Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu esimese töönädala esmaspäevast istungit. Lugupeetud kolleegid! Palun tähelepanu! Seoses Riigikogu liikme Mait Klaasseni tagasiastumisega asus alates 2008. aasta 1. jaanuarist Riigikogu liikmeks asendusliige Leino Mägi.
Lugupeetud Riigikogu! Meil on meeldiv võimalus ära kuulata Riigikogu liikme Leino Mägi ametivanne. Palun!
Head kolleegid! Palun tähelepanu!

Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XI koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Head kolleegid! Kas te soovite üle anda eelnõusid või arupärimisi? Siis on aeg! Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Teiseks, riigipiiri seaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Kolmandaks, äriseadustiku ja Euroopa Liidu Nõukogu määruse (EÜ) nr 2157/2001 "Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta" rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Neljandaks, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eriorganisatsioonide eesõiguste ja puutumatuse konventsiooni Eesti Vabariigi suhtes kohaldatavate lisade määramise ja parandatud lisade heakskiitmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud neli seaduseelnõu. Kui seaduseelnõud vastavad kodu‑ ja töökorra seadusele, siis saadame nad kolme päeva jooksul  menetlusse.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 10. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni algatatud elektroonilise side siseturgu käsitlevate eelnõude paketi kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud eelnõude kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 31. jaanuar kell 16.
Kolmapäeval, 16. jaanuaril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukas, keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ja regionaalminister Vallo Reimaa.
Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16.
Head kolleegid! Läheme nüüd selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakorras on üks muudatus. Maaelukomisjon teeb ettepaneku mitte arutada sel nädalal kolmapäevase päevakorra teist punkti (eelnõu 160 esimene lugemine). Juhatus on komisjoni ettepanekuga nõus. Koos selle ettepanekuga panen selle nädala päevakorra hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Selle nädala päevakord on kinnitatud.

Läheme arupärimisele vastamise juurde. Riigikogu liikmed Karel Rüütli, Mai Treial, Tarmo Mänd, Ester Tuiksoo, Villu Reiljan ja Jaanus Marrandi on 14. novembril 2007 esitanud arupärimise jälitustegevuse kohta. Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Jälitustegevuse seaduse § 12 kohaselt on Kaitsepolitseiametil ja Politseiametil õigus teostada mitmesuguseid jälitustoiminguid, näiteks andmete varjatud kogumine, varjatud vaatlus, varjatud jälgimine, objekti varjatud läbivaatus, elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite edastamise fakti, kestuse, viisi ja vormi ning edastaja või vastuvõtja isikuandmete ja asukoha kohta andmete kogumine. Justiitsminister Rein Lang, vastates 5. novembril 2007 Riigikogus meie analoogilisele arupärimisele, väitis, et tsiviilkontroll jälitusasutuste tegevuse üle pole seni olnud piisav. Nii näiteks puudub justiitsministril info, kui pika aja jooksul jälitustegevust ühe isiku suhtes, ka kohtu nõusolekul, praktiliselt rakendatakse. Samuti on võimalik jälitustegevust korraldada julgeolekuasutuste seaduse alusel. Julgeolekuasutuste seaduse § 3 kohaselt julgeolekuasutus kogub ja töötleb teavet, sealhulgas isikuandmeid, kui see on vajalik tema ülesannete täitmiseks. Kasutada võib abinõu, mis ei piira üksikisiku põhiõigusi ülemääraselt, võrreldes julgeolekuasutuse taotletava eesmärgiga.
Eelnevast lähtudes oleme esitanud siseministrile kuus küsimust ja palume ka vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Karel Rüütli! Palun, härra siseminister!

Lugupeetud proua eesistuja! Hea Riigikogu!
Küsimus nr 1: "Mitmele Kaitsepolitseiameti ja Politseiameti ametnikule on antud volitused teha otsuseid jälitusmenetluse alustamiseks?" 44 politseiametnikule. Need on kriminaalpolitseiüksuste juhid, osakondade ja talituste juhid, kes vastutavad üksuste tegevuse seaduslikkuse ja tegevuse põhjendatuse eest. Kaitsepolitseis on neid ametnikke 15.
Küsimus nr 2: "Kui palju on Kaitsepolitseiamet ja Politseiamet viimase kolme aasta jooksul teinud otsuseid jälitusmenetluse alustamiseks ning kui paljude isikute suhtes on jälitustegevust läbi viidud ja praegusel ajal viiakse jälitustegevuse seaduse alusel?" Jälitusmenetluse alustamiseks on viimase kolme aasta jooksul politseiasutustes tehtud kokku 7163 otsust, selle hulka on arvestatud ka jälitustegevuse seaduse § 1 lõike 1 punkti 1 ajendil alustatud jälitusmenetlused, see tähendab vajadust koguda tõendeid kriminaalmenetluses. Arv tundub üpris suur, kuid kogu kuritegude hulka arvestades moodustab see kõikidest kriminaalmenetlustest vaid 4%. Tahan öelda, et 96% kriminaalmenetluste puhul jälitustegevust ei toimu. Lisaks kriminaalmenetluse raames tehtud jälitusmenetlusotsustele sisaldavad toodud arvud ka jälitusmenetluse alustamise otsuseid, mis on tehtud teadmata kadunud isikute otsimiseks ning tagaotsitavate isikute tabamiseks. Siin võib välja tuua suhtarvu: 60% nendest 7163 otsusest on tehtud just eelnimetatud põhjusel, st tagaotsitavate ja teadmata kadunud isikute leidmiseks. Isikute arvu, kelle suhtes on jälitusmenetlust läbi viidud, pole võimalik välja tuua, kuna üks isik võib läbida mitu menetlust ja sellist arvestust ei ole peetud. Kaitsepolitseis on alustatud jälitustegevuse seaduse alusel 75 menetlust, praegu on menetluses 39, toiminguid on tehtud 604 isiku suhtes.
Küsimus nr 3: "Kas on olnud juhtumeid, kus jälitustegevust isikute suhtes on teostatud kauem kui ühe aasta jooksul? Kui palju selliseid juhtumeid on viimase kolme aasta jooksul esinenud?" Jah, on. Eelkõige puudutavad need isikute tagaotsimisega seotud jälitusmenetlusi. Kriminaalmenetluses teostatava jälitusmenetluse ajaline kestus sõltub kriminaalmenetlusest tulenevast vajadusest koguda tõendeid jälitustegevusega. Viimase kolme aasta jooksul on politseiasutustes olnud neid menetlusi 809. Kaitsepolitseis ei ole ühe isiku suhtes viidud menetlust läbi järjest rohkem kui ühe aasta jooksul.
Küsimus nr 4: "Kui paljude isikute suhtes on kapo julgeolekuasutuste seaduse alusel taotlenud viimase kolme aasta jooksul kohtult luba sõnumi saladuse ja kodu, perekonna‑ või eraelu puutumatuse piiramiseks? Kui palju on koostatud vastavaid teabetoimikuid samal perioodil?" Kaitsepolitsei on viinud kohtu loal läbi 702 toimingut 706 isiku suhtes. Teabetoimikuid on samal perioodil olnud 1258.
Küsimus nr 5: "Kas olete nõus justiitsministri väitega, et tsiviilkontroll jälitusasutuste tegevuse üle on ebapiisav?" Meie hinnangul on seaduses ja ametkondlikes käskkirjades sätestatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimise tagamise mehhanismid piisavad, kindlustamaks menetlusaluste isikute õigusi ning välistamaks politseipoolseid rikkumisi. Sisuliselt on kontroll neljatasandiline. Esmane kontroll toimub politseiasutuse tasandil, eelkõige jälitusmenetluse alustamise põhjendatuse osas ja samuti kõrgemalseisva jälitusasutuse poolne kontroll teenistusliku järelevalve korras. Samas peab tõdema, et Siseministeerium peab oma haldussuutlikkust siin tõstma. Seetõttu on meil ülevaatamisel ministeeriumi siseaudiitorite roll. Lähiajal võtame tööle ühe spetsiaalse audiitori, kes hakkab kontrollima allasutuste nii julgeolekuasutuste seadust puudutavat teabehanget kui ka jälitustegevust, loomulikult sekkumata kriminaalmenetlusse. Teine tasand on prokuratuur, kes teostab jälitustegevuse kontrolli. Kolmas tasand: kõige raskemate jälitustegevus‑ ja  teabehankeoperatsioonide puhul annab ju loa kohus ehk on kohtulik kontroll. Loomulikult on väga oluline parlamendi kontroll teie moodustatud erikomisjoni kaudu.
Küsimus nr 6: "Kui palju on esitatud kaebusi ja kui mitmel juhtumil on siseminister viimase kolme aasta jooksul teostanud teenistuslikku järelevalvet jälitustegevuse seaduslikkuse, põhjendatuse ja põhiseadusele vastavuse ning kapo tegevuse vastavuse üle julgeolekuasutuste seaduse nõuetele ning millised on olnud järelevalve tulemused?" Kaebusi politseiasutustele ega Siseministeeriumile jälitustegevuse ebaseaduslikkuse motiivil esitatud ei ole. Teenistusliku järelevalve korral analüüsitakse jälitustoimingute põhjendatust tavaliselt kvartaalselt. Samas olen ma seda meelt, et kapo puhul, kes tegutseb kahes rollis, on vaja selgelt eristada julgeolekuasutuse tegevus riigi julgeoleku tagamiseks, mida reguleerib julgeolekuasutuste seadus, tavapärasest politsei jälitustegevusest. Kapo kui jälitus‑ ja kohtueelse menetluse asutus, mis tegutseb jälitustegevuse seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku alusel, saab omada ainult samasuguseid võimalusi ja õigusi kui teised politseiasutused, julgeolekuasutuste pool peab olema sellest selgelt eristatud ja piiritletud. Praegused seadused on mõneti vastuolulised ja siin annab nagu mängida. Seni on tuvastatud, et jälitusmenetlused on läbi viidud põhjendatult ja seaduse alusel. Kuna jälitustegevuse üle teostatakse ka parlamentaarset kontrolli ja vastav komisjon on samuti leidnud, et menetlustoimingud on olnud põhjendatud ja vastavuses kehtiva seadusega, siis võib väita, et jälitustegevuse üle teostatav kontroll on tõhus ja jälitustegevust viiakse läbi kooskõlas kehtivate seadustega. Tänan teid!

Suur tänu, härra minister! Kas on ettekandjale küsimusi? Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Lugupeetud minister! Minu küsimus on ajendatud viimase aja sündmustest sellessamas valdkonnas. Kuidas on võimalik, et teatud arreteerimiste puhul on juhuslikult kohal kaamerad? Kes on need isikud jõustruktuurides, kes sellist informatsiooni välja annavad ja sekkuvad sellega poliitika tegemise protsessi?

Kaamerate kohaletulekuks on olemas teatud võimalused nii süüdistatavate poolt, kahtlustatavate poolt, nende advokaatide poolt kui ka loomulikult seda menetlust teostavate asutuste poolt, on need politseiasutused, kaitsepolitsei või prokuratuur. Sellepärast ongi vaja, ma olen seda korduvalt väljendanud, kriminaalmenetluse käigus selgitada välja, mis takistab uurimist. Seda peaksid eelkõige tegema menetlust läbiviivad asutused või menetlust juhtiv prokuratuur. Kui meil on informatsioon, et uurimismaterjalid on lekkinud ajakirjandusse, siis see kindlasti ei suurenda meie uurimisasutuste ega prokuratuuri autoriteeti ja segab uurimist. Nende asutuste ülesanne on tagada menetluse objektiivsus, et ei oleks, nagu öeldakse, kallutatud informatsioonilekkimisi ühes kohas ja teises kohas, ja et kriminaalmenetlus oleks ja ka näiks õiglane ka kohtueelsel tasandil.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh! Minu küsimus võib-olla pisut haakub eelnevaga. Aeg-ajalt kuuleme niisugust väidet, et teatud struktuurid täidavad ka poliitilisi tellimusi. Kui me võtame hiljuti lahenduse leidnud näite, siis Tallinna abilinnapea Panovi puhul politsei põristas trummi, andis intervjuusid, samuti olid kohal kaamerad, kusjuures Panovile tuli see ootamatult, nii et mingisugust süüdistatava poolt pressile informatsiooni esitamist ei saanud olla, ja lõpuks selgus, et tegelikult süüdi keegi ei ole, aga inimest on üle nelja aasta vintsutatud. Siit küsimus: kas ka jälitustegevuses aeg-ajalt täidetakse poliitilisi tellimusi?

Seadus ütleb väga otseselt, et poliitiline tellimus jälitustegevuse seaduse või julgeolekuasutuste seaduse alusel on keelatud ja selle üle teostatakse ka parlamentaarset kontrolli. Igasuguseid kahtlusi-kõhklusi, mis siin on, on võimalik kontrollida parlamendikomisjonil, kuhu kuuluvad liikmed eri fraktsioonidest. Sellised juhtumid, nagu te siin mainisite, peaksid leidma lahenduse mitte viie aasta kontekstis, vaid üht‑ või teistpidi võimalikult kiiresti. Selge on see, et esialgsete hinnangute andmine ja pildis inimese juba ette süüdimõistmine on igal juhul kompromiteeriv nii nendele uurimisasutustele kui ka nende üle järelevalvet pidavatele asutustele.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Härra minister! Minu küsimus haakub härra Kallo küsimusega. Nädalavahetusel olin Karepa kaupluse juures. Mehed küsisid: "Panovi, meie küla meest, on viis aastat kotitud ja tulemus on selline, nagu on. Mida te seal Riigikogus teete, et sellist asja edaspidi ei juhtuks?" Ma ei osanud vastata. Võib-olla teie oskate.

Ma veel kord räägin üle. Esiteks, kriminaaluurimine ja kohtupidamine mitte ainult ei pea olema õiglane, vaid peab ka näima õiglane. Kui tekivad sellised kallutatud või, ütleme, suunatud informatsioonilekkimised, on nende asutuste kohus selgitada see välja ja vältida eelnevate hinnangute andmist. Teiseks, kohtupidamine peaks olema kiirem. Ühelt poolt ei tohi kohtu alla anda kedagi, kelle süüs prokurör ei ole veendunud ja kui prokuröri siseveendumus takistab selle inimese kohtu alla andmist. Lisaks sellele peab prokurör olema veendunud, et tal on piisavalt tõendeid, et inimest kohtu alla anda. Kui ta selles kõhkleb ega ole veendunud, siis ei tohiks ta inimest kohtu alla anda. Nii et siin on kaks aspekti: et kohtupidamine, kui kellegi suhtes on kahtlusi, toimuks kiiresti ja otsus, kas ta on siis süüdimõistev või õigeksmõistev, tuleks ruttu. Paraku, jah, selline asi vajab meil võib-olla parandamist. Menetletakse viis aastat ja siis tuleb õigeksmõistev otsus ning arvatakse, et see kompenseerib kogu kahju, mis selle viie aasta jooksul sellele inimesele on tekitatud.

Palun, kolleeg Tarmo Mänd!

Tänan, proua eesistuja! Härra minister! Minu küsimus haakub teatud määral eelmiste küsimustega. Tahan teada teie arvamust. Milliseid abinõusid peaksid Vabariigi Valitsus ja Riigikogu teie arvates rakendama, et tõhustada tsiviilkontrolli jälitustegevuse seaduslikkuse ja põhjendatuse üle, et ebaproportsionaalselt ei rikutaks inimeste põhiõigusi?

Nagu ma oma vastuse alguses ütlesin, puudutab see ainult 4% kriminaalmenetlustest, aga võib arvata, et need 4% on need kriminaalmenetlused, mis kõige rohkem avalikkust ja inimesi huvitavad. Ega siin muud tarkust ei ole, kui et neid õigusi, mis on antud jälitusasutustele, julgeolekuasutustele, kasutataks otstarbekalt, ratsionaalselt. Kõrgemalseisvad asutused, sealhulgas ministeeriumid, teostavad kontrolli. Tuleb märkida, et ministeeriumide roll just julgeolekuasutuste kontrolli osas on võib-olla olnud nõrk. On jäädud lootma ministeeriumivälistele asutustele, nagu prokuratuur jälitusmenetluses ja kriminaaljälitusmenetluses, võib-olla ka Riigikogu komisjon ja kohtud julgeolekuasutuste seaduslikkuse kontrolli tagamisel. Ministeeriumide administratiivset kontrolli on olnud vähe. Ma mäletan aegu, kui teatud jälitusmenetlused käisid läbi kahe peadirektori käest. Aastal 2002 või 2003, ma täpselt ei mäleta, kui võeti vastu uus kriminaalmenetluse seadustik, siis arvati, et väga monopoliseeritud kontroll on ohtlik, ja nüüd otsustavad paarkümmend kohtunikku ja üle saja prokuröri, kelle suhtes mis ulatuses jälitusmenetlust rakendada. Nii et see on nende, aga ka Riigikogu komisjoni südametunnistusel. Ma kutsuksin üles, et te tähelepanelikult vaataksite neid asju, mis teie laua peale tuuakse. Et ei juhtuks nii, et pärast tullakse ja näidatakse, et vaadake, Riigikogu komisjon on selle asja aktsepteerinud, mis te siin enam räägite.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud minister! Kokkuvõtteks võib öelda ju seda, et selline juhtum nagu Panovi oma tegelikult ruineerib inimese elu ja mitte ainult selle inimese elu, vaid paljude inimeste elu pikkadeks aastateks. Kui me vaatame seda menetlust, siis menetlus viiakse läbi nii, et nii seadusandluses kui ka ühiskonna arusaamades ja väärtushinnangutes toimub selle aja jooksul üsna suur muutus. Ma kuulasin teid ja hakkasin mõtlema, et te räägite kogu aeg, et oleks tore, kui õigusemõistmine näib õiglane. Mina päris hästi sellest aru ei saa. Kas õigusemõistmine peab olema õiglane või peab näima õiglane? Võib-olla paljud saavadki aru nii, et kui kaamera on juures, siis ta näibki õiglane. Minu küsimus on selline: kuidas anda ikkagi teie arvates ja ministeeriumi arvates väga selge signaal, et ta on õiglane, ja et kõik sellest üheselt aru saaksid?

Ma võin öelda nii, et kriminaalmenetlus on õiglane, sellepärast et ta vastab ka Panovi juhtumi puhul täielikult sellele seadusele, mille parlament on vastu võtnud. Mingeid seadusrikkumisi ei ole täheldatud ju ka kohtu poolt. Aga näimine tähendab seda, et ka väljastpoolt tunnetatavana oleks see õiglane. Ma arvan, et siin on küsimus selles, et me tunnetame, et ta ei olnud õiglane, vaatamata sellele, et menetlusnorme ei rikutud, vähemalt ei ole keegi seda kusagil tuvastanud. Üks võimalus on see, et parlament menetleb kriminaalmenetluse seadustikku, vaatab üle menetlustähtajad, näiteks kui asi läks kohtumenetlusse juba aastal 2003, siis miks aastal 2007 ei ole esimese astme otsust veel tulnud jne. Siin on väga suur roll parlamendil. Täitevvõimu poolt teostab kriminaalpoliitikat Justiitsministeerium.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Te andsite väga korraliku ja põhjaliku ülevaate arvudest jälitusmenetluse puhul. Mis on teie enda seisukoht? Kas jälitusmenetlust peaks meil olema rohkem või on see piisav? Ma pean silmas protsentuaalselt. Võib-olla peaks seda mingil ajal isegi rohkem olema, et kriminaalmenetluses kiiremini objektiivset tõde selgitada? Mis on teie seisukoht?

Ma arvan, et mida vähem, seda parem. Ka politseiametnike ja prokuröride nutikusest sõltub, kui palju inimeste põhiõigusi piiratakse. Jälitusmenetluse puhul on iga liigne päev minu meelest kurjast. Kui seda tehakse, siis tuleks jälitusmenetlust ikkagi läbi viia nii, et ei oleks avalikku hukkamõistu, nagu on olnud nendes avalikes menetlusprotsessides, mis kestavad aastaid ja kogu aeg tilgub mingisugust informatsiooni. Pigem võiks olla tõendite hankimine niivõrd professionaalne ja piisav, et kui tõendid tulevad avalikuks, kedagi hakatakse kahtlustama, ka siis tehakse otsus, kas inimene on väärt seda süüdistust või mitte, nii ruttu kui võimalik, vähemalt täitevvõimu tasandil, prokuratuuri tasandil. Kui ta on seda väärt, siis ta saadetakse kiiresti kohtu alla. Kogu see asjaajamise protseduur kahtluse avalikuks tulekust kuni kohtuotsuseni, on see otsus siis süüdimõistev või õigeksmõistev, peaks olema võimalikult lühike. Selles osas, ma arvan, on meil vajakajäämised kõige suuremad.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea minister! Ma saan aru, et võib olla probleeme sellega, et tõendeid ei suudeta koguda sellisel moel, et need tõendid kohtus pidavad oleksid. Oskate te välja tuua mingisuguseid peamisi jooni või probleeme, mis tõendite kogumisel ja hindamisel eri kriminaalmenetlustes kõige tugevamalt senimaani välja on tulnud?

Need ei ole seotud ainult jälitustegevusega. Kui me räägime võistlevast protsessist, mida rakendatakse 2004. aastast, siis on üks selline valdkond, mida ka peaprokurör on välja toonud: tõenditel, mis saadakse eeluurimise käigus, ei ole olulist rolli kohtumenetluses, kui nad ei leia seal kinnitamist. See ühelt poolt nagu ütleks, et objektiivsed tõendid lisaks tunnistajate ütlustele on jälitustegevusega kogutud tõendid. Aga ma tahan öelda, et jälitustegevust ei tohi võtta nagu asja iseeneses. Kui jälitustegevusega tegeldakse, siis tuleb seda teha nii vähe kui võimalik. Teinekord me võib-olla suhtume sellesse kergekäeliselt ja, mis seal salata, mõnikord suudavad jälitusametnikud nii neid kontrollivaid prokuröre kui ka sanktsiooniandjaid kohtunikke "ära rääkida".

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole ja läbirääkimisi ei toimu.

Palun pärast haamrilööki registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis! Palun, Marek Strandberg!

Head kolleegid! Põhjus, miks ma siia kõnepulti tulin, ei puuduta midagi muud kui energiatemaatikat. Nimelt räägin ma ühest lihtsast asjaolust. Vaatamata sellele, et praegu puuduvad meil selged energeetikaalased plaanid järgmiseks kümneks, kahekümneks või enamaks aastaks, on riigi omanduses olev AS Eesti Energia võtnud ette küllaltki jõulised sammud, uuendamaks Narvas põlevkivitootmist 2 × 300 või isegi 2 × 400 megavati ulatuses. Sellele on lisandumas põlevkiviõli tootmine. Seda olukorras, kus – pange tähele! – me ei ole siiamaani arutanud ei põlevkivienergeetika arengukava ega ka energeetika arengukava laiemalt. On tekkinud olukord, kus riigile kuuluv äriühing on küllaltki selgelt jõustamas ja käima panemas oma majanduslikke ettevõtmisi, millele hiljem enam kindlasti mitte ükski arengukava mõjuda ei saa. Ma ei tahaks näha seda olukorda, kus energeetika arengukava hakkab endast kujutama ei midagi muud kui äriühingu otsuste tagantjärele kinnitamist ja heakskiitmist.
Juhin tähelepanu ühele huvitavale seosele. Nimelt, me kuulsime, kuidas peaminister kaitses töölepingu seaduse muudatusi sellega, et Taanis justkui olevat ka küllaltki lihtne võimalus töölepingut lõpetada, Taanis olevat ka küllaltki suur töötajate voolavus. Kuid Taanis, juhin tähelepanu, on oluliselt kõrgem tööviljakus, kui me näeme seda Eestis. Taanis on oluliselt suurem energeetikaalane efektiivsus. Nimelt kulutatakse Taanis 9–10 korda vähem kütust ja energiat selleks, et teenida üht krooni rahvuslikku koguprodukti. Sellises kontekstis on minu meelest küllaltki ebamõistlik, kui me jätkame sellise Riigikogu poolt mittekureeritud energiapoliitika riiklikku elluviimist.
Meenutades 13. augustil toimunud erakorralist istungit energiaküsimustes, kus paljud siin saalis olijad kritiseerisid seda plaani, väites, et valitsusel on olemas oma plaan, siis täna me näeme, et valitsuse oma plaan ei ole mitte midagi muud kui plaan tekitada, toetada ja juurde luua ühe ettevõtte selgeid monopoolseid eeldusi.
Kui me räägime Eesti konkurentsivõimest, kui me räägime Eesti energeetikaalasest julgeolekust, siis on tõesti möödapääsmatu, et me peame suurendama oma energiakasutuse efektiivsust, vähendama ühiskonnas energiakulutust tervikuna. Kui me seda ei tee, siis oleme olukorras, kus ükskõik millised muutused töölepingu seaduses ei kasvata meie tööviljakust mitte karvavõrdki. Samas on täiesti selge, et kui me suurendame energiakasutuse efektiivsust, on meil võimalus suurendada tööviljakust. Meie tööviljakuse suurendamise tee on eelkõige nii energeetikaalase kui ka automatiseerimisalase innovatsiooni tee. Sellele on vastu panna see, kui me näiteks kuuleme, et Norra päritolu, haavapuidumassi tekitav ja töötlev tehas Estonian Cell Kunda linnas kurdab selle üle, et elektrienergiaaktsiisid võivad nende tootmise lõpetada. Kui meil on ettevõtteid, kelle tootmise hind ja konkurentsivõime sõltuvad nii tugevalt energia hinnast, on meie majanduses selgelt midagi viltu. On ka selge, et nendesamade Eesti Energia uute 300‑ või 400‑megavatiste energiaplokkide nagu ka õlitööstuse käivitamine ei suurenda mitte mingil moel Eesti energeetilist efektiivsust ega energia kasutamise efektiivsust.
Siinkohal ei ole mul öelda mitte midagi muud kui seda, et me oleme praegu seisukorras, kus mitte ainult jälitustegevus, minu meelest, mis juba on riigi poolt korraldatud, ei vaja järelevalvamist, vaid ka Vabariigi Valitsuse energiapoliitika vajab järelevalvamist, kuna tegelikult ei vii praegune poliitika ühegi konkurentsivõimet tõstva sammu tegemiseni. Nii et kutsun siinkohal taas üles asutama ja looma Riigikogus energeetikaalast järelevalvekomisjoni. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Hannes Astok!

Aitäh, härra esimees!

Ma ei ole härra.

Proua esimees! Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Uus aasta toob nagu ikka kaasa uusi üllatusi. Nii ka ühistranspordivaldkonnas, kus nagu ikka annab majandus‑ ja kommunikatsiooniminister aasta alguses välja käskkirja, millega ta jagab välja ühistranspordi sihtotstarbelise toetuse maavalitsustele maanteetranspordi korraldamiseks ehk, maakeeli öeldes, ühistranspordi dotatsiooni. Erandiks ei ole ka see aasta. Majandusminister Juhan Partsi allkirja kannabki 9. jaanuari s.a käskkiri nr 1, kus siis nimetatud raha välja jagatakse, sel korral küll esimeseks poolaastaks. Käskkiri on selline, nagu majandusministrid on kõik seitse-kaheksa aastat neid käskkirju välja andnud. Asja huvitavam pool on koos käskkirjaga maavalitsustele edastatud majandusministeeriumi eelarveosakonna nõuniku Karin Putniku meilivormis saatekiri, mis ütleb "lugupeetud ühistranspordi korraldajatele maakondades", et ministri käskkirjaga on toetus ja finantseerimine 2008. aastaks avatud, toetatakse maakonnaliinide teenindamiseks sõlmitud kehtivaid avaliku liiniveo lepinguid, kuid ühe olulise, aga võib-olla esimese hooga isegi märkamatuks jääva märkusena on juurde lisatud, et "linna‑ ja vallaliinide finantseerimiseks vahendeid eraldatud ei ole".
Mida see lühike lause tähendab? See tähendab, et need Eesti linnad, kes oma linnasisese ühistranspordi korraldamiseks on seni saanud riigilt küllaltki märkimisväärset, mõistlikku ja vajalikku tuge, nagu näiteks Pärnu, Tartu, Kohtla-Järve või Narva, peavad sellel aastal, vähemalt selle plaani järgi, korraldama ühistransporti ilma riigi toeta. Näiteks Tartu linna puhul on see summa, mida riik seni toetuseks on andnud, ei rohkem ega vähem kui seitse miljonit krooni. Nii et sellised uued üllatavad momendid on mängu tulnud.
Sellega seoses peaksimegi ilmselt edasi uurima, kas on tegu majandusministeeriumi uue poliitikaga, sest varem ei ole ei minister ega tema maapealsed asemikud ei ühelgi debatil, koolituspäevadel ega kusagil mujal  mingisugust sellist juttu suust välja lasknud, et linnade ja valdade liine enam riigieelarvest ei toetata, või on tegemist mingisuguse uue ilminguga, mis on tegelikult meile, vanematele inimestele ju tuttav, n‑ö telefoniõiguse ilminguga, kus käskkiri on formaalselt kirjutatud õigesti, küll aga on keegi, kes teab tõde ja moodsaid kanaleid ehk elektronposti kasutades seda n‑ö mitteformaalses vormis edastab. Nii et loodame, et me selles küsimuses saame lähipäevadel rohkem selgust ja majandusministeerium, kes selliseid teateid välja saadab, ja seda juhtiv minister Juhan Parts oskavad meile enam selgust anda.
Päris selge on, et ühistransport vajab doteerimist ja mitte ainult maakonnaliinidel, vaid ka linnades, et inimesed mõistliku hinnaga ühistransporti kasutaksid, oleksid keskkonnasäästlikumad, kokkuhoidlikumad, reostaksid vähem loodust ja kulutaksid vähem mittetaastuvaid kütuseid. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Hannes Astok! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 15.39.