Head kolleegid! Palun tähelepanu! Täpsustame päevakorda! Tänase päevakorra 9. punkti, eelnõu 657 arutelul teeb algatajatepoolse ettekande Isamaaliidu fraktsiooni aseesimees kolleeg Helir-Valdor Seeder. Head kolleegid! Lähme tänase päevakorra juurde. Ma tutvustan teile olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamise korda. Vastavalt Riigikogu kodukorra seaduse §-le 153 määras juhatus väliskomisjoni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimuse välispoliitika arutamiseks järgmise korra. Välisminister Urmas Paeti ettekanne kuni 30 minutit, küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Väliskomisjoni esimehe Enn Eesmaa ettekanne kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Riigikogu liige võib esitada ettekandjatele kokku kuni kaks küsimust, siis toimuvad läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Väliskomisjoni palvel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad, kui nad soovivad. Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võeta.

Alustame olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu. Palun, lugupeetud välisminister härra Urmas Paet!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised! Alustades oma ettekannet välispoliitika põhisuundadest, kordan lihtsat tõsiasja - riigi välispoliitika eesmärk on kindlustada oma rahva julgeolekut ja aidata kaasa tema heaolu kasvule. Just seda eesmärki on Eesti välispoliitika teeninud kogu iseseisvuse taastamise järgsel perioodil. Sellel alusel on kujundatud konkreetsed välispoliitilised sihid, sealhulgas sellised suured ja pöördelise tähendusega sammud nagu liitumine Euroopa Liidu ja NATOga. Meie välispoliitika üldine eesmärk on olnud kõigi nende aastate jooksul püsiv, ent nüüd tegutseme me tugevnenud rahvusvaheliselt positsioonilt, kasutades ka neid uusi võimalusi, mida annavad meile Euroopa Liit ja NATO. Väga selgepiirilised ja konkreetsed suured sihid on saavutatud ning seepärast küsitakse: mis edasi? Mida Eesti nüüd pihta hakkab? Need küsimused on siiski pigem retoorilised. Kordan veel kord: meie eesmärk on Eesti julgeoleku ja heaolu kasv ning demokraatlikum ja jõukam maailm. Sellele on suunatud kõik meie jõupingutused, seda peame silmas, kui süvendame Euroopa Liidu integratsiooni, seda peame silmas, kui panustame oma inimeste kohalolekuga Iraagis ja seda peame silmas, kui avame internetipunkti Moldovas. Eesti huve teenivad kiiresti muutuvas maailmas kõige paremini tugev, solidaarne ning dünaamiline Euroopa Liit ja NATO. Me toetame Euroopa Liidu ja NATO edasist tugevnemist. NATO ja Euroopa Liit pole enam ,,nemad", see on ,,meie". Kui kritiseerime nn Brüsseli bürokraatiat, peaksime, eriti kui on tegemist poliitiku või riigiametnikuga, mõtlema, et ka Eesti on nende paberite sündi saanud mõjutada, et ka meil on regulatsioonide tekkes oma osa. Lugupeetud Riigikogu! Tänane esimene põhiteema on arengud Euroopa Liidu sees ja selle ümber. Praegustele väljakutsetele vastamiseks peaks Euroopa Liit olema tugevam ja dünaamilisem. Juba terve aasta oleme pidanud tõsiseid kõnelusi, püüdes leida lahendust Euroopa Liidu eelarvele aastateks 2007-2013 - lahendust, mis kajastaks ühteaegu nii Euroopa Liidu kui terviku ambitsioone ja kohustusi kui ka tema üksikute liikmete vajadusi. Meie soov on endiselt leida lahendus, millega kõik võiksid rahule jääda, lahendus, mis tunduks meile kõigile õiglane. Ülehomme läheme me järgmisele katsele ja ma loodan väga, et seekord on tulemus positiivne. Me peame vajalikuks, et uus eelarveraamistik suunaks senisest enam ressursse konkurentsivõimele, sh teadus- ja arendustegevusele ning innovatsioonile, aga ka Euroopa Liidu välissuhetele. Meie prioriteet on samuti ühtekuuluvuspoliitika piisav rahastamine, et tagada liikmesriikide majandusliku arengu erinevuste võimalikult kiire vähendamine. Küllaldased summad peavad olema ette nähtud maaelu tänapäevasele arendamisele, samuti kalandusele ja keskkonnale. Paiknedes Euroopa Liidu välispiiril, on meile olulised ka piirikaitse ja Euroopa Liidu naabruspoliitika piisav rahastamine. Viimase raames saame me kaasa aidata demokraatlike arengute jätkumisele ja süvendamisele eelkõige Ukrainas, Gruusias ja Moldovas. Nüüd Euroopa põhiseaduse lepingust, mis on hetkel reflektsiooni ehk järelemõtlemisfaasis. Muidugi küsitakse poliitikutelt sageli, kas leping oma praegusel kujul üldse kunagi kehtima hakkab. Samas panen ma imeks seda tooni, millega mitmel pool Euroopas, tihti ka Eestis, seda teemat käsitletakse: räägitakse ainult paragrahvidest, räägitakse lepingu jõustumise võimalikkusest või võimatusest ning ühe või teise peatüki käsitlemise õiguslikest variantidest. Õige, sedagi on vaja teha. Kuid üllatavalt vähe räägitakse põhiseaduse leppes sisalduvatest poliitilistest otsustest, nendest eesmärkidest, mille saavutamiseks leping üleüldse loodi. Ärgem unustagem, et Euroopa põhiseaduse leping muudaks näiteks Euroopa Liidu toimimise demokraatlikumaks ja läbipaistvamaks ning tugevdaks meie võimalusi välissuhetes jõulisemalt tegutseda. Lepingu tagasilükkamine kahe liikmesriigi valijate poolt toob endaga kaasa Euroopa Liidu institutsionaalse arengu mõningase aeglustumise, ent ei tähenda kindlasti selle peatumist. Sarnaseid tagasilööke on Euroopa Liidu arengus olnud ka varem ning hetkeolukorda pole mõtet üle dramatiseerida. Põhiseaduse leping sisaldab rea positiivseid uuendusi, mille ülevõtmist Euroopa Liidu õigustikku ning käitumisnormidesse tasuks kaaluda ka siis, kui leping ei peaks täielikult jõustuma. Näiteks demokraatia ja läbipaistvuse suurendamiseks väljapakutud nõukogu istungite avalikuks muutmine, kui tegemist on seadusloome kohta käivate otsustega, ja rahvusparlamentide tõhusam kaasamine sellesse, Euroopa ühise välisteenistuse loomine jne. Minu meelest on Euroopa põhiseaduse lepingu põhjalik arutelu Riigikogu komisjonides ning laiem diskussioon avalikkuses väga vajalikud. Seda just eesmärgil, millest hetk tagasi põgusalt rääkisin, et arutada Eesti seisukohti lepingus sisalduvate küsimuste ja teemade suhtes, et me kõik saaksime aru neist probleemidest, mille lahendamiseks ta kirjutati, et me kõik saaksime paremini aru Euroopa Liidu tänasest ja homsest. Välisministrina julgen öelda: pean õigeks, et Riigikogu pärast põhjalikku arutelu lepingu ikkagi ratifitseerib. Sellega ütleks Eesti oma seisukoha Euroopa Liidu ees seisvate väljakutsete kohta. Sellega ütleks Eesti: me peame edasi minema. Ja muidugi avaldaksime selle sammuga toetust ka kolmeteistkümnele riigile, meie headele partneritele, kes on selle lepingu juba ratifitseerinud. Austatud Riigikogu! Oktoobrikuine arvamusuuring näitas, et Euroopa Liitu kuulumise toetus on Eestis tervelt 66%. Liikmelisus on soodustanud majandusliku ja poliitilise stabiilsuse kasvu ning suurendanud meie inimeste turvatunnet. Kõik see kinnitab lihtsat fakti, millest me teinekord miskipärast mööda vaatame. Nimelt ei tule enamus kasust, mida liikmesriigid, ka Eesti, Euroopa Liidust saavad, mitte Brüsseli rahakirstudest. Ei, enamus liikmelisuse kasust tuleb ühisturgu kuulumisest, samadest konkurentsireeglitest, vabast kaubandusest, tollipiirangute puudumisest liikmesriikide vahel. Ja laiemalt - stabiilsuse ja heaolu vööndist, mida Euroopa Liit endast ja enda ümber kujundab. Võimalike kartuste hajutamiseks meenutan, et veel aastaid saame me Euroopa Liidu eelarvest tunduvalt rohkem, kui sinna ise maksame. 2005. aastal näiteks on nii, et laias laastus poolteist miljardit krooni maksime sisse ja ligemale 6 miljardit peaksime saama vastu. Eesti toetab Euroopa Liidu integratsiooni edasist süvenemist mitmes valdkonnas, seda tingivad peale meie üldise veendumuse, et koos suudame rohkem, ka mitmed konkreetsed tegurid. Näiteks meie asukoht ja sissetulekute tase. Euroopa Liidu piiririigina on meie eriliseks huviks piirivalve tõhustamine, samuti narko- ja inimkaubanduse vastase võitluse tõhustamine. Laiemalt öeldes pea kogu sise- ja justiitskoostöö, selle tihendamine on Eesti huvides. Püsivalt tähtis on meile Euroopa Liidu konkurentsivõime tõstmine. On ilmne, et kui meie tooted ja teenused ei suuda vastu pidada üha karmimas rahvusvahelises konkurentsis, siis ei kogune meil ka vahendeid ühiskonna jätkusuutlikkust tagava sotsiaalse mudeli jaoks. Eestile on oluline, et Euroopa Liit oleks käimasolevatel maailmakaubanduse läbirääkimistel tugev osaline ning orienteeritud kaupade ja teenuste turgude globaalsele avamisele. Loodame, et täna Hongkongis alanud Maailma Kaubandusorganisatsiooni ministrite konverentsil suudetakse langetada otsuseid, mis aitavad kaasa maailmakaubanduse edasisele liberaliseerimisele ning arengumaade edule. Konkurentsivõime parandamiseks tuleb aga täielikult ära kasutada ka kõik Euroopa Liidu siseturu võimalused. Meie jaoks on oluline, et Euroopa Liidu sees toimiks lisaks kaupade ja kapitali vabale liikumisele ka inimeste ning teenuste täielik vaba liikumine. Olulisel kohal meie jaoks on Euroopa Liidus toimuva senisest suurem avalikkus. Muu hulgas ootavad inimesed, et kogu ühise raha liikumine oleks maksimaalselt avalik ja seda ka liikmesriikides toimuva vahendite kasutamise puhul. Eesti toetab viimasel ajal tehtud ettepanekuid Euroopa Liidu läbipaistvuse suurendamiseks, kuid sooviks enamat. Eesti jätkab ka valmistumist euro kasutuselevõtmiseks. Loodame endiselt, et vaatamata energiakandjate kallinemisest tingitud kiirenenud inflatsioonile, on võimalik eurole üleminek 2007. aasta alguses, nii nagu kavandatud. Austatud Riigikogu liikmed! Teatavasti saab järgmise aasta 1. mail täis kaheaastane üleminekuperiood tööjõu vaba liikumise küsimustes Euroopa Liidu uutele liikmesriikidele. Me töötame praegu intensiivselt selle nimel, et võimalikult suur arv liikmesriike loobuks piirangute rakendamisest. Riigid, kes üleminekuperioodi pole rakendanud - Suurbritannia, Iirimaa, Rootsi -, on üldjoontes oma otsustega rahul. Piiranguid rakendanud Soome näiteks kaalub väga tõsiselt neist loobumist. Me julgustame oma põhjanaabreid ja muidugi ka teisi liikmesriike nii tegema. Inimeste vaba liikumine on üks Euroopa neljast põhivabadusest. Kuni mõni neist pole rakendatud, ei ole ka vabadus täielik. Mul on heameel tõdeda, et Eesti ühiskonna valmisolek aidata arengu- ja üleminekumaid on kasvamas. Valitsus on seadnud eesmärgiks püüda 2010. aastaks jõuda arengukoostöö kogukulutustega vähemalt tasemeni 0,1% rahvuslikust koguproduktist. Välisministeeriumi eelarves arengukoostöö summad järgmisel aastal pea kahekordistuvad. Suurem osa Eesti antavast arenguabist, näiteks eelmisel aastal 72,4 miljonit krooni, tuleb Eesti Euroopa Liidu eelarve sissemaksest Euroopa Komisjoni arengukoostöö ja humanitaarabi finantseerimiseks. Alates 2008. aastast lisandub sellele ka Eesti sissemakse Euroopa Arengufondi. Käimas on ka pikema tulevikuvisiooni koostamine, kuidas ja kus Eesti peaks konkreetselt panustama. Meie arengukoostöö strateegia kavand aastateks 2006-2009 on just praegu kõigile kommenteerimiseks ja arvamuse avaldamiseks väljas ministeeriumi koduleheküljel. Välisministeeriumi ettepanek on keskenduda neljale riigile - Gruusia, Ukraina, Moldova ja Afganistan. Esimeses kolmes toetame oma arengukoostööga nende riikide valitud suunda tihedamaks koostööks NATO ja Euroopa Liiduga. Afganistanis toetame nii kaitseväelaste kui ka tulevase tsiviilkoostööga seda, et see riik saaks ühel päeval iseendaga hakkama. Arengukoostöö projekte teeme esiteks ise, teiseks toetame rahvusvahelisi organisatsioone, peamiselt ÜRO erinevaid allorganisatsioone, ja kolmandaks töötame me koos teiste riikidega. Näiteks teeme koostööd Soome siseministeeriumi ning ÜRO vaatlusmissiooniga kaasaegse ja demokraatliku politseitöö rakendamiseks Gruusias. Lugupeetud Riigikogu! Me toetame tugevamat Euroopa Liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat ning teeme seda õige mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et see, milles 25 Euroopa riiki kokku suudavad leppida, põhineb igal juhul meie ühistel väärtustel. Need on kirjas aluslepingutes - demokraatia, isikuvabadused, vaba turumajandus, solidaarsus. Kõik Euroopa Liidu poliitikad, ka välispoliitika, peavad alati arvestama ühiseid väärtusi. Kas Eesti oleks täna NATO liige, kui NATO otsused ei põhineks tema liikmesriikide ühistel väärtustel? Kas meie enda kaitsejõud, meie panus NATO operatsioonides kõikjal maailmas vääriksid lubadust kaitsta Eestit sõjaliselt? Võib-olla vääriksid ning me teeme muidugi kõik, et anda oma parim. Kuid kindlad saame olla küll selles, et meid kutsuti alliansiga liituma, kuna me oleme samasugused kui teisedki NATO riigid, kuna me jagame samu väärtusi. Me usume, et need väärtused on head ja õiged ning nende järgimine ja levitamine maailmas on õige asi. Seepärast taotleb Eesti nii NATO kui ka Euroopa Liidu aktiivsuse kasvu maailmas. Sealt tulebki teine põhjus, miks me toetame tugevamat Euroopa Liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat. Eesti tahab, et Euroopa Liidu väärtustel põhinevat poliitikat oleks maailmas rohkem. Me tahame, et maailma majanduse superjõud, kelleks Euroopa Liit oma ligi 460 miljoni elaniku ja USA-ga samas suurusjärgus sisemajanduse kogutoodanguga täna on, oleks suurjõud ka poliitiliselt. Kolmas põhjus, miks tahame tugevamat ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, on Eesti väiksus. Just nii, nagu Euroopa Liit on sama tugev kui liikmesriigid, on ka iga liikmesriik just täpselt niisama tugev, kui kogu Euroopa Liit kokku. Ja see tugevus teenib igati Eesti huve, see on meie jaoks privileeg. Me võime olla kindlad, et Eesti kodanikele osutatakse konsulaarabi ka nendes kaugetes maades, kus meil endal saatkonda pole. Meie, kel endil pole pikaajalisi kogemusi tegutsemises näiteks Aafrika või Ladina-Ameerika riikidega, saame õppida partnerriikidelt, kellel neid kogemusi ja oskusi on. Kuid maailmas on iga privileeg samal ajal ka kohustus. Nii, nagu me ei saa Euroopa Liitu käsitleda üksnes kui vahendit Eesti elu paremaks muutmiseks, nii ei saa ka tema ühine välis- ja julgeolekupoliitika olla protsess, kus Eesti ainult naudib selle saavutusi, ise poliitika väljatöötamisse või täideviimisse panustamata. Samuti ei saa me eeldada, et me võime aktiivselt osaleda vaid otseselt meid puudutavates küsimustes ja muud teistele teha jätta. Niisiis, peame olema ja olemegi varasemast tublisti aktiivsemad ka küsimustes ja piirkondades, mis meie traditsioonilistest huvipiirkondadest otseselt välja jäävad. Võtame näiteks immigratsiooni. Eesti on Euroopa Liidu piiririik, tõsi. Kuid otsese illegaalse immigratsiooni suurim surve on Euroopale nüüd ja tõenäoliselt ka lähimateks aastakümneteks Vahemere piirkonnas, lõunapiiril. Ning seepärast peame me mõistma, sellepärast peame me toetama meie häid partnereid Hispaaniat, Itaaliat, Kreekat ja muidugi Aafrikale lähimat Euroopa Liidu riiki, Eestistki väiksemat Maltat. Me peame ütlema ja ütlemegi: kogu Euroopa Liit peab panustama aktiivselt sellesse, et aafriklased ei tungiks üle okastraatide ennast vigastades Ceutasse ja Melillasse. Kõik me peame töötama selle nimel, et pargased meeleheitel inimestega ei hulbiks mööda Vahemerd, otsides randa, kuhu pardal olevad inimesed maha visata. Olukorra Vahemere ruumis muudab veelgi mitmetahulisemaks fakt, et suur osa illegaalsetest immigrantidest, kes saabuvad, ütleme Lõuna-Prantsusmaa sadamatesse, pole pärit mitte Magrebi maadest Marokost, Alžeeriast, Liibüast ja teistest Euroopa Liidu otsestest naabritest. Ei, nad on pärit veel rohkem lõuna poolt, Sahara-tagustest riikidest. Magrebi riigid on neile vaid transiitmaadeks. Tõin selle näite, et mõistaksite, kui raskete, keeruliste ja mitmetahuliste probleemidega Euroopa Liit, seega ka meie, peame iga päev tegelema. See on ka põhjus, miks Eesti poliitikud ja diplomaadid ei tohi kaugemate riikide probleemidele läbi sõrmede vaadata. Esiteks, kuna need puudutavad ka meid, ja teiseks, kuid mitte vähem tähtsana, kuidas saame me teistelt nõuda tähelepanu, pühendumist ja panustamist Eesti, Balti riikide ja meie piirkonna probleemidele, kui me ise pole piisavalt arusaajad oma partnerite suhtes. See toobki meid Eesti otsese naabruspiirkonna juurde. Jah, meie kuulumine Euroopa Liidu liikmesriikide hulka tähendab ühtlasi ka seda, et suhted kolmandate riikide, teiste hulgas Venemaaga, on kandunud Euroopa Liidu konteksti. Öelnud seda, tahan ma kohe rääkida kahest dimensioonist, mida me oma debatis teinekord unustama kipume. Esiteks: kui me ütleme, et Euroopa Liit vajab ühtsemat Venemaa-poliitikat, siis mõtleme ju sellega teinekord, et Euroopa Liit peaks üle võtma Eesti Vene-poliitika. Aga päris nii see paraku ei ole ega saagi olla. Miks? Sest Euroopa Liidu ühine poliitika kujuneb 25 liikmesriigi koostöös. Kahekümne viie kokkulepe on alati kompromiss ja meie Eesti Välisministeeriumis teeme muidugi kõik endast oleneva, et see kompromiss kajastaks võimalikult adekvaatselt meie seisukohti. Ja kui see alati kõigist pingutustest hoolimata päris nii ei ole, siis on meil kasulik meeles pidada tõsiasja, et meile on parem pigem lahjem kokkulepe kui rasvane riid. Ühisest Euroopa Liidu seisukohast, eriti suhetes Venemaaga, võidame just meie väga palju. Oleme ühise välis- ja julgeolekupoliitika otsest positiivset mõju juba näinud. Võtame näiteks kas või nn topelttollide kaotamise või siis kokkulepped viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingutest Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Kas kokkulepe, millega kaasnes Venemaa kohustus tagasi võtta mitte ainult illegaalselt meile saabunud Vene kodanikud, vaid ka Vene territooriumi kaudu meile saabunud kolmandate riikide kodanikud, pole Eestile kasulik? Kas on mõistlik väita, et Eesti oleks pidanud Venemaa käitumise tõttu meie piirilepingu asjus takistama viisalihtsustusleppe sõlmimist, teades, et leppe sõlmimata jäämine oleks suure tõenäosusega tähendanud Euroopa Liidu liikmesriikide kahepoolseid lepinguid Venemaaga, lepinguid, mille sisu üle Eestil poleks mingit mõju saanud olla? Seda enam, et tegemist on vastastikuse lepinguga, mis tähendab, et ka Euroopa Liidu kodanike, seega ka Eesti kodanike suhtes lihtsustub viisade taotlemise protseduur. Nüüd räägin ma teisest nähtusest, mis meie ja Euroopa Liidu Vene- suhteid ilmestama kipub. Nimelt tundub vahetevahel Eestis mõningaid seisukohavõtte kuuldes-lugedes, et Vene-poliitika on õnnestunud siis, kui Eesti ja Eesti partnerriigid võimalikult palju Venemaad kritiseerivad, kui me Venemaale kogu aeg samas toonis, mida nemad tihti kasutavad, vastu mõõdame. Ma ei saa sellise mõttesuunaga päriselt nõus olla. Muidugi, mitte mingeid suhteid ei saa üles ehitada, kui teisel osapoolel selleks huvi puudub. Kuid Eesti eesmärk on koostöös teiste liikmesriikidega Euroopa Liidu-Venemaa strateegiliste suhete selline ülesehitamine ja tugevdamine, mis põhineks ühistel väärtustel ning arvestaks sealjuures loomuliku osana ka Eesti rahvuslikke huve. Meie huvides on õiguslikult siduv raamistik Euroopa Liidu-Venemaa suhetes, meie huvides on sujuv koostöö meie lähialadel Põhjamõõtme raames. Sealjuures tuleb meil kõigil aga silmas pidada ka seda, et Euroopa Liidu-Vene suhted ei kata kõiki Eesti-Vene suhete aspekte ning loomulikult on esmatähtis meie endi aktiivsus ja algatusvõime. Meie pikaajaline huvi on heanaaberlikud suhted demokraatliku Venemaaga ning Eesti lähtub siin konstruktiivse partnerluse põhimõttest, mida iseloomustavad avatus koostööks, pragmaatiline paindlikkus ja konstruktiivne kriitika. Ja me soovime jätkata teineteise huve arvestavat poliitilist dialoogi. Lugupeetud Riigikogu! Eesti seisukoht on, et Euroopa Liit peab välissuhetes olema senisest avatum. Ja muidugi oleme me sügavalt veendunud, et Euroopa Liidu laienemine peab jätkuma. Kes siis veel kui mitte meie, eilsed liitujad, peavad seda mõistma ja seda ka igal pool selgelt kuulutama. Meenutagem, et meie enda liitumisprotsessi ajal olime tihti frustreerunud, kui Brüsseli või ka liikmesriikide poolt kuulsime ainult nõudmisi ühe või teise liitumiskriteeriumi täitmiseks. Kui tere tulemast asemel öeldi: nüüd veel see ja see asi ja siis võib-olla saate, kunagi saate, kuidagi saate. Meie, kes me nii selgelt seda mäletame, peame täna kaugelenägevamad olema. Euroopa Liidu laienemine - ja kui ma ütlen Euroopa Liidu laienemine, siis ma ütlen stabiilsuse ja heaolu vööndi laienemine, meie elulise huvi teenimine -, on hea ja õige asi ning seda tuleb kõigi vahenditega edendada. Me saame omaenda näitel selgitada, kuidas ainuüksi lootus Euroopa Liidu liikmeks saada, lootus kuuluda demokraatlikke väärtusi järgivasse ühendusse kannustas Eestit tegema kindlakäelisi reforme. Me saame iseenda näitel selgitada, kuidas Euroopa Liit tegi meid, meie piirkonda ja sellega kogu Euroopat paremaks juba enne, kui me tegelikult liikmeks saime. Sama toimub täiesti kindlalt ka nende riikide puhul, kellega Euroopa Liit täna või homme liitumisläbirääkimisi peab. Laienemine nõuab muidugi kandidaatriikide suutlikkust ja tahet panna ühiskonnas maksma selle Euroopa väärtused ja Euroopa Liidu toimimise põhimõtted ning rakendada neid kõigil tasanditel, aga ka Euroopa Liidu suutlikkust uusi liikmeid omaks võtta. Mis puutub konkreetselt Türgi liikmelisuse perspektiivi, siis siin on toodud palju hästituntud poolt- ja vastuargumente. Leian, et Türgi tehtud edusammud on piisavad selleks, et anda talle võimalus ja stiimul edasiseks positiivseks arenguks, millele väljavaade tulevasest Euroopa Liidu liikmelisusest võib anda tugeva lisaimpulsi. Aga põhiküsimus on siin, nagu ka näiteks Ukraina puhul: kui üks riik, üks ühiskond on otsustanud olla euroopalik, jagada euroopalikke väärtusi ja seda ka tegudes tõestanud, siis peame meie Euroopa Liidus olema erakordselt ettevaatlikud ja kaaluma tohutu põhjalikkusega enne, kui neile püüdlustele eitavalt hakkaksime vastama. Esiteks seetõttu, et ajaloolise otsuse konkreetse ühiskonna, konkreetse rahva euroopalikkuse, euroopaliku valiku kohta teeb ikkagi seesama rahvas ise. Ja teiseks, kui me ütleme: ei, see või teine riik ei saa Euroopasse, siis peame arvestama ja osaliselt ka võtma vastutuse selle eest, kui see riik siis teeb teised valikud, mis ei pruugi enam nii euroopalikud olla. On vist üleliigne lisada, et Eesti tervitab igati ka liitumiskõneluste algust Horvaatiaga ning selgema liikmelisuse perspektiivi andmist teistele Lääne-Balkani riikidele. Laieneb Euroopa Liit, laieneb ka Eesti vajadus esindatuse järele maailmas. Meie esimeseks valikuks on saanud Bulgaaria kui peatne Euroopa Liidu riik ning Gruusia, mille suundumust läände eespool juba mainisin. Edaspidi nõuavad meie huvid nii kasvava turismi kui ka kaubanduse huvides saatkonna tasemel esindatust ka Lõuna-Aasias ja Aafrikas, kus oleme sobivate ja vajalike riikidena jäänud peatuma Indial ja Egiptusel. Selles protsessis on meie teejuhiks oktoobris valitsuse poolt teadmiseks võetud välisesinduste arengukava. Ning veel. Olles aktiivne Euroopa Liidu ja NATO liige, peab Eesti ilmutama aktiivsust ka rahvusvahelistes organisatsioonides. Nagu teada, oleme me muuhulgas seadnud kaugemaks eesmärgiks saada aastal 2020 ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks, millele peab loomulikult eelnema meie tegus osalemine ÜRO algorganisatsioonides. Selleks kohustab meid meie staatus Euroopa Liidu liikmena, meie kasvav heaolu ning suurenev vastutus kogu maailmas toimuva pärast. Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Siit ongi hea minna teise põhiteema, julgeolekupoliitika juurde. Eesti julgeolekupoliitika lähtekohaks on kogu iseseisvumise taastamise järgse perioodi kestel olnud transatlantiliste sidemete prioriteetsus. Me peame kalliks seda, mis on NATO-t seni koos hoidnud - ühiseid väärtusi, ühist poliitikat ja ühist planeerimist. Sellest tulenevalt oleme toetanud ühisväärtustest, demokraatiast ning inimõigustest ja vabadustest, kinnipidamise arutuselevõttu Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu raames. Peame tunnistama, et mitmed rahupartnerluse liikmesriigid ei järgi neid, kuigi kohustusid seda tegema partnerluslepingut allkirjastades. Piisab, kui viidata Usbekistanile ja Valgevenele, kuigi mõnel teiselgi riigil on sellega probleeme. Viimastel aastatel on NATO tegevuses oluline koht olnud operatsioonidel nii Euroopas kui ka väljaspool Euroopat. NATO jätkab edukaid operatsioone Balkanil, sh Kosovos, samuti Afganistanis. Nende operatsioonide edu on võimaldanud alustada Kosovo tulevikuarutelu ja uut etappi Afganistani arengus. Eesti jätkab osalemist NATO operatsioonis Kosovos, millel on suur tähtsus rahu tagamisele kogu Euroopas. Stabiilsuse hoidmine Kosovos annab üldse eelduse sealsete probleemide lahendama asumiseks euroopalikus võtmes. NATO tegevus Afganistanis, mis on oluline teema julgeoleku tagamisele üleilmselt, on loonud eeldused edasiste ülesannete täitmiseks NATO poolt rahu tagamisel ning võitluses narkootikumide tootmisega Afganistanis. Sellega seoses on loomulik, et Eesti suurendab oma osalust selles riigis. Rääkides Eesti osalemisest või mitteosalemisest NATO operatsioonides, tuleb meil meeles pidada seda, et Balti riikide õhuruumi turvavad meie liitlaste lennukid, praegu teevad seda USA hävitajad. Selles avaldub alliansi sisemine solidaarsus, millele me saame vastata, demonstreerides oma solidaarsust seal, kus vaja. Meie õhuturve peab jätkuma ja samamoodi peab Eesti olema aktiivne NATO operatsioonides. Eesti üksuse jätkamine Iraagis näitab, et oleme oma otsustes ja tegevuses järjekindlad ja hindame oma suhteid liitlastega kõrgelt. Seepärast on mul väga hea meel, et Riigikogu kiitis heaks valitsuse eelnõu pikendada Eesti üksuse missiooni Iraagis 1. jaanuarini 2007. See meiepoolne solidaarsusavaldus, mis tugineb Iraagi valitsuse palvele ja ÜRO mandaadile, teenib ka meie endi julgeolekuhuve. Eesti julgeoleku tagamine nõuab pidevalt tegelemist ka selliste globaliseerumisest tulenevate väljakutsetega, mida sageli nimetatakse uuteks julgeolekuohtudeks. Taoliste ohtude spekter on lai. Ühed ähvardavad sõna otseses mõttes iga inimest, nagu see on võimalik globaalse gripipandeemia puhul. Teised, näiteks poliitiline terrorism, on suunatud meie elulaadi ja demokraatliku riigikorralduse vastu. Kolmandad, nagu oleme täheldanud aidsi ja HIV-i puhul, õõnestavad ühiskonda peaaegu märkamatult, kuni protsess võib osutuda pöördumatuks. Julgeolekuteema käsitlemisel ei saa mööda minna ka Eesti panusest Euroopa Liidu sõjaliste ja tsiviilvõimekuste väljaarendamisse. Üks oluline tegevus on osalemine Põhjamaade lahingugrupis, teine tegutsemine Euroopa Liidu ühises välis- ja julgeolekupoliitikas, sealhulgas Euroopa Liidu rahvusvahelistes operatsioonides, nii sõjalistes kui ka tsiviiloperatsioonides. Selleks suurendab Eesti märgatavalt oma osalust Euroopa Liidu sõjalises operatsioonis Bosnias. Suurem töö tuleb meil ära teha veel osalemisega tsiviilmissioonides. See valdkond on palju laiem ja hõlmab tegelikult kõiki Eesti riigiasutusi. Me osaleme juba Euroopa Liidu tsiviiltegevuses Bosnias, Kosovos, Gruusias ja Moldovas ning kavandame seda Lähis-Idas. Selle läbi tugevdame nii Euroopa Liidu kui ka meie endi välispoliitilist mõju ja julgeolekut. NATO ja Euroopa Liit peavad tegema tihedat koostööd. Probleempiirkondades tuleb kaasata see organisatsioon, mis tagaks konkreetse regioonis parima tulemuse. Võimekusi dubleerida ei ole õige. Rahvusvahelistel operatsioonidel ja rahvusvahelises arenguabis osalemine on otsene ja kõige tulemuslikum viis anda oma panus meie enda ja meie liitlaste ning partnerite välis- ja julgeolekupoliitiliste eesmärkide elluviimisse. Seepärast tahan ma kasutada seda auväärset kõnepulti, et siit tänada kõiki kaitseväelasi, kes rahvusvahelistes operatsioonides osalevad. Tahan tänada meie meeskonda, kes päästis inimeste elusid Pakistani maavärina järel. Tahan tänada meie kaitseväelasi, kaitseliitlasi ja politseinikke Balkanil, tänada piirivalveametnikke, kes meid oma tööga esindavad. Ja muidugi kuulub tuhat tänu nimetatute perekondadele. Aitäh teile kõigile! Te olete seda teinud Eesti eest ja Eesti on teie üle uhke. Eesti põhiseaduse kohaselt on Riigikogul õigus ja kohustus langetada strateegilisi otsuseid ja panustada välispoliitika kujundamisse. Ma tänan teid tähelepanu eest ja ootan kaasettekandelt ja järgnevatelt diskussioonidelt strateegilist kaugelenägelikkust ja aktiivset kaasamõtlemist. Aitäh!

Suur tänu, härra välisminister! Palun, kas on küsimusi? Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Härra välisminister! Te ütlesite oma kõnes, et Eesti julgustab oma põhjanaabreid ja ka teisi riike tööjõu vaba liikumise teemal. Minu küsimus on: kuidas te julgustate? Võtame näiteks Rootsi ja Läti juhtumi, mis on tekkinud Läti ehitajate pärast ja mis on kohtus: kui Rootsi võidab, siis ma arvan, et tööjõu vaba liikumine tuleb igale poole, ja kui Läti võidab, siis võib-olla kaob sealtki ära, kus see praegu on. Kuidas Eesti Vabariigi valitsus julgustab?

Me saame julgustada peamiselt kahel moel. Esiteks, julgustada selles võtmes, nagu ma ka kõnes mainisin, et meenutades neid põhiväärtusi, mis Euroopa Liidu loomisel ja Euroopa Liidu praegusel tegevusel aluseks on ehk muu hulgas ka tööjõu vaba liikumine, isikute vaba liikumine. Ehk siis julgustame Euroopat täielikult vabaks tegema, arvestades kõiki vabadusi. Ja teiseks, me saame julgustada oma naabreid, aga ka teisi riike, Eesti kogemusest tulenevalt. Kui me vaatame näiteks Eesti töötajate, Eesti inimeste kogemust Rootsis, Suurbritannias või Iirimaal, siis selle kohta ei ole küll tuua mingisuguseid olulisi negatiivseid näiteid, vaid pigem vastupidi. Nii et minnes üldiselt üksikule on see võti, millega me saame oma partnereid julgustada avama Euroopat täielikeks vabadusteks.

Palun, kolleeg Jarno Laur!

Aitäh, proua Riigikogu esimees! Lugupeetud välisminister! Minu küsimus puudutab Euroopa ühist välispoliitikat. Euroopa Liidul ehk meil on nüüd Venemaaga viisalihtsustuslepe, kuid meil, Eestil puudub veel piir ja piirilepe. Ei ole märgata meie jõulist tegevust Euroopa Komisjoni mõjutamiseks. Vastupidi, te täna kiitsite Eesti seisukohta loobuda teatud küsimuste sidumisest selle teemaga. Ega ole ka märgata Euroopa Komisjoni jõulist sõnumit Venemaale, pigem on komisjoni seisukoht hämar ja mittemidagiütlev. Millised on Eesti valitsuse sammud Euroopa Liidus, saavutamaks ka meie huve arvestavat Vene-poliitikat ja Euroopa Komisjoni selget seisukohta Eesti-Vene piirilepingu asjus?

Aitäh küsimuse eest! Euroopa Liit ehk siis selle komisjon, aga ka näiteks Välisministrite Nõukogu on väga selgelt ja mitte ühe korra öelnud välja seisukoha, et Venemaa peaks tulema tagasi Eesti-Vene piirilepingute juurde ja need lepped ratifitseerima. Seda on korduvalt selgelt öeldud. Seda on öeldud nii avalikkusele dokumentides kui ka kahepoolsetel Euroopa Liidu - Vene kohtumistel. Meie töö selles suhtes on loomulik - pidev selgitustöö nii ametnike kui ka poliitikute tasandil meie partneritele Euroopa Liidus. Seda me oleme viimastel kuudel teinud ja seda tuleb teha edasi. Nii et sellega, et Euroopa Liit, Euroopa Komisjon, Euroopa Välisministrite Nõukogu ei oleks teemaga kursis ja ei ole ka oma selget seisukohta väljendanud, ei saa kindlasti nõus olla. Viimane näide on näiteks Euroopa Liidu Nõukogu vastus europarlamendi liikmete de Keyseri ja Toomas Hendrik Ilvese kirjale, kus muuhulgas öeldakse: Euroopa Liit jätkab Venemaalt piirilepingu ratifitseerimise nõudmist, niikaua kuni küsimus on lahendamata kavatseb Euroopa Liidu Nõukogu rõhutada Venemaale lepingu ratifitseerimise tähtsust.

Palun, kolleeg Margus Hanson!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud välisminister! Me kuulsime ettekandest, et arenguabi järgnevatel aastatel kahekordistub ja sellega seoses mainiti ka Gruusiat. Kuid minu küsimus oleks, millised on Eesti vaated Lõuna-Kaukaasia regiooni edasisele arengule tervikuna ja milline saab olema Eesti roll selles suhtes?

Eesti on nii Gruusia kui tegelikult ka Armeenia ja Aserbaidžaani soovide suhtes, näiteks Euroopa Liidu suunal, olnud selgelt toetav. Eilegi oli välisministrite kohtumisel Brüsselis kõne all naabruspoliitika ja naabruspoliitika tegevuskavade kokkuleppimine. Järgmisel aastal on kavas kokku leppida tegevuskavad Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaaniga, aga ka näiteks Egiptuse ja Liibanoniga. Ja loomulikult on Eesti seisukoht see, mida me oleme väga selgelt korduvalt välja öelnud, et Lõuna-Kaukaasia riikidega tuleb need tegevuskavad võimalikult ruttu kokku leppida ja neid ka täitma asuda. Sama puudutab näiteks Gruusia puhul ka nende soovi läheneda NATO-le, kus me oleme olnud selgelt toetaval seisukohal. Loomulikult on nii NATO-le kui Euroopa Liidule lähenemisel oluline see, millist tööd need riigid ise suudavad teha. Me teame, et selles regioonis on terve rida probleeme, näiteks külmutatud konfliktide näol selles suhtes, et Armeenia ja Aserbaidžaani omavahelised suhted on pigem halvad kui head. Nii et kõikides nendes arengutes me tahaksime osaleda. Meil on olnud esindus Gruusia kaitseministeeriumis seal nõu andmas. Järgmisel aastal me kavandame avada oma saatkonda Thbilisis, mis kataks ka regiooni teisi riike. Nii et Lõuna-Kaukaasia kolm riiki on selgelt meie tähelepanu all ja oma jõude arvestades me püüame neid ka maksimaalset toetada.

Palun, kolleeg Toomas Alatalu!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra minister! Eesti Välisministeerium oli teatavasti üks agaramaid Iraagi sõja ettevalmistajaid ja käikulaskjaid ning samas on ka meie poliitikud kohtunud Iraagis sealsete liidritega kõrgemal tasemel kui mõne teise riigi esindajad. Siit minu küsimus: millised on Eesti perspektiivid kaasa lüüa Iraagi sündmustes pärast eelseisvaid valimisi algavas rekonstrueerimistöös? Millised on kokkulepped tänase päeva seisuga?

Aitäh! Otseseid siduvaid kokkuleppeid selle kohta sõlmitud ei ole. Nii nagu ma mainisin, oleme meie oma arengukoostöö partnerriikidena praegu näinud ennekõike nelja riiki - Gruusiat, Ukrainat, Moldovat ja ka Afganistani, kus ka teatavasti meie sõjaline panus lähikuudel oluliselt suureneb, millele, me näeme, järgneb ka tsiviilpanus. Mis puudutab Iraaki, siis Eesti-poolse käitumisena oleks loogiline see, et kui sõjaline osalemine Iraagis järk-järgult väheneb või lõpeb ehk asutakse ka Iraagi ülesehitamisel järgmisse etappi, mis puudutab tsiviilülesehitustööd, siis Eesti osaleb samuti selles tegevuses. Mis vormis, millises mahus, millistes valdkondades, seda ei ole praegu veel otsustatud. Selleks on olnud aeg ehk pisut varane, kuna me oleme paraku Iraagis veel n-ö esimeses etapis, et üldse aidata Iraagis olukorda stabiliseerida. Aga kindlasti, kui järk-järgult käivitub tsiviilvõimekuste arendamise etapp Iraagis, siis Eestil, arvestades seda, et me oleme praegu seal aktiivsed, on igati kohane panustada ka Iraagi ülesehitamisse tsiviilsel moel.

Palun, kolleeg Katrin Saks!

Aitäh, juhataja! Austatud välisminister! Oma ettekandes ei maininud te ühegi sõnaga koostööd soome-ugri rahvastega, millest ma järeldan, et see ei ole valitsuse jaoks prioriteetne. Ausalt öeldes kinnitas seda ka 2006. aasta riigieelarve, kus summad vastava koostöö edendamiseks sugugi ei kasvanud, vaatamata sellele, et väliskomisjonis olid eelnevad arutelud, kus üks kabinetiliige andis ka konkreetseid lubadusi. Minu küsimus on: millega te põhjendate nii ükskõikset suhtumist meie hõimlastesse?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti ei ole teie järeldus sellest kõnest õige ega adekvaatne. Kui te tähele panite, siis oli mul rangelt 30 minuti piirang ja paraku on soome-ugri küsimus, aga ka veel mõned muud küsimused, loomulikult meile väga tähtsad, kuid oli soov keskenduda tänases kõnes kahele põhiteemale, meie suhetele Euroopa Liidus ja seoses Euroopa Liiduga ning julgeolekupoliitikale. Nii et peamine põhjus, miks ma täna pikemat soome-ugri teemat ei lahanud, on ajapiirang. Aga soome-ugri rahvaste toetamine ja koostöö soome-ugri rahvastega on loomulikult Eestile jätkuvalt oluline ja seda ka mitmes plaanis. Ühelt poolt nende kultuuride otsene toetamine, niipalju kui see on võimalik, ja teiselt poolt siis ka tähelepanu juhtimine nendele negatiivsetele tendentsidele, mida soome-ugri rahvaste puhul paraku võib näha. Me oleme viimase aasta jooksul mitmel korral rahvusvahelistel foorumitel seda muret tõstatanud. Teadupärast on Euroopa Liidu ja Venemaa vahel käivitunud inimõigustealane dialoog, mis annab ka võimaluse selle dialoogi raames neid probleeme, mis soome-ugri rahvastega on, tõstatada. Koostöö Soome ja Ungariga on nendes küsimustes väga tihe. Näiteks novembri keskel, kui Brüsselis oli haridus- ja kultuuriministrite kohtumine, siis ka seal oli kõne all soome-ugri koostöö täiendav rahastamine, kasutades selleks Euroopa Liidu fonde ja programme. Nii et väide, et meie jaoks on koostöö soome-ugri rahvastega ja soome-ugri temaatika kuidagi tagaplaanil, ei pea kindlasti vett. See on meie jaoks jätkuvalt oluline teema.

Palun, kolleeg Marko Mihkelson!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud välisminister! Ma saan aru, et sellised olulised küsimused ei kajastu kõnes, et neid tuleb eraldi teie käest küsida. Samamoodi, nagu te ei maininud soome-ugri rahvaid oma kõnes või valitsuse põhisuundades, on üllatusega näha, et te ei ole ka maininud eriti nagu Ameerika Ühendriikide rolli praeguses maailmas, samas kui meie välispoliitika üks põhilisi alusdokumente, julgeolekupoliitika alused, just nimelt sellele väga oluliselt osutab. Võib-olla saate küsimusele vastates pisut lahata valitsuse positsiooni ja arusaama meie suhetest Ameerika Ühendriikidega praeguses maailmas?

Aitäh! Minu kõnes oli üks selline lause: ,,Eesti julgeolekupoliitika lähtekohaks on kogu iseseisvumise taastamise järgse perioodi kestel olnud transatlantiliste sidemete prioriteetsus." Ameerika Ühendriik asub teisel pool Atlandi ookeani, nii et tegelikult see lause seda tähendabki, et suhted Ameerika Ühendriikidega on meile olnud kogu meie iseseisvusaja jooksul, on praegu ja on ka tulevikus väga olulised. Oli teine koht veel, kui ma rääkisin õhuturbest, mainides, et meil on Ameerika lennukid täna, kes valvavad Balti riikide õhuruumi. Nii et loomulikult on suhted Ameerika Ühendriikidega meile jätkuvalt oluliselt, nad on meile olulised NATO raames kui partnerriik. Samuti, mida ma ka kõnes mainisin, me näeme seda, et Euroopa Liit ja NATO peavad tegema rohkem omavahelist koostööd, mitte konkureerima, mitte püüdma teineteise arvel kuidagi paremini silma paista, vaid kasutama oma võimekusi seal, kus konkreetsel organisatsioonil on see kõige mõistlikum. Selge on see, et Ameerika Ühendriikidel, ka NATO-s, meie NATO-sisestes suhetes ja partnerluses on meile väga oluline roll.

Palun, kolleeg Sven Mikser!

Aitäh! Austatud härra välisminister! Lugesin ja kuulasin tähelepanelikult pika ettekande lühikest teist põhiteemat, julgeolekupoliitikat, ja eelkõige seda, mis puudutab meie osalemist missioonidel. Sain teada, et Kosovo stabiilsuse hoidmine annab eelduse sealsete probleemide lahendama asumiseks euroopalikus võtmes, et meie osalemine Afganistanis on oluline laiema julgeoleku tagamisele üleilmselt, ning meie osalemine Iraagis näitab, et me hindame oma suhteid liitlastega ja ühtlasi on see solidaarsusavaldus. Need on võrdlemisi triviaalsed tõed, millest meie missioonidel osalemise strateegilist eesmärki ei selgu. Võib-olla ka see on n-ö kinni ettekande ajalises piiratuses, aga kas te selgitaksite võib-olla küsimustele vastates pisut meie strateegilist eesmärki eri välismissioonidel osalemises.

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult võiksin ma pidada ka mitu korda pikema kõne, öelda oleks küll. Aga mis puudutab strateegilisi eesmärke missioonidel, siis kõige üldisemalt on kaks peamist eesmärki. Esiteks see, mis järjest väiksemaks muutuvas maailmas puudutab üleüldist turvalisust ja selle suurendamist. See on meie missioonidel osalemise peaeesmärk, et selles konkreetses piirkonnas suurendada turvalisust, vähendada riske, millel paraku, kui vaadata neid piirkondi lähemalt, on selge mõju kogu Euroopale, kui need on Euroopa konfliktid, või kogu piirkonnale, kui need on konfliktid väljaspool Euroopat, aga selle kaudu tegelikult kogu maailmale ja selle kaudu Eestile siin, aga ka eestlastele, kes liiguvad mööda maailma ringi. Nii et peamine strateegiline eesmärk missioonidel osalemiseks on nii maailma, aga selle kaudu ka Eesti turvalisuse, Eesti kodanike turvalisuse suurendamine. Teine strateegiline eesmärk on partnerlussuhe. Jah, kui me tegime valiku, et me soovime olla NATO liige, kui me tegime valiku, et me soovime olla Euroopa Liidu liige, siis meil tuleb ka midagi anda, meil tuleb midagi panustada. Nii et teine oluline strateegiline eesmärk ongi anda oma panus partnerlussuhtesse ja tegelikult selle kaudu samuti tugevdada meie enda julgeolekut.

Palun, kolleeg Raivo Järvi!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud välisminister! Ma tahaksin küsida regiooni kohta, mille suhtes on analüütikud ikka ja jälle öelnud, et see on potentsiaalne võimaliku globaalse konflikti kolle, kui me vaatame seda lähtudes kahest Pärsia lahe konfliktist või kas või sellest, mis praegu on toimumas Liibanonis, kus Süüria-meelsed jõud on taas asunud arveid õiendama kristlastega, ja loomulikult ka Palestiinast, kus omavalitsus ei suuda tegelikult saavutada kokkulepet ei Hamasi ega Iisraeliga. Kõigist nendest asjadest, kaasa arvatud ka lähenevad Iisraeli parlamendivalimised, lähtudes küsin, milline on praegu meie esindatus Lähis-Idas?

Meie otsene esindatus Lähis-Idas piirdub hetkel politseiinstruktoriga Ammanis, aga samas on meil ka Lähis-Ida suhtes soov olla, jälle arvestades meie võimalusi, samm-sammult aktiivsem. Nii näiteks paar nädalat tagasi panustasime ka meie rahaliselt 40 000 euroga avatud Rafah piiriületuspunkti Palestiina ja Egiptuse vahel, mis on kindlasti, vaadates ka Lähis-Ida konflikti pikemas ajaperspektiivis, uus unikaalne Euroopa Liidu võimalus. Sinna me, jah, oma inimesi hetkel ei saatnud, küll aga panustasime Rafah piiripunkti avamise rahastamisse. Samas oleme esitanud kandidaadi Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika politseimissiooni koosseisu. Selle missiooni eesmärk on aidata kaasa Palestiina politseistruktuuride rajamisele. Ja nagu te mainisite, on 2006 jaanuaris Palestiinas tulemas valimised, kuhu oleme oma esindajad vaatlejatena Euroopa Liidu missiooni koosseisus välja pakkunud. Nii et me soovime, nagu ma ütlesin, samm-sammult, oma võimekusi ja jõudu arvestades, ka Lähis-Ida teemadele rohkem pühenduda, rohkem sinna panustada.

Palun, kolleeg Juhan Parts!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Te rääkisite Eesti jaoks väga olulisest Euroopa Liidu ühisest välispoliitikast ja põgusalt kahepoolsetest suhetest Venemaaga. Praegu tuleb aina murettekitavamaid uudiseid Saksa-Vene gaasijuhtme kohta. Mulle tundub, et Eesti positsioon on jäänud siin praegu ebamääraseks ja sellepärast ma küsin, kuidas valitsus näeb, millised on Eesti huvid. Milliseid huvisid see gaasijuhe ja see viis, kuidas selle juhtmeni on jõutud, on riivanud ja mida me kavatseme ette võtta, et konkreetselt oma huvisid kaitsta? Ma mainin ääremärkusena seoses selle teemaga kõlanud ettepanekut, et me peaksime kaaluma oma merepiiri korrigeerimist. Võib-olla teie vastus võimaldab anda ka väikese omapoolse seisukoha selle võimaliku käigu suhtes.

Aitäh küsimuse eest! Mis puudutab Vene-Saksa plaanitavat gaasijuhet, siis sellega seoses on tegelikult kolm murelikku teemade ringi. Kõigepealt esimene, millega me ei saa kuidagi rahul olla, on asjaajamise viis. Ehk kuidas selleni on üldse jõutud, kuidas on ikkagi toimetatud nii, et neid riike, kes on Läänemere ümber, kellega see rajatav gaasijuhe peaks hakkama piirnema, ei ole sellesse asjaajamisse, ka info vahetamise, adekvaatse info vahetamise mõttes kaasatud. Nii et esimene probleemistik meie jaoks on kõik see, mis puudutab asjaajamise käiku selle tegevuse ettevalmistamisel. Teine on keskkonnaküsimused, mille kohta me ei ole praegu saanud adekvaatseid analüüse, kas ja millised on gaasijuhtme rajamisel võimalikud riskid. Selge on see, et enne, kui seda juhet merre rajama hakatakse, peavad olema tehtud kaldariikidega kooskõlastatud põhjalikud rahvusvahelisele keskkonnaõigusele vastavad uuringud ja keskkonnamõjude hindamine. See kohustus tuleneb nii piiriüleste keskkonnamõjude hindamise konventsioonist kui ka Läänemere keskkonnakaitse komisjoni HELCOM-i nõuetest. Nii et kindlasti soovib ka Eesti kaldariigina osaleda nende mõjude hinnangu koostamisel. Kolmas probleemide ring, mis sellest tuleneb, on meie energeetika või energiaga varustamise julgeoleku küsimus. Meie jaoks oleks loogiline ja kindlasti ka oluline, et kui see gaasijuhe peaks siia merre tekkima, siis sellest meie varustuskindlus mitte ei kahaneks, vaid suureneks. Nii et see on kolmas temaatika. Me oleme tõstatanud seda küsimust suhtlemisel uue Saksa valitsuse esindajatega, kes on öelnud, et lähiajal sooviksid nad teha selle kohta väga põhjaliku infovahetuse Euroopa Liidu partneritega, kes on Läänemere ümber. Nii et loodame, et see lähiajal toimub. Mis puudutab ettepanekut merepiiri kuidagi muuta, siis praegu on Läänemere Soome lahe puhul asi nii, et riikide ehk antud juhul Eesti ja Soome majandusvööndid puutuvad kokku ehk seal omavahel sellist majandusvööndite välist ala ei ole. Küll, jah, jätab merepiir riigipiirina sinna vahele veed, mis ei ole otseselt ühegi riigi territoorium. Riigipiiride, sealhulgas merepiiride muutmine on muidugi väga tõsine rahvusvaheline ettevõtmine. See tähendaks sisuliselt Läänemere selle osa sisemereks kuulutamist. See eeldab väga tõsiseid rahvusvahelisi otsuseid ja paraku, kui Läänemere siinne osa kuulutada sisemereks, siis siit ida poole jääb veel üks riik, kellel on ka teatavasti Läänemerega ja selle läbipääsuga oma selged huvid. Nii et juhul, kui seda teed minna, ei ole see protsess kindlasti mitte lihtne ja siin ei piisa kahe riigi kahepoolsest tahtest.

Palun, kolleeg Tatjana Muravjova!

Tänan, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Te mainisite oma kõnes Eesti esinduste avamist teistes riikides. Minu küsimus on, kuidas haakub Eesti välisesinduste arendamine valitsuse välispoliitika põhisuundadega?

Aitäh! Haakub minu meelest väga hästi. Kui vaadata välisesinduste arengukava, mis paar kuud tagasi valitsuses kuulamisel oli, ja seda ettekannet, mida ma teile täna pidasin, siis meil on välisesinduste arengukava järgi kavas järgmise nelja aasta jooksul alustada tegevust veel neljas riigis. Esimesena Bulgaarias ja Gruusias. Bulgaaria, Euroopa Liidu laienemise tulemusena uus liikmesriik, kes tõenäoliselt ka 1. jaanuarist 2007 Euroopa Liidu liige on. Seni ei ole meil Balkanil ja Balkani piirkonnas ühtegi esindust, nii et esinduse avamine Bulgaarias on kindlasti vägagi kooskõlas meie välispoliitika põhisuundadega. Esindus Gruusias. Gruusia on olnud meie arengukoostöö üks kõige olulisemaid partnerriike ja jääb selleks ka tulevikus, nii et nii Gruusia kui ka teiste Lõuna-Kaukaasia riikide arengute toetamiseks on meie kohalolek seal väga vajalik. Mis puudutab Egiptust ja Indiat, siis Egiptus on Lähis-Ida, Vahemere lõunakalda riigina väga oluline keskpunkt, samas käib seal teatavasti palju Eesti turiste. Nii et Eesti kohalolek selles piirkonnas on seetõttu oluline. India, järjest kasvav majandusjõud - ka Eesti turistide arv suureneb seal samm-sammult - on järjest olulisem tegija rahvusvahelises poliitikas ning seetõttu on esinduse avamine Delhis igati kooskõlas meie välispoliitika põhisuundadega.

Palun, kolleeg Andres Taimla!

Tänan! Härra välisminister! Eesti oli 2005. aastal Balti Assamblee ja Balti Ministrite Nõukogu eesistujamaa. Milline on teie hinnang Balti Ministrite Nõukogu, aga ka Balti Assamblee tööle just koostöö poole pealt vaadatuna?

Aitäh küsimuse eest! Kui vaadata lõppevat aastat, kui Eesti oli eesistuja, siis mulle näib, et see tegevus on oluliselt paranenud. Paranenud selles mõttes, et on järjest enam tegeldud konkreetsete küsimustega, konkreetsete teemadega, kus kolme Balti riigi koostöös on tõesti võimalik anda lisaväärtusi, on võimalik asju lahendada kiiremini. Olgu see siis koostöö kaitsepoliitika valdkonnas, infrastruktuuride küsimuses, keskkonnakaitse vallas, mitmes teises küsimuses. Nii et kui vaadata nüüd tagasi Eesti eesistumise aastale 2005. aastal, siis on mul hea meel, et need reformid, millesse alguses väga kõhklevalt suhtuti, on tegelikult ennast õigustanud. Balti riikide koostöö nendes formaatides on tõepoolest muutunud selgelt konstruktiivsemaks, selgelt adekvaatsemaks ja me tõesti suudame selle koostöö kaudu ka väga konkreetsetes küsimustes lisaväärtust anda.

Palun, kolleeg Ela Tomson!

Aitäh! Härra välisminister! Minu küsimus on ÜRO kohta. Te ütlesite oma ettekandes, et Eesti kaugem eesmärk on saada aastal 2020 ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks ja sellele peaks eelnema tegus osalemine ÜRO allorganisatsioonides. Kas 2006. aastaks on Välisministeeriumil sellised plaanid tehtud, kuidas tegusamalt osaleda ja millistes allorganisatsioonides oleks tegutsemine kõige enam Eesti huvides?

Aitäh! Meil on plaanid tehtud peaaegu aastani 2020. Selge on see, et kõikidele kandideerimistele nendesse organisatsioonidesse peab eelnema ka kampaania, iseenda näitamine ÜRO-s, kus me oleme seni olnud suhteliselt tagasihoidlikud. 2006. aastaks, kuna see aasta on kohe käes, meil veel selles suhtes ambitsioonikaid plaane ei ole, et me juba järgmisel aastal peaksime ise kuhugi organisatsiooni või allorganisatsiooni etteotsa saama. Ütleme, lähim selline oluline tähis sel perioodil on aasta 2009, kui me kandideerime ECOSOC-i ehk siis nn majandus- ja sotsiaalorganisatsiooni juhiks. Küll on meil vahepealsel perioodil kavas ka väga spetsiifiliste teemadega tegelevate organisatsioonide juhtorganitesse üles seada kandidaate oma ala professionaalide näol, näiteks merendusega tegelevasse organisse. Samuti on meil kava näiteks UNESCO-ga, kus me paari aasta pärast tahaksime olla juhtorganites, kus liikmesmaad ka teatavasti roteeruvad. Nii et tegelikult selline kava eri allorganisatsioonide, aga teistpidi ka siis oma professionaalsete inimeste pakkumiseks juhtivatele kohtadele on meil olemas. Loomulikult täieneb see kogu aeg ajas. Nii et kõik need tööd nende allorganisatsioonidega, nende inimestega kannavad seda eesmärki, et meist rohkem teataks, et meie _ansid saada aastal 2020 tõesti ajutiseks Julgeolekunõukogu liikmeks oleksid võimalikult head.

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Nagu kolleeg Marko Mihkelson juba märkis, transatlantilisest koostööst rääkides ei rääkinud te palju USA-st, hoopiski mitte aga Kanadast. Kanadas elab teatavasti kõige suurem arv Eesti kodanikke väljaspool Eestit. Millised on teie plaanid koostöös Kanadaga? Teatavasti on Kanada mitmel korral ilmutanud valmisolekut teha tõhusamat koostööd just uute liitunud Euroopa Liidu riikidega, sealhulgas ka Eestiga, ja on viimasel ajal mitmeid samme teinud, kas või Pimedate Ööde Filmifestivalil jne. Käesoleval ajal ei ole meil teatavasti isegi resideeruvat suursaadikut Kanadas, mis kindlasti aitaks kaasa ka suhteliselt pikka aega jahedana püsinud viisasuhete lahendamisele. Millised on teie plaanid selles suhtes?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt kõige üldisemalt, Kanada on samamoodi nagu Ameerika Ühendriigidki, meie hea partner NATO-s ja selline, nii julgeolekupoliitiline kui poliitiline koostöö saab toimuda ja toimub ka väga hästi NATO raamides. Mis puudutab meie kahepoolseid suhteid, siis loomulikult oleks minul hea meel, kui Kanada võimalikult ruttu otsustaks, et Eesti kodanikud on ka ilma viisata Kanadasse teretulnud. Kindlasti aitaks see meie läbisaamist ja meie suhteid kahepoolselt edasi. Mis puudutab meie saadiku akrediteerimist Kanadasse, siis lähema paari aasta plaanis meil hetkel seda veel ei ole. Aga ma olen päris kindel, et lähemate aastate perspektiivis Eesti saadik Kanadasse läheb.

Palun nüüd viimane küsimus. Kolleeg Eiki Nestor, teine küsimus!

Suur tänu, juhataja! Härra minister! Ma loen seda, mida te ütlesite Euroopa põhiseadusliku leppe kohta, ja ma ei saa aru, kes see Eesti seal Euroopa Liidus on. Kas ta on selline aktiivne koolipoiss, kellel on oma sõna kaasa öelda? Kas ta on selline viks ja viisakas, kellele on kõige tähtsam, et kodutöö oleks tehtud, et siis öelda: tehtud, ratifitseeritud? Või on ta selline ullike, kes passib, suu lahti, mida teised teevad? Siit jääb mul mulje, et ta on pigem ullike või heal juhul viks koolipoiss. Kus on Eesti Vabariigi valitsuse idee, mis sellest lepingut edasi saab?

Aitäh! Tegelikult, kui veel põhjalikumalt lugeda, mitte ainult seda lõiku, vaid ka juttu, mis sellele eelnes ja sellele järgnes, siis see idee on ju seal kirjas. See idee on selles, et hoolimata sellest, kas tegelikult põhiseaduslepe tema praegusel kujul saab jõustuda või mitte - võib juhtuda, jah, et ta ei saa sellisel kujul jõustuda - siis ikkagi tuleb sellest leppest võtta välja selgelt need teemad, millele praegu ei ole vastuseisu ei liikmesriikides ega ka liikmesriikide avalikus arvamuses, ja minna nendega edasi. Ma loetlesin siin need teemad, kus Euroopa Liidu sisese integratsiooni ja koostööga on mõistlik ja praktiline edasi minna, näiteks sisuliselt kogu sise- ja julgeolekukoostöö ja justiitskoostöö valdkond. Aga ka paljud teised teemad. Mis puudutab põhiseaduse lepet, siis tõepoolest sõnumina, et Eesti on huvitatud Euroopa Liidu edasisest tugevnemisest, paljude asjade loogilisemaks ja avatumaks tegemisest, sellise signaalina oleks väga selge tõepoolest see, kui ka hoolimata sellest, et võib-olla põhiseaduse lepe tõesti ei jõustugi kunagi, Eesti parlament ikkagi võtab seisukoha ja ratifitseerib selle, nii nagu on 13 riiki seda teinud enne meid. Nendest mitmed ka juba olukorras, kus olid läbi kukkunud referendumid Prantsusmaal ja Hollandis. Ehk siis ikkagi näidata oma suhtumist nendesse teemadesse, mida põhiseaduse lepe sisaldab ja milline on olnud põhiseaduse leppe visioon.

Lugupeetud kolleegid! Küsimuste aeg on läbi. Ma tänan härra välisministrit ettekande eest ja küsimustele vastamise eest. Suur tänu! Nüüd kutsun ma kõnepulti väliskomisjoni esimehe kolleeg Enn Eesmaa. Palun!

Austatud proua Riigikogu esimees! Ekstsellentsid! Lugupeetud kolleegid! Alustan sõnadega Laekeni deklaratsioonist, mis kinnistas Euroopa Liidu tulevikuvisiooni. Tsiteerin: ,,Lõpuks ometi on Euroopast saamas üks suur perekond ja see on saavutatud ilma verevalamiseta. Toimunud on tõeline transformatsioon, kujunenud omaette manner sellistest inimlikest väärtustest nagu vabadus, solidaarsus ja eelkõige mitmekesisus." Täna, neli ja pool aastat hiljem ütleks nii mõnigi meist, et selle tulevikuvisiooni elluviimine on toimunud kui mitte vaevaliselt, siis vähemalt mitmekesiselt. Eelmine kord kogunesime välispoliitika arutelule 7. juunil. Kui põgusaltki meenutada, mis kõik on viimase kuue kuu jooksul juhtunud, tundub, et pool aastat oleks otsekui pikem aeg. Sedavõrd palju on olnud olulisi sündmusi, mis meie elu veel aastateks mõjutavad, nii NATO kui Euroopa Liidu arengutes. Kogu maailm arutas juunis kahe referendumi negatiivseid tulemusi Euroopa põhiseaduse lepingu osas. Juuni alguses oli kõigi meie huvifookuses siin Eestis veel piirilepingute tõenäoline ratifitseerimisvõimalus Venemaaga. Toimumata olid valimised Saksamaal, kuigi tõenäolised muudatused selle Euroopa suurriigi arengus olid etteaimatavad, kui ehk ekskantsler Gerhard Schröderi hilisem teenistuskäik välja arvata. Riigikogu väliskomisjonis arutati sageli Balti Assamblees tekkinud punnseisu, mis ähvardas selle organisatsiooni tegevust halvata. Korduvalt tuli komisjoni liikmetel tegelda eelarveteemadega, sest eelmistel aastatel välispoliitikale eraldatud summad tähendasid sisuliselt nullkasvu, ministeeriumi ning opositsiooni arvates aga suisa tagasiminekut ajal, mil meie välispoliitiline aktiivsus peaks järjest suurenema. Tööd jätkus meie komisjonis sageli neljaks istungipäevaks nädalas. Poolaasta jooksul menetletud eelnõudest oli kindlasti kõige olulisem Eesti-Venemaa piirilepingute ratifitseerimise seadus. Praegu jätkame välisteenistuse ja välissuhtlemise seaduse menetlust. Siinkohal tahan tunnustada Välisministeeriumi koostöötahet ja valmidust, mis on tuntav nii ministri, kantsleri kui kõigi osakondade tasemel. Avameelsed ja sisukad olid väliskomisjoni korralised kohtumised Vabariigi Presidendiga. Väliskomisjon käis sel poolaastal töövisiitidel Serbias ja Montenegros ning Leedus, kus kohtusime oma Balti kolleegidega. Kogetu kinnitas veendumust parlamendidiplomaatia vajalikkusest ja võimalustest. Alustan oma ettekande põhiosa Euroopa Liiduga seotud teemadest. Selles riikide liidus elab täna ligilähedaselt 462 miljonit inimest. Viimasel poolaastal on üha häälekamalt hakatud kõnelema Euroopa Liidu kriisist. Samal ajal soovivad selle ühendusega liituda üha uued ja uued riigid, mistõttu on sagenenud mõttevahetus sisuliselt laienemise mõttekuse, vormilis-sisuliselt aga Euroopa Liidu piiride üle. Äsjaöeldut tõendab Prantsusmaa eilne otsus blokeerida Makedooniale Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse andmine. Lõppeval poolaastal oleme saanud mõnegi ebameeldiva välissõnumi. Neist mõnigi käib kahjuks Euroopa Liidu kohta. Halbade uudiste jada algas eitavate otsustega Prantsusmaal ja Hollandis toimunud referendumitelt Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimiseks. Küllap on juhtunus oma osa ka rahulolematusel Euroopa Liidu eelmise, rekordsuure laienemisvooru suhtes ning veelgi suuremad kartused järgmiste riikide kaasamise pärast. Tugevneb ju Brüsselis ja mõnes teiseski Euroopa pealinnas arvamus, et Euroopa Liit on jõudnud oma laienemisel võimete piirini. Rõhutatud on tiheda laienemiskava konsolideerimise vajadust. Ometigi on selge, et lisaks kandidaatriigiks pürgiva Makedoonia kõrval tuleb tõsiselt kaaluda teistelegi Balkani riikidele liikmeks saamise võimaluste pakkumist. Riigikogu väliskomisjoni visiidil Serbiasse ja Montenegrosse tõdesime selget ja sihiteadlikku soovi Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumiseks. See eesmärk on liitriigi mõlemas osas tugevam kartustest ja lootustest Montenegro võimaliku iseseisvumise pärast. Belgradis peetakse esmaprioriteediks Kosovo probleemide lahendamist põhimõttel senisest rohkem autonoomiat. Albaanlaste iseseisvumispüüetest ei taheta Serbias kuuldagi. Kõik osapooled tervitavad Martti Ahtisaari missiooni algust ja muuhulgas ka Eesti kaitseväelaste senist tegevust Kosovos. Teadupärast jõustub Euroopa põhiseaduse leping koos selle koosluse laienemisvõimalustega ainult siis, kui kõik liikmesriigid on pakutud tekstiga nõus ning selle ametlikult heaks kiitnud kas parlamendi või rahva poolt või koguni neid kahte võimalust koos kasutades. Eestis on endiselt sellekohaseid lõplikult vastamata küsimusi. Kas Euroopa põhiseaduse leping on välisleping või põhiseadus? Kui tegemist on välislepinguga, nagu arvab valitsus, ratifitseerime selle lepingu vastavalt Eesti põhiseaduse §-le 106 siin saalis meie, parlamendiliikmed. Nagu teada, saame Riigikogu poolt nimetatud ekspertkomisjoni arvamuse antud küsimuses alles uuel aastal. Seni tasub meil põhiseaduse lepingut veel kord analüüsida ning jõuda järeldusele, kas see dokument vastab Eesti vajadustele. Meie komisjoni liikmete arvates vastab küll. Euroopa Liidu välispoliitika suhtes oleme rõhutanud põhiseaduse lepingust tulenevate struktuuride ja ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning kaitsepoliitika mehhanismide väljatöötamise vajalikkust Nizza lepingu alusel, ootamata põhiseaduse lepingu jõustumist. Euroopa Liitu kuulumise plusside hulka oleme alati ennekõike lugenud ühiste väärtuste olulisust ja solidaarsust liikmesriikide vahel. Kaugeltki mitte kõik me elus pole rahaga mõõdetav ega väärtustatav. Ometi on kahju, et just järgmise seitsme aasta finantsperspektiivi arutelu viimases etapis jäi raha jagamise ja eraldamise väitlustes puudu ennekõike just solidaarsusest. Samas tõestab see tänagi jätkuv protsess, kui oluline on kuuluda nende hulka, kes läbi räägivad. Eesti positsioon langeb kokku kõikide Euroopa Liidu uute ning enamuse ammuste liikmesriikide arvamusega ning seda toetavad nii Euroopa Komisjoni kui Euroopa Parlamendi president, kusjuures mõlemad institutsioonid kujundaks ühenduse tulevaste aastate eelarve veel palju suuremaks, kui britid ja isegi Luksemburgi esindajad seda ette nägid. Eesti on oma positsioone kindlalt ja väärikalt kaitsnud, otsinud liitlasi ning neid ka leidnud. Eesistujamaa poolt pakutud eelarveprojekti kohaselt kärbitaks toetust Eestile igal aastal 850 miljoni krooni jagu. See on üle poole suurem summa, kui järgmiseks aastaks eraldasime oma kohalikus eelarves raha Eesti välispoliitika teostamiseks. Probleemi lahendus on niisama lihtne kui keerukaski. Kõik liikmesriigid peaksid solidaarselt tegema järeleandmisi. Ülehomme hommikuks, enne Euroopa Liidu ülemkogu istungit lubasid britid esitada uued ettepanekud eelarve vastuvõtmiseks. Euroopa Liidu asjade komisjon ja väliskomisjon otsustasid eile, et peaminister hoiab komisjonide juhtkondi kursis ning vajaduse korral kutsutakse kokku komisjonide istungid kooskõlastamaks Eesti positsiooni, andmaks meie riigi esindajaile mandaati hääletusteks Brüsselis. Oleks tõeliselt kahju, kui Euroopa Liitu kuulumise eelistes üha rohkem veenduvad eestlased selles koosluses eelarve jagelemiste pärast pettuksid. Nii suureneks veelgi rahva vastuseis euro käibelevõtmisele. Vaatamata pessimistlikele ennustustele, toetame valitsuse kava jätkata jõupingutusi euro kasutuselevõtuks aastast 2007, lisades, et ei näe liiga suurt probleemi ka pisut hilisema tärmini suhtes. Seoses Euroopa Liidu laienemise ning ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga on ka Eesti jaoks üha olulisemaks muutunud Euroopa naabruspoliitika teemad. Oleme osalenud uute naabrite initsiatiivide väljatöötamisel ning jätkame tänagi seda tööd, sotsiaalse ja majandusliku heaolu ning stabiilsuse vööndi loomine ja tugevdamine Euroopa Liidu välispiiride vahetuses läheduses on meie heitlikus maailmas väga oluline. Tervitame Euroopa naabruspoliitika tegevuskavade allkirjastamist sel aastal Ukraina, Moldova ja teistegi riikidega. Oleme arvamusel, et igale Lõuna-Kaukaasia riigile peab lähenema individuaalselt, seepärast toetame Euroopa Liidu üldasjade ja välissuhete nõukogu otsust tegevuskavade koostamise kohta Gruusiale, Armeeniale ning Aserbaidžaanile. Igal võimalusel, viimati läinud nädalal Ljubljanas, oleme rõhutanud Vene vägede Gruusiast ja Moldovast kiire väljaviimise vajalikkust lähtuvalt Venemaa poolt Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile juba kuue aasta eest võetud kohustustest, mille siduvuse kohta on Moskval teatavasti eriarvamus. Siinkohal mainin, et suhetes Gruusiaga on Riigikogu väliskomisjon alustanud uuelaadse töörühma moodustamist, mis tugineb Põhjala ja Balti riikide ning Gruusia parlamentide esimeeste ühisele otsusele. Selle töörühma ülesandeks on tulevikus koordineerida Põhjamaade ja Balti riikide parlamentide tegevust Gruusia suunal ning ka vastupidi, vahendada Thbilisi soovi ja ettepanekuid Skandinaavia ning Balti riikide parlamentidele. Töörühma esimeheks kinnitasime väliskomisjoni istungil Andres Herkeli, kes koostab töörühma kõigi Riigikogus esindatud fraktsioonide esindajatest. Jätkuvalt oleme seisukohal, et Euroopa Liidul peab olema oma kindel Valgevene strateegia. Selle suure ning arvestatava potentsiaaliga riigi isoleerimine või halli tsooni jätmine oleks väga vale otsus. Seda enam, et maailm vaakumit kaua ei kannata. Loomulikult toetame Euroopa Komisjoni esinduse tegevust Ukrainas ning loodame, et peagi avatakse ka Minski esindus. Tahaksin siinkohal märkida Riigikogu välisdelegatsioonide tublit tööd, mida erinevatel rahvusvahelistel foorumitel igapäevaselt tehakse. Eesti esindajate initsiatiiv ja sisuline töö on leidnud tunnustamist nii nende organisatsioonide sees kui ka väljaspool. Tänaselgi väliskomisjoni istungil keskendume võimalustele, mis aitaksid seda tööd veelgi paremini teha. Jätkuvalt pean oluliseks kõigekülgset koostööd oma Põhjala ja Balti kolleegidega. Kohtumised nii väliskomisjonide kui nende juhtide tasemel on saanud traditsiooniks, mille mõttekuses ei kahtle keegi. Seepärast oleme aktiivselt püüdnud vähendada probleeme, mis on viimaste kuude jooksul tõusnud seoses Balti Assamblee tegevusega. Väliskomisjonis on korduvalt arutatud Balti Assamblee töövorme, töövahendeid ning koostöö edasise arengu võimalusi, viimastel kuudel üha rohkem eelarvest tulenevaid pingeid. Tellisime teadusliku uurimistöö-tegevusauditi Eesti Välispoliitika Instituudilt ning sellest ligi poolesaja lehekülje pikkusest uurimusest oli kindlasti kasu. Eelarvamustevabalt formuleeritud järeldustes ja soovitustes rõhutatakse koostöö jätkamise vajalikkust, tuuakse esile võimalused rahvusvahelise koostöö laiendamiseks ning mõtted uuenduste läbiviimiseks. Oluline on arendada Balti Assamblee koostöövorme, rikastades ja kombineerides neid formaalse ja paindliku koostöö elementidega. Ettepanekute hulgas oli ka soovitus Balti Assamblee komisjonide süsteemi asendamiseks rahvusparlamentide alatiste komisjonide, ennekõike väliskomisjonide ja Euroopa Liidu asjade komisjonide ühisistungite süsteemiga. Ülalmainitud koostööd võiks juhtida Balti Assamblee juhtivorgan, kas presiidium, alaline komisjon või juhtisikute grupp. Riigikogu nimetas väliskomisjoni ettepanekul oma esindajad Toomas Alatalu ja Trivimi Velliste Baltimaade parlamentide ühiskomisjoni tekkinud probleemide leevendamiseks. Töiselt möödunud Balti Assamblee istungjärgul Tallinnas määrati üksmeelselt kindlaks organisatsiooni järgmise aasta tegevuse prioriteedid ja võeti vastu mitu olulist dokumenti, nende seas on resolutsioon Läänemere gaasijuhtme rajamise kohta ning soovitus Rail Baltica projekti elluviimiseks. Hoopis raskem on ühist keelt leida ja kokkuleppeid saavutada Venemaaga, keda paljud peavad edukaimaks edutute riikide seas. President Putini juhtimisel ja kinnitusel taotletakse Venemaal kaasaegseid eesmärke, kuid kahjuks kasutatakse nende eesmärkide saavutamiseks möödanikku kuuluvaid meetodeid. Paljudele tunduks täna isegi Venemaal uskumatuna, et juba aastal 1767 Katariina Suure valitsemisajal kirjutati Venemaa konstitutsiooni algvarianti sisult mahukas lause - Venemaa on Euroopa riik. Täna tundub, et impeeriumi lagunemise _okist pole isegi riigi juhtkond üle saanud, mis siis veel rahvast ja nende kümnete miljonite inimeste meelest rääkida. Ärgem unustagem sedagi, et president Putin peab NSV Liidu lagunemist jätkuvalt läinud sajandi suurimaks tragöödiaks. Majanduslikult läheb Venemaal praegu hästi. Venemaa ja president Putini soodsaid positsioone tagab täna ennekõike energiakandjate jätkuv hinnatõus. Kunagi enne pole investeerijate huvi Venemaa vastu olnud sedavõrd suur. Moskva lõikab kasu ka Euroopa Liidu ning USA praegustest raskustest, mis negatiivselt mõjutab nende ühenduste positsioone. Kõik see kujundab muljet tugevast Venemaast. Ent see riik toetub nõrkadele riigiasutustele, mis üha suurenevas tsentraliseerimispinges ei saagi kosuda. Raske on praegu ka kodanikuühiskonna olukord Venemaal. Kavandatavat vabaühenduste seadust, mis vastuvõtmisel kärbiks valitsusväliste organisatsioonide võimalusi stabiilse demokraatliku ühiskonna tagamiseks, on kritiseeritud nii Euroopas kui USA-s. Vladimir Putini viimased avaldused annavad siiski märku, et lääneriikide seisukohti on Kremlis kuulda võetud. Demokraatlikud poliitjõud on Venemaal täna hajevil. Koostöö nõrkust nende vahel tõestas eilne ülevenemaaline kodanikukongress Moskvas. Ekspeaminister Mihhail Kasjanov on asunud demokraatliku partei baasil moodustama laiapõhjalist demokraatlikku koalitsiooni. Tema arvates on Venemaa demokraatlikud jõud täna võimelised vaid oma olemasolust märku andma ning valimiste võitmiseni on käia veel väga pikk tee. Nüüd mõni sõna Eesti-Venemaa piirilepingutest. Nihkeid selles probleemistikus kahjuks pole. Eesti koos partneritega on veendunud, et meie poolt on tehtud kõik võimalik. Neid positsioone on äsja toetanud ka Euroopa Liidu Nõukogu. Siinkohal tahaks tunnustada Eesti diplomaatide jõupingutusi meie riigi seisukohtade selgitamisel. Oma panuse on kindlasti andnud ka kõik Riigikogu liikmed, kes on väliskolleegidega viimastel kuudel kohtunud. Välispoliitilistes küsimustes oleme ju kõik ühtemoodi diplomaadid. Tervitatavalt on sagenenud teated selle kohta, et ka Venemaal ollakse rahulolematud piirilepingute puudumise üle. Alles läinud nädalal saime uudise Vene piirivalvurite mõõduka kriitika kohta Moskva otsustajate aadressil. Tõepoolest, lepete puudumine piiri kulgemise kohta Soome lahel, Narva jõel ning Peipsi ja Pihkva järvel häirib nii Eesti kui Vene piirivalvurite tööd, mõnikord ka lennukite lende. Väliskomisjon toetab Eesti jõupingutusi välisesinduste võrgu laiendamisel ja loomisel vastavalt Eesti välisesinduste arengukavale aastateks 2006-2009. Täna on meie riigil 37 välisesindust, neist 23 suursaatkonda. Järgmistel aastatel alustavad tööd Eesti saatkonnad Gruusias, Bulgaarias, Egiptuses ja Indias. Kindlasti tuleb rohkendada jõupingutusi oma esindatuse suurendamiseks kiiresti arenevates Aasia riikides. Kuid isegi kavandatav esmane areng on märkimisväärne, sest viimati suurenes Eesti välisesinduste arv aastal 2001. Mõttekaks ja sageli efektiivseks tuleb pidada ligi 100 aukonsuli tegevust pea 50 maailma riigis. Ka üldiselt aktsepteeritud pikemaaegne tegevuskava Eesti kandideerimiseks ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks aastaks 2020 saaks mõjukaid plusspunkte muu hulgas Eesti senisest veelgi aktiivsema osaluse kaudu selle reforme vajava maailmaorganisatsiooni tänastes allorganisatsioonides. Ehk taas kord rõhutan Eesti kõigekülgse rahvusvahelise esindatuse laiendamise tähtsust. Teiste riikidega suhete arendamiseks ning nende abistamiseks on tänapäeval mitmeid võimalusi, peatun järgnevalt Eesti tegevusel arenguabi osutamisel ning osalemisel välismissioonidel. Riigikogu väliskomisjon on asunud menetlema Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi strateegiat aastateks 2006-2009. See arendab edasi Eesti arengukoostöö põhimõtteid, mis võeti Riigikogu saalis otsusena vastu jaanuaris 2003. Meie menetlusse jõudnud strateegias määratakse kindlaks Eesti arengukoostöö prioriteetsed partnerriigid ja valdkonnad, tuuakse välja arengukoostöö ja teiste poliitikate vahelised seosed ning täiustatakse humanitaarabi andmise süsteemi. Iseenesestmõistetavalt on kavandatav kooskõlas ÜRO aastatuhande arengueesmärkidega. Eesti suurendab võimaluste piirides, kuid tuntavalt arengukoostöö osakaalu välispoliitikas, vähem kui 5 aastaga kasvatame ametliku arenguabi tasemeni 0,1% SKT-st, mis rahalises väljenduses oleks ligikaudu 223 miljonit krooni. See on tõsine väljakutse, sest täna on meile jõukohased vaid 8 miljonit. Hea uudis on seegi, et peagi algaval aastal suureneb meie arenguabi ligemale kahekordselt ehk 15 miljoni kroonini. Läinud kolmapäeval pikendas Riigikogu Eesti välismissioone Kosovos ja Afganistanis kahe aasta ning Iraagis, Kuveidis, Kataris ja Bahreinis ühe aasta võrra. Estpla-12 ongi juba Iraaki jõudnud ning jätkab eelmiste missioonide kombel osalemist operatsioonis ,,Iraagi vabadus". 34-liikmeline kergjalaväerühm asub patrullima jalgsi ning motoriseeritult, korraldatakse läbiotsimisi, konvoide saatmist ja objektide valvet. Kolm Eesti staabiohvitseri jätkavad teenistust Iraagi koalitsioonivägede peakorteris ja üks ohvitser Bagdadi kesklinnas NATO Iraagi koolitusmissioonil. Eesti kaitseväelased alluvad USA relvajõudude keskregiooni väejuhatusele Centcom. Iraagi missiooni pikendamise osas osutus lisaks Iraagi võimude sellekohastele palvetele otsustavaks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon, mis ühehäälselt kinnitas missiooni jätkamise rahvusvahelist legitiimsust. Afganistanis suurendame Eesti kohalolekut kuni 150 kaitseväelaseni rahvusvaheliste koalitsioonijõudude operatsioonil ,,Kestev vabadus" ja NATO-le alluvate julgeolekuabijõudude poolt juhitaval rahutagamismissioonil, mis veel kord kinnitab, kui kõrgelt me väärtustame Eesti julgeolekupoliitika aluste alust - Atlandi-ülest koostööd kõigis selle avaldustes. Uus tase ja võimalus on 29 kaitseliitlase pooleaastane osalus Tuzla lennubaasi kaitsel Bosnia missioonil Estguard-1 koosseisus. Meie esindajad tegutsevad Euroopa Liidule alluva EUFOR-i operatsioonil ALTHEA, millest aastast 2001 on osa võtnud Eesti kaitseväe esindajad, viimati kahe staabiohvitseri ja ühe staabiallohvitseriga. Täna Bosnias ja Hertsegoviinas teenivad kaitseliitlased on arvatud kaitseväe koosseisu. Mõned seni lõpuni reguleerimata seigad vajavad sätestamist uues Kaitseliidu seaduses, ennekõike kaitseliitlastele tagatud garantiide osas. Eesti on jätkamas ning laiendamas oma rahvusvahelisi kohustusi rahutagamisoperatsioonides maailma pingekolletes, andes nii oma väikese, kuid paljude poolt märgatud ja kõrgelt hinnatud panuse globaalse stabiilsuse loomisel ja säilitamisel. Eesti välispoliitika püüab kõigil tasandeil vastata võimalikult paljudele tänase maailma väljakutsetele nii julgeoleku, välismajanduse kui välissuhtluse alal. Neid on lugemata palju. Mitmed neist kuuluvad raskestilahendatavate hulka. Riigikogu väliskomisjon kinnitab tänagi jätkuvat valmidust arendada koostööd kõigil, nii siseriigi kui ka välistasandeil, saavutamaks Eesti välispoliitika peamisi ja muutumatuid eesmärke tagada ja suurendada riigi julgeolekut ja rahva heaolu. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Enn Eesmaa! Palun, kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Sergei Ivanov!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud Riigikogu väliskomisjoni esimees! Eestis kui parlamentaarses vabariigis on Riigikogu väliskomisjonil oluline roll. Viimastel aastatel on olnud mitmeid ametlikke kohtumisi Venemaa Riigiduuma ja Föderatsiooninõukogu väliskomiteedega. Kuidas need kontaktid ja kohtumised on mõjutanud Eesti-Vene suhete arengut ja mida võib öelda komisjoni tulevase koostöö ja plaanide kohta?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui otse vastata, siis mitte radikaalselt ei ole need kontaktid muutnud Eesti-Vene suhete arengut, kuid kindlasti on mõlemad osapooled avameelselt esitanud oma positsioonid ja seda nii Moskvas kui ka Tallinnas. Teatavasti on meil Riigiduuma väliskomisjoniga olnud kohtumised nii Venemaal kui ka siin meil Eestis. Aga Föderatsiooninõukogu väliskomisjoniga, eesotsas härra Margeloviga kohtusime me Moskvas ja on kohtutud ka Eestis, Kagu-Eestis. Järgmistest plaanidest niipalju, et praegu on ettevalmistamisel veebruarikuus toimuv kohtumine Föderatsiooninõukogu väliskomisjoniga eesotsas härra Margeloviga, Kagu-Eestis, kus me jätkame dialoogi ja oma positsioonide selgitamist. Nii et praegu on töö selles suunas käimas.

Palun, kolleeg Toomas Alatalu, teine küsimus!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Kuna teie ettekandes oli siiski suhtelist vähe juttu sellest, mida Riigikogu liikmed teevad oma arvukatel sõitudel välismaal, siis ma lihtsalt pakuksin teile niisuguse võimaluse, et te nimetaksite suvaliselt, ütleme kolm suurt kordasaadetut Riigikogu liikmete poolt välismaal Eesti asja ajades.

See on pisut ootamatu, sest neid delegatsioone on Riigikogul õige mitmeid. Kui ma vastaksin poolenisti naljatamisi, siis olukord ei ole kusagil teravnenud seoses sellega, et Eesti parlamendi esindajad on nendes delegatsioonides töötanud. Ilmselt nende delegatsioonide mõjukuse aste tänapäeva maailmas on ka erinev. Ma usun, et kui näiteks ENPA delegatsioonil on kõige otsesemad kontaktid ja ka dialoogivõimalused näiteks Venemaa tippesindajatega, mis puudutab parlamenti, siis kindlasti nende Riigikogu liikmete osakaal, tähtsus ja nende positsioonide selgus on erakordselt oluline. Kõige laiemapõhjalisem võimalus Eesti positsioone tutvustada - ma tean seda iseenese kogemusest - on loomulikult IPU kaudu. Ma toon veel ühe näite minu enda osalemisest Vahemere riikide ja Euroopa Liidu Parlamentaarse Assamblee töökoosolekutel, just viimastel töökoosolekutel. Seal teravnes lausa käegakatsutavalt olukord ja Iisraeli ning Süüria parlamendisaadikute vahelised suhted sedavõrd, et meie Iisraeli kolleeg härra Whabee ütles kõnetoolist, et Iisrael kavatseb Euromedi Parlamentaarse Assamblee liikumisest välja astuda, sest nende positsioone rünnatakse pidevalt ja rünnatakse n-ö ilmaasjata. Üldsegi mitte iseenese rolli ülehinnates, tundes härra Whabee'd juba õige mitu aastat ja ka nende delegatsiooni teisi liikmeid, sain ma käia vaheajal nendega rääkimas ning loomulikult seda tegid ka teiste delegatsioonide mõnedki esindajad, kinnitades, et ärge seda sammu astuge emotsioonide ajel sellepärast, et siis juhtuks Euromediga sama, mis kahjuks on juhtunud IPU-ga, kus ei osale praegu Ameerika Ühendriigid. Nii et kui seda pidada mingisuguseks edasiliikumiseks, siis Iisrael jätkab praegu Euromedi Parlamentaarses Assamblees. Ma usun, et kõigil meil Riigikogu liikmetel, kes kuuluvad välisdelegatsioonidesse, on oma lood jutustada, mis paraku iga kord ei jõua ajakirjandusse. Sellepärast on mõningatel ajakirjanikel jäänud ka mulje, et Riigikogu inimesed, kes välisdelegatsioonides töötavad, tegelevad rohkem vaatamisväärsuste vaatamisega.

Palun, kolleeg Kaarel Pürg!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Oma ettekandes rõhutas välisminister, et meil peavad Euroopas olema ühised väärtused. Et mitte unustada ajaloo õppetunde ja seda, kes küüditatute nimekirjad koostas, tahaksin teilt küsida, kas teil on tulnud väliskomisjoni esimehena kuulata meie kolleegidelt, partneritelt ja liitlastelt etteheiteid või ettepanekuid pöörata rohkem tähelepanu sotsiaalsele mahajäämusele ja süvenevale sotsiaalsele ebavõrdsusele Eestis?

Minu aus ja otsene vastus on: ei. Seda eriti, kui me räägime ametlikest sõnavõttudest ja seisukohavõttudest. Kuluaarivestlused on mõnevõrra teised, kuid isegi nendest - minu praktika ei ole ju küll väga pikk - ei meenu mulle selliseid otseseid etteheiteid või sedalaadi küsimusi. Ma usun, et viimaste kuude kõige põhilisem teema on olnud Eesti ja Venemaa piirilepingud. Nende Eesti-poolseid seisukohti oleme tõenäoliselt kõik, mina kaasa arvatud, saanud selgitada ja pidanud selgitama kõikvõimalikel välismaistel foorumitel.

Palun, kolleeg Sven Mikser, teine küsimus!

Aitäh! Austatud härra väliskomisjoni esimees! Kuulsin teie sõnavõtus kirjeldust väliskomisjoni visiidist Serbiasse ja Montenegrosse, kus te ütlesite, et üks põhilisi eesmärke mõlemas riigis on liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga. Külastades ise hiljuti Belgradi NATO Parlamentaarse Assamblee alakomisjoniga, oli väga pikalt ja põhjalikult juttu Serbia soovist liituda NATO rahupartnerlusprogrammiga. Ent ükski kõrge Serbia poliitik ei väljendanud otsesõnu soovi liituda NATO-ga. Kas te võiksite täpsemalt öelda, millised Serbia poliitikud või ametiisikud kõnelesid riigi soovist liituda NATO-ga?

Rahupartnerlusprogrammi kaudu tulevikus NATO-ga, nii et see oli võib-olla pisut enneaegne järeldus minu poolt. Kuid jällegi, seal sellelgi visiidil oli kohtumisi, nii ametlikke kui ka mitteametlikke kohtumisi, ning selle liitriigi kummaski osas ei nähtud kaugeltki mitte võimatuna seda võimalust ja soovi kunagi tulevikus liituda NATO-ga. Selle küsimuse lahendamine, loomulikult eriti Serbias, on suhteliselt keeruline, sest, nagu sa kindlasti ise märkasid, Belgradis on siiamaani näha mitmeid hooneid, mis on jäetudki kas lammutamata või parandamata ja mis tuletavad kesklinnas iga päev kõigile meelde NATO rünnakuid. Nii et see ei ole loomulikult üksühene protsess. Kui väga täpselt öelda, siis tõepoolest jutt oli rahupartnerlusprogrammist. Aga kui me tuletame meelde, siis ka Ukraina on olnud väga jõuline rahupartnerlusprogrammis osaleja ja nemad on vähemalt riigijuhtide tasemel avaldanud soovi ka tulevikus NATO-ga liituda. Põhiline, mis ma selles kõne osas tahtsin öelda, oli see, et kuigi Montenegro on kiirel ja väga selgel kursil iseseisvumisele, väideti Belgradis, vähemalt selles retoorikas, mida meie kuulsime - aga meil õnnestus kohtuda ka näiteks Vuk Draskoviciga, Serbia-Montenegro liitriigi välisministriga, kelle otsene vastus oli ka selline -, et Montenegro võimalik iseseisvumine ei tekita Belgradis probleeme. Neil on kolm probleemi ja need on Kosovo, Kosovo ja veel kord Kosovo.

Palun, kolleeg Olev Laanjärv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud etteandja! Kosutav oli kuulda, et meie välismaal olles ei ole nagu tekitanud probleeme. Minu küsimus on seotud rahaga. Eelarve 2006. aastaks on kinnitatud. Eelnevate aastate eelarvete juures on pidevalt juttu olnud Välisministeeriumi alarahastamisest. Nüüd on kava esinduste rajamiseks Gruusias, Bulgaarias, Egiptuses, mis on esimene esindus Aafrika mandril, Leedus, valitsuse kava neljaks aastaks. Kas selle taga on ka reaalne rahaline kate 2006. aasta eelarve näol ja mida me peaksime siin saalis silmas pidama just eelarve menetlemisel, käsitledes välispoliitilisi probleeme?

Aitäh! Nendele küsimustele mõeldes tuleb alati mõelda prioriteetidele. Kõige lähemad saatkondade avamise plaanid on muidugi Thbilisis ja Bulgaarias Sofias. Juba järgmisel aastal sõidetakse nendesse riikidesse, mis tähendab tavaliselt ühte, maksimum kahte inimest, kes hakkavad saatkonna avamiseks ettevalmistusi tegema. Järgmise aasta eelarves on sellekohased vahendid juba ette nähtud. Kogu Välisministeeriumile eraldatud summa on teatavasti üle 500 miljoni krooni ja see on teatav edasiminek, nii et see rahasumma on suurenenud. Kuid kindlasti meil kõigil, kui me kinnitame järgmiste aastate eelarvetes ka Välisministeeriumile mõeldud sadu miljoneid, tasuks meeles pidada, et ka järgmise aasta eelarves on ministeeriumide lõikes Välisministeeriumile eraldatav rahasumma kõige väiksem, võrrelduna teiste ministeeriumidega. Nii et need ülesanded ja soovid välisesindusi avada on muidugi tunduvalt suuremad nendest võimalustest, mida me praegu lähiaastateks ette näeme. Kuid veel kord tagasi tulles vastuse alguse juurde: kõik oleneb prioriteetide seadmisest.

Palun, kolleeg Urmas Reinsalu!

Aitäh, austatud Riigikogu esinaine! Austatud ettekandja! Oli äärmiselt huvitav ettekanne, vajalik ettekanne ja sellised ettekanded kuluvad marjaks ära. Aga ma tahtsin täpsustada, siin teisel leheküljel on teine lõige, kus on viidatud Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu ekspertkomisjoni arvamusele, et see otsekui valmiks järgmisel aastal. See raport on täiesti kenasti olemas ja põhiseaduskomisjon arutab seda ka täna. Nii et on tõenäoline, et me langetame lähiajal ka menetluslikud otsused põhiseaduse lepingu täiskogu ette toomise kohta.

Tänan selle informatsiooni eest! Ma usun, et see rõõmustab meid kõiki.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Enn Eesmaa! Avan nüüd läbirääkimised, kuid ma tahaksin veel, head kolleegid, meelde tuletada, et väliskomisjon palus, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Palun kõigepealt kolleeg Marko Mihkelson Res Publica fraktsiooni esindajana!

Austatud proua juhataja! Härra minister! Kolleegid! Tasakaalukus ja vaoshoitus on suured voorused, eriti kui teemaks on diplomaatia ning rahvusvahelised suhted. Selles suhtes tuleb kahtlemata kiita ning tunnustada välisministrit, kes valitsuse välispoliitilisi põhisuundi täna meie ees esitades suutis vältida sattumist visionääri libedale teele. Välispoliitika on traditsiooniliselt jätkupoliitika, kus ka koalitsioonide muutused ei tohiks kaasa tuua kannapöördeid. Vähemalt seda eeldab ühe normaalse lääneliku riigi käitumine. Seetõttu pole imestada, et ka valitsuse tänane positsioonivõtt välispoliitilistes küsimustes ei sisalda suuri avanguid ega veel vähem üllatusi. Samas ei saa mitte nõustuda arvamusega, et välispoliitika arutelud parlamendis peaksidki olema võimalikult ümaraks lihvitud diplomaatilised jutustused, kus tegelik informatsioon sisaldub kirjutamata või väljaütlemata lausetes. Riigikogu istungite saal on Eesti riigi kõrgeim ja esinduslikem auditoorium, kus on suurepärane võimalus esitada mitte üksnes soravat teksti, vaid ka sisulisele arutelule ärgitavaid ideid. Kui nüüd hetkeks tagasi mõelda välisministri kõnele valitsuse põhisuundadest välispoliitikas, siis korraga on raske meenutada, mida ikkagi meie praegune koalitsioon peab Eesti välispoliitika peamisteks prioriteetideks ning eesmärkideks. Seejuures pole mõtet keskenduda triviaalsele riigi iseolemise tagamisele ning rahva heaolu kasvatamisele. See on põhiseaduslik kohustus. Kui lugeda meile esitatud teksti tähelepanelikult, siis võib arvata, et Eesti välispoliitika strateegiline eesmärk on aidata kõigiti kaasa demokraatlikuma ja jõukama maailma kujunemisele. Seda kordas minister nii sissejuhatuses kui lõpulauses. Selle eesmärgi teostamise peamisteks tööriistadeks peab valitsus aga tugevat solidaarset ning dünaamilist Euroopa Liitu ja NATO-t. Nende mõtetega on raske mitte nõustuda. Eesti strateegilistes huvides peaks tõepoolest olema hea valitsemistavaga stabiilsusvööndi laiendamine nii lähinaabruses kui maailma strateegilistes piirkondades. Samas oodanuks aga valitsuselt täna nende sammude tõsisemat analüüsi, mis aitaksid kaasa selle eesmärgi saavutamisele. Toon vaid paar näidet täna vastamata küsimustest. Seoses kavandatavate saatkondadega Gruusias ja Egiptuses on Eesti võtmas esimest korda tõsisemaid positsioone maailma sellistes strateegilistes piirkondades nagu Lõuna-Kaukaasia ja Lähis-Ida. See väärib tunnustust. Mõlemad, aga eriti Lähis-Ida temaatika on vaieldamatult Euroopa Liidu välispoliitika päevakorra alalised küsimused. Mõistagi ei saa me kujuneda üleöö Lähis-Ida ekspertideks, kuid siiani oleme endale jätnud luksuse olla üksnes kõrvaltvaataja. Eriti kummastav on see ajal, kui Eesti välismissioonid on juba mitmendat aastat tegevuses nii Afganistanis kui Iraagis. Uute välisesinduste avamine tuleval aastal Thbilisis ja ületuleval aastal Kairos on sammud, mis eeldaks tõsist ja sisulist analüüsi. Samuti on tähelepanuväärne ning omaette analüüsi eeldav arengukoostöö üheks peamiseks sihtriigiks nimetatud Afganistan. Miks me seda teeme ning millised on meie konkreetsed tegevused selles osas? Paraku jäid need küsimused täna vastamata. Tahaksin eraldi rõhutada, et kõnes suure tähelepanu saanud Euroopa Liidu siseküsimused võiksid tegelikult väärida lausa eraldi arutelu siin Riigikogus, jättes sellega rohkem ruumi nii Eesti kui tervikuna Euroopa Liidu välisküsimustele. Res Publica on seisukohal, et praeguses kiirelt muutuvas ning kriisiderohkes maailmas vajab Eesti rahvas valitsuselt eriti erksat ning mõttetihedat tööd välispoliitika mõtestamisel ja oma positsioonide esitamisel ning lõpuks selgroogu nende kaitsmisel rahvusvahelistes suhtlemistes. Mõistagi ei ole Eesti suuruse väikeriigi võimuses panna teisi käituma oma tahte järgi. Selle vastandiks on aga täielik järelsörkimine ettetallatud rajal. Kas me tõepoolest tahame, et Eestist kujuneks Euroopa Liidu liikmesriik, kellel on oma arvamus üksnes siis, kui see puudutab vahetult Eestit ennast? Ma usun, et see ei ole tegelikult ühegi parlamendierakonna huvides. Eriti kummastav on Eesti valitsuse hajevus olukorras, kui vaid mõelda hetkeks, millised sündmused ja arengud on aset leidnud ainuüksi sel aastal nii meie lähiümbruses kui kaugemal. Ma ei räägi Euroopa Liidust, sellest oli kõnes pikemalt juttu. Samas ka Ameerika Ühendriikidest, mille kohta välisminister leidis võimaluse vastata ainult küsimuste esitamise ajal. On erinevaid teemasid, mille üle me täna oleme vaielnud ja vaidleme kindlasti ka edaspidi, aga on tähtis meeles pidada, et Eesti edu sõltub sellest, kui usutavad ja osavõtlikud me erinevate küsimuste lahendamisel oleme. Res Publica arvates on hädavajalik teha lähiajal tõsine inventuur Eesti välispoliitilises tööriistakuuris. Me peame alati ja pidevalt endalt küsima, kas me kasutame kõiki oma välispoliitilisi ressursse maksimaalselt, et seatud eesmärke parimal võimalikul moel saavutada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marko Mihkelson! Lugupeetud kolleegid! Väliskomisjon palub tänast, 13. detsembri Riigikogu istungit pikendada kuni kella 14-ni. Meil tuleb see palve läbi hääletada. Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele väliskomisjoni palve pikendada tänast Riigikogu istungit kuni kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 60 Riigikogu saadikut, vastu ei olnud keegi, erapooletuid oli 3. Riigikogu istung toimub täna kuni kella 14-ni. Jätkame nüüd läbirääkimisi. Järgmisena esineb kolleeg Mart Laar Isamaaliidu fraktsiooni esindajana. Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Oleme kuulnud järjekordset ettekannet Eesti välispoliitilistest sihtidest, milles välisminister rõhutas Eesti välispoliitika järjepidevust. Selles on tal kahtlematult õigus, kahjuks seda nii positiivses kui negatiivses mõttes. Negatiivses mõttes just sellistel aladel, nagu juba varasemates kõnedes eelmistel aastatel kuuldud lubadus avada viivitamatult Eesti esindus Gruusias või tõhustada abi demokraatiat ja turumajandust ehitavatele riikidele. Samas oleks üsnagi ebaõiglane ja ebapraktilinegi süüdistada kõikides sedalaadi möödalaskmistes välisministrit või Välisministeeriumi. Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast. Kui Vabariigi Valitsusel puudub selge visioon Eesti tulevikust, sealhulgas välispoliitiline visioon, siis on asjatu loota, et välisteenistusel õnnestub sellist visiooni esindada. Ma olen eelmistel analoogsetel arutlustel rõhutanud, et Eesti välispoliitika on aktiivsest muutunud reaktiivseks, st me pole enam vedajad, vaid veetavad. Eesti on minetanud oma kunagise aktiivse rolli Balti riikide eestvedajana ja me võime loomulikult olla rõõmsad, et Läti president suudab rahvusvahelisel tasandil ka meie huve esindada, sest ta teeb seda tõesti hästi, ning et Riia on saamas mitmete oluliste kohtumiste, rahvusvaheliste tippürituste toimumiskohaks, kuid lõputult ei jõua Läti sellist taaka üksi vedada. Asi on seda hullem, et mitmes küsimuses töötab vähemalt osa Vabariigi Valitsusest äsja esitatud välispoliitilistele suunajoontele tegelikult vastu. Nii võib Eesti üritada levitada ja tutvustada oma kogemust e-valitsuse edendamisel, mille vastu maailmas tõesti üsna suurt huvi tuntakse kõigis nimetatud riikides, kui aga mõni minister kohtumistel välisdelegatsioonidega leiab, et Eesti seda laadi kogemus on pigem miinus- kui plussmärgiga, siis on väga raske edu oodata, et selline oma kogemuse tutvustamine võib edukas olla. Veelgi katastroofilisem on olukord Venemaa-poliitikas, kus ühel valitsuskoalitsiooni erakonnal näivad olevat Venemaaga erisuhted, millele juhtis oma lahkumisavalduses tähelepanu ka endine kaitseminister Jõerüüt. Kui Reformierakond kritiseeris omal ajal teravat Keskerakonna lepingut Vene võimuparteiga, siis nüüd on hakanud ta seda ise järgima, hääletades Venemaa esimese näpuvibutuse peale näiteks siinsamas Riigikogus päevakorrast välja eelnõu, millega oleks mälestatud Otto Tiefi valitsust. Välisministeeriumil puudub reaalne lootus sundida Venemaad ratifitseerima ka Eestiga sõlmitud piirilepingut, kui üks valitsuse minister süüdistab Riigikogu, sealhulgas omaenda erakonna fraktsiooni, Eesti huve, ma ütleksin, veel üsnagi leebel kujul kaitsva deklaratsiooni lisandumises piirilepingule ja sellega otsekui piirilepingu sõlmimise nurjumises. Kas tõesti usutakse, et Venemaal seda laadi avaldusi ei loeta ning kui loetakse, et siis Venemaal oleks arusaam, et sellisel kombel lõhestatud Eestiga on mõtet sellist lepingut sõlmida või õnnestub järsku leida mingeid muid mooduseid, et sellisest lepingu ratifitseerimisest kõrvale hiilida. Kaos Eesti Venemaa-poliitikas algas loomulikult haridusministri ebaõnnestunud esinemisega, millega tõmmati vesi peale muu hulgas välisministri äsja üsna selgelt väljaöeldud kriitikale soome-ugri rahvaste olukorra kohta Venemaal, ja peaministri suutmatusest sellele haridusministri möödalaskmisele reageerida. On tõepoolest selge, et Eesti ei saa taandada oma välispoliitikat kurtmisele Venemaa halva käitumise üle suhetes Eestiga. Kui me aga koos Euroopaga ei seisa demokraatia ja inimõiguste eest Venemaal, siis saeme ise seda oksa, millel istume. Eesti ei saa tõesti olla vaid ühe teema riik. Praegu hakkame aga vägisi muutuma ühegi teemata riigiks. Samasugune tegevusetus ja otsustamatus iseloomustab ka Euroopa-poliitikat või õigemini selle puudumist. Välisminister juhtis oma ettekandes igati õigustatult tähelepanu küsimustele, kus Eestil peaks olema seisukoht. On see siis küsimus migratsiooni reguleerimisest või selle tõkestamisest või näiteks ka Kosovo probleemist. Kuid tahaks teada, milline see Eesti seisukoht siis ikkagi on ja kuidas õnnestub välisministri arvamusel välisteenistusel seda seisukohta esindada, kui seda pole Eestis ühemõtteliselt selgelt kujundatud nii sellel kui paljudel teistel Euroopat puudutavatel teemadel. Üheainsa konkreetse küsimusena, milles ilmselt on valitsus kokkuleppele jõudnud, seadis välisminister prioriteediks Euroopa lepingu ratifitseerimise Riigikogus. Tahaks siiski küsida, kas nimetatud lepingu, mis sisuliselt on ju kahjuks surnud, ratifitseerimisega pole tegemist asendustegevusega. On ju teada, et koostööd Euroopas on võimalik edendada ka ilma nimetatud lepinguta. Ja ma arvan, et sellist koostööd peab Euroopas kindlasti edendama. Kas poleks just näiteks see koht, kus Eesti võiks omandada aktiivse rolli, pakkudes koos sarnaselt mõtlevate riikidega, nii uute kui ka kindlasti vanade liikmesriikide hulgast, välja konkreetsete sammude nimekirja, mida oleks võimalik konsensuslikult teha selleks, et astuda edasi otsustav samm Euroopa integratsiooni suunas ühtse välis- ja julgeolekupoliitika loomiseks, mida Eestil kahtlemata vaja on. Kas mitte just selline samm ei näitaks meie aktiivset hoiakut ja kaitseks neidsamu väärtusi, mida me tegelikult tahame Euroopas kaitsta? Selline poliitika eeldaks aga suuremat koostööd. Koostööd nii eri ametkondade vahel kui valitsuse sees, koalitsiooni ja opositsiooni vahel, välisteenistuse ja Euroopas Eestit esindavate poliitikute vahel. Sooviksin selleks välisteenistusele palju jõudu, välisministrile aga söakust peaministri tähelepanu juhtimiseks asjaolule, et kui valitsusel mingis küsimuses seisukoht puudub, pole välisteenistusel võimalik ka seda esindada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mart Laar! Kolleeg Sven Mikser, kas te olete Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni volitatud esindaja? Palun!

Proua juhataja! Tõepoolest tahan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana öelda välisministri ja väliskomisjoni esimehe ettekande kohta järgmist. Me oleme harjunud mõtlema siin saalis, et välispoliitika on peamiselt täitevvõimu domeen. Aga juba üsna mitmendat korda on väliskomisjoni ettekanne olnud sisult märksa tihedam kui välisministri oma. Tõepoolest, kuulates välisministri ettekannet siit puldist, tundub, et strateegilist visiooni Eesti kohast maailmas meil või vähemalt meie valitsusel eriti ei ole. Kohati näib, et dokument, mis meile ette kanti, on koostatud n-ö bottom up põhimõttel, kus minister küsib oma alluvatelt, milline siis Eesti seisukoht välispoliitika suhtes on, milline on Eesti strateegiline nägemus oma kohast maailmas, ja saadud jutupunktidest pannakse kokku nn strateegiline nägemus. Niimoodi muidugi midagi strateegilist ei sünni. Mõnigi kord võisime me kuulda fraasi, et on vist liigne märkida üht või teist asja, ja peab tunnistama, et suuremat osa sellest ettekandest oli tõepoolest liigne märkida, sedavõrd triviaalsed olid need etteloetud tõsiasjad. Valdavas osas keskendus ettekanne Euroopa Liidule, mis on loomulikult mõnes mõttes arusaadav. Me kuulsime, et oluline Euroopa eelarveperspektiivi puhul, mille üle seisavad just lähipäevil ees kriitilise tähtsusega arutelud, on see, et rahastatakse teadus- ja arendustegevust, innovatsiooni, et rahastatakse Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitikat. Nende valitsuse seisukohtadega loomulikult võib nõustuda ja peab nõustuma. Samas me ei kuulnud, mida on Eesti valitsus ja Välisministeerium teinud või kavatsevad ka lähipäevadel ja aasta lõpuni jäänud aja jooksul teha, et jõuda meid rahuldava tulemuseni. Me ei kuulnud ka seda, kas valitsuse arvates on Briti eesistumise jooksul meid rahuldava tulemuseni jõudmine üleüldse võimalik. Põhiseaduslik lepe, reflektsioon põhiseadusliku leppe üle ja arutelud parlamendikomisjonides, mis on väga vajalikud, tekitavad minus küsimuse, mis on valitsuse eesmärk: kas jõuda sellise lõpptulemuseni, et kõigis liikmesriikides ratifitseeritaks olemasolev lepe või alustataks uue põhiseadusliku leppe väljatöötamist. Tõepoolest, kohati jääb mulje, et meie valitsuse teadvusesse ei ole jõudnud asjaolu, et olemasolev põhiseaduslik lepe on sisuliselt surnud dokument. Sama iseloomustab juttu ühisest välispoliitikast ja julgeolekupoliitikast. On ju hea tava, et ettekandes toodav näide illustreerib ja seletab poliitikat lahti. Kuulsime õnnetutest immigrantidest, kes tulevad Sahara-tagusest Aafrikast üle Magrebi maade ja vigastavad ennast ronides üle Euroopa Liidu okastraatide. Kuulsime, et ühist välis- ja julgeolekupoliitikat on vaja selleks, et selline olukord lõpetada. Kuid kas me peaksime investeerima sellesse, et õnnetutel inimestel Sahara kõrbe taga oleks tulevikus parem elu ja nad ei peaks mõtlema oma kodumaalt lahkumisele või peaksime investeerima Magrebi riikidesse selleks, et nad suudaksid transiidiimmigrandid seal kinni pidada, või peaksime panustama hoopis Vahemere seiramisse, et saabuvad illegaalsed immigrandid seal tagasi tõrjuda? Sellest ei silpigi ja see on sümptomaatiline tegelikult kogu sellele ettekandele: kirjeldatakse olukordi, mõnel juhul loetletakse lahendamist vajavaid probleeme, aga millist lahendust sooviksime, seda me ei tea. Millest selline loidus? Võib-olla on põhjus valitsuse initsiatiivituses välispoliitikas üldse, millest hiljuti Eesti Päevalehes ilmunud artiklis rääkis europarlamendi väliskomisjoni aseesimees Toomas Hendrik Ilves. Me peaksime olema initsiatiivikad ja dünaamilised, aga me ei ole seda. Selleks, et initsiatiivikad ja dünaamilised olla, peaksime me enam arutlema selle üle, millist Euroopat ja millist maailma me näha tahame, aga selles suhtes meil ilmselt konkreetset kujutluspilti, nägemust ei ole. Kahepoolsete suhete vähene markeerimine Venemaa ja USA-ga leidis siin eelnevates ettekannetes juba märkimist. Välisminister kõneles, et Eesti sooviks on jõuda Julgeolekunõukogu ajutise liikme staatuseni aastaks 2020, rääkis missioonidel osalemisest. Iseenesest on see tore, et need teemad leidsid markeerimist. Kindlasti vajaks palju olulisemat arutelu nii välisministri poolt kui ka meie kõigi poolt, millistel alustel ja kuidas Eesti peaks üldse välismissioonidel osalema. Kas selle aluseks peaks ilmtingimata olema ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon, mille suhtes teatavasti viiel ÜRO julgeolekunõukogu alalisel liikmesriigil on vetoõigus? Kas see tähendab, et ka meie liitlaste võimalusi meid häda korral abistada peaks n-ö reguleerima Julgeolekunõukogu resolutsioonid, mille suhtes Hiinal, Venemaal ja teistel riikidel on vetoõigus? Lõpetades positiivsel noodil, ma ütlen, et hea on, et markeerimist leidis Vahemere regioon, kahju, et üksnes kitsas võtmes ja mitte kogu Lähis-Ida temaatika kontekstis. Samuti on väga hea, et markeerimist leidis arenguabi ja mitmed teised olulised probleemid, kuid kindlasti mitte piisava põhjalikkusega. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Sven Mikser! Järgnevalt palun kõnetooli kolleeg Janno Reiljani Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajana. Kaheksa minutit, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! Välispoliitika arutelu siin saalis peaks olema see koht, kus me üheskoos mõtleme sellele, kuidas see väike riik ja väike rahvas tuleks paremini toime selles suures maailmas või vähemalt meie jaoks suures maailmas. On kahju, kui osa sõnavõtjaid püüab kasutada välispoliitika arutelu lihtsalt kas eneseupitamiseks või oma väikeste ideekeste pealesurumiseks välispoliitikasse seal, kus sellel ei ole midagi tegemist rahvuslike huvidega. On hea, et välisminister esitas oma ettekande samas laadis, nagu seda siin on seninigi esitatud. Kahju, et need varasemad esitajad sellisel puhul millegipärast sellisest esitamise vajadusest ja viisist aru ei saa. Maailmas on väga palju küsimusi, mis on Eestile tähtsad ja huvitavad, ometi ei saa kõigega tegelda. Ja kui siis kõigega ei tegele, siis küsitakse, miks sa sellega ei tegele. Kui sa tegeled kõigega, siis küsitakse, miks sa ei kontsentreeru kõige tähtsamale. Rahvaliidule on kõige tähtsam, et meie välispoliitika teeniks meie riigi ja rahva huve. Kõik muu on välispoliitikas järgmistel kohtadel, mis on ka tähtsad kohad, kuid mis ei saa kuidagiviisi ettepoole nihkuda meie riigi ja rahva huvist. Kui me saavutasime oma liikmelisuse NATO-s ja Euroopa Liidus, siis tekkis mõnel mulje, et selles strateegilises vallas ongi kõik saavutatud ja nüüd tuleks midagi uut otsida. Nii et kui sa oled saanud külma käest sooja tuppa, siis hakkad nihelema ja uuesti õue kippuma. Ma arvan, et ei, me oleme tõesti saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmeks, kuid selle liikmelisuse tegelik realiseerimine nõuab meilt veel aastaid, aga võib-olla aastakümneid väga sihikindlat tegevust. Selleks, et olla Euroopa Liidu liige, ei ole küsimus selles, et me oleme seal lihtsalt olemas ja oleme kohal kõigil üritustel. Küsimus on selles, kas me oleme ka samasugune nagu teised, sama võimeline kui teised. Me oleme Euroopa Liitu saatnud kümneid ja sadu inimesi. Küsimus on selles, kas sellest on ka Eestile midagi kasu tekkinud või juhtubki meie poolt Euroopasse lähetatud inimestega nii, nagu täna võime lehest lugeda meie europarlamendi liikme artiklit, millel, peab tunnistama, ei ole Eesti huvidega ja nende kaitsmisega küll kõige vähematki ühist. Parimal juhul võiks seda tõesti brittide tegevuse õigustamiseks pidada. Kuid see ei ole kõik. Meie inimesed võib-olla õpivad ja nende panus Euroopa Liidus suureneb, panus meie Eesti riigi ja rahva huvide teenimisel. Aga võtame kas või selle arenguabi küsimuse. Kui me mängime arenguabi oma kaheksa miljoniga, siis see ei ole isegi mäng, see on midagi halvemat. Siis tuleb tunnistada, et me astusime rikka klubi liikmeks, aga tahame seal kerjust mängida. Meie ei taha toetada teisi. Kui me ka teisi ei taha toetada selle klubi liikmetega võrdväärsel määral, siis mis mõju saab olla meie välispoliitikal? Igal juhul ainult jutustamisega välispoliitilist mõju ei saavutata. Nii et meil tuleb tõsist tööd teha, et saada tegelikkuses Euroopa Liidu ja NATO liikmeks, nii nagu teised liikmed on. Kuid see ei ole kõik. Ei ole küsimus selles, mida teevad meie ministeeriumid, ametnikud, diplomaadid meie NATO ja Euroopa Liidu liige olles, vaid ikka selles, et meie rahvas peab olema maailmapoliitikas osaline. Me rõõmustame praegusel momendil, et Eesti rahvas hindab kõrgelt meie kuulumist Euroopa Liitu, 66% on sellega rahul. Hea, tore, vahva! See on ju seesama protsent, mis pooldas ka Euroopa Liitu astumist. Ma arvan, et see protsent ongi sellise suurusega praegu sellepärast, et tuntakse, see ongi meie Euroopa Liit, meie astusime sinna, meie andsime oma hääle, me toetasime ja nüüd oleme rahul selle oma otsusega Euroopa Liitu astumisel. Miks me kardame tõmmata rahvast ka edaspidistesse otsustesse, et rahvas võiks öelda:  see on meie Euroopa Liidu põhiseaduslik leping, see on meie ühine euroraha. Mitte, et see on teie, see on nende oma. Niisiis, tõmbame rahva otsustusprotsessi kaasa ja me saame tugevamaks ja paremaks Euroopa Liidu liikmeks! See on välispoliitiliselt meile väga tähtis. Vastasel korral me tegutseme niiviisi, et meie inimesed isegi ei taha kuulda või tunda seda, mis me teeme. Kuid loomulikult, Euroopa Liidu enda edasiarendamise kohta tuleb ka meil oma otsustav sõna öelda ja võib-olla veidike tugevamgi sõna. Lõppude lõpuks tuleb ikka aru saada, et meie maksud Euroopa Liidule ei ole mitte tasuta andam mitte ühegi riigi puhul, vaid see on tasu selle eest, mida see riik saab tagasi Euroopa Liidust. See, mida me saame Euroopa Liidust rahaliselt tagasi, ei ole kingitus ega armuand, see on kompensatsioon nende kohustuste täitmise eest, mis liikmesriigid võtavad endale Euroopa Liitu astumisel. See tähendab, ei saa lähtuda sellisest positsioonist, et meie oleme seal mingi netosaaja, kellel ei ole otsustusõigust ega sõnaõigust. Meil tuleb lõpetada selline tegevus, et tähtsad otsused Euroopa Liidus esitatakse viimastel minutitel, võetakse vastu viimastel sekunditel ja ausalt öelda, püütakse neid vastu võtta ilma sisuliste aruteludeta, ilma sisulise analüüsita. See on meie, peaks olema meie välispoliitiline töö. See on tunduvalt tähtsam, kui propageerida välismaal meie kõikvõimalikke kahtlasi ettevõtmisi demokraatia õõnestamisel, nagu seda on näiteks e-valimised. Lugupeetud kolleegid! Ma tahan loota, et nii väike riik nagu Eesti ei pilla oma jõudusid, tegeldes kõigega ja mitte millegagi, vaid me tegeleme kontsentreeritult ainult sellega, mis teenib meie riigi ja rahva huve. Kõik muu võib toimuda hobi korras. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh, kolleeg Janno Reiljan! Järgnevalt palun kõnepulti kolleeg Maret Maripuu Reformierakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit, palun.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Üks kuulsatest Murphy seadustest kõlab umbes nii: milline õnnetu kokkusattumus, mina jäin hiljaks ja rong sõitis minema. Paraku on sel tähelepanekul meie jaoks tõsisem tähendus, kui esmapilgul paistab. Just siis, kui Eesti Vabariik taasomandas oma poliitilise iseseisvuse ja välispoliitilise kaalu, muutusid maailmas jõuvahekorrad ja teisenesid suhted. Maailma keerukus sai uue näo. Ma ei püüagi loetleda kõiki olulisi probleeme, vaid nimetan valikuliselt mõned viimased, mis puudutavad Eestit otseselt: USA ja Euroopa Liidu suhted Lähis-Ida küsimustes, Euroopa Liidu arengukriis, agressiivsuse ja ettearvamatuse kasv Venemaal, uute poliitiliste jõujoonte tekkimine Saksamaa ja Venemaa vahel, mille tugevam pool on energiarikas Venemaa, NATO alliansi funktsioonide ja missioonide teisenemine, uute võimalike julgeolekuvaakumite tekkimise oht. Kui lisada siia veel paljud uued ohud, alates rahvusvahelise šantaaži võimalustest telekommunikatsioonikanalites ja lõpetades tähelepanu hajumisega ohtudelt, mis kaasnevad endiselt suhteliselt kontrollimatu tavarelvastuse paiknemisega üle kogu maailma, siis arvan, et sellest piisab. Piisab väitmaks, et jah, me oleme vabad ja otsustame paljude asjade üle tõesti ise, meil on tõepoolest mõistvad ja hoolivad sõbrad, kuid maailm meie ümber ei ole kaugeltki veel turvaline. Ma ei taha siinkohal puudutada kõiki globaalseid probleeme Eesti suhetes välismaailmaga, vaid rõhutada eriliselt üht olulist eksistentsiaalset asjaolu. Venemaa poliitilised arengud on ärevust tekitavad, sellele juhtis hiljuti tähelepanu Ida-Euroopa ekspresidentide kiri Venemaa presidendile Vladimir Putinile. Küsimus pole tegelikult selles, et meie suhted on idanaabri poolt, Venemaa poolt külmutatud. Ärgem loogem endale illusioone ka välisministrite hiljutise kohtumise põhjal. Kui Venemaa sooviks on ikka veel elada ilma normaalsete suheteta oma väikeste naabritega, olgu siis pealegi nii. Ärisuhted arenevad omasoodu ja poliitilist stabiilsust ei suuda Venemaa garanteerida ka endale. Hullem on muu. Asjaolu, et Venemaa on asunud testima meie taluvuse piire, meie kannatust ja meie liitlassuhete kindlust ülejäänud demokraatliku Euroopaga. Piirilepingu ratifitseerimise mahavõtmine päevakorrast, Eesti välisministrile viisa andmisest keeldumine, meie suursaadiku ärasaatmise viis, mis piirnes diplomaatilise viisakusetusega, sõjalennuki suundumine Leedu territooriumi sügavusse, meie õhupiiri järjekordne test. Raske öelda, mida pole veel proovitud. Mõistagi on omaette probleem Läänemerre rajatava Saksa-Vene gaasijuhtme projekt. Rääkimata juba sellest, et tegemist on kogu Euroopa keskkonnale saastuslikult ohtliku projektiga. Meenutagem sedagi, et selles projektis ei näe Venemaa tema enese juhtide sõnul mitte majanduslikku kasu, vaid strateegilise surve avaldamist riikidele, keda ta peab oma mõjusfääri kuuluvateks, alates Poolast ja lõpetades Eestiga. Lühidalt öeldes, suhetes Euroopa Liidu ning Venemaa vahel on saabunud katsumuse tund. Tund, mil sõna "solidaarsus" ei tähenda mitte üksnes Euroopa Liidu rahaliste vahendite jaotamise õiglust, vaid ustavust euroopalikele põhiväärtustele. Olles Euroopa Liidus ja olles seotud kümnete liitlassuhetega, peame küsima endalt ja oma partneritelt: mis maksab lõppastmes rohkem, kas hetkeline rahaline kasu, taktikaline poliitiline edu või strateegiline suund Euroopa väärtuste ja sõprussuhete põlistamisele? Mis aga puudutab Euroopa Liidu kavandatavat finantsperspektiivi, siis mööngem, et me oleme saanud abi oma lääne partneritelt ja küllap saame edaspidigi. Küsimus on muus. Küsimus on oma lubaduste täitmises. Kui Euroopa Liidu suured ja rikkad ei kavatsenudki meile teatavaid rahalisi eraldisi anda, siis poleks tarvis olnud neid ka lubada. Küllap oleksime oma arengukavad ja plaanid kavandanud teisiti ja küllap oleksime ka hakkama saanud. On aga siiski patuasi nõuda meilt, väiksematelt ja vaesematelt, et me hakkaksime aitama lappida neid rahalisi auke, mida külluses elav Lääne-Euroopa on oma ületarbimisega ja põhjendamatute sotsiaalprogrammidega tekitanud. Kas te suure ja väikese Peetri lugu mäletate? Kõigepealt sööme ära sinu õuna ja siis sööb igaüks oma õuna. Tahan loota, et meie poliitikutel, kes finantsperspektiivi läbirääkimistel osalevad, see lugu iial meelest ära ei lähe ja et nad sellest oma järeldusi tegemata ei jätaks. Kõikidele kriitikutele siin saalis tahan öelda: välispoliitika on valdkond, kus oletusi on kõige raskem teha ja tagantjärele tarkus on väga kerge tulema. Meie välispoliitika tegijad ja neid teenindavad diplomaadid aga elavad hetkes, nüüd ja täna, ning on lõppkokkuvõttes suutnud reageerida kõigile uue maailma väljakutsetele parimal viisil. Suur tänu neile selle eest! Kõikidele neile, kes on täna öelnud, et nad ei kuulnud vastuseid oma küsimustele või nad ei kuulnud seda, mida nad tahaksid kuulda, on ka üks oluline asi: kuulda saab ainult siis, kui tahetakse kuulda. Tänan!

Aitäh, kolleeg Maret Maripuu! Palun kõnetooli kolleeg Enn Eesmaa Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud kolleegid! Lugupeetud minister! Tänapäeva maailmas pole protsesse, mis meid ei mõjutaks, rääkimata nendest, mis toimuvad Euroopas või selle läheduses. Eesti esindajad peavad olema suutelised neis arenguis mitte pelgalt osalema, vaid ka kaasa rääkima ning arenguid suunama. Keskerakonna fraktsiooni arvates oleme seda üsna edukalt suutnud. Eesti välispoliitika on õigel kursil ning oluliste suunamuutuste järele vajadust pole. Samal ajal ei tohi rahulduda automaatpiloodirežiimiga, kiiresti muutuvaid arenguid peab pidevalt jälgima ning vajaduse korral kurssi korrigeerima. Peatun veidi pikemalt kolmel suure potentsiaaliga protsessil. Neist üks on Lissaboni strateegia, teine Euroopa Liidu eile kinnitatud Aafrika strateegia, kolmas aga on tuntud Barcelona protsessi nime all. Kõigi kolme puhul on Eesti kaasatud, mõndagi on saavutatud, suurem osa tööst seisab siiski alles ees. Viie aasta eest vastu võetud ja kümneks aastaks plaanitud Lissaboni strateegia käekäik on suurepärane näide äsjaöeldu kinnituseks. Vahepeal peaaegu et seiskunud reformiprotsess on uuesti käivitunud. Euroopa Komisjon koondas Lissaboni strateegia kümne eesmärgi alla. Eesti jaoks on eriti tähtsad siseturu arendamine, inimkapitali arendamine, ettevõtlikkuse suurendamine ja tööturgude atraktiivsemaks muutmine, teadus- ja arendustegevuse toetamine. Eesmärk on jõuda teadus- ja arendustegevuse rahastamisel juba aastaks 2010 3%-ni SKT-st. Eesti puhul on see jõuline, kuid mõttekas väljakutse, sest praegust taset tuleks ületada koguni kolmekordselt. Selle eesmärgi saavutamisest aastaks 2013, mis on Eesti jaoks mõeldav, võiks kujuneda meie ühiskonda koondav ja positiivselt mõjutav protsess. Euroliidu Aafrika strateegia peamine eesmärk on võidelda vaesuse ja aidsi vastu, ennekõike on jutt kõikvõimalike arenguprogrammide paremast koordineerimisest. Eesmärk on Aafrika majanduskasvu turgutamine. Juba praegu annab euroliit 60% Aafrikale suunatavast abist. Eeskätt Põhja-Aafrika abistamiseks loodud Barcelona protsessis on seni rohkem saavutatud just majandus- ja finantssfääris, vähem sotsiaalvaldkondades ja ühiskonna demokratiseerimisel. Lõhe rikaste Euroopa riikide ja vaesemate Vahemeremaade vahel pole kahjuks mitte vähenenud, vaid on isegi suurenenud. Barcelona protsessi esmaeesmärk on loomulikult olnud poliitilise ja julgeolekukoostöö arendamine. Rahu ja stabiilsuse tagamiseks on Euro-Vahemere regioonis alati toetatud ja kaitstud demokraatiat ja inimõigusi. Rikas Euroopa Liit on Vahemere riikidele aastaid andnud majandusabi, ennekõike arenguprojektideks. Eriti toetatakse tööstuse, veemajanduse, transpordi ja energiamajanduse arengut, jõu ja nõuga aidatakse lahendada ka keskkonnaprobleeme ning toetatakse IT-alaseid võimekusi. Erinevatele võimalustele vaatamata valitseb koostöös võrdsete partnerite põhimõte, sest põhiosa eesmärkidest on seatud pika perspektiiviga ning seotud üleminekuga avatud turumajandusele. Koostöösse on kaasatud Euroopa Komisjon, mis tagab Euroopa-poolse protsessi sujuvust. Kõik tahab ju ettevalmistamist, koordineerimist ja kontrolli. Euroopa Liidu põhiinstrument Euro-Vahemere koostöö elluviimisel on meile üsna tuttavate PHARE ja Tacise programmi analoog Meda, millega tehti algust juba ligi kümne aasta eest. Praegu on lõppjärgus selle programmi teine osa, mis on eriotstarbelisi finantse jaganud ligi kuue miljardi euro jagu. Vahemere lõunaranniku riigid on viimase seitsme aasta jooksul euroliidult saanud kokku kaheksa miljardit eurot. Kui järgmiste aastate finantsperspektiivides suudetakse kokku leppida, kahekordistub see hiigelsumma. Regionaalse koostöö kõrval ei unustata kahepoolseid suhteid, millest ju kõik alati algab. Praegu kuulub Barcelona protsessi liikmesriikide hulka 35 maad. Eesti on Barcelona protsessis osalenud Euroopa Liiduga ühinemisest peale. Oleme lähtunud sellest, et Vahemere regioonis toimuvad arengud mõjutavad Eestit otseselt. Stabiilne areng Lähis-Idas on oluline garantii kogu Euroopa ja maailma julgeolekule. Eesti on alati toetanud initsiatiive, mis genereerivad poliitilist tahet, liikumaks avatuma ühiskonna poole. Toetust oleme avaldanud Barcelona protsessi nn teise samba eesmärkide elluviimisele. Majandus- ja finantskoostöö osas pooldame seega Euro-Vahemere vabakaubanduspiirkonna loomist aastaks 2010. Barcelona protsessi parlamentaarse koostöö kaudu koordineeritakse jätkuvalt protsessi juhtimist, kulgu ja edukust. Üksmeelselt oleme kinnitanud kultuuridevahelise fondi põhikirja, sest regionaalsel koostööl on ka tugev intellektuaalne mõõde. Üksmeelse arvamuse kohaselt lõi Euroopa Liidu laienemine uusi võimalusi partnerluseks ja koostööks ning praktika kinnitab seda. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Enn Eesmaa! Palun kõnetooli kolleeg Toomas Alatalu! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud välisminister! Kolleegid! Ausalt öeldes esitasin ma enda arvates väga lihtsa küsimuse, mis puudutas Eesti asja ajamist riigikogulaste poolt välismaal. Võiks öelda, et vastus ei olnud just kõige täpsem, selles mõttes, et sellest oleks saanud kinni haarata ajakirjandus ja fikseerida, et see on esiteks, teiseks ja kolmandaks. Tegelikult maksab seesama hinnang teatud mõttes ka härra välisministri ettekande suhtes, sest kui püüda tagantjärele meelde tuletada samasugust kolme märksõna või kolme ideed, siis on seda tegelikult väga raske teha. Aga lõppude lõpuks tegutseb Eesti ikkagi rahvusvahelisel areenil. Meil on olemas omad seisukohad, meie ministrid esitavad ja kaitsevad neid. Need peaksid olema ikkagi säärased, mida on võimalik ka rahvale sõna otseses mõttes peo peal ette tuua. Selles mõttes jääb minu arvates probleemiks ikkagi Välisministeeriumi selge sõnumi edastamine. Me teeme, aga me ei oska asju, ütleme niimoodi, sõnastada. Võib-olla on üks põhjus selles, et välispoliitiline ettekanne peab nii või teisiti olema diplomaatiline. Samal ajal ei maksa kõiki probleeme omamoodi tasandada. Neid saab ka märksa selgemini välja tuua. Näiteks on üks küsimus kindlasti meie Venemaa-poliitika ja edasiminek selles, mis puudutab Eesti-Vene piirilepingut. Ma oleksin ilmtingimata oodanud ettekandes analüüsi selle kohta, miks juba esimene Euroopa Liidu välisministrite nõupidamine oma ametlikus dokumendis formuleeris suhtumise Läti ja Eesti piiriprobleemidesse sootuks teisiti, kui kõik ülejäänud probleemid said seal kirja pandud. Muide, see tendents jätkub dokumendist dokumenti. See on koht, kus meie Välisministeerium saab ka kaasa rääkida. Samasugune probleem on see, mis puudutab Eesti võimalikku tegevust Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis. Me räägime küll uhkelt oma eesseisvatest kavatsustest, aga pilt oleks siiski selgem ja ausam, kui me tuletaksime ka meelde, et tegutsesime seal praktiliselt 14 aastat tühja selles mõttes, et üritasime pääseda Lääne-Euroopa gruppi, kuhu meid lõpptulemusena vastu ei võetud. Nüüd on hea startida nullpunktist, aga tuleks siiski hinnata seda, mis meil tol perioodil tegemata jäi. Välispoliitikas on mälu ikkagi ääretult oluline. Kui tuua näide opositsiooni ridadest, siis on praegu kummaline, kui üks erakond, kes siinsamas 12 aastat tagasi üritas ilmtingimata Soome lahte teha teatud koridori kolmandate riikide jaoks, räägib praegu sellest, et lükkame ikkagi siis merepõhjad omamoodi kokku. Välispoliitika on selles mõttes järjepidev, et kõige tehtu eest tuleb ka tagantjärele vastutada, aga mitte püüda probleeme siluda. Ma ei saa päriselt nõus olla nende hinnangutega, mida anti Balti koostööle, sest alles mõni nädal tagasi toimus siinsamas Balti Assamblee istung ja seis oli ikkagi säärane, et kolme riigi esindajad rääkisid üksteisest mööda ja sisuliselt diskussioon puudus. Seda püüti asendada ekspertide kohalekutsumise ja nendele sõna andmisega, aga fakt on, et poliitikud omavahel ei diskuteerinud, ja asi on lahtine selles mõttes, kuidas tuleks edasi minna. Ma ei ole päriselt nõus ka nende hinnangutega, mida anti uute saatkondade avamisele, sest kui ma olen küsitlenud Välisministeeriumi ametnikke, kes on käinud väliskomisjonis, siis pole keegi tegelikult suutnud põhjendada, miks tehti just säärane ja mitte teistsugune valik. Jällegi jääb mulje, et me orienteerusime teatud välisriigile, unustades ära, et suurriikidel on alati võimalus väga galantselt oma hoiakuid muuta, nii nagu ka sel juhul toimus. Praegune lahendus näitab selgelt, et me jällegi kiirustasime teatud välispoliitiliste otsuste tegemisega. Tulles nüüd natukene laiemalt selle sõna "mälu" juurde, julgen öelda, et meie välispoliitika teostamine on parasjagu keeruline selles mõttes, et välispoliitika ei saa täit toetust meie ajakirjanduselt. Siin juba räägiti sellest, kuidas Läti osakaal maailma poliitikas on kasvanud. Ma ei saa jätta meenutamata žesti, mida Läti president tegi Eestile, sest selle kuulsa otsuse, et tuleval aastal toimub Riias NATO tippkohtumine, avalikustas Läti president seisus, kus tema kõrval seisis Eesti president. Ta oleks võinud seda teha või Läti oleks võinud seda teha ka individuaalselt, aga lätlased näitasid ennast siin suurepäraselt n-ö meeskonnamängijana. Samas ei ole see ilus žest jõudnud meie ajakirjandusse sel väga lihtsal põhjusel, et kui me teeme tagasivaate viie või kuue aasta võrra, siis meil üldse niisugune teema nagu arengud Lätis ja Leedus praktiliselt ajakirjanduses puudub. Meil on puudunud tegelikult ka niisugune valdkond nagu Ida-Euroopa, mis on teatud mõttes seletatav sellega, et Välisministeeriumi seisukohalt tahtsime me ühineda Lääne-Euroopa grupiga ja meid nagu Ida-Euroopa ei huvitanud. Seetõttu julgen küll öelda, et paljude kodanike jaoks Eesti välispoliitika ripub nagu õhus. Me räägime küll, et me läheme kuskile Põhjalasse, kuhu meid tegelikult ka ametlikult ei taheta. Samas jätame rääkimata sellest keskkonnast, kus me tegelikult asume. Ma toon ühe lisanäite. See kuulus gaasijuhe tuli meile nagu välk selgest taevast. Kui me oleksime n-ö kajastanud Lätis ja Leedus toimuvat (konks on selles, et kõik need muud, maapealsed gaasitoru variandid oleksid läinud ikkagi läbi Läti ja Leedu), siis me oleksime selle probleemiga nii või teisiti kursis olnud. Seetõttu on mul üleskutse just meie kvaliteetajakirjandusele: lõpetada see omapärane boikott, mis kangesti meenutab 1930. aastate lõppu, kui oli ka vaikiv ajastu ja pärast seda räägiti väga valikuliselt maailmas toimuvast. See ei tule põhimõtteliselt meie üldisele ettekujutusele ja meie välispoliitika ajamisele mingilgi määral kasuks. Tuletades aga meelde viimaseid nihkumisi rahvusvahelisel areenil, siis kes abistas meid kõige rohkem näiteks Euroopa Liitu sisenemisel? Vaieldamatult Poola. Kui tuletame meelde kahe viimase aasta sündmusi, siis ei saanud me siin läbi ilma Poola abita. Nii et sündmuste enda kulg ütleb selgelt, kuhu me peaksime pöörduma, selleks et oma välispoliitilist tugevust tugevdada. Kui rääkida lahendustest, siis minu arvates on asi väga lihtne. Tuleks siiski pöörduda tagasi selle praktika juurde, mis oli Välisministeeriumil mõni aasta tagasi, kui võeti kokku kõik välispoliitikahuvilised, et koos arutada välispoliitika tegelikku seisu ja võimalikku edasiminekut. Ka tänane päev kinnitab seda suurepäraselt, sest olukorras, kus Euroopa Liit võtab vastu pikaajalise programmi, on see kõikide fraktsioonide mure. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Toomas Alatalu! Palun kõnetooli kolleeg Igor Gräzini!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Lugupeetud kolleegid! Igaks juhuks: ma ei räägi oma erakonna nimel, vaid inimesena, kes sellesama kahe suurriigi paktiga pidi 15 aastat tagasi liigagi lähedalt kokku puutuma. Meie suhted Venemaaga pole ka täna kaugeltki mitte sellised, mis nad olema peaksid, kuid karm on ka teine reaalsus: energeetilises, poliitilises ja moraalses kriisis vaevlev Euroopa Liit on Venemaast praegu sõltuvam kui aastaid tagasi. Enamgi veel, nüüdseks on venelased saanud endale võimaluse määrata välisjuhtide turuhindu. Geopoliitilised huvid on vahetunud tööjõuks ja Euroopa suurriigi äsjasest liidukantslerist saab Vene ärifirma teenistuja, konkurentsivabalt, lihtsalt puhtast sümpaatiast, ta hakkab opereerima veel olematut tootmist, investeeringu kogumahuga kuus miljardit dollarit. Ta tuleb tööle ilma kollektiivlepinguta. Mis seal ikka. Kui kord on juba nii otsustatud, et tuleb mängida nende reeglite järgi, siis mängigem. Jutt on mõistagi käivitatavast Vene-Saksa gaasijuhtmest, mis puudutab Eesti huve eluliselt ja sõna otseses mõttes. Kõigist ökoloogilistest tagajärgedest ei oska ma kõnelda, aga judinad ajab ihule teadmine, et kusagil Eesti randade läheduses hakkab vonklema juhe, mille rajamise ja käitlemise osaliseks on riik, kus asja eest teist taga põlevad teletornid, upuvad allveelaevad, lendavad õhku mis tahes torud, sõidavad rööbastest välja rongid, kukuvad kokku majad. Seda räägin ma selleks, et oleks selge, millisest tehnilisest tasemest on jutt. Kes peaks kogemata arvama, et saksalik täpsus saab üle praegusest Vene tegelikkusest, lugegu Ilfi ja Petrovi teost "Kuldvasikas" või sõitku korraks Moskvas taksoga. Mis olnuks üks omal ajal Kabalasse rajatud fosforiidikaevandus selle ohu kõrval, mida tekitatakse nüüd! Millise rahaga suudetakse kompenseerida see ülimalt tõenäoline reostus? Mis on ühe ühepõhjalise naftatankeri leke Pirita rannas, võrreldes nende metaani-, butaani- ja propaanimahtudega, mida hakatakse pumpama kõrge surve all mere pinna alla, muide, täpselt sinna, kus asuvad kalade, eeskätt räimede kudemiskohad, sajad lõhkemata miinid, mida laev Admiral Pitka leiab ikka ja jälle, selle mere pinna alla, mille kallastel asub meie ainus kodumaa! Me elame 21. sajandis ja peerutule valgusele me enam tagasi minna ei saa ega taha. Mõistame sedagi, et täna on nafta ja maagaas veel Euroopa majanduse veri. Selleta pole elu. Kuid elamine 21. sajandis tähendab ka seda, et meie üle sõlmitavate paktide aeg on möödas. Eesti on olnud väga viisakas, väga leplik ja kohmetugi omaenese õiguste isegi mitte küsimisel, vaid kas või nimetamisel. Kusagil on seda tõlgendatud meie välispoliitilise positsiooni nõrkusena, aga arvan, et ilmaasjata. Mõistagi ei vaja me mingeid uusi piiriläbirääkimisi Venemaaga, seal on kõik selge ja aitab küll - skolko možno. Kuid sellest ei järeldu kaugeltki see, et Eesti peab jätkuvalt lihtsalt heast tahtest loobuma jurisdiktsioonist nende merealade üle, mille suhtes tal see jurisdiktsioon on. Seda veel eriti juhul, kui neid hakatakse kasutama viisil, mis kujutavad endast Eesti jaoks eluliselt ohtlikku riski. Eestile kuulub majanduslik jurisdiktsioon mandrilava üle Soomeni välja. Meie territoriaalmere piiri aga tegi president Lennart Meri väga segastel asjaoludel kolme miili võrra õhemaks, kui see õiguse järgi pidi olema. Mitte midagi keerulist merepiiri taastamisel ei ole. See toimub ühepoolses korras, kooskõlastada on vaja ainult ühe riigiga, see on Soome, ja etteteatamise tähtaeg on 12 kuud. Venemaa seisukoht ei puutu asjasse. Territoriaalmere piiri tagasiviimine ei mõjuta vähimalgi määral rahulikku meresõitu, nagu ei tee see seda ei Taani väinades ega Gibraltaris. Muide, veel suletud ja poolsuletud merede režiimist. Putin peaks sellest kuulnud olema. Need mõisted viidi merekonventsiooni sisse omaaegse Nõukogude Liidu initsiatiivil. See lausa kohustab Eestit osalema mis tahes läbirääkimistel projektide üle, millel on eluline tähtsus meiega samadel kallastel asuvatele riikidele. Vene inimesena loodan, et eestlastel jätkub suuremeelsust, lubamaks ühekordset lühiajalist sissesõiduviisat mis tahes Vene ministrile, kes siia seda asja arutama tuleks. Muidugi, Vene retoorika on omal ajal sotsialistlikeks arvatud riikide puhul olnud imperialistlik ja agressiivne, aga ärge võtke seda liiga tõsiselt. Eks need hirm ja arm käi seal ühtviisi vaheldumisi. Ma arvan, et kui Eesti astub välja oma ökoloogilise heaolu ja oma ökoloogilise julgeoleku eest, siis ei tee ta teene mitte ainult endale, vaid kogu Euroopale. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Igor Gräzin! Palun kõnetooli kolleeg Sergei Ivanovi!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud välisminister! Esinedes täna Riigikogus, rõhutas Eesti Vabariigi välisminister, et Eesti huve teenivad kiiresti muutuvas maailmas kõige paremini tugev ning dünaamiline Euroopa Liit ja NATO. See on selge siseriiklik ja ühtlasi välispoliitiline seisukoht. Peab tunnistama, et aastaid on terve hulk Eesti poliitikuid ja erakondi püüdnud kujundada Eestile kasuliku nägemusena nägemust Euroopa Liidust kui nõrgast rahvusriikide ühendusest. Põhjuseks on toodud bürokraatiat uues liidus, vajadust kaitsta suveräänsust, nautida tõelist rahvusriigi omavalitsust ning arvamust, et liikmesus NATO-s on tähtsam kui liikmesus Euroopa Liidus. Kindlasti võib selliste avalduste põhjuseks pidada liigset enesekindlust ning võimetust hinnata adekvaatselt tänapäeva Euroopas ja ka mujal maailmas toimuvaid protsesse ja ümberkorraldusi, samuti väljakutseid. Teiselt poolt püütakse ka välispoliitika käsitlemisel ikka lõigata sisepoliitilist kasu. Nii oli, kui teatud parteid jätsid Euroopa Liidu referendumi eel oma seisukoha välja ütlemata või hoopis istuti korraga mitmel toolil. Nii oli, kui teatud erakondade survel kirjutas Riigikogu tehnilise Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimise seaduse preambulisse viited okupatsioonile ja käis spekuleerimine setu rahva tõeliste murede üle, parteiline eksponeerimine ning Venemaale ärategemine. Väide, et piirilepingu allakirjutamise keeras tuksi Venemaa ja et see oligi eesmärk omaette, on oletuslik. Selles saalis ei ole nähtavasti vaja pikemat selgitust, et seda piirilepingut on siiski vaja. Euroopa Liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat on siiamaani käsitletud äärmiselt tagasihoidlikult, nähtavasti sooviga vältida selle vastandamist NATO-s osalemisele. Kindlasti oli põhjuseks ka see, millisena nägid Euroopa Liitu Eesti poliitikud. Täna on selge, et Eestil tuleb tõhusamalt toetada Euroopa Liidu ühtse välis- ja julgeolekupoliitika kujunemist ja väljatöötamist. Ilmne on vajadus, et Euroopa Liidul oleks rohkem ühist otsustamist ja solidaarsust. Eestil ja Euroopa Liidu väikeriikidel pole kaugeltki ükskõik, kas Euroopa Liit areneb suuremate tuumriikide suunas või kujuneb süsteem, kus ühendus tagab selle, et kuulda võetakse iga liikmesriigi arvamus. See ei puuduta ainult Eesti ja Venemaa ning Euroopa Liidu ja Venemaa suhteid. Väikesele, üksi tegutsevale rahvusriigile käivad paljud nüüdisaegsed maailmaprobleemid lihtsalt üle jõu. Riigikogu väliskomisjon on välja töötanud soovitused Vabariigi Valitsusele Venemaa-suunalise strateegia kohta, mille peaeesmärk on Eesti iseseisvuse tagamine, julgeolekuriskide maandamine ja suhete järkjärguline normaliseerimine. Aga selle dokumendi kajastamisel poliitikute ja Eesti ajakirjanduse poolt tekib mustvalge pilt Venemaa strateegiast kui probleemide loetelust ja Venemaast kui kurjuse impeeriumist. Dokument on siiski tasakaalustatud ja praktiline. Arvan, et poliitilisel maastikul tegutseb hulk subjekte, kelle poliitiline leib on tihti vastandamine, probleemide otsimine ning ärapanemine. Ega Venemaal selliseid subjekte vähem ei ole. Olen kindel, et nii lähemas kui ka kaugemas perspektiivis on Eestile kasulikum ja vajalikum konstruktiivne, tasakaalukas ning positiivne diskurss ja poliitiline käitumine, mis on omane edukale Euroopa Liidu ja Põhjamaa riigile. Väikeriigina Eesti ei saa lihtsalt lubada endale midagi muud. Aitäh tähelepanu eest!

Aitäh, kolleeg Sergei Ivanov! Palun kõnetooli kolleeg Andres Herkeli! Kaheksa minutit.

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Ekstsellentsid! Välisminister! Tahan alustada positiivse poole pealt. Kui me 7. juunil siin viimati välispoliitikat arutasime, siis muutus piinlikult pika habemega looks Eesti saatkonna avamine Georgias ning laiemalt abi osutamine demokraatia teele asunud riikidele, eeskätt Ukrainale, Georgiale, Moldovale. Jäi mulje ja paraku õigustatult, et Eesti abi on siin pigem deklaratiivne, hilinev ning ka rahaliselt minimaalne. Täna on hea meel tõdeda, et saatkonna avamiseks Georgias on tuleva aasta riigieelarves raha eraldatud. Arenguabisummad, ehkki minimaalsed, siiski kasvavad ning koostöö on käivitunud ka parlamendi tasandil. Eelmisel nädalal toimus Riigikogu esimehe riigivisiit Georgiasse. Ma rõhutan, et just Georgiasse, sest taas leidis kinnitust, et seal kandis eelistatakse tugevalt just seda nimekuju, mitte russitsistlikku Gruusiat. Probleeme on seal palju, mitte ainult kunstlike konfliktikolletega (Lõuna-Osseetia, Abhaasia), mitte ainult majandusarengu ja NATO töösuunaga, vaid kindlasti on probleeme ka demokraatia ja võimude lahususe tagamisega. See on eeskätt mure õigussüsteemi pärast, mure ka parlamentaarse opositsiooni nõrkuse pärast. Kokkuvõtvalt tuleb kahjuks tõdeda, et suund euroopalikule arengusuunale on olemas, kuid see ei ole end töötanud veel tagasipöördumatuks. Selles osas on Eesti nõuanded kindlasti asjakohased. Kahjuks tuleb siinsamas tõdeda, et paljud olulised valikud, ka konstitutsiooniliste mudelite valikud, on juba tehtud või kohe-kohe tegemisel. Näiteks kohalike omavalitsuste mudel, millest suuresti sõltub demokraatia rohujuuretasand sellel maal, see, millisena ta leiab rakenduse, kui alt üles või kui ülevalt alla presidendi määratud kuberneridega. Siin tuleb otsus lähema paari kuu jooksul. Loomulikult ei ole meil võimalik midagi ette kirjutada, küll aga kuulatakse meie kogemust ja meil kasutatud riigiõiguslikke lahendeid suure huviga ning sellest võib sündida positiivseid lahendusi. Midagi sarnast võib öelda ilmselt ka Moldova ja Ukraina töösuuna kohta. Kahjuks oleme mõneski osas hilinejad, aga saatkond Thbilisis on kindlasti positiivne samm. Teise positiivse sammuna rõhutan probleemide järkjärgulist lahendamist, mis on seotud Eesti saatkondade turvanõuetega ja mis on seotud ka välisteenistuse seaduse uue redaktsiooniga. Loodetavasti, kui paranevad meie diplomaatide sotsiaalsed garantiid, suureneb sellevõrra ka nende ja meie välispoliitika kujundajate võime maailma asjades laiema haardega kaasa rääkida. Meil on siin tihti räägitud, et Eesti on ühe teema riik ja see üks teema seondub suure idanaabriga. Aga mida rohkem me suudame tegelda eri teemadega, inimõiguste ja demokraatia tagamisega maailma eri osades, seda suurem on meie tõsiselt võetavus ka nende teemade puhul, mis puudutavad vahetult meid endid, olgu see siis piirilepe, gaasijuhe või mis iganes. Pean tunnistama, et mulje Eestist kui kaasa loksuvast, mitte iseseisva seisukohaga riigist süvenes minus kahjuks ka eilsel Euroopa Liidu asjade komisjoni ja väliskomisjoni ühisistungil. Niivõrd ümmargune on see positsioon, millega Eesti valitsus üldkogule läheb. Aga tahan rõhutada, et probleemide vältimine ja seisukohtade mitteomamine ei ole see tee, mis aitab meil poliitilisi, välispoliitilisi eesmärke realiseerida. Lõpetuseks lubage mul peatuda ühel küsimusel, millest meie välispoliitika tihti tahab külgepidi mööda minna. See on Tiibet ja tiibetlaste olukord. Ühel pool on maailma võimsamaid riike - Hiina Rahvavabariik, mida iseloomustab ühtaegu nii kiire ja võimas majandusareng kui ka katse ühendada n-ö mittedemokraatlike riikide koalitsiooni näiteks Shanghai koostööorganisatsiooni kaudu. Teisel pool on üks õigusetu rahvas, üks maailma kõige omanäolisemaid kultuure, mis on hävimisohus. Eesti riigijuhid on siin käitunud mõnelgi juhul kummaliselt, keeldudes vastu võtmast tema pühadust dalai-laamat, kes on Nobeli rahupreemia laureaat. See on rumal viga. Ma osalesin eelmisel kuul Edinburghis ühel üritusel, mille pealkiri oli "Maailma parlamentide Tiibeti konvent". See toimus kokku kolmandat korda. Mul oli hea meel Eestit esindada ja näha, et sellisel foorumil on esindatud peaaegu kõigi tugevate vanade demokraatiate parlamendid ja Tiibeti probleemi peetakse väga tähtsaks. Sealt käis läbi ja esines kõnega ka dalai-laama. Ta tuli Washingtonist, kus tal olid kohtumised president Bushiga, samuti Condoleezza Rice'iga. Need toimusid väga huvitaval ajal, nimelt toimusid need vahetult enne Bushi Hiina-visiiti. Ma arvan, et president Bushi positsioon, kõneldes inimõigustest Hiinas, oli selle võrra tugevam, et niisugune kohtumine enne toimus. Millegipärast meie siiamaani kramplikult väldime seda. Aga mul on hea meel, et väliskomisjonil on koostöös Tartu Ülikooli politoloogia osakonnaga üks sellekohane arutelu olnud. On kõlanud ka idee teha tuleval aastal eraldi komisjoni kuulamine inimõiguste olukorra kohta Tiibetis ja Hiinas laiemalt, kindlasti koos Välisministeeriumi esindajatega, sest sellised kuulamised saavad meie välispoliitika professionaalsust ja meie maailmanägemise professionaalsust ainult parandada. Kokkuvõtteks tahan öelda, et saagem kompetentseks seeläbi, et tegeleme ka detailidega nendes maailma osades ja riikides, mis paistavad meile võib-olla esmapilgul kaugel olevat. Aga kui me seda teeme, siis võetakse meid ja meie seisukohti kindlasti palju tõsisemalt ka nendes küsimustes, mis vahetult ja otseselt puudutavad meid. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Andres Herkel! Palun kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Austatud härra välisminister! Austatud parlamendiliikmed! Mõned tähelepanekud ka minu poolt. Kõigepealt tahan tunnustust avaldada härra välisministrile tõepoolest järjekestva liini hoidmise eest. Paar asja, mida ehk oleks võinud ka ettekandes käsitleda või mille suhtes Eesti riik, valitsus, peaks oma seisukoha kujundama. Kõigepealt on väga sümpaatne, et valitsus muutis oma poliitilist seisukohta. Kui algselt oli valitsuse kava Max Jakobsoni juhitava inimsusvastaste kuritegude uurimise komisjoni tegevuse lõpetamine järgmisest aastast, siis tänu opositsiooni survele, vaatamata Keskerakonna vastuseisule, Reformierakonna juhtimisel ikkagi julgeti selle komisjoni tegevust jätkata. Halb on see, et negatiivne signaal on läinud välja. Rahvusvaheliselt on küsitud, mida see tähendab, mis on need põhjused, miks seda tehakse. Ega me ei oskagi vastata. Välisminister väljendas rahulolu õhuturbe suhtes, et õhuturbe asjad peaksid jätkuma nii, nagu nad on. Ma ei arva, et need asjad peaksid jätkuma nii, nagu nad on, ehk Venemaa peaks rikkuma Eesti õhupiiri ja välisminister peaks sellise olukorraga rahul olema. Ma arvan, et välisminister võiks seda järgmises ülevaates julgelt kritiseerida. See asi kindlasti Eestile ei meeldi, et meie õhuruumi terviklikkust rikutakse. Vaevalt leidub inimesi, kes arvavad, et seda tehakse juhuslikult. Euro kasutuselevõtust. Mind üllatas, et ainukene probleem, mida esile toodi, seostub energiakandjate hinna tõusust tingitud inflatsiooniga. Inflatsioonimäära tõstab vastuvõetud eelarve tervikuna kohustuste lõikes. Teine teema, mida Euroopa Komisjon on teravalt kritiseerinud ja millele valitsus ei ole suutnud adekvaatset vastust anda, on Euroopa Komisjonile esitatud tööplaani täitmata jätmine. Mõni isik on olnud loru, ametnikud või keegi teine, pole midagi öelda. Seda tuleb tunnistada. Häbelikult vaikimine ei ole kindlasti lahendus. Välisminister rääkis kenasti, kuhu tuleks raha kulutada. Aga millist majandusmudelit Eesti soovib välispoliitika kaudu näha, et Eesti võiks ka jõukamaks saada, kuidas raha teenida, sellest justkui juttu ei olnud. Maailmas käivad äärmiselt pingsad WTO läbirääkimised. Meie valitsus ei pidanud oluliseks käsitleda, milline on Eesti positsioon. Välisminister märkis õigesti ära, et Euroopa Liidu ühisturg on meie huvides. Aga milliste poliitiliste initsiatiivide toetamisel Euroopa Liidus me saaksime seda ühisturgu aidata paremini toimima, sellest kahjuks juttu ei olnud. Mis puudutab Eesti majandushuvide kaitset ka väljaspool Euroopa Liitu, ükskõik, kui me räägime kas või arengukoostöö prioriteetidest, siis üks asi on arengukoostöö nendes riikides, aga kuidas oleks võimalik ka Eesti ettevõtjaid abistada nendesse regioonidesse investeerimisel, see teema ei ole olnud minu hinnangul piisavalt käsitluse all. On loomulik, et seda ei mainitud ka välisministri kõnes. Mis puudutab sellist teemat, mida välisminister mainis, nagu mõned kohad välisabi prioriteetidena, siis see on absoluutselt õige, korrektne ja järjekestev hoiak. Aga kuskil on keegi urgitsenud ja kusagilt on läbi käinud ka soome-ugri rahvaste toetuste ühisprogrammi tegemine Euroopa Liidus, Ungari ja Soomega koos. See on olnud mitu aastat parlamendis jutuks. Ma ei tea, kas Välisministeerium on ka tegelikke samme selles suunas astunud, retooriliselt on seda küll lubatud. Kui see nüüd välisministri kõnest kõrvale jäi, siis ma loodan, et seda ei ole siiski täielikult maha maetud. Mis puudutab gaasitrassi rajamist, siis on sümptomaatiline, et välisminister sellest ei kõnelnud. See langes kokku valitsuse n-ö Venemaa-poliitika üldise joonega. Pole ka ime, et majandusminister vaikis, kui Euroopa Liidu asjade komisjonis tunti huvi Londonis toimunud Venemaa ja Euroopa Liidu vahelise energiakonverentsi vastu, selle vastu, millised on Eesti positsioonid selle konverentsiga seoses, millised on meie ettepanekud eesistujale, kas Eesti esindajad ka ise osalevad. Vastuseks oli kahjuks vaikus. Lubati saata infot majandusministeeriumi poolt, seda infot ootame siiamaani. Mis puudutab ettepanekuid, seonduvalt ka Igori märkusega, meie territoriaalvee ühepoolse laienemise kohta, siis Viini konventsioon toob siin ühe erandi. Piirilepingutest ei saa ühepoolselt taganeda, võttes aluseks selle, et mingisugune õiguslik asjaolu, mille alusel nad sõlmiti, on muutunud või siseriiklik tahe on muutunud. See tähendab, et me ühepoolselt sellest kohustusest (tõepoolest, kahepoolse lepinguga oleme selle piirijoone kokku leppinud) loobuda ei saaks. See eeldaks analoogilist peegelkäitumist Soome Vabariigi poolt. Vähemalt Eesti 1995. aasta noodi mõte oli selles. Ma oleksin selles osas skeptiline. Mis puudutab majandusvööndi laiendamist, siis teatavasti meie majandusvöönd Soome lahel langeb kokku meie territoriaalmerega. Majandusvööndi laienemine ei oleks ka lahendus nendes kategooriates, millest me räägime, kuna riik, kelle majandusvööndi alal kolmas riik soovib trasse rajada või kaableid paigutada, on kohustatud seda lubama. Nii et see majandusvööndi küsimus meid ei aita. Küll aga aitaks meid kindlasti selle teema tõstatamine Läänemeremaade Nõukogus, just nimelt keskkonnaaspektist. Läänemeremaade Nõukogu energiatöörühm või -komisjon või -asutus või -agentuur, ma ei tea, mis asi seal tegutseb, istus oktoobris koos, kui need uudised olid juba teada. Ühegi Eesti esindaja osalemist seal ei pannud ma Interneti-leheküljel tähele. Ma ei tea, kas me seda teemat seal keskkonnaaspektist püstitasimegi. Õige on, et 1982. aasta mereõiguse konventsioon pakub võimalusi rahvusvahelise õigusmõistmise kaudu rakendada n-ö ka õiguskaitsemeetmeid, juhul kui on keskkonnariskide ohtu. Ma arvan, et Välisministeerium teeks targasti, kui ta veidikene rahvusvaheliselt uuriks mereõigust Läänemere-ruumis. Mis puudutab Eesti tutvustamist maailmas, siis see on olnud pikk teema. Aasta alul moodustas valitsus ka ühe komisjoni, kevadel valitsus selle komisjoni tegevuse lõpetas. Siin on tehtud mitmeid samme n-ö erainitsiatiivil või kolmanda sektori organisatsioonide initsiatiivil. Kahjuks valitsusel niisugune käsitlus puudub ja sellepärast ei olnud ka üllatus, et valitsuses Eesti ajaloo tutvustamine ja ka süsteemne Eesti riigi tutvustamine maailmas käsitlust ei leidnud. Mis puudutab Eesti inimeste tööjõuturu avardumist (teatavasti seisab järgmise aasta mais mitmel riigil esimese etapi üleminekuperioodi ülevaatamine ees), siis ma ei märganud välisministri kõnes rõhuasetust sellel teemal. Ma arvan, et Eestis on kindlasti inimesi või kodanikke, kes jälgivad seda debatti ja kellele oleks see teemakäsitlus kindlasti oluline. Ma loodan, et valitsus sellega tegeleb n-ö rutiinses korras. Andres Herkel mainis neid positsioone, millega Vabariigi Valitsus on peaministri isikus Euroopa Ülemkogus. Huvitav oli tõesti see, et Euroopa Liidu asjade komisjonis oli meil ees kolm erinevalt sõnastatud valitsuse positsiooni. Lõpuks kohapeal formuleeriti komisjonis hääletamiseks neljas positsioon. Ega väga täpselt ei tea, milline positsioon praegu Eestil on n-ö dokumentaalselt sõnastatult. Aga loodame, et kõik läheb hästi, vaatamata mõningatele segadustele. Nii et jõudu valitsusele! Aitäh!

Aitäh, kolleeg Urmas Reinsalu! Palun kõnetooli kolleeg Juhan Partsi!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud välisminister! Kolleegid! Hästi lühidalt tahan rääkida mõningatest asjadest, mis ei asenda meie fraktsiooni peetud ettekannet ega väljaöeldut. Kõigepealt on mul üleskutse lõpetada see n-ö kõikumine kahe seina vahel, kui me räägime oma välispoliitikast. Ühelt poolt räägivad ühed inimesed, kes on tõenäoliselt olnud lihtsalt välispoliitikast sedavõrd kaua eemal, et pole mingit visiooni. Teine pool, kes parajasti on valitsuses, püüab õigustada, et on kohutav visioon ja ei taheta sellest pikast jutust seda visiooni kätte saada. Ma arvan, et tõde on kuskil vahepeal ja visioon tekib nendest asjadest, kui leida need konkreetsed probleemid, millele tõepoolest keskenduda. Tänasest arutelust toon ma välja kolm asja. Eelmärkusena tahan tunnustada Maret Maripuu ja Igor Gräzini sõnavõtte, mitte sellepärast, et kuidagi neile meeldida. Aga kui Urmas Paet oleks pidanud umbes nende kahe kõne koondi, siis, ma arvan, oleksime me saanud päris hea ettekande ja me oleksime kõik Urmas Paetiga rohkem rahul olnud, kui me seni temaga rahul oleme. Esimene asi on seesama gaasijuhe. Ma küsisin ministri käest, millised on Eesti lahtised küsimused, et minister saaks rääkida, kuidas valitsus seda asja praegu analüüsib. Pean tunnistama, et kodus ettevalmistatud vastus ei rahuldanud. Minu arvates lisaks sellele, mida rääkis Igor Gräzin, peaksime ootama valitsuselt ettepanekut, et mitte seda teha opositsioonilise erakonna poolt. Ma mõtlen ettepanekut meie n-ö merepiiri küsimuses, me peaksime ootama valitsuselt kõige kiiremas korras analüütilist ülevaadet, kuidas seda sammu astuda. Me peame astuma vastu sellele, mismoodi on praegu tegutsenud Saksamaa ja Venemaa, ükskõik millal ja millise valitsuse ajal on seda alustatud. Lennart Meri andmetel 1992. aastal, kuid minu arvates on see niivõrd põhimõtteline probleem, mis tungib sisse Euroopa Liidu ühisesse välispoliitikasse, meie suhetesse Venemaaga, meie väga headesse suhetesse Saksamaaga, millele me oleme lootnud. Me peame siin selgelt kaitsma oma huve ja näitama oma täit rahulolematust. Ma loodan, et Urmas Paet võtab initsiatiivi ja astub sellega selgelt edasi. Ma lugesin just praegu tänaseid Saksa hommikusi ajalehti. Gerhard Schröder on esitanud põhjenduse, miks ta on asunud Putini teenistusse. See põhjendus kõlab väga lihtsalt: ta on ainult 61 aastat vana ja tahab ka tööd teha. See on arusaadav. Minu arvates, olles ise kohtunud korduvalt härra Schröderiga, kes on vägagi kogenud poliitik ja väga laia silmaringiga jurist, võiks ka siin Eesti valitsus tegelikult mõelda et võib-olla ka meie leiaksime talle mingit tööd just nimelt oma kahepoolsete suhete korraldamisel Venemaaga. Aga tõepoolest siis ainult Eesti huvides. Järgmisena tulen ma Eesti-Vene suhete juurde. See on pikk teema, aga mulle tundub (aeg ei võimalda sellest pikalt kõneleda), et me oleme põhiliselt ajanud mitteväljategemise poliitikat, vabandage väljendust, Vene propagandistlikest nõksudest. On aeg seda natukene korrigeerida, sest meie ees seisab väga suur väljakutse teha tegelikult Euroopa pealinnades selgeks see, millest mitmed eelkõnelejad siin rääkisid, kuivõrd tähtis ja pikaajaliselt tähtis on tegelikult Venemaaga ajada n-ö ühist asja või rääkida ühist keelt. Täna peame selgelt konstateerima, et see tegelikult enamikus küsimustes täielikult puudub. Seda võin ma kinnitada ka oma kogemuse põhjal, mida ma sain nende kahe aasta jooksul. Mis mind häirib, on (see häirib mind jällegi selle valitsuse puhul) teatud kõrvalepõiked, mille puhul opositsioonist vaadatuna tekivad kogu aeg kahtlused, et valitsus on salaja muutnud meie välispoliitilist kurssi. See on seesama asi ehk okupatsiooni tunnustamine ja varaliste kahjude küsimus. See ei ole küsimus, mille peale venelased võivad vihastada ja saata meid teab kuhu ja ähvardada millega iganes. Ma juhin tähelepanu, et selle ... Ma palun kolm minutit lisaaega!

Ei ole võimalik. Alguses oleks tulnud küsida.

No tühja sest korrast, teeme siis lühidalt! Kahe meie välispoliitika arutluse vahel võttis USA Kongress vastu väga põhimõttelise resolutsiooni, mis puudutab neid küsimusi. Niivõrd tugev toetus nendes küsimustes ja me isegi ei käsitle seda! Me oleme kuulnud alates augustist Vabariigi Presidendilt, peaministrilt, välisministrilt, korduvalt meie uuelt suursaadikult Moskvas, täiesti arusaamatuid seisukohti, mis on vastuolus Riigikogu otsusega. Juhin tähelepanu, et tegemist on põhimõttelise, pikaajalise ja mitteparteilise küsimusega. Aitäh teile!

Aitäh, kolleeg Juhan Parts! Palun kõnetooli kolleeg Kristiina Ojulandi!

Härra juhataja! Head kolleegid! Minu arvates ei välisminister ega Välisministeerium ei ole ära teeninud seda sisutut kriitikat, mida me oleme siin täna üsna mitu tundi pidanud kuulma. Ausalt öeldes on mul olnud isegi piinlik kuulata seda kriitikat, mis tuleb opositsioonierakondadelt, eriti nendelt esindajatelt, kes on ise väliskomisjoni liikmed. Eesti on teatavasti parlamentaarne riik, nagu eelkõnelejad juba on maininud, ja mis oleks loomulikum, kui ühe parlamentaarse riigi väliskomisjoni liikmed tuleksid välja konkreetsete ettepanekutega, initsiatiividega selles osas, mis puudutab Eesti välispoliitilisi eesmärke ja sihte. Nii et, head kolleegid, ma arvan, et aeg-ajalt tasuks ka peeglisse vaadata ja meelde tuletada, millised on meie võimalused ja millised on huvid. Teine moment, millest tahan siin puldis rääkida, puudutab välisministri poolt väga selgelt väljaöeldud Eesti välispoliitika eesmärke. Eriti seda osa, mis puudutab rahu, julgeolekut ja stabiilsust maailmas. Me sageli unustame ära, et rahu on suur väärtus. Me võtame seda kui väga loomulikku asja. Meie oma piirkonnas on õnneks suhteliselt rahulik olnud viimased kümmekond või pisut rohkem aastat. Aga eile juhtusin ma ühest raadiojaamast kuulma meenutusi 1980. aastatest, sellest, mismoodi elati külma sõja ajal ja kui suur oli tegelikult kolmanda maailmasõja oht. Me oleme selle justkui unustanud, me oleme sellest hirmust üle saanud, mis on muidugi hea, aga me oleme selle unustatud. Minu meelest ei tohi seda unustada, sest maailmas on väga palju pingekoldeid. Nende pingekollete neutraliseerimisele ja pingete maandamisele saab Eesti, olles Euroopa Liidu ja NATO liige, tegelikult kaasa rääkida ja seda ka tehakse. Seda tehakse konkreetsete tegudega, olgu tegemist siis mingite riikide toetamisega demokraatia vallas või võtame sellesama, Gruusiasse ja Egiptusesse saatkondade tegemise. See ei ole pelgalt üks formaalne otsus. Tegelikult, kui me vaatame natukene laiemalt nendes piirkondades ringi, siis näeme, et me tegelikult loome oma saatkonnad regioonidesse, kus pinged ja ohud on tõeliselt lähedal. Olgu selleks seesama Gruusia, mille piiride läheduses on Iraan. Me kõik ju oleme rahvusvahelise meedia abil väga hästi kursis, millised on tõelised ohud seoses Iraaniga. Viimased uudised Iisraeli ja Iraani suhete pingestumisest on minu meelest piisavaks ohuks. Ka saatkonna loomine Egiptusesse viib Eesti välispoliitikat lähemale maailma tegelikele pingekolletele, viib ühest küljest meid sinna elu keskele, samas pannes meile suurema vastutuse ja tuues kaasa suuremaid väljakutseid. Ma tahan soovida meie välispoliitika tegijatele selles osas jõudu ja tahtmist kindlameelselt kaasa rääkida maailma rahu küsimustes, mitte ainult Euroopa Liidu ja NATO raames, vaid ei tohiks unustada ka seda, et ÜRO on tegelikult see koht, kus neid küsimusi tuleb arutada. Soovin selleks teile jõudu!

Aitäh, kolleeg Kristiina Ojuland! Rohkem kõnesoove Riigikogu liikmetel ei ole. Läbirääkimised on peetud. Annan lõppsõnaks sõna härra välisministrile.

Head Riigikogu liikmed! Ma tänan teid selle arutelu eest, nende ettepanekute, kommentaaride, ka kriitika eest, mida välispoliitika põhisuundade ettekanne tekitas! Minu lootus on see, et sellist mõtlemist, ideede genereerimist, mõtete pakkumist Eesti välispoliitika ja maailmas toimuva üle juhtuks tihedamini, et kui mitte siin saalis, siis fraktsioonides ja kuluaarides vahetataks välispoliitika üle mõtteid tihedamini. Sest kui ma kordan üle neid mõtteid, mis olid minu ettekande lõpus, siis põhiseaduse kohaselt ongi just nimelt Riigikogu see, kellel on nii õigus kui ka kohustus strateegilisi otsuseid langetada, sealhulgas välispoliitika kujundamisse panustada. Ma soovin jätkuvalt nii enda kui ka Välisministeeriumi nimel koostööd parlamendiga ja strateegilist kaugelenägelikkust, aktiivset kaasamõtlemist meilt kõigilt, seda ikka sellesama ühe ja kõige olulisema eesmärgi nimel, milleks on Eesti julgeoleku ja heaolu kasv ning demokraatlikum ja jõukam maailm. Ma tänan teid ja soovin teile kõigile ilusat jõuluaega! Aitäh! (Aplaus.)

Aitäh, härra välisminister! Läbirääkimised on lõpetatud ja on lõpetatud ka selle küsimuse käsitlemine.

Asume järgmise päevakorrapunkti juurde. Algab Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud vedelkütusevaru seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas austatud Riigikogu fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli kolleeg Henn Pärna Res Publica fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud eesistuja ja head kolleegid! Olen juba ükskord teie ees sel teemal esinenud. Proovin veel kord selgitada meie motiive selle teema käsitlemisel. Hea tava on riigis olnud alati selline, et maksumaksja raha eest tehtavad hanked tehakse kindlate reeglite järgi, mis on sõnastatud riigihangete seaduses. Tegemist on ju üpris pikaajalise protsessiga aastani 2010 ja mahuga, mis, ma arvan, läheb üle poolteise miljardi. Selles olukorras me tekitame pretsedendi, kus me väljume sellest raamistikust ja tekitame üpris palju segadust, meil ei ole selge, millised volitused selle raha kasutamisel kellelgi on. Veel hullem, me toome sisse täiesti uue mõiste - riigi julgeoleku tagamise mõiste. See tekitab olukorra, kus me avame sellised väravad, et võib küsida, mis siis Eesti riigis ei ole julgeoleku tagamise küsimus. Olgu haridus, olgu meditsiin - kas need ei ole julgeolekuga seotud? Väidetakse, et riigihangete seadus on segane ja võimaldab niisugust tõlgendust, nagu me praegu teeme. Hea tava on ju see, et me võtame lähima perspektiivi, Riigikokku on varsti tulemas riigihangete seadus, kus see küsimus on sõnaselgelt lahti seletatud, millega see eelnõu, mida me käsitleme, on välistatud. Väidetakse, et meil on hea kogemus analoogiliste hangete läbiviimiseks. Tõepoolest, üks hange on tehtud analoogilisel meetodil, saadeti pakkumised 30 müüjale, aga keegi ei ole esitanud küsimust, miks juhtus nii, et ainult üks pakkumine tuli, kuidas oli koostatud kogu see skeem, et ainult üks 30-st tuli pakkuma. Kui läheb lahti 10 hanget, väidame, et 70 pakkujale, kas te kujutate ette, milline maatriks sellest välja kujuneb! Ma ei tea, milline uurimisorgan suudab sellest läbi närida. Me oleme praegu väga ohtlikku pretsedenti loomas, andmaks määramata volitused kas või Eesti Vedelkütusevaru Agentuuri nõukogule, kus on ka ettevõtjate esindajad, kes tulevad ise pakkumistega välja. See ettevõtte nõukogu määrab tingimused, kuidas, millistel tingimustel võib tulla konkursile. See on täiesti lubamatu. Nii et minu arusaam sellest on küll teistsugune. Ma kardan, et kui seda seadust ka ei vaidlustata ja ta vastu võetakse, siis, kallid koalitsioonierakondlased, tuleb teil see seadus endal uuesti menetlusse võtta ja seda muuta, sest sellisel kujul lihtsalt ei ole võimalik seda korrektselt täita. Res Publica fraktsioon hääletab selle vastu. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Henn Pärn! Kolleeg Liina Tõnisson Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana, palun!

Ma tahan tänada sotsiaaldemokraate, kes andsid mulle võimaluse nende nimel esineda ... Vabandust, ma võtaksin lisaaega! Nad andsid mulle võimaluse siin saalis esineda, muidu oleksin ma pidanud eile siin tühjale saalile rääkima. Aga nüüd on mul paratamatult palju kuulajaid, isegi vastu teie tahtmist. Mis on selle seaduseelnõu eesmärk? See on väga selge: võimaldada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil läbi viia vedelkütusevaru hange neile sobivatel tingimustel, sest hange on suur, esialgu 670 miljonit, aga pärast jõuab miljarditesse. See hange tegelikult ju viidi sügisel läbi, me majanduskomisjonis seda teame. See on Eestis tavaline, et kui seadus ei sobi, siis seda eiratakse. Aga oh õnnetust, seekord hakkasid õiguskantsler ja Riigihangete Amet vastu. Ei läinud läbi. Aga eesmärk pühitseb abinõu, kui ei saa nõuga, peab saama jõuga. Nii ütles minister majanduskomisjonis üsna selgelt: "Ah teie ei ole nõus! No mis seal ikka, me anname kolme koalitsioonifraktsiooniga eelnõu sisse ja hääletame selle läbi." Ja nii ongi nüüd juhtunud, see eelnõu on teie ees. Mida see eelnõu Eestisse kaasa toob? See ei ole üksikjuhtum, seda juhtumit kirjeldas kolleeg Pärn. See on uue, halva traditsiooni loomine. Mõelge selle peale. Niikuinii riigis seaduskuulekus puudub, riik võõrandub rahvast, ja nüüd me näitame seaduslikul tasemel, et kui ei meeldi, teeme ümber. Me anname ühe agentuuri kätte täieliku võimu riigi eelarvevahendite kasutamisel. Tegemist on miljarditega. Kordan veel kord: see on inetu traditsiooni tekitamine. Kahjuks pean ma seda ütlema. Lugupeetud koalitsiooni esindajad! Ma saan aru, et minu sõnad ei jõua teieni, et te niikuinii vajutate rohelisi nuppe. Ma tean ka, et teist osa häbeneb seda, aga siiski teeb. Aga ma kordan: mõelge sellele, et te loote veel ühe negatiivse traditsiooni. Ma ei soovi teile selles tegevuses edu ja jõudu, sest te lõhute seda riiki, mida te ise praegu siin peaksite aitama püsti hoida, vähemalt teoreetiliselt. Seetõttu ütlen teile, et kahju, aga edaspidi teete te seda juba ilma südametunnistuse piinadeta. See tähendab, lõhute seda riiki. Ma ei soovi teile selleks edu.

Aitäh, kolleeg Liina Tõnisson! Kolleeg Meelis Atonen Reformierakonna fraktsiooni esindajana, palun!

Austatud härra juhataja! Head kolleegid! Et kõigile saalis istujatele ei jääks selline õudne mulje, nagu sellest eelnõust tekitasid Henn Pärn ja Liina Tõnisson, siis ma hästi lühidalt räägin veel kord üle, mis on vedelkütusevaru seaduse muutmise seaduse mõte. Selle seaduse mõte ei ole lõpetada Eesti Vabariigis konkurentsi, eesmärk ei ole osta vedelkütusevaru kokku suunatud hangetega ega soosida kedagi. Selle mõte on lihtsalt see, et toimiv riigihangete seadus ei ole kahjuks piisavalt paindlik vedelkütusevaru moodustamiseks ning seetõttu nähakse eelnõuga selleks ette erikord, mis oma olemuselt näeb ette hangete läbiviimise. Nagu seletuskirjas on kirjas, peavad need hanked olema ka läbipaistvad ja konkurssi mitte moonutavad, avalikud. Nende hangete läbiviimise põhimõtted kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister. Ei midagi nii traagilist, et keegi peaks häbenema. Ei maksa siin saalis, julgen öelda, viha külvata. Teenime ikka üheskoos, et Eesti riigil võimalikult hästi läheks. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Meelis Atonen! Kolleeg Mart Opmann Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajana, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid siin saalis! Euroopa Liidus on mõistetud, et vedelkütuste, neid on nimelt 11 liiki, varu loomise ja hoidmise riigihanke korraldamine ei ole päris tavapärane protsess. Meie aga siin saalis kangekaelselt üritame, eriti opositsiooni poole pealt, rõhuda subjektiivsetele arvamustele oma rikutuse tasemelt, mida eelkõnelejad oma sõnavõttudega selgelt kinnitasid. Res Publicale ütleksin päris otse ja eriti lihtsalt. See, mis teile sobis koalitsioonis olles, ei sobi enam opositsioonis olles. Vastuvõetud seadus, mis praegu seadusena kehtib, tõepoolest ei sobi, kuna pole tegelikkuses rakendatav, arvestades vedelkütuste käitlemist. Mul on ettepanek: jälgime üheskoos tähelepanelikult selle seaduse rakendamist elus. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Mart Opmann! Rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud. Asume ette valmistama lõpphääletust. Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud vedelkütusevaru seaduse muutmise seaduse eelnõu 772. Palun hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu 22, erapooletuid ei olnud. Seadus on vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2005. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Meelis Atoneni!

Austatud härra juhataja! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon otsustas algatada otsuse eelnõu audiitori nimetamise kohta Riigikontrolli 2005. aasta tegevuse kontrollimiseks. Komisjonis me arutasime seda eelnõu, kui ma õigesti mäletan, 6. detsembril. Siis tekkis küsimus, kui kaua on AS PricewaterhouseCoopers Riigikontrolli auditeerinud ja kas Riigikontroll on korraldanud ka konkursi audiitori leidmiseks. Sellel komisjoni koosolekul selgus, et PricewaterhouseCoopers on Riigikontrolli auditeerinud juba väga pikka aega, alates 1995. aastast, välja arvatud 1997. aasta. Rahanduskomisjoni liikmete enamus leidis, et tuleks korraldada hange. Ütlen kohe, et Riigikontrolli hanke tulemused olid sellised, et kõige odavama pakkumise tegi praegune teenuse osutaja PricewaterhouseCoopers, kes pakkus pisut alla 99 000 krooni. Aga kuna hinnavahe järgmise pakkujaga oli 300-400 krooni, see tähendab, tegelikku vahet ei olnud ja järgmise pakkumise tegi AS Deloitte Audit, kes pakkus audiitoriks Veiko Hintsovit, siis Riigikogu rahanduskomisjon otsustas audiitori tegevuse kontrollimiseks Riigikontrolli audiitori välja vahetada. Sellega seoses on see eelnõu selline, nagu ta on. Komisjonis me käsitlesime eelnõu veel 12. detsembril. Selleks ajaks ei olnud otsuse eelnõu kohta tulnud ühtegi parandust. Sellega seoses teeme ettepaneku panna eelnõu lõpphääletusele. Selle poolt olid eilsel komisjoni istungil kõik üheksa kohal olnud komisjoni liiget. Aitäh!

Aitäh! Lugupeetud kolleegidel on ettekandjale küsimusi. Kolleeg Sven Sester, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ettekandest lähtuvalt tekkis mul üks küsimus. Äkki te siiski selgitate, mis olid need põhjused, mille järgi audiitor valiti? Ma saan aru, et hinna (küll minimaalselt) ja kogemuste poole pealt oli PricewaterhouseCoopers kõige parem, auditeerimaks Riigikontrolli. Me ei saa kellegi teisega võrrelda, ta on teinud viimased seitse või kaheksa aastat konkreetse ettevõtte auditit. Mis olid konkreetsed kriteeriumid, mille järgi välja valiti, ja mis olid n-ö algselt hanke lähtetingimused?

Aitäh! Ma kirjeldasin seda oma arvates väga selgelt. Kõik Riigikogu rahanduskomisjoni koosolekul osalenud liikmed olid sellel meelel, et PricewaterhouseCoopers on sisuliselt juba kümme aastat Riigikontrolli tegevust kontrollinud. Seoses sellega tuleks kontrollijat vahetada ja seetõttu valiti paremuselt PricewaterhouseCoopersi järel järgmise pakkumise tegija. Kuna hinnavahe (hinna suurusjärk oli 99 000 krooni) oli sisuliselt olematu ehk 300 krooni, siis komisjoni liikmed jällegi üksmeelselt leidsid, et nii vähe kõrgem hind ei ole takistuseks, et uut audiitorit või uut firmat sinna seda tegema valida.

Kolleeg Sven Sester, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tänan teid, et te kolm korda rõhutasite, et kõik olid ühel meelel. Ega ma ei tahagi nii väga protestida, pigem tahan lihtsalt enda jaoks asja täpsemalt selgeks teha. Mul oli küsimusel tegelikult teine pool ka, kui ma teilt küsisin. Küsimus oli nimelt selles, kuidas see protseduur üldse läbi viidi, kas tehti mingi hange, kas hankel olid mingid eeltingimused, millised need eeltingimused sel juhul olid ja millise osatähtsusega olid eri pakkujate osatähtsused, hind, kogemus jne.

Aitäh! Ma, muide, ütlen kohe, et ma edaspidi, kui mulle esitatakse ühe küsimuse raames ühe küsimuse asemel mitu, vastangi ainult ühele. Teil on kaks küsimust. Teise küsimuse vastuse teise küsimuse raames ka saate. Riigikontroll tegi hanke ja vastavalt sellele tegid firmad oma pakkumise. Kui ma õigesti mäletan, siis pakkumise tegid neli firmat. PricewaterhouseCoopers oli ka nende hulgas. Aga reaalselt neid, keda kaaluti, oli kolm. Veel kord ütlen, et ajend oli tegelikult see, et kuna üks firma on juba kümme aastat Riigikontrolli kontrollinud, siis Riigikogu rahanduskomisjoni, minu arvates, kõik sellel koosolekul osalenud liikmed pidasid vajalikuks audiitor välja vahetada. Muide, selles ei ole midagi erakordset, Eestis tavaliselt peetakse normaalseks audiitori vahetamise ajaks isegi kolm kuni viis aastat.

Kolleeg Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Sa märkisid korrektselt ära, et küsida tuleb ühel korral üks küsimus ja vastata tuleb ka ühele küsimusele, nagu sa praegu tegid. Sven Sester esitas kaks küsimust. Ma enda nimel esitan selle esimese Sven Sesteri küsimuse. Palun vasta sellele!

Aitäh! Väga hea küsimus.

Vabandust! Kolleeg Urmas Reinsalu! Palun esitada küsimus ka stenogrammi jaoks!

Austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tõepoolest, härra Sesteri esimene küsimus puudutas hanketingimusi. Meeldetuletuseks ettekandjale: äkki sa annad lühikese ülevaate, härra Sester vastust ei saanud.

Aitäh! Hanketingimusteks oli tegelikult leida Riigikontrollile 2005. aasta tegevuse kontrollimiseks audiitor ja need olid kõigile võrdsed. Kõik teadsid, milliseid tegevusi, millist tööd neilt oodatakse, ja vastavalt sellele esitasid kõik ka pakkumise. Ma arvan, et minu kohustus ei ole siin kogu seda hankeprotokolli ette lugeda. Kõigil olid osalemiseks võrdsed tingimused. Kui teil on juba tõsisemad kahtlused Riigikontrolli pädevuses, siis peate kindlasti pöörduma kirjalikult Mihkel Oviiri või Riigikontrolli vastavate töötajate poole. Rahanduskomisjonis neid küsimusi, mida te praegu siin saalis esitate, ei tekkinud ka teie erakonda kuuluvatel rahanduskomisjoni liikmetel. Kellelegi tegevus kahtlane ei tundunud, aga ju siis Res Publica on nii püha erakond, et talle tundub juba iga tegevus kahtlane.

Kolleeg Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mulle jäi veidi segaseks vastus ühele küsimusele. Kas te ei oleks hea ja kordaks oma vastust Urmas Reinsalu esimesele küsimusele?

Aitäh! Helir! Ka sinul on võimalus teine küsimus esitada. Ole hea, esita selle küsimuse raames ka küsimus. Minu pea ei pea kindlasti meeles hoidma 24. küsimuse tagust küsimust, et siis keegi ütleks: "Mäletate seda küsimust? Palun vastake sellele!" Kui on küsimus, esitage see ja saate vastuse.

Kolleeg Toomas Alatalu, palun!

Aitäh! Vilunud küsijana tahan siiski täpsustada, miks see eelmine audiitor nii kaua ametis oli. Teistes Ida-Euroopa riikides, ma ütleksin, on kirjutamata reegel, et üle viie aasta kedagi ei hoita.

Aitäh! Härra Alatalu! Pean ütlema, et olen teiega nõus. Mainisin ühes varasemas vastuses, et ka Eestis üldiselt, eriti avalikus sektoris, vahetatakse audiitorit kolme või viie aasta tagant. Ilmselt Riigikogu rahanduskomisjonid eri aegadel ei ole sellele teemale tähelepanu pööranud. Seekord, kui me seda eelnõu menetlema hakkasime, torkas Riigikontrolli audiitori väga pikaajaline staaž rahanduskomisjoni liikmetele silma ja üpris üksmeelselt, et mitte öelda täiesti üksmeelselt, me eelnõu sellisel kujul ka algatasime.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, kolleeg Meelis Atonen! Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2005. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu 799. Palun hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 60 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Seadus on vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud pagulaste seaduse, piirivalveseaduse, riigipiiri seaduse, välismaalaste seaduse ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli põhiseaduskomisjoni aseesimehe Evelyn Sepa!

Austatud kolleegid! Lühidalt meeldetuletuseks. Eelnõu peamine eesmärk on reguleerida sõrmejälgede ja bioloogiliste proovide võtmisega seonduvat. Eelnõu väljatöötamine on peamiselt tingitud nelja Euroopa Liidu õigusakti hiljutisest vastuvõtmisest ja jõustumisest, millega kehtestatakse kriteeriumid ja menetlus varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks. Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu kahel komisjoni istungil: 8. ja 12. detsembril. Olgu niipalju öeldud, et Riigikogu liikmetelt ja fraktsioonidelt parandusettepanekuid ei laekunud, küll aga tegi põhiseaduskomisjon ise ühe parandusettepaneku, mille sisu lühidalt on järgmine. Niipalju ehk siiski ette, et nii käesolevat eelnõu kui ka eelnõu 500, mis on samuti Riigikogu menetluses, menetleti seni põhimõtteliselt paralleelselt. Kuna menetlusjärg on jäänud mõnevõrra ajale jalgu, siis tekkis vajadus võtta sealt üle üks paragrahv, mis käsitleb politseiseaduse muutmist ja millega toodi käesolevasse eelnõusse regulatsioonid, mis võimaldavad Vabariigi Valitsusel asutada kaks avalikku registrit. Üks on sõrmejälgede register ja teine DNA analüüside tulemusena saadud andmete register. Seni on need olnud ametkonnasisesed registrid, kuid, nagu seaduse pealkirigi viitab, on tegemist mitme asutuse koostööga ning edaspidi oleks vaja neid registreid ristkasutada. Komisjon on teinud algatajale ettepaneku muuta nii eelnõus 558 kui ka eelnõus 726 terminit "bioloogiline proov" ja asendada see väljendiga "DNA proov". See vajadus tuleneb inimgeeniuuringute seadusest ja on õigusselguse huvides lihtsalt vajalik. Ühtlasi teeb komisjon täiskogule ettepaneku täna teine lugemine lõpetada. Selle poolt oli 10 komisjoni liiget, vastuolijaid ega erapooletuid komisjonis ei olnud. Kui täna teine lugemine lõpetatakse, tehakse Riigikogu juhatusele ettepanek viia seaduseelnõu kolmandale lugemisele k.a 15. detsembril ja seadusena vastu võtta. Ka selle poolt oli 10 komisjoni liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on ka küsimusi. Kolleeg Tiit Niilo, palun!

Aitüma, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kes meil siis ikka üle piiri liiguvad? Setud liiguvad. Kas komisjoni istungil oli ka setude sõrmejälgede teema arutelul? Kas seda ka hakatakse sisse viima, et nad peaksid piiril need toimetused ära toimetama?

Aitäh! Küsimus on väga teravmeelne, aga kui te käsitate setusid pagulastena, siis tõenäoliselt küll. Minule teadaolevalt nad selle liigituse alla ei kuulu.

Aitäh! Kolleeg Olev Laanjärv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Stenogrammi jaoks tahan küsida, mida sa mõtlesid selle lause all, et seaduseelnõu 500 on jäänud ajale jalgu. Õiguskomisjon menetleb seda. Võib-olla täpsustad.

Pidasin silmas seda, millele on juhtinud tähelepanu seaduseelnõu algataja, et registrite asutamiseks on vaja lihtsalt pisut kiiremat tegutsemist, kui jõuate teie oma seaduseelnõu menetleda. Seetõttu on kaks regulatsiooni sealt ümber tõstetud ja jõustatakse koos selle seadusega.

Aitäh, kolleeg Evelyn Sepp! Rohkem küsimusi ei ole. Kas austatud Riigikogul on soovi pidada läbirääkimisi? Sõna võivad võtta Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 558 kohta on esitatud ka üks muudatusettepanek. Selle muudatusettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon ja juhtivkomisjon on seda täielikult arvestanud. Seaduseelnõu 558 teine lugemine on lõpetatud ja eelnõu on suunatud kolmandale lugemisele.

Järgmine päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ja Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud elektroonilise side seaduse § 192 muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Kõnetooli palun majanduskomisjoni esimehe Mart Opmanni!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Seaduseelnõu 784 esimene lugemine toimus siin saalis 6. detsembril k.a. Lühidalt meenutuseks eelnõu sisu kohta. Elektroonilise side seaduse §-s 192 sätestatud normi kohaselt lõpevad telekommunikatsiooniseaduse alusel olulise turujõuga ettevõtjale kehtestatud kohustused k.a 31. detsembril. Eelnõuga 784 pikendatakse Sideameti määratud olulise turujõuga ettevõtjate õigusi ja kohustusi kuni ajani, mil elektroonilise side seaduse alusel Sideamet koostöös Euroopa Komisjoniga viib läbi vajalikud menetlused, selleks et turuanalüüsi alusel selgitada märkimisväärse turujõuga ettevõtted. On täiesti selge, et käesoleva aasta lõpuks ei jõua Sideamet turuanalüüsi lõpetada ega ole võimalik ka uut regulatsiooni rakendada. Elektroonilise side seaduse kohaselt ja selle aluseks olevates eurodirektiivides ette nähtud protseduurid on märkimisväärselt põhjalikumad ja keerulisemad ning turuanalüüsi tegemine, samuti kooskõlastused vastavate Euroopa Liidu institutsioonidega võtavad rohkem aega, kui esialgu arvati. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta pärast esimest lugemist ei laekunud. Muudatusi ei soovinud sisse viia Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, eelnõu algatajate esindajad ega majanduskomisjoni liikmed. Nii on täna majanduskomisjoni otsused täiskogule järgmised. Saata Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud elektroonilise side seaduse § 192 muutmise seaduse eelnõu 784 Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks k.a 13. detsembril. Otsus on tehtud konsensusega. Teiseks teha täiskogule ettepanek teine lugemine lõpetada, see otsus tehti samuti konsensusega. Juhul kui teine lugemine lõpetatakse, siis eelnõu kolmas lugemine võiks toimuda k.a 15. detsembril, s.o neljapäeval. Samuti konsensusega tehti otsus teha ettepanek eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi on. Kolleeg Toomas Alatalu, palun!

Aitäh! Vilunud küsijana tunnen huvi, kuidas on pilt selles valdkonnas Lätis ja Leedus. On see parem, on see huvitavam?

Mitte nii vilunud vastajana pean sulle tunnistama, et kuidas konkreetselt olukord on Lätis ja Leedus, sellega ma ei ole kursis. Kuid koos eelnõu algatajatega oli juttu Euroopa Liidu maadest tervikuna. Minule jäi küll mulje, et vähemalt kahes kolmandikus Euroopa Liidu maades on praegu ajaga probleeme, kuna enamikule tuli töö maht mõneti üllatusena. Küsimus on selles, et telekommunikatsiooniseaduse järgi on meil Eestis defineeritud neli turgu, uue elektroonilise side seaduse järgi on 18 turgu. Kõikides on vaja teha analüüs ja kõik analüüsitulemused tuleb kooskõlastada Euroopa Liidu institutsioonidega. See on märkimisväärselt põhjalikum. Ilmselt on see probleem päris paljudel püsti, aga kuidas konkreetselt on Lätis ja Leedus, jään vastuse võlgu.

Aitäh, kolleeg Mart Opmann! Rohkem küsimusi ei ole. Kas austatud Riigikogu soovib osaleda läbirääkimistel? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Kuna muudatusettepanekuid eelnõu 784 kohta ei ole, siis on teine lugemine lõpetatud ja seaduseelnõu 784 on suunatud kolmandale lugemisele.

Kuues päevakorrapunkt on sotsiaalkomisjoni algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Kõnetooli palun ettekandeks sotsiaalkomisjoni liikme Tõnis Kõivu!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas seda eelnõu 8. detsembri koosolekul. Selleks ajaks, õigemini, varasemaks sätestatud tähtajaks ei olnud laekunud ühtegi muudatusettepanekut ei Riigikogu liikmetelt ega fraktsioonidelt. Kuid komisjon ise tegi eelnõu kohta kaks täpsustavat muudatusettepanekut. Esiteks (see puudutab eelnõu punkti 2) täpsustasime termineid. Näiteks on juttu Maksu- ja Tolliameti piirkondlikust struktuuriüksusest ja äriregistrisse kandmisest, mitte registreerimisest. Samuti tuli sellesama paragrahvi punkti 5 juurde täpne tähtaeg (kümne kalendripäeva jooksul), mil tuleb andmed esitada. Lõikes 6 täpsustati viidet. Teine ettepanek komisjoni kui algataja poolt oli lugeda eelnõu senine tekst §-ks 1 ja täiendada eelnõu uue §-ga 2 järgmises sõnastuses: "Käesoleva seaduse § 1 punkt 1 jõustub 2006. aasta 1. jaanuaril. Käesoleva seaduse § 1 punkt 2 jõustub 2006. aasta 1. aprillil." Eri punktide erinev jõustumine sõltub sellest, et FIE-de osas tuleb vastavatel ametitel teha ettevalmistustöid ja see võtab mõningase aja. Seda ei ole võimalik teha üleöö. Komisjon oli 8 poolthäälega mõlema muudatusettepanekuga nõus ja otsustas saata seaduseelnõu 773 Riigikogu täiskogu saali teisele lugemisele 13. detsembril 2005 ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Kui seaduseelnõu teine lugemine lõpetatakse, teeb komisjon ettepaneku viia seaduseelnõu kolmas lugemine Riigikogu saalis läbi 15. detsembril 2005 ettepanekuga võtta eelnõu seadusena vastu. Ka selle poolt oli 8 komisjoni liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Tõnis Kõiv! Kas lugupeetud kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas austatud Riigikogu soovib pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 773 kohta on esitatud kaks muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek on sotsiaalkomisjonilt, arvestatud täielikult. Teine muudatusettepanek on samuti sotsiaalkomisjonilt, arvestatud täielikult. Probleeme ei ole. Seaduseelnõu 773 teine lugemine on lõpetatud ja eelnõu on suunatud kolmandale lugemisele.

Järgmine päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ja Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Mai Treiali!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu oma 8. detsembri istungil. Osa võtsid ka sotsiaalministri nõunik Kaimo Olesk, Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna finantspoliitika ja koordinatsiooni juht Agne Nettan ja peaspetsialist Riina Paal. Tähtaja jooksul, mis oli antud muudatusettepanekute tegemiseks, kolleegidelt ega fraktsioonidelt muudatusettepanekuid ei laekunud. Komisjon tegi ühe täpsustava muudatusettepaneku, ta muutis puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 6 lõiget 5: "(5) Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 6 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: "Puudega lapse toetust makstakse järgmistes suurustes: keskmise puudega lapsele - 270% sotsiaaltoetuste määrast, raske ja sügava puudega lapsele - 315% sotsiaaltoetuste määrast." § 2. Käesolev seadus jõustub 2006. aasta 1. jaanuaril." Selle poolt hääletasid kõik kohal viibinud sotsiaalkomisjoni liikmed. Ühtlasi tegi sotsiaalkomisjon ettepaneku lõpetada täiskogu saalis seaduseelnõu teine lugemine. Kui teine lugemine on lõpetatud, siis suunata eelnõu kolmandale lugemisele k.a 15. detsembril. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Mai Treial! Kas lugupeetud kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Ei ole. Kas austatud Riigikogu soovib pidada läbirääkimisi? Sõna võivad võtta Riigikogu liikmed, fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 783 kohta on esitatud üks muudatusettepanek, see on sotsiaalkomisjonilt ja juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Seaduseelnõu 783 teine lugemine on lõpetatud ja eelnõu on suunatud kolmandale lugemisele.

Järgmine päevakorrapunkt on Isamaaliidu fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine 1994. aastal Eesti Vabariigi territooriumilt sõjatehnika väljaveo asjaolude väljaselgitamiseks" muutmine" eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks algatajate nimel palun kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni liikme kolleeg Margus Leivo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kohalviibijad! Tõepoolest, 19. mai otsusega on selline komisjon moodustatud ja komisjoni on au juhtida minul. Komisjon on korraldanud vahepeal väga mitmesuguseid kohtumisi, on teinud väga mitmeti tööd ning on jõudnud üksmeelselt järeldusele, et tähtaeg ja töömaht ei ole omavahel kuidagi korrelatsioonis. Sellest tulenevalt esitasid kolm fraktsiooni teile ettepaneku pikendada Estonia asjaoludega seonduva komisjoni tööd 1. juulini 2006. Arvan, et 1. juuliks 2006 on komisjonil sellist tempot jätkates juba piisavalt materjali ja piisavalt andmestikku, et kirjutada kokku ka aruanne, mis oleks vastavuses meie ette seatud ülesannetega. Sellepärast kutsun teid üles esimest lugemist täna lõpetama ja jätkama selle komisjoni tööd veel poole aasta võrra, s.o 1. juulini 2006.

Aitäh! Kolleegidel on ettekandjale küsimusi. Kolleeg Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Komisjoni töö on küll veel pooleli ja lõplikult pole paljud probleemid ilmselt ka komisjoni liikmetele selged, aga ma siiski küsin. Ajakirjandusest võis lugeda, et Res Publica liikmed teavad, et Estonia laskis põhja Mart Laari valitsus. Kas komisjon on jõudnud kuidagi sellele jäljele ja kas on mingisugust materjali, et Mart Laari valitsus lasi Estonia põhja?

Kahju, kui ilmub selliseid tõdesid, nagu öeldakse, ajakirjanduses enne seda, kui komisjonid on oma töö lõpetanud. Me teeme väga tõsiselt tööd ja uurime kõiksuguseid asjaolusid. Aga midagi sellist ei saa meie komisjoni praegusest töötulemusest küll kuhugi ajakirjandusse imbuda ja ma arvan, et meie komisjonist ei imbugi midagi. See, mis on kuskil kirjutatud, on kellegi enda suvaline käsitlus sellest küsimusest.

Aitäh! Kolleeg Toomas Alatalu, palun!

Aitäh! Mul on parem küsimus. Mitme riigi esindajad on juba kaasatud teie komisjoni kuulamistesse jne?

Hea küsija! Ma vastan võib-olla hoopis sedapidi, et praegu on kaks komisjoni. Üks on Vabariigi Valitsuse juurde moodustatud komisjon ja teine on parlamendi juurde moodustatud komisjon. Nende komisjonide pädevus on erinev. Vabariigi Valitsuse komisjonil on natukene väiksem pädevus kui meie komisjonil. Vastavalt kodukorraseadusele võime oma komisjoni paluda mitte ainult riigiametnikke ja riigiteenistuses olevaid inimesi, vaid kõiki asjaoludega seotud inimesi. Kui meil tekib tarvidus esitada küsimusi ka mitte Eesti kodanikele, siis me kaalume kindlasti seda võimalust ja püüame seda realiseerida.

Aitäh, kolleeg Margus Leivo! Rohkem küsimusi kolleegidel ettekandjale ei ole. Kõnepulti palun juhtivkomisjoni ettekandeks põhiseaduskomisjoni aseesimehe Evelyn Sepa!

Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon käsitles eelnõu oma 8. detsembri koosolekul, kus ka eelnõu algataja esindaja tutvustas selle tagamaid. Kuulanud need ära, otsustas komisjon järgmist: teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta otsuse eelnõu 794 esimese lugemise arutelule 13. detsembril ja teha Riigikogu täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada. Seda toetati konsensusega: poolt 10, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Ühtlasi tegi komisjon Riigikogu juhatusele ettepaneku määrata otsuse eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks üks tund ja kui eelnõu esimene lugemine lõpetatakse, teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta otsuse eelnõu teise lugemise aruteluks Riigikogu täiskogu päevakorda 15. detsembril. Muu hulgas on komisjon kiiret menetlustempot arvestades teinud tingimusliku otsuse, et kui esimene lugemine lõpetatakse ja teine lugemine toimub ettenähtud ajal, siis teha Riigikogu täiskogule ettepanek see otsus vastu võtta. Ka selle poolt oldi konsensuslikult: poolt 10, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Aitäh! Austatud kolleegid! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas lugupeetud Riigikogu fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Läbirääkimised on peetud ja esimene lugemine lõpetatud. Määran eelnõu 794 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 13. detsembri kell 15.

Järgmine päevakorrapunkt on Isamaaliidu fraktsiooni algatatud riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun kõnetooli ettekandeks algatajate nimel Isamaaliidu fraktsiooni aseesimehe Helir-Valdor Seederi!

Lugupeetud kolleegid! Tegemist on väga olulise eelnõuga. Nii võib vähemalt eeldada õiguskomisjoni tegevusest, sest eelnõu esitati menetlusse maikuus ja õiguskomisjon on seda väga pikalt ja põhjalikult menetlenud, on ületatud ka seaduses ettenähtud tähtajad. Algatajate nimel on mul ainult kahju tõdeda, et vaid korra, eelmise nädala 6. detsembril kutsuti meid algatajatena selle eelnõu arutelu juurde. Varasematel aruteludel me kahjuks osaleda ei saanud või vähemalt meid ei kutsutud. Ma ei tea, mitmel korral seda arutatud on. Aga tundub, et õiguskomisjon on teinud väga põhjalikku tööd ja kindlasti annab komisjoni ettekandja sellest ka saalile põhjaliku ülevaate. Kindlasti ei lahenda esitatud eelnõu kogu selle valdkonna problemaatikat. Tahan rõhutada, et samal ajal on Isamaaliit esitanud Riigikogu menetlusse eelnõu, mis keelab Riigikogu liikmete kuulumise riigi äriühingute nõukogudesse. Nii et see eelnõu on ka Riigikogu menetluses, aga teisele lugemisele siia saali ta jõudnud ei ole. Loomulikult ei ole Eestis probleemiks mitte ainult äriühingute juhtide palgad, hüvitised, vaid probleem vajab reguleerimist sihtasutustes, kohalikes omavalitsustes ja kogu avalikus teenistuses tervikuna. Sellepärast, et puudub süsteem. Täiesti ebanormaalne on ju olukord, kus me kinnitame jätkuvalt ka järgmise aasta eelarvega, et järgmisel aastal hakkab avalikus teenistuses, riigiteenistuses kõrgeim palgaastme määr olema 12 500 krooni. See ei soodusta kuidagi läbipaistvat palgasüsteemi avalikus teenistuses ja maksumaksja raha avalikku kasutamist. Aga kõiki probleeme ei ole võimalik ühe seaduseelnõuga lahendada. Seda enam, et ka praegu neid valdkondi reguleerivad erinevad seadused ja seetõttu on keskendutud ainult riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse muutmise seaduse eelnõu esitamisele. Isamaaliidu saadikurühm on selle eelnõu esitanud. Eelnõu eesmärk on välistada riigi äriühingute ja sihtasutuste juhtidele hiigeltasude ja ka lahkumishüvitiste maksmine ning ühtlustada nende tasustamise korda. Eelnõuga soovitakse sätestada, et riigi äriühingute ja sihtasutuste juhatuse liikmetele makstav tasu ei või olla suurem peaministri ametipalgast. Samuti soovime eelnõuga tühistada juhatuse liikmetele lahkumishüvitiste maksmise võimaluse ning välistada tasu maksmisel ka erikordade rakendamise. Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse § 25 lõiget 1 uue lausega, milles sätestatakse põhimõte, et äriühingu, kus riigil on vähemalt otsustusõigus, ning riigi sihtasutuse juhatuse liikmetele makstav tasu ei või olla suurem peaministri ametipalgast. Ma tutvusin selle protokolliga, mis õiguskomisjoni arutelu kajastas, ja et ennetada mitmeid küsimusi saalist, püüan sealsele arutelule tuginedes selgitada, miks just nii. Arutelul õiguskomisjonis esitati küsimusi, miks püüab Isamaaliit selle eelnõuga sekkuda justkui toimivasse turgu, riigi äriühingute juhtide palgad peaksid konkureerima kõigi teiste äriühingute juhtide palkadega. Päris nii see ei ole, sest ka õiguskomisjoni arutelul tuli väga selgelt välja, et võib ju võrrelda riigi äriühingute juhtide palkasid Eesti-siseses konkurentsis, kuid nende äriühingute, mis on riigi n-ö strateegilised äriühingud, tegelik tähendus, ka käibe maht ja olulisus ei ole võrreldav mitte ainult Eesti riigis toimivate äriühingutega, vaid pigem rahvusvaheliselt toimivate äriühingutega. See tähendaks palgakonkurentsi rahvusvaheliste äriühingutega, mis kindlasti ei ole Eestis praegu võimalik. Teiseks on riigi äriühingud enamasti täiesti erinevas seisus ka eraäriühingutega võrreldes. Nad ei konkureeri n-ö siseturul, Tallinna Sadam ei konkureeri näiteks Pärnu Sadamaga, Eesti Energia ei konkureeri teiste analoogsete ettevõtetega Eesti-sisesel turul. Nii et siin rääkida turumajanduslikust konkurentsist ainult nende ettevõtete puhul ei ole kindlasti täpne ega õige. Tegelikult ei ole sugugi ka mängureeglite rikkumine või erinevasse seisu panek, kui riik hakkaks reguleerima riigi äriühingute juhtide palka, mis seni on reguleerimata. Mängureeglid on tegelikult võrdsed. Mõlemal puhul omanik kinnitab tingimused ja korra. Nii nagu eraomandis oleva äriühingu puhul langetab omanik otsuse, milline on tegevjuhtkonna palgapoliitika ja millised hakkavad olema palgad, nii ka riigi äriühingute puhul riik kui omanik kehtestab ainult oma äriühingutele reeglid ja tingimused. Nii et seda vastuolu ei ole. Ma tahan siiski protokollis toodut natuke põhjalikumalt kajastada. Valitsuse seisukoht oli eelnõu mitte toetada. Kuid märkimist väärib valitsuse esindaja väljaöeldud mõte, mida ta õiguskomisjonis kordas. Nimelt: "Kui tahame kompetentseid juhte, siis nad paratamatult küsivad seda hinda, mis pakutakse erasektori juhtidele." Siit võib väga selgelt välja lugeda, et avalikku teenistusse, riigiteenistusse ja ka riigi äriühingutesse ei olegi võimalik kompetentset juhti saada ja see ei peakski olema meie eesmärk. Veel kord sama argumentatsioon valitsuse esindajalt: "Põhiline argument, miks praegune regulatsioon võiks jääda, on see, et inimesed, kellel on piisav kompetents, konkureerivad paratamatult erasektori turul." Nii et inimesed, kes on kompetentsed, konkureerivad paratamatult erasektori turul ja riigiteenistusse kompetentseid inimesi ei ole võimalik saada niikuinii. Meie ei saa kuidagi nõustuda selle lähenemisega ja arvame, et kõigepealt ei peaks palk kindlasti olema ka riigi äriühingutes ainukene motiiv, siin on teisigi võimalusi ja väljakutseid. Teiseks arvame, et peaministri palk peaks olema piisavalt suur, et kompetentseid inimesi äriühingutesse tööle saada. Kui see nii ei ole, siis peaksime mõtlema, et võib-olla on midagi valesti peaministri palgaga. Meie eelnõu ei sätesta, et tuleks piirata või kindlaid raame seada peaministri palgale. Me leiame, et parlamentaarses riigis, kus valitsusjuht kannab kõige suuremat vastutust, kus tema töö keerukus ja koormus on ääretult suur, tegemist on riigi tippjuhiga, võiks tema töötasustamine küll olla mingisugune indikaator kõigi riigi omandis olevate ettevõtete ja riigiteenistuses olevate inimeste töötasustamisel. See võiks olla teatud orientiir. Kui me väidame, et see nii ei ole, siis ilmselt on ka meie endi suhtumises midagi ebaõige. Eelnõu § 1 punktiga 2 muudetakse riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse § 25 lõike 2 kolmandat lauset ja sätestatakse, et majandusaasta jooksul makstava täiendava tasu suurus ei või ületada juhatuse liikmele makstud kolme kuu tasu. Kehtiv regulatsioon võimaldab maksta kuni nelja kuu ulatuses täiendavat tasu. Ütlen kohe, et seaduse algataja on nõus siin väga paindlikult asjale lähenema. Kui leitakse, et praegune regulatsioon on piisav ja põhjendatud, siis oleme ka sellega nõus. See ei tohiks olla takistuseks eelnõu menetlemisel. Õiguskomisjonis kerkis üles küsimus, miks just kolm kuud. Me oleme lähtunud analoogiast, praegu on Riigikogu liikme puhul kolm kuud, juhul kui ta on Riigikogus olnud lühemat aega kui üks aasta. See võib olla ka mõni teine aeg. Ka nelja kuu puhul ei ole andnud keegi põhjendust, miks just neli kuud, miks mitte viis või kuus kuud. Ma usun, et me suudame kindlasti Riigikogus kokku leppida. Eelnõu § 1 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse § 25 lõiked 3 ja 4. Lõige 3 võimaldab juhatuse liikmetele lahkumishüvitiste maksmist ning lõige 4 juhatuse liikmetele tasustamise erikordade rakendamist. Tahan juhtida tähelepanu, et see on selle eelnõu üks kõige olulisemaid punkte ja peamisi põhjusi, miks Isamaaliit selle eelnõu esitas. Nimelt, praegune regulatsioon võimaldab rakendada erikordi, mis sisuliselt võimaldab mööda minna kõigist teistest punktidest, millega justkui oleks praegu tasustamine riigi äriühingutes reguleeritud. Milleni need erikorrad viia võivad? Tahan meelde tuletada neid momente, mis ei ole mitte teoreetilised ohud, vaid mida on ka varem praktikas rakendatud ja mis kindlasti ei vasta ei reaalsetele vajadustele ega tavainimese õiglustundele. Näiteks on varasemalt Tallinna Sadama juhatuse ühele endisele esimehele sätestatud lisaks kõigele muule, palgale ja lahkumishüvitustele, et pärast töölt lahkumist hakkab endine juht kuni surmani saama 14 000 krooni kuus. Milleks meile pensioniseaduste regulatsioonid, milleks meile töötasustamise regulatsioonid, kui vastav kord võimaldab niimoodi kindlustada inimese tulevikku elu lõpuni? Või näiteks ühe endise Eesti Energia peadirektori tööleping sätestas, et pärast töölt lahkumist hakkab ta saama kuni surmani viis Eesti keskmist palka, mida võimaldab keskmine regulatsioon. See informatsioon on läbi käinud ka ajakirjandusest. Või näiteks 15 000 krooni kuus Eesti Merelaevanduse endisele peadirektorile. Kui tulla tänapäeva juurde, siis meie eelnõu ei reguleeri muidugi suhteid Eesti Pangas. Aga meeldetuletuseks sellel aastal ka ajakirjandusest läbikäinud informatsioon, et näiteks Eesti Panga töötajatele hüvitatakse kolmandik sissemaksetest pensionifondi kolmandasse sambasse. Kahtlemata võime lähtuda sellest, et see on lihtsalt erisoodustus, mille pealt makstakse erisoodustusmaksu. Kuid tegelikult lööb selline lähenemine segi kogu pensionireformi loogika ja üldse pensioniseaduse põhimõtted ning võimaldab igasuguseid erikordasid ja igasuguseid lepinguid. Kahjuks puudub Eesti riigis ülevaade, ei ole sellist institutsiooni, kellel oleks ülevaade, kui palju, millises mahus ja millisel moel on neid lepinguid sõlmitud, mida nad sisaldavad ja milliseid kohustusi see võiks kaasa tuua tulevikus nendelesamadele riigi äriühingutele. Selle eelnõu kõige peamine mõte ongi välistada selliste erikordade võimaldamine tulevikus. Meie eelnõu ka sisaldab seda, et tunnistada § 25 lõiked 3 ja 4 kehtetuks. Eelnõu §-ga 2 sätestatakse rakendussäte, mille kohaselt käesolevat seadust rakendatakse nende äriühingute, kus riigil on vähemalt otsustusõigus, ning riigi asutatud sihtasutuste juhatuse liikmete suhtes, kes määratakse ametisse pärast käesoleva seaduse jõustumist. Nii et see ei tohiks olla ka vastuolus põhiseaduse ega õiguspärase ootuse printsiibiga. Need lepingud, mis on tehtud, nii kasulikud või kahjulikud, kui nad ühele või teisele osapoolele on, jäävad kehtima, kui nad on kooskõlas kehtivate seadussätetega. Küll aga tuleks tulevikus selliste kordade rakendamine välistada. Ma loodan, et Riigikogu suhtub sellesse eelnõusse mõistvalt ja heatahtlikult. Kahtlemata, nagu ma ütlesin, ei suuda me kogu temaatikat haarata ja kogu problemaatikat reguleerida, kuid ainuüksi teemapüstitus ja arutelu on kindlasti olulised, et me jõuaksime ükskord ka mingisuguste regulatsioonideni, mis oleksid praktilised ja mis samal ajal vastaksid mingil määral inimeste õiglustundele ja riigi rahalistele võimalustele. Mul on olemas ka informatsioon, millised on tasud kõikides riigi asutatud sihtasutustes ja riigi äriühingutes. Võin kinnitada, et on päris hulgaliselt neid inimesi, kelle teenistus on täna suurem kui peaministri palk. Ma arvan, et paljudel juhtudel see niimoodi olema ei peaks. Mõningatel juhtudel on see võib-olla põhjendatud, kuid siis tuleks mõelda, et võib-olla on ka peaministri palk väike ega vasta nõuetele. Tahan veel kord juhtida tähelepanu, et kui me ütleme, et me ei suuda riigiteenistusse haarata kompetentseid inimesi seetõttu, et see piir, peaministri palk, hakkab takistama, siis Eesti Vabariigi peaministri palk peab ka kellegagi või millegagi konkureerima. See konkurentsitase on ilmselt Soome peaminister, Rootsi peaminister, Leedu peaminister. Meie riigi peaminister peaks olema samal tasemel ja võimeline konkureerima nende isikuomadustega ja olema samuti kompetentne riigijuht. Nii et tasemeid ja võrdlusi võib tuua igasuguseid. Isamaaliidu saadikurühm palub seda eelnõu toetada. Me loodame konstruktiivsele arutelule Riigikogus ja loodame, et kui on asjalikke ettepanekuid, siis pärast esimese lugemise lõpetamist on võimalik neid kindlasti eelnõusse sisse viia. Aitäh!

Aitäh, Helir-Valdor Seeder! Kuna Riigikogu tööaeg on tänaseks lõppenud, siis jääb küsimuse arutelu pooleli. Homme jätkame võimalikele küsimustele vastamisega. Tänane Riigikogu täiskogu istung on lõppenud. Head päeva! Istungi lõpp kell 14.11.