Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu kümnenda töönädala kolmapäevast istungit. Kas lugupeetud kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, kolleeg Mai Treial!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni nimel annan Riigikogu menetlusse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kui kehtiv seadus sätestab igakuise hooldajatoetuse maksmise 13–16‑aastase keskmise, raske või sügava puudega lapse ja 16–18‑aastase raske või sügava puudega lapse ühele vanemale või võõrasvanemale, kes ei saa töötada puudega lapse kasvatamise tõttu, siis seadusmuudatusega jäetakse välja mittetöötamise tingimus. Oleme seisukohal, et töötamine ei tohiks olla hooldajatoetuse saamisel takistuseks, sest tänapäeval on ju töötamise viise mitmeid, olgu või märgitud, et elame IT‑ajastul. Samas on toetuse määr niivõrd madal (see on jäänud mitme aasta vältel muutmata), et puudega lapse kasvatamine mõjub oluliselt pere majanduslikule seisule ja paljudel juhtudel tähendab see kahjuks ka vaesust. Praegu on kindlasti õige aeg sellist muudatust planeerida, sest 2009. aasta riigieelarve projekti koostamine käib ja nii on võimalik tõsta toetuste määra vähemalt kaks korda: seniselt 240 kroonilt 480 kroonile, 300 kroonilt 600 kroonile ja 400 kroonilt 800 kroonile. Ma väga loodan, et Vabariigi Valitsus ei anna seaduseelnõule trafaretset vastust, et raha pole, või et valitsus tuleb välja oma seisukohtadega. Palve ka kõikidele Riigikogus esindatud erakondadele: teeme selle ära, sest kõik puudega lapsed ja nende vanemad-hooldajad vajavad meie tuge! Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen võtnud vastu ühe seaduseelnõu. Kui seaduseelnõu vastab kodu‑ ja töökorra seadusele, siis juhatus otsustab menetluse kolme tööpäeva jooksul.
Head kolleegid! Järgnevad teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud noorsootöö seaduse ja huvikooli seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on kultuurikomisjon; Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud Austria Vabariigi, Belgia Kuningriigi, Hispaania Kuningriigi, Luksemburgi Suurhetsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi vahelise eelkõige terrorismi‑, piiriülese kuritegevuse ja ebaseadusliku rände vastases võitluses piiriülese koostöö tõhustamise lepinguga ühinemise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse eile esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "Ühise keskkonnateabesüsteemi (SEIS) väljakujundamine" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ja on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning teatise kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 24. aprill kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse eile esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb mänguasjade ohutust, eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ja on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning eelnõu kohta arvamust andma sotsiaalkomisjoni ja majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 21. aprill kell 12. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse eile esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatiste "Aruanne FRONTEX-i tegevusele antud hinnangu ja tema tulevase arengu kohta", "Euroopa piiride valvamise süsteemi (EUROSUR) loomise analüüs" ja "Järgmiste Euroopa Liidu piirihaldusmeetmete ettevalmistamine" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ja on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning teatiste kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni ja õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 24. aprill kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse eile esitatud Eesti seisukohad Euroopa Liidu eelarve reformi protsessi kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ja on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 14. aprill kell 12.
Head kolleegid! Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 71 Riigikogu liiget, puudub 30.

Alustame, head kolleegid, tööd tänase päevakorra punktidega. Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja välismaalaste seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja välismaalaste seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 173. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Seaduseelnõu poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Lauri Luik Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Autoriõiguse seadust on aastate jooksul täiendatud väga mitmel korral. Selge on ka see, et tänanegi muudatus ei ole viimane. Me peame oma kultuuri järjepidevuse ja kultuurisaavutuste kaitse eest seisma pidevalt ja käima ajaga kaasas. Eelnõu eesmärk on muuta auviste laenutamine inimestele mugavamaks ja paindlikumaks, nii et rahuldatud oleksid autorite, tootjate ja ka raamatukogude huvid ning tagatud kõigi õigused.
Praegu veel kehtiv regulatsioon sätestab raamatukogudele nõude küsida laenutamiseks luba heliteose esitajatelt ja fonogrammitootjatelt. Samuti on videosalvestise puhul. Seadusmuudatuse kohaselt võib helikandjaid õiguste omajalt luba küsimata koju laenutada pärast nelja kuu möödumist helikandja turule tulekust. Samuti võivad igal ajal ning luba küsimata audiovisuaal‑ ja heliteoseid koju laenutada raamatukogud, mis teenindavad audiovisuaalse või helikunsti õppesuunal tegutsevat õppeasutust. Kolmandaks, raamatukogudel, arhiividel ja muuseumidel võimaldatakse õiguste omajalt luba küsimata ja tasu maksmata laenutada heli‑ ja audiovisuaalseid teoseid kohapeal kasutamiseks. Loetletud sätted muudavad laenutamise tunduvalt paindlikumaks ja kasutajasõbralikumaks.
Mul on siiras hea meel selle üle, et vahepeal isegi lootusetuna tundunud diskussioonid on jõudnud lõpuks kompromissini. Fonogrammitootjate ja raamatukoguhoidjate vahel oli peamine vaidluspunkt n‑ö laenutusembargo perioodi pikkus. Me alustasime ühest aastast ja jäime pidama nelja kuu peale. Fonogrammitootjate ja raamatukoguhoidjate kompromiss oli vajalik samm omavahelise konstruktiivsema koostöö suunas. Oluline on märgata ühisosa ja võimalusi koostööks, olla pigem partnerid, mitte rivaalid. Meie eesmärk oligi leida võimalikult suur ühisosa autorite, tootjate ja raamatukogude vahel. Tulemus sai päris hea.
Praegu, kui suur osa elust on kolinud Internetti ning informatsioon liigub sekunditega üle maailma, on muusika‑ ja videotööstus üsna suure surve all. Elu kandumine Internetti on oluliselt mõjutamas ka raamatukogude arengut. Kõige selle juures on tähtis silmas pidada järgmisi aspekte. Ka edaspidi tuleb tagada ajakohaselt reguleeritud autoriõiguste kaitse, võttes loomulikult arvesse, et kõigi osapoolte õigused ja kohustused oleksid õigesti ja õiglaselt tagatud. Teiseks, raamatukogude arendamiseks ja lugejatele tänapäevaste ning võimalikult paindlike laenutustingimuste tagamiseks tuleb end pidevalt ajaga kohandada. Üks oluline osa seejuures on Kultuuriministeeriumis väljatöötatav raamatukogude ja raamatukogunduse arengukava. Kolmandaks, ajaga kaasaskäimise abil tuleb populariseerida raamatukogude kui kultuurikandjate ja silmaringi laiendajate kasutatavust ning mainet, eelkõige noorema põlvkonna hulgas, sest kahjuks on juhtumas niimoodi, et noored inimesed on raamatutest ja raamatukogudest kaugenemas. See seadusmuudatus on väikene, kuid väga oluline samm sellel pikal ja tähtsal teekonnal.
Nii et ma palun kõiki: toetagem seda seadusmuudatust! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Luik! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Läheme lõpphääletuse juurde.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu 178. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 53 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuid oli 1. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse, erakooliseaduse ning huvikooli seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandjaks kultuurikomisjoni liikme Helmer Jõgi!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Kultuurikomisjon menetles eelnõu esimese ja teise lugemise vahel neljal korral. Põhjused, miks me neljal korral menetlesime, on välja toodud teie ees oleva seaduseelnõu teksti seletuskirjas.
Üks põhilisi momente oli see, et kui see eelnõu võetakse seadusena vastu ja selle alusel tuleb välja Vabariigi Valitsuse määrus, mis oluliselt uuendab alushariduse õppekava ja nimetab selle raamõppekava asemel riiklikuks õppekavaks, kas meil on siis tegemist ainult tehnilise muudatusega või sisulise muudatusega. Komisjon leidis, et on tegemist siiski oluliselt uuendatud ja tänapäevastatud õppekavaga ja on sisse toodud päris mitmeid sisulisi muudatusi. Eelkõige puudutavad need muudatused õpikäsitust, eesti keele kui teise keele õppekorraldust ja eeldatavaid tulemusi, mida õppekava sellelt õppelt ootab. Kui meil on tegemist selliste oluliste muudatustega, siis on küsimus ka selles, kas eelnõu toob endaga kaasa rahalisi kohustusi. Eelnõu seletuskirjas oli öeldud, et eelnõu ei too kaasa rahalisi kohustusi. Samas ütleb õppekava, et eesti keele kui teise keele õpe algab koolieelsetes lasteasutustes kolmandast eluaastast. See toob endaga kaasa lisakulutusi. Me püüdsime välja selgitada, kui suured on need toetused kohalikule omavalitsusele, et korraldada eesti keele kui teise keele õpet, sest praegu on koolieelses lasteasutuses nimelt 0,5 ametikohta kahe rühma peale. See on küll miinimumkoosseis, alati võib rohkem olla, aga see 0,25 ametikohta ei kata neid vajadusi. Lõpuks saime seaduseelnõu algatajatelt ka täpsemad arvud. Siis tegime seaduseelnõu kohta muudatusettepaneku, mis ütleb, et eesti keele õppe korraldamiseks lasteasutuses või selle rühmas, kus õppe‑ ja kasvatustegevus ei toimu eesti keeles, eraldatakse kohaliku omavalitsuse üksusele toetust riigieelarvest. Rõhutasime sellega, et kohustused, mis tekivad, kaetakse riigieelarvest. Me kõrvaldasime sellega ka põhjuse, miks Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit ei tahtnud eelnõu kooskõlastada. Teine muudatusettepanek, mis nende nelja arutelu jooksul tekkis, täpsustas lihtsalt mõnda kohta, mis oli konarlikult sõnastatud. Nüüd on selgesti välja toodud see mõte, kes peavad koolieelse lasteasutuse jaoks õppekava koostama ja arendama. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Helmer Jõgi! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Nüüd on soov pidada läbirääkimisi. Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Proua eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogus on tavaline, et koalitsioon ei arvesta opositsiooni ettepanekuid ka siis, kui need on hästi argumenteeritud. Paremal juhul leiavad opositsiooni ettepanekud toetust siis, kui on alust ühendamiseks mitmepoolsete ettepanekutega. See on koostegevuse näide, kuid seda juhtub väga harva. Eelnõu 165 arutamisel oli sama lugu. Keskerakonna ettepanekutega arvestasid komisjon ning Haridus‑ ja Teadusministeerium. Leiame, et menetluse ajal arutati tähtsaid küsimusi ning komisjoni ja ministeeriumi koostegevus andis hea tulemuse.
Üldiselt hindame seda eelnõu positiivselt. See on hea riigipoolne samm koolieelsete asutuste toetamisel, kuid mõned valdkonnad olid jäänud katmata ning need olid ka olulised diskussioonikohad. Meie jaoks oli põhimõtteline, et kui luuakse riigipoolne kava, siis peab olema ka riigi toetus. Leidsime, et mudel – programm on meie, riigi poolt, aga ressursid on teie, kohalike omavalitsuste ja lastevanemate rahakotist – ei ole korrektne. Eriti silmapaistev oli see eesti keele õppe osas venekeelsetes lasteaedades. Panna kohustused kohalikule omavalitsusele näiteks Ida-Virumaal tähendab luua situatsioon, kus on kui mitte päris võimatu seda programmi rakendada, siis paremal juhul on võimalik selle rakendamine suunata tulevikku ja lähemal ajal tulla tagasi seaduse ja programmi juurde, et neid parandada.
Nägemust, et ressursid võib leida Integratsiooni Sihtasutuse kaudu uue lõimumiskava raamides, hindasime väga nõrgaks. Nende projektide raha (Integratsiooni Sihtasutusel on raha jagamise tingimus, et peab olema projekt ja tingimata konkurss) ei kata kunagi 100% valdkonna vajadust. Projektide praktikas saab toetust kaks-kolm taotlejat kümnest ja paremal juhul teevad nad aasta jooksul teise või kolmanda katse konkursil osaleda. See ei vasta selle programmi rakendamise vajadusele. Ei olnud ka arvestatud olukordadega, kui konkursil välja kukkunud lasteaiad ei soovi edasistel konkurssidel osaleda. Mida peaksid õpetajad tegema ressursside puudumise korral ja mida teevad lasteaiad, kes ei ole kindlad, et nad konkursi kaudu toetust saavad? See tähendab, et nad kaotavad õpetajad ja tulevikus tekivad nende tagasikutsumisel raskused. Kõikide eeltoodud ettepanekutega arvestati ning koostöö käigus töötati välja parandused, millega kõrvaldati esialgse eelnõu olulised puudused. Loodame, et ka praktikas ei teki probleemi programmi rakendamisega, sest on vaja korraldada õpetajate õpe ja ümberõpe, koostada õppevahendid jne.
Teine tähtis küsimus, mille me püstitasime, puudutas eesti keele õpetajate piirnormi, mis on praegu 0,25. Selle probleemi tõstatasid lasteasutuste juhatajad. Tuleb välja, et asutus on valmis, lastevanematel on soov, aga piirnorm ei võimalda. Kui taas võtta näiteks Ida-Virumaa, siis see probleem on seotud ka õpetajate puudusega piirkonnas. Piirnormi reguleerib ministri määrus, kuid see küsimus ei tohiks takistada programmi rakendamist.
Meie küsimused ja ettepanekud leidsid toetust nädal tagasi kultuurikomisjoni väljasõiduistungil Narvas. Komisjoni liikmed nägid kohapeal, et lasteasutustel ja lastevanematel on soov, ning seal, kus on garanteeritud riigi toetus, on ka hea tulemus, näiteks lasteaias Potsataja, mida me külastasime. Lõpuks, juhul kui riik korralikult toetab riigipoolset programmi ja selle rakendamist ega täida ainult kontrollifunktsiooni, siis võib loota, et lähitulevikus ei ole eesti keele küsimus nii pingeline kui praegu.
Keskerakonna fraktsioon toetab eelnõu ja komisjoni parandusi. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Eldar Efendijev! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu kohta on kaks muudatusettepanekut, mõlemad on esitanud kultuurikomisjon ja juhtivkomisjon on neid täielikult arvestanud.
Seaduseelnõu 165 teine lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud riigipiiri seaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Palun ettekandeks kõnepulti õiguskomisjoni esimehe kolleeg Ken-Marti Vaheri!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsuse algatatud riigipiiri seaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu arutas õiguskomisjon 25. märtsil. Meie istungil osalesid eelnõu algatajate esindajad Justiitsministeeriumist. Eelnõu algatajad esitasid selle kohta ka kümme muudatusettepanekut.
Esimese ettepaneku mõte on muuta kriminaalmenetluse seadustiku § 131 lõiget 4 ja võtta sealt välja sõna "kaitseväelane", mis tähendab, et nende tagaotsitavaks kuulutatud isikute või väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi viibivate kahtlustatavate subjektide ringi laiendatakse, keda võib vahistada. Praegu on seaduse tekst osaliselt eksitav ja seetõttu ka see muudatus. Teine ettepanek puudutab Riigiprokuratuuri asendamist mõistega prokuratuur, mis tähendab, et kriminaalmenetluse seadustiku § 457 "Välisriigilt isiku väljaandmise taotlemise menetluse alustamine" sätestaks, et välisriigile esitatava taotluse isik välja anda võivad koostada mitte Riigiprokuratuuri, vaid prokuratuuri erinevad allasutused kohtuotsuse täitmise staadiumis.
Kolmas muudatusettepanek puudutab kriminaalmenetluse seadustiku § 464, mida täiendatakse võimalusega, et kohtumenetluses olevas asjas võivad abistamise taotluse lisaks kohtule esitada ka teised ametiasutused. Neljanda muudatusettepaneku mõte on reguleerida arestitud sõidukite hoidmise aega. Viies ettepanek sisaldab sõnastuse muudatust, mis puudutab piiriülest jälgimist. Kuues ettepanek juhib tähelepanu, et senises seaduses on pisut liiga kitsendavalt käsitletud kaitse kohaloleku kohustuslikkust. Me laiendame seda mitte ainult konfiskeerimise täitmise ülevõtmise puhuks, kaitsja kohalolek on kohustuslik ka vangistuse täitmise ülevõtmise puhul. Seitsmes muudatusettepanek puudutab kuritegude loetelu. Kaheksanda ettepaneku eesmärk on reguleerida vahistamismääruse edastamise korda, üheksas ning kümnes ettepanek puudutavad Euroopa vahistamismääruse arutamist.
Õiguskomisjon otsustas nimetatud muudatusettepanekud algatada ja need on teilegi esitatud. Ka otsustas komisjon suunata eelnõu teisele lugemisele täna. Aitüma!

Suur tänu, kolleeg Ken-Marti Vaher! Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vaatame üle muudatusettepanekud. Selle seaduseelnõu kohta on kümme muudatusettepanekut. Ettepanekud numbritega üks kuni kolm on õiguskomisjoni esitatud ja juhtivkomisjon on neid arvestanud täielikult. Ettepanekud neli kuni seitse on samuti õiguskomisjoni esitatud, juhtivkomisjon on neidki arvestanud täielikult. Ettepanekud kaheksa kuni kümme on ka õiguskomisjoni tehtud, juhtivkomisjon on neid arvestanud täielikult.
Head kolleegid! Seaduseelnõu 185 teine lugemine on lõpetatud.
Lugupeetud kolleegid! Ma kutsun nüüd teid kõiki saali, kuna me hakkame arutama Lissaboni lepet! See peaks meile kõigile huvi pakkuma.

Head kolleegid! Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnepulti välisminister Urmas Paeti!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on täna Lissaboni leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut. Valitsuse soov on, et parlament selle lepingu arutelu tulemusel ka ratifitseeriks.
Mäletatavasti Lissaboni leping allkirjastati eelmise aasta 13. detsembril, kui Lissabonis toimus Euroopa Ülemkogu istungjärk. Liikmesriigid on seadnud eesmärgiks see leping ratifitseerida käesoleva aasta jooksul. Praeguseks on Lissaboni lepingu ratifitseerinud Ungari, Sloveenia, Malta, Rumeenia, Bulgaaria ja Prantsusmaa, ka on lepingu heaks kiitnud Belgia Senat ja Poola parlamendi alamkoda. Suurbritannia parlamendi alamkojas on toimunud hääletus eelnõu teisele lugemisele saatmiseks. Protsess on alanud ka Austria parlamendis. Lissaboni lepingu on heaks jõudnud kiita juba ka Euroopa Parlament.
Lissaboni lepingu heakskiitmine rahvahääletusel on praeguse info kohaselt plaanis üksnes Iirimaal, kus see kohustus tuleneb riigi põhiseadusest. Samas Eesti põhiseaduse 106. paragrahv ütleb, et rahvusvahelisi lepinguid rahvahääletusele panna ei saa. Seega tuleb vastav otsus teha parlamendil.
Lissaboni leping jõustub eeldatavalt järgmise aasta 1. jaanuaril, kui kõik liikmesriigid on enne seda ratifitseerimiskirjad Itaalia valitsusele hoiule andnud. Vastasel juhul jõustub leping viimase ratifitseerimiskirja hoiule andmisele järgneva kuu esimesel päeval.
Arutelu Euroopa Liidu institutsioonide ja poliitikate reformimise ning laiemalt Euroopa tuleviku üle on kestnud juba rohkem kui 15 aastat. Eriti hoogustus see Maastrichti lepingu koostamise ajal ja selle järel. Debatil on olnud 15 aasta jooksul mitu vahefinišit, on olnud õnnestumisi – näiteks Maastricht, Amsterdam ja Nice –, aga ka ebaõnnestumisi, nagu näiteks Euroopa põhiseaduse lepingu läbikukkumine rahvahääletustel Prantsusmaal ja Hollandis.
Lissaboni lepingu eesmärk on viia lõpule protsess, mille eesmärk on suurendada Euroopa Liidu tõhusust ja demokraatlikku legitiimsust, samuti muuta Euroopa Liidu tegevus ühtsemaks, organisatsioon tugevamaks ja võimaldada ka Euroopa Liidu edasist laienemist. Teatavasti nii mõnigi laienemisvastane jõud on oma retoorikas väitnud, et kuna praegu kehtivad paljud lepped ja dokumendid, mis on mõeldud kuueliikmelisele organisatsioonile, siis ei ole võimalik 27 liikmest edasi laieneda – Euroopa Liit ei saaks sellega lihtsalt seesmiselt hakkama. Kui Lissaboni leping jõustub, siis see argument kaob.
Lissaboni lepingut koostades on loobutud põhiseaduse kontseptsioonist, mis seisnes kõikide olemasolevate aluslepingute kehtetuks tunnistamises ja nende asendamises ühtse tekstiga, nii nagu see oli põhiseaduse leppe puhul. Selle asemel muudetakse Lissaboni lepinguga olemasolevaid Euroopa Liidu ja Euroopa ühenduste aluslepinguid vastavalt nende lepingute muutmise lepingule.
Samas on aluslepingute muutmisel silmas peetud kõiki peamisi Laekeni tulevikudeklaratsioonis loetletud eesmärke, milleks on Euroopa Liidu kodanikulähedasemaks muutmine, Euroopa Liidu toimimise tõhustamine, demokraatliku legitiimsuse ja läbipaistvuse tagamine ja ka Euroopa Liidu välistegevuse ühtsemaks muutmine, et seeläbi suurendada Euroopa Liidu rolli maailmas.
Nimetan nüüd mõned Lissaboni lepingus sisalduvad kõige olulisemad muutused võrreldes kehtivate Euroopa Liidu aluslepingutega. Nii antakse Euroopa Liidule juriidilise isiku staatus, kaob Euroopa Ühendus ja tema õigusjärglaseks saab Euroopa Liit. Euroopa Liidu põhiõiguste harta muutub õiguslikult siduvaks ja Euroopa Liidul tekib kohustus ühineda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Euroopa Liidu lepingule lisatakse uued artklid, mis käsitlevad demokraatlikke põhimõtteid, sealhulgas kodanikualgatust, mis võimaldab vähemalt miljonil mitmest eri liikmesriigist pärit Euroopa Liidu kodanikul teha komisjonile õigusakti kehtestamise ettepanek.
Euroopa Liidu lepingus sätestatakse ka liikmesriikide parlamentide roll, sealhulgas parlamentide õigus saada kõigilt Euroopa Liidu institutsioonidelt õigusaktide eelnõusid ja hinnata nende kooskõla subsidiaarsuse põhimõttega. Oluliselt muudetakse Euroopa Liidu institutsioonilist raamistikku. Märksa on lihtsustatud õigusaktide vastuvõtmist vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala raames – enamik nimetatud valdkondade õigusakte võetakse edaspidi vastu kvalifitseeritud häälteenamuse põhimõttel ja seejuures on ka Euroopa Parlamendil kaasotsustusõigus.
Selgemalt on sõnastatud Euroopa Liidu välistegevuse eesmärgid, põhimõtted ja vahendid. Esmakordselt rõhutatakse eraldi naabruspoliitika tähtsust, samuti ühtse energiapoliitika tähtsust.
Euroopa Liidu lepingusse lisatakse artikkel, mis võimaldab liikmesriigil soovi korral Euroopa Liidust välja astuda, ning täpsustub ka Euroopa Liidu liikmeks saamise kord. Liikmesuse eeltingimuseks saab nn Kopenhaageni kriteeriumide täitmine.
Otsustusprotsess Euroopa Liidus ja Euroopa ühendustes on saanud päris sageli kriitika osaliseks tõhususe puudumise tõttu. Selles osas kujutab Lissaboni leping endast kindlasti pikka sammu paremuse suunas. Nimelt on lepingus sätestatud ning pärast üleminekuperioodi jõustuv kvalifitseeritud häälteenamuse arvutamise kord võrreldes senisega lihtsam ja läbipaistvam. See on nõukogu liikmete vähemalt 55% häälteenamus, mille moodustavad vähemalt 15 liiget tingimusel, et nad esindavad liikmesriike, mis hõlmavad kokku vähemalt 65% Euroopa Liidu elanikkonnast.
Erandina sätestatakse Lissaboni lepingus, et kui nõukogu teeb otsuse ilma komisjoni ettepanekuta, siis on künnised vastavalt vähemalt 72% liikmesriikidest, kes peavad esindama vähemalt 65% elanikkonnast. Selles erandis nähakse suurt vastutulekut väikeriikidele, kelle toetus enamuse moodustamiseks omandab väga olulise tähtsuse.
Nii mõnigi uue hääletussüsteemi element suurendab eelkõige keskmiste ja väiksemate liikmesriikide osakaalu otsustusprotsessis, seega on need ka Eestile soodsad. Näiteks otsuse vastuvõtmiseks vajaliku blokeeriva vähemuse kokkusaamine ei sõltu enam liikmesriikide kaalutud häältest või esindatava rahvastiku suurusest, vaid blokeerivat vähemust moodustavate riikide arvust. Blokeeriva vähemuse võivad edaspidi  moodustada vähemalt neli riiki.
Kvalifitseeritud häälteenamuse mudeli mõju suurematele ja väiksematele liikmesriikidele ei ole aga siiski mõtet tegelikus elus üle hinnata, sest nõukogu otsustusprotsessis on hääletamine suhteliselt harv nähtus. Meie peaaegu nelja aasta pikkuse Euroopa Liidu kogemuse põhjal võib öelda, et ka meie tegevus ja edu Euroopa Liidus ei sõltu mitte niivõrd meie häälte kaalust seal, kuivõrd ikkagi meie endi tööst, meie huvide kindlaksmääramisest ja nende kaitsmisest.
Teiseks laiendatakse oluliselt kvalifitseeritud häälteenamusega otsuste vastuvõtmist. Lisandub umbes 40 uut valdkonda. See muudab õigusaktide vastuvõtmise ka meie jaoks olulistes valdkondades, nagu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, lihtsamaks. Oluline on seejuures märkida, et nõukogu hääletusreeglite muutmise ja kvalifitseeritud häälteenamuse põhimõtte laiendamise kõrval annab Lissaboni leping liikmesriikidele garantiid, et strateegiliste otsuste tegemisel riikide oluliste huvidega nende jaoks kohasel viisil kindlasti ka arvestatakse.
Lissaboni leping rõhutab üheselt liikmesriikidevahelist solidaarsust. Näiteks ei mõjuta liidu pädevus energeetika valdkonnas liikmesriikide õigust määrata kindlaks oma energiavarude kasutamise tingimusi ning liikmesriikide valikuid erinevate energiaallikate vahel. Samuti võib nõukogu liikmesriikidevahelise solidaarsuse vaimus kehtestada vajalikke meetmeid, juhul kui mõnel liikmesriigil ilmnevad raskused näiteks teatud toodetega varustamises, sealhulgas energeetika valdkonnas.
Euroopa Liidu välistegevuse tõhusust ja sidusust suurendavad eelkõige Euroopa Liidule juriidilise isiku staatuse andmine, Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha ja teda toetava välisteenistuse loomine ning kõrge esindaja kui välisasjade nõukogu eesistuja ja komisjoni ühe asepresidendi koha ühendamine. Me oleme Eestis alati rõhutanud Euroopa Liidu ühehäälse välispoliitika olulisust. Loodav välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht ning välisteenistus võimaldavad seda praktikas paremini tagada. Samas on ühtse välisteenistuse teke kindlasti ka nii võimaluseks kui väljakutseks liikmesriikide välispoliitikas. Välistegevuse koordineeritusele ja järjepidevusele aitab kaasa seegi, et Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja võtab üle senised roteeruva eesistujamaa välisasjade nõukogu juhtimise ülesanded. Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha loomine ei muuda samas liikmesriikide välisministrite volitusi Euroopa Liidu Nõukogu liikmena.
Uudsena on aluslepingutesse lisatud solidaarsusklausel, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud andma teisele liikmesriigile, mis on langenud relvastatud kallaletungi või terrorismi ohvriks või kus leiab aset loodusõnnetus või inimtegevusest tingitud õnnetus, abi kõigi enda käsutuses olevate vahenditega.
Lissaboni leping sisaldab uuendusena sätet, mille kohaselt arendab Euroopa Liit naabruspoliitikat eesmärgiga luua heaolu ja heanaaberlikkuse ala. Selle sihiga võib liit sõlmida asjaomaste riikidega vastastikuseid õigusi ja kohustusi sisaldavaid ning ühistegevust võimaldavaid erilepinguid.
Tõhususe tagamise ideest on kantud ka muudatused Euroopa Liidu institutsioonilises struktuuris. Nii saab Euroopa Ülemkogu Euroopa Liidu institutsiooni staatuse ja kaheks ja pooleks aastaks valitava eesistuja. Alates 1. novembrist 2014 väheneb komisjoni koosseis 2/3-ni liikmesriikide üldarvust ning volinike kohad hakkavad seejärel liikmesriikide vahel roteeruma.
Üks Lissaboni lepingu eesmärk on suurendada poliitilist vastutust liidu struktuurides ja muuta otsustamisprotsess läbipaistvamaks. Euroopa Liidu lepingu teises jaotises sätestatakse üldised demokraatia põhimõtted, nagu kodanike võrdsus, osalus- ja esindusdemokraatia, dialoog ja konsulteerimine kodanikuühiskonnaga, sealhulgas ka kodanike initsiatiivi võimalus.
Muu hulgas näeb Lissaboni leping ette liikmesriikide parlamentide ulatuslikuma kaasamise. Kui kehtiva korra kohaselt on see iga riigi otsustada, kuidas ta kaasab oma parlamenti Euroopa Liidu õigusaktide ja eelnõude arutellu, siis Lissaboni lepingu kohaselt edastavad Euroopa Liidu institutsioonid oma õigusaktide ja konsultatsioonidokumentide eelnõud otse riikide parlamentidele ning viimastel on võimalus esitada oma seisukoht liidu õigusakti eelnõu subsidiaarsuse põhimõttele vastavuse kohta otse Euroopa Komisjonile. Võib ka väljendada seisukohta, kas üldse sellise eelnõu edasist arutamist ja menetlemist peetakse vajalikuks.
Euroopa kodanike olulisim võimalus Euroopa asjades kaasa rääkida on endiselt tagatud osalemise kaudu Euroopa Parlamendi valimistel. Liidu institutsioonidest ainsana valib rahvas selle otse. Võrreldes kehtiva korraga suurendatakse Lissaboni lepinguga Euroopa Parlamendi kohtade arvu 736-lt 750-ni, millele lisandub presidendi koht. Esmakordselt sätestatakse liikmesriikidele Euroopa Parlamendi kohtade miinimum- ja maksimumarv, mis on vastavalt 6 ja 96. Eestile on määratud 6 kohta, seega meie jaoks see arv ei muutu.
Suurenevad Euroopa Parlamendi õigused õigusloome protsessis osalemisel, kuna seadusandlik tavamenetlus muutub õigusaktide vastuvõtmisel reegliks. Euroopa kodanike kaasamine Euroopa Liidu otsustusprotsessi ei ole siiski tagatud mitte ainult liikmesriikide parlamentide ja kodanikuühenduste kaudu. Olulise uuendusena võrreldes kehtivate aluslepingutega nähakse ette kodanike õigus algatada liidu õigusaktide vastuvõtmist. Nende õiguste näol on tegemist eelkõige kodanikele ja riikide parlamentidele loodud võimalustega, mis konkreetse sisuga tuleb siiski täita nii parlamentidel kui ka kodanikel endil.
Lissaboni lepingu sõlmimiseni viinud protsessis juhindus Eesti oma riiklikest huvidest ja vajadusest muuta Euroopa Liit tõhusamalt toimivaks ja tugevamaks, lähtudes solidaarsuse põhimõttest ja ka konsensusest 27 liikmesriigi vahel, samuti vajadusest tagada Euroopa Liidu avatus ja võime reageerida üleilmsetele muudatustele.
Me leiame, et Lissaboni leping on tasakaalustatud dokument, mille koostamisel on arvestatud kõigi liikmesriikide olulisimaid huve ja see dokument aitab seatud eesmärke saavutada. Lissaboni leping on kooskõlas Eesti põhiseadusega. Lepingu rakendamisel võib tekkida ka vajadus mõningaid Eesti seadusi muuta, aga see selgub järgnevate analüüside ja edasise töö tulemusel.
Tänan Riigikogu liikmeid tähelepanu eest! Ma soovin teile sisukat arutelu ja muidugi avaldan lootust, et parlament Lissaboni lepingu ratifitseerib.
Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra välisminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Lugupeetud härra minister! Lissaboni lepingu kohta võib öelda, et selles on palju häid mõtteid ja ka palju häid põhimõtteid. Eriti meeldib mulle kodanikualgatuse põhimõte. Aga kas te ei leia, et sedasama kodanikualgatuse põhimõtet võiks ka Eesti oma seadusandluses toetada? Seni on Reformierakond olnud vastu meie eelnõule, mis näeb ette kodanikualgatuse põhimõtte rakendamist. Kas te Lissaboni lepingu arutamise juures olete partneritele oma seisukohti seletanud? Miks te vaid seal toetate kodanikualgatust? Millest erinev käitumine Lissaboni lepingu puhul ja meil siin Eestis?

Kõigepealt vastan, et nendel kohtumistel Eesti olude arutelu ei ole tõusetunud. Nii et meil ei ole olnud vaja Eesti spetsiifikat oma partneritele seletada. Mis puutub sellesse, et mingil hulgal Eesti kodanikel oleks võimalus seadusandlike algatustega esineda, siis demokraatia arenedes ka siin Eestis ei ole see kindlasti teema, mille ees tuleks uks täiesti kinni lüüa. Minu arvates on see teema, mida me nii Euroopa arengute valguses kui ka meie oma demokraatia küpsemise valguses saame tulevikus käsitleda. Ära iial ütle ei iial, nagu öeldakse. Nii et ma kindlasti ei välista seda.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea välisminister! Kas te tutvustaksite poliitilisi, majanduslikke või mis iganes muid riske, mis võivad Lissaboni leppe tõttu Eestile osaks saada? Kindlasti on tehtud ka asjakohane riskianalüüs.

Selle lepingu eelnõu on vaetud tõepoolest igasuguste nurkade alt. Teoreetiline risk – aga see on tõepoolest väga teoreetiline risk – on see, et laiendatakse valdkondade hulka, kus edaspidi ei ole vaja enam konsensust, vaid piisab kvalifitseeritud häälteenamusest. Kui peaks juhtuma nii, et Eesti seisukohad kogu aeg väga erinevad seisukohtadest Euroopas laiemalt, siis võime hääletustel pidevalt alla jääda. Aga see on ülimalt teoreetiline risk. Nagu ma juba nimetasin, aitab säärast olukorda vältida see, et neljast riigist piisab ükskõik millisele otsusele veto panemiseks. Kui probleem on väga suur, siis on vaja leida kolm partnerit, kellega koos on võimalik üks või teine otsus peatada, kui see tõesti on täiesti vastuvõetamatu.
Kui aga võrrelda neid hüpoteetilisi riske sellega, milliseid käegakatsutavaid tulemusi meiegi heaolu ja julgeoleku huvides selle lepingu rakendamine peaks andma, siis need positiivsed küljed, mis seisnevad ennekõike Euroopa Liidu tugevdamises, sealhulgas Euroopa Liidu välispoliitika tugevdamises, kindlasti kaaluvad hüpoteetilised hirmud üles.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud minister! Me arutame täna Riigikogus Euroopa lepingu ratifitseerimise dokumenti. Mis te arvate, kas Eesti inimesed teavad sellest lepingust kõike või on ka neid, kes sellest kuigipalju ei tea või ei tea üldse midagi? Kas valitsus on teinud kõik endast oleneva, et reformilepingut tutvustada?

Loomulikult ma pean seda väga oluliseks, et langetagu Eestis parlament või valitsus ükskõik millise otsuse, peavad võimalikult paljud ühiskonnaliikmed teadma motiive, miks üks või teine otsus on tehtud. Vajalikule infole peab olema igakülgne juurdepääs.
Mis puutub Lissaboni lepingusse, siis sisulise poole pealt see ei erine väga palju põhiseaduse lepingust, mis puudutab n-ö tegelikke tegevusi, mis selle lepingu jõustumisel järgnevad. Põhiseaduse lepingu puhul tehti päris ulatuslikku infotööd ja Lissaboni lepingu puhul on see jätkunud. Võib-olla küll jah mitte nii intensiivselt. Eks kõige otsesem info edastaja ühiskonda ole ajakirjandus. Ajakirjanduses mõningaid artikleid on ilmunud, ka tänases Postimehes seletatakse lepingu sisu lahti. Minu teada ka Riigikantselei Euroopa Liidu asjade osakond kavatseb lähema kahe nädala jooksul levitada eraldi infotrükiseid raamatukogudes, infopunktides, üle Eesti kõikvõimalikes kohtades, kus võiksid liikuda inimesed, kellele see teema huvi pakub. Nii et see tegevus on plaanis. Minu üleskutse meie ajakirjandusele ongi seda teemat lähematel päevadel ja nädalatel veel käsitleda, et inimestel, kes vähegi teema vastu huvi tunnevad, oleks info käepärast. Kõige lihtsam vahend selleks on avatud ühiskonnas loomulikult ajakirjandus.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Te vastasite infotunnis ilusasti. Peaminister, nagu tavaliselt, soovitas kõigil seda seadust ja lepingut ise lugeda ja vait olla. Minu küsimus on: mil viisil ja kui palju me teie hinnangul liigume selle lepinguga ühtse Euroopa ühendriikide suunas?

Lühike vastus sellele küsimusele on, et ka pärast Lissaboni lepingu jõustumist on Euroopa Liit riikide liit ja mitte liitriik. Mingit pikka sammu liitriigi suunas me kindlasti ei astu ja tegelikult isegi mitte lühikest sammu. Ma tõin ju näiteks, kuidas ka väga väikestel liikmesriikidel on koos võimalik otsuseid blokeerida. See kord muutub palju lihtsamaks, blokeeriva vähemuse moodustamiseks piisab neljast riigist.
Mis puutub näiteks välispoliitikasse, siis minu arvates enamik Euroopa Liidu riike ei ole olnud rahul sellega, et sõnades kõik räägivad ühtsest ja tugevast välispoliitikast, praktikas aga piltlikult öeldes ei ole olnud telefoninumbrit, kuhu helistades saaks teada Euroopa välispoliitilistest positsioonidest ühes või teises küsimuses. Leping kindlasti tugevdab organisatsiooni nii poliitilises ja majanduslikus konkurentsis kui kõikvõimalikes muudes konkurentsides teiste maailma paikadega, kes ka väga kiire tempoga arenevad. Läksin oma vastamisega pikale, aga lühike vastus on, et ei, me ei liigu Lissaboni leppe ratifitseerimisega liitriigi suunas.

Valdur Lahtvee, palun!

Lugupeetud minister! Lissaboni lepe on allkirjastatud ja see on üks järjekordne etapp Euroopa ühisruumi kujundamisel. Mäletatavasti põhiseaduse leppe päevakorralt kadumisel ja Lissaboni leppe ettevalmistamisel leiti vajalik olevat kokku kutsuda nn tarkade kogu, kes asuks Euroopa Liidu tulevikku läbi mõtlema ning uusi leppeid ja muid edasisi samme kavandama. Kas see teema on päevakorralt maas või on ka siin mõningaid arenguid?

Mis puutub nn tarkade, õigem oleks vist öelda tarkade inimeste kogusse, kes peaks visandama Euroopa Liidu arenguperspektiive aastakümnete peale ette, siis põhimõtteliselt on kokku lepitud, et see kogu ei alusta tegevust enne, kui Lissaboni lepingu ratifitseerimise protsess liikmesriikides on läbi. Seda põhjusel, et mitte kahte asja omavahel segi ajada ja siduda, sest need ei ole omavahel kuigi tihedalt seotud. Ma usun, et kui kõik liikmesriigid Lissaboni lepingu ratifitseerivad ja see järgmisest aastast jõustub, siis ilmselt millalgi järgmisel aastal see kogu oma tegevust ka alustab.

Toivo Tootsen, palun!

Lugupeetud härra minister! Ma tahtsingi oma küsimusega tähelepanu juhtida sellele, et siin saalis me oleme väga varmad heaks kiitma lepinguid, mis sisaldavad väga häid ja üllaid ideid ja põhimõtteid, aga siseriiklikult me ei ole teps mitte valmis neid rakendama. Te kinnitasite, et me oleme valmis Euroopa Liidu kodanikena kodanikualgatuse põhimõtet rakendama, aga Eesti kodanikena Eestis me ei ole valmis seda põhimõtet rakendama. Ma ei saa sellest aru. Palun seleta mulle veel kord ära, miks me ühe kodanikuna oleme valmis seda rakendama ja teise ehk oma Eesti kodanikuna ei ole veel nii küpseks saanud.

Eesti kodanikualgatuse aktsepteerimist ma kindlasti ei välista. Nagu ma ütlesin: ära iial ütle ei iial, või nagu inglased ütlevad: never say never. Ma sugugi ei välista seda, et mingil hetkel ka see aspekt leiab väärika koha meie seadusandluses. Aga miks mõnikord – ma isegi ei peatuks konkreetselt sellel näitel, mille te, härra Tootsen, tõite – on asjad erinevad? Miks me koos teiste Euroopa riikidega oleme varmad tegema asju, mida me siin omakeskis olles nii väga teha ei taha? Võib-olla kõige olulisem vahe on selles, et terves reas teistes Euroopa riikides, kellega koos me nüüd rõõmsalt kuulume Euroopa Liitu, on demokraatia saanud rahulikult areneda näiteks 200 aastat. Aga meil pole 20 aastatki veel! Vahest seal peitub see vastus.

Peeter Kreitzberg, palun!

Lugupeetud minister! Kindlasti Euroopa Liit ei ole liitriik, aga ta ei ole ka riikide liit. Riikide liidus võetakse otsused konsensusega vastu, teatavasti Euroopa Liidus kõiki otsuseid konsensusega siiski ei tehta. Aga minu küsimus on selles, kas selle lepingu järgi Euroopa Komisjoni suurus muutub ja kas tekib rotatsioon või jääb praegune süsteem paika.

Lühike kommentaar riikide liidu ja liitriigi kohta on see, et ka selles organisatsioonis on liikmesriigid vabatahtlikult otsustanud loovutada osa oma õigusi ühiselt konsensuse alusel. Nii et selle alus ikkagi on olnud selge konsensus. Kelleltki ei ole vägisi mingeid võimalusi või õigusi ära võetud.
Mis puutub Euroopa Komisjoni, siis alates 2014. aasta 1. novembrist on komisjoni suurus kaks kolmandikku liikmesriikide arvust. Sellest hetkest ei ole komisjonis enam kõik liikmesriigid alaliselt esindatud, rakendub rotatsioon. Milline see rotatsioonimehhanism täpselt on, seda ei ole veel välja töötatud. Aga põhimõte on see, et kui üks riik ei ole ühes komisjonis, siis ta järgmises kindlasti on. Ka on teada põhimõte, et rotatsiooni puhul tuleb kindlasti arvestada nii riikide geograafilist asendit – komisjon peab ikkagi olema esinduslik ehk representatiivne –, samuti riikide suurust. Neid asju tuleb rotatsiooniskeemi väljatöötamisel kindlasti arvestada. On ju kõigi huvides, et kellelegi liiga ei tehtaks, ja kaugemas perspektiivis peab olema kõigil liikmesriikidel võrdne võimalus komisjonis oma esindajaga osaleda.

Aivar Riisalu, palun!

Hea minister! Mina loomulikult ei ole kuidagiviisi Lissaboni leppe vastu. Te ütlesite, et see on kooskõlas ka meie põhiseadusega. Aga ometi kohtumistel inimestega pahatihti kerkib üles küsimus, et on ju astutud peaaegu et meie põhiseaduse § 1 vastu. Euroopa Liidu oponendid on seda kogu aeg väitnud. Milline oleks teiepoolne hea retsept vastata inimestele lühidalt ja arusaadavalt, miks on Lissaboni lepe ikkagi meie jaoks ainuõige valik?

Püüan vastata võimalikult lühidalt. Praegu arvab umbes 80% Eesti inimestest, et see on hea, et Eesti kuulub Euroopa Liitu. Eesti on rahul Euroopa Liiduga, et ta toimib, et ta kaitseb meie huvisid, et me tunnetame aeg-ajalt oma jõudu mitte 1,3 miljoni elanikuga riigi jõuna, vaid 500 miljoni inimesega ühenduse jõuna – nii palju ju Euroopa Liidus kokku elanikke on.
Lissaboni lepingut on vaja selleks, et see ka edaspidi nii jääks. Et kui Euroopa Liitu ei kuulu mitte enam 27, vaid mõne aja pärast näiteks koguni 37 riiki, siis oleks Euroopa Liit sama tugev ja efektiivne. Selle lepinguga korrigeeritakse paljut just põhjusel, et hulk Euroopa Liidu dokumente kehtib ajast, kui ühendusse kuulus kuus riiki. Juba praegu on väga paljud regulatsioonid ajale jalgu jäänud, Euroopa Liit on nii mõneski asjas juba äärmiselt ebaefektiivne, sealhulgas välissuhtlemises. Tuleb püüda olukorda parandada, et Euroopa Liit ka näiteks 37 liikmega suudaks sama efektiivselt toimetada kui praegu, mil 80% Eesti inimestest arvab, et see liit, kuhu me kuulume, on päris hea.
Kui rääkida ka laienemise temaatikast, siis võib ju küsida, miks me tahame 37 liiget, et 27 on juba palju küll. Selles küsimuses me oleme toetaval positsioonil: kõik Euroopa riigid, kes tahavad liitu astuda ja vähegi vastavad kriteeriumidele, võiksid sinna ka pääseda. Just stabiilsuse, julgeoleku suurendamise nimel. Näiteks Lääne-Balkani tõttu on viimase 100 aasta jooksul Euroopas tekkinud päris mitu muret, mis ei ole piirdunud ainult selle geograafilise piirkonnaga. Kurva ajaloo ärahoidmisel on Euroopa Liit päris hea mehhanism olnud. Üldiselt demokraatlikud riigid omavahel ei sõdi ja Euroopa Liidu riigid omavahel tõenäoliselt üldse mitte.

Maret Merisaar, palun!

Üks oluline samm, mis muudab Euroopa Liidu kodanikele lähemaks, on see, et suureneb liikmesmaade parlamentide võimalus otsustada, kas mingit õigusakti üldse on vaja Euroopa Liidu tasemel vastu võtta või võib seda teha hoopis riigisisesel tasandil. Seda nimetatakse subsidiaarsuse printsiibi kontrollimiseks. Minu küsimus on järgmine: kui Riigikogu leiab, et mingi seaduseelnõu ei peaks olema Euroopa Liidu tasandil vastu võetud, kas ta võib siis selle seisukoha esitada ainult Riigikogu nimel või peab selleks leidma ka teiste liikmesriikide parlamentide toetust? Kas selle taga peaks olema korraga näiteks kolme parlamendi arvamus?

Loomulikult võib üks riik või parlament üksi esitada mingisuguse seisukoha, aga igal juhul on sõnum tugevam, kui sama meelt on rohkem riike. Nii et kui tulevikus Eesti riik tervikuna või Eesti parlament leiab, et ühte või teist seadust ei ole vaja või üht või teist dokumenti ei ole vaja, siis see hääl on seda tugevam, mida rohkem riike arvab samamoodi. Kutsungi parlamenti üles juba praegu ja ka tulevikus Lissaboni leppe valguses looma tihedaid kontakte teiste riikide parlamentidega, ennekõike nende riikide omadega, kes on meile lähemal. Näiteks välisministrite tasandil toimib väga hästi nn NB6 formaat ehk Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi ja Taani koostöö ning sellise formaadi võiks sellesama lepingu valguses tugevamaks muuta ka parlamentidevahelistes sidemetes. Nii et muidugi, mida rohkem on mõttekaaslasi, seda tugevam on alati sõnum.

Jürgen Ligi, palun!

Austatud minister! Mitmekesisuse aktsepteerimine tundub olevat euroopalik põhimõte ja näiteks kultuuri või looduse vallas seda väga rõhutatakse. Kuid Brüsseli maksuseminaril ma nägin, kuidas kaks suurt ja suhteliselt stagneerunud riiki survestasid publikut hulga ettekannetega selles suunas, et maksusüsteemid tuleb ühtlustada ka tulumaksu osas. Arvutusi nende analüüsides tehti ainult nende oma maksusüsteemide raames, väga staatiliselt, hindamata konkurentsi ja mitmekesisuse väärtust. Pean ütlema, et ma isegi veidi kohkusin, kuigi olin selleks eelhäälestatud. Mis sa arvad, kas Euroopa suudab laiemalt ja ka maksunduses austada mitmekesisuse printsiipi? Kas Eestil on sääraseks mureks alust?

Praegu ei maksa selle pärast muret tunda, sest maksundus jääb endiselt valdkonnaks, kus on muudatusteks vaja konsensuslikku otsust. Maksunduse osas juriidilises mõttes olukord ei muutu. Aga see ei tähenda, et me mitte midagi ei pea tegema. Mis puutub sinu kirjeldatud seminari, siis loomulikult on riikidel erinevad vaatenurgad sellele, millised peaksid olema maksusüsteemid, kui palju tuleks neid Euroopa sees ühtlustada.  See teema jääb üles igal juhul ja me peame oma positsioone edaspidigi tugevalt kaitsma. Lissaboni leping mingisugust institutsionaalset või juriidilist muudatust maksuküsimustes kaasa ei too.

Mai Treial, palun!

Lugupeetud minister! Lissaboni lepingu ratifitseerimine toob Eestile kaasa õigusi ja võimalusi, aga samas ka kohustusi. Kas te räägiksite lähemalt nendest kohustustest, mis sellega meile kaasnevad?

Ma ei oska öelda, milliseid otseseid uusi kohustusi see Lissaboni leping võiks meile kaasa tuua võrreldes praeguse olukorraga, kus meie poliitika on nelja Euroopa Liidu aasta jooksul olnud suunatud sellele, et võimalikult palju oleks üksmeelt, et organisatsioon oleks võimalikult tugev, et poliitikad oleksid võimalikult sellele suunatud. Kõik see jätkub. Ma ei suuda nimetada ühtegi lepinguga lisanduvat kohustust.
Vahest võiks see olla – see on küll väga teoreetiline võimalus – tõsisem kompromissi otsimine valdkondades, millele nüüd laieneb kvalifitseeritud häälteenamuse nõue. Ennekõike puudutab see justiits- ja sisejulgeoleku valdkonda. Kuigi enam formaalset nõuet konsensuseks ei ole, tuleb püüda siiski saavutada üksmeel, et hääletamised oleksid ikkagi erandjuhtumid. Midagi muud ma ei oska praegu nimetada.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Ma toon välja veel ühe murepunkti lisaks doktor Ligi mainitule. See on ühine energiapoliitika. Me kõik oleme lugenud seda Euroopa think tank'ide artiklit, kus üritatakse selgitada, kuidas reguleerida suhteid kolmandate riikidega, ja peetakse õigeks vältida bilateraalseid leppeid, mis on nii suureks pinnuks silmis.
Nad toovad välja, et Euroopa Liit peab tegutsema suhtlemises kolmandate riikidega n-ö seaduste alusel. Kas see leping – heas lootuses, ütlen ma nii – võib tõhustada sääraste seaduste koostamist ja vastuvõtmist? Kas sellega saab see komistuskivi ületatud?

Ma ei ole päris kindel, et Lissaboni leping aitab lõplikult sellest komistuskivist üle saada ja luua täielikult toimiv efektiivne ühine energiapoliitika. Üks dokument iseenesest seda veel kindlasti teha ei suuda. Samas on Lissaboni leping selles osas kindlasti väga oluline samm meie jaoks positiivses suunas, sest seni ei ole üheski Euroopa Liidu aluslepingus energeetika teemat sellisel kujul käsitletud. Lissaboni lepingus on esmakordselt sees täiesti uus jaotis, number 20, mille pealkiri on "Energeetika". Muu hulgas öeldakse seal, et Euroopa Liidu energiapoliitika eesmärk on tagada energiaturu toimimine, energiaga varustatuse kindlus Euroopa Liidus ehk siis energiajulgeolek, edendada ka energia tõhusat kasutamist ja säästmist, uute ja taastuvate energiaallikate väljaarendamist ning energiavõrkude sidumist.
Nende eesmärkide saavutamiseks võtavad nõukogu ja Euroopa Parlament kasutusele vajalikud meetmed seadusandliku tavamenetluse teel. Oluline põhimõte energiapoliitika teostamisel on liikmesriikide solidaarsus. Nii et mis puutub Balti riikidesse ja muredesse, mis meil energia ja energiajulgeolekuga on, siis esmakordselt on seda laadi mured kajastatud ka Euroopa Liidu aluslepingus, nüüd siis Lissaboni lepingu kaudu.

Trivimi Velliste, palun!

Lugupeetud härra minister! Nagu me teame, kuuluvad Euroopa Liitu kaks täiesti erinevate kogemustega riikide rühma. Ühed on vanad liikmed ja teised on uued. Ja me teame, et mõlemas rühmas on olnud märkimisväärselt nii euroskepsist kui ka eurooptimismi. Minu küsimus on tulevikku suunatud. Oletame, et Lissaboni leping ratifitseeritakse ja see jõustub. Kuidas te hindate temaga seotud avalikkuse hoiakuid europessimismi ja -optimismi skaalal kummaski rühmas? Ütleme, kaugemas tulevikus, edaspidi.

Kõigepealt, mulle meeldiks, kui me ka ise oma sõnavõttudes ja muudes seisukohavõttudes ei räägiks enam vanadest ja uutest Euroopa Liidu riikidest. Ma arvan, et on aeg rääkida lihtsalt Euroopa Liidu riikidest – võib-olla geograafilise jaotuse järgi, võib-olla mõne muu objektiivse jaotuse järgi. Aga see uus ja vana ... Tegelikult praktikas väga paljuski neid piire Euroopa Liidu siseses töös enam ei eksisteeri, kui neid üldse kunagi eksisteerinud on.
Mis puutub Lissaboni lepingu hinnangusse, siis kõige parem hinnangu andja on kõikide selliste dokumentide puhul muidugi aeg. Ma väga loodan, et kõik need toredad asjad, mis selles lepingus sees on, ka teoks saavad ja et Euroopa Liidu igapäevaelu muutubki paremaks ja turvalisemaks.
Samas ma usun, et tõepoolest, lepingus peaks olema asju, mis meeldivad nii eurooptimistidele kui -pessimistidele. Näiteks säte, et Euroopa Liidust saab ka välja astuda – see on esmakordselt ühes aluslepingus must valgel kirjas. Igor Gräzin, tuntud euroskeptik, oli väga õnnelik selle lause üle. Ma ei tea, kui palju ta selles osas oma mõttekaaslasi esindab, aga jah, lepingus peaks tõepoolest olema kõigile midagi.

Ain Seppik, palun!

Härra minister! Meil on saanud kombeks igas Riigikogu koosseisus mingit Euroopa lepingut ratifitseerida. See on minul siin juba teine kord. Eelmist nimetasime hellitavalt põhiseaduse leppeks – sellest ei saanud asja. Nüüd on sul kena lootus, et sellest saab asja. Ega ei või juhtuda, et järgmine, see on vist 12. koosseis, peab jälle mingit Euroopa aluslepingut ratifitseerima?

Kõigepealt: mul on väga hea meel, et parlamendil on olnud võimalus tõsist Euroopa tuleviku alast debatti pidada nende eelnõude valguses. Et seda saab siin mõne aasta jooksul juba teist korda teha, ei ole minu arvates üldse mitte paha. Nii saab Euroopa oleviku ja tuleviku ja võib-olla natuke ka mineviku omavahel selgemaks rääkida.
Aga loomulikult, ei mina ega ilmselt mitte keegi teine ei anna garantiid, et pole vaja veel kolmandatki korda mingit samasugust dokumenti arutada. On ju teada, et Lissaboni leping jõustub ainult juhul, kui kõik 27 riiki selle ratifitseerivad. Usun, et aasta pärast umbes samal ajal on selge, kas meie ootused ja lootused täitusid ning kõik selle ratifitseerisid või tekkis tõrkeid ja on vaja edasi mõelda, kuidas Euroopa Liit saaks ka tulevikus olla tugev ja tõhus.

Villu Reiljan, palun!

Härra minister! Loomulikult on meil optimismiks palju põhjust ja see suur riikide ühendus on kahtlemata väga turvaline ja väga hea. Te ütlesite, et ei ole vanu riike, ei ole uusi riike – kõik on tore ja ilus. Aga palun kommenteerige seda Eestist CO₂ kvoodi ärakorjamist solidaarsuse sildi all, mis sisuliselt jätab majanduse arengule väga tõsise pitseri. Kuidas see selle vaimuga kokku läheb?

CO₂ kvootide jaotuses, nagu ilmselt ka küsija suurepäraselt teab, ei ole lõppotsus veel tehtud. Kuidas riikide vahel CO₂ kvootide määramise süsteem lõplikult toimima hakkab, see töö on veel pooleli.
Aga mis printsiipi puutub, siis mäletatavasti olid kõik riigid, sealhulgas ka Eesti seda meelt, et reostamist tuleb vähendada. Meile meeldiks, kui oleks puhtam õhk, puhtam loodus ja vähem halbu mõjusid, mis tulevikus võivad päris kehvi tagajärgi tuua. Nii meile kui ka kõigile teistele Euroopa Liidu riikidele meeldis plaan, et teatud aja pärast võiks CO₂ õhku paisata 20% praegusest emissioonist vähem.
See plaan meeldis kõigile paraku selle hetkeni, kuni saadi aru, et hästi, üldprintsiibis oleme kokku leppinud, aga nüüd tuleks astuda järgmine samm. Et selleks, et selle 20%-lise vähendamiseni jõuda, peab igaüks midagi tegema, igaüks peab kuskil midagi koomale tõmbama ja õhu reostamist natuke vähendama. Meie inimesed on mures, aga samamoodi on mures, ma kinnitan teile, kõikide teiste liikmesriikide spetsialistid, kes teavad, kuidas sellega seoses üks või teine valdkond, ühe või teise toote tootmine kallimaks läheb, sealhulgas ka energiatootmine teatud allikate abil. See on hind, mis maksta tuleb. Kui me oleme rõõmsalt olnud nõus eesmärgiga, et hakkame õhku vähem heitgaase, vähem CO₂ paiskama, siis kuskil peab see vähenemine ka reaalselt toimuma.
Praegu need arvutamised ongi käsil. Öelda täna, kui palju Eestile või teistele riikidele CO₂ kvoodi ostmine maksma hakkab, veel ei saa. Loomulikult me soovime tolle ühise suure ja ülla eesmärgi poole püüeldes saada iseendale võimalikult head lahendust. Aga ma usun, et me kõik anname endale aru, et seda väga kõva tallaga loodusel tallates siiski saavutada ei saa.

Villu Reiljan, palun!

Kui juba on selline tähtis teema käsile võetud, siis peaks seda pikemalt menetlema, eks ole? Kas Välisministeerium ja kogu Eesti valitsus on seisukohal, et Eesti peaks kaks korda oma energeetikat ja tervet majandust restruktureerima? 1990. aasta tase langes umbes poole võrra ehk 37 miljoni tonni pealt 15 miljoni peale ja nüüd me peame siis veel 20% vähemaks võtma? Siis on ju nagu kahekordne maksmine? Kas natuke kalliks ei lähe? Või ongi niimoodi, et uutel liikmesriikidel on topelthinnad?

Kõigepealt ma usun, et küsija teab suurepäraselt, et puhas loodus ongi suhteliselt kallis lõbu tänapäeva maailmas. Mis puutub Eesti energeetika restruktureerimisse, siis kindlasti tuleb ka selles valdkonnas veelgi teha muudatusi ja kasutusele võtta  keskkonnasäästlikumaid tehnoloogiaid. Aga ma olen päris kindel, et see ei ole nii suures ulatuses ja mahus nagu 1990. aastatel. Jah, selleks, et täita eesmärk viiendiku võrra vähem õhku saastada, tuleb ka Eestil üht-teist veel teha. Aga kindlasti mitte nii ulatusliku restruktureerimisega, nagu see oli kümmekond aastat tagasi.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ministrit! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Urmas Reinsalu!

Austatud istungi juhataja! Austatud härra välisminister, härra haridusminister, Riigikogu liikmed! Eelnõu, mida me arutama hakkame, on vaieldamatult oma riigiõiguslikult perspektiivilt ja tähenduselt kõige kaalukam eelnõu selle parlamendi koosseisu jaoks. See paneb tulevikuks paika Eesti riigi õigusliku otsustuspädevuse ja kaasotsustuspädevuse ulatuse, Eesti kodanike ja teiste Eesti elanike täiendavate õiguste olemasolu, aga ka kogu Euroopa poliitilise ruumi, poliitikate, institutsioonide, õiguste ja väärtuste süsteemi uuel, muudetud kujul.
Põhiseaduskomisjon on seda eelnõu arutanud kahel istungil. Ühel istungil kuulati ära välisminister Urmas Paet koos teda saatvate ametnikega. Ning kuna komisjoni koosseisu ei kuulu Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni ega Rahvaliidu fraktsiooni esindajat, siis olid eelnõu kaalukust arvestades istungile palutud ka nende fraktsioonide esindajad, kes said võimaluse oma arvamusi ja seisukohti esitada.
Välisminister esitas ülevaate lepingu sisust, mida ta siin põhjalikult oma ettekandes kordas, ning komisjoni liikmed keskendusid konkreetsetele küsimustele, mis seoses lepinguga kerkisid. Üks põhiprobleem, mille ka siin parlamendiliikmed esile tõid, oli, kas Euroopa Liit jääb riikide liiduks ega muutu liitriigiks. Seda selgitas meile välisminister samamoodi nagu äsja kõnetoolis. Evelyn Sepp tundis huvi, kas rahvusparlamendi roll võib edaspidi riigisiseses kontekstis marginaliseeruda. Välisminister vastas, et see oleneb eelkõige parlamendiliikmete ja poliitiliste liidrite enda rollist.
Tunti huvi lepingu selle külje vastu, mis puudutab Euroopa Liidu õiguskorra aluste muutumist. Kui hästi on Eesti avalikkus sellega kursis? Proua Tuiksoo esitas samuti nagu siin täiskogu saalis sellekohaseid tähelepanekuid. Proua Tael Välisministeeriumist selgitas, et valitsusel on koostatud eraldi teavitustöö programm. Ka valmistatakse laiemale avalikkusele ette ühte brošüüri, mis saadetakse kõigile inimestele. Kõneldi laiemalt euroopalike väärtuste kontekstist ja sellest, kuidas on inimarengu aruande valguses võimalik euroopalikke väärtusi ja eelkõige sotsiaalriigi põhimõtteid realiseerida, kui Lissaboni leping on Eesti õiguskorda implementeeritud. Välisminister viitas, et tegemist on üldiste hoiakute ja väärtushinnangutega, mida ei ole võimalik pahatihti seadustega parandada.
Igor Gräzin väljendas oma sellega seotud hirmu, et kui ta eelmisel hääletusel hääletas parlamendimenetluses põhiseaduse lepingule vastu ja just sel põhjusel, et kartis föderatsiooni teket, siis praegu kavatseb ta vajaduse korral vastu hääletada, kuna Euroopa Liit on liialt nõrk. Ta tundis huvi, mida Euroopa Liit hakkab endast kujutama.
Kõneldi ka Nord Streami juhtumist. Kas uue üleeuroopalise õiguskorra valguses on selliste eri riike puudutavate otsustuste puhul Euroopa Liidul täiendavaid pädevusi tekkinud? Välisminister kinnitas, et niisugustes õigussuhetes muudatusi aset ei leia. Evelyn Sepp tõi probleemina välja diskrimineerimise ja vähemusrahvuste küsimuse. Välisminister viitas, et konkreetsete probleemide puhul on vaja lahendus leida, ning nentis, et eri raportid juhivad nendele probleemidele tähelepanu. Roheliste fraktsiooni nimel väljendas härra Lahtvee seisukohta, et nende fraktsioon toetab valitsuse ettepanekut Lissaboni leping ratifitseerida. Ka Mart Nutt arvas, et see leping tuleb ratifitseerida. Igor Gräzin leidis, et lepingut ei peaks ratifitseerima praegusel kujul, vaid projekti kallal tuleks tööd edasi teha.
Sellel istungil langetati järgmised põhimõttelised otsused. Esiteks, esimesel lugemisel lõpetada Lissaboni lepingu arutelu – selle otsuse poolt oli 6 komisjoni liiget, 1 liige ei hääletanud – ja teiseks, määrata muudatusettepanekute tähtajaks 23. aprill kell 6.
Teisel komisjoni istungil arutati Lissaboni lepingut koos Euroopa Liidu asjade komisjoniga ning tunti huvi samade küsimuste vastu. Ühe olulise teemana kerkis üles vajadus tugevdada rahvusparlamentide rolli – selle tõstis jällegi üles Evelyn Sepp. Seda küsimust arutati. Marko Mihkelson tõi välja vajaduse vaadata üle parlamendi kodukord, meie siseriiklik otsustuspädevus Euroopa Liidu küsimuste menetlemisel ja otsustamisel. Seda on võimalik hinnata ja analüüsida ka lahus Lissaboni lepingu jõustumisest.
Kõneldi volinike rotatsioonist Lissaboni leppe järgi. Härra Ratas tundis huvi, millises järjestuses hakkavad Euroopa Komisjoni liikmed vahetuma ning kui pikaks perioodiks on eri riikide esindajad ametisse kinnitatud. Proua Tael Välisministeeriumi esindajana viitas, et paljud protseduurilised küsimused jätab see lepe kui alusdokument lahtiseks ja nende hulka kuulub ka komisjoni rotatsioon. See küsimus on praegu seega lahtine. Kui lepe jõusse astub, siis peaks uus rotatsioonisüsteem täiendava lisajõustumisaja järgi hakkama kehtima 2014. aastast. Tunti huvi teiste Euroopa Liidu liikmesriikide võimalike poliitiliste erimeelsuste vastu, eelkõige Poola võimaliku vastuseisu puhul. Välisminister väljendas seisukohta, et tal pole alust eeldada, et teised Euroopa Liidu liikmesriigid selle mõtte heaks kiidavad. Härra Mihkelson tundis huvi, milline seis on Eestil endal Euroopa Liidu välisteenistuse vallas ja kui võimalik on Eesti aktiivne roll selles. Välisministri hinnangul tuleks Eestile kasuks, kui välisteenistuses oleks selge roll liikmesriikidest lähetatud diplomaatidel. Välisminister loodab, et kuigi on tõesti liikmesriike, kes sooviksid 2014. aastal jõustuvat välisteenistuse printsiipi edasi lükata, see siiski nõnda ei juhtu. Evelyn Sepp tegi ettepaneku, et Riigikogu põhiseaduskomisjon ja Euroopa Liidu asjade komisjon kaaluksid Riigikogu kodu- ja töökorra protseduuride reformimist nii, et see tugevdaks parlamentarismi Eestis.
See oli lühike ülevaade komisjonis aset leidnud aruteludest. Kordan, et tegu on otsusega, millel on riigiõiguslikult Eesti riigi õigusele ülisuur mõju. Teatavasti Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu arutelu puhul moodustas põhiseaduskomisjon ekspertide komisjoni, kuhu kutsuti meie riigi autoriteetseimad riigi- ja rahvusvahelise õiguse eksperdid, et nad annaksid hinnangu, kas põhiseaduse leping on kooskõlas Eesti põhiseadusega ja kas põhiseaduse lepingut on võimalik ratifitseerida põhiseadust muutmata. Me leidsime komisjonis, et nüüd oleks asjakohane see ümarlaud uuesti kokku kutsuda. Ning mitte vajadusest koostada uus põhjalik raport, vaid vajadusest vaadata üle selle raporti seisukohad ning saada kahe lugemise vahepeal teada ekspertkomisjoni liikmete seisukohad põhiseadusliku leppe muudetud teksti ehk Lissaboni lepingu suhtes. Kas eksperdid on seisukohal, et too tekst, mis pole muutunud mitte olemuslikult, vaid vähemolulistes küsimustes, on võimalik Eesti õiguskorda implementeerida ilma põhiseadust muutmata.
Tuletan meelde veel paari ekspertide tõstatatud küsimust, mis toonases arutelus esile kerkisid. Ma tsiteerin: "Töörühm rõhutas vajadust seadusandjal kaaluda täiendavate õiguslike kontrollimehhanismide sisseviimist põhiseaduslikkuse järelevalve süsteemi."  See on küsimus, millele juhtis tähelepanu toonane õiguskantsler. Me teostame oma liikmesust Euroopa Liidus, lähtudes tingimuslikust juhust, et liikmesuse teostamine ei ole vastuolus Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetega. Küsimus on, et kui tulevikus peaks esile kerkima probleem, kas Euroopa Liidu liikmesusest johtuvalt on tekkinud vastuolu Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetega, siis milline oleks see õiguslik mehhanism, kuidas selles valdkonnas otsus langetada. On loogiline, et seda peaks tegema õigusemõistmise asutus, see saaks Eesti riigiõiguse loogika järgi olla Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium. Oluline ongi selles kontekstis hinnata Lissaboni lepingust tulenevaid Euroopa Liidu alusväärtusi ja Eesti põhiseaduse alusväärtusi. Toona asusid eksperdid selgele seisukohale, et nendes alusväärtustes ei ole vastuolu ning mingit põhimõttelist probleemi ei ole.
Omaette küsimus, mis Eesti parlamendi ja meie riigiõiguse valdkonnaga tegeleva avalikkuse ette edasi jääb, on küsimus, millele toona eksperdid tähelepanu juhtisid ja mis on endiselt aktuaalne. Lissaboni lepingu heakskiitmise puhul on tegu ju samasuguste õigussuhetega, nagu oleksid pidanud olema põhiseaduse lepingu puhul. Küsimus on selles, et lähtudes Euroopa Liidu liikmesuse realiseerimisest, on põhiseaduse täiendamise seaduse kaudu osa Eesti põhiseaduse sätteid moonutatud, neid kohaldatakse teistpidi kui n-ö lihtsalt tekstilist tõlgendust aluseks võttes. Toona tõid eksperdid välja, et tegemist on mõneti kahanenud õigusselgusega. Kas nüüd oleks vaja kaaluda teha ka Eesti põhiseadusesse muudatusi, mis oleksid selgemalt kooskõlas sellega, milline on otsuste langetamine lähtudes Euroopa Liidu liikmesusest? Toonane töörühma seisukoht oli, et põhiseaduse lepingut on võimalik ratifitseerida kehtiva põhiseaduse alusel. On ka poliitilise iseloomuga küsimus, kas on võimalik rahvahääletusel poliitiline valik langetada. Iseenesest õiguslikku lepet rahvahääletusele panna ei saa. Poliitilise leppe Euroopa Liidu osas või mingi muu riigi jaoks elulise leppe otsustab rahvaesindus ehk parlament.
Tõsiste teemade kogum, mis vajaks analüüsi, on see, milline hakkab olema Eesti parlamendi roll Lissaboni lepingu ratifitseerimise järel. Eesti parlamendil on praegu formaalselt suur võim Euroopa Liidu õigusaktide asjades ja seda on ka realiseeritud. Euroopa Liidu poliitika küsimustes on seda võimu realiseeritud osaliselt. Minu arvates me peaksime analüüsima, kas kehtiva Euroopa Liidu liikmesuse koha pealt oleks vaja seda võimu suurendada. Arvestades seda, et Euroopa Liidu võim eri otsuste langetamisel Euroopa Liidu õiguskorra arengu ja Euroopa Liidu pädevuste suurendamise käigus kahtlemata kasvab. Need pädevused, mis on täiendavalt antud, on nn oranži või kollase kaardi pädevused-võimalused. Rahvusriikide parlamentidel on õigus anda hoiatussignaal, kui mingi Euroopa Liidu õigusakt leitakse olevat vastuolus subsidiaarsusega, mis on Euroopa Liidu õiguskorras hästi avaralt sõnastatud mõte. Selles küsimuses peame endale väga selgelt aru andma, nagu veebruarikuu European Law Review's kirjutas Iiri Euroopa Liidu õiguse ekspert Gavin Barrett. Praktikas on tegu üsna tinglike pädevustega. Formaalselt võib väita, et Lissaboni lepingu alusel rahvusparlamentide pädevus suureneb, aga see suureneb üksnes juhul, kui liikmesriikide parlamendid on siseriikliku õiguse ja omavahelise kooskõlastusmehhanismi kaudu võimelised seda tagama. Sellessamas hoiatusmehhanismis on ette nähtud kaheksanädalane kooskõlastusaeg ja tõepoolest, praeguse otsustusmehhanismi veniva iseloomu tõttu ei ole reaalne tegelikkuses seda praktikat realiseerida.
Mitmes liikmesriigis on olnud arutusel, kas Euroopa Liit on liikmesriikide liit või liitriik. Kust jookseb punane joon, millest alates me võiksime väita, et tegemist on liitriigiga? Toona arutati Euroopa Liidu tuleviku konvendis ka seda küsimust, kas sellest punasest joonest üle astuda. Punase joone põhimõte seisneb selles, et kui Euroopa Liidu institutsioonid saavad pädevuse kvalifitseeritud häälteenamuse alusel ehk ilma rahvusriikide konsensusliku otsuseta muuta Euroopa Liidu võimujaotust jagavaid aluslepinguid, siis me räägime liitriigist. Siis on tegemist nn enamuse poliitiliste otsustega, mis langetatakse Euroopa Liidus. Lissaboni leping näeb ette ka mitu nn sillaklauslit ehk passerelle-klauslit, mille puhul tuleb möönda, et kõigi nende klauslite järgi on vajalik konsensuslik otsustamine, et üle minna kvalifitseeritud otsuste langetamise mehhanismile. Ja see on väga oluline. Punasest joonest seega Lissaboni leping oma olemuselt üle astunud ei ole.
Kokkuvõtteks: Riigikogu peab selle määratu kaaluga õigusakti puhul tõsist tööd tegema. Meil on vaja esiteks oma parlamendi arutelus saada selgus ja kindlus, et selle õigusakti heakskiitmine on kooskõlas Eesti põhiseadusega, ennekõike selle aluspõhimõtetega. See arutelu ei ole siin midagi formaalset, see on väga sisuline. See, kuidas Eesti parlament on toda lepingut tõlgendanud, võib 10, 20 või 50 aasta pärast anda alust õigusaruteludeks ka meie põhiseaduskohtus või muudes institutsioonides. Nii et me peame seda riigiõiguslikult fundamentaalset küsimust põhjalikult arutama ja selleks on vaja ekspertide töörühma.
Teine arutelu puudutab meie parlamendi enda töökorda ja pädevust Euroopa Liidu õiguse vallas olukorras, kus Euroopa Liidus on tegelik seadusandja Ministrite Nõukogu. Eesti parlament loovutab koosotsustamises osa oma pädevust oma mandaatide kaudu, seega Euroopa Liidu asjade komisjoni kaudu. Kas see mehhanism on meie jaoks piisav, kui tulevikus Euroopa Liidu poliitikate osakaal, enamusotsustega langetatavate poliitikate osakaal suureneb? Vahest peaksime mõtlema sellele, et täiskogu istungite saalis neid küsimusi arutataks. See teema võiks tolle lepingu arutamisel esile kerkida.
Kolmandaks on tähtis arvestada nagu teistegi rahvusvaheliste lepete puhul – see ju on rahvusvaheline leping nii oma vormilt kui ka sisult – seda, et me ei võtaks võõrandamatuid kohustusi ega annaks kellelegi võõrandamatuid õigusi. Eesti riik on iseseisev riik, kes selle leppe heaks kiidab ja hakkab seda lepet üheskoos teiste riikidega realiseerima. Euroopa Liidu põhimõtete ja poliitikate isandad on Lissaboni lepingu järgi liikmesriigid. Selle lepingu puhul meil ei ole võimalik teha muudatusi, mis puudutavad lepingu teksti, meil on võimalik see kas heaks kiita või tagasi lükata. Põhiseaduskomisjoni hinnangul tuleks see heaks kiita. Esimese ja teise lugemise vahel tuleks teha tõsist tööd ja loodame –  ka komisjonis arvati nii –, et seda on võimalik teha juba kevadisel istungil. Aitäh!

Ettekandjale on küsimusi. Trivimi Velliste, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud härra ettekandja! Kuna käesolev eelnõu  on Eesti jaoks kahtlemata nii õiguslikult kui ka poliitiliselt erakordselt oluline akt, siis ma küsin, kas avalikkus tundis põhiseaduskomisjoni arutelude vastu seekord tavalisest tunduvalt suuremat huvi. Ma pean avalikkuse all silmas ajakirjandust, meediat. Kas meedia huvi komisjoni arutelude vastu oli tavalisega võrreldes oluliselt suurem või oli see üsna harilik ja kas siin saaks komisjon ise veel midagi täiendavalt ära teha?

Aitäh! Ma arvan, et õige on see, et avalikku debatti tuleb pidada. Ma möönan, et mõneti on tegemist – me kõik saame ju aru – teise vaatusega, et n-ö põhimõttelise kirgastunud debati selle üle, millega on tegemist, millised on poolt- ja vastuargumendid, kas seda lepet armastatakse või vihatakse, läbisime me siiski eelmise parlamendikoosseisu ajal. Mulle on arusaadav, et teatud määral on nii pooldajate kui vihaste vastaste kired jahtunud, ja seetõttu ma ei kritiseeriks, et see teema ei ole leidnud üledimensioneeritud tähelepanu. Pigem on selge, et meie huvi võiks eelkõige koonduda teistele liikmesriikidele ja poliitilisele debatile, et kas see lepe kiidetakse heaks või mitte. Siin on kindlasti kõige tõsisemad või kaalukamad Poolas käiv poliitiline arutelu, aga ka Suurbritannia sisepoliitiline olustik. Seetõttu ongi huvitav, et meie käsutuses on ka Suurbritannia Lordide Koja kuulamiste materjalid, nii Lordide Koja koostatud raport kui seletused, mis on võetud nii Euroopa kui ka Suurbritannia ametiisikutelt. Tegemist on ligi 1000-leheküljelise dokumendiga ja ma võin öelda, et arvestades üldist n-ö eurokriitilist meelsust, mis valitseb Inglise parlamendis, on see kindlasti halastamatult kriitiline erinevate võimalike ohtude suhtes. Üldised järeldused, mida tehakse poliitilises tagatoas, ühtivad Eesti välisministri väljendatud käsitlusega. Meil kindlasti tasub analüüsida siin ka kahe lugemise vahel seda debatti ja neid analüüse, mis on tehtud ära teiste liikmesriikide parlamentides. Meil ei olegi mõtet võtta endale ülesannet püüda kõiki poliitilisi küsimusi selle lepingu tekstis põhjalikult analüüsida, n-ö käia see käidud tee läbi. Aga mis puudutab avalikku selgitamist, siis ma usun, et kui kujutada ette tavalise inimese elukorraldust, siis need on ikkagi niisugused kontsentrilised ringid, mis lähtuvad temast endast. Kindlasti oleks, ma arvan, eelkõige oluline selgitada avalikkusele mitte niivõrd Euroopa Liidu otsuse tegemise ja poliitikate kujundamise keerukaid nüansse, vaid neid praktilisi õigusi ja kohustusi, mis selle lepinguga konkreetsel üksikisikul saavad olema ja ka praegu kehtiva lepingu alusel üksikisikutel on. Siin on kindlasti oma roll poliitikutel. Ma arvan, et üks võimalus võiks olla tõsiselt kaaluda, et lisaks tavakohasele seaduseelnõu arutamisele teisel lugemisel võiksime minu meelest julgelt mõelda ka sellele, et arutada riiklikult tähtsa küsimusena Euroopa Liidu institutsioonilist tulevikku, mille keskmeks on loomulikult Lissaboni leping. Seda võiks näiteks meedias üle kanda. Ma arvan, et see oleks üks võimalus nendele Eesti kodanikele ja huvilistele Eesti ühiskonnas, kelle jaoks oleks oluline täiendavat infot saada, seda debatti jälgida.

Väino Linde, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea kolleeg, komisjonipoolne ettekandja! Esmalt tänan sind pika ja äärmiselt asjatundliku ettekande eest selles väga olulises päevakorrapunktis! Aga täpsustaksin seda, et kui oluliseks sa pead riigiõiguse ekspertidega kokkusaamist põhiseaduskomisjoni poolt kahe lugemise vahepeal selle eelnõu puhul, arvestades seda, et Vabariigi Valitsus ja  ministeeriumid on selle otsuse eelnõu heaks kiitnud, aga kui näiteks Välisministeerium on seda teinud kiirelt ja tingimusteta, siis Siseministeerium  mõnevõrra "pika hambaga". Samavõrra on meil tarvis teada, milliseid siseriiklikke õigusakte on võib-olla tarvis muuta kõige sellega seonduvalt. Kui oluliseks sa niisugust kohtumist riigiõiguse spetsialistidega pead?

Aitäh! Poliitikute pädevus on vastutus, sellest ei saa me üle ega ümber hiilida ning öelda, et eksperdid ütlesid nõnda, ja kuna eksperdid ütlesid nõnda, siis me lükkame sisulise vastutuse nende õlgadele. Aga selle leppe puhul pole tõesti tegemist vastutusega mitte niivõrd praeguse hetke ees – arvestades seda, et see lepe jõustub pika aja peale, ja milliseks kujuneb Euroopa Liidu tulevik, poliitikainstitutsioonide tulevik, võib see jääda üsna pikaks ajaks aluslepinguks. Ja kuigi n-ö tarkade kogu on alustanud uute ideedega Euroopa Liidu tuleviku kohta järgmisteks aastakümneteks või inimpõlve sihi kohta, on realistlik ikkagi see, et saabub mingisugune rakendamise aeg.
Me loome sõna otseses mõttes, mitte piltlikult, õigust järgmisele inimpõlvele, kes Eestis elab. Ja seetõttu on kindlasti oluline, et me püüaksime erinevaid, ka täiesti teoreetilise iseloomuga konstruktsioone läbi analüüsida ja hinnata. See, mis praegu võib olla puhas teooria, võib 20 aasta pärast olla täiesti praktiline riigiõiguslik probleem või küsimus. Euroopa Liidu tulevik tähendab eelkõige väga palju võimalusi ka riigiõiguse n-ö moodsamaks liikumiseks ja rahvusvahelise õiguse moodsamaks liikumiseks. Kindlasti on meie kohus püüda neid teemasid hõlmata. Loomulikult on selge, et meil ei ole mõtet käia juba käidud teed selle põhiseaduse lepingu puhul. Suur töö on ära tehtud, kirjalik raport on koostatud. Aga me võiksime selle analüüsi uuesti avada ja vaadata muutunud teksti osas, muutunud õiguspoliitilises olustikus sellele uuesti otsa.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli sõnavõtuks Keskerakonna fraktsiooni esindaja Evelyn Sepa! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Euroopa põhiseadus on surnud, kuid nagu me teame, elab Euroopa ühendriikide idee üha jõulisemalt. Täna meie laudadel olev Lissaboni lepe on elus, aga Lissaboni strateegia on seevastu surnud. Viimane on aga teatavasti sotsiaalmajanduslikke põhimõtteid ja põhiväärtusi sisaldav strateegiadokument ehk siis see, mis peaks tooma inimeste igapäevaellu Euroopa Liidu kõige ilusamal, praktilisemal ja üksikisikule kasutoovamal viisil.
Viga ei ole seejuures sugugi vaid Euroopa Liidu institutsionaalses nõrkuses, vaid idealismi puudumises, rahvusriikide päevapoliitilistes tõmbetuultes, mis ei vasta sageli sugugi ühiselt deklareeritud eesmärkidele ega ole suunatud Euroopa ideaalide püüdmisele. Praktilisi näiteid leiab igalt sammult. Kas või näiteks meie endi riigieelarve menetluse käigus aset leidnust või sellest, et Vabariigi Valitsus naeruvääristab veel tänagi ideed seadustada Eesti Vabariigi põhiseaduses rahvaalgatuse instituut sarnaselt sellega, mida seesama lepe sisaldab. Kas pole groteskne? Euroopa Liit ise ja retoorika Euroopa arengutest ning eesmärkidest näivad üha enam liikuvat eri suunas. Olgu selleks siis nelja põhivabaduse realiseerimine, Euroopa kodanike võrdne kohtlemine, ühtne välis- või julgeolekupoliitika jne. Mida rohkem sellest räägitakse, seda protektsionistlikumaks ja mitmekihilisemaks see ühendus ise muutub. Rääkides küll tugevast Euroopast, muutub see oma institutsionaalsetes ühtsuseotsingutes ise aga üha nõrgemaks. Mõnikord on isegi raske hinnata, kas see on hea või halb või hea või halb kellele või millele. Aga tegelikkuses elab see kõik oma elu. Kui midagi on liikmesriikides halvasti, on süüdi Euroopa Liit, ja Euroopa Liidu sünergia näib samas justkui olevat vastuolus meie endi siseriiklike poliitiliste eesmärkidega.
Selle lepingu nn plussidest ja miinustest on üpris palju räägitud, kuid selle tegelikust tähendusest ja mõjust palju vähem. Sageli armastatakse rõhutada näiteks seda, et Euroopa Parlamendi võim ja pädevus suurenevad ja see oleks justkui hea. Vähem räägitakse sellest, et seesama muutus nõrgendab hoopis rahvusparlamente, kuigi formaalselt lisatakse justkui ka neile juurde võimalusi ja pädevusi. Samas on just rahvusparlamendid pea ainuke institutsioon, keda avalikkus tõesti kontrollib või näib suutvat jälgida nende tegevust. Selles mõttes on kogu Euroopa Liidu protsesse ja arenguid suunav lepe vormilt juriidiline, vältimaks ilmselt erinevaid sensitiivseid debatte, kuid sisult poliitiline dokument. See tagab Euroopa Liidu edasise poliitilise arengu eelkõige või loob vähemalt selleks võimaluse.
Üks vaieldamatu mõju, mis oleks aus sellest tulenevalt ka välja öelda, on see, et Euroopa Liit, iseäranis selle efektiivsust suurendava leppe valguses, muudab põhjalikult liikmesriikide siseste võimutasandite senist tähendust. Sisuliselt muutub rahvusparlamendi roll sarnaseks sellega, mis oli kohalike omavalitsuste volikogudel enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Valitsused, kellel on otsehoob Euroopa Komisjoni ja nn Euroopa ülemkotta, muutuvad oma funktsioonidelt aga üha sarnasemaks sellega, milline roll oli enne liitumist rahvusparlamendil, kes Vabariigi Valitsust aga üha vähem suunab ja kontrollib, kuigi see võib olla muudetav poliitilise kultuuri muutmisega. Seega siis ikkagi jõuliselt Euroopa ühendriikide suunas! On see hea või halb, on üheselt raske hinnata. Kuid on selge, et see on üks teine Eesti ja üks teine Euroopa Liit, kui Eesti avalikkus seda seni tajub ja teadvustab.
Lõpetuseks lühidalt ka Eesti rahvusparlamendi enda rollist selle leppe valguses toimuvates protsessides osalemisel. Fakt on see, et iseseisva seadusloome osakaal on oluliselt vähenenud, kuid Euroopa Liidu õigusest tuleneva õigusloome osakaal oluliselt kasvanud. Kuid kes, kuidas ja kas on sellesse õigusloome protsessi sisuliselt – rõhutan – sisuliselt kaasatud, pole nii väga selge. Enamasti on asjaga kursis ja jooksvalt seotud vaid ministeeriumide ametnikud. Riigikogu on aga selgelt statisti rollis sisuliselt, kuigi vormiliselt ei pruugi see nii paista. Siit ka konkreetne ettepanek parlamendi erakondadele, et Riigikogu kaaluks Euroopa Liidu asjade menetlemise korra muutmist Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses viisil, mis pigem hakkaks sarnanema eelnõude sisulise menetlemisega, mida me seni oleme kasutanud siseriikliku õiguse andmisel. See tagaks suurema tribüüni, adekvaatsema poliitilise tasandi ja parlamendi parema, sisulisema seotuse Euroopa Liidu arenguga ning tõesti otsesema võimaluse õiguspoliitilisi protsesse mõjutada ja suunata.
Seega, leping tekitab kahetisi tundeid ja selle tähendus on samuti mitmekihiline. Aga kui Eesti on otsustanud rahvahääletusel kaasa lüüa ning tugeva ja ühtse Euroopa Liidu arendamisele kaasa aidata, siis peaksime me seda ka tõesti tegema. Kuid nende väärtuste kaitse peab algama siitsamast parlamendist, mitte aga lihtsalt linnukeste tegemisest mõnes välispoliitilises deklaratsioonis. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli sõnavõtuks Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Mart Nuti!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon toetab Lissaboni lepingu ratifitseerimist. See on loogiline jätk meie tegevusele, mis on alati olnud suunatud Euroopa Liidu laienemisele ja tugevdamisele. Isamaa ja Res Publica Liidu eelkäijad erakonnad on näinud Eesti liikumises Euroopa Liidu liikme staatuse poole ühte olulisemat tagatist Eesti riigi iseseisvusele sellest ajast alates, mil meie iseseisvus taastati. Eduka tegevuse mõõdupuuks on olnud kandidaatriigi staatus 1997. aastal, osalemine Euroopa konvendis ja liikmestaatus Euroopa Liidus alates aastast 2004. Seda suunda on jätkanud põhimõtteliselt kõik Eesti valitsused alates 1992. aastast ja kahtlemata ei saa üks erakond neid võite enda arvele kirjutada. See on olnud meie ühine jõupingutus ja peab tõdema, et ükski erakond ei ole meie Riigikogus esitanud Euroopa Liidu suhtes ei skeptilisi ega vastandlikke seisukohti.
Olles Euroopa Liidu liikmesriik, on Euroopa Liidu tulevik ka Eesti asi ning Eesti huvi on mõjutada Euroopa Liidu edasist arengut kahtlemata nii, et Euroopa Liit tugevneks, kuid muutuks samas paindlikumaks ja operatiivsemaks. Euroopa Liitu on lihtne kritiseerida mitmeski valdkonnas, kuid see kriitika peaks olema Euroopa Liidu suhtes edasiviiv ning kindlasti mitte pahatahtlik ega destruktiivne. Isamaa ja Res Publica Liit toetas Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimist, ta toetas seda ajal, kui oli juba teada, et lepingut ootavad väga tõsised probleemid – teatavasti olid kaks liikmesriiki selle juba tagasi lükanud. Võimalus, et põhiseaduse leping õnnestub uuesti ellu äratada, oli olemas, aga see tõenäosus oli siiski suhteliselt tagasihoidlik ja täna me oleme selle tõdemuse ees, et Euroopa põhiseaduse lepingut sellisel kujul, nagu ta ratifitseeriti Eesti Riigikogus, ei olnud võimalik ellu äratada. Kuid tõsi see on, et ega Euroopa Liit selle tõttu oma edaspidises arengus ei pea seisma jääma.
Lissaboni leping, mis on meil praegu esimesel lugemisel, on mõnes mõttes Euroopa põhiseaduse lepingu edasiarendus, aga mõnes mõttes ka selle asendus. Jah, me võime tõdeda, et need põhimõtted, mis kandsid Euroopa põhiseaduse lepingut, on Lissaboni lepingus kajastunud ja selles mõttes võime tõesti rääkida, et me tegelikult mõneti kordame seda, mida me oleme teinud. Aga tõdeme ka seda, et põhiseaduse lepingu ratifitseerimine ei jäänud seisma mitte Eesti taha. Teisest küljest on Lissaboni leping tunduvalt, võib öelda, õiguslikus mõttes nõrgema konstitutsioonilise taustaga dokument, sest kui põhiseaduse lepingu puhul debateeriti väga tõsiselt selle üle, kas ta on rohkem põhiseadus või ta on rohkem leping, ja mõneti oli õigus mõlemal poolel, mõlemal seisukohal, siis praegu me saame rääkida ikkagi lepingust, sest selle lepinguga muudetakse olemasolevaid lepinguid. Kuid siiski see, mis on sarnane põhiseaduse lepingus ja Lissaboni lepingus, on tõik, et Euroopa Liit jõuab põhimõtteliselt uue kvaliteedini. See uus kvaliteet ei tähenda seda, et riikide liidust saab liitriik – kaugeltki mitte. Euroopa Liit jääb ka selle lepingu alusel riikide liiduks, kuid ta omandab sellega juriidilise isiku staatuse ja saab rahvusvahelisel areenil esineda ka tervikuna.
Isamaa ja Res Publica Liit on seisukohal, et Lissaboni leping vastab nii Eesti kui Euroopa Liidu terviku huvidele ja loodab, et Riigikogu ratifitseerib selle lepingu üksmeelselt ja ühehäälselt. Aitäh!

Ma tänan ettekandjat! Ma palun Riigikogu kõnetooli sõnavõtuks Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Mai Treiali! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Rahvaliit on erakonnana kogu aeg toetanud Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Meenutagem kas või 2003. aastat ning tolleaegse Eesti Vabariigi presidendi ja meie erakonna praeguse auesimehe Arnold Rüütli selget toetust ja sellesuunalist selgitustööd rahva hulgas. Rahva suur usaldus Arnold Rüütli vastu oli kahtlemata üks olulisi põhjusi, miks rahvas otsustas hääletamisel oma valdavas enamuses Euroopa Liiduga ühinemise kasuks. Praegu on olukord mõnevõrra teistsugune. Lissaboni lepingut ei ole pandud rahvahääletusele, selle heakskiitmise ja jõustamise otsustab Riigikogu Eesti rahva nimel. See on suur vastutus. Me teame, et viimasel ajal ei ole Riigikogu maine rahva hulgas, pehmelt öeldes, eriti kõrge. Kui vaadata meedia kajastusi, siis ka Euroopa Liidu ja Lissaboni lepingu teemad ei ole just väga kõlavad ega piisavalt käsitletud, sest isegi Riigikogu ning valitsusliikmed ei ole olnud Lissaboni lepingu teemadel kuigi agarad sõna võtma. Täna kuulsin välisministrilt vastuseks oma küsimusele, et viimaks ometi on kavandatud läbi viia selle leppe tutvustamine rahvale. Parem hilja, kui mitte kunagi!
Ometi tuleb küsida, kas me ikka oleme suutnud hajutada rahva hirmud ja kartused selle lepingu suhtes. Kas on välistatud, et Lissaboni lepingu sätted või nende sätete hilisem tõlgendamine võib minna vastuollu meie põhiseaduse aluspõhimõtetega ning tuua kaasa pöördumatuid tagajärgi meie rahva tulevikule? Rahvaliit on Lissaboni lepingu valgustamise ja selle põhimõtete rahvale parema sisulise tutvustamise vajadust mitmel korral rõhutanud, nüüd kordame seda veel kord. Kui me täna vaatasime välja Riigikogu-esisele platsile, siis siin kavandatud ja läbiviidud aktsioon ei ole meie arvates mitte niivõrd otse Euroopa Liidu vastu suunatud, kuivõrd see on tingitud eelkõige asjaolust, et vähemalt osa rahvast on mõneti teadmatuses ja ärevuses. Ärevus ja kartus on põhjustatud just sellest, et inimestega ei ole piisavalt räägitud. Nad ei tea, mida Lissaboni lepingu heakskiitmine kaugemas perspektiivis võib kaasa tuua. Rahval puudub ka piisav usaldus valitsuse ja Riigikogu vastu. Rahvas ei soovi tagaselja tehtavaid Eesti rahvuslikele huvidele kahjulikke otsuseid.
Eelkõige on küsimus selles, millised garantiid annab Lissaboni leping selleks, et Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtted ikka jääksid kehtima ka tulevikus. Rahvaliit on seisukohal, et Eesti Vabariigi põhiseaduse üheks oluliseks aluspõhimõtteks, mille täitmine tuleb tagada ka Euroopa Liidu liikmeks olles, on muu hulgas põhiseaduse preambuli säte, mille kohaselt riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest kinnipidamine ja juhindumine Eesti edaspidisel kuulumisel Euroopa Liitu peab saama selge väljenduse ja kinnituse praeguse Euroopa Liidu Lissaboni lepingu ratifitseerimise seaduses vajaduse korral ka eraldi klausli kujul. Rahvaliit on jätkuvalt seisukohal, et Euroopa Liit peab olema rahvusriikide liit, kus järgitakse euroopalikke väärtusi, liikmesriikide võrdse kohtlemise ja solidaarsuse põhimõtteid sealhulgas. Peame jätkuvalt oluliseks rõhutada, et Lissaboni lepingu ratifitseerimine peab kaasa aitama Eesti rahvusliku ja riikliku julgeoleku tagamisele. Keskse juhtimise tugevnemine Euroopa Liidus ei tohi tuua kaasa ohtu põhiseaduses sätestatud riikliku iseseisvuse ja eestluse edasikestmise aluspõhimõtetele.
Rahvaliit peab ka vajalikuks märkida, et Lissaboni lepingu ratifitseerimine toob Eestile lisaks täiendavatele õigustele ja võimalustele kaasa ka kohustusi, millest seni pole kas üldse või väga palju räägitud või on antud mõneti moonutatud pilt. Osutan siinjuures ühele probleemile. Nimelt taotleb Euroopa Liit Lissaboni lepingu kohaselt säästvat arengut, mis põhineb tasakaalustatud majanduskasvul, hindade stabiilsusel ja kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel. Liit võitleb sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu ning edendab sotsiaalset õiglust. Ma rõhutan siinjuures, et Euroopa Liit rajaneb Lissaboni lepingu kohaselt sotsiaalsel turumajandusel. Siin on tõsine mõtlemise koht kõigile nendele, kes jätkuvalt tahavad juhinduda Eestis senise üliliberaalse turumajanduse ideoloogiast. Selle ideoloogia tulemusena ei ole Eesti seniajani ühinenud Euroopa sotsiaalharta mitmete oluliste sätetega või ei täida nõuetekohaselt kõiki juba ratifitseeritud sätteid. Näiteks kui Eestis eraldatakse sotsiaalsele kaitsele vahendeid 16–18% SKT-st, siis Euroopa Liidu keskmine on 28% SKT-st. Selline majanduspoliitika ei vasta kahtlemata Lissaboni lepingu kõige olulisemale aluspõhimõttele. Või tahab valitsus jätkuvalt ajada kahepalgelist poliitikat, rääkides siseriigis ühte ja lubades Euroopa Liidule midagi muud ning jättes endale võetud kohustused täitmata? Selliseid põhimõttelisi küsimusi ja euroopalikke väärtusi on teisigi, mille ees ei saa pärast Lissaboni lepingu ratifitseerimist enam silmi kinni pigistada ja millest tuleb hakata tegelikult juhinduma, et me oleksime üks tõsiselt võetav Euroopa Liidu liikmesriik.
Igal juhul peab Rahvaliit vajalikuks suurendada Riigikogu rolli Euroopa Liidu koostöö raames. Euroopa Liidu asjade komisjonile on meie arvates vaja kujundada tugiaparaat, kes suudab sisuliselt hinnata valitsuse esitatud eelnõusid. Valitsus ei peaks esitama komisjonile ainult ühte seisukohta, vaid tutvustama ka alternatiivseid võimalusi, ning lõplik sõnaõigus olulistes küsimustes peab kuuluma Riigikogule. Lõpetuseks tahan öelda, et meie vastutus Lissaboni lepingu ratifitseerimisel on oluliselt suurem kui mõne siseriikliku otsuse või seaduse vastuvõtmisel. Oma seadusi saame alati hiljem ja igal ajal ära muuta, Lissaboni lepingu kui riikidevahelise kokkuleppe heakskiitmine paneb meile aga suure vastutuse mitte ainult oma praeguste valijate, vaid ka tulevaste põlvede ees. Rahvaliidul oleks siiralt hea meel, kui Riigikogu valitsuserakonnad selle küsimuse arutamisel ja otsustamisel ei täidaks üksnes valitsuse kummitempli või lihtsalt tehnilise vormistaja rolli, vaid suudaks tõusta päevapoliitikast kõrgemale ja mõelda Eesti rahvuslikele väärtustele pikaajalistes kategooriates. Aitäh!

Tänan sõnavõtjat! Ma palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Valdur Lahtvee!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon toetab Lissaboni leppe kiiret ratifitseerimist ja seda üsnagi pragmaatilistel põhjustel. Tooksin esile vaid mõned olulisimad. Lepe korrastab Euroopa Liidu toimemehhanisme ja tõhustab demokraatiat, kodanike põhiõigused sätestatakse leppe osana, kehtestatakse kodanike parema otsustamise juurde kaasamise mehhanismid, täiendatakse kas või rahvusparlamentide rolli, antakse võimalused  nende rolli tõhustamiseks Euroopa Liidu ühispoliitika kujundamisel ja elluviimisel. Muu hulgas toob uus lepe uue teemana sisse energiaalase koostöö, mis on meie huve silmas pidades, meie Eesti Vabariigi huve silmas pidades ülioluline. Selline energiaalane koostöö saab Euroopa Liidu ühisvaldkonnaks. On tõsi, et see sätestatakse küll pehmelt, aga teemana on ta markeeritud.
Arvestades neid aspekte, toetavad rohelised eelnõu esimese lugemise lõpetamist ja selle kiiret menetlemist ning vastuvõtmist Riigikogus. Mida rutem Lissaboni lepe jõustub, seda kiiremini on loota, et sarnaste demokraatiat laiendavate põhimõtete rakendamine saab teoks ka meie siseriiklikus õigustikus ja praktikas. Usutavasti tahame me kõik oma kodanikele enamat otsustamisõigust anda ja just siin, Eesti poliitikas otsuse tegemisel nii riigi tasandil kui kohalike omavalitsuste tasandil. Ise pole me seni osanud ega suutnud seda otsustusõigust inimestele anda või oleme äkki kartnud seda teha. Ehk väliskeskkonna muutuste mõjul see hirm kaob ja me oleme võimelised seda tegema. Aitäh!

Tänan sõnavõtjat! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Sven Mikseri!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab Lissaboni leppe kiiret menetlemist ja loodetavasti õige peatset vastuvõtmist või ratifitseerimist siin Riigikogus. Me jagame seisukohta, et see on lepe, mis muudab Euroopa Liidu toimemehhanisme tõhusamaks, selgemaks, arusaadavamaks. Kui rääkida nendest hirmudest ja kartustest, mis seonduvad Euroopa Liidu uue alusleppega ja mida on häälekalt väljendanud eelkõige euroskeptikud, siis kahtlemata siin aitab parem teavitustöö ja samal ajal on kindlasti ka juba praegustes tingimustes inimestele tagatud piisav juurdepääs kogu infole. Kogu info on paljudest hirmudest, kartustest ja foobiatest hoolimata avalikult hõlpsasti kättesaadav, ja mitte ainult info, vaid ka selle info tõlgendamise viisid ja võimalused.
See, et Euroopa Liidu liikmesriikidel võivad olla mitmetes põhimõttelistes küsimustes erinevad huvid, erinevad ootused ja vajadused, on tõsiasi. Ja see, et uue alusleppega sisseviidavale kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamisprotsessile on ehitatud sisse mitmeid n-ö kaitseventiile, viitab tegelikult põhimõtteliselt sellele, et neid erinevaid huve ja mõnikord isegi vastandlikke huve üldiselt mõistetakse ja aktsepteeritakse. Samal ajal tahaksin öelda, et meil ei ole põhjust lähtuda eeldusest, et Euroopa Liit on miski, mis tahab ja soovib minna meie huvide vastu, või et Euroopa Liit ja tema enamus on miski, mis enamikus küsimustes peaks kuidagi minema Eesti loomulike huvide vastu. Pigem vastupidi, Euroopa Liit on siiski kokku pandud riikide hea tahtluse alusel ja sooviga lahendada meie ees seisvaid ühiseid probleeme. Kahtlemata, kui me räägime siin süviti minekust ja sellest, et Eesti on toetanud nii Euroopa Liidu laienemist, süvenemist kui ka tema n-ö sügavamat integratsiooni, siis on mitmeid valdkondi, kus me hea meelega näeksime, et see integratsioon võiks tulevikus olla veelgi sügavam ja seda loomulikult meile oluliste huvide ümber. Üheks selliseks on näiteks Euroopa Liidu Venemaa-poliitika, milles kindlasti oleks suurem ühtsus teretulnud. Teine selline küsimus on siin juba palju räägitud energia, energeetiline julgeolek. Ei saa päriselt nõustuda selle seisukohaga, et tegemist oleks esimese korraga, kus Euroopa Liidu aluslepingutes on energiast juttu. Kui me läheme tagasi Euroopa Liidu algusaegadesse, siis kolmest Euroopa ühendusest kaks, söe- ja terasekoondis ning Euratom tegelesid ju täiesti otseselt  energeetikaküsimustega, tõsi küll, mõnevõrra teistes tingimustes, mõnevõrra teises julgeoleku ja energeetilise julgeoleku olukorras – olukorras, kus Euroopa Liit ei näinud ennast võib-olla esmajoones mitte nende tähtsate energeetiliste ressursside importijana ja seetõttu ei käsitlenud neid küsimusi mitte n-ö seondatuna kolmandate riikidega ja kolmandate riikide huvidega.
Rääkides sellest, kas tegemist on liitriigiga või riikide liiduga ja kui palju me oma suveräänsusest loovutame, siis siin kahtlemata on oluline mõista suveräänsuse mõiste sisu. Suveräänsus ja iseseisvus ei ole sünonüümid, ammugi ei ole sünonüümid suveräänsus ja demokraatia. Suveräänsus tähendab tegelikult kõrgeimat otsustuspädevust ja Eesti, kes on aktsepteerinud põhimõtte, et rahvusvahelised lepped, millega me oleme liitunud, on ülimuslikud meie siseriikliku õiguse üle, ja loovutab tegelikult iga sellise leppega liitudes teatud osa suveräänsusest, saab samas iga leppega liitudes enda kätte osa teiste lepinguosaliste suveräänsusest. See ei ole kindlasti mitte nullsummamäng, vaid tegelikult mõlemale poolele kasu toov, kuivõrd Euroopa ja Eesti huvid langevad suurel määral ühte. Eesti võiks olla täiesti suveräänne, kui me ei oleks liitunud ühegi rahvusvahelise organisatsiooniga ega ühegi rahvusvahelise lepinguga, ja sellist suveräänsust kahtlemata meile vaja ei oleks. Ja kahtlemata on olemas ka palju – õnneks mitte väga palju, aga siiski – suveräänseid riike, kus kõrgeim otsustuspädevus ei kuulu sugugi mitte rahvale, vaid kuulub näiteks ainuvalitsejale või kitsale valitsevale klikile. Ka sellist suveräänsust ei ole ilmselt Eesti rahvale vaja.
Nii et hoidudes igasugustest foobiatest ja paranoilistest kahtlustustest, et Euroopa Liit on miski, mis koob kusagil mingisugust võrku või kavandab mingisugust vandenõu vastuolus Eesti huvidega – ma leian, et nendel kartustel ei ole alust. Ja nagu öeldud, Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab Lissaboni leppe ratifitseerimist. Aitäh!

Tänan sõnavõtjat! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja. Kristiina Ojuland, palun!

Härra juhataja! Head kolleegid! Lubage mul alustada ühe klassiku tsitaadiga: "Ameerika Ühendriigid on maailma võimsaim ja rikkaim riik. Kusagil mujal pole kapitalism saanud areneda vabamalt ja riigi poolt vähem takistatult, seetõttu on Ameerika Ühendriikide elanikud kaugelt rikkamad kui ühegi teise maailma riigi elanikud. Võib kahelda, kas ameeriklased ise oskavad hinnata, kui palju on nad tänu võlgu sellele, et nende riigi poliitikas on olnud liberalismi ja kapitalismi rohkem kui ühelgi teisel maal. Isegi välismaalased ei tea, mis on teinud selle paljukadestatud vabariigi rikkaks ja jõukaks. Euroopa kontinendi riigid on rahvaarvult liiga väikesed, et kaitsta end ülemvõimu pärast käivas riikidevahelises võitluses üha võimsamateks muutuvate suurte moodustiste vastu. Seetõttu peaksid nad liituma sõjaliseks ja poliitiliseks liiduks, kaitse- ja ründeühenduseks, mis oleks ainsana suuteline tagama ka tulevikus Euroopale varasematel aegadel kättevõidetud positsiooni."
Head kolleegid! Nii unistas 80 aastat tagasi Euroopa ühendamisest kirjutades  majandusteadlane ja filosoof Ludwig von Mieses. Unistus Euroopast, kus inimesed saavad elada rahus ja jõukuses, on täna suurema osa eurooplaste jaoks teostunud. Eurooplased on saanud jõukaks tänu liberaalsele demokraatiale ja kapitalistlikule majandusele. Euroopa ühendamise aluseks on olnud liberaalse hõnguga lepingud alates Rooma lepingust ja lõpetades praegu kehtiva Euroopa Liidu lepinguga. Vabadus on olnud nende lepingute keskne osa: vaba kaubandus, kapitali, teenuste ja isikute vaba liikumine.
Tänasel päeval, mil maailm on pärast külma sõda muutunud bipolaarsest multipolaarseks, praegu, kui me seisame silmitsi India, Hiina, Brasiilia ja teiste kiiresti arenevate suurte riikidega, kes globaliseerumise käigus pakuvad Euroopale aina suuremat konkurentsi, peame meie Euroopa Liidus mõtlema selle peale, kuidas muuta Euroopat konkurentsivõimelisemaks, ja tugevdama tema rolli maailmapoliitikas. Lisaks eelöeldule peame arvestama sellega, et Euroopa Liit on laienenud ja senised otsustusmehhanismid vajavad täiendamist. Konsensus 27 riigi vahel oleks ideaalne, kuid mitte alati reaalne. Lissaboni leping, mis on täna meie ees, on sündinud aastatepikkuste vaidluste ja, mis seal salata, ka tagasilöökide kaudu. Reformierakonna fraktsioon ei arva, et see leping on mingi imerelv, mis muudab Euroopa Liitu päevapealt. Lissaboni leping on vaid samm edasi, et tõhustada Euroopa Liidu sisemist asjaajamist, see leping peab aitama kujundada strateegilisi ühiseid poliitikaid, nagu ühine energiapoliitika ja ühine kliimapoliitika, ning mõistagi tugevdama Euroopa Liidu rolli maailmapoliitikas.
Reformierakonna fraktsioon toetab reformilepingus rahvusparlamentide rolli suurendamist Euroopa Liidu ühise seadusandluse väljatöötamisel. Kuid me mõistame, et see tähendab selgelt reformi ka meie endi jaoks siin Riigikogus, meie valmisolekut hakata ka tegelikult, pärast lepingu ratifitseerimist, kaasa rääkima Euroopa Liidu ühise seadusandluse ettevalmistamisel. Samuti on Reformierakond alati olnud seda meelt, et ühehäälsus sellistes valdkondades nagu maksundus, välispoliitika, kaitseküsimused, sotsiaalkindlustus ja kultuur on väga oluline. Oleme rahul sellega, et ka Lissaboni lepingus on need põhimõtted säilitatud.
Lõpetuseks: me toetame reformilepingut ehk Lissaboni lepingut ka seetõttu, et see ei muuda Euroopa Liitu liitriigiks. Euroopa Liit jääb endiselt rahvusriikide liiduks ja igal riigil on õigus liidust välja astuda. Juriidilise isiku staatuse andmine Euroopa Liidule annab organisatsioonile selgema aluse teiste rahvusvaheliste organisatsioonide keskel. Head kolleegid! Me toetame selle lepingu kiiret ratifitseerimist Riigikogus. Aitäh!

Tänan sõnavõtjat! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg k.a 23. aprill kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud. Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kutseseaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ühe viimase aja ettepaneku järgi tõesti kolleegid. Kutseseadus on üks tükike sellest mosaiigist, mis peaks meile andma lootust, et meie ühiskond, Eesti ühiskond tõepoolest ka elukestvast õppest mitte ainult ei räägi, vaid elukestev õpe on siin norm, teeb ühiskonna mobiilsemaks, kaasaegsemaks. Ja elukestva õppe korralduslikud küljed, kuidas on võimalik ennast täiendada, mismoodi enesetäiendamine mõjub kvalifikatsioonile ja mismoodi saab seda töökohal rakendada või lihtsalt enese harimiseks rakendada, on siin võtmeküsimused. Nii et kutseseadus on väga laia ampluaaga, väga laia mõjuga seadus ja selle tõttu on ka selle seaduse muudatused tervikpaketis väga olulised. Käesoleva kutseseaduse eelnõu eesmärk on uuendada Eesti kutsete süsteemi, kogu kutsete süsteemi. Eelnõu arvestab Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu soovitusi riiklike kvalifikatsioonisüsteemide arendamiseks, Euroopa kvalifikatsiooni raamistiku rakendamiseks ning kvalifikatsioonide tunnustamiseks. Eelnõu kaugem eesmärk on riikliku kvalifikatsioonisüsteemi loomine, mis ühendaks seni eraldi seisvad haridussüsteemi ja kutsete süsteemi sidustatud tervikuks. Eestis ei saa olla reguleeritud haridust (seda me tahame teistele riikidele ja rahvastele selgitada, meie haridus on reguleeritud sel määral, et seda võib konverteerida teistesse haridustasemetesse või võrrelda teiste haridussüsteemidega teistes riikides), kui Eesti ise ei tunnusta oma haridust piisavana kutsealase kompetentsuse tunnustamiseks, vaid nõuab sellele lisaks töökogemust. Praegu on tõesti niimoodi, et kutsenõuded on küll suhteliselt võrreldavad erialadel omandatavate tarkustega haridussüsteemis, aga tööandjad ei ole olnud viimastel aastatel haridussüsteemiga niivõrd rahul – viimaste aastate all ma mõtlen meie kutsesüsteemi kehtivuse aega viimasel aastakümnel –, et nad oleksid toetanud haridustaseme järgi kohe ka esimese kutseastme, kutsedokumentide omistamist, vaid kutsete omistamine on olnud haridustasemetest eraldatud. Nüüd on ka ettevõtjad nii palju usaldust kutsehariduse ja kõrgharidussüsteemi vastu leidnud, et nad on valmis tunnustama juba esimese kutseastme tasemena mingi haridusasutuse lõpudokumenti ja see on kindlasti oluline. Kui see Eestis nii on, siis saavad ka teised Euroopa Liidu liikmesriigid loota, et neil on mõtet meie dokumente tunnustada, meie haridust tunnustada, kui me seda ise tunnustame.
Kutseseaduse põhimõisteteks on kompetentsus ja kutse. Kesksel kohal on eelnõus senise viietasemelise kutseraamistiku asendamine kaheksaastmelise kvalifikatsiooniraamistikuga, mille aluseks ongi Euroopa elukestva õppe kvalifikatsiooni raamistik. Raamistik liigitab kutse- ja haridustasemed omandatud teadmistele ja oskustele ning iseseisvuse ja vastutuse ulatusele seatud kriteeriumide alusel. Kutsetasemed on võrreldavad haridustasemetega ning kutsete süsteem ja haridussüsteem koosmõjus moodustavad ühtse ning rahvusvaheliselt võrreldava kvalifikatsioonisüsteemi. Uue raamistiku rakendamine on üks eeldus lõpetajate esmase kutsekvalifikatsiooni vahetul tunnustamisel. Seaduse uues redaktsioonis on varasemaga võrreldes muudetud kutsenõukogude moodustamise ja kinnitamise põhimõtteid. Kutsenõukogud korraldatakse ümber Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori alusel. Nende institutsionaalse koosseisu kinnitab Vabariigi Valitsus, isikkoosseisu aga haridus- ja teadusminister.
Eelnõus kutse omistajat kirjeldavas paragrahvis on tehtud mõningad muudatused. Kutse omistaja on see, kellele kutsenõukogu niisugused volitused annab. Kutse omistajaks saamiseks võib pädev organisatsioon konkureerida selleks välja kuulutatud konkursil. Muudetud on omistaja kirjeldust, näiteks varasem tähtajatu tegevusloa väljastamine on asendatud viieaastase registreeringuga kutseregistris. See tähendab, et ka kutse omistaja peab riikliku järelevalve ootuses ja selles lootuses, et keegi ei hakka tema süsteemi kritiseerima, hoidma oma asjad niivõrd korras, et ta saaks konkureerida, kui ta tahab, ka viie aasta pärast veel. Praegu on need volitused olnud tähtajatud, mis tähendab, et on võinud tekkida teatavad turvalised huvid ja huvi näiteks maksumust tõsta kutse omistamisel kutse soovijale ja nii edasi, seda ei ole piisavalt põhjendatud. Aga nüüd tunneb kutse omistaja tulevikus, et selleks, et saada ka järgmiseks perioodiks volitusi, peab ta igati korrektselt käituma.
Kutse omistamise korda puudutavad ulatuslikumad muudatused on nõue kutse omistajale määratleda kutse omistamise läbiviimise vähim kordade arv aastas, kutse omistamisega seotud tähtaegadest ja tingimustest avalikkuse teavitamise viiside kindlaksmääramine ning kutsetunnistuse uuendamise tingimused ja kord. Aasta kutse omistamise vähima kordade arvu määratlemine on oluline sellepärast, et kutse omistaja ei teeks väiksemate kutsealaliikide puhul seda vahet kordade arvus liiga suureks, et ei jätaks näiteks aastat või kahte aastat vahele, mis tähendab, et paljudel kodanikel võib-olla ei tekiks võimalust saada kutset kohe, kui nad on selleks valmis, vaid vähemalt kord aastas peab olema võimalik kutset taotleda. Seaduse rakendumisel on vajalikud seniselt süsteemilt üleminekut reguleerivad sätted. Kutsenõukogude ja kutsekomisjonide ning eksamikomisjonide koosseisud tuleb ühe aasta jooksul alates uue kutseseaduse jõustumisest eelnõu sätetega vastavusse viia. Uuele kvalifikatsiooniraamistikule üleminek toimub kutsestandardite järkjärgulise uuendamisega. Eelnõus nähakse ette, et varem kehtestatud kutsestandardid ning väljastatud kutsetunnistused kehtivad kuni kehtivusaja lõppemiseni või vastavusse viimiseni uue kvalifikatsiooniraamistikuga.
Kokkuvõtvalt on eelnõu eesmärk uuendada Eesti kutsete süsteemi, toetada haridus- ja kutsekvalifikatsioonisüsteeme tervikuks siduva riikliku kvalifikatsioonisüsteemi loomist ning aidata kaasa Eesti õppurite ja töötajate õpitulemuste ning tööalaste kompetentside tunnustamisele nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt. Ja lõppkokkuvõttes, kui me selle kaheksaastmelise raamistikuga kaasa läheme, on ka mingis valdkonnas ennast täiendavatel inimestel perspektiivitunne ja võimalus liikuda ametiredelit pidi edasi, kui nad kogu aeg tublilt oma kvalifikatsiooni täiendavad ja uutele astmetele astuvad, et teha karjääri, ja see paneb ilmselt käima inimeste enda huvi olla tublim ja parem mingis valdkonnas. Elukestva õppe mastaapsemaks muutumisel Eesti ühiskonnas, et järjest rohkem inimesi elukestvas õppes osaleks, on selles kutseraamistiku kohaldamises oma kindel roll. Aitäh!

Ettekandjale on küsimusi. Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Eks see ole päris asjalik, et võeti ette selline üsna mahukas ja vajalik töö. Aga loomulikult tekivad siin mõned küsimused. Paragrahv 17 käsitleb kutse omistamisega seotud kulusid ja nende katmist. Kui suured võivad need kulud teie hinnangul aastas olla, sest ühe võimaliku allikana mainisite siin ka riigieelarvet?

Mul on perspektiivselt raske öelda, kui suured on kulud aastas kogu süsteemi arendamiseks, aga kogu selle programmi rahaline üldmaht aastatel 2008–2013 on 52 miljonit. Te teate, et ESF-i vahendid on juba praegu olnud päris oluline osa sellest. Ja siin on eri tegevused erinevalt hinnatud. Võib-olla kõige kulukam nendest tegevustest aastate lõikes kokku on kutsestandardite koostamise metoodika kaasajastamine, kutsestandardite endi uuendamine. Seda tööd tuleb kogu aeg spetsialistidelt tellida. Kutse omistamise süsteemi arendamine on ka omaette tegevus ja sellele läheb näiteks 7 miljonit. Need hinnangud on olemas.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ei saa jätta küsimata selle kohta, et §-s 10 on riigil võimalik kutset omistava organi funktsioonid üle anda eraõiguslikule isikule – nii saan ma sellest vähemalt aru. Kas te olete seda riigi funktsioonide üleandmist, mis on praegu populaarne siin Riigikogus, küllaldaselt kaalunud ja kas see on põhistatud?

Aitäh! Paljude kutsete puhul ongi tegemist ekspertiisiga, mis on ju tegelikult ainult eraõiguslikus sfääris. Selle tõttu on need omistajad ka tihti eraõiguslikud. Võib muidugi anda need volitused erinevate kutsete jaoks üksikutele riigiasutustele, valitsusasutustele, aga seal ei ole ekspertiis kohe kohapeal. Kui te räägite sellest, et liiga palju riigi funktsioone läheb väljapoole ja selleks võiks näiteks moodustada riiklikud kutsekojad päris riiklikena, et seda ei peaks eraõiguslikelt tellima, siis seda võib kaaluda. Aga praegu on eraõiguslike kutset omistavaks organiks volitamine ainult üks võimalus ja võimalik on seda kutsenõukogu otsusega teha ka riigi- ja valitsusasutusel. Nii et see konkreetne seadus iseenesest ei too veel eraõiguslikke selle organi staatusesse, eraõiguslikud on ka teistes Euroopa Liidu riikides sellises staatuses ja see läheb kokku Euroopa Liidu üldise raamistikuga, nii et mina siin otsest ohtu ei näe, kui järelevalve on paigas, ja järelevalvele on pühendatud üks osa sellest seadusest.

Vilja Savisaar, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab selle seaduse menetlemist kultuurikomisjonis. Teatavasti minister ei jõudnudki eelnõu arutelule kultuurikomisjoni, selle kandis ette ministeeriumi nõunik ja väga paljud küsimused jäid komisjonis vastamata. Püüti teha ettepanek arutelu edasi lükata ja oodata ära ka minister kultuurikomisjoni seda eelnõu tutvustama. Me juba teame, et inseneride kutseliit on saatnud proteste selle seaduse vastu. Väga paljud huvigrupid tunnevad selle seaduse vastu huvi. Minu küsimus on, mis ajendas sellise kiiruse, et ei olnud võimalik seda edasi lükata. Miks taheti tuua eelnõu kindlasti täna esimesele lugemisele, esimene lugemine lõpetada ja siis tegelikult alles hakata menetlema seda seadust, kuna minister ei esine enam rohkem, ka teisel lugemisel, saalis?

Aitäh! Küllap sellel oli ka mingi põhjus, miks mind tol korral komisjonis ei olnud, aga ma ei hakka seda praegu meelde tuletama. Te võite praegu küsimusi esitada, kui te usaldate minu ekspertiisi rohkem kui ametnike oma. Aitäh selle eest! Mis puutub kiirusesse, siis kahtlemata on see poliitiline küsimus, kas saaks tempot natuke aeglasemaks muuta. Tegelikult ju saab, kuigi on võetud pikalt planeeritud tähtajaks kutsesüsteemi 2008. aastal muuta. Aga samas käivitub seesama Euroopa raamistik aastal 2010 ja see rakenduslik osa, mis on justkui kõige tähtsam meie jaoks, aastal 2011. Nii et kui Riigikogu jaoks jääb asi natuke hämaraks, on vaja pikendust, siis mina ei näe vajadust tormata ja sellisel juhul on see otsus Riigikogu käes. Kui me ei jõua sel kevadel piisavalt menetleda, siis saab iseenesest korraldada asja ka nii, kui see edasi lükata.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Oma kõnes te kasutasite sõnu "uuendatud süsteem". Kehtiva kutseseaduse redaktsioon  võeti vastu 2001. aastal, nüüd on meie käes täielikult uus redaktsioon. Mul on sellega seoses küsimus. Kas see tähendab, et olemasolev kutsesüsteem ei tööta ja uue seaduse vastuvõtmisega võtame täielikult uue suuna selles valdkonnas?

Aitäh! Eks ta ikka töötab mingil määral, aga  neid suuremaid põhilisi muudatusi ma põhjendasin siin, kas või näiteks seda, et me peaksime looma aluse selleks, et haridusdokument, mis näitab teatavat tasemeharidust, lõpudiplom, oleks tegelikult aluseks ka vähemalt esimese astme kutse omistamiseks. See on üks praegu kirjeldatud puudus ja muide ka insenerid on sellepärast väga mures, et peab eraldi kutset taotlema, ja näiteks tehnikaülikooli haridust vastavad kutseerialaliidud ei tunnusta. Ma arvan, et praegu on usaldust haridussüsteemi vastu juba suhteliselt palju ja me võiksime ühitada haridusdokumentide ja kutsedokumentide väljastamise.
Teiseks, selleks, et 2010. aastast alates hakata sellele kaheksaastmelisele raamistikule üle minema, peaks otsused langetama varem. See tuleb ka ette valmistada. Kutsenõuded tuleb uuesti koostada ja ka formaalselt on siin süsteemis mitmed uuendused sisse toodud. Selle häälestamiseks on paar aastat kindlasti vaja. Kui me praegu lükkame asja edasi, siis me ei saa kaheksaastmelisele kvalifikatsioonisüsteemile piisavalt kiiresti üle minna.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kahjuks ei olnud meil kultuurikomisjonis võimalik teie meeldivat tutvustust kuulata. Ma küsin need küsimused siin ja ma loodan, et järgmise nii mahuka seaduseelnõu puhul tulete ka teie kultuurikomisjoni seda tutvustama, mitte ainult teie meeldivad ametnikud.
Mis puudutab seda seaduseelnõu, siis suhteliselt küll lühikese menetluse käigus kultuurikomisjonis tekkis juba küsimus selle suhestuse kohta, kuidas need eraõiguslikud institutsioonid ja ülikoolide diplomid tegelikkuses tööle hakkavad. Kõige suurem hirm, mida on ka pöördumistest näha, on see, et ülikoolide diplomid nagu ei annagi tulevikus võimalust minna otse teatud töökohale ja tekivad sellised tsunftid, kes omakorda kontrollivad teatud üsna suure raha eest, kas inimene sobib sinna või ei sobi.

Aitäh! Kõigepealt oli pöördumine ja siis oli küsimus. Pöördumisele ma vastan niimoodi, et eks me katsume kultuurikomisjoni juhtkonnaga paremini sobitada aegu ja mis minusse puutub, siis ma palun väga vabandust. Aga ma mäletan küll, et aeg langes niimoodi kokku, et ma ei saanud sinna tulla. Järgmisi asju katsume paremini planeerida. Ma olen ka ise teinud ettepanekuid informeerida komisjoni mitmest eelnõust juba siis, kui nad on kujunemisjärgus. Näiteks ma loodan, et järgmisel teisipäeval me kohtume ülikooliseaduse muudatuste planeerimisel, kuigi need ei ole veel üldse valitsusse läinudki. Aga ma arvan, et kultuurikomisjoniga peaks need asjad enne läbi rääkima.
Praegu on ju selline olukord, kus haridusdokumendiga ei saa otse paljudel elualadel tööd. Seda me katsumegi praegu muuta. Muidugi on olukord kutsealati erinev, aga selle muudatusega viiakse just sisse see, nagu näiteks ütleb § 15 lõige 5, et kutsealal kehtestatud madalaim kutsetase (esmane kutsetase) loetakse omistatuks teataval kutsealal õppe lõpetamisel isikule väljastataval akadeemilisel õiendil tehtava märkega – jne. See ühitamine haridussüsteemiga on just selle eelnõu pluss senise süsteemiga võrreldes.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Jätkan kutse omistamisega seotud kulude katmise teemat. Ega ma ei saanudki päris head vastust, kui suured need kulud võivad olla, aga seda tahaks teada, sest siin on viis võimalust, kuidas neid kulusid katta. Üks on see, et kutset taotlev isik ise katab need, ja siis on veel neli võimalust. Ma tahan teada, kui suured võiksid need kulud isikule olla ja millal üht või teist või kolmandat või neljandat või viiendat varianti rakendatakse. Kuna siin on sõna "või", siis see eeldab ainult ühe variandi kasutamise võimalust.

Aitäh küsimuse eest! Ma sain enne niimoodi aru, et küsimus oli selle seadusega kaasnevate kulutuste kohta, ja need on 52 miljonit kogu süsteemi rakendamiseks. Mis puudutab seda, kui palju isikud võivad maksta, siis selle küsimusega on kultuurikomisjoni liikmed minu poole pöördunud, et kas nende kulude puhul ei või tekkida niisugust jaotust, et liiga palju küsitakse sellelt, kes tahab kutset saada, ja võib-olla võiks kehtestada mingi määra. Kõigepealt, kutse omistaja saab volitused. Ta on osalenud konkursil – seal saab seada tingimusi, ja on ka riiklik järelevalve. Nende tingimuste all saab olla ka määr, kui palju inimeselt küsitakse selle eest, ja kui kutse omistaja selle määra ületab, siis teeb juba järelevalve ettepaneku temalt see õigus ära võtta.

Mailis Reps, palun!

Aitäh! Jätkan hirmudega, mida on kirjades väljendatud. Jälle on üles puhutud selline hirm, mis on seotud ligi nelja aasta eest ühiskonnas toimunud väga suure diskussiooniga, kui üks tänaseks teie erakonnaga seonduv inimene, minister, pakkus välja, et kõik õpetajad peaksid läbima viieaastased atestatsioonid ja siis vastavalt sellele saama kõigepealt oma kutse ja edasi iga viie aasta tagant seda tõestama. Seoses uue kutseseadusega ja tõenäoliselt sellepärast, et Isamaa ja Res Publica Liit on nüüd ju koos, on need hirmud uuesti üles puhutud. Kas teie julgete täna ministrina siin öelda, et kutseseaduse eesmärk ei ole hakata õpetajaid iga viie aasta tagant kutset nõutama panema?

Aitäh! Koos nii heas kui halvas, jah? Ma usun, et ühegi erakonna ajalugu iseenesest ei tungi kellelegi kallale ega peaks hirmutama. Aga ei, õpetajahariduse töörühm ei ole praegu teinud mulle ametlikku ettepanekut atesteerimissüsteemi muuta. Ma tean, et seda ettepanekut ka ei tule. Nii et võib-olla üksikuid atesteerimissüsteemi parandamiseks tehtud ettepanekuid tuleb, mõni aste juurde, aga põhimõtteliselt õpetajate atesteerimissüsteem nende kvalifikatsiooni näitamise või kinnitamise süsteemina jääb. Ja niisugust enese tõestamist väljaspool atesteerimissüsteemi ning närve rikkuvat pikka kutse taotlemist ei ole tarvis. Kutseaasta on praegu üheaastane. Mina kaalun muide hoopis seda, et kutseaasta jääb, aga ülikoolides viia õpetajakoolitusse sisse suurem praktikaosa, kui see seni on olnud, et inimene oleks kutsekindel juba ülikoolist tulles. See, mida me kutseaastaga teeme – kas me omistame siis kutsepaberi või omistame selle tulevikus juba kohe pärast õpinguid –, see on diskussiooni koht ja ma arvan, et see diskussioon, mis õpetajaid puudutab, peab olema laiem kui ainult ametnike ning Eesti Õpetajate Liidu ja Eesti Haridustöötajate Liidu vahel. See huvitab kõiki, kaasa arvatud kultuurikomisjoni ja Riigikogu.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! See oli küll päris ilusasti Isamaa ja Res Publica Liidu kohta öeldud – koos nii heas kui halvas. Aga ma tahaksin selle seaduse kohta küsida, kuidas seal selle halva ja heaga on. See eraõiguslikele isikutele üleandmine tähendab ju kutse omistamise üleandmist väga kitsale isikute ringile, kellel, nagu te ütlesite, on ekspertiisikogemus. Aga järelevalvet nende spetsialistide üle peab tegema teie juhitav ministeerium. Kas teil on siis see kompetents ehk ekspertiisikogemus olemas või on see ettevalmistamisel, või kuidas te üldse suudate teostada järelevalvet nende üle, kes on nii kitsa eriala spetsialistid ja kellel on ekspertiisikogemus?

Aitäh! Kahtlemata on oma roll siin ka kutsenõukogul, kes need volitused tegelikult annab. Aga riiklik järelevalve on ministeeriumi pädevuses ja mitte ainult haridusministeeriumi pädevuses, sest ka Sotsiaalministeerium tegeleb ju eraldi väga paljude kutsetega. Seejuures eksisteerib näiteks ka kutsete süsteemi volitatud isikuna Sihtasutus Kutsekoda. Nii et ka seal on ekspertiis olemas. Lisaks sellele on kutse omistaja ülesanded seaduses fikseeritud ja need ülesanded on ikka suunatud sellele, et neid tuleb täita ja nende täitmise eest vastutada. Ma arvan, et eraõiguslikule teatud funktsioonide volitamine ei ole hirmuäratav.

Vilja Savisaar, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Kas ma kuulsin valesti või on seadusesse viga sisse jäänud, et te nimetasite ka Sotsiaalministeeriumi, kes riiklikku järelevalvet teostab? Aga § 23 räägib ikka ainult Haridus- ja Teadusministeeriumist?

Aitäh! Ma nimetasin siis veel mitmeid üksusi, kus meil on koostöö Sotsiaalministeeriumiga, ekspertiis kaasa arvatud, nagu Sihtasutus Kutsekoda jm. Nii et selles protsessis. Aga vastutus seaduse mõttes on loomulikult Haridus- ja Teadusministeeriumil.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan, minister! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Paul-Eerik Rummo!

Lugupeetud härra eesistuja, lugupeetud Riigikogu! Kutseseaduse eelnõuga tutvus kultuurikomisjon  24. märtsil ja eelnõu asjatundlike tutvustajatena olid komisjoni ees Haridus- ja Teadusministeeriumi õigusosakonna juhataja Anno Aedmaa, Haridus- ja Teadusministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja Andres Pung ning infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni kutsenõukogu esimees Olav Aarna.
Nagu siin juba kuulda on olnud, ei olnud ministril võimalik sellel päeval komisjoni ees olla, aga nagu nähtub komisjoni istungi protokollist ja ka minu isikliku mälu järgi ei jäänud ükski oluline küsimus, mis komisjoni liikmetel tekkis, vastamata. Nii et komisjon sai  piisava ülevaate seaduseelnõu eesmärgist, tema põhilisest sisust, ülesehitusest jne.
Eelnõu tekitas tõsist huvi ja eriti sellel põhjusel, et toodi esile üks oluline arvuline suhe. See on see, et Eestis, kus tööturul on, nagu me teame, üle 600 000 töötaja (640 000 töötajat), on siiamaale kutseid antud ainult 30 000. See on tõepoolest üks selline arvuline suhe, mis paneb tõsiselt mõtlema, kas ja mispärast Eesti inimesed ei pea vajalikuks fikseerida oma kutsealaseid oskusi, saada ametlikku ja professionaalset kinnitust oma oskuste, kompetentsuse, vilumuste olemasolule. Kas ei peaks olema siiski nii, et need õppeasutused, kust inimesed tööturule tulevad – on need siis kutseõppeasutused või kõrgkoolid – ei töötaks tööturu poolt vaadates just nagu tühja, sest tööturg ei ole veendunud, et need hariduse lõpudokumendid, mida koolid välja annavad, on piisavalt usaldusväärsed ka kutsedokumentidena. Nii meile tutvustatigi selle eelnõu põhilist eesmärki just selle nurga alt, et hakata haridussüsteemi ja kutsekvalifikatsiooni süsteemi samm-sammult teineteisele maksimaalselt lähendama. Ja see tundub olevat tänuväärne eesmärk.
Eelnõu esimene tutvustamine komisjonis kutsus esile ka üsna suure hulga küsimusi, mis on märgiks, et tõsine töö selle menetlemisel seisab ees. Põhilised küsimused olidki seotud sellega, kas ei peaks siiski just nimelt koolidel, õppeasutustel olema vähemalt esmase kutse andmise õigus. Mispärast see õigus peaks olema tingimata hoopis teisel süsteemil? Aga see on üks suur ja põhimõtteline vaidlus, mille lõpuni vaidlemine seisab ees. Igal juhul ei olnud komisjonis praegu keegi selle vastu, et me läheneksime pikemate sammudega eesmärgile, kus õppeasutused töötavad selle huvides, et inimestel, kes sealt välja tulevad, on tõepoolest tahe ja võime ennast edasi arendada, tahe ja võime lasta kontrollida oma kutseoskuste taset, need fikseerida ning et see kõik toimuks enam-vähem samade kriteeriumide alusel nagu kogu Euroopa Liidus, silmas pidades tööjõu vaba liikumise ja seega ka väga laial territooriumil toimiva tööjõu konkurentsi tingimusi.
Kuna eelnõu on saanud kooskõlastuse väga mitmelt institutsioonilt, siis tekkis küsimusi seoses sellega, kas need kooskõlastused peavad vett. Et kas tulevikus, kui menetlemine juba käib, ei teki olukorda, kus üks või teine ühiskondlik organisatsioon või ka riigiasutus hakkab äkki väitma, et ei ole asjaga – eelnõu ettevalmistamisega – piisavalt kursis olnud, ja kas ei teki olukorda, kus tahetakse kooskõlastusi n-ö tagasi võtma hakata. Nagu me siin juba kuulsime, on saabunud uusi kirju organisatsioonidelt, kes ilmselt tunnevad, et nad on jäänud selle eelnõu ettevalmistamisest kõrvale. Kultuurikomisjonis kujunenud tava kohaselt me võtame alati ühendust kõigi nende institutsioonide ja kas või üksikisikutega, kes pöörduvad meie poole mingite kahtluste või protestidega seoses menetlusse võetud eelnõuga. Nii et seda, et mingisugused olulised hinnangud või arvamused jääksid eelnõu ja tema eesmärkide suhtes läbi arutamata, kultuurikomisjoni poolt kindlasti karta ei ole.
Praegusel hetkel on kõigil meil, komisjon kaasa arvatud, kasutada alljärgnevate institutsioonide kooskõlastused ja informatsioon selle kohta, kas nende kooskõlastajate märkusi on arvesse võetud või mitte. Need organisatsioonid on Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühing ning veel mitmed teised. Nii et ka praeguses olukorras ei saa öelda, et eelnõu ettevalmistamisest või võimalustest temaga enne menetlusse andmist tutvuda oleks liiga vähe kuulda olnud või et liiga vähesed organisatsioonid oleksid saanud sellest osa võtta (enne jäi nimetamata Eesti Linnade Liit, ka linnade liidu kooskõlastus on olemas).
Komisjon tegi otsuse, et eelnõu väärib seda, et tuua ta suurde saali ja esimene lugemine lõpetada. Komisjon teeb ettepaneku esimene lugemine lõpetada, ning kui see nõnda läheb, siis muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 23. aprill kell 18. Aitäh!

Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg k.a 23. aprill kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud ja kuues päevakorrapunkt on käsitletud.

Läheme edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli justiitsminister Rein Langi!

Väga austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Loomulikult on see väga hea, aga väga mahukas eelnõu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise tingis praktiline vajadus veelgi parema regulatsiooni järele. Parema regulatsiooni vajalikkust tsiviilkohtumenetluses on rõhutanud ka Riigikohtu esimees Märt Rask siinsamas saalis oma ettekandes kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta 2007. aasta kevadistungjärgul. 1. jaanuaril 2006 jõustunud menetlusseadus on nüüdseks kehtinud üle kahe aasta. Selle aja jooksul on praktikas välja tulnud need kohad, kus oleks võimalik asju paremini sätestada ja seadust täpsustada, eriti just selle ühtse rakendamise huvides. Samuti on seaduse pinnalt jõudnud tekkida arvestatav Riigikohtu praktika, millest eelnõu koostajad on ka lähtunud. Oleme kaasanud eelnõu koostamisse Eesti kohtunikkonna ning kohtunikud on mitmesuguste ümarlaua- ja muude arutelude käigus teinud omapoolseid ettepanekuid. Kuna see eelnõu on sedavõrd mahukas ja ma nagunii ei jõuaks kõiki üksikasju siin aja limiteerituse tõttu käsitleda, siis ma tooksin välja üksnes kõige olulisemad momendid.
Kõige olulisemaks eesmärgiks peab olema loomulikult tsiviilkohtumenetluse efektiivistamine. Siinjuures ma ütleksin, et Eestis ei ole menetlustähtajad tsiviilmenetluses muude riikide omadega võrreldes eriti pikad, kuid arvestades eriti meie ühiskonna suurust, on siin arenguruumi kõvasti. Olulised on riigi ressursside võimalikult efektiivne kasutamine ning hästitoimivad menetlusreeglid. Kuna Eestis on tõsiseks probleemiks menetlusdokumentide kättetoimetamine, siis täiendatakse menetlusdokumentide kättetoimetamise reegleid. Suutmatus kostjale menetluses dokumente kätte toimetada ongi praegu üks olulisemaid menetlustakistusi ja ka kohtu ajaressursi kulusid. Eelnõuga püütakse takistada pahatahtlikke menetlusosalisi venitamast kogu menetlust dokumentide vastuvõtmisest keeldumise kaudu. Eelnõu järgi on võimalik  lugeda dokumendid kättesaaduks juhul, kui ühe menetluse raames on need mingil aadressil isiklikult juba kätte toimetatud. Sellisel juhul on see menetlusosalise enda kõrgendatud hoolsuskohustus informeerida kohut oma aadressi muutumisest. Samuti soodustatakse elektroonilist suhtlemist kohtuga. Tulevikus on advokaadid kohustatud suhtlema kohtutega elektrooniliselt. Siseministeeriumi palvel on üritatud leevendada ka praegust olukorda, kus kohtud kasutavad menetlusdokumentide kättetoimetamiseks liiga kergekäeliselt politsei abi. Kohtudokumentide kättetoimetamine politsei abil saab siiski olla põhjendatud erandjuhtum, aga mitte reegel, nii nagu seda praegu võrdlemisi sageli rakendatakse.
Eelnõuga lihtsustatakse väikenõuete menetlusreegleid. See tähendab, et mõningaid väiksema väärtusega nõudeid võib kohus menetleda väiksemate formaalsustega, mis tagab kiirema lahendi. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes eelnõus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega ja hagiga, siis alla teatud piiri. Sama probleemi ees vaevleb terve Euroopa Liit. Euroopa Liit on ka vastu võtmas eraldi otsust väiksemate nõuete kiiremaks menetlemiseks.
Eelnõuga muudetakse selgemaks kohtumenetluse keeleline raamistik ning rõhutatakse istungi professionaalse läbiviimise vajadust. Selleks sätestatakse eelnõus, et kohtumenetlus toimub eesti keeles. Ainult erandjuhtudel võetakse vastu ja menetletakse võõrkeelseid dokumente. Samuti muutub hõlpsamaks ebaprofessionaalsete esindajate eemaldamine protsessist ning isikul on võimalik teatud juhtudel taotleda ka riigi õigusabi korras määratud advokaadi väljavahetamist.
Ära peaks märkima seda, et välistatakse kulutuste hüvitamine nõustajale, sest sageli kasutatakse nõustaja nime all esindajana isikut, kellel puudub tegelikult seaduse kohaselt nõutav kvalifikatsioon. See on probleemiks Ida-Virumaal. Nõustaja instituut oma olemuselt ei ole loodud isiku esindamiseks kohtus, vaid tema toetamiseks mingis tehniliselt keerulises, üldjuhul õigusega mitte seotud probleemis.
Eelnõuga suurendatakse menetlusega seotud nõrgema positsiooniga ja kaitset vajavate isikute õigusi. Selgelt sätestatakse kohtu kohustus teostada järelevalvet tema enda poolt ametisse määratud isikute üle.  Siin on silmas peetud likvideerijat, pärandvara hooldajat, eestkostjat. Eelnõu loob protsessuaalsed eeldused ka uue perekonnaseaduse vastuvõtmisega kaasneva suure eestkostesüsteemireformi läbiviimiseks. Eestkostjate üle teostavad praegu järelevalvet eestkosteasutused, milleks on kohalikud omavalitsused. Kuna sageli täidavad eestkostja ülesandeid kuni eestkostja leidmiseni needsamad eestkosteasutused, siis paljudel juhtudel tegelik järelevalve hetkel puudub. Eelnõuga luuakse võimalused vabastada isik menetlusabi korras täielikult või osaliselt eestkostega seotud kulude kandmisest ja eestkostjale tasu maksmisest.
Oluline teema on täisealiste isikute kinnisesse asutusse paigutamise kui tugevalt isikuõigusi riivava menetluse täiendamine, seda viisil, mis tagab ühelt poolt nende isikute õiguste parema kaitse, teisalt aga võimaldab erilistel juhtudel reageerida väga kiiresti ja ilma kohtusanktsioonita, kui on täidetud esialgse õiguskaitse eeldused.
Kindlasti tahaksin ära märkida seda, et eelnõuga luuakse vajalikud seaduslikud eeldused elektroonilise maksekäsu kiirmenetluse rakendamiseks. Justiitsministeeriumil on plaan teha Haapsalu linna üle-eestiline elektroonilise maksekäsu keskus, mis ideaalis peaks tööle hakkama veel sel aastal. Tehniline valmisolek selleks on olemas, tarvilik on seaduse parandus või õigemini täiendus.
Käesoleva eelnõuga luuakse vajalikud rakendussätted kolme uue Euroopa Liidu määruse jaoks. Need on Euroopa maksekäsu määrus, väiksemaid kohtuvaidlusi käsitlev määrus ja dokumentide kättetoimetamise määrus (see on Euroopa Liidu liikmesusest tulenev kohustus, kus erandite tegemine ei ole võimalik).
Austatud Riigikogu! Ma juhin teie tähelepanu veel ühele asjale: selle eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Siinkohal tahaksin ma eelnõu algataja ehk valitsuse esindajana kindlasti toetada õiguskomisjoni ettepanekut esimene lugemine täna lõpetada. Tänan!

Ettekandjale küsimusi ei ole. Tänan! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli  õiguskomisjoni liikme Ain Seppiku!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid, kellel veel huvi on ja kes on suutnud Riigikogu raskele töökoormusele vastu pidada! Mul on täpselt sama paks eelnõu kaasas, siin annab rääkida küll. Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu 24. märtsil k.a. Eelnõu on väga ulatuslik ning käsitleb põhimõtteliselt valdkondi, millest minister juba rääkis. Ma kordan need üle. Esiteks, muuta menetlusdokumentide kättetoimetamine kiiremaks ja efektiivsemaks. Seeläbi püütakse kiirendada kogu menetlust. Teiseks, muuta menetlusabi, sealhulgas ka riigi õigusabi, vähekindlustatud isikutele kättesaadavamaks. Kolmandaks, nn väikenõuete menetlusreeglite lihtsustamine, millest siin oli päris pikalt juttu ja millega on ka Euroopas probleeme. Neljandaks, piiratud teovõimega isikute õiguste laiendamine. Viiendaks, riigi vastutuse suurendamine inimestele tekitatud kahju eest. Kuuendaks, ebaprofessionaalsete esindajate ja nõustajate lihtsam eemaldamine menetlusest, mis, ma arvan, on päris tõsine probleem. Seitsmendaks, kohtujärelevalve sisseseadmine tema määratud isikutele, näiteks likvideerijatele, nagu minister ütles. Kaheksandaks, mitmete naabrusvaidluste, näiteks avalikule teele juurdepääsu asjade lahendamise odavamaks ja kiiremaks muutmine.
Komisjoni istungil ei jäänud keegi eelnõu vajalikkuse suhtes eriarvamusele, küll aga tekitasid paljud kohad eelnõus diskussiooni, mis on eelnõu mahtu arvestades ka loomulik. Arutati näiteks, kas eelnõu peaks menetlema kiireloomulisena, kuna tegemist on väga mahukate muudatustega. Leiti, et kuna tegemist on pigem tehnilise eelnõuga, siis võiks seda teha. Arutati ka põhilisi uuendusi, mis on sundinud muutma menetluskorda ja regulatsiooni. Eelnõu nimelt tõstab regulatiivsusastet, kuna senised reeglid on olnud üldised ja seetõttu ei ole menetlusosalisel alati selge, milliseid kulusid kuhu kanda ning mis reegli järgi need hüvitatakse.
Oluline teema oli kulude hüvitamine hagita menetluses ning komisjonis tekkis diskussioon, kas pakutud muudatused on inimsõbralikumad, õiglasemad ning kergemini mõistetavad. Diskuteeriti ka menetlusabi üldise filosoofia üle ehk millest lähtudes siis menetlusabi vajab üldse parandamist ning millised on põhipunktid, millele peaks tähelepanu pöörama.
Algatajal paluti koostada seletuskirjas toodud teemavaldkondade peamiste probleemide lahenduste kohta täpsem memo, mille alusel õiguskomisjon saaks seaduseelnõu arutamist jätkata. Leiti ka, ja seda põhjendatult, et eelnõus on terve rida põhimõtteid, mis ei ole paljalt tehnilised, vaid muudavad seadust täpsemaks ja muudavad eelnõu sisu. Siin oli juba juttu nn nurgaadvokaatide problemaatikast. Praegune seadus sätestab lepingulisele esindajale haridustsensuse, kuid ainult see ei ole ilmselt osutunud piisavaks. Sageli on tegemist isikutega, kes on omandanud rakenduskõrghariduse suvalises võõrriigis, ning see haridus ei ole oma tasemelt võrreldav Eesti kõrgkoolis omandatuga. Eelnõu mõte on selles – ja minu ning ka komisjoni arvates on see õige –, et kohtul on õigus ebakompetentne menetleja protsessist kõrvaldada. Arutati ka veel järelevalve sisseseadmist määratud isikute üle ja naabrusvaidluste teemat.
Lõppkokkuvõttes jõuti komisjonis konsensuslikult otsusele teha Riigikogu täiskogule ettepanek Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu 194 esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute tähtajaks määrata kümme tööpäeva ehk siis 23. aprill 2008 kell 18. Aitäh!

Ettekandjale küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg k.a 23. aprill kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud ja sellega on seitsmes päevakorrapunkt käsitletud.

Läheme edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud äriseadustiku, mittetulundusühingute seaduse ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli  justiitsminister Rein Langi!

Hea juhataja, austatud Riigikogu liikmed! See on nüüd tõesti väga hea seaduseelnõu. Sellega muudetakse kokku kahtteist seadust ja tehakse kehtivasse õigusse mitu olulist muudatust. Ma ei saa siin peatuda igal detailil, aga ma tooksin eelnõu kontekstis välja olulisemad muudatused, mis on järgmised.
Esiteks, äriühingu asutamisel notari või äriregistri ettevõtjaportaali kaudu saab osa- või aktsiakapitali sissemakse tasuda asutatava äriühingu pangakontole, mille võib avada elektrooniliselt. Praegu peab äriühingule pangakonto avamiseks minema isiklikult pangakontorisse. Eelnõuga nähakse ette, et asutatavale äriühingule on kapitali sissemakse tegemiseks võimalik avada stardikonto elektrooniliselt äriregistri ettevõtjaportaali või notari infosüsteemi – see kannab nimetust e-notar – kaudu. Stardikonto avamise tehniliseks eelduseks on vaid see, et asutatava äriühingu asutajate andmed edastatakse pangale ning nende isik tuvastatakse elektrooniliselt. Pangakontorisse peavad ühingu esindajad minema alles pärast ühingu registrisse kandmist, kui nad soovivad stardikontole kantud raha kasutama hakata. Pärast arvelduslepingu sõlmimist pangas on konto avatud ja ka käsutamiseks vaba. See uus tehniline lahendus aitab lihtsustada äriühingu asutamisega seotud toiminguid.
Teiseks, alates 2010. aastast esitatakse majandusaasta aruanded registrit pidavale kohtule üksnes elektrooniliselt. (Ma loodan roheliste toetusele, et puud jääksid kasvama!) Praegu on majandusaasta aruannet võimalik esitada registrit pidavale kohtule kas paberkandjal või elektrooniliselt. Eelnõuga nähakse ette, et aastast 2010 esitavad kõik aruandekohustuslased oma majandusaasta aruande ainult elektrooniliselt. Arvestades, et  need aruanded koostatakse niikuinii arvutis, on aruande elektrooniline esitamine mugav ja lihtne. Aruande ja selle lisadokumentide elektrooniliseks edastamiseks piisab, kui selle esitab üks esindusõiguslik isik. Aruande esitaja autenditakse kas ID-kaardi või Interneti-panga kaudu. Registrite infosüsteemide keskus pakub aruande elektroonilisel esitamisel ka kasutajatuge. Majandusaasta aruanded on avalikud ja veebis kõigile kättesaadavad. Selleks, et kõik esitatud aruanded oleksid lihtsalt kättesaadavad, viiakse ka seni paberkandjal esitatud aruanded skaneerimise teel elektroonilisele kujule. Kui elektrooniliselt esitatud aruanded on kõikidele kättesaadavad sisuliselt nende esitamise hetkest, siis paberaruannete kättesaadavaks tegemine võtab aega mitu kuud. Samas on aruannete kiirest avalikustamisest huvitatud eelkõige äriühingud ise. Info kiire avalikustamine tagab ettevõtluse läbipaistvuse ning aitab igati kaasa majanduse paremale toimimisele. Eelnõuga nähakse ette, et isik, kes majandusaasta aruannet elektrooniliselt siiski esitada ei saa – näiteks puudub tal ID-kaart – saab aruande registrit pidavale kohtule esitada elektrooniliselt notari vahendusel.
Kolmandaks, mittetulundusühingud esitavad oma majandusaasta aruanded aastast 2010 registrit pidavale kohtule ning need muutuvad samuti avalikuks. Nii avalik kui MTÜ sektor ise on juhtinud tähelepanu sellele, et mittetulundusühingute ja sihtasutuste register kajastab mittetulundusühingute kohta vananenud andmeid ja sealt pole kättesaadavad andmed, mida nende ühingute tegevuse hindamiseks üldse aluseks võtta. Mitmeaastase koostöö käigus on jõutud järeldusele, et mittetulundusühingute majandusaasta aruannete laekumine registrit pidavale kohtule aitaks avalikul ja erasektoril mittetulundusühingute kohta rohkem andmeid saada, mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri andmeid vähemalt kord aastas uuendada, mittetulundusühingutelt toetuste saamisel või projektides osalemisel vältida oma tegevuse kohta eraldi dokumentatsiooni loomist ja esitamist ning, lõpuks, puhastada registrid mittetegutsevatest ühingutest.
Seadusmuudatus ei too mittetulundusühingutele kaasa mingeid lisakohustusi, sest kehtiva õiguskorra kohaselt on neil ka praegu majandusaasta aruande koostamise ja esitamise kohustus. Aruanded esitatakse Maksu- ja Tolliameti piirkondlikule struktuuriüksusele. Paraku on Maksu- ja Tolliameti funktsioon mittetulundusühingute majandusaasta aruannete osas vaid nende arhiveerimine. Esitamiskohustuse, täitmise ja sisu üle valdavalt kontrolli ei teostata ja aruanded ei ole ka tutvumiseks avalikud. Kui mittetulundusühingute majandusaasta aruandeid hakatakse esitama kohtu registriosakonnale, toimuks aruannete esitamise ja koostamise üle ka järelevalve. Aruandeid oleks võimalik kiiresti avalikustada ja vajalikus mahus töödelda nii nagu äriühingute ja sihtasutuste aruandeidki.
Neljandaks, füüsilisest isikust ettevõtjate registreerimine koondatakse äriregistrisse. Eestis on hetkel registreeritud ca 75 000 füüsilisest isikust ettevõtjat, kellest suurem osa on maksukorralduse seaduse alusel registreeritud Maksu- ja Tolliameti peetavas maksukohustuslaste registris, ca 20 000 füüsilisest isikust ettevõtjat on kantud äriregistrissse. Oleks mõistlik koondada kahe eri registri vahel jaotatud füüsilisest isikust ettevõtjad ühte registrisse. See mõjub positiivselt ettevõtluse läbipaistvusele, sest äriregistri andmed on avalikud ning see võimaldab füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende tegevuse kohta saada ühtset statistikat.
Viiendaks, eelnõuga tehakse seadusesse ka mitmeid väiksemaid muudatusi. Näiteks asendatakse notaritele kehtiv Eesti kodakondsuse nõue Euroopa Liidu liikmesriigi kodakondsuse nõudega. Kodakondsusnõude liberaliseerimine ei vähenda tõhusat kontrolli notarite üle. Alles jäävad notari vanne, Justiitsministeeriumi ja Notarite Koja poolne järelevalve, keeleoskuse nõue, kandidaadi väljaõpe ja notari eksami läbimise nõue. Analoogne kodakondsusnõue on kehtestatud ka kohtutäituritele ja vandetõlkidele. Samuti muudetakse raamatupidamise seadust selliselt, et andmeid raamatupidamiskohustuslase tegevusalade kohta müügitulu põhjal ei pea esitama enam raamatupidamise aastaaruande lisana, vaid eraldi majandusaasta aruande lisana. See tagab ka info kiire leidmise ja töötlemise registrit pidavas kohtus.
Toetan palavalt õiguskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Tänan!

Ettekandjale küsimusi ei ole. Ma tänan ettekande eest! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Erik Salumäe!

Austatud härra aseesimees! Head ametikaaslased! Õiguskomisjon arutas eelnõu 24. märtsil ja kohal viibis minister Rein Lang, kes andis samalaadse ülevaate, nagu ta ka täna andis. Komisjonis eriarvamusi eelnõu kohta ei olnud. Esitati täpsustavaid küsimusi ja saadi ammendavaid vastuseid. Üks suurem teema, mis ilmselt tuleb arutusele komisjoni järgmisel istungil, on see, mida minister nimetas  oma ettekande lõpus, see on notarite kodakondsuse teema. Notarite Koda on saatnud selle kohta ka kirja ja ma eeldan, et järgmisel komisjoni istungil toimub selle üle ka põhjalikum diskussioon.
Komisjoni otsused olid konsensuslikud: esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute tähtaeg on 23. aprill kell 18. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg k.a 23. aprill kell 18.
Esimene lugemine on lõpetatud ning kaheksas päevakorrapunkt käsitletud.

Läheme edasi üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks justiitsminister Rein Langi!

Hea juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kui eelmine oli väga hea eelnõu, siis see on väga, väga, väga hea eelnõu, sest see eelnõu looks seadusliku aluse e-toimiku esimese etapi rakendamiseks kriminaalmenetluses. Kui see eelnõu peaks seaduseks vormuma, mida ma väga loodan, siis liidetakse õiguskaitsevaldkonna infosüsteemid ühtseks toimivaks tervikuks, mille nimi ongi e-toimik. Loodav rakendus võimaldab menetlusasutustel vahetada omavahel menetlusandmeid elektrooniliselt ja automaatselt ning see ongi selle eelnõu eesmärk. Andmevahetus toimuks samasugustel põhimõtetel nagu näiteks avalikkusele tuntud e-tervise projektis, mida Riigikogule on juba esitletud. Andmevahetuseks kasutatakse olemasolevat riiklikku infrastruktuuri, mille peamine osa on kindlasti X-tee. Eelnõu praktiline väärtus maksumaksjale seisneb menetlustega seotud tehnilise töö vähenemises ja seeläbi ka riigi allhalduse odavnemises. Kui varem tuli mitmes infosüsteemis menetlusandmeid eraldi sisestada, siis loodav süsteem võimaldab ametiasutustel ja menetlusosalistel edasises menetluses kasutada teiste sisestatud informatsiooni.
Nagu ma juba eespool ütlesin, luuakse selle eelnõuga alus e-toimiku süsteemi esimese etapi rakendamiseks ja seda siis kriminaal- ja väärteomenetluses. Ehk siis eelnõuga muudetakse ainult kriminaalmenetluse seadustikku ja väärteomenetluse seadustikku, et süüteomenetluses oleks võimalik minna üle osaliselt elektroonilisele asjaajamisele, samuti salvestada süüteomenetluse andmeid e-toimiku süsteemis. Selleks nähakse eelnõus ette võimalus luua menetlusdokumente üksnes elektroonilises vormis ning säilitada ja edastada neid õiguskaitseasutuste süsteemis. Süsteemi järgmised etapid on planeeritud aasta lõppu, siis on kavas liita e-toimikuga ka tsiviilmenetlus ja halduskohtumenetlus ning järgmisel aastal tegeldakse kohtumenetlustes maksetega seotud funktsionaalsustega ning ka täitemenetluse osaga. Olgu mainitud, et süsteemile on plaanitud luua avalik liides, mis võimaldab kodanikel ja nende esindajatel vaadata nendega seotud kohtuasju ja vastavalt nende õigustele elektrooniliselt ka menetluses osaleda.
Vabariigi Valitsuse esindajana saan ma loomulikult üksnes toetada Riigikogu õiguskomisjoni ettepanekut selle eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Tänan!

Tänan ettekande eest! Küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli  õiguskomisjoni liikme Hanno Pevkuri!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Selgituseks ja täpsustuseks ministri jutule niipalju, et õiguskomisjon arutas teemat esmaspäeval, 24. märtsil ja me saime üsna põhjaliku ülevaate sellest, mis on plaanis. Saime huvitavat statistikat ka selle kohta, et näiteks Euroopas on statistika kohaselt inimese kokkupuutumus kohtuasjadega keskmiselt üks kord elu jooksul. Nii et igaüks võib siis arvestada, kui palju tema on kohtus käinud, kas ta on selles suhtes keskmine, alla keskmise või üle keskmise. Ja kui püüda seda e-toimiku protsessi hästi lihtsalt, maakeeli kirjeldada, siis jah, see on niimoodi, et kui konstaabel alustab väärteomenetlust ja see peaks mingil põhjusel jõudma kohtusse, siis on kogu see protsess ühe infokeskkonna kaudu jälgitav ja kontrollitav nii eelnevalt – kriminaalasjade puhul on prokuratuuri järelevalve ehk prokurör näeb ka uurimisasutuse tehtavaid toiminguid elektrooniliselt  – ja  ka vastupidi, st kui asi on jõudnud juba kohtusse, siis menetleja saab kohtus toimuvat samamoodi e-toimiku kaudu jälgida.
Kindlasti on tegemist väga tänuväärse eelnõuga ja sellest tulenevalt õiguskomisjon otsustaski eelnõu täna esimesel lugemisel menetleda, teha suurele saalile ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute tähajaks määrata 23. aprill kell 18. Aitäh!

Ettekandjale küsimusi ei ole. Tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada ning vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg k.a 23. aprill kell 18.
Esimene lugemine on lõpetatud ning üheksas päevakorrapunkt käsitletud.

Läheme edasi kümnenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun, justiitsminister Rein Lang!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! See on jälle üks väga hea eelnõu, aga ma alustaksin selle tutvustamist mõningate arvudega. Nagu te kindlasti teate, võimaldab kehtiv kriminaalmenetluse seadustik läbi viia viit eri liiki menetlust. Need on lühimenetlus, mis moodustab 32% kõigist kriminaalasjadest ja kus keskmine menetlusaeg on praegu kolm kuud. Teiseks, kokkuleppemenetlus, mis moodustab 41% kõikidest kriminaalasjadest ja kus keskmine menetlusaeg on kaks kuud. Käskmenetlus, mis moodustab 5% kõikidest kriminaalasjadest ning kus keskmine menetlusaeg on tänase seisuga 0,6 kuud ehk siis äraseletatult umbes kaks ja pool, kolm nädalat. Kiirmenetlus, rahvasuus tuntud kui turbomenetlus, mille üle me siin saalis ka veidike vaidlesime, moodustab 7% kõikidest arutatavatest kriminaalasjadest ja keskmine menetlusaeg on 48 tundi. Ja siis üldmenetlus, võistlev kohtumenetlus, mis moodustab statistiliselt 15% kriminaalasjadest ning kus keskmine menetlusaeg on 13 kuud ehk üks aasta ja üks kuu.
See eelnõu puudutab üksnes üldmenetlust, võistlevat kohtuprotsessi, kus kohtus viiakse läbi täismenetlus koos kõikide tõendite kohtuliku uurimisega. Nagu juba eespool mainitud sai, kestab Eesti kohtutes praegu üldmenetluse protsess keskmiselt 13 kuud ja mõnel juhul mitu aastat. Analüüs näitab, et sellest 13 kuust  tegeldakse reaalselt ühe kohtuasjaga vaid 4–5% kogu ajast. Ülejäänud ajal tolmub toimik riiulis. Selline venimine muudab kohtunikel otsuste langetamise raskeks, sest nad peavad tegelema mitme üldmenetlusega korraga ja pika intervalli tõttu halveneb ka tõendite tajumine. Praegu venivad kohtuprotsessid peamiselt seetõttu, et näiteks ühe osapoole haigestumise korral määratakse uus istungiaeg alles kolme kuu kaugusele ja seega saab aastas pidada vaid 3–4 istungit. Uue eelnõu järgi muutuks kogu see asi oluliselt tempokamaks. Kui näiteks süüdistatav või tunnistaja on matustel, haige või puudub muul objektiivsel põhjusel, määratakse järgmine istungiaeg juba kas või järgmiseks päevaks. Eelnõu eesmärk ongi muuta kriminaalasjade arutamine üldmenetluses kiiremaks ja efektiivsemaks ning lühendada kohtuprotsesside pikkust. Samuti peaks kahandama eelnõu seni mitmeks kuuks või isegi aastateks venima jäänud keeruliste kohtuprotsesside pikkuse mõne nädala või kuuni.
Olulisemate muudatustena ma tooksin siis esile järgmist. Selle eelnõuga tahetakse kehtestada katkematuse ja viivitamatuse põhimõte, mille kohaselt peab kriminaalasja arutamine olema planeeritud nii, et see toimub katkestuseta. Üldmenetluses kriminaalasja arutava maakohtu kohtukoosseisu liikmed ei või enne kohtuotsuse tegemist osaleda teise üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulikus arutamises. Erandid on lubatud üksnes harvadel ja seaduses väga selgelt sätestatud juhtudel.
Teiseks. Iga üldmenetlusele mineva asja puhul tuleb korraldada eelistung, kus pannakse paika kohtupidamise ajakava, ning sama kohtuasja tuleb arutada ilma pikemaajalise katkestuseta. Seni pole eelistungi pidamine kriminaalasjades kohustuslik olnud.
Kolmandaks. Edaspidi peaks kohtus ära jääma süüdistuse ettelugemine. Näiteks hiljuti alanud kohtuprotsessil aprillirahutuste organiseerimises süüdistatavate üle kestis ainuüksi süüdistuse ettelugemine koos tõlkimisega kaks päeva.
Neljandaks. Kui seni on tunnistajate kohtusse saamine jäetud kohtute ülesandeks, siis seadusmuudatuse järgi peab iga osapool oma tunnistajate kohaloleku pärast ise muret tundma. Ja viiendaks on pikendatud aega, mille jooksul kaitsja peab esitama kohtule oma taotlused kohtulikuks uurimiseks. Kui senini pidi seda tegema viie päeva jooksul süüdistusakti kättesaamisest, siis nüüd on aega kuni kolmanda päevani enne eelistungit.
Need viis punkti oleksid Justiitsministeeriumi arvates need, mille seaduseks vormumisel oleks võimalik oluliselt parandada meie kriminaalasjade menetlemist kohtutes. Ja ma ütleksin veel seda, et kui keegi soovib lisaks minu ettekandele lugeda eelnõu seletuskirja, siis ma väga soovitan teha seda aadressil www.just.ee, kus on lisaks tekstimaterjalile esmakordselt üleval eelnõu tutvustav videopresentatsioon. Ma väga loodan, et veel lähimas tulevikus saame hakata kasutama analoogseid vahendeid eelnõude tutvustamisel ka Riigikogu saalis. Valitsuse esindajana toetan ma loomulikult igati õiguskomisjoni ettepanekut selle eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Tänan!

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Kindlasti huvitab paljusid, kui palju on praegu üldmenetluses pooleliolevaid asju ja mis nendest saab, kui nüüd see seadus jõustub.

Suur tänu! Ma jään teile selles küsimuses vastuse võlgu. Ma ei oska teile peast öelda, kui palju on hetkel kohtute menetluses kriminaalasju – see number muutub ju tund-tunnilt. Mis nendest asjadest saab, mis on menetluses? Suur osa nendest on juba määratud kuulamisele kuskile kuude taha. Rakendamisega tuleb selles mõttes kindlasti probleeme, ma kujutan ette, et ka need asjad tuleb ära arutada, lähtudes uue seaduse loogikast. See tähendab, et kui jõuab kätte järgmine istungi kord, siis sealt edasi enam katkestada seda ei tohiks.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan ettekande eest! Ma palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu oma 24. märtsi istungil 2008. aastal. Kuulasime ära justiitsministri poliitilise avalduse. Komisjoni meelest pole selle eelnõu puhul peamiseks küsimuseks isegi mitte niivõrd seaduseelnõu ise, vaid selle seaduseelnõu täpsem rakendamine ja selles osas esitasid komisjoni liikmed ka mitmeid küsimusi.
Kõigepealt võiks välja tuua selle, et probleem, mis kriminaalmenetluses on ilmnenud, ei ole mitte kogu Eesti probleem, et kindlasti on see iseloomulik teatud Eesti piirkondadele. On mitmeid kohtuid, kus seda väga loogilist ja paljudes Euroopa riikides arusaadavat ning ka rakendatavat katkematuse ja viivitamatuse põhimõtet on rakendatud. Samas on eelkõige Põhja-Eesti ja Ida-Eesti probleemistikust tulenevalt vaja astuda samme, mida selle eelnõuga on ka välja pakutud.
Praegune probleem on ju teatavasti eelkõige selles, et kui me räägime kriminaalmenetluses eri pooltest, siis see n-ö ajalise planeerimise küsimus on peamiselt just nimelt kaitsjatel ja loomulikult ka kohtunikel. Prokuröride probleem see niivõrd ei ole.
Selle eelnõuga tehakse sisuliselt kaks muudatust: kehtestatakse eelistung, mis on tänase olukorraga võrreldes erinev, ja muudetakse ka tunnistajate kohtusse toomise kohustust, mis läheb siis kohtutelt üle vastavatele osapooltele ja ülejäänud tunnistajate suhtes prokuröridele. Ülejäänud muudatused või ülejäänud soovid ja eesmärgid, mida selles eelnõus on silmas peetud, on tegelikult täiesti selgelt võimalik rakendada ja ellu viia ka praeguses seadusandlikus keskkonnas. See üle 12-kuuline keskmine tähtaeg aga mitmetes kohtutes kahjuks jätkuvalt on – kriminaalmenetlused venivad.
Lisaks on probleemiks kindlasti see, et kriminaalmenetluste katkemisel, kohtuistungite vaheajal on kohtud koormatud. Sellest on väga selgelt sõltuvuses ka kohtute ja kohtuotsuste kvaliteet. On ilmselge, et kui ollakse suutelised pidama kohtuistungeid kestvas ajalises järjestuses ja neid ei katkestata mitmeks kuuks, siis saavad ka inimeste huvid paremini arvesse võetud ja kaitstud, samuti on kohtuotsuste kvaliteet kõrgem.
Ma arvan, et selle eelnõu teisel lugemisel tuleb õiguskomisjon kindlasti ka rakenduslike küsimuste juurde. Esimese lugemise arutelu keskendus peamiselt üldpõhimõtetele ja just nendele küsimustele, mis takistavad praegu vastavate muudatuste elluviimist. Ma peaksin iseenesest kindlasti oluliseks kuulata õiguskomisjonis ära kohtute esimehed. On selge, et selle seaduse head tahet on võimatu ellu viia, kui kohtud, eelkõige n-ö tähtaegade poolest probleemsed kohtud ei tee enda jaoks väga tõsiseid järeldusi, et planeerida aega ja kohtuistungeid oluliselt efektiivsemalt kui praegu.
Lisaks tuleks vaadata otsa ka sellele, kas eelnõu seletuskirja lõpus mainitud kulutused, mida on hinnatud umbes ühe miljoni peale, et rakendada tunnistajate kohtusse toomise kohustuse muutmist, on piisavad selle ülesande efektiivseks täitmiseks või mitte. Seletuskirja kohaselt on ette nähtud suurendada kohtutes seda ressurssi, millega oleks võimalik võtta prokuratuuri täiendavalt ametisse viis isikut. See tuleks kindlasti üle vaadata ja asja veel kord arutada.
Jõustamise ajana on ette nähtud 1. juuli 2008. Ma arvan, et jõustamisaeg on selle eelnõu puhul kindlasti tähtis. Jõustamine seadusena ei tähenda iseenesest veel seda, et me suudaksime neid mõjusid näha sedavõrd lühikese aja jooksul, vaid ma pean kindlasti vajalikuks ka vastavate pilootprojektide olemasolu mõnes kohtus, kus probleemid on suuremad kui Eestis keskmiselt.
Lõpetuseks võib-olla veel üks märkus. Me teame, et ka arenenud riigid on samade probleemidega tegelnud aastakümneid. On teada mitmeid samasuguseid ettevõtmisi Euroopa arenenud riikides. Näiteks Suurbritannias on riik lisaks heale tahtele – vastava seadusandliku regulatsiooni kehtestamisele – pannud nendesse  muudatustesse väga suure ressursi, ometi  ei ole tulemus olnud võib-olla nii suur, kui on oodatud. Minu teada tõi Suurbritannia samalaadne projekt aastate jooksul kaasa ca 20%-lise tähtaegade lühenemise ja katkematuse kehtestamise, mis tähendab, kui alguse juurde tagasi tulla, et kõige olulisem on kohtute suutlikkus kõnealust eelnõu kiiresti ja ilma suuremate valudeta rakendada. Eks me tuleme õiguskomisjoniga kriminaalmenetluse seadustiku tervikmuudatuste juurde aasta lõpul tagasi ja siis me oleme ka täna arutatava eelnõu suhtes targemad ning suudame hinnata mõjusid, mida see eelnõu endas sisaldab. Aitäh!

Ettekandjale küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg k.a  23. aprill kell 18.
Esimene lugemine on lõpetatud ja kümnes päevakorrapunkt käsitletud. Tänane istung on lõppenud. Jõudu meile kõigile!

Istungi lõpp kell 17.40.