Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teie laudadele jõudnud õiguskantsleri 2006. aasta tegevuse ülevaade on senistest mahukaim. Võrreldes kõige esimese, 1940. aastal avaldatud ülevaatega on kasv olnud tagasihoidlik, maht on kasvanud kõigest viis korda.
Ülevaadet koostades ei ole õiguskantsleri eesmärk sahtlisse kirjutamine või tallele panemine. Seetõttu kohtusin kahe viimase nädala jooksul enamiku Riigikogu komisjonidega, et kaardistada võimalikke koostöövorme ja -teemasid. Tahan siinjuures tänada kõiki komisjone konstruktiivse ja edasiviiva mõttevahetuse eest, samuti asjatundliku kriitika eest. Ma tahan teile öelda, et sellest kriitikast on minu töös palju kasu.
Tänases ettekandes ei hakka ma kordama seda, mis trükitud ülevaates juba kirjas. 440 lehekülje teksti ettelugemine siit puldist ei pruugiks lõpule jõuda enne õiguskantsleri ametiaja lõppu. Seetõttu puudutan vaid kõige olulisemaid teemasid. Loodan, et iga Riigikogu liige, kes tahab Eesti põhiseadusmaastiku korrastamisel kaasa lüüa, leiab siit ülevaatest endale midagi kasulikku või huvipakkuvat.
Mis oli siis see, mis möödunud aastal põhiõiguste kaitsega seonduvalt kõige enam rõõmustab?
Esiteks tunnustan isikuandmete kaitse seaduse, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning avaliku teabe seaduse muudatuste vastuvõtmist. Kuni viimase ajani võis nende seaduste kooskõlalisel tõlgendamisel jõuda justkui Bermuda kolmnurka. Nüüdseks on astutud pikk samm infoühiskonna vajaduste ja igaühe privaatsusõiguse vahel tasakaalu leidmiseks. Või kujundlikumalt väljendades: tasakaalu leidmiseks infonälja ja privaatsusjanu vahel.
Teiseks. Tähtsaks tuleb pidada ka muudatusi karistusõiguses ja kriminaalmenetlusõiguses. Näiteks kiirmenetluse, lepitusmenetluse ja lähenemiskeelu võimaluste loomist ning kriminaaltulu konfiskeerimise regulatsiooni uuendamist põhimõtte "kuritegu ei tohi ära tasuda" sisustamisel. Loodan, et need muudatused ei tee riiki mugavamaks, vaid tagavad senisest enam inimõiguste austamise ja riigi vahendite parema kasutamise.
Kolmandaks. Ülevaateperioodi langes ka keeleseaduse muutmine, mis võimaldab nüüdsest riiklikku järelevalvet eesti keele kaitsel teostada seaduslikul alusel.
Neljandaks. Riigikogu ratifitseeris möödunud aastal ÜRO piinamisvastase konventsiooni lisaprotokolli. Selle eesmärk on näha ette sõltumatute rahvusvaheliste ja siseriiklike asutuste korrapärased külastused kinnipidamiskohtadesse. Riigi ennetusasutuse tegevus laieneb lisaks riiklikele kinnipidamisasutustele kõigile asutustele, kus faktiliselt piiratakse isiku vabadust. Ja neid asutusi on Eestis 96.
Lugupeetud kõrge kogu liikmed! Eelmistes ülevaadetes olen peatunud teemadel, mis peaks seadusandja tähelepanu enim köitma. Paljud püstitatud küsimused on kahjuks siiani vastuseta. Neli aastat tagasi rõhutasin, et juriidiliste isikute annetuste keelamise asemel oleks tulnud pearõhk panna erakonna rahastamise läbipaistvusele ja kontrollile. Vastasel korral mõjutavad üksikute majandushuvid poliitilist tahet tulevikus endise jõuga, aga seda tunduvalt varjatumalt. Nõrkade kontrollimehhanismide ning auklike regulatsioonide tõttu ei täida erakonnaseadus talle pandud eesmärke. Kahjuks ka 2006. aastal jäi õiguskantsleri koostöö Riigikoguga tõhusa erakonna rahastamise kontrollorgani loomisel viljatuks. Tagajärjeks on vaidluse kaldumine Toompealt Toomemäele.
Ei tohi unustada, et ei Riigikohus ega õiguskantsler saa teha mitte midagi muud, kui juhtida tähelepanu puudustele. Põhiseaduse nõuetega kooskõlla viimiseks on pädev ainult see saal siin. Ükskõik, milline Riigikohtu otsus ka ei tule, erakonna rahastamise kontroll vajab kaasajastamist. Seda on korruptsioonivastase strateegia tutvustamisel tunnistanud ka justiitsminister.
Veendumust, et olemasolev kontrollisüsteem ei ole sõltumatu ja piisav, tunnistas nädalapäevad tagasi üksmeelselt ka korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjon. See on komisjon, mis kehtiva seaduse kohaselt ongi kutsutud ja seatud erakondade rahaasjadel silma peal hoidma.
Teen siinkohal ühe sinisilmse, kuid ma arvan, et mitte utoopilise ettepaneku. Ma arvan, et eelnõu erakonna rahastamise kontrolli tugevdamiseks võiksid algatada kõik Riigikogu erakonnad üksmeelselt. See oleks märk, et Riigikogu erakonnad austavad endale reegleid kehtestades nii valijaid kui ka ausa mängu põhimõtteid.
Ja ei maksa lasta ennast hirmutada demagoogiliste õudusjuttudega sellest, et see kontrollorgan, mis hakkab erakondade rahastamise asjadel silma peal hoidma, saab olema repressiivne monstrum. Ma tahan öelda seda, et seadusandluse monopol ja võimalus kontrollorganeid kujundada – see pädevus ja õigus on ainult Riigikogul, mitte kellelgi teisel.
Ka Riigikogu liikmete kuulumises riigi äriühingute nõukogusse ei ole kahjuks midagi muutunud. Kui Riigikogu eesmärk on suurendada parlamentaarset kontrolli äriühingute tegevuse üle, tuleks näha ette eraldi parlamentaarse kontrolli vorm, mis ei oleks põhiseadusega vastuolus. Kahjuks ei pidanud Riigikogu oma lubadust reguleerida Riigikogu liikme staatuse seaduses küsimus üheselt ja ammendavalt. Loodan, et sellel sügisel see põhiseadusvastane olukord lõpuks lõpeb.
Mõni sõna ka sotsiaalsetest põhiõigustest. Mõni päev tagasi avaldati kurb statistika selle kohta, kui palju inimelusid kaotab Eesti kasina ennetava tegevuse tõttu tervise tagamisel. Ma pean siin silmas ennetavat tervisekontrolli. Rohkem kui aasta tagasi toimus Õiguskantsleri Kantseleis ümarlaud ennetavate tegevuste tähtsusest tervise hoidmisel ja kaitsmisel. Ümarlauast võttis osa esinduslik seltskond otsustajaid. Kõigi osalejate poolt jäi kõlama mõte, et ennetava tegevusega tervise kaitsmisel peab riik rohkem tegelema. Kahjuks ei ole sõnadelt tegudeni jõutud, puuduvad asjakohased ettepanekud ja tegevuskava. Kui mitu elu oleks õnnestunud säästa juhul, kui varasemas staadiumis oleks avastatud kroonilisi tervisehädasid või kui mõni liigne sigaret oleks jäänud tõmbamata või pits täitmata! Ametkondade senine loidus ja koostöö puudumine läheb maksma sellise hinna, mida mõõdetakse eludes.
Head kuulajad! Õiguskantslerile esitati möödunud aastal 1858 avaldust. Muret tekitavalt palju on nende hulgas neid, mis ei kuulu õiguskantsleri pädevusse. Ligi pooltele avaldustele, mis ei kuulu õiguskantsleri pädevusse, tuli anda õigusakte selgitav või võimalikke õiguskaitsevahendeid tutvustav vastus. See on märgiks, et õigusnormide teksti mõistmine käib inimestele ilmselgelt üle jõu. Olgu selle illustratsiooniks kas või üks definitsioon, mis on pärit Eesti seadusest. See definitsioon käib sellise lihtsa asja kohta, millest igaüks oskab meil midagi rääkida. See on põllu definitsioon: "Põld käesoleva seaduse tähenduses on komisjoni määruse (EÜ) nr 796/2004, millega kehtestatakse nõukogu määruses (EÜ) nr 1782/2003 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks) ette nähtud nõuetele vastavuse, toetuse ümbersuunamise ning ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi rakendamise üksikasjalikud reeglid (ELT L 141, 30.04.2004, lk 18–58) artikli 2 punktis 1a sätestatud maatükk." Minu ema, kes on aastakümneid põldu pidanud, küsis, kas mina kõrgharidusega juristina saan aru, mis pagana asi see põld on. Mul on piinlik teile öelda, mida ma pidin talle vastama.
Nüüd sellest, millised seadusandlikud väljakutsed seisavad Riigikogu ees. Eesti Vabariik on loodud kaitseks sisemisele ja välisele rahule. Põhiseaduse § 126 sätestab, et Eesti kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korralduse sätestab seadus. Niisugune seadus puudub Eestis ka 15 aastat pärast põhiseaduse jõustumist. Viimase aasta jooksul toimunu annab tunnistust, et tegemist ei ole pelgalt põhiseadusalase iluveaga. Seni on asjakohase seaduse puudumisel tsiviilkontroll ning kaitseministri ja kaitseväe juhataja pädevused riigikaitse korraldamisel paljuski praktikas välja kujunenud ning üheselt selgelt õigusnormidega tagamata. Säärane lahendus on kokkuvõttes ohtlik ning õigussubjektidele on see sobilik vaid seni, kuni praktikas konflikte ei esine.
Seda näitas ilmekalt kaitseministri ja kaitseväe juhataja vahel Afganistani missiooni juhtimise pinnalt lahvatanud vaidlus. Kaitseväe korralduses valitsev seadusandlik tühimik ja tsiviilkontrolli nõrkus on teinud võimalikuks ka ebaseadusliku jälitustegevuse kaitseväes. Kaitseväeluure põhiseaduskohaseks toimimiseks on oluline, et kaitseväeluure eesmärgid, ülesanded, menetluspädevused ja volitused ning õigused isikute põhiõiguste piiramisel oleksid seaduses üheselt sätestatud. Kuni seda ei tehta, on raske rääkida ka toimivast tsiviilkontrollist kaitseväeluure üle. Seetõttu võiski kaitseväeluure üheks prioriteediks kujuneda Eesti Vabariigi kaitsepoliitika kujundamise kohta Kaitseministeeriumist teabe hankimine ja analüüsimine.
Õiguslik segadus ja vastutuse hajutamine on lubamatu igas riigikorralduse valdkonnas, eriti aga kaitseväes. Seadusest tulenevate selgete käsuliinide puudumine või eiramine võib kaasa tuua ettenägematud tagajärjed riigi julgeolekule. Vastutust kaitseväekorralduse seaduse ettevalmistamise, vastuvõtmise ja ellurakendamise eest kannavad nii Riigikogu, Vabariigi Valitsus, Kaitseministeerium kui ka Kaitsejõudude Peastaap.
Austatud rahvaesindajad! Sama oluline kui välimise rahu tagamine on sisemise rahu tagamine. Aprillikuu lõpupäevad näitasid meile, kui habras, kui õrn on meie kõigi turvalisus ja julgeolek. Kuid just läbi valusate õppetundide paljastuvad riigi nõrkused. Enesekriitiline analüüs, oma vigade tunnistamine, nendest õppimine aitavad meid tulevikus oma riiki ehitada tugevamaks ja turvalisemaks.
Ka kriitilistes ja erakorralistes tingimustes jääb riigivõim seotuks põhiõigustest tulenevate nõuetega, eelkõige kohustusega tegutseda seadusega antud volituste piires ja järgida isikute põhiõigusi. Põhiõiguste puhul ei tohi riigi jaoks olla vähem tähtsaid või tähtsaid rikkumisi. Politsei tegevuse õiguslik baas ja politsei võimekus peavad olema tasemel, mis võimaldab avalikku korda tõhusalt kaitsta, austades samal ajal ka isikute põhiõigusi. Vastasel juhul kannatab kas avalik kord või kannatavad põhiõigused või mis veel hullem: kannatavad mõlemad.
Politseile seadusega pandud ülesanded ja kohustuste täitmiseks vajalikud volitused peavad olema tasakaalus ka näiteks massirahutuste ohjamisel. Selleks, et mitte panna politsei valima halbade ja veel halvemate valikute vahel, on vaja luua politsei tegevuseks piisav õiguslik baas. Korrakaitseseaduse rakendusseaduse väljatöötamisel tuleb ette näha paindlikud menetlusreeglid ja vajaduse korral ka spetsiifilised volitused korrakaitseorganite tegutsemiseks erandlikes tingimustes. Eelkõige puudutab see kinnipidamise aluseid ja korda, sidumisvahendite ja käeraudade kasutamise tingimusi ja kestvust ning massirahutuste ajal politseiametnike identifitseerimist.
Riigikogu menetluses oleva korrakaitseseaduse eelnõu kiire ja asjalik menetlemine on selles kontekstis kriitilise tähendusega. Seetõttu edastan valmiva analüüsi teile ja asjaomastele ministritele.
Järgnevalt peatun riikliku järelevalve puudulikkusel.
Esiteks. Kontrollkäikudel lasteasutustesse, erikoolidesse ja hoolekandeasutustesse on ilmnenud riikliku järelevalve puudulikkus ja ühekülgsus. Millest muidu kõnelevad lastekodulaste diskrimineerimine lastelaagrisse pääsemisel või hooldekodudes personali puudusel voodite või ratastooli külge seotud vanurid? Krooniks nendele näidetele sobib ühel kontrollkäigul arestimajja nähtud sinine plastmassist ämber kambri nurgas loomulike vajaduste rahuldamiseks. Ma ei kujuta ette, kuidas ma järgmisel nädalal Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku härra Hammarbergiga kohtudes talle seda situatsiooni selgitan.
Teiseks. Sotsiaalhoolekande seadus kohustab alates 2002. aastast maavanemat teostama järelevalvet maakonnas osutatavate sotsiaalteenuste kvaliteedi ning riigi poolt sotsiaalhoolekandeks eraldatud raha kasutamise üle. Õiguskantsleri kontrollkäikude kogemus näitab, et maavanemad eelistavad pigem kontrollida raha kasutamist kui sotsiaalteenuste kvaliteeti ja kättesaadavust.
Samast seadusest lähtub ka maavanemate selge kohustus esitada vastav kirjalik ettekanne Vabariigi Valitsusele vähemalt üks kord aastas. Mis te arvate, head Riigikogu liikmed, kui palju on selliseid ettekandeid Vabariigi Valitsusele aastast 2002 esitatud? See ei ole miljoni krooni küsimus miljonimängus, aga see on oluline küsimus. Ma näen siin ka endisi maavanemaid, võib-olla nemad oskavad vastata. Vastus on mõtlemapanev: ainult Lääne-Viru maavanem on esitanud aruande iga aasta kohta, Viljandi maavanem ja Lääne maavanem on ettekande esitanud vaid korra. Milliseid järeldusi võimaldab see nukker statistika teha?
Kolmandaks. Planeerimis- ja ehitusõiguse vallas on maavanema kui riikliku järelevalve teostaja praktika järelevalve ulatuse ja intensiivsuse osas riigi eri piirkondades täiesti erinev.
Neljandaks. Järelevalve kohaliku omavalitsuse tegevuse üle on ilmselgelt ebapiisav. Tragikomöödiaks muutunud võitlus võimu pärast ühes Tallinna lähedal asuvas linnas on kaasa toonud linna pangaarvete sulgemise ja avalike teenuste kättesaadavuse halvenemise, mille tagajärjel riigi tõsiseltvõetavus on kahtluse all. Kas te kujutate ette, et Eestis oleks kaks Riigikogu või kaks peaministrit? Võimupiruka jagajaid ei ole loksanud, vabandust, loksutanud ka kümned Riigikohtu otsused.
Osundatud näiteid kokku võttes tahan toonitada, et riiklik järelevalve ei tähenda mitte riigi õigust, vaid kohustust tegutseda. Mida tugevamaks muutub erahuvi ja mida tugevamaks saavad põhiõiguste riived, seda tugevam peab olema riiklik järelevalve. See ei seisne ainult ettekirjutuste tegemises, vaid ka koolituses ja vajaliku seadustiku kaasajastamises.
Aastaid olen ma osutanud ametnike politiseerimisega seonduvatele ohtudele. Eriti eredalt väljendub see ametnike puhul, kes peavad läbi viima kontrolli. Maavanema roll järelevalve toimetamisel kohaliku omavalitsuse üle eeldab, et maavanem on erapooletu ja rippumatu. Kahjuks on mitmed viimase aasta juhtumid jätnud avalikkusele mulje, et maavanema käed on olnud parteiliselt seotud.
Ma kutsun Riigikogu üles arutlema selle üle, milline võiks olla maavanema roll tulevikus, kuidas maavanem paigutub riikliku järelevalve struktuuris.
Lisaks osundatud puudustele riiklikus järelevalves, millest on räägitud aastaid, on viimase aasta avalduste pinnalt võimalik lisada loetellu uued märksõnad: riikliku järelevalve või riigi kohaloleku suurendamise vajadus jäätme- ja veemajanduses. See võib eelmiste näidete taustal tunduda vähetähtis, aga ma võin kinnitada, et peaaegu iga nädal toob õiguskantsleri lauale avalduse, milles ei olda rahul jäätme- või veemajanduse korraldamisega. Ja need avaldused on kirjutatud siira mure ajendil.
Olgu või näiteks toodud kohtupraktika, mille kohaselt ei saa vee hinda, mis kehtestatakse kohaliku omavalitsuse volikogu määrusega, halduskohtus vaidlustada. Ja seda olukorras, kus põhiseaduse § 15 ütleb selge sõnaga, et igaühel on õigus oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda.
Ühes teises avalduses küsis kaebuse esitaja omavalitsuse jäätmekäitlejaga sõlmitud lepingule tuginedes, kas Eesti Vabariigi konstitutsioonist tuleneb jäätmekäitlejale selline põhiõigus nagu õigus prügile. Silmas peeti olukorda, kus tarbija on kohustatud lepinguliste kohustuste täitmiseks iga hinna eest prügi tekitama.
Siinkohal on vaja rõhutada, et kohaliku omavalitsuse pädevus jäätmevedu korraldada ei tähenda ainult õigust jäätmeveo eeskirju kehtestada. See tähendab ka kohustust kaitsta tarbijat ehk nendes suhetes nõrgemat poolt. Isegi keskkonnakaitse eesmärk ei võimalda jäätmekäitleja õigusi jäätme tekitaja õiguste suhtes absolutiseerida.
Eelnevast julgen teha järelduse, et järelevalve ja tarbijate õiguste kaitse on tarbijakaitse ja kohaliku omavalitsuse vahel killustunud. Jäätmekäitlemise ja veemajanduse hinnakujunduses ei räägi praegu kaasa ega ei teosta järelevalvet ükski riiklik ametkond. Selline olukord ei ole põhiseadusega kooskõlas. Seetõttu kutsun Riigikogu üles asjakohaseid õigusakte kriitiliselt üle vaatama, arvestades seejuures ka tarbijate õigusi.
Järgmisena vaatlen, kuidas kõlavad ja elavad kokku Euroopa Liidu õigus ja Eesti Vabariigi põhiseadus. Ma palun mitte mingit vihjet otsida sellest, et otse prügi juurest ma jõudsin Euroopa Liidu õiguseni.
Neli aastat tagasi kiideti rahvahääletusel heaks põhiseaduse täiendamise seadus ja on sobiv aeg teha esimesi järeldusi selle toime kohta. Põhiseaduse täiendamise seaduses sisaldus tingimus, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, kuid lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. Seda on nimetatud ka kaitseklausliks.
Mis on praegu selle kaitseklausli tähendus põhiseadusliku korra seisukohalt? Kas see kaitseb ja kui kaitseb, siis kuidas? Kriitikute hoiatused nelja aasta eest hurraaga heaks kiidetud põhiseaduse täiendamise seaduse töövõime osas on kahjuks tõeks osutumas. Põhiseaduse täiendamise seadus ja selle vähene interpreteerimine kõrgeima kohtu poolt on kohati tekitanud rohkem küsimusi kui vastuseid.
Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse ülistamisel ei maksa mõõdutunnet ja eestlaslikku ettevaatlikkust minetada. Vastasel juhul haihtuvad Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtted Euroopa õigusmeres nagu vaht Põhiseaduse Pilsnerilt.
Seetõttu pean oluliseks lüngaks praeguses õigusruumis seda, et puuduvad võimalused kontrollida, mil määral vastavad Euroopa Liidu aluslepingud Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetele. Eriti aktuaalseks muutub see seoses läheneva Euroopa Liidu reformimisega.
Teiseks. Mõni kuu tagasi peeti Itaalia Vabariigi taotluse alusel ja suuroperatsiooni käigus Eestis kinni ning loovutati kohtu loal Itaaliale isik, kelle kahtlustamine põhines vähestel ja kontrollimata andmetel. Nimelt tugineb Euroopa vahistamismääruse raamotsus vastastikuse usalduse põhimõttele ja taotluse saanud liikmesriigile, antud juhul Eestile, ei olnud antud võimalust hinnata teo faktilisi asjaolusid, tõendeid, alibit. Seetõttu ongi teises liikmesriigis koostatud vahistamismääruse kohtulik kontroll Eestis piiratud vaid õiguslike aluste, mitte aga tõendatusega. See aga võib omakorda tekitada küsimuse, kas Euroopa vahistamismäärus tagab võrreldes Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud õigustega samasugust kaitset. Meil puudub praegu menetlus kontrollimaks, kas Euroopa Liidu õigusaktid ja Euroopa Liidu õigusnorme taasesitavad siseriiklikud normid tagavad samaväärse põhiõiguste kaitse kui Eesti Vabariigi põhiseadus.
Head Riigikogu liikmed! Koostöö kolme eri Riigikogu koosseisuga on näidanud, et arutelud ja tehtud valikud põhinevad järjest enam erinevate väärtuste kaalumisel ning võimalike lahendusmõjude hindamisel. Eesmärgipärasus, -kohasus, vajalikkus ja mõõdukus ei ole enam ammu uudissõnad õigusloomes ega ka mitte siin saalis. Seepärast on loomulik, et õiguskantsler ei pea enam Riigikogus õpetajalikul toonil riigikorralduse ja õigusteaduse põhimõtteid kordama.
Eelnevast ei järeldu, et Riigikogu ja õiguskantsleri koostööd ei saaks tihendada. Kuidas koostöös parandada näiteks õigusloome kvaliteeti?
Esiteks. Vaatamata sellele, et olulises osas on Eesti õigusmaastik kaetud vajalike seadustega, on aeg teinud oma töö ja mõnede seadustega tuleb minna nende kaasajastamiseks teisele ringile. Olgu siinkohal ära nimetatud deklaratsioonidest kubisev lastekaitseseadus, mis on vastu võetud 1992. aastal ja sellest ajast peaaegu muutumatu olnud. Avaliku teenistuse kontseptsiooni pikisilmi ootavast avaliku teenistuse reformist ei taha ma mitte kõneledagi. See meenutab mulle Godot' ootamist.
Teiseks. Väga tõsine väljakutse on seotud ühte valdkonda reguleerivate, kuid laiali pillatud ja teinekord vastuoludest tiinete õigusaktide kodifitseerimisega. See kodifitseerimine oleks kooskõlas ka hea õigusloome tavadega. Tunnustan justiitsministrit, kes on alustanud keskkonnaõiguse kodifitseerimist. Ministri ettepanekul olen sellesse töögruppi nimetanud ka kaks oma nõunikku. Aga millal me jõuame näiteks sotsiaalõiguse või kohtumenetlusnormide kodifitseerimiseni?
Olen viimase aasta jooksul andnud Riigikogu liikmete ja komisjonide palvel arvamusi eri eelnõude kohta ligi 30 korral. Arvan, et sellises vormis koostööd on vaja jätkata. Parem hoiduda võimalikest vastuoludest põhiseadusega, kui nendega hiljem kirglikult võidelda.
Ei tohi unustada, et lisaks normikontrollile peab õiguskantsler tegelema ka isikute põhiõiguste kaitsega. Mida aga teha, kui õiguskantsleri ettepanekud ja soovitused koguvad tolmu ministrite sahtlites? Seda tuleb eelkõige ette siis, kui vaidlusalune küsimus hõljub kusagil poliitika ja õiguse piirimail, või siis, kui vastutus on eri ministeeriumide vahel lahustunud.
Üks võimalus, millest ma rääkisin ka oma kohtumistel komisjonidega, on avalike kuulamiste korraldamine Riigikogu eri komisjonide juhtimisel ja vastutavate ministrite või muude ametnike osavõtul ning kodanikuühiskonna esindajate kaasamisel. Riigikogu komisjoni kuulamised peaksid üldjuhul päädima selgete küsimuste ja selgete vastustega.
Siinkohal pole liiast korrata, et toimiva ja terve demokraatia aluseks on informeeritud ja läbipaistev kodanikuühiskond, kus valitseb ideede ja arvamuste paljusus. Esindusliku rahvusvahelise uuringu kohaselt peetakse Eesti demokraatiat mittetäielikuks, ja seda põhjusel, et meie kodanikuühiskond on nõrk ja tema kaasamine loid.
Miks on oluline otsuste vastuvõtmisel ja nende elluviimisel kodanikuühiskonna hääle ärakuulamine? See on vajalik selleks, et valitsevast õiglusest või ebaõiglusest annavad ühiskonnaliikmed märku varem või hiljem ühiskonnas toimiva avatud ja mõjutamatu arutelu kaudu. Just kodanikuühiskonna suu ja südame läbi jõuavad otsustajateni haavatavamate ja tõrjutumate hingevaevad. Nende mured, kes ei saa kõneleda palumata ega paluda kõnelemata.
Austatud Riigikogu liikmed! Olen valmis vastama teie küsimustele.