Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu seitsmenda töönädala neljapäevast istungit. Kas lugupeetud kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Ei soovi. Nüüd teated. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete Indrek Raudse, Helir-Valdor Seederi, Juhan Partsi ja Ken-Marti Vaheri esitatud arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Head kolleegid! Palun teeme kohaloleku kontrolli! Registreerus 72 Riigikogu liiget, puudub 29.

Alustame tänase päevakorra punktide menetlemist. Algab põhiseaduskomisjoni algatatud erakonnaseaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Me võime minna lõpphääletuse juurde. Head kolleegid, panen lõpphääletusele põhiseaduskomisjoni algatatud erakonnaseaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu 569. Palun hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud rahuaja riigikaitse seaduse ja riigisaladuse seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Võime minna lõpphääletuse juurde. Kuna seaduse vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis palun teeme kohaloleku kontrolli! Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22. Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud rahuaja riigikaitse seaduse ja riigisaladuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 996. Palun hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Peeter Kreitzbergi ja Mark Soosaare algatatud planeerimisseaduse, ehitusseaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Mark Soosaare!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Igaüks meist elab mingis majas. Igaühe majast avaneb mingi vaade. Me kõik tahame elada võimalikult ilusas majas ja tahame, et selle maja akendest avaneks võimalikult kaunis vaade. Samas tahame, et nii meie elukoht kui ka kõigi teiste Eestimaal elavate inimeste elukoht oleks kaunis ja mugav. Eesmärk on ju, et meie maa ei oleks mitte ainult viie kõige rikkama riigi hulgas, vaid ka vähemalt viie kõige kaunima ja kodusema riigi hulgas. Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni, Peeter Kreitzbergi ja minu esitatud planeerimisseaduse, ehitusseaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu sai menetlusse antud kevadel, viimasel tööpäeval. Praeguseks on ta olnud arutelul majanduskomisjonis, kus käisid eelnõu tutvustamas Eesti Arhitektide Liidu esindajad. Arhitektide liidu esindajad kohtusid ka kultuurikomisjoniga, nad on kohtunud üsna paljude Riigikogu liikmetega ja üsna paljudes punktides ollakse üksmeelel. Ollakse üksmeelel selles, et valdkonda on ilmtingimata vaja korrastada. Sellest räägib ka see eelnõu, mis saalis on laiali jagatud. Eelnõu suured punktid on üleriigilise planeeringu toomine Riigikogu ette ning selle läbivaatamine ja kehtestamine parlamendi poolt. Üleriigiline planeering on Vabariigi Valitsuse otsusega kehtestatud aastal 2000. Töötati selle kallal viis aastat. Aga kui me läheme parlamendi raamatukokku siin meie oma majas, siis sealt me seda ei leia. Siseministeeriumi planeeringute osakonnast selle eestikeelset varianti võimalik leida ei ole. Mul õnnestus hankida ingliskeelne variant. Kuid tunnistage: kes on seda käes hoidnud? Mul on suur kahtlus, et isegi peaminister ei ole seda käes hoidnud, sest eilses infotunnis tuli ilmsiks, et ta ei teadnud, et Rail Baltica on aastal 2000 üleriigilises planeeringus maha märgitud otse üle Pärnu Riia suunale. Me arvame, et nii tähtsa strateegilise dokumendi, nagu on üleriigiline planeering, 101 silmapaari ette toomine on möödapääsmatu. Praegu on menetluses Eesti looduskaitse arengukava aastani 2035. Kuidas sedagi arengukava menetleda, kui me ei tea, missugune on üleriigiline planeering? Üleriigilises planeeringus on mitu lehekülge pühendatud rohelisele võrgustikule ja selge on see, et looduskaitse peab olema sellega seotud. Üleriigiline planeering on aluseks ka eelarve koostamisele ja väga paljudele teistele strateegilistele dokumentidele, lisaks on veel muidugi maakonnaplaneeringud, linnade ja asumite üldplaneeringud. Tahan meelde tuletada, et üleriigiline planeering "Eesti 2010" kehtib aastani 2010, kuid seda planeeringut koostati ja valmistati ette viis aastat. Kui seda on vaja korrigeerida nüüd, mil me oleme Euroopa Liidus, siis on viimane aeg alustada selle tööga, et seda planeeringut tänapäevastada. Võib-olla tõesti on vaja üleriigilises planeeringus ka Rail Baltica trassi korrigeerida. Teine suur asi on riigiarhitekti amet. Me arvame Hollandi ja Prantsusmaa eeskujul, et ka Eestis oleks vaja selline amet luua. Amet, mis ei tegeleks mitte ainult arhitektuuriküsimustega, mitte ainult planeerimisega, vaid ka ehitustegevusega, ehituspoliitikaga ja paljude teiste valdkondadega, sest arhitektuur, planeerimine ja ehitamine on omavahel tihedalt seotud. See institutsioon peaks ühendama arhitekte, linnaplaneerijaid, ehitusspetsialiste, infrastruktuuride arendajaid eesmärgiga välja töötada ja ellu viia riiklikku arhitektuuripoliitikat. Praegu on olemas kehtiv riigi arhitektuuripoliitika raamdokument aastast 2002, mis on samuti Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud, kuid sellest dokumendist ei ole peaaegu mitte midagi ellu viidud. Me kujutame ette, et riigiarhitekti amet on mõne ministeeriumi alluvuses või haldusalas, valitsusalas olev amet, nagu näiteks Muinsuskaitseamet. Eelnõus oleme soovitanud, et see amet asuks Kultuuriministeeriumi valitsemisalas, kuna Kultuuriministeeriumi valitsemisalas on loomingulised liidud ja ka Eesti Arhitektide Liit, kuid siin me ei ole kategoorilised. Riigiarhitekti amet võiks olla ka täiesti omaette institutsioon, mis allub otse peaministri büroole või, veelgi kaugemale minnes, ta võiks olla samasugune põhiseaduslik institutsioon, nagu seda on õiguskantsleri büroo või riigikontrolöri büroo. Viimane, muide, tähendaks juba põhiseaduse täiendamist. Eelnõus on palju ettepanekuid, mis aitavad nii ettevõtjaid kui ka avalikkust. Planeerimisseadust soovitame muuta Põhjamaade eeskujul selliselt, et avalik huvi oleks paremini kaitstud. Näiteks tahame üldplaneeringuid muutvate detailplaneeringute avalikku väljapanekut pikendada kahelt nädalalt neljale nädalale, samuti kodanike arvamuste suuremat arvestamist. Teeme palju teisi väiksemaid parandusi, mis peaksid tagama selle, et uusehitistega ei halvendata elamis- ja töötingimusi olemasolevates hoonetes. Me ei näe mitte ainult Tallinnas, vaid väga paljudes Eesti linnades, et äkki lüüakse kopp maasse ja majast, kus inimesed on elanud põlvkondade kaupa, väärtustades oma kodu ja hoides seda ilusas korras, lõuna pool hakatakse ehitama hoonet, mis võtab aialt valguse ja tubadelt päikese. Oluline on saavutada, et seadused ei lubaks kergekäeliselt pühkida linnapildist miljööväärtusi ning kultuurilooliselt olulisi ehitisi. Pärast arutelu majanduskomisjonis, pärast arutelusid üsna paljude kolleegidega siin saalis on algatajad seisukohal, et tegemist on nii olulise ja tähtsa eelnõuga, et me ei saa lasta kergekäeliselt täna seda eelnõu suures kaares prügikasti visata. Me ei saa lubada, et Riigikogus jätkuks väljakujunenud stiil. Arvestades, et üsna paljud kolleegid on avaldanud soovi tulla selle eelnõu kaasautoriks, oleme otsustanud täna selle eelnõu menetlusest tagasi võtta. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Mark Soosaar! Kas te võtate praegu selle eelnõu tagasi?

Jah.

Aitäh! Kuna eelnõu algataja esindajal on vastavalt kodukorraseaduse § 5 lõikele 1 õigus tema algatatud ja esitatud eelnõu mis tahes ajal tagasi võtta, langeb eelnõu 943 menetlusest välja.

Algab Res Publica fraktsiooni ja Isamaaliidu fraktsiooni algatatud lapsele elatise tagamise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandjaks Res Publica fraktsiooni liikme Reet Roosi!

Lugupeetud eesistuja ja Riigikogu liikmed! Ka kohtulik elatise väljamõistmine ei taga alati seda, et elatiskohuslane oma kohustust täitma hakkab. Kui vanem elatist vabatahtlikult ei maksa, on võimalik täitemenetluse läbiviimiseks pöörduda kohtutäituri poole. Selle aasta oktoobri seisuga on kohtutäiturite menetluses juba 11 426 elatisnõuet. Paraku puuduvad täpsed andmed, kui suurt osa neist nõuetest õnnestub täita. Kuid ilmselt jääb väga suur osa neist reaalselt täitmata, kuna kohtutäiturite käes seisvate nõuete arv kasvab pidevalt. Põhjuseks on see, et vanem varjab oma tulu ja vara, või see, et tulu ja vara puuduvad. Täpse ülevaate saamist raskendab samuti asjaolu, et elatisnõudeid täidetakse aastaid, kuni lapse täisealiseks saamiseni, maksmata jäänud elatise võlga võib nõuda ka pärast seda. Riik ei ole seni võtnud enda kanda vastutust nende laste ülalpidamise eest, kelle vanem ei täida kohtuotsusele vaatamata lapse ülalpidamise kohustust. Arvestades, et last või lapsi kasvatava vanema vastutus on niigi suurem, ta peab samal ajal teenima elatist ja ka lapsi üksi kasvatama, peame vajalikuks riigi poolt tagada nendele lastele kohtus väljamõistetud elatisraha. Lapsele elatise tagamise seaduse eelnõusse on tehtud täiendusi lähtuvalt valitsuse seisukohast, Justiitsministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi arvamusest ja Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna analüüsist. Nüüd võrdlen käesolevat eelnõu kevadel menetletud samalaadse eelnõuga 850. Võrreldes eelnõuga 850 on eelnõusse sisse toodud elatisasja kohtumenetluse ajal hüvitise saamise võimalus. Justiitsministeerium pidas oma arvamuses selle hüvitise puudumist eelnõu 850 oluliseks puuduseks. Algatajad olid rõõmuga nõus ses osas täiendusi tegema, uskudes, et valitsus on ministeeriumi pakutud ideede elluviimiseks valmis raha leidma. Seaduse § 2 määrab kindlaks tingimused, mis annavad õiguse hüvitist saada. Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna ettepanekul on käesolevas eelnõus selgelt sätestatud, et hüvitise saamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud lõikes loetletud tingimused, mitte vaid üks nendest. Võrreldes eelnõuga 850 on kolmelt kuult ühele kuule lühendatud aega, mille jooksul peab olema toimunud täitemenetlus nõude sissenõudmiseks. Selline muudatus on kaudses seoses Justiitsministeeriumi ettepanekuga hakata maksma hüvitist ka elatisvaidluse ajal. Seda arvestades ei oleks põhjendatud maksta hüvitist kohtumenetluse ajal, kuid lõpetada selle maksmine suhteliselt pikaks perioodiks pärast kohtuvaidlust. Et üks kuu on täitemenetluses siiski suhteliselt lühike aeg, on algatajad valmis seda tähtaega eelnõu menetlemise käigus vajaduse korral ka pikendama, kui selgub selle vajadus. Eelnõu § 3 lõike 3 kohaselt on hüvitisest maha arvestatud hüvitataval perioodil vanema poolt lapsele makstud elatis. Võrreldes eelnõuga 850 on § 3 lõiget 3 täiendatud selliselt, et ülalpidamisasja menetluse ajal makstavast hüvitisest arvestatakse maha ka elatis, mille maksmiseks on kohus vanemat kohustanud elatishagi menetlemise ajal. See tuleneb tsiviilkohtumenetluse seadustikust, mis näeb ette võimaluse taotleda sellist hagi tagamise abinõu. Oluline muudatus eelnõuga 850 võrreldes on see, et Justiitsministeeriumi ettepaneku kohaselt on elatise maksmise kohustuse mittetäitmise korral tehtud reegliks hüvitise määramine 12 kuuks ette. Eelnõu 850 oli ses osas ettevaatlikum, nähes täpsemalt ette, mida peetakse elatise maksmise kohustuse püsivaks mittetäitmiseks. Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna ettepanekul on lisatud § 5 lõige 2, mille kohaselt esindab tagasinõudeasjades riiki pensioniamet, see on esitatud selgema sõnaga. Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna ettepanekul on täpsustatud § 6 lõiget 7, mille sõnastuse kohaselt saab juhul, kui 12 kuuks määratud hüvitise lõppemisel püsivad endiselt alused hüvitise määramiseks, esitada lihtsalt uue taotluse. Paragrahvi 7 lõige 2 näeb ette kohtutäiturite kohustuse teavitada pensioniametit kõigist summadest, mis õnnestub sisse nõuda elatisenõude täitmiseks toimuva täitemenetluse tulemusena. Justiitsministeerium osutas, et eelnõuga 850 sooviti kohtutäituritele panna liigselt koormavat teavitamiskohustust, ja selle eelnõuga me arvestasime, et kohtutäituri teavitamiskohustus piirdub info edastamisega kord aastas. Eelnõu positiivsete mõjudena on vaja rõhutada, et seda rakendades kasvab reaalselt elatist maksvate vanemate arv, kuna riigivõlglaseks saamine on tõsisem asi kui võlguolek oma lapsele. Teiseks väheneb vaesuses või vaesusriskis elavate laste arv, sest toetus läheb täpselt abivajajale. Kindlasti suureneb kohtusse esitatud elatishagide arv, kuna praegu pole sageli mõtetki kohtusse pöörduda, sest raha saamine on lootusetu. Valitsus ei leidnud võimalust seda eelnõu toetada, leiti olulisi vajakajäämisi, näiteks andmevahetuse korraldus, ebapiisav riigipoolne tagasinõudmise korraldus, riigist lahkunud vanema juhtum, probleemina märgiti ka riigipoolse hüvitise sidumist alampalgaga. Siinkohal pean vajalikuks anda selgitusi valitsuse keeldumises toodud põhjenduste kohta. Näiteks andmevahetuse korraldust ei pidanud me tõesti vajalikuks eelnõusse detailselt sisse kirjutada. Riigist lahkunud vanema juhtumit reguleerib Euroopa Liit ja kolmandate riikide puhul Justiitsministeerium juba praegu, iseasi, kui edukalt. Aga see ei ole selle eelnõu probleem. Toetussumma sidumine alampalgaga on tingitud elatise sidumisest alampalgaga. Kui riik peab võimalikuks rohkem maksta või seda kuidagi muud moodi defineerida ja see on parem, siis eelnõu algatajad on nõus. Veel kord: viimane väide, et riigipoolne võla tagasinõudmise korraldus eelnõus ei ole piisav, võimaldab eelnõu algatajal siiski jääda seisukohale, et ka praegu on lapsed selle ebapiisava väljanõudmise süsteemi ohvrid, mis loodi 2001. aasta kohtutäiturite reformiga. Riigil on võimalik seda süsteemi täiustada praegu ja ka tulevikus. Praegu on täitesüsteemis, sellessamas, mis on toodud eelnõu tagasilükkamise ühe põhjusena, ligi 12 000 elatisenõuet nagu pudelikaelas kinni. Silmakirjalik on öelda, et kohtutäiturite süsteem ongi mittetoetamise põhjus, ja samal ajal lapsed edasi ootama jätta. Siin ma avaldan eelnõu esitaja seisukoha, et Eesti peab järgima lähinaabrite eeskuju, kus kõigepealt aidati hädasolijat ja töö käigus, kogemust omandades, tõhustati võlgade väljanõudmise süsteemi jooksvalt ja väga edukalt. Seaduse rakendamiseks vajalikest kulutustest. Sotsiaalministeerium on arvutanud kuludeks 223 miljonit esimesel aastal ning arvab, et kulude kasv järgnevatel aastatel on üsna suur. Samas, vastupidi, Justiitsministeerium on seisukohal, et riigi kanda jääb oluliselt vähem kui 80% täna jäägis olevatest nõuetest ehk summa ei kasva. Kuna ministeeriumid pole kulude puhul ühisel seisukohal, jääb eelnõu algataja oma esialgsete arvutuste juurde, aga möönab, et tegelikud kulud võivad tulla pigem Sotsiaalministeeriumi arvutuste kohaselt. Sotsiaalministeeriumist laekus veel tehnilisi ettepanekuid eelnõu täiendamiseks, mida eelnõu algataja on nõus teise lugemise ajal kindlasti arvesse võtma. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Reet Roos! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Tarmo Leinatamm!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nimetame siis pättvanemaks seda, kes ei täida oma kohustusi, ja sa ütlesid, et tal on tunduvalt kehvem olla võlgnik riigi ees kui oma lapse ees. Mina arvan jälle vastupidi: tunduvalt piinlikum on võlgu olla oma lapsele kui riigile. Riigil ei ole Eesti ühiskonnas veel sellist tähendust. Riik on paljude kodanike jaoks anonüümne asi. Vanasti, ühe teise riigikorra ajal oli hoopis väga kihvt ja populaarne olla riigile võlgu. Kas riigi võimalused selle pättvanema käest raha kättesaamiseks on teised kui füüsilisel isikul, last kasvataval isikul? Kas riik on mingis mõttes eelisseisundis, kas riik ja füüsiline isik ei ole kohtusüsteemis võrdsed?

Aitäh! Kohtusüsteemis on nad kindlasti võrdsed. Praegu me räägime probleemist, mis tekib pärast kohtusüsteemiga suhtlemist. Aga kommenteerides sinu, hea kolleeg, küsimuse alguses toodud seisukohta, siis jah, minu meelest on piinlik olla võlgu lapsele ja ka last kasvatavale vanemale. Teisest küljest ei ole ma päris nõus sellega, et Eesti riik on nii jõuetu ja võib-olla nii ebapopulaarne, et riigile võlgu olla, nagu nõukogude ajal, oleks meil kuidagi popim. Pigem, kui me lähtume Läti näitest, mis on meile kena aabitsatõde, nad on poolteist aastat meist ees oma süsteemiga, siis Lätis juhtus tõesti nii, et kui nähti, et kunagisele elukaaslasele ei tehta enam mõttetuid telefonikõnesid ega saadeta talle kurjustavaid meile, vaid edaspidi pöördub tema poole juba riigisüsteem, siis leiti oma varjatud tulud üles ja öeldi, et jah, näe, nüüd ongi võimalus maksta. Ja asuti maksma. Lätis see nii toimus, ma ei tea, kui populaarne Läti riik lätlaste seas on, võrreldes Eesti riigi populaarsusega eestlaste seas. Aga ma usun, et riigil on rohkem võimalusi. Üks oluline argument on see, et kui sa kasvatad üksi last ja teed üksi tööd, siis ei ole sul aega iga kuu uuesti vaielda ja jantida ning seda raha endale organiseerimas käia. See on tegelikult suur ajakulu. Ma arvan, et riigil on rohkem aega. Riik saab seda raha välja nõuda siis, kui teisel vanemal, kellel hetkel ei ole raha, aastate jooksul raha tekib, riik saab selle summa korraga tagantjärele välja nõuda. Aga laps on samal ajal iga päev söönud.

Palun, kolleeg Tarmo Leinatamm, teine küsimus!

Aitäh! Kindlasti on valusam kuulata, kui kunagise elukaaslase asemel helistab keegi kurja häälega tädi või onu. Aga meil on teadupärast välja tulemas abivajajatele tasuta õigusabi andmise kord, need, kes ei ole võimelised selle eest ise maksma, saavad seda praegugi. Kas mitte proovida selle kandi pealt, et need inimesed vabastada sellest tüütust helistamisest ja pakkuda riigi toel tasuta õigusabi? Võib-olla see tõesti mõjub nendele vanematele rohkem. Kõige hullem on minu arvates see, kui mõne inimese tegemata jätmised lükatakse terve ühiskonna kaela. See on hästi populaarne tee, et küll riik võtab kõik asjad enda kanda. Maksame nende piletid ka kinni, kes piletita sõidavad, las siis riik tegeleb nendega, trahvib neid sõitjaid. Mis sa arvad sellisest võimalusest, õigusabist?

Minu teada on selline õigusabi olemas juba praegu. Seda esiteks. Teiseks, ma ei pea üldse kohaseks seda võrdlust, et lükkame ühe inimese tegemata jätmised kõigi kaela. Siin on küsimus laste igapäevasest söögirahast. Ma ei ole nõus sellega, et see on nii populaarne teema ja kogu ühiskond peab kannatama mõne inimese tegemata jätmiste pärast. Siin on küsimus laste igapäevasest söögist ja riigil on kahtlemata rohkem aega seda raha oodata. Mujal maailmas on see väga hästi toimiv süsteem. Eesti on üks väheseid riike, kus sellele tähelepanu ei pöörata.

Palun, kolleeg Kaarel Pürg!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Olete te arutanud, olete te teadlik, kui palju lapsi sünnib Eestis väljaspool abielu ja kuidas teie ettepanek aitab kaasa pereväärtuste taastamisele meie ühiskonnas?

Mul ei ole siin kaasas seda paberit, aga ühest uuringust (uuringu tulemusi võin ma kohe näidata, need on mul laua peal) selgub, et Eesti on tegelikult Euroopas üksikvanemate protsendi poolest kogu elanikkonnas üks juhtivaid riike Euroopas. Kahtlemata ei aita see pereväärtuste propageerimisele kaasa selles mõttes, et pered pärast selle eelnõu seadusena vastuvõtmist kipuksid rohkem koos elama, vaid pigem keskendub see eelnõu sellele, et kui on juhtunud, et laps on jäänud ühe vanema kasvatada (ja Eestis on Euroopaga võrreldes neid lapsi väga palju, et mitte öelda liiga palju), siis see tegelikult tagab lapsele elementaarse söögi- ja esmatarbevahendite raha. Ütleme, et see ei too perekondi kokku, küll aga täidab laste kõhtu.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Reet Roos! Ma palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni liikme Leino Mägi!

Proua aseesimees! Head kolleegid! Lapsele elatise tagamise seaduse eelnõu oli sotsiaalkomisjonis arutusel 23. oktoobril 2006. aastal. Selgitusi seaduseelnõu kohta andis algataja, eespool kõnelnud Riigikogu liige Reet Roos. Kohal viibisid valitsuse esindajad, kes lugesid ette oma arvamuse eelnõu kohta. See kõlas järgmiselt: võrreldes eelnõuga 850 on mitmed vasturääkivused lahendatud, kuid eelnõu rakendamine ei ole siiski veel piisavalt reguleeritud ja eelnõuga pakutavad lahendused ei ole veel lõplikult ja detailselt läbi töötatud. Sellega seoses valitsus seda eelnõu toetada ei saa. Komisjon otsustas saata eelnõu esimesele lugemisele. Selle poolt olid kõik 8 kohal viibinud komisjoni liiget. Ettepanek esimene lugemine lõpetada leidis 3 poolthäält ja 5 vastuhäält ning komisjoni otsus oli esimest lugemist mitte lõpetada. Siinviibijatele võin öelda, et valitsuse eelnõu on juba valmis ja on kohe-kohe minemas kooskõlastusringile. Niipalju täpsustuseks lapsele elatise tagamise seaduse eelnõu tänase seisu kohta.

Suur tänu, kolleeg Leino Mägi! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Avo Üprus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Ütlesid, et valitsuse põhjus, miks eelnõu mitte toetada, oli see, et eelnõu rakendamine ei ole piisavalt reguleeritud. Kas seaduse rakendamine ei ole mitte täitevvõimu enese asi? Teiseks, mille poolest valitsuse eelnõu, mille kohta sa ütlesid, et see on valmis saanud, erineb praegu menetletavast eelnõust?

Ma ei saa seda öelda, sest see läheb veel kooskõlastusringile. Kuid me teame, et valitsuse seaduseelnõus reguleeritakse ka teisi seadusi, näiteks reguleeritakse täitemenetluse seadustiku muutmist, seal viiakse teatud muudatused sisse. Kindlasti on seal tehtud arvutused selle kohta, kui palju see administreerimine maksma läheb. Võrreldes eelnõuga, mille esitasid Res Publica ja Isamaaliit, on seal lühendatud seda aega. Minu teada on seal see aeg kolm kuud ja seda taotlust saab esitada vist ka ainult üks kord ühe lapse kohta, kui on algatatud kohtumenetlus. See tingib selle, et inimesed on ise huvitatud kohtu poole pöördumisest, nad ei saa loota ainult riigi abile, vaid aktiivsus peab tugevalt tõusma. Sellised asjad on valitsuse eelnõusse sisse viidud. Niipalju ma tean.

Palun, kolleeg Ela Tomson!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Nagu ma teie äsjasest jutust aru sain, siis valitsuse eelnõu, mis on kooskõlastusringil, on sisu poolest siiski oluliselt nõrgem ja ei ole inimeste suhtes nagu nii tugev eelnõu kui täna menetluses olev eelnõu. Aga minu küsimus on see: kas teie komisjonis hääletati selle eelnõu vastu just sellepärast, et valitsus on esitanud umbes samalaadse eelnõu, või oli mingeid sisulisi põhjusi?

Ei, põhjus oli ikka selles, et ei olnud lõpuni läbi mõeldud seda regulatsiooni. Selle vastu me seaduse elluviimisel põrkame. Valitsus on soovinud kõik need asjad seadusega ära reguleerida. Nagu ütles ka eelmise küsimuse esitaja, see regulatsioon peaks olema täidesaatva võimu ülesanne. Kuid parem on siiski, kui see on seaduses sees, sest Eestis on väga tihti nii, et on head seadused, kõik on olemas, aga kui neid täitma hakata, siis ikka tekivad nüansid, kuidas saab neist kõrvale hiilida. Ma arvan, et ainult sellepärast, et tahetakse seda põhjalikumalt reguleerida, valitsus seda ei toetanud. Mitte sellepärast, et üks oleks täiuslikum või teine nõrgem, aga lihtsalt tahetakse, et kõik oleks must valgel kirjas. Nagu on jutuks olnud, et kui see ludri papa ei maksa, siis peab olema riigi poolt selline regulatsioon, et ta peab maksma. Sest kui ta on riigivõlglane ja see asi saadakse registrisse, siis sellel inimesel, ma arvan, tekivad igasugused raskused nii piiriületamisel kui ka mujal, sest ta on võlglaste nimekirjas. Niipalju ma lisan teile.

Palun, kolleeg Jüri Tamm!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas te komisjonis arutasite ka sellist võimalust, et Riigikogu liikmed ja sotsiaalkomisjoni ametnikud teeksid muudatusettepanekuid vastavalt valitsuse käsitlusele ja viiksid selle eelnõu siiski vastavusse soovide ja võimalustega? Mis segab eelnõu menetlemist Riigikogus, et me peame selle tagasi saatma kui ebakvaliteetse? Nagu kogemus ütleb, tulevad ka valitsuselt väga toored eelnõud ja Riigikogu saali jõuavad nad muudetud kujul.

Me seda teemat komisjonis ei arutanud, sest meid täiesti rahuldas valitsuse esindaja väide, et eelnõu, mis reguleerib paljusid asju, mis täna arutatavas eelnõus ei ole kajastunud, on valmis ja läheb kooskõlastusringile. Kas ta juba on kooskõlastusringil, seda ei oska ma öelda, kuid sellest oli ka kevadel juttu. Ma arvan, et valitsuse eelnõu on veel parem kui see. Aga kindlasti on küsimus selles, et raha, mis täitemenetluse käigus õnnestub tagasi saada, ei ületa mitte mingil juhul 60%. Ka seda tuleb arvestada ja inimeste enda aktiivsus peab tunduvalt suurenema, sest meil on väga palju vanemaid, kes praegu isegi seda avaldust ei esita. Valitsuse eelnõus on see punkt sees, alles sel juhul, kui on alustatud kohtumenetlust, tuleb valitsus appi.

Palun, kolleeg Marko Pomerants!

Aitüma! Ma jätkan samast kohast. Minule on see käsitlus täiesti arusaamatu. Eile me menetlesime siin saalis sotsiaalhoolekande seadust, mida teie erakonnakaaslasest minister tahtis juba kevadel kindlasti saada ära menetletud. Eile me nägime, et muudatusettepanekuid oli lõpuks 60 ja neist enamik sotsiaalkomisjonilt. Milles on selle tagasilükkamise loogika olukorras, kus seda eelnõu on vähemasti kaks või kolm korda siin saalis menetletud, enamik probleeme on kõrvaldatud ja jäänud on see üks? Me võimegi seda valitsuse eelnõu ootama jääda, vähemasti selle valitsuse poolt.

Ma arvan, et ei ole jäänud üks probleem, siin on tunduvalt rohkem reguleerimata asju, mis valitsuse eelnõus on ära tehtud. Ma arvan, et kui see jõuab Riigikogu saali, siis on näha, mis selle eelnõu eelis on. Ma kordan veel: meil on palju seadusi, kus on regulatsioon, aga rakendus puudub. Siis ei saa me ikkagi seda asja lõpuni ellu viia, ei saa ellu viia seda head tahet, et need ludrid papad leiaksid oma lapsed üles ja hakkaksid neile toetust maksma. Samamoodi on ju muidugi see, et riik ei saa sekkuda, see on nende omavaheline vaidlus ja kui nad on seda alustanud, alles siis riik tuleb appi. See on selle eelnõu põhisisu.

Palun, kolleeg Avo Üprus, teine küsimus!

Aitäh! Ma küll ei saa, ausalt öeldes, võrrelda eelnõusid, mis on suures osas võrreldamatud. Kui üks nendest räägib elatise väljamõistmisest ja selle elatise kättesaamise garanteerimisest riigi poolt ja teine räägib kohtuvaidluse ajal toetamisest, siis need on kaks eri asja. Tuletades meelde kolleeg Pürgi küsimust, kus ta rääkis pereväärtustest, siis minu arvates Roosi esitatud eelnõu või Roosi kaitstud eelnõu kaitseb pereväärtusi rohkem, kuna ta kaitseb lapse võimalust turvaliselt üles kasvada. Teie eelnõu pigem lõhub, kuna ta soodustab ainult lahutuse perioodi. Seetõttu ei saa ma sellest vaimustuses olla. Kas teile ei tundu ühtlasi nii, et kui valitsuse eelnõu veel mõnda aega kooskõlastusringil viibib, siis selle Riigikogu ajal ei ole meil üldse võimalik seda vastu võtta? Seetõttu, et kaitsta neid lapsi, oleks otstarbekas ehk vastu võtta täna siin käsitletud eelnõu ja siis edasi rääkida.

Ma esindan sotsiaalkomisjoni. Komisjon hääletas niimoodi ja ma saan ainult komisjoni nimel siin puldis esineda. Ma arvan, et valitsuse eelnõu me suudame selle Riigikogu koosseisuga vastu võtta.

Palun, kolleeg Reet Roos!

Tänan! Ma pean arusaadavuse jaoks täpsustama: need kaks eelnõu, üks, mis valitsuse kooskõlastusringil on ja millest ettekandja kõneles, ja see, mida me täna menetleme, mille üle see arutelu käib, on nii võrreldamatud, et neid ei maksa võrrelda. Üks toetab n-ö kohtu ajal lapsi kolme kuu jooksul, teine eelnõu garanteerib selle, et laps hakkab pärast kohtuotsust elatist kätte saama. Ma täpsustan arusaadavuse mõttes: ka käesolev eelnõu eeldab, et on siiski kohtuotsus olemas. Nii et isiklikku aktiivsust valitsuse eelnõu ei suurenda. Ma pean ka lisama, et kevadise eelnõuga võrreldes on kõik valitsuselt ja igalt poolt mujalt tulnud ettepanekud ja märkused eelnõusse sisse viidud ehk need on nüüd uued otsitud tehnilised põhjused. Ja et küsimus ka oleks, küsin: mis te arvate, mis osas aktiivsus valitsuse eelnõu puhul (ma eeldan, et te olete seda lugenud), aktiivsus n-ö nõudja poolt suurem on võrreldes selle eelnõuga?

Ma tahan korrata, et lapse kasvatamine algab sellest, et on isa ja on ema ja on laps. Kui see isa on tõesti ludri, siis riik aitab ainult sellega, et seda raha liigutada sinna, kuhu peab, aga riik ei saa sekkuda nende inimeste peresuhetesse. Praegu on, ma võin tuua näite, elatisenõude esitanud 10 700 inimest. Elatist makstakse 6800 juhul ja ei maksta 3900 juhul. Nagu me rääkisime, seal on see 60% piir. Juhtudel, kui elatisenõuet ei ole esitatud, maksab elatist ainult 900 ja ei maksa 22 800 inimest. See tähendab, et neile 22 800-le tuleb ka väike tõuge anda. See ongi riigi kohustus, tagada, et need inimesed hakkaksid maksma, aga mitte see, et riik maksab laste kasvatamise eest, kui selle kohustuse on võtnud tegelikult ju inimesed ise.

Palun, kolleeg Elmar-Johannes Truu!

Aitäh, proua juhataja! Nädalavahetusel tähistatakse üle Eestimaa sadades tuhandetes peredes isadepäeva. Lapsed toovad lilli, koos isade ja vanaisadega süüakse torti ja tänatakse selle eest, et nad on olnud väga head isad või vanaisad. Kahjuks on ka selliseid isasid, kes oma kohust ei ole täitnud, seetõttu nendes peredes ei saa lapsed tuua lilli isale ega tänada teda tehtud töö eest. Kui me täna teeme otsuse, et me seda teemat Riigikogus ei käsitle, ja samal ajal kõik teame, et valitsus siiski mõtleb selle peale, kas siis sotsiaalkomisjon ei oleks võinud teha otsust, et me ei lükka seda eelnõu esimesel lugemisel tagasi, vaid ootame ära valitsuse oma ja ühendame need ning probleem saab lahendatud ka nende perede jaoks, nende laste ja emade jaoks?

Jah, kõik see, mis te ütlesite, on õige. Kõige kurvem on tõesti, kui isadepäeval ei ole isa, keda õnnitleda ja kallistada. Aga ma lugesin teile ette komisjoni seisukoha. Nii see oli, et esimest lugemist mitte lõpetada. Veel kord ütlen: valitsuse esindaja ütles, et eelnõu projekt on valmis ja kohe läheb see kooskõlastusringile. Kindlasti saame ju sinna kõiki täiendusi sisse viia, aga täna arutatava eelnõu regulatsioon on mitmes osas puudulik.

Palun, kolleeg Marko Pomerants, teine küsimus!

Aitüma! Ilmselge on, et seda teist eelnõu ei maksa väga üle tähtsustada, sest meie jaoks ei ole siin seda olemas ja ma arvan, et ka teie ei ole seda lugenud. Te tõite sisse mõiste "isa kui ludri". Mina võrdõiguslikkuse eest võitlejana küsin, kas teil on ema kohta pakkuda samasugune mõiste või mingi muu, kui ta oma kohustust ei täida.

Kindlasti sama.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Leino Mägi! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Reet Roos Res Publica fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud eesistuja ja Riigikogu liikmed! Enne oma lühikest sõnavõttu tahan veel kord täpsustada, et arvud, mis eelkõneleja tõi, ei ole päris need arvud. Eestis ei ole praegu elatisehagisid kohtutäiturite käes 10 700. See on, ma ei tea, kas vale või vana arv. Praegu on neid 11 426. Kogu see tõlgendus ei pea paika, sealhulgas samamoodi see 60%, kahjuks. Aga samamoodi annab eelnõu esitaja endale täielikult aru, et tegemist on eelnõuga, mille seadusena vastuvõtmiseks on vaja poliitilist tahet. Sellegipoolest peavad eelnõu esitajad tegelikult oma n-ö poliitiliseks võiduks seda, et praegu on valitsus saatnud kinnitusringile elatistoetuse seaduse eelnõu, mis näeb ette toetuse maksmist kolme kuu jooksul, kokku 4500 krooni. See on see valitsuse kinnitusringi eelnõu, millest siin on räägitud, aga mida eelkõneleja siiski ilmselt ei ole lugenud. Me peame seda oma võiduks seetõttu, et lõpuks ometi on valitsus hakanud märkama elatisraha probleemi ja sellest aru saama ning on sättinud n-ö adra õigesse suunda. Aga liikuma selle valitsuse eelnõuga plaanitakse hakata alles aastal 2008 ja seda ka nii, et need praegu rahuldamata ligi 12 000 nõuet jäävad ikka täitmata. Sest valitsuse kolme kuu toetus laieneb ainult üks kord ja ainult siis, kui sa lähed kohtusse elatist taotlema. Nendele 12 000 lapsele (see arv praegu kasvab ja kasvab aastani 2008 veel ja veel) see ei laiene, sest nende kohtuistung on juba läbi. Me ei saa võrrelda õuna ja pirni või, palun väga, kui saate, siis võrrelge. Lisaks tuletan meelde, et see kolm kuud n-ö kohtusolemise toetust on ka ebapiisav, sest praeguse statistika alusel kestab keskmine elatisevaidlus kohtus tublisti üle viie kuu. Kohtumenetluse ajal toetuse maksmine tekitab, teate, ausalt öeldes, analoogia lasteaiakohtadega. Me räägime iibest, aga kuidas laps edasi peab elama, selle peale mõtleme alles siis, kui meedia ja õiguskantsler selle teema üles võtavad, ja siis jälle hooga ja trummide mürtsudes. Aga ma tulin siia selleks, et tänada Lastekaitse Liitu, kes on selle probleemi lahendamiseks ühtviisi või teistviisi kogunud kokku 6300 ja veel rohkem toetusallkirja. Ühtlasi pean teid siiski Res Publica ja Isamaaliidu nimel paluma vähemalt kaaluda selle eelnõu toetamist. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Reet Roos! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu tagasi lükata, siis tuleb meil see läbi hääletada. Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku Res Publica fraktsiooni ja Isamaaliidu fraktsiooni algatatud lapsele elatise tagamise seaduse eelnõu 924 tagasi lükata. Palun hääletada!Hääletustulemused Ettepaneku poolt hääletas 43 Riigikogu liiget, vastu oli 30, erapooletuid ei olnud. Juhtivkomisjoni ettepanek leidis toetust ja eelnõu 924 langes menetlusest välja.

Algab Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Res Publica fraktsiooni ja Isamaaliidu fraktsiooni algatatud keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandjaks Eesti Reformierakonna fraktsiooni liikme Väino Linde!

Auväärt Riigikogu istungi juhataja! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Ilmselt on kõik siin saalis olijad veendunud ühes: riik peab suutma kaitsta avalikku korda ja tuleb pidada lubamatuks olukorda, kus avaliku korra teatud viisil rikkumise kaudu võidakse tekitada Eesti riigi rahvusvahelisele mainele või välissuhtlemisele kahju. Kui selline olukord on tekkinud, siis praegu on seis selline, et riigil jääb üle vaid käsi laiutada. Ei ole seadust, mille alusel saaks riik nõuda rajatise teisaldamist, kui see osutub näiteks vaenu õhutavaks, on kuriteo toimepanemisele õhutav või osutub Eesti Vabariiki okupeerinud riiki või nende relvajõudusid ülistavaks. Selle seadustes oleva n-ö augu lappimiseks, head kolleegid, ongi Riigikogus esindatud neli fraktsiooni esitanud selle eelnõu. Asjaolu, et praegu võib vaid kohalik omavalitsus oma territooriumil, mis on avalikus kasutuses, või eraomanik omal maal otsustada mälestusmärgi, monumentaalkunsti teose või muu rajatise ülespanemise või selle mittelubamise, ei ole osutunud piisavaks. Siit tulenebki selle seaduseelnõu eesmärk: senisest paremini kaitsta avalikku korda, Eesti välissuhtlust ja rahvusvahelist mainet, andes riigile võimaluse teisaldada eelnimetatud väärtusi ohustav mälestusmärk, monumentaalkunsti teos või muu rajatis, samuti keelustada selle ja muu eseme avalikus kohas eksponeerimine viisil, mis ülistab Eesti Vabariiki okupeerinud riike või nende relvajõudusid, aga samuti siis, kui see võib olla vaenu õhutav või kuriteo toimepanemisele üleskutsuv või muul viisil avalikku korda rikkuv. Eelnõu § 1 sätestabki avaliku korra rikkumist põhjustava rajatise püstitamise ja eksponeerimise keelu. Eelnõus on ära toodud mõisted "monumentaalkunsti teos" ja "mälestusmärk", mille sisustamisel on lähtutud muinsuskaitseseaduses toodud alustest. Rajatise all mõistetakse ka ehitist, mis ei ole hoone, lähtudes ehitusseaduse vastavast paragrahvist. Eelnõu on suhteliselt lühike ja konkreetne. Eelnõu § 1 lõige 2 annab ka avaliku koha mõiste. See erineb mõnevõrra sellest, kuidas seda mõistet on defineerinud Riigikohus, aga need asjaolud, mis teevad avaliku koha just nimelt avalikuks, on ka selles definitsioonis olemas. Ma ei välista eelnõu algatajate nimel sedagi, et võib-olla osutub tarvilikuks see definitsioon eelnõu täiendaval menetlemisel veel kord läbi vaadata, et ta oleks tõepoolest üheselt arusaadav. Selles eelnõus oleme avaliku koha mõiste ja avaliku korra mõiste puhul lähtunud ühest praegu ettevalmistamisel olevast olulisest eelnõust, korrakaitseseaduse eelnõust, ja seal toodud arusaamadest, kuidas neid definitsioone sisustada. Eelnõu § 2 annab justiitsministrile õiguse keelu rikkumise korral teha ettekirjutus keelu rikkumise lõpetamiseks, sealhulgas rajatise teisaldamiseks või selle püstitamise keelamiseks, keelatud rajatise või eseme omanikule, isikule, kes on keelatud rajatise püstitanud või kelle kinnisasjal rajatis asub või kes eset keelatud viisil eksponeerib. Ettekirjutuse täitmata jätmise puhul on justiitsministril võimalik rakendada sunnivahendit asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha ülemmääraks on eelnõu algatajad ette näinud summa 150 000 krooni. Ka see, head kolleegid, on arutelu küsimus, kas see summa on piisav või ei ole. Ma usun, et seda saame siin ka edaspidi eelnõu menetlemise käigus selgitada. Küsimus sellest, miks eelnõu algatajad on andnud sellise õiguse justiitsministrile. Eelnõu algatajad ei pidanud õigeks, et niisugust küsimust arutaks valitsus tervikuna, selleks oleks tarvis kaasata siia just nimelt üks minister. Kas see on justiitsminister, siseminister või kultuuriminister - ega meil siin rohkem võimalusi ei peakski olema. Aga selle ettekirjutuse tegemise puhul peaks olema tagatud siiski see, et selle üle otsustab konkreetne ametiisik, kes selle ettekirjutuse teeb, kes selle eest vastutab, kes vajaduse korral (päris kindlasti vajadus tekib enne, kui ta otsustab, kas teha ettekirjutus või mitte) kaasab tegevusse ka eksperdid, asjatundjad. Aga poliitilise vastutuse peaks nendes küsimustes võtma siiski minister. Ma arvan, et sellega olen algatajate esindajana selgitanud teile selle suhteliselt lühikese eelnõu sisu ja tema üldpõhimõtteid, mis täna siin vastavalt kodukorraseadusele kindlasti arutusele tulevad. Kuna, nagu ma oma esinemise alguses ütlesin, reguleeritav valdkond on uus, ei välista eelnõu algatajad kindlasti seda, et eelnõus on tarvis teha täiendusi, võib-olla ka teatud muudatusi, aga kindlasti toetame seisukohta, mille tegi õiguskomisjon selle eelnõu kohta, et täna eelnõu esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Teile on palju küsimusi. Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Nagu ma olen aru saanud, ega õiguskomisjon väga selle eelnõu sisusse ei süüvinud. Ka põgusal lugemisel võib aru saada, et see tekitab tõenäoliselt väga palju õiguslikke vaidlusi ja sisaldab küsitavusi. Siit minu kaheosaline küsimus. Kas see eelnõu on mõeldud eelkõige riigi rahvusvahelise maine kaitsmiseks või, ütleme, igas mõttes mingi avaliku korra aspekti kaitsmiseks? Kas sellise eelnõu inspireerimise aluseks oli ka mõni konkreetne objekt, mis teie arvates üht või teist riivab?

Aitäh! Kindlasti seisukoht, kas ja kuidas õiguskomisjon seda eelnõu menetles, ja teie väljaöeldud väide on teie isiklik suvaväide, aga ma ei ole siin komisjoni esindaja. Komisjoni esindaja selgitab kindlasti täpsemalt, kuidas seda komisjonis menetleti. Aga kindlasti ei teki eelnõud iseenesest, vaid siiski olukorras, kui seda nõuab ajahetk. Selle tulemusena on ka see eelnõu täpselt niisugusel kujul sündinud. Nagu ma ütlesin, avaliku korra kaitseks ja selleks, et avaliku korra kaitse kaudu siiski tagada just nimelt meie riigi positiivne rahvusvaheline maine.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh! Hea ettekandja! Sa rääkisid väga pikalt definitsioonidest, rääkisid rajatistest, aga ma ei leidnud mitte kuskilt, ei leidnud seletuskirjast, ei leidnud ka eelnõust, mida nimelt on mõeldud eelnõus vaenu õhutamisena. Vaenu õhutamine on küllaltki raske mõiste. Kas sa räägiksid lahti, mida nimetatud eelnõuga tahetakse öelda? Kuidas justiitsminister hakkab pärast hindama seda kriteeriumi, vaenu õhutamist?

Aitäh! Ei ole päris niimoodi meie riigis ega ka teistes demokraatlikes riikides, et on ainult üks seadus, et me vaatame ainult seda ühte seadust kitsastes raamides ega saa võtta aluseks teisi seadusi, selles kontekstis üldisemaid seadusi. Eelnõu autorid ei pidanud vajalikuks selles eelnõus kõigi selles eelnõus olevate terminite, sõnade, mõistete tähenduste lahtikirjutamist või definitsiooni andmist. Hea kolleeg! Mis puutub vaenu õhutamise defineerimisse, siis see on meie õiguskorras sisustatud, karistusseadustiku §-s 151. Sealt saad täieliku definitsiooni.

Palun, kolleeg Olev Laanjärv!

Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin natukene laiemalt. Sa alustasid oma ettekannet tõesti väga õige lausega, et riik peab saama avalikku korda kaitsta. Avalik kord on määratletud praegu kaunis nõrgalt. Me kõik teame, et korrakaitseseaduse eelnõu tiirleb täitevvõimu koridorides. Kui vaadata Riigikogu stenogramme, siis justiitsminister lubas selle õiguskomisjonile esitada möödunud aasta jõuludeks, järgmine tähtaeg oli 1. aprill ja nüüd on uued jõulud varsti käes. Korrakaitseseaduse eelnõu reguleerib minu teada ka seda küsimust. Mispärast me praegu peame niivõrd kiirustama? Või oleme kaotanud lootuse, et korrakaitseseadus selle Riigikogu koosseisu ajal ilmavalgust näeb?

Täna me menetleme keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse eelnõu. Sellest tulenevalt ei saa ma ettekandjana autorite nimel rääkida korrakaitseseaduse eelnõu menetlemise edasistest perspektiividest. Aga juristina loodan, et kindlasti õigusloome jõuab nii kaugele, et see eelnõu tuleb siia saali. Mis puudutab avalikku korda, siis, hea kolleeg, märkisite täiesti õigesti, et oleks tarvis tõepoolest välja öelda kas või stenogrammi tarvis, mida me tegelikult mõtleme avaliku korra all ja mitte ainult selle seaduseelnõu tähenduses, vaid ka kõige muu oma igapäevase tegevuse juures. Tegelikult on avalik kord meile ühtpidi täiesti selge, täiesti lihtne mõiste. See on ju õigusaktidest tulenev elukorraldus ja nendega tagataksegi isikute, kes me siin kõik oleme, juriidiliste isikute ja füüsiliste isikute õiguste ja vabaduste kaitse. Aga samamoodi peame selle avaliku korra kaudu tagama kogu meie ühiskonna turvalisuse. Peame tagama sellegi, et riigil oleks võimalik osutada avalikke teenuseid. Nii et võib-olla selle defineerimine tänase eelnõu puhul osutub vajalikuks.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ühe puudusena märgin ma seda, et eelnõus puudub riikliku järelevalve pädevus, teisisõnu, kellel ja milliseid meetmeid kasutades on õigus eelnõus toodud asjaolusid tuvastada ja teha kindlaks, et seadust on rikutud. Kuidas te seda kavatsete lahendada?

Eelnõu autorite esindajana jääb mulle suhteliselt arusaamatuks, kuidas on võimalik kolmeparagrahvilisest eelnõust mitte välja lugeda seda, mis seal tegelikult kirjas on, hea küsija. Paragrahvi 2 lõige 1 ütleb ju, et käesoleva seaduse § 1 lõikes 1 sätestatud keelu rikkumise korral on justiitsministril õigus teha ettekirjutus asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Siit, hea kolleeg ja küsija, isegi ei saa teha järeldust, vaid niimoodi see ongi. Eelnõu algatajate arvamuse kohaselt ongi see järelevalvepädevus antud justiitsministrile.

Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud härra Linde! Ma olen ajakirjandusest lugenud, et eelnõu algatajad kavatsevad seda eelnõu kasutada Tallinnas Tõnismäel asuva mälestusmärgi kõrvaldamiseks. Tõnismäel asuval mälestusmärgil on metallplaat tekstiga "Teises maailmasõjas hukkunutele", mille paigaldas sinna Isamaaliidu juhitud Tallinna Linnavalitsus. Kas te võite mulle selgitada, kuidas saab selle eelnõu abil kõrvaldada mälestusmärki Teises maailmasõjas hukkunutele?

Aitäh! Hea küsija! See ei ole nii. Mul on päris kahju, et niisugused küsimused niisugusel moel üles on kerkinud. Kui me räägime sõjahaudadest, kui me räägime mälestusmärkidest, mis on püstitatud sõjaohvritele, on nad siis mundris inimesed või mundrita tsiviilisikud, siis selles kontekstis saame pikemat keskustelu arendada siinsamas tegelikult järgmise päevakorrapunkti juures. Selle eelnõu puhul ei saa tõepoolest viidata sellele Tõnismäe mälestusmärgile. Eelnõu algatajad ei ole pidanud eelnõu esitamisel mitte seda silmas. Ma ei ole kindel, et ükski eelnõu algatanud neljast fraktsioonist võiks minna mingit mälestusmärki kõrvaldama. Ka see on tegelikult selle küsimuse esitaja interpretatsioon olnud.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa mainisid seoses nende eelnõudega Eesti riigi rahvusvahelist mainet. Need eelnõud tunduvad pööraselt meeldivat ametlikule Venemaale, kes on seda juba ära kasutanud ja selles küsimuses ÜRO-sse pöördunud. Kas sa võiksid öelda, kas te kasutasite siin ka Venemaa või mõne muu riigi poliittehnoloogide abi või saite ise hakkama selle eelnõu koostamisega?

Aitäh! Mis puutub selle eelnõu ettevalmistamisse ja esitamisse, siis, nagu ma ütlesin, selle on esitanud neli Riigikogus esindatud fraktsiooni. Me ei näinud küll mingit vajadust kaasata selle eelnõu ettevalmistamisse välismaised poliittehnolooge, nagu hea küsija siin välja ütles. See meie nelja fraktsiooni puhul kindlasti heaks kombeks ei hakka olema.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Minu küsimusel on mitu külge. Ma tulen tagasi küsimuse juurde, kas tõesti on need kriteeriumid nende mälestiste kohta välja töötatud või on see avatud küsimus. Kas on ette nähtud, milliseid eksperte kaasates seda tehakse, või võib seda teha hoopis ilma ekspertideta, ainult näpuga näitamisega, või on juba tehtud nimekiri? Teise maailmasõja umbes 200, võib-olla ka rohkem mälestuskohta on meil teada. Võib-olla on see nimekiri juba tehtud.

Aitäh! Ma umbes kaks küsimust tagasi väitsin, et see eelnõu ei käsitle sõjahaudadega seonduvat. Sõjahaudadega seonduvat käsitleme me äärmiselt väärikalt, head kolleegid. Seda ei saa sugugi käsitleda selle eelnõuga seoses, mis on keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse eelnõu.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Kas te võite nimetada mõne riigi, kus kehtivad analoogsed seadused?

Aitäh! Me räägime praegu eelnõust, mis vastuvõtmise korral peaks hakkama kehtima Eesti Vabariigis. Selles mõttes ei võtnud autorid väga täpselt eeskujuks n-ö välismaiseid analooge. Küll aga on mitmed riigid meile teadaolevalt ühel ja teisel moel oma avalikku korda reguleerinud ka just nimelt selles kontekstis, mis käsitleb keelatud rajatiste kõrvaldamist. Kas neid nimetatakse rajatisteks, ehitisteks, monumentideks, aga igal juhul nende püstitamine ja mittepüstitamine, keelud - kõik see peab toimuma seaduste alusel, mitte ainult Eesti Vabariigis, vaid ka kõigis teistes demokraatlikes riikides. Selles mõttes ei pea siit hakkama otsima vastust, kuidas see on lahendatud Soomes, Lätis või näiteks Portugalis.

Palun, kolleeg Marko Pomerants!

Aitüma! Kas ma sain õigesti aru, et enamiku lugupeetud küsijate aur läheb valesse kohta ja selle seaduse eesmärk on selles, et Eesti riigis ei püütaks rajada, üles panna, püstitada selliseid mälestusmärke, mis võiksid vastata nendele tingimustele, mis § 1 lõikes 1 on toodud?

Aitäh! Hea küsija! Mulle tundub, et sa oled osast küsimustest täiesti õigesti aru saanud. Jah, tõepoolest nii see on. Paljude küsimuste puhul ei ole n-ö kujundlikus väljenduses tegemist selle seina naelaga.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas te seletaksite veel kord, mida tähendab avalik koht selle seaduse mõistes, sest see erineb siiski oluliselt Riigikohtu antud avaliku koha mõistest?

Aitäh! Kui te nüüd, head kolleegid, tähelepanelikult kuulasite, siis te teate, et eelnõu algatajate esindajana ma siin mõniteist minutit tagasi tegelikult juba rääkisin sellest. Avaliku koha definitsiooni oleme esitanud eelnõu § 1 lõikes 2. Nagu ma ütlesin, see tõepoolest mõnevõrra erineb sellest, mille on välja pakkunud Riigikohus. Aga autorid ei ole päris seda meelt, et ainult Riigikohtul on õigus õigustermineid sisustada. Tähtis on siiski see, millised tunnused teevad just mingist konkreetsest paigast avaliku koha. Eelnõu autorid on praegu esitanud selle niiviisi, et avalik koht on määratlemata isikute ringile selgesõnaliselt või vaikimisi kasutamiseks antud maa-ala, ehitis või selle osa. Aga samamoodi lahendaks selle küsimuse tegelikult ära ka Riigikohtu esitatud definitsioon. Me oleme sama meelt ja kui menetlemise käigus näiteks Riigikogu enamus siiski peab vajalikuks sellist definitsiooni siia eelnõusse esitada, siis meil jääb üle ainult heameelt tunda, kui tõsiselt on seda eelnõu võetud. Samamoodi võiks näiteks defineerida avalikku kohta niimoodi, et see on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis või ruum. Ikkagi saame tegelikult just nimelt selle, mida me tahame, me saame ka seaduse lugejale selgeks teha, mis see avalik koht meil siis on.

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud ettekandja! Pean kohe ütlema, et mulle see seaduseelnõu meeldib. Meeldib oma hoiaku poolest. See eelnõu kuulub nende eelnõude valdkonda, kus ei ole täpselt sentimeetri järgi midagi võimalik mõõta, vaid ta kujundab hoiakuid ühiskonnas. Tahan paluda, et ettekandja manaks oma silmade ette meie ühise kodulinna Pärnu ja meenutaks Pärnu Vanas pargis Juhan Raudsepa graniidist sammast, mis on tehtud väga heas Pallase stiilis ja kuhu on kirjutatud aastaarvud 1905, 1917, 1924, 1941 ja umbes selline tekst: "Au töörahva vabaduse eest langenutele!" Ega see seaduseelnõu ometi nüüd seda kaasa ei too, et kõik seda tüüpi ausambad ära koristatakse?

Aitäh! Sinu küsimuses sisaldus tegelikult ka mitu osa vastusest. Eelnõu autorite nimel võin välja tuua, et selle eelnõuga üritatakse anda riigile võimalus ühe või teise rajatise või monumendi kohta hinnang anda, kas selle rajatise eksponeerimine on käsitletav ohuna või mitte. Siin võivad väga erinevad asjaolud mängu tulla. Igal juhul on tegemist fakti, konkreetse asjaoluga ja kindlasti ei tähenda see niisugusel puhul lihtsalt mingite rajatiste kõrvaldamist, kui nende eksponeerimine ei riku avalikku korda. Sa viitasid praegu ühele monumentaalkunsti teosele. Teadaolevalt ei ole see oma eksponeerimise kaudu küll osutunud avalikku korda rikkuvaks, tähendab, ei ole kaasa toonud selliseid intsidente.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud eesistuja! Hea esineja! Ühe keelatud rajatise kõrvaldamine nõuab kindlasti ka raha, aga ma ei näe siin mingeid kalkulatsioone. Millised on selle eelnõu rakendamisega kaasnevad kulutused?

Aitäh! Eelnõu rakendamisega kaasnevad kulutused võivad tekkida kellel, hea küsija? Võivad tekkida sellel keelatud rajatise paigaldajal, kes ei allu justiitsministri selgele seaduslikule ettekirjutusele ja kellelt tuleb välja mõista see sunniraha, mis praegu on 150 000 krooni. Niimoodi oleme selle eelnõus kirja pannud. Ma küll loodan, et võib-olla küsijad jõuavad seda küsida, aga siiski pean praegu tarvilikuks välja öelda, et me ei ole arvanud ka seda, et see justiitsministri ettekirjutus on midagi sellist, mida keegi ei saa vaidlustada. See on akt, mida saab vaidlustada haldusmenetluse korras kohtus. Kui isik leiab, et tema õigusi on justiitsministri ettekirjutuse tegemisega siiski rikutud, siis on tal võimalik kohtusse pöörduda. Ka selline võimalus on olemas ühes normaalses riigis, nagu on Eesti.

Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Meie kõik, kes oleme kauem elanud, mäletame, et totalitaarsetes riikides, kus on tugev ideoloogia, on kõik selge, seal on olemas nimed, millenimelised need asjad kõik on. Võiks ütelda, et see seadus, mis meil praegu laudadel on, kui võtta malli tollest ajast, on Tallinna Tõnismäe pronkssõduri nimeline keelatud rajatise kõrvaldamise seadus. Minu küsimus on § 2 lõike 2 kohta. Seal on kirjas, et kui justiitsminister rakendab ettekirjutuse täitmiseks sunnivahendina sunniraha, on selle suuruseks kuni 150 000 krooni. Siit küsimus: miks rakendatakse sel juhul just sunniraha ning millisel põhjusel on nimelt 150 000 krooni mõjuvaks peetud?

Aitäh! Hea küsija! See on teie interpretatsioon ja see on vale interpretatsioon, kui te väidate, et see eelnõu reguleerib Tõnismäel asuva pronkssõduri teisaldamist. Seda ei ole eelnõu autorid selle seaduse kontekstis pidanud keelatud rajatiseks. Ma palun, head küsijad, natukene kannatust, me jõuame järgmise päevakorrapunktiga sõjahaudade kaitse seaduse eelnõu juurde. Siis saame rääkida ka sellest teid väga huvitavast monumendist siinsamas Tõnismäel. Nagu ma ütlesin, 150 000 krooni sunniraha suurusena pidasid eelnõu autorid sobilikuks, õigeks. Aga see ei tähenda, et seda summat, kui on esitatud argumenteeritud põhjendused, ei või muuta. Eelnõu algatajad seda ei välista. Ka õiguskomisjonis, head kolleegid, kus mul oli au seda eelnõu esitada, tekkis küsimus, kas see summa on suur või kas ta on väike. Me leidsime samamoodi sealgi, et seda summat võib, kui kolleegidel on ettepanekuid, muuta, kui peetakse võimalikuks ja õigeks, et selle summa kas muutmise või vähendamise kaudu on parem tagada seda eesmärki, et kõrvaldataks keelatud rajatised.

Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Te olete mitmele küsimusele vastates väitnud, et selle seadusega ei taheta midagi kõrvaldama hakata. Ometi on selgelt tegemist keelatud rajatise kõrvaldamise seadusega. Seaduseelnõuga tahetakse keelata teatud monumentide, mälestusmärkide või muude rajatiste püstitamine ja eksponeerimine vaenu õhutamise vältimiseks. Samas on oht, et mõne monumentaalkunsti teose või rajatise kõrvaldamine just õhutab vaenu. Tegelikult ei riku ju ükski monument avalikku korda. Kas pole nii, et üks seadus juba avaliku korra rikkumist reguleerib? Miks sellest ei piisa?

Aitäh! Hea küsija! Oled täiesti õigel teel, kui väidad, et ükski monument ei riku avalikku korda. Aga mis rikub avalikku korda? Avalikku korda rikub selle monumendi eksponeerimine. Selle monumendi eksponeerimise, selle monumendi kõrvaldamise eesmärgil ongi esitatud see seaduseelnõu. Seda, kas eksponeerimine on käsitletav väärteona või kas see on käsitletav kuriteona, reguleerib tõepoolest hoopis teine seadus, mitte see eelnõu, mida me täna siin menetleme.

Palun, kolleeg Jaak Allik, teine küsimus!

Lugupeetud härra Linde! Aitäh selge vastuse eest, et selle eelnõuga seoses ei kavatseta tegelda Tõnismäel oleva monumendiga! Aga ajakirjandusest on läbi lipsanud ka üks teine interpretatsioon, et seda eelnõu kavatsetakse kasutada juhul, kui Narva Linnavolikogu soovib püstitada Narva ausamba Peeter I-le. Kas te võite mulle selgitada, kuidas selle eelnõuga saab takistada Peeter I-le monumendi püstitamist, arvestades, et Eesti Vabariik loodi 24. veebruaril 1918 ning Peeter I oli selleks ajaks umbes 200 aastat surnud?

Aitäh! Hea küsija! Mis puutub Peeter I eludaatumitesse, siis ma olen sinuga selles osas täiesti päri. Kõik sõltub tegelikult faktist ja faktiküsimusest, ka konkreetsete rajatiste puhul. Aga kuna küsimus oli Peeter I monumendi kohta, siis me võime sellel ju peatuda, aega mõnevõrra on. Võib lähtuda juristide arusaamast, et Nõukogude Venemaa võttis de facto üle Tsaari-Venemaa õigused, ajaloolased võivad seda kinnitada. See, et ta ei võtnud üle kõiki Tsaari-Venemaa kohustusi, ei tähenda veel seda, et me ei saaks teda selles mõttes käsitleda Tsaari-Venemaa õigusjärglasena. Kui see Peeter I kuju pannakse üles näiteks Narva muuseumi hoovi, kus on praegu mõne teisegi ajaloos figureerinud isiku kuju, siis eelnõu algatajad leiavad ja ka mina isiklikult leian, et see on tegelikult ajaloomeenutus ja sellega peabki see muuseum tegelema. Teatud kellaajal on muuseum avatud ja saab muuseumis käia ning vaadata ka muuseumi väliekspositsiooni. Aga lugu võib osutuda teistsuguseks (ei pea osutuma, see on faktiküsimus, nagu ma ütlesin) ja selle eelnõu järgi peab otsustama just nimelt justiitsminister vastavalt tema kokkukutsutud ekspertgrupi arvamusele, kas kuskil mujal avalikus kohas selle kuju eksponeerimine rikub avalikku korda või mitte.

Palun, kolleeg Koit Pikaro!

Tänan, proua juhataja! Austatud Väino Linde! Avalikust kohast ma praegu ei räägi, kuigi sain aru, et eelnõu algatajatele Riigikohtu definitsioon ei sobi ja te hakkate seda ümber tegema. Aga mina räägin avaliku korra rikkumisest. Nii selle eelnõu redaktsioonist kui ka vähemalt kahest sinu vastusest saime teada, et mingi mälestusmärk või ese, täpsemalt, nagu sina väljendasid, selle eksponeerimine võib rikkuda avalikku korda. Tegid ühes vastuses konkreetse viite Pärnu pargis seisvale võrdlemisi soliidsele ja ilusale mälestusmärgile. Kui siiamaani on juttu olnud sellest, et isikud saavad rikkuda avalikku korda, siis selgita, palun, kuidas saavad mälestussambad või muud esemed avalikku korda rikkuda.

Aitäh! Kui mu mälu mind ei peta, siis umbes sellise küsimuse üks hea kolleeg siin mõned minutid tagasi esitas. Ma ei hakka täiendavat vastust, uut vastust välja mõtlema, vaid väidan endiselt, et oleme eelnõu autoritega seisukohal, et rajatis ei riku, vaid selle rajatise eksponeerimine rikub avalikku korda. Monumendi kõrvaldamisega me saame välistada selle eksponeerimise. Sellest tulenevalt on eelnõu niisugusel kujul üles ehitatud. Pean veel kord väitma, et selle eelnõu kontekstis ei öelnud ma ühtegi halba sõna Pärnu linnas olevate monumentide kohta.

Palun, kolleeg Helle Kalda, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma palun siiski väga konkreetselt mulle vastata, millist vaenu peetakse selle eelnõuga silmas ja milliseid monumente! Ärge öelge mulle, et ma loeksin mingit teist seadust, ma tahan väga vastust saada, millist vaenu te sellega silmas peate ja milliseid keelatud monumente te silmas peate.

Aitäh! Me peame silmas niisuguseid monumente, nagu ma siin juba mitu korda olen öelnud, mille eksponeerimine rikub avalikku korda ning kahjustab Eesti riigi välissuhtlust ja mainet välismaal. Ei ole eelnõu autorite, esitajate asi hakata siin pidama mingit tabelit ja esitada, et see ja see rikub, see ja see ei riku. See, nagu eelnõust ka näha, on tegelikult justiitsministri ülesanne, kes peab otsustama, kas vastavalt tehioludele see rikub või ei riku, vastavalt sellele peab ta kas tegema ettekirjutuse või mitte. Vaenu õhutamise kohta väidan seda, mida ma ütlesin varemgi, et see on karistusseadustiku §-s 151 ära toodud. Aga olemas on sotsiaalne vaen, võib õhutada poliitilist vaenu. On väga erinevaid vaenuliike. Hea küsija, ma usun, on elukogenenud inimene ja võib seda ka ise teada. Aga ma ütlen ikkagi, et konkreetse definitsiooni saab karistusseadustikust.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelnõu tutvustuses on juba juttu olnud ettekirjutustest ja mittetäitmise korral sunniraha rakendamisest. Seletuskirjas on toodud viide asendustäitmisele. Kas te võite seda selgitada?

Asendustäitmine tähendabki seda, et kui see isik, kes on kohustatud ettekirjutust täitma, ei täida ettekirjutust, temale arvestatud sunnirahale vaatamata ta seda siiski ei tee, siis tulebki riigil asuda tegevusse oma sunnijõuga ja see keelatud rajatis teisaldada. Lõppkokkuvõttes tuleb need kulud kanda ikkagi sellel, kelle ebaseadusliku tegevuse oli riik sunnitud sellisel moel lõpetama, et pidi selle keelatud rajatise kõrvaldama.

Palun, kolleeg Toomas Alatalu!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sinu käest on juba küsitud, kuidas seesama asi toimub teistes riikides. Minu arvates see asjaolu, et sa ei andnud konkreetseid vastuseid ja et sellest ei räägita ka seletuskirjas, on tegelikult selle eelnõu üks nõrku külgi. On olemas jõude, kes tahavad kujutada seda nii, et see on midagi ainulaadset, mis toimub ainult Eestis. Ei toimu. Ma võin näiteks kinnitada, et Hispaanias viidi sellel suvel lõpule Franco kujude kõrvaldamine kogu riigi territooriumil ja seda tehti täiesti seaduslikul alusel. Ma esitan konkreetse küsimuse: kas järgmiseks lugemiseks saaks ülevaate, kuidas analoogilisi asju ja milliste seaduste abil teistes riikides lahendatakse? Selle võiks siia informatsioonina juurde tuua.

Aitäh! Hea küsija! Kindlasti saab. Riigikogu Kantseleis on üks väga peene nimega osakond, sotsiaalinfoosakond või midagi sellist. Ma arvan, et sealsed töötajad on kindlasti Riigikogu liikmetele abiks ja aitavad meil eelnõu järgmiseks menetlemiseks üles leida teistes riikides samasid probleeme käsitlevate seaduste nimetused. Ma usun, et õiguskomisjon võtab teie ettepanekut kindlasti kuulda.

Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Poliittehnoloogia on totaliseeruval Venemaal rakendatav masside manipuleerimise meetod. Keskerakonda seob sõpruse, koostöö ning vastastikuse armastuse leping võimuparteiga Ühtne Venemaa. Täna me näeme, kuidas Keskerakond rakendab seda nn poliitmanipuleerimise tehnoloogiat. Kas te tajusite Keskerakonna ja Ühtse Venemaa rakendatavat poliittehnoloogiat ka seaduseelnõu ettevalmistamise käigus?

Aitäh! Eelnõu autorid on veendunud, et kõik Riigikogu liikmed teenivad ühte, teenivad oma riiki. Me oleme selles päris kindlasti veendunud. Ma arvan, et see küsimuste tulv, vähemalt loodan seda, peaks tegema selle eelnõu tüki maad paremaks, kui ta on. Ma kindlasti arvan, et see küsimuste esitamine näitab, kuivõrd huvitatud ollakse selle eelnõu edasisest menetlemisest. Ma loodan, et see oli see vastus.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Mul on selline küsimus. Kas teil ei ole kartust, et pärast selle seaduse rakendamist tekib ühiskonnas ebastabiilne situatsioon, et äärmuslikud rühmad võivad seda seadust kasutada oma tegevuses ja hakkavad ühe või teise mälestusmärgi suhtes seda ekstreemset käitumist näitama? See on esimene küsimus. Teiseks. Te vastasite Peeter I mälestusmärgi teemal. Ma seon selle esimese küsimusega. Järsku mõnele ekstreemsele grupile ei meeldi Rootsi kuninga kuju Tartus või mingi teise ajaga, kas või Liivi ordu ajaga seotud mälestis. Kui sügavalt siis see seadus võib ennast rakendada?

Aitäh! Ma põhimõtteliselt adusin küsimuse sisu, hea kolleeg, ja väidan, et ei pea olema sugugi mõne ekstreemse grupi esindaja, vaid lihtsalt inimene, kes ühel või teisel põhjusel arvab, et mõni rajatis rikub avalikku korda, ja ongi õigus pöörduda, kui see seadus on vastu võetud, justiitsministri poole. Selle pöördumise alusel saab justiitsminister korraldada kontrolli ja vajaduse korral, kui pöördumine on põhjendatud, teeb ettekirjutuse monumendi kõrvaldamiseks. Kui pöördumine ei ole põhjendatud, siis ta loomulikult ettekirjutust ei tee. Eelnõu autorid on niisugusel seisukohal, et seadusetus põhjustab kindlasti suuremat ebastabiilsust kui seaduslikkus. Igal juhul, kui meil on olemas seadused, mis reguleerivad ühte või teist küsimust, siis see kindlasti vähendab ebastabiilsust ja vähendab ka ekstreemsete gruppide võimalikku ebasoovitavat käitumist ja seda käitumist on riigil võimalik omalt poolt siis ära hoida.

Palun, kolleeg Ain Seppik, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Huvi selle seaduse vastu on tingitud sellest, et tegemist ei ole tavalise seadusega, vaid sisuliselt suvaõigusega. Seetõttu on vaja termineid täpsustada. Minnes nüüd edasi kolleeg Soosaare küsimusest, siis saime vastuseks, et Pärnus võib selle pallasliku kuju teisaldada ilma igasuguse probleemita, kui see seadus on vastu võetud. Ma toon järgmise näite. Tallinnas on Liivalaia tänava ja Tartu maantee nurgal üks stalinistliku aja elumaja ja, oh jumal, selle torni tipus on viisnurk. Kui nüüd see rajatis hakkab ühel kenal päeval avalikku korda rikkuma, kas on mul õigus, et selle seaduse järgi võib justiitsminister põhimõtteliselt teha ettekirjutuse selle rajatise teisaldamiseks või kõrvaldamiseks?

Aitäh! Vastuse algus võiks olla selline: ma olen siin vähemalt kaks korda väitnud, et selle eelnõuga seonduvalt ei ole autorid tänase seisuga silmas pidanud konkreetselt just nimelt Pärnu linnas, kust mul on au pärit olla, olevaid monumentaalkunsti rajatisi. Väide, et selle seaduse vastuvõtmise korral on väga kerge Pärnu linnast hakata monumente kõrvaldama, on jällegi teie meelevaldne interpretatsioon. Mis puudutab küsimust ühel või teisel hoonel oleva Nõukogude riigi sümboli kohta, siis ka siin ma väidan, et see kõik on faktiküsimus, see on asjaolude küsimus. See on tegelikult ka hinnanguline küsimus: mis kaalub mille üles, kas see oht, mis tekib sellest n-ö nõukogude sümbolist selle maja küljes, või selle hoone ajalooline väärtus, muinsuskaitseline väärtus. Ma olen täna täiesti seda meelt, et see viimane on suurem. Viisnurgad või sirbi ja vasara kujutised, mis on päris mitmel hoonel, mitte ainult Tallinnas, vaid ka väiksemates Eesti linnades, ei kujuta tänase seisuga kindlasti ohtu avalikule korrale, sellest tulenevalt ei ole nad ka selle seaduseelnõu reguleerimise objektiks.

Palun, kolleeg Georg Pelisaar, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuna ma ei saanud eelmisele küsimusele täies mahus vastust, siis püüan selle uuesti ja täpsemalt formuleerida. Me anname selgelt aru, et teatud monumentide eksponeerimine võib mõnel juhul õhutada vaenu, aga eksponeerimise lõpetamine võib teatud juhtudel hoopistükkis rohkem vaenu õhutada. Sellest tulenevalt: kes hindab vaenu õhutamise määra ja kes vastutab sellisel juhul, kui ühe või teise monumendi eksponeerimise lõpetamine toob esile suurema avaliku korra rikkumise?

Aitäh! Selle eelnõu järgi, nagu ma olen juba mitu korda öelnud, on selline vastutus pandud justiitsministrile. Sellega seonduvalt on ka vastus sinu küsimusele, et see vastutus langeb temale. Ma väidan veel kord, et seaduslikud toimingud ei saa ühes riigis tuua juurde täiendavat ebastabiilsust. Siis on ikka midagi väga valesti aru saadud riigi toimimisest, kui arvatakse, et seadustega on võimalik Eesti Vabariigis ebastabiilsust juurde tekitada.

Palun, kolleeg Igor Gräzin, teine küsimus!

Paradoksaalne situatsioon: Ühtse Venemaa sõsarpartei Keskerakond tahab maha kiskuda Karl Vaino poolt ja juhatusel rajatud Sakala keskust ning Reformierakond peab seda kaitsma. No nii see on. Kas teie seaduseelnõus on ikkagi selge see, et korda ei riku rajatis, vaid teatud tüüpi ja teatud staatusega inimesed, kelle suhe Eesti Vabariigiga on lõtv ja kes tekitavad pingeid, mitte ausambad? Kas te seda vahet teete? Kolleeg Seppik nimelt on sellise golemistliku, Golemi stiilis müstitsismi ohvriks langenud. See on ka poliittehnoloogia.

Aitäh! Mul jääb üle ainult nõustuda selle arusaamaga, mille sa oma küsimuses välja tõid. Nii peeneid materialismi ja mittematerialismi aspekte eelnõu algatajad selle eelnõu ettevalmistamisel loomulikult silmas ei pidanud, et meil võiks tekkida vaidlus ka lihtsalt asjade sisemise hingeelu küsimuses. Aga jah, vahel võib see nii ka muidugi juhtuda, eriti Riigikogu saalis.

Palun, kolleeg Koit Pikaro, teine küsimus!

Tänan, proua juhataja! Austatud Väino Linde! Minu küsimus tuleb eelnõu § 1 lõikest 2, mis sisaldab terminit "määratlemata isikute ring". Kui levinud on selline termin Eesti õigusloomes ja kuidas sina seda mõistad? Kus on selle piirarvud, kas kaks isikut on määratlemata isikute ring või hakkab alumine piir seal näiteks 2000-st?

Aitäh! Väidan, et avaliku koha definitsiooni võimalusi on mitmeid, hea küsija, juba päris mitmendat korda. Kui peetakse vajalikuks seda definitsiooni muuta, siis selleks on autorid kindlasti avatud ja loodan, et ka õiguskomisjon. Aga määratlemata isikute ring tähendabki seda, et isikute arv ei ole üles loetud ja sellest tulenevalt ei saagi praegu vastata, millisest numbrist see on määratletud, millisest on määratlemata. See tuletab mulle meelde vana head lapsepõlveaegset küsimust, mitmest puust algab mets.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud esineja! Ma pisut laiendan seda teemat. Teie esitatav seaduseelnõu algab sõnadega: "Avalikku kohta Eesti Vabariiki okupeerinud riike või nende relvajõudusid ülistava ..." See on esimene rida. Meil Eestis tegutsevad ametlikult saksa ja vene kirik. Mõlemad päevast päeva ülistavad, üks Saksamaad ja teine Venemaad. Mõlemad ülistavad nende relvajõudusid ja praegusi režiime. Mõlemad palvetavad, üks kadunud Saksa keisrite hinge eest ning teine Peeter I ja Ivan Groznõi vaimu eest. Kas need rajatised kuuluvad ka teie poolt ärakoristatavate objektide hulka?

Aitäh! Hea küsija! Kui sa pead silmas mind ja eelnõu autoreid, siis meie poolt ärakoristatavad objektid - see definitsioon on äärmiselt vale. Võib-olla mõnele valijale see meeldib, aga tegelikult niisuguse küsimuse esitamine selles kontekstis au muidugi ei tee. Selle eelnõu autorid ei ole pidanud silmas sakraaltoiminguid, ei ole silmas pidanud pühakodasid ja eelnõu tekstist ei ole ka võimalik seda kuidagi välja lugeda.

Palun, kolleeg Jüri _ehovtsov!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud eelnõu algataja! Kas te tõesti arvate ja olete kindel, et see eelnõu toob meie riiki kõikidele rahu ja armastuse?

Aitäh! See on päris hea filosoofiline küsimus, aga ma arvan, et seaduste abil päris armastust ja õnne üksteisele tuua on vahel problemaatiline, vahel on see võimalik, aga selle eelnõu eesmärk on eelkõige tagada siiski avalik kord. Kui avaliku korra tagamise abil keegi saab õnnelikumaks, siis selle üle on eelnõu autoritel kindlasti väga hea meel ja loomulikult muutub ka riik selle võrra stabiilsemaks.

Palun, kolleeg Kalev Kukk!

Suur aitäh! Hea kolleeg! Ma tahan natuke veel täpsustada meie fraktsioonikaaslase Igor Gräzini küsimust. Minu küsimus kõlab selliselt. Meie mõlema kolleeg Ain Seppik lootis sellest seaduseelnõust leida tuge Sakala keskuse lammutamisele. Ega selles seaduses äkki tõepoolest ei ole sees midagi sellist, mis aitaks n-ö õiguslikult toetada Sakala keskuse lammutamist?

Aitäh! Eelnõu autorid ei pidanud selle eelnõu esitamisel silmas Sakala keskust ega Sakala keskuse lammutamise lubamist Tallinna Linnavalitsuse poolt.

Palun, kolleeg Heimar Lenk, teine küsimus!

Ma tahtsin ütelda, hea esineja, et neid sakraalasju ei ole siin seaduses nimetatud, et ta neid ei puuduta. Aga konkreetne küsimus. Näiteks, kui mina teen ühele linnavalitsusele ettepaneku püstitada Eesti pinnale monument Aleksius II-le, Eesti Vabariigi kodanikule, kuidas siis teie komisjon minu suhtes käituks?

Aitäh! Sa pead nüüd silmas konkreetselt eelnõu teksti. Kui justiitsministri poole on pöördutud, siis justiitsminister loomulikult peab kontrollima selle monumendi püstitamisega seonduvat. Kui monumendi püstitamisega seonduv eelnev asjaajamine on kõik seaduslik, monument on seaduslikus korras paigaldatud, siis kindlasti ei ole probleemi. Sest, head kolleegid, ega siis see seadustega reguleerimise ruum kuni praeguse hetkeni päris tühi ei ole olnud. Aga lihtsalt, kui me selle seaduse vastu võtame, siis on meil selgem ja kindlam tööd teha. Tuletan meelde, et mõni aastake tagasi taheti Tallinna paigaldada ju hoopis ühes teises riigis elanud naissilmaarsti kuju. Lõppkokkuvõttes siiski ka seda kuju, monumenti, ei paigaldatud. Kui on head tahet, siis on võimalik ka ilma seaduseta ühte või teist küsimust reguleerida. Aga riigile annab stabiilsuse seaduste olemasolu.

Palun, kolleeg Inara Luigas, teine küsimus!

Aitäh! Austatud ettekandja! Seletuskirjas on öeldud, et seaduse rakendamisega ei kaasne täiendavaid riigieelarvelisi kulutusi. Juba püstitatud keelatud rajatiste ja eksponeeritavate esemete kõrvaldamine toob kaasa kulutused isikule, kellele tehakse ettekirjutus seadusrikkumise lõpetamiseks. Kui keelatud rajatis on kinnisasjal, mis kuulub kohalikule omavalitsusele ja kui see ei ole Tallinn, omavalitsus peab leidma raha, millega see keelatud rajatis kõrvaldada, siis mille arvel leitakse summad (see summa ei ole 20 krooni, see võib ulatuda sadadesse tuhandetesse), kas laste toiduraha arvel, sotsiaaltoetuste arvel? Kas olete mõelnud, kas riik kompenseerib kohalikele omavalitsustele selle kulutuse?

Aitäh! Hea küsija! Ma siiski ei ole seisukohal, et Eesti Vabariigi kohalikud omavalitsused on niisugused, kes püstitavad keelatud rajatisi eesmärgiga rikkuda avalikku korda. Ma loodan, et selliseid omavalitsusi olemas ei ole, ja me ei ole seda ka arvanud. Kui aga siiski juhtub, et kohalik võim soovib minna vastuollu riigiga tervikuna, siis peab see kohalik omavalitsus tõepoolest leidma lõppkokkuvõttes need summad, kui ta vabatahtlikult ei täida justiitsministri seaduslikku korraldust, seda ettekirjutust. Kui ta peab maksma nii sunniraha kui lõpuks ka teisaldamise kulud, siis siin tulebki juurde just nimelt riigi õigus ja kohustus seadus ühetaoliselt terves riigis maksma panna. Kas see kohalik omavalitsus leiab selle summa oma eelarvest? Jah, loomulikult leiab ta selle summa eelarvest. Leiab selle summa eelkõige selle kohaliku omavalitsuse reservfondist, aga mitte mingil juhul laste toiduraha arvel, mis on tegelikult jagatud eelarve kaudu hoopis teistmoodi. Nii et aitäh, hea küsija, selline vastus on!

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjon arutas ka Sakala keskuse lammutamist, seda, et see teema siin saalis tõstatub?

Aitäh! Eelnõu autorid selle eelnõu ettevalmistamisel esialgu ei olnud isegi, kui aus olla, teadlikud, et niisugune plaan Tallinnas on. Nii et jään veel kord selle vastuse juurde, et see eelnõu seda küsimust ei reguleeri.

Palun, kolleeg Tarmo Leinatamm!

Aitäh! Ma lähen edasi samas toonis, mis siin saalis valitseb. Näiteks, kui ma püstitan oma koduaeda Heimar Lengile ausamba, käin selle ees ruuporiga valjuhäälselt uut veehinda nõudmas ja kui see käib kellelegi närvidele, siis kas ta saab, see kolmas isik, toetuda sellele seadusele?

Aitäh! Jah, kui selle tegevusega rikutakse avalikku korda, näiteks ruuporiga ülemäärast lärmi tekitades, siis lõppkokkuvõttes on loomulikult võimalik, nagu ma ütlesin, pöörduda, kui see seadus on vastu võetud, ministri poole. Eks siis minister koos asjaomaste ekspertidega otsustab, kas see teie väidetud tegevus avalikku korda kokkuvõttes rikub või mitte.

Palun, kolleeg Marika Tuus, teine küsimus!

Austatud eesistuja! Hea esineja! Te väitsite, et ühegi seaduse rakendamine ei tohiks suurendada riigis ebastabiilsust. Mina kardan küll, et see seadus ja mõne monumendi mahavõtmine või eksponeerimise lõpetamine võib kaasa tuua ebastabiilsuse, et mitte karta isegi enamat. Mis teie arvate?

Riik peaks toimima seaduste kaudu. See on omane normaalsele riigile, riigis ei peaks toimima suvaõigus või midagi veel hullemat. Sellest tulenevalt jään varem väljaöeldu juurde, et seadused peavad vastama põhiseadusele ja seadusi tuleb täita meil kõigil, kes me tahame selles riigis olla, kes me tahame selles riigis elada. Kui me täidame neid vabatahtlikult, siis ei teki ka ju mitte mingeid probleeme.

Palun, kolleeg Jüri _ehovtsov, teine küsimus!

Meil siin Riigikogu ees platsil toimuvad igasugused miitingud ja igasugused sellised asjad. Kui need segavad teiste inimeste rahu, kas siis Riigikogu ka kõrvaldatakse?

Aitäh! See küsimus ei ole nüüd kindlasti selle konkreetse seaduseelnõu arutelu objektiks.

Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Kuna meie ei harrasta siin mitte pelgalt intellektuaalset mõttevahetust, vaid valmistume seadust vastu võtma, siis kindlasti saad sa minu küsimusest aru. Alguseks ma ütlen, et see, mis toimub Sakala keskusega, on üks täiesti tähelepanuväärne transformatsioon. Aastaid, aastakümneid oli see vihatud eelmise korra sümbol, rahvas pani talle nimeks Karla katedraal, nüüd on see paekivist ehitis peaaegu et sakraalehitis. Aga mina olen Estonia teatri nõukogu liige ja ütlen, et see, mis toimub praegu Tõnismäe monumendiga, ka Karla katedraaliga, on läkaköha selle kõrval, kui me võtame näiteks Estonia teatri laemaali, kus täiesti selgelt Eesti rahvas rõõmustab Nõukogude sõjameeste tuleku üle, vähe sellest, seal on ka loosung "Kunst kuulub rahvale!". Kui sinu loogikast lähtuda, siis millal me seda eksponeerime, kas siis, kui vaatus lõpeb ja tuled pannakse teatrisaalis põlema?

Aitäh! Selles eelnõus on ära toodud tõepoolest võimalused keelatud rajatiste kõrvaldamiseks, eksponeerimise kõrvaldamiseks, kui need rikuvad avalikku korda ja kui seetõttu tekivad probleemid riigi avalikus korras. Kui neid ei teki, siis see eelnõu ka ei käsitle neid küsimusi, kas või mis on ühe või teise hoone küljes, millised laemaalid seal on jne. Minule teadaolevalt ei ole Estonia laemaal tekitanud mingisuguseid avalikke probleeme. Nii et mis puudutab teie väidet, et üks on n-ö läkaköha ja teine ei ole, siis sellist lähenemist tuleks pidada vääraks.

Palun, kolleeg Toomas Alatalu, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma näitan, et mul on ka fantaasia olemas. Kui ma nägin selle eelnõu pealkirja, siis mulle tuli kõigepealt silmade ette see rajatis Pirita tee ääres. See maja, millel tegelikult ehitusluba ei olnud, aga mis tehti valmis ja siis vormistati rahulikult ära. Minu arvates peaks ta kuuluma mõne aja pärast lihtsalt likvideerimisele. Seetõttu on minu küsimus natukene teine. Kas te ei ole kaalunud kasutada selle sõna "rajatis" asemel mingit muud sõna, näiteks "mälestusmärk", "sümboolika" vm? Sõna "rajatis" tõstab silmade ette tõesti väga suuri asju ja mitte juhuslikult ei räägita siin kõikvõimalikest muudest hoonetest.

Aitäh! Kindlasti oleks olnud üks võimalus teha selle seaduse pealkiri pikemaks ja tuua ära kõik need terminid, mis on kirjas eelnõu § 1 lõikes 1: rajatis, monumentaalkunsti teos, mälestusmärk. Aga me olime seisukohal, et ka lühema pealkirjaga saab põhimõtteliselt selle seaduse põhimõtte siiski ära tuua. Kui aga Riigikogu liikmed esitavad muudatusettepaneku, siis ma usun, et edasise menetlemise käigus on kindlasti võimalik sellel küsimusel pikemalt peatuda. Tean, et meil on olnud selliseid seaduseelnõusid, mis on menetluse käigus mõnevõrra pealkirja muutnud.

Palun, kolleeg Küllo Arjakas!

Aitäh! Lähen edasi sealt, kus kolleeg Enn Eesmaa lõpetas. Estonia laemaal on siiamaani rahulikult püsinud ja selle ümber erilist poleemikat pole olnud. Enamik arvab, et tegemist on tõsise ja väärtusliku kunstiteosega. Aeg-ajalt hinnangud muutuvad. Tõepoolest, ka see palju räägitud Karla katedraal on nüüd muutunud oluliseks kunstiobjektiks. Aga konkreetne näide: Viljandis on ühe objekti pärast rohkesti piike murtud ja selle ümber on olnud poliitilist võitlust. On olnud viisnurkade mahavõtmist ja muud, on olnud piketeerimist, allkirjade kogumist ja palju muudki. Nagu ma olen öelnud, mitu meest on saanud sellega Viljandi volikokku. Kus see piir võib olla, et see asi hakkab ikkagi ohustama avalikku korda? Oskate seda täpsustada?

Aitäh! See on päris hea küsimus, hea küsija. Seda piiri meil endal välja tuua oleks suhteliselt raske, sellist konkreetset või reaalset piiri. See koosneb paljuski just nimelt konkreetsetest asjaoludest, tehioludest, faktidest. Selle alusel saab piiri tõmmata justiitsminister, kes peab selle otsuse vastu võtma. Aga igal juhul peab ta lähtuma sellest, kas selle rajatise, monumendi või ka monumendi osa eksponeerimisega võib kaasneda oht avalikule korrale, kas seal toimuvad korrarikkumised ja kas sellega lõppkokkuvõttes kahjustatakse seda õigushüve, mida me peaksime siin kõik tegelikult seaduste abil kaitsma.

Palun, kolleeg Tarmo Leinatamm, teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Estonia teatris võib lakke vaatama sundida ainult igav näitemäng. Ma ei ole kuulnud ühestki uudisest, et Estonia teatris oleks kas ooperi või balleti ajal saalis mõmisetud, loosungitega lehvitatud ja sinna nelke loobitud. Ma küsin: kes on see isik, kes võib juhtida kas justiitsministri või komisjoni tähelepanu ühe või teise objekti sellisele iseloomule, mis võib ohustada avalikku korda?

Aitäh! Selleks isikuks võime olla kõik, kes me elame seaduslikul moel siin Eesti Vabariigis. On ta siis füüsiline isik, on see juriidiline isik - kõigil on õigus pöörduda järelepärimisega või ettepanekuga justiitsministri poole. Sellest seadusest tuleneb ka see, et kui mõni isik on huvitatud ühe või teise rajatise püstitamisest ja kui tal tekib kahtlus, et see võib osutuda avalikku korda rikkuvaks, sellisel puhul võib ta pöörduda teabe saamiseks justiitsministri poole ja justiitsminister on juba selgitustaotlusele vastamise korra alusel kohustatud vastuse andma.

Palun, kolleeg Küllo Arjakas, teine küsimus!

Aitäh! Siin on üsna pikalt juttu olnud kõikvõimalikest probleemidest, mis võivad mõne monumendi või mälestusmärgiga olla või tekkida tulevikus, kui monument püstitatakse. Tõepoolest, need olukorrad on üsna keerukad ja ega kõiki variante, ohte ja võimalusi me praegu ette ei näe. Samamoodi on üsna palju juttu olnud sellest, et justiitsminister saab selle eelnõuga endale väga suured õigused, saab endale ka väga suure vastutuse, sest hulk küsimusi võib puudutada kas rahvuslikku julgeolekut, rahvastevahelist vaenu või riigi mainet ehk küsimusi, mis puudutavad välisministrit, küsimusi, mis puudutavad kaitseministrit, küsimusi, mis puudutavad siseministrit. Kas eelnõu algatajad näevad ette võimalust täiendada seda eelnõu mingi ministrite kolleegiumiga, kes aitaks justiitsministril otsust langetada?

Aitäh! Justiitsminister on nagu teisedki või enamik sinu poolt välja toodud olulistest ministeeriumijuhtidest Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni liige. Ma ei arva, et üks või teine minister veaks seda atra just nimelt teisele poole. Aga see ei välista olulistes olukordades ka ministrite poolt oma seisukohtade vahetamist. Kuid kui Riigikogu liikmetel on arvamus, et oleks tarvis seda ametiisikute gruppi täiendada, siis kindlasti võib seda kaaluda. Miks mitte. Seaduseelnõu algatajate eesmärk on tegelikult ainult see, et ei oleks olukordi, mida ei ole võimalik lahendada seadusega. Teine eesmärk on see, et oleks olemas konkreetne vastutus, et oleks teada, kes küsimuse lahendab. Meie nägime selle kohustuse ette justiitsministrile, aga nagu ma varem olen öelnud, siin võib võib-olla kasutada ka teistsugust lähenemist. Kui seda peetakse vajalikuks, siis me saame seda arutada. Aga vastutus peab olema konkreetne, et see ei hajuks ära, nagu meil pahatihti näiteid on olnud.

Rohkem küsimusi ei ole. Veel kord suur aitäh kolleeg Väino Lindele! Ma palun ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Jaanus Rahumäe!

Lugupeetud eesistuja! Õiguskomisjon arutas seda seaduseelnõu esimest korda oma korralisel istungil teisipäeval, 24. oktoobril 2006 esimese päevakorrapunktina. Õiguskomisjoni istungist võtsid sellel päeval osa Olev Laanjärv, Margus Leivo, Väino Linde, Koit Pikaro volitatud esindajana Küllo Arjakas, Jaanus Rahumägi, Ülle Rajasalu, Reet Roos ja Ken-Marti Vaher. Lisaks osalesid nõunikud Carina Rikart ja Linnar Liivamägi ning konsultant Mari Minn. Päevakorrapunkti arutelule olid algatajate esindajana kutsutud Väino Linde, justiitsminister Rein Lang, justiitsministri nõunik Erik Salumäe, Justiitsministeeriumi asekantsler Urmas Volens, Siseministeeriumi korrakaitse ja kriminaalpoliitika büroo juhataja Priit Heinsoo, Muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu ja Muinsuskaitseameti järelevalveosakonna peainspektor Ilme Mäesalu. Komisjoni istung oli üsna sisukas. Tegelikult kajastas esimene istung oma üldises arutelus tänast Riigikogu küsimuste ja vastuste vooru ning ka Väino Linde ettekannet selle põhilistes punktides. Enamik küsimusi, mis õiguskomisjoni liikmetel komisjonis tekkis, esitati ka tänasel Riigikogu istungil. Võib-olla üks asi, mida Riigikogu saalis ei käsitletud. Õiguskomisjonis esitas Küllo Arjakas küsimuse, kas ei võiks seaduseelnõu arutada planeerimisseaduse, muinsuskaitseseaduse ja karistusseadustiku võtmes. Sellel teemal seaduse algataja esindaja Väino Linde ja justiitsminister Rein Lang arvasid, et kuna väga sageli, et mitte öelda enamikul juhtudel, on tegemist hinnanguliste asjaoludega, ning planeerimisseadus, muinsuskaitseseadus ja karistusseadustik on n-ö tehnilist laadi, siis oleks mõistlik see küsimus lahendada esitatud eelnõu raames. Kuna kõik küsimused, mis üles kerkisid, olid täpselt needsamad, mis Riigikogu saalis, siis ei hakka ma neid eraldi uuesti üles tõstma. Õiguskomisjoni istungi lõpus tegi õiguskomisjoni esimees Väino Linde ettepaneku saata see seadus esimesele lugemisele Riigikogu suurde saali. Õiguskomisjoni istungil osalenud Riigikogu liikmete seas eriarvamusi selles suhtes ei olnud. Seega otsustati seaduseelnõu ... Vabandust! Ma nüüd tõttasin menetluskäigu kirjelduses natuke ette. Sellel õiguskomisjoni istungil otsustati saata seaduseelnõu Riigikogu saali esimesele lugemisele ja määrata kaasettekandjaks Jaanus Rahumägi. Esmaspäeval, 6. novembril arutati jälle õiguskomisjoni korralisel istungil seda seaduseelnõu. Õiguskomisjoni istungil osalesid Olev Laanjärv, Margus Leivo, Koit Pikaro, Jaanus Rahumägi, Ülle Rajasalu, Reet Roos, Ken-Marti Vaher ja Väino Linde volitatud esindajana Kristiina Ojuland. Lisaks osalesid istungil nõunikud Raini Laide, Linnar Liivamägi ja Carina Rikart ning konsultant Mari Minn. Kutsutud eksperte õiguskomisjonis tollel päeval ei olnud, arutati menetluse käiku. Samuti oli eelmisel õiguskomisjoni istungil otsustatud küsida arvamust keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse kohta Vabariigi Valitsuselt. Arvamus oli selleks ajaks saabunud. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 2. novembri 2006. aasta istungi otsusele teatas riigisekretär Heiki Loot, et Vabariigi Valitsus loobub arvamuse esitamisest Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Res Publica fraktsiooni ja Isamaaliidu fraktsiooni 11. oktoobril 2006. aastal algatatud keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse eelnõu 1000 kohta. Õiguskomisjon võttis selle seisukoha teadmiseks. 6. novembri istungil oli Keskerakonna liikmel Koit Pikarol kaks ettepanekut. Esimene ettepanek oli, et komisjon taotleks Riigikogu juhatuselt eelnõu 1000 väljavõtmist neljapäevasest täiskogu istungi päevakorrast. Põhjenduseks tõi ta, et eelnõu vajab veel arutamist, et eelnõu esimesel arutelul sai Küllo Arjakas esitada vaid murdosa sisulistest küsimustest ega saanud paljudele küsimustele ka vastust. Mina isiklikult selle seisukohaga ei ühine, aga selline ettepanek tehti ja see ettepanek ei leidnud õiguskomisjonis toetust. Koit Pikaro teine ettepanek oli teha Riigikogu täiskogule ettepanek neljapäeval seaduseelnõu 1000 esimest lugemist mitte lõpetada ja eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Ka see ettepanek ei leidnud toetust. Õiguskomisjon otsustas 6. novembril toimunud istungil jääda eelmisel istungil, 24. oktoobril tehtud õiguskomisjoni menetluslike otsuste juurde. Ettepaneku poolt mitte arutada eelnõu 1000 täiskogus s.a 9. novembril oli 2 liiget, vastu oli 5 liiget ning 1 liige hääletamisel ei osalenud. Ettepanek eelnõu 1000 esimest lugemist mitte lõpetada lükati tagasi ja nii sätestati protokollis. Sellega oli õiguskomisjon selle teema ammendanud.

Aitäh, kolleeg Jaanus Rahumägi! Palun, kolleeg Koit Pikaro, vasturepliik!

Ei, mul on protseduuriline küsimus. Proua juhataja! Miks te ei kutsunud ettekandjat korrale, kui ta hakkas esitama oma isiklikke seisukohti? Tegemist on ettekandega, mis kajastab komisjonis kõlanud arutelu ja seisukohti.

Vabandust! Aga juhataja ei saa ju teada seda, mis toimus komisjonis, kuna mina komisjonis ei ole olnud. Palun, kolleeg Evelyn Sepp, teine küsimus!

Aitäh! Ettekandja ütles, et õiguskomisjon ammendas selle teema, aga mul on siiski üks täpsustav küsimus. Nimelt, pole kahtlustki, et eelnõu väga tõsiselt riivab isikute põhiõigusi, samas ei ole selgelt kirjeldatud, mis on see asi, mis on keelatud või mis võib olla keelatud tegevus või ese, asi, monument, rajatis jne. Kas komisjon arutas, kas see eelnõu puudutab ainult seda laadi asjade, rajatiste, monumentide püstitamist, mida veel ei ole püstitatud, või hakkab ta kuidagi reguleerima ka nende rajatistega seonduvat, mis on seni olnud täiesti seaduslikud ja mis on juba olemas? Kuidas siis inimesed teada saavad, ega nende mingi rajatis või ese ei ole järsku ebaseaduslik?

Kõigepealt, õiguskomisjon ammendas selleks päevaks selle küsimuse arutelu. See oli minu seisukoht. Õiguskomisjon arutas teie esitatud küsimust eri nurkade all, eri moel ja ka täna siin saalis on need küsimused saanud üsna mitmel korral vastatud. Ma vastan ühe korra veel. Esiteks, inimõigusi selle seadusega ei rikuta. See on üldnorm, mis loob keskkonna selliseks juhuks, kui riik arvab, et on võimalus avaliku korra või julgeoleku rikkumiseks. Meil on olemas seaduseelnõu, mille kohta on kõikidel Riigikogu liikmetel võimalik teha muudatusettepanekuid, täiendusettepanekuid ja kõikvõimalikke muid menetluslikke ettepanekuid. Niimoodi õiguskomisjon seda ka käsitles. Ma saan aru, et küsijat nagu ei huvita need vastused, aga ...

Palun, kolleeg Enn Eesmaa, teine küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuna kõik Riigikogu liikmed kuuluvad vähemalt ühte komisjoni, siis on meil eriti oluline teada, kuidas seda seadust, kui me selle vastu võtame, täitma hakatakse. Ma lähtun §-st 2. See sätestab küll ettekirjutuse, regulatsiooni, kuid eelnõus ei ole viidet haldusmenetluse seadusele, mille järgi selle ettekirjutuse menetlemine peaks toimuma. Samuti puudub viide asendustäitmise ja sunniraha seadusele. Kuidas sinu arvates on võimalik sellisel juhul ettekirjutust menetleda ning milliste seaduste järgi on plaanis seda teha?

Nagu õiguskomisjoni esimees ja seaduseelnõu esitaja Väino Linde täna mitu korda on öelnud, on Eesti õigusruum täis, ta on täidetud väga paljude eri normidega, mis ühel või teisel moel aitavad rakendada ühte või teist seadust. Õiguskomisjon seda konkreetset asja, mida teie küsisite, ei arutanud. Nagu ma juba vastasin, seaduseelnõu on üldnorm, mis annab võimaluse rakendada ühte või teist toimingut, kaasates, kui vaja on, ka teisi seadusi, näiteks kriminaalmenetluse seadustikku, karistusseadustikku vm. Mis puudutab täitmise poolt, siis ka sellest on täna Riigikogu saalis mitu korda räägitud. Tegemist on kahe erineva käsitlusega. Üks on hinnangu andmine ja teisel juhul on tegemist faktiga. Minu isiklik seisukoht on (kuigi see võib-olla mõnele ei meeldi, kasutan ma võimalust ja ütlen selle välja), et väga sageli Eesti korrakaitseruumis just see ongi see, mis segadust tekitab, väga sageli ei reageerita enne, kui on juba tegemist olnud sündmusega ehk kuritegeliku sündmusega, ei reageerita, ei olda proaktiivsed. Praegu annab seaduseelnõu võimaluse olla proaktiivne olukordades, kus ei ole veel sündmust kui sellist toimunud. Selleks on seaduseelnõus antud võimalus luua Justiitsministeeriumi juurde ekspertide rühm või komisjon, kes peaks andma justiitsministrile pädevat informatsiooni, kuidas reageerida ja kas üleüldse reageerida.

Hea kolleeg Jaanus Rahumägi! Kuna te olete praegu komisjoni esindaja, siis palun isiklikke seisukohti mitte avaldada! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Jaanus Rahumägi! Ma näen, et soovitakse pidada läbirääkimisi. Hea kolleeg Mark Soosaar! Kas sa oled Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja?

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Ajalugu ei ole vaja inimeste mälust kustutada, vaid pigem on sageli vaja olulisi ajalooetappe meenutada. Ajaloo tundmine ei tee meid mitte vaesemaks, vaid rikkamaks. Üsna sageli on vaja ajalugu meenutada ka selleks, et ajaloo kaudu inimesi hoiatada. Täna on mulle siin saalis silme ette tulnud kolm juhtumit. Esiteks, Soome juhtum. Te kõik teate, et Tsaari-Venemaal oli päris palju tsaaride monumente, kuid nõukogude võim pühkis nad kõik jäägitult minema. Ainuke, mis alles jäi, on Helsingis Senati platsil ja see ei ole mitte mingeid rahvarahutusi siiamaani esile kutsunud ega kutsu ka, kuid igal juhul teeb Soome ajalugu huvitavamaks ja rikkamaks. Eelmisel nädalal olin Leipzigis, kus raekoja juures seisab Wolfgang Mattheueri skulptuur, millel on üles tõstetud kaks hoiatavat kätt. Üks käsi ütleb: "Heil Hitler!" ja teine käsi ütleb: "Za rodinu!" Meil on kahjuks peaaegu 50 aasta jooksul püstitatud selliseid monumente, kus püsti on ainult üks, ühetähenduslik käsi. Meil ei ole olnud piisavalt julgust ega mehisust mitte igal pool ja alati neid monumente tasakaalustada. Siin-seal on see esile toonud tõsiseid proteste rahva hulgas ja ma arvan, et me peame neid proteste siiski arvesse võtma. Kolmas juhtum on mu kodulinnast Pärnust, kuhu Oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäevaks püstitati Vanasse parki Juhan Raudsepa suurepärane graniidist monument, millel on kiri "Au töörahva vabaduse eest langenutele!" või midagi sellist ja kus on aastaarvud 1905, 1917, 1924, 1941. Selle ausamba üle on palju polemiseeritud, kas see kõrge kunstiväärtusega teos ära viia või alles jätta. 2003. aastal, kui mõnekümne sammu kaugusel sellest ausambast oli Pärnu monumendidraama, mis järgmisel aastal jätkus Lihulas, tegin ma ettepaneku linna ehitusmäärusesse lisada, et kõik Pärnus asuvad monumendid peavad olema varustatud teabetahvliga, kus on andmed autori kohta, teose kohta ja ka selgitus, milleks teos on püstitatud, sest selline selgitus võimaldaks meil ajalugu säilitada. Kahjuks paigutas Pärnu Linnavalitsus möödunud aastal selle ausamba juurde teabetahvli, kuhu on kirjutatud, et see on 1924. aasta ülestõusu mälestusmärk. See on täiesti väär tõlgendus, sest 1924. aastal ei olnud mitte ülestõus, vaid riigikukutamine, vandenõu, put_. Ma usun, et see seadus, kui ta leiab toetust Riigikogus, annab Pärnu Linnavalitsusele ja teistele linnavalitsustele üsna selge suunise sellised eksitused kõrvaldada. Nii et kõrvaldada ei tule mitte Juhan Raudsepa kunstiteos, mis ei ole rahutusi põhjustanud, vaid pigem möödunud aastal lisatud teabetahvel, mis annab desorienteerivat infot ajaloo kohta. Selle eelnõu sisu, mida me siin täna tuliselt arutame, on ju see, et ajaloolisi ja kunstiliselt õnnestunud monumente ei peaks saama enam edaspidi ekspluateerida hetkepoliitilistel eesmärkidel, mis lõhestavad ühiskonda ja püüavad raputada riigi alustalasid. See on ka põhjus, mispärast Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon toetab eelnõu esimese lugemise lõpetamist, kuna edasine arutelu jätkab arutelu ühiskonnas, mis on ilmselt väga vajalik. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mark Soosaar! Palun, kolleeg Evelyn Sepp, Keskerakonna fraktsiooni esindaja! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma ei tea, kas tänase seisuga saab Eesti õigusruum täis või täis tehtud, aga üks asi on selge, et selge ei ole mitte midagi. Ei ole teada, mida algatajad siis ikkagi selle eelnõuga tahavad. Kas panna justiitsministrit ainuisikuliselt kaitsma Eesti avalikku korda või Eesti rahvusvahelist mainet, kas veenda meid selles, et me oleme kuidagi eriti ohus võrreldes näiteks teiste Euroopa riikidega või ikkagi midagi muud ehk peetakse silmas üht olulist ajahetke enne 4. märtsi 2007? Me saame ju kõik aru, et avalikku korda võib peamiselt rikkuda keegi, mitte miski. Seega on raske mõista ka olukorda, kuidas asjad või esemed või aastakümneid täiesti seaduslikult püsinud monumentaalkunsti teosed või ka museaalid ühtäkki seadusvastaseks muutuvad või nende eksponeerimine sanktsioneerida tuleb. Seega on paljude segaste asjaolude reas kõige segasem ikkagi eelnõu enda eesmärk. Midagi ei ole teha, justiitsministril ei ole nüüd ega tulevikus ka kõige parema tahtmise juures esitatud viisil seatud ülesandeid võimalik täita. Miks? Sellepärast, et põhjused ja seosed ei lähe lihtsalt kokku. Pange tähele: avaliku korra rikkumine on ju ka praegu karistatav. Seega puudub eelnõul justkui lisaväärtus. Nüüd selle sisu juurde. Esiteks, kas ma saime täna teada, mida eelnõu algatajad tegelikult soovivad? Tekstikohaselt luua seadusega võimalusi hakata elukeskkonnast kõrvaldama asju, esemeid, rajatisi, monumente, mis justiitsministri arvates rikuvad või võivad rikkuda avalikku korda ja mis kutsuvad üles panema toime kuritegu või ülistavad näiteks Eesti Vabariiki okupeerinud riike või sõjaväge. Juhin tähelepanu, et ettekirjutuse aluseks võib olla ka justiitsministri arvamus, et miski võib rikkuda, aga ei riku avalikku korda, ehk see, mis võib juhtuda, ei ole ju faktiküsimus, vaid suvaküsimus, oletus, soov, spekulatsioon. Kuidas aga selliseid asju tõendama peaks, seda käiku ei oska ma küll õiguspärasena ette näha. Teiseks, mis hakkab ikkagi olema tõendamise objekt? Kuidas hakkab poliitikust justiitsminister ettekirjutuse tegemiseks ja millegi seadusvastaseks tunnistamiseks tõendama, et üks kivikuju kutsub kuidagi üles kuriteo toimepanemisele või et leinav sõdurikuju ülistab Eestit okupeerinud riigi sõjaväge või et Estonia teatri laemaal ei ole kõigest kunst, vaid ülistab oma punalipulises kuues Nõukogude armee vägitegusid? Hea oleks ette näha ka sellist olukorda, mis saab siis, kui üks justiitsminister midagi keelab ja teine lubab selle tagasi paigaldada. Selle ettekujutamine võib naljakas olla küll paberil, mitte aga tegelikkuses. Kui algatajad väidavad, et nende mõte on kaitsta riigi rahvusvahelist mainet, siis ma kardan, et tegelikkuses toimub just vastupidine ja vaene justiitsminister ei tegele tulevikus mitte õigusloome, vaid püksipannalde ja sõjakiivrite keelustamise ja nende ärakorjamisega avalikust ruumist ning ettekirjutuste tegemisega, sest vaieldamatult need riivavad või võivad riivata avalikku korda ja inimeste õiglustunnet. Piltlikult öeldes piisab suvalisest väiksest mäsust, rahulolematusest, protestist, ja ministrihärra peab hakkama tegelema näiteks selle põhjuse äraveoga. Ettekande käigus viidati korduvalt, et eelnõu ei ole mõeldud Lihula ega näiteks Tõnismäe mälestusmärgi kõrvaldamiseks. Tore, aga selle järgi võib tulevikus hakata kõrvaldama muid suvalisi asju, mis võivad põhjustada avaliku korra rikkumist. Mis aga paneb eelnõu algatajaid arvama, et selline objekt ei ole tulevikus näiteks Sinimägedes asuv mälestusansambel või muud sellist? Tänase kampaania käigus avatakse seega selline Pandora laegas, mis, uskuge, head kolleegid, enam kinni ei lähegi. Sellise dramaatilise väite esitamiseks on üks põhjus. Eelnõu koosseisud ei ole arusaadavad, nende rikkumise vältimiseks ei ole inimestel endil võimalik midagi teha. See, et inimesed ei saa, kui nad midagi rikuvad, enne teada, et nad midagi rikuvad, ei ole põhiseaduspärane. Tegemist on eelnõuga, mis puudutab isikute põhiõigusi, põhiõigusi riivav regulatsioon peab aga olema õiguskindel, mitte tuginema suvale, eriti poliitilisele suvale. Täna ei saanud me ju ka ühest vastust, kas minister peab tulevikus hakkama tõendama kõiki loetelus esitatud tunnuseid või vaid mõnda neist. Veel paar probleemi. Eelnõu ei näe ette rakendusakte, mis on väga kahetsusväärne, sest ei ole arusaadav, kes keda kaasab millegi hindamiseks, see ei ole läbipaistev. Samuti ei kirjelda eelnõu seletuskiri kuidagi eelnõu mõjusid, nagu me aga aru saame, on need äärmiselt ohtlikud just nimelt Eesti avalikule korrale ja rahvusvahelisele mainele. Seega on tegemist eelnõuga, mida on raske toetada, just nimelt selle tootsiliku sisu pärast, mis on naljakas ainult senikaua, kuni ta püsib "Kevade" kaante vahel, aga mitte ei anna aluseid meie igapäevase reaalse elu korraldamiseks. Täna püüti meid veenda, et jama ei ole jama, kui ta toimub seaduse alusel. Ega seaduse olemasolu kui selline pole ammendav argument, õigustamaks kõike, mida selle alusel teha võib. Seadus ja seaduslikkus ei ole sageli kattuvad mõisted. Keskerakonna fraktsiooni nimel soovitan ma algatajatel lõpetada pimesikumäng. Kui teie valimiskampaania nurgakivi on Tõnismäel asuva mälestusmärgi kõrvaldamine, siis tulge sellesisulise eelnõuga välja ja tehke see ära, kui teil on selleks mõistust ja jõudu. Aga ärge sundige Riigikogu ja tulevikus ka õiguskaitseorganeid n-ö üksikakti pähe vastuvõetud üldakti alusel hakkama menetlema kõike muud jama, mida sellega võib põhjustada. Varjupoks keelatud asjade ja sõjahaudade kaitse seaduse ümber oleks samuti aeg lõpetada. Sõjahaudade teema vajab kahtlemata reguleerimist, kuid menetleda järgmist eelnõu selleks, et ära viia sõjakannatusi ja ohvreid mälestav monument, on lihtsalt moraalitu. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Evelyn Sepp! Palun, kolleeg Trivimi Velliste Isamaaliidu fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Meie ees on täna kaks eelnõu, mis kannavad väga ümmargust järjekorranumbrit - 1000 ja 1001. Otsekui oleks tegu millenniumi uue lehekülje pööramisega. Need on kaks eelnõu, mida on võimalik käsitleda ainult koos, sest nad tulenevad teineteisest ja räägivad ühest ja samast aegruumist. Kolleeg Väino Linde, kui ta eelnõu äsja siit kõnepuldist esitles, kasutas üsna diplomaatilist, juriidilist ja tehnilist keelepruuki. Mina kavatsen rääkida palju avatuma tekstiga. Kõigepealt, kuidas on üldse võimalik, et aastal 2006, kui ei ole kaugel enam see päev, mil Eesti Vabariik saab 90-aastaseks, me arutame selles saalis selliseid küsimusi? Kuidas on üldse võimalik, et nii vanas riigis tuleb ikka veel arutada selliseid küsimusi? Me küsime, miks ei lahendatud neid probleeme näiteks aastatel 1991-1994, miks ei kutsutud õigel ajal Harri Hennu oma kraanaga. Sageli küsitakse, et kui Isamaaliit nii palju räägib nendest asjadest ja kui Isamaaliit räägib pronkssõdurist, siis miks Isamaaliit ei koristanud pronkssõdurit ära, kui ta oli võimul. Aga tuletagem meelde, millal oli Isamaaliit viimati üksinda võimul. See oli väga ammu. Tuletagem meelde, missugune on olnud valitsusliitude koosseis näiteks Tallinnas, ka siis, kui Isamaaliit on olnud Tallinna valitsusliidus. Vene väed lahkusid Eestist 1994. aastal. Tol ajal räägiti väga palju sellest, et väed küll lahkusid, aga tsiviilgarnison jäi. Tänapäeval ütleks mõnigi võib-olla, et ei ole poliitiliselt eriti korrektne kasutada sõna "tsiviilgarnison", aga mulle meeldib nimetada asju õigete nimedega. See asjaolu, et tsiviilgarnison jäi, tähendab, et Eesti on endiselt osaliselt ja varjatult okupeeritud. Aga vähe sellest, et ta on okupeeritud nende "vabastajate" näol, Eesti on kahjuks okupeeritud ka varjatult ja osaliselt ikka veel okupatsiooni näol meis enestes. Võib-olla ka kolleeg Evelyn Sepp, kui ta mõtleb nendele tõsiasjadele, saab aru, kas kõik on selge või on kõik ebaselge, nagu kolleeg Sepp siit äsja ütles. Võib-olla saab kolleegile midagi selgemaks. Kuidas muidu on võimalik lõputult mõtestada ja ümber mõtestada ajalookuritegusid! Kolleeg Mark Soosaar rääkis äsja ausambast, mille üks käsi ütleb: "Heil Hitler!" ja teine käsi ütleb: "Za rodinu!" Aga mitte keegi Euroopas ei ürita ümber mõtestada hitlerismi, küll aga stalinismi, sest tahetakse olla võitjate poolel. Naeruväärne on väita, et Eesti ajalugu on nii keeruline, et seda pole võimalik mitte kellelegi ära seletada. Võisime seda naeruväärsust kogeda hiljuti siin selles saalis, kui me menetlesime Teise maailmasõja vabadusvõitlejaid käsitlevat eelnõu või ka pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise eelnõu. Sellele naeruväärsusele tuleb ükskord lõpp teha ning hakata Eesti ajalugu selgitama ja seletama. Eesti ajaloos ei ole mitte midagi sellist, mida ei ole võimalik seletada. Kui meil pole arusaamist, kas Maa tiirleb ümber Päikese või Päike tiirleb ümber Maa, siis on meil muidugi väga raske midagi seletada. Ma palun vabandust koosoleku juhatajalt, aga kui tõesti arvatakse, et Päike tiirleb ümber Maa, siis pole midagi imestada, kui me endiselt arvame, et Eesti astus 1940. aastal Nõukogude Liitu ja 1991. aastal sealt jälle vabatahtlikult välja. Akadeemik Gustav Naan õpetas meile kunagi, mis on tõde. Tõde on see, mida ülem kuulda tahab. Kui 13. sajandi kohta on meil üsna palju teada, sest meil on olemas Läti Henriku kroonika, siis 20. sajandiga on lugu palju keerulisem. Me peame tuginema Rahva Häälele ja Sovetskaja Estonijale, mis aga teatavasti koostati Naani tarkuse järgi. Ma ütlesin, et neid kahte eelnõu tuleb käsitleda koos. Me ei tea täpselt isegi seda, kes on Tõnismäele maetud, kas sinna on maetud "vaprad nõukogude vabastajad" või on sinna maetud marodöörid, kes rüüstasid viinavabrikut või ümberkaudseid kortereid, või on kirstudesse pandud hoopis saepuru ja telliskivikillustikku. Me ei tea seda. Me ei tea asju, mis sündisid ainult 60 aastat tagasi. Küll aga teame, et tolle ajastu peamine märksõna oli vastuolu sõnade ja tegude vahel ehk, teisisõnu, variserlikkus. Mida me siis kogu aeg ümber mõtestame, kas ENSV vahiposti nr 1, kus komsomolid ja pioneerid andsid igal kevadel truudusevannet, vandetõotust, mis algas sõnadega: "Mina, Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu liige, asudes Tallinna Saksa fa_istlikest vallutajatest vabastajate ..." jne, jne "... tõotan pidulikult pidada elu lõpuni pühaks ..." jne, jne? Kui palju siis on praeguses Eestis neid, kes on selle vandetõotusega ikka veel seotud! Kui palju siis on meie hulgas neid, kes sellest vandest tulenevalt usuvad, et Eesti 1944. aastal vabastati! Jah, Eesti tõepoolest vabastati, ainult ta vabastati eestlaste käest. Eestlased said mõneks ajaks priiks omaenda riigist. Ja meie muudkui mõtestame, mõtestame ja mõtestame! Aga vähe sellest, mõnes Eesti linnas hakatakse tasapisi ka juurde mõtestama. Ma pean silmas Narvat. Mis näo teeksid moskvalased, kui nende linnapea teataks, et Punasele väljakule tuleb T_ingis-khaani ausammas? See võiks moskvalastele meeldida ainult siis, kui tatarlaste protsent Moskvas oleks jõudnud 95-ni. Mõrvari ja laastaja Peeter I ausammas Narvas oleks piitsahoop eestlastele näkku. Uusi ausambaid ei tehta muuseumide jaoks. Pärast sõda leidus Eestis vapraid koolitüdrukuid, kes õhkisid pronkssõduri eelkäija. Kas me oleme küsinud, miks?

Aeg on läbi, hea kolleeg.

Tänan! Kas me oleme küsinud, miks need tüdrukud õhkisid pronkssõduri eelkäija?

Suur tänu, kolleeg Trivimi Velliste! Palun, kolleeg Raivo Järvi Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mulle meenub siinkohal üks luulerida nõukogude ajast. See käsitles sedasama aega, mida me elame praegu. Ma mõtlen aastaaega. Luuletuses öeldi järgmist: "Lumi tuli maha ja peitis enda alla haavad." Tegelikult, nendesamade haavadega me praegu siin tegeleme ja loomulikult tahame, et Eestimaa saaks lõpuks nendest haavadest vabaks. See, mida ma tahan rääkida, nii nagu kolleeg Trivimi mainis, puudutab tegelikult mõlemat eelnõu, mis praegu teie ees on. Kas me võime ette kujutada olukorda, et näiteks keset Pariisi, mis teatavasti oli Teise maailmasõja ajal okupeeritud, oleks ausammas Saksa sõduritele ja seal käiksid au avaldamas, mitte Saksamaa Liitvabariigi lippude all, vaid Kolmanda Reich'i lippude all, selle monumendi toetajad? See oleks uskumatu. Ma mäletan, kui me kunagi olime parlamendi delegatsiooniga Pariisis rahvusassambleel külas ja kohtusime senaatoritega. Ma mõtlesin, kuidas mõtestada lahti Eesti olukorda nii, et prantslased, kes on meist kultuuriliselt siiski suhteliselt kaugel, sellest aru saaksid. Mulle meenus kadunud president Lennart Meri mõte, et tegelikult 1990. aastate alguses lõppes Eesti jaoks maailmasõda. Senaatorid noogutasid, sest nad said sellest kõigest aru. Aga siin on veel üks teine aspekt. Tegemist ei ole ju, kui rääkida sellestsamast tulipunktist ehk Tõnismäest, sõjamonumendiga, vaid seal on hauad ehk sisuliselt on tegemist mausoleumiga. Kus on mausoleumid? Need on ainult totalitaarsetes riikides, P'yŏngyangis, Pekingis, omal ajal oli ka Sofias, kus teatavasti oli Georgi Dimitrovi mausoleum, ning tegelikult Venemaal. Kui Venemaa elas demokratiseerimise perioodi, nii kaootiline kui see aeg tegelikult ka oli, taheti mausoleumi ju likvideerida. Nüüdseks on see mõte maha maetud. On öeldud, et niikaua kui mausoleumi Punaselt väljakult ära ei viida, Venemaa ei demokratiseeru. Samal ajal on uskumatu, et kristlikus ruumis, kus elavad nii eestlased kui ka venelased, säärast moraali ei tunnustata. Mitte ükski õigeusu kiriku esindaja ei aktsepteeri, et elab ikka edasi seesama mausoleumikultuur. Mida öelda kõige selle kohta kokkuvõtteks? Mulle meenub siin peetud president Ilvese kõne, kes rääkis sellest, et on üles kasvamas uus põlvkond, vabas Eestis üles kasvanud põlvkond. Seesama põlvkond, kes tegelikult võttis vastu ränga Teise maailmasõja taaga ja kes esialgu justkui ei kartnud midagi, sest vaba ühiskonna inimesed ei oska karta. Ma mäletan, kuidas minu poeg küsis minu käest mõne aasta eest: "Isa, kes on kommunistid?" Ma pidasin pausi ja ütlesin: "Poiss, sa oled õnnelik inimene, kui sa küsid selliseid asju." Tegelikult on kõik säärased reliktid, on nad siis ühe või teise märgiga, sellises ühiskonnas nagu meie oma vastuvõetamatud. Siin ei saa panna külge mitte mingit märki, justkui eestlased, nii nagu me Vene meedias kogu aeg kuuleme, oleksid fa_istid. Kui me meenutame Eesti traditsiooni, siis 1930. aastatel sai Eesti Vabariik rahvusvahelise tunnustuse kultuurautonoomiate tunnustamise eest. Tegelikult see praegu jätkub. Lasnamäele kerkib õigeusu kirik, rajamisel on sünagoog Karu tänavale, rajamisel on ka vene muuseum Kadriorgu. Milles on küsimus, milles seisnevad need süüdistused meie vastu? Tegelikult, mida me tahame anda meie järeltulevale põlvkonnale, keda president Ilves mainis? Just nimelt seda, et anname sellele põlvkonnale tõeliselt vaba, ilma haavadeta maa. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Raivo Järvi! Palun, kolleeg Jaak Allik Rahvaliidu fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud proua eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Rahvaliidu fraktsioon otsustas mitte osaleda selle eelnõu arutamisel ega hääletamisel. Siin toimunud arutluse tulemusena pean oma kohuseks selgitada seda otsust. Otsus tulenes sellest, et meile jäi eelnõu lugedes segaseks eelnõu objekt ja eesmärk. Saalis täna toimunud arutelu kinnitab seda väidet. Ma tahan rõhutada, et kolleeg Väino Linde ütles siit kõnepuldist eelnõu esitajate esindajana kaks korda, et see eelnõu ei käsitle Tõnismäel seisvat mälestusmärki Teises maailmasõjas hukkunutele. Pärast seda rääkis eelnõu ühe esitaja, Isamaaliidu fraktsiooni esindaja Trivimi Velliste ainult sellest mälestusmärgist. Seetõttu on meil eelnõu autoritele ettepanek teha selgeks, mida selle eelnõuga taotletakse, ja see siis ka eelnõusse kirjutada, alates juba eelnõu pealkirjast. Pealkiri on "Keelatud rajatise kõrvaldamise seadus". Me loeme seda nii, et see käsitleb ka keelatud rajatise püstitamist, samal ajal teame, et Eestis on olemas seadus, mille abil saab keelatud rajatisi kõrvaldada. Lisaks veel ka see, et kui härra Linde jutust tuli välja, et asi ei ole mitte rajatistes (sest tõepoolest, Estonia laemaal on väga selge suunitlusega rajatis), vaid ikkagi nende rajatiste poolt põhjustatavates avaliku korra rikkumistes, siis ma tahan juhtida tähelepanu sellele, et meil on seadused ja riiklik jõud, et ära hoida kõikvõimalikke avalikke rikkumisi, mida saab korraldada mis tahes objekti ees või sees Eesti Vabariigis. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaak Allik! Palun, kolleeg Trivimi Velliste, repliik!

Suur tänu, proua aseesimees! Ma tänan, et te mulle sõna andsite, kuna hea kolleeg Jaak Allik pöördus minu poole, kasutas minu nime. Jaak Allik väitis, et ma olevat rääkinud ainult pronkssõdurist. See ei vasta tõele. Ma rääkisin ka Narva rajatavast Peeter I ausambast ja T_ingis-khaanist. Ma tänan!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Vastavalt Riigikogu kodukorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 23. november 2006 kell 18. Seaduseelnõu 1000 esimene lugemine on lõpetatud.

Algab Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Isamaaliidu fraktsiooni ja Res Publica fraktsiooni algatatud sõjahaudade kaitse seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Eesti Reformierakonna fraktsiooni liikme Väino Linde!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tere jälle! Eelnõu, mille on esitanud Riigikogu neli fraktsiooni, kannab nimetust sõjahaudade kaitse seaduse eelnõu. Peab ütlema, et praeguse ajani ei ole meil vastu võetud ühtegi seadust ega muud rakendusakti, mis reguleeriks sõjahaudade kaitsega seonduvaid küsimusi. Sellest tulenevalt on esinenud ažiotaažijuhtumeid. Selleks, et niisuguse seaduse puudumist likvideerida, ongi eelnõu autorid esitanud eelnõu, mis määrab kindlaks sõjategevuse tagajärjel surnud isikute haudade õigusliku kaitse korra ja alused, samuti kaitse tagamiseks vajaliku sõjategevuse tagajärjel surnud isikute ümbermatmise korra ja alused, kui see osutub vajalikuks. Millistel põhjustel täpselt, sellel peatun veidi hiljem. Küll aga on sõjahaudade kaitse tagamise kohustuse Eesti Vabariik võtnud enda kanda juba hea tükk aega tagasi, 24. augustil 1992, mil ühinesime 1949. aasta 12. augusti Genfi konventsiooniga ja selle konventsiooni lisaprotokolliga 8. juunist 1977. Mida eelnõu reguleerib? Reguleerib selliste säilmete ümbermatmist ja sellega koos hauamonumentide ja -tähiste teisaldamist juhul, kui need hauad, sõjahauad, asuvad ebasobivas kohas või kui säilmete ümbermatmine on muul põhjusel avalikes huvides vajalik. Viidatud Genfi konventsiooni protokollist tulenebki kohustus sõjahaudade kohaseks tähistamiseks ja austamiseks ning sõjahaudades olevate säilmete austamiseks. Võib juhtuda, et sellest tingitult tuleb säilmed ümber matta, kui sõjahauad asuvad kohas, mis ei võimalda piisavalt tulemuslikult nende säilmete väärikat kohtlemist või seda ei saa käsitleda väärika ja sobiliku viimse rahupaigana. Sõjahaudades asuvate säilmete ümbermatmise võib tingida ka ühiskondlike rajatiste ehitamine või laiendamine sõjahaudade vahetus läheduses, loodusnähtustest põhjustatud oht sõjahaudade säilimisele ja, miks ka mitte, julgeolekukaalutlused või tervisekaitsekaalutlused. Igal juhul soovivad eelnõu autorid anda eelnõuga Vabariigi Valitsusele õiguse sellistel juhtudel anda korraldus säilmete ümbermatmiseks. Kui rääkida eelnõust veidi lähemalt, siis § 1 sätestab seaduse reguleerimisala, milleks on Eestis asuvate sõjahaudade õiguslik kaitse, nagu ma juba ütlesin, avalik ligipääs nendele ning sõjahaudade tähistamise kord, samuti käesolevas seaduses sätestatud Eestis asuvatest sõjahaudadest säilmete kalmistutele ümbermatmise alused ja kord. Teiste riikide relvajõududesse kuulunud isikute ja riikide kodanike sõjahaudadele kohaldatakse käesolevat eelnõu, kui see saab seaduseks, üksnes niivõrd, kuivõrd välisleping ei näe ette teisiti. Praegu on sellised välislepingud sõlmitud Soome ja Saksa riigiga. Eelnõus on avatud ka sõjalise tegevuse tagajärjel hukkunud isikute ja sõjahaua mõiste. See on vajalik, sest ilma neid mõisteid haaramata ei oleks selge, millised juhtumid on sõjategevusega seostatavad ja millised mitte. Ka kalmistu mõiste on vajalik. Peab ütlema, et praeguse seisuga meie riigis üldist kalmistuseadust ei ole. Küll aga on mulle teadaolevalt sellest eelnõust saanud innustust regionaalminister, kes on asunud sellist üldist eelnõu välja töötama. Kindlasti ei saa kalmistutena käsitleda eri kohtadesse rajatud sõjategevuse tagajärjel surnud isikute ühishaudu, need on siiski teistsuguse kompaktse rajatisena käsitletavad. Selleks, et tagada sõjahaudade kaitse ning avalik ligipääs neile ja et me saaksime täita oma rahvusvahelist kohustust vastavalt Genfi konventsioonile, millele ma eelnevalt eelnõu esitajate esindajana viitasin, näeb eelnõu ette, et sõjahaudade kohta peab arvestust Kaitseministeerium. Volitustega ministeerium olekski kõige sõjahaudadega seonduva osas Kaitseministeerium. Eelnõu menetlemisel õiguskomisjonis juba tekkis küsimus, et ilmselt oleks vaja anda ka täiendav delegatsiooninorm Kaitseministeeriumile sõjahaudade küsimustega seonduvas probleemistikus. Kindlasti ei saa ma eelnõu autorite esindajana ka sellist lähenemist välistada, eelnõu tuleb tõepoolest selles osas täiendada. Paragrahv 5 sätestab sõjahaudade kaitse alla võtmise korra. Selle kohaselt otsustab kaitseminister sõjahaudade nimekirja kandmise. Seda on päris oluline teada. Paragrahv 6 näeb ette sõjahaudade tähistamise ja hooldamise kohustuse. Praegu on seal märge, et sõjahaua tähisele tuleb kanda sinna maetud isikute nimed. Tegelikult on see ju õige ja nii see peabki olema. Aga võib tõepoolest juhtuda ka niiviisi, et kõigi sellesse sõjahauda maetud isikute nimesid ei ole võimalik teada saada. Võib-olla kunagi hiljem on neid võimalik täpsemalt teada saada. Sellest tulenevalt on tarvis seda eelnõu ilmselt muuta niiviisi, et see ei oleks obligatoorne nõue, vaid just nimelt nii, et sinna kantakse nende sellesse sõjahauda maetud isikute nimed, kes on teada. Paragrahv 8 sätestab säilmete ümbermatmise alused. Siinkohal on kaks selgelt eristuvat aluste gruppi. Esimene on see, et ümbermatmine on vajalik seetõttu, et sõjahaudade praegune asupaik ei taga sõjahaudadele piisavalt austamist ja väärikust, ja teine on see, et ümbermatmine on vajalik, lähtudes avalikest huvidest. Eelnõuga seondub, ma vist päris mitmendat korda siin kasutan seda sõna, väärikus. Hinnangu andmine seondub eelkõige haudade kohtlemisega kultuurilisest aspektist lähtuvalt. Ka seda üritab see eelnõu kätkeda. Eelnõu annab Vabariigi Valitsusele pädevuse otsustada, millal on ümbermatmine vajalik avalikes huvides muul põhjusel kui see, et praegune haudade asupaik ei ole sobiv. Kindlasti, head kolleegid, te tunnete huvi, mis see avalik huvi võiks selle seaduse tähenduses olla. Selline avalik huvi on näiteks ühiskondlike rajatiste ehitamine või laiendamine sõjahaudade vahetus läheduses, võib olla ka loodusnähtustest põhjustatud ohte sõjahaudadele, võivad olla ka julgeolekukaalutlused. Neid võib veel päris mitmeid olla. Igal juhul oleme teinud selles eelnõus ettepaneku, et niisuguste asjaolude esinemise üle otsustaks Vabariigi Valitsus, et just tema oleks pädev niisuguse otsuse vastuvõtmiseks. Genfi konventsioonist ma mõnevõrra juba rääkisin ja sellel ma täpsemalt ei peatu. Kõigil huvilistel on võimalik see tekst kätte saada. Igal juhul on selle lisaprotokolli kohaselt sõjategevuse tagajärjel surnud isikute ümbermatmine võimalik siis, kui on sõlmitud kokkulepe riikide vahel või see on vältimatu avalikes huvides. Nii et kaks alust on ära toodud ja need tulenevad sellest Genfi konventsioonist. Me oleme need sellesse eelnõusse loomulikult lisanud. Eelnõu kohaselt kuuluvad koos säilmete ümbermatmisega uude matmispaika, kui selline vajadus tekib, teisaldamisele ka senised hauamonumendid ja hauatähised. Haudade austamise kohustusega ei ole ühitatav olukord, kus säilmete ümbermatmisel jääksid hauamonumendid sinna, kus nad varem olid. Tuleb siiski viia kõik uude matmispaika. Arvestades asjaolu, et säilmed maetakse kalmistule, võib osutuda vajalikuks ka suuremõõtmeliste monumentide kohandamine kalmistule sobiva suuruseni. Aga ka siin on antud otsuse tegemise võimalus kaitseministrile, sõjahaudade komisjonile, mis luuakse selle eelnõu alusel. Nii et selles eelnõus on üpris asjalikult ära mainitud, kuidas niisuguste otsuste tegemine sünnib, kuidas selle eest vastutus võetakse, kuidas vastutust kantakse. Väga oluline on see, et eelnõu § 10 lõige 4 sätestab kohustuse tagada ümbermatmise protseduuri käigus säilmete austamine ja tuleb tagada ka selle austamise kohustuse täitmine. See on lausa mitu korda ülekirjutatud, mis näitab seda, kui väärikalt tuleb suhtuda sõjahaudades olevatesse säilmetesse. Eelnõu § 11 lõikes 1 sätestatakse, et sõjahauda, hauamonumente ja nende tähiseid ei loeta kinnisasja oluliseks osaks. Seega on eelnõu autorid seisukohal, et me välistame olukorra, et kinnisasja omanik saaks väita, et tema omand ulatub ka hauale ja sellele kuuluvatele tähistele, ning hakkaks keelama säilmete ümbermatmist või hauamonumentide teisaldamist, viimist kalmistule. Ka niisugust olukorda tuleb meil kindlasti ette näha. Vajaduse korral on tarvis läbi rääkida Muinsuskaitseametiga, saada Muinsuskaitseametist load. Ma arvan, et eelnõu edasisel menetlemisel võib olla tarvilik eelnõu täpsustada küsimustes, mis käsitlevad Muinsuskaitseametiga seonduvat. Aga eelnõu autorid on seisukohal, et seda kõike on võimalik eelnõu edasisel menetlemisel teha. Mis siis lõpuks veel, head kolleegid, enne kui tänane istung lõpeb? Selle seaduse rakendamisega tagatakse Eesti poolt võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmine sõjahaudade ja sõjategevuse tagajärjel surnud isikute säilmete austamisel ja kaitsmisel. Eelnõu autorite arvates aitab see eelnõu tagada ka kultuuril ja tavadel põhinevate surnutega ja surnute matmispaiga kui viimase väärika rahupaigaga seotud hoiakute ja väärtustega arvestamist meie riigis. Sellest tulenevalt on meie arvates selle eelnõu puhul tegemist eelkõige sotsiaalse eelnõuga. Eelnõu autorite esindajana ütlen sedagi, et me toetame igati õiguskomisjoni ettepanekut esimene lugemine täna lõpetada. Kindlasti kõik vajalikud muudatused, mida head kolleegid edaspidi vajalikuks peavad, on ka eelnõu autorite arvates selle eelnõu edasisel menetlemisel igal juhul teretulnud. Aitäh teile!

Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Head kolleegid! Kuna tänase istungi aeg on läbi, siis arutelu jääb pooleli. Me jätkame järgmise nädala teisipäeval. Istung on läbi. Istungi lõpp kell 13.02.