmusele. Samuti käib tihe koostöö riigiasutustega, näiteks Kumuga, et aastal 2011 avada näitusi. Riik on tulnud Tallinna linnale vastu ka sellega, et laste ja noorte laulu- ja tantsupidu tõsteti aastalt 2012 ümber aastale 2011, selle finantseerimine tuleb riigi kaukast ja see maksab 25 miljonit krooni. Seegi on osalemine selles sündmuses.
Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Igor Gräzin!
Tahan jätkata sellega, millega Mark Soosaar alustas. Tallinna linnas raha liikumine ei ole mitte niivõrd esteetiline, kuivõrd eeskätt kriminaalõiguslik ja juriidiline probleem. Esitatakse ka otseselt valeandmeid, küll tõstetakse maamaksu veemajanduse parandamiseks ja muud taolist valet. Ma tahan küsida üht asja. Riigi rahade sahkerdamine käib alati finantseerimise n-ö äärealadel. Kui me räägime sellest koledast Kalevipojast, siis sahkerdamise koht ei ole mitte see koletis ise, aga seal merepõhjas tehtavad tööd ja muud taolised asjad. Seoses sellega ma tahan küsida, kas Kultuuriministeeriumil on mingisugune plaan lihtsalt puht audiitorina ja raamatupidamislikult kontrollida, kuhu Tallinna raha läheb seoses selle festivaliga. Täiendav kontroll on minu arvates ülioluline.
Kindlasti on Kultuuriministeerium kõiki lepinguid sõlmides tingimuseks seadnud saada ülevaade raha jagunemisest, raha kulutamisest – kogu raamatupidamisest selles valdkonnas. Ja mitte ainult selle rahavoo osas, mis konkreetselt tuleb Kultuuriministeeriumist. Tegelikult on kokkulepe avalikustada kogu raamatupidamine, mis puudutab neid sündmusi, kus kaasrahastajana osaleb riik. See on meil lepingus sees ja me loodame, et need lepingutingimused täidetakse. Praegu on meil selle programmiga seotud raha suunatud ja lepingud tegemisel. Kui raha on kokkulepitud tähtajaks kasutatud, siis me ootame aruandeid.
Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Olga Sõtnik!
Lugupeetud minister! Tõepoolest, riigieelarve võetakse vastu ühe aasta kaupa. Aga samas meil on teine tore dokument olemas – see on riigi eelarvestrateegia, millega kavandatakse riigieelarve kulusid ja tulusid keskpikas perspektiivis. Ka tänavu te hakkate eelarvestrateegiat koostama. Kas teie arvates ei peaks kultuuripealinnaga seotud kulutused kajastuma kolme-nelja aasta strateegias?
Kindlasti peaksid need olema riigi eelarvestrateegias. Kultuuriministeerium esitas Rahandusministeeriumile oma taotluse umbes poolteist kuud tagasi, kui oli tähtaeg. Seal oli ka "Kultuuripealinn Tallinn 2011" eraldi reana sees, nii et selle jaoks on raha küsitud riigi eelarvestrateegias kajastamiseks.
Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, palun, kolleeg Marika Tuus!
Austatud minister! Kõnealune hirm ongi ju sellest tekkinud, et riik on Tallinna suhtes passiivne olnud. Laululava näide on hea ja botaanikaaia oma samuti. Muret teeb ka see, et praegu hakkab raha minema digitaaltelevisioonile, mida nüüd tuuakse seaduses kahe aasta võrra ettepoole. Loodame, et riik hakkab siiski seda kompenseerima. Näiteks võib tuua kas või selle, kuidas Ruhnus see 100 000 kulutati. Kuidas te põhjendate seda, miks on jäänud niisugune mulje, et riik on Tallinna suhtes väga passiivne olnud?
Kui te küsimus puudutab seda, miks on jäänud selline mulje, siis minu kõige lühem vastus võiks sellele olla, et eks ilu on vaataja silmades. Igaüks näeb seda protsessi täpselt sellisena, nagu talle meeldib.
Aitäh, proua minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Arvo Sarapuult põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun!
Austatud minister! Eestis on kokku ligi 6700 põllumajandusettevõtet, kellest 88,6%-l ei ole müügitulu suurem kui üks miljon krooni. Ent samas toodab see suurusgrupp kokku 28,3% Eesti põllumajandussektori kogutulust, kasutab 36,1% põllumajanduslikust maast ja 43,8% tööjõust aastaühikutes. Ühe- kuni kümnemiljonilise müügituluga põllumajandusettevõtete suurusgruppi kuulub 10,4% põllumajandustootjatest. Neid põllumajandusettevõtteid võib käsitada taludena, kuid pikki aastaid on talupidajad olnud juriidiliselt määratlemata. Nad tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjatena või osaühingutena. Sellega kaasneb erinevaid probleeme, mis puudutavad vara pärandamist, üleandmist jne. Seoses sellega on mul küsimus: kas Põllumajandusministeerium on alustanud taluseaduse ettevalmistamist või loonud sellega seoses töögrupi?
Jah, Põllumajandusministeerium on ette valmistanud ühe lepingu ja meil on juba pikka aega käinud läbirääkimised juristide ja õigusteadlastega, et nad teeksid analüüsi, kas on võimalik Eesti õigusruumis sätestada talu kui juriidiline isik. Kas see peab tulema eraldi seadusena või on võimalik see kehtestada olemasolevate seaduste täiendamise-muutmisega, sellele ma täna vastata ei oska. Me loodame sellele vastuse saada just nimelt juristide ja õigusteadlaste analüüsist, kui see ükskord valmis saab. Praegu ei ole tellimuslepingut veel allkirjastatud, me täpsustame oma tellimust ehk riigi soovi.
Meie eesmärk pole ainult see, et Eesti äriseadustikus ja õigusmaastikul üldse oleks talu kui juriidiline isik sätestatud. On terve rida taluga seonduvaid probleeme – need on sotsiaalsed probleemid, maksustamise probleemid, mis puudutavad vastutust. Me teame, et võrreldes juriidiliste isikutega on FIE-dest talunikel teistsugune maksustamine ja erinev vastutusmäär. Me tahame seda küsimust kompleksselt käsitleda ja ma loodan, et kui me oleme juristide ettepanekud saanud, siis on meil võimalik omapoolsed lahendused välja pakkuda.
Palun, kolleeg Arvo Sarapuu, esimene täpsustav küsimus!
Austatud minister! Lubage teid tunnustada meie põllumajanduse juhtimise eest! Kahjuks alati ei saa ministeeriumi siiski kiita. Näiteks viimase nädala jooksul kajastas meedia uudist, et talupidajad astusid põllumajandus-kaubanduskojast välja, kuna see ei esindanud talunike huve piisavalt. Räägitud on siin küll katteta lubadustest, küll poliitilistest ja majanduslikest vastuoludest ja millest iganes. Mul oleks väga hea meel, kui te ütleksite oma kindla seisukoha, kas talupidajate eest on parimal võimalikul moel seistud. Kui palju teie arvates üldse talupidajaid peaks Eestis olema ja kuidas nende eest seista, kelle kaudu?
Kõigepealt väike informatsioon. Teie küsimuse järgi otsustades te ei tea, et põllumajandus-kaubanduskoda ei ole riiklik asutus. Ta ei kuulu Põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse, vaid kolmandasse sektorisse. Ministeerium võtab teda kui koostööpartnerit. See on loomulikult tootjaorganisatsioonide ja eri institutsioonide enda otsustada, kuhu nad kuuluvad, millised on nende katusorganisatsioonid, kes nende huve kõige paremini esindavad. Aastaid on olnud riigi põllumajanduspoliitika selline, et tekitada üks organisatsioon, kes kogu sektorit võiks esindada. On loodetud, et see võiks olla Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda.
Minu isiklik arvamus on, et eesmärk leida üks säärane institutsioon on väga õige. Nii Põllumajandusministeerium kui meie teiega kõik koos oleksime väga õnnelikud, kui see nii oleks. Paraku reaalsus on selline, et põllumajandussektoris tegutsevatel eri organisatsioonidel on erinevad huvid ja õigem on, kui Põllumajandusministeerium püüab nende kõigiga suhelda võimalikult otse. Vähemalt seni, kuni ei ole leitud katusorganisatsiooni, kes tõepoolest nende kõigi ühist huvi esindab.
Selline on minu vastus. Tõepoolest, see on nende organisatsioonide enda otsustada, kes neid esindab. Aga jah, põllumajandus-kaubanduskoda ei ole riiklik institutsioon ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse ei kuulu. Nii et meie osa selles Eestimaa Talupidajate Keskliidu põllumajandus-kaubanduskojast väljaastumises küll ei ole.
Palun, kolleeg Arvo Sarapuu, teine täpsustav küsimus.
Aitäh, lugupeetud minister! Ma ei arvanudki, et põllumajandus-kaubanduskoda on riiklik asutus. Küsimus on selles, kas on maksimaalselt tehtud kõik selle nimel, et talupidajad ennast hästi tunneksid.
Aga nüüd natuke talupidajate pensionist. Praegu kujutab pensionile jäämine ja pensionihüvitiste arvestamine FIE-st talupidajatele endast väga tõsist probleemi. Ma usun, et te teate seda. Talus töötatakse rohkem kui kaheksa tundi päevas, kogu tulu reinvesteeritakse ja sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu tekib talus minimaalselt. Eraldi probleem on muidugi peremehe kõrval töötava pereliikme vanaduspõlve kindlustamine. Kas teie arvates on õiglane, et talus töötatud aastaid korrutatakse makstud sotsiaalmaksu suurusest tuletatud koefitsiendiga, mis mõningatel juhtudel annab kümne töötatud aasta kohta vaid ühe pensioniaasta?
Pensionide küsimus kuulub muidugi eelkõige Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse. Üldiselt on FIE-de pensioni probleem palju laiem kui ainult talunike probleem. See on kõigi FIE-de probleem. Soovitan teil kõigepealt konsulteerida oma pinginaabriga, kes on olnud kaua aega sotsiaalminister ja kindlasti nende probleemidega kursis. Aga jah, see on probleem. Ent nagu ma varem ütlesin: me soovime juristidelt ja muudelt ekspertidelt taluga seoses kõige laiemat analüüsi ja ettepanekuid, mitte ainult seda, et fikseeritaks talu kui juriidiline isik. Ka maksustamine, vastutus ja needsamad sotsiaalsed probleemid, mis puudutavad talunike pensioni ja eelpensioni, samuti talude pärimist – kõik tuleb läbi arutada. On riike, kus talu ei ole võimalik pärandamisel eri pärijate vahel tükeldada, vaid talu tuleb tervikuna pärida. Siin on terve rida spetsiifilisi küsimusi, mis pole seotud ainult talu juriidilise staatusega. Nii et tegu on laiema küsimuste ringiga ja pensionid moodustavad sellest ühe osa. Aga pensionide teema kuulub eelkõige Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse.
Head kolleegid! Nüüd neli kohapeal registreeritud küsimust. Esimene, palun, kolleeg Jaak Aab!
Hea minister! Teie puudutatud valdkonnas on tõesti probleeme ja neid võiks arutada. Aga minu küsimus puudutab muud. Küsiksin ettevõtluse või laiemalt maaelu arendamisega seoses. Midagi ei ole teha – signaalid, mis praegune valitsus on oma tegemiste ja ka tegematajätmistega saatnud, näitavad, et eriti regionaalpoliitikast või maaelust ei hoolita. Te võite küll vastata, et regionaalpoliitika on ühe teise ministri haldusalas, aga ma arvan, et sisuliselt on maaelu arendamine põllumajandusministri haldusalas. Kas maarahval on oodata mingeid positiivseid sõnumeid, mis puudutavad näiteks ettevõtluse arendamist, infrastruktuuri laiendamist, riigiasutuste mitteärakolimist, nagu metskondadega juhtub? Selline üldine küsimus.
Regionaalpoliitika kuulub minu arvates kõikide ministeeriumide valitsemisalasse ja peaks olema iga ministeeriumi poliitika üks osa. Ainult sel juhul saab Eestis olla edukas regionaalpoliitika. Ma ei kujuta ette, et seda saab üksi regionaalminister või üksi põllumajandusminister või keegi teine teha – see peab olema valitsuse kui terviku poliitika, siis on see edukas.
Kas positiivseid uudiseid on maarahvale? Jah, julgen öelda. Kui vaadata viimase või isegi viimaste aastate arenguid Eestis, siis julgen väita, et kõige positiivsema arengu on läbi teinud põllumajandus. Ja seda suuresti tänu meie ühinemisele Euroopa Liiduga, kus on aastateks 2007–2013 garanteeritud stabiilne toetuste baas sõltumata sellest, milline on majanduslik olukord Eesti siseturul. Nii et põllumajanduses on see stabiliseeriv alus täiesti olemas, mida pole ei tekstiilitööstuses, ehituses, kinnisvaras ega kus tahes muus valdkonnas.
Raha vool põllumajandusse ja maaellu laiemalt on olnud märkimisväärne: ligikaudu 30 miljardit krooni selle perioodi jooksul. Julgen öelda, et meetmed on juba väga aktiivselt käivitatud. Raha taotlejaid on rohkem kui varem, nii et soove investeerida ja äriplaane on põllumeestel piisavalt – enam kui eraldatavat raha. Kogu seda viimaste aastate arengut vaadates julgen ma olla optimist. Põllumajandusministeeriumi poole pealt ütlen seda, et kui tihtipeale või enamasti riigiasutused reorganiseerivad oma tööd tsentraliseerimise suunas, siis meie viimane reorganiseerimine, nimelt Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti reorganiseerimine seisneb selles, et me viime osa pädevust keskusest – Tartust – alla maakondadesse. Nii et meie teeme vastupidi!
Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Aleksei Lotman!
Auväärt minister! Ma olen kahjuks sunnitud teie optimismi pisut jahutama. Ma kohtun oma valijatega üsna tihti ja võin kinnitada, et väikeettevõtja olukord ei ole kuigi palju roosilisem kui eelmise valitsuse ajal. Ta on bürokraatiaga samamoodi kimpus: küll maade tagastamise küsimus, küll see paljude jaoks ikka veel lõppemata 50 puu täiesti idiootlik saaga, küll liiga ranged ja bürokraatlikud reeglid otseturustamiseks. Küsin teilt: millised on teie konkreetsed kavad mõttetu ja eriti väiketalunikku poova bürokraatia vähendamiseks riigis?
See on väga üldine ja filosoofiline küsimus. Meile tundub alati – ja ma olen nõus, et tihtipeale see nii ka on –, et bürokraatiat on liiga palju. Põllumajandusministeeriumi valitsemisala bürokraatia tuleneb suures osas Euroopa Liidu ühisest põllumajanduspoliitikast. Meil endil on loomulikult võimalik seda rakendades bürokraatia vähendamiseks üht-teist ära teha, kuid mitte väga palju. Nii et kahjuks kaasneb sellesama 30 miljardi krooni abiraha ehk Euroopa maksumaksja raha tulekuga Eestisse paratamatult väga palju bürokraatiat, väga palju aruandlust, väga palju järelkontrolli, mida me vältida ei saa ja mille osas ma teile küll optimistlikke lubadusi anda ei saa. Pigem on tendents selline, et järelevalvet ja kontrolli tihendatakse, eriti valdkonnas, mis puudutab toiduohutust. Täiendava seire ja täiendavate analüüside kohustus suureneb, mitte ei vähene. See tuleneb meie kõigi, maksumaksjate-tarbijate ühisest huvist, et oleks põhjalikum ülevaade tarbitavatest toiduainetest. Selles valdkonnas, mis puudutab Veterinaar- ja Toiduameti tegevust, kindlasti bürokraatia tulevikus veelgi suureneb.
Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Jaanus Marrandi!
Lugupeetud härra minister! Ka mina tahaksin alustada teie kiitmisest. Teie mõtted on liikunud natuke teises suunas kui mitu aastat tagasi. Siis te kirjutasite, et Eestis on 19 000 talu, kes kõik vajavad toetust. Vaadates praeguse testtalude FADN-süsteemi andmeid, on majandusanalüüsi põhjal näha, et Eestis on tegelikult 6300 talu. Talu on majapidamine, kus saadakse vähemalt 37 000 krooni standardkogutulu aastas.
Väga palju on räägitud erinevate põllumajandusüksuste vastandumisest ja vastuoludest. Hiljuti maaülikooli läbiviidud küsitluse põhjal tegelikult seda vastuolu ei ole, arusaamad on üsna ühesugused nii suurematel, keskmistel kui väiksematel üksustel. Siit on ka minu küsimus. See vastuolu tundub olevat väga paljus poliitikute ja ametnike pärusmaa. Mida teie olete põllumajandusministrina teinud, et seda vastuolu vähendada või sellele päris lõpp teha?
Eks me kõik ole arenemisvõimelised. Ma loodan, et teie ei mõtle ka samamoodi kui kaks või kolm aastat tagasi – et te olete selle aja jooksul mingi arengu läbi teinud. Samas minu suhtumine taludesse ja ka talude arvu ei ole muutunud. See kõik on hinnanguline – kas neid on 6000, 7000, 12 000 või 19 000. Nagu ma varem juba ütlesin: talu kui juriidilist isikut seaduses defineeritud ei ole. Nii et me võime öelda, et talu on midagi sellist kui õnn ja armastus, mida seaduses defineeritud ei ole, aga ometi nad on olemas. Selle üle, kui palju Eestis talusid on ja mida talu endast kujutab, me ilmselt jäämegi vaidlema, kuni seda ei ole seaduses lahti kirjutatud ja üheselt defineeritud.
Mis puutub suurte ja väikeste probleemi, siis reaalselt on tõesti Eestis nii, et põllumajanduses on suurtootjad ja väiketootjad ning neil on teatud erisused, neil on oma spetsiifika ja huvid. Aga minu arvates ei ole need huvid antagonistlikud, need täiendavad üksteist.
Mida on Põllumajandusministeerium ära teinud? Kõigepealt kinnitan, et me tahame kõiki kohelda võrdselt, kõik peavad pääsema Põllumajandusministeeriumiga suheldes laua taha. Me ei sunni kedagi suhtlema kohustuslike katusorganisatsioonide kaudu. Usun, et vaba suhtlemine ja otsekontakt on kõige olulisem, et luua usalduslik ja võrdse kohtlemise õhkkond, ning selle poole me oleme Põllumajandusministeeriumis viimase aasta jooksul püüelnud ja kindlasti ka edasiminekut saavutanud.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Urmas Reinsalu!
Härra minister! Ma arvan, et ettevõtluse arenguks maapiirkondades on üks kõige olulisemaid tegureid normaalse kinnisvara puudutava tsiviilkäibe tagamine. Me oleme praegu omandi- ja maareformiga olukorras, kus ligi 3000 juhul nii omandi- kui ka maareformi puhul ei ole langetatud tagastamisotsust ühes või teises suunas. Minu hinnangul on selles süüdi mitme omavalitsuse võimetus või teatud juhtudel ka pahatahtlik soov seda mitte langetada. Minu ettepanek on olnud püüda omandi- ja maareformi lõppfaasis seda reformi tsentraliseerida, et teatud aja jooksul saaks otsused tagastamise kohta langetatud riigi määratud asutuses. See looks suurema tsiviilkäibekindluse olukorras, kus omandi- ja maareformi algusest on möödunud juba üle 15 aasta. Mis on sinu arvamus selle kohta?
Praegu kehtiva seaduse kohaselt teeb maareformi käigus kõik eeltoimingud kohalik omavalitsus. Väga paljudel juhtudel on seal probleeme ja Eestis on kohalikke omavalitsusi tegevusetuse tõttu kohtusse kaevatud. Kuid ega mingeid sanktsioone ju tegelikult ei ole. Kui seda otsust ei tule, siis seda ei tule. Nii et jah, tõenäoliselt on mõistlik kehtivad seadusaktid üle vaadata, võib-olla tsentraliseeritud otsustamine kiirendaks omandireformi lõpetamist. Kuid see vajaks tõsisemat juriidilist analüüsi. Oma seisukohta ma esialgu kindlalt öelda ei saa, aga põhimõtteliselt selline analüüs tuleks teha.
Samas me peame endale aru andma, et lahendamata on jäänudki omandireformi ja maareformi kõige keerulisemad probleemid, kõige keerulisemad juhtumid, mis on paljudel juhtudel jõudnud ka kohtusse. Otsuse peab langetama kohus. Nii et omandireformi lõpetamine on väga pikk ja keeruline ning küllap jääb see teema kohtuvaidluste näol veel aastakümneteks üles.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on välisminister Urmas Paetile. Palun, kolleeg Raivo Järvi!
Lugupeetud minister! Täna kell viis võtab Riigikogu arvatavasti vastu ühise otsuse mõista hukka aktsioonid, mis Venemaa on toime pannud suveräänse riigi territooriumil, tekitades vasallenklaavi. Minu küsimus on: milline on praegune seis? Kas Välisministeeriumil on informatsiooni, kui paljud riigid samasuguseid statement'e ehk avaldusi teevad? Täna kohtume Soome välisministriga, Soome riik selles nimekirjas justkui ei ole. Milline on hetkeseis?
Kõigepealt ma meenutan heale küsijale, et Eesti on Euroopa Liidu liige. Euroopa Liidul on ühtne välispoliitika ja meie eesmärk on, et see välispoliitika oleks maksimaalselt tugev. See tähendab seda, et kui Euroopa Liit on oma seisukoha öelnud, siis on see kõigi 27 riigi seisukoht. Kõnealuses küsimuses tegi Euroopa Liit avalduse eelmise nädala reedel. Loomulikult on hea, kui ka liikmesriigid oma arvamust avaldavad, aga peamine selles kontekstis on, et Euroopa Liidu ühtne välispoliitika toimib ning suudetakse väga üheselt ja selgelt oma seisukohta väljendada.
Peale Euroopa Liidu on oma seisukoha välja öelnud NATO peasekretär, teie viidatud Soome välisminister OSCE eesistujana andis oma arvamuse väga selgelt teada eelmise nädala lõpul veel enne Euroopa Liidu ühisavaldust. Lisaks on oma seisukoha öelnud Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ja ka Ameerika Ühendriigid, kes ju ei kuulu Euroopa Liitu. Nii et samu väärtushinnanguid jagavad riigid ja organisatsioonid on üheselt tauninud provokatsioone ja pingete üleskruvimist Gruusias. Kõik soovivad, et Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga seotud probleemid lahenevad nii, et Gruusia territoriaalne terviklikkus ja suveräänsus ei saaks rikutud.
Palun, kolleeg Raivo Järvi, esimene täpsustav küsimus!
Suur tänu! Ma fokuseerin oma küsimuse veel kord Euroopa Liidule. Jah, tõsi, Euroopa Liit arvestab kõikide liikmesriikide arvamusi. Ent ikkagi me teame, et Euroopa Liidus on olemas nn Trooja hobused, kellel on teatud erisuhted Venemaaga. Viimase seisuga ma tean, et samasuguse avaldusega esinevad Visegrádi riigid ja Rootsi. Minu küsimus on, kas nendega võiks lähiajal liituda veel mõni riik.
Ma kordan: kõik 27 riiki on Gruusia-vastased provokatsioonid hukka mõistnud Euroopa Liidu avalduse kaudu. Kui kas või ükski Euroopa Liidu riik ei oleks olnud selle seisukohaga nõus, siis seda Euroopa Liidu avaldust ei oleks sündinud. On väga hea, et riigid ka eraldi seda avaldust võimendavad, aga selles osas on kõik 27 Euroopa Liidu riiki ühesugust seisukohta väljendanud.
Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Palun, kolleeg Marko Mihkelson!
Hea välisminister! Kindlasti tuleb tunnustada seda, et, nagu te mainisite, rahvusvaheline reageering kõigele, mis Vene Föderatsioon on ette võtnud Georgia territoriaalse terviklikkuse küsimärgi alla seadmises, on küllalt kiire olnud. Üks asi on loomulikult positsiooni võtmine ja selle tegevuse taunimine. Teine aga, kas me ka tegelikult suudame arenevaid protsesse kuidagiviisi tagasi tõrjuda, sealhulgas võimalikku Gruusia territooriumi osalist annekteerimist. Tänases avalduses juhib – loodetavasti see võetakse pärastlõunal vastu – Riigikogu tähelepanu, et sündmuste edasine käik juhul, kui Vene Föderatsioon ei lõpeta oma samme, võiks kaasa tuua Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise partnerlus- ja koostööleppe sõlmimise pidurdumise või selle külmutamise. Kas see sinu arvates oleks võimalik Eesti ühe positsioonina?
Esiteks, Euroopa Liidu ja Venemaa vahelist uut partnerluslepet nii pea sõlmima ei hakata. Need kõnelusedki pole veel alanud. Jutt käib praegu sellest, kas tekib üldse mandaat selliste kõneluste alustamiseks Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Teatavasti esialgu nende läbirääkimiste alustamiseks rohelist teed ei ole. Paaril liikmesriigil on muid muresid, mistõttu nad ei ole andnud oma heakskiitu sellele, et kõnelused uue partnerlusleppe või uue raamleppe üle Euroopa Liidu ja Venemaa vahel alata saaksid.
Mis puutub Gruusia küsimuse sidumisse selle küsimusega, siis minu arvates tuleks analüüsida, mis on parem: kas rääkida või mitte rääkida. Nagu ma nimetasin, ei ole praegu jutt lepingu sõlmimisest, vaid kõneluste alustamisest. Ja igasugustel kõnelustel on nii, et kui laual on väga palju erinevaid teemasid, on võimalik neid omavahel siduda ja ehk ka mõnele küsimusele lahendus leida. Praegu ei ole küsimus partnerlusleppe kõneluste alustamise mandaadiga seotuna olnud aktuaalne seetõttu, et neid läbirääkimisi ei ole võimalik niikuinii alustada – mõni liikmesriik blokeeriks seda. Nii et jälgime sündmuste arengut, tulenevalt sellest tehakse vajaduse korral järgmised sammud.
Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Urmas Reinsalu!
Austatud välisminister! Praegu võib seda, mis Venemaa on teinud Gruusia tervikliku suveräänsuse suhtes, nimetada hiiliva või diplomaatilise agressiooni sammudeks. Milline on Eesti Vabariigi välisministri positsioon: kas Gruusia peaks selle juhtumi puhul kaaluma pöördumist Haagi Rahvusvahelisse Kohtusse? Muidugi tuleb võtta arvesse asjaolu, et Venemaa ei ole ennast vabatahtlikult andnud Haagi Rahvusvahelise Kohtu kohustuslikku alluvusse.
Ma usun, et igasugune rahvusvaheline hinnang Gruusia positsioonide toetamiseks tuleb kasuks. Nii et kui Gruusia oma siseanalüüsi tulemusel leiab, et see kuidagi aitaks kaasa tema positsioonide tugevdamisele, siis miks mitte. Samas, kui vaadata praegust seisu rahvusvahelisel areenil, siis ega keegi ei ole seadnud kahtluse alla Gruusia territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust. Eriti käib see riikide kohta, kellega Eesti on lähedalt seotud Euroopa Liidu või NATO kaudu, aga ka laiemalt. Rahvusvahelist teoreetilist juriidilist probleemi Gruusia territoriaalse terviklikkuse osas tegelikult ei ole. Aga jah, on väga suur faktiline probleem.
On iseasi, kui palju üks kohtulahend suudaks seda faktilist probleemi muuta. Mäletatavasti võttis Venemaa juba aastal 1999 Istanbuli tippkohtumisel omale kohustuse külmutatud konfliktide piirkondadest välja tõmbuda, aidata neid olukordi lahendada. Hoolimata kohustusest pole mitte midagi juhtunud, asjad kipuvad minema hoopis hullemaks. Nii et mis puutub kohtulahenditesse, siis n-ö esimese reageeringuna ma ütleksin, et tegelikult teoreetilist juriidilist probleemi ei ole. Keegi ei sea kahtluse alla, et Gruusia on suveräänne ja territoriaalselt terviklik riik. Küsimus on praktilistes probleemides ja ma väga kahtlen, et kohus suudab neid lahendada.
Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Paljude, sealhulgas välismaa majandusinimeste arvates jättis Eesti läinud aastal tõmbleva, probleemidega teismelise nooruki mulje. Kas see ei laiene ka poliitikutele, kui me selle küsimusega nii tegeleme?
Ma pean ausalt ütlema, et mul jäi absoluutselt segaseks, mida küsija küsis. Lühike vastus on "ei". Aga ma pean tunnistama, et ma ei mõista küsimuse olemust.
Palun järgmine kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Imre Sooäär!
Austatud välisminister! Teatavasti on Venemaa ÜRO liinis Georgia sõprade klubi liige. Selles valguses on Venemaa sammud viimasel ajal eriti kummalised, võiks öelda, kahepalgelised. Kas teie arvates peaks Eesti mingit diplomaatilist aktiivsust üles näitama ÜRO kanalite kaudu?
Me näitame diplomaatilist aktiivsust üles Gruusia probleemide lahendamisele kaasaaitamises eri rahvusvahelistes organisatsioonides, sealhulgas ÜRO-s. Ma nõustun küsijaga selles osas, et olukord on absoluutselt kummaline või isegi skisofreeniline. Ühelt poolt on Venemaa tahtnud olla ÜRO peasekretäri juures tegutseva Gruusia sõprade rühma liige. See võiks justkui kaasa tuua, et see riik aitab Gruusia sõbrana kaasa probleemide lahendamisele, kuid tegelik olukord on risti vastupidine. ÜRO Julgeolekunõukogu arutab ka täna Gruusia ümber kujunenud olukorda. Nii et see teema on ÜRO tasandil üleval ja meie esindajad ÜRO juures loomulikult ajavad täpselt sedasama liini Gruusia suhtes, mida me ajame Gruusiaga kahepoolselt, mida me ajame Euroopa Liidus, NATO-s ja mujal.
Palun viimane kohapeal registreeritud ja hästi lühike küsimus, kolleeg Silver Meikar!
Lugupeetud minister Urmas Paet! Soovin küsida teie arvamust Vene Föderatsiooni sõjalis-poliitilise ja juriidilise Georgia-vastase agressiooni põhjuste kohta. Kas nende säärane pikaajaline poliitika on seotud NATO tippkohtumisega Bukarestis, lähenevate valimistega või mis on selle põhjuseks?
Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga seotud probleemid ei alanud NATO tippkohtumise järel ega isegi vahetult enne seda, vaid tegelikult palju aastaid tagasi. Nii et suures plaanis seda seost ei ole, see on olnud hoopis üks teine probleem.
Kui vaadata viimaste päevade taktikalist käitumist ja Venemaa tehtud avaldusi, mis puudutavad suhete tihendamist Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga vastu Gruusia valitsuse tahet, siis siin võib tuua mõningaid paralleele sellega, et see võib olla reageering Kosovo arengutele. Kindlasti on see soov destabiliseerida olukorda Gruusias kuu enne Gruusia parlamendivalimisi. Kõik teavad, et parlamendivalimiste läbiviimine on väga oluline Gruusia sisemise demokraatliku arengu märk. Nii et kindlasti need soovid on olemas. Tegu on taktikalise mänguga enne parlamendivalimisi ja ka Kosovo kontekstis. Aga laiemas plaanis on huvid ja soovid muidugi ilmselt sootuks suuremad.
Suur tänu, härra välisminister! Selle küsimuse käsitlemine on lõpetatud. Aitäh, head kolleegid, küsimuste esitamise eest ja aitäh, lugupeetud valitsusliikmed, küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.
