Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud: Vabariigi Valitsuse 2006. aasta 7. juunil algatatud autoriõiguse seaduse, patendiseaduse, kasuliku mudeli seaduse, tööstusdisaini kaitse seaduse, mikrolülituse topoloogia kaitse seaduse, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse, korruptsioonivastase seaduse, konkurentsiseaduse, karistusseadustiku, relvaseaduse, alkoholiseaduse, maksukorralduse seaduse, väärteomenetluse seadustiku, karistusseadustiku rakendamise seaduse ja elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon; Vabariigi Valitsuse 2006. aasta 7. juunil algatatud rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on riigikaitsekomisjon; Vabariigi Valitsuse 2006. aasta 7. juunil esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kodanike võitlusest Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise eest" eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Isamaaliidu fraktsiooni ja Res Publica fraktsiooni 2006. aasta 7. juunil algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse, Riigikogu valimise seaduse ja Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni 2006. aasta 8. juunil algatatud avaliku teenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse, käibemaksuseaduse, rahvatervise seaduse, riigilõivuseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 918 dokumentide esitamise tähtajaks 2006. aasta 12. juuni kell 18. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikme Janno Reiljani esitatud arupärimise Eesti Panga presidendile Andres Lipstokile. Austatud kolleegid! Kolmapäeval, k.a 14. juunil osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar ja välisminister Urmas Paet. Head kolleegid! Palun kohaloleku kontroll! Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19.

Austatud Riigikogu! Järgnevalt täpsustame päevakorda. Riigikogu sotsiaalkomisjon teeb ettepaneku jätta Riigikogu täiskogu teisipäevase istungi päevakorrast välja punkt 10, eelnõu 918. Kas on probleeme? Ei ole. Vabariigi Valitsus teeb ettepaneku viia Riigikogu täiskogu teisipäevase päevakorra 16. punkt, eelnõu 916 üle kolmapäevase päevakorra viimaseks, 17. punktiks. Algatajatepoolse ettekande eelnõu arutelul teeb justiitsminister Rein Lang. Kas fraktsioonid nõustuvad ettepanekuga? Probleeme ei ole. Aitäh! Järgnevalt teeb Vabariigi Valitsus ettepaneku viia Riigikogu täiskogu kolmapäevase päevakorra 11. punkt, 915 SE üle kolmapäevase päevakorra 14. punktiks, kohe pärast eelnõu 917. Algatajatepoolse ettekande eelnõu arutelul teeb sotsiaalminister Jaak Aab. Kas on probleeme? Ei ole. Aitäh! Põhiseaduskomisjon teeb ettepaneku tuua teisipäevase päevakorra 12. punkt, 925 OE teisipäevase päevakorra 2. punktiks. Kas on probleeme? On. Jaanus Männik, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Rahvaliidu fraktsioon arvab, et selle eelnõu menetlemine on täiesti parajas kohas, nii et me nõustume juhatuse pakutuga.

Aitäh! Vastavalt Riigikogu kodukorra seadusele jääb eelnõu 925 teisipäevase päevakorra 12. punktiks. Eiki Nestor, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ma tean küll, et Rahvaliidu fraktsioonil see õigus on, aga võib-olla fraktsioon siiski põhjendaks, miks just seal on paras koht, aga mitte seal, kus terve komisjon üksmeelselt otsustas seda arutada.

Aitäh! Kui Rahvaliidu fraktsiooni esimehel on soov oma arvamust täiendada, siis on selleks praegu võimalus, aga ma näen, et soovi ei ole. Kolleeg Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Kahtlemata valmistab juhatus ette töönädala päevakorra. Eelmisel nädalal tegi põhiseaduskomisjon ka ettepaneku, et see päevakorrapunkt oleks teisipäeval arutusel istungi alul. Kahjuks juhatus ei arvestanud seda ettepanekut ja seetõttu jäi ta kuhugi keskele või pigem lõpupoole, 12. punktiks. Selle nädala alul oli põhiseaduskomisjon lihtsalt sunnitud oma palvet kordama. Äkki juhatus põhjendab, miks ta eelmisel nädalal ei arvestanud põhiseaduskomisjoni ettepanekut.

Aitäh, hea kolleeg! Juhatus on arvestanud oma häid tavasid ja lähtub Riigikogu kodukorra seaduse vastavatest sätetest. Eelnõu 925 on esimestest lugemistest teisipäeval esimene. Enne seda on kolmandad lugemised, teised lugemised ja esimestest lugemistest on siis see meil esimesena päevakorras. See on meie hea tava. Kolleeg Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma küsin teie vastusest tulenevalt. Ma vaatan, et teisipäevase päevakorra kuues punkt on esimene lugemine. Kas mul on õige päevakord või ei ole?

Märkus on õige. Hea kolleeg, sulle ja Riigikogule selgituseks, et kuna tegemist on otsuse eelnõuga, mis läheb kohe vastuvõtmisele, siis on see toodud vastuvõtmisele minevate eelnõude paketi sisse. Ma tänan! Rohkem Riigikogul päevakorraga probleeme ei ole. Lugupeetud Riigikogu, panen teile esitatud päevakorra koos etteloetud muudatustega kinnitamisele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 55 Riigikogu liiget, vastu 22, erapooletuid 7. Riigikogu VII istungjärgu 18. töönädala päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase, esmaspäevase päevakorra juurde. Meil on neli arupärimist. Esimene arupärimine on härra peaministrile. Arupärijate nimel palun kõnetooli kolleeg Kadi Pärnitsa! Esimene päevakorrapunkt on nimelt Riigikogu liikmete Kadi Pärnitsa, Eiki Nestori, Katrin Saksa, Jüri Tamme, Ivari Padari, Jarno Lauri, Peeter Kreitzbergi ja Sven Mikseri k.a 3. mail esitatud arupärimine sisejulgeoleku hetkeolukorra kohta. Palun, kolleeg Kadi Pärnits!

Aitäh! Tere päevast, austatud Riigikogu! Austatud peaminister! Sotsiaaldemokraadid on esitanud Riigikogule arupärimise sisejulgeoleku hetkeolukorra kohta. Meie seisukoht on, et nii politsei, päästeteenistuse, vanglasüsteemi kui ka piirivalve jätkusuutlikkus on väga väike, pidades silmas selle valdkonna praegust ja lähitulevikuks planeeritavat rahastamispoliitikat. Ehk teisisõnu, nii politseil, Päästeametil kui ka vanglatel ja piirivalvel on väga raske pakkuda Eesti inimestele vajalikku turvatunnet, kui selline rahastamispoliitika jätkub. Puudu on varustust, puudu on inimesi. Ligi 2000 kohta on selles valdkonnas komplekteerimata. Peaminister ütleb, et nii palju inimesi polegi vaja, valdkonna juhid aga nii ei arva. Põhiline põhjus, miks inimesed ei taha minna tööle politseisse või lahkuvad Päästeametist, on palk. Ja me ei räägi keskmisest palgast ega ka palgast koos lisatasudega. Me räägime sellest, et sealsete töötajate garanteeritud astmepalk ja miinimumpalk on häbiväärselt madalad. See peaks kahtlemata oluliselt tõusma. Tõusma peaks inimestel just see põhi- ehk astmepalk, mitte palgatõus mingisuguse keemia abil. Valitsus on öelnud, et selle valdkonna rahastamine on tema jaoks prioriteet. Kas aga on? Kui me vaatame rahastamist kas või selle valdkonna palga jaoks, siis valitsus ei planeeri teha sellel aastal riigieelarve muudatust, et sellele valdkonnale raha juurde anda, kuigi see oleks praegu võimalik. Lisaeelarvega antakse sellele valdkonnale palgatõusuks raha juurde näpuotsaga. Sellega oluliselt astmepalkasid ei tõsta. Ja mis kõige kahetsusväärsem, järgmise aasta riigieelarvest saab see valdkond juurde alla poole vähem, kui nende ametite juhid arvavad vajalikuks palgatõusuks minevat. Ehk teisisõnu, ma julgen ütelda, et näiteks selle 100 miljoni krooniga, mis politsei juurde saab, on astmepalka märgatavalt tõsta väga raske, ka vastavalt politseijuhtkonna taotlusele 7500 kroonini, sest ülejäänud astmepalk peab ju samuti tõusma. Sellest olukorrast tulenevalt võib küll öelda, et selle valdkonna tõsiseks rahastamiseks on vaja poliitilist tahet. Selle vastu räägib aga see põhimõte, et praegune valitsus vähendab tulumaksu ja seeläbi "õhendab" riiki. Ma julgen küll ütelda, et seda tehakse kindlasti eeskätt inimeste turvatunde ja tervise arvel. Sellest tulenevalt on meil valitsusjuhile järgmised küsimused. Mida olete valitsuse tasandil võtnud ette, et inimesed ei lahkuks enam töölt politseist, piirivalvest, Päästeametist ja vanglatest ning et lahkunud tuleksid sinna tööle tagasi? Kas Vabariigi Valitsusel on olemas konkreetne plaan, motiveerimaks inimesi töötama julgeolekusfääris? Kas toetate siseministri ettevalmistatud eelnõu, et politsei, piirivalve ja Päästeameti töötajate alamapalk oleks võrdne Eesti keskmise palgaga? Palgaprobleemide selliseks leevendamiseks on sisejulgeoleku sfääri vaja täiendavalt ca 800 miljonit krooni. Kas peate põhimõtteliselt õigeks selle raha leidmist lähiajal? Kas olete valmis kinnitama, et piirivalve olukord ei takista Eesti liitumist Schengeni viisaruumiga? Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli arupärimisele vastama härra peaministri!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie esimesele küsimusele, mis kõlas nii: mida olete valitsuse tasandil võtnud ette, et inimesed ei lahkuks enam töölt politseist, piirivalvest, Päästeametist ja vanglatest ning et lahkunud tuleksid sinna tööle tagasi? Vabariigi Valitsus on sisejulgeolekut tagavate teenistuste eelarveliste vahendite ja palga küsimust arutanud mitmel valitsuskabineti nõupidamisel "Riigi eelarvestrateegia 2007-2010" arutelude käigus. On oluline, et sisejulgeoleku valdkonnas oleksid teenistuskeskkond ja tingimused eri organisatsioonides võrreldaval tasemel, et avardada karjäärivõimalusi, tagada ametnikele võimalus liikuda eri teenistuste vahel ning hoida kompetentsi sisejulgeoleku valdkonnas. Sellest tulenevalt on valitsuskabinet käesoleva aasta lisaeelarve koostamisel ja järgmise aasta riigieelarve kujundamisel arvestanud lisaks piirivalveametnike ja päästeteenistujate palgatõusule ka politseiametnike palgatõusuga. Siseministeerium on välja töötanud piirivalveteenistuse seaduse eelnõu ja päästeteenistuse seaduse eelnõu, mis on üks osa kogu piirivalve- ja päästevaldkonna korrastamisest. Justiitsministeerium on välja töötanud vangistusseaduse, väljateenitud aastate pensionide seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on vanglateenistust käsitlevate muudatustega väärtustada rohkem vanglaametniku tööd, muuta töötasustamise süsteem paindlikumaks ning suurendada sotsiaalseid tagatisi. Teine küsimus: kas Vabariigi Valitsusel on olemas konkreetne plaan, motiveerimaks inimesi töötama sisejulgeoleku sfääris? Vabariigi Valitsus kavandab sisejulgeoleku sektoris ulatuslikku palgatõusu. Miinimumpalga tõstmisega kaasneks kõigi politsei- ja piirivalveametnike ning päästeteenistujate palga tõus, kuid see palgatõus ei toimuks kõigil ühesugustel alustel. Peamiselt on vaja tõsta madalama taseme teenistujate palka, näiteks juhtkonda kuuluvate teenistujate palga tõusu ei kavandata. Lisaks eelnimetatud palgatõstmisele on Vabariigi Valitsuse üks olulisi lähiaastate tegevusi kõigi riigiteenistujate, sealhulgas siseturvalisust tagavate teenistuste motivatsioonisüsteemi ja ka palgakorraldussüsteemi muutmine senisest paindlikumaks, läbipaistvamaks ja ajakohasemaks. Kolmas küsimus: kas toetate siseministri ettevalmistatud eelnõu, et politsei, piirivalve, Päästeameti ja vanglate töötajate alampalk oleks võrdne Eesti keskmise palgaga? Küsimus on püstitatud ekslikult. Siseministeerium on teinud ettepaneku, et piirivalveametnike ja päästeteenistujate miinimumpalgaks kujuneks 2007. aastast 7500 krooni. Vabariigi Valitsus kujundab oma lõpliku seisukoha valitsuse istungil. Ma ei pea põhimõtteliselt õigeks palkade jäika sidumist keskmise palgaga. Küll aga pean vajalikuks, et sisejulgeoleku töötajate palkade tõus ei jääks maha üldisest palgatõusust. Käesoleval aastal on politseiametnike keskmine palk 9802 krooni, piirivalveametnikel 10 450 krooni ning päästeteenistujatel 8950 krooni. Järgmiseks aastaks kavandab Vabariigi Valitsus keskmiselt 17,7% suurust palgatõusu, mis tõstab politseiametnike keskmise palga 11 642 kroonini, piirivalveametnikel 11 640 kroonini ning päästeteenistujatel 10 820 kroonini. Neljas küsimus: palgaprobleemide selliseks leevendamiseks on sisejulgeoleku sfääri vaja täiendavalt ca 800 miljonit krooni, kas peate põhimõtteliselt õigeks selle raha leidmist lähiajal? Vabariigi Valitsus peab selle küsimuse lahendamist prioriteediks ning kindlasti leiame sisejulgeolekutöötajate palkade tõstmiseks ka raha. 2007. aastaks kavandatud palgatõus vajab vahendeid 216 miljoni krooni ulatuses. Sellega on riigieelarve koostamisel arvestatud. Viies küsimus: kas olete valmis kinnitama, et piirivalve olukord (puuduvad inimesed ja tehnika) ei takista Eesti liitumist Schengeni õigusruumiga 2007. aastal ning inimesed pääsevad passikontrollist Tallinna sadamas ja lennujaamas? Kinnitan teile, et Vabariigi Valitsus teeb kõik endast sõltuva, et Eesti liituks Schengeniga esimesel võimalikul liitumistähtajal. Ma loodan, et see esimene võimalik liitumistähtaeg on endiselt 28. oktoober 2007. Ka siseminister on käesoleva aasta aprillis Riigikogu istungil Riigikogu liikmete arupärimisele vastates kinnitanud Siseministeeriumi suutlikkust Schengen Facility vahendeid tähtajaks täies ulatuses kasutada. Samuti on Siseministeerium seadnud Schengeni acquis' täieliku rakendamise ja Schengeni õigusruumiga liitumise ettevalmistamise käesoleva aasta üheks tähtsamaks prioriteediks. Aitäh!

Aitäh, härra peaminister! Head kolleegid! Palun, kas härra peaministrile on küsimusi? Palun, kolleeg Ivari Padar!

Lugupeetud härra peaminister! Siin on palju räägitud sellest, et sisejulgeolekus on umbes 2000 täitmata kohta, kas 2000 või 2050, see ei olegi ehk küsimus. Küsimus on see, et me oleme siiski juba aastaid iseseisev riik. Ühe iseseisva riigi puhul tundub väga kummaline, kui on selline mittehõivatus, see riivab kohe kõrva. Kas te olete analüüsinud ka seda, millised on need struktuurid sisuliselt ja kas need ei ole siis mitte n-ö ülemehitatud? Kas siin ei ole kusagil probleemi?

Aitäh! Kindlasti on nii seda kui teist. Osa väga vajalikke ametikohti on mehitamata seetõttu, et pole inimesi, kes sooviksid neil ametikohtadel töötada. Kuid sama kindel on ka see, et koosseisud on ilmselgelt üle paisutatud. Korduvalt on räägitud näiteks Siseministeeriumis palgal olevast 260 raamatupidajast. Seda on väga, väga palju, teades, et samal ajal töötab näiteks Maksu- ja Tolliametis seitse raamatupidajat. Nii et koosseisude ülevaatamine on hädavajalik.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Härra peaminister! Mulle teeb see 260 raamatupidaja pealt kokkuhoiu abil teise riigieelarve vastuvõtmine alati palju nalja. Kui puudu on 2000 meest, siis 260 raamatupidaja koondamine ei aita mitte kuidagi. Aga mu küsimus kõlab nii: kuidas sai tekkida selline olukord, mida me praegu kurvastuseks peame lehest lugema - 8 meest läks Norrasse, sealt läks 10 meest ja sealt 15 meest. Kui valitsus kavandas selle aasta eelarvet, kas siis pandi millegagi viltu või olid prioriteedid valed või kus siseminister Laanet siis oli? Kas siis need teemad ei olnud üleval?

Aitäh! Kindlasti ei ole mina teinud ettepanekut koondada 260 Siseministeeriumi raamatupidajat. Ilma raamatupidajateta ikka mitte kuidagi ei saa. Aga kas kõik on vajalikud, selles ma julgen küll kahelda. Ilmselt oleks tulnud suurendada sisejulgeolekuga seotud inimeste palgafondi juba käesolevaks aastaks enam, kui seda tehti, seda viga tuleb kindlasti tunnistada. Kuid avatud tööjõuturu tingimustes, kus töötajate vabal liikumisel puuduvad igasugused takistused, on täiesti loomulik, et ikka ja jälle tekib mingis eluvaldkonnas inimestel suurem soov minna tööd otsima väljapoole Eestit või leida Eesti sees rakendust teistel elualadel. Me oleme ju lehtedest lugenud, kuidas meil alles hiljaaegu oli väga suur arstide põud, sest arstid pidavat kõik minema tööle väljapoole Eestit ja meile ei jää siia kedagi. Nii ei ole õnneks juhtunud, aga samas on ka arstide palka just äsja 20% suurendatud. Me oleme lugenud ja kuulnud palju sellest, kuidas Eestis ei jätku meditsiiniõdesid, meditsiiniõed lähevad kõik Norrasse ja Eestisse ei jää neid üleüldse. Ka meditsiiniõdede palgatingimused on mingisuguse rahulduse määrad praegu saavutanud, nii et need äraminemise tendentsid on praeguseks vaibunud. Me teame, et meil krooniliselt ei jätku ehitajaid, sest ehitajad lähevad ära Soome. Hiljuti me saime teada, et meil ei jätku apteekreid, neid on liiga vähe, et meil oleks igasse apteeki korralikult õpetatud apteeker panna. Nüüd me räägime kõige rohkem sellest, kuidas päästeametnikud ja politseinikud lahkuvad ametist. See vastab tõele, et inimesed lähevad, kuid kindlasti ei saa nelja või kaheksa inimese lahkumisest teha üldistavaid järeldusi ja öelda, et kõik ongi läinud, meil ei ole enam ei seda, teist ega kolmandat teenistust. Ma möönan, et riigi rahaline sekkumine oleks pidanud olema ulatuslikum juba käesoleva eelarve raames, kuid mis halvasti, seda annab alati parandada. Järgmises eelarves on näiteks politseiametnike palgatõusuks ette nähtud 100 miljonit krooni. Ja ma ei saa sugugi olla nõus proua Kadi Pärnitsaga, kes ütleb, et 100 miljonist ei saa mitte midagi. Kui tahta tõsta tuhande madalapalgalise töötaja palka 2000 krooni võrra kuus, siis selleks läheb vaja 24 miljonit krooni aastas, paneme maksud ka otsa, 36-40 miljoniga on tuhande madalapalgalise töötaja palgamured lahenduse saanud. Aga meil pole kõige pakilisemate probleemide lahendamiseks ette nähtud mitte 40 miljonit, vaid 100 miljonit. Mulle tundub, ja see ei ole mitte ainult tunne, vaid sellel on ka faktiline kinnitus, et palgatõusudesse on mitmes ametkonnas suhtutud väga lihtsustatult. Et kõige vähem tekitab probleeme see, kui liita proportsionaalselt seni saadule mingisugune protsent palgatõusu juurde. Meil on käärid kõige madalama palgaliste ja kõige kõrgema palgaliste ametnike vahel läinud väga suureks, palgavahe on kümnekordne. Eesti on nii väike riik, et siin ei ole vertikaalseid juhtimistasandeid nii palju, et kümnekordne palgaerinevus ühe ameti sees oleks kuidagimoodi õigustatud. Ma ei pea kindlasti õigeks seda, et kõigile liidetakse nüüd järjekordselt 10% või mingi teine protsent otsa, näiteks 15%. Kui 700-miljonilisele palgafondile tuleb 100 miljonit juurde, siis saab päris suure protsendi, ja sellega me võiksime öelda, et probleem on jälle lahendatud. Kui 5500 krooni saavad inimesed hakkavad saama 7500 krooni, siis on seda isegi vähe, kui 57 000 krooni saav inimene hakkab saama 75 000 krooni, siis seda on ilmselgelt liiga palju. Nii et ma olen täiesti sama meelt siseministriga, kes leiab, et eelkõige tuleb keskenduda nende inimeste palkade suurendamisele, kelle palgad on praegu ebaloomulikult väikesed.

Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg!

Tänan! Austatud peaminister! Kindlasti on teil õigus, et palgavahed on suured, ja võimalik, et teil on õigus, et 200 raamatupidajat on liiga palju ja seal on olemas teatud reservid. Ainult et siin saalis olijad ei suuda neid reserve kindlasti kasutada. Ma arvan, et te peate kiirustama. Sisejulgeolek on meie inimeste teadvuses muutunud üha teravamaks probleemiks. Küllap teil on ka kujutlus sellest, mismoodi teistes riikides sisejulgeolekut tagatakse ja politseinikele väga kõrged nõudmised püstitatakse. Keegi ei taha odavaid politseinikke, ilmselt ei pea ka meie seda tahtma. Aga minu küsimus on selline: kas teile ei tundu, et kui me nüüd kiiresti midagi radikaalset ette ei võta, siis liigub kogu meie sisejulgeolek eraturvafirmade kätte ja võimalik, et teie koalitsioonipartneri Keskerakonna toetatava munitsipaalpolitsei kätte?

Aitäh! Mina munitsipaalpolitsei ees hirmu ei tunne, munitsipaalpolitsei on Euroopas linnades pigem reegel ja selle puudumine erand. Kuid vahet ju ei ole, kas munitsipaalpolitsei või riigipolitsei, palka saavad nad ikka maksumaksja taskust. See ei lahenda kindlasti maksumaksja probleemi, kuidas politseile kui tervikule rohkem palka maksta. Ma ei näe ka ohtu, et meie turvalisuse tagamine peaks muutuma eraturvafirmade ülesandeks. Ma ei jaga kindlasti neid ülikriitilisi arvamusi, mis kõnelevad sellest, et Eesti Vabariigis ei olegi siseturvalisusega kuni siiamaani üldse tegeldud, et riik on juba pea 15 aastat vana ja alles nüüd hakkame midagi looma. Selline suhtumine ei ole pädev ka kõige enam kõneainet pakkunud mereohutuse küsimustes ja reostustõrje võimekuse küsimuses. Nii et riiki on ehitatud järjepidevalt ja oma võimaluste piires on meie riigil olemas võimekused nii päästeteenistuse alal, mereohutuse alal kui ka laiemalt sisejulgeoleku alal politseiteenistuses.

Palun, kolleeg Kadi Pärnits!

Aitäh! Kõigepealt tahaksin mõne asja ära klaarida. Me ei räägi nelja ega kümne politseiniku lahkumisest Norrasse, me räägime sellest, et kui on tulekahju, siis ei ole mehi, keda auto peale panna, et nad saaksid välja sõita tulekahju kustutama. Ja teine asi veel. Ma ei ütelnud, et saja miljoni eest ei saa midagi. Sada miljonit on suur raha. Ma ütlesin, et saja miljoni eest ei saa teha ulatuslikku astmepalga tõusu, sest ka teised astmepalgad vajavad vastavalt tõstmist, mitte ainult esimese astme palk, nagu teie räägite. Sama kriitiline oli eraldatava raha suhtes tegelikult ka siin nädal tagasi siseminister, kes ütles, et eraldatav raha ei rahulda selle valdkonna palgatõusu vajadusi. Kõige rutem oleks vaja palgatõusu ja raha palgatõusuks sellel aastal. Härra peaminister, miks te lisaeelarvega nii vähe raha juurde annate ja miks te ei planeeri teha riigieelarve muudatust?

Lisaeelarve koostamist valitsus veel arutab ja seda saab arutada ka austatud Riigikogu. Missugused need summad saavad olema? Ma usun, et nad saavad olema piisavad selleks, et lahendada kõige pakilisemad probleemid. Nüüd küsimus päästemeeskondade halvast komplekteeritusest ja sellest, et tuletõrjeautodesse pole inimesi panna. Minu meelest oleme Eestis vähe kõnelnud sellest, miks meil on nii palju tulekahjusid. Räägime kogu aeg madalatest palkadest ja see, et Eesti rahvas on kulupõletaja rahvas, on põletaja rahvas, on jäänud üleüldse kuhugi tagaplaanile. See ei tekita meis mitte mingisugust hämmingut. Me peame loomulikuks, et kevadel on 4000 kulupõlengut, et see ongi norm, ja kogu probleem on ainult selles, kuidas soetada veelgi rohkem tuletõrjeautosid, mehitada kõik need tuletõrjeautod, et nad saaksid igale põlengule kohale sõita. Me peame kõigepealt viima oma inimeste teadvusse selle, et iga kulupõletaja on kurjategija, kes põletab maksumaksja raha. Ma ei saa aru, miks me ei ole siiamaani püüdnudki kulupõletajaid tabada. Nendest 4000 süütajast on teada võib-olla ainult kolme või nelja nimed. Miks me ei nõua nendelt inimestelt sisse riigile, maksumaksjale tekitatud kahjusid? Kõigepealt me peaksime alustama sellest, mitte üritama pidada normaalseks massilist põletamist, mis sel kevadel Eestimaal aset leidis. Kui me käituksime nii, nagu käituvad näiteks meie põhjanaabrid soomlased, siis võib kindel olla, et meil on ka päästeteenistused piisavalt mehitatud. Kui me ei pea maksumaksja raha mitte millekski ja seda jätkuvalt põletame, siis me võime ära põletada väga suuri summasid, mida ühel riigil oleks kindlasti kuskil mujal märksa rohkem vaja. Oli küsimus, et miks me ei uuri neid. Ma olen seda küsimust esitanud ka Päästeameti peadirektorile. Küsimus on selles, et keegi ei pea seda nagu õieti oma ülesandeks, mis on selgelt ka valitsuse tegematajätmine ja millele valitsus peab tulevikus keskenduma. Kui Soomes keegi pannil midagi ära kärsatab, nii et suitsuandur hakkab tööle, siis ulatavad päästeametnikud, kes kohale tõtates näevad peremeest lahtise akna all suitsu lehvitamas, sellele peremehele kindlasti ka arve väljasõidu eest. Meil oli omal ajal näiteks komme esitada arve Peipsi jääl keeluajal viibinud kalameestele, keda helikopteriga päästma mindi. Paraku oli tagajärg selline, et helikopteri peale ei tahtnud mitte keegi tulla. Kui päästjad kohale jooksid, siis päästetavad jooksid mööda jääd laiali ja päästmiseks kulus veelgi rohkem raha. Mindi kergema vastupanu teed ja öeldi, et päästetakse tasuta. Mis tähendab tasuta? Nende maksumaksjate kulul, kes seadusi austavad, makse maksavad ja valel ajal jääle ei lähe, vales kohas tuld ei tee. Üldine tauniv hoiak sellisesse maksumaksja raha põletamisse peab muutuma Eestis normiks. Muidu me võimegi jääda ainult rääkima päästeteenistuse koosseisude suurendamisest.

Aitäh! Palun, kolleeg Sven Mikser!

Aitäh, austatud peaminister! Teil on nüüd peaministri ja pealtnägija rollid põhjalikult sassi läinud. Mitte teie ei peaks küsima, miks me ei tee seda ja miks me ei tee teist, vaid te peaksite andma nendelesamadele küsimustele ise vastused. Te jätsite vastamata Peeter Kreitzbergi küsimusele, mis puudutas riigistruktuuride ja erastruktuuride vahekorda siseturvalisuse tagamisel. Me kõik teame, et parkimist korraldavad meil juba ammu ainult turvafirmad ja teenivad selle pealt sedavõrd suuri kasumeid, et omanikud võivad oma sünnipäevapeole kutsuda maailma popbände. Me teame, et piletikontroll Tallinna bussides käib nagu põnevusfilmis, kus eraturvafirmad sõidavad oma autoga bussile ette ja peaaegu et rammivad selle teelt välja. Me teame, et maanteeliikluse, tänavaliikluse reguleerimine käib sellisel põhimõttel, et seda teevad turvafirmade inimesed, kes on selleks ilmselt spetsiaalselt koolitamata, otsustades selle järgi, mis välja paistab, mitte aga liikluspolitsei, nagu me vanasti olime harjunud. Kas te näete, et see vahekord on balansis või peaks siseturvalisuse tagamine veel enam liikuma eraturvafirmade kätte? Ma juhin tähelepanu, et minu näited olid piltlikud.

Minu arust olid need piltlikud näited väga kujundlikud ja kõnelesid eelkõige sellest, et politsei ei tegele asjadega, millega ta ei peaks tegelema. Kindlasti ei ole politsei asi kontrollida bussides pileteid, see on erafirmade asi. Kui sellega tegelevad eraturvafirmad, siis on see väga selgelt mõistlik lahendus. Ka parkimise korraldamine ei ole kindlasti politseilik ülesanne ja politsei ei peaks sellega tegelema. Reguleerimine maanteel. Kui jutt käib tavalisest liikluse reguleerimisest, siis tegeleb sellega loomulikult ka praegu politsei, kuid asi on teine, kui tegemist on remonttöödega ning töötsooni alguses ja lõpus oleva reguleerijaga. See komme on, ma ei ütle, et igal pool maailmas, aga nendes kohtades, kus minu silma ulatusse on teetöid jäänud, on see ikkagi nii olnud. Kindlasti ei pea ma seda politseiniku rakendamist 24 tundi päevas teetööde tsooni reguleerijana, st panna ta sinna kahe lipuga lehvitama, maksumaksja raha otstarbekaks kulutamiseks. Sellised proportsioonid, nagu praegu on eraturvafirmade ja politsei vahel välja kujunenud, on minu meelest optimaalsed, nii peakski see jääma.

Palun, kolleeg Ken-Marti Vaher!

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Mind huvitab pisut kitsam sisejulgeoleku osa rahalises mõttes, eelkõige raskete kuritegude uurimine. Ma pean silmas näiteks raskeid narkokuritegusid, korruptsioonikuritegusid, salakaubavedu ja muud. Just nimelt seda teemat, mida oleme siin aasta jooksul ka siseministri ja teie kolleegidega arutanud ning mis puudutab raskete kuritegude uurijate ja jälitusametnike motivatsiooni. Ehk sisuliselt sama teema, mis täna on käsitlusel. Kui me paar-kolm aastat tagasi viisime prokuratuuri üsna heale tasemele ja noored inimesed on motiveeritud tulema prokurörina tööle, siis oluliselt kurvem pilt on praegu just nimelt uurijate ja jälitajatega. See puudutab loomulikult Politseiameti eri struktuure. Kas te olete valitsuses arutanud ka seda temaatikat, see puudutab umbes sadat inimest Eesti Vabariigis? Justiitsminister väitis eelmisel nädalal, et tema on küll koos siseministriga selle teema tõstatanud. Kas ka valitsuse tasemel?

Jah, me oleme valitsuse tasemel arutanud juba uut avaliku teenistuse kontseptsiooni, mis võib-olla et polegi väga uus. Ken-Marti Vaheri ministriks oleku ajal oli see kontseptsioon põhiolemuselt juba välja töötatud. Ma võin kinnitada, et valitsusliikmed on väga huvitatud ühtse karjäärisüsteemi efektiivsest toimimisest, hea motivatsioonisüsteemi ja ka läbipaistva palgapoliitika loomisest. Küsimus ei ole mitte ainult raskete isikuvastaste kuritegude uurimises või narkokuritegude uurimises, tegelikult on see märksa laiem küsimus ja hõlmab kogu avalikku teenistust. Oleme arutanud ja jätkame tööd, täielikku üksmeelt ei ole.

Palun, kolleeg Katrin Saks!

Aitäh! Austatud peaminister! Ma olen teiega kindlasti täiesti nõus, et põhjustega tegelemine on alati efektiivsem kui tagajärgedega võitlemine. Aga ma julgen siiski arvata, et see, et meil on nii palju maid, mis ei ole kasutusel ja kus kulupõlengud on eriti levinud, on natuke ikka ka valitsuse asi. Ka selle probleemiga oleks võinud valitsus efektiivsemalt tegelda. Aga ma tulen lõpuks tagasi politseinike palkade juurde. Kui suur saab teie hinnangul selle pisut peale saja miljoniga, mis te juurde annate, olema politseinike alampalk? Teatavasti pidas Politseiamet vajalikuks saada 365 miljonit, et tõsta alampalk 7500 kroonini. Milline saab olema alampalk, kui antakse 100 miljonit?

Ma usun, et see alampalk saab olema 7500 krooni. Sellist alampalka ongi silmas peetud, kui see 100 miljonit krooni järgmisse eelarveaastasse kavandati.

Aitäh! Palun, kolleeg Jüri Tamm!

Aitäh! Austatud peaminister! Siin on räägitud soovidest ja vajadustest. Nagu me kõik teame, on politsei professionaalsuse taset hinnatud kõige paremaks ja kõrgemaks Eesti riigis. Samuti on politsei usaldusväärsuse reiting rahva hulgas väga kõrge. Seepärast ma küsin, et kes siis blufib või ebaobjektiivset informatsiooni esitab. Mis see vajalik summa on, kas see on ikkagi 100 miljonit, mida pakub valitsus, või on see kaks või kolm korda suurem summa, mida objektiivselt on põhjendanud Eesti politsei?

Aitäh! Kahe-, kolmekordne siis 100 miljoniga võrreldes? Ma usun, et Riigikogu liikmetel poleks ka midagi selle vastu, kui nende palk oleks järgmisest kuust poole suurem, kui ta praegu on, kuid riigil on oma kindlad võimalused. Kui politsei palgafond on suurusjärgus 700 miljonit krooni, siis 300 miljonit krooni palgatõusuks oleks ülimalt märkimisväärne ja rõõmustav, kuid selline palgatõus ei ole olemasolevaid vahendeid arvestades mõeldav. See viiks proportsioonist välja politseinike palgad ja teiste avalike teenistujate palgad. Me peame vaatama riiki tervikuna, me peame mõtlema absoluutselt kõigi riigiteenistujate palkade peale. See lahendus peab olema selline, mis rahuldab absoluutselt kõiki, mitte et me rebime kontekstist välja ainult ühe konkreetse teenistuse.

Palun, kolleeg Olev Laanjärv!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Siin saalis tekib vahel niisugune tunne, et ei saa mitte vaiki olla. Praegu tundub, et me taandame kogu küsimuse ainult ühele asjale, see on palgale. Ma olen täiesti veendunud, et valitsuskabineti istungitel on arutatud teemat kompleksselt, et see ei ole ainult palgaküsimus. See on väljaõpe, see on koolitus, see on kvalifitseeritud kaader, kes oskab tänapäeva tingimustes kasutada neid vahendeid, mida neile võimaldatakse. Kas see on nii?

Loomulikult see on nii. Kindlasti on sama oluline kui palgateema ka materiaal-tehniline varustus, väljaõpe, uue Sisekaitseakadeemia hoone ehitamine, millest on riivamisi räägitud. Sisekaitseakadeemia olukorra parandamine on hädavajalik, see ei ole odav, see ei ole kindlasti mõõdetav nii väikeste rahasummadega, nagu on mõõdetav see palgatõus. Praegu on reaalne kõnelda näiteks e-politseist, elektrooniliste vahendite kasutamine on hoopis teisel tasemel, kui see oli mõned aastad tagasi. Me saame rääkida päris korralikust politsei autopargist, kuid see ei ole kindlasti see, mis ta peaks olema. Nii et arenguruumi, mis tähendab teisisõnu ka investeeringuvajadusi, on politseis väga mitmes valdkonnas. Ja neid valdkondi loomulikult ka rahastatakse. Nii et palk pole ainus, millele valitsus mõtleb.

Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra peaminister!

Aitäh!

Head kolleegid, kas soovite avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli kolleeg Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud härra peaminister! Ka opositsioonisaadikul on küllalt keeruline lugeda uudiseid tühjadest töökohtadest politseis, Päästeametis või jälgida seda, kuidas inimesed käituvad tööturul täiesti loomulikult ja loogiliselt ning liiguvad sinna, kus palgad on kõrgemad, kas siis Eestist välja või teistele töökohtadele Eestis. Peaministri vastustest tahaksin ma esile tõsta ainult ühte kohta, kus peaminister oli sisuliselt nõus, et selle aasta riigieelarve tegemisel kas siis valitsus tervikuna või üks minister ei osanud ette näha seda, mis meie tööturul toimub. Toimub täiesti loomulik asi, inimesed lähevad sinna, kus palgad on kõrgemad. Kui selle aasta esimeses kvartalis tõusid palgad 16,8%, oleks riik tööandjana mingitki pidi pidanud sisejulgeoleku palkade väljamaksmisel olema selleks valmis, arvestama konkurentsi, et head inimesed jääksid tööle. Need, kes töötavad politseis, piirivalves, päästeteenistuses, on väga hea tööjõud, neile on vaja maksta head palka. Tegelikult seda ei toimunud ja imestust väärib rahulikkus, millega seda vastu võetakse. Kõige loogilisem oleks olnud esitada Riigikogule riigieelarve muutmise seadus, milles oleks praegused juba ettenähtud kuluread üle vaadatud ja esimene tulekahju, mis meie sisejulgeoleku töötajate palkades on, ära kustutatud. Kahjuks seda tehtud ei ole. Nüüd on lubatud 20-30 miljonit lisaeelarvest. See jõuab meie ette septembrikuus, mitte enne, vastu võetakse ta aasta lõpul. Nii et sisuliselt hakatakse palgaprobleeme lahendama ikkagi järgmisest aastast. Ja siin tahan ma öelda, et kui peaministri arvates piisab politseinikule järgmisel aastal 7500-kroonise alampalga maksmiseks koos majanduskuludega 109 miljonist kroonist küll, ja Politseiameti peadirektor arvab, et selleks on vaja 365 miljonit krooni, siis seda aritmeetikatehet lahendada on väga lihtne. Ka täna küsiti siin, kellel on siis õigus. Palun anda siseminister Laanetile volitused sõlmida aastaks 2007 politseiametnikega, piirivalvuritega ja päästeametnikega palgakokkulepe, kus on need numbrid, mis peaminister täna välja ütles. Kui see number on selge ja kokkulepe on alla kirjutatud, siis ei olegi enam tähtis, kas selle rea kulud kasvavad järgmise aasta riigieelarves 109 või 360 miljoni võrra. Siis kasvavad need kindlasti. See on esimene kindel tagatis, et see asi üldse kuskile jõuab. Küll aga on arupärijatel tõsiselt teistsugune arusaam selle asja organiseerimisest üldse. Peaministri küsimusele ei peaks arupärijad vastama, aga kuna tema küsis meie käest, miks keegi ei uuri asja, kui näiteks midagi ära põleb, siis ma arvan, et sellepärast ei uurigi, et ei ole inimesi, kes seda teeksid. Sest ma kujutan ette, et selleks on vaja maksta korralikku palka, et keegi sellist tööd üldse teeks. Aga kui vaadata kolleegide Kreitzbergi ja Mikseri küsimuste valguses, kuidas meil need asjad on arenenud, siis terendab pigem niisugune olukord, kus maja põleb, keegi kutsub tuletõrje, ja kui tuletõrje on kirja pannud teie aadressi, siis ta küsib lõpuks, kas te maksate sularahas või arvega, et nad teaksid valmis olla väljasõiduks. Ime veel, et politseinike palgatõusu puhul ei olnud üheks põhjenduseks, et ei tea, kas palka ongi vaja tõsta, et hoopis kuritegevuse vähendamisega on vaja tegelda. Õige, ongi vaja tegelda, ja ka sellega on vaja tegelda, et tulekahjusid ei oleks. Need on kõik riigi kohustused ja ükski neist ei välista palga maksmist inimestele, kes seda tööd tegema peaksid. Nii et, härra peaminister, täname teid arupärijate nimel vastuste eest ja palume anda siseministrile volitused sõlmida palgalepe teie nimetatud alampalga määraga aastaks 2007. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Eiki Nestor! Rohkem kõnesoove ei ole, sellega on läbirääkimised peetud ja lõpetatud. Kas härra peaminister soovib veel sõna? Härra peaminister ei soovi sõna. Sellega on esimese arupärimise temaatika lõpetatud.

Ka teine arupärimine on härra peaministrile, Riigikogu liikmete Henn Pärna, Ants Paulsi, Andres Jalaku ja Marko Mihkelsoni k.a 3. mail esitatud arupärimine Eesti Raudtee tagasiostmise kohta. Algatajate nimel palun kõnetooli kolleeg Henn Pärna!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud härra peaminister! Lugupeetud kolleegid! Peaminister, esinedes siit puldist raudtee teemal, ütles, et ta võtab raudteel toimuva tõsise kontrolli alla. Me jälgime samamoodi väga tõsiselt seda, mis raudteel toimub. Sellest tulenevalt ja veendumaks, et peaminister tõesti jälgib seda, mis raudteel toimub, ongi meie küsimused esitatud. Elus on ju nii, et poliitika üldse on üks näilikkuse kunst. Praegu ei saa aru, mis siis raudteel toimub, kus on õigus. Kui me väidame, et erastaja ei ole täitnud erastamislepingu tingimusi, siis Eesti Raudtee kodulehekülge vaadates näeme, et nende andmetel on investeerimiskohustused täidetud ja ületatud. Kui küsime seda peaministrilt või valitsuselt, siis öeldakse, et erastamisleping on salajane ja minge uurige seda Rahandusministeeriumist. Samas on avalikkuse ees manipuleeritud igasuguste andmetega investeerimiskohustuste täitmise või mittetäitmise kohta. Kahjuks ei ole peaministri senistest sõnavõttudest, valitsuse sõnavõttudest mitte kunagi selgunud, kas Eesti Raudtee valetab oma koduleheküljel andmete esitamisel või mitte. Mispärast me seda küsime? Sest erastamislepingu täitmise või mittetäitmise küsimus on ju erastamislepingu võimaliku lõpetamise aluseks. Sellest tulenevad kohtuvaidlused, arbitraaživaidlused, mis toovad Eesti riigile kaasa rahalisi kohustusi. Me tahame juhtida peaministri tähelepanu nendele küsimustele, mille puhul me ei ole päris kindlad, kas see informatsioon, mis peaministrini jõuab, on ikka õige, kas Raudteeinspektsiooni läbiviidud aktide tõlgendamine on suunatud või on see objektiivne. Ma loodan, et peaminister lisaks sellele, mida ilmselt ametnikud on vastanud ja kirjutanud, süveneb ise nendesse küsimustesse. Ma arvan, et siis saab selgeks, kes milliseid huvisid Eesti Raudtee puhul esindab. Oluline on see, et Eesti riigil ei tuleks võtta mõttetuid kohustusi, kui mõnel poliitikul või ministril on eri huvid raudtee osas. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Henn Pärn! Järgnevalt palun kõnetooli arupärimisele vastama härra peaministri!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu ja head arupärijad! Küsimusi on palju, aega läheb palju ka vastamisega. Esimene küsimus: "Millistele argumentidele tuginedes otsustas riik mitte kasutada võimalust Eesti Raudtee tagasi osta?" Riik ei ole otsustanud mitte kasutada võimalust Eesti Raudtee tagasi osta. Teine küsimus: "Palun avalikustada dokumentatsioon, milles avaldub riigi seisukoht Eesti Raudtee võimaliku õigustatud ostuhinna osas ning et selguks, millisele informatsioonile ja kelle arvamusele riik oma pakkumishinna kujundamisel toetus." Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium esitas 2. veebruaril 2006. aastal kabinetinõupidamisele raudteeraporti, milles kajastub ka ministeeriumi seisukoht AS Eesti Raudtee 66% aktsiate õigustatud ostuhinna kohta. Kuna materjal on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, siis ei ole võimalik seda avalikustada. Aga selle dokumendiga on austatud Riigikogu liikmetel võimalik tutvuda Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis. Ostupakkumise analüüsi tegemisel osalesid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud, Tallinna Sadama esindajad ja Rahandusministeeriumi ametnikud. Kaasatud olid ka advokaadibürood Lextal ja Raidla & Partnerid ning Advokaadibüroo Paul Varul ning Luxembourg Finance Service'i konsultandid. Kolmas küsimus: "Kas kinnitate majandusministri seisukohta, et Eesti riigile ei pakutud sama hinda, millega täna teised turuosalised on valmis Eesti Raudtee BRS-ilt ära ostma?" Vabariigi Valitsusel puudub informatsioon, millise hinnaga on võimalikud ostjad täna nõus Eesti Raudtee aktsiaid BRS-ilt ära ostma ja millise hinnaga neid aktsiaid müüakse. Neljas küsimus: "Kas teie ja Eesti Vabariigi valitsus on asunud seisukohale, et kaitsepolitsei raportis sisalduvale tuginedes takistate olemasolevate meetmetega Eesti Raudtee müüki Vene päritolu kapitalil põhinevatele ettevõtetele?" Kaitsepolitseiameti raport ja Baltic Rail Service OÜ saadetud erastamislepingu lõpetamise hoiatus ei ole omavahel seotud. Lepingu lõpetamise hoiatus on tingitud sellest, et lepingu teine osapool ei ole juba pikema aja vältel täitnud oma kohustusi. Viies küsimus: "Millist mõju Eesti investeerimiskliima usaldusväärsusele valitsuse senised sammud Eesti Raudtee ja teiste osanikega suhtlemisel omavad? Kas valitsus on uurinud, millistel seisukohtadel asuvad Eesti ettevõtluse esindusorganisatsioonid ning Eestis resideerivaid välisinvestoreid ja -ettevõtjaid esindavad organisatsioonid?" Vabariigi Valitsuse sammud näitavad riigi kindlat seisukohta, et lepinguga võetud kohustusi ja iseseisvas riigis kehtivaid õigusakte tuleb täita, sõltumata sellest, kas tegu on kohaliku või välisinvestoriga. Kuues küsimus: "Kuidas suhtute Eesti riigi nimel Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist esitatud seisukohtadesse, nagu ei oleks ühelgi välisinvestoril soovitav omandada Eesti Raudtee BRS-i osalust enne riigiga kokkuleppimist? Kas peate sellist looritamata ähvardust demokraatlikus ning põhivabadusi austavas riigis normaalseks?" Ma ei jaga teie arvamust, nagu oleks tegu ähvardusega. Me ei saa üle ega ümber asjaolust, et raudtee on osa strateegilisest infrastruktuurist, mis on riigile tähtis nii majanduslikult kui ka riigikaitselisest seisukohast. Loogiline on, et sellise tähtsa infrastruktuuri puudutava ostu puhul konsulteerib ostja enne riigiga. Seitsmes küsimus: "Palume teil avalikustada Eesti Raudtee taasriigistamiseni viivad ametlikud valitsuse otsused ning nende põhjendused?" Tegemist ei ole päris kindlasti taasriigistamisega. BRS-ile on saadetud küll erastamislepingu lõpetamise hoiatus, kuid riigil on heameel, kui BRS kõrvaldab osutatud rikkumised või esitab kava nende rikkumiste kõrvaldamiseks. Kaheksas küsimus: "Teie ja teie valitsuse majandusminister on väitnud, et Eesti Raudtee pole suutnud tähtajaliselt täita endale erastamislepingus võetud investeerimiskohustusi. Palun avalikustada kõik riigi ja Eesti Raudtee vahelised senised kokkulepped investeeringukohustuste täitmiseks, kokkulepitud kohustuste tähtajad ja ametlikud ning kinnitatud aruanded nende täitmise kohta. Palun loetleda need dokumendid ning osundada, kus on Riigikogu liikmetel võimalik nendega tutvuda." Kõik investeerimiskohustusi puudutavad dokumendid on seotud Eesti Raudtee erastamislepinguga ning erastamislepingu täitmise üle teostab järelevalvet Rahandusministeerium, kus Riigikogu liikmetel on võimalik nende dokumentidega ka tutvuda. Juhin teie tähelepanu asjaolule, et erastamisleping on konfidentsiaalne, välja arvatud erastamisseaduse § 27 lõikes 2 sätestatud ulatuses, samuti on erastamisseaduse § 27 lõike 3 alusel asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistatud erastamislepingu täitmist puudutav kirjavahetus. Üheksas küsimus: "Teie ja teie valitsuse majandusminister on väitnud, et investeerimiskohustuste mittetäitmise tõttu on Eesti Raudteele kuuluv raudtee infrastruktuur halvas olukorras. Palun avalikustage ametlikud auditid ning järelevalveaktid, mis teiepoolsete drastiliste ning drakooniliste sammudeni viinud puudused ja nende õigeaegse likvideerimise esile toovad. Palun loetleda need dokumendid ning osundada, kus on Riigikogu liikmetel võimalik nendega tutvuda." Vastavalt raudteeseaduse § 72 lõikele 1 on Raudteeinspektsiooni pädevus riikliku järelevalve teostamisel järgmine: 1) ohutustunnistuse väljaandmise ja ohutustunnistuse kehtivuse pikendamise otsustamine; 2) raudteeinfrastruktuuri ja raudteeliikluse korralduse nõuetele vastavuse kontrollimise aruannete ning raudtee tehnokasutuseeskirjas ja teistes õigusaktides raudteeinfrastruktuuri valdajatele kehtestatud nõuete täitmise kontrollimine; 3) raudteerajatiste ehitusprojekti aluseks olevate detailplaneeringu või projekteerimistingimuste kooskõlastamine ja raudtee-ehituse üle riikliku järelevalve teostamine; 4) raudtee-ehituse ehitusloa, kirjaliku nõusoleku ja kasutusloa väljaandmise ning ehitusloa, kirjaliku nõusoleku ja kasutusloa kehtetuks tunnistamise otsustamine. Raudteeinspektsiooni põhimääruse järgi on inspektsiooni põhifunktsioonid seadusega sätestatud ülesannete ulatuses riikliku järelevalve teostamine ning seadusega ettenähtud alustel riikliku sunni kohaldamine raudteevaldkonnas. Raudteeinspektsioon on õigusaktides kehtestatud nõuete täitmise kontrolli käigus AS Eesti Raudtee infrastruktuuri kohta koostanud viimastel aastatel kokku 41 protokolli, millest 35 on päädinud ettekirjutusega. Nende näol on tegemist dokumentaalsete tõenditega, milles on fikseeritud konkreetsete raudteeinfrastruktuuri rajatiste ja hoonete tehniline seisukord. Riikliku järelevalve käigus koostatud 41 protokollis on toodud kokku 728 puudust eri aspektides. Nendest puudustest 103 osutusid nii tõsiseks, et nõudsid raudteeliikluse sulgemist. Riikliku järelevalve dokumentidega (protokollid, ettekirjutused) on võimalik tutvuda Raudteeinspektsioonis kohapeal. Kümnes küsimus: "Teie valitsuse liige Edgar Savisaar väitis oma 13.06.06 artiklis "Kriminaalne tehing Eesti Raudteega II", et BRS on jätnud tegemata hulgaliselt vajalikke investeeringuid raudteeinfrastruktuuri. Selle väite esitamisel oli ta väidetavalt aluseks võtnud Raudteeinspektsiooni analüüsid." Küsimustes on osa tähti puudu, aga need küsimused on täpselt copy/paste esitatud küsimustest. "Palume need analüüsid, kui nad olemas on, Riigikogu liikmetele avalikustada. Palun loetleda need dokumendid ning osundada, kus on Riigikogu liikmetel võimalik nendega tutvuda." Raudteeinspektsioon ei anna hinnanguid AS Eesti Raudtee investeerimiskohustuste täitmise kohta, kuna see ei kuulu tema pädevusse. Investeerimiskohustuste alatäitmine tuleb välja BRS-i poolt Rahandusministeeriumile esitatud erastamislepingu täitmise aruannetest. Küll aga annab Raudteeinspektsioon järelevalvetegevuse tulemusena hinnanguid raudteeinfrastruktuuri olukorra kohta. Neid tulemusi on kirjeldatud eelmises vastuses ning kirjeldatakse ka allpool. 11. küsimus: "Kas Raudteeinspektsioon on üldse analüüsinud oma igapäevases järelevalvetegevuses kogutud andmete põhjal Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuuri olukorda, ja kui on, siis palume need analüüsid avalikustada. Palun loetleda need dokumendid ning osundada, kus on Riigikogu liikmetel võimalik nendega tutvuda." Juhin veel kord tähelepanu, et raudteeinfrastruktuuri olukorra analüüsimine on üks Raudteeinspektsiooni põhitegevusi. Lisaks üle-eelmises vastuses toodud järelevalvereidide tulemustele on Raudteeinspektsioon analüüsinud Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuuri hetkeolukorda muu hulgas rongidele kehtestatud kiirusepiirangute järgi. Maksimaalne lubatud liikumiskiirus on raudteeinfrastruktuuri peamine kvaliteedi parameeter, sest peaaegu kõik infrastruktuuri tehnilise seisukorraga seotud probleemid kajastuvad kehtestatud kiirusepiirangutes. Vastavalt teede- ja sideministri 9. juuli 1999. aasta määruse nr 39 "Raudtee tehnokasutuseeskiri" punktile 8 peavad raudtee ehitised ja seadmed "vastama nõuetele, mis tagavad rongide ohutu liiklemise suurima kehtestatud kiirusega (edaspidi piirkiirus). Raudteeliinidel, mis on lülitatud rahvusvaheliste transpordikoridoride võrku, peab olema tagatud rongide liiklemine järgmiste piirkiirustega: reisirongid - 120 km/h, tühjade kaubavagunitega rongid - 100 km/h ja laaditud kaubavagunitega rongid - 90 km/h." Juhime tähelepanu sellele, et AS Eesti Raudtee ise on ettevõtte infrastruktuuridirektori 20. detsembri 2004. aasta korraldusega nr 9-1/23 kehtestanud rongide lubatavad piirkiirused, mis lõiguti ei vasta teede- ja sideministri 9. juuli 1999. aasta määruse nr 39 "Raudtee tehnokasutuseeskiri" punktist 8 tulenevatele nõuetele. Näiteks reisirongidele on seatud järgmised piirkiirused: Riisipere-Vasalemma 40 km/h, Pääsküla-Tallinn 70 km/h, Keila-Klooga 40-60 km/h, Klooga-Paldiski 60-100 km/h, Tartu-Elva 60-80 km/h, Sangaste-Valga 60 km/h, Ülemiste-Aegviidu 80 km/h jne. Seda võib pidada ettevõtja enda hinnanguks oma infrastruktuuri tehnilisele seisukorrale. Kuna AS Eesti Raudtee infrastruktuuril on nõutavast madalama liikumiskiirusega lõikude osakaal suur, siis võib järeldada, et infrastruktuuriettevõtja ise ei hinda oma raudteevõrgu seisukorda kuigi heaks. Analüüsi käigus on selgunud, et 2005. aasta seisuga ei ole ligikaudu 70% AS Eesti Raudtee peateedel tagatud määruses nõutud reisi- ja kaubarongide piirkiirused. AS Eesti Raudtee kehtestatud piirkiirustega on võimalik tutvuda Raudteeinspektsioonis kohapeal või AS Eesti Raudtee kodulehel www.evr.ee. 12. küsimus: "Valitsuse tänaseid seisukohti kaitstes on korduvalt väidetud, et Eesti Raudtee pole raudteeinfrastruktuuri hooldamiseks suutnud teha vajalikke investeeringuid. Kui Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuur on ohtlik, siis kuidas on võimalik, et Raudteeinspektsioon on väljastanud Eesti Raudteele kui raudteeinfrastruktuuriettevõtjale ohutustunnistuse, mis kinnitab tema raudteeinfrastruktuuri ohutust?" Raudteeinspektsiooni raudteeinfrastruktuuri järelevalvega seotud põhitegevuste hulka kuulub raudtee-ettevõtjale raudteeinfrastruktuuri majandamise ohutustunnistuse väljastamine. AS Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuuri majandamise ohutustunnistus on välja antud 2001. aastal. Vastavalt raudteeseaduse § 20 lõikele 4 kehtib ohutustunnistus viis aastat ning enne nimetatud tähtaja möödumist tuleb ohutustunnistuse kehtivust pikendada. Seega kehtib AS Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuuri majandamise ohutustunnistus 2006. aasta 18. juunini. Käesolevaks hetkeks on AS Eesti Raudtee esitanud Raudteeinspektsioonile taotluse raudteeinfrastruktuuri majandamise ohutustunnistuse kehtivust pikendada. Asjaomane dokumentatsioon on menetluses ning otsus taotluse kohta võetakse vastu enne 18. juunit 2006. Samas tuleb märkida, et raudteeinfrastruktuuri majandamise ohutustunnistus ei iseloomusta otseselt infrastruktuuri seisukorda, vaid infrastruktuuriettevõtja suutlikkust raudteed ohutult majandada. Vajalike investeeringute tegemata jätmine iseenesest ei tähenda, et raudteeinfrastruktuur oleks ohtlik, sest kehvemas olukorras olevale infrastruktuurile seatakse ohutust tagavad kiiruspiirangud. Investeeringute tegemist ja raudteeinfrastruktuuri ohutust hinnatakse eraldi, kuid investeeringute hulk kahtlemata mõjutab raudteeinfrastruktuuri olukorda.

Aitäh, härra peaminister! Arupärimisele vastamise aeg on läbi.

Austatud Riigikogu esimees! Ma olen alles poole peal, sest küsimusi on sedapuhku nii palju, et tavapärasest vastamisajast jääb kindlasti väheks. Kokku on 22 küsimust ja ma olen praeguseks vastanud 12 küsimusele.

Me läheme edasi arupärimisele vastamise korra järgi. Järgnevalt, lugupeetud kolleegid, küsimused härra peaministrile. Palun, kolleeg Henn Pärn!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Erastamislepingu tähtaeg on vist selle aasta augustikuus, investeeringukohustuse täitmise jälgimine kestab aasta lõpuni. Nendes vaidlustes on räägitud, ma ei tea, mitmekümnest miljonist. Kas te olete veendunud, et meil õnnestub tõestada selle erastamislepingu vaimu kohaselt, et see kohustus ikkagi on täitmata?

Aitäh! Jah, ma olen selles veendunud. Ühes õigusriigis peavad mõlemad lepingupooled lepinguga võetud kohustusi täitma. Eesti riik käitub väärika riigina, kui ta nõuab ka teiselt poolelt lepingukohustuste täitmist.

Palun, kolleeg Indrek Raudne!

Aitäh, härra juhataja! Džentelmenina tahaksin anda härra peaministrile võimaluse küsimustele lõpuni vastata, sest minu teada siin enam ajalist piirangut ei ole. Ühtlasi loodan, et nendest vastustest selgub ka see, mis oht varitseb Eesti riiki kui omanikku siis, kui arbitraaživaidlused lähevad teistpidi, kui riik on lootnud, või kui ilma Eesti riigi teadmata müüakse see 66% kellelegi kolmandale maha.

Väga suur tänu džentelmenliku vastutuleku eest! Ma jätkan küsimustele vastamist. 13. küsimus: "Teatavasti peavad kõik raudteeinfrastruktuuriettevõtjad, sh Eesti Raudtee, iga kalendriaasta kohta hiljemalt järgneva aasta 15. jaanuariks esitama vastavalt Raudteeinspektsioonile raudteeinfrastruktuuri ja raudteeliikluse korralduse kehtestatud nõuetele vastavuse kontrollimise aruande. Kas need aruanded näitavad Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuuri halba seisukorda ja missugune on sealjuures selle seisukord, võrreldes näiteks Edelaraudteele kuuluva raudteeinfrastruktuuriga? Palume avalikustada vastavad Raudteeinspektsiooni analüüsid. Palun loetleda need dokumendid ning osundada, kus on Riigikogu liikmetel võimalik nendega tutvuda." AS Eesti Raudtee 2005. aasta raudteeinfrastruktuuri ja raudteeliikluse korralduse kehtestatud nõuetele vastavuse kontrolli aruannetes on ettevõtte enda märgitud puudused 204 teelõigul. AS Eesti Raudtee on 2005. aastal väljastanud hoiatusteateid kiiruspiirangutega reisirongidele 759 juhul, millest kiiruspiirangut 15 km/h esines 408 juhul. Hoiatusteateid kiiruspiirangutega kaubarongidele on välja antud 943 juhul, millest kiiruspiirangud 15 km/h esineb 459 juhul. Vastavalt AS Eesti Raudtee 2005. aasta raudteeinfrastruktuuri ja raudteeliikluse korralduse kehtestatud nõuetele vastavuse kontrolli aruannetele oli liiklusseisakuid 1704, sellest infrastruktuuri süül 1160 korral. AS Eesti Raudtee ja Edelaraudtee raudteeinfrastruktuuri seisukorra samadel alustel võrdlemine pole asjakohane allnimetatud põhjustel: tunduvalt erineb liikluse intensiivsus, eelkõige kaubaveol, tunduvalt erinevad infrastruktuuril liikuvate veeremite pikkused, tunduvalt erinevad infrastruktuuril liikuva veeremi teljekoormused. Raudteeinfrastruktuuri ja raudteeliikluse korralduse kehtestatud nõuetele vastavuse kontrolli aruannetega ja riikliku järelevalve dokumentatsiooniga (protokollid, ettekirjutused) on võimalik tutvuda Raudteeinspektsioonis kohapeal. 14. küsimus: "Millal saite teada, et Eesti riigi vastu on esitatud Washingtoni arbitraaži kuni 5,3 miljardi kroonine nõue ning millal informeeris valitsus teie või majandusministri isikus sellest avalikkust?" 2. veebruaril 2006. aastal toimunud kabinetinõupidamisel informeeris majandus- ja kommunikatsiooniminister peaministrit ja teisi ministreid, et selline nõue võidakse esitada. Rahvusvaheline Investeeringuvaidluste Keskus saatis peaministrile teate nõude esitamisest 8. märtsil 2006. aastal, mis on Riigikantseleis registreeritud 10. märtsil 2006. aastal. Majandus- ja kommunikatsiooniminister informeeris peaministrit ja teisi ministreid esitatud nõudest 13. aprillil 2006. aastal toimunud kabinetinõupidamisel. Avalikkuse eest ei ole nõude esitamise fakti varjatud. Kui selle kohta on küsimusi esitatud, on nendele küsimustele ka vastatud. Küll ei ole välja antud konkreetseid vahekohtu menetlusega seotud dokumente, sest menetlus selles asjas on alles pooleli. 15. küsimus: "Kui Eesti riik peaks kohustuma selle hagi osalises või täies mahus kinni maksma, siis kas ja kes selle eest vastutab? Kui suureks on valitsus oma samme ette valmistades hinnanud riskidega kaasneva võimaliku kogukulu, mis kohtuskäimise ning hagide kaotamisega kaasneb?" Eesti riik vaidleb nimetatud hagile vastu. Teie küsitud kogukulu maksimummääraks ongi ligikaudu 5,3 miljardit Eesti krooni. Vahekohtu menetluse enda kulutuste suurus võib olla umbes 6,2 miljonit krooni, mis koosneb menetluskuludest ning riigi kasutatava õigusabi kuludest. Kulutustele võivad kaotuse korral lisanduda ka teise poole menetlus- ja õigusabikulud. 16. küsimus: "Eesti Raudtee aktsiate erastamislepingu ülesütlemine toob riigile kaasa suured rahalised kohustused. Riigieelarve seaduse kohaselt võib riigiasutus teha kulutusi vaid siis, kui talle on riigieelarves või selle alusel kinnitatud eelarves selleks vahendid ette nähtud. Seadusliku aluseta riigile kohustuste võtmine on üks põhjus, miks Erastamisagentuuri viimasele peadirektori kohusetäitjale määrati vanglakaristus. Palun selgitage, kus on kehtivas riigieelarves need vahendid, mille arvel erastamislepingu ülesütlemisega seoses tekkivad kohustused kaetakse?" Tegemist ei ole täiendavate kohustuste võtmisega. Kohustus lepingu lõpetamisel hüvitist maksta on juba riigile erastamislepingu ja erastamisseadusega ning Riigikogu otsusega AS Eesti Raudtee enamusaktsiaid erastada võetud. Põhimõte, et lepingu ülesütlemise korral tagastatakse või hüvitatakse lepinguga üleantu, tuleneb võlaõigusseadusest ja võlaõiguse üldpõhimõtetest. Olgu öeldud, et kohustus üleantu tagastada või hüvitada on mõlemal poolel ning riik saab selle tulemusena tagasi raudtee koos sellesse tehtud investeeringutega. 17. küsimus: "Millistele võrdlevatele argumentidele ja analüüsile toetudes pidas teie valitsus mõistlikumaks lahenduseks Eesti Raudtee taasriigistamist erastamislepingu lõpetamise abil, mis toob vaieldamatult kaasa vähemalt viieaastase kohtusaaga, võrreldes vabal turul pakkujate vahelises konkurentsis kujunenud hinnaga Eesti Raudtee tagasiostmisega?" 18. küsimus: "Kas valitsust ei kohuta selle protsessi pikkus ja kuidas võib eeldatavate kohtuvaidluste kestus ja õiguslik selgusetus mõjutada raudteeinfrastruktuuri seisukorda?" Vastus 17. ja 18. küsimusele. Kuna praeguseks ei ole BRS suutnud tagada piisavat investeeringute tegemist raudteeinfrastruktuuri, siis on riik olnud sunnitud astuma radikaalseid samme ning teavitanud BRS-i erastamislepingu lõpetamisest teatud nõuete mittetäitmise korral. Loomulikult ei ole riik huvitatud kohtuvaidlustest ja õiguslikust selgusetusest, kuid selles olukorras ei näinud me muid võimalusi. 19. küsimus: "Palun avalikustage Eesti riigi poolne argumentatsioon koos vastavate osanike poolt tellitud audititega, mis seletavad, miks ei ole Eesti Raudtee osanikud suutnud põhivara ümberhindamises kokku leppida. Kui palju on Eesti riigil jäänud seetõttu saamata dividende?" Dividendide saamine või mittesaamine ei ole riigi huvide kaitsmisel ainuke argument. Dividendide saamine ei õigusta võimalikku seadusrikkumist (raamatupidamise seaduses kajastuv konservatiivsuse põhimõte jne). 20. küsimus: "Kuidas kommenteerite asjaolu, et riik on näidanud üles absoluutset vastasseisu enamusaktsionäri poolt läbi viidud Eesti Raudtee varade üleshindlusele, samas aga ei ole siiani nimetanud, missuguseks peab riik ise Eesti Raudtee varade väärtust?" Riik on vastu olnud Eesti Raudtee varade põhjendamatule üleshindlusele, sest enamusaktsionär ei ole riigile esitanud vara väärtuse testi, mis näitaks, et varade väärtuse üleshindlus sellises mahus oli tõepoolest põhjendatud. Sama teemat käsitleb ka vastus 21. küsimusele. 21. küsimus: "Kas riik on teinud või tellinud oma huvide kaitseks vähemusaktsionärina omapoolse hinnangu kujundamiseks auditi Eesti Raudtee varade väärtuse hindamiseks ja missuguseks ta Eesti Raudtee varade väärtust peab? Palume see iseseisev audit olemasolu korral avalikustada. Kui sellist auditit pole, siis millele üldse riik oma seisukoha kujundamisel on toetunud?" Majandus- ja kommunikatsiooniministri taotlusel tegid audiitorühingud Ernst & Young ja BDO Eesti AS 2005. aasta suvel audiitorkontrolli AS Eesti Raudtee põhivara ümberhindluse kohta. Ettevõtte aktsionärid on kokku leppinud ettevõtte ärisaladust puudutava informatsiooni konfidentsiaalsuse käsitluses, mistõttu dokument ei ole avalik, kuid loodetavasti saavad arupärimise esitanud Riigikogu liikmed kokkuleppel BRS-i esindajatega, AS Eesti Raudtee juhatusega tutvuda eelviidatud auditi tulemustega. 12. augustil 2005. aastal esitatud auditi raportis on audiitorid muu hulgas viidanud võimalikele hindamistulemuste kõikumistele. Ümberhindamise tulemuste kontrollimist nõuetekohase ehk siis rahvusvahelise raamatupidamisstandardi IAS-36 vara väärtuse testiga ei ole Ernst & Young pidanud 2004. aasta seisuga võimalikuks, osutades raudteealastest õigusvaidlustest tulenevale määramatusele. Ka BDO pidas tungivalt vajalikuks vara väärtuse testi läbiviimist, viidates asjaolule, et amortiseeritud taastamisväärtuse meetodil leitud vara väärtus ei või ületada põhivara kaetavat väärtust. AS Eesti Raudtee juhatus viitab oma kinnitamata majandusaasta aruandes 2004. aasta kohta, et asjaomane test on siiski läbi viidud ning kehtivate raudteeinfrastruktuuri kasutustasude põhjal tuleks varade bilansilist väärtust vähendada 2 miljardi 514 miljoni 287 tuhande krooni võrra. See tähendab, et testi tulemus on andnud varade väärtuseks 3 miljardit 684 miljonit 427 tuhat krooni, mitte 6 miljardit 198 miljonit 714 tuhat krooni, nagu see on kajastatud kinnitamata majandusaasta aruandes. Ülalviidatud vastuolud on ka peamised põhjused, miks majandus- ja kommunikatsiooniminister ei ole pidanud võimalikuks kinnitada ettevõtte majandusaasta aruandeid 2004. aasta ja 2005. aasta kohta. Ühelt poolt leiavad audiitorid, et määramatus vara väärtuse testi tegemiseks on liiga suur. Samuti annab vara väärtuse test kehtivate kasutustasudega oluliselt väiksema vara väärtuse ning ministeeriumi hinnangul tuleb sellisel juhul lähtuda raamatupidamise seaduse § 16 punktis 8 sätestatud konservatiivsuse printsiibist, sealhulgas vältida vara alusetut üleshindamist. Teiselt poolt ei ole majandusaasta aruanne Eesti Vabariigi kui aktsionäri hinnangul dokument, kuhu võib piiramatult lisada reservatsioone selle kohta, miks aruanne ei pruugi olla objektiivne, konservatiivne või miks selles toodud andmed võivad hiljem olulises osas osutuda vääraks. 22. küsimus: "Milliseid samme olete valitsusjuhina ja on valitsus omalt poolt astunud, et saavutada BRS-iga taoline konstruktiivne töövorm, et oleks tagatud nii vajalikud investeeringud kui ka raudteeliikluse ohutus Eesti Raudtee infrastruktuuril?" Minimaalselt vajalikud investeeringud Eesti Raudtee infrastruktuuri on kokku lepitud erastamislepinguga. BRS-il on kohustus tagada, et erastamislepinguga neile võetud kohustused saaksid täidetud. Raudteeliikluse ohutuse tagamisel ei saa lähtuda asjaolust, milline on Eesti Raudtee aktsionäride töövorm. Vastavalt raudteeseaduse § 34 lõikele 1 on raudteeinfrastruktuuri ettevõtja kohustatud tagama ohutu liikluse oma raudtee infrastruktuuril ja hoidma seda ohutust tagavana töökorras. Erastamislepingu, sealhulgas investeerimiskohustuse, täitmisel ja järelevalves on riik siiamaani viljelnud Baltic Rail Service OÜ-ga konstruktiivset töövormi ning andnud korduvalt täiendavaid tähtaegu erastamislepinguga kokkulepitud investeeringute tegemiseks. Aitäh!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Kas härra peaministrile on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Lugupeetud kolleegid! Kas soovite avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli kolleeg Henn Pärna!

Lugupeetud peaminister ja head kolleegid! Nii nagu oodata võiski, on vastused küsimustele formaalsed, ja sellest on tõesti väga kahju. Võtame näiteks piirkiiruste teema, mis on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas. On öeldud, et see on kehtestatud rahvusvaheliste koridoride kohta. Kõik näited selle kohta, kus neid tingimusi on rikutud või kus on kehtestatud väiksemad piirkiirused, olid kohalikelt teedelt. Samamoodi on kõigi rikkumistega. On suur hulk rikkumisi, vist 728, millest 103 on nii suured, et liiklus on tulnud seisatada, aga ei ole analüüsitud, millega on tegemist. Raudtee kahjuks on selline, et kui käib remont, käib mingisugune liiprite või rööbaste vahetus, siis tulebki liiklus seisatada, muud võimalust ei olegi. Niisuguste faktidega hämamine, kui sisusse mitte süveneda, võib jätta väga halva mulje, just nagu Eesti Raudtee oleks viimane käpard siin kaardi peal. Samas annavad naaberriigid Eesti Raudteele suhteliselt hea hinnangu ja erastamislepingujärgselt on selles ettevõttes toimunud olulised muutused, on tekkinud nüüdisaegse struktuuriga ettevõte, mille üle võib ainult uhkust tunda. Tahaksin juhtida tähelepanu, et erastamislepingu vaim on selline, et investeeringute täpne loetelu, sisu lepitakse iga aasta omavahel kokku. Eesti riigil on raudtee nõukogus esindajad, kes on andnud igal aastal oma heakskiidu nendele investeerimisplaanidele, mis ettevõttel on. Koos majandusaasta aruandega kehtestatakse ka investeerimiskohustused ja Eesti riigi esindajad on selles pidevalt osalenud. Meil oli võimalus kasutada seal kuldaktsiast tulenevaid õigusi, neid on ka kasutatud ja investeerimisplaanid on nagu saanud iga kord meie esindajate kooskõlastatuse, mistõttu võib lugeda, et Eesti riik on iga aasta neid investeerimiskohustusi jälginud. Öelda, et me ei tea, mis raudteel toimub, ja et kõik muudatused, mis selles investeerimisplaanis on, on tehtud meie teadmata, on vale. Nii et ma kardan väga, et kohustused või riskid, mis Eesti riik majandusministriga eesotsas on nüüd endale võtnud, see 5,3 miljardit, ei ole seotud mitte erastamislepingu lõpetamisega, vaid see nõue on esitatud seoses sellega, et investori ootusi on kahjustatud. Erastamislepingu lõpetamise protsess on järgmine, kui selle peale minnakse. Siin tuleks peaministril ikka väga põhjalikult vaadata, mis informatsiooni talle antakse, kontrollida selle tõepärasust ja seda, kas peaministrit ei taheta eksitada. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh, kolleeg Henn Pärn! Palun kõnetooli kolleeg Indrek Raudse!

Härra juhataja! Hea peaminister! Head saalis viibivad kolleegid! Kui peaministri vastust ja kogu seda viimasel kolmveerandaastal raudtee ümber toimunut kommenteerida, siis saab üha ilmselgemaks, et Vabariigi Valitsus alustas sõda täpselt aru saamata, läbi mõtlemata, teadmata, kas seda sõda on üldse vaja, millised võivad olla sõja tulemused, mis tulemust üldse soovitakse, milline on sõjaplaan ja millised võivad olla tagajärjed, kui see sõda kaotatakse. On selge, et valitsus on, alustades väga võimsalt, emotsioonide kütkes ja aeg-ajalt üksteist üles kihutades, tegelikult jooksnud omadega ummikusse. Ainuke asi, mis on hea n-ö valitsuse mätta otsast, kui vaadata asja poliitiliselt, on see, et tõenäoliselt arbitraažikohtud, mis kindlasti loovad mingisuguse selguse, Washingtoni ja Stockholmi arbitraaž, jõuavad oma lõpplahendusteni alles pärast valimisi. Nii tundubki, et praegu on võetud pigem positsioon, et pärast meid tulgu või veeuputus. Tervet mõistust näitab vist ainult see, et kuigi meedia järgi tundus, et praeguseks on erastamisleping juba lõpetatud, piirduti järjekordse hoiatuse hoiatusega, ehkki asjaga tegelevate ministrite väljaütlemised olid kuu aega tagasi väga julged ja väga lõpplahendust kuulutavad. Jumal tänatud, et seda ei julgeta! Ilmselt on jõutud siis ise mingite analüüside tulemusel selleni, et see võib veel suurema katastroofiga lõppeda. Niipalju riigimehelikkust on, et jätta meelde vanasõnad, et kümme korda mõtle, üks kord lõika, või see, et tark ei torma. Kahjuks vastas peaminister nendele küsimustele väga tehniliselt, lugedes ette faktide rodu, mis kohati asjasse üldse ei puutu, võrreldes võrreldamatut, või keeldudes võrdlemast seda, mida annab võrrelda. No mis me oskame öelda, argumendid on üha vähem veenvad. Ohtlik on, et sellega võidakse ka Eesti Raudtee praegune suuromanik - vähemusomanik, tuletan meelde, on Eesti riik, kes ilmselt ei suuda, vähemalt praegune valitsus ei suuda seda omandit heaperemehelikult kasutada -, viia teatud osas sundseisu ja me võime omandada raudtee omanikuna siis hoopis kaubaahela selle lüli, kes võib kehtestada tegeliku monopoli, ja seda nii infrastruktuuri halvenemise kui ka selle tõttu, et meil ei ole enam konkurentsi. Sellest tulenes oht, nagu vahepeal tõesti kuulda oli, et siis läheb Eesti Raudtee infrastruktuuri omandussuhe ühele opereerimis- ja vedamissooviga ettevõttele, mis põhineb Vene kapitalil ja kes tegutseb ka Vene raudteeturul. Mille peale polnud imestada, et teised n-ö Vene vedajad, kes ilmselt tahavad, et siin oleks õiglane ja aus konkurents, sattusid paanikasse. Pärast seda tegid oma viimased dramaatilised avaldused valitsus, minister, kes selle probleemiga tegeleb. Kahju, et selliste asjade peale mõeldakse alles siis, kui asutakse lahingusse. Kahju on, et kogu seda vaidlust, mis on keeruline, saadab häma, et muuta see teema üha keerulisemaks. Kahju on, et nagu järjest enam selgeks saab, pole riigil mingisugust sõjaplaani. On kõhklused, kas oli mõtet seda sõda alustada. Ainult et sõjast on praegu juba raske välja tulla. Ma kujutan ette, et sellises olukorras olid paar aastat pärast eelmise maailmasõja alustamist kõik Euroopa valitsused, kuid kahjuks polnud ka neil enam plaani. Kahjuks ei andnud tänased peaministri vastused mitte mingisugust kinnitust, et meil on tegemist valitsusega, kes oskab selle sõja kas võidukalt lõpetada, sellest toredalt välja tulla või siis n-ö ilma emotsioonideta asja käsitleda. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Indrek Raudne! Riigikogu liikmetel rohkem kõne- ega läbirääkimissoovi ei ole. Härra peaminister ei soovi samuti rohkem selgitusi anda. Sellega on läbirääkimised peetud ja lõpetatud, teine arupärimine on meil menetletud.

Kolmas arupärimine on samuti härra peaministrile, Riigikogu liikmete Ken-Marti Vaheri, Tiit Niilo, Helir-Valdor Seederi, Sven Sesteri ja Indrek Raudse k.a. 8. mail esitatud arupärimine AS-i Werol aktsiate erastamise kohta. Arupärijate nimel palun kõnetooli kolleeg Indrek Raudse!

Härra juhataja! Hea härra peaminister! Head kolleegid nii saalis kui saalist väljas! See arupärimine puudutab kahjuks ka ühte riigiosalusega, tõsi küll, enamusosalusega ettevõtet. Ja nii nagu viimased sündmused näitavad, on selle ettevõtjaga lood tunduvalt kurvemad kui, ma loodan, on riigiosalusega AS Eesti Raudtee tulevik. Vähemalt on nad väga segased ja kahjuks tundub üha enam, et siinkohal on riik olnud tõesti ülimalt halb peremees. Sellepärast esitasidki arupärijad juba 8. mail arupärimise peaministrile. Tõsi küll, osa puhul neist küsimustest, mis me tollal esitasime, oleme kahjuks saanud juba kinnituse, et asjad olidki tõesti niimoodi, nagu arupärijad eeldasid. Ma loodan, et peaminister kindlasti vastab nendele küsimustele sisuliselt. See tähendab, käsitledes informatsiooni, mida on saadud meediast ja mis peaministril on ilmselt olemas ka ministeeriumide kaudu, vastab nende küsimuste mõttele sisuliselt. Ma loodan, et ta on tutvunud ka täiendavate arupärimistega, mida arupärijad on esitanud kas või eelmisel nädalal põllumajandusministrile, ja täpsustab sisuliselt kolmes praegu esitatud küsimuses sisalduvat. Meie arupärimise sisu on lühidalt selline. Aktsiaseltsi Werol Tehased riigile kuuluvate aktsiate avaliku kirjaliku enampakkumise võitjaks tunnistati Dovelin Baltic OÜ. Seoses sellega, et kohus peatas AS-i Pere Leib Tootmine teise ja kolmanda erastamises osalenud isiku taotluse alusel Weroli aktsiate erastamise lõpuleviimise, ostu-müügi lõpuleviimise, on aktsiate müügi leping sõlmimata ja riik endiselt Weroli suurim aktsionär. Ajakirjanduses ilmunud andmetel oli 8. maiks selge, et AS-i Werol Tehased nõukogu on nõudnud aktsiaseltsi juhatuselt, et AS Werol Tehased võtaks enampakkumisel suurima pakkumise teinud Dovelin Baltic OÜ-lt 85 miljoni krooni suuruse laenu, nagu tollal uudistest läbi käis. Nüüd on selgunud, et võeti 20 miljonit krooni. Rohkem ilmselt ei julgenud see erastaja riskida. Sellega seoses on tekkinud kahtlus, kas Põllumajandusministeerium käitub AS-i Werol Tehased aktsiate valitsejana ja aktsiate müügi korraldajana erapooletult ning tegutseb üksnes riigi, mitte mõne pakkuja huvides. Seoses sellega oli meil kolm küsimust. Milline on olnud Ester Tuiksoo ehk teie valitsuse põllumajandusministri roll selles, et AS-i Werol Tehased nõukogu on nõudnud juhatuselt laenulepingu sõlmimist Weroli aktsiate enampakkumisel suurima pakkumise teinud osaühinguga? Kas te peate õigeks, et olukorras, kus kohtuvaidluse tõttu - kohtuvaidlus pole siiamaani lõppenud ja jätkub suure tõenäosusega veel Riigikohtus, nagu on spekuleeritud - ei ole aktsiate erastaja suhtes lõplikku selgust, seatakse AS Werol Tehased juhtkonna otsusel laenulepinguga sõltuvusse ühest pakkujast? Ühest teisest pakkujast ta juba on sõltuvuses, sest pankadelt võttis erastamisprotsessis teiseks jäänud pakkujana laenud üle AS Pere Leib Tootmine. Me tahame tõesti teada, kas see on siis õige, et nüüd pannakse AS Werol Tehased sõltuvusse veel ühest pakkujast. Kas kinnitate, et põllumajandusministri ja Põllumajandusministeeriumi käitumine AS-i Werol Tehased aktsiate erastamisel ja sellele järgnevalt on olnud üksnes riigi huvisid järgiv ega ole mõjutatud pakkujate huvidest? Aitäh!

Aitäh, kolleeg Indrek Raudne! Palun kõnetooli arupärimisele vastama härra peaministri!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Kuna küsimused on kõik äsja ette loetud ja need on teil väga selgelt meeles, siis ma küsimusi enam uuesti üle ei korda ja piirdun ainult vastustega. Vastus esimesele küsimusele. Põllumajandusminister on mulle kinnitanud, et põllumajandusminister ega AS Werol Tehased nõukogu ei ole nõudnud laenu võtmist osaühingult Dovelin Baltic, vaid on andnud juhatusele nõusoleku võtta sihtotstarbelist laenu selleks, et tervendada ettevõtte finantsseisu ja hoida ära pankroti väljakuulutamine, mis teeks võimatuks riigile kuuluvate aktsiate müügi lõpuleviimise. Vastus teisele küsimusele. Põllumajandusministri kinnituse kohaselt ei ole AS Werol Tehased finantsilises sõltuvuses ühest pakkujast, osaühingust Dovelin Baltic, vaid veel suuremas sõltuvuses AS-i Pere Leib Tootmine nõuetest, mida on hakatud osade kaupa inkassofirmade kaasamise kaudu Werolilt sisse nõudma. Vastus kolmandale küsimusele. Põllumajandusminister ja Põllumajandusministeerium on tegutsenud sel eesmärgil, et täita valitsuse 2005. aasta 8. septembri korraldust nr 582 "AS Werol Tehased aktsiate müügi kohta". Vastavalt valitsuse korraldusele on vaja tagada tehase senise majandustegevuse jätkamine. On ilmne, et kui tehase majandustegevus seiskuks aktsiate müügi käigus pankroti tõttu, siis jääks valitsuse korraldus suure tõenäosusega täitmata ning riigil Weroli müügi tehing tegemata. Usun, et keegi meist ei soovi, et tehas pankrotti läheks, vaid et AS-i Werol Tehased aktsiad leiaksid võimalikult kiiresti uue seadusliku omaniku ning tehas jätkaks ja arendaks edasi oma senist tegevust. Ma loodan, et see on nii riigi kui ka aktsiate ostupakkumisel osalenute ühine huvi. Aitäh!

Aitäh, härra peaminister! Järgnevalt küsimused härra peaministrile. Palun, kolleeg Indrek Raudne!

Aitäh, härra juhataja! Hea peaminister! Loomulikult te usaldate oma põllumajandusministrit, aga ma kardan, et ükstapuha, kumb suur hiiglane selle kahjuks sisuliselt vist juba pankrotistunud ettevõtte endale saab, riik ei näe sealt küll ühtegi penni. Ma kardan, et nii see juhtub, kui te väga palju oma põllumajandusministrit usaldate. Mu küsimus on selle kohta, et nõukogu on ju tõesti andnud nõusoleku -see tuleneb ka AS-i Pere Leib Tootmine nõuetest ja pankadega sõlmitud laenulepingutest - võtta sihtotstarbeliselt laenu selle jaoks, et kustutada AS-i Pere Leib Tootmine võlg. Aga seda on kustutatud kolmandate isikute ees ehk inkassofirma ees, millest võib tekkida nii AS-i Pere Leib Tootmine nõudmine kui ka see, et tegelikult on juhatus ületanud nõukogu antud pädevust. Teine probleem tuleneb sellest, et nagu te teate, on kahtluse all - seda on vaidlustanud ka endised juhatuse liikmed - nõukogu kokkutulemise seaduslikkus. Nõukogu vabastas eelmise juhatuse ja kinnitas uue juhatuse ühes liikmes, kes ka need laenulepingud sõlmis. Mis ohtu te siin näete ja kas te usaldate oma põllumajandusministrit täielikult?

Nagu ma juba oma vastuses ütlesin, on oluline säilitada Werol töötava ettevõttena. Ainult nii on võimalik ka riigil Weroli aktsiaid müües nende eest raha saada. Pankrotimenetluse korral - see on üldreegel, ma ei väida, et see peaks konkreetselt Weroli puhul nii olema - on tavaliselt menetluskulud küllalt suured. Mittetöötava ettevõtte müümine, ka näiteks osade kaupa, lihtsalt vallasvarana vara müümine ei anna kindlasti seda tulemust, mida on loota töötava ettevõtte müügist. Praeguseks ei ole minul põhjust arvata, et riik Weroli müügist midagi ei teeni. On tehtud mitu ostupakkumist. Nende ostupakkumiste hinnavahe on küll 20 miljonit krooni ja see, kas saadakse 52 miljonit või 32 miljonit krooni, on muidugi väga suur vahe, kuid kindlasti on see summa, vähemalt praeguste tähtede seisu juures, tublisti üle 0 krooni. Nii et ma usun, et riik siiski Weroli aktsiaid võõrandades selle eest ka teatud summa saab.

Palun, kolleeg Ken-Marti Vaher!

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Vaataks võib-olla natuke pikemalt tagasi ajalukku. Arutaks natuke selle üle, mis Werolis üldse on viimase poolteise aasta jooksul toimunud. Te olete praeguseks olnud peaminister rohkem kui aasta. Kindlasti olete jälginud selle, ma arvan, riigi jaoks tõsise murepaise arenguid ja ka selgusele jõudmist. Kas te peaministrina olete saanud enda jaoks asjast n-ö pildi, mis tegelikult juhtus eelmise juhatuse esimehe tegutsemise ajal, kui pisut rohkem kui aasta tagasi avastati, et ollakse väga tugevalt miinuses? Kas te olete iseenesest rahul Põllumajandusministeeriumi ja põllumajandusministri käitumisega, et selle viimase aasta jooksul asjas selgust luua?

Aitäh! Ma olen kursis niipalju, kui kõik ajakirjandust jälgivad inimesed on kursis Werolis nüüd juba üle-eelmise juhatuse esimehe ajal tehtud tehingutega seonduvaga. Praegu on käimas menetlus selles asjas. Ma ei saa kommenteerida poolelioleva menetluse asjaolusid. Ma ütleksin veelgi enam: ma ei valda neid asjaolusid, ma ei ole nendega kursis ega tohigi olla kursis kriminaalmenetluse asjaoludega. Nii et minu hinnang põhineb ajakirjanduses avaldatul. Ja mulle on jäänud mulje - tahaksin loota, et see on ekslik -, et omaaegne juhatus on ületanud volituste piire, võtnud ettevõttele liiga suuri riske, maksnud tooraine ehk rapsiseemne eest ülemäära kõrget hinda, soetanud seda liiga palju ja viinud ettevõtte seeläbi majandusraskustesse. Aga nagu ma ütlesin, asja uuritakse, menetlus on pooleli, ükskord jõutakse ka tulemusteni.

Aitäh! Palun, kolleeg Tiit Niilo!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Riigiettevõtete manageerimisega me kujundame ka mulje riigi haldussuutlikkusest. Werol on olnud viimasel ajal küll üks nendest, millega riik oma positiivset haldussuutlikkust ei ole suutnud kujundada. Meenutame, Werol praegu ei tööta, aga te nimetate, et töötavana on ta kindlasti hinda väärt. Ehk teie oma valitsemisperioodi vältel olete tõenäoliselt kuulnud, eriti siis, kui see tehas on toiminud, kuidas põllumajandusminister on nimetanud, et Rahvaliit juhib seda tehast hästi. Kas teile senise info põhjal ikkagi ei tundu, et siin kuskil on poliitilist surimuri?

Kindlasti ei vasta tõele, et Rahvaliit juhib ühte tehast, üht ettevõtet. Kui tehase juhtimises osalevad mõne erakonna liikmed, siis see on kindlasti tõele lähemal kui see, et üks erakond ühte ettevõtet juhib. Selles küsimuses ei ole mul mingisugust voli lasta oma tunnetel vabalt välja paiskuda. Nagu ma juba ütlesin, uurimine käib. Ma usun meie uurimisorganite töö efektiivsusesse, sõltumatusse ja küllap jõuab asi ükskord ka õiglase kohtulahendini.

Palun, kolleeg Henn Pärn!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te lõpetasite küsimustele vastamise sellega, et usute, et asi laheneb hästi. Usk ja lootus on selline passiivne tegevusvorm. Te olete nüüd juba tükk aega peaminister olnud, millise kogemuse te olete, ütleme, saanud Werolist, kus üks direktor on ületanud oma pädevuse piire ja võtnud ettevõttele suuri kohutusi? Kas seda teadmist annaks laiendada näiteks riigi tasandile, kui mõni minister võtab liialt suuri riske, näiteks raudtee puhul? Kas seda kogemust saaks üldistada riigi tasemel?

Aitäh! Minu meelest see teie paralleel raudteega on täiesti kohatu. Kes võtab riske, on minu jaoks teie küsimusepüstituses tõesti arusaamatu. Te püüate jätta oma küsimustega muljet, nagu oleks see 5,3 miljardi krooni suurune nõue nagu vahetuskaup või kättemaks millegi eest. Mina pean seda nõuet küll täiesti ebareaalseks, kuid tema päritolu pean ma igati seaduspäraseks, õigetest ja õiglastest ootustest ja tunnetest lähtuvaks. Ma kindlasti ei arva, et teine pool kasutab seda pelgalt mingi surve avaldamiseks, endale mingite eeliste saamiseks. Ma ei saa seda nõuet ka oma suuruselt sugugi mõistlikuks pidada ega pea sugugi mõistlikuks ootusi, mis on selle nõudega seotud. Kui sisuliselt kaks aastat tagasi soetati ettevõte miljardiga ja sellelt ettevõttelt tahetakse lisaks juba väljavõetud kasumile saada veel täiendavalt 53 miljardit, siis ma ei julge seda mitte kuidagi mõistlikuks ootuseks pidada ei Eesti, ei Ameerika Ühendriikide ega ka ühegi teise maa puhul. Selle, kas keegi on Werolis võtnud ülemääraseid riske või mitte, selgitab välja uurimine. Mul ei ole seda pädevust, et praegu niisuguseid hinnanguid anda.

Palun, kolleeg Urmo Kööbi!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Me oleme siin korduvalt tundnud muret Weroli saatuse pärast. Infotunnis on põllumajandusminister andnud meile küllaltki vastakaid seisukohti Weroli olukorra kohta. Praegu tehas seisab ja ma lugesin kusagilt, et iga päev tuleb maksta 51 000 krooni võlga. Vili on jällegi maha külvatud, raps, ma mõtlen, ja talupoegadel on suured ootused. Kunas see tehas siiski tööle hakkab, vaatamata sellele, mis olukord ka ei valitseks?

Ma olen ka ajakirjanduse vahendusel kursis sellega, et tehase toorainega varustamise on nüüd Pere Leiva asemel üle võtnud teine firma. Ma usun, et tehase juhtkond saab selle ettevõtte majandamisega hakkama, et tehase töö jälle käivitatakse. Kuid see ei ole ju olnud riigi ettevõtmine, kogu see Werol, rapsitehas, päris selle ettevõtte sünnist saati. Ilmselt on see ettevõtmine juba algusest peale olnud ideena väga hea, kuid krooniliselt alakapitaliseeritud tehase tootmise käivitamisest saati. Riigi osalus seal on tekkinud ju Hüvitusfondi kaudu ja Põllumajandusministeerium on vastutanud selle ettevõtte eest küll üpris lühikest aega, võrreldes tehase varasema ajalooga. See on olnud, niikaua kui enamusaktsiad on olnud riigi omanduses, riigi jaoks väga probleemne ettevõte. Kuni viimase ajani, enne aktsiate müügile pakkumist elas Eesti rahvas teadmises, et see tehas ei ole üleüldse võimeline ilma dotatsioonita töötama. Nüüdseks on meil olemas hinnapakkumised vahemikus 30-50 miljonit. Erainvestorid on andnud sellele tehasele teistsuguse hinnangu kui kriitilised Riigikogu liikmed ja valitsusliikmed omal ajal.

Palun, kolleeg Andres Jalak!

Aitäh! Austatud peaminister! Praegune sebimine Werolis võib mustema stsenaariumi järgi lõppeda sellega, et piltlikult öeldes jääb järele ainult ämber ja number. Kui see nii on, kes siis võtab poliitilise vastutuse?

Praeguseks on aktsiate enampakkumine välja kuulutatud. Enampakkumise tulemused on vaidlustatud kohtus. Kohus on ühe otsuse ühes küsimuses teinud, vaidlustaja on, tean ajakirjanduse vahendusel, väitnud, et ta ei kavatse seda otsust järgmistes kohtuastmetes vaidlustada. Ma loodan, et mõlemal ostjal jätkub tahet hoida tehas töös ja et kohtuvaidlused ei halva tehase tööd sellisel määral, et tema uuesti käivitamine ei ole võimalik või ei osutu otstarbekaks. Kes vastutab? Sõltub tagajärgedest, aga tegijad vastutavad.

Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra peaminister! Head kolleegid, avan läbirääkimised. Palun kõnetooli kolleeg Indrek Raudse!

Härra juhataja! Hea peaminister ja head kolleegid! Mis siin kommenteerida neid vastuseid, ega kommenteerida ei ole midagi. Tundub, et hoolimata sellest, et AS Werol Tehased on selle valitsuse mädapaise, pole valitsus selle mädapaise tekkimise asjaoludega, vastutusega selles osas ja ka järgnevate otsuste puhul järelduste tegemisega kuhugi jõudnud. Mul on hea meel, et peaminister tunnistas, et hoolimata sellest, et pole juriidiliselt korrektset lahendust selle süüdistuse osas, mis juhtimisvigasid on tehtud Werolis ja mida on teinud nüüd siis juba üle-eelmise juhatuse esimees, on fakt, et nii põllumajandusminister Ester Tuiksoo ise kui ka nõukogu esimees on sõnaselgelt süüdistanud üle-eelmist juhatuse esimeest Erki Aavikut oma pädevuse ületamises, selgelt kahjulike tehingute tegemises ettevõtte jaoks. Hoolimata sellest, et see tuli välja juba üle-eelmise aasta detsembris ja Erki Aavik oli sunnitud lahkuma selle ettevõtte eesotsast, hoidis tollane majandus- ja kommunikatsiooniminister Andrus Ansip Erki Aavikut riigi esindajana edasi AS-i Eesti Loots nõukogus. Hoolimata sellest nimetati ta ka juunikuus ehk pool aastat hiljem, kui need asjad olid veel tunduvalt selgemad ja kui sisuliselt käis juba kriminaaluurimine, olid väga selged nõukogu ja üldkoosoleku seisukohad, majandus- ja kommunikatsiooniministri ning rahandusministri koostöös uuesti riigi esindajaks AS-i Eesti Loots nõukogusse. Need on siis moraalsed järeldused. Ma olen nõus, et süüdi saab mõista inimest ainult kohus, kuid kindlasti on riigil valikuvõimalus, hoolimata sellest, kas inimene on mõnes jahimeeste seltskonnas või Rahvaliidu seltskonnas, on riigil õigus valida, keda ta saadab oma huvisid kaitsma, et teostada järelevalvet ja kõrgeimat juhtimisvõimu riigi äriühingutes. Kahjuks pole peaminister kursis ka sellega, et Ester Tuiksoo on tõesti öelnud, et Rahvaliit juhib seda ettevõtet, ja poliitiline vastutus Rahvaliidul kindlasti on. Ka hommehommikune arutelu siin saalis, kus Rahvaliit üritab tegelikult takistada Weroli uurimiskomisjoni loomist, näitab seda, et ta tunnistab seda enda probleemina ja üritab igati, olgu siis palvekirjade saatmisega, olgu siis selle küsimuse sisulisest arutelust kõrvalehoidmisega oma mädapaiset varjata. Kurb on see, et võib-olla ei saada tõesti aru, millised nõuded võivad veel Werolit sellise rahvaliiduliku juhtimise korral ähvardada, kas või viimase nõukogu kokkukutsumise seaduslikkus vastavalt äriseadustikule või ka täiendavale seadusele, eriseadusele, mis reguleerib riigi enamusosalusega ettevõtete juhtimist. Endised juhatuse liikmed on selle juba vaidlustanud, vähemalt ajakirjanduse andmetel. See võib panna küsimärgi alla need lepingud, mida uus juhatus on teinud. Kurb on, et peaminister pole sellega ennast kurssi viinud. Ka siin võib olla nõukogupoolne või nõukogu esimehe poolne pädevuse ületamine, millel võivad olla väga kurvad tagajärjed. Kolmas on majandusloogika. Kui me süveneme selle enampakkumise korraldamisse, ega siis need, kes seal osalesid, enampakkumise tühistamise korral suurt kahju ei kannata. See enampakkumine on niimoodi korraldatud, et mina võin öelda, et mul on sügav kahtlus, kas keegi seda enampakkumist väga tõsiselt võttis. See oli üks samm selle jätkuks, et ettevõttest jääksid alles ainult riismed. Süvendas seda, et see ettevõte leiab oma omaniku - kindlasti ta leiab ja jääb tööle -pankrotimenetluse kaudu. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas riik käitub ja kas ta tekitab oma sammudega kahju või kasu. Kahjuks ei saanud ka selget vastust, kes poliitiliselt vastutab, kui see olukord niimoodi lõpeb. See oleks pidanud küll olema aus ja nimeline vastus, kas selle eest vastutab põllumajandusminister, kas selle eest vastutab peaminister või vastutab terve valitsus. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Indrek Raudne! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Härra peaminister? Ei soovi. Läbirääkimised on peetud ja lõpetatud ja arupärimise temaatika on käsitletud.

Järgmine arupärimine on samuti härra peaministrile, Riigikogu liikmete Trivimi Velliste, Peeter Tulviste, Juhan Partsi, Marko Mihkelsoni, Helir-Valdor Seederi, Indrek Raudse ja Urmas Reinsalu k.a 11. mail esitatud arupärimine 9. mai meeleavalduse kohta. Algatajate nimel palun kõnetooli kolleeg Trivimi Velliste!

Austatud härra esimees! Lugupeetud härra peaminister! 11. mail andsin ma koos seitsme kolleegiga siit kõnetoolist Riigikogu menetlusse arupärimise, mis, nagu öeldud, puudutab 9. mail Tallinnas Tõnismäel asetleidnud vahejuhtumit. Arupärimine koosneb viiest küsimusest. Esiteks, miks ei suutnud Eesti Vabariigi võimud 9. mail Tõnismäel kaitsta Eesti riigilippu rünnete eest, vaid põgenesid sellega alandaval kombel? Teiseks, kas Eesti riigilipu vastu suunatud rünnete eest on peetud kinni mõni isik, kas on alustatud kriminaalmenetlust süüdlaste selgitamiseks? Kolmandaks, kuidas karistatakse ürituse korraldajat, kes ilmselgelt ei suutnud või ei tahtnudki taltsutada huligaanitsevaid isikuid? Neljandaks, miks ei lõpetatud veteranide üritust kell 12.50, nagu avaliku ürituse luba ette nägi, vaid lasti sisuliselt jätkuda ebaseaduslikul kogunemisel, kus pealegi tarvitati alkoholi? Ja viimaseks, millise hinnangu, härra peaminister, annate meeleavaldusel Nõukogude okupatsioonivõimu sümboolika kasutamisele? Tänan tähelepanu eest!

Aitäh, kolleeg Trivimi Velliste! Palun kõnetooli arupärimisele vastama härra peaministri!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Nagu te aru saate ja täiesti loomulikuks peate, olen ma küsinud teie arupärimisele vastamiseks informatsiooni Siseministeeriumist ja olen seda ka saanud. Üldjoontes ühtivad minu seisukohad Siseministeeriumi seisukohtadega, kuid mõne vastuse puhul esitan Siseministeeriumi seisukoha ning lisan sellele ka oma isikliku seisukoha ja hinnangu. Esimene küsimus: miks ei suutnud Eesti Vabariigi võimud 9. mail Tõnismäel kaitsta Eesti riigilippu rünnete eest, vaid põgenesid sellega alandaval kombel? Kõigepealt Siseministeeriumi vastus sellele. Siseministeeriumi valitsemisala asutused olid teadlikud k.a 9. maiga seotud võimalikest ohtudest, mistõttu nimetatud kuupäevale eelnesid vastavates asutustes aktiivne teabe kogumine, analüüs ning ennetustegevus. Samas tuleb tunnistada, et täiendavalt oleks tulnud analüüsida ja ka taktikaliselt läbi mängida kõik sammud ja nende võimalikud tagajärjed, kui tuleb kaitsta riigilippu või selle kandjat. Konkreetsed valikud tuli langetada kohapeal, kõiki tagajärgi, sh sündmuste meediakajastustele järgnevat avalikkuse reaktsiooni polnud võimalik põhjalikumalt analüüsida. Politsei- ja julgeolekuasutuste ametnikud lähtusid avaliku korra kaitsel tehtud otsustes taktikast, et peamine eesmärk on inimeste elu ja tervise kaitse. Kriitika alla sattunud otsus oli tol hetkel taktikaliselt vajalik, sest teistsugune olukorra lahendus tähendanuks füüsilise vägivalla puhkemist. Oleme seisukohal, et sellises olukorras tuleb edaspidi taktikaliste otsuste puhul arvestada laiema avalikkuse reaktsiooni. Kokkuvõtvalt võib öelda, et valitsusasutused, sealhulgas politsei- ja julgeolekuasutused, suutsid prognoosida ja ennetada 9. mai sündmustega seotud ohte riigi julgeolekule ja avalikule korrale, sealhulgas hoida ära rahutused ka mujal Tallinnas ja Eestis. Sellest tulenevalt ei leidnud 9. mail ka aset tõsisemaid avaliku korra rikkumisi. Minu isiklik arvamus kattub üldjoontes eelnenuga. Mõistan politsei käitumist selles olukorras kui soovi hoida ära füüsilisi kokkupõrkeid. Kohapeal olukorda lahendanud politsei otsust viia Tõnismäelt ära Eesti rahvuslipuga piketeerijad pean aga täiesti ebaõnnestunuks. Selle tagajärjel kujunes rahval arvamus, et rahvuslipuga meeleavaldusel viibimine võib esile kutsuda ründeid ning politsei ei suuda inimesi selliste rünnete eest kaitsta. Samas ei soovi ma politsei tegevust üheselt hukka mõista. Me keegi ei suuda prognoosida, milliseks oleks kujunenud olukord, kui politsei oleks asunud seda olukorda teistmoodi lahendama. Ma soovin, et politsei oma edaspidiseid tegevusi planeerides arvestaks seda. Teine küsimus: kas Eesti riigilipu vastu suunatud rünnete eest on mõni isik kinni peetud? Kas on alustatud kriminaalmenetlust süüdlaste selgitamiseks? Isikuid kinni peetud ei ole, kriminaalmenetlus käib vastavalt Jüri Böhmi avaldusele (isikuvastane rünne, karistusseadustiku § 262). Kuna menetlus hetkel käib, ei ole mul võimalik seda kommenteerida. Kolmas küsimus: kuidas karistatakse ürituse korraldajat, kes ilmselgelt ei suutnud või ei tahtnudki taltsutada huligaanitsevaid isikuid? Eesti Vabariigi veteranide - nii nimetavad ennast Teise maailmasõja Punaarmee veteranid - organisatsiooni korraldatud meeleavalduse läbiviimise luba oli antud ajavahemikuks 12.00-12.50. Järgmise avaliku koosoleku, Jüri Böhmi korraldatud piketi läbiviimise ajavahemikuks oli 13.30-17.00. Jüri Böhm oli alates 4. maist meediakanalite kaudu korduvalt kutsunud rahvast üles osalema Tõnismäel pronkssõduri juures toimuval avalikul koosolekul 9. mail 2006. aastal algusega kell 13.30, osalema eesmärgiga see teisaldada. Politsei oli Jüri Böhmiga enne kokku leppinud, et ta alustab piketti täpselt kell 13.30 ja lõpetab, kui tekib oht tema isikule või massiliste korratuste oht. Kokku lepiti ka, et vajaduse korral aitab politsei tal turvaliselt lahkuda. Piketi käigus rünnati Eesti riigilippu kandvat Jüri Böhmi. Kooskõlastatult kaitsepolitseiga ja politseiga lõpetas Jüri Böhm avaliku koosoleku umbes viis minutit pärast piketi algust ja politsei toimetas ta turvalisse kohta. Tulenevalt avaliku koosoleku seadusest on politseil õigus sundi rakendades lõpetada ainult keelatud avalik koosolek või koosolek keelatud kohas. Teisi võimalusi kehtiv seadus ei anna, mistõttu puudub õiguslik alus avaliku koosoleku korraldajaid vastutusele võtta. Neljas küsimus: miks ei lõpetatud veteranide üritust kell 12.50, nagu avaliku ürituse luba ette nägi, vaid lasti sisuliselt jätkuda ebaseaduslikul kogunemisel, kus pealegi tarvitati alkoholi? Sõjaveteranide avalik koosolek lõpetati kell 12.30, mil lahkusid ka selle korraldajad. Samas koosolekust osavõtjad laiali ei läinud. Kolmandale küsimusele vastates sai märgitud, et tulenevalt avaliku koosoleku seadusest on politseil õigus sundi rakendades lõpetada ainult keelatud avalik koosolek või koosolek keelatud kohas. Viies küsimus: millise hinnangu annate meeleavaldusel Nõukogude okupatsioonivõimu sümboolika kasutamisele? Minu hinnang okupatsioonivõimu sümboolika provokatiivsele kasutamisele saab olla üksnes hukkamõistev. Kuni käesoleva ajani ei ole seadusandja pidanud vajalikuks keelata Eestit okupeerinud riikide või mitmesuguste totalitarismisümbolite avalikku kasutamist. Viimaste sündmuste valguses tuleks kindlasti kaaluda sellise õigusliku regulatsiooni kehtestamist. Kehtiva õiguse kohaselt keelab karistusseadustiku § 151 sotsiaalse vaenu õhutamise. Seega, kui nimetatud sümbolite kasutamisega kaasneb üleskutse sotsiaalsele vihkamisele või vägivallale, on vastav tegevus karistatav. Hinnangu saavad siin anda õiguskaitseorganid.

Aitäh, härra peaminister! Riigikogu liikmetel on teile ka küsimusi. Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra peaminister! Ma tänan kõigepealt nende vastuste eest! Ma lugesin teie vastustest välja väga olulise rõhuasetuse, et tegemist oli taktikalise küsimusega, olulisel määral oli tegemist taktikalise manöövriga. Kas me peame sellest niimoodi aru saama, et Eesti Vabariigi suveräänsus tema maa-alal, sealhulgas pealinnas, on taktika küsimus? Kas me peame sellest niimoodi aru saama, et Eesti Vabariigis on otsekui teatavaid okupatsioonioaase, kui kasutada ajalehe Postimees tänast sõnastust, ja üks selliseid okupatsioonioaase asub just nimelt Tõnismäel, mis on sisuliselt otsekui Vene saatkonna tagahoov, kuhu näiteks suursaadik võib minna lilli panema, viidates oma diplomaatilisele puutumatusele, kuid sinimustvalgel lipul sinna praegu asja ei ole?

Aitäh! Tõepoolest, sinimustvalge lipuga taganemine Tõnismäelt oli alandav ja solvav. Sellega saadeti Eesti inimestele tõepoolest signaal, et Eestis, Tallinna, mis on Eesti pealinn, südalinnas on paik, kus meie riigilippu, meie rahvuslippu ei tohi lehvitada. See on äärmiselt kahetsusväärne. Kui omal ajal Tõnismäele mälestusmärk püstitati, siis pidi see mälestusmärk sümboliseerima leina. Ma leian, et selle mälestusmärgi ja selle paiga praegune tähendus on ammu kaugenenud leinast. Need inimesed, kes väidetavalt lähevad Tõnismäele oma leina väljendama, on tegelikult pööranud selle leina nende inimeste, kes sinna on maetud, võimalik, et sinna on inimesi maetud, hauarahu rüvetamiseks. Kui vastab tõele, et väidetavalt on 12 inimest maetud pronkssõduri juurest vaadatuna otse Kaarli kiriku poole suunduvale joonele, ühte ritta põhja-lõuna suunas, mis teatavasti ei ole kristlike matuste tava, siis ilmselgelt need, kes lähevad sinna leinas viina võtma, räuskama, tallavad nende inimeste põrmude peal, kes sinna on maetud. See ei saa hauarahu tagamise seisukohast olla vastuvõetav mitte kellelegi. Samas, nagu ma juba ütlesin, ei ole see monument enam ammugi leinamonument. Ta on omandanud okupatsioonisümboli tähenduse ja seetõttu olen ma päris veendunud, et selle monumendi koht ei ole Tallinna südalinnas Tõnismäel. Tallinnas on väga paljud inimesed harjunud sellega, et see monument on seal kogu aeg. Kuid näiteks Tartu, Lõuna-Eesti inimesed vaatavad Tallinna kui pealinna poole austusega ja nende jaoks on solvav, et Tallinna südalinnas on üks koht, kus sinimustvalge lipp ei ole oodatud. Need, kes väidavad, et sinimustvalge lipp oli provokatiivne, on sügavalt eksiteele sattunud. Sinimustvalge Eesti Vabariigi territooriumil ei ole provokatiivne.

Aitäh! Palun, kolleeg Tiit Niilo!

Aitüma, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! On 12. juuni ja oma vastustes te lasksite minu meelest küll üheselt välja paista hinnangutel, milles ka opositsioonipoliitikud on teiega sama meelt. Ent Eesti inimesed ootavad tegevust. Te nimetasite vajadust teha muudatusi seadusandlikus korras. Kas te nimetate mõned initsiatiivid või konkreetsed tegevused, millega praegu tegeldakse? Me oleme meediast lugenud valitsusliikmete vastakaid arvamusi. Võib-olla teie valitsusjuhina oskate täna meile välja tuua mingi suunatud liikumise.

Mina tegutsen selle nimel, et pronkssõdur Tõnismäelt võimalikult kiiresti teisaldada, ja kui sinna on inimesed maetud, siis need inimesed väärikal kombel ümber matta sinna, kus on nende koht, st kalmistule. Kõigepealt ei ole meil ajaloolises plaanis selgust, kes ja millal, kui üldse, on Tõnismäele maetud. On mitmesuguseid arvamusi. Ma olen lugenud Rahva Hääle omaaegseid artikleid, kus sõjakomissariaat, vist oli see major Veskimägi, on rääkinud, kuidas 25. septembril 1944. aastal maeti suurte auavalduste saatel Tõnismäele Tallinna vabastamisel langenud inimesi. On loetletud 13 nime, kellest kaks olid pea 30 aastat tundmatud sõdurid, hiljem selgus, et küllalt kõrge aukraadiga ohvitserid, või vähemalt väidetakse nii, selgunud ei ole praegu minu jaoks mitte midagi. Samas on teised allikad - arhiiviallikaid me pole praeguseni avastanud, selliseid allikad, mis otseselt korraldavad matmist, me ei ole avastanud -, mille kohaselt need inimesed maeti sinna 1945. aasta aprillis. 25. septembril 1944 ei olnud põhimõtteliselt võimalik sinna matta ühte isikut, kelle surmadaatumiks Nõukogude allikad annavad 27. september 1944, ehk siis päris elavat inimest matta ei ole sünnis. Nüüd on arvatud, et sinna ei pruugi olla mitte kedagi maetud, osaliselt on see vaidlustatav väljakaevamistega. Kui omal ajal minu meelest Helsingi linn kinkis pärnad, mis on sinna istutatud, siis pärnadele istutusaukude kaevamisel satuti ka ühele mittekristlikule matusele. Selle kohta on koostatud väga korralik protokoll ühes joonistega. Põhimõtteliselt see üks leitud matus, õhukesed kirstulauad, mis jääb sisuliselt pärnade joone alla, kinnitab seda väidet, et kui sinna on keegi maetud, siis on nad maetud kõik ühte põhja-lõuna suunal asuvasse kraavi. Selle kohta, kes sinna on maetud, on avaldatud ka väga erinevaid arvamusi. Teatavasti Tallinna vabastamiseks Tallinna linnas mingeid lahinguid ei peetud. Tallinnas ei olnud sel ajal, kui laskurkorpus Tallinna sisse tuli, Saksa vägesid, Saksa sõjaväelasi. Väidetavalt on hukkunud toodud sinna Tõnismäele eri aegadel Kahala väikesest lahingupaigast. Mingitel väidetel on sinna maetud marodöörid, kes läksid Livikost viina varastama ja kelle punaarmeelased maha lasksid. Ainus naisterahvas, kes sinna on maetud, on linnaelanike arvamuste ja juttude põhjal surnud vägivaldset ja mitte üldse sõjamehelikku surma Russalka juures ja on hiljem sinna juurde maetud. Nii et selgus ajaloos on kindlasti vajalik. Võimalikult suur toetus ümbermatmise ideele on kindlasti ka vajalik. Ma ei usu, et selles küsimuses on võimalik saavutada täielikku konsensust, kuid sellises liikluskäras ei ole kindlasti kadunutele õige paik. Ma olen käinud Siselinna kalmistu garnisonikalmistu osas ja sinna on maetud väga paljud sõjas langenud. Seal on piisavalt ruumi, et veel 12 inimese säilmed sinna matta. Teada on, et ka Siselinna kalmistu garnisonikalmistul, mis on militaarse kallakuga ja militaarsete traditsioonidega olnud läbi aegade, on paljudele püstitatud lihtsalt sammas, hauakivi, aga maetud ei ole kedagi. Võib arvata, et ka praegu, kui teha väljakaevamisi, ei ole võimalik leida kõiki neid, kes sinna on maetud, kui sinna üldse on maetud, sest vahepeal on seal tehtud mitmeid kaevetöid, kus pole üleüldse olnud mingisugust muinsuskaitselist järelevalvet. Näiteks on sealt üks veetoru läbi viidud. Igavese tule alus, neid hauatähiseid, postamente on seal kaevatud, aga kas on satutud mõnele matusele või mitte, ei ole praeguseks teada. Minu kindel seisukoht on, et pronkssõdur tuleb teisaldada, ja kui sinna on inimesi maetud, siis tuleks need säilmed väärikalt ümber matta. Seda ei saa kindlasti uisapäisa teha. Kuid ma ei ole nõus ka sellega, et kui tunded vaibuvad, siis pole kohane seda teha. Sellega on samasugune lugu kui aukliku katusega, et kui parasjagu just kõvasti vihma kallab, siis ei saa katust parandada, ja kui vihma enam kõvasti ei kalla, siis pole ju hädapärast vaja parandada. Ma arvan, et see okupatsiooni mälestusmärk on kujunenud juba teatud inimestele kultuskohaks, ja seepärast tuleb mälestusmärk sealt teisaldada.

Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra peaminister! Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõnetooli palun kolleeg Trivimi Velliste!

Härra esimees! Lugupeetud härra peaminister! 31. augustil 1994 lahkus Eestist viimane relvastatud Vene sõdur. Meil tekkis otsekui kujutelm, et me olime jõudnud tagasi ajastusse enne 28. septembrit 1939. Ometi ei olnud see nii, sest meie võit 31. augustil 1994 ei olnud täielik selles mõttes, et meie tahte vastaselt jäi Eestisse väga ulatuslik tsiviilgarnison, mis koosnes rohkearvulistest erusõjaväelastest ja veelgi suuremast arvust vaenulikult meelestatud tsiviilisikutest. Ja nende hoiakute lakmuspaberiks kahtlemata kujuneski täna arutatav pronksmees Tõnismäel, mis tegelikult ei väljendanud leina, nagu härra peaminister siin äsja rõhutas, vaid päris kindlasti väljendas Punaarmee võitu. Paljud arvasid, et see probleem, mille tsiviilgarnison oli Eestile tekitanud, kaob ajapikku, sedamööda kuidas lahkuvad vanad sõjaveteranid, keda iga aastaga jääb järjest vähemaks. Tegelikkus on näidanud midagi muud. Nüüd tullakse juba vene koolidest klassijuhataja käekõrval klasside kaupa ja 9. mail ning 22. septembril publik aina nooreneb. Tänavu me võisime seal näha juba hästi korraldatud salka, kelle selgadel olid korralikus kirjas sildid "Not_noi dazor". See kõik on kinnituseks, et meie lõimumispoliitika on olnud suurel määral näiline ja pinnapealne. Me oleme andnud nendele signaali, et Eesti Vabariik on tegelikult paberist tiiger, kes vahetevahel küll võib-olla veidi uriseb, aga ei ole mitte kunagi hammustanud. Ja valitsuse hoiakust on muidugi võidud välja lugeda ainult ühte, teha ainult ühe järelduse: nimelt, igale järeleandmisele peab Eesti valitsuse poolt järgnema uus järeleandmine. Pehmust ja leigust tõlgendatakse vastavalt bütsantslikule tavale nõrkusena. Tänane Postimees kirjutab Tallinna lennusadama kohtuepopöast, mis iseenesest on olnud ju naeruväärne ja on järjekordne kinnitus Eesti Vabariigist kui paberist tiigrist. Tänane Postimees nimetab lennusadamat üheks okupatsioonioaasiks, mis on kestnud kõik need poolteist aastakümmet, mil me oleme pidanud end jälle vabaks. Ja nagu ma äsja härra peaministrilt küsides juba rõhutasin, on veelgi olulisem ja veelgi silmatorkavam okupatsioonioaas Tõnismäel. See on oaas, kuhu sinimustvalgel lipul ei ole praegu asja, sest sinimustvalge lipp on seal keelatud. Ma ei ole aga sugugi veendunud, et kui oma diplomaatilisele puutumatusele viitav Vene suursaadik sooviks minna sinna lilli asetama, siis ta ei saaks ületada politseipiiret, vaevalt et Eesti politsei söandab teda takistada, sest see tähendaks ebameeldivat konflikti Venemaaga. Ükskõik, missugune ei oleks põhjus, ükskõik, missugune ei oleks ka selgitus - Tõnismägi on praeguseks muutunud Vene saatkonna tagahooviks. Ja kui Not_noi Dazor peaks ühel ööl ilmuma siia Pika Hermanni torni ümber ja me ühel varahommikul päikese tõustes avastame, et nad on Pika Hermanni torni punalippudega ümber piiranud, ja kui nende hulgas peaks olema keegi, kellel on snaiprikalduvusi ja kellel võiks olla võime lasta puruks Pika Hermanni tornis lehviv sinimustvalge lipp, kas me siis selleks, et ebameeldivust ära hoida, anname ise korralduse see sinimustvalge lipp tornist alla tuua ja sulgume Pika Hermanni torni kitsastele treppidele? Kas see on siis Eesti Vabariigi viimane pelgupaik, kuhu Eesti Vabariik taganeb? Kõige viimaks ma tuletan meelde, et kaitseväekalmistu, millest härra peaminister äsja rääkis, on Eesti kaitseväe kalmistu. Seal on taastatud Eesti Vabadussõja juhtide hauad, seal on taastatud Vabadusristi kavaleride hauad, see on Eesti panteon ja see on Eesti pühamu. Ja ma kahtlen väga, kas sellest sobib teha Vene pühamut. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh, kolleeg Trivimi Velliste! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Härra peaminister, palun!

Austatud esimees! Austatud Riigikogu! Hea arupärija! Tahaks täpsustada Siselinna kalmistu staatust. On üks kalmistu osa, kuhu on maetud Eesti kaitseväelasi, sinna on ka osaliselt peale maetud Vene sõjaväelasi. Seal kalmistul on olemas ka Briti sõjameeste matmiskoht. Kuid sellel kalmistul on olemas terve suur ala, kuhu aegade jooksul on maetud ainult Nõukogude armee sõjamehi, ja neid ei ole maetud Eesti sõjameeste peale. See kalmistu on päris suur. Ma ei pea heaks mõtet, mida on ajakirjanduses esitatud, näiteks Heinz Valk on esitanud selle mõtte, et teisaldada pronkssõdur Aleksander Nevski kalmistule. Mulle teadaolevalt ei ole Aleksander Nevski kalmistul selliseid militaarseid traditsioone ja seal ei ole võimalik leida ka vaba platsi. Nii et minu meelest nende sadade, ma ei tea küll, mitusada neid seal praegu on, Nõukogude armee sõdurite kõrvale mahuksid need 12-13 - see arv ei pruugi vastata tõele, sest teatavasti puhkab üks, Grigorjevi-nimeline mees, keda 13 hulka peetakse, Kaliningradi oblastis - sinna ära küll. Aga loomulikult on see diskussiooni teema. Aitäh!

Sellega on läbirääkimised peetud ja lõpetatud ning arupärimise teema käsitletud. Aitäh, härra peaminister, arupärimistele vastamise eest! Kui on soovi kasutada vaba mikrofoni, siis palun registreeruda pärast haamrilööki! Vabas mikrofonis ei soovita osaleda. Sellega on tänane, esmaspäevane Riigikogu istung lõppenud. Istungi lõpp kell 17.37.