Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Läheme tänase, teisipäevase päevakorra juurde. Kõigepealt on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Vabariigi Valitsus täna eelnõusid üle ei anna. Nii et, kolleegid, palun! Esimesena kolleeg Evelyn Sepp Keskerakonna fraktsioonist.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Keskerakonna fraktsioon algatab täna kodakondsuse seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu, mille sisuks on tagada sünnijärgne Eesti kodakondsus lastele, kes sünnivad Eestis ja kelle vanemad elavad siin alaliselt, kuid ei ole Eesti kodanikud.
Eelnõu väljatöötamise tingis püsiv vastuolu Eesti võetud rahvusvaheliste kohustuste ja tegelikkuse vahel laste õiguste kaitsel. Nimelt on laste kodakondsuse küsimus üks neist, mida ÜRO lapse õiguste konventsioon peab silmas, kui ei luba lapse õiguste ja huvide kaitset seada sõltuvusse vanemate teadlikkusest ja võimalustest.
Ühtlasi on ilmselge ka see, et vead Eesti integratsioonipoliitikas vajavad kiiret ja otsustavat parandamist, samuti näitavad mitmed viimaste aastate uuringud Eestile kätte väga tõsise probleemide ringi. Circa kolmandik Eesti mitte-eestikeelsest elanikkonnast tunneb end siin teisejärgulisena, tõrjutuna ja tajub riigivõimu käitumist enda suhtes vaenulikuna.
See on kindlasti üks põhjus, miks me peaksime alustama just lastest ja lõpetama siin sündinud lastele, kelle vanemad elavad siin alaliselt, kuid ei ole Eesti kodanikud, lähiajaloost kaasa tulnud probleemide lõputu ülekandmise ning vanemate ja riigi koormamise bürokraatlike toimingutega. Iga laps on Eesti jaoks oluline, iga kodanik on Eesti jaoks oluline, nagu ka iga rahulolev lapsevanem on Eesti jaoks oluline. Aitäh!

Järgmisena palun kolleeg Toomas Trapido Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Meie esitame pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Soovime sellega saavutada lihtsat asja, et prügimäele viidaks vähem pakendeid ja taaskasutusse läheks rohkem materjali. Nimelt on selgunud huvitav tõsiasi, et tootjavastutusorganisatsioonid – need, kes pakendeid kokku korjavad –, on saanud oma tööga üllatavalt hästi hakkama. Seetõttu võiks seda määra, mis nad peavad kokku korjama, juba lähiaastatel suurendada. Nii et 2008. aastal kogutaks kokku 60% pakendijäätmetest, 2010. aastal 70% ja varsti on kõik pakendijäätmed kokku korjatud. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu, millega juhatus talitab edasi vastavalt kodu- ja töökorra seadusele.
Head kolleegid! Annan edasi teated. Riigikogu juhatus edastas Kalle Laaneti, Evelyn Sepa, Jaak Aabi, Toivo Tootseni, Aivar Riisalu ja Lauri Laasi esitatud arupärimise justiitsminister Rein Langile. Riigikogu juhatus edastas Vabariigi Valitsuse k.a 8. oktoobril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Liidu Nõukogu määruse, mis käsitleb 10. Euroopa Arengufondi suhtes kohaldatavat finantsmäärust, eelnõu suhtes väliskomisjonile ning määras määruse kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on k.a 22. oktoober kell 16.
Head kolleegid! Teeme nüüd kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll.
Kohalolijaks on registreerunud 76 Riigikogu liiget, puudub 25.
Kolleegid! Teatan teile täna ka päevakorra täpsustamisest. Nimelt teeb tänase päevakorra teise päevakorrapunkti kohta, milleks on eelnõu 76 esimene lugemine, algataja ettekande Eesti Keskerakonna fraktsiooni liige Kalev Kallo, juhtivkomisjoni ettekande aga majanduskomisjoni esimees Urmas Klaas.

Head kolleegid! Läheme tänase päevakorraga edasi. Kõigepealt teeb meile ülevaate Eesti Vabariigi valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel peaminister Andrus Ansip, kelle ma ka kõnepulti kutsun.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head külalised! Eesti on olnud Euroopa Liidu liige üle kolme aasta ja me ei kujuta enam ettegi, et see võis kunagi teistmoodi olla. Osalemine Euroopa Liidu tuleviku kujundamises on muutunud valitsuse ministrite ja teiste ametnike igapäevatöö lahutamatuks osaks.
Ka kõik Riigikogu liikmed puutuvad pidevalt kokku Euroopa Liidu algatuste suhtes Eesti seisukohtade kujundamisega ning seaduseelnõude menetlemisega, mille aluseks on Euroopa tasemel vastu võetud reeglid.
Euroopa Liidu edasiarendamine koostöös teiste liikmesriikide ja Euroopa Liidu institutsioonidega on Eesti välispoliitika absoluutses keskmes. Veelgi enam, järjest rohkem saab selgeks, et Euroopa Liit tähendab midagi enamat kui pelgalt välispoliitikat või lihtsalt osalust ühes rahvusvahelises organisatsioonis. See on kui ühe pere liikmeks olemine. See on täiendav tase meie riigisisesele otsuste tegemisele. See on järjest enam meie rahva identiteedi ja tulevikunägemuse lahutamatu osa. Euroopa Liit on meie ühine projekt ja edu nimel oleme töötanud koos 26 ülejäänud liikmesriigi ja Euroopa Liidu institutsioonidega.
Eesti on omandanud Euroopa-meelse ja konstruktiivse liikmesriigi maine. Mul on selle üle väga hea meel. Euroopa ehitamine on meeskonnamäng. Euroopa Liit vajab selliseid liikmesriike, kes suudavad aruteludes näha lahendusi Euroopa perspektiivist lähtudes. Eesti  möödunud aasta suuremate saavutuste hulka kuulub just nimelt raskete vaidluste järel sõlmitud kokkulepete sünni juures antud konstruktiivne panus. Ma pean silmas nii reformilepingu mandaati kui ka energiaga seotud eesmärke.
See kõik ei tähenda, et algatusvõime oleks väheoluline. Ka see näitab hoolimist Euroopa tulevikust. Meie viimase aja initsiatiivide hulka kuuluvad lähimineviku kogemustest lähtuvad ettepanekud Euroopa küberjulgeolekualase õigusruumi ühtlustamiseks. Olles Euroopas üks pioneere digitaalse allkirja kasutamisel, on Eesti samuti teadvustanud vajadust ühtlustada reegleid selle piiriüleseks kasutamiseks lähitulevikus.
Me tegutseme järjepidevalt Euroopa Liidu naabrite, eriti Gruusia ja Moldova liidu tähelepanu keskmes hoidmise nimel. Me teeme kõik endast oleneva, et jätkuks Euroopa Liidu laienemise protsess.
See kõik, lisaks julgelt Euroopa-meelsele konstruktiivsusele, on minu arvates päris hea saldo. Aga me saame olla ja peame olema veelgi aktiivsemad. Samas tuleks meeles pidada, et meie Euroopa-poliitika edukuse mõõtühikuks ei tohi olla ekstravagantsete ettepanekute arv nädala või ruutkilomeetri kohta. Uute ideede esitamine ja kogu Euroopa-poliitika peab lähtuma sellest, et seda tehakse Eesti ja Euroopa Liidu huvides, mitte püüdest silma paista.
Eesti Euroopa-poliitika keskmes on soov jõuda senisest veelgi tugevama Euroopa Liiduni, mis põhineks liikmesriikide solidaarsusel. Nagu me oleme ise tundnud, see eesmärk on käega katsutav.
Arutades valitsuse uusi eesmärke Euroopa Liidu suunal, peame meenutama meie eelmist samasisulist poliitikadokumenti, mis koostati kolm aastat tagasi, nädalapäevad enne meie ühinemist Euroopa Liiduga. Tookord seatud eesmärgid on osutunud paljudes valdkondades väga asjakohaseks. Aga üldine toon oli kuidagi kartlik nagu esimest päeva lasteaeda mineval lapsel, kes pelgab nii kasvatajaid, rühmakaaslasi kui ka seda, et ema ja isa talle enam mitte kunagi järele ei tule.
Me kartsime Euroopa Liidu suuremat rolli välispoliitikas ja igasugust maksustamise sõna mainimist. Kodanikud tundsid muret keele ja kultuuri kadumise pärast, ettevõtjad küsisid, kas Euroopa Liit ei tähenda mitte sotsialismi naasmist majandusse. Liitumise järel kartsime üle meie pea tehtavaid otsuseid ja soovisime end iga hinna eest kehtestada.
Juba täna, kolm aastat pärast liitumist, on kõigile selge, et nendel kartustel polnud alust. Eesti elanike toetus kuulumisele Euroopa Liitu on järjest kasvanud, olles pidevalt märgatavalt kõrgemal tasemel kui liitumiseelsel rahvahääletusel. See näitab, et inimesed pole pidanud oma ootustes pettuma ja et meie suund tugevale ja solidaarsele Euroopale on õige.
Üks suure toetuse põhjus on minu arvates see, et meie, poliitikud oleme andnud võimaluse positiivse suhtumise kujundamiseks. Me ei süüdista ühe või teise valdkonna probleemides Brüsseli bürokraate. Seda kõike oleks väga lihtne teha, see kiusatus on kõigi 27 liikmesriigi valitsustel iga päev. Aga ma olen veendunud, et vaid nii käitudes on tugev Euroopa võimalik. Kordan veel kord: ma usun, et selline Euroopa-meelne kurss on meiesuguse väikeriigi huvidest lähtudes parim ja see on andnud ka selgeid tulemusi.
Eelöeldu ei tähenda, et me võime kaotada võime enesekriitikaks. Loomulikult saame ka oma esinemist parandada. Me ei suuda veel alati mõelda lisaks oma eesmärkidele ka Euroopa ühishuvidele. Meie esialgsete seisukohtade kujundamine võtab vahel liiga pikalt aega. Liiga sageli kuuleme, et ootame Euroopa arutelude tulemused ära, siis teame teiste seisukohti ja saame kujundada enda omad. Siis on paraku kaasarääkimiseks juba hilja.
Vahel tuleb nii poliitikute kui ametnike seas ette suhtumist, et Euroopa Liidu asjadega tegeleme siis, kui riigisisestest asjadest aega üle jääb. See on väär lähenemine mitmes mõttes. Ka selles mõttes, et Euroopa asjad puudutavad meie elu kõige otsesemal moel. Meie avalik Euroopa-debatt on kõikuva kvaliteediga ja sugugi mitte alati ei tekita see suurt huvi. Sellegipoolest tundub mulle oma kolmeaastase valitsuskogemuse järel, et tulemused lähevad paremaks, me tahame ja suudame rohkem kaasa rääkida.
Austatud Riigikogu liikmed! Tänase arutelu pearõhk on Euroopa Liidu edasistel arengutel ja Eesti seisukohtadel Euroopa tuleviku küsimuses. Mul on hea meel, et lisaks igapäevasele osalusele Euroopa Liidu töös jääb meil mahti mõelda ka üldisemate ja kaugemate eesmärkide peale.
Üks sellise sihi seadmise tulemus on valitsuse koostatud Euroopa Liidu poliitika järgmiseks neljaks aastaks. Riigikogu fraktsioonid, komisjonid ja mõned üksikliikmedki on teinud selle kohta oma ettepanekud, millest suure enamikuga on valitsus ka arvestanud. Ma tänan teid kaasa mõtlemast ja loodan, et see ettevõtmine muudab veel aktiivsemaks ka debatid üksikküsimustes.
Valitsus algatas Euroopa Liidu poliitika osas ka avaliku konsultatsiooni. Valitsuse konsulteerimine huvigruppide ja muude kodanikuühendustega erinevate Euroopa Liidus võetavate seisukohtade osas on kujunenud heaks tavaks, ehkki kaasalöömine on küll natuke kesiseks jäänud. Ma tänan neid, kes oma panuse andsid. Võib-olla veidi liiga sageli tuleb ette, et mingis valdkonnas mõjukas vabaühendus loobub mõnda olulist eelnõu või seisukohta kommenteerimast. Eks kõigil meil võiks olla rohkem aega, ent ma loodan, et kodanikuühenduste aktiivsus tulevikus suureneb. Valitsus omalt poolt annab selleks võimaluse.
Praegu on kõige olulisem Euroopa Liidu ees seisev küsimus saavutada kokkulepe reformilepingu sisu osas. Jõustumise järel kujuneb see leping Euroopa Liidu raamistikuks järgmiste aastate jooksul. Uus leping lisab kehtivale lepingule suurema osa varem põhiseaduse lepinguga kokku lepitud muudatustest. Leping annab meile 27 ja enama liikmesriigiga liidu toimimiseks vajaliku institutsionaalse struktuuri. Selle jõustumise järel peaks pikaks ajaks lõppema debatid Euroopa Liidu sisemise töökorralduse ja edasise laienemise võimatuse üle ja me saame keskenduda tegelikele probleemidele, nagu energeetika, kliimamuutused, majanduse areng jne.
Eriti peaks lepingu jõustumisel suurenema Euroopa Liidu suutlikkus ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas, kus Euroopa saab endale kõrge esindaja, kes ühendab endas praeguse välispoliitika juhi rolli Euroopa Komisjonis ja Euroopa Liidu Nõukogus. Lisaks saab Euroopa Liit võimaluse luua endale tõhus välisteenistus.
Kui me tahame ühtset poliitikat, siis tuleb tagada ka selle ühtne elluviimine. Reformileping ei erine põhiseaduse lepingust ainult vormilt. Eesti jaoks on väga positiivne, et selles on aja vaimule vastavalt käsitletud ka uusi teemasid. Iseäranis oluline on meie jaoks suurema tähelepanu pööramine energiavaldkonnale ja liikmesriikidevahelise energiasolidaarsuse selgesõnaline sätestamine. Juhul kui ühe riigi energiavarustus on häiritud, tulevad teised sellele riigile appi.
Reformileping annab senisest veelgi suurema rolli riikide parlamentidele, kes saavad öelda oma sõna Euroopa Liidu otsuste kujundamisel. Samas jääb oma parlamendi kaasamise meetod iga riigi enda otsustada. Minu hinnangul on Eestis juba praegu hästi toimiv süsteem, mis võimaldab Riigikogul, eriti selle Euroopa Liidu asjade komisjonil riigi seisukohtade kujundamisel aktiivselt kaasa lüüa.
Lepingu loodetav allkirjastamine detsembris ei tähenda veel automaatselt lepingu jõustumist. Leping tuleb veel ratifitseerida  27 liikmesriigis. Enamasti toimub see riikide parlamentides, ehkki vähemalt ühes riigis leiab aset ka rahvahääletus. Parlamentaarne ratifitseerimine tähendab debatti, poolt- ja vastuargumentide esitamist. Alati jääb võimalus, et mõni riik lükab lepingu tagasi, ent ma loodan, et seda ei juhtu. Ma loodan, et kõik parlamendid, sealhulgas meie Riigikogu, leiavad, et reformileping aitab Euroopa Liidul edasi liikuda.
Samas on just see, et kõigi liikmesriikide kodanikud peavad olema edasiminemise poolt, Euroopa Liidu sisemise tugevuse allikas. Kui vähegi võimalik, peame vältima kellegi kõrvalejätmist.
Pikemaajaline debatt leiab aset energia teemadel. Nii iga riigi kui liidu ees tervikuna seisavad vältimatud küsimused, kuidas tagada kindel varustatus energiaga, kuidas samal ajal vältida liigset survet keskkonnale ning sõltuvust impordist ebastabiilsetest piirkondadest. Me oleme võtnud endale ambitsioonikad kohustused, nüüd on aeg hakata töötama nende elluviimise nimel. Kolm nädalat tagasi esitas Euroopa Komisjon ettepanekutepaketi, parandamaks energiasiseturu toimimist. Nende ettepanekute heakskiitmine võimaldaks meil tagada parema järelevalve turu toimimise üle. Samuti annab see Euroopa Liidule võimaluse kaitsta end paremini kolmandate riikide ettevõtete agressiivse käitumise eest jaotusvõrkude omandamisel, nõudes nendelt riikidelt samasugust ligipääsu nende energiainfrastruktuuridele.
Lisaks komisjoni ettepanekutes sisalduvale on Eestile tähtis tagada Euroopa Liidu varustatus elektrienergiaga lähtuvalt omaenda ressurssidest. See võimaldaks välistada tulevikus sunnitud vajaduse dumpinghinnaga elektri impordi järele, seda näiteks keskkonna arvel kokku hoides. Kindlasti ootab meid Euroopa Liidus ees terav debatt energiapoliitika tuleviku üle. Paljude esimene reaktsioon on olnud skeptiline. See on ehk mõistetavgi, ent siiski oleks vale heita kõrvale kogu ettepanekute kogum, kui selle mõni aspekt ei meeldi.
Lähema nelja aasta üheks keskseks teemaks Euroopa Liidus tõuseb eelarvereform. Kuidas ikkagi kulutada Euroopa Liidu maksumaksja raha kõige efektiivsemalt? Sellega seondub küsimus, millistes valdkondades ja millisel moel suudab Euroopa anda kõige enam lisandväärtust. Viimane küsimus pole mõistagi sugugi absoluutne.
Euroopa Liidu unikaalne koostöö on väärtus omaette, ent siiski peame analüüsima ka oma tegevust eri valdkondades. Meie jaoks on kõige olulisem, et Euroopa Liit säilitaks oma ambitsioonikuse ka pärast 2013. aastat ehk järgmisel eelarveperioodil. See tähendab, et Euroopa Liidul peab olema piisavalt vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks.
Kindlasti peame Euroopa hääle maailmas veel enam kuuldavale toomiseks suurendama kulutusi välistegevusele. See on põhiline valdkond, kus praegu raha puudu jääb. Kui me tahame reageerida maailmas toimuvale ja veel enam, kriise ära hoida, siis me peame saama selleks kasutada piisavalt raha. Peame kaaluma võimalusi suurendada eelarvet energia ja infrastruktuuri arendamiseks ning teadus- ja arendustegevuse rahastamiseks. Nendes mõlemas valdkonnas on ülioluline erasektori tegevus, ent ka Euroopa Liit saab anda senisest suurema panuse.
Samal ajal võimaldavad reformid põllumajanduspoliitikas ja maailmaturu positiivsed arengud vähendada Euroopa Liidu põllumajanduskulutuste osakaalu. Kaugemas perspektiivis peame püüdlema selle poole, et põllumajandustootmine saaks taas turupõhisemaks. Ma usun, et meie põllumehed on selleks valmis.
Eesti elanike jaoks on järgmine käegakatsutav Euroopa Liiduga seotud muudatus piirikontrollide kadumine maismaapiiridel ja sadamates alates detsembri lõpust ning lennujaamades alates järgmise aasta märtsi lõpust. Liitumine Schengeni lepinguga võimaldab meil säästa minuteid piirikontrollis, ent veelgi enam sümboliseerib see meie kasvavat lõimumist ülejäänud Euroopa Liiduga. Siinkohal peab meenutama, et Schengeni alaga liitumine ei tähenda ainult piirikontrolli kadumist, see tähendab ka elektroonilise andmevahetussüsteemiga liitumist ning politsei- ja piirivalveametnike lähedasemat koostööd teiste liikmesriikide kolleegidega, mis tagab selle, et kontrolli kadumisega ei halvene riigi ja kodanike turvalisus.
Peamine valdkond, kus me oleme täielikust integratsioonist veel kahetsusväärselt kaugel, on ühisraha euro. Ma kinnitan teile, et eurotsooniga liitumine esimesel võimalusel on valitsuse ja tegelikult kogu Eesti majanduse jaoks väga oluline. Samas ei sõltu meie inflatsioonimäär kuigi palju valitsuse tegevusest. Valitsus on esitanud Riigikogule riigieelarve projekti eelnõu, kus on ette nähtud seni suurim, 1,3 %-ne eelarve ülejääk. Me oleme kokku leppinud aktsiisimaksude ennaktempos tõstmises. See peaks võimaldama eurole ülemineku järgmise kümnendi alguses. Paraku ei saa majandusnäitajaid nii pika aja peale kuigi täpselt prognoosida, mistõttu pole mul võimalik lubada teile täpset kuupäeva.
Euroopa Liidus on endiselt tähtsal kohal majanduse konkurentsivõime. Ma kinnitan teile, et kuuldused Lissaboni protsessi surmast on mõnevõrra liialdatud. Vastupidi, just nüüd on liikmesriikide reformid hakanud esimesi vilju kandma. Selle taga on ühiselt kokkulepitud eesmärgid ja liikmesriikideni jõudnud arusaam, et just nemad peavad reforme läbi viima, mitte Brüssel.
Alles eelmisel nädalal kiitis valitsus heaks järjekordse majanduskasvu ja tööhõive strateegia elluviimise aruande. Sellest selgub, et me saame seatud eesmärkide täitmisega väga hästi hakkama. Eestit puudutavalt tasub mainida kahte valdkonda.
Esiteks on mul hea meel, et tänu Lissaboni protsessi käigus seatud eesmärkidele oleme ka meie pööranud enam tähelepanu teadus- ja arendustegevusele, kui me seda muidu oleks teinud. Aastail 2001–2005 kasvasid meie teadus- ja arendustegevuse kulutused absoluutmahus keskmiselt 21% aastas. Veel olulisem on, et valitsusest kiirem on olnud erasektori investeeringute kasv, moodustades 31% aastas. Eesti selle valdkonna investeeringute kasv on olnud Euroopa Liidu kiireim.
Teine nn Lissaboni teema on tööhõive. Just tööhõive kasvatamise kaudu saame kõige paremini kaasa aidata nii majanduse kui ka inimeste heaolu kasvule. Eesti on jõudnud olukorda, kus meil on tööturul hõivatud 69% tööealisest elanikkonnast. Seega oleme nende liikmesriikide seas, kes on saavutanud 2010. aastaks seatud eesmärgi või vähemalt sellele väga lähedal.
Loomulikult saab ka selles valdkonnas minna veel paremaks. Me peame muutma töösuhted veel paindlikumaks, selleks on valitsusel plaanis esitada Riigikogule peatselt uus töölepingu seaduse eelnõu. Meil tuleb propageerida ja lihtsustada osaajalist töötamist ning tuua senisest veel enam tööturule vanemaealisi inimesi.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on hea meel tõdeda, et Euroopa Liit läheneb järjekindlalt nende eesmärkide saavutamisele, millest ma eespool kõnelesin. Kindlasti võib öelda, et nendes arengutes peegeldub ka meie panus. Viimase aasta jooksul on kiirenenud Euroopa majanduskasv, ent veelgi olulisem on uue hoo sisse saanud Euroopa Liidu poliitiline areng.
Juunis toimunud ülemkogul leppisime kokku valitsustevahelise konverentsi mandaadis, mille alusel töötatakse välja uue reformilepingu eelnõu, mis asendab varasema põhiseaduse lepingu. Ma loodan, et me jõuame järgmisel nädalal toimuval ülemkogu mitteametlikul tippkohtumisel kokkuleppele lepingu muudatuste lõpliku sisu osas. See võimaldaks meil kirjutada lepingule alla enne käesoleva aasta lõppu.
Möödunud aasta jooksul on Euroopa Liit näidanud üles suuremat ühtsust välispoliitikas kui kunagi varem. Seda on näidanud muu hulgas Euroopa Liidu tippkohtumised kolmandate riikidega. Samuti peab tõstma esile Euroopa Liidu arenguid energiapoliitikas ja kliimamuutuste ohjamisel. Mäletatavasti seadsime märtsis toimunud ülemkogul pikaajalised eesmärgid kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, energiasäästu saavutamiseks ning taastuvate energiaallikate ja biokütuse osakaalu suurendamiseks.
Austatud Riigikogu liikmed! Lõpetuseks pean veel meenutama kõigile niigi teada olevat, aga see tasub siiski üle korrata. Ehkki viimasel ajal räägitakse palju maandumisest, on Eesti majanduskasv olnud viimase kolme aasta jooksul Euroopa kiiremaid. Ka praegu on meie majanduse areng endiselt väga kiire. Selles on oma osa olnud meie enda tublidusel ja ettevõtlikkusel, ent tähtsat rolli on mänginud ka see, et oleme Euroopa Liidu liikmed. See on andnud nii meile endile kui välisinvestoritele kindlust Eesti tuleviku suhtes. Kindlus on aga majandusedu hädavajalik eeldus.
Juba nüüdseks on meie majandusedule oluliselt kaasa aidanud Euroopa Liidu tõukerahastud, ent usutavasti on nende pikaajaline mõju veelgi suurem. Tänu kiirele arengule jõuame aasta lõpuks oma ostujõu poolest 71,6% tasemele Euroopa Liidu keskmisest. See on tase, millest me veel viis aastat tagasi ei osanud unistadagi, aga nüüdseks on see iseendastmõistetavaks muutunud. See näitab veel kord, et ambitsioonikate sihtide seadmine on õigustatud.
Euroopast lähtuv kindlus pole ainult majanduslik, meil tasub tagasi mõelda möödunud kevadele, mil meile keerulisel ajal näitasid kõik teised liikmesriigid üles solidaarsust Eestiga. See solidaarsus ei tulnud meile niisama, selle aluseks on meie enda pühendumus tugevama Euroopa ehitamisele. Selle aluseks on meie enda igapäevane töö, mõistmaks probleeme, mis seisavad teiste liikmesriikide ja kogu Euroopa ees.
Valitsus jätkab Euroopas senisel konstruktiivsel kursil. See on parim garantii nii meie kui ka kogu Euroopa majanduse arengule, meie ühisele julgeolekule ja turvatundele ning tugevama Euroopa Liidu ehitamisele. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu, härra peaminister, väga põhjaliku ettekande eest! Ja nüüd, kolleegid, on teil võimalik ettekandjale küsimusi esitada. Lubage ma tuletan teile meelde, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 155 lõikele 4 on igal Riigikogu liikmel võimalik esitada üks küsimus. Esimesena annan küsimuseks sõna kolleeg Toivo Tootsenile. Palun!

Lugupeetud härra peaminister! Tõepoolest, reformileping on üks põhjapanevaid dokumente ja väga olulise tähtsusega. Kui meenutada, siis põhiseaduse lepingu üle oli Eestis päris elav arutelu, aga tolle reformilepingu üle erilist arutelu kuulda pole ja ega me eriti ei tea, milliseid ettepanekuid Eesti teeb. Kas valitsus võtab ette ka mingeid samme, et lepingut laiemalt ja lähemalt tutvustada, enne kui see allakirjutamisele läheb? Te arvasite, et see allakirjutamine võiks toimuda detsembris.

Jah, kindlasti. Kui lepingutekst valminud on, siis me kavatseme seda avalikkusele tutvustada. Kuid nagu ma juba oma kõnes mainisin, reformileping võtab üle kõik olulise, mis sisaldus põhiseaduse lepingus. Lepingust kaob põhiseaduslik olemus, kuid kõik institutsionaalsed muudatused, mis olid kavandatud põhiseaduse lepinguga, säilitatakse ka reformilepingus. Nii et asja sisu üle on debatt Eestis peetud.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Mark Soosaar.

Austatud peaminister! Aitäh selle põgusa, kuid põhjaliku ülevaate eest! Kultuuriinimesena tahan ma pärida järgmist. Euroopa Liit on majandusühendus ja selles majandusühenduses elab ka eesti rahvas täiesti uues situatsioonis. Suur osa meie inimesi töötab ja elab välismaal ning nad tahaksid säilitada oma kultuuriidentiteeti. Samal ajal on meil vajadus teistes riikides Eesti kultuuri tutvustada. Kas valitsuses on jutuks olnud, et tuleks luua tõsiselt võetav kultuuriinstituutide võrgustik, mille kaudu Eesti inimesed välismaal saaksid Eesti kultuuriga pidevalt seotud olla ja mille kaudu me ühtlasi saaksime meie kultuuri paremaid saavutusi tutvustada?

Meil on mõningaid väga häid näiteid kultuuriatašeede tegutsemisest eri riikide pealinnades. Näitena võib tuua kindlasti Berliini, kus tänu sellele, et meil on olemas diplomaatide peres kultuuriatašee, toimub väga palju Eesti kultuuri tutvustavaid sündmusi. Üks vähe Eesti poolt kasutatud ressurss on globaalne eestlus. Me teame, et üle maailma on palju Eesti Maju. Kindlasti tuleks eestlaskonna tegevust väljaspool Eestit märksa enam koordineerida, korraldada näiteks eesti kogukondade juhtidele samasuguseid päevi, nagu me korraldame aukonsulitele Eestis. Niisugused konsulaarpäevad võiksid ka väljaspool Eestit ühtlustada arusaamu sellest, mis Eestis toimub. Loomulikult oleks kontaktide tugevdamise seisukohalt ülimalt oluline tutvustada Eesti kultuuri nende kesknõukogude, Eesti Majade kaudu. Eraldi instituutide loomist valitsusel praegu kavas ei ole.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Heimar Lenk.

Lugupeetud peaminister! Ma olen teiega nõus, et arvatavasti enamik parlamente kiidab reformilepingu heaks ja päris suure häälteenamusega. Kuid samas meenub mulle see, et pärast mõningasi läbikukkumisi loobuti põhiseaduse lepingu rahvahääletusest. Kuidas te seda fakti kommenteeriksite? Kas see ei räägi mingist kartusest riikide elanikkonna ees, et jälle kukub midagi läbi? Kas see demokraatia seisukohast ole ei siiski samm tagasi?

On ju olnud ka põhiseaduse lepingu rahvahääletusi, mis on andnud positiivse tulemuse. Meenutame kas või pärast Hollandi ja Prantsusmaa eitavat tulemust Luksemburgi tugevalt jaatavat tulemust. Põhiseaduse lepingu heakskiitmisele sai takistuseks just nimelt dokumendi põhiseaduslik iseloom – mitme riigi kodanikele ei olnud vastuvõetav nii ulatuslik Euroopa Liidu ülimuslikkus. Praeguse reformilepingu puhul ma neid takistusi ei näe. Eesti puhul on ju teada, et meil on põhiseaduse järgi rahvusvaheliste lepingute panemine rahvahääletusele keelatud. Nii et Eestis ei olegi teist võimalust, meie võimalus on ratifitseerida või mitte ratifitseerida Riigikogus.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Rein Ratas.

Väga austatud härra peaminister! Euroopa Liidu poliitika ajamisel on Eesti lubanud toetada raudtee- ja meretranspordi eelisarendamist. Palun öelge, milles see toetus seisneb.

Raudteetranspordil on maanteetranspordi, autotranspordi ees teatud eelised. Need tulenevad ühe või teise transpordiliigi tekitatud negatiivsetest mõjudest keskkonnale. Raudtee puhul on vastav mõju ühe tonni või tonnkilomeetri kohta märgatavalt väiksem kui autotranspordi puhul. Too toetamine peaks eelkõige seisnema meie oma siseriiklikes investeeringutes. Me peaksime raudtee infrastruktuurile pöörama suuremat tähelepanu, kui me seda oleme teinud. Euroopa Liidu tasemel peaks see toetamine tähendama eelkõige reeglite ühtlustamist, koostöö tegemist, piiriülese veonduse kergemaks muutmist. Selle nimel on Euroopa Liit mõnda aega juba tegutsenud ja tulemusi on, kuid tulemused võiksid olla ulatuslikumad.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Peeter Kreitzberg.

Lugupeetud peaminister! Kindlasti on tore kuulata, et seoses Lissaboni strateegiaga oleme viimastel aastatel teadus- ja arendustegevusele eraldanud 20 ja natuke rohkem protsenti raha kui seni. Aga kuidas on seletatav see, et me oma innovatsioonitasemelt oleme Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas üks viimaseid? Selline statistika on ju ametlikult esitatud. Kas probleem pole siin selles, et me peaksime seda raha siin Eestis kuidagi teistmoodi jagama? Ja Lissaboni strateegiaga seoses veel küsimus: miks püsib meil täiendusõppes osalejate osakaal 6% kandis, kui eesmärk on 12,5 ja paljudes riikides on see 20 ja rohkemagi protsendi piires?

Ma olen päris veendunud, et Lissaboni eesmärk on aidanud meil pingelistes eelarvearuteludes eraldada suuremaid summasid teadus- ja arendustegevuseks. On  ilmselge, et kasv on olnud märgatav – too 21% aastas on väga suur edasiminek. Me oleme olnud läbi aastate kõige suurema teadus- ja arendustegevuse investeeringute kasvuga riike Euroopa Liidus. Mõtleme kas või sellele tasemele, mis meil oli alles seitse aastat tagasi: aastal 2000-2001 kulutasime teadusarendustegevusele Eestis 375–385 miljonit krooni. 2008. aasta eelarve näeb nendeks kulutusteks ette juba üle 2 miljardi krooni. See on ülimalt märkimisväärne kasv.
Alati saab vahendeid efektiivsemalt kasutada ja selle poole püüdleme meie siin Eestis täpselt samamoodi, nagu teistes riikides püüeldakse. Meie probleem on vahendite mõnes mõttes killustatud kasutamine. Võiks olla enam fokuseerimist, enam prioritiseerimist, kuid tegelikus elus ei lähe prioritiseerimine teatavasti väga kergelt. Keegi ei soovi loobuda oma uurimissuuna rahastamisest mingi teise uurimissuuna kasuks.
See kõik on pikaldane protsess, kus asju ei saa otsustada kirvemeetodil. Ei ole olemas ülima tõe äratundjat, kes ütleks kusagilt kõrgemalt, et see asi on õige ja perspektiivikas, kuid see asi ei vääri finantseerimist ja on täiesti perspektiivitu. Ma väidan, et ka prioritiseerimise osas on tendentsid Eestis head.
Nüüd innovatsioonist. Vastavaid edetabeleid, ranking list'e, on koostatud väga palju. Ühed annavad neis Eestile väga innovatiivse riigi koha, teised jätavad meid tahapoole. Need, mis seavad meid ettepoole, pööravad oma hinnangute andmisel, punktide andmisel rohkem tähelepanu info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale, teadus- ja arendustegevuse kulutuste kasvule. Need edetabelid, kus me jääme tahapoole, arvestavad rohkem patentide arvu ehk siis teadus- ja arendustegevuse eeldatavaid lõpp-produkte. Eestis on patentide osatähtsus miljoni elaniku kohta ülimalt väike, võrreldes kas või meie naabrite soomlastega. Selles vallas on Eestil veel väga pikk tee käia.
Kui pööratakse tähelepanu kõrgtehnoloogia sektoris loodavatele töökohtadele, siis ka selles osas ei ole Eesti edukamate hulgas. Ka seal on meil veel pikk-pikk tee käia.
Me oleme juba mõne aasta jooksul pööranud senisest suuremat tähelepanu doktoriõppele. Autoriteetide kinnitusel vajaks Eesti selleks, et kulutada 3% sisemajanduse koguproduktist teadus- ja arendustegevusele efektiivselt ära, lisaks umbes 600 doktorikraadiga inimest. Neid 600 teadusdoktorit meil aga ei ole ja nii me kasutaksime suure tõenäosusega suure osa sellest 3%-st sisemajanduse koguproduktist ebaefektiivselt või lihtsalt raiskaksime. Nii et tegu on pikema protsessiga. Aga ma olen veendunud, et me käime õiget teed, me läheneme seatud eesmärgile.
Tööhõive Eestis on juba küllalt suur. See käib ka naiste ja noorte tööhõive kohta, mis on Euroopa Liidus tavaliselt tagasihoidlikumad. Samuti on meil suhteliselt suur vanemaealiste isikute tööhõive. Ent selleski vallas on veel reserve. Nii vanema- kui nooremaealiste inimeste puhul peaks rohkem kasutama võimalust töötada osatööajaga, see suurendaks tööhõivet veelgi.
Seejuures pole küsimus mitte ainult tööks vajaliku aja leidmises, küsimus on ka oskustes. Ning on ilmselge, et meie majanduse struktuur peab selleks, et muu maailmaga konkurentsis püsida, muutuma. Odavale tööjõule orienteeritud tootmisel ei ole perspektiivi ja osa kahanevate sektorite ettevõtteid peab kindlasti oma töö lõpetama, samal ajal kui uued ettevõtted iga päev alustavad. Et töötajal oleks võimalik kahanevast sektorist üle minna uude, kasvavasse sektorisse kindlama ja suurema palga peale, on vaja kindlasti suurendada ümberõppe võimalusi. Ma olen täiesti nõus teie küsimuses sisaldunud hinnanguga, et Eestis on elukestev õpe endiselt vaid ilus sõnakõlks, mis ei ole täidetud reaalse sisuga sellisel tasemel, nagu praegusel ajal olla võiks.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Helle Kalda.

Lugupeetud peaminister! Ma nõustun täielikult teie ettekandega, kus te väga kiitsite tublisid töötajaid, kes on Euroopa Liidu poliitika elluviimisel oma samme astunud. Aga ma lootsin, et te räägite rohkem eurotsooniga liitumisest. Eesti Pank on öelnud, et eurotsooniga liitumine lükkub Eesti jaoks üha kaugemasse tulevikku. Miks pole valitsus oma partnereid suutnud veenda, et Maastrichti kriteeriume oleks muudetud?

Maastrichti kriteeriumide muutmine muidugi ei lahendaks mitte ainult Eesti, vaid ka teiste nende riikide probleemid, kes kasutavad valuutakomitee süsteemi. On ilmselge, et hinnataseme ühtlustumine on loomulik protsess, palgataseme ühtlustumine Euroopa Liidu keskmise tasemega on loomulik protsess, konvergents toimub ja see on täiesti paratamatu.
Loomulikult me kõik püüdleme selle poole, et meie palgad oleksid Euroopa Liidu keskmisel tasemel. Et meie hinnad oleksid Euroopa Liidu keskmisel tasemel, selle poole me ei püüdle, aga see tuleb paratamatult koos palkadega.
Kui me vaatame Euroopa Liidu uusi liikmesriike, siis me näeme, et inflatsioonitase on neis pea kõigis suhteliselt kõrge. Äripäevas märgatakse, et inflatsioonitase on kõrge ka Lätis ja Leedus, kuid vähem räägitakse suhteliselt kõrgest inflatsioonitasemest näiteks Bulgaarias, Rumeenias ja Ungaris – sisuliselt kõigis nendes riikides, kus on kasutusel valuutakomitee süsteem. Ungari nende hulka küll ei kuulu, ent inflatsioonitase seal on kõrge.
Mõnes riigis ei ole kasutusel valuutakomitee süsteemi ja nende valuuta revalveerub pidevalt, kuid vaatamata sellele on inflatsioonitase ikkagi kõrge. Kuid nendes uutes liikmesriikides, kus oma valuutat on revalveeritud või kus on ujuv kurss ja valuuta on aegade jooksul revalveerunud, on inflatsioonitase madal. Näiteks Slovakkia. Slovakkias revalveeriti märtsi keskpaigas krooni keskkurssi 8,5% ja nüüd võib öelda, et aasta jooksul on kroon selles riigis revalveerunud 8,7%. See võimaldab jaotada hindade ja palkade ühtlustamise koormuse kahe instrumendi vahel: inflatsiooni ja riigi valuuta revalvatsiooni vahel.
Nendes riikides, kus kogu konvergents mõjutab ainult inflatsiooni, on loomulikult inflatsioonitase kõrge.
Me oleme, nagu te hästi teate, teinud kõik endast oleneva, et võimalikult pea eurotsooniga liituda. Me oleme viis viimast aastat lõpetanud eelarveaastad ülejäägiga. Selleks aastaks me koostasime esimest korda Eesti Vabariigi ajaloos ülejäägiga eelarve, ja see oli märkimisväärne ülejääk, mille me planeerisime juba eelarveaasta alguses eelarvesse: 1,1 miljardit krooni.
Järgmiseks aastaks on teist korda Eesti Vabariigi ajaloo jooksul koostatud ülejäägiga eelarve. Ja see ülejääk on juba 1,3% meie sisemajanduse koguproduktist: 2,7 miljardit krooni ehk siis pea 3% meie eelarve mahust. See on valitsuse käes tugev instrument, millega valitsus saab inflatsioonitaset niimoodi mõjutada, et see alaneks.
Kerge on öelda, et tehke ülejääk veelgi suuremaks. Me räägime täna Euroopa Liidust ja me teame, et Euroopa Liidust tulevad arvestatavad summad ka Eestisse. Need summad on Eestile ette nähtud täiendavate vahenditena selleks, et arengutaset ühtlustada. Ei ole aus, kui me kogu selle summa, mille me Brüsselist saame, paneme arveldusarvele ja ütleme, et see on halvemateks aegadeks.
Ma väidan, et meie möödunudaastane tegelik ülejääk, 3,8% sisemajanduse koguproduktist, on piisavalt suur. See on Euroopa Liidus kolmas tulemus Taani 4,1% ja Soome 3,9% järel ning sellest suuremat ülejääki omada pole meie praeguses arengustaadiumis otstarbekas.
Seega, me oleme teinud eurotsooniga liitumiseks selle, mis valitsuse kätes olevate vahenditega võimalik on. Kuid nagu me näeme, sellest ei piisa. Ei piisa Eesti valitsuse tegudest Eesti jaoks ega piisa ka teiste Euroopa Liidu uute, valuutakomitee süsteemi kasutavate liikmesriikide valitsuste tegevusest nende riikide jaoks selleks, et liituda eurotsooniga.
Maastrichti inflatsioonikriteeriumi tõlgendamine on kummaline. Sellest me oleme ka korduvalt rääkinud. Ma ei saa aru, miks peaksid otsustama ka mitte-klubiliikmed selle, kes klubiga liitub. Teatavasti praegu on madalaim inflatsioonimäär Euroopa Liidus Maltal, see on 0,6%. 0,6% on ikkagi liiga madal. Euroopa Keskpank peab hindade stabiilsust heaks siis, kui hinnad tõusevad aastas vähem kui 2%, kuid tõus peab olema 2% lähedal.
Paraku juhtub küllalt tihti nii, et Maastrichti inflatsioonikriteeriumi selgitamisel need kolm paremat esitlust, mis aluseks võetakse, ei ole sugugi eurotsooniga liitunud riigid. Teatavasti kolm paremat esitlust võetakse aluseks ja jagatakse siis kolmega ning leitakse keskmine, millele saab liita 1,5%. Tavaliselt on see kriteerium enam-vähem Euroopa Liidu keskmise inflatsioonitaseme lähedal.
Aga jah, ma ei tea, miks peaks mitte-klubiliikmed olemad need, kes otsustavad klubi liikmelisuse üle.
Samas on mulle arusaamatu ka see, miks idealiseeritakse Maastrichti inflatsioonikriteeriumi puhul inflatsioonimäära 0%. Nagu ma ütlesin, Euroopa Keskpank pigem idealiseerib 2%-st inflatsioonitaset. Kuid nii see on, nagu ta praegu on. Ma olen täiesti veendunud, et nii Euroopa Komisjon kui ka Euroopa Keskpank on probleemi endale teadvustanud ja ilmselt mingi lahendus ka leitakse.
Meie muidugi peame püüdlema selle poole, et inflatsiooni vähendada. Me teeme seda nende vahenditega, mis meie käes on. Öelda lihtsalt, et me seda kriteeriumi enam ei jälgi – see mõjuks kindlasti eurotsooni majandusele negatiivselt. See viitaks sellele, et euro pole enam kuigi usaldusväärne valuuta, sest et teatud liitumiskriteeriume lõdvendatakse. Missugused võivad olla sellest tulenevad signaalid suurele eurotsooni majandusele, seda on raske prognoosida. Kindlasti ei saa need mõjud olla positiivsed.
Kui vaadata majanduse absoluutmahte, siis näiteks kolm Balti riiki ka koos ei avaldaks mingit erilist mõju eurotsoonile isegi siis, kui need majandused ei oleks nii tugevad, nagu nad praegu on. Kuid sõnum, mis saadetakse euro lõdvenemise näol või euroga liitumise tingimuste lõdvendamise näol, on märksa suurema tähendusega kui need füüsilised majandused.
Me peame ka edaspidi tegema kõik selleks, et hoida inflatsioonitaset madalal, ja loomulikult me jätkame tööd selle nimel, et Maastrichti inflatsioonikriteeriumi tõlgendamist muudetaks. Aitäh!

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Toomas Varek. Palun!

Härra peaminister! Kohalikelt omavalitsustelt saadud informatsiooni kohaselt on Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist aastail 2004–2006 rahastatud esimese etapi vee- ja kanalitsatsiooniprojektide ehitamine kulgenud suure mahajäämusega ja alafinantseerimisega riigi poolt. Suurem osa nendest projektidest võib raha puudumise tõttu pooleli või üldse tegemata jääda. Riigikontrolli hinnangul ei suuda Eesti riik ka teise etapi, aastate 2007–2013 kavandatud projektidega endale võetud kohustusi täita. Peamiselt on ehituskavade mahajäämuse põhjustanud ehitushindade oluline tõus viimastel aastatel ja enamik kohalikke omavalitsusi on jäänud probleemi lahendamisel üksinda. Mis on valitsuse sõnum olukorra lahendamiseks? Kuidas saaksid Eesti kodanikud Euroopa Liidu maksumaksja rahaga, nagu meile on võimalus antud, varustatud kvaliteetse veega 2013. aastaks?

Esimene sõnum on kindlasti selline, et ette tuleb võtta nii palju, kui jaksatakse ära teha. Võõra rahakoti arvel mittevõimalike tegevuste kavandamine ei ole kindlasti mõistlik. Kuid ma möönan, et omal ajal, kui kavasid koostati, ei osatud sellist ehitushindade tõusu ette näha.
Praegu peaksid lahendused seisnema selles, et kõigepealt riik muidugi eraldab omalt poolt rohkem täiendavaid summasid kaasfinantseerimiseks. See on ka eelarves kavandatud ja kavandatakse ka järgmiste aastate eelarvetes.
Kuid väga kriitiliselt tuleb üle vaadata senised kavad. Teada on, et mitmel pool on kirjutatud nendesse projektidesse sisse selliseid tegevusi, mis ei peaks olema maksumaksja finantseeritavad. Ajakirjanduses on ilmunud artikleid selle kohta, kuidas kinnisvaraarendaja tüüpilised kohustused – no näiteks pool kilomeetrit ühisvõrgust eemal asuva eramu ühisveevärki ühendamise kulutused – on pandud Eesti ja Euroopa Liidu maksumaksjate õlgadele. See peaks kindlasti olema kinnisvaraarendaja kohustus ja Euroopa Liidu maksumaksja sellist kulutust ei aktsepteeri.
Nii et senised kavad tuleb väga kriitiliselt üle vaadata. Samuti tuleb muuta hangete korraldamist. Ka Euroopa Komisjoni hinnangul on praegused projektid kavandatud liiga suuremahulised. Sellisel kavandamisel loodeti, et Eestisse tuleb lisaks pakkujaid ka teistest Euroopa Liidu riikidest. Kuid paraku väljastpoolt tulijaid pole eriti olnud. Suured hanked on isegi väga piiranud võimalike ehitajate ringi. Hankeid tuleks tükeldada. Õigemini mitte hankeid, vaid projekte tuleks tükeldada, ja nii, et ehitusteenuse osutamisele siin Eestis oleks võimalik konkureerida ka väiksematel ehitajatel.
Sellised oleksid mõeldavad lahendused

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea peaminister! Nagu me teame, on Euroopa Liidus praegu võtmeküsimus kliimamuutused ja nendega seonduv. Minu küsimus on: kas valitsus ja peaminister isiklikult on veendunud, et kliimamuutuste kiirenemine on inimtekkelise loomuga ja et inimeste tegevusega võib olla võimalik kliimamuutusprotsesse ka tasakaalustada, peatada ning ka heas mõttes ümber kujundada?

Peaminister kindlasti ei ole kliimaspetsialist. Kuid teada on, et umbes 95% teadlastest leiab praegu, et inimtegevusel on kliimamuutustele mõju, 5% aga leiab, et tegemist on pikaajalise muutuste tsükliga ja see, mis toimub, toimuks paratamatult ka siis, kui inimene atmosfääri täiendavalt gaase ei paiskaks. Ma kuulun nende hulka, kes leiavad, et atmosfääri paisatavatel gaasidel on kindlasti mõju ka kliimale, kuid surmkindlalt tean ma seda, et nendel atmosfääri paisatavatel gaasidel on mõju elukeskkonnale meie linnades. Nii et kui piiratakse kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamist, siis surmkindlalt on sellel positiivne mõju inimeste elukeskkonnale meie linnades. Ja ma väga loodan, ühinedes nende 95% teadlastega, et sellel on positiivne mõju ka negatiivsete kliimamuutuste vähendamisele.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Aleksei Lotman.

Lugupeetud peaminister! Esiteks lubage ennast tänada vastuse eest eelmisele küsimusele! Teiseks aitäh ka selle eest, et te seekord osutasite maaelule natuke rohkem tähelepanu kui oma ametisse astumise kõnes. Kuid arvestades seda, et Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika näol on tegemist kõige ressursimahukama poliitikaga Euroopa Liidus, tundub mulle siiski, et see tähelepanu oli natuke liiga vähene. Palun valgustage täpsemalt, millised on Eesti Vabariigi valitsuse kavandatavad tegevused praegu käimas oleva ühise põllumajanduspoliitika reformi käigus selleks, et vähendada selle poliitika negatiivseid külgi, milleks on nt bürokraatlikkus, keskkonnamõjud, liikmesriikide ebavõrdne kohtlemine,  ja samas säilitada positiivsed mõjud, nt see, et kogu Maa on elatav.

Kõigepealt Euroopa Liidu eelarvest endast. Summad, mis me Euroopa Liidu eelarvest saame, on muidugi väga suured. Me saame järgmisel ja juba käimasoleval eelarveperioodil garanteeritult 53 miljardit krooni, kuid lootust on saada ka mittegaranteeritud ressursside arvel veel täiendavaid vahendeid. Arvatavasti võiksime pretendeerida 70 miljardile kroonile ja see on Eesti riigi jaoks ikkagi väga-väga suur raha järgmise seitsme aasta jooksul.
Samas me peame kogu aeg meeles pidama, et Euroopa Liit leppis kunagi Berliinis kokku, et Euroopa Liidu eelarve ei hakka olema suurem kui 1,24% kõikide riikide summaarsest GNI-st. Tegelikkus on olnud selline, et mitte kunagi pole eelarve Euroopa Liidus täitumise järel olnud suurem kui 1% eelnimetatud summast. Praktiliselt võime öelda, et 1% sisemajanduse koguproduktist – siin on küll aluseks GNI, aga vahe pole väga suur – läheb Euroopa Liidu ühtsesse eelarvesse.
Nii et Brüsselis ümberjagatav ressurss on tegelikult imepisikene, kuid sellest imepisikesest ressursist läheb pea pool ühise põllumajanduspoliitika elluviimiseks.
Kui me mõtleme teistele Euroopa poliitikatele, siis tõepoolest tundub, et selles imepisikeses eelarves pööratakse põllumajandusele ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu. Me oleme viimasel ajal näinud, kuidas toiduainete hinnad järsult tõusevad. Me kõneleme kliimamuutustest ja teame, et üks toiduhindade kallinemise põhjus on ka see, et järjest enam kasutatakse seni vaid toiduaineteks kasutatud aineid biokütuste tootmiseks.
Ma loodan, et meil õnnestub Euroopa Liidus muuta põllumajandus senisest enam turupõhiseks. Ja ka see täiendav nõudlus biokütuste tootmise näol on üks minu lootuse aluseid. Kui põllumajandus Euroopa Liidus muutub turupõhisemaks, siis peaksid ära kaduma kas nüüd kõik, aga vähemalt mõned senised tootmiskvoodid. Juba praegu on selge, et piimahinnad on väga kiiresti tõusnud ja minu hinnangul ei ole Euroopa Liidus piimakvootide olemasolu enam põhjendatud. Vabal turul ei ole praeguse väga kiire hinnatõusu juures karta mingit piima ületootmist.
Kaugem järeldus võiks olla, et kui põllumajandus Euroopa Liidus muutub turupõhisemaks, siis sellest imepisikesest Euroopa Liidu eelarvest ei peaks poolt kulutama ühise põllumajanduspoliitika elluviimiseks otsetoetuste abil. Kui sealt vabaneb raha, siis seda raha otse loomulikult tuleks kasutada ka maaelu mitmekesistamiseks.
See ongi suund, mille Eesti on valinud. Võrreldes perioodiga 2004–2006, kavatseme praeguse, 2007–2013 perioodi jooksul kasutada märksa enam summasid maaelu mitmekesistamiseks. Euroopa Liidu tasandil on ühise põllumajanduspoliitika ja eelarvepoliitika osas tervikuna kohe algamas tervisekontroll. Ja mina soovin küll, et me tulevikus pööraksime Euroopa Liidus märksa suuremat tähelepanu näiteks teadus- ja arendustegevuse rahastamisele, näiteks nende meetmete rahastamisele, mis võimaldaksid rääkida energiasolidaarsusest Euroopa Liidus kui reaalselt eksisteerivast nähtusest.

Järgmisena saab küsimuse esitamiseks sõna kolleeg Villu Reiljan.

Austatud peaminister! Ütlesite, et Euroopa arendamine on meeskonnamäng. Ma arvan, et see on ikka meeskonnatöö, sest muidu tekiks küsimus, kes mängib ja kas meiega mängitakse ja kas me oleme varu- või põhimängijad. Aga küsimus on järgmine. Euroopa Liiduga ühinemisel võttis Eesti Vabariik kohustuse puhastada reovesi 2010. aastaks ja kindlustada puhas joogivesi 2013. aastaks. Kuna need tuleb ühte kanalisse panna, siis kas oskate ütelda, kust selline kahetsusväärne viga sisse tuli, kui neid läbirääkimisi peeti? Kas olete analüüsinud, kuidas saaks selle asja niimoodi lahendada, et ei pea kaks korda toru panema?

Me teeme Euroopa Liidus kõiki asju suure lustiga ja selles on teatud mängulisust, kuid eesmärgid on loomulikult üllad.
Jah, kunagi liitumiskõnelustel tõepoolest peeti sellesisulisi läbirääkimisi ja võeti aluseks – ma kujutan ette, et see võis nii olla, ma ise ju ei osalenud nendel läbirääkimistel – eri direktiivid. Ühtedel läbirääkimistel kaubeldi välja üks ülemineku tähtaeg, teise direktiivi järgi kaubeldi välja teine ülemineku tähtaeg. Ja nii lepitigi kokku, et meil üks toru tuleb panna kraavi 2010. aastaks ja teine toru sinnasamasse tänavale 2013. aastaks.
Reaalses elus me keegi midagi sellist ette ei kujuta, et asfalt kaevatakse kolme aasta jooksul kaks korda järjest üles ja torusid pannakse eraldi 2010. ja 2013. aastal. Tegelikus elus peavad need tööd käima ikkagi käsikäes ja loomulikult peaksime püüdlema selle poole, et see 2013. aasta kohustus saaks täidetud juba 2010. aastal.
Kuid juba ennist küsimusele vastates oli juttu sellest, et ehitushinnad on hüppeliselt tõusnud. Euroopa Liit ei ole kindlasti valmis aktsepteerima seda, et me praeguse finantsperspektiivi juures suunaksime eelarveperioodi rahast veel suurema summa keskkonnahoiule.
Teatavasti meie Tööandjate Keskliit on käinud Brüsselis kaebamas selle peale, et me ebaproportsionaalselt palju kulutame vahendeid keskkonnahoiuks (mis põhiliselt tähendab meie puhul veeprojekte) ja anname ebaproportsionaalselt vähe raha tehnoloogiliste uuenduste läbiviimiseks ettevõtetes ehk uute treipinkide ostmiseks. Euroopa Komisjonis on põhjalikult kaebust kaalutud ja leitud, et jäädakse ikkagi meie Vabariigi Valitsuse tehtud ettepaneku juurde.
Kuid need hinnangud, mis sealt on tulnud, kõnelevad sellest, et keskkonnahoiu kulutuste osatähtsust järgmisel eelarveperioodil ei ole kindlasti võimalik suurendada. Jääb üle võimalus suurendada Eesti Vabariigi oma maksumaksjate panust ja seda me kindlasti ka teeme, kuid ka sellel on olemas omad piirid.
Üks aspekt, millele kindlasti tuleb tähelepanu pöörata, on kasu saajate ehk siis vee tarbijate omaosalus. Kõik projektid peavad end ära tasuma. Ka meie põhiseaduslikud institutsioonid on juhtinud tähelepanu sellele, et mitmes omavalitsuses ei vasta vee hind Euroopa Liidu maksumaksja ja Eesti Vabariigi maksumaksja tehtavatele kulutustele. Selline vee hind ei võimalda mitte mingisugust äratasuvust.
See pole kindlasti aus, kui ülejäänud Eesti peab hakkama doteerima mõne kohaliku omavalitsuse elanikke. Vee hinnas peavad kajastuma kõik tehtavad investeeringud ja ilmselt tuleb ka Eestis seada vee hinna kujundamisel sisse sõltumatu regulaatori roll, nii nagu see on mitmete teiste hindade kujundamisel. Näiteks sideteenuste puhul kehtestab, annab nõusoleku hinna kehtestamiseks sõltumatu reguleerija. Ja elektrihinna puhul on see täpselt samamoodi.

Järgmisena saab küsimuse esitamiseks sõna kolleeg Jaan Kundla.

Austatud peaminister! Ennist te kinnitasite, et kõnealune dokument läheb avalikkuse ees arutamisele. Minu küsimus seisneb selles: kui pikaks kujuneb ajavahemik, mil avalikkusel on võimalik nimetatud dokumendi üle diskuteerida? Kas see aeg saab olema piisav?

See aeg saab olema enamuse jaoks küllalt piisav. Muidugi võib puhtstatistiliselt  leiduda keegi, kellele ka tervest eluajast ei piisaks selle dokumendiga tutvumiseks. Seda ei saa välistada.

Järgmise küsimuse esitab kolleeg Kalev Kallo.

Härra peaminister! Ma tulen tagasi kolleeg Rein Ratase küsimuse juurde, mis puudutas Euroopa Liidu soosivat suhtumist raudtee- ja meretranspordisse. Raudteetranspordi osas te vastasite, et riik peaks rohkem investeerima selle infrastruktuuri. Meretranspordi osas jätsite lihtsalt vastamata, ei öelnud midagi. Kuna järgmise aasta eelarves investeeringut raudtee infrastruktuuri ei näe, siis palun täpsustage, millal ja kuidas see planeeritud on. Ja siiski ootan vastust ka meretranspordi osas. Kuidas kavatseb Eesti riik, lähtudes oma leppest Euroopa Liiduga, toetada seda transpordiliiki?

Raudtee puhul on meil kavas alustada Koidula piirijaama ehitamist ja need summad kajastuvad ka eelarves. Kuid Vabariigi Valitsus otsustas eelarvekava Riigikogule esitades, et Eesti Raudteest varasema aasta eest dividende välja ei võeta ja ka neid summasid on võimalik kasutada infrastruktuuri parendamiseks Eesti Raudteel.
Ma ei ole praegu absoluutselt rahul meie raudtee infrastruktuuri kvaliteediga. Me oleme umbes samal tasemel kui 1870. aastatel. Siis liikusid vedurid meie raudteel umbes sama kiiresti, nagu nad liiguvad praegu, ja seda ei saa kindlasti pidada normaalseks.
Täiendavad investeeringud raudtee infrastruktuuri parandamiseks on hädavajalikud ja need tuleb teha sõltumata sellest, kui suured on parasjagu kaubaveomahud raudteel. Ja infrastruktuuri kvaliteet puudutab ka reisjatevedu. Kui me soovime, et meie inimesed kasutaksid rohkem raudteed ja vähem maanteid, siis peaks raudtee infrastruktuur kindlasti olema nii hea, et raudteel sõitmine oleks ka ajavõit. Praegu see ajavõit ei ole ja see ongi peamine põhjus, miks raudtee jääb konkurentsis sõiduautode ja bussidega selgelt alla. Selles suunas arenguruumi on meil veel üksjagu.
Meretranspordiga on lugu pisut keerulisem. Ma ei ole veendunud, et meie siin Soome lahes peaksime soovima meretranspordi mahtude veel suuremat kasvu. Me teame, et ehitatakse Družba naftatoru ühendust Primorski sadamaga ja et viimastel aastatel on Ust-Luga ja Primorski sadama vedude maht hüppeliselt kasvanud. Kuid toornafta ja naftasaaduste transpordi maht kasvab tänu kavandatavale toruühenduste ehitamisele ja Venemaa sadamatega raudteeühenduste parandamisele lähitulevikus hüppeliselt.
Ühepõhjalised tankerid ei ole Euroopa Liidus aktsepteeritavad, kuid Venemaa sadamatesse saavad ühepõhjalised tankerid meilt siit Tallinna alt mööda sõita veel mõned aastad. Meile tähendab see väga suur ohtu. Meie jaoks on suur oht ka see, kui tõepoolest tankerivedude maht ja sagedus Soome lahel veelgi kiiresti kasvab. Ma pean seda märksa suuremaks ohuks kui näiteks ühest gaasitorust tekkida võivaid ohte.
Mida me saame Euroopa Liidus koos ära teha? Me oleme Euroopa Liidus koos kehtestanud mitmeid keskkonnahoiule suunatud normatiive, mis puudutavad sadamaid. Teatavasti me oleme ka Eesti sadamate akvatooriumides limiteerinud laevakütuse põletamise tagajärjel õhku paiskuvate mürkgaaside, näiteks vääveloksiidi koguseid ja kontsentratsioone. See tähendab, me oleme seadnud laevakütusele, sadamaakvatooriumis kasutatava laevakütuse väävlisisaldusele omapoolseid piiranguid.
Me oleme kogu Euroopa Liidus ja ka meil Eestis seadnud sisse korra, mille järgi peavad kõik sadamad juba sadamatasudesse sisse arvatuna vastu võtma ilma täiendavat tasu nõudmata laevade pilsivett. See on väga oluline, et hoida merekeskkonda.
Need meetmed, mis Euroopa Liidus on juba rakendatud, ei ole kindlasti aga piisavad selleks, et meie Läänemeri, meie Soome laht säiliks ka tulevastele põlvedele sellisena, nagu ta on praegu. Nii et ma ei soovi näha veelgi tihedamat laevaliiklust Soome lahel, küll aga soovin ma, et siinne laevaliiklus muutuks ohutumaks.
Teatavasti me käivitasime koos Soome ja Venemaaga Soome lahel juba kaks ja pool aastat tagasi raporteerimissüsteemi, COHREP-süsteemi, mis peaks tagama laevade ohutuma liiklemise siin lahel. Kuid sellest kindlasti ei jätku selleks, et me võiksime muretud olla. Laevaliiklus Soome lahel on ohtlik ja kui selle maht oluliselt suureneks, kasvaks tõenäosus, et midagi juhtub, veelgi.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Lembit Kaljuvee.

Austatud peaminister! Te mainisite oma ülevaatlikus ettekandes ka energeetika teemat. Energeetika teema on Euroopa Liidus tippteemaks tõusnud. Sellest rääkis eelmisel nädalal ka Siim Kallas, kui kodumaad külastas. Kas valitsus ja teie kui valitsusjuht olete veendunud, et praegused Eesti energeetikastruktuurid on võimelised käimasolevas energeetikavõistluses või mõnes mõttes ka -sõjas meie huvisid vääriliselt ja vajalikul tasemel kaitsma?

Ma mitte mingil juhul ei pea seda, mis Euroopa Liidus toimub, energeetikasõjaks. Meie tarbimise tipptase on praegu 1600 megavatti, tootmisvõimsusi on meil pea kaks korda rohkem. Nii et mahtude osas meil mingisuguseid probleeme ei ole. Kui vaadata kõige pisemat tarbimist ehk siis tinglikult jaanipäevaöö aegset tarbimist, siis sellal on tarbimise maht umbes 400 megavatti. Nii et 1600 megavatti maksimum ja 400 megavatti miinimum, tavaline tarbimine jääb kuskile sinna vahele.
Kuid küsimus on selles, mis saab tulevikus. Oma praeguste tootmisvõimsustega me muretult tulevikku minna kindlasti ei saa. Tuleb kavandada olulisi muudatusi. Praeguseks on meil renoveeritud kaks energiaplokki koguvõimsusega 430 megavatti. Põhimõtteline otsus on juba langetatud ja ettevalmistustööd käivad selleks, et renoveerida veel kaks energiaplokki. Ja neid kavandatakse juba võimsamas mahus: 600–800 megavatti. Seega me võime julgelt öelda, et põlevkivi baasil me toodame renoveeritud plokkide abil ka tulevikus 1000–1200 megavatti võimsust.
Kuid aastal 2016 pole meie tippkoormuse vajadus mitte 1600 megavatti, vaid näiteks juba 1900 megavatti. See tähendab, et meil on vaja veel täiendavat võimsust sellele 1000–1200-le lisaks, kõige vähem 700 megavatti. Kust me need megavatid saada võiksime? Kõigepealt, kui keskenduda põlevkivienergeetikale, siis on meil võimalus praegusi tootmisvõimsusi kasutada ka edaspidi. Seda juhul, kui me pikendame praeguste katelde eluiga ja rakendame meetmeid, et me ei paiskaks atmosfääri vääveldioksiidi. Vääveldioksiidi atmosfääri paiskamise limiteerimine on peamine põhjus, miks me peaksime väga oluliselt oma  põlevkivienergeetikat revideerima.
Seega võimalus olemasolevate katelde tööea pikendamiseks nii, et need töötavad ka pärast 2016. aastat, on täiesti olemas. Me võiksime ka sellele võimalusele keskenduda, kuid selle võimaluse jätaksin ma pisut tahapoole seetõttu, et meie elektritootmine on siiani pea sajaprotsendiliselt seotud süsinikdioksiidi atmosfääri paiskamisega. Kuid me teame, et me ei saa surmkindlalt enam sellises mahus süsinikdioksiidi atmosfääri paiskamise kvoote, nagu me oleme siiani neid nautinud.
Kõnekäänudki ütlevad, et ära riputa kõiki riideid ühe naela otsa või ära pane kõiki mune ühte korvi. Mõistlik oleks meie energiatootmise portfelli mitmekesistada.
See on ka põhjus, miks me oleme vaadanud Leedu poole ehk Ignalina poole ja miks me sooviksime Ignalina tuumaelektrijaama baasil katta kuni 500 megavatti meile vajaminevast võimsusest.
Samuti oleme rääkinud soomlastega, Soomega, kuna meil on tegemist suhteliselt tagasihoidliku ühenduskaabliga. Praegu me küll kavandame juba teist Estlinki merekaablit, mis peaks Balti energiavõrgu ühendama Soome võrguga. Sealt  võiksime ehk pretendeerida näiteks 100–200 megavatile. Suuremad lootused on aga siiski seotud Ignalina tuumaelektrijaamaga.
Edasi, kindlasti me peame kasutama koostootmise võimsusi. Koostootmise võimsustele peaks lisanduma puidu ja turba kasutamise võimalusi, praegusele 190 megavatile võiks umbes 70 megavatti tulevikus juurde tulla. Need projektid on praegu töös, ehitus käib ja on ka käivitamisel. Nii et ka need ressursid on meil olemas.
Ka tuleb kindlasti märksa enam tähelepanu pöörata tuuleenergiale, seegi võimaldab meil oma tootmisportfelli mitmekesistada. Tuuleenergeetika, roheline energia võiks anda umbes 400 megavatti.
Kõige selle otsustamiste aeg ei ole praegu veel kriitilises järgus. Otsuse, kas orienteeruda tuumaenergeetikale või pikendada praegu töös olevate katelde eluiga, peame langetama aastatel 2010-2011, hiljemaks mitte mingil juhul seda jätta ei saa.
Nii et meil on kindlasti vaja Euroopa Liiduga rohkem ühendusi. Estlinki teine kaabel tuleb teha. Aga me oleme ülimalt huvitatud sellest, et Leedu ja Poola vahel ehitataks välja energiasild, millest on väga pikalt räägitud, kuid arenguni pole jõutud. Samuti oleks ülimalt soositud meie poolt elektrikaabli ehitamine Leedu ja Rootsi vahele. Seal teatud eeltööd praegu juba käivad. Tehakse tasuvusuuringuid ja on arvata, et see projekt võiks olla äriliselt äratasuv, nii nagu ka Estlinki projekt.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Silver Meikar.

Austatud peaminister! Kõigepealt tänan teid põhjaliku ja sisuka ettekande eest! Te rõhutasite, et Schengeni viisaruumi laienemisel on väga positiivne mõju Eesti kodanikele. On selge, et vabamad võimalused Euroopas reisimiseks teevad meid veelgi enam eurooplasteks. Oluline on, et ka meie sõbralike naaberriikide kodanikud saaksid lihtsamini Euroopas reisida ja tunneksid end samamoodi rohkem eurooplastena. Ja sellepärast küsin: kui oluliseks peab valitsus seda, et Euroopa Liidu viisapoliitika naaberriikide suhtes muutuks? Ma pean eelkõige silmas viisavabadust Serbiaga, aga perspektiivis ka Ukraina, Moldova ja Georgiaga?

Schengeni viisaruumiga liitumine on Eesti jaoks väga suur eesmärk. Seejuures on kokkuhoitavatest minutitest, mõnes kohas ka tundidest olulisem meie jaoks see, et me saame Euroopa Liidu sees reisida täpselt sama vabalt, nagu saavad reisida vanade Euroopa Liidu riikide elanikud. See on ülimalt tähtis kõikide Schengeni viisaruumiga liituvate riikide elanike jaoks.
Euroopast on viimase paarikümne aasta jooksul piirid järjest kadunud. Me oleme ise olnud nende piiride kadumise tunnistajaks ja ma olen päris veendunud, et see protsess ei peatu praeguse Schengeni viisaruumi laienemisega. Me oleme väga mitme riigiga kahepoolselt lihtsustanud viisasüsteemi ja reisimine on seetõttu muutunud vabamaks. Üldiselt sõltuvad viisavabadus ja viisaprotseduuride lihtsustamine konkreetsest riigist ja sellest, kuidas nemad suudavad tagada näiteks ebaseaduslikult riiki tulnute tagasivõtmise ja muu taolise, kuidas nad suudavad osaleda informatsiooni vahetuses, ja väga paljudest muudest aspektidest. Kuid tulevikutrend on ikkagi vabam liikumine.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Valdur Lahtvee.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud peaminister! Tõite oma ettekandes probleemina esile kodanikuühenduste vähese aktiivsuse Eesti Euroopa Liidu poliitika uue tegevuskava avaliku arutelu protsessis. Jagame seda muret. Samas me teame, et Eesti kodanikuühiskonna arengukava rakendamise ühiskomisjon on kahe aasta jooksul kaardistanud takistusi kodanikkonna kaasamisel ja ühe olulisima takistusena esile toonud kodanikuühenduste liiga vähese baasrahastamise riigi poolt. Kas jagate ühiskomisjoni seisukohta, et avalikes huvides tegutsevaid kodanikuühendusi peab riik praegusest olulisemalt enam toetama, et nad oleksid suutelised kodanikkonda tõhusamalt kaasama riigi ees seisvate probleemide lahendamisse, ja kas peate võimalikuks, et kavandatava kodanikuühiskonna sihtkapitali riigipoolne rahastamine oleks samas suurusjärgus, kui on riigi toetus erakondadele?

Jah, põhimõtteliselt olen ma selle viimasega nõus, kuid kas kodanikuühenduste rahastamine peab käima ilmtingimata selle sihtkapitali kaudu ja kas sihtkapitalist  kodanikuühendusteni jõudvad summad peavad olema samal tasemel erakondade kasutusse minevate summadega, see on diskussiooni teema ja diskussiooni jaoks seal ainest on. Ega me ei saa ju praegu kindlasti öelda, et kodanikuühendused on riigieelarvest või ka Euroopa Liidu maksumaksja poolt väga tagasihoidlikult rahastatud. Tõtt-öelda ei saa väga palju pidada mittetulundusühingutest, mis on rahastatavad ainult riigieelarvest. See kandepind peab olema laiem ja kodanikuühiskond peab tähendama ka seda, et meie ettevõtjad, meie kodanikud annetavad oma raha ühistegelikel eesmärkidel kodanikuühiskonna elavdamiseks. Mittetulundusühingud ei peaks saama raha mitte ainult Eesti riigi eelarvest või Euroopa Liidust, vaid nad peaksid saama neid vahendeid ka meie ettevõtjatelt, meie elanikelt. Kuid aktiivsus Euroopa Liidu küsimustes võiks olla kindlasti suurem. Tänuväärselt suur oli see aktiivsus Eesti Euroopa Liidu poliitika dokumendi puhul Riigikogu liikmete hulgas, fraktsioonid, komisjonid ja ka Riigikogu liikmed üksikisikutena tegid mulle üllatuslikult väga palju ettepanekuid. Mingit totaalset aktiivsuse puudumist meil kindlasti ei ole, nii et selle üle kurta ei ole vaja.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Aivar Riisalu.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma arvan, et praegu ei kahtle enam keegi, et Euroopa Liit on üks läbinisti positiivne asi. Aga viimasel ajal on kindlasti eestlaste õiglustunnet solvanud mõningate euroametnike üsna julmad sekkumised meie siseasjadesse, just need, mis puudutavad rahvusküsimust, kodakondsust, ideoloogiat ja kõike seda. Kas teie näete siin mingit ohumärki, et Euroopa proovibki hakata selliseid väikeriikide siseasju reguleerima?

Aitäh! Ei, kindlasti ei hakka Euroopa meie siseasju reguleerima. Need, kes siin käinud on, ei ole seotud mitte Euroopa Liiduga, kui pidada silmas kolme viimast kõrget külalist, kes on Eestis toimuva kohta midagi arvanud. Viimane võib-olla kõige suuremat kõneainet pakkunud isik oli teatavasti seotud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assambleega ja see on üks hoopis teine organisatsioon, väga kaugel Euroopa Liidust. Meie jälgime kindlasti üldtunnustatud, rahvusvaheliselt üldtunnustatud reegleid ja meie rahvuspoliitika, vähemuspoliitika kohta pole siiani kellelgi olnud mitte mingisuguseid etteheiteid.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Tõnis Kõiv.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Euroopa Liitu võib pidada juhtivaks jõuks maailmas CO₂ emissiooni vastu võitlemisel, nõudes Kyoto protokolliga seotud eesmärkide täitmist ja tegelikult seades veel kõrgemaidki eesmärke post-Kyoto perioodiks. Samal ajal me ju teame, et mitte kõik CO₂ emiteerivad riigid ei ole selle protokolliga ühinenud, toome siin näiteks kas või Hiina või USA, ja üha enam globaliseeruvas majanduses konkureerivad omavahel keskkonnasõbralikes tingimustes töötavad Euroopa ettevõtted keskkonnast vähem hoolivate muu maailma ettevõtetega. Ja tihtipeale osutuvad need esimesed mainitud ettevõtted halvemates konkurentsitingimustes olevaks, sest nende tootmine on lihtsalt kallim, keskkonnasõbralikkus ongi kallim. Löögi alla võivad sattuda töökohad, inimeste heaolu. Kuidas siduda kokku Euroopa Liidu juhtiv roll CO₂ emissiooni vastu võitlemisel Euroopa Liidu majanduse jätkusuutlikkusega globaalses konkurentsis? Aitäh!

Aitäh! Keegi peab ju eestvedaja olema ja miks mitte siis Euroopa Liit. Aga  tõele vastab muidugi see, et Euroopa Liidu liikmesriikidest paisatakse atmosfääri kõigest 15% heitgaasidest, kasvuhoonegaasidest, ja oma 15%-ga me muidugi suuresti ilma ei kujunda. Seega on hädavajalik, et Kyoto protokolliga, Kyoto liikumisega liituksid ka need, kes kõige rohkem paiskavad atmosfääri kasvuhoonegaase. Kui küsimuses oli tagamõte – ma ei tea, kas seal oli seda –, et ega meile Eestis jälle liiga ei tehta sellega, et meil CO₂ atmosfääri paiskamise kvooti oluliselt vähendatakse, siis ma olen sunnitud ütlema, et teatud mõttes meile tehakse liiga, kuid kindlasti mitte niisuguses ulatuses, mis võimaldaks unistada sellistest kvootidest, nagu meie kasutuses on siiani olnud. Teatavasti on Eestis süsinikdioksiidi atmosfääri paiskamist alates 1990. aastast vähendatud koguni 52% ja sellega me oleme Euroopa Liidus esikohal. Meie etteheited Euroopa Komisjonile kvoodi jaotuse küsimuses on seotud kahe aspektiga. Esiteks on meile kvoodi rehkendamisel aluseks võetud põlevkivi süsinikdioksiidi eriemissiooni asemel pruunsöe, ligniidi süsinikdioksiidi eriemissioon. Need on sarnased, kuid põlevkivi puhul on tegemist hoopis teistsuguse numbriga, erinevus on pisikene ja vahe on selgelt Eesti riigi kahjuks. Vahe pole kvoodi kogumahuga võrreldes ülearu suur, kuid ta on siiski märkimisväärne. Teine aspekt on seotud sellega, et PRIMES-i mudel, mida kasutatakse meile ja teistele kvoodi rehkendamisel, näeb ette kasutada Eestis elektrienergia tootmisel oluliselt rohkem looduslikku gaasi. Ja see kasutamine peaks kasvama kogunisti viis korda. Loomulikult on keskkonnahoiust hoolivatel inimestel kerge öelda, et ärge põletage elektritootmisel põlevkivi, põletage looduslikku gaasi, sest ühe kilovatt-tunni tootmisel emiteerub põlevkivi põletamisel neli korda rohkem süsinikdioksiidi kui loodusliku gaasi põletamisel. Kuid milliseid energiaallikaid üks rahvusriik kasutab elektrienergia tootmisel, see on iga rahvusriigi suveräänne otsus. Seda otsustusõigust ei ole Eesti mitte kunagi andnud Euroopa Komisjonile ja loomulikult ei saa me sellise, Euroopa Liidu keeles energy mix'i ettekirjutamisega nõus olla. Need on kaks aspekti, millest lähtuvalt me oleme nii nagu enamik uutest liikmesriikidest otsustanud pöörduda abisaamiseks Euroopa Kohtu poole.

Jägnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Valeri Korb.

Ma tänan teid! Lugupeetud härra peaminister! Rääkisite inflatsioonist, toiduainete hindadest, aga tahaks kuulda teie kommentaari palkade muutumise kohta järgmistel aastatel.

Palgad tõusevad järgmisel aastal. Nad on tõusnud ka eelmistel aastatel. Palgad jäävad Euroopa Liidu keskmisest tasemest tublisti allapoole ja jäävad veel mõneks ajaks allapoole. See on loomulik protsess, see toimub niikuinii. Avalikus sektoris tõuseb enamiku riigiametnike palk järgmisel aastal 8–9%. Ma kummutan väite, mis on praegu domineeriv olnud, et palk kasvab kõigil 20% või midagi taolist. Ei kasva kõigil. Keskmisest märksa kiiremini suurenevad palgad teatud sektorite töötajatel, avalikus sektoris politseinikel, päästeametnikel, hüppeliselt kasvavad vangivalvurite palgad. Keskmisest kiiremini suurenevad õpetajate palgad. Kuid tavalised ministeeriumiametnikud peavad kahjuks rahulduma 8–9%-se palgatõusuga. Eestis on avaliku sektori töötajate osatähtus pidevalt vähenenud. Aastal 1995 töötas kõikidest täistööajale taandatud hõivatutest avalikus sektoris 49%  ja  erasektoris 51%. 2006. aasta lõpus oli avaliku sektori töötajate osatähtsus 26,8% ja erasektoris töötajate osatähtsus 73,2%. Seega on proportsioonid väga oluliselt muutunud erasektori kasuks ja ülemöödunud reedel tuli Statistikaametist ka teade, et teises kvartalis oli palga kasv või keskmine palk esimest korda erasektori töötajal kõrgem kui avaliku sektori töötajal. See oli nii esimest korda Eesti Vabariigi ajaloos. Seega palgad peavad kasvama. See, et inimesed on Eestist lahkunud ka majanduslikel põhjusel, on reaalsus ja sellega peavad arvestama nii erasektoris tegutsevad ettevõtjad kui ka avalik sektor. Aitäh!

Lugupeetud peaminister! Tundub, et Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole. Tänan kolleege küsimuste esitamise eest ja peaministrit väga põhjalike vastuste eest!
Läheme edasi läbirääkimiste juurde. Tuletan teile meelde, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 69 lõikele 5 saavad sõna võtta fraktsioonide esindajad. Esimesena kutsun ma kõnepulti kolleeg Marko Mihkelsoni Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel. Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Hea peaminister! Head kolleegid! Tänane Euroopa-poliitika arutelu siin Riigikogu saalis on sattunud väga tähenduslikku ajahetke – Euroopa Liit on suure sisemise reformi eelõhtul, millest paljuski sõltub ühenduse töövõime mitmekski aastaks ette. Kuid Euroopa ei saa tugevamaks pelgalt uue reformileppe läbi, mida tõenäoliselt ootab ees parem saatus kui põhiseaduse lepingut, vaid ikka eeskätt iga liikmesriigi pühendumise kaudu. Seepärast on ka meil väga oluline olla aktiivsem Euroopa debatis nii kodus kui ka partnerite seas. Isamaa ja Res Pubulica Liidu fraktsiooni nimel tahaksin tunnustada valitsust väga hea koostöö eest, mida viimastel kuudel oleme kogenud uue raamdokumendi "Eesti Euroopa-poliitika 2007–2011" ettevalmistamisel. Iga selline poliitikadokument saab oma tuuma alles siis, kui selle üle on piisavalt vaielnud ka poliitikud ise. President Toomas Hendrik Ilves ja Riigikogu esimees Ene Ergma on XI Riigikogule südamele pannud, et Euroopa debatt peaks olema senisest veelgi nähtavam ja kõnekam. See on seisukoht, millega saab vaid nõustuda. Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehena võin kinnitada, et vähem kui poole aastaga on asjalikule debatile loodud head tingimused. Oleme pidevalt jälginud reformileppe ettevalmistamise protsessi, osalenud oma ettepanekutega juba nimetatud raamdokumendi koostamisel ning näiteks novembris on komisjonil plaanis korraldada avalik istung Schengeni viisaruumiga liitumisest tulenevate küsimuste tutvustamiseks. Schengeni õigusruumiga liitumine on Isamaa ja Res Publica Liidu arvates väga oluline samm Eesti tugevamal integreerumisel Euroopa Liitu. Suureneb oluliselt nii eestimaalaste liikumisvabadus kui ka kolmandate riikide kodanike võimalus külastada meid. Iga selline samm, mis seob Euroopat ühtsemaks kohalikku eripära arvestades, on tee tugevama ja kindlamini enda huvide eest seisva Euroopa Liidu suunas. Euroopa piirile jäävale Eesti-sugusele väikeriigile on just Euroopa ühtsus ja solidaarsus mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes äärmiselt oluline sisemise turvatunde kasvatamisel. Tunnetasime seda ju vahetult aprillisündmuste aegu. Samas ei sünni solidaarsus lihtsalt niisama, eriti väikeriigina peame olema aktiivsed, usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust pidevalt juurde tootvad. Meie osalus peaks olema nähtav ja tunnetatav Euroopa Liidu probleemide lahendamisel. Eestil on selleks juba piisavalt kogemust, et ennast mitmesugustes küsimustes kindlamini tunda ning osalust pakkuda. Kui Euroopa on tugev ja otsustusvõimeline, on ka Eesti tugev ning edukas. Tugeva ja enesekindlama Euroopa rajamisele kaasaaitamine on meie üks peamisi eesmärke ja siin pole me kaugeltki üksi. Tänaseks on enamik, kui mitte kõik Euroopa Liidu liikmesmaad tunnetanud, et globaalses maailmas pole ühelgi üksikuna võetuna võimet täiemahuliseks konkurentsiks ja läbilöögiks. Tihti on meil kurdetud, et Euroopa Liidus on Eesti tähelepanu hajunud ning tegevuste valikul pole olnud selgemat fookust. Osalt on sellel arvamusel tõsi taga, kuid teisalt tunnistagem, et kõigest kolme ja poole aastaga oleme jõudnud Euroopa Liidus päris edukalt kohaneda. See aga iseenesest loob eelduse poliitika selgemaks kujundamiseks ning ka oma huvide edendamiseks või kaitsmiseks koostöös partneritega.
Isamaa ja Res Publica Liidu arvates on järgmised neli teemat eriti olulised meie enda lähituleviku sisemist turvalisust ja samas ka Euroopa kui terviku edukust silmas pidades. Esiteks, Eesti peab tegema kõik endast oleneva, et üleminek eurole ei lükkuks määramatusse kaugusesse. Tunnistagem –  see, et me 1. jaanuaril ei suutnud eurotsooniga ühinenda, oli meie jaoks esimene tõsine põrumine Euroopa Liidus. Ja siin pole süüdi üksi edukas ja arenev majandus. Meid ei tohiks rahuldada lootus, et ehk suudame olla kriteeriumidele vastavad 2015. aastaks, nagu pakuvad mitmed analüütikud. Euro pole Eestile mitte lihtsalt vääringu vahetus, vaid kõige otsesemalt majandusliku julgeoleku alustala.
Teiseks, Eestile on äärmiselt oluline ühise välis- ja julgeolekupoliitika edasine tugevdamine ning solidaarsustunde kasvatamine Euroopa Liidus. Aprillisündmused Eestis veensid nii meid kui partnereid, et solidaarselt tegutsedes on Euroopa Liit ise maailmas palju tõsisemalt võetav ning ka edukam oma huve kaitstes. Eesti ei saa ega tohigi kapselduda siin üksikutesse teemadesse, samas peame tunnetama juhtrolli küsimustes, milles näeme oma missiooni ka Euroopa partnerite hulgas. Üks selliseid on kindlasti naabruspoliitika, millest tõstaksin esile eriti meie toe Gruusia edenemisel demokraatliku ja vaba riigi suunas.
Kolmandaks, Euroopa Liidu üheks suurimaks lähiaastate väljakutseks saab ühtse energiapoliitika kujundamine. See võib saada oluliseks tõukejõuks Euroopa sisemise ühtsuse suurendamisel ning samas ka julgeoleku kasvatamisel. Euroopa Komisjon on esimesed sammud astunud ning Eesti roll peaks olema siin pakkuda aktiivseid sisendeid.
Neljandaks, Euroopa Liidu tugevus ning edukas ühishuvide kaitsmine maailmas on mõeldamatu, kui meie enda identiteet on haavatav. Euroopa Liidu lugu on iseenesest ju lõputu, kuid ühtsema ajalootunnetuseta on raske eeldada tihti sedavõrd erinevate huvide sulandumist. Seepärast on mul hea meel, et Isamaa ja Res Publica Liidu kauaaegne töö kommunismi kuritegude teadvustamisel ning hukkamõistmisel on hakanud Euroopas esimesi vilju kandma. Seda tööd tuleb kindlasti jätkata.
Lõpetuseks tahaksin rõhutada, et Euroopa Liidu tugevus pole kaugeltki mitte mõõdetav ainult Brüsselis toodetud nn põlludefinitsioonide kaudu, vaid eeskätt liikmesriikide enda valmisolekuga toota suuremat ühismeelt ning ühishuvi. Eesti on selles osas hästi hakkama saanud ning toimiv koostöö valitsuse ja parlamendi vahel on heaks eelduseks meie enda aktiivsemale rollile Euroopa Liidus. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kutsun kõnepulti kolleeg Mark Soosaare Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Tööjõu vaba liikumine Euroopa Liidus on seadnud meid kultuurrahvana päris uude situatsiooni. Tööjõud pole ju täna veel mitte robot, kes liigub riigist riiki. Need on inimesed, kellega liigub kaasa emakeel ja kultuur. Keel ja kultuur ei saa edasi elada vaakumis. Mehed ja naised, kes töötavad välismaal, vajavad sidet oma kodukultuuriga ja see on ka üks põhjustest, mispärast meie kultuurirahvas muretseb, et saaks ikkagi loodud tõsine ja korrektne, hästitoimiv kultuuriinstitutsioonide võrgustik Euroopas ja võib-olla tulevikus kaugemalgi.
On väga hea, et viimase 4–5 aasta jooksul on Välisministeerium tõsiselt ette võtnud kultuuriatašeede ametikohtade sisseseadmise. On väga hea, et Eesti Maju püütakse integreerida kodueesti kultuuri tutvustamisse. Kuid kultuurivõrgustikul, kultuuriinstitutsioonide võrgustikul on kindlasti täita ka teine väga oluline funktsioon.
Euroopas ja suures maailmas ei liigu tööd otsides ringi mitte Eestist pärit kalkunikitkujad või hotellilinade vahetajad, väga aktiivselt on hakanud liikuma ka kunstnikud, skulptorid, filmitegijad, arhitektid, ja neil on lisaks oma eesti keelele kaasas ka omaenda ja oma kolleegide looming. Aga selleks, et seda teistele Euroopa rahvastele tutvustada, on hädapärast vaja luua statsionaarselt toimivate kultuuriinstituutide võrgustik.
Meil ei ole vaja hakata uuesti jalgratast leiutama. Peame vaatama, mida on teinud teised Põhjala riigid. Kui ma Pariisis käin, siis ma püüan oma vabad tunnid pühendada sellele, et jalutada Pompidou keskuse lähikonnas, Marais' piirkonnas, et astuda sisse Šveitsi või  Rootsi kultuuriinstituuti. Kui ma lähen Veneziasse, siis püüan ma kindlasti läbi astuda Rumeenia kultuuriinstituudist.
Ja Venezial tahakski ma võib-olla natukene rohkem peatuda. Ta ei ole küll Itaalia pealinn, aga võib julgelt öelda, et ta on Vahemere-äärsete maade ehk kuulsa Suure maantee, Lõuna-Euroopa kultuurimaantee üks tähtsamaid peatuspunkte. Eesti kunst on iga kahe aasta tagant esindatud Venezia biennaalil lausa kuus kuud järjest ja igal teisel aastal on meie arhitektide looming esindatud seal ülemaailmsel arhitektuuribiennaalil kolm kuud järjest. Olukord, kus me peame oma tugevate tipptegijate loomingut esitlema mõnes korteris, mida on raske üles leida, peaks ükskord lõppema ja meil võiksid tekkida nii nimetatud linnades kui ka teistes olulistes kultuurilinnades oma instituudid. Kui me vaatame seda, mida meie riik suudab praegu kulutada uute saatkonnahoonete soetamiseks (teatavasti maksab üks saatkonnahoone 100 ja enam miljonit krooni), siis ühe kultuuriinstitutsiooni jaoks oma maja või oma galeriipinna omandamine maksab kümneid kordi vähem ja on suurusjärgus alla 10 miljoni krooni. Seepärast  me arvame, et on aeg asuda teemaga tõsiselt tegelema.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on teinud ettepaneku näha Eesti  Euroopa-poliitika alusdokumendis aastateks 2008–2012 ette sellise võrgustiku loomine. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kutsun kõnepulti kolleeg Enn Eesmaa Keskerakonna fraktsiooni nimel. Kaheksa  minutit.

Suur tänu, austatud peaminister! Lugupeetud kolleegid! Euroopa poliitikast rääkimine tuletab meelde üht vana ütlust hõlmamatu hõlmamise raskuste kohta. Sõnaosav arengute ja faktidega kursis olev poliitik võiks sel teemal sõna võttes ühtviisi veenvalt rääkida nii Eesti vaieldamatust edust kui ka käest lastud võimalustest. Tõepoolest, Eesti SKT suurenes viimastel andmetel ühe aasta jooksul 30 miljardi krooni võrra, kuigi pole vist väga kerge tõestada, et meie majandusedu tuleneb Eesti kuulumisest Euroopa Liitu või et oleme edukad hoopis vaatamata sellele. Nii või teisiti, rahva suhtumine Euroopa Liitu on positiivne. Samas annavad paljud analüütikud, n-ö tavarahvast rääkimata, Eesti europoliitikale millegipärast kriitilise hinnangu, nimetades seda kord hambutuks, kord olematuks. Mäletate, kui vastasime referendumil küsimusele Eesti Euroopa Liitu kuulumise mõttekuse kohta. Peamine kartus oli skeptikuil meie põhiseaduse § 1 ehk Eesti raskesti kättevõidetud iseseisvuse kaotamine. Kui aga jälgida praegu trükimeedias avaldatud artikleid, siis pole see kunagine kartus kaugeltki veel kadunud. Nüüd räägime paindlikust suveräänsusest. Mõni küünilisem tarkpea on avaldanud koguni arvamust, et tänapäeva maailmas on suveräänsus pelgalt organiseeritud silmakirjalikkus. Alles hiljuti kinnitasid Eesti üsna tuntud isemõtlejad, et Euroopa Liit suretab eesti rahva välja. Liiga sageli avaldatakse arvamust, et Eesti poliitikat, vähemasti n-ö suurt poliitikat tehakse Brüsselis ja hoopiski mitte eestlaste poolt. Miks Eesti positsioone ei mõista isegi need, kellest vasakpoolsus on niisama kaugel kui Tallinn Brüsselist? Enesekriitiline, analüüsivõimeline poliitik ja erakond on lauskriitikaga alati ettevaatlik. Eesti Euroopa-poliitikat on ju otseselt planeerinud ja täide viinud kõik Riigikogu praeguse koosseisu fraktsioonid, kaasa arvatud roheliste esindajad, kes tänase opositsiooni liikmeina kujundavad oma ettepanekutega tänast, veel rohkem aga võimaluste ja ideede piirides Eesti homset Euroopa-poliitikat.
Peamine küsimus ja probleem on selles, kas ja kuivõrd on Eesti suutnud Euroopa Liidus oma prioriteete kaitsta, seda tehes omale mõttekaaslasi leida. Loomulikult ei kuulu Eesti nende väheste maade hulka, kelle soololaadsed arvamused ja nõudmised lähevad puhuti vastuollu liidumaade enamiku seisukohtadega. Mäletame veel hästi äärepealt läbi kukkunud ja Eesti jaoks lõppkokkuvõttena üsna kasuliku finantsperspektiivi arutelusid ning Poola üliägedat oma positsioonide kaitsmist. Ka Suurbritannia ning väike Leedugi ujuvad mõnigi kord vastuvoolu. Eelmistel aastatel saavutatud eriõigusi ja soodustusi kaitsevad britid lausa kasvava meelekindlusega. Kindlasti oleks Eesti tahtnud rohkem teenuste direktiivilt. Edasiminek on asjatundjale küll tajutav, kuid enamiku arvates siiski mitte küllaldane.
Euroopa Liidu reformiprotsess pole kaugeltki alati arenenud meid rahuldavas tempos ning suundades. Omaette teema on põhiseaduse lepingu ümber toimuv ja lootusetult takerdunud ning peagi tõenäoliselt uuesti algav ratifitseerimisprotsess. Eesti on tavaliselt käitunud vaoshoitult, mida võiks hea tahtmise korral ka konstruktiivseks lähenemiseks pidada. Pidurdajate, kuid samas ka avangardi hulka pole Eesti kunagi kuulunud. Avangard aga ei tähenda mitte pelgalt enamuse huvisid vähe arvestavate aktiivsete või koguni agressiivsete riikide kooslust. Avangard tähendab ka uute ja värskete ideede rohkust, võimet neid välja töötada ning propageerida. Selleski saalis on andekamaid ja vähem võimekaid poliitikuid. Pole küll juhtunud kuulma, et seda avangardi keegi tauniks, pigem ikka vastupidi. Veel kunagi pole meie esindajad kasutanud Euroopa Liidu otsustusprotsessis võimalikku vetoõigust. Eestile on isegi soovitatud  – pealegi veel meile sõbraliku väikeriigi tipp-poliitiku poolt – sellest võimalusest vabatahtlikult loobuda. Tundub, et selline ettelubatud lojaalsus oleks praegu siiski veel enneaegne. Kompromissina tasuks ehk arendada hoopis mõttevahetust nn blokeeriva vähemuse kasutegurist. Omaette väitlusteemaks võiks olla debatt, kus on see otsustav punkt ja piir, mil ebasobivad detailid teevad võimatuks koguni plaani või protsessi heakskiitmise ning mis meie vastuseis Eestile maksma võiks minna.
Meie europoliitika peaks olema sõnastatud kindlamas kõneviisis, ka tegusõnu tuleks rohkem kasutada. Tee mis tahad, kuid eurotsooni sisenemine lükkub meie jaoks üha kaugemale ning tuletab juba vägisi meelde üht aastakümnetetagust lugu helgest homsest ja horisondist, mis teatavasti lähenemisel kaugeneb. Eesti esindajail pole õnnestunud oma partnereile selgeks teha, et Maastrichti inflatsioonikriteeriumid on ajale jalgu jäänud ning et erandeid on Kreeka ja Iirimaa puhul ennegi tehtud. Läinud nädalal käisin koos mitme kolleegiga Sloveenias ning selgus, et nende maal kirjutati eurotsooniga ühinemiseks üksmeelselt alla ühiskondlikule leppele, külmutati mitmeks aastaks avaliku sektori palgad ning tehti muudki, mis meile teoreetiliselt teada on. Raske on uskuda, et tänases Eestis midagi seesugust praktiliselt võimalik oleks. Nii jääbki suuremal osal Eesti rahvast mulje, et Brüssel karistab Eestit meie eduka majanduskasvu eest. Oleme küll rahul, kui Euroopa Liit toetab Eestit mõne monumendi nihutamisest sündinud poliitilises turbulentsis, kuid õigus oli pigem meil üldiselt ju erakordselt positiivset tähelepanu pälvinud ajakirja Economist kirjutajal, kes ütles, et Eesti astus kõrvalekaldumatult ämbrisse, kuid me toetame neid, sest nad on omad. Eestil pole samas aga kuigi hästi õnnestunud tegelda euroliidu hääleseadega meile tõepoolest vajalike teemade puhul. Olgu siinkohal meenutatud lisaks eurotemaatikale kas või energiapoliitikat ning kõigekülgseid kemplusi Venemaaga. Gaasijuhe on siinjuures vaid üks näide. Vaatamata erimeelsustele, tasuks tõsiselt kaaluda euroliidu ühtseid positsioone ja põhimõtteid näiteks tuumaenergeetika suhtes. Alustada võiks kas või energiasolidaarsusest, sest sedagi mõnikord napib. Energiateema on juba nihkunud selle sajandi peamiste probleemide avangardi, seda rohkem, et koos energia jätkusuutliku tagamise kõrval ei tohi unustada keskkonnasäästlikkust, Kyoto ja post-Kyoto põhimõtteid. Meie jaoks on ju viimne otsustuste tegemiste aeg aastal 2011 ehk juba nelja aasta pärast. Eesti positsioonid võiksid olla tunduvalt selgemini sõnastatud ka euroliidu aluslepingute reformi, Põhjamaade ja Balti mere riikide koostöö puhul, seda eriti Euroopa Liidu kontekstis. Lissaboni protsessi peab kõigi vahenditega toetama, sest juba sellestki vähesest, mida Euroopa Liit on saavutanud, on Eesti kõvasti võitnud, olgu meenutatud kas või teadus- ja arendustegevuseks saadud toetusrahasid.
Eesti valitsus kinnitab me riigi järgmiste aastate europoliitika põhisuunad juba 25. oktoobril. Loodetavasti toob tänane mõttevahetus otsustajatele kasu, mis Eesti seni üldiselt leigeks peetud positsioone Brüsselis aktiveeriks. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kutsun kõnepulti kolleeg Marek Strandbergi Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel.

Head kolleegid! Vaatamata sellele, et meie seisukohad, ja no mis nad peavadki olema, loomulikult strateegilised seisukohad suhetes Euroopa Liiduga on üldised, vajaksime siiski ka nendes üldistes tekstides mõningates valdkondade väga selget prioritiseerimist ja väljatoomist. Mulle endale ja meie fraktsioonile tundub, et lähiajal on olulisemateks valdkondadeks tõepoolest kujunemas energia, energiaküsimustega ja sellega seonduvate keskkonnaküsimustega tegelemine ning loomulikult ka põllumajandus. Põllumajandus, toit, keskkond – see on kõik, mis meie enda tervist, töövõimet ülal hoiab. Ka oludes, kus me soovime keskenduda rohkem innovatsioonikesksele majandusele, rohkem teadmistepõhisele majandusele, on paratamatult inimese tervis see, ilma milleta ei ole seda võimalik ühel, teisel ega kolmandal moel teha. Seetõttu ei ole selliste selgete prioriteetide väljatoomine nendes strateegiates sugugi mitte halb, vaid vastupidi, see näitaks meie pikaajalist ja selget huvi seista Euroopa Liidus eelkõige ka omaenda inimeste hea tervise eest, hea olemise eest ja olla sellega teenäitaja. Me näeme seda, kuidas keskkonnajulgeoleku küsimused kerkivad aina selgemalt ja nähtavamalt meie igapäevaellu, meie majandusse. Meenutan siin mõne päeva vanust uudist selle kohta, kuidas Arktika jäämasside sulamine, mis on olnud enneolematult kiire just sellel aastal, on tekitamas uusi mereteid, mis ühtepidi tundub olevat väga positiivne. Kuid kui lugeda Venemaa, Kanada, Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu väljaütlemisi selles asjas, on jää sulamine ühtpidi märk kliimaprobleemidest ning teistpidi on keskkonnajulgeoleku kaudu tekkimas uued majanduslikud ja kes teab, võib-olla veel ka sõjalised pinged. Need kõik on aspektid, mida me peame silmas pidama, ja meil on oluline tõsta just nimelt needsamad kliima- ja keskkonnajulgeoleku küsimused ka enda n-ö poliitilisele ja tegevuslikule kilbile palju selgemalt, kui me seda tänini teinud oleme. Samas on nii kliima, keskkond kui energeetika ja sellega seonduv täiesti uus argument majanduses. Me teame, millisel moel on need, eelkõige just süsihappegaasi kvootide aspektid, mõjutanud majanduslikku käitumist Eestis, majanduslikku käitumist Euroopas. Meie energiafirma on teeninud miljardeid kasumit just nimelt selle kokkuleppe olemasolu tõttu. Ja meie soovitus oleks, et needsamad kliima- ja keskkonnaargumendid muutuksid aina selgemalt ka kaubanduslepete osaks. Tõenäoliselt ei saa me tulevikus rääkida sellest, et me toetame mis tahes vabakaubandust. Me peame hakkama aina rohkem rääkima sellest, et me toetame vabakaubandust vaid tingimustel, kui see vabakaubandus on kliimasõbralik, keskkonnasõbralik ja kliima ning keskkonnaga seonduvaid julgeolekuriske vähendav. See annab meile ka võimaluse luua eeldused ja alused uueks majandamiseks, mis võimaldaks tõepoolest piirata kliimat ohustavalt ja keskkonda raiskavalt toodetud kaupadega kauplemist. See on uus võimalus, mille väljatoomine võiks Eesti jaoks olla Euroopa Liidus tähendust ja rolli omav. Ja enamgi veel – kui me räägime Euroopa Liidu konkurentsivõime tõusust, siis just nimelt sellised kliima- ja keskkonnapiirangud seni liialt vabale kauplemisele võiksid nii Euroopa tööstusele uue hingamise anda kui ka näidata selget suunda innovatsiooniprotsessidele, mis on täna paljudel puhkudel just nagu peata. Just nimelt energiaküsimused, energeetikavaldkond ja kliimasõbraliku ning keskkonnasõbraliku majanduse valdkond on see, kus innovatsiooni võiks enim oodata. Selleks tuleb luua ka asjakohane majanduslik ja kaubanduslik raamistik ning ma arvan ja loodan, et Eestil on võimalus nendes asjades kaasa rääkida ja selliste prioriteetide väljaütlemisega me peamegi seda tegema. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kutsun kõnepulti kolleeg Raivo Järvi Reformierakonna fraktsiooni nimel. Kaheksa minutit.

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Peaminister! Head kolleegid! Mõeldes Euroopa Liidu poliitikale, meenub mulle sündmus siinsamas aias, kus mõned kolleegid seisid koos minuga väikeses laulukooris, kui me tähistasime koiduvalguses oma liitumist Euroopa Liiduga. Ma mäletan, et reformierakondlaste põues oli teatud kõhedus, ja seda tegelikult täiesti põhjendatult, sest tol hetkel me teadsime, et Euroopa Liit on pigem vasakule kaldu olev ühendus. Ja kui me vaatame praegust hetkeseisu, siis on juhtunud vaata et vastupidine. Ehk seesama maaelu, mille põhjalaskmises on tihti süüdistatud nii meid kui ka Isamaaliitu, on saanud tänu struktuurifondidele tegelikult tuule tiibadesse ja on tekkinud selline mõiste nagu maaelupoliitika. Ja kui rääkida majanduspoliitikast, siis tegelikult siingi on märksõnad ju täiesti liberaalsed, ehk kaupade, teenuste, isikute ja kapitali vaba liikumine on tegelikult kõik see, mida ka Reformierakond toetab. Ka finantspoliitikas, milles meil olid võib-olla kõige suuremad küsimärgid, eelkõige maksumäärade osas, on Euroopa Liit liikumas ühtse ja lihtsustatud maksubaasi poole, mida meiegi toetame, ainult et meie reserveering oleks, et tõesti iga liikmesriik saaks kaasa rääkida just nimelt selles, mis puudutab maksumäärasid. Kui rääkida praegusel hetkel küll veel mitte olemasolevatest kaitsejõudest, siis tegelikult n-ö think-tanker'ite tasemel räägitakse ikkagi struktuurist, mis tegutseks ekspeditsioonikorpuste filosoofia järgi, tegelikult jällegi selle põhimõtte järgi, mis on meie erakonna ideestikku kuuluv. Ja kui rääkida välispoliitikast, siis meenub mulle taas meie liitumishetkest ühe kõrge euroametniku tunnistus, et Euroopa Liidu välispoliitika on katastroof. Ma mäletan, et kikitasin kõrvu, see tekitas teatud mõttes hämmingut ja tegelikult on ka nüüd tegu mingi hämmastava fenomeniga. Ma mäletan, kui ma olin Brüsselis Euroopa Parlamendis ja Venemaa president Putin oli äsja pidanud oma kurikuulsa Müncheni kõne, siis sellele ei reageerinud justkui ükski liikmesriik, välja arvatud Suurbritannia delegatsioon. Ja nüüd on siis tekkinud selline  hämmastav fenomen, et kõikides nendes aspektides, kus Venemaa on hakanud n-ö muskleid näitama – mis puudutab energeetikat, mis puudutab ekstensiivset sõjalist  tegutsemist – on toimunud Euroopa Liidu konsolideerumine. See on tõeliselt hea märk, kui vaadata kas või Euroopa ajalugu, tema minevikku, et hoida ära halvimat.
Kui rääkida ühtsest poliitikast, on siinkohal hea tulla ka energiapoliitika juurde, kus jällegi võiks öelda, et Reformierakond toetab seda paketti, mille on üllitanud energiavolinik Pielbalgs, ehk needsamad energiasillad ei kerki, kui siseriiklik ettevõte on monopoolses seisundis. Niisiis tegelikult idee, et energiakandjad peavad olema teineteisest lahutatud, ühtib jällegi meie vaadetega.
Kui rääkida eurost, siis ma arvan, et ehkki siin on teistest riikidest toodud teistsuguseid näiteid, on Eesti valinud õige tee, ta ei ole läinud n-ö trikitamiste teed, ei mingit mängimist käibemaksude ja muu sarnasega. Kui rääkida ühe eelkõneleja näitest, mis puudutab Sloveeniat, siis tuleks öelda, et Sloveenia ei saa olla meile heaks eeskujuks, sest see on püramidaalne, see on riiklikult kontrollitav majandus. Ja mis on tulemus? Äsja nägid meie delegatsiooni liikmed, kes viibisid Sloveenias, et Sloveenia näeb välja täpselt selline, nagu ta oli idablokki kuuluva riigina, ja kõik see heaolu, mida meie kas või siin Maarjamaal naudime, seal veel puudub. Ehk siin ongi küsimus, mida me tegelikult tahame oma rahva heaks saavutada. Ja kui rääkida sellest küsimusest, mis on Eestil anda, siis mäletan jällegi, kuidas Brüsselis oli ühes vestluses teemaks n-ö Eesti oma niši leidmine. Ja see on meil tegelikult tõesti vaja leida. Küll aga, kui vaadata oma olemist Euroopa Liidus ja kas või vastseid sündmusi, mis puudutasid sedasama kurikuulsat gaasitrassi projekti, kus justkui tekkis oht, et Eesti võib mingis mõttes langeda Poola staatusse, siis võime tunnistada, et seda ei ole juhtunud. Tegelikult ei ole Eesti mitte kunagi kasutanud n-ö vetoõigust, me üritame võtta ühisosast maksimumi ja see peakski olema meie lipukirjaks. Ehk nii nagu Poola endine president Kwaśniewski, avaldades hiljuti oma mõtteid Poola olukorrast ja praeguse peaministri vaadetest, ütles, et ka tema jagab neid vaateid, aga küsimus on selles, kuidas neid väljendada ja kuidas leida seda ühisosa.
Ma lõpetaksin oma väikese kõne, parafraseerides mõtet, mille kunagi ütles välja president Kennedy: mõelgem selle peale, mis on meil Euroopa Liidule anda. Selle kaudu me teemegi teoks oma 15-aastase projekti. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Sellega on meie tänased läbirääkimised lõpetatud. Täname veel kord peaministrit, tänan kolleege konstruktiivses diskussioonis osalemise eest ja sellega on ka meie esimese päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud hasartmänguseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnepulti Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme Kalev Kallo.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Kohalik omavalitsus on seaduse alusel küll kaasatud (pean silmas kehtivat seadust) mängukoha korraldusloa saamise menetlusse, kuid seadusega ei ole kohalikule omavalitsusele antud mingeid aluseid nõusoleku andmisest keeldumiseks, kui konkreetne mängukoht on ehitatud nõuetekohaselt. Seetõttu on nii mõnigi katse keelduda liiva jooksnud. Kohaliku omavalitsuse üksused on nimetatud küsimuse lahendamiseks ka ettepanekuid esitanud. Toon näiteks, et 27. märtsil 2006 pöördusid Tallinna linnapea Jüri Ratas ja Tartu linnapea Laine Jänes peaminister Andrus Ansipi poole ühiskirjaga. Üks ettepanek oli anda kohaliku omavalitsuse üksuse volikogule õigus kehtestada oma haldusterritooriumil piirkonnad, kus hasartmängukohtade avamine on keelatud. Sellest põhimõttest on lähtunud ka eelnõu koostajad.
Eelnõu eesmärk on anda kohaliku omavalitsuse üksusele õigus seaduses sätestatud tingimustel keelduda hasartmänguloa väljaandmisest ning õigus määrata oma haldusterritooriumil piirkonnad, kus hasartmängukohti rajada ei lubata.
Seaduseelnõuga on tegelnud majanduskomisjonis töörühm. Majanduskomisjon on töögrupi ettepaneku alusel teinud otsuse esitada see eelnõu esimesele lugemisele muudetud kujul, millega on nõus ka eelnõu algataja. Muudetud on eelnõu struktuuri ja lisatud rakendussäte, täpsustatud on eelnõus sisalduvaid mõisteid ja lähtuvalt eelnõu eesmärgist on tehtud mõned sisulised parandused. Arutelu ja kaalumise tulemusel jäi eelnõust välja selle esialgses versioonis olnud piirang, mis pidas keeldumise aluseks ka asjaolu, et tegemist on muinsuskaitse all oleva ehitisega. Samas kujunes ühine seisukoht, et piirang, mille kohaselt ei tohiks hasartmängukoht olla elamus, ei taga täielikult eelnõu eesmärki vähendada hasartmängu negatiivset mõju ja viia kasiinod eemale elanike igapäevasest elukeskkonnast. Seetõttu täiendati seda nõudega, et üldplaneeringuga elamumaaks määratud maa-alal ei tohiks hasartmängukohti avada. Erinevalt eelnõu esialgsest tekstist on lisatud viide spordiehitistele ja -rajatistele ning nende vahetule lähedusele. Eelnõu mitmes punktis on kasutusel mõiste "vahetu lähedus". Kuna vahetu lähedus Tallinna tingimustes ja näiteks Kilingi-Nõmme tingimustes võib olla hoopis erinev mõiste, siis on eelnõusse toodud lõige, mis ütleb, et valla- või linnavolikogu määrusega võib määratleda piirkonna, mida loetakse käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 3–6 nimetatud ehitise või territooriumi vahetus läheduses olevaks, või kehtestada piirangud nimetatud piirkonnas asuvate mängukohtade lahtiolekuaegadele. Keeldumise aluste hulgast jäi esialgse tekstiga võrreldes välja kohalike elanike mittenõustumine mängukoha avamisega, kuna ei peetud otstarbekaks hakata sellega seotud õigusmõisteid ja protseduuri täpsemalt määratlema, eriti arvesse võttes uut pakutavat keeldumise alust, mis käsitleb eelnimetatud elamumaaks määratud maa-ala. Lisatud on § 2, eelnõu esialgse versiooniga võrreldes sisaldab see rakendussätet, mis tagab hasartmängukorraldajale õiguse enne 2008. aasta 1. jaanuari, mis võiks olla ka seaduse jõustumise tähtaeg, väljastatud korraldusloa alusel edasi tegutseda.
Kõik head ettepanekud ja täiendused eelnõu edasisel menetlemisel on teretulnud. Eelnõu algatajate ettepanek on eelnõu esimene lugemine lõpetada ja selle eelnõuga edasi töötada. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel ei näi küsimusi olevat. Kutsun ettekandeks kõnepulti majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon nimetas selle seaduseelnõu puhul juhtivkomisjoni ettekandjaks küll komisjoni liikme Liina Tõnissoni, aga kuna proua Tõnisson otsustas erru minna, siis teen kokkuvõtte mina.
Majanduskomisjon arutas hasartmänguseaduse muutmise seaduse eelnõu 24. septembril s.a. Komisjoni oli kutsutud ja selgitusi jagas Riigikogu aseesimees Jüri Ratas kui eelnõu algatajate esindaja.
Kolleeg Kalev Kallo tegi põhjaliku ülevaate sellest, mida algatajad on mõelnud ja millest ka komisjonis räägiti. Võib-olla peaks lisama vaid seda, et seaduseelnõu menetlev töörühm tegi tõepoolest põhjalikult tööd ja nende ettepanekutega, mida töörühm esitas, olid seaduseelnõu esitajad nõus. Valitsuse seisukoht eelnõu kohta on samuti toetav, kuigi tähelepanu on juhitud mitmele asjaolule. Üks märksõna, mis nii valitsuse poolt kui ka komisjonis päevakorral oli, oli ikkagi termin "vahetu lähedus". Mida tähendab ühe või teise objekti vahetu lähedus, kus hasartmängukohta ei või avada? Selle üle vahetati mõtteid ja see jäi siia sellisel kujul, et kohaliku omavalitsuse volikogu võib seda täpsemalt määratleda.
Komisjonis kõlas ettepanek teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada. Selle poolt oldi konsensuslikult. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati s.a 23. oktoober kell 12, samuti konsensusega. Nii et ka mina ootan, et lugupeetud kolleegid esitavad oma ettepanekud, ja menetleme seaduseelnõu edasi. Tänan!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Kolleeg Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mul on küsimus, mis puudutab selle valdkonna reguleerimist ulatuslikumalt. Kas komisjonis oli valitsuse esindajate poolt juttu sellest, millal uus terviklik hasartmänguseadus peaks tulema? Seda on aastaid tehtud, mitmed eelnõu versioonid on Rahandusministeeriumis sahtlites. Millal see võiks parlamendi poole liikuda?

Aitäh! Komisjonis selle päevakorrapunkti arutelu juures valitsuse esindajaid ei olnud.  Valitsusest oli tulnud seisukoht Rahandusministeeriumi blanketil, alla oli kirjutanud siseminister rahandusministri ülesannetes Jüri Pihl ja sellest seisukohast ei tule välja, kui kaugel on teie mainitud eelnõu. Aga ma loodan, et seaduseelnõu edasi menetledes me kindlasti saame ka selles osas targemaks.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu Urmas Klaasile! Läheme edasi läbirääkimistega. Sõna võivad võtta fraktsioonide esindajad. Esimeseks kutsun kõnepulti kolleeg Marek Strandbergi Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel.

Head kolleegid! Kõnealune seaduseelnõu on esimene katse, küll võib-olla mitte nii üldiselt, kuid operatiivselt hakata reguleerima hasartmänguvaldkonda, mis paratamatult on problemaatiline ühel, teisel või kolmandal põhjusel. Peaasjalikult loomulikult selle tõttu, et mängusõltuvuses olevaid ja oma lähedaste elumugavusi ohtu seadvaid ja vähendavaid inimesi on Eestis viimase aja jooksul tekkinud liiga palju.
Meie fraktsioon loomulikult toetab eelnõu menetlusse võtmist, kuid soovime  lisada seda, mida me ka komisjonis arutasime. See puudutab seda, kuidas on võimalik täpsustada ja kirja panna sedasama vahetu läheduse küsimust. Vahetu läheduse ja märgatavuse mõiste, mis selles seadusaktis on, ei peaks meie meelest olema mitte niivõrd poliitilisest tahtest tulenev, vaid mõõdetav. Sellelaadseid parandusettepanekuid me kavatseme ka teha. Kinnitan teile, et sellised märgatavuse või vahetu läheduse mõõtmise meetodid ja võtted, nagu selgub, on olemas. Me soovimegi seda kasutusse võtta. Me leiame, et paljudel puhkudel, kui poliitiline subjektiivsus võib mõjutada majandustegevust, on mõõdetavus see kriteerium, mida tuleks rohkem arvesse võtta.
Ma arvan, et lisaks sellele, et reguleerida niivõrd detailselt kasiinode ja hasartmänguasutuste paiknemist, on Riigikogul ja riigil tervikuna aeg hakata mõtlema selle peale, milline on Eestis see aastanumber, kui hasartmängud ei peaks enam olema Eesti Vabariigis majandusharuks. Mida varem me seda tegema hakkame, seda valutum on nendel ettevõtjatel oma harjumuspärasest tegevusest loobuda ja uusi turge otsida. Aitäh!

Kutsun kõnepulti kolleeg Toomas Tõniste Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Teie lahkel loal lähen ajas natukene tagasi. Olin enne Riigikokku tulemist Tallinna Linnavolikogu liige ning juhtisin Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni. Pärast Tallinna uue linnavolikogu kokkutulekut 2005. aastal oli meie üks esimesi eelnõusid pöördumine Vabariigi Valitsuse poole, et see algataks eelnõu hasartmänguseaduse muutmiseks, millega kohalik omavalitsus saaks sisulise õiguse kaasa rääkida, kuhu ja millistel tingimustel on võimalik selle omavalitsuse territooriumil rajada hasartmängukohti. Tookord oli see üks vähestest meie eelnõudest, mida ka Tallinnas ainuvalitsev Eesti Keskerakond toetas. Kahjuks aga riigi tasandil tookordne valitsuskoalitsioon midagi probleemi lahendamiseks ette ei võtnud. Sellepärast minu kiitus tookordsele linnapeale, kes nüüd opositsioonis olles soovib heastada eelkäijate tegematajätmisi.
Kindlasti ei saa mööda vaadata ka ohtudest, mida see eelnõu endas kätkeb. Ma mõtlen siin kohalikele omavalitsustele liiga suurte volituste andmist, mis loob eeldused korruptsiooni levikuks ja populistlikeks otsusteks. Stiilinäiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Ma arvan, et praeguse linnavalitsuse viimase aja tegemised on näidanud, et see on reaalsus.
Isamaaliidu ja Res Publica Liidu fraktsioon on seisukohal, et hasartmänguseadus vajab tervikuna korrastamist ja karmistamist. See eelnõu küll kahjuks põhilisi probleeme ei kõrvalda, vaid on ainult üks väike osa kogu hasartmänguseaduse muutmise protsessist. Selle protsessi eesmärk on praegusest rangema kontrolli kehtestamine kasiinode üle, piirates selle eesmärgi saavutamiseks hasartmängude kättesaadavust tuntavalt.
Isamaaliidu ja Res Publica Liidu fraktsioon toetab eelnõu esimese lugemise lõpetamist. Aitäh!

Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud. Määran eelnõu 76 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 23. oktoobri kell 12.

Läheme edasi kolmanda päevakorrapunktiga, milleks on Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine ühiskonna lõimumise probleemide läbitöötamiseks" eelnõu. Algab esimene lugemine. Kutsun kõnepulti Rahvaliidu fraktsiooni liikme Jaanus Marrandi.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Teie ees on Riigikogu probleemkomisjoni moodustamise ühiskonna lõimumise probleemide läbitöötamiseks otsuse eelnõu. Eelnõu esitati Riigikogu menetlusse juba 14. mail ehk ajal, kui need teemad olid Eesti elus väga aktiivselt üleval. On kahju, et esimesele lugemisele jõuab see eelnõu alles nüüd, oktoobris. Eks seegi näitab natukene meie ühiskonnas olevat leppimatuse meelt ja erakondade tahtmatust tegelda koostöös lõimumisteemaga.
Eelnõu eesmärk on moodustada Riigikogu probleemkomisjon mitte-eestlaste Eesti ühiskonda lõimumisel ilmnenud ja seni arvatust tunduvalt keerulisemaks osutunud probleemide läbitöötamiseks ning lõimumise tulevikusuundade seadmiseks. Aprilli lõpu sündmused tõid meie ühiskonnas esile lõimumisprobleemid niisugusel kujul, nagu me ilmselt enam keegi ei osanud oodata. See näitas, et me oleme Eestis tegelnud paljuski ilusa pildi maalimisega lõimumisest ja tulemused ei ole sellised, et nendega võiks väga rahul olla. Liiga palju on veel inimesi, kellel lisaks teisele emakeelele on ka teine meelsus, mis ei pea Eestit oma kodumaaks ega oma riigiks. Veelgi enam, meil on inimesi, kes küll valdavad väga perfektselt eesti keelt, aga Eestit oma riigiks ei pea.
Millest see tuleb nüüd, kui meie riik on 15 aastat vana, kus on lahendused ja kuidas nendeni jõuda? Kõik need on tegelikult küsimused, millele vastust andmata ei ole võimalik pikaajaline stabiilne ühiskond, mille poole me ju tegelikult ilmselt kõik siin saalis püüdleme.
Terve Eesti stabiilse arengu huvides on, et me suudaksime leida võimalikult kooskõlalisi lahendusi. Eestimaa Rahvaliidu arvates on parim lahendus selleks Riigikogu probleemkomisjon, kuna kui me vaatame eri võimalusi ja jõude, mis võiksid ja tahaksid tegelda lõimumisteemaga, siis kõige laiapõhjalisem, eri arvamusi esindav, ka valimistel värskelt kontrollitud rahvaesindus on ju Riigikogus. Siin on esindatud erinevad poliitilised jõud. Kus saab olla veel suuremat kogu, kes suudaks autoriteetsemalt arvestada erinevaid arvamusi! Teema olulisus Eesti riigi jaoks nõuab, et vastutus oleks viidud võimalikult laiale ja usaldusväärsele kandepinnale. Muidugi on oluline roll valitsusel ja ka ettevalmistataval uue lõimumiskava väljatöötamisel. Kahtlemata on head koostöökojad ja muud vormid, aga parlamentaarset rolli nad asendada ei saa. Niisuguste vormide eelistamist ja koguni arvamust, et ministri juures tegutseva komisjoni olemasolu korral parlamentaarse probleemkomisjoni loomine on asjatu parallelism, on üsna veider kuulata, nii nagu ka kuulda põhiseaduskomisjoni esimeest rääkimas, et lõimumisteemasid probleemkomisjoni tasemel arutada pole vaja, sest ministri juures tegutseb koostöökoda. See on ilmselge soov vähendada parlamendi rolli. Ma ütleksin, et see on omalaadne kummitempli moodi suhtumine parlamendi funktsioonidesse ja võimalikku rolli. Ma otsisin selleteemalisi esinemisi ka rahvastikuministri büroo veebilehel olnud materjalide hulgast ja leidsin, et ka rahvastikuminister on oma esinemistes üsna selgelt öelnud, et lõimumispoliitikas on vaja saavutada poliitilist konsensust ja avardada institutsionaalset kandepinda. Tegelikult on meil ju ühed eesmärgid, ka see tuleb välja rahvastikuministri arvamustest.
Sellise komisjoni olemasolu on ääretult oluline, sest Riigikogu võtaks endale aktiivse positsiooni. Komisjoni ajutine olemasolu oleks täiendav väljund ka rahvastikuministrile, kelle side parlamendiga on niigi ahtake. Eelnõusid, mis puudutaksid rahvastikuteemasid ja mille kaitsmisel oleks n‑ö algataja ehk valitsuse esindaja rahvastikuminister, on üsna vähe. Rahvastikuministril on ju küllalt vähe asja parlamenti, siia kõnepulti esinemiseks, seda juhtub ainult infotundides, üksikute erakorraliste teemade arutamisel, aga tegelikult peaaegu mitte. See komisjon looks võimaluse, et kõikide nende teemadega seoses, mida uue lõimumiskava väljatöötamisel käsitletakse, saaksid rahvastikuminister ja valitsus parlamendi selge toetuse ja ka väljundi. Just lõimumisteema võiks olla see, kus Riigikogu erinevad pooled saaksid otsida konsensuslikke lahendusi ja leida kooskõla.
Kui vaatame natuke ajas tagasi, siis pärast seda, kui Riigikogu võttis 1998. aastal vastu dokumendi "Eesti riikliku integratsioonipoliitika lähtekohad mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda", on Riigikogu  kahjuks  lõimumisprotsesside juhtimisest ja suunamisest peaaegu täielikult kõrvale jäänud. Vahepeal on valitsus heaks kiitnud riikliku programmi "Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000–2007". 2007. aasta viimaseid kuid me just praegu kõnnime. Riikliku programmi pearõhk on olnud keelelis-kommunikatiivse integratsiooni soodustamisel ühiskonnas. Kuid samas on peetud oluliseks ka õiguslik-poliitiliste ja sotsiaal-majanduslike eesmärkide saavutamist. Programmi kohaselt on olnud oluline, et selle kaudu toimuva mitmekultuurilise ühiskonna arenguga kaasneks ja areneks vastav seadusandlus. Ühtlasi on peetud tähtsaks siduda programmi tegevused teiste sarnaste sotsiaal-majanduslike ja regionaalsete arengukavadega. Aga Riigikogu pole kümne aasta jooksul vastu võtnud ühtegi seadusandlikku akti, mis käsitleks seda Eesti ühiskonna mitmetahulist ja keerukat valdkonda tervikliku protsessina. Samuti ei ole Riigikogu vahepeal kordagi pidanud vajalikuks arutada teemat riiklikult tähtsa küsimusena. Kas me ka nüüd tahame, et Riigikogu ehk seadusandlik initsiatiiv jääks kogu selle keeruka teema juurest kõrvale ja nii kannaks poliitilist vastutust tegelikult ainult valitsus ehk täidesaatev võim? Rahvaliidu arvates ei saa Riigikogu pärast aprillisündmusi enam küll kuidagi neist teemadest kõrvale vaadata.
Muutunud sise- ja välispoliitiline olukord eeldab senise 15 aasta jooksul toimunud lõimumisprotsesside ausat ja enesekriitilist analüüsi ning laiapõhjalist ja avalikku diskussiooni ilmnenud probleemide süvapõhjuste üle. Ainult sellise käsitlemise kaudu on võimalik leida Eesti ühiskonnas ilmnenud lõhede ületamiseks ja pingete vähendamiseks tasakaalustatud ja üldiselt vastuvõetavaid lahendusi.
Niisiis, kordan üle. Eelnõu algatajate nägemuse kohaselt on Riigikogu kui rahva kõrgeima esindaja kohustus näidata initsiatiivi riigi elu kõige tähtsamate põhiseaduslike küsimuste, mille hulka kuulub ka ühiskonna sisemise rahu tagamine, lahendamiseks, samuti olla selle diskussiooni vedaja ühiskonnas. Riigikogu kodukorra seaduse kohaselt on probleemkomisjoni moodustamine ja talle selle teema läbitöötamise ülesande andmine parlamendi võimalus, mille kasutamata jätmine näitaks meie seadusandja nõrkust ja tahtmatust tegelda terve Eesti jaoks tõsiste teemadega.
Kui nüüd rääkida eelnõu sisust, siis oleme kavandanud komisjoni kuueliikmelisena selliselt, et esindatud oleksid kõik Riigikogu fraktsioonid. Moodustatava probleemkomisjoni volituste kestuseks on eelnõu kohaselt kaks aastat. Aga kõik need teemad – kui pikalt võiks komisjon tegutseda, missugused võiksid olla komisjoni lõppväljundid, kuidas toimuks koostöö komisjoni, rahvastikuministri ja teiste komisjonide ja erinevate üksustega, kes kõik tegelevad lõimumisteemadega – võiksid olla arutamise objektiks selle eelnõu otsuseks vormimisel.
Loodan, et Riigikogu toetab eelnõu, vaatamata sellele, et arvamus on olnud negatiivne nii valitsuserakondade kui ka põhiseaduskomisjoni poolt, kes küll mitu korda seda teemat on käsitlenud. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleegidel küsimusi ei ole. Järgmiseks ettekandjaks kutsun kõnepulti põhiseaduskomisjoni aseesimehe Evelyn Sepa.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas kõnealust otsuse eelnõu oma kahel koosolekul. Olgu siinkohal algatuseks ära toodud ka komisjoni seisukohad: käsitleda eelnõu tänasel istungil ning teha Riigikogule ettepanek esimest lugemist mitte lõpetada. Selle poolt hääletas 4, vastu 2 komisjoni liiget ja erapooletuid ei olnud.
Nüüd arutelu käigu juurde. Pärast nii pikka ja põhjalikku algataja sõnavõttu, mis muu hulgas kajastas kahtlemata komisjoni enda arutelude käiku, on mõtet rohkem peatuda komisjoni teisel koosolekul, kuhu oli kutsutud rahvastikuminister Urve Palo. Minister märkis arutelu käigus, et integratsiooniprogrammi aastateks 2008–2013 töötas välja eelmine valitsus ja see valmis selle aasta alguseks. Praegu toimub programmistrateegia arutelu, millega on kaasnenud kriitika, et strateegiat ei ole muudetud. Protseduuriliselt on strateegia muutmiseks moodustatud erinevad üksused, kes võivad programmi sisusse sisse viia muudatusi, millele ta tähelepanu juhtis. Üks oluline üksus on ministri sõnul ekspertkomisjon. Minister lisas, et tema ametiajal tuli see komisjon esimest korda kokku alles augustis. Ekspertkomisjoni liikmeskonnas on esindajaid nii ajakirjandusest, kultuuriseltsidest, poliitikute hulgast kui ka muudest huvigruppidest. Minister lisas, et ekspertkomisjonis puudus läbilõige  meie erakondade senistest esindajatest, sellest tulenevalt paluti parteide esindajad augustis toimunud ekspertkomisjoni, kus enamus osales. Kahjuks ei osalenud seal Rahvaliidu fraktsiooni ega Eestimaa Roheliste fraktsiooni esindajad. Teiste organisatsioonide ja isikute pakutud strateegiamuudatustega ei saa ministri sõnul enne edasi minna, kui integratsioonipoliitikale pole saadud tagasisidet parlamendis olevatelt erakondadelt. See oli ministri sõnul ka põhjus, miks saadeti fraktsioonidele kiri palvega kohtuda 15. oktoobril. Rahvastikuminister lisas veel, et ministri büroo soov on, et parlamendis esindatud erakonnad osaleksid ka integratsiooniprogrammi väljatöötamisel. Sellele järgnes pikk küsimuste-vastuste voor. Kolleeg Ene Kaups küsis, kas viie kuu jooksul on integratsiooniprotsessis näha ka mingisuguseid muutusi, lisaks sellele, et inimesed on aktiivsemalt teema üle arutama hakanud. Minister vastas, et kõige objektiivsemalt saab muudatustest rääkida arvamusküsitluse näitel, mille suvel tegi Saar Poll. Küsitluses osales 1000 eestlast ja 500 mitte-eestlast. Uuring oli väga mahukas. Ilmnes, et aprillisündmuste tagajärjel tekkis inimestes rahvustunne. Rääkida ei saaks integratsiooniprogrammi ebaõnnestumisest aprillisündmuste tõttu, sest tänavatel oli vaid 2000 inimest, mis on 0,5% mitte-eestlastest, ja tegelikult oli seal hulgas ka eestlasi. Kui uuringute tulemus näitab, et 70% mitte-eestlastest tunnetab ennast Eesti riigi osana ning ligi kolmandik on väga hästi lõimunud, siis kindlasti ei ole need sündmused indikaatoriks, mis näitavad, et oleme integratsioonis läbi kukkunud. Minister lisas, et programmi, mis koostati eelmise valitsuse ajal, on vaja sisse viia põhimõttelisi muudatusi ning selleks, et need põhimõttelised muudatused tegelikult toimiksid, on vaja parteide osalust. Kolleeg Mart Nutt märkis, et uuringutesse tuleb suhtuda tugeva kriitikaga, see, kuidas inimene käitub reaalses ühiskonnas ja kuidas ta vastab ankeedile, ei pruugi olla ühene, kuna inimene puutub kokku väga sensitiivsete küsimustega. Sellele küsimusele eelnes pikk arutelu, kui tõsiselt saab võtta erinevaid eri tegijate korraldatud uuringute küsitlustulemusi.
Mis puudutab arutelu komisjoni moodustamise mõttekuse või mittemõttekuse üle, siis suures plaanis oli esindatud kahte tüüpi arvamusi, millele ka eelnõu algataja tähelepanu juhtis. Osa inimeste arvates võiks integratsioonipoliitika küsimustega tegelda vaid valitsus, kaasates endale sobival ajal ja sobival viisil inimesi, kes sellel teemal kaasa räägiksid. Teise seisukoha kohaselt peaks Riigikogu olema kaasatud  sellesse protsessi ka institutsionaalselt ja mitte sõltuma ainult sellest, kas, millal ja kes midagi või kedagi kokku kutsub. Sellisest komisjonist võiks saada ka Riigikogus olev nn kompetentsikeskus, mis tagaks teema järjepideva käsitlemise ning tähtsustaks Riigikogu rolli kogu protsessis ja võimaldaks käsitleda teemat avalikkuses märksa laiemalt.
Komisjoni otsused on juba eelnevalt ette kantud, nii et ma siinkohal lõpetan. Aitäh!

Kolleegidel on ettekandjale küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Kalev Kallo.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Minus tekitas mõnevõrra hämmingut põhiettekandja  väide, et valitsuse seisukoht oli eitav. Kui Riigikogu arutab, kas teha Riigikogus mingi komisjon, kas siis ka valitsus sekkub oma seisukohaga ja ütleb ei ning siis nagu ei moodustatagi? Kui seda valitsuse seisukohta on küsitud, siis tekib küsimus, kas Riigikogu ei ole juba ette valitsuse ees ennast poolmadalasse asendisse kummardanud. Või anti see seisukoht ilma küsimata? Aga see väide kinnitab küll, et kummitemplist me eriti kaugel enam ei ole. Kas see väide vastab tõele, et valitsus on sekkunud Riigikogu arutelusse ja otsustab ise, kas moodustada komisjoni või mitte?

Valitsuse seisukohta traditsioonilisel viisil selle otsuse eelnõu kohta loomulikult laekunud ei ole. Pean silmas Riigikogule omast protseduuri, kus kirjalikult pöördutakse ja saadakse kirjalik vastus. Küll aga on tõsi see, et komisjoni koosolekul osalenud rahvastikuminister ei näidanud üles mitte üleliia vaimustust või, ütleme nii, ta suhtus küllaltki leigelt selle komisjoni moodustamisse või mittemoodustamisse, olles rahul mõlema variandiga, kuidas Riigikogu peaks otsustama.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Jaanus Marrandi.

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on mõneti samal teemal, nagu ka kolleeg Kalev Kallo küsis. Kas komisjonis ei tulnud arutelule, et on tegemist kuidagi äraspidise mõtlemisega? Toimib koostöökoda, probleemkomisjon ministri juures, kus parlamendierakondade esindajad peaksid osalema. Kas ei arutatud, et võiks justkui vastupidi olla, et parlamendis on moodustatud probleemkomisjon, kes on võtnud väga selge initsiatiivi ja kus kogu oma autoriteedi ja oskustega tegutseb hoopiski minister, nii nagu see parlamentaarses riigis on, täidesaatev võim tegutseb koostöös sellega? Kas seda ei arutatud?

Arutati küll. Loomulikult markeeriti arutelude käigus eri vorme ja formaate, mis vormis see koostöö saaks toimuda, milline on olnud senine traditsioon ja millised oleksid muud reaalsed võimalused. Tõsi ta on, et parlamendil peaks olema vääramatu õigus võtta ja hoida initsiatiivi nendes küsimustes, mille puhul ta seda vajalikuks peab. Tõsi on ka see, et parlamendi kui institutsiooni roll on muu hulgas teostada järelevalvet täitevvõimu üle. Üks kriitiline noot, mis kõlas komisjoni arutelu käigus, juhtis tähelepanu sellele, et sageli ei ole parlamendi erikomisjonid varustatud piisava tööjõuga ja ka teadlaste eksperditeadmistega põhjusel, et Eestis on teadlaste ring, kes sellel teemal on võimelised kvaliteetseid uuringuid tegema, liialt väike ja nad on ühel või teisel viisil juba koormatud või kaasatud ning tekib küsimus, kas see on ilmtingimata otstarbekas. Aga nagu näitas ettekantud hääletustulemus, ei olnud sellised kõhklused komisjonis sugugi mitte üheselt esindatud. Oli nii neid, kes toetasid erikomisjoni moodustamist, kui ka neid, kes seda ei toetanud.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Eiki Nestor.

Ma palun väga vabandust oma otsekohesuse pärast, aga mis lolli juttu siin aetakse! Vabariigi Valitsusel ei saagi olla mingit seisukohta, kas Riigikogu moodustab komisjone või mitte, see on Riigikogu otsustada. Kas ma sain õigesti aru, et ka praegu võimulolev valitsus ja komisjonis käinud minister olid samal veendumusel, et see on Riigikogu enda otsustada, kas teha erikomisjon või mitte?

Sinu tähelepanujuhtimine on täiesti õige ja asjakohane. Eks see valitsus, kes igasuguseid seisukohti võtab, ongi rohkem nagu koalitsioonivalitsus, muu hulgas sotside oma. Aga minister tõepoolest ei avaldanud komisjonis selle komisjoni moodustamisele ei tulihingelist toetust ega tulihingelist vastuseisu.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Jaanus Marrandi.

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab ikkagi kogu sellele teemale laiema poliitilise kandepinna ja usalduse saamist. Komisjonis arutati kogu seda otsuse eelnõu just selle motiiviga, et oleks ju mõistlik, kui teemal oleks kõikide poliitiliste jõudude ja ka volitusi omavate poliitiliste jõudude ehk parlamendiliikmete tähelepanu. Selline autoriteet tuleks kogu selle teema arutelule kasuks ja tulem võiks olla seetõttu poliitiliselt kandvam ja selgema väljundiga.

Kindlasti on see äärmiselt oluline, et parlament võtaks julgemalt sõna ja hoiaks julgemalt erinevaid initsiatiive ühiskonnas olulistel teemadel ega oleks mitte paljukõneldud kummitempli rollis, kas lihtsalt vaikiv heakskiitja või pead liiva alla peitev institutsioon või variorgan, kes pigem segab valitsust, mitte ei teosta võimu, mida ta on valimistel taotlenud ja saanud.

Head kolleegid! Kuna meie tööaeg on kohe lõppemas, alla ühe minuti on tööaega jäänud, siis jääb selle eelnõu arutelu siinkohal pooleli. Evelyn Sepp, kas teie vastus jäi pooleli?

Kui istungi juhatajal on võimalik, siis tulenevalt siinkõneleja välislähetusest, mis algab homme, paluksin võimalust küsimuste-vastuste voor ära lõpetada.

Nagu te, kolleeg Sepp, hästi teate, te tunnete väga hästi Riigikogu kodu- ja töökorra seadust, selleks on omad protseduurid, kuidas sel juhul käituda. Head kolleegid! Otsuse eelnõu 38 lugemine jääb meil siinkohal pooleli. Me jätkame lugemist homme.
Meie tänane tööaeg siin Riigikogu saalis on lõppenud. Soovin teile head päeva jätku!

Istungi lõpp kell 13.00.