Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Asume oma tänase päevakorra juurde. Kõigepealt on meil võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Vabariigi Valitsus täna eelnõusid üle ei anna. Kolleegid, palun! Kolleeg Karel Rüütli!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Annan Rahvaliidu nimel üle arupärimise justiitsminister Rein Langile.
Järgmisel nädalal möödub aasta uurimisorganite poolt lõkkele puhutud maadevahetuse skandaalist ja suure ampluaaga läbi viidud Maa-ameti peadirektori ja ettevõtjate arreteerimisest. Vaatamata korduvatele lubadustele süüdistus kohe kohtu ette saata, ei ole seda suudetud tänaseni teha. Vastupidi, Euroopa Inimõiguste Kohtus on võetud menetlusse asjaosaliste kaebused Eesti riigi vastu eeluurimisel toime pandud jämedate seadusrikkumiste kohta.
Samas on uurimismaterjalide ebaseadusliku meediasse lekitamisega kujundatud maadevahetusega seotud ametnike, ärimeeste ja poliitikute suhtes juba ette süüdimõistev hoiak ning nende mainet on avalikkuse silmis kahjustatud. Siiani ei ole leitud seaduslikke põhjusi eelmise keskkonnaministri ülekuulamiseks.
Meile näib, et viimastel nädalatel on alustatud seoses maadevahetamise kriminaalasja uurimise venitamisega massilisi rünnakuid Rahvaliidu vastu. 21. septembril kuulati tunnistajana üle Eestimaa Rahvaliidu endine peasekretär. Ülekuulamistele on kutsutud Rahvaliidu Riigikogu fraktsiooni sekretariaadi juht ja paljud teised. Läbiotsimisi ja võetusi on asutud korraldama eraisikute juures, firmades ja riigiasutustes, millel ei ole maadevahetustehingutega mitte mingisugust seost. Näiteks otsiti maadevahetuse uurimise motiivil läbi ühe Jõgeva ärimehe firma ja kodu, kuigi too mees pole iial maid vahetanud ega selleks soovi avaldanud.
Rahvaliit esitab justiitsministrile seitse küsimust. Esimene küsimus: kui palju on prokuratuuriorganid viimase kolme aasta jooksul kokku taotlenud lubasid isikute pealtkuulamiseks ja kui palju selleks on lube antud? Palume tuua eraldi välja vastavad arvud aastate 2005, 2006 ja 2007 kohta. Kui palju on ...

Kolleeg Rüütli, teie aeg on kahjuks läbi.

Siin on mõned küsimused veel, aga ma ei hakka neid kõiki ette lugema. Aitäh!

Niisiis olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise.
Läheme edasi teadetega. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 24. septembril algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on kultuurikomisjon. Teiseks, Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 25. septembril algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on kultuurikomisjon.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll.
Kohal on 80 Riigikogu liiget, puudub 21.

Head kolleegid! Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras üks punkt ja see on õiguskantsleri ülevaade järelevalve teostamisest õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse ning põhiõiguste ja vabaduste järgimise üle. Ettekande teeb meile õiguskantsler Allar Jõks.
Kolleegid, lubage, et ma ka tuletan teile meelde, et see arutelu toimub Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 55 alusel, mille kohaselt on õiguskantsleri ülevaate pikkus kuni 30 minutit. Seejärel on ettekandjale küsimused. Iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse. Seejärel tulevad läbirääkimised, kus sõna võivad võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Vastavalt § 66 lõikele 5 on kõne puldist viis minutit, millele võib taotleda kuni kolm minutit lisaaega. Sõnavõtt kohalt on kaks minutit pikk.
Head kolleegid! Läheme nüüd selle päevakorrapunkti juurde. Kutsun kõnepulti õiguskantsleri härra Allar Jõksi.

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teie laudadele jõudnud õiguskantsleri 2006. aasta tegevuse ülevaade on senistest mahukaim. Võrreldes kõige esimese, 1940. aastal avaldatud ülevaatega on kasv olnud tagasihoidlik, maht on kasvanud kõigest viis korda.
Ülevaadet koostades ei ole õiguskantsleri eesmärk sahtlisse kirjutamine või tallele panemine. Seetõttu kohtusin kahe viimase nädala jooksul enamiku Riigikogu komisjonidega, et kaardistada võimalikke koostöövorme ja -teemasid. Tahan siinjuures tänada kõiki komisjone konstruktiivse ja edasiviiva mõttevahetuse eest, samuti asjatundliku kriitika eest. Ma tahan teile öelda, et sellest kriitikast on minu töös palju kasu.
Tänases ettekandes ei hakka ma kordama seda, mis trükitud ülevaates juba kirjas. 440 lehekülje teksti ettelugemine siit puldist ei pruugiks lõpule jõuda enne õiguskantsleri ametiaja lõppu. Seetõttu puudutan vaid kõige olulisemaid teemasid. Loodan, et iga Riigikogu liige, kes tahab Eesti põhiseadusmaastiku korrastamisel kaasa lüüa, leiab siit ülevaatest endale midagi kasulikku või huvipakkuvat.
Mis oli siis see, mis möödunud aastal põhiõiguste kaitsega seonduvalt kõige enam rõõmustab?
Esiteks tunnustan isikuandmete kaitse seaduse, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning avaliku teabe seaduse muudatuste vastuvõtmist. Kuni viimase ajani võis nende seaduste kooskõlalisel tõlgendamisel jõuda justkui Bermuda kolmnurka. Nüüdseks on astutud pikk samm infoühiskonna vajaduste ja igaühe privaatsusõiguse vahel tasakaalu leidmiseks. Või kujundlikumalt väljendades: tasakaalu leidmiseks infonälja ja privaatsusjanu vahel.
Teiseks. Tähtsaks tuleb pidada ka muudatusi karistusõiguses ja kriminaalmenetlusõiguses. Näiteks kiirmenetluse, lepitusmenetluse ja lähenemiskeelu võimaluste loomist ning kriminaaltulu konfiskeerimise regulatsiooni uuendamist põhimõtte  "kuritegu ei tohi ära tasuda" sisustamisel. Loodan, et need muudatused ei tee riiki mugavamaks, vaid tagavad senisest enam inimõiguste austamise ja riigi vahendite parema kasutamise.
Kolmandaks. Ülevaateperioodi langes ka keeleseaduse muutmine, mis võimaldab nüüdsest riiklikku järelevalvet eesti keele kaitsel teostada seaduslikul alusel.
Neljandaks. Riigikogu ratifitseeris möödunud aastal ÜRO piinamisvastase konventsiooni lisaprotokolli. Selle eesmärk on näha ette sõltumatute rahvusvaheliste ja siseriiklike asutuste korrapärased külastused kinnipidamiskohtadesse. Riigi ennetusasutuse tegevus laieneb lisaks riiklikele kinnipidamisasutustele kõigile asutustele, kus faktiliselt piiratakse isiku vabadust. Ja neid asutusi on Eestis 96.
Lugupeetud kõrge kogu liikmed! Eelmistes ülevaadetes olen peatunud teemadel, mis peaks seadusandja tähelepanu enim köitma. Paljud püstitatud küsimused on kahjuks siiani vastuseta. Neli aastat tagasi rõhutasin, et juriidiliste isikute annetuste keelamise asemel oleks tulnud pearõhk panna erakonna rahastamise läbipaistvusele ja kontrollile. Vastasel korral mõjutavad üksikute majandushuvid poliitilist tahet tulevikus endise jõuga, aga seda tunduvalt varjatumalt. Nõrkade kontrollimehhanismide ning auklike regulatsioonide tõttu ei täida erakonnaseadus talle pandud eesmärke. Kahjuks ka 2006. aastal jäi õiguskantsleri koostöö Riigikoguga tõhusa erakonna rahastamise kontrollorgani loomisel viljatuks. Tagajärjeks on vaidluse kaldumine Toompealt Toomemäele.
Ei tohi unustada, et ei Riigikohus ega õiguskantsler saa teha mitte midagi muud, kui juhtida tähelepanu puudustele. Põhiseaduse nõuetega kooskõlla viimiseks on pädev ainult see saal siin. Ükskõik, milline Riigikohtu otsus ka ei tule, erakonna rahastamise kontroll vajab kaasajastamist. Seda on korruptsioonivastase strateegia tutvustamisel tunnistanud ka justiitsminister.
Veendumust, et olemasolev kontrollisüsteem ei ole sõltumatu ja piisav, tunnistas nädalapäevad tagasi üksmeelselt ka korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjon. See on komisjon, mis kehtiva seaduse kohaselt ongi kutsutud ja seatud erakondade rahaasjadel silma peal hoidma.
Teen siinkohal ühe sinisilmse, kuid ma arvan, et mitte utoopilise ettepaneku. Ma arvan, et eelnõu erakonna rahastamise kontrolli tugevdamiseks võiksid algatada kõik Riigikogu erakonnad üksmeelselt. See oleks märk, et Riigikogu erakonnad austavad endale reegleid kehtestades nii valijaid kui ka ausa mängu põhimõtteid.
Ja ei maksa lasta ennast hirmutada demagoogiliste õudusjuttudega sellest, et see kontrollorgan, mis hakkab erakondade rahastamise asjadel silma peal hoidma, saab olema repressiivne monstrum. Ma tahan öelda seda, et seadusandluse monopol ja võimalus kontrollorganeid kujundada – see pädevus ja õigus on ainult Riigikogul, mitte kellelgi teisel.
Ka Riigikogu liikmete kuulumises riigi äriühingute nõukogusse ei ole kahjuks midagi muutunud. Kui Riigikogu eesmärk on suurendada parlamentaarset kontrolli äriühingute tegevuse üle, tuleks näha ette eraldi parlamentaarse kontrolli vorm, mis ei oleks põhiseadusega vastuolus. Kahjuks ei pidanud Riigikogu oma lubadust reguleerida Riigikogu liikme staatuse seaduses küsimus üheselt ja ammendavalt. Loodan, et sellel sügisel see põhiseadusvastane olukord lõpuks lõpeb.
Mõni sõna ka sotsiaalsetest põhiõigustest. Mõni päev tagasi avaldati kurb statistika selle kohta, kui palju inimelusid kaotab Eesti kasina ennetava tegevuse tõttu tervise tagamisel. Ma pean siin silmas ennetavat tervisekontrolli. Rohkem kui aasta tagasi toimus Õiguskantsleri Kantseleis ümarlaud ennetavate tegevuste tähtsusest tervise hoidmisel ja kaitsmisel. Ümarlauast võttis osa esinduslik seltskond otsustajaid. Kõigi osalejate poolt jäi kõlama mõte, et ennetava tegevusega tervise kaitsmisel peab riik rohkem tegelema. Kahjuks ei ole sõnadelt tegudeni jõutud, puuduvad asjakohased ettepanekud ja tegevuskava. Kui mitu elu oleks õnnestunud säästa juhul, kui varasemas staadiumis oleks avastatud kroonilisi tervisehädasid või kui mõni liigne sigaret oleks jäänud tõmbamata või pits täitmata! Ametkondade senine loidus ja koostöö puudumine läheb maksma sellise hinna, mida mõõdetakse eludes.
Head kuulajad! Õiguskantslerile esitati möödunud aastal 1858 avaldust. Muret tekitavalt palju on nende hulgas neid, mis ei kuulu õiguskantsleri pädevusse. Ligi pooltele avaldustele, mis ei kuulu õiguskantsleri pädevusse, tuli anda õigusakte selgitav või võimalikke õiguskaitsevahendeid tutvustav vastus. See on märgiks, et õigusnormide teksti mõistmine käib inimestele ilmselgelt üle jõu. Olgu selle illustratsiooniks kas või üks definitsioon, mis on pärit Eesti seadusest. See definitsioon käib sellise lihtsa asja kohta, millest igaüks oskab meil midagi rääkida. See on põllu definitsioon: "Põld käesoleva seaduse tähenduses on komisjoni määruse (EÜ) nr 796/2004, millega kehtestatakse nõukogu määruses (EÜ) nr 1782/2003 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks) ette nähtud nõuetele vastavuse, toetuse ümbersuunamise ning ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi rakendamise üksikasjalikud reeglid (ELT L 141, 30.04.2004, lk 18–58) artikli 2 punktis 1a sätestatud maatükk." Minu ema, kes on aastakümneid põldu pidanud, küsis, kas mina kõrgharidusega juristina saan aru, mis pagana asi see põld on. Mul on piinlik teile öelda, mida ma pidin talle vastama.
Nüüd sellest, millised seadusandlikud väljakutsed seisavad Riigikogu ees. Eesti Vabariik on loodud kaitseks sisemisele ja välisele rahule. Põhiseaduse § 126 sätestab, et Eesti kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korralduse sätestab seadus. Niisugune seadus puudub Eestis ka 15 aastat pärast põhiseaduse jõustumist. Viimase aasta jooksul toimunu annab tunnistust, et tegemist ei ole pelgalt põhiseadusalase iluveaga. Seni on asjakohase seaduse puudumisel tsiviilkontroll ning kaitseministri ja kaitseväe juhataja pädevused riigikaitse korraldamisel paljuski praktikas välja kujunenud ning üheselt selgelt õigusnormidega tagamata. Säärane lahendus on kokkuvõttes ohtlik ning õigussubjektidele on see sobilik vaid seni, kuni praktikas konflikte ei esine.
Seda näitas ilmekalt kaitseministri ja kaitseväe juhataja vahel Afganistani missiooni juhtimise pinnalt lahvatanud vaidlus. Kaitseväe korralduses valitsev seadusandlik tühimik ja tsiviilkontrolli nõrkus on teinud võimalikuks ka ebaseadusliku jälitustegevuse kaitseväes. Kaitseväeluure põhiseaduskohaseks toimimiseks on oluline, et kaitseväeluure eesmärgid, ülesanded, menetluspädevused ja volitused ning õigused isikute põhiõiguste piiramisel oleksid seaduses üheselt sätestatud. Kuni seda ei tehta, on raske rääkida ka toimivast tsiviilkontrollist kaitseväeluure üle. Seetõttu võiski kaitseväeluure üheks prioriteediks kujuneda Eesti Vabariigi kaitsepoliitika kujundamise kohta Kaitseministeeriumist teabe hankimine ja analüüsimine.
Õiguslik segadus ja vastutuse hajutamine on lubamatu igas riigikorralduse valdkonnas, eriti aga kaitseväes. Seadusest tulenevate selgete käsuliinide puudumine või eiramine võib kaasa tuua ettenägematud tagajärjed riigi julgeolekule. Vastutust kaitseväekorralduse seaduse ettevalmistamise, vastuvõtmise ja ellurakendamise eest kannavad nii Riigikogu, Vabariigi Valitsus, Kaitseministeerium kui ka Kaitsejõudude Peastaap.
Austatud rahvaesindajad! Sama oluline kui välimise rahu tagamine on sisemise rahu tagamine. Aprillikuu lõpupäevad näitasid meile, kui habras, kui õrn on meie kõigi turvalisus ja julgeolek. Kuid just läbi valusate õppetundide paljastuvad riigi nõrkused. Enesekriitiline analüüs, oma vigade tunnistamine, nendest õppimine aitavad meid tulevikus oma riiki ehitada tugevamaks ja turvalisemaks.
Ka kriitilistes ja erakorralistes tingimustes jääb riigivõim seotuks põhiõigustest tulenevate nõuetega, eelkõige kohustusega tegutseda seadusega antud volituste piires ja järgida isikute põhiõigusi. Põhiõiguste puhul ei tohi riigi jaoks olla vähem tähtsaid või tähtsaid rikkumisi. Politsei tegevuse õiguslik baas ja politsei võimekus peavad olema tasemel, mis võimaldab avalikku korda tõhusalt kaitsta, austades samal ajal ka isikute põhiõigusi. Vastasel juhul kannatab kas avalik kord või kannatavad põhiõigused või mis veel hullem: kannatavad mõlemad.
Politseile seadusega pandud ülesanded ja kohustuste täitmiseks vajalikud volitused peavad olema tasakaalus ka näiteks massirahutuste ohjamisel. Selleks, et mitte panna politsei valima halbade ja veel halvemate valikute vahel, on vaja luua politsei tegevuseks piisav õiguslik baas. Korrakaitseseaduse rakendusseaduse väljatöötamisel tuleb ette näha paindlikud menetlusreeglid ja vajaduse korral ka spetsiifilised volitused korrakaitseorganite tegutsemiseks erandlikes tingimustes. Eelkõige puudutab see kinnipidamise aluseid ja korda, sidumisvahendite ja käeraudade kasutamise tingimusi ja kestvust ning massirahutuste ajal politseiametnike identifitseerimist.
Riigikogu menetluses oleva korrakaitseseaduse eelnõu kiire ja asjalik menetlemine on selles kontekstis kriitilise tähendusega. Seetõttu edastan valmiva analüüsi teile ja asjaomastele ministritele.
Järgnevalt peatun riikliku järelevalve puudulikkusel.
Esiteks. Kontrollkäikudel lasteasutustesse, erikoolidesse ja hoolekandeasutustesse on ilmnenud riikliku järelevalve puudulikkus ja ühekülgsus. Millest muidu kõnelevad lastekodulaste diskrimineerimine lastelaagrisse pääsemisel või hooldekodudes personali puudusel voodite või ratastooli külge seotud vanurid? Krooniks nendele näidetele sobib ühel kontrollkäigul arestimajja nähtud sinine plastmassist ämber kambri nurgas loomulike vajaduste rahuldamiseks. Ma ei kujuta ette, kuidas ma järgmisel nädalal Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku härra Hammarbergiga kohtudes talle seda situatsiooni selgitan.
Teiseks. Sotsiaalhoolekande seadus kohustab alates 2002. aastast maavanemat teostama järelevalvet maakonnas osutatavate sotsiaalteenuste kvaliteedi ning riigi poolt sotsiaalhoolekandeks eraldatud raha kasutamise üle. Õiguskantsleri kontrollkäikude kogemus näitab, et maavanemad eelistavad pigem kontrollida raha kasutamist kui sotsiaalteenuste kvaliteeti ja kättesaadavust.
Samast seadusest lähtub ka maavanemate selge kohustus esitada vastav kirjalik ettekanne Vabariigi Valitsusele vähemalt üks kord aastas. Mis te arvate, head Riigikogu liikmed, kui palju on selliseid ettekandeid Vabariigi Valitsusele aastast 2002 esitatud? See ei ole miljoni krooni küsimus miljonimängus, aga see on oluline küsimus. Ma näen siin ka endisi maavanemaid, võib-olla nemad oskavad vastata. Vastus on mõtlemapanev: ainult Lääne-Viru maavanem on esitanud aruande iga aasta kohta, Viljandi maavanem ja Lääne maavanem on ettekande esitanud vaid korra. Milliseid järeldusi võimaldab see nukker statistika teha?
Kolmandaks. Planeerimis- ja ehitusõiguse vallas on maavanema kui riikliku järelevalve teostaja praktika järelevalve ulatuse ja intensiivsuse osas riigi eri piirkondades täiesti erinev.
Neljandaks. Järelevalve kohaliku omavalitsuse tegevuse üle on ilmselgelt ebapiisav. Tragikomöödiaks muutunud võitlus võimu pärast ühes Tallinna lähedal asuvas linnas on kaasa toonud linna pangaarvete sulgemise ja avalike teenuste kättesaadavuse halvenemise, mille tagajärjel riigi tõsiseltvõetavus on kahtluse all. Kas te kujutate ette, et Eestis oleks kaks Riigikogu või kaks peaministrit? Võimupiruka jagajaid ei ole loksanud, vabandust, loksutanud ka kümned Riigikohtu otsused.
Osundatud näiteid kokku võttes tahan toonitada, et riiklik järelevalve ei tähenda mitte riigi õigust, vaid kohustust tegutseda. Mida tugevamaks muutub erahuvi ja mida tugevamaks saavad põhiõiguste riived, seda tugevam peab olema riiklik järelevalve. See ei seisne ainult ettekirjutuste tegemises, vaid ka koolituses ja vajaliku seadustiku kaasajastamises.
Aastaid olen ma osutanud ametnike politiseerimisega seonduvatele ohtudele. Eriti eredalt väljendub see ametnike puhul, kes peavad läbi viima kontrolli. Maavanema roll järelevalve toimetamisel kohaliku omavalitsuse üle eeldab, et maavanem on erapooletu ja rippumatu. Kahjuks on mitmed viimase aasta juhtumid jätnud avalikkusele mulje, et maavanema käed on olnud parteiliselt seotud.
Ma kutsun Riigikogu üles arutlema selle üle, milline võiks olla maavanema roll tulevikus, kuidas maavanem paigutub riikliku järelevalve struktuuris.
Lisaks osundatud puudustele riiklikus järelevalves, millest on räägitud aastaid, on viimase aasta avalduste pinnalt võimalik lisada loetellu uued märksõnad: riikliku järelevalve või riigi kohaloleku suurendamise vajadus jäätme- ja veemajanduses. See võib eelmiste näidete taustal tunduda vähetähtis, aga ma võin kinnitada, et peaaegu iga nädal toob õiguskantsleri lauale avalduse, milles ei olda rahul jäätme- või veemajanduse korraldamisega. Ja need avaldused on kirjutatud siira mure ajendil.
Olgu või näiteks toodud kohtupraktika, mille kohaselt ei saa vee hinda, mis kehtestatakse kohaliku omavalitsuse volikogu määrusega, halduskohtus vaidlustada. Ja seda olukorras, kus põhiseaduse § 15 ütleb selge sõnaga, et igaühel on õigus oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda.
Ühes teises avalduses küsis kaebuse esitaja omavalitsuse jäätmekäitlejaga sõlmitud lepingule tuginedes, kas Eesti Vabariigi konstitutsioonist tuleneb jäätmekäitlejale selline põhiõigus nagu õigus prügile. Silmas peeti olukorda, kus tarbija on kohustatud lepinguliste kohustuste täitmiseks iga hinna eest prügi tekitama.
Siinkohal on vaja rõhutada, et kohaliku omavalitsuse pädevus jäätmevedu korraldada ei tähenda ainult õigust jäätmeveo eeskirju kehtestada. See tähendab ka kohustust kaitsta tarbijat ehk nendes suhetes nõrgemat poolt. Isegi keskkonnakaitse eesmärk ei võimalda jäätmekäitleja õigusi jäätme tekitaja õiguste suhtes absolutiseerida.
Eelnevast julgen teha järelduse, et järelevalve ja tarbijate õiguste kaitse on tarbijakaitse ja kohaliku omavalitsuse vahel killustunud. Jäätmekäitlemise ja veemajanduse hinnakujunduses ei räägi praegu kaasa ega ei teosta järelevalvet ükski riiklik ametkond. Selline olukord ei ole põhiseadusega kooskõlas. Seetõttu kutsun Riigikogu üles asjakohaseid õigusakte kriitiliselt üle vaatama, arvestades seejuures ka tarbijate õigusi.
Järgmisena vaatlen, kuidas kõlavad ja elavad kokku Euroopa Liidu õigus ja Eesti Vabariigi põhiseadus. Ma palun mitte mingit vihjet otsida sellest, et otse prügi juurest ma jõudsin Euroopa Liidu õiguseni.
Neli aastat tagasi kiideti rahvahääletusel heaks põhiseaduse täiendamise seadus ja on sobiv aeg teha esimesi järeldusi selle toime kohta. Põhiseaduse täiendamise seaduses sisaldus tingimus, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, kuid lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. Seda on nimetatud ka kaitseklausliks.
Mis on praegu selle kaitseklausli tähendus põhiseadusliku korra seisukohalt? Kas see kaitseb ja kui kaitseb, siis kuidas? Kriitikute hoiatused nelja aasta eest hurraaga heaks kiidetud põhiseaduse täiendamise seaduse töövõime osas on kahjuks tõeks osutumas. Põhiseaduse täiendamise seadus ja selle vähene interpreteerimine kõrgeima kohtu poolt on kohati tekitanud rohkem küsimusi kui vastuseid.
Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse ülistamisel ei maksa mõõdutunnet ja eestlaslikku ettevaatlikkust minetada. Vastasel juhul haihtuvad Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtted Euroopa õigusmeres nagu vaht Põhiseaduse Pilsnerilt.
Seetõttu pean oluliseks lüngaks praeguses õigusruumis seda, et puuduvad võimalused kontrollida, mil määral vastavad Euroopa Liidu aluslepingud Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetele. Eriti aktuaalseks muutub see seoses läheneva Euroopa Liidu reformimisega.
Teiseks. Mõni kuu tagasi peeti Itaalia Vabariigi taotluse alusel ja suuroperatsiooni käigus Eestis kinni ning loovutati kohtu loal Itaaliale isik, kelle kahtlustamine põhines vähestel ja kontrollimata andmetel. Nimelt tugineb Euroopa vahistamismääruse raamotsus vastastikuse usalduse põhimõttele ja taotluse saanud liikmesriigile, antud juhul Eestile, ei olnud antud võimalust hinnata teo faktilisi asjaolusid, tõendeid, alibit. Seetõttu ongi teises liikmesriigis koostatud vahistamismääruse kohtulik kontroll Eestis piiratud vaid õiguslike aluste, mitte aga tõendatusega. See aga võib omakorda tekitada küsimuse, kas Euroopa vahistamismäärus tagab võrreldes Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud õigustega samasugust kaitset. Meil puudub praegu menetlus kontrollimaks, kas Euroopa Liidu õigusaktid ja Euroopa Liidu õigusnorme taasesitavad siseriiklikud normid tagavad samaväärse põhiõiguste kaitse kui Eesti Vabariigi põhiseadus.
Head Riigikogu liikmed! Koostöö kolme eri Riigikogu koosseisuga on näidanud, et arutelud ja tehtud valikud põhinevad järjest enam erinevate väärtuste kaalumisel ning võimalike lahendusmõjude hindamisel. Eesmärgipärasus, -kohasus, vajalikkus ja mõõdukus ei ole enam ammu uudissõnad õigusloomes ega ka mitte siin saalis. Seepärast on loomulik, et õiguskantsler ei pea enam Riigikogus õpetajalikul toonil riigikorralduse ja õigusteaduse põhimõtteid kordama.
Eelnevast ei järeldu, et Riigikogu ja õiguskantsleri koostööd ei saaks tihendada. Kuidas koostöös parandada näiteks õigusloome kvaliteeti?
Esiteks. Vaatamata sellele, et olulises osas on Eesti õigusmaastik kaetud vajalike seadustega, on aeg teinud oma töö ja mõnede seadustega tuleb minna nende kaasajastamiseks teisele ringile. Olgu siinkohal ära nimetatud deklaratsioonidest kubisev lastekaitseseadus, mis on vastu võetud 1992. aastal ja sellest ajast peaaegu muutumatu olnud. Avaliku teenistuse kontseptsiooni pikisilmi ootavast avaliku teenistuse reformist ei taha ma mitte kõneledagi. See meenutab mulle Godot' ootamist.
Teiseks. Väga tõsine väljakutse on seotud ühte valdkonda reguleerivate, kuid laiali pillatud ja teinekord vastuoludest tiinete õigusaktide kodifitseerimisega. See kodifitseerimine oleks kooskõlas ka hea õigusloome tavadega. Tunnustan justiitsministrit, kes on alustanud keskkonnaõiguse kodifitseerimist. Ministri ettepanekul olen sellesse töögruppi nimetanud ka kaks oma nõunikku. Aga millal me jõuame näiteks sotsiaalõiguse või kohtumenetlusnormide kodifitseerimiseni?
Olen viimase aasta jooksul andnud Riigikogu liikmete ja komisjonide palvel arvamusi eri eelnõude kohta ligi 30 korral. Arvan, et sellises vormis koostööd on vaja jätkata. Parem hoiduda võimalikest vastuoludest põhiseadusega, kui nendega hiljem kirglikult võidelda.
Ei tohi unustada, et lisaks normikontrollile peab õiguskantsler tegelema ka isikute põhiõiguste kaitsega. Mida aga teha, kui õiguskantsleri ettepanekud ja soovitused koguvad tolmu ministrite sahtlites? Seda tuleb eelkõige ette siis, kui vaidlusalune küsimus hõljub kusagil poliitika ja õiguse piirimail, või siis, kui vastutus on eri ministeeriumide vahel lahustunud.
Üks võimalus, millest ma rääkisin ka oma kohtumistel komisjonidega, on avalike kuulamiste korraldamine Riigikogu eri komisjonide juhtimisel ja vastutavate ministrite või muude ametnike osavõtul ning kodanikuühiskonna esindajate kaasamisel. Riigikogu komisjoni kuulamised peaksid üldjuhul päädima selgete küsimuste ja selgete vastustega.
Siinkohal pole liiast korrata, et toimiva ja terve demokraatia aluseks on informeeritud ja läbipaistev kodanikuühiskond, kus valitseb ideede ja arvamuste paljusus. Esindusliku rahvusvahelise uuringu kohaselt peetakse Eesti demokraatiat mittetäielikuks, ja seda põhjusel, et meie kodanikuühiskond on nõrk ja tema kaasamine loid.
Miks on oluline otsuste vastuvõtmisel ja nende elluviimisel kodanikuühiskonna hääle ärakuulamine? See on vajalik selleks, et valitsevast õiglusest või ebaõiglusest annavad ühiskonnaliikmed märku varem või hiljem ühiskonnas toimiva avatud ja mõjutamatu arutelu kaudu. Just kodanikuühiskonna suu ja südame läbi jõuavad otsustajateni haavatavamate ja tõrjutumate hingevaevad. Nende mured, kes ei saa kõneleda palumata ega paluda kõnelemata.
Austatud Riigikogu liikmed! Olen valmis vastama teie küsimustele.

Suur tänu selle väga huvitava ettekande eest! Nüüd, kolleegid, läheme edasi küsimustega. Esimesena saab sõna kolleeg Taavi Rõivas.

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Minu küsimus puudutab küll teie ülesannete täitmist 2007. aastal, aga teema on sellegipoolest, ma usun, aktuaalne. Nimelt anti Eestis hiljuti üsna kõrgel tasemel väga selge väärhinnang inimõiguste tagamise kohta Eestis. Ma pean siin silmas René van der Lindeni väljaütlemisi. Tema hinnangul on Eestis väga suured probleemid inimõigustega. Sellele reageeris kohe ja minu meelest väga adekvaatselt duo Peeter Oja ja Mart Juur. Küll aga ei ole sellele minu teada reageerinud Eesti Vabariigi õiguskantsler, kelle ülesannete hulka minu hinnangul võikski kuuluda selliste väärarvamuste ümberlükkamine. Kuidas te seda kommenteerite?

Ma kommenteerin seda selliselt, et on hea, kui ühiskonnas on rohkem valvekoeri kui üks.

Läheme edasi, kolleegid. Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Mai Treial.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! See ülevaade, mis meile on esitatud, on põhjalik ja ettekanne oli väga hea. Ma tänan teid tervishoiuteemade, eriti just koolitervishoiu ja ennetava tervisekontrolli tähtsustamise eest, samuti lastekaitse ja teiste sotsiaalvaldkonna probleemidega tegelemise eest! Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses on sätestatud riigi tugi puudust kannatavatele inimestele: toetused ja abivahendid. Ometi ei ole mõne paremerakonna vastuseisu tõttu mitme aasta jooksul õnnestunud puudega täiskasvanute toetusi piisavalt tõsta. Samuti ei ole piisavalt rahastatud abivahendite hankimist. Kurvastusega näen, et ka 2008. aasta eelarve ja 2007. aasta eelarve väga palju lahendusi ei paku.

Aeg, proua Treial!

Kuidas sellest olukorrast välja tulla, et lõpetada paljude inimeste põhiseadusliku õigustatud ootuse riive?

Palun, kolleegid, ma juhin teie tähelepanu, et peame ajast kinni! Meie aeg on täna piiratud ja kindlasti on ka teistel kolleegidel küsimusi. Palun, härra Jõks!

Aitäh! See oli väga pikk ja põhjalik küsimus ja sellele lihtsat vastust anda ei ole siin võimalik. Kui näiteks sotsiaalkomisjonis tuleb arutusele puuetega inimeste õiguste kaitse parem tagamine ja selleks võimaluste otsimine, siis olen ma kindlasti valmis oma esindajate kaudu kaasa lööma. Mis puudutab seda, kuidas neid õigusi võiks poliitilisel tasandil paremini tagada, siis minu arust on peaaegu kõik siin saalis esindatud erakonnad ühel või teisel hetkel olnud ka valitsuses.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Marika Tuus.

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Kõigepealt samuti suur tänu põhjaliku ettekande eest! Loomulikult on puudega pensionäride sotsiaaltoetuste külmutamine oluline teema, millega peaks tegelema. Kuid te olete ka öelnud, et Eestis puudub läbimõeldud vaesusabisüsteem, kui inflatsioon tõuseb, peaks automaatselt muutuma ka toimetulekutoetus. Nüüd oleme fakti ees, et tuleb n‑ö hinnatõusude spiraal – aktsiisid, eluase, mootorikütus –, sisuliselt toimub see kogu majandussektoris, aga me näeme riigieelarvest, et toimetulekutoetust mitte ei tõsteta, vaid lausa langetatakse. Kui hooliv ja õiglane see otsus teie meelest on?

Aitäh! Ma tegin juba kolm aastat tagasi kriitikat selle kohta, et Eesti vaesusabisüsteem ei ole täiuslik. Täiuslikkusest jääb puudu mehhanism, mis võimaldaks regulaarselt hinnata, milline on see vaesuspiir, mis tagab minimaalselt inimväärse elamise. Praegu on toimetulekutoetuse piiri küllaltki tihti otsustatud mitte läbitöötatud metoodika alusel, vaid mingite muude andmete alusel. Ma olen jätkuvalt seisukohal, et sotsiaalhoolekande seaduse muutmisel või täiendamisel tuleks luua see süsteem, et vaesusabi piir muutub vastavalt sellele, kuidas muutuvad hinnad.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Raivo Järvi.

Suur tänu! Ka minul on hea meel selle ettekande üle. Eelkõige just järgmisest aspektist. Ehkki õiguskantsleri ameti hulka kuulub n‑ö näpuga osutamine kitsaskohtadele, ei olnud see kõne mitte lammutav, vaid pigem ülesehitav, tegelikult töö selle eesmärgi nimel, mida me kõik tahame saavutada. Ma küsin teadmiste saamiseks. Te olete võtnud üheks oma lipukirjaks Riigikogu liikmete äriühingutesse kuulumise. Mina isiklikult küll äriühingusse ei kuulu, aga ma tahaksin teada, milline on Euroopa Liidu praktika. Me tihtipeale vaatame vana Euroopa poole, Põhjala poole. Kas on see sarnane sellega, mis on Eestis, või on see pigem selline, mille sarnast teie sooviksite?

Aitäh! Ma ei julge teile öelda, et mul on terviklik ülevaade Euroopa vastavatest regulatsioonidest. Kuid võin öelda, et on erinevaid süsteeme. Erinevate süsteemide tekke põhjused on eri riikide konstitutsioonides või põhiseadustes. Näiteks Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi ei ole see minu hinnangul lubatud. Soome Vabariigi põhiseaduse järgi ei ole see keelatud, aga seal ei ole teatavasti ka näiteks ministril keelatud parlamenti kuuluda. Nii et selliseid "copy ja paste" tüüpi lihtsaid lahendusi ei ole. Eelkõige tuleks selles küsimuses lähtuda Eesti Vabariigi põhiseadusest.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Andres Herkel.

Aitäh! Austatud härra õiguskantsler! Ka mina tänan väga hea ülevaate eest ja ma pean silmas nii selle suulist kui ka kirjalikku varianti. Aga minu küsimus on veidi üldisem ja puudutab teie tegevuse rahvusvahelist mõõdet. Eelmisel nädalal kohtusite ka teie René van der Lindeniga. See oli pärast seda, kui ta oli avalikel üritustel eksinud Eesti kohta käivate faktidega. Järgmisel nädalal on teil kohtumine Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku Thomas Hammarbergiga. Ütelge, palun, mis on teie arvates kolm kõige olulisemat probleemi põhiõiguste kaitse osas Eestis. Kas teie olete täheldanud rahvusvaheliste organisatsioonide – ÜRO või Amnesty International, millele van der Linden viitas, – raportites olulisi valeandmeid Eesti kohta?

Aitäh! Kuna erinevaid raporteid koostavaid organisatsioone on tegelikult rohkem, kui teie siin nimetasite, siia tulevad juurde veel CPT ja APT, mitmesugused ÜRO rassismi- ja ksenofoobiavastaste komiteede raportöörid jne, siis ühest vastust ei ole võimalik anda. Aga võin öelda, et eri raportites on pilt Eesti kohta esitatud erineva selgusega või erineva täpsusega. Ma võin eksida, aga minu mäletamist mööda eelmisel aastal avaldatud Amnesty Inernationali raport Eesti kohta oli selgelt tendentslik. Samal ajal mitmed teised raportid (kas või Euroopa Nõukogu eelmise inimõiguste voliniku raport Eesti kohta) on vaieldavad. Selles mõttes, et kui meile tehakse ettepanek, et kinnipidamiskohas, noortevanglas, peaks olema näiteks korvpalliväljak, siis selle üle võib vaielda, aga selle kohta ei saa öelda, et see on Eesti suhtes mingi lammutav seisukoht. Nii et ma ei julge öelda, et kõik raportid kubisevad valest. Millised on põhilised probleemid? Seda olen mina nendel kohtumistel öelnud ja kavatsen ka edaspidi öelda. See on see, et Eesti on teinud väga tugevaid samme nii õiguslikus baasis, seaduste tasemel kui ka institutsionaalses plaanis. Ma pean silmas seda, et meil on õiguskantsler, meil on sõltumatu kohtusüsteem, meil on prokuratuur jne. Need arengud tagavad inimõiguste parema kaitse. Aga see ei ole veel kõik, sest selleks, et õiguste kaitse oleks veelgi parem, on vaja ühiskonnas muuta ka hoiakuid, väärtushinnanguid. Ma pean siin silmas sallivust, hoolivust ühiskonna nõrgemate liikmete suhtes.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Toomas Tõniste.

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Ka minult tänu põhjaliku ülevaate eest! Minu küsimus puudutab ohtlikke veoseid. Teadaolevalt on ohtlikud veosed läbi Tallinna ja siin meie külje all olev Kopli kaubajaam väga suur reaalne oht tuhandete inimeste elule. Te olete sellele ohule ka tähelepanu juhtinud, kuid kahjuks oleme lugenud vaid erinevate poliitikute selleteemalisi artikleid ja kuulnud komisjonide moodustamisest, kuid reaalseid samme olukorra parandamiseks astutud ei ole. Milliseid lahendusi te näete selle probleemi lahendamisel või kui suur peaks olema see katastroof, et need hoiakud muutuksid?

Ma arvan, et selles valdkonnas katastroofi äraootamine selleks, et midagi toimuma hakkaks, oleks küll väga-väga soovimatu asi. Vastus teie küsimusele, kuidas olukorraga edasi minna, on lihtne. Ma arvan, et mõni Riigikogu komisjon, selleks võib olla majanduskomisjon, kellega meil oli sellel teemal väga sisukas arutelu, võib‑olla mõni teine komisjon, palub vastutavatel ministritel välja töötada muudatusettepanekud, vajaduse korral kontseptsioonid. Aga ükski muudatusettepanek ega kontseptsioon ei ole viljakas, kui selle realiseerimiseks ei ole raha. Järelikult peab ka eelarves muudatusi tegema ja siis on võimalik see küsimus lahendada. See on üks näide, kus õiguskantsleri analüüsid on sahtlisse kirjutatud. Seda sellel põhjusel, et ohtlikud veosed ei ole ühe ministeeriumi valitsemisalas, see on tegelikult ministeeriumideülene probleem ja nii kipub vastutus justkui hajuma. Aga komisjon oleks see koht, kus need n‑ö otsad kokku tõmmatakse.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud härra õiguskantsler! Minu küsimus puudutab teie ettekannetes Riigikogule ja ka eraldi pöördumistes käsitletud kollektiivse töötüli lahendamise seaduse § 21 lõikes 1 sätestatud absoluutset streigipiirangut avalikus teenistuses. Paljuski teie seisukohtadele toetudes on Keskerakonna fraktsioon vastava seaduseelnõu algatanud Riigikogus, see on menetluses. Õnneks läbis see esimese lugemise, kuigi komisjon oli esialgu selle vastu. Tõenäoliselt keskenduvad vaidlused nüüd sellele piirile. Osa Riigikogu liikmeid ja fraktsioone väidavad, et ootame Godot' ära, et kohe tuleb avaliku teenistuse seadus ja siis saame asjad paika panna, võib-olla piisab abiteenistuse vabastamisest streigipiirangu alt. Milline on teie arvamus, kas see linnukese pärast tehtud muudatus on piisav?

Aitäh! Kõigepealt on mul kõigile saalisviibijatele väga hea uudis. See uudis seisneb selles, et Godot'd olla nähtud. Sellega tahan ma öelda, et tänase valitsuskabineti istungi päevakorras on avaliku teenistuse kontseptsiooni esimene arutelu. Kas see kunagi ka siia saali jõuab, on mul raske öelda. Teie küsimus on väga spetsiifiline, sellele ei ole võimalik ühest vastust anda. Ma olen korduvalt öelnud, et selle piiri tõmbamise pädevus on selles saalis viibivatel inimestel. Põhimõte on see, et absoluutne streigikeeld on lubamatu. Teine põhiline reegel on see, et kõik ametnikud ei saa streikida. Peame siin silmas kaitseväelasi, politseid, kiirabi jne. Kuhu see piir tõmmata, see on poliitilise otsustuse küsimus. Õiguskantslerina saan ma öelda ainult selliseid üldisemaid põhimõtteid.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Tõnis Kõiv.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Tänan teid ka omalt poolt teie ettekande, just eriti selle suulise osa eest, sest need nauditavad märgid seal sees, näiteks põllu definitsioon või sinine ämber kui sümbol ja Loksaga seotud keelevääratus, muutsid kuulamise tõeliselt nauditavaks. Küsimus on mul selle teema kohta, mida selles kirjalikus materjalis käsitletakse küll seitsmel leheküljel, aga see on siiski ära toodud. See on korteriühistud. Te olete siin maininud, et viimane teie pöördumine sellel teemal Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poole oli 2003. aastal. On teil plaanis ka järgnevalt astuda samme selles suunas, et korteriühistutes korteriomanike huvide võrdne kaitse oleks suurem? Teine pool küsimusest: kas te näete veel peale korteriühistute ühinguid, kellele peaksid laienema füüsilisest isikust tarbijate õigused?

Aitäh! Pean tunnistama, et õiguskantsleri lauale on viimase aasta-poolteise jooksul laekunud järjest rohkem kaebusi, mis puudutavad korteriühistu liikme ja korteriühistu vahelisi suhteid. Teadupoolest on korteriühistu ju sundühing. Sellel on omad põhjused, miks see nii on. Minu veendumus on selline, et ka korteriühistu liikmete õigusi ei tohi alahinnata, aga nende õiguste kaitsmiseks praegu tõhusad vahendid puuduvad. See on kindlasti üks koht, kus tuleks seadusi täiendada. Kui tulla küsimuse esimese poole juurde, mida õiguskantsler võtab ette 2004. aastal sahtlisse või tallele pandud ettekandega, siis mina saan komisjonidele ainult oma abikätt pakkuda. Kui mõni komisjon võtab selle küsimuse olulisena arutlusele, siis saan ma need seisukohad üle vaadata, võib-olla tänapäevastada ja oma konkreetsed ettepanekud teha. Aga üksinda ei saa ma midagi teha, ma võin jälle uue kirja saata ja siis jälle uue, aga paber ju ka maksab midagi.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Jürgen Ligi.

Aitäh! Härra õiguskantsler! Seadusandluse ebatäiuslikkusel on tihti sügavamad põhjused ja seletused kui lihtsalt Riigikogu saamatus või tahtepuudus. Vaatamata nendele puudujääkidele tuleb siiski igas valdkonnas, kus need puudujäägid eksisteerivad, elada üldiste moraali- ja riigiõiguse põhimõtete järgi. Kui jääb kõlama ainult abstraktne süüdistus abstraktse seadusandja aadressil, siis mõjub see tihti rikkujate õigustusena. Kas sõjaväeluure küsimuses oli mingisugune sügavam riigiõiguslik probleem, mitte lihtsalt ühe leitnandi isetegevus, ühe poliitiku tülinorimine ja ühe seadusandja saamatus? Kas te ütleksite oma üldisema hinnangu sellele probleemile või on jälle tegemist JOKK‑olukorraga?

Aitäh! Tegelikult tahan täpsustada, et ma selles ettekandes ei öelnud, et Riigikogu või seadusandja on saamatu. Õigusloome ei ole selline protsess, et me võtame retsepti ja siis on seadus valmis. Seda esiteks. Mis puudutab küsimuse teist osa, siis ma üritasin anda tänases ettekandes selge hinnangu. See hinnang on selline. Kaitseväeluure või sõjaväeluure, kuidas me seda siin nimetame, on rikkunud seadust, ta on teostanud jälitustoiminguid eesmärkidel, mille jaoks seadus ei ole teda volitanud. Ma ei ole kusagil öelnud, et see on ühe leitnandi, kapteni või admirali hooletus või viga. See on süsteemist tulenev puudus. Sellepärast, et sellised asjad tulevikus ei korduks, on vaja tõesti suurt panust korrakaitse õigusliku vundamendi loomiseks.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Kaia Iva.

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Minu küsimus puudutab kohaliku omavalitsuse volikogu liikme õigust osaleda alaliste komisjonide töös. Nimelt võeti eelmisel aastal siinsamas saalis vastu kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse parandus, mis annab igale volikogu liikmele õiguse vähemalt ühe komisjoni töös osaleda. Näiteks tänane Sakala aga kirjeldab olukorda, kus Viiratsi vallas on koalitsioon vastu ühe opositsiooni kuuluva volikogu liikme komisjoni töös osalemisele. Komisjoni esimees on öelnud: "Minule ei sobi teie persoon komisjoni liikmena." Küll aga ütles eelmisel aastal selle seadussätte arutamisel siin juhtivkomisjoni ettekandja ja kolleeg Mait Klaassen, et volikogu liikmel on alati õigus komisjoni valida, selleks et ta saaks ennast rakendada selle komisjoni töös, mille tööd ta kõige paremini tunneb. Minu küsimus on selline: kas selliseid olukordi Eestis on rohkemgi, kus blokeeritakse volikogu liikme tööd, või on siin vaja seadusparandust?

Aitäh! Teate, hea küsija, ma ei ole veel nii professionaalne, et küsimusse süüvimata või seda analüüsimata niivõrd kõrge kogu ees ammendav vastus anda. Õiguskantslerina ei saa ma vastata stiilis, et ma ei ole seda küsimust analüüsinud, ma olen sellega ainult tutvunud, aga ma ütlen, et see on vale või õige. Sellega tahan ma öelda, et sellele küsimusele ei ole praegu võimalik selles foorumis, sellises formaadis vastata. Me võime selle juurde tulla tagasi siis, kui te esitate õiguskantslerile küsimuse või me arutame seda komisjonis. Ma ei alahinda seda küsimust.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Hanno Pevkur.

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Ettekanne oli äärmiselt sisukas ...

Vabandust, kolleeg Pevkur! Meil on protseduuriline küsimus Karel Rüütlilt, ma ei pannud kohe tähele. Palun anname Karel Rüütlile mikrofoni!

Mul on protseduuriline küsimus: kas üheminutiline piirang kehtib kõigi küsijate suhtes või rakendatakse seda valikuliselt? Ma juhin tähelepanu sellele, et eelmine küsimuse esitaja läks üle aja, küsimus kestis vähemalt 1 minuti ja 11 sekundit.

Küsimuste ajapiirang kehtib kõigi kolleegide suhtes. Jürgen Ligi, palun, protseduuriline küsimus!

Ma täpsustan eelküsijat: kas te olete samal meelel, et struktuurides on jälle kallutatus?

Palun ärme avame siinkohal diskussiooni! See ei olnud protseduuriline küsimus ega kuulu selle arutelu juurde. Palun läheme küsimustega edasi! Sõna on kolleeg Hanno Pevkuril.

Aitäh! Alustan uuesti. Ettekanne oli väga põhjalik, ma lugesin sealt erinevaid asju ja mul tekkis küsimus lisaks sellele, mida komisjonis arutati, erikoolide kohta. Kui te kontrollisite Kaagvere erikooli, siis oli seal väidetavalt üsna palju puudusi. Te tegite haridus- ja teadusministrile hulga ettepanekuid. Ma lugesin ettekande lõpust, mis seda osa puudutas, et te teete järelkontrolli kuue kuu pärast. See kontroll toimus novembris, praegu on september. Kas see järelkontroll on toimunud? Millised olid järelkontrolli tulemused ja kas need puudused nii Kaagveres kui ka haridus- ja teadusministri ülesannetes on kõrvaldatud?

Aitäh! Kindlasti see järelkontroll toimus. Aga ma jään praegu detailse vastuse võlgu, sest mul ei ole need järelevalve protokollid kaasas ja mul ei ole neid ka meeles. Ent ma võin peast öelda, et osa õiguskantsleri märkusi oli arvestatud, osa ei olnud arvestatud. See puudutas nii Kaagvere kooli kui ka Haridus- ja Teadusministeeriumi.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Toomas Trapido.

Aitäh! Lugupeetud õiguskantsler! Kõigepealt tahan teid tänada tähelepanujuhtimise eest hooldushaiglate olukorrale! Mul oli endal vaja aastal 2003 selle teemaga päris lähedalt kokku puutuda. Ma ei oleks osanud arvata, et Eesti Vabariigis aastal 2003 on selliseid kohti, neid ei oleks tohinud olla ilmselt ka aastal 1992 ega tohiks olla aastal 2007. Minu küsimus on selles: kas pärast seda tähelepanujuhtimist on olukord paranenud või mis on muutunud? On teil selle kohta andmeid?

Aitäh! Sellele võiks vastata lühidalt: jah ja ei. Teisisõnu: õiguskantsleri konkreetseid märkusi, mis me tegime sellel suvel, täpsemalt öeldes juunikuus Aa Hooldekodule, on väga tõsiselt võetud. Kuid mõttetu on võidelda tagajärgedega, tuleks tegelda põhjustega. Tahan öelda seda, et Eestis on veel mitukümmend sellist asutust, kuhu õiguskantsler lihtsalt füüsiliselt ei jõua iga nädal ega iga kuu minna. Kuidas sellistes hooldekodudes saavutada seaduse järgimine, inimõiguste austamine, see on tegelikult üks meie järgmiste aastate prioriteetidest.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Erki Nool.

Aitäh! Austatud ettekandja! Mul on küsimus klassiruumide temperatuuri kohta. Õiguskantsler viis omal algatusel läbi menetluse, et kontrollida, kas Sotsiaalministeeriumi poolt kooliruumidele kehtestatud tervisekaitsenõuded vastavad põhiseaduse ja seaduse nõuetele. Pärast teie tähelepanujuhtimist asus Sotsiaalministeerium oma määrust muutma. Uus määrus kõlab niimoodi: "Õppetunnid jäetakse ära õpperuumis, kus õhutemperatuur on vähem kui 19 °C ja võimla õhutemperatuur on vähem kui 18 °C." Viimastel aastatel on väga palju näiteks Tallinnas ehitatud spordihalle, mille soovituslik temperatuur on 17 °C. Minu küsimus on: mis võimalus on õpetajatel võidelda nende õpilastega, kes on seadustest teadlikud, kes ei taha kehalise kasvatuse tunnis käia ja kes samal ajal, viidates määrusele, lähevad näiteks Viru keskusesse hängima?

See on väga hea küsimus. Ma ei oskagi öelda, mida siin välja pakkuda. Ma võin selle probleemi anda edasi sotsiaalministrile, sest ainult temal on võimalus seda määrust muuta selliselt, et see, ühest küljest kaitseks laste tervist, mis on ju selle määruse eesmärk, aga samal ajal tagaks ka selle, et seda määrust ei kasutataks koolist viilimiseks.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Jaanus Marrandi.

Tänan! Lugupeetud härra õiguskantsler! Suur tänu asjaliku ettekande eest! Minu küsimus puudutab erakondade rahastamise temaatikat. Meil oli hiljuti selle üle päris meeldiv debatt korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjonis. Seal tekkis üks küsimus. Hüva, me seadustame siin ühe sõltumatu kontrollkomisjoni, mis peaks erakondade rahastamist väga selgelt kontrollima hakkama. Meie komisjoni arutelus tekkis aga küsimus, missugused volitused võiksid sellel komisjonil olla ja kust võtta n‑ö head kogemust. Missugusest riigist te oskaksite näiteid tuua? Kuidas on teistes riikides niisugune kontroll komisjoni kaudu korraldatud ja kuidas see praktikas töötab? Kindlasti olete selle teemaga laiemalt tegelnud.

Aitäh! Esiteks ei ole kõige parem mõte ühest või teisest riigist, on selleks Läti või  Tšehhi või Ungari, otseselt midagi üle võtta. Igast riigist tuleb võtta midagi, mis Eesti süsteemi sobib. Seetõttu jään ma võlgu vastuse, milline on see kõige‑kõige parem mudel. Aga see analüüs, millistes riikides millised süsteemid on, millised volitused on, kui tugevad need organid on, on Riigikogu põhiseaduskomisjoni palvel tehtud. Seal on väga selgelt riikide kaupa välja toodud eri süsteemide plussid ja miinused. Samamoodi on olemas sahtlis, nii minu sahtlis kui ka põhiseaduskomisjoni sahtlis, seaduseelnõu, mis on minu hinnangul juba päris hea selleks, et sellega edasi töötada. Kolmandaks tahan ma öelda, et kui Riigikogu erakonnad otsustavad ühiselt algatada erakondade rahastamise kontrollimiseks organi loomise, siis on nendest materjalidest kindlasti väga palju kasu. Seda tööd ei pea alustama nullist.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Jaan Kundla.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud õiguskantsler! Te oma väga põhjalikus ja mõnusalt esitatud ettekandes puudutasite ka jäätmemajanduse korraldamist. Kas te peate õiglaseks, et kui inimesel on mitu elukohta (inimesel võib ju olla mitu korterit, suvila, aiamaja, maamaja jne), siis peab ta igal pool maksma jäätmemaksu, kuigi ühe inimese tekitatud jäätmekogus ei sõltu elukohtade arvust?

Aitäh! See küsimus seondub sellega, kas Eesti Vabariigi põhiseaduses on olemas selline põhiõigus nagu õigus prügile. Mul on siin Eesti Vabariigi põhiseadus, küll väikeses formaadis, minul siit sellist põhiõigust ei ole õnnestunud leida. Sellega tahan ma öelda, et jäätmekäitleja või jäätmetekitaja õigused peavad olema tasakaalus, lepingud peavad olema paindlikud, selleks et näiteks teie mainitud juhtudel inimene ei peaks maksma selle teenuse eest, mida ta ei tarbi, mida ta ei saa, mida tal vaja ei ole.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud õiguskantsler! Kõigepealt tahan avaldada teile tänu selle eest, et te olete väga täpselt tajunud ja teadvustanud rahva õiglustunnet, aga ka muidugi hoiatanud erakondi, et meil Eesti ühiskonnas ei tekiks mitte lõplik ja täiuslik parteide oligarhia. Aga minu küsimus puudutab avalikku huvi ehk üldist huvi, mida on põhiseaduses ainult kord §‑s 32 omandiga seoses mainitud. Kui hiljuti Riigikogu muinsuskaitse ühendus korraldas Viljandis konverentsi teemal "Kultuuriväärtuste põhiseaduslik kaitse", siis selle üldise ehk avaliku huvi juures me takerdusimegi ja jõudsime järeldusele, et väga paljudes seadustes ei ole üldine ehk avalik huvi piisavalt selgelt formuleeritud. Mida te arvate, mida me siin saalis peaksime tegema, et üldist ehk avalikku huvi paremini kaitsta?

Aitäh! Avalik huvi on oma iseloomult tegelikult määratlemata õigusmõiste. See tähendab seda, et ammendavat definitsiooni, et avalik huvi tähendab seda, teist, kolmandat, neljandat, viiendat, kuuendat, ei ole võimalik anda. Avaliku huvi defineerimine oleneb väga palju sellest keskkonnast või sellest sotsiaalpoliitilisest olukorrast, kus seda kasutatakse, õigussuhete iseloomust (kas on tegemist eraõiguslike suhetega, avalik-õiguslike suhetega) jne, jne. Avaliku huvi defineerimiseks on väga palju juhiseid andnud Riigikohus, Riigikohtu halduskolleegium, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Vastust lühidalt kokku võttes tahan öelda, et ammendavat avaliku huvi defineerimist ei ole mõttekas ette võtta. See ei tähenda seda, et seaduseelnõu ettevalmistamisel ja vastuvõtmisel tuleb läbi arutada, kas see võib olla avalik huvi või mitte.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Peep Aru.

Aitäh! Lugupeetud õiguskantsler! Milline on teie arvamus, kas teie väga heas ettekandes mainitud ühes kaksikvõimuga linnas toimuvas on süüdi seadussätete puudumine või nende nõrkus või on keegi jätnud oma töö hoopis tegemata? Kes ja mida peab siin ette võtma?

Aitäh! Ma ütleksin, et süüdi on nii üks kui ka teine, sest suuremas osas Eesti kohalikes omavalitsustes sellist kaksikvõimu ei eksisteeri. Teiseks tahan öelda, et puudus on järelikult ka õigusloomes, seadustes. See puudus väljendub selles, et sellist segadust ei ole võimalik olnud aastate jooksul lõpetada. Siin peaksid olema mingisugused reageerimisvõimalused. Millised need võiksid olla, seda on väga raske öelda, sest siin tuleb kaaluda ka teisi põhiseaduslikke väärtusi, nagu kohaliku omavalitsuse iseseisvus jne. Aga see on küsimus, millega minu arust tasuks tõsiselt tegelda.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Aleksei Lotman.

Aitäh, auväärt eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Oma põhjalikus ettekandes tõite esile veidra definitsiooni, mis on meie seadustes antud sellisele meile igapäevaselt tuttavale mõistele nagu põld. Puhtalt kaine mõistusega võttes ei oleks meil vaja põldu üheski seaduses defineerida, aga seda on vaja defineerida väga konkreetsel eesmärgil: selleks et rakendada Euroopa Liidu ühist põllumajanduspoliitikat, mis ongi Euroopa Liidu kõige bürokraatlikum poliitika üldse. Nii et siin on teatud käärid. Kas te oskate anda esialgset juhatust, kuidas peaks nii täidesaatev kui ka seadusandlik võim käituma, et põllu ja muude selliste asjade legaaldefinitsioonid ei oleks vastuolus kaine mõistusega, kuid annaksid võimaluse rakendada bürokraatlikke Euroopa Liidu poliitikaid?

Aitäh! Ma olen teiega nõus selles, et eri seaduste reguleerimisala ja sellest tulenevalt eri seaduste n‑ö adressaadid on erinevad, nende ring võib mõnikord olla kitsam, mõni seadussäte puudutab võib-olla ainult kolme-nelja asjatundjat, mõne seadussätte reguleerimisala võib olla laiem. Kuid ma ei taha nõustuda sellega, et Eesti seadustes võib olla selline sõnastus, millest ei ole ka keskmise haridusega inimesel võimalik aru saada. Ma olen kaugel sellest, et öelda, et kõik Eesti seadused peavad kõigile inimestele olema esimesel lugemiskorral arusaadavad. See ei ole võimalik. Aga kusagil läheb piir ja selle piiri tõmbab Eesti Vabariigi põhiseadus, selles mõttes, et seadused peavad olema täidetavad. Selleks et neid täita, et neid saaks oma õiguste kaitseks kasutada, peavad nad olema arusaadavad.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Silver Meikar.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Õiguskantsleril on alates 1999. aastast ombudsmani funktsioon. Kui palju teie ajast võtab tegelemine põhiseaduslikkuse järelevalvega ja kui palju teie ajast võtab ombudsmani funktsiooni täitmine? Kas on põhjendatud ombudsmani funktsiooni lisamine õiguskantsleri tegevusse?

Aitäh! Esiteks see, et õiguskantsleri funktsioonidega liideti ombudsmani funktsioon, oli poliitilise otsustuse küsimus. 1999. aastal, pärast pikki vaidlusi, pärast arutlusi, mis olid seotud ka võimaliku liitumisega Euroopa Liiduga, leiti, et selline ametimees peab olema ja kõige mõistlikum oleks selle ametimehe funktsioonid ühitada õiguskantsleri institutsiooniga. Nii et ühest küljest võib öelda, et see on poliitilise otsustuse küsimus. Järelikult on poliitilise otsustuse küsimus ka see, kas meil on õiguskantsler ja ombudsman või kaks õiguskantslerit või kolm õiguskantslerit või neli õiguskantslerit. Lähiriikide praktikast rääkides: näiteks Rootsis on neli parlamendi ombudsmani, Leedus on viis parlamendi ombudsmani jne. See on otsustuse küsimus ja see sõltub sellest, milline on nende otsustajate maailmavaade. Liberaalse maailmavaate kohaselt peaks riik olema õhem, oleks kindlam, kui oleks üks asutus, kes ühe asja eest vastutab. Teised maailmavaated jälle arvavad, et riiki võiks nagu rohkem olla, erialaombudsman selle asja jaoks, erialaombudsman siin, teises ja kolmandas kohas. Need on need valikute kohad.

Järgnevalt saab esimeseks küsimuseks sõna kolleeg Karel Rüütli.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud õiguskantsler! Mitmete uurimisorganite endi initsiatiivil on avalikkuses laia kõlapinda leidnud süüdistused, mis hiljem kas ei ole leidnud otseselt tõendamist või on jäänud alusetuks. Aga ajakirjanduses on need inimesed avalikkuse poolt juba süüdi mõistetud. Nende protsesside puhul on jäänud tähelepanuta, milline on nende mõju inimestele, nende tervisele, perele, lähedastele, töö‑ ja ametialasele tulevikule. Justiitsminister Rein Lang väitis Riigikogu saalis, et uurimisorganite tehtud vigade eest hiljem keegi personaalselt vastutust ei kanna. Mida teie hinnangul oleks võimalik ette võtta, et selliseid vigu vältida, ja kuidas korvata nendele inimestele kahju?

Aitäh! Ma saan aru, et see on selline abstraktne küsimus, mitte konkreetne küsimus. See võimaldab mul ka väga üldiselt vastata. Üldine vastus on selline, et esiteks, õiguskantsler ei sekku uurimisorganite tegevusse. Kui ma seda teeksin, paneksin ma toime seadusrikkumise. Sellega ei taha ma öelda, et uurimisorganite üle ei peaks järelevalvet teostama, järelevalvet tuleb teostada ja seda tuleb teha tõhusalt. Selleks, nagu te just märkisite, et inimeste põhiõigusi, sealhulgas kas tervist või head mainet, ei rikutaks. Selle kontrolli jaoks on Eestis olemas teatud viisid. Eeluurimisorgani, politsei tegevuse peale on võimalik kaebus esitada Riigiprokuratuuri. Kui seal seda kaebust ei rahuldata, on võimalik pöörduda kohtusse. See on õigusliku kaitse võimalus. Teiseks saab rääkida ka poliitilise kaitse võimalikkusest. Seda võimalust hea küsija tänase istungi alguses ka kasutas, nagu mina aru sain.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Lauri Luik.

Aitäh! Hea õiguskantsler! Minu küsimus puudutab teie aruandes välja toodud asjamenetlusi ja nende hulka. Te ütlete aruandes, et kõige enam asjamenetlusi algatati kriminaaltäitemenetluse ja vangistusõigusega seonduvalt, mille hulka kuuluvad enamikus ka päringud kinnipeetavatelt. Kas te olete mõelnud selle peale, et muutmaks oma tööd selles valdkonnas tõhusamaks, võiks pidada kinnipeetavatele kinnipidamisasutustes loenguid või jagada infot?

Aitäh! Teie pakutu on üks võimalus, aga minu kogemus on näidanud, et mida rohkem kinnipidamisasutustest tulnud avaldustele aega pühendada, mida põhjalikumalt vastata, mida rohkem n‑ö dialoogi astuda, seda rohkem neid kaebusi tuleb, sest need isikud, kes seal istuvad, saavad igast meie vastusest teadlikumaks. Seetõttu ei julge ma väita, et selline lahendus vähendaks kaebuste hulka, mis aga ei tähenda, et ka kinnipeetavatele ei tuleks nende õigusi selgitada. Õiguskantsleri Kantseleis on trükitud üks brošüür, kus on nii eesti kui ka vene keeles selgitatud, millised on põhilised õigused, kuidas neid kaitsta, millisel juhul tasub õiguskantsleri poole pöörduda, millisel juhul tasub kohtusse minna ja millisel juhul ei tasu mitte midagi ette võtta.

Kolleegid! Kui rohkem küsimusi ei ole, siis täname õiguskantslerit härra Jõksi väga põhjaliku ettekande ja küsimustele vastamise eest ning läheme oma protseduuriga edasi. Avame läbirääkimised. Esimesena saab sõna kolleeg Urmas Reinsalu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel. Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Härra õiguskantsler! Väga austatud Riigikogu liikmed! Lühidalt kommentaarid ja meiepoolsed väited õiguskantsleri raportis esitatud põhiprobleemide kohta.
Esiteks, erakondade rahastamise kontroll. Me toetame eelmise parlamendi koosseisu volituste raugemisega menetlusest välja kukkunud eelnõu menetlusse andmist. Meil on tegelikult kaks alternatiivi. Meiepoolne ettepanek oleks see, et kõik parlamendi fraktsioonid arutaksid ühiselt ühel ümarlaual seda küsimust ja teeksid valiku emma-kumma alternatiivi vahel.
Teiseks, kinnipeetavate valimisõigus. Õiguskantsler on sellele osutanud kui olulisele probleemile. Meie fraktsioon arutas seda ka juba eelmise koosseisu volituste ajal ja meie hinnangul ei sisalda Eesti kehtiv siseriiklik õiguskord siin ebaproportsionaalset õiguste piirangut. Küsimus, mis puudutab käesoleval juhul Euroopa inimõiguste konventsioonist tulenevaid kohustusi, vajab kindlasti täiendavat analüüsi, mida me Justiitsministeeriumilt ootaksime.
Kolmandaks, põhiseaduse muutmine, eelkõige lähtuvalt riigikaitse valdkonnast. Meie jaoks on oluline see, et parlament saaks paralleelselt muutmise eelnõu arutamisega kätte ka eri seaduseelnõud, millele on osutanud õiguskantsler, mille n-ö tuumaks oleks kaitseväekorralduse seadus. Tähtis on see, et kui meil praegu on esile kerkinud probleemid kontroversiaalsete tõlgenduste võimalusest, siis see – põhiseaduses sätestatud normid –, kes teostab riigikaitse käsuõigust militaarvõimuna ja kes teostab tsiviiljuhtimist, peab olema üheselt põhiseaduse tasemel paika pandud. Praegu me võime väita, et n-ö negatsiooniga esitatud eelnõu, mis kõrvaldab teatud institutsioonidelt pädevusi, ei pruugi anda veel täielikku õiguskindlust. See tähendab, et kontroversiaalsete tõlgenduste paljusus võib ka tulevikus sellisel kujul eelnõu jõustumise puhul tekkida.
Neljandaks, korrakaitseseaduse õigus, mida õiguskantsler puudutas siin ka oma põhjalikus raportis teoreetiliselt. Jah, me leiame, et korrakaitseseadus on vajalik, see täidab väga ulatusliku õiguslünga, mis puudutab väga intensiivset põhiõiguste piiramist. Me oleme seisukohal, et tõsiselt tuleb kaaluda seda, kas parlamendil on üldse võimalik n-ö korrakaitse üldõigus jõustada enne, kui me pole näinud eriosa seadusi. Teiseks, kas me peame võimalikuks delegeerida üldklausli alusel need korrakaitseseaduse kuuendas peatükis sisalduvad delegatsiooninormid avaliku sunni ja politseivõimu teostamiseks eraõiguslikele isikutele. Me oleme tõsiselt kahtleval seisukohal, et see võiks olla mõeldav.
Järgmine probleemistik puudutab seda, mis vajab meie hinnangul kindlasti täiendavat analüüsi tulevikus õiguskantsleri institutsiooni poolt. See on küsimus, mis puudutab omandireformi. Õiguskantsler on püstitanud probleemi ja ka Riigikohus on püstitanud probleemi, mis seondub nn ORAS-e § 7 lõike 3 küsimusega. Küsimus on jätkuvalt õhus, meie soovitus huvitatud isikutele alustada järjekordseid kohtuteid võib anda ka väga kontroversiaalseid tõlgendusi alamastme kohtute poolt. Ma arvan, et parlament peab kindlasti koos õiguskantsleri ja justiitsministriga põhiseadus- ja õiguskomisjoni tasemel arutama küsimust, milline on ühtne tõlgendus avaliku võimu poolt, milline on põhiseaduspärane tõlgendus. Teiseks, mis puudutab omandireformi lõpetamist laiemalt, siis me teame, et n-ö retoorikas võib väita, et omandireform on 99% jaoks lõpetatud ja 1% juhtumite puhul, mis on eriti keerukad, kus varaline element on suur ja kus võib ka n-ö avaliku ja erahuvi ristumine väga intensiivne olla, peaksime nendes küsimustes vaatama täiendavat raportit üle riigi, kui palju neid juhtumeid on jäänud ja kas me peaksime kaaluma omandireformi lõppjuhtumite tsentraliseerimist, st täiendavate volitustega keskkomisjoni taastamist, et me saaksime ükskord sellele omandiõiguslikule ebamäärasusele nendes suhetes punkti panna.
Sama küsimus, mis puudutab tegelikult väga tõsist ja intensiivset põhiõiguste probleemistikku, on seotud riigi maapoliitikaga, õigemini selle puudumisega. Meil oleks tõsine üleskutse õiguskantslerile analüüsida riigi maapoliitikat. Me teame, et maa on väga oluline ressurss nii majandustegevuses kui ka eluaseme põhiõiguse realiseerimisel. Õiguskantslerilt tahaks saada hinnangut, kas riigil on praegu selge arusaam, kuidas ta oma maapoliitikat planeerib korraldada ja kas sellega seoses on olemas riiveid, ka põllumajandusmaade valdkonnas, mis puudutab omandi põhiõigust.
Kui me hakkame eeldatavalt järgmisel aastal arutama Euroopa Liidu reformilepingute probleemi, siis peab parlament kindlasti analüüsima seda, kas luua põhiseaduslikus järelevalves eraldi menetluskord, mis puudutab Euroopa Liidu õiguse Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetega vastavuse hindamist põhiseaduslikkuse järelevalve protseduuris. Seda arutati väga tõsiselt põhiseadusleppe puhul, meil ei ole põhjust ka reformilepingute puhul selle probleemiga tegelemisest loobuda.
Järgmine küsimus, mida õiguskantsler on ulatuslikult puudutanud, on universaalteenuste hinna kujundamise kontroll, kus praegu valitseb selle järelevalve, n-ö tarbijaõiguste kaitsemehhanismis väga selgelt õiguslünk. Ma olen kindel, et ka parlament peab seda arutama, ja tahaks näha õiguskantslerilt niisugust korralikku ettekannet, ettepanekut, kas õiguslünk täita või siis mingid normid põhiseadusvastaseks tunnistada. Samasugune küsimustik puudutab eelmisel aastal õiguskantsleri poolt väga ulatuslikult käsitletud planeerimisõiguse temaatikat. Me teame, et uus planeerimisseadus on väljatöötamisel ja loodame, et need küsimused on võimalik seal lahendada. Õiguskantsleri raport, mis on väga ulatuslik, oleks kindlasti võinud käsitleda täiendavalt seda, millistes õigusharudes, millises õiguspiirkonnas meil eksisteerivad ulatuslikumad õiguslüngad või kus on põhiõiguste riive intensiivsem, ütleme, põhiseaduse rakendamine takistatum. Ma pean siin eelkõige silmas kogu õiguskeskkonna analüüsi ja eriti selle valdkonna, mis puudutab erinevaid erihalduse valdkondi. Küsimuses, mis puudutab tõsist teemat, see on õiguskantsleri institutsiooni enda arendamist, leiame me üldjoontes, et see valik, mille parlament 1999. aastal langetas, on ennast õigustanud. See on ka põhiseaduspärane valik. Ilmselt vajab põhjalikumat ja tõsisemat arutelu Eesti õiguskultuuris individuaalsete konstitutsiooniliste kaebuste andmise pädevuse omistamine erinevatele õigussubjektidele oma põhiseaduslike õiguste kaitseks. Meil on normaalne süsteem, aga meil on võimalik seda individuaalsete põhiõiguste kaitse süsteemi väga ulatuslikult arendada. Ma arvan, et õiguskantsler, õiguskantsleri institutsioon võiks ka seda temaatikat oma tulevases töös puudutada. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti kolleeg Evelyn Sepa Keskerakonna fraktsiooni nimel. Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Lugupeetud kolleegid! Pole mingit kahtlustki, et õiguskantsleri iga-aastased ettekanded ei muutu mitte ainult mahukamaks, vaid ka huvitavamaks. Ehkki selles suhtes on muidugi tihti tavakasutaja jaoks rohkem sarmi kui õiguslikku analüüsi otsiva normilooja või täitevvõimu institutsioonist rakendaja jaoks. Ja siis jõuavad need kirglikud vaidlused muidugi Riigikohtusse, mis kahtlemata on ka huvitav. Aga ...
Samas on kiiduväärt seegi, et demokraatia printsiip tervikuna leiab üha enam kajastamist meile jagatud aruandes, kuid tundub, et üha vähem rakendamist siin saalis. Kui õiguskantsler meenutas siin üksikisikute tervisekaitsel ilmnenud probleeme ja nende ennetamise vajadust, siis meie siin saalis peaksime ennetama lisaks eelnimetatule ka riigi tervisele ohtlikke nähtusi tervikuna ja tegema seda kaugelt varem, kui sellest möödavaatamise tagajärjel tekkinud valud jõuavad juba iga inimeseni.
Ühelt poolt ründab sellise mõtteviisi vohamine ohtlikult inimeste põhiõiguste kaitset, muutes poliitilises debatis iga üksikisiku õigused järjest vähem tähtsaks, samuti nagu ka põhiseaduslikud üldpõhimõtted, millest seadusandja peaks vääramatult lähtuma, mitte aga ainult siis, kui see konjunktuurselt kasulik on.
Halb poliitika ja halb halduskultuur tõstab üha enam pead, aga mille arvel? Just nimelt inimeste põhiõiguste tagamise ja kaitse arvel, põhiseaduslike väärtuste kaitsmise arvel. Sellest on saamas istuva valitsuse osaliste poolt toimepandav retsidiiv. Isikute põhiõiguse kaitse on küsimus, mis ei tohiks piirduda ainult palgatõusu, toetuse tõusu või mõne muu rahalise toetuse sisseviimisega. Paraku taandub aga enamik meie vaidlusi ainult rahale, mis on muutumas naeruväärseks. Raha saab olla argumendiks arengumaades, mitte aga peamiseks argumendiks end demokraatlikuks riigiks pidavas Eestis.
Mis on sellise mentaalsuse juurdumise tulemus tervikuna? Poliitilise debati kvaliteedi nivelleerumine, mille tulemuseks on tõsine oht kõigile demokraatia printsiipidele nii otseses kui ka kaudses mõttes. Sellest aga saavad alguse juba kroonilised või ühiskonna jaoks suisa ravimatud haigused.
Kui midagi õiguskantsleri järgmise aasta tööplaani soovitada, siis rohkem initsiatiivi just selliste probleemide tõstatamisel suurema pildi loomiseks ja põhjuste ning tagajärgede analüüsimiseks. Olgu veel mõned märksõnad. Korrakaitseseadus, mis kavandab seadustada ebaproportsionaalse nuhkimise, ametnike põhjendamatud blankovolitused selliste arengute soodustamisel. Edasi, perekonnaseaduse kavandatav muutmine, mis riivab nii avalikkuse arvamust, õigusökonoomikat kui ka hulgaliselt muid demokraatliku seadusloome protsessi iseloomustavaid põhimõtteid. Veel põhiseaduse muutmine ja presidendi tasakaalustava rolli taandumine kaitseväe tegevuse üle tsiviilkontrolli teostajana. Milles on selle muudatuse probleem, õigemini justkui juhusliku poolikuse probleem, millele juhib meie tähelepanu muu hulgas ka õiguskantsler oma ülevaates? See on sisuliselt kaitseväe üle tsiviilkontrolli puudumise kavandamine, selle tasakaalustamatus, Riigikogu rolli täielik taandamine ja tsiviilkontrolli sisulise korraldamise võimaluse asendamine formaalsega, mis tähendab selle koondumist vaid kaitseministri ja tema ministeeriumi ametnike kätte.
Võib küsida, mis takistas presidenti, esinedes ühelt poolt põhjendatud seadusandliku algatusega, sätestamast samas projektis ka Riigikogu rolli kui tsiviilkontrolli põhiseaduslikku garantiid. Tegelikult mitte midagi, kui mitte silmas pidada selle protsessi jõudsat süvenemist, mille järgi Riigikogu muutubki üha rohkem täitevvõimu kummitempliks ilma igasuguse võimaluseta enam tegelike probleemidega tegelda või neisse sekkuda. Seda ei suuda valitsuskoalitsiooni saadikud siin saalis isegi enam õigustada ega põhjendada.
Siit ka laiem probleem, mis seondub eeltoodud näidetega, kuid on üha enam tõusmas just nimelt demokraatia printsiipide tagamise järgmise debati keskmesse. Eesti parlamendi enda võimekus osaleda Euroopa Liidu poliitilise protsessi suunamisel, Eesti parlamendi enda võimekus osaleda siseriiklike, põhiseadusega ette nähtud ülesannete täitmisel, Eesti parlamendi enda võimekus teostada järelevalvet Vabariigi Valitsuse üle, Eesti parlamendi võimekus olla vääriliseks partneriks nii Riigikohtule kui ka õiguskantslerile kui institutsioonile. Pean silmas eelkõige professionaalset, finantsidega kaetud ja kvaliteetse kompetentsiga mehitatud institutsiooni tervikuna, kes saaks ja tahaks end kehtestada nii, et ta ka sisuliselt suudaks täita oma ülesanded seadusandja ja täitevvõimu järelevalve funktsiooni teostajana.
Kui õiguskantsleri aruanne koondab endas üksjagu demokraatia puudujääkide üksikuid kibedaid vilju, oleks aeg tervikuna vaadata, mis on sel puul endal viga. Tänan ja tunnustan õiguskantslerit hea ettekande ja ülevaate eest, kuid kutsun siinkohal õiguskantslerit üles enam osalema debatis, mis aitaks ennetada ühiskonna tõsisemaid haigusi kõige kõrgemal tasemel. Siis ei oleks vaja ilmselt nii palju tegelda ka haiguste raviga, millele me täna enamuse oma tähelepanust oleme kulutanud, ehkki küll mitte asjatult, kuid siiski on see pisut hiljaks jäänud või jäämas.
Ühtlasi kutsun ka siin saalis istujaid, poliitikuid, parteiprogrammide kõrval või ka suisa asemel rohkem ja järjekindlalt jälgima neid demokraatia üldpõhimõtteid, mis peaksid olema meie töö igapäevaseks aluseks. Kuidas seda tagada? Põhjuste ja tagajärgede põhjaliku revideerimise tulemusena peaks selle esmaseks vahendiks olema ka Riigikogu autonoomse eelarve kujundamise senise praktika põhimõtteline muutmine. Kui me tahaksime ennast kehtestada seadusandjana ja järelevalveprotsessi sisulise teostajana, siis ilmselt ei saa me leppida siin tulevikus enam sellega, et on üks minister, üks valitsuskabineti liige, kes ütleb, kui palju ja mille eest, millises ulatuses ja miks me nende üle, n-ö  täitevvõimu üle tervikuna peaksime teostama järelevalvet.
See on üks väga põhimõtteline küsimus ja selle eiramine tervikuna viib meid olukorda, kus Riigikogu institutsioonina muutub konkurentsis, terves konkurentsis Riigikohtu ja sellesama õiguskantseleri kui institutsiooniga üha naeruväärsemaks ja üha vähem kompetentseks. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti kolleeg Väino Linde Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Auväärt istungi juhataja! Auväärt õiguskantsler! Head kolleegid Riigikogu liikmed! Reformierakonna fraktsioon on seisukohal, et õiguskantsler on põhiseaduslike õiguste kaitsjana tõsiselt täitnud oma kohust ning valvanud, et seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovad aktid oleksid põhiseaduse ja seadustega kooskõlas.
Kuid meie arvates on õiguskantsler eriti kindlameelsena õigustanud ja täitnud just nimelt õigusvahemehe ehk ombudsmani rolli ning kindlasti on sellest tulenevalt isikute põhiõigused väga kindlalt ja hästi kaitstud.
Kuid aeg-ajalt võib tunduda ka, et see ombudsmani roll ongi ehk selles töös olnud mõnikord tõsiselt võetavam ja vahel isegi võib-olla ka tagasi hoidnud õiguskantsleri põhiseadusest tulenevat tegevust. Peaks ju õiguskantsler sellest tulenevalt olema eelkõige parlamendi kui kollegiaalse organi abimees just nimelt põhiseadusega vastuolus olevate aktide tuvastamisel ja sellest siis edasi johtuva tegevuse suunamisel.
Sellest tulenevalt ongi meie erakonnal mõnikord kahju, et õiguskantsler on aeg-ajalt ka ise hinnanud oma töö tulemuslikkust eelkõige selle järgi, kui tugevasti on ta mõnikord suutnud poliitikuid enda vastu häälestada. Me arvame, et see võib kindlasti sellele ametkonnale üldist tuntust juurde lisada, kuid ei tohiks olla õiguskantsleri tegevuse hinnangu üldine mõõdupuu.
Õiguskantsleri tegevus ei ole poliitiline ja on väga oluline, et kellelgi ei tohi tekkida tunnet, et see oleks kaudseltki poliitikaga selles mõttes seotud.
Positiivsena toome kindlasti välja selle, et õiguskantsleri seisukohad ja väljaütlemised on alati olnud selged ja lähtunud just nimelt meie ühiskonna ja riigi kodanike valupunktidest, probleemidest. Need väljaütlemised ja seisukohad ei ole kunagi olnud üldsõnalised. Nendes on väga tõsiselt võetavad põhjendused, meeldivad nad siis mõnikord ühele või teisele ametimehele või mitte.
Õiguskantsler on suutnud luua tugeva organisatsiooni, kus töötavad väga hästi kõrgelt kvalifitseeritud töötajad. Aga pole kahtlust selles, et ka tulevikus peab õiguskantsler oma ülesannete täitmisel kindlasti keskenduma just nimelt põhiseaduse aluspõhimõtete kontrollimisele. Võiks siin tuua mõne näite: nendeks on kindlasti inimväärikus, demokraatia, õigusriiklus, omariiklus.
Aga meie, head kolleegid, võime seadusloome tasandil mõtiskleda edaspidi väga rahulikus tempos, aga siiski ka sel teemal, et võib-olla tuleb kunagi aeg, kus oleks otstarbekas töö ja tegevuse konkreetsuse huvides lahutada õiguskantsleri ja ombudsmani erinevad ametid. Täidavad nad ju aeg-ajalt suhteliselt erinevat, kuid samas siiski väga vastutusrikast rolli. Aitäh!

Suur tänu! Kutsun kõnepulti kolleeg Marek Strandbergi Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel.

Head kolleegid! Lugupeetud õiguskantsler! Ka meil on hea meel tõdeda, et tehtud ülevaade ja töö on ülimalt põhjalikud ja informatiivsed. Tahaksime siinkohal rõhutada asjaolu, et demokraatia areng Eestis vajab tõepoolest turgutamist, kiirendamist, kohandamist. Ka siin kõnepuldis, ka komisjonide aruteludes tihti kõne alla tulev küsimus kodanikuühiskonnast jääb väga sageli küllaltki abstraktseks. Suudetakse öelda, et eri pooli tuleb kaasata ja see kodanikuühiskonna asi on hea asi, kuid asja sisusse tungitakse paraku üliharva.
Asja sisu on see, et kaasamine kui selline tuleneb kaasajast, mitte kaasatavast. Kaasatav ei saa iialgi nõuda, et teda kaasataks. Loomulikult ta võib seda nõuda ja nõuabki. Kuid see koht, kus Eestis demokraatia areng on pidurdama jäänud, on see, et kaasaja huvi kaasata oleks suurem. Selle tõttu me näeme, et Eestis on vaja teha n-ö olemasolevate demokraatlike protseduuride puhul korrastamist, ja see, mida ka meie oleme propageerinud ja rääkinud ehk otsedemokraatia juurutamise vajadus, muutub Eestis päev-päevalt aina selgemaks.
Analüüs, mida võiks oodata, ongi seotud sellega, et kas mehhanismi, mis näiteks Šveitsis on kaasamismehhanismid käivitanud sisuliselt ja funktsionaalselt ja olemuslikult, oleks võimalik rakendada ka Eestis.
Teine asi, millele tahaks tähelepanu juhtida, on seotud erinevate arengukavadega. Nüüd ma võib-olla eksin, ja ehk on see tegelikult rohkem Riigikontrolli kui õiguskantsleri asi, kuid, head kolleegid, praegust saali seisu vaadates tuleb iga meie Riigikogu liikme kohta juba päris mitu n-ö arengukava, olgu siis valitsuse või Riigikogu poolt kinnitatut. Ühtekokku on Eestis erinevaid n-ö kehtivaid arengukavasid, kas siis valitsuse või Riigikogu kinnitatuna ca 100, võib-olla natuke vähem, võib-olla natuke rohkem. Mis tähendab seda, et meil on peaaegu 100 plaani. Ja uskuge või mitte, mitte keegi ei tea, mis neist plaanidest saanud on, mis neist plaanidest saada võib ja kas need plaanid on üldse realiseeritavad, kas nad on realiseeritavad õiguslikult, kas nad on realiseeritavad mingit muud moodi. Need plaanid on ju tehtud ühel või teisel moel, ka sedasama kodanikuühiskonna osa kaasates, kas formaalsemalt või vähem formaalsemalt, kuid mitte keegi ei ole tegelikult suuteline praegu väga selgelt ütlema, mis neist plaanidest on saanud ja saamas.
Selle tõttu, et mitte narritada seda, mis on kaasamisega saavutatud ehk neidsamu plaanegi ja neidsamu kaasatud isikuid, on meile möödapääsmatu, et meil tekiks ülevaade nendest plaanidest, mida meie või valitsus kunagi on kinnitanud. Kui me vaatame kas või meie fraktsioonile n-ö hingelähedast märki, milleks on energeetika, siis Eestis on olnud juba õige mitu pikaajalist energia arengukava. Nii et jääb mulje, nagu räägiksime me umbes 1000-aastasest Eestist, kus on kümne aasta jooksul koostatud viis või kuus energeetika pikaajalist arengukava. Pikaajaline tähendab minu arusaamist mööda üht või pooltteist põlvkonda.
Nii et loodame, et tulevikus selline sisulisem analüüs ja arutelu puudutab ka neid kahte teemat, millest me kõnelesime. Ma arvan, et õiguskantsleri institutsiooni tugevdamine ja sellele tähelepanu pööramine on Eesti arengus möödapääsmatu. Jõudu samas täpsuses ja sügavuses tegutsemiseks edaspidisekski! Aitäh!

Suur tänu! Kutsun kõnepulti kolleeg Eiki Nestori Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud õiguskantsler! Ma teen hästi lühidalt. Selle aruande põhjal, mis oli huvitav ja värvikas, nii nagu ikka, tahaksin loota, et nüüd pärast Riigikogu valimisi on Riigikogu võib-olla mõnes mõttes võimeline kiiremini reageerima paljudele asjadele, kas või mainitud erakondade rahastamise problemaatikas. Ma usun, et võib-olla see soov, mida õiguskantsler siin nimetas sinisilmseks, ei pruugigi nii sinisilmne olla. Ehk siiski erakonnad suudavad need reeglid täpselt omavahel kokku leppida, seaduseks luua ja selle järgi elada. Põhjused, miks need probleemid on tekkinud, on õiguskantsler väga täpselt välja toonud. Kui me vaatame meie volitusi ja tema volitusi, siis ma siiski arvan, et lahenduste leidmine on Riigikogu käes. Ja ka muudel juhtudel, kui tegu on seadusandluse problemaatikaga, ma usun, et ehk selle Riigikogu koosseis on julgem ja operatiivsem neid arutama, kaasa arvatud küsimus sellest, kes ja kus peaks neid arutama, ja ma arvan, et Riigikogu komisjonidel on need võimalused palju suuremad. Aga midagi ei ole teha, tuleb ausalt öelda, et see oli siis viimane aruanne, mida õiguskantsler Jõks meile nende volituste ajal esitas, ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel tahan öelda, et meil on hea meel, et meil ei olnud ainult paragrahvi ja must valgel paberile kirjutatu õiguskantsler, vaid ka tegelik õiguskantsler, kes ei tegelnud ainult sellega, mida ise õigeks peab, vaid ka sellega, mida kodanikud vajalikuks peavad. Me arvame, et selline lähenemine on õige. Loodame, et kui presidendil see mõte tekib ja Allar Jõks ise nõus on, suudab ta seda tööd ka tulevikus hästi teha. Aga selle eest, mis siiamaani tehtud: aitäh, ole meheks!

(Köhib.) Juhataja palub vabandust! Juhataja võtab vaheaja kolm minutit.
V a h e a e g

Juhataja palub veel kord vabandust! See on see vananaistesuvi, mis tervisele mõjub. Läheme oma istungiga edasi. Kõnepulti tuleb kolleeg Jaanus Marrandi Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni nimel.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Head kolleegid! Väga meeldiv on siin aeg-ajalt sellist mõtlemapanevat arutelu kuulata õiguskantsleri poolt. Need on alati nauditavad ettekanded olnud ja samamoodi on hea materjal ka see paks raamat, mida läbi töötades saab iga Riigikogu liige kindlasti tänuväärseid andmeid oma tööks.
Mulle meeldivad alati väga igasugused põlluga seotud paralleelid ja ka õiguskantsler kasutas seda. Mina ütleksin, et õiguskantsleri institutsioon kui põld on olnud hästi n-ö küntud ja tegevus on olnud päris viljakas nii põhiseaduslikkuse järelevalve kui ka ombudsmani tegevuse poole pealt. Minu arvates on päris tuumakaid ettepanekuid mõlema poole pealt.
Kui päris aus olla, siis eriti hea meel on Rahvaliidu fraktsioonil ennekõike nende teemade üle, mis puudutavad just ombudsmani rolli, sest need on teemad, mis ei ole mahtunud hästi seadusandluse raamesse või on regulatsioonid olnud ebapiisavad või siis on seadused olemas, aga neid lihtsalt ei täideta.
Ja olgem ausad, meil siin, kes me tegeleme seadusloomega, ja ka täidesaatval võimul jäävad päris kindlasti niisugused sinised või punased panged kusagil kinnipidamisasutuse nurgas võib-olla liiga sageli tähelepanu alt välja. Olgu nimetatud siin ka lasteasutustes, erikoolides, hoolekandeasutustes või kinnipidamisasutustes olnud puudustele tähelepanu juhtimine. Ma nimetaksin niisuguseid käike omalaadseteks äratuskäikudeks ja kordan veel kord, et meil on neid tegelikult väga vaja, sest vastasel korral jääks see informatsioon sageli kätte saamata.
Siin saalis oleme harjunud hoopiski enesekiituslike ja vahurikaste poliitiliste etteastetega. Seepärast ei tee mitte kuidagi paha, et meie ühiskonnas on olemas ikkagi institutsioon, kes juhib puudustele tähelepanu ja omab mõnikord tasakaalustavat põhiseaduslikku kriitilist nooti. Ma ei tahaks mitte kuidagi nõus olla nende ettekannete ja esinemistega, mis püüavad õiguskantsleri institutsioonile kuidagi poliitilisust pähe määrida. Eks see tuleb vist sellest, et ollakse harjunud pidevate kiituslike-upituslike sõnavõttudega, millel on sageli väga paljude meie ühiskonnaliikmete jaoks sisuliselt hoopis erinev tähendus. Nende inimeste jaoks, kes võib-olla ise ei mõista või ei suuda, ei tea või ei saa, näeb see maailm hoopis teistmoodi välja ja õiguskantsler on seda puudujääki meie ühiskonnas väga hästi täitnud.
Kui nüüd tulla põhiseaduslikkuse järelevalve täitmise rolli juurde ehk siis ennekõike erakonnaseaduse ja erakondade rahastamise üle toimuva järelevalve juurde, siis minu arvates on ka see äärmiselt vajalik. Rahvaliit on sellesama diskussiooni toomiseks siia Riigikokku püüdnud umbes samalaadset eelnõu, mis põhiseaduskomisjonis on ära unustatud, uuesti elustada, et arutelu jätkata.
Ma loodan, et meie siin Riigikogu saalis suudaksime tegelda rohkem nende teemadega, mis ei ole meile niivõrd mugavad. Ma tunnetan sageli, et meil siin saalis ei taheta erakondade rahastamise teemaga väga sügavuti minna – sellist võltsvagadusega eemalepeletamist on pigem tunda. Me võiksime näidata samasugust initsiatiivi üles nagu mõne mugavusteemaga, mille puhul Riigikogu leiab kiire üksmeele. Samasugust üksmeelt me võiksime näidata ka n-ö ebamugavusteema ehk siis erakondade rahastamise puhul ja jõuda tõepoolest üksmeelele, sest ma olen tänastest ettekannetest aru saanud, et vähemalt kolm Riigikogu fraktsiooni kuuest kindlasti toetavad erakondade rahastamise põhimõtete ja kontrolli tõhustamise osa. Nii et loodan, et me leiame tõepoolest ka sel teemal ühise keele. Aitäh!

Suur tänu! Kõikide fraktsioonide esindajad on sõna saanud. Läbirääkimised on lõpetatud. Kolleegid! Me oleme päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud. Meie istung on lõppenud. Kena tööpäeva jätku teile!

Istungi lõpp kell 11.54.