Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll.
Kohalolijaks registreerus 47 Riigikogu liiget, puudub 54. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, siseminister Jüri Pihl ja sotsiaalminister Maret Maripuu.
13:01 Info liikumine
Alustame küsimustele vastamist. Esimene küsimus on kolleeg Karel Rüütlilt peaminister Andrus Ansipile.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Möödunud nädalal, enne valitsuse ametliku seisukoha avaldamist lekkis ajakirjandusse Kaitseministeeriumi kiri Välisministeeriumile, kuhu oli peale märgitud "Ametkondlikuks kasutamiseks" ja kus Kaitseministeerium teatas, et neil ei ole Eesti majandusvööndis mereuuringute tegemise taotluse kohta vastuväiteid. Kaitseminister Jaak Aaviksoo seisukoht oli selline: "Ma ei taha seda juhtumit liialt dramatiseerida, samuti ei saa ega tohi seda dokumenti võrdsustada riigisaladusega, kuid iseenesest on selline praktika, kus piiratud ligipääsuga dokumendid kas "lekivad" või "lekitatakse" poliitiliste hetkehuvide ajel meediasse, äärmiselt vilets." Minu küsimus: kas te peate normaalseks, et sisepoliitiliste eesmärkide saavutamiseks lekivad riigiasutustest sellised dokumendid, mis on ette nähtud ainult ametkondlikuks kasutamiseks?

Aitäh! Vastus on eitav. Ei, ma ei pea seda normaalseks. Kuid ma nõustun ka kaitseministri seisukohaga, et kahjuks on Eesti riigis olnud juba pikka aega selline ebameeldiv praktika. Eriti on ametkondlikuks kasutuseks mõeldud dokumendid lekkinud eelarve koostamise ajal. Praktiliselt mitte ühtegi kabinetinõupidamist ei ole varasematel aastatel õnnestunud teha nii, et kabinetinõupidamisele märkega "AK" esitatud materjalid ei oleks juba eelnevalt jõudnud ajakirjandusse. Selle kirja teekond on tuvastatav ainult algfaasis. Kõigepealt, kiri koostati Kaitseministeeriumis, seal pandi talle märge "AK", sealt läks ta Välisministeeriumisse, Välisministeeriumist saadeti Riigikantseleisse, Riigikantseleis pandi ta kabinetinõupidamiste materjalide hulka ja nii oli ligipääs sellele kirjale 200 inimesel. Kustkohast täpselt jõudis see kiri ajakirjandusse, on mulle teadmata. Kui Kaitseministeerium soovib algatada selles küsimuses menetlust, siis peab ta initsiatiivi üles näitama ja küllap siis Andmekaitse Inspektsioon ka tegevusse asub.

Palun, kolleeg Karel Rüütli, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Välisministeeriumi on pikka aega juhtinud Reformierakonna ministrid. Avalikkuses on justkui ette heidetud, et ka see kiri ikkagi eelkõige lekkis Välisministeeriumist, kust on ka varem päris palju kirju lekkinud. Kas valitsus kavatseb midagi ette võtta, et selliseid olukordi meil enam ei tekiks?

Ma kindlasti ei nõustu teie vihjega, justkui oleks kiri lekkinud Välisministeeriumist. Kui ei ole täpselt teada fakte, siis ei ole ei Riigikogu liikmetel ega kindlasti ammugi mitte peaministril mõistlik tegelda oletustega, tegelda näpuga näitamisega.

Palun, kolleeg Karel Rüütli, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Minu järgmine küsimus on ajendatud sellest, kas on üldse võimalik saavutada seda garantiid, et meil enam ei lekiks selliseid kirju, ja kuidas see mõjub Eesti riigi usaldusväärsusele ja eelkõige meie koostööpartneritele, näiteks kas või NATO‑le, kui meil sellised lekked toimuvad. Kuidas siis suhtuvad välispartnerid meisse kui koostööpartnerisse?

Aitäh! Jälle kord saan ma nõustuda kaitseministriga, kes on öelnud, et tegemist pole riigisaladusega. Tegemist on ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud materjaliga ja see ei sisalda kindlasti mitte mingisugust saladust. On hea komme enne otsuse langetamist kõiki seisukohti ja argumente mitte avada. See on ka põhjus, miks see konkreetne kiri märget "AK" kandis. Iseenesest selles kirjas pärast seda, kui otsus langetatud on, mitte mingisugust saladust ei ole. Loomulikult ei ole lekkinud riigisaladusi ega saa rääkida ka mingisugusest maine kahjustamisest.

Head kolleegid! Nüüd ma luban esitada kolm kohapeal registreeritud küsimust. Palun esimesena kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Me kuulsime teie võrdlemisi nutust olukorrakirjeldust valitsuse haldussuutmatusest, aga ma tuletan meelde, et eelmise valitsuse ajal lekkisid samasugused dokumendid Välisministeeriumist, mida te ei taha siin eriti tunnistada. Ma ikkagi ei kuulnud, mida teie kui täitevvõimu juht kavatsete ette võtta, et sellised asjad ei korduks. Kas tõepoolest on nii, et kui Kaitseministeerium tahab, siis ta uurib, kui ei taha, siis ta ei uuri, ja kõik läheb ligadi-logadi edasi?

Teie järeldus valitsuse ja Eesti riigi haldussuutmatuse kohta ühe kirja sisu avaldamise põhjal on väga meelevaldne ja ilmselgelt ebaproportsionaalne. Sellist järeldust kindlasti teha ei saa. Andmekaitse Inspektsioonil on õigus ka iseseisvalt menetlust alustada, ilma et keegi Andmekaitse Inspektsiooni poole pöörduks, kuid initsiatiiv peaks eelduslikult olema selle isiku käes, selle institutsiooni käes, kes vastava märke, vastava piirangu dokumendile on peale pannud.

Palun, kolleeg Igor Gräzin, kohapeal registreeritud küsimus!

Ma pean natuke küsimust muutma. Kolleeg Seppiku väga nutune küsimus motiveerib minu n‑ö uut küsimust. Teatavasti on teoses "Jah, härra peaminister" märgitud, et riigilaev on ainukene, mis lekib ülevaltpoolt. Seoses sellega, kuna jutt oli Eesti riigi mainest, tahtsin ma küsida, kas teistes NATO ja Euroopa Liidu liikmesriikides selline ametisiseste dokumentide ilmumine aeg-ajalt ajakirjanduses jne on midagi outrageously unusual ...

Palun Riigikogu saalis kasutada eesti keelt!

... ehk kõrvulukustavalt ebatavalist. Või juhtub seal ka mõnikord, et mõni sihuke ametisisene paber läheb kogemata ajalehte, või ei ole seda kunagi olnud?

Aitäh! Küllap on seda juhtunud igal pool. Sinu väga säravas küsimuses oli ka väga selge hinnang ja vastus juba olemas. Kuid ma nii optimistlikult ei suhtuks. Kui mingitele dokumentidele on kehtestatud ligipääsupiirang ja see piirang on kehtestatud mitte lähtudes dokumendis sisalduda võivast saladusest, vaid lihtsalt heast tavast, et enne debatti osapooled avalikkusele oma argumente ei eksponeeriks, ei võtaks kõigepealt teatud positsioone sisse, vaid et kõigepealt kaalutaks kõiki võimalikke argumente, tutvutaks nende argumentidega, seejärel kaalutaks neid ja siis langetataks kaalutletud otsus, siis kui enne väitlust esitada väga tugevad positsioonid, siis argumenteeritud väitlust ei pruugi üleüldse järgneda. See on see põhjus, miks sellistel puhkudel enne otsuste langetamist ei taheta ega peeta heaks kombeks selliseid positsioone avalikkuses publitseerida.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman, kohapeal registeeritud küsimus!

Aitäh, auväärt Riigikogu eesistuja! Lugupeetud peaminister! Nimetasite head tava. Kahtlemata on hea tava, et kui omavahel suheldakse, siis suheldakse tõesti omavahel, ja seda ei ole mõtet teha ajakirjanduse kaudu. Kuid kas teile ei tundu, et nende "ametkondlikuks kasutamiseks" ja muude selliste kasutuspiirangute märkimine dokumentidele, mis ei sisalda mitte mingit saladust ja mida nagunii ei suudeta hoida lekkimast, ei ole pigem mingi rumal kirbutsirkus? Kas ei oleks aeg see lihtsalt ära lõpetada? Hea tava on see, et seda lihtsalt ei saadeta ajakirjandusele, vaid saadetakse otse adressaadile. Aga milleks see kasutuspiirang, mida nagunii ei suudeta täita?

Aitäh! Olen ka ise korduvalt mõelnud teie praegu tehtud ettepanekule. Iseenesest ei ole ühe või teise ettepaneku tegemises mitte mingisugust saladust. Kuid me võime üleüldse elava debati suretada, kui varajases staadiumis esitatud väited publitseeritakse ja seejärel kohe naeruvääristatakse. See võib osutuda debati surmaks. Ma olen tuline läbipaistvuse suurendamise pooldaja, kuid teatud piirid peavad olema kõikide mõtete publitseerimisel, mis üleüldse kellegi peas on tekkinud ja paberile jõudnud. See on tüüpiline optimeerimisülesanne, saame rohkem läbipaistvust, mille tagajärjel võib olla vähem argumenteeritud otsus.

Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Jüri Rataselt siseminister Jüri Pihlile.

Austatud Riigikogu esimees! Hea minister!  Eelmisel nädalal oli meedias näha, kuidas te kohtusite lihtsate töömeestega, päästjatega. Seal oli juttu nende probleemidest ja muredest. Teie suust kõlas selline lause või väide, et ju ei ole siis piisavalt hästi tööd tehtud. Me teame näiteks 2006. aasta suve tõsiseid metsapõlenguid. Kindlasti on need töömehed, need päästjad teinud tänuväärset tööd Eestimaa ja Eestimaa elanike heaks. Minu küsimus on: millistele kriteeriumidele te tuginesite, väites, et päästjad ei ole piisavalt hästi tööd teinud?

Lugupeetud eesistuja! Aitäh küsimuse eest! Rääkides päästeteenistusest, võime öelda, et see on tõesti sisejulgeoleku või siseturvalisuse valdkonnas jäänud vaeslapse ossa. Minu väide põhines sellel, et kui päästeteenistusele antakse nii vähe raha, nagu on andnud eelmised ministrid – tuletan meelde, et eelmine siseminister oli Keskerakonnast –, siis ei ole võimalik nende inimeste käest nõuda head ja väga head tööd. Ma tahan öelda seda, et kui sinna pannakse niivõrd vähe raha, kui on praegu pandud, siis see töö ei saa olla hea. Muidu me võiksime rääkida, et kui me tahame kedagi turgutada, siis võiks nagu eelarvet vähendada, aga ma olen seda meelt, et päästevaldkond on selline valdkond, mis on jäetud hooletusse. Järgmisel aastal on ta selgelt Siseministeeriumi eelarve prioriteet ja need inimesed, kes on seal jäetud n‑ö omaette, kes peavad oma muredega ise hakkama saama, oma põhiteenistuse saama kusagilt kõrvalt, edaspidi seda ei pea tegema. Sellepärast ma ütlesingi, et tulevikus ei ole neil seda muret. Aga samas ei saa jätkata samamoodi, nagu öeldakse, et kord kolme päeva tagant käiakse 24 tundi tööl.

Palun, kolleeg Jüri Ratas, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister, ma tänan vastuse eest! Minu teine küsimus on kriisijuhtimise valdkonnast. Ma tahan teada teie seisukohta või arvamust. Kui me räägime suurtest õnnetustest – olgu need õlikatastroofid, metsapõlengud või midagi muud –, siis tuleb meelde, et mõned aastad tagasi olid Eestis olemas päästekompaniid. Kas te peate õigeks selliste kompaniide taastamist ja kui jah, siis millisel kujul ja millal nad võiksid tekkida?

Aitäh küsimuse eest! Mina ei ole selle poolt, et sõjaväe valdkonda laiendada eri eluvaldkondadele, nagu siin algusaastatel oli. Meil olid päästekompaniid, meil oli piirivalve. Tuletan jälle meelde, et piirivalve ei ole 1. juulist enam osa sõjaväest. Sellepärast on siin võimalik ainult üks teine lahendus, et neid asendavad vabatahtlikest koosnevad reservkompaniid või allüksused või nimetame neid kuidas iganes. Praegu ongi olemas, kui numbrit vaadata, 400 vabatahtlikku, kes on saanud õppe nii õnnetuste puhuks kui ka päästeoperatsioonideks või sellisteks juhtumiteks. Me kavatseme seda arvu suurendada 700‑ni. Kindlasti on siin oluline ka Kaitseliidu roll ja tema võimaluste kasutamine. Nii et ma olen seda meelt, et sellises vormis, nagu olid päästekompaniid ehk sõjaväeüksused, me  ei laienda, ei taasta. Küll ei tähenda see seda, et neid üksusi ei ole olemas teises vormis. Nendele inimestele tuleb loomulikult ka kompenseerida tehtud töö, mida nad vabatahtlikult tegid ega saanud mujal tööl käia.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Esimene, palun, kolleeg Kalle Laanetilt!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma natukene oponeerin teie eelmist vastust. Kui me vaatame eelmise valitsuse tegevust ja päästeteenistuse prioriteete, siis päästeteenistuse palgafond kasvas peaaegu sama palju, kui teie planeerite järgnevaks aastaks. Aga mitte seda ei tahtnud ma küsida. Te plaanite minna päästeteenistuses üle 12‑tunnisele vahetusele. Kas te olete teinud analüüsi, kui palju inimesi võib päästeteenistusest lahkuda, kuna nad ei ole rahul selle töögraafikuga?

Aitäh küsimuse eest! Ma tuletan ikkagi meelde, et arvud räägivad oma keelt. Kui politseile anti eelmisel aastal või selleks aastaks 200 miljonit ja piirivalvele 110 miljonit, siis Päästeametile 70 miljonit. Kui me vaatame järgmise aasta numbrit, siis on Päästeameti eelarve kasv 36% ja teised kaks asutust tulevad tagapool. Nii et mina saan numbritest aru teistmoodi. Aga hea küll. Küsimus on selles, et me oleme selle ju üle elanud nii politseis, piirivalves kui ka osas päästeteenistusüksustes, ma mõtlen häirekeskust. Ei lähe ju ka kõik päästekompaniid sellele üle, vaid ainult need, kus on suurem töökoormus ja kus nad ei suuda oma tööd efektiivselt teha, kui peaks eriolukord tulema ja nad ei ole, nagu öeldakse, ooterežiimil. Ma ei ole seda kunagi rõhutanud, aga selle võib ka siin välja öelda, et 2009. aastast, Euroopa Kohtu otsuse kohaselt, sellist olukorda ei saa enam olla ka kusagil Euroopas. Me ju teame, et maksimaalselt 12 tundi võib inimene töötada. Ainukene erand oli tehtud päästjatele. Kohus tühistas selle, 2009. aastal sellist erandit ei ole ja üle minna tuleb nagunii.

Palun, Ain Seppik, kohapeal registreeritud küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Riigikohtu esimeest parafraseerides võib öelda, et teist võib peaminister küll saada, siis muidugi, kui te lõpetate selle reformistide õhukese riigi kontseptsiooni nii ägeda elluviimise. Olete juba nii õhukeseks selle riigi hööveldanud, et isegi peaminister ei suuda enam riiki juhtida, mida ta siin just tunnistas. Ei ole midagi teha. Küsimus on pigem selles, kas teil on mingisugune plaan, kuidas päästeteenistust arendada. Teie alluvad käivad kohtadel ja hiljuti nad ühel saarel ehmatasid kohaliku administratsiooni, kaasa arvatud maavanema näost valgeks, teatasid, et sinna ei tulegi rohkem tuletõrjeautosid, ja kogu lugu. Kas on mingi plaan, millega võiksid kõik tutvuda ja siis selle kohta ka oma arvamust avaldada?

Üksikud ametnikud käivad erinevates kohtades oma arvamust ütlemas ja sellesse tulebki nii suhtuda. Päästeteenistuse arenguplaan on olemas selles dokumendis, mille te kindlasti olete juba kätte saanud, ehk riigieelarves. Seal te näete seletuskirjas, kuidas me raha kavatseme jagada. Kui kahe sõnaga öelda, siis võiks selle jagada kolmeks. On professionaalsed päästekompaniid, on olemas vahepealsed ja on vaja arendada ka vabatahtlikku päästeteenistust. Nii toimubki areng, kahe sõnaga öeldult. Aga ma tahan ikkagi ka päästeteenistust kiita. Selle aasta aprillis, kui ma esimest korda nendega kohtusin, oli jälle sama olukord kui liikluses, et hukkunute arv järjest suureneb. Omavahelise vestluse käigus ja üksteist veendes, jõudsime järeldusele, et ei pea ootama viis aastat, et olukord hakkaks paranema. Ma tahan öelda, et seisuga 1. september 2007, võrreldes seisuga 1. september 2006, on hukkunute arv vähenenud 35% ehk meil on jäänud elama üle 30 inimese rohkem. See on kõik tänu päästeteenistuse heale tööle.

Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Mati Raidma!

Aitäh! Süda soe ja kõrvad liiguvad. Minu mäletamise järgi pole ka siin saalis seda teemat aastate jooksul nii väga käsitletud. Küsimus 12‑tunnise valve kohta. Tõesti on see tekitanud arutelusid ja diskussioone. Aga mul on küsimus: kas on seda piisavalt selgitatud meestele ja kas on veel arenguruumi selle 12‑tunnise valve sisu osas, milliseid võimalusi see tegelikult pakub ja millised võimalused see elimineerib ehk kas tegelikult ei peituks selles lahenduses ka märkimisväärselt hulk võimalusi meestele?

Seda on selgitatud. Seda tuleb vaadata kahelt poolt. Ühelt poolt suureneb oluliselt riigi panus, et nad saaksid väärilist palka, ja teiselt poolt on ka riigil ootus, et selle eest on ka suurem valmidus ja suurem efektiivsus. Seda on neile korduvalt selgitatud ja seda on selgitatud ka selles osas, et tulevikus on valikuvõimalus, kas ta on professionaalne päästja või teeb ta päästetööd muu töö kõrvalt, kui ta näiteks ehituse pealt saab vaba aja ja tuleb valvesse, seda eelkõige kusagil väikses kohas. Selline selgitustöö käib pidevalt. Ei tasu televisioonis nähtu põhjal ühte lauset kontekstist välja rebida.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on peaminister Andrus Ansipile. Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Aitäh! Austatud peaminister! Statistikaametil valmis sel suvel aruanne sotsiaalsest ebavõrdsusest Euroopa Liidus ja täpsemalt Eestis. Sealt selgub, et Eesti kuulub praegu sissetulekute poolest viie kõige ebavõrdsema riigi hulka koos Poola, Leedu, Läti ja Portugaliga. Kõige võrdsemad on Rootsi ja näiteks ka Sloveenia. Välja käidud on eesmärk jõuda viie rikkama riigi hulka Euroopas ja seda ilmselt SKP‑d elaniku kohta arvestades. Minu küsimus teile on: kuidas selle eesmärgi poole liikudes liigub eelmainitud ebavõrdsuse indeks?

Aitäh! Kõigepealt ma korrigeerin teie küsimust. Sellest Statistikaameti initsiatiivil valminud kogumikust ei selgu Eesti praegune koht ebavõrdsete edetabelis. Sellest uuringust selgub, missugune oli Eesti koht 2004. aastal. Kui vaadata arenguid Eestis, siis me näeme väga selget trendi, et tulude jaotumise ebaühtlus Eestis väheneb. See trend on kestnud juba mõnda aega. Kindlasti ei saa ma nõustuda nendega, kes ütlevad, et tulude jaotumise ebavõrdsus Eestis süveneb. Otse vastupidi. Kui võrrelda 20% kõige suurema sissetulekuga inimesi 20% kõige väiksema sissetuleku saajatega, siis me näeme, et see trend on alates 2004. aastast, mil vahe oli 5,9‑kordne, märgatavalt vähenenud: 2005 oli see 5,5 korda, 2006 meie statistika järgi 5,3 korda. Ma küll ei saa garanteerida, et need statistilised numbrid on võrreldavad 2004. aastal Euroopa Liidu kohta võrdluse aluseks olnud numbritega, kuid trend on järjepidevalt alanenud. 2003. aastal oli see erinevus teatavasti veelgi suurem, 7,2 korda oli ülemise ja alumise tulukvantiili vahe. Nii et trend on lootusrikas, ebavõrdsus Eestis väheneb.

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, proua juhataja! Härra peaminister! Öelge üks selge mehesõna ja selge seisukoht ometi lõpuks, kas me siis nelja aasta pärast, juba vähem nüüd, praegusi majandusprognoose arvestades oleme viie jõukama Euroopa riigi seas või mitte. Kas ei või jah?

Hea kolleeg! Te suudate mind hämmastada, kord annate ebaproportsionaalseid hinnanguid, siis järsku olete muutunud ülioptimistlikuks ja loodate, et me nelja aastaga jõuame Euroopa viie kõige jõukama riigi hulka. Ei, see on selline ime, millesse mina ei suuda uskuda. Ma usun, et 15 aastaga, praegu võiks juba öelda, 14 aastaga me jõuame Euroopa viie kõige jõukama riigi hulka, kuid neli aastat on täiesti ebareaalne. Kui meie majandus jätkab kasvamist 7% aastas ja Euroopa Liidus keskmisena majandus kasvab 2–2,5% aastas, siis järgmise 14 aastaga on Eesti viie kõige jõukama Euroopa riigi hulgas. Kuid 7% aastas ei ole meile mitte kellegi poolt garanteeritud, selle nimel tuleb iga päev väga tublisti tööd teha. Viimase 13 aasta jooksul on Eestil olnud just täpselt selline majanduskasv.

Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Mai Treialilt minister Maret Maripuule.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! On tõesti olnud meeldiv viimastel nädalatel kuulda, kuidas te kavandate pensionitõusu. Saab öelda ka, et Rahvaliidu töö nende aastate jooksul ei ole tühja jooksnud. Aga mure on selles, et madalad on jätkuvalt nii rahvapension kui ka rahvapensionist arvestatavad töövõimetus- ja toitjakaotuspensionid ja ka need pensionid, mida makstakse nendele inimestele, kellel staaži on ainult 15 aastat. Kuidas te kavatsete nende inimeste pensioniprobleemi lahendada, nii nagu nõuavad seda Euroopa sotsiaaldokumendid, et väikseimgi pension ei oleks madalam kui elatusmiinimum?

Aitäh, hea küsija! Mul on hea meel, et meil on ühine eesmärk, et meie eakate elu paraneks. Valitsusliidu eesmärk on pensione nelja aastaga kahekordistada ja me oleme valinud ka meetodi. Praegu sõltub indeks 50% sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumisest ja 50% tarbijahinnaindeksi aastasest kasvust. Skeem, mille järgi meie tahame pensione muuta, on see, et edaspidi hakkab 80% indeksist sõltuma sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumisest ja vaid 20% tarbijahinnaindeksi kasvust. Teine suurim muutus on, et tulevast aastast korrutatakse baasosa läbi suurema koefitsiendiga kui aastahinne, pensioni baasosa suurendatakse indeksiga ja korrutatakse läbi koefitsiendiga 1,1, samal ajal kui aastahinne korrutatakse läbi koefitsiendiga 0,9. Selle tulemusena suureneb edaspidi rohkem pensioni baasosa ja baasosa on ainuke osa pensionist, mis on igal pensionäril ühesuurune. Seeläbi võidavad kõik, nii madala, keskmise kui ka kõrgema pensioni saajad.

Palun, kolleeg Mai Treial, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Proua minister! Selle üle saab tõesti rõõmustada. Kuid ma vaidlen vastu, mitte kõikidel pensionäridel sellisel juhul olukord ei parane. Need on ikkagi rahvapensioni saajad, kelle rahvapensioni määr ei sõltu pensioni baasosast. Aga ma loodan, et ka nende inimeste pensioniprobleemid lahendatakse. Mul on hea meel kuulda, et meie mõtted on lähenenud ja ka meie teod lähenevad. Minu küsimus puudutab neid inimesi, kes lähevad tulevikus pensionile ja kes koguvad aastakoefitsienti. Mure ongi selles, et aasta-aastalt on suurenenud nende inimeste arv – möödunud aastal oli neid juba 76% –, kelle aastakoefitsient on alla 1. See tähendab, et nad peavad ligi kolm aastat töötama, et saada aastakoefitsienti. Kuidas te kavatsete nende inimeste olukorda parandada?

Aitäh! Rahvapensioni suurendatakse ka igal aastal indeksiga. Mis puudutab teist küsimust, siis nagu ma ütlesin, meil on plaanis muuta seda nii, et üha rohkem hakkab pension sõltuma sotsiaalmaksust, s.o järgmisel aastal 80%. Viimastel aastatel on töötajate palgad kasvanud kiiremini kui tarbijahinnaindeks. Kui suurendame sotsiaalmaksust sõltuvat osa, siis tõuseb pension peaaegu samas tempos, kui kasvavad töötajate palgad. Need arvutused on olemas ja me saame need teile ka hiljem anda. See teema tuleb ju ka peatselt sotsiaalkomisjonis arutlusele.

Palun, kolleeg Mai Treial, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Tänan nende arvutuste eest! Ootan neid meeleldi. Rahvaliidu algatatud eelnõu, et aastakoefitsient võrduks 1‑ga sel juhul, kui inimene on täisaasta töötanud vähemalt alampalgaga, ei ole valitsus toetanud. Kindlasti baasosa olukorda muudab. Aga tulen tagasi selle probleemi juurde, kuidas puuetega inimeste küsimusi lahendada ja ka nende pensioni, töövõimetuspensioni suurendada. Ma loen koalitsioonilepingust, et te kavatsete viia ellu tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse. Kuidas te seda olete mõelnud? Kas on ikkagi reaalne, et need inimesed saavad näiteks juba järgmisel aastal seda seadust lugeda, mis on vastu võetud, ja me oleme sellega täitnud ka Euroopa nõuded?

Aitäh! Ma veel kord kordan, et meie eesmärk on järgmisest aastast pensioni baasosa suurendada indeksiga ja korrutada läbi lisaks koefitsiendiga 1,1, samal ajal kui aastahinne korrutatakse läbi koefitsiendiga 0,9. Selle tulemusena suureneb tulevikus rohkem pensioni baasosa. Kui me räägime TÕKS‑ist, siis valitsuse moodustatud sotsiaalkindlustusreformi komisjon hakkab oktoobris teemaga tegelema ja me loodame, et me suudame püsida graafikus, mis on meile ette kirjutatud, et valitsusliidu programm nelja aastaga ellu viia.

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Igor Gräzin!

Kõigepealt palju õnne, et kolleeg Ain Seppik lahkus, tal oli täna väga-väga halb tuju. Aga kuna Mai Treialiga on meie vaated väga lähedased, siis ma tahtsin täpsustada ühte küsimust. Kolleeg Mai Treial viitas korduvalt mitmetele Euroopa Liidu aktidele, mis nagu oleksid Eestile siduvad. Ma tahan teie käest küsida, milline on üldse pensionide ja sotsiaalkindlustuse osas Euroopa Liidu ja Eesti seadusandluse vahekord. Vaadake, mina olen kogu aeg aru saanud niimoodi, et Euroopa Liit jätab sotsiaalvaldkonna väga suures osas reguleerimata, ühesõnaga, siin on meie oma mängumaa mõnevõrra suurem. Meil ei ole nagu Euroopa käske otseselt täita või kuidas?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt täpsustan, et mul on väga hea meel näha Riigikogu liiget Ain Seppikut saalis ja tal on väga hea tuju. Kui rääkida Euroopa Liidust, siis Euroopa Liidu avatud koordinatsioonimeetodi raames sätestab pensionieesmärk nr 6 pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamise usaldusväärse fiskaalpoliitika kontekstis. Ehk kõik otsused, mis me teeme, peavad tagama selle, et me oleme võimelised pensioni pikas perspektiivis välja maksma. Teine oluline nõue on adekvaatsus ehk konkreetne pensioni suurus. Nii et kui me oma seadusi muudame või välja töötame, siis me järgime ka Euroopa Liidu reeglistikku.

Palun, viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Villu Reiljan!

Aitäh! Proua minister! Te ütlesite, et te korrutate indeksi koefitsiendiga läbi. Milline see lõpptulemus siis täpselt tuleb? Hea tuleb, aga milline ta täpselt tuleb?

Ta tuleb väga hea, nelja aasta pärast on keskmine pension üle 6200 krooni.

Aitäh, lugupeetud sotsiaalminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Toomas Varekilt siseminister Jüri Pihlile.

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud siseminister! 18. septembri Eesti Päevalehes on valgustatud maadevahetuse uurimise aeglast arengut. Eelmise aasta lõpus avalikustas prokuratuur, et on teinud üle 150 ülekuulamise ning üle 50 läbiotsimise. Kui pärast nii ulatuslikke menetlustoiminguid ei ole kriminaalasi üheselt tõendatud, siis võiks kahelda üldse asja olemasolus. Kahtlustatava advokaat Marti Hääl on öelnud: "Ju siis uurimise käigus on selgunud, et nii lihtne see lugu ei olegi." Härra siseminister ei soostunud Eesti Päevalehele  maadevahetuse kriminaalasja seekordset venitamist kommenteerima, aga ju siis on mingisugune asi, mis kapol kiiret uurimist takistab. Härra siseminister, ehk selgitaksite natukene!

Tänan küsimuse eest! Siin on vastus väga lühike. Kriminaalmenetluse üle teeb järelevalvet prokuratuur ja kommenteerib seda prokuratuur. Kui keegi sellele küsimusele, mille te esitasite, vastab, siis vastab justiitsminister. Minu vastus Eesti Päevalehele oli pigem tingitud sellest, et küsiti, kas on mingeid probleeme. Ainukesed probleemid, millele saaks siseminister reageerida, on need, kui prokurörid ei ole rahul kaitsepolitseiametnike töö ja tegevusega. Selliseid kaebusi ei ole tulnud, nagu ma ka seal vastasin.

Palun, kolleeg Toomas Varek, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, proua esimees! Mõni päev hiljem tegi Viru Maakohus otsuse, mis puudutas Rakvere Viljasalves toimunud kriminaaluurimist. Ka see kriminaaluurimine toimus küllaltki pikka aega. Nimelt haihtus ju 13 000 tonni riigi viljareservi ehk 28 miljonit krooni. Kolm juhatuse liiget võeti uurimise alla, aga kohus otsustas karistada ainult ühte, kahte juhatuse liiget ei karistatud, nad mõisteti õigeks. Kas uurimismaterjalide ebaseadusliku meediasse lekitamisega on juba ette kujundatud asjaga seotud ametnike, ettevõtjate, poliitikute suhtes süüdimõistev hoiak ning nende mainet avalikkuse silmis kahjustatud? On ju lubamatu, et mitmed uurimisorganite endi initsiatiivil avalikkuses laia kõlapinda leidnud asjad ...

Palun küsimust!

... ei ole leidnud mõistliku aja jooksul õiglast lahendust või on lõppstaadiumis osutunud alusetuks. Vaat see on kivi uurijate kapsaaeda.

Minu teada oli see asi kohtumenetluses väga pikalt ja minu teada, ka ajakirjanduse põhjal, oli üks inimene haige ja sellepärast see venis. Kui me räägime üldiselt ja laiemalt, siis olen seda meelt, et on keerulisi asju, mida tuleb pikalt uurida, aga minu arvamus on, et mõningatel puhkudel toimub ka väga pikk venitamine. Mis puudutab seda, kas on siin kellegi mainet kahjustatud või mitte, siis loomulikult on see maine kahjustamine, kui kedagi kahtlustatakse kuritegevuses, sõltumata sellest, mis on lõpptulemus. Ka Rakvere Viljasalve asjus ei ole kohtuotsus ju veel jõustunud, me räägime praegu esimese astme kohtust. Eks igas riigis on kriminaalmenetlus ja kohtumenetlus korraldatud vastavalt sellele, millise seaduse parlament on vastu võtnud. Eesti riigis on prokurörid ja kohtunikud sõltumatud, alluvad ainult seadusele. Selline spetsiifiline personalipoliitika, mis on nii ühes kui ka teises kohas, peaks viima selleni, et ei oleks asjatut kannatuste tekitamist inimestele. See ei ole ju esmakordne. Kui me vaatame Eesti iseseisvuse ajalugu, siis on olnud erinevaid menetlusi, mis on olnud küllaltki problemaatilised, ja lahendini ei ole jõutudki, ma mõtlen süüdimõistvat lahendit.

Kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Minu tuju on tegelikult väga halb, kuna peaminister just täna siin ütles, et viie rikkama riigi sekka me siiski ei pääse. Kas sellest johtuvalt otsustasitegi pool kriminaalpolitseid viia madalamapalgalisele tööle ja tänavale kumminuia vedama? Milliseks pärast teie järjekordse särava mõtte teostamist kujunevad uurimistähtajad?

Siin oli juttu maatehingutest. Ma ei saa aru, kuidas see seotud on.

Uurimistähtaegadega on see muidugi seotud, aasta on uuritud!

Aitäh küsijale! Ta on olnud kriminaalpolitsei fänn ja on kogu aeg koos Kalle Laanetiga jätkanud seda liini, et peale kriminaalpolitsei teist politseid ei olegi olemas. Rahvusvaheline kogemus näitab midagi muud. Kriminaalpolitsei on umbes 20%, ta jääb 15% ja 20% vahele. Kui meil Põhja Politseprefektuuris on 45 ja kriminaalmenetlusega tegeleb ka korrakaitsepolitsei, siis on asi proportsioonist väljas. Aga ma tahan öelda, et neil kriminaalpolitseinikel, kes töötavad nagu kriminaalpolitseinikud, ei ole midagi karta, nad töötavad edasi. Aga kui need kriminaalpolitseinikud, kes on konvoi eest, lähevad liiklust reguleerima, siis seal ei ole midagi hirmsat, sest nad juba praegu vabal ajal teevad seda lisatasu eest. Küll valvasid nad pronkssõdurit, küll tegelevad nad vabal ajal liiklusreididega ja saavad selle eest tasu. Nii et nad lähevad nüüd seda tegema oma põhitöökohal. Uurimistähtajad ei pikene. Ma arvan, et meil on reservi küllalt, et tähtaegu lühendada, mitte pikendada.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi, kohapeal registreeritud küsimus!

Tänan! Lugupeetud härra siseminister! Niinimetatud maadevahetuse skandaali uurimise käigus, kusjuures uurimine ei ole isegi aasta hiljem süüdistuseni jõudnud ja mõned osalised on kaevanud Eesti riigi Euroopa Inimõiguste Kohtusse, on keskmiselt iga kuu või paari kuu tagant ilmunud mõnes ajalehes artikkel, mille info pärineb kas kapost või prokuratuurist, ja kus teatatakse, et on toimunud pööre ja kohe-kohe kuulatakse üle endine keskkonnaminister. Tegelikult ei juhtu aga midagi. Endist ministrit pole kordagi üle kuulatud ega isegi temaga mitte vesteldud. Niisugune pidev kaitsepolitseiametnike info jagamine kipub paratamatult jätma muljet, et toimib mingi selge side poliitikute, kapo või ka meedia vahel, millega mõjutatakse otseselt Eesti sisepoliitikat. Millega te põhjendate sellist info jagamist kapo või selle ametnike poolt ja milline on teie hinnang ametnike sellisele käitumisele?

Ma alustan oma vastust sellega, millega ma eelmine kord lõpetasin, et prokuratuuril ei ole mingeid kaebusi kaitsepolitseiametnike kohta. Kui neil oleks kaebusi näiteks info lekitamise või millegi muu kohta, siis oleksid nad kindlasti ka siseministri poole pöördunud või ise otsustanud viia läbi ametkondliku juurdluse, kui me räägime konkreetsest maatehingu asjast. Kui me räägime info lekitamisest ühel või teisel viisil, siis on see kahetsusväärne. Efektiivne uurimine minu nägemust mööda on see, kus ei leki informatsioon, vaid kontrollitakse, menetletakse, esitatakse süüdistus, lõpetatakse menetlus ja asja arutatakse avaliku kohtupidamise korras. Nii et on kahetsusväärne, et sellised asjad lekivad. Aga me oleme rääkinud, kui kaitsepolitseist rääkida, ka seda, et vastuluureasutus peab välja selgitama, kust selline informatsioon lekib üht- või teistpidi, kui me räägime nii riigisaladusest kui ka uurimismaterjalidest. Ma arvan, et see olukord lähiajal paraneb.

Aitäh, härra siseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Aleksei Lotmanilt peaminister Andrus Ansipile.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister! Riigikogul seisab lähiajal ees välismissioonide pikendamise arutamine ja kuna tegemist on kompleksse teemaga, mis puudutab osaliselt kaitseministri haldusala, osaliselt aga hoopis välisministri haldusala, ei jää meil muud üle kui pöörduda peaministri poole isiklikult. Teema on keeruline, sensitiivne, paratamatult emotsionaalne. On kaalukaid argumente nii selle poolt, et võimalikult ruttu poisid ohtlikust kohast ära tuua, kui ka selle kasuks, et neid seal hoida. Üks seal viibimise põhiline või kaalukaim pooltargument on teadupärast olukorra stabiliseerimine. Stabiilsust võib hinnata mitmeti, näiteks naftavoogude stabiilsusena. Kuid ma arvan, et olulisem on tavalise tsiviilelaniku, tavalise inimese ohutus. Milline on teie hinnang, faktidel põhinev hinnang, kuidas mõjutab meie poiste eluga riskimine seal tavalise kohaliku inimese turvalisust?

Meie kaitseväelaste Iraagis viibimine kahtlemata suurendab Iraagi tavalise elaniku turvalisust. Statistika kõneleb sellest, et viimasel aastal on hukkunute arv märgatavalt vähenenud, näiteks detsembriga võrreldes vähenes ühe kuu jooksul hukkunute arv juulis koguni 45% tasemele ja Bagdadis on see number veelgi suurem: 70% on ühe kuu jooksul hukkunuid vähem, kui neid oli veel möödunud aastal. Kuid kindlasti ei ole inimestel Iraagis ohutu. Ei ole ohutu ka Afganistanis. See on ka üks põhjus, miks mina pean ilmtingimata vajalikuks meie missioonide jätkamist nii Iraagis kui ka Afganistanis.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman, esimene täpsustav küsimus!

Suur tänu! Aitäh, peaminister, mõnevõrra lohutava vastuse eest! Me kõik teame, et sõjaline kohalolek saab ainult luua eeldusi olukorra lahendamiseks, see üksi asja ei lahenda. Lõplikult on võimalik lahendada olukorda ainult asjakohase arenguabiga. Kas te valgustaksite natukene Eesti kavasid seoses arenguabiga eelkõige Iraagi, aga mõnevõrra ka Afganistani suunas?

Eesti arenguabi nii Iraaki kui ka Afganistani on olnud praegu küllalt tagasihoidlik. Kuid tunnistagem, arenguabi, mida Eesti on andnud, on üleüldse olnud küllalt tagasihoidlik. Abi maht on pidevalt suurenemas ja järgmisel aastal peaks see olema, kui mu mälu mind ei peta, 60 miljonit Eesti krooni. Eesti annab seda nendele riikidele, kellel meie abi hädasti vaja läheb. Iraaki oleme andnud suhteliselt väikesi summasid, mulle meenub 400 000 Eesti krooni. Afganistanile meie osutatud abi on olnud suurem, me oleme sisustanud ühe Kabuli haigla lasteosakonna sisseseadega ja oleme andnud Afganistanile ka meie kaitseväele mittevajalikke käsitulirelvi ja laskemoona. Kuid teie märkus on kindlasti väga kohane. Afganistanis on südamete ja meelte võitmise poliitika saanud küllalt hea vastuvõtu, arenguabi on sama oluline kui meie kaitseväelaste ja rahvusvahelise kontingendi viibimine nii Afganistanis kui ka Iraagis.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman, teine kohapeal registreeritud küsimus!

Aitäh! Kas on võimalik kuidagi reaalselt koordineerida meie kohaloleku tsiviilkomponenti ehk arenguabi ja militaarkomponente? Või seoses sellega, et meie sõdurid on seal niivõrd palavates kohtades, on need paratamatult täiesti eraldi asjad ja arenguabi me saame anda hoopis teistesse piirkondadesse, mitte sinna, kus meie sõdurid praegu on?

Aitäh! Koordineerimine on kindlasti võimalik. Arenguabi järele on suurem vajadus praegu Afganistanis. Afganistanis on meil teadupärast olemas ka oma diplomaat. Seal viibis aasta otsa Toomas Kahur, praegu on meil Afganistanis Andres Kolk. Üks Eesti diplomaadi ülesanne ongi just nimelt arenguabi koordineerimine, arenguabi andmine nendele, kellel seda kõige rohkem vaja läheb. Loomulikult oleks väga hea, kui meie kaitseväelased tegutseksid just nendes piirkondades, kuhu meil õnnestub arenguabi anda. Paraku on Helmandi provintsis arenguabi andmine suhteliselt keerukam, komplitseeritum kui Kabulis. Vaja läheb seda abi mõlemal pool, kuid kaks tegevust, nii kaitseväelaste kohalolek kui ka arenguabi andmine ühes geograafilises punktis oleks kindlasti meie poolt soovitud.

Kohapeal registreeritud küsimus, kuid viimane. Palun, kolleeg Raivo Järvi!

Suur tänu! Viibisin möödunud nädalal üpriski autoriteetsel seminaril Tartus, kus käsitleti, tõsi küll, mitte Iraagi, vaid Afganistani küsimust. Täienduseks kolleeg Lotmani mõtetele: seal käis läbi just see aspekt, et esialgu tuleks läbi viia turvalisust tagavad operatsioonid, ja siis saab tõesti hakata midagi üles ehitama, muidu on see mõttetu. Aga ma küsin äärmiselt lihtsalt. Räägitakse elanikkonna turvalisusest ja räägitakse ka meie sõduritest, kes, muide, ka sellel seminaril said kõrge hinnangu. Kas peaministrini on jõudnud vastukajasid või kaebusi selle kohta, et Eesti sõdurid on tegutsenud tsiviilelanikkonna suhtes ebaadekvaatselt?

Ei, kindlasti mitte mingisuguseid selliseid märkusi, isegi vihjeid pole mitte kunagi mitte keegi teinud. Vastupidi, Eesti kaitseväelasi iseloomustatakse kui väga häid suhtlejaid, neid iseloomustatakse kui inimesi, kes kohalike elanikega räägivad. Me teame küll, et see rääkimine on tihtipeale rohkem kehakeeles rääkimine, žestide abil rääkimine, mõne üksiku fraasi tundmine ei võimalda väga heal tasemel suhtlemist, kuid kohalikud elanikud nii Bagdadis, mujal Iraagis kui ka Afganistanis hindavad väga kõrgelt sellist avatud suhtlemist. Kuid ma ei ole kindlasti nõus sellega, et kõigepealt turvalisus sõjalises mõttes ja siis alles arenguabi. Need asjad on väga tihedalt läbi põimunud. Tihtipeale on nii, et inimeste meelsus sõltub just nimelt sellest arenguabist, ja arenguabi andmine tähendab kõige otsesemalt sõjalise ohu vähendamist. See, et Afganistanis on praegu enamikul  tütarlastel võimalik koolis käia, on seal ennekuulmatu, ennenägematu asi. Kindlasti muudab see oluliselt ka perekonnaisade suhtumist kohal viibivatesse Eesti kaitseväelastesse.

Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Marika Tuusilt peaminister Andrus Ansipile.

Aitäh! Austatud peaminister! Ma, muide, suunan selle küsimuse just nimelt teile. See on sotsiaalküsimus, aga see on strateegilise tähtsusega. Nii mulle kui ka puuetega inimeste organisatsioonidele teeb muret see, et puudega pensionäridele, kes puuetega inimestest moodustavad enamuse, ei ole ette nähtud puudest tingitud toetuse tõusu. Selge on ju see, et pensioniea saabumisega ei kao puue kuhugi, ratastooliinimene jääb ratastooli, kurt jääb ikka kurdiks ja pime pimedaks. Järelikult ei kao ära ka puudest tingitud lisakulutuste vajadus. Miks riik ei väärtusta puudega pensionäre ega rakenda siin võrdset kohtlemist?

Aitäh! Ma ei saa küll kuidagi nõustuda teie küsimusepüstitusega. Mulle teadaolevalt tõusevad ka puuetega inimeste pensionid, koos üldise pensionitõusuga tõusevad ka puuetega inimeste pensionid. See tõus, nagu kõigile teada, tuleb märkimisväärne. Pensionitõus on kavandatud selline, et järgmise nelja aasta jooksul pensionid kahekordistuvad. Me oleme väga hästi selles graafikus.

Palun, kolleeg Marika Tuus, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma rääkisin ja nimetasin, et jutt on sotsiaaltoetustest, mis kaasnevad puuetega inimestega, tingitult nende erivajadustest. Küsimus on selles. Ma ei arva, et ma oleksin valesti informeeritud, sest ka puuetega inimeste organisatsioonid on samal seisukohal, samuti teie erakonnakaaslane Ants Leemets. Kuid, hästi, ma küsin siis nii: aga miks ikkagi pärast kaheksat aastat need toetused nii vähe tõusevad ka tööealistel, 200 kroonilt 260‑le ja 400 kroonilt 550‑le? Meie palgad on sellest ajast ju umbes 240% tõusnud. Miks me siiski ei väärtusta puuetega inimesi?

Aitäh! Te ju ise ka praegu võrdluses loetlesite mitmeid numbreid ja sellest võrdlusest tuli välja väga selge väärtustamine. Suurenevad nii puuetega inimeste pensionid kui ka toetused, mis on ette nähtud puuetega inimestele, ja suurenemine on märkimisväärne.

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Teema on sama, puudutab eelarvet. Kui viimasel kahel aastal eelmise aasta nn ülelaekumine, puhastatud ülelaekumine, kust olid muud kohustused maha võetud, kanti pensionikassa reservi – kui ma õigesti mäletan, siis 2004. aasta ülelaekumistest 1,8 ja 2005. aasta ülelaekumistest 2 miljardit –, siis on olnud juttu, et tegelikult seda tava võiks jätkata, et pensionitõusudeks ka raha piisaks. Ma ei ole sellest eelarve eelnõust küll välja lugenud, mis juhtus 2006. aasta jäägiga.

Aitäh! See oli meil tõepoolest väga hea mõte suurendada kahel aastal ülelaekumiste võrra pensioniresevi ja seda tava me kindlasti ka jätkame. Ka selle aasta lisaeelarvest me näeme märkimisväärse summa ette just nimelt pensionide maksmiseks. Möödunud aasta ülelaekumiste summa tahame paigutada kassareservi, sest sisemajanduse koguprodukt on kiirelt kasvanud, eelarve maht on kiirelt kasvanud, kuid riigikassa reservi ei ole kasvatatud. See tähendab, raha jääb reservi, raha ei lähe kulutusteks.

Hea kolleeg Mai Treial! Kui suudate esitada kiire küsimuse kümne sekundiga, siis palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Kindlasti ei rahulda puuetega inimesi selline toetuse tõus, see on liialt väike. Minu küsimus on: kas sel aastal aidatakse rahaliselt riigi poolt puuetega inimesi ka abivahendite soetamisel?

Aitäh! Jah, aidatakse.

Aitäh, lugupeetud ministrid ja peaminister, küsimustele vastamise eest! Aitäh, lugupeetud kolleegid, küsimuste esitamise eest! Infotund on lõppenud.