Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud kaitseminister! Me soovime alustada Riigikogu istungit. Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu kaheksanda töönädala kolmapäevast istungit. Kas head kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Rahvaliidu fraktsiooni nimel esitan arupärimise siseminister Jüri Pihlile. Mitmele kapo ja Politseiameti ametnikule on antud volitused teha otsuseid jälitusmenetluse alustamiseks jälitustegevuse seaduse § 10 ja julgeolekuasutuste seaduse § 27 kohaselt. Kui palju on kapo ja Politseiamet teinud viimase kolme aasta jooksul otsuseid jälitusmenetluse alustamiseks ning kui paljude isikute suhtes sellist jälitustegevust on läbi viidud ja praegusel ajal jälitustegevuse seaduse alusel läbi viiakse? Kas on olnud juhtumeid, kus jälitustegevust üksikute isikute suhtes on teostatud kauem kui ühe aasta jooksul? Kui palju selliseid juhtumeid on viimase kolme aasta jooksul esinenud? Kui paljude isikute suhtes on kapo julgeolekuasutuste seaduse alusel taotlenud viimase kolme aasta jooksul kohtult luba sõnumi saladuse ja kodu, perekonna‑ või eraelu puutumatuse piiramiseks? Kui palju on samal perioodil koostatud vastavaid teabetoimikuid? Kas olete nõus justiitsministri väitega, et tsiviilkontroll jälitusasutuste tegevuse üle on ebapiisav? Kui palju on siseministrile ja Siseministeeriumi allasutuste juhtidele kolme viimase aasta jooksul esitatud kaebusi ebaseadusliku jälitustegevuse motiivil ja kui mitmel juhul on siseminister viimase kolme aasta jooksul teostanud teenistuslikku järelevalvet jälitustegevuse seaduslikkuse põhjendatuse ja põhiseadusele vastavuse ja kapo tegevuse vastavuse üle julgeolekuasutuste seaduse nõuetele ning millised on olnud järelevalve tulemused? Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe arupärimise. Kui arupärimine vastab kodu- ja töökorra seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Lugupeetud kolleegid! Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: Vabariigi Valitsuse s.a 12. novembril algatatud kaubandustegevuse seaduse, majandustegevuse registri seaduse ja nendega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 12. novembril algatatud sotsiaalhoolekande seaduse, ühistranspordiseaduse ja okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; kultuurikomisjoni s.a 12. novembril algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse § 24 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on kultuurikomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 13. novembril algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon.
Head kolleegid! Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 90 Riigikogu liiget, puudub 11.

Alustame, head kolleegid. Eile jäi meil istungi aja lõppemise tõttu pooleli eelnõu 81 esimese lugemise arutelu. Ma palun kõnetooli tagasi juhtivkomisjoni ettekandja, sotsiaalkomisjoni liikme Taavi Rõivase! Head Riigikogu liikmed! Teil on küsimusi kolleeg Taavi Rõivasele. Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! On teada, et pensionikindlustatute jaotus aastakoefitsientide järgi 1999–2006 on aasta-aastalt suurendanud nende inimeste arvu, kes saavad aastakoefitsiendiks alla 1. 2006. aastal oli neid inimesi 770 000 hulgas 594 000. Kas te peate õigeks, et jätkuvalt ei ole nii suurel osal inimestest tulevikus õiglase pensioni saamise võimalust ja nad on sunnitud, töötades iga päev täie eest, tulevikus saama väga väikest pensioni, mis on vaevalt toimetuleku piiril?

Aitäh! Ma tuletan headele kolleegidele meelde, et ma olen siin selleks, et tutvustada teile komisjonis toimunud arutelu. Aga sellegipoolest, kui te minu käest seda küsite, siis ma ütlen, et minu arvates ei ole mitte ükski vanaduspension Eestis piisav. Minu meelest ei ole ka keskmine vanaduspension kaugeltki mitte piisav. Isegi siis, kui me suudame selle nelja aastaga kahekordistada, saame rääkida rahuldavast, aga mitte veel heast pensioni suurusest. Ma ei ole kindlasti rahul pensioni suurusega, mis Eestis on. Aga see on maksimaalne, mis on jõukohane Eesti riigile, sellega me peame ka loomulikult arvestama.

Palun, kolleeg Marika Tuus, teine küsimus!

Aitäh! Hea kolleeg! Mul on sinust pisut kahju, sest sa pead ette kandma komisjoni istungi seisukohti, kuigi sa ise seal ei viibinud. Aga ma selgitan, et seal juhtus ka nii, et näiteks sotsiaaldemokraat Heljo Pikhof hääletas, muide, koos opositsiooniga selle eelnõu poolt, mille üle meil on muidugi väga hea meel. Mind huvitabki, kui suured on koalitsoonis erimeelsused selles osas.

Palun komisjoni töö juurde jääda, selle juurde, mis toimus komisjonis!

Aitäh! Hea kolleeg! Meil on Reformierakonna fraktsioonis selline tava, et kui kellelgi ei ole võimalik komisjoni istungil osaleda, siis tema asendaja hoolitseb selle eest, et asendatav saaks täieliku informatsiooni komisjonis toimunust. Samuti olid mulle abiks kõik komisjoni ametnikud. Ma arvan, et mul on väga täpne ülevaade nii arutelust kui ka toimunud hääletusest.

Palun, kolleeg Kadri Must!

Hea kaasettekandja! Te tutvustate komisjonis toimunud arutelu. Ma küsin sellist asja: kas te ka komisjonis tutvustasite oma seisukohti, et ükski vanaduspension ei ole piisav, ja kuidas te hääletasite selle eelnõu puhul?

Juhin teie tähelepanu sellele, et see eelnõu reguleerib natuke teist küsimust kui see, millele teie viitate. Mul ei olnud võimalik hääletada selle üle, kas Eestis saab kõiki pensione tõsta. Ma ei saanud teie küsimusest aru. Andke mulle andeks!

Lugupeetud kolleegid! Võimalik on esitada kaks küsimust. Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Taavi Rõivas! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Mai Treial Eestimaa Rahvaliidu esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 mõtte kohaselt on riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud kaks pensioniliiki: rahvapension ja vanaduspension. Põhiseadus mõistagi ei sätesta eraldi kriteeriume. Riikides, kus teise ja kolmandasse sambasse on sääste paigutatud, need töötajate põlvkonnad on juba pensioniikka jõudnud, ilmneb üha kiiremini pensionierisuste kasv, mis Eestis muutub süvenevaks probleemiks lähemal kümnel aastal. Meil tuleb teha valik, kas muudame pensionisüsteemi õiglasemaks või jätkame süsteemiga, kus kahe kolmandiku inimeste tööpanus on alaväärtustatud. Naiste ja meeste töötasu võrdse töö puhul on sageli ebavõrdne, naised teenivad paljudes ametites umbes veerandi võrra vähem kui mehed. Valdavalt just naised on lastega kodus, ka see annab naistele tulevikus väiksema pensioni. Suured on erisused regiooniti. Nii oli leibkonnaliikme netosissetulek 2006. aastal Harjumaal 5126 krooni, Jõgevamaal 3700 krooni, Valgamaal 3500 krooni, Ida-Virumaal ja Põlvamaal 3300 ning Võrumaal koguni 3100 krooni.
Eilsel Riigikogu istungil saime Taavi Rõivase suu läbi kuulda, et Reformierakonda madalapalgaliste tulevik ei huvita. See on tõesti hea kokkuvõte ka mõnede teiste reformierakondlaste väljaütlemistest. Rahvaliit on teistsugusel seisukohal. Meie eesmärk on kehtestada süsteem, mis tagaks õiglase palga ja õiglase pensioni. Mõeldes praeguste madalapalgaliste tulevasele pensionipõlvele, soovib Rahvaliit muuta esimese samba pensioniaastate arvestust nii, et täiskohaga täisaasta töötanud inimene saaks palga suurusest sõltumata aastakoefitsiendiks vähemalt 1, poole kohaga täisaasta töötanu minimaalselt 0,5 jne.
Ei saa nõustuda komisjoni ettekandjaga, kes väitis, et komisjonis sellest, millise koormuse riigieelarvele toob kaasa seadusmuudatus, pensioni aastakoefitsiendi 1 rakendamine kõigile alla keskmist palka saajatele, juttu ei olnud. Oli küll. Et komisjoni ettekandja komisjoni istungil ei viibinud, siis võis tal muidugi selline mulje jääda. Eelnõu algatajad on saanud Riigikogu Kantselei majandus- ja sotsiaalinfoosakonnalt ülevaate, millest selgub, kui palju kuluks raha, kui meie seadusmuudatus vastu võetaks. Vaja oleks miljardeid kroone. Sotsiaalministeeriumi esindaja väitel ca 40 miljardit aastaks 2037. Kuid alles 10–12 aasta pärast see rahavajadus kiireneb, võrreldes praegusega. Ma väidan, et see raha tuleb leida.
Kolleeg Eiki Nestorile tahan vastata, et Rahvaliit peab õiglaseks sellist pensionisüsteemi, kus erinevates ametites, näiteks sotsiaal‑ ja isikuteeninduses tegutsevad inimesed või õpetajad või õdedena töötavad inimesed saavad küll erinevat palka, aga nad annavad oma panuse meie ühiskonna arengusse ja nad on riigile ühtviisi vajalikud ning seega õigustatud saama õiglast pensioni.
Rahastamise küsimus on muidugi küllalt keeruline ja muidugi on need küllalt radikaalsed sammud, mis nõuavad tahtmist ja julgust oma rahva eest seista.
Oleme tutvunud Vabariigi Valitsuse hinnanguga meie riikliku pensionikindlustuse seaduse § 12 muutmise seaduse eelnõu kohta. Vabariigi Valitsus otsustas 12. juuli 2007. aasta istungil mitte toetada seda eelnõu, tuues põhjuseks, et eelnõuga pöördutakse keskmisest madalamat palka saavate isikute osas sisuliselt tagasi pensionivalemi juurde, mis kehtis kuni 1999. aastani, ning isikutel, kelle palk on alla keskmise, oleksid pensionid suhteliselt võrdsed. See aga oleks meie parempoolse valitsuse arvates ebaõiglane, kuna inimeste panust hinnatavat ühtemoodi, vaatamata sellele, et nad panustavad süsteemi erinevalt. Sellistele argumentidele on raske vastu vaielda ja polegi põhjust. Nad esindavad edule, konkurentsile, võistlusele, nõrgemate mahasurumisele orienteeritud poliitikute vaateid. Kas tõesti pole meie ühiskond juba sedavõrd küps, et mõista meie väikest riiki, kus igaüks peaks pälvima tähelepanu ja toetust? Sisevastuolude võimendamine, üksteise ignoreerimine, rikaste rikastumine ja vaeste vaesestumine võib viia vaid rahva enamiku eemaldumisele riigivõimust, valitsusest ja meist siin Riigikogus.
Head kolleegid! Mõelgem sellele enne, kui tasakaalustatud arengu eesmärgiks seadjate eelnõusid tagasi lükkame. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Palun, Jaak Aab Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud esimees! Head kolleegid! Ütlen seda, et sellesuunalist pensionisüsteemi muutust Keskerakonna fraktsioon kindlasti toetab. Oleme ka ise esitanud sellesuunalisi ettepanekuid. Kindlasti on see diskussiooni koht, kui suur solidaarsus tulevikus pensionisüsteemis peaks valitsema, kui suured erinevused riiklikus pensionis võiksid olla. Aga kindlasti peaksime pürgima selle poole, et praeguseks ja tulevikuks kavandatud süsteem muutuks solidaarsemaks. See tähendab ka seda, et riikliku pensionikindlustuse pensioniosak, mida praegu arvestatakse keskmise sotsiaalmaksu laekumise põhjal, mida inimese eest on makstud, ja see, et madalama palgaga inimesed saavad selle koefitsiendi 1 miinimumpalga puhul alles kolme aastaga, ei ole õiglane ja solidaarne.
Ei saa öelda, et midagi poleks tehtud. Ka see eelnõu, mida me täna siin hakkame kohe järgmisena arutama, kus koalitsioon on välja tulnud ettepanekuga tõsta pensione, muuta indekseerimist ja muuta indekseerimist veidi siiski baasosa kasuks, on samm õiges suunas. Aga kindlasti see samm, kui me räägime õiglasest ja solidaarsest süsteemist riiklikus pensionikindlustuses või esimeses sambas, nagu me nimetame, ei ole piisav.
Sellepärast mõelgem veel, ärgem hääletagem jälle teerullina ühte pensioniseaduse muudatust välja, vaid arutlegem selle üle. On võimalus teha seda ka kolmel lugemisel, mitte nii, nagu koalitsioon tuli oma pensionitõusuga välja nurga tagant ja nagu häbenedes, muudatustega istutati ühte sisuliselt suhteliselt väga väikesesse seadusmuudatusse juurde kogu pensionitõusu skeem. Nüüd oleks meil aeg arutada küsimust, kas pensioniosak peaks olema õiglasem ja solidaarsem, selle eelnõu kolme lugemise käigus, mille Rahvaliit on esitanud, ja me kindlasti toetame selle menetlemist. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaak Aab! Palun, kolleeg Eiki Nestor Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajana!

Head inimesed! Populist saab ka olla mitut moodi. Võib olla nii, et sa mõtled enne korralikult läbi, kuidas mingit oma võib-olla head ideed populistlikult müüa. Aga võib ka nii, et eriti ei mõtlegi. Sõltumata erakondlikust kuuluvusest ikka juhtub nii, et keegi võib ju selle lõksu langeda.
1999. aastal tehtud põhimõttelised muudatused lähtusid Eesti pensionäride soovist, kellel oli selge, ilus ja ühemõtteline eestikeelne ütlemine, et elatisraha tuleb asendada pensioniga ja pension peab sõltuma inimese palgast. Järgmises päevakorrapunktis käsitletavas eelnõus me oleme seda olukorda arvestanud ja saanud aru, et see ebaõiglus, mis praegu on Eesti palkades, kandub üle meie pensionidesse. Niikaua kui me vana hea Otto Bismarcki väljamõeldud pensionisüsteemi pinnal elame, nii jääbki. Aga, jumala pärast, austatud Riigikogu liikmed, poliitikud, mis iganes te nüüd rahvale ka välja ei paku, saage aru, et pensionisüsteemi kaudu me palgasüsteemi ei muuda. See ei ole võimalik. See ei tule mitte kuidagi välja. Sel ei ole mingit põhjendust. Ainuke asi, mida me saame teha pensionisüsteemi sees, on see, et me ei võta niivõrd palju arvesse seda ebaõiglust, mis palkades on. Järgmises päevakorrapunktis me astume selle sammu ja mõistliku sammu. Võib-olla saaks teha ka pikema sammu, aga mitte veel täna. Võib-olla kümne aasta pärast oleks mõistlikum teha pikem samm. Täna ei ole see kahjuks võimalik, sellel lihtsal põhjusel, et väga paljud tublid pensionärid, kes praegu pensioni saavad, ei olegi pärast 1999. aastat tööl käinud ja nende pensionile ei mõjuks see mitte kõige paremini.
Kui uskuda selle ettepaneku tegijate arusaamisvõimesse, siis mina pean ütlema, et ma ei näe põhjust, miks peaks olema ühesugune pension inimesel, kes näiteks töötab kõrgepalgalisel kohal poole või veerandi koormusega ja teenib 4000 krooni kuus, ja sellel inimesel, kes töötab täiskoormusega ja teenib 10 000 krooni kuus. Miks see pension peaks olema täpselt krooni pealt ühesugune? Hea küll, Rahvaliit arvab, et nende pension peaks olema ühesugune. Kuid miks nad arvavad, et peaks olema erinev pension sellel, kes teenib 15 000, ja sellel, kes teenib 25 000? Seda saab ju veel vähem seletada. Kui juba kõigil ühtemoodi, siis olgu kõigil ühtemoodi.
Selle eelnõu läbimõtlematus seisneb lihtsalt selles, et ei ole viitsitud läbi lugeda kehtivat seadust. Kehtivas seaduses on tõesti kirjas nii, et kindlustusaasta saab kirja juhul, kui inimene on teeninud aasta jooksul Eestis alampalka, et siis tal on üks staažiaasta kirjas, aga pensioni arvestatakse 1999. aastast natuke teistmoodi kui varem. Läheb arvesse ka see, mida inimene teenis. Meil on võetud see põhimõte, et kolmandik pensionist on kõigile võrdne ja kaks kolmandikku sõltub inimese panusest. Me võime debateerida selle üle, kas kolmandik on liiga vähe või liiga palju, aga sellisel moel teha, ma lihtsalt ei leia sõnu, niimoodi populistlikult rapsida ... Sellisel juhul me lihtsalt ei tee mitte midagi ja tekitame segadust.

Aitäh, kolleeg Eiki Nestor! Palun, kolleeg Taavi Rõivas, Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Head kolleegid! See riigikord, kus loosungid prevaleerisid sisu üle, võiks olla Eestis möödas. Eelnõu algataja ütles hetk tagasi siit kõnepuldist või pildus loosungi, et süsteem tuleb muuta õiglasemaks. Kaunis lause, aga ma ei saa aru, kust ta võtab, et see eelnõu, mille tema on välja käinud, nii teeb, ja veel olulisem küsimus on see, kelle arvel. Eiki Nestor küsis eilse arutelu käigus väga põhimõttelise küsimuse: kas töö väärtustamise vähendamine on ikka õigustatud? Töötamine ei ole ju häbiasi, pigem vastupidi.
Aga tuleme selle kõige olulisema küsimuse juurde. Reformierakond on veendunud, et kõige olulisem on praeguste vanaduspensionäride pensioni küsimus. Teeme siinsamas saalis lihtsa tehte, ma loodan, et igaüks suudab peast kaasa arvutada. Praegu on aastahinne 54 krooni 43 senti, ütleme, ümardatult 55 krooni, et oleks lihtsam arvutada. Kui me võtame sellest absoluutse miinimumi, mida keegi võib saada, ja vaatame, kui suur on vahe ühega võrreldes, nii nagu Rahvaliit pakub, siis see vahe on 0,64. Kui me korrutame selle 55‑ga, siis me saame teada, et ühes aastas võidaks see kõige-kõige väiksema palga saaja 35 krooni. Et see mõju oleks tuntav, võtame selleks pensionikasvu vaheks näiteks 500 krooni. Siis peab see inimene, kes on kõige-kõige väiksema palgaga, et seda 500‑kroonist vahet tunda, töötama vähemalt 15 aastat, mis omakorda tähendab, et ta peab olema praegu noorem kui 50‑aastane. Kas tõesti leiab Rahvaliit, et kõige olulisem on praegu tegelda nende inimestega, kes on alla 50‑aastased? Veelgi enam mõjutab teie kavandatav muudatus loomulikult minuealisi ja veel nooremaid. Ja teha saab seda kõike ülejäänud pensionisaajate, sealhulgas praeguste pensionäride arvel. Reformierakond peab seda väga valeks lähenemiseks, sest just nimelt praegused eakad on kõige raskemas olukorras, nendel ei ole olnud võimalik koguda teise ja kolmandasse sambasse, nendel on ajaloolistel põhjustel pension kahjuks palju väiksem, kui näiteks minu põlvkonnal see olema hakkab.
Seetõttu kutsub Reformierakond üles sellist äärmiselt läbimõtlemata ja loosunglikku eelnõu mitte toetama. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Taavi Rõivas! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu tagasi lükata, siis tuleb see meil läbi hääletada.
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku lükata tagasi Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 12 muutmise seaduse eelnõu 81. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 53 Riigikogu liiget, vastu oli 34, erapooletuid oli 3. Ettepanek leidis toetust ja seaduseelnõu 81 langes menetlusest välja.

Head kolleegid! Alustame tööd kolmapäevase päevakorra punktidega. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse ja kogumispensionide seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Mai Treial Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajana!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid!

Vabandust, kolleeg! Lugupeetud kolleegid! Palun tasemini!

Et eelmise seaduseelnõuga lõpetada, soovitan kolleeg Taavi Rõivasel tutvuda varasemate Riigikogu stenogrammidega, ja ütlen ka täna, et Rahvaliit ei ole kunagi soovinud praeguste pensionäride arvelt midagi võtta, pigem praegustele pensionäridele tagasi anda.
Inflatsioon on praegu 8,5%, seetõttu on pensionide tõstmine möödapääsmatu ning sellekohased ettepanekud igati ajakohased. Kahjuks pean ütlema, et valitsus ei ole siiani asunud välja töötama inflatsioonitõrje programmi, pigem on lisatud inflatsioonile hoogu, käivitades aktsiiside tõusu kaks aastat varem, kui seda aktsiiside ühtlustamiseks vaja olnuks. Valed maksupoliitilised lahendused viivad hinnatõusule, mida tunnetab iga inimene, eriti tunnetavad seda aga madalapalgalised inimesed ja väikese sissetulekuga pered.
Rahvaliit keskendus rahvapensioni määra ja pensioni baasosa sidumisele arvestusliku elatusmiinimumiga. Meie muudatusettepanekud seaduseelnõu kohta, mis kahjuks valitsuskoalitsiooni toetust ei leidnud, seadsid eesmärgiks pensioni esimese samba probleemi jõulisema lahendamise. Kuigi Rahvaliidu fraktsioon toetab täna seaduse vastuvõtmist, jääme seisukohale, et keskmist vanaduspensioni tuleb tõsta keskmisest palgast kiiremini, et jõuda samm-sammult 50%‑ni keskmisest netopalgast. Seejärel võib sisse viia uue, palgadünaamikast sõltuva indeksi. Pensione kasvatataks keskmise palga kasvutempo kohaselt. Praegu see olukorda paljuski ei paranda.
Rahvaliidu koalitsioonis oleku ajal tegime väga tõsist tööd pensioni esimese samba eelarve täitmisega. Üle viie miljardi krooni on ülelaekumistest pensionikassasse pandud. Nüüd aga kipub uus koalitsioon pensionide tõstmise au justkui enda arvele kirjutama. Praegused valitsuserakonnad on pakkunud välja, et riikliku pensionikindlustuse seaduses tehtavad muudatusettepanekud tuleks ilmselt viieaastase tsükli jooksul uuesti läbi vaadata. Kas kardetakse, et olukord ei too lahendust? Jah, kindlasti, sellel kartusel on põhjus. Kindlasti on vaja üle vaadata ka riigi poolt 2008. aasta riigieelarves teise pensionisambasse kantav summa ning see osa vähemalt taastada. Sotsiaalministeeriumi eelarves ei näe kahjuks sellist ettepanekut, kuidas pensionikassa vahendeid täiendatakse. Kui 2008. aasta eelarve kasv on 25%, siis ei kanta kahjuks ka eelmise aasta ülelaekumist pensionikassasse. Sellekohase ettepaneku riigieelarve menetlemise käigus on Rahvaliidu fraktsioon teinud. Loodame, et meie ettepanekut toetatakse, sest pensionäridel on õigus saada õiglane osa riigis loodavast sisemajanduse kogutoodangust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Palun, kolleeg Eiki Nestor Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Sotsiaaldemokraadid on mind volitanud teile teatama, et meil on väga hea meel, et see eelnõu on jõudnud kolmandale lugemisele. Ma pean teile siiralt ja ausalt ütlema, et meie töös, nagu te isegi aru saate, on tähtsamaid ja vähem tähtsaid probleeme. Meie oleme kindlad, et see eelnõu, vähemalt siiamaani, on selle Riigikogu koosseisu kõige tähtsam eelnõu. Seda kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et kõige pikema aja peale ette paneb ta ühtepidi nii riigile kohustusi kui teistpidi annab ka selle elanikele tagatisi. Selle eelnõu mõjud ulatuvad väga pika aja peale ette. Teine tema tähtsuse näitaja on see, et ta mõjutab sisuliselt kõiki inimesi – nii neid, kes praegu on pensionil, nii neid, kes praegu käivad tööl, kui ka neid, kes praegu alles õpivad ja pole veel tööle läinud. Ma usun, et ka järgmise kolme ja poole aasta jooksul meil annab teiega otsida sellele eelnõule vastavat tööd.
Aga eelkõnelejale olgu öeldud üks märkus: see eelnõu muuseas tõstab ka pensione järgmisest aastast. Selles on kogu selle debati vahe. Head inimesed! Kui me teeme pensioniotsuseid, siis on vaja mõelda väga pikka aega ette. Ka siin kasutatava moodusega, millega baaspensioni tõstetakse kiiremini kui inimese panusest sõltuvat pensioni (see on väga mõistlik otsus), me tegelikult mõjutame olukorda pensionisüsteemis suurema solidaarsuse suunas. See ei ole mitte ainult sisuliselt õige, vaid see on ka kõige loogilisem järeldus, mida teha saab.
Nii et ma kutsun teid kõiki üles seda eelnõu toetama. Ma usun, et ka opositsioon toetab seda. Elu on näidanud, et väga pikaajaliste otsuste puhul on kriitikat küll, kui neid otsuseid arutatakse, aga siis hääletatakse poolt. Ja kui pärast ise võimul ollakse, siis ega neid eriti ei kiputa muutma ka. Ju siis on need olnud head ja õiged otsused.
Tänan Riigikogu kõiki fraktsioone meeldiva koostöö eest selle eelnõu menetlemisel!

Aitäh, kolleeg Eiki Nestor! Palun, kolleeg Marika Tuus Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head rahvasaadikud! Keskerakond, kes on läbi aegade pensionitõusude veduriks olnud, väärtustab mõistagi iga selles suunas liikumist. Nii ka seda pensionitõusu. Samas ei saa me kaugeltki nõustuda kogu metoodikaga, kuidas seda läbi viiakse, ja viisiga, kui salakavalalt ja varjatult seda ministeeriumi tagatubades tehti ja siis komisjoni eelnõu pähe välja toodi, et vältida laiemat diskussiooni, eesmärgiga, et ükski pensionäride organisatsioon ei saaks sõna sekka öelda ja et ka Riigikogu liikmed ei saaks mingil juhul parandusettepanekuid teha. Nii nööbiti pensioniseaduse suhteliselt tehnilise punkti muutmise külge pensionide arvutamise valemi põhimõtteline muudatus, mis liigutab sadu miljardeid. Salaja, hiilivalt ja telgi all – tõepoolest tekib siin paralleel pronkssõduriga. Aga ju see on selle koalitsiooni viis toimetada.
Esmalt ei saa me muidugi nõustuda sellega, millest siin täna on pikalt juba juttu olnud, et endistviisi jääb lahendamata madalapalgaliste töötajate kindlustusosaku koefitsiendi küsimus. Keskerakonna fraktsioon tõepoolest arvas, et koalitsioon tahab pärast seda, kui meie eelnõu oli välja hääletatud, sellega ise välja tulla. Ka Reformierakonna poliitika mitmel pool kohtadel on olnud ju tegelikult teine. Ma loen teile ette Reformierakonna Jõgevamaa piirkonna arendusjuhi Terje Trei artiklist ühe lõigukese: "Meie seisukoht oli ja on: ühe tööaasta koefitsient olgu 1,0 ja ei mingeid null-komasid. Tänane pensioni arvestuse valem alandab tublit tööinimest, kes vaatamata madalale töötasule annab oma panuse ühiskonnale. Vastu saab ta aga paberi, et tema tööaasta loetakse vaid kolmandiku vääriliseks ning pensionile siirdudes saab ta vanaduspensioni rahvapensioniga ligilähedases summas." Edasi süüdistatakse nii Keskerakonda kui ka Rahvaliitu, et me pole seda muutnud, ja loomulikult jäetakse nimetamata Reformierakond, kes ka oli eelmises koalitsioonis ja kelle tõttu me ei saanud seda muuta. Aga andkem ikkagi aru, et ligi kaks kolmandikku töölkäijaist ei saa koefitsienti 1,0, sest nende palk jääb alla 8400 krooni ja ei mingit poolt palka või poole kohaga töötamist. Õpetajad, meditsiinitöötajad, poemüüjad, postitöötajad jne – kas nemad annavad siis tõesti väiksema panuse?
Teiseks ei loe me kusagilt ikkagi välja, et pension nelja aastaga kahekordistuks, sest aluseks tuleks võtta 1. aprill 2007, kui pensioni suurus oli 3519 krooni. Kui me selle kahega korrutame, saame summa 7038. Koalitsiooni väljakäidud summa on erinev. Taavi Rõivase artiklis on see 6200, on käidud välja ka 6700. Aga igal juhul toimub see viie aastaga. Kui eelmisel aastal näiteks moodustas keskmine pension netopalgast 43%, siis pakutud pensionitõusuga tõuseks see aastatega vaid 45%‑le, ja seda on vähe. Vähemalt 50 peaks see olema. Euroopas on keskmiselt 70%–80%. Olgu veel täpsustuseks öeldud, et pärast järgmise aasta aprilli tõusu pensionitõus aeglustub, moodustades 2011. aastal vaid veidi üle 10%. Rahvapensionist rääkimata – 1673 krooni ei kannata praegu kriitikat ja seda on korduvalt kritiseerinud ka Euroopa sotsiaalõiguste komitee.
Tegelikult olemegi Euroopa kehvikud, sest vaesematel kulub elamise ja toidu peale üle poole sissetulekust. Praeguseid hinnatõuse ja elukalliduse kasvu arvestades ei saa me pensionitõusuga oodata aprillini. Baasosa ja rahvapensioni tuleks tõsta juba jaanuarist. Aastataguse ajaga võrreldes on ju näiteks soojuse hind tõusnud 26%, piim ja piimatooted on kallinenud 24%, mootorikütus 11%. Jaanuarist lisandub siia aktsiis ja see toob kaasa kõikide hindade tõusu. Nii et igal juhul suurenevad eakate kulutused rohkem, kui nad pensionitõusuga juurde saavad, aga jaanuarist on olukord eriti raske. Kui keegi parempoolsest saaliosast tõesti seda 1. jaanuari pensionitõusu toetab, siis, olge kenad, hääletage meie vastavate eelnõude ja ka eelarvemuudatuste poolt.
Kuid ilmselt kõige olulisem on siiski see, et me ei saa kuidagi nõustuda sellega, et me hakkame elama n-ö pensionikassa reservide arvel ega lisa sinna enam riigieelarve ülejääke, nagu seda on viimastel aastatel tehtud. Kui me lisaks laekuvale sotsiaalmaksule tagavarast kogu aeg juurde võtme, siis kahaneb see reserv, 5,5 miljardit, 2011. aastaks 1,2 miljardini, millest ei jätku isegi ühekordseks väljamaksmiseks. Tõepoolest, see on siis katastroof, sest majanduses on ees halvad ajad. IMF‑i hinnangul võib majanduskasv järgmisel aastal tulla miinusmärgiga. See defitsiit on tekitatud omaaegse poliitilise otsusega – teise, kogumispensioni sambasse pandava rahaga. Muidugi, me peame seda täiendama vähemalt kümme aastat, siis hakkab teine sammas pensionäridele lisa andma. Aga sõnaselget valetamist ja häma selle ümber on tõepoolest hästi palju olnud. Eelmine kord ma lugesin ette ka mitmed näited selle kohta. Aga kolleeg Taavi Rõivasele soovitan enne ajalehte kirjutamist ikka asjad väga hästi selgeks teha. Ma loen ette ühe väikese lõigukese: "Erinevalt kolleeg Marika Tuusi ekslikust väitest .. ei tõsteta Eestis pensione mitte reservide, vaid laekuva sotsiaalmaksu arvelt. Olen siiralt üllatunud, et Riigikogu sotsiaalkomisjonis töötav kolleeg pole endale põhiküsimust selgeks teinud." Hea kolleeg! Kui eelmine valitsus pensione tõstis, tuli tõesti sotsiaalmaksust veel välja. Aga nüüd, juba aprillist võetakse tagavaradest juurde 508 miljonit. Me nägime seda ette ja hakkasime koguma. Teid aga huvitab ühepäevapoliitika.
Keskerakonna fraktsioon hääletab täna loomulikult selle pensionitõusu poolt, kuid see ei tähenda, et me oleksime ideoloogiliselt selle eelnõuga nõus. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marika Tuus! Palun, kolleeg Taavi Rõivas Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Head kolleegid! Ma panin endale päris palju mõtteid kirja selle eelnõuga seoses, aga pärast kolleeg Marika Tuusi sellist kirglikku sõnavõttu oleks patt midagi paberilt maha lugeda, sest eeskätt tuleb rääkida otse südamest.
Ma vaatan, et Keskerakonnal on see vastuolemine nii hinges, et isegi nii positiivse eelnõu puhul leitakse kümme probleemi, mida see ei lahenda. Tõesti, see ei ravi ka enamikku haigusi. Enamik eelnõusid, mis meil on, tegeleb ühe väga konkreetse probleemiga, mitte ei püüa kogu ühiskonda ümber kujundada. See, et te ütlete, et ühelt poolt reserve ka ajutiselt katteallikana kasutada justkui ei tohi, on muidugi kõige otsesemalt vastuolus teie enda jutuga, sest teadupärast on sotsiaalmaksu laekumine lõplik suurus, seda suuremaks ei ennusta ega leiuta. Niipalju kui laekub, niipalju laekub ja sellest me saame lähtuda. Kui meil jääb jooksval aastal pisut puudu, siis reserv on täiesti mõeldav katteallikas ja ma ei näe ka ajutises kasutamises olulist probleemi. Küll aga on väga põhimõtteline vastuolu sellel loogikal, kui reserve kasutataks püsiva pensionitõusu katteallikana. Pensionide väljamaksmise püsivaks katteallikaks on ja jääb sotsiaalmaksu pensioniosa laekumine.
Nüüd selle eelnõu juurde. Esiteks, selle eelnõu üks väga suur pluss on see, et ta mitte ei lõhu 1999. aastal tehtud väga põhimõttelisi muudatusi, vaid pigem täiustab neid. Me ei räägi praegu küll pensionireformist, aga tavaliste inimeste jaoks, kes igapäevaselt pensioni saavad, on selle mõju ehk suuremgi kui mõnel reformil. See, et iga aasta 1. aprillist saab iga pensionär maksimaalselt võimaliku pensionitõusu osaliseks, on omaette väärtus, ja see, et ta seda ette teab, on kahtlemata ka tema jaoks oluline.
Reformierakonna fraktsioon tänab kõiki, kes seda eelnõu toetavad. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Taavi Rõivas! Palun, kolleeg Ott Lumi Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nagu ma olen juba varem korduvalt välja öelnud, ka Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon toetab täna menetluses olevaid pensionisüsteemi muudatusi.
Kui rääkida täna juba kõlanud sõnavõttudest, siis julgen kahelda, kas, esiteks, Keskerakond on Eesti poliitika ajaloos olnud pensionitõusude veduriks. Ma pigem arvan, et see nii mitte ei ole. Aga igal juhul, kui me oleme tänases päevas, siis on hea tõdeda, et viimaste üldvalimiste tulemusena tekkis koalitsioon, kes on olnud pensionitõusu veduriks ja kes on need pensionimuudatused siia saali toonud ning teeb reaalselt need otsused ära. Meie poolt on hea tõdeda, et täitub meie üks oluline valimislubadus, muuta pensionid enam sõltuvaks sotsiaalmaksu kasvust, mida see muudatus indekseerimises endaga kaasa toob. Teiselt poolt on neid muudatusi menetledes olnud meile oluline ka see, et see muudatus käsitleks pensionisüsteemi jätkusuutlikkust pikemas perspektiivis. Selles mõttes on oluline, et see muudatus tugineb pikaajalisele prognoosile, millest tulenevalt, kui võtta aluseks kohustusliku kogumispensioni osakaalu kasvuprognoos, peaks baasosa ka aastal 2050 moodustama pensionist 30–35%. Seega säilib sama osakaal, mis praegu.
Seega, me toetame neid ettepanekuid. Kuid tahan üles kutsuda poliitikuid, aga ka erinevaid analüütikuid pärast tänast pensionitõusu tegelikult aru saama, et raha ei kasva puu otsas. Selliseid otsuseid on võimalik teha siis, kui majandus kasvab, ning enne kui me saame midagi jagada, tuleb midagi teenida. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Ott Lumi! Palun, kolleeg Marek Strandberg Eestimaa Roheliste fraktsiooni esindajana!

Head kolleegid! Üliõpilased, pensionärid, tõenäoliselt veel väga paljud inimestegrupid Eesti ühiskonnas on oma väikese sissetuleku tõttu tõepoolest rohkem mõjutatud inflatsiooniprotsessidest kui mõned muud. Me ei saa öelda, et meie ühiskond oleks otsast otsani rikas. Tõepoolest, hindade tõus, mis on põhjustatud aktsiisimaksude tõusust ja kütuse hinna tõusust maailmaturul, mõjutabki sissetuleku mõttes erinevaid ühiskonnakihte väga erinevalt. Selle asemel, et vaielda ja arutada selle üle, kui palju me peaksime meie tahtest sõltumatut hinnatõusu üritama ühel või teisel moel kompenseerida, kas siis pensionide tõusuga või mingite hüvitiste maksmisega, võiks mõelda, et maailmas on olemas selliste hädade või probleemide jaoks, kui nii öelda, ka mitmeid muid lahendusi. Teema, mida võimuleppeläbirääkimistel ka meie puudutasime, on nn rööpraha. Kohe tuleb teile kindlasti pähe mõte mingitest talongidest ja sellest tuntud Tartu rahast, kuid praegu on maailmas ka väga arenenud riikides kasutusel, Belgias näiteks, Ameerika Ühendriikide eri linnades, rööprahasüsteemid, millega kogukondi, kellel majanduslikult hästi ei lähe, õnnestub toetada, neid õnnestub toetada isegi ainult rööpraha sallimisega. Kogukonnad, mis on piisavalt suured ja on suutelised üksteisele piisavas koguses erinevaid teenuseid pakkuma, saavad toime tulla päris märkimisväärselt, ilma et nad peaksid kasutama vabalt konverteeritavat raha, nad võivad seda kasutada ja saavad seda kasutada ainult niipalju, kui neil on vaja osta sellesse kogukonda sisse kaupu või teenuseid mujalt. Rööprahasüsteemi rakendamine Eestis, olgu üliõpilaste või pensionäride olukorra parandamiseks, võiks olla üks lahendus, millega ka Riigikogu võiks tegelda, selle sallimisega ja selle jaoks eelduste loomisega, sellepärast et inimesed tulevad isekeskis toime. See ei ole sama asi mis naturaalmajandus, see on hoopis midagi muud. See ei ole ka see, mis on defitsiidist tingitud talongimajandus. See on hoopis midagi muud, see on kogukonna oma sisemisest toimimisest tulenev lisavõimalus, millega tõepoolest saab aidata üle elada kiirema inflatsiooni ja kiirema hinnatõusu perioodid. See eeldab muidugi paljut ja väga olulist, nimelt koostööd ja ühistegevust ühiskonnas. Seda ei ole meil piisavalt palju, kuid ma arvan, et kõik siin saalis saavad aru, et inimeste heaolu vähenemine inflatsiooni ja hinnatõusu perioodil on see probleem, millega me peaksime sisuliselt tegelema. Siinkohal teatan, et kavatseme lähiajal sellesama rööprahatemaatika tuua aruteludesse neis komisjonides, mida see teema puudutab. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Hea kolleeg Jürgen Ligi! Kas protseduuriline küsimus?

Aitäh, austatud juhataja! Kas teie saite aru, mida see mees rääkis ja mis päevakorrapunkt tema arvates oli?

Ta esines fraktsiooni esindajana. Head kolleegid! Kõik fraktsioonide volitatud esindajad on saanud esineda. Nüüd on mul meeldiv võimalus kutsuda kõnetooli sotsiaalminister Maret Maripuu. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Austatud seadusandjad! Olete täna tegemas olulist muudatust pensionikindlustussüsteemis. Pikkade arutelude tulemusena oleme valmis muutma seniseid põhimõtteid pensionide indekseerimisel. Seda otsust ootavad meilt nii tänased kui ka tulevased pensionärid.
Mida jõukamaks saab riik, seda enam saab kasvada ja peab kasvama riigi tugi neile, kes seda vajavad. On loomulik samm muuta praegust pensionide indekseerimise süsteemi, et eakate igakuine sissetulek kasvaks kogu Eesti palgatõusuga ühtsemas rütmis. Eesseisva muudatusega kasvavad pensionid märgatavalt. Tegemist on olulise põhimõttelise ja riigifilosoofilise muudatusega kogu senises pensionikujundamise korralduses.
Olgem ausad, pensione on tahtnud suurendada kõik valitsused. Keegi pole kunagi pensionikasvu vaidlustanud. Küsimus on vaid selles, kuidas seda teha ja millised on konkreetsel ajal olnud riigi võimalused. Praegune valitsus lähtub eeldusest, et pension on meie praeguse töötava põlvkonna kohustus vanemate ees. Nende elu ja tööga oleme saanud praeguse Eesti – eduka, areneva ja iseseisva riigi.
Pensionisüsteem peab lähtuma kolmest põhiaspektist: jätkusuutlikkus, adekvaatsus ja solidaarsus. Euroopa Liidu avatud koordinatsioonimeetodi pensionieesmärk näeb ette pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamise usaldusväärse fiskaalpoliitika kontekstis. See tähendab, et riik peab pensionisüsteemi reformides lähtuma eesmärgist säilitada riigi finantsiline jätkusuutlikkus. Kehtiva riikliku pensionikindlustuse seaduse kohaselt indekseeritakse pensione igal aastal indeksiga, mis sõltub 50% tarbijahinnaindeksi aastasest kasvust ja 50% sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastasest kasvust. Praegune olukord on selgelt ebarahuldav. Oleme jõudnud lahenduseni, kuidas muuta praeguseid pensione suuremaks ja hoida pensionikindlustuseelarve tasakaalus. Selleks tuleb üle minna indeksile, mis sõltub 80% ulatuses sotsiaalmaksu laekumisest ja 20% ulatuses tarbijahinnaindeksi muutusest.
Uue süsteemi põhiline läbimurre on see, et pensionid hakkavad nüüdsest kasvama sarnasemas tempos palkade kasvuga. Mida kõrgemad on palgad, seda rohkem laekub sotsiaalmaksu ning seda rohkem saab tõsta pensione. Ülejäänud pensioniindeks ehk 20% arvestatakse endiselt tarbijahinnaindeksist ehk selle põhjal, kui palju elu Eestis on kallimaks läinud. Nii kasvab pensionäride eluatustase samamoodi, kuidas kosub meie riigi jõukus.
Üks kõigi valitsuste muresid on olnud see, et pensione oleks võimalik jagada võrdselt. Meie soov oli toetada eriti neid, kelle pensionid on väiksemad. Otsustasime tõsta pensionide baasosa osakaalu, ainukest osa pensionist, mis kõikidel on võrdne. Riiklikud pensionid kasvavad oluliselt juba eeloleval aastal. Praegu ei ole võimalik täpselt öelda, kui palju suureneb rahvapension või suurenevad muud pensionid, kuna tarbijahinnaindeksi ja sotsiaalmaksu laekumise tegelikud kasvud selguvad 2008. aasta I kvartalis. Küll saame aga öelda, et tõus on märgatav ja pensionid kahekordistuvad.
Ent kokku võttes, jättes kõrvale nimetatud indeksid ja koefitsiendid, kordaksin üht olulist numbrit. Kogusummas on 2008. aasta riigieelarves pensionideks ette nähtud 17,7 miljardit, möödunud aastaga võrreldes on kasv 27,84%. Kogu see raha on mõeldud eakatele, et neil oleks kindlam tunne homse ees. Kuulanud oma endiste heade kolleegide diskussiooni siin, tahan ma öelda üht: see, kas pensionid kasvavad eraldi seaduses või tehnilise iseloomuga seadusmuudatuse osana, on probleemiks professionaalselt rikutud parlamendiliikmele, mitte aga siirale rahvaesindajale ega ka inimesele, kes pensioni saab.
Austatud Riigikogu! Ma tänan teid tehtud töö eest ja palun teil panna ka i‑le täpp ehk eelnõu vastu võtta! Aitäh!

Suur tänu, proua minister! Lõpetan läbirääkimised. Läheme nüüd lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse ja kogumispensionide seaduse muutmise seaduse eelnõu 79. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 89 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud politseiseaduse, välismaalaste seaduse, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ning isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud politseiseaduse, välismaalaste seaduse, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse, isikut tõendavate dokumentide seaduse ja piirivalveseaduse muutmise seaduse eelnõu 75. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 86 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läheme lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu 99. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 85 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnavastutuse seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Kalle Palling Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Keskkonnavastutuse seaduse vastuvõtmisega astub Eesti olulise sammu edasi meie keskkonna kaitsmisel. Keskkonnavastutuse seadus aitab senisest paremini rakendada põhimõtet, et saastaja maksab, ehk aitab tagada keskkonnakahju tegeliku heastamise kahju tekitaja poolt. Kui keegi hävitab väärtusliku koosluse, siis lisaks trahvi maksmisele on ta nüüd kohustatud taastama ka endise olukorra. Vähe sellest, siiani ei ole meil keskkonnakahju heastamisele nii lähenetud, et, lihtsustatult öeldes, tuleks kahju tekitajal heastada ka tema tegevuse tõttu keskkonnas tekkinud puudujääk. Võtame väga lihtsa näite. Kui reostuse tõttu hukkusid jões haugid, siis tuleb lisaks kalade algse arvukuse taastamisele sinna lisada need haugid, kes oleksid marjast koorunud, kui reostust ei oleks olnud. Ka vahekahju korvamise kohustus on meie õiguskorras midagi täiesti uut. Seega, ühiskonna ja ülejäänud keskkonna jaoks üldine olukord oluliselt paraneb.
Selle seaduse rakendamine ei ole ilmselt lihtne. Keskkonnavastutuse direktiiv, mille ülevõtmiseks eelnõu on välja töötatud, tugineb paljuski USA õigusele ning seetõttu on direktiivist tulenev regulatsioon uudne ka teistele liikmesriikidele. Iga uus asi on alguses tundmatu ning vajab rakendamiseks aega, nii on ka õigusnormidega. Aga Reformierakond on veendunud, et keskkonna arvel järeleandmisi teha ei tohi.
See seaduseelnõu aitab tugevalt kaasa meie elukeskkonna parandamisele. Reformierakond toetab eelnõu vastuvõtmist ning meil on äärmiselt hea meel, et seaduseelnõu arutamise juures jäid nii koalitsiooni- kui ka opositsioonierakonnad ühele meelele. Kutsun üles kõiki hääletama ja vajutama hääletades rohelist nuppu! Aitäh teile!

Suur tänu, kolleeg Kalle Palling! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised ja läheme nüüd lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnavastutuse seaduse eelnõu 77. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 85 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2007. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Meenutan selle aasta lisaeelarve mõnda olulisemat numbrit. Selle lisaeelarvega suurendatakse tulude prognoosi 7,78 miljardi võrra ja vähendatakse mittemaksuliste tulude prognoosi 1,56 miljardi võrra. Kulusid on lisaeelarves 2,7 miljardit ja reservidesse kantakse 3,5 miljardit. Lisaeelarve teeb ka mitmeid sisemisi muudatusi selle aasta eelarves, vastavalt selgunud vajadustele, muu hulgas selliste vajaduste nagu vanemahüvitise või residentuurikulude osas, samuti suurendatakse kiirabi kulude katet.
Muudatusettepanekuid laekus eelnõu kohta kümme. Neist mahukaim on tehtud valitsuse ettepanekul ja sisaldab mitmeid ümberpaigutusi ministrite soovide kohaselt. Rahanduskomisjon otsustas, et need on mõistlik ja vajalik vormistada ametlikuks muudatusettepanekuks.
Riigikogu liikmetelt ja fraktsioonidelt laekus üheksa ettepanekut. Ma vist saan kasutada seda luksust, et nad lühidalt ära nimetada, kuna neid on tunduvalt vähem kui suure eelarve puhul. Neid ettepanekuid rahanduskomisjon ei toetanud ja need põhjendused on olulised. Keskkonnaühenduste koda ei saanud lisaraha, kuna siiani on seda organisatsiooni toetatud projektipõhiselt ning mittetulundussektori puhul on alati vaja teha valik, milliseid tulundusorganisatsioone pidada toetuse vääriliseks otse riigieelarvest. Selle valiku me oleme põhiosas usaldanud vastavale ministrile. Ugala Teatrile on järgmiseks aastaks soovitud tagasihoidlikud 100 miljonit. Tegelik seis on see, et midagi kulutada saaks alles 2009. aastast ja nende kuludega on eelarvestrateegias arvestatud. Eesti looduslike pühapaikade kaitseks on soovitud raha eraldada. Siin ei leitud kokkulepet. Seda raha sooviti võtta valitsuse reservist, mis praeguse poliitilise kokkuleppe või hoiaku põhjal leiab kasutamist pärast teist lugemist, aga järgmiseks lugemiseks selguvad konkreetsed artiklid, kus kooskõla leitakse, kus mitte. Tallinna Loomaaiale ei eraldatud praegu raha. Tuleb siiski rõhutada, et tegemist on Tallinna Loomaaiaga ja me soovime näha siin pealinna head tahet, kellel on jätkunud raha kõige erinevamateks kuludeks, usume, et ka loomaaiale jätkub rohkem kui seni. Aga olukord seal muidugi lisaraha eeldaks. Ettepanek puudutas veel MTÜ‑d Eesti Külade ja Väikelinnade Liikumine Kodukant. Võib luureandmete põhjal öelda, et teise lugemise järel võib see organisatsioon lisaraha saada, aga praegu selles ulatuses seda ettepanekut ei toetatud. Lahkelt on soovitud eraldada 100 miljonit Narvas Politsei‑ ja Päästeameti uuele hoonele ja Jõhvis Ida Politseprefektuuri, Päästeameti ja kaitsepolitsei osakonnakeskuse hoone ehitamiseks. Mitte mingi valemiga ei ole seda raha võimalik ära kasutada, need plaanid on tehtud ja selles staadiumis, et 100 miljoni eraldamine praegu ei ole põhjendatud. Tahaksin veel rõhutada allikat. Mingil juhul ei ole selle eelarve ideoloogiaga kooskõlas ära võtta välissaatkondadele eraldatud raha, mida siin on tehtud. See on meie välispoliitika kindel suund olnud – ehitada saatkondade võrk valmis. Selle lisaeelarve loogika on olnud selline, et võimalikult vähe mõjutada kohalikku ehitusturgu, et see raha siiski liiguks parem välismaale, kui kulutataks kohapeal, kus on juba niigi inflatsiooniga ja sektori ülekuumenemisega suured probleemid. Aga ka raha otstarve ei olnud otstarbekas, ütleme nii. Siis on soovitud eraldada raha proteesidele palju suuremas summas, kui tegelik vajadus on. Ortopeediliste abivahendite puhul peab küll ütlema, et see on olnud üks selle eelarve kulude kõige kiiremaid kasvuartikleid ja on ka järgmisel aastal. Seal on ka kasutamata raha. Nii et mitte alati ei ole mõistlik Riigikogu liikmetel mis tahes lobigrupi ettepanekuid viimase tõena võtta, tasub ikkagi kontrollida, kas sellise ettepaneku tegemine on mõistlik. Me ei saa küll väita, et siin raha ülearu on, aga kasv on tõesti selline, et järgmisel aastal on see näiteks 40% ja 2006. aasta põhieelarvega võrreldes on kasv kordades. Selliseid ettepanekuid ei ole rahanduskomisjoni arvates siiski mõistlik arvestada. Siis soovitakse vähendada Eesti Vabariigi kassareservi ja panna see raha pensionireservi. Selline tegevus halvaks tõsiselt valitsuse finantstegevust ega ole kuidagi põhjendatud ka pensionikassa vajaduse seisukohalt. Pensionireserv ei pea olema pensionikassas, küll aga peab olema reserv kassas alati olemas.
Sellega ongi ülevaade muudatusettepanekutest tehtud. Nagu öeldud, arvestati neist ühte ja suurt, mis toetus valitsuse ettepanekutele. Riigikogust tulnud muudatused võetakse pärast teist lugemist tõsise kaalumise alla ühtse tervikuna, et vaadata, kui palju on soovides kattuvusi ja kui palju on sobivaid allikaid. Aga rahanduskomisjoni arvamus on, et tänane lugemine tuleks lõpetada. Järgmist lugemist planeeritakse 5. detsembriks. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 16. november. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jürgen Ligi! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu öeldud, on eelnõu kohta tehtud kümme muudatusettepanekut.
Esimene muudatusettepanek on rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Teine on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Kolmas on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua juhataja! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun hääletada kolmandat muudatusettepanekut.

Aitäh! Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud kolmanda muudatusettepaneku. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu oli 49, erapooletuid oli 5. Ettepanek ei leidnud toetust.
Neljas ettepanek on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. See ettepanek ei kuulu Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõike 2 kohaselt hääletamisele. Viies ettepanek on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata, ei kuulu hääletamisele samal põhjusel. Kuues ettepanek on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Seitsmes ettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun seitsmendat muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud muudatusettepaneku nr 7. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu oli 54, erapooletuid oli 4. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 8 on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun hääletada kaheksandat muudatusettepanekut.

Aitäh! Arvan, et võime minna hääletuse juurde. Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud kaheksanda muudatusettepaneku. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 31 Riigikogu liiget, vastu oli 55, erapooletuid oli 4. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 9 on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun hääletada üheksandat muudatusettepanekut.

Suur tänu! Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud muudatusettepaneku nr 9. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu oli 54, erapooletuid oli 5. Ettepanek ei leidnud toetust.
Viimane, kümnes muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun hääletada kümnendat muudatusettepanekut.

Aitäh! Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud kümnenda muudatusettepaneku. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu oli 54, erapooletuid oli 5. Ettepanek ei leidnud toetust.
Lugupeetud kolleegid! Me oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud.
Määran eelnõu 121 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 16. novembri 2007 kell 15. Eelnõu 121 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud elektroonilise side seaduse ja rahvatervise seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Hannes Astoki!

Lugupeetud eesistuja! Kolleegid! Vabariigi Valitsuse algatatud elektroonilise side seaduse ja rahvatervise seaduse muutmise seaduse eelnõu 62 kohta muudatusettepanekuid tähtajaks ei laekunud. Komisjon pidas nimetatud seaduse kohta kaks koosolekut: 6. novembril ja 12. novembril. Vahepeal, 5. novembril käis koos ka eelnev töögrupp, kus olid kohal Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Siseministeeriumi ja tema asutuste ning Infotehnoloogia‑ ja Telekommunikatsiooniettevõtjate Liidu esindajad.
6. novembri koosolek keskendus töögrupi ettepanekutele ja ma lühidalt refereerin neid. Need on teile ka välja jagatud. Paragrahvi 18 punktis 2 on ettepanek sätestada põhimõte, et igal julgeolekuasutusel võib olla üks lühinumber, millele helistades helistaja telefoninumber kindlaks määratakse ja teave helistaja asukoha kohta tehakse kindlaks ehk ta positsioneeritakse. Eelnev sõnastus andis võimaluse, et neid lühinumbreid võiks julgeolekuasutusel olla ka rohkem kui üks. Komisjon toetas seda ettepanekut. Teine ettepanek tuli samuti töögrupist, see nägi ette täiendada elektroonilise side seaduse § 111¹ lõike 4 redaktsiooni, mille mõte on see, et kui jälitus- või julgeolekuorganisatsioonid teevad telekommunikatsiooniettevõtetele päringuid, siis päringud küll säilitatakse nii telekommunikatsiooniettevõtte kui ka pärija poolt, aga vastused päringute kohta, selle teabe säilitamise kohustus jääb järelepärimise esitajale. Ei ole mõtet koormata telekomiettevõtjaid nende päringute säilitamisega n‑ö topelt. Teiselt poolt kindlasti vähendab see riski, et nende päringute sisu võiks kusagile lekkida. Komisjon toetas ka seda ettepanekut. Kolmas ettepanek täpsustas sõnastust ehk sõnastas selgelt, et Finantsinspektsioonil on talle seaduses antud õiguste kohaselt võimalus teatavaid päringuid teha. Viimane parandus, mida komisjon konsensuslikult arvestas, oli parandus, mis tuli ka töögrupilt, et kui sideettevõtja lõpetab sideteenuse osutamise, siis logifailid, mida ta peaks säilitama (aga kuna teda enam ei ole, siis ta ei säilita), antakse üle Sideametile. Komisjon arutas ka ühte ettepanekut, mis oli eelnõu menetlemise käigus Siseministeeriumilt laekunud pärast seda, kui see eelnõu oli juba valitsusest parlamenti tulnud. Siseministeeriumi ettepanek oli sätestada, et kõik mobiilsideteenust pakkuvad ettevõtted peavad tagama ka jälitus‑ ja julgeolekuasutustele võimaluse reaalajas positsioneerida kõiki mobiiltelefone. Praegu on see võimalus jälitus‑ ja julgeolekuasutustel kahes võrgus olemas, kolmandas võrgus see puudub. See on kaetud ka teistpidi, päringute tegemine on kaetud kohtu või prokuratuuri antud lubadega. Selle üle tekkis komisjonis tõsine debatt. Ka majandusministeeriumi esindaja seisukoht oli, et see on siiski uus ettepanek ja üldise kohustuse sätestamine sideettevõtjale, kes pakub mobiilteenust, võib tuua riigile kaasa suhteliselt suuri rahalisi kohustusi. Samuti ei tulene selline nõue Euroopa Liidu direktiividest, millele need seadusmuudatused üldiselt viitavad. Komisjon leidis, et seda teemat ollakse valmis edasi arutama. Kui Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium ja Justiitsministeerium toovad meile Vabariigi Valitsuse seisukoha selle kohta, siis järgmises seaduse muutmise protsessis tuleks seda käsitleda. Sellise arutelu järel otsustati eelnõu saata tänaseks suurde saali ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada.
12. novembril arutati komisjoni koosolekul teemat seoses laekunud lisainformatsiooniga uuesti. Eeskätt puudutas see seadusmuudatuse seda osa, mis räägib Interneti‑liikluse andmete salvestamisest, monitooringust jne. Need seadusepunktid peaksid seaduseelnõu kohaselt jõustuma 15. märtsist 2009. Tuleb sedastada, et probleem on olemas, kuna direktiivist tulenevad nõudmised on küllaltki segased ja pole arusaadav, mida täpselt salvestama peab. On palju tehnilisi probleeme, mitte niivõrd salvestamisega, vaid mahtudega, mis seal tekivad. Telekommunikatsiooniettevõtted on sellepärast suhteliselt murelikud, sest mingisugust praktikat veel ei eksisteeri. Komisjon arutas nimetatud küsimust. Uurisime ka ettekandjalt majandusministeeriumist, milline on teiste riikide praktika, aga kuna need seadused jõustuvad mitmes riigis alles järgmise aasta 1. jaanuarist, siis praktikat ei ole. Seetõttu otsustas komisjon, et lahendus võiks olla see, et nimetatud küsimusega tuleb intensiivselt edasi töötada ja jälgida, milliseks kujuneb direktiivi rakendavate riikide praktika just nimelt Interneti‑liikluse salvestamise osas, mida on mõistlik ja vaja salvestada ja säilitada. Vajaduse korral võib teema juurde tagasi pöörduda. Samuti on oluline, et Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium ning Sideamet kujundaksid riigisisest praktikat, et lõppkokkuvõttes oleks tagatud direktiivi täitmine ehk oleks võimalik adekvaatselt kurjategijaid jälgida ja jälitada, samas mitte koormata telekommunikatsiooniettevõtteid liigsete andmete salvestamisega ja liigsete kulude tekitamisega. Arutelu oli küllaltki kirglik, põhimõtteline ja väga edasiviiv, pean tunnistama. Edasise menetluse kohta oli majanduskomisjoni liikmetel mitmeid ettepanekuid. Pärast arutelu toimus konkureeriv hääletus. Üks ettepanek oli jääda komisjoni eelmise seisukoha juurde ehk täna teine lugemine läbi viia ja lõpetada. Kalev Kallo tegi ettepaneku tühistada 6. novembril tehtud otsused ja saata lugemisele eelnõu täiendatud ja muudetud vormis, jättes eelnõust välja § 23 ehk seaduse § 111¹ lõige 3, mis puudutab andmeid, mille osas Interneti‑ühenduse, elektronposti ja Interneti‑telefoniteenuse pakkujal on kohustus andmeid säilitada. Toetust leidis komisjonis ettepanek jääda endiste seisukohtade juurde. Seega on komisjoni otsus teha täiskogule ettepanek teine lugemine täna lõpetada ja kui teine lugemine on täna lõpetatud, siis teha 15. novembril eelnõu kolmas lugemine ja eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Hannes Astok! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Tundub, et see eelnõu on küllaltki keeruline nii majanduskomisjonile kui ka üldsusele, sest pole ka praktikabaasi, kust midagi võtta. Minu küsimus puudutab seda, kas komisjonis oli arutelul, kui palju see nõuab rahalisi vahendeid. Kas see temaatika oli arutlusel?

Aitäh! Loomulikult oli see temaatika arutlusel. Mis puudutab mobiiltelefon‑ ja telefonsidet, siis need kulutused ühe operaatori kohta on ilmselt suurusjärgus mõned miljonid kroonid, mida on operaatorid aktsepteerinud. Millised tulevad Interneti-liikluse salvestamise kulutused, see on tõepoolest keeruline küsimus. Nagu ma ütlesin, seaduse Interneti-liikluse andmete salvestamise pool jõustub Eestis 15. märtsil 2009. Me koos majandusministeeriumiga tahame, jälgides teiste riikide praktikat, välja selgitada, mida siis tegelikult on mõistlik nendest andmetest salvestada ja mida mitte. Probleemiks on ka see, et näiteks ei käsitle direktiiv üldse transiitliiklust ehk neid bitte ja baite, mis ei alga Eestist ega lõpe Eestis, aga läbivad Eestit. Kas neid peaks ka salvestama ja mis sellest tegelikult kasu on? Probleemi olemus, direktiivi eesmärk ja ka seaduse eesmärk on see, et kuritegevuse ja terrorismiga võitlevad ametkonnad saaksid kätte vajaliku info, kes kellele sõnumeid lähetas. See ei puuduta sõnumite sisu, aga puudutab seda, kust lähetati, millal lähetati ja milliseid kanaleid pidi. Kas näiteks kogu transiitliikluse salvestamine, mis võib tõepoolest maksta kümneid miljoneid või sadu miljoneid kroone, sellist teavet meile annab? Me ei tea. Aga selleks seda praktikat tulebki kujundada ja vaadata, et see kõik jääks mõistlikkuse piiridesse. Nagu öeldud, komisjon oli valmis teema juurde tagasi pöörduma, kui me saame teiste riikide praktikast lähtuvalt sellest rohkem aru või kui ettevõtted hakkavad seda tehnilist baasi ette valmistama. Me saame seda kõike veel ühiselt arutada, läbi rääkida ja vajaduse korral teema juurde tagasi pöörduda.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Hannes Astok! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Seaduseelnõu kohta on esitatud neli muudatusettepanekut. Esimene, teine, kolmas ja neljas. Kõik on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Me oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Seaduseelnõu 62 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud teeseaduse ja raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandjaks majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Kõrgesti austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Riigikogu menetluses on Vabariigi Valitsuse algatatud teeseaduse ja raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille teisele lugemisele saatmist arutas majanduskomisjon oma 6. novembri s.a koosolekul. Sellele koosolekule oli kutsutud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede‑ ja raudteeosakonna peaspetsialist Jaak Säälik. Komisjonis eelnõu teisele lugemisele saatmise arutelul esitasid komisjoni liikmed küsimusi raudteeülesõidukohtade turvalisemaks muutmise, raudteeülesõidukohtadele tõkkepuude paigaldamise, tänavate projekteerimise standardite, liikluseeskirja muutmise ning liiklusmärkide märgatavuse kohta. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei ole esitatud ning nii tegin juhtivkomisjoni ettekandjana komisjonile ettepaneku saata Vabariigi Valitsuse algatatud teeseaduse ja raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks s.a 14.  novembril ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, viia eelnõu kolmas lugemine läbi s.a 15. novembril ning eelnõu seadusena vastu võtta. Majanduskomisjon toetas neid kolme ettepanekut konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Urmas Klaas! Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole. Seaduseelnõu 91 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse, planeerimisseaduse ja päästeseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandjaks riigikaitsekomisjoni liikme Trivimi Velliste!

Austatud proua esimees! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas kõnesolevat eelnõu järjekorranumbriga 101 enne teisele lugemisele esitamist oma 6. novembri istungil. Nimetatud istungil osalesid eelnõu algataja esindajatena Kaitseministeeriumi õigusosakonna õigusloomebüroo juhataja Lia Liin ja infrastruktuuri osakonna juhataja asetäitja Nele Loorents.
Mis puutub eelnõu sisusse, siis esimesel lugemisel seda üsna põhjalikult tutvustati. Ma tuletan ainult mälu värskenduseks meelde, et eelnõu käsitleb relvaseaduse, planeerimisseaduse ja päästeseaduse muutmist, kusjuures kõige olulisem probleemidering ka komisjoni aruteludel keskendus relvaseaduse ja eriti planeerimisseaduse ümber. Arutelu põhituum komisjonis oli see, millisel määral peaks kohalikel omavalitsustel olema õigust ja võimalust oma seisukohti või oma tahet või oma arusaama peale suruda selles küsimuses, kuhu kas tulevad või ei tule harjutusväljad. Teiselt poolt täpselt samamoodi: millisel määral peaks olema riigil Kaitseministeeriumi ja üldse riigi valitsusasutuste isikus õigus omakorda oma seisukohta kehtestada. Aruteludes juhtisid mitmedki sõnavõtjad tähelepanu sellele, et mõlemal poolel on olulisel määral õigus, kuid küsimus on, et kogu see protsess ei tohiks minna väga pikale. Me ei tohiks lõpetada olukorraga, et aastad lähevad, aga harjutusväljad on ikka lõplikult rajamata. Nõnda esitati eelnõu kohta ühtekokku kuus ettepanekut. Nendest üks oli siinkõneleja esitatud keeleline ettepanek, mille ma võtsin tagasi, kuna seda ettepanekut oleks mõistlik teha mõnel teisel puhul kogu seaduse teksti läbivalt, mitte ainult ühes kohas. Seega jäi alles viis muudatusettepanekut, mida ka hääletati. Kaks päeva pärast komisjoni istungit võeti kaks muudatusettepanekut tagasi, seega on meil jäänud praegu eelnõu teksti juures olevasse muudatusettepanekute tabelisse kolm muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjon otsustas 6. novembril üksmeelselt teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada seaduseelnõu 101 teiseks lugemiseks Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda kolmapäevaks, 14. novembriks, s.o tänaseks. Riigikaitsekomisjoni  ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas komisjon esitada eelnõu teiseks lugemiseks muudetud kujul koos juba mainitud muudatusettepanekute tabeliga. Komisjon otsustas teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine täna lõpetada. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Trivimi Velliste! Palun küsimusi! Kolleeg Rein Ratas, palun!

Väga austatud ettekandja! Öelge, palun, miks te püüate planeerimisseaduse §‑s 32 "Riiklikult tähtsa ehitise mõiste" anda tugevat militaaraktsenti, jättes selles paragrahvis nimetatud tsiviilobjektid vähem tähtsustatuks. Teie ettepanekul kaotatakse täiendsõnad "üleriigilise tähtsusega", kolme militaarpositsiooni puhul aga jäetakse täiendsõna "üleriigiline" tsiviilpositsioonidele. Seega tunnistate näiteks riiklikult tähtsaks ehitiseks ka Kaitseliidu malevkonna võimalikud harjutusväljad.

Aitäh selle küsimuse eest! Küsimus üleriigilisest tähtsusest oli päris pikalt komisjonis arutelul. See oli jutuks siis, kui kaitseminister oli komisjonis, aga samuti peatusid sellel hiljem ministeeriumi ametnikud ja sel teemal võtsid sõna ka komisjoni liikmed. Kõlama jäi siiski see seisukoht, et riigikaitselised objektid (kui me nüüd räägime harjutusaladest, siis neid ei ole Eestis nii palju) on kõik piisavalt tähtsad selles mõttes, et ei ole mõtet neid hakata jagama klassidesse, et mõned on üleriigilise tähtsusega ja teised on lihtsalt tähtsad. Leiti, et selle "üleriigilise" võiks selles kontekstis ära jätta.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Trivimi Velliste! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Proua esimees! Head kolleegid! Selle eelnõu puhul on paslik vaadata natukene tagasi. Alles 20 aastat tagasi oli praeguse Eesti territooriumist 7% Nõukogude armee käes ja meie territooriumil oli 1500 või natukene rohkem sõjalist objekti. Kuhu need objektid rajada – selleks ei küsitud ei luba, nõusolekut ega ettepanekuid tolleaegselt Eesti NSV valitsuselt, rääkimata kohaliku saadikute nõukogu täitevkomiteest. Meil kõigil on väga hea meel, et selline aeg on läbi. Meil on ka hea meel, et meil on oma tugev kaitsevägi, et meil on rahval kaitsetahe ja kaitsealased küsimused räägitakse oma rahvaga läbi, vähemalt seni on räägitud.
Jah, meil on kaitsevägi ja meil on väga hea kaitsevägi. Seda on tunnustanud paljud meie liitlased nii NATO‑s kui ka mujal. Kõik on nõus ka sellega, et kaitsevägi vajab harjutamiseks harjutusvälju. Ma olen täiesti kindel, et kõik on sellega nõus. Lahkarvamused ongi vahel tekkinud selles küsimuses, millistel tingimustel neid harjutusvälju rajada. Probleemid on tekkinud harjutusväljade detailplaneeringute algatamisel ja menetlemisel. Ma mäletan omast käest, kui me käisime riigikaitsekomisjoniga Nursipalu harjutusvälja küsimuses Rõuge Vallavalitsusega kohtumas ja käisime harjutusvälja juures elavate inimestega rääkimas, siis me jõudsime peaaegu kompromissini. Olen täiesti kindel, et Nursipalu harjutusväli tuleb, sõltumata sellest, kas see eelnõu läheb läbi või ei lähe. Üks asi on see, kas teha need harjutusväljad lihtsustatud korras ja jõuga, kasutades seaduse jõudu, või pidada läbirääkimisi, leida kohalike inimestega ja kohaliku omavalitsusega kompromiss ja teha niimoodi, et sellest harjutusväljast on kõigil hea meel, mitte et see oleks seal kohapeal mingi konflikti allikaks. Selles ongi küsimus. See, et nüüd Kaitseministeerium tahab jõuga peale suruda oma tahtmist ja võtta kohalikult omavalitsuselt, juhul kui seal tekivad lahkhelid, detailplaneeringute algatamise ja menetluse ära ning anda see maavalitsuse kätte – see on minu meelest meie demokraatlikus ühiskonnas halb märk. Nii ei tohiks olla.
Meie riigi kaitsevõime ja kaitsetahe rajaneb suurel määral just meie konsensuslikul arusaamisel meie riigikaitsest. Jah, ma olen nõus, et sageli on vaja kaitsealaseid asju inimestele seletada. Aga milleks siis seda vaeva põlata? Kaitseministeeriumil on hiilgavad kogemused läbirääkimistest välisriikidega. Me oleme NATO liige, me oleme Euroopa Liidu liige, meil on head liitlassuhted – seda kõike tänu väga headele läbirääkimiskogemustele. Sõbrad! Kui 5% nendest läbirääkimiskogemustest suunata läbirääkimistele oma rahvaga, siis me saavutame kõik vajalikud asjad ilma sunnimeetoditeta. Seetõttu toetab Keskerakonna fraktsioon muudatusettepanekuid nr 1 ja 3, mis annaksid siiski omavalitsustele tugeva kaasarääkimise õiguse harjutusväljade osas. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Toivo Tootsen! Palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Väga austatud proua istungi juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et kõik Riigikogu liikmed soovivad, et Eesti kaitseväel oleksid harjutusväljad, kuid kuidas nende harjutusväljadeni jõuda, siin on meil eriarvamused. Ma arvan, et see seaduseelnõu debatt, mis on siin Riigikogus praegu, on just õige koht selle üle mõtisklemiseks.
Minu jaoks on põhiküsimus selles, kas Riigikogu soovib riigiasutuste ja kohalike vahel usaldust tekitada või ei soovi. Kui me kohaliku kogukonna tahtest suure kiirusega üle sõidame, siis (ma arvan, me teame seda kõik) nii me usaldust ei tekita. Kuid kuidas me oma riiki siis vajaduse korral kaitseme ja sellesse kaitsesse neidsamu harjutusvälja läheduses elavaid inimesi kaasame, kui me neid inimesi ei usalda? Ma arvan, et inimene läheb oma riiki kaitsma ainult siis, kui ta teda usaldab ja riik tema ettepanekutega arvestab, sest siis ta tunneb, et see on tõesti tema riik. Kas me siiski ei tööta selle seaduseelnõuga natukene riigi kaitsevõimele teistpidi hoopis vastu?
Mul on siiralt hea meel, et praktikas ei ole mitte kunagi veel läinud tarvis seda planeerimisseaduse punkti 6. Ma loodan, et mitte kunagi seda ka ei rakendata. Eesti kodanikuna, inimesena, kes vabatahtlikult omal vabal ajal mitme MTÜ liikmena püüab kodanikuühiskonna arengut edendada, loodan, et siinsamas saalis tuleb Riigikogu taas kord tagasi selle planeerimisseaduse punkti 6 juurde, sest see on kodanikuühiskonda sobimatu, ja tunnistab selle kunagi hoopis kehtetuks.

Suur tänu, Kalvi Kõva! Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Hea kolleeg Kalvi Kõva! Sa tõenäoliselt eksisid, sa pidasid silmas peatükki 6, mitte punkti 6.
Planeerimisseaduses on tõepoolest üks selline peatükk, mis kehtestab riiklikult tähtsa ehitise kavandamise erisused. On päris hea, et me praegu selle peatüki otsa komistasime. Tõepoolest, üle-eelmine Riigikogu koosseis on seadust vastu võttes ilmselt jätnud kahe silma vahele, et peatükk 6 võimaldab riiklikult tähtsat objekti kavandada ilma detailplaneeringuta ja ilma üldplaneeringus muudatust tegemata.
Nagu öeldakse, praktika on tarkuse ema. Tõenäoliselt polekski me selle seaduseaugu otsa komistanud, kui ei oleks tulnud päevakorda harjutusväljad, kuhu ei pruugi ju midagi ehitada. Selge see, kui ehitatakse lennuväli või sadam või sild või kolmandikku Eesti energiavajadusest rahuldav elektrijaam, siis on juba ehitusseadusest tulenevalt vaja planeering koostada. Aga harjutusvälja puhul ju midagi ei ehitata, võib ka niisama harjutusvälja rajada. Seega võimaldab praegune 6. peatükk oma kolme paragrahviga Kaitseministeeriumil lihtsalt vallavanemaga kokku leppida ja see harjutusväli sinna tuleb. Ma arvan, et sellel, kes Riigikogus tuleb välja ettepanekuga planeerimisseaduse 6. peatükk tervikuna selles valguses läbi vaadata, ei ole tähtsust. Riigikaitselised küsimused on meie ühisküsimused. Nii nagu riigikaitse, on ka muinsuskaitse, looduskaitse, tervisekaitse, keskkonnakaitse, kus me ilma rahvast kaasamata edasi ei liigu. Kui rahvas oma sõna sekka öelda ei saa, siis pöördub rahvas nende valdkondade vastu. Inimeste hinge poeb tigedus ja me ei suuda oma demokraatlikku riiki normaalselt üles ehitada.
Minu käes on 6. peatüki uue redaktsiooni projekt, mis näeb ette, et riigikaitseline objekt tuleb kanda nii maakonna kui ka üleriigilisele planeeringule. Oleks ju väga naljakas, kui suur sadam, polügoon või lennuväli sinna kantud ei oleks. Kui me harjutusvälja võrdsustame riiklikult tähtsate objektidega, siis tuleb ta sinna kanda.
Nii et ma loodan lähemal ajal tõsist dispuuti planeerimisseaduse 6. peatüki üle. Kutsun üles kõiki kolleege, kui te avastate ka teistes seadustes auke, siis julgelt käsi püsti, esitage uus eelnõu ja liigume edasi, sest Riigikogu on valitud siia selleks, et loomingulist seadusandlikku tööd teha. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mark Soosaar! Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Proua esimees! Lugupeetud kolleegid! Õige varsti möödub 89 aastat Vabadussõja algusest. Me oleme praegu lõpetamas Vabadussõja võidusamba kavandamise ettevalmistusi. Loodetavasti avatakse ühe aasta pärast siin lähedal Vabaduse väljakul Vabadussõja võidusammas.
Eesti rahva ajalugu ulatub tuhandetesse aastatesse, Eesti riigi ajalugu ainult napilt 90 aasta taha ja sellest 90‑st ainult 22 + 16, mis teeb kokku 38, oleme saanud elada vaba riigina. See on arvatavasti peamine seletus, miks niipea, kui küsimuse alla tuleb see, et on tarvis midagi olulist teha, kõik noogutavad ja ütlevad: "Jah, seda olulist asja on tarvis teha, ainult, palun, mitte minu õue peal ja, palun, mitte ka minu aia taga." Ega me sellest mõtteviisist ei saagi muidu lahti, kui ainult aja kulgedes. Me vajame natuke rohkem aega kui 38 aastat. On täiesti selge, et kui tehakse raskeid ja keerulisi otsuseid, siis kusagil tuleb teha kompromisse. Muidugi on võimalik ühes vallas otsustada, et siia valda seda asja teha ei saa, teeme ta teise valda, ja võib-olla ongi parem teha see asi teise valda. Aga kui teises vallas öeldakse, et on vaja kolmandasse valda minna?
Mina olen olnud riigikaitsekomisjonis üle kaheksa aasta. Mul on olnud võimalus nendes aruteludes osaleda ja ma olen jälginud küll Kaitseministeeriumi ametnike, küll kaitseväelaste ja küll valdade esindajate jutuajamisi. Möönan, et eelkõnelejatel, kes enne mind olid siin kõnepuldis, on tubli annus õigust. Kindlasti on olnud juhtumeid ja olukordi, kus ministeeriumiametnikud, kes on alles tulnud ülikoolipingist, ei ole osanud rääkida vallameestega nii, nagu tuleb inimesega rääkida. Mõnikord on seda tehtud võib-olla liiga kroonulikult, mõnikord on tehtud pealiskaudselt, võib-olla mõnikord ka üleolevalt. Ega sellel asjal ei ole mingit muud lahendust, kui me lihtsalt harjume vähehaaval üksteist kuulama. Ma jagan ka Kalvi Kõva arvamust, et seda § 6 võib-olla ei lähe kunagi vaja, et nendes vähestes valdades, kus see küsimus on praegu aktuaalne, on võimalik kokkuleppele jõuda. On väga palju asju, mida Kaitseministeerium ja riik saaksid valdade heaks teha, lisaks seaduse abile. Kas või näiteks see, et pärast sõjaväe manöövreid tehakse külateed paremini korda, kui need olid enne manöövreid. See on tegelikult selle dialoogi üks vorm. Dialoog ei ole mitte ainult sõnades, vaid dialoog on ka tegudes.
Ma kutsun üles hääletama selle eelnõu poolt ja võtma selle vastu nii ruttu kui võimalik, sest siin on mõned sätted, mis on pakilised. Ma tänan!

Suur tänu! Mark Soosaar! Kas on protseduuriline küsimus või repliik?

Jah, protseduuriline küsimus. Tuletan veel kord meelde, et see on peatükk 6, mitte § 6. Ma palun mitte eksitada!

Aitäh! Palun, kolleeg Tarmo Kõuts! Sõnavõtt kohalt. Kaks minutit.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Kuus aastat juhtisin ma Eesti kaitseväge ja kõigis küsimustes saavutasin ma igakülgset arengut, välja arvatud üks – harjutusväljad. Tänaseks päevaks on Eesti ainukene riik Euroopa Liidus ja NATO‑s, kellel puuduvad oma polügoonid ehk harjutusväljad. Ühelt poolt saan ma loomulikult aru, et tankiga üle kohaliku valla ei sõideta, see on absoluutselt õige, nõus, kuid kui olukord on force majeure, nagu ütlevad meremehed, siis riik peab toimima. Me peame suutma need harjutusväljad oma kaitseväele luua, muidu meie mehed lihtsalt saavad lahingus surma või neid saab lahingus surma rohkem. Tänan!

Aitäh, kolleeg Tarmo Kõuts! Palun, kolleeg Aadu Must! Sõnavõtt kohalt. Kaks minutit.

Head kolleegid! On öeldud, et tegemist on ülivana probleemiga. Mul on olnud Tartu linnas võimalus osaleda aruteludel selle üle, kuidas riiklikult tähtsat objekti oma riigis rajada. Jutt oli tol ajal küll vanglatest ja kõigest muust. Ma mäletan tollase Tartu linnapea Andrus Ansipi sõnu, et me elame omas riigis, me ei tohi lubada riigil oma inimeste ja omavalitsustega sõdida, kindlasti osa inimesi kaotab midagi oma elukvaliteedis ja seda ei tohi nuiaga paika panna, vaid vajaduse korral tuleb see kompenseerida. Kui riik vajab, jõuab ta omavalitsuste ja inimestega kokkuleppele. Küll olid ilusad sõnad! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aadu Must! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Seaduseelnõu kohta on kolm muudatusettepanekut. Vaatame need läbi. Esimene on kolleeg Kalvi Kõvalt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Läheme selle protseduuri juurde.
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele kolleeg Kalvi Kõva esitatud esimese  muudatusettepaneku. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 35 Riigikogu liiget, vastu oli 43, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Teine muudatusettepanek on riigikaitsekomisjonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Kolmas muudatusettepanek on kolleeg Kalvi Kõvalt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada.

Hästi. Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele kolleeg Kalvi Kõva esitatud kolmanda muudatusettepaneku. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 34 Riigikogu liiget, vastu oli 43, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Me oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Seaduseelnõu 101 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandjaks riigikaitsekomisjoni liikme Tarmo Kõutsi!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas seaduseelnõu enne teisele lugemisele esitamist oma s.a 6. novembri istungil. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 23. oktoobril s.a ning eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud, mistõttu tuleb lähtuda eelnõu esimese lugemise tekstist muudetud kujul. Meeldetuletuseks, et eelnõu põhieesmärk on seadustada piirvanuse saavutanud kaadrikaitseväelaste tegevteenistuslepingu tähtajalise pikendamise võimalus alates 2008. aasta 1. jaanuarist. Kaitseväes, nagu ka mujal jõustruktuurides, napib isikkoosseisu, mistõttu on oluline, et piirvanuse saavutanud headest spetsialistidest kaadrikaitseväelastega saaks vajaduse korral ja nende nõusolekul ühe aasta kaupa tegevteenistuslepingut pikendada. Seejuures ei saa tegevteenistuslepingut lõputult pikendada, vaid kuni riikliku pensionikindlustuse seaduse §‑s 7 sätestatud vanaduspensioniea saabumiseni.
Riigikaitsekomisjon otsustas 2007. aasta 6. novembri istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada seaduseelnõu 124 teiseks lugemiseks Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda kolmapäeval, 2007. aasta 14. novembril. Riigikaitsekomisjoni ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon teha Riigikogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Tarmo Kõuts! Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Ka seda soovi ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Muudatusettepanekuid ka ei ole. Seaduseelnõu 124 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud äriseadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandjaks õiguskomisjoni liikme kolleeg Hanno Pevkuri!

Austatud esimees! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas äriseadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 5. novembril ja tegi järgmised otsused. Kõigepealt otsustati, et eelnõus oleks vaja teha üks väike muudatus. Ja nimelt, § 433³ lõikesse 1 tuleks lisada sõna "osaühing" lisaks aktsiaseltsile. Menetluslike otsuste poole pealt tehti sellised otsused, et eelnõu teine lugemine peaks toimuma täna, 14. novembril ja ettepanek oleks teine lugemine lõpetada ning kui kõik kenasti läheb, siis järgmise nädala kolmapäeval eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Hanno Pevkur! Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Selliseid soove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek õiguskomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Head kolleegid! Seaduseelnõu 102 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud notarite infosüsteemi ja õigusregistritega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandja on õiguskomisjoni liige kolleeg Erik Salumäe. Palun!

Austatud proua juhataja! Head ametikaaslased! Õiguskomisjon arutas käesolevat eelnõu kahel istungil: 5. ja 12. novembril. Pärast eelnõu esimest lugemist Riigikogu liikmetelt muudatusettepanekuid ei laekunud, küll aga tegi komisjon ise oma liikmete konsensusega kaks muudatusettepanekut. Nende ettepanekute algatamisega nõustus ka eelnõu algataja Vabariigi Valitsus.
Algatus esimeseks muudatusettepanekuks tuli Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt. Nimelt sätestab avaliku teabe seadus, et hiljemalt 1. juuliks 2008 tuleb viia riiklikud andmekogud ja nende põhimäärused kooskõlla avaliku teabe seaduses sisalduva uue andmekogude regulatsiooniga. Selle eesmärgi saavutamiseks peab Vabariigi Valitsus võtma vastu ka määruse, millega kehtestatakse andmekogude tegevust kindlustavad süsteemid. Kuna osa selliste süsteemide puhul – Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium nimetas siinkohal aadressiandmete süsteemi, mille põhialuseks on koha-aadresside standardiseerimine, – on tarvilik hea ja tihe koostöö kõigi omavalitsustega, siis on paindlikum, kui valitsus saab nende kindlustavate süsteemide kehtestamisel määrata tähtajad, mis on reaalselt vajalikud. Seda otsust kaalub valitsus alati igal üksikjuhul.
Teine muudatusettepanek puudutab riigi õigusabi seaduse muutmist. Kehtiva redaktsiooni kohaselt on riigil võimalik eraldada toetust õigusabi andmisega seotud tegevusteks vaid sellistele mittetulundusühingutele ja sihtasutustele, kes on kantud tulumaksusoodustusega ühingute nimekirja. Õiguskomisjon leidis, et see piirang ei ole põhjendatud, kuna see takistab toetusele kandideerida niisugustel ühendustel, kes on riigile küll usaldusväärsed, kuid ei ole kantud tulumaksusoodustusega ühingute nimekirja. Üheks selliseks organisatsiooniks on näiteks Eesti Juristide Liit. Sellest tulenevalt tegi õiguskomisjon muudatusettepaneku nr 2.
Menetluslikud otsused, mis õiguskomisjon tegi konsensusega, olid, et eelnõu teine lugemine täna lõpetada ja kui teine lugemine täna lõpetatakse, siis järgmisel kolmapäeval, 21. novembril võtta eelnõu seadusena vastu. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Erik Salumäe! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu kohta on kaks muudatusettepanekut, mõlemad on esitanud õiguskomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Me oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Seaduseelnõu 105 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud riigipiiri seaduse ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimehe kolleeg Väino Linde!

Head saalisolijad! Austatud istungi juhataja! Kolleegid! Käesoleva eelnõu, numbrimärgiga 117, väljatöötamise eesmärk oli – ütlen teile seda veel kord mälu värskendamiseks – tagada siseriikliku õiguse täiendamise abil Schengeni konventsioonist tulenevate nõuete täitmine. See on ka põhjus, miks põhiseaduskomisjon menetles seda eelnõu võib-olla mõnevõrra ennaktempos, aga siiski samas ka sügavalt ja tõsiselt. Pidasime selle eelnõu arutamiseks pärast esimest lugemist kaks komisjoni istungit, 6. novembril ja 12. novembril. Siis vaatasime läbi muudatusettepaneku, mille oli esitanud meile hea kolleeg Hannes Rumm, ning põhiseaduskomisjon algatas ka ise 11 muudatusettepanekut, lähtudes nii Siseministeeriumi – selle eelnõu puhul valitsuse esindaja – ettepanekutest kui ka põhiseaduskomisjoni liikmete ettepanekutest eelnõu sisu kohta.
Esmalt pean juhtima tähelepanu sellele, et eelnõu tänase teksti n-ö paberkandjaversioonis on mõningaid ebatäpsusi. Ütlen need praegu ära. Eelnõu elektroonilises variandis neid enam ei ole, aga paberkandjal on. Nimelt, kui me vaatame muudatusettepanekute tabelit või loetelu, siis nr 1 juures on jäänud ära juhtivkomisjoni märge arvestamise ja mittearvestamise kohta, aga siin tuleb öelda, et peaks olema märgitud "arvestada täielikult". Muudatusettepaneku nr 8 puhul on lõpus ära jäänud sõnad "põhiseaduskomisjon" ja "Juhtivkomisjon: arvestada täielikult". Ka need peaksid seal kirjas olema. Muudatusettepanekute tabeli lõpuosas on numeratsioon läinud nihu selles mõttes, et kaks muudatusettepanekut on numbrimärgiga 10, aga peaks olema, nii nagu meie numeratsioon ette näeb, ikkagi muudatusettepanekud 10, 11 ja 12. Nii et kahe viimase muudatusettepaneku numbrid on 11 ja 12.
Nüüd siis asja juurde selles mõttes, et mida me siis vaatasime 6. novembril komisjonis. Vaatasime esmalt muudatusettepanekuid, mille puhul esitasid Siseministeeriumi ametnikud meile ettepaneku algatada vastavad muudatusettepanekud, ja ka kolleeg Rummu ettepanekut. Komisjon toetas neid. Siseministeeriumi muudatusettepanekuid, mis on tabelis nr 3 ja nr 7 all, toetati järgmiselt: poolt 9 komisjoni liiget, vastu ei olnud ühtegi. Need käsitlesid eelnõu § 1 punktis 1 riigipiiri seaduse § 2 lõige 1¹ muutmist, et sisepiir on Eesti ja Euroopa Liidu liikmesriigi ühine maismaapiir, sealhulgas jõe- ja järvepiir. Niisugune definitsioon sai sellesse eelnõusse. Kolleeg Hannes Rummu muudatusettepaneku mõte oli selles, et hüpoteetiliselt võib tekkida olukord, kus on vaja Vabariigi Valitsuse määrus jõustada tavalisest kiiremas korras ja see määrus peaks käsitlema põhimõtteliselt riigipiiri sulgemist. Komisjon diskuteeris selle üle, kas seaduseelnõu menetlemine annab meile niisuguse võimaluse või mitte, ja otsustasime Hannes Rummu ettepanekut toetada. Eelnõus oli algsel kujul ette nähtud, et niisugune valitsuse määrus oleks jõustunud Riigi Teatajas avaldamise hetkest, see oleks tähendanud kolmepäevast ajakadu, kuid võib tekkida siiski niisugune eriolukord, kus Vabariigi Valitsuse määrus oleks vaja operatiivsemalt jõustada. Siin tekkis veel küsimus, kas on tegemist määruse või korraldusega, aga siiski leiti, et on õigem, kui jääb Vabariigi Valitsuse määrus, sest korralduse puhul võiks esitada kohtuliku kaebuse selle peale, kuid seda ei peetud selles olukorras praegu tarvilikuks. Toodi selline näide, et kui ühest maismaanaaberriigist, kas või Läti territooriumilt, paneb jooksu, põgeneb sadakond kinnipeetavat Eesti suunas, siis oleks vaja kiiresti taastada maismaakontroll meie kahe riigi vahel ja selleks peaks olema Vabariigi Valitsusel võimalik operatiivselt tegutseda. Seda Hannes Rummu ettepanekut toetati (6 poolt ja vastu 1).
Selle eelnõu puhul oli põhivaidlus tegelikult just nimelt selles küsimuses, et rahvusvahelise tava järgi on riiki sissesõitmine ja väljalubamine suveräänne riigi alternatiiv, mida riik põhjendama ei pea, aga see Euroopa Liidu määrus, mille alusel me tänast eelnõu tegelikult menetleme, nõuab paljuski just nimelt põhjendamist, kui isik riigipiirilt tagasi saadetakse. Vaatasime nii seda määrust kui komisjonis esitatud eelnõu ning pidasime vajalikuks selle küsimuse juurde tagasi tulla järgmisel komisjoni istungil, s.o 12. novembril, mil sündis ka praktiliselt konsensusega väga oluline ettepanek eelnõu kohta, mis on ära toodud 8. muudatusettepaneku all – välismaalase Eestisse mittelubamise vormistamine ja põhjendamine riigipiiril. Nii et välismaalase kohta, kes ei ole Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi kodanik, Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või nendega kaasas olev või ühinev pereliige, täidetakse riiki mittelubamisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad, toodud vorm. Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide kodanike puhul põhjendatakse juba täpsemalt riiki mittelubamist. Me leidsime, et sellisel juhul oleme täitnud nii Eesti põhiseaduse mõtet kui ka seda Schengeni määrust. Kõige selle tulemusena on  veel mõningaid muudatusettepanekuid, mida võib-olla ei hakka praegu siin aja kokkuhoiu mõttes täpsemalt kordama.
Need viisid kokkuvõttes selleni, et komisjon otsustas eelnõu teine lugemine täna lõpetada. Selle seisukoha poolt olid kõik 9 kohal olnud põhiseaduskomisjoni liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Kas on küsimusi ettekandjale? Ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovi ei ole. Vaatame nüüd üle muudatusettepanekud. Seaduseelnõu kohta on 12 muudatusettepanekut. Esimene, teine, kolmas, neljas ja viies on põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Kuues, kolleeg Hannes Rummu ettepanek, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Seitsmes ja kaheksas on põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Üheksas, kolleeg Hannes Rummu ettepanek, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Kümnes, üheteistkümnes ja kaheteistkümnes on põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Me oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Seaduseelnõu 117 teine lugemine on lõpetatud.

Järgneb ülevaade riigi vara kasutamise ja säilimise kohta 2006. aastal. Palun nüüd kõnepulti riigikontrolör Mihkel Oviiri!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kõigepealt pean ma paluma vabandust oma natuke uimase oleku pärast, kuna ma jõudsin tagasi Mehhikost ja seal peaks kell olema umbes 8 hommikul.
Aga mul on hea meel enne põhiteema juurde asumist parlamendile teatada, et nii Eesti Riigikontrollile kui ka Eesti riigile on globaalsel tasandil osaks saanud suur au ja vastutus.
Nimelt võttis Eesti Riigikontroll Kanadalt üle ÜRO egiidi all tegutseva riigikontrollide maailmaorganisatsiooni keskkonnaauditi töörühma juhtimise. Praegu kuulub sellesse töörühma 62 kõrgemat auditiasutust ja see on 188 liikmega maailmaorganisatsiooni suurim töörühm.
Eesti võtab üle keskkonnavaldkonna auditite ülemaailmse edendamise ja Eesti kandidatuuri sellele auditirühma eesistuja kohale toetasid Ameerika Ühendriigid, Kanada, Suurbritannia, Norra, Austria ja paljud teised riigid.
Seega: kui meie Eesti annab koos oma sõjameestega NATO kaudu jõukohase panuse rahvusvahelise julgeoleku tagamisse, IT-spetsialistidega küberkaitsesse jne, siis annab Eesti Riigikontroll oma panuse maailma keskkonnavaldkonna auditeerimisse ja keskkonnaküsimuse teadvustamisse. Nii nagu ma märkisin: Eesti on jõudnud sellesse staadiumi, kus ta nagu saajast riigist on jõudnud doonorriikide hulka.
Nüüd aga lähemale kodustele asjadele, kuigi tänapäeva maailmas on teemade jagamine lähedasteks ja kaugeteks täiesti mõttetu.
Head Riigikogu liikmed! Eesti riigi areng ja muudatused kajastuvad ka nendes aruannetes, mida Riigikontroll riigi raha ja muu vara kasutamise kohta igal sügisel parlamendile esitab. Et kirjalikud ülevaated peaksid teil ammu juba kõigil käes olema, ei hakka ma kirjutatut üle rääkima. Ütlen kohe, et mitmete aastate kestel on osa avalikkusest Riigikontrollile ette heitnud, et me ei nõua kellegi verd, vangipanekut, lahtilaskmist, vaid anname soovitusi, kuidas süsteemide toimimist parandada.
Olen veendunud, et Riigikontroll ei saa võtta ega tohi võtta oma loosungiks omaaegset Raadio 2 menusaate pealkirja "Puuga pähe". Me peame olema küll kindlameelsed, kuid lähtuma põhimõttest, et kriitiliste hinnangute kõrval peaks kritiseerijal olema pakkuda ka oma positiivne programm ehk variant, kuidas asju paremini teha. Sellest põhimõttest on kantud ka minu tänase kõne mõtted nelja-viie probleemi kohta.
Need probleemid puudutavad nii mõtlemist kui suhtumist ning on neid asju, mis pidurdavad arengut. Teemad ise tõukuvad meie audititest ja teie käes olevast aastaülevaatest.
Ma olen veendumusel, et Eesti peab endale seadma vägevaid eesmärke, aga samas mitte laskuma masendusse ja lõputusse eneserooska, kui me ei jõua kohe nende eesmärkideni. Ei ole võimalik üle oma varju hüpata, kuigi proovima peab. Paljud protsessid, eriti inimeste mõttemaailma muutumine, võtavad aega inimpõlvi. Sajanditepikkune kogemus, kus maailmapilt oli niisama lai kui hobuse tagumik adra tagant vaadatuna, annab mõnel kohal tänapäevani tunda. Siinkohal võib tänapäeva Eestit võrrelda ka teismelise poisiga, kes on küll kiiresti pikkusesse kasvanud, kuid kelle mõtlemine ei ole veel täiesti täiskasvanu oma ehk täiesti küps.
Riigieelarve, mis on praegu parlamendis arutusel, on suuruses 96 miljardit krooni. Paar aastat tagasi küsisin ma parlamendi eelmiselt koosseisult viktoriiniküsimuse, kui suur oli iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimene täiseelarve aastal 1993, ja ma tuletan meelde, et see oli 3,7 miljardit krooni. Oleks kindlasti keeruline, kui teil tuleks praegu jagada sama suur summa.
Meie eelarve on loomulikult suur, aga kui võrrelda mõne muu riigiga, siis on suurusjärgud hoopis teised. Samal ajal saab Eesti lähiaastatel kingitusena Euroopa teiste riikide maksumaksjatelt meie mõistes tohutu hulga raha – üle 65 miljardi krooni. See raha on mõeldud selleks, et Eesti suudaks ennast Euroopa Liidu vanadele liikmesriikidele järele tõmmata.
Riigikontroll vaatles eelmisel perioodil rahakasutuste probleeme teiste tehtud ülevaadete alusel ja ma peaksin panema ja tahaksin panna selle põhjal teile südamele järgmist. Raha kasutamisel peame üha rohkem mõtlema tulemuslikkusele ehk kuidas korraldada asju nii, et Euroopa teiste riikide maksumaksjate heldet toetust oleks ka tegelikkuses kasutatud selliselt, et kasu oleks püsiv. Me peame vaatama, kas need teed, mida euroraha toel ehitame, on nii ehitatud ja hooldatud, et nad peavad vastu ka tulevikus; kas need puhastusseadmed, mida taas Euroopast saadava raha eest ehitame, on jätkusuutlikult majandatud ja toimivad edasi ka siis, kui euroraha enam ei tule. Euroopa maksumaksjal on õigus nõuda meilt selle kohta aru ja nad nõuavad aru koos Euroopa Kontrollikojaga. Riigikontroll rõhutab, et Euroopa teiste riikide maksumaksjate raha kasutamine peab olema niisama hoolikas ja tulemuslik, kui meie enda raha kasutamine. Ja tuleb järgida nii korda ja reegleid kui ka kasutada tervet mõistust, et tagada tulemuslikkus ja jätkusuutlikkus.
Ühiskonnas peab tekkima selge suhe maksurahasse, see suhe on aga ajaloolistel põhjustel olnud nõrk. Inimesed peavad mõistma, et ei ole mingit põhjatut kotti nimega "riigi raha", vaid kõik, mis selles kotis on, tuleb tegelikult meie endi taskust.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänases päevakorras on teil järgmise punktina riigi 2006. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine. Ütlesin mullu eelmisele Riigikogu koosseisule, et küllap tuleb ka teatud teemade juurde tulevikus tagasi pöörduda ja see koondaruanne on üks nendest teemadest.
Jah, ma võin kinnitada, et arvud on olulises osas õiged, sest arvuline osa on tänu Rahandusministeeriumi ja riigi pearaamatupidaja heale tööle auditeeritav. Kuid see on ainult üks osa aruandest. Oluline osa aruandest on ka tegevusaruanne, kuid see ei ole kahjuks auditeeritav.
Milles on asi? Asi on lihtsalt selles, et tegevused pole seotud rahaga. Ühes kohas on üles loetud hunnik tegevusi ja teises kohas on hunnik tabeleid arvudega, kuid nende vahel pole seost. See peaks aga olema peamine. Valitsus peab andma Riigikogule ja avalikkusele teada, mis ta 2006. aasta konkreetse eelarveraha eest tegi ja mida saavutas. Kuna see aruanne sellist tervikpilti ei anna, tuleks tõsiselt kaaluda, kas aruanne sellisel kujul on ikka mõttekas. Pealegi ei ole raamatupidamisaruanded ja riigieelarve täitmise aruanne  omavahel seostatavad, sest kasutusel on erinevad arvestamise põhimõtted.
Jätkuv probleem, mis on samuti koondaruandega seotud, on selle esitamise aeg. Kohe on juba tegelikult käes aasta 2008. Ma kardan, et infoajastul ei pruugi olla teil selle 2006. aasta infoga enam suurt midagi peale hakata.
Ja veel, see aruanne peab olema mõistetav igale kodanikule, mitte ainult raamatupidajatele. Mul on hea meel, et Rahandusministeerium on alustanud tööd, et muuta eelarve tekke- ja tulemuspõhiseks ning aruandlus läbipaistvamaks. Seekord on antud lubadus lõpetada eelarvereform aastaks 2010.
Reformi tehes tuleb minu arvates aga jällegi lähtuda tervest mõistusest ning mõõta ja eesmärgistada ikka ainult neid tegevusi ja tulemusi, mis on mõõdetavad ja millele on võimalik kriteeriume seada. On selge, et tulemus- ja tekkepõhisele eelarvele üleminek ei tohi tekitada kunstlike kriteeriumide väljamõtlemist. Siin tuleb olla ettevaatlik, et mitte laskuda jaburduste tasemele.
Austatud Riigikogu liikmed! Minu teine murevaldkond on jätkuvalt horisontaalne koostöö. Tsiviliseeritud haldus eeldab väga head horisontaalkoostööd eri ministeeriumide vahel ja ka valitsemisalade ning organisatsioonide sees. Eri ministeeriumide puhul avaldub see koostöövõimekus erinevalt, aga tulemus on üks, asjad ei liigu või kukuvad maha eikellegimaale. Käib vastutuse pingpong.
Toon teile näite väga paljudele tuntud raamatust "Yes, Minister". Seal kirjeldatakse, kuidas algul vastutas administratiivküsimuste ministeerium valitsuse töö kokkuhoidliku ja efektiivse juhtimise eest, aga kuna see osutus raskeks ülesandeks, tehti tavapärane käik ja kohustused sõnastati ümber. Vabaneti piinlikkust tekitavatest terminitest "vastutus", "kokkuhoidlikkus" ja "efektiivsus". Järele jäi, et ministeeriumi eesmärgiks on ministeeriumide administratiivse töö toetamine. Sama nähtus nagu raamatus "Yes, Minister", vaevab ka Eesti riigiaparaati. Vastutamine ei ole populaarne – ei taheta olla eestvedaja, küll aga ollakse valmis toetama. Oluline on aga tunnetada mingi valdkonna ees lõppvastutust ja haarata teised kaasa.
Kogu seda probleemi illustreerib väga hästi üks tõeliselt piinlik lugu, mis jõudis isegi valitsuskabinetti. Ma räägin välikäimlate probleemist seoses piiriületust ootavate kaubaveoautojuhtidega. See tõstatus nii eelmisel aastal kui ka sel suvel.
Ma ei suuda ette kujutada, et Taani, Rootsi või Saksa valitsus oleks silmitsi probleemidega, et ministritel tuleks arutada, kes peaks lahendama piirijärjekorras ootavate juhtide kempsumure. Selline asi lihtsalt ei jõuaks valitsuse tasemele, sest ametnikud on need, kes peaksid selle probleemi omavahel ära lahendama, lükkamata sellist küsimust valitsuse kaela.
Aga Eestis on tihti ametniku esimene reaktsioon, et kui on mingi probleem, siis keegi teine peaks selle lahendama, mitte aga tema. Hoidku jumal ametnikku initsiatiivi võtmise eest! Parem suruda probleem kellegi teise kaela. Selleks leitakse igasuguseid ettekäändeid – küll otsivad ametnikud valitsuse seadustest ja mujalt paragrahve, mille taha pugeda, selle asemel, et võtta kätte ja probleem ära lahendada.
Loodan siiski, et see kempsulugu jääb ekstreemseks juhtumiks ja edaspidi, kui ametnikud kavatsevad jälle hakata mis tahes probleemide lahendamist kellegi teise õuele veeretama, peaksid nad ise nende nahas olema, kes probleemide käes kannatavad. Ühine häda paneb ehk ka ühiselt tegutsema.
Horisontaalse koostöö probleeme on olnud aegade jooksul ka ministrite tasandil. Eesti koalitsioonivalitsuste süsteemi juures elab üks minister väga valuliselt üle, kui mõni teine minister tuleb ja ütleb, et näe – ministeeriumis oleks vaja teha seda ja teist selleks ja tolleks ajaks.
Üks osa neist probleemidest on alguse saanud sellest, et seadustes on iga väiksemgi otsus delegeeritud võimalikult kõrgele, tihti valitsusele. Nii peabki valitsus küll nimetama mingite maaparandusühistute liikmete õiguste teostajaid, küll kinnitama kaitsealade eeskirju, küll tegelema loivaliste probleemidega, küll muu kribu-krabuga, mis võiksid väga vabalt olla ministeeriumide madalama taseme otsused.
Mind häirib ka väga, kui mõnd totrust või tegematajätmist põhjendatakse regulatsioonide puudulikkusega. Regulatsioonid on mõeldud protseduuride selgemaks ja lihtsamaks muutmiseks, mitte vastupidi. Ei maksaks unustada ka sellist asja nagu terve mõistus, üldised head tavad, moraal. Need aitavad välja pea igast olukorrast, kui ainult tahta.
Ma võin oma kogemuste põhjal kinnitada, et Eesti riigis on väga häid ja töökaid ametnikke. Need ametnikud on üldjuhul meeletu töökoormuse all. Aga on ka ports neid, kes mõtlevad endale ise tööd välja, kui sedagi.
Lugupeetud Riigikogu! Üks äärmiselt oluline valdkond, mis vajab teie hoolt ja tähelepanu on kohalikud omavalitsused. Lähtudes Riigikogu otsusest asus Riigikontroll eelmisel aastal auditeerima kohalikke omavalitsusi. Meie eesmärk oli esimeste aastatega kätte saada üldpilt omavalitsuste probleemidest. Ja üldpilt on meil nüüd olemas. Peatselt saab lugupeetud parlament meilt kahe aasta töö kohta üldistava raporti.
Ma kavatsen ka sel teemal olla tavapäraselt avameelne ja ma võin teile öelda, et omavalitsused on väga selgelt jaotatavad kaheks. Need, kes on olemuslikult võimelised ise hakkama saama, ja need, kes ei ole. Neid, kes saavad hakkama, on üldarvult umbes 10%, ja neid, kes ei saa, umbes 90%. Ma ei räägi täna sellest 10 protsendist – Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi jne ning jõukamad vallad. Ma räägin sellest 90 protsendist, ma räägin pisivaldadest.
Oleme leidnud omavalitsustes väga palju eksimusi, kuid need ei ole olnud sellised, mis on tekkinud otsesest kuritahtlikkusest. Lihtsalt väikestel omavalitsustel on raske, et mitte öelda võimatu, leida ja pidada tippettevalmistusega raamatupidajaid, infotehnolooge, juriste ja teisi spetsialiste. Neid inimesi lihtsalt ei ole ja ma julgen arvata, et ka ei tule, sest tikutulega otsivad endale inimesi ka Eesti suured linnad. Peamine omavalitsuste probleem ei ole seega mitte rahas, vaid inimjõus ja minu arvates on siin kolm põhilist lahendust.
Esimene võimalus – riik paneb kõigis nendes probleemides valdadele õla alla, võtab suuremalt jaolt enda kanda teenuste osutamise, asjaajamise, projektijuhtimise. Ma nimetaksin seda skaalal "anda näljasele kala või õng" pigem kalalahenduseks.
Samas ma rõhutan, et kui riik paneb omavalitsustele mingi uue kohustuse, peab ta tagama ka vahendid selle täitmiseks. On lubamatu, kui näiteks riik nõuab, et omavalitsused seaksid sisse mingi uue registri, kuid ei anna selleks vastavat arvutiprogrammi ning iga omavalitsus peab hakkama seda ise tellima ja välja nuputama. Siis me saame kakssada erinevat programmi, mis omavahel ei ühti ja me ikka ei tea, kui palju meil üle Eesti seal registris midagi on. Pealegi raiskame  meeletult ka niigi vähest raha.
Teine variant põhineb selgelt haldusterritoriaalsel reformil, mis looks piisava inimkapitaliga omavalitsused, mis suudaks oma ülesannetega toime tulla. Kuna ma ei näe praegu kokkulepet, mis sellise reformi ära teeks, ei saa ilmselt sellele reformile suuri lootusi panna.
Kolmas variant, mis praegu näib kõige reaalsem, on teatud funktsioonide delegeerimine omavalitsusliitudele. Omavalitsusliidud ühendaksid oma piirkonna omavalitsusi, korraldaksid nende projektide juhtimist ja transpordiküsimusi, lahendaksid infrastruktuuri probleeme. Siin tuleb aga selgeks teha ülesannete jaotus omavalitsuste, nende liitude ja maavalitsuste vahel. Omavalitsusliit oleks nagu omamoodi direktoraat, kes asju korraldab. Aga sel puhul tekib taas küsimus, milles siis nende väikevaldade omavalitsuseks olemine üldse seisneb? Milles?
Lugupeetud kuulajad! Lõpetuseks teemast, mis haakub kõige eelnevaga ja see on e-Eesti, see kolme e-ga Eesti või e-Estonia, nagu ütlevad meie välismaalastest sõbrad.
Eesti võib ennast tõesti infoühiskonna eelduste loomisel edukaks pidada. Ja mitte ainult seepärast, et me oleme suutnud muule maailmale oma edumeelsete algatustega sellise mulje jätta. Meil on juba üle miljoni ID-kaardi, e-hääletamine, e-maksuamet, avalikud Interneti-punktid, avalik WiFi, X-tee ja nii edasi. Samas on meie probleemiks, et need suurepärased IT-lahendused ei ole siiski veel kodaniku teenistuses. Seda näitab ka Riigikontrolli äsja lõppenud audit "Avalike teenuste kvaliteet infoühiskonnas". Sellest on ka teile koostatud ülevaates põhjalik kokkuvõte.
Parlament on Eestis juba viis aastat tagasi keelanud inimeste ülemäärase haldusliku koormamise. Elektrooniline asjaajamine on võrdne kirjaliku asjaajamisega. Ometi oli Riigikontroll sunnitud auditi tulemusi kokku võttes nentima, et inimesi jooksutatakse Eestis jätkuvalt lubamatult ja asjatult. Ikka peame korjama taotlustele kooskõlastusi, saama tõendeid. Ühe asutuse elektroonilises süsteemis paberile välja trükitud andmed tuleb viia teise asutusse, kus need omakorda arvutisüsteemi sisestatakse.
Suureks uudiseks pole ka paberasjaajamisse klammerdumise põhjus: kodanikule ülevalt alla vaatamine, teenuste ja infopakkumise korraldamine nii, nagu see on alati olnud ja nagu on ametnikele mugav. Kuidas aga saavutada muutust?
Üks Riigikontrolli soovitustest on koostada e-kodaniku harta ja kiita see heaks võimalikult laias ringis. E-kodaniku harta kirjeldaks lihtsas keeles infoühiskonna hea halduse põhimõtteid ning sõnastaks kriteeriumid, millest lähtudes iga konkreetse avaliku teenuse kvaliteeti hinnata, seda nii kodaniku kui ka asutuse vaatevinklist. Teil on ka ühe näitena e-kodaniku harta kohta välja jagatud Riigikontrollis tehtud mitteametlik tõlge Hollandi analoogsest dokumendist. See rakendati seal 2006. aastal ning võiks Riigikontrolli arvates olla eeskujuks Eesti e-kodaniku harta väljatöötamisel.
Harta on saanud Hollandis juba avaliku teenuse standardi staatuse, kuna see on heaks kiidetud nii keskvalitsuse, regionaalse kui kohaliku võimu tasandil. Lisaks sellele kasutab kohalik ombudsman – õigusvahemees ehk Hollandi Allar Jõks – harta kriteeriume oma igapäevases töös.
Hollandi e-kodaniku harta loomine on olnud interaktiivne protsess, kuhu on kaasatud erinevad huvirühmad, Eesti e-kodaniku harta loomine annaks võimaluse tugevdada meie kodanikuühiskonda ja kaasata inimesi riigielu kujundamisse. Meil on ju olemas suisa riiklik kaasamise portaal.
Tasub ka meeles pidada, et ligikaudu veerand Euroopa Liidu sisemajanduse kogutoodangu kasvust ja 40% tootlikkuse suurendamisest tuleneb just info- ja kommunikatsioonitehnoloogia rakendamisest. Olukorras, kus meie tootlikkus on suureks probleemiks ja inimeste hulk igal elualal üliväike, saame seda probleemi leevendada just toetudes infotehnoloogiale.
IT-süsteemidest võiks näiteks abi olla ka liikluses toimuva sandistamise ja tapatalgute ohjeldamisel. Tallinna Tehnikaülikooli Teedeinstituudi teadlased on teinud Riigikontrolli palvel lühianalüüsi, mis näitab, et tänavune liiklusõnnetuste kogukahju jooksvates hindades ulatub üle viie miljardi krooni, kusjuures teede finantseerimine ja liiklusõnnetuste vähenemine ei ole korrelatsioonis. Teadlased ütlevad, et sobimatud liiklusharjumused headel teedel võivad põhjustada isegi õnnetuste hulga suurenemist. Muide, Liikluskindlustuse Fondi andmetel oli kogu liikluskindlustuse süsteemi kahjunõuete kulu käesoleva aasta üheksa kuu jooksul 48% suurem, võrreldes eelmise aasta sama perioodiga.
Head Riigikogu liikmed! Kui traditsiooniliselt me auditeerime olnut, audit on minevikule, siis muutunud ja muutumas on ka auditimaailm. Viimastel aastatel on maailma riikide kõrgeimad auditiasutused end ümber orienteerinud tulevikule, sest tänapäeva tempo juures ei ole tagantjärele tarkusega midagi peale hakata.
Üksikud näited sellelaadsetest audititest on ka meil olemas, näiteks põllumajanduse jätkusuutlikkuse probleeme käsitlev audit ning reovee puhastamise võimekuse audit. Uus suund tähendab, et minevikku ja olevikku vaadatakse selleks, et anda õigel ajal infot tuleviku kohta poliitilistele otsustajatele –  parlamendile ja valitsusele. Nii ongi maailmas päevakorda tõusnud nn jätkusuutlikkuse auditid – auditid, mis analüüsivad ja prognoosivad, kuivõrd tänane tegevus või tegevusetus annab tunda tulevikus, näiteks 10 või 20 aasta pärast. Sellised jätkusuutlikkuse auditid on praegu eriti aktuaalsed neis riikides, kes on omal ajal loonud näiteks luksusliku sotsiaaltagatiste ja kõikvõimalike abirahade süsteemi. Et maksumaksjaid on üha vähem ja ülalpeetavaid üha rohkem, ei saa senine süsteem enam kesta.
Kõik need küsimused seisavad ka Eesti ees. Kuidas pidada tulevikus üleval vananeva rahvastikuga riiki, kus töötegijaid ja väärtuse loojaid on üha vähem? Kust, kellelt ja kuidas tuleb see tulu, mida kulutada? Küll jagamisega hakkama saadakse, oleks aga, mida jagada! Milline oleks jätkusuutlik riigi ja majanduse struktuur? Millist haridust peaks andma, et inimesed peaksid vastu globaalses konkurentsis? Milline oleks optimaalne tervishoiusüsteem? Mida teha, et ka 25 aasta pärast põleks lamp, saaks hingata puhast õhku ja juua puhast vett?
Eesti Riigikontrolli ülesanne on anda teile õigel ajal infot, mis aitaks teil siin saalis teha otsuseid ja kujundada poliitikat, mille tulemusi võib näha alles aastate pärast. Meie auditite roll on teadvustada küsimusi ja ergutada mõttevahetust, kuidas võimalikult ratsionaalselt probleeme lahendada või probleemide teket ennetada, neid ära hoida. Soovin meile kõigile julget otsustamist ning suurt ja värvilist maailmapilti! Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu, härra riigikontrolör! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Taavi Veskimägi!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea riigikontrolör! Te püstitasite tulevikuriskide analüüsi teema. Me oleme tõesti praegu sellises teatud murdepunktis tunnetuslikult ka oma majandussituatsioonis ja sellest lähtuvalt kogu avalike finantside juhtimise poliitikas. Mul on teile küsimus. Te ütlesite, et tahate anda parlamendile head nõu. Minu küsimus olekski see, et kui te nüüd proovite tulevasi riske analüüsida, siis milliseid riske te kõige rohkem meie avalike finantside juhtimisel näete, milline oleks teie nõuanne tänasel päeval parlamendile? Milliseid riske tuleks arvestada ja millised on need kõige olulisemad, mida tuleks võib-olla täiendavalt analüüsida?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tahaksin kõigepealt vastata nii, et selline jätkusuutlikkuse audit on maailma praktikas suhteliselt uus. Seni vaatas ju klassikaline audit kogu aeg minevikku, hindas, kuidas ja mida esitatakse otsustajatele, olgu siis, ütleme, aktsiaseltsi üldkoosolekule. Et info oleks õige. Selline audit, mida me nimetame jätkusuutlikkuse auditiks, algas suhteliselt kõrge arengutasemega riikidest – Saksamaa, Rootsi, Prantsusmaa –, kus sotsiaalkulutused hakkasid ületama riigi tegelikke võimalusi. Kui me vaatame Eesti riiki, saab küsimus olla, mida me peaksime hakkama auditeerima. Kahtlemata üks on see, millised võivad olla Eesti sotsiaalkulutused, milliseid kulutusi Eesti riik kannab välja 10, ka 15 aasta pärast, arvestades elanike vananemist ja kõiki sellega kaasnevaid küsimusi. Teine on minu arvates hariduse probleemid, millist haridust me tegelikult vajaksime. Kolmas, mis minu arvates on ääretult tähtis, on kogu meie keskkonnaga seonduv problemaatika: kuidas oleks võimalik vastu pidada ja kanda seda koormust meie keskkonnale, mida me paratamatult seoses tootmise intensiivsusega tekitame. Minu arvates on need esimesed küsimused sotsiaalvaldkond ja tootmise valdkond. Need on arengu põhilised suunad, mis on Eestis praegusel juhul aktuaalsed. Need otsused tuleb teha ja need seisavad meie ees.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea riigikontrolör! Nagu te ütlesite, on ülioluliseks muutunud arvepidamine ressursi ja keskkonna üle ning selle analüüs. Kuivõrd te ise kujutate ette, et Riigikontroll võiks võtta sellise, ma ei oskagi öelda – tegevuse –, mis muidu on olnud Keskkonnaministeeriumi valdkonnas, nimelt keskkonnaseire kõige laiemas mõttes, just nimelt hindamaks, milline on meie loodusressursi seisund? Praegu, olgu öeldud, tehakse suurem osa keskkonnaseiret, mis tõepoolest, nagu te mainisite, on ülimalt oluline meie tuleviku hindamiseks, ära ju mitte süstemaatiliselt, vaid projektipõhiselt ehk taotletakse mingisugust raha eri uurimisasutuste poolt. Selles mõttes ei saa ju selline tegevus olla jätkusuutlik. Kas Riigikontroll on valmis võtma enda peale sellise n-ö süstemaatilise, faktilise keskkonnaseire rolli, mida siiamaani ei ole suutnud näiteks teha Keskkonnaministeerium?

Ma tänan selle küsimuse eest! Riigikontroll ei saa enda peale võtta ühtegi ülesannet, milleks on konkreetne ministeerium olemas. Ma pean teile ausalt ütlema, et me mõnikord natuke patustame selle põhimõtte vastu. Me tõime teie ette selle e-teenuse, teenuste kvaliteedi ja e-harta – neid probleeme me arendame edasi niikaua, kui on olemas üks ministeerium, kes ütleb, et ta võtab need küsimused enda peale. Täpselt samuti on ka keskkonnaküsimustega. Me auditeerime keskkonnaküsimuste eri valdkondi, kuid me ei saa mitte kunagi asuda tervikuna sellele positsioonile, et me hakkaksime asendama Keskkonnaministeeriumi. See küsimus oleks loomulikult õige adresseerida keskkonnaministrile.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea riigikontrolör! 2005. aastal, kui mul oli au üle võtta see raske siseministri portfell, avaldasite te üsna esimese tähelepanekuna väga tõsist pessimismi Siseministeeriumi haldussuutlikkuse suhtes Schengen Facility rahaliste vahendite otstarbekal kasutamisel. Milline on teie seisukoht praegusel hetkel?

Ma arvan, et see pessimism oli põhjendatud ja see pessimism aitas kaasa, sealhulgas ka Kalle Laanetil, nendesse küsimustesse süveneda, mida Kalle Laanet mulle isiklikult ütles, ja aitas kaasa sellele, et see küsimus toodi korduvalt valitsuse istungile, kusjuures me mäletame, et sealgi oli diskussioon meie suutlikkuse üle, kus ühel pool oli siin saali paremal pool istuv minister ja teisel pool oli vasakul poolel istuv minister. Meie küsimus on teatud ohtusid prognoosida, tuua need ohud ministrite ette, avaldada oma kahtlusi. Kui me selle projektiga nüüd ilusasti valmis saame ja me kõik liitume detsembris Schengeni viisaruumiga, siis ma olen millegipärast veendunud, et ka Eesti Riigikontrollil on siin pisike teene.

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Austatud riigikontrolör! Olenemata pikast lennust, olete toonud siia saali väga palju energiat ja tänud selle eest! Kindlasti kohtusite seal ka paljude teiste riikide kolleegidega. Eesti Riigikontrolli ülesehitusel on teatavasti teised riigid palju abiks olnud, võiksin nimetada Hollandit ja ka teisi riike. Millisena te hindate täna Eesti Riigikontrolli staatust, prestiiži ühiskonnas, võimekust, võrreldes samade institutsioonidega mujal riikides?

Ma pean ütlema, et meie staatuse kõige paremaks mõõdupuuks on see usaldus, mida maailmaorganisatsioon meile osutas – olla kõige suurema töögrupi, keskkonnaauditite töögrupi juht. See kindlasti annab meile teatud hinnangu, teatud positsiooni, ja ma pean ütlema, et see ei olnud mitte nii, et Eesti oli lihtsalt esimene vastutulija, kellelt küsiti, kes nüüd tahab, tõsteti käed üles ja otsustati see anda. Meid käis näiteks Kanada riigikontroll auditeerimas kolm korda, sest tema andis hinnangu INTOSAI kongressile Eesti suutlikkuse kohta see ülesanne üle võtta ja seda täita. Seda esiteks ja kui võtta nagu kogumis, siis ma võin öelda, et Eesti Riigikontroll on kindlalt keskmine Euroopa riikide hulgas. Ta ei ole enam tagaotsas, kust me kunagi liikuma hakkasime 10–15 aastat tagasi. Kindlasti on ka meist paremaid riigikontrolle, kes tegelevad nende asjadega või õigemini tegelevad asjadega, milleni meilgi oleks võimalik jõuda 4–5 aastaga. Et me ei peaks finantsauditiga nii palju tegelema, et meil oleks arvepidamine, et aruandlus oleks selge ja korras. Et me saaksime kogu oma ressursi panna tulemusauditite teemale. See on minu soov ja minu visioon. Ma pean ütlema ka, et viimase 4–5 aasta jooksul on asjad Eesti riigis oluliselt muutunud ja kui me vaatame veel natuke kaugemat aega, siis Eesti riigi praegust taset hinnates oleks mul alati see mõte, et võrdleme sellega, mis oli 15 aastat tagasi. Me oleme sirgunud minu arvates väga kiiresti ja me toimime minu arvates parimate eeskujude najal. Ja kõige tähtsam on see, et me oleme tõesti muutunud abisaajast riigist doonorriigiks.

Palun, kolleeg Ivi Eenmaa!

Aitäh, proua juhataja! Austatud härra riigikontrolör! Me teame, et ka meil aeg-ajalt kasutatakse sellist väljendit: tahtsime, et tuleks parem, aga välja tuli nagu alati. Ma ka mingist ajast ühes eelmises koosseisus tean väga hästi, et astumaks Euroopa Liitu, meie ministeeriumid valmistasid ette dokumente, mis Euroopa mõistes olid soovituslikud, meil tehti kohustuslikuks. Seetõttu on palju pahandusi olnud, ütleme, turismindusega ja paljude muude asjadega selles riigis. Minu küsimus teile on: kas Riigikontroll või riigikontrolörid või kes iganes on püüdnud arvestada, kui palju on Eesti riigile maksma läinud mitte eriti targad seadused? Üks viimastest, ma tean, neli aastat valmistati seda siin ette, oli näiteks riigihangete seadus, mis ei ole ka tark.

Proua Eenmaa, ma tänan selle küsimuse eest! Kui riigihangete seadus ei ole tark, siis võib-olla on mul jultumust öelda, et ma peaksin saali poole vaatama, mitte saal minu poole. Muidugi, me teame, et riigihangete seaduses on igal pool sisse programmeeritud omad probleemid, riigihangete seadus püüab väga palju protsesse formaliseerida, mida väljaspool seda, eraettevõtluses, ei pruugi olla. Ta peab olema selge, läbipaistev ja üheselt mõeldav. Ma kardan, et mõningad sätted, kui me vaatame mingisuguseid konkreetseid asju, võivad tõesti sattuda niisugusesse jaburdusse või, ütleme, et see ei ole kõige parem regulatsioon. Aga see on üldine. Meil ei ole paremaid lahendusi riigi raha jagamiseks kui riigihangete seadusega määratletud kord. See on nii Eestis, see on nii Euroopas. Kahtlemata, ma möönan, teistviisi võib mõni asi tulla odavamalt maksumaksjale kätte. See on üks väärtus. Aga teine väärtus on selgus, läbipaistvus, kõigile arusaadavad protseduurireeglid. Nii et siin on mingisugune vastuolu sees, aga ma ise arvan, et teatud juhtudel on see paratamatu.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra riigikontrolör, huvitava ettekande eest ja küsimustele vastamise eest! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigi 2006. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks rahandusminister Ivari Padari!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Teie ees on riigi 2006. aasta majandusaasta koondaruanne. Majandusaasta koondaruanne on riigieelarvestrateegia ja riigieelarve kõrval olulisim dokument, mis Rahandusministeeriumil igal aastal valmib. Riigi raha kasutamist tuleb planeerida läbimõeldult ja vastutustundega. Me peame teadma, kus me tahame olla homme, 5 või 10 aasta pärast ning kuidas sinna jõuame. Hea planeerimine aga algab ja lõpeb aruandmisega. Täpne ja sisukas aruandlus on ainus viis teada, kas me oleme endale seatud eesmärgid täitnud ning milline on meie praegune seis, mille põhjal teha uusi, realistlikke ja asjalikke plaane. Sellisel kujul esitame aruande teile kinnitamiseks juba kolmandat korda. Koondaruanne koosneb kahest suurest osast, tegevusaruandest ja finantsnäitajaid sisaldavast raamatupidamise aruandest. Senitehtu paremaks hindamiseks oleme tegevusaruandes seekord esitanud eelarvestrateegias seatud eesmärgid valitsemis- ja haldusalade kaupa ning näitame nende täitmist, tegevust indikaatorite saavutustasemete kaudu. Raamatupidamise aruanne kajastab kogu avaliku sektori tegevust ja see on koostatud 1595 üksuse esitatud andmete põhjal. Raamatupidamise aruande osaks on ka seadusena esitatud riigieelarve täitmise aruanne.
Head kuulajad! Ma räägin teile lühidalt aruande sisust. Avalikku sektorisse kuuluvate üksuste konsolideeritud varade maht oli aastalõpu seisuga 238 miljardit krooni. Kohustused moodustasid kokku 78 miljardit krooni ja netovara 160 miljardit krooni. Valitsussektori aruandeperioodi tulem oli 10,7 miljardit krooni. Riigieelarve tulusid laekus 2006. aastal, võrreldes prognoosituga 101,4% ehk kokku 67,9 miljardit krooni. Võrreldes 2005. aastaga suurenes laekumine 22,2%. 2006. aastal tehti riigieelarvest kulusid 64,7 miljardit krooni, mis oli eelarve mahust 3% vähem. Võrreldes 2005. aastaga suurenesid riigieelarve tegelikud kulud 22,6%. Eelarve aastalõpu kasutamata jäägiks kujunes 5,4 miljardit krooni, millest kanti käimasolevasse eelarveaastasse üle 4,8 miljardit krooni. Pärast seaduskohaseid mahaarvamisi oli riigieelarve tulude ja kulude vahe 1,5 miljardit krooni.
Head kolleegid! Rahandusministeerium on koos oma partneritega riigi raamatupidamise ja aruandluse kvaliteeti pidevalt parandanud. Tänu kõigi osapoolte pingutustele ja heale tööle andis Riigikontroll koondaruande kohta märkusteta hinnangu. See tähendab, et aruanne kajastab olulises osas õigesti ja õiglaselt riigi finantsseisundit, varasid, kohustusi ja tulemit ning seda kooskõlas hea raamatupidamistavaga. Loomulikult on palju veel teha. Meil kõigil peab olema kindlus, et ükski maksumaksja kroon ei lähe raisku, et igal kasutatud kroonil on tulemus. Rahandusministeerium annab parima, et meil see kindlus oleks. Tänan teid kuulamast ja teen ettepaneku aruanne kinnitada!

Suur tänu! Kas kolleegidel on soovi esitada küsimusi? Tundub, et kolleegidel ministrile küsimusi ei ole. Täname ministrit ja kutsume järgmisena kõnepulti rahanduskomisjoni liikme kolleeg Eiki Nestori.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Komisjon arutas seda riigi 2006. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamise otsuse eelnõu 23. oktoobril ja täpselt samasugusel moel nagu meie siin täna, et kõigepealt rääkis meile riigikontrolör ja pärast seda aruande koostamise eest vastutav rahandusminister ja ka selle aruande koostaja. Küsimusi oli palju nii kontrolörile endale kui ka ministrile ja võib-olla ma peaksin vajalikuks teile selgitada, mis meie roll siin on. Meie roll ongi see otsuse eelnõu. Nimelt on eelnõu sisu lihtne: kinnitada Vabariigi Valitsuse esitatud riigi 2006. aasta majandusaasta koondaruanne. See ongi see, mida meie teiega muuta saame. See on kolmas kord, kus Riigikogu sellist otsust arutab. See on olnud suur töö, mille eest juba eelmises Riigikogus tänati tublisid inimesi Rahandusministeeriumist, et nad sellega aastate jooksul pidevalt tegelesid ja hakkama said. Ja võrreldes esimese korraga on nüüd meie otsuse tegemine lihtsam. Nimelt Riigikontroll on andnud hinnangu, et riigi raamatupidamise aastaaruanne on olulises osas õige ja tehingud on sooritatud kooskõlas riigieelarve seadusega. Ma usun, et komisjoni ühine seisukoht oli, et seda Riigikontrolli hinnangut tuleb tunnistada ja austada. Muudatusettepanekute esitamise aeg on sellegipoolest 19. november kell 18 ja selle poolt olid kõik rahanduskomisjoni liikmed. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi registreeritud ei ole. Avame läbirääkimised. Esimesena kutsun kõnepulti Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel kolleeg Taavi Veskimäe. Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kindlasti on riigi raamatupidamise korrastamisel tehtud ära suur töö ja selles mõttes kõigile nendele tublidele inimestele ka minu poolt jätkuvalt suur-suur aitäh! Aga see siiski ei sega mind tegemast mõningaid osutusi, kus suunas võiks minna edasi. Just "minna edasi" ilmselt ongi õige väljend, arvestades, kust on alustatud. Kindlasti on asja üks pool see, et me oleme täna 2007. aasta lõpus ja arutame praegu riigi 2006. aasta majandusaasta aruande kinnitamist. Et täitmise aruanne on alati sama moodi nagu eelarve ise üks juhtimise instrument, siis tekib küsimus, mis informatsiooni me hetkel selle dokumendi kinnitamise kaudu oma juhtimisotsuste jaoks saame. Ehk sellest lähtuvalt on märksõna kindlasti majandusaasta aruande senisest oluliselt operatiivsem menetlemine. Minu hinnangul ja niipalju, kui mina olen sellega kursis, on Rahandusministeerium praegu juba suuteline majandusaasta aruande sisuliselt kevadeks kokku panema ehk põhimõtteliselt oleks õige arutada majandusaasta aruande kinnitamist koos riigieelarvestrateegia aruteludega, küll täna mitte parlamendis, aga valitsuse tasemel, ehk sisuliselt riigieelarvestrateegia kui keskpika planeerimisdokumendi arutelu ja eelmise aasta majandusaasta aruande kinnitamise arutelu viia ajaliselt ühte perioodi. Sisuliselt, kui me jõuaksime kunagi sinnamaani, et näiteks parlament hakkaks keskpikka eelarvekava siin Riigikogu saalis kinnitama, siis saaksime majandusaasta aruande kaudu seda informatsiooni, mida me saaksime arvesse võtta juba järgmiste planeerimisotsuste tegemisel. See annaks, uskuge mind, sellele majandusaasta aruandele oluliselt tugevama positsiooni ja tegelikult ka planeerimisprotsessis selle positsiooni, mida see dokument tingimata vääriks.
Teiseks, kindlasti on siin sisalduvad numbrid paljuski õiged ja ma ei kahtle selles, kuid minu jaoks on üks eesmärk, mis on olnud aastaid, suuta eelarve kaudu omavahel seostada eesmärgid, tegevused ja assigneeringud, kahjuks ta raamatupidamislikult on korrektne, aga küsimus, mis informatsiooni me saame siit ressursside paigutuse efektiivsuse seisukohalt, on paljuski jätkuvalt probleem. See hakkab muidugi juba planeerimisest pihta, et kui eelarve on iseenesest Eesti riigi järgmise aasta tegevusplaan, siis mis eesmärke Riigikogu läbi riigieelarve kinnitamise järgmiseks aastaks endale ja selle kaudu riigile seab, et me saaksime hinnata sellesama täitmise aruande kaudu ka seda, kas need eesmärgid on saavutatud, kas need on saavutatud kõige tõhusamal ja mõjusamal viisil. Ma arvan, et nii kuluefektiivsuse pool kui ressurside paigutamise efektiivsuse pool – selleks on meil vaja lisaks raamatupidamislikule informatsioonile ja sellisele raamatupidamise täitmise aruandele ka selgelt n‑ö tegevuspõhist ja eesmärgipõhist täitmise aruandlust siia juurde.
Kolmandaks, mida ma tahaksin öelda, et kui me siin täna arutame ja rahandusminister on meie ees, siis kindlasti rahandusminister ühelt poolt võiks ju anda oma allkirjaga selle kindluse meile, et kogu raha on tõhusalt, mõjusalt, säästlikult kasutatud. Aga see oleks paratamatult formaalne, mitte sisuline. Kunagi rakendati siin ühe riigieelarve menetlemise juures, n-ö planeerimisprotsessis seda, et kõik valdkonnaministrid seisid oma eelarvekavadega Riigikogu kõnetoolis. Ma arvan, et see ei ole otstarbekas, sest iseenesest eelarve on eelkõige siiski valitsuse n‑ö instrument. Küll aga arvan seda, et miks mitte ei võiks siin Riigikogu kõnetoolis majandusaasta aruande kinnitamise puhul, eriti kui oleks raamatupidamise aruanne ja tegevusaruanne mõlemad sisuliselt, seista valdkonnaministrid, kellest igaüks ütleb, et jah, tema valdkonnas olid need eesmärgid ja need täideti selle eelarve raames. Tekiks selge vastutuse mõõde, mis oleks n‑ö Vabariigi Valitsuse seaduse loogikaga kooskõlas ehk väga selgelt ministeeriumi- ja ministeeriumi valitsemisala põhine. Minu meelest oleks see üks suund, mida ka Rahandusministeerium võiks edasi arutada. Ilmselt on see teema, mida peaks ilmselt käsitlema uue riigieelarve baasseaduse ehk riigieelarve seaduse kontekstis, et kas mitte just seda täitmise poolt selliselt modifitseerida, et tuua siia pulti täitmise aruande kinnitamise juures kõik valdkonnaministrid, et Riigikogu saaks pidada sisulist debatti. Minu meelest annaks see nii selle majandusaasta aruande kui dokumendi tähendusele ja tähtsusele olulist kaalu riigis juurde, mida minu meelest tuleb anda, ja teiselt poolt tooks ka Riigikogu jaoks ministri vastutust valitsemisala korraldamisel selgemini välja.
Nii et kokku võttes, ma arvan, liigutakse õiges suunas ja raamatupidamise poole pealt ehk raamatupidamise aruande poole pealt on tehtud hea töö. Nüüd tuleks soovida jõudu, et tegevusaruanne oleks see prioriteet ja see fookus, millele järgmistel aastatel keskendutakse, et me saaksime ka sisuliselt arutada n‑ö riigi kulutuste eesmärgistatust ja mida me siis ikka teha tahame ja mis suunas liigume, et me ei tee mitte ainult n‑ö asju õigesti, vaid teeme ka õigeid asju. Aitäh ja jõudu rahandusministrile!

Aitäh! Kutsun kõnepulti kolleeg Marek Strandbergi kõnelema Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel.

Head kolleegid! Loomulikult võib vaadata rahanumbreid ja teha sellest järeldusi, et kas raha on täielikult või osaliselt ära kulutatud. Nagu kolleeg Taavi Veskimägi ütles, palju olulisem on teada tegevusaruannet. Kui edasi minna, siis veelgi olulisem, arvestades seda, et tänases maailmas on inimesed üksteise peale kurjad ja tapavad üksteist selle tõttu, et on tekkimas ja tekkinud ressursside puudus, on see, et meie riigieelarve oleks koostatud ja ka analüüsitud sellisel moel, et me saaksime aru, kui palju, millal ja millises sektoris on parasjagu mingeid ressursse kulutatud. Miks see on oluline? Eesti majanduses, Eesti ühiskonnas tervikuna kulutatakse umbes 10–12 korda rohkem kütuseid selleks, et tekitada ühte krooni või ühte eurot võrreldes näiteks sellega, kuidas käivad asjad Taanis. Poole või enam-vähem poole nendest kulutustest teebki ju avalik sektor oma eelarve kaudu, vähendades sellega samamoodi nagu erasektorgi konkurentsivõimet, võimet olla paindlik, võimet olla energeetiliselt varustatum ja mis kõik veel.
Me kritiseerisime juba 2008. aasta riigieelarve ülesehituse puhul seda, et olukorras, kus me räägime e-riigist, olukorras, kus me räägime erinevate toimingute tegemisest erinevaid andmebaase kasutades, on meil eelarve jätkuvalt ja kahjuks aina segasemalt loetav tekst, mille seoste mõistmiseks tuleb teha tohutu hulk järelepärimisi ja uurimusi selle kohta, mida üks või teine väide seletuskirjas tegelikult tähendab. Me näeksime hea meelega, et 2009. aasta eelarve oleks koostatud tulevikus sellisel moel, et meil oleks tõepoolest võimalik iga väite kohta seal, iga arvu kohta, mis sinna kirjutatud on, iga põhjenduse kohta, mis seletuskirjas toodud on, näha detailselt selle tausta ja tähendust. Seda ei ole võimalik teha lihtsalt paberi peal, kuna see paberikuhi oleks kümneid kilosid raske, küll aga on võimalik seda teha andmebaasipõhiselt ja ma arvan, et sellisel moel peakski eelarveid tulevikus koostama – et iga kirje eelarves saaks selge seletuse. Milleks see on oluline? See on oluline ka selleks, et oleks võimalik hiljem kontrollida seda, kas eelarve on sellisel moel, nagu kavandatud – nii oma sisu, nii oma rahanumbrite kui ka oma ressursikulutuste poolest – täidetud või mitte. Riigi roll ühiskonna energia- ja ressursisäästlikuks muutmisel on ülisuur. See on peaaegu pool vastutusest, mis ühiskonnas on. See lasubki riigil, lasub riigi tehtavatel kulutustel ja selletõttu ma loodan, et tulevikus muutuvad need aruandlused täpsemaks, selgemaks ja paremini mõistetavaks. See on ka väljakutse, millele viitas riigikontrolör Mihkel Oviir, et me peaksime oma elektroonilist asjaajamist tõepoolest korraldama niimoodi, et sellel oleks rohkem sisu ja rohkem tähendust. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud. Määran eelnõu  kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. novembri 2007 kell 18. Otsuse eelnõu 120 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme 15. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kindlustustegevuse seaduse, Finantsinspektsiooni seaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli rahandusminister Ivari Padari.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus on teile arutamiseks esitanud kindlustustegevuse seaduse, Finantsinspektsiooni seaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille esmane eesmärk on kindlustustegevuse seaduse vastavusse viimine kahe uue Euroopa direktiiviga. Kõnealused direktiivid käsitlevad edasikindlustustegevust ning meeste ja naiste võrdset kohtlemist kaupade ja teenuste pakkumisel. Edasikindlustust puudutava regulatsiooni osas jäädakse põhimõtteliselt juba kehtiva seaduse lahenduse juurde, mille kohaselt laieneb üldreeglina kindlustustegevuse seaduses kindlustusandja suhtes sätestatu ka edasikindlustaja suhtes. Uuendusena viiakse kindlustustegevuse seadusesse sisse edasikindlustuse direktiivist tulenevad edasikindlustustegevusele kohaldatavad mõningad erisätted. Edasikindlustuse direktiivi tõttu tuleb muuta ka Finantsinspektsiooni seadust, seda edasikindlustusandjate poolt Finantsinspektsioonile makstava järelevalvetasu ning menetlustasu osas. Meeste ja naiste võrdset kohtlemist kaupade ja teenuste pakkumisel reguleeriva direktiiviga kehtestati üldreegel, mille kohaselt ei ole kindlustusandjatel uute kindlustuslepingute sõlmimisel lubatud arvestada kindlustusmaksete ja hüvitiste määramisel kindlustatu sugu. Eelnimetatud reeglist tehti direktiiviga aga ka erand juhtudeks, kui kindlustatu sugu on riski hindamisel siiski olulise tähtsusega. Sellisel juhul on kindlustusandjal lubatud võtta muude tegurite hulgas arvesse ka kindlustatu sugu. Selle võimaluse peavad liikmesriigid nägema ette oma siseriiklikes seadustes, mida selle eelnõuga ka Eesti puhul tehakse. Kõnealune regulatsioon puudutab ennekõike elukindlustust ja vähemal määral kahjukindlustust, seda õnnetusjuhtumite kindlustuse ja haiguskindlustuse osas. Lisaks eelnevale korrigeeritakse paaris küsimuses kehtiva seaduse sõnastust selle rakendamisel ilmnenud kitsaskohtade kõrvaldamise eesmärgil. Nimelt antakse elukindlustuse direktiivist tulenevalt elukindlustusandjatele võimalus pakkuda ka kahte kahjukindlustuse liiki – õnnetusjuhtumite kindlustust ja haiguskindlustust. Üldreeglina elukindlustusseltsid kahjukindlustust pakkuda ei või ja vastupidi. Samuti sätestatakse eelnõuga kindlustustegevuse seaduses eritingimused üldiste isikuandmete töötlemise reeglites, millega täpsustatakse isikuandmete töötlemise eesmärki ja töödeldavate isikuandmete ulatust kindlustustegevuse raames. Eelnimetatud muudatusest tulenevalt muudetakse ka isikuandmete kaitse seadust. Kokku võttes tuleb märkida, et eelnõu mõju Eesti kindlustusturule jääb ilmselt üsna tagasihoidlikuks. Nimelt ei ole Eestis asutatud ühtegi edasikindlustusandjat ning ka nende asutamise tõenäosus on tulevikus väike. Samuti on kindlustatu soo arvesse võtmine kindlustusriskide hindamisel, seda eelkõige elukindlustuses, praegugi tavapärane praktika, mistõttu eelnõuga sätestatavad erisused põhimõttelist muudatust kaasa ei too. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Kolleegid, kas soovite esitada küsimusi? Küsimusi ministrile ei ole. Järgmise ettekandjana kutsun kõnepulti majanduskomisjoni liikme kolleeg Taavi Veskimäe.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud kindlustustegevuse seaduse, Finantsinspektsiooni seaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Minister markeeris selle eelnõu sisu põhiliselt ära, ma ei hakka seda kordama. Ütleksin ainult niipalju, et komisjon otsustas saata selle Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõu täiskogule esimeseks lugemiseks eelnõu algatajaga kooskõlastatult muudetud kujul ja teeb ettepaneku täiskogule esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. november kell 12. See otsus tehti konsensusega. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegid! Kas soovite esitada küsimusi? Küsimusi ei ole. Läheme läbirääkimiste juurde. Kui fraktsioonide esindajad soovivad kõnelda, siis on selleks praegu sobiv aeg. Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. novembri k.a kell 12. Eelnõu 118 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud väärismetalltoodete seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Kõnepulti on juba asunud majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Teie ees on väärismetalltoodete seaduse muutmise seaduse eelnõu. Tegemist on iseenesestmõistetavalt suhteliselt spetsiifilise valdkonnaga. Miks me taotleme muudatusi? Sellel on kaks põhjust. Kõigepealt viia väärismetalltoodete seadus vastavusse Euroopa Liidu õigusega, ennekõike Euroopa Kohtu praktikaga. Väärismetalltoodete seaduse praegune kehtiv tekst võeti vastu enne Euroopa Liitu astumist ja arvestab küll enamikku Euroopa õigusest tulenevaid aspekte, samas on aga praktikas selgunud, et üheselt ei ole lahendatud vastastikuse tunnustamisega seonduv, ja seda eelnõu käsitleb. Me loodame, et muudatuste kaudu peaks lihtsustuma Eesti ettevõtjate tegutsemine selles valdkonnas. Lisaks väärismetalltoodete vastastikusele tunnustamisele Euroopa Liidus ja seda tagavatele sätetele ning kaudselt sellega seotud sissevedajate nimemärgiste käsitluse muutmisele teeme ka väiksemaid muudatusi. Me täpsustame väärismetalltoodete seaduse kohaldusala, korrigeerime mõningaid mõisteid, mis on seni praktikas probleeme tekitanud, muudame väärismetalltoodete märgistustele esitatavaid nõudeid ja täiendame ka riiklikku järelevalvet käsitlevaid sätteid. Milles seisneb see Euroopa Kohtu praktikast tulenev moment, mida me püüame käesoleva seaduseelnõuga korrigeerida? See seisneb selles, et Euroopa Kohus on oma otsustes korduvalt rõhutanud, et liikmesriikidel on kohustus tunnustada teistes liikmesriikides väärismetalltoodetele kantud märgistust. Samuti peavad liikmesriigid Euroopa Kohtu otsuste kohaselt tunnustama ka teises liikmesriigis sätestatud standardproove ja registreeritud nimemärgiseid. Kehtiv seadus neid aspekte just ei arvesta, ta tunnustab ja käsitleb n-ö ainult Eesti standardproove, Eestis registreeritud nimemärgiseid.
Teiseks suuremaks teemaks on väärismetalltoodete sissevedajate nimemärgiste käsitluse muutmine. Kehtiva seaduse kohaselt peab sissevedajal kindlasti olema oma nimemärgis. Nimemärgise omamine on olnud eeltingimuseks majandustegevuse registris registreeringu tegemiseks ja seega tegutsemise eelduseks. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ei ole aga liikmesriigil õigust nõuda nendele toodetele uute nimemärgiste kandmist, mis on teises liikmesriigis registreeritud nimemärgisega õiguspäraselt märgistatud.
See ongi võib-olla olulisem, mis puudutab seda eelnõu. Eelnõu mõju on positiivne, praktilisi kulutusi on suhteliselt vähe. Oleme kalkuleerinud 50 000 krooni selleks, et olemasolevat nimemärgiste registrit kohandada, aga sellega saame loodetavasti hakkama. Muidugi tingimusel, kui Riigikogu selle eelnõu heaks kiidab. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas soovite esitada ministrile küsimusi? Küsimusi ministrile ei ole. Kutsun kõnepulti majanduskomisjoni esimehe kolleeg Urmas Klaasi.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Majanduskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud väärismetalltoodete seaduse muutmise seaduse eelnõu esimesele lugemisele saatmist oma k.a 5. novembri koosolekul. Majanduskomisjon oli kutsunud oma koosolekule selgitusi jagama Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi abiministri Siim-Valmar Kiisleri ja siseturuosakonna juhataja Maria Alajõe ning kvaliteedi infrastruktuuri talituse peaspetsialisti Kristel Kõivu. Reeglina kutsub majanduskomisjon kaalukate eelnõude arutelu juurde poliitilist vastutust kandva ministri, aga kuivõrd abiminister kannab samasugust vastutust, siis me seoses ministri lähetusega kuulasime hea meelega abiministrit. Minister Juhan Parts andis teile, lugupeetud kolleegid, ülevaate seaduseelnõu olulisematest aspektidest, mida ei ole mõtet korrata. Aga ma valgustaksin teile mõne sõnaga komisjonis toimunud arutelu ja komisjoni liikmete küsimusi. Nimelt esitasid komisjoni liikmed lisaküsimusi nimemärgiste registrite ning vääriskivide ja pärlite märgistamisega seonduvalt. Nii võisime Maria Alajõe selgitusest kuulda, et kõnesolev seadus nimetab kahte registrit. Majandustegevuse register kajastab väärismetalli valmistajaid, sissetoojaid ning kauplejaid ja see on üsna lihtsasti leitav Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kodulehekülje kaudu. Nimemärgiste register ning selle juurde kuuluv proovimärgiste visuaalne kogu on nähtav Eesti Proovikoja, korrektselt Eesti Proovikoda OÜ koduleheküljel. Väärismetalli valdkond ei ole Euroopa Liidus ühtlustatud. See ei ole ühtlustatud erinevate kultuuritaustade tõttu ja seetõttu kasutavad riigid erinevaid märgiseid ning süsteeme. Eelnõusse on sisse toodud nn tunnustamispõhimõte, mis ei tulene sõnaselgelt küll ühestki direktiivist, vaid Euroopa Liidu asutamislepingust. Seega muude või teiste riikide märgiste registrid on leitavad nende riikide vastavate ametkondade kodulehekülgedelt. Samuti on võimalik teiste riikide märgiste kohta teabe saamiseks pöörduda proovikoja ning otse loomulikult ka müüja poole, kellelt toode on ostetud. Kolleeg Marek Strandberg, roheliste fraktsiooni liige, esitas ettepaneku, et Eesti registrid võiksid sisaldada viiteid teiste riikide kodulehtedele, et vajalikku infot hõlpsamini kätte saada. Vääriskivide ning nende hindamisega seonduvat ei ole Eestis reguleeritud. Isikukaitse on meil reguleeritud võlaõiguse ning tarbijakaitse kaudu. Eestis on võimalik tellida proovikojalt mõningate kivide kohta ekspertiisi. Kuna aga meie riigis vääriskivide eksperte napib, siis ei ole mõistlik kehtestada regulatsioone, mida me ei suuda täita. Kuna väärismetall on reeglina odavam kui vääriskivi, siis on kavandatud vääriskiviga väärismetalltoodete kohta sisse viia nõue, mille kohaselt oleks saatedokumendile lisatud teave, mis tootega, millise vääriskiviga on konkreetselt tegemist, et seda oleks võimalik kontrollida.
Juhtivkomisjoni ettekandjana tegin ma komisjonile ettepaneku saata Vabariigi Valitsuse algatatud väärismetalltoodete seaduse muutmise seaduse eelnõu täiskogule esimeseks lugemiseks k.a 14. novembril ning teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada. Samuti tegin ma ettepaneku määrata vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 99 muudatusettepanekute esitamiseks lühem tähtaeg. See on 21. november kell 12. Komisjoni liikmed toetasid neid ettepanekuid konsensuslikult. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas soovite esitada küsimusi? Küsimusi ettekandjale ei ole. Kui fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi, siis palun andke sellest märku! Ka kõnesoove ei näi olevat. Läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. novembri 2007 kell 12. Seaduseelnõu 93 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme 17. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud teenetemärkide seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandjaks kutsun kõnepulti justiitsminister Rein Langi.

Väga lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vaatamata sellele, et teie kolleeg Mait Klaassen palub mul rääkida tund aega, prooviksin ma kuidagi saada hakkama lühema ajaga. Aga tegemist on muidugi väga hea seaduseelnõuga. Sellega asendatakse praegu kehtiv teenetemärkide seadus. Teenetemärkide seadusega kehtestatakse kõigepealt riiklikud teenetemärgid, mida kohustab tegema põhiseaduse § 65 punkt 12, ja sätestatakse ka kord, mille alusel neid välja antakse. Need antakse välja presidendi poolt põhiseaduse § 78 punkti 15 alusel.
Ma peatuksin küll, tõsi, ainult kõige olulisematel muudatustel, võrreldes praegu kehtiva seadusega. Kõige olulisema muudatusena tooksin esile, et eelnõuga kaotatakse ära Teenetemärkide Komitee ja teenetemärkide andmisega seonduv asjaajamine antakse tervikuna üle Vabariigi Presidendi Kantseleile. Valitsuse hinnangul on Teenetemärkide Komitee kaudu taotluste esitamine lihtsalt liiga bürokraatlik ja ka väga kaheldav põhiseaduse seisukohast. Selleks et Teenetemärkide Komitee jõuaks taotluse ja Vabariigi President omakorda selle alusel tehtud esildise läbi vaadata, tuleb taotlused vabariigi aastapäevaks teenetemärgi andmiseks esitada juba eelneva aasta 1. oktoobriks. Pika asjaajamise käigus kontrollitakse ajamahukalt mitmeid kordi nimekirju, sealhulgas muide seda, kas isik on elus. Eelnõuga lihtsustatakse oluliselt kogu asjaajamist. Ka teistes riikides on teadaolevalt seadustes sätestatud minimaalne regulatsioon ning teenetemärkide andmise korda ega ka ettepanekute tegemist detailselt ei reguleerita. Näidetena võiks siinkohal tuua Saksamaa ja lähemalt Soome. Eelnõuga lihtsustatakse oluliselt teenetemärkide andmise ja ettepanekute tegemise korda. Igaühel, sealhulgas igal riigiasutusel, on edaspidi õigus esitada ettepanekuid, ilma et seda võimalust mingisuguste kvootidega piirataks. Oluliseks muudatuseks, võrreldes praegu kehtiva seadusega, on see, et teenetemärgi andmise ettepanekutele ligipääsu piiratakse viieks aastaks. Teenetemärgi kandidaadiks esitamine on küll isikule suur tunnustus, kuid kahjuks on avalikkuses mõnigi kord negatiivset tähelepanu pööratud nendele isikutele, kes on kandidaadiks esitatud, kuid kellele teenetemärki ei ole antud, ning sageli on ettepanekutes esinevaid isikuid seostatud skandaalsete olukordadega. Isiku esitamine teenetemärgi saamiseks ei sõltu tema tahtest ning niisugune olukord on isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane, halvemal juhul võib see alatiselt kahjustada tema mainet.
Eelnõuga on täiendatud ka teenetemärkide äravõtmise aluseid. Kui praegu näeb kehtiv seadus teenetemärgi äravõtmise n-ö ettepoole, kui ettepanekus on esitatud tegelikkusele mittevastavaid andmeid ja isikul tegelikult need teeneid ei ole, siis eelnõu kohaselt saab isikult teenetemärgi ära võtta kolmel juhul. Esiteks, tahtlikus kuriteos süüdimõistmisel. Teiseks, kui saavad teatavaks asjaolud, mille teadmise korral poleks isikule teenetemärki antud. Kolmandaks, kui isiku hilisem käitumine on niivõrd vääritu, et see välistaks talle teenetemärgi andmise. Diskretsioon selliste juhtude üle otsustamisel on alati Vabariigi Presidendil. Peale nende eespool nimetatud põhimõtteliste muudatuste tehakse eelnõus mõned täpsustused, mis puudutavad teenetemärkide kirjeldusi ja nende andmise aluseid, ning reguleeritakse täiendava rosettmärgi ja miniatuuri taotlemist. Samuti on sätestatud vastutus teenetemärkidega seotud vääritu teo eest.
Siinkohal ma lõpetan ja rõhutan veel kord seda, et tegemist on väga hea seaduseelnõuga. Eelnõu algataja, Vabariigi Valitsuse esindajana toetan igati põhiseaduskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kahtlemata on tegemist, ütleme siis, kaaluka eelnõuga. Erilist tähelepanu äratas minus see, et teenetemärki võib ka tagasi võtta. Nüüd ma tahaksin teada, millised on teiste riikide kogemused, näiteks Nobeli preemia puhul jne. Kuidas seal on sellised asjad sätestatud?

Aitäh! Tõepoolest, ega ma ei ole täna suuteline teile rääkima detailselt riikide kaupa, kuidas asi on seatud eri riikides, aga äravõtmise aluseid on kehtestatud küll paljudes riikides. Nobeli preemia puhul on asi natuke teistsugune, tegemist ei ole riikliku teenetemärgiga, see on eraõigusliku fondi poolt väljaantav autasu. Nii et me oleme järginud paljus ikkagi samasugust regulatsiooni, nagu see on Lääne-Euroopa riikides kombeks.

Aitäh! Kolleegidel on veel küsimusi. Kolleeg Vilja Savisaar, palun!

Aitäh! Komisjonis oli küll sellest juttu, aga ma tahaksin seda suures saalis üle küsida. Selle ettepaneku järgi kehtestab esimene alapunkt – ma pean silmas teenetemärgi äravõtmist –, et seda saab teha, kui inimene on toime pannud mingi kuriteo. Ma toon näiteks, et on kuritegusid, mis ei ole tahtlikud, kas või autoavarii tõttu võib inimene teist tahtmatult vigastada, ja kui seetõttu otsustatakse, et ta on nüüd kurjategija, kas siis sellega kaovad ära ka need teened, mille eest talle tegelikult riiklik autasu on antud? Kas vahepeal on mingeid muudatusi selles küsimuses?

Aitäh! Nii nagu ma ettekandes mainisin, on diskretsioon kõikide juhtude üle otsustamisel alati Vabariigi Presidendil. Kuid ka teenetemärgi äravõtmine on võimalik üksnes otsusega, mis on õigusakt, ja see on vaidlustatav kohtus. Nii et kui president tõepoolest kelleltki teenetemärgi ära võtab ja kui see meede on väga selgelt ebaproportsionaalne, võib kohus selle otsuse tühistada, mis siis, et inimene on kuriteos süüdi mõistetud. Eesti on selline riik, kus kõik õigusaktid ja haldusotsused on kohtus vaidlustatavad, ja selles suhtes ei saa me siin kindlasti erandit teha.

Kolleeg Toivo Tootsenil on ka teine küsimus.

Aitäh! Ei, ma jäingi selle peale mõtlema, et kas sellisel juhul ei või neid piinlikke juhtumeid rohkem ette tulla, kui seda, et lihtsalt ei rakendata sellist pretsedenti.

Aitäh! Piinlike juhtumiste eest ei ole ükski riik kunagi kaitstud. Sellepärast ongi kohtulik kontroll meie arvates see filter, mis peaks isikute õigused igal juhul tagantjärele jalule seadma. Põhiseaduse järgi on teenetemärkide väljaandmine presidendi eriõigus. Samuti peaks see olema ikkagi presidendi kaalutlus, millistel juhtudel ta tõepoolest teenetemärgi inimeselt ära võtab. Eelnõus on need alused loetletud. Loodan, et põhiseaduskomisjon kindlasti väga kaalutletult läheneb nendele asjadele.

Suur tänu! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Järgmine ettekandja on põhiseaduskomisjoni esimees kolleeg Väino Linde.

Lugupeetud proua istungi juhataja! Toredad kolleegid, Riigikogu liikmed! Jaa, tõsi ta on, et põhiseaduskomisjon peab selle eelnõu menetlemist oluliseks ja vajalikuks. Sellise otsustuse tegemiseks annab mulle kindlust see, et hääletamise tulemus 8 poolthäält, vastu 0, erapooletuid 1 oli põhiseaduskomisjonis 5. novembril selle päevakorrapunkti arutelu lõppfinaal, kui nii võib öelda. Otsustati esitada eelnõu täna Riigikogule esimeseks lugemiseks ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute tähtajaks määrata 28. november kell 6 õhtul.
Härra minister esines komisjonis esmalt eelnõu tutvustava kõnega. Põhiseaduse § 65 punkt 12 sätestab, et Riigikogu kehtestab riiklikud autasud, ja põhiseaduse § 78 punkt 15 näeb ette, et Vabariigi President annab riiklikke autasusid. Seega on autasud Riigikogu kehtestada. Kuidas ja kes neid annab, selleks on Vabariigi President. Sellest tulenevalt oli ka põhiseaduskomisjon sellel meelel, et eelnõu põhifaabula on kaotada ära Teenetemärkide Komitee, anda kogu teenetemärkidega seonduv üle Vabariigi Presidendi Kantseleile, lihtsustada teenetemärkide andmise korda ja viia teenetemärkide register Vabariigi Presidendi Kantseleisse üle. Lisaks veel  see, et sätestada – nagu härra ministergi ütles – presidendi diskretsiooniõigus, et otsustada vajaduse korral teenetemärgi äravõtmine. Need asjaolud pidasime vajalikuks sellesse eelnõusse jätkuvalt jätta. Millest komisjonis veel täiendavalt juttu oli? Oli juttu teenetemärkide äravõtmisest ja tagastamisest, mis on eelnõu §-s 13 ja mida siin juba küsimusele vastates lühidalt puudutati. Vabariigi President võib otsustada isikult teenetemärk ära võtta, kui – siin on tegelikult kolm punkti, aga täpsemalt öeldes kaks alust. Esimene on see, et kui on jõustunud kohtuotsus, millega isik on süüdi mõistetud tahtliku kuriteo toimepanemises, või isiku hilisem käitumine – see on punkt 3 – on olnud niivõrd vääritu, et see välistaks talle teenetemärgi andmise. Need on asjaolud, mille alusel saab Vabariigi President otsustada teenetemärgi äravõtmise. Ja punkt 2 ütleb, et kui saavad teatavaks enne teenetemärgi andmist esinenud asjaolud, millest teadmise korral ei oleks isikule teenetemärki antud. Punkt 2 tähendab seda, et see märk võetakse n-ö tagasiulatuvalt ära. Niisugused alused on siin antud, sellised võimalused, mis ei tähenda, et neid peaks kindlasti alati kasutama. Arutelu jooksul jõudsime ka selle juurde, millised teenetemärgid üldse meie riigis liikvel on. Paljud maavanemad on kehtestanud ju maakonnas oma teenetemärgid, aumärgid. Nagu meile ka üks juures olnud külaline Riigikantseleist ütles, võib-olla ei olegi ühtset ülevaadet kõigest sellest, ja põhiseaduskomisjon otsustas teha vastava kirja meie regionaalministrile, et ta täpsustaks, selgitaks välja ja vajaduse korral kontrolliks, milline on olukord kohapealsete teenetemärkidega, kas seal ei ole mingit dubleerimist ja kas nende märkide väljaandmise kord vastab üldisele seaduse mõttele. Kohal viibis ka Vabariigi Presidendi Kantselei õigusosakonna juhataja proua Gramberg ja tema ütles, et Vabariigi Presidendi Kantselei ja Vabariigi President toetavad seda eelnõu ning on selle eelnõu vajadusest teadlikud. On selge, et kuna osa tööd tuleb Riigikantseleilt Presidendi Kantseleile juurde, hakkavad sellega kindlasti kaasa liikuma ka teatud rahasummad selle registri ülalpidamiseks ja kõigeks muuks Riigikantseleist Vabariigi Presidendi Kantseleisse. Vabariigi Presidendi Kantselei võib vastavalt vajadusele suurendada oma koosseisu ja võib ka mitte – see on niisugune edasise töö küsimus. Rääkisime veel sellest, mida see seadus lubab, kas ta lubab isikut n-ö ühe ja sama teene eest korduvalt autasustada, ja saime vastuse, et selline võimalus on praegu kehtivas seaduses ja seda on riigipea ametit pidanud presidendid varem mõnel üksikul juhul kasutanud. Ka uus seadus ei välista põhimõtteliselt seda, et on võimalik anda samalaadsete teenete eest teenetemärk, kui on juba viis aastat vahet olnud ja erilaadsete teenete eest on kolm aastat niisugune vaheaeg. Eks siin kindlasti peab selline võimalus seaduses olema. Aga nagu me hea kolleeg Igor Gräzin märkis: teoreetiliselt on selline tasustamine õigustatud, sest inimese väärtus kasvab ning teene läheb ajaga n-ö suuremaks. Selles mõttes võib komisjoni sellest lähenemisest pisukest huumoritki leida. Mis siis veel? Komisjoni lõppotsuse ütlesin ma ära ja ka need põhiasjaolud. Kui tohib, siis, head kolleegid, sellega ma praegu oma ülevaate eelnõust lõpetaksin ja kordaksin üle, et muudatusettepanekute tähtajaks palume määrata 28. november k.a kell 6 õhtul. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on küsimusi? Kolleegidel küsimusi ei ole. Läheme läbirääkimiste juurde. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 28. november 2007 kell 18. Eelnõu 134 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme 18. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli sotsiaalminister Maret Maripuu.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on esitanud Riigikogule peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Valitsus teeb Riigikogule ettepaneku tõsta eestkostel ja perekonnas hooldamisel oleva lapse toetust 3000 kroonini ning teise punktiga reguleeritakse nii nagu pensionikindlustuse seaduses peretoetuse väljamaksmine välisriigis asuvale kontole. Praegu on kuutoetus 1500 krooni kuus, mida tõsteti viimati käesoleval aastal 600 krooni võrra kuus. Eestkostel ja perekonnas hooldamisel olevate laste arv on viimastel aastatel vähenenud. Lastekodulaste ehk uue nimetusega hoolekandeasutustes olevate laste arv on püsinud samal tasemel. Vähenenud on ka hooldusperede arv. Eelnõu soodustab vanemliku hoolitsuseta laste kasvamist peredes ja tagab neile perekeskse kasvukeskkonna. 2007. aasta esimeses kvartalis oli Eestis 2229 vanemliku hoolitsuseta last, kelle üle on seatud eestkoste või kelle kohta on sõlmitud perekonnas hooldamise leping. Oleme kindlad, et suurem toetus julgustab peresid hooldus- või eestkostepereks hakkama ja toetab laste kasvamist perekonnas. Perekonnas hooldamise puhul on eesmärk anda lapsele perelähedane kasvukeskkond. Arutluse all olev toetuse määr tagab peres kasvavale vanemliku hoolitsuseta lapsele riigipoolse toetuse, mis katab reaalselt lapsele tehtavad kulutused. Kulutuste hulka on lisaks lapse isiklikele asjadele, toidule, arendavatele tegevustele lisatud ka eluasemekulude ja kodukulude osa. Samas on peresoojus ja emotsionaalne tugi, mida saab peres, mille saab pere leidnud laps, mõõtmatult, kordades suurem. Seaduse rakendamine toob kaasa täiendavad kulud ka 2008. aasta riigieelarves. Selleks on summad ette nähtud ja selleks on 52 miljonit krooni. Samuti jäävad teised toetused eestkostel ja perekonnas hooldamisel olevatele lastele samaks – need on lapsetoetus, lapsehooldustasu, koolitoetus jne. Austatud Riigikogu liikmed! Palun teil esitatud eelnõu toetada! Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleegid! Kas soovite esitada küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Vilja Savisaar.

Aitäh, proua aseesimees! Austatud minister! See on küll natuke paha küsimus, aga ma ikkagi küsin. See kõik on väga ilus – kodusoojus ja peresoojus, aga kas ministeerium on mõelnud ka kontrollimehhanismi tõhustamise peale? Kolm tuhat krooni kuus on üsna piisav summa mõnele maaperele, et ainult sellest eladagi. Kas ikkagi kõik need pered on just need pered, kes pakuvad kõike seda, mida meie siin loodame nendelt kasuperedelt lapsele saada?

Aitäh hea küsimuse eest! Ma oma ettekandes mainisin, et perede hulk on vähenenud. See tähendab, et tegelikkuses on reaalselt paika pandud konkreetsed kontrollimehhanismid. Sotsiaalhoolekande seaduse §-s 25 on määratud esitatavad nõuded lapse perekonnas hooldajale ja tema perekonnaliikmetele ning samuti hooldaja õigused. Kui tegemist ei ole eestkostega, peab pere enne, kui laps antakse perre kasvatamiseks, läbima konkreetse koolituse. Lastekaitsetöötaja jälgib, kontrollib üle, millised on konkreetsed ruumid. Samuti on sotsiaalministri määrusega kehtestatud perekonnas hooldamisel ja selle korraldamisel ning hooldamisel kasutatavatele ruumidele konkreetsed nõuded ja on paika pandud, et hooldajal võib olla kuni neli hooldatavat koos enda lastega. Nii et kui varasematel aastatel võeti palju lapsi ja see oligi nagu elatusallikas, siis nüüd on paika pandud, kui mitu last tohib peres olla, ja kui tegemist on erivajadustega lastega, siis on neli asendatud kahega.

Kolleegidel ministrile rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Kutsun kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe kolleeg Heljo Pikhofi.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas oma 8. novembri istungil Vabariigi Valitsuse algatatud riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on toetada rohkem hooldus- ja kasuperedes kasvavaid lapsi ning seeläbi soodustada vanemliku hoolitsuseta laste kasvamist perekonnas. Eelnõuga soovitakse tõsta eestkostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetust 3000 kroonini. Ülevaate seaduse eesmärkidest andis komisjonis sotsiaalminister proua Maret Maripuu. Komisjonis tekkis eelnõu menetlemisel sama küsimus, mille esitas Vilja Savisaar ministrile, et kui mõni pere võtab endale kehvadesse ja kitsastesse tingimustesse lapsi n-ö hulgi, rahateenimise eesmärgil, siis millised on need kaitsemehhanismid, et seda ei juhtuks. Ministri seletusest saime teada, et nõudeid on karmistatud nii laste arvu kui ka nende elamistingimuste osas. Komisjon otsustas üksmeelselt saata eelnõu 136 Riigikogu täiskogu saali esimesele lugemisele 14. novembril. Komisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute tähtajaks määrata 19. november kell 18. Ettekandjaks otsustati määrata komisjoni esimees Heljo Pikhof. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegid! Kas soovite esitada küsimusi? Küsimusi ettekandjale ei ole. Läheme läbirääkimiste juurde. Fraktsioonide esindajad! Kui te soovite avada läbirääkimisi, siis palun, selleks on praegu hea võimalus. Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. novembri 2007 kell 18. Eelnõu 136 esimene lugemine on lõpetatud.

Kolleegid! Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud puhkuseseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Kutsun uuesti kõnepulti sotsiaalminister Maret Maripuu.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on esitanud Riigikogule puhkuseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduse eesmärk on isa rolli väärtustamine ühiskonnas ja peresidemete tugevdamine. Isa rolli väärtustatakse tasustatud puhkuse andmise kaudu isadele, et isa saaks olla kodus koos ema ja lapsega, samas kaotamata sissetulekus. Isapuhkuse ajaks säilitatakse töölepinguga või avalikus teenistuses töötavale isale tema keskmine palk, mis kompenseeritakse tööandjale riigieelarvest. Eelnõu kohaselt on isal õigus saada ema rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal või kahe kuu jooksul pärast lapse sündi kümme tööpäeva isapuhkust. Isapuhkuse eest tasutakse tema keskmise palga alusel, kuid mitte rohkem kui kolmekordne Eesti keskmine brutokuupalk. Sotsiaalkindlustusamet alustas täiendavate lisapuhkepäevade hüvitamist isadele juulis 2002. Alatest sellest ajast on suurenenud isade lapsepuhkuse kasutamine, kuid see on endiselt märkimisväärselt väike. Aastal 2003 sündis meil 13 036 last ja isapuhkust kasutas 617 isa. 2006. aastal sündis meil 14 819 last ja isapuhkust kasutas 1537 isa. Siin on olnud arutluse all, kas kasutada puhkuseseadust või vanemahüvitise seadust. Aga kuna meil on juba olemas infotehnoloogilised lahendused olemasoleva isapuhkuse eest tasumiseks, siis me jäime puhkuseseaduse juurde ega teinud täiendust vanemahüvitise seadusse, sest vanemahüvitise puhul kompenseeritakse saamata jäänud töötasu sellel ajal, kui vanem on lapsega kodus, puhkuse puhul on tegemist nende konkreetsete puhkepäevadega. Üks muudatus on ka see, et puhkust võib võtta tööpäevadel, mitte puhkepäevadel. Praktikas on ilmnenud olukordi, kus vanemad ei kasuta õigust täiendavale lapsepuhkusele eesmärgipäraselt. Kehtiva seaduse kohaselt saab lapsepuhkust kalendripäevades, mistõttu ei ole täiendavat lapsepuhkust võetud tööpäevade, vaid puhkepäevade arvel. Nii saab töötaja endale täiendavad lapsepuhkuse arvelt tasustatud puhkepäevad, kuid täiendavat vaba aega lapsega tegelemiseks töötaja tegelikult ei võta. Isadele puhkusetasuna makstava keskmise palga arvutab ja maksab välja tööandja, puhkusetasu hüvitatakse tööandjale riigieelarve vahenditest Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu. Tööandjale hüvitatakse summad Pensioniameti kaudu. Austatud Riigikogu liikmed! Palun teil eelnõu toetada! Tänan!

Aitäh! Kolleegid! Kas soovite esitada ministrile küsimusi? Kolleegidel küsimusi ei ole. Jätkame eelnõu menetlemist. Kutsun kõnepulti sotsiaalkomisjoni liikme kolleeg Ott Lumi.

Austatud juhataja! Head kolleegid. Sotsiaalkomisjon arutas puhkuseseaduse muutmist oma 8. novembtri istungil. Seal viibis ka minister Maret Maripuu, kes tutvustas muudatusi, mille sisust minister just ülevaate andis. Peamine muudatus on isale tasustatud puhkuse andmine, kuid teine oluline aspekt on ka see, et puhkuseseaduses vanemale lisapuhkuse andmisel võetakse edaspidi aluseks praeguse kalendripäeva asemel tööpäev. Komisjon otsustas üksmeelselt teha ettepaneku esimene lugemine lõpetada ning määras muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. novembri kell 18. See oleks kõik.

Aitäh! Kas kolleegidel on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Kolleegid! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kuna kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. novembri 2007 kell 18. Eelnõu 145 esimene lugemine on lõpetatud.

Järgmisena võtame arutlusele Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Algab esimene lugemine. Ettekande teeb sotsiaalminister Maret Maripuu.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Palun kohe alguses vabandust, aga äkki võin ma teilt paluda lisaaega, sest tegemist on väga põhimõttelise uue algatusega ja ma arvan, et on oluline sellele alguses palju tähelepanu pöörata.  

Kui minister soovib lisaaega, siis täpsustame, kui palju seda lisaaega on soovi saada?

Maksimaalselt viis minutit.

Viis minutit lisaaega, kokku 25 minutit.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on esitanud Riigikogule tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Tegemist on e-tervise seaduse eelnõuga, mille eesmärk on kiirendada infotehnoloogiliste lahenduste – digitaalne registratuur, digitaalne haiguslugu, digitaalne retsept, televisiit, ühiskasutuses pildipank jne – kasutuselevõttu, et pakkuda Eesti inimestele uusi tänapäevaseid diagnoosimis- ja ravivõimalusi. Täna arutluse all oleva seaduseelnõuga avame Eesti tervishoius seaduse tasemel ukse digitaalse meditsiiniinfo liikumisele kogu riigis. Muudatuste eesmärk on siduda tervishoiuasutuste seni enda tarbeks loodud infosüsteemid ühtseks patsiendikeskseks ja üleriiklikuks süsteemiks. Seadusega loome õigusliku aluse, et saaksime tulevikus edasi arendada hetkel veel stardifaasis olevaid erinevaid e-tervise algatusi. E-tervis on olnud prioriteet juba aastaid. Esimesed sammud e-tervise suunas tehti 1992. aastal, kui võeti kasutusele ESTER-tarkvara. Meedikud, IT-spetsialistid ja ametnikud on tõsisemalt keskendunud e-tervise väljatöötamisele alates 2002. aastast. 2004. aastal esitati esimesed taotlused Euroopa struktuurifondi. Selle aja jooksul on arutletud e-tervise õigusruumi ning infosüsteemiga seonduvate eetiliste probleemide üle. Praeguseks oleme jõudnud hetke, kus e-tervist puudutav seadus on Riigikogus esimesel lugemisel. Praegu on Eestis 1300 erinevat tervishoiuteenuste osutajat, neist mitmed raviasutused säilitavad juba praegu patsiendi andmeid elektrooniliselt, kasutusel on üle 20 erineva infosüsteemi, ent patsiendil endal ligipääsu oma andmetele ei ole. Teine mure on, et valdavalt on nimetatud infosüsteemid kasutusel üksnes suuremates keskustes – nii saavad vaid pooled arstid kasutada infotehnoloogia abi patsiendi info hoidmiseks ning tema haigusloo kulgemisest selge ülevaate saamiseks. E-tervise abil laieneks see võimalus kõikidele arstidele kogu Eestis. Ainult riigil on õigus luua üldine süsteem, et luua võrdsed võimalused terve riigi arstidele ning patsientidele, hoolimata nende füüsilisest asukohast. Kvaliteetne arstiabi ei tohi muutuda elitaarseks teenuseks, millele on ligipääs vaid suurlinna elanikel. E-tervis loob ka ääreala elanikele võimaluse saata oma diagnostikamaterjal pealinna radioloogidele ning küsida nende arvamust. Eesti e-tervise projektide südameks on digilugu. Selle eesmärk on luua kesksüsteem, mis võimaldab kõigi raviasutuste juba praegu olemasolevatel infosüsteemidel omavahel meditsiiniandmeid vahetada ning viia tänapäevased IT lahendused ka väiksematesse paikadesse. Süsteem on välja töötatud koostöös eri suuruses ja eri piirkonna tervishoiuteenuste osutajatega. Pilootprojektis osalevad kokku kuus asutust, kellest kolm on suured – Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Ida-Tallinna Keskhaigla – ning kolm väikest – Tartu Kiirabi, Koeru Perearstikeskus ja Järveotsa Perearstikeskus. E-tervise projektidest saavad kasu nii patsiendid, arstid kui ka riik. E-tervise süsteemi rakendumisel saab inimene otsustada, kes, mida ja kui palju võib tema tervise kohta teada saada. Samuti saab inimene kohe näha, kes on tema terviseandmeid vaadanud. Kokkuvõtlikult muutub kogu tervishoiusüsteem läbipaistvamaks.
Kuid nüüd veidi lähemalt, millised on esimesed e-tervise projektid. Eesti e-tervise projektide selgrooks on digilugu. Iga juhtumi kohta edastatakse eri andmebaasidesse epikriis ehk haiguslugu.
Projekti "Digitaalsed pildid" eesmärk on erinevate meditsiiniliste ülesvõtete – röntgen, kompuutertomograafia jne – kättesaadavuse tagamine. "Digitaalsed pildid" on praegu juba regionaalsel tasandil kasutusel. Näiteks Lõuna-Eestis pakub sellist teenust Tartu Ülikooli Kliinikum. Edaspidi soovime tagada digipiltide kättesaadavuse üleriigiliselt. Tulevikus edastavad tervishoiuteenuse osutajad tervise infosüsteemi andmeid ülesvõtete asukoha ning ülesvõtteid iseloomustavate andmete kohta. Kui ülesvõtet on arstile tõesti vaja, saab arst oma kolleegilt küsida selle otse või tervise infosüsteemi kaudu. "Digitaalsete piltide" projekti eduka käivitamise korral lahenevad mitmed praktikas ilmnenud kitsaskohad. Praegu ei ole võimalik kaua säilitada andmemahukaid uuringutulemusi, sest tervishoiuteenuse osutajate infosüsteemid on ülekoormatud. Tulevikus on haiguse kulgu võimalik jälgida aastate jooksul, keerulistele probleemidele on võimalik kaasata väliseksperte hinnangut andma, patsient ei pea käima korduvalt samadel uuringutel ning keerukate diagnostikaseadmete tehtud uuringute videoid saab kasutada efektiivselt. Digiregistratuur loob üleriigilise ravijärjekordade süsteemi. Selle kaudu saab registreeruda arsti vastuvõtule. Esialgu ei ole tegemist kohustusliku teenusega ega ainuvõimaliku lahendusega aeg arsti juurde kinni panna. Patsiendile jääb võimalus valida, kuidas arsti juurde registreeruda – kas senisel viisil või tervise infosüsteemi vahendusel. Registreerimisest jääb jälg infosüsteemi ja elektrooniliste vahenditega on võimalik patsiendile vastuvõtuaega meelde tuletada. Üks ravijärjekordade põhjusi on tõsiasi, et umbes 30% patsientidest unustab tulla arsti vastuvõtule.
Digiretsepti projekti eesmärk on luua võimalus väljastada retsepte mitte paberkandjal, vaid elektrooniliselt. E-retsept võimaldab patsiendil tulevikus ükskõik millisesse apteeki minnes ja isikut tõendavat dokumenti esitades saada arsti väljakirjutatud rohi lihtsalt kätte ilma retseptipaberita. Korduvretsepti lõppemise korral saab tellida meeldetuletuse. Arst saab näha, kas patsient on ette nähtud rohu ka välja ostnud. Infosüsteem annab ravimi väljakirjutajale kinnituse soodustuse kohta. See välistab ebaõige soodustuse määramise ja võimalikud rahalised nõuded arsti vastu valesoodustuse tõttu. Tervishoiuamet, Ravimiamet ja Sotsiaalministeerium saavad kiire ja korrektse aruandluse. Arstide ajakulu retseptide väljastamisel ning apteekide ajakulu retseptide töötlemisel väheneb oluliselt. Retseptiandmed on paremini kaitstavad ja apteegiteenuse osutajad peavad ennast registreerima Andmekaitse Inspektsioonis delikaatsete isikuandmete töötlejatena. Tahate kindlasti küsida, mida võidab patsient. Inimene on tervik oma erinevate hädade ja haigustega. Uue süsteemi juurutamisel saab arst oma patsiendi raviks kiirelt ja rohkem vajalikku informatsiooni. Seega võib eeldada, et ravi saab olema kvaliteetsem. Tulevikus on igal arstil juba esimesel kohtumisel patsiendi kohta korrektselt koostatud dokumenteeritud ülevaade. Patsiendil on võimalus alati pöörduda teise arsti poole teise arvamuse ja konsultatsiooni saamiseks ja tal on võimalik omaenda haiguslugu kaasa võtta.
Mis muutub 1. jaanuaril 2008? Kõigepealt peavad kõik tervishoiuteenuse osutajad tegema oma infosüsteemides vajalikud muudatused, näiteks rakendama epikriisi dokumenteerimise standardi. 2008. aastal koolitatakse üleriigiliselt kõiki arste ja õdesid arvutialaselt. Toimuvad koolitused ja infopäevad erialaseltsidele, haiglajuhtidele jne. Kevadel korraldatakse üleriigiline meediakampaania elanikkonnale, et tutvustada kodanikuportaalis digilooteenuste kasutamise võimalusi, tutvuda oma meditsiiniandmetega ja näha, kes on tema andmeid vaadanud jne. Alates 1. jaanuarist 2009 hakatakse asutusekeskselt infosüsteemilt üle minema riigi sisustatud patsiendikesksele infosüsteemile. Endised paberdokumendid asenduvad järk-järgult digitaalsete dokumentidega. Arhiivides säilitatakse senised paberkujul kehtivad haiguslood ja tervisekaardid. Üleminekuperiood digitaalsetele dokumentidele kestab viis aastat. Järgmisel aastal liigestatakse tervishoiuteenuste osutajate infosüsteemid tervise infosüsteemiga. 2009. aastal tulevad kasutusele esimesed üleriigilised digidokumendid, haiguslugu, ja aastaks 2013 on kõik dokumendid digitaalsed. Planeerimisel on e-lapse, e-kiirabi, e-vere jne jätkuprojektid. E-kiirabi seob terviksüsteemiks kiirabi ning erakorralise meditsiini infovahetuse. E-veri loob ühtse üleriigilise vereinfosüsteemi ning keskse doonorite ja retsipientide registri. Praegu näiteks saab üks inimene eri verekeskustes anda eluohtlikult palju verd, sest puudub võimalus näha, kus ja millal ta käis viimati verd andmas. Uue e-tervise rakendamine toob patsiendile neli uut märksõna – need on avatus, kvaliteet, tõhusus ja turvalisus ning mugavus ja lisavõimalused. Avatus tähendab, et inimene on rohkem kaasatud raviprotsessi, patsient saab igal ajal tutvuda oma tervist puudutavate andmetega. Nii tõuseb inimese teadlikkus ning patsiendist saab võrdväärne partner arstile. Patsiendi seisukohalt ei ole vähetähtis roll ka sotsiaalsel kontrollil. Patsient saab alati jälgida, kes ja kus on tema terviseandmeid vaadanud – sellist kontrollivõimalust tal seni ei ole olnud.
Mõned näited, kus e-tervise rakendamisel võidetakse kvaliteedis. Dubleerivate uuringute vajadus väheneb. Ühe näitena toon röntgenpildi tegemise. Igakordsel röntgenpildi tegemisel toimub kiiritamine, mille kahjulikkuses ei tule teid veenda. Patsientide sunnitud kahjustamise vajadused vähenevad pärast üleriigilise digipildi andmebaasi loomist. Võidame ka aja efektiivses kasutamises, sest andmete otsimisele kulub vähem aega. Arstil on kergem hinnata ravi tulemuslikkust ja vajadust ravi muuta. Öeldakse, et kett on nii tugev kui tema nõrgim lüli. Sellele teadmisele mõeldes on edasiliikumine tohutu. Ühe näitena toon suhkruhaiguse. Kui praegu juhtub reisil olles õnnetus – kas hävineb või ununeb oma eluks vajalik insuliin – on mure väga suur. Tulevikus on sellises olukorras võimalik insuliini saamiseks pöörduda esimese arsti poole ning näidata Interneti kaudu oma terviseandmeid. Arstid kasutavad struktureeritud ja rahvusvahelisi koode diagnooside ja ravimite määramiseks, mis ei eelda keele tundmist. Samuti olen kindel, et iga inimene on korra kokku puutunud olukorraga, kus arst küsib, milliseid tablette ta näiteks eelneva ravi ajal võttis. Küllap olete te seisnud silmitsi tõsiasjaga, et te ei mäleta konkreetse ravimi nime, küll aga te teate, et pakk oli rohekat värvi ja ravimi nimi algas g-tähega. Edaspidi saate te appi võtta tervise infosüsteemi ja vaadata, mis rohud on teile välja kirjutatud, mis te olete välja ostnud ja ka ära söönud.
Siiani olen oma kõnes keskendunud patsiendi elu mugavaks muutmisele. Kuid ka riigil on digiloo rakendamisel olemas selged kasutegurid. Riik peab e-tervise edendamist väga oluliseks. See ei ole lihtsalt tore projekt tõestamaks, et Eesti on endiselt hüppevalmis e-tiiger, vaid kindel suund tõsta Eesti tervishoiu kvaliteeti. Riigile annab digilugu ülevaatliku ja koondandmeid haarava pildi, mis võimaldab planeerida ravi rahastamist ehk jagada otstarbekamalt seda 13 miljardit krooni, mis kõigilt maksumaksjatelt aastas haigekassasse koondub. Samuti saame digiloo kaudu hea ülevaate patsientide ja raviasutuste tegelikest vajadustest. See aitab otsustada, kuhu valdkonda ja millistesse piirkondadesse on vaja edaspidi rohkem raha suunata. Tervise infosüsteemi süda on suur sõnumikeskus, mis suudab töödelda 200 sõnumit sekundis. Vajaduse korral saab jõulisust suurendada. Sõnumikeskuses on tegutsemisvalmis sajad agendid, kellele igaühele on selgeks õpetatud konkreetsed kontrollitegevused: tunda ära korduva patsiendi kood, tunda ära dokumendi liik ja soovitud teenus, või leida vajalikud andmed olemasolevast dokumendist. Infosüsteem vahetab infot kodeerituna ning töötleb iga sissetuleva dokumendi läbi. Igas dokumendis tekitatakse erinevad sisendid, mida realiseerida: isik tuvastada, dokument arhiveerida, eri teatised edastada või teenused tellida. Tervise infosüsteemi arhitektuur võimaldab kogutud andmete pealt pakkuda erinevaid teenuseid. Kõik vajalikud andmed sama haigusjuhtumi pealt genereeritakse automaatselt –  saatekirjad, registriteatised, statistikateatised, aegkriitilised andmete sõnumid jne. Kuna dokumendid säilitatakse digiloos alatiseks, siis kogutakse sinna ainult ajalise väärtusega informatsiooni. Kogu toiming logitakse ning kõik logid on analüüsitavad automaatselt.
Tervise infosüsteemis toimub informatsiooni töötlemine järgmiselt. Iga raviarst koostab kokkuvõtva epikriisi haigusjuhtumi kohta. Sõltuvalt juhtumi sisust tunneb süsteem ära info ning jagab selle automaatselt agentide kaudu vastavatesse registritesse. Arst ei pea enam mitut teatist koostama ja meeles pidama, kuhu ta peab seda infot veel saatma. Esmalt identifitseeritakse isik ning seostatakse tema varasemate andmetega. Isikuandmed kodeeritakse ning kontrollitakse, et poleks vigu. Isikuandmete uuendused salvestatakse patsiendiandmete registris. Näiteks kui patsiendi epikriisis on nakkushaigus, ütleme, punetised, siis agent tunneb selle diagnoosikoodi järgi ära ning edastab vastava info kohe nakkusjuhtumite registrile. Juhul kui diagnoos kuulub aegkriitiliste andmete kompleksi, saadetakse info ka sinna. Sinna saadetakse ka info allergia kohta. Süsteem kasutab kodeeritud andmete süsteemi. Koodide kaudu saab isik andmed alati kokku viia vajalike andmekogudega ning vajalike teatistega. Süsteemis paiknevad meditsiiniandmed eraldi isikuandmetest, mis omakorda tõstab andmete turvalisust.
Nüüd piltlikult info liikumisest. Riigi infosüsteemis on kohustus alates 2008. aasta jaanuarist vahetada informatsiooni ainult üle XD turvalise andmevahetuse kanali. XD külge liidestatakse kõik riiklikud registrid. Tervishoiuameti ja Ravimiameti registrite kaudu autoriseeritakse juurdepääs tervise infosüsteemile. Kõik tervishoiuteenuse osutajad, ravimikäitlejad, proviisorid ning arstid ja õed on registreeritud nendes registrites. Digitaalseks andmevahetuseks liidestuvad üle turvaserverite XD külge ka kõikide tervishoiuteenuse osutajate infosüsteemid, et turvaliselt andmeid vahetada. Samuti vahetab andmeid üle XD ka loodav tervise infosüsteem. Digiloo ülesanne on vähendada tervishoiuteenuse osutajate vajadust vahetada eraldi infot ühe konkreetse patsiendi kohta, vähendades nii päringute arvu ja lihtsustades infovahetust teenuseosutajate vahel. Tervise infosüsteem hakkab lisaks andmete vahetamisele pakkuma ka teenuseid tervishoiuteenuste osutajatele. Tulevikus saab ühe klikiga elektroonilise immuniseerimispassi või muud olulist informatsiooni konkreetse inimese kohta. Digiregistratuuri kaudu on võimalik ennast tulevikus järjekorda panna. Haigekassa infosüsteemi juures arendatakse välja retseptikeskus. Inimesed pääsevad oma andmetele ligi kodanikuportaali kaudu, kus nad saavad tutvuda oma meditsiiniandmetega ning määrata ligipääsu oma andmetele. Kõik väikesed tervishoiuteenuse osutajad või erapraksiste pidajad saavad võimaluse liidestuda turvaserveri taha spetsiaalse arenduse kaudu XD. Igast päringust või väljatrükist jääb logisse jälg maha. Patsient võib otsustada sulgeda oma andmed hoopis – nii, et keegi neid ei näe. Kui inimene on otsustanud seda teha, siis portaal teavitab inimest selle sammuga kaasnevatest riskidest. IT-meetmete tarvis rakendatakse riigi parimaid teadmisi ja oskusi, turvarealisatsiooni hanked on rahvusvahelised. Infosüsteem on turvaline, digitaalne informatsioon on serverites krüpteeritud, samuti toimuvad andmevahetused krüpteerituna. Dokumentide terviklikkus tagatakse digiallkirjaga. Isikuandmed paiknevad lahus meditsiiniandmetest. Siin on räägitud palju sellest, et kas ei või toimuda mõni infoleke. Paraku toimub 80% infolekkeid inimeste kaudu. Selle vältimiseks tehakse arstidele ja õdedele teadlikkuse tõstmiseks koolitus. Samuti logitakse kõik päringud, väärkasutusi kontrollitakse ning eksinuid karistatakse.
Eraldi on e-tervise juures välja toodud nn aegkriitilised andmed. Aegkriitilised andmed on minimaalne info, mis on vajalik erakorralises olukorras, et vältida jäävaid tervisekahjustusi või surma. Aegkriitilisi andmeid ei saa sulgeda, aegkriitiliste andmete alla kuuluvad näiteks kroonilised diagnoosid, allergiad, immuniseerimine, aga ka need ravimid, mis viimase kolme kuu jooksul on välja ostetud. Infosüsteemi vastutav töötleja ehk omanik on Sotsiaalministeerium. Tervise infosüsteemi volitatud töötlejad on Eesti E-tervise Sihtasutus, kellega sõlmitakse haldusleping, ja retseptikeskusel Eesti Haigekassa, kellele sätestatakse kohustusi registri põhimäärusega. Volitatud töötleja ülesanne on tagada infosüsteemi tõrgeteta toimimine. Andmete kasutamisele hakkab eetilisi hinnanguid andma eetikakomitee. Eetikakomitee moodustab sotsiaalminister. Iga tervishoiuteenuse hinda on arvestatud patsiendi andmete haldamise, tervishoiuteenuse dokumenteerimise ning infosüsteemide väljaarendamise kulud. Ravikindlustuse eelarves 2005. aastal oli selleks kokku ligi 100 miljonit krooni, 2006. aastast alates on need kulud umbes 120 miljonit krooni aastas. E-tervise projektiga asendatakse paberdokumenteerimine digitaalse dokumenteerimisega. Tervise infosüsteemi tsentraalseteks arenduskuludeks on saadud Euroopa Liidu struktuurifondidest 36 miljonit krooni, arstide arvutikoolituseks on saadud 13,8 miljonit krooni. Jätkuprojektides on plaanitud taotleda perioodiks 2008–2013 vahendeid Euroopa Liidu struktuurifondidest kokku 200 miljonit krooni. Tervise infosüsteemi halduskuludeks on 2008. aasta riigieelarves ette nähtud 18,6 miljonit krooni, mis kasvab järk-järgult süsteemi käivitudes aastaks 2013 kuni 50 miljoni kroonini aastas. 2013. aastast, kui süsteem on täielikult juurutatud, hakkab infosüsteemi ülalpidamiskuludest 30% ehk 10–20 miljonit krooni aastas tulema ravikindlustuse eelarvest ning 70% riigieelarvest. Põhjamaad on e-tervise projekte ja meditsiiniregistreid arendanud 30–40 aastat. Analoogilisi süsteeme on Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides. Meie süsteemi edu võti on ühtse üleriigilise standardi kehtestamine dokumenteerimisel. Seni ei ole seda ükski suutnud rakendada, kuid selles suunas liiguvad kõik arenenud riigid, sealhulgas ka Euroopa Liit. Kui me rakendame digiloo, siis on Eesti Euroopa Liidule näidismudeliks, kuidas vahetada meditsiiniandmeid seoses patsientide vaba liikumisega.
Juba mitu aastat kestnud ettevalmistused on suunatud sellele, et meie kõigi suhtlemine oma arstiga muutuks sujuvamaks ning kvaliteetsemaks. Enim võidavad need lapsed, kes sünnivad pärast 1. jaanuari 2009 ehk pärast süsteemi täies mahus käivitumist. Kõik nende terviseandmed sünnist alates kantakse süsteemi ning nemad ja nende vanemad hakkavad e-tervise projektidest kõige kiiremini täit kasu saama. Samuti peaks toimuma kvalitatiivne tõus erakorralise meditsiini valdkonnas, kui rakendub aegkriitiliste andmete kättesaadavuse paranemine. Ravijärjekordade läbipaistvus aitab efektiivselt suunata ressursse, et ravijärjekordi ka reaalselt lühendada.
Austatud Riigikogu! Tuginedes professor Arvo Tiku sõnadele, tuleb uuel sajandil hakata mõtlema uut moodi. Palun teid toetada tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu! Tänan!

Suur tänu väga põhjaliku ettekande eest! Kolleegid! Kas soovite esitada ministrile küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Väino Linde.

Aitäh! Austatud ettekandja! Pean seda e-tervise projekti ja neid seadusmuudatusi väga oluliseks, mida sa välja tõid. Suur tänu ka sellise põhjaliku ettekande eest! Aga küsin ühe küsimuse tädi Maali seisukohalt. Mulle üks tädike rääkis, et praegu on maal olukord, kus teinekord näiteks naabrimees võtab linna minnes kaasa ka tädi Maali retsepti, et tuua talle apteegist ravimid ära, ja tädi Maali hoiab nii kokku aega, raha ja oma jalavaeva. Kuidas e-reptsepti rakendudes on sellel tädikesel võimalik sama moodi aega, raha ja jalavaeva kokku hoida, teades, et talle on linna apteeki minek raskendatud?

Aitäh küsimuse eest! Kui inimene läheb arsti juurde, talle kirjutatakse välja retsept ja ta teab, et ta ei saa ise sellele retseptile järele minna, siis on tal võimalik teha infosüsteemi tahteavaldus ja öelda, kes tohib tema ravimi välja osta.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kindlasti tunnustan ministrit ja ministeeriumi – kaua tehtud ja kaunikene, aga lõpuks on see seadus siin. Mul on üks küsimus nende andmete kohta, mida inimene saab, ütleme, kinni panna, milline õigus peaks inimesel kindlasti teatud osas olema. Samas, aegkriitilised andmed on kättesaadavad. Aga kui siiski leidub ka selliseid andmeid, mis kuidagi võivad mõjutada mingi haiguse ravi arsti juures – see on olnud üks vaidlusküsimus –, kuidas siis vastutus jaguneb? Kas see vaieldakse selgeks kohtus, kui näiteks selle raviga on midagi juhtunud selle tõttu, et arst ei ole teadnud kõiki andmeid? Kuidas selle vastutusega on?

Jah, see on olnud pikk vaidlus, mida ministeeriumis on peetud mitu aastat, et mida toob kaasa see, kui patsiendil on õigus oma andmed kinni panna. Nagu ma ka oma ettekandes rõhutasin, kui patsient otsustab kas mõned andmed või kõik, välja arvatud aegkriitilised andmed, kinni panna, kui ta teeb ära selle kliki arvutis, siis talle tuleb ka ette konkreetne informatsioon, et selle otsusega võtab ta endale suurema vastutuse.

Järgmine küsija on kolleeg Marika Tuus.

Aitäh! Komisjonis oli õige pikalt juttu sellest, kas need andmed ehk tagasiulatuvalt kirja panna ja et see on üsna kallis. Aga mis te arvate sellest, kui kaaluda esmalt ikkagi vähemalt nende aegkriitiliste andmete tagantjärele kandmist kaardile?

Aitäh küsimuse eest! Praegusel hetkel on Sotsiaalministeeriumis käimas uuring, kuidas juba olemasolevate infosüsteemide informatsiooni, mida erinevad tervishoiuteenuse osutajad on endale talletanud, süsteemi üle tuua, ja lähtuvalt selle uuringu tulemusest langetame otsuse, kas meil on küllaldaselt jaksu ja ka oskusi see ära teha. Aga nii nagu komisjonis sai räägitud, olulised on aegkriitilised andmed, aga aegkriitilised andmed on need, mida tegelikkuses pärast süsteemi rakendumist ka kohe kõige rohkem täitma hakatakse.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Minu küsimus on järgmine. Täna on teada, et avatud või osaliselt suletud eetrivõrgud, WiFi-võrgud, nagu neid nimetatakse, ei ole sugugi turvalised nagu ka muide päris paljude pankade infovahetusprotokollid selle võrgu kaudu. Milline saab olema protseduur ja kes teostab kogu selle süsteemi turvaauditi, sest rohkem veel kui panganduse informatsiooni vastu, tuntakse arusaadavalt huvi inimese tervise informatsiooni vastu? Millises ajaskaalas see on kavandatud ning milline on järelevalvesüsteem, mis on möödapääsmatult vaja luua selleks, et valvata selle süsteemi turvalisuse üle?

Nagu ma ütlesin, IT-meetmetes rakendatakse riigi paremaid teadmisi ja oskusi. Turvarealisatsioonide hanked on rahvusvahelised ehk me püüame leida siin kõige paremaid spetsialiste nende väljatöötamiseks. Analoogiliselt teiste e-teenustega – kui rääkida ka Maksuameti pakutavatest teenustest –, kasutame me kõiki analoogseid parimaid turvasüsteeme ja samuti on seirekontroll olemas, et juhul kui keegi, kellel ei ole seda õigust, läheb süsteemi ja vaatab andmeid, siis kõik need logid jäävad alles.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Vilja Savisaar.

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! See haigla, millega mina seotud olen, on üks pilootprojektis osaleja ja kahtlemata ma tunnustan seda suurt tööd ja me oleme seda oodanud. Aga minu küsimus puudutab seda, et riik loob küll võimaluse üleriiklikuks süsteemiks ja ühinemiseks, aga kas need kulud, et tervishoiuasutus saaks ühineda selle süsteemiga, on plaanis katta riiklikult, tsentraalselt või peab iga tervishoiuasutus selleks ise vahendid leidma?

Need on koostöös teenuse osutajatega.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Küsimus turvalisuse kohta. Kas teie aruteludes on ilmsiks tulnud asjaolu, et tegelikult vajab Eesti, nii nagu paljud teisedki riigid, kes on püüdnud mitte rahvusvaheliste hangete täitmiseks, vaid just nimelt enda maise võimekuse turvalisi ja tundlikke süsteeme üles ehitada, mingeid oma ettevõtteid või asutusi nende tööde tegemiseks? Kas te olete jõudnud ka oma arutlustes sinnamaani, et Eestiski peaks olema n-ö riigi poolt usaldatud asutus või ettevõte selliste süsteemide loomiseks, sest ka väga turvalisena reklaamitud asjadel on tagauksed, nii nagu näiteks juhtus ühes Euroopa Liidu riigis, kuhu oli tellitud turvasüsteem Ameerika-Iisraeli ühisettevõttelt?

Aitäh! Meie peamine n-ö aju ongi riigi infosüsteemi juures. Nii et seda me kellelegi kuhugi mujale ei anna.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Väino Linde.

Aitäh! Hea ettekandja! Sa juba korra peatusid sellel teemal, aga ikkagi ma küsin veel kord, et oleks päris üheselt kõik võimalikud hirmud maha võetud. Millistel tingimustel on ligipääs delikaatsetele isikuandmetele, mille hulka kuuluvad kindlasti isiku terviseandmed, raskem või raskendatud n‑ö ebatervest huvist lähtuvalt – kas praeguses olukorras või olukorras, kui need muutuvad digitaalseteks?

Mina olen veendunud, et kui andmed muutuvad digitaalseks, siis on see tunduvalt turvalisem. Praegusel hetkel, nii nagu ka siin ühe pildi peal oli, on meie tervisekaardid ilusasti virna pandud, näiteks perearsti juures, ja õhtul tuleb majja koristaja ja keegi saab minna tervisekaardi juurde ja seda vaadata. Tulevikus pääseb tervisekaardile ligi ainult iga inimese konkreetne raviarst ja kui patsiendil on kõhklus, et tema vastu võib keegi tunda liiga palju huvi, on tal võimalik oma andmed sulgeda. Kui ka raviarst läheb infosüsteemi, jääb sellest jälg maha, patsient saab esitada perearstile küsimuse, miks ta tema tervisekaarti vaatas, kui patsient oli oma arust teisel päeval arsti juures käinud. Nii et, ütleme, igast käigust tervise infosüsteemi sisse jääb jälg järele.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Helle Kalda.

Aitäh! Lugupeetud minister! Mind ajendas küsima just Linde eelmine küsimus. Kui inimene on juba manalateele läinud, siis kui kaua aega hoitakse tema andmeid ja kui näiteks perekonnaliikmetel tekib mingisugune küsimus, kas nendel on võimalus sinna juurde pääseda? Kuidas see on lahendatud?

Siin jään ma vastuse võlgu, ma pean seda täpsustama.

Kolleegidel ministrile rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Jätkame eelnõu menetlemist. Kutsun kõnepulti sotsiaalkomisjoni liikme kolleeg Tõnis Kõivu.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas käesolevat eelnõu oma neljapäevasel, 8. novembri koosolekul. Meil olid kutsutud eelnõust ülevaadet andma siin puldiski esinenud sotsiaalminister Maret Maripuu, tema nõunik, e-tervise juht Kaja Kuivjõgi, Sotsiaalministeeriumi tervise info- ja analüüsiosakonna nõunik Laine Peedu ja advokaadibüroo Raidla & Partnerid vandeadvokaat Ants Nõmper. Sotsiaalminister Maret Maripuu tutvustas meile eelnõu, mille eesmärk on rakendada e-tervise projekt ning mis pakub Eesti inimestele uusi kaasaegseid diagnoosimis‑ ja ravivõimalusi. Lühidalt komisjoni arutelu kohta ainult niipalju, et eks meilegi pakkusid seal põhiliselt huvi ja tekitasid küsimusi turvalisuse ja privaatsuse probleemid. Turvalisuse koha pealt just see, kas need andmed on tulevikus digitaalsetena turvalisemad kui praegu. Arusaadav ja selge vastus oli see, et praeguse olukorraga võrreldes muutub see kindlasti paremaks, ja nii, nagu on ka eelnõu seletuskirjas välja toodud, on praegu levinud ekslik arusaam, et paberi peal on andmed turvalisemad kui digitaalsed. Tegelikult on ikkagi vastupidi. Paberi peal andmete vaatamisest ei jää kusagile mingisugust jälge, kuid digitaalsest jääb ja digitaalsest andmekogust andmete vaatamisel ei jää mitte lihtsalt jälg, et konkreetne arst vaatas, vaid jääb ka see jälg, milliseid andmeid ta täpselt vaatas. Peatusime loomulikult turvalisuse koha pealt ka sellel, kui turvaline on see infosüsteem iseenesest. Saime vastuse, et üks osa turvalisuse tagamisel on see, et füüsiliselt paikneb see infosüsteem, serverid, eri kohtades. Nii on püütud turvalisust veelgi suurendada. Samuti, mis puudutab andmete privaatsust, siis juba kord on mainitud, et sellest vaatamisest jääb jälg, ja lõppkokkuvõttes on sellega seotud ka siin kord juba mainitud andmete sulgemine ehk millised andmed saab vaatamiseks sulgeda ja milliseid mitte ning millise vastutuse see inimesele endale tegelikult kaasa toob. Ta on oma andmete sulgemisel teadlik sellest, mida ta teeb, millised tagajärjed see võib kaasa tuua ja kuidas teda sellest teavitatakse.
Arutelu komisjonis päädis sellega, et me otsustasime üksmeelselt esimene lugemine teha täna, 14. novembril ja komisjoni ettepanek oli esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks teeme ettepaneku, et see võiks olla 28. november kell 18. Loomulikult otsustasime ka ettekandja osa. Kõik need otsused võeti vastu konsensuslikult ehk kõik olid poolt. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kolleegid! Kui soovite avada läbirääkimisi, siis, palun, selleks on praegu võimalus. Kuna kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 28. november 2007 kell 18. Eelnõu 146 esimene lugemine on lõpetatud.

Kolleegid! Läheme 21. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupi koosseisus" eelnõu esimene lugemine. Ettekande teeb kaitseminister Jaak Aaviksoo.

Hea eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Euroopa Liidu lahingugruppide kontseptsioon on heaks kiidetud 2004. aasta juunis. Lahingugrupp on pataljonisuurune taktikaline üksus, mida on tugevdatud lahingutoetus‑ ja lahinguteenindustoetusüksustega. Lahingugruppide kontseptsiooni järgi peavad lahingugrupid olema 15-päevases valmisolekus, millest viis päeva on otsuse tegemiseks pärast kriisiohjekavandi vastuvõtmist Euroopa Liidu poolt ning kümme päeva üksuste operatsioonipiirkonda lähetamiseks.
Eesti Vabariik on osaline Põhjala lahingugrupis, mille juhtriik on Soome. Koos Eestiga osalevad Põhjala lahingugrupis, mis peab olema missioonivalmiduses 1. jaanuarist 2008, Soome, Rootsi, Norra ja Iirimaa. Eesti panus sellesse lahingugruppi on kuni 55 kaitseväelast, kes on alates sellest sügisest väljaõppel Rootsis. Sealhulgas on nad osalenud ka Põhjala lahingugrupi ettevalmistavatel õppustel Luleås Rootsis.
Põhjala lahingugrupi võimaliku kasutamise missioonil otsustab Euroopa Liit, sh otsustatakse missiooni piirkond ja missiooni pikkus. Euroopa Liidu vastavasisuline otsus langetatakse konsensuslikult Eesti osalusel. Eesti positsiooni selles küsimuses kujundab Vabariigi Valitsus.
Pärast lahingugrupi kasutamise otsust täna siin parlamendis langetavad kaitseminister ja välisminister ühise otsuse, informeerides sellest Vabariigi Presidenti, valitsust ja Riigikogu. Põhjala lahingugrupi võimalikke kasutuspiirkondi on arutatud mitteametlikult. Räägitud on võimalikust rakendamisest Aafrikas Darfuri üle piiri valgunud konfliktide reguleerimisel Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigis. Nüüdseks on tõenäosus, et lahingugruppi kasutatakse selles konfliktipiirkonnas, minimaalne. Võimalikke teisi kriisipiirkondi, kus Põhjala lahingugruppi võiks kasutada, nimetatud ega tõsiselt arutatud ei ole.
Põhjala lahingugrupp peaks olema valmiduses esimesel poolaastal ja tema missioonipiirkonda saatmise ajaline perspektiiv on üks kuni neli kuud. Vastav otsus võidakse vastu võtta ka valmidusperioodi lõpul, mis tähendaks juunikuus vastuvõetava otsuse korral selle lahingugrupi kasutamist kümne kuu jooksul järgmise aasta algusest alates. Sellest tulenevalt on piiritletud ka mandaadi pikkus kuni 2008. aasta 31. detsembrini.
Sellega ma kõnealuse Riigikogu otsuse tutvustuse lõpetaksin. Tänan tähelepanu eest ja palun küsimusi!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Kadri Must.

Hea minister! Palun selgitage lühidalt: milline on Vabariigi Valitsuse arusaam sellest, kuidas otsustatakse see, mis saab Põhjala lahingugrupi sihtriigiks? Te mainisite, et Eesti positsiooni kujundab valitsus. Kuidas see seisukoha kujundamise protseduur välja näeb?

Kõige tõenäolisem on, et Euroopa Liidu tasemel võetakse otsus vastu välisministrite nõupidamisel. Välisministeerium või välisminister esitab Eesti positsiooni kinnitamiseks Vabariigi Valitsuse istungile ning välisminister esitab selle omakorda Euroopa Liidu vastava otsuse kujundamisel.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Raivo Järvi.

Esitan lugupeetud ministrile ehk pisut etteruttava küsimuse. Kas vastab tõele võimalik spekulatsioon, et säärane valmidus võib olla aluseks praegu diskussiooni all olevate n‑ö Euroopa Liidu sõjajõudude formeerimisel?

Plaanid on sellised, et alalises valmiduses on kaks Euroopa Liidu lahingugruppi. Koos Põhjala lahingugrupiga on Hispaania ette valmistanud Hispaania juhtimisel oleva lahingugrupi. Loomulikult annab see Euroopa ühisele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale tõhusama instrumendi, kui suudetakse operatiivselt reageerida kahe pataljoni suurusjärgus üksusega. Seega on selge, et ESDP (European Security and Defence Policy) raames arendatav reaalne sõjaline võimekus annab Euroopa Liidule ka selge sõjalise mõõtme.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Lugupeetud härra minister! Siin on öeldud, et pärast lahingugrupi kasutamise otsust annab kaitseminister kooskõlastatult välisministriga rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse § 8 lõike 2 alusel kaitseväeüksusele korralduse alustada osalemist rahvusvahelises sõjalises operatsioonis ja sellest otsusest teatatakse lihtsalt Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele. Ütelge, palun, kuidas on see otsustamine korraldatud näiteks Soomes ja  Rootsis!

Ma ei oska seda praegu kommenteerida. Igas riigis on oma protseduur. Meil on aluseks rahvusvahelise sõjalise koostöö seadus, milles parlament on vastava protseduuri ette näinud.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu ministrile! Järgmine ettekandja on riigikaitsekomisjoni liige kolleeg Trivimi Velliste.

Härra aseesimees! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohtustuste täitmisel Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupi koosseisus" eelnõu k.a 5. novembri istungil. Istungil osalesid eelnõu algataja esindajatena ning vastasid ka komisjoni liikmete küsimustele minister Aaviksoo, ministri nõunik Andreas Kaju, poliitika planeerimise osakonna nõunik Andres Vosman ning operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna nõunik Gerri Lesk.
Härra minister andis äsja siit kõnetoolist ülevaate eelnõu sisu kohta. Ma ei hakka seda kordama. Rõhutan ainult seda, et kui me kõnesoleva otsuse vastu võtaksime, siis me annaksime üheks aastaks, see on siis terveks 2008. aastaks ÜRO põhikirja järgselt rahu ja julgeoleku tagamise, taastamise või muu säärase sõjalise operatsiooni tarbeks nõusoleku lähetada vastavale missioonile kuni 55 Eesti kaitseväelast.
Riigikaitsekomisjon otsustas 5. novembril üksmeelselt teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada otsuse eelnõu 140 esimeseks lugemiseks Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda kolmapäevaks, see on siis tänaseks, 14. novembriks 2007. Eelnõu algataja poolse ettekande pidi tegema kaitseminister härra Jaak Aaviksoo, komisjonipoolseks ettekandjaks määrati siinkõneleja. Lisaks otsustas komisjon teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine täna lõpetada, muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele kümme tööpäeva ehk siis 28. november 2007 kell 18. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Keskerakonna fraktsiooni esindajana kõnetooli Kadri Musta!

Lugupeetud Riigikogu! Austatud juhataja! Põhjala lahingugrupi kontseptsioon on tänuväärne. Esiteks on selle eesmärk läbi viia eelkõige humanitaar- ja päästeoperatsioone, rahuvalveoperatsioone, kriiside ennetamist ja tõkestamist. Teiseks tegutsetakse vaid Euroopa Liidu sisese konsensuse alusel ning rangelt ÜRO põhikirjaga kooskõlas. Ning kolmandaks, määratud on ka lahingugrupi operatsioonide kestus: selleks on ette nähtud 30 kuni maksimaalselt 120 päeva.
Tänu nendele põhimõtetele võib öelda, et lahingugrupi idee vastab Eesti eesmärkidele. Eesti peab osalema ennekõike sellistel välismissioonidel, millel on selge rahvusvahelise üldsuse ja rahvusvahelise õiguse toetus. Me ei saa oma tegevusega toetada sellist maailmakorda, kus jõud ongi õiglus, sest selline maailm on väikeriigile ohtlik.
Ka lähem koostöö Rootsi, Soome, Norra ja Iirimaaga, kes samuti panustavad Põhjala lahingugruppi, on kolm aastat tagasi langetatud otsuse ja sellele järgnenud läbirääkimiste tulem. Osalemine Põhjala lahingugrupis on Eesti poolt pikalt planeeritud ning loogiline samm, panustamaks Euroopa Liidu lahingugruppidesse.
Kõige selle positiivse juures on aga valitsuse esitatud eelnõus vastuolu. Nimelt on see viiest täna arutusele tulevast missioonist ainus, mille puhul Riigikogult soovitakse ära võtta õigus otsustada, kuhu missioon saadetakse, ja anda see õigus täitevvõimule ehk valitsusele. Seletuskirjas peitub see kahe sõna taga: need sõnad on "tavapärane protseduur".
Põhjala lahingugrupile ei ole määratud konkreetset tegutsemispiirkonda, kuid lahingugrupi juhtkonna sõnul valmistutakse lähetuseks raskeimasse võimalikku piirkonda, et olla valmis kõige keerulisemateks olukordadeks.
Seda, kuhu Euroopa Liidu esimene lahingugrupp saadetakse, otsustatakse konsensusega Euroopa Liidu Nõukogus. Sihtkohaks võib olla iga kriisipiirkond, mis asub Brüsselist 6000 kilomeetri raadiuses. Kõige tõenäolisemaks piirkonnaks on seni peetud Tšaadi riiki, kus lahingugrupi ülesandeks oleks põgenike ja humanitaarabi väljajagamise turvamine, aga mainitud on ka Kesk-Aafrika Vabariiki, Kongot ja isegi Kosovot. Kõik need võimalused on esialgu spekulatiivsed, ühtegi otsust sel teemal langetatud ei ole.
Kaitseministeeriumis valminud eelnõu järgi annab Riigikogu vaid üldise mandaadi Põhjala lahingugrupis osalemiseks. Riigikogul pole aga võimalust öelda sõna sekka selles, kuhu üksus saadetakse. Otsus lahingugrupi kasutamise kohta langetatakse vastavalt tavapärasele protseduurile ehk valitsuse protokollilise otsusega, kuna – nüüd ma tsiteerin – "kiirreageerimisüksuse väljasaatmiseks pole aega oodata Riigikogu otsuse järele".
Teiste sõnadega, lahingugrupi lähetamine vajab konsensust Euroopa Liidu tasemel. Riigiväliselt on terve rida tingimusi, mis vajavad konsultatsioone, kuid Eesti riigi siseselt ei nähta vajadust mingiks konsensuseks. Kuid lahingugrupi kasutamise otsustab Euroopa Liidu Nõukogu konsensuse põhimõttel, mis tähendab, et lahingugrupi kasutamine saab toimuda ainult Eesti nõusolekul. Seega ka meie välisministril peaks seda otsust tegema minnes olema Riigikogust saadud mandaat. Põhiseaduse § 128 esimese lõike kohaselt otsustab Riigikogu kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel.
Euroopa Liidu kontseptsiooni järgi peavad lahingugrupid olema valmis reageerima 15 päeva jooksul, millest viis esimest päeva on mõeldud poliitilise otsuse tegemiseks ning 10 päeva üksuste operatsioonipiirkonda lähetamiseks.
Täna on aga Riigikogu ees otsus, kus Riigikogu annab üldise mandaadi ja alles siis, kui valitsus ning Euroopa Liidu Nõukogu on oma otsuse teinud, annab kaitseminister kooskõlastatult välisministriga peale korraldust alustada osalemist rahvusvahelises sõjalises operatsioonis sellest teada ka Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele.
Miks eeldatakse, et parlament on sellise küsimuse langetamisel vaid tüliks? Ükski kriis ei puhke maailmas ju üleöö. Eeldada, et rahva esindus ei suuda reageerida, on väär. Keskerakonna fraktsioon leiab, et kui võetakse vastu eelnõu, millega parlamentaarne kontroll antakse Vabariigi Valitsusele ära, siis astume kahetsusväärse sammu parlamentaarse riigi nõrgestamise suunas. Sõjalise jõu kasutamise õiguse koondumine väheste kätte tekitab küsimusi tsiviilkontrollist.
Me teeme ettepaneku täiendada eelnõu sättega, et enne Vabariigi Valitsuse protokollilist otsust tuleb saada nõusolek ka Riigikogu riigikaitsekomisjonilt. Aitäh!

Aitäh kõnelejale! Palun nüüd kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Sven Mikseri!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Mul polnud vähimatki kavatsust selles küsimuses sõna võtta, aga eelkõneleja n-ö provotseeris minu sõnavõtu.
Mõne aasta eest oli NATO Parlamentaarse Assamblee koosistumistel – peamiselt Brüsselis – palju juttu NATO kiirreageerimisjõust NATO Responce Force, kus ka Eesti on teadupärast osalenud. Toona oli kindral Johns mures, et kui NATO soovib üles ehitada kõrges valmisolekuastmes kiirreageerimisjõu, siis valmisoleku astme tõstmine iga päeva võrra maksab panustavatele riikidele tohutut raha. Ja ka üht või teist väeüksust viiepäevases või isegi 15-päevases valmisolekus hoida on väga kallis. See on raha mõtestatud kasutamine ainult juhul, kui on selge, et poliitiline otsustusprotsess selle väe lähetamiseks on võimalik teha läbi väga kiiresti.
Tegemist on paljurahvuseliste üksustega, mis otsustusprotsessi niigi komplitseerib. Seega kindlasti ei ole mõtet luua ja pidada sealhulgas Eesti riigi rahadega üleval viiepäevases valmisolekus üksust, kui me teame, et sõltuvalt aastaajast võib näiteks Riigikogu kokkukutsumine, erakorralise istungi korraldamine, mis pealegi võib teatud protseduurilistel põhjustel läbi kukkuda, võtta aega hulga päevi.
Kui me langetame otsuse, et Eesti riigi üksuste kasutamine niisugustes kiirreageerimisjõududes – olgu NATO või Euroopa Liidu raames – nõuab ilmtingimata parlamendi kooskõlastust, siis me võime ühel juhul üleüldse loobuda rahvusvahelistes julgeolekujõududes osalemast. Teisel juhul me võime muuta oma parlamentaarseid protseduure, oma kodukorraseadust, näiteks nõudes n-ö post factum parlamentaarset kinnitust valitsuse otsusele. Ka sellisel juhul tuleb tõenäoliselt Euroopa Liidu tasemel otsustada, kas selline tingimuslik vägede panustamine on Euroopa Liidu seisukohast mõttekas või mitte.
Omaette protseduuriline küsimus, mida ei lahenda siia seadusesse ühe või teise paranduse lisamisega, on küsimus, kas sellist otsustuspädevust saab anda ühele Riigikogu komisjonile. Teatavasti tuli küsimus sellest, kas kõigil Riigikogu liikmetel on võrdse tugevusega mandaat, üles ka nendes aruteludes, mis andsid Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonile n-ö tugevama mandaadi valitsuse positsiooni kinnitamiseks või mitte kinnitamiseks. Nii et kui Keskerakonna fraktsioon soovib anda sellise otsustuspädevuse Riigikogu ühele komisjonile, siis ilmselt ei nõua see mitte ainult muudatust kõnealusesse Riigikogu otsuse eelnõusse, vaid märksa tõsisemat Eesti riigikaitsealaste ja rahvusvaheliste sõjaliste kohustuste täitmise alaste seadusaktide muutmist.
Minu arvates langeb kahtlus, et valitsus võiks langetada siin otsuse, mis on Eesti riigi huvide vastane, konspiratsiooniteooriate valdkonda ja on selgelt üle paisutatud.
On igati põhjendatud ja otstarbekas, kui Riigikogu annab igal aastal selleks mandaadi, kui Eesti soovib eeloleval perioodil osaleda Euroopa Liidu lahingugruppides.  Riigikogu võiks anda selle mandaadi ja delegeerida edasise otsustamise, mis puudutab konkreetselt missiooni piirkonda, Vabariigi Valitsusele. Aitäh!

Aitäh! Palun ettekandeks kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Jürgen Ligi!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Ega minagi ei teadnud, et mul tuleb täna siia pulti tulla. Aga Kadri Must lausa jahmatas oma kõnega ja tekitas sügava piinlikkuse. Kui ta kõne eesmärk oli saada riigikaitsekomisjonile suurem pädevus kui ülejäänud Riigikogul, siis ta kindlasti saavutas vastupidise. Selle jutu sisu, selle venitatud iseloom, kordused ja ebakompetentsus, mis me kuulsime, näitab, et selle komisjoni kätte ei tohiks anda niigi palju, kui on seni antud. Väga lihtsaid termineid oli selles jutus segi aetud. Ei teinud Kadri vahet, mis asi on missioon ja mis asi on lahingugrupp. Ta ei teadnud, et tegemist on kiirreageerimisjõududega, mis peavadki kiiresti reageerima – see on  ju eesti keeles selgelt öeldud. Kui siin hakataks selliseid kõnesid kuulama ja üksteise võidu pidama, siis otsust ei tule.
Kiirreageerimisjõudude reageerimismehhanisme on muide väga kaua vaetud ja ministrid on harjutanud – mul on olnud võimalik sellisel õppusel osaleda –, kuidas otsust kiiresti langetada, kuidas teha seda koos. On sügavalt piinlik, kui selliste interventsioonide tekkimisel tuleb Riigikogus hakata piinlema sääraste kõnede käes ja ümber lükkama selliseid naljakaid seisukohti.
Lühidalt: teeme endale terminid selgeks, ärme sekku sinna, kuhu sekkuma ei pea! Parlamentaarne kontroll kaitseväe üle on kindlasti ülimalt praktiline, kuid praegu on tegemist poliitilise otsusega, mis on ilmselgelt ka Eesti julgeoleku seisukohast oluline. Ka Eesti võib kunagi vajada liitlaste kiiret reageerimist. Andke mulle andeks, aga see valmisolek võib tõesti puudutada Eestitki. Kas me tahame, et sellisel juhul näiteks Bulgaaria parlamendis võtaksid Kadri Mustad sõna ja hakkaksid arutama, mis asi on missioon ja mis asi on kiirreageerimisjõud? Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 28. november 2007 kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud ja ka 21. päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme 22. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Afganistanis" eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli kaitseminister Jaak Aaviksoo!

Austatud eesistuja! Hea Riigikogu! Arutatava Riigikogu otsuse sisu on pikendada mandaati osaleda kuni 150 kaitseväelasega NATO juhitaval rahutagamismissioonil Afganistanis.
Afganistani missioon on NATO ning ka Eesti välis- ja kaitsepoliitikas olnud olulisel, võib-olla isegi prioriteetsel kohal. Ometi ei ole see peapõhjus, miks Vabariigi Valitsus on tolle otsuse Riigikogule arutada esitanud. Tahan siin Riigikogu ees rõhutada, et selle missiooni kohalolek Afganistanis on põhjendatud eelkõige sooviga vastu tulla Afganistani valitsuse ja valdava osa elanikkonna palvele tagada julgeolek sellel enam kui 30-aastases sõjas räsitud maal.
Vaatamata keerulisele olukorrale, mille on tinginud nii lähi- kui ka kaugem ajalugu, on selge, et rahvusvahelise kogukonna ÜRO mandaadi alusel toimuv tegevus Afganistanis teenib nii Afganistani rahva kui ka rahvusvahelise avalikkuse huve.
Teatavasti ei suutnud Afganistani nõrk riigiaparaat pärast seda, kui rahvusvaheline avalikkus oli Afganistani unustanud ja tema saatuse tema enda kätte jätnud, seista vastu jõududele, mis muutsid selle maa narkokaubanduse ja rahvusvahelise terrorismi pesaks.
Ma olen sügavalt veendunud ja leidnud sellele veendumusele kinnitust ka kohapeal olukorraga tutvudes, et Eesti osalusel ja NATO juhtimisel toimuval sõjalisel missioonil Afganistanis pole mitte ainult igati legitiimne, vaid ka moraalselt õigustatud alus.
Tahan juhtida tähelepanu veel ühele asjaolule, mis on meie otsuse langetamisel oluline ja mida meil ei tuleks silmas pidada mitte ainult täna siin, vaid mida me peaksime eelseisvate aastate jooksul selgitama ka avalikkusele. Julgeolekuolukorra stabiliseerimine võib Afganistanis võtta aastaid. Kuid olukorra strateegiline muutmine niisuguseks, et Afganistani rahvas ja valitsus oleksid suutelised iseseisvalt täitma tänapäevase riigi kohustusi, võib aega võtta aastakümneid.
See tähendab kõikide riikide poliitilist valmisolekut selleks oma panus anda, loodetavasti üha kasvavas tsiviiltoetuse mahus ja silmas pidades aastakümnete taha ulatuvat perspektiivi. Ma arvan, et seda tuleks ka tänase otsuse langetamisel silmas pidada.
Ühtlasi loodame, et NATO juhtimisel toimuv missioon saavutab julgeoleku kindlustamisel edu ja rahvusvaheline avalikkus leiab paremini koordineeritud mehhanismid selleks, et lisaks sõjalisele ja julgeolekualasele panustamisele järjekindlalt kasvatada ka tsiviilabi. Loodame, et ka Eesti Vabariigil on võimalus oma tsiviilpanust Afganistanis suurendada.
Head Riigikogu liikmed! Palun teie toetust Vabariigi Valitsuse esitatud otsuse eelnõule!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Palun ettekandeks kõnetooli riigikaitsekomisjoni aseesimehe Kadri Musta!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas Riigikogu otsust "Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Afganistanis" eelnõu 5. novembri istungil. Sellel osalesid eelnõu algataja esindajatena kaitseminister Jaak Aaviksoo, ministri nõunik Andreas Kaju, poliitika planeerimise osakonna nõunik Andres Vosman ning operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna nõunik Gerri Lesk.
Eelkõnelnud kaitseminister andis eelnõust piisava ülevaate ning vastas komisjoni istungil ka komisjoni liikmete küsimustele. Need puudutasid eelkõige Eesti tsiviilosalust Afganistanis.
Riigikaitsekomisjon otsustas 2007. aasta 5. novembri istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada otsuse eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda kolmapäevaks, 14. novembriks. Ettekandjaks eelnõu algataja nimel otsustati nimetada kaitseminister Jaak Aaviksoo, komisjonipoolseks ettekandjaks määrati siinkõneleja.
Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon eelnõu algataja ettepanekul esitada Riigikogule esimeseks lugemiseks eelnõu teksti muudetud kujul. See tekst on teile kättesaadav, muudatused võrreldes esialgselt esitatud eelnõu tekstiga on alla joonitud. Muudatus tulenes sellest, et eelnõus oli puudu Riigikogu 2003. aasta 22. jaanuari otsuses sätestatud Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamise alguskuupäev, mis on 2007. aasta 9. detsember. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ning teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 11. november 2007 kell 9. Lühike muudatusettepanek tuleneb sellest, et alguskuupäev peaks olema ka s.a 9. detsember. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Sven Mikseri!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Ka sotsiaaldemokraadid toetavad mõtet, et Eesti peab jätkama oma rahvusvaheliste sõjaliste kohustuste täitmist NATO juhitaval julgeolekumissioonil Afganistanis. NATO missioon on saavutanud mitmes valdkonnas arvestatavat edu, samal ajal on Afganistanis julgeolek endiselt habras. Ja seda õige mitmel põhjusel.
Tegemist on ühe maailma vaeseima riigiga. Tegemist on riigiga, mis asub väga keerulises naabruskonnas. Ei tohi unustada, et naabritel on olnud Afganistani olukorra destabiliseerimisel päris arvestatavaid teeneid, olgu selleks naabriks 1980. aastatel Nõukogude Liit või läbi mitmete aastakümnete Pakistan, kelle julgeolekuteenistused on suures osas olnud vastutavad Afganistani  kahetsusväärsete arengute eest 1990. aastatel. Ning kui mõelda sellele, mis Pakistanis praegu toimub, siis kindlasti ei saa välistada, et seegi komplitseerib julgeolekuolukorda Afganistanis.
Mis puutub meie panusesse, siis kindlasti on eesmärk, et sõjaline panustamine Afganistani ei oleks igavene. Sõjaline panustamine Afganistani võiks ühel päeval jõuda eduka lõpptulemuseni. Sellelt seisukohalt on kriitilise tähtsusega Afganistani oma sõjajõudude ülesehitamine. See on töö, mida on tehtud märkimisväärselt edukalt, eriti kui võrrelda seda n‑ö paralleelse tööga, mida on üritatud teha Afganistani sisejulgeolekut tagavate jõudude ülesehitamisel.
Samas tuleb öelda, et ISAF‑i suutlikkus kontrollida Afganistani territooriumi on piiratud tema suurusega. See suurus on praegu ca 39 000 sõjaväelast kõigist panustavatest riikidest. ISAF‑i praegune komandör on öelnud, et kui me võrdleme Kosovo ja Afganistani territooriumi suurust ja arvestame seda, kui palju osales NATO juhitaval operatsioonil selle tipphetkel Kosovos sõjaväelasi, siis me peaksime Afganistanis sama hea kontrolli saavutamiseks osalema 800 000 kaitseväelasega. Loomulikult ei ole nii suur arv kellegi eesmärk, aga annab mingit aimu, kui keerulise missiooniga on tegemist.
Sisejulgeoleku olukord on märkimisväärselt kehvem. Kindlasti peab Eesti riik töötama ka selle nimel, et Euroopa Liit, kes on lubanud anda panuse politseijõudude koolitamisse ja on seda ka teinud, võtaks seda tööd märksa tõsisemalt ja panustaks sinna palju rohkem kui praegused 160 n-ö treenerit, kes treenivad Afganistani politsei instruktoreid.
Võrreldes Afganistani sõjaväega on see struktuur maha jäänud. Olukord on väga murettekitav ja seondub otseselt ühe teise Afganistanist lähtuva probleemiga, milleks on rahvusvaheline narkokaubandus, opiaadid. Lõviosa istandikest on Afganistani riigis.
Selles vallas on saavutatud mõningat edasiminekut. 34 provintsist 14 on kuulutatud moonivabadeks. Samal ajal kulgeb ka nendest nn moonivabadest provintsidest siiski läbi suur osa narkotransiidist. See on teema, millega tuleb tegelda, seejuures loomulikult võrdlemisi delikaatselt. Jäme ots saab olla ja peab olema Afganistani oma võimuorganite käes.
Tsiviilpanus on kahtlemata oluline ja Eesti peab töötama selles suunas, et oma panust suurendada. Kuigi Eesti on sel alal juba head tööd teinud ja kuulutanud Afganistani üheks oma arenguabi prioriteetseks sihtriigiks. Samal ajal peame arvestama, et rahvusvahelised organisatsioonid, eeskätt UNAMA, ÜRO Afganistani panustav agentuur, saavad töötada vaid seal, kus on tagatud minimaalne julgeolekutase. Nende võimetus tegutseda efektiivselt Lõuna-Afganistanis tuleneb just sellest, et sõjaline julgeolek on seal veel väga habras.
See tähendab, et kui me tõsiselt räägime tsiviilpanuse suurendamisest, siis peame olema valmis, et mingis faasis võib olla vajalik suurendada just nimelt selle tsiviilpanuse suurendamiseks ka sõjalist kohalolekut. Kas meie panus hakkab olema Eesti kaitseväelastes, seda on täna vara öelda, aga NATO tervikuna peab olema selleks võimeline.
Lõpetuseks tahan kiita ja tänada Eesti kaitseväelasi, kes on teinud Afganistanis ja teistel välismissioonidel kaugelt rohkem, kui meil poliitikutena oleks neilt õigus ja alus nõuda. Kindlasti peame meie oma otsuseid langetades ning Eesti välispoliitilisi ja julgeolekuhuve määratledes nende väärilised olema.  Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Tarmo Kõutsi!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Ma läheneksin sellele probleemile natukene kaugemalt. Nimelt, tänapäevases globaliseeruvas maailmas ei saa ükski riik ennast ülemaailmsetest probleemidest ja protsessidest ning nende tagajärgedest Hiina müüriga eraldada. Kusjuures kaugus konflikti- või probleemikoldest muutub üha vähem tähtsaks.
Vaatamata meie piiri pidavusele ei suuda ka Eesti ennast üksi ja ainult omal jõul kaitsta. Seetõttu me olemegi otsinud lahendusi koos partneritega Euroopa Liidus ja NATO-s. Lõimumine Euroopa Liidu ja NATO-ga on andnud meile suurepärase võimaluse aktiivselt osaleda nende protsesside ennetamisel. Terrorism ja organiseeritud kuritegevus kõigis oma vormides ei tunne ju riigipiire.
Kurjusele aga tuleb vastu seista eelkõige just seal, kus ta on tekkinud ja kust ta teistele riikidele mõju avaldab. Rehepapi mängimine ei päästa kedagi. Me võime küll arvata, et las teised sõdivad, meie ootame, see on meist kaugel, see meid ei puuduta. Paraku on häda meilgi juba kohal.
Teadupärast on 80% Euroopa turgudel müüdavast narkootikumist pärit Afganistanist. Sellel, miks see nii on, on ajalooline põhjus. Kui möödunud sajandil, täpsemalt 1980. aastal, toimus Afganistanis vägivaldne riigipööre, siis sai sealse vastupanuliikumise üheks vormiks kahjuks narkootilise toimega taimede kasvatamine ja sellest saadava tulu kasutamine okupantide vastu. Paraku on selline majandustegevus Afganistanis sügavalt juurdunud.
Ma ei hakka siin rääkima juba eelmainitud terrorismist, mis suures osas on alguse saanud Afganistanis ja imbub teiste islamiriikide kaudu ka Euroopasse.
Seetõttu on arusaadav, et nii Euroopa Liit kui NATO on Afganistani probleemidele kõrgendatud tähelepanu pööranud. NATO on kuulutanud Afganistani operatsiooni prioriteediks nr 1. Eesti – väike aga tubli, nagu öeldakse NATO-s – on algusest peale, kui NATO hakkas laiendama oma lahingutegevust Afganistani territooriumil Kabulist väljapoole, olnud riikide seas, kes on protsessis aktiivselt osalenud.
Oleme koos Inglismaa, Taani ja teiste riikide üksustega osalenud operatsioonis Helmandi provintsis. Helmand on teadupärast tuntud piirkond Lõuna-Afganistanis, kus sissid käisid puhkamas, kus nad täiendasid oma varusid, mobiliseerisid end, formeerusid ümber jne. Tolle piirkonna looduslikud tingimused on ka sellised, et seal on väga head võimalused just narkootilise mõjuga taimede kasvatamiseks. Seetõttu tähendab Afganistani operatsiooni õnnestumine mõnes mõttes ka Euroopa Liidu ja NATO edu. Selles protsessis on väga oluline saavutada positiivne tulem.
Endise kaitseväe juhatajana ma tean, kui raske on saata mehi riigist kaugele nii raskele ja ohtlikule tööle. Samas on meil õigus ja vajadus kaaluda ühe või teise missiooni tulemuslikkust lähtuvalt meie julgeolekusituatsioonist. Ja seepärast ma kutsun IRL-i fraktsiooni nimel üles toetama seda missiooni ja hääletama selle poolt! Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Mati Raidma!

Austatud juhataja! Kallid kolleegid! Soovin Eesti Reformierakonna nimel samuti seda eelnõu toetada. See kriisikolle on maailma kriisikollete nimekirjas nr 1 ning rahvusvaheline mõistmine ja toetus selle lahendamisele on ühene ja kollektiivne. Ka täna siin majas külas olnud Norra parlamendi esimees joonis selle probleemi alla ja toonitas vajadust vaadata üle kõik oma võimalused, suurendamaks panust sellesse, et Afganistani olukord stabiliseeruks ja muutuks paremaks.
Afganistani keerdsõlme eripära on võib-olla tõesti hulga probleemide kuhjumine ühele nii kauni loodusega, kuid samas saatuse poolt karmilt raputatud maale. Eelkõnelejad puudutasid mitut probleemi ja see nimekiri on tõesti pikk – seda nii tsiviilelu kui ka julgeoleku valdkonnas.
Mina tahan toonitada just uut mõõdet rahvusvaheliste kriiside lahendamisel ehk  kõikehõlmava lähenemise kontseptsiooni, mis tekkis Afganistanis. Tänapäeva ühiskonnas ei saa enam probleeme vaadelda läbi paradigma, et kõigepealt võtame käsile sõjajõud ja siis tsiviilala. Neile tuleb läheneda kompleksselt ja ka panustada tuleb kompleksselt.
Sel teemal tekkis diskussioon ka riigikaitsekomisjoni istungil. Tegelikult me teadvustasime endale, et kui me räägime militaarmissioonidest, siis on see teema, mida tuleb arutada ja kaaluda Riigikogu tasandil. Kui me aga räägime tsiviilmissioonidest, siis need vastavalt meie korrale Riigikokku tavaliselt ei jõua. See on valitsuse tasandi teema ja sellepärast ei ole ka Riigikogus selget pilti (välja arvatud võib-olla väliskomisjon), millised on meie seisukohad tsiviilmissioonidesse panustamise küsimuses.
Tekkis ka idee kutsuda riigikaitsekomisjoni nii kaitseminister kui välisminister, et analüüsida Afganistani probleemi kogu selle komplekssuses. Vesteldes kõrgete Afganistani sõjaväelastega, tõdesid nad, et nemadki ei tabanud seda hetke, kui magati maha tsiviilkomponendi aktiviseerimine.
Üks ere näide on just nimelt politseimissioonid. Ka Afganistani valitsus mõistab, et nende käivitamisega jäädi hiljaks. Oleks võinud alustada märksa varem Afganistani sisejulgeolekujõudude, politsei korraliku väljaarendamisega. Praeguseks oleks siis pilt ehk parem olnud.
Lõpetuseks veel kord: meie fraktsioon toetab seda missiooni ja peab õigeks, et tulevikus leiaks Afganistani temaatika käsitlust eri komisjonides ja ka siin suures saalis. Me peame kaasa mõtlema, kuidas lahendada globaalset probleemi seal kaugel maal. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Rohelisi riigikaitsekomisjonis ei ole ja teave, mis põhjustel mingitele missioonidele minnakse või ei minda, jõuab meieni kaude. Loomulikult me võime küsitleda üht või teist asjaosalist, kuid küllalt sageli on möödapääsmatu neid küsitlusi teha koos teistega mitmes fraktsioonis eraldi.
Need missioonid on paratamatult mitte ainult meie valijate jaoks, mitte ainult meie erakonna liikmete jaoks, vaid päris suure hulga ühiskonnaliikmete jaoks tundlik teema. Põhjusi on mitu. Selleks et olla piisavalt informeeritud ja teha otsuseid tõepoolest kaalutletult, sooviksin ma, et nende otsuste eelnõude puhul eelneks lõplikule vastuvõtmisele kas siis selline töörühma töö, nagu tehakse põhiseaduse muutmisel kaitseväe juhataja küsimuses, või siis arutaks asja riigikaitsekomisjoni laiendatud koosseis. Arutelule kutsutaks ka nende erakondade esindajaid, kes riigikaitsekomisjoni ei kuulu.
Õhus rippuvaid küsimusi on palju. Tahaks nendele vastuseid ja parim viis neid saada on sellises arutelus osaleda. See on terve meie fraktsiooni seisukoht, et sisulise otsuse saab vastu võtta vaid siis, kui läbi on viidud arutelu, millest võtavad osa kõigi fraktsioonide esindused ja kus saab asjaomaseid isikuid nendel teemadel küsitleda. Tänan!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 141 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. novembri 2007 kell 9. Esimene lugemine on lõpetatud ja ka 22. päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme 23. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Bosnias ja Hertsegoviinas" eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kaitseminister Jaak Aaviksoo!

Hea eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kolmas tänane Eesti kaitseväge puudutav eelnõu käsitleb otsust pikendada k.a 9. detsembrist meie kaitseväe kasutamist Euroopa Liidu relvajõudude juhitaval rahutagamismissioonil Bosnias ja Hertsegoviinas eelseisva aasta 31. detsembrini, vähendades koosseisu kuni viie kaitseväelaseni.
Teatavasti osales Eesti Bosnias ja Hertsegoviinas baasikaitserühmaga ESTGUARD, mis lõpetas oma tegevuse 2007. aasta 2. juulil. Samal ajal on peetud otstarbekaks rahutagamismissiooni Bosnias ja Hertsegoviinas jätkata, kuna sealne julgeolekuolukord veel ei rahulda.
Seetõttu esitan teile Vabariigi Valitsuse nimel taotluse pikendada Eesti kaitseväelaste osalemist Bosnia ja Hertsegoviina missioonil, nagu juba nimetatud, viie kaitseväelasega. Praegu osaleb Eesti kolme kaitseväelasega, kes viibivad Bosnias ja Hertsegoviinas EUFOR‑i koosseisus.
Loodame, et vaatamata kahtlustele, mida on avaldatud seoses olukorra võimaliku teravnemisega Kosovos ning selle laienemisega Bosnias ja Hertsegoviinas puudub vajadus rahvusvahelisi jõude suurendada. Loodame, et  julgeolekuolukord Bosnias ja Hertsegoviinas on rahulik ja võimaldab eelseisvatel aastatel rahutagamismissiooni Bosnias ja Hertsegoviinas lõpetada. Aga eeldatavasti pole see võimalik järgmisel aastal. Seetõttu palun teie toetust ka Eesti osaluse pikendamisele. Märgin veel kord, et tegu on osalemisega Euroopa Liidu egiidi all, mis on selle küsimuse arutamisel samuti oluline. Tänan tähelepanu eest!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Ma tänan ettekandjat! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Lauri Laasi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Bosnias ja Hertsegoviinas" eelnõu oma 5. novembri istungil. Sellest võtsid eelnõu algataja esindajatena osa ja vastasid küsimustele Jaak Aaviksoo, ministri nõunik Andreas Kaju, poliitika planeerimise osakonna nõunik Andres Vosman ning operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna juhataja Gerri Lesk.
Eelnevalt kõnelnud kaitseminister andis komisjonis kõneldust piisavalt hea ülevaate. Midagi uut lisaks sellele, mis ta komisjonis rääkis, täna ei kõlanud. Komisjoni liikmetel küsimusi ja ettepanekuid ministrile ei olnud.
Kokkuvõttes otsustas riigikaitsekomisjon 5. novembril konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada otsuse eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda, määrata eelnõu algataja poolseks ettekandjaks kaitseminister Jaak Aaviksoo ja komisjonipoolseks ettekandjaks siinkõneleja. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ning teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. november 2007 kell 9. Aitäh!

Ettekandjale on küsimusi. Sven Mikser, palun!

Ma olen mõnevõrra jahmunud. Ühe eelmise päevakorrapunkti arutamisel taotles teie fraktsioonikaaslane, riigikaitsekomisjoni aseesimees sellele komisjonile täiendavat otsustuspädevust ja kaebas selle üle, et Riigikogu on otsustusprotsessist justkui kõrvale jäetud. Nüüd ma kuulen, et ühe olulise välismissiooni arutelul riigikaitsekomisjonis ei olnud komisjoni liikmetel kaitseministrile ei küsimusi ega ettepanekuid. Kas ma sain teist õigesti aru?

Jah, te saite täiesti õigesti aru. Nii see oli. Missioonid on ju erinevad. Selle missiooni kohta küsimusi ja ettepanekuid ei olnud.

Jürgen Ligi, palun!

Härra Laasi! Mul oli tegelikult sama küsimus mis härra Mikseril. Te ütlesite oma vastuses talle, et missioonid on erinevad. Millised missioonid on erinevad?

Konkreetselt selle punkti puhul seda teemat ei püstitatud, millised missioonid on erinevad. Jääme ikkagi päevakorrapunkti piiresse.

Sven Mikser, teine küsimus, palun!

Te ütlesite, et kaitseminister andis komisjonis umbes samasuguse ülevaate nagu täna siin saalis. Siin saalis viitas ta ohule, millest on viimasel ajal julgeolekuanalüüsides juttu olnud: et olukorra teravnemine Kosovos võib halvasti mõjuda ka julgeolekuolukorrale Bosnias. Kas komisjonis arutati seda võimalust ja kui arutati, siis kuidas te neid perspektiive hindasite?

Nagu ma just äsja ütlesin, selle eelnõu üle mingit arutelu ei tekkinud.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 142 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. novembri 2007 kell 9. Esimene lugemine on lõpetatud ja 23. päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Kosovos" eelnõu esimene lugemine. Mul on suur rõõm näha juba Riigikogu kõnetoolis ettekandjat kaitseminister Jaak Aaviksood. Palun!

Härra eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Eesti kaitseväelased on missioonil ka Kosovos. Vabariigi Valitsus taotleb meie kaitseväe kasutamise mandaadi pikendamist kuni järgmise aasta 31. detsembrini, vähendades koosseisu kuni 40 kaitseväelaseni. Juhin tähelepanu, et Kosovo rahutagamismissioon on NATO missioon, seoses võimalike arengutega Kosovos on NATO kaitseministrid igakülgselt läbi arutanud võimalikud arengud selles riigis ja on tehtud ettevalmistusi ka erinevate arengustsenaariumide realiseerimiseks. On üsna üksmeelne seisukoht, et julgeolekuolukorra stabiliseerumiseni Kosovos võib minna veel päris kaua aega ja nendest arengutest sõltumata on rahutagamismissiooni jätkamine 2008. aastal igati põhjendatud ja otstarbekas. Praegu hinnatakse julgeolekuolukorda Kosovos küllaltki stabiilseks, kuid selle olukorra edasine areng ei ole kaugeltki nii kindel.
Lisan omalt poolt, et Kosovos, Euroopa pinnal toimuvate konfliktide lahendamine, ma arvan, on ühele Euroopa riigile igati oluline. Sellega on põhjendatud ka meie osalus niivõrd paljudel missioonidel, aga Kosovo missioonil osalemine saab erilist tähelepanu eelkõige sellest seisukohast, et julgeolekuolukorra stabiliseerimine Lääne-Balkanil on Euroopa tulevikuarengute suhtes olulise tähendusega ja sel on vaieldamatult järelmeid ka Euroopa muudes piirkondades võimalike konfliktide, ka külmutatud konfliktide tulevikku puudutavalt. Sellepärast on meie osalus konkreetse konflikti lahendamisel erilise tähendusega.
Palun Riigikogu toetust esitatud otsuse eelnõule!

Kas ettekandjale on küsimusi? On. Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud härra kaitseminister! On teada, et Kosovos on tulemas suhteliselt ärevad ajad. Missugune on riskianalüüs? Kas on mingisuguseid võimalusi, et Kosovos võiks tegelikuks relvakonfliktiks minna?

On olemas põhimõte, mille kohaselt tuleb loota parimat, aga valmistuda halvimaks. Seetõttu ei saa ilmselt sõjalises planeerimises välistada ka relvakonflikte ja rahutusi. Kahjuks tuleb tõdeda, et nende rahutuste tekkimise tõenäosus on kõige suurem Põhja-Kosovos, valdavalt serblastega asustatud piirkonnas, kus on praegu statsioneeritud ka Eesti kaitseväelased. Samal ajal on relvakonflikti puhkemise tõenäosus, sealhulgas näiteks Serbia osalusel, siiski vähese tõenäosusega. Diplomaatilised jõupingutused selle võimaliku konflikti ärahoidmiseks on loodetavasti piisavad, aga, nagu juba öeldud, praegu ei ole võimalik täielikult välistada võimalikku relvastatud konflikti Kosovos pärast ühest või teisest suunast tulevaid unilateraalseid otsuseid.

Sven Mikser, palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Kas te jagaksite meiega oma mõtteid selle kohta, et kui see 10. detsembri tähtaeg mööda saab ja loodetavasti jõutakse lahenduseni (aga kardetavasti ei jõuta), siis ühel või teisel juhul võib tekkida olukord, kus Kosovo staatus rahvusvahelise õiguse mõistes eeloleva aasta jooksul muutub. Kas NATO kaitseministrite ringis või mõnes muus formaadis või Eesti Vabariigi valitsuses on arutatud küsimust, kas ja kui, siis mil viisil muutub NATO vägede viibimise juriidiline alus sellise stsenaariumi rakendumisel?

Kaitseministeeriumis ja Vabariigi Valitsuses oleme lähtunud arusaamast, mida jagati ka NATO ministrite kohtumisel, et missiooni mandaadi legitiimsusest, sõltumata võimalikest unilateraalsetest otsustest, ei tulene piiranguid NATO juhtimisel oleva missiooni staatusele Kosovos.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Kalvi Kõva!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Kosovos" eelnõu oma s.a 5. novembri istungil. Peab ütlema, et sellel riigikaitsekomisjoni istungil osales eelnõu algataja, kaitseminister, koos sellesama seltskonnaga, kelle nimed loeti ette juba kahe eelmise rahutagamismissiooni otsuse eelnõu arutelul, keegi vahepeal ei lahkunud. Nii nagu täna siin Riigikogu saalis, nii ka komisjonis andis kaitseminister meile piisava ülevaate sellest missioonist. Et ennetada kolleegide küsimusi, teatan teile ka seda, et komisjonis oli just paar päeva varem esinenud kaitsevägede ülemjuhataja ja andnud veel põhjalikuma ülevaate kõigist missioonidest. Sellel arutelul kaitsevägede ülemjuhatajaga peatuti päris pikalt ka Kosovo teemal. Nii ei olnud siin komisjoni liikmetel lisaküsimusi eelnõu algatajale.
Seega otsustas riigikaitsekomisjon sellel samal istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada otsuse eelnõu 143 esimeseks lugemiseks Riigikogu päevakorda tänaseks päevaks, 14. novembriks 2007. aastal. Eelnõu algataja ettekandjaks oli väga lahkelt nõus olema kaitseminister Jaak Aaviksoo ja kokku lepiti ka komisjoni ettekandja, kes siin teie ees praegu kõneleb. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu kodukorra seaduse kohaselt oleks kümme tööpäeva ehk 28. november kell 18. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 28. november 2007 kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud ja ka selle päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel julgeolekutagamismissioonil Kuveidis, Kataris, Bahreinis ja Iraagis" eelnõu esimene lugemine. Suur au on näha Riigikogu kõnetoolis kaitseminister Jaak Aaviksood. Palun!

Hea eesistuja ja head Riigikogu liikmed! Selle Riigikogu otsuse eelnõu sisuks on Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel julgeolekutagamismissioonil Kuveidis, Kataris, Bahreinis ja Iraagis. Teatavasti osalevad 7. mai 2003. aasta Riigikogu otsuse alusel Eesti kaitseväe üksused toonase otsuse kohaselt kuni 55 kaitseväelasega konfliktijärgsel julgeolekutagamismissioonil Kuveidis, Kataris, Bahreinis ja Iraagis, aga eelkõige Iraagis. Eesti kaitseväelased viibivad seal Ameerika Ühendriikide juhitava koalitsiooni koosseisus. Meie sealviibimise õiguslikuks aluseks on ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1723 punkt 1, mille kohaselt kehtib mitmerahvuseliste relvajõudude mandaat selle aasta lõpuni. Seetõttu on Riigikogule ette valmistatud otsuse eelnõus mainitud, et mandaadi pikendamine on võimalik üksnes Julgeolekunõukogu vastavasisulise resolutsiooni vastuvõtmise korral mandaadi pikendamiseks 2008. aastasse. Eeldatav Julgeolekunõukogu resolutsiooni vastuvõtmine toimub selle aasta  novembri või detsembri jooksul.
Head kolleegid! Meie osalus rahutagamismissioonil Iraagis on tundlik teema ja on kutsunud esile vastakaid arvamusi. Oleme nii Kaitseministeeriumis kui ka Vabariigi Valitsuses seisukohal, et peaksime tegema omalt poolt kõik, et selle rahutagamismissiooni vajadus langeks ära nii ruttu kui võimalik. Samas oleme seisukohal, et oleks vastutustundetu ja rahvusvahelist julgeolekuolukorda nõrgendav otsus lahkuda sealt enne, kui see on võimalik. Vägede lahkumine peab olema osa lahendusest, mitte osa Iraagi ja Iraagiga liituvate riikide julgeolekuprobleemidest. Lähtudes sellest, oleme valmistanud ette otsuse eelnõu meie missiooni ühe aasta võrra pikendada. Samas jälgime teatava optimismiga viimaste kuude arenguid, mille tulemusena on vägivald Iraagis kahanenud, piirkonniti erinevalt, kuid keskeltläbi ligi kaks korda. Selline julgeolekuolukorra paranemine on võimaldanud vahepeal suurendatud väekontingenti järgmise aasta suveks vähendada kontingendi suurendamise eelsele tasemele ja eeldatavasti jätkata panustamise vähendamist ka sellele järgneval perioodil.
Tahan Riigikogu liikmetele rõhutada, et vägede väljatõmbamine peaks olema põhjendatud eelkõige julgeolekuolukorraga konkreetses piirkonnas, kus need väed paiknevad. Teile teadaolevalt on julgeolekuolukord Iraagi eri provintsides erinev, mis on võimaldanud vähendada vägesid näiteks Ühendkuningriigil, kes on Basra piirkonnas andnud julgeolekuolukorra tagamise ülesande üle Iraagi valitsusele. Loodame, et selline positiivne protsess jätkub, mis võimaldab teatud positiivsete arengute korral ka Eesti kontingendi väljatõmbamist Iraagist. Rõhutan veel kord, et see ei saa täna olla pealiskaudselt tehtud ja ennustamisel põhinev otsus, vaid see peab olema otsus, mis on kaalutud ja tuleneb konkreetsest olukorrast konkreetsel ajahetkel ja konkreetses piirkonnas. Sellele vaatamata loodan, et rahvusvaheliste jõudude panustamine ÜRO egiidi all annab meile niisugusteks positiivseteks otsusteks võimaluse. Palun toetada esitatud otsuse eelnõu!

Kas ettekandjale on küsimusi? On. Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Kui kaugel praegu on Julgeolekunõukogu resolutsioon ja mandaadi pikendamise taotlemine? Kui me umbes aasta tagasi olime koos kolleeg Marko Mihkelsoniga Iraagis, koos meie välisministriga, siis, ausalt öeldes, tookordne mandaadi pikendamine läks seal väga visalt. Mandaadi pikendamist peab ju taotlema Iraagi riik ehk valitsus teeb ettepaneku rahvusassambleele, seal mõeldakse, kes ja kuidas peaks seda menetlema jne. Ütlen veel kord, et siis läks asi väga visalt. Kas te teate, mis etapis praegu see asi on?

Ma ei saa seda piisava usaldusväärsusega kinnitada, kuid kõik need kontaktid, mis siiani on olnud Iraagi valitsusega, on ühemõtteliselt viidanud sellele, et nad soovivad mandaati pikendada mitte ainult 2008. aastaks, vaid 2009. aasta keskpaigani. Selline oli meie vestluse sisu kaitseministriga, mis iganes ta nimi oli, sellel visiidil Iraaki.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh! Austatud kaitseminister! Kas te võite öelda, kui suur teie teada on Eesti panus Iraagi missiooni, võrreldes teiste riikidega, näiteks Läti ja Leeduga?

Meie panustamine on olnud enam-vähem samas suurusjärgus kogu perioodil ehkki lõunanaabrite ja leedukate panustamise otsused on olnud veidi heitlikumad kui Eesti riigi omad, erinevatel põhjustel. Tänaseks on siiski kõigi kolme riigi lipud Iraagis püsti ja leedukate panustamine on võrreldav Eesti panustamisega.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Kas te oskate öelda, millised teised Euroopa Liidu riigid jätkavad järgmisel aastal Iraagis?

Mina oskan seda öelda küll, mul on suurepärane materjal, kust ma võin nad kõik ette lugeda: Albaania, Armeenia, Aserbaidžaan, Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria, Tšehhi, Taani, Eesti, Gruusia, Läti, Leedu, Makedoonia, Moldova, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Suurbritannia, Ukraina ja veel mõned riigid NATO väljaõppemissiooni raames, keda ma ei nimetanud. Ma arvan, et nende hulka kuuluvad näiteks Ungari, Portugal ja Itaalia.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Kindlasti algavad siin õige pea diskussioonid meie missiooni jätkamise või mittejätkamise üle. Teada on, et USA on n‑ö juhtriigina suurendanud märgatavalt oma vägede suurust Iraagis, ja teada on, et see on oluliselt konfliktide teket vähendanud. Kas kaitseminister võiks anda üldjoonelise hinnangu, kui palju on intsidendid vähenenud vägede suurema kohaloleku ajal, et mõista, kui tähtis tegelikult on nende proportsioonide säilitamine?

Ma arvan, et kindral Petraeusi ettepanek vägede suurendamiseks ja selle aktsept Ameerika Ühendriikide presidendi poolt on üks komponent, ehkki oluline komponent selle praeguse positiivse trendi kujundamisel. Lisaks sellele on Ameerika Ühendriigid ja teised liitlased teinud olulisi poliitilisi jõupingutusi. Süvenenud on läbirääkimised erinevate vaenutsevate pooltega. On saavutatud kokkuleppeid kohalike liidritega, suunates põhilise jõupingutuse Al Qaeda olemasoleva toetuse minimeerimiseks. Nii et lisaks sõjaväelise kohaloleku suurendamisele, mida on nüüd asutud vähendama ja mis viiakse 2008. aasta keskpaigaks endisele tasemele, on seda otsust saatnud mitmed positiivsed poliitilised protsessid. Ma arvan, et seda ei tohiks ka silmist lasta. Väga jämedates joontes: kohaloleku suurendamine 150 000‑lt 30 000 võrra on olnud see suurendamise panus ja see on proportsionaalselt vähendamise panus järgmise aasta keskpaigas.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra minister! Ma küsisin küll, millised on need Euroopa Liidu riigid. Te ütlesite, et Aserbaidžaan ja Moldova. Väga huvitav, et need on ka Euroopa Liidu riigid. Aga see selleks. Millised teie nimetatud riikidest suurendavad oma kontingenti Iraagis?

Ma ei oska seda praegu täpsustada. Ma võin selle küsimuse juurde tagasi tulla siis, kui ma olen seda konkretiseerinud. Aga terve hulk riike on oma panust seal suurendamas. Euroopa Liidu riikidest ei oska ma praegu ühtegi nimetada.

Kadri Must, palun!

Hea minister! Te olete maininud, et välismissioonide mehitamise olukord on probleem, võrreldes näiteks kahe aasta taguse olukorraga. Kas te valgustaksite Riigikogu, miks esmakordselt ei mehitata Iraagi missiooni Scoutspataljoni baasil?

Ma ei arva, et ühtegi missiooni peaks ilmtingimata mehitama ühe konkreetse väeüksuse baasil. See, ma arvan, ei ole üldse põhimõtteliselt oluline küsimus. Mis puudutab kaitseväe komplekteerimist tervikuna (ma arvan, et see on tõepoolest probleem), siis tuleb tõdeda, et tung kaitseväkke on oluliselt väiksem kui tung näiteks Riigikogusse. See teeb meile tõepoolest muret.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh! Austatud kaitseminister! Äkki nimetate riigid, kes eeloleval aastal kavatsevad oma missiooni Iraagis lõpetada.

Mulle ei ole teada lõplikud otsused.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Austatud minister! Eriti tänapäeval on konfliktidesse sattumine ja konfliktidesse minek mõnevõrra lihtsam kui konfliktidest väljatulek. See oli vist senaator Edward Kennedy, kes esimest korda tõi sisse lahkumisstrateegia mõiste. Selles oli ka etteheide, et Ameerika Ühendriikidel ei ole seoses Iraagiga  lahkumisstrateegiat. Nüüd on asjad niikaugel, et varsti võib Valge Maja peremees või perenaine olla demokraatide hulgast. Kas praegu on USA‑l Iraagist lahkumise strateegia, kas on seda ka tutvustatud liitlasriigile, selles kontekstis Eestile? Kas Eestil on Iraagist lahkumise strateegia?

Niisugust dokumenti, mida võiks nimetada Iraagist lahkumise strateegiaks, koalitsioonil ega minu teada ka Ameerika Ühendriikide valitsusel ei ole, seda ei ole ka Kaitseministeeriumil ega Eesti Vabariigi valitsusel. Küll aga on olemas need printsiibid, millest lähtudes me võiksime seda lahkumist kavandada, ja nendel ma oma ettekandes peatusin. Need on: nii ruttu kui võimalik, nii kaua kui vajalik, lähtudes julgeolekuolukorrast konkreetsel ajahetkel ja konkreetses panustamispiirkonnas. Üsna selge on see, et kogu koalitsiooni koosseis, ja ma arvan, et ka laiem avalikkus, kes sõjalises panustamises ei osale, ei ole huvitatud arengutest, mis võiksid viia Iraagi kui riigi destabiliseerimiseni sel määral, et ta jaguneks tükkideks.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Härra minister! Eesti osaleb Iraagis ju tegelikult kahel missioonil. Üks on NATO väljaõppemissioon ja teine on MNF‑I ehk rahvusvaheline kontingent Ameerika Ühendriikide juhtimisel. Juba paar aastat tagasi oli juttu sellest, et kui vähendatakse seda rahvusvahelist missiooni või lõpetatakse see, siis hakatakse rohkem panustama NATO missiooni, NATO väljaõppemissiooni. Nouri al‑Maliki ütleski, kui me kohtusime, et kõige rohkem tahavadki nad abi just selles osas. Mida Eesti on teinud, et selles osas oma abi ja osalust suurendada?

Selline areng oleks, ma arvan, ka meie huvides, aga silmas tuleb pidada, et me oleme seal praegu ühe rühmaga. Rühma suurus on funktsionaalselt kindlaks määratud ja kui me tahaksime suurendada NATO väljaõppemissiooni raamides panustamist, siis see saaks sündida väga väikeses ulatuses, sest ülemine piir on 40 juures. Sisuliselt oleks seda panust olulisel määral võimalik suurendada ainult siis, kui meie jalaväerühma kasutamine seal lõpetada. Ma ei välista niisuguseid arenguid järgmise aasta jooksul, aga oleks ennatlik täna kindlaid lubadusi anda. Põhimõtteline trend oleks igati tervitatav ka Kaitseministeeriumi poolt vaadates.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni esimehe Mati Raidma!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel julgeolekutagamismissioonil Kuveidis, Kataris, Bahreinis ja Iraagis" eelnõu oma s.a 5. novembri istungil. Kuna kõik need missioone puudutavad eelnõud olid meil ühe komisjoni istungi päevakorras, siis olid küsimustele vastamas ja selgitusi jagamas kaitseminister Jaak Aaviksoo ning temaga kaasas olnud ning eelnevate eelnõude aruteludel mainitud ametnikud. Ei hakka pikemalt peatuma eelnõu sisul, sest kaitseminister andis ka siin ülevaate ja vastas teie küsimustele. Riigikaitsekomisjonis oli arutelu nii sellel teemal kui ka teiste missioonieelnõude üle. Komisjon otsustas konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada otsuse eelnõu 144 esimeseks lugemiseks Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda kolmapäevaks, 2007. aasta 14. novembriks. Eelnõu algataja ettekandja on kaitseminister Jaak Aaviksoo, komisjoni ettekandja on siinkõneleja. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata Riigikogu kodukorra seaduse kohaselt kümme tööpäeva ehk s.a 28. november kell 18. Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? On. Vilja Savisaar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Kui me mõni aasta tagasi arutasime taas kord Iraagi missiooni pikendamist, siis õnnestus mul riigikaitsekomisjonist kätte saada ühe kahvatu faksi koopia Iraagi valitsuse soovi ja palvega, et Eesti jätkaks missiooni. Kas ka praegu on riigikaitsekomisjonis olemas Iraagi seadusliku valitsuse palve või kutse, et Eesti, kas siis Eesti riik või võõrväed, jätkaksid sõdimist nende riigi territooriumil?

Aitäh! Kahvatut faksi ei ole täheldanud. On usaldusväärne informatsioon valitsuse poolt, millest siin on räägitud. On kaks komponenti ehk Iraagi valitsuse seisukoht abisoovi kohta ning oodatav ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon. Iraagi valitsuse seisukoht on olemas. ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni on oodata novembri lõpus või detsembri algul, nagu oli ka kaitseministri informatsioon.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Meie naabritel leedulastel ja lätlastel on praegu Iraagi missioonil osalemas leedulastel kümme ja lätlastel kolm sõjaväelast, hiljutistel andmetel. See tähendab, et mõlemad meie lõunanaabrid on oluliselt muutnud missioonil osalemise tingimusi ja lahinguüksustega seal olulisel määral praegu ei osale. Kas komisjoni arutelus ei tekkinud niisugust mõtet, et ka Eesti võiks muuta missioonil osalemise tingimusi?

Aitäh! Komisjon käsitles seda teemat. Ka kaitseminister siin ees korra mainis seda ühe väljumisstrateegia põhimõttena. Praegu lähtutakse Iraagis kahest suunast. Kõigepealt, jõupingutused selleks, et Iraagi enda julgeolekujõud suudaksid korda tagada. Niikaua, kui käib Iraagi julgeolekujõudude väljaarendamine, aitamine, koolitamine, tagavad julgeolekut rahvusvahelised jõud. Väljumisel ei lähtuta mitte Iraagi üldisest pildist, vaid provintsikesksusest. Praeguse seisuga on meie andmetel 18 provintsist kaheksa juba üle antud Iraagi julgeolekujõududele, see protsess on käimas. Tulles nüüd küsimuse juurde, siis Läti põhjendus on just nimelt selles, et nad baseerusid oma üksusega ühes neist kaheksast provintsist. Seega, Eesti puhul vaadatakse, nagu kaitseminister ka selgitas, konkreetse provintsi, konkreetse regiooni situatsiooni ja võimalust anda see üle Iraagi julgeolekujõududele kui väljumise eeltingimust.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kadri Musta! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu! Lugupeetud juhataja! Eesti kontingent on viibinud tänaseks Iraagis neli ja pool aastat. Seda on kolm korda kauem, kui kestis Vabadussõda, sama kaua, kui kestis Eesti sõdureile Teine maailmasõda, ja üsna varsti sama kaua, kui kestis metsavendade äge võitlus. Kõigi ajalooliste parameetrite järgi oleme seal viibinud kaua ja keegi pole veel kuulnud, millistel tingimustel ja, veelgi enam, millal võiks Eesti vägede viibimine seal lõppeda.
Välismissioonid on ja jäävad Eesti julgeolekupoliitika oluliseks instrumendiks, tõstes oluliselt Eesti väärtust liitlasena. Kuid praegu näib, et liigume sinnapoole, kus meil on rohkem kriise kui kontingente ja enam sõdu kui sõdureid. Välis- ja Kaitseministeeriumi poliitilised tahtmised kasvavad kiiremini kui praktiline sõjaline võimekus. Valitsus nõuab kaitseväelt järgmisel aastal valmidust osaleda viiel välismissioonil, seda kolmes maailmajaos. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et järgmisel aastal peavad algama ettevalmistused Baltbati mehitamiseks.
See, mida me välismissioonide vallas näeme, sarnaneb üha enam Eesti laenumulliga. Viis missiooni tähendab üle oma võimaluste elamist. Ma tean, et paljud vaidlevad mulle vastu, räägivad julgeoleku jagamatusest ning sellest, kuidas kauged kriisid muutuvad tänapäeval lähedasteks. Kuid julgeolekut ei tooda mitte üha uutesse kaugetesse sõdadesse viskumine, vaid nendes piisavate ressurssidega edukas toimimine. Missiooniüksused ei saa tegutseda nagu Rolling Estonians, kelle puhul piisas lipu lehvitamisest. Nad peavad olema kontsentreeritud ja teovõimelised. Sõjandusteoreetik Sun Tzu üks kuulus lause kõlas, et kui vastane tahab olla tugev igal pool, siis on ta tegelikult nõrk igal pool. Eesti valitsusel puudub praegu selge arusaam nii sellest, millistesse konfliktidesse sekkuda, kui ka sellest, kuidas kujundada väljumisstrateegiat nendest konfliktidest.
Kui me ei taha sattuda lõppematusse arvu lõppematutesse sõdadesse, siis Eesti peab oma edaspidise missioonipoliitika kujundamisel lähtuma kindlatest üldtunnustatud põhimõtetest ja välja kujundama selged valikukriteeriumid.
Ma olen veendunud, et Eesti saab osaleda nendes konfliktides, millel on rahvusvahelise üldsuse selge toetus. Iraagi sõjal seda ei ole. Vastupidi, Iraagi sõda oma küsitavate põhjendustega on rahvusvahelise poliitika üks konfliktsemaid teemasid ja suurem osa Euroopa Liidu riike eelistab sellest kõrvale jääda.
Teiseks, Eesti saab osaleda missioonidel, mis on rahvusvahelise õigusega kooskõlas. Me oleme väikeriik ja peame üsna rangelt arvesse võtma ÜRO põhikirjas sätestatut, et mitte lasta toorel jõul maailmas võimutseda. Rahvusvaheline õigus, mis ei takista millegagi õigust individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele, kehtib jätkuvalt. Õigus on euroopaliku välispoliitika aluseks. Ükski tunnustatud rahvusvahelise õiguse spetsialist pole kuulutanud Iraagi ründamist rahvusvahelise õigusega kooskõlas olevaks. See, mis toimub praegu Iraagis, pole rahu tagamine, vaid ühe sõdiva osapoole toetamine, mida Eesti on teinud väga pragmaatilistest valikutest lähtuvalt.
Kolmandaks, Eesti saab osaleda missioonidel, millel on Eesti avaliku arvamuse toetus. See ei tähenda, et meie välis- ja kaitsepoliitika peaks olema avaliku arvamuse ori, kuid ta ei saa ennast isoleerida kõrgeima võimu kandjast, kellelt ta on saanud võimutäiuse üksnes laenuks. Pole võimalik küsida rahvalt elusid ja raha ning öelda samas, et tema arvamus ei loe. Nüüd oleme seisus, et Iraagi sõda on Eesti rahva seas ebapopulaarne ega paista muutuvat populaarsemaks. Iraagi missiooniga on rahva antud usalduskrediit jõudnud lõpukorrale ja järgmisteks olulisteks sõjalisteks missioonideks ei tarvitse seda enam jätkuda.
Neljandaks, Eesti peab missioonidel käituma usaldusväärse liitlasena. Olen veendunud, et Eesti on seda ka teinud. Ameerika Ühendriigid on Eesti üks olulisemaid liitlasi. Me oleme seisnud tema kõrval, vaatamata sõja globaalsele ebapopulaarsusele, hoolimata sõja küsitavast õiguslikust alusest, taludes kodupubliku vastumeelsust ning kartmata kogunevaid langenuid ja haavatuid. Kuid me ei saa pidada seda sõda rohkem, kui USA ise seda soovib pidada. Neli ja pool aastat tagasi, kui Eesti väed läksid Iraagi sõtta, oli see pragmaatiline valik. Me vajasime USA valitsuse toetust NATO‑sse astumisel. Nüüd me aga näeme, et Ühendriigid ise on kõhklustes. Viibides paar nädalat tagasi USA‑s, nägin ma poliitilistes ringkondades rohkem selle sõja vastaseid kui pooldajaid. Järgmine USA president võib olla sõja vastu ja need, kes praegu Eestis õhutavad missiooni jätkama, peavad oma seisukohti tublisti korrigeerima. Me ei saa pidada ameeriklaste sõda kauem, kui seda peavad ameeriklased.
Sõda lõpetada on märksa raskem kui alustada, sest keegi peab tunnistama, et kuskil sai tehtud viga. Iraagi sõda ei olnud pealesunnitud sõda, vaid selge valiku tulemus. Valik on meil ka täna. Nii nagu me sinna sõtta pragmaatiliselt läksime, nii saame sealt ka pragmaatiliselt lahkuda. Sellest sõjast on lahkunud või lahkumas paljud riigid. Sel suvel lahkus Taani, lahkumisplaane on kinnitanud Poola uus valitsus, ka Suurbritannia on otsustanud lähemate kuude jooksul suurema osa oma vägedest Iraagist välja tuua. Nende riikide julgeolekuseisund või välispoliitilised sidemed ei ole sellest kannatada saanud.
Seda sõda ei toeta rahvusvaheline üldsus, rahvusvaheline õigus ega kodumaine avalik arvamus. Ta ei vasta ühelegi siin väljapakutud kriteeriumidest. Eesti on oma liitlaskohustuse täitnud. Me peame asuma kujundama sellist välismissioonide poliitikat, mis valib rangelt, millistele missioonidele oma nappide ressurssidega minna, ja annab meile suunise, kuidas neist auga lahkuda. Täna, Iraagi sõja viiendal aastal, on selleks aeg.
Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku otsuse eelnõu 144 esimesel lugemisel tagasi lükata.

Tänan ettekandjat! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Jürgen Ligi! Kaheksa minutit.

Aitäh! Ma ei tea, kas mul nii palju aega läheb, aga igaks juhuks.
Ega Kadri siin mingit avastust ei teinud, see missioon ei ole populaarne ja hulk erakondi kindlasti põgeneb selle poolt hääletamise eest või Riigikogu liikmed lahkuvad saalist, kui hääletamiseks läheb. Aga asi ei ole ju selles, kas see on populaarne. Tegemist on riigikaitseküsimusega ja siin populaarsusküsitluste korraldamine on suisa põhiseadusvastane.
Reformierakonna fraktsioon kindlasti toetab selle missiooni jätkamist, vaatamata sellele, et see on poliitiliselt valus, ja vaatamata sellele, et arusaadavalt oleks lihtsam olla selle vastu. Täna ei peaks me taas pead vaevama selle üle, kas selle missiooni alustamine on olnud rahvusvahelise õiguse seisukohalt täiesti legaalne. See on tegelikult täiesti vaidluse koht. On ka rahvusvahelise õiguse järgseid põhjendusi sellele. Kuid selge on, et praeguse seisuga on selle sõja pidamine või missioonil osalemine selgelt rahvusvahelise õiguse kohane. See vastab ÜRO mandaadile ja ka Iraagi valitsuse, kes on seaduslik, kutsele. Nii et unustame selle ära. Meie otsuse aluseks peab olema: mis juhtub siis, kui me ütleme ei, või mis juhtub siis, kui me ütleme jaa. Õigemini see esimene, sest me oleme juba seal sees. Me juba vastutame Iraagi olukorra eest. Meil ei ole põhjust luua illusioone, et liitlasvägede massiline äratulemine sealt ei põhjustaks seal kaost. Kuigi me oleme lugenud ka arvamusi, et inimese loomulik alalhoiuinstinkt ja rahusoov on need, mis kaose ära hoiavad. Reaalselt me sellele väga palju loota ei saa, sest kui see ka enamuse puhul nii on, on olemas fundamentalistid, kellel see alalhoiuinstinkt on alla surutud ja kelle motiivid on hoopis teised, kelle suhtumine elusse on hoopis teine ja kelle julmus teiste inimeste vastu on väga suur. Me näeme, et praegu sõdivad iraaklased pigem omavahel ja neil on tegelikult vaja siiski lahutajat. Nad arvavad seda ka ise. Iraaklased tahaksid, et läänlased sealt ära tuleksid, aga hoiak tundub olema valdavalt selline: "Aga mitte praegu, me ei ole veel valmis." Kõigile on selge, et seal olla ei ole hea ja et eesmärk on, et iraaklased ise oma julgeolekuga toime tuleksid, kuid praegu see lihtsalt ei õnnestuks.
Taas võime öelda, et Eesti sõdurid on teinud seal väga head tööd. Eesti maine on sellest kõvasti võitnud. Me ei peaks rääkima sellest, kas see missioon on ennast sõjaliselt ammendanud või mitte. Kaheldamatult on Eesti sõjaväe kogenematus rahu ajal alati ammendamatu. Alati on kogemust juurde vaja ja missioonisõdurid on hea reserv.
Kui rääkida Eesti suurematest huvidest, siis Iraagi missioon koos liitlastega on Eesti julgeoleku‑ ja välispoliitilistes huvides. See, et me oleme koos liitlastega ja häda korral valame verd, tuleb abiks meie julgeolekule. Ka see, et meie liitlased saaksid sealt ühel ajal lahkuda väärikalt, mitte üksi jäädes, on meie huvides ja me peame seda arvestama, see on ka julgeolekuküsimus. Kui keegi ütleb, et me oleme oma tänuvõla Euroopa Liidule või NATO‑le, kes küll ei ole nende missioonide juhid, maksnud, et me ei ole liitlastele enam võlgu, siis see on kindlasti häbematu jutt, sest liitlassuhted on püsivad. See ei ole nii, et vorst vorsti vastu kauplesime ära ja sellega on lõpp. Väga otse öeldes: meil on julgem, kui me oleme koos liitlastega, meil on endal parem. Kui meie aitame liitlasi, aitavad nemad vajaduse korral ka meid.
Me tõesti ei tea, kui kaua see missioon kestab. Huvitav, et Keskerakonnal ei tekkinud seda küsimust Kosovo ega Bosnia puhul, isegi mitte komisjonis. Mina ütleksin, et see missioon kestab. Kui ühel valitsuse pressikonverentsil oli avaldus (minu arust täiesti ebaõnnestunud avaldus), et praegu ei ole kavas jätkata seda missiooni pärast 2008. aastat, siis tegelikult võiks öelda hoopis nii, et ei ole plaanis seda lõpetada pärast 2008. aastat. Sest me ei tea, kas tingimused on selleks ajaks küpsed, et me saaksime ära tulla. Vaatame tõele näkku: need on väga rasked protsessid. Bosnias ja Kosovos on läinud tunduvalt kauem. Kui on vaja, kui meie liitlased nii otsustavad, kui nii otsustab rahvusvaheline üldsus, siis otsustame ka meie. Me oleme seal nii kaua kui vaja. Ma arvan, et on mõistlik seda praegu endale tunnistada.
See olekski kokkuvõte. Sellest missioonist peab rääkima otsesemalt kui teistest, ma väidan. Samas ei ole vaja sellest rääkida väga pikalt. Need on lihtsad tõed. Tunnistame neid endale ja julgeme otsustada! Aitäh!

Tänan! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Trivimi Velliste!

Härra aseesimees! Head kolleegid! Sageli, kui ma olen siit kõnetoolist rääkinud riigikaitseteemadel, olen ma rõhutanud tõsiasja, et meil on olnud õnn väga paljud otsused riigikaitse‑ ja julgeolekuküsimustes siin saalis langetada üksmeelselt, see tähendab konsensusega. Aga on olnud ka üksikuid erandeid. Täna paistab olevat just see kord, mis on erand, kus meil ei ole nii lihtne jõuda koosmeelele ega ammugi mitte üksmeelele.
Siiski on võib-olla sobiv meenutada, et valikud, mida me peame maailmas tegema, ei ole harilikult valikud lihtsalt hea ja lihtsalt halva vahel. Me ei ela mustvalges maailmas, me peame enamasti valima halva ja veel halvema vahel. Kaitseminister andis äsja siit kõnetoolist üsna ammendava ülevaate kogu selle probleemiga seonduvast faktoloogiast ja esitas ka kõige olulisemad argumendid, miks me peaksime nendel tingimustel oma kohalolu Iraagis jätkama, olemata seejuures kõige viimased, kes sealt lahkuvad.
Ma tahan rõhutada ainult kahte punkti. Esiteks, et maailm, milles me elame, on tõepoolest kokku tõmbunud ja selle maailma kohta kasutatakse väga sageli metafoori, et see on suur küla. Kui selle küla ühes otsas midagi juhtub, siis on see kohe teada ja see mõjutab elu küla teises otsas. Seetõttu, kui kusagil mingi konfliktikatel hakkab üle ääre ajama, siis selle üle ääre valguva mõjud on paratamatult varsti tunda ka siin väikeses Eestis. Seetõttu on puhtpragmaatiliselt, jättes isegi õilsad põhimõtted hetkeks kõrvale, meil kasulikum neid probleeme tõrjuda oma piiridest kaugemal. Nii nagu seda hoopis teistes oludes tegi kindral Laidoner Vabadussõja ajal, tema proovis ka vaenlast hoida piiridest kaugemal. Me ei saa ehitada Eesti ümber raudset eesriiet ega saa seda ka Euroopa Liidu ümber ehitada, et läbi selle raudse eesriide ei tuleks meile neid probleeme, mis tulevad maailma tõsistest konfliktikolletest.
Teine punkt, mida ma tahan rõhutada, on see, et ajalugu ei saa kunagi otsa, ajalugu ei lõpe kunagi ära. Neid privileege, mis me oleme praegu saanud, saame nautida ainult praegu, sellel hetkel ja võib-olla mõne hetke veel. Kui me selle ära unustame, siis järgmisel või ülejärgmisel hetkel meil enam neid privileege ei ole. See tähendab, et julgeolekut me peame tootma igal hommikul, kui me ärkame, uuesti. Seda peab tegema ka meie kaitsevägi. Igal hommikul, kui ta ärkab, alustab ta julgeoleku juurdetootmist. See NATO § 5, millele me loodame (ja mille kohta sageli paljud ütlevad, et millest me üldse räägime, me oleme oma kohused juba täitnud, me oleme NATO‑sse juba saanud, meil on see § 5), see § 5 tuleb täita mitte ainult konkreetse sisuga, vaid sellele tuleb lisada ka konkreetne taust. Kui seda paragrahvi kunagi peab rakendama, siis seda rakendavad konkreetsed riigid, konkreetsed poliitikud ja siis nad vaatavad üksteisele otsa. See on liitlassuhte olemus. Küsimus on meie puhul täna tõepoolest liitlassuhtest.
Lõpetuseks. Ma kordan veel kord ministri öeldut. Meie ei pea olema tingimata kõige viimased, kes Iraagist lahkuvad. Kahtlemata on ka USA, kes on meie kõige olulisem NATO‑partner, mitut meelt. USA on demokraatlik ja vaba ühiskond, kus poliitikutel on väga erinevaid arvamusi ja ka USA võib oma strateegiaid muuta vastavalt olukorrale ja vajadusele. Loomulikult on meie asi kujundada oma strateegia, aga me ei pea oma strateegia kõiki detaile ajakirjanduses kuulutama. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Sven Mikseri! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Nii nagu kõigis parlamentides ja kõigis ühiskondades, nii on ka Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas palju erinevaid arvamusi, sealhulgas Iraagi missiooni kohta. See on tore ja tervitatav. Valdav osa, ülekaalukas osa meie fraktsioonist leiab, et praeguses olukorras, nagu koalitsioonipartnerid juba rõhutasid, oleks Eesti kaitseväe üksuste Iraagist koju toomine enneaegne.
Kahtlemata, kui meie ja meie koalitsioonipartnerite kohalolek Iraagis oleks just see n‑ö võõrvägede viibimine suveräänses riigis, mis takistab stabiilsust ja õitsengut (selline mulje võis jääda ühe eelkõneleja sõnavõtust), siis me võiksime oma väed sealt kohe täna ja praegu koju tuua. Paraku teame me kõik, et see niimoodi ei ole. Kindlasti, üks oluline osa meie väljumisstrateegiate analüüsist peab keskenduma ka sellele, mis juhtub siis, kui me oma väed sealt enneaegu koju toome. Või, püstitades küsimuse pisut teisiti, tahaksin küsida headelt opositsiooni kuuluvatelt parlamendiliikmetelt, kas nad eelistaksid, et koos meiega tulevad Iraagist ära kõik, kes meiega koos seal praegu on, või tahaksid nad näha, et lahkuvad ainult Eesti kaitseväelased ja ameeriklased või britid, kes iganes sinna jäävad, täidavad meist sinna jääva tühimiku. See on oluline küsimus, millele tuleb vastus anda.
Eesti väed ja rahvusvaheline koalitsioon on olnud Iraagis ca neli ja pool aastat, mida on opositsiooni arvates selgelt liiga palju. Me oleme olnud Afganistanis umbes kuus, Kosovos kaheksa aastat, Bosnias ja Hertsegoviinas veelgi kauem. On tõsi, et n‑ö kaoses korra loomine nõuab päris pikka aega, suuri pingutusi ja kindlasti ka suurt riigimehelikkust, sest ega sõda ei ole ju kunagi ega kuskil populaarne. Siin öeldi, et Ameerika saab endale sõjavastase presidendi. Ma arvan, et üheski maailma demokraatlikus riigis ei ole kunagi sõda armastavaid presidente, parlamendiliikmeid ega peaministreid. Aga ma tahaksin meenutada sedagi, et nendest neljast ja poolest aastast, mis Eesti on selles operatsioonis osalenud, kahe aasta vältel olid Keskerakond ja Rahvaliit valitsuses. Kui minna veel pisut kaugemale tagasi kui need kaks aastat, siis umbes 2005. aasta jaanuaris ilmus Eesti ajakirjanduses terve artikliseeria praegustelt opositsiooni kuuluvatelt parlamendiliikmetelt, kus kutsuti Eesti valitsust Eesti poisse jaanipäevaks koju tooma, 2005. aasta jaanipäevaks. Vahepeal, kusagil kevadel, pääses Keskerakond valitsusse ja hindas oma põhimõtted ümber ehk toetas Eesti vägede jätkamist Iraagi missioonil. Nüüd on nad taas opositsioonis ja on taas selle operatsiooni vastu. Paljudes traditsioonilise demokraatia riikides pööravad valijad väga palju tähelepanu sellele, kui järjepidev, kui järjekindel on üks poliitik oma otsustes, eriti nendes otsustes, mis seonduvad rahvusliku julgeolekuga. Sest erinevalt mõnest praegu opositsioonis olevast parlamendiliikmest mina kuidagi ei usu, et riigi rahvuslikud huvid, ükskõik, kas need seonduvad operatsiooniga Iraagis või seonduvad näiteks Eesti kuulumisega Euroopa Liitu, paistavad väga erinevad või peaksid paistma väga erinevad sõltuvalt sellest, kas neile vaadata koalitsioonist või opositsioonist. Rahvuslikud huvid on rahvuslikud huvid ja see, kuidas meie siin saalis oma istekohti ümber mängime, ei mõjuta väga oluliselt seda, millised on meie rahvuslikud huvid.
Teiseks, ma kindlasti ei saa jagada Keskerakonna seisukohta (ülimalt küünilist seisukohta minu arvates), et me läksime Iraaki selleks, et kerjata ameeriklastelt toetust oma NATO‑püüdlustele. Vähemalt mina, kes ma olin tol ajal Eesti Keskerakonna liige ja osalesin selle otsuse langetamisel, ei kuulnud toona seda ega mäleta sellist argumenti. Jah, kahepoolne liitlassuhe Ameerika Ühendriikidega on meile oluline. Jah, liitlassuhted meie Euroopa NATO‑liitlastega on meile olulised ja jäävad meile jätkuvalt oluliseks. Riigi osalemine ühel või teisel välismissioonil on riigi suveräänne otsus. Riik langetab selle otsuse suveräänselt ja kannab valdavas osas ka sellega seonduvad kulud. Trivimi Velliste ütles, et sellise otsuse langetamisel poliitikud vaatavad üksteisele otsa ja üritavad selle otsuseni jõuda läbirääkimistelaua taga. Kahtlemata, keegi ei hakka meile ette heitma seda, et me tulime 2007. aasta jõuludeks Iraagist koju, kui me sellise otsuse peaksime langetama. Küll aga, kui me mõtleme selle otsuse järelmitele, mõtleme sellele, et keegi peab meist järelejääva julgeolekutühimiku täitma, siis ei ole üldse keeruline aru saada, et n‑ö jagamatu julgeolekuga maailmas, olukorras, kus meie liitlased on arvukate kriisidega maailmas käsist ja jalust seotud, on sinna paigutanud olulise osa oma inim‑, tehnilisest ja rahalisest ressursist, olukorras, kus meie aitame üles ehitada sellist rahvusvahelist avalikku arvamust, mis taunib meie liitlaste käitumist, sellises maailmas kindlasti nende objektiivsed võimalused meid häda korral aidata on viletsamad, kui nad on sellises maailmas, kus meie liitlassuhe on headel alustel ja kus me aitame kanda neid koormaid, mida rahvusvahelise julgeoleku tagamiseks on vaja kanda.
Aga lõpetuseks tahan öelda, et kindlasti ei ole sõda iseenesest mainekujundusprojekt. Ma arvan, et meie kaitseväelased on nii nagu Afganistanis, nii nagu Kosovos, nii nagu Bosnias teinud ka Iraagis erakordselt head tööd, pidanud taluma väga keerulisi olusid ja pidanud kandma suuri kaotusi. Me peame neile selle eest olema tänulikud, me peame neid sellel missioonil toetama. Ma arvan, et erakordselt vastutustundetu on öelda, et me oleme läinud sinna Eesti mainet kujundama. Teiselt poolt on sama vastutustundetu rääkida meie oma kaitseväelastest, meie oma Eesti riigi sõjaväelastest kui okupantidest, kes realiseerivad kellegi mingisuguseid imperialistlikke või ekspansionistlikke huve. Ma loodan, et ka sellist juttu me siin saalis väga palju kuulma ei pea. Aitäh!

Aitäh! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Jaanus Marrandi!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Rahvaliit peab äärmiselt oluliseks nii Eesti osalemist rahvusvahelise julgeoleku loomisel kui ka sõjalist koostööd oma liitlastega. Küllap on kõik need rahvusvahelised missioonid selle tõestuseks ja kinnituseks, et see teema on Eestile oluline. Rahvaliit üldreeglina toetab meie sõdurite osalemist kõikvõimalikel missioonidel. Kuid Iraagi sõjalise missiooni pikendamise kohta on Rahvaliit võtnud seisukoha, et senistel tingimustel me ei toeta selle missiooni pikendamist. Lühidalt siis sellest, miks ja missuguse arutluskäiguga me selle otsuseni jõudsime.
Kõigepealt on üsna mitmed riigid muutnud missioonil osalemise tingimusi. Tuletan meelde meie naabreid. Leedu osaleb kümne kaitseväelasega ja lätlased kolme kaitseväelasega ehk sisuliselt lahinguüksused Iraagi missioonil ei osale. Poolas toimub  jätkamise üle äge siseriiklik debatt. Valimised võitnud erakond on ju üsna selgelt öelnud, et toob oma 900 sõdurit Iraagist tagasi. Taanlased on oma jalaväeüksuse välja viinud ja Taani panustab helikopteriüksusega, kus on ligilähedaselt 50 sõdurit.
Eesti ei ole ressursside poolest väga rikas riik. Meil on teadaolevalt üsna suuri probleeme, et meie missioone komplekteerida. On toimumas erinevad värbamiskampaaniad, selleks et tagada missioonide mehitamine. Me peame selles olukorras olulisemaks keskenduda ühele missioonile, ennekõike ühele peamisele missioonile ja teha seda hästi. Olla hästi mehitatud, olla hästi kindlustatud tehnilise varustatusega (ma pean siin silmas Afganistani missiooni) ja teha seda paremini, kui me seda siiani oleme teinud.
Meie mehed on teinud Iraagis väga head tööd ja me oleme maksnud selle eest verehinda. Ma olen täiesti kindel, et nii nagu Itaalia, Hispaania, Taani või ka väga paljude teiste riikide puhul ei kannata ka Eesti liitlassuhted, kui me muudame oma missioonil osalemise tingimusi. Nii et praegu me seda eelnõu ei toeta.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu 144 kohta on Keskerakonna fraktsioon esitanud ettepaneku, et eelnõu 144 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletuse ettevalmistamist.
Panen hääletusele Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 144 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 33, vastu 51 ja 3 erapooletut. Ettepanek ei leidnud toetust. Tulenevalt juhtivkomisjoni ettepanekust esimene lugemine lõpetada ning Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 28. november 2007 kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud. Ka selle päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.
Tänane Riigikogu istung on läbi. Soovin teile turvalist koduteed!

Istungi lõpp kell 20.38.