Tere päevast, austatud Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse liikmed! Alustame 24. oktoobri infotundi. Kõigepealt palun viime läbi kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 38 Riigikogu liiget, puudub 63. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, justiitsminister Rein Lang ja regionaalminister Vallo Reimaa.
Esimene küsimus on Arvo Sarapuult Andrus Ansipile, selle teema on omavalitsuste rahastamine. Arvo Sarapuu, palun!
Austatud peaminister! Olgu kohe öeldud, et me hindame valitsuse tööd eelarve projekti kokkupanekul, õigem küll oleks öelda: nutikate ametnike oskuslikku eelarveridade seadmist. Sest siin on ka, mille üle pead murda. Käesoleva aasta inflatsioon on 6,4%, järgmiseks aastaks kujuneb tõenäoliselt 7,4%, võib-olla isegi rohkem. Kütuseaktsiisi tõttu tõuseb bensiiniliitri hind 1,3 krooni, diislikütuse liitri hind 1,5 krooni, rääkimata muust – ma võin näiteks tuua elektri hinna, toiduainete hinna, laenuintresside kasvu. On selge, et valitsuskoalitsiooni läbi viidud aktsiisitõusuga seatakse kohalikud eelarved täiendava surve alla. Kusjuures raha täiendavate kulude kompenseerimiseks ei ole ette nähtud. Sest kohalik ...
Ma palun küsimus!
... tasandusfond on 0-protsendise kasvuga. Minu esimene küsimus on: millistel kaalutlustel jätab valitsuskoalitsioon kohalikud omavalitsused raskesse olukorda, kus kulude kasv ületab tunduvalt toetuste kasvu? Ma mõtlen siin just tasandusfondi.
Kindlasti ei vasta tõele, et kulutuste kasv ületab tulude kasvu. Järgmiseks aastaks on ette nähtud kohalike omavalitsuste tulubaasi kasv 16% võrreldes käesoleva aastaga, ja sellest kasvust on jäetud välja Euroopa Liidu vahendid. Teada on, et neid vahendeid hakkab olema aastatel 2007–2013 summas 20 miljardit krooni, millele kohalikud omavalitsused saavad pretendeerida.
Ja meie senine praktika on olnud selline, et kohaliku omavalitsuse eelarve mahu kasv on pigem 30% kui 20% aastas. See on märkimisväärne kasv ja sellise näitajaga maailma teiste riikide omavalitsused uhkustada ei saa.
Arvo Sarapuu, esimene täpsustav küsimus, palun.!
Austatud peaminister! Kohalike omavalitsuste tulubaasi kasv ja tasandusfond on täiesti erinevad asjad. Ma olen nõus sellega, et tulubaas kasvab. Kuid tasandusfond kahel viimasel eelarveaastal kasvas, aga praegu on ta tõesti null.
Minu järgmine küsimus on seotud ikka selle tasandusfondiga. See puudutab eeskätt neid omavalitsusi, mis on väiksemad, kes ei tule oma vahenditega välja. Kuidas nad suudavad lahendada näiteks oma õpilaste transpordi, ühistranspordi, kohalike teede korrashoiu probleemid? Eriti valusalt tabab see neid inimesi, kes elavad paikades, kus kohalik omavalitsus on väike – mõtlen eriti selliseid pensionäre ja lastega peresid. Ma tean, te hakkate kohe rääkima, et nende omavalitsuste tulu kasvab 10–15%, kuid nende kulutused, ma rõhutan, kasvavad ikka 20–25%.
Saan korrata ainult varem öeldut. Kohalike omavalitsuste tulubaas kasvab märkimisväärselt ja teatavasti tulubaasi puhul moodustab tasandusfond ainult ühe osa. Ning mida aeg edasi, seda rohkem on alust loota, et see osa kahaneb ja muutub suhteliselt väikeseks. On hea, kui kohalikud omavalitsused saavad hakkama ilma tasandusfondita. Maksutulud kasvavad märkimisväärselt, Euroopa Liidu vahendid, mis lähevad kohalike eelarvete toeks, on samuti märkimisväärsed. Kui eelarvemahud kasvavad kohalikes omavalitsustes pea kolmandiku võrra, siis kurta muidugi võib, aga ega see sellise kasvu juures ilus ei ole.
Teine täpsustav küsimus, Arvo Sarapuu, palun!
Lugupeetud peaminister! Ühest küljest olen teiega nõus, teisest küljest ei ole ka. Tasandusfondist tuleb selgelt ära katta hariduskulud, toimetulekutoetused, koolieelsete munitsipaalasutuste toetused ja terve rida muid asju, kaasa arvatud õpetajate palgatõus 20%. Me arutasime asja Paide linnapeaga ega saanud seda õpetajate 20% palgatõusu mitte kuidagi kokku. Minu küsimus on: kas te väidate endiselt, et õpetajate palgatõus tuleb nii suur? Kas seda on võimalik teha ja millistest vahenditest see lõpuks tuleb?
Jah, ma väidan endiselt, nii nagu väidab ka haridus- ja teadusminister, et õpetajate palk kasvab järgmisel aastal 20% ja et selliseks palgatõusuks on raha eelarves olemas.
Jaanus Marrandi, palun!
Lugupeetud härra peaminister! Teie oma erakonna aseesimees Meelis Atonen on mitmel korral avaldanud arvamust, et valitsusliikmete teadvusse ei ole jõudnud arusaam, et olukord majanduses võib minna halvemaks, kui võiks arvata. Ta on väitnud, et kogu eelarvet ja eelarveprotsessi, olukorda majanduses tahetakse näidata roosades värvides. Samamoodi on vahu kohta võtnud sõna Eesti Tööandjate Keskliit, kes on öelnud, et sisemajanduse kogutoodang ei peegelda tegelikku olukorda majanduses. Roosa ja vaht võiksid moodustada kokku roosamanna. Ehk võiks siis öelda, et tegemist on justkui roosamanna-eelarvega. Samas kohalike omavalitsuste kohta see kuidagi ei kehti. Minu küsimus on järgmine. Kui minna teie järgi edasi positiivses toonis, et eelarve kasvab väga hästi, tulubaas suureneb, miks ei võiks läheneda asjadele nii, et ka vaesemaid omavalitsusi aidatakse järele ja kohalike omavalitsuste tasandusfond kasvaks proportsionaalselt koos eelarvega?
Meeldiv on kuulda ühe ja sama küsimuse esitust ühel nädalal vähemalt kahel korral. Aitäh teile selle eest! Kohalike omavalitsuste tulubaas kasvab märkimisväärselt ja tasandusfond on ette nähtud eelkõige nende omavalitsuste järeleaitamiseks, kellel oma tulud ei ole nii suured, et nad võiksid nende abil iseseisvalt hakkama saada. Aga üldine tendents on selline, et päris oma tulubaasiga hakkama saavaid omavalitsusi on iga aastaga rohkem. See tähendab seda, et tasandusfond jaotub järjest väiksema arvu kohalike omavalitsuste vahel. Nii et pisemad ja väetimad saavad küll järgmisel aastal suhteliselt rohkem, kui nad said möödunud aastal või käesoleval aastal.
Austatud Riigikogu! Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus selle küsimuse käsitlemisel. Helle Kalda, palun!
Lugupeetud peaminister! Õpetajate palk tuleb pearahasüsteemist. Jah, see kasvab teil, aga sellega majanduskulud vähenevad. Järgmine aasta aktsiiside tõttu majanduskulud suurenevad. Öelge, palun, kust see raha koolidele juurde tuleb?
See väide ei vasta tõele, et majanduskulud vähenevad. Palgatõusuks on eelarves vahendid ette nähtud, õpetajate palk – arvestades ka seda, et õpetajate arv väheneb – tõuseb järgmisel aastal 20%.
Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme teise küsimuse juurde, mille on esitanud Marek Strandberg peaminister Andrus Ansipile. Teema on Rootsi-Eesti energeetikakoostöö. Palun, Marek Strandberg!
Hea peaminister! Eesti teeb tihedat energeetikaalast koostööd nii Leedu kui Soomega. Minu küsimus on seotud sellega, kas valitsus on kaalunud sisulist ja tihedat energeetikaalast koostööd ka Rootsiga. Millised on konkreetsed plaanid või teod, mille kohta valitsus on palunud näiteks Välisministeeriumi ja saatkondade kaudu uurida, kas Rootsi pool on koostööks valmis – kui seda üldse on tehtud?
Rootsiga on tõsised koostööplaanid eelkõige Leedul. Kavandatakse kaabli ehitamist Leedu ja Rootsi vahele – see on nn Swedlinki kaabel – ja mulle tundub, et viimasel ajal on huvi selle kaabli ehitamise vastu märkimisväärselt kasvanud.
Ühendus Balti võrkude ja Rootsi elektrivõrgu vahel oleks kindlasti ka Eesti huvides. See aitaks meie energiasüsteemi senisest märksa enam Põhjamaade energiasüsteemiga ühendada. Teatavasti on meil praegu ainult üks Estlinki kaabel, kavandamisel on teise kaabli ehitamine. Kuid sellest ei piisa ütlemaks, et Eesti energiasüsteemid ei ole muust Euroopa Liidust eraldatud.
Rootsiga Eesti valitsus kaabliühenduse rajamise üle läbirääkimisi pole pidanud. Kuid mulle on teada, et OÜ Põhivõrk on pidanud läbirääkimisi oma Rootsi partneriga, Rootsi põhivõrguettevõtja Svenska Kraftnätiga, ja nad on rääkinud võimalikust kaabliühenduse rajamisest. Kuid tundub, et majanduslik huvitatus ei ole sellise kaabli ehitamiseks piisavalt suur.
Marek Strandberg, esimene täpsustav küsimus, palun!
Ma teen kohe sellekohase märkuse endale siia laua peale. Teades raskusi, mis on Leedul näiteks Poolaga energiaalase koostöö edendamiseks, võib eeldada, et selline ärikultuuri omapära võib tabada mingil hetkel ka Leedu ja Rootsi ühist kaabliäri. Loomulikult Eesti Põhivõrgu huvi ja tehtud majanduslik arvutus on üks võimalustest. Kuid kas valitsus teie meelest ei võiks plaani võtta samasugust kaablikoostöö edendamist Rootsiga või vähemalt välispoliitiliselt huvi tunda selle vastu? Seda enam, et on ju teada plaanid ehitada Hiiumaa rannikule suuri tuuleparke, mis sellist ühendust vajaksid.
Pelgalt ideest kuhugi suur tuulepark ehitada, olgu ta või 1000-megavatine tuulepark, on vähe, et hakata kaabliühendust rajama. Estlinki esimene kaabel on selgelt ärilistel alustel ehitatud ja ka plaanitav Estlinki teine kaabel on kavandatud ärilistel alustel, kasumit teeniva projektina. Kahe kaabli peale kokku me saaksimegi ühenduse, mis võimaldab umbes 1000 megavatti läbi lasta. Nii et Soome kaablid on ärilistel alustel ehitatavad kaablid. Rootsi puhul, nagu ma juba viitasin, on äratasuvus esialgu ülimalt problemaatiline ehk hinnangute järgi see puudub.
Aitäh! Rohkem küsimusi selles punktis ei ole. Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme kolmanda küsimuse juurde. Selle on esitanud Karel Rüütli valitsusliikmele Rein Langile ja teemaks on õiguskaitseorganite tegevus. Palun, Karel Rüütli!
Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu käes on teie kõne, mille te pidasite prokuröride üldkogul 2. märtsil. Ma tsiteerin: "Organiseeritud ja muude raskete majanduskuritegude puhul häirib tõsiselt veel üks fakt. Peaaegu kõik suure meediakäraga käivitatud asjad on tänaseks kohtulahendita. Pahatihti venib kriminaalmenetlus aastaid. Prokuratuuri ja politsei menetluse efektiivsus peab vastama õigusriigi põhimõtetele. See tähendab, et asjad lahendatakse mõistliku ajaga. Eriti aktuaalne on see juhul, kui kriminaalmenetluse käigus on kasutatud põhiõigusi tugevalt riivavaid toiminguid, näiteks on inimesi vahi all peetud. Sellised juhtumid ei tule kasuks prokuratuuri ja uurimise mainele. Avalikkusega suhtlemisel on veel palju õppida, tuleb teadvustada, et ettevaatamatu pressiteade võib tekitada majanduses ettearvamatuid tagajärgi." Ja minu küsimus on: täna on 24. oktoober, mida on Justiitsministeerium ette võtnud olukorra parandamiseks selles valdkonnas?
Otsekohene vastus on, et Justiitsministeerium ei ole mitte midagi ette võtnud, sest Justiitsministeeriumil ei ole mingeid õiguslikke vahendeid millegi ettevõtmiseks. Soovitan lugeda prokuratuuriseadust ja kriminaalmenetluse seadustikku. Jah, ma olen endiselt sellel seisukohal, mida ma väljendasin ka prokuröride üldkogu kõnes, ja prokurörid loodetavasti teevad sellest omad järeldused. Kuid veel kord: Justiitsministeeriumil ei ole õiguslikke võimalusi sekkuda prokuratuuri tegevusse.
Karel Rüütli, esimene täpsustav küsimus, palun!
Missugune on teie hinnang Preatoni juhtumile, mille puhul ajakirjandus on süüdimõistvad hoiakud üles puhunud, aga tänaseks on süüdistused ära langenud ja asi on lõpetatud kokkuleppemenetlusega?
Ma ei pea võimalikuks kommenteerida kohtuotsuseid. Kahtlemata on Eesti ajakirjanduses viimasel ajal levinud kirjutiste stiil ja laad problemaatiline: õigusemõistmine tahetakse kohtu pädevusest ära võtta ja anda see näiteks avaliku arvamuse pädevusse. See ei ole hea tendents.
Karel Rüütli, teine täpsustav küsimus, palun!
Minu kolmas küsimus on selline. Kas te olete endiselt seisukohal, et keegi ei vastuta uurimisorganite tehtud vigade eest ja inimeste saatuse hävitamise eest?
Ma olen korra juba teie küsimusele selles osas vastanud, kui te soovitasite hakata prokuröridelt nõudma sisse õigeksmõistvate kohtuotsustega tekitatud kahjusid. Sellise süsteemi sisseseadmisel oleks Eesti kindlasti maailmas täiesti ainulaadne riik. Ma loodan väga, et Eesti seadusandja mitte kunagi niisugust regulatsiooni ei kehtesta. Õiguskaitseorganid vastutavad ebaseaduslike menetlustoimingute eest vastavalt kriminaalmenetluse seadustikule. Riik vastutab tekitatud kahju eest ja hüvitab ka tekitatud kahju samuti vastavalt kehtivatele seadustele. Selles osas seadusauke Eestis ei ole.
Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme neljanda küsimuse juurde, mille on esitanud Inara Luigas peaminister Andrus Ansipile. Teema on riigireservid. Palun, Inara Luigas!
Lugupeetud minister! Paljud analüütikud ja eksperdid on ennustanud, et järgmisel aastal majanduskasv oluliselt raugeb. Teie olete aga endiselt optimistik ja jäänud seisukohale, et masendusse pole mõtet langeda, ja plaaninud 2008. aasta eelarve reservidesse suurendusi. Reservid suurenevad 10 miljardi krooni võrra. Palun selgitage, millised reservid suurenevad kõige rohkem ja kui suur on reservide kogumaht kokku.
Missugustesse reservidesse vahendeid täpselt suunatakse, selle üle langetab otsuse Riigikogu. Praeguseks on meile teada, et stabilisatsioonireserv on 6,3 miljardi krooni suurune. Kassareserv on praegu poolteise miljardi krooni suurune, kuid kui austatud Riigikogu lisaeelarve kinnitab, siis kassareserv suureneb veel poolteise miljardi krooni võrra. Omandireformi reservis on 432 miljonit krooni. Pensionikindlustuse erakorralises reservis on praegu 4,7 miljardit krooni ja pensionikindlustuse jääk on 1,3 miljardit krooni.
Kokku moodustavad praegu olemas olevad reservid 14,3 miljardit krooni ja kui võtta riigikassa hallatavad vahendid ehk siis käibevara kokku – ka raha kontodel sealhulgas, pluss reservid eri instrumentidesse paigutatuna –, siis see summa on peaaegu 24 miljardit krooni.
Kuid kuhu paigutatakse sel ja järgmisel aastal ülelaekuvad summad, mis peaksid summa summarum üle riigi moodustama 10 miljardit krooni, see on Riigikogu otsustada. Õigemini mitte ainult Riigikogu otsustada, sest jutt käib valitsussektori ülejäägist tervikuna ehk siis ka kohalike omavalitsuste 1,1 miljardist sel aastal ja 0,9 miljardist kroonist järgmisel aastal. Selle raha üle otsustavad kohalikud omavalitsused.
Inara Luigas, esimene täpsustav küsimus, palun!
Austatud peaminister! Viimastel aastatel on Eesti majandusedule toetudes suunatud ülelaekuvad tulud pensionikassa reservi, mis on kindlustanud tulevikus pensionide tõusu ja pensionikassa jätkusuutlikkuse. Järgmisel aastal plaanite pensionide baasosa indekseerimise ja aastahinde muutmise kaudu pensioni suurendada, mis viib pensionikindlustuse kulud puudujääki. Selle puudujäägi kavatsete katta pensionikindlustuse reservist. Minu küsimus on: miks praeguse hea majanduskasvu juures ei soovita pensionikassa reservi täiendada?
Pensionikindlustuse erakorralises reservis on praegu, nagu ma juba ütlesin, 4 miljardit 784 miljonit krooni. Kuhu suunatakse ülelaekumised, mis tulevad sel aastal ja mis eeldatavalt tulevad järgmisel aastal, see on Riigikogu otsustada.
Ka stabilisatsioonireserv loodi ju omal ajal, pidades põhiliselt silmas ühte eesmärki. Nimelt oli stabilisatsioonireserv mõeldud pensionireformi kulude katmiseks sel ajal, kui maksutulud ei kata pensionideks makstavaid summasid. Kõik muud otstarbed – maavärin ja põud ja mis iganes veel – lisandusid stabilisatsioonireservi kasutamise reeglistikule hilisemate arutelude käigus.
Seega, kui tõepoolest peaks tekkima vajadus võtta stabilisatsioonireservist raha pensionikulude katmiseks, siis see on täiesti kooskõlas sellega, milleks see reserv omal ajal loodi. Kuid toona, kui pensionireformi kavandati, nähti ette, et aastast 2005 pensionikassa läheb miinusesse ja tulebki hakata juba reserve kasutama.
Majandusel on aga läinud hästi ja ei ole ette näha, et ka lähematel aastatel pensionikassa miinusesse jõuab. Esialgsete prognooside järgi pidi näiteks miinus aastal 2011 olema suurusjärgus 3 miljardit krooni ja miinus pidi kestma kuni aastani 2016.
Inara Luigas, teine täpsustav küsimus.
Minu viimane küsimus puudutab 2008. aasta eelarvet, milles on planeeritud ülejäägiks 2,7 miljardit krooni, mida sisuliselt võikski nimetada selle eelarve puhverreserviks. Loomulikult peab see 2,7 miljardit krooni kunagi koha leidma ka eelarve ridadel. Ja et ära hoida kiusatust seda 2,7 miljardit kulutada, kas oleks mõeldav suunata see tulevikus pensionikassa reservi?
Valitsus on esitanud Riigikogule eelarve eelnõu, kus ülejäägina on kavandatud 2,7 miljardit krooni. Mitte kellelgi ei saa olla kiusatust seda 2,7 miljardit krooni millekski lihtsalt ära kasutada. Seadus ja Riigikogu seda ei luba. Riigikogu otsustab tulevikus, kui see summa – ma loodan, et suurem summa, aga võimalik ka, et pisem summa – on ükskord laekunud eelarvesse, kuidas seda kasutatakse. Seda saab otsustada ainult Riigikogu.
Marika Tuus, palun!
Austatud peaminister! Mind natuke hämmastab see, nagu oleks pensionifond ajast ja arust. Tegelikult hakkasid valitsused sinna raha lisama just kolm aastat tagasi, kui seal midagi ei olnud. Praeguseks oleme kogunud sinna ikkagi kuskil 5,5 miljardit, aasta lõpuks ehk 6 miljardit. Kuid kui me sinna enam asemele ei pane, siis tähendab see, et meie pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik. Ministeeriumi arvutused näitavad, et kui me sealt kogu aeg hakkame võtma (ja me hakkame võtma juba järgmisest aprillist), saab see olema aastaks 2011 umbes 1,2 miljardit heal juhul. See tähendab, et tulevikus ei ole enam kusagilt midagi võtta. Ma küsin teilt: kust tulevad niisugused lausvaled, nagu näiteks Reformierakonna peasekretär siin kunagi ütles, et meie valitsuse kindel tahe on suunata riigieelarve ülejäägid suuremas osas pensionireservi? Palun, millest selline hämamine?
Hea küsija! Ma loodan, et tulevikus hääletate ka teie selle poolt, et ülelaekuvad summad suunatakse just nimelt pensionireservi.
Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme viienda küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Ester Tuiksoo valitsusliikmele Vallo Reimaale. Küsimuse teema on regionaalhaldus. Palun, Ester Tuiksoo!
Austatud härra minister! Kevadel infotunnis küsimustele vastates tõite esile riikliku järelevalve funktsiooni ning tasakaalustatud regionaalse arengu funktsioonide vastuolulisuse ühe institutsiooni, see on maavanema puhul. Vahepealsel ajal olete kõvasti vaeva näinud regionaalhalduse valdkonna korrastamisega ja ma küsingi, kui kaugele olete selle vastuolu kõrvaldamisega jõudnud.
Teema on minu jaoks väga oluline, nagu ma olen korduvalt ka välja ütelnud. Praegu on kontseptsiooni põhiseisukohad koalitsioonis poliitilise heakskiitmise faasis ning loodan, et see jõuab ka konstruktiivse lahenduseni.
Ester Tuiksoo, esimene täpsustav küsimus, palun!
Austatud minister! Kevadel te mainisite vastates ka, et riiklik järelevalve, mida maavanem teostab, ei saa olla oma olemuselt poliitiline. Mis tähendab, et maavanemaid ei tohiks määrata ametisse poliitilise eelistuse põhjal. Samas näiteks teie pakutud Põlva maavanema kandidaat, kes kindlasti on väga tubli inimene, on selge poliitilise taustaga, IRL-i juhtkonda kuuluv inimene. Minu küsimus on: millega te seletate oma varasema põhimõttelise seisukoha muutumist maavanemate mittepoliitilisuse küsimuses?
Praeguses õigusruumis ei saa teha kitsendusi maavanemale poliitilise kuuluvuse alusel. Ei saa keelata kuulumist ühte või teise erakonda. Just selline olukord meil praegu on.
Ester Tuiksoo, teine täpsustav küsimus, palun!
Härra minister! Teie kandidaat ei saanud Põlvamaa Omavalitsusliidu enamuse toetust. Kas te esitate sellele vaatamata valitsusele selle isiku maavanemakandidaadina?
Olen vastanud ka ajakirjanduse küsimusele nii, et teeme praegu võimalikult kiire õigusliku analüüsi. Nagu siingi enne juttu oli, on maavanema institutsioon õiguslikult vastuoluline ning see väljendub ka kõnealuse protseduuri puhul. Teen seda nii ruttu kui võimalik.
Kohapeal registreeritud küsimus, Kalle Laanet, palun!
Lugupeetud minister! Mõni päev tagasi ma lugesin ajalehest artiklit, kus refereeriti teie ettekannet Haapsalus. Teie mõte on, et Haapsalust võiks saada uus Lääne-Eesti keskus. Või õigemini tuleb see vana keskusena jälle ausse tõsta. Ma olen aru saanud, et Pärnu on kogu aeg olnud Lääne-Eesti keskus. Kas selles osas on teil mingid muudatused plaanis?
Seal oli juttu riiklike teenuste struktuuri kujundamisest Eestis. Tegelik olukord on selline, et sisulisteks keskusteks on kujunenud Tartu ja Tallinn. Ning ilmselt on lihtsam ja mõistuspärasem jagada nii, et on kaks põhikeskust ning ülejäänud on sellised allpiirkonnad. Kuna nii Pärnu piirkond kui ka Haapsalu, Saaremaa ja Hiiumaa koondpiirkond mõlemad tõmbuvad Tallinna suunas, mitte üksteise suunas, siis sellise lähenemise korral saaks sellele sisemisele vastuolule lahenduse.
Arvo Sarapuu, palun!
Lugupeetud regionaalminister! Siin on läbi aegade räägitud väga paljudest variantidest. Räägitud on omavalitsusliitude variandist, siin on kas vabatahtlik või kohustuslik koostöö, arutatud on seda, et praegune omavalitsuste liit on ju mittetulundusühing, aga võiks olla avalik-õiguslik jne. Ma tahan teie käest küsida järgmist. Kui te nüüd hakkate tööle või kui te juba töötate, nagu te väidate, regionaalhalduse mudeli kallal, kas siis mõni nendest variantidest on ka välistatud? Ma pean silmas näiteks seda, et omal ajal oli kahetasandiline omavalitsus, oli maakogu. Milliseid variante te arutate ja kas mõni nendest on ka välistatud?
Välistatud on kahetasandiline mudel. See, millega me tegeleme ja millest me ka kogu aeg räägime, on omavalitsusliitude tugevdamise mudeli läbitöötamine. See on vabatahtlik ja kohustuslik, mõlemad on selle mudeli raames. Vabatahtlik koostöö on praegu juba olemas ning kui teatud funktsioonid riiklikult peale panna, siis need ongi need omavalitsusliidu kohustuslikud funktsioonid, mis lisanduvad. Aga see ei tähenda, et me lahendame selle või kavatseme lahendada teise tasandi kaudu.
Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme edasi kuuenda küsimuse juurde, mille on esitanud Maret Merisaar. See on esitatud valitsusliikmele Rein Langile, teema on isikuandmete kaitse ja kohalike omavalitsuste veebilehtede korrastamine. Ma palun, Maret Merisaar!
Austatud härra justiitsminister! Justiitsministeeriumi haldusalas olevad avaliku teabe seadus ja isikuandmete kaitse seadus sisaldavad hulgaliselt kohustusi ja nõudeid kohalikele omavalitsustele selle kohta, kuidas avalikustada informatsiooni, mis puudutab kohalikke omavalitsusi, ja kuidas avalikustada isikuandmeid sisaldavaid dokumente. Samas Riigikontrolli auditist ilmnes, et absoluutne enamik kohalike omavalitsuste veebilehti ei vasta nendele nõuetele. Küsimus on: mida on valitsus kavandanud nende puuduste kõrvaldamiseks ja kas Justiitsministeerium on hinnanud selleks vaja minevaid kulutusi?
Ei ole hinnanud – ei ole meie rida. Omavalitsused peavad oma asjadega ikka ise hakkama saama. Ja need seadusest tulenevad nõuded ei ole midagi üle mõistuse käivat. Iseenesest need kulutused, et vastavalt seadusele oma veebilehti pidada – täiendavad kulutused, ma pean silmas –, on marginaalsed. Seadusi tuleb täita ja isikuandmete töötlemine, seega ka kohalike omavalitsuste veebilehtedes, peab vastama kehtivale isikuandmete kaitse seadusele. Ma julgen väita, et siin ei ole küsimus mitte raha puudumises, vaid selles, et Eesti omavalitsuste vaheline koostöö on väga nõrk ja seda tuleks kindlasti edasi arendada. Aga see ei ole kindlasti justiitsministri pärusmaa.
Esimene täpsustav küsimus, Maret Merisaar!
Kes peaks siis vastavat järelevalvet tegema ja kas praegu seda tehakse? Kas see on rahuldav?
Ma ei saanud täpselt aru, mille üle peab järelevalvet tegema. Kas kohaliku omavalitsuse veebilehtede pidamise üle? See on minu kalli kolleegi pärusmaa, tegelda selle küsimusega läbi Siseministeeriumi struktuuride. Kui on küsimus isikuandmete kaitse seaduse järgimises, siis sellega tegeleb vastavalt Eesti seadusele Andmekaitse Inspektsioon, kes on oma menetluses täiesti sõltumatu ja vaba.
Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme järgmise küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Helle Kalda. Küsimus on peaminister Andrus Ansipile, teema on toetused riigieelarves. Palun, Helle Kalda!
Lugupeetud peaminister! Ma alustaksin kõigepealt Euroopa struktuurifondide toetustest. 2007. aasta eelarves on struktuurifondides 8 miljonit, lisaeelarvega me vähendame 2 miljonit, samal ajal 2008. aasta eelarves on 10 miljonit. Kas te võiksite öelda, millised tegemata tööd jäävad sellel aastal ja millisel alusel te suudate täita järgmine aasta kasvu 4 miljardit krooni?
Ma pean vabandust paluma, aga küsimus jäi mulle arusaamatuks.
Ma palun tehnilisel personalil suunata mikrofon uuesti Riigikogu liikmele Helle Kaldale. Palun korrake oma küsimust!
Asi ei olnud mitte niivõrd selles, et küsimust ei olnud kuulda, kuivõrd selles, et te lugesite ette 2 miljonit, 4 miljonit, 10 miljonit ja siis märkisite mingisugust 4 miljardit... See numbrite loetelu jäi arusaamatuks.
Austatud peaminister, sellepärast ma palusingi mikrofoni anda Helle Kaldale uuesti, et ta saaks seda täpsustada. Palun, Helle Kalda!
2008. aasta eelarves on välisvahendeid Euroopa struktuurifondidest 10,9 miljardit, 2007. aastal oli 8, aga te vähendate 2 miljardi võrra. Tähendab, et 2008. aastal te näete kasvu 4 miljardit krooni. Millega te suudate seda täita ja millised ettevõtmised jäävad tegemata 2007. aastal?
2007 on 8 miljardit, 2008 on 10 miljardit, see on 2 miljardit rohkem ... See küsimus on niivõrd detailidele suunatud, et ma oleksin palunud esitada selle juba varem, siis saanuks eeltööd nõudev vastus korrektne. Seda loetelu mina praegu kindlasti ei ole võimeline esitama.
Esimene täpsustav küsimus, Helle Kalda, palun!
Mul on väga kahju. Tegu on ju eelarvetuluga, mis on järgmise aasta eelarves küllaltki märkimisväärne. See näitab veel kord, et eelarve pole tõsiselt läbi mõeldud. Aga mul on küsimus toetuste kohta, mis on Sotsiaalministeeriumi valdkond, täpsemalt toimetulekutoetuse summa kohta. Me teame eilsete statistikaandmete järgi, et võrreldes möödunud aastaga on eluasemekulud kasvanud 16,4% ja nad kasvavad veelgi seoses sellega, et kütuse- ja elektriaktsiisid tõusevad. Samal ajal toimetulekutoetuse summad 2008. aastal vähenevad. Kui sellel aastal on toimetulekutoetuse summa 227,5 miljonit krooni, siis järgmisel aastal ainult 100 miljonit. Öelge, millistest rahadest kohalikud omavalitsused peavad selle katma või kuidas see küsimus lahendatakse?
Tänavu on toimetulekutoetuse summadega lugu selline, et need on küll eelarvesse planeeritud, kuid inimesed on läinud tööle. Viimase nelja aasta jooksul on loodud Eestis täiendavalt 80 000 uut töökohta. Ja kui inimesed töötavad, siis nad saavad piisavalt elatusvahendeid palgana ja nad lihtsalt ei ole taotlenud toimetulekutoetuse raha.
Järgmise aasta vahendid on planeeritud, arvestades tänavusi taotlusi, ja seal on ka piisav reserv olemas. Ei ole mõtet paigutada ühele eelarvereale raha, teades kindlasti, et seda ära ei kasutata. Küll aga ilmselt võiks mõelda toimetulekutoetuse määra suurendamisele. Ent see teema vajab põhjalikku analüüsi, enne kui suurendamise otsus langetada. Valitsus praegu tegeleb sellega.
Helle Kalda, teine täpsustav küsimus, palun!
Te väitsite, et kohalikud omavalitsused ei ole raha taotlenud. Ent minule on saabunud järgmine kiri – nii minule, teile kui ka Sotsiaalministeeriumile –, kus puuetega inimeste organisatsioonid paluvad sotsiaalhoolekande seadusest tulenevalt eraldada raha abivahendite soodustingimustel soetamiseks ja nende laenuks võtmisel tekkinud järjekordade likvideerimiseks. Need järjekorrad on tekkinud septembrikuus ja puuduolev summa on 16 miljonit krooni. Kas te võiksite öelda, miks seda raha ei ole lisaeelarves? Kuidas see küsimus tuleb lahendada ja kes selle peaks lahendama? Need organisatsioonid on teile kirjutanud, nii et minu arvates te sellega olete kursis.
Järgmise aasta eelarves on puuetega inimeste toetuseks ette nähtud 690 miljonit krooni. Piisavalt ilmselt pole raha kunagi, aga ma loodan, et sellest jätkub vähemalt rahuldaval tasemel ka mitmesuguste abivahendite soetamiseks. Vähemalt on sellisel veendumusel olnud Sotsiaalministeeriumi tublid töötajad, kes säärased ettepanekud eelarve eelnõusse on teinud.
Jaak Aab, palun!
Lugupeetud peaminister! Sellest sotsiaaltoetuste summast, mis omavalitsustele iga aasta eraldatakse ja millega makstakse tegelikult ühes osas riiklikku toetust – see on siis toimetulekutoetust –, on omavalitsustel võimalik maksta ka täiendavaid toetusi, kui raha piisab. On küll niimoodi, et tänavu peaks tegelik kulu olema prognoosi järgi 150–160 miljonit. Ja tuleb arvestada ka hinnatõuse. Ma kardan küll, et 100 miljonist jääb puudu – just nii palju on eraldatud praegu toimetulekutoetuseks. Tegu on aga riigi kohustusega, see on ju riiklik toetus. Kuidas see probleem plaanitakse lahendada, kui rahast jääb ikkagi järgmine aasta puudu?
Toimetulekutoetused makstakse välja siis, kui nende maksmiseks on alus olemas. Ja ma olen päris veendunud, et selleks on raha eelarves olemas.
Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme kaheksanda küsimuse juurde, mille on esitanud Lembit Kaljuvee. See on esitatud valitsusliikmele Rein Langile ning teemaks on ringkonnakohus. Palun, Lembit Kaljuvee!
Austatud härra minister! Aastaks 2009 plaanib Justiitsministeerium ühendada Viru Ringkonnakohtu Tartu Ringkonnakohtuga. Mis on selle asja põhimõte ja milliseid ohte te näete ühinemisprotsessi elluviimisel?
Suur tänu väga hea küsimuse eest! Kõigepealt alustan tõsiasjast, et ringkonnakohus on apellatsiooniastme ehk teise astme kohus ja siin ei ole mõtet rääkida sellest, et õigusemõistmine muutub kodanikele vähem kättesaadavaks. Apellatsioonikohus töötab valdavas osas üksnes dokumentidega. Inimesed käivad apellatsioonikohtuinstantsi kohtuistungitel oluliselt vähem kui esimese astme kohtu istungitel.
Tänase päeva seis on selline, et ringkonnakohtutesse saabuvate asjade arv on viimase kolme aasta jooksul vähenenud ca 9,2% ehk siis 500 asja võrra eelmise aastaga võrreldes ja 1000 asja võrra alates 2001. aastast. Ka Justiitsministeeriumi analüüs näitab seda, et ringkonnakohtutesse ehk siis, kordan veel üks kord – teise astme kohtutesse – saabuvate asjade arvu kasvu ei ole ette näha. Pigem annavad menetlusseadustes rakendatud uued kiirmenetlusvormid ja korrastamine hoopis impulsi selleks, et esimese astme kohtutes tehtud lahendid jäävad pidama ja neid edasi ei kaevata.
Ringkonnakohtute koormus on aga Eestis väga erinev. Saabuvate asjade arv kohtuniku kohta on Tallinna Ringkonnakohtus 58% ja Tartu Ringkonnakohtus 29% suurem kui Viru Ringkonnakohtus. See tähendab äraseletatult seda, et Viru Ringkonnakohtus on ühe kohtuniku koormus kindlasti palju väiksem kui Tallinna ja Tartu omas. Selleks, et kohtunike koormust ühtlustada, on mitu võimalust, aga kõige paremaks lahenduseks peab Justiitsministeerium teise astme kohtute kompetentsi koondamist Tartusse ja Tallinnasse.
Läheme edasi! Esimene täpsustav küsimus, Lembit Kaljuvee, palun!
Austatud minister! Eesti regionaalpoliitika visiooni järgi peavad maakonnad olema tasakaalustatult arendatud ning Kirde-Eesti suuremad linnad peavad olema aastaks 2015 kujundatud vastukaaluks Tallinna tõmbejõule normaalseks elu- ja tööpaigaks. Piirkond, kus kaotatakse kodanikele osutatav õigusteenus, selle kättesaadavus, ei paku inimestele turvalisust ega stabiilsustunnet. Virumaal elab 240 000 inimest, nendest rohkem kui pooltel on emakeel vene keel. Need Eesti kodanikud ja elanikud vajavad tuge sotsialiseerumises ning iga riigivõimu esindav institutsioon, eriti aga apellatsioonikohus, loob selleks rohkem võimalusi. Millist mõju avaldab teie arvates otsus kaotada Virumaal teise astme kohus regionaalpoliitika elluviimisele ja sotsialiseerumisprotsesside toetamisele Ida-Virumaal?
Ma alustaksin taas sellest, et apellatsioonikohus ehk teise astme kohus töötab reeglina dokumentidega ja nende liikumine Eesti piires toimub täpselt sama kiiresti Tartu ja Tallinna või Jõhvi ja Tallinna või Jõhvi ja Tartu vahel. Nii et selles ei ole mitte mingisugust vahet.
Kui te peate silmas regionaalpoliitilist konteksti, siis ma ütleksin, et selles mõttes on kõige olulisemad eelkõige hea infrastruktuur, haridusasutused, politsei, prokuratuur ja esimese astme kohus. See on koht, kuhu laekuvad kodanike taotlused, hagiavaldused, kus tegelikult mõistetakse õigust.
Meil on aastaid olnud probleeme Viru Maakohtuga. Enne kohtute reformi ehk maakohtute ühendamist neljaks maakohtuks olid kõige suuremad probleemid just nimelt Narva Linnakohtuga. Nüüd hakkavad need probleemid tänu kohtureformile aeglaselt, kuid kindlalt lahenema. See omakorda tähendab seda, et õigusemõistmise kvaliteet esimese astme kohtus tõuseb ja vajadus ringkonnakohtu kui apellatsiooniastme järele kahaneb.
Nii et kindlasti ei saa ringkonnakohtu olemasolu puhul rääkida regionaalpoliitikast, see on regionaalpoliitilisest seisukohast täiesti teisejärguline. Esmajärguline küsimus on esimese astme kohtu kvaliteet, heade kohtunike olemasolu selles. Viimast võimaldab saavutada ka ringkonnakohtu sulgemine. Me väga loodame, et sealsed tublid kohtunikud, vähemalt mitmed neist, asuvad tööle esimese astme kohtus ehk siis Viru Maakohtus.
Aitäh! Austatud Riigikogu, nüüd selle küsimuse arutelul kolm viimast küsimust. Teine täpsustav küsimus, Lembit Kaljuvee, palun!
Austatud härra minister! Miks mitte teha Tartu kohtunikele ettepanekut tulla Virumaale ringkonnakohtusse tööle? Seda enam, et ministeerium saab kohtute ühendamisest täiendavalt rahalisi vahendeid. Virumaal on pigem tegemist tubli töölisklassi ja tehnilise intelligentsiga ning ametnikkond ainult rikastaks piirkonda. Küsimus on järgmine: kas on arutatud võimalust jätta ringkonnakohus Jõhvi, mitte viia seda Tartusse?
Kindlasti! Kui me räägime sellest, et Eestis peaks tulevikus olema kaks ringkonnakohut ehk apellatsioonikohut, siis on muidugi mõeldav ka see, et teine neist asub Tartu asemel Ida-Virumaal. See aga tähendaks ka kohtule vajaliku infrastruktuuri rajamist, maja ehitamist ja kõike muud. Tollest aspektist me ei ole seda küsimust aga arutanud, kuna Tartus on kõik vajalikud tingimused olemas – on töötav, omadega väga hästi hakkama saav ringkonnakohus. Selle ringkonnakohtu kohtunike koosseisu suurendamine ainult kahe kohtuniku võrra võimaldab tegelikult apellatsiooniasjad, mis praegu on Viru Ringkonnakohtus, lahendada kõik Tartus. Selle täies mahus ületoomine Virumaale on kindlasti võimalik, see lahendus oleks kohtute seaduse muutmisega Riigikogu kätes, aga see tähendaks riigi õigusemõistmise süsteemile muidugi väga suuri lisakulutusi ja väga suurt segadust ka.
Hanno Pevkur, palun!
Austatud minister! Praegu on Eestis kolm ringkonnakohut ning Tallinnas ja Tartus on kohtunike arv nendes päris suur, mis võimaldab kohtu koosseisu ehk kohtumõistmisel kolme kohtuniku valikut varieerida. Kas Virumaal on ringkonnakohtus kohtu koosseisu kokkusaamisega probleeme olnud – peab ju olema tagatud õiglane kohtupidamine?
Väga hea tähelepanek! Tõepoolest tuleb ette, et kohtunikud haigestuvad. Kui on vaja kohtuistung läbi viia kolmeses koosseisus ja näiteks üks kohtunik peab ennast taandama – Eesti on väga väike maa ja võivad tekkida huvide konfliktid –, siis võib tekkida olukord, kus Viru Ringkonnakohtus üldse apellatsiooniprotsessi ei saagi pidada ja nii või teisiti tuleb see protsess pidada Tartus või Tallinnas. Seda on juba ette tulnud.
Et seda vältida, tuleks Viru Ringkonnakohtusse luua juurde viis ringkonnakohtuniku töökohta, mis aga lööks ringkonnakohtute koormused Eestis täielikult proportsioonist välja. Seda Justiitsministeerium mingil juhul toetada ei saa. Meie arvates on lahendus ikkagi kahe tugeva ringkonnakohtu keskuse loomine: üks Tallinnas ja teine Tartus. See seisukoht on ka kohtute haldamise nõukojaga kooskõlastatud. Ja Viru Maakohtu asjad vaadataks läbi eelkõige Tartu Ringkonnakohtus.
Valeri Korb, palun!
Lugupeetud härra minister! Elu näitab, et igasugused koondamised, kokkuviimised nõuavad raha. Minu küsimus ongi: kui palju maksab Viru ja Tartu ringkonnakohtu kokkuviimine?
Kindlasti maksab see midagi. Kui ringkonnakohtus töötavad ametnikud ei soovi asuda tööle mõnes teises kohtus – ma pean silmas eelkõige Viru Maakohut –, siis on neil õigus koondamishüvitisele.
Mis puutub kohtunike staatusse, siis siin on asi natukene keerulisem. Ja kuna see on keerulisem, siis on valitsuse esitatud seaduseelnõu rakendussätetes ette nähtud eriregulatsioonid, mis võimaldavad kohtunikel asuda tööle nii maakohtusse kui ka Tartu Ringkonnakohtusse. Nendele kohtunikele, kes asuvad maakohtus tööle, säilitatakse aasta jooksul ringkonnakohtuniku palk.
Eraldi on selles rakendussättes käsitletud olukorda, et kui kohtunik on õigusemõistmise süsteemis töötanud küllalt kaua, on tal võimalus minna ennetähtaegselt pensionile. Mis tähendab seda, et ta saab nii kohtuniku pensioni kui ka võib oma erialal edasi töötada.
Kui ta seda ei soovi, siis tõusetub kindlasti juriidiline probleem, kas kohtunikke üldse on võimalik koondada. Seaduse järgi see võimalus on, kuid samas on see säte väga problemaatiline põhiseaduse seisukohast ja Justiitsministeerium leiab, et seda ei ole mõistlik kasutada. See võib kaasa tuua põhiseadusest ajendatud vaidluse ja siin võib nii seadusandja kui ka täitevvõim jääda Riigikohtus kaotaja rolli. Nii et kohtunike koondamist valitsuse eelnõu ette ei näe.
Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme üheksanda küsimuse juurde, mille on esitanud Marika Tuus peaminister Andrus Ansipile. Teema on riigieelarve ja inflatsioon. Palun, Marika Tuus!
Austatud peaminister! Statistikaameti äsja avaldatud andmete põhjal on hinnad kolmandas kvartalis tõusnud eelmise aasta sama ajavahemikuga võrreldes 6,4%, seejuures kulutused eluasemele on kasvanud koguni 16,4%, tervishoiule 8% ja toidukaubale 6,4%. Need kõik moodustavad aga väga olulise osa, ligi 90% pensionäride tarbimiskorvist. Aasta alguses ees ootav hinnašokk loomulikult mõjutab kõige rohkem eakaid inimesi, kulutused kasvavad lumepallina kogu majandussektoris. Kuna pension tõuseb alles aprillis ja pensionäridel ei ole kasu ka tulumaksu langetamisest ning tulumaksuvaba miinimumi tõusust, siis me tegime ettepaneku tõsta pensionäridel rahvapensioni baasosa aprilli asemel jaanuarist. Mis teie arvate sellest?
Keskmine pension tõuseb järgmisel aastal 4581 kroonini ja selline tõus on kavandatud ka arvestades eelseisvat suhteliselt kõrget inflatsioonitaset. Suuremaks pensionitõusuks paraku raha ei ole, see oleks selgelt mittejätkusuutlik lahendus, kui tõsta pensione veelgi suuremas ulatuses alates 1. jaanuarist. Pensionidega, nagu me teame, tuleb ringi käia erilise perspektiivitundega, seda sfääri puudutavate otsuste langetamine emotsioonide ajel ei ole hea.
Aitäh! Hea ametikaaslane Marika Tuus, ma palun kiire küsimus, siis jõuab veel vastata! Esimene täpsustav küsimus, palun!
Meil ju raha praegu pensionireservis on, nagu me just rääkisime. Kui tuua pensionitõus paari kuu võrra ettepoole, aitaks see väga palju. Ärme unustame, et Eurostati andmetel oli Eesti septembris inflatsioonirallil Euroopas kolmandal kohal olev riik ja aktsiiside tõstmisega on valitsus tekitanud kunstliku hinnatõusu. Miks me ei võiks praegu sellel kõige kriitilisemal ajal riskigruppidele vastu tulla?
Kui omal ajal pensionireformi kavandati, siis, nagu ma juba ühele eelmisele küsimusele vastates ütlesin, prognoositi, et pensionide maksmiseks ei jätku jooksvalt laekuvatest summadest juba alates 2005. aastast. Pensionikassa läheb kõige sügavamasse miinusesse aastal 2011 – 3 miljardi krooni ulatuses – ning väljub sellest miinusest alles aastal 2016. Me oleme suutnud ära hoida pensionikassa miinusesse mineku juba aastal 2005, 2006, 2007 ja väga kindlalt me suudame selle ära hoida aastal 2008 ja ka 2009 ilmselt, kui just arengud tulevikus väga ebasoodsad ei ole. Kuid meil on vaja reserve aastateks 2010, 2011 ja 2012. Praegu kogu reservidesse kogunenud raha väljamaksmine oleks ilmselt tulevikule mõeldes väga lühinägelik otsus.
Head ametikaaslased! Ma tänan Vabariigi Valitsust vastuste eest ja teid küsimuste eest! 24. oktoobri infotund on lõppenud.
