Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 12. töönädala esmaspäevast istungit. Kas lugupeetud kolleegid soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna advokatuuriseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Head ametikaaslased! See, kui majandusprognoosid osutuvad mõnikord ebatäpseks, ei ole veel suur kuritegu ega õnnetus. Õnnetus või kuritegu on see, kui nendest prognoosidest täielikult mööda vaadatakse. Tänastest uudistest võime lugeda, et üks Eesti omavalitsus on seda teinud. Nimelt sel ajal, kui riik tegeleb väga tõsiselt negatiivse eelarvega, on pea kõikides uudistekanalites võimalik tutvuda Tallinna Linnavalitsuse plaaniga laenata veel miljard krooni ehk siis üks SMS-laenu jagu iga Tallinna elaniku kohta või raha, millest riigil piisaks kümne kuu vanemahüvitise väljamaksmiseks.
Sellest tulenevalt on mitu küsimust rahandusministrile. Ühelt poolt küsin ma rahandusministri käest hinnangut, kas selline eelarvepoliitika, kus ühekordsetest tuludest makstakse kinni jooksvaid kulutusi – teadupärast kasvavad Tallinna investeeringud ainult 1,9% võrra – on vastutustundlik. Samuti küsin  rahandusministrilt hinnangut, millised on Rahandusministeeriumi võimalused kohaliku omavalitsuse vastutustundetut laenamist piirata. Veel on päris mitu faktiküsimust selle kohta, kui suur on Tallinna linna eelarve eeldatav tasakaal ja kui suurt mõju avaldab see valitsussektori eelarvele tervikuna. Arupärimise  edastasin ma Riigikogu juhatusele digitaalselt. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Aitäh, proua juhataja! Head kolleegid! Riigikogu peaks ennekõike tegelema ikka riigi asjadega ja seetõttu küsin mina riigi raha kohta. Taavi Rõivas oleks võinud selle arupärimise ka Tallinna Linnavolikogule esitada. Aga see selleks.
Aga meie küsime koos nelja kolleegiga Keskerakonna fraktsioonist peaminister Andrus Ansipilt Euroopa Liidu tõukefondide vahendite kasutamise kohta. Nimelt väidab 17. aprilli Postimees, et Eestil on Euroopa Liidu abirahade kasutamisega suuri probleeme. Eestile on eraldatud rahastamisperioodiks 2007–2013 53,3 miljardit toetuskrooni. Planeeritud 93 toetusmeetmest on praeguseks avanenud vaid 29 ning toetuse andmise otsuseid on tehtud kogumahuga 9,5 miljardit krooni. Seoses sellega esitame peaministrile neli küsimust, mis puudutavad seda, mis siis tegelikult lahti on ja miks me ei suuda neid rahasid kasutada. Kui antakse abi, siis võiks ju ka abiraha kasutada saada.

Suur tänu! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Kui seaduseelnõu vastab kodu- ja töökorra seadusele, siis juhatus otsustab menetluse kolme päeva jooksul. Kui arupärimised vastavad kodu- ja töökorra seadusele, siis edastan arupärimised otsekohe.
Head kolleegid! Nüüd teated.
Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjoni: Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni k.a 16. aprillil algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni k.a 16. aprillil algatatud ravikindlustuse seaduse § 63 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni k.a 17. aprillil algatatud tulumaksuseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni k.a 17. aprillil esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine metsanduse probleemide läbitöötamiseks" eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon.
Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud pakendiseaduse ja pakendiaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu 195 dokumentide esitamise tähtajaks k.a 12. aprilli kell 18.
Riigikogu esimees on edastanud viie Riigikogu liikme esitatud arupärimise haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele.
Head kolleegid! Kolmapäeval, 23. aprillil k.a osalevad infotunnis järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: kultuuriminister Laine Jänes, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, välisminister Urmas Paet.
Palun nüüd kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.
Lugupeetud kolleegid! Palun veel kord tähelepanu! Päevakorrast. Rahanduskomisjon tegi ettepaneku viia selle töönädala teisipäevase päevakorra esimene punkt, see on otsuse eelnõu 227 arutelu, neljapäevase päevakorra teiseks punktiks.
Lugupeetud kolleegid! Panen selle nädala päevakorra kinnitamise selle parandusega hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei olnud keegi. Päevakord on kinnitatud. Kuna täna arupärimisi ei ole, siis palun registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis!

Palun registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis pärast haamrilööki! Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Kuna Eesti Vabariigi valitsusel täitus 5. aprillil üks aasta, siis on kogu aprillikuu kindlasti pühendatud selle tähtpäeva tähistamisele ja seetõttu loodan, et ei ole hiljaks jäänud oma päevakohase sõnavõtuga.
Meie praegune Eesti Vabariigi valitsus on kindlasti kõige unikaalsem taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajaloos. Püstitatud on mitmeid enneolematuid rekordeid. Mitte ükski valitsus ei ole seni suutnud viia riiki ühe aastaga majandusliku tõusu ja arengu faasist nii suurde langusesse ja majanduse mitte ainult jahtumise, vaid suisa külmumise faasi.
Mõned arvud. Majanduskasv oli 2007. aasta esimeses kvartalis 9,9%. See tähendab vahetult enne praeguse valitsuse pukki asumist. Käesoleva aasta esimese kvartali majanduskasv on parimal juhul kuni 3% ehk üle kolme korra vähem. Aastakasvuks on Rahandusministeerium temale omase optimismiga pakkunud 3,7%. Kindlasti on tõele lähemal Eesti Panga prognoos 2% ehk kasv aeglustub viis korda. Kui inflatsioon oli möödunud aasta esimeses kvartalis 5,2%, siis käesoleva aasta esimeses kvartalis oli see 11 ehk kaks korda suurem.
Mitte ükski valitsus taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajaloos ei ole majanduse juhtimisel ja arengute hindamisel olnud nii saamatu ja äpardunud, et ei suuda isegi kolme kuud majanduse arenguid ette näha. Ükski valitsus ei ole seisnud fakti ees, et omaenda poolt kiidukõnede saatel läbi surutud eelarve on juba kolme kuu pärast osutunud täielikuks blufiks, et eksimus moodustab tervelt 10% miinuse poole. Kiidulaul Euroopa parimast ja suurima ülejäägiga eelarvest on äkki vaikinud nagu rukkiräägu rääk-rääk sumedal suveõhtul pärast seda, kui odraokas juba piisavalt kasvanud on.
Kõik see on saavutatud valitsuskoalitsiooni juhtivpartei Reformierakonna kindlakäelisel juhtimisel. Sellesama partei jäärapäise diktaadi all korraldati siiani normaalsele mõistusele arusaamatu öölahing Tallinna tänavatel, mille tulemusena lasti veega alla järjepidevalt töötanud taasiseseisvunud Eesti Vabariigi valitsuste poolt piiskhaaval kogutud poliitiline kapital rahvusvahelisel tasandil. Peagi on selle sündmuse aastapäev ja tõenäoliselt näeme lippude ja kollaste õhupallidega kaunistatud rongkäiku liikumas puhkpilliorkestrite saatel Tõnismäelt sõjaväekalmistule, sest oma kangelastegu tuleb ikka ise tähistada.
Täna on saanud selgeks, et ühe mehe enesekehtestamine on Eesti riigile läinud maksma seitse miljardit krooni. Eelarve koostamise ajaks vaatasid öölahingu tagajärjed igalt poolt vastu, oleks võinud ju eelarves seda seitset miljardit arvestada, või loodeti naiivselt, et äkki unustatakse ära. Nagu näha, ei unustatud. Eesti majandusele on tekitatud korvamatu kahju. Lõppenud on investeeringud Venemaalt. Kes seni on investeerinud, need lahkuvad. Peatunud on investeeringud Lääne poolt, sest kes ikka tuleb oma raha paigutama ebastabiilsesse ja kraaklevasse väikeriiki.
Selle languse taustal veel rumalamana paistev kütuseaktsiiside mõttetu tõstmine on alla viinud tootjate ekspordivõime. Peagi tuleb järgmine ring, kus ettevõtted on sunnitud töötajaid massiliselt koondama. Täitub Reformierakonna üks suur valimislubadus – seda küll pööratud kujul. Mitte reede ei ole maksuvaba, vaid terve nädal on palgavaba. Selle tulemusena ei suuda inimesed, kes on laenuga omale kodu muretsenud, enam laenu tasuda ja on sunnitud koduta jääma. Tuginedes omal ajal EKP-s meeldejäänule, on jälle välja toodud loosung, et kõiges on süüdi rahvusvaheline imperialism ja aastaajad. Ainult et Eurostati allikatest nähtub, et neil imperialistidel väheneb majanduskasv 1–2,5 protsendipunkti, meil aga viis korda. See tuleb aga juhtimisest.
Kõige selle taustal on lausa õõvastav kuulda Reformierakonna poliitikute küünilisi avaldusi võimuvõtmisest Tallinnas, et Tallinn väärivat paremat. Tule taevas appi!
Pärast seda saamatust, analüüsivõime puudumist, diletantsust majandusküsimustes, vaenu õhutamist Eestis elavate teiste rahvaste ja eestlaste vahel, majanduse hävitamist, destruktiivset jõupoliitikat terves riigis julgeb see partei veel rääkida helgema homse toomisest! Ei! Ei Tallinna linn ega tema kodanikud pole küll seda suurõnnetust ära teeninud! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kallo! Palun järgmisena kolleeg Lembit Kaljuvee!

Proua juhataja! Head kolleegid! Ma ütleksin majandusmehena-praktikuna  mõned mõtted meie majandusest. Panin nad siin kirja. Mind ajendas seda tegema üks eelmise nädala artikkel ja see olukord, mis meil ümberringi on.
Eelmisel nädalal tegi meie mitmekordne ekspeaminister Tiit Vähi, kelle valitsemise ajal korrastati Eesti majandust tähelepanuväärselt, vägagi tõsise avalduse. Nimelt väidab praegune suurettevõtja, et Andrus Ansipiga ei saa asju arutada, tänane peaminister ei võtvat kedagi kuulda. Veelgi enam. Härra Vähi on kindel, et Eesti majanduse olukord ei hakka paranema enne, kui vahetub välja Ansip, kelle arvates on Eesti majanduse kiires allakäigus süüdi – nii nagu eelkõneleja ütles – rahvusvaheline imperialism ja neli aastaaega.
Mõelgem: tõsi see on, et praegune valitsus suutis aasta, see on nelja aastaaja jooksul anda kolm järjestikust tugevat hoopi meie majanduse vereringe – transpordi ja logistikasektori ettevõtete pihta. Käime need kolm üle. Esimene on pronksmees – transiiti ei ole vaja. Teine, Nord Streami uuringutest keeldumine – täiesti majandusloogikavastane käik. Kolmas, Hiina sadamate ja Tallinna sadama koostöö – terav kritiseerimine ja kahtluse alla seadmine. Mida teha valitsusjuhiga, kes ei saa aru, et järsumahulised muudatused transpordisüsteemides toovad endaga kaasa logistikastruktuuride, piltlikult öeldes, halvatuse, mis tõmbab raske piduri kogu majandustegevusele? Valitsuse infotunnis kuuleme: kõik on hästi, Eestil läheb hästi, läheb väga hästi, transiit on 0,5% SKT-st; vaadake, kuidas Soome autojärjekorrad on 100 ja enam kilomeetrit. Jah, Soomes on autojärjekorrad olnud ka üle 100 kilomeetri, aga seal liigub järjekord 70 kilomeetrit päevas, meil aga 1 kilomeetri päevas. Meie valitsuse liikmed ei saa aru, et raudteetranspordi probleemid Viljandi ja Rapla ettevõttel on rumala poliitika küsimus, mitte majandusküsimus, rumala majanduspoliitika küsimus.
Kõigest eelnevast järeldub, et härra Tiit Vähil on õigus, ja ma usun, et Reformierakond ja koalitsioon mõtlevad nende asjade peale ja võib-olla nad hakkavad Ansipiga arutama, et kui kauaks veel. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Aleksei Lotmani!

Proua Riigikogu esimees! Head kolleegid! Äsja parandasin oma viimast ekspromptkõnet – mul ei olnud paberit ees, kui ma seda teile rääkisin, ja seda lugeda on, tõsi, väga naljakas. Aga kõik, kes seda kuulsid, väitsid, et kuulata oli seda täiesti normaalne, nii et riskin taas kord rääkida teile ilma paberita.
Ei ole ma teie ees täna järjekordselt mitte Tiibeti toetusrühma esimehe kübaras, vaid maaelu pärast muretseva rahvaasemikuna kõnelemas sellest, millest rääkisin oma kampaania ajal ja millele sain lisaveendumust nüüd, kui käisin kohtumas mitmel pool mitmete tegijate maainimestega. Nimelt ei ole väga palju aega möödas sellest, kui oli moes rääkida, kui kole on praegune maaelu, kui tuksi on kõik keeratud. Siis mood muutus ja tuli mood kõnelda sellest, et mis nüüd viga maal elada, toetused muudkui voolavad, tee tööd või ära tee.
Vaadake, see teine müüt on veel suurem jama kui see müüt, et varasem poliitika kõik täiesti tuksi keeras. Varasemal poliitikal olid kahtlemata oma suured vead, aga ta ei keeranud kõike päris tuksi. Aga see müüt, et nüüd toetused aina jooksevad ja ka kokkuostuhinnad on paranenud, et nüüd pole maainimesel häda midagi, et jätku ta hädaldamine – see on küll üks suur jama! Maainimene on praegu hädas meie riigi mõttetu bürokraatiaga, mis on osa Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika bürokraatiast, aga millel on väga tugev omariiklik kõrvalmaitse.
Kolleegid! Küsigem aktiivselt valitsuse käest, nõudkem aktiivselt valitsuse käest, et ta rakendaks maaelupoliitikat mõistuspäraselt, et maainimene, kelle heaks see poliitika peab töötama, ei oleks tegelikult hammasrataste vahel. Ma ei hakka tooma konkreetseid näiteid, sest nimede toomine ei ole siin asjakohane ja tekitaks ehk lisaprobleeme nendele inimestele, kelle muresid ma teile praegu vahendan. Kuid uskuge mind! See jutt on küll sulaselge jama, et praegusel maainimesel pole mingeid probleeme, raha muudkui jookseb. Praegu on inimesel maal väga palju probleeme ja need ei tulene mitte niivõrd rahapuudusest, kuivõrd lollist bürokraatiast. Liikugem sinnapoole, et lolli bürokraatiat oleks vähem! Aitäh!

Aitäh, kolleeg Aleksei Lotman! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Ka mina puudutan veidike eelarve teemat, küll ilmselt mitte nii dramaatiliselt, nagu ennist kuuldud, aga üks oluline teemadering on ka mulle jäänud kõrva-silma. See on see, millisel moel säästmisel ja säästmisel on väga suur vahe.
Riik ja ettevõte, kuigi neid sageli soovitakse võrrelda ja öeldakse, et ka riiki võivat juhtida samal moel nagu ettevõtet, erinevad ühes olulises asjas. Nimelt selles, et ettevõte oma omanike kaudu tõepoolest pürgib sinnapoole, et dividendidena või kasumina oleks raha võimalikult rohkem. Ja juhul kui kulusid õnnestub kokku hoida, on see igati meeldiv. Riigil sellist eesmärki pole. Riigis lepitakse kokku mingi hulk tegevusi, mis ei pea mitte ainult kasvatama majandust või raha hulka, vaid peavad tagama riigi jaoks ka kõik muud jätkusuutlikkuse elemendid – hariduse, kultuuri, kõik muu, majanduse muidugi sealhulgas.
Mida siis tähendab tegelikult sellise eelarve rahaline kärpimine – just rahaline kärpimine – säästmise sildi all? See tähendab terve suure hulga tegevuste tegemata jätmist ja see tähendab ka seda, et ju siis on eelarve koostamisel antud natuke liiga suur hulk lubadusi või lootusi, mis nüüd täitmata jäävad.
Ma isiklikult olen kaugel sellest, et arvata, et Eesti majanduse põhilised hädad oleksid seotud transiidi- või transpordisektori nõrgaks muutumisega või asjaoluga, et toimus üks suhteliselt omapärane sündmus aastapäevad tagasi – nimelt pronksiöö. Ja ma oleksin ütlemata kurb, kui ilmneks, et need mõjud meie majandusele on tõepoolest olnudki nii suured. Minu kurbus oleks seotud asjaoluga, kui ilmneks, et nii pronksiööl, nii transiidi korraldamatusel kui kõigel  muulgi veel ongi meie majandusele täiesti fataalne mõju. See oleks halb, kuna tegelikult oleme lootnud ja arvanud, et meie majandus on mingilgi moel aru- ja mõistusepõhine, ning need lubadused, mida erinevate eelarvete koostamisel on antud, on ju keskendunud sellele, et meie majandus ja ühiskond muutuvad aru- ja mõistusepõhiseks. Selle aasta eelarvega ei ole tõenäoliselt suurt midagi peale hakata, selle aasta eelarve puhul tuleb leppida, et säästmine tähendab rahakärpeid ja tegevuse kärpeid. See tähendab seda, et mingil määral nõrgeneb paratamatult õiguskord ja mis iganes muudki korrad siin riigis.
Mida ma tahan öelda, on see, et järgnevate aastate või vähemalt järgmise aasta eelarve koostamisel tuleb silmas pidada, et üks lubadus, mida ühiskonnas anda tuleks, oleks ikkagi lubadus, mis võimaldaks ühiskonnal tõepoolest kokku hoidma hakata. Kokku hoidma hakata seda, mida ei ole asemele tulemas, ja seda, mille hind paratamatult meist sõltumatult muutub aina kallimaks ja kallimaks – nimelt neidsamu energeetilisi ressursse. Minu jaoks on kummaline see, et meie energeetikakava on jätkuvalt lahti ühendatud energiasäästukavast. Ja energiasääst, mis tegelikult lõppkokkuvõttes tähendab inimestele ka ajasäästu, mis lõppkokkuvõttes tähendab ühiskonnale kõrgemat tööviljakust, on jäänud kahe või ma ei tea mitme silma vahele.
Olles kuulnud korduvalt sellest, et meil on raskusi Euroopa raha kasutamisega erinevate projektide ja tegevuste jaoks, arvan ma, et just nimelt energia- ja ressursisääst on see, mis tulevikus võimaldaks muuta meie eelarved mitte kärbitult säästlikeks, vaid säästlikeks juba ette. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kahjuks on viie minutiga kogu seda teemat küllalt raske lahti rääkida. Aga mind ajendas esinema tulema Andrus Ansipi vastus möödunud esmaspäeval arupärimisele Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara tagastamise avalduste läbivaatamise korra kohta. Alustangi sellest, kuidas tõlgendas seda tema ja kuidas on see pandud paika Riigikohtu otsustes. Riigikohtu üldkogu võttis 10. märtsil 2008. aastal vastu otsuse Karin Elisabeth Adelheid Edenbergi teistmisavalduse kohta. Kohtuotsuses andis üldkogu selgituse ümberasunutele kuulunud vara tagastamise taotluse lahendamise võimalikkusest. Kuigi Riigikohus on võtnud endale seadusandja rolli ning asunud reguleerima ümberasunute vara tagastamise küsimust, ei ole kehtiva õigusregulatsiooniga siiski võimalik lahendada ümberasunutele kuulunud vara tagastamise taotlusi. Kahjuks peaminister leidis, et on.
Omandireformi suhete ümberkorraldamiseks võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 13. juunil 1991. aastal vastu omandireformi aluste seaduse ja sätestas §-ga 7, milliste regulatsioonide alusel saab vara tagasi. Erisättega märgiti omandireformi aluste seaduses omandisuhted Eestist Saksamaale lahkunud ümberasunute osas. See väljendub ka kohtuotsuses, mida eiras peaminister. Seal on otseselt öeldud, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunutele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimused lahendatakse riikidevaheliste lepingute alusel.
Loen ette peaministri vastuse selles kohta: "Eesti riigil ei ole olnud kavas sõlmida ei Saksa ega mõne teise riigiga mingeid kokkuleppeid." Järelikult eiras peaminister täielikult kokkuleppe saavutamist, et teha selgeks, kes alustas sõda või kes ei alustanud, ja kas vara peab kompenseerima Eesti riigile Saksamaa või Venemaa, ning võtab praeguses situatsioonis kogu vara tagastamise küsimuse ja võlgades olnud majad Eesti riigi kanda, mis läheb maksma 120 miljonit.
ORAS-e § 7 lõikes 3 ja Ülemnõukogu 1991. aasta 20. juuni otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punktis 5 sätestatu vahel ei ole sisulist erinevust. Seda on kinnitanud Riigikohtu halduskolleegium 22. märtsil 1999. aastal. Tsiteerin: "Omandireformi aluste seaduse rakendamise otsuse punktis 5 kasutati terminit "omandireformi õigustatud subjekt" vara tagastamist ja kompenseerimist taotlevate isikute tähenduses. Nii omandireformi aluste seaduse rakendamise otsuse punktis 5 kui ka omandireformi aluste seaduse §-s 7 on sätestatud põhimõte, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist Saksamaale ümberasunud isikute omandis olnud ja ümberasumisel Eestisse jäänud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta esitatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused ja avaldused lahendatakse riikidevahelisel kokkuleppel."
Jälgides praegust situatsiooni, oleme olukorras, kus pikka aega kehtinud seadussätte alusel on paljude objektide puhul omandireform lõpule viidud ning vara tsiviilkäibes. Riigikohtu 2008. aasta 10. märtsi otsuse kohaselt tuleb ka nende objektide suhtes omandireformi uuesti alustada.
Seda olukorda ei saa lahendada pelgalt konstateerimisega, et põhiseadusvastane seadussäte on kehtetu. Keerukate õiguslike seoste ümberkorraldamiseks ja tekkivate vaidluste lahendamiseks on ilmselge, et kehtiv seadus peab tegema rakendussätted. Nii on kirjas Riigikohtu otsuses. Riigikohus lähtus 12. aprillil 2006. aastal järgmisest: üldkogu leidis, et ei saa anda seadusandja rolli ega teha parlamendi eest valikut võimalike lahendivariantide vahel ning välja töötada vastavat õigusregulatsiooni. Toetan ka Riigikohtu esimehe ettekannet 2005. aasta kevadistungjärgul, mis väljendas seisukohta, et nii valitsus kui seadusandja peaksid Riigikohtu lahendatud otsuseid aktsepteerima ja jätkama. Kohtuotsuste täitmiseks ja aktsepteerimiseks on vajalik kehtestada täiendav õigusregulatsioon, korvamaks erinevates menetlusetappides olevate ümberasunute vara tagastamise avalduste lahendamist. Täiendava regulatsiooni rakendamiseks on vajalik Vabariigi Valitsuse poolt rakendussätete kehtestamine. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Helle Kalda! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 15.31.