Tere päevast, lugupeetud kolleegid ja austatud ministrid! Alustame tänast Riigikogu infotundi. Kõigepealt kohaloleku kontroll. Kohalolijaks registreeris ennast 37 Riigikogu liiget, puudub 64. Tänases Riigikogu infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: keskkonnaminister Villu Reiljan, siseminister Kalle Laanet ja välisminister Urmas Paet. Küsimuste järjekord on teile kõigile, nii nagu ikka, välja jaotatud. Lähemegi küsimuste juurde. Tõnis Lukas, küsimus keskkonnaminister Villu Reiljanile, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma õnnitlen teid kõigepealt kõrge riikliku autasu puhul, mille te olete presidendilt saanud ja saanud keskkonnakaitse edendajana. Ma loodan, et pärast sellist keskkonnakatastroofi ja riigi suhteliselt küsitavat võimekust keskkonnakatastroofi likvideerimisel jätkub teil ikkagi mehisust see autasu vastu võtta. Aga nüüd küsimuse juurde. Mis te arvate, kust võttis peaminister Andrus Ansip informatsiooni selle kohta, et võimalik saastaja on just nimelt see Libeeria lipu all sõitev laev? Ja miks noomis ta teid avalikult pressikonverentsil enne seda, kui hakati üldse asjaolusid selgitama?

Aitäh, härra Lukas! Teilegi õnnitlused. Teie küsimus puudutab seda, miks ja kust Andrus Ansip andmed sai. Ta ütles, et ta sai need eravestluses. See puudutab faksi laevalt Flawless. Tõsi on see, et tänaseks on selle faksi elu juba nädal aega kestnud. Kuid kust ta sai andmed, et just see laev süüdi on? Ma ei tea seda. Tõsi on, et Flawless on üks laev kahtlustatavate rivis, tänaseks vajunud ilmselt juba rivi lõppu. Peaministri muret informatsiooni liikumise pärast üritan ma mõista. Hinnangute osas annab vastused aeg.

Aitäh! Tõnis Lukas, esimene kohapeal registreeritud küsimus.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et esimese löögi alla lähevad Siseministeeriumi valitsemisala ametnikud ja teid päästab sellest löögist ainult see, et mõned Keskkonnainspektsiooni ja teie valitsemisala olulised ametnikud kuuluvad Reformierakonda. Aga samas on peaminister oma vastuses mulle, Res Publica esimehele Taavi Veskimäele ja sotsiaaldemokraatide esimehele Ivari Padarile märkinud, et see, millisel määral kellelegi valitsuses jagub poliitilist vastutust, selgub pärast juurdluse lõppu. Kas praegu käib mõni juurdlus poliitilise vastutuse määra üle ja millal see juurdlus võiks teie andmetel tulemusi anda?

Aitäh! Poliitiline juurdlemine käib just praegu siin ka. Selles mõttes ei ole valitsus erand, kuid võib öelda, et vastutus on jagatud. 2000. aasta 20. septembril peaminister Mart Laari, siseminister Tarmo Looduse ja riigisekretär Aino Lepik von Wireni allkirjaga on see muudatus tehtud. Ma loen sulle, hea kolleeg, selle ette, sest sa olid ise siis valitsuses, kui merereostuse avastamise ja likvideerimise ülesande täitmise korrastamiseks kehtestati piirivalveseaduse § 4 lõike 2¹ alusel määrus. Määruse järgi antakse Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas oleva Keskkonnainspektsiooni õigused ja kohustused merereostuse avastamisel ja likvideerimisel sise- ja territoriaalmeres, majandusvööndis, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel üle Siseministeeriumi valitsemisalas olevale Piirivalveametile. Sellest otsusest tulenevalt on ka tööjaotus. Keskkonnainspektsioon asub tööle siis, kui ta on saanud andmed laialdase merereostuse kohta. Keskkonnainspektsioon sai reostusteate 28-ndal kell 13.08. Kõigist neist faktidest lähtub kahtlemata nii juriidiline kui ka poliitiline vastutus.

Aitäh! Tõnis Lukas, teine ja viimane kohapeal registreeritud täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Muu hulgas tuletan teile meelde, et valitsus, mida juhtis Juhan Parts ja kuhu ka teie juhtumisi kuulusite, täpsustas eelmise aasta kevadel vastutusalasid ja määras keskkonnajärelevalve alal vastutajaks just nimelt keskkonnaministri. Selle kohta on ka dokument. Meil on kindlasti palju küsimusi. Kuidas praegune valitsus on neid konkreetseid suuniseid ellu viinud? Millistest vahenditest võetakse kahjutasu raha, kui juhtub, et on süüdistatud vale laeva ja kui seda on tehtud lausa peaministri tasemel? Kui ikkagi selgub, et ka valitsusel on mingi poliitiline vastutus, kuigi püütakse ametnikke teha kõigi asjade eest vastutajaks, siis lähtub see ikkagi peaministri initsiatiivist. Kui pärast seda öeldakse, et valitsuses on asjad korras nagu Norras, kuidas siis Norras talitataks peaministriga, kes on valesüüdistuse esitanud?

Tõnis Lukas, aeg.

Aitäh! Härra Lukas! Te ajasite nüüd kõik maailma asjad segi. Tõepoolest, Juhan Partsi valitsusele tuleb teha selles mõttes kummardus, et Helsingi konventsiooni täitmise osas võeti otsused vastu 31. märtsil 2005. Järelevalveküsimus on Keskkonnaministeeriumi pädevuses, see on ka tõsi. Selle toimingu tegemiseks, uurimiseks, kahjude kokkuhindamiseks ja väljanõudmiseks on olemas Keskkonnainspektsioon, kes pärast informatsiooni saamist on sellega ka tegelema hakanud. Mis puutub teie ülejäänud seisukohtadesse, et kes vastutab selle eest, kui nimetatakse süüdlaseks seda, kes ei ole süüdi, siis ma ei sooviks enne juurdluse lõppu kuidagi selliste asjade üle spekuleerida. Selge see, et keskkonnaministrina, kes jälgib Helsingi konventsiooni nõuete täitmist, on meie kõigi ülesanne ühiselt suurendada võimekust nii reostuse avastamisel kui ka tõrjumisel. Ma kutsun kõiki üles aitama Siseministeeriumi, et me selle ühise eesmärgi saavutamisel jõuaksime sellisele tasemele, et me vastame konventsiooni nõuetele ja suudame tundlikku mereala väärikalt kaitsta.

Aitäh! Võtame käsitlemisele kolm kohapeal registreeritud küsimust. Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te juba puudutasite eelmise valitsuse tööd. Kui palju üleüldse varasemad valed otsused on mõjutanud praegu kriisiolukorra tekitamist? Võib-olla te nimetate mõne varasematel aastatel tehtud vale otsuse, mis on meile praegu saatuslikuks saanud.

Aitäh! Väga raske on poliitilisi otsuseid nimetada valeks või õigeks. Vastavalt keskkonnastrateegiale oleks jäänud asjad ilmselt nii, nagu nad 1999. aastal lõppesid. Siis tuli uus valitsus, tulid uued otsused. Esimene otsus on jaanuarist 2000, kui otsustati Mereinspektsioon ehk teiste sõnadega merepolitsei kaotada ja ühendada Keskkonnainspektsiooniga. Iseendast ei pea ma õigeks asuda seda fakti kui sellist siin kritiseerima. See on üks otsus, kus merealased prioriteedid võivad minna veidikene hõredamaks, kuid ei tarvitse. Teine otsus, mis tähendas sisuliselt merereostuse avastamise ja tõrje viimist Keskkonnainspektsiooni alt Piirivalveametile, võib olla euroopalikult täiesti modernne samm, kuid sellele oleks kahtlemata pidanud järgnema tõsised finantsotsused. Anti üle inventar, kuid kas anti kõik üle, kui palju uut võimekust suudeti luua, selle kohta ei saa ma kolleegi eest rääkida. Siiski 2003, 2004 ja 2005 tegeldi väga tõsiselt EVA-316 ümberehitamisega, kuhu on pandud 1 miljon Taani abi, 2,3 miljonit Soome abi ja umbes 102 miljonit krooni Eesti riigi abi. See laev, mis võimekust suurendab, on just nüüd valmimas. On tehtud tööd, kuid tempot tuleb lisada.

Aitäh! Mart Nutt, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra keskkonnaminister! Ma tulen korra tagasi kahjunõude teema juurde. Ma olen kaugel sellest, et küsida võimalikke oletusi, kes võib olla selle reostuse tekitanud. Mingit põhjust ei ole loomulikult tekitada olukorda, kus meile võib veel mõni kahjunõue kaela sadada. Aga üks kahjunõue on siiski õhus. Ma küsin lihtsalt seda, milline on teie hinnang, millisest eelarvest peaks see kahjunõue olema tasutud, kui selline asi meile esitatakse, kas Keskkonnaministeeriumi rahast, Siseministeeriumi rahast, valitsuse reservfondist või kuskilt mujalt.

Aitäh, härra Nutt! Ma ei hakka ennustamisega tegelema, sest sellist nõuet ei ole praegu esitatud ja ka juurdlus on lõppemata, mistõttu võib öelda, et kõige tähtsam on, et reostaja kätte saadaks ja et reostaja kannaks täit vastutust. See peaks olema meie kõige tähtsam eesmärk. Keskkonnainspektsiooni algatatud toimingud on üle antud prokuratuurile ja Keskkriminaalpolitseile. Koostöös rahvusvaheliste jõududega käib intensiivne töö, millest on ülevaateid andma kutsutud ja seatud prokuratuur, kes on seda ka teinud. Me võime ütelda, et jah, laevade ring kitseneb ja üritatakse läheneda eesmärgile.

Aitäh! Viimane kohapeal registreeritud küsimus, Toomas Alatalu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra minister! Kas ma lugesin su näost õigesti välja, et sulle tuli paraja üllatusena kolleeg Lukase katse siduda ministeeriumi tegevust sellega, millisesse erakonda üks või teine ministeeriumiametnik kuulub? Kuna sa oled ministri koha peal olnud kaua, siis võib-olla oleks hea kuulda, kas tõesti on meil ministeeriumiametnike tegevuse puhul määravaks saanud nende parteiline kuuluvus või on ikkagi esikohal oma eriala tundmine.

Aitäh! Jah, ma lugesin küll härra Lukase lausest sellise mõtte välja. Kuid ma kutsun üles väga suurele vastutustundlikkusele selles küsimuses. Kui me keskkonnaprobleemidest teeme päevapoliitilised ja parteipoliitilised probleemid, siis halvame väga tõsiselt oma võimalusi efektiivselt töötada ja häid tulemusi saavutada. Keskkonnaministeeriumis ja allasutustes on tööl kõigi erakondade esindajaid, alates Isamaaliidust ja lõpetades Rahvaliiduga. Ma väidan, et võib alustada Reformierakonnast, võib alustada Rahvaliidust, võib alustada Res Publicast - kõik nad on meil esindatud. Ütlen nii: see on hea, sest kui meri on reostatud, siis on see reostatud kõigi jaoks, see on meie kõigi ühine kahju. Kui süütud linnud surevad kas kellegi tahtluse või tahtmatu kuriteo tõttu, hooletuse tõttu, siis on elu lõppemise nägemine masendav. See on masendav. Ma ei pea seda täna kuidagi poliitiliseks probleemiks. Me oleme oma sisejuurdluses väga tõsiselt uurimas ka Keskkonnainspektsiooni iga toimingut, iga minutit, iga kõnet, iga meili. Meil ei ole neile väga suuri etteheiteid, kuid kuna õnnetus on suur, siis me oleksime tahtnud näha otsustavamat ja loovamat käitumist, kuigi andmeid oli napilt.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Võtame käsitlemisele Eiki Nestori küsimuse siseminister Kalle Laanetile. Palun!

Härra minister! Palun rääkige meile alustuseks, millised on teie ja teie ministeeriumi allasutuste kohustused keskkonnareostuse avastamisel ja tõrjel!

Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Aitäh küsimuse eest! Siseministeerium vastutab Piirivalveameti tegevuse kaudu merereostusseire eest. Avastades merereostuse, on piirivalve kohustatud alustama merereostuse likvideerimist merel. Kui merereostus on jõudnud rannikule, siis on Päästeamet koos kohaliku omavalitsusega kohustatud alustama reostuse likvideerimist rannikul. Sellised on Siseministeeriumi valitsemisala kohustused.

Aitäh! Esimene täpsustav küsimus, Eiki Nestor, palun!

Vabariigi Valitsus on täpsustanud neid kohustusi oma eelmise aasta 31. märtsi otsusega. Seal on Siseministeeriumil mitmeid ülesandeid, kaasa arvatud eelmise aasta detsembriks riikliku reostustõrjeplaani koostamine. Kas see tõrjeplaan on juba koostatud, kas see on heaks kiidetud, kuidas käib selle rahastamine, millised finantsid on selle aasta riigieelarves selle plaani täitmiseks?

Aitäh küsimuse eest! Piirivalveametil on olemas taktikaline plaan reostustõrjeks merel. Riiklik reostustõrjeplaan on riiklikul tasandil, see tähendab, et see plaan tuleb Siseministeeriumil koostada ühistööna Keskkonnaministeeriumiga. Tänaseks päevaks kahjuks riiklikku reostustõrjeplaani veel ei ole, kuid olen veendunud, et lähiajal saab see olema.

Aitäh! Eiki Nestor, teine ja viimane täpsustav küsimus.

Riiklikku reostustõrjeplaani ei ole, informatsioon ei liigu, Piirivalveametil ja Päästeametil pole õieti ei vahendeid ega võimalusi reostuse avastamiseks ega likvideerimiseks. Arvuti või pliiatsiga laua taga midagi ei leia ja mitte midagi ka ei likvideeri. Miks te olete arvamusel, et te ei kanna poliitilist vastutust selle korralageduse eest, kui ülesanded on täitmata?

Loomulikult vastutan ma Siseministeeriumis toimunu eest, kuid küsimused ei ole päris nii lihtsad, kui nad võib-olla esialgu paistavad. Sest kõik need taotlused, mis on esitatud eelnevatele valitsustele, on jäänud suures osas rahastamata. Millistel põhjustel, seda on mul väga raske öelda. Tõesti, praegu on reostusseire, nagu te ka mainisite, väga nõrk. Piirivalvelennukil, mis teeb merereostusseiret, puuduvad täielikult tehnilised vahendid. Seire toimub praegu visuaalselt ehk piirivalvurid vaatavad silmaga, kas on kusagil reostust. Kui reostus on olemas, siis nad loomulikult fikseerivad selle. Praegune olukord kindlasti ei vasta sellele, mida meilt tegelikult oodatakse konventsioonide põhjal. Kuid ma rõhutan ka seda, et Siseministeeriumi valdkonda kuuluvad väga paljud muud ülesanded, eelkõige Eesti inimese turvalisus, inimeste päästmine ja kõik sellega kaasnev.

Aitäh! Võtame käsitlemisele ka kolm kohapeal registreeritud küsimust. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Austatud siseminister! Küsin teilt sellise põhimõttelise küsimuse, millele on võimalik anda lihtne ja konkreetne vastus. Esitage oma käsitlus, millisel juhul valitsuse liige poliitiliselt vastutab tekkinud probleemi eest oma valitsemisalas ja milline on see vastutuse määr, et valitsusliige peaks ametist lahkuma.

Aitäh küsimuse eest! Ma olen avaldanud oma arvamust ka pressile. Minu seisukoht on, et minister vastutab kõige selle eest, mis toimub tema valitsemisalas. Kuid minu arvates tuleb arvestada kõike, mis on toimunud varasemalt. Ministrite pidev ja kiire vahetumine, iga poole aasta või aasta tagant vahetub minister, ja mingit stabiilset arengut, stabiilsete plaanide elluviimist on väga raske eeldada, sest selleks, et olla kursis toimuvaga, läheb aega. Kui me vaatame ka seda, et pärast Euroopa Liiduga ühinemist on meie funktsioonid totaalselt erinevad, kui nad olid enne, siis meie ametkonnad ei ole jõudnud veel sellele tasandile, et töötada ühesuguse tasemega Euroopa Liidu suunas ja samal ajal siseriiklikult.

Aitäh! Olev Laanjärv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud siseminister! Ma mõistan väga hästi teie ebamugavust ja ka vastutust. Aga Piirivalveamet oli, on ja jääb, siseministrid tulevad ja lähevad. Piirivalveametit ei saa süüdistada ka selles, et seal oleksid väga erinevate erakondade esindajad. Kui Piirivalveamet on selle ülesande saanud, kas on ta teinud kõik selleks, et tõestada poliitikutele, mida tähendab sisejulgeolek, mida see maksma läheb? Ma tuletan meelde Alambrat. Kas pärast seda on suhtumine muutunud? On olemas sisejulgeoleku nõukoda. Kas Keskkonnaministeeriumist on ka keegi selles nõukojas, sest ...

Aeg, kolleeg Laanjärv. Teie aeg on läbi.

... keskkonnaprobleemid on ühed suuremad sisejulgeolekuprobleemid?

Aitäh küsimuse eest! Ma tean, et Piirivalveamet on Siseministeeriumi kaudu eelnevate aastate jooksul esitanud väga palju taotlusi just nimelt merereostustõrje vahendite soetamiseks. Enamikul juhtudel on need taotlused jäänud rahuldamata. Mis põhjustel, seda on minul praegu väga raske hinnata. Selge on, et valdkond, mis puudutab merd ja merereostust, on Eesti jaoks kindlasti väga oluline. Kui me räägime sisejulgeoleku nõukojast, siis praegu ei ole tõesti seal keskkonnaspetsialisti. Kuid nõukoja liikmete hulk on muutuv. Me peame tõsiselt selle üle mõtlema.

Aitäh! Viimane kohapeal registreeritud küsimus, Marko Pomerants, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te olete olnud selle ameti peal nüüd juba üle kümne kuu ja see riiklik plaan, mida teil ei ole, peaks olema valmis eelmise aasta lõpust. Mul on kaks küsimust. Millal te saite teada, et teil selline ülesanne on, kas see langes kuidagi kokku selle õnnetu reostushetkega ja mis on takistanud selle plaani valmimist? Üks asi on ressurssidega kaetus, eks ole, teine asi on see plaan ise, mida ta oma mahult, vastutusalalt ja ülesannetelt kellele kuidas kujutab. Miks seda ei ole?

Aitäh küsimuse eest! Minule isiklikult teatas ametkond sellisest ülesandest möödunud aasta lõpul, jään vastuse võlgu, oli see november või detsember, kui me arutasime, kuidas on võimalik riiklikku reostustõrjeplaani koostada. Meie seisukoht oli, et see peab toimuma tihedas koostöös Keskkonnaministeeriumiga. Meil oli plaan see teema üles võtta, kuid kahjuks jäime hiljaks.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Võtame käsitlemisele Urmas Reinsalu küsimuse keskkonnaminister Villu Reiljanile.

Aitäh, austatud ettekandja! Austatud härra minister! Vabariigi Valitsuse seaduse järgi vastutab minister oma valitsemisala eest. Seaduse § 61 ütleb, et Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas on keskkonna- ja looduskaitse. Parlament on oma tahet ministri vastutuse kohta väljendanud. Teie sisemised kokkulepped valitsuse sees siseministriga selle vastutuse pihustamiseks ei ole täna küsimus parlamendile. Nende kokkulepete seaduslikkus vajab veel hindamist. Küsimus on selles (ma tahan teilt ühest ja lihtsat vastust), kas te vastutate Eesti riigis ministrina keskkonna- ja looduskaitse eest ja milles seisneb teie vastutus oma valitsemisalas toimuva eest. Kuidas te seda ise mõistate?

Aitäh, härra Reinsalu! Loomulikult vastutan, olen küllalt pikalt vastutanud ja vastutan just nende õigusaktide, seaduste ja Vabariigi Valitsuse määruste piires, nagu on töö jaotatud. Muuseas, ka Helsingi konventsioon ütleb, et kõikidel riikidel on õigus oma siseriikliku õigusloomega vastutust jagada. Ma tahan ütelda, et katastroof on toimunud ja mõtlemist jätkub siin meile kõigile. Aga ma ei taha kuidagi visata kivi ainult naabrimehe kapsaaeda. Sellest, et meie merereostuse avastamise võimalused, tõrjevõimalused ja mitmed võimekused, mis puudutavad ka keskkonnavaldkonda, on vähesed, olen ma kirjutanud peaministrile ja rahandusministrile kirja. Selles andsin ma ülevaate olukorrast Euroopa Liiduga liitumise lepingu täitmisel, kus me oleme võtnud väga konkreetsed kohustused selleks, et aastaks 2010 puhastataks üle 2000 elanikuga asulas reoveed. Kõik need tegevused vajavad investeeringuid, siis me saame oma lubadusi täita. Nii et ma kutsun keskkonnaküsimustes palju laiemale vastutusele. Ma olen kahtlemata üks vastutaja.

Aitäh! Urmas Reinsalu, esimene täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Härra minister! Eestis on ministeeriumide valitsemisalades tegemist personaalse vastutuse printsiibiga. Keskkonnakaitse või looduskaitse eest vastutab Eestis üks inimene, poliitilist vastutust kandev minister. Te mainisite katastroofi. Keskkonnaministeeriumi pressiesindaja on ajakirjandusele öelnud, et Keskkonnaministeerium ei käsitle situatsiooni kui kriisiseisundit. Ornitoloog Andres Kuresoo sõnul võib rehkendada, et hukkunud on iga kümnes Eestis talvituv aul. Me teame, et väidetavalt on hukkunud kümned tuhanded linnud. Mida Keskkonnaministeerium üldse käsitleb kriisina looduskaitsealal kui mitte sellist katastroofi?

Aitäh! Kui te jälgisite tähelepanelikult selle protsessi kulgu, siis tõepoolest oli pärast 28-ndat kohe suhteliselt raske võtta väga selgeid seisukohti, kuna andmeid oli ebapiisavalt. Ma võin teile öelda, et kriisikomisjoni ma käivitasin ja see töötab edukalt. Ka ametkondade koostöö on olnud edukas. Mis puudutab seda, et mingil momendil informatsiooni ebapiisavuse tõttu öeldakse, et ei ole katastroofi, siis kui on surnud 20 lindu, siis ei ole katastroofi, aga kui 200, siis hakkab katastroof kahtlemata pihta. Ma ei pea seda hinnangut õigeks.

Aitäh! Urmas Reinsalu, teine ja viimane täpsustav küsimus.

Aitäh, härra minister! Ma juhin tähelepanu, et selleks ajaks, kui ministeeriumi esindaja sellise avalduse tegi, oli vähemalt esitatud väide, et hukkunud on tuhandeid linde. Aga jäägu see seisukoht teie südametunnistusele. Riigikontroll leidis 2004. aasta sügisel auditis, et vaatamata sellele, et naftatankeri ulatusliku mõjuga avarii toimumise tõenäosus Eesti vetes on suur, ei ole riik võimeline reostust õigel ajal avastama ega seda omal jõul likvideerima, pannes ohtu kogu Läänemere. Selles on valdavalt süüdi Keskkonnaministeerium, kes ei suuda täita talle Vabariigi Valitsuse seadusega pandud ülesandeid ega pole astunud samme, et täita Helsingi Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioonist tulenevaid ülesandeid. On see Riigikontrolli väide relevantne?

Aitäh! Vaadake, Riigikontroll saigi Helsingi konventsiooni täitmise võimekuse kohta andmed meie käest. Sellele karmile tõele, et merereostuse avastamiseks meil võimekust ei ole, kuigi see on Piirivalveameti asi, olen ma tähelepanu juhtinud. Me viisime selle probleemi valitsusse, valitsus astus teatud samme. Aga praegu on lahendused tõepoolest just finantseerimises ja finantseerimise juurde tuleb meil edaspidigi väga tihti tagasi tulla. Kui me räägime konkreetsest vastutusest, mis puudutab Helsingi konventsiooni, siis seda Keskkonnaministeerium jälgibki, et seda täidetaks. Me oleme seda teinud, meil on inimesed, kes ei ole reostusprobleemidega tegelnud mitte kolm aastat, vaid 33 aastat ja kes on väga väljapaistvad selle ala spetsialistid. Neid probleeme, nagu väitis ka kolleeg Laanet, ei saa lahendada sõnadega. Neid saab lahendada investeeringute, finantside, õpetamise, koolitamise ja koordineeritud tegevusega.

Aitäh! Võtame käsitlemisele ka kolm kohapeal registreeritud küsimust. Marika Tuus, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teatavasti andis Piirivalveamet sellest reostusest Keskkonnainspektsioonile teada enam-vähem kohe. Mis te arvate, kui palju ja kas takistas ka näiteks ressursside puudus inspektsioonil neid asju kiiremini seal lahendamast?

Aitäh! Proua Tuus! Teie ei ole asjast suurt midagi aru saanud, kahjuks. Asi on nimelt selles, et Keskkonnainspektsioonile saabusid esimesed teated reostusest 28. jaanuaril kell 13.08. Enne seda ei olnud ühtegi teadet reostuse kohta. Kui te mõtlete seda kuulsat Flawlessi faksi, mida kõik tahavad tsiteerida ja seda saatuslikuks faksiks nimetada, siis seal ei ole ühtegi sõna sellest, et merre oleks sattunud reostusaineid. See on kapteni teade intsidendist ümberpumpamisel, ta väidab, et 23-ndal kell 7 on tal poolteist tonni õli sattunud ahtriteki ühte poordi. Seal ei ole informatsiooni reostuse kohta ja meil ei ole täna informatsiooni, et see reostus oleks seotud selle laevaga.

Aitäh! Imre Sooäär, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud keskkonnaminister! Ilma mingi kahtluseta on täna teie ministrikarjääri kõige raskem infotund. Seetõttu küsin ma väga lihtsa küsimuse. Võite vastata ei- või jaa-vormis ja selleks ei ole vaja ilmtingimata juurdluse tulemusi ära oodata. Kas üks Eesti Vabariigi valitsuse liige, ükskõik milline, üldse saab poliitilist vastutust alluvate ametnike peale veeretada? Kui jaa, siis kas selline teguviis on eetiline?

Aitäh! Probleem ei ole kellelegi veeretamises. Eesti riik on taas iseseisev olnud ligi 15 aastat ja see riik ei ole valmis. Võimekust, professionaalsust tuleb pidevalt arendada, sellesse tuleb investeerida ja seda tööd tuleb jätkata. See, et see on kahtlemata minu poliitikas oleku ajal üks kõige kahetsusväärsem juhtum keskkonnasfääris, on tõsi. Ma veel kord ütlen, et ma kutsun selle väga kahetsusväärse juhtumi valguses riiki arendama, neid võimekusi arendama ja koostööd tegema. Kas poliitiline vastutus lahendatakse ühel või teisel viisil, ka see on arutluse objekt.

Aitäh! Ants Pauls, viimane kohapeal registreeritud küsimus, palun!

Lugupeetud minister! Rahvas seob keskkonnaprobleeme tavaliselt ikka Keskkonnaministeeriumiga, sest see on lihtsam ja mõistetavam. Kui teie kolleeg ministrina väitis, et siseministrid tihti vahetuvad ja see võiks olla üks põhjus, miks riikliku reostustõrjeplaani koostamine on longanud ega ole ka ressursse eraldatud, siis miks ei ole teie kui selle valdkonna eest põhivastutaja (Siseministeerium on siin ikka allhankija) seda probleemi tõstatanud valitsuses või võib-olla ka parlamendis? Rahvale on tõenäoliselt arusaamatu, et me kurdame rahapuuduse üle, aga samal ajal on riigireservis miljardeid kroone.

Aitäh! Loomulikult on valitsus seda arutanud, loomulikult töötab valitsus vastavalt kokkulepitud tööjaotusele. Ma olen alati toetanud seda, et sellesse võimekusse on vaja investeerida. Ma loodan, et see valitsus, järgmised valitsused ja ka Riigikogu koosseisud teevad sellest puudujäägist väga õiglased ja poliitikaülesed otsused.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Järgmisena võtame käsitlemisele Liina Tõnissoni küsimuse siseminister Kalle Laanetile. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud härra minister! Kõigepealt soovin ma teid õnnitleda kõrge autasu puhul, mille teile andis meie president politsei arendamise ja reformide läbiviimise eest. Aga paraku tahan ma rääkida teile vähem edu toonud Siseministeeriumi valdkonnast, sest mitte üksi politsei ei ole oluline, vaid kogu meie siseelu sõltub teie tegevusest. Ma tahan natuke täpsemalt peatuda eelmise valitsuse poolt 31. märtsil 2005 vastu võetud merekeskkonna kaitse parema korraldamise tegevuskaval aastateks 2005-2007. Siin on 12 punkti. Nendest 12 punktist on täidetud kaks. On moodustatud kaks komisjoni, millest ühe koosseis on salastatud, see ei ole teie alluvuses. Teid otseselt puudutavad neli küsimust on kõik täitmata. Öelge, palun, mismoodi ministrite vahetus võis segada teid, kui te tulite puhta lehena, asudes realiseerima programmi, oma suva kohaselt ...

Aeg, Liina Tõnisson. Teie aeg on läbi.

... täitmast neid ülesandeid aastal 2005.

Vastus, siseminister Kalle Laanet, palun!

Aitäh, lugupeetud küsija! Tänan teid õnnitluste eest! Nagu te mainisite, on Siseministeeriumil väga palju valdkondi ja need valdkonnad on tõesti väga erinevad. Kui me räägime 31. märtsi 2005. aasta valitsuse otsusest, siis see oli eelmise valitsuse tehtud otsus. Siseministeerium ei ole siin päris nõus. Siseministeeriumil puudub reaalne kompetents, et olla eestvedaja ministeerium merereostusküsimustes, mis puudutab merereostuse ennetust, mis puudutab igapäevaseid tegevusi merereostusega võitlemiseks. Nagu ma ka enne mainisin, toodi minu ette see küsimus sügisel. Minu eesmärk oli Keskkonnaministeeriumi esindajate ja kolleeg Reiljaniga maha istuda, arutada läbi, kuidas on meil võimalik täita neid ülesandeid, mis meie ette on pandud.

Aitäh! Kolleeg Liina Tõnisson! Palun jääge küsimuse esitamisel ettenähtud aja piiridesse!

Suur tänu! Lugupeetud härra siseminister! Selles kavas on neli punkti, mis kõik on täitmata, kõikide tähtaeg oli septembris. Te ütlesite ühes varasemas vastuses, et novembris-detsembris te arutasite probleemi. Andke andeks, aga kas te üldse ei tea, mis teie ministeeriumis toimub, et te siis, kui kõik tähtajad on möödas, asute neid asju arutama? Kas ka sel juhul ei tunne te ennast vastutavana, et piirivalvel ei ole tehnilist baasi selliste ohtlike reostuste likvideerimiseks?

Aitäh küsimuse eest! Nagu me teame, on Eesti riigis väga tavapärane, et probleemidele hakatakse lahendust otsima siis, kui probleem on käes. Nagu te teate, ei olnud 2005. aasta teps mitte ilma probleemideta. Kõigepealt lahendati neid probleeme, mis olid tol hetkel primaarsed ja vajasid kohest lahendamist. Nagu ma enne mainisin, jäid meie tegevused kahjuks hiljaks, olen sellega päri. Kuid tollel hetkel, kui ma sain teada sellest täitmatajätmisest (tegelikult esitatakse sellised asjad ministrile, nagu te ka ise teate, ametnike kaudu), oli minu eesmärk see, et kõigepealt tuleb probleemid ja teemad läbi rääkida ametnikkonna tasandil. Kui nemad ei suuda läbi rääkida, on järgmine tasand ministri tasand ehk ministrid lepivad omavahel kokku.

Aitäh! Liina Tõnisson, palun teine ja viimane täpsustav küsimus!

Suur tänu ausameelse ülestunnistuse eest! Mul on siiski järgmine küsimus veel. Hästi, te saite ministrina liiga hilja teada. Ma loodan, et te pöördusite kohe peaministri poole palvega lülitada 2006. aasta eelarvesse kõik vajalikud finantseeringud Piirivalveameti tehnilise baasi loomiseks. Kui see oli nii, siis milline oli peaministri vastus?

Aitäh küsimuse eest! 2006. aasta eelarves oli Siseministeeriumi vajadus orienteerivalt 700 miljonit krooni. 2006. aasta eelarvesse sai Siseministeerium orienteerivalt 50 miljonit krooni, ülejäänud raha, mis eelarves on kajastatud, tuleb Siseministeeriumi varade müügist 2006. aastal. See peegeldab väga selgelt, millised võimalused on Siseministeeriumil, ja see peaks andma ka vastuse nendele küsimustele.

Aitäh! Võtame käsitlemisele kolm kohapeal registreeritud küsimust. Kolleeg Peeter Kreitzberg, palun!

Tänan! Lugupeetud minister! Te räägite põhiliselt kahest põhjusest. Esiteks, ministrid vahetuvad kole kiiresti, ja teiseks te väidate, et ei ole piisavalt eelarveraha eraldatud, et tehniliselt valmis olla. Vastusest Liina Tõnissoni küsimusele tuli välja, et te küsisite 700 miljonit, saite 50 miljonit. Kes selles süüdi on, mille tõttu seda raha nii vähe on eraldatud? Kas nüüd on midagi plaanis ette võtta, et tehnika oleks olemas ja oleks piisavalt raha, kui järgmine selline juhtum peaks meid ähvardama?

Aitäh küsimuse eest! Kes on süüdi, et Siseministeeriumil eelarves nii vähe raha on? Eks me peame kõik peeglisse vaatama, ma arvan. Sisejulgeolek, nagu ma olen kogu aeg maininud, on olnud alarahastatud pikka aega ja on seda jätkuvalt. See on minu seisukoht. Mis puudutab konkreetselt õlireostuste avastamist, siis eile istusime keskkonnaministri ja Rahandusministeeriumi kantsleriga koos, et arutada kiireid lahendeid. Me leppisime kokku, et reostuse avastamiseks, seireseadmete ostmiseks on vaja kiiremas korras leida umbes 60 miljonit krooni, et piirivalvelennuk saaks SLAR-süsteemi ja samamoodi infrapunakaamera peale, et oleks võimalik avastada reostusi merel. Nende tehniliste vahendite soetamine võiks tulla eri allikatest. Sisemised ressursid ja lisaeelarve on kaks põhilist allikat, kust see võiks tulla.

Aitäh! Katrin Saks, palun!

Aitäh! Austatud siseminister! Minu küsimus on millestki hoopis lihtsamast kui poliitilisest vastutusest. Nimelt, mis saab edasi? Täna on rannikul tänu päikesele ja äsja sadanud lumele pilt ilus. Aga mis saab siis, kui tuleb sula? Nõva päästekompaniil ei ole ei tehnikat, millega randa pääseb, ei kühvleid, millega õli kokku korjata, isegi kummipükse ei ole. Niipalju kui sellest humanitaarabist, mis sinna on toodud, soomlaste toodud ülikondadest, on järele jäänud, niipalju on. Millal jõuavad sinna vajalik tehnika ja vahendid, et saaks hakata edasi likvideerima pärast suurt sula, mis kunagi ikkagi tuleb?

Aitäh küsimuse eest! Me eilsel nõupidamisel leppisime keskkonnaministriga kokku ka sellise asja, et me jätkame koos reostuse likvideerimist niikaua, kuni see on täielikult likvideeritud. Kuid ma arvan, et teil on natukene väär informatsioon, et töövahendid täielikult puuduvad. Ma isiklikult rääkisin päästetööde juhiga möödunud kolmapäeval telefoni teel. Küsisin tema käest, kas tal on vaja inimtööjõudu, kas tal on vaja tehnilisi vahendeid, kas tal on vaja riideid. Tema vastus minule oli, et ei ole vaja. Tean, et Päästeameti peadirektor on ostnud erinevaid tõrjevahendeid, samamoodi ka riietusesemeid. Minul puudub informatsioon, et olukord oleks selline, nagu te praegu mainisite.

Palun, ärgem kohapeal debatti avagem, jäägem siiski kodukorraseaduse raamidesse! Kas te olete lõpetanud? Võtame käsitlemisele viimase kohapeal registreeritud küsimuse. Kaarel Pürg, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kümme kuud ametis olnuna tuleb teil tõrjuda süüdistusi selle eest, mis praegu toimub, ja vastutada tegelikult eelnevate valitsuste tegematajätmiste eest, kusjuures küsimuste esitamine pakub erilist rõõmu praegustele staažikatele opositsiooniesindajatele, kes võimul olles pole kahjuks probleemi tõsiselt võtnud ja võiksid praegu tagasihoidlikult vaikida. Ehk te täpsustate: on meil endal praegu üldse ressursse selliste katastroofidega võitlemiseks ja kas oli õige vajaliku ettevalmistusega päästekomandode laialisaatmine ning kelle valitsus küll sellega hakkama sai?

Aitäh küsimuse eest! Väga raske on konkreetselt öelda, kas varasemad otsused olid õiged või valed, kuid igapäevaselt tuleb välja, et näiteks ka päästekomandode likvideerimine on olnud selles mõttes võib-olla ennatlik otsus, et kui tekivad kriisisituatsioonid, kas või metsatulekahjud või õlireostus, siis oleks see olnud üsna tõsine tugi, et probleeme lahendada. Kuid kindlasti peame vaatama ettepoole ehk me peame lahendama neid probleeme, mis on tekkinud, ja me peame tõsiselt vaatama nende vigade peale, mida on varem tehtud, et tulevikus neid mitte teha. Mina olen küll seda meelt, et väga lihtne on kellelegi näpuga näidata, tunduvalt raskem on ise teha. Olen seda meelt, et parem probleeme lahendada kui kellelegi näpuga näidata.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Järgmisena võtame käsitlemisele Jarno Lauri küsimuse keskkonnaminister Villu Reiljanile. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Auväärt minister! Täna on väga palju juttu vastutuse piiridest. Mul on teile palve, et te kirjeldaksite oma haldusala ametkonna vastutust merereostuse avastamisel, tõrjumisel ja likvideerimisel ja annaksite äsja toimunud õlireostuse valguses hinnangu nende ametkondade tööle.

Aitäh! Nii nagu ma esimesele küsimusele vastates ütlesin, otsustati 20. septembril 2000. aastal merereostuse avastamise ja likvideerimise ülesannete osa viia Keskkonnainspektsiooni alt nii õiguste kui ka kohustuste osas Siseministeeriumi valitsemisalas oleva Piirivalveameti ülesannete hulka. Neid Piirivalveameti ülesandeid täpsustab 23. juuli 2002. aasta valitsuse määrus, mistõttu nii merereostuse avastamisel kui ka selle reostuse tõrjumisel Keskkonnaministeeriumil vastutust ei ole. Keskkonnaministeeriumi asutus Keskkonnainspektsioon hakkab tegutsema, kui talle antakse teada ulatuslikust merereostusest või mõnest teisest keskkonnale tekitatud kahjust. Keskkonnainspektsioon toimetab juurdluse, valmistab materjalid ette, andes need üle juba politseile ja prokuratuurile. Nii on see toimunud ka selle merereostuse puhul, on algatatud ulatuslik kriminaalasi ja pädevad organid koostöös rahvusvaheliste jõududega üritavad süüdlast leida.

Aitäh! Jarno Laur, esimene täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud minister, selle vastuse eest! Teine küsimus on võib-olla natukene üldisem. Te olete ise väitnud ka täna siin, et Eesti võimekus merereostusega tegelda on väike. Põhimõtteliselt samale tulemusele jõudis ka Riigikontroll oma auditis 2004. aastal. Keskkonnaministeerium, nagu võib näha auditile lisatud seisukohast, põhimõtteliselt nõustus nende järeldustega. Teie olete Eesti keskkonnaminister olnud pidevalt 2003. aastast. Kuivõrd efektiivseks või edukaks te hindate selles valguses oma tegevust Vabariigi Valitsuse liikmena ja keskkonnaprobleemide tõstatajana kui valitsuse liige ja kui koalitsiooni ühe osapoole esimees?

Aitäh! Kuna ma olen olnud keskkonnaminister ka 1995-1999, siis võib isegi pikemaid tagasivaateid teha. Mis ma võin sulle, hea noor kolleeg, öelda? Eesti võimekust on kõikides liinides kasvatatud. Kui ma võrdlen riiki 2004 või 2006 riigiga 1997 või 1998, siis ma kinnitan teile, et edasiminek on olnud kiire. Seda on põhjustanud kõikide valitsuste püüdlused, siin on kõikide tegijate panust. Liikumine on olnud arvestatav ka aastatel 2003-2006. Tahan teile meelde tuletada, et enne selle Riigikontrolli akti ilmnemist tegid nii härra Atonen, härra Parts, härra Reiljan kui ka rahandusminister Veskimägi viljakat koostööd EVA-316 ehitamisel. Seda investeeringut, mille suurus on umbes 150 miljonit, kokku panna ei ole nii lihtne, kuid riik, välisabi ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse otsused võimaldasid seda teha ja see on pikk samm edasi. Mis on minu sõnum? Sõnum on see, et rahavajadus on olnud selgelt suurem ja ilmselt peame tegema suuremaid investeeringuid, et liikuda edasi. Aga töö on kõikides suundades edenenud.

Aitäh! Jarno Laur, teine täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Tänan selle vastuse eest! Sellest võis aru saada, et me täna ei tegele ainult valitsuse liikmete n-ö poliitilise tagakiusamisega, vaid siiski eksisteerib mingeid probleeme, mille puhul me võiksime edasi liikuda ja neid lahendada. Minu viimane küsimus on selline. Tõepoolest, ressursipuudus on näiteks pärssinud Piirivalveameti lennukile seadmete soetamist. Kas vastab tõele, et Piirivalveamet on taotlusega rahastada sellise seadme ostu pöördunud Keskkonnainvesteeringute Keskuse poole, ja kui on, siis millise vastuse on nad teilt saanud?

Aitäh! Palusin Keskkonnainvesteeringute Keskuse juhatajal Kalev Aunal vaadata läbi kõik annaalid selle seiresüsteemi projekti suhtes. Ta vastas mulle, et sellist taotlust ei ole. Ma palusin tal ühendust võtta Piirivalveameti ja Siseministeeriumi spetsialistidega, et nad tuleksid, kui neil on selletaolised projektid, Keskkonnainvesteeringute Keskusesse ja neid dokumente võrreldaks. Täna väita, et sellised dokumendid on olemas, ma ei julge. Tõsi on küll see, et investeeringuid, millest me ka eile rääkisime, on 50 ja rohkem miljonit ning seal sellist alaprogrammi, kuhu see vastavalt seadustele sobiks, ei ole. Sellest tulenevalt, et meil merelt keskkonnatasusid ei laeku ja potentsiaalsed reostajad ei maksa ei fondidesse ega riigieelarvesse raha, ongi Keskkonnaministeerium vastavalt sellelesamale Vabariigi Valitsuse otsusele tulnud välja õlifondi ideega, mis on tüki maad vanem kui selle reostuse ajalugu. See on pärit juba eelmisest aastast. Me adume koos Rahandusministeeriumi ja Siseministeeriumiga, et nende probleemide lahendamiseks on vaja raha leida. Ma arvan, et homme olen ma võimeline sulle täpselt vastama, kas Keskkonnainvesteeringute Keskusest on küsitud. Tänane seis on, et neid projekte ei ole.

Aitäh! Me jõuame võtta käsitlemisele ka ühe kohapeal registreeritud küsimuse. Palun nii küsijalt kiiret küsimust kui ka ministrilt kiiret vastust! Palun, Marko Pomerants!

Aitäh! Keskkonnaminister olite aastal 1995-1999 ja 2003 ja ei tea, kui kaua veel. Me oleme aru saanud, et õlitõrjeseadmeid teil küll oma haldusalas vaja ei ole, aga segane on olnud, kas Euroopa Liidu vahenditest saaks neid hankida või mitte. Te olete väitnud, et sellist võimalust ei ole. Olge hea, kinnitage või lükake ümber.

Kinnitan, et ei ole. See on iga riigi enda vastutusel arendatav võimekus.

Aitäh! Seoses aja lõppemisega lõpetan nii selle küsimuse käsitlemise kui ka tänase infotunni. Infotund on lõppenud. Mõne hetke pärast alustame Riigikogu istungit. Aitäh, lugupeetud ministrid!

Tere päevast veel kord, lugupeetud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu neljanda töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt on meil hea võimalus seoses Riigikogu liikme Värner Lootsmanni volituste lõppemisega tema nimetamise tõttu Harju maavanemaks ära kuulata Riigikogu liikmeks asuva Aadu Musta ametivanne. Palun Aadu Musta kõnetooli!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Riigikogu liikmed! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu X koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale.

Kas lugupeetud kolleegid soovivad või Vabariigi Valitsuse esindaja soovib anda üle eelnõusid või arupärimisi? Vabariigi Valitsus ei soovi täna eelnõusid üle anda. Kolleeg Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Minu ees on üks paber, millel on rida allkirju. Allakirjutanute nimel pöördun ma keskkonnaminister Villu Reiljani poole. Lugupeetud härra Villu Reiljan! Ajakirjanduse andmetel rajatakse Saue valda Alliku külla radioaktiivne kiirgusallikas, mille abil hakatakse steriliseerima Skandinaavia riikides kasutatud ühekordseid meditsiinitarbeid. Väidetavalt on Keskkonnaministeerium väljastanud selleks käesoleva aasta jaanuaris ka tegevusloa. Tuginedes ülaltoodud informatsioonile, küsime me mitmeid asju. Kas enne tegevusloa väljastamist tehti keskkonnariskide analüüs ja millised olid selle tulemused? Kas enne tegevusloa väljastamist peeti nõu ka kohaliku omavalitsusega ning asjasse puutuvate kodanikeühendustega, näiteks Eestimaa Looduse Fondiga? Kas mainitud radioaktiivse kiirgusallika tegevus võib ohustada põhjavett ja milline on radioaktiivse saaste potentsiaalse ohu ulatus? Kas te peate põhimõtteliselt õigeks, et teiste riikide ohtlikke jäätmeid steriliseeritakse Eestis? Kuidas lahendatakse steriliseeritud jäätmete ladustamise probleem? Arupärimisele on alla kirjutanud Isamaaliidu fraktsiooni liikmed Andres Herkel, Tõnis Lukas, Mart Nutt ja Mart Laar.

Kolleegid ei soovi rohkem eelnõusid ega arupärimisi üle anda. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Kui arupärimine vastab kodukorraseaduses sätestatud nõuetele, siis edastab Riigikogu juhataja selle viivitamatult adressaadile.

Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud neile juhtivkomisjoni: Vabariigi Valitsuse 2006. aasta 6. veebruaril algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, erakooliseaduse, kutseõppeasutuse seaduse ning koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu ning on määranud juhtivkomisjoniks kultuurikomisjoni; Vabariigi Valitsuse 2006. aasta 6. veebruaril algatatud välismaalaste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu ning on määranud juhtivkomisjoniks põhiseaduskomisjoni; Res Publica fraktsiooni 2006. aasta 6. veebruaril algatatud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu ning on määranud juhtivkomisjoniks põhiseaduskomisjoni; Vabariigi Valitsuse 2006. aasta 7. veebruaril algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu ning on määranud juhtivkomisjoniks põhiseaduskomisjoni; Vabariigi Valitsuse 2006. aasta 7. veebruaril algatatud spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu ning on määranud juhtivkomisjoniks kultuurikomisjoni; Vabariigi Valitsuse 2006. aasta 7. veebruaril algatatud metsaseaduse eelnõu ning on määranud juhtivkomisjoniks keskkonnakomisjoni; Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ja Eesti Reformierakonna fraktsiooni 2006. aasta 7. veebruaril algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu ning on määranud juhtivkomisjoniks põhiseaduskomisjoni. Kohaloleku kontroll. Kohalolijaks registreerus 76 Riigikogu liiget, puudub 25.

Tänase päevakorra neljanda punkti, eelnõu 795 arutelul teeb algataja ettekande välisminister Urmas Paet.

Võime asuda tänase, kolmapäevase Riigikogu täiskogu päevakorra läbivaatamise juurde. Võtame käsitlemisele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ja Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Algab kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kolleeg Eiki Nestor Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Austatud Riigikogu! Selle eelnõu kolmanda lugemise puhul on mul meie fraktsiooni nimel teile öelda järgmist. Kõigepealt on meil äärmiselt kahju, et avaliku teenistuse vastavad sätted jäid selle seaduse raames muutmata. Ma loodan, et Riigikogu leiab endas jõudu ja tahtmist need sätted siiski sisse viia. Teiseks tahan ma meie fraktsiooni nimel tänada Eesti Keskerakonna, Eestimaa Rahvaliidu ja Eesti Reformierakonna fraktsiooni, et nad selle eelnõu esitasid ja et see täna vastu võetakse. Ühtlasi teen nimetatud fraktsioonidele ettepaneku, et nad võiksid esitada ka riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis muudaks pensioniindeksi soodsamaks, nad võiksid esitada eelnõu riigitöötajate streigiõiguse suurendamiseks. Siis oleks veel palve, et töövihikud võiksid teie kolme poolt saada eelnõuna siia toodud ja meie lapsed võiksid nad kätte saada. Kui te leiate aega, siis oleks veel suur palve, et te esitaks ka tulumaksuseaduse muudatuse, millega saaksime tasemekoolituse võtta erisoodustuste alt välja. Me oleme nõus aitama teid nende eelnõude esitamisel nii seaduse teksti kui ka seletuskirja koostamisel.

Aitäh! Kas teiste fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimistel osaleda? Kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Võime alustada lõpphääletuse ettevalmistamist. Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ja Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 763. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt oli 75 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuks jäi üks Riigikogu liige. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Võtame käsitlemisele Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse ja vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Algab teine lugemine. Kõigepealt palun kõnetooli ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Ain Seppiku!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõu nr 749 oma kolmel istungil: möödunud aasta 25. oktoobril ning käesoleva aasta 26. jaanuaril ja 6. veebruaril. 26. jaanuari istungile olid kutsutud Justiitsministeeriumist Mariko Jõeorg ja Piret Kasemets ning Siseministeeriumist õigusosakonna nõunik Epp Hannus ja välismaalaste osakonna nõunik Kairit Mägi. Seaduse eesmärk on üheselt sätestada vanglas viibivatele isikutele isikut tõendavate dokumentide väljaandmise ja väljastamise säästlik ja otstarbekas regulatsioon, mis tagaks vanglas viibivatele isikutele võimaluse tõendada oma isikut avalik-õiguslikes ja eraõiguslikes toimingutes vanglas viibimise ajal. Samuti on seaduse eesmärk sätestada isikut tõendava dokumendi väljaandmise erisused nende isikute puhul, kes ei ole iseseisvalt suutelised taotluse esitamiseks ja dokumendi väljastamiseks Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse pöörduma. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei laekunud ühtegi muudatusettepanekut. Komisjon pöördus ka õiguskantsleri poole palvega analüüsida laiemalt piiratud teovõimega isikutega seonduvalt ning kitsamalt seaduseelnõust tulenevalt, kas vangistuses viibivate isikute isikutunnistuse PIN-koodide hoiustamise kord on reguleeritud piisavalt ning vangistuses olevate isikute õigused tagatud. Õiguskantsler vastas sellele ja leidis, et üldiselt on tagatud. Komisjoni istungil leiti, et eelnõu kohta tuleb siiski esitada muudatusettepanekuid. On esitatud neli muudatusettepanekut või neli plokki muudatusettepanekuid. Osa on redaktsioonilisi, osa on terminoloogilisi ja osa puudutab seda, milline on siiski see dokument, mis väljasõidul kinnipeetavale antakse. Samuti käsitleb muudatusettepanek seda, kuidas seda dokumenti käsitleda, kuidas ta uuesti vanglasse pöördumisel ära võetakse jne. Põhiseaduskomisjon, arutades asja oma istungil, teeb Riigikogu täiskogule ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse ja vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu 749 teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on komisjoni ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Kuna eelnõu kohta on esitatud ka üks muudatusettepanek, siis peame selle muudatusettepaneku läbi vaatama. Eelnõu kohta on esitanud muudatusettepaneku põhiseaduskomisjon ja juhtivkomisjoni otsus on arvestada muudatusettepanekut täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Vastavalt juhtivkomisjoni ettepanekule on eelnõu teine lugemine lõppenud ja eelnõu on suunatud kolmandale lugemisele.

Järgmisena alustame Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu esimest lugemist. Palun ettekandeks kõnetooli välisminister Urmas Paeti!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teie ees on mahukas ja kogu Euroopa arengu seisukohast äärmiselt olulise tähtsusega dokument, Euroopa põhiseaduse leping. Valitsus kirjutas Euroopa põhiseaduse lepingule alla, sest see on hea leping Euroopale ja Eestile. Ta on vajalik Euroopa Liidu edasiseks arenguks, selleks et Euroopa Liit töötaks paremini liikmesriikide ja oma kodanike huvides. Euroopa põhiseaduse lepingu olemuse mõistmiseks tuleb minna ajas tagasi ja alustada küsimusest, miks leping üldse kirjutati ja milleks on Euroopal sellist dokumenti vaja. Tänane Euroopa Liit on pea viiekümne aasta pikkuse arengu tulemus. 1957. aastal kuue riigiga alustanud Euroopa Majandusühendusest on kasvanud välja 25-liikmeline Euroopa Liit, mille tegevusvaldkond on märkimisväärselt laiem ja eesmärgid palju ambitsioonikamad, kui asutajaliikmed seda oskasid kavandada. Seetõttu on aastakümnete jooksul pidanud arenema ka ühenduse ja hiljem liidu lepinguline baas. Ja kuigi hilisemad Maastrichti, Amsterdami ega ka praegu jõus olev Nizza leping ei vastanud juba nende sõlmimise ajal täielikult kõikide liikmesriikide ootustele, oleks ilma nendeta liikmesriikide koostöö praegu palju vaevalisem ja liidu roll rahvusvahelisel areenil väiksem. Põhiseaduse leping praegusel kujul on pikaajalise ja keeruka läbirääkimisprotsessi tulem. Lepingu tekst on väga raskelt sündinud habras kompromiss, mis kajastab Euroopa Liidu poliitilist reaalsust ja mille saavutamiseks on kõik liikmesriigid pidanud tegema järeleandmisi. Oletuse, et uutel läbirääkimistel võiks saada parema tulemuse, paikapidavus on ülimalt küsitav. Nii Euroopa Tulevikukonvendi kui sellele järgnenud valitsustevahelise konverentsi töös andsid Eesti esindajad oma panuse selle dokumendi koostamisse. Läbirääkimiste käigus on põhiseaduse lepingut korduvalt tutvustatud nii Riigikogu komisjonides kui plenaaristungil. Samuti on põhiseaduse lepingut arutatud laiemas avalikkuses ja ka kodanikuühendustes. Nii nagu kõik varasemad Euroopa Liidu aluslepingud on Euroopa põhiseaduse leping rahvusvaheline leping, mis on sõlmitud liikmesriikide vahel. Valitsus kiitis selle lepingu heaks 21. oktoobril 2004. 29. oktoobril 2004 kirjutasid dokumendile alla kõik Euroopa Liidu liikmesriigid. Eesmärgiks seati lepingu ratifitseerimine lõpule viia 1. novembriks k.a. Kahjuks näitab ratifitseerimise protsessi kulg, et selle eesmärgi täitmine on ebatõenäoline. Tänase päeva seisuga on põhiseaduse lepingu ratifitseerinud 13 riiki, 14., Belgia, on protseduuridega lõppjärgus. Kahes liikmesriigis lükati leping rahvahääletusel tagasi. Oma heakskiidu on põhiseaduse lepingule andnud ka Euroopa Parlament. Eelmise aasta juuni ülemkogul otsustasid Euroopa Liidu riigipead ja valitsusjuhid, et Euroopa Liit vajab ummikseisust väljatulemiseks järelemõtlemisaega. Samas ei seatud kahtluse alla ratifitseerimisprotsessi jätkumist, sest iga liikmesriigi arvamus lepingu teksti kohta on oluline ja iga riik langetab ise otsuse, kuidas riigisisese menetlusega edasi minna. Tänaseks põhiseaduse lepingu heakskiitnud riigid ootavad seda ka neilt, kel leping veel ratifitseerimata. Vaid nii saame olukorrast tervikliku pildi, mille alusel võtta vastu selged otsused lepingu tuleviku suhtes ja millest lähtuda Euroopa Liidu tuleviku üle arutledes. Ja me eksime, kui arvame, et põhiseaduse lepingu tagasi lükanud riigid soovivad kehtiva vaikelu jätkumist. Vähemalt Prantsusmaa on kohe pärast referendumi ei-tulemust andnud teada, et soovib, et ratifitseerimisprotsess ei peatuks ja kõik liikmesriigid avaldaksid oma arvamust. Väärib märkimist, et neli liikmesriiki (Läti, Küpros, Malta ja Luksemburg) ratifitseerisid põhiseaduse lepingu pärast ei-ga lõppenud rahvahääletust. Järgnevalt selgitan, mis kaalutlustel pean oluliseks, et Riigikogu pärast põhjalikku arutelu põhiseaduse lepingu ikkagi ratifitseerib. Isegi kui peaks juhtuma, et leping tema praegusel kujul ei jõustu, oleks lepingu ratifitseerimine meie poolt selge sõnum Euroopale. See näitaks, et Eesti jaoks on tähtsad lepingusse kätketud euroopalikud väärtused ja poliitilised kokkulepped. Eesti ütleks sellega, et me peame edasi liikuma ja tugevdama koostööd valdkondades, mis on Euroopa Liidu elanike turvalisuse ja heaolu suurendamise huvides. Seega ka meie, eestlaste huvides. Samas pole välistatud, et ka lepingu tagasi lükanud riigid selle praegusel kujul mõne aja möödudes siiski ratifitseerivad. Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimine on oluline Euroopale ja Eestile. 13. detsembril möödunud aastal siin teie ees kõneldes rääkisin meie välispoliitika põhieesmärkidest - kindlustada oma rahva julgeolekut ja aidata kaasa tema heaolu kasvule. Rõhutasin, et just nende eesmärkide täitmise nimel on astutud pöördelise tähendusega samm, Eesti liitumine Euroopa Liiduga. Olen seisukohal, et lepingu jõustumine aitaks kaasa mõlema nimetatud eesmärgi täitmisele. See viiks Euroopa Liitu edasi, muudaks teda tugevamaks ja tõhusamaks ning seeläbi suureneks ka Eesti rahva julgeolek ja heaolu. Eesti toetab Euroopa Liidu edasist laienemist, sest see suurendab heaolu ja stabiilsust Euroopas. Laienemine ilma põhiseaduse lepingus sisalduvate muudatusteta on raskendatud ja mõnede liikmesriikide ning ka Euroopa Parlamendi fraktsioonide meelest lausa võimatu. Oma arvamuse avaldamine lepingu kohta oleks Eesti poolt üheks, olgugi väikeseks sammuks ratifitseerimisprotsessis praegu kestva määramatuse lõpetamiseks. Loomulikult on vaja praeguses olukorras leida sobivad juriidilised lahendused. Kuid üllatavalt vähe räägitakse lepingus sisalduvatest poliitilistest otsustest - konkreetsetest eesmärkidest, mille saavutamiseks leping üleüldse loodi. Me kõik soovime, et Euroopa Liit oleks tugevam ja dünaamilisem ning oma kodanikele paremini arusaadav. Vastavalt Eurobaromeetri eelmise aasta lõpul läbiviidud küsitlusele arvavad Eesti elanikud, et Euroopa Liidu prioriteediks peaksid olema vaesuse ja tõrjutuse vähendamine, tööpuuduse leevendamine, organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemine ning rahu ja julgeoleku tagamine. Euroopa Komisjoni president Barroso on märkinud, et paradoksaalsel moel põhjendasid põhiseaduse lepingu vastased oma ei-d samade probleemidega, mille leevendamiseks leping just kirjutati. Põhiseaduse lepingu vastased on väitnud, et leping hävitab Euroopa unikaalse sotsiaalse mudeli. Samas sisaldab leping sotsiaalset klauslit, mis kohustab liitu võtma arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise ning sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisega seotud nõudeid. Teine sage etteheide oli liidu institutsioonide ebademokraatlikkus. Ometi leevendab just põhiseaduse leping seda puudujääki, pühendades terve peatüki osalusdemokraatiale, andes Euroopa Parlamendile otsustusprotsessis tunduvalt rohkem kaalu ning muutes avalikuks nõukogu istungid, kui arutluse all on seadusloome. Põhiseaduse leping sätestab kodanikualgatuse võimaluse ning annab rahvusparlamentidele suuremad õigused järelevalveks seadusloome üle. Väga tihti on kritiseeritud Euroopa Liidu olemuse ja toimimispõhimõtete keerukust ja laialivalguvust, aga just põhiseaduse leping ühendab kogu senise lepingute sasipuntra üheks selgeks ja loetavaks tekstiks. Põhiseaduse lepingu tähtsus tuleneb sellest, et ta asendab varasemad Euroopa Ühenduse ja Euroopa Liidu aluslepingud ja nende täiendused ühe dokumendiga, luues liidule ühtse tervikliku õigusliku aluse. Seega integreerib põhiseaduse leping ka praeguseks jõustunud laienemislepingud, sh meie ühinemislepingu, täies ulatuses. Ta ei muuda Eesti Euroopa Liiduga ühinemise tingimusi. Need jäävad kehtima, nagu ühinemislepingus kokku lepitud. Lühidalt ka lepingu ülesehitusest. Leping koosneb neljast osast. Esimene on üldosa, mis sätestab liidu eesmärgid, pädevused, institutsionaalse ülesehituse ja tema toimimise põhimõtted. Teine osa sisaldab liidu põhiõiguste hartat ja kolmas, kõige mahukam osa sätestab liidu poliitika ja toimimise põhimõtted. Viimane, neljas osa sisaldab lepingu üld- ja lõppsätteid. Lubage siinjuures kinnitada, lugupeetud Riigikogu liikmed, et Euroopa põhiseaduse lepinguga ei muutu Euroopa Liidu olemus. Euroopa Liit on ka tulevikus riikide liit ja uus põhiseaduse leping on leping Euroopa Liidu liikmesriikide vahel. Põhiseaduse leping ei sisalda selliseid põhimõttelisi muudatusi, mis võiksid vastuollu minna Eesti põhiseaduses sätestatud põhimõtetega ja meie ühinemislepingu tingimustega. Sellisele järeldusele on jõudnud ka Riigikogu põhiseaduskomisjoni moodustatud kõrgetasemeline juristide töörühm. Euroopa põhiseaduse leping on samm Euroopa integratsiooni teel, mille terviklikku sümboolset tähtsust Euroopa Liidu jaoks pean ma suuremaks kui selles sisalduvaid sisulisi muutusi. Põhiseaduse leping ei vähenda Eesti ega ühegi teise Euroopa Liidu liikmesriigi suveräänsust ega anna liikmesriikide pädevusi liidule üle. Liit saab jätkuvalt tegutseda ainult selle pädevuse piires, mis liikmesriigid liidule on andud, ning vaid selles ulatuses, mis on vajalik püstitatud eesmärkide täitmiseks. Samuti on senine keeruline, aluslepingutest ja Euroopa Kohtu praktikast tulenev pädevuste jaotus toodud lepingusse lihtsal ja arusaadaval moel, et oleks selgelt näha, kes mida otsustab ja mille eest vastutab. Esmakordselt on reguleeritud ka Euroopa Liidust väljaastumine. Leping sätestab võimaluse ulatuslikumalt kaasata liikmesriikide parlamente Euroopa Liidu otsuste tegemisse, mis annab ka Riigikogu liikmetele kui rahvaesindajatele suuremad võimalused kaasa rääkida Euroopa Liidu otsustamisprotsessis. Kui kehtiva korra kohaselt on iga riigi otsustada, kas ja kuidas kaasata oma rahvusparlamenti Euroopa Liidu õigusaktide ja eelnõude arutellu, siis põhiseaduse lepingu kohaselt peab parlamentidel alati olema võimalus esitada oma seisukoht liidu õigusakti eelnõu kohta. Kui kolmandik riikide parlamentidest arvab, et mõni komisjoni algatus rikub subsidiaarsuse põhimõtet, peab komisjon oma ettepaneku uuesti läbi vaatama. Uudsena on lepingusse lisatud liidu põhiõiguste harta, mis muutub lepingu jõustumisega õiguslikult siduvaks. Põhiõiguste hartas on kajastatud peaaegu kõiki põhiõigusi, mida on käsitletud ka Eesti põhiseaduse teises peatükis ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis. Hartas on selgelt lahti kirjutatud, millistest põhiõigustest peavad liidu institutsioonid kinni pidama liidu õigusakte kehtestades ning liikmesriigid neid rakendades. Meie jaoks olulise muudatuse pakub leping tihedama koostöövõimaluse näol justiits- ja siseasjades. Pole kahtlust, et nimelt justiits- ja siseküsimused nõuavad Euroopa Liidus rohkem väljaarendamist, et tagada turvalisus ning õigusriigi toimimine siseturu nelja vabaduse tingimustes. Isikute vaba liikumine tähendab ju, et koos kõige heaga liigub vabamalt paraku ka palju soovimatut. Seetõttu on olulised lepingus sätestatud tõhusamad võimalused koostööks politsei-, tsiviil- ja varjupaigaküsimustes. Põhiseaduse lepingu eesmärk on tugevdada Euroopa Liidu võimalusi välissuhetes nähtavamalt tegutseda. Leping toob kogu Euroopa Liidu välissuhted - nii ühise välis- ja julgeolekupoliitika kui kaubanduspoliitika ja arenguabi - ühtsesse raamistikku ja allutab selgetele Euroopa Liidu väärtustele. Leping nimetab eraldi artiklis põhimõtted, millest Euroopa Liit oma suhetes välismaailmaga juhindub. Seega tugevdab põhiseaduse leping oluliselt väärtuste mõõdet Euroopa Liidu välissuhetes. Leping näeb ette liidu välisministri ametikoha loomise, mis ühendab senise Euroopa Komisjoni välissuhete voliniku ja ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikohad, tuues Euroopa Liidu välispoliitikasse suuremat sidusust ja ühtsust. Liidule omistatav juriidilise isiku staatus võimaldab liidul sõlmida välislepinguid kolmandate riikidega ja lihtsustab koostööd uute julgeolekuohtude vastu võitlemisel. Euroopa Liidu välisteenistuse eesmärk on aidata kaasa liidu ühise poliitika kujundamisele ja tagada Euroopa Liidu välisesindatuse nähtavus ja operatiivsus. Aasia looduskatastroof 2004. aasta lõpul tõi iseäranis selgelt välja tõhusa konsulaarabi tähtsuse Euroopa Liidu kodanikele kriisisituatsioonides. See oleks eriti oluline ka meie kodanikele, kes on hädaolukorda sattunud riikides, kus Eestil ei ole välisesindust. Leping teeb laienenud liidu paremaks toimimiseks vajalikke institutsioonilisi muudatusi. Muu hulgas suureneb Euroopa Parlamendi liikmete arv 750-ni, mis võib Eestile tulevikus tähendada senise kuue asemel seitset kohta. Samuti on oluline uuendus Euroopa Ülemkogu muutmine Euroopa Liidu institutsiooniks. Eesistumisperiood pikeneb seniselt kuuelt kuult poolteise aastani ja ühe eesistuja riigi asemel luuakse kolmest liikmesriigist koosnev meeskond. Euroopa Komisjoni kuulub põhiseaduse lepingu kohaselt kuni aastani 2014 üks kodanik igast liikmesriigist. Seejärel väheneb volinike arv 2/3-ni liikmesriikide arvust, kusjuures ülemkogul on võimalus seda arvu ühehäälselt muuta. Põhiseaduse lepingu puhul on tegemist tasakaalustatud dokumendiga, mille loomisel on arvestatud kõikide liikmesriikide kõige olulisemaid huve. Kahtlemata oli igal liikmesriigil, sealjuures ka Eestil, valdkondi, kus oleks eelistatud mõneti teistsugust lahendust. Ent igasugune ühistegevus nõuab kompromissivalmidust ja see ei ole teisiti ka Euroopa Liidus. Austatud Riigikogu liikmed! Lubage mul südamele panna, et Riigikogu kui Eesti rahva esindaja ei jääks niivõrd otseselt Euroopa tulevikku puudutavas küsimuses äraootavale seisukohale, vaid väljendaks selgelt oma arvamust. Nii annaks Eesti signaali selle kohta, et me soovime kaasa rääkida Euroopa tuleviku kujundamisel. Meie aktiivsus täna aitaks meid ka tulevaste valikute tegemisel ja oleks nurgakivi meie pikaajalise Euroopa-visiooni loomisel. Arvamuse avaldamine põhiseaduse lepingu kohta omaks märgilist tähtsust nii meie endi Euroopa-poliitika jaoks kui kogu Euroopa Liidule laiemalt. Võimalik, et pärast meie ratifitseerimisotsust järgivad meie teguviisi ka teised Euroopa Liidu liikmesriigid. See võib tuua uut hoogu Euroopa tulevikudebatti, muutes mõttepausi aktiivseks aruteluperioodiks, mis lõpeb konkreetsete otsustega. Me anname endale aru sellest, et tänasel päeval ei ole arvamuste seis Euroopa Liidus sugugi ühtne, debattides ja aruteludes on väljendatud kõige erinevamaid mõtteid. Sean tõsiselt kahtluse alla idee, et praegusest ratifitseerimisprotsessi ummikseisust aitaks välja uue lepingu kirjutamine või tagasiminek läbirääkimiste laua taha. Euroopa põhiseaduse leping on hetkel parim leping, mida on võimalik saavutada. Põhiseaduse lepingu ratifitseerimine näitaks meie selget soovi liikuda tugevama, tõhusama ja demokraatlikuma Euroopa Liidu suunas. Eesti ütleks sellega, et peame tõhustama ühist tegevust neis valdkondades, kus see on Euroopa Liidu elanike turvalisuse ja heaolu suurendamise huvides. Me näitaksime, et oleme valmis mõtlema kaugemale päevapoliitilistest asjadest ja seisma silmitsi Euroopa Liidu ees seisvate väljakutsetega. Tänan!

Suur tänu, härra välisminister! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Janno Reiljan!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Mida prognoositakse Euroopa vastavates ringkondades, kui palju aastaid ollakse valmis ootama seda Prantsusmaa ja Hollandi jah-sõna? Ei pöörduta tagasi läbirääkimiste juurde, ei täpsustata seda. Kui seda lepingut välja hakati töötama, väideti, et 25-liikmeline Euroopa Liit ei ole võimeline funktsioneerima ilma selle lepinguta. Mis siis on ette näha? Oletame, et kaks, kolm, viis aastat lepingut ei ole. Kas Euroopa Liit on siis võimeline praegusel kujul edasi funktsioneerima või peab midagi uut hakkama tegema?

Põhiseaduse lepingu puudumise suuremaid muresid nähakse seonduvat eelseisvate edasiste laienemiskavadega. Ehk kui me teame, et on alustatud liitumiskõnelusi Horvaatia ja Türgiga, siis nende riikide võimalikuks vastuvõtmiseks Euroopa Liitu peaks Euroopa Liidu põhiseaduse leping olema kindlasti jõus. Mis puudutab seda, kuidas Holland ja Prantsusmaa võiksid käituda, siis on oluline teetähis nende ühiskondade meeleolu väljendamisel kindlasti 2007. aasta, mil mõlemas riigis toimuvad valimised. Ma usun, et pärast valimisi nendes riikides on võimalik põhimõttelisemalt selle küsimuse juurde tagasi pöörduda. Nii nagu ma oma ettekandes nimetasin, on Prantsusmaa, hoolimata referendumi negatiivsest tulemusest, selgelt öelnud teistele liikmesmaadele, et nende ei ei tähenda seda, et teised riigid ei peaks oma ratifitseerimisprotsessidega edasi minema, vaid vastupidi. Et teised riigid läheksid edasi ja oleks olemas selge pilt sellest, milline on ettekujutus põhiseaduse lepingu ratifitseerimisest, põhiseaduse lepingu sisust, Euroopa tulevikust kõigis liikmesmaades.

Palun, kolleeg Jaanus Männik!

Aitäh, proua juhataja! Austatud härra minister! Mul on küsimus põhiseaduse lepingu III jaotise kohta, nimelt liidu pädevuse kohta. Aluspõhimõtete punkt 3 ütleb, et valdkondades, mis ei kuulu liidu ainupädevusse, võtab liit subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt meetmeid ainult niisuguses ulatuses ja siis, kui need liikmesriigid ei suuda riigi, piirkonna või kohalikul tasandil piisavalt saavutada kavandatud eesmärke, kuid meetme ulatuse või toime tõttu saab neid paremini saavutada liidu tasandil. Siitkohalt siis küsimus, arvestades meie põhiseaduses fikseeritud suveräänsuse ja rahvusriikluse kestmise põhimõtet: kas siin ei või tekkida vähimatki probleemi, mis puhkudel otsustab liit ise sekkuda selle küsimuse lahendamisse ja milline õigus ja pädevus tal siin on?

Aitäh! Põhiseaduse lepingus on selgelt määratletud viis valdkonda, kus Euroopa Liidul on ainupädevus. Selles osas ei ole midagi uut. Need on tolliliit, siseturu toimimiseks vajalike konkurentsieeskirjade kehtestamine, mere bioloogiliste ressursside kaitse ühise kalanduspoliitika kaudu, ühine kaubanduspoliitika ja nende liikmesriikide rahapoliitika, mille rahaühik on euro. Kõigis ülejäänud küsimustes, kus võib tekkida vajadus Euroopa Liidu pädevust suurendada, saabki neid pädevusi suurendada ainult siis, kui liikmesmaad on sellega nõus. Nii et iga kord on see küsimus laual, see arutatakse läbi, riigid väljendavad oma seisukohta ja siis see otsus langeb. Nii et kõikvõimalike muude küsimuste puhul, kui meil tekib küsimus, kas see on või ei ole meil kuidagi põhiseadusega seotud, tuleb seda iga kord loomulikult vaadata. Nii nagu ikka erinevate muude õigusaktide puhul, mida parlamendis otsustatakse, on ju oluline see, et ei oleks põhiseadusega riivet, põhiseaduse mõtte ja sättega vastuolu, nii ka nendega. Nii et Euroopa Liidu ainupädevuses on need viis minu poolt nimetatud valdkonda ja kõigi teiste valdkondade puhul, kui tahetakse seda pädevust suurendada või mingeid õigusi anda Euroopa Liidule üle, on iga kord liikmesriikidel vaja otsustada.

Palun, kolleeg Toomas Alatalu!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra minister! Te oma ettekandes juba mainisite, et need võimalikud ratifitseerimise tähtajad on tänaseks, nagu öeldakse, aia taha läinud. Üks grupp riike on ratifitseerinud, teised ei ole veel alustanud, seal kuskil vahepeal on Belgia. Aga ma siiski ei saa päriselt aru ja minu küsimus on selles, miks just Eesti peab praegu seda protsessi alustama. Kas teil on informatsiooni, et seda kavatsevad teha ka mõned teised riigid, eeskätt Põhjala riigid, kuhu kuuluvaks Eesti on ennast aeg-ajalt kuulutanud? Kas teil on informatsiooni selle kohta, et võib-olla nüüd see ratifitseerimisprotsess natukene muutub tänu sellele diskussioonile, mis käib? Ütleme, kui ratifitseeritakse parlamentides, siis parlamendid hakkavad tegema ka teatud avaldusi. Kas te ootate, et Riigikogu näiteks teeks mingi avalduse selle kohta, mis annaks teatud hinnangu Euroopa Liidu toimimisele?

Aitäh! Miks Eesti nüüd ja praegu? Ma arvan, et aeg lihtsalt on teatud mõttes küps. Maikuus esitas valitsus selle otsuse eelnõu parlamendile. Sellest on tänaseks juba möödas väga pikk aeg. Selle aja jooksul on väga põhjalikult kaalutletud põhiseaduse lepingu puutumust meie põhiseadusega ja võimalikke probleeme. On leitud, et seal ei ole probleeme. Näib, et sellest järelemõtlemisperioodist võikski minna aktiivsemasse faasi. Ma ei näe põhjusi, miks Eesti ja Eesti parlament ei võiks siin hakata oma selget seisukohta kujundama. Ühelt poolt on see kindlasti hea ka Eestile endale, kui me suudame olla selles küsimuses Euroopa Liidu raames hetkel aktiivsed ja näidata, et meile ei ole ükskõik Euroopa Liidu tulevik ja meil on olemas oma seisukoht nendes küsimustes, mis põhiseaduse lepingus on. Mis puudutab teiste riikide hoiakuid, ka Põhjamaade hoiakuid, siis on selge, et ei Soomel, Rootsil ega Taanil ole valitsuste tasemel loomulikult midagi selle põhiseaduse lepingu sisu kohta öelda. Soome valitsuse sõnum on olnud see, et Soome toetab jätkuvalt põhiseaduse lepingu vastuvõtmist nii, nagu ta on, ja et tulevikus plaanitakse selle ratifitseerimist. Taani on rahvahääletuse küll edasi lükanud, kuid parlament on kaalumas, et leping ratifitseerida veel sellel aastal enne suve. Ka Rootsil ei ole sisulist probleemi ratifitseerimisega, kuid Rootsis on alanud valimiseelne periood ja hetkel see veel parlamendis väga aktiivselt ees ei ole. Aga kindlasti ei saa ju välistada võimalust, et Eesti parlamendi aktiivsus ja selge seisukohavõtt võib olla ka selleks impulsiks, mida selles olukorras vaja oleks. Mis puudutab seda, kuidas parlamendid ratifitseerivad, kas nad kavatsevad midagi juurde öelda, siis selle kohta mul andmeid praegu ei ole.

Palun, kolleeg Janno Reiljan, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Härra minister! Ma tahaksin küsida edasise kohta ja saada siiski selgemat pilti, kas kõik variandid on läbi kaalutud. Kui Prantsusmaa ja Holland ikkagi ei ratifitseeri lähemas tulevikus, kas siis sõlmitakse Amsterdami, Maastrichti, Nizza lepingute järglaseks mingi vaheleping, mis võimaldab näiteks Horvaatia vastu võtta? Veelgi rohkem huvitab mind see - kui me nüüd oletame, et leping läheb siiski muutmisele -, kuidas Eesti siis käitub. Kas ta võtab oma allkirja tagasi, alustab uuesti ratifitseerimisprotsessi? Kõigepealt tuleb siis jälle põhiseadusliku kooskõla analüüs. Mis saab nendel juhtudel? Sellepärast et tulevik on ikka väga ebaselge, meie hea tahe võib meile pärast raskusi hakata tekitama.

Aitäh! Kui parlament põhiseaduse lepingu ratifitseerib nii, nagu praegu on, ja juhtub mingil põhjusel, et see ikkagi ei jõustu - ma usun järjest vähem ja vähem tõenäosusse, et see võiks nii minna, et ta ei jõustu -, siis ma ei näe seda kahju, mida parlament selle otsusega teinud on, kui parlament ja Eesti riik on öelnud oma selge seisukoha välja nende probleemide ja nende küsimuste suhtes, mida see põhiseaduse leping endas sisaldab. Nii et ka sellisel juhul ei näe ma kahju sündimas. Kuigi tegelikult hindan ma olukorda selles mõttes pigem vastupidiseks, et Euroopa Liidu teiste liikmesmaade mõju Hollandile ja Prantsusmaale samm-sammult suureneb, muutub jõulisemaks, kui järjest enam riike on väljendanud pooldavat seisukohta põhiseaduse lepingu sisu ja Euroopa tuleviku suhtes. See kindlasti aitab kaasa sellele, et näiteks pärast 2007. aastat oleks Prantsusmaal ja Hollandis võimalik teema juurde positiivsemas võtmes tagasi tulla. Mis puudutab seda, kas tehniliselt on olemas mingi plaan B, siis sellist plaani Euroopa tasandil ei ole ja seda ei ole peetud vajalikuks, kuna selle pessimismiga võrreldes, mis oli teatud mõttes möödunud aasta suvel, on meeleolud oluliselt muutunud. Neid, kes kuulutavad põhiseaduse lepingu surnuks, on järjest vähem. Nii et järjest rohkem on võtmas maad meeleolu, et põhiseaduse leping sellisel kujul, nagu ta on, peaks saama kõigepealt võimalikult laia poolehoiu liikmesmaades. Aga selle eeldus on, et liikmesmaad oma seisukohad ütleksid. Ja ikkagi püüda seda põhiseaduse lepingut jõustada sel kujul, nagu ta praegu on. Mingite alternatiivvariantidega hetkel küll nähtaval kujul keegi ei tegele.

Palun, kolleeg Marko Mihkelson!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud välisminister! Aitäh väga hea ettekande eest, mis avas Eesti positsioone suhtumises põhiseaduse lepingusse ja vajadusse see ratifitseerida. Samas olen ma mõneti kimbatuses heade kolleegide küsimuste pärast. Äkki te ikkagi täpsustate, milline valitsus või koalitsioon praegu Eestit täpselt juhib? Kas see ettekanne, mida te siin esitate, on Välisministeeriumi ettekanne, Reformierakonna ettekanne või oli osaleja ka mõni Rahvaliidu ja Keskerakonna poliitik, minister ja kuidas see valitsuses heaks kiideti?

Aitäh! Mina saan rääkida faktidest. Kui eelmise aasta 10. mail otsustas valitsus põhiseaduse lepingu Riigikogule esitada ettepanekuga leping ratifitseerida, siis oli see valitsuse ühehäälne otsus.

Palun, kolleeg Jaanus Männik, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Mina olen lugupeetud opositsiooni tõttu kimbatuses, aga mis seal salata, ka saal on peaaegu täiesti tühi niisuguse lepingu arutelu ajal, mille kohta kõik fraktsioonid on deklareerinud, et Euroopa tuleviku debatt on üks häbemata tähtis asi ja me peaksime sellest siin väga palju rääkima. Ma ei saa aru, milles on asi. Kuidas härra välisminister seda hindaks? Lõpetuseks muidugi teatan, et Rahvaliit sugugi ei ole väga skeptiline selle lepingu enda suhtes, vaid me lihtsalt tahame temaga väga põhjalikult tegelda ja ka rahvale infot anda, et me oleme huvitatud väga sügavast analüüsist.

Aitäh! Küsimuse või sõnavõtu esimesele poolele reageerides kordaksin üle selle lause, mida ma oma sissejuhatavas sõnavõtus viimasena nimetasin. Nimelt, et põhiseaduse lepingu ratifitseerimisega me näitaksime, et oleme valmis mõtlema kaugemale päevapoliitilistest asjadest ja seisma silmitsi Euroopa Liidu ees seisvate väljakutsetega. Ma tõesti mõtlen seda. Aga nagu te ilmselt Riigikogu liikmetena paremini teate, on olemas moodsad kommunikatsioonivahendid ka siin Toompea lossis, kuidas seda debatti jälgida. Ma olen kindel, et kõik fraktsioonid, kõik Riigikogu liikmed oma selge hoiaku nii komisjonide arutelude kui ka saali arutelude käigus välja ütlevad.

Palun, kolleeg Toomas Alatalu, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma olen kõigepealt teile väga tänulik, et te tuletasite kolleeg Mihkelsonile meelde, millal valitsus selle ühehäälse otsuse tegi. Loodetavasti härra Mihkelson teab, et pärast seda Euroopas tervikuna situatsioon muutus, silmas pidades kas või referendumit Prantsusmaal ja Hollandis. Kuna välispoliitikat arutatakse ikkagi kitsas ringis, milleks ei ole mitte Riigikogu, vaid Välisministeeriumi vastavad ametisikud, siis ma püstitaksin küsimuse niimoodi: kas pärast Prantsuse ja Hollandi referendumeid on Välisministeerium kavandanud aktsioone selleks, et põhiseaduse lepingu sisu rohkem tutvustada Eesti Vabariigi elanikkonnale sellesama ratifitseerimisprotsessi ajal?

Aitäh, küsimuse eest! See on väga oluline ja sisuline küsimus, mis tegelikult haakub ka Jaanus Männiku eelmise küsimusega. Küsimus diskussioonist, küsimus nende probleemide arutelust ühiskonnas. Ja loomulikult on kõige olulisem küsimuste ühiskonna ette viija ja selle diskussiooni hoidja ajakirjandus, millel on selgelt kõige suurem ligipääs kõikidele ühiskonna osadele. Ja ka see arutelu siin parlamendis, ma loodan, kandub ajakirjanduse abil järjest enam ja enam üle ühiskonda. See oleks selline normaalne debati tekitamine ühiskonnas ja arutelu tekitamine ühiskonnas, mitte nn kunstlik aktsioon. Ma ise ei ole väga suur selliste suurte kunstlike aktsioonide pooldaja, aga selge on see, et sellist infokampaaniat tuleb ikkagi aeg-ajalt teha. Ja antud juhul Euroopa Komisjoni Eesti esindusel - koostöös Euroopa Liidu sekretariaadiga, mis asub Riigikantselei juures - on selleks aastaks tegevuskava olemas, ka süsteemne selgitustöö ja informatsiooni levitamise töö toimub. Aga sellest tähtsamaks peaksin mina isiklikult normaalset debati arengut, mis tegelikult peakski olema ühenduses poliitikud, ajakirjandus, kogu ühiskond. Kindlasti oleksin ma väga rõõmus, kui ajakirjanduse huvi selle teema vastu ka sisuliselt oleks kasvav.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Mul ongi parasjagu selline debatiküsimus. See debatt oli Eesti ühiskonnas mingil määral siis, kui põhiseaduse lepingut koostati. Ega see tegelikult praegugi ole lõppenud, sellepärast et neid küsimusi tekib meil Euroopa Liidus päev-päevalt. Minu meelest oleme me kuidagi narris olukorras. Me oleme sageli suurema integreerituse poolt, nagu ühele väiksele riigile kohane, ja samal ajal mitmes küsimuses teatame, et me oleme selle integreerituse vastu, mis iganes, kus me leiame, et me oleme nii väiksed, targad ja tublid, targemad kui terve Euroopa kokku, et siin mingit integratsiooni ei toimu. Kuidas välisministri seisukoht on põhiseaduse lepingu raames, kas saab olla korraga nii suurema integreerituse poolt kui vastu, kas see ei jäta muljet Eestist kui ... Inimese puhul pannakse diagnoos, aga ma ei tea, mis riigi puhul pannakse.

Ma ei dramatiseeriks seda üle. Printsiibis on loomulikult Eesti huvides tugevam Euroopa Liit. See, et oleks ühiseid seisukohti paljudes eri poliitikates, sest piltlikult öeldes, kui Eestis on 1,4 miljonit elanikku ja Euroopa Liidus kokku ligi 500 miljonit, siis väga olulistes küsimustes Euroopa Liidu jõud kandub üle ka Eestile. Nii et kõige üldisemalt ja kõige printsipiaalsemalt öeldes, jah, loomulikult on meie huvides, et oleks võimalikult palju ühiseid seisukohti, suudetaks saavutada kokkuleppeid ja käitutaks tugevalt. Samas on selge, et nii Eestil kui ka teistel liikmesriikidel mingites konkreetsetes küsimustes on väga oluline ajada mingit oma asja ja püüda saada võimalikult hea tulemus riigi jaoks, sest kõik otsused, mis Euroopa Liidus tehakse, on kompromissid 25 vahel. Selge on see, et olenevalt küsimusest, kus rohkem, kus vähem, aga igal riigil, sealhulgas Eestil, on oma huvid. Nii et nende huvide kaitsmisel, ühiste poliitikate lõplikul kujundamisel peame loomulikult olema jätkuvalt tragid ja tööd tegema. Aga selge on see, et igasugune kompromiss, kus Eesti huvid ka osaliselt on esindatud, on meile kasulik. Sest needsamad kompromissid Euroopa Liidus põhinevad tegelikult nendelsamadel väärtustel, mis meile on olulised, ja me tahaksime, et need püsiksid pikemaajaliselt ja tugevneksid. Nii et ma ei näe siin sellist vastuolu. Selge on see, et nende sisemiste Euroopa Liidu otsuste kujundamisel peame me olema aktiivsed kaasarääkijad, oma positsioonide kaitsjad ja tutvustajad. Aga kõige üldisemas plaanis on loomulikult meie huvi see, et võimalikult paljus suudetaks kokku leppida, Euroopa Liit oleks võimalikult tugev.

Palun, kolleeg Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister, aitäh selle ülevaate eest! Minu küsimus on, et Eesti, olles Euroopa Liidu liikmesriik ja ka NATO liige, on kavandanud oma tegevused, nii pikaajalised kui ka lühiajalised. Kui nüüd põhiseaduse leping ratifitseeritakse, kas see toob Eestile meie julgeoleku- ja kaitsepoliitikas veel täiendavaid ülesandeid kaasa?

Otseselt mingeid ekstra ülesandeid sellega seoses ei tule. Mis puudutab välis- ja julgeolekupoliitikat, siis põhiseaduse lepingu jõustumisel ja selle sisu rakendamisel selles valdkonnas meie olukord tegelikult paraneb ja tugevneb. Näiteks, mis puudutab nn ühist Euroopa välisteenistust, siis selge on see, et mida tugevam Euroopa Liidu välispoliitika on, mida ühtsem ta on, seda kasulikum ka meile. Nii et tegelikult meie n-ö kasu ja võimalused sellest suurenevad. See, kas meil on kohustusi või mitte, on tegelikult selline normaalsest igapäevaelust tulenev kohustus sellesama Euroopa ühtse välis- ja julgeolekupoliitika kujundamisel - me peame olema aktiivsed, püüdma ennast, oma sõna võimalikult palju maksma panna seal, kus meil on olemas ekspertiis ja teadmine. Aga sellesama lepingu sisu selgelt tugevdab just julgeoleku- ja välispoliitika ühtset toimimist või loob alused selle tugevdamiseks edaspidi, mis on Eesti huvides.

Palun, kolleeg Juhan Parts!

Aitäh! Ühinen tänuga ettekande eest, aga minu küsimus oli ajendatud hea koolikaaslase Eiki Nestori mõningasest nõutusest. Ma arvan, et me ei saa rääkida - ja kindlasti välisminister jagab seda seisukohta - integreeritusest kui sellisest. Loomulikult on Eestile kasulik või Eesti huvides, et mõned poliitikad on rohkem integreeritud ja mõned vähem. Me peame rääkima integreerituse mahust alati konkreetsest poliitikast lähtuvalt ja kõikide asjade integreerimine ei tähenda kindlasti tugevat Euroopat. Minu küsimus puudutab konkreetselt ühist välispoliitikat, mille järele meil on tihtipeale igapäevane ja kohati väga põhimõtteline vajadus. Kui nüüd see leping jõustub, millesse me tahame uskuda ja anda oma panust praegu selle aruteluga ja kunagise otsustamisega, siis võib-olla te natuke avate oma kujutlust, kuidas praegune olukord ühises välis- ja julgeolekupoliitikas muutub tugevamaks ja ühtsemaks, kuidas rohkem suudetakse ...

Palun, aeg!

... Euroopa ühistes huvides taltsutada rahvuslikke huve või ...

Palun, aeg!

... liikmesriikide väljakujunenud Realpolitik'i? Ma palun vabandust, et ma läksin üle aja.

Aitäh küsimuse eest! Põhiseaduse leping näeb ette kaks võib-olla esmapilgul formaalset sammu, aga kui on tahe anda neile tõsist sisu, siis on need selged võimalused, kuidas seda teha, mida te praegu nimetasite. Esiteks nn välisministri institutsioon. Kui praegu on Euroopa Liidu kui organisatsiooni välispoliitiline juhtimine või eestkõneleja roll jaotatud kahe inimese vahel, ka kahe institutsiooni vahel ehk siis kõrgem julgeoleku- ja välispoliitikaametnik, kelleks on Javier Solana, ja teiseks komisjoni välissuhete volinik, praegu Ferrero-Waldner, siis selge on see, et kui ei ole seda ühte selget kõneisikut, siis alati jääb teatav hägususe võimalus. Teine sellega seonduv asi on see nimetatud Euroopa Liidu välisteenistuse loomine, kus kõigil liikmesmaadel on loomulikult võimalik - vähemalt nende esialgsete visioonide järgi - saata tööle oma diplomaate, oma esindajaid kohapeale. Loomulikult on ka selle välisteenistuse seisukohtade kujundamisel kõikidel liikmesmaadel oma roll. Aga välisteenistus tugevdab Euroopa Liidu ühtset välispoliitikat selles mõttes, et on olemas selge organisatsioon, selge kehand, kelle asi ongi hommikust õhtuni sellega tegelda ja kujundada Euroopa Liidu liikmesmaade nägemustest tulenevalt sellist tugevat välispoliitikat ja ka seda ellu viia. Eks me ju praegugi näeme tihti, kuidas Euroopa Liit võib olla isegi ühes või teises kuumas maailma punktis päris usin, aga tihti, piltlikult öeldes, võtavad loorbereid Ameerika Ühendriigid. Selleks et Euroopa Liit saaks olla veelgi nähtavam ja ühtne välispoliitiliselt, siis need sammud - nn välisministri ja välisteenistuse institutsioon - on need, mis hea sisuga täitmisel loovad tugevad eeldused selleks, et seal pikk samm astuda.

Palun, kolleeg Eiki Nestor, teine küsimus!

Mu teine küsimus on protsessi kui sellise kohta. Loomulikult võttis selle lepingu ratifitseerimine teistsuguse kuju pärast Hollandis ja Prantsusmaal toimunut. Samal ajal - nii enne seda kui ka eriti pärast seda - on uuesti arutatud juttu ühisest tegevusest, seda on nimetatud tuumik-Euroopaks, mille loomine oleks võimalik euro pinnal. Kuivõrd need kaks asja on omavahel seotud? Mis saab selle lepingu ratifitseerimisest liikmesriikides tulevikus? Kas see ratifitseerimine võiks sellise tuumik-Euroopa asja ära hoida, kas on Eesti riigile kasulik, kui ta tuleb või kui ta ära jääb?

Analüüsides seda olukorda, võiks mõlemale küsimusele lühidalt vastata jaa. Kui põhiseaduse lepingu suhtes suudetakse jõuda kokkuleppele ja ta ikkagi jõustub nii, nagu ta praegu on, ja riigid ta lõpuks ratifitseerivad, siis see kindlasti tõmbab maha mõnede Euroopa poliitikute tahet rääkida nn kahetasandilisest Euroopast. Sellest, et on nn tuumik-Euroopa, mis põhineb eurot kasutavate riikide baasil või mõnel muul alusel, ja on ring selliseid riike, kes kas tahavad kaasa joosta või ei taha ja see on nende enda asi. Kindlasti see pessimismi laine, mis eelmise aasta keskel oli, pärast seda, kui finantsperspektiivis ei suudetud kokku leppida ja kukkusid läbi referendumid põhiseaduse lepingu teemal, tugevdas nende poliitikute sõnavõtte, kes hakkasid rääkima, et Euroopa Liidu edasiseks efektiivseks toimetamiseks oleks nutikas teha ta kahetasandiliseks. Ei ole kindlasti Eesti huvides, et midagi sellist juhtuks. Seda me kindlasti nendes arengutes näha ei taha. Kokkuleppele jõudmine põhiseaduse lepingus ja selle rakendamine kõiki neid jutte ja võimalusi kindlasti vähendaks.

Palun, kolleeg Ken-Marti Vaher!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Üks Riigikogu liige viitas oma küsimuses diskussioonist osavõtjate hõredusele saalis. Tõesti, poliitikuid on vähe nii koalitsiooni kui opositsiooni poolt. Minu küsimus puudutab praeguse valitsuskoalitsiooni sisemisi seisukohti. Kas härra välisminister oleks nii kena ja annaks meile ülevaate? Te olete kindlasti koalitsiooni üldkogudel ja kurikuulsas koalitsiooni koostöökojas arutanud selle põhimõttelise lepingu tähtsust ja sisu. Millistel seisukohtadel on teie head partnerid Rahvaliit ja Keskerakond Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimise küsimuses ja Euroopa põhiseaduse küsimuses üldse?

Põhiseaduse lepingu ratifitseerimine Riigikogus on praeguse valitsuse koalitsioonileppes kirjas. Nii et selle lepingu ratifitseerimine parlamendis on ka koalitsioonileppe küsimus. Seda, et lepingut ratifitseerima ei peaks, ei ole mina küll üheltki koalitsioonierakonna esindajalt kuulnud. Partnerid on avaldanud seisukohti, et ühiskonnas peaks olema lepingu sisu üle arutelu, aga leping tuleb ratifitseerida. Minule ei ole küll keegi teistsugust seisukohta kuulutamas käinud.

Palun, kolleeg Juhan Parts, teine küsimus, üks minut!

Aitäh! Teine küsimus puudutab lepingu ratifitseerimist nüüd ja praegu, ratifitseerimise temposid. See on kindlasti küsimuste küsimus. Minu arvates te püüdsite sellele ka vastata ja need vastused on mõistetavad. Aga minu küsimus on, kas lisaks ratifitseerimisele siin saalis on valitsusel ka mingisugune plaan, idee, kas on kõneldud näiteks eesistujaga, Euroopa Komisjoniga, et sellest otsusest tekib nii suur laine, kui väike Eesti suudab Euroopas tekitada. Ehk teisisõnu, kas on mingisugune kokkulepe eesistujaga, et see omab väga tugevat sõnumit mitte ainult meie jätkuvast alaväärsusest, kas oleme uus või vana liige, vaid ikkagi ka sellest, et see jõuaks teiste Euroopa rahvasteni?

Erinevatel aruteludel on sellest juttu olnud ja nagu ma ka oma sissejuhatavas kõnes nimetasin, ehk suudab Eesti ja Eesti parlament oma sellise otsusega, kui see otsus tuleb suhteliselt ruttu, olla impulsi andja, eriti, mis puudutab meie lähiregiooni, Põhja-Euroopat ja seda kanti siin, olla impulsi andja ja eeskuju näitaja selles, et mõtlemisperiood lõppenuks kuulutada ja asuda jälle aktiivselt oma seisukohti ütlema. Sest nagu on öeldud ja nagu olen varemgi nimetanud, on küll kulutatud seda aega, mis vahepeal oli, mõtlemispausiks, aga mõtlemist ju tegelikult ei ole väga palju olnud. Pigem on ainult paus olnud. Nii et võimalus olla impulsi andja on selgelt olemas. Eriti muidugi meie lähinaabrid vaatavad suhteliselt tähelepanelikult, mida Eesti parlament nüüd teeb.

Palun, kolleeg Jarno Laur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud välisminister! Me arutame põhiseaduse lepingu ratifitseerimist ju ennekõike selle protsessi kontekstis, et järelemõtlemise paus lõpeks ja saaks tegevustega edasi minna. Samas me ju teame, et lepingu jõustumise võti ennekõike on ikkagi Prantsusmaa ja Hollandi käes. Ja sealsete poliitikute suust on lisaks kahekiiruselise Euroopa ideele olnud kuulda ideid rakendada teatud kompromissina vaid teatud osa sellest põhiseaduse lepingust ja osa jätta tulevikku ootama. Ühe sellise idee väljapakkujana on esinenud väga populaarne prantsuse poliitik Sarcozy. Milline on teie kommentaar ja kas on välistatud, et sealt hakatakse võtma tükke Rootsi laua kombel?

Hetkel küll ei ole mingisugust laiemat meelsust selles osas, et olemasolevast lepingust hakata midagi välja võtma. Sellel seisukohal on nii praegune eesistuja Austria kui kindlasti ka järgmised kaks eesistujariiki, et lepingust kirsside noppimist, kui seda eesti keelde tõlkida, tegema ei hakata, vaid ikkagi käsitletakse lepingut kui tervikut. Need meeleolud, nagu ma enne nimetasin, järjest kasvavad, et ikkagi sellesama lepinguga, nii nagu ta on, edasi minna ja et järjest enam riike oma seisukoha kaudu aitaksid näidata eeskuju teistele, kes on olnud pessimistlikumad. Selline kirsside väljanoppimine lepingust ei ole praegu aktuaalne.

Palun, kolleeg Ken-Marti Vaher, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Viimasel ajal on põhiseaduse lepinguga seoses mõned uudised Euroopas silma paistnud. Üks nendest oli Austria kui eesistujamaa välisministri külaskäik Hollandisse, millele järgnes kohtumine. Selle kohtumise võttis Hollandi välisminister kokku sõnadega, et põhiseaduse leping on surnud. Minu küsimus välisministrile puudutab Hollandit ja Prantsusmaad. Võib-olla käsitleksite natukene põhjalikumalt - te olete täna seda küll ka käsitlenud -, milline võiks olla Euroopas teiste liikmesriikide, meie Välisministeeriumi analüüs Prantsusmaa ja Hollandi sisemisest loogikast, millised vastuolud võiksid olla siin tähtsamad, mida peab silmas pidama ning millal võiksid need riigid ja mõni kolmaski jõuda põhiseaduse lepinguga ühele poole?

On kaks olulist elementi. Üks on kindlasti nende riikide kodanike jaoks n-ö rahvusvaheline kontekst. Ka see, millisel seisukohal on teised Euroopa riigid, Euroopa partnerid. Nii et kui nende riikide hulk, kes on põhiseaduse lepingu heaks kiitnud, veelgi laieneb, siis see aitab rahvusvahelise keskkonna kujundamisele kindlasti kaasa. Ja teine on sisepoliitiline komponent. Kindlasti on raske kujutada ette ükskõik millise riigi valitsust, kelle ametisoleku ajal on inimesed mingis küsimuses referendumil võtnud negatiivse hoiaku ja kes aasta enne valimisi üritab tõestada vastupidist. Kindlasti on sisepoliitiline moment väga oluline. Nagu ma nimetasin, 2007. aastal on tulemas nendes riikides valimised. Et enne seda midagi juhtub, selles osas, jah, ei ole mõtet erilisi illusioone luua. Sisepoliitilise elemendina tuleb arvestada sedasama - dialoogi, debatti ühiskonnas. Valimiskampaaniates, ma usun, on see teema nendes riikides jätkuvalt üleval. Kui me vaatame, millised olid diskussioonid enne neid referendumeid nendes riikides, millised olid valukohad nendes ühiskondades, siis ega need probleemid tõenäoliselt ei ole ju kuhugi kadunud. Lihtsalt tuleb veel kord seletada, rääkida ja debateerida. Kui me vaatame Euroopa Liidu ajalukku, siis on ju mõni teinegi liikmesriik oma mõni aasta varem tehtud otsuse üle vaadanud.

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Aitäh! Austatud minister! Ma arvan, te ütlesite siit puldist välja ühe väga olulise asja. Et niivõrd olulise teema puhul, nagu seda on põhiseaduse lepingu ratifitseerimine, peaks olema Eesti ühiskonnas laiem avalik debatt. Seda enam, et kaks liikmesriiki on rahva enamuse toel sellele ei öelnud. Kindlasti kõige suurema impulsi sellise debati tekkimiseks saab anda minister ise ja ministeerium oma pressiosakonnaga. Mida teie olete ministrina ära teinud, et tekiks avalik debatt? Kas on üldse viimasel ajal uuritud, ka viimaste ajakirjanduslike sündmuste valguses Euroopas, millised on Eesti rahva mõtted põhiseaduse lepingu ratifitseerimisest?

Mis puudutab debati alustamist minu poolt, siis väga oluliseks, nagu ma enne nimetasin, pean ma sisulist arutelude algust parlamendis. Välisministrina saatsin ma eelmise aasta detsembris Riigikogu juhatusele kirja, et nüüd, kui ekspertide töörühm on lõpetanud oma töö, mis puudutas vastavust põhiseadusele, oleks aeg alustada arutelusid Riigikogus, et see debatt siis soovitavalt ajakirjanduse abil laieneks ka ühiskonda. See on üks asi. Teine on igapäevane töö, avalikud väljaütlemised pressikonverentsidel või intervjuudes või ka artiklite kirjutamine. Seda kõike on olnud ja seda kõike kavatsen ma teha edasi. Aga ütleme, et jah, reaktsioon ajakirjanduses - küll ilmselt ka paljude muude väga põletavate probleemide tõttu - on olnud seni suhteliselt tagasihoidlik.

Palun, kolleeg Tiit Niilo!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Maaelupoliitikuna üritasin pihta saada informatsioonile muudatuste kohta, mis puudutavad maaelu ja põllumajandust. Siin kinnitatakse, et selles osas midagi ei muutu. Küll aga tahaksin küsida suhete kohta kolmandate riikidega - V jaotis. Võib-olla kõige rohkem huvitavad suhted Venemaaga, nii poliitiline kui majanduskoostöö. Kuidas selles valguses on midagi muutumas?

Muutused, mis puudutavad Venemaad, aga ka kõiki teisi riike väljaspool Euroopa Liitu, ongi seotud ühtse välis- ja julgeolekupoliitikaga. Ehk nagu ma enne nimetasin, loomulikult on meie huvides - ja ka Euroopa Liidus kõik seda järjest enam deklareerivad -, et oleks ühine välis- ja julgeolekupoliitika kõikide riikide suhtes väljaspool Euroopa Liitu, sh ka Venemaa suhtes. Kui meil on selge positsiooniga ja tugev Euroopa Liidu välisminister ja välisametkond, siis see kindlasti aitab sellele kaasa. Mis puudutab praktilisi samme suhetes Venemaaga, siis praeguseks on põhimõtteliselt kokku lepitud tagasivõtu- ja viisa lihtsustamise küsimustes. On olemas nn nelja ruumi plaan, mida täidetakse. Nii et mina näen suhetes Venemaaga ikkagi järjepidevust ühelt poolt ja teiselt poolt neidsamu ühise välis- ja julgeolekupoliitika põhimõtteid. Mis puudutab majandussuhteid, siis loomulikult Euroopa Liit tegutseb ka teistes organisatsioonides, näiteks Maailma Kaubandusorganisatsioon. Venemaa kavatsus liituda Maailma Kaubandusorganisatsiooniga - need kõnelused, mis hetkel ja millal Venemaa WTO ehk Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks saab - avaldab Euroopa Liidu ja Vene majandussuhetele kindlasti oma mõju. Nii et Euroopa Liidu ühtne positsioon eri küsimustes on oluline ka teistes organisatsioonides. Hiljutisele Maailma Kaubandusorganisatsiooni kohtumisele Hongkongis, kus jätkuvalt kõneldi kaubanduse liberaliseerimisest, eelnesid kõigepealt päris tõsised debatid Euroopa Liidu seisukohtade kujundamisel, aga seal neid seisukohti väga üheselt esitati. Nii et see on näide majandus- ja kaubandusvaldkonnast, kus koostöö, ühtne seisukoht ja selle esitamine on väga olulised.

Palun, kolleeg Urmas Reinsalu!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud härra välisminister! Põhiseaduse lepingu jõustumise eeltingimuseks on kahtlemata see, et selle on heaks kiitnud kõik liikmesriigid. Arutusel on olnud ka niisugune mõte, et lepingu sellisel kujul jõustumiseks ei avaks liikmesriigid lepingu tekstiosa muutmist, vaid võetaks juurde teatud täiendavad deklaratsioonid, kuidas üht või teist sätet tõlgendatakse. Milline on Vabariigi Valitsuse poliitika, kui see peaks realiseeruma nende deklaratsioonide suhtes? Kas valitsus kavatseb tuua need deklaratsioonid parlamenti ratifitseerimiseks rahvusvahelise lepingu osana või piisab üksnes valitsuse nimel vastavalt Viini konventsioonile nende allkirjastamisest?

Kuna see teema, mida te nimetasite, ei ole mingisugust suurt elu elama hakanud, siis hetkel ei ole küll seda kavatsust, et parlamendile seoses sellega tuua mingisuguseid deklaratsioone juurde. 10. ja 11. märtsil on Salzburgis välisministrite kohtumine, mis paljuski keskendub põhiseaduse lepingule ja selle tulevikule. On võimalik otse allikast tuua neidsamu meeleolusid teistest liikmesmaadest, mis puudutab küsimust, kas keegi kuskil tahab teha mingeid deklaratsioone ja kui tahab, siis millest need peaksid rääkima. Kui need võimalikud plaanid on täpsustunud, siis saab selle teema juurde tagasi tulla. Mingit eelhoiakut, et kindlasti tuleks parlamenti veel midagi tuua, kusjuures ei ole teada, mis see täpselt on, kindlasti ei ole. Lähematel kuudel tuleb vaadata, kas on mõnel riigil kavatsust konkreetsemalt mingit deklaratsiooni teha, ja loomulikult sõltub see sisust.

Palun, kolleeg Tiit Niilo, teine küsimus!

Aitüma, lugupeetud juhataja! Härra minister! Ikkagi täiendav küsimus: suhted Venemaaga ja piirileping. 2. veebruari sündmused meil siinsamas Eestis kinnitasid, et valitsuspea on vahepeal ümber mõelnud piirilepingu ja preambuliga seonduva. Kellele siis ikkagi teie meelest on vajalik see piirileping? Kas Euroopa Liidule, Eestile või Venele, kas on seos põhiseaduse lepingu ratifitseerimisega ja kas sellest midagi tuleneb? Ma pean silmas surve vähenemist, suurenemist kellegi poolt.

Eesti-Vene piirilepetel ja põhiseaduse lepingul ma küll seost ei näe. Nagu ma nimetasin, Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika kindlasti peaks olema järjepidev, järjepidev ka Eesti-Vene piirilepete küsimuses. Aga nendel lepetel ma küll omavahel seost ei näe. Mis puudutab märkust, et valitsusjuht on mingeid seisukohti muutnud, siis ei ole valitsusjuht mingeid seisukohti muutnud. Sest nagu me mäletame, valitsus esitaski parlamendile piirilepped ratifitseerimiseks ilma preambulita. Parlament otsustas lisada preambuli ja loomulikult on see parlamendi õigus ja seda aktsepteeritakse.

Palun, kolleeg Imre Sooäär, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Lisaks hõredale saalile ei näe ma ka rõdul ühtegi ajakirjanikku ega kaamerat. Kas te ikkagi pressiteate saatsite välja, et selline oluline arutelu täna siin saalis toimub? Kui saatsite, kas see siis näitab, et ajakirjanduse huvi selle vastu on null ajal - tsiteerides tänast Eesti Päevalehte ja Marju Lauristini -, kui me seisame kolmanda maailmasõja lävel?

Ega ma ka ei ole õnnelik selle olukorra üle. Kui ma võrdlen pilti, mis minu ees rõdul avaneb praegu, sellega, milline oli see pilt kaks tundi tagasi, siis on oluline erinevus. See, et ükski Eesti ajakirjandusväljaanne ei tea, et täna arutatakse parlamendis põhiseaduse lepingut, kindlasti nii ei ole. Ka Riigikogu usin pressitalitus saadab oma nii päevaülevaated kui nädalaülevaated. Nii et see, mis Riigikogu päevakorras on ja mida arutatakse, on kõikidel teada. Mina muidugi tahaksin väga loota, et see teine väga oluline küsimus, mida infotunnis arutati, praeguse olulise küsimuse arutelu nii tõsiselt ikkagi ei varjutaks. Sest praegu me räägime küsimustest, mis puudutavad ja mõjutavad Eesti, Euroopa arenguid ikkagi väga pikas perspektiivis.

Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg!

Tänan! Austatud härra minister! Mis te arvate, kas on võimalik üldse korraldada sellise lepingu rahvahääletust, nii et vähemalt 50% inimesi tõepoolest hääletaksid seda lepingut, aga mitte midagi muud? Ehk kas Prantsuse valitsus praegu teab, mis tema rahvale selles lepingus ei meeldinud?

See on kõik väga subjektiivse hindamise küsimus, mida üks või teine hääletusel osalenu tegelikult silmas pidas, kui ta jah-hääle või ei-hääle andis. Neid uuringuid on ju ka Prantsusmaal pärast referendumit tehtud, kus on inimeste käest küsitud, et kui te hääletasite, siis miks te ütlesite jah või ei. Nende küsitluste tulemused - kuigi neid küsitlusi on erinevaid - on küll niisugused, et näiteks suurema osa ei-hääletajate põhjust, miks ta ei ütles, on väga raske seostada selle põhiseaduse lepinguga. Nii et neid uuringuid ja küsitlusi on tehtud. Seda enam on minu meelest lootust, et uuesti ja rahulikult nendes ühiskondades arutades, milliseid väärtusi see leping sisaldab, mis väärtused on Euroopale omased ja olulised, kuidas edasi minna, on võimalik ikkagi uuesti otsuseid teha ja nende otsuste juurde tagasi tulla. Loomulikult on tegemist ju väga mahuka dokumendiga ja sellest tulenevalt võivad ka arusaamad, inimeste hinnangud ühele või teisele aspektile selles lepingus olla väga erinevad. Nii et sellise sõnumi kohaleviimine on kindlasti väga oluline, et väärarusaamad ja tegelikult asjaga mitteseotud küsimused ei saaks saatuslikuks sellele dokumendile.

Palun, kolleeg Liina Tõnisson!

Suur tänu, proua eesistuja! Me teame, et põhiseaduse leping vajab Eestis ratifitseerimist, ja mulle tundub, et Eesti ühiskond on valmis seda tegema. Aga samal ajal me kõik teame, et kaks riiki on öelnud ei. Loodame, et nende arv enam ei kasva, aga nii või teisiti, kui ka kõik ülejäänud riigid ratifitseeriksid põhiseaduse lepingu, siis see ei aita, kaks riiki on jätnud ratifitseerimata. Prantsusmaa ei ole võimeline teda sellisel kujul ratifitseerima, seda on prantsuse poliitikud enam-vähem selgelt välja öeldud. Mingisuguseid sisulisi muid ettepanekuid ei ole tänaseks suudetud välja töötada, aga loodame parimat, et mõistus võidab. Nüüd ma küsiksin nii. Kuna Austria on lubanud oma eesistumise ajal selle probleemiga sügavuti tegelda ja kogunetakse Salzburgis - edu ja õnne teile! -, kuidas te prognoosite, missugune võiks olla ajaline perspektiiv lahenduse leidmisel, kas kaks aastat, viis aastat, seitse aastat?

Kui me lahendusest räägime, siis esimesi kindlamaid positsioone nende kahe riigi poolt võib tulla, ma arvan, kahe-kolme aasta perspektiivis. Nendes riikides on siis valimistejärgne olukord, uued valitsused on ametisse asunud, parlamendi koosseisud saavad teha tööd, riigi juhtimine pärast valimisi on jälle stabiliseerunud ja uued jõud saavad kujundada oma positsiooni. Ma arvan, et see on see lähim ajaline horisont, mil me saame nende riikide puhul uuesti rääkida mingitest sisulistest asjadest.

Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg, teine küsimus!

Tänan! Austatud ettekandja! Kas Prantsusmaa ja Hollandi valitsustel on mingeid põhimõttelisi positsioone, mida nad tahaksid selles lepingus muuta, et pärast seda annaks referendum positiivse tulemuse nendes riikides?

Ei, ühtegi konkreetset ettepanekut, et seda või teist sätet tuleks muuta, ei ole küll minu teada esitatud. Prantsuse poliitikud on esinenud üleskutsega, et teised Euroopa riigid ikkagi peaksid oma seisukoha ütlema ja ratifitseerimisprotsesse jätkama, mitte nii, et kuna tulid need kaks ei-d referendumitelt, siis ka kõik teised viskavad püssi põõsasse ja lõpetavad tegevuse. Vastupidi, Prantsusmaa on jätkuvalt õhutanud teisi riike seisukohta ütlema, sest kui me mäletame, Prantsuse valitsus kutsus enne referendumit selgelt Prantsusmaa rahvast ütlema jah põhiseaduse lepingule. Ega siis Prantsuse valitsuse seisukohtades ei ole midagi muutunud. Jah, nad on fakti ees, et rahvas ütles referendumil ei, aga ka praegu on ju Prantsuse valitsuses needsamad poliitilised jõud, kes olid seal enne referendumit. Selles osas ei ole nende põhimõtteline euroopalike väärtuste ja Euroopa arendamise hoiak muutunud.

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma olen saali diskussiooni jälginud oma töötoast, kasutades tehnilisi vahendeid, ja see on päris huvitavaks läinud. Kuid sellel küsimuste ja vastuste voorul oli ikkagi kerge kolkamekk juures, arutame pisiasju ja tehnilisi asju, kuidas üht või teist eelnõu või lepingut ellu viia. Kuid kas teile ei tundu, et Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu vastuvõtmisel ja edasiarendamisel on siiski puudu sellisest jõulisest Euroopat ühendavast ideest, mis vaataks tulevikku? Me teame, et Euroopa Liidu sündides oli selleks Saksa ja Prantsuse terasetootjate soov sõdu edaspidi vältida. Praegu on üks valus küsimus ühise energeetikapoliitika puudumine ja lonkab ka Ida-Euroopat haarav logistikasüsteem. Kas mõningad sellised suuremat sorti ideed ei võiks tulla ühe väikese rahva suust ja peast ja mõttest, mida üks meie president varasematel aegadel on toonitanud?

Eks alati on igasugused suurepärased ideed teretulnud ja kuuldavasti nad pidavat kogu aeg kuskil õhus hõljuma, tuleb ainult kinni püüda. Aga mis puudutab Euroopa Liidu n-ö olulist ideed, siis arvan, et ka meie poolt vaadates peaks üheks oluliseks Euroopa Liidu projektiks, kui seda võib nii nimetada, pidama Euroopa Liidu laienemist. Ehk nii seda laienemisvooru, millega Eesti Euroopa Liitu astus, kui ka kõiki tulevasi. Selle sisu on ju tegelikult sama, euroopalike väärtuste ja stabiilsuse, demokraatlike väärtuste ringi pidev, samm-sammuline laienemine. Nii et mis peaks olema rohkem Euroopa riikide kodanike huvides kui see, et nii see koht, kus nemad elavad, need riigid, kus nemad elavad, kui ka riikide ümbrus on rahumeelne, demokraatlik ja stabiilne. Euroopa Liidu laienemine on nende põhimõtete levikut kindlasti väga oluliselt toetanud. Selle järgmine etapp, naabruspoliitika, see, et demokraatliku stabiilsuse vöönd samm-sammult laieneks, ma arvan, on kindlasti olnud nii praegu kui tulevikku vaadates üks väga oluline suur idee, et euroopalikud väärtused leviksid, et demokraatia leviks, et demokraatlik stabiilsus selle läbi leviks.

Palun, kolleeg Marko Mihkelson, teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud välisminister! Ma olen nõus ühe eelküsijaga, kes ütles, et ratifitseerimisprotsess siin saalis ja lõpphääletus on kindlasti välispoliitiline signaal ja on tähtis, kuidas Eesti seda võiks ära kasutada. Teine küsimus on loomulikult mõnes mõttes ajastatuses. Ühes vastuses te mainisite, et te näeksite, et ratifitseerimine võiks lõppeda suhteliselt varsti. Milline võiks olla valitsuse positsioon või arvamus, arvestades, et Eestis kehtib loomulikult võimude lahusus, millal võiks toimuda teine lugemine ja lõpphääletus?

Nagu te ka nimetasite, selle aja paneb paika parlament, aga oleks ju väga kena, kui enne parlamendi suvepuhkusele minekut oleks kõlanud Eesti seisukoht, milline on meie nägemus Euroopa tulevikust ja Euroopa põhiseaduse lepingust.

Palun, kolleeg Olev Laanjärv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Teilt on täna väga palju prohvetlikke ennustusi küsitud ja väga täpseid daatumeid püütud teada saada. Minu arvates ei ole ajakirjandust praegu rõdul seoses sellega, et infotunnis oli oodata verd. Praegune küsimus on kaunis rahumeelne. Ma loodan, et sellise rahumeelse asjaliku aruteluna ta jõuab tulemini. Mina küsin: kas selle kiire ratifitseerimise juures ei oleks tähtis ka see, et sügisel algava valimisvõitluse üheks riistaks ei oleks Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimise küsimus, mis väljapoole näeks kaunis nigel välja?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult, kui me räägime välispoliitikast ja välispoliitilistest aspektidest, siis Eesti saab välispoliitiliselt olla seda tugevam ja seda tugevamalt esineda, mida suurem on meil riigi sees üksmeel välispoliitilistes küsimustes. Nii et üksmeel põhiseaduse lepingu suhtes aitab seda signaali, mida parlament võib selle ratifitseerimisega anda, kindlasti veelgi tugevdada. Mis puudutab eelseisvat valimiskampaania perioodi, siis kindlasti on väga oluline Eesti ühiskonna arengus, et selles valimiskampaanias räägitaks väga paljudest sisulistest asjadest, mis Eesti ühiskonnal ees on ja mis Eesti ühiskonnal on ees seoses Euroopa Liidu arengutega. See on täiesti normaalne ja see oleks isegi väga hea. Mis puudutab konkreetselt põhiseaduse lepingu dokumenti, siis ma arvan, et selle üle on Eestis arutatud nii enne lepingu allakirjutamist 2004. aastal kui ka hiljem. Nii et selleks ajaks võiksid need arutelud siin parlamendis päädida otsuse tegemisega. Lahutades selle dokumendi ja tema formaalse poole sisulistest asjadest, mis tegelikult Eesti ees niikuinii seisavad ja millele üks korralik valimiskampaania peaks keskenduma, siis loomulikult tahaksin mina valimiskampaania debattides küll näha, et räägitakse Eesti ja Euroopa tuleviku tõsistest asjadest.

Palun, kolleeg Urmas Reinsalu, teine küsimus!

Aitäh, austatud proua Riigikogu esinaine! Austatud ettekandja! Valitsuskoalitsiooni esindajana olete te selle eelnõu ettekandja valitsuse nimel. Kas te võite olla kindel, et valitsuskoalitsioon konsensuslikult toetab seda lepingut lõpphääletusel enne suvepuhkust? Või te loodate seda või te kardate, et see ei pruugi nii juhtuda?

Nagu ma nimetasin, ajakava, millal hääletused toimuvad, otsustab parlament. Nii et siin ma saan avaldada ainult oma soovi, et see tõesti võiks olla enne, kui parlament läheb suvepuhkusele. Aga selles, et koalitsioon seda eelnõu toetab, ei ole mul mingeid kahtlusi. Ma loen koalitsioonilepet ja seal on see kirjas.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra välisminister, ettekande ja küsimustele vastamise eest! Kutsun järgmisena kõnepulti põhiseaduskomisjoni esimehe kolleeg Urmas Reinsalu.

Austatud Riigikogu esinaine! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud härra välisminister! Põhiseaduskomisjon on menetlenud Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu põhjalikult ja on arvestanud selle eelnõu menetlemisel eelkõige asjaoluga, et olgugi et formaalselt on meie õiguskorras tegemist välislepinguga, mis kuulub ratifitseerimisele analoogiliselt kõigi teiste Eesti riigile rahvusvahelisi kohustusi võtvate lepetega, on tema siseriiklik mõju meie õiguskorrale nii sotsiaalsete ja majanduslike suhete valdkonnas kui ka kogu meie põhiseadusliku korra arendamise seisukohast nii määratu, et pidasime vajalikuks põhiseaduskomisjoni poolt konsensusliku otsusena moodustada ühe riigiõigusliku analüüsi töörühma, mis annaks omapoolsed hinnangud järgnevatele küsimustele. Esiteks. Kas Eesti Vabariigi põhiseadus ja Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadus koosmõjus võimaldavad Riigikogul eelnevalt põhiseadust muutmata Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu Riigikogus ratifitseerida? Teiseks palusime töörühmalt ülevaate Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu jõustumisest tulenevatest seadusega lahendatavatest riigiõiguslikest probleemidest ja kolmandaks hinnangu põhiseaduse lepingu jõustumisega kaasnevatele muudatustele Eesti riigiõiguslikus süsteemis. Sellesse töörühma kuulusid kõigi Riigikogus esindatud fraktsioonide esindajad, lisaks ka ametist lahkunud õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli, TÜ Õigusinstituudi professor Heiki Lindpere, Riigikohtu esimees Märt Rask, Riigikohtu liikmed Jüri Põld ja Julia Laffranque, TÜ õigusteaduskonna dekaan professor Merusk, õigusteaduskonna dotsent Annus, professor Varul õigusteaduskonnast, kohtunikud Oliver Kask ja Lauri Madise, Presidendi Kantselei õigusosakonna juhataja Mall Gramberg, presidendi õigusekspertide komisjoni esimees härra Almann, Euroopa Kohtu kohtunik Uno Lõhmus, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste, õiguskantsler Allar Jõks, justiitsminister, õiguskantsleri nõunik Mihkel Allik ja samuti põhiseaduskomisjoni nõunik Ülle Madise. Olgugi et formaalselt andis valitsus põhiseaduse lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu üle läinud suvel enne istungjärgu lõppu, täpsemalt siis 10. mail 2005. aastal, moodustas põhiseaduskomisjon selle töörühma juba 2004. aasta lõpul. Töörühm pidas kolm plenaaristungit ning töötas ka töögruppidena ja selle töörühma lõpptooteks on mahukas raport, riigiõigusliku analüüsi töörühma seisukohad lepingu ratifitseerimise küsimuses. See on 60 lehekülge pikk ja on olemas ka Riigikogu kodulehel. Asjast huvitatud parlamendiliikmetel on võimalus sellega tutvuda. Ma peaksin vajalikuks siin käsitleda selle töörühma lõppjäreldust või kokkuvõtet. Esiteks, töörühm asus konsensuslikult seisukohale, et tegemist on laiemas tähenduses konstitutsioonilise aktiga, mida põhiseaduse mõttes tuleb käsitleda välislepinguna. Kui Euroopa põhiseaduse leping on kooskõlas Eesti põhiseadusega ja sealhulgas põhiseaduse täiendamise seadusega, mis viite kaudu ühinemislepingule hõlmab ka Nizza lepingut ja teisi aluslepinguid, tuleb see ratifitseerida Riigikogus. Põhiseaduse lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu on vajalik arutada Riigikogu täiskogus kahel lugemisel, kui ei tehta ettepanekut ka kolmanda lugemise läbiviimiseks, milline võimalus on kodukorraseaduses olemas. Välislepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu rahvahääletusele panna ei saa. Töörühm jõudis küll järeldusele, et see on mõeldav, see on poliitilise valiku küsimus. Rahvahääletuse küsimus püstitus nii töörühmas kui ka põhiseaduskomisjonis. Mõeldav on põhiseaduse täiendamise seaduse rahvahääletus põhiseaduse muutmise või täiendamise moel, aga leppe enda suhtes rahvahääletuse läbiviimine ei ole meie kehtiva põhiseaduse järgi juriidiliselt võimalik. Olulisemad teemad, mida käsitleti ja mida põhiseaduskomisjon pidas oluliseks, et töörühm käsitleb põhiseaduse lepingu probleeme eelkõige riigiõiguslikust aspektist, arvestades seda, et algataja, valitsus on need majanduslikud ja sotsiaalsed ning ka poliitilist kaalu omavad muudatused äärmiselt põhjalikus seletuskirjas parlamendi ette toonud, puudutasid Euroopa Liidule juriidilise isiku staatuse andmist. Selle koha pealt leiti, et see ei muuda Euroopa Liidu olemust, tegemist on õigustehnilise võttega. Põhiõiguste hartale õiguslikult siduva staatuse andmine. Töörühm asus seisukohale, et harta tähendus või roll Euroopa põhiseaduse lepingus on tervitatav ning selle lülitamine põhiseaduse lepingusse on võimalik ja suhteliselt probleemivaba. Suhtelise probleemivabaduse väljendit kasutati seetõttu, et lõpliku otsustuse ühe või teise õiguse ja vabaduse kooskõlalisuse kohta põhiseaduse mõtte sättega saab teha üksnes Riigikohus põhiseaduse järelevalve korras ning teoreetiliselt ei ole välistatud mittekooskõlalisuse otsustus. Probleemina kerkis esile ka see, et põhiseaduse täiendamise seadus räägib Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga lähtuvalt liitumislepingust. Küsimuses, milline on mõju liitumislepingule juhul, kui põhiseaduse leping jõustuks meie õiguskorras, leidis töörühm, et ka see ei oleks probleem. Liitumisleping kaotaks põhiseaduse lepingu jõustumisega automaatselt kehtivuse. Nõnda on selle ka fikseerinud põhiseaduse leping. Laiemalt käsitles töörühm põhiseaduse aluspõhimõtteid ja Euroopa põhiseaduse lepingus fikseeritud aluspõhimõtteid ja nende kooskõla ning kui ma tsiteeriksin lõppjäreldust, siis selles öeldakse välja, mis puudutab aluspõhimõtteid, et kõige olulisemate põhiseaduse aluspõhimõtetena tuleks ka tulevikus aset leidvate muudatustega Euroopa Liidu esmases õiguses ennekõike arvestada põhiseaduse preambulis ja üldsätetes kajastuva suveräänsuse ning eesti keele ja kultuuri kaitsmist. Töörühma liikmed nägid teatud probleemide tekkimist tulevikus seoses Eesti liikmesusega Euroopa Liidus olukorras, kus põhiseaduse täiendamise seadus on moonutanud osa põhiseaduse sätteid. Mõneti kahanenud õigusselguse tõttu võiks töörühma arvates Eesti Euroopa Liidu liikmeks olemisega seotud võimalike tulevaste muudatustega tagada parema põhiseaduse rakendatavuse muudetud põhiseadus. Töörühm pidas konsensuslikult vajalikuks, et edaspidi analüüsitakse Euroopa Liidu õiguse kohaldamisel ilmnenud ning ka Euroopa põhiseaduse lepingust tulenevaid muudatusi põhiseaduse kohaldamisel ja põhiseaduse teksti tõlgendamisel. Selle analüüsi tulemusena tuleks välja selgitada, kas põhiseaduse täiendamise seadus võimaldab jällegi suhteliselt probleemivabalt kohaldada põhiseadust koostoimes Euroopa Liidu õigusega ja kas põhiseaduse täiendamise seaduse loodud mudeliga jätkamine on kõige mõistlikum või on vaja põhiseadusesse sisse kirjutada Euroopa Liidu õigusest tulenevalt tekstilised muudatused või peetakse, ja see on poliitilise valiku küsimus, kõige sobivamaks teeks hoopis uue põhiseaduse koostamist. Töörühm pidas oluliseks rõhutada, et ei põhiseadus ega ka Euroopa põhiseaduse leping ei ole üksnes juriidilised dokumendid, vaid ka poliitilised ja ajaloolis-kultuurilised dokumendid. Ei saa välistada, et Euroopa Liit areneb Euroopa põhiseaduse lepingu alusel toimides suunas, mille puhul tekiks küsimus vastuolust põhiseaduse aluspõhimõtetega. Töörühm leidis, et seetõttu on äärmiselt oluline ka edaspidine ühiskondlik diskussioon Euroopa põhiseaduse lepingu mõjude üle ning järelevalve Euroopa põhiseaduse lepingu alusel, seda siis eeldusel, et põhiseaduse leping on rakendunud meie õiguskorda, kohustuslikul õigustlooval alusel antud teisese õiguse ja põhiseaduse aluspõhimõtete vastavuse üle. Töörühm leiab, ja see on oluline, et Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimise eelnõu, mis on meie laudadel, kui välislepingut on võimalik Riigikogus ratifitseerida eelnevalt põhiseadust muutmata. Euroopa põhiseaduse leping on põhiseaduse ja põhiseaduse täiendamise seadusega kooskõlas. See oli lühike ülevaade töörühma käsitlusest. Töörühm on andnud oma töö üle Riigikogu põhiseaduskomisjonile ning mul on üks üleskutse kõigile saadikurühmadele. Töörühm tegi konsensuslikult nii olulised riigiõiguslikud tähelepanekud selle kohta, mida ka, sõltumata Euroopa põhiseaduse lepingu tegelikust jõustumisest meie riigi õiguskorras seonduvalt meie liikmesusega Euroopa Liidus, tuleks kaaluda. Ma arvan, et see on kindlasti küsimus, kus oleks oluline kõigi saadikurühmade positsioonide kujundamine, ja põhiseaduskomisjon võiks olla see koht, kus seda teemat saaks jätkata, millisel moel ja kas parlament oma saadikurühmade kaudu üldse peab oluliseks selle teema edasist riigiõiguslikku analüüsi ja käsitlust. Eraldi on sellele toetust väljendanud ka meie õiguskantsler. Mis nüüd puutub põhiseaduse lepingu enda arutelusse, siis põhiseaduskomisjon võttis lähtuvalt eelnevast kokkuleppest kaks hoiakut. Esiteks, konsensuslikult ei peetud vajalikuks tuua lepet enne kohalike valimiste paratamatut päevapoliitilist saginat parlamendi täiskogu ette, vaid leiti, et oluline on oodata ära töörühma lõppraport ning käsitleda seda pärast valimisi. 13. detsembril arutas põhiseaduse lepet põhiseaduskomisjon, kus kuulati ära riigiõigusliku analüüsi töörühma aruanded ning puudutati teemat, mis ka siin saalis on kõlanud, et oluline oleks põhiseaduse lepet laiemalt avalikkusele tutvustada. Muu hulgas märgiti ära ka seda, et tegelikult on juristide ja liidu eestvõttel läinud aastal toimunud kaks ülemaalist ja esinduslikku rahvusvahelise osalusega konverentsi Euroopa põhiseaduse leppe kohta. Käsitleti ka laiemalt teemasid, mis puudutavad põhiseaduse leppe tulevikku, ja otsustati kutsuda kohale valitsuse esindajad, et üheskoos teemasid arutada. 16. jaanuari istungil tuli komisjon tagasi põhiseaduse lepingu arutelude juurde. Osalesid ka justiitsminister ja välisminister. Valitsuse esindajate seisukohti tutvustas juba põhjalikult ka välisminister eelkõnelejana. Teemad, mida puudutati põhiseaduskomisjonis. Komisjoni liige Koit Prants tundis huvi, kas ekspertkomisjonil oli ühene seisukoht, et tegemist on rahvusvahelise leppega, ja tõepoolest see nõnda ka oli. Siis käsitleti teemasid, mis puudutasid välispoliitilisi probleeme. Eelkõige tundis Ain Seppik huvi Hollandi ja Prantsusmaa ratifitseerimisplaanide vastu. Nendel teemadel on välisminister ka juba põhjalikult vastanud. Eraldi tähelepanu äratas see, et koos põhiseaduse leppe ratifitseerimise seaduse eelnõuga on n-ö seletuskirja lisana esitatud üks pakk parandusettepanekuid Euroopa põhiseaduse lepingu kohta. Kerkis üles küsimus, milliste parandusettepanekutega on tegemist, kas on tegemist mingit täiendavat õigusjõudu omavate sätetega. Nende parandusettepanekute puhul ei ole tegemist mitte n-ö uue õiguse loomisega põhiseaduses, millele ei ole parlamendil mingit mõju, kuna parlament saab leppe olemasoleval kujul kas heaks kiita või mitte heaks kiita, vaid tegemist on rahvusvahelise õiguse Viini konventsiooni artikli 79 järgi võimalusega, et leppe osalistel, ükskõik millise rahvusvahelise leppe osalistel, on võimalik läbi viia nn corrigenda ehk viia lepingusse sisse parandusi teksti parandamise eesmärgil. Ja tõepoolest, kui neid parandusettepanekuid vaadata, siis need ei ole oma mahult mitte täiendavat lisaõigust loovad, vaid taotlevad leppe olemasoleva teksti õiguslikku korrektsust. Arutati ka leppe tõlget. Valitsuse esindajad andsid omapoolse garantii, et lepe on tõlgitud korrektselt, kuigi rõhutati ka, et vastutus leppe tõlke eest lasub Euroopa Komisjonil. Jällegi tuldi tagasi leppe üldrahvaliku arutelu vajaduse juurde. Komisjoni liikmed esitasid erinevaid ettepanekuid, näiteks korraldada ümarlaudu, ja lepitigi kokku, et komisjon käsitleb täiendavalt võimalusi avalikkust teavitada selle leppega seonduvalt. 24. jaanuari istungile kutsuski põhiseaduskomisjon Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhi härra Klaari, Euroopa Parlamendi Eesti esinduse juhi proua Herküli, Riigikantselei Euroopa Liidu teabetalituse juhataja härra Villu Kännu ning Välisministeeriumi ja Justiitsministeeriumi esindajad ning kuulatigi ära eri institutsioonide esindajate nägemused, mismoodi teavitada avalikkust Euroopa tulevikust ja ka kitsamalt põhiseaduse lepingust. Põhiseaduskomisjon, kuulanud need seisukohad ära, pidas oluliseks seda, et seistes sellise määratu tähendusega riigiõigusliku sammu eel, nagu seda on põhiseaduse lepingu heakskiitmine parlamendis, pöördusime järelepärimisega valitsuse poole, et valitsus siiski esitaks selge kava, kuidas ta kavatseb avalikkust teavitada ja diskussiooni läbi viia nii riigiõiguslikult kui ka vastavaid huvirühmi kaasates põhiseaduse lepingu mõjude ja tähenduse üle ning sellekohasele taotlusele me kahtlemata ootame vastust. Oluline on märkida seda, et paralleelselt nende aruteludega meie parlamendi põhiseaduskomisjonis, kujundas ka Euroopa Parlament 19. jaanuaril omapoolse ettepaneku Euroopa põhiseaduse lepingu kohta mõjuva häälteenamusega (385 liiget poolt, 125 vastu, 51 erapooletut). See teema käsitles edasise menetlemise võimalusi Euroopa põhiseaduse lepingu suhtes ning oluline on see, et k.a 9. mail, Euroopa päeval peaks toimuma Brüsselis Euroopa Parlamendi ja rahvusparlamentide ühine parlamentaarne foorum, nüüd jällegi laiema teema üle kui üksnes põhiseaduse leping, kogu Euroopa Liidu tuleviku üle otsuse tegemise, nii poliitikate kui ka institutsioonide suhtes. See oleks lühike ülevaade põhiseaduskomisjonilt. Tuleb tõepoolest veel kord rõhutada seda, et praegusel leppe ratifitseerimise menetlusel on poliitiline tähendus. Ilmselgelt oleks silmakirjalik ja avalikkust eksitav väita, otsekui oleks parlamendil kindlus, et leppe ratifitseerimine praegu Eesti Vabariigi Riigikogus loob uut õiguskorda. On enam kui tõenäoline poliitikas, et lepe sellisel kujul ei jõustu ja sel juhul on olemas mitmed võimalused, mida härra välisminister osaliselt siin ka puudutas. Kas leppele tulevad juurde täiendused, selle koha pealt peaks ka parlament kindlasti kujundama oma seisukohad, kuidas ta soovib neid menetleda, kui ta leppe lõpphääletusel eeldatavasti sel istungjärgul ratifitseerib. Kas on tegemist põhimõtteliselt leppe mingisuguse osa heakskiitmisega, ka see eeldab parlamendi menetlusi, või leitakse mingeid muid õiguslikke mooduseid. Juhul kui lepe on heaks kiidetud ja Euroopa Liidu liikmesriigid konsensuslikult ei leia uusi võimalusi või leiavad mingisuguse muu koostöövormi olemasolevate aluslepingute asendamiseks, siis kaotab see lepe oma õigusjõu ja n-ö raugeb. See on ülevaade põhiseaduse lepingu kohta. Tahaksin veelgi rõhutada, et leppel on kahtlemata meie põhiseaduslikule keskkonnale määratu mõju ja olgugi et töörühm kujundas loetletud küsimustes oma seisukohad konsensuslikult, oli töörühma liikmetel erinevaid seisukohti kitsamates küsimustes üpris arvukalt. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Urmas Reinsalu, põhjaliku ettekande eest! Palun, kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Mart Nutt Isamaaliidu fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Nii nagu kaasettekandja äsja rõhutas, on põhiseaduse lepingul eeskätt poliitiline tähtsus, vähemasti praeguses olukorras, ja selles mõttes näitab meiepoolne akt seda arutada ja ratifitseerida ka meie poliitilist soovi. Teisest aspektist, ma saan aru, on see sedavõrd oluline dokument, et on igal juhul mõttekas selle kohta täiendavat informatsiooni saada välisministrile küsimusi esitades ja võib-olla ka seisukohti avaldades, kuid samas anname endale aru, et leping on alla kirjutatud ja meil on võimalik teha ainult otsus kas ratifitseerida see dokument või mitte. Ei tahakski seetõttu põhiseaduse lepingu sisul peatuda, vaid vormilisi küsimusi ja poliitilisi aspekte lahata. Seega, kuigi põhiseaduse lepingu tulevik on ebaselge, leiab Isamaaliit, et pigem on põhiseaduse lepingu ratifitseerimine praeguses olukorras Eesti huvides kui selle protsessi edasilükkamine. See sümboolne akt, millega Eesti näitab oma lojaalsust Euroopa Liidule, õigustab meil saada ka jõulisemat toetust oma huvide elluviimisele Euroopa Liidult ja teistelt Euroopa Liidu liikmesriikidelt. Samas suudab Riigikogu Eesti valitsuse positiivse algatuse täies mahus ära kasutada üksnes sellisel juhul, kui ta näitab üles üksmeelt ja riigimehelikkust selle protsessi läbiviimisel. Põhiseaduse leping ei tohi olla päevapoliitiliste ettevõtmiste peenraha, tavapärane poliitiliste jõudude rivaliteet ei tohiks varjutada sedavõrd olulist küsimust nagu põhiseaduse leping. Näib, et valitsusel ja opositsioonil selles küsimuses erimeelsusi peaaegu ei olegi. Küll aga on üpris nähtav, et erimeelsused on valitsuskoalitsiooni erakondade endi vahel, aga võib-olla isegi valitsuskoalitsiooni erakondade sees. Seega leiame, et olukorras, kus valitsuskoalitsioon ei ole ratifitseerimisküsimuses üksmeelne, annab see signaali Eesti ebakindlusest. Matemaatiliselt on Riigikogus ilmselt piisav hulk hääli lepingu ratifitseerimiseks. Ka sellisel juhul, kui osa koalitsioonipartnereid lepingu ratifitseerimist ei toeta. Kuid sellist lahendust ei tahaks küll valitsusele soovitada kohe kuidagi, kus näiteks napi häälteenamusega võetakse nimetatud ratifitseerimise seadus vastu, aga mõjukad partnerid Riigikogust, valitsuskoalitsioonist seda ei toeta või on sellele kogunisti vastu. Seetõttu võiks Isamaaliidu seisukohalt põhiseaduse lepingu ratifitseerimine olla Eestile poliitiliselt sümboolselt tugev ja meie huvides olev käik, kuid see positiivne efekt on võimalik ainult sellisel juhul tulemuslikult realiseerida, kui valitsuskoalitsioon lahendab oma erimeelsused ja on ühtne otsuse tegemisel põhiseaduse lepingu kohta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mart Nutt! Palun, kolleeg Evelyn Sepp Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Poliitikutena võime me kahtlemata alati jagada optimismi. Võimalik, et on hetki, kus me peamegi seda tegema ehk kes siis veel, kui meie ka ei usuks oma riigi kõige paremasse ja helgemasse tulevikku. Küll on seejuures oluline, et Eesti poolt sõlmitavad välislepped ei muutuks mornideks ülevõtmise toiminguteks, kus mööndakse, et mis meil üle jääb. Asjakohane on meenutada mitmeid selliseidki leppeid, mille legitiimsus on kaheldav selles mõttes, et nende otstarbekuse, sõlmimise läbipaistvuse ja vajalikkuse üle pole avalikku debatti peetud. Selliseid leppeid leiab ajaloost nii 1930. aastatest kui ka hilisemast minevikust. Viimaste puhul oleme enamasti üllatunud, kui rahvusvaheline üldsus meie tähelepanu nendega võetud kohustuste mittetäitmisele juhib. Oleme üllatunud ja saame alles hiljem teada, et paljud teised on need ratifitseerinud näiteks reservatsioonidega, sest eelnevale heakskiidule on omakorda eelnenud põhjalik siseriikliku haldusvõimekuse, poliitiliste mõjude hindamine ning ka kohustustega kaasnevate kulude arvutamine. Meie aga seevastu oleme end tihti ülepeakaela sidunud ja sageli ise veel täpselt aru andmata, millega on tegemist, milline on ühe või teise otsuse mõju lähemas või kaugemas ajaperspektiivis. Tulles tagasi Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu juurde, on Eesti jaoks tervikuna ja mitte pelgalt poliitilise eliidi jaoks esmalt oluline hinnata nii Euroopa kui maailmajao kui ka Euroopa Liidu arengute suundumisi, nii poliitilisi, majanduslikke kui ka kultuurilisi arengutrende, kaardistada nendega kaasnevaid riske, sest konsolideeritud leppe enda mõjusid Euroopa Liidu poliitikale tervikuna on raske kaardistada vähemalt nüüd ja praegu. See on elus protsess. On üheselt selge, et Euroopa Liidu põhiseaduse leppe näol ei ole tegemist pelgalt legaaltekstiga, vaid eelkõige poliitilise platvormiga, mille tähenduse annab selle taust ja kontekst ning tegelikud vahendid ja eesmärgid, mida soovitakse saavutada. Siit kerkib ka paratamatult peamine küsimus, millised on Euroopa Liidu eesmärgid, millised on selle ühenduse poliitilised ja majanduslikud taotlused, millised on Eesti eesmärgid Euroopa Liidus. Kas ja kuhu maani on Eestil oma rahvuslike huvide kaitsmisel otstarbekas taotleda Euroopa Liidu üha tihedamat integratsiooni, mis ühemõtteliselt viib Euroopa Liidu ühenduseni, millel on föderaalriigi tunnused? Sellele on muu hulgas tähelepanu juhtinud paljud õigusteadlased. Iseasi on, kas see on hea või halb, aga see on teise arutelu küsimus. Või teine aspekt. Kas ei oleks Eestile kasulikum hoopiski oma huvide kaitsel, kui need riiklikud huvid muidugi meil üldse olemas on, taotleda pigem vastastikku kasulikku koostööd integratsiooni asemel? Samuti on oluline teadvustada poliitilise võimu üha suurema loovutamise ulatust Euroopa Liidule ning lõppastmes kohtuvõimule, kes võtab järjest tugevama positsiooni Euroopa Liidu ühtse ehk lõpliku poliitika kujundajana, sealhulgas ka Eestis, ehk siis õigusliku argumentatsiooni kasutamise pidevat laienemist poliitiliste eesmärkide seadmisel, kritiseerimisel ja kaitsmisel. Seejuures on Euroopa Liidu efektiivsuse kasulikkus Eestile ju suhteline. Keskerakond leiab aga, et nende küsimuste analüüs ja pakkumine avaliku debati objektiks ei tohiks piirduda nn välispoliitiliste diplomaatiliste ilukõnedega, näiteks siin saalis. See peab väljuma poliitiliste arutelude kitsast raamist. Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu üle toimuv arutelu on parim võimalus nende teemade igakülgseks käsitlemiseks ja seda Keskerakond ka taotleb ja toetab. See on praktiliselt ainus võimalus lähendada Euroopa Liitu inimestele ja kaasata neid selle tuleviku kujundamisele. Me ei tahaks, et korduks sama, mis Eesti jaoks kahe viimase välispoliitiliselt üliolulise otsusega. Pean siin silmas nii Iraagi okupatsioonivägedega välkkiiret liitumist kui ka Eesti-Vene piirilepingusse tekkinud preambulit. Mööngem: eelnenuks neile põhjalikum arutelu, võinuks lõpptulemus olla teistsugune. Seega väljendan ma Keskerakonna nimel skepsist Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu kiire ratifitseerimise otstarbekuse üle, kuid vaieldamatult toetame me seda, selle igakülgset arutelu ja protsessi jätkumist. Olgu toodud veel üks aspekt - nimelt on Euroopa eri institutsioonid ja ka liikmesriigid jõudnud olukorda, kus väga tõsiselt kaalutakse pigem seda, et ühitada järgmiste europarlamendi valimistega üle-euroopaline referendum Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu heakskiitmiseks. Seega kiirustagem ka meie aeglaselt. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Evelyn Sepp! Järgmisena kolleeg Sergei Ivanov Reformierakonna fraktsiooni esindajana. Palun, kaheksa minutit!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on au esitada Riigikogu Eesti Reformierakonna fraktsiooni nägemust ja seisukohta Euroopa põhiseaduse lepingu ja selle ratifitseerimise seaduse eelnõu kohta. Kõigepealt tahan ma ütelda, et tegemist on ühe olulisema dokumendiga, mida on hoolikalt ette valmistatud ja mis peaks pikemaks ajaks kindlaks määrama nii Eesti kui ka Euroopa Liidu ja kogu Euroopa tuleviku ja saatuse. Et mõista Euroopa põhiseaduse lepingu vajalikkust, tuleb vaadata ka Euroopa Liidu kujunemise lugu, mis sai alguse 1950. aastate alguses. Euroopa ühinemise algatajate, riigimeeste ja riikide eesmärgid olid needsamad, mida me täna loeme Euroopa põhiseaduse lepingust. Ja nimelt: edendada rahu ja oma väärtusi ning oma rahvaste hüvangut. Iga tõsine ühiskondlik algatus põhineb aga eelkõige väärtustel. Ja praeguseks on Euroopa Liit üks edukamalt eksisteeriv majandus-, ühiskondlik ja poliitiline projekt, mis rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, demokraatia, võrdsus, inimõigused, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus. Et kaitsta ja edendada oma väärtusi ja saavutada püstitatud eesmärk, oli ja on vaja institutsionaalset raamistikku ja toimivaid mehhanisme. Alates 1950. aastatest on liikmesriikide vaheline koostöö laienenud lisaks majandusele samm-sammult ka teistesse valdkondadesse. Euroopa Liidu loomisel 1992. aastal olid juba määratletud sellised uued valdkonnad, nagu ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning justiits- ja siseküsimused, sealhulgas politseialane koostöö, varjupaigaõigus, välispiiride kontroll ja immigratsioonipoliitika. Laienenud Euroopa Liit, milles 2004. aastal oli juba 25 liikmesriiki, ei saanud tõhusalt toimida samadel alustel, nagu algselt 6 või 15 liikmega ühendus. Mitme asutamislepingu ja kümnete muude lepingute asemel on Euroopa Liidule vaja terviklikku ja korrastatud aluslepingut, mis on palju selgem ja lähendab Euroopa Liitu selle kodanikele ning tugevdab liidu demokraatlikkust ja otsustusvõimet, suurendab selle suutlikkust toimida ühtse ja üldise jõuna rahvusvahelisel areenil ning aitab tulla toime üleilmastumisega. Põhiseaduse leping korrastab pädevuse jaotust ja suurendab liikmesriikide parlamentide rolli ning põhiõiguste harta on saanud õiguslikult siduvaks. Samuti on kaotatud keeruline sammaste struktuur ning lihtsustatud on liidu õigusaktide süsteemi. On täiesti loogiline, et hakkab kehtima üks Euroopa Liidu alusleping ning Euroopa Liidule omistatakse juriidilise isiku staatus. Euroopa põhiseaduse leping on vajalik eelkõige selleks, et tagada 25 liikmesriigi vahelise liidu tõhus toimimine. Leping ei muuda Euroopa Liidu põhiolemust, mis ka tulevikus jääb ju riikide liiduks. Siin tuleb märkida ka seda, et Euroopa Liidu laienemine on tunnistatud liidu üheks õnnestunumaks projektiks ning see osutab pidevalt positiivset mõju ja stimuleerib liidu lähedal asuvaid naaberriike võtma eeskuju Euroopa Liidult ja selle liikmesriikidelt. Aga nüüd ka veel sellest, miks on Eestile Euroopa põhiseaduse lepet vaja ja miks Riigikogu peab selle dokumendi ratifitseerima. Esiteks, Eesti Vabariigi täievolilised esindajad, Eesti riigi juhid on kirjutanud alla Euroopa põhiseaduse lepingule selles teadmises, et leping vastab Eesti rahvuslikele huvidele. Selline väike rahvusriik nagu Eesti, mis ei kujuta endast märkimisväärset poliitilist ega majanduslikku jõudu, on kõige rohkem huvitatud tugevast riikidevahelisest demokraatlikust ühendusest ja sellises ühenduses on Eesti huvid kõige paremini kaitstud. Euroopa Liidu edasisele arengule ja tõhusamale riikidevahelisele koostööle ei ole mõistlikku alternatiivi. Ja kui mõned Euroopa Liidu riigid on võtnud ümberrivistumiseks ja mõtlemiseks aega erinevatel sisepoliitilistel põhjustel, siis Eestil sellist põhjust praegu ei ole. Eesti oma selge seisukohaga ja aktiivsusega just aitab ületada mõnede riikide kõhklusi ja kahtlusi. Eesti positsioon võib saada kaalukeeleks edasises põhiseaduse lepingu debatis. Eesti on selgelt huvitatud sellest, et areneks ja tugevneks Euroopa Liidu ühinenud välis- ja julgeolekupoliitika, tekiks Euroopa Liidu energeetikakontseptsioon, vastastikku kasulik partnerlus Venemaaga ja teiste võimukeskustega, toimiks tihedam koostöö kuritegevuse ja terrorismi vastu ning kaupade, teenuste ja kapitali täiesti vaba liikumine. Kui mõnedes Euroopa Liidu liikmesriikides on siiamaani kehtestatud piirangud oma siseturu kaitseks, siis Eesti kogemus näitab, et turumajanduse võimalused ja vabadused aitavad kaasa Euroopa Liidu majanduse konkurentsivõimelisusele ja efektiivsele toimimisele ning sealt ka kogu Euroopa heaolule ja õitsengule. Juba praegu tulevad Euroopa Liidu struktuurifondidest märkimisväärselt suured summad Eestisse infrastruktuuri arendamiseks, regionaalarenguks, teede ehitamiseks, looduskaitseks, kultuuri-, sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusvaldkonda. See kõik mõjutab positiivselt Eesti inimeste elatustaset ja heaolu. Seepärast ei ole Eestil mingit põhjust jääda kõrvale ja oodata ning vaadata, mis hakkab Euroopa Liidus toimuma. Eesti on ka Euroopa Liit. Eesti on küll väike, aga tugev Euroopa Liidu integratsioonimootor ja kui me oleme oma kodutööd korralikult teinud, siis saame ka mõjutada Euroopa Liidu arengut ja paljude edasiste valikute tegemist. Lugupeetud kolleegid! Eesti Reformierakonna fraktsioon on seisukohal, et Euroopa põhiseaduse leping on just see, mida vajab ühinenud mitmekesisuses Euroopa ja seepärast toetab Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimist Riigikogu poolt. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Sergei Ivanov! Palun järgmisena kõnepulti kolleeg Peeter Kreitzbergi, nagu ma võin oletada, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna volitatud esindajana!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogus esindatud sotsiaaldemokraadid toetavad täiesti üheselt ja üksmeelselt Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu ratifitseerimist. Kindlasti on tegemist väga keerulise dokumendiga, üle 200 lehekülje. Temaga seotud põhiprobleemid tulenevad kindlasti sellest, et temast on raske aru saada. Isegi kui me vaidleme tema üle veel kaks aastat, olen ma täiesti kindel, et kui ta näiteks rahvahääletusele panna, siis on suhteliselt vähe neid, kes teavad, mis ta endast kujutab. Ja nagu näitab Euroopa kogemus, on referendumil suhteliselt vähe neid, kes hääletavad Euroopa põhiseaduse lepingu poolt või vastu, sageli hääletatakse oma maa valitsuse poolt või vastu või mingil muul põhjusel. Selles mõttes on tegemist tõesti väga keerulise nähtusega. Sellist Euroopa Liitu, mis meeldiks kõigile ühtemoodi, ei ole olemas ega saa mitte kunagi olema, ja kui me vaatame oma siseriiklikke debatte, siis väga paljud meie arvamused ka siin saalis erinevad selles suhtes, mis Eestis peaks juhtuma. Samal ajal on Euroopa Liit selles mõttes keerukas asi, et ta ei ole ei liitriik ega riikide liit. Liitriigi jaoks puudub tal ühine sõjavägi ja ühtne seadusandlus kõikides aspektides ning riikide liidu jaoks on puudu see, et ta ei võta otsuseid vastu ühehäälselt, konsensusega, vaid mõned häälteenamusega ja mõned kvalifitseeritud häälteenamusega. Juriidiliselt on tegemist keeruka nähtusega. Ma lihtsalt tahan rääkida sellest, kuidas põhiseaduse leping tekkis. Selleks loodi teatavasti Tuleviku Konvent, mis töötas poolteist aastat. Osalesin sellel. Seal oli väga palju vaidlusi, seinast seina, ja ette rutates peab ütlema, et põhiseaduse lepingu projekti ei võetud vastu mitte sellepärast, et kõik seda hirmsasti armastasid, vaid see võeti vastu sellepärast, et ta oli kõigile võrdselt problemaatiline ehk võrdselt vilets, ütleme niimoodi. Aga samal ajal leiti, et ta kindlasti parandab olemasolevat juriidilist toimimist, poliitilist toimimist. Euroopa Liidule heideti ette kõigepealt seda, et kogu seadusandlus on liiga harali, ta baseerus neljal aluslepingul, mis taheti liita üheks. Tema tekst oli veidi arusaamatu, otsustamisprotseduure oli tohutult palju. Paljud otsustamisprotseduurid Euroopa Nõukogus olid läbipaistmatud, mitte avalikud. Euroopa Parlamendi roll kui ainsa demokraatlikult valitud institutsiooni roll oli väike, võrreldes tema täidesaatva Euroopa Komisjoni rolliga. Nii et seati väga palju erinevaid eesmärke, et teha see seadusandlik alus rahvale arusaadavamaks, teha ta kompaktsemaks ja samal ajal arvestades seda, et Euroopa Liit suureneb 15-lt riigilt 25-le, vaadati läbi ka mitmed otsustusprotseduurid ja pigem suurendati kvalifitseeritud häälteenamusega protseduure, kui vähendati. Minu teada neid vähendamisi vist õieti aset ei leidnud. Ma arvan, et tegelikult kasvas Euroopa Liidu sisene demokraatlikkus, sest tugevdati subsidiaarsuse põhimõtet, mis andis rahvusparlamentidele võimaluse sekkuda päris oluliselt nendes küsimustes, mis ei olnud jäetud Euroopa Liidu otsustada. Samal ajal muidugi tugevdati ühtse välispoliitika suunda, mis tekitas kõige enam vaidlusi. Samal ajal märkame seda, et me kurdame Eestis selle üle, et Euroopa Liidul puudub ühtne poliitika Venemaa suhtes, keegi ei taha meile appi tulla. Ma tahaksin öelda, et ma ei ole siin saalis kuulnud ühtegi ettepanekut, mis peaks olema selles Euroopa Liidu põhiseaduse lepingus teistmoodi, võrreldes praegusega. Selle tõttu ma ei näe ka põhjust, miks me peaksime venitama tema ratifitseerimisega. Nii et ma ütlen veel kord, sekkumata lepingu teksti, mida minu meelest väga adekvaatselt käsitlesid välisminister ja samuti teine ettekandja ning minu eelkõneleja, et ma ei näe põhjust, et me peaksime ratifitseerimisega viivitama. Juriidilist põhjust meil tänaseks aruteluks ei ole, sest sellisel kujul jääb ta vastu võtmata, aga poliitilised põhjused on olemas. Tõepoolest, me peaksime kas või Prantsusmaale ütlema, et see dokument on meile piisavalt hea lähtealus, alustamaks järgmisi läbirääkimisi. Selles mõttes ma pean küll väga oluliseks Eesti seisukoha võtmist selle dokumendi kohta ja sotsiaaldemokraadid on igal juhul selle ratifitseerimise poolt. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peeter Kreitzberg! Palun nüüd järgmisena kõnepulti kolleeg Janno Reiljani Rahvaliidu fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Euroopa Liidul on Eesti jaoks määratu tähtsus ja me tunneme tema positiivset mõju meie majanduse arengule, meie olemiskindlusele, aga eks me oleme ka üle elanud nii mõnegi kibeda momendi, kui meil näiteks oma tegematajätmiste tõttu on tulnud vastu võtta kas etteheiteid või koguni saada trahve Euroopa Liidu poole pealt. Selle tõttu on täiesti mõistetav, et Euroopa Liit ja kõik sellega seonduv vaadatakse ja kontrollitakse meil läbi täie põhjalikkusega, täie vastutustundega ja tehakse nii paljudele inimestele kui vähegi võimalik selgeks, milles on küsimus. Euroopa Liitu astumisega muutusime me ise Euroopa Liiduks ja selle tõttu me ei saa öelda, et keegi teine on meie jaoks määratu tähtsusega, me ütleme nii, et meie ise, meie saatus Euroopa Liidus on meie jaoks määratu tähtsusega ja selle tõttu me püüame seda kujundada nii kindlaks, kui vähegi võimalik. Sellest tulenevalt tuligi ka Euroopa põhiseaduse lepingule pöörata vastavat tähelepanu, kontrollida teda kõikides asjaoludes ja seda on nüüd tehtud Eestis päris põhjalikult ja pikalt. Kust kohalt tekkisid nüüd mõningad probleemid, on tegelikult, ütleme, mõisteline või asjade erinev mõistmine, mitte asjade niivõrd erinev sisu. Räägitakse põhiseaduse lepingust ja kirjutatakse edaspidi see-eest põhiseadusest. Ühed riigid, sealhulgas ka konvendis, rõõmustasid selle üle ja õnnitlesid üksteist: lõpuks on vastu võetud Euroopa Liidu põhiseadus. Meie räägime siin pingutatult, et tegemist on põhiseaduse lepinguga, mitte põhiseadusega. Tegelikkuses ega seal meie jaoks sisuliselt mingit erinevust ei olegi, meid huvitavad sisulised küsimused, mitte nimetus, sest nii välisleping kui ka põhiseadus oleksid meile nagunii ülimuslikud meie õigusaktide suhtes, selle tõttu võib öelda, et selle küsimuse võib kõrvale jätta. Kas ta on välisleping? Loomulikult on ta välisleping, sest me lepime ju kokku, 25 riiki lepivad omavahel kokku, seetõttu on vaieldamatult tegemist välislepinguga. Lepiti kokku põhiseaduses, selles mõttes on tegemist põhiseadusega ja mõju on täpselt selline, nagu selles dokumendis kirja on pandud. Niisiis, võime selle mõistelise küsimuse kõrvale jätta ja tegelda sisuga. Juristid, juristide komisjon uuris ja selgitas asja tõepoolest väga pikalt ja põhjalikult. Esiteks, ei ole vastuolu Eesti põhiseaduse ja selle põhiseaduse lepingu vahel, see põhiseaduse leping ei pane meile peale midagi sellist, mis oleks vastuolus meie põhiseadusega. Sellest tuleneski võimalus mitte siduda seda küsimust rahvahääletusega, sest me ei pane mitte lepingut rahvahääletusele, vaid rahvahääletusele oleks tulnud panna põhiseaduse muudatus, kui seda oleks tulnud teha. Tuleb välja, et ei ole vaja põhiseadust muuta. Jäi veel probleem, kas liitumislepinguga võrreldes toimub selline oluline muutus Euroopa Liidus, et me peaksime uuesti pöörduma rahva poole. Juristid väidavad: ei, ei ole toimunud, toimunud on ainult selgitamine, korrastamine, lihtsustamine, läbinähtavaks tegemine. Võiks öelda nii, et kui seni oli 50 aasta jooksul ühte lattu kuhjatud süsteemitult lepinguid, lepinguid, lepinguid, lepinguid ja lepinguid, siis nüüd võeti need kõik kokku, korrastati, selgitati, nähti seal väga palju kordusi, väga palju tarbetut, juba väga palju vananenut formuleeringutes ja kõiges muus ja see kõik pandi ühte kohta kirja. Tuba sai puhtaks ja kord majja. Niisiis sisuliselt ei olevat muutusi ei võrreldes põhiseadusega ega võrreldes meie liitumislepinguga Euroopa Liiduga. Sellest tulenevalt võiks öelda, et väga hea meel on kuulda, et põhiseaduse lepingul on määratu tähtsus, ja tal on määratu tähtsus, nagu me teada saime, korrastamise mõttes. Mitte mingis muus mõttes. Korrastamine on väga tähtis asi. Kord ja selgus annavad kahtlemata impulsi edasiseks arenguks. Kuid kõik need väärtused on olnud seni Euroopa Liidus olemas, nad on ka põhiseaduse lepingus nüüd süsteemselt kõik ilusasti kirjas. Nad on meie Eesti põhiseaduses kõik süsteemselt kirjas. Ja selles mõttes võiks öelda nii: rahvale tulebki see nii selgeks teha ja muud ülesannet meil siin sisuliselt ei olegi. Me võime öelda, et me võtame kokku sellesama Euroopa Liidu kogu arengu ja kogu tema olemuse selles põhiseaduse lepingus, meil ei muutu mitte midagi Euroopa Liidus, sest kui ma küsisin välisministri käest, mis on see, mis jääks tegemata, kui see leping ei jõustu, siis tuli välja, et jah, Horvaatial ja Türgil tekivad mingid raskused. Mitte niivõrd Euroopa Liidul ei teki raskusi, vaid Horvaatial ja Türgil. Türgil on see liitumine nagunii vägagi kaugel, Horvaatiale võib see tõepoolest ebameeldiv olla, kui nüüd põhiseaduse lepingu jõustumise tõttu ei saaks ta ühineda Euroopa Liiduga esimesel, nagu öeldakse, temale jõukohasel momendil. Sellest tulenevalt võib öelda, et Rahvaliit, võtnud kokku kõik need analüüsid, võtnud teadmiseks kogu selle tulemuse, on selle korrastatud lepingu poolt. Me oleme valmis, me tahame toetada selle ratifitseerimist ja eelkõige tahame me, et rahvas saaks võimalikult selge pildi, et see just täpselt nii on, sest vastasel juhul, kui räägitakse määratust sammust edasi, kui räägitakse tulevikust, mida me loome selle lepinguga, siis tuleb välja, et loodi midagi väga uut. Jah, kahtlemata on see korrastatud süsteem uus, kuid tuleb öelda, et kõik selles korrastatud süsteemis on juba meile tuntud väärtused, mida me oleme alati hinnanud ja toetanud Euroopa Liiduga ühinedes. Niisiis, tehkem ära kaks tööd. Esimene, et rahvas ikka toetaks põhiseaduse lepingu alusel toimivat Euroopat samamoodi, nagu ta seni Euroopa Liitu on toetanud, ja ma olen kindel, et selles toetuses on suur osa selles, et rahvas sai avaldada oma arvamust Euroopa Liitu astumise kohta. Ja teiselt poolt, töötame siin edasi, vaatame rahulikult kõik need vaieldavad küsimused ja selgitamist vajavad küsimused üle, ning rahulikult töötades ratifitseerime selle põhiseaduse lepingu. Rahvaliit toetab põhiseaduse lepingu ratifitseerimist. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Janno Reiljan! Palun, kolleeg Marko Mihkelson Res Publica fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kohe alustuseks tahan öelda, et järgnev ei ole hauakõne. Tõsi, Euroopa põhiseaduse lepingut on, eriti pärast läbikukkunud referendumit Prantsusmaal ja Hollandis, korduvalt nimetatud surnud dokumendiks. Vähesed usuvad, nagu ka siin saalis täna kuulsime, et 2004. aasta oktoobris liikmesriikide allakirjutatud lepe selle algsel kujul kunagi üldse jõustub. Nagu minister ütles, on praeguseks leppe ratifitseerinud 25 liikmesriigist 13 ehk enam kui pooled. Prantsusmaa ja Hollandi ei ning Suurbritannia tõsine kõhklus on mõistagi teinud peaaegu võimatuks, et selle aasta 1. novembriks, nagu algul plaanitud, jõuaksid kõik liikmesmaad oma kinnitusprotseduuridega ühele poole. Illusioone, et see juhtuks, ei maksa tõepoolest luua. Kuid sama väär oleks leppele käega lüüa ning piltlikult öeldes oma mätta otsa tagasi pöörduda. Ja seda ennekõike sellepärast, et arutelu põhiseaduse lepingu üle on üks osa Euroopa Liidu tuleviku debatist. Eestile kui Euroopa Liidu liikmesmaale on see arutelu ilmselgelt strateegilise tähendusega, mistõttu käega löömine jätaks Eestile külge ignorantse riigi maine. Läinud aasta ilmutas väga selgelt, et kui Euroopa Liit ei leia enamat ühismeelt ning suhtub hoolimatult maailma esitatud väljakutsetesse, võib meid ees oodata aeglane, kuid siiski marginaliseerumine. Eriti tõsine oht varitseb sellise stsenaariumi puhul väikeriike, sealhulgas Eestit. Prantsusmaa ja Hollandi referendumid ei näidanud mitte niivõrd nende riikide elanike vastuseisu põhiseaduse leppele, kuivõrd viitasid sealsetele sisepoliitilistele probleemidele. Tõsi, nii mitmedki nendest on seotud ka näiteks Euroopa Liidu laienemisega, kuid see ei peaks takistama meid ikkagi tulevikku vaatamast, liiati kui nendest probleemidest pole ühel või teisel riigil oma jõududega nii või teisiti võimalik täielikult vabaneda. Eesti rahva stabiilselt suur toetus Euroopa Liidule on esmaseks kinnituseks, et meie rahvuslikes huvides on reformide õnnestumine Pariisist Prahani ja Lissabonist Tallinnani. Mida paremini läheb Euroopa tulevikul tervikuna, seda paremini saab minna ka Eestil. Alates Euroopa Liiduga ühinemisest ja selleks korraldatud referendumist 2003. aasta septembris, on eestimaalaste toetus Euroopa Liidule pidevalt kasvanud, küündides viimastel andmetel üle 70%. Nii huvitav ja mõtlemapanev kui see ka pole, usaldavad eestimaalased Euroopa Liitu kui institutsiooni rohkem kui meid, Riigikogu. Kui vaadata, mida inimesed arvavad Euroopa põhiseaduse lepingust, siis ka siin on toetus üle 50%, ulatudes eelmise aasta sügisel 51%-ni, seda ka siis, kui Prantsusmaa ja Hollandi referendumid olid juba toimunud. Inimesed tunnetavad, et suurim mõju Euroopa Liitu kuulumisel on meie rahvuslikule julgeolekule. Seda arvab tervelt 76% küsitletutest. Umbes sama palju on arvamusel, et meie välis- ja julgeolekupoliitika peaks olema Euroopa Liidu vastava ühispoliitika osa. Just see, mida inimeste heaolu ja riigi julgeoleku kasvatamine on, peaks olema ka see nurgakivi, miks on Eesti huvides Euroopa põhiseaduse lepingu jätkuv ratifitseerimisprotsess. Põhiseaduse leppes sätestatuna oleksid Euroopa Liidu peamisteks eesmärkideks rahu edendamine, vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajanev ühisturg, tasakaalustatud majanduskasvul ning suurel konkurentsivõimel põhinev jätkusuutlik Euroopa ning oma väärtuste ja huvide kaitsmine ja edendamine maailmas. Eestile kui Euroopa Liidu liikmesmaale ning samas Euroopa piiririigile on mõistagi ühtviisi olulised kõik eesmärgid ning nende realiseerimine. Pealegi ei ole Eesti siin mitte üksnes saaja, vaid ka andja rollis. Loomulikult võivad skeptikud hõisata, et üksnes paberitega liitu tugevamaks ning juhtimist paremaks ei muuda. Lissaboni protsess on siin justkui hoiatavaks näiteks, ometi on Euroopa Liidu kujunemislugu näidanud, et just vaidluste ning kompromissidena sündinud ühisdokumentide ja lepingute kaudu on üldse saanud võimalikuks sedavõrd sügava kultuurikihi ning kohati erineva maailmatunnetusega riikide koostöö. Eesti huvides on kahtlemata tugevam ja ühtsem Euroopa. Seepärast on ka tähtis, et meie omavaheline arutelu Euroopa tänasest ja homsest päevast leiaks väljundi Euroopa Liidu üldisesse tulevikudebatti. Nagu ma juba ütlesin, on põhiseaduse lepingu üle peetav arutelu üks osa laiemast debatist Euroopa Liidu tuleviku üle. Seepärast kutsub Res Publica fraktsioon toetama ideed korraldada veel enne põhiseaduse lepingu ratifitseerimist siinsamas saalis arutelu riiklikult tähtsa küsimusena Euroopa tuleviku üle. Res Publica fraktsioon toetab Euroopa põhiseaduse lepingu heakskiitmist ning Riigikogu peaks oma lõpphääletuseni jõudma veel sel kevadistungjärgul. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marko Mihkelson! Kuna kõik fraktsioonide volitatud esindajad on saanud esineda, lõpetan läbirääkimised. Eelnõu 645 muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 8. märts 2006 kell 18. Eelnõu 645 esimene lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud punase risti nimetuse ja embleemi seaduse eelnõu esimest lugemist. Ma palun kõnepulti välisminister Urmas Paeti!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Punase risti nimetuse ja embleemi kaitse tuleneb 1949. aasta 12. augusti Genfi konventsioonidest ja nende konventsioonide 1977. aasta lisaprotokollidest, millega Eesti ühines juba 1993. aastal. Punase risti nimetuse ja embleemi näol on tegemist relvakonfliktis võitlevate poolte meditsiinipersonali ja vaimulike tähistamiseks kasutatava sümboolikaga. Selline tähistamine peab võimaldama vastaspoolel neid isikuid eristada. Punase risti nimetus ja embleem on sisuliselt võrreldavad kaubamärgiga, mille kasutamise õigus on ainult rahvusvahelisel Punasel Ristil ja selle organisatsioonidel ning teistel isikutel vaid nende otsese loa alusel. Samaväärselt punase ristiga on kaitstud ka punase poolkuu ning punase lõvi ja päikese nimetus ja embleem. Punase risti nimetuse ja embleemi seaduse vastuvõtmine on tingitud vajadusest sätestada tingimused riigi sees punase risti nimetuse ja embleemi kasutamiseks, kuid eelkõige vajadusest sätestada vastutus punase risti nimetuse ja embleemi ning punase poolkuu nimetuse ja embleemi ning punase lõvi ja päikese nimetuse ja embleemi väärkasutuse eest. Siiani on puudunud muud vahendid nimetuse ja embleemi väärkasutuse lõpetamiseks peale suusõnaliste selgituste andmise. Märgi valesti kasutamise suurima ohuna nähakse avalikkuse poolt valet ettekujutust, mis sõjaolukorras võib kaasa tuua raskeid tagajärgi. Nimelt ei tähista see märk mitte tavameditsiiniabi, vaid eelkõige meditsiinist abi sõjategevuse ohvritele. Punase risti märgi kasutamine peabki seetõttu seonduma Genfi konventsioonide humanitaarsete eesmärkidega. Osaliselt on Eesti riigisisesesse õigusesse punase risti nimetust ja embleemi puudutav regulatsioon ka juba sisse viidud. Nii näiteks sätestab karistusseadustiku § 105 vastutuse punase risti, punase poolkuu ning punase lõvi ja päikese nimetuse ja embleemi väärkasutuse eest sõja ajal. Samuti on kaubamärgiseaduses vastavad sätted, mis keelavad punase risti nimetuse ja embleemi kui rahvusvahelist kaitset omava sümboli kasutamise kaubamärgil. See seadus, kui Riigikogu ta vastu võtab, võiks jõustuda 1. juunist sel aastal. Aitäh!

Suur tänu, härra välisminister! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Palun kõnepulti riigikaitsekomisjoni liikme kolleeg Rein Randveri!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimesele lugemisele esitamist oma kahel istungil, 16. ja 23. jaanuaril. Käesoleva aasta 16. jaanuari komisjoni istungil osalesid eelnõu algataja esindajatena Kaitseministeeriumi nõunik Märt Piiskop ja õigusosakonna õigusloomebüroo nõunik Lia Liin. Riigikaitsekomisjon palus eelnõu kohta Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna arvamust. Samuti palus komisjon arvamust mittetulundusühingult Eesti Punane Rist. Oma arvamuse eelnõu kohta esitas ka riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja. Kõigepealt juhiksin tähelepanu kahele olulisele trükitehnilisele veale eelnõu algteksti seletuskirjas. Seletuskirja esimesel leheküljel on osas "Seaduse eesmärk" ekslikult viidatud, et Genfi 1949. aasta 12. augusti konventsioonide ja nende konventsioonide 1977. aasta lisaprotokollidega ühines Eesti Vabariik 1993. aastal. Aga Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis 1992. aasta 24. augustil vastu otsuse Eesti Vabariigi ühinemisest Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltside Liiga konventsioonide ja lisaprotokollidega. Lisaks on viga ka seletuskirja lk 4, kus on öeldud, et järelevalvet seaduseelnõu §-des 3 ja 4 mainitud embleemide või nimetuste lubamatu kasutamise üle teostab ka Sotsiaalministeerium. Seaduseelnõu kohaselt on see politsei ja Kaitseministeeriumi pädevuses. Ühtlasi aktsepteeris riigikaitsekomisjon ka komisjoni nõuniku-sekretariaadijuhataja arvamust ja tähelepanu juhtimist, et Genfi konventsiooni haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta maismaal artikli 48 kohaselt peab seaduse ning selle alusel antavate määruste ametlikud tõlked edastama depositaarile. Seejuures osundatud Genfi konventsioonide ja nende lisaprotokollide tõlked on avaldatud 1999. aasta Riigi Teatajates mitteametlike tõlgetena, mistõttu peaks ka need rakendusnormidest tulenevalt ametlikult tõlkima ja edastama _veitsi Föderaalnõukogule. Käesoleva aasta 23. jaanuaril arutas riigikaitsekomisjon eelnõu teist korda, seejuures kiideti heaks eelnõu esimese lugemise tekst, kuhu olid sisse viidud komisjoni 16. jaanuaril arvestatud muudatused. Riigikaitsekomisjon otsustas 23. jaanuaril konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutuse all olev seaduseelnõu 795 esimeseks lugemiseks Riigikogu neljanda töönädala päevakorda kolmapäevaks, 8. veebruariks. Riigikaitsekomisjonipoolseks ettekandjaks määrati siinkõneleja. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon eelnõu algataja nõusolekul esitada seaduseelnõu lugemisele muudetud kujul. Eelnõu tekst muudetud kujul on teile välja jagatud ja muudatused, võrreldes esialgselt algatatud eelnõu tekstiga, alla joonitud. Muudatused tulenesid Eesti Punase Risti, Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna ja riigikaitsekomisjoni nõuniku-sekretariaadijuhataja ettepanekutest ning riigikaitsekomisjonis toimunud aruteludest. Enamik muudatusi olid normitehnilise iseloomuga, näiteks eelnõu paragrahvide pealkirjade täpsustamine. Lisaks on eelnõu normitehniliselt ühtlustatud. Sisulisematest muudatustest tooksin esile, et eelnõus asendati läbivalt sõnad "Eesti Punase Risti Selts" sõnadega "Eesti Punane Rist" vastavas käändes. Kuigi maakondades on Punase Risti Seltsid, on mittetulundusühingu ametlik nimetus Eesti Punane Rist. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon oma 23. jaanuari istungil konsensusega teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks vastavalt Riigikogu kodukorra seadusele kümme tööpäeva. Seega kui eelnõu esimene lugemine täna lõpetatakse, on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 2006. aasta 22. veebruar kell 18. Tänan teid!

Suur tänu, kolleeg Rein Randver! Teile on küsimusi. Kolleeg Tarmo Leinatamm.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui see seadus peaks nüüd jõustuma ja ikkagi täheldatakse nende märkide väärkasutust, mida on siin eelnõus kirjeldatud, siis missugused sanktsioonid sellele järgnevad?

Aitäh küsimuse eest! Nii nagu me, hea küsija, komisjonis arutasime, on kõigepealt meie suhtumise küsimus. Tõenäoliselt tuleb veel kord punast risti vääralt kasutajatele meelde tuletada seaduse jõudu. Siis kui jõustub, teavitada, vestelda, et kasutajad saaksid aru, et punane rist on teistel eesmärkidel kasutatav. Loomulikult, nii nagu härra välisminister ütles, on meie karistusseadustikus olemas vastav paragrahv väärkasutuse eest sõjaajal. Samuti näeb eelnõu ette karistuse nimetuse või embleemi loata teisaldamise või rikkumise eest rahatrahvi või aresti näol.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Rein Randver! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodukorra seadusele on seaduseelnõu 795 muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 22. veebruar 2006 kell 18. Seaduseelnõu 795 esimene lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Ettekandjaks palun sotsiaalminister Jaak Aabi!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise seadusega sätestatakse represseerimise aja arvamine sooduskorras Eestis omandatud pensioniõiguslikku staaži hulka, kui isik on võetud vahi alla, saadetud kinnipidamiskohta või asumisele Eestist. Seaduse eesmärk on tagada represseeritud isikule riikliku pensionikindlustuse seaduse §-ga 7 nõutav Eestis omandatud pensioniõiguslik staaž, kuna seoses vahi alla võtmisega, kinnipidamiskohta või asumisele saatmisega on represseeritud isikult võetud võimalus omandada pensioniõiguslikku staaži Eestis. Ehk tegelikult taastatakse sellega kuni 2003. aasta 31. detsembrini kehtinud õigused. 2004. aasta 1. jaanuarist jõustunud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadusesse toodi riikliku pensionikindlustuse seadusest üle sätted, mis puudutasid repressioonide all kannatanud isikule pensioniõigusliku staaži arvestamist. Seaduse § 13 lõike 1 sissejuhatavast lausest jäi aga välja sõnapaar "Eestis omandatud", mistõttu alates 1. jaanuarist 2004 ei loeta nimetatud repressioonide aega Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka. Samas seab riikliku pensionikindlustuse seaduse § 7 lõige 1 vanaduspensioni saamise peale vanuse sõltuvusse ka pensionistaaži ajast ja nõutav on 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Praktikas on tekkinud probleeme represseeritutele vanaduspensioni määramisega, sest neil ei pruugi pensioniikka jõudes nõutavat staaži olla. Kui okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadust välja töötati, siis ei olnud tahet represseeritute olukorda varasemaga võrreldes mingilgi moel halvendada. Soovides pensionikindlustuse seadusest üle võtta represseerituid puudutavat regulatsiooni, puudus eesmärk muuta senikehtinud pensioniõigusliku staaži arvestamise põhimõtteid. Ülalkirjeldatud probleemi lahendamiseks tulebki okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadust täiendada, lugedes represseerimisaja Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka. Vastuvõtmise korral jõustub seadus üldises korras, kuid eespool toodud põhjustel kohaldatakse seadust tagasiulatuvalt 2004. aasta 1. jaanuarist. Aitäh!

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Palun, kas ettekandjale on küsimusi? Kolleeg Mait Klaassen, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas me võime olla kindlad, et seletuskirjas märgitud summast piisab nende kulutuste katmiseks?

Aitäh küsimuse eest! Väga täpselt seda summat määrata on keeruline, sest isikute ringi ei ole võimalik täpselt kindlaks teha. Samas on välja toodud võimalik suurusjärk, kolme aasta jooksul 0,5 miljonit krooni. Kui summa on ka veidi suurem või väiksem, siis arvestades pensionikassa seisu ja vahendeid, ei ole sel tõenäoliselt erilist tähtsust.

Rohkem küsimusi ei ole. Veel kord aitäh, härra minister! Järgmisena palun kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Urmo Kööbi!

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas nimetatud eelnõu 23. jaanuari korralisel istungil. Kutsutud olid sotsiaalminister härra Jaak Aab ja sotsiaalkindlustuse osakonna peaspetsialist Riina Saar. Minister esitas meile seaduseelnõu kohta sama selgituse ja seejärel esitati temale ja peaspetsialistile mõned küsimused. Kuna see on lihtne ja selge eelnõu, siis tehti lihtsalt neli otsust. Esiteks, teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta seaduseelnõu 803 täiskogus esimesele lugemisele 8. veebruaril, s.o täna. Teiseks, teha Riigikogu täiskogule ettepanek seaduseelnõu 803 esimene lugemine lõpetada, see oli konsensuslik otsus. Kolmandaks, teha Riigikogu juhatusele ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 10. veebruar kell 18. Neljandaks, seaduseelnõu ettekandjaks määrati mind. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Urmo Kööbi! Kas on küsimusi ettekandjale? Ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoovi ei ole, läbirääkimisi ei avata. Eelnõu 803 muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 10. veebruar kell 18. Eelnõu 803 esimene lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Palun ettekandjaks regionaalminister Jaan Õunapuu!

Austatud proua Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Lubage mul tutvustada Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on täiendada seadust uue põhimõttega, millega elanikele antakse võimalus algatada haldusterritooriumi muutmist. Ühe või mitme ühise lahkmejoonega asustusüksuse elanikel on õigus teha ettepanek muuta haldusüksuse, valla või linna piire territooriumiosa üleandmisega ühe valla või linna koosseisust teise linna või valla koosseisu. Natukene muudatuste sisust. Valitsuse 15. detsembri 2005. aasta istungil heaks kiidetud seadusmuudatuse jõustumise korral tekib ühe või mitme asustusüksuse elanikel õigus algatada enda initsiatiivil konkreetse haldusüksuse piiride muutmine. Haldusüksustel, mida piiride muutmine hõlmab, peab olema ühine lahkmejoon, et säiliks mõlema haldusüksuse terviklikkus. Haldusüksuse piiride muutmine on protsess, mis hõlmab mõlema haldusüksuse või mõningatel juhtudel ka kahe maakonna paljusid institutsioone ning mille tulemused on kohaliku omavalitsuse elus määrava tähtsusega. Sellest tulenevalt on liialt väikese arvu või üksikute elanike pöördumiste vältimiseks kõnesolevas küsimuses kehtestatud piiride muutmise taotlejate arvuline kriteerium. Muudatuse kohaselt on õigus algatada haldusüksuse piiride muutmist elanikerühmal, kes moodustavad üle 50% asustusüksuse hääleõiguslikest elanikest. Allkirjastatud ettepanek piiride muutmise algatamiseks territooriumiosa üleandmisega esitatakse kõikidele asjaomastele volikogudele. Kui üks omavalitsuse volikogudest ei aktsepteeri elanike soovi ega nõustu asjaomase menetluse ja protseduuride läbiviimisega, on elanikel õigus pöörduda menetluse algatamiseks maavanema ja sealt edasi Siseministeeriumi poole, kellel on õigus teha omakorda volikogudele piiride muutmise ettepanek. Juhul kui volikogud või üks volikogudest ei nõustu ka pärast nimetatud institutsioonidelt ettepaneku saamist alustama piiride muutmise menetlust, on Vabariigi Valitsusel õigus anda korraldus menetluse alustamiseks. Siinkohal rõhutan, et valitsus annab taotletava muudatuse tegemiseks korralduse üksnes sellisel juhul, kui elanike algatatud piiride muutmise ettepanek on põhjendatud. Põhjused, mida ettepaneku tegemisel arvestatakse, on loetletud kehtiva seaduse § 7 lõikes 5, mille kohaselt haldusterritoriaalse korralduse muutmise algatamisel arvestatakse järgmisi asjaolusid. Ma loen need teile ette, et te teaksite, millised on siis valikukriteeriumid. Esiteks, ajalooline põhjendatus; teiseks, mõju elanike elutingimustele; kolmandaks, elanike ühtekuuluvustunne; neljandaks, mõju avalike teenuste osutamise kvaliteedile; viiendaks, mõju haldussuutlikkusele; kuues, mõju demograafilisele situatsioonile; seitsmendaks, mõju transpordi- ja kommunikatsioonikorraldusele; kaheksandaks, mõju ettevõtluskeskkonnale; üheksandaks, mõju haridusolukorrale; ja kümnendaks, omavalitsusüksuste terviklikkus. Väga lühidalt ka eelnõu regulatsioonist. Haldusüksuse piiride muutmiseks elanike algatusel on eelnõus sätestatud konkreetsed piirangud nii üleantava territooriumiosa suurusele kui ka asustusüksuse piiride muutmist algatavate elanike arvule. Nii käsitletakse seaduseelnõus üleantava territooriumiosana territooriumi pindalaga kuni 10% valla või linna territooriumi kogupindalast, millel elab mitte rohkem kui 5% selle valla või linna rahvastikuregistrisse kantud hääleõiguslikest elanikest. Eelnõusse sissekirjutatud kriteeriumide määramisel on eeskuju võetud Soomes kehtivast seadusest ja lähtutud haldusüksuste jätkusuutlikkuse printsiibist, vältimaks väiksemate omavalitsuste haldussuutlikkuse nõrgendamist. Õigus algatada haldusüksuse piiride muutmist on elanikerühmal, kes moodustavad asustusüksuse hääleõiguslikest elanikest üle 50%, nagu ma ka enne rõhutasin. Hääleõiguslike elanikena käsitatakse siinjuures hääletamisõiguslikke elanikke kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse mõistes. Kui lühidalt rääkida veel selle protsessi etappidest, siis esimese etapina on § 8² kohaselt üle 50%-l territooriumi hääleõiguslikel elanikel õigus esitada kõikidele asjaomastele volikogudele ettepanek piiride muutmise algatamiseks. Teises etapis, kui mõlemad volikogud on sellega päri, siis mingit regulatsioonimuudatust kehtiva seaduse baasil tegema ei pea, see võimalus on ka praegu olemas. Juhul, kui üks volikogudest teeb ettepanekust keeldumise otsuse, mis peab olema põhjendatud, kohaldatakse haldusüksuste piiride muutmise regulatsiooni valdade ja linnade territooriumiosa elanike algatusel ja Vabariigi Valitsuse korraldusel üleandmise kohta. Kolmandas etapis tuleb protsessi maavanem, kes kaalub väga täpselt neid asjaolusid, miks üks või teine volikogu on kujundanud eitava seisukoha, ja tal on õigus teha volikogule põhjendatud ettepanek kaaluda vastuvõetud otsuse muutmist. Sel juhul tekib volikogul kaks võimalust, kas öelda jaa või öelda ei. Jaa puhul toimuvad kõik need protseduurid, mis on ka praeguses seaduses kirjas, ei puhul tuuakse järgmine etapp sisse Siseministeeriumi kaudu, kellel on õigus teha koostöös teiste asjaomaste ministeeriumidega volikogudele piiride muutmise algatamise ettepanek. Ja jällegi peab arvestama minu loetletud kümmet punkti, mis tuleneb praegu kehtiva seaduse § 7 lõikest 5. Viies ja viimane etapp, mida tuleb arvestada. Kui Siseministeerium on jätkuvalt seisukohal, et asustusüksuse üleandmine naaberomavalitsusele on regionaalpoliitiliselt põhjendatud, esitab Siseministeerium haldusüksuse piiride muutmise ettepaneku otsustamiseks Vabariigi Valitsusele, kes teeb korralduse piiride muutmise algatamiseks või algatamisest keeldumiseks. Kui territooriumiosa antakse üle valitsuse algatusel, kantakse kulud valitsuse reservist, kui see antakse üle volikogu algatusel, katavad asjaomased omavalitsusüksused kulud oma eelarvest. Aitäh!

Suur tänu, härra regionaalminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Aivar Õun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab §-s 1 olevaid protsente. Siin on ilusasti ära toodud, et asustusüksus pindalaga kuni 10%, aga samas on öeldud, et seal elab mitte rohkem kui 5% hääletamisõiguslikke elanikke. Loogika järgi peaks olema niimoodi, et kui meil on 10% maad, siis võiks seal elada ka ligikaudu 10% elanikest. Mis kaalutlustel on võetud see 5%?

Aitäh! Kui te kuulasite minu tutvustust, siis ma viitasin Soomes kehtivale seadusele. Paljuski oleme selle kuni kümme ja kuni viis protsenti võtnud eeskujuks põhjanaabritelt. See on loomulikult teie otsustada, austatud Riigikogu liikmed, milliste kriteeriumidega peaksite teie kõige õigemaks seda eelnõu vastu võtta. Siseministeerium ja valitsus on pidanud kõige õigemaks neid protsente.

Palun, kolleeg Vello Tafenau!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas teie poole on pöördunud juba palju omavalitsusi, et kiirendada selle seaduse elluviimist, kas see on väga suur mure?

Aitäh! Kuna seda seadust ei ole olemas, siis loomulikult ei ole keegi tänaseni ka ametlikult Siseministeeriumi poole pöördunud. Kuigi täna hommikul tõstatati järjekordselt Põlva maakonna Valgjärve valla Maaritsa küla soov liituda Tartu maakonna Kambja vallaga. See on ainuke konkreetne näide, mis ma saan teile tuua.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kas ma sain õigesti aru, et võimalike kujunevate vaidlusküsimuste üks lõpplahendajaid on Vabariigi Valitsus oma otsustusega? Või sain ma valesti aru?

Jah, te saite õigesti aru. Vabariigi Valitsus on see, kes kõiki asjaolusid kaaludes saab teha lõpliku otsuse. Aga enne seda, ma rõhutan, on veel kohalikud volikogud, on maavanem, on Siseministeerium.

Palun, kolleeg Aivar Õun, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et kui omavalitsused ei saa kokkuleppele, siis kaalub ühinemise asja maavanem. Maavanem on teatavasti üks isik, viimasel ajal kahjuks ka politiseeritud isik. Kuidas üks isik suudab otsustada tema maakonnas olevate valdade, külade ühendamist? Seal võivad ju mängu tulla kõik muud võimalused peale mõistusliku otsuse.

Aitäh! Ma ei saa kuidagi nõustuda sellega, et siin võivad mängu tulla mingid teised kriteeriumid kui inimese kogemus, mõistus, oskus, ametialane professionaalsus. Maavanem ei ole lõplik otsustaja, maavanem kontrollib, kas eelnenud protseduur on korrektselt läbi viidud, kas allkirjad, mis on kogutud, on õiguspärased, kas need inimesed, kes on allkirja andnud, on selle omavalitsuse registris kirjas. Ta saab kindlasti, lähtudes minu nimetatud kümnest kriteeriumist, anda oma hinnangu ja see on ka kõik. Selle hinnangu baasil saab ta pöörduda eitava seisukoha kujundanud omavalitsuse volikogu poole, aga see ei ole veel mingisugune lõplik otsus.

Palun, kolleeg Leino Mägi!

Aitäh, proua esinaine! Härra minister! Selles seaduses ei ole kuidagi reguleeritud sellist probleemi, nagu praegu on kujunenud, et kinnisvaraarendajad rajavad ümber linnade suuri asumeid ja siis otsustab see küla äkki ühineda omavalitsusega, kes on seal kõrval ning kellel on koolid ja lasteaiad. Kui kohalik omavalitsus ei ole sellega nõus, kas siis on jutul lõpp või hakkavad valitsus ja, nagu öeldakse, see väga kompetentne maavanem liitma seda küla omavalitsuse külge?

Nagu ma ütlesin, on ka kehtivas seaduses olemas see regulatsioon, mis annab võimaluse valitsusel algatada. Aga see on valitsuse enda algatatud ühe või teise territooriumiosa liitmine naaberomavalitsusega. Seadusmuudatusega antakse suurem õigus kodanikele, kes elavad muutusi soovivates külades. Kui me räägime praegu kodanikuühiskonna arendamisest, kodanike suuremast kaasatusest, siis ma arvan, et me võiksime selle põhimõtte kehtivasse seadusesse sisse kirjutada. Sellest oleme seda muudatust tehes ka lähtunud.

Palun, kolleeg Urmo Kööbi!

Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud minister! Ma tahaksin üle küsida kolleeg Aivar Õuna küsimuse 5% ja 10% kohta. Te ütlesite, et võtsite selle üle Soome seadusest, aga vaevalt, et te võtsite selle sealt lihtsalt mehaaniliselt. Millega Soome kolleegid selgitasid sellist protsentide suhet?

Aitäh! See on Soomes olnud nii aastakümneid ja nad on näinud, et need proportsioonid on praegu kõige efektiivsemad. See on nende praktikas tõestamist leidnud.

Palun, kolleeg Leino Mägi, teine küsimus!

Aitäh! Ma ei saanud ikka teie vastusest aru, härra minister. Ma küsisin väga konkreetselt, et kodanikualgatus on ilus ja tore asi, tänuväärne asi, aga kui vastuvõttev omavalitsus ja tema volikogu ei ole sellega nõus, kas siis on protsess lõppenud.

Ei, see protsess ei ole lõppenud. Protsess lõpeb siis, kui Vabariigi Valitsus on avaldanud oma seisukoha ja teinud kas liitumise ettepaneku või, arvestades kõiki asjaolusid, regionaalministri ettepanekul ei tee seda. Valitsus on lõplik otsustaja.

Palun, kolleeg Mart Nutt!

Aitäh, lugupeetud proua esimees! Lugupeetud härra minister! Mõni aeg tagasi osalesime mõlemad sellisel meeldival üritusel nagu Euroopa kohaliku omavalitsuse harta aastapäeva konverents. Nii nagu hartaski, rõhutati seal korduvalt, et harta eesmärk ja hartaga liitunud riikide eesmärk on tugevdada kohalikku omavalitsust nii finantsiliselt kui ka õiguslikult ja tagada nendele suurem iseseisvus. Selles valguses on kindlasti üllas idee suurendada omavalitsuse elanike, isegi sellisel juhul, kui nad moodustavad väikese osa omavalitsusest, otsustusõigust. Kuid kas teiselt poolt ei teki harta valguses küsimus, et selle kaudu tegelikult kärbitakse kohaliku omavalitsuse iseotsustusvõimalusi?

Aitäh! Minu arvamus on, et sellega kohaliku omavalitsuse otsustamisõigust ei kärbita. Juba nimetatud Soome kogemus ja ka teiste Skandinaavia riikide kogemus on näidanud, et hartaga probleeme ei teki. Samamoodi ei ole ka kõigi nende riigi poolt sunnitud haldusterritoriaalsete liitumiste puhul, mis Põhjamaades on aastakümnete jooksul toimunud, olnud probleeme Euroopa kohaliku omavalitsuse harta konkreetsete punktidega. Riigil on õigus, ja rõhutan veel kord, väga täpselt läbi kaaludes, kõiki asjaolusid arvestades need ettepanekud teha, vaatamata sellele, et ühe omavalitsuse volikogu ei ole sellega päri olnud.

Palun, kolleeg Marko Pomerants!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teil on sealt oma majast kindlasti hästi teada, kui palju ja kus võiks Eestis olla, ütleme, just kui palju võiks olla neid kohti, kus Vabariigi Valitsuse poolt vaadatuna oleks selline Vabariigi Valitsuse algatus vajalik, et võidaks terve mõistus ja sünniks parem situatsioon ja hakkamasaamine.

Aitäh! Vabariigi Valitsus ei kavanda praegu mingit oma initsiatiivi, et alustada kuskil ühe või teise küla liitmist naaberomavalitsusega. Ka seaduseelnõu kannab seda ideed, et initsiatiiv tuleks kohalikelt inimestelt, kes seda soovivad, korjavad oma allkirjad, ja siis läheb protsess edasi.

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud minister! Jätkan sedasama teemat, mida alustasid eelmised küsijad, et kui üks küla otsustab naaberomavalitsusega liituda ja see omavalitsus otsustab väga üheselt, põhjendustega, et ei, ta ei ole sellega nõus. Millised olid need kaalutlused, miks ei võiks seaduses olla selline sõnastus, et sellega see protsess siis ka lõpeb? Et me austame kohalike volikogude tahet, eriti kui räägime liitumisest. See on ju niisugune olukord, kus küla tahab liituda kellegagi, kes vastu ei võta. Väga inimlik ja arusaadav oleks ju siis protsess lõpetada, sest teid ei taheta.

Aitäh! Ma arvan, et me oleme sellega juba hiljaks jäänud, sest kehtiv seadus annab Vabariigi Valitsusele volitusnormi kõike seda teha. Küsimus on nüüd selles, kes on see esimene initsiatiivi ülesnäitaja, kas see on Vabariigi Valitsus, nagu on kehtivas regulatsioonis, või on see siis kodanike algatus. See kõik on juba praegu niigi olemas.

Palun, kolleeg Marko Pomerants, teine küsimus!

Aitüma! Lugupeetud minister! Ma sõnastan oma küsimuse veidi ümber. Ma ei eeldagi, et Vabariigi Valitsus tormaks selliseid muudatusi praegu kusagil ellu viima. Ma küsin, kui palju võiks hinnanguliselt olla neid piirkondi või kohti või vallaservasid, kus see teema võib vähemasti teoreetiliselt aktuaalne olla. Jätame selle kodanikuühiskonna initsiatiivile lisavõimaluse andmise kõrvale. Kuidas Eestimaa kaart siis välja näeb? Kas see on n-ö pseudoprobleem või on päris elus probleem ikka olemas?

Aitäh! See seadusmuudatus annab võimaluse inimestel oma initsiatiivi näidata. Tänasel päeval, ma kordan veel kord, on Siseministeeriumisse jõudnud ainult üks telefonikõne, kus see teema on üles tõstetud. Ma ei saa siit puldist öelda, kui laiahaardeline see on, kui paljud seda tegelikult praegu soovivad. Ma arvan, et see ei ole mitte väga suur probleem ja seda ei soovita mitte väga massiliselt.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Järgmisena kutsun kõnepulti põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Jarno Lauri. Palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas eelnõu 814 oma 26. jaanuari istungil. Me olime kutsunud eelnõu kohta seletusi andma algatajate esindajatena regionaalminister Jaan Õunapuu, Siseministeeriumi kohaliku omavalitsuse ja regionaalhalduse osakonna nõuniku Kaie Masingu ja õigusosakonna peaspetsialisti Olivia Taluste. Ma ei hakka siinkohal pikemalt peatuma eelnõu sisul, sest eelnenud algataja ettekanne oli üpris põhjalik ja käsitles peaaegu kõike. Küll aga üritaksin edasi anda mõned põhilised teemad, mis komisjonis eelnõu arutamisel üles kerkisid kas küsimuste-vastuste või arvamusavalduste vormis ning mis põhimõtteliselt langevad kokku täna siin kõlanud küsimustega. Põhiarutelu keskendus ennekõike sellele, kui suur on Eesti ühiskonnas reaalne vajadus sellise muudatuse järele. Kui vaadata komisjoni istungi protokolli, siis oli meie komisjonis juttu, et see suurusjärk võib ministri prognoosi kohaselt olla teadaolevate andmete põhjal praegu kuni viis juhtumit. Teine oluline probleemivaldkond oli, mida see kaasa toob, eriti käsitledes omavalitsusi, kus on tegu n-ö tugeva keskuse ümber koondunud valla osadega, kas see suurendab või pigem ei suurenda regionaalset tasakaalustatust nendes piirkondades. Omaette teema oli tsensus ehk 50% hääleõiguslike elanike arvust, mis sellise protsessi algatamiseks vajalik on. Komisjonis oli täiesti erinevaid seisukohti. Oli nii selliseid arvamusi, et see on liiga kõrge, kui ka selliseid, et see on liiga madal. Valdkond, mida eelnõu edasisel menetlemisel tuleb kindlasti käsitleda, on see, kas eelnõu on vastavuses põhiseaduslike omavalitsust puudutavate sätetega ning Euroopa kohaliku omavalitsuse hartaga, mille loogika on, et omavalitsuse autonoomiat teostatakse valitud esinduskogu kaudu, mitte allasumite või ükskõik millise tahteavalduse või rahvaalgatuse kaudu. Kindlasti on eelnõus mitmeid aspekte, mida eelnõu edasisel menetlemisel oleks ilmtingimata vaja kaaluda. Kindlasti oleks vaja selle eelnõu mõju veel analüüsida. Tutvustan teile ka komisjoni menetluslikke otsuseid. Ettekandjaks määrati teie ees seisja. Riigikogu juhatusele tehti ettepanek võtta eelnõu esimese lugemise arutelule täiskogus 8. veebruaril ehk täna, teha Riigikogu täiskogule ettepanek seaduseelnõu 814 esimene lugemine lõpetada - see oli konsensuslik otsus - ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 8. märts kell 18. See on minu poolt kõik.

Aitäh! Palun, kas nüüd on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole, suur tänu! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, Reformierakonna fraktsiooni esindajana kolleeg Mait Klaassen!

Aitäh! Me oleme päris mitme viimase aasta jooksul kõrvalt jälginud ja ka ise osalenud mitmete omavalitsuste piiride muutmisel. Kõik, kes selle protsessiga on kokku puutunud, on kogenud, kui raske ja keerukas on tegelikult omavalitsuste piire muuta, olgu põhjused kui tahes selged ja arusaadavad. Aga muutma piire vahel siiski peab, sest on tekkinud uued tõmbekeskused, uus liikumislogistika, uued töökohad, ja on veel tuhat muud põhjust, miks vahel on siiski tarvilik mõningaid piirimuudatusi teha. Kujutage endale näiteks ette, mis juhtub lähiaastatel kas või näiteks Tartu lähiümbruse uusasumitega, mis on küll orgaaniliselt linnaosad, aga aadressi järgi asuvad vallas. Kes ehitab koolid, kes lasteaiad, kes puhastab reovee, kes organiseerib muud vajalikud omavalitsuslikud teenused? Küsimus on ainult ajas, millal tekib reaalne vajadus sellised uued linnaosad ka tegelikult konkreetse linnaga siduda. Loomulikult on seejuures ette näha tõsiseid takistusi ainuüksi maksupoliitilistest seisukohtadest lähtuvalt. Olemasolev seadus loomulikult võimaldab omavalitsuste piire muuta, aga protseduur on, nagu ma alguses mainisin, väga kohmakas, aeganõudev ja väga raskesti teostatav. Tegelikult ei peagi haldusjaotuse muutmine kerge olema, sest siis võiksid tekkida kurioossed juhtumid, kus mõni küla hakkab lähivaldades nn külakorda käima, aga piiride muutmine ei pea olema ka ülikeeruline. Täna menetletav Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse muutmise seadus püüabki teha piiride muutmise lihtsamaks, selgemaks, kiiremaks ja miks mitte ka inimsõbralikumaks. Paraku on nii nagu ikka jäänud eelnõusse mõningaid kiirustamise märke ja ka teatud juriidilisi küsitavusi. Reformierakonna arvates on käesoleva seaduseelnõuga seatud omavalitsustele mõningaid tarbetuid piiranguid, millega võidakse piirata kohaliku demokraatia rakendamise võimalusi. Aga ma arvan, et need veakesed me parandame menetluse käigus kenasti ära. Need ei vähenda kaugeltki mitte selle eelnõu positiivseid pooli. Reformierakonna fraktsioon toetab igati selle eelnõu menetlemist ja kutsub ka teisi fraktsioone suhtuma eelnõu menetlemisse positiivselt ning loovalt, rakendades läbitöötamisprotsessi oma parimad jõud. See eelnõu on üks olulisemaid regulaatoreid kohalike omavalitsuste arengu tagamisel. Reformierakond on aga jätkuvalt seisukohal, et omavalitsuste ja nende osade liitumine peab olema rangelt vabatahtlik. Ja lõpetuseks. Muuseas, Soome mudelit ei saa me siin väga hästi kasutada, sest Soome riik maksab kõik muutustega seotud kulud kinni. Meie selleks veel paraku täielikult võimelised ei ole. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mait Klaassen! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Seaduseelnõu 814 muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 8. märts kell 18. Seaduseelnõu 814 esimene lugemine on lõpetatud. Head kolleegid! Istung on lõppenud. Istungi lõpp kell 17.09.