Austatud Riigikogu! Teie ekstsellentsid! Daamid ja härrad! Alustame Riigikogu III istungjärgu viienda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda arupärimisi või eelnõusid. Kõnesoove ei ole.
Läheme teadete juurde. Riigikogu esimees edastas 19 Riigikogu liikme esitatud arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.
Austatud Riigikogu! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22.
Väliskomisjon on teinud ettepaneku pikendada tänast istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Vastavalt meie kodu- ja töökorrale peame selle ettepaneku läbi hääletama. Alustame hääletuse ettevalmistamist. Panen hääletusele väliskomisjoni ettepaneku pikendada tänast istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 78 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole on istung pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Läheme tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt on kultuurikomisjoni algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse § 24 muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele kultuurikomisjoni algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse § 24 muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 80 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole on kultuurikomisjoni algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse § 24 muutmise seaduse eelnõu seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu seadusena vastu võetud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu.
Austatud Riigikogu! Lubage mul tutvustada selle punkti juures vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele kehtivat korda. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 määras juhatus väliskomisjoni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimuse, välispoliitika arutamiseks järgmise korra. Välisminister Urmas Paet teeb ettekande kuni 45 minutit, seejärel on küsimused ja vastused kuni 45 minutit. Igal Riigikogu liikmel on õigus küsida üks küsimus. Pärast seda teeb ettekande väliskomisjoni esimees Sven Mikser, ettekande pikkus on kuni 20 minutit. Seejärel on küsimuste ja vastuste voor kuni 30 minutit, igal Riigikogu liikmel on õigus esitada üks küsimus. Pärast küsimusi toimuvad läbirääkimised. Vastavalt meie kodu- ja töökorrale on läbirääkimiste pikkus viis minutit ja soovi korral kolm minutit lisaaega. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Väliskomisjoni soovil teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esinevad sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta.
Alustame selle päevakorrapunkti menetlust. Palun ettekandeks kõnetooli välisminister Urmas Paeti!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head külalised!
Alustades valitsuse välispoliitika ettekannet, pole liigne meenutada Eesti välispoliitika ülimaid ülesandeid. Need on Eesti julgeoleku kindlustamine ja meie inimeste heaolu kasvatamine, mille saavutamisele on suunatud kõik, mida valitsus ja Välisministeerium teevad. Eesti välispoliitilist tegevust läbib siduva joonena ühiste väärtuste ruumi laiendamine, kus austatakse demokraatiat, inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid.
Üldise arvamuse kohaselt elame praegu suurte muutuste ajal. Räägime suurenevast lõhest arenenud riikide tuumiku ja mahajäänud ääremaailma vahel; Hiinast, kellest on juba saanud majandushiiglane, ning Indiast, kellest see peagi saab. Teame, et aina enesekindlam Venemaa vastandab end demokraatlikule maailmale. Ees ootavad raskused energia hankimisel, maailma keskkonnaseisund üha halveneb.
Aga vaadakem korraks, kuidas kirjeldati rahvusvahelist olukorda näiteks 50 aastat tagasi: "Maailm on läbi elamas suuri muudatusi. Olulisim on rahvastiku ohtlik juurdekasv. Teaduse areng on peadpööritav: inimesed suunduvad peagi väljapoole maakera gravitatsioonivälja. Tooni annavad poliitilised revolutsioonid Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Omaette suur faktor on Hiina muutumine dünaamiliseks jõuteguriks. Ameerika Ühendriigid saavad uue presidendi, mis võib kaasa tuua USA väljamurdmise rahvusvahelisele areenile." Nõnda kirjutas üks väliseestlasest vaatleja maailmast 1960. aastate künnisel. Kõlab dramaatiliselt. Aga ometi oli see ajajärk rahvusvaheliste suhete lähiajaloos suhteliselt rahulik. Nii omandavad meie tänased pakilised probleemid kaugemas perspektiivis märksa lootustandvama varjundi.
Head Riigikogu liikmed! Kõnelen täna esmalt julgeolekuolukorrast maailmas ja Eesti sammudest selle tugevdamisel. Endiselt on aktuaalsed koostöö terrorismivastases võitluses, massihävitusrelvade leviku tõkestamine, regionaalsete konfliktide lahendamine ning õigusriigi ja demokraatia põhimõtete juurutamine. Neid küsimusi käsitlesin pikemalt Riigikogu ees peetud kõnes aasta tagasi. Julgeolekuprobleemide hulka viimastel aastatel lisandunud energiajulgeoleku ja küberturvalisuse teemadel peatun aga tänase ettekande teises osas.
Hinnates olukorda Afganistanis, tõdeme, et kuigi näiteks majandus- ja hariduselus on märgata edasiminekuid, on probleeme endiselt palju. Eesti jätkab NATO kõige tähtsamal operatsioonil Afganistanis koos partneritega julgeolekuolukorra parandamist, et raiuda läbi terrorismijuurestik ning hoida ära Talibani naasmine võimu juurde. Pole liigne mainida, et olukorra parandamiseks on äärmiselt oluline teha koostööd afgaanidega ning arvestada nende tavadega. Me turgutame ka kohalikes elanikes tärkavat omalust oma riigi suhtes.
Nagu näha, tuleb Välisministeeriumis aeg-ajalt luua ka uusi sõnu, et rahvusvahelist olukorda adekvaatselt kirjeldada. Aga kaugemas perspektiivis on väga oluline Afganistani enda julgeolekujõudude ülesehitamine, mis on ka üks väljumisstrateegia alustalasid.
Hiljuti Afganistani külastades oli mul rõõm näha sinimustvalget lippu lehvimas mitmes olulises Afganistani stabiliseerimise sõlmkohas. Meie arenguabi on mitmekordistunud, peamiselt panustame meditsiinisektorisse. Lisaks lähetame sellel aastal Kabuli ka politseieksperdi ning Helmandisse meditsiinieksperdi. Kui tagantjärele vaadata, siis oleks rahvusvaheline tsiviilabi võinud sellel sügavalt vaesel maal olla tunduvalt suurem juba 1990. aastatel. Aga eks see ole vana tõde, et nii rasked missioonid on justkui vastu päikest vaatamine. Tagasivaade on alati valutum ja selgem. Ja mõistagi peab Afganistan ka ise järjest suurema vastutustundega ehitama tsiviilühiskonda, mis tähendab muu hulgas ka ajakirjandusvabaduse tagamist.
Afganistanis oodatakse rahvusvaheliselt üldsuselt rohkem tähelepanu. Loodame, et ÜRO eriesindajaks Afganistani määratakse rahvusvaheliselt kaalukas isik, ja toetame ÜRO tegevuse laiendamist edasi lõunaprovintsidesse, kus olukord on kõige ebastabiilsem. Euroopa Liidu roll tsiviilabis ja politseisüsteemi ülesehitamisel peaks samuti tunduvalt kasvama. Eesti on asunud Euroopa Liidus aktiivselt tegutsema selle nimel, et ka Euroopa Liidu roll Afganistanis kasvaks ja et Afganistani vajadusi Euroopa Liidus teravamalt tunnetataks.
Iraagis on USA väekontingendi suurendamine alates 2007. aasta kevadest koos USA tõsiste diplomaatiliste pingutustega toonud märkimisväärset edu. ÜRO peasekretäri selle aasta jaanuaris avaldatud raporti kohaselt on julgeolekupoliitiline olukord Iraagis endiselt raske, kuid võrreldes varasemaga võib täheldada vägivallalainete tunduvat vähenemist ja seda kõike tänu Iraagi politseiüksuste tõhusale tööle. Pooltes Iraagi provintsides on julgeolekuolukord juba sedavõrd stabiliseerunud, et rahvusvahelised koalitsiooniväed on andnud kontrolli üle Iraagi jõududele. Selle aasta jooksul peab Iraak suutma saavutada kontrolli ka ülejäänud üheksa provintsi üle. Lootust annab ka rahvusliku leppimise atmosfäär.
Võimalik, et paranenud julgeolekuolukorrast tulenevalt võib rahvusvahelise kohaloleku juriidiline alus Iraagis teiseneda. Mitmed riigid on asunud aru pidama, kuidas Iraaki edaspidi abistada. Meie selge seisukoht on, et rahvusvaheline koalitsioon peaks jätkama Iraagi abistamist, vastasel korral võib Iraaki ähvardada laiema kodusõja oht, mis võib väljuda riigi piiridest. Kavatsen enne suve ka Iraaki külastada ja kohtuda sealsete poliitikutega, et välja selgitada, millised on nende ootused. Iraak jääb veel kauaks rahvusvahelise tähelepanu keskmesse ning ma arvan, et ka Eesti peaks jätkama oma abi nii kaua, kuni Iraak muutub stabiilseks ja kuni Iraak ise meie abi soovib.
Lähis-Idas on olukord alati keeruline. USA algatusel ja rea araabia riikide diskreetsel suunamisel teevad Palestiina omavalitsus ja Iisrael praegu jõupingutusi, et kokkuleppele jõuda nendes olulistes erimeelsustes, millest seni õieti räägitud pole. Need on Jeruusalemma staatus, Palestiina põgenike õigus naasta Iisraeli ning Palestiina ja Iisraeli piiride kindlaksmääramine.
Eesti aitab omalt poolt kaasa Palestiina riigi tekkimisele ja edasiste Iisraeli elanike vastu suunatud relvaaktsioonide ärahoidmisele. Selleks annetame Palestiina-Iisraeli rahuprotsessi toetamiseks kolme aasta jooksul ligi 11 miljonit Eesti krooni, mis on seni meie suurim panus üleilmsete konfliktide lahendamisel. Mul on hea meel, et meie võimalused Lähis-Ida kirjul poliitikamaastikul kaasa rääkida on aastaga tunduvalt paranenud, eriti aga nüüd, mil meil on oma diplomaatilised esindajad ja peagi saatkonnad Tel Avivis ja Kairos.
Euroopa ja muu maailma murelaps on endiselt Aafrika. Peatugem korraks viimastel sündmustel. Valitsuse kukutamise katsed Tšaadis ja valimistulemuste võltsimine Keenias ning neile järgnenud rahutused näitavad, kui habras on sealne olukord. Pikaajalised usulised ja etnilised konfliktid Somaalias ning genotsiid Sudaanis on pärssinud nende riikide normaalset arengut ja põhjustanud tohutuid põgenikevoolusid. Sudaani valitsus on andnud lubadusi koostööks rahvusvahelise üldsusega. Juhul, kui neid lubadusi ellu ei viida, toetab Eesti seniste Sudaani vastu suunatud Euroopa Liidu ja ÜRO sanktsioonide karmistamist.
Mida on teinud Eesti Aafrika toetuseks? Osalesime eelmisel aastal Euroopa Liidu valimisvaatlusmissioonidel. Aitasime Sudaani miljoni krooniga, et leevendada seal sisepagulaste ja põgenike olukorda. Oleme osutanud abi ka Keenia sisepagulastele. Euroopal seisab Aafrikaga ees kindlasti väga palju koostööd juba ainuüksi seepärast, et Euroopat eraldab  Aafrikast kõigest 14 kilomeetrit.
Austatud Riigikogu! Tulles tagasi Euroopasse, külmutatud konfliktide ja Lääne-Balkani juurde, vaatame kõigepealt asjade seisu Kosovo küsimuses. Ja siin on mul kõigepealt hea meel teile teatada, et just äsja otsustas Eesti valitsus tunnustada Kosovo Vabariiki! (Aplaus.) Me oleme pidanud Kosovo tuleviku osas kõige paremaks plaaniks ÜRO peasekretäri eriesindaja Martti Ahtisaari esitatud staatuseettepanekut ja ajakava. On märkimisväärne, et oma iseseseisvusdeklaratsioonis kinnitab Kosovo Assamblee valmisolekut Ahtisaari plaan ellu viia, sealhulgas kõike, mis puudutab vähemuste ning nende ajaloolise ja kultuuripärandi kaitset. Lähtudes ka esmaspäevasel Euroopa Liidu välisministrite kohtumisel arutatust, tunnustas Eestigi Kosovo iseseisvust. Ühtlasi toetame me Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ESDP) tsiviilmissiooni Kosovos, kus meie panus seisneb ekspertides.
Strateegiliselt oluline on tagada Serbia osalus piirkonna pikaajalise arengu lahendustes. Teatavasti soovib 70% serblastest Euroopaga lõimuda. Boris Tadići tagasivalimine presidendiks annab märku Serbia rahva enamuse soovist jätkata teed Euroopasse. Pole mingit kahtlust, et Serbia vajab Euroopa ja seega ka Eesti tähelepanu. Tõeline partnerlus Euroopaga on kogu Lääne-Balkani edu tagatis.
Edasi mõni sõna ka nn külmutatud konfliktidest – Euroopa reaalsetest pingekolletest. Peab tunnistama, et 15 aastat kestnud jõupingutused Transnistria, Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja Mägi-Karabahhia küsimuste lahenduse leidmiseks pole paraku üleskutsetest ja hea tahte avaldustest kaugemale jõudnud. Ka sealsed rahuvalveformaadid ei vasta nõuetele ega too lahendust lähemale. Olukord ei ole ometi täiesti lootusetu, sest iga päevaga kasvab kohalike elanike soov elada rahus.
Kõige selgemalt on seda märgata Transnistria kontrolljoonel, mida Transnistria poolelt ületab iga päev tuhandeid inimesi, et teistesse Moldova piirkondadesse tööle või külla minna. Sajad Transnistria ettevõtted on ennast Moldovas registreerinud, valides sellega ligipääsu Euroopa Liidu turule, mida võimaldab Moldova Euroopa Liidu naabruspoliitika tegevuskava. Lisaks naabruspoliitika edendamisele peaksime Euroopa Liidus välja töötama ka usaldust ja julgeolekut suurendavad meetmed või kaaluma juba esitatud meetmete tugevamat poliitilist ja rahalist toetamist. Näiteks võib tuua meetmed, mis tugevdavad Transnistria majanduslikku integratsiooni ülejäänud Moldovaga ja inimestevahelist suhtlemist.
Ka Lõuna-Osseetias, kus praegu on Gruusia-meelse ajutise administratiivse üksuse näol tekkinud de facto valitsuse kõrvale reaalne alternatiiv, otsivad inimesed võimalusi elada rahus. Sisuliselt on valida, kas eelistada juhinduda Gruusia kutsest läheneda koos Euroopale või jääb status quo püsima. Abhaasia puhul tuleks aga mõelda sellele, kuidas tagada Abhaasia suurem avatus ja rahuprotsessi läbipaistvus. Võiksime koos Riigikoguga kaaluda erinevate parlamentaarsete institutsioonide, näiteks Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee ja teiste kaasamist, et avatust suurendada. Eesti toetab usalduse loomist ja liikumisvabadust, nagu ka otsedialoogi loomist Thbilisi ja Suhhumi vahel. See aitaks kaasa Abhaasia elanike ja Gruusia keskvõimu vahelise usalduse suurenemisele ning piirkonna majanduslikule arengule.
Lõpetuseks kordan taas üle, et Eesti näeb selget lisaväärtust Euroopa Liidu suuremal kaasatusel külmutatud konfliktide lahendamisse, ennekõike Euroopa Liidu naabruspoliitika ja eriesindajate kaudu.
Austatud Riigikogu liikmed! Üleilmse ja piirkondliku julgeoleku kindlustamiseks on vaja tuua uued demokraatiad ja Lääne-Balkani riigid NATO-le lähemale. Laienemise küsimused on ka eelseisva NATO tippkohtumise kavas. Eeldades, et kandidaatriigid Horvaatia, Makedoonia, Albaania jätkavad vajalikke reforme ja liitumisettevalmistusi praeguses tempos, pooldab Eesti kõigile neile kolmele riigile liitumiskutse esitamist Bukaresti tippkohtumisel. Samuti toetame Gruusia ja Ukraina edasist euroatlantilist integratsiooni ja leiame, et mõlemale partnerile võiks anda liikmesuse tegevuskava (MAP-i) 2008. aasta jooksul. Esimene võimalus selleks avaneb samuti Bukaresti tippkohtumisel aprillis.
Omaette väga oluline julgeolekuline ühenduskoht on NATO ja Euroopa Liidu koostöö. Me mõtleme selle all nii koordineeritud tegevust operatsioonidel kui ka poliitilise dialoogi süvendamist. Loomulik ja vajalik oleks teha koostööd kriiside ärahoidmisel, rääkimata kriiside lahendamisest. Nii saaksime olemasolevaid võimalusi kõige paremini ära kasutada ja vältida inimelude ohtu sattumist missioonidel. Üks Euroopa stabiilsuse ja julgeoleku tagamise peamine element on endiselt Euroopa tavarelvastuse piiramise leping. Toetame NATO liitlaste jõupingutusi leping Venemaa osavõtul säilitada. Eesti on omalt poolt valmis alustama kõnelusi kohandatud lepinguga liitumiseks niipea, kui see on jõustunud ja avatud uutele liitujatele.
Kahtlemata on julgeoleku seisukohast oluline ka Venemaa roll ja areng. Sõltumata presidendivalimiste tulemustest pean väga oluliseks, et jätkuks aktiivne dialoog Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Muidugi, dialoog ja koostöö eeldavad siiski mõlema poole tahet. Olen kindel, et hea tahte korral poleks Venemaal olnud sugugi raske teha koostööd ka näiteks ODIHR-iga valimiste vaatlemisel. Kahju, et see koostöövõimalus jäi kasutamata.
Loodame, et Venemaa kasutab presidendivalimisi ja uue presidendi ametisse asumist kui head võimalust parandada suhteid Läänega, eelkõige Euroopa Liidu ja NATO-ga. See looks ka positiivse atmosfääri uue partnerlus- ja koostööleppe (PCA) läbirääkimiste alustamiseks. Eesti jaoks aga pean oluliseks jätkata pragmaatilist dialoogi Venemaaga. Me liigume edasi väikeste sammude haaval, hoides lahti erinevad suhtluskanalid ja töötades kokkulepete kallal, mis tooksid praktilist kasu meie mõlema riigi elanikele, nagu näiteks äsja kultuuriministrite sõlmitud kultuurikoostöö lepe.
Hea Riigikogu! Nüüdisaja, aga võib-olla ka kogu ühiskonna ajaloo üheks kõige hinnatavamaks saavutuseks võib pidada demokraatlike väärtuste võidukäiku. Eestil on demokraatia ja vabaduse edendamise teenistuses kaks sellist hästi läbimõeldud poliitikavaldkonda nagu arengukoostöö ja Euroopa Liidu naabruspoliitika.
Kui rääkida praktilisest koostööst, siis naabruskoostööd on juba pikemat aega tehtud mitmeaastaste tegevuskavade kaupa. See koostöö Euroopa Liiduga on aga väga erinev, näiteks suhetes Moldova, Ukraina ja Iisraeliga on esimesed tegevuskavad juba lõppemas, mõnede riikidega on kavas sõlmida uued raamlepingud, teised, nagu näiteks Maroko, soovivad Euroopa Liiduga senisest tihedamaid suhteid. Seetõttu pooldab Eesti diferentseeritud lähenemist partnerriikidele. Arvan, et muude uuenduste seas võiksid tulevased lepingud sisaldada ka nelja põhivabaduse – kapitali, kaupade, teenuste ja isikute vaba liikumise elemente, muidugi järgides iga konkreetse partnerriigi arengut.
Oleme naabruskonnas kõige suuremat tähelepanu pööranud Ukraina, Gruusia ja Moldova käekäigule, näiteks toetab Eesti viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingute sõlmimist Gruusiaga. Aga meie pilk on tunduvalt avaram. Hea näide on Euroopa Liidu põhja- ja lõunariikide – Barcelona protsessi ja põhjamõõtme – ühisseminar, mille korraldab Välisministeerium koos Portugali, Soome ja Hispaania kolleegidega märtsis Tallinnas. Samuti on meie suur soov pöörata rohkem tähelepanu piiriülesele koostööle Venemaa Leningradi ja Pihkva oblastiga, sest piirialade elanikud ise on koostööks väga altid.
Teine tähtis tegevusvaldkond on arengukoostöö. Kunagisest spetsiifilisest nišitegevusest on kümne aastaga kasvanud üks meie välispoliitika kõige laiaulatuslikumaid ja läbivamaid teemasid. Meie vastutus üleilmsete probleemide lahendamisel on märgatavalt kasvanud ja seda peegeldab ka meie eelarve kasv. Välisministeeriumi hallata oleva arengukoostöö ja humanitaarabi eelarve on paari viimase aastaga kasvanud ligi üheksa korda: 7 miljonilt kroonilt 60 miljonini. Kokku oli Eesti panus rahvusvahelisse arengukoostöösse eelmisel aastal esialgsetel andmetel ligi 250 miljonit krooni, mis moodustab 0,12% meie majanduse kogutoodangust. Meie eesmärk on, et aastaks 2011 kasvaks see summa 0,17%-ni majanduse kogutoodangust, mis on ka Euroopa Komisjoni soovitud määr. Eesti kahepoolne arengukoostöö on suunatud eelkõige nendele riikidele, kus Eesti saab pakkuda kõige suuremat lisaväärtust ning kus ollakse valmis liikuma demokraatliku ja inimõigusi austava ühiskonna suunas. Meie peamised partnerid on Gruusia, Moldova, Ukraina ja Afganistan.
Lõpetades majandusteemaga, räägin lühidalt sellest, kuidas kulgevad meie läbirääkimised Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liikmeks saamise üle. Juba enam kui kümme aastat tagasi alanud ettevalmistused on jõudnud sinnamaale, et töötame koostöös teiste ministeeriumidega läbi OECD acquis`d.
Miks on OECD-ga liitumine Eestile nii oluline? Esiteks võimaldab see meil paremini analüüsida oma majandusväljavaateid ning konsulteerida lahenduste leidmisel. Teiseks, OECD-s langetatud otsused mõjutavad sageli ka neid riike, kes sellesse organisatsiooni ei kuulu. Näiteks määratakse OECD-s arengukoostöö põhimõtted, mida järgivad kõik doonorriigid, sealhulgas ka Euroopa Liit. Samuti sätestatakse OECD-s praegu küberturvalisusega seotud õiguslikke mõisteid, mis pakub meile väga suurt huvi. Aga mis kõige olulisem: OECD on oma ala kõige paremate ekspertide väärtuslik ametliku ja mitteametliku suhtluse keskkond. Mõistagi on praegu raske ennustada, kui pikaks meie läbirääkimised kujunevad, ent loodame, et selleks ei kulu rohkem kui kaks aastat.
Head Riigikogu liikmed! Järgmisena lähemalt meie ülesannetest Euroopa Liidus. Üks optimismiallikaid meie jaoks oli Eesti liitumine Schengeni ruumiga täpselt kaks kuud tagasi. Kõige suurema ja pingelisema töö tegid ühtse viisaruumi laienemiseks ära meie kolleegid Siseministeeriumist, keda selle eest veel kord tänan. Kui veel kõnelda Eesti kodanike hõlpsamast reisimisest, siis käivad praegu ka tehnilised läbirääkimised Ameerika Ühendriikidega, et liituda viisavabastusprogrammiga veel selle aasta lõpuks.
Meie kohesed ülesanded Euroopa Liidus on aga seotud eelkõige reformileppe jõustamisega. Loodame, et Riigikogu kiidab leppe heaks sel varakevadel ja et lepe jõustub 1. jaanuaril 2009.
Millised perspektiivid avab Lissaboni leping Eestile ja Euroopale? Välispoliitilisest aspektist vaadates on lepingu tähtsus eeskätt selles, et see annab Euroopa Liidule võimaluse mängida maailmas olulisemat rolli enesekindlama ja ühtsema välis- ja julgeolekupoliitika kaudu. Vähetähtis ei ole ka see, et leppe jõustumisega kaotab kehtivuse argument, et Euroopa Liit ei saa institutsioonilisel pinnal edasi laieneda.
Kohe pärast põhiseaduse lepingu eelnõu valmimist alustati ettevalmistusi ka uue Euroopa Liidu välisteenistuse järkjärguliseks loomiseks. Tulevane, enam kui saja esindusega teenistus, mis hakkab toimima koostöös liikmesriikide diplomaatiliste esindustega, peab tõstma Euroopa Liidu riikide ühtekuuluvustunnet ja konsolideerima ühist välispoliitikat. Eelkõige tuleb aga silmas pidada, et ka liikmesriigid oleksid kaasatud teenistuse ülesehitamisse ja et selles oleksid tasakaalukalt esindatud kõik suured ja väikesed riigid ning geograafilised piirkonnad. Meie jaoks on äärmiselt tähtis, et välisteenistuses, nagu teisteski rahvusvahelistes organisatsioonides, töötaksid ka Eesti kodanikud. Aasta teises pooles on oodata sisulisemaid arutelusid Euroopa Liidu julgeolekustrateegia uuendamise üle. Tuletan meelde, et 2003. aastal väljatöötatud julgeolekustrateegia oli esimene katse kujundada ühine visioon Euroopa Liidu liikmete ees seisvatest julgeolekualastest väljakutsetest ja nende lahendamise teedest. Nüüd, viis aastat hiljem, on aeg teha kokkuvõtteid.
Eesti seisukohalt on strateegias seatud prioriteedid üldjoontes aktuaalsed ka praegu. Ent on toimunud ka hulk muutusi, mida peab arvesse võtma. Kõigepealt, mis puutub Euroopa Liidu suhetesse maailma teiste jõukeskustega, siis leian, et olukorras, kus Venemaa ja Hiina seisavad aina jõulisemalt oma huvide eest, muutub veelgi tähtsamaks Euroopa Liidu koostöö teiste ühisväärtusi jagavate riikidega. Eelkõige pean siin silmas erisuhet Ameerika Ühendriikidega ning Euroopa Liidu ja NATO koostöö tugevdamist, aga ka koostööd teiste samu väärtusi hindavate partneritega nagu Austraalia, Jaapan, Uus-Meremaa ja Lõuna-Korea.
Ka ei ole Euroopa Liit, eriti just idanaabruses, suutnud piisavalt edukalt aidata kaasa regionaalsete konfliktide lahendamisele. Oluliste julgeolekuprobleemide hulka on viimastel aastatel lisandunud energiajulgeolek ja küberturvalisus.
Läbiv teema on Euroopa Liidu laienemine. Eesti toetab igati Euroopa Liidu laienemist seniste kriteeriumide alusel. Sellele lisab kindlust teadmine, et kõik riigid, sealhulgas ka vanad liikmesmaad, on senisest laienemisest võitnud. Loodame, et reformid Türgis käivituvad taas aktiivselt ja et otsustavasse faasi jõuavad liitumisläbirääkimised Horvaatiaga. Läbirääkimiste lõpp nõuab alati selget pühendumust ning tahet vajalikud reformid läbi viia, milleks soovime Horvaatiale edu. Ja pole liigne taas kinnitada, et oleme alati valmis Horvaatia, Türgi ja teiste kandidaatriikidega tihedat koostööd tegema ja kogemusi vahetama.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Seistes kõikjal Euroopa Liidu tugevdamise ja seega kindlatel alustel laienemise eest, koondub meie tähelepanu sel aastal Euroopa Liidus energeetikale ja Läänemere strateegiale. Gaasitarned Ukrainasse on häiritud! Venemaalt Gruusiasse viiv gaasitoru lõhati! Gaasikraanide kinnikeeramisega ähvardamine jätkub! Venezuela president Chávez ähvardab katkestada naftatarned USA-sse! Sellised pealkirjad on kogu maailma ajakirjanduses juba tavapäraseks muutunud.
Et Eestis ei kata sisemaine tootmine kogu energiavajadust, siis on varustuskindlus ja energiajulgeolek meie välispoliitika prioriteedid, mis nõuavad suuremat tähelepanu. Nagu me hästi teame, on energiateema ka rahvusvaheliste suhete ja Euroopa Liidu poliitika keskmes. Jagan täiesti president Toomas Hendrik Ilvese seisukohta, et energeetika, energiavarustuskindlus on kindlasti üks selliseid strateegilisi alasid, kus Eesti vajab kaasarääkimiseks rohkem asjatundjaid, nii teadlasi kui ka ametnikke.
Vaatame põgusalt, missugune on asjade seis rahvusvahelises plaanis praegu. Kõigepealt nafta hinnad ja energiakasutus. Globaalses plaanis on ette näha, et energiakasutus kasvab veel vähemalt järgmised paarkümmend aastat. Toornafta hinnad on aga vähem kui viie aastaga neljakordistunud. Kui 2003. aasta sügisel oli naftabarreli hind veel 25 dollarit, siis nüüd on see ületanud juba 100 dollari piiri. Teiseks. Kliima soojenemisega kaasnevad ohud sunnivad riike energiakasutust tõhustama, eriti aga selle tootmisest tekkivat saastet piirama. Kolmandaks. Mastaapsete transpordienergeetika infrastruktuuride muutmine võtab aastakümneid aega.
Millised on Eesti võimalused selles uut ilmet võtvas süsteemis? Oleme muutuste keskmes selles mõttes, et Euroopa Liit kui kõige aktiivsem kliima- ja energiapoliitika suunaja võtab endale maailmas vastutust, et vältida kliimamuutusi ja hoida ära energiavarude ammendumine. Seda silmas pidades on loomulik, et Euroopa Liit peab liikuma lähemale tõelisele ühtsele energiaturule, et tagada vaba konkurents ja rajada ühendused liikmesriikide vahel, eriti aga Euroopa Liidu äärealade ja teiste Euroopa Liidu piirkondade vahel.
Eesti toetab põhimõtteliselt Euroopa Komisjoni energia siseturu ning energia- ja kliimapakettides võetud suundi. Need jätkavad energiaturu liberaliseerimist, liikumist väikese süsinikumahukusega majanduse, seega uue tehnoloogia arendamise ning taastuvenergia osakaalu kasvatamise suunas. Meile on seejuures oluline, et kõigile turuosalistele tagataks võrdne juurdepääs ülekandevõrkudele. Meile on tähtis, et siseturu meetmed arvestaksid iga liikmesriigi turu iseloomuga ja energiasektori eripäradega. On ju selge, et Eesti energiaturg erineb näiteks Luksemburgi omast. Rõhutaksin, et Euroopa Liit peab rakendama samu konkurentsi- ja keskkonnastandardeid kolmandate riikide ettevõtetele ja kolmandatest riikidest imporditavatele energiakandjatele, eelkõige elektrile. Vaid nii on meil võimalik vältida võimalikke turumoonutusi ning vähendada energiajulgeoleku riske.
Mis puutub aga väga aktuaalsesse keskkonnahoidu, siis on meie soov, et kasvuhoonegaaside lubatud heitkogustega kauplemise süsteem arvestaks ka Eesti põlevkivienergeetika eripärasid. Me taotleme põlevkivi integreerimist sellekohastesse otsustesse.
Ülimalt oluline on ka energiaallikate ja varustuskanalite mitmekesistamine. See tähendab elektri- ja gaasivarustuse ühenduste loomist Eesti ja Soome, Leedu ja Rootsi ning Poola ja Leedu vahel, aga ka Kaspia piirkonna energiakandjate Euroopasse transportimise teid. Me soovime, et need projektid teostuksid tõelise koostöö vaimus, et edendada kogu Euroopa, mitte üksikute riikide varustuskindlust. Näiteks Trans-Kaspia torujuhtmete projektid, mis võimaldaksid Kesk-Aasia naftat ja gaasi Kesk-Euroopasse transportida.
Euroopa riikide kasvav vajadus Venemaa gaasi ja nafta järele võib ohtlikult, isegi hukatuslikult suurendada koormust Läänemerel. Ettevõtte Nord Stream gaasijuhtme kulgemise võimalike alternatiivide seast on ülimalt vajalik teha õige valik koostöö vaimus. Neist kõige õigem ja keskkonnasõbralikum valik oleks rajada trass maismaale koostöös selle trassi teele jäävate riikidega.
Euroopa Liit vajab ka selget ja tugevat energeetika-alast välispoliitikat. Praegune olukord, kus iga liikmesriik kujundab ise oma asjaomase poliitika, ei ole pikaajalise lahendusena hea ega ei toeta ka ühtse energiaturu kujunemist. Euroopa Liidu ühtne energia välispoliitika teeniks samu eesmärke, mida teenib Euroopa Liidu energia sisepoliitikagi. See tagaks imporditava energia tarnekindluse vastuvõetava hinnaga, soodustaks konkurentsi ning parandaks üleilmset keskkonnaseisundit.
Globaalsete küsimuste lahendamine ei tule aga kõne alla ilma laialdase koostööta Euroopa Liidu ja USA vahel, mis haarab väga palju erinevaid valdkondi alates energiajulgeolekust ja lõpetades tehnoloogiliste uuendustega. Ja pole mitte vähe tähtis lisada, et OECD liikmeks saades soovime me liituda ka Rahvusvahelise Energiaagentuuriga – autoriteetse sõltumatu institutsiooniga, mis nõustab liikmesriike energiapoliitikas ning aitab kaasa koostööle teiste suuremate energiatarbijate ja -tootjatega.
Lugupeetud Riigikogu! Uurigem nüüd asja natuke lähemalt, lähtudes meie piirkondlikest võimalustest. Meie senine viljakas koostöö Läänemere piirkonnas ning Balti- ja Põhjamaadega kutsub järeldama: vaja on ühendada uued ja olemasolevad poliitikavaldkonnad ja -ideed ning muuta need järjepidevamaks. Seda enam, et meie käsutuses on praegu ajalooline võimalus piirkonna koostöö edendamiseks. Täpselt nädal tagasi ütles minu Rootsi kolleeg Carl Bildt parlamendis samalaadset välispoliitika ettekannet pidades järgmist: "Meie regioonis pole koostöö vähemalt pärast Kalmari uniooni aegu olnud kunagi nii lähedane ja tihe." Kalmari unioon Põhjamaade vahel – seda pole mul vist tänasele publikule vaja meelde tuletada – sõlmiti 1397. aastal. Seega on meil praegu võimalus, mis tuleb ette kord pikkade sajandite jooksul. Koostöö Euroopa Liidu Läänemere strateegia raames oleks selle võimaluse kasutamine parimal viisil. Euroopa Parlamendi, sealhulgas Eesti saadikute algatatud Läänemere strateegia on hinnaline panus piirkonna arengusse. Me töötame koos Rootsi ja Soomega aktiivselt selle nimel, et strateegia Rootsi eesistumise ajal järgmisel aastal vastu võtta.
Meie seisukoht on, et võiksime Läänemere regioonis minna Euroopa Liidu siseturu arendamisel senisest kaugemale, näiteks kehtestada täieliku teenuste vaba liikumise, andes sellega eeskuju kogu Euroopa Liidule. Euroopa Komisjoni voliniku Janez Potoćniku idee lisada Euroopa Liidu siseturu praegusele neljale vabadusele viies, teadmiste vaba liikumine, meie piirkonnas juba toimub. Nii et selles mõttes võib Läänemere regiooni nimetada Euroopa Liidu musterpiirkonnaks.
Läänemere piirkond on ka üks suurima majanduspotentsiaaliga regioon Euroopa Liidus, mille maksimaalsed võimalused on endiselt kasutamata. Arvestades Läänemere piirkonna suurt ulatust ja suhteliselt väikest rahvaarvu, on eriti oluline, et vahemaid lühendaks hea infrastruktuur. Hea näitena võib tuua Põhjamaade ja Balti riikide ühendatud börsi. Suur kasutamata potentsiaal on endiselt kaubanduses, kus eksisteerib mitmeid, eelkõige mittetariifseid kaubandusbarjääre. Venemaa saamisega Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks kasvab piirkonna kaubanduspotentsiaal veelgi. Erinevatel hinnangutel on nende barjääride kõrvaldamisel võimalus kaubavahetust suurendada kuni 10%.
Teine ülimalt oluline teema, mis väljatöötatavas Läänemere strateegias peaks kajastatud saama, on Läänemere keskkonnakaitse. Teatavasti mõjutab Läänemere, sealhulgas Soome lahe reostust tugevasti ida-läänesuunaline naftavedu, mis kasvab kiiresti ja kätkeb endas ohtu keskkonnale. Eeldades, et nafta ja naftatoodete transport tankeritega võib Soome lahel 2015. aastal kahekordistuda kuni 250 miljoni tonnini, on õnnetuste vältimiseks ja Läänemere keskkonna hoidmiseks vaja teha väga tõsist koostööd nii Euroopa Liidus kui ka vajaduse korral laiemal rahvusvahelisel tasandil. Eesti taotleb ka meresõiduohutuse reeglite karmistamist Läänemerel. Valitsuse hinnangul tuleb keskkonnariskide vähendamiseks kehtestada Läänemerel täiendavad navigatsioonimeetmed, nõuded tankerite laevapersonali kvalifikatsioonile ja tankerite püstivusele.
Kolmas koostöösuund on Baltimaade ja Põhjamaade energiaturgude ühendamine füüsiliste ülekandesüsteemide abil. Aga mis kõige olulisem: praegu toetuvad Balti riigid elektritoodangus põhiliselt Eesti põlevkivile, Läti hüdroressurssidele ja Leedu tuumaenergiale. Neid täiendavad imporditavad maagaas ja naftasaadused ning üha rohkem kohalikud taastuvad energiaallikad. Peame aga arvestama mitme olulise teguriga, nagu näiteks nafta- ja gaasihindade jätkuv tõus maailmas. Ohuks on ka liigne sõltuvus ühest tarnijast. Kõik see sunnib meid edendama ühist energiapoliitikat ja annab selleks ka võimaluse.
Ja lõpetuseks. Energeetikal on kahtlemata ka tugev julgeolekuaspekt. Et mitte koormata teid arvukate ja tuntud argumentidega, piirduksin siinkohal vaid ühe olulise pidepunktiga meie rahvusvahelises koostöös. Nagu me hästi teame, on see teema päevakorral ka NATO-s ja Bukaresti tippkohtumisel defineeritakse senisest täpsemalt NATO roll energiajulgeoleku alal. Arvestades alliansi kompetentsi, seisneks NATO loodav lisaväärtus eelkõige energiajulgeoleku riskide ja arengutendentside analüüsis ja kriitilise infrastruktuuri julgeoleku tagamises, sealhulgas osana terrorismivastasest võitlusest. Oluline on siinkohal partnerite solidaarsus kriisiolukordades.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! 1918. aasta krõbeda pakasega asusid Tallinnast Helsingi poole teele esimesed Eesti diplomaadid, et kindlustada meie riigi iseseisvusele Euroopa tunnustus ja tagada side läänemaailmaga. Neile anti igaühele kaasa 9000 tsaarirubla ja tugevad käepigistused. 1990. aastal suhtles meie iseseisvust taastav Välisministeerium vaba maailmaga nii, et kirjad sokutati kaasa usaldusväärsetele tuttavatele, kes olid teel Soome või Rootsi. Toompea lossi aknalaual paiknev raske mobiiltelefon lülitati aga lootusrikkalt Soome võrku, antenn mere poole suunatud. Augustiputši ajal, kui Välisministeeriumi üheks kõige tähtsamaks ülesandeks sai tagada kommunikatsioon maailmaga, evakueeriti kõige väärtuslikum tehnika – mobiiltelefon, faksiaparaat, arvuti ja printer – igaks juhuks ühte Lasnamäe korterisse.
Nii oli see siis. Aga mis tagab täna meile selle eluliselt nii tähtsa kontakti välismaailmaga? Kas meie välisesindused ja meedia või meie hoiak – Eesti avatus? "Kes nägijaks loodud, see peab ju liikuma, et võimalikult palju näha saada. Peab pidevalt olema kahekõnes kõigega, oma ümbrusega, terve maailmaga, lõpus – iseendagagi," nagu Hando Runnel on meeldejäävalt kirjutanud.
Uus tehnoloogia loob suhtlemiseks uusi võimalusi. Eestlastele meeldib uus infotehnoloogia. Fakt on see, et meile on 10–15 aastaga igasugune infotehnoloogia lähedaseks saanud. Kas peab siis imestama, et kõik, millel eesliide IT-, Interneti- või küber-, pälvib meie tähelepanu ka rahvusvahelises suhtlemises, jah, ka Eesti välispoliitikas.
Välispoliitiliselt on sel tundel mitu mõõdet. Interneti-suhtlusest on saanud inimõigus. Igasugune sidekanali häirimine võrdub praegu juba sisuliselt vabaduse piiramisega, halvemal juhul kallaletungiga. Infotehnoloogia on teinud vabaduse meile sõna otseses mõttes käegakatsutavaks – näiteks Schengeni viisaruumis saame me liikuda just tänu infotehnoloogia progressile. Siit ka need põhjused, miks me arengukoostöö kaudu infotehnoloogia arengut toetame.
Loomulik oli Eesti jaoks avada esimeste riikide hulgas saatkond virtuaalkeskkonnas Second Life. Ma olen kindel, et nii saame suurepärast kogemust edukaks suhtlemiseks uue nn teise põlvkonna digitaalmaailma ja seal tegutsejatega – noorte ja haritud maailmakodanikega.
Samal ajal on ülemaailmses võrgustikus paratamatu tõsiasi, et lisaks informatsioonile levib seal sama piiramatult ka desinformatsioon ja muu saaste. Et ära hoida kõikvõimalikku küberreostust, on meie üks põhimõte üleilmse küberkultuuri juurutamine, nii et inimesed õpiksid ennast ja oma arvuteid Interneti-keskkonnas kaitsma. Seda saab teha näiteks tõstes ühiskonna Interneti-teadlikkust, aga ka mudelseadusi kokku leppides.
Teiseks, turvalisuse küsimused. Infotehnoloogia üldise arenguga on võrgukeskkonnas kasvanud ka kuritegevus ja küberjulgeolekust on saanud rahvusvaheline probleem. Küberründed ei ole oma olemuselt mitte ainult ründed arvutisüsteemide vastu, vaid sisuliselt eluviisi vastu laiemalt.
Et küberruumi haavatavus puudutab suure julgeolekuohuna kõiki riike, siis peab nende küsimustega aktiivselt tegelema ka üleilmsel tasandil. Võime öelda, et rahvusvahelise õiguse väljaarendamine küberjulgeoleku küsimustes seisab veel ees. Hetkel on olulisim küberkuritegude ennetamisele ja lahendamisele suunatud dokument – Euroopa Nõukogu küberkuritegevusvastane konventsioon, mis jõustus 2004. aastal ja millega on ühinenud ligi 50 riiki. Me kutsume kõiki riike üles ratifitseerima seda konventsiooni, mis loob aluse õiguskoostööks riikide vahel. Lisaks toetab Eesti rahaliselt ka Euroopa Nõukogu algatust, mis aitab riike konventsiooniga ühineda ja leida sellele maailmas laiemalt kõlapinda. Samuti kutsume me riike üles koostama küberturvalisuse tagamisele suunatud rahvusvahelist mudelseadust, mis võiks olla õiguspoliitiliselt pingevaba ja koondada kõigi osavõtjate kõige paremad kogemused sellel alal.
Euroopa Liidus on praeguseks 2007. aasta novembrikuu justiits- ja siseasjade nõukogu järeldustega pandud alus küberkuritegevusvastase võitluse ühtsele poliitilisele raamistikule. Kriipsutan alla, et Euroopa Liidu küberkoostöö peab olema sidus ja laiaulatuslik. See peab hõlmama kõiki valdkondi, mida küberkuritegevus võib mõjutada, sealhulgas ka konkurentsivõimet.
Et Euroopa Liidus käivad ettevalmistused enam kui saja esindusega välisteenistuse loomiseks, millele on vaja läbi mõelda infotehnoloogilised lahendused, siis võiks Eestile pakkuda huvi koostöö Euroopa Komisjoniga, et leida tulevasele välisteenistusele kõige paremad infotehnoloogilised lahendused ja tagada nende süsteemide turvalisus.
NATO-s paneb praegune strateegiline kontseptsioon alliansile muu hulgas ka küberjulgeolekut puudutavad ülesanded. Soovime, et Bukaresti tippkohtumisel annaksid riigi- ja valitsusjuhid küberkaitsepoliitika rakendamiseks konkreetsed juhised ja tähtajad. Peaksime saavutama olukorra, kus liitlased oleksid võimelised ja valmis vajaduse korral üksteisele küberrünnakute tõrjumisel abi osutama. Aga mis eriti rõõmustav: Eestil on au olla kübermaailma juhtriikide seas NATO küberkaitse kompetentsikeskuse loomisega rahvusvahelisel tasandil, mis alustab täie võimsusega tööd sel aastal.
Infosõdade teema lõpetuseks mõni sõna ka välispropagandast. Aeg-ajalt võib kuulda etteheiteid, justkui puuduksid Eestil jõud ja vahendid võitluseks vaenuliku propagandaga. Ja et meie mainega on seetõttu midagi tõsiselt korrast ära. Mõistagi on Eesti tutvustamine Välisministeeriumi ülioluline igapäevatöö. Selleks loome me suhtlusvõrgustikke, teeme koostööd Eesti sees. Aasta-aastalt küpseb väärtuslik koostöö Eesti Instituudi, EAS-i ja teiste ametkondadega Eesti tutvustamisel. Sel aastal korraldavad meie välisesindused sadu kultuuri- ja teisi Eestit tutvustavaid üritusi seoses Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamisega.
Olen veendunud, et peame oma aja ja jõu pühendama eeskätt just Eesti heale käekäigule ja oma narratiivide loomisele. Meie valik on pakkuda ise välismaailmale positiivseid lahendusi ja eeskuju. Demokraatia edendamise, energiajulgeoleku, loodushoiu, konfliktide lahendamise ja rahu tagamisega suudame me vaieldamatult rohkem head teha ja soodsat mainet luua kui ükskõik kui kalli propagandakampaaniaga. Välismaal Eesti maine kõrgel hoidmiseks on tähtis koordineerida näiteks meie kultuurieksporti Eesti sees, nagu ka kõiki teisi poliitikavaldkondi, alates keskkonnapoliitikast ja lõpetades seisukohtadega energiaküsimustes.
Muidugi võib üks sõna rikkuda kogu päeva ja üks valesti mängitud noot rikkuda sümfoonia. Aga kes siis veel kui mitte meie ise peaks mäletama, kui töntsid on propaganda jalad, ja teadma, kui kaduvväike on tegelikult vabas meedias Eesti-vastase propaganda kaal praegu. Kõige paremaks relvaks lauspropaganda vastu jääb endiselt sõna- ja meediavabadus. Eesti jõudmine ajakirjandusvabaduselt maailma kolme esimese riigi sekka on väga oluline saavutus.
Austatud Riigikogu! Nüüdisaegne välissuhtlus on tihe ja kihiline. Ammu enam ei otsustata küsimusi üksnes tippkohtumistel, aina tähtsam on spetsialistide ekspertiis, kvalifitseeritud arukus. Tööst Euroopa Liidu ja NATO institutsioonides on saanud meie selge prioriteet ja argipäev. Välissuhtluses ei osale mitte Välisministeerium üksi, vaid kõik meie ministeeriumid ja asjatundjad. Meie välissuhtlus ja välispoliitika saab olla edukas vaid heas ja üksmeelses koostöös.
Sel juubeliaastal on kohane mõelda sügava tänutundega meie esimestele Eestile tunnustuse taganud diplomaatidele ja kõigile, kes on tulnud nende järel. Esimese Riigikogu liige Karl Ast on kunagi Jaan Poska ja meie suurmeeste kohta öelnud: "Nende hiilgus ei paista küll tormitulena üle maakera, samuti kui Eesti isegi oma väiksuse tõttu kunagi maailmas esimesele kohale ei või tõusta, kuid oma rahva keskel on nad niisama suured kui suured suurte rahvaste keskel."
Mida saaksime me paremat teha kui teada oma eelkäijate tegusid ja selle eest neid tänada? Eks ikka edasi minna, hoides oma vaimu avatud ja värske.
Ma tänan teid tähelepanu eest!

Head Riigikogu liikmed! Nüüd on küsimuste voor. Mark Soosaar, palun!

Hea välisminister! Ma tahan kultuuriinimeste nimel avaldada teile tunnustust selle kõne eest. Esmakordselt me kuuleme, et välisminister pühendab nii palju tähelepanu Eesti kultuuri esitlemisele välismaal. Kultuur on ju meie riigi parimaid saadikuid ja tutvustajaid. Aga oma küsimusega lähen ma natukene kaugemale. Teatavasti on meie mehed praegu Iraagis ja Afganistanis ja võib-olla homme veel kusagil Balkanil. Me teame, et need on väga tundlikud piirkonnad. Oma kõnes te nimetasite kultuuriväärtuste kaitset. Kuidas te hindate meie sõjameeste valmisolekut kaitsta kultuuriväärtusi näiteks Afganistanis, kus on see kõige suurem probleem?

Enne, kui meie praegu Afganistanis viibiv sõjaväeline kontingent oma missioonile läks, oli neil muu hulgas kohtumine minuga. Mul oli rõõm rääkida nende noorte meestega Paldiskis ligi kaks tundi. See, mida ma seal kuulsin ja nägin, andis mulle kindlustunde, et lisaks oma tavapärastele professionaalsetele oskustele on meie kaitseväelastel missioonidel ka väga hea ülevaade sellest, milline on see kultuuriruum, milline on see keskkond, kus nad tegutsevad. Seetõttu olen ma päris kindel, et meie kaitseväelased on piisavalt hästi ette valmistatud selleks, et ka kultuurilises mõttes eristada olulist ebaolulisest. Mul on väga hea meel, et meie kaitsevägi suudab kaitseväelasi missioonidele minekuks nii hästi ette valmistada, andes neile ka palju laiemalt taustateadmisi, kui neil otseste tööülesannete täitmisel vaja on.

Helle Kalda, palun!

Austatud välisminister! Ma tänan teid ettekande eest! Te teatasite selles, et valitsus tunnustas Kosovo riigi iseseisvust. See ongi valitsuse pädevus ja parlament seda teemat ei aruta. Mul on üks küsimus: kui palju seda teemat arutati koalitsiooni osapoolte vahel ja kas otsus oli üksmeelne?

Ma kõigepealt täpsustan, et ka parlament on ikkagi olnud kaasatud nendesse aruteludesse, näiteks Euroopa Liidu asjade komisjon. Ma ise olen komisjoni liikmetega kohtudes ühel komisjoni koosolekul seda teemat nendega koos käsitlenud. Samuti väliskomisjon. Nii et parlament on olnud ka kaasatud selle küsimuse arutelusse. Koalitsiooni osapooled olid otsuse langetamisel üksmeelsed.

Kadri Must, palun!

Hea välisminister! Eesti välis- ja kaitsepoliitika oluline osa on osalemine välismissioonidel. Praegu oleme me Afganistanis, Iraagis, Kosovos, Bosnias ja Hertsegoviinas ning osaleme ka Põhjala lahingugrupis. Lähituleviku osas on valitsus vastu võtnud otsuse osaleda 250 mehega ka Balti pataljonis. See olukord meenutab laenumulli – valitsus on võtnud suuremaid kohustusi, kui kaitsevägi on võimeline täitma – ehk hulga suuremat välisosalust kui eesmärgiks seatud 8%. Iraagi missiooni puhul oleme seni lähtunud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonist. Selle pikendamisel möödunud aasta lõpul kinnitas Iraagi valitsusjuht Nouri al-Maliki, et Iraak palub selle resolutsiooni pikendamist viimast korda. Te ütlesite oma ettekandes, et rahvusvahelise kohaloleku juriidiline põhjendus võib teiseneda ja Eesti peab jääma Iraaki seni, kuni saabub stabiilsus, ja seni kuni ...

Palun küsimust!

... Iraak soovib. Kas sellest võib välja lugeda, et võtate eeskuju USA presidendi George Bushi valitsuselt ja plaanite Iraaki minnes sõlmida kahepoolse lepingu?

Kõigepealt jälle väike täpsustus. Kindlasti ei ole meie kaitseväelaste planeerimine eri missioonidele mingisugune mull. Kaitsejõududel on tänu koostööle Kaitseministeeriumiga väga selge ülevaade, milline on meie võimekus ja millised meie võimalused, mida saab teha ja mida ei saa. Ka meie järgmiste aastate missioonikavad on selgelt adekvaatsel alusel ja mulliks ma neid küll kindlasti ei nimetaks.
Mis puutub meie osalusse Iraagis, siis me ei juhindu siin ühegi teise riigi juhtkonna otsustest. Me juhindume iseenda paremast äratundmisest ja ka meie enda julgeolekupoliitilistest kaalutlustest. Iraagi osas tuleb, jah, selle aasta jooksul teha otsus, kas me oma sõjalist missiooni seal jätkame või mitte. Praegu ei ole ka ÜRO tasandil langetatud ei ühte- ega teistpidi otsust, kas ÜRO mandaat senisel kujul Iraagi osas jääb kehtima või mitte. Need arutelud on alles ees. Samas Iraagi valitsus ise on soovinud nii Ameerika Ühendriikide kui ka teiste riikide edasist kohalolekut Iraagis, et turvaolukorda veelgi parandada.
Praegu on veebruari keskpaik. Nagu ma oma kõnes nimetasin, on suur soov ja lootus, et aasta lõpuks suudavad Iraagi julgeolekujõud võtta oma kontrolli alla ka need üheksa provintsi, mis seni otseselt Iraagi enda kontrolli all ei ole. Loodame väga, et julgeolekuolukord Iraagis aasta jooksul märgatavalt paraneb. Mis puutub meie edasistesse valikutesse, kuidas ja kas üldse meie sõjaväelist missiooni Iraagis jätkata – küll me need otsused ka parlamendi ette toome. Otsuste aluseks aga on ikkagi nii arengud ennekõike Iraagis, Iraagi valitsuse tahe, kui ka loomulikult konsultatsioonid kõigi meie partneritega ja laiem rahvusvaheline olukord. Nii et jälgime arenguid ja püüame anda oma parima Iraagi julgeoleku suurendamisse. Kui vaja, siis Riigikogu kindlasti saab selle küsimuse sügisel otsustada.

Ivi Eenmaa, palun!

Austatud välisminister! Kõigepealt, oli hea meel kuulda valitsuse sõnumit Kosovo tunnustamise kohta. Aga lähen nüüd teie kõne juurde. Te viitasite selles ka Eesti võimalikule liitumisele OECD-ga ja selle vajalikkusele. Teatavasti käis härra Gurria hiljaaegu Eestis ja kõlasid ka teatud etteheited meile, Eestile. Üks nendest etteheidetest seondus tööjõu paindlikuma kasutamise vajadustega. Mida see tähendab?

Lühidalt kokku võttes tähendab see seda, et kui võrrelda rahvusvaheliste tavadega, siis on Eesti tööturg praegu väga jäik. Peasekretär Gurria tõstatas ka minuga kohtudes selle küsimuse ja ütles, et tööjõuturu olukorda Eestis tuleks moderniseerida – nii et see vastaks rohkem n-ö nüüdismajanduse väljakutsetele ja sarnaneks enam teiste arenenud riikide tööjõuturu regulatsioonidega.

Rein Ratas, palun!

Austatud härra välisminister! Rio konverentsi ühe põhidokumendi "Agenda 21" mõtte ja vaimu kohaselt peaksid hindud, hiinlased ja teiste arengumaade rahvad elama sama hästi kui lääneeurooplased. Seda tahtelist suundumust ongi selgelt märgata Hiinas, aga ka Indias. Ilmselt pakub see meie kodumaale suuri võimalusi ja väljakutseid. Lubage küsida: kuidas kulgeb Eesti välispoliitika India suunal? On ju tegemist majanduspotentsiaalilt võimsa riigiga, mille olulisus Eestile on mõneti Hiinaga võrreldav.

Mis puutub Eesti Välisministeeriumi tegevusse India suunal, siis uue sammuna on meil kavas tänavu lähetada Indiasse Eesti Välisministeeriumi diplomaat. Seni on meil küll mõni aasta olnud Indias konsul, kes on töötanud Soome saatkonna juures ja abistanud nii Eesti kodanikke kui andnud välja viisasid. Tänavu me soovime aga saata Delhisse eraldiseisva Eesti diplomaadi, kelle ülesanne on laiem: ta on ka poliitikadiplomaat. Perspektiiv võiks olla ka Eesti saatkonna väljaarendamine Delhis. Nii et me oleme Välisministeeriumi tasandil oma aktiivsust India suunal suurendanud.

Aleksei Lotman, palun!

Auväärt minister! Kõigepealt tahan teid tänada selle eest, et vähemalt märksõnade tasemel on kõik olulisemad, vähemalt rohelistele olulisemad teemad teie ettekandes äramärkimist leidnud. Mõnes küsimuses aga tahaks näha natuke rohkem liha luude peal. Minu küsimus puudutab inimõigusi, eelkõige inimõigusi seoses Hiinaga, kes on praegu tõenäoliselt suurim inimõigusprobleemide tekitaja maailmas. Ometi on talle antud võimalus korraldada olümpiamängud. Kas Eesti Välisministeerium on kaalunud sellise informatsioonilise materjali koostamist, mille abil võiks harida meie Hiinasse olümpiamängudele sõitvaid sportlasi, et nad ei annaks kogemata intervjuudes mingisugust rumalat signaali selle kohta, kuidas nad on vaimustunud inimõigustest Hiinas või muust taolisest? Ehk peaks meie sportlasi natuke enne harima, kui nad sinna lähevad?

Ma olen veendunud, et elukestev õpe on äärmiselt oluline ja küll küllale liiga ei tee. Sel konkreetsel juhul me aga Välisministeeriumi-poolset Eesti sportlaste koolitust ette ei näe. Ma olen kindel, et Eesti Olümpiakomitee, kes otseselt meie sportlastega tegeleb ja meie olümpiameeskonna koostab, räägib olümpiale minejatele vähe laiemalt ka Hiina oludest, Hiina kultuurist, sellest, mis on Hiina eripära. Nii nagu kaitsevägi harib meie mehi, kes eri piirkondadesse missioonile lähevad. Selles küsimuses ma usaldan täielikult Eesti Olümpiakomiteed.

Jaan Kundla, palun!

Austatud minister! Me teame, et energeetikaalane julgeolek on igale riigile väga tähtis. Juhtisite sellele tähelepanu ka oma kõnes. Samuti teame, kui järsult on nii nafta kui ka gaasi hind viimastel aastatel tõusnud. Kas Välisministeeriumi käsutuses on prognoose, milline võiks olla naftabarreli hind 2011. aastaks, see tähendab nelja aasta pärast?

Prognoose on, aga ega need suurt ei aita. See on ikkagi piisavalt pikk aeg. Nagu ma oma kõnes nimetasin, on viimase nelja aastaga nafta hind neli korda tõusnud: 25 dollarilt barreli eest 100‑le. Praegused prognoosid nafta hinna kujunemise kohta tulevikus on seinast seina. Alates sellest, et nafta hind hakkab jälle langema ja võib-olla see kukub isegi kõvasti, ning lõpetades sellega, et tõus jätkub samas tempos kui seni. Nii et nende analüüsidega ei ole suurt midagi teha, tuleviku kavandamisel neist erilist abi ei ole. Meil tuleks oma energiasüsteemi arendada nii, et sõltuvus imporditavatest energiakandjatest oleks võimalikult väike ja meie sidusus teiste Euroopa riikidega selles vallas võimalikult suur. Seda ma nimetasin ka oma ettekandes.

Aadu Must, palun!

Lugupeetud välisminister! Targad mehed on öelnud, et diplomaatia on nagu malemäng, kus ei mõelda ainult üks käik ette, vaid ka kaks, kolm, neli, mõnikord isegi viis käiku ette. Kas teie arvates on Kosovo riigi tunnustamine albaanlaste omariikluse probleemi lõplik lahendus või alles esimene samm sellel teel? Kui Eesti ajaloost paralleele otsida, siis on olukord seal umbes selline, nagu oleks omal ajal Liivimaa kubermangust tehtud üks eestlaste riik ja Eestimaa kubermangust teine. Eestlastega õnneks nii ei juhtunud. Kas meie Välisministeerium arvestab oma tegevuses varianti, et albaanlaste ja Euroopa jaoks on kaks albaanlaste riiki Euroopas probleemi lõplik lahendus või, vastupidi, peame seda ajutiseks lahenduseks ning prognoosime ja toetame ühe albaanlaste riigi teket tulevikus?

Kui valitsus tegi tänase otsuse tunnustada Kosovo Vabariiki, siis lähtus ta sellest, et see on lõplik otsus. Et edasisi riikide liitumisi ei toimu. Protsess Kosovo rahvusvahelisse ellu kaasamiseks aga kindlasti jätkub ja see saab olema keeruline. Me kõik teame, et iga suveräänne riik soovib kuuluda ka eri rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, Euroopa kontekstis on need ÜRO, Euroopa Nõukogu, Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon. Minu siiras soov on aidata Kosovol selline rahvusvaheline positsioon saavutada ja ma loodan väga, et mõned riigid ei hakka Kosovo pääsu rahvusvahelistesse organisatsioonidesse blokeerima. Sest sellise blokeerimise tagajärg oleks kindlasti see, et päris lõplikult Kosovo rahvusvahelises plaanis oma suveräänsust teostada ei saa ja see pole ka stabiilsuse aspektist lähtudes kindlasti mitte kõige parem lahendus.

Marko Mihkelson, palun!

Lugupeetud minister! Oma kõnes juhtisid sa väga õigesti tähelepanu sellele, et Euroopa Liidus on alanud diskussioon julgeolekustrateegia uuendamise üle. Tõepoolest, viimase viie aasta jooksul on ju julgeolekukeskkond oluliselt muutunud. Sa ei maininud oma kõnes, kas seoses sellega on kavas muuta ka Eesti julgeolekupoliitika aluseid, mis teatavasti võeti siin saalis vastu juba 2004. aastal. Kui jah, siis millised sammud on kavandatud?

Jah, Eesti julgeolekupoliitika alused on kavas üle vaadata, kindlasti tuleb neis muudatusi teha. Aga seda kõike on kavas teha ja mõistlik teha arvestades Euroopa Liidu julgeolekustrateegiat ja ka NATO uuendatavat strateegiat. Meil ei ole mõtet käia selles vallas samm eespool, arukas on teha ka oma julgeolekustrateegiasse vajalikke muudatusi vastavalt Euroopa Liidu ja NATO arengutele. Nendesse kuuluvad maad on ju meie olulised julgeolekupartnerid.  Nii et see töö on ees ja kindlasti kaasatakse sellesse nii parlament, valitsus kui ka mitmesugused mõttekojad.

Hanno Pevkur, palun!

Austatud minister! Minu küsimus puudutab Eestit kui reisisihtkohta ja ‑lähtekohta elik seda, et Eesti, nagu teiegi mainisite, on Schengeni viisaruumiga liitumisel avatumaks muutunud. Ka veebikeskkonnas avatud saatkond on Eesti kindlasti avatumaks ja atraktiivsemaks muutnud. Aga kuidas on nende riikidega, kus Eestil praegu saatkonda ei ole? Milline on koostöö nendega ja kas on mingeid viiteid selle kohta, mis riigid võiksid järgmisena avada oma saatkonnad Eestis?

Tänu sellele, et me oleme kaks kuud olnud Schengeni viisaruumis, on reisimine Eestisse oluliselt lihtsustunud. Teatavasti saab nüüd meile tulla ka Schengeni viisaga. On küll üks nüanss: kui inimesel on peamine reisisihtkoht Eesti, siis ta peab Schengeni viisat taotlema kas Eesti esindusest või sellest esindusest, kellega Eestil on sõlmitud viisade väljastamiseks esindusleping. Tegeleme praegu väga aktiivselt sellega, et sõlmida esinduslepinguid riikidega, kes oleksid volitatud meie nimel väljastama Schengeni viisasid juhul, kui inimese peamine reisisihtkoht on Eesti. Valitsus on praeguseks heaks kiitnud vastavad lepingud Soome ja Lätiga terve rea riikide osas, Ungariga meil see koostöö Moldovas juba toimub. Kõnelused selliste lepingute sõlmimiseks käivad praegu Saksamaa, Sloveenia, Leedu ja Poolaga. Eesmärk on, et võimalikult paljudes maailma riikides oleks olemas mingi riigi saatkond, kes väljastab Eestisse sõiduks Schengeni viisat.
Mis puutub uutesse saatkondadesse Eestis, siis Küprose välisminister käis paar nädalat tagasi Eestis visiidil ja tema kinnitas, et Küpros on teinud otsuse Eestis saatkond avada lähema paari aasta jooksul. Vastavaid viiteid on olnud veel, aga ma jätaksin rõõmu asjast teatada nende riikide esindajatele, kes on teinud või teevad otsuse Eestis saatkond avada.

Silver Meikar, palun!

Lugupeetud minister! Te mainisite oma kõnes olulise teemana inimõiguste kaitsmist. Küsin: milline on Eesti riigi positsioon Birma suhtes? Milliste konkreetsete sammudega me saaksime kaasa aidata, et inimõiguste olukord selles kauges riigis paraneks?

Inimõiguste olukord Birmas ja n-ö Birma totalitaarse režiimi tegevus on olnud viimastel aegadel Euroopa Liidu välisministrite väga tõsise tähelepanu all. Pole möödunud ühtki välisministrite koosolekut, kus Birma küsimus poleks päevakorras olnud. Praegu on Euroopa Liidu kontekstis arutluse all võimalik Birma-vastaste sanktsioonide suurendamine. Eesmärk on, et nende sanktsioonidega ühineksid ka muud riigid, mitte ainult Euroopa Liidu maad, siis oleks neil ka tegelik mõju. Eesti positsioon on, et kuna sealne inimõigusalane olukord ei ole paranenud, siis tuleks Birma režiimi suhtes veegi enam sanktsioone rakendada. Aga nagu alati sanktsioonide puhul, tuleb kohe mängu moment, millised sanktsioonid ja mil moel kehtestatuna oleksid kõige arukamad sellest vaatevinklist, et need ei kahjustaks seda osa ühiskonnast, kes niigi löögi all on. Sanktsioonid peavad olema võimalikult täpselt suunatud süüdlaste pihta.
Aga see töö käib. Ma loodan, et hea lahendus leitakse võimalikult pea ja et lõpuks avaldavad sanktsioonid Birma võimudele mõju ja inimõiguste olukord paraneb. Eelmise aasta lõpus me toetasime toiduabi programmi raames näljahäda leevendamist Birmas. Nii et me oleme püüdnud vastavate kogemustega rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu tavaliste inimeste pisutki paremale käekäigule ka oma panuse anda.

Imre Sooäär, palun!

Hea välisminister! On väga tore kuulda, et meie arenguabi teistele riikidele on viimastel aastatel kasvanud ligi üheksa korda. Minu meelest on see üks suuremaid eelarve juurdekasve protsentuaalselt üldse, Välisministeeriumis vähemalt. See ulatub nüüd juba 0,12%-ni meie majanduse kogutoodangust. Loodetavasti need riigid, kes teisi aitavad, saavad ka ise abi, kui seda vaja on. Absoluutarvudes ei saa meie abi muidugi olla kuigi suur, kuna meie riik on väike. Aga millised on kõige peamised projektid või suunad, kus väike Eesti riik saab kaasa aidata? Te rääkisite Afganistanist, Gruusiast, Moldovast ja Ukrainast, aga kindlasti ei piirdu see ainult nende riikidega?

Ei piirdu nende riikidega. Meil on olnud ka paljude teiste riikide ja piirkondade toetamise projekte. Mis puutub teie nimetatud riikidesse, siis Gruusia, Moldova ja Ukraina puhul on meie arengukoostöö peamine sisu meie kogemuste edasiandmine nendele maadele. Teostavad ju need riigid praegu neidsamu reforme, mis meil toimusid 1990. aastatel, ja nad on meie kogemustest väga huvitatud. Tolle arengukoostöö põhisisu meie poolt on teadmiste ja kogemuste edasiandmine ning sõna otseses mõttes uute seaduste ja reformide tegemisele kaasaaitamine.
Mis Afganistani puutub, siis seal on olukord teine kui nendes kolmes riigis. Afganistanis me oleme keskendunud Helmandi provintsile, kus on ka meie sõjaväelased. On selge, et ainult sõjalist lahendust Afganistanis ei ole. Tuleb ka võita kohalike inimeste südamed, vaid siis liigub asi paremuse poole. Sealsamas Helmandi provintsis oleme me otsustanud keskenduda meditsiinisektorile, aidates nii palju kui võimalik näiteks kohalikku haiglat. Helmandi provintsis on umbes 2 miljonit elanikku, aga seal on vaid üks haigla, millel on puudus kõigest, isegi elementaarsest tehnikast, millega meie oleme siin aastakümneid harjunud. Laste ja noorte emade suremus on äärmiselt suur. Usun, et selline ka suhteliselt väike abi annab häid tulemusi. Meie viimane rahaline toetus Helmandi provintsi haiglale oli 400 000 krooni kütuse ostmiseks, et nad talve üle elaksid. Nii et Afganistanis on meie peamine tegevus suunatud sõna otseses mõttes vaesuse vähendamisele ja vaesusest tingitud hädade leevendamisele.

Jaanus Marrandi, palun!

Lugupeetud härra minister! Suur tänu huvitava ettekande eest! Minu küsimus puudutab energeetikajulgeolekut, mis ühest otsast on energeetikaküsimus, aga teisalt on järjest rohkem muutumas ka välispoliitiliseks teemaks. Küsimus puudutab Nord Streami Läänemerre planeeritud gaasijuhet, mis mahub lisaks Venemaa plaanidele ka Euroopa Liidu energeetikaarengu tulevikuplaanidesse. See juhe teatavasti jagab Euroopa energeetilises mõttes enam-vähem kaheks. See võimaldab kahtlemata Venemaal Euroopa suhtes valikulist poliitikat ajada ja Euroopa Liidu riike mõjutada. Minu küsimus on: kas Eesti on astunud või kavatseb astuda Euroopa Liidu siseseid samme Euroopa energiapoliitika ühtsuse suurendamise suunas? Ja üldse, missugused arengud siin teie arvates võimalikud on? Nagu ma ütlesin, ei ole see ainult puhas energeetikaküsimus, vaid ka välispoliitiline teema.

Nagu ma aru saan, puudutab see küsimus konkreetselt Nord Streami projekti. Kõigepealt pean ma väga oluliseks, et viimase aasta või poolteise jooksul on Läänemere piirkonnas, aga ka laiemalt tekkinud esimest korda tõsine diskussioon selle trassi kõikvõimalike aspektide üle – nii keskkonnaalaste, julgeoleku, energiavarustuse kui kõikvõimalike muude aspektide üle. Mul on olnud väga kahju, et seda diskussiooni ei käivitatud algusest peale ehk siis juba umbes kümme aastat tagasi, kui selle trassi mõttega välja tuldi ja tööd alustati. Aga parem hilja kui mitte kunagi.
Euroopa Liidus me oleme selle trassi osas järgmisel seisukohal. Me ei vaidlusta seda, et Euroopa vajab Vene gaasi ja vajab seda tõenäoliselt tulevikus suuremates kogustes kui seni. Seega on vaja ka uusi ühendusi. Aga me oleme püstitanud küsimuse sellest aspektist, et meie arvates oleks õige rajada trass maismaale, mitte merre. Kahjuks ei ole nende kümne aasta jooksul, mil seda projekti on ette valmistatud, maismaa alternatiivi üldse tõsiselt uuritud. Kui on juttu olnud alternatiividest, siis on räägitud sellest, kas rajada trass kümme meremiili meres siia-sinna, aga ettepanekut asendada veetrass maismaa omaga ei ole kunagi sisuliselt analüüsitud. Selle küsimuse me oleme tõstnud koos oma partneritega Lätist, Leedust ja Poolast. Enne, kui langetatakse lõplikke otsuseid, rääkimata ehituse alustamisest, peaksid olema ammendavad vastused selle kohta, miks maismaatrassi variant on kõrvale jäetud. Sellele me kõnealuse projekti puhul kõige rohkem tähelepanu pööramegi.

Aivar Riisalu, palun!

Hea minister! Kosovo riik on nüüd sündinud. Ta on sündinud rahvusvahelise väekontingendi abiga. Euroopas on teatavasti selliseid kriisikoldeid veel, näiteks Küprosel. Ja Hispaanias tahaks teatud rahvusrühm ka iseseisvat riiki. Kas Euroopa Liit just nendel põhjustel ei olegi Kosovo küsimuses ühtne, et see võib tuua kaasa ahelreaktsiooni?

Kõigepealt, ma ei ütleks, et Euroopa Liit ei ole ühtne. Esmaspäeval olid Brüsselis koos Euroopa Liidu välisministrid ja hoolimata kõikvõimalikest muredest – neid on ka ajakirjandus kajastanud – leppisid kõik 27 Euroopa Liidu välisministrit Kosovot puudutavates lõppjäreldustes kokku. Need on väga selged ühised seisukohad. Kosovol ja kogu Lääne-Balkani piirkonnal on selge Euroopa Liidu perspektiiv, Euroopa Liit on valmis nii Kosovo kui laiemalt kogu Lääne-Balkani piirkonnaga koos töötama sellesama eesmärgi nimel, et ühel päeval võetaks kogu see piirkond Euroopa Liitu. Teiseks oldi ühel meelel selles, et Kosovo juhtum ei ole mingil juhul pretsedent ükskõik millise teise regiooni jaoks. Peeti õigeks alustada Euroopa Liidu ühist ja tema ajaloo seni suurimat tsiviilmissiooni, mis oleks keskendatud õigusriigi loomisele, politsei- ja kohtureformidele Kosovos. Nii et ühisosa Kosovo tuleviku vallas on väga suur.
Jah, nagu oli ka varem teada, pole mõned Euroopa Liidu liikmesriigid praegu valmis Kosovo iseseisvust tunnustama. Neil on selleks teatud sisepoliitilised põhjused või siis tõlgendatakse mõnd õigusakti teistest erinevalt. Aga selles ei ole midagi katastroofilist. Riikide tunnustamine, diplomaatiliste suhete sõlmimine ongi igal juhul iga riigi enda asi. See ei kuulu Euroopa Liidu pädevusse ega ühegi teise rahvusvahelise organisatsiooni pädevusse.

Heimar Lenk, palun!

Äkki saab veel vastata?

Loomulikult!

Väga hea! Mis puutub pretsedenti, siis on selge, et Kosovo lahendus ei loo pretsedenti. Maailmas ei ole ühtegi teist piirkonda, mis oleks viimased 8–9 aastat olnud ÜRO erimissiooni otsese juhtimise all ja kus kohalik omavalitsus ei ole mänginud mingisugust rolli regiooni elu korraldamisel. Kosovo on pärast 1999. aasta sündmusi, pärast etnilise puhastuse katset pidevalt olnud ÜRO erimissiooni otsese juhtimise all ja sellele tuli leida lahendus. ÜRO määras oma eriesindaja Martti Ahtisaari seda lahendust välja töötama. Ta jõudis järeldusele, et ainuke lahendus on iseseisvus, ja seda toetasid kõik Euroopa Liidu riigid. Nii et kui keegi tahab rääkida analoogilisest probleemist mingites muudes maailma piirkondades, siis kordan: ükski teine regioon ei ole aastaid olnud ÜRO otsese juhtimise all.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud välisminister! Vene-Eesti suhete kohta on täna vähe küsimusi olnud. Ma püüan seda lünka pisut täita ja küsin niimoodi: kas Välisministeeriumil on tehtud ka kaugemaid prognoose nende kahe riigi suhete arenemise tulevikunägemuse väljakujundamiseks või jäävadki need aastakümneteks nõnda jahedateks, nagu nad on praegu? Või te näete, et pärast uue presidendi ametisse asumist võib tulla mingeid muutusi?

Aitäh küsimuse eest!  Sellised muudatused võivad alati tekitada muutusi laiemalt. Kui on vinduma jäänud probleeme ja päris hästi ei leita lahendust nendest probleemidest väljatulekuks, siis on ju näiteid küll, kus uue tõuke võivad anda näiteks ka ainult muudatused riigi juhtkonnas. Nii et presidendivalimised Venemaal ja nende tulemused iseenesest võivad luua eeldusi selleks, et Venemaa muudab pisut oma suhtumist Eestisse ja on valmis ilmutama suuremat aktiivsust kas või mitmesuguste lepingutega tegelemisel. Praegune hoiak on ikkagi olnud see, et me liigume edasi tasapisi. Näiteks seesama kultuurikoostöö lepe, millele kultuuriministrid Moskvas hiljuti alla kirjutasid. Ettevalmistamisel on päästelepingud, mida hakatakse rakendama Läänemere katastroofide korral. Selliseid väiksemaid tegevusi on ka praegu, aga suurem hoiakute muutus, ma loodan, on ees. Kuigi, olgem ausad, ega ma väga suur optimist selles osas ka ei ole, sest võimalik tulevane Venemaa president on ju olnud ikkagi aastaid Venemaa juhtkonnas väga olulistel positsioonidel. Nii et selliseid väga märkimisväärseid muudatusi inimestes, kes seda poliitikat tegelikult kujundavad ja ajavad, ei ole ju ette näha.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Teie ettekanne oli suuresti edusamme kiitev ja kriitikat sealt eriti millegi kohta välja ei lugenud. Aga samas võis paar päeva tagasi lugeda ajakirjandusest lühendatud väljavõtet ühest artiklist, mille oli  kirjutanud The Economisti toimetaja Edward Lucas. Sellest on lugeda: "Lõpuks tuli Lääs appi ja õigusega. See ei juhtunud tänu Eesti allakäinud Välisministeeriumile, vaid Kremli prohmakate tõttu." Ja aeg-ajalt on ajakirjanduses viiteid meie Välisministeeriumi initsiatiivide puudumisele ...

Palun küsimus!

... ja ka tänases kõnes ei olnud initsiatiive eriti välja toodud. Kuidas te kommenteerite seda tsitaati ja kas Välisministeeriumil on ka mingeid omapoolseid initsiatiive, mitte ainult osalemine NATO ja Euroopa Liidu ühisüritustes?

Aitäh küsimuse eest! Mul on hea meel, et kriitikud on täiesti olemas, nii et ma ei tahaks teie tööd ära võtta, mis puudutab kriitika tegemist. Mis puudutab teie viidatud artiklit, siis oma kõnes ma väljendasin uhkust selle üle, et Eesti on ajakirjandusvabaduselt kolmas riik maailmas. Ka see artikkel kuulub sellessesamasse žanri – igal inimesel on õigus oma arvamusele. Mis ei tähenda, et ma nende Edward Lucase mõtetega nõustun. Kui vaadata seda köögipoolt, kuidas Välisministeerium ja tema esinduste võrgustik töötas aprilli- ja maisündmuste ajal, siis on selge, et Edward Lucasel ei ole õigus.
Te ütlete, et initsiatiive ei ole. Ma kardan, et mul ei ole praegu aega seda kõnet teile teist korda ette lugeda. Aga kui te võtaksite endale aega ja loeksite selle ise veel kord läbi, siis te näeksite, et neid initsiatiive, neid teemasid, mida Eesti oluliseks peab ja millega me tegeleme, on ikkagi päris mitu. Mul on ka selline õrn soovitus, et meie Välisministeeriumi töösse, meie välispoliitikasse võiks suhtuda pisut väiksemate eelarvamustega ja loobuda niisugusest pisut lahmivast retoorikast. Kui on probleeme, siis räägiksime neist konkreetselt. Nii et ma ei tea, kas eesistuja lubab mul kõne veel kord ette kanda? Ilmselt mitte.

Lugupeetud minister! Kui te suudate seda teha 10 minuti ja 54 sekundiga, siis on see võimalus täiesti olemas.

Ma siiski usun, et Riigikogu liige härra Kalev Kallo leiab ise sellest kõnest need initsiatiivid üles. Vajaduse korral ma siis pärast aitan.

Ester Tuiksoo, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Teie ettekanne oli tõepoolest optimistlik. Minu küsimus puudutab aga Eesti-Vene suhteid. Hiljutisel Venemaa presidendi pressikonverentsil tõstatas üks ajakirjanik küsimuse sõjahaudadest välismaal ja president vastas, et loodab pöörata selles asjas Eesti võimudega uue lehekülje. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh küsimuse eest! Sõjahaudade lepingu sõlmimine Venemaaga on olnud kõne all juba aastaid. Ja siin on peamine probleem selles, et me oleme väga erinevas seisus. Venemaa teab üldiselt väga hästi, kus Vene sõjaväelaste sõjahauad Eestis asuvad, ja meil on siin arvepidamine päris hästi korras. See informatsioon on olemas ja see informatsioon on ka Vene poolel. Vastupidine olukord on palju kehvem. Me ei tea täpselt, kus on eestlaste sõjahauad Venemaal. Üks sõjahaudade lepingu teemaliste kõneluste objekt ongi olnud ligipääs Venemaa asjaomasele informatsioonile, ligipääs Vene arhiividele. Paraku ei ole Vene pool seni andnud lubadusi, et see säte saab vastavasse kokkuleppese. Selleks, et lepingut sõlmida, peavad aga pooltel ikkagi olema võrdsed võimalused. Niikaua, kui meile ei tagata sõjahaudade osas juurdepääsu Venemaa arhiividele, ei pea me võimalikuks sellelaadset lepingut sõlmida.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Üha rohkem ja rohkem annab Eesti arengukoostöö raames eri riikidele arenguabi. Millised on mehhanismid, et meie maksumaksja raha sihtotstarbeliselt kasutatakse? Kas see meie kõikide poolt antav abi läheb ikka selles suunas, nagu on planeeritud?

Aitäh! Välisministeeriumil on arenguabi ja humanitaarabi andmiseks selged kriteeriumid ja samamoodi ka järelkontrolli kriteeriumid. Neid projekte, mida koostatakse arenguabi valdkondades, hindab enne otsustamist päris laiaulatuslik komisjon, kuhu ei kuulu kaugeltki ainult Välisministeeriumi esindajad, vaid kuuluvad ka teiste ministeeriumide esindajad ja inimesed kolmandast sektorist  ehk siis tugevatest kodanikuühendustest, kes selle teemaga tegelevad. Minu ligi kolmeaastane kogemus vahetult arengukoostöö asjadega tegelemisest on, et kui vaadata raha hulka, mis meil arengukoostöösse läheb, ning tulemust ja tagasisidet, mida me oleme näiteks partneritelt saanud, siis on suhe väga hea. Suhteliselt väikese rahaga oleme suutnud selles osas ikkagi väga palju teha. Eesti maine on paljuski tänu nendelesamadele projektidele väga hea – nii Gruusias, Ukrainas, Moldovas kui ka mitmes Balkani riigis. Ma arvan, et see on olnud küllaltki hea investeering Eesti mainesse ja et see raha on kulutatud otstarbekalt, arvestades tulemusi ja arvestades summade väiksust.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Austatud välisminister! Tänan kõigepealt ettekande eest! Minu küsimus puudutab Ukrainat. Ukraina on ühelt poolt Vene huviorbiidis, teiselt poolt Lääne tähelepanu all, ometi on ta iseseisev riik. Millisena Eesti siin oma rolli näeb ja kuidas end positsioneerib? Millist koostööd ja milliseid käike te siin näete?

Aitäh! Eelmisel nädalal külastasin Kiievit ja kohtusin Ukraina välisministriga,  asepeaministriga ja teiste inimestega. Pühapäeval oli Ukraina välisminister Põhja- ja Baltimaade välisministrite ning Poola välisministri külalisena ka Brüsselis. Me saime Ukraina asju, Ukraina arenguid väga pikalt arutada. Euroopa Liidu ja NATO liikmena näeme meie oma rolli Ukraina puhul kõigepealt selles, et nende organisatsioonide sees Ukraina püüdlusi selgelt igati toetada. Nii NATO-s, mis puudutab nende hetketaotlusi seoses liikmesuse tegevuskava ehk MAP-iga, kui ka Euroopa Liidus, mis puudutab näiteks samme vabakaubanduslepingu sõlmimiseks, kui Ukrainal on lõppenud kõik Maailma Kaubandusorganisatsiooniga ühinemise protsessid. Nii et NATO ja Euroopa Liidu raamistikus toetame selgelt Ukraina integreerumist nendesse organisatsioonidesse.
Lisaks sellele on meil veel terve hulk kahepoolseid projekte, alates linnugripivastasest võitlusest ja lõpetades abiga mitmete seaduste loomisel ehk meie reformiprotsessi õppetundide edasiandmisega Ukrainale. Eks meie üldisemat suhtumist ole aastate jooksul näidanud ka see, et enne Schengeniga liitumist oli näiteks Eesti viisa Ukraina kodanikele tasuta, ilma viisalõivuta. See on ju samuti näidanud selgelt meie suhtumist Ukraina arengutesse.

Urmas Klaas, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Ma tänan teid väga sisuka ettekande eest! Kommenteeriksin kolleegide küsimuste valguses kõigepealt naabruspoliitika teemat. Mul on hea meel öelda, et meie naabruspoliitika on arenenud nii kaugele, et Eesti maakonnad ja vallad teevad juba tihedat koostööd Ukrainaga ja ka Moldovaga. Nii et riigi algatatud arengukoostöö on viinud sellisele, võiks öelda, rohujuure tasandile. Kagu-Eestist pärit inimesena ja samuti Eesti-Vene suhete üle mõtleva inimesena oleks mul aga üks konkreetne küsimus, mis puudutab Eesti ja Venemaa valitsuse vahelise komisjoni tööd. Kas teil on uuemat informatsiooni, millal see komisjon võiks kokku tulla? Teemasid, millest rääkida, on ju väga palju.

Aitäh hea küsimuse eest! Mäletatavasti aastaid tagasi Eesti-Vene valitsustevaheline komisjon tegutses. Nüüd ei ole ta päris mitu aastat enam tegutsenud. Pisut enam kui aasta tagasi teatas Vene pool, et selleks, et  komisjon saaks oma tegevust jätkata, oleks vaja sõlmida uus valitsustevaheline kokkulepe valitsustevahelise komisjoni loomise ja tegevuspõhimõtete kohta. Ehk siis Vene pool ütles, et efektiivseks tegutsemiseks nad vajavad seda komisjoni ja selle selges õiguslikus aluses tuleks uuesti kokku leppida. Paraku ei ole see asi rohkem kuhugi jõudnud. Kui meie suhted eelmise aasta alguses kahetsusväärselt pingestusid, siis jäi ka valitsustevahelise komisjoni alase dokumendi ettevalmistamine soiku ja seni ei ole Vene pool uut huvi ilmutanud, et selle dokumendiga edasi minna. Samas, Eesti poolt vaadates oleme iseenesest valmis sellise komisjoni raamistikus töötama, aga headeks ja aktiivseteks suheteks meie valitsustevahelisi komisjone ei vaja. Nagu elu näitab, kui on tahet, saame suurepäraselt suhteid arendada ka ilma igasuguste valitsustevaheliste komisjonideta. Aga kui Vene pool on arvanud, et neile on see vajalik, siis me oleme ka leidnud, et miks mitte, kuid paraku ei ole Vene pool viimase pisut enam kui aasta jooksul seda initsiatiivi kuidagi edasi arendanud.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan Riigikogu nimel välisministrit ettekande ja küsimustele vastamise eest! Suur tänu teile! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli väliskomisjoni esimehe Sven Mikseri!

Austatud istungi juhataja! Austatud välisminister, ekstsellentsid, külalised, head kolleegid! Riigikogu välissuhtlemine on väga mitmetahuline. Seda teostavad väliskomisjon ja teised komisjonid, Riigikogu esimees ja juhatus, fraktsioonid, välisdelegatsioonid parlamentaarsetes assambleedes ning parlamentaarsed sõprusrühmad, mille loomisel seekordne Riigikogu on olnud erakordselt aktiivne. Väärib tunnustust, et üha rohkem saadikuid suudab kaasa rääkida sellistel teemadel, mille tähendus ei piirdu meie vahetu lähiümbrusega – näiteks arengukoostöö ja inimõiguste kaitsmine. Minu tänu kuulub siin kõigile kolleegidele, kes on aidanud selle Riigikogu koosseisu esimese tööaasta jooksul riigi välissuhtlust suunata ja kujundada.
Tänan välisministrit ülevaate eest valitsuse prioriteetsete töösuundade markeerimisel! Välissuhtlus on valdkond, kus täitevvõimule peabki kuuluma initsiatiiv.
Minu ettekandes sisalduv loetelu olulistest teemadest ei ole kindlasti ammendav. Ma ei peatu pikalt Euroopa Liidu teemadel ja ratifitseerimist ootaval Lissaboni leppel. Mainin vaid vajadust juba lähiajal arutleda põhjalikult meie ootuste üle seoses loodava Euroopa Liidu ühise välisteenistusega. Annan oma ettekande sissejuhatuses põgusa ülevaate mõnedest selle tööaasta jooksul komisjonis enim kõneainet pakkunud teemadest ja seejärel peatun Eesti suhtel nendesse regioonidesse, mis maailma tulevast julgeolekut ilmselt enim mõjutavad.
Head kolleegid! Energiajulgeolek on tõusnud mitte üksnes Eesti, vaid kogu maailma julgeolekupoliitika võtmeküsimuseks. Suurte riikide – nagu Hiina ja India – energiatarve kasvab pidevalt. Fossiilsete energiakandjate varud vähenevad ja arvestatavate alternatiivsete allikate turule tuleku eel võib karta tõsist energianappust. Nõudmise kasv ja asjaolu, et mitmed suured energia eksportijad asuvad kriisipiirkondades, peaks sundima toormevarude poolest vaest Euroopat käituma ühtselt. Killustunud poliitika, kus iga üksik liikmesriik püüab end torujuhtme abil mõne Venemaa gaasivälja külge aheldada, ei ole mõistlik ega ette vaatav. Euroopa Liidu ühtsus suurendaks mitte üksnes väikeriikide, vaid kõigi liikmesriikide energiaturvalisust. Ühtse Euroopaga ei saaks eksportijad suhelda jõupositsioonilt, kuna nende tihti monofunktsionaalsed majandused vajavad Euroopa raha samavõrd või veelgi rohkem, kui Euroopa vajab nende gaasi või naftat.
Energiajulgeolekuga on tihedalt seotud keskkonnakaitse. Nord Streami gaasitrassi võimalik keskkonnaohtlikkus oli lõppenud aasta üks enimvaieldud teemasid kogu Eesti avalikkuses. Kuna väljaspool Eesti majandusvööndit võib gaasijuhtme rajamine siiski teoks saada, peame sellel Läänemere ülihaavatavat merekeskkonda ohtu seadval projektil silma peal hoidma ja manitsema seda tegema ka oma naaberriike.
Suuremat tähelepanu väärib Euroopa Parlamendis Eesti saadikute osalusel alguse saanud Läänemere strateegia ja selle seos Euroopa Liidu põhjamõõtme initsiatiiviga. Iga regiooni keskkonna parandamist ja majandusliku atraktiivsuse suurendamist taotlev algatus väärib toetust. Mitmed regionaalsed probleemid puudutavad Euroopa Liidu lähinaabreid. Ometi ei tohiks olla ühtegi teemat, mida ei tohiks vajaduse korral arutada Euroopa Liidu liikmesriigid omavahel.
Energeetikaga on seotud ka kliimamuutuste temaatika, mida väliskomisjon on arutanud koos keskkonnakomisjoniga. Eesti peab täitma endale võetud kohustusi, vähendama saastamist ja muutma oma majandust energiatõhusamaks. Ka rahvusvahelises plaanis on kliimamuutuste temaatikal siirdeid pea kõigisse eluvaldkondadesse – põllumajandusest kuni migratsioonivoogudeni.
Järgnevalt transatlantilise julgeolekuruumi laiendamisest, mille toetamine on meie moraalne kohustus ja praktiline huvi. Terviklik, vaba ja turvaline Euroopa ei ole veel kaugeltki valmis. Kokku sõlmimata otsi on siin nii lõunas kui idas. Järgmine oluline otsustus seisab Bukaresti tippkohtumisel ees NATO riikide juhtidel. Eesti huvi on, et pärast Aadria mere grupi riikide liitumist ei peatutaks. Terviklik ja turvaline Euroopa peab sisaldama kogu Lääne-Balkanit.
Samuti vajavad tugevat sõnumit Kiiev ja Thbilisi. Kindlaks tõendiks, et NATO uks on ka tulevikus avatud kõigile NATO rangeid kriteeriume täitvatele soovijatele, oleks Gruusiale ja Ukrainale juba lähiajal liikmesuse tegevuskava andmine. Seda, kui suurt tähendust omistab Gruusia ja Ukraina demokraatlike reformide toetamisele Riigikogu, on näidanud meie saadikute rohkearvuline osalemine neis riikides toimunud valimiste vaatlemisel.
Abi reformide läbiviimisel vajab ka Moldova. Eraldi tähelepanu alla jääb kindlasti  tulevikus Valgevene, mille praegune ebademokraatlik režiim on teinud pea võimatuks suhtlemise riiklikul tasandil. Samas ei kahtle ilmselt keegi, et ka selle riigi tulevik peab olema osa Euroopa ühtsest julgeolekuruumist.
Eesti on toetanud selge Euroopa Liidu perspektiivi andmist Türgile. Lõplikuks liitumiseks peab Türgi täitma kõiki liikmesuse kriteeriume. Ent tänased liikmesriigid ei tohi Türgi teele veeretada kunstlikke takistusi. Liitumiskõnelused Euroopa Liiduga ja Türgi roll lähipiirkonna kriiside leevendamisel on kindlasti väliskomisjoni kevadeks planeeritud Ankara- ja Istanbuli-visiidi teemadeks.
Nüüd küberjulgeolekust. See temaatika tungis nii Eesti kui ka maailma teadvusse mullukevadise rünnakuga Eesti riigiasutuste ja äriettevõtete veebilehekülgede vastu. Küberkaitsest on Eesti jaoks saanud omamoodi visiitkaart ja loodetavasti aitab selle kinnistamisele ja sellele sisu andmisele kaasa peatselt NATO akrediteeringut ootav küberkaitse kompetentsikeskus.
"Uued ohud" on 21. sajandi lävel muutunud moeväljendiks. Ent kui mitmed uued on tegelikult äraunustatud vanad ohud, siis küberkaitse puhul on tegemist tõeliselt uue ohuga. Ei olnud ju vaid inimpõlv tagasi olemas küberruumi ja puudusid e-teenused. Tänaseks on küberkaitse ja küberjulgeolek aga oluliselt laiem valdkond kui üksnes avaliku Interneti-keskkonna vastu toimepandud pahateod.
Eestil on põhjust uhkust tunda arenenud e-teenuste ja küberjulgeoleku valdkonna liidri rolli üle. Oleme oma kompetentsi hästi kasutanud, sealhulgas ka mainekujunduslikel eesmärkidel, mis on samuti kiiduväärne. Samas meenutagem, et möödunud sajandi 90-ndatel aastatel seisime väga kiivalt selle eest, et külma sõja järgses ajaloo lõpu eufoorias ei unustataks ära traditsioonilisi julgeolekuohte. Tänagi peame arvestama, et kaugeltki mitte kõik ja võimalik, et mitte isegi enamik tulevasi ründeid ei leia aset küberruumis. Nagu ikka ei ähvarda uued ohud meid mitte vanade asemel, vaid neile lisaks.
Veidi arengukoostööst. Oleme viimastel aastatel tundnud uhkust selle üle, et Eesti on muutunud abi saajast abi andjaks. Ometi ei ole meil põhjust liigseks eneseimetluseks. Oleme ju isegi arengukoostöö vahendite ja riigi kogutoodangu suhtarvu poolest olnud Euroopa Liidu uusliikmete seas kaua punase laterna osas. Kuuludes maailma enim arenenud riike ühendavaisse organisatsioonidesse, on meil abivajajate ees kindlasti kohustusi, mida peame täitma.
Oleme määratlenud oma arengukoostöö sihtriikidena Gruusia, Moldova, Ukraina ja Afganistani. Eesti huvi on, et akuutseimate puudusekannatajate kõrval tunnustataks arengukoostöö õigustatud sihtriikidena ka neid maid, mis vajavad toetust reformide läbiviimiseks ning õigusriikluse ja turumajanduse juurutamiseks.
Omaette küsimus on uute arengukoostöö sihtriikide leidmine, sealhulgas Aafrikas, mis on ju ÜRO aastatuhande eesmärkide fookuseks. Peame analüüsima, kuidas meie arenguabi jõuaks kõige efektiivsemalt paikadesse, kus meil diplomaatiline esindatus ja kahepoolsete suhete traditsioon puuduvad. Raha eraldamisest üksi ei piisa, peame suutma jälgida ka selle sihipärast kasutamist. Muidu võib hõlpsasti minna nii, nagu hoiatas hiljutisel Euroopa riikide parlamentide liikmete Lähis-Ida turneel Iisraeli president Simon Perez: arenguabist võib saada viis, kuidas rikaste riikide vaestelt kokku korjatud raha antakse vaeste riikide rikastele.
Head kuulajad! Nüüd lühidalt riikidest ja regioonidest, mille arengud maailma poliitikat, majandust ja julgeolekut lähimal perioodil eeldatavasti enim mõjutavad. Igal neist piirkondadest on mõju Eesti arengutele – mõnel juhul otsene, teistel kaudne. Ka meie võime neid protsesse mõjutada on väga erinev. Nagu kliimamuutuste puhulgi kehtib siin põhimõte: nende protsesside puhul, mida me ise mõjutada ei suuda, peame nende sisust aru saama, et paratamatuga parimal viisil kohaneda.
Iraagi-missioon. Iraagi stabiliseerimisoperatsioonil osalemine on Eestis, nagu mitmel pool mujalgi maailmas, suuri sisepoliitilisi pingeid tekitav välispoliitiline küsimus. USA vägede koosseisu ajutine suurendamine andis positiivseid tulemusi: vägivalla tase Iraagis on langenud. Samas ei saa välistada, et eelseisev vägede vähendamine võib olukorda taas halvemaks muuta. Ameerika Ühendriikide eelseisvad presidendivalimised muudavad keeruliseks koalitsiooni juhtriigi pikaajalise poliitika prognoosimise. On ju USA demokraatliku partei kandidaadid lubanud valimisvõidu korral pea kõik Ühendriikide väed 2009. aasta jooksul Iraagist välja viia, samas kui vabariiklaste juhtkandidaat John McCain on keeldunud nimetamast mis tahes tähtaegu missiooni lõpetamiseks.
Eesti Iraagi-missioonil osalemise jätkamise eeltingimuseks on kindlasti Iraagi valitsuse soov, aga ka ÜRO heakskiit ja selgus Ameerika Ühendriikide kui koalitsiooni juhtriigi tulevikukavades. Siiski on operatsioonil osalemine Eesti parlamendi ja valitsuse suveräänse otsustuse küsimus ja sõltub sellest, millised on meie ressursid ja mil määral meie panus aitab Iraagi julgeoleku olukorda tegelikult parandada. Kuna praegune Eesti kaitseväeüksuste mandaat kehtib käesoleva aasta lõpuni, peavad Riigikogu ja valitsus olema valmis aasta lõpus kujunevale olukorrale kiiresti ja dünaamiliselt reageerima.
Afganistanis on lõplikust võidust Talibani üle täna kindlasti vara rääkida. Siiski võib ka seal täheldada mõningaid positiivseid märke. Edusamme on tehtud infrastruktuuri arendamisel ja oopiumikasvatuse piiramisel – mitmed Afganistani 34 provintsist on tänaseks deklareeritud moonivabadeks. Samas on Afganistanist lähtuvate opiaatide tervikkogus maailmas aasta-aastalt kasvanud. Lõuna-Afganistanis, sealhulgas Eesti sõdurite teenistuspiirkonnaks olevas Helmandi provintsis, ei ole moonikasvatus enam mitte vaeste farmerite ainus ellujäämise võimalus, vaid sellest on saanud tööstuslik tootmisharu, mida viljeldakse suurfarmides.
Ehkki Afganistanis napib ka sõjalisi võimekusi, näiteks õhutranspordi võimekusi, on üks suurimaid probleeme rahvusvahelise üldsuse suutmatus panustada piisavalt riigi ülesehitamiseks vajalikesse tsiviilressurssidesse. Seda eriti riigi lõunaosas, kus julgeoleku olukord on iseäranis habras. Afganistani politseijõudude ülesehitamine ei ole kulgenud sama edukalt nagu sõjaväe väljaarendamine. Politseis vohab korruptsioon ja narkomaania, teenistuskultuur on madal. Paljud vaatlejad kirjeldavad Afganistani rahva enamust n-ö plangul istujatena, kes ootavad, kuhupoole liisk langeb, ega julge seadusliku valitsusega avalikult koostööle asuda enne, kui saavad olla täiesti kindlad rahvusvaheliste julgeolekujõudude pikaajalises pühendumuses. On väga oluline, et hindaksime realistlikult oma ambitsioonide taset ja peaksime meeles, et meie peaeesmärk ei ole muuta Afganistan läänelikuks demokraatiaks, vaid sealt maailmale lähtuvate ohtude minimeerimine. Samas peavad ISAF-i operatsiooni osalisriigid andma selgelt teada oma valmidusest jääda Afganistani nii kauaks, kui on vaja. Kiiduväärne on Eesti otsus määratleda Afganistan ühe oma arenguabi sihtriigina. See, et oleme lisaks sõjalisele panusele otsustanud olla kohal ka diplomaatiliselt, lähetada Afganistani oma meditsiinispetsialistid ning pakkuda abi Helmandi haiglale, on arvestatav panus Afganistani stabiilsuse tagamisse. Koos välisministriga õnnestus ka kahel Riigikogu liikmel hiljuti Afganistani külastada ning panna Eesti ja Afganistani sõprusrühma loomise näol alus parlamentaarsele koostööle.
Kosovo, mille kohta saime just äsja rõõmustava sõnumi, et Eesti on seda riiki ja tema iseseisvust tunnustanud. Kosovo jääb lähiajal kindlasti Euroopa julgeoleku avalikkuse tähelepanu keskmesse. On kahetsusväärne, et Martti Ahtisaari plaan Kosovo staatuse küsimuse lahendamiseks ÜRO Julgeolekunõukogu otsuse alusel ei andnud tulemusi. Aga tuleb öelda tunnustavalt, et Kosovo võimud näitasid üles kannatlikkust ega kiirustanud iseseisvuse ühepoolse väljakuulutamisega ajal, mil see võinuks negatiivselt mõjutada Serbia sisepoliitilisi arenguid. Samas ei saanud lõpmatult venitada staatuse küsimuse lahendamisega. Suurem osa euroatlantilisest kogukonnast, sh Eesti, on teatanud oma valmisolekust Kosovo iseseisvust tunnustada, kuivõrd väljakuulutatud iseseisvus järgib, vaatamata ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni puudumisele, Ahtisaari plaani põhimõtteid, sealhulgas vähemuste kaitse osas.
Samas on väga oluline, et Euroopa annaks ka Serbiale selge signaali, et on huvitatud Serbia kiirest integreerumisest ühisesse julgeoleku- ja majandusruumi. Sellise signaaliga viivitamine võiks anda tugeva hoobi presidendivalimised väga napi eduga võitnud presidendi Boris Tadići ja teiste edumeelsete poliitiliste jõudude positsioonile. Kosovo lähiarengute prognoosimisel on vähetõenäoline arvata, et taas puhkeks selline konflikt nagu 1999. aastal. Ent kogukondlike pingete mõningast eskaleerumist ei saa välistada ja selleks peavad olema valmis nii NATO kui Euroopa Liit.
Lühidalt Iisraeli ja Palestiina konfliktist. Alanud aasta ootused seostuvad eelkõige Annapolise konverentsil taaskäivitunud kõnelustega kahe riigi lahenduse saavutamiseks. Kuna eriarvamusi põhjustavatel teemadel – Hamasi terroritegevuse lõpetamine, Ida-Jeruusalemma staatus, Läänekalda asunduste küsimus – ei ole läbimurre ilma USA vahendustegevuseta võimalik, peab tuleva aasta alguseks olema läbirääkimistel selleks piisav hoog, et elada üle ka Valge Maja võimuvahetusest tulenev Washingtoni huvi ajutine vähenemine.
Muret teeb tõsiasi, et terrorirühmitused, kes rahuprotsessile kaikaid kodarasse loobivad – Hamas ja Liibanoni Hizbullah –, saavad tuge Iraanilt ja Süürialt. Lisaks Läänekaldale ja Gaza sektorile on Iisraeli kontrolli all jätkuvalt ka Süüriale kuuluvad Golani kõrgendikud, mis annab Damaskusele võimaluse rahuprotsessi pidurdada.
Eesti on lõppenud aastal astunud olulise sammu oma diplomaatilise esindatuse laiendamisel ja lähetanud esimesed diplomaadid Iisraeli ja Egiptusesse. Nende tööks saab muu hulgas saatkondade rajamise ettevalmistamine.
Kuidas iganes me ka näeme Eesti vahetuid välispoliitilisi huve, on selge, et selleks ajaks, kui meie kanda jääb Euroopa Liidu eesistumine või ÜRO Julgeolekunõukogu ajutise liikme koht, peame suutma selles maailmapoliitika võtmeküsimuses väärikalt kaasa rääkida. Riigikogu liikmed osalevad Lähis-Ida temaatika aruteludel muu hulgas EUROMED-i Parlamentaarses Assamblees, aga ka NATO Parlamentaarse Assamblee Vahemere grupis. Loodetavasti aitab nendes olulistes teemades meie teadlikkust tõsta ka Riigikogus Lähis-Ida rahuprotsessi toetuseks loodud saadikurühm.
Head kolleegid! Lühidalt Aafrikast, mis on seni olnud Eesti välispoliitika traditsioonilisest huviorbiidist pisut väljas, aga tulevikus saab kindlasti suure kaalu ja tähenduse. Seda kontinenti räsivad aidsiepideemia, kodusõjad, loodus- ja kliimakatastroofid, vaesus. Aafrika majanduse senise juhtriigi Lõuna-Aafrika Vabariigi ees seisavad tõsised probleemid. Konfliktide ja kodusõdade raskuskese on kandnud kontinendi läänerannikult itta, Tšaadi, Sudaani, Somaaliasse, Keeniasse. See seab Euroopa ja maailma avalikkuse ette uued väljakutsed humanitaarabi, kriisireguleerimise ja immigratsiooniküsimuste näol.
Eesti on senini panustanud Aafrika kriisikolletesse Euroopa Liidu ühtsete arenguabivahendite kaudu ja deklareerinud valmidust osaleda Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupi võimalikes operatsioonides. Riigikogu, Välisministeeriumi, aga ka kolmanda sektori esindajad on asunud aktiivselt arutama võimaluse üle leida Eestile Sahara-aluses Aafrikas mõni konkreetne arenguabi sihtriik, et sel viisil aidata paremini kaasa juba eespool mainitud ÜRO aastatuhande eesmärkide lahendamisele.
Riigikogus loodud Aafrika parlamendirühm ja selle liikmed aitavad kindlasti kaasa informeeritud debati kujunemisele ja Eesti tulevasele Aafrika-poliitika kujundamisele.
Venemaa naasis maailma poliitikavaatlejate radariekraanidele mullu president Putini käreda kõnega Müncheni julgeolekukonverentsil. See protsess päädis presidendivalimiste võitja sisulise väljakuulutamisega juba enne kampaania algust. Nende kahe sündmuse vahele jäi muu hulgas tüli Suurbritanniaga eksluuraja Litvinenko mõrvas kahtlustatud vastse Riigiduuma saadiku väljaandmise üle, lahtiütlemine Euroopa tavarelvastuse leppest, ähvardused seoses USA raketikilbi komponentide kavandatava Euroopasse paigutamisega, Kosovo staatuse blokeerimine ÜRO-s, Eesti saatkonna piiramine našistide poolt.
Jagamata veel päriselt optimismi, mida on jõutud väljendada Dmitri Medvedevi nimetamise järel Venemaa järgmiseks presidendiks – ta on noor, majandustaustaga, ei ole töötanud eriteenistuse juhtivatel kohtadel jms –, peame siiski olema valmis kasutama Kremli võimuvahetusest tulenevaid võimalusi. Teades Eesti-Vene kahepoolsete kontaktide saavutamise keerulisust täitevvõimu tasemel, on parlamentaarne diplomaatia üks arvestatav võimalus. Samas ei saa me oma välispoliitika edukuse peamiseks ja ainsaks mõõdupuuks kunagi seada südamlikke suhteid Moskvaga.
Venemaa jätkab püüdeid siduda Euroopat üha suuremasse energiasõltuvusse. Eesti on kõnelenud Euroopa ühtse energiapoliitika vajalikkusest ja arutab üha enam ka oma  energiaportfelli mitmekesistamise võimaluste üle. Me oleme andnud hinnangu Nord Streami gaasijuhtme projektile ja sellest lähtuvale keskkonnaohule ning aidanud käivitada sellesisulist debatti ka teistes regiooni riikides. Samas peame kriitiliselt üle vaatama Eesti energiapoliitika alusdokumendid, millest mõni siiani jutlustab vajadust suurendada Venemaalt imporditava gaasi osakaalu.
Eesti huvi Venemaal toimuva vastu ei seostu aga kindlasti üksnes toorme hindade või relvastuslepetega. Meile on südamelähedased ka soome-ugri hõimurahvaste mured ja probleemid ja on väga oluline, et eelseisval soome-ugri maailmakongressil oleks väärikalt esindanud ka Riigikogu delegatsioon.
Lõpetuseks olulisemast kahepoolsest suhtest Ameerika Ühendriikidega, mis on jätkuvalt maailma suurim poliitiline, sõjaline ja majanduslik jõud ja jääb Eesti olulisemaks liitlaseks. Ameerikas on valimisaasta, mis võib kaasa tuua olulisi muutusi sealses poliitilises agendas. Senised debatid peegeldavad erimeelsusi kahe suure partei suhtumises Iraagi operatsiooni jätkumisse. Demokraatide pearivaalid on eri meelt ses osas, mis puudutab USA kahepoolset diplomaatiat Iraani, Süüria ja Kuuba taoliste režiimidega. Vastuseta on küsimus, kuidas ja kas on Washington valmis kaasuma Kyoto protsessi ja kas võetakse kurss suuremale kaubanduslikule protektsionismile. Eelolev aasta annab kindlasti vastuse ka Ameerika majanduskasvu pidurdumise küsimusele ja selle mõjule maailmamajandusele.
Eesti ja USA suhetes, aga ka Euroopa ja USA suhetes tervikuna ootab lahendamist viisavabaduse problemaatika ja kõigi Euroopa liikmesriikide kodanike ühetaolise kohtlemise teema.
Head kolleegid! Mulle eraldatud aeg ei võimalda kindlasti rääkida kõigil olulistel ja südamelähedastel teemadel. Nii olen keskendunud probleemvaldkondadele ja jätnud markeerimata n-ö pilditud teemad ja regioonid. Meie välispoliitika parimad päevad on täna, Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva eel kahtlemata veel ees.
Tahan siinkohal veel kord tänada kõiki kolleege, samuti meie sõpru ja liitlasi ja soovida meile kõigile jõudu, tarkust ja ühtsust ning jätkuvat võimet eristada rahvuslikke välispoliitilisi huve sisemaiste propagandapunktide noppimise võimalusest. Tänan teid kuulamast!

Ettekandjale on ka küsimusi. Mark Soosaar, palun!

Hea kolleeg Sven Mikser! Mäletan seda jõulukuu päeva, mil käisime meie parlamendi esindajatega Prantsusmaa Rahvusassamblees. See oli just see aasta, kui me olime astunud Euroopa Liitu. Kui me seal selgitasime, et Läänemeri on nüüd peaaegu et Euroopa sisemeri, siis hakkasid ka prantslased mõtlema, et tõepoolest. Aga Nord Streami tõttu tunnetame me ju kõik praegu ja üsna selgelt juba, millega tegemist on. Kuidas sa hindad, kuidas võiksid Riigikogu komisjonid, olgu siis keskkonnakomisjon, kultuurikomisjon või teisedki komisjonid, mitte ainult Nord Streami, vaid teisteski küsimustes kaasa rääkida ja kas nad on piisavalt kaasa rääkinud nendes valdkondades, mida ka välisminister puudutas?

Aitäh selle väga olulise küsimuse eest! Riigikogu komisjonid koostavad oma tööplaani kahtlemata igaüks ise. Riigikogu väliskomisjon on Nord Streami torujuhtmega seonduvat käsitlenud õige mitmel istungil. Raskuskese nendes aruteludes on olnud keskkonnaküsimustel ja võimalikel keskkonnaohtudel nii seoses selle rajatise rajamisega mere põhja kui ka tema võimaliku ekspluateerimisega selle järel. Aga samuti on tegelikult pühendatud tähelepanu julgeolekuaspektidele, võimalikele sõjalistele küsimustele selle toru n‑ö valvamise ja kaitsmisega seoses ning kõigile muudele, näiteks rahvusvahelise mereõiguse küsimustele, seoses selle torujuhtme planeeritava rajamisega. Samuti teemale, millest välisminister rääkis, ehk võimalike alternatiivide vaagimisele. Kindlasti on olemas meie seisukohalt oluliselt parem alternatiiv, milleks on maismaaühenduse rajamine. Kindlasti peame kaaluma ka seda, mis juhtuks näiteks siis, kui toru asemel hakataks sedasama gaasikogust vedama vedeldatud kujul laevadega niigi juba naftatankeritest üleküllastunud Soome lahes, ja mida see võiks kaasa tuua keskkonnale ja laevasõiduohutusele. Kõik need aspektid on leidnud kajastamist. Kahtlemata on sellel teemal n‑ö siirdeid teiste komisjonide töövaldkondadesse. Ma usun, et keskkonnakomisjon on kindlasti üks selliseid komisjone, kes, lähtuvalt omaenda spetsiifilisest erialasest kompetentsist, võiks väga tihedalt kaasuda selle teema arutamisele, selle keskkonnaaspektide ja keskkonnaohtude arutamisele ning soovituste andmisele. Pean ütlema kiidusõnu, et meie Euroopa Parlamendi liikmed on tegelikult Läänemere keskkonna ja sealhulgas gaasitoru küsimustes olnud väga aktiivsed. Ka Eesti parlamendis võiks komisjonide ring olla kindlasti laiem, kui ta on seni olnud.

Kadri Must, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Sa mainisid oma ettekandes, et Eesti Iraagi-missiooni tulevik sõltub mitmest tingimusest, muu hulgas sellest, mida otsustavad meie partnerid. Samas teame, et USA edasine poliitika selgub alles novembris. Seni on meil välismissioonide puhul olnud ja kõlama jäänud põhimõte, et kui me lahkume, peame partneritele piisava ettehoiatuse andma, et meist jääv tühik suudetaks täita. Kas ootamine novembrini ei tähenda peaaegu 100% seda, et me oleme siin parlamendis jälle survestatud missiooni veel kord pikendama?

Selle küsimuse juhtivkomisjoniks või üleüldse välismissioonide küsimuse juhtivkomisjoniks on riigikaitsekomisjon, mille aseesimees, hea kolleeg Kadri, sa oled. Seetõttu oled kindlasti märksa informeeritum kui mina väliskomisjoni esimehena. Ma ütlen selle kohta nii, et kahtlemata on hea kõigi oma plaanide koostamisel arenguid võimalikult pikalt ette teada. Samas on arenguid, mille prognoosimine väga kauges perspektiivis ei ole võimalik ega ole ka eriti tänuväärne. Iraagi-missiooni tulevik on kindlasti üks neist. Meie otsus on suveräänne otsus nii ehk teisiti, sõltumata sellest, mida teevad ameeriklased või teised koalitsioonis osalevad riigid. Neid riike on ikkagi õige mitu. Samas on meile kõigile ilmselt selge, et Eesti ei jätka autonoomselt n-ö sõjaväeüksustega Iraagis pärast seda, kui koalitsiooni juhtriik ja koalitsiooni suuremad osalejad on sealt lahkunud. See oleks kindlasti ebarealistlik perspektiiv. Seetõttu ma oma kõnes ka ütlesin, et me peame olema valmis kiiresti ja dünaamiliselt reageerima. Me kindlasti peame teadma omaenda poliitilisi eelistusi. Ilmselt ka see n-ö tõenäosus, milline võiks olla Ameerika lähiaja poliitika pärast valimisi, hakkab mõnevõrra selguma mõni aeg varem. Lisaks võime kindlasti arvestada sellega, et mis tahes vägede vähendamine või vägede väljaviimise alustamine ei hakka toimuma niimoodi, et kõik enam kui 100 000 sõjaväelast viiakse välja korraga. Räägitakse erinevatest tempodest, näiteks brigaad või kaks kuus. Nii et kindlasti on meil teatavat mänguruumi, aga tasub silmad lahti hoida. Traditsiooniliselt toob otsused Eesti välismissioonide kohta parlamendi ette Vabariigi Valitsus, kellele tegelikult selline operatiivne olukorra jälgimine on selleski mõttes väga vajalik, et nemad on Kaitseministeeriumi kaudu need, kes valmistavad ette missiooniüksused, õpetavad nad välja ja varustavad vastavalt vajadusele. Nii et kindlasti on Vabariigi Valitsusel siin suur initsiatiiv ja Riigikogu peab olema see, kes ühest küljest suunab, teisest küljest n‑ö tagant utsitab, kui vaja, ja kolmandaks, kes siis paneb selle pitseri alla ükskõik millisel kujul. Loomulikult, Riigikogu aruteludeni tõenäoliselt ei jõuta juhul, kui Vabariigi Valitsus ei tule ettepanekuga Riigikogu ette. Küll aga, kui Vabariigi Valitsus vastava ettepaneku teeb, siis on meie käes see otsustusõigus.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra kolleeg! Oma kõnes rääkisite parlamentaarsete suhete võimalustest. Seoses sellega ongi mul küsimus: kuidas te hindate täna Riigikogu ja Vene Föderatsiooni Riigiduuma suhete taset?

See suhete tase on olnud nii ja naa. See sõltub tegelikult väga palju mõlema riigi poliitilisest kalendrist. Me teame, et valimiste vahetus läheduses, ükskõik kummas riigis siis parajasti valimised toimuvad, on intensiivse parlamentaarse diplomaatia ajamine võrdlemisi keeruline. Eestis olid valimised eelmisel kevadel, veidi vähem kui aasta tagasi, Venemaal olid valimised pool aastat hiljem. Riigikogu väliskomisjon on arutanud võimaluste üle taas luua kahepoolsed kontaktid oma kolleegidega Vene Riigiduumas. Eeldatavasti, kui n‑ö suuremad sisepoliitilised turbulentsid, mis on parlamendivalimistelt sujuvalt läinud üle presidendivalimiste kampaaniale, mööda saavad, siis saabub teatav selline kodurahu ja settimise aeg, kus on võimalik neid kahepoolseid kontakte jälle luua ja nende abil suhtlemist arendada. Tegelikult, nagu öeldud, väga n‑ö poliitiliselt laetud on alati sellised täitevvõimu tipptasandil toimuvad kohtumised ja riigipeade tasemel toimuvad kohtumised, mida õnnetuseks on Eesti ja Venemaa vahel läbi aastate väga-väga vähe aset leidnud. Parlamentaarne vorm on kindlasti üks selline tänuväärne vorm, kuidas neid suhteid poliitilisel tasemel hoida, samal ajal n‑ö madalamal täitevvõimu tasemel, mitte riigipeade, valitsusjuhtide või välisministrite tasemel, on tegelikult ju kontaktid pidevad. Nagu öeldud, Eesti on kasutanud väikeste sammude strateegiat ja taktikat, kus lähenetakse igale üksikküsimusele eraldi, püütakse konkreetsetes detailides saavutada ühismõtlemist ja mitte riputada kõigile üksikküsimustele külge poliitiliselt laetud suurt kahepoolset agendat.

Ester Tuiksoo, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Küsin mõnes mõttes mitte niivõrd päevapoliitilise küsimuse. Kuidas te hindate Lissaboni leppe sisu tutvustamist Eesti rahvale?

Seda on minul kui Riigikogu väliskomisjoni ja Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmel pisut raske öelda. Eks me elame ju mõnes mõttes kõik siin natukene omas kapslis, meile sissetulev infotulv on ühesugune, ja tajuda, milline on täpselt see, mis jõuab tavainimeseni, on võrdlemisi raske. Aga ütlen kogemuse põhjal, mis on pärit sellest ajast, kui meie ees seisis Euroopa Liiduga liitumise otsustamine ja referendum, samuti sellest ajast, kui arutati kahjuks mitte teoks saanud Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu üle Eesti parlamendis. Alati on sellistel puhkudel paljud inimesed valmis kaebama selle üle, et nad ei saa piisavalt informatsiooni. Samal ajal, kui küsida inimestelt, kas nad on märganud postkastidesse potsatavaid värvilisi buklette, mida riigivõim on teavituseesmärkidel kalli raha eest trükkinud, siis on needsamad inimesed pahatihti väga pahased, et nende postkaste reostatakse trükistega, mida nad ei ole kunagi tellinud, lugenud ega soovigi lugeda. Kui minut hiljem taas küsida, kas nad on piisavalt informatsiooni saanud või kas nad teavad, kust seda hankida, siis nad vastavad jälle eitavalt. Selles mõttes ei tasu üle hinnata inimeste tungi ja soovi selle info järele. Samal ajal ma usun, et Eesti riigi kodanike teadlikkus nii vastavate valitsusasutuste kohta, infotelefonide kohta, kust seda infot hankida, kui ka kindlasti kõikvõimalike on-line-ressursside kohta, kus sellekohane info nii eesti keeles kui ka võõrkeeltes võrdlemisi hästi lahtikirjutatuna ja lahtiseletatuna saadaval on, on päris kõrge. Kõik, kellel on siiras huvi seda informatsiooni omandada, leiavad selle suurema vaevata kätte.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Avan läbirääkimised. Väliskomisjoni soovi kohaselt otsustasime siin mõni aeg tagasi, et kõigepealt esinevad sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Nii et esimeses järjekorras annan sõna fraktsioonide esindajatele ja siis kõikidele teistele Riigikogu liikmetele, kes seda soovivad.
Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Marko Mihkelsoni! Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Härra minister! Kolleegid! Lubage mul kõigepealt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel tänada nii ministrit kui ka väliskomisjoni esimeest sisukate ettekannete eest, mis kahtlemata on väga vajalikud tähised, mõistmaks Eesti välispoliitikat ning uute eesmärkide seadmist.
Seekordne välispoliitika arutelu langeb Eestile väga olulisse ajajärku. Kolme päeva pärast tähistame Eesti Vabariigi 90. aastapäeva. Sellepärast pole sugugi üleliigne siin meenutada ja tänada kõiki neid Eesti diplomaate ja poliitikuid, kelle pühendunud töö tegi võimalikuks meie riigi sünni ja rahvusvahelise tunnustamise. Eesti esimeste diplomaatide julgus ning väsimatu töö peaksid olema ka täna meile suureks eeskujuks, sest maailm pole kahjuks ohutum, kui ta oli siis, Esimese maailmasõja järel.
Meie viimasest välispoliitika arutelust siin saalis on möödunud aasta. Selle aja sisse langesid mitmed olulised sündmused nii Eesti välispoliitikas kui ka rahvusvahelistes suhetes tervikuna. Enamikust nendest andis ülevaate minister, mistõttu lubage mul peatuda lühidalt vaid mõnel olulisemal.
Eestile oli läinud aasta suurim välispoliitiline väljakutse vaieldamatult kõik see, mis oli ja on otsati tänaseni seotud nn aprillisündmustega. Korraga pandi proovile nii Eesti diplomaatiline võimekus kui ka meie partnerite solidaarsusvalmidus. Ma tahan Isamaa ja Res Publica Liidu nimel tänada meie diplomaate, kes nendel pingelistel päevadel tegid kõik endast sõltuva Eesti sammude seletamiseks ning rahvusvahelise toetuse saavutamiseks. Samas kutsun julgemalt ja avatumalt neid sündmusi analüüsima. Ma ei ole nõus Eestit väga hästi tundva briti ajakirjaniku Edward Lucase äsjase väga kriitilise arvamusega meie Välisministeeriumi töö kohta, kuid ometi osutab selline hoiak vajadusele meie enda tõsise ja kõigekülgse analüüsi järele. Keegi ei kahtle, et tegemist oli väga keeruliste ning mitte ainult meile erakordsete päevadega. Riigikogu väliskomisjon on juba pidanud sellel teemal kuulamisi. Kui me suudame siin nii õnnestumistest kui ka vigadest õppida, siis sellest on meie välispoliitika tulevikule vaid kasu.
Aprillisündmused näitasid veenvalt, kui suur jõud on Euroopa Liidu liikmesmaade solidaarsusel. Sellepärast on raske üle hinnata Lissaboni lepingu sõlmimist läinud aasta lõpul. Eestile on oluline Euroopa Liidu parem ja efektiivsem toimimine, mispärast peaksime juba täna koos selle leppe peatse ratifitseerimisega siin Riigikogus mõtlema ka selle jõustamisega seotud küsimustele. Aga neid küsimusi, milles liikmesmaad peaksid hiljemalt tuleva aasta algupooleks kokku leppima, on enam kui 30. Seejuures on üks keerulisemaid küsimusi kahtlemata Euroopa välisteenistuse rajamine ning sellekohaste pädevuste piiritlemine liikmesmaade vahel. Eestil võiks olla siin oma selge nägemus.
Peatselt möödub neli aastat Eesti liitumisest Euroopa Liidu ja NATO‑ga. Selle ajaga on meie välispoliitiline päevakord oluliselt laienenud. Väikeriigile on mõistagi eriti oluline teemade pidev sõelumine ning õigeaegne panustamine tähtsamatele eesmärkidele. Eesti kui väikeriigi välispoliitiline edukus sõltub eeskätt sellest, kui oskuslikult ja edukalt suudame töötada koos oma paljude partnerite ning mõttekaaslastega. Eestil pole kunagi varem olnud maailmas nii palju sõpru ja toetajaid kui praegu. See on meie aastatepikkuse välispoliitika suurimaid tulemusi. Samas arvan, et partnerite omavahelise koostööpotentsiaali kasutamiseks on meil veel arenemisruumi päris palju.
Välispoliitiliselt aktiivse ja usaldusväärse riigi kuvand ei teki ega püsi niisama. Selle nimel tuleb pidevalt tööd teha, kusjuures tähtis pole mitte lihtsalt suures pildis kaasarääkimine, vaid ka meie rahvuslikele huvidele tähtsate teemade julge tõstatamine ning nende eest seismine. Ehk rõhutatult: meie tahe olla aktiivne peab väljenduma ka konkreetsetes tegevustes.
Meie sõprade kriitika ütleb teinekord, et Eesti välispoliitikas või välispoliitilises kuvandis on ehk liiga palju Venemaaga seonduvat ning vähe teisi, ka meie partneritele olulisi teemasid. Otsati on see paratamatu, sest ainus meie vahetu naaber, kellel on nappinud tahet Eestiga suhteid normaliseerida, on just Venemaa. Sellepärast, kas me tahame seda või mitte, kuid meie julgeolekule sedavõrd oluline teema jääb ka edaspidi tähtsale kohale. Sageli meeldib meile rääkida, millised head Venemaa-eksperdid me oleme. Kuid aidake mind: millal kaitsti Eestis viimati Venemaa poliitilist elu käsitlev doktoritöö või millise Eesti ülikooli juures saaks süvendatult tundma õppida korraga Venemaa kultuuri, ajalugu ja poliitikat? Ma arvan, et siin on vastus üpris kurb. Kui me tahame oma välispoliitilist võimekust ning ideederohkust tulevikus kasvatada, siis peame juba praegu investeerima haridusse, uute uurimiskeskuste loomisse ning ekspertide teadlikku ettevalmistamisse.
Eesti on varsti avamas saatkondi Egiptuses, Iisraelis ja Indias, laiendatakse saatkondi Hiinas ja Jaapanis. Nende saatkondade mehitamine ei peaks olema pelgalt bürokraatlik ülesanne.
Eesti välispoliitika viimaste aastate üks tuntum teema on olnud reformikogemuse andmine uutele demokraatiatele. Mõistagi on meie huvides, et Eesti ja laiemalt Euroopa lähinaabruses asuvad üleminekuriigid edeneksid stabiilseteks ning tugevale õigusriiklusele rajatud vabadeks ühiskondadeks. Samas võiks Eesti kahasse teiste partneritega suurendada oma ühistegevuse potentsiaali. Ida- ja Kesk-Euroopa riigid, aga miks ka mitte Põhjala naabrid võiksid rohkem panustada suurematesse ühisprojektidesse. Poleks sugugi halb mõelda ka näiteks rahvusvahelise fondi loomisele demokraatlike institutsioonide ning kodanikuvabaduste kaitsele suunatud projektide toetuseks.
Isamaa ja Res Publica Liidu arvates on üks väga hea võimalus meie välispoliitilise aktiivsuse sisustamisel senisest innukam ja selgem suhtumine Läänemere strateegia edendamisse ja ellurakendamisse. Läänemere regioon on Euroopa ja kogu maailma üks innovatiivsemaid ning edumeelsemaid piirkondi, kus koostoimeefekt annaks kõigile vaid kasu, olgu see siis keskkonnaalane, energiajulgeolekut puudutav või mõni muu ühispanustamine arengut soosivatel teemadel. Rootsi peatne eesistumine Euroopa Liidus annab Läänemere strateegiale väga hea võimaluse.
Head kolleegid! Läinud aasta õpetas meile vahetult, et rahvusvahelistes suhetes mängib väga tähtsat rolli ajalugu. Riikide ja rahvaste identiteedi kujundajana on ajaloo dramaatilistel episoodidel kahtlemata väga suur mõju ning eriti meie ei tohiks seda alahinnata. Nädalapäevad tagasi peeti Vene välisministeeriumis kinniste uste taga ümarlaud, mille teemaks oli võitlus ajaloo väärtõlgenduste vastu naabrite suunal. Kahjuks on see järjekordne viide, et idanaabri välispoliitikas on ajaloorelv endiselt aktiivselt kasutuses. Isamaa ja Res Publica Liidu hinnangul peab meie valitsus seniselt aktiivsemalt ja süstemaatilisemalt töötama oma partneritega Euroopa Liidus, et 20. sajandi ühe suurima õnnetuse, kommunismi kuriteod leiaksid kõigekülgset teadvustamist ning hukkamõistmist. Üks võimalus on suursaadik Jüri Luige idee toetamine ning selle ellurakendamisele kaasaaitamine. Vaid nii saab sündida Euroopa ühtne narratiiv ning vaid nii on võimalik saavutada meie enda kindlamat ja turvalisemat tulevikku. Ma tänan!

Ma tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Raivo Järvi! Kaheksa minutit.

Hea juhataja! Välisminister! Ekstsellentsid! Head kolleegid! Välispoliitiline ülevaade, mille saavad meie külalised ja saame meie siin, ei leia ilmselt kajastust suures mõõtmes. Eesti on väike riik ja tema häälejõud suhteliselt väike. Kuid, kui me oleme jälginud kõiki ettekandjaid, siis oleme näinud, et Eesti osaleb täiel rinnal kõikides tähtsates poliitilistes otsustustes.
Suhteliselt vähe kõlapinda on leidnud üpriski märkimisväärne visiit, mis hiljuti Riigikogu liikmete poolt tehti akuutsesse kriisikoldesse ehk Lähis-Itta. Tõeliselt suur oli meie üllatus, kui me avastasime, et nii Palestiina kui ka Iisraeli poolel arvestatakse meie arvamusega üpriski suures plaanis. See on ka täiesti mõistetav. Oleme ju n‑ö Euroopa Liiduga ühiskassas ja tegelikult andis Euroopa Liit oma otsese indikatsiooni. Kui oli tegemist kas või Hamasi esilekerkimisega Palestiinas ning kui peatusid rahavood kohaliku omavalitsuse toetamiseks, siis oli see tegelikult tuntav. Möödunud suvel, kui vestlesin ühe Palestiina esindajaga ning küsisin, milline on Hamasi toetus, siis ütles ta, et see on vähenemas. Niisiis, ka meie oleme selles mängus sees.
Loomulikult, nagu me väga hästi teame, oleme osalemas ka Afganistanis, kus Eesti sõdurid, nähes, maakeeli öeldes, vett ja vilet, on tõestanud ennast täieõiguslike ja tublide tegijatena. Kuid, nagu ka Sven Mikser mainis, on lisaks sõjalisele mõõtmele veelgi tähtsamaid momente. Need on Afganistani politseijõud, need on sealne korrastatus. Me saame ainult siis anda oma arenguabi kas või haiglate näol, kui see maastik on korrastatud. Siin hakkabki mängima Reformierakonna n‑ö jutlustatud õnge põhimõte. Selle õngega saab kala püüda siis, kui see maastik on korrastunud.
Kui rääkida arenguabist üldse, mis on siit korduvalt läbi käinud, siis kohtus meiega minu hea erakonnakaaslane ning meie MEP Toomas Savi, kes rõhutas, kui tähtis hakkab olema arenguabi mõõde suurele maailmale.
On mainitud ka Aafrikat, mis tegelikult tundub nii kauge ja meie tavavalijale võib-olla vähetähtis aspekt. Kuid kui rääkida sellest maakeeli, siis tihtipeale käivad läbi need momendid, et võimalik immigratsioonilaine kas või Aafrika riikidest on tulevikus n‑ö väisamas Eestit. Vastus sellele on väga lihtne: kui me anname omapoolse, kas või pisku, kuid siiski arenguabi sinna riikidesse ning seda teevad ka kõik teised riigid, siis ehk jääb see laine väiksemaks, kuna maastik korrastub nendeski riikides.
Ometigi oleme meie fokuseerunud just oma partneritele Euroopas, mis puudutab nende abistamist. Korduvalt on siin mainitud nii Gruusiat, Moldovat kui ka Ukrainat.
Kui rääkida Ukrainast, siis siingi on meil oma töö teha. Korduvalt on mainitud Ukraina võimalikku liikumist NATO‑ga ühinemise suunas ehk sedasama Membership Action Plan'i ehk MAP‑i. Huvitav on see meeleolu, mis valitseb Ukrainas. Ukraina elanikkond on justkui NATO vastu, kuid kui mainitakse transatlantilist uniooni, siis kõik suhtuvad sellesse jaatavalt. Siin on ka meil kui n‑ö partnerriigi esindajatel töö teha ehk seletada tegelikult ära selle asja tulemid. Siinkohal meenub mulle ühe meie nõukogudeaegse kultuurikorüfee ütlus, kes mainis omal ajal Nõukogude Liitu silmas pidades, et ilma Ukrainata ei ole impeeriumi. Kui me vaatame kas või neid imperialistlikke tendentse, mis on tõstmas pead Venemaal, siis on see aspekt erakordselt tähtis.
Tähtsad on ka sellised kolded, mis on siiamaani Euroopas määratlemata, kas või Transnistria. Minu hea erakonnakaaslane Urmas Klaas rääkis mulle järgmist. Moldova president Vladimir Voronin, kes on oma etniliselt taustalt venelane, sai teate, et tema ema on surnud. Ta palus luba sissepääsuks Transnistriasse, et minna oma ema matma, ning vastus oli keeldumine. Ta pidi pöörduma Venemaa presidendi Putini poole, kes lubas tal minna matustele. Paraku pidi ta lahkuma matustelt enne, kui haud sai kinni aetud, peiedele minemisest rääkimata. Sellised asjad on tegelikult Euroopas lubamatud ning ma arvan, et ka siin on meil vaja teha oma jõupingutused kaasarääkimiseks.
Kindlasti peaksime kaasa rääkima ühe väga huvitava mõõtme tekkimisel, milleks on Läänemere mõõde. Seda justkui ehitatakse soomlaste üllitatud põhjamõõtme vundamendile ning Rootsi kui tulevane Euroopa Liidu eesistuja on väga intensiivselt selles suunas tegutsema hakanud. Mul on hea meel, et ka meie Euroopa Liidu asjade komisjon on plaanimas visiiti Rootsi, et sealseid plaane kooskõlastada. Sest arvestagem, Läänemere mõõde ei hõlma mitte ainult Skandinaavia maid, vaid seal on Poola, seal on ka Saksamaa. Kui sellised suured ja tugevad riigid meiega ühinevad, siis võib-olla saabki teoks see periood, mida tegelikult algatas välisministri mainitud Kalmari unioon, kus Hansa Liit sai tõeliselt suureks tegijaks. Siis võib-olla ei fokuseeri Euroopa Liit üleliia tähelepanu ainult Vahemere mõõtmele, vaid just nimelt kasvab huvi Läänemere regiooni ja meie kõigi vastu.
Siis me saame ehk veelgi ühisemal häälel rääkida kaasa nendes küsimustes, mis puudutavad meie nii palju mainitud energeetikapoliitikat. Energeetikapoliitikat, mis on tegelikult ilmselt muutumas a-ks ja o-ks ning kus jällegi võtmesõnaks on Venemaa. Ma mäletan, et küsisin ühel Euroopa Liidu ülesel eesistumisel komisjoni presidendi Manuel Barroso käest, kuidas vältida neid bilateraalseid lepinguid, mille kohta on olemas nii drakoonilisi näiteid. Ta vastas mulle: "Europe is not naive any more." Ehk Euroopa Liit püüab reguleerida seadustikupaketiga selliseid momente, et enam ei saaks Venemaa siduda eri Euroopa riike bilateraalselt, nii et kogu see n‑ö ühine energiarinne laguneks. Ehk nii, nagu on maininud meilgi pressis avaldatud kaks Euroopa mõõtme think-tanker'it Mark Leonard ja Nicu Popescu: ainuke lahendus suhtlemisel Venemaaga energeetikavaldkonnas on just nimelt tegutseda seaduste kaudu. Vabandage, aga meie seadused nii tegutseda ei luba!
Kui rääkida Euroopa Liidu tulevikust, siis on kaua aega põetud Euroopa Liidu välispoliitika pärast. Nüüd on see maastik Lissaboni leppe raames korrastumas.
Palju on räägitud ka sellest, et võib-olla peaks kunagi selleks eestkõnelejaks olema Euroopa Liidu president. Ilmselt me peame kõik rääkima selle kasuks, et sellist asja ei juhtuks, sest ühe persooniga läbi rääkides võib Venemaa saavutada neid eesmärke, mis ilmselt ei oleks meie huvides.
Lõpetuseks ütlen seda, mida me tõdesime ka väliskomisjonis. Me ütlesime ühel häälel, et meie välispoliitika tundub justkui igav, ning tõdesime, et väga hea, sest see näitab, et meil akuutseid probleeme ei ole. Tänan!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu esindaja Ester Tuiksoo! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Minister! Külalised! Kõigepealt täname välisministrit ja väliskomisjoni esimeest sisukate ettekannete eest ja tervitame Kosovo iseseisvumise tunnustamist Eesti poolt!
Eestimaa Rahvaliit peab tänase arutelu käigus oluliseks rõhutada, et Eesti riigi välis‑ ja julgeolekupoliitika peab looma Eesti rahvale kindlustunde, et omariiklus säilib ja areneb. See peab tagama meie elulaadile ja ühiskonnakorraldusele rahvusvahelise tunnustuse ning toetama meie majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Samuti peab meie välis‑ ja julgeolekupoliitika aitama kaasa inimarengule ja säästvale arengule kogu maailmas. Eesti riik peab olema suuteline mõtestama ja teostama oma huve vajaduse korral iseseisvalt, vajaduse korral koostöös naaberriikidega ning ka osalemise kaudu rahvusvahelises koostöövõrgustikus.
Üldiselt räägitakse ja deklareeritakse, et Eesti riigi välispoliitika peab olema ühtne. Sellega tuleb nõustuda. See aga eeldab välispoliitiliste seisukohtade kujundamist ka valitsuse ja valitsuskoalitsiooni tasandil ilma välisministrit mõnikord rumalasse olukorda panemata. Kui deklareeritakse, et Eesti lähtub mõnes küsimuses Euroopa Liidu ühistest seisukohtadest, samas aga neid ühiseid seisukohti tegelikult ei ole, siis oleme oma välispoliitika tegijad lihtsalt rumalasse olukorda pannud. Näiteks valitsusliidusisene konkurents välispoliitika teemadel. Meenutame siin kas või loa andmist Nord Streami gaasijuhtme uuringuks.
Millised on Eesti välispoliitilised ja julgeolekuhuvid ning kuidas Eesti riik peaks tegutsema nende huvide elluviimise ja kaitse eesmärgil? Ees seisab Lissaboni leppe ratifitseerimine Riigikogu poolt, kuid valitsus ei ole kahjuks kavandanud selle leppe laialdast tutvustamist rahvale. Nii tähtsas küsimuses, mis puudutab Euroopa Liidu edasist ülesehitust ja toimemehhanisme, tuleks siiski rahvast rohkem teavitada ja enne ratifitseerimist rahvaga nõu pidada. Iirimaad on meile mitmel juhul eeskujuks toodud ja me teame, et selles küsimuses korraldab Iirimaa referendumi. Rahvaliit on seisukohal, et Euroopa Liit peab olema jätkuvalt rahvusriikide liit, kus järgitakse euroopalikke väärtusi, sealhulgas liikmesriikide võrdse kohtlemise ja solidaarsuse põhimõtteid, kus on tagatud riikide ja rahvaste keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse säilitamine ning areng, mis on Euroopa rikkuseks.
Ma esitaksin täna siin retoorilise küsimuse: kas Euroopa kohal on nii pilvitu taevas, nagu meile aeg-ajalt püütakse näidata? Eestimaa Rahvaliit on seisukohal, et keskse juhtimise tugevnemine Euroopa Liidus ei tohi tuua kaasa ohtu Eesti põhiseaduses sätestatud riikliku iseseisvuse ja eestluse edasikestmise aluspõhimõtetele. Meieni on jõudnud rahvuslaste ettepanekud lisada Euroopa Liidu lepingu ratifitseerimise seadusesse Eesti iseseisvuse tagamisele suunatud deklaratsioon, nii nagu Riigikogu tegi seda Eesti ja Venemaa piirilepingu arutamise käigus. Me arvame, et selline mõte väärib arutamist.
Eestimaa Rahvaliit peab vajalikuks suurendada Riigikogu rolli Eesti seisukohtade kujundamisel Euroopa Liidus. Euroopa Liidu asjade komisjonile on vaja kujundada tugiaparaat, kes suudab sisuliselt hinnata valitsuse esitatud eelnõusid. Valitsus ei peaks esitama komisjonile ainult ühte seisukohta, vaid tutvustama ka alternatiivseid võimalusi, ja valitsuse seisukohad peavad olema komisjonile enam lahti kirjutatud.
Euroopa Liidu naabruspoliitika peab aitama kaasa demokraatia, turumajanduse ja õigusriigi kinnistumisele Ukrainas, Moldovas, Gruusias, Valgevenes ja teistes  Euroopa Liiduga liituda soovivates riikides.
Eesti on nendes protsessides aktiivselt osalemas, kuid vähemalt mõnikord tundub, et me oleme oma soovituste andmisel ühekülgselt lähtunud Eestile edu, vahetevahel ka näilist edu toonud mudelist, mille pikaajalised tagajärjed ei ole siiski alati selged. Arvame, et põhisuund peaks olema demokraatlike protsesside toetamine nendes riikides.
Suhtlemine Venemaaga on alati olnud tundlik teema. Siin seonduvad eriti selgelt sise‑ ja välispoliitika. Rahvaliit peab vajalikuks hoida suhetes Venemaaga konstruktiivset joont ja mitte lasta kahjustada oma julgeolekupoliitilisi ja majanduslikke huve. On ilmne, et Venemaa on asunud piirilepingu sõlmimisega venitamise teele.
Selles kontekstis peab Eesti jätkuvalt toetama Euroopa Liidu ühise energia‑, välis‑ ja julgeolekupoliitika kujundamist ning selleks aktiivselt tegutsema. Siin on valitsusel vaja astuda mitmeid olulisi samme, eriti energiajulgeoleku teemal, kaasates asjatundjaid.
Eesti peab jätkuvalt aktiivselt osalema rahvusvahelistes ühendustes, sealhulgas ÜRO‑s, NATO‑s, samuti tuleb kasutada mitmepoolset koostööd Balti‑ ja Põhjamaadega, et tagada meie regiooni stabiilsus ja julgeolek.
Viimasel aastal on seoses julgeolekupoliitikaga palju räägitud ühisest küberkaitsest. Seda valdkonda ei tohi alahinnata.
Eestimaa Rahvaliit on seisukohal, et Eesti välispoliitika tervikuna peaks olema rohkem suunatud pehmesse mõõtmesse, nagu haridus‑, teadus‑, kunsti‑, kultuuri‑ ja kodanikuühiskonnaalane koostöö, samuti arengukoostöö. Eesti peab püüdma tugevdada riikide koostööd ja riigiülest tegevust nendes valdkondades, kus riigi enda jõupingutustest ei piisa, nagu keskkonna‑ ja majanduskoostöö või võitlus organiseeritud kuritegevusega.
Eestimaa Rahvaliit on seisukohal, et Eesti peab olema maailmas tuntud kui positiivselt häälestatud, uuendustele avatud, usaldusväärne ja külalislahke väikeriik, kes toimib aktiivselt rahvusvahelistes koostöövõrgustikes vastavalt oma huvidele ja võimalustele. Ma tänan teid tähelepanu eest!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Enn Eesmaa! Kaheksa minutit.

Austatud kuulajad! Meie välispoliitiline mõttevahetus toimub ajal, mil isegi pealiskaudsele vaatlejale peaks näima, et maailmas on nii mõndagi olulist teoksil. Tegelikult on algamas kui mitte uus ajastu, siis uute võimaluste ja samas uute võimalike pingete aeg.
Kaks maailma üliriiki USA ja Venemaa valivad peagi omale riigipea. Mõlemad maad on jõuliselt presidentaalsed. Nii Venemaal kui ka USA‑s asub riigi etteotsa uus liider. Ameerika Ühendriikides on igal juhul tegemist ajaloolise valikuga. Planeedi mõjukaimaks liidriks võib ju saada aegade esimene mustanahaline või naispresident. John McCane'i triumf tooks Valgesse Majja rekordiliselt eaka ning vaatamata kõbusale olekule paljudest, väidetavalt kunagistest haigustest räsitud riigipea. Peaaegu et nullpositsioonilt alustanud ja nüüd võidult võidule spurtiv Barack Obama oleks vaatamata oma autoriteetsetele toetajatele ehk isegi tulevastele ametinõustajatele välispoliitiliselt kogenematu tegija. Samas kehastab just tema ideaalkuju neile, kes tahavad USA‑s näha põhjalikke muutusi. Teiste, ka Eestit külastanud kandidaatide välispoliitilised arvamused on täpsemini teada, kuid Hillary Clintoni üliterav lausung Vladimir Putini hingeelu kohta jääb Venemaa tänasele liidrile ja homsele vaimsele suunajale kindlasti kauaks meelde. Seda kinnitas Putin oma hiljutisel neljatunnisel pressikonverentsil selgelt ja jõuliselt. Venemaa tulevase presidendi nimi on maailmale juba mõnda aega teada. Hoopis vähem tuntakse Dmitri Medvedevi välispoliitilisi tõekspidamisi. Tundub, et üksmeelse arvamuse kohaselt jätkab Kremli uus peremees Putini ja tema meeskonna poliitikat, kuid Venemaa on alati võimeline maailma, veel rohkem aga oma rahvast üllatama. Seega on võimalik, et kahe üliriigi etteotsa saavad kaks välispoliitiliselt mõneti ettearvamatut liidrit, kui nüüd pisut liialdada. Loomulikult tahavad nad end selles valdkonnas kiiresti kehtestada. Miljonid vaatlejad ootavad võimalust neid omavahel võrrelda ja kõrvutada. Planeedi välispoliitiline maastik annab selleks ohjeldamatult lopsakaid võimalusi. Peaaegu kõigis praeguse maailma valutsoonides on USA ja Venemaa arvamused jonnakalt lahknenud. Piisab, kui nimetada Iraaki, Afganistani ja Lähis-Ida. Läinud nädalal lisandus neile veel üks – Kosovo.
Kogesin pühapäeval uue riigi sündi Prištinale suhteliselt lähedal, paljurahvuselise Makedoonia pealinnas Skopjes. Kohalikud albaanlased, neid aga elab kõigis Balkani riikides üllatavalt palju, korraldasid üliemotsionaalseid pidustusi, paugutasid püsse ja padruneid, nõudes Makedoonia parlamendis esindatud albaanlaste erakondadelt (neid on aga seal rohkem kui üks) uue riigi kiiret tunnustamist. Olen töölähetuses viibinud kõigis Balkani riikides, vahetanud Tiranas mõtteid Albaania, Belgradis aga Serbia koalitsiooni ja ka opositsiooni kuuluvate parlamendipoliitikutega ning olen arvamusel, et Kosovo probleem jääb veel pikkadeks aastateks välis‑, paljudes riikides aga sisepoliitiliseks tüliküsimuseks. Kosovo üsna kompaktselt elavad serblased võivad tulla mõttele Kosovos välja kuulutada oma, Serbia-meelne vabariik. Eraldusjooneks sobiks ju otsekui taevast tellitud jõepiir. Kosovo ajaloos veriseid ja serblastele alandavaid kaotusi kogenud väljadel põrkuvad ka suurriikide huvid. Paljude maade vähemusrahvad on juba häälekalt saanud innustust ja inspiratsiooni Kosovo tunnustamisest, ennekõike Kosovo lähinaabruses elavad Bosnia serblased, aga ka palestiinlased, baskid jne, ning nüüd juba mitte sammugi tagasi. Mõnda aega üsna rahulikult kulgenud Eesti luurerühma ESTRIF-3 teenistus võttis sel nädalal ootamatu pöörde ning nüüd on nende kontrolli all Kosovo ja Serbia vahelise piiri üks kõige pingelisemaid kontrollpunkte arvuka Serbia elanikkonnaga Mitrovica linnast põhja pool. Loodetavasti ei lähe seal niisama tuliseks kui mahapõletatud Jarinje ja Banja kaua aega üsna põgusalt kaitstud tolli‑ ja politseipunktides, kust olen mõni kuu tagasi autoga ise läbi sõitnud.
Tänapäeva maailmas ei jää paraku ükski tüli ühelegi riigile kaugeks, kõik konfliktid tükivad kutsumatagi kõikide õuedele. Sellepärast ärge imestage Kosovot juba Euroopa mustaks auguks solvanud Vladimir Žirinovski terava ning Eestile kahtlemata õnnetust pronksiööst veelgi teravdatuma ebameeldiva lausungi üle. Vene Riigiduuma asespiikri, suure ja mõjuvõimsa erakonna liidri ning presidendikandidaadi mõtteavaldusi, mille eest vaevalt et naaberriigi siseasjadesse sekkumise pärast süüdistatakse, aga püüavad kõik planeedi teabeagentuurid kindlasti suurema õhinaga kui teadet Riigikogu tänasest välispoliitilisest mõttevahetusest.
Lõuna-Osseetia liider Eduard Kokoitõ kinnitas eile, et Venemaal ongi juba uutes tingimustes välja töötatud kava tunnustamata vabariikide toetamiseks. Plaan on toimekaks vastuseks Abhaasia, Transnistria ning Lõuna-Osseetia vastavasisulistele ametlikele pöördumistele ning see olevat vastu võetud kiireks ja resoluutseks elluviimiseks. See sobib Venemaa uuele presidendile mehiseks välispoliitiliseks proovitööks ja meelekindluse tõestamiseks.
Kosovo küsimus jagab maad ja rahvad mõnevõrra tavatut rindejoont pidi. Uut riiki ei taha või ei saa tunnustada need, kellel kodus umbkaudu samalaadsed lahendamata või jõuga vaoshoitud probleemid. Selles nimistus seisavad kõrvuti näiteks Hispaania ning Gruusia. Nagu äsja nimetasin, leidub neidki, kelle arvates peaks siinkohal ajaloolise ülekohtu hingust tunnetama koguni Eesti. Kõik moraalid põhinevad ideel, et igal teol on tagajärjed, mis seda tegu õigustavad või hukka mõistavad. Siinkohal on alanud lõppematud vaidlused nii ajas kui ka ruumis. Loodetavasti toimusid need täie tõsidusega Eesti praeguses pingetest tulvil valitsuskoalitsioonis, sest Kosovo nüüd juba toimunud tunnustamine on meil valitsuse ainupädevuses. Välisministri tänane vastus kinnitab, et selles küsimuses probleeme ei nähtud.
Siinkohal on oluline ja samas raske Euroopa Liidu võimalikult ühtse arvamuse väljakujundamine. Euroopa Liidu eriesindaja on juba Prištinas oma tööd alustanud, peagi liituvad temaga bürooametnikud ja rahvusvahelise tsiviilesindaja büroo. Lähinädalail alustab Kosovos tegevust paari tuhande liikmega Euroopa Liidu õigusriigimissioon, mis peaks aitama uuel riigil areneda demokraatlikuks vabariigiks. Venemaa hävitava arvamuse selle missiooni ebaseaduslikkuse kohta ütles välja välisminister Sergei Lavrov, pange tähele, pärast kohtumist oma Türgi ametivennaga.
Need olid vaid mõned olulisemad tipud praegusest välispoliitilisest maastikust. Nende pingepunktide üle peab Eestis jätkuvalt informatsiooni ja mõtteid vahetatama, vahet tegemata koalitsiooni ja opositsiooni vahel. See oleks jätkuvalt mõttekaks reageeringuks riigipea Ilvese väljendatud rahutusele Eesti välispoliitilise aktiivsuse ja mõtestatud eesmärgi fookuse pärast. Seda rohkem, et jälgides meie poliitikute arvutimõttevahetust, näib üllatavalt tihti rindejoon kulgevat pigem koalitsiooni sees kui sellest väljas ning rohkem nagu kohaliku kaadri kui välispoliitika sisuliste otsustuste tasandil. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Valdur Lahtvee!

Härra eesistuja! Austatud minister! Head kolleegid! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel on mul hea meel tõdeda, et riigi välispoliitika eesmärgid ja prioriteedid on kenasti ja õigesti sõnastatud: julgeoleku kindlustamine ja heaolu kasvatamine. Meil on hea meel, et oluliste alameesmärkide seas on esmase koha leidnud energia- ja keskkonnajulgeoleku küsimused, sellessamas kontekstis ka vajadus tõhustada koostööd Euroopa Liidu liikmesriikide vahel ja eraldi Läänemere-äärsete riikide vahel.
Tahan siin osutada paarile olulisele aspektile meie välispoliitika realiseerimisel, nendesamade heade eesmärkide elluviimisel. Jah, saab vaid toetada välisministri äsja esitatud seisukohta, et meie tähelepanu koondub sel aastal Euroopa Liidus energeetikale ja Läänemere strateegiale. Küll aga ei saa nõustuda ministri ja siis ka valitsuse poolt põhjuse ja tagajärje segiajamisega meie julgeoleku tagamisel. Seda kajastas väga hästi ministri kõnes ja kahjuks ka meie esindajate poolt Euroopa Liidu Ministrite Nõukogus ettepandav, selles laadis, et jah, me toetame Euroopa Komisjoni energia siseturu ning energia‑ ja kliimapakettides võetud suundasid ja kohustusi, milleks on energiaturu liberaliseerimine, liikumine vähese süsinikumahukusega majanduse suunas, seega ka meie uue tehnoloogia arendamine ning taastuvenergia osakaalu kasvatamine, aga vaid sinnamaani, kui see ei sunni meid astuma tegelikke samme kodumaise, põlevkivil baseeruva, raiskava, saastava ja ülikontsentreeritud elektritootmise, s.o väga haavatava energiatootmissüsteemi ümberstruktureerimiseks. Hämmastav, et valitsus ei suuda arvestada üleilmset energiavaldkonna trendi, mis on väga lihtne ja väga selge: süsinikumahukas energiatootmine on kallis ja läheb järjest kallimaks ning on kaugemas perspektiivis konkurentsivõimetu. Seda teades ja teades, et Eesti põlevkivist toodetud elektrienergia on kõige süsinikumahukam, on hämmastav meie valitsuse soov ikka ja jälle edasi lükata muudatusi energiasektoris ja mitte luua Eestis majandustingimusi, mis aitaksid kaasa põlevkivi osakaalu vähendamisele ja eelkõige energiaefektiivsuse, energiakasutuse efektiivsuse tõstmisele, energiasäästule.
Erakonna Eestimaa Rohelised seisukoht on, et selline käitumine meie välispoliitika eesmärkide rakendamisel, selline sõnade ja tegude lahknemine pole sugugi Eesti rahva huvides, kahandab meie usaldusväärsust meie partnerite silmis ja kindlasti ka meie võimalusi oma välispoliitika eesmärke realiseerida. Välispoliitika tegijad peaksid oma tegemistes jälgima, et seatud välispoliitilistest eesmärkidest praktilise tegevusega ei kaugenetaks või et nendele eesmärkidele vastu ei töötataks. Samas, loomulikult pole olukord ka energiajulgeoleku tagamiseks vajalike tegevuste kavandamisel mitte päris lootusetu. Meie fraktsioon toetab kindlasti valitsuse sõnastatud eesmärke ja püüdu elektri‑ ja gaasivarustuse ühenduste loomiseks meie põhja‑ ja läänepoolsete naabritega ning koostöö tihendamist Euroopa Liidus energiajulgeoleku tagamisel. Toon siin ühe konkreetse näite. Läänemere keskkonnaseisundi praegust kehva seisu arvestades on jätkuvalt oluline probleem eutrofeerumine, toitainete liigkanne Läänemerre põllumajandusest ja linnadest. Meie välispoliitika prioriteediks Euroopa Liidus lähiajal olgu nüüd kokkulepe, et viidaks lõpule ühtse põllumajanduspoliitika reform, vähendataks põllumajanduse otsetoetusi ja vabanevad vahendid suunataks põllumajanduse keskkonnameetmete võtmiseks ja elektriühenduste loomiseks.
See oligi see põhiline sõnum, mis ma teieni tuua tahtsin. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Sven Mikseri! Kaheksa minutit.

Loodetavasti saan kiiremini hakkama.
Kõigepealt tahan öelda, et mul on sotsiaaldemokraadina hea meel tõdeda märkimisväärset välispoliitilist ühtsust. Ma sain sellest kõige paremini aru siis, kui ma esitasin väliskomisjonile oma väliskomisjonipoolse ettekande jaoks kirjutatud mustandi. Ma ei suutnud seda kirjutades lahutada endas sotsiaaldemokraati ja väliskomisjoni esimeest, aga leidsin, et suur osa selles sisalduvast oli vastuvõetav ka teistele erakondadele ja nende esindajatele komisjonis. Teistpidi jälle: komisjoni liikmete tehtud väärtuslikud ettepanekud, mida sai oma ettekandesse kaasatud, ei olnud kuidagi vastuolus sotsiaaldemokraatlike arusaamadega Eesti välispoliitilistest sihtidest.
Kui rääkida seekordsest välispoliitika arutelust, siis ma arvan, et veelkordset allakriipsutamist väärivad viis teemat. Esiteks, kui me võrdleme tänast arutelu, ettekandeid, küsimusi ja sõnavõtte ükskõik millise varasema sellise aruteluga, siis tohutult on kasvanud energiapoliitika, energeetilise turvalisuse tähtsus, tähendus ja prioriteetsus. See on kindlasti üks märksõna. Teine märksõna on küberjulgeolek, mis, kuigi asjatundjad on sellest rääkinud ja sellest probleemist teadlikud olnud kaua, on jõudnud avalikkuse teadvusesse suhteliselt hiljuti, suuresti Eesti initsiatiivil ja mõnes mõttes ka Eesti näitel. Kolmas küsimus on Läänemere ja selle turvalisusega, sealhulgas eriti keskkonnaturvalisusega seonduv. Neljas küsimus, mis võib-olla on kõige traditsioonilisem, on küsimus ühtsest Lääne julgeolekuruumist ja selle laienemisest. Seda seoses nii Lissaboni leppega kui ka eelseisva NATO oodatava laienemisotsusega ja loomulikult seoses Kosovo vastse iseseisvumise ja sellest tulenevate küsimustega, mis on seotud Lääne-Balkani täieliku integreerimisega Euroopasse. Viies teema, mida kindlasti ei saa unustada, on arengukoostöö, mis on üks teemadest, mis on varem leidnud kajastamist, aga kus Eesti on olnud pidevalt ja jätkuvalt hädas oma seatud eesmärkide täitmisega. Kindlasti on see küsimus ühest küljest meie tõsiselt võetavusest ja teisest küljest on see meie jaoks ka humanitaarne imperatiiv, et me panustaksime neisse ja aitaksime neid, kes on meist juba n‑ö maha jäänud ja õnnetumas seisukorras. Kahtlemata väärib toetust, kui Välisministeerium tuleb uue eelarve koostamisel vastavate initsiatiividega siia majja või kuhu tahes poliitiliste otsustajate koosolekutele. Väärib toetust see suund, mis on võetud arengukoostöö vahendite minimaalse nõutava taseme saavutamiseks rahvuslikus kogutoodangus.
Üks teema, millel tahan veel lühidalt peatuda, on küsimus Eesti välispoliitika kompetentsusest ja haardest. Tegelikult on n‑ö filosoofiliselt vaieldud väga pikka aega selle üle, kas Eesti välispoliitika peaks keskenduma suurtele ja olulistele pealinnadele, kus me oma kahepoolset diplomaatiat ajaksime, ja teisest küljest lisaks meie lähinaabritele, meie lähiümbrusele, sellele kitsale Kesk- ja Ida-Euroopale või, isegi veel kitsamalt, Läänemere piirkonnale. Ja on olemas teine suund, mis ütleb, et tegelikult peab Eesti paratamatult üles ehitama arvestatava kompetentsuse ja kaasarääkimisvõime kõigis olulistes maailmapoliitilistes küsimustes. See ei tähenda sugugi, et me peaksime üles ehitama oma diplomaatiliste esinduste võrgustiku kõikjal maailmas, seda ei suuda me mitte kunagi ja see ei ole ratsionaalne ega tegelikult realistlik.
Kahtlemata, Eesti saatust mõjutavad väga otseselt ja väga suurel määral maailmapoliitilised arengud. Me oleme tänulikud kõigile Eesti diplomaatidele, poliitikutele, sõjameestele, kes eelmise sajandi alguses võitlesid meile kätte iseseisvuse, me oleme tänulikud neile poliitikutele, kes selle iseseisvuse taas kätte võitlesid aastakümneid hiljem, eelmise sajandi lõpukümnendil, aga kui me vaatame neid arenguid n‑ö väikese distantsi pealt, siis me näeme, et Eesti võitis, kaotas ja taas võitis oma iseseisvuse ikkagi kätte aegadel, mil maailma tabasid suured geopoliitilised vapustused. Nii et meie enda rolli seal tuleb hinnata, aga oleks naiivne üle hinnata. Kui me mõtleme näiteks kõige suuremale Eesti välismissioonile praegu, Afganistanile, siis tuleb meenutada, et kaheksakümnendatel aastatel toetas läänemaailm üksmeelselt Pakistani islamistlikku sõjaväelist diktatuuri, kelles nähti liitlast võitluses kommunismi vastu. Samuti toetas Lääs nn araabia afgaane ehk selliseid islamistlikke rühmitusi, kes olid seni võidelnud omaenda kodumaiste diktaatorite vastu ja nüüd toodi suuresti Lääne ja ka Pakistani toetusel kokku Pakistani, võitlemaks kommunistlike agressorite vastu Afganistanis. Eesti tunded toona, eestlaste tunded toona olid valdavalt kahetised. Ühest küljest lootsime kõik, et Eesti poisid tulevad eluga tagasi, need, kes olid sinna sunniviisiliselt sõdima saadetud, teisest küljest lootsime sisimas, et keegi ometi näitaks kord kommunistidele koha kätte. Nii juhtus. Ja selle sündmuse rolli meie taasiseseisvumisel on võimatu üle hinnata. See roll oli tohutu. Aga mis järgnes? Afganistan jäeti saatuse hooleks, suuresti jäeti saatuse hooleks ka Pakistan. Afganistanis tuli võimule sellesama Afganistani sõja ajal Pakistani eriteenistuste poolt loodud ja mahitatud Talibani äärmusrežiim, Afganistani pöördusid tagasi needsamad islamistlikud võitlejad Araabia maadest, kellel kuni selle ajani ei olnud tegelikult mingisugust rahvusvahelist agendat ega kontaktide võrgustikku. Selle tagajärjeks on praegune situatsioon, kus taas 120 Eesti meest peavad koos liitlastega võitlema Afganistani stabiilsuse eest. See ei ole juhuslik näide, vaid see on toodud illustreerimaks seda, et suured maailmapoliitilised sündmused ja protsessid tegelikult avaldavad täiesti üheselt ja selgelt mõju ka Eesti julgeolekuolukorrale. Kõiki neid protsesse me kahtlemata ei suuda mõjutada. Mõnda me suudame mõjutada. Aga nende tundmine võimaldab meil n‑ö ära tunda oma kõige paremad valikud ühes või teises julgeolekuolukorras ühel või teisel hetkel. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Silver Meikari! Kaheksa minutit.

Austatud minister! Lugupeetud välispoliitikast huvitatud kolleegid!
Need supereksperdid, kes pidevalt igas kanalis hõikavad, et Eestis puudub välispoliitika, tegelevad asendustegevusega. BBC seriaali "Jah, härra minister!" üks peategelane Sir Humprey annab sellisele paanika tekitamisele hea põhjenduse: poliitikutele meeldib paanika, nad vajavad sellist tegevust, see on neile saavutuste aseaineks.
Eesti on olnud oma huvide kaitsmisel edukas. Suurte eesmärkide saavutamine – liitumine NATO‑ga ja Euroopa Liiduga – tähendab, et nüüd on oluline nendes ja teistes rahvusvahelistes institutsioonides Eesti huvide loomine ja kaitsmine. See on igapäevane ja kohati kuiv töö, millest säravat arvamuslugu kirjutada ei ole võimalik ega ka vajalik. Need, kes peavad lugu välispoliitikast, saavad sellest suurepäraselt aru. Kvaliteetne diplomaatia eeldab kvaliteetset välisteenistust.
Nii nagu Maslow' püramiidis, kus alles pärast põhivajaduste täitmist saab liikuda edasi järgmisele astmele, on ka välispoliitikas võimalik uute teemade ja laiema pildiga tegelda alles pärast seda, kui on tugev vundament all, on olemas nii eesmärgid kui ka tegevused nende saavutamiseks.
Täna võiksime küsida, mis on Eesti välispoliitikas see, mis meid teistest eristab. Eesti välispoliitika loomulike eesmärkide edukas täitmine tagab meile hea keskpärase tulemuse. Kuid me ei taha olla tavaline ja igav. Me tahame olla heas mõttes silmapaistev.
Täna tunnustas Eesti Kosovo riiki. Rahu Balkanil sümboliseerib ÜRO eriesindaja Martti Ahtisaari rahuplaan. Soome endise presidendi Ahtisaari tegevus on kinnistanud põhjanaabri välispoliitilise imago. Soome tegevus rahuläbirääkimiste vahendajana on üks hea näide, kuidas väikeriik saab heas mõttes eristuda.
Välisminister Urmas Paeti välispoliitika ülevaates leidis arengukoostöö ja humanitaarabi olulist märkimist. Kas arengupoliitikast võiks saada meie positiivne tegevus nagu Põhjamaadel? On ju meie üks eesmärk Aafrikast sihtriigi leidmine. Arvestades finantsilisi võimalusi, arvan pigem, et humanitaar‑ ja arenguabi saab olla oluline osa koostööst Põhjamaadega. Aga ikkagi, nendega koos või nende järel?
Kui me rahaga eristumist saavutada ei suuda, peame mõtlema, kas me saame seda teha ideedega. Millised on need ideed, mida me kanda suudame? Välisminister Urmas Paet märkis Eesti ülemaailmset tegevust küberturvalisuse teema tõstatamisel ja ühtse poliitilise raamistiku loomisel. E-Eesti, meie e-demokraatia on oluline Eesti märk.
Majandusreformide kogemuste ja ideedega on läinud maailma Mart Laar, ta on olnud teerajaja ja arvamusliider reformikogemuste jagamisel. Oluline on, et reformikogemuste jagamine ei muutuks semutsemiseks, sest meie ülim eesmärk on demokraatlikud väärtused ning nendega hakkama saavad riigid.
Kas suudame kanda ka vabaduse kaitsmise ja liberaalsuse ideed? Eesti on maailma meediavabaduse esikolmikus, kodanikuvabadused on eeskujuks. Kas siin ei ole koht, kus saaksime paista silma positiivse märgina?
Kõigi meie muude eesmärkide kõrval on rahvusvahelistes institutsioonides meie kohustus eristuda positiivselt, olla riik, kes seisab vabaduse eest kõikjal maailmas. Vabanenud idabloki juhtide hulgas eristuvad kolm säravat riigipead: Lennart Meri, Lech Walesa ja Václav Havel. Pool aastat tagasi oli mul au kohtuda Václav Haveliga, kes ütles, et tema presidendiaja üks vigadest oli see, et algusaastatel ei kasutanud ta oma positsiooni piisavalt, et aidata neid riike ja rahvaid, kes ei ole veel vabad. Arvan, et hiljuti vabanenud riikidel on kohustus aidata neid, kes alles võitlevad totaalse režiimi või okupeerija vastu. Siin ei ole tegemist ühe teema riigiga, vaid see on üks asi, mis meid positiivselt eristab, on kui rosinaks maitsva saia sees. Leian, et Eesti peaks tõstatama rohkem inimõiguste rikkumise teemat nii Hiinas, Birmas, Tiibetis kui ka siitsamast mõnesaja kilomeetri kaugusel Valgevenes. Ma leian, et Eesti peaks kasutama välispoliitilist võimekust, et võidelda kodaniku sõnavabaduse ja vaba meedia eest, sest ainult nii saame teha Eesti suuremaks ja silmapaistvamaks. Ja seda ikkagi heas mõttes. Suur aitäh teile!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu! Kaheksa minutit.

Austatud härra välisminister! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud vaatajad Eesti kodudes! Lähenemas on Eesti Vabariigi 90. aastapäev. Peame mäletama möödunut, et elada tões. Möödunu mäletamine, uurimine ja laiem teadvustamine maailmas peab olema meie rahvusvaheliste eesmärkide ning välispoliitika üks kaalukaid ülesandeid.
Suursaadik Jüri Luik on käinud avalikkusele välja mõtte moodustada Kesk‑ ja Ida-Euroopa riikide osalusel rahvusvaheline autoriteetne komisjon Euroopas toimepandud kommunismi kuritegude uurimiseks. Luige hinnangul peaks otsuse sellise komisjoni loomiseks tegema võimalikult suur grupp riike, ühtlasi tuleks välja töötada statuut ja harta eesmärkide ning töökorralduse kindlaksmääramiseks. See on õige idee õigel hetkel, mida tuleb aega viitmata toetada ja ette valmistada.
Naiivne oleks arvata, et see on lühiajaline protsess. Lähtealuseks kommunismi kuritegude uurimisel oleksid inimsusvastaste kuritegude hukkamõistmise rahvusvahelised õigusaktid. Osutan siin genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioonile 1948. aastast, mille 2. artikli järgi mõistetakse genotsiidi all iga allpool loetletud tegu, mis on toime pandud kavatsusega hävitada osaliselt või täielikult rahvuslikke, etnilisi, rassilisi või usulisi üksusi, nagu nende üksuste liikmete tapmine, kehaliste vigastuste või vaimsete hälvete tekitamine, tahtlikult selliste elutingimuste pealesurumine, mis põhjustab täielikku või osalist hävimist, aga ka abinõude rakendamine üksusesisese sündimuse takistamiseks. Sellele konventsioonile viitab omakorda konventsioon aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude suhtes 1968. aastast, mille 1. artikli mitte mingisuguseid aegumistähtaegu ei kohaldata inimkonnavastaste kuritegude suhtes, nii nagu nad on määratletud Nürnbergi rahvusvahelise sõjatribunali põhikirjas ja kinnitatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee resolutsioonidega, olenemata sellest, kas need kuriteod on toime pandud sõja‑ või rahuajal, sealhulgas genotsiidikuriteo suhtes isegi siis, kui need teod ei rikkunud riigisiseseid seadusi selles riigis, kus need toime pandi.
Selles töös osalema tuleks kutsuda kõiki OSCE ja Euroopa Nõukogu liikmesriike. Oleks tervitatav, kui selle protsessiga ühineksid ka mitmed SRÜ riigid. Rahvusvaheline komisjon vaatleks üksikuid rahvusvahelises õiguses määratletud inimsusvastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid ning annaks oma hinnanguid. Komisjoni eesmärk ei oleks asendada rahvusvahelist kriminaalkohut ega tegelda õigusemõistmisega, vaid analüüsida fakte ja anda hinnanguid. Maailma üldsuse teavitamisel ning konsensuse loomisel kommunismi kuritegude hukkamõistmiseks oleks sellisel rahvusvahelisel institutsioonil hindamatu kaal. See algatus ei rajane sugugi tühjal kohal, vaid tõsistel rahvusvahelistel hinnangutel. Meenutan: 12. mail 2005. aastal võttis Euroopa Parlament vastu Teise maailmasõja resolutsiooni, mis mõistis hukka kommunistliku okupatsiooni Ida-Euroopa riikides; 26. jaanuaril 2006. aastal võttis Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee vastu resolutsiooni, mis mõistis hukka totaalsete režiimide toimepandud kommunismi kuriteod ja nõudis nende tagajärgede likvideerimist.
Meie riigi 90. aastapäeva künnisel on meie kohus eelnenud põlvkondade ees tuletada meelde minevikku. Igal ohvril, kes meid silmitult minevikust vaatab, on õigus, et teda mäletataks ja kuritegudele antaks õiglane hinnang.
Selle komisjoni töö tingimused oleksid, esiteks, sõltumatus, teiseks, selle leppega ühinenud riikide kohustus anda informatsiooni, kolmandaks, riikide kohustus astuda samme kuritegudesse puutuva teabe säilitamiseks ja uurimiseks, neljandaks, aegumatuid kuritegusid toime pannud isikute vastutusele võtmine riikide poolt, kuid ennekõike lähtumine rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud printsiipidest. Üheks saavutuseks selle algatuse elluviimisel oleks kommunismi kuritegude rahvusvahelise infopanga loomine komisjoni tegevuse tulemusel.
Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu on võtnud vastu pöördumise, toetamaks Jüri Luige algatust. Nüüd seisab meil ees tõsine selgitus‑ ja veenmistöö nii Eestis kui ka maailmas. Me anname endale aru, et selles töös on meil ustavaid sõpru, aga ka veendunud vastaseid, kuid tähtis on, et oleme julged ja oskame sihte seada. Loodan, et ka Eesti Vabariigi Välisministeerium toetab ettevalmistustööd selle algatuse korraldamisel. Aitäh teile!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Jüri Tamme!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Esinedes viimasena, on mul hea meel öelda, et mulle tänane päev meeldis. Sundis kaasa mõtlema ja peale selle, et olid välja öeldud põhirõhud ja põhisuunad, räägiti ka teistel väga olulistel teemadel. Näiteks välisminister härra Paet mainis instrumentidest rääkides välisesindusi, diplomaate, meid siin, parlamendiliikmeid, kuni tavakodanikeni välja. Kõigil meil on oma roll ja võimalused. Ta mainis ka metoodikat ehk oskust kaasa rääkida, partnerlust, loomisoskust. Sven Mikser väliskomisjoni esimehena tõi välja ka tehnoloogia nüansid ehk oskuse olulist ebaolulisest eraldada, suuri probleeme jupphaaval lahendada, maailmale arusaadavas keeles kõnelda ja käituda.
Miks ma seda kõike siin üle kordan, toonitan või tähtsustan? Selle aasta üks olulisemaid ja suuremaid sündmusi on olümpiamängud. Ma arvan, et seda suurüritust võib käsitleda ka välispoliitilise suursündmusena. Kuna siin saalis ja laiemalt on kõlanud soov sportlasi kõnelema ja mõtlema õpetada, mõningatel juhtudel olümpialiikumist ka malakana kasutada, on minu kohustuseks edastada selgitused ja õpetused olümpialiikumise kohta.
Kuhu siis praeguseks hetkeks olümpialiikumine on jõudnud? Olümpialiikumises osaleb rohkem riike kui ÜRO‑s, praeguse seisuga 206. Olümpiamängude vastu on maailmas tohutu meediahuvi, ma arvan, et suurem kui kõikide konfliktide või erakorraliste sündmuste vastu. Mängud toimuvad regulaarselt, vaatamata kõikidele raskustele. On olnud ka väga edukas kaasamispoliitika. Siin Riigikogu saalis on esitatud sageli küsimusi Pekingi mängude kohta. Praeguse seisuga on Hiina olümpialiikumise abil maailma mõtlemisse kaasanud kümneid miljoneid inimesi. Usun, et lähitulevikus toimuvad olümpiamängud nii Aafrikas kui ka Lõuna-Ameerikas, nii et ka spordil, olümpialiikumisel on väga oluline välispoliitiline roll. Põhieesmärk, mille nimel olümpialiikumine tegelikult oma tegevust suunab, on ju see, mida antiikajal hästi teostati ehk mängude ajal ei toimunud lahinguid. Selline illusioon või raskesti elluviidav eesmärk on ju ka praegu Rahvusvahelisel Olümpiakomiteel, kes soovib, et vähemalt mängude ajal ei toimuks terrorirünnakuid, ei oleks lahingutegevust. Siis ehk saab loota ka sellele, et maailmas algab kunagi suur ja üleüldine rahuperiood.
Nii et kes keda õpetama peab, kas poliitikud sportlasi või spordirahvas poliitikuid, eks see ole mõlema oskuse ja soovi tulemus. Minu üleskutse on kasutada ära kõike positiivset, mis meid ümbritseb, olla väike, kuid mõelda ja käituda suurelt, jätkata teed, mille Eesti on valinud. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.
Austatud Riigikogu liikmed! Soovin teile meeleolukat ja rõõmsat vabariigi aastapäeva! Tänane istung on lõppenud. Jõudu teile tööks fraktsioonides ja komisjonides!

Istungi lõpp kell 13.04.