Tere päevast! Alustame 15. juuni infotundi. Palun kohaloleku kontroll! Kohalolijaks registreerus 32 Riigikogu liiget. Valitsuse liikmetest on täna infotunnis rahandusminister härra Aivar Sõerd, välisminister härra Urmas Paet ja minister härra Jaan Õunapuu. Täna on infotunniks registreeritud viis küsijat. Alustame esimese teemaga. Palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Austatud minister! 18. mail sõlmitud piirilepingu kohaselt hakkab piir tulevikus kulgema mööda Narva jõe telge, mis tähendab seda, et Venemaa saab ühepoolselt reguleerida veetaset Narva veehoidlas ja veetaseme alandamisega ka ühepoolselt lõpetada elektritootmise Narva elektrijaamades. Kas Eesti ja Venemaa vahel on praegu olemas mingisugune riikidevaheline kokkulepe, kuidas säilitada Narva veehoidlas veetaset ja kuidas ühiselt kasutada tammi? Kui ei ole, siis kuidas kavatsetakse seda olukorda reguleerida nii, et Eesti poole huvid, ja ma rõhutaksin - strateegilised huvid -, oleksid kaitstud, sest 90% kogu Eesti elektrist toodetakse just nimelt Narvas?

Aitäh! Palun, härra välisminister!

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti tuleb siin lähitulevikus täpsustada neid asjaolusid, mis puudutavad Narva veehoidla veetaset ja nii Narva elektrijaamade kui ka Venemaa pool asuva hüdroelektrijaama veega varustamist, selleks et need ettevõtted saaksid toimida. Seni on see koostöö ka nüüd toimunud tõrgeteta ehk see, milles seni on kokku lepitud, on ilma tõrgeteta vett pidanud, kõik on toiminud. Aga kindlasti tuleb lähiajal, kui piirilepped jõustuvad, üle vaadata need tehnilised nüansid, mis puudutavad mõlemal pool asuvaid elektrijaamu, nende veega varustamise tagamist.

Aitäh! Täpsustav küsimus, palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder.

Aitäh! Ma sain vastusest aru, et sellist riikidevahelist kokkulepet ei ole olemas, ja te ise viitasite ka hüdroelektrijaamale, mis asub Narva jõel. Vastavalt rahvusvahelisele tavale jagatakse piiriveekogudel asuvate hüdroelektrijaamade toodang valgala suurusele, mis tähendaks, et umbes 40% Narva hüdroelektrijaamas toodetavast elektrienergiast peaks nagu saama Eesti Vabariik. Kui valgala ei ole võimalik määrata, siis 50 ja 50. Minu andmetel ei saa me praegu sealt hüdroelektrijaamast mitte midagi. See küsimus ei ole normaalselt toiminud ilma lepinguteta. Milline on valitsuse seisukoht, kas me peaksime ka nendes küsimustes kokku leppima ja osa hüdroelektrijaama toodangust saama, või ei pea te seda oluliseks ja vajalikuks?

Aitäh küsimuse eest! Et lõplikult ja põhjalikult sellele küsimusele vastata, tuleks loomulikult teha ära eeltöö, käesoleval juhul Eesti puhul ennekõike majandusministeeriumis, milline võiks olla ikkagi õigustus elektritoodangut sealt ka Eestisse saada, ning samas ka, milline on selle majanduslik taust ja alus, kas see on majanduslikult efektiivne. Nii et selle küsimuse juurde saab tulla pärast seda, kui need analüüsid on majandusministeeriumis tehtud.

Aitäh! Teine täpsustav küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Enam kui kümme aastat tagasi sõlmiti Eesti ja Venemaa vahel sotsiaalkindlustusleping, mis sätestab vastastikku pensionide maksmise kohustusi. Eesti pool on selle ratifitseerinud, aga Venemaa pool ei ole enam kui kümne aasta jooksul leidnud aega ega pidanud vajalikuks seda lepingut ratifitseerida. Nüüd hakkab Eesti Vabariigi Riigikogu täna ühepoolselt arutama piirileppe ratifitseerimist. Milles seisneb teie kindel veendumus ja usaldus partneri, Venemaa suhtes, et me praegu jällegi seda lepingut mitte ühepoolselt ei ratifitseeri, vaid et see on kahepoolne akt ja et see leping jõustuks nendel tingimustel, mis sõlmitakse? Senine suhtumine Venemaa poolt seda küll ei eelda. Kas teil on andmeid, millal kavatsetakse see sotsiaalkindlustusleping Venemaa poolt ükskord ratifitseerida?

Aitäh küsimuse eest! Mis puudutab piirilepete ratifitseerimist, siis Vene pool on väljendanud selget soovi selle aasta jooksul piirilepped ka Vene Riigiduumas ratifitseerida, et nad veel enne selle aasta lõppu saaksid jõusse asuda. Nii et mul ei saa olla selles suhtes mingisuguseid eelarvamusi, kui lähtuda sellest, mida Vene pool on erinevatel kohtumistel öelnud. Mis puudutab sotsiaalvaldkonna kokkuleppeid, näiteks pensionikindlustuse alase koostöö kokkulepet, siis see oli koos teiste meie vahel veel sõlmimata ja eri ettevalmistusstaadiumis olevate lepingutega ka 18. mail kõneks. Vene pool oli vähemalt sellel kohtumisel küll konstruktiivne, et need lepingud, mis praegu on eri staadiumis kuidagi toppama jäänud ka Vene poole pealt, tuleks võimalikult ruttu jõustada. See leping, mis puudutab erinevaid sotsiaalküsimusi, on ju selgelt ka Vene kodanike huvides, kellele lepingu jõustumisel tehtaks näiteks muudatusi pensionistaaži arvestuses nende kasuks. Nii et minu lootus on, et nii see kui teised lepingud, mis siin on aastate jooksul seisma jäänud, ikkagi saavad jõusse võimalikult ruttu.

Aitäh! Kohapeal on registreeritud ka kaks küsimust, mida ma pean viimasteks täpsustavateks küsimusteks. Esiteks kolleeg Tarmo Leinatamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kas ja kui palju erineb praegune kontrolljoon piirilepingujärgsest piirist? Kui ta erineb, siis kas need maaomanikud ja majapidamised on nendest võimalikest muudatustest teadlikud, kui juhtumisi nii Eesti Vabariigi Riigikogu kui ka Venemaa peaksid ratifitseerima piirilepingu, ehk teisisõnu, kas on ka selliseid situatsioone sees nagu praegu piltlikult öeldes, et magamistuba on ühes riigis ja köök teises riigis?

Aitäh! Nii-öelda maade vahetust tuleb mõningal määral ette pärast seda, kui piirilepped jõustuvad, ja seda nii veepiiril kui ka maismaapiiril. Mis puudutab maismaapiiri, siis teatavasti parafeeriti piirilepped viimati juba 1999. aastal. See tähendab, et kõigil maaomanikel on olnud võimalus Välisministeeriumi kodulehel oleva piirikirjelduse järgi selle vastu huvi tunda. Selge on see, et maade vahetus ei puuduta mitte kellegi eluaset. Nii et sellist olukorda, kus näiteks kellegi eluase võiks osutuda teises riigis asuvaks, ei ole. See puudutab ikkagi mõningaid inimasustuseta territooriume, mis vahetamisele lähevad.

Aitäh! Viimane täpsustav küsimus. Kolleeg Henn Pärn, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma tahaksin veel kord küsida Narva tammi ja veehoidla kohta. Kas on üldse olemas mingisugune dokument, mille alusel praegu seda n-ö ühisvaldust kasutatakse või ei ole meil mitte midagi, on lihtsalt tava, et nii me oleme teinud ja selle peal praegu asi püsibki?

Aitäh küsimuse eest! Et teile sajaprotsendiliselt täisvastus anda, peaksin ma asja täpsustama. Samas on Eesti ettevõtete juhid, kes Narva veehoidla teenuseid, kui nii võib öelda, kasutavad, väitnud, et kõik on korras ja mingeid probleeme ei ole esinenud. Konkreetsete dokumentide loetelu, mis seda reguleerib, edastan ma teile hiljem.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Järgnevalt palun, kolleeg Jarno Laur, küsimus härra rahandusministrile!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Aulik rahandusminister! Te olete viimasel ajal öelnud avalikkusele välja seisukoha, et järgmisel aastal toimub teatud aktsiiside tõus, mis puudutab kütust, alkoholi ja tubakat. Peaministri avaldused on olnud vähem ühesed, küll on nad kord seda seisukohta kinnitanud ja kord rääkinud midagi muud. Tahakski teie käest küsida, milline on Vabariigi Valitsuse seisukoht ja mis aktsiisid järgmisel aastal tõusevad, kui nad tõusevad.

Aitäh küsimuse eest! Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Aktsiisid tõusevad järgmisel aastal, 1. jaanuarist alkohol ja 1. juulist tubakas, ka kehtiva seaduse alusel ehk alkohol vastavalt 5% ja tubakas vastavalt kehtivale aktsiisiseadusele. Vabariigi Valitsus kiitis 26. mai kabinetiistungil heaks eelarvestrateegia aastateks 2006-2009, milles nähakse ette aktsiiside, sh ka kütuseaktsiisi, senisest kiirem tõus. Tegemist on koalitsioonileppe punkti täitmisega, kui nii võib öelda, mis ütleb, et maksukoormus jääb 2003. aasta tasemele. Peale aktsiiside on eelarvestrateegias veel kavandatud tõsta keskkonnatasusid ja sotsiaalmaksu miinimumsummat ehk seda maksupaketi muudatust tervikuna käsitledes jõuab maksukoormus 33,2% tasemele ehk isegi alla selle, mis on koalitsioonileppes kokku lepitud.

Aitäh! Palun täpsustav küsimus kolleeg Jarno Laurilt!

Aitäh! Täpsustakski kõigepealt seda, milline on kavandatud täiendav kütuseaktsiisi tõus ja kui palju need täiendavad aktsiisitõusud kergitavad prognoositavalt meie tarbijahinna indeksit.

Aitäh, küsija! Kõigepealt, kütuseaktsiisi kavandatav tõus 1. juulist 2006 tõstaks aktsiisimäära 4.50 liitri kohta või siis aktsiisijaotuses 4500 tuhande liitri kohta, kuni 5000 kroonini tuhande liitri kohta bensiini osas ehk see tõstaks hinda 50 senti, koos käibemaksuga 60 senti. Mõju inflatsioonile oleks 0,16 protsendipunkti. Alkoholiaktsiisi tõus 5%, kui see asendada 10%-lise tõusuga, avaldaks inflatsioonile mõju 0,2 protsendipunkti ja tubakas vastavalt samuti, kui senine tõus, mis on niikuinii seaduses, oleks tõstnud 0,2 protsendipunkti, siis pärast eelarvestrateegias kavandatud muudatust 0,23 protsendipunkti. Täiendav laekumine kütuseaktsiisist, kui neid määrasid aluseks võtta, oleks 130 miljonit krooni, millest 97,5 miljonit laekuks sihtotstarbeliselt teede korrashoiuks, ja alkoholi arvel 85 miljonit krooni täiendavalt ning tubaka arvel 40 miljonit, millest 1,4 miljonit laekuks Kultuurkapitalile sihtotstarbeliselt.

Aitäh! Viimane täpsustav küsimus, kolleeg Jarno Laur, palun!

Minu küsimus puudutab selle aktsiisitõusu seost meie võimaliku või soovitava eurole üleminekuga. Milline on arvestuslikult praegu see n-ö tarbijahinnaindeksi või inflatsiooni varu ja kuidas need prognoositavad aktsiisitõusust või täiendavast aktsiisitõusust tulenevad muutused seda mõjutavad, kas me jääme selle varu piiresse?

Aitäh! Arvestades, nagu metoodika ette näeb, viie kõige madalama Euroopa Liidu liikmesriigi inflatsiooni taset pluss 1,5 protsendipunkti ja prognoosides neid arenguid hindamisperioodil, võib öelda, et me oleme piiri peal. Sellest tulenevalt kordaksin ma siinkohal seda, mida ma olen ka varem öelnud, et kui prognoosid näitavad, et need riigipoolsed sammud ohustavad selle kriteeriumi täitmist, siis võib valitsus kaaluda aktsiisitõusudest loobumist. Seda juhul, kui see oht on tõesti ilmne.

Aitäh! On ka kohapeal registreeritud küsimusi. Kolm viimast kohapeal registreeritud küsimust. Esiteks, palun, kolleeg Tarmo Leinatamm!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Nüüd ma olen hästi suures segaduses. Ma kuulasin viimast peaministri tundi avalik-õiguslikus raadios väga tähelepanelikult ja peaminister ütles seal küll, et mingisuguseid tõuse ei tule, kuna nendest aktsiisitõusudest saadav rahahulk on niivõrd väike, et see ei tasu, nagu ma aru sain, isegi rahva sellega ärritamist ära. Kas te võite nüüd öelda, kes valetab? Kas peaminister valetas raadios või teie vassite praegu siin? Kas need aktsiisitõusud tulevad või nad ei tule? Ja kui nad ei tule, siis kas te olete viimasel ajal n-ö tühja tööd teinud ja jooksnud paberitega Stenbocki majja ja teid on sealt tagurpidi tagasi saadetud ning kogu see vaevanägemine ja higivalamine on olnud ilmaasjata?

Aitäh küsimuse eest! Rahandusministeerium on tõesti väga palju vaeva näinud, et eelarvestrateegiat koostada, selle maht on 200 lehekülge. Aga see vaev on tänuväärt, eelarvestrateegias on eesmärk selline, et eelarve peab jääma tasakaalu sel perioodil ehk aastail 2006-2009, mis on Eesti riigi stabiilsele arengule ülioluline. Valitsus arutab praeguste plaanide kohaselt eelarveprojekti, mille üle läbirääkimised on praegu umbes poole peal, 30. juuni kabinetiistungil ja siis saabub ka selgus, kas näiteks tehakse otsus võtta kasutusele üks minu hinnangul päris kasulik meede, mis aitab Maksu- ja Tolliametil alkoholiaktsiisi paremini koguda, ehk maksumärkide kasutuselevõtmine. Need ei ole küll omavahel üksüheselt seotud, aga võidakse käsitleda ka meedet, mis kindlasti vähendab salaalkoholi turgu ja parandab aktsiisimaksu administreerimist.

Aitäh! Teine kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kadi Pärnits, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma tuleksin selle kütuseaktsiisi juurde tagasi. See tõus, bensiiniliitri hinna tõus tulenevalt aktsiisi tõstmisest, on ikka küll väga tõsine tõus ja lööb inimese tasku pihta väga tugevalt. Kui te nüüd ütlete, et me võime kõikide nende hinnatõusudega siin jääda jänni ka Maastrichti kriteeriumide täitmisega ja kui peaminister on öelnud, et aktsiisid ei tõuse, siis, austatud rahandusminister, öelge nüüd päris tõsiselt, kui suur on meie võimalus nendest aktsiisitõusudest loobuda? Eeskätt ma küsiksin just selle kütuseaktsiisi tõusu kohta järgmise aasta 1. juulist, nagu te ütlesite.

Aitäh küsimuse eest! Ma olen sellega nõus, et igasugune muutus tõusu suunas on tarbijale oluline. Samas muidugi kütusehind kallines 50 senti kas või eelmisel nädalal ja käesoleval nädalal oli uus tõus 40 senti. Aga loomulikult oleks ka see aktsiisi mõju maksumaksjale, tarbijale kindlasti oluline. Mis puudutab inflatsioonikriteeriumi täitmist, siis valitsuspoolne mõju sellele on üks osa kogu inflatsioonile mõjuvatest teguritest ja mitte peamine osa. See on ka selge. Aga ma kordan siinkohal veel, et kui see risk on olemas, siis tuleks tõesti kaaluda nende aktsiisitõusude ärajätmist.

Aitäh! Viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Henn Pärn, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Mina olen küll päris segaduses selle eurole ülemineku suhtes. Valitsus on andnud nii erinevaid signaale. Majandusminister ütleb, et inflatsiooninäitaja võib olla 3,5%, peaminister siin saalis ütles, et see võib olla 3%. Teie kirjutasite lehes ja teie erakonna esimees ütles, et selle kohta on vaja rahvahääletus korraldada. Kui ma siiamaani teadsin, et võetakse kolme kõige madalama tasemega riigi näitajad, siis teie ütlesite nüüd siin, et viie riigi näitajad võetakse aluseks. Ma küsin: kas valitsusel on üks selge seisukoht selles suhtes või on hoopis olemas plaan B, et me ei lähegi eurole üle? Öelge see ausalt välja.

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, inflatsioonikriteeriumi täitmine ja Euroopa Komisjoni hinnang selle kohta, kas meie põhiseadus vastab Euroopa Liidu õigusaktidele, ning Eesti riigi käitumine selle probleemi lahendamisel ei ole omavahel seotud küsimused. Ma palun vabandust, ma eksisin - jah, aluseks võetakse tõesti kolme madalama inflatsioonitasemega riigi keskmine ja sellele lisatakse 1,5 protsendipunkti keskmise arvutamisel.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Palun, kolleeg Tõnis Lukas, küsimus härra ministrile!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Isamaaliidu esimehena tunnustan ma teid kui istuva valitsuse ühte kõige julgemat ministrit. Te olete võtnud sõna Petseri 2. Keskkooli kohta ja Eesti Vabariigi regionaalministrina peate te ka kontrolljoone taga toimuvat Eesti regionaalministri sekkumist vajavaks. Ja see on õige. Tegemist on ju Eesti Vabariigi territooriumiga, vähemalt praegu veel. Vene poolelt on tulnud viimasel ajal kaks signaali. Üks, et Petseri 2. Keskkool eestikeelse koolina lõpetab vastuvõtu kolme aasta pärast, ja teine, et lõpetab tegevuse lausa käesoleval aastal. Teie olete väitnud, et see eestikeelne kool jääb ...

Küsimus?

Millel teie optimism põhineb?

Aitäh küsimuse eest! Mis ...

Vastab härra regionaalminister. Palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud küsija! Riigikogu liikmed! Tõepoolest, Petseri 2. Keskkooli teemaga olen ma viimastel aegadel pidanud palju tegelema ja julgen väita, viidates kahele konkreetsele argumendile, et eesti kool Petseris ei kao. Esimene argument tuleneb eelmise aasta septembrist, kui ma külastasin Petseri eesti kooli ja minuga koos oli kohapeal ka Pihkva oblasti haridusvalitsuse juhataja, kes kinnitas, et nendel ei ole plaanis kooli tegevust lõpetada ja andis ka kindla lubaduse, et niikaua kui Eesti Vabariik peab oluliseks Petseri eestikeelse kooli olemasolu, niikaua ei tule nende poolt selle tegevuse suhtes mingeid takistusi. Teiseks tuleneb minupoolne julgus seda kinnitada selle aasta 11. märtsil allkirjastatud protokollist. Allkirjad on andnud meie Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad ühelt poolt ja teiselt poolt Pihkva oblasti haridusametnike kõrge delegatsioon ning protokollis on täpselt samamoodi fikseeritud kõik see, millest ma enne rääkisin.

Aitäh! Täpsustav küsimus, kolleeg Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Mõnel viimasel aastal on Eesti riigi poolset toetust Petseri 2. Keskkoolile vähendatud. Ma küsiksin teilt kui valitsuse esindajalt, kuidas nüüd tingimustes, kus Eesti riik, ma saan aru, on valmis panustama oluliselt selle kooli püsimajäämiseks, lahendada õpetajate, kes on peamiselt pensioniealised, saamine sinna kooli, õppevahendite saatmine ja lõpuks, õpilaste vajadus, sest tegelikult peab hakkama seda kooli metoodiliselt täitma rohkem juba venekeelsetest perekondadest tulev kontingent. Kui palju raha panete sinna ja kuidas see programm on läbi mõeldud?

Aitäh! See küsimus on küll pigem haridus- ja teadusministrile, aga ma oletasin, et te võite mulle selle valdkonna küsimuse esitada ja palusin välja võtta andmed viimase viie aasta rahasummade kohta, mis koolile on läinud. Kokkuvõtvalt võin öelda, et aastail 2001-2004 on kogusumma Eesti haridusministeeriumi poolt olnud 1 589 000 krooni. Sellest kolmandiku on moodustanud õpetajate palgad, koolihoone remondi ja sisustuse peale on läinud ligi 400 000 krooni, õppevara, trükiseid ja igasuguseid korralduskulusid on umbes 400 000 - 500 000 krooni ulatuses. Alates 2002/2003. õppeaastast töötab Petseri keskkoolis Eestist saadetud eesti keele ja kirjanduse ning kultuuri õpetaja. Ma tean, et haridusministeerium on teinud kooli juhtkonnale ettepaneku, et Eestist saadetakse veel teine eesti keele õpetaja Petserisse. Paraku ei ole kohapealt positiivset vastust tulnud. Eks ole ilmselt vaja veel läbi rääkida, miks ei tahetud seda teist eesti keele õpetajat, aga ma arvan, et see vajadus on Petseri koolis kindlasti olemas, sest eesti keele õppimise huvilisi selles piirkonnas on. Ja pärast seda, kui Pihkva oblastis korraldati ümber täiskasvanute täiendusõpe, kasutavad teadaolevalt ka täiskasvanud pealelõunasel ajal Petseri 2. Keskkooli õppimiseks.

Aitäh! Viimane täpsustav küsimus, kolleeg Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kohaliku administratsiooniga meeleolukaid koosviibimisi pidada on muidugi tore. Aga on täiesti selge, et see, kas eestikeelne kool kui kuraatikute pesa veel mõnda aega Petseris eksisteerib, sõltub väga palju Venemaa enda poliitikast. Nüüd, kui Venemaaga on piirilepe sõlmitud ja ratifitseeritakse, tuleb tõenäoliselt minna sama teed nagu Taani ja Saksamaa oma vastavalt teine teisel pool piiri elavate kaasmaalaste haridus- ja kultuuriprobleemide lahendamisel neid vastastikku rahastades. Tuleb teha konkreetne lepe. Kas selle leppe peale on mõeldud ja kas pärast piirilepete sõlmimist on Eestil võimalik jätkata tugevat riigipoolset finantseerimist ning otsustada ise selle kooli püsimajäämine seal kohapeal?

Aitäh! Ma ei ole nõus selle teie väitega, et sellised lõbusad meeleolukad kokkusaamised kahe riigi delegatsioonide vahel toimuvad, tegelikult oli väga töine ja väga konstruktiivne kohtumine. Riigikogu liikmetele informatsiooniks niipalju, et praegu õpib keskkoolis 28 õpilast ning töötab 22 pedagoogi ja teenindavat töötajat. Mis puudutab edaspidist kooli õppetegevust ja ka Eesti esindamist laiemalt Petseris, siis 3. juunil toimunud setu komisjoni koosolekul ühe päevakorrapunktina otsustasime esitada Vabariigi Valitsusele 30. juunil otsustamiseks ka selle valdkonna temaatilised punktid. Alustada läbirääkimisi Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel Eesti haridus- ja kultuurikeskuse rajamiseks Petseri 2. Keskkooli baasil. Oleks vaja ka välja töötada konkreetne keskuse struktuur, põhimõtted, kuidas ta peaks hakkama toimima, ja tuleks ka planeerida võimalikud rahastamisallikad riigieelarvest. Setu komisjon pidas vajalikuks läbirääkimisi Petseri 2. Keskkooli hoone omandiküsimuse üle Vene poolega ja võimalikke lahendusi, et hoone võiks kuuluda Eesti Vabariigile. Tuli ka jutuks investeeringute vajadus, nimelt kanalisatsioonisüsteemi renoveerimiseks, milleks Petseri administratsioon on ka koolile ettepaneku teinud, ja see summa võiks olla kuni miljon krooni.

Aitäh! Kaks viimast kohapeal registreeritud küsimust. Kolleeg Tiit Niilo, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Needsamad viimased ettepanekud, mis Setumaa asjatundjate komisjoni arutelul viimane kord olid, on meil praegu tegelikult ilmestamata ühe olulise faktiga. Nimelt sellega, et Eesti riigi ja Vene Föderatsiooni vahel on sõlmitud sisuliselt juba kokkulepe selle kooli tegevuse jätkumiseks eesti keele süvaõppega vene koolina. See tähendab seda, et nn seto paketi üks osa, mille te praegu ette kandsite, tegelikkuses väga tõsiselt võetav ei ole, kuigi teil on tegevuskavasse sisse kirjutatud, et alustada läbirääkimisi ja püüda leida vahendeid selleks. Kuidas kommenteerite seda alustamist ja vahendite otsimist, kui me tegelikult teame, et asi on teisiti minemas?

Aitäh! Ma ei julgeks väita, et see otsus on ühe või teise suuna kohta lõplikult tehtud, loomulikult on see kahepoolsete läbirääkimiste teema ja loomulikult esitan ma valitsusele komisjonipoolsed ettepanekud. Meie valitsuse asi on teemat 30. juunil tõsiselt arutada, otsused vastu võtta ja loomulikult teise poolega läbirääkimisi alustada. Loomulikult tulevad sisse ka kõik need meetmed, millest ma eelnevas vastuses teile rääkisin.

Aitäh! Viimane küsimus, kolleeg Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Väga palju on räägitud piirileppe järel tekkivast uuest olukorrast ja on kuulda olnud, et valitsusel on olemas mingisugune programm Setumaa jaoks, kuidas seal teedevõrku kohendada ja palju muid abinõusid tarvitusele võtta. Kas te oskate öelda, kas valitsus on arutanud ja heaks kiitnud mingisuguse abinõude plaani või programmi, mis on suunatud Setumaale, ja mis see maksab? Kas on olemas rahaline arvestus ja kas kavandatakse ka järgmise aasta riigieelarvesse neid vahendeid?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, valitsus arutab seda teemat 30. juunil, kuid pärast 3. juuni setu komisjoni istungit, nädalavahetusel panid peaministri büroo ja Siseministeerium kokku abinõude plaani, kuidas tuleks piirkonda abistada. Tegevustele olid määratud konkreetsed vastutajad, konkreetsed kuupäevad ja konkreetsed rahasummad. Ma arvan, et see on lai kondikava, mis tuleb ka 30. juunil valitsuses arutamisele. Aga ma saan teile küll kinnitada seda, et valitsusliikmed on ka eelnevalt seda teemat käsitledes olnud väga konstruktiivsed ja tahavad väga üheselt seda piirkonda aidata. Probleem on olemas, probleem tuleb lahendada.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitluse. Järgnevalt palun, kolleeg Kadi Pärnits, küsimus härra rahandusministrile!

Aitäh! Austatud minister! Sügav ja tõsine rahapuudus tervishoius seab ohtu meie inimeste tervise. Plaanilist ravi lükatakse edasi, järjekorrad on pikenenud üle mõistuse ja ohus on palgaleppe täitmine praegu. Väga teravalt on ohus tervishoiutöötajate palgaleppe täitmine järgmisel aastal. Puudujääk ravikindlustuses sel aastal ja järgmisel aastal kokku on ligi 700 miljonit Eesti krooni. Austatud rahandusminister! Riigieelarve tegemine käib. Millise summa olete te planeerinud, millise ettepaneku teinud valitsusele ravikindlustuse kulude katmise kohta riigieelarvest?

Aitäh! Palun, härra rahandusminister!

Aitäh küsimuse eest! Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas on tervishoiuvahendeid eraldatud 2004. aastal vastavalt 6,8 miljardit krooni, 2005. aastal 7,3 miljardit krooni. 2006. aasta Sotsiaalministeeriumi eelarvetaotlus tervishoiukuludeks on kokku 8,7 miljardit krooni. Kindlasti ei ole seda taotlust kogumahus rahuldada võimalik, aga on määratletud esmased prioriteedid, järgmised prioriteedid ja lõplik number on võimalik välja öelda pärast seda, kui valitsus on selles suhtes põhimõtteliselt kokku leppinud. Aga ma ei saa täpseid numbreid praegu öelda, kuna eelarveprotsess on pooleli ja kabinet arutab seda esimest korda 30. juunil.

Aitäh! Kolleeg Kadi Pärnits, palun!

Aitäh! Austatud minister! Nii tõsise probleemi kohta oleks oodanud teilt küll põhjalikumat vastust. Ma jätkan oma küsimust sellega, et riigieelarve strateegias ei olnud tervishoiuprobleemi lahenduseks ühtegi meedet toodud. Veel kord, härra rahandusminister, kui te ei oska öelda täpseid arve, siis millises suurusjärgus tervishoid järgmisel aastal lisaraha saab?

Aitäh küsimuse eest! Ma vastasin, et taotlus on 8,7 miljardit, aga kogumahus seda rahuldada ei ole võimalik. Eelarvestrateegias on toodud Sotsiaalministeeriumi valitsemisala meetmed. Mis puudutab haigekassa 2006. aasta eelarvedefitsiiti 377 miljonit, siis käesolevaks hetkeks on seda lahendatud suurusjärgus 100 miljonit seoses sellega, et 1. jaanuarist 2006 tõuseb sotsiaalmaksu miinimumsumma kuus, mille tagajärjel täiendavalt laekuvast sotsiaalmaksust 13% laekub haigekassale. See toob täiendavat tulu 100 miljonit, millega võib vähendada seda 377 miljoni kroonist puudujääki. Ülejäänud puudujäägi suhtes tuleks eelkõige oodata ettepanekuid sotsiaalministrilt.

Aitäh! Viimane täpsustav küsimus, kolleeg Kadi Pärnits, palun!

Aitäh! Austatud minister! Sotsiaalminister on oma ettepanekud teinud, nendega me oleme kõik tutvunud ja ma küsingi siis oma viimase küsimuse. Öelge mulle, kas see 100 miljonit Eesti krooni on ainuke raha, mis riigieelarvest haigekassale probleemide lahendamiseks antakse?

Aitäh küsimuse eest! Haigekassa saab 2006. aastal sotsiaalmaksust 7 miljardit 350 miljonit, mis on kogu eelarve tuludest väiksem 377 miljoni võrra. Sellele lisandub minu mainitud meetme kohaselt 100 miljonit ehk see on meil hetkel, kus eelarve läbirääkimiste protsess on täpselt poole peal, see, mida mul on võimalik öelda.

Aitäh! Kaks viimast kohapeal registreeritud küsimust. Esiteks kolleeg Urmo Kööbi, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Me menetleme siin Riigikogus mitmesuguseid eelnõusid, mis pingestavad veelgi eelarve kulu poolt. Mõeldes nüüd selle tervishoiu rahapuuduse augu peale, kas te võiksite meile öelda, millega seda kõike tasakaalustatakse, milline on tulude pool eelarves, mis on juurde tulemas, ja kas see on kõik loogiline?

Aitäh! Eelarve perspektiivis, kus on võetud selge eesmärk, et jooksvad kulud jäävad jooksvate tuludega tasakaalustatuks, see eesmärk täidetakse ja eelarve tasakaalu numbrites haigekassa eelarve defitsiiti katab keskvalitsuse eelarve ülejääk, aga see on ainult tasakaalunumbrites, nagu ma ütlesin.

Aitäh! Viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud juhataja! Austatud rahandusminister! Täna kell 12 öeldi Eesti Raadiost maha uudis, et Viljandi regionaalhaigla ei saa enam plaanilisi raviteenuseid osutada ja lükkab need edasi kuude kaupa. Inimesed ootavad järjekorras, et pääseda arsti juurde, ja need järjekorrad lähevad veel pikemaks. Rahvaliit ütles jaanuarikuus siinsamas saalis selgelt välja, et sotsiaalmajanduslike kriiside puhul võiks pöörduda riigi stabilisatsioonireservi poole. Öelge, palun, kas Viljandis ei ole praegu tegemist sotsiaalmajandusliku kriisiga ja kas ei saaks riigi stabilisatsioonireservist, kus on ligi viis miljardit krooni, praegu Viljandit aidata?

Aitäh küsimuse eest! Kuna selle näite puhul on tegemist riigi jooksvate kuludega, siis ma veidi kahtlen selles. See küsimus tuleb ja ma arvan, et on võimalik lahendada Sotsiaalministeeriumi olemasoleva eelarve piires.

Aitäh, härra minister! Sellega lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Järgnevalt palun, kolleeg Mark Soosaar, küsimus härra rahandusministrile!

Lugupeetud rahandusminister! Teie kolleeg kultuuriminister on avastanud, et kultuurieelarve on meil aasta-aastalt vähenenud ja moodustab riigieelarvest umbes 3,2%. Kas te peate võimalikuks seda protsenti riigieelarvest tulevikus suurendada ja juba järgmisel, 2006. aastal? Ühtlasi tahaksin küsida ka teise valdkonna, see on hariduse valdkonna riigieelarveosaluse suurendamise kohta. Kas te peate võimalikuks ka selle suurendamist, sest üks Eesti iseseisvuse esimesi toetajaid Taani riik on andnud üsna selgelt avalikult mõista, et meie hariduseelarve peaks vähemalt kahekordistuma?

Aitäh! Palun, härra rahandusminister!

Aitäh küsimuse eest! Kultuuriministeerium on taotlenud 2006. aasta eelarvesse kultuuritegevusvaldkonnale 1 327 000 000 krooni, mida on 2005. aastaga võrreldes 135,9 miljonit krooni rohkem. Ma ei tahaks nüüd ette rutata, kuna eelarveläbirääkimised on pooleli ja Kultuuriministeeriumiga pole neid seni veel üldse toimunud. Aga ma võin kinnitada, et selles mahus ei ole taotlusi kindlasti võimalik rahuldada ja teadaolevalt on Vabariigi Valitsus teinud ka otsuse külmutada ministeeriumide tegevuskulud 2005. aasta mahus, s.o siis selline siht, mida ka eelarveläbirääkimiste puhul järgitakse.

Aitäh! Täpsustav küsimus, kolleeg Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud minister! Minu küsimus ei puudutanud mitte ministeeriumi tegevuskulusid, vaid siiski valdkonda. Aga see selleks. Läheksime vast ehk täpsustava küsimusega konkreetsemaks ja rahvusvahelisemaks. Aastal 2002 esitas Vabariigi Valitsus UNESCO maailmanimekirja võtmiseks ka Kihnu kultuuriruumi ja seda esitades võttis Vabariigi Valitsus endale teatud kohustused toetada alustegevust, toetada haridust, kultuuri ja paljusid valdkondi, mis hoiavad elus seda väikest kultuurikooslust. Kas te peate võimalikuks, et ka Kihnu ja Manija saarel elavate inimeste jaoks töötatakse välja riiklik programm, nii nagu on töötatud välja vastav programm Lõuna-Eesti kultuuri ja keele, setu kultuuri ja keele toetamiseks? Kas te arvate, et seda võiks ka riigieelarvest rahastada?

Aitäh küsimuse eest! Mis puudutab neid konkreetseid tegevusi, siis on olemas väikesaarte arendamise programm. Mis puudutab Eesti riigi võetud kohustusi UNESCO ees ja muid lubadusi, siis nagu ma ütlesin, eelarveläbirääkimised ei ole veel lõppenud, et ma oleksin valmis vastama, millised on täpselt olemasolevate võimaluste piires Kultuuriministeeriumi valitsemisala täpsed prioriteedid. Kas nende eesmärkide täitmine 2006. aastal olemasolevate võimaluste raames on võimalik või mitte, sellele saab täpselt vastata pärast eelarveprojekti kokkupanemist.

Aitäh! Viimane täpsustav küsimus, kolleeg Mark Soosaar, palun!

Austatud minister! Ikkagi ei saanud ma vastust oma küsimusele, kas te peate põhimõtteliselt võimalikuks, et ka Kihnu kultuuri kohta analoogiline riiklik programm koostatakse. No läheme siis veel täpsemaks. Nimelt pöördusid Kihnu Vallavalitsus ja kaks sihtasutust, mis on loodud selleks, et Kihnu kultuuri toetada, jaanuarikuus 2005 vabariigi peaministri poole ettepanekuga moodustada seitsme ministeeriumi vaheline riiklik töörühm või komisjon, kes töötaks selle riikliku programmi välja. Nendes kirjades, mis on saadetud peaministrile, on ära nimetatud ka Rahandusministeerium. Öelge, palun, kas teie lauale on selline kiri ka jõudnud või mitte?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et ei ole otstarbekas iga üksiku saare jaoks eraldi programmi koostada. Kõik kirjad, mis on saadetud Rahandusministeeriumisse, vaadatakse läbi ja ükski ettepanek ei jää vastuseta.

Aitäh! On ka kohapeal registreeritud küsimusi. Kaks viimast küsimust. Esiteks kolleeg Avo Üprus.

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Kuna jutt juba läks riiklikele programmidele, siis Kultuuriministeeriumi haldusalas on ka mõisakoolide programm ja pühakodade renoveerimise programm. Ega nende programmide maht ei vähene eeloleval rahandusaastal? Ja teiseks võib-olla see, et ega nende programmide mahu vähenemist või külmutamist ei või mingil määral esile kutsuda ka Norra finantsinstrumendi ümber puhkenud poleemika?

Aitäh küsimuse eest! Mis puudutab konkreetseid meetmeid ja nende rahastamist, mida tehakse Kultuuriministeeriumi eelarvest, siis enne tuleb läbirääkimised ära pidada ja prioriteedid kokku leppida. Eelkõige on oluline ikkagi, kuidas neid prioriteete määratleb kultuuriminister. Meil on läbirääkimised Kultuuriministeeriumiga planeeritud neljapäevaks ja valitsuskabinet arutab eelarvekava tervikuna 30. juunil. Ma ei saa täiesti mõistetavalt praegu öelda, millised programmid saavad esmaeelistuse ja kui suures mahus 2006. aastal. Küsimus oli ka Norra finantsmehhanismi kohta, ma paluksin seda osa küsimusest täpsustada.

Aitäh! Viimane küsimus, kolleeg Tarmo Leinatamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Ma tuleksin oma eelmise teema juurde tagasi. Peaminister esines raadios küllaltki rahustava, ütleme siis, sellise arvamusavaldusega, et küll see riigieelarve meil täis tuleb, et I kvartalis oli majanduskasv olnud suisa 7%, mis on kindlasti kõikide eelnevate valitsuste ühine jõupingutus. Millegipärast on aga ministrid ja sellised pehme valdkonna ministrid hästi pessimistlikud. Ma pean silmas kultuuriministrit, kes ka siin Riigikogu ees on öelnud, et Kultuuriministeeriumi eelarve kasv on väga minimaalne. Mis te arvate, kust on pärit teiste ministrite, välja arvatud peaministri, selline pessimistlik hoiak järgmise aasta eelarve suhtes? Mis on selle põhjused, miks näiteks kultuuriminister pidi siin ütlema ja on ka kollektiivis öelnud, et kultuuritöötajate palgatõus jääb nüüd küll pikaks ajaks unistuseks?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen selle hinnanguga nõus, et kõiki soove, mis on eri ministeeriumidel ja mis on esitatud peale koalitsioonileppes tehtud kokkulepete, on kindlasti mitu korda rohkem, kui on võimalik lahendada 2006. aasta eelarve võimaluste juures. Mis puudutab majanduskasvu, siis Statistikaameti andmed I kvartali 7% kohta on esialgsed. Siia võib tulla korrektsioon. Aga kahtlemata on Eesti majanduskasv hetkel viimaste aastate kõrgeim, kiireim ja sellistes tingimustes ei ole mõeldav, et koostatakse defitsiidiga eelarve.

Aitäh! Kuna meil on aega, siis Jarno Laur, palun, veel üks küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Olles küll nõus selle rahandusministri väitega, et igale saarele ei ole mõtet riiklikku programmi teha, tahaksin lihtsalt anda rahandusministrile võimaluse ilmselt oma juhuslikult öeldud lauset korrigeerida, et Kihnu ei ole tõesti mitte üks suvaline saar, vaid just nimelt see eriline Kihnu.

Härra minister, palun!

Aitäh! Ma ei saa vastata, kuna mulle ei esitatud küsimust.

Kas see on vastus?

Mis puudutab konkreetselt Kihnut, siis ma eelnevalt väitsin seda, et ei ole ilmselt otstarbekas eraldi programmi selle kohta koostada.

Aitäh! Teema viimane küsimus, kolleeg Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud esimees! Mina tahtsin tegelikult küsida hoopis välisministrilt. Ma üritasin siin leida tühja auku, mida ju tegelikult ajaliselt oleks.

Võtame siis vahele kolleeg Tarmo Leinatamme. Kolleeg Tarmo Leinatamm, palun!

Tuhat tänu, teis on, hea juhataja, näha õiglast meest! Härra rahandusminister! Ma küsiksin ikkagi üle, kas ma saan õigesti aru, et peaminister on natuke kiirustanud oma prognoosidega nii majanduskasvu kui ka võimalike aktsiiside mittekehtestamise kohta? Kas peaminister käitub nii, nagu eelmises riigis oli usk rahvale oopiumiks, kas ta käitub samamoodi, et peaministri sõnad on Eesti rahvale oopiumiks, et nad siis uinuksid ega tõstaks lärmi võimalike hinnatõusude puhul? Kas peaministri sellised arvamusavaldused on olnud ennatlikud?

Aitäh küsimuse eest! See on hinnangu küsimus, kuidas neid avaldusi hinnata. Meie majanduskasv on käesoleval aastal selline, et eelarve koostamisel oli aluseks võetud 6%. Esimeses kvartalis küünib see 7%-ni. Järgmise aasta eelarve koostamisel on aluseks võetud seni tehtud veebruari prognoos, kus on majanduskasvuks arvestatud 6,2%.

Aitäh! Lõpetan küsimuse käsitlemise. Meil on võimalus küsida veel üks kiire küsimus ja anda kiire vastus. Kolleeg Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud välisminister! Mõni aasta tagasi kutsuti kokku delegatsioonide nõupidamine n-ö kolmikpunkti äramärkimiseks Läti, Vene ja Eesti vahel. Need delegatsioonid peaksid ju praegugi jõus olemas. Kui nüüd Venemaa ja Läti vahel piirilepet pole sõlmitud, aga Eesti ja Vene vahel sõlmitakse see ära, mida me siis lätlastele ütleme? Kas nemad oma selle punkti suhtes, mis peaks olema ju meiega teatud määral ühine - see kolmikpunkti moment -, ei saagi kaasa rääkida? Meie Vene poolega teeme selle asja lihtsalt ära ja lätlastele jäävad tühjad pihud kaasarääkimise mõttes.

Härra välisminister, lühike vastus, palun!

Ei ole nii - see on lühike vastus -, sest kolmikpunkti kohta tuleb pärast piirilepete allakirjutamist nii Eesti ja Vene kui Läti ja Vene vahel sõlmida ka kolmepoolne leping, aga seda saab sõlmida ühise punkti kohta pärast seda kui ka Läti-Vene lepped on sõlmitud. Ma kordan seda, mida ma olen varem öelnud: me oleme loomulikult väga huvitatud sellest, et Läti ja Venemaa võimalikult ruttu piirilepped alla kirjutaksid.

Aitäh! Infotund on lõppenud. Tänan härrasid ministreid!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 18. töönädala kolmapäevast istungit. Kas lugupeetud Riigikogu liikmed või Vabariigi Valitsus soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja proua Ülle Aaskivi!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Valitsus algatab täna loomakaitseseaduse ja põllumajandusloomade aretuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, ettekandja on põllumajandusminister Ester Tuiksoo.

Aitäh! Palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Seoses kolleeg Andres Lipstoki lahkumisega Riigikogust, kes oli ühtlasi ka riigieelarve kontrolli komisjoni liige, jäi see komisjon, mis oli esialgu kavandatud seitsmeliikmelisena ja sellisena seni ka töötas, kuueliikmeliseks, kuna Andres Lipstoki asemele uut komisjoni liiget komisjoni koosseisu ei nimetatud. Kuna see on olnud vastavalt kokkuleppele seitsmeliikmeline, siis esitan Isamaaliidu fraktsiooni nimel ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Riigieelarve kontrolli komisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu, mille eesmärk on taastada jällegi seitsmeliikmeline komisjoni koosseis. Vastavalt eelnõule lülitaksime komisjoni koosseisu Liina Tõnissoni ja tema asendusliikmeks Jaanus Marrandi. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Austatud proua esimees! Isamaaliidu saadikurühma ja Res Publica saadikurühma nimel annan Riigikogu menetlusse Riigikogu otsuse "Eesti kodanike relvavõitlusest NSV Liidu sõjalise okupatsiooni vastu" eelnõu. Tegemist on eelnõuga, mida ühiskonnas juba ammu ja pikisilmi oodatakse. Möödunud suvel pöördusid mäletatavasti Riigikogu poole Teises maailmasõjas Eesti vabaduse eest võidelnud mehed. Nad tegid seda nii Sinimägede koosolekul kui ka koosolekul Kadrioru staadionil. Nende üleskutsele ei ole me siiani reageerinud. Nüüd on viimane aeg seda teha. Kuna eelnõu tekst on väga lakooniline, siis ma loen selle ette: "Eesti kodanike relvavõitlusest NSV Liidu sõjalise okupatsiooni vastu. Võttes aluseks Eesti Vabariigi põhiseaduse ja lähtudes tõsiasjast, et Teises maailmasõjas de facto sõjaliselt okupeeritud Eesti Vabariik kestis tulenevalt rahvusvahelisest õigusest de iure katkematult, ning tõdedes, et Eesti kodanikud osutasid nimetatud olukorras Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu sõjalisele agressioonile Eesti Vabariigi vastu ning Eesti Vabariigi ebaseaduslikule okupatsioonile õiguspärast relvastatud vastupanu, võideldes Eesti Vabariigi de facto iseseisvuse taastamise eest, Riigikogu otsustab: eelnimetatud relvavõitlust tuleb pidada Eesti vabadusvõitluseks ja selles osalenud Eesti kodanikke - Eesti vabadusvõitlejateks." Tänan!

Aitäh! Palun, kolleeg Jüri Tamm!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel annan üle Riigikogu kodukorra seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis puudutab uue komisjoni, tulevikukomisjoni loomist. Tulevikukomisjoni ideest ja vajadusest on räägitud Riigikogus eri koosseisude ajal, samuti on räägitud sellest siin saalis ja kuluaarides. Kindlasti olete te hästi kursis analoogse komisjoni tegemistega naaberriigis Soomes. Tehnilistesse ja sisulistesse üksikasjadesse laskumata tahaksin paari sõnaga mainida põhilist, seda, et tulevikukomisjoni loomine suurendaks Riigikogu rolli, parandaks töö kvaliteeti, muudaks valitsevat mõtteviisi ja kindlasti ka käitumiskultuuri. Samas oleks see ka toeks parlamentaarsele riigikorraldusele ja Eesti riigi ning rahva jätkusuutlikkusele. Kutsun teid üles laiemalt mõtlema ja kaugemale vaatama ning päevapoliitikast eristuvalt käituma! Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Seoses 18. mail sõlmitud Eesti-Vene piirilepinguga on fikseeritud kahepoolselt piirijoon Narva jõel nii, et see kulgeb mööda Narva jõe telge. See tähendab seda, et Venemaa saab ühepoolselt reguleerida Narva veehoidla veetaset ja ka ühepoolselt lõpetada elektri tootmise Narva elektrijaamades. Samuti on lahendamata probleem, mis puudutab Narva hüdroelektrijaamas toodetava toodangu jagamist kahe riigi vahel. Vastavalt rahvusvahelistele tavadele peaks see jagunema vastavalt valgalade suurusele või kui seda ei ole võimalik välja selgitada, siis pooleks. Praegu ei ole olemas mitte mingisuguseid riikidevahelisi kokkuleppeid nende küsimuste lahendamiseks ja seetõttu esitab Isamaaliidu fraktsioon Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu. Selle sisu on järgmine: "Tuginedes Riigikogu kodukorra seaduse § 154 lõikele 1, teha Vabariigi Valitsusele ettepanek alustada Vene Föderatsiooniga riikidevahelisi läbirääkimisi järgmiste küsimuste lahendamiseks: Narva veehoidla tammi kahe riigi ühiskasutuse korraldamine ja Narva jõel asuva Narva Hüdroelektrijaama elektrilise võimsuse proportsionaalne kahepoolne kasutamine sõltuvalt jõgikonna veehaardest." Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Tulin ka siia selleks, et esitada seaduseelnõu. Ütlen kohe ära, et nende inimeste hulk, keda see seaduseelnõu puudutab, ei ole kuigi suur, võib-olla 10, võib-olla 15 inimest. Kuid juhtus nii, et nõukogude ajal tegelikult poliitiliselt süüdi mõistetud inimesed said karistatud kriminaalseadustiku järgi. Eesti riik on seda arvestanud ja aastani 1997 oli nendel inimestel õigus pöörduda Riigikohtusse, et see karistus nendelt maha võetaks. Kahjuks ei ole kõik kas olnud teadlikud sellisest seadussättest või on jätnud muul põhjusel selle võimaluse kasutamata ja see tekitab nende igapäevaelus tõsiseid probleeme. Seetõttu teen ettepaneku muuta kriminaalmenetluse seadustiku § 368 ja lisada sinna üks lõige, mis annaks neile uuesti võimaluse nende suhtes õiglase otsuseni jõudmiseks.

Aitäh! Palun, kolleeg Andres Herkel!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Isamaaliidu fraktsioon täna annab ja võtab ka. Olles andnud menetlusse mitu eelnõu, võtame lähtuvalt kodukorraseaduse § 95 lõigetest 1 ja 2 menetlusest tagasi valimisseaduste ja rahvahääletuse seaduse muutmise seaduse poliitikareklaami ja valimiskampaania kulude piiramiseks eelnõu (nr 234) ning reklaamiseaduse ja ringhäälinguseaduse muutmise seaduse eelnõu (nr 235). Teatavasti on need eelnõud läbinud siin esimese lugemise, kuid arvestades seda positiivset arengut, mis sai teoks eelmisel nädalal, et poliitilist reklaami on välireklaami osas piiratud, leiame, et need eelnõud, mida oleme esitanud, on oma praegusel kujul mõnevõrra vastuolus sellega, mis me vastu võtsime. Valimised on ka piisavalt lähedal ning me kindlasti analüüsime neid reklaamirindel toimuvaid kokkupõrkeid, kollisioone ja lühiühendusi, mis valimistega siin ikka on kaasnenud, selleks et juba Riigikogu valimiste eel nende teemadega, mis puudutavad reklaamile tasakaalukamat lähenemist ning valimiskampaaniakulude piiramist, uuesti välja tulla. Aitäh!

Suur tänu! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kuus seaduseelnõu ja Riigikogu juhatus otsustab eelnõude edasise menetlemise vastavalt kodukorraseadusele. Kuna Isamaaliit võttis tagasi kaks seaduseelnõu, 234 SE ja 235 SE, siis langevad need eelnõud menetlusest välja.

Head kolleegid! Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud: riigikaitsekomisjoni 13. juunil s.a algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon; Vabariigi Valitsuse 14. juunil s.a algatatud kasutatud tuumakütuse ja radioaktiivsete jäätmete ohutu käitlemise ühendkonventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; Riigikogu liikme Mark Soosaare 14. juunil s.a algatatud ringhäälinguseaduse § 31 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on kultuurikomisjon. Palun nüüd, head kolleegid, kohaloleku kontroll!Hääletustulemused Hetkel registreerus kohalolijaks 90 Riigikogu liiget, puudub 11.

Täpsustame päevakorda. Palun tähelepanu! Tänase päevakorra esimese punkti, eelnõu 660 arutelul teeb Riigikogu kodukorra seaduse § 105 lõike 2 kohaselt algatajapoolse ettekande välisminister härra Urmas Paet. Teiseks, tänase päevakorra 13. punkti, eelnõu 669 arutelul teeb algatajapoolse ettekande kultuuriminister härra Raivo Palmaru. Palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder!

Aitäh, austatud juhataja! Nagu me teame, jäi eile ettekandja puudumise tõttu ära üks päevakorrapunkt. Ma usun, et juhatus võlgneb saalile selgituse, kas juhatus on arutanud ja tundnud huvi, kus ettekandja oli ja mis põhjustel see punkt ära jäi, või ei ole juhatus selle vastu huvi tundnud? Suur saal igatahes oleks sellest väga huvitatud.

Eile ei olnud esiteks juhatuse koosolekut ja juhatus ei arutanud seda. Ma kommenteerin veel. Vastavalt kodukorraseadusele on ka selline võimalus ette nähtud, et kui ettekandja ei tule saali, siis liigub see punkt edasi järgmise töönädala esimeseks punktiks. Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Loomulikult nihkub see järgmisse töönädalasse ja selles suhtes proteste ei ole. Küll aga on mul ettepanek, et juhatus selgitaks välja põhjused, et taolised asjad ei korduks. Meil on juba mitmel korral siin saalis niimoodi juhtunud. Me võiksime selle kotermanni välja selgitada, kes saadikuid siit välja veab. Ja samas on mul ka küsimus. Juhul kui kaasettekandja ära kaob, milline lahendus siis peaks tulema?

Juhul kui kaasettekandja ära kaob, siis me vaatame, milline lahendus tuleb. Seda esiteks. Teiseks, me täname tähelepaneku eest. Kuidas see kotermann siin saalis tegutseb? Ilmselt me leiame ta üles.

Alustame tänaste päevakorrapunktide menetlemist. Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandjaks praegu väliskomisjoni esimehe kolleeg Enn Eesmaa!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Väliskomisjon valmistus selle seaduseelnõu teiseks lugemiseks oma 10. ja 13. juuni istungil. Me käsitlesime ja arutasime keeletoimetajate keelelisi parandusi eelnõu teksti kohta. Otsustasime nõustuda seaduseelnõu kohta tehtud keeleliste parandustega. Reedel, 10. juunil nõustusime me ka sellega, et kutsusime väliskomisjoni esmaspäeva, 13. juuni istungile vastava päevakorrapunkti arutelule Välisministeeriumi esindaja. Väliskomisjoni esmaspäevasel istungil otsustasime ka eelnõu algataja ehk Vabariigi Valitsuse ettekande vajaduse eelnõu teisel lugemisel Riigikogu täiskogus, mis toimub nüüd täna. 13. juuni istungile olid meil kutsutud Välisministeeriumi esindajatena asekantsler juriidilistes ja konsulaarküsimustes Marina Kaljurand ning poliitika planeerimise osakonna peadirektor Raul Mälk. Muudatusettepanekute tähtajaks oli teatavasti esmaspäeva hommik, kell 10 ja selleks tähtajaks esitati kolm muudatusettepanekut ühiselt Res Publica ja Isamaaliidu fraktsiooni poolt. Need olid oma sisu ja põhimõtete poolest sarnased ning põhiline oli see, et muudatusettepanekute esitajate arvates oleks preambulis tarvis mainida ka veel okupatsiooni ja anneksiooni. Esitajad võtsid ühe nendest muudatusettepanekutest komisjoni istungil tagasi. Me hääletasime ja kaks muudatusettepanekut jäeti arvestamata, kuna vastuhääli oli 5 ja poolthääli oli 4, erapooletuid oli 0. Me otsustasime teha Riigikogu täiskogule ettepaneku viia 15. juunil ehk täna läbi eelnõu lõpphääletus. Seega läheb eelnõu 660 täna arutusele möödunud nädalal lisatud preambuliga, mille kohaselt saab Riigikogu piirilepingud ratifitseerida, lähtudes 1918. aasta 24. veebruaril väljakuulutatud Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest. Samuti tuleb silmas pidada, et riigipiiri leping muudab kooskõlas põhiseaduse artikliga 122 osaliselt 1920. aasta 2. veebruaril Tartu rahulepingu kolmandas artiklis määratletud riigipiiri joont, kuid ei mõjuta ülejäänud lepingut ega määra ette piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Enn Eesmaa! Palun, kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Tiit Niilo!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Ma ei kuulnud komisjoni toimetamiste ülevaadet teisest komisjoni istungist, kus oli juttu teisest olulisest teemast, nn Setumaa paketist. Võib-olla annate rahvaasemikele ülevaate sellel arutelul toimunust.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, valmistudes selle seaduseelnõu teiseks lugemiseks, oli meil esmaspäevasel istungil ka Siseministeeriumi esindaja ning me arutasime põhjalikult Setumaaga seotud probleeme. Väliskomisjon on saanud valitsuspoolse materjali lausa tabelina Setumaa probleemide lahendamise ajakavast, kus on märgitud tähtajad ja vastutajad. Lisaks oli ka põhjalikum ülevaade sellest, mis on Siseministeeriumis kavandatud Setumaa probleemide lahendamiseks ja nende probleemide käsitlemiseks. Väliskomisjon andis sellele eeltööle ja ka sellele ülevaatele hea hinnangu. Me arvasime ühiselt, et see ettevalmistatud materjal oli korralik. Sellest lähtub, et nendele probleemidele ja nende probleemide lahendamisele on pööratud küllaldast tähelepanu.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Väliskomisjon ei ole toetanud kumbagi muudatusettepanekut, kus on räägitud õigusvastasest okupeerimisest või annekteerimisest aastatel 1940-1991. Teie olete öelnud, et vastav seaduseelnõu ei peagi n-ö ajalugu ümber kirjutama või ajalugu väga täpselt fikseerima. Aga siiski oli see kindlasti ju üks väga oluline arutlusteema komisjoni istungil. Missugune oli komisjoni sisuline seisukoht, kas aastatel 1940-1991 oli Eesti okupeeritud ja annekteeritud või ei olnud? Missugused olid komisjoni liikmete sisulised arvamused?

Need on suuresti kaks eri teemat. Üks asi on see, mis on kõigile meile, riigikodanikele teada ja mis on riigi ametlik seisukoht. Teine on see, et me tegeleme praegu piirilepingute seaduste ratifitseerimisega. Kõike, kogu ajalugu ei ole tõenäoliselt tarvis nende piirilepingute ratifitseerimise seaduse preambulisse kirjutada, sest kui kirjutada midagi, siis tekib uus küsimus, kas on tarvis veel midagi kirjutada. Neid momente, neid ajaloo pöördepunkte ja ajaloosündmusi, millest võiks nendes dokumentides teoreetiliselt ja põhimõtteliselt kirjutada ja rääkida, on väga palju. Meie keskendume sellele, et meil on tarvis ratifitseerida ja võimalus ratifitseerida piirilepingud ning siis minna juba edasi piiri demarkeerimisega jne. Nii et enamiku komisjoni liikmete seisukoht oli, et preambuli see versioon, mis oli meil juba läinud nädalal toodud siia esimesele lugemisele, on piisav, et need piirilepingud ratifitseerida.

Palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Austatud ettekandja! Endisest ENSV piirist saab nüüd Eesti Vabariigi riigipiir, välja arvatud väike muudatus, nn Saatse saapa vahetus. Kas te oskate öelda ja kas ka väliskomisjonis oli arutelu ja on selge ülevaade, kas sellele alale, millest praegu loobutakse, jäävad füüsiliste ja juriidiliste isikute omandisse kuuluvad maad ning juhul kui jäävad, kuidas siis lahendatakse nende maade omandi ja kompensatsiooni küsimused?

Sellest oli meil muu hulgas juttu Setumaa probleemistiku arutusel ja nende omandiprobleemide lahendamine jätkub ettenähtud korras. Neid on lahendatud ja neid lahendatakse ka tulevikus.

Palun, kolleeg Liina Tõnisson!

Tänan, proua eesistuja! Ma tahtsin küsida muud, aga nüüd olen sunnitud Jaanus Marrandi küsimuse juurde tagasi tulema. Te sisuliselt ei vastanud tema küsimusele, te ütlesite, et preambul on piisav ja seega ei ole vaja okupatsiooni ja annekteerimise teemast selles eelnõus kirjutada. Mulle tundub, kui pressi jälgida, et eesti rahvas ei arva nii. Siin on peetud väga pikki diskussioone ja on väga mitmesuguseid kahtlusi. Seega oleks absoluutselt hädavajalik, et väliskomisjon siiski teeks oma otsustuse ja ütleks, miks ta ei pea oluliseks okupeerimise ja annekteerimise äramärkimist. Kas põhjusel, et seda ei ole toimunud, või et see ärritab meie idanaabrit või on mingi kolmas põhjendus. Väide, et häältega 5 : 4 otsustati seda preambulisse mitte kirjutada, ei ole veenev. Ühiskond ootab teilt otsust. Palun seletust!

See meie otsus oligi selline, et selles konkreetses dokumendis, ratifitseerimise seaduse eelnõus ei pidanud enamik komisjoni liikmeid vajalikuks seda fakti, mille olemasolus komisjoni liikmed ei kahtle, selles kontekstis eraldi mainida. See ongi kogu vastus. See ei muuda ajalookäsitlust, see ei muuda põhitõdesid. Me räägime sellest konkreetsest lepingust, nendest konkreetsetest lepingutest ja võimalusest need lepingud siin Riigikogu saalis ratifitseerida.

Palun nüüd kolleeg Indrek Raudne!

Aitäh, proua esimees! Hea ettekandja! Ma sain aru, et nende muudatusettepanekute hääletamisel läks teatud põhjustel hääletamine lahku, et osa komisjoni liikmeid ei toetanud seda, et okupeerimine ja annekteerimine oleksid seaduseelnõus ära märgitud. Aga ma ei kuulnud teie ettekandest, kuidas oli teisele lugemisele saatmise ja heakskiitmisega. Kuidas komisjon sel puhul hääletas?

Aitäh! Tegelikult ma sellest rääkisin. Me otsustasime tuua seaduseelnõu siia saali ja panna see lõpphääletusele. Me ei andnud oma soovitust ühes või teises suunas, kuna hääletustulemused olid sellised.

Palun, kolleeg Andres Herkel!

Aitäh! Austatud komisjoni esimees! Komisjonis oli selgelt päevakorral ka vajadus algataja ettekande järele teisel lugemisel. Reedel me selle küsimuse tõstatasime ja esmaspäeval kinnitati, et minister tuleb Riigikogu ette. Nüüd vastate küsimustele teie ja ka päevakorras, mis on minu käsutuses, olete te märgitud kui ainus ettekandja. Ma ei saa nüüd aru, millal me saame ministrile küsimusi esitada? Ma palun vabandust, et see küsimus tuleb välja protseduuriline, aga ma ei näe ministrit ka praegu. Äsja oli ta siin ees.

Üks hetk! Lugupeetud kolleeg Andres Herkel, ma tegin selle täpsustuse, et välisminister tuleb ka täna pulti. Palun kuulata, kui räägitakse päevakorra täpsustamisest. Palun!

Ja talle on võimalik ka küsimusi esitada. Nii et küsimused nii esimesele kui teisele ettekandjale.

Palun, kolleeg Tiit Niilo, teine küsimus!

Aitüma, lugupeetud esimees! Lugupeetud ettekandja! Eelmisele küsimusele sain hästi ülevaatliku vastuse, kui te mainisite, et valitsus on lausa tabelina esitanud väliskomisjonile ülevaate nende probleemide lahenduste kohta, mis on probleemidena välja toodud. Siis kirjeldasite veel, et teie andsite hea hinnangu ja valitsus on teinud korraliku töö, on osutanud küllaldast tähelepanu. Ma küsin, kuidas see korralik töö siis tegelikult oli, kuidas te kirjeldaksite seda Riigikogule? Kas see, kui täna on Setumaa paketis 2,9 miljonit, väljendub indikatiivselt 3,1 miljonis järgmisel eelarveaastal või 13 miljonis?

Tõenäoliselt saite te minu vastusest mõnevõrra valesti aru. Me andsime hea hinnangu Välisministeeriumi esindajale meie komisjonis ja tema tehtud ettekandele selle kohta, mis on Välisministeeriumi sfääris tehtud, ning meile oli sellekohaselt nende poolt esitatud ka üsna ulatuslik materjal. Meil oli pikk ja põhjalik arutelu ning proua Kase, kes esindas Välisministeeriumi - me kutsusime ministrit, kuid minister oli tööülesannete tõttu Tallinnast ära ja pealegi oli meil väga lühike etteteatamisaeg -, kandis need meile ette. Meie n-ö positiivne hinnang sellele esitlusele puudutas ennekõike proua Kaset. Mis puudutab valitsuse materjali, siis me võtsime selle teadmiseks, me saime selle alles hommikul kätte. Me vaatasime selle üle ja arutasime niipalju, kui oli võimalik seda proua Kasega ja Välisministeeriumi esindajaga arutleda. See on teema, mille juurde väliskomisjon tuleb ikka ja uuesti tagasi. Selles ei olnud hinnangut ega positiivset hinnangut kogu valitsuses tehtavale. Vähe sellest, me rääkisime sellel istungil, kas valitsus valmistab ette n-ö setu seadust või seaduste paketti Setumaa probleemide lahendamiseks. Nii et me ootame neid lahendusi ka väliskomisjonis.

Palun, kolleeg Tõnis Lukas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Teie komisjon on kindlasti tegelnud Eesti ja Vene vaheliste piirilepete temaatikaga väga põhjalikult kuni detailideni välja. Vastasel juhul ei oleks te tulnud oma ettepanekuga täna see väga oluline seadus Riigikogus lõpphääletusele panna. Üks nendest detailidest on see, et mõni aeg tagasi moodustati kolme riigi vaheliste delegatsioonide n-ö kokkusaamise institutsioon, et kolmikpunkt kolme riigi vahel, Läti, Eesti ja Vene vahel, tuleks kokku leppida kolme riigi vahel. Kas see tähendab, et nüüd, kui meie oleme eestlasliku kiirusega Venemaaga oma kokkuleppe teinud ja piiri juba kokku leppinud, ootame me lihtsalt lätlastelt ka nende punkti ja nende territooriumi puudutava otsuse puhul allkirja?

Sisuliselt on probleem selles, et Venemaa ja Läti Vabariigi vahel peab samuti sõlmitama ja alla kirjutatama piirilepingud. Siis saab tõepoolest selle ühise piiripunkti reguleerida. See puudutab ennekõike just piiri mahamärkimist, lõplikku demarkeerimist. Kuni sinnamaani, jah, Eesti ei saa ühepoolselt seda alustada. Demarkeerimiskomisjoni on võimalik moodustada 30 päeva pärast ratifitseerimiskirjade loovutamist ja sealt läheb see protsess edasi. Niikaua kuni ei ole lepingut Venemaa ja Läti Vabariigi vahel, ei saagi seda konkreetset ühise punkti problemaatikat lahendada.

Palun, kolleeg Urmas Reinsalu!

Aitäh, austatud Riigikogu esinaine! Hea ettekandja! Ma arvan, et valdav seisukoht siin saalis on see, et piirileping tuleb kiiresti ja ilma viivitusteta ratifitseerida. Küsimus on selle kohta, mille pärast on tekkinud reaalne probleem või erinevad tõlgendused, preambuli ühe muudatusettepaneku kohta. Osa parlamendisaalist peab seda evidentseks küsimuseks, et seda pole vaja mainida, osa peab seda nii evidentseks kui tähtsaks küsimuseks, et peab mainima. Te kindlasti kujundasite seisukoha väliskomisjonis. Palun teie hinnangut, milline õiguslik tähendus on sellel preambulil nii siseriiklikult kui riikidevahelistes suhetes?

Meie arvates on see selgitava tähendusega, see mainib ära Eesti riiklusele olulised tähised - 24. veebruar 1918, 2. veebruar 1920, Tartu rahu. Väliskomisjonis me otsustasime konsensusega, et preambul on vajalik, selgitamaks seda ratifitseerimise seadust. Nii et tal on küllaltki oluline tähendus nii sise- kui ka välispoliitilisel tasandil.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi, teine küsimus!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Väliskomisjoni esimehena olete te kindlasti ka oma erakonna põhiline välispoliitika kujundaja. Ühtlasi on teie erakonnal sõlmitud koostööleping Venemaa juhtiva võimuparteiga Ühtne Venemaa. Kas teil on oma koostööpartneriga Venemaal olnud poliitilisi konsultatsioone teemal, kuidas suhtuvad nemad üldse vastavasse preambulisse või mingisugustesse variantidesse selles preambulis? Missugused on teie erakondlikud kontaktid, kui neid on olnud, ja kas te olete saanud neid oma töös väliskomisjoni esimehena kasutada selle seaduseelnõu menetlemisest lähtudes?

Otsene vastus küsimusele on ei. Ma ei ole saanud neid kontakte kasutada töös väliskomisjoni esimehena. Kontakte on olnud, neid ei ole olnud väga palju ja igal juhul, ka sellisel juhul, kui neid kontakte oleks olnud, ei oleks need mõjutanud minu kui väliskomisjoni esimehe tööd.

Palun, kolleeg Toomas Alatalu!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Venemaa parlamendi mõlema koja väliskomisjonide esimehed, vastavalt härrad Kossat_ov ja Margelov, on üks Tallinnas, teine Moskvas sel aastal teatanud, et on mõeldav Eesti-Vene piirilepingu n-ö paralleelne ratifitseerimine, tähendab, samaaegselt Riigikogus, Riigiduumas ja Föderatsiooninõukogus. Eesti läheb nüüd ees üksinda, aga ma küsin, milline on viimane informatsioon Venemaa parlamendist. Millal kavatsetakse seal piirileping ratifitseerimisele võtta?

Me ei ole võtnud eesmärgiks kogu seda menetluse protsessi pidevalt analüüsida Vene osapoolega. Kindlasti me teatame Riigiduumale pärast tänast otsust, kas see ratifitseerimisprotsess jõuab Eestis lõpule või mitte. Me ei ole pidanud seda vajalikuks, et me töötame käesoleval juhul teineteist pidevalt informeerides. Mis puudutab härra Kossat_ovi poolt ühes vestluses tehtud ettepanekut ratifitseerida see peaaegu on-line-stiilis, siis arvestades, kuivõrd teistmoodi ja kuivõrd pikaldasemad on samasugused protsessid Venemaa Riigiduumas, on ka puhtpraktilistel kaalutlustel - juhul kui selleks isegi oleks teoreetiline soov ja tahe - raske leida, et see oleks praktiliselt võimalik. Mulle tundub ja ma arvan, et ma avaldan siin Riigikogu väliskomisjoni kõigi liikmete seisukohti, meie tegeleme selle ratifitseerimismenetlusega iseseisvalt ja seda teeb ka Vene osapool. Mulle tundub, et meile tundub ühiselt, et ei ole vajalik pidevalt vaadata n-ö paremale või vasakule või üle õla, mida teised teevad, kuidas see läheb.

Palun, kolleeg Henn Pärn!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea komisjoni esimees! Kuuldes, millise häälte vahekorraga see otsus langetati, ja teades, kuivõrd palju nõuab see ratifitseerimine hääli saalis, küsin ma, kas te komisjoni esimehena ei leidnud võimalust töötada komisjonis siiski suurema konsensuse saavutamiseks, et tulla saali sellise komisjoni seisukohaga?

See oli minu tegevuse ja töö esimene eesmärk - saavutada võimalikult suur konsensus. Kuid samas me töötame demokraatlikult, kõigil komisjoni liikmetel on õigus oma arvamusele. Kui see arvamus mõnes väga olulises punktis ei ühti, siis ongi väliskomisjoni jaoks tõenäoliselt ja tõepoolest suhteliselt tavatu juhtum, et hääletatakse. Kuid täiesti selgelt on see seaduseelnõu üks nendest, mis tekitab vastupidiseid arvamusi. Ma ei tahaks siin väga pikalt arutleda, mismoodi erakondade esindajad käitusid ja esinesid väliskomisjonis. Minu isiklik arvamus on see, et selleks on meil kõigil õigus. Ja juhul kui on konfliktsituatsioon, siis see lahendatakse hääletusega. See oli käesoleval juhul ainus võimalus edasi minna. Nagu ma juba alguses ütlesin, oli meie ettepanek tuua see tänasele täiskogu istungile ja viia lõpphääletusele. Demokraatlikult töötades ei jõudnud me ka selleni, et me teeme ühiselt ettepaneku, sest seda saab teha ühiselt, kas toetada seda või mitte. Meie lähtepunkt oli see. Ma julgeksin arvata, et me töötasime kõigepealt demokraatlikult, ja mul on tunne, et kõigil asjahuvilistel ja nendel, kes tahavad selles küsimuses sõna võtta, oli see võimalus. Komisjoni esimehena ei teinud ma mingeid piiranguid. Komisjoni istungid venisid suhteliselt pikaks, kuid ma arvan, et see oli see aeg, mis tuli võtta. Teisiti ei kujutaks ma ette sellise olulise seaduseelnõu arutelu.

Palun, kolleeg Urmas Reinsalu, teine küsimus!

Aitäh, austatud Riigikogu esinaine! Austatud ettekandja! Te esitasite oma äsjases sõnavõtus ühe tõsise väite, et hääletustulemus 5 : 4 oli ainus võimalus edasi minna selle olulise ja tähtsa eelnõuga. Mul on teile küsimus, kas see väide tähendab, et juhul kui komisjon oleks konsensuslikult toetanud nimetatud muudatusettepanekut, mis täna on saanud komisjoni eitava hinnangu häälte vahekorraga 5 : 4, siis tegelikult parlament ei arutaks täna ratifitseerimise lõppotsuse tegemist? Kas see tähendab seda, et seetõttu oleks ratifitseerimismenetlus parlamendis takerdunud?

Loomulikult oli see n-ö võimalus või ainus võimalus selles väga konkreetses olukorras, sest neli komisjoni liiget esindasid üht arvamust ja viis komisjoni liiget esindasid teist arvamust. Meil olid pikad läbirääkimised, kuid need ei viinud konsensusele. Selles olukorras oli ainus võimalus lahendada küsimus hääletusega, mis on tõenäoliselt kõigi Riigikogu komisjonide töös suhteliselt igapäevane nähe. Väliskomisjoni töös ei juhtu selliseid olukordi just väga sageli, kuid sel juhul oli see vajalik.

Palun, kolleeg Marko Mihkelson!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Mul on küsimus lihtsalt hinnangu saamiseks. Me oleme piirilepingute ratifitseerimisega tegelnud komisjonis pisut enam kui paar nädalat, mitte küll kõigil istungitel. Tahaksin sinult küsida, kas komisjoni esimehena tundub sulle, et meil on olnud piisavalt aega kõigekülgselt arutada kõiki üksikuid nüansse, kaasa arvatud ka praegu üles kerkinud küsimust okupeerimise ja annekteerimise teemadel, ning saada kõik vajalikud analüüsid meie otsuse tegemiseks?

Aitäh! Loomulikult vajavad mõisted "piisav" või "mittepiisav" alati eraldi arutelu. Meie lähtusime ja ka mina lähtusin sellest - tõepoolest 30. maist alates oleme me oma komisjoni istungitel seda menetlenud -, et suur enamus ja selle menetluse alguses rõhuv enamus komisjoni liikmetest pooldas ratifitseerimise protsessi kiiret menetlust Riigikogus, kaasa arvatud komisjonis. Nende koosolekute ja päevade jooksul osa komisjoni liikmete arvamus mõnevõrra muutus. See oli põhjus, miks menetlus läks nii, nagu läks. Kui oleks algusest peale olnud selge, et näiteks vahekorraga 5 : 4 me oleksime alustanud seda menetlust, siis oleks menetlus tõenäoliselt olnud ka mõnevõrra teisem. See ongi selle komisjoni töö spetsiifika. Komisjoni esimehena oli mulle väga oluline teada saada kõikide komisjoni liikmete ja kõikide fraktsioonide arvamust, ka siis, kui see arvamus aja jooksul mõnevõrra muutus.

Palun, kolleeg Olav Aarna!

Aitäh, proua juhataja! Austatud komisjoni esimees! Ma tuleksin tagasi sellesama konsensuse otsimise probleemi juurde. Ma saan aru, et te põhjendasite komisjonis pikalt igaüks omi seisukohti. Kas teie ettekujutuses tähendab konsensuse otsimine seda, et need, kes on vähemuses, peaksid oma seisukohast loobuma, või milline on teie nägemus konsensuse otsimise protsessist?

Nägemus saab olla ainult see: läbirääkimiste kaudu, mõttevahetuse kaudu. Kuid samas on demokraatia printsiibiks parlamenditöös enamuse ja vähemuse vahekord. Nii et kui on olukord, kus on näha, et kõigele vaatamata need positsioonid väga palju ei nihku, ma julgen arvata, et komisjoni esimehena tegin kõik minust sõltuva, et see võiks juhtuda, mitte esindades sellist jäika stiili, et ainult nii ja mitte teisiti. Tuleb läbi rääkida ja kui see tulemusi ei anna, siis on lõpplahendus hääletus. Ma usun, et ka teistsuguse jõudude vahekorraga ja teistsuguse komisjoni esimehega oleks see tulemus olnud sama. See on üsna loogiline.

Palun, kolleeg Janno Reiljan!

Aitäh! Stenogrammi täpsustamise huvides, et ei jääks muljet, nagu oleks piirilepingut ainult viimasel kahel nädalal arutatud: kas te kinnitate, et Raul Mälk käis piirilepingu kaartide ja dokumentidega komisjoni ees ka juba mitu kuud varem, kui nüüd see viimane ratifitseerimise küsimus üles kerkis?

Aitäh! Loomulikult. Küsimusele vastates lähtusin mina nende piirilepingute ratifitseerimise seaduse menetlusest. Piirilepinguid me arutasime ja tõepoolest ka Raul Mälk käis Riigikogu komisjonis juba mitu-mitu nädalat tagasi. Nii et see protsess ja menetlus on tegelikult juba väga pikaaegne. Me räägime praegu piirilepingute ratifitseerimise seaduse eelnõu menetlemisest ja keskendume sellele.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Enn Eesmaa! Järgmiseks ettekandjaks kutsun ma välisminister härra Urmas Paeti. Palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Eesti-Vene piirilepingute ratifitseerimise seaduse eelnõu esimesest lugemisest möödunud nädala jooksul on eelnõu saanud veel mõningast lihvi. Taas on siin ka koht väliskomisjoni aktiivse ja tulemusrikka töö tunnustamiseks. Vabariigi Valitsus toetab eelnõu vastuvõtmist teile esitatud kujul. Piirilepingute ümber tegelikult aastaid kestnud arutelud on teile andnud rohkesti nii informatsiooni kui mõtteid. Teie tänast otsust jälgivad valijad ja samas maailma muud riigid. Pole ju piirilepingute ratifitseerimised tänapäeval kuigi sagedased. Mul on heameel tõdeda, et Eesti kiire asumine 18. mail allakirjutatud lepingute ratifitseerimisele, vaatamata Eesti ja Venemaa suhetes püsivatele probleemidele, on saanud meie sõprade ja liitlaste toetuse osaliseks. Koos muude riikidega toetasime Leedu ja Venemaa piirilepingute sõlmimist ning toetame Läti ja Venemaa piirilepingu kiiremat sõlmimist. Toonitan siinkohal Balti riikide ühtset lähenemist. Me kõik soovime piiridega seotud probleemid Venemaaga võimalikult kiiresti lahendada. Ka Eesti avalik arvamus on praeguse lähenemise üsna suures osas positiivselt vastu võtnud. Olgem ausad, et Eesti üldsus pole ülevoolavalt rõõmus toimuva üle, ent ometi suhtub enamik sellesse mõistmisega. Tegemist on möödapääsmatu toiminguga ja edaspidi keskendume tulevikule, mitte mineviku lõputule ja piinavale läbimõtlemisele. Lugupeetud Riigikogu! Vaadates tagasi aastate jooksul toimunud mõttevahetustele ja eriti viimaste kuude arutlustele, tahaksin veel kord viidata Põhiseaduse Assamblees toimunud vaidlustele. Assamblee liikmed nägid ette väga paljusid hilisemaid probleeme ja kõrvuti rahva heakskiidetud põhiseaduse vahetu tekstiga jätsid vajaduseks ka hääletatud selgituse. Lisaks on oma arvamused esitanud nii eelmine kui ka praegune õiguskantsler. Läbirääkimiste protsess sai niimoodi kulgeda õigusliku selguse tingimustes ja sellele juriidilisele eeltööle tuginevalt sai sündida nüüd siis teisele lugemisele jõudnud eelnõu. Teile esitatud kujul on piirilepingute ratifitseerimine kindlalt põhiseadusega vastavuses ja selle esmatähtsale rollile viitab selgelt ka seaduseelnõu. Teine suur teema on olnud piirilepingute seos Eesti riikliku järjepidevusega. Nii meie enda järjekindel positsioon, nii Eesti riigi sõlmitud välislepingud kui ka muude riikide üldine lähenemine kinnitavad meie riigi järjepidevust. 12. septembril 1991 kinnitas ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja pärast Balti riikide ÜRO liikmeks vastuvõtmise otsuse tegemist nõukogu poolt, et Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi iseseisvus taastati rahumeelselt dialoogivahenditega, puudutatud poolte nõusolekul ning vastavuses kolme riigi rahvaste soovide ja pürgimustega. Eesistuja niisiis ei käsitlenud meie riiki mingi uue riigina, vaid tunnistas selgelt järjepidevust. Eesti riigi järjepidevus on seega tuhandete erinevate elementide kooslus, millest Venemaaga suhtlusega on seotud vaid teatud osa. Mitmesugustes Eesti Vabariigi aktides riiklikust järjepidevusest ja ajaloolis-õiguslikest hinnangutest sätestatu kehtib täiel määral ka siis, kui piirilepingud Venemaaga jõustuvad. Põhiseadus kinnitab, et Eesti riik on loodud eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 24. veebruaril 1918 ning Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatud ja võõrandamatud. Seadusandja on omalt poolt esitanud väga täpse ajaloolis-õigusliku seisukoha, 7. oktoobril 1992 võttis Riigikogu vastu deklaratsiooni "Põhiseadusliku riigivõimu taastamisest". Selles märgitakse, et "praegune Eesti Vabariik on õigussubjektina samane 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigiga, mis 1940. aastal langes Nõukogude Liidu agressiooni ohvriks ning inkorporeeriti ebaseaduslikult Nõukogude Liidu koosseisu." See Riigikogu määratlus meie riikluse kestvusest on olnud ja on ka edaspidi kogu meie välispoliitilise käitumise üks aluspõhimõtteid. Analoogiliselt on asjad Tartu rahulepinguga, mille staatust meie riikluse jõus oleva nurgakivina need lepingud ei vähenda. Eesti jaoks on erilise tähtsusega 1920. aasta lepingu artikkel II Venemaa-poolsest tunnustusest Eesti riiklikule iseseisvusele, ja seda piirilepingud ei puuduta. Nende objekt on selgelt lepingu artikli III esimene lõige riigipiiri joone kulgemisest. Juhiksin teie tähelepanu õiguskantsleri sõnadele, et Tartu rahulepingu jätkuvat rahvusvahelis-õiguslikku kehtivust ei saa pidada iseenesestmõistetavaks. Selles kontekstis on oluline ja ammendav ratifitseerimisseaduse preambuli teine lõige. Samuti pööraksin teie tähelepanu õiguskantsleri sõnadele, et on oluline jälgida, et Riigikogu selgituse sõnastus ei muutuks sisuliselt reservatsiooniks, mis on vastuolus allakirjutatud piirilepingute eesmärgi ja mõttega ning ühtlasi Viini rahvusvaheliste lepingute õiguse konventsiooniga. Võin kinnitada, et esitatud eelnõu järgib õiguskantsleri soovitusi. Piirilepingute iseloom on selline, et need ei määra ette piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist. Eesti ja Venemaa vahel on veel palju lahendamata probleeme. 18. mail Moskvas toimunud läbirääkimistel Venemaa kolleegi Lavroviga kujunes arutamist vajavate teemade loetelu päris pikaks. Austatud Riigikogu! Piirilepingute jõustumine toob endaga kaasa hulganisti probleeme, millele on aastaid otsitud lahendusi, ja tuleb tunnistada, et kohati liiga aeglaselt. Eelkõige pean ma siin silmas Setumaa arenguga seotud probleeme, mida Riigikogu liikmed ja erakonnad on täie tõsidusega tõstatanud. Et tegemist on paljude ametkondade tööd puudutavate teemadega, siis andis neis küsimustes valitsuse nimel teile selgitusi ja kinnitusi peaminister oma kirjas fraktsioonidele, kus ta esitas laialdase tegevuskava. Selles kirjas on paljude plaanide ja rahaliste numbritega kinnitatud valitsuse otsustavust tegutseda Setumaal üldiselt olemasolevate ja seoses uue piirijoonega tekkivate täiendavate murede lahendamiseks. Tänases Riigikogu infotunnis oli mul ka võimalus vastata mõnele küsimusele sellest valdkonnast. Tahaksin toonitada, et käesolev valitsus on juba langetanud mitmed reservfondist finantseeritavad otsused Setumaa arengu toetamiseks. Paljud ettepanekud ootavad veel detailset heakskiitmist ja raha kavandamist. Te saate anda oma hinnangu tehtava piisavusele riigieelarvet käsitledes. Selle teema lõpetuseks mainiksin, et kui valitsus oma kabinetiistungil maikuus piirilepingut käsitles, siis tegeles ta päris pikalt ka just nimelt piirilepingute allakirjutamisega ja jõustumisega seotud probleemide lahendamisega. Eesti on asunud esimesena piirilepinguid ratifitseerima ja ka selle teema ümber on olnud erinevaid seisukohavõtte. Meie analüüs on näidanud, et mingid keerukad konstruktsioonid samaaegsete ratifitseerimistega või seotud ratifitseerimistega ei lisa meile mingeid positiivseid tulemusi. Eestile endale on hea, kui me lepingud kohe allakirjutamise järel ka ratifitseerime, näiteks ennetades võimalikke valimiskampaaniate toodavaid probleeme. Eesti sõpradele ja liitlastele, tegelikult kogu maailmale, annab meie selline samm selge signaali, et protsessi kulg ei seisa Eesti taga, ja nad saavad alati küsida Moskvalt, millal seal Eestile samaga vastatakse. Venemaale anname kiire ratifitseerimisega selge signaali, et Eesti on oma seisukohtades järjepidev. Piirilepingud on kahe poole kokkuleppe tulemus, millega lahendatakse eelkõige üks kindel teema - riigipiiri joone kulgemine. Mõnikord väljapakutud ideed, et ratifitseerimise käigus mingeid seoseid ehitades õnnestuks teiselt poolt midagi n-ö kauba peale saada, ei ole realistlikud. Nende autorid ei anna endale aru niimoodi käivitatava protsessi võimest kasvada nagu laviin üha uute vastastikuste pretensioonide reaks. Me saaksime niimoodi taas ritta kõik olemasolevad raskused ja samas oleksime endiselt ilma piirilepingutest, mida mõlemad pooled tegelikult vajavad. Vabariigi Valitsuse arvates on piirilepingute ratifitseerimine vajalik samm ja kõigil, kes arvavad, et seda ei peaks astuma, peab olema ka selge tegevuskava, mida teha siis edasi, kuidas vastata küsimustele, kus lõpeb Euroopa Liit, millist õhuruumi valvavad NATO hävitajad, kus on keegi piiririkkuja või salakaubavedaja, miks peaksid maailma mõjukad riigid tahtma sekkuda ühte piirivaidlusse, kus neil pole elulisi huve, mida Eesti võidaks edasi püsivast lahtisest piiriküsimusest, jne. Praegu on kaalukausil riiklikud huvid ja mitte tunderikas, kuid loogikavaba melodraama. Tõhus välispoliitika ei ole kellegi verbaalne ärapanemine, vaid tulemuste saavutamine meie turvalisuse tugevdamise ja heaolu kasvu teel. Ja selle esinemise lõpetuseks. Kui lepingud ratifitseeritakse, siis teatakse seda, et lepingud ratifitseeriti. Kui lepinguid ei ratifitseerita, siis meenutatakse neid, kelle tegevuse tõttu see aset ei leidnud. Ma loodan, et käimasolev arutelu viib meid lahendusele, mida mäletatakse Eesti õige sammuna. Tänan!

Suur tänu, härra välisminister! Palun nüüd küsimusi! Kolleeg Tõnis Lukas, teine küsimus.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud välisminister! Sel hetkel, kui ma andsin peaministri staabis ülejäänud erakondade esimeestele ja härra Raul Mälgule üle Isamaaliidu ettepanekud viia seaduse teksti muudatused - nii Tartu rahu mainimine kui ka okupatsiooni mainimine - oli ühemõtteliselt selge, et tegemist on seaduse muutmisega. Täna ütles härra väliskomisjoni esimees siin, et preambul on ainult selgitava tähendusega. Ma saan siis nii aru, et üks osa seadusest, preambul, ei ole seaduse jõuga. Kas selline on ka valitsuse seisukoht?

Aitäh! Preambul on osa seadusest.

Palun, kolleeg Andres Herkel, teine küsimus!

Aitäh! Austatud minister! Vabariigi Valitsuse esindajad väliskomisjonis Isamaaliidu fraktsiooni ja Res Publica fraktsiooni esitatud muudatusettepanekuid ei toetanud. Argumendid selle vastu olid umbes sellises stiilis, et ehk saaks ka ilma selliste täiendusteta vastu võtta ja hakkama. Aga sellele küsimusele, mida halba teeks eelnõule anneksiooni ja okupatsiooni fakti äramärkimine, nagu ei saanudki vastust. Minu küsimus on, kas teil on mõni ekspertiis või seletus selle kohta, miks need muudatusettepanekud või õigemini üks neist ei võiks olla preambulile lisatud?

Aitäh küsimuse eest! Kui vaadata praegu teie ees oleva seaduseelnõu teksti, siis esimene lause räägib sellest, et kõik järgnev lähtub 1918. aasta 24. veebruaril väljakuulutatud Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest. Tegelikult sisaldab see lause endas ka nii okupatsiooni kui muid sündmusi, mis on Eesti ajaloos sel perioodil aset leidnud. Seega on see teema tegelikult selles lauses käsitletud. Me oleme seisukohal, et tõepoolest lisatäiendust sellisel kujul, nagu on välja pakutud, sellele eelnõule liitma ei peaks. Kui vaadata ka näiteks õiguskantsleri seisukohti selle eelnõu suhtes, siis õiguskantsler on avaldanud muret, et Tartu rahulepingu kehtivust ei saa pidada iseenesestmõistetavaks, ja see on lahendatud preambuli 2. punktiga, kus on kirjas, et uued piirilepped muudavad Tartu rahulepingut ainult osaliselt ehk artiklis III ja muus osas see otsus Tartu rahulepingut ei muuda. Kirjas on samuti selgitus, et ükskõik milline lause ei tohi muutuda reservatsiooniks Viini rahvusvaheliste lepingute õiguse konventsiooni mõttes. Viini konventsiooni põhimõtetega ja rahvusvahelise lepinguõigusega on põhimõtteliselt vastuolus see, kui lepingute riigisisesel heakskiitmisel koormatakse neid poliitilist tähtsust omavate sätetega. See on üks selline õiguslik argumentatsioon. Samas ei ole Eesti õnneks maailmas üksi, meil on hulk sõpru Euroopa Liidus, NATO-s ja ka väljaspool neid organisatsioone ning oma piiri sätestamisel peame me olema suunatud tulemusele. Nii et ka selles kontekstis on väga oluline, et meie piirileppeid ratifitseeriv seaduseelnõu oleks võimalikult asjakohane ja selline, kus me saaksime kõigekülgset tuge.

Palun, kolleeg Liina Tõnisson, teine küsimus!

Suur tänu, proua esinaine! Tsiteerin teid: "Me peame olema suunatud tulevikule." Sellest tulenevalt on ka minu küsimus. Setud on huvitatud oma tulevikust. Ja me oleme siin saalis palju rääkinud, et valitsus tegeleb, on programmid, tulevikus on rahad, jne. Nüüd täiesti praktiline küsimus: kui palju raha Setumaa arengu programmi jaoks ja seal olevate probleemide lahendamiseks on Rahandusministeerium 2006. aasta eelarvekõnelustes aktsepteerinud? Ärge öelge, et eelarve võtab vastu parlament. Küsimus on see: kui palju raha on Rahandusministeerium aktsepteerinud selle probleemi leevendamiseks?

Rahandusministeeriumi info kohaselt arutab valitsus esimest korda seda, mida Rahandusministeerium on aktsepteerinud nii selles kui teistes küsimustes, 30. juunil. Pärast seda on võimalik täpsemini teie küsimusele vastata.

Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra minister! Te ütlesite, et teile on oluline, mida teie tänastest otsustest arvatakse aastakümnete pärast. Ajaloos on olnud juhtumeid, kus 99 kõnnivad ühte jalga ja üks kõnnib teist jalga ja arvatakse, et need 99 kõndisid õiget jalga, aga hiljem on selgunud, et see üks kõndis siiski õiget jalga. Minu küsimus on: kas te olete veendunud, et 85 aasta pärast, kui kindlasti räägitakse ka täna arutatavast lepingust, räägitakse teie otsustest sama hästi kui härra Poska otsustest?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti ei võta ma seda au või häbi endale, nagu oleks tegemist minu otsusega. Seetõttu ratifitseerimisseadus parlamendis ongi, et otsus tuleb parlamendilt, kas piirileppeid ratifitseerida või mitte, ehk see, millest ma oma sissejuhatavas sõnavõtus kõnelesin. Oli jutt parlamendi otsusest, kes peaks panema sellele protsessile, mis on üle kümne aasta kestnud, punkti. Aga kui vaadata kõhklusi, mis Eesti ühiskonnas on olnud ka viimasel 15 aastal mitmesuguste lepete, nende sõlmimise ja heakskiitmise suhtes, siis mäletame, et 1992. aastal oli ka kõhklejaid näiteks põhiseaduse vastuvõtmise suhtes. On olnud kõhklejaid selles suhtes, kas näiteks Vene vägede väljaviimise kohta sõlmitud lepped olid ikka õiged, need pälvisid omal ajal väga tugevat kriitikat. Nendest mõlemast näitest ei ole möödunud veel just väga palju aega, aga ometi näib mulle, et ühiskonna suurema osa veendumus on ikkagi, et nii põhiseaduse vastuvõtmine 1992. aastal kui ka otsused ja kokkulepped, mis viisid Vene vägede kiirele lahkumisele 1994. aastal, olid õiged ja aitasid Eestil jõuda sinna, kuhu me praeguseks oleme jõudnud, ehk tagasid Eestile kiire, normaalse ja avatud arengu. Selles kontekstis on minu seisukoht see, et ka Eesti-Vene piirilepete sõlmimine juba õige peatses ajalises tulevikus asetab need piirilepped sellessesamasse aegritta, kus me võime ja kus Eesti ühiskond võib öelda, et tegemist oli vajalike otsustega Eesti arengu huvides.

Palun, kolleeg Marko Mihkelson, teine küsimus!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Ratifitseerimisseaduse eelnõu ja piirilepete tervikuna ratifitseerimise arutelu väliskomisjonis on ju tegelikult viidanud sellele, et valitsus on neid eelnõusid meile tuues selgelt kiirustanud, millele te ise viitasite õiguskantsleri sõnade kaudu. Paljudes küsimustes ei ole me kuulnud piisavaid selgitusi ja hinnanguid, mis on valitsuse seisukoht ja positsioon, kaasa arvatud ka küsimuses, mis puudutab okupatsiooni ja annekteerimise mainimist seaduse preambulis. Küsimus on, milliseid konkreetseid ohte ja tagajärgi te ikkagi näete selles, kui ratifitseerimisseaduses saavad mainitud Eesti ebaseaduslik okupeerimine ja annekteerimine aastatel 1940-1991.

Aitäh! Kõigepealt ma vaidleksin natuke vastu sellele, et valitsus on ratifitseerimisseaduse eelnõu parlamenti tuues kiirustanud. Minu väite kasuks räägib kaks argumenti. Esiteks, ega siis piirilepete sisus ja sellega seonduvas ei ole ju täna ega ka viimastel nädalatel midagi uut. See on olnud kõik teada aastaid pärast seda, kui piirilepped on 1996. ja 1999. aastal olnud parafeeritud, ehk tegelikult on kõik poliitilised jõud olnud teadlikud, mis on piirilepped ja mida nad endas sisaldavad. Nii et selles kontekstis, et need piirilepped on nüüd allakirjutatuna parlamenti toodud, ei näe ma küll kiirustamist. Ja tegelikult on ju valitsus usaldanud ka varasemaid õiguslikke analüüse, sealhulgas õiguskantsleri oma selle aasta algusest ja eelmise õiguskantsleri seisukohti 1990. aastate teisest poolest. Kooskõlas nende seisukohtadega toodi tegelikult ka algne eelnõu versioon parlamenti. Nii et selles kontekstis ei ole kindlasti ka valitsus eksinud ühegi õigusliku analüüsi vastu, sealhulgas siis ennekõike õiguskantslerite tehtud, ka varasematel aegadel tehtud õiguslike analüüside vastu. Mis puudutab okupatsiooni fakti nimetamist selles seaduses, siis nagu ma nimetasin, ei ole see seadus minu meelest see koht, kus seda praegu veel üle korrata. Seda, et kahetsusväärselt oli Eesti 1940.-1991. aastani okupeeritud, me teame, seda me oleme ka korduvalt välja öelnud nii parlamendi, valitsuse kui kõikvõimalikel muudel tasanditel. Seega ei too selle veelkordne mainimine ka selles seaduses meie hinnangul mingisugust uut lisaväärtust. Nii et selles kontekstis, arvestades ka selle seaduse iseloomu, mis räägib piirijoone muutusest, võrreldes Tartu rahu järgse piiriga, ei pea me siin eraldi okupatsiooni väljatoomist vajalikuks. Ma kordan veel kord üle, et ka see seadus räägib sellest, et 24. veebruarist 1918 on Eesti Vabariik kogu aeg eksisteerinud, ja sellega on ju tegelikult öeldud ka see fakt, mida teie sooviksite eraldi välja tuua.

Palun, kolleeg Mart Nutt!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra välisminister! Ma siiski kahtlen natuke, kas sellest faktist, et nimetatud õigusaktis on mainitud Eesti Vabariigi tekkimise kuupäeva ja Tartu rahu, saab tuletada automaatselt okupatsiooni. Ega Eesti Vabariiki välja kuulutades ei arvestatud ju sellega, et Eesti võib kunagi saada okupeeritud. Teisest küljest, kui Eesti Vabariik ei oleks olnud okupeeritud, siis vaevalt me praegust piirilepingut üldse siin Riigikogus arutaksime, sest sellisel juhul tõenäoliselt mõlemad pooled aktsepteeriksid Tartu rahulepingu järgset piiri. Aga see selleks. Ajalugu on kahtlemata läinud meile ebasoodsas joones ja sellest küsimus, võib-olla natuke jätkuks eelnenud küsimustele. Me võime erinevat moodi hinnata, kui oluline või kas on üldse oluline mainida okupatsiooni nimetatud eelnõus või mitte, aga ma tahaksin täpsustada, milles on siis see probleem, kui seda okupatsiooni, mis on antud hetkel fakt, eelnõus märgitakse, sest see on ju ajalooline tõde.

Aitäh! Ma püüdsin seda selgitada, et siin on võimalik mure, mis puudutab Viini konventsiooni ja selles kontekstis rahvusvaheliste lepete ratifitseerimise seadustele lisatavaid seisukohti, ehk see on juriidiline mure, millel võib olla seoseid ka välispoliitilise temaatika ja välispoliitilise maastikuga.

Palun, kolleeg Trivimi Velliste, teine küsimus!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra minister! Peaminister Andrus Ansip ütles ühel hiljutisel pressikonverentsil, et Eesti ei tohi esitada Venemaale territoriaalseid pretensioone. Palun, kas te oleksite nii kena ja mõtestaksite selle väite lahti. Kas ta pidas silmas, et Eesti piir ei tohi käia vastu Hiina müüri, või ta pidas silmas seda, et Eesti ei tohi mõelda Tartu rahulepingule? Ja ütelge mulle, palun, kas see piir, mida käsitleb kõnesolev leping, mida me täna arutame, on Venemaa diktaat Eestile või on see Eesti rahva poolt palavalt armastatud piirijoon?

Aitäh küsimuse eest! Peaministri mõttekäik oli ilmselt selline, et kui parlament on ratifitseerinud piirilepped, siis see tähendab seda, et Eesti riik on Venemaaga kokku leppinud sellises piiri kulgemises, nagu see piirilepe ette näeb. Ja selles kontekstis tõepoolest ei ole ju pärast seda enam võimalik rääkida mingitest territoriaalsetest pretensioonidest, kuna see on olnud kokkulepe kahe riigi vahel piiri kulgemise kohta. Mis puudutab seda, kas tegemist on diktaadiga või mittediktaadiga, siis praegusel juhul on ikkagi sõlmitud leping kahe võrdväärse poole, kahe võrdväärse riigi vahel. Seda, kas olla õnnelik või mitte, puudutasin ma ka sissejuhatavas sõnavõtus, et mingisugust ülevoolavat eufooriat ju loomulikult ühiskonnas ei ole, aga mulle näib, ka vaadates mõningaid küsitlusi, et tegelikult Eesti ühiskond oma suures osas mõistab sellise leppe sõlmimise vajalikkust.

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Kas te, palun, täpsustaksite oma vastust Marko Mihkelsoni juba esitatud küsimusele. Tundub, et siin on võtmesõnad, need kaks võtmesõna "okupeerimine" ja "annekteerimine". Mis on teie konkreetsed argumendid nende kahe sõna vastu? Selge on ju see, et ka Reformierakonna liikmed on läbi aegade neid kahte sõna piisavalt oma retoorikas kasutanud.

Aitäh! Ma kordan siis veel kord üle, et selles, et Eesti on olnud kahjuks okupeeritud, ma arvan, siin saalis ja ka suures osas Eesti ühiskonnas ei kahtle keegi. Küsimus on lihtsalt selles, et mõningatel juriidilistel põhjustel, ennekõike mis puudutab sedasama Viini konventsiooni temaatikat ja selle puuteid välispoliitikasse, ei pea me õigeks selle viite toomist praegu sellesse konkreetsesse seadusesse. Kui vaadata ka Riigikogu tegutsemisele viimase rohkem kui 10 aasta jooksul, siis tegelikult on ju Riigikogu korduvalt väga üheselt öelnud, et Eesti on olnud okupeeritud, mis tähendab, et see sõnum on ju olnud Eesti poolt selgelt esitatud.

Palun, kolleeg Henn Pärn, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud härra minister! Kuulates praegu seda diskussiooni, on mulle jäänud nagu segaseks see, et komisjoni ettekandja ütles preambuli kohta, et see pole eriti oluline, ja teie väited selle kohta, et nende sõnade lisamine ei ole oluline, samas aga on oht, et just sellepärast võib hääletus äkki minna mitte nii, nagu vaja oleks. Kas ei ole põhjus hoopis milleski muus? Miks siis mitte neid ühe osapoole soove rahuldada ja preambulisse sisse panna?

Aitäh! Ma kordan veel kord üle, et preambul on seaduse osa. See, millel ei ole seaduse jõudu, on seletuskiri. Kui me vaatame seda paketti, mis praegu teie laudadel on. Ei ole mingeid muid põhjuseid selle ettepanekuga mittenõustumisel, kui need, mida ma olen siin korduvalt nimetanud.

Palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud minister! Esitan teile sama küsimuse, mille väliskomisjoni esimehelegi. Nimelt annab Eesti riik n-ö Saatse saapa vahetuse tulemusena praegu ära ühe osa oma territooriumist. Kas teile on teada, kas sellele n-ö vahetatavale maatükile, millest Eesti Vabariik praegu loobub, jääb ka füüsiliste isikute ja juriidiliste isikute maaomandit, ja kui jääb, siis kuidas kavatsetakse need probleemid lahendada? Juhin tähelepanu, et väliskomisjoni esimees ütles, et neid probleeme on seni lahendatud ja lahendatakse ka edasi. Ma tahan öelda, et seni ei ole saadud neid küsimusi lahendada, sest praegune seadustik, ei omandi- ega maareformiseadus, ei puuduta neid küsimusi, mis selle vahetusega tekivad. Need on uued probleemid. Kuidas kavatseb Vabariigi Valitsus neid lahendama hakata?

Aitäh küsimuse eest! Jah, nendele vahetatavatele maadele jääb ka eraomandis olevaid maatükke. Küll aga, nagu ma ka infotunnis ütlesin, ei ole nendel maatükkidel kindlasti kellegi eluaset. See puudutab inimasustuseta alasid, mis on ka eraomandis. Võimalusi on kaks. Esiteks see, et kokkuleppel maaomanikega see maatükk võõrandatakse, või teine võimalus on sundvõõrandamine õiglase hinna eest, nii nagu seadus ütleb.

Palun, kolleeg Imre Sooäär, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Ma täiendaksin juba esitatud küsimust, millele te vastasite. Te ütlesite, et te ei pea õigeks nende kahe sõna "okupeerimine" ja "annekteerimine" kasutamist. Kas te võiksite selgitada, kuidas need võiksid kahjustada selle lepingu teksti ja sellest lähtuvalt Eesti Vabariigi huve, kui need kaks sõna oleksid seal kasutatud?

Ma saan seda selgitada niimoodi, et Eesti-Vene piir on praegu ühtlasi ka Euroopa Liidu ja Venemaa piir ning NATO ja Venemaa piir, mis tähendab seda, et me peame asetama ennast ka selles küsimuses, ka selle seaduse sõnastuse küsimuses rahvusvahelisse konteksti. Me peame vaatama, millised on meie suhted ja mõistmised meie partneritega täna ja millised nad on homme.

Palun, kolleeg Toomas Alatalu, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Kordan oma nädalatagust küsimust. Kuna vähemalt kolm aastat on Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes figureerinud kaks piirilepingut, nende sõlmimine, siis milline on praegune seis Läti ja Venemaa piirilepingu puhul?

Ei ole minul infot, et seal oleks hetkel toimunud mõlemat poolt puudutavat edasiliikumist.

Palun, kolleeg Reet Roos!

Aitäh! Lugupeetud minister! Me ei saanud vastust. Kuidas ikkagi need kaks sõna kahjustavad preambulit, mis on selle vastu? Me kõik oleme kiire ratifitseerimise poolt, ma saan aru, aga kui küsimus on kompromisside otsimises, siis mis selles konkreetselt halba oleks?

Ma pean vist neljandat korda rääkima Viini konventsioonist. Eks ma siis räägin. Õiguskantsleri viimane kiri räägib sellest, et selgitus ei tohi muutuda reservatsiooniks Viini rahvusvaheliste lepingute õiguse konventsiooni mõttes. Vastuolus Viini konventsiooni põhimõtetega ja rahvusvahelise lepinguõigusega on see, kui lepingute riigisisesel heakskiitmisel koormatakse neid poliitilist tähtsust omavate sätetega.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra välisminister! Nagu ma näen, soovivad kolleegid avada läbirääkimisi. Palun esimesena kolleeg Maret Maripuu! Palun, kaheksa minutit!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna on taas see päev, kus me peame näitama, kas me suudame olla suured. Kas suudame olla üle isiklikest ja erakondlikest ambitsioonidest ning käituda riigina. Ambrose Pierce defineeris kunagi, mis asi on kahur. See pidi olema seadeldis, mida kasutatakse riigipiiride täpsustamiseks. Meil läks paremini, meie saime hakkama tindiga ja see on palju parem variant. Käes on kauaoodatud hetk. Lõpuks ometi on meie ees piirilepingud meie suurima ja tähtsama naabri Venemaaga, riigiga, kellega meid seob sajandeid ühist ajalugu, tuhanded isiklikud, ärilised, majanduslikud ja kultuurilised niidid. Riigi üks peamisi tunnuseid on riigipiir. Alates eelmise aasta maist on Eesti piir Venemaaga ka Euroopa Liidu ja NATO piiriks Venemaaga. Arutlusel Eesti ja Venemaa piirilepingute ratifitseerimise üle kordus peaaegu kõigis esinemistes, vähemalt alltekstina üks ja seesama küsimus: kas ratifitseerides lepped me kaotame midagi oma riiklikust iseseisvusest, kas meie riigi sünnitunnistuseks nimetatud Tartu rahu lakkab kehtimast, kas säilib meie riigi väärikus? Vastan erakonna nimel: jah, säilivad kõik - Tartu rahu, meie riiklik iseseisvus ja ajalooline mälu. Kõik see negatiivne, mida me oleme sunnitud kuulma oma partneritelt viimastel aegadel, on tegelikult harjumuspärane ja seda suurem on see töövõit, mille saavutasid meie diplomaadid ja välisministrid, suutes olla üle kõigest isiklikust ja töötada vaid ühe eesmärgi, Eesti Vabariigi välispoliitilise kindlustamise nimel. Piirilepingute ratifitseerimise järel, mida Riigikogu saal lähitulevikus loodetavasti teeb, saame tõdeda, et oleme omalt poolt teinud kõik heanaaberlike suhete arendamiseks Venemaaga. Seejärel on pall Venemaa käes ja jääb lootus, et sealgi toimub kõik demokraatlikul moel ning kahepoolseid heanaaberlikke suhteid esiplaanile seades. Piirilepingute ratifitseerimise järel muutub Venemaa käitumine oluliseks mitte niivõrd Eesti-Vene suhete, kuivõrd Euroopa Liidu ja Venemaa suhete kontekstis. Kindlasti suurendavad piirilepingud Venemaaga meie riigi julgeolekut. On ju nende lepingute järgi ka näiteks meie taevas patrull-lende tegevatel NATO lennukitel selge, kus lõpeb NATO liikme Eesti territoorium ja algab NATO koostööpartneri Venemaa oma. Kõik Eesti Vabariigi valitsused on kümne aasta jooksul piirilepingute sõlmimist toetanud. Kordan: kõik Eesti Vabariigi valitsused. Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks on ja jääb ka piirilepingute sõlmimise järel "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele", mida kinnitas Vabadussõja võidu järel Tartu rahuleping. Poolsada aastat kestnud kommunistlik okupatsioon jääb kisendavalt valusaks leheküljeks Eesti ajaloos ka siis, kui me seda siia eelnõusse sisse ei kirjuta ja üle ei korda. Ja siis veel setude probleem, mida osa erakondi on läbirääkimiste käigus kahetsusväärselt ära kasutanud n-ö oma asja ajamiseks. Setud on meie kaasmaalased olenemata sellest, kummale poole piiri nad jäävad. Eesti Vabariigi valitsus on väga selgelt väljendanud, et just nüüd, piirilepingute sõlmimise järel on loodud eeldused setude majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste probleemide lahendamiseks. Eestil ja Venemaal on kindlasti hea võimalus seista koos selle eest, et setude rahvapärand saaks kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja. See oleks ka hea võimalus arendada piirialade koostööd ja kasulik nii selle kultuuripärandi kandjatele kui ka mõlemale riigile, kus setu kultuuri kandjad elavad. Igal asjal on oma aeg. Palju on räägitud sellest, et Eesti saamiseks Euroopa Liidu liikmeks oli ajalooline aken avatud vaid mõne aasta jooksul ning me suutsime selle õigel ajal ära kasutada. Vaadates viimastel nädalatel Euroopa Liidu põhiseadusliku leppe ümber toimunud segadusi, tuleb tõdeda, et see arvamus ei olnudki ehk väga vale. Piirilepingute allkirjastamiseks Venemaaga oli õige aeg 2005. aasta kevad, ka see ajaaken ei pruugi lahti olla kuigi kaua. Neile, kes on kritiseerinud lepinguid järeleandlikkuses, tahaksin kinnitada: alternatiiv polnud tänane leping ja sellest parem leping, alternatiivid olid tänane leping ja selle puudumine, seega määratletud ja Venemaa poolt tunnustatud piiri puudumine olukorras, kus Venemaa arenguperspektiivid on kõike muud kui kindlad. Alustasin oma kõnet mõttega, et riigi üks olulisemaid tunnuseid on riigipiir. Eesti on jälle iseseisev riik. Meie riigil on selged piirid. Riigikogul on täna ajalooline võimalus teha otsus, mis toetab ja kindlustab meie omariiklust ning näitab Eestit küpse demokraatliku riigina, kus suudetakse teha mõistlikke otsuseid. Üks tundmatu tark ütles kunagi, et kui on kaks otsa ja ei ole lõppu, siis on need piiriläbirääkimised kahe riigi vahel. Meie lepingud tõestavad selle vaimuka väite valeks. Tänades meie diplomaatilist teenistust, et see ülimalt raske töö on lõpule viidud, väljendan Reformierakonna nimel toetust nimetatud leppe ratifitseerimisele. Samas aga teades Res Publica kõhklusi, teen ettepaneku eelnõu lugemine katkestada pärast muudatusettepanekute läbihääletamist, et ka Res Publica jõuaks enda sees selgusele ja et nad käituksid riigimeestena. Tänan!

Aitäh! Palun nüüd kolleeg Trivimi Velliste!

Palun lisaaega!

Palun, kaheksa minutit!

Austatud proua Riigikogu esimees! Tänane kuupäev, 15. juuni on Balti riikide kalendrites kirjutatud musta raami sisse. Just täna 65 aastat tagasi tungis Punaarmee Leedusse ning ujutas seejärel üle ka Läti ja Eesti. Pole kahtlust, et tulevased ajaloolased juhivad tähelepanu sellele halvaendelisele kuupäevavalikule. Loodan, et see valik Eesti-Vene piirilepingute üle otsustamisel on lihtsalt Vabariigi Valitsuse hajameelsus ega midagi enamat. Meie laudadel olevail lepinguil on pikk saamislugu. Aastatel 1991-1994 vabanes Eesti Vabariik välismaisest sõjalisest okupatsioonist. Sel ajastul oli riigitüüri juures valdavalt Isamaaliidu valitsus ja siinkõneleja oli ühe osa nimetatud ajast alguses asevälisminister ja hiljem välisminister. Toimusid ametlikud kõnelused Venemaaga kahe naabri vahelise riigipiiri asjus. Eesti valitsusel polnud toona mingit kaksipidi mõtlemist. Ainus seaduslik riigipiir oli määratud Tartu rahulepinguga. Venemaa välisministeerium ei varjanud oma pettumust. 1994. aasta lõpul väljendas Andres Tarandi nn jõulurahuvalitsus, kuhu kuulus ka Isamaaliit, valmisolekut pidada Venemaaga piiriläbirääkimisi juhul, kui Venemaa tunnustab Tartu rahulepingut. Aastad 1995-1999 kujutasid endast ajavahemikku, mil Eestis olid taas võimul olulisel määral tänased reformierakondlased, rahvaliitlased ja keskerakondlased. Andres Tarandi valitsuse üleskutse lähtuda võimalike piirikõneluste puhul Tartu rahulepingust oli neile nagu hane selga vesi. Nende jaoks oli küsimus riigi päritolust ja riigi mõõtmetest pelgalt tehniline küsimus. Lepingu eelnõu saamisloo viimane järk langeb aastatesse 1999-2005. Algul oli riigitüüri juures taas Isamaaliidu valitsus koos kahe koalitsioonikaaslasega, kellest üks kannab praegu valitsusjuhi vastutust. Küsitakse, miks Isamaaliit siis ei peatanud lepingu valmimist, kui see oli talle vastuvõetamatu. Vastus on lihtne ja selge: riigi institutsionaalsest järjepidevusest tulenevalt ei saa lihtsalt niisama pooleliolevat protsessi peatada. Ainus võimalus on suunata see lõpuks sobiva välispoliitilise olukorra tekkides vastuvõetava lõpplahenduseni. Isamaaliit on kõikidel erakondade ümarlaudadel nii toona kui äsja rõhutanud, et võimalik piirileping, rõhutan veel kord, piirilepingu tekst ise, mitte pelgalt selle ratifitseerimise seadus, tuleb sõnaselgelt siduda Tartu rahulepinguga. See on asi, mille üle meie ei vaidle. Pärast Isamaaliitu juhtohjad haaranud Reformierakond on kahjuks pillanud kompassi käest. Küsimus piirilepinguga seonduvatest riigiõiguslikest eeltingimustest on niisiis ülioluline. See on küsimus, kas olla või mitte olla. Kuid sama oluline kui küsimus riigiõiguslikest eeltingimustest, on ka küsimus poliitilisest olukorrast. Eesti-Vene suhete olukord aastal 2005 pole kaugeltki enam see, mis ta oli aastal 1995. Kui Jeltsini Venemaa puhul oli nii meil kui meie liitlastel läänes põhjendatud lootusi, et Venemaa on asunud demokraatia ja vabaduse teele, siis täna, kümme aastat hiljem, on need lootused ammu kustunud. Kui Jeltsin suutis paluda vabandust Varssavi, Praha ja Budapesti ees, siis Putini suu ei ole Tallinna, Riia ja Vilniuse ees mitte lihtsalt lukus, vaid sellest lendub surnud eeslite kõrvu. Lisaks sellele, et Venemaa valitsus on terve aastakümne hävitanud väikest, kuid vaprat t_et_eeni rahvast, on nüüd järg jõudnud maride peksmiseni selle eest, et nad laulavad mari keeles. Mitte kellelegi pole saladus, et Venemaa poliitiline areng on praegu äravahetamiseni sarnane arenguga 1930. aastate alguse Saksamaal. Lääne ajaloo- ja poliitikateadus tunneb sellist ingliskeelset terminit nagu appeasement, mis tõlgituna tähendab kiskja söögiisu rahuldamist lootuses, et kui viimane saab kõhu täis, siis jätab ta meid rahule. Kas meie ise ja meie liitlased ei suuda tõesti ajaloost mitte midagi õppida? On lausa skandaalne, et Eesti peaminister Ansip on hiljutisel pressikonverentsil kinnitanud: Eesti ei tohi mitte mingil juhul esitada Venemaale territoriaalseid pretensioone. Või arvab härra peaminister äkki, et Venemaa esitab meile küll territoriaalseid pretensioone, ent need on õigustatud pretensioonid? Kas need on Suure Peetri pretensioonid Väikse Peetri leivakoti suhtes? Need, kes mõõdavad kõiki väärtusi üksnes hetketulu kaudu, ei saa iialgi aru, et maailmas on olemas ka kõrgemaid väärtusi. Nad ei saa aru, et vabal ja iseseisval rahval on ka eneseväärikus. Vaba rahvas ei ole minetanud au mõistet. Miks peaks praegune vägev Euroopa lubama, et tema suur, kuid põdur naaber nii avalikult irvitab kolme väikese Euroopa riigi üle? Miks peaks demokraatlik ja võimas Euroopa Liit lubama või koguni nõudma, et mõnel tema liikmesriigil tuleb alluda diktaadile? Kui see leping pole diktaat, siis mis asi see on? Kas see on eesti rahva poolt palavalt armastatud piirijoone kirjeldus? Kas hakkame jälle halama, et meie sõbrad läänes ei mõista meid, nii nagu meie mõttetarkade ennustust mööda ei pidanud mõistma Vabariigi Presidendi julget otsust mitte sõita Moskvasse 9. mai paraadile? Õnnelikul kombel süvendas Vabariigi Presidendi mõistmist Läti riigipea, seejärel oleme aga meie jätnud Läti huvid sinnapaika, andes mõista, et Läti vaadaku ise, kuidas ta saab. Me pole sõjaeelsest ajast mitte midagi õppinud. Mõned ütlevad, et piirileping on väike, kuid väärtuslik samm õiges suunas. Kuid kogu küsimus on ju, mis hinnaga, mida me minetame, mis on kaalukaussidel. Kas Venemaa on Eesti ees vabandanud, nagu seda on teinud Saksamaa? Kas Venemaa on selgesõnaliselt tunnistanud Tartu rahulepingu aegumatut tähendust ja lõpetanud Eesti igapäevase alandamise? Kas me ütleme tõesti lahti eneseväärikusest ja teatame, et lepime sündinud tõsiasjadega, ükskõik kui jõhkralt need tõsiasjad ka on sündinud. Ja oma alanduses ning saamatuses julgustame ka meie liitlasi vaatama jõhkrusele ja ülbusele läbi sõrmede? Maailm, mis on rajatud valele ja ülekohtule, on väga ebakindel maailm. Parem seista valele ja ülbusele vastu siis, kui selleks on veel aeg. Kutsun üles seisma ebaõiglusele vastu, kutsun üles hääletama kõnesolevate lepingute vastu. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Trivimi Velliste! Palun, kolleeg Tiit Niilo!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Lugupeetud Riigikogu! Nii-öelda Setumaale lähedal seisev talupoeg tuli seletama, miks ta hääletab selle piirilepingu ratifitseerimise vastu. Ma loodan, ma usun Petserimaa toetusrühma esimehena, et minu järgneva lühikese sõnavõtu tulemusena mõtlevad samamoodi ka Petserimaa toetusrühma liikmed. Tänase päeva vältel oleme saanud kinnitust sellele, et need riikidevahelised ja juriidilised probleemid, mis on rahvasaadikute tõstatatud, ei ole piduriks ratifitseerimisprotsessile. Mina esitan siin Setumaa inimeste, Petserimaa inimeste ehk tegelikult Eesti Vabariigi kodanikega seonduvaid probleeme. Me oleme olnud tunnistajaks sellele, et nii infotunnis kui ka tänastes ettekannetes ei ole teemat käsitletud usutavalt, mis tähendab seda, et kui koalitsioon on võtnud lubaduste näol rahva ees teatud kohustusi, siis praeguseni pole me kuulnud, kuidas neid sisuliselt realiseeritakse. Samamoodi ehk samasse valdkonda kuulub nn seto pakett. See, mida lugupeetud väliskomisjoni esimees nimetas isegi tabeliks, lausa tabeliks, mille sisuga enamik rahvaasemikke ei ole kursis. Ma võin lühidalt kirjeldada 11 probleemi lahendamise variante. Ja suurel määral on neid siin tegelikult kirjeldatud sõnadega: alustatakse uuringut, alustatakse 2006. aasta alguses võimalike lahenduste väljatöötamist, 2007. aastaks planeeritakse võib-olla eelarvesse midagi, mis tõestab seda, et tegelikult nn tegevuskava Riigikogu selle ratifitseerimise käigus näinud ei ole. Ja sellest on siiralt kahju. Vabariigi Valitsuse asjatundjate komisjon oli oma 3. juuni istungil Värskas tegelikult meelestatud väga konstruktiivselt, tegi ettepanekuid probleemide lahendamiseks ja lootis siiralt, et valitsus tegeleb selle lahenduste leidmise programmiga tõsiselt. Järjekordne näide sellest, et seda ei ole võetud tõsiselt, oli pelgalt ametniku saatmine väliskomisjoni istungile, kes ei suuda ega saa ju võtta poliitilist vastutust nn tegevuskavasse kirjutatud lubaduste täitmise eest. Aga täna on koguni lahenduseta Ida-Petserimaale jäänud kodanike poliitika. Mul on ka selle tõttu kahju nii kiirest menetlemisest, et Petserimaa toetusrühm planeerib 7.-8. juulil minna meie kodanike asjadega, probleemidega tutvuma Vene Föderatsiooni ja Petserimaale. Ja ehk saavad rahvasaadikud siis täiendavat informatsiooni.

Hea kolleeg, aeg on läbi.

Ma loodan, et siin Riigikogus jätkub ratifitseerimise protsessi tegelik käik väga konstruktiivselt ja katkestamisest tuleb kasu. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Tiit Niilo! Palun, kolleeg Ela Tomson!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Erinevalt väliskomisjonist, kuhu minagi kuulun ja kus pikad läbirääkimised ei viinud konsensuseni, viisid meie fraktsioonis toimunud põhjalikud arutelud lõpuks ühtse seisukohani. Jah, meil oli nende arutelude alguses vägagi erinevaid arvamusi ja seisukohti just nimelt eelnõu preambuli sõnastuse üle, aga mida pikemalt ja põhjalikumalt me diskuteerisime, seda ühtsemaks meie seisukohad kujunesid. Otsust esitada muudatusettepanek okupatsiooni ja anneksiooni mainimise kohta eelnõus, ei teinud Res Publica fraktsioon uisapäisa ja üleöö. Meie ja Isamaaliidu muudatusettepanek on õieti sisuliselt täpsustus eelnõu preambulile. Meie fraktsioon leiab, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piirilepingu ratifitseerimise eelnõu ei ole mingi tehniline eelnõu, ei ole midagi, mis tuleb lihtsalt ära vormistada, vaid see on kaalukas ja üle põlvkondade ulatuva tähendusega seadus. Muudatusettepanek, mille me esitasime, puudutab ajaloolist tõsiasja, mille vastu loodetavasti mitte keegi selles saalis ei vaidle. Eesti Vabariik oli aastatel 1940-1991 õigusvastaselt okupeeritud ja annekteeritud. Me leiame, et sellekohane täpsustus eelnõu preambulis on nii iseenesestmõistetav, et seda peaks tegelikult toetama kogu Riigikogu. Eesti Vabariigi Tartu rahulepinguga määratud piir ei oleks ju muutunud, kui ei oleks olnud Nõukogude okupatsiooni. Loodan, et me teeme üheskoos õige otsuse, et muudatusettepanek saab konsensuslikult arvestatud ja piirileping õige peatselt ratifitseeritud. Ja lõpetuseks tahaksin öelda, et Eesti-Vene piirileping on mõistagi tähtis meie sõpradele ja meie liitlastele maailmas, nagu mainis härra välisminister. See leping on mõistagi tähtis Venemaale. Aga meie mõttekäik siin selles saalis peaks siiski algama sellest, et see piirileping on väga ja väga oluline dokument meie oma riigi, Eesti Vabariigi jaoks, Eesti tänaste, homsete ja ülehomsete kodanike jaoks. Tänan teid!

Aitäh, kolleeg Ela Tomson! Nüüd palun kõnepulti kolleeg Janno Reiljani! Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Arutame tähtsat küsimust juba mitmendat korda ja täpsustada jäävad veel ainult mõningad asjaolud, mida eelnevalt esinenud kolleegid ei ole siin võib-olla päris täpselt kajastanud. Kõigepealt, Isamaaliidu esindaja äärmiselt sõjakas sõnavõtt tähendab ilmselt seda, et tahetakse sellise suure kisaga panna unustama, et Isamaaliit on need protsessid alustanud, on neid jätkanud, aga tahaks selle nüüd ära unustada, tahaks sundida teisi unustama, et nemad on selle algatanud. Seda au ei saa teilt keegi ära võtta, sest ajalugu ei saa keegi muuta. Teiseks, väliskomisjoni istungil toimunud diskussioon parandusettepanekute üle. Välisministeeriumi rahvusvahelise õiguse asjatundja andis väga täpsed selgitused preambuli kohta, mida ka siin esitati, kuid mida ei kuulatud. Nimelt ei ole preambuli punktidel mingit rahvusvahelisest õigusest tulenevat õigusjõudu. See oli esimene tähtis punkt. See tähendab, et me võime sinna kirja laduda kõik, mis me vähegi tahame, rahvusvahelise õiguse seisukohast, riikidevahelise õiguse seisukohast mitte ükski rahvusvaheline organisatsioon, mitte ükski riik sealt mitte midagi õiguslikku tuletada ei saa. Seda seal lihtsalt ei ole. Ja sellest tuleneb nüüd järgmine punkt: mida sinna siis kirjutada? Väliskomisjoni istungi alguses lepiti kenasti kokku, et sinna pannakse viited ainult õiguslikele asjaoludele, millest meil lähtutakse. Need kaks õiguslikku asjaolu, mis meie riigipiiri määravad, on meie vabariigi loomine 1918. aastal ja rahulepingu sõlmimine Venemaaga 1920. aastal, kus muuseas lepiti ka riigipiiris kokku. Rohkem mingeid lepinguid ei ole. Nüüd tahetakse sisse viia kolmas punkt, kuhu otseselt kirjutatakse viide õigusvastasele okupeerimisele, anneksioonile. Niisiis, õiguslike asjaolude kõrval, millest meie oma lepingu ratifitseerimise seaduses lähtume, tahetakse sisse kirjutada, et lisaks õiguslikele asjaoludele lähtume me ka õigusvastastest asjaoludest. Ja seda peetakse millegipärast äärmiselt loogiliseks. Ükski seadus ei saa kunagi lähtuda õigusvastastest, õigustühistest asjaoludest ja sellele viitamisel, et meie oma seaduses lähtume nendest, on kaks väga ohtlikku momenti. Ühele juhtis välisminister tähelepanu rahvusvahelisest aspektist. Kui me sellised viited õigustühistele asjadele, poliitilistele avaldustele, millel ei ole mingisugust ei õiguslikku ega rahvusvahelist mõtet, sinna sisse paneme, siis võime me ise esile kutsuda selle, et leping muutub rahvusvaheliselt mittetunnustatuks. Kuid ma ütleksin, et see on veel täiesti teisejärguline. Meie peaksime, Eesti peaks iseseisva riigina lähtuma eelkõige sellest, mis on meile tähtis. Ja iseseisvale suveräänsele riigile on tähtis, et ta mitte kunagi mitte kusagil ei tunnista, et ta oma tegevuses juhindub ja lähtub vägivallast, õigustühistest sammudest, mis ajaloos on olnud. Ei, iseseisev ja suveräänne riik ei lähtu nendest, kuigi ajalugu muserdab nii inimesi kui ka riike. Me lähtume vabast tahtest, sõlmides lepinguid. See ongi selline küsimus, mille kohta Eestis on ilus vanasõna: pärast kaklust rusikatega ei vehita. Üks kord lüüakse käed ja siis on milleski kokku lepitud. Aga kui me tahame ühelt poolt sõlmida lepingut ja teiselt poolt teatada, et aga ma sulle kohe virutan, siis see ei ole ju üldse tõsiselt võetav riik. See on riigi narrimine. Kuid ma tahan täpsustada veel ühte asjaolu. Siin jäetakse pidevalt mulje, nagu oleks uus valitsus, kaks kuud varem võimul olnud valitsus täiesti ära unustanud, et on olemas Setumaa probleem. Kuid väliskomisjonis esitas Siseministeeriumi ametnik väga selge ülevaate. Aastail 1997-1999 eraldati Setumaa programmidele 9,5 miljonit krooni aastas, värskelt olid meeles need lepingud, mis Setumaa probleemi tekitasid, ja seda asuti kompenseerima. Nende esilekutsuja, Isamaaliit, olles järgmine kord ise valitseja, unustas ära ja vähendas aastail 2000-2003 need summad 4,5 miljoni peale, kui reaalvähenemist ka veel arvesse võtta, siis vähem kui kolmandikule varasemast summast. Ja lõpuks see valitsus, kus oli nii esispiiker, kus oli peaminister, kus oli rahandusminister ja meie Riigikogu esisetu, ei tuletanud kahe aasta jooksul üldse seda probleemi meelde, nad vähendasid neid summasid veelgi ja jätsid ainult 3 miljoni peale. Ja nüüd tuleb see tubli esisetu seletama, et kahe kuuga oleks pidanud ära tegema kõik selle, mis 15 aasta jooksul on teised valitsused tegemata jätnud - uuringud on tegemata jäetud, programmid on ette valmistamata, eelarve on selline, nagu ta on, ma ei hakka sellest pikemalt rääkima, ja nüüd teatatakse, et kahe kuuga oleks pidanud see kõik tehtud olema. Kuulge, ma austan setusid väga ja küsin niiviisi, et miks oli sellel mehel okas või, setud ütlevad küll, et üks teine asi kurgus need kaks aastat, kui ta siin Riigikogus istus. Need asjad oleksid kõik juba selged olnud. Seetõttu jätame kõik sellised asjad kõrvale ja tegeleme nüüd riiklike asjadega, leping on selline, nagu ta on ajaloos kujunenud, meie 15-aastases ajaloos, kus me seda ette oleme valmistanud, meie riigi pikas ajaloos, kust see olukord on tekkinud. Mingeid täiendusi ei ole enam vaja, eriti mitte õigustühistele asjadele, sõlmime selle lepingu ja ratifitseerime selle siin ja läheme elus edasi. Aitäh!

Tänan! Palun nüüd kolleeg Toomas Alatalu! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nädal tagasi lugesime me siin seda eelnõu esimest korda. Praegu toimuvad õhtuti kõikvõimalikud vastuvõtud, käin nendel minagi, ja suursaadikud sõna otseses mõttes tormasid juurde ja küsisid, et kuidas teil Riigikogus läks. Ma vastasin, et läks nii, nagu minema pidi, läks täiesti rahulikult, läks täiesti normaalselt. Aga see tuletas paratamatult meelde seda, et meist on tegelikult kusagil ikkagi loodud vaat niisugune pilt, et Riigikogu on omamoodi väga kahtlane seltskond ja ei tea, kas ta ikka alati langetab õige otsuse ja seisukoha. Kui nüüd natuke selle probleemi üle juurelda, siis ma julgeksin küll öelda niimoodi, ja seda näitab ka selle eelnõu arutelu käik, et me kipume tihti rohkem tegema poliitikat kui välispoliitikat. Ma rõhutan, poliitikat, aga mitte välispoliitikat, sest nendel asjadel on siiski teatud vahe olemas. Kui tuua niisugune hästi lihtne seletus, siis kindlasti olete tähele pannud, et ma olen praktiliselt ainuke, kes küsib, kui kaugel on sellesama piirilepinguprotsessi seis Lätiga ja mida praegusel hetkel teeb meie partner selles küsimuses - Venemaa parlamendi mõlemad kojad. Ma ei saa nendele küsimustele vastuseid, sest me ei ole harjunud, ütleme niimoodi, asju välispoliitiliselt ajama. Kui te nüüd vaatate selle eelnõu seletuskirja, siis seal räägitakse sündmustest 1996. aastal, kus see välispoliitiline moment oli siiski selgelt olemas. Tähendab, meie huvitusime ka sellest, mida tehakse mujal ja me isegi üritasime seda piirilepingut, kui te seda seletuskirja loete, alla kirjutada ühel suurel rahvusvahelisel nõupidamisel. Nii et rahvusvaheline aspekt oli olemas. Aga praegu julgen ma tõesti öelda, et meil on nüüd muutunud oluliseks selle eelnõu iga hinna eest vastuvõtmine, arvestades ainult meie enda sisepoliitilist olukorda ja mitte tundes huvi selle vastu, mis toimub mujal. Kui me natuke kalkuleerime, siis Euroopa Liit, rääkides kolm aastat kahest piirilepingust, peab tänasel päeval kahtlematult silmas ka seda teist piirilepingut, mis on veel alla kirjutamata ja mille ratifitseerimisprotsess täiesti loomulikult seisab ees. Tuletan meelde, et meil on ju ikkagi olemas ühised probleemid, ja öelda, et see teine protsess meid ei mõjuta, oleks praegusel juhul ikkagi väga suur naiivsus. Küsimus taandub tõenäoliselt sellele, et Riigikogu-siseselt on pinged lihtsalt liialt tugevad selleks, et erakondade juhid, kes on ikkagi peamised otsuse tegijad, jätaksid asjad n-ö saatuse hoolde. Seetõttu käib siin lahendus tavaliste poliitiliste võtete abil, mis sobib sisepoliitikas, aga mis mitte alati ei sobi välispoliitikas. Hetkel on küll seis säärane, et on täitunud see prognoos, mida ma ütlesin Riigikogu väliskomisjoni istungil, kui me esimest korda seda piirilepingut arutasime. Ma tuletasin meelde, et viimasel ajal ei ole kõik rahvusvahelised lepingud viidud lõppstaadiumisse ettenähtud kuupäeval, vaid kõike seda on tehtud hilinemisega. Kui nimetada siin kas või Euroopa Liidu põhiseaduse lepingut, ja selles ei ole mitte midagi imelikku, mitte midagi üllatavat. See asi on täiesti seaduspärane. Nii et ka tänasest sündmuste käigust - kuna siin juba kõlas ettepanek, et lükkame arutelu edasi - ei maksa teha mitte mingisugust tragöödiat, asi läheb täiesti normaalselt, nii nagu see on välispoliitikas tegelikult ka kohane. Rääkides nüüd sellest eelnõust, tahaksin juhtida tähelepanu veel kahele momendile. Esiteks, selle eelnõu seletuskiri on tunduvalt pikenenud ja paranenud. Ma ütleksin, et see tuleb tegelikult asjale ainult kasuks, sest tulevikus hakatakse kogu seda protsessi tõenäoliselt selle dokumendi alusel hindama ja analüüsima. Teiseks, Välisministeeriumi ja Riigikogu koostöös on eelnõule tekkinud ka preambul, mida, tuletaksin meelde, esialgses variandis üldse ei olnud. Aga see näitab Riigikogu tööd selgelt positiivsest küljest. Tähendab, me ei istu siin mitte niisama, vaid me tõepoolest ka pingsalt töötame ja tulemus on silmanähtav. Jääbki mul lõpetada oma jutt sellega, et just niisuguses koostöös ja ka tulemusi andes ongi väikeriigil võimalus oma välispoliitikat teostada. Väikeriigi välispoliitika peab olema välispoliitika, mitte poliitika. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Toomas Alatalu! Palun nüüd kolleeg Mihhail Lotman!

Austatud proua Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Res Publica seisukoht on, et piirilepingu ratifitseerimine Venemaaga on selgelt Eesti Vabariigi huvides. Ükski seadusakt, ükski rahvusvaheline leping ei tohi õõnestada Eesti riikluse juriidilisi aluseid. Rääkides kõnealusest piirilepingust, peame meeles pidama, et me ei vastuta üksnes oma valijate ja oma südametunnistuse ees, vaid ka Eesti riigi ja rahva mineviku ja tuleviku ees. Samas viited mingisugustele ebamäärastele signaalidele, mis tulevad eri kanaleid mööda välismaalt, tunduvad vähetähtsad. Okupatsiooni mainimine piirileppe preambulis ei ole päevapoliitiline otsus, veel vähem mingi Res Publica kapriis. Meie valduses on mitu poliitilist ja juriidilist ekspertiisi, mille kohaselt on okupatsiooni otsene, ma rõhutan, otsene nimetamine hädavajalik ega ole mitte ühtegi ekspertiisi, mis põhjendaks, miks selline nimetamine poleks otstarbekas. Rääkimata sellest, et okupatsiooni mainimine võiks kuidagi kahjustada Eesti positsiooni. Siin on korduvalt viidatud Viini konventsioonile ja iga kord arendab minister järjest rohkem seda teemat. Viini konventsioonis, nii nagu ta esitas seda täna hommikul, öeldakse, et rahvusvahelise lepingu preambulis ei tohi olla mainitud sisepoliitilisi küsimusi. Meie meelest ei ole Eestimaa okupatsioon vaid sisepoliitiline küsimus. Austatud Riigikogu! Meie teha on Eesti Vabariigile eksistentsiaalne otsus, mille tagajärjed võivad mõjutada mitme generatsiooni saatust. Res Publica fraktsioon teeb ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 660 teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Juba eelnõude algatamise ajal täna tekkis mul küsimus, milline võiks olla selle piirileppe ratifitseerimise arutelu siis, kui käes on september. Jumal teab, milliseid otsuse eelnõusid on Riigikogu liikmed veel selleks ajaks suutnud välja mõelda. See kinnitab veel kord sotsiaaldemokraatide kindlat veendumust, et piirileping tuleks ratifitseerida nüüd ja kevadel. Vaatamata sellele, et väliskomisjon näis juba olevat jõudnud tulemuseni, mis peaks vastama võimalikult paljudele Riigikogus esindatud erakondade soovidele, näeme täna, et nii ei ole juhtunud. Isamaaliit on esitanud muudatusettepaneku, mida on asunud toetama ka Res Publica fraktsioon ja mis käsitleb preambuli täiendamist. Ütlen teile oma kindla veendumuse: seda, et Eesti oli õigusvastaselt okupeeritud ja annekteeritud, teame ka siis, kui me piirileppe ratifitseerimise eelnõu preambulis seda ei märgi. Või julgen teie ette tuua ka küsimuse, et kui me seda märgime, mis juhtub siis, kui Vene riigi parlament teeb lepingu ratifitseerimisel sellele oma arusaamiste järgi täienduse, mis lähtub kas või president Putini viimati väljaöeldud mõtetest meie vabatahtliku astumise kohta sinna. Teisisõnu, oleme ausad, me võime selle lause sinna kirjutada, aga me ei pea seda sinna kirjutama. Teisest küljest annab eelnõu arutelu tänane seis tunnistust, et jõudmaks võimalikult suure konsensusega ühisele arusaamale selle eelnõu ratifitseerimises, oleme asunud seisukohale, et me toetame seda muudatusettepanekut, selleks et Riigikogu liikmed saaksid öelda leppele jaa. Paistab, et nii täna ei lähe ja kõigi eelduste kohaselt tuleb eelnõu lugemine katkestada ning väliskomisjonil tuleb uuesti tööd jätkata. Aga suurema üksmeele saavutamiseks meie poolt kolm märksõna. Esiteks, see eelnõu siin ei ole see, kus otsuseid peaks langetama lihtsalt jõuga, st häälteenamusega või jonniga. Teiseks, head kolleegid, see eelnõu siin ei ole ka see, kus erakonnad peaksid omavahel võistlema suurema vabadusvõitleja tiitli eest. Ma soovitan kõigil leida endale lähemate päevade jooksul võimalus vaadata maakaartidelt Euroopa riikide piire aastani 1940 ja siis vaadata, millised on need täna. Võrrelda neid ning tõdeda, et valdavalt Euroopa riigid teavad, millised on nende piirid ja kes on nende liitlased, ning tegelevad oma tulevikuga, mitte minevikuga. Miks ei peaks ka Eesti olema sama tugev riik?

Aitäh, kolleeg Eiki Nestor! Palun järgmiseks kõnepulti kolleeg Mart Nuti!

Lugupeetud proua Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kahest probleemist. Kõigepealt tahaks natuke polemiseerida teemal, milline tähtsus on riigi seisukohavõtul rahvusvahelise õiguse seisukohalt. Ei saa nõustuda sellega, et deklaratsioonid oleksid rahvusvahelise õiguse seisukohalt tähtsusetud. Ei ole. Rahvusvaheline õigus kujunebki väga paljus just nimelt deklaratsioonidest tulenevalt. Ma meenutan seda asjaolu, et teatavasti ei tunnustanud Eesti Vabariigi okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal valdav enamik tolleaegseid maailmariike. Kuid see fakt sai võimalikuks üksnes seetõttu, et Eesti Vabariigi välisesindused esitasid nendele riikidele noodi nõudmisega mitte tunnustada Nõukogude Liidu okupatsiooni. Mittetunnustamise akt oli vastus sellele noodile. Kui Eesti Vabariigi asutused ei oleks sellelaadset pöördumist esitanud, siis ei oleks olnud ka alust rakendada Eesti riigi suhtes mittetunnustuspoliitikat. Nii et selles mõttes ärgem seda alahinnakem, sellelaadsed deklaratsioonid kujundavadki tegelikult rahvusvahelist õigust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mul paluti ette kanda Eesti Demokraatlike Rahvuslike Jõudude Koostöökoja seisukoht piirilepingu küsimuses ja ma loeksin selle informatsiooni mõttes meelsasti ette. "Eesti Demokraatlike Rahvuslike Jõudude Koostöökoda juhib tähelepanu asjaolule, et põhiseaduse § 32 kindlustab igaühele omandi puutumatuse, lubab omandit võõrandada ainult seadusega ning õiglase ja kohese hüvituse eest ja tagab ka pärimisõiguse. Piirileping loovutab Venemaale osa Eesti territooriumist, kuid jätab lahendamata, mis juhtub neil aladel asuva omandiga ning kuidas võimalikud omandikaotused omanikele hüvitatakse. Pole seadust, mis tagaks nüüd Venemaal võõrandatuks osutuva omandi kohese hüvitamise, nii nagu põhiseadus seda ette kirjutab. Kuna omand tuleb hüvitada igaühele, on probleemil Eesti jaoks ühtlasi rahvusvaheline mõõde. Meie praegune piirilepingule allakirjutanud valitsus on tekitanud sellega probleemide puntra, kuid jätnud selle seadusega korraldamata ning pole arvestanud, et omandiõiguste kaitse on lisaks reguleeritud ka Eestile rangelt kohustusliku Euroopa inimõiguste konventsiooni ja selle lisaprotokolliga. Eesti Demokraatlike Rahvuslike Jõudude Koostöökoda on seisukohal, et piirilepingut ei saa ratifitseerida enne, kui need probleemid on lahendatud." Sellega piirdungi. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mart Nutt! Palun, kolleeg Andres Herkel!

Proua Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Me oleme siin täna rääkinud kohati päris emotsionaalselt ja mõned esinejad on rääkinud konsensusest. Ma arvan, et Eesti põhiseaduse tegijad olid väga ettenägelikud, seades piirijoont muutvate välislepete ratifitseerimisele kõrge konsensuskünnise, 2/3 Riigikogu koosseisust. Aga kohati näib mulle, et see künnis võiks olla veelgi kõrgem. Nimelt on konsensuse vaimu olnud selles protsessis küll üsna vähe, erinevalt nendest ümarlaudadest ja kõnelustest, mida ma mäletan aastatest 1996 ja 1997, kui erakonnad kogunesid ja suutsid tõesti ka milleski kokku leppida. Ja kui Isamaaliidu seisukohad ka ära kuulati, kas või selles osas, et piirilepete ratifitseerimine saab kõne alla tulla ainult selgitava teksti või selgitava deklaratsiooni olemasolu korral, siis läks see seisukoht millalgi kaotsi. Tõtt-öelda on Vabariigi Valitsus käitunud selles protsessis alguses ikka üpris üleolevalt, kergemeelselt, vältides laiapõhjalist diskussiooni poliitiliste jõududega. Me oleme allunud ka Vene poole diktaadile piirileppe allkirjastamise aja, koha ja vormi suhtes. Nii nagu algselt oli ministeerium valmis alluma 9. mai kutsele, mida Eesti siiski ei teinud ja mis leidis mõistvat vastukaja väljaspool. Siin on õige palju neid aspekte, mis võimaldavad argumenteerida piirileppe ratifitseerimise ja eriti kiirustava ratifitseerimise vastu. Kahepoolsetel kõnelustel ei ole me saavutanud mingit edu näiteks kultuurivarade küsimuses. Ma ei arva, et see peaks olema vorst vorsti vastu kauplemise objekt, kuid me näeme protsessi, kus üks pool saab kõik ja teine mitte midagi. Piirilepete ratifitseerimise puhul ei ole leitud lahendust Setumaa probleemidele. On väga üldsõnalised lubadused, millel puudub kate, ja ma kardan, et see kate jääb riigieelarve menetlemise käigus väga õhukeseks. Samuti on lahenduseta strateegiliselt üliolulised Narva jõe ja Narva veehoidla tammi ühiskasutuse küsimused, mida me tõstatasime tänases infotunnis ja ka täna üleantud otsuse eelnõuga. Need küsimused peaksid olema lahendatud enne, kui me läheme lepingut ratifitseerima. Samuti teisele poole kontrolljoont või potentsiaalset piiri jäävate Eesti Vabariigi kodanike vara küsimused, kus me ei ole saanud siiani selget vastust, kas nende lahendamine on seadusandlikult piisavalt kaetud või mitte. Kõige olulisem probleem on aga see, et meie partner Venemaa ei ole selles protsessis käitunud kui demokraatlik õigusriik. Ei ole väljendanud arusaama, et tuleb lähtuda Tartu rahu põhimõtetest, ei ole tunnistanud okupatsiooni ja anneksiooni fakti. Siit ka need probleemid, mida Isamaaliit on selle eelnõu kontekstis tõstatanud muudatusettepanekutena, ja mul on tõesti kurb meel, et arusaamine nende ettepanekute olulisusest siin nii visalt kohale jõuab. Esimeses kõnes kõlas siin ka seisukoht või lootus, et kui meie ratifitseerime piirilepingud, siis vastab Venemaa samaga ja hakkab käituma kui demokraatlik riik. Ma ei tea tõtt-öelda, et ükski riik oleks demokraatlikuks saanud ühe protsessi käigus, ühe leppe sünni käigus, oma diktaati nii teravalt teisele poolele peale surudes. Kuid Venemaa arengutest on ka teisi märke. Me võime üsna kindlalt kinnitada, et Venemaa on palju vähem demokraatlik riik kui nende lepingute protsessi alguses. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andres Herkel! Palun, kolleeg Tiit Matsulevit_!

Proua juhataja! Austatud Eesti rahva esindus! Meie põhiseadus ütleb, et Riigikogu liige ei kanna õiguslikku vastutust oma hääletamiste eest parlamendis. Ometi ei vabasta see põhiseaduse säte meid moraalsest vastutusest ei riigi tänase olukorra ega ka järelpõlvede tuleviku ees. Tõepoolest, parlamendisaal pole see koht, kus kirjutatakse ajalooõpikuid, küll aga loob Riigikogu õiguslikku keskkonda Eesti rahvale ja riigile. Ning iga õigusloomeakt, liiatigi nii põhimõtteline, nagu seda on ühe piirilepingu ratifitseerimine, jätab oma jälje ka ajalooõpikusse. Rahvusvahelisi lepinguid käsitlev Viini konventsioon ütleb, et parlamentidel pole otstarbekas lisada ratifitseerimisseadustesse lepingusse mittepuutuvaid sätteid. Mis saaks aga meil käsil olevat Eesti-Vene piirilepingut menetledes olla otstarbekam kui selle uue piirijoone tekkimise peapõhjuse äramärkimine? See äramärkimine ei tähenda mingil moel reservatsiooni lepingu enda mingigi sätte suhtes. Kõik rahvusvahelise õiguse eksperdid, kelle hinnangutega oleme tutvunud, toonitavad sellise äramärkimise vajalikkust meil lepingujärgselt tekkiva õigusruumi seisukohast. Mitte keegi pole tõestanud, nagu oleks aastatel 1940-1991 Eestis toiminud okupatsiooni fakti mainimine seaduse preambulis õiguslikult kahjulik või ebavajalik. Vastupidi, selle tõiga lisamata jätmine ahendab meie õigusruumi, viidates võimalusele, et oleme vabatahtlikult loobunud seisukohast, mille järgi Eesti Vabariik oli ebaseaduslikult okupeeritud ja mille järgi okupeeriva võimu tehtud riigiõiguslikud otsused on õigustühised. Pelgalt viitest Tartu rahule jääb väheks. See on küll hädavajalik, ent meile vajalikku õigusruumi silmas pidades mitteammendav. Kui tahta tuua siin juriidikaväline võrdlus ja olla seejuures ka rahvalikult kujundlik, siis võib isegi öelda nii, et Tartu rahu on täna meie laudadel oleva Eesti-Vene piirilepingu ema, Eesti okupatsioon aastatel 1940-1991 on aga selle lepingu isa. Okupatsiooni puudutava seisukoha sätestamisel parlamendis oleks ka kahene kasutusväärtus, täiesti praktiline kasutusväärtus. Mõelge selle üle hästi järele! See aitaks, esiteks, õiguslikult neutraliseerida Nõukogude Liidu järglasriigi argumenti, mille järgi Eesti rikub vähemuste õigusi. Teiseks aitab see säilitada võimaluse käsitleda tulevikus repressioone õiguslikult korrektselt. Head rahvaasemikud, kui teid on röövitud ja te olete kaotanud võimaluse, võib-olla ka lootuse oma vara tagasi saada, siis võtke end vähemalt kokku ja jätke politseisse avaldus! Ei piisa sellest, et esitate oma sünnitunnistuse, st üksnes enda olemasolu fakti, teada tuleb anda ka röövimise fakt. Kui miski saab olla tänasel hetkel viga, siis on see avalduse tegemata jätmine. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tiit Matsulevit_! Palun järgmisena kõnepulti kolleeg Robert Lepiksoni!

Austatud esinaine! Head kolleegid! Ma olen jälginud kella tiksumist ja vaadanud seda kirglikku soovi kõnet pidada, esitada korduvalt analoogseid küsimusi, nii nagu see juhtus meie lugupeetud välisministri Urmas Paetiga. Tema käest küsiti nimelt asju, mida oleks võinud üks kord küsida, vähemalt viis korda. Ma tahaksin teile meenutada, et sellel leppel, nii nagu igal teisel leppel, on olemas ka teine osapool. Ja kui meie kirjutame sinna mingisuguseid asju, siis kes takistab neid ka sinna mingisuguseid asju kirjutamast. Need asjad võivad meile hoopis vähem meeldida kui neile need asjad, mida meie sinna kirjutame. Ma juhin teie tähelepanu just nimelt sellele, et Riigiduuma võib ju sinna rahulikult kirjutada, et Eesti Vabariik või Eesti NSV sai vabatahtlikult NSV Liidu koosseisu, keegi ei ole teda sundinud. Keegi ei saa takistada Riigiduumat sellist asja lepingu ratifitseerimisel lisamast. Mis siis on, kas me võtame pärast seda kätte ega vaheta ratifitseerimiskirjasid, kui sealt tuleb selline otsus? Mõelge selle peale ka, me ei ole üksi, me ei räägi ainult ühest lepingupoolest, on olemas ka teine lepingupool. Teiseks tahtsin ma rääkida tollest setu probleemist. Kui ma olin Võru maavanem, oli mul au kuuluda sellesse setu komisjoni, kes just nimelt jagas toetusrahasid ümberasumiseks, ja see protsess käis väga pikalt. Jagati välja miljoneid, enamik ümberasujaid, nn ümberasujaid, võttis raha ja läks tagasi sinnapoole, kust nad tulid. Neil ei olnud mitte vähimatki soovi ümber asuda, see ümberasumistoetus oli nende jaoks äriprojekt. Ja kõik need, kes räägivad täna üliteravast setu probleemist, võiksid kõigepealt välja kaevata statistika selle kohta, mis toimus rahaga, mis kord juba selle jaoks eraldati ja laiali jagati. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Robert Lepikson! Palun järgmisena kõnepulti kolleeg Raivo Järvi!

Hea juhataja! Head sõbrad! Me oleme tegelikult siin praegu üpriski tähtsal hetkel, kus igaüks üritab oma mingeid tarkuseterasid kokku panna, et siis see kõige targem otsus langetada. Mina ei taha praegusel juhul välja käia oma tarkust, vaid tahaks laenata Ameerika top 100-sse kuuluva mõtleja-suhtlusguru Stephen Covey pilti, kes räägib tegelikult sellest, et maailmas on olemas kahte sorti ringe. On olemas huvidering ja on olemas mõjuring. Huvidering on see, mida me kõik tahaksime ja mida me tegelikult ei saavuta, ehk me ei saa ju kuidagi mõjutada kliimat, ilmselt ei saa üksikisik mõjutada võidurelvastumist jne. Mõjuring on see väiksem ring, kus me võime tegutseda ja mis meie ponnistuste kaudu võib suuremaks minna. See on tark ja ideaalis muutub siis mõjuring n-ö huvideringiga ühesuuruseks. Ehk tegelikult, miks ei ole soomlased taotlenud ametlikult tagasi Karjalat? Mitte ainult demograafia või ka ökonoomia pärast, vaid lihtsalt sellepärast, et pika aja vältel ei olnud see tark. Miks ei ole Saksamaa tahtnud tagasi Prantsuse linna Strasbourgi, et teha see Strassburgiks, ning tagastada Elsassi ja Lotringit? Sest see ei ole tark. Praegu oleme hetkes, kus me peame kokku võtma kogu oma tarkuse, et mitte maha magada seda hetke, kus see mõjuring on nii pisikene, et meile ei jää isegi ruumi sipelda. Suur tänu!

Suur tänu, kolleeg Raivo Järvi! Palun, kolleeg Urmas Reinsalu, kaheksa minutit!

Austatud Riigikogu esinaine! Austatud Riigikogu liikmed! Kuulanud siin mitmeid enne kõlanud sõnavõtte, tundub, et tänase arutelu tegelik fookus kipub veidikene hajuma. Me arutame piirilepingute ratifitseerimise seaduse eelnõu. Kui algataja, Vabariigi Valitsus esitas nende lepingute ratifitseerimise seaduse eelnõu, oli see ilma preambulita, ilma selgitava osata. Ühiselt, kõik parlamendi jõud koostöös valitsusega koostasime selle teksti, võttes arvesse ka õiguskantsleri seisukohta, mida ma tsiteerin: "Riigikogu poolt antava selgituseta võib rahvusvaheliselt tekkida mulje, nagu oleks Eesti Vabariik tacite nõustunud Vene Föderatsiooni seisukohaga, et Tartu rahuleping on oma kehtivuse juba varasemalt, juba 1940. aastal minetanud või et 2005. aasta piirileping asendab ratifitseerimisel Tartu rahulepingut täies ulatuses, muutes viimase sisuliselt kehtetuks või unarusse langenuks." Õiguskantsleri tsitaadi lõpp. Neid asjaolusid arvestades me lõime ühiselt preambuli teksti ja astusime ka kolm praktilist sammu, mida kahtlemata tegid kõik parlamendi jõud üheskoos. Esiteks, valitsus on parlamendi palvel ja omal initsiatiivil esitanud Setumaa kohta reaalsed punktid, mida valitsus kavatseb teha. Ma arvan, me kõik tunnistame, et valitsus võtab neid küsimusi tõsiselt, nagu ka härra välisminister siin enne ära märkis. Teiseks, seletuskirja on muudetud, sinna on lisatud juurde täpsustused ja rahvusvahelisele õigusele tuginevad selgitused. See on hea ja mõistlik samm. Esitatud on ka preambuli üks tekst, millele on esitatud kaks alternatiivset muudatusettepanekut. Nüüd on küsimus, kas kogu probleem on selles, et täna see piirileping seadusega ratifitseerida, lõpetada see punkt Eesti ja Venemaa vahelistes suhetes ning liikuda edasi või jääb see veel tööküsimusena õhku. See küsimus koondub, nagu me teame, ühe muudatusettepaneku ümber. See muudatusettepanek ei ole mitte parlamendi ühe poliitilise jõu initsiatiiv sellel kujul, et ta on täiesti separaatne ja üksik. Nagu ma sain aru eelnenud sõnavõttudest, toetavad seda muudatusettepanekut Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, Res Publica fraktsioon ja Isamaaliidu fraktsioon, samuti on väljendanud oma toetust sellele ka sotsiaalliberaalidest Riigikogu liikmed. See on ligi pool parlamendi koosseisust. Nii et kõigepealt ma kutsuksin üles asja tõsiselt kaaluma neid poliitilisi jõude, kes ei pea seda muudatusettepanekut otstarbekaks või mõistlikuks, mõtlema neile motiividele ja põhjendustele, mis on sundinud ligi poolt parlamendi koosseisu järgneval hääletusel seda muudatusettepanekut toetama. Küsimus mitmesugustest probleemidest, mida see muudatusettepanek otsekui võiks kas kaasa tuua või mida mitte lahendada. Kui siin on viidatud Viini konventsioonile, siis oleme parlamendis preambuli eelnõusse välja pakkunud kaks aspekti. Esimene aspekt, mis rõhutab Eesti Vabariigi sünnihetke. Siin on kõlanud väide, otsekui sisaldaks 1918. aasta 24. veebruari mainimine juba ka okupatsiooni. Õiguslikult see kahtlemata nii ei ole, seda me teame siin saalis kõik. Teine aspekt - on rõhutatud Tartu rahu, mis on kahtlemata tähtis element, ja nagu härra Tiit Matsulevit_ siin enne viitas, seda tegelikku, faktilist põhjust, millisest õiguslikust faktist tuleneb reaalne vajadus see leping Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmida. Üks rahvaesindaja viitas siin, et okupatsioon on õigusvastane ja seega ei kuulu okupatsiooni fakt iseenesest õigusruumi. Okupatsioon kui õigusvastane tegu on õiguslikult täiesti hinnatav õiguslik fakt, tal on oma õiguslik tähendus ning igati loogiline oleks seda asjaolu siin mainida. See ei mõjuta kuidagi piirijoont ega lepingu sisu käsitlevat, kahe riigi vaheliste praktiliste küsimuste paikapanemist. On üks oluline põhimõte, mida ma tahaksin siin rõhutada. Res Publica fraktsioon on piirilepingu ratifitseerimise poolt. Me tahame selle piirilepingu täna seadusena ratifitseerida. Meie üleskutse on, et parlament toetaks muudatusettepanekut, mis on preambuli kohta esitatud. Me kutsume tõsiselt üles kõiki parlamendipoliitikuid seda muudatusettepanekut toetama ja loodame, et nad teevad seda. Res Publica fraktsioon toetab piirilepingu ratifitseerimist täna koos muudatusettepaneku lisamisega seaduse preambulisse. Siin on kõlanud vastuolulised kommentaarid, kas seda muudatusettepanekut on vaja või mitte. Osa Riigikogu liikmeid, kriitikuid on öelnud, et tegemist on enesestmõistetavusega, mida otsekui ei oleks sellel põhjusel või motiivil vaja tekstile lisada. Kui tegemist on enesestmõistetavusega, siis tunduks ju lihtne, et konsensuse ja kompromissi huvides, millest kõneles selgelt ja ühemõtteliselt härra väliskomisjoni esimees, selle muudatuse vastustajad seda siiski toetaksid. Teine küsimus. Üks rahvaesindaja hoiatas enne, et see võib Venemaa Riigiduumas seaduse ratifitseerimisel kaasa tuua mingeid täiendavaid deklaratsioone või avaldusi ka Riigiduumalt, mis otsekui oleksid esile kutsutud sellestsamast meiepoolsest sõnastusest, 1940-1991. Siin on üks oluline aspekt, mida ma tahaksin rõhutada - nn enesetsensuuririsk või -oht. Kas see tähendab seda, et me peame mitmesugustes rahvusvahelise õiguse positsioonides ning muudes kahepoolsetes suhetes Venemaaga võtma hoopis teistsuguse käitumisstiili enne seda, kui Venemaa on Riigiduumas selle lepingu seadusena ratifitseerinud? Need väited pigem kutsuvad üles sellisele käitumisele, mida ma tungivalt ei tahaks küll heaks kiita. See leping on separaatne küsimus. Lepingu preambuli sätestamine on rahvaesinduse suveräänne pädevus ning ma loodan väga, et parlament lisab selle muudatusettepaneku seaduse tekstile. Siis on meil võimalik täna lõpphääletusel see piirileping seadusena vastu võtta. Kui küsitakse, milline on selle sätte, kui me räägime sellest konkreetsest sättest, tähendus, siis uskuge mind, pärast tundidepikkust debatti parlamendis selle sätte poolt ja vastu on selle sätte tähendus kasvanud mõõtmatult. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Urmas Reinsalu! Kolleeg Vladimir Velman, kas on küsimus?

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Mina ei saa nüüd millestki aru. Mõni minut tagasi ütles Res Publica esindaja härra Lotman, et Res Publica fraktsioon annab sisse katkestamise ettepaneku. Nüüd ütles härra Reinsalu, et nemad toetavad ratifitseerimist. Tahaks teada, mida Res Publica fraktsioon taotleb.

Ootame nüüd veel, me ei ole ju läinud muudatusettepanekute juurde. Palun, Urmas Reinsalu, repliik!

Aitäh! Protseduuri huvides pean ma märkima, et Res Publica fraktsioon kahtlemata toetab lepingu ratifitseerimist, juhul kui muudatusettepanek leiab toetust. See on meie konkreetne ja selge taotlus.

Suur tänu! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, kuid välisminister härra Urmas Paet on palunud luba ka meie läbirääkimistel esineda. Vastavalt kodukorraseaduse §-le 71 annangi nüüd sõna härra välisministrile. Palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu! Piirilepingute ratifitseerimine on moment, mil maailmas Eesti tegevust jälgitakse. Vastutustundlikku käitumist oodatakse loomulikult ka Eesti avalikkuses. Teie ette tänaseks teiseks lugemiseks jõudnud eelnõu on pika töö ja paljude otsingute tulemus. Nüüd ei ole enam kohta juhusele ega poliitilistele mängudele. Oleme ausad, iga olulise otsuse puhul on Eestis olnud oma uskmatud Toomad, oma ürgset tõde ja õigust uskuv vastasrind. Meenutage kas või 1992. aastal enne põhiseaduse vastuvõtmist peetud vaidlusi. Kui me poleks siis põhiseadust vastu võtnud, kui me poleks astunud veel mitmeid muid edasisi raskeid ja vaidlusi tekitanud samme Eesti viimiseks edasi, kus me siis ikka täna oleksime? Väike riik on edukas, kui ta väga täpselt arvestab oma jõudu, tegutseb koos oma liitlaste ja sõpradega ja keskendub edasiviivale. Ma loodan, et piirilepingute ratifitseerimisel jääb peale tulevik, jääb peale nüüdisaegne maailmapilt ja Eesti riigi ning rahva tänased ja homsed ülesanded. Ma tänan!

Suur tänu, härra välisminister! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Head kolleegid! Me võime nüüd alustada muudatusettepanekute läbivaatamist. Selle seaduseelnõu kohta on esitatud kaks muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek on Isamaaliidu fraktsioonilt ja Res Publica fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Andres Herkel!

Aitäh, proua esimees! Isamaaliidu fraktsioon palub seda ettepanekut hääletada.

Palun, kolleeg Marko Pomerants!

Aitäh! Res Publica fraktsioon palub samuti seda ettepanekut hääletada.

Suur tänu! Aga kui üks kord on juba ettepaneku hääletamist palutud, siis ... (Sumin.) Palun, Eiki Nestor!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on teile protseduuriline palve: kuna need muudatusettepanekud on teineteist välistavad, siis võib-olla te seletate Riigikogule uuesti hääletamise korda.

Palun vabandust, hea kolleeg Eiki Nestor! Me ei ole teise muudatusettepanekuni jõudnud, me hääletame praegu esimest muudatusettepanekut. Palun, Igor Gräzin!

Kas ma tohin korrata täht-tähelt, mida ütles kolleeg Nestor? Tegemist on kahe teineteist välistava ettepanekuga. Millisel kujul see vastavalt kodukorraseadusele hääletamisele kuulub? Palun andke viide ja selgitage oma otsust!

On kaks muudatusettepanekut. Kõigepealt me hääletame kas esimese muudatusettepaneku poolt või vastu. Enne kui me ei ole jõudnud teise muudatusettepaneku juurde, me ei tea, kas teist muudatusettepanekut soovitakse hääletada. Palun, jätkame protseduuri! Kõigepealt hääletamisprotseduur. Veel kord, kolleeg Igor Gräzin, milles on küsimus?

Palun, kas need kaks ettepanekut on alternatiivsed? Jaa või ei.

Seda otsustab komisjon, kas nad on alternatiivsed või ei. Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele esimese muudatusettepaneku. Palun hääletada!Hääletustulemused Muudatusettepaneku poolt hääletas 32 Riigikogu liiget, vastu 57, erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek ei leidnud toetust. Teine muudatusettepanek. Palun, kolleeg Andres Herkel!

Aitäh, proua Riigikogu esimees! Kuna esimene muudatusettepanek ei leidnud toetust, siis palun panna hääletusele teine muudatusettepanek, loodame, et see on parem.

Lugupeetud kolleegid! Kas me oleme valmis hääletama? Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele teise muudatusettepaneku. Palun hääletada!Hääletustulemused Muudatusettepaneku poolt hääletas 39 Riigikogu liiget, vastu oli 55, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Lugupeetud kolleegid! Minu poole on pöördunud väliskomisjoni esimees. Ta palub, et ma võtaksin kümme minutit juhataja vaheaega. 10 minutit juhataja vaheaega ja jätkame 16.47. V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Kell on 16.47. Juhataja vaheaeg on läbi. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku seaduseelnõu 660 teine lugemine katkestada. Määran eelnõu 660 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 16. juuni, kell 13. Seaduseelnõu 660 teine lugemine on katkestatud.

Alustame Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse teistkordse menetlemise kolmandat lugemist. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Evelyn Sepp Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! On mõned asjad, millest võib vastavalt päevapoliitilistele huvidele rääkida lõpmatult ja kulutada palju-palju sõnu, kuid millest tõde on sama kaugel kui Kuu Maast. E-hääletuse eesmärk ei ole kokku hoida otseseid või kaudseid kulusid, e-hääletuse eesmärk ei ole suurendada inimeste valimisaktiivsust, selle eesmärk ei ole ka vähendada võimu võõrandumist rahvast. Need tagatakse poliitilise protsessi sisulise kvaliteedi tõstmisega. Lihtsalt on juhtunud nii, et kolleegid Reformierakonnast ja Res Publicast on kindlalt otsustanud, et nende valijaid võib e-hääletus mobiliseerida ja seega suurendada nende erakondade toetust valimistel. Kõik. Seega on vaidlusaluse seadusmuudatuse ainukene mõte ergutada paari erakonna nooremaealisi toetajaid, kes ei viitsi kehva ilma tõttu või kes üleüldse ei viitsiks traditsioonilisel moel valimisjaoskonda valima kõmpida. Mis seda väidet veel kinnitab? Kui seadusmuudatuse tulised toetajad tõepoolest soovinuks tõsta elanike üldist valimisaktiivsust ja avardada igakülgselt kodanikukohuse täitmise võimalusi ning ligipääsu sellele, toetanuks nad ka parandusettepanekut, mille sisu oli lubada eakatel ja kehva tervisega inimestel valimiskast koju tellida lisaks posti kasutamisele ka näiteks telefonitsi. Valimiskomisjonidele ei oleks sellest tekkinud arvestatavat lisatööd ega tüli, küll aga taganuks see paljudele valijatele võimaluse valimistel üleüldse osaleda. Paraku ei olnud aga eakamate valijate valimisaktiivsuse edendamine siin saalis olijate enamiku poliitiliste eesmärkide ja huvide kohane. Seega mingu need auväärses eas inimesed jätkuvalt postkontorisse või valimisjaoskonda omal jalal ja iga ilmaga, seda ka siis, kui selles piirkonnas näiteks ühistransport enam ei liigugi. Mille eest seisab selles debatis Keskerakond? Jätkuvalt selle eest, et valimised oleksid demokraatlikud, toimuksid võimalikult selge ja suure konsensusega vastuvõetud valimisseaduse kohaselt, oleksid üldised, ühetaolised ja salajased. Kuigi ka meie valijatest, nagu näitavad uuringud, toetab üle poole e-valimiste ideed kui sellist. Toetajaid on isegi enam kui Isamaaliidul või sotsiaaldemokraatidel. Samuti on Keskerakonna sotsiaalne profiil igati laiapinnaline, toetus nii hea sissetulekuga kui ka hea haridusega inimeste hulgas on esimesel-teisel kohal, samuti nooremate valijate hulgas. Meil ei ole seega sellise positsiooni õigustamiseks vaja mingeid muid argumente kui seaduslikkuse tagamine. Meie jaoks loevad lihtsalt olulised põhimõtted, mitte isiklik kasu. Kuid seaduseelnõu ei teeni avalikke hüvesid ega vasta elementaarsetele valimiste kohustuslikele tingimustele. Põhiseaduskomisjonis toetust leidnud parandus ei suurenda oluliselt ühetaolisust, mida taotles president seadust välja kuulutamata jättes. Samuti ei ole mingil moel tagatud ega kindlustatud valimiste salajasus. Suvalises kohas, suvalisel ajal, suvalisel arvul kordadel, suvalistes tingimustes ja surve all e-hääletusel ei ole salajasuse tagamine lihtsalt võimalik. Tõlgendus, mille kohaselt on valimise salajasus vaid inimeste individuaalne valikuvabadus, mitte aga kohustus, on selles kontekstis nihilistlik. Valimiste tulemus on tervik, valimised tervikuna peavad olema salajased, mitte aga mõni osa neist vastavalt kellegi viitsimisastmele või mugavusele. Tulemus puudutab kõiki valijaid kogumina ja järelikult on tegemist üldise hüvega valimiste legitiimsuse tagamiseks, mitte aga individuaalse vabadusega. Sellisele järeldusele on jõudnud ka põhiseaduse ekspertiisikomisjon, kes on seni autoriteetseim õigusanalüüsi esitaja Eesti Vabariigi põhiseaduse mõtte ja sätte kohta. Seetõttu hääletab Keskerakond täna seaduseelnõu vastu ning me loodame, et ühetaolisuse ja salajasuse argumendi tagamiseks tuleb meil siin saalis peatselt veel palju tööd teha. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Evelyn Sepp! Palun, kolleeg Kristiina Ojuland Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Proua juhataja! Head kolleegid! Olen selle eelnõuga õige mitu korda siin saali ees olnud ega saa ka täna jätta seda võimalust kasutamata. Sellest eelnõust on pikalt räägitud, aga tänasel päeval viib sellest rääkimine mõttele, et meil siin saalis justkui süveneb vastandamise komme. Võib-olla oleme harjunud kusagil väljaspool seda saali kuulma süüdistusi vastandumisest Eesti ühiskonnas, aga viimastel päevadel, viimastel nädalatel on seda vastandumist ka siin saalis väga sügavalt tunda. Küllap me tundsime seda ka just äsja, mõned hetked tagasi eelmise, Eesti riigi jaoks väga olulise eelnõu menetlemisel. Ka see kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus, mis praegu meie ees on, on viinud väga terava vastandumiseni siin saalis. Ma ei saa aru sellest vastandumisest ega sellest vastandamisest, kui Eesti ühiskonna noori ja vanu püütakse seada justkui ühe skaala eri otstesse. Me ei peaks seda tegema, me ei peaks seda eeskuju näitama. See seadus ei pea kedagi vastandama, ei saa ega ei tohi mitte kedagi Eesti ühiskonnas vastandada. Kehtiva kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse järgi tuleb elektrooniline hääletus 2005. aasta sügisel nagunii. Teisiti pole võimalik mõista praegu kehtiva ja jõus oleva seaduse norme. Me oleme seda seadust praeguseks siinsamas muutnud niimoodi, et ta ei saa mitte kuidagi seada ohtu ühetaolisuse põhimõtet. Seda põhimõtet, mille pärast Vabariigi President selle seaduse meie ette tagasi saatis. Igal Interneti teel hääletajal on praegu välja pakutud redaktsiooni kohaselt täpselt samasugused õigused nagu igal teisel väljaspool elukohta hääletajal. Reformierakond on seda seadust järjepidevalt toetanud ja kutsub ka täna taas kord kolleege selle poolt hääletama. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kristiina Ojuland! Palun, kolleeg Jaak Allik Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Eestimaa Rahvaliit on selle seaduseelnõu praegusel kujul vastuvõtmise vastu. Me oleme endiselt arvamusel, et e-hääletamine sellisel kujul, nagu praegu on Eesti rahvale välja pakutud, rikub nii põhiseaduses sätestatud ühetaolisuse kui ka salajasuse põhimõtet. Vabariigi President juhtis tähelepanu, et eelnõu oma algsel kujul rikkus ühetaolisuse põhimõtet, et parandused, mida parlament sisse hääletas, on kosmeetilised parandused. Kodanikud, kes kuuendast kuni neljanda valimispäevani saavad oma arvutitel mängida, võivad endiselt hääletada lõpmatu arv kordi ja teised kodanikud, kes lähevad kas siis eelhääletusel valimisjaoskonda või teevad seda valimispäeval, saavad oma tahet ainult üks kord väljendada. See on selge ühetaolisuse põhimõtte rikkumine, selge erinevate õiguste andmine eri kodanikele. Salajasuse põhimõtte rikkumisest oleme siin palju rääkinud. Sellest rääkis ka lugupeetud kolleeg Evelyn Sepp, millega ma olen täiesti nõus. Ei kohalikel, ei rahvusvahelistel vaatlejatel ei ole võimalik kontrollida seda, kes hääletab, vaadelda seda, kes hääletab. Kogu valimisseaduses sätestatud keeruline protseduur, kuidas moodustatakse valimiskomisjonid, mida need valimiskomisjonid peavad jälgima, kuidas nad peavad nõudma isikut tõendavat dokumenti, kuidas vaatlejad vaatavad, et kabiinis ei oleks kahte paari jalgu jne, muutuvad täiesti mõttetuks selle seaduse valgusel, ei tea meie, ei tea rahvusvahelised vaatlejad, kes, kus, kuidas, kellega koos ja kelle survel hääletab ning kelle kätte jäävad ID-kaardid kuni valimispäevani hoiule. See, ma kordan veel kord, mis ma ütlesin eelmises kõnes, on nelinurkse jalgratta leiutamine, sellise ratta leiutamine, mille ülejäänud maailm Ameerikast kuni Soomeni on ära tõuganud, hukka mõistnud. Ma tahan veel kord korrata, et kui see seaduseelnõu võetakse vastu seadusena, siis pöördub Rahvaliit Välisministeeriumi poole ettepanekuga, palvega kutsuda neile valimistele rahvusvahelised vaatlejad. Oleks lõpuks kena, kui see e-hääletus kohalikel valimistel teie soovitud kujul, parlamendi enamus, toimuks, ja enne Riigikogu valimisi me tuleme siis ilmselt selle seaduse parandamise juurde korduvalt tagasi. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaak Allik! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised ja me võime alustada lõpphääletust. Lugupeetud kolleegid! Kuna selle seaduseelnõu vastuvõtmine nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis teeme kohaloleku kontrolli. Palun kohaloleku kontroll! Kohalolijaks registreerus 94 Riigikogu liiget, puudub 7. Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun hääletada!Hääletustulemused Seaduseelnõu poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu oli 36, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud. (Sumin.) Palun, lugupeetud kolleegid!

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse eelnõu kolmandat lugemist. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Kadi Pärnits Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Tere päevast, austatud Riigikogu! Selle seaduse kohta ei ole sotsiaaldemokraatidel ütelda muud midagi, kui et me oleme selle töötajate ja tööõnnetuste, kutsehaiguste ohvrite kiusamiseks väljamõeldud seaduse vastu. Oleme selle vastu, sest kui see eelnõu saab tänasel moel seaduseks, siis lähevad tööõnnetus- ja kutsehaigushüvitiste nõuded kohtus riigilõivude alla ja need riigilõivud ei saa vastavalt uuele tabelile sugugi väikesed olema. Täna ei pea inimene, kellel on olnud tööõnnetus või kes põeb kutsehaigust, riigilõivu maksma, kui ta läheb kohtusse hüvitist nõudma. Me arvame, et selline muudatus, mille valitsuskoalitsioon tahab nüüd läbi suruda, ei ole õige. See teeb tööõnnetus- ja kutsehaigusohvritel kohtuskäimise palju keerulisemaks ja kallimaks. See vähendab inimeste võimalust pöörduda kohtusse. Teine asi, mis selle seadusega väga oluliselt muutub ja mis teeb tööõnnetus- ja kutsehaigusohvrite olukorra väga hulluks, on see, et tühistatakse tööõnnetus- ja kutsehaigushüvitiste maksmise kord. Inimestel, kes on tööõnnetuse läbi teinud - neid on Eestis keskmiselt aastas 3000 -, ei jää mitte midagi muud üle kui nõuda, nii nagu uus eelnõu ütleb, hüvitist võlaõiguses sätestatud ulatuses. Võlaõigus ei sätesta mingisugust ulatust tööõnnetus- ja kutsehaigushüvitiste nõudmisel, vaid ütleb, et inimesel on õigus nõuda õiglast hüvitist. Me paneme tööõnnetus-ja kutsehaigusohvrid samale tasemele aktsiaseltsiga, kus nad on selle õnnetuse üle elanud või tõve külge saanud, ja nõuame nendelt inimestelt, et nad hakkaksid aastate kaupa kohtus käima, nõudma õiglast hüvitist. Kui praegune kord ütleb, mida on inimestel võimalik nõuda, millist ravi, millist rehabilitatsiooni, millist transpordihüvitist, millist väljaõpet - see kord on küll puudulik ja vajab kiiresti muutmist -, siis uus võlaõigus ei ütle mitte midagi. Keegi ei tea, ka Justiitsministeeriumi esindajad ei osanud ütelda, mis ajast peab hakkama inimestele neid asju maksma, kas neid hüvitisi peab hakkama maksma igakuiselt või piisab ühest rahasummast tööandjalt jne. Me leiame, et selle korra tühistamine praegu, kus tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustust ei ole, on inimvaenulik. Meie ei tea küll ühtegi Euroopa riiki, kus asju niimoodi aetakse. Kui nüüd Keskerakond Kesknädalas kirjutatu põhjal ütleb, et ta lahendab tööõnnetus- ja kutsehaigusohvrite probleemid, aga hääletab täna selle seaduse poolt, siis lähevad tema teod ja sõnad, mis nendele inimestele on öeldud, küll kõvasti lahku. See seadus halvendab oluliselt nende inimeste niigi väikest kaitset, ei muuda seda olukorda paremaks ja kindlasti ei lahenda neid küsimusi. Ka Kesknädalast loetu järgi on Keskerakond lubanud anda oma sotsiaalministrile korralduse tuua tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse küsimus hiljemalt septembris Riigikogusse. Me jälgime seda väga teraselt ja loomulikult nõuame sedasama kindlustust sellepärast, et ilma kindlustuseta, ilma korrata ja sellise riigilõivusüsteemi puhul on nende inimeste olukord väga ebanormaalne. Nii et me loodame väga, et sellisel kujul sõnastatud seaduse poolt täna ei olda. Loodame väga, et valitsus jõuab tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustust käsitleva eelnõu kiiresti valmis ja see tuuakse Riigikokku. Üks asi veel, miks sotsiaaldemokraadid ei saa seda seadust toetada. See seadus vähendab oluliselt inimeste võimalust lahendada oma töövaidlusi töövaidluskomisjonides, mis on pikki aastaid olnud üks koht, kus nii tööandjad kui töövõtjad saavad oma töövaidlustele kiiresti lahenduse. Nimelt on valitsusel sündinud minu arust väga totter plaan - ja kui eelnõu saab täna seaduseks, siis hakkab see 1. jaanuarist nii ka minema -, et kui inimene esitab töövaidluskomisjonile nõude, mis vaidluse lõpuks ületab 50 000 krooni määra, siis ei ole töövaidluskomisjonil õigust otsust teha. See on täiesti arulage, jäik ja ebanormaalne nõue. Me tõesti ei mõista, miks tahetakse inimesi töövaidluskomisjonidest eemale hoida, et sinna selline rahaline piir ette pannakse. Mis nüüd hakkab toimuma? Punkt üks, toimuma hakkab kindlasti see, et töövaidluskomisjoni esindaja hakkab töötajatele ütlema, et okei, võtke tuhat, paar tuhat alla, muidu tuleb teil alustada kohtus otsast peale, et teeme selle nõude vähe väiksemaks, mis on inimestele muidugi kahjulik. Teine asi, mida meie hakkame inimestele soovitama, on see, et inimesed hakkaksid oma nõudeid n-ö splittima, töölepingu lõpetamise hüvitis ühes nõudes ja saamata palga hüvitis teises nõudes. Mida see kaasa toob? Järgmiseks aastaks toob see Tallinnas, Harjumaal 4000 töövaidlusavalduse asemele 8000 vaidlust. See näitab veel kord seda, et valitsuskoalitsioonil peaks olema niipalju professionaalsust, et selliseid asju mõistuspäraselt lahendada. Muid asju, mis töövaidluskomisjonide tööd ja inimeste olukorda nendes vaidlustes veel halvendavad, ei hakka ma praegu kirjeldama. Ma tahaksin ütelda, et tegelikult on täiesti ebanormaalne, kui rakendussätetega muudetakse nii põhimõtteliselt töövaidluste ja tööõnnetus- ning kutsehaigushüvitiste korda, samas kui selle korra tühistamise vastu oli ka sotsiaalkomisjon. Ma loodan väga, et Riigikogu menetluses ei oleks enam selliseid situatsioone, kus me hakkame põhiõigusi muutma rakendussätete sabas, ilma sisulise aruteluta. Nii et sotsiaaldemokraadid on selle eelnõu vastu ja kutsuvad üles selle eelnõu vastu hääletama. Kui see seadus vastu võetakse, siis me esitame kindlasti kiiresti ka muudatusettepanekud, et see ebanormaalne kord lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, Kadi Pärnits! Palun, kolleeg Väino Linde Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna fraktsioon kutsub üles hääletama selle eelnõu poolt. Oleme seisukohal, et see eelnõu on sündinud siin päris pikkade läbirääkimiste ja kompromisside valguses. Eelnõu on tarvis juba selleks, et saaksime 1. jaanuarist tõepoolest kehtestada uue tsiviilkohtupidamise seadustiku, mis on meil siin juba varem vastu võetud, ja ka uue täitemenetluse seadustiku, mis on samuti varem vastu võetud. Need ongi need põhipõhjused, millest lähtuvalt see eelnõu on tegelikult siia kutsutud. Üks vastuväide eelkõnelejale, kes väitis, et meie käesolevad seadused ei reguleeri, mis ulatuses kuulub kahju hüvitamisele. See väide on pehmelt öeldes ebatõene. Meie võlaõigusseadus ja ka teised kehtivad seadused ütlevad päris üheselt, et kahju kuulub hüvitamisele täies ulatuses. Töövaidluskomisjonide osas on meil selline seisukoht, et ei ole mõtet jooksutada seda õnnetut pöördujat töövaidluskomisjoni, siis kohtusse jne, kui on selge, et enamik töövaidluskomisjoni otsuseid kaevatakse siiski ka edasi kohtusse. Juba sellest tulenevalt ei saa praegu pidada päris õigeks seisukohta, et ka edaspidi jääksid töövaidluskomisjonide arutada väga tõsiste summadega otsustused. Nii et ütlen veel kord: see eelnõu on meil tarvis täna vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised ja me võime alustada lõpphääletust. Lugupeetud kolleegid! Ka see seadus nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Palun kohaloleku kontroll! Kohalolijaks registreerus 78 Riigikogu liiget, puudub 23. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse eelnõu 273. Palun hääletada!Hääletustulemused Seaduseelnõu poolt hääletas 73 Riigikogu liiget, vastu oli 6, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud tunnistajakaitse seaduse eelnõu kolmandat lugemist. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Me võime alustada lõpphääletust. Lugupeetud kolleegid! Ka see seadus nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Palun kohaloleku kontroll! Kohalolijaks registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24. Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tunnistajakaitse seaduse eelnõu 486. Palun hääletada!Hääletustulemused Seaduseelnõu poolt hääletas 76 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Alustame Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 61 muutmise seaduse eelnõu kolmandat lugemist. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Vilja Savisaar Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud proua esimees! Head kolleegid! Täna hääletame seadusmuudatust, mis väärtustab meie vanemaid ja vanavanemaid. Me saame Riigikogu liikmetena näidata, et austame eakat inimest ja suudame hoolida neist, kelle elutöö on tänaseks juba tehtud. Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse vastuvõtmine muudab inimväärsemaks neljandiku Eesti elanike elu. Tahan tunnustada koalitsioonipartnereid Rahvaliidust ja Reformierakonnast, kes ühiselt asusid toetama Keskerakonna algatust. Koalitsioonipartnerite käitumine näitab valitsusliidu võimet teha ära suuri asju, mida märkimisväärne pensionide tõstmine kahtlemata on. Tänane võimuliit on võimeline tunnistama, et pensionide tõstmiseks vajalik 1,3 miljardit krooni pole mitte niivõrd suur kuluartikkel riigieelarves, kuivõrd pigem tagasihoidlik panus meie eakate põlvkonna inimväärsele elatustasemele lähendamiseks. Aga samavõrd tähtis on opositsioonierakondade jõudmine tõdemuseni, et eakatele inimestele tänuvõla maksmist polnud lihtsalt aega edasi lükata. See on märk sellest, et kõik parlamendis esindatud erakonnad mõistavad, et Eesti edu tagatiseks vajame sotsiaalsemat ühiskonda. Eesti riik on eeskujuliku õpipoisina täitnud mitmesuguste rahvusvaheliste organisatsioonide esitatud nõudmisi majandus-, rahandus- ja kaitsepoliitika valdkonnas. Samas jäid täiesti tähelepanuta sotsiaalsed väärtused, sest nende järgimist meilt keegi ei nõudnud. Nii unustaski riik majandusnäitajate tagaajamisel ära ühiskonna põhiväärtuse - inimese. Pensionide tõstmine on üks otsus, millega riik pöörab end näoga inimese poole. Juba ammu oli aeg, et riigi makromajanduslik edu peegelduks suurema osa inimeste igapäevaelus. Tänase koalitsiooni seadusandlikud algatused on kantud arusaamast, et riigi järjepideva arengu vältimatu eeldus on ühiskonnas valitsev tugev solidaarsusprintsiip. Me ei vastanda ühiskonnaliikmeid, sest riigi toetust vajavad nii lapsed kui ka eakamad inimesed. Austatud Riigikogu liikmed! Tuletan teile veel kord meelde, et hiljuti avaldatud OECD 30 riigi võrdlus näitas, et Eesti pensionid on Euroopa Liidus ühed madalamad. Euroopa riikide keskmine pension moodustab keskmisest netopalgast 69%, kuid meie pensionärid saavad ainult 29,5% varasemast palgast. Eesti riik võttis endale Euroopa täiendatud ja parandatud sotsiaalharta ratifitseerimisega kohustuse tagada, et vanemaealised ei satuks vaesusriski ja nende elatustase oleks piisav. Valitsusliit ei tee ühekordset panust pensionide tõstmisel selleks, et edasine pensionitõus jällegi aastateks külmutada. Pensionide kasv jätkub ka pärast käesolevat tõusu ja seda juba kõrgemalt pensionimääralt. Kasvuindeks aga peab sõltuma eelkõige sotsiaalmaksu laekumisest. Pensionikassa prognoositavad laekumised on 2005. aastal 9,8 miljardit, 2006. aastal 10,8 miljardit, 2007. aastal 12,1 miljardit ja 2008. aastal 13,6 miljardit. See tähendab, et sotsiaalmaksu laekub järgnevatel aastatel iga aasta eelmisest üle 10% rohkem, kui majanduskasv on 5-6% aastas. Vastavalt koalitsioonilepingule kompenseeritakse teise samba maksed pensionikassale, mis jätab pensionikassa vahendid just pensionide kindlustamiseks. Pensioni on võimalik tõsta iga aasta kuni 10%, kui teise samba maksed kaetakse eelarvest või reservist. Valitsuskoalitsioon on juba astunud esimese sammu nii pensionikassa kui ka haigekassa tulubaasi tõstmiseks ja algatanud selleks seadusmuudatuse. Sotsiaalmaksuseaduse § 6 järgi maksab riik, vald või linn sotsiaalmaksu eelarveaastaks kehtestatud kuumääralt samas paragrahvis nimetatud isikute eest, kes on kodus lapsi hooldavad vanemad, töötud, kaitseväe ajateenijad, puuetega inimeste hooldajad ja teised. Sama määra alusel maksavad avansilisi makseid FIE-d. Viimastel aastatel on see määr olnud 700 krooni, mis on põhjendamatult madal ega taga minimaalselgi tasemel sotsiaal- ega ravikindlustust. Selle määra tõstmine kolme aastaga miinimumpalga tasemele toob pensionikassasse järgmisel aastal ligi 90 miljonit ja 2008. aastal juba üle 300 miljoni lisakrooni. Valitsusliidu eelnõu seadustamise korral on keskmine vanaduspension tänavu 1. juulist alates 2726 krooni ja tuleva aasta 1. aprillist 3008 krooni. Kokku tõuseb keskmine vanaduspension 2005. aastal 434 krooni ja 2006. aasta esimesel poolaastal kindlasti veel 282 krooni. Palun selleks kõigi saalisolijate toetust. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Vilja Savisaar! Palun kõnepulti kolleeg Marko Pomerantsi Res Publica fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Pole olnud koalitsiooni, keda poleks erutanud riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmine. Lemmikparagrahvgi teada, ikka see 61, mida muutes tõstetakse pensioni baasosa ja aastahinnet. Ja loomulikult teeb see pensionisaajad rõõmsaks, aga see kõik ei ole nii lihtsakoeline. Nendesamade tänaste pensionisaajate hulgas on iga päevaga üha rohkem neid, kes muretsevad selle pärast, milline on pensionide muutumisega seonduv tulevik. Eks on tõde seegi, et igal aastal, ja võib öelda, et iga päev lahkub meie hulgast hulk eakaid inimesi, kes ei suuda pensionitõusu ära oodata. Seal teispoolsuses ei maksa arvatavasti ei euro ega Eesti kroon, elatusvahendeid on vaja tänastele ja ka homsetele meie hulgas olevatele pensionisaajatele. Meie tööealise elanikkonnaga võrreldes vanemaealiste elanike arv aina kasvab. Euroopa Liidus on võetud nõuks käsitleda vähemasti kümmet erinevat pensionipoliitika eesmärki ja kahega neist koalitsioon tegelebki. Pean silmas sotsiaalse tõrjutuse vältimist ja elatustaseme säilimise võimaldamist, aga need eesmärgid ei ole midagi iseseisvat. Kahjuks ei ole see koalitsioon jõudnud kaugemale kui nende kahe eesmärgi läbilugemine ja võib-olla mitte sedagi. Liikmesriigid peavad tagama pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse tagamise usaldusväärse fiskaalpoliitika kontekstis. See on aspekt, millele koalitsioon eelnõu kontekstis üldse tähelepanu ei ole pööranud, küll on sellele aga korduvalt tähelepanu juhtinud opositsioon ja personaalselt siinkõneleja. Kuid mis tulemata on jäänud, on vastused või siis on nendeks olnud midagi analoogset, et kui tuleb defitsiit, küll kapist võtame. Võib-olla on praeguse koalitsiooni käitumine sarnane olukorraga, kus pank annab küll välja tarbimislaenu, aga tagatise olemasolu pärast hakkab muretsema natuke pärast seda, kui laenatu on ära kulutatud. Sellise panga saatust oskame ette kujutada. Loomulikult ei pea oma pensioniraha saamist käendama tänased pensionisaajad, vaid valitsus. Aga valitsus loodab, et kui lisaraha on vaja, on eesseisvad valimised läbi ja eks siis paistab, mis saab. Pensionitemaatikaga on vägagi seotud ka tööelu pikendamine ja tööhõivemäärade tõstmine. Sealt, st töötegijate maksudest see pensioniraha ju tulebki, aga sellesisulised muudatusettepanekud on koalitsiooni häältega lihtsalt maha hääletatud. Põhjuseks ka see, et need ettepanekud pole populaarsed. Valitsus aga ei pea popp olema, las seda olla näiteks Tanel Padar ja Noorkuu, minupärast kas või Meie Mees. Valitsus peab pakkuma välja jätkusuutlikke lahendusi, neid aga võibki ootama jääda. Res Publica fraktsioon jääb lõpphääletusel erapooletuks, sest sellises mahus võetavate kohustuste eest peab vastutama selle seaduse algataja. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Marko Pomerants! Palun kõnepulti kolleeg Maret Maripuu Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna oleme vastu võtmas eelnõu, mille üle meie vanemad põlvkonnad kindlasti rõõmustavad ja mille üle ka nooremad võiksid uhkust tunda. Lõpuks ometi on Eesti majandus kasvanud sellise tasemeni, mis võimaldab meil riigi arengut pidurdamata tõsta nende inimeste pensione, kes kõik on meie emad, isad, vanaemad, vanaisad. Reformierakond on alati olnud seisukohal, et vaid tugev majandus tagab parima tuleviku meile kõigile. Rahakotis - ka riigi omas - on raha ikka nii palju, kui teda on, ja mitte ühtegi senti enam. See rahakott täitub aga tänaste töötegijate ja ettevõtjate tegutsemise tulemusena. Iga protsent majanduskasvu toidab riigikassat. Pensionitõus on võimalik vaid riigi enese jõukuse toel. Siin ei aita ei Euroopa Liidu fondid ega veel vähem laste tuleviku arvel võetud laenuraha. Meie suurenenud kulutused pensionidele, lastetoetustele ja riigi infrastruktuurile ei näita muud kui majanduse jõudsat arengut. Pensionireform Eestis tervikuna on õnnestunud. Tulevased pensionärid kindlustavad oma vanaduspõlve kogumispensioni abil, panustades nii teise kui kolmandasse sambasse juba mitmendat aastat. Ent tagasi tänaste pensionäride juurde. Nende põlvkondade tublide inimeste juurde, kes poole sajandi jooksul suutsid alles hoida ja kasvatada seda vara ja rikkust, millele on rajatud tänane Eesti. Kuigi tänane Eesti Vabariik pole kuidagi süüdi nendes hädades, mis on meid viimase poole sajandi jooksul tabanud, oleme ikka püüdnud anda oma parima meie vanema põlvkonna toetamiseks. Meie võimalused hoolitseda nende eest, kes säilitasid meile meie oma riigi, on aga olnud ülimalt piiratud. Kuid eestlase igipõline tööarmastus, jonn, tema ausus ja teadmine tööst kui rikkuse ainsast allikast on meile nüüd andnud võimaluse veidigi tasuda oma tänuvõlga eakate inimeste ees. Pärast Riigikogu seadustatavat pensionitõusu on keskmine vanaduspension 1. juulist 2005 alates 2726 krooni ja 1. aprillist 2006 alates 3008 krooni. Kokku tõuseb keskmine vanaduspension 2005. aastal 434 krooni ja 2006. aasta esimesel poolaastal 282 krooni. Muidugi on ka seda vähe, kuid see on ainult algus. Riigi jõukuse kasvades kasvab jõukus meil kõigil, sealhulgas ka meie vanemal põlvkonnal. Ja mis kõige tähtsam, just suhtumine lastesse ja eakatesse on riigi tsiviliseerituse kui mitte kõige olulisem, siis üks olulisemaid näitajaid. Reformierakonna fraktsioon toetab eelnõu vastuvõtmist.

Aitäh, kolleeg Maret Maripuu! Palun kõnepulti kolleeg Mai Treiali Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tänane Eesti on oma edukuse eest, millest viimasel ajal ikka räägime, palju tänu võlgu eakatele inimestele, sest just nemad suutsid kõigi raskuste kiuste hoida Eesti alles meie järgmistele põlvkondadele. Praegune valitsus väärtustab inimest, talle läheb korda, kuidas elavad need, kes on oma elutöö teinud. Pensionist sõltub ju kümnete tuhandete elu ja toimetulek, alates piimast ja leivast ning lõpetades elektri ja toasoojaga. Rahvaliidul on põhjust rõõmu tunda, sest üks meie valimislubadusi - tõsta pension kolme aasta jooksul vähemalt 3000 kroonini - saab täidetud. Eelnõu kohaselt suureneb pensioni baasosa tänavu 1. juulil 150 krooni võrra ja aastahinne 3 krooni ja 2 senti. Nii et keskmiseks pensioniks on käesoleva aasta 1. juulist 2700 ja pisut enam krooni. Kuna indekseerimisel saadud suurustest ei piisa keskmise pensionistaaži korral pensioni tõstmiseks 3000 kroonini, siis lisatakse järgmisel aastal 1. aprillil pensioni baasosale pärast indekseerimist täiendavalt 60 krooni, aastahindele 1 kroon 53 senti. Selliselt saadud baasosa ja aastahinde väärtuses ongi pensioni keskmine suurus järgmisel aastal pisut üle 3000 krooni ehk 3008 krooni. Koos baasosa ja aastahinde tõusuga suurenevad vastavalt ka toitjakaotus- ja töövõimetuspension, mis on olnud Rahvaliidule eriti südamelähedane. Seega on tagatud nende pensionide tõus samas tempos vanaduspensioniga. Ja veel, eelnõu järgi tõuseb rahvapension kahel aastal kokku 232 krooni, sellest 100 krooni võrra tänavu 1. juulil. 1. aprillil 2006. aastal suurenevad ka kõik säilitatud pensionid vanaduspensioniga samas tempos. Pensionide tõus annab kindla tagatise, et eakad ei sattu nii kergesti vaesusriski. Kahjuks pole kõik meie eelmised valitsused pensionäride eest seisnud ja nii on pensionikorraldus saanud suure hoobi aastatel 2000-2002, kus pensionid olid külmutatud, ja 2001. aastal lisandus Riigikogus opositsiooni vastuseisust hoolimata läbisurutud kogumispensionide seadus, lisaks veel sotsiaalmaksu seaduse vastavad muudatused. Rahvaliit on pidanud 4% väljaviimist riikliku pensioni solidaarsuskassast ebaõigeks ning nõudnud selle summa kompenseerimist riigieelarve muudest vahenditest. Eeskätt meie nõudmisel ongi hakatud seda tegema juba alates 2004. aastast, kus lisaeelarvega toodi tagasi 532 miljonit krooni. Rahvaliit taotleb ka edaspidi pensionäride õiglasemat kohtlemist ning soovib, et vanaduspensioni kasvuga samas tempos tõuseksid ka toitjakaotus-, töövõimetus- ja rahvapension. Oleme koalitsioonipartneritele tänulikud abi ja võimaluse eest pensioni osas selliseid muudatusi teha. Eakate elujärje paranemisest peaksime kõik rõõmu tundma, meie asi on teha valikuid, kuidas rahva raha tema hüvanguks kasutada. Rahvaliit toetab pensionäride organisatsioonide nõudmist saada õiglast pensioni oma eluga toimetulekuks, sest me oleme veendunud, et pensionitaseme tõstmine lähiaastatel on majanduslikult täiesti jõukohane. Praegune valitsus väärtustab inimest ja on seepärast alustanud jõudsama ja kiirema pensionitõstmisega, sest praegustel eakatel ei ole kahjuks kaua aega oodata. On kahetsusväärne, et Res Publica fraktsioon ei leia endas jõudu toetada pensionäridele õiglasema pensioni maksmist. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Mai Treial! Palun kõnepulti kolleeg Eiki Nestori Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud Rahvaliidu, Reformierakonna ja Keskerakonna saadikud! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon toetab selle eelnõu vastuvõtmist. Me oleksime heameelega näinud selles eelnõus ka vastust küsimusele, mis saab edasi 1. aprillist 2007. Teisisõnu vastust küsimusele, mida nii mitmedki Riigikogu liikmed ka teie seast on siin tõstatanud: mis saab meie pensioniindeksist? Seda, et te läheksite suusõnalisest jutust, soovist seda indeksit muuta ka tegelikkuse juurde. Sotsiaalkomisjonis oli jutuks, et see töö käib, anname siis aega. Aga julgen teile siinkohal meenutada, et Riigikogu menetluses on eelnõu 48, mille Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on esitanud juba päris palju aega tagasi. Olgu see teile siis tagasihoidlikuks abiks selle töö tegemisel. Et nii nagu meie toetame teid täna teie eelnõu vastuvõtmisel, leiate teie võib-olla aega selle eelnõuga edasi minna. Praegu ta lihtsalt hallitab või tolmub seal sotsiaalkomisjoni riiulil. Lisaks sellele ootab meie fraktsioon täna selle eelnõu poolt hääletades teilt kindlas usus veel kahte asja. Üks on see, mida Mai Treial siin nimetas, see on riikliku pensionikindlustuse tulude poole peale riigi muudest tuludest sellel aastal kindlasti suurusjärgus 700-800 miljoni krooni ülekandmist. Ja seda kõigi eelduste kohaselt lisaeelarvega, mida valitsus plaanitseb sellel aastal vastu võtta. Kust ta muidu ikka seda raha sinna võtab? Teiseks sooviks ka seda, et kui austatud rahandusminister järgmine kord kaitseb Riigikogu rahanduskomisjonis Vabariigi Valitsuse riigieelarve strateegia seisukohti, siis ta ei oleks kidakeelne, vaid oleks võimeline vastama küsimustele lisaraha vajaduse suuruse kohta ja ka selle kohta, kust see lisaraha võetakse. Eilsel rahanduskomisjoni istungil, pean kurvastusega nentima, oli rahandusminister sunnitud ütlema, et häid lahendusi ei ole, et on võimalik teha niipidi ja on ka võimalus teha teistpidi, aga häid lahendusi ei ole. Ma pean ütlema, et see vastus ei üllatanud komisjoni liikmeid, pigem ootame seda vastust, milline see hea lahendus siis on. Nii et jätkuvalt soovides edu koostööle nende küsimuste lahendamisel hääletame ka meie täna selle eelnõu poolt.

Aitäh, kolleeg Eiki Nestor! Rohkem kõnesoove ei ole. Seega on läbirääkimised peetud ja lõpetatud. Kas võime alustada lõpphääletust? Panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 61 muutmise seaduse eelnõu 651. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuid oli 9. Eelnõu on seadusena vastu võetud. Protseduuriline küsimus, kolleeg Imre Sooäär, palun!

Protseduuriline küsimus, ühe laua peal ei tööta hääletusnupp.

Palun, kellel ei tööta?

Kolleeg Olav Aarnal.

Meelis Atonen, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, härra juhataja! Ma panin tähele, et päris mitu inimest üritasid selle puldiga töötada, võib-olla on nii, et kui üks üritab ühtpidi ja teine teistpidi, siis pult ei saagi hästi töötada.

Aitäh! Me läheme oma päevakorraga edasi. Kui peaks tekkima mingi häire järgmisel hääletamisel, siis on juhataja sunnitud võtma vaheaja. Jätkame. Protseduuriline küsimus Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud juhataja! Ma ei saanud aru. Kui inimesel hääletuspult tõesti ei tööta, siis peaks seda kontrollima. Ja juhul, kui pult tõepoolest ei töötanud, siis ei vasta need hääletustulemused saali tegelikule tahtele ja hääletust tuleb korrata.

Aitäh! Juhataja võtab viieminutilise vaheaja. Kontrollime, kas pult töötab või ei tööta. Kolleeg Jürgen Ligi, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Ma arvan ka, et tuleb toetada härra Seederit. Kõige tähtsam on kontrollida, ega keegi ei ole hääletuspulti kinni kleepinud. Seda vahel juhtub. (Sumin.)

Ma tänan! Kolleeg Jaanus Männik, palun!

Aitäh! Ma ei ole kuulnud, et keegi ise oleks oma puldi suhtes kahtlust avaldanud. Keegi kõrvalt hõikab. Ma palun juhatajal tööaega mitte pikendada ega vaheaega võtta!

Protestid esitatakse tegelikult enne hääletust. Kuid me kontrollime puldi ära. Juhataja võtab viieminutilise vaheaja, nagu ma ütlesin. Jätkame 17.45. V a h e a e g

Me võime oma istungit jätkata. Kuues päevakorrapunkt, Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Enne seda protseduuriline küsimus, kolleeg Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Kas juhatus võiks kolleegidele tutvustada tehnilise ekspertiisi tulemusi. Milles siis tegelikult asi oli, miks pult ei töötanud?

Ekspertiisi tulemust ei oska selgitada, kuid kõige tähtsam on, et meie elektrooniline süsteem ja ka kolleeg Olav Aarna pult töötab. Seaduseelnõu 650 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kas sõnavõtt kohalt? Palun kõnepulti kolleeg Meelis Atoneni Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud härra esimees! Head kolleegid! Vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse vastuvõtmisega teeme ühe jumalale meelepärase teo. Nimelt pikendame seda algatust, millega me poolteist aastat tagasi algust tegime, ja teame, et Riigikogu mõtleb Eesti tuleviku peale. Jõudu meile edaspidiseks samasuguste algatuste elluviimisel! Aitäh!

Aitäh, kolleeg Meelis Atonen! Palun kõnepulti kolleeg Marika Tuusi Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud istungi juhataja! Head rahvasaadikud! Pärast vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist siin saalis helistasid mulle kaks naisterahvast, kes mõlemad küsisid sisuliselt üht: miks ometi Keskerakond, kes on ikka olnud vastu eelmise koalitsiooni diferentseeritud vanemapalgale, läks nüüd sellega kaasa? Ma selgitasin siis, et Keskerakonna seisukoht on samaks jäänud ja me pooldame ka praegu võrdset vanemapalka, ent see eelnõu räägib vanemahüvitise perioodi pikendamisest 365 päevalt 455 päevale. Seda me loomulikult toetame, sest vanemahüvitise aja pikendamine oli ka üks meie oma eelnõu nõudmistest, mille me opositsioonis olles esitasime, kuid mis kahjuks ei leidnud siis toetust. Ma saan väga hästi aru, et aasta ja kolme kuu vanust last ei ole veel võimalik lastesõime panna, aga ma arvan, et 13 kuud on ikkagi parem kui 10 kuud. Ma usun, et seda koalitsioonileppe punkti õnnestub meil tulevikus laiendada ja vanemahüvitise perioodi veelgi pikendada, mis annaks lastevanematele laste kasvatamiseks kindlust juurde. Ja et vanemahüvitise perioodi pikendamist toetavad loodetavasti kõik fraktsioonid, siis julgeb Keskerakonna fraktsioon arvata, et kunagi jõuame ka ühise arusaamiseni võrdsest vanemapalgast, mida uuringute kohaselt toetab 74% küsitletutest ja mis oleks samm lähemale tõelisele kodanikuühiskonnale. Keskerakonna fraktsioon hääletab loomulikult selle seaduseelnõu poolt. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Marika Tuus! Palun kõnepulti kolleeg Jaanus Männiku Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajana!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Vanemahüvitise seaduse muutmise seadust toetab ka Rahvaliidu fraktsioon. See on üks osa meie koalitsioonilepingu tähtsatest algatustest. Ma tuletan meelde, et koos teiste peretoetuste suurendamise meetmetega oleme astunud ja astume ka sellega suure sammu edasi. Kui me võtame siin esmaspäeval vastu väga väärtusliku tulumaksuseaduse muutmise seaduse, siis see jätab lastega peredele kätte kuni 400 miljonit krooni aastas senisega võrreldes. Vanemahüvitise maksmise pikendamise eelnõu annab siin oma panuse selliselt, et me võime tuleval aastal rääkida ligi 3 miljardist põhiliselt kolme suurt liiki peretoetusteks, mille hulgas vanemahüvitis on väga tähtsal ja olulisel kohal. Niisiis, võtkem see seadus heameelega vastu! Aitäh!

Aitäh, kolleeg Jaanus Männik! Rohkem kõnesoove fraktsioonide esindajatel ei ole. Seega on läbirääkimised peetud ja lõpetatud. Austatud Riigikogu! Kas võime alustada lõpphääletust? Panen lõpphääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu 650. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 74 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Seaduseelnõu 650 on vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud soodustingimustel vanaduspensionide seaduse ja väljateenitud aastate pensionide seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmandat lugemist. Kas fraktsioonide esindajatel on soov avada läbirääkimisi? Läbirääkimissoovi ei ole. Läbirääkimisi ei avata ja me võime minna üle lõpphääletuse juurde. Austatud Riigikogu, kas võib alustada lõpphääletust? Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud soodustingimustel vanaduspensionide seaduse ja väljateenitud aastate pensionide seaduse muutmise seaduse eelnõu 626. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 63 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid ei olnud. Seaduseelnõu 626 on seadusena vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse, Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmandat lugemist. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde. Kas me võime alustada lõpphääletust? Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse, Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 638. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 65 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Alustame õiguskomisjoni algatatud väärteomenetluse seadustiku, karistusseadustiku ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Kõnepulti palun ettekandjaks õiguskomisjoni esimehe kolleeg Väino Linde!

Auväärt Riigikogu! Head kolleegid! Hea istungi juhataja! 5. mai, 10. mai, 17. mai, 2. juuni, 6. juuni, 7. juuni, 9. juuni ja 13. juuni k.a olid need päevad, mil õiguskomisjon valmistas teiseks lugemiseks ette eelnõu numbriga 584. Ütlen kõigepealt seda, et fraktsioonid ega Riigikogu liikmed eelnõu kohta mingeid muudatusettepanekuid ei esitanud. Õiguskomisjon ise koostöös, ja väga tihedas koostöös, Politseiameti esindajatega, autoregistrikeskuse esindajatega, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikega ning Justiitsministeeriumi ametnikega algatas päris mitmeid muudatusettepanekuid. Et meil oleks kergem aru saada, mis eelnõust ma räägin, siis tuletan meelde seda, millest oli juttu ka esimesel lugemisel. Nimelt, et selle eelnõu põhiidee on kaotada liiklusalaste väärtegude puhul juhtimisõiguse peatamise regulatsioon. Juhtimisõiguse peatamise praegune regulatsioon on praktikas tekitanud probleeme, tekitanud parajat segadust. See on rikkunud õigusrahu selles mõttes, et on võimaldanud pöörduda kohtutesse ja tõstatada võimaliku põhiseadusliku riive küsimuse. See peatamine oleks n-ö topeltkaristus, aga niisugusel moel teda seaduses seni kirjas jällegi ei olnud. Siis püstitaski õiguskomisjon eesmärgi, et juhtimisõiguse äravõtmine peaks edaspidi olema lisakaristus ja et menetleja, kogu selle protsessi menetleja peaks saama kaaluda, kas sellist lisakaristust kohaldada või mitte. Meie ettepanek on ka, et juhtimisõiguse peatamine võiks olla erinevate liiklusalaste väärtegude puhul ühest kuust 12 kuuni. Praegu on see kuni 24 kuud. Aga karistusseadustikus on olemas säte, mis jääb kindlasti kehtima, et kuritegude puhul võiks niisuguse lisakaristuse rakendamise tähtaeg olla kuni kolm aastat. Mida siis veel? Olime õiguskomisjonis seda meelt, et niisugune menetleja, lisakaristuse kohaldaja peaks olema siiski kohtuväline menetleja. Ei pidanud õigeks, kuulanud ära justiitsministri seisukoha, et seda peaks tegema kohus. Leidsime, et seda saaks teha kohtuväline menetleja, kuid siiski mitte päris iga kohtuväline menetleja. Eelnõus on meil nüüd säte, mis annab Politseiametile õiguse määrata igasse prefektuuri need menetlejad, kellel on liiklusalaste väärtegude puhul õigus otsustada lisakaristuste kohaldamise vajalikkus. Samuti otsustasime selles eelnõus konkreetselt liiklusseaduse muutmise kaudu määrata ära juba need rikkumised, mille puhul tuleb arvesse lisakaristuse kohaldamise võimalus. See on teile väljajagatud eelnõus täpselt olemas, vaadake muudatusettepanekut nr 20. Oleme siin üritanud neid tähtaegu ka grupeerida: 1-3 kuud, 3-6 kuud, 3-9 kuud, 9 kuud kuni 1 aasta. Nende väärtegude, võiks öelda, raskuse alusel oleme neid niimoodi grupeerinud. Eelmisel lugemisel ma juba ütlesin ja ütlen täna veel kord, et selle eelnõuga me kaotame tegelikult ära niisuguste ajutiste juhilubade instituudi, sest meie õiguskantsler on seisukohal, et ajutiste lubade regulatsioon ei ole kooskõlas meie põhiseadusega. Ka teised juristid olid õiguskomisjonis seda meelt, et see on niisugune regulatsioon, mis võib kellegi juba ette süüdi mõista, olenemata sellest, et tegelikult ei ole veel mingit karistust mõistetud, on juba see reaalne juhtimisõigust tõendav dokument ära võetud ja selle vastu on antud üks paberilehekene, millega tegelikult on piiratud juhtimisõigust ainult meie armsa isamaa territooriumil. Viiendaks on oluline, et selle eelnõuga on astutud ka üks sammuke edasi. Nimelt, arvestades käesoleva ajastu eripära, kus peaaegu kõigis politseiautodes on juba olemas arvuti ja pääs asjaomastesse registritesse, ei olegi enam nii väga oluline see, kas juhtimisõigust tõendav dokument on autojuhil kaasas või mitte või kas see on puhtfüüsiliselt temalt ära võetud või mitte, sest iga niisuguse politseikontrolli puhul peab politseinik kindlasti kontrollima, kas autojuhil on juhtimisõigus või ei ole, sõltumata sellest, kas tal on autojuhiluba füüsiliselt olemas. Oluline on siin eelnõus ettepanek, et 1. oktoobrist 2005 võiks see eelnõu sellisel kujul kehtima hakata. Ja tähtis küsimus on muidugi see, mis saab nendest isikutest, kelle suhtes on kohaldatud juhtimisõiguse peatamist. 21. muudatusettepanek räägib sellest päris põhjalikult, seda võiksid ka head kolleegid vaadata. Seal on juttu sellest, kuidas neil, kellel tol hetkel on veel käes ajutine juhiluba, see ümber vahetatakse, ja mis saab nendest juhtidest, süüdlastest, kelle suhtes on kohaldatud juhtimisõiguse peatamist. On sätted, mis ütlevad, et sellel, kellel juhtimisõigus on peatatud kuni ühe aastani, jääb see niisugusel moel ka edasi, see peatamistähtaeg jääb tal selliseks, ja neil, kellel on peatatud kuni 24 kuuni, loetakse see samuti peatatuks kuni 12 kuuks alates otsuse tegemise ajast. Juhtimisõiguse taastamise regulatsioon jääb tegelikult samaks, nagu on praegu. Kui juhtimisõigus on ära võetud 1-6 kuuni, siis saab selle tagasi ilma eksamiteta, kui 7-12 kuuni, siis on tarvis teha teooriaeksam, ja kui üle selle, kui seoses kuriteo toimepanemisega on lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg pikem, on juba üle aasta, siis tuleb teha nii teooriaeksam kui praktiline sõidueksam. On ka uus sõnastus, siin on ettepanek nr 7, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamine. See on samuti päris oluline. Siin oleme, võrreldes kehtiva liiklusseaduse vastava paragrahviga, teinud selle sätte selgemaks ja toonud ära alused, millal juht tuleb sõiduki juhtimiselt kõrvaldada. Üks alus on just see, kui ta on joobes, narkojoobes, ja on ka teisi olulisi aluseid. Niisugune kõrvaldamise otsus jõustub selle tegemise momendil. Muutsime selle eelnõuga veel mõningaid liiklusalaste väärtegude põhikaristusi. Karmistasime näiteks karistust ilma juhtimisõiguseta sõitmise eest ja sündmuskohalt põgenemise eest või liiklusõnnetusest mitteteatamise eest, karistus suurenes 200 trahviühikult 300-le. Lõpuks tahaksin teile öelda, kolleegid, et õiguskomisjon teeb ettepaneku muudatusettepanekute läbivaatamise järel selle asja teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Väino Linde! Riigikogu liikmetel on teile ka küsimusi. Kolleeg Mart Nutt, esimene küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma püstitaksin küsimuse rohkem sellisel filosoofilisel teemal. Kuivõrd on teie arvates üldse õigustatud, põhjendatud ja põhiseaduskohane, et kvalifikatsiooni kontrolli rakendatakse karistusvahendina? Pean siin silmas seda, et näiteks eeskirja rikkumise eest saadetakse inimene eksamile, mille ta on tegelikult ju sooritanud. Ma tooksin paralleeli muust elust. Kui näiteks keegi jätab tuludeklaratsiooni esitamata ja selle peale nähakse ette tema saatmine matemaatika küpsuseksamile, siis oleks see suhteliselt jabur, aga minu arust on paralleel täiesti ilmne.

Aitäh! Hea küsija, on tõesti olnud selliseid ettepanekuid, et juhtimisõiguse kontrolli eksamit tuleks käsitada ühe eraldiseisva karistusliigina, aga õiguskomisjon ei läinud seda teed, vaid jättis jõusse siiski kehtiva korra, et kui juhtimisõigusest, aktiivsest juhtimisõigusest ilmaolek on üle kuue kuu, nagu see praegugi on sätestatud, siis tuleb sooritada teooriaeksam. Õiguskomisjon ei käsitlenud seda mingi eraldi karistusena.

Aitäh! Kolleeg Mart Nutt, teine küsimus, palun!

Aitäh! Kas sellest võib puhtalt pretsedendile toetudes järeldada, et kui selline maksu- või tuludeklaratsiooni jama peaks tekkima, siis me teeme ettepaneku kirjutada seadusesse sisse kohustuslik matemaatika küpsuseksami sooritamine, sest meil kõigil on keskkoolist küllaltki palju aega möödas, ja õiguskomisjon toetab seda?

Aitäh, minu eelmisest vastusest ei saa seda kuidagi välja lugeda.

Aitäh, kolleeg Väino Linde! Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sõna võivad võtta Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Kõnesoove ei ole, seega on läbirääkimised peetud ja lõpetatud. Seaduseelnõu 584 kohta on esitatud 21 muudatusettepanekut, kõik on õiguskomisjonilt ja arvestatud täielikult. Esimene muudatusettepanek, esitaja õiguskomisjon, arvestatud täielikult, nii ka 2., 3., 4., 5., 6., 7., 8., 9., 10., 11., 12., 13., 14., 15., 16., 17., 18., 19., 20. ja 21. ettepanek. Seaduseelnõu 584 teine lugemine on lõpetatud ja eelnõu on suunatud kolmandale lugemisele.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud kinnisasja sundvõõrandamise seaduse, täitemenetluse seadustiku, teeseaduse ja raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Kõnepulti palun õiguskomisjoni aseesimehe kolleeg Olev Laanjärve!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjon arutas kinnisasja sundvõõrandamise seaduse, täitemenetluse seadustiku, teeseaduse ja raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu ettevalmistust teiseks lugemiseks 7. juunil, 13. juunil ja ka eilsel korralisel istungil, kus arutati põhiseaduskomisjonilt ja õiguskantslerilt saabunud ettepanekut. Muudatusettepanekute tähtajaks, 6. juuniks ei olnud komisjonid, fraktsioonid ega Riigikogu liikmed muudatusettepanekuid esitanud. Komisjoni istungil püstitati üks eesmärk, mida on vaja rõhutada. See on eesmärk, et eelnõuga kavandatavate muudatuste näol oleks tegu proportsionaalsete kodu puutumatuse, omandiõiguse ja võrdsuse põhiõiguse riivetega, kusjuures eelnõu arutamisel oli õiguskomisjonis püstitatud esialgse variandi riiklike repressiivsete vahendite leebemaks muutmine johtuvalt omandisuhete üldisest loogikast. Kuidas seda saavutati? Selleks on õiguskomisjon algatanud 25 muudatusettepanekut, kusjuures nende paljus ei tähenda, et need oleksid ainult sisulised muudatused, siin on tegu ka kohendavate ja täpsustavate muudatustega. Kuid üldine hinnang, selgitus oleks nende muudatuste puhul selline. Õiguskomisjon pidas võrdse kohtlemise printsiibist lähtudes vajalikuks ühtlustada sundvõõrandamise menetlus nii sundvõõrandamisel avalike teede ja raudteede ehitamiseks kui ka kõigi teiste objektide ehitamiseks või omandamiseks. Lubage mul lühidalt peatuda kõigil parandusettepanekutel ja anda õiguskomisjonipoolne selgitus. Parandusettepanek nr 1. Siin on sundvõõrandamise seaduses tegu juba tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadusega, kus asendatakse "täitevbüroo", "täitur" ja "täitevbüroo täitur" sõnaga "kohtutäitur". Muudatusettepanek nr 2. Õiguskomisjon oli seisukohal, et kuna sundvõõrandamise menetluse käigus avaldatavad teated on olulised, siis on vaja leida nende avaldamiseks võimalus, mis tagaks teadete jõudmise adressaadile kõige kindlamal viisil. Selleks pakutakse muudatusettepanekus välja kõige efektiivsem infokanal, igapäevaselt ilmuv päevaleht. Kolmanda muudatusettepanekuga lisanduvad teksti sõnad "või omandamiseks", st avalikult kasutatava tee (riigimaantee ja kohaliku tee, välja arvatud talitee), avaliku raudtee ja väljaku ehitamiseks või omandamiseks. Õiguskomisjon jõudis oma arutelul seisukohale, et lisaks vajadusele sundvõõrandada kinnisasja avaliku tee, raudtee või väljaku ehitamiseks võib tekkida vajadus omandada avalikes huvides juba olemasolevaid teid, raudteid ja väljakuid. Eriti oluline võib see olla teede ja raudteede puhul, mis oma funktsiooni tõttu aitavad tagada olulisi põhiõigusi, nagu liikumisvabadus, kuid mida ei ole nende eripära ulatuslikkuse tõttu võimalik igale poole, sealhulgas paralleelselt olemasolevate teedega, ehitada. Neljas parandusettepanek käsitleb kehtiva seaduse sõnastust. Kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav muul lubataval viisil, ei ole sundvõõrandamine lubatud. Minu arvates on see § 3 lõike 3 sõnastuse muutmine sisuliselt äärmiselt tähtis. Viienda parandusettepaneku puhul lähtus õiguskomisjon seisukohast, et selline põhimõte peab haarama kõiki sundvõõrandamise juhte. Nii tagatakse põhiseadusest tulenev võrdse kohtlemise printsiip. Praeguseks on praktikas kujunenud olukord, et kui riik või kohalik omavalitsus soovib avalikes huvides omandada eraisikult kinnisasja, siis sõltub kõik kinnisasja omaniku osavusest, kui suurt tasu õnnestub tal riigilt või kohalikult omavalitsuselt välja kaubelda. Avalike teede ehituse alasse jäänud kinnistute omanikud on kinnistute müügi eest nõudnud riigilt või kohalikult omavalitsuselt ülisuuri summasid, mis sageli ületavad mitmekordselt turuhinda. Õiguskomisjon asus seisukohale, et kui põhiseadus räägib õiglasest hinnast, mida kinnisasja omanik peab sundvõõrandamise korral saama, siis ei tohi ära unustada, et see hind peab olema õiglane ka kogu ülejäänud ühiskonna suhtes, sest tasu makstakse maksumaksjate rahast. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse eelnõu annab aga ühtsed alused: turuhind, mille pinnalt kinnisasja omanik ja riik või kohalik omavalitsus hinna üle läbi rääkima hakkavad. Kuuenda parandusettepanekuga teeb õiguskomisjon ettepaneku täiendada sundvõõrandiandja mõistet ning nimetada sundvõõrandiandjaks lisaks kinnisasja omanikule ka hoonestusõiguse omanik. Praegu piirdub sundvõõrandiandja mõiste üksnes kinnisasja omanikuga. Samas kehtivad hoonestusõigusele suures osas samad reeglid mis kinnisasja omandiõigusele. Seega peavad hoonestusõiguse omanikul olema sundvõõrandamise menetluses kinnisasja omaniku õigustega võrdsed õigused ning samasugune kaasarääkimise võimalus. Teiseks, selle ettepanekuga täpsustatakse, et sundvõõrandamise taotleja, sundvõõrandisaaja on riigiasutus ja valla- või linnavalitsus. Kehtivas seaduses on nendeks umbmääraselt riik ja kohalik omavalitsus ning ei ole selge, kes täpselt peab sundvõõrandamise taotlemisega seotud toiminguid tegema. Muudatusettepanekus nr 7, mis on teie laudadel, teeb õiguskomisjon ettepaneku seoses varasemas eelnõus sisaldunud põhimõttega, et sundvõõrandamismenetlus ja selle tähtajad peatuvad vaidluse korral. Nüüd esitatud redaktsioonis on sundvõõrandamismenetluse kiirendamise huvides, mis on üldse valitsuse esitatud seaduseelnõu põhiline põhjus, väga oluline see, et võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt on põhjendatud selle põhimõtte laiendamine kõikidele juhtudele. Sundvõõranditasu ja hüvitise määramise alused on ühtsed ning samuti on tagatud kõigi sundvõõrandiandjate võrdne võimalus nõuda kohtu kaudu sundvõõranditasu suuruse ülevaatamist, kuid oluline on seejuures see, et sundvõõranditasu suuruse üle peetava vaidluse ajaks on sundvõõrandamise otsus ise jõustunud, ehk siis selleks ajaks on juba selgeks tehtud, et avalik huvi kaalub konkreetsel juhul oluliselt üles üksikisiku huvi. Kaheksanda parandusettepanekuga teeb õiguskomisjon ettepaneku, et juhul, kui kinnisasja omanik või hoonestusõiguse omaja keelduvad eeltööde tegemiseks loa andmisest hoonetes või kinnistes õuedes või aedades, ei oleks eeltööde loa andjaks mitte maavanem ega riigimaanteede ja avalike raudteede sundvõõrandamisel majandus- ja kommunikatsiooniminister, vaid sellisel juhul tuleks eeltööde luba taotleda kinnisasja asukoha järgselt halduskohtult, sest võib eeldada, et kinnisasja sundvõõrandamise sobilikkuse kindlakstegemine eraõiguslikule isikule kuuluvates hoonetes, kinnistes õuedes ja aedades võib riivata sellist põhiõigust nagu kodu puutumatus. Muudel juhtudel annaks omaniku või hoonestusõiguse omaja keeldumise korral eeltööde loa endiselt kas maavanem või majandus- ja kommunikatsiooniminister. Ühtlasi teeb õiguskomisjon ettepaneku täpselt reguleerida eeltööde loa andmise või andmisest keeldumise otsuse kättetoimetamine kinnisasja omanikule või hoonestusõiguse omajale, kusjuures kättetoimetamise regulatsioonist lähtutakse halduskohtumenetluse seadustikus antud üldregulatsioonist. Üheksanda muudatusettepanekuga teeb õiguskomisjon ettepaneku muuta § 10, mis tuleneb halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud nõudest enne isiku õigusi piirava haldusakti vastuvõtmist, käsitletaval juhul sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmist, küsida isiku arvamust ja vastuvõtjaid. Varasemas eelnõus seostus see nõue sõnaselgemalt üksnes avalike teede ja raudteedega. Ühtlasi teavitatakse isikuid võimalusest tutvuda kavandatava ehitise ideekavaga või teede ja raudteede puhul ka eel- või ehitusprojektiga, et isik saaks näha, mida tema kinnistule kavandatakse ehitada, ja saaks selle põhjal kaaluda oma seisukohti kavandatava sundvõõrandamise suhtes. Kümnenda parandusettepaneku sisu on selles, et kui kinnisasja omanik või piiratud asjaõiguse omanik ei esita oma kirjalikku arvamust ega vastuväiteid, siis ei ole neid võimalik ka sundvõõrandamise taotlusele lisada. Täpsustus oli vajalik võimalike formaalsuste, vaidluste ärahoidmiseks. Muudatusettepanekuga nr 11 selgitab õiguskomisjon, et asjaomane teave peab sisalduma sundvõõrandamise otsuses. Komisjon teeb ettepaneku seaduse teksti muuta ja sõnastada see järgmiselt: teavet ehitise ideekavandi või avalikult kasutatava tee eel- või ehitusprojektiga tutvumise võimaluste kohta. Kuna nii ideekavand kui ka eel- või ehitusprojekt on mahukad dokumendid, ideekavand võib olla näiteks makett, siis ei ole neid võimalik sundvõõrandamise otsuses lisana vormistada. Küll aga peab sundvõõrandiandjal olema jätkuv võimalus esitada vastuväiteid sundvõõrandamise taotlusele, tutvuda plaanidega, mida avalik võim kavatseb tema kinnistule ehitada. Muudatusettepanekuga nr 12 teeb õiguskomisjon ettepaneku täpselt reguleerida sundvõõrandamise otsuse kättetoimetamine kinnisasja omanikule ja piiratud asjaõiguste omajatele. See oli õiguskomisjonis väga põhjalikult arutuse all ning üldine seisukoht oli lähtuda ainult halduskohtumenetluse seadustikus antud üldregulatsioonist, mis kindlustab, et riik peab tegema kõik selleks, et sundvõõrandamise otsus oleks kätte toimetatud, ja ainult erandjuhtumitel, kui seda ei ole tõesti võimalik teha, lähtutakse halduskohtumenetluse seadustikus antud regulatsioonist. Muudatusettepanekus nr 13 leiab õiguskomisjon, et kuigi sama põhimõtet on juba kord seaduse alguses väljendatud, võib õigusselguse huvides seda ka hiljem seaduse tekstis üle korrata. Seega teeb õiguskomisjon ettepaneku seda sätet mitte kehtetuks tunnistada, nagu oli eelnõu algataja esialgses variandis. Muudatusettepanek nr 14 käsitleb sundvõõrandamise otsust kinnisasja omandamisel kohaliku tee ehitamiseks. Selgitus. Sundvõõrandamisel kohalike teede ehitamiseks on sundvõõrandamise otsuse vastuvõtjaks erandina valla- või linnavolikogu. Selline põhimõte tuleneb kehtivast teeseadusest. Kahjuks oli see regulatsioon varem raskesti kohaldatav, sest samal ajal ei andnud seadus omavalitsusele sundvõõrandamise menetlusnorme. Eelnõuga see viga nüüd parandatakse. Õiguskomisjoni ettepanekus täpsustatakse valla- või linnavolikogu vastuvõetud sundvõõrandamise otsuse kättetoimetamist isikutele, kui selle aluseks on halduskohtumenetluse seadustik. 16. parandusettepaneku puhul on minu arvates seaduse keskne küsimus hind ehk sundvõõranditasu. Õiguskomisjon on seisukohal, et kehtivas seaduses viiakse kinnisasja hindamine läbi alles siis, kui kokkuleppemenetlus on ebaõnnestunud. Õiguskomisjon teeb ettepaneku tõsta hindamismenetlus kokkuleppemenetluse eelsesse aega, et kokkuleppemenetluses toimuvateks hinnaläbirääkimisteks oleks olemas selge alushind, millest pooled läbirääkimistel lähtuvad. Ettepanek lähtub võrdse kohtlemise printsiibist, sest praktikas makstakse kinnisasja omanikele näiteks tee-ehitusalasse jäävate kinnistute eest väga erinevat hinda, millel sageli ei ole seost turuhinnaga, makstav summa on turuhinnast mitmeid kordi kõrgem. Teistele aga, kes on riigile lojaalsemad ja saavad avalikest huvidest teisiti aru, makstakse turuhinda. Sellist olukorda ei saa pidada põhiseaduse vaimuga kooskõlas olevaks, sest tegemist on selgelt ebavõrdse kohtlemisega. Õiguskomisjoni ettepaneku kohaselt tehakse turuhind kohtutäituri ja litsentsitud maahindaja koostöös erakorralise hindamise korras kindlaks enne läbirääkimisi ning läbirääkimiste käigus on seda võimalik ainult mõnevõrra tõsta. Oluline on ka see, et turuhind määratakse kindlaks sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise seisuga, seda selleks, et vältida sundvõõrandamisele minevate kinnistutega spekuleerimist ja turuhinna kunstlikku kergitamist. Muudatusettepanekuga nr 17 teeb õiguskomisjon ettepaneku täiendada kokkuleppemenetlust ka avaliku tee või raudtee ehitamise eesmärgil toimuva sundvõõrandamise korral. See oli see küsimus, mis püstitus Riigikogus ka esimesel lugemisel, kui valitsuse pakutud eelnõus ei olnud avalike teede ja raudteede puhul kokkuleppemenetlust ette nähtud. Õiguskomisjon on seisukohal, et vaja on tagada võrdne kohtlemine, ja sellest tulenevalt teeb õiguskomisjon ettepaneku kokkuleppemenetluse käiku mõnevõrra täpsustada. Üldjuhul viivad kokkuleppemenetluse läbi maavanem, riigimaanteede ja avalike raudteede puhul majandus- ja kommunikatsiooniminister ning kohalike teede puhul vallavanem või linnapea või nende volitatud isikud. Kokkuleppemenetluse kestuse määrab menetluse läbiviija ja see ei või olla pikem kui 30 päeva. Sellega on seadustatud ka kokkuleppemenetluse läbiviimise aeg. Kui kokkuleppemenetlus ebaõnnestub ehk siis nimetatud tähtaja jooksul kokkulepet ei saavutata, jätkub sundvõõrandamismenetlus seaduses sätestatud korras. Õiguskomisjon teeb selle muudatusettepaneku all ka ettepaneku laiendada tingimuste ringi, mille puhul on võimalik kokkuleppemenetluses kokkuleppele jõuda. Kehtivas seaduses on selleks tingimuseks üksnes sundvõõranditasu ja kahjustatud õiguste omajate hüvitise suurus. Õiguskomisjoni ettepaneku kohaselt peaksid pooled leppima kokku kahjustatud õiguste omajate huvide tagamises, näiteks millisele kinnistule antakse üle hüpoteek, see võidakse anda sundvõõrandisaajale kuuluvale teisele kinnistule, ja kinnisasja valduse üleandmise tingimused. 18. parandusettepanekuga jõuame situatsiooni, kui kokkuleppemenetlus ebaõnnestub, mis siis juhtub. Õiguskomisjon peab vajalikuks muudatusettepanekuga sätestada, et sundvõõranditasu ja hüvitise peab määrama kas maavanem, sundvõõrandamisel riigimaanteede ja avalike raudteede ehitamiseks majandus- ja kommunikatsiooniminister ning sundvõõrandamisel kohaliku tee ehitamiseks või omandamiseks valla- või linnavalitsus. Kinnisasja hinnale määratakse sel juhul erakorralise hindamisega kindlaks tehtud turuhinna kõrgeim väärtus. Teatavasti määratakse hindamisaktides sageli turuhind võimaliku miinimumina ja võimaliku maksimumina, kui muude kahjustatud õiguste hinnas ei ole kokku lepitud.

Aeg on täis. Palun, komisjoni ettepanek!

Komisjon teeb ettepaneku lõpetada täna seaduseelnõu teine lugemine ning juhul, kui seaduseelnõu teine lugemine täna lõpetatakse, panna ta homsesse päevakorda ning seadusena vastu võtta. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Olev Laanjärv! Kolleegidel on teile küsimusi. Palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder!

Aitäh, austatud ettekandja, väga põhjaliku ülevaate eest! Aga mitmed asjad jäid siiski arusaamatuks. Te ütlesite, et sundvõõrandamistasu aluseks on turuhind sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise seisuga. Peab nõustuma, et ilmselt on Tallinnas turuhinnal baseeruv lähenemine igati põhjendatud. Samas me teame, et kui näiteks härra Klaassen hakkab Võrumaal maja ehitama, siis annab üks kroon investeeritud raha kaks krooni kahjumit, ehk kui te ehitate maja valmis, siis ehituseks tehtud kulutused on kindlasti suuremad kui valmissaanud maja turuväärtus. Kuidas niisuguseid eri asukohtades asuvaid kinnistuid tegelikult siis ikkagi hinnatakse ja kuidas sundvõõrandamistasu sellistes olukordades kujuneb nii, et ta oleks ka õiglane?

Õiguskomisjonis esitas analoogse küsimuse ka lugupeetud kolleeg Margus Leivo. Õiguskomisjoni arutelus olime seisukohal, et sellised asjad tuleb lahendada kokkuleppemenetluses enne sundvõõrandamisele asumist, seadusega ei ole seda kehtestada võimalik.

Aitäh! Kolleeg Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ka mina tänan põhjaliku ettekande eest! Küsimus puudutab eelnõu § 10 lõiget 2. Selle sätte reguleerimise ese on selgelt kohtumenetlus, konkreetsemalt halduskohtumenetlus. Teatavasti on kohtumenetlus konstitutsiooniline seadus. Järelikult oleks eelnõuga tulnud teha asjaomane muudatus halduskohtumenetluse seadustikku. Samas, kui me vaatame eelnõu pealkirja, muudetakse ainult mõningaid seadusi, mille hulka halduskohtumenetluse seadustiku muutmine ei lähe. Kas te oskate seda probleemi kommenteerida? Ma viitan veel, et selle küsimuse vältimine on olnud mitmel juhul ka põhjuseks, et Riigikohtu põhiseaduse järelevalvemenetluses on seadus tunnistatud põhiseadusvastaseks.

Jälgides õiguskomisjoni protokolli, ma seda küsimust õiguskomisjoni esindajana teile ette kanda ei saa, kuid ma pean seda oluliselt tähtsaks.

Aitäh! Kolleeg Mart Nutt, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite väga sümpaatselt kokkuleppe kaudu probleemi lahendamist enne sundvõõrandamist. Jah, tõepoolest ma olen ka sellel seisukohal, et kokkulepe peaks olema võib-olla see põhiline variant ja sundvõõrandamine äärmuslik abinõu. Paraku on eelnõu üles ehitatud niimoodi, et kokkuleppe legaalset tagamaad ei ole üldse olemas, sundvõõrandamine on õigupoolest ainuke tee, kuidas lahendada riigi huvidesse puutuva territooriumi küsimus või seal asuva omandi isikult riigile üleminek. Sellest küsimus: kas ei oleks olnud otstarbekas selles küsimuses siiski aeg maha võtta ja sundvõõrandamise teema kriitiliselt üle vaadata, et jääksid ka muud võimalused kui lihtsalt puhtrepressiivsetel meetoditel ümberjagamine?

Austatud kolleeg! Ma kandsin teile ette õiguskomisjoni seisukoha ja ettepaneku täna selle seaduseelnõu lugemine lõpetada. Ma ei ole ka üheselt nõus teie väitega, et kokkuleppemenetlus on välistatud. Vastupidi, just õiguskomisjoni ettepanekus, mis on ka muudatuses sees, me määratleme ära selle aja, mille jooksul peab tingimata olema läbi viidud kokkuleppemenetlus, ja alles siis on võimalik rakendada sundvõõrandamist. Ma loeksin veel üle § 3 lõike 3 muudatuse, mis on sõnastatud järgmiselt: "Kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta, ei ole sundvõõrandamine lubatud."

Aitäh! Kolleeg Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetav ettekandja! Eelnõu algataja seletuskirjas, mis kannab härra Savisaare allkirja, on leheküljel 9 selgelt öeldud: "Eelnõu kohaselt on avalike teede ja raudteede rajamise või laiendamise eesmärgil kinnisasja omandamine lubatud vaid sundvõõrandamise kaudu." Nagu ka eksperdid põhiseaduskomisjonis väitsid, on selle eelnõu olemuse järgi sundvõõrandamine reegel, mitte erand, tegelikult liigutakse oluliselt suurema hulga sundvõõrandatavate objektide poole. Samas on õiguskomisjoni muudetud tekstis tõepoolest öeldud, nagu te korrektselt osundasite: "... on saavutatud ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta". Kuid järelikult jääb kehtima põhimõte, et sundvõõrandamine on võimalik, kui riik taotleb omandamist. Muid omandi saamise võimalusi kui sundvõõrandamine seadusandja selle eelnõuga ette ei näe.

Aitäh küsimuse eest, austatud küsija! Kuid ma rõhutan veel praegu kehtiva seaduse sõnastust, mis kõlab nii: "Kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav muul lubataval viisil, ei ole sundvõõrandamine lubatud." Õiguskomisjoni seisukoht, arvestades ka põhiseaduskomisjoni arvamust, on selline, et see on ebamäärane ja lubab mitmesuguseid tõlgendusi. Praktikas on välja kujunenud, et selle sätte tõttu on riik või kohalik omavalitsus sunnitud pidama lõputuid läbirääkimisi. Seetõttu otsustas õiguskomisjon pakkuda sätte tegeliku sisu väljatoomiseks täpsema sõnastuse.

Aitäh, kolleeg Olev Laanjärv! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Sõna võivad võtta Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Esimesena palun kõnepulti kolleeg Mart Nuti!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Isamaaliit on seisukohal, et nimetatud seaduseelnõu on väga oluline ja enamik probleeme, mida eelnõuga soovitakse reguleerida, vajab kahtlemata reguleerimist. Kuid on olemas ka mitmed problemaatilised küsimused, mis ilmselt kas kiirustamise või läbimõtlematuse tõttu on jäänud õhku, ja seaduseelnõule tuleb kindlasti ainult kasuks, kui need probleemid ära lahendatakse. Hetkel, tänase seisuga tundub see olevat natuke, võib-olla isegi mitte ainult natuke, vaid igal juhul kiivas omaniku kui ühiskonna ühe väga olulise lüli kaitsetuse küsimuses. Nimelt ei ole omandiprintsiip - omand on püha ja puutumatu -, mis on meie põhiseaduslik printsiip, praegu eelnõus tagatud. Mõned küsimused tulid ilmsiks juba ettekandest ja vastustest küsimustele, kuid rõhutaksin paar küsimust veel üle. Nimelt, sundvõõrandamistasu peab olema õiglane ja kohene - kuidas seda praktikas rakendada? Vastust me sellele saanud ei ole. Mida tähendab õiglane? Kas õiglane tähendab seda, et inimesele kompenseeritakse turuväärtuse järgi see, mis asi maksab võib-olla sellel hetkel, kui toimub võõrandamine, või kompenseeritakse need kulutused, mis isik on teinud? Kas nähakse ette ka valuraha, kui inimene on näiteks sunnitud selle tõttu oma kodu vahetama? Need küsimused on lahendamata. Teine küsimus. Sundvõõrandamisel võivad olla pöördumatud tagajärjed. Üks asi on kompenseerimine, aga teine küsimus on, kui näiteks sellel territooriumil, mis on sundvõõrandatud, on lammutatud hoone, mis on inimese kodu, seda ei ole võimalik taastada. Mis moel toimub kompenseerimine isegi sellisel juhul, kui kohus annab isikule õiguse ja kohtuotsuses leitakse, et sundvõõrandamine ei ole olnud põhjendatud? Ma arvan, et need küsimused oleks täiesti võimalik mõistliku aja jooksul lahendada, kui seaduseelnõu lugemine katkestatakse, ja sellest tulenevalt teeb Isamaaliidu fraktsioon ettepaneku seaduseelnõu 647 teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Mart Nutt! Palun kõnepulti kolleeg Urmas Reinsalu! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Ma võin märkida, et ka Res Publica fraktsioon toetab selle seaduseelnõu teise lugemise katkestamist. Ma arvan, et vaevalt leidub siin saalis parlamendiliikmeid, kes ei arva, et selle seaduse laiem siht on tegelikult otstarbekas ja mõistlik. Küsimus on selles, et nagu eelkõneleja märkis, on põhiseaduse § 32 lõikes 2 sätestatud omandi omaniku nõusolekuta võõrandamine äärmiselt tõsine põhiõiguse rikkumine ja põhiõiguse riivamine, ning selle riivamise täiendaval sätestamisel ja tegelikkuses kahtlemata palju avaramalt rakenduval sätestamisel, nagu kehtiv õigus seda reguleerib, on äärmiselt tõsine ja asjakohane jälgida eri isikute õiguste kaitse tagamist. Ma juhin tähelepanu paarile probleemile. Nimelt on see seadus, kinnisasja sundvõõrandamise seadus vastu võetud kümme aastat tagasi. Selles mõttes on õige, et mitmed probleemid, mis on esile kerkinud nii parlamendi põhiseaduskomisjonis kui ka parlamendiliikmetel, puudutavad kehtivat kinnisasja sundvõõrandamise seaduse regulatsiooni, mis aga ei tähenda, et kui me tegelikus õiguspraktikas teeme üldse võimalikuks sundvõõrandamise kui õigusinstituudi, siis me ei peaks vaatama kriitilisel kombel kogu seaduse teksti. Niisiis, mõningad probleemid. Esiteks, § 13, omandiõiguse piirang. Ma tsiteerin seda lõiget (jutt käib eeltöödest kinnisasja sundvõõrandamise menetluses: "Kinnisasjal või selle piiramata ja tähistamata osal tuleb juhul, kui teostatavad tööd kahjustavad kinnisasja (nagu puurimised, kaevamised ja raiumised), saada eeltööde tegemiseks omaniku või juhul, kui kinnisasi on koormatud hoonestusõigusega, hoonestusõiguse omaja nõusolek. Kui omanik või hoonestusõiguse omaja keeldub nõusoleku andmisest (viidatud puurimiste, kaevandamiste ja raiumiste puhul - U.R.), peab sundvõõrandamise taotleja taotlema eeltööde loa maavanemalt ..." Meie meelest on see täiesti küsitav, et maavanema tasemel võidakse inimese valdusõigust sellisel moel rikkuda niisuguste tööde tegemiseks nagu puurimine, kaevamine ja raiumine. Teine probleem, mis kerkib esile ja millele ma viitasin ka oma küsimuses eelnõu ettekandjale. Nimelt reguleeritakse kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 5 lõikes 2 üheselt kohtumenetluse küsimust. Kohtumenetluse küsimusi peab reguleerima konstitutsioonilise seadusega, mis võetakse vastu parlamendi koosseisu poolthäälte enamusega. Mida see on mitmel juhul, kui parlament on selle tähele panemata jätnud, kaasa toonud? See toob kaasa selle, et ka konkreetses sundvõõrandamise vaidluses, kui vaidlus esile kerkib, võib üks protsessi- või menetlusosaline, olgu ta siis kas kolmas isik või võõrandatava vara omanik, alustada esimese astme kohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuprotsessi, mis tähendab, et lisaks sellele, et avaliku võimu jaoks lendab uperkuuti konkreetse kinnistu sundvõõrandamise menetlus, lendab uperkuuti kogu see õiguslik konstruktsioon, mis eelnõus on sätestatud. Kolmas probleemide ring, millele tuleks tähelepanu juhtida, on eelnõu § 38, mis sätestab ühepoolse tasu vähendamise. Nimelt pärast seda, kui on läbi viidud ekspertiis võõrandatava kinnisasja hinna tuvastamiseks, ning juhul, kui kinnisasja väärtust on kahjustatud, saab majandusminister eelnõus sätestatud korras ainuisikuliselt vähendada ekspertiisiga kindlaksmääratud tasumäära. See on äärmiselt küsitav konstruktsioon. Kui mõelda loogiliselt, et riik on algatanud menetluse ühe vara võõrandamiseks, ekspert on öelnud hinna ning pärast seda menetlust on riigil võimalik ühepoolselt, konkreetse esindaja, majandusministri otsusega seda tasu vähendada. Mida see kaasa toob? See toob kaasa selle, et võõrandatava vara omanik peab ise hakkama kaitsma oma õigust ning pöörduma omakorda kohtu poole, mitte riigi esindajal, antud juhul siis majandusministril ei ole kohustust reaalselt anda seda põhjendust, tõendamise koormus ei lasu riigi esindajal. Kui mainida veel probleeme, siis ma arvan, et esile kerkib üks laiem, fundamentaalsem asi, mida siin ka küsimustes puudutati: vara väärtus sundvõõrandamisel. Loogika, millele on viidatud, on see, et vara väärtus peaks loogika järgi olema selle vara harilik turuväärtus. Ma arvan, et siin - kehtivas seaduses § 16 lõige 1, sundvõõranditasu ei või olla madalam kinnisasja harilikust väärtusest - kerkib sundvõõrandamisel esile üks väga oluline küsimus, kui me kujutame ette, et vastav õiguslik instituut leiab praktikas laiemalt kasutust, küsimus selle kohta, et üks asi on niisuguse tulundusmaa vara väärtus ja teine asi see, mille puhul võime tõenäoliselt rääkida täiesti objektiivselt vara väärtusest kui niisugusest turul oleva kinnistu hinnast. Teine küsimus on, kui sundvõõrandamine puudutab kodu võõrandamist. Ma küsin nõnda: kas seadusandja jaoks on praegu otstarbekas selline loogika, et inimese kodu puutumatust võib rikkuda sellisel moel, et avalikes huvides, tõenäoliselt täiesti mõistlikes ja otstarbekohastes avalikes huvides, kaotab inimene oma koduomandi ning selle hüvitamiseks, koduomandi kaotamise hüvitamiseks antakse talle kinnisasja hariliku turuväärtuse suurune kompensatsioon? Ma arvan, et kui me räägime põhiseaduses sätestatud õiglasest ja kohesest hüvitusest, siis päris kindlasti peaks sellise kodunäite puhul kuuluma selle alla ka moraalne hüvitis. Tulles viimase probleemi juurde, tuletan kõigile siin saalis olijatele meelde Riigikohtu 1996. aasta kohtulahendit, mis käsitles sundvõõrandamist. Ma tsiteerin seda: ,,Põhiseaduse § 32 lõikes 1 sätestatud hüvitise kohesuse nõudest tuleneb, et sundvõõrandamise kohustatud subjektil on õigus saada õiglane hüvitis hiljemalt samaaegselt sundvõõrandamise lõpuleviimisega. Vaidluse korral tohib vara sundvõõrandada alles pärast vastava kohtuotsuse jõustumist ja selle otsusega määratud tasu saamist. Kui aga vara on ikkagi sundvõõrandatud enne vaidluse lahendamist või kohtuotsusega määratud tasu saamist, on põhiseaduse § 32 lõike 1 järgi igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada nii vara võõrandamine kui hüvitis või selle suurus." Nüüd on küsimus, kas põhiseadusega on kooskõlas olukord, nagu viitab ka Riigikohus, et lõplik hüvitis selgub alles pärast sundvõõrandamise menetluse lõppemist? See on väga oluline põhiseaduslik probleem. Minu isiklik väide on, et selles seaduses on põhiseaduslikust aspektist tõsiseid küsitavusi, jättes kõrvale otstarbekuse aspektid. Res Publica fraktsioon palub eelnõu lugemise katkestada, et me saaksime selle eelnõu ilma tõrgeteta põhiseaduspärasel kujul vastu võtta. See eelnõu muutub põhiseadusvastaseks juba ainuüksi minu viidatud konstitutsioonilise seaduse vastuolu tõttu. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Urmas Reinsalu! Rohkem kõnesoove ei ole. Seega on läbirääkimised peetud ja lõpetatud. Seaduseelnõu 647 kohta on esitatud 25 muudatusettepanekut. Kõik need on õiguskomisjonilt ja on arvestatud täielikult. Muudatusettepanekud 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24 ja 25. Muudatusettepanekutega probleeme ei ole. Isamaaliidu fraktsioon on teinud ettepaneku eelnõu 647 teine lugemine katkestada. Panen selle ettepaneku hääletusele. Austatud Riigikogu, kas võime alustada hääletust? Panen hääletusele Isamaaliidu fraktsiooni ettepaneku seaduseelnõu 647 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 22 Riigikogu liiget, vastu oli 46. Ettepanek ei läinud läbi ja seaduseelnõu jääb menetlusse. Teine lugemine on lõpetatud ja eelnõu on suunatud kolmandale lugemisele. Kolleeg Velman, palun protseduuriline küsimus!

Mul on küsimus: kas härra Lotman on saalis kohta vahetanud? Ta hääletas härra Üpruse kõrval, minu meelest istub ta teises pingis. Miks ta hääletas teise inimese eest?

Juhatajale tundub, et probleeme ei ole. Jätkame päevakorrapunktide arutelu.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Kõnepulti palun majanduskomisjoni esimehe kolleeg Mart Opmanni!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon arutas raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 648 teisele lugemisele saatmiseks teisipäeval, 7. juunil. Pärast esimest lugemist Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega komisjonidelt muudatusettepanekuid ei laekunud. Muudatusettepanekud, mis on eelnõu muudatusettepanekute tabelis, on pigem tehnilist laadi. Esimene muudatusettepanek on sisse viidud Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna ettepanekul. Eelnõus on üleeuroopalised kiir- ja tavaraudtee definitsioonid, lähtudes direktiivist. Parema ja lihtsama loetavuse huvides on definitsioon esitatud vahetult ja viideteta. Ülejäänud kolm muudatusettepanekut on päris tehnilist laadi, millest kaks on seotud raudteeveeremi ehitusloa sisseviimisega, kus viited olid jäänud lõpuni kajastamata. Niisiis, väike vigade parandus ja lihtsalt otstarbekus. Kõik muudatusettepanekud leidsid konsensusliku toetuse. Jääb lisada, et minu siinolek leidis ka komisjoni toetuse, sest kolleeg Jüri _ehovtsov on jätkuvalt paranemas. Nüüd majanduskomisjoni 7. juuni otsused. Esiteks, saata Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 648 Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks k.a 15. juunil, poolt 9, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Teiseks, teha täiskogule ettepanek teine lugemine lõpetada, samuti konsensuslik otsus. Kolmandaks, juhul kui teine lugemine 15. juunil lõpetatakse, viia eelnõu kolmas lugemine läbi 16. juunil, see on homme, ja teha täiskogule ettepanek eelnõu seadusena vastu võtta. Ka siin oli otsus konsensuslik. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Mart Opmann! Kas Riigikogu liikmetel on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas on soovi avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 648 kohta on esitatud neli muudatusettepanekut. Need on majanduskomisjonilt ja on arvestatud täielikult. Muudatusettepanekud 1, 2, 3 ja 4. Seaduseelnõu 648 teine lugemine on lõpetatud ja eelnõu on suunatud kolmandale lugemisele.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud loomatauditõrje seaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Kõnepulti palun maaelukomisjoni liikme kolleeg Tiit Niilo!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Me menetleme väga tähtsat seaduseelnõu. Maaelukomisjon menetles seda 13. juunil. Kohal olid kõik maaelukomisjoni liikmed ja kohal olid ka spetsialistid Põllumajandusministeeriumist. Kuna Riigikogu liikmetelt ettepanekuid ei laekunud, kuigi pärast esimest lugemist võis seda eeldada, siis jäi üle diskuteerida komisjonis kolme ettepaneku üle, mis olid maaelukomisjoni enda tehtud. Kui kasutada Riigikogu traditsioonilisi sõnu, siis oli tegu tehnilist laadi muudatustega. See tehnilist laadi muudatus puudutab parandusettepanekuid nr 1 ja nr 2. Kolmas on hästi huvitav ettepanek, mis võtab enda alla umbes kolmandiku leheküljest ja kus loetletakse kõik seonduvad Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi numbrid. Me tundsime huvi selle muudatusettepaneku mõistlikkuse vastu ja asjatundjad väitsid, et teatud Riigikogu kambrites olevat ümbertöötamisel normitehnilised nõuded, mis järgmisel hooajal ei pea enam sellist Euroopa direktiivide loetelu kajastamist seadustekstis vajalikuks. Nii et tegelikult oli arutelu zoonooside ja zoonootiliste tegelaste ümber konstruktiivne. Otsused olid konsensuslikud ja otsuseid oli kaks: saata loomatauditõrje seaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks k.a 15. juunil ja teha Riigikogule ettepanek teine lugemine lõpetada. Teine otsus oli, et kui 15. juunil teine lugemine lõpetatakse, siis teha Riigikogule ettepanek viia läbi eelnõu kolmas lugemine 16. juunil. Kordan, et tegu oli konsensusega. Nii et kutsun üles selle kiireloomulise ja meile kõigile olulise seaduseelnõu teist lugemist lõpetama ja suunama eelnõu kolmandale lugemisele.

Aitäh, kolleeg Tiit Niilo! Kas Riigikogu liikmetel on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas Riigikogu liikmed, komisjonide või fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 665 kohta on esitatud kolm muudatusettepanekut, nende esitaja on maaelukomisjon ja need on arvestatud täielikult. Esimene muudatusettepanek, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult, samuti teist ja kolmandat muudatusettepanekut. Seaduseelnõu 665 teine lugemine on lõpetatud ja eelnõu on suunatud kolmandale lugemisele.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Kõnepulti palun kultuuriminister Raivo Palmaru!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus esitab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Käesolev eelnõu sätestab põhi- ja kutsekeskhariduse omandajate koolilõuna kulude katmise toetamise riigieelarvest. Kuigi põhiharidust omandavatele õpilastele suunatud koolitoidutoetust võib juhul, kui kõigi põhiharidust omandavate õpilaste koolitoidukulud on kaetud, kasutada ka üldkeskharidust omandavate õpilaste toidukulude katmiseks, on käesoleva eelnõu eesmärk toetada siiski just põhi- ja kutsekeskhariduse omandamist. Kui põhiharidust omandavate õpilaste puhul on riiklikult toetatava koolilõuna võimaldamine oluline eeskätt koolikohustuse täitmise seisukohalt, siis kutsekeskhariduse omandajate puhul on eelnõu eesmärk toetada eelkõige kutsehariduse arengut. Teatavasti on kutseharidus üldkeskharidusega võrreldes olnud aastaid tagaplaanil. Keskharidust omandavatest õpilastest õpib umbes 70% gümnaasiumis ja ainult 30% on langetanud valiku kutsehariduse kasuks. Seetõttu on hädavajalik taastada kõige elementaarsemgi tasakaal eri haridusliikide vahel. Seda eesmärki arvestades on kõnealuse eelnõu üks siht mõjutada lisasoodustuste kaudu õpilasi langetama valikut just kutsehariduse kasuks. Väljalangevus kutseõppeasutustest on suur ja selle üks põhjus on majanduslik. Majanduslike raskuste tõttu jätavad õppurid sagedasti õpingud pooleli, tagajärg on aga see, et tööjõuturul on liiga palju ebapiisavate oskustega töötajaid. Seega on koolilõuna kulude katmine üks abinõu sotsiaalsete garantiide programmist, vähendamaks õpilaste väljalangevust ja suurendamaks kompetentsete oskustööliste jõudmist turule. Summade eraldamisel koolilõuna toetuseks lähtutakse hariduskulude toetuse jaotamise põhimõttest. Toetuse maht tuleb õpilaste arvust, kellele toetus on suunatud. Arvestuse aluseks on planeerimisaasta koolilõuna keskmine maksumus. Eelnõuga muudetakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 32¹. Muudatuse kohaselt toetatakse senise 1.-4. klassi õpilaste asemel kõigi põhiharidust omandavate õpilaste koolilõunakulude katmist selleks riigieelarves ettenähtud vahenditega. Eelnõuga täiendatakse kutseõppeasutuse seadust §-ga 31¹, mille kohaselt nähakse riigieelarves ette toetus kutseharidust omandavate õpilaste, välja arvatud rakenduskõrgharidusõppe õppekava järgi õppivad üliõpilased, koolilõuna kulude katmiseks. Koolilõuna kulude katmiseks eraldatava toetuse jaotamise korra ja koolilõuna arvestusliku maksumuse ühe õpilase kohta kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega. Tingimused ja korra toetuse kasutamiseks oma haldusterritooriumil õppivate põhikooli õpilaste jaoks kehtestab vastava linna või valla volikogu ning kutsekeskharidust omandavate õpilaste toitlustamise toetamisel vastava kooli pidaja. Koolilõuna toetuse kasutamise tingimuse ja korra kehtestamise vajadus tuleneb sellest, et koolilõuna toetuse eraldamisel lähtutakse koolilõuna arvestuslikust maksumusest. See maksumus võib aga olla eri koolides erinev, mõnes koolis kõrgem, teises madalam. Selleks puhuks on vaja kehtestada õpilaste koolilõuna kulude katmise toetamise tingimused ja kord konkreetse valla või linna haldusterritooriumil või siis vastavas kutseõppeasutuses.

Aitäh, härra kultuuriminister! Riigikogu liikmetel on teile ka küsimusi, palun jääda kõnepulti. Kolleeg Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Aitäh, härra kultuuriminister, sissejuhatava ettekande eest! Kui suurt hulka täiskasvanuid, eeldatavalt keskhariduse põhjal haridust omandavaid õppureid see valitsuse algatatud eelnõu puudutab? Kui suur on nende inimeste hulk absoluutarvudes ja kui suure summa moodustab planeeritav kulutus nende inimeste koolilõuna katmiseks?

1.-9. klassi õpilasi, kes peaksid koolilõunat saama, on kokku 133 547 õpilast ja kutseõppeasutustes on 26 326 õpilast.

Aitäh! Kolleeg Tiit Niilo, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Tunnistan, et ei ole nii hästi ette valmistanud, ei jõudnud sellesse seaduseelnõusse nii põhjalikult süüvida, et oleks aru saanud, kuidas hind tegelikult kujuneb. Siin on räägitud, et igas omavalitsuses kehtestatakse kohapeal, aga teil on siin arvestuslikuks aluseks võetud 11,3 krooni ja sellega rehkendatud, kui suur on riigieelarves tekkiv kulu. Kas mõistate lihtsamas keeles öelda, kuidas see rehkendus eri koolides käib, kuidas saadakse summa, mida on vaja leida riigieelarvest?

Aitüma! See summa, mida te nimetasite, 11,3 krooni, on toidupäeva maksumus käesoleval aastal ehk 2005. aastal. Nagu ma ütlesin, selle summa kehtestab Vabariigi Valitsus ministeeriumi tehtud ettepaneku alusel. Kultuuriministrina ei ole ma väga pädev, et selle arvestuse aluseid üksikasjalikult kirjeldada.

Aitäh! Kolleeg Urmas Reinsalu, teine küsimus, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kultuuriminister! Ma esitaksin kordusküsimuse oma küsimusele. Te vastasite hästi korrektselt, tõite esile kutseõppeasutustes õppivate õppurite arvu. Aga minu küsimus on, kui suurt hulka täiskasvanud inimesi ehk eeldatavalt keskhariduse põhjal haridust omandavaid inimesi see seadus puudutab. Kui palju täiskasvanud inimesi, kes on keskhariduse omandanud, hakkab eeldatavasti selle seaduse alusel saama tasuta koolitoitu?

Seda arvu päris täpselt konkreetsel kuupäeval ei tea keegi. Suurusjärk on 9000. Need andmed, mis mul on, on kolm inimest vähem kui 9000, aga need muutuvad päevast päeva seoses sellega, et väljalangevus on võrdlemisi suur.

Aitäh! Kolleeg Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Ma küsin nimelt teilt kui kultuuriministrilt. On väidetud, et koolilõunad on midagi rohkem kui toitlustamine, seal õpitakse mingisuguseid lauakombeid jne. Nüüd ma küsin teie käest mitte kui rahvasaadik, aga kui viie lapse isa, kelle üks laps õpib siiamaani koolis. Ükski neist ei tahtnud süüa koolisööklas nimelt sellepärast, et seal loobitakse toitu jne, mis meil kodus ei ole kombeks. Ma ei tea, kuidas te kavatsete nendes koolides sellist toidukultuuri arendada.

Ma ei nimetanud selle eelnõu eesmärkidena lauakommete õpetamist, kuigi möönan, et see on väga oluline. Loodan, et koolides pööratakse sellele tähelepanu. Need, millest ma rääkisin, olid sotsiaalsed põhjused, vajadus kindlustada koolikohustuse täitmise sotsiaalsed tagamaad. Teiseks, kindlustada ka seda, et meie tööturul oleks võimalikult rohkem pädevaid töötegijaid. Aga muidugi on sellel sammul ka muid eesmärke, kas või näiteks tervislike toitumisharjumuste kujundamine, või see, et inimesed regulaarselt sööksid, ja miks mitte ka lauakombed.

Aitäh! Kolleeg Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Härra minister! Milliste uuringutega jõuti järeldustele, et kõigi Eesti koolilaste probleem põhikoolis on need loetletud asjad - tööturule jõudmine jne? Kas näiteks Riigikogu liikmete, linnapeade ja ministrite lapsed kannatavad ka selliste sotsiaalsete probleemide all, et neid peab aitama tasuta toiduga?

Ma ei tea, et selles küsimuses oleks läbi viidud kuigi suur teaduslik uuring. Inimesed, kes teavad teadusliku uuringu loogikat, ilmselt mõistavad, et seda sorti küsimustes on peaaegu võimatu teaduslikku uuringut läbi viia, sest siin on lihtsalt tegemist ühe või kahe muutujaga. Ma kahtlustan, et üsna raske on seda toetust väga täpselt diferentseerida. Tõenäoliselt võiksid need tegevused, mis võimaldavad toetuse jaotamist täpselt diferentseerida, olla äärmiselt kallid. Nii et ses suhtes on valitsus teinud ettepaneku esitada eelnõu sellisel kujul, nagu ta teieni jõudis.

Aitäh! Kolleeg Mihhail Lotman, teine küsimus, palun!

Aitäh! Härra minister! Ma olen teiega nõus, et see on väga oluline sotsiaalne probleem, aga minu meelest on lugupidav suhtumine toidusse ka väga oluline nii sotsiaalne kui eetiline probleem. Kui me vaatame, mis toimub koolisööklates, siis me näeme, et tasuta toit on põhimõtteliselt väär otsus. Tasuta toitlustada tuleb ainult neid, kellele see on tõesti vajalik, kes on vaesed, või vähemalt olgu see vabatahtlik. Selline tasuta sundtoitlustamine on minu meelest väga vale signaal ühiskonnale.

Härra Riigikogu liige! Olen teiega täiesti päri, et lauakombed ja nende kasvatamine on väga tähtsad. Mis puudub sundtoitlustamisse, siis küllap ei ole see väljend õige. Ma küll ei kujuta ette, et lapsi tuuakse koolides sundkorras sööma. Neile pakutakse ainult söömise võimalust.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Aitäh, härra kultuuriminister! Palun juhtivkomisjoni ettekandeks kõnepulti kultuurikomisjoni liikme kolleeg Andres Taimla!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kultuurikomisjon arutas seda eelnõu ühel istungil, nimelt 6. juunil. Meile esines valitsuse esindajana Kristin Randoja Haridus- ja Teadusministeeriumist. Minister sellel eelnõu arutelul ei osalenud, küll aga osales ta eelmisel arutelul, kus rääkis mitmetest probleemidest ja tutvustas ka eelnõu põhiseisukohti. Kultuurikomisjonis tekitas esimese vaidluse eelnõust tulenev seisukoht, et tasuta koolitoitu hakkavad saama ka keskhariduse baasil õppivad õpilased. Keskhariduse baasil õppijad, loomulikult väikeste eranditega, on 18-aastased ehk täiskasvanud. Mitmete küsimustega püüti täpsustada, mis on rakenduskõrgkooli või kutsehariduskooli õpilaste, üliõpilaste vahe. Üldiselt püüti arutelus fikseerida, kui suur on õpilaste arv ja mis võiks olla summa, mis kulub täiskasvanud kutseharidusõpilaste toitlustamiseks. Tookord meil neid numbreid kasutada ei olnud, nüüd minul on. Viimastel andmetel on keskhariduse baasil õppijaid 8997 ja number, mille ütles härra kultuuriminister, ehk kutseharidusõpilaste arv oli korrektne. Seega ca 35% õpilastest on täiskasvanud. Kultuurikomisjoni ja enamiku fraktsioonide seisukoht oli, et seda küsimust tuleks edasi arutada. Teiseks aruteluteemaks kujunes võimalus, et äkki vabaneb raha, ja kui see vabaneb, kuhu seda võiks suunata. Kõlasid ettepanekud, et see võiks minna alusharidusse ja eriti 6-aastastele, kuid mingit otsust loomulikult komisjon selle kohta arutada ei saanud. Mark Soosaar ühe teise eelnõu autorina tegi ettepaneku jätta sellest eelnõust välja kutsekoolides keskhariduse baasil õppijad ning liita eelnõud 633 ja 669, mis mõlemad puudutavad tasuta koolitoitu. Kuna esimene lugemine ei olnud lõpetatud, siis kultuurikomisjon loomulikult seda ettepanekut arutada ei saanud. Komisjon arutas natuke veel teemat, kas esitada eelnõu muudetud kujul või mitte. Üksmeelselt oldi selle poolt, et esitada muutmatul kujul, poolt oli 7, vastu oli 1 (see üks pooldas nimelt muudetud kujul esitamist). Komisjon tegi ettepaneku esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oleks 29. juuni. Aitäh!

Aitäh! Riigikogu liikmetel on ettekandjale küsimusi. Kolleeg Marko Pomerants, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ministri sõnavõtust tuli välja, et selle seaduse üks eesmärk on mõjutada tasuta koolitoidu abil lapsi valima rohkem kutseharidust. Kuna teda ennast sellel koosolekul ei viibinud, aga teie viibisite küll, siis tahan ma küsida, kas arutati ka, kui suur võiks olla selle konkreetse seaduse mõju, milliseks peaks kutsehariduse ja üldhariduse suhe pärast selle meetme rakendamist saama.

Aitäh! Selles kontekstis ei arutatud. Küll võin öelda, et praegu kehtiva kutsehariduse tegevuskavaga nähti ette proportsioonid 60 ja 40 ehk 60% gümnaasiumides, keskkoolides ja 40% kutsehariduses. Nagu teada, on see protsent tänini 70 ja 30, õigeks peetakse protsenti 50 : 50. Paljud riigid on sinnapoole oma haridusstrateegia suunanud, sest kiire rakenduskõrghariduse pealetulek on seda proportsiooni soodustanud. Mis puudutab seda, kas konkreetne eelnõu ja tasuta koolitoit võiksid suurendada õpilaste arvu kutsehariduses, siis tõenäoliselt võivad suurendada. Olles ühe kutsekooli nõukogu esimees, tean, et pärast seda, kui Põllumajandusministeerium võttis vastu ühe stipendiumide määruse, kasvas õpilaste arv kolmes põllumajandusharidust andvas haridusasutuses oluliselt. Nii et mingi sellesuunaline mõju saab tal kindlasti olema.

Aitäh! Kolleeg Tiit Niilo, palun!

Aitäh! Lugupeetud esimees! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Ei saanud aru, et teie komisjoni arutelul oleksite arutatud seda, mida ma küsisin ministrilt, ehk selle 11,3 ümber toimuvat. Kuidas see teie meelest ja komisjoni meelest võiks Eesti riigis jaguneda, kas Misso koolis 5 krooni ja Tallinnas 35 või on mõni teine suhe? Kas selle ümber oli arutelu?

Aitäh! Ma võin anda selgitusi, kuid eelnõu arutusel sellest juttu ei olnud. 11,3 ehk 11 krooni ja 30 senti on valitsuse kinnitatud arvestuslik koolitoidu maksumus. Viimasel arutelul, mis toimus eelmisel aastal, olid numbrid sellised: kõige odavam koolitoidupäev 6 krooni ja kõige kallim 14 krooni. Tänaseks on teada, et on koole, kus on 16 ja 18 krooni, kuid need on üksikud. Kui minna lõuna poole, konkreetne näide Misso, siis tõenäoliselt on seal päevaraha koolitoiduks väike või suhteliselt väike. Milline on siis efekt arvestusliku kulunormi kohta? 11 krooni ja 30 senti tuleb kõigisse koolidesse, ka Misso kooli. See võimaldab, kui Misso koolis on toidupäev 6 või 7 krooni - ma arvan, et see on praegu umbes 7-8 krooni -, toitlustada tükk maad rohkem õpilasi, laiendada tasuta toitu saavate õpilaste ringi. Nii et omavalitsustel, kes maksavad praegu toidutoetust sotsiaaltoetusena, koormus langeb. See võimaldab neil tõenäoliselt kasutada vahendeid mujal. Komisjonis oli juttu, et väga tähtis küsimus on huviharidus ja õppevahendid.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Aitäh, kolleeg Andres Taimla! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Jah, läbirääkimised on avatud. Palun kõnepulti kolleeg Vilja Savisaare Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Härra juhataja! Head kolleegid! Viimasel ajal on koolitoidu teemal väga palju sõna võetud. Ühelt poolt väljendatakse rahulolu selle üle, et kõigile lastele koolis peatselt sooja lõunat pakutakse. Teiselt poolt ironiseeritakse, et vaimutoidu ehk hariduse asemele pakutakse päris toitu. Miks Keskerakond ja koalitsioon tervikuna selle probleemiga nii tõsiselt tegeleb? Kas siis koolilõuna on tõesti hariduse osa? Kui väga lühidalt vastata, siis jah. Mitte juhuslikult ei pöördunud üks töörühm eesotsas proua Rüütliga Haridus- ja Teadusministeeriumi poole ettepanekuga rakendada tööle töörühm, kes tegeleks laste toitumisõpetusega. Võib-olla pole see mõne arvates võrreldav matemaatika või geograafia õppimisega, kuid meie praegustes sotsiaalsetes oludes on koolitoidu roll võrratult suurem, kui esmapilgul paistab. Miks siis koolitoit nii oluline on? Alustame kõige tähtsamast. Sellest, et paljudes peredes pole võimalik lastele head ja mitmekesist toitu pakkuda. Ei tahaks siin protsentidega esineda, kuid julge kolmandik on küll neid peresid, kus toidu lauale saamine on probleem. Edasi räägime sellest, et lastes ja noortes peaks tekkima arusaamine tervislikust toidust ja ratsionaalsest toitumisest, sõltumata sellest, millised on vanemate rahalised võimalused. Koolieine oma tasakaalustatud menüüga pakub selleks eeskuju, mida ehk ka hilisemas iseseisvas elus saab järgida, eriti kui asi puudutab valikute tegemist näiteks rämpstoidu ja tervisliku toidu vahel. Kui jõuda nüüd vaimu- ja ihutoidu juurde, st kumb on olulisem, siis tasub vaid meelde tuletada eesti vanasõna, et tühi kott ei seisa püsti. Lastega on samamoodi. Tühja kõhuga õppimine ei lähe. Koolilõuna on üks õpikeskkonna komponente, mis lubab lapsel ennast hästi tunda ja aitab kaasa õppimise edukusele. Samuti on sporditreenerid olnud mures, et laps tuleb tühja kõhuga jõuetuna trenni. Riik on seni tasuta koolilõunaid saanud pakkuda algklasside õpilastele. Selle seadusmuudatusega laieneb tasuta koolitoit põhi- ja kutsekoolide õpilastele, kuid tasuta koolitoitu võiksid tulevikus süüa ka gümnaasiumiõpilased. Kõike korraga ei saa, aga järk-järgult peame liikuma selle poole, et kõikidel õpilastel oleks tagatud koolilõuna, millega riik väärtustab oma koolilapsi. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Vilja Savisaar! Palun kõnepulti kolleeg Jaanus Männiku Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajana!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni poolt on ka tõsine toetus sellele eelnõule. Koalitsioonilepingus oleme kokku leppinud väga mitmes olulises küsimuses, nii perede toetamises kui ka hariduskulude suurendamises ja nende kulutuste tõhusamas kasutamises. Kahtlemata on koolilõuna küsimus siin väga tähtsal kohal. Lisaks sellele on koalitsioonileppes mõeldud huvihariduse vahendite suurendamisele ja nende mõistlikumale planeerimisele ning kulutamisele. Nii et meid rõõmustab, et eelnõu koolilõuna kohta on jõudnud menetlusse ning me oleme sellega asunud realiseerima koalitsioonileppes sätestatud eesmärki tagada tasuta koolilõuna põhikooli õpilastele ja ka kutsehariduse omandajatele. Soovime seda eelnõu kiiresti ja konstruktiivselt menetleda ning võtta vastu selliselt, et tuleva aasta 1. jaanuarist saaksid kõik põhiharidust omandavad õpilased tasuta koolilõuna ja 1. septembrist 2006 laieneks see võimalus ka kutseõppuritele. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Jaanus Männik! Rohkem kõnesoove ei ole, läbirääkimised on peetud ja lõpetatud. Sellega on lõpetatud ka seaduseelnõu 669 esimene lugemine. Vastavalt Riigikogu kodukorra seadusele määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 1. juuli 2005, kell 16. Sellega on Riigikogu täiskogu 18. töönädala kolmapäevane istung lõppenud. Aitäh! Istungi lõpp kell 19.28.