Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Alustame täiskogu III istungjärgu kümnenda töönädala teisipäevast istungit.
Kõigepealt eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Valitsuse esindaja täna eelnõusid üle ei anna, nii et, kolleegid, palun, olge head! Ka kolleegidel ei ole kõnesoove. Seega ei ole juhatus täna ühtegi eelnõu ega arupärimist vastu võtnud.
Läheme edasi teadetega. Riigikogu esimees on edastanud 14 Riigikogu liikme arupärimise haridus- ja teadusministrile härra Tõnis Lukasele.
Lugupeetud Riigikogu! Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin saalis Eesti-Belgia parlamendirühma asutamise koosolek.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 71 Riigikogu liiget, puudub 30.

Läheme oma tänase päevakorra juurde, mille esimene punkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud huvikooli seaduse, koolieelse lasteasutuse seaduse, kutseõppeasutuse seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli kultuurikomisjoni liikme kolleeg Maret Merisaare.

Austatud rahvasaadikud! Huvikooli seaduse, koolieelse lasteasutuse seaduse, kutseõppeasutuse seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu arutasime esimesel lugemisel läbi 29. jaanuaril 2008. aastal. Meenutan teile, et selle eelnõu sisuks on muuta praegused koolijuhtide tähtajalised töölepingud ...

Kolleegid, palun olge vaiksemalt!

... ilma vahepealsete konkurssideta tähtajatuteks töölepinguteks. Vahepeal on eelnõu arutatud kokku neljal kultuurikomisjoni istungil – 10. märtsil, 17. märtsil, 24. märtsil ning 7. aprillil. Samuti arutasime seda 31. märtsil toimunud väljasõiduistungil bussis.
Lisaks kultuurikomisjoni liikmetele on aruteludes osalenud asendusliikmetena Peep Aru ja Jaan Kundla ning samuti on meie koosolekutel käinud haridusministeeriumi õigusosakonna jurist Indrek Kilk ja asekantsler Janar Holm.
Haridus- ja Teadusministeeriumi ettepanekud on puudutanud seda, kuidas riik saaks säilitada oma põhiseaduslikku järelevalvet hariduse kvaliteedi üle. Samas on kohalike omavalitsuste huvi see, et kui nemad on koolijuhi tööle võtnud, siis  nemad on ka ainukesed, kes tohivad töölepingu koolijuhiga katkestada. Arutluse käigus tuli välja, et koolijuhtide kvalifikatsiooninõuetele vastavuse sätestab Eesti Vabariigis ka töölepingu seadus ja et meie eelnõu ei pea kordama juba teistes seadustes olemas olevaid sätteid.
Seega me jõudsime siis lõpuks 24. märtsil konsensusele ja otsustasime, et on õige aeg saata eelnõu täiskogu päevakorda 8. aprillil 2008. aastal. See oli üksmeelne otsus. Ma loodan, et me saame selle eelnõu täna kolmandale lugemisele edasi saata. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Hannes Astok.

Aitäh! Proua ettekandja! Kas te siiski lühidalt seletaksite, milline on teie isiklik seisukoht selles asjas, et omavalitsustelt võetakse praegu see õigus sellisel moel ära?

Neilt ei võeta seda õigust ära. Haridusministeeriumile jääb õigus teha kohalikule omavalitsusele ettekirjutus või siis äärmisel juhul rakendada sunniraha. Aga töölepingu saab katkestada ainult kohalik omavalitsus ehk kooli pidaja.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu veel kord!
Ja nüüd on võimalus avada läbirääkimised. Sõna võivad võtta Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad.
Palun! Esimesena saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Lugupeetud juhataja! Hea Riigikogu! Täna on tõepoolest ajalooline hetk paljude koolijuhtide elus, sest mitmeid aastaid vaieldud tähtajalised töölepingud astuvad täna suure sammu selles suunas, et võib-olla saavad nad neljapäeval tõepoolest tähtajatute seadusandliku aluse. Milles on siis vahe? Kui ma püüdsin eile sel teemal päris mitme ajakirjanikuga rääkida, et võiksime seda tutvustada ka suurtes ajalehtedes, siis ei suutnud ma meie ajakirjandust veenda, et see peaks tavalugejale huvi pakkuma. Võib-olla siis Riigikogu liikmetele selgituseks, et te saaksite oma valijatele rääkida.
Põhimõtteline vahe on selles, et direktor, kes praegu on pidanud iga viie aasta tagant tõestama, et ta endiselt sobib koolijuhiks, on nüüd iga viie aasta tagant atesteerimisest vabastatud, sest nii me kultuurikomisjonis – nii koalitsiooni kui opositsiooni poolt – kokku leppisime. Tõepoolest, nii nagu väga paljude teiste töötajatega, sõlmitakse temaga tööleping ja juhul, kui koolidirektor saab oma tööga hästi hakkama, arendab koolikeskkonda, loob seal stabiilsuse, võitleb oma kooli eest (kindlasti ka omavalitsuse esindajatega), võitleb oma õpetajate eest ja kooliõpilaste eest, seisab vastu ühiskonna survele ja saab selle eest tunnustatud, võib ta seda kindlasti üsna mitmeid aastaid teha.
Eelnõu menetluse jooksul panime eelnõusse sisse ka selle, et kui koolijuht  saadab kahjuks korda mõne vääritu teo, mis tema koolijuhtimisega kokku ei sobi, siis sellisel juhul võib omavalitsusele teha ettekirjutuse – kui omavalitsus seda juba ise ei ole märganud – tööleping lõpetada. Tõenäoliselt omavalitsus teeb seda juba ise.
Direktorite puhul oligi kõige suuremaks vaidluseks, kas see annaks kindluse, just poliitilise sõltumatuse. Kas see annab reaalselt poliitilist sõltumatust? Kindlasti annab ta veidi rohkem võimalusi võidelda oma kooli eest ja vahel võib-olla öelda ka avalikult rohkem, mida ta arvab. Me oleme kogemustest näinud, et enda tõestamine iga viie aasta tagant muudab koolijuhid neljandal aastal üsna kidakeelseks ja viiendal aastal üsna omavalitsuse nägu, ning siis, esimesel aastal pärast viieaastase töölepingu sõlmimist natuke julgemaks.
Seega, miks me seda eelnõu väga toetame? Ta annab koolidele rohkem stabiilsust, kindlustunnet ja võib-olla positiivset rutiini, võimaluse arendada pikemas perspektiivis koolikeskkonda. Seetõttu on Keskerakonna fraktsioonil ja minul isiklikult hea meel, et lõpuks on jõutud kompromissile selles osas. Kuluaarides leidsid üsna mitmed poliitikud, et ainuke põhjus, miks seaduseelnõu vastu võetakse, on see, et ta on koalitsioonilepingus. Nii et meil on hea meel, et ta on koalitsioonilepingus.
Miks me seda eelnõu kahe lugemise vahel nii oluliselt muutsime? Muutsime sellepärast, et atesteerimine, mis esialgu Haridus- ja Teadusministeeriumi heakskiidu sai, oleks toonud juurde väga suure hulga uusi komisjone, bürokraatiat ja kindlasti väga palju formaalseid samme. Kahtlemata oleks ta mõningatel juhtudel andnud ka mingisuguse tõuke koolile, aga suuremal osal juhtudest bürokraatia tavaliselt pigem pärsib normaalset arengut.
Teine moment, mida me muutsime selle eelnõu juures, oli see, et gümnaasiumide puhul ei peaks neid komisjone moodustama riik. Kõige suurema vaidluse tekitas meie jaoks küsimus, et me justkui võtaksime gümnaasiumiastme omavalitsustelt ära ning Haridus- ja Teadusministeerium on parem otsustaja kui kohalik omavalitsus. Eriti suure küsimuse tekitas ta sellepärast, et gümnaasiumid on enamjaolt linnades, ja huvitav, et miks siis Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi ei saa koolijuhtimisega hakkama, kui väiksemad omavalitsused suurepäraselt saavad.
Need olid momendid, mida me muutsime, ja veel kord – on hea meel, et selline üsna konsensuslik dokument opositsiooni ja koalitsiooni vahel sündis ning sellise eelnõuna ta siia teisele lugemisele tuli. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena saab sõna kolleeg Lauri Vahtre.

Austatud kolleegid! Olen vägagi ühel meelel eelkõnelejaga, et see eelnõu kuulub nende kilda, mis ei hiilga rabavuse ega dramatismiga. Seetõttu ei leia see ilmselt kajastamist meie ühiskonna õie, nimelt Eesti meedia poolt. Aga sellegipoolest tasub temast rääkida siin rahvaesinduses ja rahvaesindajate palge ees. Ka ilma selle dramatismita peame tähele panema omaenda igapäevast tööd, mis samm-sammult – ma loodan vähemalt – suunab meie elu paremuse ja mõistlikkuse suunas. Terve mõistuse kasutamine ei ole Eesti riigis kohustuslik, ükski seadus seda ei nõua. Aga samas mitte ükski seadus ka ei keela terve mõistuse kasutamist. Ma olen alati kuulunud nende hulka, kes väga toetavad tervemõistuslikke lahendusi, juhul kui nendes suudetakse kokku leppida. Ma arvan, et see eelnõu on üks sellise kokkuleppe näide. Loomulikult tõestab iga seaduse mõistuspärasust alles aeg ning selles mõttes ma saan väljendada üksnes lootust, et see niimoodi läheb ja seadus osutub heaks.
Mis probleem siis oli? Probleem oli, metafoorselt öeldes, koolipapa probleem. Koolipapa on – hõlmates sellega ka naisdirektorid – üks eripärane nähtus. Ta on läbi sajandite olnud üks meie kultuuri kandjaid ja arendajaid. Tema positsioon ühiskonnas või oma vallas ei ole kõrvalise tähtsusega asi. Ja siin on kaks äärmust, kuhu me ei tohi kalduda.
Esiteks see, et koolipapa töösuhe on ebakindel, et ta peab pidevalt muretsema, kas ta veel järgmisel või ülejärgmisel aastal on selle koha peal. Teine äärmus on see, kus tekib praktika, et iga direktor on oma kooli ja kohaga otsekui kokku laulatatud ja nende lahutamiseks läheb vaja vähemalt tuumasõda. Selge on see, et on ka ebapädevaid direktoreid ja neid peab olema võimalik asendada ja neid peab asendama, ning samuti on selliseid, keda ei tohi häirida regulaarsete töölepingu uuendamiste ja atesteerimistega, selle asemel võiksid nad oma aega kulutada paremini oma kooli edendamiseks.
Ja selline regulatsioon ongi siin välja pakutud, mille puhul töölepingud muutuvad järk-järgult tähtajatuteks, aga see-eest on väga selgelt välja toodud riigi, peamiselt haridusministeeriumi põhiseaduslik roll hariduse üldise taseme ja õpetuse järele valvajana, kes saab mitte ainult õiguse, vaid ka kohustuse teha ettekirjutus ametikohale mittevastavad koolijuhid ametist kõrvaldada. Ja väiksemate üleastumiste puhul teha sellekohane ettepanek, et kooli pidaja kaaluks koolijuhi sobivust. Lihtsamat regulatsiooni annab välja mõelda ja on silmaga näha, et siin on võimalikult vähe paberimäärimist prognoositud.
On küll üks koht, kus võib tulla pabereid ja tüli ja pahandust. See on see, kui tehakse ettekirjutus koolijuhi kõrvaldamiseks ametist, kuid too ei pea seda õigeks ja viib asja kohtusse. Aga kohtu õigustloovat funktsiooni on meil nagunii minu arvates alahinnatud, nii et me ei peaks seda varianti kartma. Aga ma loodan, et neid kaasusi väga palju ei tule. Ma tänan!

Suur tänu! Järgmisena saab sõna kolleeg Peeter Kreitzberg.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ükski eelnõu initsieerija ei saa endale soovida midagi rohkemat kui seda, et lõpuks peaaegu kõik peavad endale auasjaks tunnistada end eelnõu kaastegijaks. Ja ma arvan, et selle eelnõuga ongi see juhtunud, mille üle on väga suur heameel.
Senise seaduse vilju on halvas mõttes nautinud poliitilised ringkonnad. See on mõnes mõttes üks viga, mille me oleme ise teinud ja mis on viinud tegelikult selle eelnõu koostamiseni. Samas muudab eelnõu töösuhetes ülimalt palju. Ta ei maksa mitte midagi. Samal ajal ma usun, et see toob koolidesse tublisid haridusjuhte ja stabiliseerib kogu hariduse juhtimist, kogu hariduskorraldust. Selle eelnõu ulatus on võrdlemisi suur – ta hõlmab umbes 1300 haridusasutust, võttes enda hulka nii huvikoolid kui ka põhikoolid, gümnaasiumid, keskkoolid, kutseõppeasutused, lasteaiad. Selles mõttes, ma usun küll, et me astume päris suure sammu edasi.
Me tõesti kõhklesime väga kaua, kas minna muutustele sammhaaval, et asendada viie aasta tagant toimuvad konkursid ühe atesteerimisega, mis toimetatakse pärast viit aastat tööd, aga otsustasime ikkagi minna Soome süsteemi peale ja lõpetada ära ka atesteerimine, sest siiamaani ei ole minu teada ühelgi riigil eriti hiilgavaid atesteerimiskriteeriume õnnestunud välja töötada. Samas näitab Soome kogemus, et koolijuhi autonoomia toob kaasa väga suure vastutustunde ja viib hariduse kvaliteedi kasvuni. Nii et me oleme tõesti lootusrikkad, et neljapäeval me võtame selle eelnõu vastu, ja täna lõpetame teise lugemise. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt saab sõna kolleeg Peep Aru.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Eile oli tavaliselt rahandus- ja majandusasjadega tegeleval Riigikogu liikmel üks harukordne võimalus – osaleda haridus- ja kultuurikomisjonis, ning seal oli ka väga huvitav teema. Teemaks oli just nimelt kõne all olev eelnõu, selle teiseks lugemiseks ettevalmistamine. Mul on hea meel, et ma sain seal mõned sõnad sekka öelda. Siin on kõlanud palju õigeid väljaütlemisi, aga võib-olla paar nüanssi.
Siiani kehtiv süsteem ei olnud minu meelest tehtud ekslikult, vaid pigem oli tehtud idealistlikult, sest tõepoolest sooviti, et meie haridusasutusi juhiksid juhatajate või direktoritena kõige paremad inimesed ja meie haridusasutustes läheks töö väga hästi ning sealt tuleksid välja targad, läbilöögivõimelised – siin võib veel epiteete lisada –, ühesõnaga, väga head lapsed ja neil avaneksid kõik võimalused elus.
Kuid tegelik praktika kujunes osas omavalitsustes teiseks. Kompetentsuse asemel sai mõnikord määravaks maailmavaade või vähemalt mõne erakonna toetamine. Väga raske oli tõepoolest piiri tõmmata selle vahele, kus on kompetentsus, teadmised, oskused haridusasutust juhtida ja kust algab poliitiline otsus. Tihti need, kes ei osutunud valituks just nimelt seetõttu, et nendest oli kompetentsemaid ja otsustajate arvates paremaid juhte, pöörasid selle otsuse poliitiliseks otsuseks. Et seda segadust vältida ja tõepoolest anda inimestele, kes haridusasutustes töötavad, ja lapsevanematele kindlustunne, et haridusasutustes on eelkõige määravad stabiilsus ja kompetentsus, nõustus Reformierakond selle ettepanekuga nii koalitsioonilepingut sõlmides kui ka eelnõu menetledes.
Eelnõu sellisel kujul vastuvõtmine ei tähenda seda, et juhid põlistatakse haridusasutusse igavesest ajast igavesti. Jääb piisavalt hoobasid selleks, et sellised juhid, kes ei saa hakkama, teevad midagi vääritut või on lihtsalt ebakompetentsed, ei tööta ka tulevikus meie haridusasutustes. Tihti on neid otsuseid vaja teha isegi varem, kui senine viie aasta tärmin mööda saab. Nii et toetame eelnõu teise lugemise lõpetamist ja loodame, et sel nädalal jõuame selle eelnõuga ühele poole. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud. Nagu te teate, on eelnõu kohta laekunud 13 muudatusettepanekut. Vaatame need nüüd üksteise järel läbi.
Esimene muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Teine muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Kolmas muudatusettepanek on samuti Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ja juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Neljas muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Viies muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Kuues muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ning juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Seitsmes muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Kaheksas muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult, nii nagu ka üheksandat muudatusettepanekut, mis on laekunud Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Kümnes muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Üheteistkümnes muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Kaheteistkümnes muudatusettepanek on tulnud Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ja ka seda on juhtivkomisjon arvestanud täielikult. Kolmeteistkümnes muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult.
Komisjon on teinud ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Eelnõu teine lugemine on lõpetatud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni liikme kolleeg Villu Reiljani.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tänane keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse arutelu toimub erilises olukorras, sest eelmisel kolmapäeval ütles näiteks Reformierakonna peasekretär Kristen Michal "Foorumis", et nad igal juhul toetavad konstruktiivseid eelnõusid, aga neid pidada vähe olema. Tänane eelnõu on väga konstruktiivne, väga kasulik ja parteideülene. Ja muidugi annab lootust ka Isamaa juhtpoliitikute väljahõige kvaliteetlehes Postimees, et nad tõmbavad väga tõsiselt kaasa opositsiooni, et riiki veelgi parandada. Kui ma siin Peep Aru järel esinen, siis on mul väga hea meel, et Aru on koalitsioonis sees.
Sellel eelnõul on tegelikult pikk ajalugu – ta ei ole mingi originaalne eelnõu selles mõttes, et Soomes selline õlifondi põhimõte toimib. Asja mõte on see, et need, kes veavad raudteed või maanteed mööda kemikaale Eestisse või Eestist välja, maksavad ühe krooni ja kes veavad meritsi Eestist välja või Eestisse, kaks krooni, ning seda kasutatakse selleks, et parandada meie väga igeriku reostustõrje olukorda, mis meil Helsingi konventsioonis kokkulepitule kuidagi ei vasta.
Komisjonis oli muidugi pikk arutelu, et kuna nad otse niimoodi avalikult ei lase õli merre, kas nad siis ongi nii väga kahtlustatavad. No kahtlustatavad oleme me muidugi kõik, aga kui me vaatame näiteks seda, kuidas on olukord lahendatud liikluses, et kes ikka riski tekitavad, need peavad kindlustuse maksma, siis see põhimõte tuleks siin ka ellu viia. Liiatigi on see risk tegelikult suur, õli ja kemikaalide vedu kahtlemata kumuleerib ohtu, et ühel päeval võib midagi rängalt juhtuda ja siis me ei ole selleks valmis. Iga edusamm peaks olema taotletav. Nii et ma loodan teie positiivset suhtumist. Aitäh!

Aitäh! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Läheme edasi keskkonnakomisjoni liikme ettekande juurde. Selleks tuleb kõnetooli kolleeg Kalle Palling.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas k.a 14. veebruaril Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Seaduseelnõu eesmärk on tagada Eesti riigi reostustõrjevõimekus naftasaadustest põhjustatud reostuse tõrjel. Eelnõuga nähakse ette reostustõrje ja selleks vajalike investeeringute tasu. Tasu on kohustatud maksma "saastaja maksab" printsiibi kohaselt need isikud, kelle tegevus põhjustab või potentsiaalselt põhjustab keskkonna reostumise riski, sealhulgas seaduses nimetatud maismaad mööda ning meritsi kemikaale transportivad ettevõtted.
Keskkonnakomisjon arutas keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu oma 2008. aasta 24. märtsi istungil. Istungil andis seaduseelnõu kohta algataja esindajana selgitusi keskkonnakomisjoni liige Villu Reiljan ning Vabariigi Valitsuse seisukohta tutvustas keskkonnaminister Jaanus Tamkivi.
Komisjoni istungil leiti, et kuigi reostustõrjevõimekuse tõstmine on äärmiselt oluline, tuleb seda teha läbimõeldult ning leida selleks vahendeid, mis sobivad meie õigusruumi. Eelnõus pakutud lahendus ei ole piisavalt läbi mõeldud. Komisjonis leiti, et reostustõrje võimekuse tõstmise teema vajab igakülgset ning avaramat, kõikvõimalikke vahendeid kaaluvat käsitlemist.
Eeltoodust tulenevalt otsustas komisjon häälte vahekorraga 6 poolt, 4 vastu, 0 erapooletut teha ettepanek mitte lõpetada keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist ja lükata eelnõu tagasi. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kui soovite midagi täpsustada, siis võite esitada ettekandjale küsimusi. Küsimusi ei ole.
Ja nüüd, lugupeetud fraktsioonide esindajad, on teil võimalus avada läbirääkimised. Esimesena saab Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel sõna kolleeg Toomas Trapido.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Selle aasta jaanuaris korraldasid järjekordsed tundmatud isikud järjekordse õppuse – naftareostuse õppuse, mis toimus Sõrves. Nimelt saabus Sõrve randa hulk määrdunud linde ei tea kust, ei tea kelle poolt määrituna. Neid linde ei olnud väga palju ja kuna oli teatud ettevalmistus, siis saadi nende pesemise ja loodusesse tagasi aitamisega hakkama.
Selle õnnetuse ajal ja pärast seda õnnetust oli naftareostuse temaatika mõnda aega jälle tähelepanu all. Räägiti, mida tuleks teha, mis on olemas, mida ei ole olemas. Ja siis ma näiteks küsisin ka keskkonnaministri käest, kas oleks võimalik iga päev satelliidi abil seirata Läänemerd, et kohe teada saada, kui keegi reostab. Minister vastas, et hea mõte, aga see maksab. Olid ka konkreetsed numbrid ja selgus, et riigieelarves selleks raha ei ole. Sama vastus on olnud mitme muu küsimuse puhul. On näiteks linnuabikeskuste rahastamise küsimus, siiamaani ei ole korralikke keskusi. Iga kord komplekteeritakse varustus, vabatahtlikud teevad tööd juhuslikult hoogtöö korras jne. Raha loodetakse Norra, Šveitsi, Euroopa fondidest, aga mitte Eesti riigi eelarvest.
Seetõttu oleks väga normaalne, kui see küsimus ühtpidi lahendatakse nii, nagu on välja pakkunud Rahvaliit, õlifondi näol. Et oleks ükskord konkreetne rahastus, et ennetada naftareostust, kui see juhtub, siis sellega tegelda ja mitte iga kord rattaid leiutada.  Loomulikult kestab probleem senikaua, kuni veetakse naftat, mis loodetavasti varsti lõpeb, aga paarkümmend aastat peame sellega veel tegelema. Nii et igal juhul võiks õlifond tehtud saada. Kuni seda õlifondi pole ja rahastamine on niivõrd riiklik või suvaline, siis ma loodan, et kui järgmine kord peaks midagi juhtuma, on nendel linnupesijatel, keda siin saalis on ka päris mitu – ja ma loodan, et ka teised liituvad –, võimalik kasutada näiteks Riigikogu sauna, sest siin loodetavasti soe vesi ei lõpe. Ja kindlasti on hulk vabatahtlikke, kes siis läbimõeldult ja igakülgselt kaalutletult meile appi suunduvad. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kutsun kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni nimel kolleeg Aivar Riisalu.

Hea juhataja! Head kolleegid! Esialgu ei olnudki mul mõttes seda teemat kommenteerida ehk vaadata, kuidas need arengud edasi lähevad. Aga kui järjekordselt tuleb täiesti küüniline ettepanek selline seaduseelnõu üleüldse menetlusest välja võtta, siis natuke – unustades ära isegi igasuguse erakondlikkuse – paneb ikka mõtlema küll: kas me üleüldse oleme võimelised endale aru andma, miks, kuidas ja kus me tegelikkuses elame?
Hea kolleegi näide nendest õlistest lindudest, mis olid nagu eikellegi poolt ära rikutud, on taas kord näide sellest, et vapper Eesti rahvas peseb käepäraste vahenditega need linnud puhtaks. Ilmselt roogib vapper Eesti rahvas käepäraste vahenditega ära ka kogu ranniku, kui see peaks juhuslikult reostatud saama. Ilmselt suudab vapper Eesti rahvas ka mingisuguse muu ohu korral – mingisuguse plahvatuse, totaalse või, ütleme, suuremamahulise mürgistuse korral, mingi tulekahju käigus – kuidagiviisi ellu jääda. Kui palju meil selle juures võib hukkunuid olla, see ei olegi antud hetkel tähtis, sest kehvadest asjadest ei ole kehval ajal mõistlik väga palju rääkida.
Minu jaoks on see küsimus natuke laiem. Kui meil tõepoolest peaks midagi juhtuma, siis me tegelikkuses ei ole valmis selleks ei õlitõrje seisukohast ega päästeteenistuse seisukohast ja ega me ei ole selleks valmis ka – mis seal salata – sõjalisest seisukohast. Seetõttu kutsun ma kolleege, sõltumata erakonnast, üles selliste algatuste puhul, kus kaalukausile on pandud meie enda eksistents, ikkagi väga tõsiselt mõtlema, kas neid tasuks ilma igasuguse diskussioonita, täiesti tuima näoga lihtsalt menetlusest välja lükata.
Iseküsimus on see, kui tegemist on täiesti tobeda ettepanekuga, mis analüüsi käigus selgub. Hea küll, ärgem seda siis arvestagem! Mina arvan, et tänase näite puhul – olles ise muuseas pikki aastaid olnud õliärimees – ei ole küll tegemist tobeda ettepanekuga. Ja ühes asjas ei ole ma kindlasti  hea kolleegi Trapidoga  nõus – naftavedu Balti merel ei lõpe niipea, ta lihtsalt toimub teiste sadamate kaudu. Suur tänu!

Aitäh! Kolleegid! Kui rohkem kõnesoove ei ole, siis sulgeme läbirääkimised. Läbirääkimised on lõpetatud. Tuleme tagasi keskkonnakomisjoni ettepaneku juurde. Kuna komisjon on teinud ettepaneku eelnõu 197 esimesel lugemisel tagasi lükata, siis alustame selle hääletamise ettevalmistamist.
Head kolleegid, panen hääletusele keskkonnakomisjoni ettepaneku mitte lõpetada Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 41 Riigikogu liiget, vastu oli 16, erapooletuid ei olnud.  Eelnõu 197 on menetlusest välja langenud.
Head kolleegid! Meie tänane täiskogu istung on lõppenud. Kena tööpäeva jätku teile!

Istungi lõpp kell 10.38.