Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu kümnenda töönädala esmaspäevast istungit.

Lugupeetud Riigikogu! Palun tähelepanu! Seoses Mihkel Oviiri riigikontrolöri ametisse nimetamisega on meil täna meeldiv võimalus kuulata riigikontrolör Mihkel Oviiri ametivannet. Palun!

Minu jaoks kõrgesti austatud Riigikogu! Head Riigikogu liikmed! Tõotan jääda ustavaks Eesti rahvale, Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning oma südametunnistuse järgi, kooskõlas põhiseaduse ja seadusega, täita erapooletult kõiki neid kohustusi, milleks amet mind kohustab. (Aplaus.)

Kas lugupeetud kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, noorsootöö seaduse ja huvikooli seaduse muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kultuuriminister Laine Jänes. Teiseks, Austria Vabariigi, Belgia Kuningriigi, Hispaania Kuningriigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi vahelise eelkõige terrorismi‑, piiriülese kuritegevuse ja ebaseadusliku rände vastases võitluses piiriülese koostöö tõhustamise lepinguga ühinemise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister Jüri Pihl. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! 14 kolleegi nimel annan üle arupärimise haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukasele gümnaasiumireformi kohta.
Lugupeetud haridus‑ ja teadusminister! Viimase aasta jooksul oleme eri meediakanalite vahendusel korduvalt kuulnud, et riigil on plaan riigistada gümnaasiumid. Sealjuures on räägitud nn puhtast gümnaasiumivõrgust, kus gümnaasiumiaste lahutatakse ning antakse riiklikule juhtimisele. Sellised avaldused on tekitanud mitmeid küsimusi nii koolijuhtide kui ka omavalitsuste seas. Seoses sellega esitame järgmised küsimused. Milliseid samme on astunud Haridus‑ ja Teadusministeerium nn puhaste gümnaasiumide tekkimiseks? Millal on kavas seadusmuudatustega välja tulla ning millistel alustel on gümnaasiumide loomine? Millistele hariduspoliitilistele otsustele ning vajadusele tuginedes leitakse, et riigigümnaasiumid tagavad parema hariduskvaliteedi? Millises ulatuses on Haridus‑ ja Teadusministeerium kaasanud gümnaasiumireformi omavalitsusi? Selles arupärimises on neli küsimust. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen võtnud vastu kaks eelnõu. Kui eelnõud vastavad kodu‑ ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Olen võtnud vastu ka ühe arupärimise. Kui arupärimine vastab kodu‑ ja töökorra seadusele, siis edastan ta otsekohe adressaadile.
Head kolleegid! Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: õiguskomisjoni s.a 26. märtsil algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon; Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni s.a 26. märtsil esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni s.a 26. märtsil esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Hasartmängumaksust toetuste määramise nõukogu moodustamine" muutmine" eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 27. märtsil algatatud maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 27. märtsil algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise lepingu NSV Liidu kindlustusperioodide arvessevõtmise kohta ratifitseerimise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 27. märtsil algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Läti Vabariigi valitsuse vahelise endise NSV Liidu territooriumil täitunud kindlustusperioodide arvessevõtmise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Riigikogu liikme Karel Rüütli s.a 27. märtsil algatatud julgeolekuasutuste seaduse § 36 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 27. märtsil esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele, eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning eelnõu kohta arvamust andma maaelukomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 17. aprill kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 27. märtsil esitatud Eesti seisukohad kosmeetikatooteid käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning eelnõu kohta arvamust andma sotsiaalkomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 14. aprill kell 12.
Head kolleegid! Kolmapäeval, 9. aprillil osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kaitseminister Jaak Aaviksoo ja siseminister Jüri Pihl.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16.
Lugupeetud kolleegid! Läheme järgmise punkti juurde. See on päevakorra kinnitamine. Selle nädala päevakord on teie laudadel. Igor Gräzin, palun!

Kui mulle see päevakord ühes osas ei meeldi, kas ma teda muuta saan või on juba lootusetult hilja? Ma ei ole seda nagu tähele pannud.

Praegu on juba hilja. Nii.
Panen hääletusele selle nädala päevakorra. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Vilja Savisaare, Marika Tuusi, Heimar Lengi, Aivar Riisalu, Valeri Korbi, Inara Luigase, Jaan Kundla, Enn Eesmaa, Nelli Privalova, Eldar Efendijevi, Jüri Ratase, Toivo Tootseni, Kalle Laaneti ja Ain Seppiku 27. veebruaril s.a esitatud arupärimine arstiabi kättesaadavuse kohta Saaremaal. Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Väga austatud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! 27. veebruarikuu päeval 2008. aastal esitasid 14 Keskerakonna liiget ühe arupärimise. Sellest ajast on loomulikult üsna palju vett merre voolanud ja situatsioon päris sama ei ole, kuid ma kannan esitatud arupärimise sisu ette.
Sotsiaalministeeriumi menetluses on 2004. aastast pärit ministri määruse "Haigla liikide nõuded" muutmine, millega on plaanis üldhaiglates kaotada nõue pidada ööpäev läbi nelja eriarsti valveringi. Kooskõlastusringil olev eelnõu vähendab haiglates valves olevate arstide hulka. Väheneb eelkõige nn valvetasu, mille tagajärjel nõrgeneb haiglate valmisolek anda igal ajahetkel kvalifitseeritud eriarstiabi. Sihtasutus Kuressaare Haigla on öelnud resoluutselt oma seisukoha, et Kuressaarde peab senise ravikvaliteedi tagamiseks jääma neli ööpäevaringset valvearsti. Raviasutuse seisukohaga on sama meelt olnud nii Saaremaa Arstide Selts kui ka maavalitsus.
Tuleb arvestada Saare maakonna ja Kuressaare Haigla regionaalset, saarelist eripära. Tekib olukord, kus mitme haige korraga saabumisel valib arst neist hetkel kõige kriitilisemas seisus oleva, teised peavad ootama. Riik peab tagama võrdsed võimalused kõigile oma elanikele, sealhulgas kõrgema etapi haiglatest kaugemal elavatele inimestele.
Seoses sellega on meil kolm lihtsat küsimust. Kuidas mõjutab nelja eriarsti valveringi kaotamine teie hinnangul arstiabi kättesaadavust Saaremaal? Kas kulude kokkuhoid, vähendades arstiabi efektiivsust, on põhjendatud? Kas turumajandus on teie arvates meditsiinis kohaldatav? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Palun, lugupeetud sotsiaalminister, kõnepult on teie!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan Riigikogu liikmete Vilja Savisaare, Marika Tuusi, Heimar Lengi, Aivar Riisalu, Valeri Korbi, Inara Luigase, Jaan Kundla, Enn Eesmaa, Nelli Privalova, Eldar Efendijevi, Jüri Ratase, Toivo Tootseni, Kalle Laaneti ja Ain Seppiku arupärimisele arstiabi kättesaadavuse kohta Saaremaal.
Esimene küsimus: "Kuidas mõjutab nelja eriarsti valveringi kaotamine Teie hinnangul arstiabi kättesaadavust Saaremaal?" Kvaliteetne tervishoiuteenus peab olema kättesaadav igale inimesele. Arstiabi kvaliteet koosneb mitmest komponendist. Haigla võib olla varustatud kõrgtehnoloogilise aparatuuriga, kuid arstiabi kvaliteedi tagamisel on väga oluline vastava eriala arsti olemasolu ja ka kriitiline arv ravijuhte ehk vajalik on teatud suurusega patsientuur. Sotsiaalministri 19. augusti 2004. aasta määruse nr 103 "Haigla liikide nõuded" muutmise määrus ei hõlma Kuressaare Haigla osutatavate tervishoiuteenuste hulka, vaid on suunatud olemasolevate inimressursside otstarbekamale kasutamisele, mis samal ajal annab haigla juhile võimaluse oma personali ratsionaalsemalt ja inimesi säästvamalt organiseerida. Ühtlasi võimaldab muudatus olemasolevate inimressursside ratsionaalsema kasutamisega parandada teatud teenuste kättesaadavust patsiendi jaoks, näiteks suunates vabanenud ressursid ambulatoorsete teenuste osutamisele. Senine määrus sätestas üldhaiglatele kohustuse tagada ööpäev läbi nelja arsti valve erialadel, mille puhul peab üldhaigla statsionaarseid teenuseid osutama. Vastavalt sellele pidi üldhaiglas ööpäev läbi töötama erakorralise meditsiini arst või erakorralise meditsiini täiendusõppe läbinud arst, sisemeditsiini eriala arst, kirurgilise eriala arst ja günekoloog. Määruse muutmise eesmärk on tagada miinimumnõudena üldhaiglas kolme arsti kohalolek ööpäev läbi, kellest üks on günekoloog, kui üldhaigla osutab statsionaarset sünnitusabiteenust ja haiglas on sünnitaja. Kahest ööpäev läbi töötavast arstist üks peab olema erakorralise meditsiini väljaõppega või anestesioloog, mis tagab pädevuse kõikide erakorraliste juhtude lahendamiseks kuni vastava eriarsti saabumiseni või patsiendi kohese edasisuunamiseni. Kahele ööpäev läbi töötavale arstile lisaks on üldhaiglal kohustus tagada erialadel, mille puhul peab üldhaigla osutama statsionaarseid tervishoiuteenuseid, kuid vastav eriarst ei tööta haiglas ööpäev läbi, vajaduse korral teenuse kättesaadavuse. Ühe arstliku ööpäevaringse valmisoleku tasu on plaanis (see on ka tehtud) kvartaalselt suurendada 348 915 kroonilt 422 717 kroonile. Ministeeriumi soov on tagada üldhaiglates ööpäevaringne valmisolek kolmel erialal ja haiglate vältimatu arstiabi senisest suurem rahastamine. Selline samm annab haiglajuhtidele võimaluse haiglapersonali ratsionaalsemalt ja inimesi säästvamalt organiseerida. Üldhaiglatel on suurendatud uut ööpäevaringset valvetasu täiendavalt 11% võrra. Vajaduse korral võimaldab uus miinimumnõuete kehtestamine üldhaiglatel säilitada ka neli valveringi, juhul kui see osutub teenusepiirkonna iseärasusi arvestades vajalikuks. Selline rahahulk on haiglatele tagatud.
Teine küsimus: "Kas kulude kokkuhoid, vähendades arstiabi efektiivsust, on põhjendatud?" Muudatuse eesmärk ei ole kulude kokkuhoidmine, muudatuse eesmärk on arstiabi kvaliteedi tagamine ja inimressursside paindlikum, otstarbekam ja säästvam kasutamine. Kuressaare Haiglas säilivad kõik seni haigla poolt osutatud tervishoiuteenused, suurema rahalise voo abil on võimalik ööpäevaringset arstlikku valmisolekut efektiivsemalt korraldada. Kordan veel kord üle, et ühe arstliku ööpäevaringse valmisoleku tasu on plaanis (ja see on ka tehtud) kvartaalselt suurendada. Ministeeriumi soov on tagada üldhaiglates ööpäevaringne valmisolek kolmel erialal ja haiglate vältimatu arstiabi senisest suurem rahastamine. Selline samm annab haiglajuhtidele võimaluse haiglapersonali ratsionaalsemalt ja inimesi säästvamalt organiseerida. Üldhaiglatel suurendatakse uut ööpäevaringset valvetasu täiendavalt 11%, see on n-ö regionaalpoliitiline samm, et piirkondades haiglatesse raha juurde tuua. Senini nõudis valvetöö kindlustamine tavaliselt arstidelt ületunnitöö tegemist. Formaalse lahendusena kasutatakse mõnikord nn kahekordset töölevõtmist: sama inimene töötab eriarsti ametikohal ja talle on avatud ka valvearsti ametikoht samal erialal. Ametikohtade põhjal vaadates ei teki sellisel juhul ületunde, kuid sisuliselt on tegemist ületundidega. Töötamine ületundidega aga mõjutab oluliselt ja otse arstiabi kvaliteeti, kuna on oht, et tekivad inimlikud eksimused. Üldhaiglate regionaalsetest iseärasustest tingitud erisused säilivad. Sotsiaalministeerium jälgib üldhaiglates toimetulekut 2008. aasta jooksul ja piirkondade iseärasusi arvesse võttes on võimalik kehtestada erisusi, kui haigla juhid sellise ettepanekuga välja tulevad.
Kolmas küsimus: "Kas turumajandus on Teie arvates meditsiinis kohaldatav?" Riigi eesmärk on tagada kõigile kvaliteetsete tervishoiuteenuste kättesaadavus riigi kehtestatud nõuete abil ehk riik loob teatud kontrollimehhanismid sotsiaalselt tundlike teenuste, sealhulgas tervishoiuteenuste tagamiseks. Seetõttu ei saa tervishoius rääkida ka turumajandusest selle otseses tähenduses.
Arupärijate esindaja juhtis tähelepanu sellelegi, et vahepeal on hulk vett merre voolanud. See vastab tõele. Sotsiaalministeeriumi kehtestatud määruse on heaks kiitnud ka Eesti Haiglate Liit ja Eesti Arstide Liit. Aitäh!

Suur tänu, proua minister! Teile on hulgaliselt küsimusi. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Teie lahke jutt mõjus kui palsam mu hingele. Kuid ega need küsimused pole päris tühjalt kohalt tekkinud, ärevust on Saaremaa kohalikus ajakirjanduses olnud juba mõnda aega. Sellele probleemile viitas nädala eest ja rääkis sellest ka otse Postimehe juhtkiri. Minu küsimus on see: kas te võite tõesti kinnitada, et seoses selle määrusega arstiabi kättesaadavus ja kvaliteet nii saartel kui ka mujal ei vähene ega halvene, vaid paraneb ja läheb üha paremaks?

Aitäh! Ma arvan, et siin oleks otstarbekas tsiteerida arstide liidu 1. märtsi pressiteadet, kus on öeldud nii: "Rangetest käskudest ja kohustustest loobumine ja haiglatele suurema otsustusvabaduse andmine on positiivne, kuid koos miinimumnõuete vähendamisega ei tohi piirata vajalikku rahastamist." Rahastamist ei vähendata, raha tuleb juurde ja kvaliteet ei tohiks kahjustatud saada.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea minister! Minu küsimus on selles, kas Sotsiaalministeerium on andnud hinnangu või teinud arvutusi selle kohta, milline võiks välja näha meditsiiniteenuse kvaliteet Saaremaal, kui panustada näiteks efektiivsetesse transpordivahenditesse, pean siin silmas helikopterit või midagi muud, selleks et tagada kiire ja kvaliteetne arstiabi Saaremaal või ka muudel saartel elavate inimeste jaoks.

Aitäh! Need võimalused on olemas. Kuna sellist küsimust arupärijad ei olnud esitanud, siis ma konkreetseid numbreid ei oska teile praegu peast öelda.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Jätkan sama teemat. Mis puudutab kohustuslikke valveringe ja nende vähendamist üldhaiglates, siis on tekkinud küsimus, et Narva, Rakvere, Viljandi valveringide piirkonnas elab 65 000 elanikku, ja kui nüüd erakorralist abi ja ravijuhte kordades vähendatakse, siis kas see ei sea ohtu nende piirkondade inimeste tervise. Juhul kui see nii on, siis mille arvel ja kuidas peaksid need üldhaiglad need kulutused katma?

Aitäh! Kordan veel kord üle, et me kehtestasime määruse, kus miinimumnõuetega on paika pandud kolm valveringi, me oleme suurendanud ööpäevaringse valmisoleku tasu ja samuti oleme üldhaiglatele eraldi ette näinud koefitsiendi, mis tagab sellise rahastamise, et tullakse toime. Kui me konsulteerisime haiglate liiduga, siis nemad tegid ettepaneku säilitada üldhaiglatele kaks koefitsiendiga 1,0 tasustatud valveringi ja lisaks veel kaks valveringi koefitsiendiga 0,5. Me oleme koefitsienti suurendanud 1,11 peale, et haiglad ei kaotaks rahaliselt, ehk miinimumnõuded on vähenenud, raha hulk on suurenenud.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Te rääkisite, kuidas arstiabi inimest säästvamalt ja paindlikumalt kasutada, ja ütlesite ka, et selle uue määruse on nii Eesti Haiglate Liit kui ka Eesti Arstide Liit heaks kiitnud. Aga me ei kuulnud ikkagi midagi arstiabi kättesaadavuse parandamise kohta. Selge on see, et teie ministriks oleku ajal on otsustatud valveringe vähendada ja ka investeeringud on suunatud vaid suurematesse haiglatesse. On tõesti mure, et maakonnakeskused jäävad arstiabita, vähemalt arstiabi väheneb. Mida te ette võtate, et kindlustada arstiabi kättesaadavus maapiirkonnas?

Aitäh! Ma pean lugupeetud Riigikogu liikmetele meenutama natuke ajalugu, sest selle määruse ettevalmistamine ei alanud üleöö, vaid seda hakati tegema mitu head aastat tagasi. Minu eelkäija sotsiaalminister Jaak Aab oma 4. augusti 2005. aasta käskkirjaga moodustas tervishoiuteenuste loetelule tervishoiupoliitilise hinnangu andmise komisjoni. Komisjoni juhtis abiminister Peeter Laasik. 24. oktoobril 2006. aastal toimunud koosolekul arutati üldhaiglate valvetegevuse korraldust ja rahastamist. Arutelu tulemusena otsustas komisjon reguleerida valvetegevust "Haigla liikide nõuete" määruse muutmisega, kus kohustus tagada nelja eriarsti ööpäevaringne valve asendatakse kohustusega tagada kahe eriarsti ööpäevaringne valve. Sotsiaalministeerium, olles pidanud nõu Eesti Haiglate Liiduga, ei otsustanud nii radikaalse muudatuse kasuks. Me jätsime ühe valveringi veel alles ja ka suurendasime rahastamist, mida algselt plaanis ei olnud. Ma olen veendunud, et kõikidele inimestele on kvaliteetne arstiabi maapiirkondades tagatud.

Palun, kolleeg Ivi Eenmaa!

Tänan, proua juhataja! Austatud minister! Ma tänan teid põhjaliku vastuse eest arstiabi kättesaadavuse parandamise kohta Saaremaal! Aga minu küsimus on hoopis teist laadi. Nimelt, kuidas te suhtute sellesse, kui järgmisel esmaspäeval või kahe nädala pärast esitaksin mina või keegi teine arupärimise arstiabi kättesaadavuse parandamise kohta näiteks Võrumaal, ja me jäämegi niimoodi maakondade kaupa esitama, igaüks esitab oma mingisuguse lemmikmaakonna kohta? Või on mõni teine tee teadvustamaks, mis n-ö arstindusega ja inimestega toimub? Kas jäämegi maakondade kaupa vastama (see õigus on olemas) või on võimalik ka teistmoodi?

Ma arvan, et sellel teemal on info antud, Eesti Haiglate Liit on eelnõu kooskõlastanud. Aga loomulikult on minul suur rõõm Riigikogu ees seista ja teile isiklikult teavet jagada.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Oli meeldiv jälgida teie pilguheitu ajalukku, aga te ei ole korrektne ajaloo hindamisel, tahan ma öelda. Nimelt, minister Aab küll arutas seda määrust, kuid ei viinud seda ellu. Teie arutasite ja viisite ellu. Aab põhjendas seda sellega, et see on patsiendile kahjulik. Kuidas siis asi tegelikult oli? Ikkagi teie viisite selle ellu, mitte Aab.

Aitäh! Ma arvan, et ministeeriumide töös on väga oluline järjepidevus. See komisjoni töö, mida abiminister Laasiku ajal tehti, sisaldas väga põhjalikku analüüsi, milline on olukord üldhaiglates, kui suur on see konkreetne vajadus, ja seal oli pakutud kaks valveringi. Võttes needsamad analüüsid, arutades edasi Eesti Haiglate Liiduga, jõudsime ühisele arusaamale, et on otstarbekas kehtestada miinimumiks kolm valveringi. Leida juurde lisaraha ja anda haiglajuhtidele suurem võimalus ise kohapeal otsustada, lähtuvalt konkreetsetest vajadustest, on minu arvates kõige otstarbekam. Ärgem unustagem, et kõikides haiglates on olemas nõukogud, kes väga täpselt jälgivad, et piirkonna elanike huve ei kahjustataks ja et kvaliteetne arstiabi oleks tagatud.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud proua minister! Ega keegi ju ei kahtlegi, et keskustes on ilmselt parem aparatuur ja paremad spetsialistid, ühesõnaga, arstiabi kvaliteet on parem. Aga see teine pool, kättesaadavus, kas see paraneb? Kas te olete arvutanud, kui palju patsiente nüüd rohkem keskustesse hakkab tulema? Kui nad sinna viiaksegi kiirabiga, siis väga paljud nendest vajavad pärast sealt lahkumiseks mingit transporti. Kuna nad tuuakse sageli haigevoodist, siis ilmselt on ju vaja taksot. Kas selliseid rehkendusi on, kui palju suureneb keskuses patsientide arv ja kui paljud nendest näiteks lahkumiseks vajaksid taksot?

Aitäh! Ministeeriumi tervishoiuosakond on koostöös üldhaiglatega koostanud erakorralise meditsiini osakondade koormatuse täpsustatud statistika, kust selgus, et pöördumisi oli 2007. aastal keskmiselt 32 ööpäevas. Sealjuures varasema analüüsi kohaselt pöörduvad pooled neist inimestest väljaspool tööaega ehk valve ajal. Suuremal osal juhtudel osutatakse abi ambulatoorselt, hospitaliseerimist vajab erakorraliselt pöördunutest ligikaudu neljandik. Vältimatuid erakorralisi kirurgilisi operatsioone on üldhaiglates kuu jooksul keskmiselt 9–10. Eeltoodust saab järeldada, et ka senisest suurema arvu haigete suunamine kesk‑ ja piirkondlikesse haiglatesse ei tähenda nendele haiglatele sellist mahu kasvu, mis oluliselt mõjutaks töö intensiivsust või ületaks nende võimekuse. Sellise koormuse puhul ei ole nelja arsti ööpäevaringne valve miinimumnõudena põhjendatud ning on personalinappust arvestades ebaproportsionaalne. Nelja ööpäevaringse valve tagamiseks kõrgema etapi haiglate personali kasutamine lepinguliste töötajatena või oma haigla personali pidevalt ületunnitööga koormamine, mis on üldlevinud praktika enamikus üldhaiglates, ei taga sellise tegevuse pikaajalist jätkusuutlikkust ega laiemas plaanis oodatavat ravikvaliteeti. Tervishoiuameti läbiviidud üldhaiglate valvekohustuse nõude täitmise järelevalve käigus tehtud kontroll 2007. aasta lõpul näitas, et üldhaiglates teeb personal valvenõude täitmiseks ületunnitööd või on valved asendatud arsti koduvalvega. Arvestama peab, et sellisel mitmel kohal ülekoormusega töötava arsti töö kvaliteet võib kannatada ning see võib muutuda ka patsiendile ohtlikuks. Sünnituste arv enamikus üldhaiglates, välja arvatud kaks erandit, jääb alla ühe sünnituse ööpäevas. Sellise sünnituste arvu puhul piisab arsti kohalolekust, kui sünnitaja haiglasse saabub. Ma rõhutan veel kord: haiglate rahastamine ei vähene, haiglajuhtidele antakse senisest suurem võimalus ise otsustada ja pakkuda parimat lahendust oma piirkonna eripärast lähtuvalt. Ma ei usu, et see miinimumnõuete kehtestamine tooks keskhaiglatele lisatööd juurde.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma väga tänan teid sisuka vastuse eest! Ma saan aru, et kolleeg Ivi Eenmaa taunib küll konkreetsete küsimuste esitamist, mis puudutavad maakondi, aga ma küsin ikkagi, sest mu valijad on sealt ja ma kaitsen nende huve: kuidas te hindate üldse tervishoiuteenuse kvaliteeti ja tervishoiuteenuse kättesaadavust Saare maakonnas ja kogu õhkkonda Sihtasutuses Kuressaare Haigla?

Ma ei ole ise veel Sihtasutuses Kuressaare Haigla külas käinud, sellepärast ei saa ma hinnata õhkkonda, aga kvaliteeti saan ma pidada aruannete põhjal heaks. Ainult ühel kuul ei järginud haigla eelnevaid kehtivaid nõudeid. Uus määrus annab haiglale võimaluse paremini sotsiaalministri määruseid järgida.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus on seotud kiirabivaldkonnaga. On selge, et valveringide vähendamisega suureneb kiirabisõitude arv, kuna osa patsiente viiakse suurematesse keskustesse. See tähendab, et osa maapiirkondi jääb veel pikemaks ajaks ilma kiirabi katteta, kuna auto on Tartus või Tallinnas, kuid samal ajal on vaja kiirabi näiteks sealsamas Valgas või Raplas. Kas on koos Eesti Kiirabi Liiduga analüüsitud, kuidas leevendada kiirabi suurenevat koormust?

Aitäh! Ma kordan veel kord üle: miinimumnõuete kehtestamine ei tähenda seda, et kui haigla leiab, et tal on vaja nelja arsti, et ta siis ei võiks neid haiglasse jätta. Rahastamine ei vähene, raha tuleb haiglale juurde. Me oleme arvestanud kiirabi problemaatikat ja ka sellel aastal on kiirabile rohkem raha eraldatud.

Palun, kolleeg Nelli Privalova!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kui loodetakse, et alles jäävad valvearstid lahendavad kõikide erakorraliste patsientide probleemid, siis oleks pidanud planeerima neile täienduskoolitusi. Peab ju õpetama kirurgi anestesioloogiks või günekoloogiks. Kas seda on tehtud ja kas arstid on koolitused läbi teinud?

Aitäh, hea küsija! Me räägime siin haigla liikide nõuetest, mitte erialade muutmisest.

Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Aga mind huvitab just erialade muutmine. Kalle Laanet räägib Saaremaast, mul on ka oma valimisringkond ja mul on seal omad huvid. Näiteks, kuidas on olukord valvenarkoloogidega Jõgeva või Tartu maakonnas, aga ka Põlvas, kui on tegemist alkoholi- ja eetrimürgitustega? Kuidas on olukord Ida-Virumaal, kus sageli inimesed mürgituvad kaevandusgaasidest ja muudest asjadest? Kas günekoloog on võimeline neid haigeid aitama? Nende traumade osatähtsus on seal suhteliselt suurem kui muudes Eesti osades.

Aitäh, hea küsija! Nagu ma ütlesin, jäävad valveringide osas jätkuvalt tööle need inimesed, kes oskavad kõige paremini inimest aidata, ja kui nendel endal kohapeal jääb kompetentsist vajaka, saavad nad kutsuda kesk‑ või piirkondlikust haiglast abi.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Kui natuke meenutada ajalugu, siis valveringide raha korrutati alates aastast 2005 kordajaga 3. Seda just sellepärast, et tagada haiglate töö ja palgakokkuleppe järgi tõstetud palkade väljamaksmine. Kui eelnevate küsijate teemast edasi minna, siis kas tegelikult ei oleks mõistlikum, et maakondade kaupa selline lõputu arutelu ei toimuks, ikkagi luua ja üles ehitada üks analüüsidel baseeruv baasraha, mis peaks sõltuma teeninduspiirkonna elanike arvust ja väga paljudest näitajatest veel? Ehk minu küsimus on see: kas ministeeriumil ei tasuks välja mõelda üks korralik baas, mille pealt edasi minnakse, siis jäävad kõik niisugused omapärased vaidlused ära ja me eraldi võttes ei peaks kaitsma oma piirkondi, vaid tervikuna kogu meditsiini Eestis?

Aitäh! Ka selle järgi praegu rahastamine toimub. Piirkondlikud ja keskhaiglad – rakendatakse koefitsienti 1, üldhaiglatele rakendatakse koefitsienti 1,11.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua sotsiaalminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme arupärimistele vastamise juurde. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Ester Tuiksoo, Villu Reiljani, Tarmo Männi ja Karel Rüütli 18. veebruaril s.a esitatud arupärimine programmi "Eesti toit" ellurakendamise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Karel Rüütli!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Rahvaliidu fraktsioon on esitanud põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile arupärimise programmi "Eesti toit" ellurakendamise kohta.
Arengukava "Eesti toit" üldine eesmärk on aidata kaardistada tüüpilise toidu tootmise, töötlemise, turustamise ja tarbimise olukorda, kujundada Eesti toidu kuvandit, suurendada tüüpiliste toidukaupade konkurentsivõimet ja kodumaise ning välistarbija rahulolu Eesti toidu ja toidukaupadega. Arengukava on suunatud Eesti toidusektori jätkusuutliku arengu tagamisele ning tarbija huvide kaitsele ja paremale informeerimisele kodu‑ ja välisturgudel.
Praeguseks ajaks on ilmnenud, et varasematel aastatel suure avaliku toetusega alustatud programm ja käivitatud projektid ning tegevussuunad ei ole leidnud viimase aasta jooksul ministeeriumi uue juhtkonna piisavat ja selget toetust. Kõiki kavandatud meetmeid ja projekte ei ole koheldud ega rahastatud võrdsetel alustel. Kõrvale on kaldutud esialgsetest eesmärkidest tagada Eesti toidusektori jätkusuutlik areng ning tarbija huvide kaitse ja informeerimine.
Ministeerium on viidanud Euroopa Liidu kontrolliga kaasnevatele ohtudele, kuid arengukavas on kõik aspektid ja viited reeglitele ja seadustele välja toodud ning Euroopa Liit on sellest programmist kogu aeg teadlik olnud. Analoogsed programmid on paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides.
Ministeeriumi ülesanne on tagada arengukava põhimõtetest ja eesmärkidest kinnipidamine üksikute projektide toetamisel ja nende vastavus Euroopa Liidu reeglitele, kuid tundub, et ministeerium ei ole selle ülesandega toime tulnud. 2008. aasta projektide valik on tekitanud palju eriarvamusi.
Lisaks riigieelarvest eraldatud vahenditele oli ette nähtud programmi rahastamine ka muudest vahenditest ning programmi elluviimisesse olid kaasatud ka teised ministeeriumid ja ametiasutused, näiteks Välisministeerium. Praeguseks ajaks on nendes suundades oluline tagasiminek. Eesti toidu tutvustamine elanikkonna ja turistide hulgas on jäänud viimasel ajal äärmiselt tagasihoidlikuks.
Seoses eelnevaga on ministrile esitatud üheksa küsimust. Palume kõikidele nendele küsimustele ka vastuseid! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Karel Rüütli! Nüüd palun kõnepulti lugupeetud põllumajandusministri!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärimise esitajad! Kõigepealt tahan teid arupärimise esitamise eest tänada! Küsimustele vastan esitamise järjekorras.
Esiteks, millised on arengukava senise elluviimise tulemused? Arengukava raames on loodud eelkõige üldine taust. Eesti toidu teema on leidnud avalikkuses nii positiivset kui ka negatiivset tähelepanu, kuid oluline on, et sel teemal on hakatud üha rohkem rääkima. Minu arvates on suuremad vead tehtud projekti "Eesti toit" käivitamisel, mille tagajärjel on meedia suhtumine olnud tihtipeale skeptiline ja mittetoetav. Samas on positiivne, et järjest rohkem ettevõtjaid on hakanud kodumaisuses nägema müügiargumenti. Eesti restoranides, kokasaadetes ja isegi jaekaubanduses võib üha sagedamini näha, et  eestipäraseid tooraineid või maitseid kasutatakse ja esitatakse eraldi, neid soovitakse esile tõsta. Tulemustest rääkides peab siiski tõdema, et programm "Eesti toit" ei ole aastatel 2006, 2007 ja 2008  suutnud peatada kodumaise toidukauba eelistuse vähenemise protsessi. Kui 2003. aastal eelistas kodumaist toidukaupa 87% vastanutest, siis 2007. aastal oli see protsent 73. Kõigi nende aastate jooksul võib seda iseloomustada langeva trendina. Tõenäoliselt pole siin põhjuseks mitte programmi "Eesti toit" käivitumine aastal 2006. Muutused toimusid juba mitu aastat varem, muutused langevad kokku Eesti ühinemisega Euroopa Liiduga. Euroopa Liidu kaupadel on palju parem juurdepääs Eesti turule. Siin on näha olulist ja murrangulist momenti. Teiseks, järjepidevalt on vähenenud ka eestlaste usk, et kodumaine toit sisaldab vähe lisaaineid. See trend on vähenenud alates 1999. aastast. Kui 1990. aastal oli uskujaid, et kodumaiseid toite iseloomustab lisaainete vähene sisaldus, 70%, siis aastal 2006 oli see langenud alla 30%. Nii et siin ei ole eelist eestimaise toidu tarbimisel. Aga siiski tahan rõhutada, et positiivne on see, et just ettevõtjad-kauplejad soovivad esitleda kodumaist toitu ja näevad selles müügiargumenti.
Teiseks, millised põhieesmärgid on seatud selleks aastaks? Arengukava kaks peamist eesmärki on toidusektori jätkusuutliku arengu tagamine ja tarbijate teadlikkuse suurendamine. Sel aastal oleme peatähelepanu pööranud tarbijate harimisele ja informeerimisele. Tarbijatele jagame informatsiooni toidumärgiste, pakendimärgistuse ja toiduohutuse teemadel. Noortele suunatud olulisemad projektid on sel aastal rukkileiva ja või teemaline õppeprogramm Eesti Põllumajandusmuuseumis, mis on saanud väga positiivse vastukaja ja kus noored väga aktiivselt ja organiseeritult lasteaedade ja koolide kaupa osalevad. Samuti on oluline telesaate "Jätku leiba!" jätkumine Eesti Televisiooni programmis.
Kolmas küsimus: "Millised ülesanded on Eesti toidu nõukogul 2008. aastal?" Nõukogu ülesanded on samad, mis olid aastatel 2006–2007, need ei ole oluliselt muutunud. Nõukogu saab oma arvamust avaldada neile tutvustatud tööplaani ja projektide kohta ning temaatilistes töögruppides on võimalik kaasa rääkida lähteülesannete sisu täpsustamisel. Kahjuks ei ole nõukogu liikmed temaatilistes töögruppides osalemist, mis on vabatahtlik, maksimaalselt kasutanud. Palutud tagasiside on jäänud minimaalseks. Temaatilised töögrupid on järgmised: hariduse töögrupp, tarbija töögrupp, tootjate, töötlejate ja kaubanduse töögrupp ning kokkade ja turismi töögrupp. Nõukogu on olnud kogu aeg nõuandev organ. Ministeerium on tänulik erinevate arvamuste eest ja püüab neid võimaluste piires arvesse võtta.
Neljas küsimus: "Keda olete kaasanud Põllumajandusministeeriumi koostööpartneritena programmi "Eesti toit" elluviimisel ja kuidas see koostöö on korraldatud?" Ministeeriumil on arengukava elluviimisel olnud palju partnereid. Olulisemad partnerid on näiteks Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Põllumajandusmuuseum, Eesti Piimandusmuuseum, Eesti Televisioon, Eesti Toiduainetööstuse Liit, Eesti Leivaliit, Eesti Rukki Selts, Mittetulundusühing Eesti Maaturism, Eesti Peakokkade Ühendus ning Eesti Hotelli‑ ja Turismimajanduse Erakool. Arengukava projekte teostatakse suurel määral koostöös riigihangete võitjatega ning koostöö on seetõttu korraldatud vastavalt riigihangete seadusele.
Viiendaks, kui suur on selle aasta eelarve, kui suur osa sellest on suunatud toiduainetööstusele ja maaettevõtlusele, toitlustusettevõtetele? Sel aastal on arengukava vahendeid kokku 11 miljonit krooni. Üks miljon kandus eelarvesse eelmisest aastast telesaate projekti käivitumise viivitumise tõttu. Aasta esimeses pooles on väga keeruline tuua välja proportsioone, kuna kõiki hankeid ei ole veel läbi viidud, aga esialgsete prognooside kohaselt on toiduainetööstusele suunatud projektide tarbeks umbes 20–23% ehk ligikaudu 2,5 miljonit krooni. Maaturismiettevõtete konkreetset osakaalu on täna raske välja tuua sellepärast, et mitme projekti rahastamine on veel otsustamata, kuid maaturismi toetamiseks, just toitlustusaspekti silmas pidades, on Põllumajandusministeeriumil plaanis käivitada Interreg‑projekt "Läänemere toidutee", mille maht on 3,5 miljonit eurot. Praegu käivad ettevalmistustööd. See projekt toimub Saksa, Poola, Leedu, Läti ja Eesti riigi koostöös ja käivad läbirääkimised, et kaasata ka Soome ja Rootsi. Me väga loodame, et see projekt kiidetakse heaks. See on oluline rahastamise allikas, kust me saaksime maaturismi silmas pidades toitlustamist ja ka "Eesti toidu" programmi eesmärke finantseerida ja rahastada. Meeles tuleb pidada, et arengukava on mõeldud valdkonna üldisemaks edendamiseks ja raamistikuks, mistõttu paljuski on ettevõtjate ja tööstuse kasu kaudne. Kõikide arengukavade ja projektide eesmärk on pöörata tähelepanu meie toidukultuurile ja seda väärtustada, mis toob kasu kõikidele valdkonnas tegutsevatele ettevõtetele. Toiduainetööstuse erialaliidud saavad endale vahendeid taotleda ka turuarendustoetusest, mis võimaldab sektorite esindajatel, lähtuvalt sektori spetsiifilistest eelistustest ja vajadustest, ellu viia just selliseid projekte, mida kõige vajalikumaks peetakse.
Kuues küsimus: "Millised suuremad üleriigilised ja rahvusvahelised üritused on Teil kavandatud järgnevatel aastatel Eesti toiduainete ekspordi suurendamiseks ja Eesti toidu propageerimiseks?" Arengukava "Eesti toit" lõpeb 2008. aastaga. Praegu on ministeeriumis ettevalmistamisel uus arengukava, mis on suunatud eelkõige tarbijasuunalisele teavitustööle. Seega püüame protsesse mõjutada nõudluse kujundamise kaudu. Loomulikult soovime jätkata riikliku stendiga Grüne Woche messil osalemist, kuid hetkel on vara rääkida uue perioodi täpsematest tegevustest, kuna kinnitamata on eelarve ja programmi täpsem sisu.
Seitsmes küsimus: "Millised üritused programmi raames on kavandatud Teil koos Välisministeeriumiga Eesti Vabariigi 90. aastapäeva raames?" Välisministeeriumiga otseselt koostööd "Eesti toidu" programmi raames ei ole. Põllumajandusministeerium peab Eesti toidu igapäevast ja pidevat tutvustamist välissaatkondades väga oluliseks, kuid selline tegevus peaks meie arvates olema Välisministeeriumi pidev prioriteet ning teostatav nende eelarvest. Põllumajandusministeerium ei pea õigeks selliste ürituste lisarahastamist arengukava "Eesti toit" rahast.
Kaheksas küsimus: "Milline on koostöö "Eesti toidu" programmi raames rahvusringhäälinguga ja millised projektid on sel aastal töös?" Rahvusringhäälinguga koostöös tehakse telesaadet "Jätku leiba!", mille jaoks viidi hange läbi juba eelmisel aastal. Projekti kogumaksumus on 1,2 miljonit krooni. Saadete arv nende vahendite eest on 20.
Üheksas küsimus: "Kui suures mahus on Teil kavandatud jätkata programmi "Eesti toit" finantseerimist riigieelarvest järgnevatel aastatel?" Arengukava "Eesti toit" projektid on planeeritud kolmeks aastaks. Eelmine valitsus kinnitas "Eesti toidu" programmi aastateks 2006–2008 kahaneva finantseerimise perspektiivis: aastal 2006 – 20 miljonit krooni, aastal 2007 – 15 miljonit krooni ja aastaks 2008 – 10 miljonit krooni. Sellest on lähtunud ka praegu ametis olev valitsus ja Põllumajandusministeerium. Riigi eelarvestrateegiasse aastateks 2007–2011 täiendavaid rahalisi vahendeid eelmine Vabariigi Valitsus ei planeerinud, mis tähendas seda, et 2008. aastaga riigi eelarvestrateegias rahalised vahendid "Eesti toidu" programmi rahastamiseks lõppesid. Praegu on Põllumajandusministeerium seisukohal, et "Eesti toidu" programm vääriks ühel või teisel kujul siiski jätkamist. Me oleme ka järgmise aasta riigieelarve läbirääkimistele esitanud taotluse selle programmi jätkuvaks rahastamiseks vähemalt samas mahus kui sel ehk 2008. aastal. Kuid lisaks "Eesti toidu" projektile on Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas terve hulk muid meetmeid, mille raames on võimalik realiseerida "Eesti toidu" programmi eesmärke ja kust asjahuvilised – olgu selleks siis toiduainetööstus või teised ettevõtjad – saaksid taotleda raha oma tegevuse toetamiseks. Turuarendustoetust on sel aastal 17 miljonit krooni ja seda võivad taotleda mittetulundusühingud, maksimaalne toetus ühe taotleja kohta on kolm miljonit krooni. Samuti käivitub kohe-kohe töötleva tööstuse meede, aprilli lõpus me alustame avalduste vastuvõtmist. Selle meetme kogumaht on umbes 100 miljonit krooni. Lisaks on loomulikult vahendid teistes meetmetes, olgu nendeks maaelu mitmekesistamine või paljud muud meetmed. Tahan sellega öelda, et Eesti toidu tutvustamine ja toetamine on Põllumajandusministeeriumi üks prioriteete. Sõltumata sellest, kas  programm "Eesti toit" toimub ühes või teises mahus, ühesugusel või teistsugusel kujul, meie jaoks jääb Eesti toit igal juhul prioriteediks. Me ei vaja mitte niivõrd üldisi kõlavaid loosungeid, vaid sisulist tegevust, mis peab olema kindlasti laiem kui ainult programmi "Eesti toit" raames 10 miljoni krooni realiseerimine. Just tarbija sisulise informeerimise ja sisuliste probleemidega tegelemise vajadust kinnitab see, mida ma alguses rääkisin, et Eesti tarbija usub üha vähem sellist loosunglikku üleskutset "Tarbigem Eesti toitu!", kui ei usuta vähest lisaainete sisaldust, selle toidu tervislikkust, ei olda veendunud, et toit on värske jne. Eelkõige on oluline informeerida tarbijat meie toidu kvaliteedist, meie toidu märgistamisest ja muudest sellistest asjaoludest. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Rõõm kuulda, et te kavatsete ükskõik mis kujul programmi "Eesti toit" jätkata. Samas on käinud läbi nii meediast kui ka mitmelt poolt mujalt, et selle programmi nime kavatsetakse muuta, et programmi "Eesti toit" asemel tuleks justkui programm "Tark tarbija", mis iseenesest on natukene veidravõitu. "Eesti toidu" alamprogrammina võiks loomulikult olla programm "Tark tarbija", mahetootmisele või ükskõik millele suunatud erinevad alamprogrammid, aga minu arvates on "Eesti toit" kui koondnimi äärmiselt oluline. Samuti summade kasutamine  – oleks ju mõistlik jätkata, edasi arendada vana programmi. Miks ikkagi on plaanis niisugune ilus nimi nagu "Eesti toit" ära muuta?

Aitäh! Tänaseks ei ole seda küsimust veel otsustatud. Selle aasta lõpuni on kindlasti programmi nimi jätkuvalt "Eesti toit", mis on ju heaks kiidetud. Kuidas me jätkame 2009. aastal ja millisel kujul, see ei ole veel otsustatud. Aga selline ettepanek ja mõte tõepoolest on. Selle peamine põhjus on püüe mitte liigselt tõmmata Brüsseli tähelepanu selle programmi väga kõlavale ja minu arvates täpsele ja sobilikule nimele. Aga nagu me teame, möödunud aasta 1. maist muutusid riigiabi reeglid ja ei ole lubatud nii otseselt Eesti toitu sellise programmi sildi all reklaamida. Seal on terve hulk piiranguid, mis on rangemad, kui olid varem. Me ei saa enam nii vabalt toetada ka üksikettevõtjaid. Riigiabi reeglite järgi on keelatud kõik need toetused, mida on võimalik käsitleda ühe konkreetse ettevõtte kasuna. Me peame siin tunnetama piiri, kus me oleme. Nimi "Eesti toit" on niivõrd kõlav, et see on tekitanud ka Brüsselis teatud huvi. Et see huvi ei oleks liiga suur, oleme tõsiselt kaalunud, et selle projekti nimi võiks olla "Tark tarbija", mis aga kindlasti ei tähenda, et me siin kodumaal ei võiks edasi rahva hulgas väga hästi vastu võetud ja levinud programmi nime kasutada. Aga ma veel kord rõhutan, et see ei ole tänaseks otsustatud. Me peame arvestama nende nõuetega, mis Brüsselist tulevad. Tarbija informeerimine toiduohutuse, toidu märgistamise ja muudel teemadel on täiesti lubatud ja aktsepteeritud ka Brüsselis, aga toidu reklaamimine, Eesti toidu reklaamimine ja konkreetse firma reklaamimine ei ole kahjuks lubatud.

Palun, kolleeg Urmas Klaas!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Ma tahaksin ... Mitte ei tahaks, vaid tahan ja küsingi teie käest: "Eesti toit", see programm seoses maakondades ettevõetavate Eesti toitu ja ka konkreetsete maakondade toitu tutvustavate üritustega – milline on siin kokkupuutepunkt ja kas ministeerium kavandab tegevusi ja raha selleks, et teha tihedamat koostööd maakondadega, konkreetselt Eesti toidu ja iga maakonna oma firmade tutvustamiseks ja ürituste läbiviimiseks?

Aitäh! Jah, teeme küll. Me oleme võtnud suuna, et teha maakondadega rohkem koostööd. Oleme otsustanud, et Eesti toidu päev toimub kordamööda eri maakondades. Me oleme eraldanud "Eesti toidu" programmist raha kohalike ürituste ja kohalike identiteedipäevade läbiviimiseks, mis puudutab setusid, mulke või mis tahes teisi gruppe ja regioone Eestimaal, et rahastada ka nende kohalikke ettevõtmisi. Ma vaatan praegu, et selle aasta eelarvest on hetkel näiteks veel otsustamata 250 000 krooni, mis on mõeldud just nimelt selliste ürituste toetamiseks. Nii et jah, teeme küll koostööd ja soovime kohapeal initsiatiivi igati elavdada.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Ma arvan, et kindlasti on see areng kahetsusväärne, kui "Eesti toidu" projekt ei saaks ükskõik missugustel tingimustel jätkuda. Aga minu küsimus puudutab teie koostööd teiste ministeeriumidega, eeskätt Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ning Sotsiaalministeeriumiga. Missugused on siin koostöövõimalused olnud või missugused nad teie arvates võiksid ja saaksid olla?

Koostööle hinnangu andmine on subjektiivne. Minu arvates on see koostöö olnud päris hea, mis ei tähenda, et koostöö ei saaks olla veelgi parem. Me oleme võib-olla rohkem koostööd teinud Haridus‑ ja Teadusministeeriumiga ning Kultuuriministeeriumiga, vähem ülejäänud ministeeriumidega. Nagu ma ütlesin, on meil käivitatud päris mitu programmi koostöös Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas olevate muuseumidega, eelkõige piimandusmuuseumi ja põllumajandusmuuseumiga. Need programmid on mõeldud just lasteaedadele ja koolidele. Siin me oleme saanud päris head koostööd teha ka Haridus‑ ja Teadusministeeriumiga, samuti Kultuuriministeeriumiga. Kui te mäletate, siis möödunud aastal oli Vabaõhumuuseumis Rocca al Mares suur leivapäev, mida me kavatseme korrata. Me soovime Kultuuriministeeriumiga teha ka sellel aastal niimoodi, et kõikidel osalejatel oleks sinna vaba juurdepääs, et nad ei peaks piletit lunastama. Ma usun, et on võimalik koostöös Kultuuriministeeriumiga nii kokku leppida. Jah, eri ministeeriumidega on meil koostööpunkte, aga kindlasti annab seda tööd veelgi tõhusamalt teha ja neid mõtteid on laiemaltki. Siin oli küsimus koostöö kohta Välisministeeriumiga. Ma arvan, et ka siin on võimalik meil koostööd teha. Võib-olla natukene teistsugusel kujul kui lihtsalt rahastades "Eesti toidu" programmi raames teatud vastuvõtte või Välisministeeriumi poolt saatkondades  korraldatud üritusi, see koostöö võiks olla sügavam ja pikaajalisem, et tõesti Eesti toit oleks valdavalt see, mida tarbitakse vähemalt suurtel üritustel ja vastuvõttudel kõikides Eesti saatkondades ja kõikidel korraldatud üritustel. See on suur organisatoorne töö, aga see on kindlasti võimalik. Ma arvan küll, et seda koostööd annab parandada.

Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra minister! Ma usun, et paljude eestlaste kõrvadele kõlab see veidi nõutuks tegevalt, kui nad kuulevad, et Brüsselis ei tohi Eestit n‑ö eestilikult reklaamida. Aga jätkates kolleeg Urmas Klaasi küsimust: kuidas on näiteks setu või mulgi toiduga, kas mulgi toitu tohib otsesõnu mulgilikult reklaamida ja setu oma setulikult või tuleks ka siin ümber nurga reklaamida?

Aitäh! Ma täpsustan oma vastust, et ei jääks vale arusaam. Sõna "Eesti" ei ole Brüsselis keelatud, Eestit võib ikka tutvustada ja reklaamida. Võib ka eestimaist toitu igakülgselt reklaamida, kui seda teeb tootja või kaubastaja ise oma kulutuste ja vahenditega. Küsimus on selles, mida tohib riiklikest vahenditest, riigieelarvest toetada – siin on piirangud. Ministeeriumil on piirangud teatud ettevõtete toetamisel, reklaami tegemisel ka Eesti toidule ja ettevõtjatele. Mingeid takistusi ei ole tootjatel ja kauplejatel endil Eesti toidule reklaami tegemisel. Nii võib kohapeal reklaamida nii mulgi toitu kui setu toitu kui ka kõike muud. Neid piiranguid ettevõtjatel ja kaupmeestel ei ole. Ministeeriumil on teatud piirangud, nagu ma ütlesin, riigieelarvest toetamisel, kui me peame silmas rahalisi vahendeid.

Palun, kolleeg Ivi Eenmaa!

Ma tänan teid, proua juhataja! Austatud härra minister! Üks asi on tõepoolest see toit, mida sa saad Tallinnas või teistes linnades iga päev poest kätte, teine pool on  see ainulaadne Eesti toit, mis on omane Põlvamaale, Võrumaale, Mulgimaale jne. Veel ette niipalju, et hiljaaegu proovisime šokolaadi taruvaiguga. Põlvamaa mees teeb seda käsitsi. Mul on kaks küsimust. Esiteks, kas ministeeriumil on olemas ülevaade sellisest täiesti ainulaadsest toidust, mida Eestis on võimalik valmistada, teha? Teiseks, kui see informatsioon on teil olemas, kas te saaksite teatud eksporditoetuste abil siiski mõjutada, et see jõuaks kaugemale?

Aitäh! Täielikku ülevaadet sellest kindlasti ei ole, aga me teeme tööd selle nimel, et kogu see informatsioon oleks meil ülevaatlikult olemas ja et see oleks ka talletatud. Me eelmistel aastatel toetasime ja ka sellel aastal kavandame toetada niisuguste retseptide koostamist, selle materjali kogumist ja väljaandmist, et neid retsepte oleks võimalik levitada toitlustusettevõtetele, seda teadmist laiendada ja võimaldada ka kasutada. Nii et jah, me tegutseme selles suunas, aga täielikku ülevaadet meil praegu kindlasti veel ei ole.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra põllumajandusminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud härra põllumajandusminister! Head kolleegid! "Eesti toidu" programm on üks üsna hea ja mõistlik ettevõtmine, eriti vahetult pärast Euroopa Liiduga ühinemist, kus turu veelgi suurema avanemise olukorras on üsna mõistlik ja oluline rõhutada kodumaisust, Eesti omapära, Eesti toitu, et vältida neid olukordi, mida minister kirjeldas, ja et Eesti tarbijate hulgas oleks oluline seesama mõõde – kodumaise kauba ostmine. Olen ise Taanis supermarketis olnud olukorras, kus taanlane käsib mul kauba tagasi panna, sest see ei ole Taanis toodetud. Meie riiklik identiteet on sellise mõtlemise poolest veel üsna nõrk ja mõistlik oleks seda koolitada, arendada, edasi viia.
Paraku mulle miskipärast tundub, et meie siin Eestis oleme kuidagi arglikumad, n‑ö riigitruumad, pühamad kui paavst ise ja räägime Brüsseli esimese väikese näpuliigutuse peale, et meie seda kuidagi ei tee, see on võimatu, me ei saa "Eesti toidu" programmi jätkata ja me peame selle programmi muutma mingisuguseks "Targaks tarbijaks", mingisuguseks tarbijakaitselikuks programmiks. Selline suhtumine oleks äärmiselt kahetsusväärne. Loomulikult on olulised tarbijakaitse, tarbija oskuste arendamine ja kauba omaduste tutvustamine, täpsem kirjeldamine. Loomulikult on oluline, et oleks võib-olla mingi alamprogramm mahetoidu jaoks, Setumaa ja ma ei tea, missuguste piirkondade toitude jaoks. See kõik on äärmiselt oluline. Aga neid kõiki saab võtta suure raamprojekti "Eesti toit" n-ö alamprogrammikestena.
Vaatame asja tõsisemalt. Me oleme kulutanud "Eesti toidu" programmile juba kümneid miljoneid. Kui me nüüd muudame selle mingisuguseks "Targaks tarbijaks", siis me kirjutame need kümned miljonid kroonid tegelikult ju korstnasse. Ühe brändi loomine ei ole sugugi lihtne asi. Ma ei arva, et Eestis kehtiks Euroopa Liidu toetuste maksmisel mingisugune teistsugune raamistik kui näiteks Soomes, kus Soome toidu promomine käib jätkuvalt edasi, või ükskõik missuguses teises Euroopa riigis. Me peame otsima ikkagi kavalamaid teid, mitte andma järele sellistele esimestele küsimustele. Üsna kummaline on, et seda asja kipub eest vedama rahvuslikkusele rõhuva erakonna esindaja, kelle kureerida on parasjagu Põllumajandusministeerium.
Nii et ma sooviksin näha sihikindlat mõtet ja tahtmist Eesti asja eest seista, Eesti toidu eest seista, Eesti toidu tarbimise eest seista. Kindlasti on võimalik leida ka teid, kuidas asjadest mööda minna. Jah, Brüssel võib öelda, et ei tohi reklaamida ega promoda konkreetse firma konkreetset toitu, see läheb riigiabi reeglite alla. Aga miks me peame seda tegema? Ärgem tehkem nii, et me promome mingisuguse konkreetse firma konkreetset kaupa, vaid räägimegi Eesti toidust ja kujundame tarbija harjumusi ikkagi väga selgelt Eesti toidu üldisema promomise abil. Selle alamprogrammidena võiksid jätkuda kõik needsamad tarbija‑ ja ükskõik missugused programmid.
Ma veel kord sooviksin, et Põllumajandusministeerium mõtleks rahvuslikumalt, mõtleks tuleviku peale ega sooviks korstnasse kirjutada kõiki neid Eesti toidu brändi väljakujundamiseks seni juba päris hästi kulutatud miljoneid.
Iga programm areneb ja on loomulik, et paari aasta tagant programmi korrigeeritakse, vaadatakse seni vähem tähtsustamist leidnud asjad üle ja muudetakse aktsente, aga täiesti lubamatu on minu arvates see programm lihtsalt korstnasse kirjutada. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Jaanus Marrandi! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme viimase arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Mai Treiali, Villu Reiljani, Tarmo Männi ja Ester Tuiksoo 11. märtsil esitatud arupärimine kriminaalasjade eeluurimise info avalikustamise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Mai Treiali!

Proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Olete oma viimastes sõnavõttudes asunud seisukohale, et kriminaalasjade eeluurimise käigus, sealhulgas jälitustegevuses saadud info lekkimine ajakirjandusse, mille järel algab avalikkuses hukkamõistmine enne, kui vastav asi on kohtus oma õigusliku hinnangu saanud, on taunitav – see on olnud teie väga selge seisukoht – ning et see rikub põhiseaduslikku isiku süütuse presumptsiooni põhimõtet. Rahvaliidu fraktsioon toetab teid selle põhimõtte järjekindlas kaitsmises – see peaks kehtima kõigi eeluurimisel olevate asjade ja isikute puhul.
Kahjuks ei ole te näidanud üles samasugust põhimõttekindlust kõigi meediakära tekitanud eeluurimise staadiumis olevate asjade suhtes. Seni ei ole andnud keegi selget hinnangut näiteks endise ARK‑i juhi ja ka endise Tallinna abilinnapea ja Itaalia suurärimehe kriminaalasjade eeluurimise materjalide ajakirjandusse lekkimisele. Pole ka vastatud küsimustele nende kriminaalasjade eeluurimise kvaliteedi kohta. Nimetatud isikud on pärast aastatepikkusi vintsutusi nii uurimisorganites kui ka meedia kaudu avalikkuses lõpuks õigeks mõistetud.
Vastavalt kehtivale seadusele võib eeluurimise kohta infot avaldada ainult prokuröri loal. ETV "Aktuaalses kaameras" teisipäeval, 26. veebruaril antud intervjuus väitis endine justiitsminister Ken-Marti Vaher mitmel korral, et maadevahetuse tehingute näol on tegemist Eesti kõigi aegade suurima korruptsioonijuhtumiga. Ka tõi ta näiteks, et kui välisriikides uurib seda laadi asju võrdlemisi suur grupp uurijaid ja prokuröre, siis Eestis tegeleb sellega ainult üks, kaks või kolm prokuröri ja et sellepärast on ka raske tulemust saada. Millist tulemust kõneleja silmas pidas, ei ole ilmselt väga keeruline mõista. Nii nendest kui ka tema varasematest väljaütlemistest võib ilmselgelt järeldada, et Ken-Marti Vaher on eeluurimise üksikasjadest teadlik ja üritab avalikkuses kujundada juba ette süüdimõistvat hoiakut protsessi osaliste suhtes. See raskendab ausat, objektiivset ja õiglast kohtupidamist nimetatud asjades. Seoses sellega on Rahvaliidu fraktsiooni esindajatel teile, härra minister, seitse küsimust, millele ootame vastust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Palun kõnepulti justiitsminister Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Ma siis vastan nendele küsimustele järjekorras.
Esimene küsimus: "Millises ulatuses ja millist infot võib teie arvates prokuröri loal eeluurimise käigus avalikkusele anda, et see ei kahjustaks eeluurimise alla sattunud isikute põhiseaduslikke õigusi?" Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 214 lõigetele 1 ja 2 võib prokuröri loal avaldada kohtueelse menetluse andmeid niivõrd, kuivõrd see on kriminaalmenetluse, avalikkuse või andmesubjekti huvides ning kui see samal ajal ülemäära ei soodusta kuritegevust ega raskenda kuriteo avastamist, ei kahjusta ülemäära Eesti Vabariigi või kriminaalmenetluse huve, ei sea ülemäära ohtu ärisaladust ega kahjusta ülemäära juriidilise isiku tegevust ega andmesubjekti ega kolmandate isikute õigusi, eriti delikaatsete isikuandmete avaldamise puhul. Seega on iga kord oluline jälgida, et andmete avaldamisest tulenev õiguste riive oleks proportsioonis andmete avaldamist tingivate huvidega.
Teine küsimus: "Kas on kehtestatud mingid reeglid prokuratuuri siseselt, kes ja mis alustel või põhjustel võib otsustada eeluurimise info avalikustamise ja selle avalikustamise ulatuse?" Alates 2005. aastast kehtivad prokuratuuris avalike suhete talituse väljatöötatud ning prokuratuuri juhtkonna heaks kiidetud soovitused meediaga suhtlemiseks. Need annavad suunised avalikkusele suunatud käitumiseks kolmes eri rollis: kriminaalmenetluse juhina, riikliku süüdistajana ja oma valdkonna eksperdina. Soovitused hõlmavad ka eeluurimisandmete avaldamist. Samuti on kriminaalmenetluse seaduse elektroonilises kommentaaris, mille on koostanud prokuratuur, põhjalikud selgitused seadustiku § 214 rakendamiseks. See kannab pealkirja "Kohtueelse menetluse andmete avaldamise tingimused". Seda elektroonilist kommentaari peab Riigiprokuratuur ning selles sisalduvate selgituste adressaadiks on kõik prokurörid.
Kolmas küsimus: "Mida olete oma viimaste väljaütlemiste valguses ette võtnud korra loomiseks prokuratuuri tegevuses, et tagada eeluurimiste käigus kogutud info seaduslik kasutamine ja selle meediasse põhjendamatu lekkimise vältimine eeluurimise all olevate isikute põhiseaduslike õiguste kahjustamise ärahoidmiseks?" Kõnealusel teemal on Justiitsministeeriumi ja prokuratuuri juhtkondade tasandil läbi viidud mitu nõupidamist, mille järelmid on praegu veel realiseerimise faasis. Samuti on käivitatud analüüs seoses viimasel ajal kriminaalmenetluste kohta meedias avaldatuga. Pean ka vajalikuks märkida, et menetlusandmete ebakohase avaldamise juhtumeil on läbi viidud distsiplinaarmenetlusi ja teenistuslikke juurdlusi.
Neljas küsimus: "Kas te olete nõus oma endise kolleegi Ken-Marti Vaheri poolt meedias väljaöelduga, et maadevahetuse tehingute näol on tegemist Eesti kõigi aegade suurima korruptsioonijuhtumiga?" Arupärimises viidatud Ken-Marti Vaheri 2008. aasta 26. veebruari "Aktuaalses kaameras" antud intervjuus sisaldub täpsemalt järgmine lause: "Maadevahetuse tehingud on praktiliselt vist esimene suur korruptsioonijuhtum, millele riik on tõsiselt ka hambad külge löönud." Tuleb möönda, et maadevahetuse tehingutega seonduv uurimine on teiste seniste korruptsioonikahtlustega võrreldes tõepoolest pretsedenditult ulatuslik ja mahukas juhtum.
Viies küsimus: "Mis põhjustel ja milliste seoste tõttu prokuratuuriorganitega on Ken-Marti Vaher kursis maadevahetuse tehingute eeluurimise protsessi üksikasjadega?" Erinevalt küsijatest ei arva justiitsminister, et Ken-Marti Vaher on kursis kõnealuse eeluurimise üksikasjadega. Riigikogu liikmete arupärimise sissejuhatavas osas on tõepoolest viidatud Ken-Marti Vaheri 26. veebruari 2008. aasta intervjuu käigus esitatud väidetele ning on avaldatud arvamust, et nende ja ka tema varasemate väljaütlemiste põhjal on ilmne, et ta on teadlik eeluurimise üksikasjadest. Kuid küsijad ei ole öelnud, millistest üksikasjadest jutt käib. Arupärimise kohaselt märkis Ken-Marti Vaher ära kriminaalasja mahukuse ning asjaolu, et sellega tegeleb üks kuni kaks prokuröri. Kumbagi neist märkustest ei saa pidada viitamiseks üksikasjadele. Kriminaalasja suur maht on hinnanguline kriteerium, millele on eri meediakanalites viidatud juba kuid enne kõnealust intervjuud. Mis puutub fakti, et kriminaalasjaga tegeleb üks-kaks prokuröri, siis selle asjaolu tegi avalikkusele teatavaks riigi peaprokurör juba 11. jaanuaril 2008 antud intervjuus Eesti Päevalehele, mida ma kavatsen tsiteerida: "Me saame rakendada suurtele asjadele pidevalt maksimaalselt ühte-kahte prokuröri. Oleks ressurssi rohkem, liiguksid asjad ka kiiremini. Samas võin kinnitada, et maadevahetuse uurimise puhul on iga päev tööd tehtud." Küsimus: kas maadevahetusega tegeleb siis üks-kaks prokuröri? Vastus Norman Aasalt: "Püsivalt jah." Intervjuu on elektrooniliselt kättesaadav järgmiselt aadressilt: www.epl.ee/uudised/414249. Numbri võin anda pärast.
Kuues küsimus: "Kas juhul kui eeluurimise andmed on olnud Ken-Marti Vaherile kui kõrvalisele isikule kättesaadavad või tehtud kättesaadavaks mingil viisil, on tegemist seadusrikkumisega prokuratuuriorganite poolt või mitte?" Juhul kui eeluurimise andmed on saanud isikule teatavaks kriminaalmenetluse seaduse § 214 tingimuste vastaselt, siis on tegemist kriminaalmenetluse normi rikkumisega. Teatud täiendavate kriteeriumide esinemisel võib eeluurimise andmete avaldamine konstitueerida ka kuriteo. Tsiteerin siin karistusseadustiku § 157¹ "Delikaatsete isikuandmete ebaseaduslik avaldamine", karistusseadustiku § 316¹ "Kriminaalasja kohtueelse menetluse ja jälitusmenetluse andmete ebaseaduslik avaldamine". Justiitsministeeriumil ei ole alust arvata, et prokuratuuriorganid oleks toime pannud õigusrikkumisi, mis paigutuksid esitatud küsimuse konteksti.
Seitsmes ehk viimane küsimus: "Kas olete selgitanud välja uurimisorganite võimalikku mõjutamist Ken-Marti Vaheri või mõne teise poliitiliste jõududega seotud isiku poolt maadevahetuse kriminaalasja algatamisel ja menetlemisel?" Vastus on väga lihtne: ei ole. Suur tänu!

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea minister! Informatsiooni meelevaldne liikumine ka seaduses kehtivatest reeglitest väljaspool – nimetagem seda siis infolekkeks – on meil probleemiks muutunud. Kas teie meelest infolekke fakt iseenesest peaks olema midagi sellist, mille suhtes oleks õigustatud põhjalike uurimise jälitustoimingute käivitamine ja selle tulemusena ka lekitaja tuvastamine sellisel moel, et ta vastutusele võtta?

Kui tegemist on infolekkega, siis kindlasti. Kuid sellel taustal tekib küsimus, mis on infoleke ja mis mitte. Ajakirjanduses on seoses selle konkreetse kriminaalasjaga avaldatud hulgaliselt spekulatsioone, arvamusi ja seisukohavõtte, mida me ei saa nimetada infolekkeks, et hakata iga kord uurima, kust üks või teine spekulatsioon või arvamus pärineb. Palju sellest informatsioonist, mida siin on peetud infolekkeks, on olnud tegelikult väga spekulatiivne teave. Ja me ei tohi unustada tõsiasja, et kaitsealustel on advokaadid, kellel on õigus oma kaitsealuse huvides avaldada informatsiooni, ilma et see oleks vastuolus kriminaalmenetluse seadustikuga. Kordan veel: praegu ei ole Justiitsministeeriumil alust arvata, et uurimisorganid – olgu tegu prokuratuuri või kaitsepolitseiga – oleks toime pannud midagi ebaseaduslikku sel moel, et oleks menetlusinformatsiooni teadlikult meediasse lekitanud.

Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Ma sain teie vastusest aru nii, et teie hinnangul ei ole praegu põhjust algatada ühtegi kriminaalasja võimaliku info lekkimise kohta. Kas ma sain õigesti aru?

Justiitsminister ei hinda seda olukorda. Hinnanguid, kas on põhjust algatada kriminaaluurimist, saab langetada üksnes prokurör. Justiitsministril ei ole võimalust prokurörile sellesisulisi siduvaid juhiseid anda.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud minister! Meie arupärimise sissejuhatavas pooles oli viidatud ka sellele, et nii endise ARK-i juhi kui ka endise Tallinna abilinnapea ja Itaalia suurärimehe kriminaalasjade eeluurimise materjalide lekkimise eest ja nende kriminaalasjade aastatepikkuse uurimise ja nende inimeste vintsutuste eest ei ole keegi vastutust kandnud. Keegi  pole kandnud vastutust nende tagajärgede eest. Kas teie ministrina olete nende asjadega tegelnud või peate vajalikuks nendega tegelda?

Millega nimelt tegelda? Esiteks on teie nimetatud juhtumid üpris vanad. Igal isikul on õigus vastavalt juba põhiseadusele nõuda talle ebaseadusliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamist. Ka selleks on Eesti seadustes olemas väga selged normid. Kui niisugused hagid ja pöördumised tulevad, siis tuleb neid vastavalt seadusele menetleda. Üks minister ei saa kätte võtta ja hakata mingit asja kellegi eest menetlema.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Härra minister! Täna olid meil põhiseaduskomisjonis nn organite juhid ja ma küsisin konkreetse näite põhjal Norman Aasa käest, kas on midagi ette võetud seoses Kristjan Rahnu juhtumiga. Mees pandi kümneks minutiks raudu, pool tundi või tund aega teda küsitleti ja siis visati ta igalt poolt välja. Kas selle eest keegi vastutab? Vastust ma peaprokuröri käest kahjuks ei saanud. Ta rääkis, et võib-olla me midagi uurime ja midagi puurime, aga minu arvates sellise konkreetse juhtumi puhul tuleks midagi ette võtta. Küsimus on: kas te usute, et mõni selline lekitaja lähitulevikus ka vastust annab ja kui annab, siis millal?

Et siis mida ette võtta? Kristjan Rahnu juhtumi puhul käib praegu kriminaalmenetlus. Selle menetluse kohta on Kristjan Rahnu ise teinud avalikkusele avalduse. Ilmselt jõuab see asi millalgi kohtusse või lõpetab prokuratuur selle oportuniteeti rakendades – seda mina ei tea. Mis puutub sellesse, et konkreetne juhtum on jõudnud meediasse, siis selles osas on nii politseistruktuur kui ka prokuratuur läbi viinud väga põhjaliku juurdluse, kes mida ja millal ütles. Seekord on küll sedapidi, et uurimisorganiteni jõudis kogu informatsioon võimaliku kuriteo kohta hoopiski meedialt. Mis puutub Kristjan Rahnu jälgimisse, selle momendi tabamisse, millal ta arestimajast välja tuli, siis juurdlusandmed viitavad ajakirjanduse professionaalsele tööle ja mitte lekitamisele. Sellest konkreetsest juhtumist ei ole küll põhjust järeldada, et meie politseiorganid või prokuratuur lekitavad kellelegi mingit informatsiooni.

Palun, kolleeg Peep Aru!

Hea minister! Mul on natuke kõhklusi ja ma otsustasin küsida küsimuse, kus sisaldub juba siin kõlanud keeruline sõna. Kas lisaks kohtusse jõudmisele ja oportuniteedile võib ka lihtsalt selguda, et kuriteokoosseis puudub?

Kindlasti on see võimalus olemas. Seda ei saa kunagi välistada. Kriminaalmenetlus on oma olemuselt keerukas protsess ja otsuseni, et isikule ei esitata süüdistust, võidakse jõuda ka väga pika aja jooksul – alates siis kahtlustuse esitamisest. On täiesti normaalne, et see kõik võtab aega, eriti kui asi on seotud näiteks mõne majanduskuriteoga või korruptsioonikahtlusega. See võimalus on aga alati olemas.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kolleegid soovivad avada läbirääkimisi. Palun, kolleeg Igor Gräzin! Kaheksa minutit.

Lugupeetud härra minister! Kõigepealt ma jätkan ühest ministri vastusest, mis kinnitas veel kord seda, millest minagi tahtsin rääkida. Eesti Vabariigi justiitsminister, kelle võimkonda kuuluvad mitmedki meie jõustruktuurid, asub tegelikult üllatavalt vastikul ja delikaatsel positsioonil. Ühest küljest, kui jõuorganid midagi valesti teevad, siis oleks põhjuseks justkui justiitsministri tegemata töö. Kui aga justiitsminister püüab kuskile vahele segada, siis väidetakse, et tegemist on protsesside politiseerimise, poliitilise vahelesegamise ja kõige muuga.
Meil on Eesti Vabariigi ajaloos üldiselt sellega vedanud, et meil on olnud äärmiselt intelligentsed justiitsministrid ja jumala abiga ka äärmiselt intelligentsed prokurörid. Aga nüüd oleme jõudnud selle piirini, kus poliitilisest kultuurist ja traditsioonist hakkab väheks jääma. Tänane kohtumine organite esindajatega veenis meid veel kord selles, et ei peaprokurör ega keegi teine prokuratuuris toimuvat sisuliselt ei kontrolli. Küsimusele, mis saab, kui keegi prokuröridest või uurijatest midagi valesti teeb, vastas Norman Aas, et tegelikult ei juhtu mitte midagi. Ja ta täielikult nõustus sellega, kui ma ütlesin, et tõenäoliselt on tegemist Rakvere case'iga – et küllap te algatate ametkondliku juurdluse selleks, et kannatanud maha rahustada. Põhimõtteliselt jäi ta vait, naeratas mõistvalt ja noogutas – mida protokollis fikseeritud ei ole.
Teiste sõnadega: prokuratuuris töötab grupp inimesi – tõenäoliselt, ma vähemalt loodan seda, väga väike –, kes kas vastastikusel kokkuleppel või ilma selleta, kasutades kas tehnilisi vahendeid või ilma nendeta, nagu me teame teosest "Kuldvasikas", lihtsalt viivad ellu inimeste laias laastus laimamist ja omaenese PR edevuse rahuldamist. Nimetaksin – see on muide täiesti juhuslik valik, ma ei teadnud, et ma pean täna sellest rääkima, lihtsalt hakkan millestki peale – Bergmanni-Kiikeri lugu. Kiikerit on süüdistatud kaasaaitamises kuriteole, mida Bergmann pole sooritanud. Siis maadevahetus. Millegipärast väideti siin, et maadevahetus on kohutavalt keeruline asi, kuigi midagi lihtsamat annab otsida. See on kahe nädala uurimistöö, selleks ei ole vaja kahte prokuröri, piisab kolmest 7a klassi poisist, kes arvutit tunnevad. Põõsastes roomata ei ole vaja, salaparoole vahetada ei ole vaja, arreteerida ei ole vaja. Lihtsalt on vaja toimik kokku kirjutada. Tugevalt koomilise varjundiga tegevus: härra Kurm tegeles Estoniaga ja jäi seejuures kahtlemata alla Juta Rabbele. Siis Sarri lugu: ta olevat altkäemaksuna saanud jahimeeste seltsi sõidu ja igasugused muud asjad. Sarri jaoks lõppes see lugu sellega, et ta ei ole enam jahiühingu esimees, mis on väga prestiižne ja sotsiaalselt oluline ametikoht, ja temast ei saanud Lõuna-Aafrika Vabariigi aukonsulit Eestis.
Ma ei räägi muudest asjadest. Aga näiteks huvitavad arreteerimised, kus N. inimesed algul midagi ei mäleta, ent pärast meenub neile ka see, mida pole juhtunud. Bergmanni ja Pärna case, siis Tederi esitatud case, tähendab see Reiljani lugu, kus poolteiseaastase uurimise jooksul pole suudetud leida paragrahvi, mille järgi asi kvalifitseerida, aga kuritegu on olemas. VEB Fond – 15 aastat tänase päevani riigi vastu üleval. Panovi arreteerimine, kusjuures enne jälgiti, et valgus ja kaamerad oleksid paigas ja et Panov ka väga kaugele ei läheks, sest muidu jääb uduselt "Aktuaalsesse kaamerasse" peale. Kutsealuste nimekirja kaotamine. Kusjuures kõigepealt öeldi, et see ei ole riiklik saladus. Aga tegelikult see lugu ei saanud alguse mitte sellest, et nimekiri ära kaotati, vaid sellest, et mälupulk prügikastist üles leiti. Logifailid. Rahnu lugu hakkab ületama igasuguseid raame. Enimexi lugu on kestnud seitse aastat ning järgmised seitse peaks veel minema. Ja nii edasi.
Ühesõnaga, selline on olukord, milles vabariigi prokuratuur töötab. Oleks tegu nende inimeste meelelahutusega, jätaks selle sinnapaika. Inimesed on tööl, ei jõlgu mööda tänavat ega tegele halbade asjadega. Nad istuvad tööl ja kirjutavad pabereid – jumal sellega! Aga kõige hullem on see, et nad rikuvad ja solgivad inimeste elusid! Seda me nägime ka siin saalis seoses saadikupuutumatuse äravõtmisega. Me kõik panime tähele, et polnud esitatud mingeid tõendeid. Olid esitatud operatiivjälituslike toimingute faktid, pealtkuulamised, millel tõendusväärtus täielikult puudus. Samal ajal ei pidanud prokuratuur paljuks lükata tanki värsket õiguskantslerit, kes oli selles asjas hoopis teises kvaliteedis esinenud. Tegemist oli, no ütleme, bürokraatliku käru keeramisega uuele kolleegile justiitsvaldkonnas.
Mis seal ikka, ma vaatan, kell jookseb ja mis siin enam rääkida. Tänane põhiseaduskomisjoni istung veenis mind veel kord selles, et kui me võime kapo puhul rääkida, et juriidiline tase on väga oluliselt tõusnud – suures osas tänu sellele, et väga paljud kapo juhid on lõpetanud eraakadeemia Nord –, siis prokuratuuri tase on katastroofiliselt langenud. Ma ei ole selle poolt, et keegi kinni läheks, ma olen vabaduse poolt kõigile ja nii palju kui võimalik. Kuid ma arvan, et lihtsalt kas või hoiatuseks kellelegi peaks prokuratuuris kellegagi midagi juhtuma, kui mitte muidu, siis selles Villu Reiljani asjas. Lihtsalt sellepärast, et prokurörid ei julgeks laimata. Sarri puhul on tegemist puhtalt laimuga ja ma arvan, et uurija, kes selle eest karistusõiguse alusel vastutab – erinevalt temast mina tean paragrahve, see on vist § 310, mis käib teadvalt alusetu süüdistuse ja kahtlustuse esitamise kohta –, peab karistatud saama. Nõrganärvilistele nii palju, et ega selle eest palju ei saa, ette on nähtud üks aasta ja hea käitumise korral saab varem vabaks, või siis rahatrahv. Lõppkokkuvõttes ka 500 kroonist tegelikult aitaks – see oleks lihtsalt selleks, et teised prokuratuuritöötajad enne mõtleksid.
Ja viimane asi, mis ma tahan öelda advokaatide kaitseks. Ma olen nõus, et tsiviilasjas võib advokaadil olla huvi üht-teist lekitada ja tsiviilasjas muide seda ka tehakse. See pole ilus, aga seda juhtub. Aga vaat kriminaalasjas seda huvi ei ole. Sest kriminaalasjas on huvi selles, et oma klienti kompromiteerivaid materjale mitte kunagi mitte kellelegi näidata. Vanad roomlased küsisid sageli: qui prodest? Kellele kasulik? Vaadake, kui mina olen uurija ja mina nüüd ütlen, kuidas soomuslaev Potjomkin rammis parvlaeva Estonia, ja luban selle avastada nädala aja jooksul. Kui selgub, et seda juhtumit pole olnud, siis ma kutsun Eesti Ekspressi ajakirjaniku ja räägin temaga. Ajakirjandus päästab viletsa uurija, kui puuduvad faktid.

Aitäh, kolleeg Igor Gräzin!  Palun nüüd, kolleeg Marek Strandberg!

Head kolleegid! Kolleeg Gräzin kordas põhimõtteliselt sama juttu, mida ta rääkis põhiseaduskomisjonis. Ka mina olin seal. Mina rääkisin veidi teist juttu, mida ma ka otsustasin siin korrata. Minu jutt on millest? See on jutt sellest, et illusioonide, ettekujutuste ja arvamuste mõjul otsuste langetamine on praktiliselt võimatu. Me oleme enne kuulnud ja kuulsime täna ka põhiseaduskomisjonis prokuratuuri esindajate kinnitust, et nemad kindlasti ei ole midagi lekitanud. Advokatuuri esindaja aga ütles, et ainult prokuratuuri esindaja saabki infot lekitada.
Kurblooline kõige selle juures on aga see – me oleme seda kuulnud ja seda kinnitas ka prokuratuuri esindaja –, et aeg-ajalt on küll algatatud nende lekete ehk siis prokuratuuri juhtkonna teadmata toimunud väljaütlemiste kohta ametkondlikke uurimisi, aga midagi olulist leitud ei ole.
Meil ei ole võimalik väga pikalt nende vaidlustega edasi minna, kuna iga vaidlus, iga väljakäidud väide, iga jõuliselt esitatud süüdistus, nagu see täna kolleeg Gräzini puhul ilmnes, tegelikult närib mida? Närib usaldust! Säärane usalduse närimine võib ju ühtpidi olla kellegi jaoks raviva tähendusega, kuid teistpidi on see sisejulgeoleku seisukohalt halb asi. Kellele see kasuks tuleb? Paratamatult näeme, millisel moel ajakirjanduse meelevald faktide puudumise korral erinevate sõnumite tõlgendamisel aina suureneb. See on ajakirjanduse õigus ja sõnavabadust piirata ei ole siin riigis küll vist õnneks kellelegi pähe tulnud. Selle tõttu meie riik püsib hästi ja korralikult.
Aga need vaidlused on tõepoolest läinud liiga pikale ja liiga kaugele. Oluline on see ja sellest oli ajendatud ka minu küsimus justiitsministrile, et ilma ühe, teise, kolmanda, neljanda, viienda või kümnenda juhtumi puhul konkreetset ahelat välja selgitamata me sellest surnud punktist edasi ei saa. On ühe poole arvamused ja illusioonid, on teise poole arvamused, mullid ja illusioonid, ja see vaidlus jääbki kestma.
Siit kerkib kaks küsimust. Kas selliste kahtluste puhul tõepoolest on õigustatud sügavam uurimine? Ja teine küsimus: kes on see institutsioon, kes tegelikult prokuratuuri järele suudab teostada ja peab teostama tsiviilkontrolli, nii nagu teostatakse tsiviilkontrolli julgeolekuasutuste järele Riigikogus? Kas see institutsioon on Riigikogu või mingi muu, ei oska ma täna öelda. Aga kui me kõigis nendes asjades tegevusselgust ei saavuta, siis süveneb usaldamatus, süveneb konflikt, süveneb meelevaldsus. Ja uskuge, selle kõige tagajärjel kannatab riigi sisejulgeolek. Ka jääb Eesti riigiks, mille puhul teatakse, et meie majandus ei ole selge, et meie konkurentsimehhanismid on paljude jaoks ebamõistlikud ja arusaamatud.
Ma arvan, et just Riigikogu on see koht, kus neid arutlusi tuleks edasi viia ja jõuda sinnamaani, et me ei ole mitte ainult valgena näiv ühiskond, vaid tõepoolest valge ja selge ja läbipaistev ühiskond. Meie majandusele, sotsiaalelule, kultuurile ega ühelegi muule valdkonnale ei tule sellised ebamäärasused kasuks.

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Palun kõnepulti justiitsminister Rein Langi!

Lugupeetud juhataja, aitäh sõna andmise eest! Ma pean suureks auks polemiseerida natukene Marek Strandbergiga. Igoriga on praegusel juhul polemiseerimine võimatu.
Meil on olemas üks hirm: hirm selle ees, et meie prokuratuur ja uurimisorganid koguvad mingit informatsiooni inimeste kohta, keda süüdistatakse kriminaalkuritegudes, ja see informatsioon jõuab ajakirjandusse ebaseaduslike meetoditega. Sina, Marek, paned ette, et see ahel tuleks ükskord põhjalikult läbi käia ja tuvastada tõde. See tõe tuvastamise mehhanism on ju Eestis olemas. Kui asi jõuab kohtusse, siis algab kohtulik arutelu. Ja kohtulik arutelu on Eestis kehtivate seaduste alusel avalik, välja arvatud juhul, kui kohus otsustab protsessi kinniseks kuulutada. Võistlevas kohtumenetluses tõendite esitamisel ei jää mitte midagi saladuseks. Ma soovitan kõigil nendel, kes soovivad nendes kriminaalasjades tõde teada saada, kannatada ja oodata kuni selle momendini, kuni algab kriminaalkohtu menetlus – kohtulik menetlus. Siis selgub ka, kellel oli selles vaidluses õigus.
Ma oleksin väga ettevaatlik sellise lähenemisega, et me peaksime tegema mingisuguse uurimise selle üle, kuidas üks või teine materjal on ajakirjandusse jõudnud. Miks ettevaatlik? Sellepärast, et kuidas seda siis uuritakse. Kui kaitsepolitsei ise viib läbi teenistusliku juurdluse iseenda suhtes, võime 90% tõenäosusega väita, et kui ongi toime pandud ebaseaduslik tegu, siis see jääb saladuseks. Kui me kaasame sellesse juurdlusse ajakirjanduse, hakates uurima, kes, millistel tingimustel ja millal andis ajakirjanikule informatsiooni, siis me läheme vastuollu ühe väga olulise ajakirjanduspõhimõttega, see on allikakaitse. Ajakirjandus ei tohiks mitte kunagi mitte mingitel tingimustel öelda õiguskaitseorganitele ega ka mitte parlamendiliikmele, kust ta sai selle informatsiooni, mille ta pressis ära trükkis. Kui me allikakaitset ei tunnista, siis astume väga suure sammu väga vales suunas. Ma möönan, et Eesti seadustes on selle koha peal lünk. Allikakaitse on üheselt määratletud ringhäälinguseaduses, kuid kirjutaval pressil sellist ühest allikakaitset ei ole. Nii et ma väga soovitan selliste uurimistega natukene aega oodata ja kannatada ära, kuni asjad jõuavad kohtusse ja neid hakatakse kohtus menetlema.
Kuid nüüd Mareki ja ka Igori kõnest tulnud vahest põhiline küsimus: kes ikkagi teostab järelevalvet prokuratuuri üle? See küsimus on täie teravusega päevakorral. Julgeolekuasutuste üle teostab kontrolli Riigikogu julgeolekuasutuste tegevuse järelevalve komisjon. Prokuratuuri üle kontrolli Riigikogul ei ole. Vastavalt prokuratuuriseadusele saab justiitsminister algatada teenistusliku järelevalve menetluse üksnes riigi peaprokuröri suhtes. Ta võib ka algatada distsiplinaarmenetluse suvalise prokuröri suhtes, kuid tema võim piirdub sellega, et peale algatamist annab ta tema käsutusse laekunud andmed üle prokuratuuri distsiplinaarkomisjonile, mis koosneb prokuröridest, kohtunikest ja advokaatidest. Küsimus on selles, kas see on piisav. Minu meelest see ei ole piisav. Aga kujutage nüüd ette justiitsministrit seismas siin Riigikogu saalis ja tegemas ettepanekut, et justiitsministri rolli prokuratuuri üle järelevalve teostamisel tuleks tõhustada – lugupeetud opositsioon, mis te siis ütlete? Aitäh!

Suur tänu, minister Lang! Lõpetan läbirääkimised.

Head kolleegid, palun registreeruda vaba mikrofoni sõnavõtuks pärast haamrilööki! Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Head kolleegid! Esmalt lubage avaldada tunnustust neile, kes on veel siin saalis, selle eest, et te veel siin olete. Aga nüüd asja juurde. Olen taas kord teie ees Tiibeti teemaga ja n-ö Tiibeti toetusrühma esimehe kübaras. Kahjuks pole asjad sugugi paremaks läinud, võrreldes ajaga, mil rääkisin teile siit puldist olukorrast Tiibetis. Pigem vastupidi. Uudised Tiibetist räägivad juhtumitest, kus munkasid ja ka tavalisi tiibetlasi sunnitakse dalai-laama pildil trampima või seda muul viisil rüvetama. Uudised räägivad sellestki, kuidas inimesed selle vastu protestivad, ja uudised räägivad ka sellest, et protestijate pihta tulistatakse lahingurelvadest.
Kolleegid! Küllap olete kursis, et üle-eelmisel nädalal korraldas Budismi Instituut koostöös Riigikogu Tiibeti toetusrühmaga rahumeelse rahvakoosoleku Tiibeti rahva toetuseks. Koosolekut ei suutnud väärata ei lumesadu ega tuisk, seega pole minu arvates alust ühe kolleegi süüdistustel, nagu oleks Tiibeti solidaarsuse puhul tegemist mugavusprotestiga. Aga loomulikult oli see vaid väike ebamugavus, võrreldes sellega, mida on pidanud taluma need tiibetlased, kes on üle mägede põgenenud Hiina repressioonide eest. Samas on Tiibeti toetusrühm loomulikult üritanud pidada dialoogi ka Hiina võimudega, sest konflikti lahendamise eelduseks on ju dialoog hädavajalik. Sellel eesmärgil kohtusid Tiibeti toetusrühma liige (eelmises Riigikogu koosseisus selle esimees) Andres Herkel, Tiibeti toetusrühma aseesimees Ken-Marti Vaher ja teie alandlik teener üle-eelmise nädala reedel Hiina suursaadiku ja tema kaastöötajatega. Kohtumine toimus suursaadiku residentsis, vestlus oli pikk, kuid mõnevõrra ühepoolne. Viisakate inimestena kuulasime loomulikult ära meie võõrustajate pikad selgitused nende nägemusest Tiibeti kriisi põhjuste kohta. On loomulik, et konflikti puhul tuleb lepitada püüdjal ikka mõlemad pooled ära kuulata, kuid paraku kõlasid Hiina võimude poolsed selgitused nõukogude aega mäletavale inimesele väga tuttavlikult. Kõiges olevat süüdi nn dalai klikk ja Hiina Rahvavabariigi võimud olevat üksnes Tiibeti vabastajad. Seejuures olevat Tiibet igiammustest aegadest olnud Hiina oma. Kuidas need kaks väidet, nimelt Tiibeti igipõline kuulumine Hiinale ja samas selle rahumeelne, n‑ö rahumeelne vabastamine Hiina Rahvavabariigi armee poolt eelmise sajandi keskpaiku omavahel kokku sobivad, ei saa mina küll aru. Aga mulle jäid ka paljud nõukogudeaegsed tarkused tihtipeale arusaamatuks, nii et ehk on tegu minu probleemiga. Igatahes õnnestus meie delegatsioonil siiski lühidalt ja samas väga viisakalt, rõhutan, väga viisakalt, taas kord esitada need seisukohad, mida Hiina võimudele räägivad kõik mõistlikud inimesed: et inimõigusi tuleb austada, et poliitvangid tuleb vabastada, et dialoog dalai-laamaga on hädavajalik jne. Loomulikult rääkisime sellestki, et ka meievaheline dialoog peab jätkuma, st saatkonna ja Eestis Tiibeti pärast mures olevate inimeste vaheline dialoog.
Nagu ma oma sõnavõtu algul ütlesin, on viimased arengud Tiibetis kahjuks enam kui muret tekitavad. Seetõttu tuleb meil tagasi tulla selle juurde, mis ma eelmisel korral siit puldist Tiibetist rääkides ütlesin, nimelt selle juurde, et ka Riigikogu täiskogul tuleb võtta Tiibeti küsimuses seisukoht. Ilmselt on enne seda vaja teemat põhjalikult käsitleda Riigikogu väliskomisjonis. Seetõttu kutsun kolleege väliskomisjonist algatama esmalt Tiibeti teemal avaliku kuulamise, näiteks nn Valge saali istungi vormis või mõnel muul sobilikul viisil. Vormi üle peaks otsustama loomulikult komisjon ise, tähtis on olukorra avalik selgitamine.
Kolleegid, need, kes veel siin saalis on! 20 aastat tagasi laulsime, et ei ole üksi ükski maa. Ärgem söögem oma sõnu, ärgem laskem Tiibetil olla üksi! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aleksei Lotman! Palun, kolleeg Silver Meikar!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Inimõiguste rikkumine Tiibetis on toonud paljudes riikides tänavatele kümneid tuhandeid protestijaid. Nagu me teame, toimus eile suur meeleavaldus Londonis, täna Pariisis, 12 päeva tagasi trotsis lumetormi mitusada eestlast siinsamas Tallinnas. Vabad inimesed vabal maal soovivad vabal tahtel nii kaasa aidata ühe arvult küll väikese, kuid kultuurilt suure rahva vabaduspüüdlustele.
Selle nädala reedel kell 13.30 on kõigil Riigikogu liikmetel võimalik kohtuda ühe teise rahva esindajatega. Nimelt on Riigikogu väliskomisjonil külas Birma mungad, kes saavad täpsemalt rääkida sellest, mis toimub Tiibetist kagus asuvas riigis. Kes on sellest lugenud meediast või näinud filmi "Rambo 4", teab, et sõjaväehunta viib riigis läbi mastaapset etnilist puhastust. Jaanuaris ise Birmat külastades nägin selle puhastuse tagajärgi – suuri sisepõgenike laagreid, miini otsas jala kaotanud lapsi, džunglist põgenedes vaevalt näljasurmast pääsenud perekondi ja sõduri kuuli tõttu isata jäänud imikuid. Seesama kuul ning relv, millest see välja lasti, on pärit Hiina Rahvavabariigist. Hiina ja Põhja-Korea on huntale sõbralikud riigid, kes pole relvaembargoga ühinenud ja Birmale jätkuvalt relvi ja varustust müüvad. Birma vastu on nii Euroopa Liit kui ka USA tugevaid sanktsioone rakendanud, kuid sõbralikud suhted kommunistlike riikidega lubavad huntal oma verist poliitikat jätkata.
Steven Spielberg teatas veebruaris, et Hiina Rahvavabariigi tegevusetuse tõttu Darfuri konflikti lahendamisel astub ta tagasi Pekingi olümpiamängude kunstilise juhi kohalt. Hiina Rahvavabariigil on Sudaani valitsusega tugevad kaubandussuhted ning just seda peetakse peamiseks põhjuseks, miks Darfur verega kaetud on. Hiina Rahvavabariigi käed on seega verised nii Tiibetis, Birmas kui ka Darfuris, rääkimata sellest, mida kommunistlik režiim oma rahva vastu korda saadab – teisitimõtlejate vangistamine, piinamine ja tapmine, usuvabaduse piiramine, meediavabaduse kaotamine, Interneti filtreerimine ja üleriigiline hirmu külvamine olgu vaid mõningad näited. Just seetõttu tuleb Hiina Rahvavabariigis inimõiguste rikkumise vastu võitlevaid inimesi ja organisatsioone ning nende rahvusvahelisi toetajaid vaadata kui hiinlaste parimaid sõpru. Režiim on paha, mitte selle all kannatavad kodanikud. Selle asemel, et inimõiguste olukorda parandada ja teiste diktatuuride toetamine lõpetada, tegelevad kommunistid aga potjomkinlusega. Amnesty Internationali andmetel on inimõiguste olukord Pekingi olümpiamängude tõttu hoopis hullemaks läinud. Režiimi eesmärk on kaleviga katta kõik vereplekid, panna teisitimõtlejad veel sügavamale vangikongi ja jälgida veelgi rohkem iga biti ja baidi liikumist Interneti‑ruumis. Meenutades 1936. aasta natsiolümpiamänge, võiks loosung kõlada umbes nii: "Ärgu koonduslaagri korstnad tossaku nii kaua, kuni olümpiamängud läbi on." Natsiolümpia võis meile küll medalite poolest edukas olla, kuid kindlasti ei peaks me uhkust tundma seal toimunud fašistlikule propagandakampaaniale kaasaaitamise üle. Avatseremoonial Hitlerile kätt tõsta meil tõesti ju vaja ei olnud. Nüüd on oluline, et me ei kordaks seal tehtud vigu. Ning me kõik, head Riigikogu liikmed, saame selleks midagi teha.
Kutsun kõiki Riigikogu liikmeid üles mitte osalema Pekingi olümpiamängude avatseremoonial, mis on puhas propagandaüritus. Kui Eesti sportlaste edukale esinemisele aitab kaasa paljude toetajate kohalesõitmine, siis jah, palun. Aga avatseremoonia pole sport, vaid etendus. Etendus, millega Hiina Rahvavabariik soovib näidata ennast kui keskriiki, maailma naba, mille järgi kõik teised riigid peaksid joonduma ja mille kommunistlik režiim on kõikidele õnne valemiks. Loodan, et ükski Riigikogu liige sellele etendusele plaksutama ei lähe. Seda tehes kiidaksime ju heaks Hiina käitumist nii Tiibeti rahvaga kui ka semutsemist Birma julma militaarhunta ja Sudaani valitsusega. Meil alles hiljuti kommunistliku režiimi alt vabanenud rahva esindajatena peaks nii palju austust küll olema. Ning nendel, kes tunnevad, et ei ole veel piisavalt informatsiooni, ülevaadet sellest, mida Hiina Rahvavabariik on teinud ja teeb, soovitan kindlasti liituda eelkõneleja üleskutsega arutada Tiibeti küsimust Valge saali istungil ja kindlasti kutsun teid osalema reedesel kohtumisel Birma munkadega. Vastavasisulise teate saadan ka e-kirjaga. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Silver Meikar! Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Austatud proua esimees! Palun kaheksa minutit.

Ei saa kaheksat minutit. On vaja juba selgeks õppida, et vaba mikrofoni sõnavõtt on viis minutit.

Kuramus, siis jääb pool asja rääkimata. Hää küll. Ühesõnaga, mis mind sundis siia tulema? Asi on selles, et kuna ei õnnestunud muuta meie päevakorda, siis tuleb kolmapäeval arutusele Lissaboni leping. Aga kuna täpselt samal ajal otsustatakse Brüsselis meie energeetika saatust, siis ma pean järelikult otsustama, kus ma siis olen oluline, kas siin või seal. Kuna siin on lootust, et tuleb veel ka teine lugemine ja mul  õnnestub siiski vastu hääletada, kuigi rääkida jälle ei lubata, siis ma räägin vähemalt praegu.
Niisiis, Lissaboni lepingule tuleb muidugi olla vastu, aga täpselt vastupidistel põhjustel, mis mõni aeg tagasi. Ja see põhjus on lühidalt öeldes järgmine. Eelmine kord ei olnud mitte euroskeptikud, vaid eurorealistid need, kelle ennustused on kõik viimseni täppi läinud, välja arvatud bensiinihind, mis on jäänud lubamatult madalaks – meie rehkendasime, et see peaks olema 30 krooni liiter. Kui me siis kartsime seda, et Euroopas kerkib tugev tsentralistlik föderaalne riik, mis hävitab rahvusriigi, siis tänapäeval on meie hirm täpselt vastupidine – et seal Euroopas ei tule enam üldse mitte midagi. Ja kui seal üldse midagi ei tule, siis on see Eestile ütlemata halb. Niisiis olen vastu, aga vastupidistel põhjustel. Nimelt, tol korral ei tulnud keegi uneski selle peale, et mitte mingisugust Vene agressiooni ei tule, mitte mingisuguseid Vene blokaade ega muid pahandusi ei tule, et Venemaa lihtsalt ostab Euroopa ära. Ja see on see, mis on täna juhtunud. Venemaa on ära ostnud Saksamaa, Ukraina, lätlased tingivad, aga kuna seal on summad väiksed, siis teadagi, millega see lõpeb. Tulemuseks on see, et Euroopa aluseks majanduslikus mõttes peaks olema energeetiline julgeolek ja täielik sõltumatus Venemaast, kes muutub aga energeetiliselt veel ohtlikumaks ja veel tugevamaks. Tuleb tunnistada, et need inimesed, kes on selle paberi kirjutanud, on teinud tublit tööd. Tõepoolest, positiivsena tuleb märkida, et esimest korda on just nimelt Lissaboni lepingus ära märgitud energeetika kui julgeolekuprobleem, millega Euroopa peab tegelema, eelmises variandis seda ei olnud. Kuid kõigi ülejäänud paranduste ja paberitega võrreldes on see energeetiline aspekt jäänud kahtlemata endiselt nõrgaks.
Teiste sõnadega, kui nüüd lühidalt kokku võtta, siis milline oleks olnud ühe normaalse eurorealisti positsioon selle asja suhtes? Vastava ettepaneku ma tegin ka põhiseaduskomisjonis. Mina arvan, et Lissaboni projekt, mille eelnõu te saate, on laias laastus suure hulga tublide inimeste töö tulemus ja me peame neid selle töö eest tänama. Ma arvan, et Eesti Riigikogu võiks vastu võtta resolutsiooni, millega me avaldame sügavat tänu kõigile, kes on selle dokumendi kirjutanud, ja soovime neile jõudu töös ja isiklikus elus, mööndes samal ajal, et tegemist on toorikuga ja niisuguse toormaterjaliga, kus viiteid on rohkem kui põhiteksti. Sellist projekti ei laseks meie oma Marekki siinsamas Riigikogus läbi. Teiste sõnadega, tegemist on juriidilise mustandiga, umbes sellisega, millega peaks lõpetama esimese kursuse juuraüliõpilane oma kevadsemestri.
Mis puudutab aga Euroopa Liitu tervikuna, siis on siin tegelikult veel üks ohtlik moment, millele ma tahaksin tähelepanu juhtida. Ühest kohast oleks ju tõesti nagu õige, et Euroopa demokraatlikku osa, s.o Euroopa Parlamendi osa suurendatakse selle igavesti paha Euroopa Komisjoni arvel. Tundub õige, demokraatiat rohkem, parlament räägib rohkem, valitsus räägib vähem – mis saaks meil selle vastu olla! Aga kui te nüüd ei vaata mitte ainult seda teksti, vaid vaatate ka seda ja kuulate meie oma saadikute juttu, mis toimub Euroopa Parlamendis, siis Euroopa Parlament ei räägi enam ammu Euroopast, vaid räägib oma rahvusriikidest. Tänane Euroopa Parlamendi tugevdamine tähendab seda, et meie osa Euroopa asjade otsustamisel väheneb oluliselt. Järelikult on struktuuriline viga see, et see praegune paber annab võimu sinna, kus meil on kuus saadikut Saksamaa 90 vastu. Ja nii imelik kui see ka ei ole, on see meie jaoks ohtlik ja sellisel kujul absoluutselt vastuvõetamatu. Niisiis, jäädes truuks siin antud saadikuvandele – olla truu Eesti Vabariigi põhiseadusele –, kui ma teiseks hääletamiseks tagasi tulen, siis ma hääletan ära, aga te umbes teate siis, mispärast. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Igor Gräzin! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.02.