Tere päevast, lugupeetud kolleegid! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu istung on alanud. Alustame oma istungit eelnõude ja arupärimiste üleandmise ja vastuvõtmisega. Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu, peaminister ja keskkonnaminister! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esimeseks, riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Maret Maripuu. Ja teiseks, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Ivari Padar. Aitäh!

Kolleegid, kui keegi saalist rohkem eelnõusid... Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Auväärt eesistuja! Head kolleegid! Ma palun vabandust, aga see pole minu süü! Eelmine üritus jooksis meile sisse. Proovin nüüd lõõtsutamise ära lõpetada. Tahan üle anda arupärimise auväärt keskkonnaministrile, härra Jaanus Tamkivile seoses Suurupi looduskaitseliselt väärtusliku metsa saatusega. Käesoleva aasta 18. aprillil esitasime küsimuse, kas härra minister on sellele asjale mõelnud, ja saime vastuseks, et Suurupil probleeme ei ole. Täpsustasin veel tookord, kas see ikka tõesti nii on, ja härra minister oli selles kindel. Praegu, paraku, oleme probleemide ees. Seoses sellega, kuivõrd Euroopa Kohus on korduvalt sedastanud, et liikmesriigid ei tohi jätta looduskaitseliselt tähtsaid alasid majanduslikel põhjustel välja Natura 2000 võrgustikust, küsime nüüd taas, kes vastutab, kui Eesti Vabariigil tuleb lisaks suhkrutrahvile maksta ka Natura 2000 trahv. Mis kõige tähtsam: milline on Keskkonnaministeeriumi edasine tegevuskava nii Suurupi juhtumi lahendamisel kui ka teiste analoogiliste juhtumite ärahoidmisel? Aitäh!

Kolleegidel ei ole rohkem soove anda üle eelnõusid ega esitada arupärimisi. Seega olen juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja ühe arupärimise ning vastavalt kodukorraseadusele lähevad nad menetlusse. Edasi loen teile ette alljärgnevad teated.
Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjoni: Vabariigi Valitsuse k.a 17. oktoobril algatatud teenetemärkide seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Vabariigi Valitsuse k.a 17. oktoobril algatatud reklaamiseaduse eelnõu, juhtivkomisjon on  majanduskomisjon. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse k.a 18. oktoobril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "Äriühingute lihtsustatud majanduskeskkonna kohta äriühinguõiguse, raamatupidamise ning auditeerimise valdkonnas" suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud teatise kohta arvamust avaldama õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on k.a 25. oktoober kell 16. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikme Evelyn Sepa esitatud arupärimise peaminister härra Andrus Ansipile. Kolmapäeval, 24. oktoobril k.a osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, justiitsminister Rein Lang ja regionaalminister Vallo Reimaa.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15. Head kolleegid! Teile on juhatuse poolt välja jagatud Riigikogu täiskogu II istungjärgu kuuenda töönädala päevakord. Teen ettepaneku see päevakord kinnitada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt oli 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Selle nädala päevakord on vastu võetud.

Head kolleegid! Läheme edasi oma järgmise päevakorrapunktiga, milleks on arupärimistele vastamine. Täna on esimene arupärija Riigikogu liige Jüri Ratas. Tema esitatud on 10. septembril 2007. aastal arupärimine vee- ja kanalisatsiooniprojektide täiendava rahastamise kohta. Arupärijale vastab peaminister Andrus Ansip. Kolleeg Jüri Ratas, kas soovite arupärimist tutvustada?

Austatud juhataja! Austatud peaminister! Head ametikaaslased! Olen esitanud Vabariigi Valitsuse peaministrile arupärimise, mis puudutab kohalike omavalitsusüksuste rahastamist. See on seotud vee- ja kanalisatsiooniprojektidega. Teatavasti ei suuda paljud kohalikud omavalitsused rahastada neid töid, kui ehitushanked on läbi saanud ja on teada konkreetne ehitusmaksumus. Mõned omavalitsused on suutnud pool tööd ära teha ja pool on veel ees. Siit tulenevalt olen esitanudki peaministrile kuus küsimust. Soovin teada, kuidas on Vabariigi Valitsus näinud lähiaastatel, eelkõige järgmise aasta eelarves, ette selle probleemi lahendusele kaasa aitamist, et omavalitsused saaksid kaetud vee- ja kanalisatsioonitrassidega. Aitäh!

Aitäh! Kutsun kõnepulti vastama peaminister Andrus Ansipi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Hea arupärija! Ma tavaliselt ei loe ette küsimusi, et neid mitte korrata. Kuid seekord on lugu selline, et vastused ilma küsimusteta jääksid väga õhku rippuma ja seepärast  loen ma küsimused ette.
Esimene küsimus: "Mida on Vabariigi Valitsus teinud ja kavandab teha edaspidi sellise ebanormaalse olukorra lahendamiseks?" Kõigepealt ma muidugi ei nõustuks hinnanguga. Ma ei pea olukorda meie veemajanduses sugugi ebanormaalseks, karjuvalt mittesobivaks Euroopa Liidu teiste riikide vastavate oludega. Euroopa Liidu keskmine elanikkonna hõlmatus ühisveevärgiga on 89,6%. 2006. aasta lõpuks oli hõlmatus Eestis 86%, mis on võrreldav Soome, Rootsi ja Taani näitajatega. Teadupärast kõige väiksem hõlmatus on Austrias.
Perioodil 2000–2006 valmistati veeprojekte ette 3,698 miljardi krooni eest. Reaalselt on põhiliselt hindade kallinemise tõttu investeeritud veesektorisse perioodil 2000–2006 kokku 5,7 miljardit krooni. Eestis ettevalmistamise perioodil 2007–2013 struktuuritoetuse kasutamiseks veemajanduse investeeringuprojektide kogumaht on ca 11,6 miljardit krooni. Riigieelarvestrateegias 2008–2011 on planeeritud struktuuritoetusi veeprojektidele järgmiselt: 2008. aastal 814 miljonit krooni, 2009. aastal 2,047 miljardit krooni, 2010. aastal 1,468 miljardit krooni, 2011. aastal 1,005 miljardit krooni. Eespool loetletud investeeringute mahud kinnitavad, et valitsus suhtub täie tõsidusega veeprojektide rahastamisse.
Teine küsimus: "Kui suures summas on 2008. aasta eelarve projektis ette nähtud finantsvahendeid euroliidu toel ehitatavate ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniprojektide täiendavaks rahastamiseks?" 2008. aasta eelarve projektis on ette nähtud struktuuritoetusi veeprojektidele 814 miljonit krooni, nagu juba ennist nimetatud, millele lisandub 140 miljonit krooni. Sellest 120 miljonit krooni 2007. aasta lisaeelarvest ja 20 miljonit krooni 2008. aasta riigieelarvest.
Kolmas küsimus: "Palun esitada 2008. aasta eelarve projektis ÜVK objektide ehitamise toetuseks ette nähtud rahalised vahendid kohalike omavalitsusüksuste lõikes." Siinkohal pean ma paluma vabandust Riigikogu liikmete ees. Ma ei taha jätta vastamata, aga vastus saab olema pikk, sest omavalitsusi on palju. Nüüd veemajanduse arendamisest Ühtekuuluvusfondi vahenditest 2007–2013, mida kohalikud omavalitsused hakkavad taotlema 2008. aastal. Projektid on järgmised.
Narva ühisveevärk ja kanalisatsioon, kohalik omavalitsus on Narva linn, summa aastal 2008 on 33 380 188 krooni; Matsalu valgalapiirkonna veeprojekt – Rapla vald, Raikküla vald, Märjamaa vald, Kehtna vald, Vigala vald, Koonga vald, Varbla vald, Hanila vald, Martna vald, Lihula linn, Kullamaa vald, Haapsalu linn, Taebla vald, Noarootsi vald, Vormsi vald, Risti vald, Ridala vald ja Oru vald, summa 77 559 664 krooni; Emajõe ja Võhandu valgala veeprojekt, millega on hõlmatud Alatskivi vald, Elva linn, Haaslava vald, Kallaste linn, Kambja, Konguta, Laeva, Luunja, Meeksi, Mäksa, Nõo, Puhja, Rannu, Rõngu, Tartu, Tähtvere, Vara, Ülenurme, Palamuse, Puurmanni, Tabivere, Avinurme, Ahja ja Põlva vald ning Põlva linn, Räpina vald, Antsla vald ja Võru linn, summa on 199 637 238 krooni; Viimsi vee- ja reoveeprojekt, Viimsi vald, 94 307 096 krooni; läänesaarte veeprojekt – Kuressaare linn, Orissaare vald, Muhu vald, Pöide, Valjala, Pihtla, Kaarma, Leisi, Kärdla, Kärla, Mustjala, Kihelkonna, Lümanda, Salme ja Ruhnu vald, Kärdla linn, Käina vald ja Pühalepa vald – 121 134 209 krooni; Kohtla-Järve regionaalse reovee käitlussüsteemi rekonstrueerimine – Jõhvi linn, Kiviõli linn, Kohtla-Järve linn, Püssi linn, Kohtla-Nõmme vald – 78 233 000 krooni; Pärnu ja Paide veemajandusprojekt – Pärnu linn, Sindi, Audru, Paikuse vald, Paide vald – 104  985 836 krooni.
Neljas küsimus: "Tuginedes riigi eelarvestrateegiale 2008–2011, palun anda ülevaade aastate lõikes, kui suures mahus on ette nähtud rahalisi vahendeid kohalike omavalitsuste toetuseks, et lahendada käesolevat probleemi." Riigi eelarvestrateegias on planeeritud struktuuritoetusi veeprojektidele järgmiselt – jälle pikk loetelu. Kokku aastal 2008 on 814 miljonit krooni, 2009. aastal 2 miljardit 47 000 krooni. 2010 – 1,468 miljardit krooni, 2011 – 1,005 miljardit krooni, nagu juba eelnevalt nimetatud.
Veemajanduse arendamine 2007–2013 Ühtekuuluvusfondist: 2008 – 100 miljonit krooni, 2009 – 1,495 miljardit krooni, 2010 – 1,3 miljardit krooni, 2011 – 1,005 miljardit krooni. Narva ühisveevärk ja kanalisatsioon: aastal 2008 – 33 380 188 krooni. Matsalu valgala piirkonna veeprojekt: 2008 – 77 559 664 krooni ja 2009 – 79 201 929 krooni. Emajõe ja Võhandu valgala veeprojekt, 2008 – 199 637 238 krooni, 2009 – 222 894 948 krooni, 2010 –- 168 866 560 krooni. Viimsi vee- ja reoveeprojekt, 2008 – 94 307 096 krooni. Läänesaarte veeprojekt, 2008 – 121 134 209 krooni ja 2009 – 82 432 982 krooni. Kohtla-Järve regionaalse reoveekäitlussüsteemi rekonstrueerimine, 2008 – 78 233 000 krooni, 2009 – 168 190 349 krooni. Pärnu ja Paide veemajandusprojekt, 2008 – 104 985 836 krooni. Tehniline abi keskkonnaprojektide arendamiseks: Valga maakonna omavalitsuste veemajandusprojekt, nende vahendite arvel 438 148 krooni. Tehniline abi Põltsamaa-Pedja veemajandusprojektile 758 830 krooni, tehniline abi Viljandi maakonna omavalitsuste veemajandusprojektile 1 326 181 krooni.
Viies küsimus: "Kui suured on võimalikud trahvid, mida Eesti riik peab kandma, kui ei suudeta tagada meie kohustusi vee- ja kanalisatsiooniobjektide ehitamisel ning kui suures ulatuses rahaliselt puudutab see igat maksumaksjat?"
Ja kuues küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus on valinud põhjendamatult nende trahvide maksmise tee maksumaksja kulul?"
Tänasel päeval ei saa spekuleerida selle üle, milliseks võivad kujuneda võimalikud trahvid, kui me kõike õigeks ajaks valmis ei jõua. Trahve määratakse äärmusliku abinõuna riikidele, kes ei rakenda piisavalt meetmeid olukorra parendamiseks. Kuna Eesti riigis tehtavad pingutused vee- ja reoveemajanduse kordasaamiseks on ilmselged, siis ei saa kindlasti väita, et Eesti riik ei tegele probleemiga piisavalt. Sellest kõnelesid ka need miljonid ja miljardid, mis ma teile ette lugesin. Aitäh teile!

Aitäh! Riigikogu liikmetel on küsimusi. Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Jüri Ratas.

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Ma tänan kõigepealt vastuste eest ja uskuge mind, te ei kasuta Riigikogu aega kurjasti, kui loete neid numbreid ette. Ma usun, et tänu sellele arupärimisele ja tänu nendele vastustele saavad paljud omavalitsused vähemalt oma küsimuste osas natukenegi selgust. Selle eest suur tänu teile! Ma tahaksin teie käest küsida seda, kas Vabariigi Valitsus on loonud kindla süsteemi, et Vabariigi Valitsuse esindaja, kas Keskkonnaministeerium või keegi muu, ning omavalitsused käivad koos ja saavad neid küsimusi arutada. Selge on ju see, et kui omavalitsustes on ehitushanked läbi viidud, siis on teada tegelik summa, kui palju nende rajamine maksma läheb. Kas selline kindel ja järjepidev süsteem, mis töötas kogu aeg, on ka loodud valitsuse poolt?

Jah, see vastab tõele, et ehitushanked on märgatavalt kallinenud ja tõele vastab  ka see, et lähtuvalt kallinenud hangetest on aasta-aastalt järjest rohkem vahendeid veemajandusprojektidele suunatud. Järgmisel finantsperioodil, mis on juba käimas (2007–2013), kasutame me väga suure osa Euroopa Liidust saadavatest vahenditest just nimelt meie veemajanduse korrastamiseks. Kuid me peame tegema valikuid. Me ei saa rahuldada lausaliselt kõiki taotlusi, selleks ei jätku meie oma Eesti maksumaksjate vahendeid ega ole ka lootust neid vahendeid piisavas ulatuses Brüsselist saada. Me peame lähenevatel aastatel keskenduma asulatele, kus – raske on öelda, et on kaks tuhat inimekvivalenti. Ütleme, et 2000 elanikuga asulatele, ehkki on mõeldud inimekvivalendiga asustusi. Kuna oleme võtnud endale liitumislepinguga väga konkreetsed kohustused, siis peame ka nendes kohustustes sõrmega järge ajama ja eelkõige korrastama nii joogiveemajanduse kui ka reoveemajanduse just nimelt nendes asustatud punktides, mille puhul kõige pakilisemad ja kiiremini saabuvad kohustuste realiseerimise tähtajad on meil silme ees. Nii et teatud valikuid me peame tegema. Kindlasti tuleb taotlustes millestki ka loobuda. On teada, et praegu on taotlused kohati olnud üle paisutatud, taotlustesse on sisse kirjutatud selliseid tegevusi, mis ei peaks olema kõigi maksumaksjate poolt ühiselt kinnimakstavad, vaid peaksid olema kinnimakstavad konkreetse kinnisvaraarendaja poolt. Meil on teada, et asustatud punktides on majapidamisi, mis jäävad kilomeetri või ka poole kilomeetri kaugusele ühisveevärgist, ja ei ole põhjendatud, et sellise kulutuse peaks kinni maksma Eesti maksumaksja.
Edasi, me peaksime kindlasti pöörama senisest suuremat tähelepanu tariifidele. Ilmselt on ka veetariif selline tariif, mille kehtestamise põhjendatust peaks kontrollima sõltumatu regulaator – nii nagu tehakse seda sidetariifide, postitariifide või ka elektritariifide puhul. Täpselt samasugune vajadus on tegelikult olemas ka veemajanduse valdkonnas. Teada on, et liiga paljudel juhtudel, nii nagu Riigikontroll sellele viitab, ei ole kehtestatud tariifid põhjendatavad majandusliku äratasuvusega. Nii et ka need kasusaajad, kelle omavalitsuses neid veeprojekte finantseeritakse Euroopa Liidu maksumaksja või Eesti maksumaksja vahenditega, peavad veetariifi kaudu investeerima nii palju vahendeid, et need projektid oleksid ka majanduslikult tasuvad.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Arvo Sarapuu.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Objektide nimekirja kuulata oli väga meeldiv ja ma ütleksin nii, et kui saaks kuidagi aplodeerida, siis teeksin seda, sest kõik vajalikud objektid on sees. Samas, kui ma olin rahanduskomisjonis, ja kuulasin, kuidas eelarve tulude pool oli formeeritud, siis tahtsin ka aplodeerida, aga jäin korraks mõttesse. Praegune eelarve tulupool on koostatud rahandusministri sõnul (mina ei tea, kuidas see täpselt oli) suvise majanduskasvu prognoosi järgi ehk tulupool on koostatud 7,3% järgi. Me ju teame, milliseid eksperdiarvamusi anti meile ja nüüd me teame, et Eesti Pank on teinud 4,3%-lise majanduskasvu. Olles ka ise kokku puutunud eelarve tegemisega ja teades, mida tähendab tulupool, küsiksin ma, lugupeetud peaminister nii: aga mis siis saab, kui tulud laekuvadki selle 4,3%-lise majanduskasvu prognoosi järgi ja meil ei ole enam usku ja me ei tea, kas me võtame siis tõsiselt valitsuse kaasfinantseerimise kava?

Mina soovitan valitsuse kaasfinantseerimise kava tõsiselt võtta. Ma ei ole nõus väitega (ma ei tea, kas teie seda üldse väitsitegi), et eelarve on koostatud ühe majanduskasvu numbri alusel. On tohutu vahe, kas see kasvuprotsent on seitse või neli. Majandusprognoos on märksa laiaulatuslikum. Eelarve koostamisel võeti aluseks märksa rohkem parameetreid, kui pelk majanduskasv. Kui me vaatame nüüd, mida mitmed eri institutsioonid on Eestile järgmiseks aastaks prognoosinud, siis näeme küllalt arvestatavat erinevust majanduskasvu numbrites, peaaegu 8%-st kuni isegi miinuseni. Aga kui me näiteks võrdleme Eesti Panga viimast prognoosi ja Rahandusministeeriumi suvist prognoosi, mis oli aluseks eelarve koostamisel, siis me näeme seda, et meie sisemajanduse kogutoodang nominaalselt ei erine Rahandusministeeriumi ja Eesti Panga prognoosis. Kui vaadata praegu terviklikest prognoosidest, mis meile kättesaadavad on, kõige konservatiivsemat ehk Eesti Panga prognoosi, siis Eesti Pank ei prognoosi järgmise aasta eelarve ülejäägiks mitte 1,3% sisemajanduse kogutoodangust, vaid 1,1%. Mul ei ole praegu mitte ühtegi tõsiselt võetavat analüüsi ega alust, mis laseks arvata, et meie eelarvesse ei laeku tulusid kavandatud mahus. Kui tõesti peaks minema ettenägematult halvasti, siis selleks ongi olemas see 1,3% ülejääki sisemajanduse kogutoodangust, eelarves tervenisti 2,7 miljardit krooni. Aga kui me vaatame tänavusi ülelaekumisi, nii varem eelarvesse kavandatud 1,1 miljardit kui suvise prognoosiga lisanduvat kui ka valitsussektorit tervikuna, ja lisame sinna järgmiseks aastaks kavandatud ülejäägid, siis saame selleks ülejäägi numbriks kahe aasta peale kokku 10,8 miljardit krooni. See tähendab, et järgmise aasta eelarve on koostatud vägagi konservatiivselt, selles on olemas reservid ülejäägi näol ja kui tulud ei peaks laekuma selliselt, nagu on prognoositud, siis loomulikult ei saa need ülejäägid nii suured olema, nagu neid on ette nähtud.

Sõna küsimuseks saab kolleeg Marek Strandberg. Ma tuletan kolleegidele meelde, et küsimuse esitamiseks on aega üks minut ja mitte rohkem.

On teada, et meie kasutatavad veepuhastustehnoloogiad neelavad kohutavalt energiat. Saaremaal on näiteid, kus energiamahukus ehk elektrienergia kulu veepuhastusele on kuni pool puhastuskuludest. Kas valitsusel on selgeid plaane – kuigi see võiks olla omavalitsuse ülesanne –, millisel moel teha tehnoloogiavalikuid palju sisukamalt, just nimelt energia- ja materjakulude mõttes? Seda Saaremaa näidetki tuues on selge, et kui elektrienergia hind, nagu ka kemikaalide hind, tõuseb, muutub linnadest, kus puhastusseadmed on juba ammu valmistatud, kaugemal olevates kohtades reoveepuhastus väga kalliks. Mida sellises situatsioonis teha?

Progressile kätt ette ei pane ja ega ei tahagi panna. Ma olen veendunud selles, et idee järgi on iga uus veepuhastussüsteem energiasäästlikum kui varem ehitatu. Juhul, kui uue süsteemiga ei kaasne väga hüppelist kvaliteeditõusu puhastatud vee parameetrites.
Eestis oli aeg, mil suhteliselt väikestes asustatud punktides ehitati oma iseseisvaid veepuhastussüsteeme. See on mingil määral põhjendatud. Aga kui me vaatame Lääne-Euroopa, eriti Saksamaa kogemust, siis näeme, et sellistest väikestest autonoomsetest reoveepuhastussüsteemidest on loobutud ja on orienteerutud suurtele süsteemidele, kus mingid ühekordsed hälbed, reostuskoormuse hüppelised suurenemised ei löö kogu süsteemi rivist välja. Saksamaal on küllalt tavaline ühendada ühisveevärgi- ja kanalisatsioonisüsteemi ühe linna ümber territoorium raadiuses 30–40 kilomeetrit.
Ma ei usu, et see on lähemal ajal mõeldav ka Eestis, sest asustustihedus Lääne-Euroopas, Saksamaal on hoopis midagi muud, kui see on Eestis. Kuid põhimõtteliselt peaksime kasutama rohkem neid juba loodud reoveepuhastuse võimalusi, mis meil nii mitmeski linnas olemas on, selleks, et ka külades tekkiv reovesi sinna puhastamiseks suunata.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Rein Ratas.

Tänan, juhataja! Austatud peaminister! Teie esitusest jäi kõlama seisukoht, vähemalt mulle näib nii, et meie vee- ja kanalisatsiooniteenuste tariifid ei ole adekvaatsed ning senine hinnapoliitika ei taga vajalike investeeringute mahtu. Öelge, palun, kas valitsusel on lähiajal plaanis hakata väga aktiivselt sekkuma vee- ja kanalisatsiooniteenuste hinna kujundusse, arvestades seda, et riigile ei kuulu vee-ettevõtteid, samal ajal on Eesti Post ja Eesti Energia riigi omad.

Aitäh! Sideteenust osutavad väga mitmed erakapitalil põhinevad ettevõtted. Kirjakandmisel on ilmselt turuliider veel Eesti Post, kuid elektroonilise side teenuse osutamisel on erakätes olevad ettevõtted kindlasti suuremad tegijad või siis on suur tegija see ettevõte, kus riigil on küll osalus, kuid mitte enam määrav osalus. Omandivorm ei ole oluline. Teatud vajadus hindade kooskõlastamiseks sõltumatu regulaatori poolt eksisteerib sõltumata sellest, kellele kuulub vastav ettevõte.
Vabariigi Valitsus on oma kabinetinõupidamisel Narvas arutanud ka võimalust allutada vee hinna kujunemine sõltumatu regulaatori kontrollile. Kuid selles küsimuses otsuseid langetatud ei ole ja ka väga konkreetseid ettepanekuid praeguseks veel esitatud ei ole. Kuid kindlasti on see tulevikus vajalik.
Need miljardid, millest ma siin rääkisin, aastail 2007–2013 näiteks struktuuritoetustest 11,6 miljardit krooni, ei saa minna kellelegi lihtsalt kingitusena, ilma et see kasusaaja ise omapoolset väärilist panust ei annaks. See ei oleks aus kõigi nende inimeste suhtes, kes peavad oma veearved kinni maksma ja lisaks sellele peaksid siis veel hakkama kinni maksma neid veearveid, kus ei taheta ise piisavalt nendesse projektidesse panustada.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Aleksei Lotman.

Aitäh! Härra peaminister! Eesti ei ole Saksamaa ei asustustiheduse ega ka maastiku poolest. Seetõttu täpsustan pisut Marek Strandbergi küsimust. Kas valitsus näeb Eestis tulevikku märgalapõhistele ökoloogilistele reoveepuhastamise tehnoloogiatele, mis tegelikult võimaldaksid oluliselt kokku hoida nii käitamise kui ehitamise kulusid, kõiki kulusid ja lahendaksid sellega osa meie eelarve lõhkiminemise ohtusid?

Eestis lähtuvad minu arusaamise järgi kohalikud omavalitsused – need, kes veemajandusprojekte veavad – kõige paremast soovist parandada olukorda veemajanduses kõige efektiivsemate vahendite kasutamisega. Loomulikult on kõikide niisuguste projektide puhul optimeerimise ülesanne küllalt keerukas. Meil on vaja võimalikult head resultaati ehk siis hästi puhast joogivett või hästi puhastatud reovett. Meil on samal ajal tarvis ka, et ehitushind ei oleks liiga suur ja vastuvõetamatu ning samas on meil kindlasti tarvis, et reoveepuhasti või joogiveepuhasti või võrgustiku ekspluateerimiskulud ei oleks ülemäära suured. Minu arusaamise järgi pööratakse meie kohalikes omavalitsustes nendele kolmele parameetrile ja veel mitmele muule parameetrile väärilist tähelepanu ning kindlasti ei langetata investeerimisotsuseid ainult ühest parameetrist lähtudes. Eelduslikult võib arvata, et selleks parameetriks peetakse võimalikult odavat ehitushinda, seda kindlasti mitte.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Marko Pomerants.

Aitüma! Hea peaminister! Te mainisite ühes oma vastuses ka Narvat ja seda, et Vabariigi Valitsus on käinud seal väljasõiduistungil. Ehk oskate anda selgitust või hinnangut, miks vaatamata sellele, et ka Narva linna veevärki on investeeritud vähemasti paarkümmend miljonit krooni Keskkonnainvesteeringute Keskuse vahenditest, on Narva linna elanikud olukorra ees, kus nad on sunnitud tervisekaitse soovituste kohaselt jooma pudelivett. Kuidas on selline asi võimalikuks saanud?

Ka järgmisel aastal, nagu ma juba mainisin, on Narva ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniprojekti rahastamiseks ette nähtud 2008. aasta eelarvest 33 380 188 krooni. Kuid, jah, ajakirjanduse vahendusel on laiale üldsusele teatavaks saanud probleemid Narva veemajanduses. Ekspertide hinnangul on trihalometaanide sisaldus narvalaste joogivees liiga kõrge ja kindlasti ei ole see tervislik. Otse loomulikult tuleb vahendeid kasutada esmajoones selleks, et trihalometaanide sisaldust joogivees vähendada. Niinimetatud kloreerimisega vee joogikõlblikuks tegemine on juba aegade hämarusest kasutusel olnud tehnoloogia. Teatud probleemid tekivad meil nendes asulates ja asustatud punktides, kus varem oli vee tarbimine suurem (varem oli vee tarbimine tavaliselt suurem sellepärast, et vesi ei maksnud mitte midagi, siis seda vett lihtsalt raisati). Praeguseks on tarbimine oluliselt vähenenud, kuid torustik on jäänud samasuguseks, nagu ta oli siis, kui tarbimine oli suur. Järelikult on vee liikumine seal torudes aeglasem, mis võimaldab mikroflooral vohada ja see on ka põhjus, miks trihalometaane on sinna vette nendes oludes, kus vee kasutamise intensiivsus on langenud, hakanud rohkem sattuma. Vee puhastamiseks on ka teisi meetodeid olemas. Loomulikult tuleb kombineerida erinevaid meetodeid – aga mitte peaminister ei ole see, kes ütleks, missugused need meetodid peavad olema –, selleks et inimestel tuleks kraanist selline joogivesi, mida võib täiesti vabalt juua. Kui me vaatame, kuidas mujal Euroopa Liidu liikmesriikides vee puhtusega lood on, siis näeme, et hästi paljudes riikides on just nimelt needsamad trihalometaanid suureks probleemiks. Eestis on see probleem Narvas, aga mitte sel määral teistes asustatud punktides. Otse loomulikult peab riik sellele tähelepanu pöörama, sinna vahendeid investeerima, aga ka kohalik omavalitsus ise peab seda probleemiks pidama, mitte probleemi olemasolu eitama. Loomulikult ei ole ka mina see ekspert, kes ütleb, kas ta on tervisele ohtlik või mitte – selle üle käib vaidlus, pigem asun olukorda dramatiseerima ja leian, et selle probleemiga on vaja tegelda.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Kõigepealt lubage tänada teid ja ka saalis istuvat keskkonnaministrit lubatud objektide rahastamise eest! Kuid küsimus on järgmine. Kas te saate vastata, millal kinnitab KIK-i nõukogu veeprojektide rahastamise objektide kaupa praegu lubatud suuruste järgi?

KIK-i vahendid on hoopis täiendavad vahendid. Neid oli meil järgmiseks aastaks ette nähtud alla 500 miljoni või, ütleme 500 miljoni suurusjärgus. Millal täpselt objektiline jaotus kinnitatakse, selle kohta ei ole mina praegu küll valmis vastust andma. Aga mida varem, seda parem.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Lembit Kaljuvee.

Aitäh, proua eesistuja! Austatud peaminister! Täitsa meeldiv oli kuulda neist sadadest miljonitest ja nendest miljarditest, mis lähevad meie veemajanduse parandamiseks. Minul tekkis küsimus, et kas teil on usku ja lootust, et need suured, kolossaalsed summad aitavad meil tõesti täita endile võetud kohustusi nende ehituste suhtes, et me ei peaks trahvi maksma. Kas me saame tähtajaks valmis? Kuidas sisetunne ütleb?

Kuna ehitus on märkimisväärselt kallinenud, ei saa kindlasti keegi anda garantiid, et kõik võetud kohustused tähtajaks täidetakse. Teadupärast on meil ka teatud tehnoloogilisi probleeme. Me oleme võtnud veemajanduse kordategemise kohustuse aastaks 2010 ja reoveemajanduse kordategemise kohustuse aastaks 2013. Raske on ette kujutada, et me hakkame ühte asfalteeritud tänavat mitu korda kaevama. Neid töid saab teha ainult paralleelselt ja 2013 võiks küll olla see aasta, kus me saame kõik oma reoveepuhastamise kohustused täidetud.
Kõigepealt, nagu ma juba ütlesin, peame pöörama tähelepanu 2000 ja enama inimekvivalendiga asulatele. Seejärel saabub järg väiksemate asulate kätte. Me ei saa võtta kõike ette korraga või ka lähtudes sellest, kus on probleem pakilisem, me peame samuti vaatama seda, et Euroopa Liidu ees võetud kohustused saaksid täidetud. Seda enam, et väga suures osas kasutame me nende kohustuste täitmiseks  Euroopa Liidu maksumaksja vahendeid.
Kuid me teame seda ka, et Euroopa Komisjon on algatanud päris mitmeid kohtuasju liikmesriikide vastu. Ma täpselt ei mäleta, kas neid oli 15 või 18, aga neid on igatahes küllalt palju juba algatatud. Eesti puhul ei ole praegu mitte mingisugust põhjust sääraseid kohtuasju algatada. Ma ei taha nüüd hakata kohe taganemisteed planeerima, kuid tavaliselt kestab juba kohtueelne menetlus nii pikalt, et kui riigil on ikka tahe ja püüdmine olemas, siis jõutakse eelneva kohtumenetluse käigu ajal kõik kohustused sajaprotsendiliselt täita. Nii et kui me ka hilineme, siis kindlasti mitte nii palju, et kohtuotsus võiks langeda ja meil tuleks hakata trahvi maksma. See oleks väga vastutustundetu käitumine ja praegu ei näe ma ka ette, et selline situatsioon võiks saabuda. Aitäh!

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Loodetavasti on sel teemal ka Euroopa Komisjoni ja teiste asjatundjatega räägitud. Kas nendele on juba meie positsioone selgitatud ja kas sealt on saadud, ütleme, enam-vähem lohutav vastus?

Aitäh! See ei ole kindlasti Euroopa Komisjoni tasemel teema. Komisjonis on ka pakilised teemad, mis on praegu juba probleemiks kujunenud, ja inimestele ei paku eriti  huvi hakata arutlema selle üle, miks võiks juhtuda siis, kui mööda on läinud kolm või kuus aastat.
Kuid me saame tugineda senisele praktikale ja senine praktika ütleb, et võetud kohustused tuleb täita. Aga senine praktika ütleb ka seda, et kui riik teeb maksimaalseid pingutusi kohustuste täitmiseks, kuid mingitel väga objektiivsetel põhjustel, kas või seetõttu, et ollakse liiga vaesed, ei suudeta kõiki kohustusi punktuaalselt täita, siis mingeid trahve, sanktsioone ei rakendata.
Kuid me ei saa selles usus elada, et ega meid keegi nagunii ei trahvi, ärgem tehkemgi midagi ja jätkem tulevastele põlvedele see kõik, mida me kavandasime lähiaastatel ära teha. Järgmisel aastal kasvavad Keskkonnaministeeriumi eelarvel summad pea kõige kiiremini, mitte küll kõige kiiremini, aga 35% kasvu kõneleb ise sellest, et me rakendame maksimaalseid pingutusi, et endale võetud kohustusi täita.

Kolleeg Toivo Tootsen, ma tuletan teile meelde, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele saate esitada ainult ühe küsimuse. Kolleegidel rohkem  küsimusi peaministrile ei ole. Aitäh peaministrile vastuste eest!
Kas soovite avada läbirääkimisi, fraktsioonide esindajad? Keegi ei soovi läbirääkimisi avada. Juhataja läbirääkimisi ei ava ja sellega oleme oma esimese arupärimise käsitlemise lõpetanud.

Läheme edasi teise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaanus Marrandi, Tarmo Männi, Ester Tuiksoo, Villu Reiljani, Karel Rüütli ja Mai Treiali 11. septembril 2007. aastal esitatud arupärimine hinna- ja aktsiisitõusude kohta. Kõnepulti tuleb arupärijate nimel kolleeg Jaanus Marrandi.

Lugupeetud juhataja! Austatud härra peaminister! Mõni aeg tagasi said avalikkus ja väidetavalt ka peaminister ajakirjandusest teada, et Eesti Energia on plaaninud elektri kallinemist järgmisel aastal kuni neljandiku võrra. Eelnevalt on Vabariigi Valitsus kavandanud ja koalitsiooni häältega on Riigikogus heaks kiidetud mitmed aktsiisitõusud, mis toovad kaasa paratamatud hinnatõusud. Samuti on lisandunud küttepuude käibemaks, kallinenud on maagaas, vastavalt maailmaturu konjunktuurile on oluliselt kallinemas ka toiduained, mis kõik koosmõjus on tekitanud ja süvendamas ohtlikku hinnatõusu‑ ja inflatsioonirallit. Kindlasti ei suuda selliseid mõjureid katta kavandatav pensionitõus ega ka maksumuudatused. Tekib olukord, et järjekordselt on inimestel oht kaotada oma säästud. Valitsuse lootus, et järgmise aasta algusesse planeeritud tulude suurenemine peaks leevendama tarbijatele hinnatõusust osaks saavat šokki, on alusetu. Prognoos arvestab vaid maksutulude suurenemist, üldse pole aga arvestatud tugeva hinnatõusu negatiivset mõju eksportijatele ning reaalsele majanduskasvule.
Meenutame, et valitsuse peamine argument aktsiisimaksude tõstmiseks ja uute aktsiiside kehtestamiseks alates 2008. aastast oli euroga liitumine. Euro kehtestamiseks vajalike nõuete kohaselt võiks aktsiise tõsta ka alles 2010. aastal. Tookord selgitati, et aktsiisitõusudest põhjendatud inflatsioon koondub lühikesele ajale ja Eesti suudab kriteeriumid täita aastaks 2011. Praeguses olukorras jääb mulje, et valitsusel puudus vaid pool aastat tagasi igasugune ülevaade majanduse võimalikest arengutest. Veelgi enam, arvestades peaministri esinemisi, ei omatud siis ega omata praegu informatsiooni ega ka kontrolli riigile kuuluvate ettevõtete tegevuse üle, mille kohta hea näide on seesama Eesti Energia hinnatõusu planeerimine. Juba augustis teatas rahandusminister Ivari Padar, et euroga liitumine võib edasi lükkuda ja aastal 2011 ei pruugi see teostuda.
Valitsuse rahandus-, maksu- ja majanduspoliitika on üles näidanud selget ebajärjekindlust ja euroga liitumise asemel surub koalitsioon järgmisel aastal oma käe lihtinimese taskusse sügavamalt kui kunagi varem. Seejuures löövad hinnatõus ja inflatsioon valusamalt just väiksema sissetulekuga ja tööturul vähem konkurentsivõimelisi inimesi. Eriti valusalt tabab hinnatõus koos inflatsiooni mõjuga alla keskmise sissetulekuga elanikke, pensionäre, puuetega inimesi ja lastega peresid.
Valitsus ei ole suutnud olukorda õigesti hinnata ja tekib küsimus, kas valitsusel on üldse soovi tegelda inflatsiooni ohjeldamisega või jäädakse üksnes pimesi järgima valimislubadusi, mis on suurendanud inflatsiooni ja vähendab inimeste reaalsissetulekuid.
Vahepealsel ajal, s.o arupärimise esitamisele järgnenud ajal, on valitsus jätkanud üsna üheselt, ka peaministri isikus, meie tulevikuprognooside samasugust roosat käsitlust. Samal ajal me aga näeme, et nii üsna erinevad organisatsioonid kui ka poliitikud võtavad sõna, kutsuvad üles ettevaatlikkusele ja viitavad teatud ohumärkidele. Toon siin esile kõigepealt valitsuskoalitsioonipartneri Mart Laari seisukohavõtu, kes ütleb, et sõlmides praeguse valitsuse koalitsioonilepet, oli selle üheks aluseks konservatiivne eelarvepoliitika, mis muu hulgas väljendus lubaduses mitte tõsta palkasid riigiaparaadis kiiremini, kui kasvab tootlikkus. Eelmisel aastal kasvas see 14%, järelikult ei tohiks kiiremas tempos kasvada ka ministeeriumiaparaatide palgad. Lüües lahti 2008. aasta riigieelarve seletuskirja, selgub, et paraku nii see ei ole, nendib Laar. Ehk ta viitab samuti sellele, et valitsusel puudub tegelik soov inflatsiooni kuidagi piirata. Veelgi enam, ka Reformierakonna aseesimees Meelis Atonen avaldas läinud nädalal Eesti Televisiooni eetris kahetsust, et valitsusliikmete teadvusse pole veel jõudnud arusaam, et olukord majanduses võib minna tunduvalt keerulisemaks. "Mulle näib, et poliitikud loodavad paremat, kui meid ees ootab," lausus Reformierakonna aseesimees. Samasugusel seisukohal on tegelikult olnud ka tööandjate keskliit, kes on öelnud, et riigieelarve koostamisel on lähtutud liiga optimistlikust hinnangust majanduse kasvutempo ja seega tulude laekumise osas.
Lähtuvalt eeltoodust ja kodukorraseadusest, pärime peaministrilt sel teemal aru. Meil on koostatud viis küsimust, mida ma ajapuuduse tõttu ette lugema ei hakka, aga mis kõik käsitlevad sedasama teemat, kas valitsusel üldse on mingisugust soovi tegelda inflatsiooni ohjeldamisega. Aitäh!

Aitäh! Kutsun küsimustele vastamiseks kõnepulti peaminister Andrus Ansipi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Mul on kahju, et arupärijatel ei olnud aega küsimuste esitamiseks.
Ma kinnitan arupärijatele, et praegune valitsus on teinud läbi aegade kõige konservatiivsema eelarve ja on esitanud selle Riigikogule. Teadupärast pole neid aastaid Eestis olnud ülearu palju, kui valitsus on esitanud Riigikogule märkimisväärse ülejäägiga eelarve. Kui meenutada minevikku, siis me leiame minevikust ainult ühe sellise aasta. Kui möödunud aasta lõpus esitati selle aasta eelarve, siis see oli esimene riigieelarve Eesti Vabariigi ajaloos, mis oli koostatud märkimisväärse ülejäägiga. Praegu esitab valitsus Eesti Vabariigi ajaloos teist korda Riigikogule märkimisväärse ülejäägiga eelarve. Valitsussektori ülejäägiks on kavandatud 3,6 miljardit krooni. Me teame, et ühel korral pärast seda, kui riik iseseisvuse taastas, on esitatud ka defitsiidiga eelarve, kuid tol aastal, kui see eelarve küll koostati defitsiidiga, lõppes eelarveaasta siiski märkimisväärse ülejäägiga. Vaid viimase viie aasta jooksul on valitsussektor lõpetanud eelarveaasta ülejäägiga ja varasemast perioodist on leida vaid kaks aastat, kus valitsussektoril oli ülimalt tagasihoidlik eelarve ülejääk. Kui mälu mind ei peta, siis üks oli Tiit Vähi valitsuse aasta, teine oli Siimanni valitsuse aasta. Seega, ma kinnitan, et selle valitsuse eelarvepoliitika on konservatiivne.
Nüüd tulevikuprognooside roosadest käsitlustest. Ma ei taha IMF‑i kohta midagi halvasti öelda, kuid kui võrrelda IMF‑i prognoosi Eesti Panga prognoosiga või Rahandusministeeriumi prognoosiga, siis ta on märksa optimistlikum tulevikustsenaariumi pakkuja kui need kaks viimati nimetatut. Kui otsida ka pessimistlikes prognoosides midagi optimistlikku, siis näiteks senini kõige pessimistlikumat majanduskasvu pakkunud prognoosija ehk SEB on pakkunud meile optimistlikku prognoosi inflatsiooni jaoks. Nende prognoosi järgi võiksime aastal 2011 euroga liituda küll, kuna meie inflatsioon jääb Maastrichti inflatsioonikriteeriumi piiresse.
Ma tulen nüüd esitatud küsimuste ja nendele vastamise juurde.
Esimene küsimus: "Millal Te kuulsite esmakordselt AS‑i Eesti Energia soovist elektri hinda tõsta nende poolt pakutud määral ja millist elektri hinna tõusu planeeriti kevadel, kui räägiti võimalikust eurole üleminekust aastal 2011?" Aktsiaseltsi Eesti Energia soov tõsta elektri hinda kuni 23% sai meile teatavaks 4. septembril. Rahandusministeeriumi suvises majandusprognoosis, mis avalikustati 22. augustil, oli arvestatud 6%‑lise elektri hinna tõusuga. See arvestuslik hinnatõus sisaldas ka elektriaktsiisi. Kevadel, kui valitsus otsustas 2009.–2010. aastaks kavandatud aktsiisitõusud tuua 2008. aastasse ehk aega, mil Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmine on niikuinii võimatu, arvestasime samuti 6%‑lise elektri hinna tõusuga, seda koos võimaliku aktsiisi mõjuga. Kui 23%‑line elektri kallinemine realiseerub, ei ole välistatud 2008. aastaks prognoositud 7,4%‑st mõnevõrra kõrgem inflatsioon. Milliseks elektri hinna tõus tegelikult kujuneb, seda ei otsusta Vabariigi Valitsus, vaid Energiaturu Inspektsioon. Ilma kaudseid mõjusid arvestamata võib sel juhul tarbijahinnaindeksi kasv kiireneda 2008. aastal täiendavalt 0,5 protsendipunkti võrra. Kui aga hinnatõus leiab aset 1. märtsi asemel hiljem, siis jaguneb elektri kallinemisest tulenev mõju inflatsioonile 2008. ja 2009. aasta vahel.
Teine küsimus: "Milline on valitsuse põhjendatud ajakava eurole üleminekuks ja kas see kuulub veel koalitsioonilepingus nimetatud prioriteetide hulka?" Eurole üleminek kuulub valitsuse prioriteetide hulka. Seda näitab ka aktsiiside tõstmise koondamine 2008. ja 2009. aastasse, mil inflatsioonikriteeriumi täitmine on muudel põhjustel võimatu. See suurendab inflatsioonikriteeriumi täitmise tõenäosust perioodil 2010–2011. Euroeesmärki toetab ka senine valitsuse eelarvepoliitika. Nagu juba öeldud, 2008. aastaks on kavandatud märkimisväärne eelarve ülejääk – 1,3% sisemajanduse koguproduktist. Teisiti öeldes: 2008. aastal ületavad riigieelarve kavandatud tulud kulusid ilmselt 2,9% või enam. Valitsus ei ole euro osas püstitanud konkreetset tähtajalist eesmärki, sest inflatsiooniarengud on raskesti ennustatavad. Hinnaarengute rohkem kui üheks-kaheks aastaks prognoosimine on seotud suure määramatusega, mistõttu on keeruline hinnata inflatsioonikriteeriumi täitmise täpset aega. Ega me oska ju sedagi öelda, missuguseks kujuneb Maastrichti inflatsioonikriteerium aastatel 2010–2011.
Kolmas küsimus: "Kuidas Te põhjendate nii lühikese aja jooksul (kevad-suvi-sügis 2007) toimunud olulist lahknevust tegeliku majandusolukorra ja prognooside vahel? Millele tuginedes planeeriti aktsiiside tõusu?" Tegelikult olukorras ju väga suurt lahknevust ei ole, ootustes on erinevused küll päris suured. Nii aktsiiside tõstmise planeerimise seisukohalt kui ka inflatsiooni osas ei ole olulist lahknevust ilmnenud. Võrreldes kevadisega, hindas Rahandusministeerium küll inflatsiooniprognoosi ülespoole, kuid ka varasemate ootuste kohaselt oli inflatsioonikriteeriumi täitmine perioodil 2007–2009 väga ebatõenäoline. Rahandusministeerium korrigeeris ülespoole ka aastate 2010–2011 inflatsiooniootusi, kuid see tuleneb üldisest majanduskeskkonna ümberhindamisest. Jäänuks me varasema aktsiiside tõstmise ajakava juurde, olnuks inflatsiooniprognoos perioodiks 2010–2011 märksa kõrgem.
Neljas küsimus: "Mida kavatseb valitsus ette võtta inflatsiooni ohjeldamiseks, et tagada Eesti majanduse jätkuv konkurentsivõime ja et inimesed oma tööga teenitud säästusid ei kaotaks?" Valitsus jätkab senisel majandus‑ ja eelarvepoliitilisel suunal ning kutsub nii ettevõtjaid kui ka tarbijaid üles mõistuspäraselt käituma. Praegustes oludes, mil majandus kasvab endiselt ühe kõige kiirema tempoga Euroopa Liidus, käituvad kõik need, kes kõnelevad sellel foonil mingist hüperinflatsioonist või millestki sellisest, ülimalt vastutustundetult ja nad ei tohiks endale selliseid asju lubada.
Viies küsimus: "Kui suur täiendav koormus langeb inimeste ja ettevõtjate ning omavalitsuste õlule elektri ja kütuse hinna tõusu ning muude hinnatõusude tõttu?" 2008. aastal toimuvad erinevad aktsiisitõusud, eelkõige alkohol, samuti tubakas ja mootorikütus, lisaks maagaasikütte hinna tõusu ja muude teadaolevate riiklikult reguleeritud hinnatõusude ning soojuse käibemaksu tõstmise mõju inflatsioonile ulatub 2,42%‑ni 2008. aastal ja 0,95%‑ni 2009. aastal. Tegu on märkimisväärse mõjuga. Kuid see on vajalik, et lihtsustada inflatsioonikriteeriumi täitmist aastatel 2010–2011. Pean silmas 1. jaanuarist 2008 suurenevaid aktsiise. Keskmine leibkonna või majapidamise elustandard kiire hinnatõusu tõttu ei kannata, kuna keskmise sissetuleku kasv ületab ka 2008. aastal ligi kahekordselt keskmist hinnatõusu. Seega, olukord summa summarum paraneb, mitte ei halvene. Ettevõtjatele tähendab see küll täiendavat kulusurvet, mis siseturul võib väljenduda kaupade ja teenuste kallinemises, kuid see suunab neid eeldatavasti energiaga säästlikumalt ringi käima. Sama kehtib ka kohalike omavalitsuste kohta, kuna majanduse kasvades suurenevad ka nende tulud ning reaalselt saadakse kulutada rohkem, kui inflatsioon neil käest n‑ö ära sööb. Aitäh!

Aitäh peaministrile! Kolleegid, kas soovite esitada küsimusi? Palun, küsimuseks saab sõna Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetav härra peaminister! Te jätkate tegelikult sellist ülioptimistlikku esinemismaneeri. Need roosad prillid või roosaks nimetatav eelarve kehtivad ka praegu teie juttu kuulates. Samas on teie enda erakonna aseesimees Meelis Atonen avaldanud arvamust, et valitsusliikmete teadvusse pole veel jõudnud arusaam, et olukord majanduses võib minna tunduvalt keerulisemaks. Mulle näib, et poliitikud loodavad paremat, kui meid ees ootab. Kuidas te ikkagi neid asjaolusid kommenteerite? Kas teil pole väga suurt üksmeelt valitsuskoalitsioonis ega ka oma erakonna siseselt suhtumises majanduse tulevikuvõimalustesse? Teie jutt erineb üsna oluliselt teie erakonna aseesimehe seisukohtadest.

Mina ei taha siin kõnepuldis olla lihtsalt jutumees. Ma tuginen oma prognoosides ekspertide arvamustele. Ma olen põhjalikult tutvunud väga mitmete majandusprognoosidega järgmiseks aastaks. Eelarve koostamisel lähtusime just nimelt ekspertide koostatud prognoosidest. Ma ei kujuta ette, et Eesti Vabariigis hakkaksid (nagu rahandusminister on korduvalt tabavalt öelnud) riigi järgmise aasta sisemajanduse kogutoodangu summat omavahel kokku leppima peaminister ja rahandusminister. Usun, et Eesti jaoks on sellised ajad ammu möödas. Kui kellelgi on matusemeeleolud ja ta näeb tulevikku väga tumedana, siis võiks esitada väga konkreetsed ettepanekud, ka eelarves kavandatava ülejäägi kohta. Praegu oleme kavandanud Eesti Vabariigi ajaloo kõige suurema ülejäägiga riigieelarve. Konservatiivsemat eelarvet pole Eesti Vabariigi ajaloos tehtud. Kui keegi ütleb, et suurendagem ülejääki näiteks kaks korda, siis ma ütlen, et praegustes oludes on see ettepanek vastutustundetu. Alles eelmisele arupärimisele vastates pidin ma rääkima sellest, missugune on meil mahajäämus veeprojektidesse investeerimisel. Meil on küllaga lahendamata probleeme. Me ei saa lubada seda, et ühel aastal me jätame vajalikud kulutused lihtsalt tegemata, paneme kogu Euroopa Liidust saadava raha lihtsalt arveldusarvele seisma ja ütleme, et äkki tulevad halvemad ajad, siis on hea neid vahendeid kuskilt võtta. Euroopa Liidust antakse Eestile vahendeid selleks, et meie arengutase ühtlustuks vana Euroopa arengutasemega, mitte selleks, et me täies ulatuses kõik need vahendid arveldusarvele või sahtlinurka paneksime. Seega, ma leian, et kavandatud 3,6%‑line valitsussektori eelarve ülejääk on praegustes oludes optimaalne. Kui minna kaasa nendega, kes näevad tulevikku nii pessimistlikult, nii tumedates toonides, nagu ei näe ükski vastavat aparaati omav analüütik, siis peab küsima, kas nendel pessimistidel jagub piisavalt vastutustunnet, kui nad kutsuvad riiki üles, siis kui majandus on kriisis, lõpetama ära ka riigi investeeringud, kutsuvad riiki üles mitte andma erasektorile ehitustellimusi. Nii ei tehta mitte üheski riigis. Eelarvepoliitika on vastutustundlikult aetuna tavaliselt ikkagi selline, et eelarvet koostatakse majanduse arengutsüklile vastupidiselt. Ehk kui läheb hästi, tehakse eelarve ülejäägiga. Me oleme teinud eelarve ülejäägiga, läbi aegade suurima ülejäägiga. Kui ei lähe enam hästi, siis loomulikult ei jäeta eelarvet ülejääki. Sel juhul resoneeriks see eelarve ülejääk niigi suuri pingeid majanduses ja see viiks katastroofini. See valitsus, kes jätaks majanduse madalseisu ajal eelarvesse veel märkimisväärse ülejäägi, käituks ilmselgelt vastutustundetult. Seega, ma kinnitan veel kord: valitsus on analüüsinud kõikvõimalikke aspekte ja esitanud Riigikogule nendes oludes optimaalse ja konservatiivse eelarve. Ma ei ole nõus ka nendega, kes ütlevad, et palgatõus on kavandatud liiga suurena. Alati võiksid avaliku sektori töötajad väga paljude inimeste meelest muidugi vähem palka saada, kuid mina olen veendunud, et kompetentne ja riigile lojaalne ametnikkond on suur väärtus igale riigile ja rahvale. Me ei saa kindlasti lubada seda, et me hoiame avalikus teenistuses palgad sellistena, et need sunnivad inimesi lahkuma riigiteenistusest või riigist üleüldse. Veel kord: eelarve on koostatud konservatiivselt ja ta arvestab ka negatiivsemate stsenaariumidega. Selleks ongi eelarvesse kavandatud märkimisväärne ülejääk.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Karel Rüütli.

Aitäh! Te viitasite äsja, et valitsus sai Eesti Energia kavandatud 20%‑lisest hinnatõusust teada alles septembri alguses. Minu teada juhitakse selliseid riigiettevõtteid riigiettevõtte nõukogu kaudu. Kuidas on ikkagi võimalik, et valitsusel puudus informatsioon, et Eesti Energia kavandab sellist hinnatõusu?

Aitäh! Nagu hea küsija teab, ei olnud ka ettevõtte nõukogul sellist informatsiooni. Paraku nii see on, et valitsus ei ole see, kes elektri hinda kujundab, vaid seda teeb eelkõige äriühingu juhatus. Minu arusaama järgi peaks see toimuma tihedas koostöös äriühingu nõukoguga. Muidugi võib alati diskuteerida, kas see on nõukogu pädevuses või mitte. Informeeritud peaksid nõukogu liikmed kindlasti olema. Praegu said nad informatsiooni tegelikult siis, kui asi oli juba juhtunud ehk ettepanek oli tehtud. Milliseks see hind kujuneb, seda me saame teada alles siis, kui inspektsioon on oma analüüsi koostanud ja oma hinnangu andnud.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Tarmo Mänd.

Tänan, proua eesistuja! Härra peaminister! Mind ajendas seda küsimust praegu ootamatult esitama teie väga enesekindel ja mitmekordne põhjendus konservatiivse eelarve kohta. Teatavasti, saali esitatakse ja püütakse vastu võtta väga mahukas lisaeelarve, mis on tehtud suuresti selle aasta ülelaekuvate tulude arvel, aga ta võetakse vastu aasta viimastel päevadel. Hinnanguliselt jõutakse sel aastal realiseerida võib-olla 10–20% selle mahust. Seega, ma ei taha pahatahtlik olla, aga me võime rääkida, et valitsus on teadlikult järgmise aasta eelarvekulud toonud sellesse aastasse, tuues nad sealt üle. Kui seda ei juhtuks, laekuks ülejääk stabilisatsioonifondi ja valitsusel puuduks võimalus näidata ülelaekumisi. Need mahud kattuvad. Sel juhul räägiksime ju päris nulleelarvest, mitte suure ülejäägiga eelarvest. Kas te tahate seda kommenteerida?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Ma olen seda mõttekäiku kuulnud Aivar Sõerdi esituses. Ma ütleksin, et ükskõik missugune rahandusminister võiks nii kõnelda, aga Aivar Sõerd kindlasti ei tohiks seda juttu rääkida. Sest ma mäletan kaunis selgelt, et möödunud aastal me võtsime ka lisaeelarve vastu ja see sündis päris aasta lõpus, minu meelest detsembris. Möödunud aastal võtsime endale lisaeelarvega täiendavaid kulutusi summas 4,5 miljardit krooni, mis ei ole võrreldav selle aasta 1,1 miljardiga. Sellest 4,5‑st on juba väljas tervishoiule ja sotsiaalhoolekandele ette nähtud kulutused, mis kõnnivad oma rada valitsuse tahet küsimata. Ehk möödunud aastal võeti selleks aastaks, kui kasutada Aivar Sõerdi väljendit, kohustusi tohutult suuremas ulatuses, kui seda tehakse sel aastal. Ma väidan, et selline on olnud Eesti praktika. Nii on neid lisaeelarveid Eestis ikka tehtud. Kas see on hea? Nii ja naa. Praegu on nendeks kulutusteks, mida tehakse, vahendid kindlasti olemas. Need on juba laekunud, need on riigikassas. Need ei ole mitte mingid hüpoteetilised vahendid, mis võib-olla laekuvad, kuid võib-olla jäävad ka laekumata. Need vahendid on väga kindlasti juba laekunud. Lisaeelarve eelnõu järgi tehtavad või kavandatavad kulutused on eelkõige sellised, mis ei avalda survet hinnatõusule siin Eestis. Põhiliselt on seal soetused väljastpoolt Eestit. Eriti oluliseks pean ma saatkonnahoonete soetusi, mis on ühelt poolt tulevaste perioodide kulude kokkuhoidmine, sest kui hoone on enda oma, siis ei tule selle eest enam kellelegi renti maksta, ja teisest küljest on see riigireservide paigutamine erinevatesse vahenditesse, praegusel juhul kinnisvarasse, mis ei asu Eesti Vabariigi territooriumil. Ma pean kõiki neid kulutusi põhjendatuks, nagu ma pean põhjendatuks ka neid kulutusi, mida me Aivar Sõerdi juhtimisel otsustasime teha möödunud aasta lisaeelarvega sel aastal.

Aitäh! Kolleegidel peaministrile rohkem küsimusi ei ole. Täname peaministrit! Kui kolleegidel on soovi, siis avan läbirääkimised. Tundub, et läbirääkimiste pidamiseks kolleegidel soovi ei ole, läbirääkimisi ei avata. Võime lugeda ka teisele arupärimisele vastamise lõppenuks. Ma kuulutasin välja läbirääkimiste võimaluse, aga te ei lülitanud oma pulti sisse, kolleeg Marrandi. Milles on küsimus? Kodu- ja töökorra seaduse kohaselt toimub see läbirääkimiste raames, milleks ma ettepaneku tegin. Keegi soovi ei avaldanud, läbirääkimisi me ei avanud ja seda võimalust ma täna teile rohkem pakkuda ei saa.

Läheme edasi vastamisega kolmandale arupärimisele, milleks on Riigikogu liikmete Jaanus Marrandi, Tarmo Männi, Ester Tuiksoo, Villu Reiljani, Mai Treiali ja Karel Rüütli 11. septembril 2007. aastal esitatud arupärimine Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu kohta. Selle arupärimise tutvustamiseks kutsun ma kõnepulti kolleeg Karel Rüütli.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Hea minister! Rahvaliit esitas arupärimise keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Allakirjutanud Riigikogu liikmed taunivad Riigimetsa Majandamise Keskuse juhtimise politiseerimist ja metsandusasjatundjate kõrvaletõrjumist riigimetsade majandamisest. Praeguse keskkonnaministri võetud suund seab ohtu riigimetsa kui kogu Eesti rahva ühisvara tuleviku ning võib tuua pöördumatult kahjulikke tagajärgi meie kõigi ühisele loodus- ja elukeskkonnale. Nii olete te nimetanud Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu koosseisu inimesi, kellel ei ole vajalikke metsandusalaseid teadmisi ja kogemusi.
Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt on Eesti loodusvarad ja loodusressursid, sealhulgas metsad, rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult ja heaperemehelikult. Allakirjutanud peavad vastutustundetuks teie kui looduskeskkonna eest vastutava ministri otsust anda riigimetsade majandamise juhtimine eriteadmisteta inimeste kätte, kel puuduvad metsanduses vähimadki kogemused. Allakirjutanud nõuavad Riigimetsa Majandamise Keskuse politiseerimise lõpetamist, metsanduses asjatundmatute nõukogu liikmete tagasikutsumist ja meie suurima loodusressursi jätkusuutlikku ning vastutustundlikku kasutamist. Me oleme esitanud ministrile kolm küsimust ja ootame vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Küsimustele vastamiseks kutsun kõnepulti keskkonnaminister Jaanus Tamkivi.

Lugupeetud eesistuja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Kuna küsimusi ka seekord ette ei loetud, siis ilmselt pean mina seda tegema. Tegemist on kolme küsimusega.
Esimene küsimus kõlab järgmiselt: "Mis põhjusel on Teie poolt nimetatud asjatundjatena RMK nõukogusse inimesed, kellel puudub vastav eriharidus ja ka vastavad töökogemused metsanduse valdkonnas, ja millal te nad tagasi kutsute?" Metsaseaduse § 49 kohaselt nimetatakse RMK nõukogusse järgmised inimesed: kaks Riigikogu otsusega nimetatud liiget, kaks Keskkonnaministeeriumi esindajat, üks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja, üks Rahandusministeeriumi esindaja ja kolm asjatundjat keskkonnaministri ettepanekul. Kokku üheksa liiget. Seda on tänaseks tehtud ja nõukogu koosseis on kinnitatud heas usus, et nõukogu sellises koosseisus saab RMK juhtimisega edukalt hakkama. Mis puutub spetsialistide kõrvaletõrjumisse riigimetsa majandamisest, siis mitte keegi ei ole planeerinud seda teha, vaid, nagu me teame, igal nõukogul, ka teiste ettevõtete nõukogudel, on küsimuste arutamise juurde alati võimalik kutsuda spetsialiste ja asjatundjaid, kui on kartus, et osa informatsiooni võib jääda kasutamata. Nagu me teame, on RMK‑s praegu tööl 1155 inimest, see oli viimane number. Tahan öelda, et nii RMK juhatuse tasandil kui ka spetsialistide tasandil on metsandusalane kompetents RMK koosseisus täiesti olemas. Tahan öelda veel ka seda, et võib-olla teinekord ei ole sugugi paha, kui nõukogudesse nimetatakse inimesi, kes otseselt ei tööta ühel või teisel elualal ja kellel ei ole sel alal pikaajalisi kogemusi. Siis tekib olukord, et pilk sellele temaatikale on natuke laiem. Võime näite tuua ka RMK juhtumi kohta. Kui me võtame ette Riigikontrolli viimase auditi RMK‑s, siis mitte midagi rõõmustavat sealt välja lugeda ei ole. Nii et tekib küsimus, kuhu siis see tarkus ja suured teadmised jäid eelmise nõukogu koosseisu puhul. See oli vastus sellele küsimusele.
Järgmine küsimus: "Keda esindab ja kelle huvides tegutseb RMK uus nõukogu, kavandades riigimetsade laastamist ülemääraste raiemahtudega, mis tekitab pöördumatult kahjulikke tagajärgi meie kõigi ühisele loodus- ja elukeskkonnale?" Asjade seis, head küsijad, on tegelikult selline, et RMK‑le annab iga-aastased raiemahud ette Vabariigi Valitsus, kes oma korraldusega kinnitab raiemahud nii uuendusraiete kui ka hooldusraiete puhul. RMK‑l, ei nõukogul ega juhatusel, ei ole mitte mingisuguseid volitusi neid raiemahtusid ületada. Nii et arvamus, et raiemahtude kujundamine on vaba ja ainult RMK nõukogu käsutuses, ei ole tegelikult õige, ei vasta tõele. Mul on ka kindel informatsioon selle kohta, et mitte keegi, ka selles RMK nõukogu koosseisus, ei ole planeerinud Eesti metsade laastamist ega kahjustamist, vaid kõik jääb numbrite piiridesse, mõistlikkuse piiridesse, nii nagu on seda ette näinud meie metsapoliitika ja ka kehtiv metsanduse arengukava.
Kolmas küsimus:  "Kui suur on puidutööstusele valitsuse süül aprillisündmuste tagajärjel Venemaalt puiduimpordi vähenemisest põhjustatud kahju ja mida kavatsete keskkonnaministrina ette võtta tekitatud kahjude heastamiseks?" Selleks et rääkida kahjude heastamisest, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas need kahjud on ka tegelikult olemas. Tõepoolest, pärast aprillisündmusi on mõneti pingestunud olukord seoses puiduimpordiga Venemaalt, kuid kui me vaatame statistikat, kõige värskemat, mis oli mulle ministeeriumis kättesaadav, siis eelmise aasta esimese poolaasta ümarpuiduimpordi maht Venemaalt oli suurusjärgus 1,1 miljardit tihumeetrit, selle aasta, 2007. aasta esimesel poolaastal oli see number 1,05 miljonit tihumeetrit. Nii et vahe absoluutnumbrites on 50 000 tihumeetrit, mis iseenesest ei ole veel mingisugune määrav kahju. Tahan väita, et vähenemine on tingitud pigem sellest, et Venemaa ajab puiduekspordi osas väga tugevat eksporditollide kasvatamise poliitikat. Näiteks selle aasta 1. juulini oli ümarpuidu ekspordi tollimaks Venemaal neli eurot tihumeetrilt, selle aasta 1. juulist on see juba kümme eurot tihumeetrilt, järgmise aasta 1. aprillist tõuseb see 15 euroni tihumeetrilt ja alates 2009. aastast on tollimäär 50 eurot tihumeetrilt. Päris selge on, et sellise tollipoliitika puhul võib arvata, et ümarpuidueksport Venemaalt kahaneb. Siin ei ole kannatajaks mitte üksi Eesti Vabariik. Kõige tõsisem ekspordimahu kaotaja praegu ja ilmselt lähemas tulevikus on Soome. Kui vaadata absoluutnumbreid, siis kõige tõsisemat kahju kannatab Hiina. Nii et me oleme üldiselt samas majandusruumis nagu teisedki. Arvan seda, et kui eksporditollid ka jõustuvad sellisel kujul, nagu ma ette lugesin, siis ümarpuiduimport Venemaalt kahaneb lähitulevikus veelgi. Aprillisündmuste mõju siin märgatav ei ole. Tõepoolest, raudteel oli takistus, kuid ka puiduärimehed mõtlevad loominguliselt, kui võib nii öelda. See puit on sisse toodud Eestisse, kasutades meretransporti, ja sageli näidatakse esimese sihtriigina näiteks Soomet või Lätit ja pärast, sihtriike muutes, on see puit jõudnud Eestisse. Aitäh!

Aitäh! Arupärijatel on ministrile küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Karel Rüütli.

Aitäh! Praeguses RMK nõukogus ei ole kahetsusväärselt ühtegi opositsiooni esindajat, aga see on muidugi selle maja poliitilise kultuuri küsimus. Mulle jääb ikkagi mulje, et praegune keskkonnaminister ei ole kehtivat metsaseadust järginud. Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogus on kaks esindajat Keskkonnaministeeriumist ja kolm asjatundjat keskkonnaministri ettepanekul. Äkki te kordate üle, kes on need kaks Keskkonnaministeeriumi esindajat ja mis asjaoludel on nad valitud. Teiseks, kes on need kolm asjatundjat ja mis aluste või eelduste põhjal on just nemad metsanduses asjatundjad? Äkki te täpsustate seda.

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et ei ole ilmselt väga mõttekas hakata Riigikogu suures saalis kaaluma ühe või teise inimese isikuomadusi, haridust või sobivust ühele või teisele ametikohale. Kuid kui te küsisite nimesid, siis võin öelda järgmist. Tegemist on Keskkonnaministeeriumi esindajatega. Siin ei ole öeldud, et nad peaksid olema tingimata Keskkonnaministeeriumi töötajad. Küll aga on Rita Annus abiministrina ja nõukogu liikmena Keskkonnaministeeriumi esindaja ja ka Keskkonnaministeeriumi töötaja. Keskkonnaministeeriumi teine esindaja nõukogu koosseisus on Andres Talijärv, kes töötab Eesti Metsatööstuse Liidu tegevdirektorina. Kolm asjatundjat, kes on keskkonnaministri ettepanekul sinna nõukogusse määratud, on Helmer Jõgi, Ülle Rajasalu ja Andres Lume.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Mart Jüssi.

Aitäh! Minu küsimus on seotud sellesama teemaga, et riigimetsal ja üldse metsal on palju laiemad funktsioonid kui ainult puiduvaldkond: loodushoid, loodusharidus ja muu mittepuidukeskne looduskasutus. Just nendes valdkondades on väga tegusad kodanikuühendused ja keskkonnaorganisatsioonid. Näiteks võiks tuua keskkonnaorganisatsioonide ühenduse EKO. Varasematel aegadel on keskkonnaminister esitanud kutse ja kutsunud EKO esindaja RMK nõukogusse. Nüüd sellist inimest seal enam ei ole. Miks ei kutsutud keskkonnaorganisatsioonide esindajat RMK nõukogusse?

Aitäh küsimuse eest! RMK nõukogu koosseisu suurus on üheksa inimest, sellest ei saa üle ega ümber. Nagu ma juba eelnevalt ütlesin, nõukogul on alati võimalik kutsuda ühe või teise küsimuse arutamise juurde spetsialiste, eksperte, organisatsioonide esindajaid – keda iganes. Seda ei ole kusagil keelatud. See tähendab, et ka EKO ei ole RMK asjadest sugugi kõrvale jäetud. Kui on tegemist ühe või teise teema arutamisega, mis puudutab seda ringkonda, siis kindlasti on võimalik neid inimesi sinna kutsuda ja neid küsimusi arutada. Selleks ei pea tingimata olema RMK nõukogu liige.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Tõnis Kõiv.

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Lugedes neid küsimusi ja kuulates küsijaid ka siin saalis, tekib mulje, et äkki küsijad püüavad oma küsimustega tähelepanu kõrvale juhtida Riigikontrolli auditis väljatoodud puudustelt riigimetsa majandamisel ning püüda asetada raskuskeset hoopis mujale. Selle peale küsin: kui suureks te ministrina hindate Riigikontrolli aktis väljatoodud probleeme riigimetsa majandamisel, eelkõige näiteks andmete ebausaldusväärsust jne?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, kui riigimetsa majandamise auditi tulemused said teatavaks, siis oli see minule küll väga ebameeldiv üllatus. Kui vaadata seda auditit, siis on kriitilist poolt siin väga palju. Kokkuvõtvas osas on põhilised punktid ära märgitud. Kui me hakkame neid asju lugema, siis ette heidetakse näiteks järgmist. RMK arvestus riigimetsa raiete puhul ei ole korrektne (isegi sellise kurioosumini välja, et aastatel 2001–2006 müüdi puitu 526 000 tihumeetrit rohkem kui RMK andmetel raiuti), riigimetsa majandamist kavandatakse lühiajaliselt, riigimetsa raiete planeerimisel ei arvestata mitmete metsamajanduse kavandamise nõuetega ja raiete kavandamise alusena kasutatakse andmeid, kus kasvava metsa pindala on tegelikust suurem. Läheme edasi: raiete planeerimine RMK‑s ei ole läbipaistev, info liikumine juhtimistasandite vahel on häiritud, kuni sinnamaani välja, et kõigis valimis olnud seitsmes maakonnas, kus Riigikontroll auditi tegi, tuvastati juhtumid, mille puhul RMK oli raied kavandanud puistutesse, mille raiumine oli vastuolus metsaõigusnormidega, tähendab, metsadesse, kus ei oleks tohtinud raieid teostada. Siin on palju asju veel. Kellel on aega ja võimalust (võimalus on kindlasti kõigil) see audit läbi lugeda, siis sel tuleb tunnistada, et RMK‑s on arenguruumi kõvasti. Ma loodan, et me suudame värske pilguga nii mõnedki asjad korda ajada.

Aitäh! Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Silver Meikar.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Stenogrammi täpsustamiseks. See Riigikontrolli aruanne puudutab perioodi, kui oli hoopis üks teine RMK juhataja ja teine RMK nõukogu, kes selle juhataja määras, ja hoopis üks teine minister, kes nõukogu liikmeid määras. Kes oli sel ajal minister?

Aitäh küsimuse eest! Kui mälu värskendada, siis sel ajal oli minister valdavalt Villu Reiljan ja pärast veel pool aastat Rein Randver, suhteliselt lühikest aega. Need otsused ja need asjad on tehtud tol ajal ning ka teostatud sellisel kujul, nagu tol ajal otsustati.

 Tundub, et kollegidel rohkem küsimusi ei ole. Täname keskkonnaministrit küsimustele vastamise eest! Kui kolleegid soovivad, siis avame läbirääkimised. Kolleegidel kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Oleme ka kolmanda arupärimise käsitlemise lõpetanud.

Kolleegid! Läheme edasi. Avan vaba mikrofoni. Palun registreeruda! Kolleegidel kõnesoove ei ole. Vaba mikrofon on suletud ja ka tänane istung on lõppenud. Head päeva jätku teile!

Istungi lõpp kell 16.37.