Austatud Riigikogu! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 11. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli need Riigikogu liikmed, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Aadu Must!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma soovin üle anda arupärimise Eesti Vabariigi peaministrile, see puudutab arhiivinõukogu ebaseaduslikku likvideerimist. Vastavalt Eesti Vabariigi seadustele on meie rahvusliku mälu hoidja ehk arhiivinduse kõrgeim juht riigisekretär. Riigisekretär allub vahetult vabariigi peaministrile ja valitsusele ega ole otseselt kohustatud Riigikogu ees aru andma. Seetõttu olen sunnitud küsimusega pöörduma peaministri poole. Asi on selles, et vastavalt seadusele on riigisekretär kohustatud vähemalt kord poole aasta jooksul kokku kutsuma arhiivinõukogu. Paraku ei ole riigisekretär viimaste aastate jooksul seda teinud ja seda saab ehk tõlgendada selle institutsiooni ebaseadusliku likvideerimisena.
Esitan peaministrile järgmised küsimused. Mind huvitab, kas seadusega ettenähtud institutsiooni likvideerimine on riigisekretäri eraalgatus või lähtub ta selles Vabariigi Valitsuse või peaministri suunistest. Juhul, kui see ei ole valitsuse poliitika, siis huvitab meid, kas riigisekretär ei taha oma tööd teha või on peaminister ta muude ülesannetega liigselt üle koormanud. Kolmas ja kõige tõsisem küsimus on see, et kui arhiivinduses on tekkinud kriis, siis kuidas seda lahendatakse. Millised on ümberkorralduskavad?

Austatud Riigikogu! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Selle edasise menetlemise otsustab Riigikogu juhatus vastavalt kodu- ja töökorra seadusele.
Nüüd annan edasi ühe teate. Hea Riigikogu! Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin saalis parlamentidevahelise liidu ehk IPU Eesti rühma täiskogu istung.
Austatud Riigikogu! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 84 Riigikogu liiget, puudub 17.

Esimene päevakorrapunkt on täna Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud pakendiseaduse § 36 muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna lõpphääletuse juurde?
Panen lõpphääletusele Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud pakendiseaduse § 36 muutmise seaduse eelnõu 127. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 82, vastu ei ole keegi ja üks erapooletu on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud pakendiseaduse § 36 muutmise seaduse eelnõu seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Teine päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikontrolli seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita, alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna lõpphääletuse juurde? Kuna eelnõu 110 nõuab vastavalt kodu- ja töökorra seadusele koosseisu häälteenamust, siis teeme enne lõpphääletust kohaloleku kontrolli.
Austatud Riigikogu! Palun, kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14.
Panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikontrolli seaduse muutmise seaduse eelnõu 110. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Hääletustulemused
Tulemusega poolt 88, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikontrolli seaduse muutmise seaduse eelnõu 110 seadusena vastu võetud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud veterinaarkorralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi.  Alustame lõpphääletuse ettevalmistust. Kas võime minna lõpphääletuse juurde?
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud veterinaarkorralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 147. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 88, vastu ei ole keegi ja 1 erapooletu Riigikogu liige on Vabariigi Valitsuse algatatud veterinaarkorralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 147 seadusena vastu võetud. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 97. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 88 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Seega on Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 97 seadusena vastu võetud. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme edasi viienda päevakorrapunktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse, maa hindamise seaduse ja maakatastriseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Alustame lõpphääletuse ettevalmistust.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse, maa hindamise seaduse ja maakatastriseaduse muutmise seaduse eelnõu 154. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 83 Riigikogu liiget, vastuolijaid  ja erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse, maa hindamise seaduse ja maakatastriseaduse muutmise seaduse eelnõu 154 on seadusena vastu võetud. Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Austatud Riigikogu! Kuues päevakorrapunkt on olulise tähtsusega riikliku küsimusena Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni elluviimise ja kodanikuühiskonna arengu arutelu.
Hea Riigikogu! Kõigepealt lubage mul tutvustada ja meelde tuletada selle päevakorrapunkti arutamise korda, mis käib vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153. Vastavalt sellele paragrahvile määras juhatus põhiseaduskomisjoni ettepanekul selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse aruteluks järgmise korra. Kavas on kolm ettekannet. Regionaalminister Vallo Reimaa ettekande pikkus on 20 minutit, küsimusteks-vastuseks on 30 minutit. Põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde ettekanne on 20 minutit pikk, küsimusteks-vastusteks on ette nähtud samuti kuni 30 minutit. Kodanikuühiskonna toetusrühma esimehe Urmas Reinsalu ettekanne on kuni 20 minutit pikk, küsimused-vastused võivad kesta kuni 30 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe suulise küsimuse. Pärast ettekandeid ja küsimusi saab avada läbirääkimised, sõna võivad võtta Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Ma teen ettepaneku, et kõigepealt võtavad sõna fraktsioonide esindajad. Kui arutelu on lõppenud, siis  Riigikogu otsust vastu ei võta.
Alustame nüüd selle päevakorrapunkti arutelu ettekannetega. Palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli regionaalminister Vallo Reimaa!

Austatud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kodanikuühiskonna teemast rääkides jaotuvad rääkijad enamasti kaheks: positivistid ja negativistid. Positivistid toovad enamasti võrdluseks analüüse, mis näitavad, et me oleme enamikust naabermaadest mõnevõrra edukamad. Negativistid aga toovad välja suured puudused, mis meil teatud edule vaatamata olemas on.
Ehk võib olukorda iseloomustada sellisena, et me liigume positiivses suunas, aga ees on veel päris pikk tee. Kui tuua välja hetkeseisu suurimad puudused, siis ühelt poolt on kodanikeühendused riigile ette heitnud, et riigipoolne suhtlemistasand ei ole olnud piisavalt kõrge ja koordineeritud. Rakendatavad kaasamise mehhanismid on sageli liialt formaalsed, sageli teatatakse kaasamisest viimasel hetkel ja tegelikult seda võimalust kasutada ei saa. Ka on paljude ametnike ja ministeeriumide teadlikkus veel madal.
Teiselt poolt on paljudes analüüsides kirjeldatud ka mittetulundussektori sagedasemaid probleeme. Toon selle loetelu ära: tegevuste vähene strateegiline kavandamine ja struktureeritus, vähene raamatupidamis-, aruandlus- ja seadusandlusalane teadlikkus, vähene oskus tegelda turul vajalike teenuste ja toodete väljatöötamisega ja vähene võimekus neid müüa, liidrite vananemine ja väsimine, noorte ja uute liikmete vähene järelkasv (eelkõige maapiirkondades), kaasamise ja koostöövalmiduse probleemsus, nõrkus partnerina kohalike omavalitsuste ja riigiasutuste silmis ning väga sageli välja toodud tegur, et ühendused saavad oma tegevuseks raha peamiselt vaid projektipõhistest toetustest.
Nüüd korraks pilk ajalukku. Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni ehk EKAK kiitis Riigikogu heaks 2002. aasta detsembris. Selle üldine eesmärk on väljendada avaliku võimu ja mittetulundussektori ühist arusaama koostööst sotsiaalsete partneritena, et ehitada Eestis üles kodanike aktiivsel osalusel põhinev säästvalt arenev kodanikuühiskond. Tolle EKAK-i protsessi tulemusena moodustati 2003. aasta oktoobrikuus Vabariigi Valitsuse ja kodanikuühenduste esindajate ühiskomisjon, mis on teinud aastate vältel päris head tööd ja käivitanud mitu märkimisväärset protsessi. Samas heideti just selle komisjoni tööle ette, et riigipoolne esindatus on seal liialt väike ja madalamate ametnike tasandil.
Ühiskomisjoni töö tulemusena valmis ka tegevuskava Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni rakendamiseks 2004–2007. Tänavu on ühiskomisjoni tööd reformitud ja riigipoolne esindustasand on nüüd kantslerite tasand, mida ma pean väga oluliseks edasiminekuks. See näitab riigi suhtumise olulist paranemist. Teiselt poolt on märksa paremaks muutunud kodanikuühiskonna esindatus. Kui varem oli tegu väga suure esindajate hulgaga ja tekkis küsimus koordineerimises, komisjoni töö võimekuses, siis kodanikuühenduste katusorganisatsioonide ühistöö tulemusena on kujunenud välja selged printsiibid, mismoodi esindajad sellesse ühiskomisjoni valitakse ning mis vastutus neil ka oma sihtrühma ees on. Loodetavasti tõuseb ühiskomisjoni töö kvaliteet nende muutuste tulemusena oluliselt.
On valminud ka Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni toetamise arengukava 2007–2010, mis loob raamistiku üldeesmärkide saavutamiseks järgmise kolme aasta jooksul. Nimetan nüüd kõik need olulisemad eesmärgid ja peatun igaühel ka mõnevõrra pikemalt.
Esimene eesmärk: väljakujunenud struktuurid valitsuse ja kodanikuühenduste koostöö tugevdamiseks kodanikualgatuse arendamisel. Selles vallas on üks suur puudus olnud, et vaatamata mitme strateegilise dokumendi heakskiitmisele pole neid õnnestunud liita ühtseks strateegiliseks kodanikuühiskonna kontseptsiooniks. Sidusa tervikliku strateegia väljatöötamine ongi üks põhilisi 2008. aasta prioriteete. Riigi ülesanne on seejuures määrata vastutav ministeerium, see kohustus on Vabariigi Valitsuse tegevuskavaga pandud regionaalministrile.
Praegu on kooskõlastusringil Vabariigi Valitsuse seaduse muudatuse eelnõu, millega lisatakse regionaalministri ülesannete hulka kodanikuühiskonna teema. Moodustada tuleb ka vastav osakond. Ehk tekib meil institutsionaalne võimekus seda ülesannet täita. Lisandub veel mitu uut ülesannet: asjaomase statistika korrastamine, finantspõhimõtete väljatöötamine ja üht-teist muudki, millega regionaalminister enne ei tegelnud. See kõik on aga oluline, et riik suudaks kodanikuühiskonna teemat tervikuna paremini käsitleda.
Järgmised eesmärgid on kõik koondatavad plokki "Kaasamine". Need on selged mehhanismid kodanikuühenduste esindajate kaasamiseks valdkonnapoliitika ja õigusloome ettevalmistamisse ning elluviimisse, selgus mitmesuguste kodanikualgatuste vormide tegutsemisvõimes, sobiv õiguslik keskkond kodanikualgatuse toetamiseks ning tehnoloogiliste võimaluste efektiivsem kasutamine kodanike kaasamiseks otsustusprotsessidesse.
Nüüd väike ülevaade sellest, mis on tehtud. 2006. aastal töötas Riigikantselei välja valitsusasutuste kaasamise ja osaluspõhimõtete levitamise strateegia lähiaastateks. Kaasamise hea tava ellurakendamine avalikus sektoris on üks olulisemaid eesmärke enamikus strateegilistes dokumentides, mis on selles valdkonnas juba olemas või mida praegu välja töötatakse.
2008. aasta rakendusplaanis on selleks kavandatud ka konkreetsed tegevused ja ressursid ning avaliku sektori ja kodanikuühenduste koostöö tugevdamiseks on loodud kaasamise koordinaatorite võrgustik. Need on iga ministeeriumi esindajad, kes vastutavad kaasamisprotsesside eest. Kaasamise head tava on tutvustatud ametnikkonnas ja kodanikuühendustele ning järgmistel aastatel on kavas teha seda nii keskvalitsuse kui kohalike omavalitsuste tasandil. Kaasamise hea tava on valitsusasutustele mõeldud juhisena, valitsuse istungil heakskiitmiseks pole seda veel jõutud esitada, kuid ilmtingimata peab see toimima.
Tehnoloogilise võimekuse aktiivsemaks kasutuseks on Riigikantselei eestvedamisel loodud uus kasutajasõbralik veebikeskkond, mis on mõeldud töövahendiks valitsusasutustele ja kodanikuühendustele e-konsultatsioonides osalemiseks. Suvel 2007 avati esimesed e-konsultatsioonid portaalis www.osale.ee. Seda kasutatakse seaduseelnõude, arengukavade ja teiste strateegiliste dokumentide puhul. Loodetavasti tagab see poliitika kujundamise suurema läbipaistvuse ja legitiimsuse.
2007. aasta jooksul on toimunud Riigikantselei koolitused mitmes ministeeriumis. Kaasamine kui poliitika kujundamise osa on olnud ametnike koolituses viimasel ajal väga oluline teema. 2007. aastal on keskendutud hea tava rakendamisele kohalikes omavalitsustes, samuti on siht ametnike suurem suutlikkus nendes protsessides osaleda. See väljakutse jääb püsima ka 2008. ja 2009. aastal. Seejuures kasutatakse struktuurivahendite meetmete raames eraldatud ressursse, mis on mõeldud muu hulgas ka ametnike ja ühenduste koolituseks ning muudeks toetusteks, sh parema õigusloome kujundamiseks.
Järgmine oluline tegevuse eesmärk on läbipaistvad, optimaalsed ja sihipärased riigieelarvest kaetavad kodanikuühiskonna arengut ning kodanikuühenduste tegevust toetavad rahastamisskeemid. Selles vallas on eeltööd päris palju tehtud ja 2008. aasta kolmandas kvartalis on Vabariigi Valitsuse tegevuskavas sellise ühtse kontseptsiooni loomine, mis arvestaks kogu seda keskkonda tervikuna. Ilmselt on otstarbekas selleks vastav õigusruum luua ehk asjaomane raamseadus vastu võtta.
Nüüd mõnest konkreetsest ettevõtmisest. 2006. aastal valmis ning esitati EKAK-i ühiskomisjonile kodanikuühenduste rahastamise põhimõtete projekti tulemused. On korraldatud ministeeriumidevaheline ulatuslik arutelu nende mudelite ühtlustamiseks. Siseministeerium on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu korraldanud kodanikuühenduste tugiteenuse pakkumise maakondlikes arenduskeskustes. See peab silmas just kodanikuühenduste baaskoolituse ja nõustamise vajadust ning on mitmes maakonnas arenenud juba kaugemale. Pärnumaa on hea näide, seal on vastavast tugistruktuurist kujunenud maakonna tervikkeskkonna arengu mootor. Seda institutsiooni tuleb kindlasti edasi arendada.
Ka riiklike rahastamisprogrammide edasiarendamine on üks prioriteete. Ilmselt kõige olulisem selles valdkonnas on sihtkapitali protsess, mis on ka Vabariigi Valitsuse tegevuskavas ning mille ellurakendamine on ette nähtud 2008. aasta alguses. Sihtkapitali eesmärk on suurendada Eesti vabaühenduste suutlikkust kodanikuühiskonna arendamisel ning kodanikuaktiivsust soodustava keskkonna kujundamisel. Vastav kontseptsioon on valminud, rakendusdokumendid on praegu töös.
On määratletud ka kindlad fookused. Need on esiteks mittetulundussektori institutsionaalne arendamine nii üleriigilisel kui piirkondlikul tasandil ning organisatsioonide ja võrgustike tegevuse toetamine EKAK-i rakendamisel, edendamaks ühenduste suutlikkust olla partneriks avaliku võimu institutsioonidele. Teine fookus on uuenduslike kodanikuühiskonnaalaste programmide ja projektide elluviimine, uuringud, arendusprojektid, uute teadmiste rakendamine, rahvusvahelise kodanikuühiskonnaalase arengu kogemuste omandamine ja levitamine, ühenduste koostöö struktuuride käivitamine.
Loodetavasti suudab sihtkapital temaga seotud suuri ootusi täita ning kodanikuühendused ja Siseministeerium käsitavad sihtkapitali mitte kui 20 miljoni laialijagamise mehhanismi, vaid kui arenevat keskkonda, mis suudab kaasata ka täiendavaid finantsvahendeid selleks, et olla veelgi suutlikum kodanikuühiskonna tugistruktuur.
Toon veel mõned olulisemad eesmärgid, mis on lähiaastateks seatud. Ülevaade katusorganisatsioonidest, nende praegusest ning võimalikust rollist koostöös avaliku sektoriga. Seni on pilt küllalt kirju ning see on üks riigi muresid, et ta ei ole suutnud kodanikuühiskonda kui tervikut piisavalt kirjeldada. Oluline on märksa selgemalt eristada maakondlikke katuseid – neile on liiga vähe tähelepanu pööratud. Ilmselt on ka riigi partnerlus olnud liiga riiklike katuste keskne, maakondlike katuste tähtsus on selgelt suurem, kui seni arvatud.
Väga tähtis on suund kodanikuühiskonna tervikmudeli väljakujundamisel. Sellega seondub ka järgmine tegevuse eesmärk: ülevaatlik mittetulundusühingute ja sihtasutuste register ning elanikkonna kodanikualgatust peegeldav statistika. Selles vallas on praegu üsna suured probleemid. Vastutus tervikkäsitluse kujundamise eest on pandud Siseministeeriumile. Probleem on selles, et terviklikku käsitlust on väga raske kujundada, kui statistika on puudulik.
Praegu sihtasutused ja tavalised kodanikuühendused selgelt ei eristu ning see on muutnud mõnevõrra kallutatuks ka hinnangud finantseerimispõhimõtete kindlaksmääramisel. Puudulikult on eristatud väga ulatuslik omavalitsuste loodud MTÜ-de rühm, mille ainus eesmärk ongi olla lihtsalt vahend, mille kaudu kohalikud omavalitsused taotlevad samadest finantsallikatest vahendeid, kust muud MTÜ-d. Just selle pärast nad loodi. Tuleb veel mõelda, kas see on klassikaline kodanikuühiskonna instrumendi näide või mitte, ehk tuleks olukorra selgema kirjelduse huvides sellised MTÜ-d eristada puhta kodanikualgatuse toel tekkinud MTÜ-dest, seda ka finantsarvestuse vallas. Loodetavasti see sektor tulevikus ka mõnevõrra väheneb.
Statistikast on täiesti väljas ulatuslik kohalike omavalitsuste eraldatavate toetuste spekter, samuti ei kajasta statistika omavalitsusliitude toetusi maakondlikele katustele. Nendest kõigist on vaja terviklikku ülevaadet, on vaja luua ühtne statistiline baas, et me suudaksime  kogu selle väga kireva ja eripalgelise, kuidas seda nüüd nimetada... koosluse edasiarendamisel kodanikuühendustele paremad partnerid olla. Praegu valitseb selles vallas ebaühtlus. Riigi huvi peaks olema toetada sektoreid, kus kodanikualgatus on nõrgemalt arenenud, sinna tuleks ka rohkem raha eraldada.
Oluline prioriteet ja tegevuse eesmärk on tagada haridusasutustes soodne keskkond selleks, et lastest kasvaksid hoolivad, vastutustundlikud, osalust ja vabatahtlikkust väärtustavad  kodanikud. See on väga ulatuslik kodanikuhariduse teema, mis on vaja terviklikult, alates alusharidusest kuni kõrghariduseni välja arendada. Eestis peab peale kasvama uus põlvkond noori, kes mõtleb kodanikuühiskonna võtmes.
Kõik need tegevuse eesmärgid on vaja saavutada lähema kolme aasta vältel. Praegune tase ei ole ju iseenesest halb, aga meil tuleb jõuda põhimõtteliselt uuele tasemele, milleks me oleme täiesti suutelised.

Aitäh! Ettekandjale on küsimusi. Mark Soosaar, palun!

Hea ettekandja! Eks riigi tulevik sõltu sellest, mil määral saavad tema kodanikud otsustusprotsessides osaleda. Ilma selleta me tõelisest kodanikuühiskonnast ju rääkida ei saa. Mina isiklikult väga ei usu raha imetegevasse jõusse, sellesse, et 20 või 120 miljonit kodanikuühiskonda kõvasti muudaksid. Pigem ma usun sellesse, et me peaksime oma seadusandluse korralikult üle vaatama – kodanikud ja muud inimesed peavad olema paremini kaasatud. Mis seadused teie arvates vajaksid korrigeerimist, et rahvas oleks paremini kaasatud?

Ka mina pean kõige olulisemaks just kaasamismehhanismide ulatuslikumat rakendamist. Ühelt poolt on tegu kaasamise hea tava juurutamise protsessiga. Kaasamise hea tava kontseptsioon on ju olemas, vaja on seda rohkem teadvustada, et see tõeliselt rakenduks. Teiselt poolt on vaja kaasamismehhanismid lülitada paljudesse rakendusseadustesse. Mingil määral on need praegugi olemas, aga ilmselgelt mitte piisaval kuju. Need võimaldavad seni suures osas just formaalset kaasamist teostada. Sageli aga ei piisa lihtsalt kaasamise vajaduse fikseerimisest õigusloomes, vaja on see ka rakenduslikust küljest paika panna, et jõutaks formaalsuse asemel sisulise kaasamiseni.

Jüri Tamm, palun!

Lugupeetud ettekandja! Suur tänu hea ja kokkuvõtva sõnavõtu eest! Eelmisele küsimusele järjeks sooviksin ma teada mitte niivõrd kaasamise ja osalemise tehnilist või praktilist külge, vaid selle kultuuritausta. Kui suur on meie valmidus selliseid algatusi ja soove praegu arvesse võtta? Minu meelest kõiki asju ei ole võimalik paberi peal seaduste ja määrustega reguleerida.

Tegu on protsessiga, mis suures osas tugineb teadlikkuse süvendamisele. Nagu ma ka mainisin selles väga koondatud ülevaates: lähiperioodi pearõhk on kohalikel omavalitsustel, kelle vastava teadlikkuse kasv on ilmselt üks neid ressursse, mis võimaldaks selles valdkonnas edasi minna. Ühelt poolt on meil küllalt suur ressurss konkreetsete tegevusprojektide elluviimiseks, teiselt poolt peetakse oluliseks takistuseks seda, et kodanikuühendustel puuduvad rahaallikad, mis võimaldaks neil eksisteerida ka mitmesuguste projektide vahepeal, kattes jooksvaid püsikulusid. Me oleme seisukohal, et kodanikuühenduste põhiline partner peab selles töös olema kohalik omavalitsus, maakondlike katuste puhul peaks põhiline partner olema omavalitsusliit ning riiklike katuste puhul peaks püsikulude katmisel toetama, kui tegemist on olulise avaliku huviga, riik. See oleks ilmselt optimaalne tugisüsteem.

Toomas Trapido, palun!

Aitäh, härra minister, hea ettekande eest! Mul on selline küsimus, millele eelneb väike teemaarendus. Tihtipeale algavad probleemid üksteise mittemõistmisest ja liigsest rollidesse sisseelamisest. Näiteks mina olen riigiametnik, mina olen kodanikuühenduse esindaja jne. Aga erasektoris, näiteks Hansapangas, on selline programm, et Hansapanga töötajad võivad paar päeva aastas töötada mõnes kodanikuühenduses vabatahtlikuna. Vahest oleks üksteisemõistmise arendamise nimel mõistlik võimaldada näiteks riigiametnikel algatuseks kas või ühe päeva aastas töötada riigipalga eest mõne kodanikuühenduse hüvanguks? Mis te arvate?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Ma küll natuke kahtlen, kas seda peaks riigipalga eest tegema. Mina ise olen mitme MTÜ asutaja ja mitmes osaline ning üldsegi mitte riigi palga eest. See oleks ilmselt palju loomulikum protsess, kui ka ametnikud osaleksid loomuliku osana kodanikuühiskonnas. Teiselt poolt too idee ise on väga hea, seda on kasutatud näiteks Soomes. Ma tean üht kõrget Siseministeeriumi ametnikku, kes oli ühe nädala ühes omavalitsuses tööl, et näha seestpoolt, kuidas toimub sotsiaaltoetuste jagamine asutuses, kuhu ministeerium neid suunab. Nii et sellist praktikat juba on!
Aga kui jutuks on mitte omavalitsustest mingi perioodi sisemise pildi saamine, vaid just kodanikuühendustest, siis ma arvan, et ideaal oleks, kui ametnikud ise oleksid kodanikuühendustes aktiivsed osalised.

Kalvi Kõva, palun!

Hea minister! Olles ise mitmes mittetulundusühingus tegev, tean, et paljud MTÜ-d liiguvad praegu selles suunas, et võtavad väikeses külakogukonnas üle väga paljusid riiklikke ja kohalike omavalitsuste funktsioone, samuti riiklike firmade funktsioone. Ma küsin teie käest: kas riik ja ministeerium teie arusaamist mööda on valmis neid ülesandeid üle andma – nimetame postibussi, nimetame kuigipalju ühistransporti –, et kodanikuühiskond, need väikesed MTÜ-d võiksid hakata seda funktsiooni täitma?

Riigipoolne valmisolek väljendub nendes strateegilistes dokumentides, millele ma viitasin. Teiselt poolt ei piisa sageli ainult tahtest, kodanikuühendustes on vaja välja arendada ka vastav võimekus, et nad suudaksid avalikke teenuseid korralikult osutada. Ka sihtkapitali tegevuse üks prioriteet on sellise võimekuse arendamine kohalikes kodanikuühendustes, et nad saaksid nii mõnegi avaliku teenuse enda peale võtta.

Aleksei Lotman, palun!

Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab kaasamist, täpsemalt seda, kui sisuline ja tegelik see ühes või teises olukorras on. Me kõik teame, et tuleb ette olukordi, kus inimestele antakse fiktiivse kaasamise käigus mõista, et tegelikult on asi kusagil juba ära otsustatud. Ning kus see otsus tegelikult langetatud on, seda teada ei saa. Alles eile puutusin ma kokku järjekordse sellise näitega. Milline on teie poliitiline hinnang sellistele olukordadele?

Meie eesmärk on juurutada kaasamise head tava. Selle sihi oleme me ka kirjalikult fikseerinud, Riigikantselei on selle väljatöötamiseks suure töö ära teinud. Ent loomulikult eksisteerib tegelikkuses ka nn kaasamise halb tava, millele ilmselt ka teie kogetud näide viitab. Selliseid näiteid on vaja selgelt, julgelt ja jõuliselt välja tuua, ainult sel juhul muutub halb tava kunagi heaks tavaks. Me peame lihtsalt kodanikuna julgelt reageerima igale sellisele nähtusele, kui see kuskil ilmneb.

Maret Merisaar, palun!

Lugupeetud minister! Kas te olete arutanud sellist varianti, et iga inimene tohib sihtkapitali kaudu suunata 1% oma tulumaksust teda huvitava mittetulundusvaldkonna toetuseks? Minu teada Ungaris see nii on.

Seda teemat on aastaid arutatud, muu hulgas ka sihtkapitali kontseptsiooni väljatöötamise käigus. Sihtkapitali kontseptsiooni ei saanud teistmoodi välja töötada, kui kirjeldades kogu olemasolevat finantsmehhanismi. See on täiesti arvestatav tugimeede. Kas see kunagi ellu viiakse, sõltub minu arvates aga poliitilise debati käigus konsensuse leidmisest. Aga kodanikuühiskonda see tugimeede toetaks kindlasti.

Rein Ratas, palun!

Austatud härra minister! Meie põhiseaduse järgi on teatavasti kõrgeima võimu kandja rahvas. Väga ilusasti kõlab. Kolme päeva pärast hakkab kehtima meie poolt siin vastu võetud keskkonnavastutuse seadus, mis annab väga suure menetlusõiguse ka mittejuriidilistele ühendustele. Härra minister, kas te peate vajalikuks, et rahvas saaks õiguse otseselt ka seadusandlikke algatusi teha?

See on teema, mille üle riigiõiguse spetsialistid on väga pikalt diskuteerinud. Jutt on ju ühelt poolt üldprintsiipidest ja teiselt poolt konkreetsetest realiseerimismehhanismidest, kuidas üldprintsiipe järgida. Ma jätan teile praegu konkreetselt vastamata, minu arvates peaks debatt selle teema üle ühiskonnas käima.

Lembit Kaljuvee, palun!

Härra minister! Te olete viimased kümnendid töötanud Ida-Virumaal, teadaolevalt on seal rohkem kui pooled elanikud mittekodanikud. Milline võiks olla nende kodanikuühenduste osa selles, et sealne rahvas tunneks ennast ka Eesti riigi kodanikena või vähemalt tahaks selle riigi kodanikeks saada?

Praeguses etapis me alles kirjeldame kodanikuühiskonda tervikuna. Selles osas oleme täiesti üksmeelel, et Eestis ei saa olla kahte kodanikuühiskonda, üks, mis koondab muukeelsed elanikud kodanikuühendustesse, ja teine, mis koondab riigikeelseid. See ei ole võimalik, kodanikuühiskond tuleb üles ehitada tervikuna. Kõik need tervikprotsessid, millest hästi põgusalt juttu oli, peavad ilmtingimata kaasama ka muukeelseid kodanikke koondavaid kodanikuühendusi. Neil peab olema seal võrdne staatus. See minu vastus teile ongi: sealne rahvas on loomulik osa ja peabki olema loomulik osa meie kodanikuühiskonnast.

Hannes Rumm, palun!

Lugupeetud minister! Mul on teile küsimus kodanikuühiskonna õigusest kaasa rääkida avalikes diskussioonides. Me istusime teiega koos esmaspäeval Valges saalis. Seal olid ka paljud mainekad Eesti kodanikuühiskonna liidrid, teiste hulgas Mall Hellam. Samal päeval tegid Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit ning Avatud Eesti Fond ühe avalduse. Selles öeldi, et plaan õiguskantsler Allar Jõks välja vahetada tähendab ohtu Eesti riiklusele ja demokraatiale. Vastuseks sellele avaldusele teatas üks minu kolleeg siit saalist, et avalduse tegijad ehk Mall Hellam ja tema mõttekaaslased on putinlased. Kas teie arvates selline käitumine on õige või vale? Kas teie arvates on kodanikuühiskonna liidritel valimistevahelisel ajal õigus avalikku diskussiooni sekkuda ja oma arvamusi poliitilistes küsimustes esitada?

See on tasakaalu ja ühiskondliku sisetunnetuse küsimus, millal mingi avaliku arvamuse avaldamine muutub selgelt poliitiliseks. Loomulikult peab igaühel olema võimalus oma arvamust avaldada. Mitte mingil juhul ei tohiks see kodanikuühendus, kes seda teeb, selle tõttu kannatada, näiteks kui ta kasutab mingit ühiskondlikku avalikku ressurssi, olles kas või mingi fondi operaator. Sellel ei tohi olla sääraseid tagajärgi, et riik pärast seda muudab oma suhtumist. Kuid kus jookseb piir liigse politiseerituse ja vaba tahteavalduse vahel, see on tunnetuse küsimus, vahest ka taluvustunde küsimus – kui kergelt ühiskond või mingi poliitiline jõud haavub mingi avaliku arvamuse avaldamise pärast.

Trivimi Velliste, palun!

Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab seltside ja seltsingute vahekorda. Millisena te näete meie ühiskonnas seltsingute rolli? Mu küsimus on ajendatud sellest, et mõningatel juhtudel on seltsid formaliseeritud mittetulundusühinguteks ja peavad muu hulgas tegelema küllaltki põhjalike ja mõne arvates üleliia bürokraatlike aruannetega. See ei pruugi seltsi liikmetele meeldida ja nad eelistavad seltsingu vormi. Milles seisnevad teie arvates seltsingute tugevused ja nõrkused?

Seltsingu tugevus seisneb märksa suuremas paindlikkuses. Kui aga mängus on tegevused, mis eeldavad raha liigutamist, siis eeldab see kohe ametlikumat asjaajamist. Aga sageli on seltsingud seotud mõne konkreetse seltsiga, teevad sellega koostööd. Ja kui nende tegevus eeldab ka rahalisi operatsioone, siis toimuvad need partnerseltsi kaudu. Võib-olla säärane sümbioos on optimaalne.

Heljo Pikhof, palun!

Austatud minister! Te olete siin innustunult rääkinud kodanikuühiskonnast. Aga kas te olete mõelnud ka seda, kuidas mittekodanikud saaksid kodanikuühiskonnas osaleda?

Sellele küsimusele on väga lihtne vastata. Kõik need kaasamismehhanismid, millest me enne rääkisime, haaravad ju ka mittekodanikke. Neil on näiteks õigus osaleda kohalike omavalitsuste valimisel ja juba sellega nad osalevad kodanikuühiskonnas. Ma ei näe siin erilist probleemi, kui riik või ühiskond ei asu just vaheseina ehitamise teele.
Sidus ühiskond on Eesti julgeoleku kõige kindlam garantii. Me peame selle üldkontseptsiooni järgi kodanikuühiskonna rajamise protsessi väga ilmseks resultaadiks riigi sisejulgeoleku kasvu. Arenenud kodanikuühiskond on ju suunatud ka ennetavale tegevusele, ennetavatele protsessidele, mitte ainult tagajärgede likvideerimisele. Sidusus eeldab, et me mõistame seda keelt, seda tausta, mida üks või teine kultuurirühm, kes meie territooriumil elab, endaga kannab. See ei tähenda, et me peame kõik ühtemoodi mõtlema hakkama, aga me peame üksteist mõistma. Arenenud kodanikuühiskond saab olla ainult sidus ühiskond ning see on Eesti tuleviku olulisemaid garantiisid.

Jaan Kundla, palun!

Austatud minister! Kuidas haakub see jutt kodanikuühiskonnast ja kodanikuühendustest erakondliku tegevusega? Ma tean juhtumeid, kus MTÜ‑de, klubide või seltside asutamisel on inimeste käest küsitud, kas te kuulute kuskile erakonda, ja nad on olnud mõne erakonna liikmed, siis on neile öeldud, et sel juhul te meie hulka ei kuulu.

Ka mitme teise küsimuse puhul on konkreetsed näited näidanud, et peale heade tavade on meil ka halvad tavad. Praegu on meil käimas kodanikuühiskonna arengu protsess. Eesmärk peab muidugi olema, et halbadest tavadest saavad head tavad.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ilmselt ei ole siin saalis täna kedagi, kes ei oleks ühel või teisel moel seotud mõne kodanikuühendusega, on see siis näiteks spordiklubi, korteriühistu, lauluselts, jahimeeste selts või ajalooklubi. Ja ega need erakonnadki ju sisuliselt midagi muud ei ole kui MTÜ-d. Need on küll moodustatud teistsuguse eesmärgi saavutamise nimel, aga kodanikuühendused on need ikkagi. 12. detsember 2002 on selles mõttes väga oluline kuupäev, et Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon kinnitati Riigikogus just sel päeval. Sisuliselt on see kontseptsioon ühiskondlik kokkulepe riigivõimu ja kodanikualgatuse koostöö süvendamiseks ühiste eesmärkide nimel.
Riigi kujunemisel on kodanikualgatus alati väga suurt rolli mänginud, rahva koostöötahe on teinud võimalikuks nii rahvuse kujunemise kui Eesti riigi rajamise ja pärast okupatsioone ka omariikluse taastamise. Bürokraatiakeelt kasutades võiks seega öelda, et kodanikuühendused on praegugi selleks vajalikud, et kindlustada kõiki elanikke hõlmava demokraatliku arenguprotsessi jätkuvus siinsamas Maarjamaa pinnal. Meil on ju ikka valitsenud arusaam, et vaba indiviid ja riik ei ole mitte vastased, vaid partnerid. Muidugi eeldab partnerlussuhe vastastikust koostööd, üksteise tunnustamist ja aktiivset tegutsemist kogu selles valdkonnas.
Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni viimane lõik ütleb: "Riigikogu korraldab selle kontseptsiooni elluviimise ja kodanikuühiskonna arengu arutamiseks igal teisel aastal vastavasisulise olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu." Selleks me siin siis nüüd täna olemegi, head kolleegid.
Et tänast arutelu korralikult ette valmistada, toimus juba 11. detsembril, s.o siis üleeile, Riigikogu Valges saalis Riigikogu kolme komisjoni, põhiseadus-, sotsiaal- ja kultuurikomisjoni ühisistung. Selle eesmärk oli ära kuulata ka asjaosaliste ning ekspertide seisukohad Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni rakendamisest kodanikuühenduste poolt ning riigi ja kodanikuühenduste koostöös. On heameel märkida, et toimunud arutelu ei olnud pelgalt üksteise kiitmine või muidu formaalne. Selles kõlas päris tõsiseid väljaütlemisi ja selgitusi.
Valitsuse visiooni tutvustas siin tänagi esinenud auväärt regionaalminister. Suure aplausi teenis ühiskomisjoni istungil Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liitu esindanud Alari Rammo esinemine. Ta märkis, et nimetatud kontseptsiooni elluviimiseks on vaja nelja asja. Esiteks selgust asjaomaste tegevuste ja dokumentide planeerimisel, teiseks selgust nende plaanide elluviimisel, kolmandaks selgust kõige selle rahastamisel ja neljandaks selgust ka järelevalves.  Kas valitsusel on ikkagi tõsine poliitiline huvi kõige selle vastu ja kui tõhus järelevalvaja on parlament, lähtudes oma ülesannetest selles vallas.
Hille Hinsberg Riigikantseleist rääkis kodanikuühenduste kaasamisest valdkondlike poliitikate ja õigusloome ettevalmistamisse. Agu Laius Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidust selgitas kodanikuühiskonna sihtkapitali asutamise põhimõtteid. Ülle Lepp EKAK-i ühiskomisjonist rääkis mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri korrastamisest. Selgus, et on väga oluline seda registrit ajakohastada, ainult nii on võimalik saada kõikehõlmav ülevaade kogu Eesti mittetulundussektorist, kõigist neist mitmekümnest tuhandest kodanikuühendusest, mis meie riigis praegu eksisteerivad.
Mall Hellam Avatud Eesti Fondist käsitles Eestis kodanikuharidusega seonduvat. Ta kinnitas, et tänapäevase kodanikuhariduse peamine ülesanne on luua, säilitada ja kaitsta demokraatiat toetavat poliitilist kultuuri. Arvan, et niisugune poliitilise kultuuri toetamine on väga oluline ka meie enda töös. Arvamuste paljusus, debatid – see on ikka olnud aktiivse usaldusväärse parlamenditegevuse alus.
Tuulike Mänd, vabatahtlike tegevuse esindaja, rääkis probleemidest, mis seotud  vabatahtliku tegevuse toetamise ja arendamisega, seda just vabatahtlike tegevuse arenduskeskusega seonduvalt. Oluline on vastava arengukava rahastamine ja selle elluviimine projektipõhiselt.
Ettevõtluse Arendamine Sihtasutuse nimel esines Marge Sargma. Tema sõnavõtt käsitles teemasid, mis on seotud kodanikualgatuse, maakondliku tugivõrgustiku arendamisega. Ta nägi põhiprobleeme just selles, et aeg-ajalt tegevuste strateegiline kavandamine väheneb. Ka ei suudeta riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste silmis olla võrdväärne partner. N-ö inimlikul tasandil on aga probleem aeglane noorte uute liidrite järelkasv.
Kokkuvõttes konstateeriti üleeile, et riigi ja kodanikuühenduste suhtlemiseks on vaja kolme asja. Need on koostöö, koostöö ja koostöö. Aga et, head siinolijad, kogu see minu tänane sõnavõtt liiga üheülbaline ja liiga ilus ei saaks, siis tuletasin ma seda kõnet ette valmistades meelde seisukohti, mida on varem välja öeldud. Näiteks hiljaaegu toimus Pärnus teine kodanikuühenduste foorum. Seal esinenud tõid välja vaid üksikuid probleeme, mis moodustavad tervikust võib-olla 10% ringis. Seepärast võiks sel teemaringil ikkagi ka parlamendis täna peatuda, üldist koostööd see kindlasti ei sega.
Kõigil kodanikuühendustel ei ole võib-olla piisavalt teadmisi kodanikuühenduste rollist ja võimalustest. Meil oleks nagu vaid üks tähtis sektor. Tegelikult on meil ikkagi kolm sektorit: avalik sektor, ärisektor ja kolmas sektor. Nagu meie kunagine kolleeg Olev Aarna on väga tabavalt märkinud, peaksid need kolm sektorit olema nagu ühe tabureti kolm ühepikkust jalga, vaid siis areneb riik õiges suunas.
Samas võib juhtuda, et kodanikuühendustega on seotud liigsed ootused. Loodetakse, et kolmanda sektori kaudu on võimalik lahendada kõik riigis ette tulevad probleemid. Ka selline seisukoht võib vahel tekitada probleeme. Tagajärg võib olla vastandumine omavalitsusele, riigile ja, mis seal salata, tegelikult ka üksteisele. Kodanikuühendused ei ole ju homogeensed, nende moodustamise eesmärgid on erinevad, liikmeskond on erinev ja aeg-ajalt tuleb ette vastandumist ühe või teise kodanikuühenduse katusorganisatsiooniga.
Üldjuhul juhivad kodanikuühendusi, see on absoluutselt tõsi, aktiivsed ja toredad inimesed. Nende eesmärgid on õilsad ja on hea, et nad jõuavad oma põhitegevuse kõrval veel nii aktiivselt kõige sellega tegelda. Samas on nendegi seas kindlasti nagu igal pool inimesi, kelle tegevuse ajendiks võivad olla ka isiklikud ambitsioonid, on need siis poliitilised või mingid muud võimuambitsioonid või ka omakasu. Ka selline sõkalde ja terade eraldamine on tarvis tähelepanu alla võtta.
Teatud juhtudel võib kolmanda sektori puhul täheldada ka hüperaktiivsust või ülereageerimist ühele või teisele probleemile. Aga eks seda ole ka teistes sektorites, nii avalikus kui ka ärisektoris. Seda võib pidada normaalseks, aga oleks vale, kui me sellest ei räägiks. Teinekord on kodanikuühendustel olnud selliseid väga valjusid kõnetorusid. Kui aga mõtlema hakata, keda nad esindavad, siis selgub, et nad esindavad võib-olla ainult ühe- või kahemeheseltse. Ka selliseid juhtumeid on olnud.
Aga nagu ma ütlesin, toodi Pärnu foorumil välja maksimaalselt umbes 10% probleemidest, see ei olnud mitte just kõige auväärsem nende küsimuste lahendamine. Aga ülejäänud 90% puhul on tegemist mõistliku koostööga. Tegelikult eesmärk on meil kõigil ju üks, see on ehitada Eestis üles kodanike aktiivsel osalusel põhinev säästvalt arenev kodanikuühiskond. Ja selles mängib võib-olla kõige olulisemat rolli tõesti kolmas sektor. Ma tänan!

Kas on küsimusi? Austatud ettekandja! Suur tänu teile! Küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kodanikuühiskonna toetusrühma esimehe Urmas Reinsalu!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Härra Rammo! Härra Üprus! Proua Jäätma! Härra minister! Ma arvan, et lähteteesiks sellele Riigikogu koosseisule ja kodanikuühiskonna toetusrühmale oli Eesti vabaühenduste manifest, mis tuli välja enne valimisi Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu poolt ning mis kirjeldas teatud loendina neid ülesandeid või eesmärke, mida parlament ja avaliku võimu asutused võiksid erakondade suuniste järgi teha kodanikuühiskonna abistamiseks. Ma arvan, et väär ja vildakas oleks läheneda kodanikuühiskonnale nõnda, otsekui parlament või avaliku võimu asutused tsentraalselt suudaksid kuidagi kodanikuühiskonda kujundada, harida, n‑ö tsiviliseerida või peaksid seda tegema. Kodanikuühendused on vabaühendused. Meie ülesanne on eelkõige mängureeglite kehtestamine ning riigivõimuasutustele ühepoolselt kohustuste kehtestamine, mis hõlbustaksid ja arendaksid kodanikuühenduste tekkimist ja nende tööd.
Millises olukorras me praegu oleme? Nagu härra minister kirjeldas, meil on olemas ühiskomisjon, mis peaks olema strateegiline partnerluskoda, koht, kus saavad kokku ühelt poolt riigi esindajad ja riigi seisukohad kodanikuühenduste abistamise kohta ning teiselt poolt kodanikuühenduste endi esindajate seisukohad. Ma arvan, et oluline oleks, kui mõelda järgmisele aastale ja ülejärgmisele aastale ja mõõta seda tegevust parlamendikoosseisu töötsükliga, et selle ühiskomisjoni jaoks ka järgmise aasta alguses kujuneks välja aastate kaupa see probleemide loend, mida riigi tasemel võetakse lahendada, ja oleks teada, mis meetodil seda soovitakse teha. Iseküsimus on, kas seda kõike jõuab teha, aga ka parlamendil ja toetusrühmal peaks olema võimalik aastate kaupa monitoorida seda ühiskomisjonis kokkulepitud või paikapandud probleemide loendit.
Teine küsimus: ühiskomisjoni rakendusüksus. Väga mõistlik on esiteks see härra ministri samm, see algatus, et muuta ja täiendada regionaalministri pädevust, pannes talle selge vastutuse kodanikuühenduste valdkonna eest, teiseks see, et luua ka ministeeriumi juurde rakendusüksus, kes sellega tegelema hakkaks. Kuid sellele rakendusüksusele peab kindlasti olema ka vaste rakendusüksuse näol kodanikuühenduste poolt, muidu me jällegi ei tekita ehedat dialoogi probleemide lahendamisel ja sisuliste otsuste ettevalmistamisel.
Kolmas küsimus on reeglid, mida riik kehtestab avalikus sektoris kodanikuühendustega suhtlemisele. Me räägime eelkõige kolmest heast tavast, kaasamise, delegeerimise ja rahastamise koha pealt. Nendest on osa vastu võetud, osa ettevalmistamisel. Väga tähtis on meie õiguskorras kindlaks määrata, milliseks kujuneb nende tavade staatus. Kas see on ametniku jaoks nii, et kui ei taha, ei täida, ja kui tahab, siis täidab? Kas see on alus ametniku teenistusalaseks kohustamiseks või ka karistamiseks, kui ta neid tavasid rikub? Ma arvan, et see peaks olema selgemalt paika pandud. Mandri-Euroopa arusaam õigusest eeldaks seda, et kui ülesanded on antud, siis peaks neil olema õigusruumis selge tähendus. Teine element on see, kes hakkab sõltumatu institutsioonina hindama tavade järgimist. Siin on hea näide Suurbritannia, kus on olemas institutsioon, kes neid hinnanguid jagab. Ma arvan, et me Eestis peaksime ka kaaluma õiguskantslerile tulevikus lisapädevuse andmist. Kui meil on need head tavad olemas, siis mulle tundub otstarbekas, et see üks sõltumatu institutsioon võiks olla õiguskantsler. Mittetulundusühingute pöördumise korral annab ta hinnanguid, kas riigi või kohaliku omavalitsuse asutus neid häid tavasid täitis või mitte.
Rahastamine. Kodanikuühiskonna sihtkapitali puhul on see üks reaalne asi, mis vabaühenduste manifesti üleskutsest on täidetud. Me oleme selle asutamise lõpusirgel. Selle kõrval on veel hasartmängumaksu nõukogu oma rahajagamisega. Ma arvan, et oluline on öelda, et vale oleks, kui riigiasutused püüaksid hakata muudest allikatest kodanikuühenduste rahastamist koomale tõmbama põhjendusel, et kodanikuühiskonna sihtkapital on juba olemas. Kodanikuühiskonna sihtkapital ei tohi mingil juhul muutuda mittetulundusühingute rahastamise seniseid süsteeme asendavaks, vaid ta peab olema üksnes lisainstitutsioon.
Meil on olemas kolmanda sektori abistamise arhitektuur, mille algne lähtekoht on toonases õiguskeskkonnas väga innovatiivne, maailma üks esimesi selliseid deklaratsioone, mille parlament vastu võttis kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni näol. Selles arhitektuuris on oma elemendid rakendusdokumentide ja rakendusinstitutsioonide näol, nagu me näeme, rahastamisinstitutsioonide näol, mis n‑ö üksikutena selle välja kujundavad. Ma arvan tõsiselt, et me peaksime arutama ja kaaluma, et kui me astusime sellise uue sammu EKAK‑i näol parlamendi üle-eelmises koosseisus, siis ehk tasuks selleks, et muuta seda arengut pöördumatuks, seda kodanikuühiskonna toetamise süsteemi või arhitektuuri, mis meil on n‑ö elementide kaupa praegu välja kujunemas (need hammasrattad ka osalt ei haaku omavahel), kujundada ka seaduse alusel, et meil oleks üks eraldi seadus, mis seda kodanikuühiskonna toetamist määraks. EKAK‑il on kindlasti suur psühholoogiline kaal, aga tema õiguslik tähendus on selline, et tema roll on olla poliitiline deklaratsioon, mille võttis vastu parlamendi üle-eelmine koosseis. Töö selle arhitektuuri muutmisel ja seaduse kujundamisel ei tohi muutuda tegevuseks, mis hakkaks asendama kodanikuühiskonna arengu praktiliste probleemide lahendamist.
Nüüd küsimustest, mis kerkisid esile sellel kuulamisel, millest ka Väino andis hea ülevaate, ja mida minu meelest kodanikuühiskonna toetusrühm peab käsitlema. Esiteks, kodanikuhariduse temaatika. Siin tuli selgelt välja, et aastate jooksul on koostöö Haridus‑ ja Teadusministeeriumiga olnud nende arenguprogrammide käivitamisel, ütleme nii, katkendlik või episoodiline. Ma arvan, et me kindlasti peaksime haridusministri ja tema kaastöötajad paluma ka toetusrühma ja koos Mall Hellamiga, kes neid probleeme kodanikuühiskonna valdkonnas veab, neid asju arutama. Teine probleem on ilmselge näide selle kohta, mis on riigivõimule oluline ja mis ei ole oluline, see on kogu see valdkond, mis üldse kodanikuühiskonnas toimub. See tähendab, registrimajanduse ja statistika valdkond, kus vaidlused käivad iseenesest üsna pisikeste detailide üle. Meie probleem on praegu, et meil tegelikku reaalset pilti kodanikuühiskonnast – ükskõik, on see siis lisaväärtus, mida kodanikuühiskonnas luuakse, või organisatsioonide tegelik toimimine – suurt ei ole. Vabaühenduste manifest pakub välja ühe mõtte, et viia viie aasta jooksul läbi sektori üldine kaardistamine. See oleks midagi rahvaloendusetaolist. Ma arvan, et ka see on kaalumist väärt mõte. Ettevalmistamisel on erinevad, eelkõige Justiits‑ ja Rahandusministeeriumi valdkonda kuuluvad seadusmuudatused, mis registripidamist ja aruandlust korrastaksid. Ma arvan, et me peaksime järgmise aasta algul ka nende institutsioonide esindajad paluma toetusrühma ja katsuma neid asju tagant lükata.

Mis puudutab muid küsimusi, mis jäävad õhku ja mida siin küsimustes mainiti, siis probleem, mis sõltub avaliku sektori enda määramisest, on küsimus vabatahtliku tegevuse võimaldamisest tööandjate poolt. Siin saaks riik olla eeskujuks. Kas seda teha seaduse muutmise teel või mingisuguse muu personalipoliitilise meetme abil, on iseküsimus, aga oleks hea, kui me  saaksime siin astuda selle sammu, et avalik sektor annaks omalt poolt signaali, et ta hindab vabatahtlikku tegevust. Ega see vabatahtlik tegevus ei pruugi ju sugugi tähendada üksnes osalemist mittetulundusühingute töös. Vabatahtliku tegevuse erinevaid väljendusvorme näeme ka siis, kui inimesed on abipolitseinikud, osalevad päästeoperatsioonides riigiasutuste abilistena jne.
Teine probleem on küsimus sellest (juba need sõnad "vabaühendus" ja "kodanikuühiskond" ütlevad seda), kuidas kodanike enda vastutusel rajanevate vabaühenduste arengut soodustada. Millega inimesed ikka tõsisemalt hääletavad kui oma rahakotiga? See idee, mis ka vabaühenduste manifestis välja käidi, ma arvan, võiks ka siit kõnetoolist jääda küll jätkuvalt õhku, et oleks teatud võimalus teha annetusi mingisuguse osa piires oma maksustatavast tulust. Selle üle on pikalt arutatud, kui ratsionaalne see on. See võib viia ka tegelike abivajajate või abi vajavate institutsioonide kõrvalejäämiseni. Kui me käsitleksime ka seda ideed mitte kui praeguseid riigipoolseid rahastamisskeeme asendavat, vaid täiendavat, siis ma arvan, et raske oleks näha selles negatiivseid mõjusid. Mingisugune kuritarvitus võib ju esineda, aga ma olen optimistlik pigem sellel puhul, kui kodanikel on endil võimalus valida, milliseid ühinguid nad soovivad toetada, kui sel puhul, kui usutakse, et tsentraalne rahakogumine ja ‑jagamine oleks päeva lõpuks tõhusam.
Kui tulla kodanikuühiskonna küsimuste juurde laiemas plaanis, mida kodanikuühiskonna toetusrühm siin näeb, siis me oleme sel aastal korraldanud mitu arutelu. Ma tahangi siit kõnetoolist, heas usus, et erinevate kodanikuühenduste esindajad seda arutelu jälgivad ja kuulavad, kutsuda üles meie toetusrühmale teada andma, millised on praktilised probleemid suhetes riigi või kohaliku omavalitsuse asutustega, kui on kas häid kombeid ja tavasid rikutud või on lihtsalt objektiivselt tekkinud raskusi, mida parlamendi toetusrühmal oleks võimalik ühiselt lahendada tähelepanu juhtimisega. Meie toetusrühma mõte ei ole minu ettekujutuse järgi olla niisugune haikala, kes ujub kolmanda sektori ja riigi suhetes ringi ja otsib neid üksikprobleeme ja lahendab neid, vaid pigem oodata probleeme, põhinedes eeldusel, et kodanikuühiskonna esindajad on aktiivsed ja julgevad neist ka parlamendi toetusrühmale teada anda. Meie poolt on selgelt olemas valmisolek nende küsimustega tegelda.
Ei saa kuidagi mööda ka järgmistest küsimustest kodanikuühiskonna valdkonnas. Ma arvan, et üks tõsine teema, kus jällegi pannakse proovile kodanikuühiskonna seisukohad või kodanike julgus oma seisukohti välja öelda, on lähitulevikus eesseisev otsus, mida parlament peab langetama õiguskantsleri küsimuses. Siin on võetud juba ette sarjata poliitikasse sekkumise eest Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liitu, kui see tegi toetava avalduse Allar Jõksile. Kui me vaatame kaasamise häid tavasid ja ka vabaühenduste endi käitumise eetikakoodeksit, siis sekkumise abil ju kogu kodanikuühiskond ja kodaniku enda vastutus toimivadki. Inimesed peavadki asju isiklikult võtma, eelkõige poliitilisi asju isiklikult võtma. Kui asjad inimestele enam korda ei lähe, siis on riigis midagi väga valesti. Seetõttu olen ma pigem isegi üllatunud, et nii vähe kodanikuühendusi on avaldanud oma seisukohta selles küsimuses, mis puudutab õiguskantslerit, põhiseaduse täitmist, kas täielikult või osaliselt. Ma enne Paul-Eerik Rummoga vesteldes meenutasin ühte Brechti luuletust, mille ta kirjutas minavormis ja kus oli selline mõte, et kui 1930. aastate Saksamaal hakati juute ära viima, siis ta vaikis, sest ta ei olnud juut, kui hakati teisi inimesi ära viima, siis ta vaikis, sest ta ei kuulunud sellesse rühma, ja kui ükskord tuldi temale järele, siis ei olnud enam kedagi, kes oleks tema kaitseks oma sõna öelnud. Tahtmata põrmugi mingit paralleeli tõmmata (paralleeli tõmbamine olekski kohatu), arvan ma, et see on näide selle kohta, et kodanikuseisukohtade väljaütlemine ja asjade isiklikult võtmine algab tegelikult ühtpidi väga väikestest asjadest, aga on teisipidi väga suur ja väga tõsine asi. Need institutsioonid ja see riigikeha, mis Eesti Vabariigis on põhiseaduse alusel loodud, jäävad sisutuks, õõnsaks ja seda on võimalik kuritarvitada, kui seda ei ole sisustatud just nimelt kodanike endi nõudlikkusega. Alati on lihtne minna kergema vastupanu teed ehk viriseda, iroonitseda, nalja visata, aga avalikult oma seisukohti mitte välja öelda. Ma arvan, et kodanikuühiskonnal on lisaks sellele, et ta tegeleb, ütleme, meelelahutusega, sotsiaalse ettevõtlusega, ka just nimelt oluline poliitiline roll, kui poliitika all mõelda avalike asjade ajamist. Kohustus ja julgus öelda välja oma seisukoht ja mõtted, mismoodi asjad peaksid olema, on selgelt kodanikuühiskonna mõistlikult toimimise alus.
Võtan kokku oma ülevaate. Milline on praegu parlamendi sisemine valmisolek kodanikuühiskonna probleemidega tegelda? On see formaalne, on see tegelik? Ma arvan, et praegu on parlamendil seetõttu, et valimistest on niivõrd vähe aega möödas ja paratamatult on parlamendi roll seadusandjana lihtsalt tööosa mõttes ka kahanenud, piisavalt huvi tegelda kodanikuühiskonna arengu teemadega, ühelt poolt järelevalvega, teiselt poolt ka võimalike lisareeglite läbitöötamise ja kehtestamisega, eriti mis puudutavad statistikat ja registripidamist. Minu lõppüleskutse kodanikuühiskonna esindajatele on, et teeme tõsist koostööd, nagu ütles ka Väino. Meie poolt on see valmisolek olemas, me loodame ka teie tõsisele ärksusele probleemide püstitamisel. Ja ärge peitke oma seisukohti poliitika ja parlamendi otsuste kohta. Kogu kaasamise mõte ongi sekkumine. Aitäh!

Ettekandjale on ka küsimusi. Mark Soosaar, palun!

Hea kolleeg Urmas Reinsalu! Jagades sada protsenti sinu mõtteid, tahan minna natuke konkreetsemaks. Mida meie siin Riigikogus peaksime tegema selleks, et paremini kodanikkonda kaasata seadusloomesse, anda neile rohkem võimalusi sekkuda? Milliste seadustega me peaksime selles suunas töötama?

Aitäh! Ma arvan, et esimene küsimus, mis parlamendi tasemel koos härra Reimaaga tuleks läbi arutada, on see, milline hakkab tulevikus olema sellesama kaasamise hea tava õiguslik staatus. Esiteks, kas tal on n‑ö sundusliku akti iseloom või vabatahtlik kokkuleppeline tähendus? Kui on sundusliku akti iseloom, milliste sunnivahenditega tagatakse selle täitmine riigiasutuses ja järelevalve poolt? Teine element tekib kohe juurde sellest, milline on parlamendi enda tegevus, kuidas parlament ise kaasamist ette kujutab. Me kõik teame, et vahel tulevad komisjonidesse kirjad ja üldjuhul kutsutakse ka komisjonidesse seaduste või mingite muude oluliste küsimuste aruteludele ka huvirühmade esindajad. Ma arvan, et üldjoontes, kui võrrelda teiste parlamentidega, on juba mastaabiefektist tulenevalt Eestis, mis on ju väike ja kompaktne ühiskond, parlament tegelikult üsna avatud. Inimene, kellel on oma mõte välja öelda, ühel või teisel viisil selle saavutab. Aga selleks, et oleks ka kuidagi kirjeldatud, millised on need reeglid, kuidas parlament ette kujutab, kellelt ta küsib arvamusi või millisel tasemel ta annab võimaluse oma mõtteid välja öelda, tasuks ka parlamendis ehk mõelda kaasamise teatud heade tavade kirjapanemisele. Ma olen kaugel sellest, et need peaksid muutuma formaalseks osaks meie kodukorrast. Lihtne on meil öelda ja näpuga näidata, et kõik riigiasutused peaksid need head tavad rakendama, aga esimene riigiametnik laiemas tähenduses või riigiteenija on ikka parlamendiliige ise ja parlament ise on see asutus, mida me mõjutada saame. Ma arvan, et teine teema oleks see.
Kolmas küsimus on selles, kuidas me hakkame praktikaga sisustama ja sisuga täitma seda kaasamise head tava. Praegu, nagu ka minister Reimaa mainis, on siin küllalt arenguruumi, just nimelt elektroonilise kaasamiskeskkonna ühtlustamisel ministeeriumide vahel. Kui vaadata erinevate riigiasutuste, kõrgemate riigivõimuasutuste kodulehti, siis seal on üsna segaselt ja episoodiliselt antud see, kuidas võib oma arvamust välja öelda ja mis on selle arvamuse tähendus, kas saab ka tagasisidet. On olemas tsentraalne osalusveeb, aga see on ikkagi üks kanal. Me kindlasti kujutame ette, et kõigi riigivõimuasutuste puhul peaks olema võimalus oma mõtteid välja öelda ja kuidagi, minimaalselt vähemalt signaaliga, et avaldus on kätte saadud, peaksid need asutused ka reageerima. Paljuski kipub kaasamine olema praegu formaalne. Ega kaasamise mõte ei ole selles, et tehakse nii, nagu huvirühm ütleb. Nii me satuksime üsna skisofreenilisse olukorda. Näiteks, kui omandireformi küsimuses üürnikud ja omanikud ütleksid, mida parlament peaks tegema. Kaasamise mõte on selles, et nendel, keda asi puudutab või kes peavad asja oluliseks, oleks võimalus oma seisukoht välja öelda ja selle üle diskuteerida, saada teada vähemalt seisukoht, millistel motiividel seda seisukohta ei arvestatud. Paljuski kipub see viimane osa, see, et riik, asutused või ametnikud oleksid võimelised oma tegevust ratsionaalselt motiveerima, jääma tagaplaanile. Kaasamise puhul kujutatakse ette, et saadetakse välja hunnik kirju, avaldusi seisukohavõtuks, seda pahatihti üsna viimasel minutil ja siis need seisukohad võetakse teadmiseks. See muudab kaasamise muidugi lihtsalt üsna liturgiliseks või teenistusliku iseloomuga protsessiks.

Trivimi Velliste, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud härra ettekandja! Missugune on vabaühenduste üldise arengu ja ühiskonna keskmise jõukuse omavaheline seos? Ma mäletan, et kaks aastakümmet tagasi, öölaulupidude ajal, olid seltside liikmed, kes ei olnud sugugi jõukad, nõus annetama väga suure hulgal oma aega ja tööd mitmesugusteks talguteks. Hiljem, karmil krooniajal, talguvaim vähenes järsult ja võib-olla alles viimasel ajal on hakanud see jälle pisut paranema. Samal ajal on Inglismaal olemas mitme miljoni liikmega National Trust, Inglise muinsuskaitseselts, mille liikmed ei küsi riigikassast toetust, vaid panustavad ise. Seal on muidugi väga palju jõukaid liikmeid ja on väga palju ka keskmiselt jõukaid liikmeid. Minu küsimus: kuidaspidi raha peab liikuma, kas raha peab minema riigikassast vabaühendustele või hoopis vastupidi, et vabaühendused ise panevad raha kokku ja annavad selle ühiskonda? Milline on seos majanduse n‑ö keskmise olukorraga?

Aitäh! Üldiselt, ma arvan, et on selge, et ühiskondliku aktiivsuse erakorralistel lainetel, nagu sa, Trivimi, osutasid, see ühine tegutsemine ja see energia, mis paneb liikuma, ei ole tavapärane. Erinevate ühingute areng on maailmas eelkõige evolutsiooniline protsess. Oluline on mõelda siin sellele kapitalile ja traditsioonile. Suurbritannia ongi üks häid näiteid selle koha pealt. Nendes fondides on Suurbritannia seaduste järgi väga suured soodustused, mis puudutavad asja, mida Eestis ei ole. Pärandimaksusoodustusi ei oleks ka otstarbekohane kehtestada. Kolmas sektor saab sellest suurt toetust, aga samuti on näiteks väärtpaberite ja investeeringute valdkonnas võimalik teha tulude mahaarvamisi kolmanda sektori toetamisel. See on ju valdkond, kus raha liigub väga kiirelt, seal on väga suured kasumid, see valdkond võiks olla kindlasti mõtlemisaine Eestiski. Mis puudutab seda seost, siis ega tänapäeva Euroopa traditsioonis ei ole niisugust põhimõtet või äärmuslikku käsitlusviisi, et kolmas sektor peaks ennast ise üleval pidama või riik peaks kolmandat sektorit üleval pidama. Üldiselt ongi jäänud see tasakaal sinna vahepeale, umbes pooleks seda klassikaliselt loetakse, pool kolmanda sektori tinglikust väärtusest, mis seal luuakse, tuleb inimeste või äriühingute või nende sotsiaalsete ettevõtete endi kasumist ja pool tuleb eri avalike allikate kaudu maksurahast.
Mis suunas need asjad arenenud on? Ühiskond ju avaneb ja muutub üha mitmekesisemaks. Seetõttu tuleb arvestada ka sellega, ma kujutan ette, eriti noorema põlvkonna puhul, et eelkõige selle ajaressursi pärast peavad väga tihedat konkurentsivõitlust kõik n‑ö inimese vaateväljas olevad institutsioonid, on nendeks siis meelelahutus, väga paljud mitmepalgelised organisatsioonid, huvialad, reisimisvõimalused. Mitmekesisus ja valik on muutunud nii avaraks, et väga keeruline on inimesi sedavõrd laialt mobiliseerida, nagu see oli võimalik ahtamate valikuvõimaluste ajal. See on ühtepidi keerulisem. Aga teisipidi, ma arvan, on positiivne, et vabatahtliku tegemise kultuur, vabatahtlik tegevus on prestiižne ja et see kultuur, et just vaba inimene saab midagi teha heast tahtest, suudab olla suuremeelne, annetada, langetada otsuseid, teha head, muutub meie ühiskonna avanedes ja noorte liikudes maailmas kindlasti üha tugevamaks teatud osa noorte seas. Ma arvan, et kui me räägime meie kolmanda sektori arenemisest ühe inimpõlve või kahe inimpõlve jooksul, siis see ongi see tuum, millele me peame toetuma ja saame arutelus kolmanda sektori arengu ja tuleviku üle toetuda. Seetõttu on Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit, kuhu praegu on noored ärksad inimesed koondunud, väga vajalik dialoogipartner. Mõneti peab riik nende noorte inimestega suheldes dialoogi Eestimaa kolmanda sektori või kodanikuühiskonna tuleviku üle.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas riigi suurenev toetus toob siiski kaasa ka midagi negatiivset? Negatiivse all pean ma silmas seda, et mitmedki kolmanda sektori organisatsioonid jäävadki lootma riigi abi peale ja nende eluülesandeks muutubki sealt võimalikult suurema osa kauplemine oma olemasolu n‑ö õigustamiseks. Nad mõtlevad rohkem riigi abile ja tegelevad vähem ise aktiivselt enda arendamisega.

Aitäh! Ma üldiselt arvan, arvestades neid rahasummasid ja neid tuhandeid mittetulundusühinguid, millest me praegu Eestis räägime, et mingite organisatsioonide puhul n‑ö kunstlikult tekitatud sõltuvus tulla toime avalike ressursside abil ei ole märkimisväärne probleem, võrreldes selle kasuga, kui me eeldame, et raha jagatakse avatud reeglite alusel, selgete põhimõtete alusel. Üldine põhimõte, ma arvan, mis peaks ka raha paigutamisel olema reegliks, on see, et riik peaks tõepoolest, viisakalt öeldes, kastma seda kapsast, mis kasvab. Teisisõnu, kui riik toetab vabaühendusi, peaks tal olema mingisugune võimalus hinnata, et need ühendused ise panevad sinna ka ressursse. Need ressursid ei pruugi ilmtingimata olla ju rahalised, kuigi ka rahaline toetus liikmete poolt näitaks, et asja võetakse tõsiselt. Ma arvan, et üks analüüsikoht on, kui palju mittetulundusühingu liikmed ise maksavad liikmemaksu. See võiks olla tegelik alus mittetulundusühingu liikmeskonna hindamisel. Paljudel ühingutel, kes väidavad, et neil on palju liikmeid, võib liikmeskond olla fiktiivne, või mitte fiktiivne, vaid lihtsalt tegeliku sideme organisatsiooniga kaotanud. Näiteks on oluline ajaline ressurss ja initsiatiivid, mida esile kutsutakse. On teada mingisugused üldised korrelatsioonid: kui pannakse üks kroon n‑ö maksude kogumisse, siis see toob kaasa täiendavat maksutulu teatud ulatuses. Ma arvan, et ma ei eksi, kui niisuguse normaalse rahajagamise puhul, kui seda teha läbimõeldult ja jätkukestva sihiga, riik paneb ühe krooni, et siis vähemalt kümne krooni ulatuses (kui mitte rohkem) tuleb mingitest muudest allikatest juurde seda väärtust, mida see konkreetne ühing oma tegevusega taotleb.
Teine teema, mida ma tahan puudutada, on avalike teenuste üleandmine. See on praegu tõsine murekoht. Ma arvan, et on väga hea, et meil tekivad head tavad avalike teenuste üleandmisel, teisisõnu, kui mingisugune konkreetne ülesanne, mida praegu täidab omavalitsus või riik, antakse üle ühingutele. Ma olen üsna murelik, ma arvan, et need on head tavad, mis tegelikult jäävad kõige rohkem arvestamata. Ma loodan, et meil õnnestub avalike teenuste üleandmisel saavutada niisugune pööre, mis muudab teatud hulga mittetulundusühinguid sõltumatuks ja ise toimetulevaks ka jooksvate rahavajaduste puhul. See pahatihti ei tähenda seda, et teenuste üleandmine tuleb ilmtingimata rahas odavam. Aga nagu ma ütlesin, ühingutel on ka avalikud või liikmetele suunatud sotsiaalsed funktsioonid, mida see teenuste üleandmine kindlasti soodustaks.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Ma veel kord palun, austatud Riigikogu, et kui me läheme läbirääkimiste juurde, siis selle päevakorrapunkti eel öeldud ettepaneku kohaselt, ma palun, et Riigikogu liikmete sõnavõttude ajal kõigepealt esineksid fraktsioonide esindajad. Avan läbirääkimised. Ma saan aru, et Mark Soosaar on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja. Ma palun Riigikogu kõnetooli Mark Soosaare Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid esitavad küsimuse, kas kodanikuühiskond on iseseisev, steriilne, klaaskupli all olev ühiskond või avaliku sektoriga ja erasektoriga tihedalt seotud koostöövõimeline partner. Ma loodan, et siin saalis olijad, kes on huvitatud kodanikuühiskonna arendamisest, ütlevad, et ikkagi see teine variant, sest millest me täna siin muust rääkinud oleme kui rahva kaasamisest. Kui keegi veel mõtleb, et rahvast ehk kodanikuühiskonda on vaja kord nelja aasta tagant, kui toimuvad valimised, siis ma arvan, et ta eksib.
Aga läheme asja juurde. Meie tööriistaks siin saalis on eelnõu ja, nagu tänapäeval peenelt öeldakse, tooteks on seadus. Ma esitasin küll kahele eelkõnelejale küsimused, missuguste seadustega me peaksime töötama, et kodanikkonda paremini kaasata riigi ja omavalitsuste juhtimisse, kuid sain kahjuks üldsõnalised vastused. Teen ettepaneku rääkida neljast seadusest.
Kõigepealt looduskaitseseadus. Me näeme, et kodanikel on võimalus kaasa rääkida kaitsealade moodustamisel. Aga kui täpsemalt seadust vaadata, siis see, kuidas seda korraldatakse, milliste tähtaegadega, on kindlaks määramata. Sageli tehakse väga toredaid positiivseid katseid. Näiteks Pärnus riputati Vanapargi allee 25 langetatava puu külge sildid, küsiti inimeste käest arvamust, mida nad arvavad, kas need puud võiksid edasi elada või tuleks nad maha saagida. Aga see positiivne algatus jäi õhku rippuma, sest menetlus ei olnud täpselt kokku lepitud, ei olnud korda, kuidas vastused kokku saadakse, kuidas neid süstematiseeritakse.
Alles hiljuti sain teada ühe suurepärase näite Californiast, kus kodanikud ühes orus tõusid üles firma vastu, kes tahtis maha saagida 400 aasta vanuse tamme, mille võra läbimõõt oli 25 meetrit. Vaidlus kestis terve aasta aega ja kodanikuühiskond võitis. Firma kaevas, kujutage ette, selle hiiglasliku tamme maa seest välja, vedas selle saja meetri kaugusele ja istutas teise kohta. Kuna seda tehti juba aastal 2002, siis võib öelda, et see tamm jäi kasvama. See operatsioon läks maksma miljon dollarit, aga kodanikud võitsid. Meil sellised näited veel puuduvad.
Muinsuskaitseseadus on kodanike kaasamisel täiesti abitu. Seda seadust on küll kiidetud kui Euroopa üht parimat oma ranguse ja täpsuse poolest, kuid moodustatavale muinsuskaitsealale jäävate elanike arvamust ei ole seaduse järgi kuidagimoodi võimalik kindlaks teha. Pärnu linnas selline katse tehti, aga kuna korralikku menetlusnormi ei olnud, siis jäi katse poolikuks.
Planeerimisseaduse puudustele on õiguskantsler juba tähelepanu juhtinud. Sotsiaaldemokraadid ühinevad täielikult õiguskantsleri seisukohtadega, sest elanike teavitamine planeeringute algatamisest ei ole piisav, kontaktalade ehk naabrite teavitamine praktiliselt puudub. Detailplaneeringutega on võimalik üldplaneeringuid muuta ja neid detailplaneeringuid, kus ühe krundi kaupa muudetakse üldplaneeringuid, menetletakse samuti kui tavalisi detailplaneeringuid, kuigi nad võivad kaasa tuua hoopis suuremaid muutusi üldplaneeringus. Siin oleks konkreetne ettepanek, et üldplaneeringut muutev detailplaneering peaks olema sama menetlusnormiga kui üldplaneering.
Täiesti omaette teema on kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. KOKS‑is on paragrahv, mis võimaldab kohaliku omavalitsuse territooriumil elaval ühel protsendil elanikel algatada eelnõusid, aga palun öelge mulle pärast istungi lõppu, kui palju Eestis neid juhtumeid on olnud, kui elanikel on õnnestunud eelnõu ka lõpuni viia.
Lõpetuseks tahan väljendada sotsiaaldemokraatide nimel lootust, et soovime, et meil tulevikus tõepoolest ei oleks enam selliseid juhtumeid, kus ametnik ütleb, et ametnikuna arvab ta nii, aga kodanikuna teisiti.

Austatud ettekandja! Teie aeg on läbi.

See aeg peaks meil Eestis ühele poole saama. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Karel Rüütli!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Tunnustada tuleb loomulikult Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu aktiivset osalemist Eesti elu korraldamisel ja ka nende korraldatud kodanikuühiskonna konverentsi, mis on üks kolmanda sektori tippsündmus. Selle tippsündmuse kaudu teavitatakse avalikkust, millises olukorras kolmas sektor on, millised on tema väljakutsed ja millised on võimalused.
Nii nagu pidevalt muutub maailm meie ümber, peavad muutuma ka poliitikad. Poliitikad peavad ka uuenema, et me suudaksime ajaga kaasas käia. Rahvaliit on alustanud oma poliitikate muutmist. Meie viimasel kongressil võeti vastu Rahvaliidu uus programm "Hooliv Eesti". See uus programm oli tingitud eelkõige vajadusest Eestimaa Rahvaliidu positsiooni erakonnamaastikul täpsemalt kindlaks määrata. Me pidasime oluliseks oma seisukohti ja arusaamasid selgemalt välja tuua ja neid ühtlustada. Meie programmi juhatab sisse visioon Eestist. See visioon kujutab endast aastat 2030, mis tähendab kokkuvõtlikult öeldes seda, et Rahvaliidu maailmakäsitlus, põhiväärtused ja elustiil on esitatud 2030. aasta võtmes. Mida see visioon Eestist aastal 2030 tähendab? See tähendab seda, et valimislubadustekeskselt riigivalitsemiselt tuleb üle minna pikaajaliste valdkondlike tegevuste planeerimisele, kus loomulikult on keskne roll kodanikuühiskonnal. See tähendab, et teadmistepõhise ühiskonna ja majanduse eeldus on teadmistepõhine riigivalitsemine. Riigivõim peab lähtuma analüüsidest ja uuringutest ning kujundab nende põhjal oma poliitika. Strateegilised avalikud eesmärgid on seatud terviklikult ning kaaluvad üles ametkondlikud huvid.
Siinkohal toongi välja Rahvaliidu eesmärgid ja Eesti väljakutsed seoses kodanikuühiskonnaga. Eestist peab saama rahvaga rääkiv riik, mis tähendab poliitilise võimu ja kodaniku dialoogisuhet. Erakonnad on arenenud, olles senisest palju suutlikumad ning suunatud liikmete harimisele ja aruteludele. Erakondade usaldusväärsus on oluliselt suurem ja peamise poliitosaluse kanalina suudavad nad sisuliselt kaasata valdava osa poliitikahuvilistest inimestest. Eestis on mitmekülgselt arenenud kodanikuühiskond, inimesed on teadlikud ja kriitilised poliitosalejad ning ühinevad meelepärasteks huvitegevusteks. Kodanikuühendused suudavad moodustada piisavalt tugevaid katusorganisatsioone, mis on riigile arvestatavad partnerid. Avalik võim on arutelusuutlik ja teistsugusel arvamusel olijatega suudetakse arvestada. Eesti riigikorraldus põhineb kodanike motiveeritud, teadlikul ja aktiivsel tegevusel poliitika kujundamisel. Poliitika lähtekohaks on inimene, kes on ühiskonnas täisväärtuslik osaline. Inimkeskse lähenemise tagab demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi põhimõttele rajatud otstarbekalt korraldatud avalik võim, mis ühtlasi kindlustab riigi sõltumatuse ja eesti kultuuriruumi kestmajäämise. Kodanikuühiskonna arengus on oluline ja keskne roll haridusel, mille kõrgem eesmärk on kujundada inimestest terviklikud eneseteadlikud isiksused, kes suudavad ühiskonda rikastada. Hariduse väljund on mõtlev ja toimekas kodanik, kes on haritud, oma erialal pädev, oskab ühiskonnas tegutseda, peab lugu oma riigist ning väärtustab loodusrikkusi ja kultuuripärandit. Hariduse sisu ja vorm tuleb muuta mitmekesiseks, et nad arvestaksid õppijate huvi ning ühiskonna vajadusi ja võimalusi. Inimeste haridustaseme pidev kumulatiivne kasv ja eneseteostus parandavad elukvaliteeti ning aitavad kaasa teadmistepõhise, demokraatlikult toimiva ja konkurentsivõimelise Eesti arengule.
Head Riigikogu liikmed! Me kõik peame seisma selle eest, et aktiivne ja hästi haritud kodanikuühiskond ei oleks pelgalt mitte üks suur projekt, vaid et see kujuneks eluviisiks. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna esindaja Paul-Eerik Rummo!

Lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Lugupeetud külalised! Lubage mul alustada kõigepealt õnnitlusest Eesti Muinsuskaitse Seltsile tema 20. sünnipäeva puhul. Usun, et kõik ühinevad arusaamaga, et see on üks meie vägevamaid, püsivamaid ja järjekindlamaid kodanikuühiskonna algatusi ja organisatsioone.
Reformierakonna fraktsioon tervitab edasiliikumist kodanikualgatuslike ühenduste ja riigi vastastikuse mõistmise ja optimaalsete koostöösuhete väljakujundamisel. Me tervitame seda edasiliikumist, mis on toimunud kodanikuühiskonna enesetunnetamise teel ja samuti riigi enesetunnetamise teel suhetes kodanikuühiskonnaga. Selle märgiks on ühiskomisjoni töö päris hea käimaminek. Selle märgiks on sihtkapitali ellukutsumise ettevalmistamine, mis on toimunud põhjalike diskussioonide teel ja on jõudmas lõpusirgele. Selle oluline märk on väga kindel ja visa tegevus Eestis juba aastaid toimiva hea kodanikualgatuse adekvaatsel ja ülevaatlikul kaardistamisel, et kujuneks välja vabaühenduste arvestamisväärne register ning inimeste ja vabaühenduste omaalgatust kirjeldav statistika. Need on mõned nendest märkidest, mis lubavad meil öelda, et asjad riigi ja kodanikuühiskonna suhete väljakujundamisel ja mõlema poole enesetunnetuse süvenemisel on kõvasti edasi liikunud. Meie arvates võime nende asjade praegust faasi iseloomustada kui teatud süvenevaid ettevalmistusi edaspidiseks, kui riigi ja kodanikuühiskonna suhete vajaliku formaliseerimise, nendevahelise rollijaotuse ja vastastikuse kaasamise väljatöötamise etappi, mille hulka kuulub ka kindlaksmääramine, mis ulatuses, mis eesmärkidel ja milliste mehhanismide kaudu on vajalik ja põhjendatud avalike ressursside kasutamine kodanikuaktiivsuse elavdamiseks ja toetamiseks.
Niisiis, me oleme praegu neis asjades veel ettevalmistavas faasis, aga see faas on oluliselt edasi arenenud. Eriti oluliseks peame Reformierakonnas seda, et kodanikutunne, kodanikuaktiivsus, kodanikujulgus kui midagi inimloomusele loomupäraselt omast, kui kodanikuimpulss, impulss elus midagi korda saata, oma asju ise ajada ja asjade ajamiseks vabu ühendusi moodustada, saaks tugeva tõuke, tugeva äratuse ja ka teatava koolituse, kuidas seda rakendada juba maast madalast, juba võimalikult noores eas. Selles suhtes peame eriti oluliseks kodanikukoolituse ja kodanikuhariduse õppekavade läbivaatamist, õpetava ja koolitava personali nii arvulist kui ka kvalitatiivset kasvu. Ka seda, et koolides oleksid võimalikult tähtsal kohal igapäevase elu korraldamisel õpilasomavalitsused, et demokraatliku asjaajamise ja demokraatlike suhete harjumus ning oskused kujuneksid välja juba tõesti väga noores eas.
Me peame rahva kaasatust poliitikate väljatöötamisse ja elluviimisesse enesestmõistetavaks. Kui see Eestis veel igas etapis ja igal viisil väga sujuvalt ei käi, siis on see ikkagi algusaegade küsimus, asi pole selles, et ei mõistetaks seda põhimõttelist vajadust. Kuid eriti oluline on see, et iga inimene, iga vaba inimene vabal maal tunneks ennast kodanikuna selles mõttes, et ta teeb ja algatab ka selliseid asju, mille peale riigi juhtimise, riigiehituse poliitilisel ja halduslikul tasandil võib-olla poleks veel tuldudki. Inimene ei pea olema mitte ainult kaasatud sellesse, mida riik teeb, vaid inimene on see, kes algatab selle, mida riik edaspidi teeb. Sellise ühiskonna väljakujundamiseks teeb Reformierakond omalt poolt kõik, mis on seadustega võimalik. Reformierakond tuli poliitilisele areenile dokumendiga "Kodanike riigi manifest" ja me jätkame selle vaimus. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Toomas Trapido!  Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kodanikuühiskonna esindajad! Hea minister! Ma esitan kõigepealt mõned üldisemad mõtted. Nimelt võib öelda, et esindusdemokraatia aeg kitsalt võttes hakkab läbi saama, ta hakkab ajale jalgu jääma. Edasiminekuks on kaks teed, kas suurendada osalusdemokraatiat või otsedemokraatiat. Mida see tähendab? Otsedemokraatia, mille kõige tugevam näide on Šveits, tähendab lihtsalt seda, et rahvas sõna otseses mõttes saabki osaleda seadusloomes ja seda kahel moel: korraldades referendumit, kas näiteks parlamendi otsuste või seaduste vetostamiseks, või algatades ise seadusi. Meie igal juhul seda suunda toetame. See võiks alguse saada näiteks kohaliku omavalitsuse tasandilt. Mida tugevam on otsedemokraatia, seda tugevam on loomulikult kodanikuühiskond, siin ei ole mingit küsimust. Põhjamaades on mindud natuke teist rada pidi, on tugevamaks tehtud, tugevamaks saanud ja traditsioonist lähtuvalt on ka tugev olnud osalusdemokraatia. Ehk see, et kodanikega arvestatakse otsuste tegemisel n‑ö a priori juba palju rohkem, kui see Eestis tavaks on. Valik on meie. Kuigi me rohelistena võib-olla toetame rohkem otsedemokraatiat, aga samas, kui see on näiteks Eesti ühiskonna üldine kultuuriline soodumus ja Riigikogu tahe, siis võiks minna ka osaluse suurendamise teed, millest siin on palju räägitud.
Täna kõlas siin korduvalt see, et kodanikuühiskond on ise mõnikord nõrk, ei tea, mida ta tahab jne. Seda juttu olen ma päris palju kuulnud. Selle kohta tahan öelda, et väga hea mõtteharjutus on pöörata asjad ringi. Näiteks, kui me kuulsime, et mõned kodanikuühingud võib-olla satuvad liigsesse sõltuvusse riigist, kas nad ikka midagi kasulikku teevad jne, siis võib-olla natuke liialdades, aga pöörame küsimuse ümber ja küsime enda käest, mis siis juhtuks, kui Riigikogu ei oleks, või kas me vajame iga aasta sama palju raha jne. Need on üksikud näited, mida ka täna mainiti, n-ö tõrvatilgad, mida leidub igas koosluses. Need on üksikud näited, mis põhjustavad selliseid küsimusi ja neid ei tohiks mingil kujul mingil juhul üldistada.
Tahan mainida sedagi, et olukord on tõesti paranenud. Enamik meie fraktsiooni liikmeid on tegelikult olnud aktiivsed kodanikuühiskonna kodanikud 10, 15 või 20 aastat. Veel mõne aja eest, ütleme, paari aasta eest ja viie aasta eest oli olukord väga imelik ja lausa halvenes. Me kuulsime näiteks selliseid lauseid: "Tehke, aga ärge segage." Asi läks veel hullemaks, kuulsime ka riigiametnike suust otseselt sellist lauset: "Teid pole vaja, me ise teame, kuidas asjad käivad." Selliseid lauseid, ma loodan, Eestis aastal 2007 ja ka tulevikus me enam ei kuule. Selles mõttes on olukord paranenud. Aga endiselt on probleeme erinevate arvamuste, mida kodanikke kutsutakse esitama, talumisega, ma ütleksin, riigiametnike poolt. Põhjamaades ja laiemalt läänes on kultuur selles mõttes edasi läinud, et kui keegi ütleb oma arvamuse välja, siis sellele ei reageerita nii valuliselt. Tänases kontekstis tuleb öelda, et milleks sellele Avatud Eesti Fondi ja EMSL‑i avaldusele, et nad toetavad õiguskantslerina Jõksi, nii valuliselt reageerida. See on nende arvamus. Jumal hoidku! See avaldub näiteks ka selles, et Eestis seostub siiamaani sõna "Greenpeace" mingi hirmu, terrori või ma ei tea millega iganes, kui läänes on ta mõnes mõttes kogu selles suures mängus üks aktsepteeritud mängija.
Tahan öelda, et kodanikuühiskond on justkui see palju räägitud kanaarilind söekaevanduses või, täpsemalt, nagu ühiskonna tajuorganid: silmad, kõrvad, nina. Kodanikuühendused tunnevad tavaliselt esimesena mingisuguseid probleeme, mitte alati, aga tihtipeale. Nii oli näiteks HIV‑epideemiaga Eestis, mille olulisust kodanikuühendused tõstatasid ja mida alguses kuulda ei võetud. Nii on ka paljude teiste asjadega. Nii et tasub kuulata.
Rahastamisest niipalju, et loomulikult on sihtkapital hea asi ja see võiks kasvada, nagu öeldud, võiks jõuda vähemalt erakondade rahastamise tasemeni. Aga ma ütlen veel selle mõtte, et riik ei tohiks karta olla nagu riskiinvestori rollis ka kodanikuühenduste puhul. Urmas Reinsalu rääkis kapsaste kastmisest. Alguses tuleb kasta kõiki natuke ja neid, mis kasvama lähevad, tuleb rohkem kasta. Nii käitutakse äris, ütleme, riskikapitalistide puhul ja samamoodi võiks kodanikuühendusi arendada, mitte loota neilt kohe näiteks 10 000 või ka 100 000 krooni andmisel mingisugust maailma muutvat tulemust.
Ma tahan lõpetada ühe mõttearendusega ühelt ameeriklaselt, kodanik Paul Hawkenilt, kes kirjutas hiljuti väga huvitava raamatu ja kes on kirjutanud ka looduskapitalismist. Tema hakkas nimelt huvi tundma, kui palju kodanikuühendusi maailmas üldse on ja kui palju on aktiivseid kodanikke. Ta jõudis oma uurimistöös järeldusele, et maailmas on praegu, täpselt ei tea keegi, umbes kaks miljonit kodanikuühendust ja nendes töötab mitukümmend miljonit aktiivset kodanikku. Suundadeks on keskkond, põlisrahvad ja sotsiaalne õiglus. See maailma kodanikuühiskond tervikuna on muutumas nagu loodusjõuks, mis muudab kogu maakera. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni esindaja Aadu Musta! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Külalised! Sellise põhjaliku arutelu ühe viimase esinejana on ühest küljest lihtne ja teisest küljest raske esineda. Lihtne sellepärast, et väga palju olulist on öeldud ja ma olen vaba selle kõige ülekordamisest. Teiselt poolt, kui leida need terad, mida veel öeldud ei ole, siis võib see jätta esinemisest kuidagi kallutatud mulje. Tahan öelda, et Keskerakonna fraktsioon nii nagu teisedki erakonnad rõhutab seda, et Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu algatus oli ülimalt sümpaatne, mis langes viljakale pinnale. Tegelikult tabati sellega ära Eesti riikluse alglätted. Pool sajandit omavalitsuskogemust õpetas eestlastele, mis on kodanikuühiskond, õpetas, mis on demagoogia ja mis on demokraatia, mis on mõistlikud kompromissid. Ilma selle kogemuseta ei oleks olnud võimalik Eesti riiki luua. Ta õpetas veel seda, kuidas meisterlikult vastu seista, kui vaja, keskvõimu rumalatele otsustele või survele. Täpselt sama suur roll on olnud Eesti seltsiliikumise kogemusel, kus raskuste kiuste, nii kui mõni uks või võimalus vabanes, seda ka jõuliselt kasutati. Tänu sellele ei arenenud mitte ainult eesti kultuur, vaid seltsid koos ühistegevusega viisid selleni, et äärmiselt lühikese ajaga maailmaajaloolises mastaabis – kahe inimpõlvega – muutus Eesti talupoeg pärisorjusliku mõisamajanduse töötajast maailmaturu konjunktuuri arvestavaks tootjaks.
Ajaloost võiks palju rääkida ja meil on siin mitu ajaloolast, kellega me omavahel võime seda ka teha. Siiski rõhutan ühte asja veel: kodanikkonna tugevus ja organiseeritus on läbi aegade olnud riigi tugevuse, ka välisvaenlase vastu suunatud tugevuse üks tähtis näitaja. Muide, seda kirjeldas juba Machiavelli.
Kuigi mulle meeldiks rääkida ajaloost ja korrata üle seda, mida siin on räägitud, ütlen vaid seda: riigi roll on mõista kodanike omaalgatuse tähtsust, seda soodustada ja kriitikat kannatada. Ühenduste roll on mõista, et aktiivsusele peavad lisanduma resultaadid, seisukohtadega kaasneb vastutus ja tegevusele peab lisanduma läbipaistvus. Ei või juhtuda nii, et mõni mittetulundusühing muutub kellegi tuluallikaks.
Me teame, et kodanikuühiskond kirjeldab riigi ideoloogiat, ta loob ka tasakaalu riigis. Me teame, et algatusvõime on rahvuslik rikkus, mida ei tohi lasta tühja voolata. Just siin on kodanikuühendustel tohutult oluline roll.
Järgnevalt tahan öelda mõningaid kahtlusekillukesi, veel kord rõhutades, et positiivne osa, millest siin on nii palju räägitud, jääb praegu lihtsalt kordamata. Ärgu keegi saagu nii aru, et Keskerakonna fraktsioon ütleb, et seda positiivset osa ei ole olemas. Vastupidi, see on ühisosa. Küll aga tahan rääkida mõnest ohust.
Üks oht on see, millest siin üks või teine on ka rääkinud. Siin räägiti kapsaste kastmisest. Üks siinne jõukas inimene käis Inglismaal ja oli vaimustatud lordi murust. Ta küsis, mitte küll kodanikuühiskonna, vaid muru kohta, kuidas on saadud nii hea muru. Ta sai teada, et seda on lihtne teha. Tuleb külvata, pügada, kasta, rullida. "Kas kaua?" "Ei, mitte kaua – 200 aastat." See tähendab, et kõik nõuab arengut, loogilist järjepidevust. Meie kunagi väga jõuline kodanikuühiskond on nagu munad, mis on tehtud omletiks. Uuesti omletist mune teha on päris suur kunst. "Mõistliku kampaania" juurde käib ka see põhimõte, et kampaaniaga ei tohi liiale minna. Siin kritiseeriti näiteks haridusministeeriumi. Nüüd ma demonstreerin, et koalitsiooni ja opositsiooni piir ei ole mingi sein. Ma tahan kaitsta haridusministrit. Kui talle tuleb n‑ö kampaanialikult õpikuid ja õppekavasid (nüüd tuleb tarbijakaitsekursus ja kõik lapsed hakkavad seda õppima, nüüd tuleb veel mõni kursus ja veel mõni kursus), siis haridusminister ja ministeerium käituvad väga õigesti, kui nad ütlevad, et see on väga oluline teema ja ühiskonnaõpetuse kavasse saab sellest ühe tunni materjali. Aga see tund ja see teema tuleb ka omandada.
Teine lugu, mida ma tahan hoiatusena rääkida, on põrgulugudest tuntud Vanatühja efekt. Teate, Tori põrgus oli üks selline tegelane nagu Vanatühi. Kui tal laps sai seitsmeaastaseks ja lugeda ei osanud, siis ta leidis, et tuleb uus laps teha. Teate, kui meeldiv see on, neid uusi lapsi teha! Äkki hakkavad kohe lugema! Praegusest kodanikuühiskonnajutust on mulle jäänud selline mulje, et me räägime küll kõik kodanikuühendustest, kuid oleme unustanud, et kodanikuühiskonna alustala on kohalik omavalitsus. Ei ole võimalik, et me kuuleme riigikontrolöri käest või kelleltki, et suurem osa omavalitsusi ei saa hakkama, ja jätame selle sinnapaika ja teeme nüüd uue lapse, kes need küsimused lahendab. Teate, siis on midagi väga valesti.
Järgmine probleem on teenuste sisseostmise oht. Meil on häid kogemusi, kuidas riik ega omavalitsus ei pea kõiki asju ise tegema, vaid vahel saab teenust sisse osta. Kuid ma mõtlen hirmuga sellele, kui me hakkame sisse ostma "kodanikuühiskonnateenust". Teate, neid näiteid leiab ikka juba päris palju. Aga ma ei taha last koos pesuveega välja visata. Need on negatiivsed näited ja neist peab hoiduma.
Võiks rääkida veel mitmest ohust, aga ka seda annab kokku võtta veidi lühemalt ja selgemalt, öeldes üht. Me peame praegu endale aru andma, et oleme suure asja alguses. Kunagi ühes riigis olid reeglid, et asutusse ei lubatud tööle võtta joodikuid. Igal aastal seda seadust korrati. Praegu mõned loevad ja ütlevad, et seal riigis riigiasutustes joodikuid ei olnud, kuna igal aastal anti seadus, et neid ei tohi tööle võtta. Meie loeme igal aastal, et me juba alustame kodanikuühiskonna loomist ja siis me jälle alustame ja jälle alustame. Siin võib tekkida samasugune skepsis nagu selle joodikute loo puhul.
Lõpetuseks: kodanikuühiskonna rajamine on pikk ja tõsine protsess, kus on eriline roll ka siin viibival regionaalministril. Kuigi me teda vahel peame nokkima, just teede valikute puhul, hoiame terve parlamendiga talle pöialt, et ta suudaks selles töös nii kohalike omavalitsuste kui ka kodanikuühenduste poole loominguliselt ühendada ja et see töö kulgeks järjepidevalt, mitte ainult ühe või teise koalitsiooni ajal, vaid meie kõigi koostöös.
Aitäh! Jõudu!

Aitäh! Ma kutsun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Urmas Reinsalu. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Mait kurvastas mind ja ütles, et minule ta küll ei plaksuta.
Nüüd praktilistest asjadest. Ma pakun välja, esiteks, et need Riigikogu liikmed, kes ei ole veel liitunud kodanikuühiskonna toetusrühmaga, võiksid seda teha. Rahvaliidust on meil vist ainult härra Marrandi. Tarmo, Karel – kõik on oodatud ühinema. Eelkõnelejad, ma oletan, on küllap kõik toetusrühma liikmed. Meil on juba, võime kvantiteedi mõttes uhke olla, parlamendi suurim toetusrühm. Ega me arvu taga ei aja, aga kindlasti on ka see tähendusrikas märk.
Teiseks, ma loodan, et me kõik osaleme aktiivselt toetusrühma koosolekutel. Osalemine on kuidagi pöördvõrdeline toetusrühma suurusega. Me võiksime jaanuaris kokku tulla ja katsuda koostöös EMSL‑iga kätte saada ühe reaalse probleemide loendi, nagu ma ütlesin. Võib-olla õnnestub koos ühiskomisjoniga läbi vaadata, mida parlament järgmise aasta jooksul riigivõimukeskselt võiks teha. Konkreetselt puudutas Mark siin seadusi. Järgmise poole aasta jooksul võtame sihiks, et suudaksime järgmise istungjärgu jooksul selle registrimajanduse seaduspügala korda teha.
Teine teema, mille ka Mark püstitas, on planeerimisseadus. Kas me saame selle muudetud kujul valmis või mitte? Ma arvan, et see on nii spetsiifiline töö ja see on algusjärgus, et kui me suudame selle 2008. aasta lõpuks parlamendis reaalselt läbi töötada (kas vastu võtta, on iseküsimus), siis me oleme väga jõudsalt ja kiiresti liikunud. Aga ma olen nõus, et kui me räägime reaalsetest konfliktidest avaliku võimu vahel ja niisugusest võitlusest, siis käib see eelkõige planeerimistegevust puudutavalt.
Kolmas asi puudutab laiemalt tulevikuliikumist. Ma jään ikkagi selle juurde, et me võiksime toetusrühmas, kas nüüd kohe jaanuaris, aga kevadel, mõelda selle üle, kuidas me kogu seda kodanikuühiskonna riigipoolset toetusarhitektuuri ette kujutame ja kas siiski oleks mõeldav selle arhitektuuri kirjeldamise võttena kasutada eraldi seadust. See on ka mõneti vastus Margi küsimusele, millised võiksid olla õigusalased initsiatiivid kodanikuühiskonna toetamisel. Ma arvan, et tänane, ütleme, erinevate üksikute haldusotsuste kaudu fragmenteerunud kodanikuühiskonna toetuse süsteem, selle selge kirjeldamine parlamendi poolt ja läbivaidlemine oleks väga tugev alus nende liikumiste pöördumatuks muutumisel.
Mulle väga meeldis härra Trapido seisukoht, mis osutas sellele, et me seisame mõneti teatud põhivalikute ees, mis puudutavad n-ö demokraatia olemust, demokraatia mudelit ühiskonnas. Parlament ei tohi mõningaid asju maha magada. Ei tohi maha magada selle koha pealt, mis puudutab parlamendi enda töö loogikat, seda, mida parlament täna tegema peaks. Piltlikult öeldes "täna" ehk selle koosseisu ajal. Aga on ka teisi võtteid ja võimalusi, kuidas me saaksime reaalselt seda kaasamist korraldada. Üks mõte, mida ma välja pakun, on see. Meil on väga kallis tarkvara, mille üle me oleme uhked, see on see tarkvara, millega e‑hääletust läbi viiakse. Ma arvan, et iseenesest me võiksime seda e‑hääletuse tarkvara hakata soovi korral välja andma ka mittetulundusühingutele. See tähendab järgmist. Me oleme ise kõik väga suurte mittetulundusühingute liikmed, erakondade liikmed. Näiteks, erakondade sisemised hääletused, aga ka näiteks kohaliku omavalitsuse otsuste eelnõude algatamine, milleks on vaja 1% kohaliku omavalitsuse elanike nõusolek. Praegu tuleb neid allkirju käsitsi koguda, aga ka see võiks aset leida selle tarkvara abil, mille riik on spetsiaalselt välja töötanud ja mida ta kasutab üksnes kord paari aasta jooksul.
Nii et üks asi on niisugune teoreetiline lähtekoht (deklaratiivselt, mulle tundub, on väga suur ühisosa siin parlamendis olemas), teine asi on praktilised sammud. Meie ülesanne ongi siin, nagu härra Must õigesti ütles, ministrite tähelepanu juhtida nendele asjadele, millele omakorda kodanikuühiskonna esindajad meie tähelepanu juhivad. Rahvaesindus tähendabki eelkõige esindamise rolli ja meie üks esindusfunktsioon võiks olla ühenduste esindamine kahekõnes valitsussektoriga. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised ja kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud. Soovin teile töökat tööpäeva! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.15.