Tere päevast, lugupeetud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu kümnenda töönädala esmaspäevast istungit. Alustame eelnõude ja arupärimiste üleandmisega. Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, koolieelse lasteasutuse seaduse, erakooliseaduse ning huvikooli seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukas. Teiseks, karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Kolmandaks, seadmete energiatõhususe seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Aitäh!

Ka kolleegidel on kõnesoove. Esimesena kutsun kõnepulti kolleeg Arvo Sarapuu Keskerakonna fraktsioonist.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Tahan Keskerakonna fraktsiooni väga paljude liikmete nimel anda üle arupärimise haldusreformi kohta. Ajendiks on riigikontrolöri 14. novembril 2007 esitatud aruanne "Ülevaade riigi vara kasutamise ja säilimise kohta 2006. aastal". Riigikontrolör ütles, et praegu on kohaliku omavalitsuse üksustest toimetulevaid valdu ja linnu kõigest 10%, st ca 23. Ülejäänud, 90% – arvuliselt üle 200 kohaliku omavalitsuse üksuse – ei saa riigikontrolöri hinnangul praeguses õigus‑ ja finantseerimisraamistikus oma ülesannetega hakkama. Puudub hulk spetsialiste ja omavalitsustele on antud ülesandeid, kuid ei tagata finantseerimist. Meil on austatud peaministrile järgmised küsimused. Kas valitsus on riigikontrolöri aruandega ja ettekandega tutvunud ning selles esitatud seisukohti arutanud? Kas peaminister nõustub riigikontrolöri aruandes toodud kriitiliste seisukohtadega? Millised on lahendused? Missuguseid meetmeid kavandab valitsus kohalike omavalitsuste haldussuutlikkuse tõstmiseks? Kuidas peaminister kommenteerib riigikontrolöri pakutud kolme lahendusvarianti ja millal esitab valitsus Riigikogule abinõude paketi? Aitäh!

Sõna saab kolleeg Eiki Nestor Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Reformierakonna fraktsioon, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon algatavad aktsiisiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Praegu on Eestis konfiskeerimisele kuuluvad salakaubad, nagu tubakas ja alkohol, aktsiisivabad. Tõsi, nii on mõnes muuski Euroopa riigis, aga väga paljudes riikides on nii, et kõrvuti sunnirahaga makstakse ka aktsiisi. Nii et meie praktika olukorras, kus 100 000‑kroonise aktsiisipettuse eest määratakse karistuseks 2000 krooni või  üle miljonikroonise aktsiisipettuse puhul on sunniraha 4500 krooni (tõsi küll, koos tingimisi vangistusega), ilmselt ei ole küllaldane meede salakaubanduse ohjeldamiseks. Seetõttu teeme ettepaneku vastav seadus vastu võtta.

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli seaduseelnõu ning ühe arupärimise. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt võetakse need eelnõud menetlusse.
Edasi läheme teadetega. Kõigepealt, Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni s.a 22. novembril algatatud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 22. novembril esitatud Riigikogu otsuse ""Transpordi arengukava 2006–2013" raudteevaldkonna muutmine" eelnõu, mille juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 22. novembril algatatud päästeteenistuse seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on õiguskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 30. novembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni rohelise raamatu "Kliimamuutustega kohanemine Euroopas – võimalused EL‑i meetmete võtmiseks" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud rohelise raamatu kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni, majanduskomisjoni ja maaelukomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 13. detsember kell 18.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete Kalev Kallo, Olga Sõtniku, Lauri Laasi, Lembit Kaljuvee, Vladimir Velmani, Heimar Lengi, Nelli Privalova, Rein Ratase, Enn Eesmaa, Aadu Musta ja Toivo Tootseni esitatud arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Head kolleegid! Kolmapäeval, s.a 5. detsembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ning minister Urve Palo.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohalolijaks registreerunud 76 Riigikogu liiget, puudub 25.
Head kolleegid! Läheme nüüd päevakorra kinnitamise juurde.
Sotsiaalkomisjon on teinud ettepaneku tõsta teisipäevase istungi päevakorrapunkt nr 7, eelnõu 159 esimene lugemine, sama päeva esimeseks päevakorrapunktiks. Kuid juhatus on seisukohal, et päevakorrapunkti ei ole vaja tõsta ettepoole, sest see on eelnõude esimestest lugemistest esimene arutlusele tulev eelnõu.
Kolleegid! Kas võin panna päevakorra teile esitatud kujul kinnitamiseks hääletusele? Kui vastuväiteid ei ole, siis asume päevakorra hääletamise ettevalmistamise juurde.
Panen hääletusele Riigikogu täiskogu II istungjärgu kümnenda töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Selle nädala päevakord on kinnitatud.

Head kolleegid! Läheme nüüd arupärimistele vastamise juurde. Täna on meil päevakorras üks arupärimine ja sellele vastamine. See on Riigikogu liikme Evelyn Sepa 18. oktoobril s.a esitatud arupärimine aprillirahutuste analüüsi ja tagajärgede kohta, millele vastab peaminister Andrus Ansip. Kuid esmalt annan sõna arupärijale. Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Austatud istungi juhataja, arupärimisele vastaja ja head kolleegid! Midagi ei ole teha, aga selle aasta aprill ja sellele eelnenu ning järgnenu on muutnud Eesti jaoks oluliselt meie ühist vaimset ja ka majanduslikku keskkonda. Mida ta aga meile toonud ei ole, see on paranenud rahvussuhted, turvalisem ja kokkuhoidvam ühiskond, paranenud majanduskeskkond ning teenimisvõimalused. Seega ei toonud see kaasa paremaid perspektiive ei vaimses ega materiaalses mõttes.
Oleks ülimalt naiivne mõista ja käsitleda tänast arupärimist kui kitsalt arutelu ühe mälestusmärgi ümber. Aprillis toimunu oli ühe pika ja äärmiselt kahetsusväärse protsessi finaal, tagajärg, mitte põhjus, kui soovite. Olen jätkuvalt seda meelt, et senini puudub analüüs tegelikult juhtunust, tulevikuvisioon, kuidas edasi minna, ja ka ressursside hindamine, mida on nende probleemide lahendamiseks võimalik kasutada. Nii ei ole meil mingit õigust leppida väidetega, et aprillisündmused käivitas rahutu olukord Tallinna südalinnas, mida valitsusel tuli operatiivselt lahendada. See oli pigem selle episoodi lõpp, mida kuid ja kuid järjekindlalt riiklikult õhutati. Paraku! Vastupidised väited viitavad pigem suutmatusele kanda vastutust selle eest, mida see kõik ühiskonnale tervikuna kaasa tõi.
Tänasele arupärimisele eelnes ka sarnane kirjalik küsimus, millele arupärimisele vastaja on vastanud. Pean märkima, et seal toodud vastused keskendusid kahjuks väga kitsalt ühele mälestusmärgile, andmata endale aru, et see on lihtsalt üks kild suures kontekstis ja vastutada tuleb paraku terviku eest. Seega ei oota ma peaministrilt mitte selle kirjaliku küsimuse vastuste mahaveerimist paberilt, vaid tegelikku analüüsi, ka võib-olla vigade tunnistamist, kui selleks ollakse valmis, ja rohkem keskendumist järgmistele probleemidele. Kuidas lahendada integratsiooniprobleemides tekkinud reaalne tagasilöök? Kuidas parandada Eesti majanduskeskkonda, mida aprillis juhtunu kahjustas? Kuidas taastada inimeste usk Eesti riiki ja tunne, et riik arvestab kõigiga? Kuidas reaalselt parandada Eesti ja Venemaa suhteid ning lahendada muid poliitilisi probleeme, mis see Eestile kaasa tõi? Tahan siinkohal veel kord rõhutada, et see, mis juhtus, oli äärmiselt kurb ja kahetsusväärne. Ärgem siiski tehkem peakangelaseks paari väidetavat rahutuste organiseerijat või paarisadat või ka paari tuhandet tänavatel olnud inimest, kes oma karistust ootavad või seda juba kannavad. Nendel kõigil on oma süü, aga nende sündmuste tegelikud süüdlased istuvad mujal ja nii tuleb ka vastutust ja lahendusi küsida mujalt. Aitäh!

Kutsun kõnepulti arupärija esitatud küsimustele vastama peaministri. Palun, härra peaminister!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Hea arupärija! Vastan esitatud küsimustele. Kuna küsimused on kõigil kirjalikult olemas, siis ma aja kokkuhoiu mõttes ei hakka neid uuesti ette lugema.
Vastus esimesele küsimusele. Julgeolekuasutused on koostanud analüüsi Tõnismäe sõjahauaga seotud võimalike arengute ning nendega seotud isikute kohta juba alates 2005. aastast, mil nimetatud hauatähise kasutamine rahvusliku vaenu õhutamiseks muutus süstemaatiliseks. 2006. aastal otsustas Vabariigi Valitsus korrastada sõjahaudadega seonduva õigusruumi, et olla oma tegevustes täielikult etteaimatav, mõistlik ning seadust järgiv. Ka aprillisündmuste järel on jätkunud Eesti õigusruumi korrastamine riigisisese julgeoleku paremaks tagamiseks. Mõistagi on julgeolekuasutuste koostatud analüüsid salajased. Salajaste dokumentide edastamine, avalikustamine või nendele juurdepääsu tagamine ei kuulu peaministri pädevusse. Riigikogu liige võib teadmisvajaduse olemasolu korral tutvuda dokumentidega Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonis. Minule teadaolevalt jätkab ka Riigikogu õiguskomisjon novembris arutelu "Aprillisündmused 2007, sisejulgeolek ja turvalisus". See arutelu on vajalik ja iga parlamendiliige saab seal julgeolekuasutuste juhtidele küsimusi esitada.
Vastus teisele küsimusele. Kaitseministeerium asus 26. aprillil täitma sõjahaudade kaitse seadusest tulenevat ülesannet, võimalike säilmete tuvastamist, teavitades eelnevalt kõiki asjaomaseid asutusi ja ametkondi. Kavandatavad tegevused olid planeeritud läbi viia kiirustamata ja avalikult. Tänavarahutuste eskaleerumisel tegi Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon valitsusele ettepaneku massirahutuste organiseerimise ettekäändeks toodud hauatähis viivitamatult teisaldada. Ohtusid, mis sundisid Vabariigi Valitsust kriisikomisjoni ettepanekul erakorraliselt otsust langetama, võisime kõik eelnevalt nii vahetult kui ka meedia vahendusel Tallinna kesklinnas tajuda.
Vastus kolmandale küsimusele. Eesti ei ole sattunud rahvusvaheliste inimõigusalaste institutsioonide surve alla. Viimastel kuudel aset leidnud visiitidest rääkides tuleb silmas pidada, et nimetatud külalised külastasid samal ajal ka Lätit ja Leedut. Selliste visiitide toimumine eri riikidesse on normaalne ja tavapärane rahvusvaheline praktika. Eesti nagu teised Euroopa riigid on avatud ning on valmis inimõigustealastel teemadel asjakohaste institutsioonidega arutlema. Näiteks on Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik varemgi Eestis käinud ja ettepanekuid teinud. Volinik külastab kindla graafiku järgi kõiki Euroopa Nõukogu liikmesriike. Ka volinik Hammarbergi visiit oli eelmise voliniku tehtud aruandega seotud jätkuvisiit. Eesti on avatud ja demokraatlik riik, kellel ei ole midagi varjata. Selliste visiitide keelamine või piiramine ei ole demokraatlikule riigile kohane ega vastaks heale tavale. Koostöö erinevate rahvusvaheliste organisatsioonidega (sealhulgas inimõigustealastes küsimustes) on rahvusvahelise koostöö loomulik osa, mis ei tähenda seda, et absoluutselt kõike ekspertide öeldut või pakutut tuleks valimatult rakendada, arvestamata kohalikke olusid. Eesti on alati olnud avatud dialoogiks rahvusvaheliste organisatsioonidega. Kohtumised erinevate valitsusasutustega Eestis annavad hea võimaluse olukorda selgitada. Meie partnerid Euroopa Liidus ja NATO‑s ning ka rahvusvahelisel tasemel laiemalt on olnud alati informeeritud Eesti olukorrast ja meie seisukohtadest.
Vastus neljandale küsimusele. Eesti on järjekindlalt kaitsnud oma huve ja selgitanud oma seisukohti nii Euroopa Nõukogus kui ka OSCE‑s, mille tõestuseks on Euroopa Nõukogu järelmonitooringute lõpetamine Eesti puhul juba 2000. aastal ning OSCE missiooni sulgemine Eestis aastal 2001. Kui küsija peab silmas parlamendiliikmete tegevust Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees ja OSCE‑s parlamendiliikmete tasandil, siis tuleks küsimus adresseerida vastavate delegatsioonide juhtidele. Delegatsioonid ei ole aruandekohustuslikud peaministri ees. Samas ei ole mul kahtlusi, et delegatsioonid nii Euroopa Nõukogus kui ka OSCE‑s on teinud kõik endast oleneva, et selgitada meie seisukohti. Küsijale peaks olema teada, et aeg-ajalt levitatakse mitmesugustel foorumitel informatsiooni, mis ei kajasta tegelikkust ning kus tõega on piiratult ringi käidud. Meie kõigi võimuses on väärad väited kummutada. Neid, kes Eestit toetavad, neid, kes meie ajalugu mõistavad, on tohutult rohkem kui neid, kes tõega piiratult ringi käivad.
Vastus viiendale küsimusele. Meie rahvus‑ ja kodakondsuspoliitika on välja töötatud koos mitme rahvusvahelise organisatsiooniga ja nende organisatsioonide soovitusi arvestades. Kehtivas koalitsioonileppes on valitsusliidu osapooled kokku leppinud, et seniseid kodakondsus‑ ja migratsioonipoliitika põhimõtteid ei muudeta. Kinnitan teile, et Eesti rahvus‑ ja kodakondsuspoliitika on kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja hea tavaga.
Vastus kuuendale küsimusele. Tõnismäe hauatähise kiirkorras teisaldamine oli riigisisese julgeoleku ja turvatunde taastamiseks ainuvõimalik lahendus. Kindlasti ei ole ma nõus küsija väitega, et monumendi teisaldamine on põhjustanud kasvava välissurve.
Aitäh!

Aitäh peaministrile! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab küsimuseks sõna arupärija Evelyn Sepp.

Aitäh! Ma saan väga hästi aru, et te püüate ka tänasel päeval veel hoida seda väga kitsas kontekstis ja väita, et tegemist oli ühe mälestusmärgi teisaldamise küsimusega, andmata endale aru, et tegelikult on aprillisündmused kaasa toonud väga dramaatilisi muutusi Eesti ühiskonnas ja majanduskeskkonnas. Aga siit minu küsimus: milles see teie hinnangul seisneb ja kuidas Vabariigi Valitsus kannab vastutust nende rahvuskonfliktide eest, mida valitsus aprillisündmuste provotseerimisega tekitas?

Aitäh! Kindlasti pole ma nõus sellega, et valitsus on mingisuguseid sündmusi provotseerinud. Valitsus oli teadlik 9. maiks kavandatud sündmustest ja ettevõtmistest ning valitsus otsustas haarata initsiatiivi, ta otsustas Tõnismäe ala piirata, selleks et alustada seal väljakaevamisi ning seejärel identifitseerimistöid. Paraku me teame, mis juhtus 26. aprilli öösel. Valitsus oli seejärel juba sunnitud olukorras. Märatsemiste ja lõhkumiste ajendiks olnud mälestussammas tuli viivitamatult teisaldada. Ma ei ole nõus ka nende hinnangutega, et küsimus oli pelgalt ühes mälestussambas. Küsimus oli püstitatud märksa laiemalt ja selle küsimuse võib sõnastada järgmiselt. Kelle sõna Eestis maksab? Kas maksab Kremlist tulev sõna või on Eesti iseseisev riik oma parlamendi ja oma valitsusega? Valitsus oleks saanud jätta ka sellele küsimusele vastamata. Aga see oleks tähendanud taganemist. Taganed ühe sammu, taganed teise sammu, taganed ja taganed ning tagajärg on see, et ükskord avastad, et oled oma riigist välja taganenud. See ei olnud valitsuse jaoks alternatiiv.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea peaminister! Küsin selles kontekstis, mis küsija tekstist välja tuli. Nimelt küsin vajaduse kohta parandada Eesti ja Venemaa suhteid. Kas ma olen õigesti aru saanud, et Eesti ja Venemaa suhete parandamine praeguses olukorras tähendaks paratamatult Venemaa praeguse poliitilise joone ja praktikate nii tunnistamist kui ka tunnustamist?

Eesti soovib omada kõigi oma naabritega pragmaatilisi ja heanaaberlikke suhteid, loomulikult ka Venemaaga. Kuid suhete kvaliteet ei sõltu mitte ainult ühest poolest, vaid sõltub mõlema poole tahtest. Ilmselt on olnud siin Eestis inimesi, kes on lootnud kahe riigi vahelisi majandussuhteid ära kasutada selleks, et langetada mingeid neile soodsaid sisepoliitilisi otsuseid. Eestisse on kõik välisinvesteeringud teretulnud, kõik äriettevõtted teretulnud, välja arvatud sellised äriettevõtted ja investeeringud, mille eesmärk on manipuleerida Eesti sisepoliitilistes küsimustes. Sellised investeeringud pole Eestisse oodatud. Me teame, et ametlikult ei ole Eesti vastu mitte mingisuguseid sanktsioone rakendatud, küll aga võime kõnelda varjatud sanktsioonidest. Ilmselt oli nende eesmärk, kes otsustasid neid varjatud sanktsioone rakendada, tõsiselt haavata meie majandust, kuid transiidimahtude vähenemise mõju Eesti majandusele on olnud suurusjärgus 0,5, äärmisel juhul 1,0 protsendipunkti. On näha, et see ei ole rahuldanud neid, kes oleksid tahtnud näha Eestile rängemaid tagajärgi. Alles hiljaaegu needsamad ringkonnad, kes aprillis-mais õhutasid tagant laamendamisi ja lõhkumisi, püüdsid seada kahtluse alla Eesti krooni kursi püsimist. Eesmärk on ikka destabiliseerida olukorda Eestis, aga see ei õnnestunud. Tavaliselt õpib inimene ühest eksimusest. Paraku oleme näinud, et küllalt paljud inimesed on järginud rumalaid üleskutseid juba koguni kahel korral. Ma väga loodan, et teine kord jääb viimaseks.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Kes eile vaatas televiisorist uudiseid või juhtus olema Narvas, Tartus või Tallinna südalinnas, see võis oma silmaga veenduda, et Eestis elavate kodanike osavõtt Vene Riigiduuma valimistest oli erakordselt suur, suurem kui kunagi on olnud. Mis te arvate, millest selline järsk tõus on tingitud ja kas siin on oma roll sellelgi, mis juhtus aprillis, aprillisündmustel ja Eesti valitsuse käitumisel sel ajal?

Ei oska kinnitada teie väidet selle kohta, et osavõtt valimistest oleks olnud erakordselt suur. Ei oska ka kommenteerida eri inimeste motiive valimistel osalemiseks või valimistest eemale jäämiseks. Küll aga võin kinnitada, et naturalisatsiooniprotsess kulgeb samas tempos, mis viimastel aastatel on tavaks olnud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ain Seppik.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Te räägite investeeringute kohta nii nagu Venemaa president Putin. Tema ütleb ka, et kõik investeeringud on oodatud, aga neid, mis destabiliseerivad riiki, ei ole riiki vaja. Nii et peaaegu sõna-sõnalt viimaste päevade sõnavõtud. Küsimus on selles, kas teie peaministrina olite teadlik ühe võimaliku stsenaariumina sellest stsenaariumist, mis tegelikult 26. aprillil juhtus. Kuna te sellest nii pikalt rääkisite, siis pean ma seda küsima.

Aitäh! Põhimõtteliselt oli meil piisavalt informatsiooni, et mitte loota sellele, et 9. mai Tõnismäel möödub pelgalt lõbusate garmoškahelide saatel. Loomulikult, oma vastutegevuse me kavandasime 9. maile. Kui me ei oleks osanud ohte hinnata, poleks me ka ligemale 800 politseinikku täiendavalt Tallinnasse kutsunud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Vladimir Velman.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Kuidas teie hindate praegust olukorda meie riigis, inimsuhteid eri rahvuste esindajate vahel? Kas teil on mingi kontakt praegu nendega? Kas te tunnetate seda närvi, mis nendel on? Mida valitsus kavatseb teha selleks, et tuua tagasi usaldus Eesti valitsuse vastu, mis, ausalt öeldes, praegu on paljudel mitte-eestlastel kadunud?

Ma arvan, et te eksite, kui püüate panna neid märatsejaid ja lõhkujaid esindama Eestis elavaid vene keelt kõnelevaid inimesi. See ei vasta kindlasti tõele. Vägivaldne ja vale on samastada vandaalitsejaid ühe Eestis elava rahvusrühmaga. See on vale ja ebaõiglane. Iga Eestimaa elanik on Eesti jaoks vajalik, sõltumata sellest, missugune on tema emakeel. Mitte kõik Eestis elavad inimesed ei ole olnud alati lojaalsed Eesti riigile ja seda lojaalsust ei näidanud sajad inimesed üles ka aprilli lõpus ja mai alguses. Kuid see ei tähenda seda, et me need inimesed, kes otseselt lõhkumistes ja vargustes osalesid, peaksime meie riigi jaoks maha kandma. Iga Eestimaa elanik on Eesti jaoks vajalik, peame võitlema ka nende eksinute eest.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marika Tuus.

Aitäh! Austatud peaminister! Te mainisite, et valitsus planeeris esialgu väljakaevamisi ja aprillisündmuste tõttu tuli pronkssõdur kohe kõrvaldada. Kui see oleks tõesti pidanud selles järjekorras toimuma, siis, öelge palun, miks te ikkagi asetasite selle telgi varem pronkssõduri peale ja mitte hauakohtadele. Küsimuse teine pool: ikkagi tahaks täpsemalt saada teada majanduskaotuste kohta. Me teame, et raudtee ja sadama käive vähenes esimestel kuudel peaaegu poole võrra, turism, eksport jne. Millised on täpsemad numbrid?

Kindlasti ei ole ühe meie jaoks mitte kõige sõbralikuma propagandavoolu eesmärk öelda seda, et transiidivoogude vähendamine läbi transiidiriikide on Venemaa ametlik seisukoht. Propaganda on see, kui püütakse mingite Eesti-siseste sündmuste abil väita, et just nimelt nende sündmuste tõttu kahanevad transiidivood või kannatavad muud majandussuhted. Teatavasti on president Putin öelnud täiesti avalikult, et transiidimaad on parasiidid. Ja kui transiidimaad on parasiidid, siis järelikult tuleb transiidimaid vältida. See tähendab, et tuleb üles ehitada Venemaa oma sadamad, et kaup saaks liikuda Venemaalt välja oma sadamate kaudu. Seda poliitikat on Venemaal järjekindlalt aetud. Kui minust sai kolm aastat tagasi majandus‑ ja kommunikatsiooniminister, siis kohtusin ma mitme äritegelasega, sealhulgas transiidiettevõtjatega. Ma pärisin neilt, kas nemad ei arvesta oma äriplaanides Ust-Luga, Primorski ja ka Murmanski sadamate väga kiire arenguga. Mõne inimese puhul kohtasin ma väga üleolevat suhtumist, eriti Ust-Luga ja Primorski sadama suhtes. Nad ütlesid, et see on Venemaa poolt vaadatuna täiesti nurjunud ettevõtmine, sadamad ei olevat piisava sügavusega, neid tuleb pidevalt süvendada ja kui üks kord on süvendatud, siis pole sellest veel küllalt, sest hoovused on sellised, et veavad kogu aeg liiva kai äärde tagasi. Pealegi olevat need sadamad sellised, et talvel neid jäätumise tõttu mitte mingil juhul kasutada ei saa. Need ettevõtjad, kes Putini ütlust, et transiidimaad on parasiidid, tõsiselt võtsid, oskasid ka Venemaa sadamate kasvava osatähtsusega arvestada. Mõne jaoks tuli üllatusena, et Venemaa hakkab kaubavedudeks tõepoolest rohkem kasutama oma sadamaid. Praeguseks on nii, et Läänemere sellel kaldal asuvatest kaubavoogudest koguni 53% laaditakse Peterburi piirkonna sadamates. See on reaalsus. Eestis on olnud mõnel inimesel kombeks seostada ka siinseid piirijärjekordi aprillimässuga. Mina ei ole sellega kindlasti nõus. Soomes on piirijärjekorrad ulatunud 100, koguni 130 kilomeetrini, Lätis on piirijärjekorrad 50 kilomeetri pikkused, Eestiga võrreldavas pikkuses piirijärjekordi võib näha ka Leedus. Ma küsin: kus on nende pronkssõdurid? On hämmastav, et mõned inimesed Eestis soovivad propagandistlikel kaalutlustel kasutada ükskõik missuguseid argumente.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Väino Linde.

Aitäh! Austatud peaminister! Arvan, et kindlasti oli kolleeg Evelyn Sepal täna õigus, kui ta meile ütles, et tegelikult on aprillisündmuste tegelikud süüdlased kuskil mujal, mitte ei istu meil siin kinni. Samas on õigus ka neil, kes ütlevad selle peale, et kuidas meie käsi ulatukski ühe suure naaberriigi välisluure niiditõmbajateni. Aga küsida tahan tegelikult veel kord täpselt üle: kuidas suhtusid Eesti Vabariigi valitsuse otsustesse, mis ta tegi nn aprillisündmuste ajal, siis ja kuidas suhtuvad praegu Euroopa Liidu ja NATO teised liikmesmaad?

Ilmselt ei ütle ma midagi uut, kui kinnitan, et Eestil oli täielik Euroopa Liidu ja NATO partnerite toetus. Saan veel kord korrata Saksa välisministri sõnu, kes ütles, et 500 000 000 Euroopa Liidu elanikku olid neil päevil koos Eestiga, Eestit toetamas.

Aitäh! Küsimuseks saab sõna kolleeg Rein Ratas.

Tänan, proua juhataja! Austatud härra peaminister! Kõik on kõigega seotud, sealhulgas poliitika ökoloogiaga. Seda tõde mõistab ilmselt suurepäraselt ka Marek Strandberg, kes püüab usinalt parandada suhteid Venemaaga. Kuidas teie, härra peaminister, hindate härra Strandbergi seisukohta kujundada Eestist ökoriik, et siis edendada sõprust idanaabriga?

Ma ei ole piisavalt kursis härra Strandbergi ettepanekuga kujundada Eestist ökoriik. Ma ei tea, missugune on selle ettepaneku sisu, seetõttu ei ole ma valmis seda ettepanekut kommenteerima. Kuid laiemas mõttes, suhetest rääkides, saan ma korrata seda, mida ma olen juba öelnud: me oleme headest suhetest huvitatud, kuid me kindlasti ei lase kuskilt väljastpoolt tulevatel majandushuvidel hakata dikteerima Eestis tehtavaid sisepoliitilisi otsuseid.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Eldar Efendijev.

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud peaminister! Millal võib oodata ametlikku valitsuse analüüsi nn pronksiöö sündroomi kohta, mida lubati umbes pool aastat tagasi? Niipalju kui võib aru saada, on ilma selleta väga raske põhjalikult koostada uut integratsiooniprogrammi.

Aitäh! Valitsus on väga erinevatel tasemetel analüüsinud integratsiooniprotsessi laiemalt ja on detailselt analüüsinud ka aprillimässuga seotud eri aspekte. Järeldused on tehtud ja loomulikult võetakse need järeldused aluseks edaspidiste tegevuste kavandamisel.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Raivo Järvi.

Suur tänu! Austatud peaminister! Viibisin pronksiöö sündmuste ajal rahvusvahelisel assambleel ja mul oli õnn vestelda Briti parlamendi liikmega, kes juhtumisi oli sõjakangelase kindral Montgomery poeg. Tema kommenteeris seda aspekti omaenda kogemusega. Talt paluti luba Londoni südalinnas Poola vabadusvõitlejatele monumendi püstitamiseks. Ehkki tema sümpaatia neile kuulus, ütles ta, et säärasesse asukohta ta mitte mingil juhul säärast monumenti ei pane, kuna see destabiliseerib olukorda ja on niivõrd kosiv ekstremismile. Eesti paigutas, erinevalt Venemaast, sõjamonumendi selleks soodsasse ja ka väärikasse kohta. Kas võib olla, et toimuksid säärased ekstremistlikud väljaastumised nüüd, kui asukohta on muudetud?

Aitäh! Sellest on ka siit kõnepuldist korduvalt kõneldud, et Tõnismäel oli sel sambal mitmeid tähendusi. Praegu, sõjaväekalmistul on pronkssõduril vaid üks tähendus – see on lein, Teises maailmasõjas langenute mälestamine. Kuid Tõnismäel olid tal mitmed teised tähendused: see oli nõukogude nostalgia sümbol, see oli okupatsiooni sümbol. Tõnismäel lõhestas ta ühiskonda. Sõjaväekalmistul, kaitseväe kalmistul ta minu parimate lootuste järgi enam meie ühiskonda lõhestada ei saa. Seega, teisaldamine oli vajalik, oli otstarbekas ja teenis oma eesmärke.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Tiit Kuusmik.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud peaminister! Naabritevahelised suhted kujunevad tavaliselt selliseks, et need on kas head või halvad. Eeldatavalt ei ole nende suhete puhul üks natuke rohkem parem ja teine natuke rohkem halvem. Vaadates viimaseid valimisi Venemaal, võib eeldatavalt see külm vastasseis jätkuda. Või on siin mingisuguseid väljavaateid ja on näha valgust tunneli lõpus?

Kas küsimus oli, kas on valgust tunneli lõpus? Austria filosoof Karl Popper on kunagi öelnud, et optimism on meie moraalne kohus. Kindlasti on meie kohus vaadata tulevikku optimistlikult ning loota, et ka Venemaa soovib kõigi oma naabritega omada heanaaberlikke ja pragmaatilisi suhteid. Mul selline lootus on, küllap see lootus ükskord täitub.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kalle Laanet.

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Väga palju on räägitud meie idanaabri suurest propagandamasinast. Sellega kaasnevalt küsin: kuidas olete teie rahule jäänud meie välisesinduste tööga just nimelt enne aprillisündmusi, ma pean silmas isegi 2006. aastat ja loomulikult 2007. aasta algust, seletamaks meile sõbralikele riikidele meie positsioone, olukorda Eestis? Kas see töö oli piisav või oleks pidanud seda rohkem olema?

Aitäh! Ma olen meie välisesinduste tööga väga rahul. Nad on teinud head tööd. Kui nad ei oleks teinud oma tööd hästi, siis kindlasti ei oleks meile osaks saanud toetus olnud nii üksmeelne ja massiivne.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Lauri Laasi.

Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! Milline on teie enda arvamus selle kohta, et sotsioloogiliste küsitluste järgi olete te taasiseseisvunud Eesti läbi aegade ülekaalukalt kõige ebapopulaarsem peaminister siin elavate mitte-eestlaste hulgas, ja kas see fakt iseenesest teeb teile ka muret?

Muidugi teeb see mulle muret. Küllap nii nagu iga teinegi inimene tahaksin ka mina olla kõigi Eestimaa elanike hulgas armastatud. Kuid kui see juba kord nii on läinud, siis jääb minu rolliks ainult püüda seda toetust kuidagi võita. Ma arvan, et vene keelt kõnelevad inimesed ei ole oma ühiskondlikus käitumises sugugi väga kergelt viidavad ühe nimetaja alla. On neid, kelle poolehoidu võita on ilmselt kaunis raske. Kuid ma usun, et neid, kes lasevad ennast järjest öistel vahtkondadel ära hullutada ja kannavad seetõttu väga suurt kahju, jääb järjest vähemaks ja vähemaks.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Keit Pentus.

Aitäh! Hea peaminister! Erinevad organid on praeguseks üsna põhjalikult analüüsinud, millised inimesed ja millised organisatsioonid aprillirahutuste ajal inimeste tänavale kihutamise taga seisid ja kes seda kõike õhutasid. Üsna hiljuti käis Eestist üle üks teist sorti paanika, nimelt Eesti krooni devalveerimise paanika. Kas te võite öelda, on see väga meelevaldne, kui nende kahe sündmuse puhul püütakse nende õhutajate või organiseerijate vahel mingit seost leida? Kas need inimesed, kes nende kahe asja taga seisid, on täiesti erinevad või on seal võimalik ka mingisuguseid seoseid leida?

Aitäh! Kindlasti vastab tõele see, et ühine nimetaja on Notšnoi Dozor, nii aprillirahutuste ajal tegutsenute kui ka nüüd valuutavahetusele kutsunute hulgas oli just nimelt Notšnoi Dozor. Ma ei ole küps kommenteerima väiteid, mille järgi on tihedad seosed ka selle nn äriportaali Arif ja Notšnoi Dozori vahel, olen kuulnud väiteid selle kohta, et tihedad seosed eksisteerivad, kuid ma pole valmis nende seoste kommenteerimiseks.

Aitäh peaministrile! Rohkem Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole. Läheme läbirääkimiste juurde. Kui kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi, siis on selleks võimalus olemas. Esimesena kutsun kõnepulti kolleeg Evelyn Sepa.

Head kolleegid! Ma kasutan seda võimalust, et hoida kokku oma lõppsõnaaega. Juhtus see, mis juhtuma pidi. Me kuulsime täpselt seda, mida me ju tegelikult teadsime siin täna räägitavat.
Üks üpris oluline asi, millele tasub alati tähelepanu pöörata, kui riiklikult kaalukaid otsuseid langetatakse, on see, et üks asi on see, mida teha, hoopis olulisem on aga see, kuidas teha. Ma olen enam kui kindel, et ilma aprillis väga kuuma pöörde võtnud sündmustetagi ei oleks palju tüli tekitanud mälestusmärk täna selle koha peal, kus ta oli. Me teame, et selle nimel tehti tööd ja lahendusele oldi väga lähedal. Loomulikult ei olnud valimiseelses olukorras (kuigi mitte kõigil erakondadel) vaja lahendust, vaid oli vaja aktsiooni.
Ma võtan siis kokku kaotused, sest võita ei ole ju tegelikult midagi.
Esiteks, riigisisesed probleemid, mida me ju ise tagant õhutasime. Tagajärjeks on see, et üks Eesti erakond ja, mis seal salata, üks äsja valimised läbinud meie naaberriigi erakond viljelevad sellistes küsimustes väga sarnast retoorikat, nende toetusprotsendid on väga sarnased ja ka nende muud vaated n‑ö naabrussuhetele on paradoksaalselt uskumatult sarnased.
Teiseks, majandusprobleemid. Kokku on kukkunud või kukkumas päris mitmed majandusvaldkonnad, mis, olgem ausad, annavad tööd ja sissetulekut väga paljudele Eesti inimestele, annavad riigile makse. Oleks üpris naiivne arvata, et siin on võimalik üksüheselt tõmmata paralleeli ilmtingimata Eesti ja Venemaa suhetega. Jah, see on väga oluline aspekt, siin on kindlasti ka palju seoseid, kuid majanduskeskkond on märksa globaalsem. Probleem, mis tegelikult tekitati veel lisaks kahepoolsete majandussuhetega seotud probleemile, on halbade uudiste laviin. Kui me täna räägime devalveerimisohust, kes rohkem, kes vähem, siis peamine probleem ei ole mitte meie reaalne majandusolukord, vaid see, mida inimesed usuvad, kuidas nad olukorda hindavad, kui turvaliselt nad ennast tunnevad. Ehk pigem emotsionaalne n‑ö usaldus või siis paanika. Seda õhkkonda on aprillisündmused väga selgelt mõjutanud ja mitte Eesti riigi kasuks.
Edasi, rahvussuhted. See, et me ei kuulnud täna siin veel selget arusaama sellest, mis tegelikult tehti ja mis nende sündmustega põhjustati, on äärmiselt kahetsusväärne. Rahvussuhteid ja neid lõhesid ei saa kahjuks loosungitega ravida. Mulle tundub, et iroonilisel kombel võib siin paralleele tõmmata sama suhtumisega, mida ma nädal-kaks tagasi kuulsin valitsuse pressikonverentsil, kus tuli välja, et HIV-probleem, muide, on ka Tallinna ja Ida-Virumaa probleem, mis tähendab tegelikult ju seda, et see ei ole Eesti probleem. See kommentaar jäi peaministril sõna-sõnalt küll tõesti lisamata, aga konnotatsioon oli väga ühene. Sellest on väga kahju ja on väga kahetsusväärne, kui me ei oska oma rahvuslikku ja rahvastikuressurssi õiglaselt kasutada.
Nii et mida sellest tänasest arutelust veel oodata? Mida mina ootasin? Ma ootasin seda, et me ei õigustaks juhtunut, vastuvõetud otsuseid ja tehtud samme pidevalt teiste abil, ei otsiks abi Kremlilt ja Putinilt, kui soovite, mida siit kõnepuldist arupärimisele vastaja korduvalt tegi. Ma ootasin, et siiski suudetakse tunnistada ka vigu, kuid kahjuks seda ei tulnud. Aga ilma vigade tunnistamiseta, ilma tegeliku diagnoosita ei ole võimalik ravida. Nagu ma aru saan, seda ravi Vabariigi Valitsus tegelikult ei oota. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on veel kõnesoove? Kui kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, siis annan uuesti sõna peaministrile, kes on selleks soovi avaldanud.

Austatud juhataja! Hea arupärija! Hea Riigikogu! Ma olen päris veendunud selles, et Vabariigi Valitsus langetas aprillis-mais ja ka varasemal perioodil otsused, tuginedes väga põhjalikule analüüsile. Ma ei ole kindlasti nõus väitega, nagu oleks kusagil, ma ei tea, kas siis Keskerakonna juhtimisel, oldud lahendustele juba päris lähedal ja et see lahendus oleks olnud märksa rahumeelsem kui see, mis saabus aprillimässu tagajärjel. Mul ei ole mitte mingisugust põhjust uskuda, et sellist lahendust üleüldse taotleti. Ma mäletan väga selgelt, missugune oli Edgar Savisaare reaktsioon pärast 9. maid 2006. Ta lubas rääkida Hans H. Luigega, et meedia rohkem ei kajastaks juhtunut, ja see olekski tema meelest olnud kogu probleemi lahendus. Ma küll ei suuda uskuda, et kõiki pronkssõduri ümber koondatud pingeid oleks saanud meedia ohjamisega või meediaga manipuleerimisega olematuks teha.
Majanduskeskkonnast. Loomulikult sooviksime näha, et transiidisektor Eestis areneks. Meil ei ole mingisuguseid olemuslikke vastuväiteid transiidisektori arendusele. Kuid kindlasti ei saa olla nõus nendega, kes püüdsid transiidisektoriga manipuleerimisega tekitada Eesti riigile vähemalt moraalset kahju. Kui veoste maht vähenes, siis ilmus teatavasti küllaga analüütikuid ja teadlasi, kes kõik väitsid, et transiidisektori kokkukuivamine tähendab Eesti jaoks sisemajanduse kogutoodangust vähemalt 25%, kui mitte 30% kadu ja see pidi kaasa tooma Eesti majanduse kokkukukkumise. Nüüdseks on kõigile selge, et see oli osa Eesti vastu suunatud propagandarünnakust. Tegelik mõju on olnud 0,5% kuni 1% SKT‑st. Eesti on pärast aprillimässu saanud väga paljude investorite jaoks tõeliselt iseseisvaks riigiks, mille majandus ei ole kusagilt, mõnest teisest riigist manipuleeritav ega haavatav. Usaldus Eesti vastu on väga paljude investorite silmis tugevnenud.
Rahvussuhete paranemist soovime absoluutselt kõik me siin Eestimaal, kes me peame Eestit oma koduks. Paraku on ka neid inimesi, kelle jaoks Eesti ei ole tõeline kodu, vaid kelle unistuste kodu on endiselt Nõukogude Liit ja kes nende suhete paranemist ei soovi. Me peame püüdma ka neid inimesi kasvatada niisuguseks, kes Eestit armastavad ja oma koduks peavad.
Veel remark aidsi ja HIV kohta. Kindlasti on see Eestis väga suur ja tõsine probleem, kuid me ei tohi silmi kinni pigistada fakti ees, et aastal 2000 oli 98% kõikidest HIV ja aidsi juhtumitest seotud Ida-Virumaa ja Tallinnaga. Möödunud aasta lõpuks oli see protsent kahanenud 88‑le, aga see on endiselt erakordselt kõrge protsent. See tähendab, et valitsus ja mittetulundusühingud peavad pöörama erilist tähelepanu just nimelt Ida-Virumaale ja Tallinnale, kus probleem on kõige aktuaalsem. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Tänase päevakorra arupärimiste osa on lõpetatud.

Nüüd algab vaba mikrofon. Kui kolleegid soovivad sõna võtta, siis palun andke märku! Esimesena kutsun kõnetooli kolleeg Aivar Riisalu.

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mina küll ärkan igal hommikul tundega, et pronksiöö võiks meie mälust juba kaduda, nii opositsiooni kui ka koalitsiooni jaoks. Ma siiralt loodan, et elu Eestimaal läheks edasi ilma selleta.
Minu see avaldus oli seotud eeltoimunuga. Siia pulti tulema ajendas mind aga hoopis muu.
Mind on teinud viimasel ajal murelikuks valitsuskoalitsiooni ja eelkõige osa valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade mure selle pärast, et Eestis ei ole teovõimelist opositsiooni. See on väga tõsine süüdistus ja kui kedagi väga tõsiselt süüdistatakse, siis süüdistatav peaks ju üritama ennast ühel või teisel viisil kaitsta.
Me teame kõik hiilgavalt ja hästi, millises õitsvas Eestis me praegu elame, millise jõulise kasvu on teinud läbi meie majandus, kuidas kümned ja kümned tuhanded Eesti pered on saanud endale soetada uue kodu, nad on kolinud linnast välja maale, mitte üksi Tallinnas, vaid ka Pärnus, Tartus ja isegi muudes maakonnakeskustes. Meil on olemas kõigi aegade kõige suurem riigieelarve, mis vaatamata olematule opositsioonile ka mõningad parandusettepanekud sai. Kahjuks läksid need parandusettepanekud kurtidele kõrvadele. See eelarve saab suhteliselt suure tõenäosusega meie jaoks üsna pea seaduseks. Selle eelarve viljastavates tingimustes saame elada kogu järgneva aasta.
Selle kõige valguses oleks ju enesetapjalik asuda seda eelarvet kuidagiviisi kritiseerima. Aga eelarve kritiseerimine oleks täna põhiline võimalus opositsiooni mängida. Praktiliselt kõik Keskerakonna valimislubadused on selles eelarves täidetud. Selle eest ma tänan ja teen sügava kummarduse valitsuskoalitsioonile, kes hetkel on peaaegu 100% saalist lahkunud. Ma ei näe ühtegi põhjust konfronteeruda asjades, mis Eesti elu tõeliselt edasi viivad. Ainus, mis erutab, on see, et nii kui raadio lahti teed või ajalehe ette võtad, siis näed ja kuuled, et erinevad arvamusliidrid või ka mõningad poliitikud tõstatavad taas ja taas ikka ühe küsimuse. Näiteks Kuku "Keskpäevatund" ja viimane artikkel, mida ma lugesin, see oli hea kolleegi Hannes Rummu oma SL Õhtulehes, kus ta kurtis, et ta tunneb ennast kuidagiviisi üksikuna.
Vaadake, keskerakondlik opositsioon Eesti Vabariigi Riigikogus on mõtlevate inimeste kogu, kes ei näe põhjust Tallinna volikogu kombel vaidlustesse laskuda ja pikki öötunde kolleege piinata. Me tõepoolest näeme, et toimuv on inimesele, meie valijale kasulik.
Ainus asi, millega me vaieldamatult nõus ei ole, on erinevate aktsiiside tõusmine ja selle tõttu kogu hinnataseme järsk liikumine suunas, mida me ilmselt mitte keegi ei oota. Aga kahjuks oleme selles sõjas vist kaotajaks jäänud, me oleme selles sõjas jäänud ka pisut-pisut hiljaks. Hinnatõusud tulevad, aktsiisid tõusevad ja teha ei ole suurt tühjagi.
Kas meie lugupeetud oponendid või kritiseerijad just selles küsimuses, et me nagu oleks surnud, ei ole hoopis ise muremõtetega kuidagiviisi koormatud? Muremõtetega selle pärast, et järsku meie saame täna aru, et võetud kohustused ja antud lubadused ei olegi selgelt täidetavad. Kahjuks, kui see mure on teile kohale jõudnud, ei saa meie teid enam küll kuidagiviisi aidata. Sel lihtsal põhjusel (ma räägin veel kord): eelarve ilmselt tuleb, hinnatõus tuleb ja kõik sinna juurde kuuluv tuleb. Kas teil on järsku vaja opositsiooni kritiseerimise abil ühiskonnast tuge saada, sest ajad lähevad raskeks ja teil ei õnnestugi nii viljakalt ja viljastavalt seda riiki juhtida? Ärge muretsege, küll me teile siis appi tuleme ja asjad saavad korda, sest elu Eestimaal ei lõpe kunagi!

Aitäh! Sõna saab kolleeg Toivo Tootsen.

Proua juhataja! Head kolleegid! Eks ajas mindki siia kõnepulti väikene murekene maksukoormuse tõusu pärast. Valitsuskoalitsioon on Reformierakonna survel koondanud aktsiisitõusud ja käibemaksutõusud järgmisele aastale. Kütuse‑ ja elektriaktsiisi ning käibemaksu kasvuga tahetakse maksumaksjate rahakotist välja võtta täiendavalt ligi viis miljardit krooni.
See pole aga veel kõik. Mainitud tõusud toovad endaga kaasa äärmiselt suure hinnatõusu peaaegu kõikides valdkondades. Ja inimeste rahakott ei muutu mitte paksemaks, nagu lubati tulumaksumäära langetamisel, vaid üsna kiiresti väga õhukeseks, sest tulumaksumäära langetamine ei kata murdosagi hinnatõusudest.
Ei lohuta pensionäre ka jutt pensionide tõusust, sest isegi kui see tõus on järgmisel aastal üle 20%, siis need kaubad ja teenused, mida kasutavad pensionärid, muutuvad kallimaks 30% või 40%. Vaadake, mida hakkab maksma leib, piim, või, küte – mis iganes. Mingeid täiendavaid kompensatsiooniprogramme riik vähese sissetulekuga inimesele aga ei planeeri.
Riigipoolne aktsiiside ja käibemaksude tõstmine sunnib ka kohalikele omavalitsustele peale teenuste hinna tõusu. Küüniline on, et omavalitsuste tasandusfond on kõige selle juures külmutatud praegusele tasemele. Tingituna järgmise aasta kütuseaktsiisi ja elektriaktsiisi tõusust on näiteks Tallinna transpordiettevõtete lisakulu ligi 20 miljonit krooni. Riik ei kompenseeri sellest sentigi. Niisiis on ka Tallinn sunnitud tõstma mõningate teenuste hindu. Aga kes vähegi viitsib arvutada, see näeb, et mitte nii palju, nagu kulusid juurde tekib. Näiteks toosama ühistranspordipileti hinna tõus toob sisse ainult 13 miljonit krooni, aktsiisitõusudest tingitud kulud kasvavad ühistranspordis aga 20 miljonit krooni. Puuduv osa tuleb katta linnaeelarvest. Tallinna linnavõimud saavad aru, et riiklikust maksude tõusust tingitud raskele hinnatõusule ei saa lisada kuigi suurt kohalike teenuste hindade tõusu ja sellepärast ongi Tallinn oma hinnatõusud teinud üpris ettevaatlikult.
Ja veel. Kui riigis pole järsu hinnatõusu leevendamiseks kavandatud mingisuguseidki eraldi meetmeid, siis Tallinnas on järgmise aasta eelarves, mis, muide, erinevalt riigi omast on üsnagi konservatiivne, kavandatud nii pensionäridele hinnatõusu kompenseerimine kui ka maa maksustamise määra muutmisest tingitud maamaksu tõusu kompenseerimine. Nii et Tallinn tõepoolest hoolib jätkuvalt oma elanikest.
Tõsistes raskustes on aga väiksemate omavalitsuste juhid. Riik on nad aktsiisimäärade ja käibemaksumäärade tõusust tingitud hinnatõusudega langetanud eelarveauku, millest omal jõul on väga raske välja ronida. Aitäh!

Aitäh! Sõna saab kolleeg Arvo Sarapuu.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Nii lihtne see elu ikka ei ole, et osa inimesi on saalis, osa on välja läinud ja peidetakse pea liiva alla nende probleemide ees, mis praegu kohalike omavalitsuste ees seisavad. Kuigi näiteks ma ise mõtlen, et muidugi võib ka nii käituda ja öelda, nagu üks meie kolleeg varem on öelnud, et opositsioon on leidnud ainult ühe relva, see on kohalikud omavalitsused.
Olen endise maavanemana ja omavalitsusliidu juhina kohtunud üsna paljude omavalitsusjuhtidega. Ega nad päris hästi ikkagi praegusest poliitikast aru ei saa. Ei saa aru sellest, et kui sellise kütuseaktsiisi tõusu tõttu kasvavad üsna tõsiselt kulutused õpilasliinidele, ühistranspordile, kohalike teede korrashoiule, hooldusele, siis kõik need suuremad kulutused tuleb neil endal kanda. Ausalt öeldes ütlevad nad, et kellegagi nendel teemadel väga palju arutada ei ole.
Siin on rõhutatud kohalikke omavalitsusi, aga tegelikult kasvavad ka eraisikute kulud. Jah, praegu nad seda veel ei tunneta. Nad ei tea veel seda, mis neid 1. jaanuarist ees ootab. Nad ei tea, mis juhtub nende eluaseme‑ ja transpordikuludega, ja nad mõtlevad, et võib-olla sotsiaaltoetused neid mingil moel aitavad.
Selle juures on üsna naljakas kuulata teatud väljaütlemisi, mis puudutavad kütuseaktsiisi järgmisel aastal. Praegu üritatakse näidata, et kütuse hinnad ei ole ju sellel aastal tõusnud. Mina soovitan sellel inimesel, kes nii räägib, vaadata, kui ta tangib oma autot, ka tankuri peale. Ta näeb, et kunagi ei ole hinnad nii kõrged olnud nagu praegu. Aga aktsiise pole ju veel kehtestatud!
Ei usu hästi neid soovitusi omavalitsustele, et tehku nad pikaajalised lepingud kahe, kolme, nelja või viie aasta peale, siis saab hiljem teenusepakkujad üle kavaldada. Keegi ei tee praegu sääraseid lepinguid, lihtsalt sel põhjusel, et ei suudeta prognoosida isegi seda, millised hinnad on meil järgmise aasta alguses, rääkimata järgmisest või ülejärgmisest aastast või sellest, millised on hinnad viie aasta pärast.
Nüüd tahan natuke peatuda kohalike omavalitsuste tasandusfondil. Mulle tundub see kuidagi väga imelik. Ma korraks räägin veel üle, mida tahetakse, et omavalitsused sellest tasandusfondist ära maksaksid. Järgmisel aastal on selleks pedagoogide palgad, koolieelsete munitsipaallasteasutuste toetused, koolilõunakulud, sotsiaaltoetused jne. Kui me tegelikult vaatame tasandusfondi, põhimõtteliselt on ühel paragrahvil, §‑l 4, kaks lõiget, siis võib naljaga pooleks öelda, et on üks väike tõus – 426 miljonit. Kuid tegelikult jääb tasandusfondi suurus samaks, mis siiamaani oli. Vaadake, mis tegelikult juhtuma hakkab. Järgmise aasta tasandusfondi planeeritakse eelneva kahe aasta laekumiste baasil. Omavalitsustel on tõesti kahe aasta jooksul hästi head laekumised olnud. Näitena võin tuua, et näiteks Järvamaa 12 omavalitsusest tasandusfond on väiksem üheteistkümnel, Raplamaal kümnest kaheksal. Ma võin neid näiteid ette lugeda väga palju. Vaadake, mis nüüd juhtuma hakkab. Ühtepidi on arvestatud, et omavalitsuste tulubaas kasvab juba niikuinii, milleks nendele tasandusfondi anda. Kuid ma lugesin ette, millised teenused tuleb katta sellest tasandusfondist. Järgmisel aastal, kui selliseid laekumisi ei ole, on võimatu kulutusi katta, sest kasv on 0%.  Nii et asi on tõsine. Omavalitsustel järgmise eelarveaasta jooksul sellist rahalist katet, nagu praegu valitsus on arvestanud selle eelarvega ning nagu valitsus ja koalitsioonipartnerid seda arutavad, lihtsalt ei ole. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Vaba mikrofon on lõppenud. Ka tänane istung on lõppenud. Head tööpäeva jätku teile!

Istungi lõpp kell 16.16.