Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister, austatud ministrid! Alustame tänast infotundi. Kuid, head kolleegid, alguses teeme, palun, kohaloleku kontrolli! Kohalolijaks registreerus 46 Riigikogu liiget, puudub 55. Tänases infotunnis osalevad peaminister Andrus Ansip, kultuuriminister Raivo Palmaru ja minister Paul-Eerik Rummo. Eelnevalt on registreeritud kaheksa küsimust. Alustame esimese küsimuse ja teemaga, milleks on olukord raudteel. Küsimus on peaministrile. Palun, kolleeg Andres Herkel!

Aitäh! Austatud peaminister! Juba pikka aega on Eestis üleval olnud ohtlike raudteeveoste probleem. Seda on tõstatatud Riigikogus, eri omavalitsustes ja viimasel ajal on selle probleemi väga teravalt üles tõstnud ka õiguskantsler. Terve hulga ettepanekutega, mis puudutavad ohtlikke veoseid laiemalt, aga ka raudteeveoseid, on ta pöördunud majandus- ja kommunikatsiooniministri poole. Me oleme saanud informatsiooni, et sellele märgukirjale ei ole järgnenud adekvaatset vastust, osa probleeme läheb ühe ministeeriumi haldusalast välja, aga valitsus selle probleemiga süsteemselt ei tegele. Küsimus on mul järgmine: miks majandusminister ei tegele raudtee ja raudteeohutuse probleemidega piisavalt tõsiselt ning miks raudteeseaduse, kemikaaliseaduse ja võib-olla ka teiste seaduste muudatused viibivad?

Palun, härra peaminister!

Aitäh! Ma usun, et majandus- ja kommunikatsiooniminister tegeleb raudteeohutuse küsimustega tõsiselt.

Aitäh! Palun, kolleeg Andres Herkel, täpsustav küsimus!

Aitäh! Härra peaminister! See ei olnud küll vastus küsimusele. Küsimus puudutas ka konkreetsete seaduste väljatöötamist ja õiguskantsleri märgukirjale selgete vastuste andmist. Aga ka mõned Riigikogu liikmed on esitanud müüte, just nagu sõltuks raudteeohutus raudtee omandivormist ja niipea, kui raudtee on taasriigistatud, oleksid probleemid nagu lahendatud. Kuna te esimesele küsimusele ei vastanud, siis minu teine küsimus puudutab raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasusid, mis Eestis on teatavasti peaaegu suurusjärgu võrra väiksemad kui Venemaal ja on väiksemad ka nendest tasudest, mis on Lätis või Leedus. Kuidas niisuguses olukorras on üldse võimalik raudteeohutust tagada? Miks Vabariigi Valitsus teeb sisuliselt kingitusi Vene transiidile? Kas infrastruktuuritasude tõstmine sõltub raudtee omandivormist?

Aitäh! Kindlasti ei sõltu kasutustasude määr omandivormist. Kasutustasude määr sõltub kulutustest, mis on vajalikud infrastruktuuri korrashoidmiseks. Kindlasti ei sõltu kasutustasud omandivormist. Praegu on kasutustasud määranud sõltumatu inspektor, Raudteeinspektsioon. Kõigile on ju teada ka see, et need tasud on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Kuid ma ei välista sugugi seda, et tulevikus, sõltumata sellest, kes on Eesti Raudtee aktsiate omanik või ka selle 66% osa omanik Eesti Raudteest, kasutustasud ilmselt tõusevad. Ma ei näe ette seda, et nad võiksid langeda.

Aitäh! Palun, kolleeg Andres Herkel, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Härra peaminister! Vabariigi Valitsus keeldus andmast seisukohta Isamaaliidu ja Res Publica algatatud eelnõu kohta, mis käsitles ohtlike vedudega seotud seaduste väljatöötamist. Lõpuks lükkas koalitsioon selle eelnõu tagasi. Riigikogu menetluses on veel eelnõusid, mille kohta Vabariigi Valitsus on sisuliselt keeldunud oma seisukohta andmast. See on minu arusaamist mööda enneolematu. Minu küsimus on: miks Vabariigi Valitsus on loobunud niisugustest seisukohtadest, põhimõttelisest poliitilisest positsioonist ja ka vastutusest paljudes küsimustes ning milline Vabariigi Valitsuse liige tuleb Riigikogu ette seoses raudtee taasriigistamise eelnõuga?

Kõigepealt ei räägiks ma paljudest eelnõudest, mille puhul Vabariigi Valitsus on loobunud seisukoha andmisest (mitte keeldunud seisukohta andmast, aga loobunud seisukoha andmisest). See õigus Vabariigi Valitsusel on: mitte anda teatud küsimustes oma seisukohta. Vabariigi Valitsus ei anna Riigikogule seisukohta nendes küsimustes, mis puudutavad Riigikogu enda tööd, kodukorda. Vabariigi Valitsus loobub sellistes küsimustes alati oma arvamuse andmisest. Kuid on ka teised põhjused, miks Vabariigi Valitsus aeg-ajalt loobub seisukoha andmisest. See põhjus on lihtne - ühtne seisukoht mingis küsimuses Vabariigi Valitsusel puudub. On teada, et viimane selline juhtum oli seotud nn monumentide eelnõuga. Kas aeg on täis?

On veel 45 sekundit. Palun!

Mis see küsimus oli? (Naer.)

Palun vajutage klahvile "Sõna", kolleeg Andres Herkel!

Aitäh! Küsimus oli see: milline Vabariigi Valitsuse minister tuleb Riigikogu ette eelnõuga, et raudtee tõesti taasriigistatakse?

Ma ei räägiks taasriigistamisest, ma räägin 66% aktsiate riigi omandisse minekust, mitte taasriigistamisest, sest taasriigistada ei saa seda, mis on juba riigi käes. Mis riigi käes ei ole, seda on võimalik taas riigi omandisse saada. Kuid see minister peab kindlasti olema majandus- ja kommunikatsiooniminister. On täiesti selge, et selles nii olulises küsimuses ei saa otsuseid langetada lihtsalt eelarve muudatuse kaudu, vaid see vajab eraldiseisvat sisulist arutelu. Ma olen vaadanud ka eile või üleeile üleantud arupärimist ja ma ei saa nõustuda sellega, mida seal väidetakse, justkui oleksid lepingud, mis on praeguseks parafeeritud, saladuseks ka Riigikogu liikmetele. Seda kindlasti mitte. Seal on isegi eraldi punktis ära nimetatud, et kõikidele Riigikogu liikmetele, juba enne seda, kui lepingud allkirjastatakse ja nad jõustuvad, on lepingute sisu kättesaadav. See ei ole kuidagi mingisuguse konfidentsiaalsusklausliga kaitstud.

Aitäh! Kolleeg Andres Herkel, loodan, et viimane täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! See on viimane täpsustav küsimus. Ma tahan peaministrit tänada esimese selge sõnumi eest, mille ma sain, et majandus- ja kommunikatsiooniminister meie ette tuleb. Ma igaks juhuks küsin üle. Kas te olete samal arusaamisel rahandusministri ja rahanduskomisjoni esimehega, kes riigi lisaeelarve esimesel lugemisel selgelt kinnitasid, et raudtee aktsiate tagasiostmise ja 2006. aasta lisaeelarve vahel ei ole mingit seost ega teki mingit seost?

Ei, ma ei saa seda sõnaselgelt kinnitada. See seos võib tekkida. Kuid mitte mingil juhul ei saa me kiirustada 66% Eesti Raudtee aktsiate tagasi riigi kätte tulemist eelarve muudatustega. Kuna eelarveprotsess käib teatud rütmis, siis me peaksime justkui kiirustama ka selle 2,35- või 2,5-miljardilise tehinguga. See on põhimõtteline küsimus. Kuna tegemist on väga suurte summadega, siis selle otsuse langetamiseks peab kõigil olema piisavalt aega, peab olema piisavalt võimalusi kõikide asjaoludega tutvuda, et väga argumenteeritult oma seisukohad kujundada. Ma ei seoks seda eelarve menetlemise protsessiga. Kuid samas ma ka ei välista, et see side võib tekkida.

Aitäh! Selle teema kohta viimane, kohapeal registreeritud küsimus, palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Ega rahvast ju tegelikult eriti ei huvita, kellele raudtee kuulub. Rahvas tahaks raudteed mööda kiiresti sõita itta ja lõunasse ja Euroopasse. Ma arvan, et nii teid kui ka väga paljusid Eestimaa inimesi häirib järgmine asi. Üleriigilise planeeringuga, valitsuse otsusega juba aastal 2000 määrati magistraaliks, mis Euroopasse viib, raudtee, mis läheb läbi Kilingi-Nõmme, Mõisaküla ja Pärnu. Miks vahepeal on hakatud hämama, hoolimata sellest strateegilisest dokumendist, mingist võimalusest viia raudtee läbi Tartu või läbi Viljandi jne? Kui kaugel ikkagi selle Rail Balticaga lood on ja millal on lootust, et saaks otse, kiiresti, mugavalt ja ohutult Euroopasse sõita?

See lootus on olemas, aga see on lähiaegadel küllalt pisikene, võib-olla mõnel inimesel on ta suurem, aga see lootus ei ole mitte millegi väga suurega põhjendatud. Ei ole otsustatud, kas see, võib-olla kunagi Euroopasse viiv raudtee, läheb läbi Pärnu või läbi Tartu. Mingeid majanduslikke põhjendusi praegu mitte kellelgi esitada ei ole. Teada on, et riikidevahelised raudteeühendused tasuvad ära siis, kui rongides on reisijaid. Tavaline praktika on selline, et reisijaid peab olema ka riigisiseselt. Ma praegustes tingimustes, kui odavlennufirmad pakuvad imeodavaid reise, ei kujuta ette, kuidas need kümmekond või isegi peaaegu 100 inimest, kes sooviksid ühel päeval Tallinnast Varssavisse sõita, võiksid selle raudtee tasuvaks muuta. Raudtee tasuvusega on ilmselt tõsiseid probleeme ja kõiki võimalusi seda projekti tasuvamaks muuta tuleb kindlasti arvesse võtta. Ma olen päris kindel, et kui see raudtee kunagi ehitatakse, siis hakkab see Riiga minema läbi Tartu, sest Tartu ja Tallinna vaheline liiklus on märksa tihedam, kui võiks olla Tallinna ja Pärnu vaheline liiklus.

Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle teema käsitlemise. Järgmine teema on samuti Eesti Raudtee ja küsimus on peaministrile. Palun, kolleeg Juhan Parts!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud peaminister! Sissejuhatavalt tahan kõigepealt tunnustada seda, mida te ütlesite, et Eesti Raudtee tagasiostmine on põhimõtteline küsimus ja sellega ei tohi kiirustada. Ma arvan, et see valitsusjuhi lähenemine süstib teatud optimismi. Aga ometi võiksime alustada selle küsimuse selgeksrääkimist nii Eesti rahvale kui ka siin parlamendis. Minu esimene küsimus on teie kui Reformierakonna esimehe põhjenduste kohta. Miks üldse peaks raudtee tagasi ostma, arvestades, et kunagi on olnud ka Reformierakonna väga sügav poliitiline seisukoht, et eraomanik, arvestades Eesti Raudtee eripära, saab paremini hakkama? Miks on see nüüd vajalik ning kui on mingid koostööprobleemid, kas on riigil olemas mingeid odavamaid võimalusi, et Eesti Raudtee pikaajaline tegevus oleks tagatud?

Aitäh! Ma olen nõus väitega, et riigile pole oluline, kes on raudteeinfrastruktuuri omanik. Oluline on see, et see infrastruktuur laitmatult toimiks. Selline on põhimõtteline lähenemine. Kuid praktikas selgub siiski, et omanik on oluline. Kui praegu on 66% raudteest eraomanike käes ja 34% riigi käes, siis me ei ole raudteeinfrastruktuuri tehnilise seisukorraga sugugi rahul. Me näeme, et rongid liiguvad aeglaselt, raudtee ääres elavad inimesed kurdavad ülenormatiivse müra pärast, ja me ei näe, et tehnilise infrastruktuuri olukord paraneks. Meil on erastamislepingust tulenevaid etteheiteid investoritele. Need etteheited on nii suured, et valitsus on kaalunud ka erastamislepingu lõpetamise menetluse ühepoolset alustamist. Samal ajal on teada, et eraaktsionärid soovivad oma osalust võõrandada. Küsimus pole selles, kas seda osalust tahab omandada just nimelt riik, vaid küsimus on selles, et teine pool soovib aktsiaid võõrandada. Siin ma ütlen küll, et meil ei ole päris ükskõik, kes raudtee 66% aktsiate omanikuks saab. Kui meil on valida, kas ostab näiteks Prominvestors või Eesti Vabariik, siis mina eelistan viimast.

Aitäh! Palun, kolleeg Juhan Parts, täpsustav küsimus!

Aitäh selle vastuse eest! Ma lähen nüüd edasi tulenevalt teie vastuse põhisisust. Ma sain aru, et valitsust on pannud selle küsimusega tegelema asjaolu, et eraomanik tahab võõrandada. Millegipärast väitsid needsamad eraomanikud Eesti ajakirjandusele nädal aega tagasi üsna selgelt ja ühemõtteliselt, et nad ei taha võõrandada. Nende võõrandamise soov on tulnud sellest, et riik, praegusel juhul majandusministeeriumi kaudu, on neid üsna kõvasti seganud. Seda esiteks. Teiseks, ma olen nõus, et raudteeinfrastruktuur vajab arendamist. Ma ei ole nõus, justkui eraomanik ei oleks huvitatud infrastruktuuri arengust. Aga see selleks. Kui te ütlete, et riik sellepärast ostab tagasi, et infrastruktuuri paremini arendada, siis milline on praegu valitsuse kinnitatav Eesti Raudtee äriplaan, kui palju lähiaastatel ja millistest allikatest Eesti Raudtee infrastruktuuri investeeritakse?

On täiesti selge, et raudteeinfrastruktuuri investeeringud peavad tulema veotariifidest. Nendest veotariifidest ka praegu Raudteeinspektsiooni kooskõlastatud tariifide järgi peab piisama selleks, et raudteeinfrastruktuur paraneks. Mitte mingisugust riigipoolset doteerimist mina ette ei kujuta. Kõik kulud tuleb katta raudteevedudest saadavate tuludega.

Aitäh! Palun, kolleeg Juhan Parts, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma praegu selle koha peal diskussiooni katkestan. Võtan selle taasriigistamise teise väga olulise aspekti, see on raha hulk, mida riik on valmis välja käima raudtee aktsiate omandamiseks. Praegu on ajakirjandusest läbi käinud, et jutt käib 2,35 miljardist lisaks praegustele raudtee omanikele makstavale täiendavale dividendile ca 150 miljonit. Te olete alati rõhutanud, et kõne alla saab asi tulla ainult siis, kui tegemist on õiglase hinnaga. Minu küsimus on järgmine. Milline on praegu 66% raudtee aktsiate õiglane hind, mille üle valitsus läbirääkimisi pidas? Kes selle hinnangu valitsusele on teinud ja miks majandusministeerium pole sellest hinnangust läbirääkimistel kinni pidanud?

Aitäh! Hinnanguid on mitmesuguseid. Põhiliselt on hindamisel kasutatud diskonteeritud rahavoogude meetodit, kuid seda meetodit kasutades on oluline, missuguseid diskontomäärasid kasutatakse. Samuti on oluline, missuguseks on hinnatud varade väärtus, sealt tuleb ka amortisatsioonimäär ja varade taastamisväärtus välja. Nii et hinnanguid on olnud erinevaid. Kui vara ümber mitte hinnata, siis võiks öelda puhtmehaaniliselt, et kõige väiksema diskontomääraga võiks raudtee hind olla 1,3 miljardit krooni. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on pakkunud 66% raudtee aktsiate (ma rääkisin ka enne 66% aktsiate hinnast) hinnaks 1,84-2,48 miljardit krooni. Teised analüütikud ja audiitorid on pakkunud summaks 3,49 miljardit krooni. BRS-i aktsionärid on andnud oma hinnangu ja öelnud, et need aktsiad on väärt vähemalt kolm kuni neli miljardit krooni. Nii et hinnanguid on olnud küllalt erinevaid. Kui soetada need aktsiad 2,35 miljardi krooniga, siis eelduslikult peaks see investeering tasuma ära 14 aastaga.

Aitäh! Selle teema kohta viimane ja ma loodan, et täpsustav küsimus. Palun, kolleeg Juhan Parts!

Aitäh! Minu informatsiooni põhjal on riik praegu parafeerinud lepingu ja me maksame täiesti ilmaasjata pool miljardit krooni. Ei ole midagi teha, mulle tulevad paratamatult meelde kõik muud viimastel aegadel välja tulnud tehingud. Me oleme tegelikult valitsuses sellise hoiakuga, et riigil on raha väga palju, me võime kulutada mille peale tahes, ükskõik mis idee peale või millistel motiividel. Ma kordan seda hinnaküsimust: milline hind teie kui peaministri jaoks on n-ö aktsepteeritav ja millele te siiski tuginete? Jutt käib praegu sadadest miljonitest maksumaksja kroonidest.

Ma tuginen erinevatele audiitorhinnangutele, mille on kokku võtnud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Ma tuginen ka erinevatele konsultatsioonidele, millest nähtub, et teisedki ostjad on nõus nimetatud hinnaga või sellest kõrgema hinnaga neid aktsiaid soetama. Kuid loomulikult peavad hind ja kaup olema vastavuses. Kaup peab olema hinda väärt. Valitsuskabinetis me oleme seda teemat arutanud juba kahel istungil. Homsel istungil arutame seda veel ja ma usun, et ka Riigikogu saab seda küsimust väga põhjalikult arutada. Hind ei tohi kindlasti olla määratud lihtsalt oletuste baasil, ei saa öelda, et mulle tundub, et makstakse 500 miljonit rohkem. See peab põhinema arvutustel, prognoosidel. Praegune hind just nimelt nendel arvutustel põhinebki.

Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Järgmine teema on kultuuripärandi kaitse, küsimus on kultuuriministrile. Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Hea kultuuriminister! Ei saa kuidagi üle ega ümber sellest kõige kuumemast teemast. Nimelt, Tallinna südalinnas on väga auväärne ehitusmälestiste kolmnurk, kus on kontsentreerunud 20. sajandi tipparhitektide looming. Ma pean silmas Estonia teatrit (Soome arhitekt Armas Lindgren), Maapanga hoonet (Läti arhitekt August Reinberg) ja Sakala keskust (Eesti arhitekt Raine Karp). Öelge mulle, miks Kultuuriministeerium sallib seda, et kellegi tahtel võetakse sellest kuldsest kolmainsusest, sellest kolmest pärlist koosnevast ansamblist üks, kistakse välja ja lammutatakse.

Palun, härra kultuuriminister!

Sa jätsid nimetamata neljanda ja võib-olla kõige suurepärasema hoone, Kultuuriministeeriumi hoone, mis teatavasti asub Suur-Karja ja Pärnu maantee nurgal, Eliel Saarineni projekteeritud. See on üks väheseid hooneid Tallinnas, mille on projekteerinud maailmanimega arhitekt. Jah, see, mis praegu Sakala ümber toimub, on kahetsusväärne. On öeldud, et ajaloosündmused toimuvad kaks korda. Esimest korda tragöödiana ja teist korda farsina. Tragöödia oli siis, kui Kultuuriministeeriumi hoone maha müüdi, seejuures jäeti tähelepanuta selles hoones asuv raamatupood ja kunstigalerii. Tekkinud skandaali käigus süüdistati vahendajaid, märkamata jäi aga teo tegija, kelleks oli Kultuuriministeeriumi tollane kantsler Margus Allikmaa. Nüüdne Sakala keskuse skandaal on sellega väga sarnane. Jutt on 2003. aastal korraldatud hoonestusõiguse konkursist ja selle tulemusena 11. juulil 2003 erakätesse antud Sakala keskusest. Konkursi tingimused ja hoonestusõiguse lepingu tingimused on sellised, et neid ei ole võimalik täita ilma hoonet lõhkumata.

Aitäh! Palun, kolleeg Mark Soosaar, täpsustav küsimus!

Lugupeetud minister! Ma ikkagi ei saa ühest asjast aru. Eile õhtul vaatasin televiisorit, kõik kanalid andsid üht infot. Sinu erakonnakaaslane Tallinna linnapea ütles, et linn lammutusluba välja anda ei saa, sest omanik on riik. Sina ütlesid telekanalites, et riik on selle objekti üle andnud. Sellist tehingut nagu üleandmine tegelikult meie seadusruumis ei ole, on kas võõrandamine või hoonestusõiguse seadmine või nii edasi. Ma tahan esiteks teada, kes ikkagi on Sakala keskuse omanik. Teiseks tahan meelde tuletada, et ükski omanik ei saa anda välja lammutusluba. Lammutusluba on vastavalt ehitusseadusele ehitustoiming ja seda saab välja anda omavalitsus ehk Tallinna linn.

Täpselt nii. See hoone, nagu ma ütlesin, on hoonestusõiguse lepingu alusel antud 55 aastaks AS-i Uus Sakala kasutusse. Loomulikult saab lammutusluba anda ainult omavalitsus ja seda luba on Uus Sakala ka taotlenud.

Aitäh! Palun, kolleeg Mark Soosaar, teine täpsustav küsimus!

Läheme nüüd natuke Eestimaal edasi, elatakse lõpuks ka väljaspool Tallinna ja mured on mujalgi. Õigel ajal sai rahanduskomisjonile üle antud taotlus, et selle aasta lisaeelarvest, mida me siin kohe paari tunni pärast arutama hakkame, oleks tagatud rahastamine, enne kui sügav lumi maha tuleb, ja mõned ehitusmälestised Viljandimaal, Pärnumaal ja Läänemaal (Jõgeva kõrts Kullamaa lähistel, Voltveti kõrts Tihemetsa lähistel ja Meleski klaasivabrik Viljandimaal) saaksid püsti jääda. Oleme palunud nendele lisaeelarvest avariilist toetust. Kas Kultuuriministeerium põhimõtteliselt peab õigeks, et need ehitusmälestised, millest osa on juba kokku varisenud ja teised on varisemise ääre peal, tuleks esmajärjekorras taastada?

Kultuuriministeerium on seisukohal, et me peame tegema kõik, et kultuurimälestised säilitada. Ka järgmise aasta eelarve üks prioriteete, nagu teada, ongi just mälestised. Tõsi, seal on raskuspunkt mõisakoolimajadel ja sakraalhoonetel. Aga kõikide selliste probleemide lahendused on muidugi raha taga.

Aitäh! Kohapeal registreeritud küsimus, palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra minister! Ma haaran kinni teie vastusest eelmisele küsimusele ja küsin ühe mälestiste kaitse põhialuse kohta. See on rahastamine. Kui me arvutame välja kulu ühe mälestise kohta (meil on teatavasti 5000 kinnismälestist), siis läbi aastate on olnud see kulu umbes 3000 krooni ühe mälestise kohta. Minu küsimus on teie põhimõttelise hinnangu kohta. On küll tõsi, et rahastamine on igal aastal pisut kasvanud, aga ainult pisut. Kas see suurusjärk, millest me praegu räägime, on piisav selleks, et eesti kultuuripärand läbi aegade säiliks?

Auväärt Riigikogu liige! Ma ei söanda kinnitada, et see on piisav. Küll aga ütlen julgelt, et need summad, mis lähevad järgmisel aastal mälestistele ja, muide, ka muinsuskaitsele (ma unustasin selle enne ära), on märkimisväärselt suuremad kui näiteks sellel aastal või varasematel aastatel. See näitab ministeeriumi eelistusi.

Aitäh! Selle teema kohta viimane kohapeal registreeritud küsimus, palun, kolleeg Ela Tomson!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud härra kultuuriminister! Ma tahan küsida lihtsalt ühe inimliku küsimuse. Me oleme seda epopöad Sakala keskuse ümber ajakirjandusest üsna täpselt lugenud ja teame, mis aastal ja millal see rendile anti, missugused olid siis tingimused. Aga ma küsin teie käest, võib-olla isegi mitte kui kultuuriministri käest, aga kui Raivo Palmaru käest: mis te arvate, kas terve talupojamõistus kiidab heaks seda, et üks täiesti korras olev kesklinna maja lihtsalt maha lammutatakse, ja kas me oleme nii rikkad, et seda nii kergel käel endale lubada?

See on küsimus, millele ma enda jaoks otsisin vastust poolteist kuud selle aasta alguses, jaanuarist märtsini. Ma korraldasin kõikvõimalikke kohtumisi, kohtusin korduvalt Kultuuriministeeriumis arhitektidega, kultuuriinimestega, advokaatidega, sain kultuuriinimeste pöördumisi. Ma sain aru, et olukord selle majaga on keeruline. Keeruline selles mõttes, et tegelikult esimene saatuslik otsus tehti septembri lõpus 1999, kui sellest majast eraldati auditooriumide korpus, mis tähendas, et tegelikult jäi järele saalipool, mis ennast ise ära ei majandanud. Pärast seda riik tegelikult ei pannud sinna raha sisse ja siis langetati otsus, et tehakse kultuurikeskus (mis on tegelikult positiivne otsus), kaasates erakapitali. Küsimus on selles, et need tingimused, mis on seatud (ma kinnitan seda, sest ma olen lepinguid lugenud), on tõesti halvad. On küsimus, mida edasi teha. Kui panna asi seisma, siis majale on praegu funktsiooni leida väga raske. Selles majas toimus 2005. aastal 12 üritust, neist kuus saalis, aga selle maja halduskulud on miljonites kroonides. Nii et valikud on hästi rasked.

Aitäh, härra kultuuriminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Läheme järgmise teema juurde, milleks on tehingud riigivaraga. Küsimus on peaministrile. Palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Riigi viljareservi varguse järel ei võetud ühtegi Eesti Viljasalve nõukogu liiget vastutusele. Werol Tehastes toimunu järel ei ole võetud ühtegi Weroli nõukogu liiget vastutusele. Maatehingud, mis hiljuti on selgunud, on tekitanud riigile sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuva kahju. Nagu me ajakirjanduse vahendusel teame, Keskkonnaministeeriumi juurdlus Maa-ametis kuritarvitusi ei leidnud ja kõik on justkui juriidiliselt korrektne. Riigikontrolör on juhtinud oma ülevaates tähelepanu, et mitmed ametkonnad, ministeeriumid, on võtnud tulevaste perioodide jaoks seadusvastaselt kohustusi kümnete miljonite kroonide ulatuses, mida seadus tegelikult ei võimalda. Olukord on ammu väljunud ühe ametkonna või ministeeriumi raamidest. Mida te peaministrina olete ette võtnud või peate vajalikuks ette võtta olukorra normaliseerimiseks?

Palun, härra peaminister!

Ma pean olukorda järjest paranevaks ja normaalseks. See, et aeg-ajalt keegi paneb toime kuritegusid, on paraku kurb tõde. Ma ei pea teie väiteid põhjendamatute kohustuste võtmise kohta tulevasteks perioodideks väga tõsiseks. Ma pean paljasõnaliseks ka väiteid, et riigile on tekitatud sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuv kahju. Seega on mul raske kommenteerida nii üldsõnalist ja laialivalguvat küsimust. Äkki te täpsustate oma küsimust?

Aitäh! Palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder, täpsustav küsimus!

Aitäh! Austatud peaminister! Minu küsimus oli tegelikult piisavalt täpne. Mida teie isiklikult olete ette võtnud või peate vajalikuks valitsusjuhina ette võtta olukorra normaliseerimiseks? Aga ma siiski täpsustan. Tõepoolest, kuritegusid pannakse kahjuks toime. Kuid see, et keegi ei vastuta, on minu arvates ebanormaalne ja küsimus ongi eelkõige sinna suunatud. Kes vastutab ja kas keegi peaks selle eest vastutama? Aga ma küsin siis täpsemalt. Riigikontrolör on pidanud vajalikuks, et näiteks Werol Tehastes toimunu eest võetaks vastutusele ka Werol Tehaste nõukogu liikmeid. Ta on selle välja öelnud ja sellise ettepaneku teinud. Põllumajandusminister ei ole seda vajalikuks pidanud. Milline on selles küsimuses teie seisukoht?

Aitäh! Viljasalve puhul me teame, et minister võttis poliitilise vastutuse ja astus tagasi. Otse loomulikult, need, kes on pannud toime kuriteo, peavad karistust kandma. Minu meelest viljasalve puhul ei peaks rohkem küsimusi enam vastutuse kohta olema. Nüüd Weroli temaatika. Weroli küsimuses on asja uurimine praegu pooleli. Me teame, et on olemas inimesed, keda kahtlustatakse kuritegude toimepanemises, ja me teame, milles on nende kahtlustuste sisu. Kuid neid inimesi pole praeguseks süüdi mõistetud ja kahtlustuste sisu ehk süüdistus on meile teada kaudselt, ajakirjanduse vahendusel. Ka minul ei ole konkreetseid andmeid konkreetse uurimismaterjali kohta. Kui kuriteod leiavad tõendamist, siis kahtlemata tekib küsimus ka nõukogu vastutusest. Nõukogu langetab oma otsuseid usus, et juhatus edastab talle täieliku ja tõese informatsiooni. Kuid nõukogul on ka järelevalvekohustus. Kui me teame, missugused on olnud konkreetsed rikkumised, siis me saame langetada nõukogu liikmete kohta otsuse, kas järelevalvekohustust on täidetud piisava hoolikusega või ei ole järelevalve olnud piisav.

Aitäh! Palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Austatud peaminister! Me oleme ilmselt ühte meelt, et riigi äriühingute nõukogude üks olulisi rolle on pidada järelevalvet. Minule isiklikult tundub küll kummaline, et nõukogudes riiki esindavad isikud ei ole midagi märganud ega kanna mitte mingisugust vastutust, kuigi neid juhtumeid on eri äriühingutes olnud juba küllalt palju. Sel juhul peaks valitsusjuht ja ma usun, et peaksime ka meie siin parlamendis väga tõsiselt mõtlema, et on vaja muuta seadusi, on vaja muuta kogu süsteemi, et kindlustada ja tagada riigivara heaperemehelik kasutamine. Aga mul on ka konkreetne küsimus. Riigikogu menetluses on praegu eelnõu seoses maatehingutega ilmnenud kuritarvitustega, kus soovitakse moodustada Riigikogu uurimiskomisjon. Kas valitsus toetab sellist uurimist või ei? Palun põhjendage oma seisukohta!

Valitsus ei ole teie eelnõu veel arutanud ega seisukohta kujundanud.

Aitäh! Selle teema kohta kaks viimast, kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Ken-Marti Vaher!

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Te esinesite oma vastuses üllatava väitega, mis siin saalis tekitas teatud elevust, et olukord läheb aina paremaks. Ma hea meelega tahan anda teile võimaluse selgitada Riigikogu liikmetele täpsemalt, mida te nende sõnade all mõtlesite. Praegune olukord avalikkuse silme läbi on selline, et vaadates selle valitsuse poolteise aasta pikkust karjääri, meenuvad pigem sellised märksõnad: Keila-Joa, Werol, kurikuulsad maatehingud, kindlasti juriidiliselt väga korrektne K-kohuke ja paljud muud juhtumid. Kas te võite avada oma väga optimistliku ja positiivse hinnangu tagamaid selle n-ö JOKK-valitsuse juhina ja võite anda meile ka täpsemaid selgitusi, milline võiks olla järgmiste kuude areng, eelkõige nende teemade puhul, mida Helir-Valdor Seeder tõstatas?

Selle valitsuse keskkonnaminister astus tagasi, kui ilmnesid korralagedused või väidetavad seadusrikkumised seoses maatehingutega. Kui ma ütlen, et olukord on läinud paremaks, siis ma nii ka mõtlen. Selle valitsuse ajal ei ole olnud mitte mingisuguseid Diveci-taolisi juhtumeid, pole juhtunud seda, et rahandusminister, kelle maksuasja uurib maksuamet, kangutab ametist lahti maksuameti peadirektorit. See valitsus midagi sellist endale ei ole lubanud ega luba ka.

Aitäh! Selle teema kohta viimane kohapeal registreeritud küsimus, palun, kolleeg Jarno Laur!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Olukord muutub tõesti üha normaalsemaks, selles on teil õigus. Küsimus on selles, millega me järgmine kord peame oma üllatuseks kokku puutuma. Ma tulen oma küsimusega täpsemalt Maa-ameti enda siseauditi juurde, mis pidi kontrollima, kuidas said sellised asjad juhtuda. Normaalne on minu meelest see, kui sellise auditi tulemusena, kuna kuritarvitusi oli ja prokuratuur uurib, siiski mingeid puudujääke leitakse. Me teame, et see audit ütles, et asi on korras, suurepärane ja mingeid muudatusi sisemises asjaajamises vaja ei ole. Kas te jagate seda seisukohta?

Kui kuritarvitused on olnud, siis kindlasti tuleb süsteemi muuta. Süsteemi on asunud muutma praeguseks juba ka Riigikogu. Sellised asjad juhtuvad igal pool maailmas. Enroni lugu juhtus Ameerika Ühendriikides, vaatamata sellele, et see on väga vana demokraatia. Asjade juhtumist ei saa ära hoida. Kuid kui asjad juhtuvad, siis valitsus ja Riigikogu peavad juhtunule kohaselt reageerima ja parandama süsteemi nii, et need asjad enam korduda ei saaks.

Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Järgmine teema on liiklusohutus ja teedeehitus. Küsimus on peaministrile. Palun, kolleeg Sven Mikser!

Aitäh! Austatud härra peaminister! Alustan algusest, liiklusohutusest. Mõne aasta eest vastu võetud riiklikus liiklusohutusprogrammis oli seatud ilusaks ja õilsaks eesmärgiks vähendada lähemate aastate jooksul liikluses hukkunute arvu arvuni 100. Kindlasti on 100 hukkunut liiga palju, aga siiski on see märgatavalt parem kui senine olukord. Praegu näib, et see aasta tuleb liikluses hukkunute arvu poolest üsna nukker. Spetsialistid kahtlevad, kas me lähema kolme-nelja aasta jooksul oleme suutelised jõudma arvuni 100. Me võime küll olla rõõmsad selle üle, et meie olukord on pisut parem kui Lätis ja Leedus. Aga see ei ole kindlasti lohutus. Me ei ole viie Euroopa edukama seas, ka mitte 15 Euroopa parema seas. Mida valitsus saab teha, et me jõuaksime arvuni 100? Ja mida valitsus on jätnud tegemata, et me sellest graafikust tundume päris tublisti maas olevat?

Aitäh! Ma ei hakkaks diskuteerima selle üle, kas me oleme 15 edukama hulgas Euroopa Liidus või mitte. Ma väidan, et oleme, sest me oleme Ida-Euroopa riikidest kõige edukamad ja ka Portugal on meist tagapool. Aga võib-olla on teil õigus, me oleme seal kuskil piiri peal. Mida saab teha? Ma olen nõus täna Postimehes kirjutanud Peeter Ojaga, et kõigepealt peaksime muutma mõttelaadi, me peaksime pöörama enam tähelepanu selgitustööle. Inimesed käituvad ennasthävitavalt ja ennasthävitavalt käitudes tapetakse ka teisi. See on üks väga suur probleem. Me tahame tavaliselt rehkendada kogu liiklusohutuse temaatika mingitesse uutesse maanteekilomeetritesse. Eestis juhtunud õnnetustest tubli kolmandik juhtub Tallinnas. On täiesti seletamatu, miks Tallinnas juhtub surmaga lõppevaid liiklusõnnetusi ja inimvigastustega liiklusõnnetusi koguni neli kuni viis korda rohkem kui siinsamas lähedal Helsingis, kus autosid on ju sama palju või veelgi rohkem kui meil siin Tallinnas. 37% kõikidest Tallinnas juhtunud liiklusõnnetustest on jalakäijaga juhtunud õnnetused ehk süütu inimene sõidetakse lihtsalt surnuks. Ei ole ainult nii, et paneme veel miljardi kuskile maanteejuppi ja siis tunneme, et me oleme teinud kõik selleks, et liiklus oleks ohutu. Eelkõige peab muutuma inimeste mõttelaad.

Aitäh! Palun, kolleeg Sven Mikser, täpsustav küsimus!

Aitäh! Härra peaminister! Teie sõnavõtt on kaunis ja seetõttu ma jätkan liiklusohutuse teemal. Kui kõige suurem vajakajäämine, mis segab meil jõuda endale seatud eesmärkideni liikluses hukkunute arvu vähendamisel, on inimeste mõttelaadi muutmises, siis ma küsingi: mida valitsus on teinud, saab teha ja kavatseb teha ning mida on ta jätnud tegemata, et vajakajäämine inimeste mõttelaadis on sedavõrd suur? Te kirjeldate siin küll, et Eesti riigis kõik läheb paremaks, kõik on normaalne, korrektne. Mis on siiski jäänud tegemata, et kogu selle elu normaliseerumise juures on inimeste mõttelaad liikumas sedavõrd ennasthävitavas ja paljudele inimestele surma ja vigastusi toovas suunas?

Ilmselt ma ühele põhjusele juba viitasin. Kui me räägime liiklusohutusest, siis me hakkame kohe rääkima miljarditest kroonidest. See on olnud viga, et me oleme kogu aeg rääkinud sellest, et nende kroonidega on võimalik olukorda kardinaalselt muuta. Sõitsin möödunud aastal Rootsis Vasaloppetile. Ees sõitis umbes viiest autost koosnev kolonn ja kiirus oli 80-85 kilomeetrit tunnis, ehkki lubatud oli 90 kilomeetrit tunnis. Küsisin autojuhi käest, miks ta mööda ei sõida. Ta ütles, et see ei ole siin kombeks. Esiteks, kombed ei luba, teiseks, kui üritada möödasõitu, siis keegi sellest kolonnist sõidaks ette ega laseks mööda sõita, kolmandaks, kui ka õnnestuks mööda sõita, siis keegi nendest tilistaks kindlasti kuhu vaja ja ütleks, et tekitati liiklusohtlik olukord. Kui tuleb juba kolm sellist kaebust, siis on psühholoogiliste nõustajatega väga raske hakkama saada, parem on sõita aeglaselt. Meil kahjuks on teedel kiirused iga aastaga järjest kasvanud. Kõigile on teada, et kiirused ja õnnetused on omavahel väga tugevas korrelatsioonis. Näiteks Tartu maanteel andis varjatud kiirusemõõtmine juba 2003. aastal tulemuseks, et kui lubatud oli 110 kilomeetrit tunnis, siis keskmine kiirus oli 114 kilomeetrit tunnis. Keskmine kiirus on aasta-aastalt järjest kasvanud ja kui keskmine kiirus ületab maksimaalselt lubatut, siis see tähendab, et need maksimalistid seal suisa tuiskavad, ja kõik inimesed, kes maanteedel sõidavad, näevad, et järelevalvega ei ole meil asjad korras. Me peaksime ilmselt rakendama täiesti uusi programme, aga sellest järgmise küsimuse juures.

Aitäh! Palun, kolleeg Sven Mikser, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Härra peaminister! Ma lähen oma viimases küsimuses teede juurde. Me teame, et eelnevates küsimustes mainitud raudteel on üks probleem see, et kasumlik nafta ja kiiret liikumist vajavad inimesed liiguvad mööda sama rööpapaari, mis teeb kiire pääsemise punktist A punkti B üsna raskeks. Sama olukord on ka meie n-ö üheniidilistel maanteedel, kus liikluskoormus oluliselt kasvab, seal liiguvad suured kaubaautod, liinibussid, koguni traktorid. Paljud inimesed on väitnud, et nad sõidaksid paremate teeolude ja mitmerealise tee puhul ühtlasemas, mõõdukamas tempos. Praegune olukord, kus üha tuleb takerduda ummikutesse linnadesse sisse- ja väljasõidul ning samamoodi väga pikalt n-ö ukerdada tee peal aeglaselt liikuvate liiklusvahendite järel, kuna möödasõiduvõimalust lihtsalt ei ole, tegelikult sunnib inimesi n-ö vabal teelõigul ennasthävitavalt gaasipedaalile vajutama. Kas te olete selle tõlgendusega nõus ja kas siin ei ole siiski üks lahendus teede infrastruktuuri väga oluline parandamine?

Kindlasti tuleb jätkata teede infrastruktuuri parandamist, kuid maksimaalse lubatud kiiruse ületamine on meil tavapärane, see on reegel ja seda ei vaadelda ega tunnetata kui väga selget õigusrikkumist. Me teame, et on olnud ka ministreid, kes on väga vaprad kiiruse ületamisel olnud. See on väga halb eeskuju, mille vilju me praegu siin kõik iga päev näeme. Kiirusele tuleb piirid peale saada. See programm, millele ma viitasin, võiks olla Soome eeskujul teostatud ka Eestis. Soomes saadi kiirused kontrolli alla siis, kui paigutati, eriti Helsingi lähedale, maanteedele videokaamerad, mis fikseerisid kiiruse ületajad, kes ületasid kiirust enam kui kümme kilomeetrit tunnis, ja sellise täpsusega, et on tuvastatav nii autojuht kui ka autonumber. Maanteede ehitust peame kindlasti jätkama. Kõige ohtlikumad teelõigud surmasaanute arvult Eestis on praegu Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa maantee Järvamaal ja täpselt sama ohtlik numbrite järgi on Tallinna-Narva maantee Ida-Viru maakonnas. Need on need esimesed lõigud, kuhu tuleb kindlasti investeerida, et paremini tagada liiklusohutus.

Aitäh! Kaks viimast, kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Jarno Laur!

Aitäh! Teate, härra peaminister, investeeringutega teede infrastruktuuri saab vältida näiteks laupkokkupõrkeid, kui ehitada eraldatud sõidusuundadega teed. Nii et põhimõtteliselt aitab raha paigutamine infrastruktuuri ja selle parendamine liiklusohutust suurendada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Te räägite väga ilusasti ja ilmselt võiksite töötada ka mõne jutluskiriku pastorina. See kõik on jumala õige, mis te räägite. Aga te ei ole mitte jutluskiriku pastor, vaid riigi peaminister. Kas peale selle musta lindi aktsiooni on teil veel meenutada mõnda ettevõtmist, mida te olete liikluskultuuri parendamiseks teinud? Kas te olete T_ehhi eeskujul arutanud punktisüsteemi, kas te olete Põhjamaade eeskujul arutanud neidsamu automaatseid kaameraid ja miks ei ole midagi juhtunud?

Tähelepanelik inimene märkab, et juhtunud on ja juhtub iga päev. Arutatud on teede ehitusega seonduvat, arutatud on ka liikluskultuuri parandamisega seonduvat. Liikluseeskirja muudatusi on menetletud siin Riigikogus. Juhtuma peab ka tulevikus. Nendesamade videokaamerate paigutamine, millest ma rääkisin, peab kindlasti teoks saama.

Aitäh! Selle teema kohta viimane kohapeal registreeritud küsimus, palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud peaminister! Mulle väga meeldib teie mõttekäik, et on vaja muuta mõttelaadi. Aga ma tahan juhtida tähelepanu täna infotunnis teie vastustes kõlanud mitmele mõttelaadiaugule. Esiteks, kogu Euroopa töötab selles suunas, et parandada ja moderniseerida ühistransporti. Kui te väitsite infotunni alguses, et reisijavedu peab olema isetasuv, siis mina küll ei tea Euroopas mitte ühtegi riiki, kus reisijavedu raudteel oleks isetasuv. Kõik riigid doteerivad seda. Mis puutub maanteedesse, siis te jätsite targu mainimata need protsendid, kui palju inimesi hukkub laupkokkupõrgetes inimliku eksituse või tehnilise rikke tõttu või mõnel muul põhjusel, mis ei sõltu üldse mõttelaadist. Need inimesed, kes hukkusid möödunud nädalavahetusel, ei hukkunud mitte kiiruse pärast, vaid mingitel teistel põhjustel. Nad elaksid, kui sõidurajad oleksid eraldatud. Minu küsimus kõlab: kui on vaja mõttelaadi muuta, kas ei oleks õige mõttelaadi muutmist alustada valitsuse mõttelaadi muutmisest?

Sellise üleskutsega me jälle pisendame probleemi ja ütleme, et meie liikluskultuur on suurepärane, kogu probleem on ainult selles, et valitsuse mõttelaad ei ole selline, nagu peaks olema, või et valitsus oma pahast tahtest ei investeeri niipalju, kui ta peaks investeerima. Ma ei ole nõus selle väitega, mille te esitasite, et ma ütlesin, et reisijavedu peab olema isetasuv. Eesti oludes ei muutu reisijavedu raudteel mitte kunagi isetasuvaks. See on raskesti äratasuv ka nendes piirkondades, kus asustustihedus on kümnetes kordades suurem kui meil siin Eestis. Reisijavedu doteeriti enne seda, kui Eesti Raudtee aktsiad olid 100% riigi omanduses, Eesti Raudtee poolt. Viimastel aegadel on reisijavedu doteeritud riigieelarvest, nii tehakse seda praegu ja nii tehakse seda ka tulevikus.

Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Järgmine teema on kultuuriobjektidega seotud parteistamine. Küsimus on kultuuriministrile. Palun, kolleeg Raivo Järvi!

Suur tänu! Austatud minister! Alustades oma küsimust, meenutan ma aega, mil tegelikult kunstiinimene ei saanud juhtida mitte ühtegi kultuuriobjekti, olemata partei liige. Mäletan, et omal ajal põgenesin kirjastusest, et hakata vabakunstnikuks, sest muidu oleks säärane taak minu kaela langenud. Nüüd me ühtäkki näeme, et siin on väga selged traagelniidid seoses sellega, kuidas hakatakse arendama kultuuriobjekte, näiteks seesama kurikuulus Sakala keskus ja samuti, miks ka mitte, Kalevipoja monument. Küsimus viib viimaste kaasuste juurde, kui nii Peeter Rebane kui ka skulptor Tauno Kangro on ühtäkki astunud erakonna liikmeks ja vanker on hakanud veerema. Tean, et Tauno Kangro parteistamise puhul kasutati üpriski drakoonilisi meetmeid. Minu küsimus on: kuidas te kommenteerite seda, et kultuuriobjektide arendamine toimub ainult siis, kui inimesed on teatud erakonna liikmed?

Aitäh! Härra kultuuriminister, palun lühikest vastust!

Enne kui hakata rääkima Peeter Rebase parteilisuse ja Sakala keskuse seosest, tuleks ära seletada, kuidas tema astumine Keskerakonda 18. septembril 2006 mõjutas hoonestusõiguse lepingu sõlmimist 2003. aastal või lepingu pikendamist selle aasta märtsis. Need asjad ei ole omavahel seotud. Mis puutub kultuuriasutuste nn parteistamisse, siis kui sa oled tähele pannud, siis tegelikult on nende asutuste nõukogude eesotsas üha rohkem spetsialiste, näiteks Estonias, näiteks Eesti Draamateatris jne.

Aitäh, härra kultuuriminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise, sest infotund on läbi. Aitäh, lugupeetud peaminister! Aitäh, ministrid!

Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu seitsmenda töönädala kolmapäevast istungit. Olen valmis juhatuse nimel Vabariigi Valitsuselt ja lugupeetud Riigikogu liikmetelt vastu võtma eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja Ülle Aaskivi!

Härra esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu ja esitab menetlusse ühe otsuse eelnõu: piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsiooni muudatuse heakskiitmise seaduse eelnõu, ettekandja on keskkonnaminister Rein Randver; avaliku teabe seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu, ettekandja on justiitsminister Rein Lang; isikuandmete kaitse seaduse eelnõu, ettekandja on justiitsminister Rein Lang; otsuse "Transpordi arengukava 2006-2013 kinnitamine" eelnõu, ettekandja on majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar.

Aitäh! Palun kõnetooli kolleeg Indrek Raudse!

Härra juhataja! Head kolleegid! Annan koos kolleegide Juhan Partsi, Helir-Valdor Seederi ja Ken-Marti Vaheriga üle arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Arupärimise teema puudutab AS-i Werol Tehased juhtimisprobleeme ja seda, et nii juhtimisprobleemid kui ka kehvad majandustulemused andsid avalikkusele kõneainet peaaegu kogu selle aja jooksul, mil riigil oli selles äriühingus enamusosalus. Selle äriühingu tegevusega seoses on alustatud mitmeid kriminaalmenetlusi, viimati jõudis avalikkuse ette info AS-i Werol Tehased endise juhi Erki Aaviku vahi alla võtmisest seoses ettevõtte varaga väidetavalt toime pandud kuritarvitustega. Seoses sellega palume vastata viiele küsimusele. Kui palju on riik läbi aegade sinna raha paigutanud, kuni aktsiate müümiseni? Kui suur on olnud riigile tekitatud kahju? Kas Vabariigi Valitsus on kabinetiistungitel või muudel istungitel arutanud Weroliga seonduvaid teemasid? Kas peaminister on kutsunud korrale ministreid, kes on pärast seda, kui Erki Aavik on vabastatud, teda nimetanud riigiettevõtte järelevalvenõukogu liikmeks? Kuidas on reageeritud Riigikontrolli kunagisele auditile, mida põllumajandusminister Ester Tuiksoo ignoreeris? Kas AS-i Werol Tehased nõukogusse kuulunud ning oma tööga mitte hakkama saanud isikud kuuluvad ka täna mõne riigi osalusega äriühingu nõukogusse?

Aitäh! Rohkem kõnetooli kasutada ei soovita. Olen juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu. Kui need eelnõud vastavad Riigikogu kodukorra seaduse sätetele, siis juhatus võtab nad kolme tööpäeva jooksul töösse. Olen vastu võtnud ühe arupärimise. Kui arupärimine vastab Riigikogu kodukorra seaduse sätetele, siis esitame selle esimesel võimalusel adressaadile.

Head kolleegid! Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: Vabariigi Valitsuse 2006. aasta 6. novembril algatatud kutseõppeasutuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on kultuurikomisjon; Vabariigi Valitsuse 2006. aasta 6. novembril algatatud krediidiasutuste seaduse ja Finantsinspektsiooni seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse 2006. aasta 6. novembril algatatud riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Vabariigi Valitsuse 2006. aasta 6. novembril algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Luksemburgi Suurhertsogiriigi valitsuse vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse 2006. aasta 6. novembril algatatud loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsiooni ratifitseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; Res Publica fraktsiooni ja Isamaaliidu fraktsiooni 2006. aasta 6. novembril esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine maavahetustehingute uurimiseks" eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni 2006. aasta 7. novembril algatatud maapõueseaduse § 34 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni 2006. aasta 7. novembril algatatud julgeolekuasutuste seaduse § 36 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Vabariigi Valitsuse 2006. aasta 7. novembril algatatud elektroonilise side seaduse ja ringhäälinguseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on kultuurikomisjon; Vabariigi Valitsuse 2006. aasta 7. novembril algatatud konventsiooni ajutise impordi kohta B.4-, B.7-, B.8- ja E-lisa heakskiitmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete Indrek Raudse, Ken-Marti Vaheri, Juhan Partsi ja Urmas Reinsalu esitatud arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Head kolleegid! Palun teeme kohaloleku kontrolli! Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20.

Läheme tänase, kolmapäevase päevakorra juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Kreeka Vabariigi valitsuse vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu teine lugemine. Kõnetooli palun ettekandeks rahanduskomisjoni liikme Inara Luigase!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Rahanduskomisjon arutas eelnõu 24. oktoobril. Seadusega ratifitseeritakse Eesti Vabariigi valitsuse ja Kreeka Vabariigi valitsuse vaheline tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumise tõkestamise leping ja selle juurde kuuluv protokoll. Tegemist on mudellepinguga, mille mõningaid sätteid on läbirääkimiste käigus lepinguosaliste riikide delegatsioonide kokkuleppel muudetud. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei laekunud. Komisjon teeb ettepaneku panna eelnõu lõpphääletusele, selle poolt oli 10 komisjoni liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole. Kas austatud Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Eelnõu 979 kohta muudatusettepanekuid esitatud ei ole ja vastavalt Riigikogu kodukorra seaduse §-le 115 ja juhtivkomisjoni otsusele alustan lõpphääletuse ettevalmistamist. Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Kreeka Vabariigi valitsuse vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 979. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu 979 on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 heakskiitmine" eelnõu teine lugemine. Palun kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni esimehe Olav Aarna!

Austatud härra esimees! Head kolleegid rahvaesindajad! Riigikogu otsuse "Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 heakskiitmine" eelnõu läbis esimese lugemise siin saalis 25. oktoobril s.a. Esimese lugemise lõppedes määrati muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 6. november kell 10. Selleks tähtajaks kultuurikomisjonile ühtegi muudatusettepanekut Riigikogu liikmetelt ega fraktsioonidelt ei laekunud. Samal päeval, 6. novembril toimus komisjoni istung, millest võttis osa ka Haridus- ja Teadusministeeriumi abiminister Erkki Piisang. Põgusal arutelul strateegia rakenduse üle tõstatus küsimus, et on reaalne oht, et me selle strateegia rakendamisel juba aastal 2007 kipume heakskiidetavaid seisukohti ignoreerima. Täpsemalt, tegevussuuna "Rahastamissüsteemi uuendamine" all nähakse ühe meetmena, meetmena nr 5, ette järgnevat: jooksvateks investeeringuteks vajalikud vahendid planeeritakse alates 2007. aastast protsendina riiklikust koolitustellimusest ning lülitatakse õppeasutuste tegevustoetuste hulka. Abiminister selgitas, et Haridus- ja Teadusministeerium soovis nn amortisatsioonikomponendi lülitamist 2007. aasta riigieelarvesse, kuid Rahandusministeeriumi vastuseisu tõttu, viitega vastava seaduse puudumisele, jäi see tegemata. Loodetavasti, kui me täna selle otsuse eelnõu heaks kiidame, see takistus kõrvaldatakse. Arutelu tulemusena otsustas kultuurikomisjon suunata selle eelnõu tänaseks teisele lugemisele ja meie ettepanek on panna eelnõu 948 lõpphääletusele ning Riigikogu otsusena täna vastu võtta. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole. Kas austatud Riigikogu liikmed, fraktsioonide ja komisjonide esimehed soovivad pidada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli kolleeg Ene Ergma! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Olen lausa mitu korda läbi lugenud Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015. Olen kindlal veendumusel, et see dokument peaks olema Eesti riigi arenguks ülimalt tähtis. Tahan veel kord rõhutada, et mul pole mingeid pretensioone töögruppide kohta, töögruppide töö kohta, kes tegid oma tööd suure põhjalikkusega. Kuid lugedes strateegia põhiosa, paistab silma, et eesmärkidena kasutatakse selliseid sõnu nagu tagada, teenida, kindlustada, kujundada, edendada ja pärast neid sõnu tuleb ülimalt ümmargune jutt. Näiteks küsisin ma haridusministrilt, mida tähendab lause: "Tuleb tagada Eesti ühiskonna vajadustele vastav kõrgkooliõppe maht, mis arvestab nii õppurite eelistusi kui tööturu vajadusi." Pange tähele, esimesel positsioonil on õppurite eelistused ja teisel kohal tööturu vajadused. Praegu on Eesti noorte eelistus õppida sotsiaalteadusi, ärindust, õigusteadust. Kas see tähendab, et peaksime riigitellimust nendel aladel suurendama? Mulle teeb jätkuvalt muret doktoriõppe vähene efektiivsus. On arusaamatu, miks võtavad ülikoolid doktorantide juhendamist väga formaalselt. Kuidas on võimalik, et 75% doktorantidest valib ise doktoritöö teema? Millal hakatakse tõsisemalt võtma ka professorite taset? On hästi teada, et peaaegu pooled Eesti professorid produtseerivad teadust vaid iseendale, see tähendab, nad on nähtamatud, neid pole isegi üks kord tsiteeritud. Võib-olla tuleb sisse viia ka rahaline stiimul, et pärast töö kaitsmist palk tõuseks näiteks poolteist korda. Minule isiklikult oli tugevaks stiimuliks lõpetada tolleaegne aspirantuur kolme aastaga, et saada palka 105 rubla asemel 175 rubla. Vahe on ju nähtav. Kuid need asjad ei tee mulle nii palju muret kui see, et strateegias pole otsest riigi rolli. Ma küsin: mida peab riik tegema, millised on need kaks-kolm prioriteetset asja, millega tuleb hakata tegelema juba täna? Veel küsin: milline on parlamendi, Riigikogu roll selles protsessis? Olen näinud siin saalis vastuvõetud sarnaseid ümmargusi strateegiaid. Mis siis ikka reaalselt muutub nende vastuvõtmise tulemusena? Kas näiteks ei peaks parlament kahe-kolme aasta pärast tagasi pöörduma nende strateegiate juurde, küsides valitsuselt, mis on tehtud, mis muutunud? Paralleelselt kõrgharidusstrateegiaga oleks minu arvates vaja, et Eestil oleks oma tuleviku majandusstrateegia. Need kaks strateegiat, kui me tõesti tahame, et Eestis tekiks teadmistepõhine majandus, käivad ju käsikäes. Head kolleegid! Me läheneme uutele valimistele, iga päev põrisevad valimistrummid üha valjemini ja võib oodata veelgi populistlikumaid avaldusi, nagu tasuta koolitoit või koolivorm, mis põristajate arvates leevendavad sotsiaalset ebavõrdsust. Kui ma eile nägin ühe erakonna valimisklippi, tuli mulle meelde mu kaunis tudengiaeg. Tollal lubas Nikita Hru_t_ov, et minu põlvkond hakkab elama kommunismis. Jumal tänatud, et seda ei juhtunud! Kuid see klipp on väga sarnane nende kaugete aegade lubadustega. Kuid, kolleegid, võib-olla selles populismimeres, mis meil on jäänud kuni uute valimisteni, peaksime mõtlema XI Riigikogu peale, võib-olla võiksime üle vaadata meie alatised komisjonid, nende arvu, ehk oleks mõttekas ühendada näiteks välis- ja kaitsekomisjon. Mulle tundub, et peaksime kaaluma ideed, mis siin on juba üks kord tagasi lükatud - tulevikukomisjoni moodustamine. Tulevikukomisjoni roll olekski koos alatiste komisjonidega analüüsida strateegiat ja nende sidusust ning kontrollida, kuidas valitsused vastuvõetud strateegiat täidavad. Mõelgem selle üle, head kolleegid. Suur tänu!

Aitäh, kolleeg Ene Ergma! Palun kõnetooli kolleeg Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Haridusstrateegiat meil veel ei ole, kõrgharidusstrateegia varsti juba on. Ma juhin teie tähelepanu sellele, et kõrgharidus on privilegeeritud haridustase ses plaanis, et ülejäänud dokumente Riigikogu tasemele toodud ei ole ja me ei saa hinnata kõrgharidusstrateegia sobivust üldisse haridusstrateegilisse konteksti, me ei saa hinnata, kas põhilähenemised eri tasanditel on sarnased, kuidas nad muutuvad, kuidas on õppe kättesaadavuse, kvaliteedi, efektiivsuse vahekord eri õppetasanditel, mil nõutakse rohkem üht, mil teist. Paraku on meie ees kõrgharidusstrateegia eraldi võttes, aga ma arvan, et on hea märk, et seegi on, ja me peaksime üldise haridusstrateegia ka Riigikogu tasemele tooma. Mõnevõrra on mind häirinud, et kõrgharidusruumis toimuva puhul on põhikõneaineks olnud justkui võitlus turu jaotamise pärast erakoolide, riiklike koolide, avalik-õiguslike ülikoolide vahel. Seetõttu võetakse ka analüüsi aluseks just need kategooriad, millega niisugust konkurentsi ja turuvõitlust saab iseloomustada, ja nende hulgas ei ole alati kvaliteeti, kuigi põhimõtteliselt peaks olema, kui kõrgharidust turuna ette kujutada, siis sellel tasemel on ikkagi peamine kvaliteedinõue. Kvaliteedinõuete rikkumisi on olnud järjest. Viimase väga suure teemana arutasime me siin Riigikogu saalis ühte peaministrile esitatud arupärimist, mis käsitles otsest diplomite müüki erakõrgkoolis, eraülikoolis EBS, ja on nii selle kõrgkooli kui ka valitsuse lubadus, et niisuguseid asju enam ei toimu. Ma tõesti loodan, et kvaliteedile pannakse edaspidi rohkem rõhku. Tahan teie tähelepanu juhtida ühele konkreetsele, mitte just läbimurdele, aga väga olulisele punktile selles strateegilises dokumendis. See on see, et aastani 2015 on eesmärgiks võetud eestikeelse kõrgharidusliku õppe areng kõigil õppeastmetel, kaasa arvatud doktoriõpe, ja kõigil õppesuundadel. Kui me kujutame ette, nähes, et näiteks erakõrgkoolide soov on mõned erialad kuulutada oma monopoliks (räägime õigusteadusest, räägime ärijuhtimise eri versioonidest - paraku nähakse kogu majandusõpet pigem ärijuhtimise prisma läbi), et need peaksid olema justkui osa suurtest suundadest, mis oleks ainult erakõrgkoolide pärusmaa, ja arvestades, et strateegia on 2015. aastani, siis ma küsin, et juhul, kui me ei võta riiklikke kohustusi kõigis õppesuundades eestikeelse õppe tagamiseks ja anname õppe suundade kaupa ainult erakõrgkoolide monopoliks, siis milline on garantii, et 2015. aastal ja ka edaspidi me üldse saame rääkida eestikeelsest õppest mitmel olulisel õppesuunal. Ma arvan, et kui riik ei võta selget kohustust tagada ja selget kohustust hoida riiklikult finantseeritud kõrgharidussüsteemi üleval, siis see garantii kaob lähitulevikus ära, nii nagu jääb vähemaks üliõpilasi. Konkurents nende pärast on juba praegu pimedaks löönud mingi osa kõrgkoolide juhtkondi. Ma loodan, et püsib riiklik huvi kõrgkooli õppekvaliteedi vastu ja ka vajadus maksta üliõpilaste õpe tulevikus kinni.

Aitäh, kolleeg Tõnis Lukas! Palun kõnetooli kolleeg Janno Reiljani! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Kõrghariduse üldistest probleemidest sai juba eelmine kord räägitud, aga nüüd tuleks võtta üles konkreetselt konkurentsivõime küsimused. Mul on hea meel, et eelkõneleja rääkis riigi osa suurendamisest ja üle-eelmine kõneleja teadmistepõhisest majandusest. Kui riik tahab kõrghariduses ja eriti majanduses öelda sekka oma otsustava sõna, nii nagu ta arenenud riikides, Euroopa riikides teeb, siis tuleb meil oma poliitikat oluliselt muuta. See ei ole siis enam õhukese riigi poliitika, see on tõesti arenenud riigi poliitika, millele ka see kõrgharidusstrateegia on suunatud. Praegu võime öelda, et kõrgharidus ei ole maailmatasemega võrreldes konkurentsivõimeline kahel põhjusel. Kuna meil ei pakuta hästi väljaõpetatud spetsialistidele nende kvalifikatsioonile vastavat palka, siis on stiimul eriti kõrgtehnoloogiliste alade, innovatiivsete alade õppimiseks suhteliselt tagasihoidlik. Niisiis, kui me tõepoolest tahame, et nende aladega hakataks enam tegelema, siis peab tekkima vastava ala majandus. Paraku ei saa innovatiivne majandus ise tekkida, riik peaks äärmiselt suurte ja tõsiste vahenditega, aga need ei ole mitte sajad miljonid, vaid need on miljardid kroonid, kaasa aitama selliste majandusharude tekkele, mis tähendaks teiselt poolt seda, et me hakkaksime siit välja tõrjuma odavale tööjõule orienteeritud majandustegevust. Teine pool, ülikooli pool. Tudengi töö tuleb tõsta tasemele, et see oleks konkurentsivõimeline teiste aladega võrreldes. Eelmine kord rääkisin ma põhjalikumalt sellest, et tudengipalk oleks üks võimalus, mis aitaks nendel, kes tahavad oma võimeid maksimaalselt välja arendada, seda tõepoolest ka teha. Neil ei oleks tarvis nii sügavalt muretseda oma elatustaseme, sissetuleku pärast, mis tihti enam kui pooltel tudengitel lihtsalt ei võimalda keskenduda õppimisele, sest nad peavad mõtlema oma elatustasemele. Kolleeg ülikoolist tundis sügavat muret doktoriõppe efektiivsuse pärast. See mure on ka majandusteaduskonnas, kus mul on heameel töötada. See mure on suur ja sügav, kuigi riik võttis ju tegelikult ette teatud sammu siin olukorra parandamiseks, siin on tudengipalk või doktoripalk juba sisse viidud, 6000 krooni kuus on stipendium nendel doktorantidel, kes tõepoolest täiskohaga ülikooli juures töötavad. Me näeme, kas see hakkab olukorda kas või veidikenegi parandama. Kuid tuleb siiski arvestada ühe asjaga. Need on parimad meie tudengkonnast. Sellele parimale osale pakutakse (siin on just majandus- ja juuraõpingud tähelepanu keskmes) juba ülikooli ajal, vahetult pärast magistriõppe lõpetamist, eraäris sedavõrd häid kohti, et doktoriõppesse jäädakse tihti ainult selleks, et oodata. Oodata veel paremat pakkumist. Oodata lihtsalt seda kõige paremat, sest doktoriõppesse jäämine annab ka tulevasele tööandjale garantii, et ülikool on tunnistanud nad teistest paremateks, nad on selle konkursi läbinud. See tähendab, et meil tuleb tõepoolest kompleksselt vaadata, mis saab edasi, selleks et parimad jääksid ülikooli juurde, keskenduksid teadustööle ja hakkaksid järgmist põlvkonda välja õpetama. Samamoodi on õppejõudude palgaga. Investeeringuteks töökeskkonna loomiseks eraldatakse praegu vahendeid äärmiselt tagasihoidlikult. Kuid ka noored, need, kes doktoriõppe lõpetavad, lahkuvad tihti ülikoolist, eriti jällegi juuras ja majandusaladel, sest neile pakutakse väljaspool kohe häid töökohti. Õppejõudude kaader, hoolimata enam kui kümneaastasest väga pikast tõsisest tööst ja pingutusest, vananeb endiselt. Niisiis, see kõrgharidusstrateegia iseenesest, mis on kvaliteedile suunatud, mis hakkab nõudma kvaliteeti ühelt poolt kõrgkoolidelt, sealhulgas avalik-õiguslikelt kõrgkoolidelt, ja teiselt poolt näeb ette vahendid selle kvaliteedi tagamiseks, saabki realiseeruda ainult ühel juhul: kui nõudmised ja eraldatud vahendid on tasakaalus. Kui jäävad ainult nõudmised, siis on nii, et nad muutuvad unistusteks, ilma vahenditeta ei ole võimalik neid realiseerida. Niisiis, ka minu lootus on seotud sellega, et me hakkame muutma oma majanduspoliitikat, tunnustame kõrghariduse väga suurt tähtsust ühiskonnas, tunnustame tudengite töö väärtust tudengipalgaga, õppejõude väärilise tööpalgaga ja kõike seda kokku võttes loome hea töökeskkonna nii üliõpilastele kui ka õppejõududele. Strateegia loob selleks ainult võimaluse, paraku tuleb see võimalus realiseerida konkreetsete rahaeraldistega riigieelarvest ja mitte ühel-kahel aastal, vaid mitmel aastakümnel järjest. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh, kolleeg Janno Reiljan! Rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on peetud ja lõpetatud. Eelnõu 948 kohta muudatusettepanekuid esitatud ei ole ja vastavalt Riigikogu kodukorra seaduse §-le 109 ja juhtivkomisjoni otsusele alustan lõpphääletuse ettevalmistamist. Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 heakskiitmine" eelnõu 948. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 72 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid ei olnud. Eelnõu 948 on otsusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Algatajate ettekandeks palun kõnetooli justiitsminister Rein Langi!

Väga lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Täna esimesel lugemisel olev eelnõu sisaldab muudatusi, mis on seotud kurjategija ja kuriteoohvri omavahelise lepitamisega. Eelnõu töötati välja koostöös Sotsiaalministeeriumiga, kelle vastutusalas on ohvriabi seaduse rakendamine Eestis. Euroopa Liidu Nõukogu on vastu võtnud raamotsuse, mis käsitleb ohvri seisundit kriminaalmenetluses, ning see sisaldab ka nõudeid lepitusmenetluse sisseviimiseks liikmesriikide õigusaktidesse. Kuna raamotsus ei ole otsekohalduv Euroopa Liidu õigusakt, siis tulebki vastavad muudatused teha riigisiseses õiguses. Lepitusmenetluse eelnõu väljatöötamisel on arvesse võetud välisriikide kogemust ja eeskuju. Sätteid kriminaalmenetlusega seotud lepitamise kohta võib leida peaaegu kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide seadustest, ehkki regulatsiooni olemus on riigiti erinev. Põhjalikum ülevaade teiste riikide seadustest on toodud eelnõu seletuskirjas. Lepitusmenetlus on suhteliselt uus, kuid Euroopas laialdast heakskiitu leidnud alternatiiv riiklikule kriminaalmenetlusele. Lepitusmenetlus tugineb restoratiivõiguse põhimõttele. Lähtekohaks on kuriteo sotsiaalne taust ja sellest tulenevalt kaasatakse kuriteo kui konflikti lahendamisse nii kuriteo toimepanija kui ka ohver, samuti ühiskond laiemalt. Ohvriabi raamotsuse kohaselt mõistetakse lepitusmenetlusena kriminaalmenetlusõiguses enne kriminaalmenetlust või selle ajal läbirääkimiste pidamist ja lahenduse otsimist ohvri ja kuriteo toimepanija vahel, mida vahendab pädev isik. Eelnõu kohaselt on lepitusmenetluse kohaldamiseks tarvilikud järgmised eeldused. Esiteks, tegemist peab olema teise astme kuriteoga. Teiseks, kuriteo toimepanemise asjaolud on selged. Kolmandaks, teo tagajärjeks ei tohi olla inimese surm. Neljandaks, menetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Viiendaks, on olemas kahtlustatava või süüdistatava, kannatanu ja ka prokuröri nõusolek. Kui need eeldused on täidetud, saadetakse materjal lepitajale, kes viib lepitamise kui kriminaalmenetlusvälise protseduuri läbi. Lepitamine on edukas, kui sõlmitakse lepituskokkulepe, millega teo toimepanija võtab kohustuse heastada kuriteoga tekitatud kahjud. Eduka leppimise korral võib analoogselt otstarbekuse tõttu kriminaalmenetluse lõpetamise reeglitega kas prokuratuur või raskemate kuritegude puhul kohus kriminaalmenetluse lõpetada. Lõpetamisel pannakse kahtlustatavale kohustus täita lepituskokkuleppe kõiki või osa tingimusi ning tasuda kriminaalmenetluse kulud. Kui isik ei täida kokkuleppe tingimusi, mis kinnitati kohtu või prokuröri poolt, siis menetlus taasavatakse. Ülejäänud tingimuste täitmist saab kannatanu taotleda tsiviilkorras. Lepitamist korraldavad Sotsiaalkindlustusametis töötavad ohvriabitöötajad. Samuti jääb nende ülesandeks lepituskokkuleppe tingimuste täitmise jälgimine. Head kolleegid! Lepitusmenetluste arvu prognoosida on keeruline, kuna selle rakendusalasse jäävad ka teised juba olemasolevad alternatiivmenetlused, näiteks menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel, teatud osas ka käsk- ja lühimenetlus. Siiski on lepitamine oma sisult ja tähenduselt erinev, eriti tänu kannatanu aktiivsele kaasamisele menetlusse. Lepitamise rakendusalana oleksid mõeldavad näiteks järgmised kuriteod: tülid avalikes kohtades; elatusraha maksmisest kõrvalehoidmine; liiklusõnnetuse põhjustamine, kui kannatanuks on kaassõitjad; kehaline väärkohtlemine; kergemad varavastased kuriteod, näiteks vargus või asja omavoliline kasutamine. Teiste Euroopa riikide praktika lepitamismenetlusse suunatud kuritegude osas hõlmab eelnimetatud kuritegusid, kuid eri kuriteoliikide osakaal on riigiti siiski väga erinev. Soome lepitusseadus sätestab, et kriminaalasja lepitusmenetlusse saatmise otsustamisel tuleb lähtuda hinnangust kuriteo laadile ja toimepanemise viisile, kahtlustatava ja ohvri omavahelisele suhtele ning muudele kuriteoga liituvatele asjaoludele nende kogumis. Selgesõnaliselt on lepitamise rakendusalast välistatud alaealise vastu suunatud kuriteod, mille ohvril on vanuse või kuriteo olemuse tõttu eriline kaitsetarve. Euroopa Liidu Nõukogu lepitamissoovituste kohaselt on soovitatav kehtestada kriminaalasjades lepitamise kasutamise üldised reeglid, mis eeskätt peaksid andma juhised, mille alusel valida kriminaalasju, mida saadetakse lepitusmenetlusse. Kuna kriminaalasja lepitusmenetlusse suunamise õigus ja kriminaalasja leppimise tõttu lõpetamise taotluse esitamise õigus on prokuratuuril, tuleks see juhis välja töötada just prokuratuuris. Õiguskomisjonis tõstatati küsimus, kas nende kuritegude loetelu, mille puhul lepitusmenetluse kohaldamine on lubatav, ei peaks olema toodud seaduses. Iseenesest on see loomulikult edasise arutelu teema, kuid pean siiski vajalikuks märkida, et ühegi teise riigi seaduses sellist kuritegude loetelu ei ole ning edaspidi tähendaks iga muudatuse tegemine selles loetelus vastava seaduseelnõu menetlemist Riigikogus. Aga eelnõu algataja Vabariigi Valitsuse esindajana toetan igati õiguskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh, härra justiitsminister! Riigikogu liikmetel on teile küsimusi. Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra minister! Mul on küsimus selle eelnõu filosoofia kohta. Kas selle põhifilosoofia on lühidalt kokkuvõetav kahe järgmise näitega: kui hunt paneb lambatalle nahka, siis see juhtum ei käi selle seaduse alla, kui aga hunt otsustab seda lambatalle mõnevõrra näksida, siis tuleb asuda lambatalle ja hundi lepitamisele?

Aitäh! Ma võiksin muidugi sügavalt süveneda sellesse hundi ja lambatalle vahelise suhte küsimusse, aga põhimõtteliselt, tõepoolest, kui on toime pandud ikkagi selline kuritegu, mille puhul on tegemist kannatanu surmaga ehk kõnesoleval juhul on tall ära söödud, siis lepitusmenetlust rakendada ei saa. Lambatalle näksimisega on natuke keerulisem lugu. Ka talle näksimine, inimese puhul siis raske kehavigastuse tekitamine on teatud juhtudel ju esimese astme kuritegu. Aga kui näiteks hunt varastab tallelt ära käekoti, siis ma leian, et talle ja hundi lepitamine peaks olema võimalik.

Aitäh! Palun, kolleeg Koit Pikaro!

Tänan, härra juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab eelnõu seletuskirja teises peatükis olevat lauset või väidet, et just lepitusmenetluse abil saavutatakse ausam ja objektiivsem kuriteoga tekitatud kahju hüvitamine ning kannatanu huvide ja õiguste kaitse. Küsimus on kaheosaline. Kui Riigikogu lepitusmenetluse seadust praegu vastu ei võta, kas siis kannatanute õigused ja huvid hakkavad olema halvemini kaitstud, ning millega võrreldes saavutatakse selle menetlusega ausam ja objektiivsem kahju hüvitamine?

Aitäh, hea Koit Pikaro! See teema oli tõepoolest õiguskomisjonis arutlusel. Juba õiguskomisjonis nii minister kui ka ministeeriumi ametnikud möönsid, et tegemist ei ole mitte kõige õnnestunuma seletusega ehk seletuskirja osaga. Kindlasti ei peeta siin silmas seda, et kriminaalmenetlus ei ole aus.

Aitäh! Palun, kolleeg Toomas Alatalu!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma tahtsin küsida sedasama, mida juba puudutas härra Velliste. Ma kasutan tema näidet. Meil jäi arutamata siin see vahepealne seisund, kui hunt hammustab lambal ära, ütleme, ühe jala või kaks jalga või kolm jalga. Ma lihtsalt tuletan meelde, et vanasti oli ikkagi niisugune määratlus, et kas surm või raske kehaline vigastus. Siin seda teist poolt enam tekstis ei ole. Kuna te viitasite teiste riikide seadustele, siis ma küsin: kas see on praegu üldine norm igal pool, et on ainult surm ja kõik muu langeb ära ja on ainult näksimine, kui kasutada härra Velliste terminoloogiat? Või on veel midagi näksimise ja surma vahepealset teiste riikide seadustes ka ära märgitud?

Aitäh! Hundi seisukohalt vaadates võib hunt käsitleda ka talle kolme jala ärasöömist lihtsalt näksimisena. Ma arvan, et tallel on selle kohta erinev seisukoht. Mis puudutab seda, et juhtumid, mille tagajärjeks on inimese surm, ei ole lepitusmenetlusse suunatavad, siis see tundub olevat tõepoolest Euroopa Liidus üldine arusaam. Mis puudutab raskeid tervisekahjustusi, siis Justiitsministeerium on seisukohal, et need teod siiski võiksid olla teatavatel juhtudel, kui kannatanud ja ka prokurör on sellega nõus, lepitusmenetluse objektiks. Siin on silmas peetud eelkõige näiteks liiklusõnnetuse põhjustamist, kui kannatanuteks on näiteks kaassõitjad, sama perekonna liikmed. Sellisel juhul võiks minu arvates olla võimalik ikkagi lepitusmenetlust kasutada.

Aitäh! Palun, kolleeg Avo Üprus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Siin olid huvitavad käsitlused seoses nii Hemingway kui ka Remarque'i püstitatud hüpoteesiga, et antiloobil ja lõvil võib olla väga erinev arusaam tõest. Aga hetkel ei tegele me tõe tuvastamisega, vaid kokkuleppele jõudmisega. Sellisel puhul on antiloobil ja samuti lõvil, või siis nende kodumaistel variantidel võimalik kokkuleppele jõuda, mis tagab üldise rahu kogukonnas ja võib olla ka neile mõlemale kasulik. Mul on hea meel tervitada seda, et eelnõu on meie ees. Olen seda kaua oodanud. Aga mul on paar küsimust. Miks ei valitud, kuigi suuresti kasutati Soome analoogiat, Soome eeskujul seda võimalust, et alaealise vastu suunatud kuritegu või psüühikahäirega lapse või noore vastu suunatud kuritegu ei kuulu lepitamisele?

Aitäh! See on otsustamise koht. Ma ootan sellist debatti õiguskomisjonis. Justiitsministeerium, kaaludes kõiki asjaolusid, siiski leiab, et teatud juhtudel võib ka alaealise suhtes toime pandud kuritegude puhul lepitusmenetlust rakendada, sest meil on väga tugev prokuratuuri kontroll selles menetluses sees. Soome puhul ei ole prokuratuuri kontroll nii määrav. Soome prokuratuuril on natukene teistsugune asend riigiõiguslikus süsteemis. Aga see, mida te küsite, oleks kindlasti õiguskomisjonis esimesele lugemisele järgneva debati teema.

Aitäh! Palun, kolleeg Koit Pikaro, teine küsimus!

Tänan, härra juhataja! Austatud justiitsminister! Ma ei taha debateerida tallekese ja lamba teemal, sest kui ka talleke on ära söödud, siis kannatanu on ikkagi tema ema või üks tema vanematest. Seaduseelnõu mõtte järgi võib olla lepitusmenetlus ka kannatanu ja kurjategija vahel, mitte ainult ohvrist ei ole juttu. Minu küsimus on lihtsam. Eelnõuga lisatakse kriminaalmenetluse seadustikku § 203¹. Selle lõige 5 ütleb, et kui isik ei täida talle pandud kohustusi, siis prokuratuuri taotlusel võib kohus kriminaalmenetluse oma määrusega uuesti alustada või seda jätkata. Minu küsimus on: millise tähtaja jooksul võib kohus sellise määrusliku otsuse teha ja kas see tähtaeg on optimaalne?

Aitäh! Mis puutub teie küsimuse esimesse poolde, siis praegusel juhul ei tule talle esindaja ikkagi kõne alla, sest kui teoga on põhjustatud inimese surm, siis lepitusmenetlust rakendada ei ole võimalik. Sellisel juhul langevad need küsimused ära. Prokuratuuril on tõepoolest õigus esitada taotlus kohtusse kriminaalmenetluse uuendamiseks või kui lepitusmenetlus on jäänud ainult prokuratuuri otsuse juurde, siis lepituskokkuleppe rikkumisel algatab prokuratuur menetluse ise. Millise aja jooksul? Ma kujutan ette, et üldise aegumistähtaja jooksul, teistmoodi seda hästi ette ei kujuta.

Aitäh! Palun, kolleeg Avo Üprus, teine küsimus!

Selle eelnõu kohaselt ei tule mõistagi kõne alla lepitada kuritegu toime pannud isikut ja ohvri vanemaid, kuid nii teoreetiliselt kui ka maailmapraktika kohaselt siiski see võimalus olemas on ega ole välistatud, et meiegi õiguskord kunagi sinnapoole areneb. Ma ei öelnud, on see hea või halb. Kuid mind huvitavad mõned tehnilised üksikasjad. Mille alusel jõudis prokuratuur järeldusele, et menetletavaid lepitusjuhtumeid on aastas umbes sada? Teiseks, miks välistatakse vabatahtlike osalus või mitte küll välistatakse, aga piiratakse seda nii tugevalt, nagu seda praegu tehakse? Ka nende hulgas võib ju olla kõrgharidusega ja vastavate eeldustega inimesi. Kolmandaks, miks ainult neli ohvriabitöötajat saab väljaõppe? Loogiline oleks, et see oleks nende kõikide väljaõppe üks element.

Aitäh! Ma ühinen selle mõttega, et kõik ohvriabitöötajad peaksid tulevikus selle koolituse läbi tegema. Aga alustame kõigepealt nende neljaga. See on see, mis on praegu meie võimuses. Kust me oleme võtnud selle arvu 100? Pean ausalt üles tunnistama, et see on võetud suhteliselt lae tagumisest nurgast ja see on hinnanguline. Täpset prognoosi, kui suur on lepitusmenetluste osakaal 2007. aastal, ei ole võimalik teha. Me oleme lihtsalt küsinud prokuröride arvamust ja kõiki arvamusi kokku võttes on saadud umbes selline arv. See on kõik, mida ma võin teile vastata. Sellega olen küll nõus, et kõik ohvriabitöötajad peaksid koolituse saama ja tulevikus kindlasti tuleb sellesse kaasata rohkem vabatahtlikke. Aga nii nagu seletuskirjast võib välja lugeda, umbes 25 vabatahtlikku kaasatakse sellesse tegevusse pärast selle seaduse jõustumist juba 2007. aastal.

Aitäh! Palun, kolleeg Toomas Alatalu, teine küsimus!

Aitäh! Ma tulen veel kord selle seaduse filosoofia juurde, sest on selge, et seda me teeme Euroopa Liitu kuulumise pärast ja teistel riikidel on juba midagi ees. Samas on selle teksti koostajad selgelt raskustes kas või säärase asjaga nagu seaduse eesmärk (seletuskirja punkt 2). Siin on kõik kirjas ohvri seisukohalt, ohver tuleb kaasata protsessi ja tuleb vältida omakohut ja et tal oleks vähem viha, hirmu jne. Kurjategija kaob nagu ära. Ma ei hakka sõna-sõnalt diskuteerima, aga esitan küsimuse niimoodi: kas ei tuleks see seadus formuleerida üldse teisiti, näiteks lepitus- või lepitamisseadusena, ja siis üritada seaduse eesmärke kirja panna nii, et seal oleks kajastatud nii ohvri kui ka kurjategija roll, mis praegu siit selgelt välja ei tule?

Aitäh! See on üldise õigussüsteemi küsimus. Väga paljudes teistes riikides ongi olemas eraldi selline seadus nagu lepitusseadus ja sellest juhindutakse. On olemas eraldi kriminaalmenetlus ja on olemas eraldi kriminaalmenetlust puudutavad sätted teistes seadustes. Me oleme seni suutnud sellest hoiduda. Meil on ikka valitud selline tee, et kui me rakendame mingeid uudseid põhimõtteid, siis me viime kõik selle kohe sisse kas karistusseadustikku või kriminaalmenetluse seadustikku, praegusel juhul ka ohvriabi seadusesse, sest ohvriabitöötajad lihtsalt hakkavad selle lepitusmenetlusega tegelema. See on paljuski üldse õiguse kodifikatsiooni küsimus. Kui me tahame, et õiguskord oleks hästi selge, lihtsalt arusaadav ja kindel, siis peaksime sellist kodifikatsiooniprotsessi kindlasti jätkama. Mina olen sellise filosoofia pooldaja küll.

Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra justiitsminister! Palun kõnetooli juhtivkomisjoni ettekandeks õiguskomisjoni esimehe Väino Linde!

Auväärt istungi juhataja! Auväärt kolleegid, Riigikogu liikmed! 23. oktoobril arutas õiguskomisjon seda eelnõu teise päevakorrapunktina ja peab ütlema, et osalejate plejaad oli väga aukartustäratav. Osalesid justiitsminister, tema nõunikud, Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja, samuti sotsiaalminister ja Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialist. Õiguskomisjon, selle ütlen kohe ära, päris pikalt ja tõsiselt tegeles selle eelnõu tundmaõppimisega, esitas mitmesuguseid küsimusi, arutelu oli väga tõsine ja väga töine. Lõppkokkuvõttes otsustasime suunata selle eelnõu tänasel päeval esimese lugemise lõpetamiseks siia saali. Muudatusettepanekute õiguskomisjoni esitamise tähtaeg oleks tavapärane kümme päeva ja see aeg oleks 22. november kell 18. Meie arutelu algas sellega, nagu ikka hea komme on, et eelnõu algatajate esindajana justiitsminister esmalt selgitas eelnõu vajalikkust. Selgitas, et see on alternatiivne võimalus kriminaalmenetluse kõrval. Kui on toime pandud kuritegu ja kui pooled ära lepivad, võiks tõepoolest riigi seisukohalt kriminaalmenetluse ära lõpetada. Kui süüdlane saab aru, et ta on eksinud, ja vabatahtlikult hüvitab kõik kahjud ning kui kannatanu on sellega nõus, siis ei peaks riiklikku repressiooni tegelikult kohaldama. Üldises plaanis oli õiguskomisjon niisuguse väitega nõus, küll aga tekitas meis päris tõsiselt küsimusi see, miks eelnõu algatajad soovivad endale seaduses niivõrd laia otsustusõigust, et lepitamismenetlus on võimalik teise astme kuritegude puhul tervikuna. Sellest tulenevalt olidki meil vaidlused selle üle, et lepitusmenetlust võib tegelikult läbi viia juba prokuröri initsiatiivil, kui uurimise ajal saavutatakse kannatanu nõusolek. Niisugune osapoolte leppimine võib tulla väga erinevate paragrahvide puhul. Küsimus oli selles, et teise astme kuriteod karistusseadustikus on väga erinevad. Väga õigesti rääkis minister, et näiteks liiklusõnnetuse põhjustamise korral, kui kannatanud on kaassõitjad, oleks niisugune lepitamine igal juhul õigustatud. Kehalise väärkohtlemise puhul oleks see täiesti õigustatud, ka mõne varavastase kuriteo puhul. Aga probleemiks oli just nimelt see, et teise astme kuritegude paragrahvide rida siin on väga-väga erinev. Näiteks võin tuua paragrahvi, kus meie arvates on niisuguse võimaluse rakendamine suhteliselt küsitav, s.o väljapressimist käsitlev paragrahv. Selle esimeses lõikes räägitakse kuni viieaastasest vabaduskaotusest. Või ka näiteks vägistamist käsitleva paragrahvi esimeses lõikes räägitakse kuni viieaastasest vabaduskaotusest. Õiguskomisjon oli seisukohal, et siin on tarvis ikkagi ära tuua konkreetsed paragrahvid, mille puhul on võimalik kasutada lepitusmenetlust, aga mitte tekitada olukorda, mis võib-olla kannatanule võiks tegelikult mõjuda hoopis traumeerivalt. Seaduseelnõu algatajate seisukohta, et eelnõu toob kergendava asjaoluna täiendavalt leppimise võimaluse kannatanuga, hindas komisjon positiivseks. Kuigi ega ka praegu tegelikult seadus ei keela kohtul täiendavalt kergendavaid asjaolusid kohtuotsuse tegemisel arvestada, sellest tulenevalt toimub praegugi kohtus leppimist kannatanuga, mida mitmel juhul saab käsitleda kergendava asjaoluna. Millega me veel tegelesime? Sotsiaalministeeriumi ametnikud selgitasid meile täpsemalt, kuidas see protsess hakkab tegelikult käima. Selleks on olemas Sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötajad, nagu siin ka minister ütles, toimik jõuab prokuratuurist neile ja nemad üritavad leppimise protseduuri tegelikult läbi viia, kohtudes mõlema poole esindajaga vähemalt kaks korda. Oli komisjoni liikmeid, kes arvasid, et see protseduur on juba liialt formaalne ja kui need lepitatavad n-ö teineteise rinna najal nutavad, kas see on ikka see, mis jätab riikliku menetluse vajaduse tegelikult edaspidi ära. Avaldati ka arvamust, et prokurörile õiguse andmine päris kõikide teise astme kuritegude puhul otsustada, kas lepitusmenetluse kasutamine on õigustatud või mitte, võib nii või teisiti õigusmõistmise prokuröride kasuks sõna otseses mõttes kiiva lükata ja kohtute tegevus selles osas jääb võib-olla hoopis väiksemaks. Oligi probleemiks see, et kui näiteks kannatanule tekitatud kahju puhul on võimalik kohtuliku hagi nõue, see on kriminaalmenetluse korras, siis lepitusmenetluse puhul võib juhtuda sedasi, et see n-ö kriminaalne hagi esitatakse hoopis tsiviilkorras, hoopis tsiviilhagina. Seal on hoopis omad, teised nõuded. Ka selles osas ei saanud me tegelikult algatajatelt päris õigeid vastuseid. Küll aga oli õiguskomisjon kõige selle tulemusena, nagu ma ütlesin, seisukohal, et eelnõu tuleb edasi menetleda. Kindlasti on konkreetseid paragrahve, kus on väga oluline, et lepitamise võimalus on, aga see ei pea olema siiski mitte nii üldine teise astme kuritegude puhul, see võib tegelikult selle lepitusmenetluse esitada meile hoopis farsina. Seda me kindlasti ei taha. Aitäh!

Aitäh! Riigikogu liikmetel on küsimusi. Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra ettekandja! Te mainisite oma ettekandes, et teatud juhtudel võib lepituskatse kuriteoohvrit traumeerida. Kas komisjonis oli ka üldisemalt arutlusel küsimus, et kogu selle seaduse filosoofia võib üritada nihutada kuritöö ja karistuse sellist igavikulist nähtamatut piirjoont just kuritöö kasuks, et see nähtamatu piir kuritöö ja karistuse vahel võib hakata märkamatult nihkuma kuritöö kasuks?

Aitäh! Õiguskomisjon nii filosoofiliselt selle eelnõu arutellu ei süvenenud. Me üritasime selle eelnõu juures siiski jääda märksa konkreetsematesse raamidesse. Aga ma ei välista, et huvilised võivad leida ka niisuguse puutepunkti, nagu teie välja tõite. Kuid õiguskomisjon seda teemat niimoodi ei käsitlenud.

Aitäh! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Kas austatud Riigikogu fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Eelnõu 939 esimene lugemine on lõpetatud ja vastavalt Riigikogu kodukorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 22. november kell 18.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud rahuaja riigikaitse seaduse ja riigisaladuse seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Kõnetooli palun ettekandeks riigikaitsekomisjoni aseesimehe Trivimi Velliste!

Austatud härra esimees! Head kolleegid! Kõnesolev rahuaja riigikaitse seaduse ja riigisaladuse seaduse muutmise seaduse eelnõu käsitleb võimaliku renegaatlennuki tõrjumist. Riigikaitsekomisjon arutas seda eelnõu enne teisele lugemisele esitamist oma 6. oktoobri istungil. Eelnõu kohta ei esitatud ühtegi muudatusettepanekut, mistõttu tuleb lähtuda eelnõu esimese lugemise muudetud kujul esitatud tekstist. Tuletan meelde, et riigikaitsekomisjon otsustas 17. oktoobri istungil teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu 8. novembri istungi päevakorda. Ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas komisjon toona, et kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu s.a 9. novembri istungi päevakorda. Mõni sõna eelnõu sisust. Eelnõu eesmärk on reguleerida renegaadiohu tõrjumine ehk määrata kindlaks kaitseväe kasutamine, sealhulgas kaitseväe relvastatud jõu kasutamise tingimused ja kord, tsiviilõhusõiduki tekitatud ohu tõrjumisel. Eelnõus sätestatud regulatsioon tuleneb ka NATO nõuetest ning selle eesmärk on tagada Eesti riigi julgeolek ja kaitse. Juhtivkomisjon otsustas 2006. aasta 6. novembri istungil üksmeelselt täna teine lugemine lõpetada ja kiita heaks seaduseelnõu 996 kolmanda lugemise tekst, mis jagatakse istungisaali pärast eelnõu teise lugemise lõpetamist. Ühtlasi otsustas komisjon teha Riigikogule ettepaneku eelnõu 996 kolmandal lugemisel seadusena vastu võtta. Eelnõu vajab seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Riigikogu liikmetel on küsimusi. Palun, kolleeg Toomas Alatalu!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tegemist on järjekordse sammuga, mida me teeme oma rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. Samas on teada, et tihti ikkagi mõned riigid, pean silmas kas või reageeringut Saddam Husseini surmaotsusele, hakkavad tegema teistsuguseid avaldusi ja andma teistsuguseid hinnanguid. Ma küsin niimoodi: kas riigikaitsekomisjonil on informatsiooni selle kohta, et kõik ülejäänud NATO riigid, kaasa arvatud suurriigid, on valmis tegema täpselt sedasama, mida meie Riigikogus praegu nende renegaatlennukite kohta kavatseme otsustada? Kas see on üldine otsus ja kas kõik tegelevad sama probleemi lahendamisega?

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, see on tõepoolest nii. Kõik NATO riigid tegelevad selle probleemiga ja peaaegu kõigil NATO riikidel on õiguslikud lahendid juba leitud. Läti ja Leedu on sellega tegelnud isegi enne meid. Iseäranis Läti on selle probleemiga juba varem kokku puutunud, kuna Lätis on olnud väga kõrgetasemelisi üritusi, mis on nõudnud erilist turvamist. Nagu me teame, üks üritus on selle kuu lõpus Riias jälle algamas. Nii et vastus on jah, NATO riigid on tõepoolest selle problemaatikaga väga tõsiselt tegelnud nii praktilise kui ka õigusliku kandi pealt ja Eesti on üks viimaseid, kes selle peab korda ajama.

Aitäh! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Kas austatud Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Eelnõu 996 teine lugemine on lõpetatud ja eelnõu on suunatud kolmandale lugemisele.

Algab Vabariigi Valitsuse ja Isamaaliidu fraktsiooni algatatud Eesti Arengufondi seaduse eelnõu teine lugemine. Kõnetooli palun ettekandeks majanduskomisjoni esimehe Mart Opmanni!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu menetluses on Isamaaliidu fraktsiooni poolt menetlusse esitatud Eesti Arengufondi seaduse eelnõu, mis kannab numbrit 861, ja Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogu menetlusse esitatud samasuguse pealkirjaga eelnõu numbriga 946. Eelnõu 861 läbis esimese lugemise 16. mail s.a ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 15. juunil. Eelnõu 946 läbis esimese lugemise 20. septembril s.a. Vahepeal on mõlema eelnõu esindajad ühiselt mitmeid töiseid nõupidamisi teinud. Siinkohal aitäh nendele majanduskomisjoni ja Riigikogu liikmetele, kes kaasa lõid! Kindlasti tuli see kasuks kogu selle temaatika käsitlemisele, seisukohtade ühtlustamisele ja lõpuks eelnõude liitmisele tänaseks menetluseks. Majanduskomisjoni istungitel oleme tänaseks täiskoguks eelnõusid arutanud kolmel korral. 23. oktoobril arutasime muudatusettepanekuid, 24. oktoobril julgesime otsustada eelnõu teisele lugemisele saatmise täiskogu ette täna, 8. novembril, ning ühendatud eelnõude kõigi muudatusettepanekute arutelu toimus 6. novembril koos muudatusettepanekute esitajatega majanduskomisjoni istungil. Algatajate esindajatena osalesid viimasel, 6. novembri majanduskomisjoni istungil Isamaaliidu fraktsiooni esindajana Mart Laar, Vabariigi Valitsuse esindajatena Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna juhataja Eva Vanamb ja majandusarenguosakonna tehnoloogia ja innovatsiooni talituse ekspert Marika Popp. Muudatusettepaneku esitajat Eiki Nestorit esindas istungil majanduskomisjoni liige Jüri Tamm. Kui sirvida majanduskomisjoni viimase arutelu protokolli, siis mingit erilist ülddiskussiooni enam vajalikuks ei peetud, suundusime eelnõu arutelule muudatusettepanekute läbivaatamise teel. Seetõttu ma ettekandja rollis siiski kirjeldan vahepealseid koos eelnõude algatajate esindajatega toimunud töiseid arutelusid. Lisaks pöördusid meie poole sooviga viia sisse muudatusettepanekuid (küll seaduseelnõusse 946) Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon (EVEA) ning Eesti Tööandjate Keskliit. Kõigil oli üks ühine mure: et loodavas arengufondi nõukogus oleks kas nende esindaja või tööandjaid ühendavate liitude (Eesti Kaubandus-Tööstuskoda või Eesti Tööandjate Keskliit) esindaja. See, kuidas kompromiss välja kukkus, on kirjas muudatusettepanekus nr 2. Ma peatun sellel hiljem pikemalt, kui räägin muudatusettepanekutest. Igal liidul oli ka oma konkreetseid, ütleksin, et tehnilisemat laadi ettepanekuid, mille kohta tahan öelda, et on leitud lahendused ja võimalus nendega praktiliselt arvestada ja seda kõikide ettepanekute esitajate puhul. Kommenteerin siinkohal näiteks Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ettepanekut, mis kattub ka Eesti Tööandjate Keskliidu ettepanekuga, et arengufond investeeriks lisaks alustavatesse teadmis- ja tehnoloogiamahukatesse ettevõtetesse vajaduse ja mõistlikkuse korras ka juba tegutsevatesse ettevõtetesse. Leidsime, et eelnõu § 36 seda võimalust kohe kuidagi ei välista. EVEA rõhutas seevastu just alustamisjärgus ja isegi mikroettevõtteid. Kuna arengufondi kui investori omapära sellistes projektides on, et ta investeerib innovaatilistesse äriprojektidesse kiire kasvu perioodiks, arvestades, et selliste projektide puhul tavaliselt toote arendusstaadiumi välditakse, jäime ka siin põhimõtteliselt nõusse, et me ei peaks olema välistavad. Seda kajastab muudatusettepanek nr 1. Samuti on otsitud kompromisse volituste tähtaegades, nüüd on viie aasta asemel neli, arvestades finantssektoris tegutsevate spetsialistide mobiilsuse tegelikku olukorda. Tulen tagasi muudatusettepaneku nr 2 juurde, mis mõneti ootuspäraselt kujunes enim vaielduks. Kahe eelnõu liitmisel saabus murdepunkt just siis, kui suutsime leida vastuvõetava kompromissi nõukogu moodustamise küsimuses. Me loobusime n-ö ikoonidest, sellest, et teatud ametikohtadega käib automaatselt kaasas ka arengufondi nõukogu liikme pädevus, mis meenutab üht vanasõna: andis jumal ameti, annab ka mõistuse. Lisaks otsisime tasakaalu Isamaaliidu fraktsiooni eelnõu nägemuse, Vabariigi Valitsuse eelnõu nägemuse ning ettevõtjate liitudelt tulnud ettepanekute vahel. Nii on nõukogus jälle üheksa liiget, mõnes ettepanekus jäi see kaheksaliikmeliseks. Usutavalt suudavad parima panuse anda nii Vabariigi Valitsus, avalik-õiguslike ülikoolide rektoreid ühendav organ kui ka Riigikogu, kes viie nõukogu liikme määrajana on küllaltki tasakaalustavas rollis. Selle kompromissiga nõustusid pärast vaidlusi ja arutelusid eelnõude algatajate osapooled ning kui majanduskomisjon oli kompromissettepaneku läbi hääletanud ja see oli valdava toetuse saanud, siis Isamaaliidu muudatusettepanek võeti muudatusettepanekute tabelist tagasi. Tunnistagem, et ilmselt on sellistes küsimustes meie praeguses ühiskonnas raske suuremat kompromissi leida. Selline demokraatlikult valitud koosseis peaks vastama ootustele, olema piisavalt sõltumatu ja suuteline tegema tulevikku vaatavaid ja majanduskeskkonna muutmisele suunatud innovaatilisi otsuseid. Majanduskomisjoni hääletus: 9 poolt, 1 vastu. Seda sellepärast, et ühe komisjoni liikme liberaalne maailmavaade selles küsimuses soovis, et rektorite puhul oleks otsustajate ring kaugelt laiem kui avalik-õiguslikke ülikoole ühendav organisatsioon. Päris palju oli arutelu ka finantskomitee ümber (muudatusettepanekud nr 3, 7 ja 8). Ei arutatud mitte niivõrd tema sisulist tegevust, kuivõrd mõnevõrra desorienteerivat nime, ta on ümber ristitud ekspertkomiteeks. Tekitas mõneti segadust, mida see tähendab eelkõige panganduses levinud arusaamadest tulenevalt. Kuna tegemist ei ole laenu- või krediidikomiteega, hakkas levima teatud kartus, et see võib kaalutlusfaasis, projektide hindamise ja valiku faasis, tegelikult kitsendada võimalike tehtavate ettepanekute ringi ja kehtiva äriseadustiku vaim hakkab liialt domineerima. Ekspertkomiteel peab pigem olema kaalutletud, kuid piisav julgus teha tulevikku vaadates ettepanekuid juhatusele ja nõukogule. Kindlasti see väheneb, kui projekti tasuvus ja tulusus on ebaproportsionaalselt suure kaaluga. Tänapäevases kiirelt arenevas maailmas võib konkurentsi teravnedes täheldada kasvanud turunõudlust just uudsete tehnoloogiliste lahenduste järele, mille finantseerijaks oleks arengufond. Sellised innovaatilised projektid on tavapärasemast kõrgema riskiastmega, näiteks toote võimaliku turupotentsiaali hindamine tulevikus võib nõuda pigem teadushinnanguid. Niisiis, tegelikult tuleb ekspertkomitee puhul rõhutada enam võimelisust hinnata projekti realiseerimise suutlikkust ja investeeringu tulevikupotentsiaali. Kolmas vaidlusalune küsimuste ring oli seotud Euroopa Liidu riskikapitali ja riigiabi reeglistikuga ning põhimõtetega, kuhu seda laadi fondid ei tohiks investeerida. Kompromissid on muudatusettepanekud nr 10 ja 11. Eiki Nestori ettepanekut, viiendat muudatusettepanekut ei toetanud kummagi eelnõu algatajad ega ka komisjon ning see ei kuulu täna siin saalis enam hääletamisele. Teiselt poolt leidsime ühehäälselt, et tänane kavandatav riigipoolne toetus võib osutuda pigem ebapiisavaks kui tõhusaks, ja nii on muudatusettepanek nr 12 (Isamaaliidu fraktsioonilt ja Res Publica fraktsioonilt) saanud majanduskomisjoni üksmeelse toetuse, sõna "vähemalt" lisatakse kirjas oleva 20 miljoni krooni ette. Muudatusettepanek nr 13 on tehnilist laadi ja võimaldab kiiresti teha arengufondi kui institutsiooni asutamisega seotud toiminguid, näiteks asutamisega seotud notariaalsed toimingud või konto avamine pangas. Lõpetuseks majanduskomisjoni 6. novembri otsus: teha täiskogule ettepanek Eesti Arengufondi seaduse eelnõu 946 ja 861 teine lugemine lõpetada, loomulikult pärast muudatusettepanekute läbihääletamist. Hääled: poolt 10, vastu ei olnud keegi, erapooletuid ei olnud ehk otsus võeti vastu konsensusega. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Minu küsimus on selle kohta, mis on seotud selle fondi käivitamisega. Kas selleks raha ka on?

Hetkeseis on selline, et 20 miljonit krooni on selle aasta eelarves ja 20 miljonit krooni on järgmise aasta eelarves. Nii-öelda suurem kapital tuleks Eesti Telekomi aktsiate müügist, kui see protsess käivitatakse. Teadlaste hulk ja ametiasutuste hulk, kes on kaasa löönud, on aukartustäratav. Esimeseks kolmeks, neljaks või viieks projektiks peaks hinnanguliselt kindlasti raha jätkuma. Võib-olla õnnestub järgmise poolaasta Eesti Telekomi dividendidelt veel 30-40 miljonit krooni juurde teenida, ei pea kohe marssima valitsuse või peaministri ukse taha ja paluma alustada telekomi aktsiate müüki. Loomulikult me komisjonis rääkisime sellest ka, ega tegelikult ei oleks halb, kui raha oleks natuke rohkem.

Aitäh! Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Teine küsimus on mul tõesti veel. Sa kirjeldasid sütitavalt kompromissi nõukogu liikmete leidmisel. Olgu siis majanduskomisjon töö eest tänatud. Aga küsimus jääb ikkagi. Mul oleks hea meel, kui komisjoni esindaja Opmann vähemalt stenogrammi huvides ütleks, et nendest kahest Riigikogu liikmest, keda nimetatakse, peaks üks olema koalitsioonist ja teine opositsioonist. Kas riskid seda välja öelda?

Ma pigem toetaksin seda ettepanekut.

Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, kolleeg Mart Opmann! Kas austatud Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli kolleeg Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Peaaegu et kaheteistkümnendal tunnil või selle Riigikogu nelja-aastase töötsükli viimastel kuudel on selgunud, et annab küll opositsiooni ja koalitsiooni vahel koostööd teha. Võib-olla oli see tingitud sellest, et kaua tehtud kaunikene, ja kõik osapooled leppisid sellega, et protsess võttis mõnevõrra aega, aga kuna ei olnud nii suurt tormamist, siis oli ka võimalus rahulikult kompromisse sõlmida. Tuletan meelde, et päris alguses oli kolm suurt vastuolu kahe algataja vahel. Isamaaliidu eelnõu nägi ette nii esimesel korral kui ka teisel korral, selle koosseisu ajal algatatuna, et peaks olema tegemist avalik-õigusliku isikuga. Alguses valitsus sellega nõus ei olnud, nüüd on valitsus oma eelnõu algatamisel ja viimase hetkeni seisnud meiega ühtses väerinnas ja arvanud, et avalik-õiguslik käib küll. See on väga hea kokkulepe. Teiseks, finantseerimine. Algul vaadati pisut irooniliselt meie ettepanekut manipuleerida Eesti Telekomi aktsiatega. Nüüd on valitsus võtnud selle vähemalt osaliselt (meie ettepanek oli võib-olla isegi mahukam) täitmiseks. Kolmas vastuoluline punkt oli arengufondi sõltumatus, mis väljendub tema juhtimisskeemis. Siin püsisid erimeelsused kõige viimase ajani. Aga tõepoolest, kahe eelnõu ühendamine on saanud võimalikuks seetõttu, et mõlemad pooled tegid kompromisse. Meie saime üle hirmust, et valitsus tahab seda teha täiesti poliitiliselt valitsuskoalitsiooni juhitavaks instrumendiks, ja ilmselt valitsus nägi, et meie ettepanekutes ei ole midagi siivutut. Seetõttu võib öelda, et valitsuse esindajad nõukokku küll jäid, kuid iga valitsus saab ise otsustada, milliste positsioonide ministrid nõukogus saaksid olla. Teiseks, me oleme rahul, et selles nõukogus on kaks avalik-õiguslike ülikoolide esindajat ja ka Riigikogule on antud selles nõukogus soliidne roll ja mõttetult kitsendavad tingimused Riigikogu nimetatavatele nõukogu liikmetele on maha võetud. Ma arvan, et seda nõukogu saame hakata koos suunama, niipalju kui teda poliitiliselt on vaja suunata või aeg-ajalt küsida, kas eesmärgid on jäänud ikkagi samaks, nagu meie eelnõu algatajatena ette nägime. Me saame seda küsida, Riigikogus saame selle teemaga tegelda ning ka Eesti teaduse ja ettevõtluse tipud on juhtimisse kaasatud. Ma arvan, et nüüd tuleb selle rahaga, mis ette on nähtud, tõepoolest teha esimesed sammud. Mis puudutab finantseerimist, siis sellepärast see sõna "vähemalt" meie poolt sai ka ette pandud, et tegelikult saaks riigieelarvelist tuge käivitamisperioodiks suurendada. Vähemalt niisuguses mahus peaks olema alguses see finantseerimine, et ei tekiks sellist organisatsiooni kultuuri, et käiakse, müts peos, ühe ministri ukse tagant teise taha ja tegelik sõltuvus valitsusest püsib, kuigi paberil on seda sõltuvust võib-olla vähendatud. Nii et mõned sammud veel ja Eesti Arengufond kukub välja just sellisena, nagu me oleme võimelised seda Eesti praegusel arenguetapil välja mõtlema, kujundama. Siin on võetud rahvusvahelist kogemust, on võetud ka Eesti oma kohalikku koloriiti arvesse. Tähtis on see, et meil on ees tõehetk, kas meil ikka üldse on Eestis nii palju ajusid või vähemalt kavalaid strateege, kes suudavad arengufondi tõesti ka arengumootorina käima panna. Lootus jääb.

Aitäh, kolleeg Tõnis Lukas! Palun kõnetooli kolleeg Kalev Kuke! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Soomlased, kui välja arvata need, kes asjast midagi ei arva ja keda ilmselt on selge enamus, jagunevad kahte leeri. Esiteks need, kes usuvad, et Soome majandusedu ja Nokia on sündinud tänu meie arengufondi idee eeskujuks olevale Sitrale. Teiseks need, kes on veendunud, et nende majandusedu ja Nokiad on saavutatud lausa kõikvõimalike Sitrate kiuste. Mis parata, aga ennast pean ma liigitama nende teiste sekka. Nende veendumus on minu jaoks veenvam. Olgu muuga kuidas on, aga just soomlaste Sitra riigikeskne tegevus, mille toel ehitati üles toonase NSV Liidu turule orienteeritud ja peaaegu üksnes ida mõistes kõrgtehnoloogiline tootmine, oli see, mis süvendas oluliselt soomlaste 1990. aastate alguse majanduskriisi sügavust. Et oma sõnumit veidi neutraalsemalt esitada, küsin ma nii: kus oli Sitra siis, kui 1980. aastate keskpaigaks Euroopa Jaapani kuulsuse omandanud ja maailma riikide konkurentsivõime edetabelite tipus trooninud Soome sai vaevalt mõni aasta hiljem endale kaela tõelise lama ja senine täishõivega majandus endale minu mäletamist mööda Euroopa või vähemalt Lääne-Euroopa kõige kõrgema tööpuuduse? Päris kindlasti võiksid soomlaste kogemustele veidike teise nurga alt vaadata need kaks ja seejuures täiesti vastandlikku erakonda, kes lasid endale kaela määrida Meelik Kattago arengufondi mudeli. Nüüd siis arengufondi ideest. Päris kindlasti on selleks ideeks kehastatud eesmärgid üllad, sellele ei vaidle keegi vastu. Selles kahelda oleks lausa patt ja eks seetõttu tuleks ka asja proovida. Seda enam, et veel 2005. aasta kevadel oli Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil minu silmis olemas päris ratsionaalne mudel, mis miskipärast on tänaseks unustatud. Teeme aga siiski asja ära, vahest läheb meil arengufondiga paremini kui soomlastel Sitraga. Ainult ühest asjast ei ole ma siiamaani üldse aru saanud. Mispärast tuleb arengufondile anda avalik-õigusliku institutsiooni staatus? Ma pean siinkohal ilmselt tõdema sedagi, et ega ka Isamaaliit sellest aru ei saa. Avalik-õigusliku staatuse andmine arengufondile ei tähenda ju ometi midagi muud kui innovatsioonipoliitika n-ö lahtiriigistamist ja täitevvõimu distantseerumist innovatsioonipoliitikast. See, et arengufondi nõukogus broneeritakse kohad kahele ministrile, ei muuda asja. Arengufondil pole mingeid kohustusi täitevvõimu ees, tal on vaid õigus sellelt raha küsida. Tahan siinkohal küsida, mis õigusega peseb Vabariigi Valitsus käed puhtaks talle (ja seda Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) seatud kohustusest vastutada tehnoloogilise arendustegevuse ja innovatsiooni eest. See kohustus on kirjas Vabariigi Valitsuse seaduse § 63 lõikes 1. Või on meil edaspidi olemas kaks innovatsioonipoliitikat, üks, mida aetakse avalik-õigusliku arengufondi kaudu, ja teine, mida teostab Vabariigi Valitsus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu? Või peaksin ma liberaalina sellist konkurentide paljusust äkki isegi toetama? Avalik-õiguslike institutsioonide loomise peamine taotlus on teatavasti saavutada nende sõltumatus täitevvõimust, see tähendab vastava institutsiooni autonoomiat täitevvõimu suhtes. See on põhjus, miks näiteks moodsad keskpangad ei tegutse mitte riigiasutuse, vaid avalik-õigusliku juriidilise isiku vormis. Ikka selleks, et hoida valitsuste käed rahapressist maksimaalselt kaugel. Arengufondi näites lisab aga asjale pikantsust seegi, et ühele arengufondile avalik-õiguslikku staatust ihkava erakonna pähe ei mahtunud veel üsna hiljuti avalik-õigusliku institutsioonina tegutsev Eesti Pank, sest ei saa ju ometi olla nii, et Eesti Panga vara ei ole riigivara. Jumal tänatud, aga eks ajapikku saame kõik targemaks. Ma mõistan ka vanadele ülikoolidele antud avalik-õigusliku juriidilise isiku staatust, mis sest, et see toetub peaaegu üksnes traditsioonilisele ülikooli autonoomia instituudile. Kuid mispärast peame me muutma tehnoloogilise arendustegevuse täitevvõimust sõltumatuks tegevuseks ja andma sellele n-ö autonoomia? Sellel puudub minu jaoks ja minu silmis vähegi tõsiselt võetav ja mõistuspärane põhjendus. Miks on meil vaja aastal 2006 hakata moodustama avalik-õiguslikku investeerimispanka, millest muu Euroopa püüab lahti saada? Täitevvõimust sõltumatuse kõrval on avalik-õiguslike institutsioonide toimimise teine põhiprintsiip vara säilimine. Teisiti öeldes on avalik-õiguslike institutsioonide olemuslik põhimõte konservatiivsus. Idee panna konservatiivsus kokku tavapärasest suurema riskilubatavusega, mis on arengufondi loomise peamine ajend, peaks vanade eestlaste kombel panema tõdema, et see, mida tehakse, pole ei siga ega kägu. Lõpetuseks. Miks me peame ise oma teele kive veeretama? Avalik-õigusliku arengufondi korral on väga raske untsumineku puhul midagi muuta, sest nagu ütleb eelnõu § 3 lõige 4: "Arengufondi ühinemine, jagunemine ja ümberkujundamine ei ole lubatud." Midagi muuta saab siin üksnes suure pauguga - arengufondi likvideerimisega seaduse kaudu. Aga eks sellelgi ole oma võlu. Muide, siinkohal vääriks mõelda ka ühe teise avalik-õigusliku institutsiooni, liikluskindlustuse fondi küllaltki kurvale saatusele. Ühest teisest avalik-õiguslikust institutsioonist ja tema saatusest ma siinkohal rääkida ei tahaks. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Kalev Kukk! Rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on peetud ja lõpetatud. Eelnõu 946 ja 861 kohta on esitatud 13 muudatusettepanekut. Asume neid läbi vaatama. Esimene muudatusettepanek on majanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud, samuti teist, kolmandat ja neljandat. Viies ettepanek on kolleeg Eiki Nestorilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata, ei kuulu hääletamisele Riigikogu kodukorra seaduse § 106 lõike 2 alusel. Kuues ettepanek on Isamaaliidu fraktsioonilt ja Res Publica fraktsioonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Seitsmes ettepanek on majanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud, samuti kaheksandat. Üheksas ettepanek on Isamaaliidu fraktsioonilt ja Res Publica fraktsioonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Kümnes ettepanek on majanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud, samuti üheteistkümnendat. Kaheteistkümnes ettepanek on Isamaaliidu fraktsioonilt ja Res Publica fraktsioonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Kolmeteistkümnes muudatusettepanek on majanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud, eelnõu 946 ja 861 teine lugemine on lõpetatud ja eelnõu on suunatud kolmandale lugemisele.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse, riigilõivuseaduse ja vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Kõnetooli palun ettekandeks sotsiaalkomisjoni liikme Kaarel Pürgi!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Eelnõu 886 esimene lugemine toimus siin saalis 17. mail. Eelnõu eesmärk on arendada õendusabiteenuseid, parandada ja täpsustada kiirabiteenuse regulatsiooni, täpsustada tegevuslubade registreerimistõendite väljastamisega seonduvat, muuta efektiivsemaks tervishoiuteenuste kvaliteedi hindamine ning täpsustada aruannete esitamisega seonduvat regulatsiooni. Sotsiaalkomisjon eelistas mitte kiirustada seaduseelnõu seadusena vastuvõtmisega kevadistungjärgul, sest eelnõu tundus olevat esitatud kiirustades, ülepingutatult, nii mitmedki küsimused seoses perearsti tööga, töötervishoiuga, kiirabiteenuse korraldamisega ja haiglate nõukogudega ei olnud üheselt mõistetavad ning vajasid täpsemat lahtiseletamist ja korrigeerimist. Kiirustamine oleks kindlasti toonud kaasa puudulikult läbitöötatud eelnõu seadusena vastuvõtmise ja lähiajal oleks tulnud hakata seda muutma. Eelnõu kohta esitasid komisjon ja opositsioon 34 muudatusettepanekut, mis leidsid peaaegu täies ulatuses sotsiaalkomisjoni heakskiidu. Muudatusettepanekuid arutati komisjoni viiel istungil: 10., 16., 17. ja 26. oktoobril ning 6. novembril. Komisjoni liikmed töötavad kohusetundlikult ja nende istungitel osalemise üleslugemist ei pea ettekandja vajalikuks. Küll oli meile lahkelt selgitusi jagamas Sotsiaalministeeriumi meeskond eesotsas abiminister Peeter Laasikuga. Väga palju aitas positiivse tulemuse saavutamisele kaasa komisjoni nõunik Aimi Kaldre. Kui keegi tahab täpsemalt tutvuda muudatusettepanekute ja põhjendustega, siis ta märkab, et need puudutasid suures osas just neid valdkondi, mis said eespool ära märgitud. 26. oktoobri komisjoni istungil võeti vastu otsus saata tervishoiuteenuste korraldamise seaduse, riigilõivuseaduse ja vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu 886 Riigikogu saali teisele lugemisele 8. novembril ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Poolt oli 8 komisjoni liiget, vastuhääli polnud, 1 eelistas jääda erapooletuks. Ma tänan!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi on. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Minu küsimus on uue sõnastuse kohta, § 8 lõikega 8 täiendamise asjus. Siin on kirjas, et perearsti töölt eemal viibimisel asendab ajutiselt perearsti arst, kellel on perearsti kvalifikatsioon, ja siis on öeldud, et kui asendamine kestab vähem kui kolm kuud, siis ei ole perearsti kvalifikatsioon vajalik. Ma loodan, et härra Pürg komisjoni nimel ütleb stenogrammi jaoks, et see inimene, kes vähem kui kolm kuud asendab perearsti, peab ikka kindlasti arst olema, et sellest tuleb nii aru saada. Aga minu küsimus on teist laadi. Kas ei ole siin võimalust aasta jooksul neli korda kolm kuud asendada perearsti kellelgi, kellel ei ole perearsti kvalifikatsiooni?

Aitäh küsimuse eest! Julgen arvata, et perearsti asendamine on küllaltki suur probleem maapiirkondades, ja leida väärikat asendajat ei ole alati võimalik. Nagu te teate, võib siin esineda seoses sünnituspuhkusel olekuga ja vanemahüvitise maksmise ajaga probleem, et kolm aastat ei ole perearsti, aga teenuse kvaliteet ei tohiks kannatada. Kindlasti on ministeerium lähtunud sellest, et kvaliteet tuleb tagada.

Palun, kolleeg Jarno Laur!

Aitäh! Hea kolleeg Kaarel! Igaks juhuks küsin üle Eiki Nestori küsimuse: kas see asendaja, kes kolm kuud asendab ega pea olema perearsti kvalifikatsiooniga, peab ikkagi arst olema?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et see on iseenesestmõistetav. Ei saa inimest panna teisi ravima, kui tal sellel alal ei ole kvalifikatsiooni.

Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Vabandust! Eiki Nestor, ma vaatasin, et te olite juba registreerunud sõnavõtuks, kõneks. Saime kokkuleppele, aitäh! Aitäh, Kaarel Pürg! Kas austatud Riigikogu liikmed, fraktsioonide ja komisjonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli kolleeg Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Mul on hea meel seda kõnet pidada, sest vahel harva on ka opositsioonil võimalus tänada sotsiaalkomisjoni, tema lugupeetud juhatajat ja teisi koalitsiooni liikmeid, et on leitud võimalus ühiselt asja arutada ja võtta arvesse ka opositsiooni muudatusettepanekuid. Selle eest tuleb teile öelda aitäh! Ega meie ettepanekutel muud mõtet ei olnudki kui välistada sellist olukorda, kus poliitikud saavad langetada populaarseid otsuseid, mis ei ole paraku rahaga kaetud. Sellist ilma vastutuseta poliitiliste otsuste tegemise korda ei tohiks olla kuskil, kaasa arvatud tervishoid. Küll aga ühest asjast, mis minu meelest on jätkuvalt küsimärk. See on kiirabi. Praegu, lähtudes kehtivast riigihanke korrast ja muust avaliku raha kasutamise korrast, peaksid toimuma konkursid kiirabiteenuse osutajate vahel, kes on nõus riigi pakutava raha eest teenust osutama. Elu on näidanud, et nendest konkurssidest ei ole midagi välja tulnud ehk pigem on lepinguid pikendatud. Minu meelest oleme probleemi lahendamisel lähtunud valest suurusest. Me oleme lähtunud sellest, et põhjused, miks need konkursid läbi kukuvad, on administratiivsed või midagi muud sellist. Tegelikud põhjused, miks nad läbi kukuvad, on selles, et raha, mis selle töö eest pakutakse, on liiga väike ja keegi ei taha seda tööd selle raha eest teha. See on asi, mida peaks õppima. Tegelikult ei ole siin ka see vahelahendus, mis annab võimaluse teha nii ja naa, vist kõige parem ja võib juhtuda sellisel moel, nagu ühes paragrahvis, kus me nõudeid allapoole viime ning loeme kolmanda ja neljanda kursuse üliõpilased juba meditsiinitöötajateks. See on paraku praeguse olukorra tunnistamine, mida me siin seaduses teeme, aga kui me tervishoidu raha juurde andma ei hakka, siis varsti selles tekstis, kus on praegu kirjas kolmanda ja neljanda kursuse üliõpilased, asendatakse nad põhikoolilõpetajatega, kes on otsustanud pärast gümnaasiumi lõppu võib-olla arstikutset omandada. See oli loomulikult natuke utreeritud, aga ma kardan, et nii see asi lõpeb, kui me tervishoidu raha juurde ei too. Lubage tänada selle muudatuse eest, mis komisjonis läbi läks ja mida arvesse võeti, et meil on siiski jätkuvalt võimalus ka riigieelarvest toetada Eesti tervishoidu selge asjaga, mille nimi on raha.

Aitäh, kolleeg Eiki Nestor! Palun kõnetooli kolleeg Marika Tuusi! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Ma tahan selle eelnõuga seonduvalt peatuda vaid ühel punktil ja ühel muudatusettepanekul, mis oleks oluliselt muutnud olukorda meie meditsiinis, kuid mis kahjuks läbi ei läinud, kuna üle poole komisjoni liikmetest seda ei toetanud. Nagu te mäletate, tehti tervishoius üks oluline viga aastatel 1998-1999, kui haiglad muudeti äriühinguteks, aktsiaseltsideks ja sihtasutusteks. Ma ei väsi toonitamast, et me oleme ainuke riik Euroopas, kus kõik haiglad on eraõiguslikud. See tähendab, me ostame raviteenust avalik-õigusliku raha eest erafirmalt, me keskendume riikliku süsteemi sees n-ö kasumi tootmisele, mitte paremale ravimisele, ja me kingime maksumaksja raha erafirmadele. Need kunagised poliitilised otsused on tekitanud olukorra, kus haiglad ei olegi huvitatud järjekordade lühendamisest, vaid nad isegi soodustavad tasulist vastuvõttu, et kasumit teenida. Näiteks, kardioloogi juurde on mitmekuuline järjekord, samal ajal võite 500 krooni eest pluss analüüside kinnimaksmise hind minna sinna kohe täna-homme ja seesama arst võtab vastu sealsamas kabinetis. See omal ajal tehtud otsus on tekitanud selle, et inimesed ei pääse arsti juurde. Praegu on isegi niisugune paradoksaalne olukord, kus kahjumiga töötavad haiglad osutavad paremat raviteenust, sest nad panevad selle raha n-ö järjekordade lühendamisse, mitte ei teeni kasumit. Kuid siin on veelgi ohtlikum moment. Neid aktsiaid saab ju ühel päeval võõrandada ja need võib müüki panna. Me teame kõik, et Tallinnas on olnud juba näide, kus linn ei teadnudki, kuidas ühe haigla aktsiad vahetasid omanikku, ja pärast tuli need tagasi osta. Kui me jätkame praegu haiglate kui aktsiaseltsidega, siis juhtub täpselt see, mis juhtus ravimifirmadega, kus monopoolsed hulgimüügiketid, mis on välisinvestoritele üle läinud, dikteerivad hindu. Meil ei ole sellega mitte midagi peale hakata. Kui ka haiglad lähevad üle n-ö päris eraomanikule, siis eraomanik teeb, mis tahab, ta kaotab mingi teenuse, sest talle ei ole see kasulik, ja me ei saa dikteerida hindu ega miskit. Siis ei olegi enam muud teha kui seda, mis tehakse raudteega, lihtsalt tagasi osta. Need otsused on tehtud jah, tõepoolest, kõik ühel ajaloolisel perioodil, Laari kolmikliidu ajal. Täna on selge, et me ei teinud tol ajal õiget otsust. Võiks ju olukorda muuta. Me tegimegi sotsiaalkomisjoniga ettepaneku, et haiglavõrgu arengukava haiglad võivad olla ainult sihtasutused ja mitte aktsiaseltsid. Sest pole õige, ma kordan veel, et riigi tagatavat tervishoiuteenust osutab kasumit teeniv eraõiguslik juriidiline isik ning ettevõtte teenitud kasumit ei suunata mitte tervishoiuteenuse parandamisse, vaid selle võib omanikele dividendidena välja maksta. On kahju, et selle ettepanekuga tulid kaasa vaid Keskerakond ja Rahvaliit. Kui veel kuidagi võib siin aru saada parempoolsetest parteidest, kes toetavad lauserastamist ja riigi rolli vähendamist, siis tõepoolest ei saa üldse aru, miks sotsid on siin nendega kaasa läinud. Ma saan aru, et Eiki Nestor omal ajal need otsused ministrina tegi. Aga praegu räägivad sotsid ikkagi ju sellest, et makse tuleb tõsta ja tervishoid kättesaadavaks teha, omaosalust vähendada, arstide ja õdede palka tõsta ja ravijärjekordi lühendada. Nad räägivad sotsiaalsest ja solidaarsest tervishoiust. Selles mõttes on küll täiesti arusaamatu see otsus, et nad ettepanekut ei toetanud. Muidugi, me võiksime täiesti üle minna Põhjamaade süsteemile, riiklikule tervishoiule, kus on kõik justkui hästi, on sotsiaalmeditsiin, haiglad kuuluvad omavalitsusliitudele, tsentraalselt kehtestatud hindu ei ole, riik finantseerib ja on loodud olukord, kus haigla ise on huvitatud järjekordade lühendamisest, sest kui patsient läheb näiteks kuhugi teise haiglasse, kui järjekord on pikk, siis peab see n-ö emahaigla selle teenuse kinni maksma. See süsteem meile sobiks. Aga lõpetuseks tahan öelda, et Eesti tervishoius on praegu n-ö riigi tervishoiuraha ja erasüsteemide raha täiesti segamini. Tüüpiline olukord on see, et arstil on väike erakliinik, ta teenindab seal kliente, loomulikult raha eest, ta peabki seda tegema, ta peab üleval ennast ja kliinikut. Kuid seesama arst töötab ühe päeva nädalas kuskil riikliku haiglavõrgu haiglas, mitte rohkem kui ühe päeva, aga siis, kui on vaja nendele patsientidele teha uuringuid, analüüse, magnetresonantstomograafiat või mida iganes, siis kanditakse see patsient sinna suurde haiglasse ja tehakse seal need analüüsid ära meie kõigi, maksumaksjate, riigi raha eest. See on üks põhjus teiste põhjuste kõrval, miks meil arste ei ole. Arstid lähevad välismaale, ja teine põhjus on see, et arstide vastuvõttu Tartus ju vähendati kümme aastat tagasi, sel aastal see taastati. Kuid põhipõhjus on see, et arst ei ole huvitatud töötamisest n-ö haiglavõrgu arengukava haiglas. Tal on teistpidi parem ja kasulikum. Ma väga loodan, et vähemalt edaspidi me koos ikkagi teeme selle otsuse, et haiglavõrgu haiglad ei tohi olla aktsiaseltsid. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Marika Tuus! Palun, kolleeg Eiki Nestor, vasturepliik!

Aitäh! Ma ei tea, mitu korda jumala päike peab looja minema, enne kui mul õnnestub Marika Tuusi veenda, et järjekorrad on nii sihtasutustes kui ka aktsiaseltsides, seal ei ole mingit vahet. Aga ma pakun välja ühe võimaluse, et ta jääks mind uskuma. Keskerakond on praegu Tallinnas võimul, ühed vähestest aktsiaseltsidest on veel Tallinna linnale kuuluvad haiglad. Ma teen ettepaneku, et Keskerakond teeks nendest kahest aktsiaseltsist sihtasutuse. Siis nad näevad, et sellest järjekorrad ei pikene ega lühene, need põhjused on hoopis mujal. Keskerakonnal on see võimalus olemas, jõudu neile selleks ja mina igatahes toetaksin seda.

Aitäh, kolleeg Eiki Nestor! Palun kõnetooli kolleeg Urmo Kööbi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ausalt öelda, natuke piinlik oli praegu kuulata Marika Tuusi esinemist. Ma olen 40 aastat töötanud tohtrina, sellest 25 aastat Maarjamõisa haiglas ja võin öelda küll vastupidist Marika Tuusile. Kui me muutsime Tartu haiglad sihtasutuseks, hakkas meie haiglal ja kõigil Tartu haiglatel minema majanduslikult tunduvalt paremini. Kadus ära haiglatevaheline konkurents, mida polnud vaja, me saime palju ratsionaalsemalt arstiabi korraldada. Ettevõtlusvormist, sellest, kas haigla on sihtasutus või aktsiaselts, ei sõltu suurt midagi, sest ka aktsiaseltsi olemasolu korral on haiglad kohustatud investeerima kasumi sama haigla edasiarendamiseks. Eiki Nestor juba mainis, et häda on tervishoiu väheses rahastamises. Meie kulutused tervishoiule, väljendades neid protsendina sisemajanduse koguproduktist, on Euroopa Liidu väikseimad ja see protsent pidevalt väheneb. Selles on küsimus. Mina olen seda meelt, et riik, keskvalitsus, peab raha juurde andma, ükspuha mis moel, perearste rahastades või kiirabile suuremas mahus raha eraldades. Inimeste käest rohkem raha küsida ei saa. Nüüd ütlen mõne sõna noorte kolleegide, arstiteaduskonna tudengite töötamise kohta haiglas pärast neljandat kursust. Ma arvan, et see on noorele arstile väga hea võimalus saada õetöö kogemust. Ta töötab haiglas õe alluvuses. Hiljuti tähistas Maarjamõisa haigla intensiivraviosakond oma 30 aasta juubelit. 600 tudengit on töötanud selles osakonnas õena või sanitarina. Juubelil oli väga palju endisi tudengeid, kes meenutasid tänutundes seda kogemust, mida nad nendel aastatel said. Nii et tegelikult, kui on olemas kontroll noore kolleegi üle, siis ei maksa teda karta. Toetan eelnõu teise lugemise lõpetamist. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Urmo Kööbi! Rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on peetud ja lõpetatud. Eelnõu 886 kohta on esitatud 34 muudatusettepanekut, asume neid läbi vaatama. Esimene muudatusettepanek on sotsiaalkomisjonilt, arvestatud täielikult, samuti teine ettepanek. Kolmas ettepanek on Res Publica fraktsioonilt ja Isamaaliidu fraktsioonilt, arvestatud täielikult. Neljas ettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on osaliselt arvestanud. Viies ettepanek on sotsiaalkomisjonilt, arvestatud täielikult, samuti kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas, kümnes, üheteistkümnes, kaheteistkümnes, kolmeteistkümnes, neljateistkümnes, viieteistkümnes ja kuueteistkümnes ettepanek. 17. ettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata, ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodukorra seaduse § 106 lõikele 2. 18. ettepanek on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. 19. ettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on sisuliselt arvestanud. 20. ettepanek on Res Publica fraktsioonilt ja Isamaaliidu fraktsioonilt, juhtivkomisjon on sisuliselt arvestanud. 21. ettepanek on sotsiaalkomisjonilt, arvestatud täielikult, samuti 22. ja 23. ettepanek. 24. ettepanek on Res Publica fraktsioonilt ja Isamaaliidu fraktsioonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. 25. ettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. 26. ettepanek on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. 27. ettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Samuti on 28., 29. ja 30. ettepanek sotsiaalkomisjonilt, arvestatud täielikult. 31. ettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. 32. ettepanek on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud, samuti 33. ja 34. ettepanekut. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud, eelnõu 886 teine lugemine on lõpetatud ja eelnõu on suunatud kolmandale lugemisele.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse, käibemaksuseaduse, rahvatervise seaduse, riigilõivuseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Kaarel Pürgi!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Eelnõu 918 esimene lugemine siin saalis oli juba 6. juunil. Ütlesin tookord siit puldist, et eelnõu on kindlasti võimalik parandada ja kõik asjalikud ettepanekud on teretulnud, sest 5. juuni istungil ei suutnud sotsiaalkomisjoni veenda ei sotsiaalministri ega rahvastikuministri antud selgitused ja argumendid. Sotsiaalkomisjon keeldus eelnõu kiirmenetlusest, sest uued teenused tõstatasid rohkesti küsitavusi, millele puudusid vastused. Sotsiaalkomisjonis avaldati juba kevadel nördimust, et meile tuuakse istungjärgu lõpuks ettevalmistamata eelnõud, mida on võimatu kiirustades menetleda ja meil tuleb kellegi tegemata tööd teha. Samuti avaldati muret selle üle, et küllaltki mahukas eelnõus peituvad probleemid, mis kuuluvad meie arvates rohkem haridusvaldkonda ja mida peaksid lahendama kohalikud omavalitsused. Suvel esitas oma arvamuse lapsehoiuteenuse kohta ka õiguskantsler, samuti esitati massiliselt muudatusettepanekuid. Komisjon hakkas muudatusettepanekuid arutama 10. oktoobril, kusjuures selgitusi jagasid Siseministeeriumi esindajad Sven Põder ja Olivia Taluste, rahvastikuministri büroo nõunik Erika Vahtramäe ning Sotsiaalministeeriumist Tarmo Kurves, Kristi Nikolajeva, Tiina Paldra ja Aleksander Korolkov. Ootamatult palju esmapilgul lahendamatuid probleeme tõstatas lapsehoiuteenuse osutamise infosüsteemi praktiline rakendamine - IT-spetsialistid, juristid ja andmekaitse esindajad ei suutnud kuidagi selles küsimuses ühist keelt leida. Samuti ei rahuldanud komisjoni liikmeid lahendus, mis puudutas teenuseosutajale tervisetõendi taotlemist ja selle eest tasumist. Eriti väljendati muret ohtude pärast, mis võivad tekkida teenuseosutaja kodus seoses tema pereliikmetega. Sotsiaalkomisjoni liikmed said aru, et eelnõuga soovitakse lõpuks korrastada ja seadustada mitmel pool juba osutatavat teenust. Samas torkas spetsialistide ebakindel esinemine silma ja mõned komisjoni liikmed olnuks nõus seda eelnõu veel lõputult menetlema. Järgmise aasta eelarve menetlemine aga sundis sotsiaalkomisjoni arvestama ka eelnõu tulevikuga. Nii otsustati 5 poolthäälega, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud, saata eelnõu 918 Riigikogu saali teisele lugemisele ettepanekuga teine lugemine lõpetada.

Tänan! Head kolleegid, kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi on. Palun, kolleeg Jarno Laur!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetav ettekandja! Minu küsimus puudutab selle seaduseelnõu § 1 punkti 9, täpsemalt ühte uut paragrahvi, mis on § 21¹⁰: uue tegevusloa taotlemine. Selle uue paragrahvi lõige 1 räägib sellest, et tegevusloa omaja peab taotlema uue tegevusloa andmist - jutt käib lastekodudest -, kui teenuse asutamise asukoht muutub või kui teenuse osutamise maht suureneb. Minu küsimus on: kui palju see maht peab suurenema? Asi ei tohi ju selle seaduse kohaselt tegutsedes naeruväärseks muutuda, kus n-ö maht suureneb ühe-kahe võrra, ja juba on vaja hakata uut luba taotlema.

Ma arvan, et need küsimused on võimalik lahendada ministri määrusega.

Aitäh! Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Praegu käib vanemliku hoolitsuseta laste aitamine sellisel moel, et kohalikud omavalitsused nõuavad kohtus kurbade otsuste langetamist ja riik maksab lastekodud kinni. Nüüd on siis tegu uute moodustega, lastekodusid ei ole enam, on ainult asenduskodud. Kuidas sina, kolleeg Pürg, omavalitsuse kogemustega inimesena hindad seda olukorda, mis tekib: kui mitmed lapsed jõuavad tõeliste professionaalide juurde, tänastesse lastekodudesse ja kui mitmed viiakse piltlikult öeldes ühe toreda ja tubli naabritädi juurde kasvatada sellessamas omavalitsuses?

Selles küsimuses arendaks vahest diskussiooni edasi kuskil kuluaarides. Aga mis puutub minu kogemustesse, siis kaldun ka mina lähtuma põhimõttest, et on siiski riigi kohustus aidata oma lapsed, olgu nad siis millistes tingimustes tahes, üles kasvatada. Kahtlemata hooldekodus, või õigemini mitte hooldekodus, vaid lastekodus ikkagi, on tagatud vajalik professionaalne hoolitsus. Komisjonis arutati seda küsimust väga tõsiselt. Ei ole ju võimalik ette näha kõiki nüansse, mis võivad esile tulla sellises nn asenduskodus, kus inimestel võivad olla kõige paremad soovid seda teenust osutada, aga võivad üles kerkida niisugused probleemid, mis lastekodudes ja lasteaedades kunagi ei teki. Nii et olen omavalitsustegelasena veendunud, et need probleemid peaks lahendama omavalitsus. Asenduskodu sellises variandis on lihtsalt üks abivahend, ehkki me nüüd tahame nagu lastekodusid asenduskodudena näidata. Tegelikult on riigi lastekodud praegu olemas ja ilmselt need lähemal ajal ei kao. Mis puutub nendesse lastesse, kes hakkavad saama seda teenust kodudes, siis ühest küljest on see hea. Nad saavad elada väiksemas seltskonnas ja võib-olla on neid kergem suureks kasvatada. Aga kindlasti on siin ka omad nüansid.

Palun, kolleeg Jarno Laur!

Ma tahan endiselt küsida esimese paragrahvi 9. punkti ehk siis tegevuslubasid puudutava kohta. Vaatasin selle peatüki veel kord üle. Kuskil pole viidatud, et minister peab määratlema piiri, kust alates uue tegevusloa taotlemine on vajalik. Küll sätestab uus § 21⁴ tegevusloa kehtivuseks viis aastat. Kui vaadata seda koosmõjus §-ga 21¹⁰, kas see tähendab, et uue tegevusloa taotlemine on vajalik ka selle viie aasta jooksul, kui teenuse osutamise maht suureneb?

Otseselt me komisjonis seda nüanssi ei käsitlenud. Ja ma ei oskagi siit praegu nendest muudatustest võrreldes esimese lugemisega seda punkti üles leida, sest komisjonis seda ei käsitletud.

Palun, kolleeg Marko Pomerants!

Aitüma! Uus mõiste "asenduskodu" on palju elevust tekitanud. Lugupeetud komisjoni ettekandja! Mis siis tegelikult Eesti laste hoolekande institutsionaalses korralduses muutub peale seda, kui mõiste "lastekodu" asemel hakatakse kasutama mõistet "asenduskodu"? Mis sisuliselt muutub?

Kui lastekodu nimetatakse asenduskoduks, siis otseseid sisulisi muutusi on sealt väga raske leida. Kui aga asenduskodu teenust lastekodust eemal hakata osutama, siis on muutused küllaltki suured. Iseasi, kui pika aja jooksul need toimuvad.

Palun, kolleeg Eiki Nestor! Teine küsimus.

Mu teine küsimus on seotud ühe kindlasti mõistliku mõttega, mis siin eelnõus on natukene tagasihoidlikult lahendatud. Mõtlen puuetega laste puhul ette nähtud lapsehoiuteenust, mida nüüd hakatakse maksma. Kas meil on ikka mõtet selle ilusa asja nimel seda seadusesse kirjutada, kui eelnõust tuleb välja, et see on kuni viis päeva aastas? Mida puudega lapse vanem sellest võidab? Ma arvan, et me pigem lihtsalt solvame neid selle viie päevaga. Kui teha, siis teha mingi tõsisem periood. Ja kui mitte teha, siis pigem oleks võinud nende mõne miljoniga näiteks suurendada puuetega laste toetust või teha midagi muud. Aga sellisel kujul, et tuleb mingi uus kõlav nimi, aga sisu on taga nõrk - kas sellel ikka on mõtet?

Mingil määral ma olen teie arvamusega nõus. Olles kohtunud inimestega, kellel see probleem kodus on, kes on 20 aastat oma risti kandnud, leian ma, et riik võiks tõesti ka teisi abinõusid leida. See ei ole halb mõte. Me loemegi eelnõust välja - õigemini mitte eelnõust, vaid seletuskirjast -, et kavatsetakse leida vahendid, viimaks see aeg umbes kahe nädalani. See oleks juba päris korralik abi perele, kellel see probleem on.

Palun, kolleeg Kadi Pärnits!

Ma tulen tagasi lastekodude ehk siis uue nimega asenduskodude juurde. Praegustes lastekodudes töötavad inimesed on tõsiselt üles tõstnud teema, et uue korra järgi saavad omavalitsused hakata lastele pakkuma asenduskoduteenust ja miinimumnorm pole mitte üks pere, kaks peret, viis peret, kuus peret, vaid kuni kuus last. Too miinimumnorm on nüüd uue muudatusega viidud hästi väikeseks. Ja kui enam omavalitsus ei soovi lastele asenduskoduteenust pakkuda, siis etteteatamise aeg on kuus kuud. Sellega liigub kaasas kogu raha. Praegused lastekodud muretsevad selle üle, et kui selline teenus hargneb kogu Eestis, mis saab siis lastekodudest. Tekib ju konkurents. Sotsiaalministeeriumi esindaja ütles mulle, et turg paneb asjad paika. Jagad sa ka seda arvamust või?

Ma ei kuulnud komisjonis, et te komisjoni aseesimehena oleksite selle küsimuse tõstatanud. Aga ma olen tänulik, et te sellest probleemist meid kõiki teavitate. Arvan siiski, et selle teenuse osutajaid, mida kardavad lastekodude kasvatajad, Eestis nii pea massiliselt turule ei tule. Vahest on see kartus üleliigne. Ehkki eeldatakse, et meil on juurde vaja üle 300 kasvataja, et seda teenust osutada. Aga ma julgen arvata, et see on praegu ilmaasjata kartus.

Aitäh! Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Võib-olla ma ei ole seda eelnõu põhjalikult lugenud ja te saate mind aidata. Ma näen siin üsna pikalt kirja pandud nõudeid, mis esitatakse asenduskodu ehk lastekodu kasvatusala töötajatele, aga ma ei näe nõudeid asenduskodu juhatajale. Kas need on kuskil mujal sätestatud või ei oska ma neid leida?

Asenduskodu puhul on tegu ilmselt füüsilisest isikust ettevõtjaga, kes osutab teenust kodus ja seal mingit juhatajat leida on raske. Aga nõuded peavad kehtima nii selle inimese kohta, kes seda teenust pakub, kui ka selle kodu kohta. FIE puhul on juhataja välistatud.

Palun, kolleeg Kadi Pärnits! Teine küsimus.

Kuna meil komisjoni istungid lindistatakse, siis võin kinnitada, et viimasel komisjoni istungil ma siiski seda teemat puudutasin, küsimuse esitasin ja sain ka vastuse. Vahest sa, Kaarel, jäid väheke tukkuma. Aga nüüd järgmise küsimuse juurde, mis puudutab sedasama konkurentsiküsimust, aga lastehoiuteenuse osas. Ma arvan ka, et väiksemates kohtades seda probleemi ei teki, suuremates kohtades aga küll. Eelnõu läheb seda teed, et solidaarset lapsehoiuteenust ei soovita edasi arendada, tahetakse üle minna individuaalsele, omavalitsuste kinnimakstavale teenusele. Kel on raha, see maksab selle eest, kel ei ole, see ei maksa. Kas sa näed siin probleemi, mis puudutab lasteaedade edasiarengut ja konkurentsi, mis kas või kasvatajate leidmisel selle erateenuse puhul tekib?

Mulle jääb veidi arusaamatuks, et kui sa seda juba küsisid ja oma küsimusele vastuse said, siis kas on vaja veel nautida tähelepanu ja esineda samade küsimustega ka siin saalis. Vastus on põhilises ju saadud. Aga lasteaedade inimesed on meil ääremaal küllaltki rahulikult häälestatud, sest lastehoiuteenus on paigas, lasteaedades on kohad olemas. Te teate väga hästi, et see eelnõu on ette võetud selleks, et seadustada asjade seis, mis praegu mõningates kohtades Eestis juba välja kujunenud on. Me püüame seadustikku korrastada, et need inimesed ei töötaks nii, nagu neile pähe tuleb, vaid oleksid olemas normatiivaktid, mis valdkonda reguleerivad ja teatud kohustused panevad. Me püüame lahendada praegu seda probleemi just suuremates keskustes. Maakohtades minu arvates vaevalt suuri probleeme tekib. Iga omavalitsus peab tagama lasteaedade olemasolu. Kui omavalitsus seda ei suuda, siis peab ta selle infosüsteemiga ühinema ja otsima teisi lahendusi.

Palun, kolleeg Marko Pomerants! Teine küsimus.

Veel sellest asenduskodu teenusest. Mis te arvate, kumb kasvukeskkond on lapsele parem, kas selline väike perelaadne või siis suur lastekodu, kus laste suur arv on tähtis iseenesest selleks, et kogu seda kremplit laste abil üleval pidada?

Kõik küsimused tunduvad nagu mulle endale olevat. Kedagi ei huvita, mis komisjonis arutati, kõik tahavad minu arvamust teada. Minu arvamus on selline, et loomulikult oleks parem, kui asenduskodu oleks väiksem ja igale lapsele rohkem tähelepanu jaguks. Suurtel kodudel on omad probleemid, nende ülalpidamisega tekivad suuremad küsimused. Samas on suuremates ja riigi finantseeritud asutustes võimalik paremini kontrollida nõuete täitmist ja ka lastele hariduse andmist.

Palun, kolleeg Jaak Allik! Teine küsimus.

Lugupeetud ettekandja! Andke andeks, ma ei kuulu sotsiaalkomisjoni, aga ma tahaksin siiski aru saada, millega me tegeleme. Ma olen seni aru saanud, et selle eelnõuga kõik praegu Eestis tegutsevad lastekodud nimetatakse ümber asenduskodudeks, aga need on teatavasti üsna suured lastekodud. Teie vastusest mulle aga sain ma aru, et asi puudutab ainult neid juhtumeid, kui seda asenduskodu peab FIE ja siis ei ole juhataja probleemi. Äkki te lihtsalt valgustate, kas ülejäänud lastekodude süsteem, kogu praegune struktuur jääb alles või kuidas see on.

Praeguste lastekodude struktuur ei muutu. FIE-dele antakse võimalus osutada uut teenust, nad võtavad selle ette, arvestades nõudmisi laste hulga suhtes ja muid tingimusi.

Palun, kolleeg Janno Reiljan!

Austatud ettekandja! Valgas andsid sotsiaaltöötajad hiljaaegu lapsed hooldusperesse, mille pereema oli paar korda kriminaalkorras karistatud ja piinas hiljem lapsi. Pereisa oli lapsest saadik nõrgamõistuslikuks tunnistatud. Ametnikud aga väitsid, et nemad ei ole ühtegi reeglit rikkunud, sest ei peagi kontrollima, kas hooldusvanemad on kriminaalkorras karistatud ja kas nad on vaimselt terved. Kas on seaduses ette nähtud range kontroll selle üle ja vastutus selle eest, et need füüsilisest isikust ettevõtjad, kes teenust hakkavad pakkuma, ei ole näiteks kriminaalkurjategijad või vaimselt haiged? Asi on nimelt selles, et praegu on kõik näiteks hooldusperede puhul rajatud sellele, mis inimesed ise ütlevad. Kui keegi deklareerib, et ta ei ole haige, ta ei ole karistatud, siis on asi korras. Sotsiaaltöötaja annab vastu vaidlemata lapsed tema hoolde. Kas eelnõuga on välditud, et sellist asja ei saa juhtuda?

Komisjonis käis tõsine arutelu, mis nõuded peavad olema kehtestatud inimese kohta, kes kavatseb seda teenust osutada, ning mis nõuded peaksid olema kehtestatud inimeste kohta, kes elavad samas kohas - kodakondsed, sugulased. Me suutsime komisjonis nii palju kokku leppida, et tuleb arvestada paljude nüanssidega. Ja sellepärast on vajalik ka nende inimeste kontrollimine perearsti juures, kes elavad samas hoones, kus seda teenust osutatakse. Isikule, kes tahab osutada seda teenust, kehtivad kutsenormid, mis välistavad laste sattumise sobimatute inimeste hoole alla. See, mis te ütlesite tolle hoolduspere kohta ... Kahtlemata on siin suur süü sotsiaaltöötajatel, kes probleemiga on tegelenud. Neid tuleks minu arvates karistada. Tõsi, me ei suutnud eelnõu koostades leida võimalust, kuidas psühhiaatrilist kontrolli läbi viia. Avaldati arvamust, et see piirab juba ettevõtlust, et see on ebaproportsionaalne piirang - inimesel võib säärane haigus väga ootamatult tekkida. Aga perearsti antav tervisetõend on vajalik, vastasel juhul teenust osutada ei saa.

Palun, kolleeg Janno Reiljan! Teine küsimus.

Jah, teine küsimus siiski ka. Asi on nimelt selles, et sotsiaaltöötajad, terve Valga Linnavalitsus ja -volikogu põhjendavad asja järgmiselt. Kuna seaduses ei ole kohustust kontrollida, siis järelikult ei saa ka kedagi millegi eest vastutusele võtta. Samas kõik need nõuded on seaduses sätestatud. Järelikult ei ole küsimus selles, kas nõuded seadusesse seatakse, kui neid ei pea kontrollima ega saa kontrollida, sest vastavad kontrollimehhanismid on välja töötamata. Ma küsin veel kord: kas kontrollimehhanismide väljatöötamist ja nende seaduses otseselt fikseerimist arutati komisjonis või ei arutatud? Ja kas jõuti järeldusele, et need tuleb seadusesse sisse kirjutada või jääb kõik ikkagi ainult sellele tasemele, et tore oleks, kui hooldusvanemad või teenuse pakkujad oleksid toredad inimesed, aga kui nad ei ole, ega siis ka midagi lahti pole?

Te puudutate praegu hooldusperede probleemi. Nii palju kui mina omavalitsuse tööst mäletan, on alati tõsine mure, kellele anda õigus võõrast last kasvatada. Praegune seaduseelnõu käib asenduskodu, lastekodu ja lapsehoiuteenuse kohta, see on natukene teine ring. Aga menetletavas eelnõus on tervisenõuded sees. Siin ei ole nii, et kõik käib, nagu jumal juhib.

Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, kolleeg Kaarel Pürg! Austatud Riigikogu liikmed, fraktsioonide ja komisjonide esimehed! Kas soovite avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli Kadi Pärnitsa! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu! Sotsiaaldemokraadid selle eelnõuga küll rahul olla ei saa. Me tunnustame tehtud tööd, aga oleme saanud tänaseks eelnõu, kus praktiliselt terve tekst on läbi joonitud. Sisse on tulnud uusi põhimõtteid ja uusi mõisteid, aga me ei ole saanud nende kohta muudatusettepanekuid teha. Need ei ole lihtsalt niisama uued mõisted, uued sõnastused, vaid nende taga on tegelikult küsimus laste turvalisusest, sellest, mis teenuseid me ikka oma puuetega lastele pakume. Samuti on siin küsimus sellest, kuidas hakkab sujuma koostöö era- ja riigiasutuste vahel. Need asjad on siin liiga pilla-palla ja palju küsimusi on lahti. Tegelikult peaks selle eelnõuga veel tegelema. Mis siis, et eelarve on menetlemisel. Siin tuleks nädal-kaks veel asju arutada. Seda ei arva ainult sotsiaaldemokraadid, vaid ka selle valdkonna esindajad. Seepärast me teeme täna ettepaneku eelnõu lugemine katkestada. Nüüd mõnest probleemist lähemalt. Esiteks, puuetega lapsed. Kahtlemata on seda teenuste paketti, mida riik neile pakub, vaja tõhusalt arendada. Nendele on vaja tagada juurdepääs haridusele, transport sinna, kindlasti lapsehoiuteenus nii seal koolis olles kui ka kodus olles. Vastavad sammud peaksid olema palju-palju tõhusamad, kui selles eelnõus pakutud on. Heakene küll, võetakse üks probleem siin lahendada: et lapsevanemad saaksid natuke puhkust puuetega lapse hoidmisest. Aga nagu siin juba küsimuste voorus üles tõusis: kogu selle mehhanismi loomine on väga laiaulatuslik, aga seni on sellest asjast küll rohkem kisa ja vähem villa olnud. Need viis päeva, mis lapsehoiuteenust aastas pakutakse, seda on küll piinlikult vähe. Ja needki pole eelnõus sees, on taga seletuskirjas. Kui me juba seda teenust pakume, siis peaks pakkuma kas või selles ulatuses, et vanem saaks palgata puuetega lapsele lapsehoidja ajal, mil laps ei saa olla kas koolis või lasteaias ja vanem peab käima tööl. Juhul muidugi, kui vanemad tööl käivad. Me tegime konkreetse ettepaneku, et seaduses oleks selgelt öeldud, millises ulatuses oleks puuetega laste vanematel õigus lapsehoiuteenust saada. Olgu konkreetne tärmin ja tähtaeg. Väga kahju, et see läbi ei läinud. Selles mõttes on see asi poolikult lahendatud. Teine probleem puudutab päevahoidu laiemalt. Kaarel Pürg ütles, et asjad meil kõik toimivad, kohad on olemas. Ometi on meil rohkem kui pooltes omavalitsustes lasteaedadesse järjekorrad. Tegelikult vajaks teenus, mis puudutab solidaarset päevahoidu, palju enam arendamist ja sellest oleks inimestele tõesti kasu. Kõik siin tehtu on arvatavasti minister Rummo saba kergitamiseks tehtud. Siin on kõva regulatsioon ja ei sentigi raha. Tegelikult me tunnustame seda, et lapsehoiuteenusele antakse mingi raamistik, aga ega see üle riigi probleemi ei lahenda. Ta aitab kaasa suuremates linnades. Võib-olla Tallinn ja Tartu hakkavad nendele vanematele peo peale raha maksma, kes lähevad erapakkuja käest lapsehoiuteenust tellima. Samas, kui me selle raha eraldaksime lastepäevahoiule, siis on vaja luua uusi rühmi ja kasvatajatele normaalset palka maksta. Küsimus ongi selles, et rahasumma on ikka üks. Mis tee me valime? Praegu on siin näha individualistlik tee. Seda mõtet on kandnud Reformierakond. Kahju, et ka Keskerakond ja Rahvaliit koos seda teed lähevad. Vastu, paistab, pole midagi saadud. Nüüd viimane, hästi tõsine teema. See puudutab asenduskodusid. Kõigepealt probleem, et kui omavalitsused hakkavad asenduskoduteenust pakkuma, siis mingeid miinimumnõudeid ei ole. Piisab, kui sul on kaks-kolm last. Sellega tuleb raha ka omavalitsusse. Ühest küljest võib arvata, et väikeses peres pakutud teenus on hea. Lastekoduinimesed aga kardavad, et selliste perede vanemad võivad säärases olukorras täiesti läbi põleda. Ka ei ole nende puhul tagatud kogu seda professionaalset abi, mis praegu suurtes lastekodudes olemas on. See on kindlasti probleem. Probleem on ka selles, et lapsed võivad hakata pendeldama: omavalitsus võtab nad, siis teatab kuus kuud ette ja annab jälle tagasi riigi lastekodusse. Lastekodud on aga rajatud pearahasüsteemile. Kuidas hakkab see mõjuma kogu lastekoduteenusele? Nüüd laste turvalisusest. Need asjad on esialgu lahtised. Oma vaimse tervise kohta kirjutab inimene ise tõendi. Seda asja ei saadudki ära lahendatud. Rääkimata sellest, kui tegemist on kriminaalkurjategijaga. Kui me läheme lastekodude teenuselt üle omavalitsuste pakutavale lastekoduteenusele, kuidas suudetakse seal ikkagi tagada elementaarne tase - öösel, hommikul, päeval? Eelnõust seda välja ei loe. Ma arvan, et kõiki küsimusi me ei saagi selle eelnõuga ära lahendada. Aga osas küsimustes saaks Riigikogu pakkuda palju kindlakäelisemat regulatsiooni. Selleks peab ainult olema poliitiline tahe. Nii et veel kord: nendes küsimustes peaks veel tööd tegema ja me teeme ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Kadi Pärnits! Järgnevalt palun kõnetooli Mai Treiali! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalhoolekande seaduse muudatuste eesmärk on kehtestada lapsehoiuteenus koos selle juurde kuuluva infosüsteemiga. Lapsehoiuteenus kui sisuliselt lapsevanemat toetav teenus tema toimetulekuks või teda töötamise ajal toetav teenus on üks mitmest lapse hoidmise ja järelevalve korraldamise võimalusest, lisandudes vanavanemate ja sõprade abile. Kui me räägime asenduskoduteenusest, siis seaduseelnõu muudatused pigem toovad kõik need sätted-tingimused ja korra seaduse tasandile, mis on teiste õigusaktidega reguleeritud. Jah, on selge, et lasteaiakohti kõigile soovijatele kahjuks veel ei jätku. Seadusmuudatusega rakendatav lapsehoiuteenuse infosüsteem pakub kindlasti võimaluse paremini ära kasutada olemasolevate lapsehoidjate abi. Mitmed inimesed on läbi teinud lapsehoidjana tegutsemiseks vajaliku koolituse ja saanud sellekohase tunnistuse. Infosüsteemi rakendamine aitab teenuse pakkuja ja teenuse vajaja kokku viia, näitab kätte alternatiivsed lapsehoiuvõimalused nii riigis tervikuna kui ka kohalikes omavalitsustes. Arvan ka, et lapsehoiuteenus oma infosüsteemiga peaks kindlasti olema üks osa hariduse infosüsteemist. Selge on see, et lapsehoiuteenus ei asenda hariduse omandamist toetavaid tegevusi lasteaias ja sõimes, vaid pakub lisavõimalusi emadele ja isadele, kes töötavad näiteks ebaregulaarse töögraafiku alusel või peavad sageli käima komandeeringus. Kindlasti on lapsehoiuteenusest abi ka nendele, kelle laps peab ootama lasteaiakohta, ja samuti nendele, kelle lastel on tervise tõttu erivajadusi. Üldjuhul maksavad lastehoiu eest vanemad või hooldajad. Kui aga linn või vald soovib korraldada ja kas osaliselt või täielikult kinni maksta lastehoiu oma piirkonnas, kehtestab selle korra omavalitsus. Lapsehoiuteenuse tingimused ja korra saab kehtestada kohaliku omavalitsuse aktina. Kuidas aga toetada neid peresid, kus on puudega lapsi? Keegi meist ei kahtle, et puudega lapsed vajavad samaväärset kohtlemist nagu nende terved eakaaslased. Mida raskem on lapse puue, seda olulisem on, et olemasolevaid võimeid arendataks. Riik pakub ühe lahendusena välja võimaluse, et kui raske või sügava puudega lapse hooldamise vajadus on ette nähtud rehabilitatsiooniplaanis või on selle kinnitanud kohalik omavalitsus, siis maksab lapsehoiu eest riik kindlaks määratud korras. Lastekodudes elavate laste, raske ja sügava puudega laste hooldust on riik finantseerinud juba aastaid. Riiklikule finantseerimisele on lisandunud vanema osalus ja lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse toetus vastavalt sellele, kuidas lastekodus hinnad on kehtestatud. Puuetega laste vanemate esindajatega rääkides on selgunud, et nende arvates peaks laps saama jääda tuttavasse keskkonda. Nii et hooldamisteenust peaks saama osutada ka lapse kodus. Eestis elab ligi 5000 raske või sügava puudega last. Alates 1. veebruarist 2007 rakendatav lapsehoiuteenus sügava või raske puudega laste vanematele kahtlemata kõiki vajadusi ei kata, kuid üks eesmärk ongi kompenseerida vähemalt teatud kulutusi. Me võime vaielda selle üle, kui suur see summa peaks olema, kuid 2007. aasta riigieelarves on planeeritud, et vastav aastakulu saab arvestuslikult olla 2352 krooni. Olen seda meelt, et praegu viie ööpäeva jooksul võimaldatav lapsehoiuteenus või aastas 123 tundi pakutavat teenust ei rahulda sugugi kõikide vajadusi. Kuid arvan ka, et astutud samm võimaldab igal aastal lisada sellele teenusele raha juurde, kas 10, 15 või 20 päeva kaupa. Vähemalt võimalus teenuseks on olemas. Seaduseelnõu on menetlemise käigus palju juurde saanud, väga palju tööd on tehtud eeskätt just lapsehoiuteenuse infosüsteemi sisseseadmisega. Ka teiste seadustega haakuvad selle valdkonna probleemid ei takista täna seaduseelnõu teise lugemise lõpetamist. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Mai Treial! Rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on peetud ja lõpetatud. Eelnõu 918 kohta on esitatud 76 muudatusettepanekut, alustame nende läbivaatamist. Esimene muudatusettepanek on sotsiaalkomisjonilt ja seda on arvestatud täielikult, samuti teine. Kolmas on Jaanus Tamkivilt ja Leino Mäelt, juhtivkomisjon on seda sisuliselt arvestanud. Neljas ettepanek on sotsiaalkomisjonilt, seda on arvestatud täielikult. Viies, kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas, kümnes ja üheteistkümnes ettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on neid arvestanud täielikult. 12. ettepanek on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult, samuti 13. 14. ettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on selle jätnud arvestamata. Muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele Riigikogu kodukorra seaduse § 106 lõike 2 alusel. 15. ettepanek on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Sama kehtib 16., 17., 18., 19., 20., 21., 22., 23., 24., 25., 26., 27., 28., 29., 30., 31., 32., 33., 34., 35., 36., 37., 38., 39., 40., 41., 42., 43., 44., 45., 46., 47., 48., 49., 50., 51. ja 52. ettepaneku kohta. 53. ettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele Riigikogu kodukorra seaduse § 106 lõike 2 alusel. 54. ettepanek on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult, samuti 55., 56. ja 57. ettepanekut. 58. ettepanek on Jaanus Tamkivi ja Leino Mägi esitatud, juhtivkomisjon on seda sisuliselt arvestanud. 59. ettepanek on sotsiaalkomisjoni esitatud, juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. 60. ettepanek on Jaanus Tamkivi ja Leino Mägi esitatud, juhtivkomisjon on seda sisuliselt arvestanud. 61. ettepanek on sotsiaalkomisjoni tehtud, juhtivkomisjon on seda täielikult arvestanud. 62., 63., 64., 65., 66., 67., 68., 69. ja 70. ettepanek on sotsiaalkomisjoni omad, juhtivkomisjon on neid täielikult arvestanud, samuti 71., 72., 73., 74., 75. ja 76. ettepanekut. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud, kuid juhatusele on laekunud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 918 teine lugemine katkestada. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku katkestada eelnõu 918 teine lugemine. Alustan hääletusprotseduuri ettevalmistamist. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 26 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid ei olnud. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 918 teine lugemine on lõpetatud ja eelnõu on suunatud kolmandale lugemisele.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Palun ettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Meelis Atoneni!

Austatud härra esimees! Head kolleegid! Tulumaksuseaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu arutas Riigikogu rahanduskomisjon 24. oktoobril ja 6. novembril. Esialgu oli eelnõu pealkiri "Tulumaksuseaduse § 5 muutmise seadus", aga nagu te näete, on sellesse eelnõusse võetud ka maamaksuseaduse § 10 muutmine. Eelnõu esialgne sisu oli kohalikele omavalitsustele füüsilise isiku maksustatavast tulust eraldatava määra suurenemine 11,9%-ni. Aga kuna istungil osalenud rahandusminister koos oma meeskonnaga selgitas meile vajadust muuta seoses teatud tähtaegade lõppemisega maamaksuseadust, siis komisjon otsustas siia lisada ka maamaksuseaduse § 10 muutmise seaduse. Julgen öelda, et loodetavasti kasutasime sellist lahendust viimast korda. Tegu ei ole mingi põhimõttelise muudatusega, vaid ettepanekuga pikendada maakasutaja maksukohustust seniselt 2006. aasta 31. detsembrilt uut tähtpäeva sätestamata. Omal ajal, kui see tähtaeg kehtestati, usuti, et maareform on selleks ajaks lõppenud, et kõiki maatükke kasutatakse ettenähtud korras ja maareformi lõpule mitteviimisest tingitud probleeme ei teki. Maamaksuseaduse § 10 lõige 1 sätestab, et kuni 2006. aasta 31. detsembrini maksab maamaksu maa kasutaja, kelle maakasutus ei ole maareformi seadusega ettenähtud korras ümber vormistatud. Pärast nimetatud tähtpäeva ei peaks maa senised kasutajad nende kasutuses olevalt maalt enam maamaksu maksma ja kohalikud omavalitsused võiksid ilma jääda kokku 37-38 miljonist kroonist. Ilmselt oleks see lihtsalt teatud kingituse tegemine mõnedele tegelikele maa kasutajatele. Lähtudes sellest, et maareformist on tänaseks läbi viimata veel 15,6% - just nii palju maadest ei ole veel registreeritud -, me tolle muudatuse ka tegime. Ettepanek tekitas komisjonis vaidlusi. Opositsiooni esindavad liikmed arvasid, et peaks eraldi eelnõu tegema. Aga häältega 7 poolt, 4 vastu, 1 erapooletu otsustas komisjon eelnõu kõnealuse ettepanekuga täiendada. Komisjoni ettepanek on selle muudatuse tegemise järel eelnõu teine lugemine lõpetada. Usun, et andsin kogu arutluse käigust päris põhjaliku ülevaate. Aitäh!

Aitäh! Riigikogu liikmetel on rahanduskomisjoni esimehele küsimusi. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Lugupeetud komisjoni esimees! Ma ei taha siin alustada debatti, miks ei jõutud maareformiga selleks kuupäevaks kuskile, see pole praegu oluline. Minu küsimus on selline: miks ei esitatud selle § 2 kohta omaette eelnõu?

See küsimus oli komisjonis ka arutlusel. Minu arvates Rahandusministeeriumi inimesed möönsid seda, et õige aeg rahvakeeli öelduna magati maha või pisut peenemalt väljendudes seda ei pandud tähele. Kui meie komisjon sellest murest kuulis, siis me saime seda arutada eelmisel nädalal. Ja komisjon, nagu sa, hea kolleeg Eiki, juba kuulsid, otsustas 7 poolthäälega (4 oli vastu ja 1 erapooletu), et selle saab ära teha ka sellesama eelnõu raames. Oluline on, et eelnõu peab igal juhul olema vastu võetud tänavu. Koos praeguse eelnõuga me võtame muudatuse varakult vastu ja mingeid probleeme ei teki. Vastasel korral, kui see eelnõu jäänuks pikalt venima - näiteks valitsuse arvamust on vaja kindlasti küsida, kui on uus eelnõu -, võinuks see kõik kokku nii kaua aega võtta, et me vahest oleksime kinkinud 38 miljonit krooni mõningatele maa reaalsetele kasutajatele. Tegu oli pragmaatilise otsusega, kui ma hästi lihtsustatult ütlen.

Aitäh! Palun, kolleeg Jarno Laur!

Hea ettekandja! Ka mina tahan küsida § 2 kohta, aga natuke teise nurga alt. Tegelikult on lõpule viimata maareformi suurim probleem riigimetsa maad ja sealt suurem osa sellest 38 miljonist kroonist, mis jääks vastasel korral kohalikele omavalitsustele laekumata. Tahan küsida: kas komisjonis tehti lugupeetud valitsuse esindajatele väike ata-ata? Seisab see ju enamjaolt valitsuse enda taga, et maareform ei ole näiteks metsamaade osas lõpule viidud.

Komisjon oli kriitiline ka selle tõttu, et see mure Riigikogu kui seadusandja ette nii viimasel hetkel kerkis. Kui seda saab nimetada ata-ata tegemiseks, siis on vastus sinu küsimusele jaatav. Aga maareformi kui laiemat temaatikat me päris lahti harutama ja süüdlasi otsima ei hakanud. Selleks on meil Riigikogus vist maaelukomisjon. Ma loodan, et ma selle komisjoniga mööda ei pannud, kes meil maareformi seadusaktidega tegeleb.

Palun, kolleeg Eiki Nestor, teine küsimus!

Aga võib-olla hoopis keskkonnakomisjon? Järsku oleks võinud selle maamaksuseaduse paragrahvi muutmise teha ka sotsiaalhoolekande seadusega koos?

Mina ei kommenteeri, mis järsku oleks võinud sündida, sest järsku võib palju asju sündida. Ma tuletan meelde, et tulumaksu ja maamaksuga tegeleb Riigikogus rahanduskomisjon. Puhtjuriidiliselt olnuks muidugi ilus, kui maamaksu muutmise eelnõu olnuks täiesti omaette. Konkreetsel juhul aga võitis pragmaatika idealismi. Ja kuna rahanduskomisjon tegeleb nii tulumaksu kui maamaksuga, siis ma ei pea seda nii jõhkraks vägivallaks, kui olnuks see, kui näiteks sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu lõppu oleks kirjutatud teise komisjoni pädevusse kuuluv sisuliselt uus eelnõu. Aga no Eiki Nestor muidugi seda vastust praegu väga ei kuula. Ta kuulas, mis Jarno talle vastab.

Palun, kolleeg Jarno Laur, teine küsimus!

Jätkaks seda meeldivat debatti. Rahanduskomisjon menetleb ühtlasi järgmise aasta riigieelarvet. Ja Keskkonnaministeeriumis, õigemini RMK-s, peaks olema arvestatud vahendid ka maamaksu tasumiseks. Kas praeguses eelnõus on need vahendid arvestatud? Kehtivat olukorda arvestades ehk neid kümneid miljoneid seal ei ole. Või on meie keskkonnavaldkonna inimesed juba ette rehkendanud, et me ad hoc sellise muudatuse teeme?

Väga asjalik küsimus. Rahandusminister ei maininud poole sõnagagi, et kellelgi oleks riigieelarve kulude poolel probleeme. Ja nagu ma aru saan, ei ole tulude poolel ammugi probleemi. Tegelikult on kõik osapooled selle kuluga või tuluga arvestanud. Aga kui võib täpsustada, siis ma ikkagi ütleks, et ei ole nii, et me saame probleemid taandada ainult riigile. On ju ka teisi maa kasutajaid ja nende puhul, eraisikute puhul, võib küll arvata, et vaevalt nad said loota, et nad maamaksust edaspidi pääsevad kas siis oma kavalusest või riigi lohakusest või riigi tegemata jätmistest.

Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, kolleeg Meelis Atonen! Head Riigikogu liikmed, fraktsioonide ja komisjonide esindajad! Kas soovite avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli kolleeg Helir-Valdor Seederi!

Head kolleegid! Isamaaliidu fraktsioon ja Res Publica fraktsioon toetavad tulumaksuseaduse § 5 muutmist. Esitatud eelnõus, mis on nüüd muutunud pealkirjaga ja kus muudetakse ka maamaksuseadust, me toetame § 1 iseseisva paragrahvina. Selles on sätestatud, et arvestamata mahaarvamisi, laekub maksumaksja elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele 11,9% residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust. Samuti toetame eelnõu § 2 ehk maamaksuseaduse muutmist nii, et kui maakasutus ei ole maareformi seadusega ettenähtud korras ümber vormistatud, maksaks maamaksu maa kasutaja. Küll aga ei saa me toetada sellist parlamentaarset menetlust, et kui eelnõu esitatakse ühe seaduse muutmiseks, siis haagitakse sellele menetlemise käigus külge esitatud eelnõuga üldse mitte seotult teise seaduse muutmine. See ei ole hea parlamentaarne tava ja meid rahanduskomisjonis ei veennud ka Rahvaliidu esindajate argument, et nii on varemgi, teiste valitsuste ajal tehtud. Tõepoolest, nii on ka varem tehtud, kuid see on olnud vale ja halb praktika. Me ei tohiks kindlasti seda tava jätkata. Teisisõnu me küsime: millal ja kes lõpetab sellise tava, et niisugune seaduseelnõude menetlemine siin saalis lõppeks? Praegu on veel piisavalt aega kas fraktsioonidel või valitsusel uus eelnõu algatada, selle jõuaks rahulikult veel selle tööaasta ja selle kalendriaasta jooksul vastu võtta. Isamaaliidu ja Res Publica fraktsioonid ei toeta sellist lähenemist ja teevad ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada, et me saaksime neid eri seadusi ka eraldi menetleda.

Aitäh, kolleeg Helir-Valdor Seeder! Kolleeg Jaanus Männik, sõnavõtt kohalt. Kaks minutit.

Härra juhataja! Mis puutub sellesse, kuidas eelnõusse on tekkinud § 2, siis tuleb möönda, et eelkõnelejate jutus on tubli annus tõtt ja selle kriitikaga tuleb nõustuda. Aga loodetavasti on eelkõnelejad oma kõnedega saanud puldis piisavalt auru välja lasta ja oma suhtumist väljendada. Nii et sellest peaks piisama. Ratsionaalne tee on siiski praegu selline, et kiita ka see § 2 selles eelnõus heaks ja muidugi anda märku täitevvõimule, et nad edaspidi tähelepanelikumad oleksid.

Aitäh! Järgnevalt palun kõnetooli kolleeg Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Me ei ole saanud piisavalt auru välja lasta. Asi on hoopis selles, et tegelikult jääb aur üldse välja laskmata. Täna me debateerime selle eelnõu kontekstis teemal, miks lülitati siia üks paragrahv juurde. Tegelikult peaks Riigikogu arutama teemal, et kui ta kunagi määras selle kuupäeva, mis pidi selle aasta lõpus olema, ja eeldas, et maareform selleks ajaks saab tehtud, siis nüüd, kui ta konstateerib fakti, et see ei ole tehtud, mis siis edasi saab. Seda arutelu meil ei toimu, see aur jääb välja laskmata. Nii et mul on hea meel, et tulevad valimised, võib-olla tuleb järgmine valitsus. Kui see jätkaks, siis ilmselt tuleks teil esitada igal sügisel Riigikogu menetlusse Vabariigi Valitsuse seaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seadus, kuhu saaks kõik maha magatud asjad sisse lükkida, et midagi tegemata ei jääks.

Aitäh, kolleeg Eiki Nestor! Rohkem kõne- ega sõnasoove läbirääkimistel ei ole. Läbirääkimised on peetud ja lõpetatud. Eelnõu 992 kohta on esitatud üks muudatusettepanek. Selle on esitanud rahanduskomisjon ja juhtivkomisjon on seda täielikult arvestanud. Head kolleegid! Nagu te kuulsite, Isamaaliidu fraktsioon ja Res Publica fraktsioon teevad ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu 992 teine lugemine katkestada. Alustan hääletusprotseduuri ettevalmistamist. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaaliidu fraktsiooni ja Res Publica fraktsiooni ettepaneku katkestada Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu 992 teine lugemine. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 21 Riigikogu liiget, vastu 44, erapooletuid polnud. Isamaaliidu fraktsiooni ja Res Publica fraktsiooni ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 992 teine lugemine on lõpetatud, eelnõu saadetakse kolmandale lugemisele.

Järgnevalt on päevakorras Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2006. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Meelis Atoneni!

Härra esimees! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon arutas lisaeelarvet 24. oktoobri istungil. Meil olid komisjonis rahandusminister Aivar Sõerd ja Rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna juhataja Ivar Sikk. Riigikogust laekus viis muudatusettepanekut, need olid kõik Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt. Rahanduskomisjon valmistas koostöös Rahandusministeeriumi ja valitsuse esindajatega ise ette ühe muudatusettepaneku ja komisjonis hääletades leidis toetust ainult see ettepanek. Tegu ei ole lisaeelarvet poliitiliselt või sisuliselt muutva parandusega, pigem tehniliste täpsustustega. Opositsioonilise Sotsiaaldemokraatliku Erakonna muudatusettepanekud toetust ei leidnud. Mainin ka mõned teemad, mis komisjonis käsitlemist leidsid: spordiühingute finantseerimine, siis Maa-ameti lennuki ost, haigekassa kulud ja Tartu Maarja kirikule vajalike vahendite eraldamine. Komisjon teeb ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute tähtajaks määrata 13. november kell 16. See otsus oli üksmeelne, kõik 10 hääletuses osalenud inimest olid selle poolt. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid saavad lugupeetud rahanduskomisjoni esimehele küsimusi esitada. Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Austatud rahanduskomisjoni esimees! Ma näen, et rahanduskomisjon on jätnud arvestamata Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku leida lisaeelarvest ülitarvilikud ja hädavajalikud summad selleks, et enne talve konserveerida Pärnumaal Voltveti kõrtsi hoone, Viljandimaal Meleski klaasivabriku hoone ja Läänemaal Jõgeva kõrtsi hoone, mis on kokkuvarisemise äärel. Kas te võiksite mulle öelda, kes nendest maakondadest valitud rahvasaadikutest kuidas hääletas, kas poolt või vastu? Aitäh!

Vaadake, härra Soosaar, mina saan teile öelda, et meie hääletustulemused ei ole salajased. Aga me ei märgi nimeliselt üles, kes kuidas hääletab. Kui teid tõesti huvitab, kes kuidas hääletas, siis ma soovitan teil, kes te istute küll aknaäärses reas, aga seisate sotsiaaldemokraatidele suhteliselt lähedal, küsida seda Eiki Nestorilt. Nestor on selle erakonna esindaja tolles komisjonis ja küllap tema pani kõik täpselt tähele. Ma kardan, et kui ma hakkan tulemusi üles lugema, ma võin eksida.

Palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder!

Lugupeetud ettekandja! Sa rääkisid oma sõnavõtus opositsioonilise Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ettepanekutest. Kas on ka mingi osa, mis kuulub koalitsiooni? Sa rõhutasid opositsioonilist osa. See on esimene küsimus. Ja teine küsimus on mul ka. Täna esines infotunnis peaminister ja temalt küsiti seoses 2006. aasta lisaeelarvega, et nii rahanduskomisjoni esimees kui ka rahandusminister on väitnud, et sellel lisaeelarvel ei ole mingisugust seost raudtee ostuga. Veel küsiti peaministri käest, kas ta kinnitab, et seda seost ka ei teki. Peaminister ütles siin Riigikogu ees, et seda ta küll meile kinnitada ei saa, et seda seost ei teki. Ma küsin nüüd rahanduskomisjoni esimehe käest: kas selline seos võiks tekkida ja kuidas me peaksime käituma juhul, kui tuleb jälle ettepanek muudatus sisse viia menetluse käigus?

Vabandust, aga meil on hea komme esitada üks küsimus korraga. Teeme ikka nii.

Jah, ma üritasin ka küsijale sellest märku anda. Nüüd mul läks meelest ära, mis see esimene küsimus oli. Ent teisele küsimusele ma vastan väga rahulikult nii: ega üks Riigikogu liige ei saa ju, head kolleegid, otsustada ülejäänud saja eest. On loogiline? Kui rahanduskomisjoni esitatakse 13. novembril kella 16-ks näiteks 99 Riigikogu liikme muudatusettepanek lülitada teema, millest Helir-Valdor Seeder rääkis, parandusena lisaeelarvesse, siis mina võin ju selle vastu hääletada igal tasandil, aga see läheb ikka läbi. Nii et kui sa tahad, Helir-Valdor Seeder, kuulata minu isiklikku seisukohta, siis selleks on hoopis teine koht. Siin auditooriumis ma esinen Riigikogu rahanduskomisjoni esimehena ja ütlen, et seni ei ole Riigikogu rahanduskomisjoni tulnud ühtegi sellist muudatusettepanekut. Minu kui rahanduskomisjoni esimehega sellest räägitud ei ole, pole palutud või nõutud, et seda tuleks teha. See on päris kummaline, sest kes muu peale teie, kolleegid, saab seda paluda või nõuda. Aga siitpoolt pole ühtegi initsiatiivi tulnud. Ja mina ütlen, et minu arvates on päris nihilistlik 2,5 miljardi suurust tehingut üritada teha läbi tagaukse. Kui nii suurt tehingut tahab valitsus või mõni minister teha, siis on loogiline, et see minister tuleb valitsuse loal seda Riigikogus ette kandma, seda kaitsma. Kuna komisjonis oli täielik konsensus teise lugemise lõpetamiseks ja kuna Riigikogus oleks täna juba päramine aeg midagi muuta, siis ma arvan, et lisaeelarve ei ole selleks õige koht. Aga see oli nüüd juba isiklik märkus. Selle, mis juhtub, selle otsustavad 101 Riigikogu liiget, kellest mina olen üks, mina ei saa öelda, et teie ülejäänud 100 ei tohi seda teha. Ma tean, mida mina hääletan või mida mina teen, kui minult seda küsitakse, aga ma ei saa teie eest otsustada. Lõppude lõpuks võib juhtuda, et 99 saadikut annavad paranduse, komisjonis on selle poolt 10 inimest, siin saalis ka 99, ja mitte midagi ei ole teha.

Aitäh! Palun, kolleeg Mark Soosaar, teine küsimus!

Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees! Mulle väga meeldib, kuidas sa rahvasaadiku isiklikku vastutust siin saalis rõhutad, ja selle tõttu ma tahan nüüd juba otse sinu käest üht asja küsida. On avalik saladus, et sa oled Viljandimaalt pärit. Sotsiaaldemokraatlik Erakond esitas taotluse ka Meleski klaasivabriku hoone konserveerimiseks. See on unikaalne hoone, mis võib-olla ei ela seda talve üle. Kuidas sa seda ettepanekut ise hääletasid?

Aitäh! Teate, härra Mark Soosaar, ma üritasin teie esimesele küsimusele vastates rääkida väga selgelt, ma proovin seda veel korra. Ilmselt on probleem minus. Praegu siin teie ees seistes esindan ma Riigikogu rahanduskomisjoni. Riigikogu rahanduskomisjon ei arutanud, kuidas Atonen hääletab, kuidas Nestor hääletab. Meil toimus hääletus, kõnealuse paranduse hääletamisel oli 5 inimest poolt, 7 vastu.

Aitäh! Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Opositsioon oli poolt ja koalitsioon oli vastu.

Kas see oli küsimus?

See oli küsimuse sissejuhatus. Aga küsimus kõlab nii. Tõesti, see küsimuste-vastuste voor siin on ka parlamentaarne debatt. Sinu vastusest kolleeg Seederile sain ma aru, et rahanduskomisjoni esimehe enda seisukoht on, et 2,35 miljardit krooni on meie otsustamisprotsessis nii suur sündmus, mis vajab omaette käsitlust Riigikogus, mitte seda, et seda arutab rahanduskomisjon kuskil lisaeelarve teise ja kolmanda lugemise vahepeal. Muidugi, see ei võta kelleltki, näiteks Toomas Alatalult -Toomas, ma kasutan sinu nime täiesti juhuslikult! - võimalust teha ettepanek osta Eesti Raudtee ära ja maksta selle eest näiteks 3 miljardit. Ja kui Riigikogu nii otsustab, siis nii tehaksegi. Aga kas sa põhimõtteliselt ei pea seda õigeks, et me siin saalis seda teemat antud eelnõu kontekstis arutame?

Ma olen oma isiklikku seisukohta ajakirjanduses ka väljendanud. Nii et mind paneb imestama, et seda peab veel üle küsima. Enda arvates olen ma seda ka Helirile ja sulle endale off the record maininud.

Aitäh! Palun, kolleeg Toomas Alatalu!

Mul on protseduuriline küsimus. Kas ma kuulsin õigesti, et minu nime kasutatakse juba juhuslikult? (Naer.)

Jätkame istungit. Rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel ei ole. Aitäh, lugupeetud rahanduskomisjoni esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed, fraktsioonide ja komisjonide esindajad! Kas soovite avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli kolleeg Mark Soosaare!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Tänases infotunnis esitas Ela Tomson kultuuriministrile üsna selge ja mõistliku küsimuse, kas Eestis talupojamõistust ikka veel on olemas või mitte. Ma siiski loodan, et on, ja ma loodan, et lihtne, selge ja kalkuleeriv talupojamõistus tuleb ka siia saali ükskord tagasi. Ma olen väga mures meie kultuuripärandi pärast ja need ettepanekud, mis on käesoleva aasta lisaeelarvesse kanaliseeritud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt, on tegelikult ette valmistatud Muinsuskaitseameti, muinsuskaitse spetsialistide poolt. Need on kõik kooskõlastatud Muinsuskaitseameti järelevalveosakonnaga. Tegu ei ole seega meie suvalise valikuga. See on ühe riigiameti mure, et nendes kolmes maakonnas need objektid tõenäoliselt tänavust talve üle ei ela. Minge sõitke korraks Tihemetsa kanti. Kui te olete Tihemetsast mööda saanud, vaadake vasakut kätt, ja näete Eesti pikimat kõrtsi, Voltveti kõrtsi, kus rehealune on juba kokku varisenud. Aga see on riiklik ehitusmälestis ja see on meie riik, mis seal kokku variseb. Sõitke Saaremaa poole. Kui keerate Ristilt ära, saate varsti Koluvere lossist mööda. Kilomeetri pärast näete, et paremat kätt vana maantee ääres on Jõgeva kõrtsihoone kahe kauni kivist kaarsillaga. Sellel hoonel pole enam katust peal, tema paekivist, meie rahvuskivist müürid veel kuidagimoodi seisavad osaliselt püsti, aga kas neid järgmisel kevadel enam on, selle eest ei või keegi pead anda. On täiesti vastutustundetu koonerdada selle 3,4 miljoniga, mida oleks vaja selleks, et tänavu talvel ei häviks lõplikult Väike-Rõude mõisa varemed Martna vallas Läänemaal, Virtsu linnuse varemed Virtsu aleviku juures ja ka Meleski klaasivabriku hoone Viljandimaal Kolga-Jaani vallas. Prouad ja härrad! Mõelge selle peale! Meie siin saalis vastutame selle eest, kas järgmisel kevadel neid ehitusmälestisi on veel maa peal või ei ole. Mõelge sellele, enne kui vajutate nuppu selle muudatusettepaneku hääletamisel!

Aitäh, kolleeg Mark Soosaar! Rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on peetud ja lõpetatud. Eelnõu 986 kohta on esitatud kuus muudatusettepanekut, asume neid läbi vaatama. Esimene muudatusettepanek on rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on seda täielikult arvestanud. Teine muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt ja selle jättis juhtivkomisjon arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Palun! Austatud Riigikogu! Panen Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekul teise muudatusettepaneku hääletusele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 21 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid polnud. Teine muudatusettepanek ei leidnud toetust. Kolmas muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on selle jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas võime alustada hääletust? Austatud Riigikogu! Panen Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekul kolmanda muudatusettepaneku hääletusele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 22 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid ei olnud. Kolmas muudatusettepanek ei leidnud toetust. Neljas muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni tehtud, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas võib alustada hääletamist? Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekul panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 23 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid ei olnud. Neljas muudatusettepanek ei leidnud toetust. Viienda muudatusettepaneku tegi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Palun seda ettepanekut hääletada.

Kas võime alustada hääletust? Austatud Riigikogu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekul panen hääletusele viienda muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 22 Riigikogu liiget, vastu 46, erapooletuid ei olnud. Viies muudatusettepanek ei leidnud toetust. Ka kuues muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon on selle arvestamata jätnud. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Palun seda ettepanekut hääletada.

Austatud Riigikogu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekul panen hääletusele kuuenda muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 23 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid ei olnud. Kuues muudatusettepanek ei leidnud toetust. Muudatusettepanekud on kõik läbi vaadatud ja eelnõu 986 teine lugemine lõpetatud. Määran eelnõu 986 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 13. novembri kell 16.

Head kolleegid! Järgmisena on päevakorras Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse ja äriseadustiku muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Meelis Atoneni!

Austatud härra esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Esimesel lugemisel tutvustas minister eelnõu väga põhjalikult. Ma räägin muudatusettepanekutest, mis selle kohta on laekunud. Ettepanekuid oli kaheksa ja tuleb märkida, et need ei laekunud Riigikogu liikmetelt. Kõik muudatusettepanekud on teinud rahanduskomisjon koostöös Rahandusministeeriumi ja Justiitsministeeriumiga ning me vormistasime need 6. novembri istungil. Muudatusettepanekud nr 2 kuni 5 on normitehnilised ja keelelist laadi, neid ei ole mõtet pikemalt tutvustada. Aga mõne sõna räägin ettepanekutest nr 1, 6 ja 7. Muudatusega nr 1 pannakse registris registreeritud äriühingutele kohustus teavitada Eesti väärpaberite keskregistrit sellest, et äriühingud on teinud ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise otsuse. See on oluline, sest selle otsusega võivad kaasneda kapitali muutused, ühingu nime muutus ja ka osaluste suuruse muutus. Muudatusettepanekuga nr 6 viiakse §-desse 29 ja 31 sisse muudatus, mille kohaselt äriregistrikande tegemiseks tuleb esitada ka Eesti väärtpaberite keskregistri kinnitus selle kohta, et registrit on ümberkujundamisest või jagunemisest teavitatud. Rahanduskomisjonis me arutasime päris pikalt, miks selline kinnitus ei võiks saabuda elektroonilisel teel, automatiseeritud kujul, hoidmaks ära ettevõtja või lihtsamalt öeldes kodaniku jooksutamist. Kuid me leidsime, et selle probleemi lahendus ei ole kahjuks rahanduskomisjoni ja kõnealuse eelnõu pädevuses. Pigem on meie pädevuses kogu äriseadustiku loogika ja äriregistri tehniliste lahenduste läbivaatamine. See oli ainuke põhjus, miks me üldse neid muudatusi aktsepteerisime. Me loodame, et küsimus arutatakse kompleksselt läbi ja vähendatakse juba lähemal ajal administratiivset koormust eri registritega suhtlemisel. Olen seda korduvalt öelnud ja rahanduskomisjonis jõudsime veel kord veendumusele, et registrite vahel peab info liikuma, ilma et taotleja peaks selleks midagi tegema. Tehnilised võimalused selleks on olemas, asi seisab põhiliselt meie riigiametnike mõistmise ja nende ilmapildi kitsuse taga. Muudatusettepanekus toodud ülejäänud paragrahvide kohaselt - need on §-d 30 ja 32 - on äriregistri pidaja kohustatud Eesti väärtpaberite keskregistrit teavitama ümberkujundamise ja ühinemise kohta äriregistrisse kande tegemisest. See on jälle väga hea näide selle kohta, et registritevaheline otseliinis suhtlemine täiesti toimib ja tegelikult ei oleks sellise suhtlemise korraldamine kõigis liinides mingi tehniline probleem. Pigem on küsimus jällegi vaimses valmisolekus. Muudatusettepaneku nr 7 eesmärk on võimaldada äriregistrisse automatiseeritult märke tegemist selle kohta, et osad või aktsiad on registreeritud EVK-s. Praegu tehakse selliseid märkmeid küll andmete ristkasutuse korras saadavate andmete alusel, kuid märgete tegemiseks viiakse läbi registri menetlus. Muudatuse kohaselt menetlust läbi viima ei pea, märge tehakse automatiseeritult ning selle tegemise kohta saadetakse ettevõtjale justiitsministri kehtestatud korras ainult teade. Kaheksanda ehk viimase muudatusega määrame seaduse jõustumise ajaks 1. jaanuari 2007. Komisjon teeb ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada, selle poolt olid kõik 7 hääletuses osalenud komisjoni liiget. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Meelis Atonen! Palun, kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vaatame nüüd läbi muudatusettepanekud. Nagu kolleeg Atonen juba ütles, on kaheksa muudatusettepanekut. Esimene, teine, kolmas, neljas ja viies on rahanduskomisjoni tehtud ja juhtivkomisjon arvestas neid täielikult. Kuues, seitsmes ja kaheksas ettepanek on rahanduskomisjoni tehtud ning juhtivkomisjon arvestas neidki täielikult. Head kolleegid! Seaduseelnõu 951 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli sotsiaalminister Jaak Aabi!

Proua juhataja! Austatud Riigikogu! Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on reguleerida haigekassa eelmiste perioodide jaotamata kasumi kasutuselevõtt. Kõigepealt eelnõu punktid 1 ja 2. Eesti Haigekassa seaduse kehtiva redaktsiooni § 12 ja § 36 muutmise mõte on anda haigekassale võimalus võtta piiratud hulgas kasutusele eelmiste perioodide tulude ülejääk ehk eelmiste perioodide jaotamata kasum. Eesmärk on suunata see raha tervishoiuteenuste kättesaadavuse parandamiseks. Nii lühenevad eriarstiabi saamise järjekorrad ja teenused muutuvad ka muudmoodi patsientidele paremini kättesaadavaks. Haigekassa nõukogu on juhatuse ettepanekul oma varasemates dokumentides määratlenud kättesaadavuse parandamise prioriteedid. Praegu ma lihtsalt selguse mõttes kommenteeriksin mõningaid haigekassa juhatuse seisukohti. Lõpliku otsuse tegija on muidugi haigekassa nõukogu, kui vastav ressurss kasutusele võetakse. Aga mõningad teenused vajaksid kindlasti kättesaadavuse parandamiseks lisaressurssi. 2007. aastal on plaanis parandada mitme kalli ravimi kättesaadavust. Need on reumaatilise haigusega ja muude krooniliste tõbedega patsientidele. Muutuvad kättesaadavaks bioloogilised ravimid, samuti suureneb kahe onkoloogilise tsütostaatilise ravikuuri raames kasutatavate kaasaegsete toimeainete valiku võimalus. Teiseks on haigekassa juhatus ette pannud ühtlustada eriarstiabi järjekordade pikkusi, lühendades ülipikki järjekordi endoproteeside paigaldamisel ja katarakti operatsioonidel. Ja seda vähemalt poole aasta võrra. Kolmandaks plaanib haigekassa kahekordistada perearstide motiveerimiseks tööl maapiirkondades perearsti kaugustasude piirhindu alates 1. jaanuarist. Selle tulemusel suurenevad kaugustasudeks plaanitavad summad 2007. aastal ligi kaks korda. Kauguse lisatasu makstakse 131 praksisepidajale, kes töötavad kuni 40 kilomeetri kaugusel lähimast aktiivravihaiglast, ja 66 praksisepidajale, kes töötavad kaugemal kui 40 kilomeetrit lähimast aktiivravihaiglast. Tegu on kohtadega, kuhu haigekassa juhatuse arvates peaks suunama lisaraha, et parandada ravi kättesaadavust. Aga nagu ma juba ütlesin, lõplik otsustaja on haigekassa, kui eelarve on vastu võetud. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud minister! Minu arvates on õige, et haigekassa saab talle kuuluvat raha kasutada, aga ma ei saa absoluutselt aru, kes ja mis seadusepügalale tuginedes talt selle raha on siiamaani ära võtnud.

Raha pole keegi ära võtnud. Viimastel aastatel on just olnud ülelaekumised, raha lihtsalt koguneb juurde. Selle aasta lõpuks on seda ligi miljard. Jah, põhieelarvega on vastavalt kokkuleppele Rahandusministeeriumiga, kuna asi puudutab ka riigibilanssi, nagu küsija väga hästi teab, seda põhimõtteliselt võimalik kasutusele võtta. Samas on viimase paari aasta jooksul tekkinud vajadus ka keset aastat teatud lisaressursi järele. See on üles kerkinud seoses nende maksimumpikkustega, mis haigekassa nõukogu ise on kehtestanud. Nendeks raviteenusteks raha praktiliselt võimalik kasutusele võtta ei ole. Seda on tehtud, aga seejuures on pidevalt olnud vaidlus Rahandusministeeriumiga, kui seaduslik säärane tegevus on. Nüüd me vähemalt loome sellele selge seadusliku aluse, siis ei ole võimalik tõlgendada nii või teisiti.

Palun, kolleeg Kadi Pärnits!

Praegu on terav küsimus tervishoiutöötajate palkade saatus järgmisel aastal. See eelnõu annaks lisaressurssi juurde. Minu küsimus on järgmine: kui me seda eelnõu ja selle raha kasutuselevõttu toetame, kas siis palgavaidlus saab ära lahendatud?

Palgavaidlus seisab kõige rohkem siiski kahepoolsete läbirääkimiste taga. Neid on peetud ja need on tõesti praegu ummikus. Aga kindlasti annab see lisavõimaluse. Kui me ravi kättesaadavuse tagamiseks saame lisaressurssi - haigekassa juhatus teeb selle raha kasutamiseks oma ettepanekud ja haigekassa nõukogu kaalub neid -, siis saame ka põhieelarveraha kasutamisel paindlikkust juurde. Mis puutub palgakokkuleppesse, siis raamläbirääkimistel kahjuks ei ole selgeid numbreid välja käidud. Küll on teatud numbrid välja käidud kahepoolsetel läbirääkimistel ja selles osas on meil olnud päris tihedad kontaktid. Me oleme mitteametlikult kohtunud töövõtjate esindajatega arstide liidust, õdede liidust ja ka haiglate liidust. Koos haiglate liiduga me oleme esitanud mitteametlikud ettepanekud selle ressursi kohta, mis võiks haigekassa eelarves olla palkadeks eraldatud tervishoiuteenuste hindade kaudu. Ma usun küll, et need lahendused on võimalikud. Loodan, et see lahendus on tasakaalustatud, et on arvestatud nii ravi kättesaadavust, hindu kui ka nende hindade sees olevat palka.

Palun, kolleeg Eiki Nestor! Teine küsimus.

Kuna ka varem on seda raha kasutatud ja ma olen täiesti kindel, et täiesti seaduslikult, kas võib siis teha järelduse, et Rahandusministeerium on käitunud lihtsalt finantsterroristina ja Eesti üldbilansi tasakaalus hoidmiseks hoidnud sellel rahal käppa peal ja mitte lubanud haigekassal seda kasutada?

Eks ma olen ise ka sellise võrdluse toonud, et paar viimast aastat on Eesti riigi bilanss püsinud sotsiaalvaldkonna reservide peal.

Palun, kolleeg Kadi Pärnits! Teine küsimus.

Veel palgast. Mõistagi on palgaläbirääkimised kahepoolsed. Aga siiamaani on need olnud sellises seisus, nagu nad on, just seetõttu, et lisaressursi küsimus on lahti - nii see käibemaksu asi kui ka jaotamata kasumi kasutuselevõtt. Kui te ütlete, et see oleks leevendus ja siit saaks mingit pidi edasi minna, siis on see hea. Ma küsingi: mis see teie pakutud kompromiss on? Mind huvitab just õdede tunnipalk järgmisel aastal.

Me oleme haiglate liiduga läbi rääkides selles kõneluste faasis, kus haiglate liit küsib, kui suur ressurss juurde tulla võib. Mis puutub palgakomponenti hindade sees, siis pakkumine on olnud 17-18%. See raha tuleb ressursina otse haigekassast. Samas pean rõhutama, et ka tööandja ehk haigla kannab selles osas alati vastutust ja ka haiglate liit kui tööandjate esindaja peab kaaluma teisigi võimalusi. Mis hindadesse puutub, siis me oleme selles vallas ära lahendanud inflatsiooni probleemi, see tähendab järgmine aasta 200 miljonit lisaraha nende hindade katteks. Ning 4%-s struktuurses kallinemises on arvestatud ka personali osa. Nii et ei ole ainult palgakomponendi osa hinnas. Haiglate liit peab ka ise kaaluma oma võimalusi tööandjana ja lähtuma läbirääkimistes nendest võimalustest. Meie räägime sellest ressursist, mis haigekassa kindlustab ühe hinnakomponendina.

Palun, Olav Aarna!

Austatud härra minister! Minu teada haigekassa ei ole äriühing ja nii on mul puhtalt terminoloogiline küsimus. Kas on sellisel juhul mõttekas kasutada temaga seoses niisugust väljendit nagu eelmiste perioodide jaotamata kasum?

Selline mõiste tõesti seaduses on. Mina pigem kasutaksin terminit "tulem", aga momendil on seaduses sõna "kasum".

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Austatud ettekandja! Milline pikaajaline mõju võiks selle seaduse muudatusel olla haigekassa arengule kaugemas perspektiivis?

Haigekassa nõukogu arutas seda küsimust esimest korda juba üle aasta tagasi. On olnud näha, et meil koguneb tulemit alati sellepärast, et isegi riigi lisaeelarvega ei suudeta ülelaekumist õigesti prognoosida, aasta lõpus jääb jälle raha üle. Asja arutades on olnud üks siht üritada parandada raviteenuse kättesaadavust. Kui püüda tõmmata mingi joon, siis aasta lõpul on selleks ehk olnud üks miljard nelja-viie aasta jooksul. Kogumahus pannakse kättesaadavuse parandamisse nelja aastaga umbes üks miljard krooni. Ma arvan, et see on päris tugev panus tervishoiu kättesaadavuse parandamisse

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Palun kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Mai Treiali!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu nr 1009 oma komisjoni istungil 23. oktoobril. Menetlemisel osalesid sotsiaalminister Jaak Aab, nõunik Aleksander Korolkov ja haigekassa juhatuse esimees Hannes Danilov. Eesti Haigekassa seadus, mis jõustus 1. jaanuaril 2001, sätestab haigekassa eesmärgiks ravikindlustushüvitiste võimaldamise vastavalt ravikindlustuse seadusele ja haigekassa eelarves ettenähtud ravikindlustuse kuludele. Seaduse rakendamise käigus on ilmnenud vajadus kasutada ravikindlustusraha otstarbekamalt. Esitatud seaduseelnõu eesmärk on reguleerida eelmiste perioodide jaotamata kasumi kasutuselevõttu. Jätkusuutlikkuse põhimõtteid järgides on mõistlik võtta jaotamata kasum kasutusele mitte korraga ühe aasta jooksul, vaid pikema perioodi vältel. Haigekassa juhatus tegi Riigikogu sotsiaalkomisjonis eelnõu menetlemisel ettepaneku sätestada seadusega põhimõte, et haigekassa eelmiste perioodide jaotamata kasumit võiks kasutada kuni 20% ulatuses majandusaastas. Ja seda siis tervishoiuteenuste kättesaadavuse parandamiseks, mitte haigekassa tegevuskulude katteks. Aastatel 2007-2008 annaks see võimaluse kasutusele võtta eelmiste perioodide jaotamata tulemit 130-168 miljonit krooni, 2009. aastal ca 152 miljonit ning 2010. aastal 208 miljonit krooni. Tänavu on eelmiste aastate jaotamata tulemit ca miljard ja tervishoiuteenuse kättesaadavuse parandamiseks saaks lisada eelarvesse 200 miljonit krooni. Prioriteediks on seatud arstiabi kättesaadavuse parandamine, ravijärjekordade lühendamine eriarstiabis, hooldusravis ja üldarstiabis. See tähendab ka haigekassa püüdu tagada tervishoiuteenuste ühetaoline kättesaadavus, võrdsed võimalused selles vallas maa- ja linnaelanikele, ravimite kättesaadavus eri haigusrühmade patsientidele. Kindlasti võimaldab haigekassa varasemate aastate jaotamata kasumi kasutamine muid otsuseid paindlikumalt teha. Selle kasumi kasutuselevõtu otsustab haigekassa nõukogu juhatuse ettepanekul. Ettepanekus tuleb ära märkida, kui palju raha kasutusele võetakse ning mis probleeme aitab see rahakasutus lahendada. Ka peab olema kirjas täpne jaotus tervishoiuteenuste vahel. Sotsiaalkomisjon otsustas Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu nr 1009 saata Riigikogu täiskogu saali esimesele lugemisele tänavu 8. novembril ettepanekuga esimene lugemine lõpetada. Selle poolt oli 9 komisjoni liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Samuti teeb komisjon Riigikogu esimehele ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 9. november kell 12. Poolt oli 9 komisjoni liiget, vastuhääletanuid ega erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Palun, kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Veel kord aitäh!

Aitäh!

Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Ma näen, et sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esindajana palub sõna kolleeg Kadi Pärnits. Palun!

Tere õhtust, hea Riigikogu! Sotsiaaldemokraadid toetavad seda eelnõu ja selle kiiret menetlemist. Kui on jaotamata kasum või tulem, ükskõik kuidas teda nimetada, ja samas on järjekorrad ning palgad vajavad tõstmist, siis on mõistlik seda eelnõu toetada ja kasutada seda raha selleks, et tervishoiuteenused oleks inimestele paremini kättesaadavad. Teisest küljest on muidugi kahju, et see jääb tõenäoliselt ainukeseks ministeeriumi sammuks tervishoiule lisaraha taotlemisel. Tegelikult vajab tervishoid palju tõsisemaid muudatusi - me oleme sellest rääkinud - kapitalikulude suurendamise ja muude lahenduste näol. Oleks tarvis tõsisemat lisasüsti. Ministri erakonnakaaslane Marika Tuus rääkis siin pikkadest järjekordadest. Ta küll ajas kõik selle süüks, et meil on haiglad äriühingud. Aga tegelikult on probleem selles, et tervishoid on alarahastatud. Sellest tekivad järjekorrad, sellest tekib arstide sundseis, paratamatu vajadus erateenuste pakkumiseks ja erateenuste ostmiseks. Sinnamaani oleme oma seisuga jõudnud. Selles olen ma küll ministriga ühel arvamusel, et ka tööandjatel peab teatud vastutus lasuma. Kui otsustatakse lisaraha eraldused haigekassale, peaks tööandjate ja töövõtjate vaheline eelleping juba olemas olema. Muidu võib juhtuda nii, et raha küll antakse, aga palgaleping jääb sõlmimata. Need asjad peaksid olema kindlasti paralleelselt. Ega midagi, kui muid samme ei astuta ja jagatakse olemasolevat kasumit, siis me toetame eelnõu. Aga peame küll vajalikuks, et riigieelarvest tervishoidu rohkem toetataks.

Suur tänu, kolleeg Kadi Pärnits! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Määran eelnõu 1009 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 9. novembri s.a kell 12. Eelnõu 1009 esimene lugemine on lõpetatud.

Järgnevalt on päevakorras Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe üksuse kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Lätis" eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli sotsiaalminister Jaak Aabi.

Austatud Riigikogu! Läti Vabariik esitas Eesti Vabariigile palve aidata tänavu 28.-29. novembril Riias toimuva NATO riikide juhtide tippkohtumise julgeoleku tagamisel. 26 NATO riigi juhtide julgeoleku tagamine on väga mahukas ettevõtmine, mis piiratud ressurssidega väikeriigil käib üksi üle jõu. Sestap on Läti palunud julgeoleku tagamiseks abi oma liitlastelt. Riias toimuva tippkohtumise turvalisuse tagamisse on kaasatud nii NATO kui kahepoolsete abipalvete alusel mitu NATO liikmesriiki. Läti palub Eestilt abiks kuus soomukit, kuna lätlastel endal selline ressurss puudub. Soomukitega läheks kaasa kuni 40 kaitseväelast. Kuna kaitseväe üksuste lähetamine välisoperatsioonidele on Riigikogu otsustada, siis tuleb Riigikogul lätlaste abipalve täitmiseks langetada vastav otsus. Meie abi lätlastele läheb maksma umbes 240 000 krooni ja need kulutused on plaanis katta Vabariigi Valitsuse reservist. Aidata lätlasi NATO Riia tippkohtumise turvalisuse tagamisel on Eestile tähtis nii välis- kui ka julgeolekupoliitilises mõttes. Meile kui NATO liikmesriigile on oluline, et tippkohtumine Riias õnnestuks. Kuigi ettevõtmise julgeoleku eest vastutab Läti Vabariik, heidaksid ebameeldivad intsidendid ja julgeolekuprobleemid varju ka teistele Balti riikidele ja nende võimele tulla toime mastaapse ürituse korraldamisega. Eestile on oluline nii Balti koostööst lähtuvalt kui ka NATO liikmena oma liitlast aidata. Meie panus aitab kaasa NATO solidaarsuse tugevdamisele ning demonstreerib, et vajaduse korral võib Eesti kui usaldusväärse liitlasega arvestada. Palun seda otsuse eelnõu toetada!

Suur tänu, härra minister! Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kutsun ettekandeks kõnetooli riigikaitsekomisjoni aseesimehe Trivimi Velliste.

Austatud proua aseesimees! Head kolleegid! Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe üksuse kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Lätis" eelnõu 1006 arutas juhtivkomisjon enne esimesele lugemisele esitamist 23. oktoobri istungil. Sellel istungil osalesid eelnõu esitaja esindajatena kaitseminister Jürgen Ligi, kaitseministri nõunik Priit Kivinurm, Kaitseministeeriumi nõunik Märt Piiskop, avalike suhete osakonna juhataja Madis Mikko ning Kaitseministeeriumi operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna juhataja Taimar Peterkop. Nagu eelkõneleja, härra kaitseministri asendaja äsja siit kõnetoolist ütles, on eelnõu eesmärk saata soomukitel tegutsev Eesti kaitseväeüksus 28. ja 29. novembril Riias toimuvale NATO tippkohtumisele. Vastava palve on esitanud Eestile Läti peaminister. Eesti üksuse ülesanne on toetada Läti korrakaitsejõude ning üksus viiakse ka viimaste operatiivalluvusse. Minister Aabi sõnade täpsustuseks veel nii palju, et küsimus ei ole mitte selles, et Lätil ei ole kuut soomukit. Lätil on kindlasti rohkem kui kuus soomukit, aga Lätil ei ole piisavalt soomukeid nii vastutusrikka ürituse nagu tippkohtumine turvamiseks ja seetõttu pole Läti palunud lisajõude mitte ainult Eestist, vaid ka Leedust. Nüüd aga veel selle eelnõu menetlemisest. Juhtivkomisjon otsustas oma 23. oktoobri istungil üksmeelselt teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutuse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda kolmapäevaks, 2006. aasta 8. novembriks. Ettekandjaks nähti ette kaitseminister Jürgen Ligi, riigikaitsekomisjoni esindajaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon, et kui eelnõu esimene lugemine lõpetatakse, tehakse Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu 15. novembri istungi päevakorda. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon eelnõu algataja nõusolekul esitada seaduseelnõu esimesele lugemisele muudetud kujul. Eelnõu tekst muudetud kujul on välja jagatud, eelnõu algataja toetab muudatusi. Muudatused tehti riigikaitsekomisjoni nõuniku-sekretariaadijuhataja Aivar Engeli ettepanekul ning need on keelelist laadi. Riigikaitsekomisjoni ettepanek on eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Kuna juhtivkomisjon kavandab kõnesoleva eelnõu teist lugemist 15. novembriks 2006, siis otsustas komisjon Riigikogu kodukorra seaduse § 99 lõikele 1 tuginedes üksmeelselt teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata otsuse eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 13. november hommikul kell 9. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Trivimi Velliste! Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoovi ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 1006 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 13. novembri kell 9. Otsuse eelnõu 1006 esimene lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Ülikool-Instituudi asutamise konventsiooni muutmise konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu esimest lugemist. Palun ettekandeks kõnetooli haridus- ja teadusminister Mailis Repsi!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Euroopa Ülikool-Instituudi asutamise konventsiooni muutmise konventsiooni algtekst on Riigikogu poolt juba ratifitseeritud 23. novembril 2005. aastal vastuvõetud Euroopa Ülikool-Instituudi asutamise konventsiooniga ühinemise seadusega. Instituudi kõrgem nõukogu kiitis Eesti ühinemise ühehäälselt heaks 2005. aasta 9. detsembri istungil. Konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu paketile jäi instituudi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi vahelise puuduliku suhtluse tõttu lisamata 1992. aasta konventsioon. 1992. aasta konventsiooni allkirjastamise ajal ei olnud Eesti konventsiooniga ühinenud, ka polnud meil esindajat instituudi kõrgemas nõukogus. Seepärast tuleb 1992. aasta konventsioon nüüd ratifitseerida Riigikogu seadusega. Seaduse eesmärk on saada Riigikogu heakskiit konventsiooni muudatustele ehk 1992. aasta konventsioonile. Konventsiooni muudatuste ettevalmistamine ja allkirjastamine 1992. aastal oli tingitud instituudi 20-aastase tegevuse käigus ilmnenud vajadusest muuta instituudi akadeemilist ja juhtimisstruktuuri. Instituudi juhtorganeid täiendatakse teadusnõukoguga, mille struktuuri ja volitused määrab kindlaks kõrgem nõukogu. Seni akadeemilist nõukogu teenindanud akadeemilise nõukogu büroo likvideeritakse ning selle asemel luuakse veidi muutunud ülesannetega nn täitevkomitee. Peamise akadeemilise struktuuri muudatusena nähakse 1992. aasta konventsioonis ette valdkondadevaheliste uurimis- ja teaduskeskuste loomise võimalus, mille üle otsustab instituudi kõrgem nõukogu. Samas jääb ära osakondade jaotamine seminarideks. Õppepersonali puhul nähakse ette uurimis- ja teaduskeskuste direktorite ja lektorite ametikohad. Lisaks muudetakse instituudi direktori ja audiitorite ametiaja pikkust ja tagasivalimise õigust ning rektori valimise korda. Praeguseks ei ole 1992. aasta konventsioon jõustunud, kuna Belgia ei ole veel teatanud selle ratifitseerimisest. Instituudi tegevuse rahastamises, liikmesriikide esindatuses institutsiooni otsustuskogudes ja hääletamisprotseduurides muudatusi tehtud ei ole. Seega ei muuda 1992. aasta konventsioon Eesti liikmemaksu, muid kulusid ega osalusõigusi konventsiooni liikmena. Instituudi eesmärk on aidata kõrghariduse andmise ning teadustegevusega kaasa Euroopa kultuuri ja teaduspärandi arendamisele selle ühtsuses ja mitmekesisuses. Instituut on doktori- ja järeldoktoriõppele orienteeritud akadeemiline asutus. Konventsiooniga ühinenud Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud saavad instituudis läbi teha doktori- ja järeldoktoriõppe Euroopa arengu ja suhete teemadel. Instituudis tehakse teadustööd: Euroopa perspektiive arvestavad alusuuringud, võrdlusuuringud ja ühenduse uuringud ajaloo-, õigus-, majandus- ja sotsiaalteadustes ning politoloogias. Instituudi tegevust rahastavad konventsiooniga ühinenud riigid, makstes liikmemaksu ning õppetoetusi oma riigi tudengitele. Konventsiooni eesmärk on edendada teadmiste täiendamist valdkondades, mis pakuvad Euroopa kultuuri, ajaloo, õigusteaduse, majanduse ja institutsioonide arengust lähtudes erilist huvi. Aitäh!

Suur tänu, proua minister! Palun, kas on küsimusi? Ei ole. Järgmiseks ettekandeks palun kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe Olav Aarna!

Austatud proua aseesimees! Head kolleegid rahvaesindajad! Kultuurikomisjon arutas kõnealust seaduseelnõu oma 23. oktoobri istungil. Istungil osales minister Mailis Reps. Kuna kultuurikomisjon oli ka 11 kuud tagasi Euroopa Ülikool-Instituudi asutamise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu juhtivkomisjon, siis oli meile selle institutsiooni sisuline külg selge ning arutelu komisjonis kujunes võrdlemisi lakooniliseks. Komisjon otsustas üksmeelselt teha Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta eelnõu 998 Riigikogu täiskogu 8. novembri päevakorda. Meie ettepanek on täna esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 13. november kell 10. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Olav Aarna! Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 998 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 13. novembri kell 10. Eelnõu 998 esimene lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud riigipiiri seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli regionaalminister Jaan Õunapuu!

Väga austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus esitab esimesele lugemisele riigipiiri seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis tuleneb vajadusest harmoneerida riigipiiri seadus Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga veoettevõtjate kohustuse kohta edastada andmeid reisijate kohta. Direktiivi alusel sätestatakse liikmesriikidele nõue kohustada lennuettevõtjaid esitama piirikontrolli teostavale asutusele andmeid väljastpoolt Euroopa Liidu liikmesriiki veetavate reisijate kohta. Eelnõu eesmärk on tõhustada kontrolli välispiiril ning tagada järjest kasvava inimeste liikumise tingimustes tõhus riigi siseturvalisus. Eelnõu kohustab lennuettevõtjaid koguma ja elektroonselt edastama piirivalvele Eesti kaudu Euroopa Liidu välispiiri ületavate reisijate kohta direktiivis nimetatud andmeid. Praegu tehakse üksnes isiku ja dokumendi võrdlust. Eelnõu seadusena jõustumisel tuleb lennuettevõtjal fikseerida ka näiteks isiku reisidokumendi nimetus, number ja isikukood. Seetõttu võib arvestada, et välispiiri ületavate lennureisijate check-in võtab minuti kauem aega. Eelnõuga on sätestatud lennuettevõtjate kohustus võimaldada piirivalvele tasuta juurdepääs ka Eesti ja Euroopa Liidu liikmesriikide vahel veetavate lennureisijate andmetele, mida lennuettevõtja oma tegevuses juba praegu kogub, samuti andmetele, mis on eelnõus loetletud. Lennuettevõtja poolt teenuse osutamise käigus kogutavate andmete piirivalvele edastamine või vastavale osale juurdepääsu võimaldamine on vajalik, et kompenseerida piirikontrolli kaotamist liikumisel ühest Euroopa Liidu liikmesriigist teise. Sisepiiride tingimustes on väga oluline kasutada olemasolevaid andmeid riikide sisejulgeoleku, avaliku korra ja rahvusvaheliste suhete tagamiseks. Ühtlasi on Euroopa Liidu siseste lendude andmete kontrollimine vajalik selleks, et tuvastada võimalikke tagaotsitavaid isikuid ja vähendada terrorismiohtu. Sellega ei põhjustata reisijatele lisaajakulu ega tohiks see ka lennufirmadelt suuri lisasummasid nõuda. Et tagada lennuettevõtjate poolt andmete esitamine, sätestatakse riigipiiri seaduses sanktsioonid neile, kes ei täida kohustust teavet esitada või kes esitavad valeandmeid. Ka antakse siseministrile volitusnorm kehtestada lennureisijate kohta andmete edastamise vorm ja kord, millega ühtlustatakse lennufirmadele andmete edastamise vormid ja reguleeritakse sisulisemalt esitatud andmete kasutamist. Eelnõu seadusena vastuvõtmine ehk andmete edastamisest saadav kasu võimaldab operatiivselt tõkestada õigusrikkumise toime pannud inimeste põgenemist, tabada tagaotsitavaid isikuid. Sisejulgeoleku struktuurid saavad võtta tarvitusele meetmeid enne lennuki maandumist nimekirjade analüüsimiseks. Ka saab kontrollida kõiki lennureisijaid ja nende dokumente elektroonselt andmebaasist ja kokkuvõttes igasuguseid riske reisimisel vähendada. Veel annab niisugune mehhanism võimaluse kontrollida, kas kolmandate riikide isikute viibimine Eestis ja seega ka Euroopa Liidu territooriumil on seaduspärane. Kõik see oleks piirivalvele, politseile, tollile ja ka teistele riigi sisejulgeolekut tagavatele asutustele väga suureks abiks.

Suur tänu, härra minister! Palun, kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Nüüd ma kutsun ettekandjana kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Kalev Kuke.

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas menetletavat eelnõu oma 23. oktoobri istungil. Arutelul osalesid siseminister Kalle Laanet, kes tutvustas komisjoni liikmetele eelnõu sisu, samuti Siseministeeriumi õigusosakonna nõunik Kaido Jõgeva ja piirivalve poliitikabüroo nõunik Priit Järvpõld. Peamine valdkond, mille kohta komisjoni liikmed eelnõu algatajatele küsimusi esitasid, oli võimaliku andmekogu kujunemine või loomine ja vastavate tegevuste õiguspärasus ja põhjendatus. Eelnõu algatajat esindanud Kaido Jõgeva sõnutsi pole tegemist eraldiseisva andmekogu moodustamisega. Piirivalve töötleb lennuettevõtjatelt saadavaid andmeid olemasoleva piiriületamise andmekogu siseselt ning lisanduvad andmed muutuvad selle andmekogu üheks osaks. Minister Kalle Laanet leevendas esitatud kahtlusi selgitusega, et kõnealuste seadusmuudatuste puhul eeldatakse, et eesmärk pole mitte andmeid koguda, vaid esitatavaid andmeid jooksvalt kontrollida. Muutub üksnes kontrollitaktika, põhirõhk läheb üle eelkontrollile. Kuna sellise suunitlusega küsimusi tuli mitmelt komisjoni liikmelt, peeti vajalikuks saata eelnõu õiguskantslerile, et teada saada tema arvamust isikuandmeid puudutava osa kohta. Komisjon tegi eelnõu edasise menetluse kohta järgmised otsused. Esiteks: teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta seaduseelnõu 1004 esimene lugemine Riigikogu täiskogu 8. novembri istungi päevakorda. See otsus tehti üksmeelselt, poolt oli 10 komisjoni liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Teiseks otsustati teha Riigikogu täiskogule ettepanek seaduseelnõu 1004 esimene lugemine lõpetada. Selle poolt anti samuti 10 häält. Kolmandaks otsustati määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, viimane esitamise päev oleks seega 22. november. Ja neljandaks otsustati saata eelnõu arvamuse küsimiseks õiguskantslerile. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kukk! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodukorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 22. november 2006 kell 18. Seaduseelnõu 1004 esimene lugemine on lõpetatud.

Järgnevalt on päevakorras Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti riikliku turismiarengukava aastateks 2007-2013 kinnitamine" eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli haridus- ja teadusminister Mailis Repsi!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Asendades täna majandus- ja kommunikatsiooniministrit, soovin esmalt rõhutada turismi kui majandussektori olulisust ja edasi rääkida juba plaanidest, mis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koostöös teiste ministeeriumide ja organisatsioonidega kavatseb turismisektori edendamiseks järgmise seitsme aasta jooksul ette võtta. Turismiteenuste ekspordi kasv on pidevalt olnud 7% ringis. Tublisti on suurenenud nii sise- kui välisturistide arv. Hinnanguliselt annab turism ligi 8% Eesti SKT-st. Sama suur on ka turismisektoris töötavate inimeste osakaal. Kokku on oma igapäevatöös turismiga seotud enam kui 40 000 inimest. Kuigi Eesti turismisektori areng on viimastel aastatel olnud märkimisväärselt kiire, ei ole kasvulagi veel kaugeltki saavutatud. Sektori edasiseks arendamiseks tuleb kõrvaldada praegused kitsaskohad, nagu Eesti vähene tuntus, sesoonsus ja toodete ning teenuste ebaühtlane tase. Lähtudes nii tänastest kitsaskohtadest kui võimalikest homsetest arenguohtudest ning olles teadlikud valdkonna nõrkustest ja tugevustest, on turismiarengukava koostajad püstitanud eesmärkide saavutamiseks kindlad sihid. Peamine eesmärk on kindlustada Eesti turismisektori konkurentsivõimeline ja jätkusuutlik areng. Näeme ette, et aastaks 2013 on Eestist saanud atraktiivne reisisiht. Turistidel peab olema soov külastada Eestit, viibida siin kauem ning tulevikus siia tagasi tulla. Seda, kas me oleme oma sihi saavutanud, näitavad juba numbrilised näitajad (välis- ja siseturistide ööbimiste arvu kasv, suvekuude osatähtsuse vähenemine, turismiteenuste ekspordi kasv, tööjõutootlikkus sektoris). Eesti riiklik turismiarengukava aastateks 2007-2013 keskendub kolmele põhisuunale: Eesti kui reisisihi tutvustamine, Eesti turismitoodete ja -teenuste arendamine ning turismiinfoga seotud tegevused. Eesti kui reisisihi tutvustamisel on omakorda kaks peamist suunda. Ühe suunana tutvustatakse Eestit välisriikides, teiseks suunaks on meie puhke-ja vaba aja veetmise võimaluste tutvustamine eestlastele endile mitmesuguste kampaaniate, esitluste ja trükiste abil. Eesti turismitoodete ja -teenuste arendamise tulemusena on kavas suurendada turismiteenuste eksporti 15,2 miljardilt kroonilt 20,5 miljardi kroonini aastaks 2013. Selleks toetatakse üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjektide väljaarendamist, mitmete erisuunisega turismitoodete arendamist, säästva arengu põhimõtetest lähtuvate turismitoodete loomist, teadlikkuse ja juhtimiskvaliteedi tõstmist. Kolmas ja äärmiselt tähtis suund on turismiinfo ajakohastamine ja selle kättesaadavuse tagamine. Infotehnoloogia ajastul valib järjest enam inimesi valib oma reisisihi Internetist kättesaadava informatsiooni põhjal. Ühtviisi olulised on nii ühtse Interneti-põhise turismiinfosüsteemi arendamine kui kohapealse füüsilise infokeskkonna - näiteks turismiinfokeskused, külastuskeskused ja viidasüsteemid - tugevdamine. Lisaks pööratakse järgmistel aastatel senisest enam tähelepanu koostööle turismiga seotud eri osapoolte vahel ning uuringute tegemisele. Tähtis teema on kindlasti ka turismihariduse edendamise toetamine, mida arengukavas mitme meetme raames ette nähakse. Et leevendada sektori tööjõuvajadust parema turismihariduse andmisega ja üldise turismialase teadlikkuse tõstmisega, on kavas korraldada eri sihtgruppidele suunatud koolitusi, osaleda turismiõppekavade koostamisel ja toetada õppematerjalide väljaandmist. Eesti riiklik turismiarengukava aastateks 2007-2013 viiakse ellu ühtse rakenduskava alusel. Rakenduskava teostab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus koostöös ministeeriumidega. Rakendusplaani koostamisse ja edasisse rakendamisse kaasatakse peale ministeeriumide ka erialaorganisatsioone. Rakendusplaani koostamine ja arengukava elluviimine, selle täitmise kohta aru andmine, selle täiendamine ja lõpetamine toimuvad Vabariigi Valitsuse määruse nr 302 "Strateegiliste arengukavade liigid, nende koostamise, täiendamise, elluviimise, hindamise ja aruandluse kord" alusel. Kogu arengukava perioodi rahastamiseks ettenähtud summade maht on umbes 3,2 miljardit krooni. See summa sisaldab ka Euroopa Liidu struktuurifondide kaasrahastust. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, proua minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Austatud minister! Muidugi on kahju, et kõnepuldis ei ole täna vastutavat ministrit, härra Edgar Savisaart isiklikult. Ma ei tea, kui põhjalikult on ta teid eelnõu numbrilistesse osadesse pühendanud. Aga minu küsimus puudutab just nimelt seda rakenduslikku osa. Te ütlesite oma kõnes, et Eesti kui reisisihi tuntuse suurendamine on prioriteet nr 1. Aga miks me eraldame 2007. aasta eelarves selleks ainult 13,6 miljonit krooni? Järgmistel aastatel see summa küll suureneb, aga mida saab selle 13 miljoniga maailmaturul ära teha?

Pean küll nentima, et mis puutub 2007. aasta eelarve läbirääkimistesse, siis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelarve iga reaga ma detailideni kursis ei ole. Kui aga rääkida kogu arengukavast, siis 3,2 miljardi krooni eest, eriti kui arvestada ka Euroopa rahaga, saab üsnagi tõsiselt arenguid toetada. Kui me lisame sinna juurde veel mitmesugused regionaalarengu meetmed, sealhulgas haridusmeetmed, mis osaliselt puudutavad ka kultuuriobjektide kordategemist (näiteks mõisakoolid), siis võib rääkida veelgi suurematest rahalistest võimalustest. Mis puutub Interneti-põhisesse tutvustamisse, siis selles vallas on kindlasti vaja rohkem rõhku asetada parematele tehnoloogilistele lahendustele. Ma usun, et saate sellest, mida nende vahenditega on kavas teha, hea ülevaate ministeeriumilt.

Palun, kolleeg Jüri Tamm!

Austatud haridus- ja teadusminister! Küsin teie käest teie valdkonna kohta: missugune on ministeeriumidevaheline koostöö sel alal ja missugused on teie võimalused panustada turismi arengusse?

Nii palju kui Haridus- ja Teadusministeeriumile teada on, oli ka majanduskomisjonis juttu haridusmeetmetest. Turismiarenduse vallas peavad hotelliketid üheks kõige suuremaks kitsaskohaks tööjõu puudust, mis ei lase kaugematesse piirkondadesse liikuda. Loomulikult ei üllata see tõsiasi mitte kedagi, aga jah, eriti just majutussektoris on tekkinud tõsised raskused tööjõu leidmisel ja hoidmisel. See on rahvusvaheline probleem. Kui me vaatame tänaste lõpetajate käekäiku, siis väga mitmes riigis ollakse valmis meie noori tööle kutsuma, eriti kui on tegu sesoonse tööga. Hotellimajanduses eeldab ellujäämine väga hea tööjõu kasutamist, kellele aga võib-olla ei maksta väärilist palka. Kui rääkida Haridus- ja Teadusministeeriumi meetmetest, siis põhiline tõsine küsimus on see, et õppekavad on kutsekoolides väga ebaühtlased. Õppekavade ühtlustamisel ning kutsetasemetega vastavusse viimisel käib praegu tõsine töö. Teine ilmne kitsaskoht on keeleõpe kutsekoolides. Hotellimajanduses ei ole mingil juhul võimalik hakkama saada ainult ühe võõrkeelega ja keeleõpet peab kindlasti tugevdama. Kolmandaks on tingimata vaja läbi vaielda väga valus teema, milleks on viienda taseme kutseeksamid rakenduskõrghariduse omandamisel. Seegi on seotud hotellimajandusega. Hotellimajanduse keskastme juhte vajatakse väga, aga samal ajal ei ole päris selgeks saanud, kes võiks neid koolitada, kes mitte. Need on vaidlused, mis on rakenduskõrgkoolide ja kutseõppeasutuste vahel enim pingeid tekitanud.

Palun, kolleeg Tiit Niilo!

Lugupeetud minister! Ma annan teile võimaluse samal teemal vähe konkreetsemalt jätkata. Just nimelt selles mõttes on see eelnõu positiivne, et seda ilmestab rakenduskava numbrites. Kuna teie tulite praegu seda eelnõu tutvustama, siis loodetavasti oskate tulevast perioodi iseloomustada mõne positiivse numbriga, mis kajastavad neidsamu kolme tegevust, millest te praegu rääkisite. Mõtlen neid tegevusi, mis turismisektoris haridusministri haldusalasse kuuluvad. Võib-olla mõni ilmestav number, kuidas need asjad saavad edendatud.

Mis puutub ilmestavatesse numbritesse nii haridussektoris kui ka turismiarengukavas, siis praegu käib spetsialistide tasandil tõsine arutelu, kuidas me pakume välja Euroopa järgneva perioodi raha jagunemist. Kõige laiemad proportsioonid on kokku lepitud, alapeatükkide ja programmide lõikes aga tõsised vaidlused alles käivad. Kui te tahate teada saada iga meetme rahalisi summasid, siis mitte ühegi valdkonna minister seda miljonite täpsusega veel öelda ei saa. Komakohtades ei ole veel täpselt kokku lepitud. Samas võin ma kinnitada, et kõikide nende meetmete puhul, mida näeb ette turismiarengukava, on arvestatud kutsehariduse arengut, kõrghariduse arengut, teadus- ja arendustegevusi, innovatsioonikeskkonda. Väga palju oleneb järgmise seitsme aasta jooksul Euroopa raha jagamise efektiivsusest. Kuidas me suudame Euroopa vahendeid kasutada, kas me oskame need õigetele eesmärkidele suunata, on minu arvates siin võtmesõnaks. Turismiarengukava näeb meetmete elluviimiseks ette 3,2 miljardit. Sellele ma eelmisele küsimusele vastates ka viitasin. Sellele lisanduvad teiste ministeeriumide kaudsed toetused. Eesti peab olema turvaline inimkeskkond, kultuuriväärtustega korralikult kaetud ja meie kultuuriobjektid peavad olema heas seisukorras. Väga palju oleneb sellest, kui palju me suudame keskkonnaobjektide huvides investeeringuid teha ja neid efektiivselt kasutada. Kõik need tegurid räägivad kaudselt kaasa selle saavutamisel, et turistid tahavad Eestisse tulla. Nii et otseselt on turismiarengukavas kirjas eesmärk 3,2 miljardit. Ainuüksi regionaalarenguga seonduvad küsitlused ja huviharidusega seotud tegevused päris kindlasti suurendavad kultuuri tutvustamise võimalusi. Ka laulu ja tantsu toetuse saame oma eripärana välja tuua. Need on kõik kaudsed meetmed, millega me saame turismivaldkonda toetada, ja siis on see summa vähemalt kolm korda suurem. Vastus sai väga kaudne, aga turismiarenduse vallas ongi palju kaudsemaid meetmeid, mis kaugemas perspektiivis on väga olulised.

Palun, kolleeg Imre Sooäär! Teine küsimus.

Hea minister! Mul on äärmiselt hea meel, et selle arengukava kolmas väga oluline sammas on turismihariduse tõhustamine Eestis. Selles mõttes on mul isegi veel suurem hea meel selle üle, et just teie olete täna selle eelnõuga puldis. Minu küsimus on teemal, mida me oleme teiega siin enne Riigikogus arutanud, nimelt turismialase kõrghariduse teemal. Selles arengukavas on ilusasti välja toodud ainukesed kaks riiklikku kõrgkooli, mis praegu turismi- ja toitlustuskorraldust kõrghariduse tasemel pakuvad. Need on Tallinna Tehnikaülikooli Kuressaare Kolledž ja Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž. Kas te võite ministrina siin Riigikogu ees kinnitada oma toetust nendele kahele ainukesele riiklikule õppeasutusele või jäävad nad edaspidigi saatuse hooleks? Praegu ripuvad nad ju juuksekarva otsas.

Me tõepoolest oleme korduvalt diskuteerinud Kuressaare kolledži tuleviku teemal. Kui ma ühele eelmistest küsimustest vastates nentisin, et rakendus- ja muus kõrghariduses ning kutsehariduses olevad turismi- ja hotellimajandusega seotud küsimused ei ole lahendatud, siis ma pidasingi silmas ka väga tõsiseid vaidlusi Väimela kooli ja ka Kuressaare kolledži ümber. Nagu te teate, toetub osa Kuressaare kolledži õppejõude kutseharidusele. Selline positiivne algus on aga saanud inimliku võitluse tandriks, väga palju vaieldakse kooli nime ja olemuse üle. Samas ei ole mitte üheski arengukavas kirjas, et kolledž oleks ohus, kuigi on ka selliseid mõtteid esitatud. Üldiselt tuleb toonitada, et turismi- ja hotellimajanduse kõrge kvaliteet kõikides regioonides on hädavajalik. Selles osas on tööandjate seisukoht väga selge. Meil on hotellimajanduses vaja kõrgema ja keskastme juhi kogemustega inimesi, kes mõistavad sektori eripärasid, on kodus infotehnoloogias ja räägivad mitut keelt. Ootused on väga suured. Aga millised institutsionaalsed lahendused nende täitmiseks valitakse, seda ma praegu kindlasti öelda ei saa. Vaidlused selle üle on alles algusjärgus.

Palun, kolleeg Mart Meri!

Proua minister! Mul on väga kahju, et täna ei ole siin härra majandusministrit. Oleksin tema käest tahtnud küsida kahte asja, mis ma nüüd püüan mahutada ühte küsimusse. Olukorras, kus Eesti turismiturg sõltub väga suurel määral Soomest, oleks üks küsimus olnud see, miks Saksamaa on kõnealuses strateegias väga tagasihoidlikul kohal. Ometigi juba ajaloolise tausta tõttu saaks seal Eesti üsna atraktiivseks teha, eeldusel, et meil on saksa keele oskajaid piisavalt. Teine küsimus aga puudutab ühte piirkonda Eestis, mida siin strateegias üldse ei mainita: see on Peipsi järv ja kogu Peipsi järve rannik, mis vajaks minu arust väga süstemaatilist turismialast arendamist mitmel põhjusel, nii Eesti sisepoliitilisel põhjusel kui ka lihtsalt turismiarenduse eesmärgil. Need kaks küsimust ma oleks majandusministrile esitanud.

Kuna ma kahjuks ei olnud töörühma liige, siis ma ei saa teile selgitada, miks see teema töörühmas nii palju käsitlemist ei leidnud. Saan aga toetuda valitsuskabinetis toimunud arutelule ja valitsuskabinetis oli teema "Soomest sõltuvus ja teised sihtriigid" tõsiselt jutuks. Majandusministeeriumipoolne tutvustus oligi, et ühe sihtrühmana on silmas peetud neid turiste, kes on ilmutanud Eestimaa vastu laiemat huvi. Sealjuures märgiti ära ka Saksamaa. Kui see arengukavast hästi välja ei paista, siis võin öelda, et vähemalt arutelus toodi see küll näitena välja. Kui me vaatame meie turistide arvu kasvu, siis ongi hea meel tõdeda, et lisaks Soome turistidele on viimase aasta jooksul kasvanud just nende turistide osakaal, kes on tulnud siia Saksamaalt ja Inglismaalt, aga ka ida poolt. Mis puutub võimalustesse arendada Saksamaa suunda, siis mitme meetme raames räägiti tõesti väga palju ingliskeelsest keskkonnast, aga kindlasti peame arvestama ka saksakeelseid turiste. Arengukava aga on selline dokument, mille alusel kujuneb tööjaotus, ja rakenduskavas ongi öeldud, et kui vaja, siis töötatakse välja eraldi meetmed. Loodan, et Saksamaa saab seal sees olema. Teine küsimus oli Peipsi piirkonnast. Peipsi osa turismi arengukavas on tõepoolest tagasihoidlik. Kui me aga vaatame Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi meetmete ja ka EAS-i projekti suundi, siis ma julgen küll kinnitada, et Peipsi on üks kõige kiiremini arenevaid piirkondi. Võime muidugi öelda, et stardipositsioon on olnud väga kehv. Aga lootused ja ootused on väga suured, kui me vaatame kas või sadamate arendamist ja selle piirkonna investeeringute mahtu. Turismikontseptsioonis, mida Jõgeva Maavalitsus veidi aega tagasi tutvustas, on sealne sibula ja kala tänavaäärne müük lausa eraldi mainekujundusliku brändina välja pakutud. Ma usun, et EAS-i ja tegevuste tasandil on seda küll prioriteedina võetud. Miks sellest piirkonnast arengukavas nii vähe juttu on, seda ma aga ei julge kommenteerida. Tõenäoliselt on selles paljud asjad suhteliselt lühidalt kirjas.

Palun, kolleeg Tiit Niilo! Teine küsimus.

Austatud minister! Selle küsimuse ma esitan kui maaettevõtja. Me teame, et praegune maaelu arengukava räägib mitmekesistamisest, sealhulgas ka turismindusega seotud meetmetest. Kahjuks siin selles arengukavas sellist lähenemist ei näe. Miks ma seda küsin? Küsin sellepärast, et maale peaks ka selle arengukava vahendusel abivahendid jõudma. Praegu seda kuskilt otseselt välja ei loe, kui, siis ehk üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjektide väljaarendamise ja mõne teise meetme raames. Aga teile konkreetne küsimus hariduse poole pealt: kas peale hotellide on siin sees ka maaturismi aitajate koolitus?

Mis puutub arengukavasse, siis kindlasti on siin mitmeid asju sõnastatud pehmemalt, kui üks või teine osapool tahaks näha. Mina lugesin seda arengukava veidi teise pilguga ja mul on hea meel tõdeda, et selge rõhk on pandud sellele, et meie turismimajandus peaks regionaalselt rohkem haarama. Sellest eesmärgist lugesin mina välja, et kui vaadata järgmise seitsme aasta meetmeid, siis soovitakse rohkem näha turismiarendust just maapiirkondades ning kavas on muuta info nende kohta kättesaadavamaks. Kui arvestada eripära ja analüüsida ka turundustegevuste toetamist, siis kindlasti on maaturismi arendamine ja kolmanda sektori kaasamine ülioluline. See ongi igal tasandil kavasse sisse kirjutatud. Võib-olla teie jaoks ei olnud see küllaldane, aga minu meelest on see arengukavas küll väga selgelt esitatud. Mis puutub haridusmeetmetesse, siis praegu õpetab kolmandik Eesti kutsekoolidest midagi turismindusega seonduvat. On see siis turismimajandus, hotellimajandus, giidindus või mõne muu valdkonnaga seotud turismindus. Üks osa nendest kutsekoolidest asub maal ja nad on spetsialiseerunud sellistele valdkondadele nagu maamajandus, maaettevõtlus ja ka maaturism. Nüüd me liigitame neid turismimajanduse või hotellimajanduse all olevateks valdkondadeks, aga spetsialiseerumine on jäänud üsna samaks. Kui te lubate tuua konkreetse näite, siis ka Olustvere ja Õisuga seotud ümberkorraldus, mis siin saalis väga palju küsimusi on tekitanud, on samast valdkonnast. Noor inimene, kes lõpetab Olustvere omal erialal, peab olema võimeline nii põllumajandusega tegelema kui ka kohapeal mõne turismiobjekti looma, toetudes kas või mõnele eripärasele kodumajanduslikult toodetud produktile, mida ümbruskonna elanikele müüa saab. See oleks konkreetne näide nendest meetmetest, mida meie ministeerium nägi ette, kui ta rõhutas haridusvaldkonna olulisust. Nii et tähtis pole ainult toateenijate, hotellimajandajate ja turismiettevõtjate koolitus, vaid ka selliste vahepealsete valdkondadega tegelevate inimeste koolitus.

Palun, kolleeg Vello Tafenau!

Lugupeetud minister! Minu küsimus on selline. Siin on välja toodud Eesti turismisektori kitsaskohad. Esimesena on loetelus Eesti vähene tuntus reisisihtkohana. Kas arengukava koostamisel on ka juttu olnud sellest, kuidas too märk Welcome to Estonia on mõjunud?

Jah, on olnud ülevaateid eri brändide, sealjuures ka Welcome to Estonia kasutamise kohta. On märgitud, et kahjuks ei ole seda sugugi nii paljude toodete juures kasutatud, kui me soovisime. Algul soovitati see märk panna enamikule eksportkaupadele, aga kuigi laialdaselt see levinud pole. Samas on tehtud väga palju kampaaniaid, kus Welcome to Estonia on kasutatud ühe märgina. Ja selle tulemusi võib küll väga konkreetselt välja tuua. Kordades on kasvanud huvi Eesti kui turismiobjekti vastu. Sellised kampaaniad on olulised ja neis on kasutatud ka Welcome to Estonia märki. Täpset uurimistulemust selle kohta, mis on tänu sellele märgile muutunud, aga loomulikult ei ole olemas.

Palun, kolleeg Jüri Tamm! Teine küsimus.

Lugupeetud minister! Kõigepealt tänu Riigikogu liikmetele, kes nii palju arengukava kohta küsimusi on esitanud, ja teile, et olete vaevunud vastama. Aga ma küsiksin teie käest hoopis laiemalt: kas teid valitsusliikmena ja suure erakonna aseesimehena rahuldab niisugune olukord, kus Riigikogusse tuuakse kinnitamiseks arengukava, mida Riigikogu liikmed sisuliselt menetleda ei saa? Äkki oleks, ma mõtlen muudatuste tegemise osas, korrektsem niimoodi, et arengukava tuleb enne valitsusse jõudmist Riigikogusse, arutatakse vastavates komisjonides ja võib-olla ka siin saalis läbi, tehakse muudatused ja järgmise etapina Riigikogusse tagasi jõudes see kinnitatakse? Praeguses olukorras me oleme nagu passiivne pool, kes infotunnis saab vaid kuulda, mis kavas on kirja pandud, aga midagi mõjutada ei saa.

Hea küsija! Loodetavasti te olete kursis, et Riigikogu kodukorda täiendatakse pidevalt. Kodukorda on võimalik teha ka muudatus, et arengukavasse saaks kahe lugemise vahel teha täpsustusi. Ma usun, et see on huvitav mõte, mida tuleks arendada. Teine punkt on nüüd juba vanas, aga siiski uuendatud kodukorra eeskirjas sees: enne arengukava lugemisele toomist on komisjonil võimalik seda muuta. Kuna see anti Riigikogule üle juba üsna mitu nädalat tagasi, siis said Riigikogu liikmed majanduskomisjoni lugemise ajal seda täpsustada, kui selleks soovi oli. Nii et ma ei ütleks, et te olete ainult passiivne pool. Kolmas võimalus on alati olnud osaleda arengukava väljatöötamisel. Ka turismimajanduse arengukava töötati välja üsna mitme aasta jooksul. Oli vaidlusi ja päris mitme kuu jooksul tehti detailsemaid täpsustusi. Usun, et Riigikogu liikmed, kes selle teemaga on soovinud tutvuda, on saanud kava väljatöötamise ajal tõsiseid märkusi teha. Julgen ka öelda, et näiteks Haridus- ja Teadusministeeriumi juhtimisel on väljatöötamisel ning teadus- ja arendustegevuse nõukogus tutvustamisel teadus- ja arendustegevuse strateegia, mille puhul, ma loodan, te ei tee Riigikogu liikmena sellist märkust, et te olete passiivne kõrvaltvaataja. Teadus- ja arendustegevuse strateegiat on nüüd ka juba väga pika perioodi jooksul ette valmistatud. Töösse on olnud kaasatud eri elualade tugevad spetsialistid. Ma loodan, et ka teie arvamused on sinna jõudnud. Ja kui veel ei ole, siis ma loodan, et need jõuavad sinna enne, kui dokument jõuab otsuse eelnõuna Riigikokku hääletamisele. Loodan, et te olete igal pool ikka kaasatud olnud.

Palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder!

Austatud minister! Ma pean küll tõdema, et teie teadmised Riigikogu kodukorra seadusest on veidi vananenud. Nimelt tõepoolest: muudetud kujul võib esimesele lugemisele tuua kas seaduse või otsuse eelnõu ja neid me tõepoolest saame ka muudetud kujul siia saali tuua. Aga mitte ühtegi arengukava me muuta ei saa. Ma juhin tähelepanu sellele, et härra Tammel on õigus, otsus on ju väga lühike ja lakooniline. Riigikogu otsustab: kinnitada juurdelisatud Eesti riiklik turismiarengukava aastateks 2007-2013. Me võime siia otsusesse mõne sõna juurde lisada või mõne ära võtta, aga arengukava me muuta ei saa. Nii et kahjuks tõepoolest on niisugune olukord, et Riigikogu peab siin lihtsalt avaldama arvamust, millega valitsus enam arvestada ei saa, sest valitsusel ei ole võimalik enam arengukavasse menetluse ajal muudatusi teha.

Vastust pole vaja.

Võtsin teadmiseks.

Kolleeg Helir-Valdor Seeder, kas teil on nüüd küsimus olemas?

Jah, nüüd mul on ka küsimus. Nimelt: tutvunud nii arengukava kui seletuskirjaga, jääb mulle arusaamatuks seletuskirja leheküljel 5 välja toodud eraldi lõik soolise võrdõiguslikkuse kohta. Seal all on tegelikult paar lauset, mis ma teile ette loen. "Hotellides ja restoranides hõivatutest on peaaegu 3/4 naised. Tõenäoliselt annab ka uute töökohtade loomine rohkem töövõimalusi pigem naistele kui meestele." Mida sellega on tahetud öelda? Mida me peame arengukavast välja lugema? Mida kavatsetakse soolise võrdõiguslikkuse alal selle arengukavaga ette võtta?

Meid kui Euroopa Liidu liikmesriiki puudutab loodetavasti aina enam ja enam küsimus, miks teatud eluvaldkondades on enam ülekaalus ühe sugupoole esindajad kui teistes. Eri meetmed peavad olema suunatud sellise ühiskonnas tekkinud lõhe ületamisele. Nii tuleks ka arengukavaga seotult analüüsida, mida me saaksime teha, et hotellimajandust, eriti selle teenindussektorit, ei peetaks ainult naiste valdkonnaks. Kas on tegemist palgapoliitikaga? Kas on tegemist üldsuse suhtumisega? Kui on tegemist näiteks üldsuse suhtumisega, siis ei tohi me seda aktsepteerida. Seega tuleks püüda järgmise seitsme aasta jooksul selliseid lõhesid ületada. Mitmesugused meetmed on kindlasti hädavajalikud, kui me soovime astuda ühiskonda, kus me ei riputa ühte- või teistmoodi käitujatele teatud märke külge.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua haridus- ja teadusminister! Nüüd ma kutsun ettekandeks kõnetooli majanduskomisjoni liikme Jüri Tamme. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon arutas turismiarengukava kahel korral, 16. oktoobril ja 6. novembril. Nagu näete, oli päris pikk vahe, mille jooksul püüti sisse viia neid väikseid parandusi, mida majanduskomisjoni liikmed soovitasid. Näiteks oli turismiarengukava tekstis juttu transpordi arengukavast, mida ei ole seniajani vastu võetud. Eelnõu algataja tunnistas, et viga on olemas, ja lisas teksti: ka vastuvõtmise järgus olevad arengukavad. Niisugused muudatused majanduskomisjoni ettepanekul tõesti tehti. Siin saalis räägiti hästi palju haridusest, tööjõust. Otsustati arengukava esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekud selle teksti kohta, mis kinnitab arengukava - ma toonitan, mitte muudatused arengukavasse, vaid arengukava kinnitavasse teksti - esitada 10. novembriks kell 16. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jüri Tamm! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kolleeg Imre Sooäär! Kas teil on volitus olemas? Mis fraktsiooni te esindate? Reformierakonna fraktsiooni. Palun paber! Palun, kolleeg Imre Sooäär Reformierakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Head kolleegid siin saalis ja need, kes oma kabinettides otseülekannet vaatavad! See, et me täna siin seda arengukava arutame, hoolimata sellest, et me sinna muudatusi teha ei saa, on siiski ülimalt oluline. Ja ka elav huvi, mis siin saalis selle arengukava vastu on, näitab, et on, mille üle mõelda. Nii mõnigi meist on küsinud, kas turismiarengukava peaks üldse Riigikogu tasandil arutama. Siiski on hea, et me seda teeme, sest turism mõjutab Eesti majandust ja tulevikku rohkem, kui esmapilgul võib-olla paistab. Turism annab praegu 8% meie sisemajanduse kogutoodangust. Koos nende kaupade ja teenuste käibega, mis turistid Eestis ostavad ja tarbivad, ulatub sektori osatähtsus hinnanguliselt kuni 16%-ni meie SKT-st. Võrdluseks nii palju, et põllumajanduse osakaal on alla 4%. Seega mõjutab turismisektoris toimuv meie majanduse kogupilti kõvasti. Eile õhtul ma nägin CNN-ist Ameerika valimiste kajastamise vaheajal ühte telereklaami, kus kaamera vahendas ilusat vaadet vanalinnale, langedes pilvepiirilt alla otse sümfooniaorkestri keskele. Ja viimane kaader näitas Gediminase torni. See reklaam kutsus kõiki sõitma Vilniusesse, avastama Leedu pärli. Kahjuks Eesti reklaame me maailma telekanalites veel ei näe. Loodetavasti edaspidi.Welcome to Estonia jäi pigem hüüdjaks hääleks kõrbes. Selle väljatöötamisele ei järgnenud teist ega kolmandat sammu, eestlasliku kiuslikkusega materdati seda kampaaniat avalikkuses kõvasti ja visati pesuveega ka laps välja. See ei ole Eesti jaoks tulutoov lahendus. Eesti kui sihtkoha strateegilist turunduskampaaniat on mitmel pool maailmas kindlasti vaja jätkata. Nii nagu vajame innovatsiooni Eesti teadus- ja tehnoloogiamaastikul, vajame seda ka turismisektoris. Lõputult palju samanäolisi tooteid ja teenuseid ei vii Eestit edasi. Eesti edu pant võiks olla just uute huvitavate innovatiivsete turismitoodete rikkalik valik. Mida omanäolisemad tooted, seda meelsamini neid ostetakse. See ei kehti ainult üksikute turismitoodete kohta, vaid ka laiemalt piirkondade ja terve Eesti riigi kohta. Siinkohal tahaksin näitena tuua ühe noore firma, innovatiivse noore seltskonna Tallinnast nimega East Express, kes korraldab Tallinna vanalinnas teatraliseeritud ajaloolisi ekskursioone. Sellest on saanud terves maailmas täiesti omanäoline turismitoode nimega histotainment ehk siis ajaloo ja meelelahutuse sümbioos. See on näide sellest, et Eesti võib vägagi innovaatiline olla. Just elamus ongi see, mis inimesi üle maailma paelub ja reisipisikuga nakatab. Kas Eestil kui turismisihtkohal on piisavalt elamust pakkuda? See ei teki iseenesest, kui tegu pole just Niagara kose või Egiptuse püramiididega. Elamuse taga on põhjalik tootearendus ehk teisisõnu: Eestil peab olema piisavalt atraktiivsust, ta peab olema huvitav ja omanäoline, et ka kaugemas perspektiivis turistidele huvi pakkuda. Kas meil on piisavalt hea teenindusasutuste tase, teenindustase ja infrastruktuur? Kas turist saab siit küllaldase koguse sõltuvuspisikuid, mis ta Eestist rääkima paneb? Kas me naeratame piisavalt? Kui vastused nendele küsimustele ei ole jaatavad, siis suure tõenäosusega seesama turist siia järgmine kord enam ei tule, ei tule ka tema sõbrad ja tuttavad. Miks? Sest word of mouth ehk siis tuttavalt tuttavale edasikanduv informatsioon on endiselt kõige tugevam reklaamirelv maailmas. Selle vastu pole veel keegi ühegi väega saanud. Isegi kõige raskemates tingimustes, diktatuuriühiskondades on informatsioon suust suhu alati liikunud. Nendest, kes täna ja homme Eestit külastavad, sõltuvad suurel määral juba ülehomsete võimalike tulijate otsused. Meie suunata on see, mis muljed nad siit kaasa viivad, millise kuvandi Eestist ja meie maast loovad. Kas selleks on näiteks maailma meediakanalites laialt kajastatud Briti poissmeeste vägiteod? Kui nii, siis võib Tallinn varsti küll Euroopa peopealinnaks saada, aga samas ülejäänud tulla tahtjad ära hirmutada. Mida me üheskoos teeme selle ärahoidmiseks? Peame ka tõsiselt mõtlema, miks on Eestis nii vähe näiteks rahvusrestorane. Selle asemel pakutakse suurt valikut modernseid söögikohti ja restorane maailma rahvaste toitudega. Hiljutisest Põllumajandusministeeriumi uuringust selgus, et 2/3 turistidest, kes Eestit külastavad, otsivad siit just nimelt rahvustoite. Kahjuks nad neid praegu suurt ei leia, sest Eesti rahvustoitude restorane võime Tallinnas ühe käe sõrmedel üles lugeda. Seega ületab turismiarengukava kaugelt ühe ministeeriumi piirid ja koostööd ministeeriumide vahel tuleks kindlasti tugevdada. Eriti tihe peaks olema Eesti toidu arengukava ja turismiarengukava rakendajate koostöö, aga tähtsad on ka haridus ja muud teemad, millest eelkõnelejagi rääkis. Need arengukavad peaksid olema omavahel väga tihedalt lõimunud. Astumine NATO-sse ja Euroopa Liitu on Eestisse reisimise turvalisemaks muutnud, aga kas meil jätkub seda miskit, mille pärast siia kokku sõita? Mida me peaksime edasi tegema, et tulijate ootusi ja lootusi täita? Kuhu peaks liikuma Eesti kui sihtkoha turundus- ja tootearendus? Kindlasti pole kõigile nendele küsimustele ühest vastust ka mitte käesolevas arengukavas. Aga kõik need küsimused ootavad vastuseid. Poliitikute hulgas arvatakse sageli, et turism aina kasvab omasoodu ja sellega ei pea riiklikul tasandil üldse tegelema. Aga kui vaadata 2006. aasta esimese poolaasta turismistatistikat, siis on muretsemiseks põhjust küllaga. Paljudele siin saalis ja kabinettides tuleb võib-olla üllatusena, et käesoleva aasta esimesel poolel vähenes Statistikaameti andmetel Eesti majutusettevõtetes välisturistide arv võrreldes 2005. aastaga koguni 3%. Pange tähele: ma ei räägi siin kasvu aeglustumisest, vaid kahanemisest. Seda eelkõige Soome ja Saksa turistide huvi jahenemise tõttu. Meie kiire majanduskasvu foonil on see muret tekitav näitaja. Kui turismisektoris tulevad tagasilöögid, siis mõjutab see kindlasti ka teisi sektoreid. Väliskülaliste kulutused Eestis on samuti esimesel poolaastal vähenenud. Seda tõsisemalt peame mõtlema, kuidas edasi minna. Eurovisiooni ühekordne efekt on vaibunud ja nüüd peame tunnistama, et Eesti kui sihtkoha tutvustamisel oleme teistest riikidest kõvasti maha jäänud. Seda ei saa parandada ainult arengukavaga. See eeldab riikliku suhtumise muutumist. Avanenud turg on Eestile suur väljakutse, aga samas ka paras proovikivi ...

Hea kolleeg, aeg on läbi!

Loodame, et kõik panevad oma õla alla - nii riiklik ja erasektor kui ka kolmas sektor. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Imre Sooäär! Palun, kolleeg Evelyn Sepp Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Head kolleegid! Mul on hea meel, et tegemist on teemaga, mille puhul võiks eelkõnelejat ainult täiendada. Siin tõepoolest ei ole millelegi vastu vaielda ja aja kokkuhoiu mõttes ma võib-olla vaid rõhutan veel kord mõningaid seoseid. Aeg-ajalt on siin saalis üht-teist väga raske selgeks teha ja mõista. Mis siin salata, sageli räägitakse turismisektorist kui kitsalt majandussektorist. Ometi on täiesti selge, et see hõlmab väga integreeritud eluvaldkondi haridusest, keskkonnast ja põllumajandusest, rääkimata kultuurist kitsamalt ja laiemalt, Kultuuriministeeriumi haldusala sealhulgas. Eestlaslik väiklus on tõenäoliselt praegu kõige mõjukam vastutegur, mis ei lase meil seda sektorit terviklikult arendada. Kahtlemata aitaks seoste, põhjuste ja tagajärgede mõistmine seda valdkonda jõulisemalt edasi arendada. Praegu tegeleb turismi arendamisega majandusministeerium ja tema haldusalasse kuulub ka EAS, kelle pärusmaa turism hetkel valdavalt on ja kes on siiani rääkinud valdavalt infrastruktuurist. Jah, loomulikult on see äärmiselt oluline, et oleks teed, et oleks bussiühendus, rongiühendus, et oleks hotellid - et oleks kohad, kuhu minna, kus ööbida, kus süüa ja juua. Käesoleva arengukava võib-olla olulisemaid märksõnu ongi see, et me liialt vähe räägime eri toodetest ehk sellest, miks turist peaks üldse Eestisse tulema. See on tore, et ta tuleb, vaatab meie liivast mereranda. Mõnel puhul võibki see olla ainulaadne. See on tore, et ta tuleb ja vaatab meie vanalinna, punaseid katuseid - ka see on suhteliselt harukordne elamus. Kividest, metsadest ja muudest toredatest loodusobjektidest on vähe. Sa vaatad need ühe korra ära ja sul ei ole rohkem põhjust siia tulla. Samas on selge, et tursimivaldkond pakub tööd, pakub sissetulekut nii riigile kui inimestele, kes selles sektoris töötavad. Ja nemad vaevalt lepivad sellega, et nad saavad üks kord oma raha kätte. Nemad vajavad pikaajalist stabiilset keskkonda, et nende tulevik kindel oleks. Siit ma tahan jõuda ühe täiendava teemani, mille üle me oleme palju vaielnud, see on kultuuriteenuste käibemaks. Jah, Rahandusministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium võivad sellele vaadata hoopis teise pilguga, aga mööngem, kõik need ettevõtted, asutused, omavalitsused, kes selles sektoris tegutsevad, pole konkurentsis mitte niivõrd omavahel, kuivõrd tervikuna konkurentsis teiste riikidega: Lätiga, Soomega, Rootsiga. Kui mulle tundub, et mitmesugused meelelahutusüritused on justkui mingi halb kultuur ja riik ei peaks kuidagi selle valdkonna arengut soodustama, et see on midagi paha, siis tähendab see lõpptagajärjena seda, et me jääme väga paljust rahast ja võimalustest ilma. Me jääme ilma jõust ja panusest, mis võiks kogu Eesti mainet ja majandust toetada. Ma loodan, et kuna selle eelnõu kohta on võimalik esitada ka muudatusettepanekuid, siis me jõuame nende vaidluste juurde ehk juba hoopis teisel viisil tagasi ja teeme omalt poolt kõik, et mitte maha tampida kultuurielamusi, erasektori pakutavaid kogemusi, mida pakub kvaliteetne meelelahutussektor. Et me muudame keskkonna selles valdkonnas soodsamaks ja aitame nõnda tuua lisaraha nii kitsalt võttes sellesse valdkonda kui tegelikult kogu Eesti turismindusse tervikuna. Võib-olla tasub ka mõelda selle üle, et turism, nagu ma enne ütlesin, ei ole mitte ainult hotellid ja restoranid, vaid ka need tooted, need põhjused, miks siia tulla. Ehk nende arendamine Kultuuriministeeriumi haldusalas mõjuks tulevikus sektorile märksa paremini ja aitaks eri eluvaldkondi palju tõhusamalt integreerida kui senine kitsalt majanduslik lähenemine. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Evelyn Sepp! Lugupeetud kolleegid! Meie kolleeg Imre Sooäär on ka Isamaaliidu fraktsiooni lemmik. Fraktsioon on teda volitanud oma nimel esinema. Palun, Imre Sooäär!

Ma palun üheks minutiks veel tähelepanu. Saan sõna tänu headele endistele erakonnakaaslastele, aga tegelikult ei esinda ma siin mitte ainult erakonnakaaslasi, vaid tervet suurt hulka turismisektori inimesi, kes on palunud mul sel teemal sõna võtta. Teen seda hea meelega. Et seesama arengukava rakenduks ja edukas oleks, tuleb Eestis korraldada tunduvalt rohkem rahvusvahelisi konverentse ja muid üritusi, mis maailma meedias uudisekünnise ületavad. Selles osas saavad kõik sektorid kaasa rääkida. Turismisektori kureerimine on pandud EAS-i õlgadele, kelle töös ta kaugeltki mitte prioriteet ei ole. Mingi turismiarenduskeskus kuskil sügaval all struktuuriahelas riigi vajadusi ei rahulda, kuna kõik muud valdkonnad, mis hierarhias kõrgemal asuvad, saavad suurema tähelepanu osaliseks. Just riigipoolne aktiivne suhtumine turismi arendamisse ja turundusse ongi meie edu võti. Nendes riikides, kus turismi tõeliselt väärtustatakse, on olemas turismiministeerium või vastav amet. Olen veendunud, et ka Eestis tuleks vähemalt turismiamet taasluua. Avanenud turg on Eestile suur väljakutse, aga samas ka paras proovikivi. Kui me tulijate ootusi täita ei suuda, kulutavad nad oma raha edaspidi mujal. Maailmas on piisavalt kohti, kuhu minna. Meie avasüli ootavate lähinaabrite kõrval on hulganisti põnevaid kohti, mida avastada. Et tulijate sihtkohaks oleks siiski Eesti ja see tooks meie rahvale ja riigile ka edaspidi oodatud tulu, peame kõik ühiselt õla alla panema. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Imre Sooäär! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Määran eelnõu 976 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 10. novembri kell 16. Eelnõu 976 esimene lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on ülevaade riigi vara kasutamise ja säilimise kohta 2005. aastal. Ma palun ettekandjaks riigikontrolöri härra Mihkel Oviiri!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head parlamendiliikmed! Valitsus eesotsas peaministriga on tegelikult mitu aastat avalikkusele valetanud riigi tegelike majandusprobleemide kohta, võimust kinnihoidmiseks on valitsus toitnud inimesi populistlike lubadustega, lihtsalt vegeteerinud, julgemata läbi viia hädavajalikke reforme sotsiaalsfääris, riigihalduses ja muudes valdkondades - sellise sisuga sõnumeid ja hinnanguid tõi maailma meedia meieni hiljuti Ungari valitsuse kohta. Loomulikult tekib küsimus, kas Eesti valitsus valetab. Mul on hea meel parlamendile ja avalikkusele kinnitada, et Eesti valitsus on oma aruandes eelmise majandusaasta kohta rääkinud olulises osas tõtt. Riigi finantsseis on hea ning see on jätkuvalt paranenud. Riigil on piisavalt raha, et katta kõik praeguseks võetud kohustused. Tulude laekumine on paranenud. Kulusid on tehtud plaanitud mahus. Neid järeldusi ei oleks võimalik teha ilma riigi 2005. aasta majandusaasta koondaruandeta. Selle koostamine väärib tunnustust. Täna on see aruanne järgmise päevakorrapunktina teie ees. Ja vaatamata märkustele, mida Riigikontroll on teinud, võib öelda, et valitsuse esitatud koondaruanne on ülevaatlikum ja informatiivsem kui varasematel aastatel, kuid kahtlemata on kõvasti arenguruumi. Esiteks tuleks aruanne esitada kevadel. Täna on juba 8. november 2006, kohe-kohe võtate siin vastu 2007. aasta eelarve. Ja samas on täna teie ees aruanne 2005. aasta kohta. Seega kerkib küsimus, kas Riigikogul on selle infoga võimalik praegu midagi kasulikku peale hakata. Ega vist ole küll. Pealegi on see aruanne esitatud viisil, mis vajab mõistmiseks eriteadmisi. Aruandmist saab Eesti riigis kiirendada ja muuta mõistlikumaks, selleks tuleks aga kõigepealt vähendada iseseisvate raamatupidamisüksuste arvu. Riigi koondaruanne hõlmab ligikaudu 1700 üksuse näitajaid, lõviosa neist on omavalitsuste üksused. Sageli on iseseisev raamatupidamine näiteks koolil või lasteaial. See ei ole mõttekas. Näitena võib tuua Ühendkuningriigi raamatupidamiskorralduse, kus riigi koondaruandesse pannakse alla 1300 raamatupidamisüksuse. Samuti on heaks eeskujuks _otimaa, mis on mingil määral võrreldav Eestiga. Seal on aruandeüksusi vaid 200 ringis. Seega on meil neid ligi üheksa korda rohkem. Et saavutada märkimisväärne edu andmete kvaliteedis ja edastamise kiiruses, tuleb leida lahendus ka omavalitsustele. Riik võiks siin pakkuda neile tsentraliseeritud arvestuse võimalust. Minu veendumust on selgelt toetanud auditid, mida Riigikontroll on selle aasta algusest omavalitsustele teinud. Oleme leidnud väga palju eksimusi, kuid need ei ole olnud sellised, mis oleksid tekkinud otsesest kuritahtlusest. Eesti omavalitsustest on 90% väga väikesed. Neil on raske leida ja pidada ametis hea ettevalmistusega raamatupidajaid, infotehnolooge, juriste ja teisi spetsialiste. Neid inimesi lihtsalt ei ole ja nende puudumise pärast ei ole mõtet omavalitsusi tümitada, sest neid ilmselt ka ei tule. Ja kuni meil on riik täis sõrmkübaravaldu, tuleks riigil pakkuda neile teatud funktsioonide normaalseks täitmiseks tuge. Sest kui muusikateos on ikka kirjutatud sümfooniaorkestrile, siis kandle ja kammipilliga seda lugu ei mängi. Lugupeetud Riigikogu! Riigieelarve on kõigi maksumaksjate töö tulemusel kogutud ühiskassa. Ja sellest kassast raha jagamine peab teenima selgeid eesmärke. Riigi majandusaasta koondaruande esimene lause on ses suhtes ülimalt õige. Tsiteerin: "Hea avaliku halduse puhul on üheks põhimõtteks, et riigi raha kasutamisele seatakse kindlad eesmärgid, mille täitmist oleks hiljem võimalik mõõta." Paradoks on aga selles, et koondaruandest ei selgu, kas aastaks seatud tegevuse eesmärgid on saavutatud. Aruandes puudub vaade tegevuste tulemuslikkusele. Just see, et iga kroon looks väärtust, on praeguses Eestis tõusnud minu silmis väga oluliseks. Olukorras, kus raha tuleb üha juurde, ei tohiks me järele anda kiusatusele seda laia joonega laiali jagada, pigem tuleks väga tähelepanelikult vaadata, kuidas me saame olemasoleva rahaga pakkuda rohkem. Head kuulajad, kaasmaksumaksjad! Et lähemal ajal seisavad ees diskussioonid, kuidas Eesti elu paremaks muuta ja maksumaksja raha mõistlikult kulutada, pakun välja mõned valdkonnad, mille üle tasuks tõsiselt mõtteid vahetada, et maksumaksja rahaga võimalikult arukalt ringi käia. Ühtlasi soovitan aruteludes end senistest arusaamadest lahti haakida ja lasta mõttel vabalt lennata, ükskõik kui radikaalne vaba mõte ka ei tunduks. Näiteks meditsiini kohta me kuuleme kogu aeg juttu teemal "Raha juurde!". Ilmselt on seda tõesti vaja. Aga ma kutsun mõtlema ka sellele, mida olemasoleva rahaga saaks paremini teha. Kas näiteks meie haiglate süsteem on ikka mõistlik? Võib-olla oleks arukas pakkuda statsionaarset keerulist ravi kolmes-neljas suurhaiglas, kus tipptohtrid, operatsiooniplokid ja muu tehnika töötavad ööpäev läbi, kolmes vahetuses, tagades maksimaalse hõivatuse ja efektiivsuse? Muuseas, meist palju jõukamates riikides tehakse niimoodi. Tasakaaluna oleks ambulatoorne raviteenus hästi kättesaadav üle riigi ka väiksemates keskustes. Ilmselt suureneb vajadus hooldusraviteenuste järele, sest meie rahvastik vananeb. Võib-olla saaks seda osaliselt leevendada olemasolevate väikehaiglate reorganiseerimisega, osalt uute teenusepakkujate turule tulekuga? Kõiki neid otsustamist vajavaid küsimusi arutades ei saa silmi sulgeda selle ees, et töötegijaid on üha vähem, sealhulgas ka meditsiinipersonali. Lugege meie sellekohast auditiaruannet. Ja otsustada tuleb, sest muidu otsustab tegelik elu meie eest ise. Õiget aega maha magades kaob meil võimalus protsesse mõjutada. Nende tõsiasjade pinnalt seisab meie ees veel üks ülioluline valik: kas lõputult suunata raha tagajärgedega võitlemisse või asuda ennekõike võitlema põhjustega? Ehk teiste sõnadega: kas on mõistlik jäädagi lõputult panustama ravimisse või on arukas panustada sellesse, et inimesed oleksid tervemad ega vajaks nii palju ravi? Usun, et ei ole kaugel aeg, kui enda tervise eest hoolitsevad maksumaksjad küsivad: miks ma pean kinni maksma selle inimese ravi, kes joob, kes suitsetab ja vilistab tervisliku eluviisi reeglitele? Ma näen ülimalt olulist riigi tööpõldu just selles, et propageerida tervislikke eluviise, tervislikku ihulist ja vaimset toitumist. See toob tagasi ja aitab lõppkokkuvõttes säästa nii maksumaksjate raha kui ka kõige kallimat ressurssi - inimesi. See on tulevikusuund. Nagu tervise eest hoolitsemisse, tuleks kõigil Eesti inimestel senisest tunduvalt rohkem panustada kõikvõimalike õnnetuste ärahoidmisse. Võtame näiteks tuleõnnetused. Eesti on praegu tulekahjude ja tules hukkunute suhtarvult Euroopa Liidus peaaegu kõige halvemas olukorras. Mullu hukkus meil tules 100 000 elaniku kohta üle kuue korra rohkem inimesi kui Soomes ja ka tulekahjusid oli Eestis 1000 elaniku kohta üle kolme korra rohkem kui Soomes. Viimase viie aasta jooksul on Eestis tulekahjudes hukkunud üle 700 inimese. Minu hinnangul ei ole Eesti probleemiks mitte see, et päästeametnikke on vähe, vaid see, et vastutustundetud kodanikud tekitavad neile liiga palju tööd ehk Eestis põleb üle mõistuse palju. Siin on väga suur osa ka inimeste endi vastutusel. Jällegi tuleb rohkem tähelepanu pöörata ennetamisele, et tulevikus saaks vähem reageerimisele keskenduda. See kõik on seotud maksumaksja rahaga. Seega ei ole virisemine riigi kallal siin kuigivõrd põhjendatud, sest ka inimene ise peab millegi eest vastutama. Aga siiski, riik peaks tunduvalt karmimalt ja süsteemsemalt kasutama hoobasid, et suunata kodanikke mõistliku käitumise rajale. Näiteks hukkub liiklusõnnetustes Eestis igal aastal peaaegu kaks Riigikogu täit inimesi. Jah, seda on õnneks siiski üle kahe korra vähem kui 15 aastat tagasi, kui hukkus ligi 500 inimest. Kuid ärgem unustagem neid tuhandeid, kes jäävad liikluses ja tööõnnetustes sandiks. Me peame senisest selgemalt seadma eesmärgiks parandada inimelu kvaliteeti ja rahastama selle saavutamist. Meie eesmärgiks peaks olema x arvu või protsendi võrra väiksem hukkunute, vigastatute hulk, võrreldes tänase olukorraga. Me peame seadma mõõdetavaid eesmärke. Sõna "mõõdik" ei kõla halvasti, kui seda mõistlikult tarvitada. Head kuulajad! Nüüd taas igihaljastest teemadest. Igal aastal, kui ma siin teie ees esinen, pean nentima, et riigil puudub endiselt selge kinnisvarapoliitika. Me näeme kogu aeg selle valmimise edasilükkamist, järgmine tähtaeg on Rahandusministeeriumil veebruaris. Te teate väga hästi, mida see tähendab. Riigikontroll vaatles tänavu põhjalikumalt, kuidas riik väljastpoolt endale ruume üürib. Selgus, et riigiasutused on äriühingutelt üürile võtnud enam kui 270 000 ruutmeetrit hooneid ja ruume. See on pinnalt rohkem kui 11 uut kunstimuuseumit kõigi ruumide ja koridoridega tükkis. 60% sellest on üürile võetud riigile kuuluvalt Riigi Kinnisvara AS-ilt ja 40% nn päris-erasektori äriühingutelt. Selge kinnisvarapoliitika puudumine on aga viinud selleni, et bürooruume võetakse päris-erasektorilt üürile aastakümneteks või pikemakski ajaks, mõnikord aastatepikkuse garanteeritud üüriperioodiga. See teeb keeruliseks lepingu ülesütlemise, kui vajadused muutuvad. Eriti arusaamatu on selline käitumine siis, kui tegu on ruumide üürimisega asutustele, millega on seotud riigi püsifunktsioonid, nagu julgeolek ja päästevaldkond. Kui need üürilepingud läbi saavad, tuleb hakata jälle otsima uusi ruume või jätkata tingimustel, mida dikteerib üürileandja. Kui me oleks aga ise investeerinud kinnisvarasse, oleks meie omanduses ka hooned. Me peaksime üldse vaatama asju pikemas perspektiivis. Tuleks vältida olukorda, kus püsivate ülesannete täitmiseks üüritakse ruumid, mitte ei ehitata ega osteta. Kui aga ruume on vaja lühemaks ajaks, võib olla mõttekas neid erasektorilt üürida, mitte ise ehitada. Iga juhtumit tuleb kaaluda eraldi. Ma ei hakka teile uuesti ümber jutustama nn Kalevi ja politseimaja juhtumit, sellest on põhjalikult juttu teile esitatud kirjalikus ülevaates, aga sellest juhtumist on tulevikus palju õppida. See tähendab, et kõik sellised protsessid peavad olema läbipaistvad, nendel peab olema algus ja lõpp. Näiteks peab olema selge, kellelt lähtus algatus, kes ja kuidas sõnastas vajaduse, kes ja mille põhjal otsustas, miks nii ja mitte naa. On selge, et ärimehed on huvitatud pikaajalisest neile kõige kasulikumast lepingust. Aga riik ei tohiks siinjuures ära unustada oma huvide kaitset, kui ta tahab olla tõsiselt võetav partner. On juhtumeid, kus kõigepealt soovitakse soetada ruume ja alles seejärel koostatakse asutuse arengukava. Ilmekas näide on siin Sisekaitseakadeemia, mille arengukava on praeguseni koostamata. See kulutus, mis oli ette nähtud uute ruumide üürimiseks, jäi ära, aga Sisekaitseakadeemia kolimine ajakohastesse ruumidesse on jätkuvalt päevakorral. Võib-olla oleks näiteks Kalevi krundile kolimine mõistlik, võib-olla mitte, aga selle üle saab otsustada alles siis, kui kõik variandid on läbi analüüsitud ja visioon klaar. Lugupeetud kuulajad! Üks Riigikontrolli püsimuredest puudutab horisontaalset koostööd. Eesti oludes võimendub see veel eriti siis, kui koos peavad töötama ministeeriumid, mille juhid kuuluvad eri erakondadesse. Ütlesin eelmisel sügisel, et üha enam levib nn üheteistkümne kuningriigi efekt - igaüks talitab oma ministeeriumi piires ega salli, kui keegi tema mängumaale tuleb. Selle vilju nägime kevadel seoses merereostusega. Muide, üleriigilist reostustõrjeplaani, mille Siseministeerium pidi juba aasta tagasi ette valmistama, pole siiani. Ministeeriumide kemplust nägime ka üleliigse laovaru tasu seaduse ümber ja nii see on jätkunud. Eestis välditakse sõna "vastutus" kirjapanekut, kui võetakse vastu üks või teine otsus. Küll räägitakse koordineerijast, üldkoordineerijast jne. Mida see tähendab? Enamasti seda, et näidatakse üksteise peale näpuga ja vajalikud otsused jäävad tegemata või ellu viimata, sest keegi ei tunne ennast vastutajana. Ühe Eesti suurima firma lugupeetud juht ütles hiljuti ühel seminaril, et tema ukselt lendab tagasi iga töötaja, kes tuleb vastutuse asemel rääkima mingit koordineerimise hämarjuttu. Me vajame selgeid vastutajaid. Nii näiteks ei tundnud keegi ennast vastutavana selle eest, et saavutada Riigikogu seatud eesmärki - jõuda selleni, et transpordivallas oleks 2005. aasta lõpuks biokütuse osakaal 2%. Ükski ministeerium - ei Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Keskkonnaministeerium ega Põllumajandusministeerium - ei nõustunud seatud eesmärgi saavutamise eest vastutust võtma. Pigem põhjendas iga ministeerium seda, miks just tema ei peaks protsessi juhtima. Loodan, et ülesanded ja selge vastutaja on siiski määratud biokütuste programmis, mille Põllumajandusministeerium esitab valitsusele detsembris. Samas tahab igaüks oma vürstiriiki ehitada, igaüks arendab oma dokumendihaldusprogrammi, ostab oma lennuvahendeid, teeb omi registreid, leiutab oma jalgratast. Meil on justkui vormiliselt e-riik, tegelikkuses käib aga täiesti masendav inimeste jooksutamine, selle asemel et kasutada riigi käes olevaid andmeid ja infotehnoloogiat. E-riigis tuleks kõik pakutavad teenused ja info liikumine üle vaadata ja teha vajalikud muudatused. Aga kes selle eest vastutab? Lugupeetud Riigikogu! Minu kogemus ütleb, et asjad hakkavad toimima siis, kui vastutajaks on määratud konkreetne isik, ja piltlikult öeldes koos kõige naha ja karvadega. Siin on väga oluline ka Eesti valitsemissüsteemi korrastamine, täpsemalt, poliitilise ja administratiivse tasandi selge eristamine. Väga täpselt on vaja paika panna kantsleri ja ministri vastutus. Meil on see vastutus ministeeriumiti väga erinev ja sõltub isikutest. Minu hinnangul on tegelikult ministrid nagu ka valitsus tervikuna üle koormatud kõikvõimaliku administreerimise ja kribu-krabuga. Laskem ministritel visioone luua ja poliitikat teha ning ametnikel administreerida ja vastutada raha kulutamise ja arvestuse eest. Ka Maa-ameti tähelepanu äratanud juhtum võib viidata olemuslikule probleemile vastutuse ja järelevalve süsteemis. Keskkonnaministrile on pandud kohustus otsustada maade vahetuse üle. Samas on ju selge, et ministril pole võimalik iga juhtumi sisusse tungida. Ma palun vabandust, kui Villu Reiljan seda suutis! Ministrid tuleks vabastada nende paberite allkirjastamisest ja nende otsuste tegemisest, mille sisu eest nad ise kuidagi vastutada ei saa. Eriti aktuaalne on see nendel puhkudel, kui ministeeriumi valitsemisalas on mõni amet. Ametid on nagu omaette riigid riigis, järelevalveks nende üle puudub ministeeriumidel pädevus või jõud. Omaette kurioosum on aastaid kestnud vägikaikavedu Kaitseministeeriumi ja Kaitsejõudude Peastaabi vahel, kus Kaitseministeerium ei ole suutnud ennast kehtestada. Olles olnud pikka aega Justiitsministeeriumi kantsler, ei kujuta ma küll ette olukorda, kus näiteks omaaegse vanglate ameti juht oleks läinud ja hakanud justiitsministri peale kuhugi kaebama. Riigikogu ja seeläbi rahva ees vastutab kaitsepoliitika ja üldse kogu kaitsevaldkonna eest selgelt Kaitseministeerium. Kaitseministeerium peab endale selle vastutuse selgelt teadvustama ja vajaduse korral jõuliselt sekkuma. Muidu ei pruugi viimaseks jääda sellised piinlikud lood nagu tänavuse mereparaadiga seotu, kus kulud ületasid mitu korda eelarves ette nähtut ja raha hakati otsima tagantjärele. Või olukord, kus mõnes sõjaväe allstruktuuris on aasta palgaraha ära kulutatud juba septembriks. Lugupeetavad! Riigikontrolli eesmärk on aidata riigil olla hea peremees. Riigikontrolli pakutav sõltumatu info aitab Riigikogul muuta parlamentaarset kontrolli tõhusamaks. Praegu on Riigikontrolli partneriks siin Riigikogu erikomisjoni staatuses olev eelarve kontrolli komisjon. Euroopa auditivaldkonna tippeksperdid on koostanud Eesti Riigikontrolli kohta raporti, kus on rõhutatud, et Riigikogu auditikomisjonile on vaja kaalu ja usaldusväärsust juurde anda. Selleks soovitavad eksperdid muuta senine erikomisjon alaliseks auditikomisjoniks. Riigikogu auditikomisjoni tööle suurema kaalu andmine aitaks avalikkusele senisest olulisemalt rohkem näidata parlamendi tegelikku tööd ja vähendada nende hulka, kes suhtuvad parlamenditöösse skeptiliselt. Just auditikomisjon saab olla hoovaks, mille kaudu Riigikogu kaitseb reaalselt maksumaksja huve. Nii on see Euroopas tavaks, seda teed on läinud ka näiteks Leedu ja Läti. Kuid kahjuks mitte veel Eesti. Ma saan aru, et siin tekib mõningaid probleeme töö ümberkorraldamisega, kahtlemata võivad mõned ametnikud selle otsuse vastu olla, kuid ma olen seisukohal, et praegusel juhul on tähtis poliitiline otsus. Seda, et Riigikontrolli auditiaruandeid tasub meil kõigil lugeda, kinnitas eelmisel nädalal ajakirjanduses ka ärimees Rein Kilk, kes mäletatavasti ostis Weroli tehase, millesse on maetud ligi 200 miljonit krooni meie kõigi raha. Kilk ütles, tsiteerin: "Riigikontrolli aruanne oli minu jaoks erastamise spikker. Jõudsin järeldusele, et kui jätta tegemata aruandes kirjeldatud vead, siis on firma sipsti kasumis." Head kuulajad! Teleajakirjanik Urmas Ott tavatseb oma saateid lõpetada, öeldes, et järgmises saates istub tema ees toolil hoopis teine inimene ja see saab olema ilmtingimata teine jutt. Ma ei tea, kas aasta pärast istuvad siin saalis minu ees teised inimesed, aga mul on senise kogemuse põhjal tunne, et see jutt ei ole ilmtingimata teistsugune. Tänan oma ametiaega lõpetavat Riigikogu koosseisu meeldiva koostöö eest! Aitäh! Ja häid kohtumisi valijatega!

Suur tänu, härra riigikontrolör! Aitäh heade sõnade eest! (Aplaus.) Head kolleegid! Tuletan teile meelde, et igaühel on võimalik esitada ettekandjale üks küsimus. Palun, kolleeg Küllo Arjakas!

Tänan! Härra riigikontrolör! Aplausi on siin saalis üsna harva kuulda, nagu te oma pikaaegsest kogemusest teate, ja kindlasti oli ettekanne seda väärt. Konkreetsem küsimus on seotud teie ettekande algupoolel mainitud omavalitsuste olukorraga ning tulevase võimaliku ja vajaliku riigi toetuse, riigi tähelepanuga omavalitsustele. Kas te võiksite natuke täpsustada, millises valdkonnas see vajakajäämine, puudujäämine, see vajadus toetada omavalitsusi on praegusel hetkel kõige suurem ja mis oleks selles valdkonnas võimalik ja vajalik teha tulevikus?

Lugupeetud Riigikogu! Vastavalt teie otsusele asus Riigikontroll sellest aastast auditeerima kohalikke omavalitsusi, kusjuures me püstitasime eesmärgi, olles selle enne läbi arutanud meie riigieelarve kontrolli komisjoniga, et me püüame saada mingisuguse pildi omavalitsuse probleemidest. Ja me võime öelda, nagu ma ka oma kõnes rõhutasin, et omavalitsuste puhul ei olnud üldjuhul täheldatav pahatahtlikkus, minnalaskmine. Eelkõige oli probleem pädevuse puudumises. Kui me käisime omavalitsustes ja vaatasime kõike raamatupidamise korraldusega seonduvat, siis ma pean ütlema, et kogu raamatupidamise süsteem on üldiselt küllaltki keeruline, komplitseeritud. Ka seadused muutuvad küllalt tihti. Väikestes omavalitsustes oleks vaja pakkuda alternatiivi, see võiks olla tsentraliseeritud raamatupidamine. Me pakume väikestele omavalitsustele võimalust kasutada tsentraliseeritud raamatupidamist. Teine oli infotehnoloogia valdkond. Me vaatasime riigi suhet omavalitsustega infotehnoloogia valdkonnas. Jällegi samasugune küsimus. Väikesed omavalitsused ei suuda pidada ametis kvalifitseeritud infotehnoloogiaspetsialiste, et isegi oma kodulehekülge üleval pidada ja hallata. Jällegi on küsimus selles, et riik võiks siin appi tulla. Täiesti sama probleem, mida me kavatseme järgmisel aastal auditeerida, puudutab ehitustegevust, kus omavalitsustel on tegelikult suur roll mängida. Kogu ehitusseadustik ja planeerimisseadustik on küllalt keeruline ja komplitseeritud. Seal oleks jällegi mõistlik, et riik osutaks seda teenust või õigemini aitaks osutada seda teenust tsentraalselt. Me arutasime seda ka valitsuskabineti istungil ja oli kaks võimalust. Üks võimalus oli, et tsentraliseeritud teenust hakkab osutama maavalitsus, teine ettepanek oli, et seda võiksid teha omavalitsuste liidud. Detsembri alguses toimub kohtumine omavalitsuste liitude esindajatega, kes siis ütlevad oma seisukoha, kuidas oleks õige sellist teenust osutada. Ma rõhutan veel kord: Eestis on umbes 220 omavalitsust, nendest 30-l ei ole probleeme. Probleeme ei ole Tallinnal, võib-olla Tartul, võib-olla Pärnul jne. 190 omavalitsust on aga tõsiste probleemide ees. Kui me tahame siin edu saavutada ja kui me tahame öelda, et Eestis on tõesti tasakaalustatud areng, siis järelikult me peaksime niisugust abi osutama. Ka valitsus oli nõus panema välja teatud rahasumma, et niisugune süsteem luua. Ma ütlen veel kord: see annab omavalitsustele, kes tunnevad, et nad vajavad sellist abi, võimaluse pöörduda selle abi saamiseks.

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud riigikontrolör härra Mihkel Oviir! Tahan samuti tänada möödunud majandusaasta väga siira, otsekohese ja väga selge ülevaate eest! Kuid minule kui kultuuriinimesele teeb kõige rohkem muret kultuurimälestiste saatus. Jah, tõsi, meil on olemas pühakodade programm, meil on mõisakoolide programm. Aga meil on suurte maanteede ääres riiklikud ehitusmälestised, mis varisevad lihtsalt kokku. Alles tund-kaks tagasi siin teist korda riigi lisaeelarvet lugedes rääkisin ma nendest objektidest, kuid kahjuks enamik mu kolleege ei toetanud nupulevajutamisega seda, et päästa neid võib-olla sel talvel kokkulangevaid kultuurimälestisi, mis on meie rahvuslik vaimuvara, rahvuslik ehitusvara, rahvuslik kultuuripärand. Sõltumata sellest, millise omandiga on tegemist. Öelge, mida riik peaks siin ette võtma, sest vastavalt muinsuskaitseseadusele on kolm vastutajat - riik, omavalitsus ja omanik. Ja tahaks paluda ka, et te ütleks, mida peab riik ette võtma, et päästa ...

Hea kolleeg, aeg!

... Sakala keskus, mis on samuti riigi omand.

Tänan selle küsimuse eest! Siin ei ole tegelikult ühest vastust. Kõigepealt peaks riik suutma eraomaniku korrale kutsuda. Me teame väga palju mõisahooneid, mis on erastatud, kuid millesse ei ole pärast investeeritud. See tähendab, et need hooned hakkavad kokku kukkuma ja riigil kas ei ole küllaldaselt hoobasid, et sellesse sekkuda, või ei ole tal küllaldast tahtmist ega küllaldaselt vahendeid, et sekkuda. See on minu arvates esimene küsimus. Teiseks, igal omanikul on vastutus, ka omavalitsustel on nende objektide puhul vastutus. Ja kolmandaks on kahtlemata riigi enda osa sellistes kultuuriobjektides kui üldrahvalikus varas. Aga samal ajal ma tahan öelda, et otsustamise pädevus on teie käes, otsustamise pädevus ei ole mitte kellegi teise käes. Kui parlament määrab oma prioriteedid, määrab nii eelarve kui ka lisaeelarve vahendite jaotamise, siis ei ole kõige ratsionaalsem püüda lahendada seda väljaspool parlamenti nii, et keegi survestaks parlamendiliiget. Mina seda teha ei saa, mina aktsepteerin teie poliitilisi seisukohti, kuigi mul võib paljude suhtes olla mingisugune muu arvamus.

Palun, kolleeg Andres Jalak!

Aitäh! Austatud riigikontrolör! Tõepoolest on 90% omavalitsusi väikesed ja valdavad instrumentidena võib-olla kannelt ja heal juhul ka lõõtsa. Aga seda enam nutikad on ülejäänud 10%, kes püüavad leida võimalusi, kuidas hiilida mööda omavalitsustele kehtestatud laenukoormuse määradest. Värskem näide siin on ju meie pealinna ainuvalitsejatelt, kes võtsid endale ligi kolme miljardi eest kohustusi koolimajade remontimisel. Kuidas te sellistesse tehingutesse suhtute ja kas teil on plaanis ka neid auditeerida?

Tänan küsimuse eest! Kõigepealt, meie auditeeritavateks on kõik omavalitsused. Seda esiteks. Teine küsimus. Probleemiasetus on keerulisem sellepärast, et küsimus on, mis läheb nende kohustuste alla, milline on seadus, millise piiri on seadus omavalitsustele sättinud. Meie arvamus või meie seisukoht on pidada siin kõigepealt läbirääkimisi Rahandusministeeriumiga. Ja siis oleks õige minna koos rahanduskomisjoni, et jõuda selles küsimuses ühtsetele seisukohtadele. Siin on võib-olla kaks asja. Praegu leitakse teid, et mööda hiilida laenukoormuse piirist, leides, et see on juriidiliselt korrektne, samal ajal saavad kõik aru, et tegelikult peab ju linn need kinni maksma, ja ta võtab endale selle kohustuse. Nii et minu arvates see on seesama küsimus, millel me oleme ka enne peatunud, st see eeldaks seaduste täpsustamist ja selleks on meil vaja arutada seda küsimust koos Rahandusministeeriumiga ja rahanduskomisjoniga ning otsustada, vajaduse korral teha ka muudatused seadustesse.

Palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Austatud riigikontrolör! Kaitseministeeriumil tuleb anda Kaitseliidu valduses ja kasutuses olev riigivara Kaitseliidu omandisse. Ja ma küsin teilt kui Kaitseliidu vanematekogu liige, tuginedes teie aruandele, kus on kirjas, et 31. detsembri 2004. aasta seisuga kajastas Kaitseliit oma bilansis 67,2 miljoni kroonise soetusmaksumusega varasid, mille omandiõigus ei ole juriidiliselt Kaitseministeeriumilt üle tulnud. Kaitseministeerium ei ole 2005. aastal Kaitseliidule enam varasid üle andnud, kuigi üleandmisele kuuluvaid varasid on veel ligi 20 miljoni krooni eest. Eriti taunimisväärseks peab Riigikontroll asjaolu, et Kaitseministeerium ei ole poolteise aasta jooksul suutnud tagada juriidilise omandiõiguse üleminekut Kaitseliidule. Öelge, palun, kas olukord on viimastel kuudel paranenud või mitte, ja kui ei ole, kuidas te seda kommenteerite. Kuidas tagada, et seadusandja poolt vastuvõetud otsus ka praktikas realiseeruks?

Tänan! Kõigepealt mul puudub informatsioon, kas olukord on viimaste kuude jooksul paranenud. Parlamendi käes on alati hoob, et kuulata selles küsimuses ära kaitseminister ja teha valitsusele ettepanek nende varade üleandmiseks. See on kõik, mida ma saan selles küsimuses vastata.

Palun, kolleeg Mihhail Lotman!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud riigikontrolör! Oma põhjalikus ülevaates te mainisite mitut juhust, kus ruumide rentimine ei olnud majanduslikult põhjendatud. Kui me summeerime kõik need juhtumid, kui suurest summast võiks siis olla juttu? Kui palju maksumaksja maksis, kui kalliks läks maksumaksjale see ministeeriumide ebamajanduslik käitumine?

Aitäh! Ma ei hakka nende summadega spekuleerima. Me tõime välja üldise probleemi, mis niisuguste ruumide rendile võtmisega on. Kusjuures tihti on ka raske öelda, kas siin on ebamajanduslikkusega tegemist või mitte. Tihti on küsimus selles, et protsessis puudub selgus, miks nimelt tehti niisugune otsus, millega on seda otsust põhjendatud. Võib-olla ei olnud teisi alternatiive. Kõiki neid aspekte ma möönan, aga niikaua, kui protsessid ei ole selged, on väga raske siit öelda, eriti, kui see on toimunud aastaid tagasi. Meie seisukoht on, et protsessid peaksid olema võimalikult selged, võimalikult läbipaistvad, et igaühele oleks arusaadav, kus see protsess alguse sai, kes selle ettepaneku tegi, kuidas teda menetleti, miks teda niimoodi menetleti. Paljudel juhtudel, kui me tõesti tahame võtta teatud hooneid väga pikaajaliselt rendile, võiks arvestada seda seisukohta, et on olemas Eesti riigile eriti tähtsad asutused, on julgeolekuasutused, on kaitseotstarbelised asutused, kes peaksid põhimõtteliselt olema oma ruumides. Te kujutate ju ette, millist infrastruktuuri üks kaitseotstarbeline asutus peale nende seinte, peale lagede veel nõuab. See on minu arvates põhjus, miks ma toetan väga oluliste, riigi mõttes väga oluliste asutuste asumist riigi ruumidesse, riigi hoonetesse. See ei tähenda absoluutselt seda, et väiksemaid ei võiks rentida, põhiline on, et nähtaks väga selgelt riigi kasu, meie kui ühe poole kasu. Ettevõtja, eraettevõtja vaatab väga tõsiselt enda kasu peale. Ja kui ta on saavutanud niisuguse lepingu sõlmimise, mis on talle majanduslikult väga kasulik - see on tema eeldus, miks ta üldse sellesse protsessi astub -siis on küsimus, kes on teisel pool vastas, kui pädev on see teine pool oma huvide kaitsmisel. Ma ütlen, et nende huvide kaitsmine on hoopis teine asi, et inimesed ei oska, inimesed ei suuda, neil puudub vajalik pädevus niisugusteks asjadeks, selles on minu arvates probleem. Ma ei näe iga sellise lepingu taga mingit kuritegelikku tahtlust või midagi sarnast.

Palun, kolleeg Ants Pauls!

Austatud juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Ida-Virumaa ajalehtedes ilmub tihti kirjutisi kohalike omavalitsuste korruptsioonihõngulistest tehingutest. Kuna õiguskaitseorganid nendele signaalidele üldjuhul ei reageeri, on inimestel tekkinud arvamus, et Ida-Virumaal võib Eesti riigi seadusi täita valikuliselt. Kuidas peaks seda olukorda muutma ja milline roll võiks selles olla Riigikontrollil?

Aitäh! Eesti riigis ei või ega tohi seadusi valikuliselt täita. Eesti riigi võim kehtib Eesti mõttes nii idas, läänes, põhjas kui ka lõunas. Me oleme oma teatud riskihinnangutega analüüsinud olukorda Ida-Virumaal ja järgmise aasta tööplaanis me kavandame auditeid mitmes Ida-Virumaa omavalitsuses. Vaatame, mida need auditi tulemused välja toovad.

Palun, kolleeg Vello Tafenau!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Meie parlamendile on soovitatud viia riigieelarve kontrolli komisjon erikomisjoni staatusest alatise komisjoni staatusesse. Kuidas on käitunud Euroopa Liidu teised riigid?

Tänan selle küsimuse eest! Kui me vaatame n-ö tippspetsialiste, tippeksperte, tippasjatundjaid, siis nende soovitus on kindlasti ühene: kõikides parlamentides oleks soovitav selline komisjon, kes tegeleb eelarve täitmise kontrolliga. Meie arvates on Eestis saabunud see aeg, kus väga intensiivne õigusloomeprotsess on lõppenud. Protsess jätkub küll igavesti, sest seadusi tuleb täiendada, muuta, parandada, aga minu arvates põhiline rõhk ongi nüüd - ja see on parlamendi üks põhifunktsioone - kontroll valitsuse tegevuse üle. Kontroll valitsuse tegevuse üle kätkeb endas väga mitmeid komponente. Üks olulisim on seesama maksumaksja raha kasutamine, mida te kord aastas heaks kiidate, kuivõrd valitsus kulutab neid vahendeid vastavalt teie ettenähtud, vastavalt teie heaks kiidetud kavale. See ongi tegelikult põhiline küsimus ja see on tänapäevase, modernse parlamendi üks põhifunktsioone. See oleks see, mida ma teie küsimusele vastata saan. Mina isiklikult toetan. Seda väga mitmel põhjusel. Siin on võimalik nendele asjadele pühenduda. Me võime rääkida, kuidas on eri riikides, kui kaua nõuaks ühe auditiaruande läbitöötamine, teise poole ärakuulamine, et Riigikogu jõuaks iseseisvalt otsusele. Ka Riigikontroll on tegelikult üks pool. Ega ei saa öelda, et me oleme lõpliku tõe kuulutajad väga paljudes asjades. Teie kuulate ära meie seisukohad, auditiaruande, kuulate ära teise poole, ministeeriumi esindajate seisukohad ja kujundate parlamendi arvamuse, mille te teete valitsusele kohustuslikuks. See oleks minu arvates n-ö normaalne süsteem ja ta tuleb niikuinii. Võib-olla ei tule ta seoses järgmiste valimistega, aga kunagi tuleb kindlasti, sest see on paratamatu tendents.

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud riigikontrolör! Ma tänan ka omalt poolt selle huvitava ettekande eest! Lõpus jäi kõlama lootusetuse noot, et Riigikontroll muudkui räägib, aga midagi ei muutu. Kindlasti on Riigikontrolli ettepanekute järgi palju küsimusi ka lahendatud, osa on kindlasti lahendamata. Mis on need kolm kõige valusamat näidet, mis sundisid teid arvama, et võib-olla on aasta pärast sama lugu, et te peate aasta pärast rääkima sama juttu?

Aitäh selle küsimuse eest! See on ülimalt tõsine küsimus. Kõigepealt ma vastaksin, et ma ei ole mingil määral pessimist. Kui me püüame paigutada Eesti riigi Euroopa Liidus kuhugi, siis ta on kindlasti keskmiste hulgas. Ütleme seal Läti, Leedu, võib-olla Ida-Euroopa riigid - kõik need arengud kuni raamatupidamise korralduseni välja on olnud ääretult, ääretult positiivsed. See, et me räägime paljudest asjadest pikalt, me räägime pidevalt - aga seda tehakse, riigikontrollid või kõrgemad kontrollasutused on tegelikult samas olukorras. Situatsioon muutub riikides ju pidevalt. Kui minu käest küsitakse, mis on praegu Eesti riigi põhiprobleemid, siis põhiprobleem on tegelikult - me jõuame uuesti haldusesse välja - Eesti riigi haldussuutlikkus. Me oleme nüüd mitu nädalat kavandanud oma järgmise aasta tööplaani ja seal pidid peakontrolörid formuleerima ministeeriumide põhiküsimused. Ja teate, huvitav on see, et ei olnud tegelikult peaaegu ühtegi niisugust põhiküsimust, mille taga oleks olnud raha. Et näete, seda ei saa teha, puudub raha. Põhilised olid haldussuutlikkuse küsimused. See on esiteks. Teiseks, sealt tuleb kohe järgmine - see on horisontaalse koostöö küsimus. Tsiviliseeritud haldus eeldab väga head horisontaalset koostööd eri ministeeriumide vahel. Ja mitte ainult ministeeriumide vahel, vaid ka organisatsiooni siseselt. Kui te küsite, mis on põhiline probleem, siis kõigil organisatsioonidel on see horisontaalne koostöö. Eestis on see väga raskelt käivitatav ja käivitunud, aga see ei ole mitte ainult Eestis raskelt käivitunud. Ükskõik, mis valdkonda me vaatame, alates keskkonnast ja lõpetades IT-ga, on need ministeeriumiülesed probleemid, ja siin tekib kindlasti seesama küsimus, kes nende ministeeriumide tegevuse ühtlustamise eest vastutab, mitte ei koordineeri. Sõna "koordineerimine" on sisuta väljend, kui ei ole lahti mõtestatud, mida see konkreetselt tähendab. See on minu arvates praegu üks kõige olulisem asi ja ma arvan, et sellest ma jäängi rääkima ja rääkima, sest ta muundub, ta teisendub. Me oleme väga palju vaadanud infotehnoloogiaalaseid küsimusi. Ei ole võimalik - ma tõin ka siin teile näiteid -, et igaüks juurutab ja arendab välja oma dokumendihalduse süsteemi, aga resultaat on, et neid ei saa omavahel ühitada, kõik ministeeriumid maksavad üha uusi ja uusi summasid ja vahendeid selle peale. Järgmine küsimus on seesama inimestekeskne lähenemine. Miks ma pean jooksma ühest ametiasutusest teise (ma võin teile väga palju näiteid tuua), kui samal ajal on kõik need andmed olemas andmebaasis? Miks ei võiks ma ühest kohast kätte saada kõik endale vajalikud dokumendid? Võtke või alates pensionile minekust kuni inimese matmiseni. Lugege need dokumendid läbi ja mõelge, mis käigud on inimesel ees. See tähendab jällegi, et keegi peaks suutma neid protsesse ühitada. Üks lüli langeb seal välja, järelikult protsess ei toimi. See on horisontaalse koostöö küsimus, millest me räägime järgmistel ja ülejärgmistel aastatel, see on üks kõige raskemalt lahendatav probleem. On kindlasti ka teatud poliitilised küsimused. Ega ma seda riigi kinnisvarapoliitikat ei jäta. Me peame jõudma sellesse seisu, millest me juba kaks aastat tagasi rääkisime: et Eesti riik jõuaks selleni, et tal oleks ainult see vara, mida ta vajab avalike ülesannete täitmiseks, ülejäänud vara ei ole Eesti riigil vaja. See tuleks ära anda, ära müüa, anda tsiviilkäibesse, mis toodaks kasumit või toodaks midagi. Tegelikult on probleemid ja protsessid väga lihtsad. Aga ma pean ütlema, et kui me valitsuses arutasime meie ettepanekuid, siis valitsus oli kõigega rahul või selles mõttes nõus, ei olnud erilisi diskussioone ega erilisi vastuväiteid. Mõnel ministeeriumil olid mõned kentsakad vastuväited, et omavalitsustele me ei saa seda teenust pakkuda, sest sellisel juhul me riivame omavalitsuse iseseisvust, sõltumatust ja ärarippumatust. Need ei ole tõsiselt võetavad argumendid. Riik pakub talle teenust, ta ei sunni seda peale, ta annab alternatiivsed võimalused. Need on minu arvates need küsimused, aga ma ütlen, et Eesti riigi oleviku ja tuleviku suhtes olen ma läbi ja lõhki optimist.

Palun, kolleeg Marko Pomerants!

Aitäh! Hea ettekandja! Mina tean, miks inimesed peavad mitme ametiasutuse vahet jooksma - sest liikumine on tervise pant ja see ongi meie riigi ainuke tervisekaitse poliitika. Aga minu küsimus puudutab Maa-ametit. Siin tuli hiljuti teade, et sisemine uuring näitas, et olukord on hea, aga samal ajal on riiki sadade miljonite kroonidega pügatud. Milles on siis nüüd asi, kas ikkagi kontrollikeskkonnas või siis poliitilises juhtimises laiemalt?

Aitäh! See on tegelikult huvitav küsimus ja tal on mitmeid tahke. Üks tahk on see, millega tegeleb praegu uurimine. Teisest tahust ma natuke rääkisin, aga ma tahan veel kord selle peale rõhuda ja rõhutada seda, et lugupeetud endine minister Villu Reiljan tõi ühe põhjusena minu arvates väga objektiivselt välja ühe probleemide ringi. Temale esitatakse Maa-ameti ettevalmistatud materjalid seisukoha võtmiseks, kinnitamiseks, otsuse tegemiseks. Samal ajal puudub ministeeriumil endal pädevus, et hinnata Maa-ameti tegevust. Nad ei suuda kontrollida Maa-ameti tegevust. Järelikult ta ripub Maa-ametist ära. Aga see ei ole muuseas mitte ainult Maa-ameti küsimus. Mis te arvate, et Maanteeametil on teine olukord? Ja me võime vaadata ka Politseiametit. Ministeeriumidel puudub pädevus nende ametite tegevuse kontrollimiseks. Sest kogu teave, oskused on koondunud tegelikult ametitesse. Eesti-suguses väikeses riigis ei ole võimalik kahte niisugust kompetentsikeskust ülal pidada. Üks on ametis ja teine on ministeeriumis. Me tunnetasime seda Justiitsministeeriumis väga hästi, kui me võtsime kätte ja likvideerisime vanglate ameti. Mis selle tagajärjel juhtus? Selle tagajärjel juhtus see, et töötajate arv on viis korda vähenenud ning probleemidele ja hädadele vaatamata on Eesti vanglasüsteem kogu Ida-Euroopa riikides üks kõige arenenum ja kiiresti arenevam süsteem. Ma võin tuua nende ametite küsimuses palju näiteid, me teame, et on olemas ametid, kus on keelatud ministeeriumile informatsiooni anda, välja arvatud ameti peadirektoril. Tema annab ministrile selle informatsiooni, mida tema peab konkreetsel juhul vajalikuks anda ja kuidas ta peab vajalikuks anda. Järelikult, kõik need arengud, mis sellega kaasnevad, on suures osas dikteeritud ametite poolt, mitte ministeeriumi poolt, ministeerium sõltub tegelikult ametitest, kas see meeldib või ei meeldi.

Palun, kolleeg Ela Tomson!

Aitäh! Austatud härra riigikontrolör! Minu küsimus jätkab Marko Pomerantsi tõstatatud teemat, aga pisut teise nurga alt. Nimelt, kuidas te arvate, missuguse signaali annab avalikkusele selline asi, et ühel päeval vahistatakse Maa-ameti juht tõsiste kahtlustustega, ja mõni päev hiljem me kuuleme, et Maa-ameti sisekontroll on leidnud, et kõik on kõige paremas korras. Kas selline olukord, kus nagu ei saaks usaldada sisekontrolli, või vähemalt tekib selline tunne, et ei saa usaldada, kas see ei heida varju kogu sisekontrolli süsteemile?

Aitäh selle küsimuse eest! Siin on küsimus, et igas ministeeriumis on olemas kõigepealt siseauditi osakond, kes peab olema suuteline auditeerima, ja tema on üks osa sisekontrollisüsteemidest. Siseauditisüsteem ei ole veel tervikuna asunud neid ülesandeid täitma. Ma kujutan ette, et mõne aja pärast peaks oluliselt muutuma see, et Riigikontroll peaks hakkama tegelema rohkem üleriigiliste küsimustega, mitte auditeerima konkreetseid suhteliselt väikesi asutusi ja organisatsioone. Selle asemele peaksid tulema siseauditi osakonnad, kes sellega tegelevad, kes vaatavad ka ministeeriumis omi kontrollisüsteeme ja seda, kuidas need kontrollisüsteemid toimivad. See protsess on käivitunud. Siseauditi osakonnad on formaalselt olemas, meie auditeerime sisekontrollisüsteemide olemasolu ja seda, kuidas nad tegelikult töötavad. Mis puudutab konkreetselt Maa-ameti küsimust, õigemini maatehingute küsimust, siis siin tuleb ühest küljest lasta uurimisorganitel tegutseda, et uurimisorganid jõuaksid teatud seisukohtadeni ja formuleeriksid juba konkreetselt, nii et see materjal jõuaks kohtusse. Teiseks, me oleme jätkuvalt jälginud Maa-ametis ja selle ümber toimuvat. Ja kui on vaja, on Riigikontroll valmis minema ja auditeerima, vaatama kontrollisüsteemid oma pilguga üle. Kuidas need tegelikult toimisid? Meil on oma, ütleme, tööhüpoteesid olemas, aga praegu ma ei tahaks neid siin avaldada.

Palun, kolleeg Jaanus Tamkivi!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab teie esitatud dokumendi seda osa, mis räägib äriühingute haldamisest. Siin on riigi puhul tehtud selline väike etteheide, et riigile kuuluvates äriühingutes omakapitali osakaal pidevalt suureneb ja need ettevõtted on liialt ettevaatlikud võõrvahendite kasutamisel. Milline on Riigikontrolli seisukoht, kas riigile kuuluvad äriühingud peaksid olema oma tegevuses pisut konservatiivsemad kui eraettevõtjatele kuuluvad äriühingud ja milline võiks siis olla nendest ettevõtetest dividendide väljavõtmise mõistlik tase, erinevalt senisest praktikast?

Aitäh! Me teame, et riigi äriühingutega on probleem nagu äriühingutega üldse. Kui me vaatame viimase aasta sündmusi, siis ma olen alati teie ees millegagi ju esinenud või olen midagi välja toonud. Oli AS Eesti Viljasalv, oli AS Werol Tehased jne. Me teame Eesti Postiga seotud probleeme jne. Esimene küsimus on, kuidas on võimalik üldse riigi äriühingute töö tõhusamaks muuta, kuidas teha nad sisuliselt kontrollitavaks? Milles on praegu riigi äriühingute probleem, kas küsimus on ainult nõukogude koosseisus, nõukogude koosseisu formeerimises, mis printsiipidel see kokku pannakse, kui palju on vaja seal poliitilist juhtimist ja kui palju on vaja majanduslikku juhtimist? See on esiteks. Teiseks, loomulikult peame alati jälgima, kui me ühest või teisest äriühingust dividende välja võtame. Me kujutame ette, et kui tal on vaja vahendeid teatud rekonstrueerimiseks, et ta võtab nendest ja laenab pankadelt raha, siis tekivad need probleemid riigi äriühingutega. Kui suured need proportsioonid peavad olema? Ühest küljest, ütleme, on meeldiv võtta näiteks Eesti Energiast väga suured dividendid välja, aga teisest küljest, milline peaks tegelikult see proportsioon olema. See on see küsimus, millele me juhtisime tähelepanu.

Palun, kolleeg Andres Herkel!

Aitäh! Austatud riigikontrolör! Minu küsimus puudutab ka horisontaalse koostöö puudusi, millest te eespool rääkisite, või et üksteist vürstiriiki ei suuda omavahel tegevusi koordineerida. Keskkonnareostuse tõrje ja infotehnoloogia kõrvale ma tooksin näite veel ohtlike veoste alalt, kus õiguskantsler kirjutab märgukirja majandusministrile ja majandusministeerium ei suuda vastata, sest osa probleeme väljub selle ministeeriumi haldusalast ja vaat siis on mõistus otsas. Teiselt poolt te rääkisite individuaalsest vastutusest. Kas ja kuidas saaks seda individuaalset vastutust horisontaalse koostöö puhul määratleda? Ma usun, et mingisugused mehhanismid ja mingi kogemus on teistel riikidel siin olemas. Sest kui me jääme lootma poliitilise vastutuse peale, siis ega need üksteist vürstiriiki ei taha seda ka hästi jagada.

Aitäh! Minu arvates on see väga lihtne. Tuleb määrata kindlaks, kes siis ikka vastutab. Võtame lahti ministeeriumide põhimäärused, vaatame, loeme neid, võtame Vabariigi Valitsuse seaduse - koordineerib, koordineerib, koordineerib. Kui me selle asemel märgiksime, et selle valdkonna eest vastutab see ja see minister. Ükskõik kes vastutab näiteks keskkonna kui sellise eest, keskkonnakaitseliste küsimuste rakendamise, plaanimise eest. Oleks väga selgelt olnud, et see on keskkonnaminister, siis sellisel juhul keskkonnaminister jälgiks, et Siseministeerium valmistaks õigeaegselt ette tema peale pandud ülesanded, sest kogu valdkond on tema vastutusala. Nii kui sõna "koordineerimine" tuleb sisse, siis ma saan aru ühe Eesti tippjuhi ütlusest, miks tema patoloogiliselt vihkab seda sõna - ta ei leia sellel sõnal sisu. Tulebki öelda, et see minister vastutab selle asja eest, siis kaovad väga paljud küsimused ära. Või pehmemal juhul, mida see koordineerimine tähendab, see on teine variant, et me saaksime tuua vastutuse. Iga protsess koosneb väga paljudest osistest. Ja kui me ütleme, et vastutus kõigi nende osiste ees päädib ja tuleb kokku valitsusse, siis sellisel juhul ei ole see protsess mõistlik, ta ei ole operatiivne ja tal ei ole resultaati.

Palun, kolleeg Tiit Niilo!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Teie ettekanne sisaldas ka ettepanekuid Riigikogule, ja kui jutt puudutab kontrollivat osa, siis see on siin kindlasti opositsiooni kanda. Opositsiooni poolele laekub informatsioon kindlasti ka teilt ja ühe meetmena te nimetasite, et teie ettekanne peaks laekuma Riigikogusse varem, et sellest oleks sisulist kasu. Teise ettepanekuna nimetasite alatise auditikomisjoni tööd, millest sõltub see, et teie ei saa n-ö plaani ületada ega tuua tänast ettekannet meie ette varem. Võib-olla on teil veel mõni kolmas, neljas, viies ettepanek, kuidas opositsioon saaks teid või riiki paremini kontrollida, edendada jne?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, jutt ei olnud mitte sellest, et minu ettekanne ettepoole tuua. Nagu te saate aru, on minu ettekanne koos Rahandusministeeriumi ettekandega majandusaasta koondaruande kohta. Tähendab - see peaks tulema ettepoole ja protsess kulgeks nii, et eelmise aasta tegevused, tegemata jätmised, probleemid võiksid olla eelarvetsükli sisendiks. Praegusel juhul, nagu te aru saate, on eelarvetegevus niisugune, et parlament on juba suures osas jõudnud teatud staadiumisse, kus on väga raske olulisi ettepanekuid teha ja neid sisse viia. Seda esiteks. Teiseks, alalise riigieelarve täitmise komisjoni loomine. Ma peaks ütlema, et ega ei ole ju tegelikult alati nii, et veelahe jookseb opositsiooni ja koalitsiooni vahelt, sest tihti on väga raske aru saada, kes on opositsioonis või kes on koalitsioonis. Härra Õunapuud ei ole siin, aga kui tema oli komisjoni esimees, siis ma tükk aega mõtlesin, kas ta on koalitsioonist või opositsioonist. Eesti tingimustes on probleem tegelikult selles. Me oleme püüdnud neid asju suhteliselt objektiivselt arutada ja valgustada. Aga Riigikontrolli ülesanne, meie positsioon on olla kriitiline, tuua välja probleemid. Ma möönan, et riigikontrolöri jaoks olen ma liiga leebe. Aga see on võib-olla sellest, et ma olen valitsusasutusest või ministeeriumist tulnud.

Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud härra Oviir! Teie ettekande kohta on öeldud hulk häid sõnu, aga mind ei veena see siiski muutma seda seisukohta, mis mul on viimase 12 aasta jooksul olnud - Riigikontroll otsib alati sealt, kus on valgem. See käib ka Kultuuriministeeriumi haldusala kohta. Aga ma praegu küsingi selle kohta, mis on valgem. Te kirjutate siin seoses Jõhvi kontserdimaja ehitamisega huvitava lause, et Riigikontroll taunib olukorda, kus majanduslikult kasulikuma lahenduse leidmiseks eiratakse seaduse mõtet. Hea küll, võib-olla seaduse eest peaks seisma Riigikohus või õiguskantsler. Aga Riigikontrolli ülesanne on siiski ka majanduslikult kasulikuma lahenduse leidmine. Millist alternatiivset skeemi te oleksite Jõhvi kontserdimaja ehitusel pakkunud, et oleks nii majanduslikult kasulik kui ka seaduskohane?

Aitäh, härra Allik! Vaadake, kõige raskem selle puhul, mida te praegu tahate, oleks välja tuua üks niisugune probleem, et kui mõlemat ei ole võimalik saavutada, siis tuleb valida, kas seaduslik või majanduslikult kasulik. Ma olen tihti nende asjade üle mõelnud ja ma pean ütlema, et avaliku sektori raha kasutamine peab olema maksimaalselt seaduslik. Alternatiivi ei saaks me praegu üldse siin arutada. See protsess peab olema seaduslik. Seda enam, et Riigikogu käes on seaduste muutmine. Me oleme väga palju rääkinud väga paljudest asjadest. Kui ka Riigikogu liikmed ütlevad, et on olemas riigihangete seadus, mis ei vasta nõuetele, mida ei ole võimalik täita, siis tuleb seda seadust muuta. Aga te ei saa panna meie audiitoreid niisuguse olukorra ette, kus öeldakse, et jaa, see asi on küll ebaseaduslik, aga ta on majanduslikult kasulik. Paljudel juhtudel kasutatakse täpselt sedasama olemasolevat skeemi, et rikume natuke seadust, ehitame valmis, see objekt on käes ja ega pärast keegi seda lammutama ei hakka, pärast, tagantjärele aktsepteeritakse tema niisugust olemasolu. See on minu vastus, ma ei näe võimalust, et siin oleks valik, kas üks või teine.

Palun, kolleeg Mart Meri!

Aitäh! Härra riigikontrolör! Te ütlesite ennist, et poliitiliste valikute langetaja on Riigikogu, mis puudutab ka riigieelarve eelistusi. See on täiesti õige. Aga kindlasti te olete kokku puutunud selle olukorraga, kas või näiteks Kultuuriministeeriumi investeeringute eelarveid vaadates, et teatud põhjustel seotakse osa summasid juba tulevaste aastate peale ette, mis tegelikult kitsendab Riigikogu otsustusvabadust, sest need tulevaste aastate peale ette määratud summad ületavad nii koalitsiooni kestmise aega kui ka võib-olla Riigikogu koosseisu kestmise aega. Kust läheb mõistlik piir selliste etteulatuvate kulutuste tegemisel, mis puudutab just investeerimisraha teatud objektide puhul?

Aitäh! See on ääretult hinnanguline küsimus, kust läheb ühel või teisel asjal see mõistlik piir. Ka Tallinna linna puhul oli siin mõni aeg tagasi juttu kolmemiljardilisest investeeringust, seda tuleb ju samuti tasuda järgmistel linnavalitsustel. See on esiteks. Minu arvates peab selle mõistliku piiri otsustamagi Riigikogu. Keegi teine ei suuda seda mõistlikku piiri tegelikult öelda. Ja ma saan aru, kui paljudel juhtudel lähevad ministeeriumidesse uued ministrid ja ütlevad, et kuulge, mul ei ole enam midagi otsustada, sest meie järgmiste aastate eelarved on juba tegelikult ette kulutatud, nende arvel on kohustusi võetud. Üks asi on võimalus, ütleme, teatud legaalsel teel neid kohustusi võtta, teine probleem on, kui nende kohustuste võtmiseks püütakse leida igasuguseid kõrvalteid, ükskõik, kuidas me seda nimetame. Ministeeriumil või riigil tuleb nii- või teistmoodi need kohustused realiseerida ja loomulikult ahendab iga lisakohustus ministeeriumi uue ministri võimalust midagi otsustada. Mina ei suuda teile seda piiri anda, teie annate mulle selle piiri ja siis ma jälgin väga tähelepanelikult, et sellest piirist kinni peetaks.

Palun, kolleeg Toomas Alatalu!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie jutt vastutusest tuletas mulle meelde 1992. ja 1993. aastat, kui ma kuulusin põhiseaduskomisjoni ja me tegime Vabariigi Valitsuse seadust. Ma pakkusin igal arutelul, et lisame seadusse sõna "vastutus", ja komisjoni enamus, st tolleaegse valitsuskoalitsiooni esindajad hääletasid rõõmsalt selle kogu aeg maha. Järgmise seaduse puhul toimisin ma järjekindlalt sama moodi. Aga see tähendab seda, et teatud seltskonnal oli algusest peale olemas küllaltki kindel kontseptsioon, mille all me praegu kannatame. Mind ei rahulda teie jutt siiski selles mõttes, et nendes aruannetes, mis te meile esitate, on vähe konkreetsust. Näiteks kas või see näide, mis praegu kõrva lõikas, et ühe asutuse juht on koondanud info edastamise täielikult enda kätte. Kas probleem ei taandu siin tegelikult suurema avalikustamise vajadusele? Siit esitaksin ma konkreetse küsimuse: milline on teie koostöö ajakirjandusega, kes saaksid sedasama lõiku võib-olla kõige paremini katta?

Kui minu käest küsitaks ja ma peaksin vastama avalikustamise kohta, siis mina pooldan täielikult ja absoluutselt avalikustamist kõikides valdkondades. Ma olen seda meelt, et avalikustamise kaudu saab Eesti saavutada korruptsiooni edetabelis ikka paremat ja paremat kohta. Avalikustamine on minu arvates selleks kõige olulisem instrument, mille abil omavalitsuses elavad inimesed võivad vaadata, kuhu läheb maksumaksja raha, kuidas seda kulutatakse jne. Ma möönan, et kindlasti ei oleks olnud näiteks ka neid maade vahetamise probleeme, kui oleks olnud selge, kellelt võeti avaldused vastu, kui kiiresti neid menetleti, miks tehti need otsused, aga miks näiteks minu kohta jäi see otsus tegemata. Kuid ma ütlen, et see on keeruline protsess, sest, ütleme, ministeeriumid pelgavad niisugust avalikustamist. Ma mäletan, et sellel kevadel oli valitsuskabinetis juttu, et näiteks Kultuuriministeeriumis, seltsimees Allik, peaks olema selgelt paika pandud ja avalikustatud kõik lepingud, mis on sõlmitud MTÜ-dega. Kõik lepingud. Sotsiaalministeeriumis täpselt samamoodi - lepingud, mis on sõlmitud MTÜ-dega. Aga ei ole. Kui ma küsisin, miks ei ole, siis hakkas, teate, niisugune ilus jutt, et neil ei jätku serveriruumi, nad peavad ostma miljonilise serveri, et see kõik ära mahutaks jne. Ma lasksin veel oma IT-inimestel üle vaadata, et kuskil need andmed ju ikka seisavad. Ega nad tänapäeval paberkaustades ei seisa, nad seisavad niikuinii kuskil küberruumis. See tähendab, oleks vaja üks link ja saad, mis vaja, aga probleem ei ole selles. Probleem on pigem selles, et neid ei taheta avalikustada. Kultuuriministeerium ja Sotsiaalministeerium lubasid, et selle aasta jooksul pannakse kõik sellised lepingud üles, et nad oleksid avalikud, ja see ongi kõige parem kontroll. Kellele, kuhu ja kui palju antakse raha? Miks antakse raha? Siis tekivad tegelikud küsimused ja tegelik kontroll.

Kolleeg Jaak Allik! Kas teil on protseduuriline küsimus? Repliik? Repliiki praegu ei ...

Härra Oviir nimetas minu nime. Ma tahaksin ... palun vabandust ...

Palun, kolleeg Ken-Marti Vaher!

Aitäh! Austatud riigikontrolör! Ma tahaksin küsida teie peatüki kõige uuema osa kohta, mis puudutab kohalikke omavalitsusi. Teatavasti võttis Riigikogu - küll mõnede poliitiliste jõudude pikkade hammastega - eelmisel aastal vastu seaduse, millega teile anti selge pädevus kohalikke omavalitsusi auditeerida. Ma tahaksin küsida nende tähelepanekute valguses, mis te olete siin kenasti korrektselt välja toonud ja mis on võrdlemisi otsekohesed ning, võiks öelda, rängad. Kas teil on täna Riigikontrolli seadusega antud pädevuse kohta mingisuguseid täpsustusi, kas töös on tulnud välja mingeid probleeme, võib-olla on seadusega peale pandud mingeid liigseid piiranguid? Samuti puudutab küsimus ressursse. Kas Riigikontrollil on piisavalt ressursse, et oma väga ulatuslikku pädevust kasutada?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt ma peaksin ära õiendama vabanduse. Härra Allik, ma palun vabandust, et ma kasutasin teie nime! Aga teie nimi oli vist siin saalisolijatest tähestikus kõige esimene, nii et ta juhtus mulle lihtsalt suhu. Ma palun veel kord selle pärast vabandust! Saate aru, see pöördumine ei olnud isikuline, see oli umbisikuline. See on esiteks. Teiseks, mis küsimusse puutub, siis ma pean kõigepealt ütlema, et esimene tähelepanek, mida seal üldse kirjas ei ole, on see, et meie tegevusel omavalitsustes on väga suur ennetav ehk profülaktiline tähendus. Me teame, et inimesed loevad meie auditeid, nad pöörduvad meie poole, paluvad kommentaare. Milles me oleme veel veendumusele jõudnud, on see, et enamik kohalike omavalitsuste eksimusi on tingitud pigem niisugusest asjast nagu oskamatus, teadmatus. Seadused muutuvad väga kiiresti, seadused vahetuvad väga kiiresti. See on, ühesõnaga, esimene lähtepunkt. Teine lähtepunkt, mis ma välja tõin, on paljude küsimuste lahendamiseks vajalik riigi abi, sest mõningatel omavalitsustel endil ei ole selleks potentsiaali. Need on need väikesed omavalitsused. Kolmandaks, kas meil on ülesannete täitmiseks vaja rohkem inimesi? Ma olen tegelikult sellel seisukohal, et Eesti avalikus sektoris tuleks paika panna üks piir, kus me ütleme, et rohkem inimesi ei tohi tööle võtta. Pigem võtta sellesama palga eest tööle kvalifitseeritumaid inimesi, sest meil ei ole tööjõudu ja avalik sektor peaks olema siin eeskujuks, et kokku tõmmata. Me teeme oma inimestega nii palju, kui me suudame, ja ma ütlen, et praegusel juhul me tuleme nende ülesannetega toime. Me kavandame profülaktilisi üritusi omavalitsuste töötajatele. Omavalitsused on jäänud Eesti riigis vaeslapse ossa, ma rõhutan veel kord just seda. Mis puutub pädevusse, siis me ei ole kuskil kohanud niisugust otseselt negatiivset suhtumist. Pigem on asi nii, et omavalitsuse kogu raamatupidamisdokumentatsioonis on korralagedus, kuude kaupa otsitakse mingisuguseid materjale, mingisuguseid toimikuid ja ei leita neid materjale ega leita neid toimikuid. Ma ei saa öelda, et me vajaksime praegu täiendavaid volitusi, me püüame olemasolevad volitused ära kasutada. Täiendavaid inimesi oleks meil vaja, kui te annate meile täiendavaid funktsioone. Ma vaatan suure hirmuga ja loen pressist, et tehakse ettepanek anda Riigikontrollile surmahoop, s.o parteide rahastamise kontrollimine.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra riigikontrolör, nii ettekande kui ka küsimustele vastamise eest! Head kolleegid! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder Isamaaliidu fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Ma tänan kõigepealt riigikontrolöri väga põhjaliku ülevaate ja hea ettekande eest ning samuti väga heade vastuste eest Riigikogu liikmetele! Kuid riigieelarve kontrolli komisjoni esimehena tahaksin ma ka rõhutada kolme asjaolu seoses riigivara kasutamisega, parema ja otstarbekama kasutamisega. Kõigepealt parlamentaarne kontroll. Tõepoolest, kui kümme aastat tagasi ja ka Euroopa Liiduga ühinemise perioodil oli Eesti parlamendil väga suur koormus eelkõige seoses seadusloomega ja see oli meie peamine ülesanne, siis tulevikus on parlamendil järjest rohkem vaja tegelda parlamentaarse järelevalvega, kontrolliga täitevvõimu üle. Ja siin on üks oluline hoob just nimelt riigieelarve kontrolli komisjon, mis täna tegutseb erikomisjonina ja mille kohta on ka väljastpoolt Eesti riiki tulnud väga palju ettepanekuid, et see komisjon peaks tulevikus olema alaline komisjon. Niisugusena tegutseb see juba Lätis ja Leedus. Üks olulisemaid komisjone on ta enamikus Euroopa riikides. Kui natukene süveneda ka Eesti parlamendi töösse, siis sellise erikomisjonina ei ole ta väga efektiivselt tegutsev komisjon. Selle komisjoni liikmed peavad samaaegselt töötama ka teistes komisjonides, mitmed selle komisjoni liikmed kuuluvad veel mõnda erikomisjoni ja need komisjonid töötavad samaaegselt. Tal ei ole oma tööaega, mis teiste omaga ei kattu, ja see tegelikult ei võimaldagi Riigikogu liikmetel pühenduda täie jõuga nendele probleemidele, töötama süvenenult nende probleemide kallal. See on üks väga oluline moment ja ma arvan, et tulevikus leiavad kõikide fraktsioonide liikmed siin ühise keele ja jõuavad ühisele seisukohale, kuidas edasi minna. Teine oluline parlamentaarse kontrolli tugevdamise võimalus ja vahend on Riigikontrolli enda väljundi tugevdamine. Kui see jätta tasandile, kus Riigikontroll ja valitsus omavahel suhtlevad, ja kui Riigikontrollil puudub väljund parlamenti, siis on ka tema järelevalvevõimalused ja mõju tunduvalt nõrgemad. Nii et see diskussiooni raskuskese, mis möödunud aastatel on olnud võib-olla Riigikontrolli ja valitsuse vahel, tuleks tuua parlamendi vastava komisjoni ja valitsuse vahelise diskussiooni objektiks. See oleks ka parema väljundi loomine Riigikontrollile. Teine asi, millele ma tahaksin tähelepanu juhtida, on aruandlus. Sellel peatus põgusalt ka riigikontrolör oma ettekandes. Kõigepealt, see aruandlus peab olema hoomatav. Siin on õiguskantsleri 2005. aasta tegevusaruanne. Ma väidan, et kui rahvasaadikud peavad lugema eri eluvaldkondade 500-, 600-leheküljelisi aruandeid, siis nad tegelikult ei tee seda süvenenult, kui nad üldse neid läbi loevad. Ja teine moment on, et kui nad selle ka läbi loevad, siis inimestena, kes igapäevaselt selle valdkonnaga spetsiifiliselt kokku ei puutu ega tegele sellega, ei suuda nad nii kiiresti eristada olulist ja vähem olulist. Nii et väga oluline on, et see aruandlus, mis meieni jõuab, oleks juba läbi töötatud, kontsentreeritud kujul, olulisem välja toodud. Seetõttu ma tooksin eeskujuks riigikontrolöri 2005. aasta varade ülevaate materjali, mis on enam kui kümme korda õhem kui õiguskantsleri ülevaade. Millega ma ei taha sugugi öelda, et sellist materjali ei oleks vaja. Kindlasti on ka sellist vaja, kuid sellele peab lisanduma kontsentreeritud materjal, mida laiem ringkond saaks tõsiselt läbi lugeda. Ja asi, millele riigikontrolör on oma aruandes ja ülevaates juhtinud tähelepanu: nimelt on raske leida seost riigi majandusaasta koondaruande ja riigieelarve vahel. Ma tsiteerin lühidalt: "Aruande ühe osana esitatakse ka riigieelarve täitmise aruanne, kuid sellest võib näha vaid seda, kui palju raha laekus ja kui palju kulus. Samas ei anna tegevusaruanne ega ka mõni muu riigi majandusaasta koondaruande osa ülevaadet sellest, kas eelmisel aastal kulutati maksumaksja raha sellele, milleks seda küsiti." "... esitatud ülevaate puuduseks on selle nõrk seos eelarve täitmise aruandega." "... kui riigieelarve määratakse ministeeriumide kaupa, siis majandusaasta aruanne sisaldab aruandeid (bilanss, tulemiaruanne jm koos lisadega) riigi kui terviku kohta ning nende omavaheline võrdlemine ei ole sisuliselt võimalik." Ma loodan, et tulevikus ka selle peale tõsiselt mõeldakse. Kolmandaks tõstaksin esile seadusandluse ja vastutuse. Siin tõi riigikontrolör esile, et ministril on raske vastutada, kui oluline pädevus on ametites, informatsioon on ametites ja ministeeriumil endal see pädevus puudub ning puudub ka võimalus teostada järelevalvet ametite üle. Samasuguse olukorra loovad tegelikult Eesti seadused. Ma toon ühe näite seoses maadega, mis on praegu väga aktuaalne. Me teame, et keskkonnaminister allkirjastab lõpuks need maavahetustoimingud ja võtab seega justkui ka vastutuse, kuigi tal ei ole tegelikult võimalust kontrollida kogu seda ahelat. Näiteks, kuidas toimub Eesti riigis riigimaade erastamine. Kõigepealt, esimene etapp on see, kui kodanik ise esitab avalduse näol oma tahte. See läheb kohalikku omavalitsusse, kohalik omavalitsus teeb kõik eeltoimingud ja kontrollib ka avaldust ning saadab seejärel dokumendid edasi maavalitsuste maaosakondadesse, kus need vaadatakse läbi ja tehakse omakorda järgmised toimingud. Edasi liigub see toimik riigi maakatastrisse, mis asub Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas, seal kantakse kõik vastavalt ka maakatastrisse. Seejärel liigub toimik uuesti maavalitsuse maaosakonda, kus valmistatakse ette erastamisleping, ja kõige lõpuks liigub ta maavanema lauale, kes riigi nimel kirjutab erastamislepingule alla ja võtab vastutuse. Loomulikult ei ole maavanemal selles ahelas vähimatki võimalust kontrollida neid kümneid omavalitsusi, kes teevad erineval moel, erineva kiiruse ja kvaliteediga neid eeltoiminguid maakonnas, ega Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas asuvat maakatastrit. Nii et tegelikult on see vastutus suhteliselt formaalne, ja kui me seadused niimoodi üles ehitame, siis on lootusetu otsida siin konkreetset vastutajat. Veel kord suur tänu riigikontrolörile asjaliku ettekande eest! Ja ma loodan, et järgmistel aastatel selle ettekande sisu ja olemus siiski veidi muutub.

Suur tänu, kolleeg Helir-Valdor Seeder! Palun, kolleeg Ken-Marti Vaher Res Publica fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikontrolöri esinduslikule ja väga elavale sõnavõtule ning kindlasti ka sellele diskussioonile, mis järgnes asjalike küsimuste ja vastuste näol, saab öelda ainult kiidusõnu. Kõigepealt mõned üldisemad järeldused. Tundub, et riigikontrolöri hinnang riigi enamiku, nii ministeeriumide kui ka keskasutuste arvepidamisele on selgelt paranenud. Positiivsete hinnangutega on siin välja toodud päris mitmeid ministeeriume, päris mitmeid asutusi, kes kõik on teinud kõvasti tööd selle nimel, et raamatupidamist ja ka sisekontrollisüsteemi parandada. Mina tahaksin oma väikeste tähelepanekutega peatuda peamiselt just kohalikku omavalitsust puudutaval peatükil. Mul on kõigepealt hea meel, et riigikontrolör on jõudnud oma esimeses aruandes, mis puudutab ka kohalikke omavalitsusi, selgele arusaamale, et otsus, mis Riigikogu tegi siin Riigikogus enam kui kaks aastat tagasi - anda riigikontrolörile ja Riigikontrollile pädevus kohalikke omavalitsusi auditeerida, oli vajalik. Seda ütleb riigikontrolör küll väga nappide auditite põhjal, aga nende põhjal tehtud järeldused annavad kindlasti põhjust sellisteks hinnanguteks. Kui te mäletate, siis see Juhan Partsi valitsuse otsus ei tulnud kergelt. Päris mitmel poliitilisel jõul oli kahtlusi, oli argumente, mis tuginesid väidetavalt nii põhiseadusel, mitmesugustel Euroopa hartadel kui ka muudel dokumentidel, aga lõpuks sai Riigikontrolli pädevuse laiendamine siiski päris pikkade vaidluste tulemusena seadusesse vormitud. Nüüd on seda siis ka esimest aastat ellu viidud. Me peame ütlema, et need järeldused, mis Riigikontroll teeb napi poolteise lehekülje peal, on küll lühikesed, aga äärmiselt sisutihedad ja tegelikult ka rängad. Me loeme ju sellest aruandest välja neli kõige olulisemat järeldust. Kohalike omavalitsuste sisekontrollisüsteemid on puudulikud, et mitte öelda puuduvad täiesti. Revisjonikomisjonid on sisuliselt formaalsed ja paljudes omavalitsustes praktiliselt koalitsioonide kontrolli all. Siin tuleb eriti kõnekalt meelde Kohtla-Järve näide, kus revisjonikomisjoni puhul ei tule isegi aastal 2006 kõne alla, et sinna võiksid kuuluda opositsiooni esindajad, rääkimata sellest, et opositsioonil oleks mitmetes Eesti omavalitsustes siiski võimalus ka revisjonikomisjoni juhtida. Kolmandaks, kohalike omavalitsuste endi vastuvõetud kordi ja regulatsioone sisuliselt ei täideta. Riigikontrolli hinnangul on selle tagajärg, et kohalike omavalitsuste asutuste juhid on ületanud oma pädevust, kasutanud avalikke vahendeid mittesihipäraselt ja läbipaistmatult ning valitsenud vara ebaotstarbekalt. Samuti on hägustunud nende juhtide vastutus ning puudub ülevaade omavalitsuse varadest, õigustest ja kohustest. Neljandaks, raamatupidamine pole korras, ülevaade varadest on puudulik. Ma arvan, et kui sellised märkused ja tähelepanekud tabaksid keskasutusi, ministeeriume, ameteid või inspektsioone, tuleks tõenäoliselt kõne alla nende ametiasutuste juhtide selge vastutus ja võimalik ametist tagandamine. Nii nagu riigikontrolör täna ütles, on siin kahte sorti probleeme. Esiteks, ebapädevusest, mittekompetentsusest tulenev suutmatus nendele probleemidele otsa vaadata ja neid adekvaatselt lahendada. Teiselt poolt on loomulikult alati üleval kahtlus, tahtmatus probleeme lahendada ja soov hoida olukorda hägusena selleks, et mõningatel persoonidel oleks võimalik seda oma huvides ära kasutada. Ma loodan väga, et need juhtumid on selges vähemuses, aga lootusest ainuüksi ei piisa. Väga mitmes kohalikus omavalitsuses, eelkõige Tallinna ümbruses ja Ida-Virumaal, on kahjuks näiteid, mis tõendavad, et reaalses elus kehtib ka see teine väide. Samas, kui ka arvepidamine ise teha kohalikes omavalitsustes sisuliselt korda, siis see ei taga ikka, et süsteemi ei kasutata oma huvides. Teatavasti näitab raamatupidamisaruanne kulu, aga ei näita kahju. Seega poliitiline surve teha eelkõige n-ö kaupa, anda eeliseid, anda voli huvidele, mida esindavad teatud tutvusringkonnad, on suur ja siin on ka hulgaliselt näiteid. Meenutame kas või Viimsi valla, Keila valla juhtumite väga pikaajalist ajalugu. Riigikontrolör toob õigustatult välja ühe tõsise riskikoha, mis riigis on. See seondub rendilepingutega, mitmete riigiasutuste, ministeeriumide rendilepingutega, sest seal on antud hea võimalus riigihankeseadusega, mis ütleb, et ruumide üürimiseks ei ole kohustust korraldada riigihanget, eelkõige teha seda avalikus korras. Riigikontrolör toob näiteks Kalevi-tehingu ja politseimaja, kus sisuliselt on võetud riigile suuri kohustusi. Ja väga selge järeldus, mis Riigikontroll on teinud: sisuliselt on Kalevi-tehingu puhul tegemist riigile kahjuliku tehinguga, sest uue maja soetamine oleks tulnud vähemalt 50 miljonit krooni odavam. Need on väga tõsised järeldused ja väga tõsised etteheited, mida Riigikontroll on esitanud. Kahjuks valitsuse tasandil nendele erilisi vastukajasid ei ole tulnud, pigem aga eneseõigustust ja vastuargumente. Ma tahaksin nendest tähelepanekutest teha ühemõttelised järeldused, mis puudutavad eelkõige meie järelevalvesüsteemi ja kontrollisüsteemi tervikuna. On selge, nii nagu ka Mihkel Oviir viimases vastuses välja tõi, et ei ole võimalik nõuda ametiasutustelt vastutust ja tähelepanu oma kohustuste täitmisele, kui järelevalvesüsteem on puudulik. Nii nagu Riigikontroll on asunud oma kohustusi täitma ja oma suurendatud pädevust ellu viima, on ka kohalike omavalitsuste huvi oluliselt kasvanud ja Riigikontrolli poole on pöördutud küll nõu- ja abisooviga, küll muuga. Sama puudutab tegelikult ka uurimist nii kriminaaltasemel kui distsiplinaarkorras. Seega ma arvan, et ainuke võimalus on riigi võimekuse järjepidev kasv, ressursside eraldamine ja parlamendi pidev järelevalve mitmesuguste kontrollifunktsioonide teostamise üle. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli kolleeg Jaak Alliku, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni volitatud esindaja!

Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma tänan Rahvaliidu fraktsiooni nimel samuti lugupeetud riigikontrolöri tõesti väga põhjaliku ja huvitava aruande eest ning ka säravate vastuste eest täna siin kõnepuldis! Ma tahaksin natuke polemiseerida eelkõnelejatega. Kõigepealt härra Seedriga selles küsimuses, et riigieelarve kontrolli komisjon peaks olema alatine komisjon. Meie fraktsiooni seisukoht on mõnevõrra teine ja just tegelikust olukorrast lähtudes. Ilmselt on vaja, et selles komisjonis oleksid Riigikogust ikka tõesti väga head spetsialistid. Kuid alatise komisjoni liikmed saavad praeguse reglemendi kohaselt töötada ainult ühes komisjonis ja seetõttu ma kardan, et kui selline asi sätestada, siis kannatab kas selle komisjoni koosseis või näiteks rahandus- või majanduskomisjoni koosseis. Ilmselt peaks seetõttu reglemendi läbi vaatama. Edasi tahaksin ma polemiseerida härra Vaheriga, kes andis kõrge hinnangu Riigikontrolli tegevusele kohalike omavalitsuste kontrollimisel. Kui aruannet lugeda, siis ma saan aru, et kontrollitud on kolme valda, ja sellest neid järeldusi teha on võib-olla liialt ennatlik. Näiteks järeldus, et revisjonikomisjoni liikmete hulka volikogu opositsiooniliikmeid ei nimetata. Niipalju kui mul on kokkupuutumisi Eesti omavalitsustega, peab see küll erand olema. Konkreetselt Viljandis, nagu härra Seedergi teab, on praktika, et revisjonikomisjoni esimees on opositsiooni esindaja, ja minu meelest on see küll enamikus Eesti valdades nii. Ja peaks ka olema täiesti loomulik, et see nii on. Nii et kui neis valdades, mida nüüd Riigikontroll kontrollis, on teisiti, siis on see muidugi kahetsusväärne. Aga ma tahaksin küll soovida Riigikontrollile edu kohalike omavalitsuste kontrollimises, kuid soovitaksin teha järeldusi, millel põhinevad üldistused, ikkagi mõnevõrra laiema valiku põhjal, kui seni tehtud on. Ja lõpuks ma tahaksin protokolli huvides muidugi parandada härra Oviiri ühe mõtteavalduse. Nimelt tahaksin härra Oviirile meelde tuletada, et Eesti Vabariigi kultuuriminister ei ole praegu mitte seltsimees Allik, vaid on seltsimees Palmaru. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Jaak Allik! Rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on peetud ja lõpetatud. Aitäh, riigikontrolör härra Mihkel Oviir! Riigikontrolli temaatika on käsitletud.

Läheme oma päevakorraga edasi. Algab Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigi 2005. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli rahandusminister Aivar Sõerdi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus on esitanud kinnitamiseks riigi 2005. aasta majandusaasta koondaruande. Mul on tõesti hea meel teatada, et riigi raamatupidamise ja aruandluse kvaliteedi parandamisel on toimunud oluline edasiminek. Selle otsene märk on see, et Riigikontroll andis erinevalt eelmisest aastast sel korral aruandele ka hinnangu, mille järgi aruanne kajastab olulises osas õigesti ja õiglaselt riigi finantsseisundit, varasid, kohustusi ja tulemit ning seda kooskõlas hea raamatupidamistavaga. Aruanne ise hõlmab kõiki avaliku sektori üksusi ning on koostatud aruannete alusel, mis nad on esitanud Rahandusministeeriumile. Esmakordselt on aruandesse koondatud kõik avaliku sektori üksused. 2005. aastal konsolideeriti esmakordselt ka äriühingud, sihtasutused ja mittetulundusühingud. Rahandusministeeriumile tuli alates 2005. aastast juurde ligikaudu 500 uut aruandekohustuslast ja eelmise aasta lõpu seisuga oli konsolideeritud aruandekohustuslaste arv kokku 1714. Kui 2004. aasta lõpu seisuga jäi suur osa põhivara ümberhindlusest veel tegemata, siis eelmise aasta lõpuks lõpetati enamik sellest tööst ja seega annab aruannetes kajastatud varade väärtus varade tegelikust mahust õige pildi. Edasiminekut peegeldab aga kõige enam see, et erinevalt 2004. aastast andis Riigikontroll aruandele hinnangu, tunnistades selle olulises osas õigeks ja vastavaks heale raamatupidamistavale. Hinnangus on siiski kaks märkust, mida edaspidi kindlasti arvestame. Riigikontroll tegi märkuse ka tehingute ja seaduste vastavuse kohta. Esimene märkus tuleneb sellest, et Riigikontroll ei saanud anda hinnangut aruandele selles osas, millises seda mõjutasid 2004. aasta lõppsaldod, sest 2004. aasta aruandele Riigikontroll hinnangut ei andnud. Teine märkus puudutab Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametit, kus inventuurid jäid osaliselt tegemata. Tehingute seadusele vastavuse puhul tõi Riigikontroll esile, et riigieelarve seadus võimaldab kohustuste võtmist mitmeti tõlgendada. Sealjuures on mõned riigiasutused teinud kapitalirenditehinguid ja rikkunud sellega riigieelarve seadust. Lisaks tegi Riigikontroll aruande kohta väiksemaid märkusi, mis ei mõjutanud hinnangu andmist, kuid mida me kindlasti kavatseme lugeda oluliseks 2006. aasta majandusaasta aruande koostamisel. Koondaruanne ise koosneb tegevusaruandest ja raamatupidamise aastaaruandest. Riigikontrolli aruanne kuulub aruande juurde ja on esitatud ka eraldi lehekülgedel. Tegevusaruandes on analüüsitud kogu avaliku sektori, sealhulgas riigi ja kohalike omavalitsuste tulusid ja kulusid. Kulusid on tegevusalade kaupa täiendavalt selgitatud. Samuti on analüüsitud avaliku sektori varasid ja kohustusi, on antud ülevaade avalikku sektorisse kuuluvatest äriühingutest, sihtasutustest, mittetulundusühingutest, riigi kontrollisüsteemidest ja siseauditist. Raamatupidamise aastaaruandel on neli suuremat osa. Esimene osa on riigi raamatupidamise aruanne, kus kajastuvad ministeeriumide ja nende haldusalade, põhiseaduslike institutsioonide ja riigi mõju all olevate sihtasutuste ja äriühingute näitajad. Riigi konsolideeritud varade maht oli eelmise aasta lõpu seisuga 135 miljardit krooni, varade maht kasvas aasta jooksul 28 miljardi krooni võrra, millest 18 miljardit tuleneb ümberhindlusest. Riigil oli 2005. aasta lõpuks materiaalset põhivara kokku 69 miljardi krooni väärtuses, geoloogilist vara 29 miljardi krooni väärtuses. Põhilise osa sellest moodustab mets. Raha ja lühiajalisi kaubeldavaid võlakirju oli eelmise aasta lõpu seisuga kokku 20 miljardit krooni. Kohustuste kogumaht oli konsolideeritud aruandes eelmise aasta lõpu seisuga 37 miljardit krooni, millest 12 miljardit moodustasid laenukohustused. Riigil oli eelmise aasta lõpul konsolideeritud netovara 98 miljardi krooni väärtuses ja aasta tulemiks saavutati 4 miljardit krooni. Raamatupidamise aruande teises osas on antud informatsioon kohalike omavalitsuste kohta. Kohalike omavalitsuste konsolideeritud varade maht oli eelmise aasta lõpu seisuga 42 miljardit krooni, kohustusi 8 miljardi krooni eest ja netovara 34 miljardi krooni eest. Aruandeperioodi konsolideeritud tulem oli kohalike omavalitsuste peale kokku 1 miljard. Raamatupidamise aruande kolmandasse osasse on koondatud kõik avaliku sektori aruanded, selles on hõlmatud riik, kohalikud omavalitsused, muud avalik-õiguslikud juriidilised isikud ning nende kõikide valitseva mõju all olevad äriühingud, sihtasutused ja mittetulundusühingud. Kogu avaliku sektori konsolideeritud varade maht oli eelmise aasta lõpu seisuga 210 miljardit krooni. Kohustused moodustasid sellest 66 miljardit ja netovara 144 miljardit krooni. Kogu avaliku sektori tulem oli 7 miljardit krooni. Raamatupidamise aruande neljas ja viimane osa sisaldab riigieelarve täitmise aruannet. Aruanne ei ole võrreldav riigi konsolideerimata raamatupidamise aastaaruandega, sest riigieelarve ja selle täitmise aruanne koostatakse kassapõhisel printsiibil. Riigieelarve tulusid laekus 2005. aastal prognoosituga võrreldes 100,5% ehk kokku 56 miljardit krooni. Võrreldes 2004. aastaga suurenes laekumine 19%. 2005. aasta riigieelarve kulude maht oli seaduse alusel 55 miljardit krooni, tegelikult tehti riigieelarvest kulude väljamakseid 53 miljardi krooni ulatuses. Eelarveaasta lõpu kasutamata jäägiks kujunes 3 miljardit krooni, millest osa kanti rahandusministri loal üle järgmisse eelarveaastasse. Riigieelarve tulude-kulude vahe oli pärast neid mahaarvamisi 1,8 miljardit krooni. 2006. aasta lisaeelarve seaduses tegi valitsus ettepaneku suunata ülejääk riikliku pensionikassa erakorralisse reservi. Riigieelarve täitmise aruandele on lisatud kokkuvõte ministeeriumide ja Riigikantselei tulemuslikkusest. Kui te lubate, ma tsiteerin siinkohal riigi raamatupidamistoimkonna esimeest Ago Vilo, kes on öelnud, et riiki hõlmav tekkepõhine konsolideeritud finantsaruanne on saavutus, mis paigutab Eesti ühte ritta maailma kõige arenenumate riikidega, Austraalia, Uus-Meremaa, USA ja Suurbritanniaga ja veel paari riigiga maailma konkurentsivõime edetabelist. Ja siinkohal loetelu peaaegu lõpeb. Ülejäänud riigid tegelevad endiselt ainult avaliku sektori raha lugemisega ega ole suutelised koostama tervikülevaadet riigi varadest ja kohustustest ning tekkepõhistest tuludest ja kuludest. Õnneks on Eesti sammud viimas riigi finantsjuhtimist uuele kvaliteeditasemele. Austatud Riigikogu! Palun kinnitada 2005. aasta majandusaasta koondaruanne. Aitäh!

Riigikogu liikmetel on härra rahandusministrile küsimusi. Palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Austatud minister! Ma esitan teile küsimuse teemal, millest on varemgi juttu olnud ja mida ma ka ise olen puudutanud. Nimelt, mis ikkagi juhtub, kui Riigikogu ei kinnita seda majandusaasta koondaruannet, ja kas ei peaks seaduses reguleerima võimalikku juhtumit, kui Riigikogu seda ei kinnita? Mis sellest siis tuleneb või ei tulene mitte midagi? Kui te seda vajalikuks ei pea, kas see tähendab siis seda, et te ei peagi üldse võimalikuks, et Riigikogu ei kinnita majandusaasta aruannet?

Austatud küsija! Ma mäletan aastatagust arutelu siinsamas Riigikogus 2004. aasta majandusaasta koondaruande üle ja seda küsimust. Tõesti, see küsimus oli õigesti esitatud, sest audiitor polnud ju tegelikult aruannet hinnanud, ja hinnata ei olnud võimalik sellepärast, et polnud võimalik tugineda ministeeriumide audititele. Sel aastal on aruande kinnitanud, õigemini, sellele hinnangu andnud erapooletu audiitor, kelleks Eesti riigis on Riigikontroll. See hinnang ütleb väga selgelt, et aruanne vastab olulises osas heale raamatupidamistavale, kajastab õigesti riigi varasid, kohustusi, tulemit, finantsseisundit. Ma loodan ja usun, et ei ole sellist põhjust, miks Riigikogu võiks jätta selle aruande kinnitamata.

Aitäh! Palun, kolleeg Tiit Niilo!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Te viibisite riigikontrolöri ettekande ajal saalis. Meieni jõudis vähemalt kaks tema sõnumit, mis puudutavad ka teid. Üks nendest puudutas riigieelarve kontrolli komisjoni alaliseks muutmist ja teine ettepanekut, et teie praegu ettekantav eelnõu jõuaks meieni varem. Kas need kaks ettepanekut või mõned teised, mis riigikontrolöri suust tulid, on teile uudiseks? Kuidas te nendesse suhtute?

Aitäh küsimuse eest! Ma hakkaksin pihta teisest küsimusest. Ma arvan, et Riigikontrolli ettepanek on põhjendatud ja majandusaasta aruande esitamine kiiremas tempos on mõeldav ja otstarbekas. Selleks ongi Riigikontroll teinud ettepaneku tuua ettepoole kõigepealt riigi raamatupidamise üldeeskirjas sätestatud saldoandmike esitamise tähtaeg, määrata selleks tähtajaks 28. veebruar praegu kehtiva hilisema tähtaja asemel. Ma arvan, et see on reaalne, ja Rahandusministeerium valmistab sellekohase raamatupidamise üldeeskirja muudatuse ka ette. Siis oli ettepanek sätestada kohalike omavalitsuste üksuste olulise mõju all olevatele sihtasutustele, mittetulundusühingutele ja äriühingutele majandusaasta aruande kinnitamise tähtajaks 30. aprill ja kohalike omavalitsuste üksuste majandusaasta aruande kinnitamise tähtajaks 31. aprill. Ka see on reaalne ja sellekohased muudatused algatatakse. Mis puudutab riigieelarve kontrolli komisjoni, siis on ka minule teadaolevalt mitmed eksperdid, millest riigikontrolör rääkis, samuti Euroopa Kontrollikoda arvamusel, et tuleks kaaluda sellise komisjoni loomist, tegevust. Mis puudutab seda, kas ta on alaline või ajutine, siis ma ei oska praegu oma hinnangut selle kohta anda. Aga selle komisjoni vajalikkust on rõhutatud ja ka täna kohtumisel Euroopa Kontrollikoja esindajaga ma kuulsin sellist soovitust.

Palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder, teine küsimus!

Aitäh! Ma pöördun ikkagi oma küsimuse juurde tagasi. Ma olen teiega täiesti ühte meelt, et 2005. aasta majandusaasta koondaruande on auditeerinud sõltumatu audiitor ja andnud ka oma hinnangu, mis on igati usaldusväärne, ja Riigikogul ei ole põhjust seda aruannet mitte kinnitada. Aga oletagem, et audiitor oleks andnud näiteks teistsuguse hinnangu, mis tulevikus võib ju juhtuda. Ma küsin veel kord: kas te ei pea endiselt vajalikuks reguleerida ikkagi seadusega olukord, kui Riigikogu langetab otsuse, et ta ei kinnita majandusaasta aruannet? Mida see siis tähendab? Teoreetiliselt on selline olukord võimalik.

Selline olukord eelmisel aastal oli, aruanne oli hinnanguta. Aga mis puudutab seadusmuudatust, siis seda võib muidugi kaaluda.

Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra rahandusminister! Palun juhtivkomisjoni ettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe kolleeg Meelis Atoneni!

Härra esimees! Riigikogu rahanduskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu otsuse "2005. aasta riigi majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu 17. ja 23. oktoobril. Koosolekul osalesid rahandusminister Aivar Sõerd ja Rahandusministeeriumi eelarveosakonna juhataja Ivar Sikk ning riigikontrolör Mihkel Oviir. Rahandusminister andis ülevaate arengutest, muudatustest koondaruande koostamisel, olulisematest näitajatest. Riigikontrolör juhtis tähelepanu Riigikontrolli kontrolliaruandes riigi 2005. aasta majandusaasta koondaruande kohta toodud märkustele, tõi välja puudused, mõned küsitavused riigi raamatupidamistehingute seaduslikkuses ning andis hinnangu aastaaruande kohta. Tuleb tunnistada, et rahanduskomisjoni liikmed suhtusid tehtud töösse väga positiivselt. Komisjon teeb ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 13. november kell 18. Rahanduskomisjoni üksmeelset positiivsust näitab minu arvates hääletustulemus: selle otsuse poolt olid kõik 11 komisjoni liiget ja mitu opositsiooni kuuluvat komisjoni liiget kinnitasid, et tegu on väga tähelepanuväärse protsessiga. Aitäh!

Head kolleegid! Kas ettekandjale on küsimusi? Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole. Aitäh, rahanduskomisjoni esimees kolleeg Meelis Atonen! Head Riigikogu fraktsioonide esindajad! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Eelnõu 988 esimene lugemine on lõpetatud. Eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on k.a 13. november kell 18.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse eelnõu 999 esimest lugemist. Algatajate ettekandeks palun kõnetooli rahandusminister Aivar Sõerdi!

Austatud Riigikogu! Valitsus on esitanud perioodi 2007-2013 struktuuritoetuste seaduse eelnõu. Euroopa Liidu asutamislepingu ühe olulisima põhimõtte, solidaarsusprintsiibi järgi toetavad majanduslikult paremal järjel olevad liikmesriigid mahajäänumate riikide arengut. Aastatel 2004-2006 eraldas Euroopa Liit Eestile 12 miljardit krooni struktuuritoetusi. Aastal 2007 saab alguse uus Euroopa Liidu struktuurivahendite programmiperiood ning Eestile eraldatakse mitu korda suurem toetussumma. Meil on võimalik taotleda ligi 53,2 miljardi krooni suurust abiraha. Praeguse perioodiga võrreldes on meil alates järgmisest aastast kasutada igal aastal kaks korda rohkem Euroopa toetusraha. Jätkuvalt peab meie kandev põhimõte olema kõigi meile pakutavate Euroopa Liidu vahendite tulemuslik ja õigeaegne ärakasutamine. Iga saadud kroon peab jõudma õigesse kohta ning tagama jätkuva arengupotentsiaali. Uue perioodi strateegia koostamisel oleme koostöös kõikide sotsiaalmajanduslike partneritega teinud olulisi valikuid ning tänaseks oleme paika pannud suunad, kuhu soovime selle raha investeerida. Nüüd on vaja garanteerida ka see, et raha kasutataks sihipäraselt ja õigeaegselt ning et Eesti riik ei peaks Euroopa Liidu üldeelarvesse midagi tagasi maksma. Paralleelselt uue seadusega jääb kehtima ka praegu jõus olev struktuuritoetuste seadus, kuna nn vana perioodi raames on võimalik 2008. aasta alguseni toetusi anda ning väljamakseid tehakse sama aasta lõpuni, ühtekuuluvusfondi raha puhul veel kauemgi. Seetõttu kehtiksid paralleelselt kaks peaaegu samasisulist seadust. On mõistetav, et selline mitte just tavapärane olukord võib tekitada küsimuse, miks me vajame uue programmiperioodi saabumisel uut seadust ja kas ei piisaks olemasoleva seaduse muutmisest, sest toetuse saaja jaoks ei peaks olema vahet, millisest allikast raha tuleb. Me oleme need küsimused uue seaduse väljatöötamisel põhjalikult läbi arutanud. Toetuse taotleja ja saaja seisukohast võttes oleme ka uuel perioodil püüdnud võimalikult suures osas juba toimivat süsteemi säilitada, et taotlejate elu mitte keerulisemaks muuta. Küll aga nähakse seadusega ette muudatused administratsiooni töös. Just sellest ongi suuresti tingitud uue seaduse vajalikkus. Põhjus administratsioonisisesteks ümberkorraldusteks on lihtne: aastaid 2004-2006 võib pidada kogemuste omandamise perioodiks, mis andis võimaluse testida eri asutuste valmisolekut toetusi rakendada. Uuel perioodil oleme tunduvalt targemad ja kogenumad ning see võimaldab anda toetust jagavatele asutustele suurema pädevuse ja enam vastutust ning parandada seeläbi üldist töökorraldust. Siiski rõhutan, et kindlasti on omaette eesmärk kehtestada igaks uueks programmiperioodiks eraldiseisev ja eelmistest erinev seadus. Kuna aga käesolev periood oli, nagu ka eespool rõhutatud, kogemuste omandamiseks, siis õpitut on võimalik uuel perioodil arvestada, süsteemi nii toetuse andjate kui ka saajate jaoks paindlikumaks muuta. Uue perioodi seaduse kehtestamisel on õigusselguse tagamiseks vaja muuta ka olemasoleva seaduse pealkirja ja kohaldamisala, et vältida arusaama, nagu oleks tegu üld- ja eriseadusega. Muudatused kehtivas seaduses võimaldavad üheselt arusaadavat tõlgendust, et üht seadust kohaldatakse toetustele, mida antakse riikliku arengukava alusel, ja teist toetusele, mida antakse uue perioodi rakenduskava alusel. Kui konkreetsemalt eelnõu juurde tulla, siis suurt tähelepanu on pööratud toetuse andmise ja kasutamise põhimõtetele. Eelnõul on kehtiva seadusega võrreldes ka loogilisem ja kergemini jälgitav ülesehitus. Kasutatava terminoloogia puhul on lähtutud põhimõttest, et võimalikult vähe lisanduks uusi mõisteid ning juba kasutusel olevate mõistete definitsioonid oluliselt ei muutuks. Eelnõu reguleerib kõigepealt toetuste andmisega seotud asutuste, isikute ülesannete ja vastutuse jagunemist. Teiseks, toetuse andmise võimalikke mooduseid - toetuse andmine avaliku taotlemise korras, kava või programmi alusel. Samuti on reguleeritud toetuse taotluse rahuldamisega seonduv, sealhulgas on sätestatud, millele peab vastama toetuse taotlus, milliseid nõudeid võib esitada taotlejale, kuidas toimub taotluse rahuldamise otsuse tegemine ning selle muutmine ja kehtetuks tunnistamine. Reguleeritud on, kuidas toimub toetuse kasutamine, sealhulgas väljamaksmine, millised kohustused on toetuse saajal, kuidas toetuse andmisest ja kasutusest teavitatakse, kuidas on korraldatud toetuse tagasinõudmine ja maksmine, toetuse andmise ja kasutamise järelevalve, rikkumistest teavitamine ning millised on territoriaalse koostöö erisused. Korraldus-, makse- ja auditeeriva asutuse ülesandeid täidab ka uuel perioodil Rahandusministeerium. Praeguse programmiperioodiga võrreldes kaob ära prioriteedi rakendusasutuse tasand, sest sellise lisatasandi olemasolu ei olegi praktikas vajalik. Rakendusasutustele on edaspidi antud suurem otsustuspädevus ja seeläbi ka suurem vastutus. Väheneb kontrolliasutuste roll igapäevastes protsessides ja kaob ära korraldusasutuse vetoõigus õigusaktide kooskõlastamisel. Uuel perioodil on tahetud vältida taotluste rahuldamist põhimõttel kes ees, see mees, samuti varianti, kus rahuldatakse kõik nõuetele vastavad taotlused, ilma neid sisuliselt hindamata. Raha tõhusaks ja maksimaalseks kasutamiseks peame lisaks taotluse vorminõuete täitmisele ja rahavajaduse hindamisele üha enam pöörama tähelepanu projekti sisule ja sellele, kuidas see aitab kaasa riigi püstitatud eesmärkide täitmisele ja majanduse edasisele arengule. Uuel perioodil peaks Eesti riigi eesmärgiks olema struktuurivahendite jätkuvalt kiire ja võimalikult tõhus kasutamine ning nende abil jätkusuutliku sotsiaal-majandusliku arengu kindlustamine. Nimetatud eesmärgi täitmiseks on oluline see seadus vastu võtta. Palun teid eelnõu toetada!

Aitäh! Head kolleegid soovivad esitada küsimusi. Palun, kolleeg Tiit Niilo!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Te nimetasite, et uuel eelarveperioodil on Eestil vaja aastas kaks korda rohkem administreerida Euroopa raha. Siinjuures rõhutasitegi, et käesolev eelnõu on administreerimise parendamiseks. Kas võite siinkohal tuua administreerimiskulude ja eelmisel perioodil administreeritavate vahendite suhte? Kuidas see tulevasel perioodil muutub? Ehk kas see, et me seadusandlikul tasandil parendame administreerimist, kajastub ka summades, mida me kulutame administreerimise parendamiseks?

Aitäh küsimuse eest! Euroopa Liidu reeglid lubavad liikmesriikidel kasutada toetussummadest administreerimiskuludeks viis protsenti. Eesti riik tahab järgmisel programmiperioodil jääda kahe protsendi piiresse. Kuna mahud kasvavad, siis praeguse perioodiga võrreldes kasvab ka rakendusüksuste töömaht ja -koormus, aga läbivalt on eelnõu üks eesmärke muuta protseduure lihtsamaks, loogiliseks ja, mis kõige olulisem, jätta võimalikult rohkem vastutust rakendusüksustele.

Aitäh! Palun, kolleeg Tiit Niilo, teine küsimus!

Lugupeetud minister! Sain aru, et jõusse jääb kaks seadust, ka eelmine ehk eelmise perioodi kohta kehtiv. Kas kinnitate, et kehtivast seadusest tulenev administreerimisvõimekus lubab meil kasutada 2006. aasta lõpuks ära kõik vahendid, mis Euroopa Liit meile võimaldab?

Aitäh küsimuse eest! Ma annan homme valitsusele ülevaate 2004-2006 struktuurivahendite kasutamisest. Kui ma nüüd mälu järgi oskan öelda, siis väljamakseid on tehtud suurusjärgus 37% ja kohustusi on võetud veel mitu korda rohkem ehk teiste uute liikmesriikidega võrreldes ületab taotluste väljamaksete poolest Eestit vaid Sloveenia. Nii et Eesti on kindlasti, võrreldes teiste uute liikmesriikidega, esirinnas. Mis puudutab 2004-2006 vahendite ärakasutamist, siis tuleb arvestada seda, et neid vahendeid, millega on probleeme, on juba ümber jaotatud teistele programmidele, teistele meetmetele. Rahandusministeeriumi hinnang on selline, et Eesti suudab sätestatud tähtaja lõpuks kasutada ära kõik aastaiks 2004-2006 Eestile eraldatud vahendid.

Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra rahandusminister! Järgnevalt palun juhtivkomisjoni ettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe kolleeg Meelis Atoneni!

Austatud härra esimees! Head üksikud kolleegid! Rahanduskomisjon arutas perioodi 2007-2013 struktuuritoetuste seaduse eelnõu 24. oktoobril. Arutelul oli ka rahandusminister Aivar Sõerd koos Rahandusministeeriumi välisfinantseerimise osakonna nõuniku Monika Senkeliga. Kuna härra minister eelnõust juba rääkis, siis ma markeeriksin mõne sõnaga paari küsimust, mis komisjonis tõusetusid. Näiteks eelnõu suhe praegu kehtiva struktuuritoetuste seadusega, mis jäetakse paralleelselt uue perioodi seadusega kehtima. Kehtiv seadus nimetatakse ümber perioodi 2004-2006 struktuuritoetuste seaduseks ja selle ümbernimetatud seaduse alusel võidakse toetusi välja maksta selle struktuuritoetuste perioodi raames kuni 2008. aastani (kaasa arvatud). Mitmel komisjoni liikmel tekkis küsimusi, kas selline konstruktsioon on juriidiliselt korrektne. Selline lahendus on juriidiliselt võimalik. Tahaksin öelda, et tervikuna on see ilmselt ka selgem ja otstarbekam, sest nii toetuse taotlejale, saajale kui ka raha jagajale on sel juhul väga hästi selge, millise perioodi raha millise seaduse alusel menetletakse, toetust välja makstakse. Või kui näiteks läheb toetuse tagasi küsimiseks, siis millise seaduse alusel see toimub. Sel juhul ei toimu sellise üldise struktuuritoetuste seaduse mõistes võimaliku, kuidas ma ütlen, perioodi raha ja hilisema vaidlemise puhul ristkasutust kahel perioodil. See oli võib-olla kõige olulisem probleem, mida arutati. Komisjon otsustas teha ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ning muudatusettepanekute tähtajaks määrati 13. november kell 16. Esimese lugemise lõpetamise poolt oli 7 ja vastu 5 komisjoni liiget. Aitäh!

Head kolleegid! Kas ettekandjale on küsimusi? Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole. Aitäh, rahanduskomisjoni esimees! Austatud Riigikogu fraktsioonide esindajad! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Eelnõu 999 esimene lugemine on lõpetatud ja määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 13. novembri kell 16.00.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse eelnõu 1011 esimest lugemist. Algatajate ettekandeks palun kõnetooli rahandusminister härra Aivar Sõerdi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus on esitanud esimeseks lugemiseks riigilõivuseaduse eelnõu. Uue riigilõivuseaduse väljatöötamise vajadus tulenes sellest, et kehtiva seaduse regulatsioon on osutunud ebapiisavaks ja rohkete muudatuste tõttu on seadus muutunud raskesti loetavaks. Samas eelnõu põhimõtteliselt olulisi muudatusi kaasa ei too. Kõige enam vajasid ajakohastamist ja täpsustamist lõivustamise põhimõtted ja põhimõisteid, näiteks riigilõiv ja lõivustatud toimingu mõiste, riigilõivu arvestamise, tasumise ja tagastamise korra alused. Samuti on jäetud välja aktuaalsuse kaotanud sätted. Ja erinevalt kehtivast seadusest on eelnõus selgelt sätestatud, et riigilõiv on tasu toimingu eest, mis peaks katma toimingu tegemisega kaasnevad otsesed ja põhjendatud kaudsed kulud ehk üldnormina kehtestatakse lõiv kuluprintsiibist lähtudes. Jäetud on ka võimalus kehtestada lõiv kuluprintsiibist erineval põhimõttel ehk siis toimingu eesmärgist ja sellest saadavast hüvest lähtudes, aga samuti kaalukast avalikust huvist lähtudes. Lõiv võib olla seega ka tegelikust kulust madalam või kõrgem. Madalam saab see olla avalikust huvist lähtudes, tuginedes maksevõime printsiibile. Kõrgema lõivu võib kehtestada aga näiteks siis, kui toimingust saadav hüve annab isikule teiste ees olulise eelise. Üks näide selle kohta on ettevõtja äriregistrisse kandmise lõiv. Füüsilisest isikust ettevõtja registrisse kandmine on mitu korda odavam kui aktsiaseltsi registreerimine, füüsiline isik 200 krooni versus äriühing 2200 krooni. Kehtiva seaduse üld- ja eriosast on seaduse ühte ossa koondatud riigilõivuvabastused. Mõned vabastused on ka lisandunud. Näiteks on eelnõu kohaselt riigilõivuvaba juriidiliste isikute ühinemisest, jagunemisest või ümberkujundamisest tingitud kande tegemine riiklikus registris või muus andmekogus, seda juhul, kui viidatud kandele eelneb muudatus kohtu registriosakonna registris. Riigilõivuvabad on ka registriasjades määruskaebuse esitamine notari kaudu, samuti kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamine, samuti alaealise määruskaebuse esitamine kindlaksmääratud asjades. Enim on muudetud seaduse ülesehitust. Kõik riigilõivumäärad on nüüd eelnõu eriosas liigendatud ühtse reegli järgi. Riigilõivumäära leiab toimingu tegija ehk riigilõivu võtja toimingu aluseks oleva õigusakti järgi. Uus struktuur annab hea ülevaate ministeeriumide, Riigikantselei, maavalitsuste ja kohalike omavalitsuste juures tehtavatest kõikidest lõivustatud toimingutest. Ka riigilõivu tasujal on vajalikku riigilõivumäära lihtsam leida. Enim muudatusi puudutab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Justiitsministeeriumi toiminguid. Ja võib-olla kõige olulisem ongi siin välja tuua, et riigilõivumäärasid on vähendatud umbes 2,5 korda äriregistri, samuti kinnistusameti ja abieluvararegistri toimingutes. Lõivustatud toimingute hulga vähendamise kaudu on muudetud äriregistri toimingute osa ka lihtsamaks. Võrreldes kehtiva seadusega on Justiitsministeeriumi haldusalas uus lõiv riigilõiv hooneühistu registrisse kandmise eest. Lõivu määr on 300 krooni ehk sama mis mittetulundusühingu puhul. Uus on ka riigilõiv üüri- ja rendilepingu märke ehk kinnistusraamatusse kandmise eest. Tähtajalise lepingu puhul tasutakse 80 krooni kehtivusaasta kohta, kuid mitte üle 800 krooni ja tähtajatu lepingu puhul mitte üle 350 krooni. Ühtlustatud on riigilõivud eri registritest väljastatavate dokumentide eest. Näiteks mitmesuguste registrikaartide väljastamine kohtute registritest maksab 10 krooni, seni tuli tasuda 10-35 krooni. Ja kinnistusregistri osa kinnitatud ärakirja väljastamine maksab senise 100 krooni asemel 40 krooni, sõltumata väljavõtte lehekülgede arvust. Ka on vähendatud viisataotluse lõive, mitmekordse ja lühiajalise viisa taotluse läbivaatamise eest tuleb senise 780 krooni asemel tasuda 545 krooni ühe kehtivusaasta kohta ning pikaajalise viisa taotluse puhul senise 1250 krooni asemel 750 krooni. Mõningaid määrasid on ka tõstetud. Siinkohal tuleb märkida näiteks abieluakti ja abielulahutusakti koostamise eest võetavaid riigilõive. Abieluakti koostamise eest võetakse eelnõu kohaselt 100 krooni asemel 300 krooni ning abielulahutusakti koostamise eest 300 krooni asemel 400 krooni. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas on tõstetud Lennuameti toimingute eest makstava lõivu määra. See tulenes vajadusest viia lõivud paremasse vastavusse toimingu kuludega ning kooskõlla teistes Euroopa Liidu liikmesriikides samalaadsete toimingute eest võetavate tasudega. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti pädevusse on lisatud uue toiminguna biomeetrilisi andmeid sisaldava passi välja andmine. Selle eest võetav lõiv 450 krooni katab umbkaudu 75% dokumendi väljastamise otsestest kuludest. Kohaliku omavalitsuse toimingute hulka on lisatud kirjaliku nõusoleku taotluse läbivaatamine, riigilõivu suurus on 500 krooni, mis on sama näiteks üksikelamu ehitusloa puhul. Ehitusluba väljastatakse ehitisele, mille alune pind on suurem kui 60 ruutmeetrit, kirjalik nõusolek aga siis, kui pinna suurus on 20-60 ruutmeetrit. Toimingute maht kirjaliku nõusoleku ja ehitusloa taotluse läbivaatamisel on umbkaudu sama. Ühtlustatud on dokumendi välisesinduses või Välisministeeriumis legaliseerimise eest ning ministeeriumides apostilliga kinnitamise eest makstava riigilõivu määrad, mõlemal juhul 230 krooni. See oleks kokkuvõtlik ülevaade olulisematest muudatustest. Oluline on see, et suur osa riigilõive väheneb, võrreldes kehtivate määradega, eriti mis puudutab kinnistamistoiminguid. Palun eelnõu toetada!

Aitäh! Head kolleegid! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi on. Palun, kolleeg Tiit Niilo!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Me saame aru, et see praegu tutvustatav eelnõu ongi nn kompleksne lähenemine, mida te opositsiooni eelnõude menetlemisel korduvalt lubasite. Ja peab tunnistama, tegu on süsteemse dokumendiga, kuigi siin leidub ka ridu, mis kinnitavad, et igal pool ei saa arvestada kulupõhist lähenemisviisi. Summa summarum te kinnitate, et riigilõivude tõusu mõju 2007. aasta eelarves peaks olema 5,7 miljonit. Minu küsimus on: milline on teie arvates kokkuvõtvalt riigilõivu korrigeerimise, selle seadusega parandamise mõju ettevõtlusele?

Kokkuvõtlikult on mõju ettevõtlusele kindlasti soodsam, võrreldes praegu kehtivate lõivudega. Need lõivud, mis pole kehtestatud kuluprintsiibist lähtuvalt, on ikkagi üsna väikese osakaaluga. Võib-olla erandiks on siin hasartmängu tegevusloa taotluselt võetavad lõivud, mis on kehtestatud kõrgemana, kui nad oleksid kuluprintsiibi järgi. On üksikuid lõivusid, mis on ette nähtud kuluprintsiibijärgsest madalamana, eelkõige seadusega lubatud alaealiste toimingud. Kui konkreetselt ettevõtlust vaadata, siis kas või äriühingu registris registreerimise lõivu määr, mis seni sõltub registreeritava aktsiakapitali suurusest, võis ulatuda kuni 40 000 kroonini. Nüüd on ühtne määr 2200 krooni ja Justiitsministeeriumi planeeritava, ettevalmistatava kiirmenetluse puhul 2900 krooni. See on kindlasti ettevõtluskeskkonna soodustamise aspektist väga oluline muudatus.

Aitäh! Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Mure on selles, et kahjuks siin mõningatest lõivudest räägitakse, aga teised vaikitakse maha. Asi on nimelt selles, et lennundusseaduse § 7¹ lõige 4, kui ma ei eksi, ma tsiteerin peast, näeb ette, et juhul kui toimetatakse lennuki sertifitseerimist ja Lennuametil see kompetents puudub, kasutatakse Rootsi firmat Avia Q. Selle firma viibimise Eesti territooriumil maksab kinni sertifitseeritav, kaasa arvatud lõuna- ja õhtusöök, hotell, meelelahutus jm sellised asjad, mis kujutab endast teatavasti riigilõivu. Teie räägite riigilõivust 2000 krooni, reaalne rootslaste viibimine Eesti territooriumil maksab umbes 50 000, mõlemal juhul on tegemist riigilõivuga. Kas ühe ja sama toimingu eest tohib võtta kahte riigilõivu? Teiseks, miks osa lõive on jäetud näitamata? Kolmandaks, miks rikutakse põhiseaduse paragrahvi, kui ma eksi, § 113, kus on öeldud, et üks toiming lõivustatakse üks kord seaduses ettenähtud ulatuses? Vaadake, seadus ei näe ette, mitme krooni eest võib rootslane karbonaadi süüa.

Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Uue seaduse eelnõus on erinevalt kehtivast seadusest öeldud, et riigilõivu võtjal ei ole lubatud võtta toimingu eest täiendavat tasu, ehk selline omavoli on seadusega keelatud. Mis puudutab lõivu suuruse arvutamist, siis võetakse arvesse otsesed ja kaudsed kulud, kui on võimalik. Otsesed kulud, mida saab otseselt mingi toiminguga seostada, ja kaudsed kulud, mida saab kaudse seostamise põhjal siduda mingite toimingutega või tegevuslubade väljaandmisega. Sellest põhimõttest on lähtutud ja otsesteks kuludeks üldjuhul on inimressurss, palgad, paber, elektrooniline arhiveerimine jne, juhtimis-, raamatupidamiskulud, materjalikulu, eriblanketid jne. Aga niipalju, kui on võimalik, on arvestatud ka kaudseid kulusid. Ma ei oska siinkohal täpselt vastata, kuidas Lennuameti toimingutelt võetavate lõivude puhul need kulud on täpselt artiklite kaupa arvestatud. Aga ma kinnitan küll, et selles seaduses on nende lõivude, mis ei vasta kuluprintsiibile, loetelu üsna väike, võrreldes lõivudega, kus on lähtutud üldisest printsiibist. Ehk ikkagi on püütud maksimaalse täpsusega välja arvutada nii otsesed kui ka kaudsed kulud.

Aitäh! Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Käesoleva eelnõu järgi väheneb kümme korda keskkonna saastamise kompleksloa taotluse esmase läbivaatamise eest makstav riigilõiv. Millised on need taotluse läbivaatamise kulud, mis teie arvates kümme korda vähenevad, et see riigilõiv väheneb kümme korda?

Aitäh! Ka sellel juhul on võetud arvesse tegelikud kulud praktikas. Selle lõivu puhul, kui ma nüüd ei eksi, on arvestatud ikkagi ka seda argumenti, et lõiv ei pärsiks sellealast tegevust. Et siin võib olla 100%-lisest kuluprintsiibi järgimisest kõrvale kaldutud.

Aitäh! Palun, kolleeg Igor Gräzin, teine küsimus!

Oletame, et ma olen maksnud ära lõivu selleks, et mingi paber saada, te annate mulle selle paberi ja siis selgub, et selle paberi väljaandmine läks kallimaks kui see riigilõiv. Kas te võite selle vahe minu käest lisaks lõivule kulupõhiselt sisse nõuda?

Ei või, on selge ja konkreetne vastus.

Yes.

Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra rahandusminister! Palun juhtivkomisjoni ettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe kolleeg Meelis Atoneni!

Austatud härra esimees! Head kolleegid! Riigilõivuseadus oli meil komisjonis arutelul 6. novembril. Veel enne seda, eelmisel nädalal olime pannud eelnõu esimeseks aruteluks päevakorda. Arutelul osalesid härra rahandusminister Aivar Sõerd, maksupoliitika osakonna juhataja Lemmi Oro ning peaspetsialist Anneli Valgma. Julgen kohe öelda, et see seaduseelnõu tekitas komisjoniliikmetes üldist heameelt. Päris mitmed komisjoni liikmed olid sunnitud tõdema, et varem antud lubadused, et töötatakse välja kompleksne riigilõivuseaduse muudatus, on ka reaalsusesse jõudnud. Millised olid siis küsimused, mida puudutasime. Teatavasti mõned riigilõivud uues eelnõus vähenevad. Siin on mõnel ettevõtjal tekkinud küsimus, et kui ta on varasema või praegu kehtiva seaduse järgi maksnud suuremat riigilõivu ja nüüd hakkab kehtima uus, madalam määr, kas siis võiks olla õigus riigilõivu tagasi saada. Siin oli nii Vabariigi Valitsuse esindajate kui ka komisjoni liikmete üsna ühene seisukoht, et mingit tagasimaksmist ei toetata. Küsimusi tekitas ka paralleelselt keskkonnakomisjonis arutusel olev kehtiva riigilõivuseaduse muudatus. Küsimust tekitas keskkonnakompleksloa väljastamise eest võetava lõivu soodusmäär. Ülemmäär või üldine norm on 50 000 krooni, üllataval kombel, ennäe imet, veise-, sea- ja linnukasvatusega tegelevatele ettevõtjatele on see määr kümme korda väiksem. Siin me päris selget vastust ei saanud. Loodame, et järgmisel lugemisel Rahandusministeerium põhjendab meile, miks sellised erisused vajalikud on. Sellega seoses tekkis ühel komisjoni liikmel, kui ma õigesti mäletan, siis Eiki Nestoril, aga võib-olla oli see ka Helir-Valdor Seeder, ei mäleta peast, selline ettepanek, et äkki võiks koondada riigilõivuseaduse muudatused, mida tõepoolest täiesti kontrollimatult arutatakse eri komisjonides, iga kord kokku ja arutada neid alati rahanduskomisjonis. Küsiti, kas sellist sätet, et me nii toimime, ei peaks lausa seadusesse panema. Komisjoni enamus arvas aga, et tegemist on pigem poliitilise kultuuri ja töökorralduse küsimusega, seadusega siin küll midagi sätestada ei ole, aga Vabariigi Valitsus võiks edaspidi menetleda riigilõive alati riigilõivuseaduse muutmise ja rahanduskomisjoni kaudu. Teiselt poolt võiks ka Riigikogus olla selline loogika, et me sellel teemal tõepoolest alati rahanduskomisjoniga läbi räägime. Juttu oli ka riigilõivu kulupõhisusest, kuidas seda kulupõhisust arvutada, kas see peab olema grammi pealt või sendi pealt täpselt välja arvutatud. Aga siin, kuidas ma ütlen, pigem on see tunnetuslik. On täitsa selge, et on olemas erandlikud riigilõivud, mille puhul mingit kulupõhisust ei ole. See on see, kui üldnormist pisut kõrvale minevaid teenuseid kasutatakse. Kõige lihtsam näide on see, et kui keegi tahab väga omapärast numbrimärki, siis selline teenus ilmselt ei peagi olema kulupõhine. See on ikkagi snobism ja selle eest võib maksta. Komisjon teeb ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ning muudatusettepanekute tähtajaks määrati 13. november kell 16. See lõppotsus tehti häältega 10 : 0 : 0, mis minu arvates näitab ka komisjoni hinnangut eelnõu kvaliteedile. Aitäh!

Head kolleegid! Kas ettekandjale on küsimusi? Riigikogu liikmetel ei ole küsimusi. Aitäh, härra rahanduskomisjoni esimees! Austatud Riigikogu fraktsioonide esindajad! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Eelnõu 1011 esimene lugemine on lõpetatud. Eelnõu 1011 muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 13. november kell 16. Meie tänane istung on lõppenud. Aitäh ja mõnusat õhtu jätku! Istungi lõpp kell 21.35.